Kuus miljonit kaotatud ja leitud

                                              Kuus miljonit kaotatud ja leitud

Ernst Zündel

                                                       Eessõna

     Igaüks on kuulnud, et Hitleri valitsus oleks nagu tahtnud hävitada Euroopas juudid, ning et sõja aja jooksul tapeti tänu nende poliitikale kuus miljonit juuti. Paljud ajaloolased on töötanud selle küsimuse kallal ja nad leidsid sellest massihävitamise legendist palju vastuolusid. Kuus miljonit on väga märkimisväärne hulk, seda ei ole elanikkonna statistikasse nii lihtne peita, mis koguti erinevates riikides kirjavahetuse käigus.

     Ei pea olema geenius, et näha, et lugu kuuest miljonist on sionistidele muutunud väga tulusaks, Saksamaa maksab siiamaani rahalist kompensatsiooni väidetavalt mõrvatud juutide eest. Nõukogude režiim on selle legendi levitamisega ka palju võitnud. Vaatame siis, mida kujutab endast lugu juutide massihävitamisest, mida väidetavalt toimetasid Saksa rahvuslased.

     Propaganda vaenlase julmustest sõja ajal - see on vana trikk, kahekümnendal sajandil oli iga konflikt sellisest propagandast saadetud ja kahtlemata jääb see nii ka tulevikus. I maailmasõjas süüdistati sakslasi Belgia laste söömises (!) ja samuti ka selles, et väidetavalt viskasid nad lapsi õhku ja torkasid nad tääkidega läbi. Lisaks sellele teatasid inglased, et sakslastel oli terve vabrik, milles nad tootsid tapetud laipadest glütseriini ja muid aineid. Pärast sõda Suurbritannia välisminister aga siiski vabandas solvamise eest ja tunnistas, et seda tehti sõjalise propaganda eesmärgil.

Aga pärast II maailmasõda vabandusi ei palutud, enamgi, selle asemel, et aastatega raugeda, on propaganda Hitleri režiimi õudustest, ning eelkõige nende ümberkäimisest juutidega hoopis intensiivistunud. Tänapäevani jätkatakse rohkearvuliste raamatute trükkimist "pealtnägijate" uskumatute "mälestustega" koonduslaagritest ja kuue miljoni juudi hävitamisest. Kuid kerkib küsimus - miks ajalugu Saksa julmustest Teises maailmasõjas on nii erinev eelmise sõja ajaloost? Miks ühtede eest vabandati, kuid teistest jätkatakse lakkamatult pasundamist? Kas mitte sellepärast, et muinasjutt "kuuest miljonist" teenib kellegi huve ja näitab omamoodi poliitilist väljapressimist?

Juutidele on see legend toonud tohutut kasumit. Paljud rahvad kandsid sõja ajal puuduse- ja kannatustekoormat, kuid mitte keegi peale juutide ei pööranud seda enda kasuks sellise tasemeni. Nende kannatused ja miljonid ohvrid, mida väidetavalt kanti Saksa natsionalistide käte läbi, äratas teistes inimestes kaastunnet; näiteks Briti valitsus peaaegu ei takistanud pärast sõda juutide sisserännet Palestiinasse, poliitika, mis viis lõppude lõpuks selleni, et Inglismaa oli sunnitud Palestiinast lahkuma ja sellesamaga avas tee Iisraeli loomiseks.

     Dr. Max Nussbaum, endine Berliini ülemrabi, ütles 11. aprillil 1953 a. - "Juutide positsiooni tugevdati rahaliselt läbi reparatsioonide, mida Saksa valitsus maksab nii Iisraelile, (riigile, mida sõja ajal ei eksisteerinud) kui ka üksikutele juutidele." 1995. aastaks oli välja makstud üle 100 miljardi marga, tohutu raha. Maksed olid mõnel aastal kuni 40% Iisraeli riigieelarvest!

     Rahvuslike soovide jälitamine, mis puudutab poliitilist šantaaži, legend kuuest miljonist juudist, kes väidetavalt tapeti sakslaste käe läbi, omab eurooplaste jaoks väga tõsiseid tagajärgi. Seda kasutatakse, et takistada mis tahes rahvuslike tunnete ilmingute katseid.

     Iga kord, kui inimesed Euroopas üritavad võtta meetmeid, et säilitada oma rahvuslik identiteet, heidetakse neile kohe ette süüdistus, et nad on "neonatsid", sest kes siis veel, kui mitte natsid panid toime sellise kohutava kuriteo - kuue miljoni juudi mõrva! Meie ajal on valge rassi rahvusriikide olemasolu suure ohu all, seoses märkimisväärse sisserändega Kolmanda Maailma riikidest. Ja nii kaua, kuni seda müüti toetatakse, sattuvad meie rahvuslikud innustused jälitamiste ja tagakiusamiste alla ja Kolmas Maailm ÜRO näol jätkab edu saavutamist maha surumaks jõude, kes võitlevad meie vabaduse kõige tähtsama garantii säilitamise - meie rassi rahvusriikide eest.

     See süüdistus "kuue miljoni" mõrvas kahjustab rahvusluse põhimõtteid ja valge rassi rahvuslikku teadvust sellisel määral, et see ohustab tema ellujäämist. Paljud Lääneriigid on täna näoga suure ohu ees, ja kui ei tehta midagi aafriklaste ja asiaatide sisserände lõpetamiseks, siis meie rass lihtsalt kaob. Aga mis juhtub siis, kui inimesed püüavad rääkida rassiprobleemist, selle bioloogilistest ja poliitilistest järelmitest? Meid süüdistatakse rassismis! Aga rassism on, nagu kõik teavad, esimene märk natsismist.           Aga nad (nagu me kõik muidugi teame) tapsid kuus miljonit juuti. Ja kui Enoch Powell (omalajal Briti parlamendi liige) kutsus meid tähelepanu pöörama Kolmanda Maailma sisserände ohtlikele tagajärgedele, siis üks tuntud sotsialist võrdles seda pilti Dachau ja Auschwitziga, et sundida teda vaikima.

     Seega, kõik katsed rassilise probleemi arutelu esile kutsuda ja probleem rassilise terviklikkuse säilitamiseks katkestatakse väga efektiivselt. Võib kadestada juutide oskust ja otsustavust oma rassi eelajaloolistest aegadest alates säilitada, neil on rassilise solidaarsuse tunne, ning kinnitus "kuuest miljonist" on seda veelgi tugevdanud. Aga kahjuks omab see legend meie suhtes vastupidist efekti, nõrgestades meie otsustavust võitluses rassilise enesesäilitamise eest.

     Tuntud Ameerika ajaloolane Harry Elmer Barnes kirjutas - "Katse ette võtta tõsine ja objektiivne uuring juutide hävitamise küsimuses II maailmasõjas on kahtlemata kõige riskantsem tänapäeva ajaloolase või demograafi jaoks. Ette võttes selle uurimistöö, ma loodan teha oma panuse mitte ainult ajaloolisesse õigusesse, vaid aidata ka see suur valekoorem meie õlgadelt heita, et anda meile võimalus võidelda selle ohuga, mis meid kõiki ähvardab."

Richard Harwood

Saksa sõjaeelne poliitika juutide suhtes

     Adolf Hitler pidas juute ebalojaalseiks, rahva seas ahneks elemendiks, tuues muu- hulgas lisaks eelnevale nende rüvetava mõju kultuurile. See paiskus eriti silma pärast Esimese Maailmasõja perioodi, kui palju juute oli arvestataval mõju- ja võimu- positsioonil, eriti õigusteaduses, rahanduses, meedias, kuigi nad moodustasid vaid viis protsenti elanikkonnast. See fakt, et sellised juudid nagu Karl Marx, Rosa Luxemburg, Karl Liebknecht jt. olid oma ebaproportsionaalse protsendiga riigi elanikkonnas, kaasa tõmmatud kommunistlikust liikumisest, aitas veenda Saksa natsionaliste selles, et juudid üritavad hävitada rahvuslikke riigi aluseid, kus nad elavad ja ehitavad selle asemele rahvusvahelist tüüpi ühiskonna, kus domineerib ideoloogia, mis ei põhine rahvuslikul filosoofial ja poliitikal.

     Inimestel, kes ei assimileeru, on raske elada arenenud rahvustundega ühiskonnas, sellepärast, loomulikult, kui nad nõrgendavad, või, veelgi enam, hävitavad selle ühiskonna rahvusliku näo, selle rahvuslikud institutsioonid, oleks neil elu kergem. Kommunism oli esimeseks katseks luua rahvusülene ühiskond. Aga seda tüüpi ühiskond võib püsima jääda ainult massiterroril, inimesi selle juurde enam ei meelita. Rahvusülese ühiskonna "teine seeria" on tuttav inimestele Läänes - see on massiline sisseränne Kolmanda Maailma riikidest. Lääne suurlinnu enam ära ei tunne, paljudes neist moodustavad Kolmanda Maailma riikidest sisserändajad märkimisväärse osa. Ja sama saatus tabab inimesi Ida-Euroopas ja Venemaal, kui nad ei mõista juba lähitulevikus, kellele on selline poliitika käe järgi ja kuidas seda tehakse.

     Selles raamatus me ei analüüsi, kui põhjendatud olid juutide vastu võetud seadusandlikud meetmed hitlerlikul Saksamaal, me püüdsime lihtsalt erapooletult uurida Saksamaa võetud meetmeid neutraliseerimaks juutide mõju ja mis kõige tähtsam, et sundida neid emigreeruma. 1939. aastaks emigreerus enamus Saksa juute, kusjuures neil lubati ära sõita koos oma varaga. Saksa natsionalistlik juhtkond ei vaadelnud mitte kunagi juutide genotsiidi poliitikat. Juudid nimetavad väljarännet "plaanipäraseks hävitamiseks".

     Juudid jätkavad järjekindlalt kordamist, et natsi-Saksamaa diskrimineeriv poliitika oli ainult jäämäe tipp, mis oli sisuliselt nende füüsiline hävitamine. Tüüpiline näide on anti-Saksa propaganda raamat "Der Gelbe Fleck: Die Ausrottung von 500.000 Juden", mis avaldati Pariisis 1936 a. ("Kollane laik - 500 tuhande juudi hävitamine."). Vaatamata faktide puudumisele, esitatakse selles raamatus väljarännet, kui juutide füüsilist hävitamist. Koonduslaagreid poliitvangidele serveeritakse, kui potentsiaalseid genotsiidi tööriistu ja eriline märkus on tehtud sajast (100) juudist, keda peeti Dachaus 1936 a. kinni ja kellest kuuskümmend (60) olid seal 1933. aastast.

     Teise näitena osutavad nad sensatsioonilisele Saksa juudi raamatule, kommunist Hans Beimler'i "Four Weeks in the Hands of Hitler"s Hell-Hounds: The Nazi Murder Camp of Dachau" ("Neli nädalat Hitleri timukate kätes - natside Dachau surmalaager"), mis avaldati 1933 a. New York'is. Kinni peetud tema marksistliku tegevuse pärast, kinnitas autor, et Dachau oli surmalaager, kuigi tema enda tunnistusel lasti ta pärast kuud aega lahti. Omal ajal asutati Ida-Saksamaal (SDV) isegi Hans Beimler'i auhind teenete eest kommunistlikus liikumises.

     Tõsiasi, et natsionalistlikul Saksamaal väidetavalt toime pandud genotsiidi kohta levitasid propagandat nii varakult inimesed, kellel olid rassilistes ja poliitilistes küsimustes eelarvamused, peaks valvas sõltumatu vaatleja seda ajalooperioodi uurima.

Juutide sundemigreerimise poliitika ja koonduslaagrite olemasolu ei ole üks ja sama asi. Laagreid kasutati poliitiliste vastaste ja õõnestavate elementide isoleerimiseks, sealhulgas kommunistide, kelle seas olid juudid. Erinevalt stalinlikust režiimist tema miljonite vangidega, oli vangide arv Saksamaal väike. Vastavalt Reitlinger'ile, kes on arvukalt kirjutanud 1934-38 aastate vahel genotsiidi legendi toetuseks, ei ületanud see arv kogu Saksamaal 20 tuhandet, juutide arv nende hulgas ei ületanud kolme tuhandet (raamatust "The SS Alibi of a Nation", London, 1956, lk. 253).

           Hitleri valitsuse poliitilised katsed juudi riigi loomiseks

     Saksamaa natsionalistlik poliitika oli juudi väljarände suhtes mingil määral sõnastatud sarnaselt kaasaegse sionismiga. Poliitilise sionismi rajaja Theodor Herzl kirjutas oma töös "Juudi Riik" selle asutamisest Madagaskari saarele, ja seda võimalust uuris Hitleri valitsus tõsiselt. See oli Natsionaal-Sotsialistlikul Töölisparteil valimiste programmis tähtis punkt, mis oli trükitud valimiste-eelse pamfleti kujul. Selles kinnitati, et juudiriigi loomine Palestiinas ei ole soovitav, sest see tooks kaasa püsivad sõjad Lähis-Idas. Sakslased ei olnud esimesed, kes pakkusid juudi väljarännet Madagaskarile, Poola valitsus kaalus ka seda plaani oma juudi elanikkonna suhtes ja 1937. aastal varustasid nad sinna Michael Lepecki juhtimisel ekspeditsiooni, millesse olid lülitatud ka juudi esindajad.

     Esimesed konkreetsed ettepanekud Madagaskarist tegid sakslased Schacht'i projektis (Hjalmar Schacht, Reichsbank'i president) 1938. aastal. Göring'i nõuandel nõustus Hitler Schacht'i Londonisse juudi esindajate Rublee'ga New York'ist ja Lord Bersted'iga läbirääkimistele saatma (Reitlinger'i raamatust "The Final Solution", ("Lõplik Otsus"), London, 1953 , lk. 201). Selle plaani kohaselt oleks Saksa juutide raha ja kinnisvara rahvusvahelise laenu tagatiseks olnud, et rahastada juudi väljarännet Palestiinasse.

     Schacht kandis Hitlerile nendest läbirääkimistest ette 2. jaanuaril 1939 a. See plaan oli konverentsil vastu võetud 12. novembril 1938 a. kogutud Göring'i poolt, kus ta märkis, et Hitler kaalub juutide väljarände plaani Madagaskarile. Kuid seda plaani ei õnnestunud ellu viia, sest Inglismaa ei nõustunud finantstingimustega ("The Final Solution", lk. 21). Veidi hiljem, sama aasta detsembris, ütles Prantsusmaa välisminister M. Georges Bonnet Ribbentrop'ile, et Prantsuse valitsus plaanis ka 10 tuhat juuti Madagaskarile evakueerida.

     Isegi enne Schacht'i ettepanekut korraldada juutide väljaränne Palestiinasse, mis oli läbirääkimiste jätkumiseks peamine, tehti 1935 a. korduvaid katseid soodustamaks juutide väljarännet teistesse Euroopa riikidesse. Nende jõupingutuste tulemuseks oli Evian'i konverents 1938. aasta juulis. Kuid 1939. aastal eelistas Saksa pool ikka veel emigreerimist Madagaskarile. Kuigi Helmuth Wohltat arutas Saksa välisministeeriumi piiratud juudi väljarände plaane Rodeesiasse, samuti inglise Guajaanasse ja need läbirääkimised jätkusid kuni 1939 a. aprillini, arutati samal ajal väga tõsiselt Madagaskari plaani ja 24. jaanuaril kirjutas Göring siseminister Frisco'le, andes korralduse luua juutide väljarändamise keskjuhatus ja käskis Heydrich'il julgeoleku teenistusest, Himmler'i asetäitjal, lahendada juudi probleem väljarände ja evakueerimise teel.

     1939. aastal viisid Saksa valitsuse jõupingutused selleni, et koguarvust 600 tuhat emigreerus 400 tuhat Saksa juuti ja lisaks sellele 480 tuhat Austriast ja Tšehhoslovakkiast, mis moodustas nendes riikides peaaegu kogu juudi elanikkonna. Seda tehti Juudi Väljarände Ameti kaudu Berliinis, Viinis ja Prahas, loodud Adolf Eichmann'i, Juudi Juurdlusosakonna Gestapos juhi poolt. Sakslased tahtsid sedavõrd ruttu seda emigsatsiooni lõpetada, et Eichmann organiseeris Austrias isegi Palestiinasse emigreerujate ettevalmistuskeskuse, kus noored juudid õppisid põllumajandamise meetodeid, et end uueks eluks Palestiinas ette valmistada (Manvell ja Frankl, "SS and Gestapo", lk. 60).

     Süüdistused selles, et Hitler haudus juutide hävitamise plaanid välja on arusaamatu, arvestades fakti, et ta lubas rohkem kui 800 tuhandel neist Saksa kontrolli all olevalt territooriumilt lahkuda, kusjuures neil lubati ka oma varandus välja viia. Juutide Euroopast väljarändamise läbivaatamist jätkati ka pärast sõja algust, eriti Madagaskari plaani, Eichmann arutas seda 1940. aastal Prantsuse Koloniaalametiga.

               Saksa poliitika juutide suhtes pärast sõja algust

     Sõja algamisega muutus olukord juutide suhtes järsult. Mitte kõigile pole see teada, kuid see on ajalooline fakt, et maailma juutkond kuulutas end Teise Maailmasõja osaliseks Saksamaa vastu. Saksamaa valitsusel oli piisavalt alust, kooskõlas rahvusvaheliste seadustega, kohelda neid nagu vaenlasi ja isoleerida neid, kui vaenulik element. Niisiis, 5. septembril 1939 a. kuulutas Chaim Weizmann, üks sionistlikest liidritest kõigi maailma juutide nimel Saksamaale sõja, teatades, et juudid hakkavad võitlema Suurbritannia toetuseks ja et Juudi Agentuur on valmis kohe meetmeid rakendama, kasutamaks juudi inimressursse, samuti muid operatsioone. Aga enne seda, alates 1933 a., kuulutasid mitmesugused juudi organisatsioonid ja agentuurid kuus korda (!) maailmale, et nad on Saksamaaga sõjaseisukorras.

     Seega olid kõik juudid de facto kuulutatud agentideks, kes olid valmis osalema sõjalistes operatsioonides Saksamaa vastu. Vahetult pärast seda algas juutide koonduslaagritesse interneerimise poliitika. Väärib märkimist, et Ameerika Ühendriigid ja Kanada interneerisid nende territooriumil kõik jaapanlased veel enne seda, kui sakslased kohaldadasid samu turvameetmeid juutide suhtes. Jaapanlased interneeriti hoolimata sellest, et nad ei andnud mingisugust põhjust end kahtlustada vaenulikes ajendites. Inglased interneerisid Buuri sõja ajal kõik buuride naised ja lapsed, et sundida mees-elanikkonda alla andma. Selle aktsiooni tulemusel hukkus rohkem kui kakskümmend tuhat, kuid keegi ei süüdista neid kavatsuses buuri rahvas hävitada.

     Interneerides juute okupeeritud aladel Euroopas, püüdsid sakslased ennetada rahutusi ja vaenutegevusi. Näiteks 11. oktoobril 1942 a. teatas Himmler Mussolinile, et Saksa poliitika juutide suhtes muutus sõjalise julgeoleku põhjustel. Ta lisas, et tuhanded juudid okupeeritud aladel viivad läbi partisanisõda, sabotaaži ja spionaaži. Vastavalt ametlikule kokkuvõttele, antud Raymond Arthur Davis'ele, korrespondendile, kes viibis kogu sõja jooksul Nõukogude Liidus, pidasid umbes 35.000 Euroopa juuti Jugoslaavias Tito relvajõududes partisanisõda. Selle tulemusena interneeriti juute getodes ja laagrites Saksamaal ja Poolas, enamust neist hakati pärast märtsi 1942 a. Poola saatma. Getode ja koonduslaagrite vange kasutati tööjõuna sõjaväeliste toodete tootmisel. See probleem tõusis Hitleril eriti teravalt üles 1941 a. lõpus, pärast ebaõnnestunud Blitzkrieg'i, kui Saksa juhtkond oli sunnitud mobiliseerima kõik ressursid sõtta. Seega, küsimus vangide sunnitööst, samuti "Ostarbeiter" on fundamentaalselt oluline, et kummutada väited, nagu natsionalistlik Saksamaa oleks järginud plaane juutide massiliseks hävitamiseks. See on vastuolus elementaarse loogikaga, sest see tähendaks kasutut inimressursside raiskamist, millel oli kriitiline vajadus kurnava sõja läbiviimiseks. On säilinud sõna-sõnaline stenograafiline protokoll vestlusest Hitler'i ja Ungari regent Horthy vahel, mis toimus 17. aprillil 1943 a., see sisaldab Hitleri palvet vabastada sada tuhat juuti, et kasutada neid uue hävitaja väljatöötamise projektis. Selleks ajaks Saksa pommitajad tugevnesid märkimisväärselt. (Reitlinger, "Die Endlosung", Berlin, 1956, lk. 478). See vestlus toimus ajal, mil väidetavalt juutide hävitamine oli juba täies hoos. Koonduslaagrid muutusid selleks ajaks tohututeks tööstus-kompleksideks, varustades Saksa armeed sõjaliste toodetega - Buna sünteetilise kummi tehas Bergen-Belseni laagris, IG Farben Auschwitzis, elektritoodete firma Siemens Ravensbrückis. Paljudes laagrites oli töö tasustatud erilise rahaga, mille eest sai osta lisatoitu. Sakslased tahtsid koonduslaagri süsteemist saada maksimaalset majanduslikku kasu, mis on täielikus vastuolus väidetava plaaniga seal asuvate inimeste massiliseks hävitamiseks. Spetsiaalne SS Osakond Oswald Pohli juhatamisel - Majanduse ja Administratsiooni Juhatus, töötas laagrite suurteks tööstus-kompleksideks muutmise eesmärgil.

     Üsna tähelepanuväärne on fakt, et isegi sõja ajal jätkasid sakslased juutide emigreerimise poliitikat. Välisasjade ministeeriumi ministri sekretäri memorandum Luther augustist 1942 a. näitab, et ta viis neid läbirääkimisi läbi juulist detsembrini 1940 a. Prantsuse valitsusega. 15. augusti 1940 a. ringkiri näitab, et Saksa plaani üksikasjad töötas välja Eichmann, sest see on allkirjastatud tema assistendi, Dannecker'i poolt. Madagaskarile ümberasustamise detailplaneeringu väljatöötamine usaldati Eichmann'ile, Dannecker kogus selle tarvis andmeid Prantsuse koloniaalvalitsuselt (Reitlinger, "The Final Solution", lk. 77). Vastavalt programmile, mille ettepanek tehti 15. augustil, oleks Inter-Euroopa Pank rahastanud nelja miljoni juudi väljarännet. Memorandum Luther 1942. aastast näitab, et Heydrich sai Himmler'i heakskiidu sellele plaanile enne augusti lõppu ja samuti saatis ta plaani ka Göring'ile. Hitleri tõlk Schmidt kirjutab oma memuaarides, et Hitler ütles Mussolini'le juba juuni keskel - "Madagaskaril saab peagi juudi riik olema", (Schmidt, "Hitler's Interpreter ", ("Hitleri tõlk"), London, 1951, lk. 178).

     Hoolimata asjaolust, et prantslased lõpetasid 1940. aasta detsembris läbirääkimised Madagaskari üle, tunnistab Juudi Dokumentatsiooni Keskuse direktor Pariisis Poljakov, et sakslased jätkasid, seda enam, selle kava kallal tööd ja Eichmann oli sellega hõivatud peaaegu kogu 1941. aasta. Siis aga kuulutati see plaan teostamatuks peamiselt Nõukogude Liiduga peetud sõja tõttu ja 10. veebruaril 1942 a. teatati Saksamaa välisministeeriumile, et kava lükatakse edasi. See otsus, saadetud sinna Luther Rademacher'i assistendi poolt näitab selgelt, et fraas "lõplik otsus" tähendas ainult juutide väljarännet ning nende transportimine idapoolsetesse getodesse ja koonduslaagritesse nagu Auschwitz oli vaid varuplaaniks nende Saksamaalt ümberkolimise osas. Direktiivis on kirjutatud: "Sõda Nõukogude Liiduga lõi lõpliku lahenduse (juudi küsimus) võimaluse jaoks kasutada teisi territooriume. Sellega seoses otsustas füürer juute evakueerida mitte Madagaskarile, vaid itta. "Madagaskarit ei loeta enam lõpliku otsusega seotud olevaks" (Reitlinger, lk. 79). Selle evakueerimise üksikasjad otsustati kuu aega enne seda Wannsee konverentsil (Wannsee, koht järvel Berliini lähedal).

     Reitlinger ja Poljakov tegid täiesti põhjendamatu järelduse, et kuna Madagaskari plaan lükati edasi, pidid sakslased kindlasti tegelema juutide hävitamisega. 7. märtsil 1942 a., vähem kui kuu pärast seda memorandumit välisministeeriumis, kirjutas Goebbels memorandumi Madagaskari plaani, kui juutide küsimuse lõpliku lahenduse kasuks (Manvell, Frankl, “Dr. Goebbels”, London, 1960, lk. 165). Aga sel ajal kiitis ta heaks juutide koondamise Idasse. Goebbelsi hilisemas kirjavahetuses räägitakse ka küüditamisest itta (Poolasse) ja rõhutatakse sunnitöö vajadust. Pärast itta küüditamise poliitika kehtestamist sai selle operatsiooni peamiseks osaks juutide kasutamine tööjõuna. On täiesti ilmne, et mõiste „lõplik otsus” kehtis nii Madagaskari, kui ka idapoolsete alade kohta ja see tähendas ainult küüditamist.

Isegi veel 1944. aasta mais. Saksamaa nõustus miljoni juudi väljarändamise lubamisega. Sellest räägib kuulus juudi teadlane Alexander Weisberg, kes saadeti Stalini puhastuste ajal NSV Liidust välja, ta veetis sõjaaja Krakovis ega olnud isegi interneeritud. Weisberg kirjutab oma raamatus "Die Geschichte von Joel Brand", Koln, 1956 ("Joel Brandi lugu"), et Himmleri isikliku korralduse alusel saatis Eichmann Budapestis viibinud Ungari juudi juhi Brandi Istanbuli, pakkumisega liitlastele korraldada miljoni juudi Saksamaa kontrolli all olevatelt aladelt ärasõit. Väga silmatorkav fakt, sest kui uskuda massihävituslegendi levitajaid siis, vaevalt, et selleks ajaks Euroopasse miljon juuti jäi.

     Sakslased muidugi mõistsid, et nii suure hulga inimeste transportimine raskendab nende jaoks sõda oluliselt, kuid nad olid valmis seda tegema vastutasuks 10 tuhande veoauto eest, mida kasutataks eranditult ainult Vene rindel. See plaan ei lõppenud millegagi, britid otsustasid, et Brand on Saksa agent ja panid ta Kairos vanglasse ning ajakirjandus nimetas seda plaani natside trikiks. Churchill ütles Jaim Weizmannile, et Brandi ettepanek oli vastuvõetamatu, sest see tähendanuks nende Venemaa liitlaste reetmist. Seesama Churchill, kes nimetas sakslaste poolt Ungari juutide kohtlemist kõige kohutavamaks kuriteoks, mis kogu maailma ajaloo jooksul on toime pandud. Kuid kas on võimalik ette kujutada, et sakslased hävitasid juute, kui nad pakkusid välja sellised plaanid? Sõda võttis enda alla praktiliselt kõik ressursid, kas juutide hävitamiseks võis veel midagi jääda?

                                      Rahvastik ja väljaränne

     Statistilised andmed juutide elanikkonna kohta ei ole kõigi riikide jaoks piisavalt detailsed ning samuti pole teada, kui palju juute küüditati ja interneeriti aastatel 1939–45. Kuid olemasoleva statistika andmetel, eriti nende, kes emigratsiooni alla kuuluvad, saab siiski näidata, et sõjas hukkunud juutide arv koosneb vaid väga väiksest osast neist "kuuest miljonist". Chambers Encyclopaedia andmetel oli sõjaeelses Euroopas juutide arv kuus ja pool miljonit.

     See tähendab, et kui uskuda "massilise hävitamise" legendi, siis sõjajärgses Euroopas juute praktiliselt ei oleks. Kuid juutide statistilisi andmeid kasutanud neutraalne Šveitsi ajaleht Baseler Nachrichten leidis, et aastatel 1933–1945 emigreerus poolteist miljonit juuti USA-sse, Inglismaale, Rootsi, Hispaaniasse, Portugali, Austraaliasse, Palestiinasse ning isegi Hiinasse ja Indiasse. Seda kinnitab juudi ajakirjanik Bruno Blau, kes tsiteerib sama numbrit New Yorgi juudi ajalehes Aufbau, dateeritud 13. augustil 1948 a. Neist emigrantidest tuli umbes 400 tuhat Saksamaalt enne 1939. aasta septembrit, kui algas sõda.

     Seda kinnitab ka Maailma Juudi Kongressi väljaanne „Ühtsus diasporaas” (Unity in Dispersion, lk 377), kus öeldakse: „Enamikul Saksa juutidest õnnestus enne sõda Saksamaalt lahkuda.” Lisaks Saksa juutidele oli 220 tuhat, kokku 280 tuhandest Austria juudist, kes olid emigreerunud septembriks 1939 a. ja alates märtsist 1939 a. aitas Praha Juudi Emigratsiooni Instituut 260 tuhandel juudil Tšehhoslovakkiast välja rännata. Pärast 1939. aasta septembrit oli Saksamaale, Austriasse ja Tšehhoslovakkiasse järele jäänud vaid 360 tuhat juuti. Umbes pool miljonit emigreerus Poolast enne sõda.

     Need numbrid tähendavad, et teistest Euroopa riikidest (Prantsusmaalt, Hollandist, Itaaliast, Ida-Euroopast) oli juutidest emigrante umbes 120 000. Seega kahandab juutide massiline lahkumine enne sõda ja sõja ajal Euroopas juutide arvu umbes viie miljonini. Nende emigrantide hulka tuleb lisada ka need juudid, kes põgenesid Nõukogude Liitu pärast Saksamaa rünnakut Poolale ja ka need, kes hiljem evakueeriti aladelt, kuhu Saksa väed liikusid. Suurem osa evakueeritutest olid Poola juudid, kuid peale nende kolis Reitlingeri sõnul aastatel 1939–1941 Nõukogude territooriumile umbes 300 tuhat juuti teistest Euroopa riikidest. Seega oli juudi sisserändajate koguarv Nõukogude Liitu umbes poolteist miljonit.

     Freiling Foster, kelle artikkel juutide kohta Nõukogude Liidus avaldati ajakirjas Colliers 9. juunil 1945 a., kirjutab, et alates 1939. aastast on sinna kolinud 2,2 miljonit, põgenedes natside eest, kuid arv poolteist miljonit võib-olla tegelikkusele lähemal.

Nii vähendab juutide ränne Nõukogude Liitu Saksamaa juutide arvu Saksamaa okupeeritud aladel umbes kolme ja poole miljonini. Neist tuleks lahutada need, kes elasid neutraalsetes riikides, kellel õnnestus sõja tagajärgi vältida. 1942. aasta Maailma Almanahhi (World Almanac) andmetel lk. 594 oli Inglismaal, Portugalis, Hispaanias, Rootsis, Šveitsis, Iirimaal, Türgis ja Gibraltaril elanud juute 413 tuhat (Inglismaa, ehkki see polnud neutraalne, kuid selle territoorium polnud okupeeritud).

Kolm miljonit juuti Euroopas

     Nii oli rahvastiku ja väljarände statistiliste andmete kohaselt Saksamaa okupeeritud aladel juute umbes kolm miljonit. Saame umbes sama arvu, kui vaatleme statistilisi andmeid okupeeritud alade juutide kohta. Enam kui pooled juutidest, kes kolisid Nõukogude Liitu pärast 1939. aastat, olid pärit Poolast. Sageli võib kuulda väiteid, nagu oleks sõda Poolaga lisanud kolm miljonit juuti Saksamaa kontrolli alla ja peaaegu kõik Poola juudid hävitati. Kuid faktid räägivad millestki muust - 1931. aastal Poolas korraldatud juutide loendus andis numbri 2.732.600 (Reitlinger, "Die Endlosung", ("Lõplik lahendus", lk. 36). Autor juhib tähelepanu sellele, et 1939. aasta sügiseks oli neist vähemalt 1,170 miljonit Nõukogude okupatsioonitsoonis, neist umbes miljon evakueeriti Uuralitesse, Kesk-Aasiasse ja Lõuna-Siberisse pärast Saksa sissetungi 1941 a. juunis (lk. 50). Nagu me juba märkisime, emigreerus enne sõda Poolast umbes pool miljonit juuti. Ajakirjanik Raymond Arthur Davis kirjutas, et Saksamaa sõja ja Saksamaa sissetungi vahel NSV Liitu põgenes Poolast umbes veerand miljonit ning neid võis leida peaaegu kõigist Nõukogude Liidu osadest ("Odyssey Through Hell", ("Odüsseia põrgu kaudu"), New York, 1946).

     Lahutades kõik selle 2.732.600-st ja liites normaalse rahvastiku kasvu, mis toimus loomulikult aastatel 1931–1939, näeme, et 1939. aasta lõpus võis Saksamaa kontrolli all olla ainult 1,1 miljonit Poola juuti. Müncheni Ajaloo Instituut viis läbi rahvastikustatistika uuringu ja see avaldati Gutachten des Instituts fur Zeitgeschichte (Ajaloo Uurimise Instituut), München, 1956. aruandes.

     Sellele arvule võime lisada 360 tuhat juuti, kes pärast sõjaeelsel perioodil aset leidnud olulist väljarännet olid jäänud Saksamaale, Austriasse ja Tšehhoslovakkiasse. Nürnbergi kohtuprotsesside prokuröri sõnul 320 tuhandest Prantsuse juudist küüditati 120 tuhat, kuigi Reitlingeri sõnul küüditati 50 tuhat.

     Raudteedokumentide järgi oli küüditatute arv 75.721 (Michael A. Hoffmanilt raamatust "The Great Holocaust Trial", Wiswell Ruffin House, Third Edition, 1995).

Seega oli Saksamaa kontrolli all olevate juutide koguarv alla kahe miljoni. Küüditamised Skandinaavia riikidest olid väga tähtsusetud ja Bulgaariast ei olnud neid üldse. Ja pärast Hollandi (140 tuhat), Belgia (40 tuhat), Itaalia (50 tuhat), Jugoslaavia (55 tuhat), Ungari (380 tuhat) ja Rumeenia (725 tuhat) juudi elanike hulga liitmist on koguarv ainult veidi üle kolme miljoni.

      Nende kahe arvutuse näitajate väikest lahknevust selgitatakse asjaoluga, et teises meetodis kasutatakse enne sõda kogutud rahvastikustatistikat ja see ei hõlma väljarännet, mida oli umbes 120 tuhat neist riikidest, mille hiljem okupeeris Saksamaa. Seega annavad mõlemad loendusmeetodid umbes ühesugused tulemused - kolm miljonit juuti Saksa okupatsiooni all olevatel aladel.

Evakueeritud Nõukogude juudid

     Täpsed andmed Nõukogude Liidu territooriumil asuvate juutide kohta pole teada ja seetõttu on see liialdatud. Juudi statistik Jacob Leszczynski väidab, et 1939 a. NSV Liidu territooriumil, mille hiljem okupeeris Saksamaa, oli 2,1 miljonit juuti. Lisaks sellele elas Eestis, Lätis ja Leedus umbes 260 tuhat.

     Ameerika Venemaa Juudiabi Nõukogu president Louis Levine ütles 30. oktoobril 1946. Chicagos pärast tema sõitu Nõukogude Liitu - "Sõja alguses olid juudid esimeste seas, kes evakueeriti okupatsiooni ohus olevatest läänealadest. Seega päästeti kaks miljonit juuti."

     Seda arvu kinnitab juudi ajakirjanik David Bergelson, kes kirjutas Moskva ajalehes Ainikeit 5. detsembril 1942. "Tänu evakueerimisele päästeti suurem osa (kaheksakümmend protsenti) Ukraina, Valgevene, Leedu ja Läti juutidest. Reitlinger nõustub juudi autoriteedi Joseph Schechtmaniga, kelle sõnul evakueeriti suur hulk juute, ehkki vahemikus 650–850 tuhat ei saanud neid lahkuda (Reitlinger, "Lõplik lahendus", lk. 499). NSV Liidu okupeeritud territooriumil viibinud juutide surmajuhtumite arv on hinnanguliselt väga ligikaudne. Saksa armee andmetel hukkus partisanisõdades umbes sada tuhat Nõukogude inimest, arvestades ka neid, kes lasti maha repressioonide tagajärjel, mille viisid läbi Saksa armee SD-rühmitused, samuti vangid võetud komissarid.

     Neutraalse Šveitsi andmetel on arv kuus miljonit ebareaalne. Nii, et me näeme, et sakslased ei saanud kuut miljonit juuti tappa, sest neid lihtsalt polnud nii palju nende kontrolli all. Kui Nõukogude Liit välja arvata, ületas juutide arv okupeeritud Euroopas vaevalt kolm miljonit, keda mitte kõiki ei interneeritud. Neist „kuuest miljonist” ligi poole saamiseks tuli tappa iga Euroopas elav juut. Ja see on üldtuntud fakt, et pärast sõda oli Euroopas palju juute. Philip Friedman kinnitab raamatus "Their Brother's Keepers", ("Oma vendade hoidjad") New York, 1957, lk. 13: “Vähemalt miljon juuti elas üle natsliku lihaveski põrgu” ja Jewish Joint Distribution Committee (Juutide ühine jaotuskomitee) annab ametlikuks numbriks 1.559.600. Seega, kui me seda numbrit aktsepteerime, ei saanud surnud juutide arv ületada pooltteist miljonit. Šveitsi ajakiri Baseler Nachrichten jõudis samale järeldusele. Artiklis pealkirjaga "Wie hoch ist die Zahl der judischen Opfer? "(kui suur on juutide ohvrite arv?) 13. juunist 1946 a. näidatakse, et kasutades juba viidatud rahvastikustatistikat, võib surnuks lugeda maksimaalselt poolteist miljonit juuti. Näitame siiski, et veelgi väiksem arv on usutavam. Näiteks Baseler Nachrichten võttis vastu sõjajärgses Euroopas arvu 1.559.660 juuti, kuid siis selgus, et nendelt juutidelt, kes "ellu jäid", ületas hüvitise taotluste arv kahekordselt "ametlike" elusolevate juutide arvu (!), kuid artikli autoritel siis muidugi seda teavet veel polnud.

Rahvastiku võimatu kasv

     Sõjajärgse perioodi juudi elanikkonna statistilised andmed on ka selle kuue miljoni legendi kohta vasturääkivad.

     1938. aasta Maailma Almanahhi (World Almanac) andmetel oli juutide arv maailmas 16,588 miljonit, kuid New York Times, dateeritud 22. veebruari 1948 a. viis näitaja vahemikku 15,6 miljonit ja 18,7 milljonit. Sellest selgub, et sõjas tapetud juutide arvu mõõdetakse tuhandetes, mitte sadades tuhandetes ja isegi mitte miljonites.

Kuusteist ja pool miljonit 1938. aastal miinus väidetavalt tapetud kuus miljonit annavad kümme ja pool miljonit, s.t. selgub, et juudi rahvaarv kasvas viie miljoni võrra, kui arvestada New York Timesi madalamat arvu ja rohkem, kui kaheksa miljonit siis, kui võtta arv 18,7 miljonit. On vaja mõista, et selline rahvaarvu kasv toimus vaid kümne aasta jooksul, millest üle poole langeks kadunud sõjaajale! See on lihtsalt ebatõenäoline.

      Enamik neist "kuuest miljonist" olid emigrandid ja sisserändajad - Nõukogude Liitu, USA-sse, Inglismaale ja Euroopa riikidesse, mida sõda ei puudutanud. Väljaränne Palestiinasse oli samuti väga oluline, eriti sõja lõpus. Pärast 1945. aastat tõid terved laevad juute Palestiinasse, mis tekitas märkimisväärseid ebamugavusi Suurbritannia valitsusele, kelle halduse all sel ajal Palestiina oli. Saabunute arv oli nii suur, et 5. novembril 1946 ilmunud valitsuse väljaanne (number 190) kirjeldas seda elanikkonna sissevoolu teise Exodusena.

     Kuid enamik juudi sisserändajaid saabus Ameerika Ühendriikidesse ja nende arv ületas sisserände piirarvu. 16. augustil 1963 ütles Iisraeli peaminister Ben-Gurion, et USA juudi rahvaarv on 5,6 miljonit, aga võimalik, et kõik üheksa (Deutsche Wochenzeitung, 23. november 1963).

     Ajakirjas Readers Digest 1957. aasta jaanuaris ilmunud artiklis „Meie uued ameeriklased” ütleb Albert Maisal: „Varsti pärast sõda, kui presidendi dekreedi kohaselt anti välja üheksakümmend protsenti kõigist Kesk- ja Ida-Euroopale kvootide alusel väljastatud viisadest, anti ”ümberasustatud isikutele."

     Toome ära nekroloogi koopiast, mis trükiti Ameerika juutide nädalalehes "Aufblau" 16. juunil 1972 ja seal trükiti paljutki. Väike illustratsioon sellest, et juudi immigrandid muudavad USA-s sageli oma nimesid. Selles nekroloogis muutus Frankfurdis ilmavalgust näinud Konigsberger hoopis Arthur Kingsley'ks. Võib-olla "arvati" need inimesed nende kurikuulsa "kuue miljoni" hulka?

                       Kuus miljonit - dokumentaalsed andmed

      Nagu juba nägime, näib ilmne, et tapetud kuue miljoni juudi arv on lihtsalt udune "kompromiss" mitmete põhjendamatute hinnangute vahel, puuduvad igasugused dokumentaalsed andmed, mis tõestaksid nende usutavust. Kuid mõned kirjanikud esitavad seda viisil, et see legend võib tunduda tõena.

     Näiteks Lord Russel Liverpoolist väidab oma raamatus "The Scourge of Swastika" (London, 1954), et "Saksa koonduslaagrites suri vähemalt viis miljonit juuti," nähtavasti rahuldades ennast sellega, et see "analüüs" on nende vahel, kes räägivad kuuest miljonist, ja nende vahel, kes eelistavad nelja. Kuid ta tunnistab, et "täpset arvu ei saa kunagi teada." Aga kui see nii on, siis mille põhjal ta väidab, et hukkus "vähemalt viis miljonit"?

     Ühine Jaotuskomitee eelistab arvu 5.012.000, kuid juudi "ekspert" Reitlinger soovitab uut numbrit - 4.192.200 "kadunud juuti", millest tema hinnangul kolmandik suri loomulike põhjuste tõttu. Kuid see vähendab surmade arvu 2 796 000-ni. Ülemaailmse Juudi Kongressi delegaat New Yorgist dr. M. Perlzweig ütles aga 1948. aastal Genfis toimunud pressikonverentsil, - "Natsionaalsotsialismi ja fašismi languse hind on fakt, et seitse miljonit juuti kaotasid julma antisemitismi tõttu elu."

Mõnikord tõuseb see arv kaheksale miljonile või isegi üheksale. Nagu me juba näitasime, ei lähene ükski neist arvudest isegi ligilähedale.

Fantastilised liialdused

     Esimesed väited juutide massilise hävitamise kohta natside poolt esitas stalinlik agent Leon Feuchtwanger 1936. aastal. Rabi Wise ja Ülemaailmne Juudi Kongress haarasid sellest loost kinni ja lisasid sellele veelgi õudust ning 1942 a. tegid liitlased sel teemal deklaratsiooni. Kuid nad ei uskunud isegi omaenda propagandat. Näiteks pommitasid nad intensiivselt sünteetilise kütuse tehast Auschwitzis, kuid ei puutunud seda laagri lõiku, kus nende väitel olid gaasikambrid.

     Huvitav fakt on see, et ei Churchill ega Eisenhower ei kirjuta oma memuaarides gaasikambritest.

     Rabi Wise'i kujutlusvõime ei peatunud gaasikambrite juures, ta hakkas pärast väitma, et sakslased tegid juudi vangide surnukehadest seepi, Nõukogude prokurörid Nürnbergis võtsid selle liini ka üles, kuid täna ei võta ükski tõsine ajaloolane seda tõsiselt. Yehuda Bauer, Juudi Ülikooli professor (Institute of Contemporary Jewry of Hebrew University) kinnitab: "Tollal polnud teada inimrasva seebiks muutmise tehnilisi võimalusi. Laagrite vangid võisid uskuda igasuguseid õudusi ja natse rahuldas see täielikult. Natsid tegid sõjas piisavalt kohutavaid tegusid, meil pole vaja muinasjutte uskuda."

      1943. aastal väitis juut Rafael Lemkin New Yorgis ilmunud raamatus "Axis Rule in Occupied Europe" ("Teljereegel okupeeritud Euroopas“), et natsid tapsid miljoneid juute, võib-olla isegi kuus miljonit. See 1943. aastal tehtud avaldus on üsna tähelepanuväärne, sest väidetavalt algas massihävitus alles 1942. aasta suvel. Sellise "tempo" korral hävitataks 1945. aastaks kogu maailma juudi elanikkond.

Muuseas, see sama Lemkin koostas hiljem ÜRO genotsiidi konventsiooni, mille kohaselt määrati "rassism" ebaseaduslikuks.

     Pärast sõda jõudsid propagandaväited veelgi fantastilisematesse kõrgustesse. Kurt Gerstein, kes väitis end olevat antifašist, kellel õnnestus SS-i imbuda, ütles Prantsuse ohvitseri Raymond Cartieri ülekuulamisel, et ta on kindel, et gaasikambrites hukati vähemalt nelikümmend miljonit (!) koonduslaagrite vangi. Oma esimeses memorandumis 26. aprillil 1945 vähendas ta seda arvu 25 miljonini, kuid isegi see "allahinnatud" hinnang oli prantslaste jaoks liiga kujuteldamatu ja ta vähendas oma teises memorandumis, mille ta allkirjastas Rottweilis 4. mail 1945, kuni kuue miljonini, mida hiljem Nürnbergi kohtuprotsessidel kasutama hakati.

Muide, Gerstein mõisteti 1936. aastal süüdi posti teel amoraalsete materjalide saatmises - väike detail tema iseloomu illustreerimiseks.

     Pärast memorandumite kirjutamist teatati, et ta on end Pariisi Cherche Midi vangla kambris üles poonud.

     Gerstein väitis oma mälestustes, et sõja ajal edastas ta Saksa paruni kaudu Rootsi valitsusele teavet juutide massimõrvade kohta, kuid mingil seletamatul põhjusel pandi tema teated kalevi alla. Samuti väitis ta, et 1942 a. augustis teatas ta Rooma paavsti suursaadikule Berliinis juutide hävitamise programmist, kuid tal soovitati valitsushoonest lahkuda.

     Gersteini memorandumid sisaldavad fantastilisi avaldusi, ta kirjutab näiteks sellest, kuidas ta jälgis massilisi hukkamisi (Belzeci laagris kaksteist tuhat ühe päevaga), samuti kirjeldab ta Hitleri visiiti Poolas asuvasse koonduslaagrisse juunis 1942, ehkki on hästi teada, et Hitler ei külastanud seda laagrit.

     Gersteini fantastilised liialdused diskrediteerisid seda massihävituslegendi rohkem kui võib-olla kõik muud avaldused kokku. Berliini evangeelne piiskop Wilhelm Dibelius hindas neid memorandumeid, kui "ebausaldusväärsed", (Rotfelsi artiklist “Gaasikambrites massimõrvade pealtnägijate tunnistused”, H. Rothfels, “Augenzeugenbericht zu den Massenvergasungen", trükitud Vierteljahrshefte fur Zeitgeschichte, aprillis 1953 a.)

     Ja see on silmatorkav fakt, et vaatamata kõigile neile ümberlükkamistele andis Saksamaa LV valitsus välja 1955. aastal teisest Gersteini memorandumist väljalaske koolides levitamiseks (Dokumentation zur Massvergasung, Bonn, 1955). Selles väitsid nad, et Gerstein nautis Dibeliuse erilist usaldust ja et need memorandumid on "ilma igasuguse kahtluseta tõesed". See on ilmekas näide, kuidas tänapäeval Saksamaal toetatakse väidetavalt Hitleri all toime pandud genotsiidi alusetuid süüdistusi.

     Nürnbergi kohus võttis dr. W. Wilhelm Hottli avalduse põhjal vastu loo kuue miljoni sõja ajal väidetavalt tapetud juudi kohta. Hettle oli üks Eichmanni abilisi, sõja lõpus töötas ta ka Ameerika luure heaks ja lisaks tegeles ta kirjutamisega, kirjutades mitu raamatut varjunime Walter Hagen all. Hettle töötas samuti ka Nõukogude luure heaks kahe Viini juudist sisserändaja - Perger'i ja Verber'i kaudu, kes esinesid hiljem Nürnbergi tribunalis Ameerika armee ohvitseride vormis.

     Oma 26. novembri 1945 kirjalikus avalduses märkis ta, et Eichmann “rääkis talle” Budapestis 1944. aasta augustis, et tapeti kuus miljonit juuti. Kuid hiljem eitas Eichmann seda enda kohtus. Arvestades, et Hettle töötas nii ameeriklaste kui ka Nõukogude heaks, on väga kummaline, et tema esimene avaldus massimõrvade kohta tehti pärast sõda.

Asitõendite puudumine

     Peame rõhutama, et pole ühtegi dokumenti, mis tõestaks, et sakslased kas kavandasid juutide hävitamise poliitikat või järgisid seda. Poljakovi ja Wulfi raamatus “Kolmas Reich ja juudid - dokumendid ja esseed” (Poliakov, Wulf, “Das Dritte Reich und die Juden: Dokumente und Aufsatze”, Berliin, 1955) - kõik, mis neil õnnestus koguda, olid kogutud või välja pekstud avaldused sellistelt inimestelt nagu Hettle, Ohlendorf ja Wisliceny, viimane - piinates Nõukogude vanglas. Mingitegi tõendite puudumisel oli Poljakov sunnitud kirjutama - "Kolm või neli inimest, kes olid peamiselt seotud juutide täieliku hävitamise plaani väljatöötamisega, on juba surnud ja ükski dokument pole meieni jõudnud."

     Väga mugav. Ja on üsna ilmne, et „plaan” ja need „kolm või neli inimest” on lihtsalt autorite ebamäärased oletused.

     Kuid säilinud dokumendid ei räägi üldse hävitamisest ja siin teevad "uurijad" nagu Poljakov ja Reitlinger mugava oletuse, et need plaanid ja korraldused olid eranditult "suulised".

     Massilise hävitamise legendi poolehoidjad usuvad, et selle korralduse kriminaalset olemust arvestades oli "käsk" suusõnaline. Kuid siiski kirjutas Hitler alla vaimuhaigete meditsiinilise tapmise korraldusele, mis puudutas kümneid tuhandeid sakslasi, samuti käsu maha lasta vangistatud liitlaste armee diversandid, käsu maha lasta liitlaste lendurid, kes osalesid linnade pommitamises, käsu maha lasta vangistatud Nõukogude komissarid. Miks peaks ta siis ootamatult otsustama, et juutide hävitamise korraldus, kes olid de facto Saksamaaga sõjaolukorras, peab "suuline" olema? Kirjalikku korraldust leidmata võtsid „genotsiidi ajaloolased” tarvitusele isegi Hitleri kõnede tahtlikult lohakad tõlked.

     Kuid see pole lihtsalt tõsine! Nende sõnul oli juutide hävitamise korraldus ümbritsetud sellise saladuselooriga, et nad edastasid seda ainult suuliselt, kuid sellest hoolimata püüavad nad raadios eetris olnud kõnedest leida juhiseid selle poliitika kohta!

     Vaatamata sellele, et puuduvad tõendid, eeldavad nad, et juutide hävitamise plaan pidi algama 1941. aastal, Nõukogude Liidu sissetungi ajal. Selle plaani hilisemad osad pidid algama väidetavalt 1942. aasta märtsis koos juutide küüditamise ja koondamisega Poola idaosa koonduslaagritesse, näiteks Krakovi lähedal hiiglaslikku tööstuskompleksi Auschwitzi. Täiesti alusetu eeldus on, et vedu itta tähendas väidetavalt vangide järgnevat hävitamist.

     Manwell ja Frankl kirjutavad oma raamatus "Himmler" (Manvell, Frankl, "Heinrich Himmler", London, 1965), et genotsiidipoliitika töötasid Hitler ja Himmler välja "salajastel läbirääkimistel" (lk. 118), ehkki nad ei too mingeid tõendeid selle kohta.

Ka Reitlinger ja Poljakov väljenduvad samas liinis nagu "suulised korraldused", lisades, et rohkem ei lubatud kellelgi neil koosolekutel osaleda ja protokolle ei tehtud. Jällegi pole mingeid tõendeid selle kohta, et sellised koosolekud toimusid.

     Ka William Shirer läheb oma raamatus "Kolmanda Reichi tõus ja langus" ("The Rise and Fall of the Third Reich") vaikides kõigist tõenditest mööda. Ta väidab, et Hitleri käsku juutide hävitamiseks "ei trükitud, vähemalt ei leitud ühtegi eksemplari. Tõenäoliselt anti see suuliselt Göringile, Himmlerile ja Heydrichile, kes omakorda selle edasi andsid", lk. 1148.

     Tüüpilise näite hävitamislegendi kasuks viidatud "tõendite" kohta võib leida Manwell'ilt ja Frankl'ilt. Nad osutavad Göringi poolt Heydrichile saadetud 31. juuli 1941 a. memorandumile, mis algab nii - "Täiendades ülesannet, mis anti teile 24. jaanuaril 1939 a., et lahendada juudi probleem emigratsiooni ja evakueerimise kaudu parimal viisil olemasolevates tingimustes...."

     Memorandum näeb ette "juutide küsimuse (Gesamtlosung) täieliku lahendamise selles Euroopa osas, mis on Saksamaa kontrolli all" ja selles nähakse ette selleks vajaliku organisatsioonilise, rahalise ja materiaalse baasi ettevalmistamine. Manwell ja Frankl tunnistavad, et see tähendab koondamist idaossa.

     Seejärel nähakse memorandumis ette juudi probleemi lõpliku lahendamise plaani loomist (Endlosung), mis põhineb emigratsioonil ja evakueerimisel, nagu juba alguses viidatud. Inimeste hävitamise kohta pole mingeid viiteid, kuid sellegipoolest kinnitavad Manwell ja Frankl meile, et memorandum on just sellest. Nad räägivad selle väljendi "lõplik otsus" mingist "tegelikust olemusest", mida Göring väidetavalt Heydrichile suuliselt ütles (ibid., lk. 118). Nende "suuliste korralduste" "mugavus" teatud tüüpi ajaloolaste jaoks on ilmne.

     Wannsee konverentsi juutide hävitamise Lõpliku plaani üksikasjad peaks väidetavalt olema tehtud Wannsee konverentsil 20. jaanuaril 1942 a., mida juhatas Heydrich (vürst Poljakovi raamatust “Kolmas reich ja juudid”, lk. 120 ja Reitlinger, “Lõplik otsus” lk. 95). Kohal olid kõigi Saksamaa ministeeriumide esindajad, Müller ja Eichmann esindasid Gestapo juhtkonda. Reitlinger, Manwell ja Frankl usuvad, et selle konverentsi stenogramm on nende trumpkaart genotsiidi plaani tõestamisel, kuid tegelikult midagi sellist isegi ei mainitud ning paradoksaalsel kombel tunnistavad nad seda ka ise. Nad „selgitavad” seda järgmiselt - „stenogramm kajastab ametlikku keelt, mis varjab kasutatud termini tegelikku tähendust” („Võrreldamatu kuritegu” ("The Incomparable Crime", London, 1967, lk. 46), mis tähendab lihtsalt seda, et nad tõlgendavad dokumente nii, nagu neile meeldib.

     Tegelikult ütles Heydrich, et Göring käskis tal korraldada juudi probleemile lahenduse. Ta kirjeldas juutide väljarände plaani, viitas, et sõda muutis Madagaskari plaani ebareaalseks ja jätkas - "Väljarändeprogramm asendub juutide itta evakueerimisega, kui järgmise võimaliku lahendusena vastavalt füüreri varasemale soovitusele." Ja seal, ta selgitas, hakatakse neid tööjõuna kasutama. Ja see peaks nagu tähendama mingeid juutide hävitamise salajasi plaane! Buchenwaldi interneeritud prantslane Paul Rassinier, kes tegi hiljem palju uuringuid Saksamaa koonduslaagrite süsteemi kohta, väidab aga, et memorandum vihjab sellele, mis seal kirjas - juutide koondamine idaosas töö jaoks. "Nad oleksid seal kuni sõja lõpuni, kuni jätkatakse rahvusvahelisi läbirääkimisi, mis otsustavad nende tuleviku. See otsus tehti ministeeriumidevahelisel Wannsee konverentsil (Rassinier, "Le Veritable Proces Eichmann", (" Reaalne Eichmanni protsess"), lk. 20).

     Manwell'i ja Frankl'it ei häiri aga täielik tõendite puudumine juutide väidetavalt kavandatud massilise hävitamise kohta. Nad kirjutavad, et Wannsee konverentsil vältisid osalejad mistahes tapmiste mainimist, Heydrich eelistas väljendit "Arbeitseinsatz im Osten" (idaosa tööjõurühmad) (raamat "G. Himmler", lk. 209). Kuid nad ei selgita, miks me ei saa arvestada, et väljend "idaosa tööjõurühmad" ei peaks tähendama seda, millest see räägib.

     Reitlingeri ja teiste sõnul vahetasid Himmler, Heydrich, Eichmann ja komandant Hess arvukalt direktiive, mis rääkisid avalikult "hävitamisest", kuid ükski neist ei jõudnud meieni.

     Hävitamiskava toetuseks vajalike dokumentaalsete tõendite täielik puudumine oli meieni jõudnud dokumentide uuesti tõlgendamise põhjuseks. Mõne uurija arvates on näiteks küüditamisdokument nutikas viis inimeste hävitamisest rääkimiseks. Manwell ja Frankl väidavad, et genotsiidi looritamiseks kasutati erinevat terminoloogiat. Selliste sõnade hulka kuuluvad nende sõnul "Aussiedlung" - väljatõstmine ja "Abbeforderung" - ülekandmine, üleviimine, (ibid., lk. 265). Seega, nagu nägime, ei tähenda sõnad väidetavalt seda, mida nad ütlevad, kui nende üldtunnustatud tähendus ei sobi teatud teooriasse. Selline lähenemine põhjustab muidugi kujuteldamatuid liialdusi, näiteks Heydrichi direktiivi tõlgendamisel teemal "idaosa töörühmad. Teine näide on Himmleri käsk saata juudid itta, see tähendab "nad tappa", nagu kinnitatakse raamatus (ibid., lk. 251). Reitlinger, kellel polnud ka mingeid tõendeid, teeb sama, väites, et Wannsee konverentsil kõlanud ülespuhutud sõnade ja fraaside põhjal on väidetavalt ilmne, et „kavandati terve rassi mõrva”. (ibid., lk. 98).

     Dokumentide põhjalik uurimine on väga oluline, kuna see paljastab kõik need alusetud väited, mis olid selle massihävituslegendi aluseks. Sakslased panid kõik punktuaalselt kirja, väikseima detailini, tuhandete konfiskeeritud SD, Gestapo, Reichi turvateenistuse peaosakonna, Himmleri kabinetist pärit dokumentide ja Hitleri enda direktiivide seas pole siiski ainsatki sõna juutide või kellegi teise hävitamise kohta. Seda on tunnustanud isegi Tel Avivi Kaasaegse Juudi Dokumentatsiooni Maailmakeskus. Ebaõnnestusid ka katsed leida natside juhtide sõnavõttudes looritatud viiteid genotsiidile, näiteks Himmleri poolt SS-ohvitseridele Poznanis 1943. aastal. Nürnbergi kohtuprotsessidel tehtud avaldusi arutatakse järgmises peatükis.

                                   Nürnbergi kohtuprotsess

      Kuue miljoni legend sai õiguspärast tuge Nürnbergi kohtuprotsessil, mis toimus pärast sõda ja millest sai ajaloo suurim seaduslik farss. Nagu feldmarssal Montgomery ütles, tegi see protsess sõja kaotamise kuriteoks. Selle protsessi kohta on tähelepanuväärne raamat, mille on kirjutanud silmapaistev inglise advokaat F.J.P. Veale, "Advance in Barbarism" ("Progress barbarismis", Nelson, 1953). Nürnbergi juurdlus võttis algusest peale kasutusele valed statistilised andmed. Sidney Alderman teatas oma süüdistuskõnes 20. novembril 1945, et Saksa okupeeritud Euroopas elas 9,6 miljonit juuti. Nagu me eespool näitasime, ei lähene see arv isegi tegelikule lähedale.   See tuuakse sisse, ignoreerides täielikult juutide väljarännet aastatel 1933–45 ja lisades sinna ka Venemaa juudid, sealhulgas kaks miljonit või isegi rohkem, kes pole kunagi sakslaste okupeeritud territooriumil olnud. Veel rohkem ülespuhutud arvu, 9,8 miljonit, nimetas professor Salom Baron Eichmanni protsessil. Arvu kuus miljonit mainiti Nürnbergi kohtuprotsessil ja pärast ajakirjanduses “žongleerimist” kümne või enama miljoniga, lõpuks otsustasid nad kuue miljoni kasuks. See uskumatu arv võeti vastu 1945. aasta kättemaksu psühhoosi õhkkonnas, kuid selle legendi järgijad kaitsevad seda jätkuvalt ka täna, kui on ilmunud nii tohutul hulgal teavet, mis maalib teistsuguse pildi.

Õiguspõhimõtete rikkumine

     Kui keegi veel usub, et Saksa natsionalistide süü juutide metoodilises hävitamises oli Nürnbergis tõestatud, peaks ta tõsiselt ümber vaatama selle protsessi olemuse, mis põhines üldiselt aktsepteeritud õigusnormide täielikul eiramisel. Prokurörid olid sisuliselt nii kohtunikud kui ka hukkajad, süüdistatavaid peeti juba enne kohtuprotsessi süüdi. Ja kohtunike hulgas olid muidugi Nõukogude omad, kelle inimsusevastaste kuritegude hulka kuulus maailma suurima koonduslaagrite süsteemi säilitamine, Ukrainas kunstlikult korraldatud näljahäda, 15 tuhande Poola ohvitseri tapmine Katõnis, milles muide Nõukogude prokurör üritas sakslasi süüdistada, massilised tapmised Vinnitsas ja mujal.

     Trikki rakendati ka Nürnbergis, kus inimesi süüdistati kuritegudes seaduste alusel, mis loodi pärast nende "kuritegude" toimepanemist. Kuni selle ajani oli seaduslik aluspõhimõte, et süüdistuse esitamine võib toimuda ainult sel ajal kehtinud seadusi rikkudes - "nulla poena sine lege".

     Nürnbergi kohtuprotsessides eirati Anglosaksi õigussüsteemi poolt sajandeid välja töötatud tõendite uurimise ja tõendite vastuvõtmise reegleid. Ametlikult öeldi, et "kohus ei ole kohustatud järgima asitõendite vastuvõtmise reegleid, kuid võib tunnistada mis tahes tõendusmaterjali, mis protsessile kaasa aitab", s.o. süüdistatava süü tõendamine.

     See lähenemine viis selleni, et kohus lubas tõendite ja dokumentidena isegi kuulujutte, mille tavaline kohus tagasi lükkab. Alates sellest ajast on väga oluline asjaolu, et selliseid "tunnistusi" lubati, sest kõik need kuulujutud, mis kohtule kirjalikult edastati, olid üks peamisi meetodeid, kuidas see juutide hävitamise legend loodi.

     Kohtuprotsessi ajal kuulati üle vaid 240 tunnistajat, mis on sellise ulatusega kohtu jaoks väga väike, selle-eest võttis tribunal süüdistuse toetuseks vastu umbes 300 tuhat (!) „kirjalikku tunnistust”.

     Selliseid meetodeid kasutades "kaitses" süüdistav pool oma tunnistajaid kostjate advokaatide ristküsitluste eest.

     Sellise organisatsiooni abil võiks iga küüditatud juut või koonduslaagri endine vang teha mingeid avaldusi, et proovida kätte maksta selle eest, mida ta oli kogenud. Ja see, et süüdistatavate advokaatidel ei lubatud prokuratuuri tunnistajaid ristküsitleda, on jurisprudentsi reeglite jäme rikkumine. Umbes samadel tingimustel peeti Adolf Eichmanni kohtuprotsess, isegi teatati, et tema advokaadi võib menetlusest kõrvaldada, kui „ilmneb talumatu olukord”, mis tähendas selgelt, et kui tema advokaadil õnnestub kostja süütust tõestada.

     Nürnbergi kohtuprotsesside olemuse lasi paljastada USA kohtunik Wenersturm, kes oli Nürnbergi kohtuprotsesside ühe tribunali president. Talle ei meeldinud protsessi korraldamine ja läbiviimine niivõrd, et ta astus tagasi ja lendas tagasi USA-sse, jättes pressiteate, kus loetleti tema vastuväited protsessile.

     Tema kiri avaldati Chicago Tribune'is ja hiljem Mark Lauterni raamatus "Nürnbergi viimane sõna" (Mark Lautern, Das Letzte Wort uber Nurnberg), lk. 56. Siin on mõned punktid sellest avaldusest:

     ... 3. Prokuratuuri liikmed selle asemel, et sõnastada ja proovida rakendada protsessi õigusnorme, tegelesid peamiselt isiklike ambitsioonide ja kättemaksuga.

Süüdistav pool tegi kõik endast oleneva, et takistada Sõjakohtu ühehäälset otsust nõuda Washingtonilt USA valitsuse käsutuses olevate täiendavate dokumentide esitamist.

     6. Üheksakümmend protsenti Nürnbergi tribunali administratsioonist koosneb erapoolikutest inimestest, kes toetasid poliitilistel või rassilistel põhjustel prokuratuuri.

     7. Süüdistaja teadis ilmselgelt, keda sõjaväe tribunali administratiivsetele ametikohtadele valida, ja seal oli palju „ameeriklasi“, kelle sisserändedokumendid olid väga värsked ja kes teenistuses või tõlkidena tegutsemisega lõid süüdistatava suhtes vaenuliku õhkkonna.

     8. Nürnbergi kohtuprotsesside tegelik eesmärk oli näidata sakslastele nende füüreri kuritegusid ja see eesmärk oli ka vabandus, mille alusel tribunal loodi. Kui ma oleksin ette teadnud, mis Nürnbergis juhtub, ei läheks ma sinna kunagi.

     Mis puutub kuuendasse punkti, milles kohtunik Venersturm ütleb, et üheksakümmend protsenti tribunali administratsiooni töötajatest koosnes inimestest, kes on kogu protsessi suhtes kallutatud, seda fakti kinnitavad samuti ka teised sealsed inimesed. USA advokaadi Earl Carroli sõnul olid kuuskümmend protsenti prokuröridest Saksamaa juudid, kes lahkusid Saksamaalt pärast seal rassiseaduste vastuvõtmist. Samuti teatas ta, et vähem kui kümme protsenti Nürnbergi kohtuprotsesside USA töötajatest on sündinud USA-s. Prokuratuuri juhataja, kes töötas algul kindral Taylori all, oli Robert M. Kempner, juut, emigrant Saksamaalt. Tema assistent oli Morris Amchan. Tribunali tööd jälginud Mark Lautern kirjutas oma raamatus „Siia sõitsid nad kõik - Solomon'id, Schlossberger'id, Rabinovitš'id, prokuratuuri liikmed“ (lk. 68).

     Nii rikuti peamist õiguspõhimõtet - keegi ei saa oma toimikut hinnata. Pealegi olid enamik tunnistajaid ka juudid. Professori Maurice Bardiche sõnul, kes oli ka Nürnbergi kohtuprotsesside vaatleja, oli nende “tunnistajate” ainus mure mitte näidata oma viha liiga selgesõnaliselt ja luua mulje objektiivsusest (Nürnbergi ou la Terre Promise, Pariis, 1948, lk. 149).

     Alles üsna hiljuti, kuskil XIX sajandi alguse paiku, ei tohtinud paljudes riikides juudid kohtus tunnistusi anda. Selle põhjuseks oli asjaolu, et juudi religioon lubab murda vandeid, tõotusi, lubadusi. Igal aastal täidavad juudid Yom Kippuris Talmudistliku tseremoonia "Kol Nidre", kus nad tunnistavad kehtetuks kõik vanded ja lubadused, mida nad võivad järgmise aasta jooksul anda. Pange tähele, et seda tehakse ette! Talmudi selleteemalistest paljudest viidetest toome siin ainult kaks: "Juudil on lubatud gojsid petta" (heebrea keeles tähendab "goy" mitte-juuti, mitmuses - "goyim", kasutatakse kõigis keeltes otsese transliteratsiooni kaudu), (raamatust Babüloonia Talmud “Seder Nezikin, 1. köide, Baba Kamma, punkt 113 b, (Seder Nezikin, Babha Kamma)." Juut võib teeselda kristlast, kui see on vajalik kristlase petmiseks " (Yore Dea raamatust, 157: 2, Haga (Yore Deah või Iore Dea, Hagah).

"Ülestunnistused" piinates

     Wehrmachti sõjaväelasi, eriti SS-ohvitsere, piinati selleks, et pigistada neilt välja “ülestunnistused”, mis toetaksid juutide massilise hävitamise legendi. USA senaator Joseph McCarthy juhtis 20. mail 1949 a. avaldatud avalduses Ameerika ajakirjanduse tähelepanu järgmistele piinamisjuhtumitele, et "ülestunnistused" välja peksta. SS-diviisi "Leibstandarte Adolf Hitler" ohvitsere peksti piitsadega sellisel määral, et nad kõik olid verised, peale mida astuti neile suguelunditele, kui nad põrandal lamasid. Malmedy kohtutes riputati ülekuulatavad üles ja peksti, kuni nad allkirjastasid ülestunnistuse. Kindral Sepp Dietrichilt ja Joachimm Paiperilt väljapekstud "ülestunnistuste" alusel mõisteti diviis "Leibstandarte" hukka kui "kriminaalne organisatsioon", ehkki see oli normaalne rindediviis.

     Ameeriklased väitsid, et Ardennide lahingu ajal tulistas tankirügement kindral Piperi juhtimise all Belgia Malmedy linna lähedal Ameerika sõdureid. Saksamaa valitsuselt ei olnud ametlikke avaldusi, sest vastavalt Saksamaa Liitvabariigi loomise lepingule kohustus Adenaueri valitsus mitte korraldama liitlaste sõjakuritegude mingit uurimist ega protsesse. Piperi rügemendi Saksa sõdurid ja ohvitserid eitavad, et nad vange maha lasid. Osalejad meenutavad, et nende tankirügement võitles USA armee allüksusega ja selle lahingu sakslased võitsid, siis käskis Piper surnud ameeriklaste surnukehad ühte kohta koondada, et hõlbustada surnuid registreerinud meeskondade tööd. Ameeriklased, avastanud kõik surnukehad, mis ühes kohas lebasid, arvasid, et nad lasti maha.

     Koonduslaagrisüsteemi majandusadministraator SS-kindral Oswald Paulus’t peksti ja määriti talle heitmeid näkku, kuni ta allkirjastas selle, mida temalt nõuti.

Need juhtumid läbi vaadanud, ütles senaator McCarthy ajakirjandusele: „Ma kuulsin ja isegi nägin dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et vange koheldakse halvasti, neid peksti ja piinati viisil, mida võisid vaid perverdid välja mõelda. Vangide suhtes rakendati selliseid meetmeid nagu improviseeritud karistused ja hukkamised, mis tühistati viimasel hetkel. Neile öeldi, et nende pereliikmetelt võetakse toidukaardid ära või isegi antakse nad üle Nõukogude tsooni. Kõik see viidi läbi prokuröri nõusolekul, et tagada psühholoogiline atmosfäär, mis on loodud selleks, et "tunnistused" välja peksta. Selliste toimingute lubamisega annab USA ülejäänud maailmale võimaluse meid kritiseerida ja kahelda meie motiivides ja meie moraalis."

     Sellised meetodid toimusid ka kohtuprotsessidel Frankfurdis ja Dachaus ning suur osa sakslasi mõisteti süüdi üksnes nende "ülestunnistuste" alusel. USA kohtunik Edward L. van Roden, üks kolmest Simpsoni Armeekomisjoni liikmest (Simpson Army Commission), kes määrati hiljem Dachau kohtute uurimismeetodeid juurdlema, rääkis meetoditest, mida kasutati "tunnistuste" väljapeksmiseks. Aruanne selle kohta avaldati Washington Daily News'is 9. jaanuaril 1949 a. ja Inglise ajalehes Sunday Pictorial 23. jaanuaril 1949 a. Kirjeldatud meetodite hulgas olid piinamine koos põlevate tikkudega, küünte alla nõelte toppimine, üksikvangistus poolnäljas hoidmisega, peksmised, kus esines juhtumeid, et hambad ja lõualuu olid purunenud.

Van Rodeni sõnul saadi kohtuasjades sisalduvaid „tunnistusi” ja „ülestunnistusi” inimestelt, keda peeti sellise „uurimise” käigus kinni kolm, neli, viis kuud. Süüdistatavatele pandi kotid pähe ja neid peksti. Komisjoni uuritud 139 juhtumist tabasid 137 "süüdistatavat" kubemesse sellise jõuga, et suguelundid atrofeerusid. See oli Ameerika „uurijatel” tavapärane protseduur, kellest mõned said hiljem prokurörideks - sõjakuritegude komitee juhataja kolonelleitnant Burton Ellis ja tema abilised kapten Rafael Shumacker, leitnant Robert Byrne, leitnant William Perl, major Morris Ellowitz, hr. Harry Thon ja major Kirschbaum. Juriidiline nõustaja oli kolonel A. H. Rosenfeld. Lugeja võib näha, et enamikul neist inimestest oli kohtunik Venesturmi sõnade kohaselt "erapoolik arvamus protsessist", s.o. nad olid juudid ja neid ei tohiks nendesse juurdlustesse kaasata.

     Hoolimata asjaolust, et juutide organiseeritud hävitamisega seotud "ülestunnistused" peksti välja sel viisil, usuvad kirjanikud nagu Reitlinger ja teised siiamaani, et Nürnbergi tribunalis tehtud avaldused on kaalukas tõend selle kohta, et tapeti kuus miljonit juuti ja illusioon säilib endiselt, et Nürnbergi kohus toimus õiglaselt ja erapooletult.

     Kui nad küsisid selle kohtu peaprokurörilt kindral Taylorilt, kust ta võttis kuus miljonit, vastas ta, et SS-kindral Otto Olendorfi ülestunnistustest, keda muuseas ka piinati. Kuid kõigi nende „ülestunnistuste” kohta on tsitaat Briti ajalehes Sunday Pictorial, kus kohtuniku van Rodeni artikkel „Inimesed viidi sellisesse seisundisse, et nad olid valmis alla kirjutama mis tahes “ülestunnistusele”, millist uurijad taotlesid".

Wisliceny avaldused

     Pöördugem nüüd mõne Nürnbergi dokumendi juurde. Poljakovi ja Wulfi raamatus “Kolmas reich ja juudid...” kasutatud kuue miljoni legendi toetuseks on kõige sagedamini viidatud dokument SS-kapteni Dieter Wisliceny avaldus, kes oli Eichmanni osakonnas assistent ja hiljem Slovakkia Gestapo juht. See avaldus saadi veelgi julmematel tingimustel kui eespool kirjeldatud, sest Wisliceny langes Tšehhi kommunistide kätte ja ta kuulati üle 1946. aasta novembris Bratislava vanglas. Teda piinati sel määral, et nad viisid ta praktiliselt süüdimatuse seisundisse. On ebatõenäoline, et sellistes tingimustes olevad "tunnistused" usaldust äratavad, kuid sellest hoolimata kirjutab Poljakov, et “vanglas kirjutas ta mitu memuaari, mis sisaldavad huvitavat teavet”, ("Harvest of Hate", ("Viha saak"), lk. 3). Need “memuaarid”, nagu Poljakov neid ristis, sisaldavad mitmeid tõeseid väiteid, mille eesmärk on anda neile usaldusväärne välimus, näiteks asjaolu, et Himmler oli juutide väljarände toetaja ja et juutide väljaränne jätkus sõja ajal, kuid üldiselt sarnanesid need "tavapäraste" "ülestunnistustega", mis süüdistatavatelt piinamise käigus välja peksti. Juutide massilisest hävitamisest on palju räägitud ja nendesse plaanidesse on kaasatud paljud SS-i ülemad. Vigu on palju, nende hulgas väide, et sõda Poolaga lisas Saksamaa kontrolli alla enam kui kolm miljonit juuti.

SD-rühmad (Einsatzgruppen)

     Wisliceny avaldused sisaldavad SD-rühmade tegevuse kirjeldust, mis töötasid okupeeritud Nõukogude territooriumil. Alates sellest ajast tuleks seda üksikasjalikumalt arutada, sest kuni viimase ajani valitsenud pilt oli tohutu liialdus ja võltsing. Selliseid rühmi oli neli, kes olid mehitatud Gestapo'st ja SD'st ning kelle ülesandeks oli võidelda tagalas õõnestavate elementidega. Nõukogude prokurör Rudenko viis Nürnbergi kohtuprotsessides läbi SD-rühmade suhtes suurt tööd. 1947. aasta süüdistuses kinnitati, et SD-rühmad tapsid umbes miljoni juuti.

     Neid kinnitusi hiljem laiendati ja nõukogude pool hakkas väitma, et juutide hävitamine SD-rühmade poolt kujutas endast Euroopas juutide täieliku hävitamise kava esimest faasi. Väidetavalt koosnes teine faas juutide transpordist Poolasse.

Reitlinger tunnistab, et mõiste "lõplik lahendus" tähendas väljarännet, mitte hävitamist, kuid väidab siis samas raamatus üllatavalt, et hävitamispoliitika algas pärast Hitleri sissetungi Nõukogude Liitu. Viidates Hitleri korraldusele, mis anti välja juulis 1941.

Kõik vangistatud komissarid maha lasta, lõpetab Reitlinger, et ta järgis SD-rühmadele antud suulist korraldust tappa kõik juudid (raamatust "Lõplik lahendus"). Kui arvestada, et see avaldus tehti mis tahes dokumentide põhjal, siis tõenäoliselt on see Wisliceny ülekuulamise tunnistus, milles väidetakse, et SD-rühmad said peagi korralduse laiendada oma ülesannet kommunistide ja partisanide hävitamisel, sealhulgas ka Nõukogude juutide hävitamiseks.

     On tähelepanuväärne, et siin käib jälle jutt juutide hävitamiseks mõeldud "suulisest korraldusest", mida saatis väidetavalt kirjalik käsk, kuid see on lihtsalt üks Reitlingeri udune ja tõestamata väide.

     Hitleri varasem, 1941. aasta märtsi käskkiri, millele kirjutas alla marssal Keitel, kirjeldab selgelt loodud SD-rühmade funktsioone. Ta osutab, et sõjas Nõukogude Liiduga usaldatakse SS-i juhile Himmlerile poliitilise administratsiooni aparaadi ettevalmistamine, et ellu viia võitlus kommunistliku süsteemi (Manwell, Frankl) vastu.

Kuid see tekst räägib ainult kommunistliku korra, eelkõige selle juhtide - poliitiliste komissaride – hävitamisest.

Kohtuprotsess Olendorfi üle

     Nürnbergi SD-rühmade juhtide kohtuprotsessides on kõige näitlikum SS-kindral Otto Olendorfi kohtuprotsess, kes juhtis SD-rühma Ukrainas feldmarssal Mansteini Üheteistkümnenda armee all. Sõja viimases faasis oli ta majandusministeeriumi väliskaubanduse ekspert. Olendorf'i piinati ja oma ütlustes 5. novembril 1945 "tunnistas" ta, et tema alluvuses olevad väed tapsid 30 tuhat juuti. Olendorfi kohtuprotsess toimus 1948. aastal juba pärast Nürnbergi kohtuprotsesside lõppu, kus ta kinnitas, et tema varasemad ütlused tehti piinamise all. Tribunali ees peetud kõnes süüdistas Olendorf Baieri riikliku hüvitise osakonna peaprokuröri Philip Auerbach'i vales, kes oli juut ja kes nõudis hüvitist üheteist miljoni juudi eest, kes väidetavalt läbisid Saksamaa koonduslaagrid. Olendorf lükkas selle arvu tagasi, väites, et ainult väga väike osa inimestest, kelle nimel Auerbach hüvitist nõudis, olid kunagi koonduslaagrit näinud.

     Olendorf hukati 1951. aastal, kuid tal õnnestus näha, kuidas Auerbach mõisteti süüdi raha omastamises ja dokumentide võltsimises, milles nõudis olematutele inimestele hüvitist. Olendorf väitis kohtus oma ütlustes, et tema üksused pidid sageli juute ukrainlaste eest kaitsma ja tema ütluste kohaselt ei tapnud tema käsutuses olevad väed isegi väikest osa süüdistuses esitatud inimeste arvust. Ta tõi välja, et partisaniliikumine oli nii laiaulatuslik, et selle vastu võitlemiseks tuli kasutada tavalist armeed ning et regulaararmees oli hukkunud sõdurite arv märkimisväärselt suurem kui SD-rühmades hukkunute arv. Selles osas toetasid Nõukogude väited Olendorfi tunnistusi, mille kohaselt partisanide arvel oli umbes pool miljonit tapetud saksa sõdurit. Näiteks hukkus Baltimaade ja Valgevene SD-rühma ülem partisanide käe läbi 1942. aastal.

     Inglise advokaat Veale kirjeldab SD-rühmade taktikat, et sõjas Nõukogude Liiduga oli partisanide eristamine "rahumeelsetest elanikest" raske, kuna partisanid tapsid ise sageli neid, kes keeldusid neid aitamast või nende formeeringutesse astumast. Veale ütleb, et SD-rühmad olid sunnitud terrorile vastama terrori abil ja vaatamata nende toime pandud julmustele on partisanide õigustamine juriidiliselt vale, kuna lõppkokkuvõttes võitis nende pool.

     Ei Haagi ega Genfi konventsioonid ei kaitse tavalise armee vastu sõjategevuse või sabotaažiga tegelevaid tsiviilelanikke. Nad võib kohapeal, ilma kohtuprotsessita, maha lasta. Liitlasvägedel oli isegi pantvangisüsteem - okupeeritud territooriumi elanikele teatati, et iga tapetud sõduri kohta lastakse maha sada tsiviilisikut. Rahumeelsete elanike poolt okupatsiooniarmee sõjaliste operatsioonide saboteerimises, sõjalistest operatsioonidest rääkimata, lasti neid maha juba Esimeses Maailmasõjas ja varem, ehkki tundub, et tollased armeed ei kasutanud pantvangisüsteemi. Olukord Nõukogude Liidus oli keerulisem, sest Stalini valitsus osales aktiivselt partisaniliikumise loomisel ja toetamisel ning sageli oli tsiviilisikutel valida - kas saada maha lastud Moskvast saadetud partisaniorganisaatorite poolt sissetungijate vastu võitlemisest keeldumise eest või saada maha lastud Saksa karistussalkade poolt sabotaaži või sõjaliste tegevuste eest. Partisanid olid muidugi kangelased, kuid rahvusvaheline juriidiline reaalsus on selline, et vastavalt Genfi ja Haagi konventsioonidele, millele Stalin muide, alla ei kirjutanud, pole neil tavalise armee vastu mingeid õigusi. Pärast Kreeta vallutamist, näiteks, vangistati ja koheldi Inglise sõdureid hästi aga kohalikud elanikud, kes tulistasid Saksa dessantväelasi, lasti maha.

     Olendorf oli samal seisukohal ning surmaotsuse peale esitatud apellatsioonis süüdistas ta ameeriklasi kahepalgelisuses, et nad süüdistavad Saksamaa poolt Haagi ja Genfi konventsioonide seaduste rikkumise eest, samal ajal kui nõukogudelased ise neist seadustest kinni ei pidanud.

SD-rühma tegevusi on moonutatud

      Nõukogude süüdistuste kohaselt tapsid SD-rühmad miljoni juuti, kuid statistika seda arvu lihtsalt ei toeta. Poljakov ja Wulf tsiteerivad William Hettle avaldust, kes väitis, et Eichmann “ütles talle”, et hävitati kuus miljonit juuti, kellest kaks miljonit SD-rühmad.

     See absurdne arv ületas isegi prokuröri Rudenko antud näitaja ja Ameerika tribunal ei võtnud seda tõsiselt.

     SD-rühmade poolt tapetud inimeste tegelik arv oli kirjas Inglise juristi Reginald Paget kirjutatud raamatus "Manstein, tema kampaaniad ja kohtuprotsess" ("Manstein, his Campaigns and his Trial"). Olendorf oli ainult nimeliselt Mansteini käsu all, nii et Paget kirjeldas tema tegevust ja ta jõudis järeldusele, et Nürnbergi kohtuprotsessides oli SD-rühmade poolt tapetud inimeste arv 10 korda (!) liialdatud ja et olukorrad, milles need teod toime pandi, olid tugevalt moonutatud. Need fantastilised liialdused võtavad kuus lehekülge William Sheareri raamatus "Kolmanda Reichi tõus ja langus", lk. 1140 - 1146. Siin on teile need kurikuulsad "kuus miljonit" miniatuuris - mitte miljon surma, vaid kümme korda vähem. Ja muidugi polnud nad kõik kaugeltki juudid ega komissarid. Ja ärge unustage, et need kaotused toodi Idarindel, kus julmima partisanisõja käigus, nagu Nõukogude pool väidab, tapeti viis korda rohkem saksa sõdureid, kui sakslased väitsid, et nad tapsid partisane. Sellegipoolest levib endiselt müüt, et juutide massiline hävitamine algas SD-rühmade tegevusest Nõukogude Liidus.

     Mansteini kohtuprotsess oli Nürnbergi tribunali jaoks tüüpiline. Sel ajal 62-aastaseks saanud ja invaliidistunud marssal Mansteini peetakse Teise maailmasõja üheks silmapaistvamaks Saksa kindraliks, kuid kuna SD-rühm määrati tema armeesse, algatasid nad tema vastu kohtuprotsessi, hoolimata asjaolust, et see rühm allus otse Himmlerile. Mansteini vastu esitatud seitsmeteistkümnest süüdistusest esitas 15 Nõukogude Liit ja kaks Poola kommunistlik valitsus. Tunnistama kutsuti vaid üks tunnistaja, kuid ta oli nii küündimatu, et ta tuli tribunali materjalidest eemaldada. Süüdistuse käigus koguti kaheksasada “dokumenti”, mis väidetavalt koostati tunnistajate "ütluste" alusel. Need "dokumendid" võeti vastu ilma mis tahes tõenditeta nende veenvuse kohta, paljudel juhtudel isegi ilma autorsuseta (!). Oli ka tunnistusi, mis olid võetud Olendorfilt ja teistelt SS-ohvitseridelt, kuid kuna nad olid veel elus, nõudis Mansteini advokaat Paget, et nad antaks ristküsitluse alla. Ameeriklased keeldusid seda taotlust rahuldamast, mille peale Paget teatas, et tribunal kardab, et   Olendorf ja teised räägivad nende piinamisest, mille alla nad sattusid, et sundida neid Mansteini vastu tõenditele alla kirjutama. Manstein mõisteti õigeks kaheksas süüdistuse punktis, sealhulgas mõlemad Poola omad, millele Paget andis sellise hinnmangu: "Nad olid nii uskmatud, hämmastav, et neid üldse edasi viidi."

     Oswald Paulus’e Nürnbergi kohtuprotsessi materjalid SD-rühmade uuringute kohta on hea näide seal kasutatud meetoditest, aga ka sellest, kuidas kuue miljoni legend fabritseeriti.

     Oswald Paulus’e kohtuprotsess, mis venis 1948. aastani on ka väga tähtis, kuna tal oli asja koonduslaagrita süsteemi administratsiooniga. Paulus oli 1934. aastani Saksa mereväe rahandusametnik, mil Himmler korraldas ta üleviimise SS-i.

     Üksteist aastat oli ta SS-i majandusosakonna ja administratsiooni juhataja, mis tegeles 1941. aastal koonduslaagrite süsteemis tööstusliku tootmise korraldamisega. Vahest oli Nürnbergi tribunali kahepalgelisuse tipp prokuröri teade Paulus’ele, mille kohaselt "kui Saksamaa heitis juudid oma territooriumilt välja, kas nad võtaksid ära Saksamaa kodakondsuse, kõrvaldaksid nad valitsusasutustest või võtaksid muid sarnaseid meetmeid, siis poleks keegi vastu olnud". Kuid tegelikult langes Saksamaale just nende tegude tõttu solvangute ja majandussanktsioonide tulv ning just nimelt need tegevused ja juutide vastased meetmed olid üks peamisi põhjuseid, mille tõttu Saksamaale sõda kuulutati.

     Oswald Paulus't piinati sedavõrd, et kohtus polnud teda võimalik ära tunda. Nagu senaator McCarthy märkis, kirjutas Paulus alla mõnele paljastavale "ülestunnistusele" piinamise all, sealhulgas ka asjaolule, et ta nägi väidetavalt Auschwitzis 1944. aasta augustis gaasikambrit. Paulusel oli julgust kohtusaalis seda “ülestunnistust” eitada.

Süüdistaja sõnul oli Paulus inimese välimusega elajas, kuid need, kes teda tundsid, andsid hoopis teistsuguse pildi. Pauluse naise sõbra Heinrich Hopkeri, kes oli muuseas ka antifašist, ütluste kohaselt nägi Hopker visiidi ajal Pauluse juurde väljaspool laagrit töötavaid läheduses asuva koonduslaagri vange. Ta ütles, et nad töötasid kiirustamata, ilma valvurite igasuguse pealesundimiseta. Samuti ütles ta, et Paulusel polnud juutide suhtes mingit vaenulikkust ja ta ei vaidlustanud asjaolu, et tema naisel oli kontakte tema juudist sõbranna Anne Marie Jacques'iga ja ta oleks võinud teda nende majas võõrustada.

     Hopker oli veendunud, et Paulus ei lubanud koonduslaagrites võimu kuritarvitamist ja ta oli hämmastunud, teada saades, et tema vastu on esitatud süüdistused. Pauluse naine teatas, et 1945. aasta alguses puhkes Bergen-Belseni laagris tüüfuseepideemia, mille põhjustas sõja lõppedes varude halvenemine, toiduained ja ravimid ei pääsenud laagrisse, ehkki enne seda oli see puhas, korralik ja hästivarustatud, kuid see, mis juhtus sõja lõpus oli Saksa poole kontrolli alt väljas.

     Tuntud advokaat dr. Alfred Seidl, kes oli Nürnbergi kohtuprotsessides kostjate peaadvokaat, tegi Pauluse õigeksmõistmise nimel kõvasti tööd. Seidl oli paljude aastate jooksul Pauluse sõber ja oli veendunud tema süütuses seoses juutide genotsiidis osalemise süüdistustega ning ta ei muutnud oma arvamust isegi pärast tribunali süüdistust. Ta väitis, et süüdistus ei andnud Pauluse vastu ühtegi tõendit.

     Ühe silmapaistvaima tunnistuse Pauluse kaitsmisel andis SS-i kolonelleitnant Kurt Schmidt-Klevenow, kes oli SS-i Majandus- ja Haldusosakonna jurist. Tema kirjalik avaldus on dateeritud 8. augustil 1947, kuid seda ei kaasatud "Nürmbergi tribunali dokumendid sõjakurjategijate üle" hulka, ("Trials of the War Criminals before the Nurmberg Military Tribunals, 1946 - 49"). Schmidt-Klevenowi sõnul pakkus Paulus täielikku tuge Konrad Morgen'ile Kriminaalpolitsei Juhtimise Osakonnast, kelle ülesandeks oli koonduslaagrite rikkumiste uurimine. Allpool toome näitena kriminaalasja, mille tulemusel määrati surmaotsus Buchenwaldi komandandile Koch'ile, keda tribunal süüdistas SS-kohustuste ametlike normide kriminaalses rikkumises. Paulus toetas seda kohtuotsust. Schmidt-Klevenow juhtis tähelepanu sellele, et Paulus korraldas haldusaparaadi sellisel viisil, et kaasata politsei nende kontrolli all olevate koonduslaagrite asukohtadesse. Paulus taotles administratsiooni töötajatelt ranget distsipliini ja koonduslaagrite valvet. Oswald Pauluse kohtus antud tunnistuste järgi oli see kohus mõeldud mitte millelegi muule, vaid ainult juudi genotsiidi legendi paisutamiseks ja "uurijad" ei peatunud millegi ees, et oma saavutada.

     Võltsitud asitõendid ja valetunnistused olid Nürnbergi tribunalis Tunnistused, mis sisaldasid kuue miljoni suuruse müüdi toetuseks väga mõeldamatuid avaldusi, mis peksti endistest Wehrmachti ohvitseridelt piinamise ajal välja või lubasid kergete karistuste andmist, kui nad vastavad "tunnistused" allkirjastavad.

Viimase näiteks on SS-kindral Erich von dem Bach-Zelewski antud tunnistus. Ta nõustus uurimisega koostööd tegema pärast seda, kui teda ähvardati mahalaskmisega Poola partisanide ülestõusu mahasurumises Varssavis 1944. aasta augustis. Bach-Zelewski antud tunnistused olid Himmleri vastu esitatud tunnistuste aluseks. (Kogumikust "Peamiste sõjakurjategijate kohtuprotsess" ("Trial of the Major War Criminals"), IV köide, lk. 29, 36). Märtsis 1941, vahetult enne rünnakut Nõukogude Liidule, kutsus Himmler oma Wewelsburgi lossis üles SS-i kõrgemate juhtide konverentsi, kelle hulgas oli ka partisanivastase sõjapidamise spetsialist Bach-Zelewski. Nürnbergi kohtuprotsessidel antud ütlustes rääkis ta, et Himmler rääkis Ida-Euroopa elanikkonna likvideerimisest, kuid Göring, kes oli samuti kohtusaalis ja Bach-Zelewski tunnistusi lugedes, süüdistas viimast võltsimises ja valedes.

     Eriti fantastiline väide oli see, et Himmler nagu oleks teatanud, et Idasõja üks eesmärke oli "vähendada slaavi rahvaarvu kolmekümne miljoni võrra". Kuid tegelikult ütles Himmler, et "sõda Venemaaga viib kindlasti miljonite surmani. Seda, nagu Manwell ja Frankl märgivad (lk. 117), ütles Himmleri sekretariaadi ülem Wolf.

Bach-Zelewski teatas ka, et 31. augustil 1942 viibis Himmler SD-rühma poolt Minskis saja juudi mahalaskmise juures ja ta kaotas peaaegu teadvuse. Siiski on teada tõsiasi, et Himmler ei saanud sel päeval Minskis viibida, sest ta oli Žitomiris konverentsil (K. Vowinkel'i raamat, "Wehrmacht võitluses". (K. Fowinkel, "Die Wehrmacht im Kampf"), IV köide, lk. 275).

     Kõik Himmleri kohta käivad raamatud sisaldavad Bach-Zelewski tunnistusi, näiteks raamat "Himmler - Kolmanda Reichi kuratlik geenius", Willi Frischauer ("Himmler - Evil Genius of the Third Reich", Willy Frischauer), London, 1959, lk. 148. Kuid 1959 a. aprillis keeldus Bach-Zelewski avalikult Lääne-Saksamaa kohtus Nürnbergis antud ütlustest, väites, et neil polnud faktidega mingit pistmist ja et ta oli neid oma elu päästmiseks teinud. Sellele loole langes muidugi “mõistlik vaikus”, kasutades Wili väljendit ja senini ilmuvad raamatud, mis levitavad müüti “kuuest miljonist” ja Bach-Zelewski Nürnbergis tehtud ütlusi Himmleri kohta kasutavad endiselt ajaloo valmikirjutajad.

     Nii uskumatult, kui see ka ei kõla, tutvustab tõde Himmleri kohta tema massöör ja arst Felix Kersten. Kersten oli antifašist, režiimi vastane ja ta toetas legende sellest, et juutide interneerimine tähendas tegelikult nende hävitamist. Kuid tema memuaaridest järeldame vastupidist, et Himmler oli juutide likvideerimise vastu, et ta eelistas nende väljarännet ("Memoirs", 1940 - 1945, London, 1956, lk. 119). Kersten ei meenuta massihävitusplaanide elluviimisel isegi Hitlerit, kuid tema loo usaldusväärsus väheneb, kui teise kaabaka otsimisel väidab ta, et Goebbels oli "likvideerimise" tõeline toetaja. Kuid see pole lihtsalt tõene, sest sel ajal tegeles Goebbels Madagaskari projektiga. Ja ta jätkas sellega tegelemist ka pärast seda, kui Saksamaa välisministeerium selle plaani edasi lükkas.

     Nii olid lood nende Nürnbergi "tunnistusega". Protsessi materjalidesse võeti vastu tuhandeid võltsitud kirjalikke tunnistusi, kontrollimata nende autentsust ja paljudel juhtudel isegi autorsust. Nendest "kirjalikest tunnistustest" olid tüüpilised Austria Mauthauseni koonduslaagri administratsiooni liikme Alois Holrigeli tunnistused, mis ilmusid 1947. aastal koonduslaagreid uurinud tribunali ette. Kaitse tõestas, et Holrigel allkirjastas „ülestunnistuse“ piinamise all ja et neid oli juba kasutatud SS-kindral Ernst Kaltenbrunneri karistamisel 1946. aastal. Süüdistus väitis, et Mauthauseni laagris tapeti vange gaasikambrites ja väidetavalt osales Holrigeli tunnistusel selles Kaltenbrunner, kes oli SS-is pärast Himmlerit teine.

     Oswald Pauluse kohtuprotsessi (koonduslaagrite kohtuprotsess) ajaks oli olnud võimatu seda gaasikambrite süüdistust tõsiselt võtta. Kostjate advokaadid mitte ainult ei tõestanud, et "tunnistajate ütlused" sellel teemal olid võltsitud, vaid näitasid ka, et kohalik politsei kontrollis süstemaatiliselt kõiki Mauthauseni surmajuhtumeid. Kõik surmad registreeriti ka registris ja üks neist raamatutest esitati tõendusmaterjalina. Kaitse esitas ka arvukalt endiste vangide kirjalikke ütlusi, kes rääkisid nende tavapärasest kohtlemisest.

     60 tuhandest Nõukogude vangist 45 tuhat suri Soomes nälga ja haigustesse. See polnud tahtlik tegevus, Soomes ei jätkunud oma elanikkonna jaoks toitu ja pärast sõda ei mõistetud Soome juhtkonnast kellegi üle kohut.

Liitlaste süüdistused ei oma enda all pinnast

     Kostjate reageerimine Nürnbergis neile esitatud süüdistustele võib olla tõend selle kohtu türannia kohta. Sõja viimasel perioodil enamikku Saksamaa koonduslaagreid külastanud SS-kindralmajor Heinz Fanslau kirjalikud tunnistused kajastavad ebaõiglaselt süüdimõistetu segadusse ja šokki sattumist. Waffen SS-i rindeohvitser Fanslau soovis tutvuda ka koonduslaagrite tingimustega ja külastas mõndasid isiklikult.

     Seetõttu nimetasid liitlased teda ilmselt juutide hävitamise plaani üheks peaarhitektiks, motiveerides teda kohtu ette toomise otsusega sellega, et lähtudes Fanslau paljudest koonduslaagrisüsteemis olnud kontaktidest oleks ta pidanud täielikult osalema juutide massilises hävitamises. Kui ilmnesid esimesed viited, et teda kavatsetakse kohtu alla anda, koguti tema külastatud laagrite endistelt vangidelt sadu kirjalikke tunnistusi. Kui Fanslau tutvus 6. mail 1947 ühes Nürnbergi tribunalis (№. 4) koonduslaagri valvuritele esitatud süüdistuse materjalidega, ei suutnud ta oma silmi uskuda ja ütles: "Seda ei saa olla! Oleksin sellest siis teadnud!" Tuleb rõhutada, et kogu Nürnbergi kohtuprotsesside ajal ei uskunud süüdistatud Saksamaa juhid liitlaste prokuröride avaldusi. Göring, kes pidi tajuma kogu juutide genotsiidi puudutavat propagandavoogu, lükkas selle ümber kui küündimatu.

     Goebbelsi ministeeriumi peaametnik Hans Fritzsche, kes oli üks Nürnbergi kohtuprotsesside kohtualustest, kirjutab, et isegi pärast Olendorfi ütluste SD-rühmade tegevuse kohta ja Auschwitzi komandant Hessi tunnistuste lugemist oli Göring veendunud, et lugu juutide organiseeritud hävitamisest on fiktsioon ("Mõõk õigluse kaaludel", ("The Sword in the Scales"), London, 1953, lk. 145). Göring ütles kohtus, et esimest korda kuulis ta juutide genotsiidist Nürnbergi kohtuprotsessidel (Shearer, lk. 1147). Juudi kirjanikud Poljakov, Reitlinger, Manwell, Frankl väidavad kõik, et Göring oli otseselt seotud juutide hävitamise plaani väljatöötamise ja rakendamisega, kuid Charles Bewley näitab oma raamatus "Hermann Göring" (Gottlingen, 1956), et selle süüdistuse toetuseks ei esitatud ühtegi tõendit.

     Samuti eitas Kaltenbrunner genotsiidi lugu. Ta asendas turvateenistuse juhti Heydrichi ja oli SS-i peamine kohtualune, kuna Himmler suri vanglas ruttu pärast seda, kui ta inglaste poolt kinni võeti.

     Ta ütles vestluses Hans Fritzschega, et süüdistav osapool pingutab palju süüdistatavatelt "vajalike tunnistuste" väljapeksmiseks, samuti tunnistuste väljajätmiseks ja tõkestamiseks, mis lükkasid esitatud süüdistused ümber, just see, mida kohtunikud Venersturm ja Van Roden väitsid.

                                          Auschwitz ja Poola juudid

     Auschwitzi koonduslaager Krakowi lähedal on koht, kus väidetavalt tapeti miljoneid juute. Vahetult pärast sõda väideti, et Dachau ja Bergen-Belseni laagrites korraldati ka gaasikambrites massilisi hukkamisi, kuid peagi selgus, et seal polnudki gaasikambreid. Seejärel nihutati genotsiidi lugu itta, Poola laagritesse, eriti Auschwitzi. Kuid kuna need laagrid asusid Nõukogude okupatsioonitsoonis, ei saanud keegi oma silmaga veenduda nende väidete põhjendatuses. Üheteistkümne aasta jooksul pärast sõja lõppu ei lubanud nõukogulased kellelgi Auschwitzi külastada, sel ajal teostasid nad töid laagri välimuse muutmiseks, et anda sellele välimus, mis vastab legendile seal hävitatud miljonite kohta.

     Nad ehitasid isegi korstna, mis ei viinud ühegi ahju juurde!

See pole ainus selline trikk. Näiteks Babi Jaris hukkus suurem osa sinna maetud ohvritest GPU ja NKVD timukate käe läbi, neid maeti sinna alates 1920. aastate algusest, kuid seal seisab monument, mis väidab, et sakslased lasid seal maha 200 tuhat rahumeelset elanikku. Pärast tegid nõukogulased isegi nii, et pärast Syretsi tammi kunstlikku purustamist ujutati Babi Jar tuhandete tonnide muda ja saviga üle. Ligi viiskümmend aastat väitsid nõukogulased, et Poola ohvitseride mõrv Katõnis oli hitlerlaste töö, nad tegid Katõnilt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Valgevenesse isegi Katõni küla, kuni Gorbatšov lõpuks tunnistas sundimata, et seda tegi Stalini režiim. Samuti väitsid nõukogulased, et Vinnitsa massimõrvad olid ka sakslaste kätetöö, hoolimata asjaolust, et kõik rahvusvahelise komisjoni detailsete väljakaevamiste ja laipade uurimise käigus kogutud asitõendid viitasid Stalini verisele käele.

     Auschwitz oli suurim ja tähtsaim sõjalisi materjale tootnud tööstuskeskus. Seal olid I. G. Farben Industrie ehitatud sünteetilise kütuse- ja kummitehased, kus vangid töötasid. Seal olid ka Kruppi tehased, teised suurettevõtted, põllumajanduse uurimisjaam, kasvuhooned ja tõuaretuskarjafarm. Himmleri Auschwitzi külastuste andmed näitavad, et tema visiitide peamine eesmärk oli kontrollida ja hinnata tööstustoodangu taset. Kui ta 1941. aasta märtsis koos Farbeni juhtidega Auschwitzi külastas, käskis ta laagrit laiendada, et see mahutaks 100 tuhat vangi. See otsus on vastuolus väidetava kinnipeetavate hävitamise poliitikaga.

Üha rohkem ja rohkem miljoneid

     Väidete kohaselt hävitati Auschwitzis umbes kolm miljonit inimest, mõni nimetas numbreid neli ja isegi viis (!) miljonit. Neli miljonit oli sensatsiooniline arv, mille Nõukogude valitsus kuulutas välja pärast seda, kui nad korraldasid laagri territooriumil „uurimise”, umbes samal ajal, kui nad üritasid süüdistada sakslasi Katõni tapmistes. Reitlinger tunnistab, et Auschwitzis ja teistes idalaagrites hukkunute arv pärineb Ida-Euroopa sõjajärgsetest kommunistlikest režiimidest. Poolas asuvate "surmalaagrite materiaalseid tõendeid" kogusid pärast sõda peamiselt Poola riiklikud komisjonid või Juudi Ajalookomisjoni Keskus Poolas ,"Lõplik lahendus" ("The Final Solution" lk. 631). Siiski ei esitatud ühtegi tunnistajat, kes oleks suutnud gaasikambrite olemasolu kinnitada.

     Seitse aastat koonduslaagrites, neist kolm Auschwitzis, veetnud Benedict Kautsky teatas oma raamatus "Teufel und Verdammte" (Zürich, 1946), et seal tapeti vähemalt kolm ja pool miljonit juuti. See oli väga tähelepanuväärne avaldus, arvestades asjaolu, et nagu ta ise kirjutas, polnud ta kunagi gaasikambrit näinud. Ta kirjutab - "Ma olin vangistuses suurtes Saksamaa koonduslaagrites. Kuid pean siiski tõde näitama, et ma pole üheski laagris mingeid gaasikambreid näinud" (lk. 272). Ainus hukkamine, mida ta kunagi täheldas, oli siis, kui kahe juudi mõrva eest hukati kaks poolakat. Kautsky, kes viidi Buchenwaldist Auschwitzi üle oktoobris 1942 a. tööle Buna tehasesse, rõhutab oma raamatus, et koonduslaagrite peamine eesmärk oli vangide kasutamine tööjõuna. Kuid ta ei ütle, kuidas on siis võimalik selgitada täiesti vastupidist poliitikat - juutide hävitamist, mis väidetavalt viidi läbi samal ajal. Väidetavalt toimus Auschwitzis inimeste massiline hävitamine ajavahemikus märts 1942 kuni oktoober 1944. Aga kui me võtame kolme miljoni näitaja, kui usaldusväärse, tähendab see, et seal tapeti kahe ja poole aasta jooksul 94 tuhat inimest kuus, 3350 päevas ja samuti saadi mingil moel lahti ka kõigist nendest laipadest, ja nii, et siiani pole avastatud ühtegi massihauda, mitte ühtegi kondihunnikut ja keegi pole kunagi näinud söemägesid, mis oleksid vajalikud kõigi nende laipade põletamiseks. Sellegipoolest kuulutab Reitlinger täie tõsidusega, et Auschwitzis tapsid ja põletasid sakslased kuus tuhat (!) inimest päevas. Kuus tuhat päevas tähendaks, et 1944. aasta oktoobriks hävitati üle viie miljoni! Kuid isegi see pole plaanilise hävitamise legendi toetajate ülim fantaasia! Olga Lengyel on oma raamatus "Viis korstent" ("Five Chimneys"), (London, 1959) ületanud kõiki võimaluste piire. Väites, et ta on Auschwitzi endine vang, ütles ta, et krematooriumis põletati vähemalt 720 laipa tunnis, ööpäevas 17 280! Ta väidab ka, et kaheksa tuhat laipa päevas põletati õues asuvates aukudes, s.t. ööpäevas põletati umbes 24 tuhat laipa (lk. 80). Kuid selliste kiiruste juures tapaksid sakslased aastas rohkem kui kaheksa ja pool miljonit inimest. See tähendab, et märtsist 1942 kuni oktoobrini 1944 oleks Auschwitzis tapetud rohkem kui 21 miljonit inimest!       Koguni kuus miljonit rohkem, kui kogu tollane juudi elanikkond maailmas!

Siin on veel üks erinevus, mida massilise hävitamise legendi poolehoidjad ei suuda seletada. Faktide survel oli isegi Reitlinger sunnitud tunnistama, et alates 1940. aasta jaanuarist kuni veebruarini 1945 oli Auschwitzis registreeritud ainult 363 tuhat vangi. ("The SS Alibi of a Nation", lk. 268) ja kaugeltki mitte kõik nad polnud juudid. Kuid muidugi väidavad nad, et paljusid vange ei registreeritud. Kuid nad ei suuda seda tõestada. Kuid isegi kui eeldada, et registreerimata inimesi oli sama palju, kui registreerituid, tähendaks see, et Auschwitzist käis läbi kolmveerand miljonit, see arv ei lähe neile kolmele - neljale miljonile isegi ligidale, kes seal väidetavalt hukati. Lisaks tuleb märkida, et sõja ajal viidi suur hulk vange teistesse laagritesse ja veidi enne seda, kui rindejoon jõudis laagrini, evakueeriti 80 tuhat inimest läände. Ja lisaks sellele jäi laagrisse mitu tuhat, et oodata Nõukogude armeed.

     Auschwitzi vangidele pakuti valikut – kas lahkuda koos sakslastega või jääda ootama Nõukogude vägede saabumist. Hävituslegendi üks tulihingelisemaid pooldajaid Elie Wiesel ei jäänud Auschwitzi "vabastamist" ootama, vaid otsustas lahkuda koos sakslastega.

     Ja siin on veel üks näide numbritega manipuleerimisest - Shearer väidab oma raamatus "Kolmanda Reichi tõus ja langus", et 1944. aasta suvel neljakümne kuue päeva jooksul hävitati vähemalt 300 tuhat Ungari juuti (lk. 1156). Kuid siis tähendaks see, et peaaegu kogu Ungari juudi elanikkond, 380 tuhat, oleks hävitatud. Kuid Budapesti Statistika Keskuse Büroo andmetel oli 1945 a. Ungaris 260 tuhat juuti, mis on lähedane Ühise Jaotuskomitee andmetele. Seega ei suudetud leida umbes 120 tuhandet, mitte 300 tuhat. Neist 35 tuhat emigreerus ja 25 tuhat viibis ikka veel Nõukogude okupatsioonitsoonis, kuhu sakslased olid nad varem tööks töörühmades viinud. Seega on umbes 60 tuhat, kes "kadusid". Kuid M. E. Namenyi sõnul naasis Saksamaalt Ungarisse umbes 60 tuhat, kuhu nad küüditati, ehkki Reitlinger väidab, et see arv on liiga kõrge ("The Final Solution", lk. 497). See võib nii olla, kuid arvestades Ungari juutide märkimisväärset väljarännet sõjas (vt. Report of the International Red Cross (Punase Risti aruanne), I köide, lk. 649), on Ungari juutide hukkunute arv väga väike.

     Tunnistaja jutustus Auschwitzi kohta "Uued faktid Auschwitzi kohta" hakkavad genotsiidilegendi tõkkest läbi imbuma. Hiljutine raamat "Die Auschwitz-Luge - Ein Erlebnisbericht von Thies Christopherson" (Auschwitzi valed - Thies Christophersoni jutustus üleelatust), Kritik Verlag/Mohrkirch, 1973. Saksa advokaat Manfred Roder, kes kirjutas sellele eessõna, trükkis selle raamatu hiljem ajakirjas Deutsche Burger-Initiative. See on inimese jutustus Auschwitzist, kes seal oli, ta töötas Buni tehase laboratooriumis, kuhu ta saadeti Kaiser Wilhelmi Instituudist uurima uusi sünteetilise kummi tootmise meetodeid. 1973. aasta mais, vahetult pärast selle jutustuse avaldamist, kirjutas juudi “natsikütt” Simon Wiesenthal Frakfurti juristide liidule, nõudes, et liidu liikme Manfred Roderi juhtumit arutataks distsiplinaarkomisjoni koosolekul. Ja nagu arvata võis, hakati juulis juhtumit menetlema, hoolimata ajakirjanduse kriitikast. Deutsche Wochenzeitung 27. juuli 1973 a. avaldas artikli - "Simon Wiesenthal - Saksamaa uus Gauleiter?"

     Christophersoni jutustus on üks olulisemaid dokumente Auschwitzi kohta. Ta veetis seal terve 1944. aasta ja külastas selle aja jooksul kõiki Auschwitzi kompleksi moodustavaid laagreid, sealhulgas Birkenau'd, kus väidetavalt tapeti juute. Kuid Christopherson väidab siiski, et see on ülim väljamõeldis.

     Ta kirjutab - "Olin Auschwitzis jaanuarist detsembrini 1944. Pärast sõda kuulsin lugusid massimõrvadest, mille väidetavalt SS läbi viis, ja olin jahmunud. Vaatamata kõigile "tunnistajate" ütlustele ja ajalehtede teadetele, ei usu ma, et see toimus. Olen sellest mitu korda rääkinud, aga keegi ei usu mind."

     Me ei hakka siin Christoffersoni loo üksikasju ära tooma, märgime ainult, et need sisaldavad üksikasjalikku kirjeldust vangide päevakavast, mis on täiesti erinev sellest, mida on kirjutatud paljudes massihävitamise raamatutes. Vaat, mida ta kirjutab väidetavalt seal olnud surmalaagri kohta - "minu ajal Auschwitzis ei näinud ma midagi, mis viiks mõttele kasutada inimeste likvideerimiseks gaasikambreid. "Pealtnägijate" lugudes võib kohata selliseid "detaile" nagu laagri kohal seisev põleva liha lehk. Christoffersoni sõnul on see täielik väljamõeldis. Laagrist mitte kaugel oli terasevabrik ja selle lõhn ei olnud loomulikult meeldiv (lk. 33). Reitlinger kinnitab, et seal oli viis terasesulatusahju ja viis koksipõletuseks, mis koos Buna tehasega moodustasid laagri Auschwitz III (lk. 452). Christofferson ei eita krematooriumi olemasolu Auschwitzis. "Seal oli 200 tuhat inimest ja mis tahes sellise elanikkonnaga linnas on krematoorium. Loomulikult inimesed seal surid, aga mitte ainult vangid." Ka Christoffersoni ülemuse naine suri seal.

     Põhjaveetase Auschwitzi ümbruses on väga kõrge, kohati vähem kui meeter, laipade matmine sellesse piirkonda on võimatu.

     "Auschwitzis ei olnud saladusi," kirjutas Christofferson. "Punase Risti Komisjon jõudis inspektsiooniga sinna septembris 1944. Nad olid eriti huvitatud Birkenau laagrist, kuid nad kontrollisid ka teisi Auschwitzi kompleksi laagreid."

Väited väidetava inimeste massihävituse kohta ei kannata kriitikat, arvestades seda, kui palju igasuguseid komisjone käis laagrist läbi. Christofferson kirjeldab oma naise visiiti Auschwitzi ja lisab: "see, et sugulased võivad igal ajal tulla, näitab, kui avatud oli laagri kord. Vaevalt, et meie juurde oleksid võõrad sõitnud, kui Auschwitzis oleks inimeste hävitamine toimunud" (lk. 27).

     Pärast sõda jõudsid Christopherson'ini uudised, et Auschwitzis oli väidetavasti suur hoone tohutute korstendega. "Vale," kirjutab ta, "seda taheti esitleda, kui hiiglaslikku krematooriumi. Aga ma ei näinud seal sellist hoonet." Reitlinger väidab, et see lammutati ja põletati täielikult oktoobris kogu laagri nähes, kuigi Christofferson ei näinud, et mingeid hooneid oleks lammutatud ja põletatud. Mis puutub tunnistajatesse, siis väidetavalt nägi seda üks juut, keegi Bendel. Teisi tunnistajaid pole seni leitud. (Reitlinger lk. 457). Standardne lugu - kui see jõuab asitõenditeni, siis neid lihtsalt pole - hoone oli "hävitatud", dokument "kadunud", käsk oli "suuline", "pealtnägija" suri...

Tänapäeval on Auschwitzis krematoorium, mida näidatakse turistidele ja öeldakse, et seal tapeti miljoneid inimesi.

     Nõukogude Riigikomisjon, kes korraldas Auschwitzis "uurimise", teatas 12. mail 1945 a., et nad jõudsid järeldusele, et Auschwitzi eksisteerimise ajal tapsid natsid seal vähemalt 4 miljonit inimest." Aga isegi selline massihävituse legendi pooldaja, nagu Reitlinger, nimetab seda arvu "mittetõsiseks" (lk. 460).

     Väärib märkimist, et ainus süüdistatav, kes ei esinenud "Auschwitzi protsessil", mis toimus 1963 a. Frankfurdis oli Richard Baer, kellest sai komandant pärast Rudolf Hess'i. Vaatamata sellele, et ta oli hea tervise juures, suri ta ootamatult vanglas enne kohtuprotsessi algust. Ja nagu ajaleht Deutsche Wochenzeitung 27. juulil 1973 a. märkis, suri ta salapärastel asjaoludel. Tema ootamatu surm vahetult enne tunnistuste andmist oli eriti kahtlane, sest Pariisi ajaleht Rivarol avaldas artikli, milles märgiti, et Baer jäi oma arvamuse juurde, et Auschwitzis ei olnud mitte mingisuguseid gaasikambreid.

     Christoffersoni tunnistus on oluline täiendus muudele tõenditele, et Auschwitz oli sõjalis-tööstuslik kompleks, mis sisaldas umbes kolmekümmet erinevat tehast. See oli nii suur, et selle territooriumi läbis Krakow-Viini raudteeliin. Kuigi seal kasutati kinnipeetavate sunniviisilist tööjõudu, ei toimunud seal inimeste hävitamist.

Varssavi geto

     Poola juudid kannatasid väidetavalt "planeeritud massihävitamises" kõige rohkem ja mitte ainult Auschwitzis, vaid ka Treblinkas, Sobiboris, Belzekis, Maidanekis, Chelmnos ja teistes, mis äkitselt muutusid "surmalaagriteks".

Selle massihävituse legendi "programmi naelaks" on vahest ülestõus Varssavi getos 1943. aasta aprillis. Ülestõusu esitatakse, kui "surmalaagritesse" saatmise vastast protestimise kulminatsiooni ja väidetavalt algas see pärast Hitleri ja Himmleri vahelise salajase nõupidamise üksikasjade jõudmist geto elanikeni. See lugu on väga näitlikustav näide sellest, kuidas see legend juutide "massihävitamisest" loodi. Ja geto evakueerimist aastal 1943 esitletakse sageli nagu Poola juutide hävitamist. Ja pärast selliste raamatute avaldamist nagu "The Wall", John Hersey, ("Sein", Jon Hersey), "Exodus", Leon Uris, ("Lõpetus", Leon Uris), olid sündmused selles getos otseses mõttes ümbritsetud mütoloogiaga.

     Reaalne olukord oli selline, et kui sakslased okupeerisid Poola, kogusid nad turvalisuse huvides getosse kõik juudid. Sisemine haldamine getos oli juutide kätes, politsei koosnes seal ka juutidest. Seal kasutati spetsiaalset raha, mis viidi ringlusse spekulatsioonide vastu võitlemiseks. Kuigi need olid jõhkrad meetmed, võeti need kasutusele sõja tingimustes. Muidugi ei ole geto nii atraktiivne koht, kuid siiski ei ole see ka genotsiidi instrument. Paljud väljaanded väidavad, et getot kasutati juutide hävitamisel koos koonduslaagritega, seal nagu hävitati juute näljaga.

     See pole tõsi. Getos oli märkimisväärne majandustegevus ja need, kes töötasid, suutsid endile täielikult kindlustada talutava elu. Sotsiaalkindlustusteenistuse korraldamine oli juba juudi geto administratsiooni asi. Selleks loodigi getod, et juudid elaksid seal oma rahva keskel, omas keskkonnas. Rikkad elasid seal luksuses, getos polnud mitte ainult restoranid, vaid isegi ööklubid! Nii et juudid oleksid pidanud oma kaaslaste vastu rohkem muret tundma, getos oli selleks piisavalt vahendeid.

Oleme juba näidanud, et 1931. aasta rahvaloenduse andmetel oli Poolas juute 2 732 600 ja pärast Nõukogude Liitu põgenemist jäi mitte rohkem kui 1,1 miljonit Saksa kontrolli alla. Kuid need faktid ei peata aga Manwelli ja Franklit väitmast, et Poolas oli Saksa sõda alustades rohkem kui kolm miljonit juuti ja 1942. aastal ootasid kaks miljonit endiselt surma (lk. 140).

     1942. aasta suvel käskis Himmler alustada Poola juutide ümberasustamist getost ja muudest piirkondadest sunnitöölaagritesse. Hävituslegendi toetajate sõnul tapeti kõik need juudid seal ära, kuid tegelikult kasutati neid tööjõuna. Kuivõrd range oli režiim getos võib hinnata tõsiasja põhjal, et 1943. aasta jaanuaris toimunud ootamatu visiidi ajal Varssavisse avastas Himmler, et 24 000 juuti, kes olid registreeritud sõjaväeettevõtete töötajatena, töötasid tegelikult ebaseaduslikult rätsepate ja karusnaha töötlemise meistritena (Manwell ja Frankl, lk. 140).

     Pärast kuuekuulist rahulikku evakueerimist, kui getosse oli jäänud vaid umbes 60 tuhat juuti, puhkes ülestõus. See algas 18. jaanuaril 1943. Manwell ja Frankl tunnistavad, et ülestõusus osalenud juudid tõid ja varusid mõnda aega salaja relvi. Siis ründasid nende lahingugrupid ühel päeval valvureid, kes saatsid järjekordset rongi laagritesse. Geto mässulisi abistasid Armia Krajowa ja Poola Töölispartei partisanid. Pärast seda ei jäänud Saksa armeel muud väljapääsu, kui mässulisi rünnata, kes, muide, olid niivõrd hästi relvastatud, et Saksa armee oli sunnitud isegi lennuväge kasutama. Võib ette kujutada, kui “range” oli režiim getos, kui sinna sai suuri koguseid relvi ja laskemoona (!) transportida, samuti luua lahinguvõimeline organisatsioon ja ehitada isegi kaitserajatisi!

     Saksa kaotused ülestõusu mahasurumisel, sealhulgas Saksa poolel võidelnud poolakate kaotused olid 101 inimest tapetute ja haavatutena. Mässuliste kangekaelne vastupanu ülekaalukate jõudude vastu tõi kaasa umbes 12 tuhat kaotust hukkunute ja haavatutena (juudid ja poolakad), kellest suurem osa hukkus põlevates majades. Seejärel asustati 56 tuhat teistesse kohtadesse. Paljud geto juudid olid juutide mässuliste organisatsiooni tegevuse vastu ja teavitasid sakslasi nende tegevusest.

Varssavis toimus getos kaks ülestõusu - 1943. aastal ja 1944. aastal vahetult enne Nõukogude vägede saabumist.

     Varssavi ülestõus ja juutide koonduslaagritesse küüditamine lõid viljaka pinnase kõikvõimalikele legendidele Euroopa suurima juudi kogukonna Poola juutide saatuse kohta. Juudi Ühinenud Jaotuskomitee osutas Nürnbergi tribunali jaoks ettevalmistatud andmetes, et 1945 a. jäi Poolasse vaid 80 tuhat juuti. Nad teatasid ka, et Saksamaal ja Austrias ei olnud ümberasustatud Poola juute, mis oli pehmelt öeldes täiesti vasturääkiv tõsiasjaga, et Ameerika ja Suurbritannia okupatsioonivõimud arreteerisid spekuleerimise eest paljud Poola juudid.

     Ja kui Poola kommunistlik režiim ei suutnud 4. juulil 1946 Kielce'is suurt pogrommi ära hoida, siis põgenes rohkem, kui 150 tuhat Poola juuti Lääne okupatsioonitsooni. Nende ilmumine tekitas okupatsioonivõimude valitsusringkondades märkimisväärset segadust ning avalikult kuulutamise vältimiseks viidi nende juutide väljaränne Ameerika Ühendriikidesse ja Palestiinasse rekordajaga. Pärast seda oli Saksa okupatsiooni üle elanud Poola juutide arv märkimisväärselt "üle vaadatud" ja seda käsitleti Ameerika Juudi Aastaraamatus aastatel 1948–49. Arvuks on märgitud 390 tuhat, mis tähendab märkimisväärset hüpet varasema 80 tuhande näitaja juures.

    Võib juhtuda, et seda arvu suurendatakse.

                                          Koonduslaagrite mälestused

     Juutide organiseeritud hävitamise legendi levitamisel on mõjukaim agentuur trüki- ja ajakirjatööstus. See müüt, mis on oma eesmärkide ja iseloomu osas täiesti poliitiline, tambiti inimestele pähe nende sensatsiooniliste väljaannete abil, mis oli nende mõistes kasumlik.

     Nende saksavastaste väljaannete kõrgpunkt oli 50-ndatel aastatel, kui germanofoobial oli suur turg, kuid selle tööstuse õitseng jätkub tänase päevani. Selle toode koosneb peamiselt nn memuaaridest, mida võib jagada kahte põhikategooriasse - kirjutatud väidetavalt endiste SS-laste, laagri komandantide jne. poolt ja need, mille on väidetavalt kirjutanud endised vangid.

     Esimesest kategooriast on sellise kirjutise üks silmapaistvamaid näiteid raamat Auschwitzi komandant ("Commandant of Auschwitz", Rudolf Hoss, London, 1960), mis oli varem trükitud poola keeles. Hess määrati komandandiks 1940. aastal. Britid arreteerisid ta, kohut mõisteti ta üle Nürnbergis ja seejärel anti üle Poolas kommunistliku režiimi kätte. Ta mõisteti 1947. aastal surma ja hukati vahetult pärast karistuse mõistmist. Nn "Hessi memuaarid" on kahtlemata võltsitud, ehkki kommunistid väitsid, et Hess kirjutas need ise pärast seda, kui tal seda teha kästi. Nad väidavad, et käsikiri on olemas, kuid senini pole seda keegi näinud. Hessi piinati, selle tagajärgi võis näha Nürnbergis tunnistuste andmisel. Ta rääkis katkise mehe monotoonsel häälel; pilk puudus tal täielikult. Ja isegi Reitlinger eirab tema tunnistusi, kui täiesti usaldamatuid.

     On ülimalt tähelepanuväärne, et põhiline osa "massilise hävitamise" "tõenditest" pärineb kommunistlikest allikatest, sealhulgas Wisliceny tunnistused ja Hess’i memuaarid, mis on vahest kõige enam viidatud "dokumendid" "kuue miljoni" folklooris. Kuni viimase ajani pärines peaaegu kogu teave niinimetatud "surmalaagrite" kohta nagu Auschwitz kommunistlikest allikatest - Poola Juudi Ajaloo Komisjonist, Sõjakuritegude Uurimise Keskuse Komisjonist Varssavis ja Nõukogude Riiklikust Sõjakuritegude Komisjonist. Reitlinger tunnistab, et suur osa Hessi tunnistustest Nürnbergis oli ebareaalsuse valdkonnast. Ta ütles, et näiteks Auschwitzis tapeti päevas 16 tuhat inimest. Kuid see tähendaks, et sõja lõpuks oleks selliste tempodega hävitatud ainuüksi seal 13 miljonit!"

     Mis te arvate, kuidas Reitlinger ja teised reageerisid sellistele muinasjuttudele? Nad eelistasid neid mitte ümber lükata, vaid hakkasid selle asemel väitma, et Hessi peas ja temasuguste ilmes peegeldub see "ametialase uhkusena" hästi tehtud töö eest. Kuid kummalisel kombel on Hessi “memuaarides”, mis meile esitatakse ehtsatena, pilt täiesti vastupidine, seal räägitakse vastikusest, mida see töö neis esile kutsus. Hess tunnistab, et Auschwitzis tapeti kolm miljonit, ehkki pärast Varssavis toimunud kohtuprotsessi, mis leidis aset pärast Nürnbergi, vähendas süüdistus ohvrite arvu kuni 1,135 miljonini. Ja nagu me juba märkisime, kuulutas Nõukogude valitsus "ametliku arvuna" välja neli miljonit pärast seda, kui nende komisjon viis laagris läbi uurimise. Selline miljonitega žongleerimine ei paista kirjanduse kirjanikke "massilise hävitamise" pärast häirivat.

     Selle raamatu mõõtmed ei anna meile võimalust Hessi memuaare üle vaadata. Piirdume märkustega ainult nende detailide kohta, mis on fabritseeritud, et muuta keerukamaks nende "mälestuste" valede tõestamine. Näiteks antakse selline massitapmiste kirjeldus - tuleb välja, et neid ei viinud läbi Saksa sõjaväelased, vaid spetsiaalsed komandod, mis koosnesid juutidest, kes ise olid vangid. Väidetavalt võtsid nad värskelt saabunud rongi valve alla, saatsid need tohututesse gaasikambritesse ja pärast põletasid laibad. Tuleb välja, et sakslased tegid seal väga vähe ning enamik valve- ja administratsiooni liikmeid isegi ei kahtlustanud, mis seal toimus. Ja muidugi, arvestades, et mitte ükski juut nendest "erikomandodest" ei tunnista oma kuritegusid, osutub kogu lugu tõestamatuks. Ja siinkohal tasub ehk korrata, et nende väidetavalt aset leidnud massitapmiste tunnistajatest pole seni ühtegi esitatud.

     Ernst Zündeli esimesele kohtuistungile Torontos raamatu “Kuus miljonit - kadunud ja leitud” avaldamise eest kutsuti mitu “tunnistajat”, kuid nende lood sõna otseses mõttes pudenesid tolmuks advokaadi ristküsitluse all ja teisele kohtuprotsessile ei ilmunud enam ühtegi “ellujäänut”. Isegi sellised massilise hävitamise legendi "raskekaallased" nagu Auschwitzis ja Majdanekis viibinud raamatu ("Ma ei suuda andestada") autor Rudolf Vrba (pärisnimi Walter Rosenberg), aga ka Vermonti ülikooli professor Raul Hilberg otsustas "mõistlikult" saatust mitte kiusata ega tulnud teisele kohtuprotsessile.

     Tõsine argument selle kasuks, et Hessi "memuaarid" on võltsing, on väide, et Jehoova Tunnistajate ususekti liikmed kiitsid väidetavalt heaks juutide massitapmise, kuna nad pidasid juute Kristluse vaenlasteks. Kuid nii Nõukogude Liidus kui ka teistes Ida-Euroopa riikides on Jehoova Tunnistajad tagakiusatavad, kuna Kommunistid peavad seda sekti oma ideoloogia jaoks kõige ohtlikumaks. Ja see, et Hessi "memuaarides" on Jehoova Tunnistajate kohta kirjutatud väga halvasti, peegeldab tõenäoliselt seda, et need memuaarid on võltsitud.

     On olemas "memuaarid", mis omistatakse Adolf Eichmannile. Enne tema röövimist Argentiinast 1960 a. mais ja sellele järgnenud kõmust ajakirjanduses on vähesed temast kuulnud. Ta oli üsna madalal osakonnajuhataja ametikohal Gestapo neljandas osakonnas, mis juhib juutide transporti koonduslaagritesse. Eichmanni röövimine ja kohtuprotsess olid uue kirjanduslaine „surmalaagrid” teemaks. Üks neist oli K. Clarke'i raamat "Eichmann - julm tõde" ("Eichmann - The Savage Truth"). Nii on kirjutatud peatükis “Lihtsustatud surm ja metsikud seksuaalsed orgiad”, lk. 124. “Orgiad kestsid sageli kuni kella kuueni hommikul ja mõne tunni pärast saadeti järjekordne ohvrite rühm surma.”

     Ja mis on väga hämmastav, need "memuaarid" ilmusid ootamatult kohe pärast Eichmanni röövimist. Ajakiri American Life avaldas need kommentaarideta 28. novembril ja 5. detsembril 1960. Väidetavalt andis Eichmann need "memuaarid" Argentiina ajakirjanikule üle vahetult enne röövimist.

     Hämmastav kokkusattumus! Kuid teiste allikate sõnul on nende "memuaaride" ilmumine teistsugune - väidetavalt on need salvestused Eichmanni vestlustest oma kaastöötajaga, kelle nime pole näidatud. Ja siis oli veel üks uskumatu “kokkusattumus” - USA Kongressi raamatukogus sõjakuritegude uurimise tulemusel avastati enam kui viisteist aastat pärast sõda väidetavalt kõik Eichmanni osakonna dokumendid! Mis puutub "memuaaridesse", siis need olid tehtud nii, et neile võiks üles ehitada süüdistuse, kuid nende autorid püüdsid vältida väiteid, mida võiks hõlpsasti käsitleda fantaasiana. Nad kirjeldavad Eichmanni kui sadisti, kes kirjutab suure rahuldusega juutide hävitamisest. Tõsised faktilised vead viitavad ka sellele, et tegemist on võltsinguga. Näiteks kirjutatakse seal, et Himmler käsutas reservväelaste armeed 1944. aasta aprillis, kuid tegelikult sai ta selle ametikoha juulis pärast atendaati Hitlerile. Eichmanni positsiooniga inimene oleks pidanud seda teadma. Nende memuaaride ilmumine sobival ajal ei jäta kahtlust, et nende eesmärk oli anda kohtule pilt "parandamatust natsist", inimkujulistest elajast.

     Eichmanni kohtuprotsessist me siin ülevaadet andma ei hakka. Wisliceny „tunnistuse” tüüpi „dokumente” oleme juba kirjeldanud ja „mõjutusmeetodeid”, millega Eichmanni üle kohut mõisteti, kirjeldati Londoni Juudi Kroonikas 2. septembril 1960. Selle massihävituslegendi olemust ja seda käsitlevat kirjandust illustreerib hästi kiri, mille Eichmann kirjutas väidetavalt vabatahtlikult ja andis oma röövijatele Buenos Aireses üle. Ja see on lihtsalt hämmastav, et tõsise näoga Iisraeli võimud üritavad seda kirja ehtsana esitada! Mis maksab ainuüksi ettepanek - „Ma esitan selle deklaratsiooni omal vabal tahtel” (!). Kuid isegi see pole piir! Selgub, et Eichmann põles soovist seista kohtu ees Iisraelis, "et tulevased põlvkonnad saaksid teada kogu tõe!"

Fabritseeringud Treblinka kohta

     Üks hilisemaid "surmalaagrite" "meenutusi" on memuaarid, mis ilmus Treblinka komandandi Franz Stangl'i nime all, kellele mõisteti eluaegne vangistus 1970. aasta detsembris. Need avaldati Londoni Daily Telegraphis 8. oktoobril 1971. ja koosnesid intervjuude seeriast, mis väidetavalt võeti Stangl'ilt vanglas. Ta suri mõni päev pärast nende intervjuude väidetavat läbiviimist. Need “mälestused” on kõige fantastilisemad, ehkki tuleb tunnistada, et Daily Telegraphi artikli autor ütles, et kohtuprotsessil esitatud ütluste kohaselt ei olnud tõendatud, et Stangl pani oma kätega tapmised toime ja et tema tegevuse kirjeldus Poolas oli "osaliselt fabritseeritud".

     Selle väljamõeldise tüüpiline näide on kirjeldus tema esimesest visiidist Treblinkasse. "Niipea kui sisenesin raudteejaama territooriumile, nägin tuhandeid surnukehi piki mullet lamamas. Ümberringi tuhandeid lagunevaid laipu. Jaamas oli rong juutidega - kes oli juba surnud, kes oli veel elus, paistab, et nad olid siin olnud juba mitu päeva." Kuid ka see pole fantaasia piir, jutustus jätkub sellega, kuidas Stangl väljus autost ja astus põlvini rahasse (!). "Ma ei teadnud, kuhu pöörata, kuhu minna. Kõndisin põlvini rahatähtedes, kalliskivides, ehetes, riietes. See kõik vedeles ümberringi." Kuid isegi see pole veel fantaasia piir! Järgmisena tuleb stseen, kus Varssavi prostituudid tantsivad ja laulavad teisel pool aeda, joobest tuikudes. "On lihtsalt kujuteldamatu, kellele sellise soperdise autorid võivad loota! Kõndides tuhandete lagunevate laipade vahel rahas ja väärisehetes (!) ning seal jälgida lõbutsevaid prostituute!

     Aga küsimusele, miks sakslased tapsid juute, vastas Stangl väidetavalt: “Nad tahtsid võtta nendelt raha” (!) “Kogu see rassiline äri oli teisejärguline. Ja küsimusele, kas kõigil neil massitapmistel oli üldse mõtet, vastas Stangl väidetavalt:“ Ma olen kindel, et oli mõte! Juute oli vaja raputada nii, et nad ühineksid, et nad tunneksid end ühe tervikuna, et igaüks neist tunneks end juudi rahva liikmena."

Bestseller – võltsing

     Teisest memuaariliigist, mis maalivad pildi natsismi poolt tagakiusatud kaitsetutest juutidest, neist kuulsaim on "Anne Franki päevik". Selle raamatu tegelik ajalugu on hea näide sellest, kuidas seda "massilise hävitamise" legendi tehakse.

Anne Franki päevik ilmus esmakordselt 1952. aastal ja sai kohe bestselleriks ning sellest ajast peale on seda mitu korda kordustrükki antud ja paljudesse keeltesse tõlgitud, sellest on tehtud film ja näidend. Selle tüdruku isa Otto Frank teenis raamatu müümisel autoritasude pealt miljonilise varanduse. Otseselt inimemotsioonidele apelleeriv raamat ja film avaldasid miljonitele inimestele märkimisväärset mõju, võib-olla rohkemgi, kui ükski teine lugu.

     Väidetavalt kirjutas "Anne Franki päeviku" 12-aastane Amsterdamist pärit juudi tüdruk, kui tema pere ja veel neli juuti varjasid end Saksa okupatsiooni ajal samas majas. Seejärel nad aga avastati ja saadeti koonduslaagrisse, kus Anne Frank suri tüüfusesse. Kui Otto Frank sõja lõppedes laagrist vabastati, naasis ta Amsterdami ja "avastas" pööningult oma tütre päevikud.

     Massilise hävitamise legendi kuulus uurija Ditlieb Felderer Rootsist, kes kirjutas Anne Franki päevikust raamatu, väites, et see on võltsing, pöördus kord Otto Franki poole palvega lubada tal analüüsida originaalset käsikirja, kuid keelduti.

Siis aga viidi selline analüüs läbi Lääne-Saksamaa kohtu otsusega. Prantsuse ajaloolane Robert Faurisson tsiteerib raamatus "Kas Anne Franki päevik on tõene" New York Posti artiklit 9. oktoobril 1980, milles kirjeldatakse nende päevikute eksperdianalüüsi tulemusi. Sama raamatu kohta käib Saksamaa LV Riikliku Kriminaalosakonna ametlik ekspertanalüüs.

     Analüüsimiseks esitati kolm päevikut, samuti 324 eraldi lehte ja märkmik märkmetega, mis pärinevad 12. juunist 1942. kuni 1944. aasta 17. aprillini, mis omistatakse Anne Frankile. Päevikut analüüsides leiti, et osa sissekandeid olid tehtud pastapliiatsiga, mis ilmusid alles 1951. aastal.

     Anne Franki päevikud on suur äri, Amsterdamis on isegi Anne Franki Instituut. See instituut oli sunnitud tunnistama, et päevikutes on kohti, mis on kirjutatud pastapliiatsiga, kuid "üldiselt ja täielikult", nagu nad ütlesid, on päevik ehtne. Hiljuti trükkisid nad päeviku niinimetatud "lõpliku versiooni", et lõpetada päeviku võltsimisega seotud süüdistused.

     Vahetult enne oma surma tunnistas Otto Frank, et lubas Hollandis kirjanikul päevikuid redigeerida ja isegi eraldi osasid sellest ümber kirjutada. Samuti tunnistas ta, et mõned nimed päevikus olid asendatud varjunimedega.

     1959. aastal avaldas Rootsi ajakiri Fria Ord juudi kirjaniku Meyer Levini ja Otto Franki vahelist kohtuasja kirjeldava artikli, milles Levin taotles väidetavalt tasu Anne Franki päeviku jaoks dialoogi kirjutamise eest. Rootsi ajakiri tegi vea, mida kordas ameerika ajakiri "Economic Council Letter", mis kordas artiklit oma 15. aprilli 1959. aasta numbris. Kohtuprotsess tõepoolest toimus ja New Yorgi osariigi Ülemkohus määras Meyer Levinile 50 000 dollarit, kuid see oli mõeldud nende "päevikute" järgi näidendi kirjutamiseks.

Müüdid kogunevad

     Koonduslaagrite kohta on tohutult palju sensatsioonilist kirjandust, millest suurema osa autoritest on juudid ja igas raamatus loetletakse õudusi, kududes tõe fragmente kõige uskumatumate fantaasiatega, luues väsimatult müüti, milles ajaloolised sidemed on juba ammu kadunud. Oleme juba viidanud Olga Lendeli "Viis suitsevat korstent", kus iga päev tapeti 24 tuhat vangi. "Auschwitzi arst", (Doctor at Auschwitz, Miklos Nyiszli), "See oli Auschwitz. Surmalaagri ajalugu", (This was Auschwitz The Story of a Murder Camp, Philip Friedman) jne. jne.

     Üks hilisemaid on Martin Gray raamat “Neile, keda ma armastasin” (“For Those I loved”, Martin Gray, Bodley Head, 1973), mis on esitatud autori üleelamiste kirjeldusena Treblinkas. Enne, kui ta otsustas hakata "kuue miljoni" kirjanikuks, müüs Gray võltsitud antiikesemeid Ameerikasse. Raamat on sedavõrd uskumatu, et selle autentsus sattus kohe kahtluse alla. Isegi juudid, kes olid häiritud sellest, et see võib palju kahju teha, teatasid, et seal kirjeldatud lugu on väljamõeldis, ning seadsid kahtluse alla autori kinnituse, et ta oli Treblinkas ja BBC raadio küsis isegi, miks ta oli 28 aastat oodanud, et üleelamistest kirjutada.

     Huvitav oli jälgida Londoni "Juudi Kroonika" seisukohta. 30. märtsi 1973. aasta numbris pealkirja all "Isiklik arvamus" rääkisid autorid Grey raamatust üldiselt, kui ebatõepärasest, kuid sellegipoolest tegid nad kuue miljoni müüdi jaoks grandioosseid täiendusi. "Aasta jooksul tapeti Treblinkas peaaegu miljon inimest. Iga päev saadeti 18 000 inimest gaasikambritesse."

     Ja on hämmastav, kui paljud inimesed loevad neid jamasid ilma kriitilise analüüsita! Kuid, kui iga päev tapetaks 18 tuhat, oleks ühe miljoni arv saavutatud vaid 56 päevaga aga mitte aastaga, nagu kirjutatakse. Kas need gaasikambrid seisid ülejäänud kümme kuud jõude? 18 tuhat tapetut päevas tähendaks 6 miljonit 480 tuhat aastas! Siis tuleb välja, et ainuüksi Treblinkas tapeti 6 miljonit. Kuid koos Auschwitzi nelja miljoni tapetuga oleme juba jõudnud arvuni kümme miljonit! See näitab, et pärast seda, kui hiiglaslik arv kuus miljonit võeti uskumusse, sai nende miljonitega žongleerimine võimalikuks ja keegi ei julge seda kritiseerida.

     Kuid mõnikord annavad koonduslaagrite endiste vangide raamatud hoopis teistsuguse pildi. Selline on Margarete Buberi raamat “Kahe diktaatori all” (“Under Two Dictators”, Margarete Buber, London, 1950). Buber oli Saksa juut, kommunist, kes veetis mitu aastat Nõukogude laagris karmides tingimustes, mille järel augustis 1940 anti ta üle Saksa võimudele ja ta sattus Ravensbrücki naistelaagrisse. Ta kirjutab, et oli oma Venemaalt küüditatute kontingendis ainus juut, keda gestapo kohe ei vabastanud. Tema raamat näitab tohutut erinevust Nõukogude ja Saksa laagrite vahel. Pärast Nõukogude laagris poolnäljas, määrdununa elamist, tundus Ravensbrück talle vangide puhtuse, korra ja hea kohtlemise eeskujuna. Regulaarne saun, voodipesu, hea toit tundus Nõukogude laagriga võrreldes luksusena. Tema esimene hommikusöök koosnes valgest leivast, viinerist, magusast pudrust ja kuivatatud puuviljadest, ta küsis isegi huvipärast naabrilt, kas seal on 3. augustil mingi püha. Samuti kirjutab ta, et Ravensbrücki barakid olid Nõukogude laagri ülerahvastatud barakkidega võrreldes väga avarad. Sõja viimastel kuudel halvenesid laagris tingimused, mille põhjuseid käsitleme hiljem. Muide, hoolimata sellest, et Margarete Buber oli kommunist, ei võtnud Ravensbrücki sama "partei liikmed" teda oma gruppi vastu, sest ta oli enne seda Nõukogude laagris olnud.

     Teine jutustus, mis on tavalisele propagandale täiesti vastupidine, on Charlotte Bormanni raamat "Gestapo kutsub teid" ("Die Gestapo Lasst Bitten", Charlotte Bormann), kommunist, kes oli ka Ravensbrückis. Selles väidab autor, et kommunistid levitasid kuulujutte gaasikambrite kohta. Ja mis on hämmastav, et Charlotte Bormannil ei lubatud anda tunnistusi Prantsuse tsoonis Rastadtis toimunud kohtuprotsessil, kus käis Ravensbrücki laagri valvurite ja administratsiooni liikmete kohtuprotsess, nagu tavaliselt käituti nendega, kes eitasid massihävituslegendi.

                                        Koonduslaagrite struktuur

      Ajaloolane Colin Cross kirjutab oma raamatus "Adolf Hitler" (London, 1973), et "miljonite juutide transport mööda Euroopat ja nende massiline hävitamine karmides sõjaoludes on täiesti kujuteldamatu" (lk. 307). Konkreetse kirjelduse olemasoleva transpordisituatsiooni kohta võime me leida kindral Mansteini raamatust "Kaotatud võit" ("Verlorene Siege"), kirjastus Bernard & Graefe, München, 1979, kus ta kirjutab, (lk. 380) et 31. detsembril 1942. aastal otsustas Hitler luua Läänerindelt ületoodud "Leibstandarti", "Totenkopfi" ja "Reichi" diviisidest uue korpuse, ümberpiiratud Pauluse armee läbimurdeks. Kuid raudteede ülekoormatuse tõttu võisid need diviisid Harkovisse jõuda mitte varem, kui veebruari keskel, vaevalt oleks kuues armee suutnud nii kaua vastu pidada.

     On lihtsalt kujuteldamatu, et sakslased, pidades kurnavat sõda, hakkaksid veel miljoneid juute mööda Euroopat organiseeritud massihävituskohtadesse vedama. See paneks nende transpordisüsteemile tohutu koormuse, mis oli juba ilma selletagi sõjaliste veostega piirini venitatud, et varustada hiiglaslikku rinnet Barentsi merest Musta mereni.

     Kui eeldada, et sõja ajal veeti Auschwitzi ainult seal registreeritud inimesi, 363 tuhat, siis omab see mõtet, kuna neid kasutati sunnitööks. Kolmest miljonist Saksa okupatsiooni all olnud juudist on ebatõenäoline, et rohkem kui kaks miljonit oleks igal konkreetsel ajavahemikul interneeritud aga tõenäoliselt on see arv lähemal poolteisele miljonile. Allpool analüüsime Rahvusvahelise Punase Risti aruannet ja näeme, et mõnes riigis, näiteks Slovakkias, juute üldse ei interneteeritud, teisi aga ei paigutatud laagritesse, vaid "suletud linnadesse", getosse, nagu näiteks Teresienstadt. Aga Lääne-Euroopast küüditati juute vähem, kui Ida-Euroopast. Isegi Reitlinger usub, et 320 tuhandest Prantsuse juudist küüditati vaid 50 tuhat, ehkki hiljem tehti raudteedokumentide analüüsi põhjal kindlaks täpne arv 75 721.

     Ja tasub esitada ka teine küsimus - kas miljoneid inimesi oli füüsiliselt võimalik hävitada, kas sakslastel oli selleks piisavalt ressursse? Lõppude lõpuks pidid nad oma majanduses kasutama isegi sunniviisilist tööd, neil ei jätkunud sellisel määral töökäsi. Pealegi, kas on võimalik hävitada kõigi kuue miljoni laiba jäljed? Kas selliseid tohutul hulgal inimesi, nende tapmise protsesse, nende laipu ja nende hävitamise protsessi saab kõrvaliste pilkude eest varjata? Auschwitzi ei ümbritsenud mitte müür, vaid okastraadist tara, kõik, mis seal toimus, oli väljastpoolt nähtav. Kusjuures, kuidas saab mõtlev inimene uskuda, et kuue miljoni tapmiseks olid tehnilised võimalused, nii et keegi ei näeks, ja siis kõigist nendest laipadest jäljetult vabaneda?

     Selle legendi koostajad tegid suuri jõupingutusi, et moonutada Saksa koonduslaagrite tingimusi sellise määrani, et inimesed usuksid seal miljonite inimeste tapmisvõimalusse. William Shearer väidab oma tavapärases vastutustundetus stiilis oma raamatus "Kolmanda Reichi tõus ja langus" - "Kõik kolmkümmend Saksamaa koonduslaagrit olid surmalaagrid" (lk. 1150).

     See on täiesti vale ja isegi kuue miljoni legendi peamised eestvõitlejad on seda juba ammu sunnitud tunnistama. Shearer tsiteerib ka E. Kogoni raamatut “Põrgu teooria ja praktika” (Eugene Kogon,The Theory and Practice of Hell , N. Y., 1950, lk. 227), milles öeldakse, et hävitati 7,255 mln., kuigi joonealuses märkuses ta osutab, et see arv on selgelt ülepaisutatud.

     Raudse eesriide taga aastal 1945 olevad "surmalaagrid", kinnitas liitlaste propaganda, et kõik koonduslaagrid, aga eriti need, mis asusid Saksamaal, olid "surmalaagrid", kuid see ei kestnud kaua. Silmapaistev Ameerika ajaloolane Harry Elmer Barnes kirjutas: "Alguses väideti, et need laagrid asusid Saksamaal, näiteks nagu Dachau, Belsen, Buchenwald, Sachsenhausen ja Dora, kuid peagi selgus, et seal ei toimunud inimeste hävitamisi. Siis nihutati lugu Auschwitzi, Treblinkasse, Majdanekisse, Sobibori, Belzecisse. Kuid isegi see ei ole kogu nimekiri, mida vajadusel laiendati "(Rampart Journal, suvi 1967).

     Ja juhtus nii, et mõned ausad okupatsioonivägedest pärit britid ja ameeriklased ei leidnud ühtegi gaasikambrit, ehkki nad tunnistasid, et paljud vangid surid sõja viimastel kuudel nälga ja haigustesse. Selle tulemusel nihkus massihävituslegendi keskpunkt itta, Nõukogude okupatsioonitsooni. Ja sellised laagrid nagu Auschwitz ja Treblinka esitati inimeste organiseeritud hävitamise keskustena. See legend oli nõukogudele väga kasulik ja nad pühendasid selle loomiseks ja toetamiseks palju tööd, selleks blokeerisid nad juurdepääsu oma kontrolli all oleval territooriumil asuvatele laagritele.

     Mingil "imelikul" viisil sattusid kõik "surmalaagrid" kommunistlikule territooriumile. Väidetavalt pandi neis laagrites toime kohutavaid kuritegusid, kuid kellelgi ei lubatud sinna minna ja oma silmaga näha, et kontrollida, kui tõsi see on. Nõukogude võimud, aga ka muud genotsiidilegendi pooldajad väitsid, et Auschwitzis, hiiglaslikes gaasikambrites, mis mahutasid 2000 inimest, hukkus neli miljonit inimest ja keegi ei suutnud seda ümber lükata, sest sissepääs laagritesse oli suletud.

Kus siis tõde on? Stephen F. Pinter, kes töötas kuus aastat USA sõjaväeosakonnas juristina koos okupatsiooni armeega Saksamaal ja Austrias, tegi järgmise avalduse, mis avaldati katoliku ajakirjas "Meie pühapäevakülastaja" ("Our Sunday Visitor") 14. juunil 1959. "Olin Dachaus 17 kuud pärast sõda sõjaväelise juhtimise juristina ja teatan, et seal polnud mingeid gaasikambreid. Külastajatele näidati krematooriumi ja öeldi, et see on gaasikamber. Ka teistes Saksamaa territooriumil olevates koonduslaagrites polnud gaasikambreid. Meile öeldi, et Auschwitzis oli gaasikamber, kuid me ei saanud selles oma silmaga veenduda, kuna nõukogud ei lasknud sinna kedagi. Veetsin kuus aastat sõjajärgsel Saksamaal ja Austrias ning võin autoriteetselt teatada, et oli juutide mõrvade juhtumeid, kuid nende arv hukkunute hulgas ei ületanud miljonit. Ma tulin sellele järeldusele pärast tuhandete juutidega, endiste koonduslaagrite vangidega Saksamaal ja Austrias, rääkimisi".

     Pinter muidugi mõistis, et propaganda üritas krematooriumi esitada gaasikambrina. Ja seda trikki on juba mitmeid aastaid edukalt kasutatud. Sest polnud ühtegi gaasikambrit, inimeste segadusse ajamiseks kasutati propagandas väljendit "gaasiahjud". Sealsed ahjud olid ju tavalist tüüpi, nagu praegustes krematooriumideski ja neid kasutati loomulikel põhjustel, nagu näiteks nakkushaiguste tõttu surnud inimeste surnukehade kremeerimiseks.

     Saksa peapiiskop Münchenist, kardinal Faulhaber teatas ameeriklastele, et Müncheni pommitamise ajal septembris 1944 a. hukkus 30 tuhat inimest. Ta palus võimudel tuhastada surnukehad Dachau krematooriumis, kuid talle öeldi, et see on võimatu, kuna krematooriumis oli ainult üks ahi ja seal on lihtsalt võimatu nii palju surnukehi ära põletada. Kuidas oleks siis võinud põletada 238 tuhat tapetud juutide laipa, kes algul väidetavalt seal tapeti?

     Kaasaegses krematooriumis kremeeritakse keskmiselt kaks surnukeha päevas, maksimaalne koormus ei tohiks ületada kolme päevas, mitte rohkem kui 50-60 kuus, vastasel juhul ei kesta ahju vooder kaua.

     Pärast ühe laiba tuhastamist tuleb ahju tund või isegi kaks veidi jahutada, sest kui laip veeretada täistemperatuurini kuumutatud ahju, siis riided sõna otseses mõttes lähevad keema ja kui see kuumale vooderdusele satub, saab see kahjustada. Keskmise suurusega laiba tuhastamiseks on vaja üle 40 kg kivisütt. Kaasaegsed krematooriumid kasutavad gaasi sagedamini. Muide, peamine põhjus, miks Indias pole praktiliselt metsi jäänud, on surnute põletamine, mis nõuab rohkem kui 200 kg puitu.

Kuidas tapetute arv vähenes

     Hukkunutega manipuleerimine Dachaus on tüüpiline näide kuue miljoni legendi ümber tehtud liialdustest. 1946. aastal avas Baieri valitsuse juudi sekretär Philip Auerbach (seesama, kes hiljem ilmus kohtusse süüdistatuna raha omastamises, mille ta sai olematute inimeste kompensatsiooninimekirjadesse lisamisega) Dachaus mälestusobeliski, millele olid raiutud järgmised sõnad: "Seda maad säilitatakse mälestusmärgina 238 tuhandele inimesele, kes siin kremeeriti."

     Sellest ajast alates on Dachaus hukkunute "ametlik arv" pidevalt langenud ja selle raamatu kirjutamise ajal koosneb see pisut üle 20 tuhandest, kellest enamus suri sõja lõpus nälga ja tüüfusesse. Ja see hukkunute "revideerimine" jätkub kahtlemata ka teistes laagrites ja kunagi kannatavad sama saatust ka need "legendaarsed" kuus miljonit.

     Ka Auschwitzis hukkunute arv oli märkimisväärselt revideeritud. Isegi Reitlinger ei usu absurdseid väiteid kolme kuni nelja miljoni kohta. Nüüd on tema sõnul hukkunuid 600 tuhat. Ja kuigi ka see arv on tohutu liialdus, on see varajaste "hinnangute" oluline vähenemine. Ja edasine “ametlik” vähendamine on vältimatu. Isegi Shearer võttis selle Reitlingeri viimase arvu vastu, kuid mingil arusaamatul viisil klammerdub ta ikkagi muinasjutu külge, mis on umbes 300 tuhat Ungari juuti tapeti neljakümne kuue päevaga - hämmastav näide vastutustundetutest kirjutistest nende kuue miljoni ümber.

Tingimused laagrites

     Sõja viimastel kuudel hukkus mitu tuhat laagrite vangi. See viib küsimusele laagritingimustest. Seda teemat on tohutul hulgal selleteemalistes raamatutes moonutatud fantastilisteks liialdusteks. Punase Risti aruandest selgub, et sõja ajal olid laagrid üsna vastuvõetavas seisukorras. Töötavad vangid said iga päev toitu, mis sisaldas 2750 kilokalorit, enam kui kaks korda rohkem kui pärast sõda okupeeritud Saksamaal elanike pajuk oli. Vangidel oli juurdepääs arstiabile, haiged saadeti hospidali. Erinevalt nõukogude laagritest võisid vangid saada Punase Risti pakke, mis sisaldasid toitu, rõivaid ja ravimeid. Prokuratuur uuris kõiki vahistamisi kriminaalse tegevuse juhtumite korral, Nõukogude laagrites valitses aga kurjategijate meelevaldne valitsemine. Vastupidiselt propaganda loodud pildile valitses Saksamaa laagrites mitte valve meelevaldsus, vaid seadus, ehkki loomulikult oli see sõjaaja seadus. Ja seda seadust kohaldati võrdselt nii valve kui ka vangide suhtes. Koblenzi föderaalarhiivis on Himmleri direktiiv, milles kästakse valvurite ja laagri administratsiooni liikmeid karmilt karistada vangide meelevaldse kohtlemise eest (Manwell, Frankl, lk. 312).      Muidugi esines omavoli juhtumeid, kuid Reichi Kriminaalpolitsei uuris neid kohe. Buchenwald'i komandant Koch anti kohtu alla 1943. aastal riigivara varguse ja omavoli juhtumite eest laagris. Peakohtunik Conrad Morgen juhtis seda protsessi isiklikult. See oli avatud kohtuprotsess, millest sai osa võtta ka avalikkus. Väärib märkimist, et koonduslaagrite süsteemi peaadministraator Oswald Paulus, keda Nürnbergis nii julmalt koheldi, pooldas Kochi surmanuhtlust. SS-kohus mõistis Kochi surma, kuid talle pakuti valikut teenida Idarindel, kuid selle ringkonna SS-i komandör prints Waldeck täitis karistuse enne, kui Kochi valikule võis ametliku käigu anda. See juhtum näitab selgelt kogu tõsidust, millega SS suhtus korda laagrites.

Koch poodi avalikult Buchenwaldis. Tema naise Ilse kohta ilmus palju legende. Kahtlemata soojendas naine oma kätt varastatud vara peal, kuid kui usutavad on lood sellest, et ta väidetavalt vange surma saatis, võib hinnata kasvõi selle põhjal, et "inimnahast tehtud lambivarjud" osutusid võltsinguks.

     Viidi läbi 800 uurimist kaebustes valve kohta, millest mitmed juhtumid suunati kohtusse. Nürnbergis oma tunnistuses teatas Morgen, et tal oli sadade vangidega usalduslikud vestlused nende kinnipidamistingimuste kohta. Kontrollreidide ajal ei leidnud ta ühtegi kurnatud vangi, välja arvatud need, kes lebasid tüüfusega haiglas. Ta tõi ka välja, et tööviljakus oli laagrites palju madalam kui vabapalgaliste seas.

Müncheni lähedal asuv Dachau laager oli tüüpiline - kuigi seal inimesi sunniti töötama, olid nende kinnipidamistingimused inimlikud, mida muuseas märkis kommunist Ernst Ruff oma kirjalikes tunnistustes Nürnbergis 18. aprillil 1947. Poola põrandaalune komandör Jan Piechowiak, kes oli Dachaus 22. maist 1940. kuni 29. aprillini 1945 märkis oma tunnistuses, et vange koheldi hästi ja et SS-administratsioon oli distsiplineeritud. Sõja ajal Dachau sööklas töötanud Berta Schirotschin tunnistas, et need, kes töötasid, said kuni 1945 a. alguseni teise hommikusöögi kell 10 hommikul, vaatamata Saksamaa kasvavatele raskustele.

     Sajad Nürnbergi kirjalikud tunnistused osutavad laagrites headele tingimustele, kuid reeglina vaadati läbi ainult need, mis pidasid ametliku propaganda joont. Juutide tunnistustest võib näha, et nad liialdasid tugevalt küüditamisega seotud tingimuste raskustega. Loomulikult ei meeldinud neile, et nad interneeriti, kuid fakt jääb faktiks, et teistest rahvustest inimesed, isegi need, kes olid interneeritud poliitilistel põhjustel, andsid nendega juhtunust tasakaalukama pildi. Paljudel juhtudel ei lubatud endistel interneeritutel, näiteks Charlotte Bormannil, kelle tunnistused olid vastuolus ametliku propagandaga, kohtus esineda.

Vältimatu kaos

     Sõja lõppedes oli olukord laagrites oluliselt muutunud. Punase Risti aruanne 1948. aastast osutab sellele, et liitlaste pommitamine halvas Saksamaa transpordisüsteemi, laagritesse oli võimatu toitu tuua ja seal algas nälg, mis muide mõjutas ka Saksamaa tsiviilelanikke. Seda kohutavat olukorda raskendas asjaolu, et laagrites oli rohkem inimesi kui arv, milleks need olid mõeldud. Nälg ja ebasanitaarsed tingimused viisid tüüfuse epideemiani. Laagrite ülerahvastatus tekkis tänu sellele, et idalaagrite vange evakueeriti läände, laagritesse saabusid kurnatud inimeste kolonnid, milledes olukord oli selleks ajaks väga tugevasti halvenenud. Bremeni lähedal asuv Belseni laager oli sõja lõpus eriti viletsas seisus ning Himmleri arst, dr Felix Kersten, osutab, et "surmalaagri" maine sai Belsen endale 1945. aasta märtsis puhkenud julmast tüüfuseepideemiast. ("Memuaarid", Memoirs, 1940–45, London, 1956).

     Need kohutavad tingimused põhjustasid mitu tuhat surma. See juhtus sõja lõpul, kuid kuue miljoni propaganda hakkas häbitult kasutama skeletitaoliste laipade fotosid "tõendusmaterjalina" selle kohta, et laagris toimus inimeste massiline hävitamine selle avastamisest alates ja et kõik need laibad olid natside ohvrid.

     Hämmastavalt aus hinnang olukorrale Belsenis 1945. aastal anti raamatu "Teise maailmasõja ajalugu" (toim. Purnell, History of the Second World War, 7. köide) kirjelduses, mille autor on Essexi rajooni Severelli haigla peapsühhiaater dr. Russell Barton, kes veetis kuu aega laagris, kui arstitudeng. Kirjeldades sõja lõppedes laagrites hukkunute suure arvu põhjuseid, tsiteerib ta Inglise meditsiinikorpuse brigaadikindral Glyn Hughes'it, kes määrati 1945. aastal Belseni komandandiks. Hughes ei arvanud, et laagris oleks olnud mingit julmust, kuigi seal oli kahtlemata sõjaaegne distsipliin ja sunnitöö. "Paljud," kirjutab Barton, "arvasid, et vangide seisund pärast laagri vabastamist oli natsi-Saksamaa tahtliku poliitika tagajärg. Vangid rääkisid kehvadest oludest ja välismaa ajakirjanikud joonistasid pildi vastavalt kodus levinud propaganda nõuetele."

     Dr. Barton kirjutab, et nälg ja epideemiad olid nendes tingimustes vältimatud, kuid need toimusid alles sõja lõpus, 1945. aastal. "Vestlustes vangidega jäi mulle mulje, et laagris olid tingimused head kuni 1944. aasta lõpuni. Barakid ehitati puude vahele, seal olid tualetid, dušid ja ahjud kütmiseks." Samuti selgitab ta toidupuuduse põhjust. "Saksa sõjaväe arstid ütlesid, et viimaste kuude jooksul on laagrisse toidu toimetamine muutunud üha raskemaks ja raskemaks. Kõike, mis teedel liikus, tulistati õhust (...) Dr. Barton kirjutab, et oli üllatunud, kui ta nägi viimase kahe-kolme aasta ülestähendusi, mis loetlesid sööklasse saabunud toiduaineid. Siis mõistsin, et erinevalt üldtunnustatud arvamusest ei olnud sakslastel mingeid plaane inimesi hävitada. Miks olid siis nii paljud inimesed kohutavalt kurnatud? Belseni kohutavate tingimuste peamine põhjus toidu- ja ravimikoguste ebapiisavuses ning tugev ülerahvastatus olid tingitud asjaolust, et sinna toodi teistest laagritest inimesi sisse. Tüüfus nõrgestas keha oluliselt ja haiged kaotasid oma kehakaalu.

     Lisaks surmajuhtumitele, mis on sellistes tingimustes vältimatud, kirjutab Glyn Hughes, et umbes üle tuhande inimese suri kohe pärast vabastamist ülesöömise tagajärjel, kuna nende nõrgenenud kehad ei suutnud palju toitu vastu võtta. Nagu inimene, kes koonduslaagrit oma silmaga nägi, mõistab dr. Barton kahtlemata kogu selle laagri mütoloogia võltsi olemust ja kirjutab: “Püüdes selgitada sõja lõpuolude põhjuseid Belsenis, peab olema tähelepanelik tohutu propagandapotentsiaali suhtes, mida kogu see skeletitaoliste laipade mass esindas." "Selleni viinud sündmuste hindamine naiivsetes kategooriates "hea" ja "halb" tähendab muude põhjuste tagasilükkamist."

Võltsitud fotod

     Selliseid traagilisi olukordi nagu Belsenis ei kasutatud mitte ainult häbitult propaganda eesmärkidel, vaid tehti ka võltsfotosid ja -filme. Enamikus laagrites õnnestus sellised tingimused nagu Belsenis ära hoida, mis viisid massiliste surmajuhtumiteni, ja vangid väljusid nendest hea tervisega. Kuid neid fotosid ei näe te raamatutes ja filmides "kuue miljoni" kohta, see-eest on seal palju võltsinguid. Sellise võltsingu hämmastavat näidet kirjeldati 29. oktoobri 1948. aasta Inglise väljaandes "Catholic Herald".

     Seal kirjuti, et Kasseli linnas, kus igat täiskasvanud sakslast sunniti vaatama filmi “Buchenwaldi õudustest”, nägi Göttingeni doktor end ekraanil, ehkki ta polnud kunagi Buchenwaldis käinud. Selgus, et see oli film, mis tehti pärast Dresdeni pommitamist 13. veebruaril 1945, kus see doktor sel ajal viibis. Pärast lennukallaletungi, milles hukkus 130 tuhat inimest, olid enamuses naised ja lapsed idapiirkondade põgenikud.

Mõnede hinnangute kohaselt oli hukkunuid umbes pool miljonit, seal oli tohutult palju idapiirkondade põgenikke.

     Mitu nädalat pärast seda põletati hukkunute surnukehad virnades. Neid stseene filmisid Saksa sõjaväe filmioperaatorid, seejärel langesid filmilindid liitlaste kätte ja nad lasid need käiku. Sõjaväeliste julmuste fotode järgitegemine pole uus asi. Arthur Ponsonby raamatus "Sõjaaja valed" (Arthur Ponsonby, "Falsehood in Wartime", London, 1928) näidatakse, kuidas fabritseeriti Esimese maailmasõja ajal väidetavalt aset leidnud "Saksa julmuste" "fotod". Teiste seas näitab Ponsonby "Laipade vabriku", "Ilma käteta Belgia lapse" fabritseeringuid, mis sarnanevad propagandafotodega Teise maailmasõja "natside julmustest". F. Veale kirjutab oma raamatus, et väidetavalt inimrasvast valmistatud seebikang sarnanes brittide kolmekümne aasta tagusele katsele sakslasi sellises kuriteos süüdistada. Kuid britid vabandasid selle vana võltsingu pärast, kuid eelmise sõja võltsinguid kasutatakse endiselt Saksa rahvalt raha koorimiseks.

Teine kuulus võltsing oli inimese nahast valmistatud lambivari, ekspertkomisjon näitas hiljem, et see oli kitsenahk. Isegi Manwell ja Frankl olid sunnitud tunnistama, et need Buchenwaldi kohtuprotsessis „asitõenditena” esitatud lambivarjud "sattusid hiljem kahtluse alla". (The Incomparable Crime, lk. 84). Nende lambivarjude kohta esitas kirjaliku avalduse keegi Andreas Pfaffenberger. Kindral Lucius Clay tunnistas, et paljud kirjalikud tunnistused osutusid pärast uurimist väljamõeldisteks.

Sovjeedid esitasid Katõni lähedal elavate inimeste mitusada “kirjalikku tunnistust” ja kõik nad väitsid, et Poola ohvitsere tulistasid sakslased.

     Tähelepanuväärne uurimus fabritseeritud fotodest "kuue miljoni" müüdi teemal on Saksa professori Udo Walendy raamat "Fotodokumendid loo kirjutamiseks?" ("Bild Dokumente fur die Geschichtsschreibung?"), mis ilmus 1973. aastal ja sellest ajast peale on mitu korda kordustrükke tehtud, sealhulgas inglise keeles (Forged War Crimes malign the German Nation). Seal analüüsitud paljudest näidetest toome vaid ühe. Pole teada, kes esimese foto tegi, kuid teine on väga kuulus. See on fotomontaaž - esimese foto taustal olev tara on eemaldatud, hunnik laipu on lisatud ja palun, siin ongi kuulus foto koonduslaagrite õudustest! See foto pealkirja all “Mauthausen” pandi R. Schnabeli raamatu “SS - moraalitu võim” 341. leheküljele (R. Schnabel, SS - Macht ohne Moral, eine Dokumentation uber die SS, Frankfurt, 1957).

     Kanada ajalehes Globe and Mail, mis on dateeritud 3. juunil 1995 a. avaldati mahukas artikkel, kuidas fabritseeriti fotosid natside julmustest, kus näitlejad "mängisid" Saksa sõdureid, aga ka tsiviilisikuid ja laipu. Artiklis tuuakse ära üks selleteemaline memorandum ja osutatakse ka sellele, et paljud dokumendid kõrvaldati arhiividest ja hävitati. Ilmselt otsustas valitsus vältida võimalike paljastuste tagajärgi.

See foto on võltsitud. See näeb välja väga "dramaatiline", kuid kui nii riputada okastraat akendele, jooksevad vangid minema.

     See foto postitati New York Timesis 9. juunil 1974. pealkirja all "Auschwitzi ahjud". Laagri välimus muutus 11 sõjajärgse aasta jooksul suuresti, kuni see oli külastajatele suletud. See raud sarnaneb pigem Sovkino butafooriga kui saksa tehnoloogiaga.

Valendi vaatleb Schnabeli raamatus veel kaheksatteist võltsingut. Sama foto trükiti ka väidetavalt ülesvõetud Mauthausenis "Rahvusvahelise Sõjalise Tribunali menetluses", (Proceedings of the International Military Tribunal, XXX köide, lk. 421). See foto oli pealkirjata trükitud ka E. Aroneanu tunnistustes (Eugene Aroneanu, Konzentrationlager dokument F.321, esitatud Nürnbergi protsessil Heinz Kuhnrichi raamatus “Der KZ-Staat, Berliin, 1960, lk. 81), Vaclav Berdych'i “Mauthausen”, Praha, 1959, ja Robert Neumann'i ("Hitler - Aufstieg und Untergang des Dritten Reiches", München, 1961).

            Juudid ja koonduslaagrid. Rahvusvahelise Punase Risti aruanne.

     Rahvusvaheline Punane Rist koostas 1948. aastal Genfis avaldatud kolmeköitelise raporti "Report of the International Committee of the Red Cross on its Activities During the Second World War", mis on oma objektiivsuse poolest väga unikaalne. See üksikasjalik aruanne, mis pärineb neutraalselt organisatsioonilt, põhineb kahel teisel aruandel - "Documents sur l"activite du CICR en faveur des civils detenus dans les camps de concentration en Allemagne, 1939 - 1945", (Genf, 1946), samuti " Inter Arma Caritas - the Work of the ICRC during the Second World War" (Genf, 1947). Frederic Siordeti juhitud autoriterühm rõhutas, et Punase Risti traditsioonide kohaselt koostatakse aruanne täieliku poliitilise neutraalsuse baasil.

     Rahvusvahelise Punase Risti aruanne - Saksamaad õigustav dokument, vastavalt Genfi konventsioonile peavad sõjavangide ja interneeritute laagrid olema avatud rahvusvahelisele inspektsioonile ning Rahvusvaheline Punane Rist omas Saksamaa koonduslaagritesse pääsu, seevastu Nõukogude Liit ei võimaldanud oma laagreid inspekteerida, tulemuseks miljonid tsiviilvangid ja samuti olid sõjavangid välismaailmast ära lõigatud.

     Punase Risti raport on oluline ka sellepärast, kuna see selgitab juutide, keda peeti vaenulikult meelestatud elemendiks, interneerimise seadusandlikku poolt. Lisaks vaenulikele elementidele kirjeldatakse aruandes kahte tsiviilelanike interneeritute kategooriat, millest üks on „administratiivsetel põhjustel interneeritud tsiviilisikud”, saksakeeles Schutzhaftlinge, kes arreteeriti poliitilistel või rassilistel põhjustel, kuna arvati, et need kujutavad endast ohtu riigile või okupatsioonivõimudele (III köide, lk. 73). Nende isikute suhtes rakendati samu meetmeid kui kriminaalse tegevuse eest vahistatud isikute suhtes (lk. 74).

     Aruandes öeldi, et algul ei lasknud sakslased Punasel Ristil laagreid inspekteerida, selgitades seda julgeoleku kaalutlustega, kuid 1942. aasta teisel poolel luba anti. Punasel Ristil lubati Saksamaa territooriumi koonduslaagrites toidupakke jagada 1942. aasta augustist aga 1943. aasta veebruarist olid kõik laagrid ja vanglad rahvusvahelisele inspektsioonile avatud (III köide, lk. 78). Punane Rist alustas laiaulatuslikku abiprogrammi, mis kestis nii sõja lõpuni, kui ka pärast seda. Punane Rist sai vangidelt tohutult palju tänukirju, sealhulgas juutide käest. Aruande kohaselt koguti igapäevaselt kuni 9 tuhat pakki. Alates 1943. aasta sügisest kuni 1945. aasta maini saadeti koonduslaagritesse umbes 1,1 miljonit pakki kogumassiga 4,5 tuhat tonni (II köide, lk. 80). Lisaks toidule olid seal riided ja ravimid. Pakid saadeti Dachausse, Buchenwaldi, Zangerhausenisse, Sachsenhausenisse, Oranienburgi, Flossenburgi, Ladnsberg am Lechi, Flochi, Ravensbrücki, Neuengammesse, Mauthausenisse, Theresienstadti, Auschwitzi, Bergen-Belsenisse. Pakke said belglased, hollandlased, prantslased, kreeklased, itaallased, norralased, poolakad ja kodakondsuseta juudid (III köide, lk. 83). Sõja ajal edastas Punane Rist pakke kokku üle kahekümne miljoni Šveitsi frangi eest, mille olid kogunud juudi organisatsioonid, näiteks Ühine Jaotuskomitee New Yorgis (I köide, lk. 644). Hitleri valitsus lubas sellel organisatsioonil omada esindust Berliinis, kuid kontakt katkes pärast USA sõtta astumist. Punase Risti raporti kohaselt ei tulnud nende humanitaarabi raskused mitte sakslaste, vaid liitlaste poolt, kes faktiliselt Euroopa blokeerisid. Enamik laagritesse saatmiseks vajalikke toiduaineid osteti Rumeenias, Ungaris ja Slovakkias.

Aruandes öeldakse, et Punase Risti delegatsioonid külastasid Theresienstadti (Teresin) getot, mis loodi spetsiaalselt juutide jaoks. Punane Rist rääkis positiivselt getost, kus elas umbes 40 000 eri riigist küüditatud juuti. Punase Risti delegatsiooni sõjaaja viimane visiit sinna toimus aprillis 1945. Punase Risti saadud teabe kohaselt loodi see geto eksperimendina, mille olid välja mõelnud mõned Hitleri valitsuse kõrged liikmed, eesmärgiga pakkuda juutidele võimalust elada omade keskel, omaenda seaduste järgi, oma administratsiooni all peaaegu täielikus autonoomias. Delegatsiooni viimane visiit toimus 6. aprillil 1945. See kinnitas esimesest visiidist saadud positiivset muljet (I köide, lk. 642).

     Punane Rist avaldas tänu Ion Antonescu režiimile Rumeenias, kus neil oli võimalus pakkuda humanitaarabi 183 tuhandele Rumeenia juudile. Abi tuli lõpetada pärast Nõukogude armee sinna sisenemist. Oma protestis ütlesid nad, et neil ei õnnestunud midagi Nõukogude kontrolli all olevale territooriumile üle anda (II köide, lk. 62). Saksa koonduslaagrid osutusid pärast Nõukogude armee vabastamist samades tingimustes olevat. Punane Rist edastas kuni Nõukogude okupatsioonini Auschwitzi suure hulga pakke ja võttis posti vastu, kuid katsed "vabastatud" Auschwitzi sinna jäänud inimestele pakke viia lõppesid mittemillegagi. Auschwitzi endistele vangidele saadeti siiski toidupakke nende uutesse asukohtadesse, nagu näiteks Buchenwald ja Oranienburg.

Genotsiidi kohta tõendeid ei leitud

     Punase Risti Raporti üks olulisemaid aspekte on see, et selles tuuakse välja vangide suure arvu surmade põhjused sõja lõpus. Raportis öeldakse: "Sõja lõpus Saksamaal toimunud kaootilistes tingimustes ei jõudnud toit laagritesse, mille tagajärjel surid paljud inimesed nälga. Saksamaa valitsus oli sellest olukorrast väga ärritunud ja teavitas sellest Punast Risti, see sõnum anti üle 1. veebruaril 1945. Punase Risti presidendi ja SS-kindral Kaltenbrunneri vahelised läbirääkimised toimusid märtsis 1945. Pärast neid läbirääkimisi lubati Punasel Ristil toitu otse oma esindajate kaudu jaotada, kellel lubati igas laagris viibida (III köide, lk. 83). Saksa valitsus oli selgelt olukorra pärast mures ja püüdis seda kogu jõust leevendada.

     Punase Risti Raportis öeldakse selgelt, et pärast liitlaste pommitamist lõhuti Saksamaa transpordisüsteemi tõsiselt ja toiduvarude saatmine katkestati. Ja muret tundes interneeritud juutide saatuse pärast, avaldas 15. märtsil 1944 Punane Rist protesti barbaarse pommitamise vastu. (Inter Arma Caritas, lk. 78). 2. oktoober 1944 hoiatas Punane Rist Saksamaa Välisministeeriumi, et Saksamaa transpordisüsteemi täielik hävitamine on vältimatu ja see põhjustab massilist nälga.

     Oluline on rõhutada, et kolmeköitelises raportis pole sõnagi väidetava juutide hävitamise programmi olemasolu kohta, mitte ükski delegatsioon, kes külastasid kõiki laagreid mitu korda, ei leidnud midagi, mis oleks viinud mõttele seal võimalikest massihukkamistest. Raportis ei mainita mingeid gaasikambreid selle 1600 leheküljel. Selles öeldakse, et juudid, nagu ka teised rahvused, kannatasid sõja põhjustatud tingimuste all, kuid massimõrvade mainimise täielik puudumine on väga näitlik. Punane Rist ei leidnud mingit põhjust laagrites väidetava genotsiidi legendi kohta.

Raportis märgitakse, et meditsiinitöötajad olid seotud rindega ja 1945. aastal laagrites puhkenud tüüfuseepideemiatega tegelemiseks polnud piisavalt ressursse. (I köide, lk. 204).

     Ja väidetavalt gaasikambrite kohta, varustatud nagu duššid, kirjutatakse raportis, et midagi sellist pole avastatud. "Inspekteeriti kõiki valamuid, vanne, dušše ja pesumaju. Eraldi laagrites asuvate duššide moderniseerimiseks, nende kasutamise sobivamaks muutmiseks, duširuumide arvu suurendamiseks ja teatud kohtade remontimiseks tehti palju nõudeid" (III köide, lk. 594) .

Mitte kõik polnud interneeritud

     Punase Risti Raporti III köite 3. peatükis (Juudi tsiviilelanikkond) räägitakse juutide vabale elanikkonnale osutatavast abist. Selle peatüki analüüsist saab selgeks, et kaugeltki mitte kõiki juute ei interneeritud laagritesse, vaid nad olid osa vabast elanikkonnast, ehkki neile rakendati muidugi teatavaid piiranguid. See pilt on vägagi vastuoluline "ametlikule" propagandale kõigi juutide massilisest interneerimisest ja nende gaasikambritesse saatmisest. Nagu "Hessi memuaarides" kirjutatud, põles Eichmann soovist kõik juudid kinni võtta, kuid tegelikult olid asjad teisiti. Näiteks Slovakkias, kus ülemuseks oli Eichmanni abi Dieter Wisliceny, ei olnud raporti kohaselt suurt osa juute küüditamine puudutanud, sinna sõitsid isegi juudid Poolast. Juudid olid Slovakkias suhteliselt turvaliselt kuni 1944. aasta augusti lõpuni, mil algas sakslaste vastu ülestõus. Ja kuigi 15. mail 1942 välja antud seadus oli mitme tuhande juudi interneerimise tagajärg, peeti neid laagrites, kus toit ja elamistingimused olid üsna talutavad ning kus interneeritutel oli võimalik töötada tsiviilelanikega peaaegu võrdsetel tingimustel (I köide, lk. 648). Mitte ainult märkimisväärne arv Saksamaa kontrolli all olevast kolmest miljonist juudist vältisid interneerimist, vaid juutide emigratsioon jätkus peamiselt Ungari, Rumeenia ja Türgi kaudu kogu sõja vältel. Sakslased polnud Poola juutide emigratsioonile isegi vastu, kellel õnnestus enne selle okupeerimist Prantsusmaale põgeneda. "Poola juute, kellel Prantsusmaal olles õnnestus hankida luba sisserändamiseks Ameerika Ühendriikidesse, vaatlesid Saksamaa okupatsioonivõimud Ameerika kodanikena. Lisaks nõustusid sakslased tunnustama Ladina-Ameerika riikide konsulaatide välja antud kolme tuhandet passi (I köide, lk. 645).

     Enne USA-sse ärasõitu hoiti neid juute koos USA kodanikega Lõuna-Prantsusmaal Vitteli laagris.

     Samuti ei takistanud Saksamaa võimud juutide väljarännet Ungarist. Punase Risti Raporti kohaselt võisid Palestiinasse viisa saanud juudid kuni märtsini 1944 vabalt Ungarist lahkuda (I köide, lk. 648). Isegi pärast Horthy valitsuse vahetust 1944. aastal, pärast katset sõlmida Nõukogude Liiduga vaherahu ja Saksamaa-meelse valitsuse moodustamist jätkus juutide väljaränne. Punane Rist sai Inglismaalt ja Ameerika Ühendriikidelt lubaduse "toetada kõigi võimalike vahenditega juutide väljarännet Ungarist". Punane Rist sai kirja USA valitsuselt, milles öeldi - "Ameerika Ühendriikide valitsus kinnitab, et ta varustab kõik juudid kõige hädavajalikuga, kellel lubatakse välja sõita" (I köide, lk. 649).

                                        Paul Rassinier'i uurimus

     Kõige olulisem panus "juutide organiseeritud hävitamise" erapooletusse uurimisse on Prantsuse ajaloolase Paul Rassinier'i töödel, kes pühendas sellele kakskümmend aastat oma elust.

     Aastatel 1933–1943 oli Rassinier Belforti kolledži ajaloo professor (College d"enseignement general, Belfort, Academie de Besancon). Vastupanuliikumises osalemise eest arreteeriti ta oktoobris 1943 ning interneeriti Dora ja Buchenwaldi koonduslaagritesse. Sõja lõpus haigestus ta Buchenwaldis tüüfusesse, mille tagajärjel ta tervis kannatas nii palju, et ta ei saanud enam õppejõu ameti juurde naasta. Vastupanuliikumises osalemise eest autasustati Rassinier'i medaliga, ta kandideeris ja valiti ka parlamenti. Tema parlamenditegevus lakkas pärast kommunistide võimuletulekut.

     Pärast seda alustas Rassinier ajaloolist uurimist väidetava juutide massilise hävitamise kohta. Olulisemad tema töödest olid "Le Mensonge d"Ulysse ", Pariis, 1949 (Odüsseuse vale), mis kirjeldab koonduslaagrite tingimusi tema isikliku kogemuse põhjal. "Ulysse trahi par les Siens ", 1960, kus ta jätkas koonduslaagrite tõest kirjeldamist. Tema monumentaalne uurimus kulmineerus kahe raamatuga: „The Le Veritable Process Eichmann”, 1962 (Eichmanni tõeline protsess) ja „The Le Drame des Juifs Europeen”, 1964 (Euroopa juutide draama), milles Rassinier viib läbi statistilise analüüsi, mis kummutab legendi "massilisest hävitamisest" ja paljastab mahhinatsioonid ajalooliste uurimistöödega, mis tuuakse selle legendi loomise aluseks. Oma viimases töös analüüsib ta samuti ka Iisraeli ja kommunistlike riikide poliitilist ja rahalist huvi Saksa julmuste legendi vastu. Kahjuks on tema teosed inglise lugejale vähe teada.

     Neil, kes saavad sellest juutide massilise hävitamise legendist kasu, on trükitööstuses suur mõju ja nad takistavad igati selliste raamatute levitamist. Rassinier'i raamatuid trükkisid Ameerika Ühendriikide väikesed kirjastused, vabad teatud poliitiliste ringkondade mõjust, kuid osta sai neid peamiselt ainult posti teel.

Professor Rassinier'i uurimus raputas tõsiselt müüti, et sakslased kavandasid inimeste, eriti juutide massilist hävitamist, ning ta kirjutab sellest, kuidas ajalooline tõde oli mähitud propaganda uttu. Tema uurimus näitab, et kui me heidame kõrvale moonutused, väljajätud ja valed, näeme, et II maailmasõjas hukkunud juutide arv ei lähene isegi nende kurikuulsa kuue miljoni lähedale. Jah, juudid hukkusid, nagu ka paljudest teistest rahvustest inimesed, kuid juutide tragöödia pole midagi muud kui osa suuremast tragöödiast, mis Euroopat tabas.

     Professor Rassinier külastas 1960. aasta kevadel Lääne-Saksamaad, kus ta esines loengutega, rääkides oma uurimistöödest. Ta rääkis ajaloolise tõe elu areenile tungimise möödapääsmatusest ja kutsus sakslasi üles võitlema selle ajaloolise tõe eest ja heitma enda õlgadelt põhjendamatute süüdistuste koorem.

Pettused "gaasikambritega"

     Professor Rassinier nimetas oma esimest raamatut "Odüsseuse vale", tõmmates paralleeli olukorraga, kus rändur naastes jutustab muinasjutte. Selles raamatus analüüsib ta lugusid "massilisest hävitamisest", millest suur osa ilmus pärast sõda. Üks neist on David Rosseti kirjutatud raamat "Teine kuningriik" ("The Other Kingdom", David Rousset, New York, 1947), milles väidetakse, et Buchenwaldis eksisteerisid gaasikambrid. Rassinier oli Buchenwaldi vang ja ta näitab, kui maksejõuetud on autori väited. Ta otsis üles ka raamatute "Chaines et Lumieres" (Ketid ja valgus) autori Abbe Jean-Paul Renardi ja küsis temalt, kuidas oli võimalik, et ta kirjutas, et Buchenwaldis olid gaasikambrid. Renard ütles, et oli seda teistelt kuulnud ja otsustas seetõttu end pealtnägijana tutvustada ning kirjutas raamatu väidetavalt isiklikult üleelanust.

Rassinier analüüsis ka Denise Dufournier'i raamatus "Ravensbruck - the Women"s Camp of Death" London, 1948 (Ravensbrück - naiste surmalaager) esitatud väiteid ja avastas taas, et autoril puuduvad igasugused tõendid gaasikambrite olemasolu kohta Ravensbrückis, peale nende kuulujuttude, mida kommunistid levitasid, nagu Charlotte Bormann nimetas.

     Sarnaseid uurimusi tehti ka Philip Friedmani raamatutest "See oli Auschwitz" (Philip Friedman, "This was Auschwitz - The Story of a Murder Camp", NY, 1948), E. Cogon'i "Põrgu teooria ja praktika" (Eugen Kogon, "The Theory and Practice of Hell", NY, 1950) ja ta jõudis selgusele, et ükski neist autoritest polnud gaasikambreid näinud ega suutnud tunnistajaid esitada, kes neid näinud oleksid. Cogoni “tõend” on selline, et vang Yanda Weiss rääkis talle vahetult enne oma surma gaasikambritest ja ta nägi neid väidetavalt oma silmaga.

     Rassinier võttis intervjuu raamatu "Teufeli und Verdammte" autorilt Benedict Kautsky'lt, kes teatas, et Auschwitzis tapeti miljoneid juute. Kuid selgus, et Kautsky ise polnud kunagi gaasikambrit näinud ja et tema lugu põhineb kuulujuttudel.

Rassinier määras Miklos Nislile raamatu "Doktor Auschwitzis" eest auhinna, milles faktide võltsimine, selged vastuolud ja häbematud valed näitavad, et autor kirjutab kohtadest, kus ta ise kunagi olnud pole ("Le Drame des Juifs europeen", lk. 52). Selle "Auschwitzi doktori" sõnul surmati nelja ja poole aasta jooksul iga päev 25 tuhat ohvrit, mis kujutab endast tohutut hüpet Olga Lendeli antud arvult (24 tuhat päevas kahe ja poole aasta jooksul). Sellises tempos tähendaks see sõja lõpuks ainult Auschwitzis nelikümmend üks miljonit ohvrit (!), kaks ja pool korda rohkem kui kogu maailma juudid!

     Ja kui Rassinier üritas välja selgitada, kes see kummaline "pealtnägija" oli, anti talle vastus - "ta suri vahetult enne selle raamatu avaldamist". Rassinier on veendunud, et seda “tunnistajat” pole kunagi olemas olnud.

     Pärast sõda sõitis Rassinier mööda Euroopat, püüdes leida kedagi, kes nägi koonduslaagrites gaasikambreid, kuid ta ei suutnud leida ühtegi sellist inimest. Selgus, et mitte ükski arvukate raamatute autoritest, kes kirjeldasid üksikasjalikult, kuidas sakslased tapsid miljoneid juute, ei näinud gaasikambrit ega suutnud välja pakkuda seda, kes seda nägi. Endised vangid, ilma eranditeta, nagu Kautsky, Renard, Kogon, ei kasutanud oma kirjutiste jaoks mitte seda, mida nad ise nägid, vaid seda, mida nad „kuulsid”, alati muidugi „usaldusväärsetest allikatest”, kes, nagu selgus, olid juba surnud.

     Rassinier'i töö olulisim järeldus on seotud "gaasikambritega". Ta näitab, et lugu selle kohta on selge vale. Nende laagrite territooriumidel läbiviidud uurimised näitasid, et Buchenwaldis, Bergen-Belsenis, Ravensbrückis, Dachaus, Doras ega Mauthausenis ei olnud ühtegi gaasikambrit - mitte üheski laagris ei Saksamaal ega Austrias. Seda fakti, nagu me juba osutasime, kinnitas S. Pinter USA Sõjaosakonnast ja Müncheni moodsa ajaloo instituut tunnustas seda ametlikult. Kuid vaatamata sellele pakuti Eichmanni kohtuprotsessil välja „tunnistaja“, kes väitis, et ta nägi, kuidas vange viidi Bergeni-Belseni laagris gaasikambrisse.

     Poola laagrite osas näitab Rassinier, et ainus "tõend" gaasikambrite olemasolu kohta Treblinkas, Chelmnos, Belsenis, Majdanekis, Sobiboris on Kurt Gershteini tunnistused. Alguses väitis ta, nagu me juba osutasime, et sõja ajal hukati koonduslaagrites 40 miljonit inimest. Siis vähendas ta seda arvu 25 miljonini. Järgnenud "tunnistustes" vähendas ta taas "ohvrite arvu". Need "dokumendid" on nii selgelt valed, et neid ei võetud Nürnbergi kohtuprotsessides isegi tõenditena, ehkki neid levitatakse jätkuvalt kolmes erinevas versioonis, üks Saksamaa koolides ja teised kaks prantsuse keeles, kusjuures mõlemad on erinevad. Saksakeelset versiooni kasutati "tõendusmaterjalina" Eichmanni kohtuprotsessil 1961. aastal.

     Oma järelduste toetuseks nimetab professor Rassinier Tel Avivi Maailma Kaasaegse Juudidokumentatsiooni Keskuse direktori dr. Kubovy olulist tunnistust ajakirjas La Terre Retrouvees 15. detsembril 1960, kus ta tunnistab, et pole ühtki Hitleri, Himmleri või Göringi käsku juutide tapmise kohta olemas (Le Drame des Juifs europeen, lk. 31, 39).

Võltsing "kuus miljonit".

     Kuue miljoni arvu osas näitab professor Rassinier üksikasjaliku statistilise analüüsi abil selle täielikku alusetust. Ta näitab, et see arv fabritseeriti ühelt poolt Euroopas elavate juutide arvu ülehindamise, emigratsiooni ja evakuatsiooni eiramise ja vähendamise tõttu ning teiselt poolt pärast 1945. aastat Euroopasse jäänud juutide arvu kaudu. Sellise triki lasid käiku Maailma Juudi Kongress, aga ka teised "uurijad".

Rassinier eitab ka kirjalikke ja suulisi "tõendeid" laagrite kohta, mille on andnud "tunnistajad", näiteks need, kes kirjutavad laagrites toimunud massitapmistest. Ta toob näite Dachau laagrist, kus alguses arvati, et hukkus 238 tuhat, kuni 1962. aastal ütles Müncheni piiskop Neuhausseler Dachaus toimunud tseremoonial peetud kõnes, et seal interneeritud 200 000-st suri vaid umbes 30 000 (Le Drame des Juifs europeen, lk. 12). Seejärel vähendati seda arvu veelgi. Rassinier juhib tähelepanu ka sellele, et endiste Saksa ohvitseride, nagu Hess, Hettle, Wisliceny, Hellrigel ja teised, tunnistused on täiesti ebatõenäolised ega vääri usaldust. Ei tohi unustada tingimusi, milles need „tunnistused” anti, neid inimesi piinati julmalt, saavutamaks „ülestunnistusi”, neid ähvardati surmaga.

     "Jeruusalemma kohtuprotsessil esitatud süüdistust nõrgestas selle keskne motiiv: kuus miljonit juuti hukati väidetavalt gaasikambrites. Sõja lõpus, laastatuse ja kaose olukorras, tunnistati see arv usaldusväärseks, kuid hiljem leiti palju dokumente, tehti palju uuringuid, mis näitavad, et isegi kui võtta arvesse fakt, et Hitleri režiim kiusas juute taga, ei saanud ohvrite arv kuidagi kuus miljonit olla" (lk. 125). Professor Rassinier analüüsib juudi elanikkonna statistikat ja tuleb järeldusele, et II maailmasõjas hukkunud juutide arv ei saanud ületada 1,2 miljonit ja ta juhib tähelepanu sellele, et selle arvu võttis hiljem vastu Juudi Kaasaegse Dokumentatsiooni Dokumentide Maailma Keskus Pariisis. Rassinier arvab siiski, et isegi see arv on ülehinnatud, ja osutab juudi statistiku Raul Hilbergi antud arvule. Ent sellegipoolest, nagu märgib Rassinier, nõuab Iisrael jätkuvalt hüvitist nende kuue miljoni eest, viis tuhat marka "ohvrist".

     Selline oli Adenaueri allkirjastatud leping. Kuid Saksamaa maksab ka rahalist hüvitist nende inimeste individuaalsete nõuete eest, kelle sunniviisilist tööd sõja ajal kasutati, ja - nagu me juba näitasime - 1995. aastaks ületasid väljamaksed sada miljardit marka.

     Väljaränne oli kavandatud "lõpliku otsusena". Professor Rassinier väitis, et Hitleri valitsus ei järginud muud poliitikat peale juutide emigratsiooni. Ta juhib tähelepanu sellele, et pärast rassiseaduste vastuvõtmist Saksamaal 1935. aasta septembris alustas Saksamaa Balfouri Deklaratsiooni põhjal läbirääkimisi Inglismaaga Saksa juutide Palestiinasse ümberasustamise üle. Kui läbirääkimised lõppesid mittemillegagi, palus Hitleri valitsus teistel riikidel Saksamaa juute vastu võtta, kuid sai keeldumise (lk. 20). Palestiina projekti uuendati 1938. aastal, kuid jällegi see nurjus, kuna Saksamaa ja Inglismaa ei suutnud selle rahalises osas kokku leppida. Neist raskustest hoolimata suutis Saksamaa organiseerida juutide väljarännet, peamiselt USA-sse. Rassinier kirjutab ka Prantsusmaa keeldumisest osaleda Madagaskari plaanis 1940. aasta lõpus. "21. augusti 1942. aasta aruandes teatas Välisasjade Riigisekretär Luther, et Prantsusmaaga sellesuunalised läbirääkimised võivad olla edukad ja kirjeldas 1940. aasta juulist detsembrini peetud vestlusi, mille Pierre-Etienne Flandin katkestas." Kogu 1941. aasta lootsid sakslased, et suudavad läbirääkimisi jätkata ja need edukalt lõpule viia ("Le Drame des Juifs europeen", lk. 108).

     Pärast sõja puhkemist juudid, kes kuulutasid veel 1933. aastal Saksamaale majandussõja, interneeriti getodesse ja koonduslaagritesse. Hitleri valitsus lootis pärast sõja lõppu jätkata läbirääkimisi juutide saatuse üle. ("Le Veritable Proces Eichmann", lk. 20). Juutide itta vedamiseks andsid käsu Göring ja Heydrich ning see kujutas endast prelüüdi "juutide küsimuse lõpplahendusele" - pärast sõda nende väljarändele.

Kellele on kuuemiljoni legend kasulik?

     Professor Rassinier analüüsis meetodeid, kuidas poliitilise ja rahalise kasu saamiseks kasutati massilise hävitamise legendi, ning ta näitas, et Nõukogude Liit töötab sellel alal Iisraeliga unisoonis. Terve voog inimeste massilist hävitamist käsitlevat kirjandust, mida väidetavalt viis läbi natsi-Saksamaa, ilmus pärast sõda kahe organisatsiooni pitseri all, kelle tegevus oli hämmastavalt sünkroniseeritud. Üks oli "Sõjakuritegude Uurimise Komitee" Varssavis ja teine oli "Juudi Kaasaegse Dokumentatsiooni Maailmakeskus" Pariisis ja Tel Avivis. Ja näib, et nii Nõukogude Liit kui ka Iisrael on huvitatud natsismi ähvardava propaganda levitamisest, et maailma tähelepanu oma tegevuselt eemale suunata.

     Iisraelil on lisaks oma poliitilistele eesmärkidele selle kuue miljoni müüdi vastu ka suur materiaalne huvi. Rassinier kirjutab raamatus "Le Drame des Juifs europeen", lk. 31, 39: “See on lihtsalt meetod, mille abil Iisrael saab Saksamaalt alates 1953. aastast tohutuid reparatsioone. Kuid juriidilisest vaatepunktist lähtudes pole neil reparatsioonidel alust, kuna Iisraeli ei olnud sõja ajal olemas ja Saksamaa ei saanud olematule riigile kahjustusi tekitada." Ja on selge, et kuna reparatsioonide alused on väga kaheldavad, siis, mida rohkem suitsu, seda rohkem metsikuid süüdistusi, seda keerulisem on olukorrast aru saada.

     "Võib-olla lubatakse mul meenutada, et Iisrael asutati mais 1948. aastal ja enne seda olid juudid teiste riikide kodanikud. Selle pettuse suuruse hindamiseks peab uurima ainult olukorda, kus Saksamaa maksab Iisraelile reparatsioone kuue miljoni tapetu põhjal, kuid selgub, et vähemalt kaheksakümmend protsenti neist "kuuest miljonist" pole üldse surnudki! Ja lisaks sellele maksab Saksamaa jätkuvalt reparatsioone isegi pärast seda, kui hüvitisenõude esitanud isik ära sureb. Raha läheb sellistel juhtudel tema pärijatele."

Kokkuvõte

     Kokkuvõtteks teeme lühikese ülevaate sõjas hukkunud juutide statistikast. Nürnbergi ja Eichmanni kohtuprotsessidel kasutati väidetavalt Saksamaal viibinud üheksa millegagi miljoni juudi arvu. Kuid me oleme juba näidanud, et pärast märkimisväärset sõjaeelset väljarännet oli Euroopas, välja arvatud Nõukogude Liit, ainult umbes kolm miljonit juuti. Kui siia lisada juutide arv, kes elasid enne sõda Nõukogude Liidu territooriumil, hiljem okupeeritud, kellest suurem osa, muide, evakueeriti, siis ei ületa tõenäoline koguarv nelja miljonit. Himmleri statistiku dr. Richard Korherri sõnul oli see arv 5,55 miljonit ajal, mil Saksamaa okupeeritud territoorium oli suurim. Aga Juudi Kaasaegse Dokumentatsiooni Maailmakeskuse andmetel oli see arv 5,294 miljonit. Kuid mõlemad numbrid sisaldavad kahte miljonit juuti Baltimaades, Valgevenes ja Ukrainas. See näitab, et isegi juudi organisatsioon tunnistab, et Euroopas polnud kuut miljonit juuti.

     Sõjas hukkunud juutide "ametlikud hinnangud" aeglaselt siiski vähenevad. Selles raamatus esitatud juutide rahvastiku ja väljarände statistika analüüs, Šveitsi ajalehtede Baseler Nachrichten ja professor Rassinier analüüsid näitavad, et see on lihtsalt võimatu ja Teises maailmasõjas hukkunud juutide arv ei ületaks pooltteist miljonit.

Ja on väga oluline, et Maailma Kaasaegse Juudi Dokumentatsiooni Keskuse Paariisis andmetel hukkus ainult 1,485 miljonit juuti, kes surid kõigi põhjuste tagajärjel ja kuigi ka see arv on tõenäoliselt suurem kui tegelik, ei lähe see nende kuue miljoni lähedalegi. Nagu juba märgitud, suri juudi statistiku Raul Hilbergi hinnangul 897 tuhat juuti. See on juba reaalsusele lähemal.

     Kahtlemata hukkus sõjas tuhandeid juute, kuid seda tuleks pidada sõja reaalsuseks, mis tõi kaasa kõigi sõdivatel osapooltel miljonite inimeste surma. Leningradi blokaadi ajal suri 700 tuhat tsiviilisikut, liitlaste pommitamisel ning väljasaatmisel ja evakueerimisel Preisimaalt, Lääne-Poolast ja Tšehhi Sudeedimaalt hukkus üle kahe miljoni saksa tsiviilisiku.

     Šveitsi ajaleht "Tegu" (Die Tat), 19. jaanuarist 1955, tegi Punane Rist sõjas hukkunute kohta käivas statistika ülevaates järelduse, et "rassilise ja ideoloogilise poliitika tagajärjel tagakiusamise ohvrite arv aastatel 1939–1945 ei ületa 300 tuhandet ja mitte kõik neist polnud juudid." Ja see arv näib olevat tegelikkusele kõige lähemal.

Kui paljud Saksamaa kontrolli all olevast kolmest miljonist juudist jäid pärast sõja lõppu ellu? See on massilise hävitamise legendi võtmeküsimus. Juudi Ühise Jaotuskomitee andmetel jäi ellu vaid poolteist miljonit. Oleme juba näidanud, et see arv on täiesti vastuvõetamatu. Juutide arv, kes nõudsid Lääne-Saksamaa valitsuselt kompensatsiooni väidetavate kannatuste eest aastatel 1939–1945 on pidevalt suurenenud ja kümne aasta jooksul, alates 1955-1965 a. on see kolmekordistunud, ulatudes arvuni 3,375 miljonit! (Aufbau, 30. juuni 1965)

     Kas oleks mõni kõnekam näide, mis tõestaks, et kuus miljonit on fantaasia! Enamik neist inimestest on juudid ja pole kahtlust, et Saksa okupatsiooni üle elanud kolmest miljonist juudist jäi suurem osa ellu.