Ameerika ja Prantsuse sõjavangilaagrite ...

                       Ameerika ja Prantsuse sõjavangilaagrite aruanded pärast

                                                          II Maailmasõda

Autor John Wear

Lääneliitlased mõrvasid pärast Teist maailmasõda nälja, külma ja veepeetuse abil tahtlikult suure hulga desarmeeritud Saksa sõjavange (POW). See liitlaste julmus avaldati esmakordselt avalikult 1989. aastal James Bacque'i raamatus “Teised Kaotused”. Bacque hinnangul on ohvreid kahtlemata üle 790 000, peaaegu kindlasti üle 900 000 ja üsna tõenäoliselt üle miljoni. Vangide surma põhjustasid armee ohvitserid teadlikult, neil oli piisavalt ressursse nende vangide elus hoidmiseks. Abiorganisatsioonidele, näiteks Punasele Ristile ei antud luba Saksa sõjavange aidata liitlaste juhitavates laagrites. [1]

               Peamiste sõjavangilaagrite levik Ameerika Ühendriikides 1944. aasta                                                         juuni seisuga (USA armee foto)

Ebasobiv Ajalugu on varem avaldanud artikli, milles dokumenteeritakse Ameerika sõdurite tunnistused, kes olid tunnistajaks nende liitlaste sõjavangilaagrite surmavatele tingimustele.[2] See artikkel dokumenteerib ka teisi liitlaste metsikuse tunnistajate ütlusi.

Ellujäänud Saksa sõjavangid

Ellujäänud Saksa vangid on tunnistanud kohutavatest tingimustest ja väärkohtlemistest, mida nad liitlaste sõjavangilaagrites kogesid. Paljusid ellujäänud Saksa vange koheldi enne liitlaste laagritesse jõudmist halvasti. Saksa sõjavang Werner Wilhelm Laska teatas oma siirdumisest Ameerika vangilaagrisse:

Veokiga saabunud Ameerika valvurid olid algusest peale vastikud ja julmad. Mind aeti seal jalahoopide ja löökidega selga. Teised Saksa sõdurid olid juba seal. Pärast tund või kaks sõitu jõudsime avatud väljakule, kuhu paljud Saksa sõjavangid olid juba rivisse koondatud. Veokilt maha jõudes ootas meid ees suur grupp ameeriklasi. Nad võtsid meid vastu hüüete ja kisaga, näiteks: „Sina Hitler, sa nats jne ...“ Meid peksti, löödi ja togiti; üks neist gangsteritest rebis mu kella randmelt julmalt maha. Kõigil neil bandiitidel oli juba 10 või 20 käekella, sõrmuseid ja muud. Peksmist jätkati, kuni ma jõudsin joonele, kus seisid mu kamraadid. Enamik meie veepudeleid (sõduriplaskud), seljakotte jms lõigati ära ja isegi mantlid tuli maa peale jätta. Saabus üha rohkem ja rohkem vange, sealhulgas isegi poisse ja vanu mehi. Mõne tunni pärast olid suured haagistega veoautod - tavaliselt kasutati neid veiste veoks - üles rivistatud inimkarja pealelaadimiseks.

Veoautodele pääsemiseks pidime läbi kadalipu jooksma; meid peksti ja löödi. Siis topiti meid nii tihedalt kokku, et nad suutnud isegi luuke sulgeda. Me ei saanud isegi hingata. Sõdurid sõitsid veokitega suurel kiirusel mööda teid ja läbi külade ja linnade; iga järelhaagise taga järgnes talle alati monteeritud kuulipildujaga džiip.

Hilisel pärastlõunal peatusime taas avatud väljal ja meid laaditi maha samal viisil, peksmise ja löömisega. Pidime valvel seisma nagu noorsõdurid põhikoolitusel. Kiiresti tarastasid ameeriklased meid okastraadirullidega, nii et sel õhtul polnud seal ruumi istuda ega lamada. Me pidime isegi oma vajadused püstijalu ära tegema. Kuna me ei saanud vett ega toiduaineid, muutusid janu ja nälg teravaks ning pakiliseks. Mõnel mehel oli plaskus veel teed, kuid kõigile oleks seda vaevalt, et jätkunud.

Järgmisel päeval algas protseduur nagu eelmiselgi päeval; jooksmine läbi kadalipu veoautode treileritesse, seejärel järgmisele avamaale. Ei juua, ei süüa, kuid alati taraga piiratud - on üks Ameerika laul: “… Ära tarasta mind…” - nagu ka enamiku ameeriklaste lapsik käitumine: Karistage natse! Pärast esimest ööd, kui meid uuesti laaditi, jäid mõned meist sellele alale, kas surnuna või nii nõrkade ja haigetena, et ei saanud enam liikuda.

Olime lähenenud Reini jõele, nagu me märkasime, kuid meil oli siiski vaja veel üks öö sel viisil mööda saata. See oli kohutav!

See kõik ei saanud juhus olla. See pidi olema plaan, sest nagu hiljem teada saime, oli kõigis Ameerika üksuste juhitavates laagrites peaaegu sama kohtlemine. Sõja ajal kuulsime „Morgenthau Plaanist” ja „Kaufmani Plaanist” ning täpselt nii näis meiega neil hetkedel olevat aset leidnud: terve rahva hävitamine![3]

Lõpuks saadeti Laska Prantsusmaale söekaevandustesse ja muudesse ebameeldivatesse kohtadesse, kus tema katsumus jätkus. 7. jaanuaril 1950 lasid prantslased Laska lõpuks Saksamaale.[4]

                     Saksa sõjavangid suunduvad Prantsuse rannikule Wehrmachti                                                                       maamiinide otsimiseks

Mitmed Heilbronni sõjavangilaagri vangid kirjutasid Bacque'ile, et kinnitada laagri surmavaid tingimusi. Üks on Anton Pfarrer, kes oli 16-aastane, kui ta kinni võeti ja Heilbronni vangistati. Pfarrer kirjutas: „Ma mäletan peaaegu iga kannatatud päeva, kuid tegin selle tagasi, ehkki nii paljud tuhanded seda kunagi ei teinud. Maikuus oli mu vanglas (Al) 3000 meest, kuid augusti lõpuks vastas loendusel oma nimele vaid 1500 meest. Nad kõik olid surnud.” Selle aja jooksul ei olnud tema vanglast ühtegi vabastamist. Pfarrer helistas 1998. aastal USA kindral Richard Steinbachile, et tänada Steinbachi tema elu päästmise eest. Steinbach võttis Heilbronni haldamise üle oktoobris 1945 ja parandas kohe laagris surmavaid tingimusi.[5]

Saksa sõjavang Rudi Buchal määrati Bretzenheimi "hospidali", mis oli laagris muldpõrandaga telk, sanitar- asjaajaja ametikohale. Haiglas polnud voodeid, meditsiinitarbeid, tekke ja esimese kuu või enama ajal olid näljapajukid. Ameerika detailidena hangiti hiljem Ameerika meeskondadele lähedalasuvatest Saksa linnadest vähesed abimaterjalid. 560. Ambulance Company autojuhid ütlesid Buchalile, et 10 nädalaga suri Bretzenheimi ümbruse 6 laagris, mis olid Ameerika kontrolli all, 18 100 sõjavangi. Buchal kuulis 18 100 surnust ka teistelt Ameerika hospidali töötajatelt ja sakslastelt, kes vastutasid hospidali statistika eest. Kuus laagrit olid Bretzenheim, Biebelsheim, Bad Kreuznach, Dietersheim, Hechtsheim ja Heidesheim.[6]

Rudi Buchali usaldusväärsust kinnitas USA armee ise. Pärast vabastamist sai Buchal paberi, milles kinnitati, et USA armee ohvitseride arvates, kelle järelevalve all ta oli, “Näitas ta ülalmainitud perioodil [aprill-juuli 1945], et on koostööaldis, võimekas, töökas ja usaldusväärne.” Sarnaselt, nagu Ameerika diplomaat Daniel McConnell'gi, leidis Buckhal, et need "hospidalid" olid lihtsalt surevate vangide vastuvõtmise kohad, mitte kohad, mis aitaksid neil terveks saada. Buchal meenutas, et paljud surmahaiged evakueeritud viidi Wiesbadenist põhja pool asuvasse Idsteini. Buchal ütles: „Ja ma mäletan, et sealt ei tulnud ühtegi vangi tagasi.“[7]

Bretzenheimi üle elanud Saksa vangid on kirjeldanud, kuidas nad sinna 9. mail 1945 saabusid. Vangid nägid laagri ees tee ääres kolme rida surnukehi. Ameeriklased tunnistasid, et matsid Strombergi 9. mail ja 10. mail kokku 135 Bretzenheimis surnut. Mitte kõiki Bretzenheimis surnuid ei tapetud tavalise nälja, haiguste ja külma tagajärjel.[8]

Johannes Heising, endine Reini kloostri abt, avaldas 1990. aastatel raamatu oma kogemustest USA-s Remageni laagris. Teine Remageni endine vang Franz-Josef Plemper meenutas Heisingile sündmust, mida Heisingi raamatus pole kirjeldatud: ühel ööl buldoosisid ameeriklased elavaid mehi nende laskurpesades maa alla. Plemper kirjeldas stseeni Heisingile:

Ühel ööl 1945. aastal jahmatasid mind vihmas ja poris tardumusest välja

läbilõikavad karjed ja valjud oiged. Hüppasin üles ja nägin eemalt (umbes 30-50

meetrit) buldooseri prožektorit. Siis nägin, kuidas see buldooser liikus läbi seal

lamavate vangide hulga kaudu edasi. Ees oli sellel sahk, mis tegi teed. Kui palju

vange nende maa-aukudesse elusalt maeti, ma ei tea. Seda polnud enam võimalik

kindlaks teha. Ma kuulsin selgelt hüüdeid "Sa oled mõrvar."

Selle juhtumi õudus oli nii valus, et Heising oli selle oma mälust maha surunud.

Heising mäletas seda sündmust alles pärast seda, kui Plemper talle seda

meenutas.[9]

Sarnane intsident leidis aset Rheinbergi ameeriklaste laagris juuni keskel 1945. Mitmete endiste vangide teadete kohaselt oli ameeriklaste viimane tegu Rheinbergis enne brittidele üleandmist üks osa laagri tasemest buldooseriga ära koorida, samas elasid seal ikka mehed maa sees oma aukudes.[10] Vang Wolfgang Iff ütles, et tema alajaotisest, kuhu võis Rheinbergis kuuluda 10 000 inimest, lohistati iga päev 30–40 surnukeha ära. Matmiskomisjoni liikmena oli Iffil hea võimalus toimuvat näha. Iff nägi, et teistes sarnase suurusega vanglatest väljutatakse iga päev umbes 60–70 surnukeha.[11]

50-aastane filosoofiadoktori kraadiga seersant pidas Rheinbergis tindiga tualettpaberil päevikut. Ta kirjutas 20. mail 1945: “Kui kaua peame peavarjuta, tekkide või telkideta olema? Igal Saksa sõduril oli kunagi ilmastiku eest varjualune. Isegi koeral on koerakuut, kuhu vihma korral sisse pugeda. Meie ainus soov on lõpuks pärast kuut nädalat katus pea kohale saada. Isegi elajal on parem majutus. Diogenes, Diogenes, teil oli vähemalt oma tünn.”[12]

Rheinbergi probleem oli osaliselt see, et pikka aega oli see ülerahvastatud. 300x300 meetri suuruses laagris pidi hoitama mitte rohkem kui 10 000 inimest. Kuid alguses sunniti sinna koguni 30 000 vangi, jättes inimese kohta vaid umbes kolm ruutmeetrit. Vang Thelen ütles pojale läbi okastraadi, et päevas suri Rheinbergis 330–770 vangi. Laagris oli siis 100 000 - 120 000 vangi. [13]

Charles von Luttichau ütles oma sõjavangilaagrist Remageni lähedalt Krippis't:

Käimlad kujutasid endast vaid üle kraavide visatud palke okastraataedade kõrval.

Et magada, tegime me kõik, mis saime, so kaevasime kätega maa sisse augu, et

seal üksteise lähedale klammerduda. Olime rahvarohkelt üksteisele väga

lähestikku. Haiguse tõttu pidid mehed maapinnal roojama. Varsti olid paljud meist

nii nõrgad, et oli tegu kõigepealt püksid maha võtta. Nii olid meie riided nakatunud ja nii ka muda, kus pidime kõndima, istuma ja pikali heitma. Alguses polnud üldse vett,

välja arvatud vihm, siis paari nädala pärast saime püsttorust natuke vett. Kuid

enamikul meist polnud midagi, millega seda tassida, nii et pärast tunde

järjekorras seismist saime vaid mõne lonksu, mõnikord seisime isegi öö läbi.

Pidime kõndima mööda pehmet maad aukudest üles visatud pinnasel, nii et

aukudesse kukkuda oli kerge, aga välja ronida raske. Sel kevadel oli Reini

piirkonnas peaaegu pidev vihm. Rohkem kui pool päeva saime vihma. Üle poole

päevadest polnud meil üldse toitu. Ülejäänud osas saime väikese K ratsiooni.

Pakendist nägin, et nad andsid meile ühe kümnendiku sellest, mille nad oma

meestele välja andsid. Nii et lõpuks saime ehk viis protsenti tavalisest USA armee

ratsioonist. Ma kaebasin Ameerika laagriülemale, et ta rikub Genfi konventsiooni,

kuid ta lihtsalt ütles: „Unustage konventsioon. Teil pole mingeid õigusi.”

Mõne päeva jooksul olid mõned laagrisse tervena läinud mehed surnud. Ma

nägin, kuidas meie mehed vedasid palju surnukehi laagri väravasse, kus nad

visati lahtiselt üksteise peale veoautodele, mis viisid nad minema.[14]

Üks 17-aastane vangistatu, kes võis oma küla kaugelt näha, leiti ühel hommikul okastraataia jalamilt. Tema surnukeha oli nööriga üles tõmmatud ja valvurid jätsid selle traatidele teistele vangidele hoiatuseks rippuma. Paljud vangid hüüdsid: "Moderder, moderder [mõrvar, mõrvar]!" Kättemaksuks jättis laagriülem vangid niigi napist pajukist kolmeks päevaks ilma. Vangide jaoks, kes juba nälgisid ja nõrkuse tõttu vaevalt liikuda said, oli see kohutav; paljude jaoks tähendas see surma. Ülem karistas vange toiduratsioonist ilmajätmisega ka muul ajal.[15]

Saksa tankimehaanik George Weiss ütles, et tema laager Reini ääres on nii rahvarohke, et “me ei saanud isegi korralikult pikali heita. Terve öö pidime istuma üksteise vastu kinni kiilutuna. Kuid kõige hullem oli veepuudus. Kolm ja pool päeva ei olnud meil üldse vett. Pidime oma uriini jooma. See maitses kohutavalt, aga mida me oleksime teha saanud? Mõned mehed laskusid maapinnale ja lakkusid mingigi niiskuse saamiseks maad. Olin nii nõrk, olin juba põlvili, kui lõpuks saime natuke vett juua. Ma arvan, et oleksin ilma selle veeta surnud. Kuid Rein asus otse traadi taga. Valvurid müüsid meile traadi vahelt vett ja sigarette. Üks sigaret maksis 900 marka. Ma nägin tuhandeid suremas. Nad viisid surnukehad veoautodel minema.”[16]

Saksa kapral Helmut Liebich võeti ameeriklaste poolt kinni 17. aprillil 1945 Saksamaa keskosas Gotha lähedal. Gotha vangilaagris olid ainult tavalised okastraataiad ilma telkideta. Vangid olid sunnitud väikese toiduratsiooni saamiseks valvurite kadalipu vahelt läbi jooksma, kes neid keppidega lõid. 27. aprillil 1945 viidi vangid kaugemale läänes asuvasse Heidesheimi Ameerika laagrisse, kus polnud päevade kaupa toitu ja kui, siis oli seda väga vähe. Vangid hakkasid suurel hulgal külma, nälga ja janusse surema. Liebich nägi, et umbes 10–30 surnukeha päevas lohistati ta lõigust, Laager B, välja, kus oli umbes 5200 vangi.

13. mail 1945 viidi Liebich teise ameeriklaste laagrisse Bingen-Büdesheimi, Bad Kreuznachi lähedale. Peagi haigestus Liebich düsenteeriasse ja tüüfusesse. Ta viidi uuesti, pool-teadvusetuna, lahtise ülaosaga raudteevaguniga koos umbes 60 teise vangiga. Ümbersõidul läbi Hollandi seisid hollandlased sildadel, et vastu vangide päid kive alla visata. Pärast kolme ööd aitasid Liebichi kaasvangid tal ilma varjupaigata ja vähese söögiga edasi astuda Rheinbergis asuvasse Ameerika laagrisse.

Ühel päeval 1945. aasta juunis nägi Liebich läbi oma palaviku hallutsinatsioonide britte. Britid päästsid nende Lintforti hospidalis tema elu. Liebich mäletas elupäästvat hoolitsust, mida ta brittidelt sai ja oli elu lõpuni neile tänulik. Liebich ütles: “Voodis katuse all olla oli imeline. Meid koheldi jälle nagu inimesi. Tommid (ameeriklased) kohtlesid meid nagu kamraade.”[17]

Mõned ajaloolased väidavad, et Eisenhoweri korraldus, mis keelas tsiviilisikutel laagritesse toitu tarnida, oli üldise toidupuuduse ohuks. Kuid paljud Saksa vangid ja tsiviilisikud nägid, kuidas Ameerika valvurid põletasid tsiviilelanikest naiste poolt sõjavangidele toodud toitu. Ernest Kraemer, Rheinbergi vang, ütles: “Alguses tõid lähedal asuva linna naised laagrisse toitu. Ameerika sõdurid võtsid naiste käest kõik ära, viskasid need hunnikusse, valasid kütusega [bensiiniga] üle ja põletasid ära.” Ameeriklaste poolt Garmisch-Partenkirchenis ametisse nimetatud 8. laagri komandant kirjanik Karl Vogel avaldas arvamust, et Eisenhower ise soovitas toidud hävitada. Ameeriklased hävitasid toitu väljaspool väravat, kuigi vangid said päevas vaid 800 kalorit.[18]

Saksa vang Herbert Peters ütles USA Rheinbergi laagri tingimuste kohta: “Isegi kui meil oli vähe süüa, oli toiduvaru tohutult suur. Pappkarpide hunnikud sarnanevad bungalode ja nendega lõikuvate tänavatega.”[19]

Endised vangid on teatanud ka arvukatest vangidest ja tsiviilisikutest, keda Ameerika ja Prantsuse valvurid tulistasid. Bad Kreuznachis USA laagris viibinud saksa sõdur Paul Kaps kirjutas: "Ühel ööl, 8. mail 1945, lasti 9. Laagris maha 48 vangi." Vang Hanns Scharf oli eriti õudse tapmise tunnistajaks, kui Saksa naine koos kahe lapsega palus Bad Kreuznachi ameeriklasest valvuril anda veinipudel oma mehele, kes asus just okastraadi taga. Valvur jõi selle veini ise ära ja kui pudel oli tühi, tappis valvur vangi viie lasuga. Teised vangid protesteerisid ja USA armee leitnant Holtsman ütles: „See on kohutav. Ma hoolitsen selle eest, et seal oleks tugev sõjakohus." Selle või mõne muu sarnase juhtumi kohtulikku arutamist ei ole kunagi leitud.[20]

Vangid ja naised-tsivilistid lasti maha, ehkki kindral Eisenhower andis üksikutele laagriülematele käsu võimalusel vabastada pereliikmed, kes sugulastele läbi okastraadi toitu püüdsid anda. Saksa vang Paul Schmitt lasti Bretzenheimi Ameerika laagris maha, kui ta jõudis okastraadi lähedale, et oma naiselt ja noorelt pojalt korv toiduga vastu võtta. Dr. Helmut von Frizberg nägi Remagenis ameeriklasest valvurit tulistamas Saksa vangi, kui see oma naisega läbi traataia vestles. Prantsuse valvurid lasid proua Agnes Spira maha 1945. aasta juulis Dietersheimis vangidele toidu andmise eest. Spira mälestusmärgil Büdesheimi lähedal on kirjutatud: “31. juulil 1945 rebiti minu ema äkki ja ootamatult minust lahti, sest ta oli vangistatud sõduritele heateo teinud.”[21]

Prantsuse kapten Julien sattus kaasohvitseri, kapten Rousseau pärast tõsistesse pahandustesse. Rousseau tulistas Saksa naisi Julieni juuresolekul, umbes samal ajal ja samas kohas, kus Prantsuse ohvitser tulistas proua Spirat. Bad Kreuznachis ütles William Sellner, et öösel tulistavad valvurid suvaliselt kuulipildujast laagreid, ilmselt spordi pärast. Ernst Richard Krische Bad Kreuznachis kirjutas oma päevikus 4. mail 1945: “Öösel metsik tulistamine, absoluutne ilutulestik. See peaks olema väidetav rahu. Järgmisel hommikul oli ainuüksi meie laagris 40 ilutulestiku ohvritena surnut, paljud said haavata.[22]

Teised tunnistajad

1945. aasta juunis USA armeega tehtud intervjuus taunis dr. Konrad Adenauer Reini äärseid USA surmalaagreid väga tugevalt. Adenauer ütles:

Osa Saksa sõjavange peetakse laagrites viisil, mis on vastuolus kõigi

humanitaarpõhimõtetega ja mis on ilmselgelt vastuolus Haagi [ja Genfi]

Konventsiooniga. Kogu Reini ääres Remagen-Sinzigist Ludwigshafenini on Saksa

vange ilma igasuguse ilmastikukaitseta, joogiveeta, arstiabita ja vaid mõne viilu

leivaga nädalate kaupa kinni peetud. Nad ei saanud isegi põrandale [maha]

pikali heita. Seal oli neid sadu tuhandeid. Öeldakse, et sama on ka Saksamaal

sees. Neid inimesi suri tuhandete kaupa. Nad seisid päevad ja ööd kuni

pahkluudeni niiskes mudas! Tingimused on viimase paari nädala jooksul

paranenud. Muidugi on nende tingimuste üks põhjuseid tohutu arv vange, kuid on

tähelepanuväärne, et minu teada kulus vähemalt kõige halvemate tingimuste

parandamiseks mitmeid nädalaid. See fakt nõrgendas avaldatu muljet Saksa

koonduslaagrite kohta... Ma tean, et talvel 1941–1942 kohtlesid sakslased vene

vange väga halvasti ja me peaksime selle fakti pärast häbi tundma, aga ma

tunnen, et te ei peaks sama asja tegema. Ka laagrites viibivad Saksa vangid sõid

rohtu ja korjasid puudelt lehti, kuna olid näljased täpselt nagu venelased seda

tegid.[23]

Dr. Adenaueri kirjeldus saksa meestest, kes päevast päeva tuhandete kaupa surid kuni pahkluudeni märjas mudas, sarnaneb Reini äärsetes Ameerika laagrites viibinud vangide kirjeldusega 1945. aasta aprillis. USA kolonelid Charles Beasley ja James Mason, ütlesid, et vangid "seisavad pahkluudeni sügaval mudas".[24]

Prantsuse vabatahtlik arst dr. Joseph Kirsch, kes töötas suremisel olevate sõjavangide evakueerimishospidalis, kirjutas:

Osalesin vabatahtlikult 21. [Prantsuse] sõjaväepiirkonna Sõjaväevalitsuses

[Metzi lähedal]… Mind määrati Montigny väikeses seminaris asuvasse Prantsuse

sõjaväehospidali… 1945. aasta mais tõid Legouesti hospidali okupeerinud

ameeriklased meile igal õhtul kiirabiga, kanderaame koormatud Saksa

vormiriietuses suremisel olevate vangidega... Need kiirabiautod saabusid

tagaukse juurde... rivistasime kanderaamid keset saali. Ravi jaoks polnud meie

käsutuses midagi. Me saime teha ainult elementaarseid pealiskaudseid uuringuid

(auskulteerimine), ainult selleks, et teada saada öösel arvatav surmapõhjus, sest

hommikul saabus kirstude ja kustutatud lubjaga rohkem kiirabiautosid... Need

vangid olid nii äärmiselt halvas seisus ja minu roll seisnes surijate lohutamises.

See draama on mind sõjast alates jälitanud; Ma pean seda õuduseks.[25]

Sarnaselt USA kapral Daniel McConnelli kogemusele, avastas ka dr. Kirsch, et need "hospidalid" olid pigem surevate vangide vastuvõtmise kohad, mitte kohad, mis aitaksid vangidel taastuda.

Vangid, kes viidi Ameerika laagritest üle Prantsuse laagritesse jätkasid nälgimist. Ajakirjanik Jacques Fauvet kirjutas Le Mondes: „Nagu tänapäeval räägitakse Dachaust, räägivad kogu maailmas inimesed juba 10 aastat sellistest laagritest nagu Saint Paul D'Eyjeaux, “kus juuli lõpus ameeriklaste poolt kinni võetud 17 000 vangi surid nii ruttu, et mõne nädala jooksul oli täidetud kaks kalmistut, kummaski 200 hauda. Suremuse määr septembri lõpuks oli 10 päevas ehk üle 21% aastas.

Fauvet vaidlustas kättemaksu idee: „Inimesed vaidlevad vastu sellele, et sakslased ei olnud meie meeste toitmise osas eriti nõudlikud, kuid isegi kui nad Genfi konventsiooni rikkusid, vaevalt, et see õigustab nende eeskuju järgimist… Inimesed ütlevad sageli, et parim teenus, mida me sakslaste heaks teha võiksime, oleks neid jäljendada, seega leiaksid nad meid ühel päeval ajaloo kohtu eest, kuid Prantsusmaa peaks truuks jääma üksnes väärikuse kõrgeimale ideaalile; on kahetsusväärne, et välisajakirjandus pidi meile seda meelde tuletama... Me ei kannatanud ega võidelnud teistel aegadel ja kohtades, et põlistada toime pandud kuritegusid.”[26]

Punase Risti Rahvusvahelise Komitee (ICRC) delegatsioonide juht Jean-Pierre Pradervand käis Prantsuse laagrit Thorée les Pins'is kontrollimas 1945. aasta hilissuvel. Seda laagrit tunti lähedal asuvas külas juba kui “Buchenwaldi” pärast kurikuulsat Saksamaa laagrit. Kaks tuhat laagris olnud meest olid juba sellises olukorras, et miski ei suutnud neid enam päästa. Kakskümmend vangi suri sel päeval, kui Pradervand seal viibis. Ligikaudu 6000 vangi oleks varsti surnud, kui neile poleks kohe toitu, riideid, peavarju ja arstiabi antud. Kõik allesjäänud vangid olid alatoitumuses.

Esmalt pöördus Pradervand otse de Gaulle'i poole, kes teda korduvalt eiras. Nii võttis Pradervand ühendust Genfis asuva ICRC-ga, paludes tegutseda. 14. septembril 1945 saatis Genfi ICRC Washingtoni osariiki hävitava dokumendi, tuginedes Pradervandi aruandele laagris valitsevate tingimuste kohta. Dokumendis paluti USA valitsusel võtta erakorralisi meetmeid, et varustada vange toidu, ravimite, riiete, saabaste, tekkide ja seebiga. ICRC soovitas USA-l toiduratsiooni Euroopa Ameerika laagrites suurendada, et Saksa vangide pikaajalist alatoitlust vältida.[27]

Ka Henry W. Dunning, kes oli Ameerika Punase Risti sõjavangide osakonnas, kirjutas 5. septembril 1945 Ameerika Ühendriikide Punase Risti peakorterisse Washingtonis, D. C. Dunning teatas:

Saksa sõjavangide olukord Prantsusmaal on muutunud meeleheitlikuks ja peagi

saab sellest avalik skandaal. Viimase nädala jooksul on mitu prantslast, kes olid

varem sakslaste vangid, kutsunud mind üles protesteerima Prantsuse valitsuse

Saksa sõjavangide kohtlemise vastu. Oise Vahetalitajate sektsiooni ülem kindral

Thrasher palus ühel meie välitöötajal Pariisi tulla, et minuga sel teemal kohtuda.

Bourgesest naasnud proua Dunning teatab, et igal nädalal sureb seal kümneid

Saksa vange. Nägin Pradervandit, kes ütles mulle, et Saksa vangide olukord

Prantsusmaal on paljudel juhtudel halvem kui endistes Saksa koonduslaagrites.

Ta näitas mulle fotosid inimeste skelettidest ja Prantsuse laagriülemate kirju, kes

on palunud end vabastada, kuna nad ei saa Prantsuse valitsuselt abi ega suuda

näha, kuidas vangid toidupuuduses surevad. Pradervand on pöördunud kõigi

Prantsuse valitsuse liikmete poole, kuid tulutult.[28]

Prantsuse ajaleht Le Figaro teatas vangilaagrite kohutavatest tingimustest septembris 1945. Ajaleht oli veendunud tunnistajate, näiteks preestri Isa Le Meuri ütlustega, kes olid tegelikult näinud vange laagrites nälgimas. Le Figaro reporter Serge Bromberger kirjutas: „Kõige tõsiseltvõetavam allikas kinnitas, et vangide füüsiline seisund oli halvem kui kahetsusväärne. Inimesed rääkisid õudusttekitavast suremusest mitte haiguse, vaid nälja tõttu ja meestest, kes kaalusid keskmiselt 35–45 kilo (80–100 naela). Alguses me kahtlesime selle kõige õigsuses, kuid pöördumisi tuli paljudest allikatest ja me ei saanud vangide peakaplani abi Isa Le Meuri ütlusi mainimata jätta."

Le Figaro intervjueeris Sõjavangide teenistuse juhti Prantsuse kindral Louis Buissoni, kes tunnistas, et vangid said päevas vaid 900–1000 kalorit. Buisson ütles: "Arstid ütlesid meile, et sellest piisab, kuna voodis lamav mees ei liigu kunagi ega sure liiga ruttu."[29]

Le Figaro teatas artiklis pealkirjaga “Me ei tohiks neile sarnaneda”: “Saksa sõjavangide mõningates laagrites… võib näha elavaid luukeresid, peaaegu nagu Saksamaa koonduslaagrites ja alatoitluse tõttu on palju surmajuhtumeid. Saame teada, et vange on jõhkralt ja süstemaatiliselt pekstud ning et mõned on töötanud miinide kõrvaldamisel ilma kaitsevarustuseta, nii et varem või hiljem nad hukkuvad."[30]

Louis Clair teatas ajakirjas The Progressive Saksa sõjavangide kohutavatest oludest Prantsuse laagrites:

Sarthe distrikti laagris 20 000 vangi jaoks saavad kinnipeetavad 900 kalorit

päevas; niiviisi sureb haiglas iga päev 12 inimest. Neli kuni viis tuhat ei suuda

enam üldse töötada. Hiljuti saabusid laagrisse rongid uute vangidega: mitmed

vangid olid reisi ajal surnud, mitmed teised olid üritanud elus püsida, süües sütt,

mis lebas kaubarongis, millega nad saabusid.

Orleansi laagris sai komandör toidu ostmiseks iga vangi kohta näo peale 16

franki päevas, kuid ta kulutas vaid üheksa franki, nii et vangid nälgisid.

Charentese distriktis on 12 000 laagri vangist 2500 haiged. Noor prantsuse sõdur

kirjutab äsja natside laagrist naasnud sõbrale: “Ma jälgin neid, kes panid sind nii

palju kannatama, nad surevad nälga, magavad külmadel tsementpõrandatel, neil

pole mingit kaitstet vihma ja tuule eest. Ma näen 19-aastaseid lapsi, kes paluvad

mul neile tunnistused anda, et nad on piisavalt terved liitumaks Prantsuse

Võõrleegioniga ... Jah, mina, kes neid nii väga vihkasin, tunnen täna nendele

ainult kaastunnet.”

Pealtnägija teatab Langrese laagri kohta: „Olen olen näinud, kuidas neid

linnatänavatel vintpüssidega peksti ja jalaga löödi, sest nad varisesid

ületöötamisest maha. Kaks või kolm neist surevad igal nädalal kurnatuse kätte.”

Ühes teises laagris Langrese lähedal suri 700 vangi aeglaselt nälga; neil pole

peaaegu üldse tekke ega piisavalt õlgi, et neil magada; laagris on

tüüfuseepideemia, mis on juba levinud naaberkülasse. Mõnes teises laagris

saavad vangid ainult ühe söögikorra päevas, kuid oodatakse, et nad jätkavad

töötamist. Mujal on hiljuti surnud nii palju inimesi, et surnuaia ala oli

ammendunud ja tuli ehitada veel üks kalmistu.

Laagris, kus vangid töötavad miinide kõrvaldamisega, saabuvad regulaarsed

toiduvarud ainult igal teisel päeval, nii et „vangid valmistavad endale rohust ja

mõnest varastatud köögiviljast suppi”. Kõik selle laagri vangid on tuberkuloosi

nakatunud. Siin ja mujal ei erine kohtlemine natsi SS-i jõhkrusest. On teatatud

paljudest juhtumitest, kus mehi on nii jubedalt pekstud, et nende jäsemed olid

murtud. Ühes laagris ärkasid mehed öösel üles, roomasid barakist välja ja neid

tulistati “põgenemiskatse tõttu”.

On olemas kirjalikud vandetunnistused, mis tõendavad, et mõningates laagrites

müüsid ohvitserid mustal turul kõiki Ameerika armee ametivõimude tarnitud

varusid; on ka teisi vandetunnistusi, milles öeldakse, et vangid olid sunnitud

jalanõud ära võtma ja läbi kadalipu jooksma. Ja nii edasi ja nii edasi... Need on

faktid.[31]

Prantsuse laagreid aastatel 1945 ja 1946 inspekteerinud ICRC teatas aeg-ajalt, et tingimused on „ebarahuldavad”, „häirivad”, „murettekitavad”, kuid väga harva, et need on rahuldavad. 1946. aasta oktoobri lõpus teatas ICRC, et „praegune olukord on rohkem kui murettekitav. Enam kui pooltel töötavatel Saksa sõjavangidel ei ole piisavalt riietust ja ei suuda taluda karmi talvekülma ilma riskeerimata tõsisemate haigustega. Sellistes tingimustes tuleb oodata suurt arvu surmasid talvel." Samu kohutavaid hoiatusi korrati ICRC 1947. aasta aruandes.[32]

Vangide juhuslikud tulistamised olid Prantsusmaa laagrites tavalised. Kolonel-leitnant Valentine Barnes teatas, et purjus Prantsuse armee ohvitserid sõitsid Andernachis ühel õhtul oma džiibil laagrist läbi naerdes ja karjudes, kui nad vange Sten'i automaatidest tulistasid. Tulemuseks oli 47 surnud ja 55 haavatud vangi. Prantsuse valvurid, kes märkasid teises laagris põgenemiskatset, lasid kongides 10 vangi maha. Vägivald jõudis 108. jalaväerügemendis nii kõrgele, et kindral ja Piirkonna ülem Billotte soovitas rügemendi laiali saata. Billotte soovitus põhines rügemendi komandör kolonel-leitnant de Champvallier nõuandel, kes oli loobunud katsest oma mehi distsiplineerida.[33]

Prantsuse kapten Julien arvas 1945. aasta juulis Dietersheimis läbi endise 32 000 vangiga Ameerika laagri kõndides: "See on täpselt nagu Buchenwald ja Dachau." Porine maapind oli “asustatud elavate luukeredega”, kellest mõned surid tema nähes, teised kobisid papitükkide alla. Maas aukudes lebavad naised vahtisid teda näljaturse tõttu tekkinud punnis kõhuga, pikkade hallide juustega vanad mehed hädavaevu jälgisid teda ja kuue- või seitsmeaastased nälgivad lapsed vaatasid teda elutute silmadega. Selles laagris ei leidnud Julien üldse toitu. Kaks „hospidalis“ asuvat Saksa arsti üritasid hoolitseda paljude surevate patsientide eest, kes olid välja sirutunud maapinnal määrdunud tekkidel telgijälgede vahel, mis ameeriklased olid endiga kaasa toonud.

Arvatakse, et 103 500 kinnipeetavat viies Dietersheimi lähedal asuvas laagris olid ameeriklaste poolt prantslastele reparatsioonide maksmiseks ette nähtud tööjõud. Nende hulgas oli Prantsuse vange aga 32 640, kes ei saanud töötada, kuna nad olid vanad mehed, naised, alla kaheksa-aastased lapsed, poisid vanuses 8 kuni 14 aastat, lõplikult haiged või invaliidid. Kõik need vangid vabastati kohe. Vangid, kes leiti teisest endisest USA Hechtsheimi laagrist olid samuti kahetsusväärses seisus. Kaltsudesse riietatud Hechtsheimi skelett-vangid meenutasid jälle kapten Julieni Saksamaa koonduslaagrites. Julien nimetas oma raportis laagreid “bagnes de mort lents” ehk aeglase surmaga laagrid.

Kapten Julien asus kohe laagrites tingimusi parandama. Armee ametlik toidukogus oli vaid 800 kalorit inimese kohta päevas. See näljatase, mis oli sama, mis Saksamaa koonduslaager Bergen-Belsenis pärast vabastamist, oli kõik, mille Prantsuse armee eraldas sõjavangidele oma varudest. Kapten Julien kogus külast naised kokku, kes kohe laagrisse toitu tõid. Julien sai laagrites tingimuste parandamisel täiendavat abi "Saksa ametivõimudelt" ja Rahvusvaheliselt Punaselt Ristilt. 1. augustiks 1945 oli üle 90% vangidest telkides, toidunormid olid märkimisväärselt suurenenud ja suremus oli vähenenud enam kui poole võrra. Kapten Julieni laagrite parandamise süsteem töötas. USA Armee oleks võinud rakendada Julieni humanitaarmeetodeid, kuid otsustas selle asemel lasta Saksa sõjavangidel surra külma ja aeglase nälja kätte.[34]

Ühes vangilaagris käinud Robert Murphy, kes oli Eisenhoweri tsiviilisikust poliitiliseks nõunikuks, samas, kui ta mõne kuu jooksul töötas Sõjaväe Kubernerina, "olin jahmunud, nähes, et meie vangid olid peaaegu sama nõrgad ja kurnatud kui need, keda olin täheldanud natside vangilaagrites.” Laagri komandant ütles Murphyle, et ta hoidis kinnipeetavaid tahtlikult näljadieedil. Komandant selgitas: "Need natsid saavad annuse oma ravimit." Murphy suutis hiljem komandandi üle viia teisele ametikohale. On teadmata, kui palju paranesid laagri tingimused pärast komandandi üleviimist.[35]

Järeldus

James Bacque ütles, et vastus, mille ta sai pärast originaalis Teiste Kaotuste avaldamist, oli hämmastav. Bacque kirjutas: “Kõige rõõmustavam on olnud tuhandete endiste vangide tohutu tagasiside, kes mulle on kirjutanud või helistanud, fakse või e-posti saatnud või isegi mu uksetaga helistanud, et tänada mind loo eest, mida nad kartsid, et see sureb koos nendega. Nad saadavad mulle jätkuvalt päevikuid, kirju, Tagebüchereid, ise kirjastatud raamatuid, memuaaride masinakirju kolmes või neljas keeles koos fotode, kaartide, jooniste, maalide ja isegi mõne esemega.”[36]

2009. aastal deponeeris Bacque Toronto Ülikooli Thomas Fisheri Haruldaste Raamatute Raamatukokku paljud dokumendid, uurimismaterjalid, ärakirjad, lindid ja kirjad, mille saatsid talle ellujäänud Saksa sõjavangid ja teised tunnistajad.[37] Ta loetleb bibliograafias kolmandas väljaandes kümmekond raamatut, mille on kirjutanud Saksa sõjavangid, kes elasid üle liitlaste sõjavangide laagrid.[38] Kõiki neid ütlusi laiendavad ja kinnitavad arvukad tunnistused Ameerika sõduritelt, kes olid tunnistajaks letaalsetele tingimustele liitlaste sõjavangide laagrites.

Järelmärkused

[1] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2011, pp. lxvi-lxvii.

[2] Wear, John, “American and French Witnesses to the American and French POW Camps after World War II,” Inconvenient History, Vol. 12, No. 1, 2020.

[3] Laska, Werner Wilhelm, “In a U.S. Death Camp—1945,” The Journal of Historical Review, Vol. 10, No. 2, Summer 1990, pp. 169-170.

[4] Ibid., p. 175.

[5] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2011, p. xxii.

[6] Bacque, James, Crimes and Mercies: The Fate of German Civilians under Allied Occupation, 1944-1950, 2nd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2007, pp. 49-50.

[7] Ibid., pp. 50-51, 53.

[8] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2011, pp. xxxiv-xxxv.

[9] Ibid., p. lxiii.

[10] Ibid., p. 130.

[11] Ibid., pp. 40-41.

[12] Ibid., pp. 37, 39.

[13] Ibid., p. 41.

[14] Ibid., pp. 33-34.

[15] Ibid., p. 34.

[16] Ibid., p. 36.

[17] Ibid., pp. 128-130.

[18] Bacque, James, Crimes and Mercies: The Fate of German Civilians under Allied Occupation, 1944-1950, 2nd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2007, pp. 91, 231 (footnote 13).

[19] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Colombia: Talonbooks, 2011, p. xxxvii.

[20] Ibid., pp. xxxiv, 239.

[21] Ibid., pp. xxxii-xxxiv.

[22] Bacque, James, Crimes and Mercies: The Fate of German Civilians under Allied Occupation, 1944-1950, 2nd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2007, p. 46.

[23] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2011, pp. 186-187.

[24] Ibid., p. 31.

[25] Ibid., p. xxxix.

[26] Ibid., pp. 97-98.

[27] Ibid., pp. 87-88.

[28] Ibid., p. 89.

[29] Ibid., p. 91.

[30] Keeling, Ralph Franklin, Gruesome Harvest: The Allies’ Postwar War against the German People, Torrance, Cal.: Institute for Historical Review, 1992, p. 22.

[31] Clair, Louis, The Progressive, Jan. 14, 1946, p. 4. Quoted in Keeling, Ralph Franklin, Gruesome Harvest: The Allies’ Postwar War against the German People, Torrance, Cal.: Institute for Historical Review, 1992, pp. 22-23.

[32] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2011, p. 107.

[33] Ibid., pp. 85-86.

[34] Ibid., pp. 81-83.

[35] Ibid., pp. 144-145.

[36] Bacque, James, Other Losses: An Investigation into the Mass Deaths of German Prisoners at the Hands of the French and Americans after World War II, 3rd edition, Vancouver, British Columbia: Talonbooks, 2011, p. xxiii.

[37] Ibid., p. 308.

[38] Ibid., pp. 312-314.