Mida
varjavad Vatikani preestrid?
Vatikan
- meie planeedil asuvate teadmiste varjamiseks mõeldud
parasiitsüsteemide keskus
Halva
haridusega inimeste kasutamine on palju lihtsam. Seepärast püüavad
sotsiaalsed parasiidid alati teadmisi oma jaoks varjata ja orjadele
anda ainult minimaalne teave, mis tagaks, et orjad teeniksid oma
peremehi kvaliteetselt ...
Hans Nilseri päevikud ehk
mida Vatikan varjab?
1899.
aastal Hans Nilseri päevikutest valitud väljavõtted, mis
kirjeldavad Vatikani saladusi - vanad käsikirjad, millega autor
töötas. Evangeeliumi tundmatud käsikirjad ja Jeesus Kristuse elu
jutlused. Veedad ja paljud muud asjad, mis on inimeste eest nii
hoolikalt peidetud.
Hans
Nilser sündis 1849. aastal suures bürgerite perekonnas ja oli
innukas katoliiklane. Alates lapsepõlvest on vanemad teda ette
valmistanud väärikuse saavutamiseks ning alates lapsepõlvest
lootis poiss ise pühenduda Jumala teenimisele. Tal vedas
kirjeldamatult: piiskop märkas tema võimeid ja saatis andeka
noormehe paavsti õukonda. Kuna Hans huvitus peamiselt Kiriku
ajaloost, saadeti ta tööle Vatikani arhiivi.
12.
aprill 1899 a. Täna näitas vanemarhivaar mulle mitmeid fonde,
millest mul polnud õrna aimugi. Loomulikult pean ka ise vaikima,
mida ma nägin. Aupakliku hardumusega vaatasin
neid riiuleid, kus hoitakse dokumente, mis on seotud meie Kiriku
varaseimate perioodidega. Mõelda: kõik need dokumendid on
tunnistajad pühade apostlite elule ja tegudele ja võib-olla ka
Päästja oma! Järgmise paari kuu jooksul on minu ülesanne
kontrollida, selgitada ja täiendada nende fondide katalooge.
Kataloogid ise pannakse seinanišši, mis on nii osavalt varjatud, et
ma ei oleks kunagi arvanud, et need on olemas.
28.
aprill 1899 a. Töötan 16-17 tundi päevas. Vanemarhivaar kiidab
mind ja hoiatab naerulsui, et sellise tempoga sorteerin ma aastaga
kõik Vatikani fondid ära. Tegelikult annavad terviseprobleemid end
juba tunda - siin, maa all, säilitatakse raamatute jaoks optimaalset
temperatuuri ja niiskust, kuid see on inimestele hävitav. Kuid
lõppude lõpuks teen ma midagi, mis meeldib Issandale!
Sellegipoolest rääkis pihiisa mu pehmeks, et ma tõuseksin
maapinnale iga kahe tunni tagant vähemalt kümneks minutiks.
18.
mai 1899 a. Ma ei väsi neid rikkusi imetlemast, mida selles
fondis hoitakse. Siin on nii palju materjale, isegi mulle tundmatuid,
õppides hoolikalt seda ajastut! Miks me hoiame neid salajas,
selle asemel, et need teoloogidele kättesaadavaks teha?
Ilmselgelt võivad materialistid, sotsialistid ja laimajad neid
tekste kuritarvitada, põhjustades meie pühale asjale korvamatut
kahju. Loomulikult ei saa seda lubada. Ja ikkagi ...
2.
juuni 1899 a. Süvenen üksikasjalikult tekstidesse. Toimub
midagi arusaamatut - ilmsed ketserite teosed seisavad kataloogis
kõrvuti kirikuisade tõelise loomingu kõrval! Täiesti võimatu
segadus. Näiteks mingisugune Päästja elulugu on omistatud apostel
Paulusele endale. See juba ei mahu kuskile raamidesse! Ma lähen
vanemarhivaari juurde.
3.
juuni 1899 a. Vanemarhivaar kuulas mind mõnevõrra mõtlikult,
vaatas mu leitud teksti ja siis soovitas lihtsalt jätta kõik nii
nagu oli. Ta ütles, et ma peaksin oma tööd jätkama, ta selgitab
hiljem kõik.
9.
juuni 1899 a. Pikk vestlus vanemarhivaariga. Tuleb välja, et
suur osa sellest, mida ma pidasin apokrüüfideks, on puhas tõde!
Muidugi, evangeeliumi - Jumala poolt antud teksti ja Issand (?) ise
käskis mõningaid dokumente varjata, et need ei häiriks usklike
meeli. Lihtinimesele on ju vaja võimalkult lihtsat õpetust ilma
igasuguste liigsete üksikasjdeta aga lahknevused ainult soodustavad
lõhe tekkimist. Apostlid olid ainult inimesed, olgu või pühad ja
igaüks neist sai sinna omaltpoolt midagi lisada, välja mõelda või
lihtsalt valesti tõlgendada. Sellepärast paljud tekstid ei saanudki
kanoonilisteks ja ei läinud Uude Testamenti. Vanemarhivaar selgitas
seda mulle. See on kõik mõistlik ja loogiline, kuid miski häirib
mind.
11.
juuni 1899 a. Mu pihiisa ütles, et ma ei peaks liiga palju selle
üle mõtlema, mida ma teada sain. Ma olen oma usus ju tugev ja
inimlikud eksitused ei tohiks mõjutada minu pilti Päästjast.
Rahunenult jätkasin ma oma tööd.
12.
august 1899 a. Igal tööpäeval kasvavad väga kummalised
faktid. Evangeelne ajalugu ilmub täiesti uues valguses.
Muide, ma ei usalda seda kellelegi, isegi oma päevikule mitte.
23.
oktoober 1899 a. Parem oleksin täna hommikuks surnud.
Sellepärast, et mulle usaldatud kollektsioonides leidsin ma palju
dokumente, mis ütlevad, et Päästja ajalugu on algusest lõpuni
välja mõeldud! Vanemarhivaar, kellele poole ma pöördusin,
selgitas mulle, et siin on peidetud peamine saladus: inimesed ei
näinud Päästja tulemist ega tuvastanud teda. Ja siis õpetas
Issand Paulust, kuidas tuua inimestele usk, ja ta hakkas tööle.
Loomulikult tuli tal selleks Jumala abiga luuletada mingisugume müüt,
mis inimesi meelitaks. Kõik see on üsna loogiline, kuid mingil
põhjusel tunnen ma ennast rahutuna: kas tõesti on meie õpetuse
põhialused nii ebakindlad ja haprad, et vajame mingeid müüte?
15.
jaanuar 1900 a. Ma otsustasin vaadata, milliseid saladusi
raamatukogu veel peidab. Hoiustamiskohti, mis on sarnased sellega,
kus ma praegu töötan, on sadu. Kuna ma töötan üksinda,
suudan isegi kasvõi riskeerides tungida teistesse osadesse. See on
patt, eriti kui ma ei ütle seda oma pihiisale. Kuid ma vannun
Päästja nimel, et ma palun oma patud andeks!
22.
märts 1900 a. Vanemarhivaar haigestus ja lõpuks suutsin tungida
teistesse salajastesse tubadesse. Ma kardan, et ei tunne kaugeltki
mitte neid kõiki. Need, mida ma nägin, on täidetud erinevate
raamatutega, keeltes, mida ma ei tunne. Mõned neist on väga
kummalised: kiviplaadid, savist tabelid, mitmevärvilised niidid,
mis on sõlmitud kummaliste sõlmedega. Ma nägin Hiina
hieroglüüfe ja Araabia põimkirja. Ma ei tunne kõiki neid keeli,
arusaadavad on mulle vaid kreeka, heebrea, ladina ja aramea keeled.
26.
juuni 1900 a. Aeg-ajalt teen ma oma uuringuid, kartes, et mind
avastatakse. Täna leidsin paksu kataloogi Hernan Cortesi
aruannetega paavstile. Kummaline, ma ei teadnud kunagi, et Cortes oli
kirikuga tihedalt seotud. Selgus, et tema rühmast peaaegu pooled
olid preestrid ja mungad. Sellest jäi mul mulje, et Cortes
teadis algusest peale suurepäraselt, kuhu ja miks ta läheb, ja
teadlikult jõudis ta asteekide pealinnani. Muuseas, Issandal on
palju imesid! Aga miks me vaikime oma Kiriku sellest suurest rollist?
9.
november 1900 a. Otsustasin jätta kõrvale keskajaga seotud
dokumendid. Minu töö hoiukohas on peaaegu lõpule jõudnud, ja
tundub, et mind ei taheta rohkem lubada kõrgsalastatud
dokumentide juurde. Ilmselt oli mu ülemustel mõningane kahtlus
tekkinud, kuigi ma püüan mitte millegagi nende tähelepanu köita.
28.
detsember 1900 a. Leidsin oma perioodist väga huvitava fondi.
Klassikalise kreeka keele dokumente ma loen ja naudin. Tundub, et see
on tõlge Egiptuse keelest, selle täpsust garanteerida ei saa, kuid
üks asi on selge: jutt on mingist salaorganisatsioonist, mis tugineb
jumalate autoriteedile ja valitseb maad.
17.
jaanuar 1901 a. See on uskumatu! Seda lihtsalt ei saa olla!
Kreeka tekstis leidsin selgeid osundeid, et Egiptuse jumala Amoni
preestrid ja meie Püha Kiriku esimesed hierarhiad kuuluvad samasse
salajasse kogukonda! Kas Issand tõesti valis selliseid inimesi,
et tuua inimestele Tema tõe valgust? Ei, ei, ma ei taha seda uskuda
...
22.
veebruar 1901 a. Minu arvates kahtlustas vanemarhivaar midagi.
Vähemalt tunnen oma seljataga varju, nii et ma lõpetasin salajaste
fondidega töötamise. Muuseas ma nägin juba niigi palju rohkem, kui
oleksin soovinud. Selgub, et Issanda saadetud häid uudiseid
usurpeeris käputäis paganaid, kes kasutasid seda maailma
valitsemiseks? Kuidas Issand oleks võinud seda kannatada? Või on
see vale? Ma olen segaduses, ma ei tea, mida mõeldagi.
4.
aprill 1901 a. Nüüd on mul juurdepääs salajastele
dokumentidele lõplikult suletud. Ma küsisin vanemarhivaarilt
otseselt põhjust. "Sa ei ole vaimust tugev, minu poeg,"
ütles ta, "tugevda oma usku ja meie raamatukogu aarded avanevad
su ees uuesti. Pea meeles, et kõike, mida siin näed, tuleb ligi
minna puhta, sügava ja lihtsa usuga." Jah, aga siis selgub, et
hoiame hulga võltsitud dokumente, hunnikut valesid ja laimu!
11.
juuni 1901 a. Ei, see pole siiski võlts ja vale. Mul on
silmapaistev mälu, lisaks (Jumal andestagu mulle!) tegin palju
väljavõtteid dokumentidest. Ma kontrollisin neid hoolikalt ja ei
leidnud ühtki viga, ühtki ebatäpsust, mis juhiks mind võltsingule.
Ja neid ei hoita, nagu odavaid ja pahatahtlikke laimuartikleid vaid
hoole ja armastusega. Ma kardan, et ma ei saa enam kunagi puhta
hingega endiseks inimeseks. Jumal andestagu mulle!
25.
oktoobril 1901 a. Kirjutasin palvekirja võimaldada mulle pikk
puhkus kodumaal. Mu tervis streikis, lisaks kirjutasin, et pean
üksinduses oma hinge puhastama. Vastust pole veel tulnud.
17.
november 1901 a. Palvekiri võeti vastu mitte ilma võngeteta,
kuid, see tundus mulle ka mitte ilma kergendustundeta. Kolme kuu
pärast saan ma kodumaale minna. Selle aja jooksul tuleb mul
erinevaid teid kasutades Augsburgi saata koopiad minu poolt leitud
dokumentidest. Loomulikult on see Issandale vastik ... aga kas ei ole
see vastik neid inimeste eest varjata? Vanemarhivaar on mulle
korduvalt öelnud, et ma ei peaks kellelegi
raamatukogus nähtud saladustest rääkima. Ma vandusin pidulikult.
Issand, ära luba mul ka vandemurdjaks saada!
12.
jaanuar 1902 a. Röövlid külastasid mu korterit. Nad võtsid
ära kõik raha ja paberid. Õnneks saatsin ma kõik rohkem või
vähem väärtusliku juba salaja Saksamaale. Püha Tool aitas mulle
heldelt hüvitada kadunud väärisesemete väärtuse. Väga kummaline
vargus ...
18.
veebruar 1902 a. Lõpuks ma lähen oma kodumaale! Minu ülemused
saatsid mind ja ilma entusiasmita soovisid mu kiiret tagasitulekut.
Vaevalt, et see kunagi teoks saab ...
Kommentaarid
Postita kommentaar