Ukraina sõjaveteranid sellest...

 

   Ukraina sõjaveteranid sellest, kuidas Kiiev röövis USA

            abi, raiskas sõdureid, ohustas tsiviilelanikke

                                    ja kaotas sõja

LINDSEY SNELL JA CORY POPP - 18.AUGUST, 2022

"Relvad on varastatud, humanitaarabi on varastatud ja meil pole aimugi, kuhu on läinud siia saadetud miljardid," kurtis üks ukrainlane The Grayzone'ile. Juulis Facebooki messengeri kaudu saadetud videos on Ivan* näha oma auto, 2010. aastate alguse Mitsubishi maasturi kõrval seismas. Tagumisest aknast voolab välja suitsu. Ivan naerab ja liigutab oma telefoni kaamera üle sõiduki pikkuse, näidates kuuliauke. "Minu autol suri turbolaadur," ütleb ta, ja liigutab telefoni sõiduki esiosa poole. "Mu komandör ütleb, et ma peaksin selle parandamise ise kinni maksma. Nii et selleks, et ma saaksin oma autot sõjas kasutada, pean ma oma raha eest uue turbolaaduri ostma."

Ivan keeras kaamera oma näo poole. "Noh, te kuradi motherfu...ritest parlamendisaadikud, ma loodan, et te üksteist n..site. Kuradid. Ma soovin, et te oleksite meie asemel," ütles ta.

Eelmisel kuul hääletasid Ukraina parlamendiliikmed endale 70% palgatõusu. Toimikute kohaselt võimaldasid ja soodustasid palgatõusu USAst ja Euroopast sisse voolanud miljardite dollarite ja eurode suurune abi.

"Meil, Ukraina sõduritel, ei ole midagi," ütles Ivan. "Need asjad, mida sõduritele on antud sõjas kasutamiseks, tulid otse vabatahtlikelt. Abi, mis läheb meie valitsusele, ei jõua kunagi meieni."

Ivan on olnud sõdur alates 2014. aastast. Praegu on ta paigutatud Donbassi piirkonda, kus tema ülesanne on kasutada väikeseid, tarbijaklassi droone Venemaa positsioonide avastamiseks, et neid saaks suurtükiväe sihtmärgiks võtta. "Rindel on praegu nii palju probleeme," ütles ta. "Meil ei ole internetiühendust, mis teeb meie töö põhimõtteliselt võimatuks. Me peame sõitma, et saada mobiilseadmetega ühendust. Kas te suudate seda ette kujutada?"

Üks teine sõdur Ivani üksusest saatis meile video endast Donbassi rindejoone lähedal asuvast kaevikust. "Dokumentide järgi on valitsus meile siia punkri ehitanud," ütleb ta. "Aga nagu te näete, on meie pea kohal vaid paar sentimeetrit puukatet, mis peaks meid kaitsma tankide ja suurtükiväe tulistamiste eest. Venelased tulistavad meid tundide kaupa. Me ise kaevasime need kaevikud. Meil on siin 5 sõduri peale kaks AK-47-i ja need kiiluvad kogu tolmu tõttu pidevalt kinni.

"Ma läksin oma komandöri juurde ja selgitasin olukorda. Ütlesin talle, et seda positsiooni on liiga raske hoida. Ütlesin talle, et ma saan aru, et see on strateegiliselt tähtis punkt, aga meie rühm on katki ja meile ei tule abi. Kümne päeva jooksul on siin 15 sõdurit hukkunud, kõik granaatide ja šrapnellide tõttu. Ma küsisin komandörilt, kas me võiksime tuua rasketehnikat, et ehitada parem punker, kuid ta keeldus, sest ta ütles, et venelaste tulistamine võib varustust kahjustada. Kas teda ei huvita, et siin suri 15 meie sõdurit?"

"Kui te üritaksite Ameerika sõdurile selgitada olukorda, millega Ukraina sõdurid silmitsi seisavad, siis ta peaks teid hulluks," ütles Ivan. "Kujutage ette, et ütlete Ameerika sõdurile, et me kasutame sõjas oma isiklikke autosid ja me vastutame ka remondi ja kütuse eest. Me ostame ise oma soomuskaitsed ja kiivrid. Meil ei ole vaatlusvahendeid ega kaameraid, nii et sõdurid peavad pea välja pistma, et näha, mis tuleb, mis tähendab, et igal hetkel võib rakett või tank neil pea otsast rebida."

Kiievist pärit 23-aastane sõdur Illya* ütleb, et tema üksus seisab Donbassi piirkonna teises osas silmitsi samade tingimustega. Ta astus Ukraina armeesse vahetult pärast sõja algust. Ta on IT-tundja ja teadis, et sellised teadmised on väga nõutud. "Kui ma oleksin teadnud, kui palju pettust selles armees on ja kuidas kõik meie jaoks saab olema, poleks ma kunagi liitunud," ütles ta. "Ma tahan koju minna, aga kui ma põgenen, ootab mind ees vangla."

Illyal ja teistel tema üksuse sõduritel puuduvad relvad ja kaitsevarustus. "Ukrainas petavad inimesed üksteist isegi sõjas," ütles ta. "Olen näinud, kuidas meile annetatud meditsiinitarbed võetakse ära. Autod, millega meid oma positsioonile sõidutati, varastati. Ja meid ei ole kolme kuu jooksul uute sõduritega asendatud, kuigi meid oleks pidanud juba kolm korda asendatama."

Plakat kutsub ukrainlasi üles teatama "Venemaa kollaborantidest". Foto: Cory Popp.

"Kõik valetavad": USA arst kirjeldab šokeerivat korruptsiooni

Samantha Morris*, arst Maine'ist, läks mais Ukrainasse, et aidata pakkuda sõduritele meditsiinilist väljaõpet. "Kui ma esimest korda Poolast üle piiri läksin, pidin oma meditsiinitarbed madratsite ja mähkmete alla peitma, et neid ei varastataks," ütles ta. "Ukraina poolel võtavad piirivalvurid lihtsalt asju ja ütlevad sulle, et "me vajame seda oma sõja jaoks", kuid siis nad lihtsalt varastavad esemed ja müüvad need edasi. Ausalt öeldes, kui te ei anna annetusi käsitsi üle ettenähtud saajatele, ei jõua need asjad kunagi nende kätte."

Morris ja mõned teised Ameerika meditsiinitöötajad hakkasid korraldama koolitusi Sumõ's, keskmise suurusega linnas Kirde-Ukrainas. "Me sõlmisime lepingu Sumõ kuberneriga, kuigi kõik, mida nad meile pakkusid, olid söök ja majutus, ja majutus oli lihtsalt see, et me magasime samas avalikus ülikoolis, kus me oma koolitusi pidasime," ütles ta. "Sumõ kuberneril oli üks sõber, kohalik ärimees, ja ta nõudis, et see ärimees lisataks lepingusse "kontaktisikuna" meie ja Sumõ linna vahel. Ja kui kontaktisik, saaks ta lepingust protsentuaalset tasu. Meie advokaadid püüdsid ärimehe lepingust välja rääkida, kuid Sumõ kuberner ei andnud järele. Lõpuks me lihtsalt allkirjastasime lepingu, et saaksime oma koolitusi korraldada."

Morris ütleb, et kahe Ukrainas veedetud kuu jooksul puutus ta kokku varguse ja korruptsiooniga rohkem kordi, kui ta kokku lugeda oskas. "Sumõ sõjaväebaasi juhtiv arst on eri aegadel tellinud meditsiinitarbeid sõjaväelt ja sõjaväe jaoks ning tema jaoks on 15 veoautot varustust täiesti kaduma läinud," ütles ta. Sõjaväe esmaabikomplektid, mida ta kavatses anda sõduritele pärast tema koolitusprogrammi lõpetamist, varastati. Ta nägi samu komplekte päevi hiljem kohalikul turul müügil.

"Mulle helistas [Ukraina linna] Dnipro sõjaväehaigla meditsiiniõde," meenutas Morris. "Ta ütles, et hospidali juhataja oli varastanud kõik valuvaigistid, et neid edasi müüa, ja et seal ravitavatel haavatud sõduritel ei ole valuvaigisteid. Ta palus meid, et me annaksime valuvaigistid otse tema kätte. Ta ütles, et ta peidab need hospidali juhataja eest, et need jõuaksid sõduriteni. Aga keda saab usaldada? Kas hospidali juhataja varastas tõesti ravimeid või üritas med.õde meid petta, et me annaksime talle valuvaigistid, mida ta saaks müüa või kasutada? Kes teab. Kõik valetavad."

Annetatud kaitsevarustus ja lahingumeditsiinitarbed on Ukraina internetiturud üle ujutanud. Müüjad on hoolikad, et varjata oma identiteeti, luues sageli iga müügi jaoks uue müüja konto ja olles valmis täitma tellimusi üksnes posti teel. "Oleme leidnud veebisaitidel müügiks ameeriklaste poolt abiks antud soomuskiivreid," ütles Ivan. "Teate, kiivri sees on kirjas kaitseklass ja kaubamärk. Me nägime seda kaubamärki varem ja saime aru, et need kiivrid olid meile abiks antud. Mõned meist püüdsid müüjatega ühendust võtta, et kokku leppida kohtumine, et saaksime tõestada, et nad müüvad varastatud abi, kuid nad olid kahtlevad ja lõpetasid meile vastamise."

Ivan ütleb, et ta on kuulnud Lääneriikidest annetatud relvade vargustest, kuid märkis, et tema üksuses jagavad mitu sõdurit ühte AK-47. "Ma ei teaks, kuidas nad relvi varastavad, sest relvad ei jõua üldse kunagi Ukraina sõduriteni" ütles ta. "Ja kui nad annaksid rohkem kui väikseid rakette ja vintpüsse, kui nad annaksid meile seda, mida me tegelikult vajame Venemaa vastu võitlemiseks, siis oleksid need relvad liiga suured, et neid varastada."

                        Ukraina sõjaväe sõiduk teel Dniprosse. Foto: Cory Popp.

"Ma ei usu, et nad tahavad, et me võidaksime." Ukrainlased pilkavad Lääne abi

Ivan ei ole optimistlik Ukraina võimaluste suhtes sõda võita. "Ei jää Donbassi," ütles ta. "Venelased hävitavad selle või nad kontrollivad kogu seda ja siis liiguvad edasi lõunasse. Ja praegu, nii nagu see on, ütleksin, et 80% Donbassi jäänud tsiviilisikutest toetab Venemaad ja lekitab neile kogu meie asukohateavet."

Küsimusele, kas ta arvab, et USA ja Euroopa riigid tahavad tõesti, et Ukraina võidaks sõja, Ivan naeris. "Ei, ma ei usu, et nad tahavad, et me võidaksime," ütles ta. "Lääs võiks anda meile relvi, et me oleksime tugevamad kui venelased, aga nad ei tee seda. Me teame, et Poola ja Balti riigid tahavad, et me võidaksime, 100%, aga nende toetus ei ole piisav."

"On ilmselge, et USA ei taha, et Ukraina sõja võidaks," ütles Mykolajivis elav Ukraina ajakirjanik Andrey*. "Nad tahavad ainult Venemaad nõrgaks teha. Keegi ei võida seda sõda, aga riigid, mida USA kasutab nagu mänguväljakut, kaotavad. Ja sõjaabiga seotud korruptsioon on šokeeriv. Relvad on varastatud, humanitaarabi on varastatud ja meil pole aimugi, kuhu on läinud sellele riigile saadetud miljardid."

Andrey on eriti jahmunud riigisiseselt ümberasustatud ukrainlastele pakutavate teenuste puudumisest. "See ei ole tõesti mõistatus, miks kõik tahavad Euroopasse minna," ütles ta. "Dnipro lähedal on näiteks pagulaskeskus ja ümberasustatud inimestel lubatakse seal viibida vaid kolm päeva. Ja seal on 45 või 50 inimest ühes suures avatud ruumis, kus on üks vannituba ja tilluke köök. Kohutavad tingimused. Nii et pärast kolme päeva, kui neil ei ole raha, riideid ega midagi, visatakse nad välja ja neil ei ole muud valikut kui minna tagasi oma kodudesse ohtlikesse piirkondadesse. Me peame küsima meie valitsuselt, kuhu kõik abiraha on läinud, kui meie sõduritel ei ole seda, mida nad vajavad, ja meie tsiviilisikutel ei ole turvalisi kohti, kus viibida."

Välismaa ajakirjanikud varjavad sünget reaalsust triumfaalseid illusioone kasutades.

Enne sõja algust veetis Andrey mitu aastat Ukraina korruptsioonist ja kõlvatutest poliitikutest kirjutades. Pärast seda, kui ühe Odessa valitsusametniku kohta tehtud juurdluse tulemuseks olid tapmisähvardused tema naise ja väikese tütre vastu, saatis Andrey nad Prantsusmaale sugulaste juurde elama. "Ukrainas on ju demokraatia? Nii et valitsus ei avalda sulle ametlikult survet. Kõigepealt saad telefonikõnesid, milles hoiatatakse sind, et sa lõpetaksid. Siis pakutakse sulle raha, et sa lõpetaksid. Ja siis, kui te keeldute ostmisest, peate olema valmis rünnakuks.

"Tõeline ajakirjandus on siin ohtlik," jätkas ta. "Näete, alates sõja algusest on meil need uued staarreporterid ja iga päev kirjutavad nad, et "Putin on halb, vene sõdurid käituvad väga halvasti... täna tappis Ukraina armee 1000 venelast ja hävitas 500 vene tanki". Nad saavad Twitteris miljon jälgijat, sest nad valetavad, ja see ei ole tõeline aruandlus. Aga kui sa kirjutad relvajõudude korruptsioonist ja sul on tõelisi näiteid... sa kuulsaks ei saa ja oled hädas."

Andrey on korjanud lisatööotsi parandajana, korraldades intervjuusid ja tõlkides välisajakirjanikele Ukrainas sõja kajastamiseks. "Olen töötanud umbes tosina ajakirjanikuga erinevatest Euroopa riikidest," ütles ta. "Kõik nad on olnud šokeeritud. Nad lahkusid Ukrainast šokeerituna. Nad ütlesid, et nad ei suuda uskuda seda olukorda siin. Kuid see šokk ei jõudnud ühtegi nende sõda käsitlevasse artiklisse. Nende artiklites öeldi, et Ukraina on teel võidule, mis ei vasta tõele."

                       Azovi pataljoni reklaamtahvel Kramatorskis. Foto: Cory Popp.

Ukraina sõdurid ja vabatahtlikud kinnitavad, et Ukraina relvajõud ohustavad tsiviilelanikke

Juulis ööbisime ühes Kramatorskis asuvas hotellis ja nägime murelikult, et hotelli külaliste hulgas olid ka neonatsistliku Azovi pataljoni sõdurid. 4. augustil avaldas Amnesty International uuringu, mis paljastas, et alates sõja algusest veebruaris on Ukraina relvajõud ohustanud tsiviilisikuid, rajades baase koolidesse ja haiglatesse ning kasutades relvasüsteeme tsiviilpiirkondades, mis on rahvusvahelise õiguse rikkumine.

Amnesty International kavatseb nüüd oma aruande "ümber hinnata", vastuseks pärast selle avaldamist toimunud massilisele avalikule pahameeleavaldusele, kuid Ukraina sõdurid ja välisvabatahtlikud on kinnitanud, et Ukraina relvajõud säilitavad tsiviilpiirkondades tugevat kohalolekut. "Meie baasid on enamasti ehitatud Nõukogude ajal," ütles Ivan. "Nii et nüüd tunneb Venemaa meie baase seest ja väljast. On vaja sõdureid ja relvi laiali jagada teistesse kohtadesse."

Endine USA sõjaväelane, kes kannab hüüdnime "Benjamin Velcro", oli Rahvusvahelise Territoriaalkaitse Leegioni, Ukraina relvajõudude ametliku välisvabatahtlike üksuse vabatahtlik võitleja. Ta veetis viis kuud Ukraina eri osades ja ütleb, et sõdurite paigutamine tsiviilpiirkondadesse oli tavaline nähtus.

"Kui ma kuulen, et Venemaa pommitas mõnda kooli, siis ma lihtsalt kehitan õlgu," ütles Ameerika välisvõitleja. "Sest ma garnisoneerisin kooli sees. See on fakt. Selles koolis ei olnud lapsi, nii et nad ei ohustanud lapsi. Seega piisab sellest, kui Ukraina ütleb: "Ah! Nad tabasid kooli!". Ja see kumuleerub nende poolt lihtsaks meedianarratiiviks."

Nagu Ivan, on ka Velcro pessimistlik Ukraina võimaluste suhtes sõda võita. "Mees, ma tahan kõigest väest, et Ukraina võidaks selle. Ma tahan, et Ukraina saaks tagasi oma 2014. aasta eelsed piirid. Aga kas ma arvan, et see on võimalik? Ei. Sa ei saa sõda igavesti üleval pidada rahvarahastamise abil."

* Mitmed intervjuus osalejad soovisid end potentsiaalse ohu eest kaitsmiseks tsiteerida oletatavate nimede all

LINDSEY SNELL - Lindsey Snell on ajakirjanik, kes kajastab konflikte ja kriise Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, eriti Süürias, Iraagis, Türgis ja Tuneesias.

CORY POPP - Cory Popp on režissöör, DP ja operaator, kelle tööd on näidatud HBO, Discovery, Travel Channel, National Geographic, TLC, MTV, Animal Planet, Fox Sports ja PBS.

NB! Kindlasti pole kõikjal olukord selline

Allikas: https://thegrayzone.com/2022/08/18/ukraine-veterans-us-aid-soldiers-war/