Euroopa maksab mineviku pattude eest

                      Euroopa maksab mineviku pattude eest

Mihhail Beglov, 7. juuli 2019

Euroopa maksab praegu omaenda mineviku pattude eest

Euroopa on rändevoogudesse uppunud, mis ta ise endale tekitas. Koloniaalse mineviku tõttu vihkavad paljud põgenikud eurooplasi geneetilisel tasandil. Europiidne rass on järk-järgult välja suremas ...

Euroopa neoliberalism kui karistus varasemate pattude eest

Bumerang pöördub alati tagasi

Vene presidendi Vladimir Putini sõnad liberaalse ideoloogia inimkonna hävitamise kohta ütles ta intervjuus Briti ajalehe The Financial Times'iga Jaapanis toimunud G20 kohtumise eelõhtul. Kuigi üle nädala on möödas, kuid nende samade liberaalide kontrollitud ja ka osa Venemaa ajakirjandusest sumiseb nagu häiritud mesitaru, püüdes tõestada vastupidist - liberalism elas, elab ja jääb elama ning üldse toob kogu progressiivsele ja muule inimkonnale ainult head.

Juba umbes kolmkümmend aastat ei alga kommentaar sarnaste fraasidega "nagu teatas NLKP Keskkomitee peasekretär”, kuid seekord on selle põhjus tõesti märgiline, sest Vene juht ütles, mida paljud, kui mitte enamus, mõtlevad, kuid kurikuulsa poliitilise korrektsuse tõttu kardavad nad seda kuuldavalt välja öelda.

Tema sõnul on liberaalid viimastel aastakümnetel püüdnud dikteerida oma tahet maailmale, kuid on teinud palju traagilisi vigu. „Liberaalne idee on aegunud. See on vastuolus elanikkonna ülekaaluka enamuse huvidega,” ütles president. Näiteks mainis ta Euroopa dramaatilist olukorda Lähis-Ida pagulastega.

Üldiselt on sisserändajatega seotud probleemist saanud vaid viimane tilk, mis on täitnud eurooplaste kannatuste karika, kes väljendavad üha enam ausalt rahulolematust oma ametivõimude poliitikaga. "Kollaste vestide" pidev esinemine Prantsusmaal, valitseva partei täielik ebaõnnestumine hiljutistel piirkondlikel valimistel Saksamaal, lõpetades Angela Merkeli poliitilise karjääri ja Inglismaa soov "Euroopa Liidust" lahkuda - need on vaid mõned kõige ilmsemad nende protestimeelsuste ilmingud.

Euroopa on tõepoolest uputatud rändevoogudesse, mille ta tegelikult ise provotseeris. Lõppude lõpuks on seal "külalistöötajad" ja lihtsalt pagulased alati olnud. Viimase sajandi jooksul on Euroopa kogenud mitmeid eri liiki rände laineid. „Tööjõud”, kui Saksamaa tõi Türgi päritolu töötajad riiki, et kasutada neid odavana tööjõuna, asendus „poliitilisega”, kui pagulased endistest Euroopa kolooniatest ja teistest Lähis-Ida riikidest, Aasiast ja Aafrikast otsivad varjupaika „Vanas Maailmas” režiimimuutuste eest oma riigis ja seejärel ka „majanduslikel” põhjustel.

Neile migrantidele oli kõige vähem tööd vaja - nad lahkusid oma kodudest, sest seal, Euroopas, võiks elada mugavates tingimustes, mitte töötades, kuid saada üsna korralikke hüvesid, samuti arstiabi ja lastele mõeldud haridust. Loomulikult oli nende "põgenike" seas üsna vähe inimesi, kes olid sunnitud oma riikidest põgenema, põgenedes usuliste konfliktide, sõja või vaesuse ja nälja pärast. Aga suures osas, nimetagem neid oma nimedega, olid need vene keeles öeldes ausad "muidusööjad".

"1960. aastate alguses kutsus meie riik välismaalased Saksamaale ja nüüd elavad nad siin," esines Merkel hilinenud ülestunnistusega, öeldes: "Mõnda aega oleme petnud ennast ja ütlesime endale:" nad lahkuvad ühel päeval ", kuid seda ei juhtunud. Ja loomulikult oli meie lähenemine multikultuursusel, et elaksime kõrvuti ja hindaksime üksteist." "Selline lähenemine ebaõnnestus, see ebaõnnestus täielikult," konstateeris kibedusega Saksa poliitika "raudne leedi".

Kuid vaevalt oligi võimalik muud oodata ja veelgi enam armastuse ja tänulikkuse poegi Aafrikast ja Aasiast pärit migrantide hordide poolt, kes paiskusid Euroopasse "üheksanda lainega". Enamiku nende puhul ei ole koloniaalne minevik õpiku abstraktsest tekstist, vaid reaalsetest kujutistest hiljutisest minevikust, mis on nende meeltes ja nende vanemate mälus elus. Seega ei ole üllatav, et paljud põgenikud vihkavad eurooplasi geneetilisel tasandil.

Ja nad tulevad Euroopasse mitte selleks, et lipitseda hiljutiste “peremeeste” ees, vaid hoopis selleks, et õiguste ja valedega, heaga, aga kui mitte, siis jõuga, et saada seda, mida valged onud jätsid nende esivanematele andmata, et saada mingitki hüvitist nendelt äravõetu eest. Sellest tuleneb paljude migrantide avalik vaenulikkus, jõhkrus, lugupidamatus elanikkonna ja „Vana Maailma” seaduste vastu. Nagu teie varem meile, nii nüüd meie teile!

Me meenutame seda harva, kuid sellest on olnud vaid veidi üle poole sajandi , kui algas Euroopa juhtivate riikide loobumine oma ülemeremaadest. Esiteks Aasias ja Lähis-Idas ning seejärel Aafrikas, kus 1960. aastal omandasid 17 riiki kohe iseseisvuse. Oli vaja veel üle 30 aasta pikkust aega, et üksteise järgi saaks oma vabaduse ka muu “must mannner”. Rassistliku režiimi kaotamine Lõuna-Aafrika Vabariigis 1994. aasta alguses asetas rasvase musta punkti Aafrika dekoloniseerimisprotsessile.

Mõelge nendele aastaile - 1960 - 1994 - 2019 - mitte sada ega ka mitte kakssada aastat tagasi, aga meie ajal, ühe põlvkonna eluea jooksul, lõpetati seal koloniaalse minevikuga. Kuid samal ajal tundub meile mõnikord, et see kõik oli enne meie aega.

Ma ei taha korrata aabitsatõdesid selle kohta, kui palju miljoneid inimesi tapeti, hukkus nälja tagajärjel ja epideemiates koloniaalsete "puhastuste" ajal. Viis sajandit pumpasid mineraale ja muid rikkusi kolooniad süstemaatiliselt välja. Sel ajal, kui Euroopa kiiresti rasvus, selle kolooniad olesklesid, jäädes kõige primitiivsemale arengutasemele. Enamikus neist ei loodud isegi tsiviliseeritud teenuste, haridussüsteemide või meditsiiniteenuste aluseid.

- Ah, et te tahate sõltumatust? - hüüatasid eurooplased eelmise sajandi keskel. - Jah, pole küsimust. Nüüdsest olete vabad.

Ja äkki nad lihtsalt lahkusid oma endistest kolooniatest, jättes nad de jure'i saatuse hooleks. Nii vabanetakse prügist, mis on sellel või teisel põhjusel tekkinud. Mitte mingeid reaalseid abiprogramme, mitte mingeid mitmete sajandite jooksul brutaalse vägivalla hüvitamist, mitte mingeid efektiivseid riigiabisüsteemide ümberkorraldusi uute tingimustega kohanemiseks. Kuid samal ajal loomulikult ei saanud de facto kolooniate rahaline ja majanduslik sõltuvus endistest suurlinnapiirkondadest kuhugi kaduda.

Jah, elage nagu te tahate! Ühelgi endisel impeeriumil ei tulnud isegi mõttesse oma endistele kolooniatele pakkuda vähemalt pisutki rahalist kompensatsiooniprogrammi koloniaalse sõltuvuse aastatel neile tekitatud materiaalse kahju eest, mida üldiselt ei saagi hinnata, sest see on nii suur. Lisaks olid nad kõigil rahvusvahelistel foorumitel igati vastu oma vastutuse tunnistamisele nendes riikides.

Dekoloniseerimise kõrvaltoime oli massiline nälg, epideemiad, vaesus, verised tsiviil- ja etnilised konfliktid, massimõrvad ja tervete hõimude ja rahvaste genotsiid. Teadlased vaidlevad ikka veel, millal rohkem inimesi suri - koloniseerimise või dekoloniseerimise ajal. Aga kas see ongi nii tähtis - igal juhul on ohvrite arv hinnanguliselt miljonites ning paljud rahvad virelesid ilma selletagi vaesuses, nad jäeti oma arengus kiviaja tasemele.

Ma nimetan seda "post-koloniaalseks sündroomiks", mis oli algselt segatud mingitlaadi süütundega, mis tekkis teatud osal Euroopa elanikkonnast endiste kolooniate rahvaste suhtes ja seepärast avasid nad alguses kergesti uksed Euroopasse sisenemiseks. Nii tore on ju näidata üllameelsust, kui sa võid seda endale lubada.

Mõtteid, et võib-olla oleks vaja mitte üksikisikuid aidata, vaid tõsta endiste kolooniate majandust, et inimesed nälga ei sureks, vaid tegeleksid äriga, nagu eriti kedagi ei huvitanudki. Alati on lihtsam visata armuande ühele-kahele kerjusele, kui võidelda vaesuse allika vastu. Viskasid mütsi sisse mündi ja jalutasid edasi, väga rahul oma ülla teoga. Ja veelgi meeldivam on olla armuline, kui saad sellega veel raha teenida! Odava tööjõu vajadust ei ole ju tühistatud.

Kuid integratsiooni asemel toimus veelgi suurem desintegratsioon ja Euroopa riikidesse ilmusid aasta-aastalt järjest kasvavad isoleeritud võõramaalaste enklaavid Pakistani, Indoneesia, Alžeeria, Tuneesia, Maroko, Türgi ja teiste riikide endistest elanikest. Loomulikult ei olnud mingit „kultuuride kokkuliitmist” ja seda poleks ka juhtunud - me oleme selleks liiga erinevad. Vastupidi, uutel Euroopa elanikel ei olnud mingit soovi saada ühiskonna osaks, mis kuulutas neile absoluutselt võõraid ideaale ja nn "sallivuse" lipu all hävitas igal aastal järk-järgult kristlikud ja islami alusväärtused.

Samal ajal panevad eurooplased tahtlikult või tahtmatult oma kultuurid ja oma nn "väärtused" „külaliste” traditsioonilistest veendumustest ja eluviisist Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas kõrgemale. Nad pidid „assimileeruma”, mis praktikas tähendaks oma põhimõtetest loobumist ja võõra Euroopa moraali täielikku aktsepteerimist. Selline surve tõi kaasa vaid selle, mis võib viia ainult migrantide eneseisolatsioonini ja isegi nende radikaliseerumiseni, st islamismi kasvuni oma äärmuslikes vormides, mis välistavad võimaliku kompromissi võimaluse teiste kultuuridega.

                                                           Mandri koloniaalne minevik

Ja mida tegelikult saavadki eurooplased tänapäeval neile pakkuda, välja arvatud rahalised armuannid? Kõrgemat vaimset kultuuri? Millegipärast täna ma seda eriti ei näe. Demokraatiat? Nad olid seda juba oma kodumaal täielikult maitsnud, kui Lääs püüdis seda seal "tule- ja mõõgaga" tutvustada. Kõikelubatavust? Homoseksuaalsust? Pedofiiliat? Kõigi inimlike põhiväärtuste hävitamine ja paljude sajandite vältel loodud ning eksisteeriv Euroopa ja Ida tsivilisatsioon? Siin on see "hea" küllus. Kuid seda karmimalt ei vaja moslemid seda oma usuliste ja moraalsete-eetiliste veendumuste suhtes.

Migrantide osakaal pani Euroopa riikidele suure koormuse. Isegi jõukas Saksamaa on juba praegu raskustes selliste kulude kasvuga toime tulemiseks, millele ta kulutab igal aastal miljardeid eurosid. Iga pagulane maksab ajakirjanduse hinnangul Saksa riigikassale 12-14 tuhat eurot aastas.

Lämbuvad migrantidele kulutuste ülemäärase koormuse pärast ka teised Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaa eraldab riigikassast igal aastal 36 miljardit eurot ainult migrantide nn integratsiooni programmidele. Tegelikult visatakse see raha tuulde, sest Prantsuse poliitikute endi sõnul ei kiirusta tulnukad prantsuse keelt õppima, nad elavad "suletud kogukondades".

Paradoksaalselt ei ole migrantide täpset arvu Euroopas kellelgi teada. Erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide andmetel on neid 15–25 miljonit inimest. Ja see on ainult seaduslikke pagulasi! Võib vaid arvata „ebaseaduslike migrantide” arvu, kuid see on hinnanguliselt vähemalt 20 miljonit inimest.

Täna maksab Euroopa oma mineviku pattude eest, mis lähitulevikus võivad kaasa tuua "Vanale Maailmale" kõige katastroofilisemad tagajärjed. Massiline ränne idast ja lõunast kontinendile kujutab endast tõsist ohtu Euroopa tsivilisatsioonile. Siin on mõned numbrid, mis mind isiklikult šokeerisid hingepõhjani. Euroopa Nõukogu Demograafia Komisjoni andmetel moodustasid Euroopa päritolu inimesed 1960. aastal 25% maailma rahvastikust, 2000. aastal juba 17% ja sajandi keskpaigaks mitte rohkem kui 10%.

2000. aastal loendati Euroopa rahvaarvuks 728 miljonit inimest, 2050. aastaks, säilitades praeguse sündimuse ja sisserännet arvestamata, on see 600 miljonit inimest. Euroopa kaotab selle ajani nii palju elanikke, kes praegu elavad Saksamaal, Poolas, Taanis, Norras, Rootsis ja Soomes kokku. Ajakirjanduses vilksatas selline väga huvitav võrdlus - viimane kord, kui sellist märkimisväärset vähenemist Euroopa elanikkonnas täheldati oli katku epideemia ajal 1347-1352 a.

Eriti tõsine olukord on Saksamaal, kus 2050. aastaks võib elanikkond väheneda 82 miljonilt 59 miljonile inimesele. Muide, vahepeal on Saksamaa tänaseks muutunud juba Föderaalseks Külalistööliste Vabariigiks, umbes 25% elanikkonnast on migrandid. Kui protsess samas tempos jätkub, siis varsti saavad sakslased omas riigis etniliseks vähemuseks.

Tuleb välja, et Euroopa rass sureb järk-järgult välja? Ma liigitan end siiski eurooplaste hulka ja ma ei tahaks, et me oleksime väljasuremisohus liikide seas.

Sakslasi võib Saksamaal veel kohata (mitte kõik pole väljasurnud). Kuid neid on üha vähem ja       vähem, kuid aasiaate ja aafriklasi aina lisandub...

Looduse põhiseadust - “ellu jääb tugevaim!” - ei ole veel tühistatud ja tõenäoliselt ka ei tühistata. Olukorra paradoks seisneb selles, et laine laine järel Euroopasse saabuvad migrandid on tugevamad ja kompromissitumad kui nende maade põliselanikud. Nad ei kavatse ohverdada oma põhimõtteid, uskumusi, oma eluviisi neile varjupaika andvate peremeeste meeleheaks.

Euroopa seisab nüüd silmitsi dilemma ees ja peab otsustama, kas pole aeg ausalt tõele silma vaadata ja tunnistada, et on mõttetu lootus võimaluseks normaalseks kooseksisteerimiseks samal territooriumil rahvaste ja kultuuride vahel, mis on nii erinevad. Naiivsus kaunistab noort tüdrukut, kuid ei sobi kuidagi Euroopa mutikesele. Igale normaalsele ja mõistlikule inimesele peaks selge olema, et pagulaste massilise väljarände põhjuseks on nende riikide vaesus ja viletsus.

Nii et võib-olla võib Euroopa proovida oma süü möödunud aastate eest välja osta ja töötada välja tõeline, mitte orjastav programm, et edendada nende majanduslikku arengut? Peamised Euroopa riigid kulutavad igal aastal kümneid miljardeid eurosid nn migrantide „abile” aga tegelikult parasiitide ja päevavaraste toitmiseks. Kui lisame sellele rahvusvaheliste valitsustevaheliste organisatsioonide eelarved, ületab see summa kergesti sadu miljardeid eurosid aastas.

Aafrika koloniaalne minevik

Ülesanne:

valige õiged väited

1.Maailmajagude koloniseerimine algas juba muinasaegadel

2.Euroopa riigid jagasid omavahel

peaaegu kogu Aafrika XX sajandi alguseks.

3. Libeeria ja Egiptus - need on riigid, mis jäid

vabaks XX sajandi alguses

4. Kolonisaatorid kurnasid ja ekspluateerisid

põliselanikke, muutsid aafriklased praktiliselt orjadeks.

5. Pikaajaline kolooniate domineerimine aitas kaasa

Aafrika riikide arengule.

6. XX sajandi lõpus sai Aafrika mandrist

rahvuslik-vabadussõja võitluse tallermaa ja koloniaalne

süsteem varises kokku.

7.Praegusel ajal pole Aafrikas kolooniaid.

Kui isegi osa nendest vahenditest, mis on tegelikult tuulde visatud, suunataks ümber Lähis-Ida riikide ja teiste endiste kolooniate arenguprogrammile, siis oleks selle summaga võimalik saavutada õige lähenemisviisiga reaalseid muutusi nende majanduse arengus, ning seoses sellega ka vaesuse ja viletsuse kaotamine st elanikkonna massilise põgenemise algpõhjused. Lisaks olen kindel, et paljud, kes on juba lahkunud, olles tunnetanud oma kodumaa olukorra paranemist, pöörduvad õnnelikult tagasi oma kodumaale, leevendades seeläbi Euroopa riikide riigikassa rahalist koormust.

Samal ajal peab Euroopa olema kindel ja isegi karm, et tagada rahu Lähis-Ida piirkonnas. Tegelikult oleks see pidanud kuulutatama omamoodi „demilitariseeritud tsooniks” ja peatama kõik katsed sundida elanikkonda lahendama sisemisi poliitilisi ja ka muid probleeme.

Euroopa alla pandud miini taimer on sisse lülitatud ja tiksub. Võib-olla on saabunud aeg peatada see võimalik laenupäev.

Allikas