MS Estonia - endiselt kahtlused ametliku loo üle...

      MS Estonia - endiselt kahtlused ametliku loo üle 24 aastat pärast                 suurimat mereõnnetust Euroopas pärast II maailmasõda

by Terje Maloy

                                                         Pilt: Wikimedia

Vahetult pärast 28. septembri 1994 südaööd uppus Läänemerel reisiparvlaev MS Estonia. See sõitis oma tavalist marsruudil Eestist Tallinnast Rootsi pealinna Stockholmi. Laev läks ümber ja uppus vähem kui tunniga, asudes lõpuks 80 meetri sügavusele ookeanipõhja küliliasendisse. Ilm oli heitlik, kuid midagi erakordset selle aastaaja kohta polnud, tuulega 25 meetrit sekundis ja lainetega 4–6 meetrit. 989 reisija ja meeskonnaliikme hulgast suri 852, mis oli suurim Euroopa merekatastroof pärast Teist maailmasõda. 501 hukkunust olid rootslased.

Mõni tund pärast uppumist üritas Rootsi peaminister Carl Bildt kiiresti kontrollida juhtunu narratiivi. Üldsusele antud avalduses teatas ta, et uppumine juhtus seetõttu, et vööri visiir (laeva vööri kaitsev esiosa, mida saab üles tõsta, et võimaldada autorampi pikendada), oli lainete löökide tõttu küljest ära kukkunud.

Samal pärastlõunal helistas Bildt Rootsi merendusministrile, öeldes sama asja: "Muid seletusi pole". Ja ta helistas MS Estonia omaniku Estline'i laevaagentuuri Hans Laidwale, öeldes talle, et "õnnetuse võis põhjustada ehitusviga".

Järgmisel päeval loodi Ühine Õnnetuse Uurimise Komisjon (JAIC). Kiire uurimine jõudis esialgse järelduseni alles 18 päeva hiljem: kõrgete lainete ja vigaste lukkude tõttu kukkus vööri visiir eest ära, vesi ujutas autoteki üle, parvlaev muutus ebastabiilseks, keeras end ümber ja uppus. See oli ka komisjoni lõplik järeldus kolm aastat hiljem.

Selle järelduse alusena tõi JAIC välja mitu asja. Vööri visiir leiti vrakist ühe meremiili kauguselt. Vrakki uuris ja filmis sukeldumismeeskond, leides vihjeid, mis seda järeldust toetasid.

Kuid see hüpotees, mida peaminister nii tugevalt propageeris, otsustas uurimise edenemise. Seda teavet, mis ei sobinud, ei kogutud. Uurimine algas uudishimu puudusest teiste võimaluste uurimise vastu. Küsimused jäeti vastamata, teooriad uurimata. See mõjutas ka tehnilist uurimist: filmiti ainult laeva esiosa, samas kui tagumist osa ei uuritud.

Ellujäänute küsitlemine oli juhuslik ja uurimismeeskond esitas enamasti küsimusi, mis seda teooriat toetaksid. Tähtis teave kadus igaveseks.

Tehti poliitiline otsus parvlaeva mitte üles tõsta. Tehniliselt on ülestõstmine teostatav ja mereuurimistes üsna tavaline menetlus. Kui parvlaev MS Herald of Free Enterprise 1987. aastal La Manche'i väinas uppus , siis selle ujuvus taastati ja surnukehad eemaldati. MS Estonia põhjalik uurimine oleks aidanud ehitada uusi parvlaevu, kus oleks tuvastatud võimalikud nõrkused. Lennukite tavalise uurimise käigus kogutakse kõikvõimalikud viimasedki riismed kokku. Põhjus oli selles, et päästeoperatsioon oleks liiga kallis olnud, mitusada miljonit Rootsi krooni.

                                                    MS Estonia asukoht

Uus teave seab komisjoni järeldused pidevalt kahtluse alla. Isegi uurimise käigus eirati järjekindlalt tunnistajate vastuolulisi ütlusi. JAIC'i tööteooria kohaselt oli ümberminek põhjustatud sellest, et vöörivisiir oli täielikult lahti. Kuid seda ei täheldanud kaks ainsat ellujäänud tunnistajat, kes vööri jälgisid. Kaks meeskonnaliiget, kes jälgisid rampi kreeni ja vajumise ajal teleriekraani, väitsid, et see polnud täielikult lahti, vaid vesi tuli mööda servi sisse. Reisijad kuulsid valjusid pauke. Komisjon kuulutab, et need helid pidid tulema vöörivisiiri äratulekul.

Teine vastuseta jäänud küsimus oli, kuidas voolas vesi autoteki alt alumisele tekile, mis väidetavalt oli suletud. Kui ainult autotekk üle ujutada, oleks parvlaev tõenäoliselt suutnud hoolimata ka lohakatest ohutusabinõudest veepeal püsida.

Betoon sarkofaag

Peaminister Bildt ütles, et Rootsi teeb kõik, et surnukehad üles tuua (ja kaudselt, mitte laeva üles tõsta). Hiljem oli teada, et seda tehti komandöri Emil Svenssoni nõuannete põhjal. Mõlemal mehel on seos musta op-tüüpi allveelaevajahiga 1980ndatel, kus väidetavad Nõukogude allveelaevad rikkusid kümne aasta jooksul pidevalt Rootsi neutraalset territoriaalvett, mis viis massiliste ja hästi reklaamitud Rootsi allveelaeva-vastaste jahtideni. Bildt oli parempoolne parlamendiliige, kes õhutas seda hüsteeriat. WikiLeaksist vabastatud telegrammid paljastavad, et ta andis 1970. aastatel konfidentsiaalset teavet valitsuse läbirääkimistest oma kontaktile USA saatkonnas. Svensson oli allveelaevajahtide ajal Rootsi mereväe analüüsiüksuse juht.

Mitu aastat hiljem tunnistasid USA ja NATO kõrged ametnikud, nagu endine Briti mereväe minister Sir Keith Speed ja USA endine kaitseminister Caspar Weinberger, et nende rikkumiste eest vastutavad NATO riikide allveelaevad. Kogu asi oli psühholoogiline operatsioon koostöös Rootsi sõjaväe parempoolse klikiga. Harjutuse eesmärk oli lükata Rootsi lähemale NATO leerile ja panna Sotsiaaldemokraatlik peaminister Olof Palme piinlikku olukorda katsetes luua külma sõja ajal Ida ja Lääne vahele pingelõdvendust.

Järgmine (Sotsiaaldemokraatlik) valitsus tegi ettepaneku matta vrakk sarkofaagi, hinnaga mitusada miljonit Rootsi krooni. Hauda pandud kogu igavikuks oleks vrakk kaetud kruusaga, seejärel betoonmattidega. See sulgeks hauad, kuid muudaks ka edaspidised uurimised võimatuks. Projekt tühistati pärast lahkunute sugulaste raevukaid proteste ebaväärika lahendusena, kuid alles pärast osa kruusa paigaldamist, maksumusega 200 miljonit Rootsi krooni.

Sõjavägi ja luureteenistused takistavad pilguheitmist

Sel ajal oli palju kuulujutte salakaubaveost. Ellujäänu nägi sõjaväelasi Tallinna terminali sulgemas ja viimasel hetkel enne laeva väljumist laadimas sinna kahte veoautot. Komisjon oleks pidanud seda juhtlõnga uurima, kontrollides parvlaeval sõidukeid põhjalikult. Kuid seda ei tehtud. Tuukrid ei pääsenud isegi autotekile.

90ndad olid Venemaa ja Baltimaade jaoks kaootiline kümnend. Kõik oli müügiks ja kõik oli võimalik. Nõukogude, nüüd Venemaa sõjavägi oli Baltikumist taandumas ja demoraliseeritud Venemaa oli sõjaväe tehnoloogiat otsivatele Lääne spioonidele kullaauk. Külma sõja ajal oli Rootsit sageli kasutatud kanalina Ida ja Lääne vahel, mis oli ametlikult neutraalne, kuigi kaldus tugevalt USA/Suurbritannia poole. Riigil on mõjukas sõjalis-tööstuslik kompleks, mis on sageli seotud varjatud tehingutega relvade müümiseks kogu maailmas. Rootsi luure tegi tihedat koostööd NATOga sellistes küsimustes nagu koodimurdmine, inimluure ja signaalluure Nõukogude Liidu vastu.

Hiljem sai teatavaks, et MS Estoniat on kasutatud tundlikuks sõjaliseks transpordiks, tegelikult alles nädalaid enne juhtunut. Rootsi tollis töötanud rikkumisest teataja tunnistas hiljem, et MS Estonia reisidel 14. ja 20. septembril, vaid üks ja kaks nädalat enne juhtumit, lasti mitu veoautot küsimusteta läbi.

Inimesed, kellel võis olla midagi öelda, surid. Eesti endine tolliametnik Igor Kristapovitš, kes juhtis nüüd tundlike vedudega tegelevat ettevõtet, sealhulgas MS Estonial, tulistati 22. oktoobril, neli nädalat pärast juhtumit.

Hiljem leidis Eesti uurimine, et 14. ja 20. septembril salakaubana veetud materjali analüüsis sõjalise signaali luureüksus Rootsis, Forsvarets Radioanstalt, tehes tõenäoliseks, et tegemist oli Nõukogude aja progressiivsete materjalidega, mis olid võib-olla ühendatud tuuma- või satelliidijuhtimise seadmetega.

Toonane Riias asuv Rootsi konsul ja varem ka sõjaväeluure esindaja Sören Lindman avaldas arvamust, et «inimesed Rootsi luurest aitasid välisluurel hankida materjali Venemaalt Rootsi kaudu kolmandasse riiki. Kui see on Suurbritannia või USA, siis ma ei spekuleeri.» Tasuna transiidi abistamise eest tuli Rootsil kaupa piiluda.

Stockholmi Arlanda lennuvälja tolliosakonna juhataja Ingrid Sandquist rääkis hiljem salapärasele lennukile kastide laadimisest mõni päev pärast MS Estonia uppumist. Teatud kaitsesaadetisi võib vajaduse korral tavapärasest tollivormistusest välja jätta, kuid ta leidis, et lennuk on veider, ehkki tema kõrgemad ohvitserid näitasid üles erilist huvi veendumaks, et kõik sujuks liigse uudishimuta. Ta otsustas küsida neilt lennuki kohta ja nad juhtisid omal algatusel tähelepanu sellele, et sellel pole mingit pistmist MS Estoniaga - väide, mille ta leidis ebahariliku olevat.

Päringud ei leia vigu

Hiljem esitati mitu järelepärimist. 2005. aastal toimunud Hirschfeldi uurimise eesmärk oli uurida, kas Rootsi sõjavägi oli seotud relvade salakaubaveoga MS Estonial. Hirschfeld ütles oma lühiaruandes, et tulemused olid ootuspärased: "midagi pole leitud, mis paneks teda eeldama", et midagi on salakaubana smugeldatud. Kuid tuleb märkida, et ta hävitas kogu oma uurimismaterjali ja paberid, muutes tema töö edaspidised hindamised võimatuks.

2008. aastal viidi lõpule uurimine, et teha kindlaks, kas esialgse komisjoni järeldused olid õiged. Parvlaeva jooniseid ja andmesimulatsioone kasutades - kuid mitte vrakki ennast uurides - jõuti järeldusele, et algne komisjoni otsus oli õige ja laevakerel polnud enam auke.

Muud võimalused

Kas salajane last aitas õnnetusele otseselt kaasa? See selgitaks saladust, asjatundmatut komisjoni ja järelduste tegemise kiirust. Võimalikud on mitmed hüpoteesid, alates suhteliselt kahjututest ja otsest häirivatest.

Võib-olla kaotas parvlaev oma visiiri, kuid tundlik last muutis oluliseks teatud faktide varjamise. Või sisaldas last lõhkeaineid, mis lõhkasid laevakeresse augu. Kui see nii oleks, selgitaks see, miks komisjon polnud eriti huvitatud laevakeres muude aukude otsimisest. Kindlasti hävitaks see ka karjääri ja riigi maine, kui see avalikustatakse.

Juhtumi toimumise ajal oli Konservatiivne peaminister Bildt just 18. septembri valimised kaotanud ja viibis veel oma kohal vahepealse perioodi, enne kui sotsiaaldemokraat Ingvar Carlsson mõni nädal hiljem võimule saab. Bildtil on suur huvi ja seotus turvalisuse ja luureküsimustega. Kas valitsus kiirustas need veod lõpetama enne, kui Carlsson ameti üle võttis, ja kas Bildtil oli isiklikke teadmisi vedude kohta?

Veteraniajakirjanik Lars Borgnäs annab oma raamatus "Nationens Interesse" veelgi süngema seletuse. Ta sai kõne mehelt, kes väitis, et töötas Sõjaväeluure alal. Mees ei soovinud ennast tutvustada, kuid Borgnäs leiab, et vestlus oli piisavalt huvitav, et seda oma raamatusse lisada. Ta oli ekslikult näinud Rootsi Sõjaväeluure teenistuse "Must" salastatud aruannet. Nähtu kokkuvõtteks: salakaubaveo operatsioon tuli katkestada, sest nad kartsid, et Rootsis ootasid neid tolliprotseduurid. Salakaubavedajad üritasid veoautode välja ajamiseks vööri avada, kuid ebaõnnestusid. Selle asemel tehti otsus uputada MS Estonia torpeedodega. Mürasaatjad pandi toimunu registreerimist takistama, kuid Rootsi merevägi salvestas kõik oma veealuste mikrofonidega. Kõnealune allveelaev oleks pärit NATO riigist.

Vraki asukoht on klassifitseeritud surnuaiaks ja sinna on sukeldumine ebaseaduslik. Sellegipoolest võttis Jutta Rabe juhitud sukeldumise ekspeditsioon laevakerest proove ja laskis neid keemiliselt analüüsida mitmes laboris. «Tulemused näitavad metalli muutusi, mis on sarnased suure detonatsioonikiirusega,» järeldas üks raport.

Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, mis tegelikult MS Estoniaga juhtus. Varjamine on olnud edukas. Ehkki kahtlustatakse, et midagi pole õigesti, on luureteenistused ja sõjavägi saladuste hoidmisel üldiselt head. Kui juhtus midagi muud kui ametlik järeldus, surevad vastutavad isikud oma voodites vanade ja lugupeetud meestena, võttes oma loo endaga kaasa.

MS Estonia ei ole ainulaadne juhtum. Pidage teda meeles, kui järgmine kord ametlikku järelepärimist näete. Kui juhtumis osalevad sõjaväelased või luureteenistused (USA, NATO, Rootsi või mõni muu), siis te tõde ei kuule.

Artikkel tugineb peamiselt Lars Borgnäs'i raamatule "Nationens Interesse".