Iraani naftabörs lööks dollarile hingekella
Ameerika
impeerium sõltub USA dollarist. Välja pakutud Iraani naftabörs
kiirendaks USA dollari langust ja seeläbi ka Ameerika impeeriumi
kokkuvarisemist.
Ameerika
Ühendriikidel on õnnestunud korda saata uskumatu tegu – üks riik
on maksustanud maailma. Kui rahvusriik maksustab oma kodanikke, siis
impeerium maksustab teisi rahvusriike. Impeeriumide ajalugu Kreekast
Roomani näitab, et viimse kui ühe impeeriumi majanduslik baas tuleb
teiste riikide maksustamisest. Impeeriumi võime teisi maksustada
põhineb lihtsalt tugevamal majandusel, mille tagajärjel on neil ka
tugevam sõjavägi, mis vägivaldselt või poliitiliselt maksud peale
surub. Üks osa nendest maksudest läks tavaliselt impeeriumi
elatustaseme parandamiseks ning teine osa läks sõjaväe
tugevdamiseks, mis oli omakorda vajalik uute maksude väljanõudmiseks.
20.
sajandil on esmakordselt ajaloos Ameerika Ühendriikidel õnnestunud
maksustada maailma kaudselt, andes teistele riikidele kaupade vastu
oma valuutat – USA dollarit. Aja jooksul dollarid aga
devalveerusid. Kuidas selline asi juhtus?
Bretton
Woods’iga loodi impeerium
20.
sajanadi alguses algas USA majanduse domineerimine maailma majanduse
üle. Sel ajal oli dollar otseselt seotud kullaga, mistõttu dollari
väärtus ei tõusnud ega langenud ja oli alati konverteeritav
samasse kogusesse kulda. Suur Depressioon ja sellele eelnenud
inflatsioon aastatel 1921-1929 kasvatas oluliselt ringlusesse lastud
paberdollarite arvu ilma, et oleks suurendatud sellele vastava kulla
kogust.
See
muutis seni hästi toiminud USA dollari kullaga tagamise võimatuks
ning selle tulemusena sidus President Franklin Delano Roosevelt 1932.
aastal dollari kullast lahti. Kuni selle ajani võis USA domineerida
maailma majanduse üle, kuid seda ei saanud veel nimetada
impeeriumiks. Dollari- ja kullavaheline fikseeritud väärtus ei
lasknud Ameerikal kullaga tagatud dollaritega teistelt riikidelt
majanduslikku kasu välja võtta.
Majanduslikult
sündis Ameerika Impeerium 1945, Bretton Woods’i süsteemi
rajamisega. Dollar muudeti ainult osaliselt kulda konverteeritavaks.
Kulla konverteerimist võimaldati ainult välisriikide valitsustele,
aga mitte erasektorile. Sel ajal oli USA dollarist saanud
rahvusvaheline reservi valuuta. See sai võimalikuks, sest II
Maailmasõja ajal varustas USA oma liitlasi toidu ja sõjamoonaga,
saades vastutasuks kulda, mida hiljem ei oldud nõus tagastama
dollarite vastu.
Majandusimpeerium
ei oleks olnud võimalik, kui dollar oleks jäänud täielikult
kullaga tagatuks, dollari varud oleks hoitud limiteeritud vastavalt
olemasolevatele kullavarudele ning dollareid oleks saanud kullaks
vahetada eelnevalt kokkulepitud viisil.
Kui
1971. aastal nõudsid välisriigid oma dollarivarude
kullaksvahetamist, viivitas USA valitsus maksmisega. Selle
maksmatajätmise põhjendus oli, et “dollari- ja kullavaheline side
oli tugev”. Õige järeldus on aga, et USA valitsus läks
pankrotti, nii nagu mõni erapank on pankroti välja kuulutanud.
Seda
tehes kuulutas USA ennast impeeriumiks. Ta oli võtnud ülejäänud
maailmalt hiiglaslikus koguses kaupu ilma mingi soovi ega võimaluseta
neid kunagi tagasi anda. Maailma oli õnnestunult maksustatud ja
sinna ei saanud midagi parata: USA’d ei saanud sundida pankrotti
välja kuulutama. Sisuliselt USA maksustas maailma
inflatsioonimaksuga ja korjas impeeriumi senjööriõiguse!
Dollari
tagatiseks astus nafta
1971.
aastal sai selgeks, et USA valitsus ei ole võimeline oma dollareid
kulla vastu tagasi ostma ja valmistas ette alternatiivi –
kokkuleppe, mis vägisi sundis maailmal USA paberraha hoidma.
1972-1973 sõlmiti raudne kokkulepe Saudi Araabiaga – ühelt poolt
toetas USA Saudi valitsuse võimu ja teiselt poolt võisid Saudid oma
nafta vastu aktsepteerida ainult dollareid. Sundides OPECi juhtivat
riiki dollarit kasutama, sunniti see tegelikkuses kõigi OPECi
liikmete peale. Kuna maailm pidi ostma naftat Araabia naftariikidest,
oli tal vaja ka dollareid hoida ning kuna maailm vajas aina rohkem
naftat ja nafta hinnad pidevalt tõusid, siis maailma vajadus
dollarite järele sai ainult tõusta. Isegi kui dollareid ei saanud
enam kulla vastu vahetada, olid nad nüüd nafta vastu vahetatavad.
Selle
kokkuleppe majanduslik sisu oli see, et dollar oli nüüd tagatud
naftaga. Niikaua kuni see püsis, oli maailmal vaja aina suuremaid
koguseid dollareid, sest nende dollarite eest sai osta naftat.
Niikaua kuni dollar oli ainus viis nafta eest maksta, oli tema
domineerimine maailmas kindlustatud ja Ameerika Impeerium sai maailma
maksustamist jätkata. Kui mingil põhjusel dollar jääks
naftatagatisest ilma, kaoks ka Ameerika Impeerium. Impeeriumi
säilimine sõltus sellest, et naftat müüdaks ainult dollarite
eest.
Mees,
kes 2000. aasta lõpus küsiski nafta eest eurot, oli Saddam Hussein.
Alguses võeti tema nõudmist naeruväärsena, hiljem jäeti
tähelepanuta, aga kui selgus, et tal on tõsi taga ja ta viis isegi
oma 10miljardi dollarilise reservi UN juures eurodesse, alustati tema
meele muutmiseks poliitilise surve avaldamist.
Teised
riigid, nt Iraan, soovisid samuti tasu teistes valuutades, põhiliselt
euros ja jeenis. Dollar oli selges ohus ja tuli kasutusele võtta
karistusaktsioon.
Bushi
sõda Iraagis ei toimunud massihävitusrelvade pärast, inimõiguste
kaitsmise nimel, demokraatia levitamise ega isegi õliväljade
vallutamise pärast. See oli dollari kaitsmiseks, see oli näitamaks,
et see, kes nõuab tasu milleski muus kui USA dollaris, saab
samamoodi karistatud.
Bushi
on palju süüdistatud selle pärast, et ta lavastas Iraagi sõja
naftaväljade vallutamiseks. Need süüdistajad ei oska aga
põhjendada, miks peaks Bushil naftavälju vaja olema – ta võib
lihtsalt dollareid juurde trükkida ja osta maailmast nii palju
naftat kui vaja. Tal pidi olema mingi teine põhjus Iraagi
vallutamiseks. Bush astus sõtta Ameerika Impeeriumi kaitseks. Kaks
kuud peale Iraagi vallutamist lõpetati “Oil for food” programm,
riigi kontod vahetati tagasi dollaritesse ja naftat hakati jälle
müüma ainult USA dollari eest. Enam ei saanud maailm naftat
Iraagilt eurode eest osta. Globaalne dollari ülemvõim oli jälle
taastatud.
Iraani
naftabörs hävitaks ülemvõimu
Iraani
valitsus tegi mõni aeg tagasi ettepaneku avada Iraani naftabörs,
mis on euro-põhise kauplemissüsteemiga. Loomulikult eeldab see ka
euros nafta eest tasumist. Majanduslikult on see palju suurem oht
dollari ülemvõimule kui Saddami käik, sest lubab börsil kaubelda
igaühel, kel soov naftat euro eest osta või müüa, jättes
seejuures USA dollari täiesti kõrvale. Võimalik, et maailm võtab
innukalt omaks euro-põhise naftasüsteemi: Eurooplased
ei pea enam ostma ja hoidma dollareid, et maksta nafta eest, vaid
kasutavad oma valuutat.
- Hiinlased ja jaapanlased võtavad uue börsi innukalt vastu. See võimaldab neil vähendada hiigelsuuri dollari varusid.
- Venelastel on majanduslik huvi euro omaks võtta. Suurem osa nende kaubavahetusest toimub Euroopaga, naftat eksportivate riikidega, Hiina ja Jaapaniga.
- Araabia naftaeksportijad võtavad innukalt euro omaks, et vahetada välja oma kasvavad kogused odavnevat dollarit.
Ainult
britid jäävad kahe tule vahele. Neil on kestnud strateegiline
koostöö USAga terve igaviku.
Kui
USA dollar on ainus viis nafta eest tasumiseks, on tema domineerimine
maailmas kindlustatud.
Kokkuvarisev
dollar kiirendab dramaatiliselt USA inflatsiooni ning pressib
lühiajalised ja pikaajalised intressimäärad palju kõrgemale. Sel
hetkel on Föderaalpank kahe halva valiku vahel – deflatsioon või
hüperinflatsioon. Esimene valik, deflatsioon, nõuab raha väärtuse
langemise peatamist ja intressimäärade tõusu. Samm toob kaasa
suure majandusliku depressiooni, kinnisvarahindade languse ning
obligatsioonide, aktsiate ja derivatiivturgude kokkuvarisemise ja
tõenäoliselt viib finantskrahhini.
Alternatiiv
on valida lihtsam väljapääs inflatsiooni abil. Kuna dollar on
maailma reservide valuuta, siis dollari hüperinflatsioon on erinev
kõigist hüperinflatsioonidest, mis läbi ajaloo toimunud.
Keskpangad kogu maailmas hakkavad võitlema dollari toetuse nimel, et
maailma finantssüsteem ei kukuks kokku ja et nende reservid ei
haihtuks. Mitmed keskpangad otsustavad tahes-tahtmata toetada
dollarit, vähendades oma valuuta väärtust. Seega need kaks suurt
jõudu viivad dollari erisuundadesse. Selle vältimatu häving võib
olla kiire ja äkiline või veniv ja valuline. Paratamatult tõuseb
sellises olukorras taas kuld oma ajaloolisele väärikale kohale.
KRASSIMIR
PETROV
Austria makro-majandusteadlane, investeerimisstrateeg
Austria makro-majandusteadlane, investeerimisstrateeg
Kommentaarid
Postita kommentaar