Kas sõda Süürias lõpeb pärast Idlibi?

Kas sõda Süürias lõpeb pärast Idlibi?

Sõda Süürias ei ole opositsiooni revolutsioon, vaid Lääne hoolikalt planeeritud operatsioon

Sõda Süürias ei ole ülestõus režiimi vastu, nagu lääne propaganda üritab meid veenda. Selle väljamõtlemine sai alguse Pentagonis 2001. aasta septembris ning Ameerika Ühendriigid ja nende kaaslased NATOs valmistasid selle suurte raskustega kogu aastakümne jooksul...

Peatage sõda Süüria vastu

Autor - Thierry Meyssan

Valge Maja ei saa Süüria sõjast välja tulla. President Trump seisab silmitsi samaaegselt isehakanud "stabiilse riigiga" (vastavalt toimetuse artiklile ajalehes New York Times), mis järgib Rumsfeld-Cebrowski doktriini ja oma liitlaste Iisraeli, Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Türgi reaktsioonilisi ambitsioone. Nende huvide loogika võib viia ainult sõja mujale, selle asemel, et seda lõpetada.

Admiral Cebrowski ettekanded konverentsil Pentagonis 23. juulil 2003 a. Vasakul on lilla värviga on tähistatud territoorium, kus tuleb riiklikud struktuurid likvideerida.

Vaatamata sellele, et Valge Maja ja Venemaa leppisid kokku nn džihadistide juhtimisel sõja lõpetamises Süürias, rahu Süürias ikkagi ei tulnud. Miks see nii on?

Kellele on vaja sõda Süürias?

Erinevalt Lääne propaganda seitsme aasta jooksul levitatud ideedest ei ole Süüria sõda "ebaõnnestunud revolutsioon". Pentagonis mõeldi see välja 2001. aasta septembris ning valmistuti selleks pikka aega ja suurte raskustega.

Seda sõda valmistati ette terve aastakümme

Põhjalik informatsioon Süüria sõja ettevalmistamise kohta on esitatud Thierry Meissani viimases raamatus. See on avaldatud prantsuse, hispaania, vene ja türgi keeles. Septembris avaldatakse see inglise, araabia ja itaalia keeles.

Meenutame plaani peamisi etappe, päästmaks lahti sõda Süüria vastu.

- 2001. aasta septembris aktsepteerib USA kaitseminister Donald Rumsfeld admiral Arthur Cebrowski doktriini. Vastavalt sellele doktriinile peavad Ameerika Ühendriigid kontrollima globaliseerumise all olevate riikide juurdepääsu sellistele loodusvaradele, mis ei kuulu maailmamajandusse. Pentagon alustab tööd "suure Lähis-Ida ümberkujundamisega" [1].

- 12. detsembril 2003 a. allkirjastas George Bush Jr. Liibanoni suveräänsuse taastamise seaduse koos Süüriale arvete esitamisega (Syria Accountability and Lebanese Sovereignty Restoration Act). USA president saab õiguse alustada Süüria vastu sõda ilma Kongressi nõusolekuta [2].

- 2004. aastal Araabia maade summitil Tuneesias üritab president Ben Ali teha ettepanekut, mis lubaks Liigal kasutada jõudu nende liikmesriikide vastu, kes ei järgi Liiga inimõiguste hartat.

- 2005. aastal korraldab LKA Liibanonis värvilise revolutsiooni. Kõrvaldati sunniidi liider Rafik Hariri ja pandi süü tema mõrva eest Liibanoni sunniidist presidendile ja Süüria alaviidist presidendile. Seda tehti selleks, et provotseerida sunni mässu Süüria rahuvalvejõudude vastu [3]. Merejalaväelased olid valmis Beirutis maale minema, kuid Süüria taandub ja pinge langeb [4].

- 2006. aastal annab Dick Cheney oma tütrele Lizile ülesandeks luua rühm ( Süüria ja Iraani poliitika- ja operatsioonirühm). See rühm viib läbi rünnaku Hezbollah'le, uskudes, et kaua see vastu ei pea. Seejärel maabuvad Ameerika merejalaväelased Beirutis ja sooritavad kiirmarsi Damaskuse (vabastamiseks). Operatsioon jääb venima ja pärast 33 päeva oli Iisrael sunnitud lõpetama [5].

- 2008. aastal üritab Washington taas luua konflikti, seekord Liibanonis. Peaminister Fuad Siniora otsustab blokeerida Vastupanu sisemise kommunikatsiooni ja lõpetada lennuühenduse Teheraniga. Paari tunni jooksul võitis Hezbollah Lääne sõjamasinat ja taastas kogu oma infrastruktuuri.

- Aastal 2010 võtab Washington vastu doktriini, mis sai nimeks "Juhtimine seljatagant» (leading from behind). Obama administratsioon usaldab Liibüa ründamise Iiisraeli hoolde aga Suurbritannia ja Prantsusmaa käivitavad sõja Süüria vastu (Lancaster House leping).

- 2011. aastal algasid Süürias sõjalised operatsioonid.

See tähendab, et on absurdne pidada sõda Süüria vastu kui sui generis spontaanset sündmust [6].

"Kaudne sõda"

Süüria sõja unikaalsus ei seisne selles, et see kuulutati välja "Süüria sõprade" riikides, vaid sellepärast, et seda tegid ainult valitsusvälised armeed, niinimetatud džihadistid.

Seitsme sõja aasta jooksul viisid sõjaväelised operatsioonid Süüria Araabia Vabariigist väljapoole üle 250 000 võitleja. Loomulikult oli see põhiliselt kahuriliha, need inimesed olid halvasti ette valmistatud, kuid neli aastat hiljem oli nende varustustatus relvadega kõrgem kui valitsusvägedel. Võitlejate relvadega varustamiseks organiseeriti ajaloo suurim relvade liiklus. [7].

Lääneriikides, välja arvatud Euroopa vastupanuliikumise ajal Teises maailmasõjas, ei ole palgasõdurite kasutamist sellises ulatuses kunagi olnud [8].

Absurdne on seda sõda pidada "ebaõnnestunud revolutsiooniks".

Sõda, milles igal liitlasel on oma eesmärgid

Rünnaku Liibanonile upitas Pentagon Iisraeli selga ja sõjad Liibüas ja Süürias - Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa õlgadele aga ise kasutas Türgis asuvaid NATO sõjaväebaase. Seetõttu sai esialgne plaan puudulike tegevuste tulemusena rikutud.

Igas sõjas peab juhtriik lubama liitlastele, et kõik kulud kaetakse. Kuid Venemaa sõjaga ühinemisel sai Lääne võit võimatuks. Ja kõik USA liitlased hakkasid selles piirkonnas järk-järgult oma poliitikat ajama. Aja jooksul hakkasid USA eesmärgid prevaleerima liitlaste sõjaliste sihtmärkide üle ja nad keeldusid sõtta astumast, sest jutt käis sõjategevusest.

Iisrael

Järgides isade-loojate ideoloogiat hakkab Iisrael ellu viima suurte naabrite väikesteks etnilisteks või usulisteks ühetaolisteks riikideks lahutamise poliitikat. Seega toetas ta Liibanoni jagamist kaheks - üht moslemi ja teist kristlikuks osaks. Või luua Kurdistan Iraagis ja seejärel Süürias. Meil ei ole dokumente Iisraeli doktriini suhtes, aga kui me jälgime Tel Avivi liini, märkame, et see vastab "Yinon'i kavale" 1982. aastal [9] või Perspektiivsete Strateegiliste ja Poliitiliste Uuringute Instituudi plaanile 1996 a. [10].

Iisraeli doktriin kopeerib üldiselt Rumsfeldi ja Cebrowski "suurt Lähis-Ida ümberkujundamist". Kuid sellel on veel üks eesmärk: Pentagon kavatseb kontrollida arenenud riikide juurdepääsu piirkonna rikkustele, samal ajal kui Iisrael soovib, et ükski tema naabreist ei oleks nii võimas, et tema vastu oma kätt tõstaks.

Ühendkuningriik ja Prantsusmaa

Ühendkuningriik ja Prantsusmaa taaselustavad koloniaalpoliitikat, mida nad järgisid Otomani impeeriumi lagunemisel ja Lähis-Ida jagamisel (Sykes-Pico kokkulepped).

Suurbritannias aktsepteeritakse jälle 1916. aasta "Suurt araablaste revolutsiooni", mille Araabia Lawrence korraldas osmanite vastu võitlemiseks. Tol ajal lubasid nad vabadust kõigile araablastele, kui nad kukutavad osmanite ikke ja toovad võimule vahhabiidid. Aga seekord lubavad nad neile vabadust, kui nad kukutavad võimult rahvuslikud valitsused ja asendavad need Moslemi Vennaskonnaga. Kuid ka mitte 1915. aastal, mil Briti impeerium asendas Ottomani ja 2011. aastal ei saanud araablased vabadust. See oli "Araabia kevad 2011" [11].

Prantslased püüavad taastada mandaati Süürias, mille andis neile välja Rahvasteliit. Sellest räägivad "vennatütrepoeg" Pico (seesama, kelle nime kannavad nimetatud lepingud) ja endine president Giscard d'Estaing [12]. Seda väljendas ka president Hollande oma reisi ajal ÜROsse 2015. aasta septembris. Nagu 1921. aastal, toetab Prantsusmaa ka kurdide ja araablaste etnilist jaotust. See toetab Kurdistani loomist, kuid mitte Türgi ajaloolisel territooriumil, vaid kuskil araabia maadel Süürias.

Türgi

Mis puutub Türgisse, siis tahab ta realiseerida oma looja Mustafa Kemal Atatürki lubadust - "Riiklik vanne», (Misak-I Milli) [13] mis toodi Ottomani Parlamenti 12. veebruaril 1920 a. See plaanib annekteerida Süüria põhjaosa, sealhulgas Aleppo ja välja saata kõik kristlased, sealhulgas katolikud Maalulast ja armeenlased Kessabast.

Seetõttu satub ta vastuollu teiste liitlastega: iisraellastega, sest ta tahab Süüria põhjaosa annekteerida, aga mitte jagada seda osadeks; brittidega, sest ta tahab taastada Ottomani kalifaati ning prantslastega, sest see on vastu sõltumatu Kurdistani loomisele Süürias. Kuid peamine on selles, et ta läheb konflikli USA endaga, sest ei tehta saladust sellest, et nad tahavad tükeldada pärast Süüriat ka Türgit. [14]

Kuidas sellest sõjast väljuda?

Seitse aastat võitlust ei ole Süüria riiki murdnud. Võitjateks said Süüria Araabia Vabariik ja selle liitlased Venemaa, Iraan ja Hezbollah. Välisarmeed (džihaadistid) kandsid purustavat kaotust. Aga mitte nende kliendid - Ameerika Ühendriigid, Iisrael, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Türgi.

See sõda mitte ainult ei tõstnud XX sajandi alguse ambitsioone, mitte ükski tema peategelastest ei tundnudki kaotust omal nahal ja ei ole valmis sellest loobuma.

Džihadistide jaoks tundub rumal alustada nullist juba kaotatud sõda. Nüüdseks on Venemaa armee kohalolek teeb otsesese konfrontatsiooni võimatuks. Süüria rahvas, kes on vastu pidanud ja harjunud võitlema, on valmis veelgi kannatama ja nad on palju paremini relvastatud. Aga mis kõige olulisem, ta on palju järele mõelnud ja neid ei ole enam nii lihtne manipuleerida, kui 2011. aastal. Siiski, nagu varasematel aegadel, jätkab Lääs vana laulu "Bashar peab minema minema".

Loogiliselt peab konflikti jätkumine aset leidma mõnel teisel territooriumil. Kuna admiral Cebrowski kavandas teises etapis sõja ülekandmist Kesk-ja Kagu-Aasiasse, peaks tema järglased lõpetama sõja Lähis-Idas. Nüüd pakuvad nad võimalust Iraagi lõke uuesti süüdata, mida näitavad olulised muudatused Rohani administratsioonis ja Basra mässuliste vaadetes.