Eesti rahareform

 

                                               EESTI 1992. AASTA RAHAREFORM

Siim Kallas, Eesti Panga President

ja Mart Sõrg, Tartu Ülikooli raha- ja panganduse professor

1992. aasta juunis sai Eestist esimene taasiseseisvunud Balti riik, kes võttis kasutusele oma raha - Eesti krooni (EEK). Senine kogemus näitab, et reformi võib pidada edukaks. Selle põhjuseks võib olla pikk ettevalmistustöö, elanikkonna ja valitsuse usaldus uue valuuta vastu ning rahvusvaheline toetus.

RAHVUSVALUUTA IDEE VÕTAB KUJU

Kogu aeg, mil Eesti kuulus Nõukogude Liitu, ei lakanud eesti rahvas unistamast taasiseseisvumisest. Nõukogude keskvõimu poolt 1985. aastal algatatud perestroika algusega sai neid ideid avalikult arutada. Kõik algas 1987. aastal, kui neli Eesti sotsiaalteadlast esitasid ettepaneku Eesti majanduslikuks autonoomiaks, milles rõhutati ka iseseisva rahasüsteemi vajadust. Üsna juhuslikult olid ettepaneku sõnastamisega seotud isikute hulgas Eesti Panga praegune President Siim Kallas ning endine peaminister ja praegune Riigikogu aseesimees Edgar Savisaar.

Eesti Moskva-meelne juhtkond reageeris, avaldades artikleid, mis püüdsid tõestada majandusliku autonoomia võimatust, kuid see lisas arutelule vaid kütust. Erinevad rühmad tekkisid vastandlike seisukohtadega rahvusvaluuta kasutuselevõtu otstarbekuse kohta. Kuid kiirenev inflatsioon ja sellega kaasnenud terav sularahakriis koos sellega, et rubla asendati üha enam välisvaluutadega, ainult tugevdasid olukorda, et Eestil oleks oma raha. 1988. aastal pidi Eesti valitsus survele järele andma ning majandusliku sõltumatuse kontseptsiooni, sealhulgas rahvusvaluuta kasutuselevõtu täpsustamiseks loodi ametlikud töörühmad.

Reformini viinud pikk ettevalmistusperiood, milles osalesid nii idee toetajad kui ka vastased, võimaldas asjaomastel isikutel põhjalikult hinnata kõiki argumente ja kaaluda võimalusi majandusliku autonoomia rakendamiseks. Seega oli teoreetiline maandus väga põhjalik. Lisaks aitasid arutelud suurendada avalikkuse arusaamist rahast, rahandusest ja rahanduspoliitikast ühiskonnas. Samal ajal majandusliku iseseisvuse taastamist ja sotsialistliku käsumajanduse turumajanduslikuks muutmist taotleva riigina oli Eesti ka rahareformi osas ainulaadsel positsioonil. Ajaloost ei leitud ühtegi näidet selle kohta, kuidas selline reform peaks toimuma. Arutelude käigus selgus, et mitmetele küsimustele ei ole võimalik adekvaatselt vastata ei teooria, analoogilise kogemuse ega arvutuste põhjal. Järelikult tuleb toetuda intuitsioonile ja võtta riske.

ISESEISVALE RAHASÜSTEEMILE ÜLEMINEKU ETTEVALMISTAMINE

Sõltumatu rahasüsteemi nurgakiviks on sõltumatu pangandussüsteemi olemasolu. Viimastele pani aluse NSV Liidu 1988. aasta pangareform, millega kehtestati kahetasandiline pangasüsteem. NSV Liidu riigipank (Gosbank) muudeti keskpangaks. Ta lõpetas klientidele teenuste osutamise ja loodi viis spetsialiseeritud panka, millel oli kogu riiki hõlmav filiaalide võrgustik. Spetsialiseeritud pankade eeldatavat ümberkujundamist kommertspankadeks siiski ei toimunud ning Gosbank lubas olemasolevate pankade kõrvale asutada sõltumatud äri- ja ühistupangad. Eesti kasutas seda võimalust innukalt ja juba 1988. aasta septembris registreeriti NSV Liidu esimese kommertspangana Tartu Kommertspank. 1990. aastal järgnesid teised kommertspangad ja selle aasta lõpuks oli selliseid panku juba kaksteist, moodustades üle 25 protsendi kogu tasumata pangalaenust.

Moskva vastavus Balti riikide püüdlustele majandusliku iseseisvuse suurendamiseks sillutas teed Eesti oma keskpanga asutamisele 1989. aasta detsembris ja oma pangandusseaduse vastuvõtmisele. Läbirääkimiste tulemusena NSV Liidu valitsuse ja Gosbankiga lubati Nõukogude spetsialiseeritud pankade Eesti filiaalid reorganiseerida iseseisvateks üksusteks.

1990. aasta novembris NSV Liidus vastu võetud pangandusseadus ja sellele järgnenud NSV Liidu lagunemine võimaldasid Eestil lõpetada Gosbanki Eesti kontori tegevuse, mis vastutas muu hulgas rubla pangatähtede emissiooni eest. Vastavad funktsioonid anti üle Eesti Pangale. Enne seda oli Eesti Pangale üle antud NSV Liidu Valuutapanga Tallinna osakond (Vneshekonombank).

Ettevalmistustöö teiseks oluliseks elemendiks oli teadusliku aluse formuleerimine rahareformi rakendamiseks ja rahasüsteemi edukaks toimimiseks. Neid küsimusi uurisid eraldi Eesti Pank ja valitsus. Kahe rühma arvamused langesid suures osas kokku, kuid osaliselt isiklike põhjuste tõttu rõhutati nende erinevusi. Nende aruanded, mis valmisid 1990. aasta lõpus, ei leidnud seega kummagi poole heakskiitu. Väljapääs leiti rahvusvahelise ekspertiisi näol. Probleem oli äratanud rahvusvahelist huvi ning rühm välismaa teadlasi, kuhu kuulusid professor Lars Jonung Rootsist ning professor Steve H. Hanke ja Kurt Schuler Ameerika Ühendriikidest, esitasid oma ettepaneku rahasüsteemi kohta. Nende soovituse tuumaks oli fikseeritud vahetuskursi ja valuutakomitee idee, mille mõned elemendid võeti lõpuks vastu seoses reformiga.

Selleks, et anda reformijatele vajalik seadusandlik võim, tegutsemisvõime ja konfidentsiaalsus, loodi kolmeliikmeline rahareformi komitee. Peaminister ja Eesti Panga President olid komisjoni liikmed oma ameti tõttu, kolmas liige aga sõltumatu ekspert. Esialgu määrati sõltumatu eksperdina Siim Kallas, kuid pärast tema nimetamist Eesti Panga presidendi ametikohale tegutses eksperdina eesti päritolu rootsi pankur Rudolf Jalakas. Valuutareformi komiteele anti ulatuslikud volitused reformi ettevalmistamiseks ja rakendamiseks. Tema juhendamisel kujundati terviklik seaduste pakett, mis oli üleminekuks vajalik, ja tehti ka logistilised ettevalmistused. Valuutareformi komiteel oli õigus välja anda dekreete, mida peeti Parlamendi otsustega samal staatusel olevaiks. Et tagada komitee tegutsemisvõime kriisi korral - ka reformi esimestel etappidel -, pidid komitee volitused jääma jõusse kuni 25.juunini 1995. Enne rahareformi kiitis Ülemnõukogu 1992. aasta mais heaks kolm seadust: rahaseadus, välisvaluutaseadus ja Eesti krooni toetamise seadus.

Uuele rahasüsteemile üleminekuga seotud tehnilistes küsimustes tuli trükkida ja vermida vajalik kogus pangatähti, luua vahendid ringluses oleva raha toetamiseks ja korraldada tegelik sularahavahetus. Need tegevused said alguse juba varakult. Juba 1990. aastal korraldati pangatähtede kujundamise pakkumine. Selle võitis Vladimir Taiger, kes kujutas oskuslikult prominente Eesti rahvusliku ärkamise perioodist ja iseseisvusajast 1918-1940. Arvestades valuutareservide madalat taset, otsustati lasta Pangatähed trükkida võimalikult odavalt. Esialgu telliti Pangatähed USA pangatähtede ettevõttest,kuid kuna see ettevõte ei kiirustanud tellimuse täitmisega, pandi uus tellimus Briti firmale Thomas De La Rue and Co Ltd. Nii trükiti endise firma 1- ja 2-krooniseid rahatähti ning hiljem 5 -, 10 -, 25 -, 100-ja 500-krooniseid rahatähti. Mündid löödi Tallinna Juveelitehases Soomest ostetud toorikute abil. Algselt kavandati, et rahatähed trükitakse 1990.aasta sügiseks, kuid need ei olnud kättesaadavad enne 1992. aasta kevadet.

Et saada toetust rahale, alustati peagi pärast Eesti taasiseseisvumist läbirääkimisi enne 1940. aasta okupatsiooni välispankades hoiustatud kulla ja välisvaluuta tagastamise üle. Eesti Pank esitas nendele reservidele nõude kuni 1940. aastani kehtinud Keskpanga õigusjärglasena. Enne okupatsiooni olid Eesti suurimad kullavarud Ühendkuningriigis (4,8 tonni), Rootsis (2,9 tonni) ja Šveitsis (3,3 tonni Rahvusvaheliste Arvelduste Pangaga). Osa neist reservidest anti üle Nõukogude Liidule, osa blokeeriti. Läbirääkimiste tulemusena sai Eesti kulla tagasi.

Kullavarud toetasid täielikult raha kogust, mida oli kavas ringlusse lasta. Kuna välisvaluutareservide tulevane kogunemine oli ebaselge, anti osa riigi metsadest - 150 000 tihumeetrit seisvat puitu - Ülemnõukogu¹ otsusega toetada krooni Eesti Panga käsutusse. Puidu arvestuslik väärtus oli 150 miljonit USA dollarit. Mõnevõrra suurendas ka Eesti Pank oma valuutareserve. Kokkuvõttes oli valuuta toetamise tagatis ligikaudu 120 miljonit USA dollarit (välja arvatud metsad), mida peeti piisavaks ringluses olevate pangatähtede ja müntide täielikuks toetamiseks.

¹ Parlament nimetati Ülemnõukoguks kuni 1992. aasta septembris toimunud parlamendivalimisteni.

Ettevalmistuste viimase etapi teine oluline osa oli sularahavahetuse logistika. Selleks loodi 726 sularahavahetusbürood ning palgati ja koolitati välja vajalikud personalijuhid, vahetusametnikud, turvamehed. Koostati nimekirjad elanikest, kellel oli õigus sularaha vahetada, ja inimestel paluti kontrollida nende nimesid nimekirjades. Nimekirjadesse kantud 1 554 200 inimesest kontrollis määratud ajavahemikul 2.-22. maini oma nime 90,1 protsenti. Need, kes seda ei teinud, kaotasid õiguse sularaha vahetada.

RAHAREFORMI PÕHIJOONED

Rahareformi kõige olulisem etapp - rublade ringlusest kõrvaldamine ja nende asendamine uue valuutaga - toimus 1992. aasta juunis. Rahareformi Komitee poolt 17.juunil 1992 välja antud dekreedis, mis käsitleb rahareformi läbiviimist, sätestati, et Eesti kroon on Eestis ainus seaduslik maksevahend alates 4. juunist 1992. Lisaks ordineeriti, et iga elanik, kelle nimi oli nimekirjas, võib kolme päeva jooksul alates 20.juunist vahetada kuni 1 500 rubla kursiga 10 rubla 1 krooni vastu. Seda summat ületavaid sularaharublasid saab vahetada kuni 1. juulini kursiga 50 rubla 1 krooni vastu.

Samuti märgiti, et rahareformi ajal täitmata jäänud rahalised kohustused ja nõuded jäävad kehtima ning neid muudetakse kroonideks kursiga 10 rubla 1 krooni vastu, samas kui olemasolevate kohustuste ja nõuete arveldamist pikendatakse 28.juunini. Pangakontodel ja tšekkides hoitud rublahoiused konverteeriti kroonidesse kursiga 10 rubla 1 kroon. Korporatiivsetele üksustele kuuluvaid sularaha rublasid võtsid pangad vastu kuni 10.00 AM 20. juunil. Seetõttu vahetati ainult rublasid korporatiivsete üksuste kontodel kursiga 10 rubla 1 krooni vastu. Juriidilistele isikutele anti aga piisavalt aega oma rahaliste vahendite haldamiseks ja üksikisikutele - rahavahetuspunktide külastamiseks.

Kuna vahetuskurss oli soodne, tuli rakendada ettevaatusabinõusid, et vältida rublade Eestisse voolamise ohtu teistest rublapiirkonna riikidest. Dekreedi kohaselt blokeeriti üksikisikute poolt pärast 1.maid tehtud hoiused üle 50 000 rubla ja ettevõtete poolt pärast 19. maid tehtud hoiused üle 1 miljoni rubla või üle selle, kuni nende päritolu oli kindlaks tehtud.

Ametlikel andmetel vahetas sularaha rublasid krooni vastu kokku 1 096 706 inimest ja käibele läks 672 miljonit krooni (osa sellest vahetati kõva valuuta vastu).

20. mail heaks kiidetud valuutaseaduse kohaselt kuulutati kroon alates rahareformi algusest ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eestis. Välisvaluutaseadus nägi ette, et välisvaluutat saab kasutada ainult rahvusvahelistes tehingutes ja välisvaluutatehingutes arveldamiseks on vaja Eesti Panga väljastatud litsentsi. Eesti Pangaga välisvaluutareservide loomiseks pidid ettevõtted müüma oma välisvaluutatulud Keskpangale kahe kuu jooksul (Valitsus ja valitsusasutused seitsme päeva jooksul). Välisvaluutat saab vajadusel tagasi osta ilma piiranguteta. Eestis ega välismaal välisvaluutaarveid pidavatele isikutele piiranguid ei olnud, küll aga tuli deklareerida välisvaluuta sularaha väljavedu, mis ületab OEM 1000 ekvivalenti. Üksikisikutel lubati välisvaluutat vabalt vahetada kõigis valuutavahetusbüroodes.

Krooni kurss Saksa marga suhtes fikseeriti 8 EEK = 1 OEM ja Eesti Pank kohustus krooni vahetama ainult Saksa marga vastu ja vastupidi. Muude välisvaluutade vaba konverteeritavuse residentidele tagasid kommertspangad ja nende valuutavahetusbürood.

Selleks, et tagada tasakaalustatud riigieelarve, mis oli vajalik krooni stabiilsuse säilitamiseks andis rahareformi komitee välja uue maksumäära kehtestava määruse. Kaupade ja teenuste käibemaksumäära tõsteti 10 protsendilt 18 protsendile. Ettevõtte tulumaksu määraks kinnitati 35 protsenti (varem maksimummäär) ja isiklikele sissetulekutele, mis ületavad kümme korda kuupalga alammäära, kehtestati tipp-määr 50 protsenti (võrreldes varasema maksimummääraga 33 protsenti).

Ringluses oleva sularaha hulga piiramiseks tõstis Eesti Pank kommertspankade reservinõudeid ja pankadele litsentside väljastamise korda pingutati.

Koos rahareformiga tegi valitsus mitmeid otsuseid, mille eesmärk oli kiirendada ja süvendada struktuurireforme majanduses.

Kokkuvõttes võib öelda, et 1992. aasta juuni rahareform oli elanike suhtes väga mõõdukas. See oli tingitud asjaolust, et inflatsioon ja kulutuste buum enne reformi oli oluliselt vähendanud ringluses oleva raha väärtust. Ka rahareform oli kavandatud väga lihtsaks, võttes arvesse riigi rahasüsteemi algelist olukorda ning rahavahetuspunktides töötavate inimeste vähest koolitust ja töökindlust. Reformi eesmärgiks oli ka rahva usalduse edendamine oma raha vastu. Seda näitab näiteks nõue, et kroon peab olema täielikult tagatud, ja asjaolu, et Eesti Pangal puudub õigus krooni devalveerida (ainult Parlamendil on see õigus). Mõned on väitnud, et kroon oli algselt alahinnatud, sest vahetuskurss määrati Saksa marga praeguse vahetuskursi alusel rubla suhtes (1: 80), mida mõjutasid nii valuutavahetuspiirangud kui ka kaupluste rohkus, mis müüsid kaupu ainult kõva valuuta eest.

RAHAREFORMI ESIALGSED TULEMUSED

Valuutaseadus lõpetas kõva valuuta kaupluste süsteemi, kuna need kauplused pidid edaspidi müüma kaupu kroonide eest. Seega muutusid need kaubad nüüd kõigile kättesaadavaks, kuid vastu kõiki ootusi vähenes importkaupade kogumüük märkimisväärselt, kuna imporditud ja kohalike kaupade hinnad olid suured. See võimaldas Eesti tootjatel teatud määral oma hindu tõsta ja sundis kauplejaid importkaupade hindu alandama. Järk-järgult hakkas kaupade puudus kaduma. Seega, kui 1991.aastal ja 1992. aasta esimeses kvartalis kaupluste abiliste seas läbi viidud küsitlused näitasid, et enamik neist arvas, et nõudluse rahuldamiseks ei ole piisavalt kaupu, siis 1992. aasta kolmandas kvartalis oli arv, kes olid endiselt sellel arvamusel, võrdne nendega, kes tundsid, et nõudlus on nüüd rahuldatud.

Pärast krooni vabastamist rublapiirkonnast ei mõjutanud SRÜ riikide inflatsioon seda enam otseselt. Selle tulemusena hakkas krooni kurss rubla suhtes tõusma. Kui rubla kurss USA dollari suhtes on pidevalt langenud, siis krooni kurss dollari suhtes pole reformijärgsel perioodil peaaegu üldse muutunud.

Kuna kroon Saksa margaga sidudes oluliselt ei kõigu ja selle konverteeritavus on säilinud, on mitmete riikide pangad hakanud kroone vahetama. Esialgu tegid seda vaid teised Balti riigid (Läti ja Leedu), kuid nüüd on eeskuju järginud ka Venemaa pangad ning mõned Soome ja Rootsi pangad.

Kui enne rahareformi oli tavaline vahetada välisvaluutat tänaval, see tava on järk-järgult välja surnud, sest pangad saavad nüüd rahuldada valuutavahetuse nõudlust. Käesoleva aasta 20. jaanuariks oli rahavahetusega tegelemise litsentsi saanud 39 panka ja nad on asutanud 258 rahavahetuspunkti. Mõned neist asuvad hotellides ja suuremates kaubamajades. Valuutabörside päevakäive ulatus novembri lõpuks 10-12 miljoni kroonini, mis moodustab 20 protsenti sularaha päevakäibest kroonides.

Valuutareformi üks olulisemaid tagajärgi oli usalduse taastamine kohaliku valuuta vastu (rubla oli lakanud seda nautimast). See peegeldus asjaolus, et vaatamata negatiivsele reaalintressimäärale hakkasid elanikkonna hoiused Hoiupanga kontodel kasvama.

Hinnanguliselt kasvas 1992. aasta kolmandas kvartalis kokkuhoid 25 protsenti võrreldes rahareformi eelse perioodiga. Samal ajal suurenes sularaha sissevool pankadesse ja mis on eriti oluline, suurenes selle kogunemine keskpangas. Kohe pärast rahareformi moodustasid Eesti pankade välisvaluutareservid 2377,5 miljonit krooni, millest 31 protsenti moodustas Keskpank. Need moodustasid 1. detsembril 1992 3 743,58 miljonit krooni, millest koguni 62,6 protsenti kuulus Keskpangale (Joonis). Võib eeldada, et sissevool on tingitud nii välismaal hoitud säästude osa ülekandmisest Eestisse kui ka ekspordi laiendamine. Traditsiooniliselt suurt defitsiiti näidanud Eesti kaubandusbilanss on rahareformi läbiviimisele järgnenud kuudel olnud kas ülejäägis või vaid veidi defitsiidis.

VÄLJAVAADE

Kuigi valuutareformi algusest on nüüdseks möödunud üle kuue kuu, ei näita Eesti kroon valuutakursside osas nõrgenemise märke. Kuid majandust iseloomustavad jätkuvalt mitmed ebasoodsad arengud. Tootmise vähenemine ei ole pöördunud, viimase paari kuu jooksul on vähenenud nii tööstuslik kui ka põllumajanduslik tootmine. Kuigi mõned ettevõtted suurendasid septembris tootmist, on erastamine vähe edenenud ning maksejõuetu ettevõtte pankrotimenetlust on algatatud vaid üksikutel juhtudel. Kui pankrotimenetlus on algatatud laiaulatuslikult, tekivad uued maksehäired ja tootmist võib oodata.

Teine ebasoodne areng on see, et inflatsiooni ei ole suudetud ohjeldada. Kuigi kuuinflatsioon mõneks ajaks leevenes (juuli 21,0 protsenti, august 16,7 protsenti, september 6,6 protsenti), kiirenes see hiljem uuesti (oktoober 7,7 protsenti, november 9,5 protsenti), kuid on nüüdseks taas aeglustunud (detsember 3,3 protsenti, jaanuar 3,4 protsenti). Inflatsioon oli osaliselt tingitud mõnede riigiettevõtete tegevusest, mis oma kõrgete tootmiskulude tõttu hoidsid kaupu turult eemal, püüdes suruda hinnad kõrgemale. Teisalt on Venemaalt imporditud energia ja tooraine hinnad pidevalt tõusnud ning läänest imporditud kallite toorainete ja kaupade osakaal kasvanud.

Näiteks on Eestis müüdavate jahutoodete hinnad tõusnud üle kahe korra ja imporditud kütuse hind on nüüd maailmaturul. Kõrgemad impordihinnad on omakorda toonud kaasa kohalike kaupade tootmise suurenemise ja sundinud riiki suurendama toetusi, hüvitisi ja dotatsioone.

Kodumaist arengut on mõningal määral mõjutanud ka Vene ettevõtete raskused maksete tegemisel - kõva valuuta puudumise tõttu - ning mõnede Eesti pankade raskused SRÜ riikidesse enne rahareformi pikendatud laenude tagasimaksmisel.

Siiski võib järeldada, et vaatamata võetud meetmete mõõdukusele ja ebasoodsatele tagajärgedele majandusele on rahareform olnud edukas. Reformile järgnenud kuude jooksul tundub, et krooni positsioon on tugevnenud, kuid kuna majandusreform ei ole lõpule viidud ja mõned ebasoodsad arengud majanduses (maksehäired ,töötus, inflatsioon) on isegi intensiivistunud, ei ole lõplikku võitu veel saavutatud.

Eestlaste usaldus oma raha vastu ja soov kaitsta seda iseseisvuse ja parema tuleviku sümbolina on vastupidiselt teooriaprognoosidele aidanud säilitada krooni välisväärtust. Võib eeldada, et meie kaasmaalased ei anna meile enam nii soodsat võimalust.

Eesti Pank on teadlik eesseisvatest raskustest ja ohtudest. Ta on koostanud kriisiprogrammi juhuks, kui krooni positsioon muutub kriitiliseks. Ka praegune valitsus on võtnud oma programmis kohustuse hoida krooni stabiilsena ning teeb Eesti Pangaga koostööd mitmes olulises rahapoliitilises küsimuses. Kõik see annab põhjust optimismiks tuleviku suhtes.

19. veebruar 1993