Kalle Käsper: Nõiajaht eesti moodi
Vaevalt on Andres Mustoneni ahistamise lugu unustatud, kui meie vaprad inkvisiitorid on leidnud uue ohvri - nimelt on Tallinna Ülikooli senat võtnud professor Rein Müllersonilt emeriitprofessori staatuse. Põhjuseks oli Müllersoni osalemine Peterburis toimunud teaduskonverentsil.
On selge, et see ei tee Müllersoni külmaks ega kuumaks. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasega, keda Euroopa allikad nimetavad üheks meie aja suurimaks eksperdiks rahvusvahelise õiguse valdkonnas. Olles aastaid töötanud Inglismaal, oli Müllerson mõnda aega ülemaailmse Rahvusvahelise Õiguse Instituudi presidendi kohusetäitja. Ta on avaldanud 13 monograafiat. Senati otsuse tulemusena ei kannata mitte Müllersoni prestiiž, vaid ainult Tallinna Ülikooli prestiiž.
Eestil on põhjust Müllersonile tänulik olla, sest Gorbatšovi nõunikuna aitas ta kaasa Molotovi-Ribbentropi pakti avaldamisele ja Eesti Vabariigi asevälisministrina, osales koos Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli rahvusvaheliste suhete nõuniku Leivi Šeriga Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamise dekreedi kirjutamisel Vene Föderatsiooni poolt 23. augustil 1991 Moskvas Valge Maja neljanda korruse trepikojas, millele kirjutas samal päeval alla Boriss Jeltsin.
Tänamatus on meie rahva jaoks üks suurimaid pahesid.
Kuid see on ka põhimõtteline küsimus. Müllersoni juhtum toob taas kord päevakorda küsimuse, kas me peaksime Venemaaga ühendust võtma või mitte.
Ma olen veendunud, et me peame.
Venemaa ei ole homogeenne. On palju inimesi, kes ei nõustu käimasoleva sõjaga ja nad vajavad toetust. Võin tuua ühe näite: 2022. aastal kirjutas peaaegu üheksa tuhat Venemaa teadlast alla kirjale, milles mõisteti sõda hukka. FSB ei ole seda unustanud ja neid inimesi kiusatakse ikka veel taga. Ükshaaval mõistetakse teadlased süüdi riigireetmises - riik ei usalda neid. Teised sõjavastased kodanikud ei jää karistusest puutumata: Vene ajalehed avaldavad iga päev uudiseid, et kedagi on jälle mõistetud mitmeks aastaks vangi. Seepärast on iga sõna, mida me neile inimestele ütleme, oluline, see näitab, et neid ei ole unustatud.
Me peame suhtlema ka nendega, kes õigustavad sõda, kasvõi selleks, et öelda neile: te eksite.
Ma ei ole kaotanud kontakti Venemaaga. Alates sõja algusest on seal ilmunud neli minu raamatut ja viies on teel. Kas mind tuleks selle eest kirjanike liidust välja visata? Või peaks Capital Culture lõpetama kirjastuste toetamise, kes tahavad minu teoseid avaldada?
Suvel avaldas Peterburi ajakiri Neva minu 1979. aasta dissidentliku näidendi „Dr. Stockmanni variant“, mille KGB oli kunagi keelanud. Teine Peterburi ajakiri Zvezda avaldas hiljuti kaks minu esseed - ühe Voltaire'ist, milles kirjeldan filosoofi võitlust kristliku õpetuse valedega, ja teise meie elust NSV Liidus, kus muu hulgas kirjutan sellest, kuidas eestlased ei saanud tol ajal vabalt reisida mitte ainult Pariisi, vaid ka Saaremaale.
Kas „ebasõbralikust riigist“ pärit autori teoste avaldamine ei ole mõlema väljaande toimetajate poolt julge samm, mis kõneleb vastuseisust Nõukogude Liidu „üldjoontele“?
Kas poleks olnud parem, kui neid tekste poleks kunagi avaldatud?
„Buridans“ on raamatuna osaliselt avaldatud Moskvas, kuid elektroonilisel kujul on see Venemaal tervikuna kättesaadav. Ja ajaloo tõlgendus romaanis erineb üsna selgelt selle riigi ametlikust tõlgendusest. Sellest, mida levitatakse kooliõpikutes ja pasundatakse propagandaga. Kas oleks olnud parem, kui ma oleksin keelanud nende teoste avaldamise põhimõttelise soovimatuse tõttu Venemaaga midagi ühist omada?
Jah, kui mul paluti esitada üks oma raamatutest Moskvas Vene auhinnale, palusin mitte esitada. See auhind, mis on mõeldud väljaspool Venemaad vene keeles kirjutavatele autoritele, on aastaid olnud kliinilises surma seisundis, ja nüüd on see taaselustatud. Ja see on selge katse näidata, et „mitte kõik ei ole meie vastu“.
Nüüd mõtlen vahel: äkki ma eksin? Auhind on poodium ja seega võimalus midagi öelda.
Jaak Allik tuletas mulle meelde, et isegi Andrei Sahharovilt ei võetud akadeemiku tiitlit ära, kuigi sama tegid nad teise akadeemiku, geneetik Vaviloviga. Stalinile ei meeldinud Vavilovi ideed, nii nagu praegu ei meeldi paljudele Müllersoni ideed. Eestikeelne „Vikipeedia“ räägib Müllersoni kohta otsekoheselt jultunult: „Ta paistab silma oma venemeelsete ja putinistlike vaadete poolest“. Kui neil endil ei ole midagi sellistele teaduslikele saavutustele vastu panna nagu Müllersonil on, siis on loomulik, et tahetakse teist solvata ja alandada.
Ka mina ei ole Müllersoniga kõiges nõus. Jah, Kiiev ei tahtnud Minski kokkuleppeid täita ja Lääs ei nõudnud seda ka. See oli nende viga, eriti lääne poolt: leping on leping, seda tuleb täita, muidu, mis mõte on üldse rahvusvahelistel kokkulepetel?
Kuid me ei tohiks sellele otsest põhjuslikku seost sõjaga rajada - kedagi ei saa sundida sõda alustama, kui ta seda ei taha.
Kuid see on nii-öelda akadeemiline argument ja Müllersonil on sama õigus oma seisukohale kui minul.
Vavilovi mainitud geneetik suri vahi all. Müllersoni ei ähvarda selline saatus ega rahvusvahelise akadeemilise kogukonna põlgus. Kui see kedagi ähvardab, siis meid. Meil on oht saada Euroopa intellektuaalide silmis kõige piiratumaks rahvuseks. Rahvus, kellele meeldib rikkuda intelligentset ja haritud ning moraalses mõttes - argpükslikku. Sest, olgem ausad, Eesti Kontserdi direktori (kes „tühistas“ Andres Mustoneni), Prantsuse Lütseumi direktori (kes vallandas Puškini konkursi võitja Eleonora Rudakovskaja) ja Tallinna Ülikooli senati käitumise peamine põhjus on argus - hirm mitte meeldida neile, kes on neist „kõrgemal“.
„Rahvatribüüni“ veergudel avaldatud arvamused ei pruugi kattuda toimetuse seisukohaga. Tribuna.ee ei vastuta artiklis esitatud faktide õigsuse eest. Kui teil on alternatiivne seisukoht, siis avaldame hea meelega ka selle.
Täpsustuseks, et see Eesti Kontserdi direktor oli Kertu Orro ja Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Peter Pedak
VastaKustuta