Kallase afäär

 

                                       Kallase afäär I: Vastavalt stsenaariumile

Virko Lepassalu

1998. aasta suvel etendab Eesti Pank oma feodaalajastut meenutavas ripatsis, Maardu mõisas, matusetalitust. Sängitatakse siiski mitte mõnda järjekordset panka, ehkki neid läheb Eestis1990ndatel hingusele umbes poolesaja ringis.

Tegemist on moodsa performance’iga krooni kuuenda aastapäeva puhul. Maardu mõisavalitsejad pingutavad hoolega. On ju iga-aastane vastuvõtt krooni aastapäeva puhul püha üritus. Peamiselt selleks Eesti Pangal Maardu mõisa ju vaja lähebki. Seekord kirjutatakse stsenaariumis, et pangapresidendiks kehastunud näitleja paigutatakse kirstu ja kirst maetakse maha. Mungakostüümides Jaan Toomik ja Raoul Kurvitz kaevavad kirstu mõisaesiselt muru-platsilt uuesti välja ja paigutavad betoonalusele, kus kunagi on asunud üks skulptuur. Siis tulevad “krooni isad”, pankurid Siim Kallas, Vahur Kraft ja Rein Otsason ning tõstavad kirstu betoonalusele.

Reibas Siim Kallas on tolleks ajaks Eesti Panga presidendikohalt lahkunud poliitikasse. Pahura ilmega harrastuskunstnik Vahur Kraft on Eesti Panga president. Vaikse prillitatud professori ilmega Otsason juhatab väikest Krediidipanka. Päike paistab. Kõik higistavad. Pankurid lahkuvad. Kurvitz ja Toomik süütavad kirstu põlema. Põlevast kirstust tõuseb pangadirektoriks kehastunudnäitleja Jaan Toomik, käes portfell või sümboolne rahakohver ning jalutab turvameeste saatel minema, korrates sõna “miljon”. Ta võinuks seal põlevas kirstus, kuumuses ja vingus ka tervise ohverdada. Ma ei tea, mida pealtvaatajad seejuures mõtlevad. Enamik mõtleb ilmselt, et pole küll eriti naljakas, sest näitleja võib ka vingu kätte maha surra, aga Kallas on siiski tubli poiss. Julgeb enda üle nalja visata.

Performance kannab nimetust “10 miljoni kadumine”. Just nii suur on summa, mille haihtumises selsamal suvel süüdistab politsei uurimisbüroo ja prokuratuur Siim Kallast. Ajalehed kirjutavad, et süüdistus sama tehingu eest ootab ka tema toonast asetäitjat Vahur Krafti. Nüüdseks teame kõik, et kumbagi meest süüdi ei mõistetud. Niisiis − ainult nõdrameelne poleks mõistnud ses etenduses peituvat sõnumit. Natukene kannatamist või praadimist pisukeses (ühiskondliku hukkamõistu) kuumuses. Siis kaevavad sõbrad su välja ning võid minema jalutada. Kõige olulisem, et kõigi nähes.

Üldse paistab see etendus silma kummaliste sõnumite poolest. Näiteks võib jääda mulje, et Kallas on kadunud miljonid enda isiklikule pangaarvele manööverdanud. Ehkki loomulikult ei ole. Raha on endiselt Itaalia sulide käes, kelle arvele see kanti lootuses, et teenitakse superkasumit. Muidugi ei tahetud seda raha neilt tagasi nõuda, sest Itaalia maffiaga on ebamugav kohut käia ning veel üks kohtuprotsess, olgu pealegi et tsiviilnõue, kahjustaks Siim Kallase niigi räsitud renomeed.

No ja siis veel üks sõnum, mida võib sellest morbiidsest etendusest välja lugeda, kuigi korraldajad pole seda ilmselt niimõelnud: 10 miljonit dollarit graveeritakse kunagi tulevikus Siim Kallase hauakivile. Kallas = 10 miljonit. Selle ripatsita ei kujutaks teda ette ei selles ilmas ega teispoolsuses. Aastaks 2008 on kõik 10 miljoni dollari lugu juba unustamas. Peale on kasvanud uued põlvkonnad aferiste ja avantüriste uute tehnoloogiate ja kalestumusega. Ometi poleks ka praegu veel hilja seda raha kätte saada. Või välja nõuda. Kui raha on kadunud, on ta lihtsalt omanikku vahetanud, aga mitte planeedilt Maa kosmosesse haihtunud. Aumees.

Seda sõna kasutab üks 10 miljoni dollari kadumise peategelane, ärimees Abram Sher Siim Kallase üle peetaval kohtuprotsessil. Sher, kes aitas 10 miljonit just nii “investeerida” nagu see “investeeriti”, nii, et raha kadunuks jäi, nimetab end seega aumeheks. Ta oli pärast seda, kui keegi võidunud ülikonnas sitsiillane Schiralli talle Eesti Panga poolt “investeerimiseks” usaldatudraha ära varastas, tegutsenud aumehena. Aumehena selle tagasinõudmise nimel. Ilma igasuguse lepinguta. Nii vähemalt Sheraulisele kohtule teatab.

Eesti Panga presidendi ametit pidanud Siim Kallas on elutargem. Tema ei luba maksumaksja raha tagasisaamise nimeltargu midagi ette võtta. Ta ei luba midagi ette võtta ei enne kohtuprotsessi ega ka pärast seda. Ei kohtus ega ka enne seda, uurimisel. Ei Toompeal ega hiljem Euroopa Komisjoni asepresidendina. Ei tööl, kodus ega puhkehetkel. Tänapäeva või kaasaja mõistes aumehena, kes igaks juhuks midagi riskantset ei luba, on ta oma andmata lubadust ka hoolega järginud. Siit küsimus: kumb on ausam mees? Kas oma ärimehe teed Viru hotelli ümber tiireldes alustanud kunagine valuutaärikas Sher, kes vana kooli mehena vähemalt lubas või proovis, kuid kel raha tagasisaamine ei õnnestunud? Või Euroopa Komisjoniasepresident Kallas, kes targu midagi ei lubanud ja seetõttu ka ei proovinud?

Novembris 2008 lõpetab politsei 10 miljoni dollari kadumise ühe võtmetegelase, itaallase Vito Schiralli otsingud. Seadusesilmade jaoks on kogu see lugu ehk 10 miljoni dollari riisuminelõplikult aegunud. Õigemini, Schirallit, kes raha lihtsameelsete käest välja pettis, pole vaatamata sellele, et ta oli Interpoli kaudu tagaotsitav, keegi eriti kunagi taga otsinudki. Kõige intensiivsemalt jälitavad teda hoopis Vene riigivõimud. Vene eriteenistus püüab 1990ndatelõpul ühe Schiralliks peetava isiku koguni Itaalia mägedes kinni, kuid see ei osutu vaatamata välisele sarnasusele õigeks meheks jalastakse pärast lühikest ülekuulamist vabadusse. Mees punub tagasi vaatamata kaugustesse.

Kas Schiralli edasisi otsinguid venelaste poolt kroonis edu, me ei tea. Mis neile Schiralli puhul võis huvi pakkuda, võib aga üldjoontes oletada. Võimalik, et neid huvitab lihtsalt info kogumine selle niivõrd tundliku teema kohta Eesti ajaloos. On ju kasulik teada, millised on eurokomisjonäär Siim Kallase nõrgad kohad. Loomulikult ei olnud need 10 miljonit dollarit ainsad 10 miljonit dollarit. Palju ei puudu, et 1995. aastal haihtuksid veel täiendavad 10 miljonit dollarit kellegi investeerimisalase “näpuvea” tulemusena. Täpsemalt öeldes tahetakse järgmised 10 miljonit dollarit megakasumi lootuses samamoodi “investeerida” nagu nood legendaarsed esimesed 10 miljonit.

Eesti Panga järgmised “triibulised” − just nõnda võiks seda tehingut nimetada. See näitab, et tegemist polnud näpuvea, vaid mitmete näppude vigadega. Võiks koguni öelda, et süsteemiga. Tänu selle eest, et Eesti riigilt ehk pangalt veel täiendavad140 miljonit krooni ära ei varastata ja maksumaksja veel järgmisi “triibulisi” ei saa, võlgneme järjekordse “investeeringu” vahendajarolli sattunud Amsterdami ING pangale. Selle juhtkonnal juhtuvad 1995. aasta alguses ühel ajal kodus viibima nii au, mõistus kui südametunnistus. Nad teatavad Eesti Pangale, et selline investeering tähendab hävingut. Eesti Panga poolest aga võinuks seehäving sündida. Veel üks kadunud 10 miljonit, veel üks legend ja teedrajav sündmus Eesti pealtnäha säravas finantsilmas.

Veel palju tööd uurijatele ja veel üks võimalus neid uurijaid hiljem mõnitada. Nagu seda tehakse 10 miljoni dollari kriminaalasja uurimise ajal ja järel. Maardu mõisas paistab tol “perfoomantsi” päeval ere päike. Peaaegu lagipähe. Kui päike paistab lagipähe, on miraažid kerged tekkima. Miraažid esinevad vaid looduses ilma mingitagamõtteta. Inimeste hulgas on miraažid alati kellelegi kasulikud. Miraažiga sarnane, kuid kaasaegsem mõiste on virtuaalsus. See tähendab midagi võimalikku, kuid tegelikkuses mittetoimuvat. Või tegelikkuses mitteolevat.

Kolmandana sobiks mitte ainult selle10 miljoni dollari loo juurde, vaid kogu viimase kümnendi raha-ilma iseloomustama sõna illusioon ehk pettekujutelm. 1990ndatealgus on veel aeg, mil finantsistide hulgas arvatakse tõemeeli, et miraažide, illusioonide ja virtuaalsusega on võimalik lõputult kapitali toota. Aga mitte tööga. Õigemini, ka need finantsistid, kes seda südames ei usu, teevad näo, et nad usuvad. Lihtsalt selleks, et olla mängus sees, mitte sealt väljas.

Kui teatud kriitiline hulk mõjukaid inimesi usub illusiooni tõelisusse, siis see kinnistab muljet, et illusioon ongi tõelisus. Praegu me elame aga illusioonide purunemise ajastul. Ja jumal aidaku neid, kes varemete alla jäävad, sest varemed ei ole enam illusioon. Need on purunenud inimsaatuste näol sama rasked kui tõeline betoon. Üsna palju saanuks muide heaks teha, kui vähemalt oleks natukenegi püütud seda raha itaallastelt tagasi saada. Siis oleks oma koorma all palju kergem olnud edasi elada nii Siim Kallasel kui paljudel teistel selle looga kokkupuutunutel. Sündmused, mida järgnevalt kirjeldatakse, on taastatud10 miljonit dollarit puudutava kohtuasja dokumentide ja juhtumiuurimisega ühel või teisel viisil kokku puutunud inimeste ütluste alusel.

             Kallase afäär II: Surnud hinged

Siim Kallas saab Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee liikmeks kohe esimesel kursusel. Intervjuukogumikus “Kapital” (Tallinn 2004) väidab ta: “Kui minust sai komsomoliaktivist, siis minu jaoks oli raudne printsiip, et komsomoliaktivistideks võetakse ainult inimesed, kellel on teaduses karjäärivõimalusi – kellel on teadlase kaart taskus. Käis pingeline poliitiline võitlus, nagu praegusteski noorteorganisatsioonides – olid erinevad leerid, aga meie leer kaitses seisukohta, et me võtame mängu inimesi, kellel oli selge lootus astuda edasi aspirantuuri.”

Seega, nagu nähtub Kallase väidetest, on neil aastail ülimalt soovitatav selleks, et teaduses läbi lüüa, olla eesrindlik komnoor ja edaspidi soovitatavalt ka komparteilane. Kuigi neist ridadest võib jääda mulje, et teatud grupp eesrindlikke üliõpilasi võitles selle eest, et komsomoliaktivistide hulka ei satuks keskpärased või puupead, vaid ikka säravad ja tulevikuga isiksused, oli see suund siiski pigem ette kirjutatud ülevalt ehk kompartei organitest, mitte aga vastupidi, alt üles. Tol ajal ülikoolis käinud inimesed mäletavad ju hästi, et teadlaste ustavus Riigile või Süsteemile oli üsna primaarne, et sa üldse teadlasena – vähemalt ametlikult, ja mitte kusagil nurga taga – tegutseda võisid.

1970ndate algul, mil Siim Kallas ülikoolis rahanduse ja krediidi erialal teadmisi omandab, tegutseb sealsamas aspirantuuris selline tuntud tegelane nagu keemik Jüri Kukk. Mäletatavasti pettub varasem ideeline kommunist Kukk pärast 9-kuulist stažeerimist Prantsusmaal N Liidus. Ta esitab Tartu Ülikoolis avalduse komparteist väljaastumiseks, pärast mida ei võimalda teaduskonna juhtivkommunistid talle enam dotsendi kohta.

Muidugi ei anna kangekaelne Kukk järele ja sündmuskäik kulmineerub tema süüdimõistmisega nõukogudevastasuses ning hukkumisega vangilaagris märtsis 1982. Kuke lugu on ainult selleks meenutatud, et ühtlasi meelde tuletada: kompartei oli tollase teadlase jaoks obligatoorne ja sealt sai lahkuda, piltlikult öeldes, jalad ees – või end ise elusalt maha mattes. Seega võib aru saada, miks juba keskkooli kuldmedaliga lõpetanud Kallas ülikooli komnoorte juhtide hulka pürgib. Silme ees terendab tal mis muud kui karjäär.

Olgu siis teaduses või kusagil mujal. Kokku on ülikooli komsomolikomitee 1970-ndate algul 54-liikmeline. Kallas valitakse ülikooli kommunistliku noorsooühingu 11-liikmelise büroo liikmeks, mis on igati mugav hüppelaud edasisteks komparteilisteks edusammudeks.

Nagu nähtub arhiividokumentidest, on Siim Kallase ülesandeks ideoloogiline töö, propaganda ja agitatsioonitöö juhtimine. Igal juhul on Kallas üks suurima usalduse pälvinud komnoortest komsomolikomitees, keda hinnatakse ideoloogiliselt kindlaks ehk siis nõukogude süsteemile ustavaks ja karjäärivõimeliseks nooreks tegelaseks ning tulevaseks eesrindlikuks komparteilaseks.

Muu hulgas on Kallas ühiskondlikult ülimalt aktiivne. Lisaks koolides loengute pidamisele ühiskondlik-poliitilistel teemadel ehk õpilaste kasvatamisele N Liidu patriootideks, on ta üks põhilisi Tartu üliõpilaspäevade korraldajaid. Ilmselgelt on seda vaja ülikooli juhtkonnale, et suunata üliõpilastele nõukogude ajal alati omane olnud nõukogude-vastane protestivaim sobivasse sängi. Ühesõnaga, et anda võimalus pidu pidada ning auru välja lasta: las parem teevad seda “meie omade” ehk komsomolitöötajate taktikepi ja valvsa pilgu all kui kusagil nurga taga viina võttes ja siis nõukogude-vastaseid sigadusi korraldades. Teiseks on üliõpilaspäevad tänuväärne võimalus n-ö terade eraldamiseks sõkaldest. Küllaltki lihtne on üliõpilaspäevade pidude ja tantsukeerutuste ajal, kus rohkem või vähem salaja ka vägijooke pruugitakse, kindlaks teha, kes nõukogude võimu aadressil suud pruugivad. Vaevalt et paljud noored tol ajal ka ise tajuvad, kui palju mõni ettevaatamatu suupruukimine võis nende edaspidist elu mõjutada.

Kallas on seega üks 7. üliõpilaspäevade põhilistest korraldajatest ja sellest kirjutab tema kaasaktivist, hilisem Eesti Vabariigi poliitik ja kultuuritegelane Märt Kubo ülikooli juhtkonnale ka ettekande. Sellest nähtub, et üliõpilaste meelsust uuriti ja analüüsiti üsna süvitsi. Vaieldamatult pakkus too ettekanne mõtte- ja analüüsi-ainet ka Tartu KGB ametnikele, kuigi, nagu võib arvata, oli nende nuhke niikuinii rahvamassi hulgas üsna tihedalt. Mis aga kõige olulisem: nagu nähtub ettekandest, ei olnud üliõpilaskond ega osa rahvast vaatamata tolleks ajaks juba 25 aastat kestnud okupatsioonile nõukogude võimu suhtes sugugi lõplikult “taltsaks” muutunud. Ettekandes väidetakse: “Hüüti igasuguseid loosungeid, mille kohta on meil teaduskonniti analüüs olemas. Midagi ohtlikku ei olnud. Mõned etteheited siiski tehti, kuigi meie teada ei esinenud taunitavaid hüüdeid. Muu hulgas hüüti ka sellised loosungid: “Elagu ühiskonnateaduste õppejõud – marksismi-leninismi vankumatu tugi TRÜs” (maj. tead.), “Minu miilits kaitseb mind” (arsti-), “Võta pits ja pea aru, nagu ütles Laur Karu” (tollane tuntud arst ja õppejõud), “Elagu Koop!” (TRÜ tollane rektor), “Angela Daivys on süütu” (õige kirjapilt on Davis; jutt on USA radikaalsest kommunistist, keda FBI ka suureks kriminaaliks pidas, mille tulemusena ta 16 kuud vangis veetis), “Elagu rahvaauto Zhiguli!”, “Elagu Stepan Karja!” (Tartu rajoonilehe Edasi tuntud ajakirjanik). /…/ Rongkäiku jälgisid muidugi ka linnainimesed. Olevat hüütud loosungeid “Maha nuhid!”, “Elagu sini-must-valge!”, “Elagu mehed, kes on vangis!” – koos selle loosungiga kanti õlgadel ühte poissi, kes oli ilma mütsita ja kiilaspäine. Poiss oli teiste õlgadel ka professorite eest möödumisel. See oli ka häbiväärseim tegu.”

Ettekandes kurdeti, et üliõpilaspäevade miitinguosa ei tulnud hästi välja: helivõimendus ei töötanud, sest “tehnikud olid joobnud”. Veel kurdeti menuansamblite Fix ja Viker-5 ahnuse üle: “Mõlemad ansamblid nõudsid 80-kopikalisi pileteid sissepääsuks – ajasid raha taga. Meie pääsmed maksid ainult 30 kopikat.”

Seega kokkuleppele ei jõutudki. Lisaks kaeveldi ettekandes ülemäärase pidutsemise pärast: “Teenindusmajas oli pidu liiga hoos, eriti puhvetis, kus lõhuti nõusid 13 rubla ulatuses.”

Vaatamata kõikvõimalikele probleemidele, hinnatakse Tartu 7. üliõpilaspäevad siiski kordaläinuks. Alla on kirjutanud ülikooli komsomolisekretär Märt Kubo. Üldiselt võib väita, et Kubo, Kallas, ka hilisem tuntud poliitik Igor Gräzin ning hiljem parteiaktivistist ärimeheks saanud Tõnu Laak moodustavad toonaste aktiivsete komnoorte tuumiku. Mainida tasuks veel hilisemat ülikooli haldusprorektorit Vello Peedimaad. Muigamapanev lugemine on aga toonase vabatahtliku “välispoliitilise kooli” ehk Rahvusvaheliste Suhete Ringi improviseeritud kohtupidamine kellegi Hiina Rahvavabariigi maoisti Fan Lingi üle, et anda üliõpilastele aimu, kuidas rahvusvahelist kohut peetakse. Vaetakse tema maoistlikke tegusid ning leitakse, et ta pidanuks enam toetuma marksismile. Kohtupidamise lõpp muutub üha rohkem farsiks: vaagides seltsimees Lingi tegusid, muu hulgas ka vägistamist rahvusvahelise õiguse vaatepunktist, otsustatakse talle määrata 10 aastat paranduslikke töid üliõpilaste ehitusmaleva Balti Soojuselektrijaama rühmas. Seejärel tuleb ta suunata “teistesse rühmadesse koos 50% kinnipidamisega tema palgast üleandmiseks Eesti Raadiole hiinakeelsete saadete organiseerimiseks”.

Niisiis pole 10 miljoni dollari kohtuprotsess ainuke, kus Kallas osaleb. Tõsi, tookord kohtukomejanti etendava üliõpilase, mitte kohtualusena. Tol hetkel jääb tema ametisse asumiseni Eesti Panga presidendina ja mitmete kurikuulsate allkirjadeni pangadokumentidel veel palju aastaid. Eesrindliku ja ideoloogiliselt “õige” üliõpilasena kroonib Kallase pingutusi edu: 1971. aastal esitab ülikooli komnoorte büroo ta kompartei saadikukandidaadiks. Ja väike nagu see Eesti on, samal bürool soovitatakse kompartei liikmeks ka varasemat liikmekandidaati, õigusteaduskonna 5. kursuse tudengit ja hilisemat ENSV KGB esimeest Rein Sillarit. Paberid Riigiarhiivi vaikusest, mis räägivad tulevasest eurokomisjonäärist Siim Kallasest kui kommunistist, on nii sisuliselt kui väljanägemiselt hallid. 1970-ndate teise poole noore karjeristi kujunemislugu on neis dokumentides varjatud tollase halli ja igava kantseliidi, hüüdlausete ja segasevõitu sõnastuse taha. Ometi on need dokumendid olulised, et mõista mitte ainult Siim Kallase psühholoogiat ja kujunemislugu, vaid teha nende alusel üldistusi enamiku inimeste kohta, kes 1990ndate algul tärkava Eesti Vabariigi rahamaailmas juuri ajasid. Neist dokumentidest nähtub Kallase valmisolek elada topeltelu, nagu omane paljudele tolle aja karjeristidele. Osaleda teatud arvus parteilistes rituaalides, ise neisse rituaalidesse ning neid ümbritsevasse sõnamulinasse uskumata. Vastutasuks mehaanilise käetõstmise ja usina kombetäitmise eest saada teatud koguse hüvesid, milleta elu temasuguste jaoks tundus suhteliselt võimatu – nii tollasel nõukogude ajal kui praeguses Euroopa Liidus. Komparteisse kuulub Siim Kallas peaaegu 20 aastat – 1972−1990. Tõsi, ta ei ole seda kunagi püüdnud varjata, teatades ühes ajalehes talle omase aplombiga, et 140 000 komparteisse kuulunud eestlase hulgas leidus ka ausaid inimesi. Isemajandavat Eestit neil aegadel, mil Siim Kallas ENSV rahandusministeeriumis karjääri tegi, veel ei usutud. Ammu enam ei usutud valget laeva. Küll andsid tollased aastad hea ettevalmistuse nõnda-öelda topelteluks. Kui kompartei kõrgema ešeloni vagunites mitte karastunud kodaniku hinge peal või taga oleks selline untsuläinud tehing nagu 10 miljonit dollarit, tõukaks see ta ilmselt tõsisesse depressiooni. Neil aga, kes olid piisavalt kaua parteilise raudtee pöörangutel loksunud, oli hilisema turumajanduse pangatehinguid palju kergem mänguna võtta. Töö toonastes nõukogude riigiasutustes oli teatavas mõttes sarnane mänguga, tsirkusega. Seda tuli tõsise näoga etendada, kuid ei tohtinud ega terve mõistusega lähenedes saanudki tõsiselt võtta.

Nii võib aru saada, et 10 miljoni kadumaminek ei pannud mõndagi neist toonastel aastatel karastunud inimestest, kes hiljem Eesti Pangas karjääri tegid, just väga palju põdema. Välja arvatud ehk Urmas Kaju, kes 10 miljoni dollari tehingu Eesti Panga peakonsultandina siiski väga suurt karastatust ei omanud. Enne panka oli Kaju töötanud Tallinnas prokurörina, mis ENSVs polnud just teab mis kõrge ametikoht. Seepärast kippus ta vähese komparteilise karastatuse tõttu 10 miljoni dollari protsessi nimelise häppeningi ajal publikut läbi pudelipõhja põrnitsema. Kaju hing ilmselt ei olnud veel surnud.

Kiire pilguheit Kallase kui kommunisti kujunemisloosse näitab, et Eesti NSV rahandusministeeriumis arvati perspektiivikas, Tartu Riikliku Ülikooli finantsistina lõpetanud noormees parteibüroo koosseisu. Ministeeriumi partei algorganisatsiooni büroo istungi protokollist 16. oktoobrist 1978 võime lugeda, et ta hääletati parteibüroo sekretäriks. Nii ilutseb Kallase allkiri mitte ainult paljudel hilisema turumajanduse ebahuvitavatel ja ka mõnedel huvitavatel pangadokumentidel, vaid ka ENSV rahandusministeeriumi parteiorganisatsiooni otsuste all. Eesrindliku ENSV rahandusministeeriumi kommunistina pandi Kallase õlule ka poliitõppused. Parteikoosolek otsustas “käsitada poliitõppust ühe tähtsaima vahendina töötajate kasvatamisel marksistlik-leninliku maailmavaate, kommunistliku veendumuse, sotsialistliku patriotismi ja internatsionalismi vaimus”.

Niisiis pidid kõige usaldusväärsemad rahandusministeeriumi seltsimehed korraldama poliitõppusi, et “arendada leninlikku traditsiooni, mille kohaselt kommunistid võtavad pidevalt osa töötajate poliitilisest kasvatamisest”. Koos kümmekonna seltsimehega rahandusministeeriumi juhtivtöötajate hulgast pidi Kallas korraldama nii konverentse kui seminare. Nende kohta koostati aruandluseks kõrgemate seltsimeeste ees tabelid. Ühest tabelist leiame näiteks, et Kallase seminaril teemal “Ühiskonna sotsiaalpoliitilise arengu probleemid” osales kokku 29 inimest, neist kaks kommunisti ja 27 kommunistlikku noort. Siim Kallase teemaks töötajate kasvatamisel kommunismi vaimus oli muu hulgas ka “Nõukogude ühiskonna sotsiaal-poliitilise kujunemise põhiprobleemid kaasajal”. Rahandusministeerium luges sm Kallase tegevuse igal juhul viljakaks. Näiteks aastatel 1977/1978 otsustati rahandusministeeriumis propagandistideks kinnitada kokku 12 seltsimeest, sealhulgas ka perspektiivikas kommunist Siim Kallas. Parteisekretäri töö meeldivaimaks osaks võis pidada präänikute jagamist. Rahandusministeeriumi parteiorganisatsiooni büroo liikmena oli Kallasel otsustav roll näiteks iseloomustus-soovituste andmisel välismaale sõiduks. Rahvakeeles nimetati seda tuusikute jagamiseks.

Oktoobris 1978 jagatakse näiteks positiivseid iseloomustusi sõiduks Soome. Üheksa õnneliku seltsimehe hulgas esineb ka Siim Kallas ise. Veel kuulub tema ülesannete hulka esinemine kõikvõimalikel parteikonverentsidel, samuti komsomoli algorganisatsiooni tööplaani läbivaatamine ja sellele hinnangu andmine. Tööd lisab juurde ka sotsialistlike kohustuste täitmise üle valvamine, nagu näiteks “kodanike kohustuste ja avalduste kvaliteetne lahendamine vähemalt kolm päeva enne tähtaega”. Arvamust tuleb avaldada ka NLKP liikmekandidaatide parteisse sobivuse kohta.

Üks Kallase toonaseid ülesandeid käsitleb ka rahufondi toetamist. Peetakse “soovitavaks”, et sinna annetatakse 1% kuupalgast. Samas büroo istungi protokollis öeldakse küll, et raha korjamine peab toimuma “täieliku vabatahtlikkuse alusel”.

Niisiis on Kallas noore mehena teinud kadestamisväärselt kiire karjääri riigi ühe olulise asutuse parteisekretäri ametikohal. See karjäär lisab talle palju vajalikke oskusi. Eelkõige oskuse laveerida. Või ebaviisakamalt öeldes: vingerdada. Praeguse, nii-öelda postkommunistliku aja moesõnad on areng ja jätkusuutlikkus. Küll koos, küll eraldi võetuna. Kui kompartei nomenklatuuril oli oma keel, milles leiduvaid märksõnu korrates võisid näidata, et kuulud “omade” sekka, siis tänapäeva nomenklatuuril on see samuti olemas. Võtmesõnadeks on siin kahtlemata “jätkusuutlik areng”. Kallase kui pankuri areng algab ENSV hoiukassade peavalitsusest, kuhu ta suundub ENSV rahandusministeeriumist. Teda mäletatakse seal edasipüüdliku, leebe ja intelligentsena, igati arenemisvõimelise ning jätkusuutlikuna, kes aga vaatamata sellele ei suutnud hoiduda libastumast.

1980ndate alguses kutsutakse hoiukassade peavalitsust juhatav Siim Kallas KGBsse. Kutse põhjuseks on plakat, mis reklaamib hoidma raha hoiukassas. Plakatil on kujutatud meela ilmega blond kaunitar, kes, keel suust väljas, laseb müntidel peost pudeneda. Tollane KGB pealik Karl Kortelainen laseb hallides vammustes alluvatel asja anaüüsida. Ta järeldab, et plakat mõnitab laulja Anne Veskit ja N Liitu, sest naine näitab keelt metallrahadel olevale N Liidu vapile.

See lugu saab üheks neist legendidest, mida kõige enam Kallasest kõneldakse. See kinnistab hilisemas Eesti Vabariigis Kallase kui omal ajal Moskvale allumatu mehe kuvandit, kelle Moskva tahtis suure heameelega “ära teha”. Õigupoolest on see tänapäeval tavaline: enamik kunagisi kommuniste lansseerib rohkem või vähem enda kontrolli all olevas meedias legende nõukogudeaegsest “isemõtlemisest”, “allumatusest”, “oma rea ajamisest”, “parteisisesest opositsioonist” jne. Psühholoogilises plaanis on muidugi tegemist huvitava fenomeniga. Pikemalt sellesse süvenemata tuleks siiski märkida, et vajadus või tahe oma minevikku pidevalt õigustada võib isiksusele üsna ruineerivalt mõjuda.

Kui tulla tagasi “skandaalsete” plakatite juurde, siis need korjatakse ära, ehkki üks Kallase asetäitjatest kaotab ka koha. Hea idee olnuks näidata kaunitari kauneid sukastatud jalgu. Sukka kogemata tekkinud august − kipuvad need ju daamidel vahetevahel hargnema − võiksid pudeneda Lenini karmi profiiliga metallrublad.

Selge sõnum, mida reklaam edastaks: sukasäär pole raha hoiustamiseks õige koht. Elu näitab küll paraku, et samamoodi kipuvad töörahva ja intelligentsi ränga tööga teenitud rublad kaduma ka ENSV hoiukassast. Lukkude, riivide ja tabade tagant. Juba alates ajast, mil Eesti vormiliselt taasiseseisvus, kõneldakse poliitkuluaarides suurte summade kadumisest hoiukassade peavalitsusest ajal, mil seda juhatab Siim Kallas. See nüüdseks unustatud lugu on paarkümmend aastat tagasi peaaegu sama legendaarne kui hilisem 10 miljoni dollari afäär. Samamoodi nagu 10 miljoni dollari afäär, mis jõuab küll kohtulahendini, kuid jätab õhku rohkesti küsimärke, läheb ka hoiukassade riisumise juhtumiga.

Ehkki kohtu alla ei anta Kallast ennast, vaid mõned tema alluvad, jäävad küsimärgid õhku rippuma. Aja kulgedes need küll ähmastuvad, ent saavad siiski Kallase kodukäijateks. Kuigi puuduvad andmed, mis viitaksid, et Kallas oleks otseselt riisumistega seotud olnud, ripub tema pea kohal siiski ametialase lohakuse süüdistus.

Raha kadumist hoiukassadest uurib tollane Nõukogude majandusmiilits SORVVO (Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Osakond). Praeguseni on hoiukassade riisumise asjaolud laiema avalikkuse eest varju jäetud, või seal hoitud. Nende ridade autor ei pretendeeri loomulikult kaugeltki viimase instantsi tõele.

Pilt on kokku pandud vestlustest inimestega, kes kunagi töötasid tollase ENSV rahandusministeeriumi revisjoni-valitsuses, SORVVOs või hoiukassade peavalitsuses. Selle juhtumi veel elusolevaid tunnistajaid leida osutub palju keerulisemaks kui 10 miljoni dollari afääri puhul.

2005. aasta jaanuaris palub siinkirjutaja žurnalistina kunagiste riisumiste kohta kommentaari ka Siim Kallaselt. Too teatab oma abi Hanna Hindrikuse vahendusel, et riisumised leidsid tõesti aset ja neile oli antud ametlik käik. Süüdlased ei pääsenud vastutusest, vaid neid karistati. Sellega Kallase selgitused ka piirduvad.

Inimesed, kes tol ajal rahanduses töötavad, mäletavad hästi, et ENSVs tegutsesid vaid üleliidulise Stroipanga, Riigipanga ja Vneštorgpanga kohalikud kontorid. Lisaks veel vanematele põlvkondadele hästi tuntud niinimetatud hoiukassad − ainsad finantsasutused tollases N Liidus, mis tegelevad lihtsurelike rügamise tulemusena neile pihku pistetud “puurublade” hoiustamisega.

ENSVs juhatab hoiukassasid hoiukassade peavalitsus, mis ei allu ENSV rahandusministeeriumile, vaid N Liidu hoiukassade peavalitsusele. Hilisem eurovolinik Kallas juhatab vabariiklikku hoiukassade peavalitsust aastail 1979−1986. Noor ja energiline rahandusspetsialist on paljude inimeste mällu sööbinud tolle perioodi raadioviktoriini “Mnemoturniir” juhina, mida ta tavatseb lõpetada reipa, veidi murdeealise poisi noore kuke hääletoonis “mängu juhtis Siim Kallas”. Tegelikult juhib ta samal ajal ühte palju laiamõõtmelisemat mängu kui “Mnemoturniir”. Ta on vaid 31-aastane ja ometi valitseb juba tollast kohalikku hoiukassade impeeriumi.

Kuni Kallase saabumiseni “mängu juhtima” valitseb hoiukassade peavalitsuses suhteliselt unine, võib-olla koguni käegalöömismeeleolu. Kallase eelkäija Heino Vääna jõuab peavalitsuse juhi ametit pidada 10 aastat. Ebameeldivusi SORVVO, praeguse riigikontrolli eelkäija rahvakontrolli jm “organitega” tol ajal ei sigine, kui mõned tühisemad intsidendid välja arvata.

Ebameeldivusi ei ennusta ka hiljem mitte miski. Kallas on lõpetanud cum laude Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi erialal. Ehk, nagu tollal öeldi, punase diplomiga. Hüpe rahandusministeeriumi ametnikust hoiukassade juhiks avab Kallasele tee tollase nomenklatuuri hulka. Paljud on üllatunud, kui andekas noor mees pärast peaaegu seitset aastat pealtnäha perfektset tööd hoiukassade juhina määratakse kompartei keskkomitee otsusega hoopis ENSV peamise ajalehe Rahva Hääle peatoimetaja asetäitjaks. Põhjus, miks ta hoiukassade pealiku kohalt kõrvaldatakse, seisnebki tema valitsusalas aset leidnud kuritarvitustes.

Nagu väidab jurist ja poliitik Ando Leps, arutatakse Kallase küsimust tollesama probleemi tõttu kaks korda kompartei keskkomitee bürool. Seal astub tema kaitseks välja peaminister ehk tollase nimetusega ministrite nõukogu esimees Bruno Saul. 1986. aastal, mil Kallas Rahva Hääle asepeatoimetajaks määratakse, sulgetakse ühtlasi ka hoiukassade riisumise kriminaalasi. Kallas ise eitab, et tema küsimust oleks kunagi keskkomitee bürool arutatud.

Selle kohta, kuidas Kallas terve nahaga pääseb, ongi üks seletus, et teda kaitseb Bruno Saul, aga ka Kallase endine ülemus, rahandusminister 1967−1979 Albert Norak. Too on Kallast ikka aidanud ja tema karjääri toetanud. Ühest ENSV rahandusministeeriumi parteiorganisatsiooni protokollist (16.10.1978) loeme: “Sm Norak tegi ettepaneku valida parteibüroo sekretäriks S. Kallas.”

Kallase kaitsmine ei lähe aga sugugi kergelt. Moskvast “külas” käinud KRU (kontrolno-revizionnoje upravlenije) revidendid koostavad kuritarvituste kohta hoiukassades akti, mille alusel Moskvast nõutakse Kallase kohtu alla andmist. Kuid vanemad seltsimehed võtavad noorema piltlikult öeldes käendusele. Noor ja perspektiivikas spetsialist, kahju tema elu ära rikkuda. Nagu Saul meenutas, äratas ka tähelepanu Kallase, ütleme diplomaatiliselt, mitte just askeetlik elustiil.

Kuid pange tähele: kusagile jääb see kompromaat ju ikkagi alles. Milles siis seisnesid hoiukassade tagaruumide kopitanud vaikuses välja hautud kriminaalsed teod intelligentsi, tööliste ja talurahva ränga tööga teenitud vara riisumisel? Vestlustest tollaste “organite” töötajatega saame kokku järgmise pildi. Kallas loomulikult ei valeta, kui teatab, et kassiirid-riisujad anti kohtu alla.

Samal ajal aga püüavad mitmed Kallase alluvad tollasest hoiukassade peavalitsusest SORVVO ohvitsere mõjutada, et nad asja edasi ei uuriks. Niisiis − kohtu alla antakse vaid mõned pangateenistujad, kes ei asu just olulistes ametites. SORVVO aga kahtlustab, et süsteem on palju laiem ning töötab mõnede juhtivtöötajate mahitusel, kes omakorda püüavad Moskva ülemuste eest juhtunut varjata. Süsteem seisneb aga selles, et mõned kassiirid võtavad raha vaid nendelt arvetelt, mida keegi kaua aega ei kasuta. Teisisõnu, “surnud hingede” “surnud arvetelt”. Seejuures täidetakse korrektselt raha väljavõtmise orderid, justkui oleks konto omanik ise hoiukassas käinud ja raha välja võtnud. Niisiis on kogu skeem karjuvalt lihtne, kuid töökindel. Kui aga juhtub eksitus ja “surnud hing” osutub siiski elusolevaks ning tuleb raha nõudma, makstakse talle kopikapealt kõik välja, ainult et mõne teise “surnud hinge” arvelt. Vahel ju juhtub ka nii, et inimene ei kasuta arvet palju-palju aastaid, kuid ootamatult ilmub siiski välja. Hoiukassades aga leidub alati ka arveid, kuhu vanainimesed on pikalt raha kogunud ja seejärel teise ilma läinud. Pärijaid aga maha ei jää.

SORVVO töötajad kahtlustavad ka, et riisujatel on sidemeid kas miilitsas või mujal, kus ligipääs perekonnaseisuameti andmetele: kes elus, kes surnud. Valdavalt ei tühjendatud seejuures mitte tervet “surnud hinge” arvet, vaid ainult osa.

Vastavalt seadusele tuleb pärijateta surnud vanainimeste arvetel asuvad summad tol ajal kanda riigi (ENSV) tuludesse. Ainult et tollaste arveldamismeetodite järgi on ülemustel raske kontrollida, kui palju kadunukestel täpselt raha järele jäi, mis hoiukassast peaks riigi tuludesse kantama. Kassiirid võltsivad ka dokumente raha väljamaksmise kohta, kuna teavad, et “surnud hing” protesteerima ei saa hakata. Seega on väga keeruline ka tõestada, kui palju riik on nimelt kahju kannatanud. Saaki korjav tolmune ämblikuvõrk ilmub hoiukassade pimedast nurgast päevavalgele ainult tänu tobedale juhusele. Üks kassiiridest jääb haigeks või läheb puhkusele. Tema kolleeg, kes ei ole “surnud hingede” saladusse pühendatud, avastab, õudus peegeldumas silmis, et inimene, kes pidanuks olema surnud, on ellu ärganud ning käinud hoiukassas oma arvelt raha välja võtmas. Ta teatab sinna, kuhu vaja ja kellele vaja, nagu vanasti oli kombeks öelda.

SORVVO haarab härjal sarvist. Kuid imelik lugu. Hoiukassade peavalitsuse juhtivtöötajad ei näita helkivsilmsete miilitsaohvitseridega koostöö osas üles mingit indu. Seda väitega, et Tallinna SORVVO-l pole õigust sekkuda Moskvale alluva hoiukassade peavalitsuse asjadesse. Helkiv pilk miilitsaohvitseride silmis asendub nõutusega. Võib-olla isegi pelglikkusega.

Malle Rodionova, kes töötas tol ajal hoiukassade revisjonivalitsuses, on siinkirjutajale osutanud, et nähti vaime. Juurdlusele survet ei avaldatud. Süüdlased mõistis kohus vangi. Näiteks Keila kontori juhatajale mõistis kohus 10 aastat. Samas räägivad mõned endised SORVVO töötajad teistsugust juttu: asja uurimisel jäeti n-ö juurteni tungimata. Rodionova tahaks aga ka veel 20 aastat pärast seda lugu, et intsidenti keegi ei puudutaks. Üldse oli SORVVO-l nn üleliidulise alluvusega ettevõtete, milleks olid ka hoiukassad, majandusasju keeruline uurida. Kuigi neile oli selleks õigus antud, pidi iga juhtumi puhul uurimise ometi kohaliku KGBga kooskõlastama.

Ainuüksi Tallinnas avastatakse aasta jooksul kaheksa juhtumit, kus raha haihtus “surnud hingede” kontodelt. Keskmiselt on kadumaläinud summade suurus 15 000 kuni 20 000 rubla. Seega kujuneb ainuüksi Tallinnas kadunukeste puistamise “käibeks” umbes 100 000 rubla. Ja seda üksnes aasta jooksul. 1980-ndate alguses leiavad sellised riisumised aset kolme kuni viie aasta jooksul ning mitte ainult Tallinnas. Meenutagem, et tollane noobelauto Volga maksis umbes 10 000 rubla ja mõnesajarublast kuupalka loeti enam kui korralikuks.

Kõige enam, umbes 50 000 rubla ulatuses “puistati” Hoiupanga Estonia puiesteel asuvat kontorit. Kui SORVVO seal töötavate kassiiride kodusid läbi otsib, satutakse huvitavale leiule – Viru hotelli templeid kandvale voodipesule. Selgub, et Viru toateenijad on süstemaatiliselt voodipesu varastanud ja seda defitsiitset kaupa lähedal asuva Hoiupanga kontori töötajatele müünud. Niisiis: hästi elasid, pursuid.

Just riisumiste ulatus viib SORVVO ohvitserid mõttele, et sellega peab olema seotud keegi ülemustest. Muidu oleks väga keeruline põhjendada, kuidas tuleb mitmel kassiiril korraga pähe riiki pügada. Täpselt ühesuguse meetodiga. Mis veelgi olulisem: uurimine ei leia mingeid jälgi, nagu oleksid mõned kassiirid omavahel kokku leppinud või vandenõu sõlminud. Nad ei tundnudki õieti üksteist. Isegi praeguse liberaalse turumajanduse tingimustes oleks keeruline ette kujutada, kuidas neljas-viies pangakontoris riisuvad kassiirid raha aastaid nõnda, et keegi ei märka. Mida siis rääkida tollasest totalitaarriigist, kus kõik koputasid kõigi peale.

Niisiis, härrased seltsimehed: kes oli Aju? Koordinaator? Moskvasse kaebab hoiukassade kohaliku peavalitsuse peale võib-olla keegi rahulolematu hoiustaja sugulane. Võib-olla ka keegi SORVVO ametnikest. Andmed on siinkohal erinevad. Moskvast revisjonivalitsusest saadetakse igal juhul kohale grupp karme seltsimehi − uurima “signaali” paikapidavust. Nad asuvad tööle koos ENSV rahandusministeeriumi kontrolli-revisjonivalitsusega (venekeelse sõnalühendiga KRU). Eesti poolelt kuulub sellesse gruppi vaid üks revident. Siinkirjutajal õnnestub paarkümmend aastat hiljem selle praeguseks eaka naisterahvaga ka kohtuda. Kasu on sellest vähe, sest põhiline fraas, mis tema dementses jutus kordub, on “ei mäleta”. Hetkeks süttib endise revidendi tuhmiks jäänud silmis siiski tuluke: eakas naine mäletab, et revisjoni aluseks on tõepoolest kellegi valvsa nõukogude kodaniku “signaal”. Täpsemalt öeldes koputab keegi, et Kallas on omale riigi raha eest korteri soetanud. See viide aga paika ei pea.

Kontrolliks anti endise revidendi arvates liiga vähe aega − vaid üks kuu. Ent nagu väidab Einu Reitsnik, kes töötas omal ajal ENSV rahvakontrollis, mingeid tõsisemaid riisumisi kontroll välja ei toonud. Nii taandatakse kogu kadumaläinud raha epopöa finantsdistsipliini rikkumiseks, mis Kallasele maksab siiski töökoha. Mõned kassiirid antakse kohtu alla. Kuid nagu öeldud, ühelegi hoiukassade juhtivtöötajale, ka mitte Kallasele, süüdistust ei esitata.

Niisiis, kogu tõde peitub siiamaani kusagil Moskvas KRU ehk kontrolli-revisjonivalitsuse hallides arhiivides. Kui SORVVO nõuab hoiukassadest enda kätte uurimiseks teatud perioodide arveldusdokumente, siis miilitsaohvitseridele neid välja ei anta. Ja nõuda pole kelleltki, sest üsna ilmselt on Moskva nõus kogu loo maha matmisega, kuna toonasel ministrite nõukogu esimehel Saulil hakkab Kallasest kahju.

Ja tõesti: kuidas sa tõestad, et raha on kadunud, kui kannatanute ehk “surnud hingede” haudadel on matuseorkestrid oma haledad meloodiad ammu lõpetanud? Igal juhul mõtlevad paljud toonased ametnikud ühtemoodi: milleks seda vana asja päevavalgele tirida? Ja tõesti, kui kunagisi SORVVO ohvitsere uskuda, ei tekitatud kahju ju otseselt kellelegi. Kust aga toonane riik teadis, kui palju raha kellegi vanakese arvel täpselt on? Tagantjärele võib ju sedagi pidada vabadusvõitluseks: N Liidu rahanduse alustugede õõnestamiseks kangelaslike kassiiride poolt.

Viis aastat pärast seda, kui Kallas hoiukassade peavalitsuses kabineti vabastab, muutuvad rublad mitte kellelegi vajalikeks paberitükkideks. Ajani, mil Kallasest saab Euroopa Komisjoni volinik, jääb veel 18 aastat.

Ajani, mil võidunud ülikonnas itaallane viib ära 10 miljonit dollarit, aga enam kui 6 aastat. Ajani, mil Itaalias tuleb võimule Silvio Berlusconi, veidi vähem kui 6 aastat.

                Kallase afäär III: Sajandi kuritegu

Hoiukassad? Mingid “surnud hinged”? Mõnikümmend tuhat rubla kellegi arvelt? Issake, milline primitivism, võiks mõni tänapäeva finantsgeenius irooniliselt ohata.

Meenutan lugu hoiukassadega ainult põhjusel, et näidata, millisel tasemel mõtlesid mõned nõukogude rahandussüsteemis töötanud isikud. Kombineerimisoskuse võtavad nad kaasa uude, kapitalistlikusse maailma, arvates, et see aitab neid ka edaspidi.

Paraku ei aita see mitte kõiki ja mitte alati. Kapitalistliku rahailma hämaramad pooled ei ole enam “võrdsetest võrdsemate” maailm, kus ametikoht tagab automaatselt positsiooni ja ka selle, et sul on alati õigus.

1990-ndate alguses, kui Eestis tuleb käibele kroon, ollakse finantsringkondades juba pisut “arenenumad” kui hoiukassade perioodil. Kuid ainult pisut.

Teated pettuste kohta nn esmaklassiliste pangainstrumentidega ei ole 1990-ndate alguseks siia, okastraadi tagant vabanenud Eesti-nimelise karjamaa ajalehtedesse veel jõudnud. Kui ka oleksid jõudnud, poleks neid kõrgemates pangandusringkondades tõsiselt võetud. Need poleks pälvinud suuremat tähelepanu kui mõni raadiouudis Indoneesia maavärisemisest. Ometi on mainitud pettuseskeemid neil aastail maailmas umbes sama levinud kui tänapäeval nn Nigeeria kirjad ja teated miljonilistest “loteriivõitudest” raalide postkastides.

10 miljoni dollari kadumise aluseks 1993. aastal on just selline, tolleks ajaks maailmas ülilevinud petturlusvorm. Võiks ju öelda, et meie tollased pangandusgurud ei tea esmaklassilistes pangainstrumentides peituvatest ohtudest. Kuid ei. Väidan, et nad teavad sellest. Meie pangandusjuhid külastavad ju 1993. aastal IMF-i üritusi, kus rahvusvaheliste pangandussulide tegevusest maailma pangandusjuhtidele kulbiga hoiatusi ning tarkust jagatakse. Ometi otsustab Eesti Pank eesotsas Siim Kallasega järele proovida. Justkui peaks Eesti Pank erinevalt neist lugematutest õnnetutest, kes rahast ilma jäävad, olema sündinud erilises õnnesärgis. Ilmselt on tegemist peapööritusega seoses krooni kehtestamisega tehtud edusammudest. Kuid see on vaid üks ja liiga pinnapealne seletus.

Šveitsi politsei raportist, kuupäevaga 3. jaanuar 1995, nähtub, et maailmas on neil aastail levinud vähemalt seitset tüüpi nn esmase pangapettuse skeemi: Prime Bank Notes – esmaklassilised pangatähed; Prime Bank Guarantees – esmased pangatagatised; Prime Bank Letters of Credit – esmased panga krediitkirjad (akreditiivi näol); Prime European Bank Letters of Credit – esmased Euroopa pankade krediitkirjad; Prime World Bank Debentures – esmased maailmapanga võlakirjad (tagatiseta võlakohustused); Prime Insurance Guarantees – esmased kindlustusgarantiid; Standby Letters of Credit – krediitkirjade säilitamine.

Kui üritada neid ridu maakeeles lahti seletada, siis 1990-ndatel, globaalse finantssüsteemi ajastul, võivad investori juurde ühes maailma otsas tulla investeeringuvõimaluste pakkujad teisest maailma otsast. Nad pakuvad eespool loetletud nimede all müüa sisuliselt väärtusetuid väärtpabereid. Panganduse sümbolmaa Šveitsi ametivõimud teavad neist asjust tol ajal juba väga palju.

Petturid räägivad neist pangapettustest kui kõrge kasumlikkusega, täiesti riskivabast ning kõrge konfidentsiaalsusastmega investeerimisvõimalusest, mida toetavad nii Rahvusvaheline Kaubanduskoda (International Chamber of Commerce) kui Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary Fund).

“Näib, et kurjategijatel on õnnestunud reklaamida selliste instrumentide (või dokumentide) usaldusväärsust või lugupeetavust sellisel määral, et meil on nüüd panku, kes selle tulemusena lasevad neid välja, kas siis nõuannete tulemusena, mis nad saavad ebaausatelt inimestelt, või siis tõepoolest pangatöötajate korruptsiooni tõttu,” teatab Šveitsi politsei inspektor Marcel Couquerad ühes ülemustele mõeldud kiretus raportis. On aasta 1994.

Selliste skeemide puhul on oluline roll nn lõpetaval pangal (closing bank), millele siis viidatakse tehingut puudutavas dokumentatsioonis, jätkab Couquerad. Kasutades ära korruptsiooni mõne panga töötajate hulgas, avatakse nn closing bank’is arve petturite või nende varifirma nimel. Sellistele kontodele viidatakse kui tingdeponeerimiskontodele (escrow kontod). Kinnitatakse, et nn closing bank’i kontol on olemas suurt tulu tõotavad väärtpaberid, mida saab omandada kas panga või selle kliendi korraldusel.

Kontakti nn closing bank’iga, mis on tavaliselt fiktiivne rahandusasutus, mis omab vaid arvet ja ei midagi muud, lasevad petturid korraldada nn finantsnõustajatel või advokaatidel. Nii tundub kogu miraaž usaldusväärsem. “Pettur võib tegutseda ka varifirma või varipanga tagant, mis on juriidilise isikuna registreeritud kusagil teises maailma otsas, kus pettuse ohvriks valitul on raske tema olemasolu kontrollida,” kirjutab inspektor Couquerad edasi. Inspektor on sellest kõigest tüdinud, oi kui tüdinud. Kogu maailma ahnus (sulid) ja lihtsameelsus (ohvrid) paistavad olevat oma jõud ühendanud ja šveitslaste vasturünnakule asunud. “Need pangad võivad hõlmata Man’i saart, Gibraltarit, Luksemburgi, Monacot, Liechtensteini ja vanu Kariibi mere meelissaari, nagu Turks ja Caicos, Anguilla, Monserrat või Vanuatu,” toksib inspektor kirjutusmasinal tülpinult. Inspektor Marcel Couqueradi kohtame ka hiljem, sest tema tegeleb ka Eesti Pangaga seotud 10 miljoni dollari juhtumi uurimisega.

1990-ndate algusest levima hakanud pettused esmaste pangainstrumentidega (Prime Bank Guarantee, PBG) on kümnendi keskpaigaks võtnud epideemilise ulatuse. Ohvrite hulka kuuluvad näiteks Suurbritannia päästearmee ja Nauru valitsus, aga ka USA rahvuslik kristlike kirikute nõukogu. Kirikute nõukogu juhtumisse tasuks süveneda. See sarnaneb üsnagi palju Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga poolt investeeritud 10 miljoni dollari looga.

Keskset rolli nn kirikute nõukogu pettuses mängib Tšehhi Bohemia Pank. Nagu paljud Eesti pangad, alustab ka Bohemia murrangulisel ajal, aastal 1991. Aluskapitaliks on vaid 1,3 miljonit dollarit ehk 50 miljonit Tšehhi krooni, millele lisanduvad moraalse toetusena pankiiride lootused uue ja helge, “jätkusuutlikku arengut” kindlustava ajastu saabumisele.

1993. aastal hakkab Bohemia, nagu ka tollane riiklik Põhja-Eesti Pank ja tema “ema” Eesti Pank, huvituma rahvusvahelistest investeerimisvõimalustest. Samamoodi nagu Eestis, hakkavad ka Tšehhi panga ümber tiirlema igasugused “finantsnõustajad”, “investeerimisspetsialistid” ja “konsultandid”, kes veenavad pangajuhte Prime Bank Guarantee-tüüpi imelistes investeerimisvõimalustes.

PBG abil, mille kaks Bohemia panga juhti 1994. aastal alla kirjutavad, petetakse USA kirikute nõukogult välja tervelt 7,98 miljonit dollarit. Saatuse irooniana ei jõua see “superintressi” tootma mõeldud raha mitte Bohemia panka, mille juhid tahavad ahvikiirusel rikkaks saada, vaid hajutatakse nende kaasosaliste ehk “rahvusvaheliste nõuandjate” pangakontodele erinevates Euroopa ja USA pankades. PBG-le alla kirjutanud kaks Bohemia juhtivpankurit vallandatakse. Sellega nende vastutus ka piirdub.

Rahvusvaheline Kaubanduskoda nimetab Prime Bank Guarantee’de alusel korraldatavaid nn esmaseid pangapettusi sajandi kuriteoks. Pettuse ohvriks valitule tavaliselt ei selgitata, kuidas on võimalik, et tema investeering saab teenida tulu näiteks 2% nädalas. Finantsmaagid sõnuvad ohvriks valitu ümber salapärasuse aura: ainult tema on väljavalitu, kes saab osa geniaalsest taevamannast, mida garanteerib mõni maailma tippkümnesse või vähemalt esimesse sajasse kuuluv pank.

Rahapuuduses vaevlejate või vastupidi, ülemäärasesse rahasse uppuvate investeerimisnäljaste investorite silme ette maalitakse kauneid miraaže “kinnistest finantsturgudest” ja nendele turgudele pääsevatest “autoriseeritud diileritest”. Need kinnised turud virvendavad ohvri silme ees tõelise eldoraadona. Show, show ja veel kord show. Illusioon, virtuaalsus ja miraažid löövad tantsu ja põimuvad omavahel.

Kümnest miljonist investeeritud dollarist kaheksa kaduma minek, nagu juhtub 1993−1994 10 miljoni Eesti Panga poolt vahendatud dollariga, on tüüpjuhus. Osa raha makstakse vastavalt lepingule kohe kiiresti tagasi, nimetades seda näiteks intressideks.

Heade psühholoogidena teavad petturid, et nii saab näitemängu tõmmata kaasosalise nimega Ahnus. Nad arvestavad, et investorid ruttavad müstilisest teenimisvõimalusest rääkima kõigile tuttavatele. Nii võib tagasi makstud raha ehk “intresse” nimetada ka reklaamikuludeks. Kuulsa panga kinnitus (garantiikiri), et müüdavad väärtpaberid või investeeringutest paistev tulu on tõesti olemas ja et nemad garanteerivad selle, on tavaliselt kas fabritseeritud või hangitud korruptiivsel teel. Meenutagem, et Põhja-Eesti Pank pidi 10 miljoni dollari afäärist kasu saama 20% aastas ehk siis 2 miljonit dollarit.

Lugeja võib ise arvata, kas 10 miljoni dollari “investeerimisest” teenitud intressid jõudnuksid ikka riigi arvele ehk Põhja-Eesti Panka või hoopis kellegi eraarvele. 10 miljonit dollarit oleks pärast investeerimistähtaja lõppu küll tõesti panga arvele tagasi maandunud, nii et keegi poleks kahju kannatanud. Kuid nüüd me ruttame sündmustest ette. Või kas ikka ruttame? Tegelikult oli ju kombinatsioonide puhul levinud, et näiteks korporatsiooni X president Y “laenutas” firmast Z arvu miljoneid – lootuses põhisumma pärast W arvu miljonite teenimist firma arvele tagasi manööverdada ning teenitud intressid tasku pista. No käib rahakene nagu kutsa rihma otsas korraks jalutamas, mis siis sellest. Peaasi, et ta peremehe juurde tagasi jõuab.

Rahvusvahelise Kaubanduskoja 1996. aastal üllitatud ülevaatest Prime Bank Guarantee-tüüpi pettuste kohta leiame, et 1993. aastal annavad Ameerika Ühendriigid Prantsusmaale välja kellegi Maurice Sarfati. 200 investorit olid “tänu” Sarfatile kaotanud 220 miljonit Prantsuse franki. Kokku hinnatakse 1990ndate keskel Prantsusmaal selliste pettuste mahuks 300 miljonit franki aastas. Ohvreid võinuks aga olla veelgi rohkem, sest jaanuaris 1994 “toodab” Sarfatiga seotud kompanii miljardi dollari “väärtuses” krediitkirju (Standby Letters of Credit), mis on välja antud ühe Vanuatus asuva panga nimel (National Security Bank Ltd). Firmadelt, fondidelt, pankadelt jt väljapetetud raha hulk on 1990-ndate esimesel poolel niivõrd pöörane, et sellega on võimalik finantseerida sõdu, riigipöördeid, narkokaubandust või mida iganes.

Kui palju raha kokku maailmas niimoodi välja petetakse, jäi ja jääb igaveseks saladuseks. Väga paljud investorid on kasutanud nn esmaste pangainstrumentide skeemides narkokaubandusest või mujalt teenitud musta raha, lootes seda Prime Bank Guarantee mehhanismidega mitmekordistada. Kui nad rahast ilma jäävad, ei julge nad tulla politseile kaotust üles tunnistama. Muidu tekiksid paratamatud küsimused kadumaläinud summade päritolu kohta.

     “Kallase afäär” IV: Teine kriminaalne revolutsioon

Äsja loodud Eesti Panga jaoks on kirjeldatud firma tumedad telgitagused muidugi kõrgem pilotaaž. Prime Bank Guarantee’d, fikonsultandid, escrow kontod… Aastal 1993 on need kapitalistlike haide sünnitised plaanimajanduse varemeile tekkinud finantsasutuse töötajaile sügavalt arusaamatud. Eesti Panga nõukogu liige Ardo Hansson ütleb pärast 10 miljoni dollari tehingu ilmsikstulekut, aastal 1997, et pangandus peaks olema konservatiivne ja seal on suurte tehingutega mängimine hädaohtlik.

Jah, loomulikult. Maailma suured pangad juhinduvad sellest käibetõest. Eestis aga on alanud mitte ainult panganduses, vaid elus üleüldse praeguseni jätkuv vaimustumine värvilisest pealispildist.

Äsja reservaadist välja lastud pärismaalastele võib helmeste ja värviliste vidinate jumaldamine olla ju ka andeksantav. Ja tõesti, inimesed ehk üldnimetusega “ärimehed”, kes orbiidile tõusnud Eesti Panga ümber kärbestena tiirlema hakkavad, on ju nii lõbusad ja huvitavad. Mis on selle kõrval Hansson. Pedantne analüütik. Nojah, eks korralikud inimesed on kõik tavaliselt hallid ja igavad.

Alles mõni aasta enne 10 miljoni dollari investeerimist on kehtestatud Eesti kroon. Niinimetatud kõva raha turuletoomise au kuulub mäletatavasti rahvusvaheliselt tuntud investeerimisnõustajale Jeffrey Sachsile, kelle soovitusel luuakse kroon just valuutakomitee põhimõttel. Sachsile on Eesti tuttav majandusanalüütiku, rahareformi komitee asendusliikme Ardo Hanssoni kaudu, kelle juhendaja ta oli Harvardi ülikoolis.

Tollasele Eesti Panga presidendile Siim Kallasele Sachsi ideed meeldivad. Miks ei peakski meeldima. Eesti kroone antakse välja just niipalju, kui on rahale kattevara. Niipea, kui tuleb kattevarasse juurde Saksa markasid, antakse välja ka selle väärtuses rohkem kroone. Kõik on just nagu lihtne ja selge. Niipalju, kui tehakse tööd, luuakse ka rahalist väärtust.

Eestlase talupojamõistusele on see töö ja kapitali seos just nagu sügavalt arusaadav. Seejuures aga usutakse sellesama talupoegliku lihtsameelsusega, nagu meie esivanemad usuvad pisuhändasid, et kusagil maailmas kasvavad rahapuud. Ja et seal asuvad imelised suure teenimisvõimalusega finantsturud. Vaja ainult minna kolme tänava ristile, kusagil Šveitsis, kus iga nurga peal asub aukartustäratav pank, ja anda kolm tilka verd. Ironiseerida mõnede meie rahandustegelaste koduvillasuse üle poleks õigupoolest aus. Nad tulevad teisest maailmast, õigemini osakesest maailmast, ja pole nende süü, et rahvusvaheliste fi olemus on neile üsna võõras. N Liidu lagunemine lisab finantsturgudele uued küünilisuse ja rikutuse mõõtmed. Nõukogude inimesed tulevad ja pööravad seal kõik pea peale. Kuid esialgu on endistelt nõukogudelastelt veel võimalik ka matti võtta. Kuni nad on veel lihtsameelsed. Kuni nad pole uusi trikke veel omandanud ja ise hakanud “õpetajatelt” matti võtma. Asjata pole literaat ja nõukogudeaegne poliitvang Sergei Soldatov nimetanud Jeltsini Venemaal 1990ndatel toimuvat teiseks kriminaalseks revolutsiooniks – esimese kriminaalse ehk 1917. aasta revolutsiooni järel. Eestis on 1990ndate alguses käimas samuti teine kriminaalne revolutsioon – 1940. aasta järel.

Paraku, nagu sageli, muutub õpilane õpetajast rangemaks. Ja mitte ainult targemaks, vaid pahatihti ka küünilisemaks ja julmemaks. Öeldakse ka, et kõige halvem isand on endine ori. Kommuniste pole neil aastail maailma enam kuigipalju alles jäänud, suurem osa tahab ju saada kiiresti isandaiks. Eriti kiiresti tahavad nad seda veel Eestis. Kommunist, kes ei taha saada rahvuslikuks kapitalistiks, teenib ära kaaslaste igavese põlguse ja hukkamõistu.

Või nagu teatab Itaalia peaminister, 10 miljonit dollarit “ära kaotanud” dottore Schiralli rahvus- ja aatekaaslane Silvio Ber lusconi: “On suurepärane aeg investeerida Itaaliasse. Kommuniste pole enam alles jäänud ja need, kes on jäänud, eitavad, et nad on kommunistid, ja veel on meil väga ilusad sekretärid…”

Plaanimajanduse ja nõukogude Eesti arveldusvalitsuse varemetele rajatud Eesti Pangas ei ole aga sel ajal, mil silme ees paistavad terendavat uued investeerimisvõimaluste eldoraadod, kahjuks piisavas koguses sekretäre. Ei ilusaid ega inetuid. Kuigi eriti oleks vaja just tõhusaid või kogenud sekretäre. Nad suudaksid ära hoida uue aja “kirjude” ärimeeste sissetungi panka ja nende sõbrustamise Siim Kallasega. Kui tänapäeval on Eesti Pank range ja suletud riigiasutus, siis toona meenutab see pigem lahkelt kõikvõimalikele kirjude sulgedega ärimeestele avatud laenu- ja nõustamiskontorit. Näiteks jalutab neil uute lootuste aastail Eesti Pangas nagu kodus sisse-välja keegi Vello Kütti nimeline ärimees. Jalas teksad, otseses ja kaudses mõttes seest ja väljast must BMW ootamas panga ukse taga. Vööl on Küttil tavaliselt püstol, millest ta magadeski ei loobu. Üsna koduselt siseneb Kütt Siim Kallase kabinetti – nagu paljud tollased “ärimehed”. Jumal teab, millest nad seal räägivad, aga Kütt saab, mida Kütt tahab. Oma saagi on ta leidnud. Ta tassib Kallase allkirja vajalikul äridokumendil vuntsi muheledes ühel sumedal õhtul endaga kaasa, oma musta BMWsse. Masin möiratab nagu tank ja kaob Estonia puiesteel hämarusse.

Kui robustsevõitu maamees Kütt Kallaselt hea sõna ja püstolikabuuri abil oma tahtmise ehk allkirja kätte saab, siis mida rääkida avantüristidest. Nagu Sher ja teised, kes pealtnäha sama siledad kui ükskõik millised lääne ärimehed. Kes ei kanna kulunud teksasid ega kolte puusal, vaid rohkem või vähem kobedaid ülikondi, ja seega pole üldse hirmuäratavad. Aga nemad ei lepi ainult ühe garantiikirja-nimelise paberitükiga, vaid ikka tegeliku rahaga. Vähemalt 10 miljoni dollariga. Küttile pole seevastu Kallaselt üldse palju vaja. Kütti tagasihoidlik soov on, et keegi ostaks ära tema ärikaaslase Viktor Perevalovi kaks helikopterit Mi-17. Õigemini, Kütt on neid nõus ka ise ostma. Kütt ostab, müüb ja vahetab neil aastail üldse kõike. Nööpnõelast aatomiallveelaevani – piltlikult öeldes. Need on tõesti viljakad aastad, mil patt jätta raha üles korjamata. Nii saadab sõber Perevalov Kütti Eesti Panka. Vaja garantiikirja, et Kütti firma AVVO on ikka maksevõimeline. Ühesõnaga, selle garantiikirjaga garanteeriks Eesti Pank AVVO-le kahe Mi-17 ostu Perevalovi AS Eastconvertrade’ilt 3 miljoni dollari ulatuses. Selle garantiikirja Kütt ka saab, kuid tehing läheb sellest hoolimata vett vedama, sest ta takerdub järjest enam iseenda kohati utoopiliste tehingute võrgustikku. Kopterid konutavad, propellerid sorgus, veel hulk aastaid Tallinna lennuväljal.

Hiljem räägib Kütt Siim Kallase garantiikirjast kahele politseiuurijale, Anatoli Põhjakasele ja Jüri Vissakule, kes tema afääride rägastikus orienteeruda üritavad. Kütt Küttiks ja kopterid kopteriteks. Neid aegu iseloomustab hoopis paremini tõsiasi, et hiljem ei küsi Eesti Pangalt keegi, mis asjaoludel on võetud finantskohustusi mitte lihtsalt erafirma, vaid suhteliselt segase tausta ja veel ka rahvusvahelise relvakaubandusega seotud erafirma hüvanguks. Aeg on lihtsalt selline, et kellelgi pole aega seda “detaili” märgata.

Neil aastail on Eestist saanud relvakaubanduse transiitmaa, pangad hukkuvad, rublad müüakse tšetšeenidele maha, jäägrikompanii tõstab mässu, Ida-Virumaal tapavad bandiidid üksteist. Parvlaev Estonia läheb põhja. Ja nii edasi. Mis on selle kõrval Vello Kütt oma Eesti Panga garantiikirjaga?!

Hulk aastaid pärast 10 miljoni dollari afääri algust, 2003. aastal, avaldati eesti keeles K. H. Spencer Picketti ja Jennifer M. Picketti raamat “Valgekraede pettused”. See raamat ehk juhend ettevõtjatele valgekraelise kuritegevuse vältimiseks on kirjutatud nõnda-öelda arenenud ühiskonna seisukohalt, mida sotsriigist kauboikapitalismi hüpanud Eesti 1990-ndatel kindlasti ei olnud. Ometi tasuks seda tsiteerida: “Ettevõtte eetika kolme nurgakivi – ausust, avatust ja vastutustunnet – on raske saavutada, kui nad on tippjuhtkonnale tõeliseks väljakutseks.”

Niisiis polegi imestada, et 10 miljonit dollarit kaduma läksid, sest Siim Kallas on ise öelnud “kuldsed” sõnad: Eesti Vabariigi algusaastail loetigi õigeteks ärimeesteks neid, kes N Liidu ajal mingite mahhinatsioonidega vahele jäänud. See näitas justkui nende ärisoont. Too väljaütlemine näitab tõesti taset.

Paraku olid valuutahangeldajad ja teised nendesugused siiski kriminaalkurjategijad, sest ühiskonnas käsitleti neid tol ajal nii ja ka nad ise määratlesid end nii. Imelik oleks aga arvata, et inimene, kes kogu aeg mõtleb, kuidas petta, olgu pealegi et totaalse riigikorra või süsteemi kiuste, riigikorra muutudes ja vabaduse saabudes enam petmisele ei mõtle. Harjumused ju jäävad. Eetika ei ole midagi sellist, mis on kiirkursuste korras niisama lihtsalt omandatav. Kes harjunud liikuma sulide keskkonnas, jäävadki tavaliselt liikuma sulide keskkonda, sest sidemed jäävad ju samuti alles.

Alguses tundub kummastav Urmas Kaju põhjendus, miks Siim Kallas üldse volitas teda segaste investeerimisskeemidega tutvuma: ta tahtnud teada, millised sulid liiguvad. See Kaju ütlus on pärit tema ülekuulamiselt ning salvestatud VHS-kassetile. Võib ju mõelda, miks peaks üks keskpanga president tahtma teada, mis sulid maailma finantsturgudel liiguvad. Ta ei ole suurkelmuste uurimisega tegelev politseinik või prokurör, kelle asi oleks seda teada. Ülevaateid sulidest jagati ja jagatakse pankadele üleilmsete pangandusorganisatsioonide vahendusel. Umbes samamoodi võiks mõni poeomanik tahta läbi käia ja ärilisi läbirääkimisi pidada poevarastega, sest tal on vaja teada, mida poevargad endast täpsemalt kujutavad.

Aga järele mõeldes: asi on ilmselt harjumustes ja külgetõmbejõus. Loomulikult näeb Kallas vastse pangapresidendina, kuidas paljude kriminaalkurjategijate kätte koondub suur majanduslik võim. Seda, et 99% neist hiljem halvasti lõpetab, ei oska või ei soovi ta ette näha. Teda haarab hirm rongist maha jääda. Ühiste konjakijoomiste käigus sünnib Plaan. Enam ei saa ta ka taganeda, sest rikkaks tahavad saada mõnedki Kallase kaaskonnast. Kusagil on ju mapp hoiukassade afääri paberitega. Kõik sünnib millestki, nagu on targad inimesed kirjutanud. Juba siis, kui eesriie avatakse, hakkab lavale astumiseks ettevalmistusi tegema viimane vaatus.

Mõned loodavad, et kindlustavad end, hankides oma advokaatidele ligipääsu nendele arvetele Šveitsi pankades, mille kaudu liigub kavandatav 10 miljonit dollarit. Tõepoolest, sellise skeemi puhul on kindlustamine väga ettenägelik, sest enamik ohvritest ei taipa seda teha. See aga ei aita: üks osa viimasest vaatustest jõuab kätte kiiremini, kui arvatagi osatakse. Lõppenud ei ole see siiamaani ja lõppu polegi ette näha.

               Kallase afäär VI: parasiitide bande

Ühed neist elunesid siin, lootes kiiret kasumit. Teised seal. Ühed olid väikesed. Teised suuremad. Teisi selles kirjus finantsavantüristide loomaaias iseloomustas ehk mõnevõrra suurem intelligentsus, laiem haare ja muidugi kogemused.

Kõnealustes sündmustes, mida rahvas tunneb 10 miljoni dollari afäärina, mängib olulist rolli umbes Tartu-suurune Šveitsi kuurortlinnake Lausanne. Just selles piltpostkaardilikus järveäärses linnakeses põimitakse 1990ndate algul sidemeid ja sepitsetakse plaane uuteks rahvusvahelisteks finantsafäärideks, meelitades muuhulgas ämblikuvõrkudesse ka Eesti Panga. Juhtiva finantsasutuse riigikesest, millest aferistid varem kuulnudki polnud. Liimised võrguniidid heidetakse välja. Kärbest ei tule kaua oodata. Söödaks on Sher ja kompanii, keda varustatakse teabega “hiilgavate investeerimisvõimaluste” kohta.

Niisiis, kes on põhiline figuur nende niitide punumisel? Kellel õnnestub nahk üle kõrvade tõmmata ka sellisel elukogenud avantüristil nagu Abram Sher? Kõigepealt peategelane 10 miljoni dollari kadumisel, VitoGiovanni p Schiralli. Sündinud 2. jaanuaril 1944 Itaalias Mondugnos. Itaalia kodanik. Passipildilt vaatab vastu tüüpiliselt itaallaslik, tumedate paksude lõvilakka meenutavate juustega keskealise mehe piklik nägu. 1960ndate lõpus ja 1970ndatel praktiseerib ta Itaalias, peamiselt Milanos advokaadina. Schiralli juhib seal ka alkoholi müügifirmat Quina Santini, kuid läheb sellega pankrotti.

Šveitsi politseid hakkab Schiralli isik huvitama alates 1990ndate algusest. 15. märtsil 1994 arreteerib Šveitsi politsei ta Zürichis ja viib Lausanne’i. Politsei kahtlustab Schirallit pettuses ja rahapesus, kuid esialgu veel mitte seoses Eesti Panga vahendusel “investeeritud” 10 miljoni dollariga.

Täpsemalt öeldes kahtlustatakse Schirallit toona investeerimispettustes koostöös vendade Hugo ja Walter Laemmleriga.

Lausanne’i politsei andmetel on Schiralli seotud ka Saksa ennesõjaaegsete ehk Dawes’i ja Youngi võlakirjade pettusega Luganos ajavahemikul augustist oktoobrini 1992. Kui Schirallit üle kuulatakse, esitleb ta ennast IOC Intertrading Oil Corporation’i direktorina. See firma pidanuks asuma Zürichis ja on likvideeritud aastal 2002.

Politsei teab, et Schirallit ümbritsevad tõeliselt laiahaardelised sulid, kelle juurest viivad niidid suurte variorganisatsioonideni, kes on spetsialiseerunud mastaapsetele mahhinatsioonidele.

Koguni nii laiahaardelistele, et need paeluvad suurte pangandusorganisatsioonide tähelepanu. Oma teaduskraadi ta igal juhul õigustab: nimelt on dottore Schiralli ka päriselt doktor, teaduskraadiga õigusteadlane, kes siiski leidnud, et tolmused auditooriumid hiidpika ajalooga Itaalia ülikoolides ei ole päriselt tema jaoks. Teda ei paelunud ka advokaadipraksis koos sellega kaasnevate kiunuvate klientidega. Või kõrva ääres kiunuvate kuulidega, kui ta oleks valinud tasuvaima töö maffiaprotsessides. Ta saab maffiaga läbi küll, aga pisut teisel tasandil: neile nn finantskonsultandina teenust osutades.

Mis puutub Schiralli kaaslastesse, Laemmleritesse ja teistesse, siis nemad ei ole seotud ei Itaalia ega ka sealse maffiaga. Nad kujutavad endast pigem eraldiseisvat hundikarja.

Tegevus on neil aga päris muljetavaldav. 1993. aasta jooksul levitab rahvusvaheline pankade turvalisuse assotsiatsioon ehk IBSA (International Banking Security Association) nimelt hoiatavat infot kapitali mahutamise kahtlustäratavate võimaluste kohta firmadesse Platco Holdings ja Secured Capital Trust.

Platco, väites, et ta partneriks on Jaapani pankade sündikaat, levitab investorite seas infot, et võib pakkuda 4 tonni plaatinat väärtusega 42 miljardit USA dollarit. Plaatina peaks pärit olema Indoneesiast. Potentsiaalsete ostjate vahendajatele pakutakse suurt komisjoniraha. Secured Capital Trust väidab, et ta on Citibank’i ja Bank of America filiaal, ning pakub investeerimiseks väärtpabereid, lubades investeeringutelt tulu 12% aastas.

Samas eitavad nii Citibank kui Bank of America igasuguseid sidemeid Secured Capital Trust’iga ja osalemist mingites mainitud finantsoperatsioonides. Tüübid, kellega Schiralli läbi käib, tegelevad just lihtsameelsete otsimisega nendesamade pakutavate võltsinvesteerimisskeemide jaoks.

Kes on täpsemalt need elegantsed avantüristid Schiralli ümbruskonnast?

Laskem kõnelda ühel Šveitsi politsei ettekandel. “Laemmler, Hugo Angelo, snd 30.10.1942 St Gall/Šveits, Šveitsi kodanik. Olnud kahtlustatav ülalmainitud investeerimis pettustes. Laemmler on firmade Pacto AG/London ja Tanger/Maroco direktorite nõukogu president. Interpol Wiesbaden küsis 03.08.1996 informatsiooni Laemmler, Hugo Angelo kohta seoses Bielefeldi prokuratuuri poolt uuritava investeerimispettusega Saksamaal. Samuti on Laemmler olnud Mannheimi prokuratuuri huviorbiidis 1995. aastal kahtlustatuna investeerimispettuses ja vara riisumises.”

Sellessamas ettekandes, mis adresseeritud Eesti politseiuurijatele, kirjeldatakse veel ühte isikut Schiralli ümbruskonnast, Hugo Laemmleri venda: “Laemmler, Walter Beat, snd 18.03.1945 Uzwil Šveitsis, Šveitsi kodanik. Kinni peetud 1985 Zug’is seoses esitatud avaldusega majanduskuritegude sooritamises; 20.06.1989 Zürichis kinni peetud kahtlustatuna pettuses ja võltsimises. Oli firma Alptrade AG direktorite nõukogu liige. 1994. aastal kahtlustas Lausanne’i politsei teda investeerimispettuses koos Schiralli ja H. Laemmleriga. Firma Pacto AG direktorite nõukogu liige. 1996. aastal on Zug’i kantoni politsei teatanud, et Laemmler’it kahtlustatakse pettuses, võltsimises, varguses ja Välismaalaste seaduse rikkumises.”

Niisiis jõuab Šveitsi politsei veel enne, kui 10 miljonit dollarit Eestist teele läkitatakse, järeldusele, et Schirallit ümbritseb “üks tõeline parasiitide bande” – kui kasutada väljendit politsei ettekandest.

Šveitsi politseis ülekuulamisel teatab doktor Schiralli, et on tegelenud ühe 50 miljoni dollarilise investeeringu ettevalmistamisega, et luua Lausanne’is halvatud laste kool. Suvel-sügisel 1993 on ta Zürichis kokku saanud ühe USA väärtpaberite spetsia-listi Elouise Corbiniga. Samal ajal saab ta kellegi USAs eluneva Roberto Cannone vahendusel tuttavaks ka vendade Laemmleritega Šveitsist Zougist, kes tegelevad Prime Bank Guarantee (PBG) tüüpi paberite müümisega. Schirallis tärkab samuti selle vastu huvi.

Niisiis, õnnelikult üksteist leidnud “finantsdoktorite” pundil eesotsas doktor Schiralliga jääb üle vaid leida “patsiendid”, kellele PBGsid ehk megaprotsendiga investeerimisvõimalusi kaela määrida. Üheks hullumajaks, mille ümbert valve äsja kõrvaldatud, on Eesti. Sealsetelt patsientidelt-ullikestelt, kes ei tea tegelikust elust tuhkagi, on Itaaliast pärit “psühhiaatritel” üsna lihtne ükskõik mida välja petta.

Seda viimast lauset itaallane Schiralli, kes märtsis 1994 kinni peetud, muidugi Šveitsi politseile ei ütle. Politseinikud aga loevad seda ta silmist. On niisiis märts 1994. Novembris 1993 on 10 miljonit dollarit Eestist Šveitsi dottore Schiralli poole aga juba teele saadetud. Kuid märtsis 1994, kui Schiralli korraks vahistatakse, on veel kõik korras, sest investeerimistähtaeg ja ühtlasi 10 miljoni dollari tagastamistähtaeg on alles novembris 1994. Edasi seletab Schiralli Šveitsi politseile, et sai oma tuttava Barbara Nuti kaudu tuttavaks Lausanne’is asuva panga Sogenal direktoriga. Minul, kes ma neid memosid lappan, jääb üle järeldada, et Lausanne’is asuvasse panka Sogenal avas Schiralli arve PBGde eest saadava raha lihtsameelsete käest väljapumpamiseks.

Kuidas Schiralli, osavalt võrke kuduv investeerimisämblik, 1993. aastal Šveitsi politseile juba enne Eesti Panga afääri 10 miljoni dollariga õigupoolest silma jääb? 1993. aasta lõpus märkab politsei kahtlustäratavaid rahapaigutusi uurides 9–10 miljoni dollari suurust ülekannet, mis on laekunud Lausanne’i panka Sogenal. Uurimise tulemusena selgub, et summa on “pöörelnud” läbi erinevate Euroopa pankade, ilma et oleks selgunud raha päritolu. Politsei kahtlustab, et selle ülekandega võib olla seotud Liechtensteinis registreeritud Nanette Stiftung, mida juhib keegi advokaat Maier. Ilmselt on tegemist kelleltki väljapetetud rahaga. Ent kuna kannatanut ei leita, arvatakse asjaga seotud olevat allilm, kes pangaarveil oma tulusid “pööritab”.

Sellesama, eeldatavasti Nanette Stiftung’i nimelise variasutuse ülekande tõttu tutvub politsei ka teiste Sogenali arvetele “potsatanud” suuremate rahasummadega… Politseinikud märkavad veel ühte 10 miljonit dollarit, mis on seekord pärit kaugest maanurgast Eestist, Põhja-Eesti Pangast, kellele on selle omakorda laenanud Eesti Pank. Raha on maandunud Põhja-Eesti Panga arvelt New York Bankers Trust’is Sogenali panka Zürichis. Niisiis, üks Schiralli kahtlane rahaülekanne viib teiseni ehk Põhja-Eesti Panga omani. Sogenali Zürichi osakonnast pidanuks Eesti rahasaadetis edasi läkitatama Lausanne’i panka Vito Schiralli arvele. Zürichi pank on aga Eestist pärit 10 miljonit dollarit saatnud New York Bankers Trust’i tagasi märkega “benefi ei säilita enam meiega kontakte”. Tegelik tagasisaatmise põhjus seisneb siiski selles, et pank peab summat kahtlustäratavaks. Sest loomulikult säilitab “benefitsiaator” Schiralli Lausanne’i Sogenaliga kontakte. Veelgi enam, Vito Schiralli ootab Eesti Panga vahendusel laekuvat Põhja-Eesti Panga raha lausa pikisilmi.

Ühest Šveitsi politsei memost leiame ühtlasi väite, et kui politsei poleks hakanud huvituma dr Schiralli varasemast investeerimispettusest, ei oleks Sogenali panga Zürichi kontor omakorda tähelepanelikuks muutunud ja Eesti Panga vahendatud 10 miljonit dollarit New Yorgi n-ö lähtepanka tagasi saatnud. Ilmselt on see tõsi.

1993. aasta lõpus paneb Sogenal oma Lausanne’is asuva pangakontori kinni: liiga palju kahtlasi tehinguid. Selle direktor Jean-Pierre Barraud vallandatakse novembris 1993 usalduse kaotuse tõttu. 10 miljoni dollari kadumise afääris see aga midagi enam ei muuda.

Šveitsi politsei kontrollib ka Eesti kaudu, kas Zürichis kinni peetud ja New York Bankers Trust’i tagasi saadetud Põhja-Eesti Panga 10 miljonit dollarit on ikkagi legaalset päritolu. Kas ollakse ikka kindlad, et sellist operatsiooni tahetakse sooritada?

Päring saadetakse Interpoli Eesti büroosse. Saades Eesti Pangast Interpoli Eesti büroo kaudu vastuseks, et 10 miljoni dollariga on kõik kombes, ei jää Šveitsi politseil muud üle kui abitult pealt vaadata, kuidas miljonid itaallaste pangaarvetele ja sealt minema kaovad.

Mida saanukski Interpoli Eesti büroo ametnikud teha? Olles Eesti Panga turvapealikult Urmas Untilt järele pärinud, kas kõik on ikka selle 10 miljoni dollari ülekandega korras, ja saanud jaatava vastuse, ei jää muud üle kui Kallase ja kompanii tarkuse ees sügavalt kummardada.

1994. aastal Interpoli Eesti osakonda saadetud järelepärimine koos 10 miljoni dollari liikumist puudutavate pangadokumentidega jääb ilusasti Eesti Interpoli lauasahtlisse alles. See kaust tuuakse keskuurimisbüroo uurija Rocco Otsa kätte siis, kui 1997. aastal on kogu lugu haisema hakanud ja kriminaalasi avatud. Kuid mida see enam muudab.

Kõige selle taustal jääb ikkagi õhku küsimus: miks laseb Šveitsi politsei märtsis 1994 itaallase Schiralli vabaks, kui teda kahtlustatakse mastaapsetes investeerimispettustes? Nagu väidab asja uurimisega kursis olnud allikas, raskendab sellistel juhtudel menetlust kannatanu puudumine. Võib oletada, et ka esimene 10 miljonit dollarit, mis pole seotud Põhja-Eesti Pangaga ja mis laekub Schiralli arvele mingist müstilisest Nanette Stiftung’ist, on samamoodi nagu Eesti juhtumi puhul välja petetud Prime Bank Guarantee mehhanismiga, lubades investeerimise eest müstilisi kasumiprotsente. Juhul aga, kui raha oli musta päritolu, tähendas see, et ühed petturid pügasid teisi. Seega ei saanudki kannatanuid ehk kahju saanuid välja ilmuda ja kriminaalasi tuleb sulgeda.

Ilmselt muudab uurimist keerulisemaks ka asjaolu, et Schiralli on Itaalia, mitte Šveitsi kodanik. Itaallased oma kodanikke teistele riikidele uurimisalusteks välja ei anna. Kriminaalasja materjalid tuleks tõlkida ja Itaaliasse saata. Šveitslased löövad käega. Peaasi, et Schiralli end nende riigist eemale hoiaks. Kui teistes riikides leidub lihtsameelseid, kes õnge lähevad, siis pole parata. Šveitslased ei suuda Ameerika kombel maailmapolitseinikke mängida.

Lisaks ei maksa unustada, et Prime Bank Guarantee pettused olid n-ö pika vinnaga. Investeerijatele makstakse tavaliselt osa väljapetetud rahast tagasi, nimetades seda “investeeringult” teenitavaks kasumiks. Seetõttu valitseb sageli rahu ja vaikus aasta või isegi kauem pärast “investeerimist”. Kuni keegi taipab, et teda on petetud.

              Kallase afäär VII: Kärbsed ja kärsahais

Kui putukad peibutavalt ergavale lambile liiga ligi lendavad, hakkab see neid kõrvetama. Algus 10 miljoni dollari “investeerimisel” on igal juhul paljutõotav. Juudist ärimehe Abram Sheri jaoks on 1993. aasta ilus suvi nimelt üsna töökas ja päikeseline.

Ta kohtub Eesti Panga nõuniku Urmas Kajuga Eesti Panga hoone ees. Siim Kallase abi, endine miilitsaohvitser Rein Kits on kandnud hoolt, et tema ülemus tema endist “klienti” Sheri ikka tõsiselt võtaks. Kaju annab Šveitsi “investeerimisspetsialistidelt” saadud paberid hiilgavate rahategemismasinat tutvustavate joonistega Kajule üle. Just Kaju on Kallas volitanud hiilgavate investeerimisvõimalustega tutvuma.

Kahe nädala pärast helistab Sher Kajule. Ta kuuleb Kajult, et need on väga korralikud ja usaldusväärsed dokumendid. Garantii olevat ju tugev: tervelt 15–20 maailma parimat panka, kes tehtava investeeringu justkui tagavad. Kaju teatab Sherile, et täieliku ülevaate saamiseks tuleb tal sõita Šveitsi ja kohtuda firmaga, kes sellise investeeringute vahendamisega tegeleb. Sher on tolleks ajaks juba kogenud. Ta teab, et kui paberit ei ole, ei saa ta hiljem, kui peaks minema kasumi jagamiseks, millelegi apelleerida. Ta sõlmib Kajuga ehk Eesti Pangaga lepingu. Ühe selle punkti järgi kohustab Kaju Sheri tehingutest mitte kõrvale jätma. Teine punkt ütleb, et kui kasum tuleb nii suur kui oodatakse, jagab Sheri firma oma kasumi Eesti Pangaga pooleks.

Niisiis, raha tuleb tollasest riiklikust Põhja-Eesti Pangast, tehingut vahendab Eesti Pank, kes on omakorda 10 miljonit dollarit Põhja-Eesti Pangale laenanud. Eesti Pank ise teatavasti äriliste tehingutega tegeleda ei tohi. Põhja-Eesti Panga kaudu jõuab raha veel kord ühtede “vahendajate” kaudu dottore Schirallini, kes sellega hiljem kaob. Õigemini, lõdva itaallasliku elegantsiga sellest suure osa, 2,5 miljonit krooni ära raiskab ning 5 miljonit oma “ülemusele”, nüüdseks Itaalia võimude poolt vangi pandud maffiaärimehele Mario Bertellile läkitab.

Kuid sinnamaani on sügisel 1993 veel aega. Esialgu arvatakse, et kasum peaks olema koguni 300%. Urmas Kaju virutab Sheriga sõlmitud agendi- ehk vahenduslepingule suure raksuga Eesti Panga templi. Abram Sher enda firma oma. Niisiis, tulevane kasum läheb pangaga pooleks. Uued klaasist ärikeskused ootavad Sheril ja kompanjonidel ehitamist. Septembris 1993 saabub lõpuks kauaoodatud kutse Šveitsi.

Sheri fi korraldab sinna sõidu. Šveitsis sõlmib Sher omakorda lepingu vahendusfirmaga, ühega neist varikontoreist, mille ümber tiirlevad Šveitsi politsei “stammkunded”: nii vennad Laemmlerid kui doktor Schiralli. Vahendusfi sisuliselt tegevusetu “riiulikon-tor” peaks aitama investoritel ehk Eesti Pangal hiilgava kasumimarginaaliga tehingu dokumendid korda ajada. Lepingus soostub Sher enda kasumiosast 10 miljoni dollari investeerimisel omakorda poole loovutama vahendusfirmale. Seejärel kohtub Eesti Panga nõunik Kaju omakorda vahendajaga, kuid üritus jookseb seekord sahinal liiva. Nimelt keeldub Šveitsi Krediidipank andmast investeeringule garantiid. Ilmselt pankiirid taipavad, et tegemist on sulidega. Sher ja Kaju tulevad tühjade käte ja kurva meelega Eestisse tagasi.

Kahe nädala pärast toimub Šveitsis kordusetendus. Seekord ei leia investeeringule vajalikku pangagarantiid mõnelt rahvusahelise kõrgeima ehk AAA reitinguga pangalt aga vahendajad ehk Schiralli ja kompanii ning üritus lõpeb veelgi ümmargusema nulliga.

Kaju ei taju ilmselt veel tolle hetkeni, nagu ka Siim Kallas ja teised, paljusid olulisi momente. Näiteks, neid niinimetatud AAA garantiisid, et miljonid ikka õigesti “investeeritud” saaksid ja et investeeringusumma säilib, treitakse rahvusvaheliste sulide seltskonnas samuti nagu Vändras saelaudu. Korrumpeeritakse näiteks mõne suurpanga töötaja, kelle abil vajalik dokustaat valmis meisterdatakse.

Sher hakkab lootust kaotama, Urmas Kaju aga mitte. Ta kihutab sügisel 1993 uuesti Šveitsi. Seekord üksinda, Sheri teadmata. Abram saab sellest teada oma tuttava vahendaja käest Šveitsis.

Sher teeskleb ükskõikset ja teatab vahendajale tuhmil häälel, et Kaju on suure panga jurist ja võib käia kus tahes. Mõni nädal hiljem saab Sher oma tuttavalt uue, alarmeeriva telefonikõne: Kaju on jälle Šveitsis ja ta kirjutab 10 miljoni dollari investeerimislepinguile alla! Dottore Schiralli hõõrub oma kusagil Veneetsia kanali ääres asuvas äris käsi. Ta on oma tahtmise saanud. Kärbes Eesti Panga näol on liimile lennanud ja ta saab oma “ülemusele”, mafioossele ärimehele Bertellile ette kanda, et ülesanne on edukalt täidetud.

Sher helistab Kajule. Ta on pisut ärritunud: ma tean, et oled lepingu alla kirjutanud! Mis saab minu firma 50% kasumist, mille kohta oleme Eesti Pangaga lepingu teinud ja millele sina oled allkirja andnud? Kaju kostab vagalt, et lõpuks lepiti kokku niivõrd väikese kasumiprotsendi peale, et 50% ei saa nemad enam Sheri firmale maksta. Kohe kuidagi ei saa.

Niisiis, kui ei olnuks ähmane sügis aastal 1993, võinuks luuleliselt väita, et päikesekiired kuldasid sinimustvalget trikoloori Pika Hermanni tipus. On ajalooline 1. november 1993, mis raiutakse, kriibitakse ja süvistatakse paljude inimeste elulugudesse kui 10 miljoni dollari kadumamineku ülimalt tähelepanuväärne päev. Võiks pateetiliselt väita, et pärast seda päeva ei ole Siim Kallase elu enam endine. “Laenata koheselt PEAP-le (Põhja-Eesti Aktsia-pangale) 10 miljonit USD. Lisaks laenuleping.” Need read Eesti Panga raamatupidamisele on kirjutatud väga kiirustava inimese käekirjaga. See Eesti Panga asepresidendi Vahur Krafti allkirjaga märkmepaber on jäänud meile mäletuseks 10 miljoni dollari ülimalt mälestusväärse teekonna algusest. Ent selle päeva tähelepanuväärsust tajutakse vaid mõnedes Eesti Panga kabinettides. Tänapäevaga ühendab toonast Tallinna sama mudasus ja räpasus. Tegelikult ei juubelda ka Itaalia sulid, täpsemalt öeldes küll üks sealsetest maffiaperekondadest, sest nende jaoks on lihtsameelsete pügamine business as usual.

Põhja-Eesti Pank kannab Eesti Pangalt laenatud 10 miljonit dollarit üle Šveitsis Zürichis asuva Ruegg panga arvele. Raha laekub sinna Põhja-Eesti Panga arvelt Bankers Trust’ist New Yorgist 19. novembril 1993. Muidugi on see Schiralli arve. Edasi hargneb raha teekond kaheks.

10. detsembril laseb itaallane, tuntud ja jõukas ärimees Mario Bertelli sellest 5 miljonit dollarit kanda oma “ihupankuri”, dottore Enzio Tavasso arvele. Bertelli on Schiralli “ülemus”. Tol hetkel seda nime veel Eesti Panga koridorides ei tunta. 13. detsembril saabub dottore, isand Schiralli teisele arvele Luganosse, Šveitsi panka Soginvest ülejäänud 5 miljonit dollarit.

Sellest kaks miljonit makstakse varsti Põhja-Eesti Pangale tagasi, et näidata, kui hästi “investeerimisskeem” toimib.

Sher on aga vahepeal leplikumaks muutunud. Ta nõuab Šveitsi poolelt ehk Schirallilt enam mitte kasumi pooleksjagamist Põhja-Eesti Pangaga, vaid kõigest 5% investeeritud summast. Raha, ligi pool miljonit dollarit, laekubki Schirallilt Sheri firma Warmcroft Ltd arvele Soomes. Sher väidab hiljem uurijale, et rebis varasema Kajuga sõlmitud lepingu, kus ta pidanuks suuremat kasu saama, seejärel tükkideks. Ta võtab asja filosoofiliselt ja rahuldub sellega, mis on, ehk siis väiksema kasumiosaga. Loodab ta ise tõesti, et investeering teenib nii suurt tulu? Vaevalt. Igal juhul on Sher oma poole miljoni dollariga selle tehingu ainus võitja. Vähemalt Eesti poolelt. 1994. aasta lõpupoole, kui investeerimisest hakkab aasta mööda saama, mõistavad Eesti pankiirid lõpuks, et asi on kõrbemas ja itaallastelt ei saa tagasi isegi põhisummat ehk 10 miljonit dollarit. Rääkimata mahlakatest intressidest. Urmas Kaju häälest, kui ta Abram Sherile helistab, kostab ilmset, kuigi hoolega maha surutud ärevust. Raha tagastamise tähtaeg on tulemas, kostab Kaju hääl Sherile telefonis õõnsalt just nagu teiselt planeedilt. Kuigi õues valitseb 1994. aasta detsembris porine sügistalv, mis idanemist ei soodusta, hakkavad Sheris juuri ajama kahtluse  võrsekesed. Ta helistab Šveitsi, doktor Schiralli tuttavale, veel ühele teaduslikule doktorile pikas koloriitsete doktorite ahelas, kes kannab seekord perekonnanime Wenger. Sher palub temalt kadunud Schiralli üles leida. Dr Wenger on aga samuti ärimees. Kohati veelgi külmema kõhuga kui doktor Schiralli. Ta tahab selle “teenuse” osutamise eest Sherilt 30 000 dollarit. See jahmatab isegi suure elukogemusega Sheri. Ta otsustab Schirallile läheneda teisiti.

Sher leiab niidiotsakese. Selle kaudu jõuab ta Schiralli teise tuttava, Roberto (Bob) Cannoneni, kes loovutab suuremeelselt Schiralli mobiiltelefoni numbri. Schirallilt kuuldu tekitab Sheris aga tunde, et niidiots on tegelikult hakanud hargnema tugeva silmuse küljest, mis kipub paraku kaela ümber koomale tõmbuma. Ilmselt esimest korda jõuab temani arusaamine, et selle kümne miljoni dollariga on finito. Schiralli hääl telefonis ei kõla nimelt just lootustandvalt. Nagu poodaks hoopis teda, aga mitte tema ei pooks teisi. Dottore Schiralli teatab laisalt, et Eesti pankade lepingupartner 10 miljoni dollari tehingus, Paradiso SAL, on läinud pankrotti. “Selle juht läks hulluks ja saatis raha laiali.” Ilmselt peab ta silmas suurärimees Mario Bertellit, kes on aga veel aastaid pealtnäha ülirikas ja mõjukas ärimees.

Sellel episoodil tasub aga korraks peatuda. Korrakem veel: Schiralli teatab, et Paradiso peremees läks hulluks ja saatis raha laiali. Tegelikult pankrotistub Bertelli alles hulk aastaid hiljem, nimelt 2001–2002, mil ta Itaalias vahistatakse ja kohtu alla antakse. Ent kuidas teab Schiralli juba tookord, aastal 1995, et ta halvasti lõpetab?

Seepärast, et halvasti lõpetamine ongi stsenaariumisse sisse kirjutatud. Olles kokku korjanud sadu miljoneid eurosid, kaovad Bertelli ärid põhjamutta. Aga raha? Bertelli raha teatavasti ei kao, vaid vahetab pangakontosid, olles enne aidanud võimule Itaalia partei Forza Italia koos peaministri Silvio Berlusconiga. Muidugi on 10 miljonist dollarist viis, mis Bertelli kätte satub, köömes tema poolt kokku aetud sadade miljonite eurode kõrval, kuid mingi osakese see üldisesse hunnikusse ikkagi annab.

Niisiis, 10 miljonit dollarit vaese Eesti rahva vara, millel juures Vargamäe Andrese higilõhn, on segase kätte sattunud ja meeltesegaduses laiali külvatud. Silme ette kerkib hull ärimees kesk Roomat, metsiku irvitamise saatel rahasedeleid laiali külvamas, saateks hirmunud tuvide tiivaplagin.

Olles Sherile teatanud kurva uudise Eesti Panga partneri Paradiso juhtide ehk Mario Bertelli hulluksminekust, nii et neile pidi peaaegu ambulants järele kutsutama, muudab Schiralli teisel pool telefonitoru tooni. Suhtelisest ükskõiksusest muutub see pisut vabandavaks. Raha saaks küll ehk tagasi, aga tema nõuaks tagasisaadud rahast oma osa. Mis Sheril üle jääb. Nad vahetavad Schiralliga fakse ja arutlevad raha tagasisaamise üle. Kuni Schiralli taas silmapiirilt kaugustesse kaob ja enam telefonile ei vasta.

Sher ei jäta jonni. Ta hangib Schiralli armukese telefoninumbri, kes tolleks hetkeks on Schiralli poolt luksusega üle külvatud. Eks  ikka 10 miljoni dollari tehingu arvelt. Kui pisut fantaasiat mängu tuua, võime ette kujutada, mis pilt sel hetkel Itaalias avaneb. Uuesti, ilmselt otse voodist telefoni otsa saadud Schirallile, kes Eesti maksumaksja raha eest räpasevõitu Itaalia toakeses kallist šampust joob, öeldakse keerutamata, et tal tekib probleeme. Keerulisi probleeme. Schirallil läheb vahuvein korraks kurku. Sügaval sisimas teab ta aga, et põhjust muretsemiseks tegelikult ei ole. Küll sõber ja “ülemus”, tuntud ärimees Bertelli ta välja aitab. On tema kohta ju palju kordi kõneldud, et tal head sidemed peaminister Silvio Berlusconiga. Vahepeal on hädasõnumid jõudnud ka Eesti Panka. Kallas ja kompanii annavad Sherile Kaju vahendusel teada, et targem oleks sellele “halvale laenule” – nüüd nimetatakse lootusrikast investeeringut juba niiviisi – Venemaalt ostja leida. Ka Põhja-Eesti Panga juhtide hulgas võtab maad paanika. Nemad ei taha selles tehingus igal juhul lolliks jääda. Eesti Pank selle tehingu neile kaela sokutas. Eesti Pank aidaku ka välja.

Siim Kallasel on teatavasti ülimalt hea süda. See saab ka nüüd tema üle võitu. 30. novembril 1994 kirjutatakse alla leping Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga vahel, millega Eesti Pank lubab nõudmise peale 10 miljonit dollarit ise Põhja-Eesti Pangale ära maksta. Niisiis, kõigepealt laenatakse Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit, siis kaob raha itaallaste pangaarvetel kaugustesse, seejärel maksab Põhja-Eesti Pank Eesti Pangalt laenatud 10 miljonit dollarit tagasi. Kui saab aga selgeks, et raha ega intresse välismaalt ei tule, nõuab Põhja-Eesti Pank raha omakorda Eesti Pangalt. Kes seda muidugi talle esialgu ei maksa, küll aga annab Siim Kallase allkirjaga garantii, millega nõustub hiljem kahju hüvitama.

Viimased teated sellest lepingust ilmnevad Eesti panganduse segasevõitu annaalides 23. veebruaril 1995, mil Põhja-Eesti Panga audiitor panka auditeerides seda garantiilepingut näeb. Eesti Pangas aga lepingut ei ole.

Siim Kallas väidab hiljem uurijatele, et “annulleeris” selle lepingu hävitamise teel. Muidugi tegi Kallas õigesti, et selle “annulleeris”. Tegemist on tundliku dokumendiga, mis ajendab küsima, kas tegu ikkagi oli Põhja-Eesti Panga ja mitte Eesti Panga tehinguga, nagu seda hiljem on avalikkuse rahustamiseks Eestis presenteeritud. Teatavasti poleks Eesti Pank nõukogu aktseptita tohtinud kommertstehingutes osaleda.

Teiseks, oletagem, et Kallas poleks seda garantiilepingut ettenägelikult “annulleerinud”. Ühispank, kes Põhja-Eesti Panga aastal 1997 üle võtab, omaks õigust ka täna, või näiteks hommepäev, Eesti Pangalt see 10 miljonit dollarit sisse kasseerida. Ent nagu otsustab hiljem Riigikohus 10 miljoni dollari kohtuasjas: lepingu puruksrebimine ei muuda olematuks lepingus võetud kohustust, sest kõik lepingud on teatavasti kahepoolsed ja neid tuleks ka muuta kahepoolselt.

Kuid enne Eesti Panga “prügikastipanga” Põhja-Eesti Panga kadumist ajaloo prügikastidesse juhtub veel mõndagi. Muide, saladusi otsitakse väga sageli just prügikastidest.

Sher räägib 10 miljoni dollari ülesleidmiseks augu pähe oma äripartneritele Venemaalt, Baltic Nordic Company’le (BNC), kelle esindaja Vassili Poljak on Eestis tihe külaline. Kuni ta juhuslikult bandiitidevahelisse arveteklaarimisse sattudes tapetakse. Sinnani on aga veel aega. BNC kirjutabki alla lepingu, et on nõus laenu 7 miljoni dollari eest ära ostma. Sher omab ise BNCst 20%. Niisiis, kasulik äri nii temale kui teistele BNCst. Nüüd ütlevad Schiralli närvid üles. Ilmselt oli ta jõudnud piisavalt lugeda ajalehtede artikleid “vene maffiast”, kelle kõrval “Ristiisa” tegelased näivad hällilapsukestena. Ta on kuulnud Ameerikalt vabaduse varastanud “punase maffia” kuritegelikust kõikvõimsusest, kes on sageli rohkem emotsioonide inimesed kui ratsionalistid. Seepärast on neil sageli meelepärasem võlgnik maha lasta kui lehmal siiski elu säilitada ja hakata temalt raha lüpsma.

Igal juhul mõjub sõna “venelased” Schirallile nagu võluväel. Ta tuleb Soome. Kohtumisel Sheriga pakub ta vahetuskaubana naftat ja kortereid. Peaasi et venelastest pääseda. Sher takseerib teda kullipilgul läbi oma ümmarguste prilliklaaside ja viib Schiralli “helded pakkumised” Põhja-Eesti Panka. Eesti Pangaga ise otse läbirääkimisi pidamast Schiralli keeldub. Sher näeks küll parema meelega, et itaallane oma keedetud makaronisuppi ise edasi helbiks. Põhja-Eesti Pank aga ei taha kortereid ega naftat, vaid oma raha tagasi.

Niisiis, BNC võtab “laenu” ehk 10 miljoni dollari sissenõudmisõiguse üle. BNC omakorda volitab “laenu” taga ajama kellegi itaallase nimega Zagatti. Maksmine peaks toimuma nii, et raha kantakse BNC-le ja sealt Põhja-Eesti Pangale.

Leping BNC-le võla loovutamise kohta kirjutatakse alla 11. novembril 1995. Eesti Panga poolt annab oma allkirja Urmas Kaju. Ta nimetab end nõukogu esimeheks. BNC poolt paneb käe alla Vjatšeslav Kluge. Nii vormistatakse üks suuremaid segadusi 10 miljoni dollari ümber, sest BNC võiks tänapäevani ise pretendeerida raha tagasinõudmisele. Aastaid hiljem, kui Kallas istub süüpingis, ütleb Sher kohtule kuldsed sõnad: “Olin vormistamata aumees, olin nõus 20% oma töö eest.” Ta peab silmas raha tagasinõudmist.

Niisiis, 1996. aasta alguses näib veel, et kõik pole sugugi kadunud, kuigi juba novembris 1994 kukkus koos intressidega raha tagasisaamise tähtaeg. Pankiiridel viibib külas miraaž, et 10 miljonit dollarit võib veel kusagilt üles leida.

Osa 1997. aasta jooksul see illusioon püsib. Kuni saabub november, mis järjekordse illusiooni siniseks suitsuks muudab. 17. kuupäeval helistab Sherile Schiralli jurist: kuna Eestis on alustatud kriminaalasi, keeldub Schiralli maksmast. Niisiis, vahepeal on mõned Riigikogu saadikud selle loo suure kella külge riputanud.

Veel terve 1995. ja 1996. aasta näevad Sher ja tema assistent Frank Tuuksam Schiralliga kurja vaeva. Ilmselt tajumata, et raha on pöördumatult kadunud.

Tähelepanuvääriv on kiri, mille Abram Sher läkitab 20. jaanuaril 1995 faksiga Vito Schirallile. Kuigi viisakas vormis, tundub see kohati nii haledana, et toob pisara silmanurka. Ometi võib sellest välja lugeda ka ähvardust. Raha soovitatakse tagastada, “vältimaks halvemat”. Ühtlasi nähtub kirjast, et 10 miljonit dollarit pidanuks olema vaid “eelsoojenduseks”. Sellele pidanuks juhul, kui rahapuu vilja kandnuks, järgnema veel kümned miljonid.

“Usalduses ja austuses teie hea nime, aususe ja reputatsiooni suhtes, sooviga jätkata koostööd Teiega investeerimisprogrammis (20–30 miljonit Teie ettepandud garantiide vastu) ja toornafta puurimise suhtes,” kirjutab Sher. “Seepärast oleme me teinud kõik, mis Frank Tuuksami ja minu võimuses, et päästa Teie reputatsiooni, mis Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga silmis on tõsiselt purunemas. Me ei saa jätkata Teie käitumise laadis, olles ebatäpne oma lubadustes tähtaegade ja kokkulepitud telefonikõnede suhtes. Antud lubadusi ei toeta mitte ükski dokument paberkandjal ega isegi mitte faks.

Eesti Vabariik on väike, noor ja vaene. Raha, mis on investeeritud, on eluliselt tähtis selle majanduse jaoks. Seepärast ma tean, et olles niikaua oodanud (kaks kuud üle vastava kuupäeva), saamata midagi peale senini täitmata lubaduste, Eesti valitsus, Eesti keskpank ja Põhja-Eesti Pank püüavad pöörduda kõigi organisatsioonide poole, sealhulgas Šveitsi valitsus, Šveitsi panganduse järelevalve, Interpol ja Šveitsi press, lootuses saada tagasi need vahendid, mis on Eestile nii vajalikud ja mis nende arvates on neilt välja petetud.”

Edasi teatab Sher, et ainuke võimalus Schiralli jaoks olukord lahendada on kas terve summa tagasimaksmine või panga kinnitus, et summa tasutakse koos lubatud intressidega. Mida ei tule, on muidugi raha.

1995. aasta novembris on Sheril ehk British Nordic Company’l, kellele on hapuksläinud “investeering” edasi antud, Schiralli vastase nõude osas veel üks lootus: 10 miljoni dollari eest saadakse Schirallilt naftat.

1996. aasta faksivahetusest Schiralli ja Abram Sheri kannupoisi Frank Tuuksami vahel õhkub raha ja nafta lõhna ning hasarti. Schiralli ei säästnud enda sõnul ei higi ega vaeva: “Lugupeetud Frank. Eile ma reisisin kogu päeva, et kinnitada (õigeks tunnistada) teie 650 000 barrelit.”

Kaks päeva hiljem: “Tõenäoliselt enne seda, kui laev jõuab lossimissadamasse, teie toornafta müüakse 11 miljoni dollari eest.” 9. veebruar 1996: “Järgmisel nädalal on kogu dokumentatsioon valmis ja laev saabub rahvusvahelisse vette. Selle kuu lõpuks või mitte hiljem kui 10. märtsiks saabub toornafta oma sihtsadamasse.”

1996. aasta algus enam nii optimistlikult ei möödu, Schiralli väitel juhtus laevaga merel õnnetus. 29. märtsil 1996 raporteerib Schiralli juba taas reipalt: “Laeva kaugus Euroopast on umbes üks nädal.”

Just siin, kõige põnevamal kohal, saavad faksid otsa. Täpsemalt öeldes võis neid veel järgneda, kuid neid omavad vaid asjaosalised. 10 miljoni dollari juhtumit uurinud politseinikud peavad kogu seda naftalubamist siiski vaid pettemanöövriks, eesmärgiga aega võita, et raha kadumine n-ö suure kella külge ega politseilise uurimise alla ei satuks. Ühtlasi võimaldab see segadusse ajada võimalikke rahapesu-uurijaid Itaalias, Šveitsis ja mujal: naftatehingutes liigub paratamatult suur raha. Samal ajal kui Sher teeb jõupingutusi, et hapuksläinud “investeeringut” päästa, teeb Eesti Pank omakorda jõupingutusi, et hoida elus hinge vaakuvat Põhja-Eesti Panka. Riiklikku rahandusasutust, kellele on Eesti Pangast laenatud 10 miljonit dollarit, et viimane selle omakorda itaallastele edasi “laenaks”.

Ajal, mil Eesti kommertspangad üksteise järel otsi annavad, sest turg on niivõrd paljude rahandusasutuste jaoks liiga väike, pumbatakse Põhja-Eesti Panga päästmiseks sinna 347 miljonit krooni Eesti Panga ehk maksumaksja raha. Tartu Kommertspanga päästmine, mille uppumist Eesti Pangas rõõmsalt pealt vaadatakse ja hoogu juurde antakse, nõuaks umbes kümme korda väiksemat kapitalipaigutust. Kuid mis parata, Tartu Kommertspank pole jällegi seotud sellise huvitava investeerimisskeemiga nagu 10 miljonit dollarit.

1992. aasta kevadel, mõni kuu enne krooni tulekut, teatab Siim Kallas rõõmust sädeledes mõnele tollasele valitsusliikmele, et me teeme neile ära – pidades silmas Tartu Kommertspanka. 1992. aasta sügisel Tartu Kommertspank kukub. Tõesti, mõni voonakene tuleb kasumi altarile ohverdada. Likvideeritakse vihatud “endiste” pank. On ju selle juhtkonnas kunagine ministrite nõukogu esimees Bruno Saul, rääkimata teistest kunagistest “seltsimeestest”. Rahvavaenlased” on leitud.

Kallase enda karjääri ja kõnesid ENSV rahandusministeeriumi parteikoosolekutel ei peeta sel hetkel loomulikult heaks kombeks meenutada. Nagu ka seda, kes õigupoolest hoiukassade riisumise juhtumis tema eest Moskvale hea sõna kostis.

1995. aasta kevadel teevad aga Tartu Kommertspanga pankrotihaldurid avalduse, kus nad ei välista, et kõige rohkem on kommertspanga kreeditoride huve kahjustanud Eesti Panga nõukogu – võttes vastu otsuse Rein Kaarepere juhitav rahandus-asutus likvideerida. Siin tuleb mängu taas eestilik mõiste “sinu kamp”–”minu kamp”. Kahtlemata ei kuulu Tartu Kommertspank Eesti Panga tollaste juhtidega ühte kampa. Põhja-Eesti Pank aga kuulub ja tuleb seetõttu päästa. Ei saa ju lasta 10 miljoni dollari tehingu asjaolusid näha võõrastel silmadel. Ja loomulikult langevad siin kokku Eesti pangandusjuhtide huvid (matta maha 10 miljoni dollari tehing) Rootsi pangandusringkondade ehk Ühispanga (SEB) huviga. See huvi on omada enda käes ehk Põhja-Eesti Panga hiljem üle võtnud Ühispangas päris võimsat hooba Eesti Panga juhtide… ütleme diplomaatiliselt – suunamiseks. Ühispangast, näiteks selle juhist Ain Hanschmidtist sõltub umbes kümmekonna aasta jooksul, kas ja kui kärarikkalt 10 miljoni dollari tagasinõudmise kohtuasja aetakse. Pean silmas just tsiviilasja ehk võimalikku nõuet itaallaste vastu, sest kriminaalmenetluses mõistetakse nii Kallas kui Kaju lõpuks õigeks. Kas seda nõudeasja üldse aetakse? Nagu hiljem näeme, ei aeta. Ja kui tihti advokaadid sellest meediale intervjuusid jagavad. Ja kas üldse jagavad, ja kellele jagavad, ja millal jagavad.

Mis tonaalsusega jagavad. Või ei räägi sellest üldse, lastes panga pressiesindajal tuimalt vastata: kõik, kes selle teemaga tegelevad, asuvad komandeeringus.

Kasulik on sellist hooba omada – lihtsalt igaks juhuks. Eriti riigis, kus on tavaks teha ärilisi ettepanekuid, millest ei saa keelduda.

Ühispangal kui Põhja-Eesti Panga üle võtnud pangal on  kasulik omada võimalust 10 miljonit dollarit Eesti Pangalt tagasi nõuda. Oleme juba meenutanud, et vastava garantiilepingu kirjutas Siim Kallas alla novembris 1994, kui sai selgeks, et 10 miljonit dollarit on itaallased ära varastanud. 1995. aastal “annulleerib” Kallas selle lepingu hävitamise teel. Nagu teatab aga hiljem Riigikohus Kallast puudutavas kriminaalasjas, ei muuda dokumendi hävitamine selles võetud kohustust olematuks.

Siim Kallas lahkub küll 1994. aasta lõpus Eesti Pangast poliitikasse, kuid see muudab vähe. Ta on Eestis Reformierakonna juhina endiselt mõjuvõimas tegelane.

Tartu Kommertspanga varemetest, täpsemalt öeldes selle Tallinna osakonnast, kasvab välja Hansapank, hilisem Swedbank. Mäng – mitte liivakastimäng, vaid pigem juba suurte kasumitega hasartmäng – aga jätkub. Põhja-Eesti Panga 1997. aastal koos oma saladustega 10 miljoni dollari kohta alla neelanud Ühispank muutub üha mõjuvõimsamaks. Hoovad töötavad. Hansapanga juhid vaatavad üha kadedamalt, kuidas suuremat osa riigikassa rahast hoitakse aastal 1997, mil politseis põhjakõrbenud 10 miljoni dollari afääri uuritakse, Ühispangas. Nad teevad skandaali, aga keegi ei kuula.

Juba 1994. aastal on riigieelarve suuremas osas Ühispanka kolitud. Kuigi siinkirjutaja on vestelnud mitme tol ajal riigi rahanduspoliitikat suunanud inimesega, jääbki uduseks, mis alustel.

Mingit selgepiirilist konkurssi igal juhul välja ei kuulutatud. “Rahandusministeeriumi juhid on saanud võimaluse kergeks rikastumiseks soodsalt hangitud Ühispanga aktsiate kaudu,” kirjutatakse mõned aastad hiljem Postimehes.

Võtmetegelaseks on siin Enn Pant, aastal 1997 Eesti suurima laevakompanii Tallink eelkäija Hansatee juhatuse esimees ja Ühispanga nõukogu liige. Enne seda on ta aga rahandusministeeriumi kantsler. Muidugi nimetab ta asiotaaži Ühispanga liiga heast läbisaamisest riigi rahanduspoliitikat määravate isikutega majandusringkondade omavaheliseks kemplemiseks”.

Kolmnurk rahandusministeerium-Ühispank-Tallink saab ühe eriti selge ja terava tipu issanda aastal 1999, kui Siim Kallasest vormistatakse (NB! kohtualusena!) rahandusminister. “Kunagise välis-, rahandus- ja peaministrina oli Siim Kallasel arvukalt võimalusi aidata Ühispanga Ain Hanschmidti, kelle abiga omakorda arenes Tallinki eelkäija,” on kirjutanud ajakirjanik Koit Luus ühes artiklis.

“Või kuidas saanuks Kallas keelduda abist, teades, et Ühispanga juht omandas Põhja-Eesti Panga ülevõtmise kaudu olulise teabe 10 miljoni dollari tehingust.”

Põhja-Eesti Panga ülevõtmisest koos 10 miljoni dollari nõudega teatatakse rahvale 1997. aasta alguses. Kuigi peaminister Tiit Vähi süüdistab 1995. aasta veebruaris Äripäevas avaldatud artiklis pangandusringkondasid politiseerituses ja kurdab võimu libisemise üle väga kitsa majanduspoliitilise grupeeringu kätte, tasub ta Ühispangale Põhja-Eesti Panga eest heldelt.

Ajakirjanik Toomas Kümmeli andmetel tühistavad vabariigi valitsus, Eesti Pank ja Ühispank laenukahjumite katteks kõik Põhja-Eesti Panga aktsiad. See tähendab valitsusele 30 miljoni, Eesti Pangale 20 miljoni ja Ühispangale 10 miljoni krooni suurust raamatupidamislikku kahjumit. Seejärel omandab Ühispank oma tütarfirma kaudu 50 miljoni kroonise sissemaksuga Põhja-Eesti Panga. Vastu saab ta aga Põhja-Eesti Panga hooneid enam kui 100 miljoni krooni väärtuses. Näiteks Tallinnas Vana-Postimaja ehk Põhja-Eesti Panga peahoone võetakse üle bilansilise väärtusega 67 182 krooni, aga müüakse edasi 41,8 miljoni eest. Hiljem väidetakse küll ajakirjanduses, et ega Põhja-Eesti Panka keegi teine peale Ühispanga tahtnudki osta. Aga kas tõesti oleks tehtud nii heldeid kingitusi, kui Põhja-Eesti Panga koos võtmega 10 miljoni dollari juurde ostnuks näiteks konkureeriv Hansapank?

                Kallase afäär VIII: Roomikute lõginal

Aga me kiirustame liialt, kerigem linti veel pisut tagasi. Roomikute, mitte filmilinti. 27. jaanuaril 1997 riputavad Eesti Maarahva Erakonna saadikud kogu loo 10 miljoni dollari kadumisest Riigikogus suure kella külge. Nad esitavad siseminister Riivo Sinijärvele Riigikogus arupärimise, kas 10 miljoni dollari Põhja-Eesti Pangast kadumise ja Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise vahel 1996. aasta jaanuaris leidub mingi seos. 4. veebruaril 1997 avatakse politsei keskuurimisbüroos kriminaalasi. Uurima asub seda tollal veel nooruke uurija Rocco Ots.

Üks esimesi dokumente, mis toimikusse köidetakse, on Eesti Panga nõukogu esimehe Uno Mereste telefaks: “Eesti Panga nõukogu ei ole arutanud ega Eesti Panga nõukogu liikmed ei ole muul viisil informeeritud tehingust, mille tagajärjel kaotas PEP 10 miljonit USD-d.” Kogu loo saab Eesti Panga nõukogu niisiis teada ajakirjandusest.

Põhja-Eesti Pank on selleks ajaks Eesti Pangalt võetud laenu,10 miljonit dollarit, laenajale tagasi maksnud, mis sellesama EestiPanga juhtide juhtnööride kohaselt on “sulide tundmaõppimisel” kogemata ära kaotatud – kui Urmas Kaju versiooni meenutada.

Ometi tähendab raha tagasimaksmine Eesti Pangale lihtsalt maksumaksja raha ühest taskust teise tõstmist. Kui tõstad raha ühest taskust teise, jääb teine tasku ikkagi tühjaks. 10 miljonit dollarit vaese rahva raha, kui pateetiliselt väljenduda, see tagasi ei too.

Küll võimaldab Põhja-Eesti Pangalt laenu sisse- või tagasikasseerimine Eesti Panga juhtidel sadu kordi ajakirjanduses kinnitada: jätke meid rahule. Meie pole kahju kannatanud. See oli Põhja-Eesti Panga tehing. Me teeme kõik, et sulid kätte saadaks. Muidugi ei meenutata, et idee tehingu kohta andis Põhja-Eesti Pangale Eesti Pank Kallase ja Kaju tagasihoidlike isikute kaudu.

Ajakirjanduses levitatakse ka legendi, nagu kandnuksid kahju hoopis rootslased, kes endale kuuluva Ühispanga kaudu Eesti Panga “prügikasti” ehk Põhja-Eesti Panga üles ostsid. Samal ajal on lapselegi selge, et Põhja-Eesti Panga päästmiseks, et üldse hiljem oleks, mida rootslastele müüa, kulunuks ilma selle 10 miljoni dollari tehinguta umbes poole vähem raha kui 347 miljonit krooni.

Kui selline lugu nagu 10 miljoni dollari kadumine praegu välja tuleks, kas see jõuaks siis kriminaalasja kujul kohtusse?

“Too oli vabam aeg. Praegu enam mitte.” Uurija Rocco Ots on sel päeval, kui me vestleme, avameelses meeleolus. Meie jutuajamise ajal, aastal 2008, töötab kunagine 10 miljoni dollari uurija Põhja prefektuuri majanduskuritegude osakonnas ülemkomissarina.

1997. aastal seisab Otsal ja tema kolleegidel ees herakleslik töö: viia 10 miljoni dollari juhtum aastaga kohtusse. See peab sinna jõudma tingimata 1998. aasta sees. Muidu oleks kriminaalasi aegunud. Samamoodi nagu aegus ühte toonastest põhjaaetud pankadest – Lääne-Eesti Panka puudutav juhtum. Nii Rocco Ots siis alustab – oma võidujooksu ajaga. Kõigepealt on Otsale uurida antud Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmine. “10 miljoni dollariga seda lugu ilmselt ei seoks, pigem ehk VEB fondiga,” oletab Ots.

Niisiis: Aare Tomson. Temast hakkab 10 miljoni loo tulek päevavalgele. Sündinud 22. oktoobril 1963 Ridalepas Pärnumaal.

Tapetud 11. jaanuaril 1996 ehk 32 aasta vanuselt Tallinnas. Ta lastakse maha palgamõrvarite ühest toonasest lemmikrelvast, TT püstolist oma Õismäe kodu ukse ees. Tulistatakse selga. Tööd teeb politsei selle juhtumi avastamise kallal kõvasti. Uuritakse nii Tomsoni eraelu kui töiseid liine. Paraku viljatult. Praeguseni on see juhtum “pime”.

Ilmselt Rocco Otsa vaist teda ei peta, kui ta seostab Tomsoni tapmist VEB fondis kaduma läinud raha looga. Ka Eesti Panga endine töötaja Urmas Kaju on väga tabavalt väitnud, et kui ta teaks, mis täpselt VEB fondis haihtunud miljonitest sai, oleks ta kas väga rikas või väga surnud mees. Mäletatavasti külmus 1992. aastal Moskvasse Välismajanduspanka (VEB ehk Vnešekonom-pank) kinni kokku 67 miljonit USA dollarit Eesti erinevate ettevõtete raha, millest hilisemail aastail haihtus 47 miljonit.

Vettpidav selgitus raha kadumise kohta puudub siiani. Praegustel andmetel said just nagu “külmunud” rahale ligi vaid mõned eestimaised finantsinstitutsioonid. Seega tahetakse 2004. aasta sügisel moodustada Riigikogus uurimiskomisjon. Eelnõu kukutatakse aga läbi (vt täpsemalt raamatu lõpus, kus on lisana VEBi teemat põhjalikult uurinud Toomas Kümmeli artiklid). Toonane justiitsminister Ken-Marti Vaher teeb Moskvasse VEBi kohta ametliku järelepärimise, kuid see ei jõua adressaadini. Ilmselt “kaob” kiri kuhugi Eesti välisministeeriumis, mis peaks tegelema diplomaatilise posti edastamisega. Kriminaalasi 10 miljoni dollari kadumise osas algatatakse niisiis 4. veebruaril 1997. Nagu ikka, on mõned asjaosaliste ülekuulamised meeldejäävamad ja tähenduslikumad kui teised. Eesti Panga nõuniku Urmas Kaju ülekuulamine kevadel 1998 jääb meelde selle poolest, et seal on kohati veel säilinud endise, Eesti Panga aegse Kaju enesekindlust. Õigemini, need on vaid kunagise enesekindluse riismed.

Kaju allakäigule on selleks ajaks õigupoolest hoo sisse andnud ränk avarii 1996. aastal. Napsise peaga kodu poole sõites kaldub Kaju ameti-Opel vastassuunavööndisse ja põrkab kokku sport-BMWga, mida roolib ärimees Andrus Maran. Mehed viiakse haiglasse ühe kiirabiga. Sellest matsust taastumine võtab Kajul kaua. Pole vast liialdus väita, et see on tema jaoks siiski kergem hoop kui sattumine 10 miljoni dollari tehingu keerisesse. Just see keeris veab ta alkosohu ja hiljem avariisse.

Niisiis, mida tahab 10 miljoni dollari tehingust mäletada üks selle korraldajaid? Eesti Panga endise juristi Urmas Kaju ülekuulamine keskuurimisbüroos 27. aprillil 1998 on salvestatud videokaameraga.

Urmas Kaju on ilmunud politseisse eeskujulikus mustas pintsakus, valges särgis, kirju lipsuga. Ja kurva näoga, mida ilmestavad nukralt sorgus vuntsid. Ta meenutab nukrameelset kõutsi. Schiralli oli pakkuja, Sher pakkumise vahendaja, räägib Kaju kaamera ees vaguralt. Pakkumine jõudis Eesti Panka. Selliseid pakkumisi tuli väga palju. Ta oli siis panga presidendi nõunik. Andis need asjad president Siim Kallasele tutvumiseks.

“Paljud pakkumised olid fantastilised ja ulmelised,” räägib Kaju. “Meil oli noor ja roheline pank. President tahtis teada, mis sünnib, ka seda, millised sulid liiguvad.” See on üsna tähelepanuväärne ülestunnistus, sest selle põhjal võib väita: Siim Kallas aimas küll, et tehing võib olla riskantne, ometi otsustas ta sellega kaasa minna.

Kaju jutustab, et kommertspangad olid tol ajal väga nõrgukesed. Eesti Pank oli ainus, kellega rahvusvahelises tähenduses oli mõtet rääkida. Siis vahendaski Sher Eesti Pangale “allikaid”.

Pakkuja oli Sher, allikas ise asus Šveitsis. “Kaitses oma kehaga, kartis, et äkki minnakse temast mööda.” Kaju niheleb, pühib higi. Näeb välja nagu üliõpilane eksamil pärast öö läbi kestnud laamendamist. Nagu öeldud, on vaikne kärakavõtmine Kajule juba selleks ajaks üsna selge: konjak on muutunud vajalikuks osaks Eesti Panga nõuniku organismist.

“Läksin Šveitsi, Sher oli seal. Tulid talle telefonikõned vahendajatelt. Nad võtsid hiljem ka ise minuga kontakti. Püüdsin aru saada, milles asi. Ka need inimesed (Sheri tuttavad vahendajad Šveitsis – autori märkus) ei tahtnud midagi rääkida. Niisugune ringmäng seal käis. Need paberid, mis mulle näidati, mind süga-valt ei veennud. Tegelike pakkujateni me ei jõudnudki. Kogu jutt oli umbes, et kes te sellised olete. Oleksime pidanud avama akre-ditiivi, tänapäeva mõistes. Siis oleks asi hakanud liikuma. Teil on kümme miljonit, avate akreditiivi või arve, tuuakse panga garantii (investeeringu tulususe ja säilimise kohta – autori märkus), selle alusel hakkabki tehing toimuma. Tegeliku asja oleks siis saanud teada, kui oleks avanud arve. Antud juhul läks asi untsu, raha viidi minema.”

Siinkohal näib Kaju eriti kurvana.

Uurija küsib kaadri tagant, millal hakkasid pakkumised Eesti Panka tulema.

“Millal kroon käibele tuli?” pungitab Kaju koostöövalmilt silmi. “Meil oli just krooni viies aastapäev…,” püüab ta meenutada.

See on ikka tõsine probleem, kui ei tea, millal kroon käibele tuli, torkab uurija irooniliselt.

“1991 või 1992, ei mäleta täpselt,” leiab Kaju oma ajusoppidesse kaevunult mõttelõnga. “Krooni veel ei olnud siis.” “Krooni käibele tulekut ei mäleta siis või?” kaotab uurija kannatuse.

“Ma ütlen ausalt, mul on asjad sassis, ma ei teeskle,” vaatab Kaju ausameelselt kaamerasse. Tal peavad asjad tõesti sassis olema, sest ta ise on koos teiste Eesti Panga töötajatega krooni kehtestamise nimel ööd ja päevad rüganud. Veelgi enam, ta on isiklikult ka Inglismaalt saabunud rahatreileritel sadamas vastas käinud.

Edasi räägib Kaju, mis sai pärast tema legendaarset Šveitsis käiku ja sealsete investeerimisvõimalustega tutvumist.

“Pärast Šveitsis käiku toimus nõupidamine. Ma ei julge öelda, et seal üldse midagi otsustati. Olid president ja asepresidendid: Siim Kallas, Vahur Kraft, Enn Teimann. Ma rääkisin neile sedasama, mida teile räägin: mida seal nägin. Et olid sellised pakkumised. Inimesi ei mäleta. Olid kohtumised Šveitsis Schiralliga, vendade Ambleritega, veel oli inglanna nimega Grey. Neid oli väga palju.”

Edasi räägib Kaju tehingu anatoomiast: “Investor paneb 10 miljonit panka üheks aastaks ja üheks päevaks, teine pool, Schiralli, peab selle raha vastu leidma või esitama sama summa ulatuses pangagarantii. Siis saab rääkida, et garantii pakkuja võib investori rahaga midagi teha.”

Uurijaid huvitab, millised olid Kaju võimalused panga eest rääkida.

“Mul oli volitus, standardne volitus pidada läbirääkimisi ja alla kirjutada. Samas mu allkiri polnud finantskohustuslik. Muidu pannakse revolver otsaette ja …”

Kas kontrollisite Paradiso SALi (10 miljoni dollari tehingu partneri) registreerimist? Esitas ta mingid paberid?

Uurija kiuslikkust ei näi miski vähendavat. “Kui ütlen, siis valetan,” kostab Kaju ausameelselt.

„Kas te ise nõudsite väljavõtet?, pinnib uurija. Ta peab silmas äriregistri väljavõtet 10 miljoni investeerimise võtmefirma, Paradiso SALi registreerimise kohta.

“Hea rääkida,” kostab Kaju. “Vito (Schiralli) oli ka vahendaja ja otsisime seda, keda ta vahendab. Aga Schiralli võttis raha ja läks minema.”

“Ma ei tea, mitmes see õnnetu pakkumine oli,” jätkab Kaju.

“Enamikus ei järgnenud sellistele pakkumistele midagi. Tahtsime teada saada, mis seal taga oli ja mis toimub. Esimene ja viimane kord, mil seda tehti, ja raha läks kaduma.”

Edasi tunneb uurija huvi agendilepingu vastu, mille Eesti Pank sõlmis Abram Sheriga. Kaju seletab, et lepingu mõte seisnes selles, et Sher on Põhja-Eesti Panga agent. Ühtlasi ka Eesti Panga agent. Leping kinnitas samas PEPi õigused tehingu suhtes. Alla kirjutasid Kaju Eesti Panga esindajana, Peeter Vähi PEPi juhina ja Sher kui mõlema panga agent. Lepingu koostas Kaju.

Õigupoolest ei olegi Kajul uurijale rohkem midagi sisulist rääkida. Teda kästi. Ta tegi, mida kästi. Ülekuulamise lõpupoole jääb ta järjest sõnaahtramaks. Eriti teemal, mis puudutab Šveitsi komandeeringute kulusid ja päevarahasid.

Sher väidab, et Šveitsis käidi tema kulu ja kirjadega, ütleb uurija. Kas tema maksis kulud? Ja teie võtsite Eesti Pangast komandeeringuraha? Kaju pomiseb midagi.

Kas te omastasite selle raha?

“Ma ei tea,” kostab Kaju nii ausalt, et jää või uskuma.

Kaju lahkub politseist, astudes nukralt oma teed. Ta on maha kantud. Kõigi, ka endiste ülemuste jaoks on ta ebavajalik. Väikese inimese suur tragöödia ei huvita suurte inimeste mängudes enam kedagi. Ometi oli tal veel Kallase ajal pangas teenides lootus, et ehk potsatab sülle mõni ministriportfellgi. Tema mugav omaette kabinet ja ühised õdusad konjakijoomised koos Kallasega pangas tunduvad kauge unenäona. Kauge minevikuna, kuhu ei saa eriti optimistlikult tagasi vaadata.

Ajal, mil politseinik Rocco Ots ja tema ametivennad rügavad 10 miljoni loo kallal tööd teha, hoidub Kaju löödult varju. Ajakirjanike telefonikõnedele ta kevadel-suvel 1998 ei vasta. Kõrvus kajab tankiroomikute lõgin. Selle lõgina summutamine tuliveega ei aita, muudab painajad veelgi hullemaks.

Mõnes mõttes on paremgi, et see mull on lõhkenud. 1994 – 1996 ei ole Kajul oma häda ja muret kellelegi kurta. Nüüd vähemalt on võimalik uurija juures südant kergendada. Kaju on varasematel aastatel hinge kinni hoidnud, aimates, et varem või hiljem see pomm plahvatab. Küsimus on ainult ajas. Siim Kallas ja Põhja-Eesti Panga juhataja Vähi teevad näo, et on selle episoodi oma elust üldse unustanud. Ent tuleb aeg, mil veksleid hakatakse sisse nõudma. Kaju hoitakse veel Eesti Pangas tööl, kuid kabinetiks on saanud üks ruum keldrikorrusel. Tema põhilisteks tööülesanneteks on kaks asja: suu pidada ja mitte kellegi silma alla sattuda. Kallase olekusse ilmub neil aastail rohkem närvilisust ja naeratusse virilust. 1997. aastal krooni kehtestamise aastapäeva vastuvõtul Maardu mõisas küsib ta toonaselt temaga opositsioonis olevalt Riigikogu maasaadikult Ando Lepsilt murelikult, mis edasi saab.

Vaatamata kõikidele kannatustele: kümmekond aastat pärast raha kadumaminekut ja enda kohtus õigeksmõistmist tegutseb Urmas Kaju kohati Eesti Panga advokaadina. Veider, kuid nii see on. Oma raamatus “Eesti Pank: persoonid ja saladused” (2002) heidab ta lugejate ette pikantselt maitsestatud palakesi Eesti Panga Müüride tagusest köögist. Kes kellega käis. Kes keda vihkas. Milliseid intriige punuti. Millist kärakat Kallas võttis. Lugeja mälub neid. Võib-olla isegi tajumata, et ohtra maitseainete lisandusega püütakse peita toidu, antud juhul tolleaegsete pangandustehingute ja Eesti õigussüsteemi suuremat roiskumust kui välja paistab.

Üldiselt on Kaju seisukoht aga lihtne: selle asemel, et teda ja Kallast ahistada, pidanuks politsei keskenduma Itaalia sulide tagaajamisele.

Võib-olla teen siinkohal küll Kajule liiga. Võib-olla ta ei tajunud tõesti, et mäng käis ka üle tollaste Eesti politseiuurijate pea. Ka Eesti poolelt tehti kõik, et politsei tõele lähemale ei jõuaks ning Itaalia sulisid kätte ei saadaks. Veel 2003. aasta intervjuus Eesti Päevalehele väidab Kaju: “Absoluutset tõde teab ainult jumal. Aga SEDA raha oleksime võinud arvatavasti küll tagasi saada, kui sellega kohe oleks tegelema hakatud. Praegu tundub mulle, et mis tahes kujul rahvusvahelise nõude esitamise korral tolle Šveitsi panga vastu, kelle kontolt see raha pihta pandi, leiavad tolle palgatud advokaadid kümneid kaalukaid argumente, mis kinnitavad, et selle panga süü on ebaselge. Eestlased ju ise on arvanud, et nad ise varastasid. Need argumendid on vaevarikka pikaajalise uurimistööga kogunud kaheksasse toimikusse meie oma keskkriminaalpolitsei ja meie oma raha eest. Sellele juhtis lugupeetud kohtu tähelepanu omaaegse miljoniprotsessi ajal ka minu advokaat Simon Levin. Seega on Eesti maksumaksjad maksnud kinni võimaliku süüdlasepanga advokaadi kodutöö.”

Veel ühele küsimusele vastates kostab Kaju: “Ja ka rahvusvaheline pangandusavalikkus ei võta meid pärast seda hädist koomuskit enam tõsiselt. Anti selge signaal: meilt võib varastada, eestlased lähevad siis omavahel karvupidi kokku ja vargaid ei püüa.” Märkimisväärne, et kogu aeg on Kallase nii otseste kui kaudses mõttes advokaatide õhutusel lastud 10 miljoni dollari äravarastamist paista kui mingi huvitava, kuid võib-olla täiesti toimiva investeerimisskeemi osa. Vaikitud on, et tegemist oli ääretult primitiivse, labase ja maailmas tolleks hetkeks ülilevinud pettuseskeemi ohvriks langemisega.

1994. aastal annab Rahvusvahelise Kaubanduskoja (International Chambre of Commerce) äripettuste uurimise osakond välja pangatöötajatele jt finantsilmas tegutsejatele mõeldud brošüüri, milles tutvustab selliste rahvusvaheliste finantspettuste olemust, kõikvõimalike megaprotsendiliste investeerimisvõimaluste sügavat illusoorsust ja nii edasi. Täiendatud kordustrükk sellest brošüürist ilmub aastal 1996. Prime Bank Guarantee pettused on maailmas levinud juba 1990ndate algusest, mitte aga keskpaigast.

Ka toonase Hoiupanga juhtidele, näiteks Priit Hallerile pakutakse sel ajal gigakasumlikke investeerimisvõimalusi, kuid nad ei võta neid vastu väga lihtsal põhjusel: nad lihtsalt ei saa aru, kuidas see skeem töötab. Teisisõnu, kuidas on ühest summast võimalik ilma lisaväärtust loomata ehk tööd tegemata toota kordi suuremaid summasid. Tõsi, 1990ndate algul on see võimalik Venemaalt ostetud odava naftaga. Kütus vahetas tavaliselt palju kordi omanikku ja müüdi läänes mitmekordse vaheltkasuga edasi. Kuid siis oli ka tegemist konkreetse kütuse, mitte utoopiliste investeerimispüramiididega.

10 miljoni dollari kriminaalasja uurivad politseinikud satuvad Hoiupangale pakutud investeerimisvõimaluste jälile üsna juhuslikult. Nad avavad läbiotsimiseks Sheri assistendi või abilise Frank Tuuksami hoiulaeka pangas ja avastavad sealt tema Makarovi püstoli, mille tõmmu noormees oli soetanud enda jutu järgi enesekaitseks. Veel leitakse hoiulaekast Hoiupangaga sõlmitud samatüübilised investeerimislepingud nagu need, mille alusel 10 miljonit dollarit kadus. Ka neis on juttu 10 miljonist dollarist, kuid raha nende alusel liigutatud ei ole. Põhjus, miks Hoiupanga juhid liimile ei lähe, on seega lihtne: nad ei saa lihtsalt asjast aru. Kui ei saa mingi finantsskeemi põhimõttest aru, pole mõtet ennast sellega siduda.

Eesti Pank, vastupidi, saab kõigest aru. “Kui Eesti Pank veel uuris selle tehingu tegemise võimalusi, konsulteeriti ka sõbralike välispankadega ja naaberriikide keskpankadega. Keegi ei välistanud selliste projektide reaalsust…” Nii väidab Siim Kallas aastaid hiljem kohtus süüalusena. Ta lisab: “Üks minu välismaine kolleeg kahtles, kas ikka keskpangal on mõtet niisugust rahapaigutust teha. See oli üheks argumendiks, miks Eesti Pank loobus ideest. Jah, Eesti pank laenas PEPile 10 miljonit dollarit, kuna PEP seda soovis. Eesti Pank ei andnud seoses sellega mingeid soovitusi, kuhu seda raha paigutada…” Jah, muidugi. Ainult et milleks siis Eesti Panga nõuniku Urmas Kaju kokku ligi kuu kestnud komandeeringud Šveitsi, kui Eesti Pank lihtsalt raha laenas ja sellega tema roll piirdus. Ja milleks siis Urmas Kaju allkirjad 1995. aasta novembrikuisel lepingul, millega luhtaläinud “investeeringu” sissekasseerimine itaallastelt Vene firma BNC hoolde usaldatakse.

Kas tõesti keegi ei välistanud selliste projektide reaalsust? Rahvusvaheline Kaubanduskoda (ICC) küll välistas. Selle poolt sajale maailma tähtsaimale pangale välja antud juhend (01.01.1994) annab üksikasjalikud juhtnöörid, kuidas hoiduda Prime Bank Guarantee-tüüpi pettustest. Muu hulgas märgitakse, et maailma sada tähtsaimat panka on kokku leppinud mitte töötada vahendajatega, s.t müüa vahendajate kaudu investeerimisvõimalusi. Sellega aga Eesti Pank just tegeleski – tutvus investeerimisvõimalustega vahendajate kaudu. Ja mitte ainult ei tutvunud, vaid soovitas Põhja-Eesti Pangal sellist “investeerimisvõimalust” kasutada.

Meenutagem veel kord Kaju poolt uurijale kaamera ees ülekuulamisel räägitud juttu: Kallas tahtis teada saada, mis sulid kusagil liiguvad, ja sellepärast pani ta Kaju Sheri vahendatavate nn investeerimisvõimalustega tutvuma. Ei tahaks uskuda, et Kaju noorukese uurija Rocco Otsa karmi pilgu all sooje sõnu tegi. Niisiis, kui Kaju mõtet edasi arendada, mindi selle tundmaõppimisega pisut liiga kaugele ja nõndaöelda eksperimendiks mõeldud 10 miljonit dollarit lasti sulidel ära varastada. Või kui tõmmata teine paralleel: kellegi pangajuhi postkasti potsatab järjekordne Nigeeria kiri. Näiteks aastal 2009 (see on tõestisündinud lugu!) levitab selliseid kirju keegi Elevandiluuranniku neegrineiu ja need kirjad sajavad paljudesse internetipostkastidesse. Ta ei ole kitsi oma fotode ja passikoopia saatmisega. Tõmmut neiut kohutab vaid ühe selle kirja adressaadi poolt naljaviluks e-kirjaga esitatud küsimus: kus ta Elevandiluurannikul nii hästi eesti keelt on õppinud. Kirjeldus tema isa surmast ja investeerimist ootavatest miljonitest on ju grammatiliselt peaaegu korrektne. See küsimus kohutab nii, et neiu enam uutele kirjadele ei vasta.

Niisiis, pangajuht saadab x arvu miljoneid teele lootusega, et tänu sellele õnnestub tal teenida xxx arv miljoneid. Raha kaob ja politsei peaks justkui keskenduma Nigeeria sulide püüdmisele. Kõik peavad samal ajal loomulikuks, et pangajuht või -juhid on täiesti pädevad oma ametis jätkama.

Tekib aga küsimus, kuidas suudaksid Šveitsi ametivõimud või seesama Kaju osutet rahvusvaheline pangandusavalikkus võtta tõsiselt riiki, mis lihtsalt eksperimenteerib sulide tundmaõppimiseks 10 miljoni dollari mitte kellegi isikliku, vaid maksumaksja rahaga.

Isegi kui oletada, et Eesti Pangal polnuks tehinguga mingit pistmist, oli Põhja-Eesti Pank samuti sisuliselt riiklik pank. Sulide tundmaõppimiseks eksperimenteeritakse aga üsna hoolega. Teisisõnu, tehakse kõik, et sulide elu lihtsaks muuta.

1998. aastal satub siinkirjutaja kätte koopia ühest Prime Bank Guarantee’st, nagu need maailmas 1990ndatel petiste poolt kasutuselevõetuna levinud olid. Dokument on üllitet Eesti Pangas 18. jaanuaril 1995 ja kannab numbrit 1/1 1995. Alla on kirjutanud Siim Kallas kui panga president ja Vahur Kraft kui asepresident. Ühesõnaga, selle garantii omanikul olnuks õigus nõuda Eesti Pangalt 10 miljonit dollarit.

Lugu on huvitav. Eriti selle taustal, et parasjagu, aastal 1998, kui see paber mu kätte satub, on käimas kriminaaluurimine SiimKallase varasema 10 miljoni dollari tehingu asjas. Veel huvitavam on see põhjusel, et dokument toimetatakse minu kätte anonüümselt.

Niipalju on teada, et see olevat Eestisse jõudnud Hollandi ja Šveitsi kaudu. On ka selle Eestisse saatnud Šveitsi pangatöötaja nimekaart, kuid mu kirjalikule järelepärimisele ta kahjuks ei vasta. Isegi kui oletada, et selle “lekke” taga ei ole šveitslased, vaid kogu tollase Koonderakonna Kallase-vastane vandenõu, milleks on püütud ka 10 miljoni dollari kohtuasja taandada, tasub asi uurimist. Kuid jah, kahjuks on tegemist dokumendi koopiaga, milliseid võib Kallase ja Krafti allkirjaga vorpida sadu.

Seetõttu, olles 1998. aasta kevadel Toompeal tolle paberi Siim Kallase nina alla pistnud, ei ootagi ma muud vastust kui et “tegemist on võltsinguga”. Jah, just nii Kallas ütleb. Ta pilk korraks küll klaasistub, aga omaks ta seda allkirja ei võta.

Seega, artikkel sellest huvitavast dokumendist jääb ilmumata, kuna tõendeid millegi väitmiseks napib. Mõned politseinikud, kes 10 miljoni juhtumit uurivad, arvavad garantiid nähes, et seda ei maksa küll alahinnata. Aga neil on käed-jalad tööd täis “eelmise” 10 miljoni ehk Šveitsi afääri uurimisega, sest muidu ähvardab asi aeguda, ja sinnapaika see lugu jääb.

Kuni aastal 2002 haarab mind äratundmisrõõm. Isand Urmas Kaju üllitab mälestusteraamatu Eesti Pangas töötatud aastate kohta, pealkirjaga “Eesti Pank: persoonid ja saladused”, kus paari reaga ka see garantiikiri ära märgitud. Selgub, et tuntud finantsist Leonid Apananski on käinud koos Urmas Kajuga garantiid Amsterdami ING Pangale maha müümas: “Et panka laekus pidevalt mitut masti tegelaste esitatud ettepanekuid osaleda müütilisel “pangagarantiide” ülikasumlikul kauplemisel (tulusus väidetavalt kuni 100% aastas), siis oli juhtkonnal huvi tekkinud selle õnnerattaga suuri kasumeid teenida. /…/ Kroonimetsa tagatisel kirjutati välja keskpanga garantii selles sekeldamises tavapärase summa peale – 10 miljonit dollarit –, varustati see presidendi allkirja ja ümarpitseriga ning panga esindajana komandeeriti mind salamissiooniga “tuntud finantsisti” Leonid Apananski saatel Amsterdami, kus sealne ING Pank olla just nagu huvitatud sellise garantii ostust.” ING Pangas oli aga Kajule ja Apananskile pakutud vaid tass kohvi, soovimata garantiid ära osta. Apananski oli seejuures vaid konsultant, kes ilmselt isegi ei tajunud, millisesse avantüüri teda mässida taheti.

Loomulikult ei tahetud “kroonimetsa” tagatisel seda garantiid, sest tagatist ehk kasvava metsa lanke poleks saanud niikuinii vajadusel realiseerida ehk maha müüa, sest seadus keelas seda. Ja keskpank ei saanud minna riigimetsa, bilansilise väärtusega 100 miljonit dollarit, ise maha raiuma. Teatavasti arvati osa riigimetsast krooni tagatiseks veel ülemnõukogu ajal, kuni Eesti Vabariigi kullavarude tagastamiseni. Hiljem jäi nn kroonimets panga külge rippuma bilansivälise kirjena, millega keskpankurid ei osanud midagi peale hakata.

Huvitav on selle garantiikirja juures aga hoopis muu. Kõigepealt, tegemist on järjekordse Prime Bank Guarantee-tüüpi kirjaga, mida 1995. aastal poleks kindlasti tohtinud välja anda. Kui 1993. aastal võis teoreetiliselt ehk end veel rumalusega vabandada, siis 1995. aastaks olid rahvusvahelised pangandus- ja kaubandusorganisatsioonid vorpinud hunnikute viisi brošüüre hoiatustega mitte tegeleda selliste segaste skeemidega.

Teiseks on märkimisväärne selle Prime Bank Guarantee välja-andmise aeg: jaanuar 1995. Urmas Kajul on ilmselt oma autoavarii tulemusena veel aastal 2002, kui ta oma mälestusraamatut kirjutab, mäluga raskusi (ma ei ironiseeri siin sugugi!). Ta märgib nimelt, et kuigi Amsterdami ING Pank loobus garantii ostust, püsis “soome-ugrilastele rahvusliku omapärana omistatav enesehävitussoov” keskpangas kindlalt ja see viis 10 miljonist dollarist lahtisaamiseni kusagil Šveitsis. Ent Šveitsi saadeti raha ju 1993. aastal, samas kui too Prime Bank Guarantee on pärit jaanuarist 1995. Seega kaotati 10 miljonit ära ja alles siis, 1995. aasta jaanuaris, vormistati too Prime Bank Guarantee. Mitte aga vastupidi, nagu Kaju raamatust võib aru saada. Segadust suurendab veelgi joonealune märkus mainitud raamatus: “Urmas Kaju andmetel juhtus see 1998. aasta sügisel.” Kui “selle” all mõeldakse Amsterdamis käiku, siis ei saa ka see variant tõele vastata, sest vaevalt julgeti Eesti Pangas enam 1998. aastal “Nigeeria kirjade” ehk Prime Bank Guarantee’dega kauplemist üritada. Tõenäolisem on ikka, et kui 1994. aasta lõpus saab keskpankiiridele selgeks, et itaallased on 10 miljonist dollarist kaheksa ära varastanud, satuvad nad paanikasse ning haaravad uppujatena õlekõrrest. Teisisõnu, nad püüavad uue “megatehinguga” katta nurjunud ehk eelmist “megatehingut”. Või sellest tulenenud kahjumit. Ajaliselt see ju klapib: detsembris 1994 oli 10 miljoni investeeringu krahh ilmne, 1995 vorbitakse uus “õnneloos”. Kallas on ju 1994. aasta lõpus, kui selge, et itaalia sulid on Eesti Panga poolt Põhja-Eesti Pangale laenatud 10 miljonit pihta pannud, kirjutanud välja garantii lubadusega see hüvitada. Seejärel pühib lahke mees, pangahärra ametist käed puhtaks ning astub poliitikasse, tegelema enda loodud Reformierakonnaga. Aprillis 1995 võtab pangapresidendi ameti üle Kallase senine asetäitja Vahur Kraft.

Omaette teema on, et kõnealune lugu väärinuks ka omaette kriminaalmenetlust. Õhus on ju küsimused: kelle eestvedamisel Prime Bank Guarantee’d müüa üritati? Kas panga nõukogu teadis sellest? (Muidugi ei teadnud). Kas see ei olnud mitte tõlgendatav kommertstehinguna, mis Eesti Pangal teadupärast keelatud? Ja kus on dokumendi originaal? Kas ka see “annulleeriti hävitamise teel”, nagu Kallas väidab end olevat teinud garantiilepinguga, millega lubas Põhja-Eesti Pangale nässu läinud 10 miljoni dollari investeeringu kinni maksta? Ja nii edasi. Uurimist saanuks alustada üsna lihtsalt: Urmas Kaju omakäelise või -sõnalise ülestunnistuse alusel tolle tehingu katse kohta.

See osa Kaju ajalehekriitikast, et eestlased vargaid ei taha püüda, on muidugi õige. Õigemini, Ühispank, kes on omandanud Põhja-Eesti Panga ja sealtkaudu ka õiguse 10 miljonit dollarit itaallastelt tagasi nõuda, seda eriti ei taha. Või mis vargaid püüda – tema asi oleks raha Itaalia sulidelt tsiviilhagiga välja nõuda. Seda enam, et üks peategelastest, suurärimees Mario Bertelli, on trellide taha pistetud ja teda ei pea isegi taga otsima.

Siinkirjutaja küsib ajakirjanikuna 2002. aasta kevadel 10 miljoni dollari saatuse kohta Eesti Ühispangalt, kes on 10 miljoni dollari nõude koos Põhja-Eesti Panga jäänustega kunagi üle võtnud.

Kuidas selle raha tagasinõudmine sulide valdusest ka edeneb? Kõik, kes antud teemaga kursis, on komandeeringus, saabub sealt vastus.

Bismarck olevat öelnud, et vead poliitikas sarnanevad tuberkuloosiga. Kuni neid saab ravida, jäävad nad tähelepandamatuiks.

Kui nad on juba märgatavad, siis terveks ravida enam ei saa. Eks sama võiks ju öelda ka vigade kohta finantsilmas. Ravida saaks 10 miljoni dollari tehingut ehk varsti pärast raha teele saatmist Itaalia sulide poole. Siis, kui raha Šveitsi pangas kinni peetakse ja Šveitsi politsei Interpoli Eesti osakonna kaudu Eesti Pangalt küsib, kas selle juhid on ikka täie mõistuse juures, et nii tuntud petuskeemi nagu Prime Bank Guarantee kasutada tahavad. Vastuseks saadakse, et kõik on kõige paremas korras. Aasta on siis mäleta-tavasti 1993 ja kuu detsember.

Jõulud on siis äsja kapist välja toodud ja rahvas valmistub kirikusse minekuks, palumaks pikka iga Eesti Vabariigile, selle tarkadele juhtidele ja Eesti kroonile.

         Kallase afäär IX: illusioonide lõikavad killud

Eespool kõlanud väide, et Itaalia sulisid ei lubatud Eesti kõrgeima poliitilise ladviku poolt püüda, võib kõlada väheveenvalt.

Kuid mingem tagasi veebruari 1998, Šveitsi linna Zürichisse, kuhu on seoses 10 miljoni dollari kriminaalasja uurimisega saabunud kolm politseinikku Eestist: Henri Sepp keskkriminaalpolitseist, Rocco Ots keskuurimisbüroost ja Sven Puhkason Interpoli Eesti büroost. Nende tegevusele astub vahele nähtamatu käsi. Või kas see käsi ongi nii nähtamatu?

Enne sõitu Zürichisse on Eesti politseist läkitatud Šveitsi politseile abipalve, et 10 miljoni dollari loo uurimisele kaasabi osutataks. Šveitsi politseist tuleb üsna ruttu ka vastus. Täpsemalt mitte Šveitsi politseilt, vaid sealselt julgeolekuteenistuselt: tulge kiiresti. Sel ja sel kuupäeval. Kuna juhtum on suur ja skandaalne, siis Eesti uurijad ei imesta, et mängu on astunud Šveitsi julgeolekuteenistus, meie kaitsepolitsei analoog.

Tol ajal on siseminister metalliärimehena kuulsust kogunud Robert Lepikson. Lepikson kuulub Koonderakonda, ühte tolle aja mõjukamasse parteisse, kel pole mingit põhjust oma rivaali, Reformierakonna juhti Kallast haletseda. Lepikson utsitab uurijaid takka: sõitke juba kiiremini, ma annan kulude katteks kaasa oma krediitkaardi. Vahepeal arutleb ta ka ise, et peaks uurijatega kaasa sõitma. Loomulikult näeks ta Kallast piltlikult öeldes võllas.

Lepiksoni raha pole uurijatel siiski vaja. Riigieelarve kannab ise kulud. Ettevalmistusaeg jääb politseil küll lühikeseks, kuid loodetakse hea õnne peale. Politseil on hangitud mõned Schiralliga seotud aadressid. Tehakse plaane, et ehk saadakse šveitslastelt orderid nende läbiotsimiseks. Muidugi loodetakse palju teada saada ka Schiralli ülekuulamiselt. Nimelt on keskuurimisbüroole laekunud info, et Schiralli viibib parasjagu Šveitsis.

Ja siis teeb toonane siseminister Robert Lepikson suure ja saatusliku vea. Veel enne, kui politseinikud minema sõidavad, kommenteerib ta ajalehtedes, et nüüd minnakse Itaaliasse sulisid tabama. See juhtub jaanuaris 1998, vaid nädalapäevad enne tema ametist lahkumist.

Ent kas see ongi juhus? Või otsekohese ministri süüdimatu lapsikus? Selleks ajaks, mil Lepikson pressikonverentsil avaldusega esineb, on selge ka tema ametist lahkumine. Seega, kuigi ühest küljest teeb ta uurimisele karuteene, ehmatades Schiralli Šveitsist minema, võib tema avalduses näha ka tähelepanu juhtimist ühele lahkumise põhjusele. See ei pruugi olla pelgalt osava poliitiku sõnakeerutus. Või kivi viskamine tema ametist lahtikangutajate kapsaaeda.

Lepiksoni lahkumisel jaanuaris 1998 siseministri toolilt võib näha palju põhjusi. Tema jaoks ei ole autoriteedid ei president Lennart Meri ega välisminister Toomas Hendrik Ilves. Ühest küljest ei tee irooniline suhtumine ja sõnakasutus nende aadressil talle au: ollakse ju ikkagi ühes meeskonnas. Just nagu. Teisalt on selge, et ministrina on Lepikson allumatu. Talle, suhteliselt arrogantsele ja varanduslikult kindlustatud isikule on keeruline teha ettepanekuid, millest ei saa keelduda. Muidugi püütakse üles soojendada tema vanu metalliärisid, aga sealt ei hakka talle suurt midagi külge.

Ja muidugi: endine metalliärimees ei ole rahva hulgas eriti populaarne. Talle omase ülbusega ei puikle ta vastu, kui peaminister Siimann tema eest lahkumisavalduse valmis kirjutab ja allkirja küsib.

Lepiksoni lahkumise järel asub pukki reformierakondlaste lemmik, ekspankur Olari Taal. Vilunud juht ja kogenud kombinaator. Loomulikult ka suurem rahvamees.

Niisiis, veebruar 1998. Zürich. Kui lennuk maandub, valitseb Eestis juba uus siseminister. Esimene hämmastus tabab politseinikke siis, kui lennujaama vastu ei tulda. Üldiselt nii ei käituta. Ammugi ei käitu nii tavaliselt üliviisakad šveitslased. Olles Zürichis hotelli jõudnud, helistavad eestlased oma võõrustajale, kuid inspektor Couquerad Šveitsi julgeolekuteenistusest ei vasta. Ega vasta ka hiljem. Alles järgmisel päeval võtab ta toru. Eestlased tunnevad telefonitraatide kaudu nendeni uhkavat jäist külmust: “Mis asja?! Teie olete siin? Mul ei ole praegu teiega aega tegeleda! Mul on jube kiire!”

Eriti rabab politseinikke aga teade, et teie omad juba käisid siin ja viisid 10 miljoni dollari asja puudutavad paberid mõni päev tagasi ära. Kes käisid? Milliste volitustega? Sellele ei vastata. Toru visatakse hargile. Jääb üle järeldada, et volitused pidid olema märkimisväärselt usaldusväärsed.

Eesti uurijad vaatavad jahmunult üksteisele otsa. Ometi oli seesama mees nad lahkelt Zürichisse palunud. Mitte ainult suusõnaliselt palunud: neil on portfellis ju suisa ametlik kutse asja uurima tulla. Enne seda on šveitslastega pikalt ametlikku kirjavahetust peetud.

Uurija Rocco Otsal ja tema kahel kompanjonil ei jää muud üle kui astuda koduselt sisse kohaliku kantonipolitsei uksest, lootes seal kohata sõbralikumat vastuvõttu. Ehkki kantonipolitseis, meie mõistes kohalikus politseiprefektuuris, suhtutakse eestlastest ametivendadesse igati toetavalt, ei saa sealsed mehed meie omi läbiotsimiste korraldamisega kuidagi aidata. Mäng käib kaugelt ja kõrgemalt. Pole nende voli sekkuda, kui julgeolekuteenistusega asjad kokku lepitud.

Kes aga välja ei ilmu, on inspektor Couquerad. Eestist saabunud triol ei jää muud üle kui otsida omal käel üles Schiralliga seotud bürood. Ehkki neil ilma šveitslase Couqueradi hangitud orderita pole voli neid läbi otsida, võib neile vähemalt pilgu korraks peale visata. Üks büroodest asub suures ja elegantses kortermajas, millel kõrgusesse paiskuv suur marmorist vestibüül, mille ümber omakorda keerduvad trepid ja korrused. Politseinikud astuvad üle läve ja tarduvad: vestibüülis lebab maas kildudeks purunenult hiiglaslik, 4–5 meetrise läbimõõduga kristalllühter. See lebab seal oma elegantses ilus nagu alla tulistatud luik, killud ümberringi sädelemas, nähes välja nii, nagu oleks just-just maha sadanud kõiki korruseid läbiva vestibüüli laest umbes viienda korruse kõrguselt.

Esialgu mõtlevad politseinikud, et see on mingi hoiatus. Märk. Umbes et ärge edasi tulge. Siis näevad nad seinal plaadikest, millel kirjas, et tegu on ühe kunstitööga. Sümboolne on see mahasadanud lühter siiski. Selle nimi võiks olla mälestusmärk kõikidele purunenud illusioonidele. Nii rahamaailma omadele kui kõikidele teistele. Kuigi illusioonide purunemisest ja tõe kasulikkusest on kirjutatud pikki filosoofilisi traktaate, ei taha keegi ometi seda omal nahal läbi elada. Hoidku taevas sellise pähesadava kauni lühtri alla jäämast.

Ühtlasi on see täiesti juhuslikult tõepoolest ka Märk, et te ei jõua kuhugi. Veel kord – see Märk satub täiesti juhuslikult politseinike teele. Sel hetkel nad aga vaatepildi tähenduslikkust veel ei taju.

Targemaks politseinikud niisiis eriti saa. Lihtsalt seal asub paljude büroode hulgas üks Schiralliga seotud väike kontor. Läbiotsimiseks, nagu öeldud, pole neil aga volitusi.

Kuna raha on vähe, matkavad nad jala läbi veel palju Zürichi kvartaleid. Nad leiavad Schiralliga seotud teise maja, kus peaks just nagu pesitsema üks tema firmadest. Maja kujutab endast elegantset villat, ümbritsetuna teistest samasugustest. Uksel asub silt: Soome aukonsul. Ühtlasi on tegemist Soome kaubandusesindusega. See on ka kõik, mida Eesti uurijad teada saavad. Ühtlasi on see kaudne viide 10 miljoni tehingut vahendanud Abram Sheri kompanjonidele firmast British Nordic Company, kes tavatsenud omi äriasju tihti Helsingis ajada.

Enne ärasõitu üritab Interpoli Eesti kontori ametnik Puhkason veel kord inspektor Couqueradi telefonitsi pehmeks rääkida. Äkki on ta siiski nõus aitama. Mõni päev on mööda läinud ja suur kiire ehk möödas. Veel loodetakse, et sõnad “väga kiire” tähendavadki väga kiiret, mitte ettekäänet eestlastest lahti saada. Aga ei midagi. Lihtsam olnuks üles sulatada jäämäge.

Niisiis, sekkunud on vääramatu jõud. Forss mažoor, mis loetud päevade jooksul on muutnud Šveitsi ametivõimude lahkuse jäiseks hinguseks. See forss mažoor on loomulikult lähtunud Eestist.

Selge, et Šveitsi julgeolekuteenistusega on Eestist ühendust võetud. Muud põhjust, miks šveitslaste huvi juhtumi vastu täielikult raugeb, ei saa kõne allagi tulla. Seda enam, et Šveitsi võimud jälitavad kahtlasi pangatehinguid pedantse hoolega. Eriti veel neid tehinguid, mis seotud nende vana tuttava, itaallase dot-tore Schiralli ja teda ümbritseva “parasiitide bandega”, kui Šveitsi politsei enda ettekannet tsiteerida. On ju Schiralli ja kompanii Šveitsi politsei ammune peavalu ja mõnigi seadusesilm näeks kogu seda seltskonda parema meelega pikka aega trellide taga. Kui ainult Schirallit, kel arvatakse olevat ka maffiasidemed, ei kaitseks Itaalia kodakondsus.

Selge on ka see, et ametnikud Eestist, kes ühendust võtsid ja enne Eesti politseinikke jõudsid Šveitsis ka kohal käia, täitsid poliitilist tellimust. Otsustavaim roll šveitslastega asjaajamisel oli siinkohal vast ühel tuntud advokaadibürool. Ja ka Teabeamet, Eesti mikro-välisluure kontor, varjab kiivalt oma saladusi. Seal, kus Meri, on ka Kallas. Riigikogu liikmete elulugude kogumikus “Keda me valisime 1995?” väidab Kallas, et hindab väga Lennart Meri strateegilist mõtlemist. Kallast käsitlevas artiklis märgitakse ühtlasi tabavalt, et ta on üks Lennart Meri lemmikutest. Seetõttu, ei saa eitada, on toonane vabariigi president Kallase saatuse pärast seoses 10 miljoni dollari kohtuasjaga üsna mures.

1996. aasta valimistel oli president Lennart Meri Reformierakonna presidendikandidaat. Üldse oli isepäine president Meri muutunud järjest enam Reformierakonna ja üha vähem oma “kodupartei” Isamaa presidendiks. Isamaa juhid toetavad Merit küll sõnades edasi. Samas hakkas üha enam silma Mart Laari ja Lennart Meri vaheline, juba aastaid kestnud hõõrumine. Ilmselt paljuski põhjusel, et kuigi Meri oodanuks vastupidist, keeldus Laar paipoisiks hakkamast ja talle allumast, ajades poliitikas oma rida.

Lisaks on Isamaaliitu nimetatud ka ajaloolaste erakonnaks. Ei saa salata, et paljusid momente Meri nõukogudeaegsest eluloost, mida ilmestasid mõningad kokkupuuted kagebeelastega, hakkasid ajaloolased pikapeale paremini taipama kui teised. Seda paremini, mida rohkem aega lahutas neid laulva revolutsiooni vaimustusest.

Mida võisid mõned meie välisteenistuse ametnikud mõnede poliitikute juhtnööride kohaselt šveitslastele 1998. aastal enne meie politseinike visiiti teatada? Nad pidid osutama mingile seaduslikule alusele, leidmaks põhjuse, miks Šveitsi-poolset õigusabi tegelikult vaja ei lähe, kuigi šveitslased seda abi algul väga lahkes-ti pakkusid.Loomulikult on Šveitsi politseinikel õigus keeldud Eesti ametivendi abistamast. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele saab üheks õigusabi andmata jätmise põhjuseks olla asjaolu, et tegemist on poliitilist laadi kriminaalmenetlusega. Või poliitilise süüteo uurimisega. Küllap võime ette kujutada, mis toimus. Veel enne, kui Eesti politseinikud saavad Šveitsi sõiduks kohvrid pakitud, veendakse šveitslasi kusagilt Teabeametiga seotud juhtmete otsast, et tegemist on kriminaalasjaga, mida õhutavad ja hoiavad üleval Siim Kallase kui poliitiku vastased. Inimesed, kes tahavad hävitada teda kui poliitikut. Konkurendid. Seega pole vaja neid uurijatest kloune aidata. Uurijad täidavad Kallase vastaste tellimust Koonderakonnast, kelle minister Lepiksoni isikus parasjagu siseministeeriumi valitseb – sellist juttu šveitslastele ilmselt räägitakse. Ja toonitatakse seejuures, otse loomulikult, et tegemist on riigisaladusega. Seega, kui te Eestist saabunud politseiuurijad kuu peale saadate, siis jumala pärast, ärge neile ütelge, miks te nad kuu peale saadate. Ja vaadake, see kurja juur, siseminister Lepikson, on juba ametist prii.

Tulgem korraks tagasi sellesse aega, mil 10 miljoni dollari tehing avalikuks saab. Tol ajal ühe Eesti võimsaima partei, Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse, ning Siim Kallase juhitava Reformierakonna suhted on ühises valitsuses tõesti olnud pingelised.

Olulise tähtsusega päev on ses mõttes 21. november 1996.

Reformierakonna juht, hiljutine vabariigi peapankiir, paneb erakonna volikogul ette koonderakondlase Tiit Vähi juhitavast valitsusest lahkuda. See otsus kiidetakse heaks ja Vähi valitsus jätkab ilma Reformierakonnata.

Nädal varem on aga Tiit Vähi Koonderakonna ja Edgar Savisaare Keskerakonna vahel sõlmitud koostööleping. Üsna ilmselt on see reformierakondlastele vastukarva. Nad tunnevad end uuest sündivast liidust ahistatuna, mistõttu käed valitsusvastutusest puhtaks pestakse. Peaminister Tiit Vähi peab pärast Reformierakonna lahkumist kokku panema oma neljanda, seekord vähemusvalitsuse.

Kas Reformierakonna ja Koonderakonna omavahelisel löömingul on mingi seos 10 miljoni dollari ilmumisega avalikkuse ette jaanuaris 1997?

Lihtne oleks väita, et jah, see oli koonderakondlaste suur kättemaks. Tõenäolisem vastus on siiski ei. Varem või hiljem oleks see lugu kas või Põhja-Eesti Panga auditeerimise kaudu ikkagi avalikkuse ette jõudnud. Suure kella külge riputatakse 10 miljoni dollari kadumine just Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise tõttu jaanuaris 1996. Loomulikult hakatakse seejärel uurima Põhja-Eesti Panga tehinguid. Ilmselt jääbki ajaloo hõlma, kes politseiuurijatest Tomsoni loo ja 10 miljoni dollari võimaliku sideme poliitikutele lekitab. Seega, kui poleks maha lastud Aare Tomsonit, võinuks see lugu veel mõnda aega vaka all püsida. “Kas riiki valitsevad luukered?” küsib vandeadvokaat Aare Tark oma artiklis (Eesti Päevaleht, 9. juuni 1998). Advokaat Aare Tark, kelle büroo pühendub 10 miljoni dollari tsiviilnõude korras sissekasseerimisele, viitab oma artiklis otse, et tegemist on poliitilise tellimusega, mida politsei täidab. See kahjustavat nii Eesti mainet kui majandust. Niisiis, mida sooviksid toonased juhtivad pangandustegelased ja neid toetav Reformierakond ning neid omakorda toetav vabariigi president? Ühesõnaga need, kelle häält võimendab advokaat Aare Tark?

Loomulikult soovivad nad seda, et 10 miljoni dollari kriminaaluurimine lõpetataks ja üritataks raha tsiviilkorras sisse nõuda.

Sellele, et osa rahast ehk 5 miljonit dollarit tuleks sisse nõuda sisuliselt ühelt Itaalia valitsusparteilt, ei mõtle see hetk keegi. 5 miljonit enda äridesse manööverdanud Mario Bertellist, kes on üks Itaalia peaministri Silvio Berlusconi rahastajatest, ei peeta Eesti avalikkuse ees muidugi too aeg heaks tooniks kõneleda. Kuid tuleme tagasi kevadtalve 1998, mil kolm Eesti politseinikku saabuvad nädalaselt komandeeringult Šveitsi ametivendade juurde. Veel enne, kui lennuki rattad taas Tallinna lennuvälja puudutavad, on mängu nimega “10 miljoni dollari uurimine” tulemus otsustatud. Sisuliselt, kuigi kohtuni jääb veel palju aastaid, on juhtum suletud. Edasine on juba tsirkus. Etendus. Happening.

Umbes samasugune, nagu korraldab Eesti Pank krooni 6. aastapäeva puhul oma “harukontoris” Maardu mõisas, kus pankuriks kehastunud näitleja kirstus maasse kaevatakse, siis kirst välja kaevatakse ja “pankuril”, kohver kujuteldavate miljonitega käes, minema jalutada lastakse.

Kui 10 miljoni dollari tehingut puudutavad paberid uurijate nina alt Šveitsist Eesti suunas minema jalutavad, siis näitab see, et Eesti politseinikke tegelikult ei usaldata. Pehmelt öeldes.

Või teisisõnu, Eesti riigivõim või politsei on jagunenud kaheks. Ühtedel erakondadel on üks politsei ja teistel erakondadel teine politsei. Ühed uurivad asja “ametlikult”, teised “mitteametlikult”. Mõlemat politseid rahastab Eesti maksumaksja. Lõhnaks just nagu kodusõja järele? Rooside sõda? Kõige selle taustal kerkib paratamatult küsimus: miks peaksime uskuma, et kohtuvõimuga ei olnud sama lugu nagu politseivõimuga? Ühtedel erakondadel olid ühed kohtunikud ja teistel erakondadel teised?

Eesti politseinikud seda neil aastail veel ei taju. Igal juhul mitte päriselt. Nad peavad oma rolli ses happening’is lõpuni etendama.

Võib arvata, mis tunne neid valdab, kui nad loevad ühel ilusal suvisel reedel, 24. juulil 1998 Eesti Päevalehest suurt pealkirja: “Kraft: rahatehingu peasüüdlased on siiani vabaduses. Eesti Pank soovib dollaritehingu tõde teada saada.” Esikülje hiigelfotolt vaatab vastu, nägu vastu trelle, Vahur Kraft: “Enda, Urmas Kaju ja Siim

Kallase süütuses kogu aeg kindel olnud Eesti Panga president Vahur Kraft otsustas siiski vaadata, milline näeb maailm välja läbi trellide.”

Vahur Kraft seda muidugi ei tea, kes, kuidas ja mitu Eesti ametkonda või jõustruktuuri ikkagi Šveitsis komandeeringutel käis.

Ajalehes aga kirjutatakse sel ilusal suvel, et “Krafti kinnitusel liigub maailmas hetkel vabalt ringi nii mõnigi mees, kellele konkreetse asja kohta oleks hoopis ajakohasem süüdistus esitada.

“Siiani on täiesti kõrvale jäänud tehingu teine pool ehk siis isikud, kes rahaga tegelikult kadusid.””

Asjakohasem olnuks öelda, et kõrvale, või täpsemalt öeldes varju jääb seltskond, kes Eesti politseinike nina alt dokumentidega kaob. Millised dokumendid kaasa viiakse, sel pole olulist tähtsust.

Sündmuste käik 10 miljoni dollari liikumisel on ka muidu uurijate jaoks taastatav. Oluline on aga, et jäävad läbi otsimata ka nendesamade itaallaste kontorid Šveitsis, ehk nende isikute pesitsuspaigad, keda jälitama kutsub üles toonane Eesti Panga president ehk Siim Kallase järglane Vahur Kraft. Oluline on ka see Sõnum, mis dokumentide äraviimisega antakse: ärge nüüd liiga palju ka selle juhtumi uurimisega vaeva nähke.

Uurijad aga jätkavad oma tänamatut tööd – vananenud arvutite ja nõukogudeaegse kontorimööbliga pimedavõitu büroos Tallinna vanalinnas, sest selle eest makstakse neile palka. Paraku küll mitte dollarites.

Ühel 10 miljoni dollari tehingu uurijatest õnnestub Itaalias hiljem siiski kohtuda Mario Bertelliga, kellele doktor Schiralli on läkitanud Eestist ära varastatud 10 miljonist dollarist viis. Kaks miljonit on mäletatavasti läkitatud “suurinvesteeringu” “intressidena” Põhja-Eesti Pangale tagasi, et sealsed pankiirid koos ülemustega Eesti Pangast liiga vara kära ei tõstaks. Kaks ja pool miljonit dollarit raiskab ära Schiralli ja pool miljonit saab omale Abram Sher.

Uurijates on aga pärast pooleteiseaastast tööd järjest enam süvenenud arvamus, et Schiralli on Bertelli tankist, mitte aga vastupidi. Seniste versioonide kohaselt on isand Schiralli midagi suurt, olulist ja tähtsat. Tegelikult aga vaid üks boheemlaslik eluperemees, kes raiskab raha sama lõdva elegantsiga kui ta seda hangib ja keda Mario Bertelli enda hüvanguks ära kasutab. Või kas ikka ainult enda hüvanguks?

Olnuks ju loogiline arvata, et kui Schiralli arvele kukuvad 10 miljonit dollarit, võtab ta raha pangast välja ja kaob tagasi vaatamata kuhugi palmisaarele peesitama. Lihtne olnuks raha teekond katkestada. Miljonid välja võtta ilma, et rahast edaspidiseid jälgi jääks. Selliste pangapettuste uurimise juhtmoto on alati: jälita raha, mitte lepinguid selle raha kohta, mida võidakse vorpida kümneid ja millel ei pruugi sisu olla. Selle asemel hoiab Schiralli raha rahulikult oma arvel. Veelgi enam. Schiralli ei viitsi ennast Itaaliaski, oma kodumaal, varjata. Arusaamatuks jääb, millest selline ükskõiksus. Küllap arvamusest, et küll leivaisad (Bertelli) ta pahandustest välja aitavad. Bertellil on sel ajal palju rikkust, mõju ja võimu. Võib-olla tuleneb ükskõiksus ka Schiralli üldisest elust tüdinemisest. Veelgi tõenäolisem aga: ka temani on jõudnud teated Eesti uurijate pika ninaga jätmisest Šveitsis, kui ootamatult ja pretsedenditult keeldutakse rahvusvahelise õigusabi osutamisest ja dokumendid nende nina alt minema viiakse. Loomulikult kaitseb Schirallit ka asjaolu, et Itaalia oma kodanikke kohtupidamiseks teistele riikidele välja ei anna.

Schiralli teab juba aastal 1997, et asja uurimine sumbub varem või hiljem ja seetõttu teda keegi püüdma ka ei hakka. Tema ülemuse Bertelli ülemus, poliitik Silvio Berlusconi, on selleks liiga mõjuvõimas mees.

Eesti uurijad aga analüüsivad pankadest saadud väljavõtete abil Schiralli kulutusi. Umbes 2,5 miljonit dollarit on ta 1997. aasta lõpuks ära raisanud kõikvõimalikele ajaviidetele, tühjale-tähjale. Kõige suurema ülekande, 50 000 Kanada dollarit, on ilmselt mingi vana võla katteks saanud keegi kanadalane Roger Cottenie.

Schiralli “peremees” Mario Bertelli, kellele on laekunud 5 miljonit dollarit, on aga tark mees. Ta vaatab Itaalias külmal kalapilgul Eestist tulnud uurijale otsa. Tema tumedais silmis helgivad iroonia-sädemekesed, ehkki ta olek jääb seejuures väljapeetult tõsiseks. “Jah, vaadake, siin on mingi eksitus, mul endal tegelikult ei olegi Šveitsis arvet,” teatab ta ülimalt rahulikult. “No kuulge, ma ei saa ju kõike meeles pidada. Mul on terve kontsern. Impeerium, kas teate!”

Itaallane jutustab, et raha kanti Šveitsist üle hoopis tema pankuri Enzio Tavasso arvele. Tavassot mängu tuues on ta ennast automaatselt puhtaks pesnud. No kui pankur on mingi jamaga hakkama saanud, las siis vastutab. Aga loomulikult ei ole ka Tavasso midagi paha teinud. Kogu lugu on aus ja seaduslik, seletab Bertelli. Nimelt tahtnud Vito Schiralli minult osta mõned hotellid. 10 miljoni dollari väärtuses. Ta suutis aga maksta kogu rahast ainult poole. No ja nüüd ma siis hoian poolt rahast enda käes ja ootan, millal ta teise poole ära maksab. Schiralli pole juba ära makstud viit miljonit dollarit minu käest ka mitte tagasi nõudnud.

Ah tahate lepinguid näha? Mõningase tuulamise järel üüratutes dokumendimappides esitab Bertelli ka Schiralliga sõlmitud lepingud. Nagu tänapäeval kombeks öelda, on juriidiliselt kõik korrektselt vormistatud.

Seega tasub 5 miljonit dollarit otsida villade rajoonist, mille ehituseks Bertelli hulga raha kulutas ja mis talle lõpuks ka pankroti kaela tõi. Juba 1994. aastal on Bertelli Itaalia ajalehtede andmeil Sardiinias maad ostnud. Sinna kavandab ta suurejooneliste villade ehitust.

Siis aga hakkavad protestima keskkonnakaitsjad. Rahul pole ka alltöövõtjad, kellele maksti lubatust vähem. Bertelli vahistatakse suvel 2002 ning viiakse oma Garda järve ääres asuvast villast vanglasse. Tolleks ajaks kerkivad tema pea kohale ka süüdistused seotuses organiseeritud kuritegevusega ehk rahvakeeli maffiaga.

Kes omakorda käsutab Bertellit? Me peame seda teada saama, sest kellelgi on Itaalias sel ajal, 1992–1994, väga raha vaja. Mitte lihtsalt natuke raha, vaid väga, väga, väga palju raha. Poliitilised võimuhaaramised, eriti sellises riigis nagu Itaalia, nõuavad paratamatult palju kapitali. Nõnda peab maksma ka Bertelli ja tema käepikendused asuvad paljudes maailma punktides pinda sondeerima. Iseäranis vilkalt muidugi Šveitsis, kus on kõige suurem lootus kedagi suure rahakotiga isikut tabada.

Bertelli tegevust suunab samasugune “tagasihoidlik” ehitusettevõtja nagu temagi, Silvio Berlusconi. Tema isiku vaatlemine annab ühtlasi vastuse küsimusele, miks itaallaste käest pole pihtapandud raha kiirustatud tagasi nõudma.

Berlusconi kerkib Itaalia poliitikasse koos parempoolsete parteide allakäiguga. Tuntuim skandaal Berlusconi ümber enne, kui temast saab peaminister, seostub mäletatavasti vabamüürlasete loožiga P2 (Propaganda 2), mille eesmärgiks on 1980ndate alguses muuta Itaalia poliitiline süsteem rohkem autoritaarseks, et kommunismile vastu seista. P2 koosneb nii mõjukatest poliitikutest kui sõjaväelastest ning ka äri- ja meediategelastest. Silvio Berlusconi on neil aastail just kogumas kuulsust kui telejaama Canale 5 asutaja ja omanik ning enesestmõistetavalt liitub temagi P2-ga.

Itaalia parlament kuulutab detsembris 1981 pärast P2 suhtes ettevõetud eriuurimist nii selle looži kui kõik teised sarnased organisatsioonid illegaalseteks. Ühegi P2 liikme vastu mingit kriminaalsüüdistust siiski ei tõsteta. Küll peab Berlusconi 1989. aastal seoses mõne ajakirjaniku artikliga, kes süüdistavad teda finantskuritegudes, jagama avalikkusele selgitusi ka selle episoodi kohta oma elust.

Ta väidab, et jõudis olla P2 liige vaid lühikest aega, enne kui puhkes skandaal, ja ei jõudnud ära maksta isegi liikmemaksu. Need sõnad satuvad vastuollu aga parlamendi eriuurimiskomisjoni poolt leituga. Dokumendid nimelt kinnitavad Berlusconi seotust P2-ga perioodil 1978–1981 ning 100 000 liiri ehk 52 euro suurust liikmemaksu tasumist. Berlusconist sai massoon 26. jaanuaril 1978. Tema liikmenumber oli 1816.

Berlusconile meeldib seltskond, kes ütlevad, et hullem kui mafiooso on Itaalias olla kommunist. 1992. aastal selgub Berlusconile, et äri edendamiseks ja ühtlasi selleks, et ta ise uurimise alla ei satuks, tuleb teha partei. See on ääretult oluline punkt ka 10 miljoni dollari afääri olemuse mõistmisel. Kui uskuda Itaalia tuntud ajakirjanikke Marco Travagliot ja Enzio Biagit, tahab Berlusconi tulla võimule, et päästa oma kompaniisid kummitavast pankrotist.

See näitab, et Berlusconi tahab tulla võimule, et teha raha, kuid selleks et võimule tulla, on taas kord vaja raha, mis ta pankrotist päästaks.

Itaalia meedias on kirjutatud, et selle uue partei, Forza Italia idee või sünni taga võis lisaks teistele mõjukatele tegelastele olla ka Bettino Craxi, kellest oli küll selleks ajaks tänu suurele ringkäendusafäärile kujunenud korruptandi nr 1 sünonüüm Itaalias.

Endine sotsialistide peaminister Craxi viibib 1994–2000 paguluses Tuneesias, kuhu ta suundub vabatahtlikult pärast tema ümber lahvatanud korruptsiooniskandaali. Ta sureb jaanuaris 2000.

Tema tütar Stefania Craxi oli kuus aastat oodanud, et vana sõber Silvio Berlusconi läheks Craxile külla, on väitnud üks tuntumaid Berlusconi tausta uurijaid, ajakirjanik Marco Travaglio. Kuid Berlusconi ei läinud, sest Forza Italia sünnilugu oli targem saladuses pidada.

Mõneti on see Forza Italia kummaline kooslus, sest Craxi oli ju sotsialist. Ju ta aga nägi siis sõber Silvios, kes ei põlanud ära ka padunatsionalistlikke hääli, tulevikku. Miks ta muidu juhendas teda isegi paguluses Hammammetis.

Hiljuti, umbes 15 aastat pärast Forza Italia esimest võimuletulekut toimub siiski pidulik “rehabiliteerimine”, kus Berlusconi avalikult tunnistab, et Bettino Craxi oli üks partei asutajatest.

Miks sellest seoses 10 miljoni dollari looga üldse rääkida?

Ikka selleks, et näidata, kui hapral jääl Berlusconi 1992–1994 uut parteid luues kõnnib. Ka teda ennast ähvardab uurimine nii seoses Craxi looga kui ka mitme finantsafääriga. Sellest nähtub, kui väga ta ikkagi raha vajab, sest see, mis ta toime paneb, on sisuliselt uue Riigi sünd.

Ajad on Berlusconi jaoks enne võimuletulekut väga keerulised. 1992. aastal toimub kuulus intervjuu prokurör Paolo Borsellinoga, kes annab teada, et Palermos uuritakse nii Berlusconi kui tema abiliste Marcello Dell’Utri ja Vittorio Mangano sidemeid ning rahapesu. Mõni kuu hiljem hukkub prokurör Borsellino maffia korraldatud atentaadis: tema autosse paigaldatakse pomm.

Kuid Berlusconi ei maga. Oma kirjastuse Publitalia kaudu asub ta korraldama uut parteid, nimetades seda esialgu mittemidagiütlevalt projektiks “Boticelli”. Selleks ajaks, nagu öeldud, on paljud erakonnad, kes teda ja Craxit varem kaitsesid, hakanud alla käima. On vaid kaks võimalust: lasta ennast maha tampida ja vangi panna või ise võim võtta. Veel 1993. aastal ei teata Berlusconi ringkondades, kas haarata ise ohjad või lasta valitseda mõnedel endale truudel parempoolsetel poliitikutel.

Loodetavasti selgitavad ajaloolased, kas on ikka kokkusattumus, et mais 1993 tehakse atentaat Maurizio Constanzole, kes onüks liikumise Vaba Sitsiilia tegelasi. Vaba Sitsiilia kujutab endast segu poliitikast ja maffiast, heietades, nagu nimestki näha, mingeid ideid Sitsiilia osalisest või täielikust autonoomiast. Märkimisväärne, et Constanzo ei taha Berlusconit kohe üldse poliitikas näha, sest aimab temas ohtu Vaba Sitsiilia ideedele.

Kõiki vastastikuseid atentaate ja tapmisi, mis Berlusconi võimuletulekule eelnevad, on siin mõttetu üles lugeda. Igal juhul otsustab maffia hüljata projekti Vaba Sitsiilia. Kokku kutsutakse la cupola ehk kuppel ehk maffiaperede nõukogu ja küsitakse, kas tahetakse edasi minna regionaalpartei projektiga Vaba Sitsiilia või meeldivad neile rohkem traditsioonilised lahendused ehk lojaalsus Riigile.

1993. aasta novembris kohtub Berlusconi parem käsi Dell’Utri, seesama, kes nüüdseks vangi on pandud, nagu ka meile juba tuttav Mario Bertelli, isand Manganoga. Too on 1991. aastal vangist välja lastud, kuhu ta oli 13 aastaks paigutatud seoses ühe maffiaprotsessiga ja narkoäriga. Pärast lahtilaskmist saab Manganost Portanuova maffiapere pea.

Niisiis, maffia otsustab hääletada Berlusconi ja Forza Italia poolt, loobudes Vaba Sitsiilia plaanist. Otsustav roll selles kokkuleppes on Manganol.

Palermo kohtunikud paigutavad teatavasti Dell’Utri 9 aastaks trellide taha. Otsuses märgitakse, et Dell’Utri ja Cosa Nostra nimelise maffiasündikaadi vahelised sidemed jäid püsima veel ka 1992.–1993. aasta veriste arveteklaarimiste ja võimumängude järel.

Ehitusärimees Mario Bertelli on tol perioodil niisiis üks Berlusconi rahastajatest. Loomulikult on pandud tööle kõik rahahankimiskanalid. See 5 miljonit dollarit, mis sitsiillaselt Vito Schirallilt sisse kasseeritakse, on muidugi vaid piisake meres.

Meenutagem, et 2,5 miljonit raiskab Schiralli lihtsalt ära, pool miljonit saab Eesti Panga “masseerimise” eest Abram Sher ja 2 miljonit makstakse Põhja-Eesti Pangale tagasi – loomaks illusiooni, et investeerimisskeem töötab.

Niisiis võib Siim Kallas edaspidi Berlusconil kätt suruda ja teatada: ka eesti rahvas on Mario Bertellile läkitatud 5 miljoni dollari kaudu andnud oma tillukese, kuid mõnes mõttes siiski olulise panuse Forza Italia ja Berlusconi tõusmiseks võimule.

Just siin peitub ka põhjus, miks suunatakse 10 miljoni dollari tagasinõudmise tsiviilnõue USA panga vastu, kes Põhja-Eesti Panga korraldusel raha itaallastele üle kannab, mitte itaallaste endi (Bertelli) vastu. Muidugi on see kasulik kõikidele. Eriti advokaatidele, kes peaksid olema kanapimedad, et mitte näha USA pangaga protsessimise mõttetust. Advokaatide honorarikaukasse voolab aga sellest hoolimata raha.

Võimalik, et protsessi kaotamist näevad ette kõik: ka Aare Targa büroo palganud Ühispank, kes 10 miljoni dollari nõude koos Põhja-Eesti Panga jäänustega üle võtnud. Advokaadid aga teenivad honorari ja Ühispank omakorda saab avalikkuse ees väita: me ju proovisime raha kätte saada.

Mõte, miks hakatakse Ameerika Bankers Trust Company’lt raha nõudma, seisneb justkui selles, et need olid itaallaste jaoks raha üle kandnud, täitmata tingimusi, mis pidid olema Põhja-Eesti Panga poolt raha ülekandmiseks itaallastele ette nähtud. Eesti politseinikud selgitavad küll hiljem, et need tingimused on mõttetud ja rahvusvaheliste pangandustavade vastased. Sisuliselt oli “tingimuste” näol tegemist makseinstruktsiooniga, millel polnud aga ühtegi rida selle kohta, mis oleks kuidagi kitsendanud miljonite dollarite Šveitsi Vito Schiralliga seotud kontodele ülekandmist.

Ülekandmist ikka vastavalt kliendi ehk Eesti Panga ehk Põhja-Eesti Panga soovile.

Tegemist on olulise nüansiga, mis iseloomustab Prime Bank Guarantee pettusi – nimelt üritati “investorit” veenda, et koos ülekandega saadab pank ka “makseinstruktsiooni” ning seetõttu ei saa saaja pangas keegi raha kasutada enne teatud tingimuste täitmist.

Teisisõnu, saaja pank ei lase raha enne kasutada, kui “makseinstruktsioonis” nimetatud tingimused on täidetud. Pangad kasutasid siis ja kasutavad ka praegu üsna turvalisi sidekanaleid, millega nad omavahel informatsiooni vahetavad. Pettustes kasutatud “makseinstruktsioonid” olid aga koostatud nii, et saaja pank ei saanudki neid täita, kuna need olid sisutud. Need koosnesid terminitest, mis tundusid diletantidele eriti keerukate finantsterminitena, kuid neil puudus tegelik sisu. Seega oli saaja pangal, antud juhul sellel, kes 10 miljonit dollarit Itaalia sulidele Põhja-Eesti Panga korraldusel edasi kandis, võimatu seda täita.

See “makseinstruktsioon” leitakse kriminaaluurimise ajal Põhja-Eesti Panga enda töötaja poolt mingist suvalisest kaustast välisarvelduste osakonnast. Keegi Põhja-Eesti Panga töötajatest ei mäleta, kes selle teksti Põhja-Eesti Panka tõi või kas Põhja-Eesti Pank selle ka ära saatis – koos 10 miljoni dollari rahaülekandega, nagu ta seda loogiliselt võttes tegema pidanuks.

Kuna pankade sidevahenditel on tehniline “mälu”, siis üritavad Eesti politseinikud 1993. aastal kasutusel olnud sidevahendit tuvastada. See ei õnnestu, sest Põhja-Eesti Pangas on 1993. aastal kasutatud sidevahendid kriminaalmenetluse alguse ajaks välja vahetatud. Välisarvelduste osakonna teleks on üle antud Eesti Panka, kus seda aparaati aga enam leida ei suudeta. Isegi kui see oleks õnnestunud, on “makseinstruktsiooni” tekst täiesti ajuvaba – seal kasutatakse termineid, millel puudub igasugune sisu ja kogu tekstis puudub omakorda loogika. Selle väite aluseks on asjaolu, et politseinikud konsulteerivad “makseinstruktsiooni” osas spetsialistidega.

Seega ei suudeta kriminaalmenetluses tuvastada, kas sisutu “makseinstruktsioon” 10 miljoni dollari kohta üldse Põhja-Eesti Pangast koos rahaga välja saadeti. Igal juhul oleks adressaat saanud olla ainult raha saaja pank (Ruegg Bank). Seetõttu on kummaline, et juristid otsustavad Eesti Panga mahitusel minna hagema hoopis Bankers Trust Company’d, kelle hagemises puudub igasugune mõte. Hageda oleks võinud ehku peale ainult Šveitsi Ruegg Panka, kuhu Bankers Trust Company’lt vastavalt Põhja-Eesti Panga korraldusele raha edasi kanti ja kes selle omakorda Itaalias sulidele kandis, süüdistades neid “makseinstruktsiooni” täitmata jätmises.

Ehkki, nagu mainitud, on makseinstruktsioon 10 miljoni dollari ülekandmise kohta sisuliselt mõttetus.

Siim Kallasel aga on juba septembris 1999 toimunud kohtuprotsessil selge, et raha tuleb nõuda just Ameerikast, aga mitte itaallastelt, kes raha omastasid. Nii ta ühes ajaleheintervjuus soovitab: otsige raha Ameerikast. Pange tähele, mitte Bertelli, Berlusconi ja kompanii käest, kelle kontodele miljonid jõudsid, vaid panga käest, kes vastavalt kliendi ehk Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga soovile raha üle kandsid. Ühesõnaga, te kannate kelmidele raha üle ja selle loogika järgi peaks süüdi jääma justkui pank, kes seda vastavalt teie enda isiklikule korraldusele kelmidele suunab.

Mõnes mõttes võib muidugi loogikast aru saada. Kui 2001–2002 New Yorgis toimunud protsessil jäänuks süüdlaseks Ameerika Bankers Trust Company, pidanuks tema omakorda hakkama itaallastega protsessima. Kahtlemata oleks Mario Bertelli suguste mafioosse taustaga tegelastega olnud neil jõukohasem protsessida kui väikesel ja vaesel Ühispangal. Otse loomulikult jäi aga Ühispank, kes koos Põhja-Eesti Panga ülevõtmisega oli omandanud ka nõudeõiguse 10 miljoni dollari osas, sel protsessil kaotajaks.

Berlusconit ja Kallast ühendab peale 10 miljoni dollari sideme väidetavalt ka kuulumine vabamüürlaste hulka. Eestis ulatub vabamüürlaste arv juba 16 loožis pea poole tuhandeni ning nende read on pidevas täienemises.

Bertellist rääkides ei saa aga mööda sellisest odioossest isikust nagu Pierfrancisco Pacini Battaglia, kellega Bertellil olid seoses Itaalia poliitikute rahastamisega küllalt tihedad sidemed. Battaglia näol on tegemist ühe tuntuima Itaalia pankuriga, kes samamoodi nagu Bertelli rahastas ka Itaalia poliitikat. 1993. aastal võetakse ta seoses pangandusafääride uurimisega korraks ka 14 tunniks vahi alla. Meedia kaudu saab Battaglia aga tuntuks kui Briti miljardäri Nadhmi Auchi äripartner. Ühe versiooni kohaselt, miks ta vahepeal ka politseilise uurimise alla satub, oli ta Auchile maksnud altkäemaksu. Seda oli vaja, et kindlustada Itaalia-Prantsuse kontsernile Iraagist Saudi-Araabiasse viiva torujuhtme ehitamine. Auchi, kes on küll eitanud igasuguseid süüdistusi, pidi altkäemaksu omakorda edastama Iraagi valitsusametnikele. Sellist “määrimise” praktikat on Lähis-Ida riikides tavaliseks peetud. Kuni Hussein Iraagis võimul, kujutas Auchi endast temale lähedalseisvat isikut, kes muu hulgas aitas korraldada ka kardetud diktaatori rahaasju. Tegemist oli tutvusega, mille juured ulatusid juba 1950ndatesse ehk Husseini noorusaega. Teineteist toetades saavutab tandem Auchi-Hussein küllaltki olulise mõjuvõimu. Tõuseb ju Auchi just tänu naftarahale Suurbritannia paarikümne kõige rikkama inimese hulka. Battaglia ja sealtkaudu ka Bertelliga ühendab Auchit aga ennekõike too itaallaste-prantslaste ehitatav torujuhe. Siitkaudu jõuame ka vastuseni küsimusele, miks ikkagi maskeeritakse 10 miljoni dollari niinimetatud investeerimise leping sisuliselt naftatehinguks. Kui näiteks Šveitsi võimud oleksid tõstnud mingeid rahapesukahtlusi – on ju Prime Bank Guarantee mehhanismid, mille alusel raha investeeritakse, nende jaoks erinevalt Eesti Panga juhtidest sügavalt kahtlane –, saab süüdistusi pareerida väitega, et tegu naftatehinguga.

Bertelli ehk see, kelle kaukasse kaob pool 10 miljonist dollarist, oleks politseis kindlasti viidanud Battaglia ja Auchiga seotud naftaäridele: seal ju loomulik, et liigub suur raha. Vajadusel oleks ta nende poolt kindlustatud ka alibiga, kuigi mingist naftatehingust polnud 10 miljoni dollari hiilgavaid intresse lubava petuskeemi puhul loomulikult juttugi.

Aastal 2005 pakub aga endine suurärimees Mario Bertelli Itaalias tema üle peetaval kohtuprotsessil sama nukrat vaatepilti kui kuus-seitse aastat varem kohtualune Urmas Kaju Tallinna Linnakohtus kümne miljoni dollari protsessil. Ülemused on mõlemast lahti öelnud. Äsjane suur tegelane Bertelli on ruineeritud – nii moraalselt kui rahaliselt. Ta on toodud ohvriks suurte poliitikute võimuambitsioonidele, kes teda halastamatult on rahalüpsilehmana enda huvides ära kasutanud.

Mõnedki Itaalia rahamaailma mõjukad isikud, kes on seotud Italcase-nimelise suurfirma krahhiga, mõistetakse süüdi tahtlikus pankrotitekitamises. Bertelli grupi krahh jättis umbes 600 miljoni euro suuruse augu. Tema üle peetaval kohtuprotsessil on kokku 61 süüalust ja selles figureerib kannatanuid 50 ringis, kellest enamik on Sardiinia ettevõtjad. Kannatanute rivis on ka Stintino omavalitsus ja maksuamet.

Brescia ringkonnakohus määrab karistuseks neli aastat ja ühe kuu Roberto Colaninnole ja Steno Marcegagliale ning ühe aasta ja kaheksa kuud Cesare Geronzile, Divo Gronchile ja Ivano Sacchettile. Kõige kõrgema karistuse, 13 aastat, saabki Italcase’i rajaja Mario Bertelli, kes 1994 võtab endale vähemalt poole Eestist pärinevast 10 miljoni dollarilisest rahaülekandest. Vähemalt poole selles mõttes, et Eesti politsei ei jõua juhtumi aegumise kartuses enne kohust välja uurida kõigi nende isikute tausta, kellele Bertelli käsualune Vito Schiralli veel mitu miljonit dollarit laiali on saatnud.

Võimalik, et veel paljud suured rahasummad on kaudsemalt seotud Bertelli ja tema rahastatavate Itaalia poliitikutega.

Kuid ärge arvake, et Itaalias Bertelli üle peetaval protsessil 10 miljoni dollari saatust arutatakse. Kaugel sellest. Eesti pool nii politsei kui võimaliku tsiviilhageja Ühispanga isikus on kogu selle loo sisuliselt kalevi alla pistnud.

2005. aastal aga kuulutatakse Itaalias Bertelli üle kohtuotsus – seda pärast kaks aastat kestnud istungeid ja nädal aega kestnud vaidlusi kohtu nõupidamiste ruumis. Mõnes mõttes on see õigluse võit ka Eesti maksumaksja jaoks, kelle taskust too 10 miljonit dollarit tegelikult pärines. Seda otsust saadab aga Eesti lehtedes täielik vaikus. Kas juhuslikult?

Colaninnol, Marcegaglial, Lonatil ja teistel keelatakse viieks aastaks töötada avaliku teenistuse ametikohtadel, kuid nende suhtes rakendatakse samas amnestiat ehk kolme aastase karistuse tühistamist. Kõige tuntumate nimede hulgast saavad Gronchi, Sacchetti ja Geronzi kaheks aastaks ärikeelu, ent ringkonnakohus mõistab neilegi tingimisi karistuse nii põhikaristuse kui ka lisakaristuste osas.

“Kontsern Italcase Bertelli, hilisema nimega Country Village,oli aastaid Brescia provintsi ettevõtlusmaastiku üks liidritest”.

Nende sõnadega algab süüdistaja rekonstruktsioon juhtunu kohta, mis jõudis ajalehtede esikülgedele kui “Italcase krahh”. Kõnealune kohtuprotsess algab 22. novembril 2004. aastal. Arvestades süüaluste arvu ja sidemeid teatavate perekondadega, toimuvad kahe aasta jooksul peetud istungid Brescias Collebeato tänaval asuvas kõrgendatud valvega kohtusaalis. Vaatluse all on eelkõige Sardiinia külad ning pankade roll selles eriti keerukas pankrotijuhtumis.

Pärast 19 äriettevõttest koosneva Italcase grupi tähtsuse kirjeldamist viitab riiklik süüdistaja Silvia Bonardi aastale 1998, kui ilmnevad raskused, milles grupp vaevles aastaid. Järgnevate aastate jooksul kavandati ja loodi plaan, mis riikliku süüdistaja arvates seisnes pankrotivara hulgast kinnisvarapärlite kõrvaldamises. Kohus jääb siin süüdistaja järeldusega nõusse. Kuid 2000. aastal pärast finantspolitsei maksukontrolli peatatakse pankrotivara kõrvale nihverdamine.

Juurdluse käigus tulevad ilmsiks nii Bertelli kontserni ametliku kui tegeliku juhtkonna paljud eksitavad teod, mille eesmärk on pankrotti minevate ettevõtete varade päästmine nende ülekandmisega teistele ettevõtetele või eraisikutele. Faktiliselt sunnib see pankrotihaldureid pidevalt jälitama võlausaldajate jaoks tagatiseks olevaid varasid. Selle aja jooksul toimub ka juurdlus, asja kohtusse andmine ja kohtuprotsess, mis, nagu öeldud, saadab Mario Bertelli 13 aastaks vangi.

Mario Bertelli, Italcase-Bagaglino grupi asutaja, peab vaid osaliselt vastu riikliku süüdistaja Silvia Bonardi pikale küsitlusele miljonäri üle peetaval kohtuprotsessil Brescia ringkonnakohtus.

Küsimuste eesmärk on selgitada tema impeeriumi sünni ja krahhi asjaolusid. Lõpuks puhkeb Bertelli nutma: “Minuga on lõpp, olen kuuekümneaastane ja ma olen maha maetud”. Niisiis variseb ta pärast neli tundi kestnud ülekuulamist moraalselt kokku.

Suurem osa ülestunnistusest, mida Mario Bertelli välja purskab, puudutab just Stintinos asuva Bagaglino-nimelise kinnisvaraprojekti ebaõnnestunud päästmist.

“Teised töötasid välja strateegia,” teatab ettevõtja. “Nad koostasid kava, kuid vangi läksin mina. Ja kui ma trellide taga olin, siis ei käinud keegi mind vaatamas, isegi ühtegi postkaarti ei saadetud.”

Kas tuleb tuttav ette? Millegipärast meenub neid ridu kirjutades taas Urmas Kaju, kes küll vangi ei sattunud, aga kes 10 miljoni dollari loo tulemusena sisuliselt elusast peast mumifitseeritakse.

Bertelli, kes on pannud aluse Bagaglino kinnisvaraprojektile Stintinos, esitleb end kohtus ohvrina, kelle kõik, sealhulgas ka sõbrad, on hüljanud. Enda kaitsmiseks loobib ta süüdistusi, eriti pankade pihta. Riiklikule süüdistajale, kes üritab selgusele jõuda, kas tema ettevõtete finants- ja restruktureerimiskava oli usutav, vastab Mario Bertelli otsustavalt: “Ma uskusin seda, aga ma olin loll. Ja nagu kõik lollid, olin ma veendunud. Veendunud, et kõik läheb hästi. Ma arvasin, et Stintinos lõpetame suure kasumiga, muidu ma ei oleks sinna lõpuni jäänud.”

Oma väite kinnituseks peab Bagaglino asutaja just oma saarele jäämise otsust: “Sel ajal, kui teised töötasid strateegia kallal laua taga paberi peal, olin mina 400 töölisega Sardiinias. Raha ei tulnud ja see oli tõeline katsumus. Varasid müümiseks oli, kuid meil ei lubatud nööpnõelagi liigutada. Sularaha saamiseks olime valmis isegi odavamalt müüma, kuid meile ei antud selleks luba”. Pankade kohta lausub Bertelli: “Nad olid mul kukil, kuid läbirääkimistel ei olnud minu sõnadel kaalu.” Taolise olukorra ja sellele lisanduva raha hinna tõttu tasus Bertelli grupp aastas 40 miljardi eest intresse. Taas meenub kulunud ütlus äraaetud hobustest.

                 Kallase afäär X: Klaasistunud pilgud

Kuid Eesti – see ei ole Itaalia. Siin kehtivad kohtupidamisel pisut teised reeglid. Sher kogenud ja Eesti oludes hästi orienteeruva inimesena haistab aga juba kevadel-suvel 1998 koos õhus hõljuva suvise lillelõhnaga – veidi enam kui aasta pärast kriminaaluurimise alustamist –, kelle poole võit kaldub. Siim Kallase kohta ei ütle ta ei eeluurimisel ega kusagil mujal ühtki halba sõna. See, et nad kellelegi tehingust ei teatanud, on küll iseasi. Aga kellele oleksidki nad pidanud teatama, kui teatamine oleks raha tagasisaamise võimalusi pigem kahandanud kui kasvatanud, küsib ta justkui elukutseline diplomaat.

Kallasel pole Sheri arvates muud süüd kui liigne inimeste usaldamine. Kõrge koha peal istudes pidanuks ta nina igale poole toppima, mitte aga pimesi inimesi usaldama, räägib Sher elutargalt kõigile, kes teda kuulata viitsivad. Küll on aga Sheri arvates Kaju üsna paljuski süüdi, sest ta kuritarvitas Kallase usaldust. Samamoodi nagu Kallasest, peab Sher eeluurimise ajal jätkuvalt lugu ka Schirallist. Enne miljonitetehingut polnud ta aferist, aga kui rahakott taevast pähe sadas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna.

Jõuab kätte juuni 1998. Süüdistusele antakse viimast lihvi.

Kallas teatab samal ajal Reformierakonna koosolekul erakonnakaaslastele, et ootab küll asja kiiret kohtusse jõudmist, kuid samas teab, et väikeses Eestis on kohtunikel raske objektiivset otsust langetada. “Siiski on Eestis näiteid, mis lubavad mul uskuda, et ka Eesti kohtus on võimalik selliste suurte kohtuasjade rahulik ja igakülgne käsitlemine ja õige otsuse langetamine,” ei kaota ta optimismi.

Jah, muidugi. Erakond toetab Kallast kui üks mees. Kui ei toetaks, annaks see märku, et uurijad võivad olla valel teel.

Uurija Rocco Otsa visadust kroonib lõpuks tulemus. Tahaksin kirjutada edu, mis on taas tänapäeva üks moesõnadest, aga ilmselt ei oleks see õige. Tegemist on just tulemuse, mitte eduga.

Vahel on tulemus ajaloolisem kui edu. Tulemuseks on see, et prokuratuur annab Siim Kallase ja Urmas Kaju kohtu alla. Koidab 28. september 1998. Tallinna Linnakohtu teine korrus pole veel kunagi näinud ja ei saa ilmselt ka nägema korraga nii palju tähtsaid pangahärrasid. Kohtusaali ukse taga kõnnivad närviliselt Eesti Panga president Vahur Kraft, endine Põhja-Eesti Panga pearaamatupidaja Viktor Arhipov, sama panga endine juhatuse esimees Peeter Vähi ja endine Hoiupanga juhatuse aseesimees Priit Haller. Temale alluv pangandusasutus on tänu seda juhtivate peapankiiride ettenägelikkusele jätnud “õnnestava” 10 miljoni dollari tehingu tegemata, kuigi ka neile pakuti Sheri ja tema kaasosaliste poolt samasugust diili. Muidu sipleksid nad samasuguses hädas kui Kallas ja kompanii.

Kallase kaassüüalune Urmas Kaju on küll kohtusaalis, kuid Simon Levin seletab kohtule, et pärast toimikutega tutvumist on tema kaitsealuse tervis järsult halvenenud. Kaju on elanud üle raske autoõnnetuse, milles kahjustus ka süüaluse aju.

Levin seletab, et tema kontakt Kajuga osutus “puudulikuks ja mitteproduktiivseks”. “Ta saab küll kõigest aru, kuid korraga üle ühe-kahe dokumendi ei suuda läbi töötada.”

Kaju põeb sügavat depressiooni ja tal on mälulüngad. Üsna ilmselt ei ole see näitlemine või poos. Kohtusaalis klaasistunud pilgul tühjusesse vaatav Kaju on tõepoolest omadega läbi ja pakub väga nukrat vaatepilti.

Seda enesekindlam on Siim Kallas. Pärast istungit jagab ta ajakirjanikele lahkelt kommentaare, rõõmustades, et lõpuks ometi on palju kõneainet pakkunud protsess pihta hakanud. “Mulle meeldib avalik väitlus, mitte selja taga käiv kihin-kahin,” teatab ta reipalt. “Minu kaitsja Indrek Teder ütles, et kui asi ikka juriidilisel pinnal otsustatakse, siis peaks minu süütus täiesti kindel olema.” Hiljem sai Indrek Tederist õiguskantsler.

Kui kohtuotsuseid loen, tunduvad süüdistused lihtsad, selged ja arusaadavad. Ilma eriliste juriidiliste keerdkäikudeta. Uurija esitab Siim Kallasele ja tema nõunikule ning panga juhatuse liikmele Urmas Kajule süüdistuse kriminaalkoodeksi paragrahv 161 järgi: ametiseisundi kuritarvitamine teenistushuvide vastaselt. Nad ei järginud Eesti Panga väärtuste alalhoidmise ning sissetuleku maksimeerimise ja riski minimeerimise nõuet. Samuti rikkusid uurija arvates Kallas ja Kaju Kallase enda poolt väljaantud käskkirja nr 58 “Eesti kulla- ja välisvaluuta reservi paigutamise eeskirjad”.

Lisaks rikkusid nad uurija arvates Eesti Panga nõukogu ajutist reglementi, kui investeerisid panga nõukogu teadmata 10 miljonit dollarit ehk tollase kursiga 134 024 000 krooni. Samuti ei järginud nad Eesti Panga seaduse paragrahv 22 lõige 3 nõudeid, sest ei informeerinud õiguskaitseorganeid õigusrikkumisest krediidiasutustes, antud juhul Eesti Pangas ja Põhja-Eesti Pangas.

Sellega põhjustasid nad Eesti riigile suure materiaalse kahju 9 miljoni dollari (120 621 600 krooni) ulatuses. Lisaks varjasid nad neid õigusrikkumisi, sest ei informeerinud õiguskaitseorganeid  õigusrikkumistest krediidiasutustes ehk Eesti Pangas ja Põhja-Eesti Pangas.

Veel süüdistab uurija Kallast audiitorile valeandmete esitamises. Õigemini, andmete esitamata jätmises. Kaju, kellele inkrimineeritakse vaid ametiseisundi kuritarvitamist, see süüdistus ei puuduta.

Vastavalt Eesti Panga seadusele pidanuks Kallas 1995. aasta veebruaris esitama panka kontrollivale ametiisikule ehk audiitorile büroost Cooper & Lybrand investeerimislepingu 10 miljoni dollari kohta. Selle alusel volitas Eesti Pank mäletatavasti Põhja-Eesti Panka investeerima 10 miljonit dollarit Eesti Panga eest ja vastutusel Eesti Panga ning kolmanda investoriga sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel. Nimetatud lepingu alusel garanteeris Eesti Pank tagasivõtmatult Põhja-Eesti Panga poolt ülekantud 10 miljonit dollarit kogu kapitalipaigutuse ajaks. Lepingu kohaselt pidid Eesti Pank ja Põhja-Eesti Pank saadava tulu jagama võrdselt. Sellesama lepingu kohaselt pidi Eesti Pank vastutama ka raha säilimise ees ning Põhja-Eesti Pangal oli alates 2. detsembrist 1995 õigus nõuda Eesti Pangalt raha tagastamist kahe pangapäeva jooksul.

Seega andis Eesti Pank Põhja-Eesti Pangale tagasivõtmatu garantii, kirjutatakse süüdistuses. Loomulikult on üsna läbinähtav, et kui Põhja-Eesti Pank “investeerib” 10 miljonit dollarit aastaks ja üheks päevaks novembris 1993, on novembris 1994 selge, et seda raha tagasi ei saada.

Siis tehaksegi too kurikuulus leping, millega Eesti Pank Põhja-Eesti Panga luhtunud “investeeringu” kahju sisuliselt enda kanda võtab.

Loomulikult on Eesti Panga juhtidel kasulik sellest lepingust hiljem, kui asi juba eeluurimisel, iga hinna eest lahti öelda. Muidu võiks tekkida kahtlus, kas 10 miljoni dollari investeerimine ikka oli Põhja-Eesti Panga, mitte Eesti Panga tehing, nagu seda rahvale on kogu aeg näidata püütud.

Niisiis, Eesti Pank laenab Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit ja too maksab selle 1994. aastal intressidega tagasi. Kuid novembris 1994, kui asi juba haiseb ja on selge, et Itaalia sulid on raha ära varastanud, omandab Põhja-Eesti Pank õiguse raha siiski Eesti Pangalt tagasi kasseerida. Kole-kole ja valutav bilansiauk Põhja-Eesti Panga valevas hammastikus on ju vaja plombeerida.

Seda lepingut ei näidatud aga ei audiitorile ega kajastunud see ka Eesti Panga 1994. aasta aruandes, mis koosnes bilansist, tulude-kulude aruandest, seletuskirjast ja lisadest. Niisiis olid kõik need andmed täiesti valed: finantskohustus Põhja-Eesti Panga ees, milleks 10 miljoni dollari leping sisuliselt ju oli, Eesti Panga bilansis ei kajastunud – selline on uurija seisukoht.

Veel esitatakse Siim Kallasele ja Urmas Kajule süüdistus riisumise ettevalmistamises ametiseisundi kuritarvitamise kaudu suures ulatuses. Lihtsalt öeldes on uurijal alust kahtlustada, et supertehingust saada olevad intressid mõtlesid pangahärrad omavahel jagada ja siis põhisumma ehk 10 miljonit dollarit Eesti Pangale tagastada. Selle süüdistusepisoodi tõendamiseks jääb aga tõenditest ilmselgelt liiga väheseks. Tallinna Linnakohtus peetud istungil loobub prokurör Jaan Naaber niisiis sellest süüdistuspunktist. On küll kätte saadud mõningaid Urmas Kaju märkmeid, kuid sellest ei piisaks kohtu veenmiseks.

Prokurör nõuab Siim Kallasele niisiis ametiseisundi kuritarvitamise ja ebaõigete andmete esitamise eest üheaastast tingimisi vanglakaristust, Urmas Kajule ametiseisundi kuritarvitamise eest pooleteiseaastast tingimisi vanglakaristust.

“Käesoleva süüdistuse koostamise protsess on mind veennud selles, et õigusriigist Eestis rääkida on ilmselt vara,” ütleb Kallas, kui talle protsessil enne otsuse väljakuulutamist n-ö viimane sõna antakse. “Tõeliselt hämmastav nähtus, millega kokku puutusin, oli lugematu arv kordi kuuldud tees – loomulikult pole siin mingit kriminaalasja, aga las ta läheb ikka kohtusse. Seda ütlesid ministrid, kõrged ametnikud, poliitikud.”

Esimese astme kohus mõistab nii Kallase kui Kaju õigeks. Kohus Merle Partsi eesistumisel põhjendab oma otsust nii, et kohtualuste tegevust ei saa käsitleda 10 miljoni dollari investeerimisena, sest nimetatud tehing oli Põhja-Eesti Panga tehing.

Seega ei ole Eesti Pank kahju kandnud ja puudub põhjuslik seos kohtualuste tegevuse ja tagajärgede vahel.

Linnakohtu arvates on põhjendamatu Siim Kallase süüdistamine ametiseisundi kuritarvitamises veel ka põhjusel, et Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahelise kurikuulsa 1994. aasta novembrikuise lepingu originaali 10 miljoni dollari tehingu garanteerimise kohta pole leitud. Seega ei saa kohtualuseid kohtu arvates süüdistada ka lepingu allkirjastamises ilma Eesti Panga nõukogu loata, kes muidu pidanuks sellised lepingud heaks kiitma.

Siim Kallas väidab kohtus, et leping “annulleeriti” 1994. aasta lõpus/1995. aasta alguses hävitamise teel.

Ja tõesti, teie silmad ei peta teid: kohus loeb sellise väite usaldusväärseks.

Veel märgib kohus, et 10 miljoni dollari “investeerimise” leping on “deklaratiivne”, kuna seal pidanuks olema näidatud ka kohustis ehk rahasumma 10 miljonit dollarit, mida Eesti Panga poolt tagatakse. Seega, kuna leping oli puudulikult vormistatud, ei oma see kohtu arvates “õiguslikku tähendust” ja ei toonud Eesti Pangale kaasa mingeid kohustusi.

Kohtuotsuses märgitakse ka, et juriidiliselt ei vajanudki Siim Kallas lepingu allkirjastamiseks Eesti Panga nõukogu luba. Lepingut novembris 1994 alla kirjutades ei pannud ta toime midagi kuritegelikku. “Iseküsimus on puudulikult ja ebatäpselt koostatud, sisuliselt mõttetu dokumendi allkirjastamise taunimisväärsus,” leiab kohus oma otsuses.

Niisiis, kohtu arvates istus Eesti Pangas president, kes allkirjastas sisuliselt mõttetuid, puudulikult ja ebatäpselt koostatud dokumente. Mitmuse vormis kasutan seda sõna põhjusel, et kui kirjutati alla ühtedele paberitele, võidi samasuguses meeltesegaduses alla kirjutada ka teistele samalaadsetele. Lisaks ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusele mõistab kohus Kallase õigeks ka audiitorile valeandmete esitamises (tollase kriminaalkoodeksi paragrahv 148 märgiga 6 lg 1), õigemini, esitamata jätmises. Kohtu arvates puudub Kallase tegevuses nimelt kuriteo koosseis. Kohus väidab, et 30. novembril 1994 sõlmitud leping ei muutnud raamatupidamiskohuslase ehk Eesti Panga vara ega kohustusi. Ja tõesti, ka siin ei peta silmad teid. Kohus leiab, et kuna puudub novembris 1994 sõlmitud lepingu originaal, millega Eesti Pank garanteerib Põhja-Eesti Pangale 10 miljoni dollari tagasisaamise, siis ei saa leping olla ka majandustehingu algdokumendiks.

Seega, kui kohtu loogikat jälgida, siis võite käendada kellegi laenu, aga sellest käendusest väga lihtsalt pääseda. Kui laenuvõtja makseraskuste tõttu hakatakse teilt kui käendajalt võlga sisse kasseerima, kaotage lihtsalt lepingu originaal ära ja keegi ei saa teilt enam midagi nõuda. Või rebige puruks pangaga sõlmitud laenuleping ja oletegi laenust pääsenud.

Päev, mil see õiguslikust küljest märkimisväärne otsus välja kuulutatakse, on loomulikult täiesti “juhuslikult” 5. märts 1999. See on kaks päeva enne Riigikogu valimisi. Niisiis võivad Reformierakonna valijad tänu kohtuotsuse täpsele ajastatusele kergendatult ohata: nende iidol on lugupeetud kohtu arvates aus ja ilma plekkideta.

Tagantjärele on kohtuotsuses hämmastavad muidugi järgmised asjaolud.

Näiteks ei arvesta kohus tõenditena Eesti Panga nõunikult ja 10 miljoni dollari tehingu “asjaajajalt” Urmas Kajult läbiotsimisega saadud diskettide väljatrükke. Jutt on tõenäolistest märkmetest 10 miljoni dollari “investeerimisest” tekkiva kasumi jagamise kohta.

Need ei ole kohtu arvates tõendid. 2002. aastal kirjutab Urmas Kaju oma memuaarteoses “Eesti Pank: persoonid ja saladused” ühes peatükis mõistujutu 10 miljoni dollari tehingu tagamaadest. Kuigi asjaosalistele on seal antud iroonilised varjunimed, näiteks nimetatakse Siim Kallast Jim Balchaseks, võib lugeja sealt teada saada, et jah, selline plaan oligi: kasum omavahel ära jagada.

Veel rõhutatakse kohtuotsuses, et kohtunik ei saa nõustuda prokuröri avaldatud seisukohaga, nagu olnuks 10 miljoni dollari laenu andmise näol Eesti Panga poolt Põhja-Eesti Pangale tegemist investeeringuga äritehingusse. Samuti ei ole kohtunik nõus väitega, et 10 miljoni USA dollari tehingus osalejaks oli Eesti Pank.

Kui seda loogikat järgida, pidanuks Kaju ülemuste teadmata Šveitsi vahet kihutama, sest ametlikult nõustas ta ju siiski oma tööandjat Eesti Panka, mitte aga Põhja-Eesti Panka. Rääkimata “kadumaläinud” garantiikirjast, millega Eesti Pank lubab pärast raha äravarastamist itaallaste poolt kahjumi Põhja-Eesti Pangale kinni maksta. Miks maksta lihtsalt kinni ühe panga untsuläinud suurinvesteering, kui sellega mingit pistmist ei omata?

Niisiis, kohtu esimese astme otsus on mäng ühte väravasse. See, kuidas kohtunik Merle Parts protsessil prokurör Jaan Naaberisse suhtub, on omaette nähtus: teda vaadatakse kui rahvavaenlast, samal ajal kui kohtualuste advokaadid teenivad Merle Partsilt vaid sooje ja sõbralikke pilke.

Nagu ongi oodata, protestib prokuratuur selle otsuse. Riigiprokurör Jaan Naaber nõuab Ringkonnakohtult jätkuvalt mõlema mehe süüdimõistmist ning neilt solidaarselt 107 219 200 krooni väljamõistmist.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätab aga esimese astme kohtuotsuse jõusse. Põhiline argument: Põhja-Eesti Pank osales niinimetatud investeerimisprogrammis oma rahaga. Laenu tagastas Põhja-Eesti Pank Eesti Pangale õigel ajal ja seega ei ole Eesti Pangale kahju tekitatud.

Mis puudutab aga audiitorile andmete esitamata jätmist, siis audiitori ütlustele toetudes väidetakse Ringkonnakohtu otsuses, et ei eksisteerivat ammendavat loetelu dokumentidest, mida pank on kohustatud audiitorile esitama. Seega ei pidanuks esitama ka toda lepingut, millega Eesti Pank kohustub Põhja-Eesti Panga luhtunud investeeringut kinni maksma. Ka peetakse usaldusväärseks Siim Kallase ütlusi, et mainitud “investeerimislepingut” ei pööratud täitmisele, vaid see “annulleeriti”. Siiski leitakse, et esimese astme kohus on teinud ka vigu. Ringkonnakohtu kolleegium jõuab nimelt otsusele, et eelmine kohus ei arvestanud põhjendamatult tõenditena Kajult võetuse teel saadud arvutidiskettide väljatrükke.

Samuti leiab Ringkonnakohus, täiesti vastupidiselt esimese astmekohtule, et tehing toimus siiski Eesti Pangapoolt. Teisisõnu, 10 miljonit dollarit “investeeris” Eesti Pank Põhja-Eesti Panga vahendusel. Ringkonnakohtu kolleegium nõustub ühesõnaga enamikuga apellatsiooniprotestist: esimese astme kohtuotsuses tehti palju vigu. Lõpptulemuseks leitakse aga, et kohtualuste süü siiski tõendatud ei ole. Vastu kõiki ootusi kujuneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus varasemate otsuste suhtes üsna lammutavaks. Kohtukolleegiumit juhib Jüri Ilvest. Veel kuuluvad sinna sellised tuntud õigusteadlased nagu Eerik Kergandberg, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Hele-Kai Remmel ja Jüri Rätsep.

Kolleegium leiab, et madalama astme kohtu seisukohad, nagu ei omanuks novembris 1994 Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahel sõlmitud leping õiguslikku tähendust, “ei tulene seadusest, ei vasta uuritud tõenditele ja on tuletatud vaid kohtu poolt lepingu teksti grammatilisest tõlgendamisest.” Jutt niisiis jällegi sellestsamast garantiist, millega Eesti Pank lubab Põhja-Eesti Pangale itaallaste poolt pihta pandud 10 miljonit dollarit kinni maksta.

Riigikohtu arvates tulnuks vastavalt tsiviilseadustikule välja selgitada poolte tegelik tahe selle lepingu sõlmimisel, millega Eesti Pank untsuläinud 10 miljoni dollari investeeringu Põhja-Eesti Panga eest enda kanda võttis.

“Peeter Vähi (Põhja-Eesti Panga omaaegne juhataja – autor) on selgitanud, et kui selgus, et Põhja-Eesti Pank on kaotanud oma investeeringusse paigutatud raha, sõlmiti 30. novembril 1994 Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga vahel leping, millega Eesti Pank garanteeris Põhja-Eesti Panga investeeringu,” märgib Riigikohus oma otsuses. “Neidki lepingule alla kirjutanud isikute ütlusi ei ole linnakohus lepingu sisu väljaselgitamisel arvestanud.”

Korrakem uuesti: Eesti Pank laenab Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit, too maksab selle 1994. aastal intressidega tagasi.

Kuid novembris 1994, kui asi juba haiseb ja on selge, et Itaalia sulid on raha pihta pannud, omandab Põhja-Eesti Pank Siim Kallase allkirja kandva lepinguga õiguse raha siiski Eesti Pangalt tagasi kasseerida.

Kõige selle taustal leidub veel praeguseni neid advokaate, kes väidavad, et 10 miljoni dollari “investeerimise” näol olevat tegemist olnud Põhja-Eesti Panga tehinguga. Ja selge, miks seda väidetakse, sest korrakem veel: riigi keskpangal olid kommertstehingud keelatud.

Lisaks loeb Riigikohus põhjendatuks prokuröri seisukoha, et süüdistuses märgitud garantiileping saadi hävitada alles pärast 23. veebruari 1995. Veel nimetatud kuupäeval on Eesti Pank Urmas Kaju isikus kinnitanud selle olemasolu Põhja-Eesti Pangas audiitorkontrolli teinud audiitorile.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib samas, et lepingu originaali hävitamine ei lõpeta Eesti Panga kohustist Põhja-Eesti Panga ees. Kohustist saab vastavalt tol ajal kehtinud tsiviilseadustikule lõpetada ikka vaid poolte kokkuleppel. Samuti ei muuda lepingu originaali hilisem hävitamine olematuks kohustust esitada see raamatupidamisele.

Eks see ju loogiline ole. Taas tuleks mainida, et muidu võiksid kõik praegused pangavõlgnikud oma võlgadest vabaneda lihtsalt laenulepinguid puruks rebides.

Niisiis pääsevad kohtualused ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusest: Riigikohus loeb õigeksmõistmise kohtu esimestes astmetes õigustatuks. Mis puudutab aga raamatupidamisandmete varjamist, siis selles osas saadab Riigikohus Kallase asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule uues kohtukoosseisus.

Teisisõnu, dokumendi hävitamise osas lihtsalt ei olnud võimalik hiljem Euroopa Komisjonis auditiasjade eest vastutama hakanud Kallast õigeks mõista. Sisuliselt kirjutas Riigikohus madalama astme kohtule otsuse ette.

Omaette huvitav lugemismaterjal on Riigikohtu erimäärus õigusrikkumiste kohta Eesti Pangas. Selles öeldakse, et kriminaalkuritegu ei leidnud küll aset, kuid keskpank eiras õigusaktide nõudeid.

Näiteks jäeti täitmata keskpanga kohustused pangandusjärelevalve alal. Eraldi imestatakse erimääruses aga panga nõuniku Urmas Kaju tegevuse üle. Urmas Kaju töötas Eesti Panga nõunikuna, omamata aga volitusi, millega Eesti Pank saaks omale võtta varalisi kohustusi. Ometi kirjutas ta alla kokkuleppe “investeeringut” vahendanud ärimees Abram Sheriga ja võttis septembris 1993 keskpangale varalisi kohustusi.

Erimääruses väidetakse, et selle asemel, et anda hinnang Kaju ametivolituste ületamisele, kirjutasid Kallas ja tema asetäitja Teimann alla täisvolitusele, millega anti Kajule õigus pidada läbirääkimisi Šveitsis ja kirjutada alla investeerimislepingule.

Erimääruses lisatakse, et nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, on Eesti Pank 26. oktoobril 1993 jõudnud seisukohale, et Šveitsi panga pakutav investeerimisprogramm on kommertstehing, milles Eesti Pank ei tohi osaleda. Sellele vaatamata läkitati Kaju Šveitsi, kus ta viibis 26.–30. oktoobril ja 7.–11. novembril 1993.

Ülaltoodud faktid viitavad Riigikohtu arvates seega tõsiasjale, et Eesti Panga ametiisik ja juhatuse liige on sõlminud rea keskpangale kohustusi loovaid lepinguid. Üks neist ongi see, mis puudutab 10 miljoni dollari tehingut, millega Eesti Pank osales ettevõtluses, kuigi ta poleks ilma nõukogu loata tohtinud seal osaleda.

Erimääruses toonitatakse, et Eesti Pank ei ole täitnud nõuetekohast järelevalvefunktsiooni Põhja-Eesti Panga suhtes. Eesti Pank on mahitanud viimase ebaseaduslikku tegevust 10 miljoni dollari ülekandmisel ega ole järginud Eesti Panga seaduse nõudeid, mille kohaselt tuleb teatada avastatud õigusrikkumistest ühe kuu jooksul kirjalikult õiguskaitseorganitele. Erimääruses lisatakse, et see on ka üks põhjus, miks kriminaalasi algatati tegude toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ning siis, kui seoses aegumisega polnud enam võimalik läbi viia täiendavat menetlust. Erimääruses nõutakse ka, et Eesti Pank teavitaks Riigikohut kavandatud meetmetest. Muidugi mingi üldsõnaline vastus Estonia puiestikust ka Riigikohtu poole teele läheb, kuid elu kulgeb seal samas rütmis ja samade isikute juhtimise all edasi. Kui kõrvale jätta Siim Kallas, kes on 1994. aastal poliitikasse suundunud. Loogiliselt võttes pidanuks Riigikohtu erimäärus kaasa tooma terve rea pangandustegelaste saatmise väljateenitud pensionile, või kokkulepped nende asumiseks teisele, veel tasuvamale tööle. Sest tegelikult ütleb ju Riigikohus, et riigi peamises rahandusasutuses, keskpangas, on valitsenud korralagedus, kuid aegumise tõttu ei saa enam kedagi rohkem kohtu alla anda.

Ja kes selle eest vastutas? Kallase puuduv sekretär. Protsess jätkub veebruaris 2000. Audiitorile valeandmete esitamise ehk raamatupidamisandmete varjamise süüdistus on seejuures küllaltki oluline. Lõppude lõpuks peaks ju selguma, kas 10 miljoni dollari “investeerimise” tehing oli ikkagi sisuliselt Eesti Panga tehing, kus Eesti Pank kasutas “tankistina” Põhja-Eesti Panka, sest Eesti Pangal oli äriajamine keelatud.

Kui see oli Põhja-Eesti Panga tehing, nagu Eesti Panga juhid on kogu aeg väitnud, siis miks lubas Eesti Pank ise Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit kinni maksta, kui asi juba haises? Need küsimused on pärast Riigikohtu otsust ikka jätkuvalt õhus.

Fotoaparaatide klõpsatuste ja kaamerate valvsa pilgu all istub toonane rahandusminister Siim Kallas taas kohtupingis. Tal on käes marker, millega ta mõtteisse süvenenult pabereil midagi alla joonib. Tunnistajatena kuulatakse üle Eesti Panga audiitor Ruut Mägi.

Potentsiaalse kohustuse mahavaikimine ei muutnud audiitori arvates midagi olulist Eesti Panga bilansis. Küll pidanuks potentsiaalne kohustus audiitori hinnangul kajastuma aastaaruande lisas. Audiitor kuulis esimest korda kõnealusest 10 miljoni dollari tehingust aga ajakirjandusest.

Märkimisväärne on ka küsimus, kui oluline ikkagi on Siim Kallase allkiri 1994. aasta investeerimislepingul, millega Eesti Pank garanteeris Põhja-Eesti Pangale 10 miljoni dollari paigutust.

Advokaat Viktor Kaasik väidab ühes ajaleheintervjuus, et sellest lepingust on võimatu muudmoodi aru saada, kui et lepingu järgi vastutas Eesti Pank 10 miljoni dollari tagamise eest. Summa pidi Põhja-Eesti Pangale esimesel nõudmisel kahe pangapäeva jooksul välja makstama.

Kui seda loogikat edasi arendada, siis peaks Põhja-Eesti Panga õigusjärglane Ühispank või keegi, kellele Ühispank selle nõude loovutab, esitama nõude Eesti Pangale. Ja Eesti Pank peaks selle nõude kahe päeva jooksul välja maksma.

Huvitav, miks praeguse majanduskriisi keerulistes tingimustes Ühispank seda veel teinud ei ole. Meenutagem taas Riigikohtu seisukohta, et lepingu originaali hävitamine, nagu Eesti Pank seda Siim Kallase isikus väidetavalt tegi, ei muuda lepingut veel olematuks. Kuid närvid on läbi ka Kallasel. Ta kargab istungil ootamatult püsti ja süüdistab prokurör Andres Ülvistet eksperdile surve avaldamises. Prokurör soovib nimelt raamatupidamiseksperdilt Rita Ilissonilt mitu korda sama küsimust esitades teada saada, kas 10 miljoni dollarilise investeeringu tegemisel võttis Eesti Pank endale riski või mitte. Kallase rahustamiseks võtab Ilisson teda pooldava hoiaku: “Ma ei mõista, miks Eestis tegeletakse pudi-padi uurimisega. See on lausa uskumatu. Protsess Kallase üle on ju pikalt kestnud.”

Kohtuekspert Harri Maasik aga leiab vastupidiselt, et Kallas on 10 miljoni tehingu puhul keskpanga presidendina valesti toiminud. Prokuröri taotluse korraldada kordusekspertiis, mis audiitorile 10 miljoni dollari tehingu kohta andmete esitamata jätmist täpsemalt analüüsiks, jätab kohus aga rahuldamata.

Lõplik otsus Kallase õigeksmõistmises 18. oktoobril 2000 ületab vaevu uudise künnise. Kõik on justkui leppinud sellega, et ta õigeks mõistetakse.

Kohtunik Jaan Puskar suundub peagi väljateenitud, sõna otseses mõttes välja teenitud pensionile. Vaevalt neli kuud pärast Kallase õigeksmõistmist, veebruaris 2001, kirjutab president Lennart Meri vastavale otsusele alla. Kohtunik on ta olnud 1995. aasta lõpust.

Esimese astme kohus on aga ära “unustanud”, et nad peaksid juhinduma Riigikohtu otsusest, kus selgesõnaliselt kirjas seisukoht, et audiitorile ei esitatud nõutud andmeid ja seega on kuritegu toime pandud. Eriti kurb on viibida sel istungil. Esimest korda võib näha, et istungit juhib hoopis kaasistuja, mitte kohtunik. Sellest mehest ei teata tol ajal suurt midagi. Aastaid hiljem avaldab Eesti Ekspress aga temast portree, millest selgub, et ta on väärikas ja oluline Reformierakonna toetaja ja saanud võtmeisikuks Eesti Posti nõukogus. Jutt on niisiis Jüri Ehasalust.

Kuna kohtunik tõenäoliselt ei saa väita, et tegi ebaseadusliku kohtuotsuse, sest ei tundnud piisavalt seadusi, siis ainus võimalus on, et ebaseaduslik kohtuotsus tehti teadvalt. Ja kõige kurvem, et Eestis ei märka seda mitte keegi. Kuigi jah, tegelikult seda siiski kindlasti märgatakse, kuid arusaamatutel põhjustel ei tee isegi selleks kohustatud ametkonnad midagi.

Tõsi, prokurör Andres Ülviste teatab kohe pärast kohtuotsuse teatavaks tegemist, et kaebab otsuse edasi – põhjuseks on Riigikohtu otsusega arvestamine samas asjas. Kuid tema ülemus Riigiprokuratuuris, peaprokurör Raivo Sepp oleks lisaks pidanud alustama ka kriminaalmenetlust seoses ebaseadusliku kohtuotsusega. Paraku võtab riigi peaprokurör järgmisel hommikul asja oma menetlusse ja otsustab ülikiiresti, et prokuratuur edasi ei kaeba. Aga materjal on ju mahukas. Samas, kui otsustada pressiteadete koostamise kiiruse põhjal, siis näeme, et tal läheb aega ainult paar tundi, jõudmaks selgusele, et prokuratuur edasi ei kaeba.

Riigiprokurör Raivo Sepp ei lase prokuröril esimese astme kohtu otsust enam vaidlustada. Muidugi, ollakse humanistid: inimene on juba mitu aastat kohtu all. Hilisematel aastatel näeme paljude juhtumite puhul, kuidas seda “humanismi” kuidagi rakendada ei soovita. Keegi ei tuleta meelde kindral Aleksander Einselni juhtumit, keda mingite segaste süüdistustega kümme aastat mööda kohtuid väntsutatakse, kuni ta lõpuks – õigeks mõistetakse. Keegi ohvitser Einselnile allunud kaitsejõudude peastaabis olevat erakätesse püstoleid müünud. Miks sellega seoses Einseln kohtu alla antakse, ei mäleta lõpuks, pärast 10 aastat närvide kulutamist, enam õieti keegi. Kallase kohtualuse staatus on sellega võrreldes kestnud vaid kolmandiku Einselnile kulunud ajast. Kõigil on aga kahju just temast, sest erinevalt Einselnist on tema poliitik.

Võib arvata, millise otsuse langetaks Riigikohus, kui asi riigiprokuratuuri apellatsioonide kaudu sinna välja jõuaks. Või õigemini, uuesti sinna jõuaks. Oleks leebelt öeldes kummaline, kui Riigikohus hakkaks oma sõnu sööma. On nad ju oma eelmises otsuses Kallase süüdimõistmise sisuliselt ette kirjutanud. Ehkki koolitatud advokaat väidaks seepeale juriidiliselt korrektselt, et iga astme kohus langetab oma otsused sõltumatult ja iseseisvalt.

Kallas ise aga taandab kogu epopöa poliitiliseks võitluseks.

“Kogu loo suunajad tegid valearvestuse. Poliitiliselt oleks mind hoopis rohkem kahjustanud, kui süüdistus oleks esitatud Vähile (Põhja-Eesti panga juht – toim.). Kõik oleksid hakanud siis rääkima seda tuntud juttu väikestest varastest võllas ja suurtest tõllas, sest nad oleksid arvanud, et tegelikult tegi seda ikkagi Kallas. Ja mul poleks siis olnud mingit kohta, kus end õigustada.”

Kallas ei tee saladust, keda ta suunajatena silmas peab. “Tiit Vähi ja tema justiitsminister Paul Varul on tagantjärele ise tunnistanud, et ühel hetkel oli see asi kasulik välja käia,” väidab Kallas Ester Shanki raamatus “Peategelane” (2001). “Minu jaoks sattus see olema õnnetu hetk. Kuna ma teadsin, et seal pole millestki kinni hakata, olin üsna ükskõikne ega valmistunud ette. /…/ Meil oli tõesti prohmakaid selle asja juures. Kui asi läks PEPile üle, siis ei vormistatud dokumente ringi. See oli viga, et seal olid üldse minu allkirjaga mingid kavatsuste kirjad. Paar kuud hiljem ma küsisin, kas need dokumendid vormistati ümber. Kaju vastas, et ei jõutud. Kas te olete hulluks läinud, ehmatasin ma, kui see asi nüüd kõrbeb, kes siis vahel on!? Kaju arvas, et mis seal ikka olla saab. Eks ma usaldasin teda, nagu kõiki teisigi. /…/ Mäletan, et meil oli pangas üks nõupidamine, kus ma selle investeerimispakkumise kohta küsisin.

Kaju ütles, et kõik on valmis, dokumendid vormistatud. Küsisin siis, kas sellega on mingit riski. Kaju vastas, et peaaegu ei ole. “Kas üldse ei ole või peaaegu ei ole?” küsisin ma seepeale. Kaju kordas, et peaaegu ei ole. “Siis me ei tee,” ütlesin mina ja oligi jutul lõpp. PEP aga kandis süüdimatult raha üle. Mina võin end tunnistada süüdi ainult tegudes, mida ma poleks pidanud tegema: omajagu avantürismi oli selles, et asi sai üldse vaatluse alla võetud. Ja lõppfaasis, kui raha tagasi ei tulnud, oleks võinud anda asjale ametliku käigu, mis tähendanuks kohest PEP-i pankrotti. Kui olek seda kõike osanud ette näha, siis olekski ta pidanud pankrotti laskma. Aga need teod ei ole mingil juhul kriminaalsed.”

Oma eeluurimise alla sattumise kohta märgib Kallas samas: “Esmalt tormati suure käraga kallale. Mina ütlesin, et mul pole sellega mingit pistmist. Siis küsiti, kas oled kuhugi alla kirjutanud.

Mina eitasin. Siis torgati paber nina alla ja selgus, et ikka olin. See oli propagandistlikult hästi tehtud, mulle aga kindlasti suur lüüasaamine. Sattusingi segadusse ja rahvas hakkas minu süüd uskuma.”

Siim Kallase õigeksmõistmine 2000. aastal esimese astme kohtus ja otsuse protestimata jätmine riigiprokuratuuri poolt tekitab paratamatult küsimuse: kas justiitssüsteem peab vastu survele ja kiusatustele mõjutada kohtuotsust parteikaaslasele sobivas suunas?

Olid ju riigi paljud võtmepositsioonid mehitatud reformierakondlastega või neile lähedalseisvate isikutega. Jättes kõrvale Eesti Panga: ka justiitsminister on Kallase õigeksmõistmise ajal endine advokaat Märt Rask. Loomulikult on ta juhuslikult varem ühes advokaadibüroos töötanud Kallase advokaadi Indrek Tederiga, kellest sai hiljem õiguskantsler.

Korduvalt on avaldatud kahtlust, sealhulgas ka Märt Raski enda suu läbi, et kohtuametkond peaks olema sõltumatu ministeeriumi administreerimisest. Tegelikult peaks seda lisaks kohtutele olema ka Riigiprokuratuur. Ka prokuratuur on ju justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus.

See, et täitevvõim võib mõjutada kohtupidamist ja õigussüsteemi endale meelepärases suunas, on olnud paljude riigiuurijate peamurdmiskoht. Eesti pole selle ohupunkti suhtes erand. Kas praegune võimude lahususe rakendus õigussüsteemi osas on siin küllaldane või kujutab endast pidevat Damoklese mõõka poliitikute üle peetavate protsesside kohal? Mõtteainet annab näiteks ühe tol ajal Riigiprokuratuuris töötanud inimese meenutus, et enne Kallase õigeksmõistmist valitseb Riigiprokuratuuris väga ärev ja närviline õhkkond. Räägitakse ka 1999. aasta lõpu preemiate “külmutamisest”. Riigi peaprokurör Raivo Sepp on aga jätkuvalt seda meelt, et prokuratuur peaks Kallase asja lõpuni ajama, see tähendab edasikaebamise võimalusi kasutama juhul, kui kohtuotsus prokuratuuri õiguslikust küljest ei rahulda. Paraku on iga riigiametniku kohta piisava otsimisega võimalik midagi leida. Ühel hetkel Sepp murdub ja ei luba Kallase protsessi prokuröril Andres Ülvistel Kallase õigeksmõistmise kohta edasikaebust esitada.

Märt Rask ise vastab küsimusele, mida ta arvab kohtute sõltuvuse kohta justiitsministeeriumi administreerimisest, 2005. aastal, Riigikohtu 85. aastapäeva konverentsil järgmiselt: “Areng peab liikuma suunas, kus kohtuvõimu haldamist korraldavad sõltumatult täitevvõimust kohtunike omavalitsuskogud ja riigikohus.” Ühtse kohtuhalduse loomine on Raski sõnul kasulik täitevvõimule endale, et vabaneda hirmust ja põhjendamatutest süüdistustest. “Praegune lõhestatus annab põhjuse levitada pahatahtlikke müüte ja luua ebateooriaid sellest, kuidas valitsus sekkub kohtute töösse,” lausub Rask. Riigikohtu esimehe Märt Raski hinnangul võiks kohtutele minna igal aastal pool protsenti sisemajanduse koguproduktist. Tema väitel pole praegune kohtuhaldussüsteem terviklik ega täielikult sõltumatu seni, kuni esimese ja teise astme kohtuga tegeleb justiitsministeerium, kirjutab Eesti Päevaleht.

Üks asi on aga sõnad ja teine teod. Okupatsiooniaegne telefoniõigus ja õiglust mõnitavad näidisprotsessid on ikka veel õudse varjuna meie mälus. Õigusteaduskonnast välja kasvanud ametimehed paistsid ENSV ajal silma eriti innukate komparteisse pürgijatena. Kohtunike talaaridesse, eluaegsesse ametisse on sattunud tegelasi, kes said inimõiguslaste ja vabadusvõitlejate represseerimisega kurikuulsaks või olid lihtsalt kurja süsteemi küünilised käsutäitjad.

Nii saadab vabadusvõitleja Mart Niklus president Toomas Hendrik Ilvesele 2007. aasta veebruaris avaliku kirja, milles taunib Valgetähe IV klassi teenetemärgi andmist kohtunik Jüri Paapile.

Niklus kirjutab presidendile, kuidas ta 11. märtsil 1980 sõitis Moskvasse kohtuma inimõiguslase akadeemik Andrei Sahharoviga. KGB mõnitab teda ja takistab jõhkralt rongile minemast. Sõit Moskvasse õnnestub siiski järgmisel päeval. Tartusse tagasi jõudes viiakse Niklus Jüri Paapi jutule, kes esitleb ennast Eesti NSV Tartu linna rahvakohtunikuna ning teeb edasikaebamisele mittekuuluva määruse, milles Niklust süüdistatakse Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate korralduste mittetäitmises, uurimistoimingu takistamises ja kaaskodanike rahu häirimises. Niklus kirjutab presidendile: “Okupatsioonirežiimi ustava teenrina käitus J. Paap äärmiselt üleolevalt, ei soovinud ära kuulata mitte mingisuguseid minupoolseid selgitusi. Karistuseks oli 13 päeva aresti, mis J. Paabi määruse kohaselt kuulus viivitamatult täitmisele.”

Avalikule kirjale lisab Niklus koopia Eesti NSV Tartu linna rahvakohtuniku Paapi 19. märtsi 1980 määrusest Nikluse karistamise kohta. Niklus soovib Ilveselt teada, missugused “hallid kardinalid” esitasid Jüri Paapi Eesti Vabariigi teenetemärgi saajaks.

See on üks kurvemaid näiteid meie õigussüsteemi okupatsiooniaegsest taustast. Tavapärasema ohuna tuleks aga karta pigem otsest äraostetavust või lihtsalt “vabatahtlikku” hirmunud allumist kõrgema võimu psühholoogilisele survele.

Me ei tea siiani, mis mõjutas riigiprokurör Raivo Seppa ootamatult ära võtma Riigikohtu lahendi järgi otsustades võidukindlat edasikaebust prokurör Ülviste käest. Kas see oli kellegi telefonikõne, näost näkku kohtumine või miski muu, jääb Sepa enda saladuseks. Meil kõigil on oma nõrgad kohad või luukered. Üks on selge: sel ajal, kui Rahvaliidu “maamehed” ei omanud nende äsjase juhi Villu Reiljani korruptsiooniprotsessi ajal ühtki väärtuslikku jõuministri kohta, on Kallase protsessi ajal justiitsministri kohal tema lähedane parteikaaslane Märt Rask, hilisem Riigikohtu esimees ning 10 miljoni protsessis Kallast kaitsva advokaadi Indrek Tederi partneradvokaat. Justiitsministriks oleku ajaks on Rask tegevuse advokatuuris peatanud.

Jääb ainult oletada, kas Raski mõjuvõim piirdub tõesti vaid parteikaaslasele pöidla hoidmisega või on justiitstäitevvõimu püramiidi tipus olijal muidki mõjutamisvahendeid. Üks on selge – kui Kallas oleks süüdi mõistetud, oleks Reformierakonna tund tulnud.

Eesti mõjukaimat parteid oleks oodanud samasugune armetu vindumine nagu praegust Rahvaliitu Reiljani protsessiga seoses. Siis oleks Kallas pidanud oma karjääriperspektiividest suu puhtaks pühkima. Kuid lisaks temale pidanuksid seda tegema veel ka sajad parteikarjeristid, kes nüüdseks on riigi võtmeametitesse platseerunud. Vaevalt, et ka justiitsminister Märt Raskist oleks siis kunagi saanud Riigikohtu esimeest. Sellest tulenevalt võib omakorda väita, et kaalul oli väga palju rohkem kui ainult 10 miljonit dollarit. Võiks koguni väita, et miljardid dollarid, sest võim pole mitte ainult magus, vaid ka rahaliselt tasuv ehk väärtuslik.

10 miljoni protsessi ühe peategelase ja kohtualuse Urmas Kaju raamat “Eesti Pank: persoonid ja saladused” (2002) mõjub Siim Kallast õigeksmõistva kohtuotsuse taustal selle üle irvitamisena. Alles sai avalikkus kohtuotsustest teada, et riisumise ettevalmistamise süüdistamises polnud Kallase ega Kaju puhul alust.

Võib-olla tõesti jäid eeluurimisel kogutud tõendid selleks süüdistuseks nõrgaks, ehkki Kaju juurest läbiotsimisel arvutidiskettidelt leitud info kasumijagamise plaani näol ei jätnud mingeid kahtlusi. Tõsi, seal olid asjaosaliste täisnimede asemel nimetähed.

Nagu me Kaju raamatust aga lugeda võime, kõik tema arvates just nii oligi: 10 miljonit dollarit istutati Lollidemaana käsitletavasse Itaaliasse lootuses, et puu kannab priskete intresside näol vilju, mille keskpankurid omavahel jagavad. Raamatus on Kaju oma iroonilise, ent avameelse pihtimuse valanud unenäo-mõistujutuvormi. Nagu ta ühes intervjuus kinnitab, on parem olla siiski elus kui surnud. Olen jurist ja seetõttu ei saa mõnda asja teisiti öelda, lisab ta. Ühtlasi võib arvata, et mõistujutu vormi kasutades püüab Kaju eneselt kõrvale suunata teravikku, mis teda ennast riisumise ettevalmistamise süüdistuse näol alles äsja ähvardas.

Seega on ainsaks juhtumiks, kus mõni 10 miljoni dollari afääri asjaosaline avameelselt tegelikku sündmuskäiku kirjeldab ja ühtlasi räägib, kes ja kuidas PEP-i laekunud intresse plaanisid jagada, lõigud peatükist “10 kuldmündi skandaal”. Igal juhul on kuldmündilugu raamatu üks väärtuslikum osa, et mitte öelda ainus väärtuslik osa.

Õigupoolest on Eesti Panga kulisside taguse elu kirjeldus, mis moodustab suurema osa raamatust, küll huvitav lugemine, ent siiski vaid kollase ajakirjanduse tasemel.

Tsiteerime (“Eesti pank: persoonid ja saladused”, lk 136–137): “Jim selgitas juba kurvaks muutunud kolleegidele tuju tõstmiseks, et juut lubanud määratavast agenditasust 0,1 kuldmünti temale ja et ta pole kade poiss: jagab saagi viitsepresidentidega, aga samuti premeerib heldelt oma eriabi Tein Gnuud, kelle kunagine informaator algajad kullagronoomid Lollidemaale juhatas ja mündikülvi võimaluse kätte mängis. Kohalekutsutute tuju paranes märgatavalt. Rahakülv otsustati ette võtta esimesel võimalusel.

Puruvaeses Zamundias oli kümme kuldmünti väga suur, ja isegi 0,1 kuldmünti mitu korda suurem raha kui presidendi ja viitsepresidentide aastapalk. /…/

Nachk on asjaga kursis ja kõige eest hoolitsenud. Pool münti aga andis kohe varasalve juurest lahkudes ukse taga oodanud Avraamile agenditasuks. Juutki ei petnud, vaid nagu lubas, nii ka tegi – andis sellest poolest viiendiku kohe teda alguses õukonda juhtinud Gnuu kätte: vandenõulastele tänutähena edasiandmiseks. Õnnestunud külvist heatujulised rahaagronoomid jäid rõõmsal meelel rahapuu idanemist ja sirgumist ootama. Ooteaega aitas esialgu lühendada Gnuu kaudu agendilt laekunud preemiaraha.

Lihtsameelne Reeder ei saanud aga mingit preemiat, temale sellest ei räägitudki – tema pidi aasta pärast kümme kuldmünti Lollidemaalt tagasi saama ja need siis kohe presidendi varasalve tagastama. Tema liiakasukontorile pidi rohkest saagist jääma tore ülejääk, talle endale mitte midagi. /…/

Ka vandenõulastel ei pidanud hästi minema. Kaval Avraam palus üleöö jõukaks saanud presidendi kaaskonnalt neile külvipreemiana laekunud küllusliku tasu mesikeelselt enda kätte hoiule, lubades sellelt laenult iga kuu head intressi tasuda. Vandenõulased andnudki. Ainus ettenägelik oli Zen-Zen Man, kes oma osa kohe vöö vahele õmbles ja enam kellelegi ei näidanud. Palju hiljem selgus, et Zennul on õigus. Algul laekus juudilt iga kuu tõesti regulaarselt pisemaid summasid “intressina”, mis oli niigi heldelt presidendi ja õukonna teenistushüvitust saanud vandenõulastele piisav ja meeldiv lisatasu. “Intressid” toimetas Avraami käest kohale Gnuu, kes muidugi ka ennast ära ei unustanud. Et president madalate rahaasjadega tegeleda ei armastanud, ehkki ta raha väga armastas, siis tõi Gnuu intressid alati Nachki kätte, kes need siis oma apteegikaaludega hoolikalt võrdseteks osadeks mõõtis ja siis Gnuule vandenõulaste vahel. Ühel päeval tõi Gnuu pikisilmi oma igakuist külvipreemiaintressi oodanud presidendile ja tema kaaskondlastele ebameeldiva uudise: Avraam teatanud, et temale laenatud raha kadus ära.”

Kui kellelgi ülaltoodud tegelaskujud veel ära tundmata jäid, siis Kaju järgi on Jim Balchas Siim Kallas, Pahur Nachk Vahur Kraft, Reeder Vähi PEPi pealik Peeter Vähi, Tein Gnuu aga Siim Kallase abi Rein Kits ning Avraam Schur viimase hea tuttav miilitsapäevist Abram Sher. Tõsi, Kits ja Sher olid omal ajal teine teisel pool rindejoont ehk üks võmm ja teine suli, mis aga ei takistanud neid hiljem ühistes huvides kokkuleppeid sõlmimast.

Zen-Zen Man on Kaju kirjelduses Eesti Panga asepresident Enn Teimann ja Buratino raamatu autor ehk Urmas Kaju ise.

Igal juhul on Kaju näol päris usutavalt lahti kirjutatud Eesti Pangas tegelikult juhtunu. Nagu eeluurimisel selgus, oli raha, millest Sher Kaju pihtimuse järgi keskpankuritele meeleheaks natuke poetas, pärit tema arvele laekunud poole miljoni dollari suurusest agenditasust 10 miljoni dollari investeeringu vahendamise eest. 11. detsembril 1993 kantakse 10 miljoni dollari afääri ühe võtmetegelase Mario Bertelli firma Villa Paradiso arvelt 5 miljonit dollarit Vito Schirallile, kust Schiralli vastavalt Urmas Kajult saadud korraldusele kannab 2 miljonit dollarit “intressidena” PEP-ile, et liiga vara kära ei tõstetaks. 500 000 dollarit kantakse aga Soome Abram Sheri firmale Warmcroft Ltd, kes siis ka keskpankureid “kostitab”. Kui uskuda Urmas Kaju kirjeldust tema raamatust, on nood saadud tasust “pilves nagu narkarid”.

Kaju unenäo-pihtimuse järgi on esialgne rahajagamise skeem niisiis Eesti Panga presidendi Kallase juures paika pandud. Peamiseks kulleriks ja vahemeheks on tema abi Rein Kits. Samuti mängivad oodatavate 2 miljoni dollarini küündivate dividendide jagamisel Kaju versiooni kohaselt rolli panga asepresidendid Kraft ja Teimann.

Aastal 2002, mil Kaju selle pihtimusega esineb, on aga Eestis järjekordse ühiskondliku, õigemini juhtivate erakondade vahelise kokkuleppena paika pandud 10 miljoni teemat mitte puudutada. Kokkuleppena selles mõttes, et 10 miljoni dollari kadumise küsimust Kaju raamatu pihtimuse valguses taaskäsitleda näib teistele erakondadele mõttetu. Riigi võtmepositsioonid on endiselt mehitatud reformierakondlastega. Tõsi, olukord ähvardab muutuda 2004–2005. aastal, mil võimul on ootamatult poliitikasse murdnud Res Publica ja erakond Isamaaliit lobeerib Riigikogus eriuurimiskomisjoni moodustamist VEBist (Vene Vnešekonombankist) külmutatud Eesti ettevõtete raha kadumise uurimiseks. VEBist said salaja just nagu külmunud raha, kokku 47 miljoni dollari väärtuses välja võtta vaid mõned eestimaised finantsinstitutsioonid.

Toonast justiitsministrit Ken-Marti Vaherit umbusaldatakse seoses reformierakondlikus meedias lõkkele puhutud mõõdikuteskandaaliga, mille jooksul süüdistatakse justiitsministeeriumi katsetes kehtestada korruptantide püüdmiseks nn plaanimajandus.

Peaminister Juhan Partsi valitsus astub tagasi ja võimule saab reformierakondlase Andrus Ansipi valitsus. Oht on taas likvideeritud ning kui ajaloo hõlma on edukalt suudetud suruda isegi nii oluline skandaal kui mõnede Eesti finantsasutuste poolne salajane raha väljavõtmine Venemaa VEBist, mida siis rääkida Kallase 10 miljonist dollarist.

       Kallase afäär XI: vastamisi peegliga (viimane osa)

Kogu 10 miljoni dollari eeluurimise ja kohtuprotsessi ajal on heidetud ette selle poliitilist kallutatust. Loomulikult kerkib küsimus: juhul, kui näiteks Reformierakonna käes olnuks siseministri portfell ja uurimisaluseks kahtlastes pangatehingutes mõni koonderakondlasest keskpankur, kas siis oleks öeldud, et lõpetage uurimine ära?

Kohus kuulutas oma otsuse. Kallas ja Kaju jäid õigeteks meesteks. Vähemalt formaaljuriidiliselt. Kohus leidis, et tegemist oli Põhja-Eesti Panga tehinguga – vaatamata asjaolule, et seda kureerisid Eesti Panga kõrgeimad ametnikud eesotsas Kallasega.

Formaaljuriidiliselt võib see olla kuidagimoodi põhjendatav otsus, kuid tegelikult on asjal juures Kallase jõuga õigeksmõistmise maik.

Õigemini, küsimusi, millele kohtus vastuseid ei otsita, leidub koguni väga palju.

Kohtuotsustes ei kajastu, et sellise skeemi näol, nagu 10 miljoni dollari “investeerimine”, on tegemist maailmas üldlevinud petturlusvormiga. Siim Kallase väited, et selline skeem võinuks ka töötada, tähendanuks sama, mis väita, et töötavad nn Nigeeria kirjades peituvad investeerimismehhanismid. Urmas Kaju Eesti Pangast külastab sel ajal, kui geniaalseid investeerimisvõimalusi uuritakse, paljusid IMFi rahvusvahelisi üritusi, aga just IMF on see, kes oma ringkirjades Prime Bank Guarantee-tüüpi investeerimisvõimaluste kohta infot levitab.

Kohtuotsustes ei kajastu, et Vito Schiralli nagu ka Laemmlerid ja teised selle pundiga seotud isikud olid Šveitsi politsei vanad tuttavad. Muidugi halvas mõttes. Seda kinnitavad näiteks Šveitsi politsei raportid. Sügisel 1993 võinuks enne lepingute allkirjastamist pisut tutvuda nende inimeste taustaga. Suure tõenäosusega oleks see kutsunud ettevaatusele. Ametialase lohakuse süüdistusest on Kallas aga juba kord varemgi, nimelt nõukogudeaegse hoiukassade juhina pääsenud.

Kohtuotsustes ei räägita ka sellest, miks ikkagi Eesti Pank šveitslaste hoiatusi tõsiselt ei võtnud. Korrakem, et pärast seda, kui raha on Eestist teele läkitatud, teeb Šveitsi politsei, olles näinud Šveitsi panga arvele maanduvat kahtlustäratavat rahasaadetist, Eesti Pangale järelepärimise. Kahtlustatakse rahapesu ja küsitakse, kas ollakse ikka veendunud, et seda raha tahetakse Itaalia härradele saata.

Korrakem ka, et neil itaallastel, kelle arvetele tahetakse 10 miljonit dollarit üle kanda, on Šveitsi politsei silmis väga kahtlustäratav kuulsus ja neid seostatakse paljude finantspettustega, mõnda suisa Itaalia maffiaperekonnaga. Eesti Pank aga teatab Interpoli Eesti büroo kaudu Šveitsi politseile tuimalt, et kõik on korras.

Hästi, oletagem, et varem, enne lepingute sõlmimist, polnud Eesti Pangal aega kontrollida oma tehingupartnerite tausta, kellega superäri ajama asuti. Šveitsi võimude otsene järelepärimine, mis Interpolist panka laekub, võinuks aga punase tulukese süüdata. Selle peale võinuks ikkagi huvi tunda, kes “põhimõtteliselt töötava investeerimisskeemi” taga, nagu Eesti Panga juhid seda hiljem avalikkusele esitlesid, tegelikkuses peituvad.

Kohtuotsustes ei ole ka kirjas, et Eesti politsei uurijatel ei lasknud politseiga konkureeriv ametkond ehk üks Eesti eriteenistus tööd teha, viies nende nina alt Šveitsist 1998. aastal minema 10 miljoni dollari tehingut puudutavad dokumendid.

Samuti keeldus Šveitsi politsei pärast Eesti delegatsiooni nr 1 külaskäiku mõned päevad enne delegatsiooni nr 2 eestlasi abistamast, et korraldada läbiotsimisi Schiralliga seotud kontorites. Teisisõnu, eeluurimisse sekkuti Eestist riiklikul tasemel, varjates ja võib-olla ka hävitades tõendeid. Õigupoolest olnuks selline juhtum väärt Riigikogu eriuurimiskomisjoni moodustamist, jõudmaks järeldustele, kui mitut riiki või kui mitut politseid Eesti maksumaksja ikkagi ülal peab.

Otse loomulikult ei ole terves virnas 10 miljoni dollari kohtu asja toimikutes – siinkirjutaja on need läbi lehitsenud – salapärase “eridelegatsiooni” visiidist mitte ühtegi rida.

Ka mõne Eesti politseiametniku ponnistused selle episoodi kohta rohkem teada saada on põrkunud vastu vaikimise müüri. See muudab alusetuks ka võimaliku väite, nagu soovinuksid kummalised külalised 10 miljoni dollari kriminaalasja uurivaid ametnikke rohkem või vähem varjatult kuidagi abistada.

Ja veel: 10 miljoni dollari kriminaalasja toimikutes pole ühte kummalist õiendit. See saadeti Šveitsist Eesti politseile nende isikute kohta, kel oli šveitslaste andmetel ligipääs Šveitsis asuvatele pangakontodele, mille kaudu liigutati 10 miljonit dollarit. Muidugi olid need kontod otseselt seotud Vito Schiralli, Mario Bertelli ja viimase pankuri Enzio Tavassoga. Veel oli aga nendele kontodele ligipääs teatud isikutel, kes pidid olema seotud Eestiga. Nimelt, nii kummaline kui see ka pole, olid selles Šveitsi politsei õiendis mõned nimed kinni kaetud või varjatud. Kuid miks pidid šveitslased varjama Schiralli-suguste avantüristide ligipääsu kontodele, mis niigi üldteada? Järelikult, tegemist ei saanud olla itaallastega.

Järelikult pidi ligipääs kontodele, mille kaudu liikusid 10 miljonit dollarit, olema veel mõnedel inimestel. Väga võimalik, et need olid teatud isikuid esindavad advokaadid.

Mõnes mõttes võis seda pidada 10 miljoni dollari tehingu asjaosaliste kindlustuspoliisiks. See annab ka seletuse, miks ikkagi niivõrd riskantse tehinguga kaasa mindi. Paraku tõmbasid itaallased oma Eestist pärit tehingupartneritel isegi aitäh ütlemata naha üle kõrvade.

Ja muidugi ei kajastu kohtuotsustes taaskord sõlmitud üks Eesti niinimetatud ühiskondlikest kokkulepetest: 10 miljonit krooni Itaalia sulidelt mitte tagasi nõuda ja mitte algatada nende vastu tsiviilnõuet.

Üht-teist selle tehingu juures võib mõista. Tol ajal Eesti pangandust juhtinud inimeste naiivsust, lollust. Võib-olla ka inimestele igiomast ahnust ja omakasupüüdlikkust. Aga seda, et raha tagasinõudmine Itaalia maffioosse taustaga isikute valdusest samamoodi maha maeti nagu rahakohver Eesti Panga poolt krooni sünnipäevaks korraldatud happening’is – sellest on väga keeruline aru saada.

Eesti Panga endisel nõunikul Urmas Kajul on õigus, kui ta ütleb, et eestlased lähevad karvupidi kokku ja ei taha sulisid püüda.

Õigem oleks küll väita, et neid sulisid püüda kardetakse. Kuigi rahulikult järele mõeldes, ega tegelikult ei olegi kummalist ükskõiksust 10 miljoni dollari tagasinõudmise vastu keeruline mõista. Kui algatataks nõue mõnede itaallaste vastu, ärataks see tähelepanu ka Itaalia meedias, millest suur osa pole kaugeltki peaminister Berlusconi jaoks sõbralik. “Eesti Pank rahastas maffiasidemetega mehi” – umbes selliseid pealkirju võiks seal kohata. “Nüüd tahavad nad neilt samadelt inimestelt raha tagasi saada”.

Tõepoolest – nalja kui palju. Enne annavad praegu 13 aastaks vangi mõistetud Mario Bertellile süüdimatult raha. Nüüd tahavad tagasi. Minge küsige Berlusconi erakonna Forza Italia juhtidelt, kuhu need omakorda Bertelli raha panid, võiksid Itaalia ajakirjanikud soovitada. Kuigi, ka teine kompetentne inimene neis küsimustes, Marcello Dell´Utri, istub samuti trellide taga ja pole ilmselt samuti kuigi jutustamisaldis.

Väga tõenäoliselt ei ole see niisiis juhus, et raha rändab Itaaliasse ja jõuab Berlusconi sõbra ja ühe rahastaja Bertelli valdusesse ajal, mil tema sõbra Berlusconi rahaline seis ei ole just kiita. Itaalia ajakirjanikud räägivad koguni Berlusconi võimalikust pankrotist, mille takistamiseks tulebki poliitikas võim haarata.

1990ndate lõpus ja 2000. aastate alguses ei osata Eestis muidugi ka ette näha, et Itaalia õigussüsteem on erinevalt Eesti omast märgatavalt tõhusam. Ei osata ette näha, et vaatamata Itaalia poliitika süngele ajaloole on seal seadused siiski toimivad ning paigas.

Talupoeglikus hirmus Itaalia härradelt piitsa saada ei osata ette näha, et seoses finantskuritegude ja maffiasidemetega saadetakse trellide taha nii Berlusconi parem käsi Dell’Utri kui üks peategelasi 10 miljoni dollari kadumise loos, ärimees Mario Bertelli.

Just need faktid muudavad raha tagasinõudmise veelgi ebamugavamaks. Eriti veel olukorras, kus Itaalia peaminister Silvio Berlusconi on Siim Kallase ülemuse, Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso üks toetajatest.

Tõepoolest, miks peaks ajal, mil Barroso on omakorda oma asetäitjat korruptsioonivastase võitluse küsimustes Siim Kallast igati soosinud, hakkama keegi Eestist Berlusconi kunagiste rahastajate vanu haavu lahti kiskuma? Haavu, mis pärinevad veel aastatest 1993–1994, mil Forza Italia võimule pürgis. Kuigi 2008. aastal võeti Itaalias vastu seadus, mis ei luba Berlusconit enam võimalike minevikuvarjude pärast vastutusele võtta, oleks 10 miljoni dollari teema ülesvõtmine ka tema jaoks suhteliselt ebameeldiv. Kuigi, see on muidugi pisiasi võrreldes kõigi nende süüdistustega, millega Berlusconit tema maffiasidemete tõttu Itaa-lia ajakirjanduses on kohati üle külvatud.

Muidugi oli see juhus, et suur osa 10 miljonist dollarist kogemata Berlusconi pooldajate kätte sattus. Küll ei ole juhus, et seda teemat on Eesti välispoliitilistes huvides kaudselt ära kasutatud – seda “maha mattes”.

Kõige selle taustal tekib veel üks küsimus: kas ei ole mitte õigus ärimees Vambola Kolbakovil, kes peab Kallast väga vilunud ja targaks inimeseks. Kolbakov küsib: kas ikka oli tegu lihtlabase õngeminemisega? Tema arvates on vale arvamus, nagu ei oleks 1990ndate alguses osatud Eesti Pangas raha lugeda, ja rahvusvahelistest investeerimissulidest lähtuvat ohtu alahinnati.

Siit veel üks küsimärk, mille Kallast ja Kaju puudutavad kohtuotsused õhku jätavad: miks läks nii tark mees nii primitiivse tehingu õnge? Elus teatavasti ei ole tasuta lõunaid. Ega niisama tehtud kingitusi. Vale oleks arvata, et Kallast oleks otsesõnu ähvardatud hoiukassade juhtumi kalevi alt väljatoomisega. Kuid vahel piisab ka lihtsalt teadmisest, et toimik on kusagil olemas.

Riiki on väga keeruline ehitada, kui seal aetakse asju selliste ettepanekutega, millest ei saa keelduda. Kui kaua selliste ettepanekute abil veel Eesti riiki valitsetakse, ei tea ilmselt keegi.

Mõnevõrra paraneb olukord küllap siis, kui “põlvkondliku kompromaadi” kandjad on pensioneerunud. Teisisõnu, võimu on lõplikult üle võtnud inimesed, keda ei saa nende sünniaasta tõttu mõjutada kunagiste nõukogudeaegsete sidemete kaudu.

Võib väita, et Siim Kallas liikus mööda karjääriredelit ühest korrumpeerunud süsteemist ehk nõukogude nomenklatuurist teise korrumpeerunud süsteemi ehk Euroopa Komisjoni. Nii nagu on tehtud palju ilusaid sõnu 1960ndatel ja hiljem komparteisse astunutest, kes tahtsid parteid justkui “sisemiselt reformida” ja “eestimeelsemaks” muuta, on samamoodi ajakirjanduses ilustatud ka Kallase korruptsioonivastast missiooni Euroopa Komisjonis. On ta ju volinik, kes vastutab muude ülesannete kõrval korruptsioonivastase võitluse eest. Siin on paraku jäetud tähelepanuta, et ühel isikul on sellist süsteemi reformida suhteliselt võimatu. Ja milleks hammustada toitvat kätt, kui see tagab ametnikule suure hulga hüvesid.

1994. aastal üllitab Euroopa Komisjonis Euroopa rahasüsteemi eest vastutavat üksust juhtinud Bernard Connelly raamatu The Rotten Heart of Europe (Euroopa kõdunenud süda), milles paljastab Euroopa Liidu juhtorganite korruptsiooni. Loomulikult kaotab ta oma ameti.

Mõni aasta hiljem üllitab samal teemal raporti hollandlasest audiitor Paul van Buitenen. See osutub niivõrd põrmustavaks, et terve Euroopa Komisjoni liikmed on sunnitud ametist taanduma. Kui ametnik süsteemiga vastuollu satub, jääb tal üle kaks võimalust: kohanduda või muutuda dissidendiks. Buitenen muutub sisuliselt dissidendiks, kelle sarnaseid kutsutakse “vilepuhujateks”. Samas võiks neid nimetada ka kanaarilindudeks kaevanduses. Muide, kui Buitenenist kõnelevaid eestikeelseid artikleid otsin, leian internetist vaid üksikuid kümnerealisi nuppe. On tema isiku minimaalne kajastatus juhus või mitte, aga igal juhul võib pidada faktiks, et oma paljastustega tegutseb ta just Siim Kallase haldusalas. Teisisõnu, teeb tööd, mida peaks tegema Kallas, ja kirjutab raamatuid, millesarnaseid peaks kirjutama Kallas. Ühesõnaga, ta sõdib korruptsiooniga Euroopa Liidu juhtorganites. Muu hulgas saab temalt hävitava hinnangu Siim Kallasele alluv pettustevastase võitlemise amet OLAF. Aga nagu öeldud, kui praegu esitada Eestis kunagi Kallase juhitud “Mnemoturniiril” küsimus, kes on van Buitenen, ei pruugi õiget vastust tulla.

Oma igapäevases ametnikutöös hulgaliselt vigu ja korruptsiooni leidnud van Buitenen hakkab alguses nendest komisjonis rääkima. Pärast seda, kui midagi ei juhtu, saadab ta 9. detsembril 1998 Euroopa Parlamendi roheliste fraktsioonile kirja koos 34-leheküljelise raportiga komisjoni kuritarvitustest. “Mul on sügavalt kahju seda kirja kirjutades.” Nende sõnadega algab kiri, millest saab kõik alguse.

Buitenen paljastab, et Euroopa Komisjoni liikmed on oma isiklikku taskusse toppinud sama aasta jooksul vähemalt 8 miljardi Rootsi krooni väärtuses raha. Tööle asub revisjonikomisjon rootslase Jan Karlssoni juhtimisel. Selgitatakse välja, et 1996. aastal on Euroopa Komisjoni sama koosseis taskuid täitnud vähemalt 40 miljardi krooniga. Paul van Buiteneni jaoks ei lase kättemaks end kaua oodata − Euroopa Komisjon vallandab ta ametist ning ta kuulutatakse sisuliselt vaimuhaigeks ja saadetakse pikale sundpuhkusele. 1999. aastal, vaid neli kuud hiljem langeb ametist Jacques Santeri juhitud Euroopa Komisjon ja van Buitenen võib naasta tööpostile.

Lootuses oma avastustele tähelepanu tõmmata, kirjutab Paul van Buitenen raamatu “Võitlus Euroopa pärast” (Kamp för Europa, Malmö 2000). Raamat aga vaikitakse maha. Ühtegi astronoomiliselt rikkaks saanud eurokomisjonääri kohtu alla ei anta. Nad ei pea tagasi maksma mitte midagi. Mõned neist patustest komisjonääridest loetakse üsna kiiresti “ümberkasvanuteks”. (Siinkohal meenuvad arhiividokumentidest Tartu Riikliku Ülikooli juhtide etteheited Siim Kallasele ja teistele juhtivkomnoortele, et nad ei arenda tööd raskestikasvatatavate lastega. Võrreldes nõukogudeaegse Eestiga on Kallasel Euroopa Komisjonis hulga lihtsam, sest kõik kasvavad ümber – kui otsustada kiiruse järgi, millega korruptsioonis kahtlustatuid ametisse ennistatakse.) Neli hiigelsummadega maiustanud 170 komisjonääri asuvad taas sisseharjunud ametitesse uue Euroopa Komisjoni koosseisus, nende hulgas ka eelmise koosseisu aseesimees britt Neil Kinnock.

Euroopa Komisjoni koosolekud on vaatamata Buiteneni tõstatatud skandaalidele aga endiselt avalikkuse jaoks suletud. Salajased on ka koosolekute protokollid, mida komisjonäärid arutavad.

Sellest teavitatakse üldsust vaid sel määral, kuivõrd komisjon peab vajalikuks. Buiteneni “diivani alla peitu toppimine” ei muuda muidugi olematuks ELi institutsioone vaevavat haigust. Aasta aasta järel lahvatavad uued skandaalid. Näiteks aastal 2008 skandaal kolmandikule eurosaadikutele lisatasu maksmise ümber (17 000 eurot igaühe kohta kuus) − raport selle kohta salastatakse hoopis ja vaid mõnel üksikul eurosaadikul õnnestub seda kaeda. See viib nad muidugi šokiseisundisse. Kõige selle taustal on lootused pettusevastase võitluse ameti ehk OLAFi töövõimekuse suhtes kaduvväikesed.

“OLAFis valitseb segadus,” räägib van Buitenen ühel pressikonverentsil, väites, et ELi siseselt pettuste vastu võitlevas asutuses toimub personali valimisel pidev poliitiline sekkumine. OLAF allub sel perioodil, nagu ka praegu teatavasti Euroopa Komisjoni asepresidendile ning auditi- ja pettusevastase võitluse volinikule Siim Kallasele.

Vaatamata tema vaenajate ootustele muutub praegune eurosaadik Buitenen kodumaal Hollandis üha populaarsemaks, ja mitte ainult seal. Mida aeg edasi, seda enam on tema töö olulisust mõistma hakatud. Nii on Buiteneni autasustanud ka Taani kuninganna.

Buitenen üllitab ka uue raamatu pealkirjaga “Vilet puhudes: pettus Euroopa Komisjonis” (Blowing the Whistle: Fraud in the 171 European Commission). Raamat kannab alapealkirja “Ühe mehe võitlus pettuste vastu Euroopa Komisjonis”. Buiteneni missioon niisiis jätkub. Ainet uuteks raamatuteks leidub küllaldaselt.

Hollandlasest europarlamendi liige Buitenen esitleb 2008. aasta ühel pressikogunemisel kahte hiljutist juhtumit, kus kahe direktori valimise protsessi poliitiliselt mõjutati. Ta kirjeldab ka altkäemaksu andmise valesüüdistust “tülika” ajakirjaniku vastu. Lisaks esitleb ühe Euroopa Parlamendi liikme huvide konflikti juhtumit, mille uurimine lõpetati, ning tutvustab ka tupikusse jõudnud uurimist Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani saarte riikide ning ELi Parlamentaarse Assamblee arengukeskuse rahaliste suhete kohta.

Kõdunemine algab siiski sügavamalt, kui üksikjuhtumid seda näitavad. Näiteks OLAFi juhi Franz Hermann Brüneri kohta on Buitenen öelnud, et niikaua, kuni on tema isiklik voli otsustada, mida uurida ja mida mitte, ei maksa OLAFilt mingeid sõltumatuid tulemusi loota. Ta on nimetanud OLAFit ka “mustaks auguks”, kuhu kõik pettuste materjalid kaovad või uputatakse. Väga sageli lastakse neil lihtsalt OLAFis aeguda, et ei saaks kriminaalsüüdistusi esitada.

Mõnegi ELi liikmesriigi juhtivpoliitikule on aga nõrk OLAF üsnagi kasulik. Nii on Briti meedias viidatud, et Saksamaa kantsler Angela Merkeli huvi Brünerit toetada seisneb Saksamaa enda “mustas pesus”, mille pesema hakkamist kardetakse. Nii on Süddeutsche Zeitung tänavu veebruaris kirjutanud paljude Saksamaa fondide maksudest kõrvalehoidmisest Liechtensteini abil jne. Brünerile, kes olnud ametis 2000. aastast, pakkus ametisse valimisel konkurentsi endine Šveitsi politseiülem. Kuid nagu öeldud, oli Brüneril Angela Merkeli toetus. Kui avada Siim Kallase kui komisjonääri tegevust tutvustav kodulehekülg internetis, vaatab sealt vastu eeskujulik paraadport. Buiteneni esitatud faktide kõrval on kommentaarid selle lehekülje kohta tõepoolest liigsed.

“2004. aastal nimetati mind halduse, auditi ja pettusevastase võitluse eest vastutavaks Euroopa Komisjoni asepresidendiks,” teatab Kallas. “Suurem osa minu tööst on seotud nii inim- kui finantsressursside oskusliku haldamisega. Komisjonis töötavad naised ja mehed on komisjoni suurim vara ning nad väärivad kaasaegset töökeskkonda, avatust dialoogiks ning tähelepanu nende vajaduste ja püüdluste suhtes. Samuti peab komisjonile usaldatud maksumaksjate raha haldama tõhusalt ja tulemuslikult, rakendades asjakohaseid kontrollisüsteeme ning sõltumatut raamatupidamisaruannete auditeerimist. Minu peamine eesmärk selles valdkonnas on komisjoni eelmise koosseisu ajal toimunud haldusreform lõplikult ellu rakendada. Euroopa avalik teenistus peab liikuma kodanikele ja ettevõtjatele lähemale ning olema avatum. Peame rohkem pingutama selle nimel, et näidata, et ELile usaldatud raha hallatakse hästi ja kulutatakse otstarbekalt. Peame jätkuvalt parandama Euroopa avaliku teenistuse orienteeritust teenuste pakkumisele. /…/ Minu seisukoht on, et auditeerimine tagab vastutuse ja tulemuslikkuse. Auditeerimine ja usaldusväärne finantsjuhtimine peavad olema olulisel kohal kõigi volinike jaoks.

Pettusevastane võitlus tähendab korruptsiooni ja juhtimise kuritarvitamise väljajuurimist. See tähendab ka Euroopa maksumaksjate finantshuvide kaitsmist, et tagada raha otstarbekas kulutamine mitmete programmide ja muude vajaduste tarbeks.

Euroopa Pettusevastane Amet (OLAF) on nimetatud ülesande täitmisel oluline instrument.” Kui neid ridu loen, meenub üks teine aeg. Märksõnadeks taas “edendada, tõhustada, tugevdada”. Järeldaksin ka, et Euroopa Komisjoni jaoks on üks 10 miljoni dollariga komisjonäär märksa mugavam kui ilma 10 miljonita. Sest taas tasuks meenutada, et kes on ilma patuta, vaid see julgegu kivi visata…

10 miljoni dollari investeeringu luukere on Kallase eurovoliniku-aastatel suhteliselt turvaliselt kapis püsinud.

Üsna ilmselt on 10 miljoni dollari afääri tagamaad ka n-ö tavainimese jaoks üsna segased ja hoomamatud, eriti veel lääne kodaniku jaoks. Et toimunust aru saada, peab omama teadmisi nii finantsilmast kui mingil määral tundma laiemalt tollasest N Liidust pärit inimeste psühholoogiat. Veidi enam on eurokabinettides tähelepanu pälvinud Kallase kommunistlik minevik. Üsna palju on poliitkuluaarides spekuleeritud, miks toonane peaminister Res Publicast Juhan Parts Kallase ikkagi 2004. aasta jaanuaris volinikukandidaadiks määras. Võib-olla lubati Res Publicale vastutasuks ühinemist Reformierakonnaga, kuigi head läbisaamist pole nende kahe partei vahel kunagi olnud. Seda lepet pärast Kallase määramist volinikukandidaadiks aga ei täidetud. Hiljem ühines nõrgenenud Res Publica Isamaaliiduga, mis oli muidugi märksa loogilisem ja õigustatum kombinatsioon.

Kallase määramine kõrgeks euroametnikuks ei möödunud valutult. Ühe vandenõuteooria järgi lobeerisid Res Publica liikmed europarlamendi ühe suurima fraktsiooni, Euroopa Rahvapartei üleskutset mitte toetada endisi komparteilasi kõrgetes euroametites.

Res Publica on seda ametlikult alati eitanud. Igal juhul leidis Kallase kommunistlik minevik jaanuaris-veebruaris 2004 käsitlemist paljudes maailma juhtivates ajalehtedes. Paraku alati mitte vigadeta.

Muu hulgas kirjutas The Guardian, et Kallast on rünnatud tema komparteisse kuulumise pärast N Liidu viimastel aastatel.

Tegelikult kuulus ta sinna siiski tervelt 18 aastat. Käesolevast raamatust võib jääda mulje kui ääretult pessimistlikust. Tegelikult vastupidi: 10 miljoni dollari tehingu uurimine ei olnud kaotus. Kaudsemalt võttes oli see koguni võit: et asi üldse kohtus niigi kaugele jõudis, tuues kaasa neli kohtuotsust, oli paljude politseiametnike ja kahe prokuröri meeletu pingutuse tulemus.

Optimistlik on see lugu ka põhjusel, et selle juhtumi alusel on õpetatud välja sisekaitseakadeemia kadette. Neid on õpetatud selle juhtumi nii eeluurimise kui kohtuliku uurimise üksikasju analüüsima. Seega on 10 miljoni dollari juhtumist saanud klassikaline õpikunäide, mille alusel politseinikke välja õpetatakse. Kuigi ei saa eitada, et mõnevõrra iroonilisena see ju mõjub. Sisekaitseakadeemias teatavasti advokaate ei koolitata. Aga vähemalt ei looda noortes kadettides illusioone ja pettekujutelmi, mille varemete alla nad vanemaks saades jääda võiksid.

Uurija Rocco Otsale kinkis politsei juhtkond mälestuseks nähtud vaeva eest käekella. Vaikselt, et liigset tähelepanu ei ärataks. Pärast Kallase lugu siirdus Ots keskuurimisbüroost vabatahtlikusse eksiili ühte Harjumaa politseiüksusesse. Tõesti, järele mõtelda oli üsna paljude asjade üle. Aastate pärast tõusis ta teenistusredelil taas ülespoole.

Aga mis jääb raha ärakaotanutele alles – pärast nende säravat karjääri?

Mis jääb lõpuks järele?

Hinge näriv hirm, härrad seltsimehed. Isegi mitte Vito Schiralli ja Mario Bertelli rääkima hakkamise, vaid peeglite ees. Kõik on kusagil tallel ja ootab oma aega.

 

KRONOLOOGIA

Olulistest numbritest ja kuupäevadest 10 miljoni dollari maksumaksja raha “ärakaotamisel” Prime Bank Guarantee petuskeemi abil.

Üheks kõige olulisemaks võib pidada kuupäeva 12. veebruar 1993. Nimelt just siis asutab valitsus Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga baasil Põhja-Eesti Panga. Tegevuslitsentsi saab uus pank 16. märtsil 1993. Uue panga juhatuse esimeheks nimetatakse Peeter Vähi.

14. september 1993. Eesti Panga nõunik Urmas Kaju ja ärimees Abram Sher sõlmivad agendilepingu, mille kohaselt saab Kaju koos Sheriga õiguse analüüsida ja vahendada kommertspankadele pakutavaid investeerimisvõimalusi.

1. november 1993. Eesti Pank ja Põhja-Eesti Pank sõlmivad omavahelise laenulepingu, mille järgi Põhja-Eesti Pank saab 10 miljonit dollarit laenu. Põhja-Eesti Pank maksab 5 miljonit dollarit tagasi veel samal kuul. Ülejäänud 5 miljonit dollarit tagastatakse 1994. aasta veebruaris.

3. november 1993. Põhja-Eesti Pank üritab Eesti Pangalt saadud laenu oma arvelt Banker Trust Co’s kanda Šveitsi Societe Generale’i Lausanne’is asuvasse filiaali. Ettekäändel, et lähetaja on tundmatu – tegelikult aga Šveitsi politsei huvi tõttu, sest samasse panka on laekunud üks sama suur kahtlane rahaülekanne – saadab pank raha tagasi.

5. november 1993. Eesti Pank annab välja 12 pangapäeva kehtiva kinnituse, et Põhja-Eesti Pank on seaduslik pank ja tema arvel olev raha on seaduslikku päritolu.

12. november 1993. Zürichis asuva kütusefirma Paradiso SAL esindaja ja Eesti Panga nõunik Urmas Kaju sõlmivad kokkuleppe, mille järgi kohustub keskpank investeerima kütuseärisse 10 miljonit dollarit. Lepingus viidatakse Eesti Panga otsesidemetele Tallinna naftasadamaga. Lepingus räägitakse naftatehingust, et mitte kahtlust äratada, sest kütuseäris liigub suur raha.

15. november 1993. Helsingis lisatakse põhilepingule protokoll, millele on alla kirjutanud Eesti Panga nõunik Urmas Kaju, Abram Sher kui tehingu vahendaja ja Põhja-Eesti panga juht Peeter Vähi. Kõik Eesti Panga lepingujärgsed kohustused antakse selle lepinguga üle Põhja-Eesti Pangale.

Detsember 1993. Schiralli tasub PEPile tehingu pealt 2 miljonit dollarit intresse. Nii Põhja-Eesti Pank kui Eesti Pank arvavad, et kõik on korras.

24. mai – 31. juuli 1995. Pangakontrolör Saima Strenze kontrollib Põhja-Eesti Panka. 10 miljoni dollari kadumist ta ei avasta.

27. jaanuar 1997. Rühm Riigikogu saadikuid toob kadunud miljonite küsimuse avalikkuse ette. Nad esitavad siseminister Riivo Sinijärvele Riigikogus järelepärimise, kas 10 miljoni dollari Põhja-Eesti Pangast kadumise ja Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise vahel 1996. aasta jaanuaris leidub mingi seos.

4. veebruar 1997. Keskuurimisbüroo algatab kadunud 10 miljoni dollari uurimiseks kriminaalasja.

1997. Eesti Pank maksab Põhja-Eesti Panga suuromanikuna 10 miljonit dollarit koos ülejäänud nn halbade laenudega kinni.

5. märts 1999. Siim Kallas ja Urmas Kaju mõistetakse Tallinna Linnakohtu otsusega neile esitatud süüdistustes õigeks.

Eesti Panga endisele presidendile Siim Kallasele ja tema endisele nõunikule Urmas Kajule on esitatud süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises, Siim Kallasele lisaks audiitorile valeandmete esitamises. Ka on Siim Kallasele ja Urmas Kajule esitatud süüdistus riisumise ettevalmistamises ametiseisundi kuritarvitamise teel isikute grupi poolt, kuid prokurör loobub protsessil sellest osast süüdistuses.

13. aprill 1999. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega jäetakse Tallinna Linnakohtu otsus muutmata.

29. oktoober 1999. Riigikohus otsustab tühistada nii Tallinna Linnakohtu kui Tallinna Ringkonnakohtu otsused Siim Kallase õigeksmõistmises audiitorile valeandmete esitamise süüdistuses.

Asi saadetakse tagasi Tallinna Linnakohtule arutamiseks uues kohtukoosseisus. Koostatakse erimäärus kuritarvituste kohta Eesti Pangas.

18. oktoober 2000. Tallinna Linnakohus otsustab Siim Kallase õigeks mõista. Riigi peaprokurör Raivo Sepp ei pea vajalikuks otsust prokuratuuri poolt edasi kaevata.

Suvi 2000. Itaalia politsei puistab 10 miljoni dollari afääri ühe võtmetegelase Mario Bertelli firmasid. Meest, kelle arvele laekus 10 miljonist dollarist viis, süüdistatakse organiseeritud kuritegevuses, maksudest kõrvalehoidmises ja pankroti tekitamises. Tema firmadel on võlgu 360 miljoni euro ulatuses. Itaalia ajakirjanduses väidetakse, et ta varjab Šveitsis 400 miljoni euro suurust varandust.

2005. Kohtuprotsessid Mario Bertelli ja ta kaasosalistest ärimeeste üle. Kõrgeim karistus, 13 aastat vabadusekaotust, määrataksegi Bertellile.

 

SIIM KALLAS

Sündinud 1948 1972 lõpetas cum laude Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi eriala.

Kuni 1975 TRÜ aspirant (võrreldav tänapäeva magistrantuuriga)

1975–1979 ENSV rahandusministeeriumi spetsialist

1979–1986 NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku

Peavalitsuse juhataja

1986–1989 Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja 1989–

1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees 1972–1990

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige 1991–1995

Eesti Panga president

1995–1996 Eesti välisminister

VIII ja IX Riigikogu liige 1999–

2002 rahandusminister

2002–2003 peaminister

2003 Euroopa Komisjoni asepresident

2004 Euroopa Komisjoni volinik administratiivasjade, auditi ja

korruptsioonivastase võitluse alal

 

Järelmõtteid

Täiesti õigustatult võib püstitada küsimuse, kas Eestis on lootust ühiskonna muutumisele eetilisemaks, juhul kui sealt kaovad nõukogudeaegsed põlvkonnad ning ühtlasi ka tegelased, kes on olnud seotud KGBga ja/või murranguaastate diilide ja muu sellisega. Lisaks on põhjust esitada küsimus, kas see midagi muudab, sest nende eeskujul kasvavad uued põlvkonnad, kes “isakeste” tegusid täiesti aktsepteeritavateks peavad, kandes edasi sedasama eetilist nihilismi. Selle väite toeks võib viidata asjaolule, et tänaseni on Siim Kallase tegudele jäänud andmata moraalne hukkamõist.

Püüdes nendele küsimustele teaduslikult vastata ja seega proovida ennustada tulevikuväljavaateid, tuleb kõigepealt lahti seletada riigi ja ühiskonna mõisted.

Absolutismi ajajärgust on teadlaste seas levinud arusaam, et riiki saab käsitleda kui midagi hermeetilist ja konkreetset. Siinkohal on ka mänginud oma määravat rolli politoloogia juriidikast pärinevad juured, kus riiki saab käsitleda kui konkreetset subjekti.

Selle teemaga on põhjalikult tegelenud mitmed ühiskonnateadlased, nagu näiteks Nicos Poulantzas. Samuti on viimase kümnendi jooksul kogu sellele teemale rajatud terve teaduslik koolkond, niinimetatud riigisotsioloogia, mis eriti Skandinaavias käsitleb riiki kui organisatsiooni.

Nii nagu on raske leida organisatsioone, mis oleksid hermeetiliselt kinnised süsteemid, nii pole ka võimalik käsitleda riiki kui kinnist süsteemi, mis seisaks iseseisvalt ülevalpool ühiskonda.

Üheks segavaks asjaoluks selle teema käsitlemisel on ühiskonnateadustes kinnistunud dogma mikro- ja makroastmete olemasolust. Seda vaatamata sellele, et siiani pole ükski ühiskonnateadlane veenvalt suutnud näidata makroastme olemasolu. Probleemi olemus seisneb selles, et inimesed teevad oma ajalugu ise, aga mitte oma äranägemise järgi, vaid nii, nagu neid ümbritsevad struktuurid seda võimaldavad. Habermas on siinkohal isegi püstitanud terve koolkonna eluruumi koloniseerimisest. Kuidas selline koloniseerimine mingi abstraktse fenomeni poolt aga konkreetselt toimub, pole tänaseni ükski ühiskonnateadlane näidata suutnud.

Niipea kui keegi on sellise ülesandega maadlemist alustanud, ollakse kohe takerdunud asjaolusse, et ühelt poolt muudavad inimesed ise makroastet ja teisalt muudab makroaste jällegi inimesi.

Kogu analüüs, mis lähtub makro- ja mikrotasandite olemasolust, takerdub kokkuvõttes tautoloogiasse ehk teisisõnu vaidlusesse, kumb oli enne, kas kana või muna.

Samast teaduslikust mõttemaailmast pärineb ka riigi kui mingi eraldiseisva subjekti käsitlemine. Sotsioloogias levinud pilgu läbi käsitletakse riiki jõuväljana, mille suunas ja kus koonduvad erinevad ühiskondlikud jõud. Riik on ühest küljest vaadatuna hõre, kuid siiski gravitatiivne koht, mis peidab eneses erinevaid huve ja fraktsioone, ent teisest küljest vaadatuna koht, kuhu kõik ühiskondlikud jõud ei suuda pääseda. Seega võib riiki käsitleda kui organisatsiooni ja avatud süsteemi, kuhu koonduvad ühiskondlikud aktöörid, kellel on selleks piisavalt jõudu. Riik on niisiis fenomen, mida kantakse ühiskondlike aktööride poolt. Siinkohal lähtub riigisotsioloogia organisatsiooniteadusest ja asjaolust, et kui inimesed midagi teevad, teevad nad seda organiseeritult. Seega on sotsioloogilisel riigi käsitlemisel üheks algpunktiks ühiskonnas olevad organisatsioonid ja nende võime viia ennast sellele väljale, mida saab kutsuda riigiks.

Siiski oleks ühekülgselt raske väita, et riik on vaid sinna koondunud jõudude tööriist. Just see asjaolu, et riik kandub üles altpoolt, sunnib riiki läbi sinna koondunud aktööride seotusega allpool oleva tasandiga arvestama teiste ühiskondlike rühmade ja aktööridega. Just see asjaolu, et riik kantakse ülespoole altpoolt, olgugi et vaid üksikute aktööride poolt, annab põhjust küsimuseks, kuhu on siis koondunud tegelik võim ja jõud teatud ühiskonnas.

Kas riiki või hoopis selle all laiuvasse ühiskonda? Sellele küsimusele sooviksin ma vastata tagasivaate kaudu Eesti taasiseseisvumisperioodi, ühtlasi pöörduksin tagasi ülevalpool esitatud küsimuse juurde, kas põlvkondade vahetusega on loota, et ühiskond ja riiki koondunud tegelased hakkavad eetilisemalt käituma.

Käsitledes murranguaastaid, pürgib tänane ühiskonnateadus mööda minema ühest kesksest momendist, mis hõlmas murranguaastate poliitikat. Mäletatavasti oli üheks määravaks ja murranguliseks hetkeks erastamisreformid, või nagu Venemaal seda kutsutakse, “prihvatiseerimine”.

Tänane ühiskonnateadus püüab ennast tagasi sättida vanadele rööbastele ja seega unustada materiaalsete vahendite jaotuse sotsialistlikus ühiskonnas. Tihti lähtutakse sellest teemast puht õiguslikult, seega oli sotsialistlik omand “ei kellegi oma”, mida metafoorselt vastandatakse kodanlikule ühiskonnale, kus materiaalsete suhete aluseks on suurel määral eraomand. Siinkohal püütakse eirata küsimusi kontrolli ja omamise kohta. Piisab vaid sellest, kui heita pilk keskaega. Juriidiliselt kehtis ka siis olukord, kus mõisad ja läänistatud maad olid pikka aega Kuninga omad, kuid vaatamata sellele tuleb meil siiski tunnistada, et just kontrollil mõisa ja lääni üle rajanesid feodaalsed klassid. Samamoodi tuleb ka käsitleda sotsialistlikke ühiskondi, kus määravaks polnud mitte juriidiline omamine, vaid kontroll omandi üle. Eriti tuleb see asjaolu välja siis, kui algas “prihvatiseerimine”. Seega andis kontroll tootmisvahendite üle ka teistega võrreldes tugevamad stardipositsioonid. Nüüd on sellest ajast möödunud aastaid ja vanad skandaalid kattunud ajalootolmu alla, ning kes tahakski täna meenutada vanu asju. Olid ju ajad teised, mis just nagu nõudsid vastavat käitumist. Nüüd lähtutakse umbkaudselt seisukohast, et eks me kõik tegime tookord tegusid, mida täna enam ei teeks.

Kuid just siin peitub üks määravaid hetki, mis konstitueerib ka tänast post-sotsialistlikku ühiskonda. Nimelt andis selleaegne kontroll omandi üle vajalikke vahendeid, et ennast ümberkujunevas riigis sisse sättida ja maksma panna. Samuti tuleb öelda, et need poliitilised tegutsejad, kes iseseisvumisajastul ennast riigis sisse seadsid, on seal ka tänasel päeval niite tõmbavateks jõududeks.

Säravalt tuleb see esile 2009. aasta suvises valitsuskriisis ja tuntud poliitiku, rahvaliitlase Villu Reiljani rollis Rahvaliidu ning Reformierakonna suhetes. Ainuke organiseerunud jõud, mis pärast “prihvatiseerumise” läbiviimist rahakotiga riigist plehku pani, on vast tänaseks unustuse hõlma vajunud Koonderakond. Kuid arvestades viimase aasta jooksul tehtud liigutusi suurettevõtjate poolt, on siiski näha, et kui vaja, on need jõud valmis enda poliitilist jõudu näitama.

Võib väita, et homses Eestis ei kuulu enam pea midagi eestlastele, vaid suurem osa tootmisvahenditest ja varast kuulub Rootsi finantsgrupeeringutele. Seega ei peaks tulevastel põlvkondadel enam midagi olema “prihvatiseerida” ja varastada ning tahestahtmata peaksid riigi suunas püüdlevad tegelased sellepärast eetilisemaks muutuma. Lisaks sellele kasvab peale uus põlvkond, kes on vaba “prihvatiseerimisaastate” süümepiinadest ja luukeredest, samuti ei pruugi nooremate põlvkondade lojaalsus vanade suhtes igavesti kehtida. Siinkohal tahaks siiski meelde tuletada asjaolu, et minu teada pole veel keegi seadustanud, et inimene pärast 60-aastaseks saamist peaks lahkuma kõikidest avalikest institutsioonidest. Nõukogudeaegne põlvkond pole nii vana, et me üldse võiksime rääkida teemal “uus põlvkond”.

Siinkohal tuleb teemat veelgi komplitseerida. Riigi ja ühiskonna teemale peaks lisama ka momendi sellest, kuidas me saame aru mõistest korruptsioon. Määrav on siin, kas me sisustame seda mõistet kui igakujulist altkäemaksu või lisame selle mõiste sisule veel ühe aspekti. Nimelt selle, mida kutsutakse poliitiliseks “aadelkonnaks” ja mille tulemusena on paljud piirkonnad ühiskonnas ja riigis suletud poliitilisse “aadelkonda” mitte kuuluvate isikute jaoks.

Siinkohal on Rootsi riik üks ülimalt hea näide, kus paljud piirkonnad eeldavad mõne “klubi” liikmeks saamisel juba varasemat mõnesse teise “klubisse” kuulumist. Arvestades siinjuures, et omand, mida “privatiseerida”, on kadunud, muutub iseenesest üheks määravaks muutujaks “aadelkonna”-sisene solidaarsus, sest sotsiaalne liikuvus “aadelkonna” sees eeldab head nime ja viisakaid suhteid mõjukate ringkondadega seisuse enese sees. Arvestades jällegi, et vanem põlvkond pole liiga vana ja uus kasvab “rüütelkonna” seest, siis pole jällegi liigne korrata, et vanus ei ole veel see, mis piiraks kellelgi Eesti poliitikas osalemist.

Ülevalpool käsitlesin ma teemat riigi mõistest, kus sisustasin mõiste “riik” gravitatsiooniväljana, kuhu koonduvad teatud aktöörid. Samuti käsitlesin ma eelnevalt küsimust, mida nüüd tahaksin eriliselt veel kord toonitada: kuhu on asetatud faktiline poliitilist ja ühiskondlikku jõudu andev allikas? Kas riiki või ühiskonna teatud piirkonda?

Siinkohal tahaksin ma teemat veelgi komplitseerida. Olen arvamusel, et muidu pole meil võimalik aru saada, mida homselt Eesti poliitikalt oodata. Nimelt on sellel gravitatsiooniväljal, mida riigiks võib nimetada, oma tugistruktuurid, mille kaudu riik tegutseb.

Sama teemat võib vaadata ka seoses võimude lahususega. Tõele au andes peame siiski leppima asjaoluga, et nii nagu iga organisatsiooni kõik osad pole ühese staatusega, pole ka kõik riigi tugistruktuurid sama tähtsusega. Tahtmata kellelegi liiga teha, tuleb siiski öelda, et Riigikohtu esimehel on suurem prestiiž kui rahandusministeeriumi reaametnikul. Siinkohal võiks siis püüda kotisuu kokku siduda ja vastata põhiküsimusele, kas nõukogude-aegse põlvkonna lavalt lahkumisega on loota eetilist ja vähese korruptsiooniga Eestit.

Ajal, kus pea kogu omand kuulub aktööridele, muutuvad need poliitilised aktöörid, kes ressurssi vajades riiki valitsema pürgivad, tahes-tahtmata ressursijõukate aktööride agentideks. Teisisõnu muutuvad parteid ja poliitikud väliskapitali surve ja soovide suhtes väga tundlikeks. Lisaks on karta, et lähimal ajal on valvsal silmal võimalik märgata nähtusi, kus maksumaksja muutub üheks suureks allikaks, mis tähendab, et poliitikute privileegid kindlustatakse suurepalgaliste ametitega. Samuti on karta, et kuna tänane globaliseerunud turg on vägagi tundlik skandaalidele, siis teevad ka “väliskapitali” omanikud kõik selleks, et skandaale diivani alla ära peita. Lisaks on karta, et Eesti läheb sama teed kui Rootsi ning lubab poliitikutel üheaegselt istuda mitmetel toolidel, näiteks samal ajal firmade juhatustes ja parlamendi rahanduskomisjonis. Või, mis veelgi hullem, olla Riigikohtu liige ja samas omada ärilisi huve.

Samuti pole ebatõenäoline, arvestades Rootsi kogemusi, et alustatakse “aadelkonnale” institutsioonide moodustamisega. Nii võib Eestis varsti tekkida “Sendimuuseum”, “Eesti Marga Muuseum” ja “Kalevipoja Tallajälgede Otsimise Riiklik Instituut”, mille juhtivad ja kõrgepalgalised kohad täidetakse teatud poliitilise “aadelkonna” liikmetega.

Arvestades, et Eesti on väga, väga väikene süsteem, siis pole äsjamainitud areng üldsegi ulmeline ja kauge tuleviku teema, vaid väga tõenäoline ja lähiajaline. Ja miks ta ei peaks seda ka olema, kui kaheksa korda suurem süsteem ehk Rootsi on seda teed läinud.

Tulles tagasi teema juurde, et riigi erinevad osad omavad erinevaid jõude nii riigis endas kui ka ühiskonnas, tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et just mõne üksiku partei või selle teatud fraktsiooni liikmed hõivavad riigi erinevad osad, mille kaudu suudetakse kontrollida kogu riiki ja kasu lõigata kogu maksumaksja kanda olevalt riigilt. Niisiis, kas on loota uue põlvkonna tulekuga ka “UUT POLIITIKAT”?

Riigi erinevad osad, millel on erinevad jõuvõimed, ei luba meil aga üldse rääkida teemal “UUS POLIITIKA”. See, kes seda prooviks ja kellel jätkuks piisavalt närve ning raha, leiaks ennast vägagi kiiresti kafkalikus hämaras ja kummitusterikkas metsas.

Asjaolud, mida püütakse püüda ja rünnata, kipuvad aga väga lihtsalt muutuma püüdmatuteks, nagu Saksa Wehrmachti kunagises sõjas Jugoslaavia partisanidega.

Paljud Eesti sotsiaalteadlased vaidleksid kohe kindlasti mulle vastu, tuues siinkohal üheks määravaks muutujaks kodanikuühiskonna kunagise tekke ja kosumise, mis paneks poliitikutele päitsed pähe ja suunaks riiki “õiglasemale” teele. Minu vastuses sellisele kriitikale oleks kaks aspekti. Esiteks on eelmine sajand vastuvaidlematult kinnitanud Saksa sotsioloogi Michellesi teooriat oligarhia raudse seaduse kohta, mis rahvakeeli öeldes tähendab, et organisatsioonid kalduvad sünnitama “eliiti”, kes teatud aja möödudes tõukavad lihtliikmed tagaplaanile. Sama teemat on edasi arendanud Rootsi sotsioloog Apostolis Pappakostas. See, mida ma ka ise oma doktoritöös näitasin, on “eliidi” liikmetest sõltuv juurdepääs materiaalsetele ja administratiivsetele ressurssidele.

Teisiti öeldes võib väita, et suurtele ja võimsatele rahvaorganisatsioonidele tugineva kodanikuühiskonna asemel, mida võisime näha sada aastat tagasi, ootab meid ees paljunäoline, pluralistlik ja killustatud organisatsioonide arhipelaag.

Lisaks sellele tõin oma doktoritöös välja veel ühe määrava muutuja, mis tugevdab oligarhia raudse seaduse mõjuvõimet. Nimelt, kui sada aastat tagasi olid paljud inimesed sunnitud tegutsema koos, näiteks võiks tuua kooperatiivide liikumise, siis tänasel päeval on võimalik oma probleeme lahendada seeläbi, et võtad toru, helistad Carmen Kassile ja palud laenu. Seega puudub vajadus kõrtsilaua taga, nagu Venemaa enamlased Londonis, tulevast revolutsiooni planeerida.

Kokkuvõtteks minu vastus küsimusele, kas meil on põlvkonnavahetusega loota eetilisemat riiki ja ühiskonda.

1) Ei, see jääb vaid lootuseks. Korruptsioon muutub lihtsalt raskemini käsitletavaks teemaks. Altkäemaksu ja varguse asemele tuleb poliitiline “aadelkond” ja seega muutub riigi eemaldumineplebeidest ning maksumaksja turjal parasiteerumine lihtsalt seaduslikuks. Urisejatele öeldakse lihtsalt, et tegemist on õelate ja kadetsevate inimestega.

2) Kodanikuühiskonna arhipelagiseerumisega kaasneb, et isiklikke probleeme lahendab igaühe enese Carmen Kassi laenufirma või onu Wallenbergi rahamasin.

3) Poliitiline eliit, kes on pärit nõukogude ajast, pole veel nii vana, et maalt või riigi ja ühiskonna igast piirkonnast lahkuks. Need, kes loodavad, et noorem põlvkond vanemate vastu “mässu” tekitab, jäävadki seda ootama, sest nii suurt ja ressursitugevat jõudu pole Eestis lihtsalt olemas ega tulemas, kes suudaks nii riigi kui ka ühiskonna eri piirkonnad üheaegselt vallutada. “Aadelkonnas” peituv “krahvide fraktsioon” asub lihtsalt manöövrisõda pidama.

Selle sõjandusteooria kohaselt tuleb oma vägesid manööverdada nii nähtamatult kui võimalik, et kui jõud kokku tõmbad, siis teed seda üllatavalt kohas, kus on vaenlase keskne jõud. Selle pihta löögi andmine viib kogu vaenlase süsteemi kokkuvarisemisele. Siinkohal on jällegi heaks näiteks Res Publica fenomen. Samuti võib näiteks tuua ka revolutsioonid, mis mitte ainult ei lahenda küsimust valitsusvõimust, vaid ka küsimuse materiaalsete ressursside ühiskondliku jaotuse kohta.

Nii jääbki vaid esitada Juku-Kalle Raidi tülikas küsimus “Kaua võib?”. Minu vastus on, et võib veel väga kaua. No jah, kui  nüüd tõesti onu Obama, tädi Merkel või mõni muu Suur Rahamees “platsi puhaks” ei löö ja omi mängureegleid ei kehtesta, kuid isegi sellisel juhul on tõenäoline, et väikene süsteem on lühikese aja möödudes jällegi, kuid seekord uue poliitilise “aadelkon-na” võimuvalduses.

Peeter Bötker

 Peeter Bötker on sotsiaalteadlane, kes noorukina 1985. aastal nõukogude-vastase huligaansuse ettekäändel Eestis kolmeks aastaks vangi mõisteti. Oma teadlasteed alustas ta õpingutega Stockholmi ülikoolis ning jätkas õigusteaduse ja politoloogia valdkondades Örebro ülikoolis. Seal omandas ta 1994. aastal ka politoloogia bakalaureusekraadi, teemaks revolutsioonid ja ühiskondlikud muutused.

Bötkeri õpingud jätkusid Uppsala ülikoolis rahu- ja konflikti-teadusega, samuti majandusajalooga, milles kaitses 1998. aastal magistritöö. Sel korral olid erialaks sotsiaalne transaktsioon ja ühiskonna mõjutamine.

Kuni 2002. aasta kevadeni töötas Bötker kooliõpetajana ja hiljem õppejõuna Södertörni ülikoolis (Lõuna-Stockholmis), hiljem oli doktorant Baltic and East European Graduate School’is, erialaks ühiskondlik muutumine ja organisatsiooniteooria. Ta on kaitsnud ka doktorikraadi.

Peeter Bötker on osalenud teaduslikes projektides, mis käsitlevad finantsorganisatsioonide muutumisi Venemaal ja organisatsioonilise muutumise mõju kultuurile Lääne-Euroopas.

Lõpp