Sionismi olemus

                                                     

                                                             Sionismi olemus

Vladimir Stepin

T E R R O R I G A

Leiba Davidovitš Trotski (Bronštein) tavatses öelda: "Me peame Venemaa kõrbeks muutma, mis on rahvastatud valgete neegritega, kellele me kehtestame sellise türannia, mida Idamaade kõige hirmsamad despoodid mitte kunagi uneski ei näinud. Ainus erinevus on see, et türannia ei tule paremalt aga vasakult ja see pole mitte valge vaid punane.

Sõna otseses mõttes punane, sest me valame selliseid verejõgesid, mille ees rappuvad ja kahvatuvad kõik kapitalistlike sõdade inimkaotused. Ookeanitagused suurpankurid hakkavad meiega kõige tihedamas kontaktis tööle. Kui me võidame revolutsiooni, lömastame me Venemaa, tema matuserusudel tugevdame sionismi võimu ja saame jõuks, mille ees kogu maailm põlvili langeb. Me näitame, mis on tegelik Võim. Terroriga, veresaunadega viime Vene intelligentsi täieliku nüristumiseni, loomade seisundisse ... Aga seni meie noored mehed nahktagides - kellassepa pojad Odessast ja Oršast, Gomelist ja Vinnitsast oskavad vihata kõike venelikku! Millise naudinguga nad füüsiliselt vene intelligentsi hävitavad - ohvitsere, teadlasi, kirjanikke ..."!

Väljavõte Aron Simanovitši artiklist «Воспоминаний», Tema Keiserliku majesteedi õukonna kullassepp...

Ajaleht «Русское слово» № 1.

                                              Sionismi põhitõed

Sionism! Kui palju on sellesse sõnasse kuhjatud! Valu ja viha, tugevus ja salakavalus, keerukus ja julmus, lootus ja kahtlus, ülbus ja põlgus, organiseeritus ja püsivus. Mis see on - sionism? Ja miks see sünnitab nii palju emotsioonide vasturääkivusi, olenevalt sellest, kas isik on sionist või tema tegevuse mõju all, paneb ta, niiöelda omal nahal proovile, sellega temast aru saades? Proovime nendes küsimustes selgusele jõuda.

Kohe alguses ütleme, et me hakkame mõiste "sionism" all mõistma mitte ainult poliitilist liikumist, mis võttis ametlikult kuju 19. sajandi lõpul aga ideoloogia, mille alusel see lebab, oli olemas ammu enne seda, kui nüüdse sionismi asutajad (Hess 1862., Pinsker 1882., Herzl 1896., Ahad Ha'am 1902., Žabotinski 1906.) esinesid avalikus trükiajakirjanduses. See ideoloogia viis sionismipraktika tava sajandeisse, see on ähvardavalt aktiivne ka nüüd; ja ei ole veel näha selle töötamise lõppemist.

Isegi muistsetel aegadel (umbes kolm tuhat aastat tagasi) olid formuleeritud sionismi alused, siin nad on:

1. Juudid - Jumala poolt väljavalitud rahvas.

2. Kõik teised rahvad - lihtsalt kahejalgne loomakari (gojd).

3. Juutidel on õigus ja kohustus maailma valitseda.

See kolmühtne valem (tegelikult alates esimesesest punktist järgnevad sellele juba teine ja kolmas) on sündinud peas, kindlasti andekas poliitika ja oli ettenähtud judaismi religiooni alustele (vt. Vana testament, Moosese raamat). Siis said inimesed suurepäraselt aru, kui tahad oma kavatsustele jõudu anda - vormista need religioosseteks esitusteks. Ja püüa tugevdada religiooni ennast ja selle mõju inimestele.

Selle kurikuulsa valemi geniaalsus on veel selles, et sõltumata usutunnistusest, hakkab see võimsal moel mõjuma inimesele, kes usub oma kuulumist juudi rahva sekka (ainult juhul, kui ta on - viimasel ajal on see võimalik - mitteusklik, sel juhul sõnad "jumala poolt väljavalitud rahvas" asendatakse sõnadega "looduse poolt väljavalitud rahvas" või lihtsalt "väljavalitud rahvas"). Sest selle valemi alusele on pandud natsionalism. Ja see on ju nii lihtne - piisab ainult käte külge panemisest - veenda rahutut meelt (isegi väljakujunenud, viimasel ajal on seda tehtud), et sa kuulud kõige paremale rahvale, kõige targemale, kõige andekamale, kõige julgemale jne. ja kõik teised rahvad ei kõlba tema kingapaelugi kinni siduma!

Me ei hakka seda valemilt paljastama. Sest sioniste on võimatu veenda (see on neisse varases lapseeas sisendatud) ja inimesed, kes kuuluvad mitte-juutide rahvusse, muidugi ei ole nõus oma kuulumisega kahejalgse loomakarja hulka (ka siis, kui nende pead on segi aetud "valitud" juudi rahvast ja nende võimest ja õigusest maailma juhtida). Ainsad, kes vajavad selle valemi paljastamist - need on need, kes peavad endid juutideks ja samal ajal on sionismis väetid. Aga loodame, et edasine vaatlus on ka neile kasulik. Lisaks (kui kurb see ka poleks!), nagu näha, selliseid inimesi pole palju ja edaspidi saab näidatud, miks.

Ja veel, selle valemi jõud on selles, et see seadustab, pühitseb teiste rahvaste röövimist. Mida peetakse kahejalgseks loomakarjaks!? Kui me oleme valitud ja meie võõrandamatu õigus ja isegi kohustus on - kontrollida teisi inimesi, siis peab juba rikastuma, kasvõi nende arvel, nagu öeldakse, jumal ise käskis! Sellisel moel pannakse natsionalismi alla materiaalne baas. Röövi ja juhi! Juhi ja röövi! Raha ja võim! Nüüdsest, antud valemi töö algusest saab sellest ka vahend ja eesmärk, kuid siiski rohkem vahend, mille abil saavutada peamised eesmärgid, mis on sõnastatud valemi kolmandas punktis: juudid peavad ja hakkavad omama jagamatut, absoluutset võimu üle maailma ( ainult raha ja võim, aga eelkõige võim - vaikselt, märkamatult, kuni lõpuni mitte väljuma esimestesse rollidesse).

                                          Tee maailma valitsemiseks

Tundub fantastiline taolise idee loomise julguse olemasolu - nii väikse jõuga saavutada mitte kellegi poolt saavutamata eesmärk - maailma valitseda. Tundub võimatu välja arvutada selle saavutuse strateegia ja taktika kindlustamaks liikumise stabiilsus, säilitada sinna jõudnute organisatsiooni terviklikkus. Kuid ees olid sajandid!

Kindlasti, julgus on tohutu. Aga esiteks, idee looja, mitte lootes eesmärki kiiresti saavutada, vaevalt kujutas ette, et tema saavutus nii ligi tõmbab; teiseks, metoodiline põhimõte - tegutseda sees ja väga vaikselt - peaaegu tõrgeteta; kolmandaks olid hästi läbi mõeldud organisatsioonilise terviklikkuse küsimused, lojaalsus, liikumise teed ja võimalused; neljandaks, kolmühtne valem andis aluse enesearendamiseks eesmärgi suunas; viies, peaksime tunnistama, et algmaterjal (ja idee looja seda niiviisi vaatleski) - selleaegne juudi rahvas - valiti üsna edukalt ja pärast mõningat töötlemist osutus, tõepoolest, võimeliseks sihipäraselt liikuda.

Ja liikumine eesmärgi suunas oli alanud. Lugematuid hädasid tõi see ka juudi rahvale endale ja kõigile maailma rahvastele. Iga kord, kui sionistid oma pika käega jõudsid ükskõik, millise rahva kõrini ja tema vastu hakates vastas äärmuslike meetmetega. Ja sellest kannatas juudi rahvas.

Esmakordselt juhtus see veel Egiptuses. Mooses oli juba Egiptuse peaaegu seestpoolt hõivanud. Tema ja tema abide-sionistide mõju oli väga suur. Vaarao mõistis seda, sai aru, et juudid haaravad selgelt varsti võimu ja otsustas selle rahva hävitada. Moosese agendid teatasid sellest viimasele. Ja ta viis juudid Egiptusest välja. Seekord lõppes asi ainult väljaajamisega - vähemalt ja pealtnäha vabatahtlikult. (Selle juhtumi formaalset külge kirjeldab Piibel. Ja see on tõega väga sarnane. Vähemalt sionistide tegevus ja vastus neile on väga sarnane sellega, mis juhtus sajandeid hiljem).

Sionistidel õnnestus oma esimene tagasilöök (ja nad teevad seda õigusega) õnneks pöörata. Tulles Palestiinasse, hävitasid nad sealse rahva ning rajasid Iisraeli-Juutide riigi. Aga mitte ainult ei lõpetanud sionistlikku laienemist, vaid isegi laiendasid seda. Nüüdsest on kõik naaberriigid hakanud tundma sionistlikku hõlvamise tegevust. Nad sattuvad, olles formaalselt vabad (ja isegi suurriigid!), sionistliku finantskapitali alluvusse, meelitatakse ja lämmatatakse tugeva haardega raha kaheksajala kombitsatega, mässitakse sionistlikku võrku häälestatud pro-sionistlikult, aga samuti kohalik agentuur, mis on võetud sionistide konksu otsa on saavutanud selles riigis tohutu mõju, kutsudes oma tegevusega esile selle riigi rahva viha ja lõppude lõpuks ka valitsejate oma. Ja siis toimub pogromm.

Sionistid tüütasid jälle Egiptuse ära. Siis, 928 e.m.a. laastas Egiptuse armee riigi (ja Iisraeli-Juudiriik jagati kaheks: Iisrael ja Juudamaa). Sama asi juhtus Assüüriaga mis hävtati aastal 722 e.m.a. Iisraeli kuningriik koos Paabeliga hävitasid aastal 586 e.m.a. Juudamaa. Uuesti, 122 e.m.a. taasloodud Juudamaa hävitati lõplikult Rooma poolt esimesel sajandil m.a.j. Sionistide katseid allutada muinasaegseid suurriike ei krooninud edu. Aga nad ei jätnud ainult oma eesmärki, vaid leidsid viisi teha sammu selleni, mis siis, ent mitte nii kiire (allutada endele "peamine" riik ja selle kaudu kogu maailma valitseda), kuid selle eest järjepidev, laiendatav ja reaalne. Ekspansioonile ja sisseimbumisele on nüüd kogu maailm aldis! Kuigi vanade katsete retsidiiv allutada endale üks riik korraga - jätkus läbi sajandite ja iga kord lõppes juudi rahva suure lüüasaamisega ja sageli selle säilmete laialiajamisega. Nii oli see Itaalias 855 a., Inglismaal 1290 a., Prantsusmaal Filipp Ilusa ajal, Hispaanias 1492 a. jne. Meie sajandil oli nii Saksamaal 1932-1945 aastatel ja Venemaal 1937-1938 aastail. (Kuid Saksamaa fenomen paistab omaette silma - seal ei olnud ainult sionistide pogrommieelne sisseimbumine, vaid ka uue konkurendi, Saksa fašismi, ilmumine Maailma Valitsemiseks). Ja iga kord, kannatas lõpuks juudi rahvas! Aga mis on sionistidel sellest?! Kuld, mis neil õnnestus selleks ajaks vastavatest riikidest välja pumbata, kuld - nende edasise laienemise relv - nad jõudsid selle juba välja viia ja ära peita.

Lisaks oli neil ka revanše ja edu (kui eduks võib nimetada teiste rahvaste toodud lugematuid hädasid).

                                               Kaose dirigendid

Maailma ajalugu tuleks ümber kirjutada, pidades silmas seda "dirigeerimise" ja "peremehe" mõju, mida osutas riikidele, rahvastele ja sündmustele sionism (kahjuks tema "vaikne" töö ei tabanud märki - jah, muide, nähtavasti ei saanudki tabada - dokumente selle kohta ei ole tavaks maha jätta - peaasjalikult ajaloolaste silme ette. Aga kui isegi ilmnesid taoliste vihjetega tööd, annulleriti need kiiresti ringlusest - vt. edasi sionistlikust "töö publitsistikaga"). Sionistid on alati püüdnud korraldada olukordi (või vähemalt aktiivselt nendesse ühenduda), kust nad võiksid märkimisväärset materiaalset kasu saada. Ja üks seda liiki olukordi on olnud sõjad. Eriti vallutuslikud. Peale nende või teiste ülesannete lahendamist riikide ja rahvaste kaartide ümbertegemisel, maailma formeerimine sionismi eesmärkidele soodsas suunas, jälitati kitsast aga konkreetset huvi - kulda. Vallutajate sõjasaak (nagu, muide, ka protsendid nende või teiste sündmuste finantseerimisel) langes lõppkokkuvõttes sionistidele; vähemalt on nad alati leidnud võimaluse kahmata oma priske summa.

Nimetame vaid mõned elemendid nende "dirigeerimisest".

Nende poolt olid korraldatud (kasutades "ässitamise meetodit" valitsejad - vt. allpool): "ühinemise" töö Kreeka Makedoonia Philipp'i üle ja Aleksander Suure vallutused, hunnide retk Euroopa peale, Rooma langemine läänegootide ja vandaalide pärast (muide, nad tasusid ka Roomale purustatud Juudamaa eest), Tšingis-khaani, Batu, Tamerlani sissetungid, vallutamised Mehhikos ja Peruus jne. Arvatakse, et Hitleri vallutustel (nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu on see väljanägemiselt, kuitahes pühaduseteotav see "töö" sionistide suhtumises juudi rahvasse ka pole) oli ka nende käsi mängus. Ütlemata viletsust ja kannatusi tõid need vallutused inimestele. Kogu rahvad kadusid maamunalt. Teised heideti oma arengus sajandeid tagasi ja olid tohutult nõrgendatud. Kuid mis on sionistidel teiste rahvaste kannatustest, teiste elust ja rahvaste arengust ja kultuurist - kuld ja liikumine sionistliku eesmärgi poole - domineerimine maailma üle - määravad nende plaanid ja teod!

Kui palju suuri ja väikeseid sõdu, vandenõusid, valitsuste vahetusi, revolutsioone, suuremahulisi üritusi on sionistid selle nimel korraldanud! Sionistide verevõlg maailma iga rahva ees on määramatu.

                                 Sionismi sisseimbumine Venemaale

Venemaad pole ka sionism oma tähelepanust ilma jätnud. Kasaari kaganaat, mis eksisteeris Venemaa kagupiiridel, oli juudi usulise koosseisuga ja viis seoses Venemaaga läbi tavalist sionistlikku poliitikat. Venemaa (nagu ka teised riigid - sionistidesse suhtumises - enne teda) ei suutnud seda lõpuks kannatada ja Svjatoslav purustas aastal 969 kasaarid. Kuid sioniste see maha ei rahustanud ja 1175. aastal korraldasid nad vandenõu vürst Andrei Bogoljubski mõrvamiseks. Selle eest hävitati kõik juudid, kes olid Kongressile kogunenud, Vene vürstid otsustasid: juute Venemaale rohkem mitte lubada. Ja kuni Katariina II-ni Venemaal sioniste polnud (või pigem peaaegu ei olnud, sest sisseimbumine viidi lõpule Vabamüürluse abil - sionismi esisalgaga, ühe tema kombitsaga ja "hõimutöö" abil - täpsemalt sellest vt. edasi, muuhulgas on arvamus, et Boris Godunov, kes korraldas vaikselt, seistes selja taga, (nagu neil alati kombeks) tappis bojaarid ja tänu sellele läks võim sionistidele.

Kord, kui vasakkalda Ukraina liitus Venemaaga, oli neil võimalus Venemaale sattuda, kuid kasakad tapsid nad kõik, viimse kui ühe (pärast proovivad nad kasakatele selle eest kätte maksta 1919 a. ukaasiga Kasakluse hävitamise kohta). Aga asi oli selles, et Poola aadel andis juutidele oma maa kogu selle sisuga rendile, inimeste ja kariloomadega. Rentnikud maksavad pan'ile lepingus määratud summa, ise aga peksti ukrainlastelt palju rohkem välja - enda jaoks. Rõhumine oli uskumatu. Ja Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal koos poolakate ja katoliku preestritega tapeti julmalt kõik juudid. Jällegi kannatas juudi rahvas sionistide pattude eest.

1764. aastal saatis Poola kuningas Kasimir sionistliku Seimi laiali (kuussada aastat enne seda teenis Poola juute varjupaigaga, andis neile maad ja vabadused - neil oli isegi oma Seim ja oma kohtupidamine, mis võimaldas neil, nagu eespool mainitud, oma alamaid paljaks röövida. Ja millega nad maksid talle selle eest?). Sionistid korraldasid Poola jagamise. Kolme jagamise tulemusena (vastavalt 1772., 1776., 1796. aastal) eemaldus Venemaale suur osa Poolast ... ja poolteist miljonit juuti veel lisaks! Seadust mitte lubada juute Venemaale oli rikutud salajases korras. Ja siis hirmunud sellest, mida ta oli teinud, Katariina (kas ta oli mõelnud sellisest finaalist läbirääkimistel sionistide saadikutega Poola jagamistel?) piiras juudi elanikkonda Venemaal paiksuse joonega (reservatsioonidega, muide, ka eranditega: 1. ja 2. gildi kaupmehed, isikud, kellel oli kõrgharidus ja mõnedel teistel juudikategooriatel oli lubatud elada väljaspool paiksuse joont, ning piisava vilumusega sai seda kasutada üsna ulatuslikult). Kuid juba 1804 a. lubas Aleksandr I kõigile võrdset haridust, lootes ilmselt juudi rahva ära "taltsutada".

Halvasti tundis ta sioniste!

Juba XIX sajandi teisel poolel sai selgeks, et assimilatsiooni poliitika kukkus läbi - juudid ei sulandunud Venemaaga aga asusid seda endale allutama tõmmates alkoholi genotsiidi nööri kaela venelastele, ukrainlastele, valgevenelastele ja teistele rahvastele, haarates rahanduse, kohtuvaidlused, maksude aparaadi, kaubanduse, tööstuse, meedia, hariduse jne.

Siis, aastal 1887, võeti kasutusele "intressimäär": suvalisest rahvusest inimeste arv ("religioon" oli sel ajal tähtis), kes kõrgkoolidesse astusid, peaks olema proportsionaalne sellest rahvusest elanike arvuga antud kohas. Tundub, et see seatud kord loob õiglase ühetaolisuse kõigile rahvastele. Aga sionistid pistsid ulguma: "Antisemitism!" (Muide, nad hirmutavad selle sõnaga sageli oma poliitilisi vastaseid ja juhmistavad teisi inimesi - nn. antisemitismi päritolu kohta räägime hiljem). Ja pealegi, nad olid juba väga rahulolematud viina riigimonopoli üle. Ning nad võtsid vastu kolm otsust: esimene - sõita Ameerikasse, et tugevdada sealset sionismi (juba 19. sajandi keskpaigaks olid Ameerika Ühendriigid sionistide poolt tugevalt hõivatud), teine - ümber kolida tõotatud maale (pärast pikka arutelu jäädi Palestiina juurde - "ajalooline kodumaa"), kolmas - teha tõotatud maa juutidele siia, Venemaale, kukutada valitsus ja haarata võim. Kõik kolm teed tuli täide viia paralleelselt. Lisaks väljuda selgemalt, kui varem, avatud võitlusse: organiseerida võimsad ja mitmekesised sionistlikud organisatsioonid, kasutades peale enda oma ka kõiki teisi ideoloogiaid ja voole, tugevdada juba olemasolevate organisatsioonide tööd (eelkõige vabamüürlaste), imbuda veelgi suuremal määral sionistliku agentuuriga mõjusse kogu maailmas aga eriti (valmistuda võimu haaramiseks ja hilisemaks juhtimiseks) Venemaal.

Tegelikult alles pärast "Maailma sionistliku organisatsiooni" (WZO) loomist 1897 a., ja paljude teistegi - ainult Venemaal oli neid enne revolutsiooni umbes 500, - sai sionism maailmas nähtavaks. See oligi arvamuse põhjus, et sionismi ideoloogia ja praktika just nimelt sel ajal loodigi; tegelikult läksid sionistid lihtsalt veel ka legaalsele "tööle" ja nagu me oleme juba öelnud, "praktiseerib" sionism oma ideoloogiat juba kolm tuhat aastat.

Ümberasumine Ameerikasse sai võimsa arengu. Sajandi lõpuks asus sinna elama lisaks poolteist miljonit juuti (1917 a. "jäi" neid Venemaale kuus miljonit). Hakati Palestiinat omandama. Aga Venemaa ... On vaja terveid köiteid, et kirjeldada, mida sionistid Venemaal korda saatsid (ja saadavad!). Me kirjeldame seda vaid põgusalt.

                              Ettevalmistus sionistlikuks revolutsiooniks

Täites oma otsuse, läksid sionistid massiivsel viisil Venemaal revolutsioonilisele liikumisele (tegelikult osalesid nad selles ka varem: dekabristide liikumises, liberaalses ja demokraatlikus, narodnikluses, sotsiaaldemokraatlike ringide organisatsioonides - kõik muidugi oma eesmärkidega - sionistliku liikumise ülesannetele allumisega).

Haarates Vene sotsiaaldemokraatidelt initsiatiivi, organiseerisid sionistid 1898 a. (pange tähele, kohe pärast Maailma sionistlik organisatsiooni loomist aastal 1897) Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (esimesel VSDTP Kongressil osales 9 delegaati, neist 8 olid sionistid: Katz, Mutnik, Tutšapski, Kremer, Petrusevitš, Eidelman, Vannovski, Vigdortšik; kokku - 89% Kongressist). Narodnikluse liikumisest allesjäänud sionistid organiseerisid 1902 a. ka Esseeride Partei (suurt rolli mängis siin sionist Gotz). Samuti lõid nad Kadettide, Rahvussotsialistide jne. parteid (sionismi põhimõte: erinevaid teid pidi ja erinevate vahenditega ühe eesmärgi suunas! Detsentraliseerimine, lai haare, suvalisse kujusse sisseelamine, mis tahes välisesse, kuid usinasti saavutatud (mäng "täie tõsidusega") eesmärkidesse - see lähenemine võimsale metoodikale võimaldab sionistidel sajandeid alistada "kõiki ja kõike").

1917 a. Veebruarirevolutsiooni, nagu teada, ei teinud bolševikud. Kerenski, Gutškov, Tsheidze ja teised olid kõik massoonid - sionistide teenrid (arvatavalt Ajutises Valitsuses ainult Miljukov ei olnud massoon; massoonidest täpsemalt vt allpool) st. Veebruarirevolutsioon tehti lõpuks sionistide poolt ja sionistide jaoks. Vene kodanlust kasutasid sionistid nagu puhvertsooni (sama kehtib ka esseeride, menševike, kadettide jne. kohta - seda oleme juba maininud).

Oktoobripöördele panid sionistid olulisel viisil käed külge. Partei juhtkonna, riigi ja ühiskondlike organisatsioonide, komissariaatide ja ametkondade ladvikud olid suures ulatuses sionistlikud (ainuüksi Petrogradi valitsuse ladvikus 1918 a. suvel olid 271 sionistid ja ainult 17 ei olnud sionistid, kusjuures 265 neist 271 tulid omal ajal koos Trotskiga New Yorgist. Praktiliselt ei juhtinud riiki Lenin aga Trotski.

                                      Sionistide tegevused Venemaal

Sionistide töö - endale tõotatud maa ehitamine (Venemaale loomulikult ja vene orjadega muidugi) - oli alanud. Muide, Trotski’t tõmbas maailma valitsemise haaramise poole - "maailma revolutsiooni" suunas, mis oli Trotski "permanentse revolutsiooni" teooria. Sionistide kogu maailma vallutamiseks pidid Venemaa rahvad hävitatud olema. Zinovjev, Kamenev, Rõkov ja teised, rivistasid end bolševike alla, sionistid olid häälestatud tõotatud maale Venemaal - see oligi tegelikult Trotski ja Zinovjevi seisukohtade erinevus ja üldse mitte ainult isiklikud ambitsioonid nagu pro-sionistlik meedia praegu meile kinnitab.

Me, nagu juba öeldud, ei kirjelda kõiki sionistide tegevusi Venemaal. Peatume ainult mõnel neist.

Sionistid organiseerisid kodusõja. Neile oli kasulik tappa Vene rahva värv - aadel, jättes inimesed ilma võimalikest liidritest, kultuurikandjatest, tugevast genofondist aga ühtlasi ka kodanlusest ja tugevatest talupoegadest ja teiselt poolt "oma barrikaadide" esindajatest - parimatest töölistest ja talupoegadest. Neil oli vaja (siin jäi peale Zinovjevi liin) purustada Vene rahva võim - paremaks järgnevaks ümbertöötluseks - muutes nad Siioni kuulekaks relvaks, tema orjadeks. Aga Trotskile oli kodusõda kasulik - ta lootis seista revolutsioonilise armee pealikuna võites sisevaenlase. Siis jätta armee maha, saata välisvaenlase vastu teised riigid, organiseerides nende sees lagunemist, sabotaaži, diversioone, riigipöördeid ja revolutsioone (nende riikide sionistide ja pro-sionistide abil, samuti kasutades sealseid tõelisi revolutsionääre), tehes "maailma revolutsiooni", st. teostada Marxi ideed selle vastandlikkuses - Siioni maailma haaramine. Tegelikult selleks oligi provotseeritud poolakate sõjaretk Nõukogude Venemaa vastu. Kui Zinovjevi liin poleks võitnud, oleksid meie ratsnikud Varssavi minema puhkunud ja Poola lõplikult murdnud. Aga seejärel, järgides Trotski plaani, oleks järg jõudnud teiste riikideni. Kurnatud Venemaa pidi oma parimad pojad ohverdama sionistide hullumeelsete plaanide pärast!

Kodusõja ajal lahendasid sionistid ühtlasi ka teise probleemi. Nad korraldasid (Punaarmee väeosade kasutamisega - sest Revolutsioonilise Sõjalise Nõukogu esimees riigis oli juTrotski) Severskis juudiliku pogrommi ja selle tulemusel ilmus 27. juulil 1918 a. seadus "Pogrommistidest", mille tulemusel möllas riigis 10 aasta kestel koletu sionistlik terror: süüdistatuna antisemitismis kuulutati inimene ilma jututa pogrommistiks ja pandi seina äärde aga süüdistada antisemitismis võis ka anti-sioniste ja parimaid Vene intelligentsi esindajaid ja üldse, keda tahes - inimesed ju nägid, kes riigis peremehetseb ja väljendasid selle üle rahulolematust. Aga tšekaa oli üheksakümne protsendi ulatuses sionistidega mehitatud. Muide, peale pogrommistide seaduse teostasid sionistid genotsiidi Venemaa rahvaste kallal süüdistuste teel kontrrevolutsioonilises tegevuses, sabotaažis jne., sõltumata sellest, kas antud inimeste poolt sellist tegevust viidi läbi või mitte - ja nagu kombeks - seina äärde!

Sionistide üks peamisi "tegusid" tuleb öelda, oli ilmselt laagrite võrgustiku loomine. Oskuslikult peitudes distsipliini ja korra huvide taha, organiseeriti 1918. aastal Trotski ja Dzeržinski poolt koonduslaagrid - koletu masin Vene rahva hävitamiseks, represseerimise ja hirmutamise masin, absoluutse võimu masin.

                                                  Stalin ja sionism

Stalin lasi 1937-1938 aastal sionistid läbi nende endi loodud süsteemi - süsteemi, mis oli juba suure osa meie rahvast läbi jahvatanud. Frenkel, Firin, Rappoport jne. - nemad olidki laagrite juhid. Ja valdav enamik ohvreid, keda peetakse Stalini repressioonide aegseteks, suhtutakse tegelikult Stalini-eelsetesse aegadesse - esimestesse aastatesse pärast revolutsiooni ja kodusõda. Nagu oleme juba öelnud, riigi tegelik juhtimine oli tol ajal Trotski käes; edasi juhtis riiki aparaat, milles sionistidel oli kuni 1937-1938 aastani tohutu ülekaal - alles peale seda läks tegelik võim riigis Stalini ja tema aparaadi kätte - kõik, mis tehti kohtadel enne seda, tehti Stalini nimel, kuid hoopiski mitte Stalini järgi. Eriti tuleb seda kollektiviseerimise läbiviimise juures märkida. Liialdused keskmiktalupoegade kulakuks tegemisel, massirepressioonid talupoegade suhtes - see oli pro-sionistliku aparaadi kätetöö, kel oli isegi hea meel võimaluse üle veel üks kord meie rahva genofondi selle halvendamise suunas töödelda.

Pro-sionistlik meedia riidleb praegu Stalinit selle eest, et ta töötas ainult oma võimu huvides, võimuarmastus on ta selleni viinud. Oh, ei! Ta töötas, kuigi peab tunnistama, mitte liiga väärt meetoditega - võttis need oma vaenlastelt - sionistidelt rahva kasuks. Ta kaitses inimeste elu ennast ja nende arengut. Sionistid olid ju tegelikult ka rahvavaenlased. Ja, muide, ta kaitses ka teie elu! Sest sionistid jätavad pärast võitu Maale elama ainult puhast tõugu juudid, kõik ülejäänud - see on lihtsalt tolm, kuid tolmu tuleb pühkida, - sellest nende hoiakust räägime me veel mitte üks kord.

Miks sionistid Stalini vahele jätsid, miks nad ei kõrvaldanud teda kohe alguses või hiljem? Ta pettis neid! Nad arvasid, et ta oli oma. Tema teine naine, Allilujeva, oli juut. Stalin, alustades oma peasekretäri karjääri, ümbritses end juutidega: kuni 37. aastani ei olnud selgelt märgatav tema peamine eesmärk - sionismi likvideerimine riigis ja ka pärast 37. aastat tegi Stalin näo, nagu poleks tal sionistidele pretensioone: Lazar Moissejevitš Kaganovitš (osutus pelgalt oma nimega Stalinile mugavaks katteks - antisemitismi süüdistuste eest) oli üks Stalini lähimatest abidest ja isegi elas temast hoopis kauem. Muide, selles mõttes mängisid sionistid Stalini üle - nende sajanditevanune praktika: mis ka ei juhtuks, ükskõik, kui suur arv juute on ohverdatud - mis kõige tähtsam, et kõrgel oleks kasvõi üksainus sionist - ta suudab sionismi taaselustada; seda tegi tõesti Kaganovitš pärast Stalini surma, muide, sellega tegeles ta väga ettevaatlikult sõja- ja sõjajärgsetel aastatel.

See, kuidas Stalin kõrvaldas Trotski, kasutades Zinovjevit ja Kamenevi ja seejärel kõrvaldas viimased, kasutades Rõkovit ja Buhharinit - see on laialdaselt tuntud ning sellel me ei peatu. See oli, kuigi salakaval, kuid siiski, tavaline poliitika. Vähem tuntud on teine: partei- ja riigiaparaat hakkas sioniste oma ridadest puhastama juba alates 1929. aastast, kusjuures ei kasutatud avatud meetmeid: vahistamist, kohut aga salaja. Niisiis, alates sellest hetkest satub Stalin olukorda, kus ta võidakse, kasvõi tulevikus, poliitiliseks kurjategijaks kuulutada. Tema töömeetodid (laenatud, aga, nagu juba mainitud, tema vastastelt - sionistidelt - "Huntide keskel pead uluma!") läksid tsiviliseeritud riikide praktika raamidest ikka väga kaugele. Aga ta läks tahtlikult sellele. Ta ei näinud sionismi likvideerimiseks mingit muud võimalust (aga see asi vääris kaotusi ja tulevikus ka enda).

Oma vastaste salajane kõrvaldamine nõudis liiga suuri kulutusi ja alates 1931 a. odavnes see oluliselt: sioniste, pro-sioniste ja sionistide poolt konksu otsa võetuid hakati opositsionäärideks ja kontrrevolutsionäärideks kuulutama, arreteerima, kohtu alla andma ja likvideerima. See meetod tekkis pärast Beria ilmumist Stalini lähikonda. Beria muidugi tahtis oma karjääri ja heaolu. Aga ta mõistis, et oma eesmärke saavutada saab ta ainult aidates Stalinil tema peamisi eesmärke täita. Mida ta ka õhinal tegi - mitte ilma omakasuta, muidugi - ta likvideeris ka palju neid, kes lihtsalt isiklikult talle ei sobinud. Meetod oli muidugi ebaõiglane, ebainimlik. Aga Stalin oli sunnitud teda kasutama. Ta kuulutas avalikult, et koristab sionistid ära, viimased hakkasid teda koheselt antisemitismis süüdistama - ja ta oleks Hitleriga samasse ritta sattunud (viimane, nagu me oleme öelnud, töötas natside ideoloogia kasuks - vallutada maailm Saksa natsionaalsotsialismi poolt, püüdes hävitada oma kõige võimsama rivaali - sionismi, samal ajal varjudes väljamõeldud juudi rassi alaväärtuslikkuse teooria taha). Lisaks kaotanuks Stalin samal tunnil võimu, sest, nagu juba öeldud, sionistid valitsesid (partei, riik, sõjavägi, NKVD, kultuur, haridus, ametiühingud jne.) sel ajal juhtkonnas. Olukord muutus alles 1937-1938. aastatel pärast puhastamist.

Kuid ka siis ei kuulutanud Stalin avalikult, et loomulikult ei ole nad kontrrevolutsionäärid, spioonid, sabotöörid, divarsandid jne., aga lihtsalt sionistid, nende meetodite ja eesmärkidega, lihtsalt rahvavaenlased (kummalisel kombel, vaatamata valesüüdistustele jäi termin "rahvavaenlased" ainsaks kindlaks tõendiks seoses sionistidega!). Ja ta oli sunnitud kasutama valesüüdistusi, et vabastada Nõukogude Liidu rahvad suurimast ohust, vabastada rahvad nende kurjematest vaenlastest. Aga Hitleri invasiooni näo ees teatada oma võitlusest juutide, sionistide vastu ei tulnud kõne allagi, ta oleks rassistiks kuulutatud. Pealegi oleks see võimas Stalini autoriteedi purustamine olnud - kuulutada avalikult, et ta oli sunnitud pettust kasutama. Ja veel lootis ta, et allesjäänud sionistid mõistavad kõike ja jätkavad edaspidigi riigi teenimist aga ei tööta Siioni eesmärkide nimel (isegi selline raevukas sionismi vastu võitleja ei mõistnud täielikult nende olemust - sionism on likvideerimatu, kuni on sionistid). Ja ikkagi esitatakse seda meile, kui viga: hästi, oli vajalik meie maa rahvad ja maailma ühiskondlik arvamus eelnevalt ette valmistada, kuulutada kõike avalikult. Sionismi võitlus oma eesmärkide täitmiseks on sajanditevanune protsess ja maailma rahvad peaksid sionismi ohtu ükskord lõplikult taipama. Aga võibolla oli see siiski sel ajal poliitiline viga - liiga võimsalt lehvitas Hitler juudivastaseid lippe minnes maailma haaramise poole. Pealegi pole välistatud, et Stalin tahtis rahvale teatada kogu tõe kohe peale sionismi täielikku likvideerimist riigis (kuid ta ei jõudnud ei seda ega teist teha, andnuks ta kahtlemata sionismile tohutu löögi).

Pöördume taas tagasi kolmekümnendate algusesse. Aastal 1932 sai Stalin lõplikult vabad käed: tema abikaasa - juut, tegi enesetapu (pole välistatud, et see ei olnud enesetapp, kuid kellegi töö). Ja siin tegidki sionistid vea, et ei kõrvaldanud Stalinit 1934 a. 17. parteikongressilt. Nad üritasid seda teha, kuid miskipärast ei viinud seda küsimust lõpuni. Kas sellepärast, et nende uus soosik Kirov - samuti juuditarist abikaasaga (Marcusega) - keeldus Stalini vastu minemast? Pärast korraldas Beria Kirovi kõrvaldamise eelnevalt Stalinit hoiatamata; Stalin, vaatamata sellele, et asi oli juba väga määrdunud - tapeti hea mees - vaikis: liiga suur oli poliitiline kasu Kirovi kõrvaldamisest; liiatigi ei ole veel teada, kas Kirov oleks pärast Stalini kõrvaldamist viinud sionismi vastu võitluse lõpunu või mitte.

Stalin mõistis, et viivitada ei tohi. Ja põhjalikult ette valmistunult viis läbi sionistidele tohutu löögi andmise 1937-1938 aastail. Arreteeriti ja represseeriti enamasti väljamõeldud ettekäändeil suur hulk sioniste, pro-sioniste, sionistide poolt konksu otsa võetud ja nende heaks töötajaid. Aga siis hakkas tööle meie planeerimise süsteem, mõnikord andes oma sisule hoopis negatiivseid tagajärgi. Peale nende, kes tõesti kuulusid pro-sionistliku elemendi hulka, arreteeriti ka tohutu suur hulk neid, kes olid riigile väga kasulikud, töötasid aktiivselt selle heaks. Seda soodustasid mitmed tegurid. Esiteks ebaselge arusaam: kes siis on vaenlane? Teiseks soov kesk- ja kohalikke võime eristada, - meil on ju nii moodne plaane ületada (samuti ka täita neid ükskõik, mis hinnaga!) Kolmandaks oli siin ka otsene sionismi töö: sionistid mõistsid Stalini eesmärki ja otsustasid, lahkudes talle võimalikult palju kahju tekitada; iga arreteeritud sionist nimetas ausaid inimesi, nagu nad oleksid nende kontrrevolutsioonilises, spionaaži jne. tegevuses osalenud: parimad, targemad, parteile kõige lojaalsemaid ja mitteparteilasi. Ja need võtsid ülekuulamistel füüsilise surve all (meede, muide oli praktikasse viidud juba 1918 a. sionistide poolt) süüdistused omaks, seega allkirjastasid oma surmaotsuse. On teada juhtumeid, kui ausatest inimestest need, kes kannatasid piinamist ja eitasid oma süüd, vabastati - näiteks tulevane Kovpaki komissar Rudnev.

Nüüd räägitakse: kuidas see võimalik oli, Hitleriga sõja eelõhtul, et oma armeele anti selline laastav ja võimas löök? Aga kujutage ette, mis oleks olnud, kui seda poleks tehtud? Armee kaadri koosseis oli täielikult pro-sionistlik: isegi Trotski, kui ta oli veel Revolutsioonilise Sõjalise Nõukogu esimees, hoolitses väga selle tegemise eest ja pealegi, sionistid, olles kord mingisse süsteemi imbunud püüavad seejärel alati selle oma inimestega täita.

"Siioni tarkade protokollides" - kirjutatud, meie arvates, kahtlemata nende poolt, - eesmärkide asendamise ja näitamise jaoks, kuivõrd tark saab nende juhtimine olema - öeldakse, et sionismi eesmärk on maakeral Siioni Kuningriigi loomine kõigi maailma rahvaste aruka juhtimisega nende kuninga poolt; orjus, kuid orjad elavad suhteliselt hästi. Orjus on ebausaldusväärne. Ajalugu näitab, et orjanduslik ehitis lammutatakse lõppude-lõpuks orjade poolt.

Arstide kohtuasi 1952 a. oli (see on täiesti reaalne, vähimagi väljamõeldiseta nagu kinnitab pro-sionistlik press, äri) 1953 a. künnisel. Juba seisid Moskva all tühjad rongid vahistatud ja väljasaatmisele kuuluvate sionistide vastuvõtuks, kõik oli juba viimaseks rünnakuks valmis, kui Stalinit tabas löök. Juhuslikkus? Liiga sionistide käekirja moodi! Sionistlik jumal karistas Stalinit teda segades?Muinasjutud väikelastele! Meile esitatakse, et edasised uuringud näitavad üheselt: sionistid kõrvaldasid füüsiliselt Stalini. Nad võitsid selle raundi ja hakkasid oma edu arendama. Kuigi, muidugi, asja tegi keeruliseks asjaolu, et eliit oli juba täielikult teadlik nende tegevusest ning takistas nii palju kui võimalik, nende laienemist, kuid ei otsustanud siiski tõde sionismist avalikustada - ja siin me puudutame üht kõige olulisemat iseärasust sionistlikus liikumises eesmärgi poole.

                                              Sionismi peamine jõud

Vaikselt! Kõige tähtsam - mis iganes ka juhtub - ei saa lubada, et kogu tõde sionismist laialdaselt tuntuks saab. See oleks kogu asja kokkuvarisemine! Mitte ainult oma inimestega, vaid ka ägedaimate vastastega sõlmitakse leping: vaikus! Löö, kuid vaiki! Tugevat püütakse jõuga - pole vajalik inimestele midagi selgitada, sest oht on likvideeritud aga tegusid tegid sa selgelt mitte puhaste vahenditega, järeltulijad mõistavad kohut nende eest jne.; nõrku püütakse nõrkustega, ahnet - ahnusega, arga - argusega jne. Vaikselt! Kõike seda tugevdatakse iga kord vajalike (mis tahes!) tegude ja vahenditega. Vaikselt! Sajandeid! Muidugi, midagi libiseb ära, kõike ei jõua jälgida, praegusel hetkel on kirjandus anti-sionismist küllaltki rikas, kuid see on osaline, ei ole täielik, see ei näita selgelt ja täpselt sionismi eesmärke, aga mis kõige tähtsam, sionistid puhastavad selle põhjalikult ja likvideerivad, mitte mingil juhul lasta sel laialt levida. Vaikselt! Salaja! See ongi sionismi peamine jõud, tema edu põhjus, see viibki teda võidu poole!

Nähes, et poliitilise võimu omamine Nõukogude Liidus jääb neile unistuseks, alustasid nad oma tavalist piiramisseisukorra tööd (ainult, et nagu neil kombeks, "piiramisolukord seestpoolt"), st. majanduse destabiliseerimine; kultuuri, ideoloogia ühtsusse oma inimeste töökohtadele istutamine, sisseimbumine parteisse, ametiühingutesse, komsomoli, administratiiv-majanduse aparaadi olulisetele (kuigi praegu mitte kõrgetele) positsioonidele. Eriti inimeste abil, kes peavad end juutideks (sionistid on neile selle pähe tagunud ja ühtlasi sisendades neisse sionistlikke ideid), kuid olles need vaid osaliselt (pooleverelised, veerandverelised jne.) ja keda ametlikult, passi järgi juutideks ei peeta, samuti kasutatakse oluliselt mitte-juute, ühel või teisel viisil pandud Siionist sõltuvusse (abielus juuditariga, ostetud, segadusse aetud, ärritunud, lihtsalt Siioni teenimise kasulikkust mõistvad, selle võimu jne.).

Tõsine töö asendamistes viidi läbi ka majandusliku mehhanismi aparaadi suunal, parteis, ametiühingutes jne., need, kes on ausad, intelligentsed, lojaalsed ideaalidele asendati inimestega, kes on isekad, keskendunud isiklikule kasule ja hüvedele, lühinägelikud inimesed, isegi nürimeelsusele kalduvad, asjatundmatud (loomulikult käib jutt siin mitte pro-sionistlikest aga neile võõrast kaadrist, meie paljukannatanud Isamaa kaadrist). Ja need, kes on siiski sionistlikut takistused läbinud, muutusid tugevalt pahelisteks ja orienteerusid ümber (kõikvõimalik hüvede ja kasudega äraostmine, selliste inimeste põhimõtete lõhkumine, mahhinatsioonidesse ja seejärel ka kuritegevusega sidumine jne); aga need, kes "ümberorienteerimisele" ei allunud, tõmbusid kõrvale või isoleerusid; igal juhul läks neil ametiredelil ülespoole kerkimine äärmiselt raskeks. Niisiis, partei liikmeks ei lubatud riigile vajalikke inimesi, seega ei antud neile ka teed juhatusse - kui sa oled parteitu siis meie maal sa kõrgele ei tõuse. Lisaks sellele, kui tundus mingisugune kohavahetamise võimalus, pandi sellele kohale lihtsalt sioniste rahuldav inimene. Põhimõte "mida hullem, seda parem!" - vana võte süsteemide kõigutamiseks. Seega suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul muutusid partei, haldus-, valitsuse, ametiühingute jne. kaadrid sellisteks, mis nad praegu on. Nüüd kisavad sionistid kõigist valjemini: "Aparaat! Aparaat!". Muide, samuti on nende loodud ka poputamise aparaat!

Erilist "edu" saavutasid sionistid majanduses. Korraldades riigis süstemaatilise kõigutamise ja vara laialitassimise (kuld - samadesse pankadesse, kus hoitakse nende kõigi aegade saaki!), tehes seda nii, et iga sündmus, iga ehitus, rekonstrueerimine, jne. tooks neile sisse soliidselt priske summa. Igati asju segades, takistades vähesegi korra loomist, surudes terveid mõtteid ja algatusi maha (sogasest veest on parem kala püüda!), takistades leiutisi, ratsionaliseerimist, kasulike algatuste sisseviimist, ideid jne., on nad viinud riigi praegusesse seisu. Muidugi, sünkroonis nendega töötas ka üldine eelistuse seadus egoistide ja sulide jaoks igas suvalises hierarhilises süsteemis, seadus nõrgalt isereguleeruva süsteemi loomulikust lagunemisest. Aga sionistid on alati püüdnud takistada mehhanismi loomist, mis oleks võimeline iseregulatsiooni looma. Siis oleks ju nende hävitav ja röövellik töö väga raske! Teine asi oleks, kui pööraks riigi ümber, teeks ta kapitalistlikuks (loomulikult sionistidega ülaosas!), mida nad praegu visalt püüavad - sellest me räägime hiljem.

Üks Hruštšovi peamisi põhjusi Stalini isikukultuse paljastamisel ilmnes tema, meie poolt juba mainitud, soovis, et tuumadesarmeerimine (esimest korda töötas aktiivselt sionistlik idee - tuumapomm ja siis ka vesinikupomm loodi sionist Sahharovi poolt) peab töötama sionismi kasuks. Loomulikult, desarmeerimine - ilus asi. Kuid Ameerikal (pro-sionistlik, nagu me juba oleme öelnud, veel möödunud sajandi keskel - kuni tänase päevani!) oli vaja maksu selliste sammude eest. Maksu eest nõuti Stalini mahatallamist, rehabiliteerida need, keda ta represseeris, muuta riigis korda (totalitaarse režiimiga võitlemise nime all anti sionistidele võimalus kergemini tegutseda). Muidugi, isikukultus - vähe silmailu pakkuv nähtus. Stalin läks selleni mitte, nagu arvatakse, oma isiku ülistamiseks või meelitatuna võimuarmastusest aga oma positsiooni tugevdamise kaalutlustel võitluses sionismiga ja tema arvates vajaduse ja võimalusega riigi tõhusaks haldamiseks - neil päevil ja poliitiliselt väheharitud inimestega - ainult piiramatu režiimiga, kuid mis ei põhine ainult vägivallal aga ka vabatahtlikkusel - hästi agiteeritud, sisendusega, massiliselt organiseeritud põlvkonnaga, isikliku võimuga. Isikukultuse ja selle tagajärgede livideerimine tulnuks läbi viia faktiliselt ja ilma kärata.

                                                Sionismi taktika

Sionistid on väga paindlikud ja valmis väga kiiresti hobuseid vahetama - hetkega ehitavad nad oma read ümber, niipea kui tunnevad, et praegune poliitika ei toimi. Nad viivad mistahes uued organisatsioonid ja nimetused sisse, muudavad poliitika ja taktika suunda jne., kohe, kui aru saavad, et kasulikum on teistmoodi tegutseda. Üks jääb neil alati - liikuda oma eesmärgi poole. Ja meie puhul - võtta täielik kontroll meie riigi üle. Ja ühe viisina näevad nad aparaadi hõivamist seestpoolt: asendada partei (kohapeal ja kõrgemal) juhtkond, ametiühingud, teiste avalike organisatsioonide, mis tahes soovimatud (või lihtsalt "võõrad", kes ei ole nende alluvad) oma inimestega.

Tasahilju vaikne revolutsioon. Isegi kui peab läbi kodusõja minema (mis neil teiste inimeste kannatustest, tema peaaegu täielik hävimine kodusõja tules, riigi hävitamine, - sest nende eesmärk on ju - ühe "valitud rahva" heaolu tulevik, kuid kõik ülejäänud - aevastada!). Kusjuures viimane vahend ei ole noorte laostamine. Videod vägivalla ja pornograafia kultusest, kirjanduse lõhkumine, film, muusika ja kultuur üldiselt, pro-sionistlik press, patriotismi ja riigindusega võitlemine jne., jne. - kõik selleks, et tulevane sõjaväelane, vajalikul viisil sionistide poolt ümbertöödeldud, oleks määratud tunnil relv oma rahva vastu, läheks sionistide eesmärkidel nende eest võitlema, nagu oma heaolu nimel!

Sionistid juhivad riiki nüüd kapitalismi suunas, sest kommunistliku idee demagoogiliste võtetega ei õnnestunud seda saduldada. Nad on alati sülitanud sellele või teisele ideoloogiale - nad on oma eesmärkide nimel valmis suvalise näo ja mistahes ideoloogia vastu võtma. Nüüd on neil kapitalismi vaja.

Nad on ilmselt endale selgeks teinud, et kapitalism on siiski neile soodsam: maailma kuld on peamiselt nende käes, võtta riigi juhtimises omale aktsiate kontrollpakk, eramajanduslikus tootmises on see lihtsam kui riiklikus. Ja majandusliku võimuga on kergem ka poliitilist võtta. Seega - kapitalismi kasuks massiagitatsioon, selle eeliste maalimine (mis majanduses kahtlemata olemas on - eriti silmas pidades kolossaalset õõnestustööd, mis on sionistid meie riigis tegelikult teinud. Välja arvatud sõja-aastad, on kogu meie riigi ajalugu pärast Oktoobrirevolutsiooni - võitlus sionismiga ja nende hävitav töö riigi vastu, selle majanduse, ideoloogia, kultuuri); kusjuures kapitalismi puudustest vaikitakse igatepidi (aga meil töötavad nad praegu juba täispööretel: kuritegevuse kasv, väljapressimine, pornograafia, narkomaania, prostitutsioon ja muud "hüved"). Sionistid mängivad elanike tavatunnetel: kapitalismis on parem elu, varustatus on suurem, initsiatiivi võimalus on suurem, ei ole üheainsa ideoloogia survet jne.; sellisesse olekusse, nagu praegu on riigi viinud kommunistid. Rahvast petetakse uuesti. Lubades talle hüvesid (ja algul andes neile), viivad sionistid lõppude lõpuks välja massiivsete laagrite ja krematooriumideni (või milleni seal veel - oma halastamatus mõistuses neil pahategude väljamõtlemist jagub), kõikide inimeste füüsiliseks hävitamiseks, välja arvatud tõupuhtad juudid. Praeguse juhtkonna flirt sionismiga head ei too.

Nüüd on vaja teistsugust tööd: toetumine patriotismile ja toetumine inimeste mõistusele ja tugevusele, nende püüdlus headuse, õigluse, loomingulisuse poole! Ja põrgusse sionistid! Ei ole neile vaja olla abiline nende eesmärkidel. Nad on ka ilma abilisteta tugevad. Lootus neid ära kasutada, ja seejärel üle mängida on juba paljud hävitanud! Sionism on elujõuline. Võita on teda raske. Aga see on võimalik. Ainult mitte temaga kaasa mängides, - see viis on eelnevalt läbikukkumisele määratud.

                                             Kuidas sionismi võita

Esiteks - avalikustamine! Tõde peab olema toimetatud igaüheni, igaüks peaks teadma, mõistma, tundma tõde sionismist ja sionistidest: eesmärkidest, ajaloost, strateegiast, taktikast, praegusest olekust, kaasaegsest võitlusest. Mõista ohtu, surmaohtu! Mõistma, et sionism on kõigi inimeste vaenlane, iga inimese vaenlane, faktiliselt teie vaenlane ja see ei ole paradoks - see on isegi vaenlane juutidele ja sionistidele! Ja igaühel asuda selle vastu võitlusse. Halastamatusse, visasse võitlusse. Lõpuni! Täieliku võiduni sionismi üle, et vabastada inimkond sionismi võidu ähvardustest, sionismi ohust ja üldse kogu sionismist!

Ja eranditult kõik need, kellele see praegu loetav töö kätte satub, paneksid oma maksimaalse jõu selle paljundamisele, avaldamisele (parim - massilises tiraažis), jaotamisele omas piirkonnas ja kogu riigis, kui ka - väljaspool riiki (autor ei muretse edevusest, lihtsalt, see on üsna selge, et sionistid teevad kõik endast oleneva, et see eemaldada ja kui see ei õnnestu, siis mustata; mida rohkem inimesi tõde teavad, seda raskem on sionistide töö, et saavutada oma eesmärke; iga Maa elanik peab selle töö sisu teadma ja järelikult teadma sionismi kohta rohkem, kui seni teadis). Sama kehtib ka teistele levitatavate anti-sionistlikku tegevust ja teavet kajastavate tööde kohta. Kirjalik ja suuline, tegevusega ja rahalise toetusega, isiklikult ja teisi organiseerides - levitage tõde sionismist ja võidelge selle vastu kõigi võimalike vahenditega! Ühenduge ja organiseeruge! Ärge ainult valvsust ja aega kaotage! Ja võit on meie!

Vaatamata kõigile kaotustele ja ebaõnnestumistele, mis aeg-ajalt temaga juhtub, läheb sionism siiski ülesmäge, korjates järk-järgult kogu maailma enda kätte, lõpetades oma tohutu töö selle täieliku haaramisega. Mis annab talle sellise jõu? Millised organisatsioonilised ja taktikalised põhimõtted võimaldavad tal kogu aeg "hobusel" olla?

                                         Judaism - sionismi ideoloogia

Kolmühtsest valemist, sionismi alustest, rääkisime me juba päris alguses. Väga võimsalt, lisaks, töötas ja töötab Judaism - üks jäigemaid, reglementaarselt väljatöötatud religioone. Judaism on niivõrd sionismist läbi imbunud, et see taassünnitab sionismi ikka ja jälle. Kui praegusel hetkel on selle mõju nõrgem kui varem, siis mitte nii palju, et uskmatu juut võiks põlata selle dogmasid.

Suur tähtsus on ka kasvatusel.

Juudile sisendatakse lapsepõlvest peale sionismi kolmühtset valemit. Muidugi mitte nende sõnadega, mis meie oleme ära toonud. Need sõnad on arusaadavad (ja saavad teatavaks) juba enam-vähem täiskasvanud sionistile. Kaudselt, läbi muinas- ja mõistujuttude, vestlustes lapsega, läbi tema tegevuste korraldamise sisendatakse talle nii või teisiti neid mõtteid. Ja iga sionistlikust ideoloogiast läbi imbunud inimene viib seda kasvatustööd läbi kohustusest (muidu saab ta karmilt karistada) ja tema südamekutsest - ise ta on ju sionistliku ideoloogia õigsuses ja vajalikkuses veendunud, teda on ju omal ajal hästi ja kindlalt töödeldud! Märkimisväärset rolli mängivad selle küsimuse suhtes ka lapse lähedased inimesed.

Sionism sünnib ikka uuesti ja uuesti läbi põlvkondade kasvatamise. Kusjuures on olemas erilised teenistused õigeusklike sionistide kasvatamiseks, kes usinalt jälgivad "õiget" kasvatustööd, ükskõik, millise puuduse läbilaskmist (ei jäta kasvatustööd ka noorukid, ei noored ega täiskasvanud). Iga juut peab garantiiga sionist olema - selline on sionismi ideoloogia ja praktika. Siit selgubki kurvalt kuulus pilt, et iga juut on - sionist. Ja siin ei ole kübetki antisemitismi. Kahjuks ei lase nad omasid minema. Mitte ainult puhtaverelised juudid, vaid ka mittepuhtaverelised kuni kaheksanda vereni ei lasta minema ja mõnikord haaratakse kinni ka kuueteistkümnendast ja kolmekümne teisest osast. See võib tunduda uskumatu, kuid kahjuks on see fakt. Neile on kasulik omada rohkem oma ideede orje (aga kust võetakse suurel hulgal neid "osalisi" juute, kellele sionistid sisendavad, et nad on ka juudid, samuti jumala poolt valitud, pöörates ka neid sionismi - sellest on meil veel edaspidi juttu). Siin on vaja teha järgmine märkus. Me ei võitle juutide vaid sionistidega.

Juudid, kui rahvas, ei ole millegi poolest hullem kui teised. Mõned, alustades Leninist, ei tunnista neid rahvana - toetudes Lenini definitsioonile, et rahva ühtsus on keeles, territooriumis, kultuuris. See on viga. Rahvuse olemus on ühtsuses - kasvõi suhteliselt - vere ja tunnetuse pärast ühtsed; see, et Euroopa, Araabia, Hiina, jne. juudid on erinevad üksteisest kultuuriliselt täielikult ei ütle veel midagi - neis gruppides ühendab neid vere ühtsus - sionismile on kasulik nimelt rahvuslik, inimese geneetilise päritolu mõttes, kui idee; peale selle aitab see ka anti-sionistidel eristada ja avastada sioniste - pidades meeles, et oma verel ei lase nad minna - juudi jooned on väga iseloomulikud, talletatakse mis tahes "taustale" ja pärast mõnda treeningut on kergesti tuvastatav. Kui juudid keelduksid sionismist, muutuks teiste rahvaste suhtumine neisse järsult; nimelt sünnitab antisemitismi juutide sionism ja mitte vastupidi, nagu sionistid häbitult valetavad. Muidugi, igal reeglil on erand ja võib kohata mitte-sionististidest juute, kuid see on suur haruldus ja see on tingitud tõrgetest "kasvatustöös"; muide, neid juute püüavad sionistid kõigi vahenditega sionismi rüppe suruda ja kui see ei õnnestu siis hävitada, joota, isoleerida, kiusata, ruineerida ja viia neid enesetapuni - nagu räägitakse, et teistel kaoks himu (sionistide jaoks on sellised teod loogilised - ilma nende meetmeteta oleks sionismi idee juba sajandite tagusel ajal kokku varisenud).

                                                 Taktika "tasahilju"

Tohutut rolli sionistlikus "töös" mängib, nagu me juba mainisime, taktika "tasahilju". Teha oma tööd ilma müra ja reklaamita, nii majanduslikku, kui ka poliitilist. Pehmelt struktuuridesse sisse lipsata, mähkida sisse kõiki ja kõike, tehes enda kasuks tohutut tööd, et oma eesmärke saavutada, püüavad sionistid vähem ja rohkem seda võimalikult vaikselt ja silmapaistmatult teha. Muidugi, asjad on asjad, kui vaikselt sa ka ei tööta on tulemus ikka teistele nähtav - see põhjustabki teistes pahameelt, tekitades negatiivse suhtumise juutidesse - inimesed ei saa aru, et süüdi pole tegelikult juudid, süüdi on nende sionism; kuid tuleb märkida, et kui sionistide "väikese" töö tulemused on kõigile näha, siis nende "suure" töö tulemused pole kaugeltki kõigile nähtavad - ja just see aitabki sionistidel peamiselt oma ekspansiooniga edasi liikuda.

Taktikat "tasahilju" aitavad teostada (arvestades seda sõna otseses mõttes kaasasündinuteks aga tegelikult on kaalutlev, harjumuslik kasvatus) sionistide duaalsus: võlu (kui nad soovivad), individuaalne lähenemine inimesele, oskus "hinge pugeda," võluda meeldivusega, oskus lipitseda, oskus olla meeldiv ja huvitav, oskus näidata soojust, kaastunnet (enamasti vale, kuid väga hästi mängitud), oskus olla kunstnik, vastu võtta suvalist luulet, kanda mis tahes maski ja seejuures olla sihipärane inimene, mis seisab humaansetel, rahvuslikel (selle rahva, kelle seas nad parasjagu elavad), austusel tradisioonide vastu, kõige selle vastu, mis on inimesele kallis, üldinimlikel väärtustel. Nad oskavad inimeste usaldust võita ja kasutavad seda oskust süstemaatiliselt enda kasuks ära. Seejuures töötab see meetod nende käes täiesti laitmatult: isegi ühte ja sama isikut võib sionist korduvalt petta, kaotamata (oma alatuses inetute tegudega tehes sellele inimesele kahju jne.) oma usaldust ja teda uuesti üles leidma tema "võluvaks ümbertöötluseks".

Samal ajal neid ei tehta ju lihtsalt meeldivaiks, nad oskavad ju olla vajalikud, kasulikud, oskavad inimest aidata (kui nad tahavad teda pärast kuidagi ära kasutada, loomulikult), teda toetada, teha tema jaoks vajalikku asja, osutavad teeneid, anda isegi väärtuslikku tuge ja samuti töökoormust vähendama, võttes asju enda peale, saama usinaks abiliseks, mõttekaaslaseks, võitluskaaslaseks jne. Kuidas sellisest inimesest loobuda! Kuidas mitte teha talle seda, mida ta soovib!? Ja see ongi tema abi ja teenuste peamine eesmärk!

Kuid, mis on tegelikult iseloomulik: sionistid ju tõepoolest valdavad mitmeid väga väärtuslikke omadusi. Nad on väga sihikindlad, erudeeritud, heade kommetega, töökad (et see poleks ainult lobisemine - neile lihtsalt ei meeldi töötada teiste eesmärkidel, aga omadel eesmärkidel töötatakse usinalt!). Ja sionismi eesmärgipõhine kasvatus sisendab neisse need omadused. Muidugi, olulist rolli mängivad selles juudi rahva enda kasvatuslikud traditsioonid - intelligentsus, töökus, eneseorganiseerimine - sõltumata sionismist. Sionismi eesmärkide täitmiseks peab lihtsalt möödapääsmatult selline olema. Ainult susserdamisega, ilma raske tööta ei saavuta sa midagi! Lisaks sellele, kui asi puudutab kasumeid nende liikumisel eesmärgi poole on nad otsustavad ja kartmatud (heaolu - märksa suurem, nähtavus - suurepärane kate, kui tegelikkus, isiklikus elus arglikud ja pehmed). Tegelikult on sionistidele tsementeeritud rahvas - sõdalane, rahvas - töötaja. Ainult tema võitlus ja tema töö - oma kasu ja eesmärk vallutada maailm!

Mitte väikest rolli mängib ka nende ühtsus, vastastikune toetus, vastastikune abi. Omadused iseenesest on positiivsed, kuid sionismi poolt kasutatud ja hoolikalt tugevdatud omakasud: kui ei oleks sellist ühtsust, oleks kõik juba ammu lagunenud - nii suurte eesmärkide poole liikumist saab läbi viia ainult ühtsete ridadega (see muidugi ei tähenda, et neil ei ole konkurentsi, eriarvamusi, hoiakuid jne. Mitte midagi sellist! Nende sisemine elu pulbitseb! Aga "välisvaenlase" vastu astuvad nad alati ühtse rindena, aidates omadel ellu jääda, areneda, edasi minna).

Ja peale lihtsa ühtsuse on ka vastastikune hooldamine. Toetav, kui vajalik, kuid ka hoolikalt "õigeusku" jälgiv, ühisest kohusetundest mitte kõrvalekaldumine, ühine ideoloogia ja sionismi praktika. See on laialt asetatud ja hoitakse hoolikalt muinasajast tänapäevani Tegelikult hoiavad sionistid iseendid sionismis kinni!

                              Informatsioon- see on pühamatest püham

Suur tähtsus on nende informeeritusel ja vastastikusel informeerimisel. Nad teavad suurepäraselt teadmiste hinda. Täpsed teadmised, õigeaegsed ja operatiivsed. Eriti neile olulistes küsimustes. Püüdes mitte midagi, mis tahes tasandil mööda lasta, mis on nende jaoks tähtis jälgivad nad hoolikalt majanduse, poliitika ja psühholoogia konjunktuuri. Ja kohe levitavad omade keskel saadud teavet, neid arutades ning tehes taktikalisi ja strateegilisi järeldusi. Tähtis roll on "teadete" süsteemil: apteegid, väikepoed, sööklad, poed, kioskid, töökojad jne., ning tänapäeval veel suitsunurkade süsteem oma, nagu süütute arutelude ja teabes olevate asjade kohta. Aga samuti kohtumised koosolekutel, sümpoosionitel, seminaridel, avalik teabelevi või lepinguliselt läbi ajakirjanduse, raadio, televisiooni jne. ...

Samuti on oluline, et kogu sionismi süsteemi läbiks karm distsipliin. Juut kohe peab olema tõsiusklik sionist, usinalt sionismi heaks töötama. Vastasel juhul saab temaga väga halvasti olema. Vähimagi vanema korralduse täitmata jätmise puhul saab ta kohe ja vältimatult karmilt karistada. See kord on sisse viidud veel Judaismi sünni ajal (sionismist läbi imbunud, nagu me juba rääkisime) ja toetatakse seda tänapäevani ja mõjub ka usklikele ja uskmatutele juutidele. Tasuvus ja vajadus sionismi asjades on ilmne.

See on väga oluline ja selline on sionistide töö: nad kujundavad hoolikalt ühiskondlikku arvamust endist ja teistest, moodustavad laialt levinud seisukohtade süsteemi. Kusjuures suunitlus on selline, et teiste arvates peab juudi rahvas igavesti välja paistma, kui ebaõiglaselt tagakiusatud, (selle tagakiusamise põhjus - sionism, seda muidugi ei selgita), nõrk, järeleandlik, haiglane, pelglik; ahne, tõsi, ka salakaval (seda ei saa ju peita), kuid süütu, ei ole ohtlik (see on põhiline: sionism ei tohi esiplaanile ulatuda, see peaks olema märkamatu, tunduda kahjutu).

See-eest teiste suhtes moodustavad mistahes positiivsed või negatiivsed (sõltuvalt kasust sionistidele) arvamused. Kuulujutud, usutavad või absurdsed, kuid alati visad, kõikjal toetatud ja inimestele selgitatud sionistide poolt. Formeeritakse avalik arvamus sündmustest, süsteemist, organisatsioonist, isikust. Kõigest. Aga nimelt nii, kui see on sionismile möödapääsmatult vajalik, tuues talle mõne ajutise või alalise kasu.

Halastamatult tõrjutakse ja pidurdatakse võõrad. Muide, nende hulka "lendavad" automaatselt andekad, võimekad, ausad, aktiivsed, tahtejõulised inimesed teistest rahvustest. Hoolikalt jälgitakse teiste inimeste andeid, võetakse arvele, läbi vaevarikka töö piiratakse nende arengut, seatakse nende liikumise teele tõkkeid, nende tegevusala ümbersuunamine ja kui võimekas inimene siiski läbi murrab - kasutatakse teda enda jaoks nii palju kui võimalik ja põhiliselt välditakse temalt tulevat kasu muudel eesmärkidel. Lisaks kasutatakse väga erinevaid meetodeid, kuni inimese halva pereelu organiseerimiseni, raskusi eluasemega ja üldse olmes, raskusi õpingutes, tööl, keskkonnas, tervishoius jne. Organiseeritakse mingitel perspektiivsetel erialadel õpingute ja karjääri arengute keelamine.

                                                 Sionistide võtted

Üks olulisemaid meetodeid sionistide töös on "rendile võtmine" (üks fakt sellisest võtmisest - Ukrainas kuni Bogdan Hmelnitskini - juba mainitud). See võte töötab süstemaatiliselt ja väga võimsalt. Juhtub, et rendile võetakse terved tööstusharud ja isegi riigid (see, muide, ütleme, toimus esimest korda veel Egiptuses). Sõlmitakse leping juhatusega: me, näe, võtame ajutiseks haldamiseks kokkulepitud osa või kõik (sageli üsna pikaks), täieliku võimalusega kõike käsutada, sageli inimeste elude ja saatustega, aga teile kohustume selle eest aja jooksul andma seda ja toda. Ja reeglina tingimustel, mis nagu oleksid riigi juhatusele majanduslikult kasulikud (samavõrd oblastite-, linnade-, ettevõtete-, organisatsioonidega, sõltuvalt kellega on leping sõlmitud). Kusjuures valitakse (sageli eelnevalt sionistide poolt loodud) olukord suurte raskustega juhtimiseks. Viimane näeb selles lepingus enda jaoks täielikku vastuvõetavust olukorrast väljapääsuks (vähemalt annavad sionistid oma parima, et teda selles veenda). Ja siis algab rahva röövimine ja riigist mahlade väljaimemine!

Traditsiooniliselt võetakse rendile veini- ja viinatööstus ja müük aga ka rahandus (eelkõige on ka meil rendile võetud ja läbinisti sioniseeritud: rahandusministeerium ja teised ministeeriumid, samuti majandus- ja planeerimise osakonnad, töö ja palga osakonnad ettevõtetes - kõigi nende rahva ja riigi röövimistega; tööga!). Aga lisaks võib olla rendile võetud, mis tahes, kogu riigi ulatuses (nüüd, muide, tundub, et me seisame selle viimase lävel). Varem või hiljem, kuid see kõik lõpeb riigi jaoks, mida juhivad kokkuostjad, väga halvasti (tuues mõnda aega, näiliselt, ja reeglina veenvalt näiliselt tulu ja kasu). Kõik, kes mängivad sionistidega selliseid mänge, viivad lõppkokkuvõttes oma riigi lüüasaamistele. Nii on ajaloos alati olnud (ja kui see protsess on kusagil mujal veel lõpule viimata, siis paratamatult see lõpule viiakse - ja nimelt selles võtmes!). Sionistid tegelikult lihtsalt petavad juhtkonda. Siiski, kui juhtkond tunneb end tunnikese kaliifidena, ajutiste valitsejatena, siis on teine asi, siis tema ego rahuldatakse ajutise kasu saamisega. Üldjuhul sellisele isekusele toetuvadki sionistid oma arvestustega oma "töös". Ükskõik kui raske ka poleks oma ülesanded tuleb lahendada ilma sionistide sekkumiseta. Tee nendega koostööle asudes - see on tee, mis viib globaalse kaotuseni, ükskõik kui paljutõotav see võib tunduda! "Rendile võetud" - kasutatud regulaarselt on sionistidel võimas hoob, mis töötab nende sihtide saavutamisel riikide ja rahvaste orjastamiseks seestpoolt, võttes lõppeesmärgiks täieliku valitsemise kogu maailmas.

Tuleb märkida, et lisaks selgelt "rendile võtmisele", toimub ka faktiline "rendile andmine" - juhul, kui mingi asja etteotsa paigutatakse sionist (või kui ta ise sinnani välja tungib). Efekt on sama. Mõne aja pärast tassib uus juht endale alluvad - sionistid ja mis kuulub tema võimu alla muutub tegelikult "rendile võtmiseks", kõigi eespool kirjeldatud tagajärgedega.

Üks tähtsamaid tegureid sionistlikus töös on oma inimeste kõikjale istutamine. Lisaks sellele, mis on rendile võetud - pole veel täielik, globaalne kontroll kõige ja kõigi üle. Hoitakse silma peal kõigil protsessidel, juhitakse inimesi ka pisi- ja suurtes asjades. Nii ajalooliselt, (sellest juba rääkisime) kui ka nüüd. See töö on eesmärgikindel, see aitab sionistidele oluliselt kaasa materiaalsete või poliitiliste eesmärkide saavutamisele ja liikumisele nende ühise eesmärgi poole.

Nad kontrollivad kõike. Eelkõige püütakse hoolikalt kontrollida trükipressi ja meedia vahendeid üldiselt. Kõigis neile kasulikes küsimustes. Eriti jälgitakse tõe leviku vältimist sionismist. Kõigist töödest kõigil aegadel ja rahvastelt eemaldatakse nüüd ja eemaldati varem teave (kõige parem, kui ei lasta sel ilmudagi), kuidagigi nende eesmärkide valgustamine, ülesanded, sionistide taktika ja teretulnud info, eksitamine eesmärgilt, näidates probleemi vales valguses, inimeste peade segiajamine. Õnneks, nagu me juba mainisime, praeguseks juba midagi on; kui varasemate sajandite kirjandust puhastasid nad hoolikalt, siis tänapäeva kirjandus ei ole veel nii hullutatud ja nende poolt "parandatud".

On veel üks vana, kuid võimas meetod, mis, kui ongi teiste poolt kasutatud, siis ainult mingi territooriumi pikaaegse okupeerimise korral, et hõlbustada nende juhtimist. See on niinimetatud "hõimude töö" või jämedamalt öeldes "meeshoorade süsteem." Tehakse seda nii. Valitakse sümpaatne, võluv, hea keelekasutusega oma rahva meesesindaja ja "päid segi ajav" naine teisest rahvusest (soovitavalt ilus, tark, terve). Jäädakse selle juurde, et ta sünnitaks sellelt tegelaselt lapse. Pärast tema sündi võetakse laps sionistide vastava teenistuse poolt arvele ja tema kasvades allutatakse prosionistlikule kasvatusele. Sellega kannustatakse ka kõiki teisi sioniste, mitte ainult spetsiaalselt valitud meeshoorasid. Niimoodi ilmuvad juudi perenimedega pooleverelised (lisaks on neil mõnikord seaduslikud vanemad-mittejuudid), kes peavad end juudiks ja on sionistid. Samamoodi ilmuvad neljandiku osa verega "juudid" ja ka kaheksandiku, kuueteistkümnendiku, kolmekümne teise jne. (alla kaheksandiku osa, nähtavasti, eriline töö ei käi, ülejäänud on tõenäoliselt, - nende loomuliku paljunemise produkt).

Sel viisil haaratakse riik geneetiliselt ja ideoloogiliselt seestpoolt. Ilmub tohutu hulk "oma" inimesi, kes, nagu me oleme juba öelnud, on ehtsate, puhastverd sionistide jaoks lihtsalt tolm, nende poolt põlatud, kasutades neid lihtsalt, kui tööloomi - neid toites, loomulikult - karja tuleb ju sööta - ja hävitatakse päärast sionistide maailma valitsuse saavutamist. Muidugi, pooleverelised, neljandikverelised (lisaks võimalik, et segatud vahekorras, näiteks kolm neljandikku, viis kaheksandikku, 3/16 jne.) võivad end lohutada, et nende sajandiks elu jätkub, kuid nad peavad kindlalt teadma ja mõistma: nimelt, et nende järeltulijad kaovad maamunalt koos mittejuutidega; lisaks sellele, praegu läheneb sionistide vallutustöö ju lõpule (pooleverelised, neljandikverelised jne. ise lähendavad seda tugevalt) ja kuidas ka välja ei tule, et nad ise kõnnivad sõbralikult krematooriumi mööda oma peremeeste kõrgeimat vett.

Kuid, ükskõik kuidas tegelikult puhtaverelised sionistid oma pooleverelistesse (jne.) lakeidesse ka ei suhtu, kasutavad nad neid oma eesmärkidel meisterlikult: nimelt nende kaudu ehitataksegi globaalset kontrollisüsteemi, istutatud ja läbiimbunud kõikjale ning kõik allutanud. Muide, hõimude tööd sionistid maskeerivad, eriti silmas pidades segaabielusid, kuid sellist tohutut hulka mittepuhtavereliste olemasolu segaabieludega seletada ei saa. Sionistlikud jõud on väga suured, sionistide arv maailmas on tohutu - see on kakskümmend-kolmekümmend korda rohkem ametlikult registreeritud juutide arvust ja see on ainult vere järgi, mis siis, kui osaline, sugu. Ja kui palju on sionistidele töötajaid: teadlikke, sunniviisiliselt värvatud, ostetud, agiteeritud, orienteeritud nende jõule ja kasulikkuses neid teenida!

Üks tähtsamaid tegureid sionistlikus tegevuses on ka nn. "õõnestav töö." Sionistid kasutasid ja kasutavad süstemaatiliselt seda tehnikat: lähenedes ühele või teisele mõjukale isikule (väikse- või suurekaliibrilisele), et suunata tema tegevust vajalikul sionismi eesmärgil; kusjuures - sõltuvalt olukorrast, jooksvateks ja strateegilisteks sionistide ülesanneteks, konkreetse tähendusega ja kindlaksmääratud isikuomadustega, ajaloolisi tingimusi, - suund ja tema tegevuse ulatus varieerub väikestest teenustest sionismile kuni suurte poliitiliste sammude organiseerimiseni: riigipöörded poliitika vahetused, esinemised lahingurünnakutes nendes või teistes õõnestajate kättenäidatud riikides jne. Seejuures on liider tavaliselt täiesti veendunud, et täidab oma eesmärke ja ülesandeid oma rahva huvides, aimamata oma nukurolli sionistide kätes. Ja, mida suuremad on auahne liidri kavatsused, seda lihtsam on sionistidel tema tegevust endale vajalikku voolusängi juhtida. Nad lükkavad talle ette ideid, teavet, teooriaid ja fakte, arvamusi ja lootusi, soove ja kirgi, organiseerides nendega tema meeli ja tema tegevussuunda. Peale selle kasutavad nad sageli otseseid tellimusi, lepinguid, andes laene, rahastavad juhte, gruppe, parteisid, nõudes aga selle eest nende või teiste sionistidele vajalike tegevuste täitmist.

See sionistliku töö võte mängis ja mängib suurt rolli inimkonna ajaloos "sionistliku" (st. viimase kolme tuhande aasta jooksul) aja sees. Nagu oleme juba öelnud, on tõendeid, et sionistid on olulisel määral oma käed külge pannud suurtesse vallutustesse, revolutsiooonidesse, riigipööretesse. Sealhulgas Tšingis-khaani ja Batu vallutusretkedesse. Õõnestuse vastuvõtmine mängis siin kõige otsustavamat rolli. Sionistlikele eesmärkidele polnud üldse kasulik, nagu me oleme juba maininud, et Venes alates XII sajandi teisest poolest oli juutidel elamine keelatud (isegi viibimine!) ja selle areng tõusis oluliselt. Sest tal oli potentsiaali saada kõige võimsamaks riigiks maailmas, tema loomuliku anti-sionismiga aga viiks sionistidelt saavutuse maailma valitsemise eesmärgil. Ja kuna Tšingis-khaanile määriti pähe idee jõuda viimase mereni läänes (aga selle liikumise teel oli Vene!) ja Batu ka, peale suure Temüjin'i õpetuste täitmist, olles sionistide-õõnestajate mõju all jätkas tatari-mongol laienemist. Sionistid tegelikult ei tahtnud sissetungijaid lääne meredeni viia ning nad organiseerisid Batu peatamise; muidugi, Vene, koos oma vere ja võitlusega nõrgestas Batu't tugevalt, kuid vahetu loobumine lääneriikide vallutamisest on seotud sionistide eemalejuhtivate mahhinatsioonidega lülitada Batu võitlusesse Mongoli impeeriumi suure khaani trooni pärast.

Lääneriigid olid Siionile tema mängus vajalikud; maailma poliitikas nad metsikutele nomaadidele tõsiselt tugineda ei kavatsenud. Antud juhul oli neil vaja hävitavat tööd. Ja põhiliselt Vene suhtes! Ja pealegi, - kuld! Kuld, mis hangeldajate-sionistide keldrites lõppude-lõpuks alla langeb (ja langes!), kuld, mis teenis (ja teenib!) Siioni võimsust ja arengut! Aga kannatused, inimohvrid, rahvaste hukkumine, tsivilisatsioonide ja kultuuride hävitamine - milline tühiasi, võrreldes seda kulla ja sionistide suurte eesmärkidega! Siion on ainuüksi nende tegudega maksmata võlglane Vene, Hiina, Kesk-Aasia, Kaukaasia ja teiste rahvaste ees. Ja mingisugune Tasu ei ole tema jaoks liiga suur! Sionistid peavad loobuma oma ekspansioonipoliitikast maailma vallutamisel. Vastasel juhul igasugused, isegi kõige äärmuslikumad meetmed oleksid nende vastu õigustatud, ajalooliselt ja poliitiliselt õiglased.

Paljud sellised "dirigendi töö" tegevused maailma struktuuri kallal, riikide ja rahvaste kaardi ümberkujundamisel, riigikordade, valitsuste, ideoloogiate muutmisel on tehtud ja tehakse sionismi poolt (osasid selliseid tegusid oleme juba maininud; tulevased ajaloolased räägivad detailsemalt sellest kõigest). Siion on visa ja järjekindel. Ärgu ta tehku sellist tööd - oma eesmärke nad ei saavuta.

Kuid peale suuremõõtmelise mõju ajaloolistele ja poliitilistele sündmustele, viisid ja viivad sionistid läbi lokaalset, väikesemahulisi töid riikide ja rahvaste elu dirigeerimisel, töödes kohtadel. Tegelikult mängivad nad olulist rolli igas, vähegi tähtsamas valitsuste, majandusmeeste, kultuuritegelaste, hariduse, teaduse jne. tegevuses, toetades, suunates või takistades seda, sõltuvalt nende kasust. Suur moodustub väiksest, nad saavad sellest suurepäraselt aru.

Eriti oluline on nende propaganda töö. Istutades kõikjale omad inimesed, omades eelkõige kaks, kolm või enam - vastavalt vajadusele - inimest igas brigaadis, igas töötajate sektsioonis, (mitte puhastverd sionistid muidugi pole sellega hõivatud, aga pooleverelised, neljandikverelised jne.) igas büroos ja inseneride jaoskonnas, teadlaste hulgas, igas ülikooli ja instituudi kateedris jne., igas tudengite rühmas, igas haigla osakonnas, igas poes, laos, igas juhtivas lülis (sealhulgas ka sõjaväes, turvateenistuses ja korrahoius jne.), lühidalt, kõikjal - alates rohujuure tasandist kõige kõrgemateni, sionistidel on võimalus lisaks oma otsesele majandus-, finants-, haldus-, ideoloogilisele, poliitilisele, jne. tööle Siioni kasuks, läbi viia veel vajalikku oma kaastöötajate ja partnerite ümbertöötlemist Siioni vaimus, et saavutada neid või teisi majanduslikke või poliitilisi eesmärke. Kohati on see agitatsioon hävitav (mõnikord vaikne, nähtamatu, mõnikord avalik), aeg-ajalt loominguline - kui Siionil on antud juhul kasulik luua. See võib toimida ametivõimude kasuks või neid kahjustada.

                                            Sionistide "kultuuri" töö

Üks sajanditevanune ja kaasaegne sionistide töö aspekt on õõnestamine, teiste rahvaste kultuuri kahjustamine, rahvusliku omapära ja rahvusliku ühtsuse lagundamine ja peale selle töö üldrahvaliku kultuuri vastu, klassikalise, harmoonilise kunsti vastu; üleüldse. Purustamine, ebakõla, abstraktsus, sürrealism ja muu jälkus tõstetakse põhimõtteks.

Kusjuures seda kuulutatakse kultuuri kõrgeima sõnana; seda mitte omaksvõtnuid tõrvatakse tagurlasteks, nagu inimesed, kes ei saa kaasaegsest kunstist aru jne. Käib massiteadvuse ja massipsühholoogia hävitamine. Nii rahvusliku kui ka üldinimliku. Kõigi mittejuudi rahvaste nende rahvuslikest ja üldinimlikest juurtest ilmajätmine - see on sisuliselt sionistide "kultuuriline töö", selles ongi nende nn. kosmopoliitne põhiolemus. Kaasaegse kultuuri mandumine, kunst on otseselt seotud sionismi hävitava tööga - tema otsene kätetöö.

Sionistid võtavad kõikjal, nii väikses kui suures, kontrolli alla kultuuri juhtimise organid, kunsti, hariduse, teaduse, kasvatuse vallas, viies vastavat tööd läbi Siionile soovitud võtmes. Eelkõige viiakse rahva hinge juurtes läbi loomuvastasus, labasus, rahvakunsti alavääristamine. Seda tehakse häbenemata ja tõhusalt. Oma töö viiakse kuni selleni, et, ütleme, venelane räägib (ja see pole kahjuks haruldus!). "Ma ei või vene laule kannatada!" Aga asi on on ju selles, et talle anti ja antakse spetsiaalselt valmistatud surrogaati.

Sellel, mida väljastatakse rahvalaulude pähe, pole sageli tõelise rahvakunstiga mingit pistmist - see on kitš või võltsing, või spetsiaalselt rikutud ja moonutatud asjad. Peale selle rebis inimene kaua ja järjekindlalt end rahvuslikest juurtest lahti. Ta on suures osas juba denatsionaliseeritud ning seetõttu võtab paremini vastu seda surrogaat kultuuri, mis on Siionile kasulik, töötlemaks inimesi omas vaimus.

                                 Kahal - organisatsiooni struktuuri alused

Sionistid on oma organisatsioonis ühtsed. Nad kasutavad oluliselt kahali jõude (juudi kogukondade), omavad seal ülekaalukat, jagamatut mõju läbi selle organisatsioonilise, kasvatusliku, finantsilise, distsiplinaarse jne. töö. Nad on ühendatud nii kohalikult kui piirkondlikult, nii riigi mastaabis, kui ka kogu planeedi tasandil. Seejuures koordineerivad nad väga täpselt oma tegevusi, esinedes ühise rindena, heites hädavajalikke jõude ja vahendeid vajalikku kohta, lahendavad ühiselt seda või teist probleemi. Vastastikune toetus ja vastastikune abi on tegelikult nende vastastikune abi oma vägedele, väeosadele ning sõduritele, kes aitavad lahinguid võita ja liikuda ühise strateegilise eesmärgi poole.

Samal ajal, kui vajalik, moodustavad nad tohutul hulgal oma organisatsioone (1917 a. revolutsiooni perioodil oli neid, nagu juba mainitud, ainuüksi Venemaal viiesaja ringis; kolossaalne hulk on neid meil praegugi), nagu väliselt paistab, pole nad mõnikord omavahel seotudki, kuid on tegelikult lihtsalt ühe rinde erinevad osad. Need organisatsioonid on väga mobiilsed, kõikehaaravad, kasutavad mitmekesiseid meetodeid, lähenemisi, kõige rangemal eesmärgiühtsusel - Siion peab nende tööst olulise võidu saama, isegi kui mingi osa (mõnikord!, väga suurt!) oma inimesi tuleb ohverdada. Nad on alati valmis oma silti muutma, loobuma sellest või teisest organisatsioonist, sisse viima teist, muutma võitluse meetodeid, kontsentreeruma või laiali paigutuma, muutma löögi suunda, muutma üldse oma kurssi jne., tähendab kisklevad tõsiselt. Ja ei heitu ajutistest kaotustest ja tagasilöökidest, ükskõik kui tugevad löögid neid ka ei tabaks. See on tõsine vaenlane. Nad on hullemad, kui tatari-mongolid. Võita on neid väga raske, võitlus ei tule lihtne, kuid neid on absoluutselt vajalik võita. Sest surm ähvardab kõiki. Kõiki mitte-juute (või täpsemalt, nagu juba mainitud, kõiki, peale puhastverd juutide). Igaüks peab seda mõistma, tegema vastavad järeldused, ühenduma ja tegutsema aktiivselt Siioni vastu, tema inimsööjalike eesmärkide ja ülesannete vastu.

                                             Eesmärk pühitseb abinõu

Nad on tugevad veel selles, et ei kõhkle vahendeid kasutamast. Ammu enne jesuiite kasutasid sionistid suunitlust "Eesmärk pühitseb abinõu!". Kasutatakse seda muidugi, loomulikult, tänaseni. Neil ei ole moraalinorme. Ja milleks? Nad "töötavad" ju kahejalgse karjaga (tuletage sionismi kolmühtset valemit meelde)! Ja kasutavad selliseid vahendeid, et maffia tegevus (see, mis ei ole kontrolli all. Muide, on vähe, mis pole Siioni kontrolli all) võib paista lapsemängudena võrreldes nende tööga.

Me mainisime juba rahvaste ja kultuuride hävitamist sionistide häälestatud vallutusretkede protsessis. Peale selle, kui on vajalik rahvastele survet avaldada või nende arvu "reguleerida" kasutatakse süstemaatiliselt haiguste levitamist (omade kindla kaitsmisega või neid Siionile ohverdades, nagu me oleme öelnud, on neil juudi rahvast sügavalt ükskõik - nad on ideede orjad, hasartmängijad; inimeste kannatused on neile - tühine pisiasi!). Eelkõige inimeste individuaalne kaitsepookimine (vaenlaste või nende sugulaste või lihtsalt võimekate - võõraste) ravimatute ja peaaegu ravimatute haigustega, võitlus ohtlike haiguste likvideerimisel (tuberkuloos, vähk, AIDS) - nad vajavad inimeste jaoks piitsa - opereerides ähvardava haigusega või võimalusega selle raviks on võimalik inimeselt palju saavutada. Ja teised, nii "kenad" vahendid. Eriti siis, kui on vaja mingeid sionistide ülesandeid lahendada, organiseerida sõdu, näljahäda, suurõnnetusi jne. Arvatakse, et viimased avariid - Tšernobõl, Ufaa jne. - need on nende kätetöö. Nagu muide, praegu ka meie maa rahvaste äravool. Neile on kasulik korraldada katastroofe - enda eesmärkidel; meie puhul riigi kõigutamiseks. (Kõik see võib tunduda nii väga ülemäärane, kuid sionismile ja tema töödes on sellised tegevused tavalised nähtused).

Kontrolli inimeste "tervise" üle aitab neil täide viia meditsiin, mis on tohutult sionistidest läbi imbunud. See sionismi võimas ja testitud relv, mis aitab korraldada "kasvatustööd" võõrastega, eemaldada soovimatud, ravida neid, kellelt on mingeid eeliseid loota, hoida lühikese rihma otsas ohtlikke ja muidugi teenindada omasid, teenides veel ühe relvaga sionistide ühtsust ja vastastikust toetamist.

Mitte ainult arstid, vaid ka teised spetsialistid on sionistidele nende liikumises suureks abiks. Esiteks seetõttu, et teevad sionistid vajalikeks, kujutades endast väärtust. Teiseks, kuna nad saavad ise ametipostil olles, tassida enda juurde omasid ja istutada nad ametisse. Kolmandaks, kuna olles spetsialistid, esindavad nad kogu riigis sionistlike spetsialistide süsteemi, võivad organiseerida sionismile vajalikku tööd: loomingulist, pidurdavat, saboteerivat, hävitavat (vastavalt vajadusele) nendes või teistes tööstusharudes või kogu riigis. Lisaks tungides oma inimestega riigi juhtimisaparaati võivad läbi viia kiirendavat või pidurdavat poliitikat, stagnatsiooni või hävitamist. Ja see kõik toimub riigi tugeva hoovõtu nimel, võttes Siioni täieliku võimu. Aga aitab ja abistab seda ellu viia nende poolt mõtteis olev petetud ja petetav rahvas! Meie usaldav, muretu, kuid juba hea elu pikast ootamisest vihane rahvas. Kaotanud usu valitsusse. Valmis uskuma pro-sionistlike sulide lubadusi. Valmis juba paljukski. Aru saamata, et nende endi kätega tuuakse võimule nende endi tulevased hävitajad!

                                                      Raha - see on võim

Kõige olulisem instrument sionistidel on nende raha. Raha - see on võim! Tuntud tõde! Aga kas me kõik teame, et näiteks USA-s kuulub üle seitsmekümne protsendi kapitalist sionistidele? Ja nende kapital on ülekaalus kogu maailmas? Nad kogusid seda sajandeid. Kõigi aegade ja rahvaste kuld on kogutud nende pankade keldritesse. Ja varem, ja nüüd peale oma peamise eesmärgi - "raha teeb raha", - kasutati nende raha sionismi liikumise eesmärkidel: rahastamaks neid ja teisi üritusi, annavad laene, organisatsioonide vallutused, sõjad, riigipöörded, altkäemaks ametnikele, altkäemaks finantsliidritele, grupid, parteid, armeede värbamine, jõugud, kaubanduse areng, tööstus, tõstmine või häving - sõltuvalt sionistide ülesannetest.

Lisaks raha tohutu hukutav jõud. Inimene, kes harrastab selle kogumist, et omandada mingeid hüvesid, on juba osaliselt Siioni käppade vahel - opereerides hüvede ja rahaga, saavutavad sionistid kergesti selliselt inimeselt neile vajalikke tegevusi: pakkudes kohti, mida nad vajavad oma ürituste läbiviimiseks, surve vastumeelsetele, osalemine rahalistes mahhinatsioonides jne. Selline inimene, astudes Siioniga rahalisse kontakti, adub kiiresti tema võimu, mis orienteerub temale. Sellist inimest ei ole raske töödelda ja edasi vajalikus Siioni vaimus muuta usaldusväärseks ja kuulekas sionismi tööriistaks.

Ja muidugi annab sionismile suure jõu kõik nende juba kogutud võim. Kogu kaadri tervik, riistvara, rahaline võimsus, kogu mõjujõud oma inimeste üle, kogu jõud nende, aga samuti oma organisatsioonide kontrollimiseks - kogu oma võimsuse on nad alati valmis heitma takistuseks või läbimurdeks, purustama seda või teist riiki, organisatsiooni, konkreetset isikut (kogu võimu pole loomulikult kunagi või peaaegu mitte kunagi vaja!), pühkida oma teelt kõik, mis neid takistavad, hävitada mistahes takistus, mistahes vastupanu jalge alla tallamine. Sionismi jõud on tohutu. Kuid Siioni võitmine ei ole võrdne nulliga. Aga panus võitlusesse on - kõigi inimeste elu, kes ei ole puhtaverelised juudid. Võitlemine on hädavajalik! Ja võita on võimalik! Küsimuse mõistmine, selle mõistmise kõikjale levitamine, ühtsus võitluses, organiseeritus, käikude ja kogu liikumise läbimõtlemine, aktiivsus, mitteviivitamine, otsustavus, mehisus - see on võitluse tee võidule!

                                                       Vabamüürlus

Siion on palju-käeline ja üks Siioni kätest on vabamüürlus.

Vabamüürlus tekkis praktiliselt koos sionismiga, see on tema kaasteeline. Massoonid mängivad sionismi jaoks enam-vähem sama rolli, mis jesuiidid katoliiklusele. Hulk salajasi massoonide loože (või täpsemalt, frank - massoonide - "vabamüürlaste" - Saalomoni templi ehitajate) on alati kasutatud inimeste lollitamise vahendina, lubadusega ehitada parem maailm, lahkuse-, halastuse-, võrdsuse- ja õiglusega aga tegelikult vahendina ahvatlemaks inimesi Siioni võrku, mis allub talle, läbi nende inimeste riikide ja sündmuste juhtimiseks (eristuvad juudi ja mitte-juudi loožid ja organisatsioonid; mitte-juudi omad on loomulikult madalamal, kuid nimelt nende kaudu teostab Siion vahetut juhtimist - nendesse on kaasa tõmmatud mõjukad poliitikud, avaliku elu tegelased, teadlased, kirjanikud ja kunstnikud, sõjaväelased, halduspersonal jne., nende kaudu viiakse Siioni otsused ellu). Vabamüürlus on tugev. Aga see on siiski üks käsi. Aga pea – Siion.

Vabamüürlusega on vaja võidelda. Kuid peamine löök tuleks suunata selle valitseja - sionismi vastu, arvestades lisaks, et ilma massoonidetagi, oma isiklike jõududega, saavutas, saavutab ja jääb saavutama (kui teda mitte peatada) Siion oma eesmärke.

                                          Antisemitism - sionismi relv

Võimas sionismi relv on anti-sionistide süüdistamine, samuti isikute, kes esinevad antsemitismis selle või teise juudi vastu (kuigi, ka "asja eest"). Mängides kaastundel, kaaskannatusel, inimeste halastusel, süüdistavad nad konkreetset isikut rassismis, misantroopias, rahvuslikus egoismis, šovinismis, täiesti ebaadekvaatses suhtumises juutidesse ("alati tagakiusatud, hammasrataste vahele jäänud, vaikne, kahjutu, teenimatult kahtlustatav ja solvatud rahvas" - vt. eespool sionistide levitatud juutidest arvamuste süseemi).

Aga kes tahab ümbritsevate silmis olla selline peletis! Antisemitism (veel möödunud sajandil kutsuti seda judofoobiaks, juudafoobiaks) omab tõepoolest kohta osa inimeste seas. Aga sünnib ta just sionismina, just juutide sionismi ilmnemise tujude ja tegevustega. Ja teiselt poolt, tõelisi antisemiite (mitte segi ajada anti-sionistidega, kes esinevad mitte juutide, vaid sionismi vastu!) sionistid reeglina halvasti ei kohtle. Antisemiidid on sionistidele isegi kasulikud. Esiteks seetõttu, et teenivad "karja kokkuajamise" eesmärki, eesmärgiga ühendada juudid kaitseks ja enesesäilitamiseks. Teiseks, kuna nende avaldused on sageli mõttetud, tegevused liiga emotsionaalsed, toored, julmad ja on, kelle peale näpuga näidata, öeldes: "Vaadake, see on (anti-sionist, aus, intelligentne, aktiivne inimene) samasugune (tuntud antisemiit, loll ja koletis)!" Kolmandaks, antisemiidid ise on võitluses Siioni eesmärkidega küllaltki kahjutud.

Nad võivad muidugi erutuste ja rahutuste hetkedel antud koha juudid hävitada, kuid mitte kunagi ei tõuse anti-sionistlikku võitlusse (sest põlgavad juute, arvavad, et see pole mingi võimas jõud aga lihtsalt alatu, salakaval, väärtusetu rahvas - sionistlike arvamiste süsteem juutidest läks nende jaoks tööle!) ja seega Siioni eesmärkide takistuseks ei ole. Aga mis oleks võimalikul (ja juhtunud) juutide hävitamisel - arutlevad sionistid - mitte kõiki ei hävitata ja sellest allesjäänud hakkavad veelgi aktiivsemalt Siioni heaks töötama - ta on ju nende kaitsja ja päästja.

Aga sellel "päästjal" lähevad juutide hävitamised antisemiitide poolt otse arvesse! Ja sionistid ise aretavad antisemiite. Me oleme juba öelnud, et lisaks antisemitismile sünnib loomulikult juutide sionism - lihtne inimene ei saa sugugi mitte alati tõusta arusaamisele ideoloogia ja organisatsiooni rollist, ta näeb, et juudid käituvad halvasti ega süvene probleemi analüüsimisse, ei erista sionistlikku juuti päris juudist, ta hakkab uskuma, et juudid, kui rahvas on halb ja hakkab juute vihkama. Antisemitism sünnib ja taassünnib sionismiga! Ja vastupidi: antisemitismi toidab sionismi, aitab sionistidel juudid Siioni võimu alla ajada.

Antisemiit, harvade eranditega, ei saa tõusta anti-sionismini. Tema silmad on looritatud vihast ja põlgusest juutide vastu. Aga see on ju (kui ta eraldub juudi sionismist) väärikas rahvas. Intelligentne, püsiv, elurõõmus, kõrge kohandumisvõimega, organiseeritud, ühtsusele kallutatud, kollektiivne, andekas, kaine. Ja see ei ärata huvi mitte ainult sionistides. Tegelikult ongi nii. Aga kahjuks teeb nimelt selle rahva väärikus sionismi nii ohtlikuks. Olgu juudid sellised, nagu mõtlevad neist anti-semiidid, sionism, tõepoolest, nad ei kujuta inimestele ühtegi tõsist ohtu ja seda enam inimkonnale. Aga oma tõelise palgega, toetudes juudi rahva väärikusele, kujutab sionism endast äärmist ohtu, mida saab vältida ainult püsiva, aktiivse, võimsa, hästi organiseeritud, järjekindla, sihipärase võitluse tulemusel. Võit või surm. Siin ei ole see üldse hoogne loosung. Need sõnad omandavad mitte-juudist inimkonna osale täiesti reaalset mõtet: kui sionismi mitte võita, siis hävitavad sionistid sind füüsiliselt!

                                                        Kokkuvõte

Oleme kirjeldanud, mida sionism endast kujutab, kirjeldasime lühidalt ka lugu tema võitlusest ja osaliselt praegusest olukorrast aga samuti mõndasid sionismi töö taktikalisi ja metoodilisi toimimise viise. Vähemalt räägiti üldises suunas samuti sellest, mida tuleb teha, et vabaneda sellest ohust. Hea küll. Aga mida siis teha sionistide endiga ja sionismist läbi imbunud juudi rahvaga? Sionismi ajalugu ja olemus näitavad, et lahendada on vaja ainult Maa mastaabis. Mis on siis lõplik olukord, mis tuleb saavutada anti-sionistliku võitluse tulemusena?

Juudi rahva füüsiline hävitamine - ei sobi. Äärmisel juhul on inimkonna erakorralise õigus selle poole pöörduda ainult väga meeleheitel olukorras (kahjuks viivad sionistid liikumisega oma sihi suunas inimkonda sellele piirile järjest lähemale ja lähemale). Aga mida siis?

Asi on selles, et sionistid on ise teed näidanud, mida mööda minnes võib väga sujuvalt lahendada juudi küsimuse (kahju, et vahendid, mille nad sellel teel on valinud, osutusid ebaväärikaiks ja et nad ei tahtnudki tõsiselt seda teed lõpuni läbi käia). Ainus kindel vahend, mis võib sobida täht-tähelt kõigile - ja juutidele ja Maa mitte-juudist elanikkonnale - see on juutide keeldumine maailma hõivamise eesmärkidest (tegelikult sionismi tagasilükkamine) ja nende ümberpaigutamine Iisraeli.

"Inimkonna lõplik sõna

sellest suurest hõimust on veel ees."

F.M. Dostojevski.