CIA jättis Karl Linnase
KGB sõjasaagiks
“TEDA OLEKS MÕISTLIK
HOIATADA”: Kolonelleitnant Eduard Reissaar. Eesti Sõjamuuseum
Saladokumendid Ameerikast
paljastavad:
* CIA arutas 1961, kuidas
päästa eestlastest agendid võimalikust väljaandmisest Moskvale.
* Ainsana jäi kaitseta
Tartu koonduslaagri ülem Karl Linnas, kes suri lõpuks Vene vanglas.
“See on mõrv ja inimrööv!”
Need jäävad Karl Linnase viimasteks sõnadeks Ameerika
ajakirjanikele, kui New Yorgi politseinikud teda vägisi Kennedy
lennuväljale talutavad. Veel lennuki trapil teeb oma valge habemega
jõuluvana meenutav mees viimase meeleheitliku katse lahti rabelda.
Pääsu ei ole. Politseinikud
topivad ta Tšehhoslovakkia lennukisse, mis võtab kursi Euroopale.
Prahas ootab ees ümberistumine
lennuks Moskvasse.
22. aprillil 1987 jõuab
Linnas Aerofloti erireisiga Tallinna. Eesti Televisiooni
kroonikakaadritel on näha, kuidas ta lennuki trapist ise alla tuleb.
Läbi KGB-laste piiramisrõnga sammub vanamees teda ootavasse
helesinisesse mikrobussi.
ETV klipil ei ole heli, kuid
Linnas ei paista midagi ütlevat.
Jääb mulje, et 67aastane
endine Tartu koonduslaagri ülem on oma saatusega leppinud. Teda
ootab mahalaskmine.
Eesti Ekspressi poolt Ameerika
Ühendriikide rahvusarhiivist hangitud dokumendid heidavad Linnase
juhtumile hoopis uut valgust. Tegemist on Luure Keskagentuuri CIA,
Föderaalse Juurdlusbüroo FBI ja Välisministeeriumi paberitega,
mille salastatus kustus mõne aasta eest.
Kõige huvitavamaks osutub
eestlastega tegelenud CIA allüksuse SR/2/Baltic/Estonia töötaja
memorandum oma ülemustele. Dokument on koostatud 13. oktoobril 1961.
Kaks päeva varem sai USA Moskva saatkond venelastelt noodi Linnase
väljaandmiseks.
CIA kogus infot korp!
Vironia liikmete nimekirjast
CIA ei teadnud Linnasest mitte
midagi. Andmekogus leidus tema kohta vaid üks viide. Paraku oli
vastav paber hävitatud ja agendid pidid hakkama tema kohta nullist
infot koguma.
Tartu üliõpilaskorporatsiooni
Vironia vilistlaste nimekirjast saadi teada mehe sünnipäev ja
elukoht New Yorgis. Samuti fakt, et tema matemaatikaõpingud
ülikoolis olid jäänud pooleli.
“Usutavasti pole Linnasel
olnud minevikus mingeid kontakte CIAga,” kirjutas memorandumi
autor.
Kuigi dokument ise on nüüd
avalik, hoiab CIA selle koostaja nime endiselt saladuses.
Kes iganes ta oli,
väliseestlane või ameeriklane, otsustas see CIA agent järgmiste
ridadega Tartu koonduslaagri ülema saatuse: “Ei arva, et CIA peaks
selles küsimuses midagi ette võtma.”
Nii jäi Linnas ilma ainsast
eestkostest, mis oleks suutnud teda Ühendriikides reaalselt aidata.
KGB kutsub kindralit koju
Ometi oli CIA Moskva
aktiivsuse pärast vägagi mures. 1961. aasta algusest ilmus
Kodu-Eesti ajakirjanduses üha rohkem lugusid Läänes redutavatest
“sõjaroimaritest”, “kvislingitest” ja “Saksa fašistide
käsilastest”.
Üks neist oli 64aastane Eesti
Leegioni moodustaja Johannes Soodla. Saksa väejuhatuselt
kindralmajori pagunid saanud Soodla oli kõrgeima auastmega eestlane
Kolmanda Reich’i teenistuses.
Esimene Ameerika luure raport
tema kohta valmis augustis 1945. Selle allikaks on märgitud
“tavaliselt usaldusväärseks” peetav eestlaste juht Rootsist.
Too iseloomustab kindralit kui Prantsuse sõjaväeakadeemias õppinud
demokraatlike vaadetega meest.
Ent sõjas hakkas Soodla
uskuma Adolf Hitleri võitu, pühendades selle saavutamisele nii oma
võimed kui ka positsiooni.
“Nii põhjustas ta tuhandete
noorte eestlaste elude ohverdamise Saksa armees,” kurtis
väliseestlasest informaator ameeriklastele.
Soodla ei jätnud külmaks ka
venelasi, kes saatsid talle aeg-ajalt Eestist kirju: “Kindral, miks
sa koju ei tule? Me teame, kus sa oled!”
Kas Soodla teab midagi?
Alates aastast 1952 juhatas
Soodla Põhja-Itaalias Triestes Ülemaailmse Kirikute Nõukogu
kutsekooli. CIA agendi “Aegorilla” väitel tegi kindral koostööd
Ameerika luurega.
1955 juhtis Soodlale
tähelepanu
C. D. Chamberlain, kes töötas
Saksamaa ülesehitamist korraldava USA ülemkomissari kontoris.
Kindrali väidetavas
natsilembuses ei näinud ta takistust: “Mis iganes poliitikat ta
enne tegi, ma arvan, et Soodla võib omada meile kasulikku teavet.”
Chamberlaini huvitasid kindrali teadmised Venemaast.
Peagi asus Soodla Los
Angelesse elama. 1961. aastal hakkas Moskva raadio oma
Põhja-Ameerikale suunatud saadetes rääkima temast kui fašistist.
See oligi põhjus, miks CIA
käsitles kindralit Linnasega samas memorandumis. Dokumendi autor
tegi ettepaneku kaitsta Soodlat ainult siis, kui ta pakub agentuurile
huvi.
CIA arhiivist otsiti üles
Soodla toimik. Pärast sellega tutvumist kirjutas keegi
salateenistuja memorandumile käsitsi märkuse: “Puuduvad andmed
Ameerika luuretegevusest.”
Pole teada, kas CIA hinnang
mõjutas Soodla otsust Saksamaale tagasi kolida. Ta suri 1965.
aastal.
Linnas polnud CIA-le mitte
punast krossigi väärt. Soodla kujutas endast suurt küsimärki.
Vähemalt üht eestlast tuli aga iga hinna eest hoida.
“Pole võimatu, et sovetid
tahavad tulevikus nõuda Eduard Reissaare väljaandmist,” seisab
ettekandes.
Plaan salaagendi
päästmiseks
“Kuna Reissaar on
SR/2/Balticu lepinguline agent ja on täitnud mitmeid ülesandeid,
võib olla mõistlik teda selle võimaluse eest hoiatada. Siiski,
kuni praeguse hetkeni ei ole vähimatki märki, et sovettidel oleks
sellist plaani.”
62aastane kolonelleitnant
Reissaar oli juhtinud Eesti lennuväedivisjoni. Pärast juunipööret
töötas ta mõne kuu Punaarmee varustusvalitsuses.
Sakslaste ajal sai temast
Hjalmar Mäe moodustatud Eesti omavalitsuse politseiülem.Ühtlasi
tegi Reissaar koostööd Saksa sõjaväeluure Abwehriga.
Sõja lõpus Saksamaale
pagenud Reissaar lõi peagi head sidemed USA okupatsioonivõimudega.
1949. aastal sõitis ta perega New Yorki elama. Mida ta CIA heaks
täpselt tegi, on tänaseni saladus.
Hruštšovi ajal Eestis
trükitud propagandistlikes raamatutes ilmus Reissaare nimi koos
Linnase ja Soodlaga. Ühegi kindla roimaga meest ei seostatud.
CIA jaoks poleks sel olnud ka
tähtsust. Punaste-vastases võitluses moraalist ja eetikast ei
räägitud.
CIA tegevuskava Reissaare
võimaliku väljanõudmise puhul oli järgmine. Luureagentuur pidi
võtma ühendust pädeva riigiasutusega ja selgeks tegema, et mehe
loovutamine ei tule kõne alla.
Ühtki sellist nõudmist
Moskva ei esitanud. Eesti kaitseväe kolonelleitnant, CIA agent
Eduard Reissaar suri kõrges vanuses 1989. aastal Floridas.
Lapsed heitsid isa tuha
sinimustvalge lipuga jahi pardalt merre, et lained selle kodumaa
rannale kannaksid.
Valetamine maksis Karl
Linnasele elu
- Kui Moskva nõudis 1961 Karl Linnase väljaandmist, ei võtnud seda Ühendriikides keegi tõsiselt. Olukord muutus pärast 1962. aastal Tartus toimunud kohtuprotsessi, kus ta surma mõisteti.
- Tagaselja kohtu alla antud Linnast kaitses juurakorüfee Ilmar Rebane: “Isiklikult peksis ta harva ning tulistas üksnes hauas lamajate pihta, kes ilmutasid veel elumärke.”
- Nõukogude andmetel tapeti 1941–1941 Tartu koonduslaagris 12 000 inimest. Eesti uurija Riho Västriku arvates on see liialdus: koos Lätist toodud vangidega võis ohvreid olla kuni 4000.
- Linnas ise rääkis ajakirjanikele, et koonduslaagri eest vastutavad sakslased: “Mida nad inimestega tegid, meie ei tea.”
- 1960ndatel hakkas Linnase kohta käivaid ettekandeid lugema FBI vastuluureülem William C. Sullivan isiklikult. Muidu tegeles ta president John Kennedy, tema venna Roberti ja Martin Luther Kingi mõrvajuurdlustega.
- FBI tegi kindlaks, et USAsse saabudes vaikis Linnas koonduslaagriülema ameti oma CVs maha. Just see vale viis aastaid hiljem USA kodakondsuse äravõtmiseni ja väljasaatmiseni.
- Linnasega tegeles prokurör Rudolph Giuliani, kes sai kuulsaks New Yorgi 2001. aasta terrorirünnaku aegse linnapeana.
- Linnase surmaotsus jäi täide viimata. Ta suri juulis 1987 Leningradi vangla haiglas.
- Eestiaegse sõjakooli toimikust leiab Linnase iseloomustuse: “Jääb kord tehtud otsuse juurde kindlalt püsima ja vastutab tagajärgede eest.”
Autor: Tarmo Vahter
(10.10.2008)
Kommentaarid
Postita kommentaar