DMSO käsiraamat arstidele

Archie H. Scott

Toimetatud eestindus

                                   Archie H. Scott. Käsiraamat arstidele

Sisukord

1. Sissejuhatus 3

2. Amüloidoos 4

3. Alzheimeri tõbi ja muu dementsus 6

4. Artriit 7

5. Spordivigastused 10

6. Ajukahjustused 13

7. Põletused 15

8. DMSO ja tavapärane ravi vähihaigete ravis 16

9. DMSO ja Laetrile (amügdaliin) vähipatsientide ravis19

10. Karpaalkanali sündroom 22

11. Maksatsirroos 22

12. Diabeet 23

13. Seedeprobleemid 24

14. Kõrv ja kuulmise probleemid 26

15. Erakorraline meditsiin 28

16. Silmaprobleemid 29

17. Fibromüalgia 31

18. Seennakkused 32

19. Juuksed ja peanaha probleemid 33

20. Peavalu 34

21. Infektsioonid 35

22. Põletik 36

23. Interstitsiaalne tsüstiit 37

24. DMSO seaduslikkus 39

25. Luupus 39

26. Vaimuhaigus 40

27. Vaimne alaareng 43

28. Sclerosis multiplex 45

29. Valu 46

30. Kaitse kiirguskahjustuste eest 48

31. Hingamisteede haigused 51

32. Skleroderma 52

33. Vöötohatis ja herpes 54

34. Seljaaju vigastused 55

35. Nahaprobleemid 56

36. Insult 57

37. Hammaste ja igemete haigused 59

38. DMSO toksikoloogia 61

39. Kokkuvõte 63

Autorist 64
Viidatud allikate nimekiri 65

1. peatükk

Sissejuhatus

Dimetüülsulfoksiidi, mida tavaliselt nimetatakse DMSO-ks, on selle toetajad (peaaegu kõik, kes on seda kunagi kasutanud) kirjeldanud kui tõelist meditsiinilist imet. Seda on kasutatud sadade haiguste raviks, mis vaevavad inimesi kogu maailmas. Tegelikult on DMSO üksi või koostoimes teiste ravimitega osutunud kasulikuks praktiliselt kõigi teadaolevate tervisehädade ravimisel.

Mis on DMSO? See on keemiline ühend, mis on saadud puidust paberi tootmise kõrvalsaadusena. See koosneb kahest metüülrühmast (CH₃) ning väävli- ja hapnikuaatomist. Esmakordselt sünteesis selle 1866. aastal vene keemik Aleksander Zaitsev. Rohkem kui kaheksakümneks aastaks jäeti DMSO põhiliselt tähelepanuta. 1940-date aastate lõpus hakkasid tööstuskeemikud DMSO lahustiomadusi uurima. Vaja oli täiuslikumaid lahusteid ja ühtlasi hakati üldse huvi tundma puidujäätmetest saadud toodete kasutamise vastu.

DMSO omandas kaubandusliku tähtsuse 1950-datel aastatel. Crown Zellerbach, suur Ameerika paberitööstuse ettevõte, alustas siis DMSO valmistamist ja sai maailma suurimaks DMSO tootjaks. Sel ajal oli Robert J. Herschler Camasis, Washingtoni osariigis Crown Zellerbachi tehase keemiatoodete osakonnas, mis asub Columbia jõe kaldal Oregoni Tervishoiuteaduste Ülikooli vastas, rakendusuuringute juhataja. Keemikuna juhtis Herschler DMSO ja muude puidust saadud kemikaalide uurimist.

Dr. Stanley W. Jacob oli elundisiirdamise meeskonna juht Oregoni Ülikooli Meditsiinikoolis, mille praegune nimi on Oregoni Tervishoiuteaduste Ülikool. Ta vajas meetodit, kuidas säilitada siirdatavaid elundeid madalal temperatuuril ilma jääkristallide tekkimiseta. Erinevaid aineid ja meetodeid oli proovitud edutult. Enne DMSO-d ei olnud võimalik elundeid säilitada ilma kude tappavate jääkristallide tekkimiseta.

1961. aastal kohtusid dr Jacob ja Robert Herschler esimest korda ning dr Jacobi tutvus DMSO külmumisvastaste omadustega. Siirdatavate elundite säilitamine on siiani üks DMSO paljudest kasutusaladest. Kui 100% DMSO külmub 66 kraadi juures¹, siis 50% DMSO vesilahus ei külmu ka temperatuuril, mis on palju madalam kui puhta vee külmumispunkt.

Dr. Jacob märkas peagi, et DMSO-l on veel palju muid omadusi; hiljem näitavad need, et DMSO on üks kõige olulisemaid ravimpreparaate, mis on kunagi leiutatud. Vaid mõnest neist omadustest või isegi ühestainsast piisaks, et muuta DMSO oluliseks ravimaineks paljude erinevate haigusseisundite puhul. Kui aga kõik need omadused on ühendatud ühes aines, on tegemist tõeliselt hämmastava preparaadiga.

Dr. Jacob on DMSO-d kirjeldanud kui põhimõtteliselt uut raviainet. See on aine, mis on olnud meditsiiniteadusele täiesti tundmatu. Selle toimemehhanismi ei tunta täielikult, kuid seda on kasutatud mitmete haiguste raviks, mida on pikka aega peetud ravimatuks. Samas on DMSO iseloomuliku lõhna tõttu väga raske sellega pimendatud platseebokontrolliga uuringuid läbi viia. Siiski on alati võimalik teha DMSO-ga uurimusi, kus tulemusi võrreldakse praeguse raviga. Näiteks kui teatud staadiumis on haiguse oodatav suremus 80% ühe aasta jooksul ja DMSO-ga ravitud patsientide suremus on 10%, näitab see, et DMSO-ravi on edukas. Kui suremus jääb 80% piirkonda, näitab see, et paranemist ei ole toimunud.

Metüülsulfonüülmetaan, mida tavaliselt nimetatakse MSM-iks, on DMSO-st toodetud preparaat. MSM-il on palju DMSO omadusi, kuid seda peetakse üldiselt toidulisandiks. Selle kohta ei ole tehtud DMSO-ga sarnaseid meditsiinilisi uurimusi ja seda ei peeta enamiku haiguste ravimisel sama tõhusaks kui DMSO-d. Samas ei tekita see ka DMSO-le sarnast küüslaugulõhna hingeõhus.

DMSO on üks võimsamaid teadaolevaid antioksüdante, mis seob vabu radikaale, neutraliseerides nende kahjulikku mõju organismile. Vabad radikaalid on ebastabiilsed laetud molekulaarfragmendid, mis ründavad teisi molekule, põhjustades kogu keha rakkudele tõsiseid kahjustusi. See häirib erinevate elundite normaalset toimimist organismis. Vabade radikaalide tekitatud kahjustused kogunevad tavaliselt aegamööda, aastate jooksul. Lõpuks võivad need põhjustada selliseid haigusi nagu vähk ja artriit. Samuti võivad need viia enneaegse vananemiseni. On võimalik, et DMSO regulaarne kasutamine hoiab täielikult ära mõningad tõsised haigused.

DMSO teine oluline omadus on tema immuunsüsteemi normaliseeriv toime. Seetõttu on DMSO oluliseks vahendiks autoimmuunhaiguste ravis, mis võib aidata ka loomulikul immuunsüsteemil mitmesuguste nakkushaiguste vastu võidelda.

DMSO läbib kergesti nahka ja teisi keha rakumembraane. Seepärast võib isegi väikese koguse DMSO kasutamine välispidiselt tekitada küüslaugulõhnalist hingeõhku. DMSO on üks väheseid aineid, mis suudab ületada vere-aju barjääri. See on võimeline kaasa võtma ka teisi aineid, mis tavaliselt seda barjääri ei ületa. Selline omadus võib muuta DMSO väärtuslikuks preparaadiks paljude ajuprobleemide ravimisel.

Veel üks DMSO oluline omadus on see, et see on veresoonte laiendaja. See võib suurendada verevoolu, võimaldades verel kergemini jõuda piirkondadeni, kus mingi vigastus on juhtunud. Sageli põhjustab vigastus vigastuskoha piirkonnas verevoolu vähenemist ja mõnikord võivad mingid kahjustused olla põhjustatud takistatud vereringlusest vigastuse piirkonnas, mitte ainult vigastusest endast.

Mõnigi kord juhtub, et DMSO-d kasutatakse ühe tervisehäire raviks, kuid see aitab lõpuks hoopis mõne teise, hoopis erineva terviseprobleemi puhul. Loodame, et see raamat ärgitab rohkem arste nii Ameerika Ühendriikides kui ka teistes maailma riikides proovima DMSO-d, eriti raskemate juhtumite ravimisel, kus tundub, et miski muu enam ei aita.

2. peatükk
Amüloidoos

Amüloidoos on haigus, mida iseloomustavad keha erinevates kudedes ebanormaalselt ladestunud amüloidvalgud. Valk on amüloidne, kui see võtab sekundaarstruktuuri muutuse tõttu valesti kokku volditud lahustumatu vormi.

Tuvastatud on umbes 60 erinevat amüloidvalku ja vähemalt 36 kohta neist on leitud, et nad on mingil viisil seotud mõne inimhaigusega.

Amüloidoosi võib olla väga raske diagnoosida, eriti varajases staadiumis. Sümptomid on väga erinevad sõltuvalt sellest, kuhu kehas amüloidvalkude ladestused kogunevad.

Paljudel juhtudel jääb amüloidoos diagnoosimata. Amüloidoos võib mõjutada nii paljusid siseelundeid ja sümptomid võivad sarnaneda nii paljude teiste haiguste omadega, et sageli kahtlustataksegi teisi haigusi.

Amüloidoos võib olla lokaalne või süsteemne. Lokaalne vorm mõjutab ainult üht elundit või kehaosa. See ei kahjusta ülejäänud keha. Kaks tavalist seisundit, mis on seotud lokaalse amüloidoosiga on 2. tüüpi diabeet, mille puhul amüloidvalk koguneb kõhunäärmesse ja Alzheimeri tõbi, kus amüloidvalgud kogunevad ajusse. Järgmises peatükis on täpsemalt kirjeldatud Alzheimeri tõve amüloidvalke.

Süsteemne amüloidoos võib organismis kahjustada mis tahes elundit. Sageli on sellest mõjutatud mitmed erinevad elundid ja surma võivad põhjustada toksilised protsessid nendes.

Tihti on kaasatud süda ja südames võib esineda mitmesuguseid sümptomeid, mis ulatuvad alates südame rütmihäiretest ja ebaregulaarsest südamelöögist kuni kongestiivse südamepuudulikkuseni. Hingamisteed võivad olla mõjutatud. Põrn võib suureneda ja mõnikord rebeneda. Mõnikord on mõjutatud seedetrakt, mis põhjustab kõhulahtisust, oksendamist ja verejooksu.

Amüloidoosi tavapärane ravi on koosnenud peamiselt steroididest ja keemiaravist. Mõnikord tehakse ka tüvirakkude siirdamist. Kõik need ravimeetodid on tavaliselt andnud piiratud tulemusi.

Mordechai Ravid, Igal Kedar, M. Greenwald ja Ezra Sohar viisid Iisraelis Tel Avivi Ülikooli Sachleri Meditsiinikooli juures hiirtel läbi olulise uurimuse, mis hõlmas DMSO kasutamist. Amüloidoos tekitati neil hiirtel, süstides neile 18 päeva jooksul iga päev vitamiinivaba kaseiini. Seejärel uuriti neid järgneva 60 päeva jooksul, kuni nad tapeti ja lahati.

DMSO-ga ravitud hiirte uriinis leiti lagunenud amüloidifibrille, mis hakkasid tekkima vahetult pärast DMSO-ravi algust. Kui DMSO-ga ravitud hiired lahati, oli nende maks täiesti vaba amüloidvalkude ladestumistest. Kontrollhiirte, keda ei ravitud DMSO-ga, maks oli amüloidvalke täis. See uurimus näitas, et DMSO lagundab amüloidvalku.

Teised uurimused on näidanud mitmesuguseid tulemusi. Siiski ei ole ükski uurimus näidanud mingeid negatiivseid reaktsioone amüloidoosi ravimisel DMSO-ga. Seetõttu ei ole põhjust hoiduda DMSO kasutamisest amüloidoosi ravis. See ei tähenda, et DMSO kasutamine peaks olema ainus ravi. DMSO-d võib kombineerida mis tahes muu raviga, võimaldades selliselt muul ravil tõhusamalt toimida.

3. peatükk
Alzheimeri tõbi ja muu dementsus

Mitut tüüpi dementsus, eriti Alzheimeri tõbi, on elanikkonna vananedes muutunud üha suuremaks nuhtluseks. Loogika järgi peaks DMSO aitama kõigi dementsuse vormide puhul. Katseklaasis põhjustab DMSO ebaküpsete ajurakkude küpsemist. Samuti parandab see aju verevarustust.

Inimese vananedes muutub vereringe tavaliselt järk-järgult halvemaks. See võib põhjustada hapniku- ja toitainete puudust ajus. Vähenenud hapniku- ja toitainete koguse tõttu võivad ajurakud kahjustuda või hävida. DMSO võib seda takistada. DMSO aitab ka aju neuronitel omavahel suhelda. Kõik see aitab inimesel säilitada vaimseid võimeid ka kõrges eas.

Siinkirjutajal oli üks sõber, naine, kes suri 101-aastaselt. Ta oli DMSO suur pooldaja ja kasutas seda regulaarselt üle 30 aasta. Kui ta oli 101-aastane, ei olnud tal mingeid märke vaimsete võimete langusest. Ta oli autoriteetne Piibli tundja ja tema üldine intelligentsitase oli parem kui 30-aastastel keskmiselt. Keegi ei tea, kui hästi oleks tema mõistus toiminud ilma DMSO-ta, kuid tõenäoliselt oli tema mõistus nii kõrges vanuses heas vormis vähemalt osaliselt tänu DMSO-le.

DMSO üks tähtsamaid kasutusalasid on Alzheimeri tõvega patsientide ravi. On tõestatud, et DMSO lahustab amüloidvalke, mis esinevad Alzheimeri tõvega patsientide ajukahjustustes. Nüüdseks on üldtunnustatud, et beeta-amüloidvalk on seotud Alzheimeri tõve tekke ja progresseerumisega. Alzheimeri tõendatud juhtudel esineb alati suurel hulgal amüloidnaaste ja -kämpe ning nende amüloidvalkude leviulatus on tihedalt seotud dementsuse ulatusega. Ajakirjas Microbiology of Aging on 1989. aastal avaldatud artikkel, kus amüloidvalke põhjalikult kirjeldatakse.1

Mis põhjustab normaalse valgu muutumise amüloidseks? On mitu võimalikku teooriat. Kõige tõenäolisem on see, et mingi põletik võib normaalset valku kahjustada. Kui ebanormaalne protsess kordub, võib ebanormaalsus ajapikku süveneda.

Scrippsi Uurimisinstituudi professor Jeffrey Kelly on esitanud teooria, et põletik võib olla protsessi algus, mis lõpuks viib Alzheimeri tõveni. Põletik võib normaalsetes ajurakkudes häireid tekitada ja see võib põhjustada ajus beeta-amüloidvalkude väärvoltimist. Kelly sõnul võib põletikuprotsess toimuda aastaid enne Alzheimeri tõve tekkimist ja seda võivad põhjustada mitmesugused nakkused.

Oma teooria testimiseks kontrollisid Kelly ja kolleegid Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste aju ning leidsid tõendeid ateronaaliks nimetatava aine kohta. Ateronaalid on alles hiljuti avastatud ja viitavad sellele, kuidas osoon reageerib tavaliste ainevahetajatega, tekitades toksilisi ühendeid kehas toimuvate põletikuprotsesside käigus.

Kelly ja tema kaastöötajad tegid ka laborikatseid ja leidsid, et ateronaalid ja lipiidide oksüdatsiooniproduktid võivad oluliselt kiirendada beeta-amüloidvalkude väärvoltimist. Kelly tunnistab, et tema teooriat on raske tõestada, kuid see on huvitav ja realistlik idee.

Uurimust, mis käsitles DMSO kasutamist Alzheimeri tõvega patsientide ravimisel, esitleti neljandal rahvusvahelisel Alzheimeri tõve ja sellega seotud haiguste konverentsil.2 Selles uurimuses raviti 18 tõenäolist Alzheimeri tõvega patsienti DMSO-ga ja testiti neid regulaarselt üheksa kuud.

Nende patsientide puhul täheldati tunduvat paranemist juba pärast kolmekuulist ravi. Pärast kuue kuu pikkust ravi oli progress eriti märgatav. Ravi tõhusust tõestasid neuroloogiliste ja neuropsühholoogiliste testide tulemused, mis näitasid mälu, keskendumis- ja suhtlemisvõime paranemist. Samuti paranes oluliselt patsientide ajaline ja ruumiline orienteerumissuutlikkus.

Eelnevate näidete põhjal tasuks kaaluda DMSO kasutamist kõikide Alzheimeri tõve või mõne muu dementsuse vormi all kannatavate inimeste ravimisel. Ravi tuleks alustada niipea, kui patsiendil on täheldatud olulist võimete langust. Paranemine on tõhusam, kui ravi alustatakse haiguse varajases staadiumis. Kui haigusel on lastud edeneda teatud piirist kaugemale, võivad kahjustused olla juba pöördumatud. Need, kes tõesti soovivad säilitada head vaimset tervist kuni vanaduseni, peaksid tõenäoliselt hakkama kasutama DMSO-d enne, kui vaimse tervise halvenemist märgatakse.

4. peatükk
Artriit

Artriidi sihtasutuse andmetel kannatab artriidi all üle 21 miljoni ameeriklase. Artriit võib olla suhteliselt kerge, mõnikord kergete valudega või väga raske, millega kaasnevad suured valud ja liikumisvõime kaotamine. Artriit on üle 65-aastaste inimeste invaliidsuse põhjus number üks.

Tavapärases meditsiinilises ravis kasutatakse ohtlikku valuvaigistite kombinatsiooni, mille eesmärk on ainult vaigistada artriidist tingitud valu. Sellised ravimid nagu aspiriin, kortisoon ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid haigust ei enneta ega paranda. Need küll vähendavad valu, kuid võivad olla patsiendi tervisele väga kahjulikud, eriti kui neid võetakse pika aja vältel.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (Nonsteroidal anti-inflammatory drugs, NSAID) võivad olla eriti kahjulikud patsiendi liigestele. NSAID-id blokeerivad ensüüme, mis soodustavad põletikuliste ühendite tekkimist. Teisest küljest pärsivad nad ensüüme, mis aitavad toota kõhre. Seetõttu saab patsient tõenäoliselt NSAID-ide võtmise ajal mõningast valuleevendust, kuid samal ajal võivad need tegelikult süvendada artriidiprotsessi.

Mida arvata looduslikest ravimitest? Paljud patsiendid on teatanud glükoosamiinsulfaadi positiivsest toimest. Veelgi enam on teateid headest tulemustest MSMi kasutamisel. Kumbki neist preparaatidest ei näi tekitavat negatiivseid kõrvalmõjusid, valud aga on sageli oluliselt vähenenud. Mitmed meditsiinilised uurimused on näidanud väävli liiga madalat taset artriidihaigetes liigestes. See võimaldaks järeldada, et väävlipuudus on tõenäoliselt üks tegur osteoartriidi puhul.

Enamik artriidiga inimesi, kes külastavad kuumaveeallikatega keskusi, teatavad positiivsetest tulemustest. Nende veekogude vee kuumades allikates on tavaliselt suures koguses looduslikku väävlit. Kuigi ka kuumast veest võib kasu olla, on kõige olulisem raviv aspekt tõenäoliselt väävli sisaldus vees.

On olnud DMSO süste kasutavaid artriidikliinikuid, mille puhul on väidetud, et tulemused on saavutatud kolme päevaga. Need ei ole üldiselt olnud usaldusväärsed. Artriidi täielikuks ravimiseks ja püsivate tulemuste saavutamiseks kulub rohkem kui kolm päeva. Siiski on juhtumeid, kus on ajutist leevendust saavutatud vahetult.

Artriidipatsiente ravinud arstid ja patsiendid ise on üldiselt ühel meelel, et DMSO on parim ravi artriidi puhul, olgu see siis osteoartriit või reumatoidartriit. See ravi võib olla puhas DMSO või DMSO koosmõjus teiste preparaatidega. DMSO-d võib määrida välispidiselt kahjustatud piirkonda, süstida või võtta suu kaudu.

Kui DMSO-d alles hakati kasutama, raviti enamikku artriidipatsiente, määrides DMSO-d välispidiselt kahjustatud piirkonda. Nüüdseks on olemas ravikreemid, mis sisaldavad DMSO-d koos muude ainetega ning on isegi tõhusamad kui puhas DMSO.

Üks näide patsiendist, kes sai vahetuid tulemusi, oli 67-aastane mees, kes ei suutnud oma sõrme liigutada. Selle mehe sõrmele määriti DMSO-d ja punast tšillipipart sisaldavat kreemi. Mõni minut hiljem liigutas ta sõrme. Ta oli üllatunud ja jätkas sõrme liigutamist. Tema naine vaatas, kuidas ta sõrme liigutas ja küsis vaadates: "Jack, kas sa tõesti suudad seda sõrme liigutada?" Tema vastus oli: "Jah, kas sa ei näe, et see liigub?"

DMSO teeb mitmeid asju, mis aitavad parandada artriiti ja tal ei ole paljusid negatiivseid kõrvalmõjusid nagu teistest ravimitest, näiteks NSAID-idest. DMSO vähendab oluliselt valu ja lihaskrampe artriidihaigete liigeste ümber. See parandab vereringet, mis aitab tuua vajalikke toitaineid kahjustatud piirkonda. See annab bioloogiliselt kättesaadavat väävlit kahjustatud liigesele. DMSO vähendab ka põletikku.

Minu arvates on kõige olulisem tegur artriidi ravis see, et DMSO on kõige tugevam teadaolev antioksüdant ehk vabade radikaalide siduja. Vabasid radikaale on peetud paljude degeneratiivsete haiguste üheks, isegi üheks peamiseks põhjuseks. On loogiline, et vabad radikaalid mängivad rolli nii reumatoidse kui ka osteoartriidi puhul.

Vabade radikaalide mõju artriidi põhjustajana on olnud mõnda aega lihtsalt loogiline teooria ja minu teada ei ole Ameerika Ühendriikides tehtud ühtegi uurimust vabadest radikaalidest kui artriidi põhjusest. Brasiilias aga on viidud läbi väga hea erauurimus.

Brasiilias tehtud uurimuses, mille eesmärgiks oli kinnitada seost vabade radikaalide moodustumise ja artriidi vahel, osales 30 patsienti. See uurimus viidi läbi Sao Paulos, Centro Internacional de Medicina Preventia's. Kuigi osteoartriit on degeneratiivne haigus ja reumatoidartriiti peetakse autoimmuunhaiguseks, on neil teatavaid ühiseid jooni. Sümptomid on sarnased ja mõlemad võivad patsienti tõsiselt invaliidistada.

Selles kliinikus kasutati artriidipatsientide raviks regulaarselt DMSO-d ja oli teada, et sellest ravist oli patsiendile suurt kasu. Selle uurimuse eesmärk oli aga kontrollida oletust, et DMSO mitte ainult ei taganud kliinilist paranemist, vaid vähendas ka vabade radikaalide moodustumist.

Uurimuseks valiti välja kliiniku tavapatsiendid. 15 patsiendil oli osteoartriit ja 15 patsiendil oli reumatoidartriit. HLB (Heiton-La Garde-Bradfordi) testi, mis mõõdab reaktiivseid hapnikuliike, kasutati vabade radikaalide moodustumise testimiseks.

Uurimuses kasutati sama ravi, mida kõigi artriidipatsientide puhul eelneva viie aasta jooksul. Kasutusel oli 5 cm³ DMSO-d koos B-kompleksi, C-vitamiini ja magneesiumsulfaadiga. Preparaati süstiti kaks korda nädalas viie nädala jooksul, seejärel üks kord kuus 18 kuu jooksul. Vabade radikaalide teste tehti enne uurimuse algust, kohe pärast DMSO manustamist ja uuesti pärast uurimuse lõppu. ilmnes, et vabade radikaalide moodustumine vähenes 66% pärast DMSO manustamist. Pärast uurimuse lõpetamist moodustus vabu radikaale 52% vähem võrreldes alguse tasemega.

Selle meetodiga saavutati hea kliiniline näitude paranemine üle 85%-l osteoartriidiga patsientidest ja 77%-l reumatoidartriidiga patsientidest. Need tulemused olid kauakestvad ja saavutati ilma steroidide või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamiseta.

Peaaegu kõik DMSO-ga ravitud artriidipatsiendid, keda siinkirjutaja tunneb, on täheldanud nii valude leevenemist kui ka liikumisvõime suurenemist. Üks patsient, kes praegu on 63-aastane, oli keskkoolis jalg- ja korvpallur. Hiljem jooksis ta üle 20 aasta maratone (u. 42 km pikkused distantsid). Kõigepealt märkas ta valude lisandumist põlvedes ja puusades. Hiljem kurtis ta valusid kõikjal. Tema arst kirjutas talle välja tugevamaid valuvaigisteid ja kortisoonisüste. Talle öeldi, et ta peab eluaeg kasutama valuvaigisteid.

See mees teadis küll, et ravimite kõrvaltoimed teevad talle kahju, kuid ta soovis ka valude leevendamist. Lõpuks soovitati tal proovida rohkem looduslikke ravimeetodeid. Ta leidis, et glükoosamiinisulfaadi kasutamine tõi mõningast kergendust. Aasta hiljem puutus ta kokku DMSO-ga. 90%-list DMSO lahust määriti ta põlvedele iga päev ja ta jõi DMSO-d ühe teelusikatäie iga päev umbes 100 ml mahlaga. Ta hakkas end kohe paremini tundma ja märkas ka energia juurdevoolu. Kaks aastat hiljem on tal vähe valusid ja ta ütleb, et suudab ka selgemalt mõelda.

Arstid, kes on ravinud artriidipatsiente DMSO-ga, on soovitanud erinevaid kombinatsioone ja ravimeetodeid. Mõned eelistavad välispidist kasutamist. Teised soovitavad patsiendil juua DMSO-d mahla või veega. Kui patsient kasutab palju tugevatoimelisi ravimeid, tuleb tihti olla väga ettevaatlik ravimite vähendamisega või lõplikul loobumisega nendest.

Patsiendid, kes on saanud MSM-i, mis on saadud DMSO-st, jätkavad tavaliselt MSM-i kasutamist, kuna see ei ole mürgine ning samas ei tekita ta DMSO-le iseloomulikku lõhna hingeõhus. Need, kes kasutavad glükosamiinsulfaati, võivad samuti jätkata selle kasutamist koos DMSO-ga.

Mõned patsiendid on öelnud, et nad tunnevad end paremini, kui nad võtavad DMSO-d ja glükoosamiinsulfaati. Teised eelistavad ühendada DMSO-d ja MSM-i. Kummalgi variandil ei ole kahjulikke kõrvalmõjusid. Iga arst saab määrata, kuidas tema patsientide ravi kulgeb.

Sageli tunnevad patsiendid, kes on aastaid võtnud retseptiravimeid, end tänu DMSO-le nii hästi, et nad tahavad loobuda kõikidest muudest ravimitest ja toetuda ainult DMSO-le ja muudele looduslikele toimeainetele. Seda ei tohiks teha ilma arsti järelevalveta. Kui teil on retseptiravimid kaua kasutusel olnud, ei tohiks te nende võtmist omal käel lõpetada või vähendada, ükskõik kui hästi te end ka ei tunneks. Kõige parem on konsulteerida algse retsepti välja kirjutanud arstiga ja öelda talle, et te tunnete end hästi ja soovite ravimi võtmise lõpetada. Järkjärguline ravimist loobumine võib kesta päevi või isegi kuid. Sellisel juhul on teil vaja professionaalset abi, et vältida võimalikke tõsiseid tagajärgi.

Iga arst, kes ravib artriidipatsiente, peaks DMSOga põhjalikult tutvuma. Lokaalse artriidi korral, näiteks sõrmes või põlves, võib ravi olla välispidine. DMSO-d võib süstida või patsient võib seda suu kaudu võtta. Võib kasutada erinevaid kombinatsioone, kusjuures arst otsustab, kuidas DMSO patsiendile kõige suuremat kasu toob.

5. peatükk
Spordivigastused

Spordivigastusi on edukalt ravitud DMSO-ga juba peaaegu 50 aastat. Spordivigastustest rääkides mõeldakse tavaliselt äkilisi vigastusi, mis võivad vajada viivitamatut operatsiooni või näiteks luumurdu või muud traumat, mis nõuab vahetut arstiabi. Tegelikult on tavalisem, et vigastus tekib järk-järgult või pärast intensiivset treeningut või võistlust. Paljudel juhtudel arvab patsient, et mingit ühekordset põhjust ei olnud, kuid miski on siiski pidanud vigastuse tekitama.

Tegelikult võib iga tegevus või spordiala, mis hõlmab pidevat kerget traumaohtu, lööke või pingestab jätkuvalt mingeid lihaseid, liigeseid, kõõluseid jne, pikapeale suurte probleemideni viia. Suuremat vastupidavust nõudvate ettevõtmiste, näiteks maratonide, äärmusliku pingutuse ja väsimuse põhjustatud koormus võib paljude päevade või kuude möödudes äkki välja lüüa põlve, puusa või muu kehaosa valusa vigastusena.

Korduvad väikesemahulised lihaskoe kahjustused võivad kuhjuda ning põhjustada armkoe ja kleepuvuse teket. Kui lihast sunnitakse korduvalt liiga kõvasti töötama, võivad lihaskiud tugevasti kahjustuda või koguni hävineda. Sellised vigastused võivad tegelikult teha raske treeningu tulemuse mõnel juhul vastupidiseks. Kasuliku ja kahjuliku treeningu vahel on sageli kitsas piir. See kehtib eriti vanemate sportlaste, näiteks 60- või 70-aastaste puhul.

Kõiki eespool loetletud kahjustusi saab DMSO abil oluliselt vähendada. Sageli on kasulik võtta DMSO-d vahetult enne ja pärast suuri treeninguid või võistlusi. Kuna olen ise 70+, kasutan jooksuvõistlustel DMSO-d sisaldavaid ühendeid iga kord enne jooksmist. Tavaliselt määrin seda lihtsalt jalgadele. Siiski võtan teelusikatäie DMSO-d ka suu kaudu mahlaga enne olulisi võistlusi.

Mis põhjusel kasutan DMSO-d nii enne kui ka pärast võistlust? Peamine põhjus on põletiku vähendamine. Samuti on DMSO, nagu siin varemgi mainitud, üks võimsamaid, kui mitte absoluutselt võimsaim antioksüdant. Suur osa vigastuste tekitatud kahjustustest on põhjustatud vabade radikaalide poolt pärast tegelikku vigastust. Seega saab DMSO õige kasutamisega seda kahju ära hoida või seda oluliselt vähendada.

Sam Bell, endine Oregoni osariigi ülikooli kergejõustikutreener, oli üks esimesi kergejõustikutreenereid, kes kasutas DMSO-d spordivigastuste raviks. 1963. aastal oli tal kaks silmapaistvat jooksjat, keda kroonilised vigastused takistasid vajaliku koormusega treenimast. Keskmaajooksjal Morgan Grothil oli väga halb Achilleuse kõõlus ja Norm Hoffmanil, kes võistles distantsil 880, oli krooniline valulik põlvekõõlus. Treener Bell viis mõlemad sportlased dr. Jacobi juurde, kes ravis neid DMSO-ga. Nad mõlemad said taas alustada täiskoormusel treeningut ja mõlemast sai sel aastal rahvuslik meister.

Veel üks Sam Belli sportlane oli Darrell Horn, üks riigi parimaid kaugushüppajaid. Ta oli juba lõpetanud Oregoni osariigi ülikooli ja treenis 1964. aastal Ameerika Ühendriikide olümpiakoondise kvalifikatsioonikatseteks. Laupäeval olid kaugushüppe finaalkatsed, kuid kolmapäeval enne neid ütles ta treener Bellile, et tal on nii valus ja tema põlvekõõluse värv on nii muutunud, et ta ei saa hüpata. Bell lendas Los Angelesse ja hakkas Horni neljapäeva hommikul ravima, kuigi olukord nägi välja lootusetu. Puusapõhjast kuni u. 8 cm allapoole põlve oli ta jalg must ja sinine ning ta lonkas tugevalt. Laupäeva pärastlõunaks polnud enam märgata muutunud värvi ega valulikkust. Ta hüppas ja jäi Ameerika olümpiakoondisse pääsemisest kahe sentimeetri kaugusele.

June Connelley, kes äratas 1967. ja 1968. aastal pikamaajooksjana kogu maailmas tähelepanu, sai samuti DMSO-st olulist abi.

1960. aastate lõpus ei lubatud naistel ametlikult võistelda ühelgi Amatööride Spordiliidu poolt heakskiidetud üle ühe miili (u. 1,6 km) pikkusel distantsil. See kõik on muutunud ja nüüd osalevad naised ametlikel võistlustel kõikidel distantsidel. Kuid 45 aastat tagasi vaadati naisi tõepoolest kui nõrgemat sugu ja mõned kartsid, et pika jooksu füüsiline koormus võib naise organismile kahju teha.

Neis tingimustes otsustas June, et ta võib olla ja peaks olema maratonijooksja. Ta ei olnud kiire, kuid ta oli sitke, sihikindel ja hea vastupidavusega. Oli ka muid raskusi. Ta oli pime ja oli olnud pime sünnist saadik. Ta oli ka juba 39-aastane. Kõigepealt vajas ta treenerit, nii et ta helistas selle raamatu kirjutajale ja selgitas olukorda. Kuna ta elas San Franciscos ja mina u. 640 km kaugusel Los Angeleses, siis ma ütlesin talle, et leian talle treeneri San Francisco piirkonnast, sest tundsin seal mitmeid kergejõustikutreenereid.

Selgus, et ükski San Francisco treener ei olnud huvitatud. Üks neist ütles mulle, et teda ei huvita treenida pimedat naist. "Pealegi," ütles ta, "te teate, et tal ei ole lubatud joosta üle ühe miili (u. 1,6 km) ühelgi võistlusel. Ta on hullumeelne, kui tahab maratoni joosta. Ta võib südameinfarkti saada. Ta võib ka kukkuda ja luu murda. Sa peaksid tõesti proovima teda veenda, et ta ei teeks midagi nii pöörast."

Kuna San Franciscos oli võimatu talle treenerit leida, ütlesin talle lõpuks: "Kui sa oled piisavalt hull, et proovida maratoni joosta, hoolimata raskustest, millega sa tead silmitsi seisvat, siis olen mina piisavalt hull, et sinu treeneriks hakata."

Seejärel sai ta toetust James K. McGee'lt, kes on ajalehe San Francisco Examiner sporditoimetaja. McGee kirjutas mitu suurepärast artiklit tema jooksmisest. Tänu ühele McGee artiklile sai June Connelley endale abitreeneri, Don Fletcheri. Üks San Francisco arst tundis samuti huvi June'i jooksmise vastu ja lubas talle vajadusel tasuta arstiabi, et tema jooksmisharrastust toetada.

Peagi selgus, et innukate treeningute käigus tekkis June'il suuri probleeme. Ta Achilleuse kõõlus hakkas teda vaevama. Tal olid ka muid valusid jalgades. Neid kõiki raviti DMSOga. Lõpuks hakkas ta iga päev enne jooksmist määrima DMSO-d mõlemale jalale. See vähendas oluliselt vigastuste võimalust ja muutis tema treenimise kergemaks.

June'i esimene võistlus oli Point Reyes'i maraton, mis toimus 1967. aasta detsembris San Franciscost põhja pool. Kui me kohale jõudsime, teatasid võistlusametnikud, et ta ei saa võistelda, sest ta on naine. Ta ei tohtinud isegi mitte joosta mööda avalikke teid, kus võistlus pidi toimuma.

Tony Stratta, üks ametlikest võistlejatest, kes kuulub kogu elu jooksul läbijoostud kilomeetrite arvu poolest Ameerika Ühendriikides esikohale, küsis ametnikelt, miks nad ei taha, et June jookseks. Stratta märkis, et võistlus toimub avalikel teedel ja June’ile tuleks anda võimalus proovida, kas ta suudab joosta läbi 42 km ja meestega võistelda.

Lõpuks lubati June’il mitteametlikult joosta ja ta lõpetas võistluse koos oma treeneritega, kes jooksid koos temaga. Pärast oma jooksu lõpetamist ühines nendega ka Tony Stratta, et koos June'iga joosta viimased kolm kilomeetrit. Üks ametnikest andis June'ile isegi apelsini, mis pani James K. McGee kirjutama artikli San Francisco Examinerile, kus ta küsis: "Kas apelsin päästis Amatööride Spordiliidu au?"

Point Reyes'i võistlus oli vaid ettevalmistus Artesia College'i maratonile Artesias, New Mexico osariigis, mis toimus 17. veebruaril 1968. aastal. See oli üks suurimaid maratone sel ajal ja kõiki – noori, vanu, mehi ja naisi – julgustati jooksma.

Kaheksa päeva enne Artesia kolledži maratoni jooksis June koos oma juhtkoeraga ja astus kõnniteel olevasse auku, väänates endal parema pahkluu välja. Algul näis, et ta Artesia maratonil joosta ei suuda. Tema pahkluu oli täiesti paistes. Väänatud pahkluu peale määriti kohe pärast vigastust DMSO-d. June kandis joostes alati väikest pudelit kaasas. Pärast DMSO pealemäärimist tundus pahkluu parem. Siiski soovitati tal järgmised kaks päeva mitte joosta. Pärast kahepäevast pausi jätkas ta kergelt jooksmist kuni võistluspäevani.

June jooksis Artesia maratonil suurepärase tulemuse. Enne võistlust määriti DMSO-d mõlemale jalale ja käele. Ta jõi ka ühe teelusikatäie DMSO-d jõhvikamahlaga umbes tund enne võistlust. June saavutas Artesia maratonil naiste seas kolmanda koha. Ta jäi 178. kohale 406 jooksja, nii meeste kui naiste seas, kes 42 km pikkuse distantsi lõpuni jooksid. Ilma DMSO-ta on väga kaheldav, et ta oleks võistlusmaa üldse läbinud. Sel juhul päästis DMSO meie jaoks tõesti olukorra.

Millist rolli mängisid June Connelley poolt DMSO abiga saavutatud tulemused hilisemates otsustes lubada naistel ametlikult osaleda pikematel võistlustel? Me ei tea seda kindlalt. Kuid June sai oma jooksude eest suurt avalikku vastukaja. Ta näitas, et pimedal naisel on võimalik maratoni joosta, ilma et see talle kahju teeks. Peagi pärast June'i jooksu hakati reegleid muutma, nii et nüüd on naistel ametlikult lubatud joosta kõikidel distantsidel.

Suur hulk profisportlasi on viimase 40 aasta jooksul kasutanud DMSO-d. Enamik neist ei taha sellest rääkida. Kuigi DMSO ei ole keelatud preparaat ega ole dopinguainete nimekirjas, ei taha enamik profisportlasi rääkida sellest, milliseid vahendeid nad kasutavad treeningupauside vähendamiseks või valu vaigistamiseks.

Sportlase jaoks on kõige tähtsam võistlusvalmidus. Kui professionaalne sportlane on tõsiselt vigastatud ja ei saa oma karjääri alguses võistelda, võib tema sissetulek väheneda miljonite dollarite võrra. On neid, kes ütlevad, et me vajame endiselt pimendatud platseebokontrolliga uurimusi isegi spordivigastuste puhul. Ometi sportlane ei taha kontrollrühmas olla ja ükski sportlane ei tohiks olla kontrollrühmas, kui teised, kellega ta peab võistlema, kasutavad DMSO-d. Kõik sportlased peaksid teadma DMSO-st ja tundma end täiesti vabalt, et seda kasutada ja arutleda selle üle avalikult, kui selleks vaid vajadus tekib.

Selle raamatu kirjutamise ajal oli palju murelikke sõnavõtte ajukahjustuste pärast pensionile jäänud profijalgpallureil. Sellised ajukahjustused ei olnud üheainsa suure trauma tulemus. Aju oli viga saanud pikkade aastate jooksul seoses korduvate peatraumadega jõuliste füüsiliste kontaktide ajal jalgpalli mängides.

Kas selliseid ajukahjustusi oleks võinud vähendada DMSO rutiinne kasutamine pärast iga jalgpallimängu ja samuti pärast iga treeningut, kus pea füüsilise kontakti käigus lüüa või põrutada sai? Usutav on, et DMSO kasutamine kõigi jalgpallurite poolt vähendaks neil oluliselt raskete vaimsete häirete tekkimise tõenäosust hilisemate aastate jooksul.

Kõik jalgpallurid võiksid pärast iga mängu ja treeningut lasta endale DMSO-d pähe määrida. See hõlmaks ka neid, kelle pea pole lööke saanud või kellel pole märgatavaid peavigastusi. Need, kellel on mingeid märke võimalikust peavigastusest, võiksid saada DMSO-d ka süstimise teel, et pika aja jooksul ilmnevaid kahjustusi kindlamini ära hoida.

Poksijad, kes saavad igal poksimatšil lööke pähe, peaksid samuti saama pärast iga võistlust DMSO-ravi. Tuleks proovida erinevaid ravimeetodeid. DMSO-d võiks määrida iga poksija pähe välispidiselt ja need, kes saavad nokdauni või peavigastuse, võiksid saada DMSO-d ka veeni süstituna kohe pärast võistlust. Selline ravi kindlustaks nendele sportlastele kahtlemata tervema ja õnnelikuma vanaduse.

Kuidas on lood jalgpallurite, poksijate ja teiste sportlastega, kes aastaid tagasi on võistelnud kõrgel tasemel kontaktspordis ja on nüüdseks aktiivsest võistlemisest tagasi tõmbunud? Nad kõik peaksid kasutama DMSO-d. Ravi võib olla lihtsalt välispidine manustamine ajukahjustuse sümptomite leevendamiseks või nende sümptomite ennetamiseks. DMSO-d võiks ka juua mahla või veega või süstida. DMSO-d võib ka võtta koos teiste ravipreparaatidega, et veelgi paremaid tulemusi saada.

Vigastused on ootuspärased igal ekstreemsel spordivõistlusel, kuid tuleks teha kõik endast olenev, et neid vigastusi leevendada ja võimaldada sportlasel neist võimalikult kiiresti ja täielikult taastuda.

DMSO nõuetekohase kasutamisega saavad need sportlased mitte ainult lühendada treeningupause, vaid ka vähendada pikaajalise invaliidsuse ohtu.

6. peatükk
Ajukahjustused

Raskeid ajukahjustusi, mis võivad tekkida näiteks autoõnnetuste, tööõnnetuste, kukkumiste või muude traumade tagajärjel, võib olla väga raske ravida tavapäraste meetoditega. Nende vigastuste tulemusel tekib närvikahjustusi, turset, moodustub vabu radikaale, tõkestub vereringe ja kujuneb hapnikupuudus. DMSO oma ainulaadsete omadustega on kõige kasulikum toimeaine, mida tuntakse raskete peavigastuste ravimisel.

DMSO-ravi tuleks alustada võimalikult kiiresti pärast vigastust. Mõnes uurimuses ja raamatus esitatud väited, et ravi tuleb alustada nelja tunni jooksul pärast vigastust, ei ole siiski täpsed. Kindlat ajalist piirangut ei ole. Üldiselt saavutatakse parimad tulemused, kui ravi alustatakse esimeste minutite jooksul pärast vigastust. Siin kehtib põhimõte, et mida varem, seda parem ja parem hilja kui mitte kunagi.

Kui viivitatakse mitu tundi, tekivad sageli püsivad kahjustused. Ajukude on väga habras ja võib hapniku puudumisel kiiresti kahjustuda. Kui raviga viivitatakse, võivad teatud ajufunktsioonid jäädavalt hävida või patsient võib surra.

Tavaline DMSO ravi raskete peavigastuste puhul on veenisisene aeglane tilgutus. Praktikas on manustatud kuni 5 g kehakaalu kilogrammi kohta 24 tunni jooksul ilma toksiliste kõrvalmõjudeta. Pärast esimest 24 tundi vähendatakse annust tavaliselt 2 või 3 grammini kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Sageli manustatakse esimesel ravipäeval DMSO annuse esimene osa kiiremini esimese tunni jooksul.

Kuigi veenisisest aeglast tilgutamist peetakse parimaks DMSO ravimeetodiks raskete peavigastuste korral, ei tähenda see, et sellest peaks DMSO-ravi tingimata alustama. Ravi tuleks alustada võimalikult kiiresti. Esimest DMSO-ravi peaks andma kiirabibrigaad. Ravi võiks olla välispidine. Kui patsient on haiglas, võib DMSO-d anda veeni.

DMSO manustamisel veeni paraneb vahetult aju vereringe. Pea- või ajukahjustuse korral on suur osa püsivatest kahjustustest põhjustatud aju vereringe vähenemisest. Puudulik vereringe võib põhjustada hapniku ja toitainete puudumist ajukoes. Kui see kestab märkimisväärse aja jooksul, võib osa ajust või kogu aju kahjustuda või hävida. Lõpptulemuseks võib olla patsiendi surm.

Veel üks peavigastuste surma või invaliidsuse põhjus on vere kogunemine, mis surub aju kokku. DMSO kasutamine, mille tulemuseks on parem verevarustus, võib aidata veresoontel seda liigset verd koljuõõnest eemaldada.

Ajju võib koguneda ka vesi, mis põhjustab survet aju elutähtsatele osadele. DMSO on parim vahend selle liigse vee eemaldamiseks.

10 patsienti, kellel oli suletud peatrauma ja kõrgenenud koljusisene rõhk, raviti veeni manustatud DMSO-ga neuroloogilise kirurgia osakonnas Dicle'i ülikoolis Türgis.3 Kõigil 10 patsiendil oli raske kinnine peavigastus ja vahetult pärast vastuvõtmist paigaldati neile läbi puuraugu kolijusisese rõhu monitor. Nende patsientide koljusisene rõhk haiglasse sattumise ajal oli vahemikus 40-127 mm Hg, kui normaalne näit on 5-13 mm Hg.

DMSO-d manustati veeni tilgutades iga kuue tunni järel 1,12 grammi kehakaalu kilogrammi kohta. 4 patsienti said hapnikku esimese 24 tunni jooksul pärast ravile võtmist. DMSO annust vähendati 50% võrra, kui koljusisene rõhk langes 10 mm Hg-ni, ja selle andmist jätkati, kuni koljusisene rõhk normaliseerus või kuni saavutati täielik paranemine.

Kõik patsiendid reageerisid ravile positiivselt, kusjuures koljusisese rõhu keskmine langus oli 24 tunni möödudes 28 mm Hg ainult DMSO ning 39 mm Hg DMSO ja hapniku puhul. Kuue päeva möödudes oli keskmine koljusisese rõhu langus 58 mm Hg ainult DMSO kasutamisel ning 49 mm Hg DMSO ja hapniku kasutamisel. Koljusisese rõhu langus oli väga kiire. Enamikul juhtudel langes rõhk esimese 30 minuti jooksul pärast ravi algust. Enamik patsiente vajas ravi 2 kuni 10 päeva jooksul, et koljusisest rõhku stabiliseerida.

Aju turse vähenemist pärast DMSO-ravi kinnitasid kompuutertomograafilised uuringud. Kõigil patsientidel teostati neuroloogiline hindamine kuus päeva pärast DMSO-ravi. 6 patsiendil olid hälbed kerged või puudusid, 2 patsiendil oli mõõdukas kahjustus ja 2-l raske kahjustus. 2 patsienti suri lõpuks vigastustesse. Kolm kuud pärast haiglast lahkumist tehtud järeluuringul oli 7 patsiendil kahjustused minimaalsed või puudusid, samas kui ühel patsiendil ei olnud paranemist toimunud.

See uurimus näitas, et DMSO on efektiivne vahend koljusisese rõhu vähendamiseks suletud peavigastusega patsientidel. Paranemist täheldati nii neuroloogiliste funktsioonide osas kui ka patsientide elumuses. Kõrvaltoimeid ei esinenud ja DMSO osutus 10 päeva jooksul suhteliselt suurtes annustes ohutuks. Teadlased soovitasid ulatuslikumaid kliinilisi uurimusi raskete vigastustega patsientidel.

Jessie Yurick, kes elab praegu Los Angeleses, oli 1998. aasta augustis 13-aastane ja tema IQ oli 165, kui hobune kukkus ja viskas ta seljast maha. Hobune maandus seejärel tema pea peale, purustades tema kaitsekiivri. Ilma kiivrita oleks tema kolju täielikult purunenud. Ta oli lühikest aega teadvuseta.

Teel haiglasse püüdsid parameedikud teda teadvusel hoida. Sel ajal oli ta osaliselt teadvusel ning triivis reaalsuse ja teadvusetuse vahel. Järgmised kuus tundi ei olnud ta mõistuse juures. Seejärel magas ta 16 tundi. Järgmise kuue nädala jooksul ei suutnud ta ise püsti seista. Tal olid rasked lühimälu häired. Talle tundus, et neli nädalat pärast õnnetust tema jalad otsekui magaksid.

Tal olid tõsised mäluhäired, mis kestsid 13 aastat. Tal oli närvipuudulikkus, mille tõttu ta pillas asju. Talle anti mitmesuguseid ravimeid, et ta hädasid leevendada, eriti ähmaseid peavalusid. Ükski neist ravimitest polnud eriti tõhus ja kõrvaltoimed olid sageli hullemad kui häired ise.

Üle 13 aasta hiljem, 2011. aasta lõpus, sai ta esimest korda DMSO-süsti. Tema mõtlemine selgines pärast esimest süstimist. Ta muutus energilisemaks ja meeleolult positiivsemaks. Selle raamatu kirjutamise ajal paraneb tema seisund kiiresti ja ta vaatab lootusega tulevikku.

Tuginedes siinkirjeldatud ja muudele uurimustele, on siinkirjutaja seisukohal, et kõik raskete peavigastustega patsiendid peaksid saama DMSO-ravi. Kahjulikke kõrvaltoimeid ei ole esinenud ja DMSO õige kasutamine võib päästa paljude raskete peavigastustega patsientide elu.

7. peatükk

Põletused

DMSO-d sisaldavad nahakreemid on osutunud tõhusaks vahendiks põletushaavade ravimisel. Rasked põletushaavad, mis hõlmavad suuri pindu kehal, võivad olla mitte ainult väga valusad, vaid lõppeda ka surmaga. Lisaks tegeliku koekahjustuse kõrval võib põletuspiirkond ka nakkuse saada.

Santa Barbaras, Californias asuv kokk kandis suurt madalat praadimisplaati kuuma, peaaegu keeva rasvaga. Restorani köögis ta libastus ja kukkus, läigitades rasva suurele osale oma kehast. Kokk toimetati kiiresti arsti juurde, kes konstateeris, et tal on suurel osal kehast teise astme põletushaavad. Otsustati kasutada kreemi, mis sisaldas 50% DMSO-d ja 50% aloe verat. Esimest korda määriti kreemi peale kohe. Teine määrimine tehti tund aega hiljem. Kolmas pealekandmine tehti veel kolm tundi hiljem. Pärast seda pandi kreemi iga kaheksa tunni tagant järgmise kahe päeva jooksul.

Mees paranes oma rasketest põletushaavadest täielikult. Arst ütles hiljem, et mistahes muu ravi korral oleks paranemine olnud aeglasem ja tõenäoliselt oleks tekkinud suured tüsistused. Üks asi oli tema sõnul kindel: kindlasti oleksid jäänud suured armid, mis ei oleks kunagi täielikult kadunud. Mees puudus kaks päeva töölt. Hinnanguliselt oleks tal ilma DMSO-ravita kulunud tööle naasmiseks üle nädala.

DMSO kreeme on kasutatud ka muude põletuste puhul. DMSO-aloe vera kreemi kasutamine hoiab tihti ära villide tekkimise, kui inimene põletab käsi kuuma panniga. DMSO-d on kasutatud ka päikesepõletuse leevendamiseks. Enamik arstidest, kes ravivad suuremaid põletusi DMSOga, on leidnud, et parimad tulemused annavad kreemid, kus DMSO on koos aloe veraga.

8. peatükk

DMSO ja tavapärane ravi vähihaigete ravis

DMSO-d on vähi raviks edukalt kasutatud juba peaaegu 50 aastat. Sellel on mitmeid omadusi, mille tõttu DMSO on üks tähtsamaid vähiravis tuntud preparaate. See on võimas antioksüdant ja detoksifitseerija. See võib läbida keha kudesid ja üksikuid rakke kehas, võttes kaasa teisi ravimeid. DMSO on vähivastane puhtal kujul ja palju efektiivsem, kui seda teiste vähivastaste ravimitega ühendada.

Ükskõik milline neist olulistest omadustest viitab sellele, et DMSO võib olla tõhus vahend vähi ravimisel. Kui aga kõik need omadused on ühes preparaadis koos, on meil aine, mis on üks kõige tugevamaid teadaolevaid vähivastaseid ravimeid.

Mõned uurimused on näidanud, et DMSO avaldab positiivset mõju laboris aretatud leukeemiarakkudele. Varaseima katse, millest on teatatud, viis läbi dr. Charlotte Friend, üks maailma parimaid virolooge. Mt. Sinai Hospidalis New York Citys läbiviidud katsetes avastas ta, et DMSO lisamisel katsekultuurile muutusid vähirakud normaalsete rakkude sarnaseks.

Veel ühes uurimuses, mis viidi läbi Nova Ülikoolis Fort Lauderdale'is Floridas, kasutati DMSO-d koos vähiravimiga tsüklofosfamiid, mis on lämmastikusinepi ester. Otse manustatuna alandas tsüklofosfamiid uuritavate rottide valgevereliblede arvu ja suurtes annustes tappis rotid. Kui DMSO-d anti väikese annuse joogiveega koos väikese annusega tsüklofosfamiidiga, ilmnes tugev vähivastane toime ilma valgete vereliblede arvu vähenemiseta. Kui ravi anti piisavalt varakult, hävis rottidesse istutatud vähk ja mitmed rotid loeti terveks.

Teistes haiglates ja meditsiinikliinikutes tehtud testides on vähipatsientidel sageli leitud mikroorganisme, mida kahtlustatakse vähi tekitamises, kuid DMSO manustamisel nende kasvamine lakkas. Teised katsed on näidanud, et DMSO on nii üksi kui ka koos teiste ainetega oluliselt tugevdanud organismi immuunsüsteemi.

Suur, tõenäoliselt kõige olulisem vähiuurimus, viidi läbi Tšiilis aastatel 1969-1971.4 Santiago sõjaväehaiglas kasutati 65 vähipatsiendi puhul DMSO, aminohapete ja tsüklofosfamiidi kombinatsiooni. Kõik patsiendid olid kuulutatud ravimatuks ja enamikku neist oli varem ravitud traditsiooniliste meetoditega. Tavapärane ravi ei olnud mõjunud ühelegi patsiendile ja tundus, et miski neid päästa ei suuda.

Tsüklofosfamiidi ja teiste kemoterapeutiliste ravimite toksilisus vähendab nende võimaliku kasutamise aega. Mürgine kemoteraapia tapab sageli patsiendi enne kui vähi. Selles uurimuses lahustati tsüklofosfamiid DMSO-s, mis vähendab oluliselt selle toksilisust ja suurendab samal ajal selle vähivastast aktiivsust.

Onkoloogid ei tea täpselt, milline tsüklofosfamiidi annus on vähi ravis kõige tõhusam. Selles uurimuses otsustati mitte kasutada suuri ja vahepealseid annuseid 10-30 mg/kg kehakaalu kohta veenisiseselt selliste annuste ohtlikkuse tõttu patsientidele, kes on väga nõrgad, nagu oli enamik patsiente selles uurimuses.

Otsustati anda 4-5 mg/kg kehakaalu kohta kas iga päev või ülepäeviti, kuni on manustatud kokku 3-4 grammi, kui patsiendil ei esine kahjulikke kõrvalmõjusid. Kui esimene ravitsükkel oli lõppenud, katkestati süstimine 12-15 päevaks, mille järel võidi läbi viia uus tsükkel, kuni oli antud veel 3-4 grammi.

Tsüklite jätkamine sõltus vähiravi edenemisest ja patsiendi üldseisundist. Patsiendile manustatud tsüklofosfamiidi koguannus vaheldus, kusjuures keskmine koguannus oli 6,4 g. Maksimaalne annus oli 25 g, mida anti ühele patsiendile üle aasta kestnud ravi jooksul. Keskmine koguannus 6,4 g, mida peetakse madalaks ja mis ei põhjustanud tõsist toksilist reaktsiooni, oli piisav haiguse taandarengu saavutamiseks enamikul patsientidest.

Parimaid tulemusi saavutasid lümfoomiga patsiendid. 22 patsienti raviti, kõik patsiendid tundsid ennast paremini ja 21 patsiendil täheldati ka haiguse objektiivset taandumist. Kuigi kõik haiguse taandarengud ei olnud püsivad ja mõned patsiendid, kellel haigus küll leevenes, siiski sellesse surid, olid tulemused üldiselt palju paremad, kui tavapäraselt ravilt oodata võiks.

Haiguse objektiivne või subjektiivne leevenemine saavutati 57 patsiendil 65-st uurimuses osalenust. Paljudel neist olid olnud väga tugevad valud, kuid mõned neist suutsid ravi ajal täielikult lõpetada morfiini ja teiste valuvaigistite kasutamise. Tavaliselt võivad kemoteraapia kõrvaltoimetest põhjustatud valud olla ülitugevad. Selles uurimuses vähenes valu ravi ajal, mitte ei suurenenud.

Los Angeleses, Californias asuval onkoloogil oli kriitilises seisundis lümfisarkoomi patsient, kelle ellujäämist ta ei oodanud. Patsiendile ja tema perekonnale tehti prognoos teatavaks. Seejärel uuris patsient oma arstilt DMSO kasutamise võimalusi tema ravimisel. Arst ütles patsiendile, et ta võib üle elada väikestes annustes keemiaravi koos DMSO-ga ja et selline ravi on seaduslik, kuid ta ei saa garanteerida positiivset lõpptulemust.

Arst otsustas tilgutada patsiendile vähehaaval veeni 4 mg/kg kehakaalu kohta tsüklofosfamiidi, mis on lahustatud 1 gm/kg kehakaalu kohta DMSO-s. Seda manustati normaalses soolalahuses neli korda nädalas kuue nädala jooksul.

Reaktsioon saabus kohe. Pärast nädalast ravi tundis patsient end paremini. Tsüklofosfamiidi oodatavaid kõrvaltoimeid ei esinenud, ta tundis end keemiaravi ajal tegelikult paremini. Kuuenädalase ravi lõppedes ütles patsient, et ta tundis end tugevamana ja tervemana kui enne aastate jooksul.

See patsient muutis ka oma eluviise. Ta oli täiskasvanuna kogu elu suitsetanud üle paki sigarette päevas ja tunnistas ka, et jõi tõenäoliselt liiga palju õlut. Ta loobus nii sigarettidest kui ka õllest ja lubas enne ravi algust, et ei kasuta neid enam kunagi. Kuus aastat pärast surma lähedale viinud lümfosarkoomi ravi oli see mees elus ja hea tervise juures.

Enamik, kui mitte kõik keemiaravi saavatest vähihaigetest peaksid teiste ravimite kõrval saama ka DMSO-d. Kemoteraapia kõrvaltoimed on tihti väga tugevad ning võivad osutuda saatuslikuks. DMSO vähendab neid toksilisi kõrvaltoimeid, mõnikord kõrvaldab need sootuks ning samal ajal võimendab see keemiaravi positiivseid külgi. DMSO ja kemoteraapia asjakohase kasutamisega võiks vähihaigete elumust kahtlemata oluliselt suurendada.

Vähihaiguste kiiritusravi

DMSO kiirguskaitseomadused on tuntud juba üle 40 aasta. Seetõttu on loogiline, et DMSO-d tuleks kasutada kaitsevahendina, kui mistahes vähktõve patsiendile antakse kiiritusravi. Seda vahendit katsetati uurimuses, milles osalesid emakakaelavähi patsiendid Venemaal ja sellest teatati Venemaa radioloogilises ajakirjas Meditsinskaja Radiologija.5

Selles uurimuses kasutati DMSO-d välispidiselt 22 emakakaelavähi patsiendil enne kiiritusravi algust. Kontrollrühma kuulus 59 patsienti, kes said kiiritusravi ilma DMSO kaitseta. DMSO-ga kaitstud patsiendid ei saanud põletusi, mis kiiritusraviga tihti kaasnevad. Kontrollrühma patsientidel esines tavalisi kiirguspõletusi koos muude toksiliste reaktsioonidega.

Üks naine Los Angeleses põdes kopsuvähki. Tema arst otsustas, et ta peaks saama suuri kiiritusannuseid mõlemasse kopsu. Naine ütles arstile, et ta soovib kiiritusravi ajal kasutada DMSO-d. Arst teatas, et patsient ei tohi ilma tema nõusolekuta kasutada DMSO-d ega ühtegi muud ainet, sest see võib kiiritusravi segada. Tegelikult on mõned uurimused näidanud, et DMSO mitte ainult ei paku kaitset kiirguse kõrvaltoimete eest, vaid ka tõhustab kiirguse vähivastast mõju.

Ravi lõppedes pidas arst kiiritusravi edukaks. Kuid see naine sai mõlemasse kopsu raskeid kiirituspõletusi. Pärast kiiritusravi lõppu pidi ta kolm kuud hapnikku saama. Oma halvimate hingamisraskuste ajal polnud ta kindel, et jääb ellu.

DMSO-ravi, mida oleks pidanud andma talle kiiritusravi ajal, algas nädala jooksul pärast kiiritusravi lõpetamist. See naine sai DMSO-d süstidena kord nädalas, jõi seda ühe teelusikatäie kaks korda päevas mahlaga ja määris kaks korda päevas DMSO-d sisaldavat kreemi oma rinnale. Taastumine kiirituspõletustest oli kiire. Vene uurimuse põhjal oleks ta aga tõenäoliselt võinud neid kiirituspõletusi täielikult vältida, kui oleks kasutanud enne iga kiiritusravi seanssi DMSO-d välispidiselt.

Veel üks naine Los Angelesest põdes kopsuvähki ja ta suunati radioloogi juurde, kes otsustas, et see naine peaks saama suure kiiritusdoosi. Radioloog ütles ka, et see kiiritus võib tema kopsusid tõsiselt põletada ja kui tema kopsud ei ole kaitstud, võib ravi rohkem kahju kui kasu tuua.

See radioloog teadis Venemaa uurimusest ja sellest, kuidas DMSO kasutamine võib vähendada või kõrvaldada kiirituspõletusi. Ühiselt lepiti kokku, et vahetult enne kiiritusravi manustatakse DMSO-d patsiendile välispidiselt. Kiiritusravi kulges palju paremini, kui patsient oli arvanud. Ta ei saanud põletushaavu ega muid kiirituse kõrvaltoimeid.

Kolm aastat pärast ravi ütles patsient, et ta tunneb end tervena ja loodab elada veel palju aastaid. Tema arst nõustus sellega ja ütles, et tema arvates oleks suur kiiritusannus ilma DMSO-ta olnud võimatu. Ta arvas, et ilma kombineeritud ravita poleks patsient ellu jäänud.

9. peatükk
DMSO ja Laetrile (amügdaliin) vähihaigete ravis

DMSOd on kasutatud koos Laetrile’i ehk amügdaliiniga vähi ravimisel alates 1970. aastatest. Seda on kasutatud väga erinevatel viisidel, sealhulgas veenisiseselt nii aeglaselt tilgutades kui ka süstides. Seda on süstitud lihasesse ja määritud otse vähipiirkonnale. Pärast esmast ravi võtab patsient sageli Laetrile’i tablette ja DMSO-d suu kaudu.

DMSO-amügdaliini kombinatsiooni veeni aeglaselt tilgutades kasutas esimest korda ametlikult MD Elmer Thomassen Newport Beachis, Californias 1977. aastal. Üks kunstnik New Yorgis, kellel oli üle 30 melanoomkasvaja üle erinevate kehaosade laiali, lennutati Californiasse ravile. Patsient pandi tilguti alla, kasutades DMSO-d, amügdaliini ja C-vitamiini. Lisaks sellele määriti DMSO-d ja amügdaliini välispidiselt tema suurematele kasvajatele.

Sellel patsiendil oli eriti suur kasvaja õlal, kust tema vähk alguse sai. Algne kasvaja oli olnud kirurgiliselt eemaldatud, kuid see kasvas tagasi, samas kui metastaasid ilmusid välja teistes kehaosades. See suur kasvaja kahanes patsiendi surmahetkeks peaaegu 50%.

Kuigi see esimene patsient ei jäänud ellu, oli ravi edukas. Patsient oli väga raskes seisundis ja DMSO-amügdaliiniravi alustamisel peeti haigust surmaga lõppevaks, kusjuures arvati, et tal on jäänud vaid paar päeva elada. Tema valud vähenesid oluliselt ja tema seisund näis paranevat. Arstil, kes võttis selle patsiendi haiglasse, ei olnud esialgu patsiendi suhtes mingit tõelist lootust, kuid pärast nädalast ravi arvas ta, et patsient võib isegi paraneda.

Teine patsient, keda ametlikult raviti DMSO-d ja amügdaliini veeni tilgutades, oli naine, kes oli vaevu elus – tal oli keelevähk koos stafülokokkinfektsiooniga. Ta viidi haiglast oma venna, meditsiinitöötaja koju Pasadenas, Californias.

See naine ei suutnud midagi suu kaudu võtta. DMSO-d, amügdaliini ja C-vitamiini hakati talle veeni tilgutama kohe, kui ta haiglast ära viidi. Sel ajal ütles arst patsiendi vennale, et ravi peaks ta õde aitama: "Me saame seda teada paari päeva jooksul. Kui ta on kahe või kolme päeva pärast veel elus, tähendab see, et ravi on edukas."

Kolme päeva pärast võis naine juba pehmet toitu süüa. Kolm kuud hiljem elas ta normaalset elu ja oli võtnud üle 20 kilo juurde. Ta oli mures oma välimuse ja liigse kõhnuse pärast. Ta ei mäletanud midagi haiglast lahkumisest ega sellest, mis oli juhtunud tema kõige hullemate päevade ajal. Kuid selleks ajaks oli ta juba teel täieliku paranemise poole.

Patsiendi vend, ise arst, ütles hiljem, et kui raviga algust tehti, ei uskunud ta, et naine elab veel nädal aega. Ta läks eksperimendiga kaasa ainult sellepärast, et tema õde oli surmasuus ja ta tahtis teha kõik võimaliku, et tema elu päästa. Ta ütles, et see oli kõige üllatavam paranemine, mida ta oli näinud üle 30 aasta arstina tegutsemise jooksul.

See naine jätkas DMSO kasutamist koos Laetrile’i tablettidega mitu aastat pärast paranemist, et vähendada vähi taastumise võimalust. Viimase kontakti ajal, peaaegu 10 aastat pärast ravi alustamist, oli ta elus ja hea tervise juures.

Ajuvähk, mida tuleb opereerida, lõpeb tavaliselt lühikese aja jooksul surmaga. Aastal 1979, pärast ajuoperatsiooni öeldi 19-aastasele naisele, et üht osa tema kasvajast ei ole võimalik eemaldada. Operatsioon pidi leevendama haigushooge ja võib-olla andma veel mitu kuud eluiga. Kuid kirurg ei andnud lootust pikaajalisele ellujäämisele ja ütles, et surm saabub tõenäoliselt vähem kui kuue kuu jooksul.

Noore naise perekond otsustas lasta teda ravida DMSO ja amügdaliiniga Degenerative Disease Medical Center'is Las Vegases, Nevadas. DMSO-d manustati 1 g kehakaalu kilogrammi kohta (kokku u. 54 ml) koos 6 g amügdaliini ja 25 g C-vitamiiniga iga päev nelja tunni jooksul. Ravi jätkus kolm nädalat.

Pärast ametlikku ravi meditsiinikeskuses jätkas naine suu kaudu DMSO, amügdaliini tablettide ja vitamiinide võtmist. Samuti oli ta pandud tervislikule dieedile, mis rõhutas looduslikke ja värskeid toiduaineid. Üle 20 aasta hiljem oli ta elus ja tema tervis oli suhteliselt hea. Kuna pärast esialgset operatsiooni ei ole tehtud aju skannimist, ei ole teada, mis on kasvajaga toimunud.

Hilisem näide patsiendi kohta, keda raviti DMSO-d ja Laetrile’i veeni tilgutades, oli 56-aastane mees Los Angeleses. Ta põdes eesnäärmevähki. Siiski ütles ta, et eesnäärmevähk talle väga suurt muret ei tekitanud. Tema peamiseks mureks oli kiirgusravi põhjustatud tsüstiit. Patsienti raviv kirurg ütles samuti, et tsüstiit oli kõige akuutsem tervisehäire, kuna mehel oli tugevaid verejookse ja ta oli hiljuti saanud mitu vereülekannet.

Ehkki kiiritustsüstiit oli esmatähtis, oli võimalik ravida nii tsüstiiti kui ka vähki korraga. Patsient sai viie nädala jooksul viis päeva nädalas tilgutiga u. 80 ml DMSO-d koos 6 g Laetrile’iga ja 25 g C-vitamiiniga. Samuti jõi ta viiel päeval nädalas ühe teelusikatäie DMSO-d u. 50 ml aloe vera mahlaga. Laupäeval ja pühapäeval jõi ta DMSO-d ja aloe vera mahla kaks korda päevas.

Kolm päeva pärast ravi alustamist olid verejooksud oluliselt vähenenud. Kaks nädalat hiljem lakkasid verejooksud täielikult. Sel ajal ütles patsient, et ta polnud enam kuid ennast nii hästi ja tugevana tundnud. Kolm aastat hiljem ütles ta, et tunneb end nüüd paremini kui kunagi varem. Ta joob ikka veel iga päev DMSO-d aloe vera mahlaga ja ütleb, et kavatseb seda jätkata elu lõpuni.

Paljud arstid Ameerika Ühendriikides, Mehhikos ja teistes riikides on teatanud edusammudest Laetrile’i ja DMSO kasutamisel aju-, maksa-, kõhunäärme- ja muude ravimatuks peetud vähkide raviks. Need arstid selgitavad, et ravi on tavaliselt tõhusam kui keemiaravi või kiiritusravi. Samuti on sellel vähe või üldse mitte mingeid kõrvaltoimeid.

Laetrile’i, mida nimetatakse ka amügdaliiniks või vitamiiniks B-17, vastased rõhutavad, et see sisaldab tsüaniidi, mis on mürgine. Nad jätavad tähelepanuta asjaolu, et paljud ained, mis on suuremas koguses surmavad, on organismile vajalikud. Samuti ignoreerivad nad asjaolu, et kõik kemoteraapia ravimid on mürgised ja võivad peale vähirakkude tappa ka patsiendi.

Kemoteraapia puhul loodetakse, et see tapab vähi kiiremini kui patsiendi. Nagu eelmises peatükis märgitud, teeb DMSO kasutamine kemoteraapia vähirakkudele toksilisemaks ja aitab kaitsta normaalseid rakke. Kuidas toimib Laetrile ja miks vabanevad toksilised ained ainult vähirakkude juures? Kui Laetrile kandub läbi organismi, on vaja ainet, mis aktiveerib mürki. See aine on ensüüm, mida nimetatakse beeta-glükuronidaas. Seda ensüümi ei leidu ohtlikul määral kusagil mujal organismis, välja arvatud vähirakkude juures, kus see on alati suures koguses olemas. Tulemuseks on see, et Laetrile aktiveerub vähirakkudes ja mitte kusagil mujal. Laetrile’i ja beeta-glükuronidaasi vastastikune toime põhjustab vesiniktsüaanhappe ja bensaldehüüdi vabanemist, mis mõlemad on iseenesest mürgised. Nende koosmõju on aga mitu korda surmavam kui kummalgi neist eraldi toimides.

Normaalsed rakud toodavad veel ühte ensüümi, mida nimetatakse rodaaniks ja mida vähirakud ei suuda toota. Rodaan neutraliseerib tsüaniidi ja muudab selle viivitamatult kõrvalproduktideks, mis on organismile kasulikud. Seda ensüümi leidub kehas igal pool, välja arvatud vähirakkudes.

Beeta-glükuronidaasi leidub kogu kehas erinevates kontsentratsioonides, eriti põrnas ja maksas. Need organid sisaldavad aga veelgi suuremas kontsentratsioonis rodaani. Terved koed on selle rodaani ülejäägi tõttu kaitstud. Vähirakk, millel on suurem beeta-glükuronidaasi sisaldus ja millel puudub täielikult rodaan, on seega tsüaniidi vastu täiesti kaitsetu.

Järgmisel joonisel on näidatud, kuidas laetriil toimib vähiraku, mitte vähipatsiendi tapmiseks.

10. peatükk
Karpaalkanali sündroom

Karpaalkanali sündroom on kõige sagedamini esinev korduvkoormusvigastus tööprotsessis. Selle põhjuseks on mediaannärvi pitsumine, mis põhjustab närvi haigestumist. Mediaannärv on randmes asuv keskmine käenärv, mis vahendab käe ja aju vahel aistinguid ja liikumiskorraldusi. Mediaannärvi pitsumine võib põhjustada tuimust, kipitust, nõrkust või lihaste kahjustust kätes ja sõrmedes. Pikaajaline karpaalkanali sündroom võib tekitada püsivaid närvikahjustusi ning mõnede käe- ja sõrmelihaste atroofiat.

Tavapäraseks raviks on olnud ööseks paigaldatavad klambrid ja kortisoonisüstid. Erinevaid põletikuvastaseid ravimeid on samuti kasutatud. Juhul, kui kõik muu ei ole aidanud, on opereeritud karpaalkanali põikligamenti. Operatsioonid on andnud erinevaid tulemusi. Mõned patsiendid on leidnud, et operatsioon on nende seisundit tegelikult halvendanud.

Mõned patsiendid, kes on proovinud erinevaid ravimeid ja isegi operatsiooni, on teatanud DMSO kasutamise hämmastavatest tulemustest. Mõned jälle on teatanud sarnastest tulemustest MSM-i (metüülsulfonüülmetaan) puhul, mida leidub küll ka toidus ja inimkehas, kuid mida võib samuti saada DMSO-st. Siinkohal räägime ainult DMSO-st, kuigi ka MSM on osutunud kasulikuks.

DMSO kasutamine võib karpaalkanali sündroomi all kannatavale inimesele mitmes suhtes head teha. Esiteks on DMSO põletikuvastane ravim ilma kahjulike kõrvalmõjudeta, mis kaasnevad mitme üldkasutatava põletikuvastase ravimi kasutamisega. See on väga oluline, sest põletik randmes võib põhjustada survet mediaannärvile. DMSO võib aidata ka parandada piirkonna vereringet ja vähendada valu.

Üks karpaalkanali sündroomiga mees Los Angeleses oli eriti hädas ühe oma pöidlaga. Tal diagnoositi "päästikupöial", mille puhul tema pöial oli ühes asendis nii jäik, et ta ei saanud seda liigutada. Talle oli varem tehtud käeoperatsioon, kuid tema sõnutsi oli see tema seisundit halvendanud.

Seda meest raviti lõpuks DMSO-ga välispidiselt. DMSO-d määriti kaks korda päevas pöidlale, kõigile sõrmedele ja küünarvarrele kuni küünarnukini. Leevendus järgnes vahetult. Ta tundis end pärast esimest pealekandmist paremini ja kahe nädala pärast ei olnud tal pöidlaga mingeid probleeme. Mees tundis, et on paranenud.

11. peatükk
Maksatsirroos

Maksatsirroos võib viia väga ebameeldiva surmani. Paljud kodutud Los Angelese kesklinna piirkonnas, kes tarbisid palju alkoholi, sõid viletsalt ja elasid enamasti tänaval, olid haiged, oksendasid ja neil oli seedehäireid. Osa neist kannatas maksatsirroosi all. Neid peeti surmahaigeteks, kuid nad tahtsid elada. Kõigepealt öeldi neile, et neid võib aidata DMSO-d kasutav eksperimentaalprogramm. Neile teatati ka, et kui neid märgatakse joovat õlut, veini või muud alkoholi, jäetakse nad programmist välja.

Nendele isikutele anti kuue kuu jooksul kaks korda päevas üks teelusikatäis DMSO-d u. 30 ml aloe vera mahlaga. 12 patsienti alustas programmi ja 8 jätkas seda kogu kuue kuu jooksul. Neil 8 patsiendil paranes tervis märgatavalt, oluliselt vähenes oksendamine ja testid näitasid maksa talitluse paranemist. Enne ravi alustamist prognoositi kõigi nende 8 patsiendi puhul, et nad surevad ühe aasta jooksul. Kuid aasta pärast olid kõik elus ja nende tervis oli parem kui siis, kui uurimust alustati.

See uurimus ei tähenda, et inimene, kellel on raske maksakahjustus, võib lihtsalt kasutada DMSO-d ja jätkata oma keha kurnamist alkoholi või muude selliste ainetega. Inimene peab ka ise lõpetama oma organismi kahjustava eluviisi. DMSO aitab tegelikult keha loomulikul viisil tervendada.

12. peatükk
Diabeet

Nii 1. tüüpi kui ka 2. tüüpi diabeediga patsiendid on teatanud headest tulemustest pärast DMSO kasutamist osana ravist. See ei tähenda, et patsient võib lõpetada insuliini kasutamise. Mõned patsiendid on siiski suutnud DMSO igapäevase kasutamisega vähendada oma insuliiniannuseid. Ükski patsient ei tohiks insuliini muu ravi vastu vahetada ilma arsti nõusolekuta.

DMSO on näidanud suurt potentsiaali diabeedist tingitud närvitalitluse häirete ravimisel. See on sageli suur probleem vanemaealistel inimestel, kes on aastaid diabeeti põdenud. Hea näide on mees Los Angelese piirkonnast, kellel oli kogu elu diabeet olnud. Kui ta oli 64-aastane, oli tal raskusi kõndimisega. Tal oli kehv vereringe ja tal ilmnes säärte ja mõlema jala all tõsine neuropaatia. Ta ütles, et ta ei tundnud kõndides isegi maad. Sellele mehele määriti DMSO-d kaks korda päevas mõlemale jalale. Samuti jõi ta igal õhtul pärast õhtusööki ühe teelusikatäie DMSO-d mahlaga. Talle soovitati olla hoolikam oma diabeetikudieedi järgimisel, ning kuigi see talle ei meeldinud, anti talle ka treeninguprogramm. Talle öeldi, et kui ta kõike õigesti ei tee, võib ta oma kõndimisvõime täielkult kaotada.

Mõne nädala pärast hakkas tunne tema jalgadesse tagasi tulema. Ta hakkas tundma maad jalgade all. See mees jääb tõenäoliselt elu lõpuni insuliiniravile, kuid DMSO õige kasutamise, dieedi ja treeningu abil saab ta elada õnnelikumat ja aktiivsemat elu.

Veel üks raske diabeedi juhtum oli Venturas, Californias ühe inseneriga, kellel oli jalgades puudulik vereringe. Talle öeldi, et tal tuleks kaks varvast amputeerida. Varbaid ei olnud võimalik päästa ja kirurgi sõnul võis igasugune viivitus põhjustada vähemalt osa jala kaotamist. See insener oli täielikult amputatsiooni vastu. Kõigile varvastele ja mõlemale jalale määriti DMSO-d. Amputatsiooniks ettenähtud varbad paranesid järk-järgult, nii et operatsiooni polnud vaja.

DMSO parandab verevarustust, laiendades väikseid veresooni ja parandades seeläbi vereringet jäsemetes. DMSO peaks olema osa iga diabeetiku tavapärasest ravist. Raviga ei tohiks oodata, kuni tekib suurem vereringeprobleem, mille puhul kaalutakse amputeerimist. Probleemi ennetamine peaks olema eesmärk. On tõenäoline, et enamikku diabeediga seotud amputatsioone saaks vältida kõigi diabeetikute rutiinse DMSO-ravi abil.

13. peatükk
Seedeprobleemid

Erinevat tüüpi seedehäired võivad olla väga raskesti ravitavad ja veelgi raskemini diagnoositavad. Heaks näiteks oli kaheksa-aastane tüdruk Los Angeleses, kes oksendas iga päev pärast hommikusööki. Ta oli hiljuti Ameerika Ühendriikidesse sisse rännanud ja elas tädi juures. Ta viidi arsti juurde, kes ütles, et tüdruk kannatab sisemise verejooksu all. Arst saatis tüdruku eriarsti juurde, kes leidis, et tollel oli osaline ummistus, mille põhjustas väga raske seeninfektsioon.

Eriarst arvas, et nakatunud soolestiku osa tuleb tõenäoliselt välja lõigata. Mõned tavapärased seennakkuse vastased ravimid prooviti läbi, kuid edutult. Viimase vahendina enne operatsiooni otsustati proovida DMSO-d. Tüdrukule anti ½ teelusikatäit DMSO-d segatuna u. 30 ml aloe vera ja u. 50 ml veega pärast hommiku- ja õhtusööki. Oksendamine lakkas kolme päeva pärast. Ravi lõpetati. Nädal hiljem sümptomid taastusid.

Pärast seda alustati ravi uuesti ja seda jätkati kaks nädalat pärast kõigi sümptomite kadumist. Viisteist aastat hiljem ei ole haigus tagasi tulnud. See on näide avatud meelega arstist, kes soovis vältida lapse operatsiooni. Tema otsus proovida DMSO-d enne kui opereerida, päästis tüdruku suurest soolestikulõikusest, mis oleks võinud talle kogu elu jooksul tervisemuresid tekitada.

Palju DMSO uurimusi on läbi viinud dr Aws Salim, keda paljud peavad tipptasemel asjatundjaks vabade radikaalide põhjustatud kahjustuste ravimise alal. Tema juhtimisel on läbi viidud mitmeid uurimusi, et näha, kas mao haigestumisi saab vähendada antioksüdantide õige kasutamisega.

Ühes uurimuses uuriti, kas tõsiste traumade põhjustatud limaskesta kahjustust ehk stresshaavandit ja hüpovoleemilist šokki võib leevendada DMSO või allopurinooli kasutamine.6 Selles uurimuses osales 177 patsienti, kellest 57 said DMSO-d, 62 allopurinooli ja 58 patsienti olid kontrollrühmaks. Nii DMSO kui ka allopurinooli rühma patsientidel olid tulemused positiivsed, võrreldes kontrollrühma patsientidega.

Esimese kolme päeva jooksul pärast hospitaliseerimist tekkis 13 patsiendil kontrollrühmas maos stresshaavand, samas kui DMSO ja allopurinooli rühmas tekkis see haavand ainult kahel patsiendil kummaski. Kaheksal patsiendil kontrollrühmas ja ühel patsiendil allopurinooli rühmas halvenes seisund nii, et vajati erakorralist operatsiooni. Kolm patsienti kontrollrühmas suri vahetult pärast operatsiooni, samas kui kõik patsiendid DMSO ja allopurinooli grupis jäid ellu.

Selle uurimuse järeldus oli, et vabad radikaalid on seotud mao stresshaavandiga ning et vabade radikaalide eemaldamine pakub kaitset ja vähendab surma tõenäosust selle vigastuse tõttu.

Teise uurimuse viis dr. Salim läbi, et teha kindlaks, kas vabad radikaalid on seotud kaksteistsõrmiksoole haavandite taastekkega või mitte. Selles uurimuses osales 302 katsealust, kelle haavandid olid paranenud. Kõik nad olid suitsetajad ja sotsiaalsed alkohoolikud. Need uuritavad jagati juhuslikkuse alusel nelja rühma, kes said kas DMSO-d, allopurinooli, tsimetidiini või platseebot ühe aasta jooksul.

Retsidiivide määr, kus haavand taastus aasta jooksul, jagunes järgmiselt: platseebo 65%, tsimetidiin 30%, DMSO 13% ja allopurinool 12%. Kuigi tavapärane ravi tsimetidiiniga oli palju tõhusam kui platseebo, näitas see uurimus, et antioksüdandid DMSO ja allopurinool andsid parima kaitse kaksteistsõrmiksoole haavandite taastekke eest.

5 haavandihaigel New Yorgis olid kaksteistsõrmiksoolehaavandid aeg-ajalt esinenud üle 10 aasta. Kõik olid sotsiaalsed alkohoolikud ja vähemalt kahel neist oletati üsna tugevat alkoholismi. Kõigile neile anti üks teelusikatäis DMSO-d koos u. 50 ml aloe vera mahlaga kolm korda päevas, kuni endoskoopia näitas, et haavand on paranenud. Järgmise aasta jooksul soovitati neil võtta igal õhtul üks teelusikatäis DMSO-d koos u. 50 ml aloe vera mahlaga.

Neid kõiki uuriti kord kuus üheaastase katseperioodi jooksul. Kõik teatasid, et neil ei olnud haavandisümptomeid. Nende tervislik seisund oli oodatust parem ja nad suutsid normaalselt tööl käia. Kolm patsienti ei jätnud katseperioodi jooksul haiguse tõttu ühtki tööpäeva vahele. DMSO-le iseloomulikku hingamislõhna summutati klorofülli ja hingeõhumündiga.

Haavandid ja ägedad mao limaskesta kahjustused võivad mitte ainult tekitada suuri valusid, vaid ka põhjustada surma, kui neid ei ravita nõuetekohaselt. DMSO-ravi on arstile lihtne ning seda tuleks ilmselt proovida iga haavandiga patsiendi puhul.

Huvitav on juhtum, kus 55-aastane naine, kellel oli tõsiseid raskusi seedimisega, sai esialgu eksliku diagnoosi. Ta kannatas sisemise verejooksu, õhupuuduse, üldise nõrkuse ja minestushoogude all, mis muutusid üha hullemaks. Lõpuks konsulteeris ta ühe tippspetsialistiga tuntud meditsiinikeskuses Californias. See arst diagnoosis tal angiodüsplaasia, mis on vanusega seotud seedetrakti kahjustus.

Selleks ajaks oli tema hemoglobiin langenud 5,0-ni ja ta vajas viivitamatult vereülekannet. Pärast seda määratud ravi koosnes veenisisestest rauasüstidest. Kui rauasüstid ei suutnud hemoglobiini stabiliseerida, tehti talle lisaks iga paari kuu tagant vereülekandeid. See kestis kolm aastat. Ravi tekitas aga muid tüsistusi ja 2005. aasta lõpus halvenes tema seisund sedavõrd, et prognoositi peatset surma. Sel ajal sai ta iga kuu vereülekandeid, kuid teda ravinud hematoloog ütles, et tal võib igal ajal tekkida äkiline tohutu verejooks. Kuigi ta ei teadnud, millal see juhtub, ütles hematoloog, et see juhtub tõenäoliselt järgmise kuue kuu jooksul ja võib lõppeda surmaga.

Sel ajal uuris tema tütar olukorda omal käel ja leidis teise arsti oma ema ravima. Selgus, et emal ei olnud angiodüsplaasiat. Ta mao- ja sooletrakti seisund oli küll halvenenud, kuid see ei olnud vanusega seotud.

See naine oli kannatanud tütarlapsest saadik tugevate krooniliste peavalude all. Ta alustas eneseravi aspiriiniga, et peavalu vaigistada. Lõpuks hakkas ta aspiriini kasutama iga päev. Aja jooksul avastas ta, et aspiriin koos kokakoolaga andis veelgi parema enesetunde. Siis selgus, et tema tegelik probleem ei olnud seotud vanusega, vaid et tema seedetrakt oli tõsiselt kahjustatud, kuna ta oli aastaid iga päev aspiriini ja kokakoolat tarvitanud.

Pärast õige diagnoosi püstitamist anti talle DMSO-d ja muid ravimeid, et püüda tema elu päästa. Ta sai kaks korda nädalas DMSO-d, B-12 ja muid ravimeid. Talle öeldi, et ta peab vähendama oma sõltuvust aspiriinist ja kokakoolast. Ka soovitati talle DMSO preparaadi kasutamist välispidiselt oma peavalu vastu. Talle öeldi ka, et kui ta ei lõpeta täielikult aspiriini ja kokakoola tarvitamist, peaks ta enne kokakoola ja aspiriini võtmist jooma vähemalt ühe teelusikatäie DMSO-d u. 50 ml aloe vera mahlaga.

Kuus aastat hiljem on see naine ikka veel elus. Talle ei ole pärast DMSO-ravi alustamist vereülekannet tehtud. Nüüdseks on ta aspiriini ja kokakoola võtmise täielikult lõpetanud. Tal ei ole täielikult verejooksud lõppenud ja tal on mõned kahjustused, mis täielikult ei saagi paraneda. Siiski ei ole nüüd enam ohtu, et ta võiks selle haiguse kätte surra lähitulevikus.

Eelmisest näitest võib tuletada mõned tähtsad õppetunnid. Esimene asi, mida iga meditsiinitöötaja peaks mõistma, on see, et parimgi spetsialist võib patsiendi diagnoosimisel teha suure vea. Alati on oluline saada võimalikult palju teavet patsiendi kohta. Eriti hädade puhul seedesüsteemis peaks arst küsima toitumise, ravimite ja muude toodete kohta, mida patsient võib tarvitada. Need peavad olema konkreetsed küsimused. Sageli ei anna patsient teavet, mis on tegelikult oluline, sest seda ei peeta kuidagi seotuks tema kaebustega.

Arst peab olema äärmiselt tähelepanelik. Eelmisel juhul ütles patsient oma hematoloogile, et ta võtab väikeses koguses aspiriini, ja tegelikult oli tal arsti vastuvõtule kaasas avatud kokakoola pudel, millest ta oli joonud. Arst ei esitanud patsiendile mingeid küsimusi ja oletas lihtsalt, et tema terviseprobleem on seotud vanusega, kuigi tegelikult oli see põhjustatud ainetest, mida ta oli oma organismi sisse viinud.

Aastaid tagasi töötas selle raamatu autor lühikest aega Elmer Thomasseni, California Newport Beachi kirurgi juures. Üks tema töötajatest andis uuele patsiendile väga üksikasjaliku küsimustiku, millele arst soovis vastuseid enne patsiendi vastuvõtule tulekut. Patsient ütles arstile, et enamik küsimusi ei puutunud tegelikult temasse. Dr. Thomassen vastas: "Ma ei ole piisavalt tark, et teada, mis on tähtis, kuni ma ei näe teie vastuseid. Siis võin ma teada, millised vastused on olulised."

Arst saab mõnikord teada, mis patsiendil viga on, kasutades uuringuid, vereanalüüse jne, kuid sageli põhjus ei ole nii ilmne. Siinkirjutaja ei tea isiklikult ühtegi juhtumit, kus patsient oleks tegelikult surnud vanusega seotud seedetrakti halvenemisse. Ta teab juhtumeid, kus patsient on surnud aspiriini ja kokakoola koosmõju või muude ainete kasutamise tõttu, mis on põhjustanud kahjustusi, tõsiseid verejookse ja surma.

DMSO võib oluliselt vähendada seedetrakti kahjustusi, eriti kui seda kasutatakse koos teiste ainetega, näiteks aloe veraga. Siiski ei ole see sageli lõplik vastus. Alati tuleb leida patsiendi haiguse tegelik põhjus või põhjused. Seejärel tuleb põhjus kõrvaldada või vähemalt vähendada selle mõju nii palju kui võimalik.

 14. peatükk
Kõrv ja kuulmise probleemid

Kõrvaprobleemid mõjutavad suurt osa elanikkonnast. Paljudel väikestel lastel on kõrvapõletikud peaaegu igal aastal. Seda ravitakse sageli trummikile paratsenteesi ehk läbitorkamisega, et mädanik välja lasta ja rõhku leevendada. See operatsioon on väga valus. Paljudel juhtudel võimaldab DMSO koos tuimestusainega trummikile läbi torgata ilma tavapärase tugeva valuta. Teistel juhtudel võib kesk- või sisekõrva infektsiooni korral kasutada DMSO-d koos antibiootikumiga ilma trummikilet läbi torkamata.

Ühes Los Angeleses asuvas perekonnas oli kuus last, kellel kõigil oli beebina ja noore lapsena kõrvapõletik. Kuigi ilmad ei olnud kunagi päris külmad, said need lapsed talvel kõrvapõletikke. Ühel talvel oli kolmel noorimal lapsel vanuses seitse, kaheksa ja üheksa aastat kõrvapõletik. Nad kaebasid valu üle ja neil olid ka kuulmisraskusi. Seekord raviti lapsi DMSOga. Pipetiga pandi kummassegi kõrva kaks tilka 50% DMSO-d. Samuti määriti 90%-list lahust ka pea ja kaela piirkonda kõrvade lähedale. Leevendustunne järgnes vahetult. Laste emale soovitati jätkata kodus ravi DMSO tilkadega kõrvadesse kaks korda päevas ja hoida tilgad käepärast, et ravida laste kõrvu esimeste vaevuste ilmnemisel. Ülejäänud talvel laste kõrvad enam hädasid ei põhjustanud.

Laste arst soovitas emal järgmisel talvel tilgutada lastele kõrva DMSO-d vähemalt kord nädalas. Nii tehti ja ühelgi lapsel ei olnud enam kõrvahaigusi. Loomulikult ei ole tõendeid selle kohta, et lastel oleks ilma tilkadeta infektsioon tekkinud. Siiski on tõenäoline, et vähemalt üks neist oleks ilma tilgutamiseta kõrvapõletiku saanud.

Tinnitus

Tinnitus, seisund, mille puhul patsient kannatab erinevate kõrvas kuulduvate mürade all, on sagedane põhjus, miks minnakse kõrva-nina-kurguarsti juurde. Kõige tavalisem on susisev, sumisev või helisev heli. Siiski võib müra olla väga erinev. Mõnel patsiendil võib see olla isegi muusika. Probleem võib olla pidev või aeg-ajalt esinev ja sellega kaasneb sageli vähemalt osaline kuulmise nõrgenemine. Kui müra tajutakse pidevalt ja intensiivsena, võib see tõsiselt mõjutada nii füüsilist kui ka vaimset tervist.

Enne DMSO kasutamist oli tinnituse sümptomite leevendamiseks väga vähe võimalusi. Mõnel juhul prooviti operatsiooni. Mõnikord arvasid arstid, et põhjuseks võib olla infektsioon, ja proovisid edutult erinevaid antibiootikume. Mõnel juhul pakuti isegi välja, et patsiendil võivad olla vaimsed häired. Tegelikku müra ei olnud, kuid patsient kuulis kindlasti suminat, särinat või isegi muusikat, ilma ühegi välise helistiimulita.

Tšiilis läbi viidud ja New Yorgi Teaduste Akadeemia 1975. aasta DMSO konverentsil Aristedes Zuniga Caro poolt esitletud uurimus näitas suurepäraseid tulemusi tinnituse ravimisel DMSO-ga.7 Uurimusse kaasati 15 patsienti, kes olid tinnituse all kannatanud vähemalt kuus kuud. Ükski neist ei olnud müraga kohanenud.

Patsiente raviti pihustades DMSO-d koos põletikuvastaste ja veresooni laiendavate ravimitega ühe kuu jooksul iga nelja päeva tagant kõrvakanalisse. Patsiendid said ka DMSO ja teiste ravimite süste lihastesse iga päev.

Kõik uuritavad said vähemalt mõningast leevendust. 9 patsienti paranesid tinnitusest täielikult ja järgneva aasta jooksul ei taastunud ühtki sümptomit. 4, kellel olid enne ravi pidevalt sümptomeid, oli neid pärast ravi ainult juhuslikult. 2 patsiendil jätkusid mürad, kuid nende intensiivsus oli väiksem.

Ka muud vaevused vähenesid. Enne ravi vaevasid 11 patsienti peavalud. Neist 7 paranesid täielikult ja kolmel jäid valud väiksemaks. Kõiki vaevas varem ka unetus. See lakkas täielikult kaheksal patsiendil ja teistel oli ravist mõningane kasu.

Samuti täheldati, et kõrvatemperatuur tõusis 36,8°C-lt enne ravi 37,9°C-ni pärast ravi. See viitab sisekõrva verevarustuse paranemisele, mis võib olla üks kõigi vaevuste paranemise põhjus. Keskmine normaalne temperatuur 10 täiskasvanu puhul, kellel ei olnud kõrvaprobleeme, oli
38,1°C.

Tinnituse täpne DMSO-ravi on varieerunud nii arsti kui ka patsiendi soovide põhjal. Paljudel juhtudel on ravi olnud väga lihtne ja tulemused väga positiivsed.

Mitmeid tinnituspatsiente raviti New Yorgi kliinikus DMSO-ga. Ravi koosnes 40% DMSO-kõrvatilkadest, mida tilgutati kõrva iga päev. Samuti määriti iga kõrva ümber kaks korda päevas kreemi, mis sisaldas 90 % DMSO-d koos punase tšillipipra ja aloe veraga. Kõrvamüra vähenes enamikul juhtudest peaaegu kohe. Tavaliselt loeti patsient terveks ühe kuu jooksul. Sümptomid üldiselt tagasi ei tulnud. Kui need ilmusid, tehti DMSO-ravi uuesti ja leevendus oli tavaliselt kiirem tulema kui esimese ravi ajal.

Selles kliinikus raviti mitmesuguste vaevustega abiotsijaid. Sageli olid patsientidel ka muud kaebused ja nad isegi ei maininud mingeid kõrvaprobleeme. Neil raviti muid haigusi ja ravi sisaldas DMSO-d. Hiljem mainisid nad kõrvamüra ja ütlesid, et see oli kadunud. Nii juhtus sageli isegi siis, kui kõrvu eraldi ei ravitud. Sellistel juhtudel saavutati ka kõrvade puhul täielik leevendus.

15. peatükk
Erakorraline meditsiin

DMSO on osutunud nii tõhusaks ilma kahjulike kõrvalmõjudeta vahendiks mitmesuguste haigushoogude ja vigastuste ravimisel, et seda peaks kasutatama kõigis erakorralise meditsiini osakondades. Samuti oleks vaja, et kõik, kes on saanud esmaabikoolituse, saaksid juhiseid DMSO kasutamiseks.

On tehtud ettepanek, et kõik kiirabiautod ja kiirabibrigaadid peaksid DMSO-d kaasas kandma. Üle 30 aasta tagasi teatas doktor Bruce Halstead, Lõuna-California arst, et "loodetavasti on DMSO varsti saadaval kõikides erakorralise meditsiini keskustes ja kiirabiautodes ning kõik erakorralise meditsiini töötajad saavad nõuetekohase väljaõppe DMSO kasutamiseks." Selle raamatu kirjutamise ajal ei olnud DMSO enamikus vältimatu abi keskustes veel laialdaselt saadaval.

DMSO kasutamise vastu ei ole esitatud ühtegi loogilist argumenti erakorralise meditsiini protseduuride raames. DMSO-l on teatud omadused, mis muudavad selle väga soovitavaks vahendiks raskete õnnetuste või äkiliste raskete haigushoogude, näiteks insuldi või südameinfarkti puhul. DMSO vähendab turseid, taltsutab põletikku, suurendab hapnikuvarustust ning aitab antioksüdandina kaitsta rakke mehaaniliste kahjustuste eest.

Üle 30 aasta tagasi oli Los Angeleses üks tööstuspolikliinik, mis kasutas DMSO-d regulaarselt enamiku kliinikusse tulnud kannatanute puhul. Enamik patsiente oli saanud vigastada oma töökohal ja neid vaadati läbi kohe pärast juhtunut. Paljusid neist vaadati läbi mõni minut pärast vigastada saamist. Sageli raviti patsiente DMSO-ga enne, kui nende olukorda täielikult hinnatud oli. Seda tehti selleks, et vältida vigastusest tingitud kahjustuste asjatut süvenemist patsiendi uurimise ajal. Arstid selles kliinikus teadsid, et DMSO võib aidata väga erinevate haigusnähtude puhul ja isegi kui see ei olnud tingimata kasulik, oli oht väga väike, et see võib patsiendile kahju tekitada. Tavaliselt oli esimene DMSO-ravi selles kliinikus välispidine pealekandmine vigastatud piirkonnale.

Üks näide oli seotud erakorralise meditsiini arsti teadmatusega. Los Angelesest ida pool asuvas San Gabriel Valley's oli ühel naisel raske insult ja ta viidi öösel kiirabiga haiglasse. Tema pere soovis, et teda ravitaks DMSO-ga. Erakorralise meditsiini osakonna arst ütles, et ta ei luba kasutada DMSO-d, sest ta ei ole sellest kunagi kuulnud ja patsient sureb niikuinii. Raviõde aga nõustus perega ja aitas DMSO-ga. Hommikul võttis neurokirurg patsiendi üle ja käskis lisada DMSO-d tema intravenoossele süstile. Ta ütles, et raske kahjustuse tõttu ta ei arvanud sellest kasu olevat, kuid et ta teeks seda, kui haigevoodis oleks tema naine või ema.

Kui selle raamatu kirjutamine oli pooleli, tulistati Ameerika Ühendriikide Kongressi saadikut Gabrielle Giffordsi pähe ja ta sai raskelt vigastada. Mitmed inimesed küsisid siis minult, kas teda tuleks ravida DMSO-ga. Minu arvates oleks teda kindlasti pidanud ravima DMSO-ga. See oleks teda aidanud. Keegi ei tea kindlalt, kui palju see oleks talle kasu toonud, kuid minu arvates oleks tema seisund oluliselt paranenud. Isegi praegu, aastaid hiljem, oleks DMSO-st talle tõenäoliselt mingil määral kasu.

Hea näide, kus DMSO-d kasutati kohe, on meditsiiniõde, kes jäi Los Angeleses tänavat ületades auto alla. Auto sõitis talle otsa, kuid luud ei olnud katki. Tal oli mitme vigastuse tõttu valusid ja ta oli kindel, et ei suuda järgmisel päeval enam kõndida. Ta kartis, et õnnetuse tagajärjel jäävad ta liikmed täiesti jäigaks ning hijemgi annavad tüsistused veel tunda.

DMSO'd määriti välispidiselt suurele osale selle meditsiiniõe kehast vähem kui 10 minutit pärast õnnetust. Ta jõi ka ühe teelusikatäie DMSO-d väikese klaasitäie mahlaga. Kaks tundi hiljem kasutati DMSO-d uuesti välispidiselt. Kuigi ta seda preparaati tundis, oli ta üllatunud, kui hästi see talle mõjus. Selleks ajaks oli tal õnnetuse tagajärjel väga vähe valusid.

Järgmisel hommikul tundis naine end palju paremini ja jäikust liikmetes polnud. Ta järeldas sellest, et DMSO tõesti aitas. Samuti arvas ta, et kokkupõrge ei olnudki nii raske kui esialgu näis. Ta oli tõesti kartnud, et kannatab õnnetuse tagajärgede all tugevasti nädala või kauemgi.

Loodetavasti kasutatakse lähitulevikus DMSO-d enamikul juhtudest erakorraliste juhtumite puhul antavas arstiabis. Eriti selle välispidine kasutamine on nii lihtne ja turvaline, et peaaegu keda tahes saab õpetada seda ohutult ja tõhusalt tegema.

16. peatükk
Silmaprobleemid

Kuigi DMSO oli ajutiselt keelatud ja kõik uurimused lõpetati 1960. aastatel võimaliku mürgisuse tõttu koerte ja küülikute silmadele, on alates sellest ajast mitte ainult tõestatud, et DMSO on inimeste silmadele mittetoksiline, vaid seda ka tilgutatakse otse silma, et mõnedel juhtudel vältida pimedaksjäämist.

Mõned kõige tõhusamad nägemise paranemised DMSO kasutamisel on toimunud retinitis pigmentosa ravis. Pigmentoosne retiniit on peamine pimedaksjäämise põhjus. DMSO-ravi on lihtne ja tulemuslik.

Üks esimesi arste, kes DMSO-d silmaravis kasutas, oli doktor Robert Hill Washingtoni osariigist Longview 'st. Tema varajastest uurimustest teatati New Yorgi Teaduste Akadeemia aastaraamatus 1975. aasta jaanuaris.8 Üks pigmentoosse retiniidiga patsient nägi parema silmaga ainult käe liikumist ja vasaku silma nägemine oli 20/200. Ravi, millega anti 50% DMSO-d silmavanni abil kaks korda päevas, alustati 10. veebruaril 1972. Viis päeva hiljem paranes patsiendi nägemine vasakus silmas 20/70-ni ja ta suutis parema silmaga viie jala kõrguselt sõrmi eristada. Kolm kuud hiljem oli tema nägemine vasakus silmas 20/50. Hilisemal, 1974. aastal läbiviidud nägemiskontroll näitas, et tema nägemine vasakus silmas on ikka veel 20/50 ja ta suutis parema silmaga eristada kuue jala kõrgusel olevaid sõrmi.

Hilisemas Dr. Hilli uurimuses osales 50 patsienti, kelle seisund halvenes kas pigmentoosse retiniidi või kollatähni lupjumishaiguse (maakuli degeneratsiooni) tõttu. 50-st DMSO-ga ravitud patsiendist 22-l paranes nägemisteravus, 9-l paranesid nägemisväljad ja 5-l paranes pimedusega kohanemine. Ainult kahel patsiendil 50-st jätkus seisundi halvenemine. Ülejäänud patsientidel ei olnud märgatavaid nägemishäireid. Ilma ravita oleks kõigi 50 patsiendi nägemise taandareng tõenäoliselt jätkunud.

Hiljem on DMSO-d kasutavad raviprotseduurid näidanud positiivseid tulemusi mitte ainult võrkkesta haiguste, vaid ka teiste silmahaiguste puhul. Mõnel juhul ei tea silmaarst kindlalt haiguse põhjust. Sellistel juhtudel on tavaliselt näidustatud ravi DMSO-ga. On olnud palju juhtumeid, kus DMSO-ga ravitakse artriiti või mingit vigastust, kuid ühtlasi paranevad ka silmad.

Paljud arstid on teatanud positiivsetest tulemustest, kui 40% DMSO lahust tilgutatakse silma pipetiga. Selle ravi puhul pannakse tavaliselt üks tilk kummassegi silma üks kord päevas. Nii võib teha kõigi haiguste puhul, mis on seotud nägemise või silmavaluga. DMSO tilgutamisel silma tekib tavaliselt 30-40 sekundiks kipitustunne. Sellepärast ei maksa muretseda. Tavaliselt on silmade enesetunne pärast väga lühikest kipitust parem kui enne tilgutamist.

DMSO-d on edukalt kasutatud ka eakate nägemisvaevuste raviks. Üks Los Angelese piirkonna arst teatas, et mitu patsienti suutsid vaid pärast ühenädalast 40% DMSO silmatilkade kasutamist kergemini väikest trükikirja lugeda.

Üks 90-aastane mees ei näinud enam lugeda. Ta oli kõrgelt haritud ja tal oli olnud oma edukas ettevõte, mille ta oli müünud 15 aastat varem, 75-aastasena. Tal oli palju raamatuid, mida ta oli pensionil olles lugeda kavatsenud. 90. eluaastaks oli tal aga maakuli degeneratsioon ja muud silmahädad, mis muutsid lugemise võimatuks. Tema naine luges talle üht-teist ette, kuid raamatuid ette lugema palkas ta teisi inimesi.

Teda hakati ravima iga päev 40% DMSO silmatilkadega. Kummassegi silma pandi iga päev üks tilk. Iga päev võttis ta ka ühe teelusikatäie DMSO-d apelsinimahlaga. Nägemine paranes esimesel ravinädalal. Kuu aega pärast ravi alustamist suutis see mees jätkata ise oma raamatute lugemist. Ta ütles ka, et suudab selgemalt mõelda ja üldine enesetunne on parem.

78-aastane mees Los Angelesest kannatas mitmesuguste silmahaiguste all ning tal oli raskusi oma majas kõndimise ja töötamisega. Arst ütles talle, et ta peaks harjuma nägemishäiretega ja et tema silmad halvenevad järk-järgult, kuni ta on täiesti pime. Talle öeldi ka, et tal on närvitalitluse nõrgenemine ja muud häired, mida ei saa ravida. Arst ütles, et ta peaks vältimatuga leppima ning mitte raiskama oma aega ja raha igasugustele kontrollimata raviprotseduuridele.

See mees otsustas mitte nõustuda arsti soovitusega igasugusest ravist loobuda. Ta otsis teise arsti ja näitas tollele artiklit DMSO kasutamise kohta silmahaiguste raviks. Uus arst leidis, et selle ravi tervistav mõju pole tõestatud, kuid proovida võib, kuna ohtlik see ei ole. Arst pani kummassegi silma ühe tilga 40% DMSO-d. Samuti soovitas ta patsiendil võtta iga päev üks teelusikatäis DMSO-d väikese klaasitäie mahlaga. Mehe naine tilgutas talle hiljem iga päev mõlemasse silma silmatilku. Arst kontrollis silmi iga kahe nädala tagant. Mehe nägemine, mis oli 20/200, paranes kahe nädalaga 20/100-ni. Kuu aja pärast oli patsiendi nägemine 20/70. Hiljem paranes see prillidega 20/50-ni. Kodus on mees neid protseduure juba mitu aastat jätkanud. Nüüd käib ta iga kolme kuu tagant arsti juures läbivaatusel ja hindamisel. Tema tervist loetakse 80-aastase mehe kohta suurepäraseks.

Siinkirjutaja on kasutanud 40% DMSO silmatilku, kui silmad on väsinud. Alati on sellest vahetult abi olnud. Pärast esmast kipitust on silmades alati värske tunne ja valusid ei ole.

17. peatükk
Fibromüalgia

Fibromüalgia on üsna tihti esinev reumaatiline haigus, mis tabab naisi palju sagedamini kui mehi. Esinemissagedus suureneb vanusega ja on kõige suurem üle 50-aastastel naistel. Erinevalt artriidist kahjustab fibromüalgia lihaseid, kõõluseid ja liigeste sidemeid.

Seda on raske diagnoosida, sest paljudel teistel haigustel on sarnased sümptomid. Sellele haigusele on iseloomulikud laialdased valud keha kõigis neljas kehaveerandikus – nii paremas kui vasakus pooles ning vöökohast ülal- ja allpool, mis kestavad üle kolme kuu. Ka survele reageerib keha valuga.

Osal on selle haiguse tõttu sooled või põis korrast ära. Teistel on neelamisraskused. Sagedased on psühhiaatrilised seisundid, nagu ärevus ja depressioon. Haiguse tunnused on inimestel väga erinevad ja mõned neist puuduvad mõnel juhul täielikult. Fibromüalgia põhjus on teadmata. Üks teooria oletab, et nendel patsientidel on madalam valulävi, sest nende tundlikkus valusignaalide suhtes on suurenenud.

Tavapärane ravi, milles kasutatakse valuvaigisteid, kortisooni ja antidepressante, ei ole andnud häid tulemusi. Palju paremaid tulemusi on sageli saavutatud DMSO ja MSM-i kasutamisega.

75-aastasel naisel Los Angelesest oli kolm aastat varem diagnoositud fibromüalgia. Algul oli talle öeldud, et tal pole midagi viga ja et kõik tema sümptomid on psühhosomaatilised. Siiski teadis ta, et tal on tõsine haigus. Ta suutis raskete valude tõttu vaevu kõndida. Ta suunati psühhiaatri juurde, kes leidis, et ta on vaimselt terve, ja oletas, et tal võib olla fibromüalgia. Hiljem kinnitas seda ka teine arst. Talle määrati valuvaigistid ja kortisoon, kuid nende kõrvaltoimed olid peaaegu sama rasked kui haigus ise.

Lõpuks soovitati talle DMSO-d kolme tunni jooksul aeglaselt soonde tilgutada. Naine tundis end pärast esimest ravi paremini ja jätkas kolm korda nädalas 10 nädala jooksul. Ülejäänud päevadel jõi ta ühe teelusikatäie DMSO-d mahlaga. Pärast 10-nädalast ravi võttis ta DMSO-d mahlaga iga päev umbes aasta jooksul. Pärast seda asendas ta DMSO 10 grammi MSM-iga päevas. Alates esialgsest ravist DMSO-ga on see naine saanud elada enamasti valudeta.

18. peatükk
Seennakkused

DMSO on osutunud väga tõhusaks seennakkuste ja muude nahahaiguste ravis. Seda on edukalt kasutatud mitmesuguste hädade puhul, mis ulatuvad sportlaste jala- ja džunglimädanikust kuni akneni.

Džunglimädanik on tõsine nakkushaigus, mis levib kuumades niisketes piirkondades. Paljud sõjaväelased nakatusid Teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani lõunaosas džunglimädanikuga. Nakkust esines ka Vietnamis. Tavaliselt ei olnud nakatunutel võimalik jalgade hügieeni eest hoolitseda. Nende jalad said kuumas džunglis märjaks ja nad ei saanud mitu päeva sokke ja jalatseid vahetada. See pakkus ideaalset keskkonda mis tahes seennakkusele, eriti džunglimädanikule, mida on väga raske ravida.

Dr. Robert Entin Los Angelesest oli üks paljudest Teises maailmasõjas võidelnutest, kes oli saanud džunglimädanikunakkuse Vaikse ookeani lõunaosas. Ta oli kulutanud tuhandeid dollareid oma raha lisaks Veteranide Administratsiooni kaudu saadavale riigi rahale, et abi saada. Lõpuks kasutas ta DMSO-d ja aloe verat sisaldavat nahakreemi. Ta sai kohe leevendust. Tõsi, see kreem ei ravinud infektsiooni täielikult. Nakkus oli ikka veel tema organismis ja tuli hiljem tagasi. Siiski andis kreem palju rohkem leevendust kui mis tahes muu ravimpreparaat, mida ta oli kasutanud.

Hiljem kasutas Veteranide Administratsiooni arst Los Angeleses seda kreemi mitmete sõjaveteranide raviks. Tulemused olid igal juhul suurepärased. Leevendustunne järgnes vahetult. Siiski esines igal juhtumil infektsioone ka hiljem, sest seen ei olnud täielikult hävitatud. Neid patsiente ravinud arst ütles hiljem, et tema arvates on DMSO kreem ometi parim vahend džunglimädaniku ravimiseks ja et tema arvates tuleks seda kasutada igal juhtumil, kus on tegemist mistahes liiki seennakkusega.

Eelnevate näidete puhul ei ravinud DMSO-ga kreem džunglimädanikku täielikult välja. Kui ravi lõpetati, tulid haiguse sümptomid kuumade suviste ilmade ajal tagasi.

„Sportlase jalg“ on veel üks seeninfektsioon, mille vastu DMSO-ravi hästi aitab. DMSO-d on kasutatud kontsentratsioonis 50% kuni 90%. Mõnel juhul on kasutatud ka muid aineid, nagu näiteks punase tšillipipra ja aloe vera segu DMSO-ga. „Sportlase jalg“ on sageli krooniline seisund, mis kordub suviti, eriti kui inimene kannab kinniseid jalatseid, mis ei võimalda soojuse ja niiskuse haihtumist. DMSO ravib selle seeninfektsiooni mõnikord täielikult välja. Siiski on oluline ka lasta kingadel põhjalikult kuivada ja neid tuulutada, et hävitada kõik kingades olevad seeneeosed.

Sõrme- ja varbaküünte all olevat seent saab samuti ravida DMSO kasutamisega välispidiselt. Tavaliselt kantakse DMSO-d nii sõrme- kui ka varbaküüntele nakkuse piirkonnas. Nii tehakse tavaliselt kaks korda päevas, kuni infektsioon on kadunud.

Jalalõhn, mis ei ole põhjustatud infektsioonist, võib olla tüütu ja haisev. See lõhn ei ole tingimata tingitud kehvast jalahügieenist. Puhtad kuivad sokid ja puhtad kuivad jalad võivad seda probleemi vähendada, kuid sageli ei saa seda täielikult kõrvaldada. Mõlemale jalale kergelt kantud DMSO peatab tavaliselt jalalõhna ja kõrvaldab liigse niiskuse jalast. Ajutine leevendus saavutatakse sageli juba ühe DMSO pealekandmisega. Pikaajaline leevendus nõuab tavaliselt korduvat kasutamist. Üldiselt, mida kauem DMSO-d kasutatakse, seda kauemaks jääb lõhn pärast protseduuride lõpetamist ära.

19. peatükk
Juuksed ja peanaha probleemid

DMSO-d on kasutatud juuste kasvu stimuleerimiseks vähemalt 40 aastat. Parimad tulemused on saadud tavaliselt neil, kes on hiljuti juuksed kaotanud. Mees, kes on aastaid olnud kiilas, ei saavuta tõenäoliselt ei DMSO ega mingi muu aine kasutamisel suurt paranemist või täisjuukseid tagasi. Kui uued juuksed kasvavad, siis kõigepealt piirkondades, kust nad viimasena kadusid.

Karvade kasvu on täheldatud ka DMSO-ga ravitud loomadel. Kassidel, kes olid mõnel juhul kannatanud tugeva karvade väljalangemise all, kasvasid karvad täielikult tagasi, kui neid raviti DMSO-d sisaldava kreemiga. Teistel kassidel, kes ei olnud karvu kaotanud, hakkasid DMSO-ga ravitud piirkondades paksemad karvad kasvama.

Nii meestel kui ka naistel, kes olid vähi keemiaravi ajal juukseid kaotanud, kasvasid need oodatust palju kiiremini tagasi, kui nende pähe kanti DMSO näovett. Onkoloog, kes neist tulemustest teatas, ei olnud oodanud väga kiiret juuste taastumist. Ta lubas patsientidel DMSO-d katsetada, sest ta teadis, et DMSO kahju ei tee, ja patsiendid soovisid väga juukseid tagasi.

Miks DMSO stimuleerib juuste kasvu? Peamine põhjus on see, et DMSO, suurepärane veresoonte laiendaja, laiendab väikesi kapillaare peanahas. Sellega paraneb juuksejuurte verevarustus. Vajalikud toitained jõuavad juuksefolliikulitesse, mis võimaldab juustel uuesti kasvamist alustada. Normaalse meeste kiilaspäisuse korral on juuste kasv tavaliselt aeglane, kuid positiivsetest tulemustest on palju teateid.

Selle raamato autor on kasutanud DMSO näovett oma juustele üle 20 aasta, eesmärgiga hoida juukseid täismahus. 75-aastaselt on tal ikka veel normaalsed pruunid juuksed. Ei ole võimalik tõestada, et see on DMSO kasutamise tulemus, kuid on tõenäoline, et kui ta DMSO-d ei kasutaks, oleks osa juukseid välja langenud ja ka juuste värvus oleks muutunud.

Oklahomas elaval 80-aastasel mehel hakkas peanahast erituma kleepuvat ainet. Ta pöördus terapeudi poole, kes ta seejärel eriarsti juurde suunas. Eriarst soovitas protseduuri, mille käigus patsient oleks skalpeeritud. Eriarst ütles, et patsiendil oli peanaha all infektsioon ja parimaks viisiks infektsiooni ravida on kirurgiliselt eemaldada osa peanahast, et paljastada nakatunud piirkond. Patsient lükkas selle protseduuri kui liiga äärmusliku tagasi. Lõpuks määriti tema peanahale DMSO näovett. Kuus kuud hiljem oli infektsioon kadunud ja patsiendi peanahk oli terve.

20. peatükk
Peavalu

Mitmesugust tüüpi peavalud vaevavad enamikku inimestest mingil ajal nende elus. Tegelikult kannatab peaaegu pool elanikkonnast vähemalt üks kord kuus peavalu. Enamik peavaludest on vähemalt osaliselt põhjustatud kaela lihaskrampidest ja pähe suunduvate veresoonte muutustest. Põhjuseks on sageli emotsionaalne stress ja keha reaktsioon sellele.

Vahend, mille järele haaratakse enamasti peavalu puhul, on kõigepealt aspiriin. Tulemused võivad olla erinevad, kuid eriti migreeni puhul on valu vähenemine sageli minimaalne. DMSO-d on peavalude ravimisel kasutatud juba üle 40 aasta.Tulemused on üldiselt head olnud ja puuduvad kõrvaltoimed, mida on täheldatud paljude tavapäraste valuvaigistite puhul.

Täielikuks arenenud migreenist tingitud peavalu ei tundu hästi reageerivat ühelegi ravile. Siiski on märgatud, et kui migreenipeavalu ravitakse varajases staadiumis, saab seisundit DMSO abil parandada. Seda on juhtunud mitmete haigetega. Oluline on, et patsient saaks DMSO-ravi valu arenemise varases staadiumis. Tavaline DMSO-ravi peavalu puhul on välispidine peal, kaelal või mõlemal. Välispidist kasutamist võib tõhustada ka süstides DMSO-d või lasta patsiendil seda mahla või veega juua.

Üks huvitav peavalujuhtum oli noorel naisel Newport Beachis, Californias. Tal olid sagedased peavalud, mis olid kuude jooksul süvenenud. Tema pea röntgenuuringul ilmnes tundmatut päritolu õhuke kile. Naise puhul otsustati alustada välispidist ja seespidist DMSO-ravi. DMSO-d määriti kogu peale, välja arvatud näole. Ta talle anti ka üks teelusikatäis DMSO-d u.120 ml veega juua. Seejärel öeldi talle, et ta peab iga päev kodus tegema samu protseduure kuni järgmise vastuvõtuni.

Kümme päeva hiljem pöördus see naine tagasi kliinikusse ja temalt küsiti, kas tal on ikka veel peavalud. Ta vastas jaatavalt, ja peavalud oli süvenenud.Ta oli varem öelnud, et ravi oli teda aidanud ja ta oli tundnud end paremini. Lõpuks tunnistas ta, kuidas ta oli toiminud. Kuna ta tundis end väikese DMSO annusega paremini, otsustas ta, et suurendab annust. Ta ütles, et pärast esimest visiiti jõi ta hommikul soovitatud DMSO lahust u. 120 ml. Siis lisas ta, et oli seda joonud u. 1 l võrra. Selmet järgida arsti juhiseid, arvas ta lihtsalt, et kui vähe on hea, siis palju on palju parem.

See on hea näide patsiendi kohta, kes ei järginud juhiseid. Talle oli öeldud, et paljude ravimite puhul võib äärmuslik üleannustamine olla surmav. Selle naise õnneks on DMSO täiesti ohutu isegi suuremates annustes kui soovitatud. Kui patsiendil tekib ootamatuid kõrvaltoimeid, võib olla kasulik küsida, kui suuri annuseid ja kuidas ta ravimit võttis. Kui küsida, kas ravimit kasutati nii, nagu arst oli määranud, on tavaline vastus jaatav. Kui aga selle asemel küsitakse, kuidas ja kui palju ta ravimit võttis, siis on tõenäolisem, et arstile antakse õiget teavet.

Antud juhul pärast seda, kui naine hakkas järgima arsti juhiseid, vähenesid ta peavalud ja kadusid kuus kuud hiljem täiesti. Selle kuue kuu jooksul jõi ta koos välispidise kasutamisega ainult ühe teelusikatäie DMSO-d päevas. Kuna ta ei ole pöördunud uuesti kliiniku poole pärast kuus kuud kestnud protseduure, siis nähtavasti ei ole tal järgnevatel aastatel mingeid probleeme olnud.

21. peatükk
Infektsioonid

DMSO on osutunud väärtuslikuks nii puhtal kujul kui ka koos antibiootikumide ja muude ravimitega mitmesuguste infektsioonide ravimisel.

43-aastasele mehele Los Angeleses, kes töötas kolimisäris, kukkus parema jala peale raske kast, mis põhjustas tõsise purustusvigastuse. Vigastus ei tahtnud paraneda ja nakatus. Prooviti mitmeid antibiootikume, kuid infektsioon ei paranenud ja hakkas levima. Arutati amputatsiooni võimalust. Lõpuks anti koos antibiootikumidega veenisiseselt DMSO-d. Olukord paranes kohe. Kaks nädalat hiljem sai mees nakatunud jalaga kõndida. Kuu aega hiljem oli ta tagasi tööl ja nüüd ei ole tal jalaga enam mingeid probleeme olnud.

Osteomüeliit on tõsine ja raskesti ravitav luupõletik. Sageli on patsiendi elu päästmiseks vajalik haigestunud jäseme amputatsioon. Mõnikord, eriti kui amputeerimine ei ole võimalik, lõpeb infektsioon surmaga. Esmaseks raviks kasutatakse peaaegu alati tugevaid antibiootikume. See ei anna sageli tulemusi, eriti kui haige ei ole pöördunud arsti poole nakkuse varajases staadiumis.

36-aastane mees Santa Monicas, Californias astus suure naela otsa, mis tungis sügavale tema jalga. Ta ravis haava ise oma naise abiga. Vigastus näis paranevat ja mees unustas vigastuse, kuigi tal oli endiselt valusid. Lõpuks kahe kuu pärast otsustas ta jalavalude tõttu arsti poole pöörduda. Mingit ilmset vigastust ei olnud ja ta unustas arstile naelast rääkida. Määrati valuvaigistid ja haige näis paranevat.

Kolm kuud hiljem pöördus see mees uuesti arsti juurde. Valud olid tugevnenud ja tal oli raskusi kõndimisega. Uuring näitas luukahjustusi. Seejärel küsitleti teda jala vigastuse kohta. Lõpuks mainis ta naela, kuid alles pärast seda, kui temalt küsiti, kas ta on kunagi naela otsa astunud. Ta ütles, et jah, ja et see oli lähedal valutavale piirkonnale. Kuid see vigastus oli täielikult paranenud, nii et ta ei olnud arvanud, et valu oli põhjustatud sellest vigastusest. Sellel mehel oli osteomüeliit, luuüdi infektsioon.

Manustati tugevaid antibiootikume, mis tõid vaid vähest ajutist paranemist. Arutati amputatsiooni võimalust. Viimase abinõuna kombineeriti DMSO-d antibiootikumidega. Paranemine algas otsekohe. Vähem kui ühe kuu jooksul olid kõik infektsiooni tunnused kadunud ja pärast DMSO-ravi ei ole jalaga enam mingeid probleeme esinenud.

Kahjuks on puudunud head tunnustatud uurimused DMSO ühendamise kohta erinevate antibiootikumidega infektsioonide ravimisel. Arstid, kes kasutavad DMSO-d oma meditsiinipraktikas, kasutavad seda sageli koos antibiootikumidega infektsioonide ravimisel. Siiski ei ole ravi ega selle tulemusi tavaliselt kirja pandud ega avalikustatud.

Oma tähelepanekute ja kogemuste põhjal erinevate infektsioonide puhul usub siinkirjutaja, kes ei ole arst ja ei ole kunagi väitnud, et ta on arst, et kõiki peamisi infektsioone tuleks ravida, kasutades DMSO ja antibiootikumide ühismõju. Seda eriti juhtudel, kui infektsioonid tavapärasele antibiootikumiravile ei reageeri.

90-aastane mees Los Angeleses kannatas raske nakkusliku põiepõletiku all. Kakskümmend viis aastat varem oli talle tehtud eesnäärme operatsioon, mis põhjustas tõsiseid urineerimisprobleeme. Enne nakkuse saamist oli see mees aastaid kandnud mähkmeid, kuna ta ei suutnud oma urineerimist valitseda. Tal oli ka muid tervisemuresid, mis raskendasid tema kõndimist isegi kõndimisraamiga.

See mees võeti haiglasse ja teda raviti mitmesuguste antibiootikumide ja jõhvikakapslitega. Kolm nädalat hiljem polnud ta endiselt nakkusest lahti saanud. Kaheldi, kas ta selle üldse üle elab. Lõpuks otsustati ravile lisada DMSO. Talle manustati üks teelusikatäis DMSO-d jõhvikamahlaga kolm korda päevas koos algse antibiootikumiga. Paranemine oli kiire ja mees naasis koju neli päeva hiljem, kusjuures infektsioon oli täielikult kontrolli all.

Kui see mees haiglast koju sai, soovitati talle juua palju vett koos jõhvikakapslite ja DMSO-ga. Esimese nädala jooksul pidi ta võtma DMSO-d kaks korda päevas. Pärast esimest nädalat vähendati DMSO võtmist ühele korrale päevas. Nakkus ei taastunud ning patsiendi liikumisvõime ja üldine tervislik seisund oli muutunud paremaks kui enne infektsiooni tekkimist.

22. peatükk
Põletik

Põletik on organismi keerukas reaktsioon haiguse või vigastuse tõttu tekkinud kudede kahjustusele või hävinemisele. Ägeda vormi puhul iseloomustavad seda klassikalised tunnused nagu valud, turse, kuumus, punetus ja tegutsemisvõimetus.

Teatud seisundid, näiteks artriit, võivad viia kroonilise põletikuni, mis suurendab algse haiguse põhjustatud valusid. Akuutne põletik võib olla tekkinud vigastustest, põletustest, infektsioonidest, mistahes haigustest või muudel põhjustel.

Nagu on mainitud teistes peatükkides, mis käsitlevad konkreetseid tervisehäireid, on DMSO võimas põletikuvastane aine. See võib leevendada kõiki põletiku tekitatud vaevusi. Kliinikutes on täheldatud patsientidel turse vähenemist, tuntavat kohaliku palaviku alanemist normaalseks, ja patsiendid mainivad sageli valu viivitamatut vähenemist.

DMSO suurendab ka kortisooli tõhusust. Kortisool, mida organism toodab neerupealistes, on keha enda looduslik põletikuvastane hormoon. Laboratoorses uuringus on leitud, et DMSO aitab kaitsta rakke mitmesuguste mõjurite eest isegi siis, kui kortisooli kontsentratsioon on järsult vähenenud.

Kortisooni, mis on steroid, kasutatakse sageli organismi poolt toodetava kortisooli asendajana. Steroidravimid, sealhulgas kortisoon, võivad olla kasulikud, kui neid kasutatakse lühiajaliselt ja väikestes annustes. Õigesti kasutatuna võivad steroidid päästa ägeda astma või allergia all kannatava patsiendi elu. Pikemaajalisel kasutamisel võivad steroidid siiski põhjustada eluohtlikke kõrvaltoimeid. Nende hulka kuuluvad seedetrakti verejooks, vedelike kinnipidamine, psüühikahäired, veresoonte purunemine, nõrkus, vabade radikaalide teke ja immuunsüsteemi allasurumine. Mõnikord on ravist tulenevad kõrvaltoimed hullemad kui ravitav haigus.

Mittesteroidsetel põletikuvastastel ravimitel (MSPVA) on palju samu kõrvaltoimeid kui steroidravimitel. Need ravimid võivad olla eriti toksilised mao- ja soolestikule, põhjustades tugevat verejooksu, valusid ja muid vaevusi. Neid kasutavad ometi miljonid patsiendid valude ja põletiku leevendamiseks.

Üheks suureks probleemiks käsimüügiravimite puhul on see, et inimesed võtavad neid sageli ilma mõjuva põhjuseta. Neil on valusid ja nad on näinud reklaami, kuid nad ei pruugi enne ravimi proovimist isegi arstiga rääkida. Sageli ei ole neil aimugi, et ravimil, mida nad proovivad, võivad olla väga tõsised kõrvaltoimed.

DMSO on osutunud tõhusaks mitte ainult põletikuvastase vahendina, vaid ka mõnede MSPVA-de kõrvaltoimete raviks. Dr. Aws Salim, üks maailma juhtivaid autoriteete vabade radikaalide alal, viis läbi uurimusi antioksüdantide kasutamise kohta MSPVAde kõrvaltoimete ravimisel.9

Ühes uurimuses osales 180 artriidipatsienti, kellel oli erosiivne gastriit ehk mao limaskesta pindmine põletik, mis oli põhjustatud MSPVA kasutamisest raviks. 58 patsienti said suu kaudu DMSO-d neli korda päevas, samas kui 63 patsienti said suu kaudu allopurinooli neli korda päevas. Ülejäänud 59 patsienti toimisid kontrollrühmana.

Endoskoopiline uuring 48 tundi pärast haiglasse vastuvõtmist näitas, et mao erosioonid olid endiselt olemas oluliselt rohkematel ravimata patsientidel kui ravitud patsientidel. Erosioonid jäid alles 50%-l ravimata patsientidest, võrreldes 7%-ga DMSO-ga ravitud patsientidel ja 9%-ga allopurinooliga ravitud patsientidel. Kuna ainus sarnasus DMSO ja allopurinooli vahel on see, et mõlemad on antioksüdandid, siis järeldati, et antioksüdandid vähendavad MSPVA-de põhjustatud gastriiti ja stimuleerivad seedetrakti paranemist.

Newport Beachi ortopeediline meditsiinikliinik Californias on ravinud paljusid artriidihaigeid, keda varem oli ravitud mujal. Enamikku neist oli varem ravitud kortisooniga, MSPVA-dega või mõlemaga. Selles kliinikus kasutati neid ravimeid väga harva. Kõigi artriidi või vigastustega patsientide raviks kasutati DMSO-d koos dieedi ja treeninguga.

Paljud uued patsiendid kannatasid tõsiste seedehäirete all. Selle kliiniku arstid ei olnud tuttavad dr Salimi uurimustega. Kuid nad täheldasid, et kui patsiente raviti sellistest haigustest nagu artriit, kroonilised vigastused, luu- või liigesehaigused, siis paranesid kiiresti ka mao- ja soolehaigused. Pikaajalised verejooksud lõppesid sageli mõne päevaga ja patsiendid teatasid, et nende pikaajalised kõhuvalud olid täielikult lakanud. Mõnel juhul oli nendele patsientidele varem öeldud, et nad peavad õppima elama koos valude ja verejooksudega.

DMSO-d tuleks tõenäoliselt kasutada kõigi põletikuhaiguste puhul. See ei ole mitte ainult tugev põletikuvastane aine, vaid ka üks tugevamaid antioksüdante ja seedetrakti kahjustamise asemel aitab see tegelikult seda tervemaks muuta.

23. peatükk
Interstitsiaalne tsüstiit

FDA kiitis DMSO esmakordselt heaks interstitsiaalse tsüstiidi ravimisel 1978. a. Enne seda ei olnud interstitsiaalse tsüstiidi jaoks tõeliselt tõhusat ravi. Interstitsiaalne tsüstiit on põie sisekesta põletik. Sümptomid on nagu tsüstiidil, mis on tavaliselt bakterite põhjustatud infektsioon, kuid mida saab edukalt ravida antibiootikumidega. Siiski ei ole interstitsiaalne tsüstiit põhjustatud bakterite poolt ja antibiootikumidele ei reageeri. DMSO on nüüd üldiselt tunnustatud ja heakskiidetud ravi selle haiguse puhul.

Interstitsiaalne tsüstiit võib põhjustada tõsiseid haigusnähtusi põies, mis viivad armistumise, verejooksu ja põie mahutavuse vähenemiseni. Võib esineda tugevaid valusid, eriti kui põis on lastud peaaegu täielikult täituda. Valu väheneb tavaliselt oluliselt pärast urineerimist. Mõned selle haiguse põdejad tunnevad vajadust urineerida kuni 50 korda päevas. Vajadus jätkub tavaliselt nii päeval kui ka öösel. See haigus mõjutab hinnanguliselt mitusada tuhandet inimest, kellest enamik on naised.

Kui DMSO kasutamine interstitsiaalse tsüstiidi ravimisel esimest korda heaks kiideti, oli vaja DMSO-d kateetri abil otse patsiendi põide manustada. Protseduuri tuleb läbi viia tavaliselt üks või kaks korda nädalas. Mõnel patsiendil on valu nii tugev, et kateetrit ei saa kasutada. Sellisel juhul võib DMSO-d võtta suu kaudu mahla või veega.

Paljud arstid väidavad, et seespidine DMSO on parim viis interstitsiaalse tsüstiidi ravimiseks, sest see on patsiendi jaoks palju lihtsam. Seespidise meetodi puhul joob patsient tavaliselt ühe teelusikatäie DMSO-d jõhvikamahlaga üks või kaks korda päevas. Ravitavad on teatanud peaaegu vahetult algavast paranemisest ja iga päev ei ole siis vaja käia arsti juures.

Teised arstid kombineerivad neid kahte meetodit. Nad võivad ravi alustamiseks viia DMSO-d otse põide. Ravi jätkub seejärel DMSO joomisega iga päev.

Üks 38-aastane naine Las Vegasest, Nevadast, pöördus kliinikusse tugevate kõhuvalude ja vere tõttu uriinis. Ta pidi umbes iga 30 minuti järel urineerima ja ütles arstile, et ta oli kindel, et ta sureb mõne kuu pärast. Ta oli kindel, et tal on vähk. Pärast täielikku läbivaatust ja teste selgus, et tal ei ole vähki. Hädade põhjus oli interstitsiaalne tsüstiit. Talle manustati põide DMSO-d ja kästi juua üks teelusikatäis DMSO-d kaks korda päevas jõhvikamahlaga. See naine tundis end peaaegu kohe paremini. Kaks kuud hiljem olid tal vaevused täielikult kadunud. Ta oli ka kurtnud depressiooni ja valude üle erinevates kehaosades. Ka need olid kadunud ja ta ütles, et tundis end nagu uus inimene.

54-aastast meest Los Angeleses, kellel oli eesnäärmevähk, raviti kiiritusega. Ta pöördus teise arsti poole, kuna tal olid tugevad valud ja rohkesti verd uriinis. Uurimine näitas, et sellel mehel oli kiiritushüüvete tsüstiit. Otsustati ravida teda DMSO-ga, kuna oli teada, et DMSO aitab kaitsta kiirituskahjustuste eest ja DMSO oli juba kiidetud heaks interstitsiaalse tsüstiidi puhul. Tal soovitati juua DMSO-d jõhvikamahlaga kaks korda päevas. Valude ja verejooksu vähenemist täheldati praktiliselt kohe. Mõned veritsused jätkusid veel mitu kuud, kuid aasta hiljem oli ta kiiritustsüstiidist täielikult paranenud.

Nii kiiritustsüstiit kui ka interstitsiaalne tsüstiit võivad olla väga tõsised haigused. Praktika on näidanud, et DMSO peaks olema nende mõlema haiguse puhul tavapäraselt primaarne ravi. Kuna DMSO ei ole toksiline, ei tee selle kasutamine kahju, kui patsiendil on hoopis mingi muu haigus. See on sageli nii. Interstitsiaalset tsüstiiti on raske diagnoosida ja hinnanguliselt diagnoositakse tuhandeid juhtumeid igal aastal valesti. DMSO kasutamisel võib patsient tavaliselt kasu saada isegi siis, kui haiguse diagnoos on ekslik.

24. peatükk
DMSO seaduslikkus

Paljud arstid ei ole ilmselt teadlikud, et kui ravimit on lubatud kasutada ühe haiguse raviks, võib seda kasutada ka teiste haiguste raviks. Kasutusluba ei kehti ainult selle haiguse kohta, mille jaoks luba taotleti ja välja anti. Kui DMSO-d on lubatud kasutada interstitsiaalse tsüstiidi raviks, võib seda kasutada ka teiste haiguste puhul.

See seaduslik alus tehti selgelt kindlaks kohtuvaidluses, milles osales dr H. Ray Evers. Toidu- ja Ravimiamet väitis, et dr Evers manustas EDTA-d ebaseaduslikult ateroskleroosi ravides, kuigi EDTA kasutusluba kehtis ainult raskmetallide mürgistuse ravi kohta. Selles kohtuasjas, mis kandis pealkirja Ameerika Ühendriigid vs. H. Ray Evers. M.D., tsiviilhagi nr 78-93-N, ja mis on esitatud 27. juunil 1978. aastal kohtus nimega Federal District Court for the Middle District of Alabama, saavutas dr Evers suure võidu mitte ainult oma vabaduse eest kasutada EDTA-d, vaid ka meditsiinilise vabaduse eest Ameerika Ühendriikides üldiselt.

FDA taotles kohtuotsust, mis takistaks dr Eversil täielikult EDTA või mõne muu kelaataine kasutamist oma patsientide ravimisel. FDA soovis isegi õigust korraldada dr Eversi kliinikus regulaarseid kontrolle, veendumaks, et ta järgib kõiki korraldusi.

Kohus käsitles kõigepealt küsimust, kas litsentseeritud arstil on lubatud määrata või kasutada oma patsientidel ravimit, mis ei ole ametlikult lubatud kasutamiseks patsiendi konkreetse haiguse puhul.

Kuigi paljude arstide arvates ei olnud kliiniliselt tõestatud, et kelaat aitab ravida ateroskleroosi, näitasid kohtule esitatud tõendid, et sellest on kasu. Kohus otsustas, et risk patsiendi jaoks oli minimaalne ja tõenäoline kasu ületas võimalikku riski selle ravi puhul.

Kohus otsustas, et seaduse tasandil ei tule Toidu- ja Ravimiametil arsti ning patsiendi vahelisse raviprotsessi sekkuda. Lisaks otsustas kohus, et FDA-l ei olnud õigust sekkuda erameditsiini praktikasse, piirates arsti ravimist tema parima äranägemise järgi. Kokkuvõttes on föderaalkohtu otsus Ray Eversi kohtuasjas see, et arsti õigus on määrata mistahes ravimit, kui selle ravimi kasutamine on mistahes haiguse puhul lubatud.

Siinkirjutaja tundis dr Evers'it ja pidas teda tõeliseks eelkäijaks meditsiini teatud valdkondades. Tundus, et teda huvitas alati kõige rohkem see, mis on tema patsiendi jaoks kõige kasulikum, ja ta oli valmis proovima midagi uut, kui ta arvas, et sellest on kasu. Mitmes mõttes oli ta sarnane dr Stanley Jacobile, DMSO isale.

25. peatükk
Luupus

DMSO on osutunud kõige olulisemaks või üheks kõige olulisemaks ravimiks luupuse ravimisel. See ei ravi tegelikult luupust, kuid leevendab oluliselt sümptomeid, nii et haige saab oma haigusega elada. See näib olevat tõhusam kui kortisoon ja DMSO-l ei ole kortisooni kõrvaltoimeid.

Luupus on põletikuline haigus, mille erinevatel põdejatel võib olla erinevaid sümptomeid. See võib põhjustada palavikku, nahalöövet, väsimust ja liigesevalu, mis sageli meenutab artriiti. Samuti võib see tõsiselt kahjustada siseelundeid, eriti neerusid. Luupus võib mõneks ajaks põhjustada tugevaid valusid ja liikumishäireid ning seejärel järsku paraneda. See paranemine on tavaliselt ainult ajutine ja siis võib haigus veelgi tugevamana tagasi tulla.

Üks naine Los Angelese piirkonnast, kellel on olnud luupus üle 10 aasta, on DMSO kasutamisega vältinud raskeid ja valulikke perioode. Tavaliselt süstitakse talle iga nädal DMSO-d ja vitamiine ning ta kannab valulikele liigestele DMSO-d sisaldava kreemi. Ta oli esmalt kasutanud teisi ravimeid, mis ei vaigistanud valu ja millel oli ka palju kahjulikke kõrvaltoimeid.

Kui ta arsti vahetas, hoiatas esialgne arst, keda peeti autoimmuunhaiguste spetsialistiks, teda ravi muutmise eest. Ta ütles naisele, et ravi, mida too kavatses proovida, ei ole tõestatud ja et tema teab luupusest palju rohkem kui uus arst.

Esialgne arst ütles talle ka, et ta kannataks palju rohkem ilma metotreksaadita, mida ta seni oli kasutanud. Ta oli väga üllatunud, kui naine hiljem talle ütles, et ta ei kasuta enam kunagi metotreksaati luupuse või mõne muu haiguse raviks.

Metotreksaat on kemoterapeutiline ravim, mida kasutatakse vähi raviks. Kuigi see võib vähendada mõningaid luupuse sümptomeid, võivad pikaajalised kõrvaltoimed olla laastavad ja tegelikult invaliidsust raskendada.

See naine töötab nüüd täiskohaga. Tal on mõned kerged luupuse sümptomid, kuid äärmuslikke valusid ei ole. Tema siseelundid toimivad normaalselt ja tüsistusi pole oodata. DMSO kasutamise ainus kõrvalmõju tema juures on küüslaugusarnane lõhn hingeõhus. Ta ütleb, et tunneb end nüüd paremini kui kunagi viimase 10 aasta jooksul ning kavatseb elada pikka, terve inimese elu.

 26. peatükk
Vaimuhaigus

DMSO-d on kasutatud raskete vaimuhaiguste puhul, sealhulgas skisofreenia, alkoholismipsühhooside, obsessiiv-kompulsiivse häire, raske ärevuse ja muude vaimsete häiretega patsientide ravimisel üle 40 aasta.

Peruus läbi viidud suur DMSO uurimus, milles osales 42 patsienti, avaldati ajakirjas Annals of the New York Academy of Sciences.10 Selles uurimuses osales 25 skisofreeniapatsienti, 4 maniakaal-depressiivset patsienti, 4 alkoholismipsühhoosiga patsienti, 4 kinnisideedega neurootikut ja 5 raske ärevusseisundiga patsienti. Moodustati 16 sarnaste probleemidega patsiendist koosnev kontrollrühm. Kontrollrühma patsiendid said oma seisundi tõttu tavalist psühhiaatrilist ravi.

Enne DMSO ravi alustamist lõpetati kõikide varasemate ravimite andmine patsientidele vähemalt üheks nädalaks. Neile manustati DMSO-d 5 ml intramuskulaarsete süstidena kas 50% või 80% kontsentratsioonis. Enamik patsiente alustas 80% süstimisega kaks või kolm korda päevas. Kõige rohkem häiritud patsientidele anti kuni viis süsti päevas. Patsientide puhul, kellel ilmnesid kerged sümptomid, alustati ühe või kahe 50% DMSO viaaliga (katseklaas). Seisundi paranedes lisati kõigile patsientidele 50% DMSO lahust.

Selle uurimuse tulemused näitasid, et DMSO on vaimuhaiguste ravimisel tõhus. Samuti näitas see, et akuutses seisundis patsiendid reageerisid palju paremini kui kroonilised.

25 skisofreeniapatsiendist 14 olid akuutsed ja 11 kroonilised. 14 akuutse juhtumi puhul täheldati kiiret ja olulist paranemist. Kõige märgatavam mõju oli ärevusseisundi vähenemine. Selle paranemine algas esimeste annustega ja oli eriti tõhus kuue katatoonselt paranoidse patsiendi puhul, kes tulid haiglasse väga erutatud seisundis.

Kõik 14 ägedat juhtumit kirjutati haiglast välja 45 või vähema päeva jooksul. Kolm neist patsientidest paranesid täielikult 15 päeva jooksul pärast haiglasse võtmist. Üks patsient ütles: "Ma olen hulluks läinud. Ma ei tea, mis minuga juhtus. Huvitav, mida mu lapsed ütlevad."

11 kroonilist patsienti koosnesid 4 patsiendist, kes said ambulatoorselt tavapärast ravi, kuid hospitaliseeriti vajaduse korral. Ülejäänud 7 kroonilist patsienti olid väga halvas vaimses seisundis ja olid olnud alalisel haiglaravil üle kuue aasta. Kõiki neid 7 patsienti oli rohkem kui neli aastat ebaõnnestunult ravitud elektrišoki, insuliini ja fenotiasiiniga.

4 pikaajalisel skisofreenikul, keda oli varem korduvalt haiglasse viidud, toimus tugev haigusnähtude nõrgenemine ja nad kirjutati haiglast välja. Nende reaktsioon DMSO-ravile oli kiirem kui tavapärase ravi korral ja nende haiglaravi kestus oli lühem kui nende patsientide varasemate hospitaliseerimiste või sarnaste krooniliste skisofreenikute puhul, keda raviti tavapärasel viisil. Ülejäänud 7 kroonilise skisofreeniku puhul täheldati paranemist DMSO-raviga, kuid neid ei võidud siiski haiglast välja kirjutada.

4 maniakaal-depressiivsete psühhoosidega patsienti olid ravi alustamise ajal maniakaalses faasis. Nad olid psühhomotoorse ärevuse seisundis keskmiselt 15 päeva koos megalomaniakaalsete ideede, sõnaohtruse, kakluskalduvuse ja muude häiretega. Kõigi nende 4 patsiendi ärevushäired paranesid oluliselt. Nad muutusid rahulikumaks ning nende sõnaohtrus ja suurushullud ideed vähenesid märgatavalt. Maniakaalne faas oli lühem ja vähem intensiivne kui varasematel konventsionaalse haiglaravi perioodidel.

Alkoholismipsühhoosidega patsientidest 2-l olid alkohoolsed hallutsinatsioonid ja teised 2 olid delirium tremensi seisundis. Kõik 4 olid varem olnud sama seisundi tõttu haiglaravil. Kõik näitasid paranemist alates ravi algusest. Esimestel päevadel rahutus vähenes, kuigi hallutsinatsioonid püsisid kauem. Hiljem vähenes nende sümptomite sagedus ja intensiivsus, kuni need lõppesid.

Obsessiiv-kompulsiivse häire ja raske ärevusega patsiendid reageerisid DMSO-ravile positiivselt. Patsiendid olid rahulikumad, ideed ei ärritanud neid nagu varem, nad suutsid tegutseda vabamalt ja oma sundmõtetest üle saada.

See uurimus näitas nii mitmesuguste vaimsete häiretega akuutses seisundis patsientide kui ka akuutsete faasidega krooniliste skisofreenikute puhul täielikku ja püsivat leevenemist. Seitsme kroonilise skisofreeniku paranemine, kes olid kõik olnud haiglaravil üle kuue aasta, kestis 1 kuni 4 nädalat pärast ravi lõppu. Kui DMSO-ravi anti uuesti retsidiveerunud patsientidele, andis see sama soodsaid tulemusi nagu algses uurimuses.

Üks hiisem juhtum oli seotud Aaron Petrasega Santa Rosast, Californiast, rasket vaimset häiret põdeva mehega, keda raviti DMSO-ga. Tal oli diagnoositud paranoiline skisofreenia ja tal olid tõsised luulud. Tema suurimaks häireks oli mõte, et tema jalg teeb müra ja et see müra segab ümberkaudu teisi inimesi ning isegi koeri ja kasse. Ta oli täiskasvanud mees, kelle eest hoolitses tema ema ja kes võeti haiglasse, kui ta haigus vahetevahel akuutsesse faasi jõudis.

Ükskord, kui ma Petrast tema kodus külastasin, hakkas üle tänava haukuma koer. Petras ütles kohe: „Mu jalg teeb müra. Sellepärast koer haugubki. See segab teda." Siis lasin tal jalatsid ja sokid jalast ära võtta ning kontrollisin jalga stetoskoobiga. Ma kuulsin valje südamelööke. Siis andsin stetoskoobi tema kätte ja küsisin, kas see, mida ta oma jalast kuuleb, ongi see lärm. Ta ütles, et see on seesama müra ja et see ärritab koera. Selgitasin talle, et koera haukumise tõttu hakkas ta süda kloppima ja et ilma stetoskoobita ei kuule koer ega keegi muu tema jalga.

Petrasele otsustati määrata DMSO, GH3 ja vitamiin B-12 segu. Kaks nädalat enne süstimise alustamist lõpetas Petrase psühhiaater talle kõigi psühhotroopsete ravimite andmise. Ta ütles, et nendest pole talle niikuinii palju kasu, sest tema seisund on viimase kümne aasta jooksul halvenenud.

Süste tehti kolm korda nädalas ja paranemine algas kohe. Petras muutus rahulikumaks ja vähem kartlikuks. Ta mõtlemine muutus erksamaks ja selgemaks ning suutis tegelikkusega paremini kaasas käia. Kui ravi lõpetati, pöördus tema seisund järk-järgult tagasi akuutsema kroonilise paranoilise skisofreenia seisundi poole. Hilisemad süstid andsid taas positiivseid tulemusi, mis sarnanesid esialgse ravi järgsetele.

Sellest juhtumist sai ühe tähtsa õppetunni. Kui Aaron Petrast esmakordselt diagnoositi, ei kuulanud keegi tema jalga stetoskoobiga ja tema jalast ei kostnud mingit müra. Paljudel juhtudel on vaimuhaige ütlustel mingi alus. Arst peaks alati kuulama, mida haige ütleb ja püüdma kindlaks teha tema veendumuse aluse. Vaimselt haige inimese puhul võib olla tema paranemisele kasuks, kui ta mõistab, et sellel, mida ta tunneb või kuuleb, on mingi alus.

Soovitused tulevasteks uurimusteks

On tõestatud, et DMSO leevendab ohutult väga laia häirete spektriga vaimuhaigete sümptomeid. See on preparaat, mida tuleks kasutada kõigis psühhiaatriahaiglates. Liiga palju haigeid võetakse psühhiaatriahaiglatesse ilma lootuseta tegelikule paranemisele. Paljusid neist võiks DMSO õige kasutamine aidata elada täisväärtuslikku elu väljaspool psühhiaatriahaiglat.

Ei ole põhjust hoiduda DMSO kasutamisest riiklikes psühhiaatriahaiglates. Kuna puuduvad surmaga lõppevad või muidu kahjulikud kõrvaltoimed, ei ole see ohtlik. Erinevaid annuseid võiks proovida koos mitmete ravimite ja vitamiinidega, et teada saada, mis toimib kõige paremini. Puudub põhjus keerukateks uurimusteks. Uurimused võivad olla väga lihtsad meetodite ja protseduuride poolest, nende tulemused aga tuleks avaldada, et ka teised saaksid uurimuste tulemustest kasu lõigata.

Paljudel riikidel ja riiklikel asutustel on raha otsakorral ja nad seisavad silmitsi rahapuudusega. Psühhiaatriahaigete majutamine asutustes nõuab palju sularaha, mida saaks kasutada muudel eesmärkidel või tagastada maksumaksjatele. DMSO õige kasutamine võib kahtlemata vähendada psühhiaatriahaiglate patsientide arvu rohkem kui 50%, koondades seeläbi kulusid. Veelgi olulisem on see, et paljud neist, kes on nüüd piiratud teovõimega, võiksid saada õnnelikeks, vabadeks ja täisväärtuslikeks inimesteks.

27. peatükk
Vaimne alaareng

DMSO on osutunud väga tõhusaks vaimse alaarengu ravimisel. Mõnel juhul kasutatakse DMSO-d puhtal kujul, mõnel juhul aga kombineeritakse seda aminohapete, vitamiinide või muude ainetega. DMSO-d on manustatud ka erinevatel viisidel, sealhulgas seespidiselt, kus patsient joob DMSO-d vee, mahla või piimaga, intramuskulaarselt süstides või välispidiselt.

Üks suur hästi dokumenteeritud uurimus viidi Tšiilis läbi 55 patsiendiga, kellel oli raske Downi sündroomist põhjustatud arengupuue.11 Patsiendid, kellel on Downi sündroom, mida tuntakse ka kui mongolismi või 21. kromosoomi trisoomiat, sünnivad kolme 21. kromosoomiga tavalise kahe asemel. Need, kellel on liigne 21. kromosoom, on arengupuudega ja enne DMSO kasutuselevõttu oli nende aitamiseks vähe võimalusi.

Tšiili uurimuses osalenud patsientidele manustati DMSO-d ja aminohappeid intramuskulaarselt. Süstimiseks mõeldud ampullid koosnesid 5 cm³ 5% DMSO-st koos 5 mg gammaaminovõihappega (GABA), 10 mg gammaamino-beeta-hüdroksübutiinhappega (GABOB) ja 10 mg atsetüülglutamiiniga.

Lapsed jagati kahte rühma, alla 3 ½-aastased ja üle 3 ½-aastased. Alla 3 ½-aastastest sai ravi 15 last ja 13 last olid kontrollrühmaks. Üle 3 ½ aasta vanustest, kellest vanim oli 14-aastane, sai ravi 16 last ja 11 last oli kontrollrühmaks.

Alla 3 ½-aastaste laste puhul kohandati 5 cm³ ampulli annust, mis sisaldas 5% DMSO-d koos aminohapetega, vastavalt kehakaalule. Neile, kes kaalusid alla 8 kg, manustati 0,5 cm³, neile, kes kaalusid 8-11 kg, 1 cm³ ja neile, kes kaalusid üle 11 kg, 2 cm³. Kõik üle 3 ½-aastased lapsed said iga süstiga kogu 5 cm³ ampullitäie.

Alla 3 ½-aastaste laste puhul anti süste 90 päeva jooksul iga kahe päeva tagant. Seejärel tehti ühekuuline paus DMSO-st. Kõik lapsed said vähemalt kolm süstitsüklit. Ühe kuu pikkuse DMSO-pausi ajal anti patsientidele kapsleid, mis sisaldasid GABA-d, GABOB-i, atsetüülglutamiini ja arginiini, kuid mitte DMSO-d.

Lapsed, kes olid üle 3 ½ aasta vanad, said süste iga päev 20 päeva jooksul, millele järgnes 20-päevane vaheaeg. 20 päeva pikkuse pausi ajal anti neile aminohappekapsleid, mis sisaldasid GABA, GABOB, atsetüülglutamiini ja arginiini, kuid mitte DMSO-d. Nad kõik said viis süstiseeriat, milles igaühele tehti 20 süsti, kokku 100 süsti.

Mõlemad lasterühmad tegid kontrollrühmadega võrreldes suuri edusamme. Alla 3 ½-aastaste laste psühhomeetriline testimine sooritati Geselli arengukoefitsiendi järgi. DMSO-ga ravitud laste seisund paranes kõigis valdkondades, testide tulemused on kokkuvõtlikult esitatud allpool.

Mootorika: Kontrollrühmas oli väga väike muutus, indeksi keskmine väärtus oli 56 enne ravi ja 58 pärast ühe aasta möödumist. Kümnel patsiendil 13-st ei muutunud motoorikaindeks, ühel langes ja kahel tõusis. DMSO-ravi saanud rühmas oli indeksi keskmine väärtus algul samuti 56, kuid aasta pärast oli see 72.

Kohanemisvõime: Kontrollrühmas oli algul keskmine indeks 52 ja aasta pärast oli see langenud 49-le. DMSO-ravi saanud rühmas oli keskmine indeks algul 50, pärast üheaastast ravi aga 60.

Keelelised võimed: Kontrollrühmas oli alguses keskmine 56 ja aasta pärast 54. DMSO-ravi saanud rühmas oli keskmine näitaja enne ravi 52, pärast üheaastast ravi aga 58.

Lapsed üle 3 ½ aasta:

Motoorika: Kontrollrühmas oli motoorikaindeks enne ravi keskmiselt 34, aasta pärast oli keskmine 36. DMSO-ravi saanud rühmas oli keskmine motoorikaindeks enne ravi 38 ja pärast üheaastast ravi 49.

Keelelised võimed: Testiti nii kõnelemist kui ka arusaamist. Kontrollrühmas oli algselt kõne keskmine indeks 21, mis tõusis ühe aasta pärast 23-ni, samas kui mõistmise keskmine oli algul 25 ja aasta pärast 34. DMSO-ravi saanud rühmas oli keskmine indeks kõnes enne ravi alustamist 27 ja aasta pärast 37, arusaamisel oli keskmine indeks enne ravi alustamist 42 ja aasta pärast 52.

Intelligentsuskvoot: Kontrollrühma laste keskmine intelligentsuskvoot oli uurimuse alguses 34 ja aasta pärast 33. DMSO-ravi saanud rühmas oli keskmine IQ algul 29 ja pärast üheaastast ravi 40.

Ravivad arstid nõustusid, et DMSO-aminohappeteraapia on suur edasiminek raske vaimse mahajäämusega laste ravis. Samuti soovitasid nad laiendada ravi enamatele lastele ja pikendada ravi kestust. Teiste, käesoleva uurimusega mitteseotud laste ravimisel manustasid nad suuremaid annuseid ja said paremaid tulemusi. Lõpuks väitsid nad, et kuigi nad ideaalseid ravimeetodeid leidnud ei ole, pakub DMSO-aminohappeteraapia edasiminekut sellise seisundi ravimisel, mille puhul ei ole aastakümnete jooksul muid edusamme tehtud.

Ühes teise uurimuse käigus, mida esitleti New Yorgi Teaduste Akadeemia DMSO-teemalisel konverentsil, raviti 26 mittemongoliidset, kuid vaimselt alaarenenud last Argentinas sama DMSO-aminohappeteraapiaga, mida oli kasutatud Tšiili uurimuses.12 Kolmteist last said DMSO-ravi, ülejäänud 13 olid kontrollrühmaks. Laste vanus oli 5-20 aastat.

DMSO-ga ravitud lapsed said kolm korda nädalas 5 cm³ intramuskulaarse süsti 20 süstist koosneva seeriana, kusjuures iga seeria vahel oli 15 päeva pikkune paus ja ravi kestis kokku 180 päeva.

Selle uurimuse tulemused olid sarnased eelmise uurimuse omadega. Kontrollrühma lastel oli väga vähe muutusi, samas kui DMSO-rühma laste seisund paranes kõigil mingil määral. Billy King Portlandist, Oregonist, on tõenäoliselt kõige tuntum patsient Ameerika Ühendriikides, keda on DMSO-ga ravitud Downi sündroomi puhul. Ta oli doktor Stan Jacobi patsient Oregoni Ülikooli Meditsiinikooli (praegu Oregoni Tervishoiuülikool) juures 1970-date aastate alguses.

Tema sai DMSO-d iga päev. Tema ema rääkis mulle 1970. aastatel, et ta jõi igal hommikul DMSO-d piimaga. Loomulikult on see midagi, mida iga laps võiks teha. See on lihtne ja tõhus ravi, mis maksab väga vähe ja millest võib olla väga suur kasu.

Allpool olev pilt näitab, kuidas Billy välja nägi 1971. aasta detsembris enne DMSO-ravi saamist ning ka seda, kuidas ta välja nägi pärast üheaastast ravi ja pärast kaheaastast ravi. Kui ravi alustati, oli ta 14-aastane ja tema vaimne võimekus oli 10 kuu vanuse lapse oma. Ta suutis kõndida ja iseseisvalt süüa. Kuid ta ei osanud rääkida ega mõistnud, mida teised inimesed talle ütlesid. Kolmas pilt on võetud pärast kaheaastast DMSO kasutamist, kui ta oli seitsmeaastase lapse vaimsel tasemel. Ta oskas rääkida ja sai aru, mida talle öeldi. Ta oskas kirjutada oma nime ja tuvastada 269 Peabody mälukaarti. Nagu piltidelt näha, oli ta kaotanud oma mongoloidse välimuse. Ta oskas ka basseinis ujuda.

Billy Kingi paranemine jätkus aastate jooksul. Täiskasvanuna töötas ta Portlandi raamatupoes. See on näide inimesest, kelle elu muutus täielikult DMSO abil. Ta muutus inimesest, kellel oli väga kehv tulevik ja kes oleks tõenäoliselt kogu elu olnud sõltuvuses teistest, täisväärtuslikuks täiskasvanuks, kes tõi igal nädalal palgatšeki koju.

Milline on vaimse puudega inimeste praegune olukord USA-s ja teistes maailma riikides? Paljud lapsed, kes on sellised nagu Billy King oli enne DMSO ravi, on riiklikes hooldeasutustes. Paljud, kui mitte enamik neist, kes on raskelt alaarenenud või kes on saanud ränki ajukahjustusi, võiksid aja jooksul haiglast lahkuda ja elada normaalset elu. Teie maksuraha loobitakse vaimuhaiglatesse ja mis veelgi hullem, patsientidele, keda saaks ravida, antakse jätkuvalt rahusteid, et neid rahustada, selle asemel et neid DMSO-ga ravida. On aeg hakata neid inimesi tõesti ravima ja saada ravimisega seotud isikud uskuma, et raskeid vaimuhaigeid on võimalik aidata saada täisväärtuslikeks inimesteks.

28. peatükk
Sclerosis multiplex

Sclerosis multiplex on põletikuline haigus, mille puhul aju ja seljaaju aksoneid ümbritsevad müeliinikihid on kahjustatud ning võivad demüeliniseeruda ja armistuda. Haigus vähendab närvirakkude võimet üksteisega suhelda. Sclerosis multiplex'i on üldiselt kahte tüüpi. Ühte tüüpi nimetatakse progresseeruvaks vormiks. See vorm muudab patsiendi tavaliselt invaliidiks ja surmab ta kiiremini. Teist tüüpi nimetatakse remissiivseks vormiks. Selle tüübi puhul võib müeliinikihti kahjustavate perioodide vahel olla palju taastumist. Sageli elavad remissiivse vormiga patsiendid aastaid. Haiguse ägenemisperioodide vaheline taastumine jääb üldiselt üha vähemaks ja ägenemine muutub üha hävitavamaks, kuni patsient sureb.

Venemaal raviti DMSO-ga kolmkümmend nelja sclerosis multiplexiga patsienti, nagu on kirjas 1984. aasta meditsiiniajakirja aruandes.13 Tulemused olid väga positiivsed nende patsientide puhul, kellel oli sclerosis multiplexi remissiivne tüüp. Toimus remüeliniseerumine (müeliinikihtide kasv), turse vähenes ja paranes side närvirakkude vahel. Paranemine progresseeruva tüübi puhul ei olnud kaugeltki nii suur kui remissiivse tüübi puhul.

Üks patsient Lõuna-Pasadenas, Californias, kellel oli sclerosis multiplexi progresseeruv vorm, oli seotud voodi ja ratastooliga. Ta püsis haiglas looteasendis. Tema põlved ulatusid peaaegu rinnuni ja jalgu ei olnud võimalik liigutada. Arvati, et ta sureb mõne kuu jooksul.

Selle naise perekond soovis teda ravida DMSO, vitamiinide ja loodusliku toiduga. Otsustati anda talle kaks korda nädalas intramuskulaarseid süste. Talle anti iga päev üks teelusikatäis DMSO-d veega suu kaudu ning õendusabilised määrisid iga päev tema kätele ja jalgadele DMSO-d sisaldavat kreemi.

Varsti pärast ravi algust kaebas see naine, et ravi põhjustab valu tema jalgades. Enne ravi oli tal jalad nii tundetud, et isegi seda valu peeti positiivseks. Veidi üle aasta pärast ravi alustamist suutis see naine oma jalgu liigutada. Hiljem suutis ta iseseisvalt süüa. Paranemine jätkus, kuni see naine kolis teise osariiki, et olla lähemal mõnedele oma pere liikmetele, kes arvasid, et sama ravi on kättesaadav ka tema uues elukohas.

Sellel juhtumil oli veel üks huvitav aspekt. Patsiendil oli Medicare'i ravikindlustus ja ta vajas lisaks DMSO-le ja tavapärasele ravile ka füsioteraapiat. Medicare lükkas esialgu füsioteraapia taotluse tagasi. Medicare'i esindaja selgitas, et haigel on kontraktuurid ja et ta ei saavuta kunagi olulist paranemist. Medicare'i esindajale selgitati olukorda. Talle öeldi, et haige seisund on juba paranenud, ning teda kutsuti patsienti külastama, tema haiguslugudega tutvuma ja tarbe korral küsimusi esitama. Seejärel nõustus esindaja juhtumit uuesti hindama. Siiski rõhutas ta, et tõenäosus oli Medicare'i poolt hüvitise andmise otsuse vastu. Pärast patsiendi paranemisel tehtud edusammude hoolikat hindamist võimaldati talle siiski Medicare'i hüvitis füsioteraapia eest.

See on järjekordne näide sellest, kuidas iga meditsiinitöötaja võib sageli anda muud patsiendile vajalikku abi. Kui te arvate, et patsient vajab mis tahes ravi, mille puhul võib olla vaja hüvitist ja sellest on keeldutud, ei tohiks keeldumist pidada lõplikuks. Sageli on vaja vaid tõendit või head tõestust, et pakutav ravi toob kasu, mis ületab kulusid.

29. peatükk
Valu

Üks DMSO peamisi kasulikke omadusi on selle võime oluliselt vähendada valusid. Valu esineb paljudes vormides ja mõningaid haigusi, mis võivad põhjustada tugevaid valusid, käsitletakse teistes peatükkides. Selles peatükis käsitletakse valu juhtudel, kus valu on peamine vaevus.

Valu on põhimõtteliselt teie keha elektrokeemiline häiresignaal, mis ütleb teile, et kehas on midagi valesti. See on inimesele hoiatus ohust, mis ähvardab kusagil kehas kahjustusi tekitada. DMSO võib tavaliselt valusid oluliselt vähendada. Siiski on alati kõige parem välja selgitada valude põhjus.

DMSO ei ole mõeldud arsti asendama. Kui inimesel on püsivalt valusid, on see haiguslik isegi siis, kui selle põhjus on teadmata. Kui kellelgi on pimesoolepõletik, ei ole DMSO kasutamine lahendus. Tuleb viivitamatult pöörduda arsti poole ja saada ravi. Inimese elu päästmiseks võib olla vajalik kiire operatsioon.

Kui valu põhjus on teada, saab DMSO-d kasutada kõige paremini. Ometi ei suuda parimadki meditsiinilised nõuanded, uuringud ja testid mõnikord valu põhjust avastada. Kahel inimesel võib olla seisund, mis näeb röntgeniülesvõtetel välja sarnane, kusjuures ühel võib olla tugevaid valusid, teisel aga on valud minimaalsed. See võib olla nii eriti seljavalude puhul.

Üks mees Newport Beachis, Californias, oli saanud raske seljavigastuse 10 aastat enne seda, kui ta esimest korda doktor Elmer Thomasseni kliinikusse tuli. Mees oli sattunud suurde liiklusõnnetusse ja vaatamata operatsioonile kannatas ta pärast õnnetust peaaegu pidevalt valude all. Uuring näitas, et lülisammas on veidi kahjustatud, kuid kõige tugevama valu piirkonnas polnud midagi näha.

Patsienti otsustati ravida 90-protsendilise DMSO kreemiga. Talle soovitati kanda seda kreemi kergelt kogu tema seljale kaks korda päevas. Pärast esimest raviprotseduuri saabus kerge leevendus. Valu andis veidi järele ja selja jäikus vähenes. Ravi jätkudes edenes ka paranemine. Pärast ühe aasta pikkust ravi olid valud peaaegu kadunud ja patsiendi liikumisvõime oli tema sõnul sama suur kui enne õnnetust.

Mehel soovitati jätkata DMSO kasutamist iga päev ja käia iga kuue kuu tagant arsti juures kontrollimiseks ja hindamiseks. Mehe tervis paranes kogu aeg. Kaks aastat pärast esialgset kohtumist matkas ta mägedes, kõndides sageli üle 16 km laupäeva või pühapäeva pärastlõunal. Ta pidas oma üldist tervist paremaks kui enne õnnetust. Ta ütles, et kasutab DMSO-d edaspidi kogu aeg ja et DMSO lõhn ei ole häirinud ei teda ega tema abikaasat.

Kontrollitud uurimus, mis hõlmas avatud rindkere operatsiooniga patsiente Pennsylvania haiglas Philadelphias, näitas suurepäraseid tulemusi operatsioonijärgse valu leevendamisel. Selles uurimuses manustati DMSO-d 12-15-tollisele sisselõikele iga kuue tunni järel. DMSO-d saanud patsientidel oli vaja ainult pool tavalisest valuvaigistite kogusest. Samuti esines neil vähem tüsistusi, nagu iiveldus, oksendamine ja kõhukinnisus. Ka operatsioonist paranesid nad kiiremini.

Üks halvemaid valusid, mida inimene võib kogeda, on valu, mida nimetatakse fantoomvaluks. See on valu kehaosas, mida enam ei ole. Käsi või jalg võib olla õnnetuses kaotatud või on jäse amputeeritud. Ihuliikme kaotanud isikule võib siiski tunduda, nagu oleks jäse veel alles.

See fantoomvalu võib olla põletus- või kipitustunne, tuim valu või väga tugev valu terves puuduvas kehaosas või ainult väikeses osas sellest. Mõnikord on puuduva käe või jala kohal tunne, et see muutub tuimaks, kuid kindlasti tundub, et see on ikka veel olemas. Valu tuleneb erinevatest närvireaktsioonidest, mille olemust ei ole täielikult mõistetud. Valu on reaalne, mitte kujuteldav, kuigi valu asukoht ei ole enam keha piires. Seda valu on sageli raske ravida.

Hea näide fantoomvalu kohta oli Los Angeleses elav mootorrattur, kelle parem käsi oli õnnetuses purustatud. Käsi amputeeriti hiljem õlast saadik. Tal olid valud peamiselt tema paremas küünarnukis. Mõnikord oli valu terav ja tugev ning teinekord ütles ta, et tundus, nagu ei saaks käsi, eriti küünarnukk, piisavalt verd.

Seda meest raviti esimest korda DMSO-ga 1998. aastal, kaua pärast õnnetust. Ta oli kasutanud mitmesuguseid valuvaigisteid, nii käsimüügi- kui ka retseptiravimeid, ilma et need oleksid talle tõeliselt leevendust toonud. Enamik valuvaigisteid mõjus talle vastupidiselt, sest tema sõnul põhjustasid need rohkem ebameeldivaid kõrvaltoimeid kui soovitud valuleevendust.

Patsiendi õlale amputatsioonikohale määriti kreem, mis sisaldas DMSO-d, punast tšillipipart ja aloe vera mahla. Ta märkis vahetult enne raviprotseduuri, et ta on ilmselt hull, et ta sellisele voodoo-ravile läheb. Ta ütles: "Te ravite mind valu pärast, mis on õhus. Valu ei ole minu kehaga seotud. Võib-olla on valu lihtsalt minu mõtetes. Miski muu ei ole toiminud. Ma tean, et ka see ei toimi, aga ma olen valmis seda teile näitama."

Minut pärast kreemi pealekandmist ütles patsient, et tema käsi tunneb end paremini. Ta ütles: "Ma ei usu seda, aga mu küünarnukk tunneb end palju paremini. See värk tõesti toimib."

Sellel mehel soovitati seejärel kasutada kreemi kaks korda päevas, olenemata sellest, kas tal on valusid või mitte. Kolm kuud hiljem ei olnud tal enam mingeid fantoomvalusid ja tal lubati ravi lõpetada. Fantoomvalud ei tulnud tagasi. Patsient kasutas kreemi muude väiksemate hädade, näiteks lihasevalude puhul, ja ütles, et enam ta ei loobu kreemist või tavalisest DMSO-st, mida ta jõi jõhvikamahlaga.

Igal arstil, kes ravib tundmatu põhjusega valudega patsiente, ja selliseid on peaaegu igal arstil, peaks olema käepärast DMSO ja ta peaks teadma, kuidas seda kasutada. Enamikul valuvaigistitest on mingid potentsiaalselt kahjulikud kõrvaltoimed. DMSO näol on meil olemas tõhus ja ohutu valuvaigisti.

30. peatükk
Kaitse kiirguskahjustuste eest

DMSO kiirguskaitseomadusi on tuntud juba üle 40 aasta, DMSO-d on kasutatud röntgeniprotseduuride kiirguskahjustuste vältimiseks ja ka õnnetuste puhul tuumaelektrijaamades.

On olemas otseseid ja kohe märgatavaid vigastusi, nagu näiteks kiirguspõletushaavad. Kiirgus tekitab ka vabu radikaale, mis kahjustavad rakke kogu kehas. Need vabad radikaalid põhjustavad rakkude kiiremat vananemist ja ka rakkude mutatsiooni, mis põhjustab vähki, sünnidefektide sarnaseid muutusi organismis ja muid haigusi. DMSO on kõige tugevam teadaolev antioksüdant. Isegi madala kontsentratsiooniga DMSO võib oluliselt vähendada kiirguse mõju ja vabade radikaalide tekitatud kahjustusi.

Venemaa radioloogiaajakirjas Meditsinskaja Radiologija avaldati uurimus, milles osalesid Venemaal kiiritusravi saanud emakakaelavähiga patsiendid.14 Selles uurimuses kasutati DMSO-d välispidiselt 22 emakakaelavähiga patsiendil enne kiiritusravi. Kontrollrühma kuulus 59 patsienti, kes said kiiritusravi ilma DMSO-ta. DMSO-ga kaitstud patsientidel ei tekkinud kiirituspõletusi ega muid kiirgustoksilisuse sümptomeid, samas kui kontrollrühmas esines tavapäraselt oodatavaid toksilisi reaktsioone.

Jaapanis Kyoto Ülikoolis tehtud uurimusest, mis hõlmas DMSO kasutamist desoksüribonukleiinhappe (DNA) kaitsmiseks kiirguskahjustuse eest, kirjutati ajakirjas Journal of Radiation Research 2010. aastal.15 Selles uurimuses puutusid Hiina hamstri munasarjade rakud kokku kiirgusega, olles samal ajal kaitstud DMSO lahjendatud lahusega (0,5%).

DNA molekul koosneb kahest kaksikspiraali ehk kaksikheeliksi kujulisest ahelast. See sisaldab geneetilisi juhiseid elusorganismide arenguks ja toimimiseks. Peamine DNA ülesanne on teabe pikaajaline säilitamine. DNA-d võrreldakse sageli jooniste või plaanide komplektiga, kuna see sisaldab juhiseid, mis on vajalikud rakkude komponentide ehitamiseks. DNA on olemas mistahes organismis, näiteks inimesel, koeral, kassil või hamstril. Hamstrirakkude DNA määrab, et lootest saab hamster, samas kui inimese rakkude DNA määrab, et lootest saab inimene. DNA mõjutab ka organismi suurust, värvi, intelligentsust jne.

DNA võib viga saada mitmel viisil, millest üks on kokkupuude kiirgusega. Kiirgus võib põhjustada mõne DNA-ahela purunemise. Kyoto Ülikooli teadlaste varasemad uurimused on kinnitanud, et kiiritatud rakkude kahetunnine töötlemine 10% DMSO-ga võib kiiritatud rakkude suremist tagasi hoida, kuid DMSO kontsentratsioon osutus toksiliseks. Uurimuste järgi olid suuremad kontsentratsioonid küll tõhusad kaksikheeliksi katkestuste vältimiseks. Mida suurem oli DMSO kontsentratsioon, seda vähem oli DNA kaksikheeliksi katkestusi, kuid kuna kõrged kontsentratsioonid osutusid toksiliseks, otsustati katsetada 0,5% DMSO-d.

Uurimus näitas, et 0,5% DMSO pakkus otsest kaitset kiirguse eest, aidates parandada kaksikheeliksi katkestusi, mitte aga kaudselt vabade radikaalide pärssimise kaudu. Kõik, kes soovivad üksikasjalikumat teavet Jaapani uurimuse kohta, saavad seda internetist. See on suurepärane uurimus, kuigi seda võib olla keeruline mõista.

Uurimuse autorite arvates on vaja täiendavaid uurimusi, et tõesti mõista DMSO mõju rakkude kaitsmisel kiirguskahjustuste eest. Varem arvati, et DMSO toob kasu kaudselt, vabade radikaalide taltsutamise abil. Kuid nagu see uurimus näitab, on olemas ka otsene toime, mille puhul DMSO ise aitab parandada DNA-le tekitatud kiirguskahjustusi. Kiirguskahjustuse ravi kohta on veel palju õppida.

Kuidas saab meie praeguseid teadmisi kasutada nende aitamiseks, kes on võib-olla saanud liiga tugevat kiirgust, nagu näiteks seoses Fukushima Daiichi tuumaelektrijaama avariiga? Enne 2011. aastat ei olnud kirjalikke juhendeid DMSO kasutamiseks tuumaelektrijaamade avariide põhjustatud kiirguskahjustuste ravimise kohta. Esialgsed juhendid kirjutati üles vahetult pärast Fukushima õnnetust ja neid tulekski pidada esialgseteks, kuni saadakse rohkem teavet. Siiski on see hea lähtepunkt, kuni täpsemad eeskirjad välja töötatakse. Samuti võib praeguseid ravijuhendeid kohandada iga üksikjuhtumi ravimiseks.

Kõiki ohtliku kiirgusega kokkupuutunuid tuleks viivitamatult ravida DMSO-ga. DMSO-d võib manustada seespidiselt, süstimise teel või välispidiselt. Mõnel juhul võib kasutada kõiki kolme meetodit. Neile, kes on suuri kiirgusdoose saanud, nagu näiteks tuumaelektrijaama töötajad avarii puhul, tuleks anda suuri annuseid DMSO-d. Maksimaalselt 5 grammi kehakaalu kilogrammi kohta esimese 24 tunni jooksul on ohutu. Sellist suurt annust soovitatakse siiski ainult siis, kui kannatanu on saanud vahetult eluohtlikuks loetud suure kiirgusdoosi. Loomulikult tuleb kannatanu kohe kiirguse mõjupiirkonnast eemale toimetada. Tuumaelektrijaama õnnetuse korral võib see tähendada, et ta tuleb viia õnnetuskohast 160 või enama kilomeetri kaugusele.

Pärast esimest päeva vähendatakse annust oluliselt. Inimene, kellel ei ole võimalik regulaarseid liigse kiirguse doose vältida, näiteks tuumaelektrijaama avarii või tuumapommi tõttu, võib võtta püsiva annuse kuni üks gramm kehakaalu kilogrammi kohta. Kiirguse eest kaitsmine on eriti oluline rasedatele naistele. Areneva loote DNA on väga tundlik kiirguskahjustuste suhtes. Kiiritushaiguse tagajärjeks võib olla sünnipuudega laps, kuid ka leukeemia või mõni muu tervisehäire.

Välispidiselt võib suurel osal kehast kasutada 90%-list DMSO-d. Näo puhul peaks kontsentratsioon olema 70% või vähem. Seda tuleks esialgu kergelt proovida, et näha, kuidas see mõjub. Kui patsiendil on kiirituspõletused, on tõhusaks osutunud Scott Supreme Skin Lotion, mis sisaldab 50% DMSO-d ja ka aloe verat. Need, kes saavad kiiritusravi, võivad kaks või kolm korda päevas kogu kehale kergelt määrida DMSO-d või Scott Supreme Skin Lotion'i. Nahk peaks olema puhas ja DMSO pealemäärimise kohale ei tohi panna alkoholi, sest DMSO võib läbi naha teisi aineid kaasa võtta.

Kui DMSO-d võetakse suu kaudu, peaks kontsentratsioon olema 20% või vähem DMSO-d. Seda lahust tuleks pärast sööki aeglaselt juua. Tavaliselt on kõige parem panna DMSO-d selle maitse varjamiseks mahla sekka. Siiski võib seda ka veega lahjendada.

Koos DMSO-ga võib anda ka muid ravimeid. Neid käesolevas raamatus ei käsitleta, kuid nende hulka kuulub kaaliumjodiid, mis aitab kaitsta kilpnääret, kui radioaktiivne jood on üks saasteaine. Koos teiste toksiine vähendavate ainetega kasutatakse ka Epsom-soola vanne. Ülemäärast kiirgust võib saada paljudest muudest allikatest, kust saadud ühekordsed doosid ei ole eluohtlikud, kuid mille mõju võib koguneda patsiendi elu jooksul. Kui patsiendile tehakse diagnostiline röntgeniülesvõte, kaitstakse ülejäänud keha tavaliselt pliikilbiga. Kui röntgenikiirguse alusele piirkonnale kantakse välispidiselt DMSO-d, vähendab see veelgi kahjustusi, vähendamata seejuures röntgeni tõhusust.

DMSO-d on kasutatud edukalt mitmesuguste haiguste raviks juba üle 50 aasta. Seda peetakse üheks kõige ohutumaks ravimiks, mida on kunagi kasutatud ja kuigi seda on kasutanud miljonid inimesed, ei ole dokumenteeritud ühtki juhtumit, kus kellelgi oleks olnud surmaga lõppev reaktsioon DMSO-le. Ainus kõrvaltoime on tavaliselt küüslaugulõhnaline hingeõhk. Välispidisel kasutamisel võib tekkida väike nahaärritus, mis kestab tavaliselt vaid mõned minutid. Igaüks, kes on saanud suure kiirgusdoosi mis tahes tuumaelektrijaama õnnetusest või muust allikast, peaks saama pikaajalist DMSO-ravi, et vähendada kauakestvaid kiirguskahjustusi.

31. peatükk
Hingamisteede haigused

Hingamisteede haigused mõjutavad tõsiselt paljude inimeste elu nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal maailmas. Need haigused on eriti ohtlikud imikutele ja eakatele. DMSO, tavaliselt koos teiste preparaatidega, nagu antibiootikumid ja põletikuvastased ravimid, on osutunud tõhusaks enamiku hingamisteede haiguste ravimisel.

Tšiilis läbi viidud uurimus, milles osales 60 raske bronhioliidiga imikut, näitas, et DMSO lisamine teistele ravimitele tõstab tavapärase ravi tõhusust.16 Need imikud jagati kahte rühma. Kolmekümmet beebit kasutati kontrollrühmana ja neid raviti antibiootikumide, hapniku ja aurutelgiga. DMSO rühm sai sama ravi, kuid lisaks aerosooli, mis sisaldas DMSO-d, antibiootikumi ja põletikuvastast ravimit. DMSO-ga ravitud lapsed paranesid kohe. Kolmkümmend minutit pärast DMSO-ravi oli 80 protsendil imikutest paranenud enesetunne, kadunud köha ning 75 protsendil vähenes hingamissagedus ja paranes hingamisvõime.

Sellel oli ka pikemaaegne tervendav mõju, sest DMSO rühm ei vajanud aurutelki. DMSO aerosool talitses põletikuprotsessi ja vähendas röga viskoossust, nii et seda oli kergem välja köhida. Selle uurimuse läbiviijate lõplik järeldus oli nende endi sõnade järgi: „Kuna aerosooli välispidine kasutamine on lihtne, toksilisi kõrvalmõjusid ei esine ning ravi annab soodsaid tulemusi ägedate respiratoorsete obstruktiivsete protsesside kliinilises arengus, peame selle aerosoolravimi kasutamist bronhioliidi korral väga kasulikuks ja tervisttaastavaks.“

Üks näide selles haiglas oli kolmeaastane laps, kellel oli väga kõrge palavik, köha ja hingamishäired. Tema seisund halvenes ja talle tehti trahheotoomia 12 tundi pärast haiglasse vastuvõtmist. Kaks päeva hiljem viidi ta üle bronhopulmonaalsete patsientide intensiivravipalatisse, kus tema üldseisundit peeti puudulikuks.

Patsiendile otsustati anda üks ml DMSO aerosooli trahheaalkanüüli abil. Ta reageeris sellele tugeva köha ja ajutise lämbumisega, millele järgnes suure hulga röga väljutamine. Tema hingamine paranes kohe ja ta muutus rahulikumaks. Ta pääses haiglast üheksa päeva pärast haiglasse sisenemist ja ta loeti terveks.

Astmat peetakse laste kõige sagedasemaks krooniliseks haiguseks. See on bronhide põletikuseisund. Tekib hulk liigset lima. Äge astmahoog võib muuta hingamise nii raskeks, et patsient võib hapnikupuuduse tõttu surra. Astma võib mõjutada igas vanuses inimesi, mitte ainult lapsi, ja eakatel võib see haigus olla isegi tõsisem.

Astma tavapärane meditsiiniline ravi on keskendunud peamiselt sümptomeid leevendavatele ravimitele. Inhalatsioonivahendeid kasutatakse hingamisteede laiendamiseks. Põletikuvastaseid ravimeid kasutatakse selleks, et vältida lima moodustumist, mis äärmuslikel juhtudel võib täielikult takistada hingamist. Sageli kasutatakse ka kortisooni. Kuigi need ravimeetodid võivad hädaolukorras olla elupäästvad, võivad neil olla kahjulikud kõrvaltoimed, eriti kui neid kasutatakse sageli ja pikka aega. DMSO on osutunud tõhusaks astma ravimisel ilma kortisooni ja bronhodilataatorite kõrvaltoimeteta. Seda tehakse sageli väga lihtsal viisil, näiteks kasutades DMSO-d välispidiselt kas puhtal kujul või kombinatsioonis erinevate ravimite ja ravimtaimedega.

Siinkirjutajal on lapselapselaps, kes oli lapsena üsna raske astmaatik. Tema ema viis ta arsti juurde, kes määras talle tol ajal tavapärase ravi. See andis mõningast leevendust, sest ta suutis veidi paremini hingata, kuigi mitte nii hästi kui vaja. Tema ema oli mures ka ravimi toksiliste kõrvaltoimete pärast.

Täielik leevendus tema astmale saavutati lõpuks DMSO kreemi kasutamisega. See kreem sisaldas koos DMSO-ga aloe vera mahla ja eukalüptiõli. Seda kreemi määriti tema rinnale, nina ümber ja otsmikule õhtul vahetult enne magamaminekut. Ta sai kohe leevendust. Ta sai raskusteta hingata. Pärast seda ei läinud ta mitu aastat ilma kreemita magama. Nüüdseks on ta loobunud igal õhtul kreemi kasutamisest, sest tal ei ole enam astmat. Mõned lapsed kasvavad oma astmast välja, kui nad vanemaks saavad. Kuid antud juhul on võimalik, et kui astmatsükkel oli kreemiga mõneks ajaks täielikult peatatud, ei tulnud astma seetõttu enam tagasi.

See näide on vaid üks paljudest, mis näitab, et DMSO-d tuleks tõenäoliselt proovida enamiku hingamisteede haiguste raviks. See ei tähenda, et astmahaige, kes kasutab teisi ravimeid, näiteks kortisooni, peaks selle ravimi kasutamise pärast aastatepikkust kasutamist järsku lõpetama. See võib põhjustada tõsiseid tervisehäireid, isegi surma. Mõnede ravimite kasutamisest tuleb loobuda aeglaselt. Seda tuleks teha ainult arsti järelevalve all. Kui te võtate kortisooni pikka aega, lõpetavad teie neerupealised kortisooli, loodusliku kortisoonhormooni tootmise. Te ei saa kortisooni järsku ära jätta. On olemas testid, mida arst saab teha, et aidata kindlaks teha, kuidas kortisooni ja teisi ravimite kasutamist saab vähendada ja lõpetada.

On ka muid looduslikke meetmeid, mida saab teha, et leevendada igasuguseid hingamisteede probleeme. Üks tähtsamaid on organismi hüdraatilisuse säilitamine. Eelistatud jook on vesi. Kohvi ja alkohoolseid jooke ei loeta vedelike hulka, sest need kipuvad keha dehüdreerima.

Allergia on sageli astma ja muude hingamisteede haiguste peamine põhjus või soodustav tegur. DMSO võib aidata neid allergiaid leevendada. Tegelikult leidsid mõned inimesed, kes alustasid DMSO võtmist artriidi tõttu, et nende köha, aevastamine ja muud allergilised reaktsioonid õietolmu suhtes lakkasid. Siiski peaks patsient püüdma end võimalikult palju eemal hoida igast ärritavast ainest. See hõlmab toiduallergiat, mistahes õietolmu, mis võib põhjustada allergilist reaktsiooni, ja tubakasuitsu.

32. peatükk
Skleroderma

Skleroderma, tundmatu põhjusega haiguse puhul, mis lubjastab kudesid ja võib kahjustada erinevaid siseelundeid, on DMSO ainus tõhus ravi. Seda haigust põeb üle kahe korra rohkem naisi kui mehi ja kõige sagedamini tabab see 25-45-aastaseid.

Haiguse kulg on inimestel väga erinev. Mõnel võivad mitu aastat olla kahjustatud ainult sõrmed. Mõned kannatavad skleroderma all üle 25 aasta. Teised surevad mõne aasta jooksul pärast diagnoosimist peamiselt haiguse põhjustatud elundite toimimise puudulikkuse tõttu. 70% süsteemse skleroderma haigetest sureb seitsme aasta jooksul pärast diagnoosimist.

Üks suurimaid skleroderma uurimusi, milles kasutati DMSO-d, viidi läbi Ohio osariigis asuvas Clevelandi kliinikus, kus 1965. aastal hakati ravima 43 patsienti. Nende haigus oli diagnoositud kergeks, mõõdukaks või raskeks ning nad olid kannatanud skleroderma all 1-25 aastat. Neid raviti 30-100% DMSO-ga, mida määriti erinevatele nahapiirkondadele või isegi kogu kehale.

Uurimust juhtinud dr. Arthur L. Scherbel teatas, et selle uurimuse käigus täheldati esimest korda positiivseid muutusi selle haiguse puhul. Pärast 3 kuni 23 kuud kestnud ravi hindasid dr Sherbel ja tema rühm iga patsiendi seisundi arengut. 26 patsiendi puhul 43-st hinnati paranemist heaks või väga heaks. Üldiselt paranesid kõige paremini need, kellel oli kõige vähem sümptomeid.

Nendest patsientidest, kelle skleroderma oli kaugele arenenud, said ainult 2 hea või väga hea hinde. 6 raske, kaugelearenenud sklerodermaga patsienti suri ravi ajal või kolme kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Ei nendel, kes surid ravi ajal, ega ühelgi teisel patsiendil ei ilmnenud ravist tingitud kahjulikke mõjusid. 3 patsienti lõpetasid raviprotseduurid pärast ühe aasta möödumist, sest kõik sümptomid olid kadunud, ja need ei naasnud vähemalt kuus kuud kestva jälgimise jooksul. 9 ülejäänud patsienti lõpetasid ravi, kui nende sümptomid lakkasid, kuid kui valud ja muud sümptomid taastusid, jätkasid nad protseduure.

Teised uurimused on andnud sarnaseid tulemusi. Kõik uurimused, mis on hõlmanud skleroderma ravi DMSO-ga ja millest siinkirjutaja on teadlik, on andnud väga positiivseid tulemusi.

Üheks hiljutisemaks näiteks on Santa Barbaras, Californias elav naine, kes oli aastaid skleroderma all kannatanud. Kui ta alustas DMSO-ravi, kaalus ta 79 kilo, ta neerud veritsesid ja langes sageli minestusse. Prognoos oli, et minestushood sagenevad ja lõpuks ei toibuks ta enam, kui ta ei sure esmalt neerupuudulikkusse. Tal oli valuvaigistitest hoolimata pidevalt valusid ja ta ei saanud töötada.

Selle naise kätele ja jalgadele määriti kaks korda päevas DMSO-d. Samuti jõi ta kaks korda päevas teelusikatäie DMSO-d mahlaga. Talle koostati ka treeninguprogramm, mille käigus ta suurendas järk-järgult oma kõndimisteekonda. Talle määrati dieet, mis sisaldas rohkem värskeid puu- ja köögivilju ning ei sisaldanud rafineeritud suhkrut.

Positiivseid tulemusi täheldati peaaegu kohe. Valud vähenesid oluliselt ja tal oli rohkem energiat. Seitse aastat hiljem ei olnud tal enam minestusi ega verejooksu neerudest ja tema kaal oli tõusnud 107 kilogrammini. Tal ei olnud skleroderma valusid, ta oli füüsiliselt aktiivne ja näis olevat teel täieliku paranemise poole.

Selle naisega ei ole juba mitu aastat ühendust võetud. Oletame ja loodame, et tema skleroderma ei ole taastunud. Kui haigus oleks tagasi tulnud, siis oleks ta kõige tõenäolisemalt hilisematel aastatel uuesti arsti poole pöördunud.

33. peatükk
Vöötohatis ja herpes

DMSO on osutunud tõhusaks vahendiks viirusinfektsioonide, sealhulgas herpesviiruse ravimisel. Tulemused on saadud DMSO ja erinevate põletikuvastaste ja viirusevastaste ravimite ühendamisega, aga ka DMSO-ga eraldi.

Herpes zoster, üldtuntud kui vöötohatis, võib olla eriti tõsine haigus. Seda põhjustab sama viirus, mis ka tuulerõugeid. Praegune teooria on, et patsiendil on lapsena olnud tuulerõuged ja hiljem, tavaliselt vanemas eas, viirus aktiveerub ja tekib vöötohatise puhang. Tavaliselt kestab vöötohatis kuni paar nädalat ja seejärel paraneb patsient täielikult. Kui aga haigus ründab nägu, võib vöötohatis sattuda patsiendi silmadesse, mis mõnikord põhjustab pimedaksjäämist.

Kui vöötohatise haavandid kaovad, võib tekkida seisund, mida nimetatakse postherpeetiliseks neuralgiaks. See võib olla äärmiselt valulik ja valud võivad kesta aastaid. DMSO ja muud ravimid võivad postherpeetilise neuralgia valusid vähendada, kuid mitte seda kõrvaldada. Vöötohatise ravimisel on üks olulisemaid asju postherpeetilise neuralgia vältimine. Seda on palju lihtsam ennetada kui ravida. Parim viis neuralgia ennetamiseks on vöötohatise ravi selle varases staadiumis.

DMSO aerosooli, mis sisaldas ka teisi viirusevastaseid ja põletikuvastaseid ravimeid, on kasutanud Buenos Aireses Argentinas asuva Alreari haigla nahaarst Lazano Sehtman nii herpes zosteri kui ka herpes simplexiga patsientide raviks. Ravi oli väga tõhus, kõigi 17 herpesjuhtumi puhul (10 herpes simplex ja 7 herpes zoster) ilmnesid tulemused 48 tunni jooksul, kui aerosooli manustati kaks korda päevas.

Ameerika arst dr. William Campbell Douglas viis 1971. aastal läbi kliinilise uurimuse DMSO kohta, võõtohatise ravis, milles osales 46 patsienti. Selles uurimuses kasutas ta 50-90% DMSO-d nahakahjustustele. Mõned patsiendid said ainult DMSO-d, teised aga DMSO-d koos deksametasooniga. Näis, et tulemused ei erinenud, kas DMSO-d kasutati üksi või ühendatuna teise ravimiga. Parimad tulemused saadi tavaliselt patsientidel, keda raviti haiguse varajases staadiumis.

Mõned arstid, eriti need, kes on spetsialiseerunud looduslikule ravile, on kasutanud DMSO-d ja lüsiini nii herpes zosteri kui ka herpes simplexi raviks. On teaduslikult tõestatud, et lüsiin pidurdab herpesviiruse kasvu ja pärsib viiruse replikatsiooni. Tavaliselt võetakse kuni 3000 mg lüsiini suu kaudu koos seespidiselt ja välispidiselt kasutatava DMSO-ga.

Tavaliselt on tõhus nii DMSO määrimine kahjustatud piirkonnale kui ka DMSO manustamine suu kaudu või süstimise teel. Sageli võib patsiendile soovitada võtta teelusikatäis DMSO-d vee või mahlaga kolm korda päevas. Välispidiselt võib kasutada ka 50-90% DMSO-d. Tavaliselt kasutatakse võimalikult suurt kontsentratsiooni, mis ei tekita patsiendile liigset valu. Välispidiselt manustatavaid ravimeid võib vee asemel lahjendada ka aloe vera mahlaga. See võib muuta DMSO kreemi veelgi vähem valulikuks.

Kõik uurimused ja kliinilised tulemused näivad viitavat sellele, et parima tulemuse saavutamiseks on oluline varajane ravi. Haavandid paranevad DMSO abil kiiremini, kui need on olnud olemas lühemat aega. Ka postherpeetilist neuralgiat saab tõenäoliselt täielikult ära hoida, kui DMSO-ravi alustatakse haiguse esimestel päevadel.

34. peatükk
Seljaaju vigastused

Raskeid seljavigastusi, eriti neid, mis hõlmavad seljaaju, on tavapäraste meetoditega sageli väga raske ravida. Sageli on hiljem võimatu teada saada, kui palju on seljaaju kahjustanud liiklusõnnetused, tööõnnetused, sukeldumisõnnetused, spordivigastused või muud traumad.

Selja- ja kaelavigastused kujutavad endast keerulisi meditsiinilisi probleeme, mis sageli hõlmavad palju enamat kui seljaaju võimalik vahetu kahjustus. Need vigastused põhjustavad ka vabade radikaalide teket, turseid, vähenenud verevoolu ja hapnikupuudust. Üks esimesi asju, mis juhtub pärast seljaaju vigastust, on hapniku ja verevoolu vähenemine, kuna veresooned ahenevad. Ilma nõuetekohase ravita võivad koed seejärel paisuda. See võib põhjustada ajutist või püsivat halvatust, isegi kui seljaaju ei olnud algse vigastuse tõttu tõsiselt kahjustatud.

DMSO ainulaadsete omaduste tõttu on see praegu kõige kasulikum vahend nende kahjustuste ravimisel. DMSO on kõige võimsam teadaolev antioksüdant. See vähendab turseid ja aitab suurendada verevoolu kahjustatud piirkonda. Suurenenud verevool suurendab ka hapniku ja muude oluliste ainete kogust, mis läbivad vigastuskohta. Loomulikult, kui seljaaju on täielikult katkestatud, ei ole praegu olemas ravi, mis võiks kahjustust leevendada. Ükski operatsioon, DMSO või muu ravi ei saa praegu karkestatud seljaaju parandada ja patsient jääb katkestuskohast alates halvatuks.

Tavaliselt on kõige tõhusam DMSO-ravi seljaajukahjustuse korral veenisisese aeglase tilguti meetod. Vahetult pärast DMSO intravenoosset süstimist suureneb seljaaju vigastuse piirkonnas verevool.

DMSO-d võib manustada ka suu kaudu mahla või veega või määrida seda välispidiselt seljaaju piirkonda. DMSO-ravi tuleks alustada võimalikult kiiresti pärast vigastust. Mida kauem raviga viivitatakse, seda tõenäolisemalt tekib püsiv kahjustus. Siiski võib DMSO-ravi isegi aastaid pärast vigastust olla parem kui DMSO-ravi puudumine.

Üks insener California osariigis Orange Countys sai liiklusõnnetuses raske seljavigastuse. Ta oli vigastuse kohast altpool halvatud ja pidi kasutama ratastooli. Tema seljaaju ei olnud siiski katkestaatud. See sai küll viga, kuid katkestust ei olnud. Pakuti DMSO-ravi, kuid see mees keeldus sellest. Ta oli veendunud, et see ei toimi ja et ta ei saa kunagi kõndida, sest mõned kuud pärast õnnetust ei olnud tal ikka veel jalgades tunnetust.

Kaksteist aastat pärast õnnetust muutis see mees oma meelt ja otsustas proovida välispidist ravi DMSO kreemiga. Seda kreemi määriti kaks korda päevas patsiendi kogu seljale. Kolme kuu pärast suutis see mees oma parema jala varbaid liigutada. Ta ei saanud kunagi tagasi kõndimisvõimet, kuid ravi taastas mõningase tunde ja võime liigutada keha liikmeid vigastuskohast allpool.

Kas see mees oleks suutnud kõndida, kui ta oleks saanud DMSO-d õigeaegselt vahetult pärast õnnetust? Keegi ei saa seda kindlalt öelda. Siiski usub ta nüüd, et kui ta oleks saanud kohe pärast õnnetust nõuetekohast DMSO-ravi, siis oleks ta praegu kõndimisvõimeline.

Iga erapraksises tegutsev arst võib ravida iga patsienti DMSO-ga. Sageli on esialgu võimatu teada selgroo piirkonna vigastuse täpset ulatust. DMSO kasutamine ei ole kunagi ohtlik isegi siis, kui seljaaju on katkestatud ja patsient on jäädavalt halvatud. Kui patsiendil on pealtnäha suur vigastus, kuid seljaaju ei ole katkestatud, võib DMSO-raviga mõnikord jõuda täieliku paranemiseni.

35. peatükk
Nahaprobleemid

Suurt uurimust, milles osales 1371 patsienti Tšiilis krooniliste nahahaavanditega, oli kirjeldatud 1975. aastal ajakirjas Annals of the New York Academy of Sciences.17

Nahahaavandid olid tingitud väga erinevatest põhjustest, nagu diabeetilised haavandid, nakatunud haavad ja põletushaavad. Enamik põletushaavu oli nakatunud. Paljud haavandid olid olnud olemas aastaid ja neid oli ebaõnnestunult ravitud teiste ravimitega.

See ravi koosnes DMSO-st, mis oli segatud antibiootiliste ja põletikuvastaste ainetega. Segu pihustati otse haavadele. Enamikul juhtudest manustati ravi kolm korda nädalas. Mõnel juhul tekkis sügavate haavade puhul pealekandmise ajal valu. See valu kestis siiski ainult lühikest aega ja ei mõjutanud ravi. Enamik patsiente said kohe leevendust ja mõnel juhul lakkas valu täielikult pärast esimest ravi.

Dr. Mirando-Tirado ütles, et neid üllatas kiire paranemine, mis toimus mõne pindmise nakatunud haava puhul juba kolme protseduuri järel. 1313 patsienti (95,04% koguarvust) loeti täielikult paranenuks ja nad olid võimelised jätkama oma tavapärast tegevust.

Esitleti mitmeid konkreetseid näiteid. Üks neist puudutas 60-aastast meest, kes oli 15 aastat kannatanud parema jala haavandi all. See umbes 5 cm pikkune haavand oli põhjustatud veenilaiendite rebenemisest. 15 aasta jooksul, mil mees selle all kannatas, oli proovitud erinevaid ravimeetodeid. Ühestki polnud kasu olnud. Pärast 20 raviprotseduuri DMSO-d sisaldava aerosooliga paranes haavand täielikult ega uuenenud enam.

Üks näide oli 55-aastane mees, kellel oli parema jala postflebiitiline ja hüpostaatiline sündroom koos haavandite ja dermatiidiga pärast pikaajalist voodipõdemist liftiõnnetuse tagajärjel. Murdude tõttu oli patsient 18 kuud kipsis ja seejärel veel kaks kuud kipsis. Järgneva seitsme aasta jooksul ravisid teda erinevad nahaarstid ja ta oli mitu korda Tšiili Ülikooli kliinikumis. Paranemine oli alati ajutine ja haavandid taastusid mõne päeva jooksul pärast haiglast lahkumist. Pärast vaid 10 raviprotseduuri DMSO-d sisaldava aerosooliga paranesid haavandid täielikult vähem kui nelja nädala jooksul ning patsient sai uuesti tööle minna ja kõndida ilma probleemideta.

Hiljuti kannatas Los Angeleses 90-aastane naine tõsiste veenilaiendite all mõlemas jalas. See naine, pensionile jäänud kooliõpetaja, kartis, et tal on mõlemas jalas vähk. Talle selgitati, et tal on veenilaiendid. Need tekitasid hiljem veritsevaid haavandeid. Nahaarst tahtis operatsiooniga halvad veenid eemaldada. Seda naist raviti kreemiga, mis sisaldas DMSO-d, aloe verat ja eukalüptiõli. Kreemi kanti mõlemale jalale kaks korda päevas. Valu vähenes viivitamatult. Kuu aega hiljem olid haavandid täielikult paranenud ega ole taastunud.

Kuidas on lood loomade nahahaigustega? Mõned aastad tagasi olid Los Angeleses ühel kassil nahk tõsiselt haige. Suurel osal tema kehast olid karvad välja langemas. Nahk oli marraskil ja veritses. Kassi omanik käis temaga erinevate loomaarstide juures, kes proovisid erinevaid ravimeetodeid. Mitte miski ei tundunud toimivat ja näis, et kass võib olla suremas. Lõpuks prooviti DMSO-d sisaldavat kreemi. Valu tundus vähenevat mõne minutiga. Kass lakkas end kratsimast. Tema nahk paranes ja karvad kasvasid tagasi. Kaks kuud hiljem oli ta ilus ja terve kass. Raviv arst ütles, et ta ei tea, mis põhjustas nahaprobleeme ja ta ei tahtnud oletusi teha. Siiski ütles ta, et kõiki selliseid või mis tahes muid teadmata põhjusega nahahaigusi, mille all mõni teine kass kannatab, raviks ta edaspidi kõigepealt DMSO kreemiga.

Mõnikord on pärast tõsiseid nahakahjustusi vaja teha naha siirdamisi. Need võivad olla eriti olulised, kui neid kasutatakse näo rekonstrueerimisel. Suurim probleem nende puhul on see, et transplantaatide kinnitumine uude kohta, välja arvatud kõige väiksemate puhul, on ettearvamatu.

Minnesota ülikooli meditsiinikooli Hennekini maakonna meditsiinikeskuse pea- ja kaelakirurgia osakond viis läbi uurimuse angiogeensete kasvufaktorite ja DMSO mõju kohta transplantaatidele. Uuriti angiogeenseid kasvufaktoreid, põhiliste fibroblastide kasvufaktoreid ja endoteelirakkude kasvufaktoreid ning DMSO-d rakendati transplantaatidele, et määrata nende mõju vaskulariseerumisele ja ellujäämisele. Seda manustati kas välispidiselt või nahasisese süstina 120 Uus-Meremaa valgele küülikule tehtud kõrvatransplantaadile.

Kahes rühmas teostati dermabrasioon, et suurendada transdermaalset manustamist. Transplantaate hinnati kolm nädalat hiljem ja nende veresoonte hulk oli suurenenud 40% võrreldes kontrollidega. Oluline avastus oli, et DMSO koos dermabrasiooniga suurendas transplantaadi elulemust isegi ilma angiogeense aineta.

DMSO võib olla dermatoloogi parim sõber. Sageli on patsiendil teadmata põhjusega nahahaigus. Mõnikord ei õnnestu ka ulatuslike testidega põhjust leida. Patsient tunneb ja näeb probleemi. Arst võib näha probleemi ja kontrollida võimalikke põhjuseid, kuid tegelikku põhjust ei leia. Sellistel juhtudel võib ta proovida DMSO-d puhtal kujul või koos teiste ainetega. Üldiselt, kui ravi ei anna leevendust, see vähemalt ei kahjusta ravialuseid.

36. peatükk
Insult

DMSO-d tuleks tõenäoliselt kasutada kõigi insuldipatsientide ravis. DMSO-l on mitmeid omadusi, mis muudavad selle väärtuslikuks mis tahes aju puudutavate probleemide ravimisel.

DMSO üks väga oluline omadus on võime ületada vere-aju barjääri. See on üks väheseid aineid, mis suudab seda kaitsetõket ületada. Vere-aju barjäär on kaitsemehhanism, mis eksisteerib vereringe ja aju vahel. See kaitseb aju ainete eest, mis on ajukoele mürgised.

Tavaliselt koguneb ajus insuldi tagajärjel vesi, sest insuldi tekitatud kahjustus lagundab osa rakke. Vedeliku kogunemine koljusse surub kokku teisi ajurakke, mille tulemuseks on enamate rakkude hukkumine. DMSO aitab liigset vedelikku ajust eemaldada, mille tulemuseks on madalam rõhk ja vähem ajukahjustusi. Samuti võib ajus tekkida vere kogunemine, mis tuleks eemaldada, kui see avaldab survet ajurakkudele. Parim viis selle vere eemaldamiseks on DMSO kasutamine. DMSO aitab teistel veresoontel võtta üle kahjustatud veresoonte töö, mis võib seeläbi päästa insuldiohvri elu.

DMSO kaitseb ka närvirakke mis tahes häirete eest pärast insuldikahjustust. Selleks on kasutatud ka teisi aineid, kuid DMSO pakub paremat kaitset. Veel üks oluline argument on asjaolu, et DMSO kasutamisel ei ole kahjulikke kõrvaltoimeid. DMSO nõuetekohane kasutamine võib igal aastal päästa paljude insuldiohvrite elu.

Insuldi korral tuleks DMSO-ravi alustada võimalikult kiiresti. Kõik kiirabitöötajad peaksid olema koolitatud DMSO kasutamiseks. Kiirabibrigaad peaks vähemalt kõigile insuldipatsientidele andma DMSO-ravi välispidiselt, kui patsient esimest korda ravile jõuab. Kui patsient saabub haiglasse, võib talle lisada DMSO-d veenisiseselt. Viivitamine ravi alustamisega võib põhjustada püsivat ajukahjustust või surma.

Viivitamatu ravi on soovitav isegi siis, kui insult on suhteliselt väike. Väikese insuldi korral vähendab DMSO-ravi aegaviitmatult püsiva kahjustuse tekkimise võimalust. Kui tegemist on raske insuldiga, võib viivitamatu ravi DMSO-ga sageli ära hoida suurt püsivat invaliidsust või surma. Ajukude on väga habras ja laguneb kiiresti, kui see jääb hapnikust ilma. Kui ravi viibib, võivad teatud ajufunktsioonid olla jäädavalt hävitatud või patsient võib surra.

Kuigi varajane ravi on soovitav, on saavutatud häid tulemusi ka siis, kui ravi alustatakse kaua pärast insulti. Hea näide patsiendist, kes ei saanud viivitamatult ravi, on Eugene'is, Oregonis elav naine, kes sai DMSO-ravi alles kolm kuud pärast insulti. See naine oli koomas taastusravihaiglas ja oli olnud koomas alates insuldist. Tal leiti olevat vähe võimalusi paranemiseks ja oletati, et ta jääb vegetatiivsesse seisundisse kuni surmani.

Kui ma seda naist esimest korda nägin, ei reageerinud ta ühelegi stiimulile. Ta oli elus, kuid näis elutu. Otsustati, et tema ravi peaks olema DMSO, mida tema abikaasa või üks haigla õdedest igapäevaselt tema pea peale määriks.

Kuu aega pärast ravi alustamist ilmnesid naise puhul positiivsed nähud. Tema aju hakkas DMSO-le reageerima. Ravi jätkus ja neli kuud pärast ravi alustamist sai see naine koju tagasi pöörduda. Pärast koju naasmist hakkas see patsient jooma DMSO-d ühe teelusikatäie kaupa vähese veega iga päev lisaks igapäevasele välispidisele ravile. See ravi jätkus aastate jooksul.

Kolm aastat pärast DMSO-ravi alustamist külastas siinkirjutaja seda naist uuesti. Sel ajal elas naine normaalset, mitte insuldiohvri elu. Ta suutis kodu eest hoolitseda ja kõndis normaalselt. Ainus insuldi jääkmõju oli kerge kõnedefekt. Ka ütles ta, et tema mälu on parem kui tema abikaasal, kes ei olnud insulti põdenud ja keda peeti täiesti normaalseks.

Üks Los Angelese kooliõpetaja sai vahetult pärast jõuluvaheaja algust suure insuldi. Ta leiti teadvusetuna oma elutoa põrandalt. DMSO-ravi alustati kohe pärast insulti. DMSO-d manustati esmalt välispidiselt tema pähe mõne minuti jooksul pärast insuldi tekkimist. Vähem kui tund aega pärast insulti anti talle DMSO-d intramuskulaarse süstiga. Patsienti ei viidud selle insuldi tõttu haiglasse. Tuntud kirurg, kes oli pere sõber, ütles selle patsiendi abikaasale, et oli oluline hoida teda haiglast eemal. Kirurg ütles, et kuigi ravi oli täiesti seaduslik, oleks olnud raske saada luba DMSO andmiseks eriti süstimise teel tema haiglas.

See patsient paranes üllatavalt kiiresti. Ta tuli teadvusele hiljem samal päeval, mil tal oli olnud insult. Ravi jätkus järgmise nädala jooksul. Iga päev sai ta kaks DMSO välispidist manustamist, ühe DMSO intramuskulaarse süsti ja kaks korda ühe teelusikatäie DMSO-d mahlaga. Tema seisund paranes iga päevaga. Kui kool pärast esimest jaanuari taas algas, oli see õpetaja taas koolis ja õpetas õpilasi, nagu poleks jõulupuhkuse ajal midagi juhtunud. Ta ei maininud seda isegi kordagi teistele inimestele koolis. Ta jätkas õpetamist kuni pensionile jäämiseni. Ta jäi pensionile tervena ja ilma häireteta.

DMSO on teadaolevalt juba aastaid olnud parimaks raviks insuldi puhul. Mõned väga tuntud inimesed on surnud asjatult insuldi tagajärjel. Heaks näiteks oli endine president Richard Nixon, kes suri neli päeva pärast suurt insulti. Tema lõplikuks surmapõhjuseks oli märgitud ajuturse. DMSO nõuetekohase kasutamisega oleks suudetud seda vältida. Aastaid enne Nixoni insulti oli dr Stanley Jacob Oregoni Tervishoiuülikoolist insuldi ravimisel kasutanud DMSO-d. DMSO oleks ka Nixoni ajuturse ära hoidnud. Siinkirjutaja mäletab, kui teatati, et Nixonil on ajuturse ja tal on vaid lühike aeg elada. Toona ütlesin, et tema elu oleks kindlasti olnud võimalik päästa, kui teda oleks kohe pärast insulti ravitud. Ütlesin ka, et kuigi turse oli juba alanud, oli veel võimalus seisundit intravenoosse DMSO-ga tagasi pöörata. Isegi välispidisest kasutamisest oleks võinud kasu olla. Kuid DMSO-d ei kasutatud ja endine president suri ilma ravita, mis oleks tõenäoliselt tema elu päästnud.

37. peatükk
Hammaste ja igemete haigused

Parodontiit on keskealiste ja eakate inimeste hammaste kaotuse peamine põhjus. See on hammaste tugistruktuuride, nagu igemete, hamba tugikoe ja hambaid toetavate luude haigus. Selle põhjuseks on tavaliselt halb suuhügieen ja halb toitumine, mis sageli sisaldab liigset rafineeritud suhkrute tarbimist. See soodustab bakterite kasvu. Regulaarne harjamine DMSO-ga vähendab oluliselt bakterite kasvu.

Igemete ja tugikoe haigus läbib protsessi, mida varasemates staadiumides nimetatakse igemepõletikuks. See on igemete põletikuline seisund. Bakterid toituvad toiduosakestest igemete ümber, põhjustades biokile moodustumist, mis koosneb tuhandetest elavatest bakteritest. See moodustub igemeplaastris, hamba ja igeme vahelises ruumis. Igemed paisuvad ja veritsevad. Kui seda korralikult ei ravita, levib plakk aluspõhja ja luudesse, mis võivad tõsiselt kahjustuda.

Selles staadiumis muutub gingiviit parodontiidiks. Tekib progresseeruv infektsioon ja suureneb põletik. Hambad muutuvad lõdvaks ja võivad välja kukkuda. Kui protsess ei ole veel liiga kaugele arenenud, võivad hambaarstid siiski mõned lahtised hambad päästa, eriti kui DMSO-d kasutada.

Bakterid peavad ellujäämiseks sööma. Nad elatuvad toiduosakestest, mis jäävad suhu pärast patsiendi söömist. Samuti peavad bakterid kõrvaldama jäätmeid, kõrvaldades fekaalseid aineid hammastele ja igemetele. See ongi see, mis põhjustab igemehaigusega inimese suust tulevat ebameeldivat lõhna.

Hambakattu tekitavad bakterid paljunevad ja kui neid mõneks ajaks rahule jätta, surevad nad ära. Surnud plakk kõveneb ja lupjub ning seda nimetatakse seejärel hambakiviks. Kui hambakivi koguneb hammaste ümber, põhjustab see igemete tõmbumist hammastest eemale. Kui see juhtub, tekib ruum, mis võimaldab veel rohkem toiduosakesi koguda ja tekitada veelgi rohkem baktereid. See võimaldab ka bakterite sattumist vereringesse. Uurimused on näidanud, et südamehaiguste esinemissagedus on igemepõletikuga inimestel peaaegu kaks korda suurem kui neil, kellel on terved igemed.

DMSO-d on edukalt kasutatud hammaste ja igemete haiguste raviks alates 1960-datest aastatest. Poola ametlikus uurimuses osales 32 parodontiidihaiget.18 Neil oli põletik ja igemete veritsemine. 13 uuritaval esines haiguse puhul ainult veritsemine ja igemete turse. Ülejäänud 19 patsiendil ulatus infektsioon sügavale igemete sisse, hõlmates mõnikord ka luud ja lahtiseid hambaid.

Kõigepealt puhastati hambad ja eemaldati võimalikult palju baktereid. Seejärel tehti haigetele 7-10 protseduuri – iga kahe päeva järel 10 minuti jooksul 30-protsendilist DMSO-d sisaldava kompressiga.

Kõigil pindmise haigusega patsientidel täheldati tunduvat paranemist. Kõigil patsientidel kõrvaldati valu, veritsus vähenes oluliselt ja lõtvunud hambad muutusid pinguldatumaks. Kõigil sügava infektsiooniga patsientidel vähenes põletik ja valu. Väga lõtvunud hambad ei pinguldunud ühelgi patsiendil.

Kõiki parodontiidihaigusi peaks hambaarst ravima niipea kui võimalik. Varasemas staadiumis on ravi palju lihtsam ja tulemused on palju paremad. Lahtised hambad võivad pingulduda, kui need ei ole väga lahtised. Kuid DMSO kasutamine ei ole siinkirjutaja teada kunagi põhjustanud väga lõtvunud hammaste pinguldumist.

Paljud inimesed kasutavad 50-protsendilist DMSO lahust suupesuks. Teised pesevad hambaid DMSO-ga. Siinkirjutaja on oma hambaid DMSO-ga harjanud üle 40 aasta ja heade tulemustega. Minu hambad ja igemed on põhjustanud palju vähem probleeme, sest ma hakkasin DMSO-d regulaarselt kasutama. Teised inimesed kasutavad DMSO-d, kui neil on hambavalu, et leevendada valu kuni hambaarsti külastamiseni.

Mõned hambaarstid kasutavad DMSO-d regulaarselt oma hambaravipraksises, et leevendada valu- ja turseprobleeme ning nakkussümptomeid. DMSO-d kasutatakse nii sellisena kui ka koos antibiootikumide ja muude ravimitega. Eriti kasulik on see igemete ravimisel pärast hammaste väljatõmbamist. DMSO vähendab turset ja valu ning vähendab ka nakkuse ohtu. DMSO-d võib kanda ka ekstraktsioonikoha kõrval olevale välispinnale või põsele või lõualuudele.

Üks New Yorgi hambaarst (tõenäoliselt kasutavad seda ka paljud teised hambaarstid) kasutab DMSO-d, et vähendada röntgenikiirguse põhjustatud kiirguskahjustusi. Ta kannab DMSO-d välispidiselt röntgeniuuringu piirkonnale vahetult enne pildistamist. Loomulikult kasutab ta ka tavalist pliikaitset, mida tavaliselt kasutavad kõik hambaarstid.

DMSO regulaarne kasutamine hambaarsti ja tema patsiendi poolt võib ennetada paljude hambumusprobleemide tekkimist. Kui sellised häired on olemas, saab DMSO-d kasutada nende vähendamiseks. Hambad peaksid kestma kogu elu. DMSO nõuetekohase kasutamisega on patsiendil palju tõenäolisem elada terve elu tervete hammaste ja igemetega.

38. peatükk
DMSO toksikoloogia

DMSO-d on pikka aega peetud üheks kõige ohutumaks meditsiinis kunagi kasutatud preparaadiks. DMSO kasutamisel ei ole dokumenteeritud ühtegi surmajuhtumit või tõsist kahjustust, kuigi miljonid inimesed on seda kasutanud USA-s ja mujal maailmas.

Hoolimata sellest, et DMSO on täielikult ohutu, lõpetas FDA 11. novembril 1965. aastal Ameerika Ühendriikides DMSO kliinilised katsed. Koertel, küülikutel ja sigadel, kellele manustati suuri DMSO annuseid, tekkisid muutused silmaläätses. Need muutused olid pöörduvad ja silmaläätsed muutusid normaalseks, kui katsed lõpetati. Märgitakse, et seda probleemi ei esinenud ahvidel ega, mis veelgi tähtsam, inimestel. Siiski sai DMSO sel ajal äärmise toksilisuse maine. See püsis kuni Vacaville'i toksikoloogiliste uurimusteni, mis tõestasid DMSO täielikku ohutust.

Kaks suurt DMSO toksikoloogilist uurimust viidi läbi 1967. ja 1968. aastal Vacaville'i, California osariigi vangla haiglas. Üks uurimus oli lühiajaline, teine pikaajaline. Lühiajaline uurimus viidi läbi oktoobris 1967 ja pikaajaline uurimus 21. novembrist 1967 kuni 20. veebruarini 1968.

Need uurimused viidi läbi, kasutades 80% DMSO-d, mida määriti nahale välispidiselt, üks gramm kehakaalu kilogrammi kohta iga päev. See oli 3 kuni 30 korda suurem kui hinnanguline tavaline inimtervishoiu annus. Vabatahtlikeks valiti terved meessoost kinnipeetavad vanuses 21-55 aastat. Kõigile neile meestele tehti täielik füüsiline läbivaatus, et veenduda, et neil ei olnud eelnevaid silma-, hematoloogilisi, kopsu-, neeru-, südame- või maksahaigusi. Emotsionaalselt ebastabiilseid kinnipeetavaid ei kaasatud, et minimeerida kõrvalmõjude moonutamist.

Lühiajaline uurimus kestis 14 päeva. Selles osales 65 katsealust, kes said DMSO-d, ja 33 katsealusest kontrollrühm, kes ei saanud DMSO-d. Vere- ja uriiniproovid võeti kõigilt katsealustelt 7 ja 14 päeva pärast uurimuse algust. Uurimuse lõpus tehti kõigile uuritavatele ka füüsiline läbivaatus, mis oli identne enne ravi alustamist tehtud läbivaatusega. Füüsiline läbivaatus hõlmas vererõhku, hingamist, pulssi, temperatuuri, uriini- ja pärasoolesüsteemi, kopse, südant, silmi, kõrvu, nina, kurku, maksa, neerusid, põrna, nahka, jäsemeid ja neuroloogiat.

Täielik silmauuring tehti 14-päevase uurimuse lõpus ja uuesti kaks nädalat pärast uurimust ning neli nädalat pärast uurimuse lõppu. Silmauuring koosnes refraktsiooni ja vaateväljade täielikust testimisest ning pilulambi ja oftalmoskoobiga tehtud uuringust. Oftalmoloogiline uuring ei näidanud olulisi negatiivseid muutusi, nagu varasemates loomkatsetes.

Füüsiline läbivaatus ei näidanud mingeid probleeme. Tekkis mõningane naha kuivamine ja koorumine, kuid kogu nahk normaliseerus kolme nädala jooksul pärast uurimuse lõppu. Süstoolne vererõhk vähenes mõnel patsiendil veidi, kuid seda ei peetud probleemiks. Lõplikuks järelduseks oli, et tõsiseid kõrvaltoimeid ei täheldatud. Loomulikult täheldati kõigil patsientidel DMSO küüslaugulaadset lõhna.

90-päevane uurimus viidi läbi samamoodi nagu lühemgi. 40 patsienti läbis 90-päevase uurimuse DMSOga ja 16 patsienti oli kontrollrühmaks. Katsed ja katsetulemused olid mõlemas uurimuses sarnased.

Nende uurimuste järgi, kus DMSO-d manustati 3 kuni 30 korda suuremates annustes kui tavaline raviannus inimestele, on DMSO inimestele täielikult ohutu ravim. Kõige tähtsam on tulemus, mis näitas, et silmaläätse muutused, mis esinesid teatud loomaliikidel, ei ilmnenud inimesel selles suurte annuste ja pikaajalise kestusega uurimuses.

Kuidas on lood DMSO kasutamisega raseduse ajal? Ei ole tehtud ühtki ametlikku uurimust, millest siinkirjutaja oleks teadlik. Siiski on naised kasutanud DMSO-d raseduse ajal ainuüksi tervema lapse saamise eesmärgil. Üks neist oli meditsiiniõde Cedars Sinai haiglas Los Angeleses. Tema laps oli keskmisest palju targem. Teine oli tuntud kirjanik, kelle naine kasutas raseduse ajal iga päev DMSO-d. Jällegi oli laps keskmisest tasmest kõrgemal. Kuigi need kaks näidet ei tõenda, et DMSO kasutamine toob kaasa targemad ja tervemad lapsed, ei kahjustanud see kindlasti neid lapsi.

Kuigi ma ei ole arst, on teatud asjaolusid, mille puhul ma soovitaksin oma lapselastele raseduse ajal DMSO-d kasutada. Kui minu lapselaps puutuks kokku raske kiirgusega, näiteks tuumaelektrijaama õnnetuse tagajärjel, soovitaksin kindlasti DMSO igapäevast kasutamist kogu raseduse ajal.

Millised on pikaajalised riskid, kui DMSO-d võetakse mitme aasta jooksul? Selle kasutamise kohta ei ole tehtud ühtegi pimendatud platseebokontrolliga uurimust. Siiski on inimesed kasutanud DMSO-d üle 40 aasta, ilma et kõrvaltoimeid oleks täheldatud.

Siinkirjutaja kasutas DMSO-d esmakordselt 1964. aastal ja on kasutanud seda peaaegu iga päev viimased 49 aastat. Selle aja jooksul olen kasutanud seda välispidiselt ja võtnud seda suu kaudu tuhandeid kordi. Nüüd pesen ma iga päev hambaid DMSO-ga. Samuti olen saanud sadu DMSO süste. 76-aastaselt olen elanud kauem kui minu vanemad ja vanavanemad keskmiselt. Ma olen vanim meie pere lastest, kellest kolm on veel elus. Ma olen ainus, kellel ei ole vanusega seotud tervisehäireid. Mul on ka alles kõik juuksed, mis on säilitanud oma loomuliku pruuni värvi. Ma olen oma vanuseklassis tippjooksja ja kasutan enne iga võistlust DMSO-d sisaldavat segu.

Dr. Stan Jacob, DMSO meditsiinilise kasutamise isa, on nüüdseks peaaegu 90-aastane. Ta tegeleb ikka veel pikki tunde meditsiiniliste uurimuste ja kirjutamisega. Enamik temavanuseid mehi, kes on veel elus, loobuvad töötamisest aastaid enne 80-aastaseks saamist. Ta on üks vähestest inimestest maailmas, kes on oma elu jooksul tõenäoliselt tarbinud rohkem DMSO-d kui siinkirjutaja. Kõik see näitab, et DMSO pikaajaline kasutamine ei ole kahjulik.

Kas DMSO pikaajaline kasutamine pikendab inimese eluiga? Me ei tea seda kindlalt, kuid vastus on, et tõenäoliselt küll. DMSO on tugev antioksüdant ja vabad radikaalid soodustavad vananemist, nii et on tõendeid, et DMSO regulaarne kasutamine võib pikendada inimese keskmist eluiga.

39. peatükk
Kokkuvõte

DMSO on osutunud üheks kõige tähtsamaks aineks, mis on kunagi inimeste kannatuste leevendamiseks olemas olnud. See on kasulik kas puhtal kujul või koos teiste ainetega peaaegu kõigi haiguste raviks, mille all inimene võib kannatada. Samuti on tõestatud, et see on täiesti ohutu. Vaatamata sellele, et DMSO-d on kasutanud miljonid inimesed, ei ole dokumenteeritud ühtegi surmajuhtumit või äärmuslikku toksilist reaktsiooni DMSO-le.

Iga arst peaks omandama teadmised DMSO kohta. Selle kasutamise võib lisada mis tahes liiki meditsiinipraktikasse. Tihti ei tea arst, mis on patsiendil viga. Sümptomid võivad olla ebamäärased ja testid ebaselged. Siiski on teada, et midagi on kindlasti valesti. Sellistel asjaoludel on DMSO sageli kasulik. On väga ebatõenäoline, et see kahju teeb.

Mõned meditsiiniasutused on märkinud, et DMSO-d sisaldavate pimendatud platseebokontrolliga uurimuste läbiviimine on keeruline. Seda kasutavate inimeste iseloomulik küüslaugulõhnaline hingeõhk muudab pimendatud uurimused sageli võimatuks. Seda probleemi saab hõlpsasti lahendada. Katsealuste rühma saab võrrelda ravimata katsealuste või nende patsientide tulemustega, keda on ravitud kõige sagedamini kasutatavate ravimeetoditega. Kui näiteks tavaline ravi aitab 50 protsenti patsientidest, kuid 80 protsendil neist on soovimatuid kõrvaltoimeid, samas kui uus ravi on sama tõhus, kuid ei tekita kahjulikke kõrvaltoimeid, siis on uus ravi kindlasti parem. Platseeboefekt on sageli tugevalt liialdatud. Tavaliselt ei ole patsiendil ega arstil mingit põhjust arvata automaatselt, et üks ravi on parem kui teine, kui see tegelikult ei ole parem.

Kuna DMSO-l on nii palju meditsiinilisi kasutusalasid, ei sobi see seisukohaga, et ravim või ravi peaks olema ainult konkreetse haiguse jaoks. Mõnedel arstidel ja järelevalveasutustel on raske nõustuda ravimiga, mis aitab väga erinevate tervisehäirete puhul.

Meditsiinilised ravimeetodid muutuvad pidevalt. Ameerika Ühendriikide algusaastatel väga lugupeetud arstid lasid oma patsientidel verd, et vabaneda halvast verest. Paljudel juhtudel viis see verejooks patsiendi surmani. Aastaid tagasi naeruvääristasid mõned meditsiiniasutuste liikmed meremehi, kes kasutasid skorbuudi vältimiseks laimi, sidrunit ja apelsine. Nad pidasid hullumeelseks, et C-vitamiin võib ennetada sellist tõsist haigust nagu skorbuut. Nad viitasid ka sellele, et need meremehed ei olnud arstid ega teadnud midagi meditsiinist.

DMSO ei ole ainus ravi, mida Ameerika Ühendriikides enamasti ignoreeritakse. Ka homöopaatilist meditsiini ei ole praegu üldiselt aktsepteeritud, kuigi on tõendeid, et see on ohutu ja tõhus.

Mitu aastat tagasi luges siinkirjutaja raamatut pealkirjaga „Great Men of Medicine“. See on raamat, mida peaks lugema iga meditsiiniüliõpilane. Selles raamatus mainitud mehed ja naised esitasid ideid, ravimeid ja ravivõtteid, mida sageli naeruvääristati. Arste kiusati sageli taga, sest nende arusaamad olid vastuolus väljakujunenud eksiarvamuste ja ravimeetoditega. Sageli tunnustati nende panust lõpuks alles aastaid pärast nende surma.

Valitsused kõikidel tasanditel on halvas finantsseisus. Ameerika Ühendriikides võivad Medicare'i maksed lõpuks riigi pankrotti viia. Riiklikud ja maakondlikud meditsiiniasutused kulutavad liiga palju raha liiga nigelate tulemuste eest. Kui kõik need asutused kasutaksid DMSO-d õigesti, oleksid tulemused paremad ja palju maksumaksjate raha säästetaks.

Kui DMSO-d lõpuks nii laialdaselt kasutatakse, nagu seda teha tuleks, saaksid inimesed kogu maailmas nautida tervislikumat ja õnnelikumat elu palju väiksemate kulutustega ravimiseks.

Autorist

Archie Scott on 1959. aastal lõpetanud Oregoni Riikliku Ülikooli teaduskooli. Archie Scott tutvus DMSOga esimest korda 1964. aastal. Ta oli 1955. aasta jaanuaris keskkooli lõpuklassis korvpalli mängides raskelt vigastanud oma paremat põlve. Üle kaheksa aasta hiljem, 1963. aasta oktoobris, vigastas ta jalgpallimängus vasakut põlve. Vaatamata operatsioonile ja muule ravile olid mõlemad põlved iga spordivõistluse ajal teibitud.

Alates 1964. aasta algusest kasutati mõlema põlve puhul DMSO-d, mis andis häid tulemusi. Valu vähenes oluliselt ja ta suutis palju paremini joosta.

Dr. Stanley Jacobiga, DMSO isaga, kohtus ta esmakordselt 1966. aastal ja sattus Oregoni Ülikooli meditsiinikooli (praegu Oregoni Tervishoiuteaduste Ülikool) postiloendisse, kust ta sai mitu aastat teavet DMSO ja teiste ravimite kohta. See tõi kaasa kontaktid teiste arstidega nii USA-s kui ka mujal maailmas. Kuigi ta ei ole arst ega ole kunagi väitnud end arst olevat, tegid saadud teadmised Scottist DMSO meditsiinilise kasutamise alal tunnustatud autoriteedi.

Archie Scott on üle 40 aasta olnud arstide ja kliinikute konsultant Californias, Oregonis, Nevadas, Floridas, Minnesotas, New Yorgis ja Mehhikos.

Viidatud allikate nimekiri

1 Caputa, Claudio B. and Andre I. Salama. The Amyloid Proteins of Alzheimer’s Disease as Potential Targets for Drug Therapy, Microbiology of Aging Volume 10, pp451-461.

2 Goppa, S. A. New Possibilities in the Treatment of Patients with Alzheimer’s Disease. Department of Neurology and Neurosurgery, Medical University, Kisheiner, Moldova.

3 Karaca, M., U.Y. Bilgin, and M. Akar, Dimethyl sulfoxide Lowers ICP After Closed Head Trauma, Division of Neurological Surgery, University of Dicle, Turkey

4 Garrido, J.C., and R.E. Lagos. “Dimethyl Sulfoxide Therapy as Toxicity-Reducing Agent and Potentiator of Cyclophosphamide in the Treatment of Different Types of cancer,” Ann. N.Y. Acad. Sci., 245:412-420, 1975.

5 G. M. Zharinov, S.F. Vershinina, and O.I. Drankova “Prevention of Radiation Damage to the Bladder and Rectum Using Local Application of Dimethyl Sulfoxide” Meditsinskaia Radiologija 20:16-18 March 1985.

6 Salim, A. S. Protection Against Stress Induced Gastric Mucosal Injury by Free Radical Scavengers, Intensive Care Med 1991:17(8): 455-460.

7 Aristides Zuniga Caro “Dimethyl Sulfoxide Therapy in Subjective Tinnitus of Unknown Origin” Annals of the New York Academy of Sciences Volume 243 pgs. 468-474

8 Hill, Robert V. “Dimethyl Sulfoxide in the Treatment of Retinal Disease” Annals of the New York Academy of Sciences, Volume 243, pgs. 485-493

9 Salim, A. S., A New Approach to the Treatment of Non Steroidal Anti-Inflammatory Induced Gastric Bleeding by Free Radical Scavengers, Surg Gynecol Obstet, May 1993; 176(5) 484-90.

10 Ramirez, Eduardo and Segisfredo Luza. “Dimethyl Sulfoxide in the Treatment of Mental Patients.” Annals of the New York Academy of Sciences, Vol. 141, pgs. 655-667, 1967.

11 Aspillaga, Manuel J,. Ghislaine Morizon, Isabel Avendano, Mila Sanchez, and Lucila Capdevile. “Dimethyl Sulfoxide Therapy in Severe Retardation in Mongoloid Children,” Annals N.Y. Academy of Sciences 243: 421-431.

12 Giller, Ana and Maria E. M. de Bernadou, “Dimethyl Sulfoxide Therapy in Nonmongoloid Infintile Oligophrenia,” Annals N.Y. Academy of Sciences 243: 432-448.

13 Zingerman L. I “Dimexide (Dimethyl Sulfoxide) in the Treatment of Multiple Sclerosis Zhurnal Nevropatologii I Psihiatrii Imeni S.S. Korsakova, 84 (9); 1300-1333, 1984.

14 G. M. Zharinov, S.F. Vershinina, and O.I. Drankova “Prevention of Radiation Damage to the Bladder and Rectum Using Local Application of Dimethyl Sulfoxide” Meditsinskaia Radiologija 20 : 16-18 March 1985

15 Genro Kashino, Youn Liu, Minor Suzuki, Shin-ichiro Masunaga, Yuki Kinashi, Koja Ono, Keiz Tano, and Masami Watanabe “An Alternative Mechanism for Radioprotection by Dimethyl Sulfoxide, Possible Facilitation of DNA Double Strand Break Repair” Journal of Radiation Research. Vol. 51, 733-740 2010

16 Zuniga, Aristides, Radolfo Burdach, and Santiago Rubio,” Dimethyl Sulfoxide in Bronchiolitis,” Annals of the New York Academy of Sciences, 243: 460-467

17 Miranda-Tirado, Rene “Dimethyl Sulfoxide Therapy in Chronic Skin Ulcers” Annals of the New York Academy of Sciences, Volume 243 pgs 408-411.

18 Krzywicki, J. Czas Stomat, 1969, 1007-10.

1 Fahrenheiti skaala järgi. Wikipedia andmetel on 100% DMSO külmumistemperatuur 18,5 °C ehk 65,3 °F (Toim.)