UKRAINEGATE 4

 

                              UKRAINEGATE-4

Ma jätkan oma lugu nn Euromaidani sündmustest Ukrainas.

Sündmused 12.-31. detsembril 2013.

Niisiis, eelmises osas rääkisime julgeolekujõudude katsest vabastada Kiievi kesklinna meeleavaldajatest 10.-11. detsembri öösel.

Katse ebaõnnestus; pärast julgeolekujõudude mõningast edasiliikumist tõi opositsioon märkimisväärse hulga oma toetajaid (kümneid tuhandeid) Iseseisvuse Maidanile ja peatas valitsusvägede edasiliikumise. Pärast peaaegu 11 tundi kestnud vastasseisu taganesid julgeolekujõud oma varasematele positsioonidele.

12. detsembri hommikuks olid Euromaidanil osalejad taastanud varasemad barrikaadid ja alustasid aktiivselt uute ehitamist.

Tuleb öelda, et barrikaadide kõrgus ulatus mõnes kohas nelja meetrini. Kindlustused ehitati autokummidest, puidust ja lumega täidetud ehitusjäätmekottidest. Peale selle tugevdati barrikaade lumega ja kasteti, et moodustada jäämonoliit.

Inimesed tulevad massiliselt Kiievisse. Suurem osa on Lääne- ja Kesk-Ukrainast, kuid on ka opositsiooni toetajaid idapoolsetest piirkondadest.

Samal ajal algavad Kiievi Mariinski pargis (Ülemraada ja Tervishoiuministeeriumi kõrval) ning Euroopa väljakul nn "Anti-Maidani" massilised avatud meeleavaldused, mida korraldab Regioonide Partei.

Ainuüksi 13. detsembril saadeti 2 tuhat inimest Hersonist, 400 elanikku Krivoi Rogist, 1 tuhat elanikku Sevastoopolist, 3,5 tuhat elanikku Tšernigovist, 300 elanikku Kirovogradist, 1 tuhat elanikku Zaporožjest võimude toetuseks. Nendega liitusid ka 10 tuhat Regioonide Partei aktivisti Dnepropetrovski piirkonnast ja 20 tuhat Donetski piirkonnast.

     Euromaidani (sinine) ja Anti-Maidani (punane) jõudude koosseisu skeem Kiievi

                                               kesklinnas 15. detsembril 2013

13. detsembril toimus võimude algatusel ümarlaud "Ühinenud Ukraina", kuhu võimud kutsusid ka opositsiooniliidrid.

Ümarlaual osalesid Arseni Jatsenjuk, Vitali Klitško ja Oleg Tjagnibok. Selle käigus edastasid nad Viktor Janukovitšile valitsusvastastes protestides osalejate nõudmised. Nõuete hulgas oli kinnipeetud meeleavaldajate vabastamine ja nende vastu algatatud kriminaalasjade lõpetamine, samuti Siseministeeriumi juhi Vitali Zahhartšenko ja teiste õiguskaitseametnike karistamine, kes vastutavad rahumeelsete meeleavaldajate vastu jõu kasutamise eest. Teine meeleavaldajate nõue on peaminister Nikolai Azarovi juhitud valitsuse tagasiastumine.

Ukraina esimese presidendi Leonid Kravtšuki juhitud riikliku ümarlaua "Ühinenud Ukraina" koosolekut avades ütles Viktor Janukovitš, et ta on nördinud "Maidanil toimunud radikaalsete tegude üle nii provokaatorite kui ka julgeolekujõudude poolt, kes ei käitunud alati adekvaatselt". Ta rõhutas, et provokaatoreid, kelle tegevus viis Kiievis mitmete administratiivhoonete jõulise hõivamiseni, tuleb karistada: "Kurjategijaid tuleb karistada ja inimesed, kes olid seal juhuslikult - osalesid selles aktsioonis juhuslikult - nii 30. novembril kui ka teistel päevadel - tuleb amnestida."

Väärib märkimist, et Ukraina presidendi sõnad, milles ta rääkis halvustavalt oma julgeolekujõudude kohta, veeretades süü massiliste kokkupõrgete eest neile, tekitasid julgeolekujõudude seas väga vastuolulise reaktsiooni.

Lisaks teatas Viktor Janukovitš ümarlaua ajal, et kehtestab moratooriumi igasugustele jõulistele meetmetele, kuni Ülemraada kaalub kõiki riske, mida Euroopa Liiduga sõlmitav assotsiatsioonileping praegusel kujul endast kujutab. Samuti tegi ta ettepaneku, et Ülemraada hääletaks 17. detsembril Kiievis toimunud massimeeleavalduste ajal kinnipeetud isikute amnestia üle, ning kutsus opositsiooni üles kasutama Ülemraadat läbirääkimisplatvormina, et leida väljapääs praegusest poliitilisest kriisist ja viia lõpule assotsiatsioonilepingu sõlmimine.

Kohtumise lõpus ütlesid opositsioonijuhid siiski, et võimud ei täitnud ühtegi nõudmist. Seega ebaõnnestusid Viktor Janukovitši katsed vähendada survet võimudele, korraldades ümarlaua koos opositsioonijuhtidega ja kõrvaldades 30. novembri meeleavalduse jõulises laialisaatmises osalenud kõrgetasemelised ametnikud.

Selle tulemusena jõudis vastasseis Ukraina valitsuse toetajate ja vastaste vahel 14.-15. detsembril haripunkti. Opositsioon ja valitsev Regioonide Partei tõid tänavatele sadu tuhandeid inimesi; esimest korda toimus Kiievis kaks paralleelset meeleavaldust - Maidan ja Anti-Maidan.

Tõsiseid kokkupõrkeid neil päevil siiski ei toimunud.

15. detsembril toimunud järgmisel "Rahvakogunemisel", millest mõnede allikate kohaselt võttis osa kuni 200 tuhat inimest, teatasid opositsioonijuhid, et neil on teavet Euromadan'i jõulise laialisaatmise ettevalmistamise kohta, ja kutsusid toetajaid üles mitte koju minema, vaid "kaitsma demokraatia ideaale ".

USA Välisministeerium hoiatas, et jälgib tähelepanelikult olukorda Kiievis ja kutsus Ukraina ametivõime üles hoiduma jõu kasutamisest rahumeelsete meeleavaldajate vastu. Välisministeerium väljendas pettumust, et valitsuse ja opositsiooni ümarlaud oli "ebaproduktiivne". Kiievisse lendasid kaks USA senaatorit - vabariiklane John McCain ja demokraat Chris Murphy.

Ameerika senaatorid kõnelesid 15. detsembril Maidanil.

                                                   John McCain Maidanil.

Iseseisvuse Väljakul toimunud meeleavaldusel osalejad nõudsid, et Viktor Janukovitš ei allkirjastaks 17. detsembriks kavandatud Moskva-visiidi ajal lepingut Ukraina ühinemise kohta tolliliiduga.

Nii Ameerika pool kui ka opositsioonijuhid õhutasid aktiivselt infolainet eelseisva "Ukraina rahvuslike huvide reetmise kohta Viktor Janukovitši poolt", mis on seotud välispoliitika ja majandusvektori ümbersuunamisega Venemaale.

Umbes 200 Euroopa integratsiooni toetajat piketeerisid Borispoli lennujaama viiva Borispoli maantee ääres loosungi "Janukovitš, pöörake lennuk Euroopasse" all.

17. detsembril toimus Moskvas Viktor Janukovitši ja Vladimir Putini juhitud Vene-Ukraina riikidevahelise komisjoni kohtumine.

Pärast Moskvas toimunud läbirääkimisi teatas Venemaa president Vladimir Putin, et Venemaa paigutab osa oma reservidest riiklikust hoolekandefondist 15 miljardi dollari ulatuses Ukraina valitsuse väärtpaberitesse, "võttes arvesse Ukraina majanduse raskusi, mis on suures osas seotud globaalse finants- ja majanduskriisiga, et toetada Ukraina eelarvet".

Putin märkis, et see otsus ei olnud seotud mingite lisatingimustega ning Ukraina tolliliiduga ühinemise küsimust ei arutatud üldse.

Opositsioon ei nõustunud aga kokkulepetega, öeldes muu hulgas, et Janukovitš ei avalikustanud kokkulepete "salajasi paragrahve".

Näiteks Vitali Klitško nõudis, et avalikustataks tingimused, mille alusel dokumendid Moskvas allkirjastati, ja pakkus välja, et leping 15 miljardi dollari eraldamiseks Ukrainale allkirjastati riigi strateegiliste rajatiste turvalisuse kohta.

Ja Valge Maja pressiesindaja Jay Carney ütles, et Moskvas sõlmitud kokkulepped ei võta arvesse valitsusvastastes protestides osalejate nõudmisi.

On ilmselge, et Lääne esindajatele ja opositsioonijuhtidele oli oluline iga hinna eest katkestada allkirjastatud kokkulepped ja katkestada Ukraina ümberorienteerumine SRÜ riikide suunas.

Järgnevatel päevadel tegid opositsioon ja ametivõimud erinevaid avaldusi, nende toetajad tänavatel tugevdasid oma seisukohti. Aeg-ajalt oli Kiievis kokkupõrkeid meeleavaldajate ja Maidani-vastaste toetajate ning julgeolekujõudude vahel, sealhulgas opositsiooni kontrolli all olevate territooriumide piiril.

19. detsembril hääletas Ülemraada, et vabastab kriminaalvastutusest kõik Euromaidani aktivistid, keda süüdistatakse rahutuste korraldamises ja julgeolekujõududele vastuseisus ajavahemikul 21. novembrist kuni selle otsuse jõustumiseni.

22. detsembril kuulutati järgmisel "Rahvakogul" välja avaliku organisatsiooni, Rahvaliidu Maidan loomine. Maidani assotsiatsiooni nõukogu kaasesimeesteks olid Oleg Tjagnibok, Kiievi-Mohyla Akadeemia president Sergei Kvit, Vitali Klitško, Juri Lutsenko, laulja Ruslana Ljuzhitško, Julia Tõmošenko ja Arseni Jatsenjuk. Meeleavaldusest võtsid osa ka mitmed Venemaa opositsionäärid - Ilja Jašin, Konstantin Borovoi ja teised Venemaa avaliku elu tegelased.

                                  Ruslana Ljuzhitško Maidanil, detsember 2013.

23. detsembril allkirjastas Ukraina president Viktor Janukovitš 19. detsembril parlamendi poolt vastu võetud seaduse, mis vabastab kriminaalvastutusest kõik vahistatud rahumeelsetel protestidel osalejad.

Ööl vastu 24.-25. detsembrit peksti Borispoli maanteel kuulsat Ukraina ajakirjanikku ja Euromaidani aktivisti Tatjana Tšornovoli. Rünnakus süüdistati kohe valitsuse toetajaid ja julgeolekujõudusid.

Seda rünnakut hakati kohe laialdaselt meedias arutama ja sotsiaalvõrgustikes võimalikult palju propageerima.

29. detsembril kutsus Arseni Jatsenjuk järgmisel "Rahvakogul" inimesi üles jätkama proteste ja mitte lahkuma Maidanilt. Jatsenjuk väljendas opositsiooni 2014. aasta jaanuari tegevuskava põhipunkte: "Meie esimene ülesanne on tuua kohtu ette bandiidid, kes peksid tsiviilisikuid, peksid Tatjana Tšernovoli, peksid Euromaidani meeleavaldajaid ja süütasid nende autosid erinevates linnades." Tema sõnul kavatseb opositsioon pärast pühi nõuda uurimiskomisjoni loomist, et uurida õiguskaitseorganite tegevust meeleavaldajate vastu. Jatsenjuk ütles, et 2014. aastal moodustatakse ühtne opositsioonirühm: "Me valmistume Ukraina järgmistel presidendivalimistel võiduks. 2014. aastal moodustame ühtse muutuste meeskonna, kolme opositsioonijõudude meeskonna, ... meeskonna, mis on võimeline tegema Ukrainast Euroopa riigi."

Lisaks rõhutas Arseni Jatsenjuk, et uue aasta pühade ajal ei kavatse meeleavaldajad lahkuda Ametiühingute Maja hoonest, kus asuvad Rahvusliku Vastupanu peakorter, pressikeskus, meditsiiniteenistus ja meeleavalduses osalejate köök. Selline olukord kestis kuni uue aasta alguseni.

Üldiselt tasub sellest perioodist rääkides märkida Lääne ja opositsiooni aktiivset tööd, et kasutada avaliku arvamuse juhte oma eesmärkidel. Ja polnud vahet, kes see oli: kuulus poliitik, muusik või kurikuulus opositsiooni toetaja, keda näidati telekanalites.

Tatjana Tšernovoli näide on selles mõttes näitlik.

Ta sattus Maidanil toimunud sündmustesse juba 2013. aasta novembris, kui Tšernovol lõhkus SBU bussi klaasi ja sisenes sellesse, mille järel radikaalsed natsionalistid bussi hõivasid.

1. detsembril 2013 oli Tšernovol see, kes juhtis rühma meeleavaldajaid, kes hõivasid Kiievi Linnavalitsuse hoone. Tema sõnul vajasid Maidanil osalejad lihtsalt hoonet, kus nad saaksid "soojendada, magada, käia tualetis".

Ja nii, pärast seda, kui Tatjana Tšernovol sai kuulsaks, nagu öeldakse "suusõnaliselt", peksid teda ööl vastu 24.-25. detsembrit 2013 kaks tundmatut meest. Tšernovol ise nimetas seda kas Viktor Janukovitši isiklikuks kättemaksuks või Kiievi "Berkuti" juhi Sergei Kusjuki kättemaksuks, keda ta (enda sõnul) oli eelmisel päeval maksa löönud.

Ja kohe areneb Tatjana Tšernovoli vastu suunatud rünnaku ümber infohüsteeria. Raskekahurvägi tuleb mängu - isegi USA Välisministeerium väljendas muret Euromaidani ajakirjanike vastu suunatud vägivalla pärast, rõhutades, et "Tatjana Tšernovoli jõhker peksmine on eriti murettekitav".

27. detsembril külastasid Tatjana Tšernovoli haiglas Prantsusmaa, Rootsi, Belgia ja Leedu suursaadikud ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada diplomaatiliste institutsioonide esindajad.

Ja 26. detsembril ütles parlamendiliige Sergei Pašinski telekommentaaris: "Ta oli jälgimise all, sealhulgas elektroonilise jälgimise all, mida saavad teha ainult meie eriteenistused. Teda jälgiti, teda püüti kinni, teda blokeeriti. See on terve gangsteri erioperatsioon."

Süüdlased kuulutati kohe välja ja loomulikult olid need riigiteenistuse töötajad.

Nüüd näeme, kuidas kollektiivne Lääs ja opositsioon samm-sammult valitsuse toetajaid hoolega koletisteks, mõrtsukateks ja tõrjututeks vormivad. Maidani ajal Kiievis viidi läbi avalikkuse teadvuses ulatuslik meedia manipuleerimine . Korporatiivne Lääne ja liberaalne kodumaine meedia pesi ajusid Ukraina kodanikel ja kogu maailmal.

Kõik, mis toimus Maidanil, selle ümber ja sellega seoses, esitati kui päeva, tunni, minuti kõige olulisemad uudised. Ülejäänud sündmused ei jäänud isegi mitte tagaplaanile, vaid palju kaugemale.

Ajalehed ja ajakirjad olid täis intervjuusid kõikvõimalike Maidani liidritega: alates rindepoliitikutest nagu Arseni Jatsenjuk ja Vitali Klitško kuni kõige kurikuulsamate "sadade enesekaitsjateni". Väljaanded võistlesid piirkonna kaartide joonistamises ja miitingutel osalenud inimeste arvu loendamises. Aeg-ajalt ilmusid liigutavad lood sellest, kuidas provintsist pärit inimesed leidsid telklinnakus oma sotsiaalse ja isikliku õnne. Avaldati kontonumbreid raha kogumiseks Maidani kasuks ja aadresse toidu ja soojade riiete kogumiseks.

Internetitelevisioon on muutunud äärmiselt populaarseks. Eriti Gromadskoje TV (avalik-õiguslik televisioon), 22. novembril 2013 käivitatud veebiressurss. Vahetult pärast Azarovi valitsuse avalikku keeldumist Euroopa integratsioonilepingu allkirjastamisest.

Ressurss sai kohe meeletult palju tellijaid ja toetajaid. Voolud, ebameeldivad intervjuud, eksimused, libastumised ja otsene valeinformatsioon on saanud Gromadskoje TV tööstiiliks ja peamiseks sisuks. Sellegipoolest jälgis kogu riik GTV-d sõna otseses mõttes hinge kinni pidades.

Ja kõik need meediakanalid, meediaplatvormid, sotsiaalvõrgustikud ja blogijad - kogu seda meediakogukonda kasutasid Maidani korraldajad oma eesmärkidel.

Just nende abiga kujundasid nad vajalikke pilte, viisid vajalikke sõnumeid meeltesse, lõid uusi kangelasi või lihtsalt koondasid inimesi teabega.

Üldiselt oli üleskutse minna Maidanile, et protestida riigi juhtkonna keeldumise vastu allkirjastada orjastavat assotsiatsioonilepingut ELiga, signaaliks tegevusele, mille eesmärk oli diskrediteerida praegust presidenti ja peaministrit. Ja infosõja kaanonite kohaselt, kui midagi ei juhtu ja on oht, et sündmus liigub stagnatsiooni ja hääbumise staadiumisse, on vaja katalüsaatorit, mis võimaldab liikuda järgmisesse etappi. Kõige tõhusam vahend selleks on vägivald.

Ja just sellisteks katalüsaatoriteks said Maidani alguses "metsik peksmine nemad-on-ainult-lapsed" ööl vastu 30. novembrit 2013 ja rünnak Tatjana Tšornovoli vastu.

Ja jälle, vastavalt infosõja ja "värviliste revolutsioonide" rangetele seadustele, niipea kui olukord hakkab stabiliseeruma, on jälle vaja katalüsaatorit.

Maidani sündmused juba 2014. aastal näitasid seda nagu õpiku järgi.

Allikas: https://telegra.ph/How-the-coup-d%C3%A9tat-began-in-Ukraine-4-01-10