Rahvusvaheline salajane valitsus

 

                  Rahvusvaheline salajane valitsus

A. S. Šmakov 1912

Una salus victis – nullam sperare-salutem!…

                                          Autorilt

Juudi küsimus on Venemaa jaoks tohutu ja lõpmatult tähtis. Iga venelane peab seda teadma. Ja mida sügavamalt, seda turvalisem.

Kahjuks tekitab isegi matemaatikas andmete hulga suurendamine ja selle sisu komplitseerimine raskusi, mis ei ole alati ületatavad. Mida saab öelda sotsioloogia kohta, kus andmed on pealegi muutlikud ja nende arv on teadmata?... Teisest küljest, kui kõrgema matemaatika valdkonnad nõuavad erakordset andekust ja lahendamise meetod peab olema juba suuresti subjektiivne, siis millised on esmaklassilised probleemid sotsiaalteaduses nende ülimuslikus kontseptsioonis?...

Kui aga need on riigimehe või filosoofi ülesanded meie ähvardaval ajal, siis on nende hulgas, eriti Venemaal, kahtlemata ülekaalus probleem, mida teha juutlusega, samuti ümbritsevate masside judaiseerimisega.

Koos paljude teistega, abitu pioneerina sellel kurval teel, otsustasin siiski jagada oma aastatepikkust uurimistööd valgustatud ja vapra publikuga, härrasmeestega, kes on Ühinenud Aadlike Seltside VII kongressi liikmed.

Tunnistan, et olen jäänud enda seatud nõudmistele alla. Kuid ma ei saa jätta märkimata, et kuna ma esitasin oma põhiteesiks kavatsuse tõsta loor sellelt varjatud rahvusvaheliselt valitsuselt, mis meie päevil poliitilise alkeemia eest vastutab, ei julgenud ma enam piirduda järeldustega, s.t. nii-öelda üldiste kohtadega, vaid tundsin end kohustatud neid, niipalju kui võimalik, ajaloolisel pinnal tõestama. Nii ilmnes minu ees küsimuse originaalsus, ja seda isegi sellises lummuses, ning valitud meetodi enda keerukus.

Paraku hakkas sellel raskel, kuid paratamatul teel tekkima terve rida takistusi, millest ei ole vaja rääkida, sest teema räägib iseenda eest. On selge, et minu kõne pidi sellises hõivatud assamblees võtma vastuvõetamatuid, kuigi siiski ebapiisavaid mõõtmeid... Ma pidin seda lühendama ja tihendama, teadmata siiski, mida edasi teha. Seetõttu tahtmatud, kuid ka märkimisväärsed vead nii kõne ülesehituses kui ka lõpetamises, mis olid seda kurvemad, mida hädavajalikum ja tähtsam tundus mulle, et arendada teemat vastavalt ideaalile, mis oli minu hinges kujunenud õppimise ja mõtiskluse käigus.

Samal ajal ei saanud ettekande sunnitud kiirus koos materjali mitmekesisusega mitte teisiti, kui et see peegeldus mitterahuldavas ümberkirjutuses. Isegi minu abiga oli osaliselt ajapuudusel võimatu taastada kõne originaalteksti. Moskvasse naastes püüdsin seda vähemalt ligikaudselt täita ja tegelesin nii palju kui võimalik redaktsioonilise poolega.

Kõne ilmus minu esimeses väljaandes.

Nüüd ilmub see teises väljaandes, parandatuna ja oluliselt täiendatuna.

Mul oli kahju loobuda kõne eelmisest vormist. Vähem kahetsusväärne ei olnud minu arvates ka see, et välja jäeti kõik see, mis oli juba ette valmistatud, kuid mida mul kongressil antud aja suhtelise lühiduse tõttu ei olnud aega esitada juba väsinud publiku tähelepanu all. Kuid elu ei seisa paigal. On toimunud uusi sündmusi. Mordka Bogrov sooritas reeturlikult P. A. Stolõpini mõrva "Iisraeli" kasuks. Nii seda kui ka paljusid teisi asju oli võimatu mitte välja tuua...

Selliste olude keskel otsustasin anda selle uuesti, eelmise skeemi järgi, ja rakendades kõne sisu, parandatud ja töödeldud kujul, välja, nagu selgitatud, hoiatades mõningate, aga mitte oluliste, vormiliste originaalsuste eest.

Pean oma pühaks kohustuseks mälestada ettenägelikkust Ühinenud Aadlike Seltside VII kongressil, mis 12. ja 13. veebruaril 1911. aastal kuulas ettekannet teemal, mida juudi hirmu pärast ei sallita kuskil Euroopas.

Olgu käesolev töö mälestuseks.[1a]
Nec deus intersit, nisi dignus vindice nodus!.....

                                                          **********

Austatud härrad!...
Sceleratissima qens!...
Seneca juutide kohta.

                                       Sissejuhatus

I.

Kõrge au, mis mulle osaks saama osutus, et ma saan teie valitud koguduses rääkida sellises küsimuses nagu juutide küsimus, tekitab minus tahtmatut aukartust.

Kui ajaloo laval on Juuda poegade probleem olnud alati kõige keerulisem ega ole kunagi täielikult lahendatud, siis teisest küljest, sajandite jooksul, ei saa aru, millises olukorras on Venemaa, kui ta seisab probleemi ees, mida teha nende viie ja poole miljoniga, keda ametlikult loetakse, või pigem seitsme ja isegi kaheksa miljoni juudiga, kes meil tegelikult meie keskel on? Mitte kunagi varem ei ole niisugused juudimassid ühte riiki kogunenud ja seetõttu ei ole kusagil varem olnud näidet sellest, et küsimuse nii ohtlik pinge saavutab äärmise kiirusega oma haripunkti, eriti pärast 1905. aastat, kui judaism levis äkki kogu Vene maa-alal ja peaaegu hävitas selle iseseisvuse. Meie silme ees valmistusid juudapojad oma plaani elluviimiseks, mida väljendas valem: "et omada isamaad, tuleb see teistelt ära võtta!...".

II.

Sellegipoolest oleks väga ekslik arvata, et praegu toimuvate sündmuste õudus on ühe praeguse aja needus, millel ei ole juuri ja eelkäijaid möödunud sajandites. Maailmaajaloolise evolutsiooni loogika ja Kagali põhiomaduste vääramatus on võrdselt vastuolus ülaltoodud hüpoteesiga. Hirmsad hoiatused teiste rahvaste elus ja meie enda kogemuse mõistlikud juhised õpetasid pidevalt ja meie oma silmaga, kuid meie hämmastuseks jäid viljatuks ja seetõttu ei saanudki muud kui plahvatada katastroofi...

Igal juhul, kui me siiani oleme tõsiselt eksinud, siis ei tohiks me vähemalt tulevikus ennast petta. Paraku ei ole mitte ainult põhjust uskuda, et torm on peatunud, vaid vastupidi, on täiesti mõistlik ette näha halvimat ja pidada saabunud vaikust vaid kurjakuulutava ettevalmistusena ühiskondlik-poliitilise orkaani edasisteks löökideks. Kui, nagu Mommsen õigustatult märgib, oli juutlus juba antiikajal riikide lagunemise mädanikuks, siis praegusel ajastul, olles peaaegu monopoliseerinud sellised kohutavad mürgid nagu börs ja ajakirjandus, on ta võrreldes sellega muutunud veelgi kahjulikumaks.

Kõigile elusolenditele omase enesesäilitamise instinktiga on rahvad, kellel on olnud õnnetus kohtuda teel juutidega või pakkuda neile külalislahkust, eranditult tajunud häda, tundnud ära mürgi mõju ja hukkunud selle tõttu, kui nad ei suutnud või ei osanud õigeaegselt otsustavaid meetmeid võtta.

Meie päevil on aga nakkusoht veelgi suurem, sest selle levik toimub uskumatu, enneolematu ja kujuteldamatu jõuga...

III.

Selle illustreerimine näidetega vanast ja uuest maailmast on otsese, elulise vajaduse nõue. Kuid nii erakordse ülesande lahendamine viiks meid liiga kaugele. Seega oleme sunnitud selles tahtmatult lühikeses uurimuses piirduma vaid mõne faktiga Vene ajaloost. Kuid isegi siin näeme piisavalt, et judaism, alati iseendale truuks jäädes, on alati püüdnud oma domineerimist suunata kõigis kolmes rakendusvariandis: vaimses, majanduslikus ja poliitilises.

Nii ilmnes juba Kiievi algusaegadel Kagali kavatsus allutada meid ümberlõikamisele. "Kasaari žiidid (juudid) tulid" isegi suurvürst Vladimiri juurde. Tema aga kuulas neid, kuid siis - "olles piisavalt sülitanud, lükkas juudi kombed tagasi"...!

Kas Juuda pojad olid tagasi lükatud...? Kindlasti mitte. Nad võtsid oma asja ette teisest otsast.

Juba Svjatopolk Okajannõi ajal, nagu kroonik ütleb, oli juutidel suur vabadus ja võim, ja paljud vene kaupmehed ja käsitöölised olid täiesti hävitatud. Tulemuseks oli see, mis juhtus kõikjal enne ja pärast seda, kuni Vallia vürstiriigini meie päevil. - "Kijaanid rüüstasid Putjatini õukonda, tuhatkond [1], ja läksid žiidide juurde ja rüüstasid mind."

Kui Vladimir Monomah jõudis Kiievisse, "mäss lakkas", kuid Kiievi rahvas palus suurvürstilt otsust juutide üle, kes "võttis kristlastelt kõik ametid ära". Vladimiri üleskutse peale tulid teised vürstid kokku nõupidamisele ja Võdobatšis kehtestasid nad pärast pikka nõupidamist järgmise seaduse: "Nüüd tuleb kogu Vene maalt kõik juudid välja ajada ja edaspidi ei tohi neid enam sisse lasta; kui nad aga salaja sisenevad, siis on meil vabadus neid röövida ja tappa". Ja nad saatsid selle kohta kõikidesse linnadesse kirjad, mille järgi nad kohe kõikjalt välja saadeti. Sellest ajast saadik ei ole Venemaal juute, - ja kui üks tuleb, siis röövivad ja peksavad inimesed neid [2].

Kahjuks andis hertsog Boleslav naaberriigis Poolas varjupaika Lääne-Euroopas alates XIII sajandist tagakiusatud juutidele. Veidi hiljem sai "valitud rahva" heategijaks juudi Esterka armastaja, Poola kuningas Kasimir, keda ametlikult kutsuti Suureks ja keda tavakeeles tuntakse "Mardoheus II" nime all. Peamiselt talle võlgneme me need juudi hordid, mis pärast Poola hävitamist nüüd Venemaad mürgitavad. Pärast kiiret paljunemist Kasimiri valdustes hakkasid Juuda pojad liikuma edela-Vene vürstiriikidesse ja seejärel Leetu.

Poolasse, öeldakse, põgenesid Juuda pojad, enamasti läänest. Kuid nende teeneid tunti juba ammu ka idas, nagu tõendavad Nestori annaalid ja teised allikad. Mitte ilma põhjuseta võitlesid nad kasaaridega ja seejärel purustas nende kuningriigi suurvürst Svjatoslav. Isegi kui nad olid kaotanud oma iseseisvuse, jätkasid nad meile kahju tekitamist, muu hulgas tarnides Batule relvi, varusid ja spioone. "Oma õnne aidates" ei aeglustanud juudid keset verevooge ja vene rahva hädaldamist tatarlaste kaasosalusel kogu edelapiirkonda asustada.

Aga mida rääkis kohalik 16. sajandi kirjanik, Mihhail Litvin:

"Meie riiki kogunes kõikjalt kõige kurjemad rahvastest - juudid. See levis kõikidesse Podoolia, Volõõnia ja teiste viljakate oblastite linnadesse. See rahvas on reeturlik, kaval, kahjulik, kes rikub meie kaupu, võltsib raha, allkirju, pitsateid; võtab kõikidel turgudel kristlastelt eluvahendeid; ei tunne muud kunsti kui pettust ja laimu".

Sama XVI sajandi lõpul kirjutas Kiievi katoliku piiskop Jossif Verestšinski järgmiselt: "Juudid on kõik meie varad meilt välja imenud. Nad on meid nõidunud nagu mustlased ja nakatanud meid oma hingeõhuga nagu hundid. Nad hävitavad meid nii, nagu nad tahavad, ja meie häbiks veavad nad kõiki - alamast klassist kuni kõrgklassini - ninapidi!"...

Selline oli juutide roll Lääne-Venemaal, hoolimata sellest, et juba 1495. aastal vabastas Leedu suurvürst Aleksander Jagiellonczyk kõigepealt, karmi kättemaksu ähvardusel, "žiidid sulest ja tindist ära" [3], ja siis, kui ka see ei aidanud, käskis "kõik žiidid maalt välja ajada"!!! ...

Pöördudes edasi Väike-Venemaa poole, tuleb teada, et poolakate kustumatu plekk peitub Ukraina rahva piinamises just juutide kaudu. Seega on sajandeid kestnud kasakate võitlus Poola vastu kokkuvõttes järgmine. Kasakad võidavad ja rahulepingusse on lisatud tingimus juutide väljasaatmisest kogu Ukrainast. Võitluse haripunktis kirjutas üks armee juhtidest, Bogdan Hmelnitski, Kõvernina, Ukraina peamisele Poola vojevoodile, vürst Ostrozkile: "Ja žiidid, teie vürstlik isand, te olete nii lahke, et ajate nad kuni Vislani, sest nad on ennekõike süüdi - ajasid ka teid hulluks!...". Poolakad võitsid ja kirjutati teine leping: juutidele antakse taas õigus saada elanikeks ja rentnikeks kuninglikes ja aadlivaldades. Nii tihedalt olid Poola panide, kes valitsesid kõike kuningriigis, hüved seotud juudi rentnike huvidega, kes valitsesid kõike oma valdustes. Salakaval juudi ettevõtmine oli, risum teneatis, isegi preestrite koolitamine õigeusu ja uniaadi seminarides Kagali kulul, kusjuures juudi üürnik ehitas ühe või teise härrasmehe pärandvarale kiriku Iisraelile pidevalt tulutoovaks esemeks, sest kord talmid-hohimi (Talmudi tark) orjusse langenuna ei saanud selline juudi kaitsealune enam end vabastada. Juhtus aga, et tsölibaadivande ahvatlustele alludes tabas katoliku ksjondset (katoliku vaimulik Poolas .tlk) sama saatus...

Jutustuse sellest, kuidas Väike-Vene juudid pilkasid rahvast, ostes Poola panidelt õigeusu kirikute rendilepinguid [4], ning kuidas nad monopoliseerisid spetsiaalse "normeerimise" abil lihavõttekookide ja lihavõttemunade küpsetamise püha, lõpetab Kostomarov järgmise järeldusega:

"Ja nõnda teostatakse judaismi kristlaste vastu nende omal maal,, - selline ränk solvang (häbi), samal ajal tähistasid nad ise oma Paasapühi vabalt ja kirusid kristlasi ja nende usku oma Venemaa pinnale ehitatud sünagoogides, ilma piiranguteta.

Koos eelnevaga näeme sama pilti, kuid läbi poeetilise hinge pisarate ja kurbuse, nii Gogoli "Taras Bulbas" kui ka Ševtšenko "Gaidamakis"....

Ei ole midagi, mille üle imestada. - Kas mitte liiderlikkusest, valest ja silmakirjalikkusest ei tekkinud just see Juuda sugu (1. Moosese XXXVII, 23-27)?!...

Suur-Venemaa, võib-olla välja arvatud Pihkva ja Novgorod, ei tundnud juute üldse, vähemalt kuni suhete alguseni Leeduga (juudi ketserlus). Kuigi judaistide sekti rajaja oli teatavasti Kiievi päritolu juut Scharia (sotsialist-antitrinitaarlane), aga seda ketserlust juhtisid judaistide pojad Leedust, kuhu viimased, nagu ka Ignatius ja teised ketserid, kes olid seal antitrinitaarlastega liitunud, põgenesid lõpuks pärast Matvei Baškini, iguumen Artemia, Vassiani, Feodossija Kosoi jt. vangistamist.

See ei tähenda siiski, et Kagal ignoreeris Suur-Venemaad. Juuda poegade kahtlast lähedust Mamaile ja tema lähedastele süvendab teisest küljest juutide "soodne osalemine" tatari baskakkide koormistes. "Valitud rahva" pojad mängisid siin sama lemmikrolli "finantsnõustajatena" ja tasujatena, mida nad agaralt ja võrratu eduga täitsid Vana-Roomas ratsanike klassi "kontsessionääride" juures ja seejärel - keskaegsete feodaalide või suveräänide õukonnastaabis ning lõpuks korrumpeerunud magnaatide või isegi Polõõnia priimaste juures. Sellest tulenevalt on lähemalt vaadates raske mitte märgata, et vagur juutlus, mitte ilma rõõmuta, säilitab selle rolli ka praegu. Tagakiusatud, välja aetud ja uuesti kutsutud Iisraeli lapsed on olnud vältimatud vahendajad maksukoguja ja tema ohvrite vahel, raha ja tühjade taskute vahel, imedes kulda alt üles ja esitades seda kuningale või mõisnikule vastiku grimassiga või aidates "isandatel" nagu kulda imav käsn uusi makse leiutada, nagu ka kõiki muid vahendeid teiste inimeste vara väljapressimiseks. Aga ka juutidel endil oli muidugi midagi üle... jäänud. Vastavalt sellele ja Nikonovi annaalide nimekirjast loeme näiteks 1321. aasta all: "Tajantšar, tatarlane, tuli hordist Kašinisse, koos žiidiga (juut halv.tlk), koos võlgnikuga (maksurentnikuga), ja tekitas Kašinile palju raskusi".

Mitte ilma põhjuseta ei olnud vene rahvas seega juba ammustest aegadest alates ettevaatlik juutide vastuvõtmisel enda juurde.

Siiski võib tuua ühe kurva erandi, mis sõltus meie omast, ehk juba enne tatari iket.

Andrei Bogoljubski võttis Vladimiris meeleldi vastu võõraid, ladinlasi ja õigeusklikke, näitas neile suurepärast Jumalaema templit, nii et võõrad nägid tõelist kristlust ja lasid end ristida. Õigeusu teo eest ja "paljude bulgaarlaste ja juutide pöördumise eest" kiidab kroonik Bogoljubskit eriti.

Selliste pöördunute hulgas ja vürsti enda poolt isegi aadeldatud olid kaks juuti Anbal ja Efrem Mojzitš.

- Mõlemad osalesid tema vastu suunatud vandenõus.

- Reedel, 28. juunil 1174 kogunesid vandenõulased Kutškovi venna Peetri juurde. Mojzitš oli nende hulgas. Pärast seda, kui kurjategijad olid barbaarsel viisil toime pannud suurvürst Andrei mõrva, andusid nad röövidele ja viskasid laiba aeda. Siin leidis ja valvas seda Kuzma Kiievlane, mõrvatu ustav teenija. Kuzma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui nägi vürstlikku võtmehoidjat Anbalit möödumas. - "Ja Kuzmiše hakkas nutma," ütleb kroonika. "Mu isand, kuidas on võimalik, et sa ei ole oma räpastele vaenlastele vastu astunud...? Või miks te ei mõelnud nende löömisele, vahel ka räpaste bulgaarlaste löömisele...?" Ja nii ta nuttis. - Ja Anbal, võtmehoidja, sünnilt juut, tuli, sest see võti hoidis kogu maja ja andis talle kontrolli kõige üle. Ja Kuzmiše karjus talle peale ja ütles: "Anbale, varas! Rulli vaip maha või saada midagi, millega meie isandat katta. Ja Anbal ütles: "Mine ära, me tahame koeraga kontrollida!...". Ja Kuzmiše ütles: "Oo ketser! Kas te mäletate, žiidid, millega te tulite? Te seisate nüüd aksamites (sametis), ja vürst lamab paljalt; aga ma palun teid, kukutage midagi!". - Ja kukutas katte ja korzno, mähkis ta ümber ja kandis ta kirikusse. Ja Kuzmiše ütles:

"Juba sulle, Issand, ei tea su kirstud. Mõnikord sa ja külaline tulid tsaar-gradist ja teistest maadest, vene maalt, kui ladinlased ja kogu kristlusele ja kõigele kurjale, ja sa ütlesid: "Sa juhatad mõlemad kirikusse ja kambrisse, et nad näeksid tõelist kristlust ja ristiksid." Ja nii see oligi. Ja ristida bulgaarlased ja žiidid ja kogu see rämps. Ja nad nutavad teid rohkem, ja need ei ütle, et pange kirikusse!"...

Kas on targem, et külastanud meie isamaad palju hiljem, Vassili III ajal, tunnistab Pavel Iovius, kuidas tema ajal venelased vihkasid juute, värisesid ainuüksi nende nime ees ja ei lasknud neid kui põlastusväärseid ja ohtlikke inimesi sisse.

Kõigest eeltoodust on selge, et Suur-Venemaa suhtumist Juuda poegadesse ei saanud muudmoodi kui väljendada valemiga: "suurest tarkusest ja tumedast kurjusest"..... Et seletada äärmuslikku ebamoraalsust või äärmuslikku süütegude raskusastet teatud keskkonnas, ei leidnud Vene kroonik midagi mõistetavamat, kui öelda süüdlaste kohta: "segunesid juudasõduritega ja õppisid nende kurjad teod!...".

See veendumus ei saanud muidugi mitte veelgi tugevneda juutide tungimisega Moskvasse endasse. Olles avanud ligipääsu ilmselt juba Sophia Vitovtovna ajast alates ja arenedes koos välismaalaste kasvava arvuga, eriti apteekrite ja arstide näol, süvendas juutide nakatumist emakeeles asjaolu, et nad ei kõhkle, nagu antiik-Roomas, tegelemast nõidusega, erootiliste või abortatiivsete jookide valmistamisega ja mõnikord ka nende jookide jaoks, millega "kõrvaldati" Moskvas prominentsed isikud enne ja pärast Mihhail Skopin-Šuiskit...

Kaugeleulatuv poliitika pakkus juba toona selgelt välja, mida Venemaale "valitud rahvas" tulevikus lubab. Nii näeme, et vaatamata Poola saadikute "omakasupüüdmatusele" püüda juutidele kaubandusõigust anda, vastas Joann Julm:

"Nad toovad meile hinge ja kehasse mürki - ma ei taha neist kuulda!" "Ei ole hea, et juudid Venemaale kaubandusega lähevad, sest nad teevad palju kahju, et nad tõid keedetud jooke ja eksitavad kristlasi kristlusest," selgitas tsaar Ioann. Juhindudes samadest riigi julgeoleku kaalutlustest, ei kõhkle Moskva bojaarid ja saatkonnakorralduse ametnikud varem ega hiljemgi, vaatamata näiliselt lootusetutele asjaoludele, milles rahulepingud sõlmiti, kategoorilistele, omakorda keeldumistele. Kuid Juuda pojad ei olnud sugugi uinunud.

Vaikne tsaar Aleksei Mihhailovitš pidi ise korduvalt juute Moskvast eemaldama, kuhu nad aeg-ajalt jälle tagasi lipsasid.

Ka Peeter Suur vaatas asja samamoodi. - "Ma soovin," kinnitas ta, "et muhameedlaste ja paganliku usuga rahvaste seas oleks parem kui juutide seas. Nad on kelmid ja petised. Ma likvideerin kurja, mitte ei lahusta seda. Venemaal ei ole neile mingit kaubandust ega elamist, ükskõik kui palju nad seda ka ei üritaks ja ükskõik kui palju nende naabrid mind ka ära ei ostaks."

Täielikus kooskõlas kõige eelnevaga oli keisrinna Katariina I 26. aprilli 1727. aasta dekreet järgmise sisuga:

"Juutide väljasaatmisest Venemaalt:

"Tänavu 20. aprillil määras Tema Keiserlik Kõrgus, et kõik Ukrainas ja teistes Venemaa linnades elavad juudid, nii mehed kui naised, tuleb viivitamatult Venemaalt välismaale välja saata ja edaspidi ei tohi neid Venemaale mitte mingil juhul lubada ning neid tuleb igal pool kindlalt hoiatada. Ja kui nad välja saadetakse, siis kindlalt jälgida, et nad ei viiks Venemaalt välismaale mingeid Venemaa kuldmünte ja hõbemünte ja jefimke, ja kui neil on mingeid kuldmünte ja jefimke või mingeid Vene münte, siis anda neile nende eest vaskraha.

Antud Ülemas Salanõukogus". [5]

Keisrinna Jelizaveta Petrovna oli selles küsimuses veelgi kindlam (dekreet valitsevale Senatile 2. detsembril 1742):

"Juudid jätkavad oma elamist meie keisririigis mitmesuguste elamislubade all, millest me peame ootama äärmist kahju meie lojaalsetele alamatele, mitte muudest viljadest, vaid ainult kui sellistest Kristuse Päästja nime vihkajatest. Seda silmas pidades käsime: kõik mees- ja naisžiidid, mis tahes auastmest ja väärikusest sõltumata, koos kogu nende varandusega, käsu väljakuulutamisega viivitamatult välismaale saata ja edaspidi mitte lasta neil meie impeeriumi mingil eesmärgil siseneda, välja arvatud juhul, kui mõni neist soovib olla kreeka usutunnistuses kristlikus usus; siis, ristides neid, laske neil elada, kuid ärge laske neil riigist lahkuda.

Kui Senat tegi ettekande selle meetme ebameeldivusest kaubandusele, visandas tark keisrinna 16. detsembril 1743. aastal selle ettekande põhjal järgmise resolutsiooni:

"Kristuse vaenlastelt ei soovi ma mingit huvipakkuvat kasu!"

Selle resolutsiooni hiilgav ettenägelikkus ilmneb täies ulatuses alles meie silme ees, kui Euroopa rahvad seisavad oma õuduseks silmitsi probleemiga, kuhu "väljavalitud" inimeste võrdsus neid lõpuks viib?!

Juutide üle sünteetiliselt arutledes, mitte ainult Vene, vaid ka maailma ajaloo seisukohalt, jõuab selline autoriteetne teadlane nagu Dühring omakorda järeldusele, et nad oleksid kõik orjastanud, kui nad ise ei oleks orjastatud. Juba pärast Poola esimest jagamist avastati, et juutkond oli siin oma äärmise tegutsemisvabadusega tõepoolest ränkraske orjastaja.

Selle kohta annab tunnistust esimene Mogiljovi kuberner Vene valitsuse poolt, kindralleitnant, hiljem jalaväekindral ja krahv M. V. Kahovski, kes võitles haruldase julgusega juudi despotismi ja õeluse vastu, kirjutas 1773. aastal Valgevene kindralkubernerile Tšernõševile:

"Juudid on küll kaine rahvas, kuid laisk, röövellik, ebausklik, ei ole puhtusega harjunud. Nad on kõik võõrad ja paljunevad seal, kus valitsus on nõrk ja ei järgi õiglust. Nad elatuvad pettusest ja talupojatööga. Nad leiavad kõik vahendid, et tavainimestele võlgu jääda ja sunnivad neid sallivad olema."

"Nad võlgnevad kõigile, kellelt nad saavad laenata, ja lõpuks teevad nad endale tahtlikult pankroti. Nad pääsevad kavalate ja hellitavate väljamõeldiste abil kohaliku piirkonna auväärsemate elanike soosingusse ja patronaaži, et tugevdada oma krediiti, ja segavad kohtutes asju patronaaži kaudu. Ebaõiglane ja pahatahtlik rahvas. Nad käivad läbi varaste ja röövlitega."

"Igaüks neist on võimeline atentaati tegema."

"Nende kogukonnast lähtuvalt paljunevad siin maal kuriteod.

Nad meelitavad tahtlikult alatuid inimesi varastama. Neile on siin antud tahtmine ja kõik vahendid talupoegade alandamiseks. Ilma tööjõuta - ainult pettusega - saavad nad siin oma elatist. - Juudi pettusi on nii palju, et neid on raske kirjeldada, kuid lühidalt võib öelda: igal juudil on uus pettus!...".

Selle iseloomustuse silmatorkav, isegi võrratu sügavus ja tabavus oli üks tähtsamaid põhjusi, miks G. R. Deržavin saadeti Leetu ja Valgevenesse - määrama vajalikke meetmeid Vene võimude poolt.

Deržavin oli intelligentne ja aus mees, ja seetõttu, püüdes ohte vältida, laimas Kagal, vastavalt oma tavale, teda. Enne ei olnud Gavriil Romanovitšil veel aega Peterburi tagasi pöörduda, sest vale ettekanne oleks peaaegu väljendunud tema reetmises Senati poolt kohtule ... juuditari vägistamise eest! Ainult suure vaevaga oli võimalik ümber lükata laim, mida energiliselt toetasid nii korrumpeerumatu riigimehe isiklikud vaenlased kui ka reeturid - šabbesgojid...

Sellegipoolest lõi just selline vastik ebaõnn, mis peaaegu hävitas isegi Deržavini, Kagali vastastele hirmu ja andis talle julge enesekindluse.

Tänu vabamüürlaste jutlustele "usulisest sallivusest", aga ka teistele, "kõnekamatele" argumentidele, kasvas järk-järgult liberaalsete, põhimõtteliselt juutluse pooldajate arv Peterburi ametnike seas.

Mõned päevad pärast Katariina II ametisse astumist esitas Senat talle "ühehäälse" resolutsiooni, millega lubati juutidel Venemaale tulla. Keisrinna käskis asja edasi lükata ja lubas aja jooksul, hoolimata XVIII sajandi vabamüürlaste-filosoofiliste õpetuste tugevast mõjust, juutidel ainult Novorossija ja Tavrida inimtühjadesse steppidesse asuda. Pärast Polõõnia jagamist lubas Katariina küll seal olnud juutidel jääda oma endistele kohtadele, kuid Venemaa sisemisi kubermange ta neile ei lubanud.

Samuti pööras keisrinna õigeaegselt tähelepanu juutide peamisele tugiisikule - vabamüürlusele. Tema valitsemise ajal suleti kõik vabamüürlaste loožid.

XIX sajandi alguses oli juutkonnal Peterburis juba märkimisväärne kontingent liitlasi ja siis kroonis pankur Peretzi kaudu oma plaanid Speranski altkäemaksuga, kes pani aluse suurtele juudi gešeftidele Suur-Venemaal. Teda tuleb tunnustada kui ühte meie kaua kannatanud kodumaa eelseisva orjastamise rajajatest Juuda poegade poolt...

Napoleoni hordide sissetungitorm paljastas aga kiiresti Speranski teeneid Iisraelile. Juudid mitte ainult ei levitanud võltsitud ülesandeid Venemaa riigikrediidi õõnestamiseks ja teenisid Napoleoni mitmel muul moel, vaid olid meie vägede kahjuks ka usinad spioonid.

Sõltumata teistest allikatest, tuleks tähelepanelikult lugeda 1812. aasta sõjas osalenud vikonti, kindral Sagure [6] mälestusi, et mõista Bismarcki märkuse sügavust, kes 1870. aastal Prantsusmaa vastu nii kohutavalt juute ära kasutas.

"Ma ei tea," ütles raudne kantsler, "milleks veel juudid võiksid head olla, kui mitte selleks, et teenida spioonidena?!...."

Samuti ei ole Sagure'il ühtegi meenutust Juuda poegadest, kus ta räägiks neist ilma vastikustundeta, just kui sünnipärastest reeturitest.

Aga kui juutlus näitas oma erilisusi, siis oli see "suure sõjaväe" kohutaval taganemise perioodil keset neid enneolematuid õnnetusi, mis viisid nad paraku kannibalismini ja seejärel peaaegu täieliku hävitamiseni.

Sagure juures loeme:

- "Leedulased, keda me nii rängalt kompromiteerituna oma saatuse hoolde jätsime, korjasid siiski meie haavatuid ja surevaid üles, nii palju kui suutsid, andsid varjupaika ja abi, - samas kui juudid, keda me igati soosisime, tõrjusid kõiki teisi. Nad tegid midagi veel hullemat. - Pildid kirjeldamatutest kannatustest ajasid nende ebainimlikust ahnusest raevu. - Siiski, kui nad meie õnnetuste õuduste üle spekuleerides oleks nende räpane tulu rahuldunud mädanenud toiduainete müümisega nende kulla kaalu eest, oleks ajalugu jätnud oma leheküljed nende vastikute üksikasjadega rüvetamata. Aga et, meelitades meie haavatuid röövimise eesmärgil, ja siis, venelaste edasitungil, visates haigeid ja surevaid välja oma majade akendest ja ustest, sundisid juudid oma röövitud, alasti, veritsevaid ohvreid külma kätte surema, ja et, justkui oodates teenimist venelaste ees, allutasid need alatud barbarid õnnetuid uutele piinadele, - sellised kohutavad julmused peavad olema praeguste ja tulevaste ajastute ees häbimärgistatud!"...

"Tõsi, nüüd, kus me oleme abitud, on võimalik, et nördimus selliste koletiste vastu osutub nende ainsaks tasuks selles hädas. Kuid tuleb päev, mil mõrtsukad ise järgnevad nende poolt piinatud märtritele, ja jumalikus õigluses leiame kahtlemata kättemaksu ka ise!..."

IV.

On ikka veel dokumenteerimata, kas "valitud rahvas" osales Poola jagamisel...? Teada on vaid, et kaks juuti tegid mingi sarnase ettepaneku Peeter Suurele, kes aga ajas nad minema. Igatahes on suur tõenäosus, et jagunemisi põhjustanud asjaolud ei toimunud ilma juutide abita. Olles seda maad oma spekulatsioonidega üle küllastanud ja mürgitanud - paradiis juutidele ja põrgu talupoegadele -, teadsid "valitud inimesed" väga hästi, et see ei saa lõpmatult jätkuda ja nad ei saanud ka mitte aru, et neid ei lasta vabatahtlikult kuhugi minna. Seetõttu pidi juutide seas olema soov minna Poola piiritlemise kaudu naaberriikide kodakondsusse. Ühel või teisel viisil näeme, et Mickiewicz andis oma reetmislaulus "Conrad Wallenrod" muidugi mitte asjata raevuka pildi Hispaania vägedest, kes on nakatunud katku, kui lüüa saanud mauride surmaeelne kingitus. Surevast Polõõniast saime omakorda kolm miljonit Juuda poega, nagu Almanzori katkutõbise suudluse...

F. M. Dostojevski on oma prohvetlikus selgeltnägemises, joonistades kannatajana oma kodumaa eest judaismi sissetungi vilju Venemaale, peaaegu sõna-sõnalt ennustanud seda, mis nüüd toimub. "Kirjaniku päeviku" 1877. aasta lehekülgedel, artiklis "Pro et contra" ütleb ta:

- "Kogu maailmas ei ole vist ühtegi teist rahvast, kes iga sõna ja teo järel nii üksikasjalikult oma saatuse, oma märtrisurma üle kurdaks, kui juudid. Mõelda vaid, nemad ei ole need, kes valitsevad Euroopas, ei ole need, kes juhivad poliitikat, siseasju, riikide moraali....!"

"Mul on vahel olnud fantaasia, noh, mis siis, kui Poola pärandis oleks kolm miljonit mittejuuti, vaid venelasi, oleks kaheksakümmend miljonit juuti?!... Mis oleks venelastest saanud ja kui kõrgilt oleks juudid neid kohelnud? Kas nad oleksid lubanud neil vabalt palvetada? Kas nad ei oleks neid otse orjusesse viinud? Veel hullem, kas nad ei oleks neid täielikult nülginud? Kas nad ei peksaks neid maatasa, kuni lõpliku hävitamiseni, nagu nad tegid vanasti võõraste rahvastega, - oma iidses ajaloos!"...?

Vaadates juudapoegade uskumatut paljunemist olemasolevates tingimustes ja mõeldes nende hävitava türannia surmavale kasvule, ei saanud F. M. Dostojevski mitte teisiti, kui jõuda järeldusele, et kui Vene rahvale on määratud hukkumine, siis kahtlemata juutide kaudu. "Juudid hävitavad Venemaa!..." - ennustas meie suur mõtleja, kuid me ei kuulanud teda...

Vahepeal, juba dekabristliku vabamüürlase Pesteli koostatud "põhiseaduse" järgi, koos paljude miljonite vene talupoegade jätmisega pärisorjusse, anti juutidele täielik võrdsus ja peaaegu Venemaa kõrgeima riikliku institutsioonina loodi Suur Juudi Sanhedriin. [7] Kas on ime, et dekabristid pidasid Speranskit, kes elas Peretzi majas Peterburis, esimeseks kandidaadiks ajutise valitsuse ametisse...? Teine kandidaat oli krahv N. S. Mordvinov, tänu kellele mõisteti õigeks juudid, kes piinasid 1823. aastal Velizhis kristlaste last. [8] Sellest ajast on palju vett ära voolanud ja 1905. aasta peaks, tundub, meid jälle palju õpetama.

V.

Nii kurb kui kõik eelnev ka poleks, kuid kaugel sellest, et tabada juudiküsimuse olemust, on veelgi silmatorkavam kaasaegsete riikide, eriti Venemaa, arusaamatu hoolimatus. Teiste riikide eeskujul kulutame me igal aastal üle poole miljardi rubla kaitsele kujuteldavate välisvaenlaste vastu, kuid ei tee midagi selleks, et kaitsta end sellise sisevaenlase nagu juutlus vastu. Paraku teeme me vastupidi. Me nuumame ja kasvatame Juuda poegi just sõjaliste lepingute arvelt. Me varustame Iisraeli lapsi üleüldse ohtliku ja alandava immuunsusega meie jaoks isegi intendantide protsessides. Pelgalt mõttelt, et Kaug-Idas on katk, väriseme, kuid näib, et me unustame täielikult, et katk läheb mööda, kuid juudid jäävad...

VI.

Need on tingimused, mille alusel te, halastusväärsed suveräänid, olite valmis mitte ainult võtma juudi probleemi päevakorda, vaid ka mitte võtma selle käsitlemisel formaalseid piire. See on riigimehelikkuse saavutus, tegu, mis on seda õilsam ja ettenägelikum, kuna see on ainulaadne. Ajalugu ei suuda näidata ühtegi teist riigiesindajate kolleegiumi või kogunemist, mis oleks olnud nii vapper ja kodumaa-armastusest inspireeritud.

VII.

Aga maailma juutkond ei peaks olema üllatunud, veel vähem peaks ta meid kiruma. Talmud ütleb: "See, kes armastab gojid, vihkab oma Loojat!" Sellise, Juuda poegadele püha seaduse vastu kaitsmisega täidame me oma kohust ja meil ei ole õigust sellest kõrvale kalduda. Kõigil, millel oli algus, ei saa olla lõppu. Nii et unustagu juudid viimaks see Kagali argument, mis on neile siiani nii piirituid tulemusi toonud. Mässamine juudi türannia vastu ei tähenda, et võõrad eelistavad patriotismi vabadusele. Ei, vabadus on ennekõike ülestõus juutluse vastu isamaa-armastuse lipu all......

Tõepoolest, kus ja millal on kunagi nähtud, et saatuse poolt alla saadetud kõige raskemate katsumuste aastal valis riigi pealinn oma "professoriks" ja "vabastajaks" juudi, saates oma esimeseks protežeeks ja esimesele seadusandlikule kogule juudi...? Samal ajal saatis pealinn Moskva oma esimeseks saadikuks esimesse Riigiduumasse, excusez du peu, endise Poola-mõisavalitseja Movša Jankelev Gerzenšteini!

Kuidas sellest aru saada!!!?

Sellegipoolest ilmnes isegi neil päevil, kui see on võimalik, veel tähelepanuväärsem fakt. Just oli revolutsioonilise hulluse kuumus möödas, öeldakse, ja on saabunud, kui mitte rahulikkus, siis vähemalt selline sündmuste käik, kus on ilmselt aega ringi vaadata ja mõelda. Mida me näeme? Alles eile otsustas kolmas Riigiduuma äkki teha midagi sellist, mida kaks esimest duumat endale ei lubanud. See tähistas juutide asustuse hävitamise ehk juutide võrdsete õiguste legaliseerimise algust, kuna Moskva kaitseväelane Maklakov rõõmustas duuma tribüünil venelasi kadestamisväärse avameelsusega...

Kuidas seda mõista?...

Ja kõige kurvem on see, et need ilmselgelt naeruväärsed faktid ei ole muidugi juhuslikud. Nad annavad tunnistust sügavatest ja varjatud põhjustest, raskest rahvuslikust psühhoosist ja lootusetust meeleheitest, millest nad koos paljude teiste sellelaadsete nähtustega tulenevad.

Kahjuks ei ole meil aega sellise erakordse teema süstemaatiliseks läbivaatamiseks, nii et me peame vähendama uurimistöö äärmuseni ja piirduma seetõttu kõige üldisemate, mõnikord fragmentaarsete ja justkui juhuslike viidetega. Kuid mitte asjata ei öelda: c'est le premier pas qui coute. - Kui me oleme astunud esimese sammu, loodan, et me ei peatu.

VIII.

Kui kahjuks isegi Euroopa kirjanduses puudub juudiküsimuse entsüklopeedia, siis Venemaal on kätte jõudnud hetk, mil me peaksime selle kallal tööd tegema. On tulnud aeg, et meie, venelased, mõistaksime juute, kes ei usu midagi, kuid julgevad teha kõike... On tõepoolest aeg lõpetada naeruväärne olukord, kus samade juutide ja nende käsilaste - vabamüürlaste, moodsate, nagu nad end ise nimetavad, kultuurrahvaste käsul, reeturlikult segaduses, lasevad end häbiväärselt Kagali poolt ninapidi vedada!...

Nüüd ei tundu kellelegi saladusena, et, kui tohib nii öelda, "suur revolutsioon" oli tegelikult verine operett, mille ülbe Albion lavastas ülemaailmse Kagali ja vabamüürlaste soodsa osalusega. Aga kuigi selle vandenõu paljastamiseks kulus sajand, oli sel ajastul veel inimesi, kes mõistsid selgelt Suurbritannia kuratlikku mängu. Nende hulka kuuluvad Lefranc, kes oma paljastuste tagajärjel maha löödi, Robison ja eriti Barruel. [9]

Kuid, olles saavutanud terroriga "konstitutsiooni koos sissemurdmisega", leidsid juudid end monopoolsetena ka kõikidest hüvedest, mis nende jaoks siit loogiliselt tulenevad. Nagu kõik teisedki ja eriti nagu meie 1905. aasta, teenis XVIII sajandi revolutsioon Prantsusmaal ainult juutluse kasuks, sest igasugune võimu hävitamine, s.t. võõraste jõudude ühendamine, ei saa neid jätta kõige julmema varjatud organisatsiooni, sajanditevanuse Kagali, meelevalla alla.

See oleks juba häbi, kui aarialased alluksid juutidele vastupanu võimatuse tõttu. See muutub nii alandavaks ja kurvaks, kui me kohtame vabatahtlikku orjastamist? Meie päevil on aarialikkus isegi räme jumaldamine judaismi vastu, mis ei ole ajaloolase moodi võrreldav? - "J'ai vu, - c'est dire tout," on Voltaire nördinud: "Le jesuite adore !... !" Mis on praegune "rõhutud hõimu" tagakiusamine, kui antiik-Roomas äratas juba ainuüksi juudi nägemine naerulagina?!...

"Kui juut on võimul, on ta alati julm. Valitsejana on ta despoot, preestrina on ta türann. Juudi jutlus on täis needusi. Sõdalasena on ta alatu ja halastamatu, filosoofina - tema rahulikkus on alatus, kaupmehena - tema kauplemine on pettus!!!! Perekond on tema jaoks röövliühing. Armastus on üks meeleline nauding! ...". [10]

"Ei häbi, ei halastust" on juudi põhiline moto...

Ükski alkeemia ei suuda pliist instinktidest kuldset käitumist toota.

"C'est une rase a part - incapable de tenir sa parole et de faire acte de justise, a moins que son interet ne l'y oblige", tõendab Renan, kes pole sugugi juutide vaenlane.(Ta on habemeajaja - võimetu oma sõna pidama ja õiget asja tegema, kui see ei ole tema huvides)

"Ils sont avant tout intrigants et fourbes. Ils n'ont d'autres ressources que la ruse. Toute leur forse est dans l'art de tromper," tunnistab Lacretel. ("Nad on ennekõike intrigeerivad ja petlikud. Nende ainus ressurss on kavalus. Kogu nende tugevus seisneb pettuse kunstis)

"Le fait de consommer sans produire, c'est-a'-dire de vivre aux d'epens d'autrui, constitue le parasitisme. Le meme fait, etablit a l'etat de systeme et s'exercant au moyen de l'accaparement des signes servant a l'echange des richesses, constitue la juiverie," ütleb Chirac. Ja kui Thiodiere'i tabava määratluse kohaselt "la politique est l'art de d'eguiser son interet particulier en interet general", siis ongi juudi poliitika just seda. (Asjaolu, et tarbitakse ilma tootmata, st et elatakse teiste arvelt, kujutab endast parasiitlust. Sama asjaolu, mis on kehtestatud süsteemina ja mida teostatakse rikkuse vahetamiseks kasutatavate märkide monopoliseerimise kaudu, kujutab endast juudipärimust),(poliitika on kunst muuta oma erahuvid üldiseks huviks)

Kuid kogu see poliitika algne omadus kui raiskamine omandab Juuda poegade puhul veel ühe omapära, mis on neile jäljendamatu ja kõige enam omane. Nad lähevad valitsemiseni läbi orjameelsuse. Omnia serviliter pro domination. Teisest küljest sooritab Kagal oma hirmutegusid eranditult ja ei saa mitte möönda, "kunstiliselt" "kõrge ja ilusa" .... smugeldatud lipu all.

Siit ka paratamatu, samuti sui generis, tulemus.

Ideaalide võltsimine vabaduse võltsimise ja meie spekuleerimise kaudu koos vastaste halastamatu hävitamisega - need on meie aja, selle Iisraeli triumfirongkäigu stseeni, kunagi varem nägemata, valdavad nähtused.

Goji ei tohi aga üldse midagi talle ebasoovitavat teada.

Ajalehed, Kagali jeeriku-pasunad, annavad talle laitmatu suuruse maine ja börsil maksavad gojide kulul "avaliku arvamuse" juhid, kes tema jalge ees maadlevad, samuti võimud, kes võivad püüda teda ohjeldada. On raske uskuda ja ometi ei leidu Barrueli nimi mõne erandiga üheski bibliograafilises või uues entsüklopeedilises leksikonis, hoolimata sellest, et samad leksikonid on täis igasuguseid juudi tühisusi, eriti meie liberaalsetel aegadel. Ja mis puutub juutlusse üldiselt ja eriti Talmudisse, siis leiab lugeja kindlasti ka Larousse'ist... ainult ditürambe.

IX.

Sellised on need barrikaadid, millega juudi küsimuse uurimise teel kokku puututakse. Kuid öeldu viitab, kaugeltki mitte täielikult, ainult ühele raskuste valdkonnale. Nende üldine loetlemine viiks meid sihitult asja sisust eemale. Me oleme piisavalt teadlikud probleemi erakordsest keerukusest ka väljaspool seda. Siiski on veel üks aspekt, mis on väga oluline, kuid mis siiski sageli jäetakse asjakohase tähelepanuta. Meie poolt tehtava analüüsi tõsiduse määrab eelkõige asjaolu, et juudiküsimus on vaid üks erijuhtum aarialaste ja semiitide vahelisest ülemaailmsest võitlusest.

Seega on võimatu mitte heita vähemalt kokkuvõtlikku pilku selle arengule.

                                               * * * * * * * * * *

[1a] Protokollid on muide ära trükitud Niluse raamatus: „Suur väikeses“, II osa, „Tulevase Antikristuse lähedal“.

[1] Ilmselt šabbesgoji, "valitud rahva" patroon.

[2] "Vene ajalugu kõige vanematest aegadest" - V. N. Tatištšev. Trükitud Moskva Keiserlikus Ülikoolis. 1773 г.

[3] See tähendab, et ta keelas neile võlad ja üldse igasugused kirjalikud aktid, püüdes sellega sulgeda peamisi teid, mille kaudu Juuda pojad, nagu üsna teada, gojid sisse mässivad.

[4] Juvenali kolmas satiir (salmid 13 ja 14) näitab, et see asjaolu ei ole ajaloo mõttes üksikjuhtum:
Nunc sacra fontis nemus et delubra locantur
Judaeis, quorum cophinus foenumque supellex!...!
- "Tänapäeval on nii püha võtmega puukuur kui ka tempel antud rendile žiididele, kelle korv ja hein on kõik kila-kola!...!"! - pahandas kuulus satiirik.

[5] Selle dekreedi koopia säilib siiani Vjatka kubermangu muuseumis.

[6] De Segur. - "Hisstore de Napoleon et de la Grande Armee pendant l'annee 1812" - Paris, Baudouin freres, libraires. 1825.

[7] Haumant. - "Culture francaise en Russie".

[8] "Üleliiduline" vol. III, lk. 100, Rõvkini artikkel.

[9] Lefranc - Les masques arrachees de 1788, <...> - sellest silmatorkavast, võiks öelda, et prohvetlikust teosest oli juba mitu väljaannet, ka väljaspool Prantsusmaad; üks neist, parim, ilmus Hamburgis juba 1803. aastal.

[10] Marius Fontane - "Histore Universelle".

                                                 * * * * * * * * * *

        Aarialaste ja semiitide vahelise võitluse ülevaade

 — “Les semites c'est l'ombre dans le tableau de la civilisation, le mauvais genie de la terre.
— Tous leurs cadeaux sont des pestes!... ”
Gustave Tridon.

I.

Rassid erinevad üksteisest nii fundamentaalsete, vaieldamatute ja pöördumatute tunnuste poolest, et nende olemasolu ei saa eirata. Rassitüüpide stabiilsus on omakorda nii tugev ja vankumatu, et keskkonna muutumine ei suuda neid tasandada. Sellest tulenevalt on ka igasugune kahtlus keelte põhimõttelise erinevuse suhtes lubamatu. Nende kujunemisviisid rassides on üksteisele võõrad. Ja kui võrdleva filoloogia klassifikatsioon vajab ehk veel mõningast revideerimist, siis kahtlemata ei saa mingil tingimusel vaidlustada mõtet, et uurali-altai, aaria ja semiidi keelte perekonnad pärinevad täiesti erinevatest allikatest, siin on kõik võrreldamatu. Leksikoloogia kohtab nendes keeltevaldkondades selgelt eraldi iseloomustatud vorme. Eriline on ka hääliku enda modelleerimine.

Siin on tegemist piiramatu hulga varieeruvustega. Rasside intonatsioonid on sissepressitud nii füüsilisele kui ka moraalsele küljele. Eelkõige näitavad uurimused, et kui üks osa inimkonnast veetis oma elu vankrites, siis teine osa tundis vastupidi ainult telke. Mõned hõimud söövad peamiselt piimatooteid, samas kui teised, nagu mõnedes Hiina ja Kohinhina osades, ei sööda üldse piima või ei lüpsta isegi lehmi ja iidsetel asteekidel ei olnud üldse koduloomi. Kuid enamik inimesi mõistis, et Jumal, kes lõi raua, ei tahtnud orjapidamist ja seepärast oli kõige õilsam elukutse sõdalane. Kuid selle kõrval on täheldatud mitte ainult hamiitidel, osaliselt semiitidel, vaid mõnikord ka mongolitel (Hiinas) sellist orjuse häbistamist, kui Babüloni ja Ninive hävitamise teel, Giris ja Sidonis ning siis keskaja Itaalia vabariikides peeti sõjaväeteenistust vastupidiselt alandavaks.

Keel on rahva iseloomu peegeldus ja keelte sarnasus on otsene tõend päritolu ühtsusest. Selles suhtes on peaaegu kõige märkimisväärsem juutide ja foiniiklaste vaheline lähedane, veresugulus. Nad on sugulased nii keele kui ka maailmavaate poolest. Teisest küljest näeme, et olles teistega võrreldes madalamal kultuuritasemel ja muutumatult määratletud muuhulgas selliste omadustega, et ta on valmis sööma kõike, sealhulgas omasugust ja nautima eurooplase jaoks kõige vastikumat lõhna, selgub, et must rass on vaimses suguluses moraalselt kõige ebapuhtama rassiga – semiidiga. Neegrimurrete puhul on vähimgi kahtlus mingist seosest India ja Euroopa keeltega ilmselgelt kohatu; vastupidi, lähedane sugulus ja ilmne sarnasus Assüüria, Juudamaa, Kaanani ja Liibüa keeltega on näha... Nende rasside segunemine annab Vaikse ookeani saartel kõige õelamad metslased või metsikud kannibalid, nagu näiteks Uus-Guinea paapuad. Samuti ei aita semiitidele kaasa altai vere segunemine. Chamberlaini sõnul osutuvad näiteks juudid täpselt neegri-mongoli-semiitideks...

Valget rassi, mille ideaalseid esindajaid ilu poolest ei peaks austama mitte vanad kreeklased, vaid slaavlastega suguluses olevad sarmaatlased, ei ole inimkonna annaalides kuskil märgata metsikus olekus. Ta on tõepoolest teadmiste, tsivilisatsiooni ja progressi looja; tema valduses on õigusega Euroopa, kust Juuda pojad nüüd aga ei soovi teda välja tõrjuda. Juba XVIII sajandil eKr. võitlesid keldid Garonne'i kaldal (Prantsusmaal) ja slaavlased, kes kunagi elasid Guadalquiviri ääres, on kahtlemata elanud Euroopas üle nelja tuhande aasta. Paraku on tänapäeval nende rõhumine suunatud kõige rohkem judaismi vastu.

Rass on sotsiaalsete ja riiklike probleemide peamine tegur ning katsed selle ees silmi kinni pigistada on viljatud. Tegevused, mille alusena seda ei tunnustata, on ohtlikud ja sageli hävitavad. Vabandused, et puhtaid rasse ei ole olemas, või utoopia, et rasside segunemine toob lõpuks kaasa ühtse inimkonna, on kasutud. Egiptuse püramiidide taustal ei ole raske veenduda eelkõige juudi tüübi väljajuurimises.

II.

Olles eespool öeldut kindlaks teinud, isegi kui see on vaid kõige üldisemalt, peatume, sest me ei näe vajadust rasside küsimuse edasiseks analüüsiks, mida puudutame vaid möödaminnes ja kuna teema on tohutu. Mõistagi oleks mõistlikum sündmuste kulgu avades neid ratsionaliseerida, s.t. nende sõltuvust tootvate põhjuste kogumist kindlaks teha. Kuid selline ülesanne ei sobi tänase raamistikuga kokku.

Asjade seis on selline, et mida rohkem meie uurimine mineviku öösse tungib, seda rohkem pimedus tiheneb, maa ise kaob lõpuks meie jalge alt, avanedes põhjatuks kuristikuks. Varem või hiljem saabub lummav hetk, mil meie silmad ei suuda enam eristada midagi muud kui kummitusi ja ebamääraseid varje. Tõde naerab ajaloolase kõige äärmuslikumatele pingutustele, tõmbub üha sügavamale ja sügavamale, kuni muutub täiesti kättesaamatuks muinasjuttude ja legendide leegionide kaitse all, mida ükski teaduslik kahurvägi ei suuda hajutada... Seega peaksime, niipalju kui võimalik, kinni pidama tõelisest pinnasest, sest ainult siit on mõeldavad praktilised järeldused ja neid tuleks muidugi kõige rohkem meeles pidada.

III.

Luzernis viibides ei saa külastamata jätta Alpide dioraame.

Vaatleja siseneb täiesti pimedasse saali ja jääb mõneks ajaks hämarusse. Äkki tõuseb eesriie ja avab kohe imelise panoraami mägedest ja järvedest, liustikest ja orgudest, taevani ulatuvatest lumistest tippudest, lõpututest metsadest, metsikutest kaljurahnudest, kaljudest, liustikest ja lõhedest, mis osaliselt avanevad oma räsitud servadega, on osaliselt reeturlikult lumega kaetud... Hämmastavad valgusefektid annavad vaheldumisi pilte hommikust, keskpäevast ja päikeseloojangust ning Alpide videvike ilmumine, sünge ja imeilus roosakas-sinise valguse värelus, mida kohalikud kutsuvad "al-pen-tlun", täiendab kummalist ja võimsat muljet...

Äkki oled taas pimedas saalis ja jälle oma mõtetega...

Siis aga tõuseb eesriie taas ja teie võlutud silmade ees mööduvad üks ilusam kui teine, piduliku ja imelise looduse pildid. Siin on Mont Blanc ja Chamonix; siin on Jungfrau, Montrose ja Gros Glöckner; siin on terve rida lumiseid kõrgusi, mille nimed ei jää meelde; veel kaugemal - Bernharduse klooster, Interlaken, Genfi järv; Nelja kantoni järve joovastavad maastikud; siin on Rigi ja selle Zahnrad-Bahn, ja siin on Pilatus, mida ümbritsevad salapärased ja hirmuäratavad keskaegsed legendid... Veel üks minut ja teie ees on surnud Konstanz oma mahajäetud järvega, see Šveitsi "surnud meri", mis justkui peegeldab ikka veel Joann Gussi... kurblikku eepost. Tahtmatult tulevad meelde Tarass Ševtšenko majesteetlikud stroofid [1]:

— “Кругом неправда и неволя.
Народ, замученный, мовчыт —
А на апостольским престоле
Чернец годованый сыдыт;
Людскою кровию шинкуе [2]
И pau y наймы отдае...
О, Боже! Суд Твий правый всуе
И всуе царствие Твое!

Lõpuks langeb eesriie viimast korda ja te lahkute erakordses, müstilises ja unenäolises meeleolus. Kuid tänavamüra ja igapäevaelu segadus toovad teid varsti pilvede kõrgustelt tagasi tegelikkuse madalasse maailma.

Midagi sarnast peab kogema maailmaajaloo ainus, tema arvates, vaataja - "igavene žiid".

Ajad ja põlvkonnad, rahvad ja kuningriigid ilmuvad äkki pimedusest tema ette; nad kasvavad, tugevnevad ja õitsevad, närbuvad, hukkuvad ja varisevad, üksteisele katkestamatult järgnevad, ainult tema jääb. Ja neil on olnud oma hiilgeaeg, oma keskpäev ja päikeseloojang; ja mõnikord säravad nad verises, aeglaselt kahanevas ajaloolise hämaruse valguses... Kuid saatuslikul hetkel langes eesriie ikkagi ja juut lahkus, et jätkata oma tööd, kuni maailmapanoraamile lavastatakse rida uusi pilte...

Ühe etenduse järel muutis ta oma sugulaste - teiste semiitide - osavõtul mõnikord ka ise etenduse kava, hoides siiski eemale lava taga asuvatest elektripatareidest.

Ninive ja Babülon, Tüüros ja Siidon, Jeruusalemm ja Tiberias, Kartaago ja Bagdad, Sevilla ja Alhambra, Grenada ja Cordoba, Languedoc, see Prantsusmaa Juudas, Veneetsia oma Shylockiga ja Frankfurt am Main oma Rothchildi tänavaga, Rothchildide hälliga, Uus Kaanan - Viin oma valdavalt slaavi maadega, ja siis Varssavi, Berditšev, Odessa ja Vilnius - need on nende peamiste "valede" nimed, kust semiidid vaheldumisi maailma tragikomöödiat jälgisid, kuigi sugugi mitte alati pealtvaatajatena...

Oh, ei! Nagu kõik teavad, ei piirdunud nad passiivse rolliga. Kulisside taha minnes külvasid nad valesid, reetmist ja vaesust, justkui ei tahtnud nad jätta selle Ungari priimase monopoli, kellele kuulub kuulus "praktiline" ettekirjutus: “Opportet facere Hungarian miseram, postea mendicam, deinde catholicam!”.

Samal ajal, kui nad veel ülemaailmse režissööri tiitli saavutamisel on, unistavad ka kõige vingerdavamad semiidid - juudid - iseseisvast ettevõtlusest.

Lõplikus ideaalis näevad nad end sellise näitlejate-orjade trupi omanikena, kus maakera parimad baleriinid ja primadonnad täidavad ühiskondlike talmudistide haaremeid; esimesed armastajad muutuvad seraili eunuhhideks; aadlikud isad ja arutlejad saavad ülemteenrite livreed; esimestest ja teistest koomikutest saavad rändlakeid ja kõik teised inimteenrid lähevad ehitama kuldseid püramiide Juuda laste ülendamiseks suguvõsast suguvõsani...

IV.

See, mida me praegu näeme, on kurb ja sageli kohutav. Kuid see ei ole esimene kord ajaloo laval, kui semitism on kuulutanud surmavat vihkamist aaria maailma vastu. Juba Euroopa rahvaste elu koidikul, kui nende esiisad olid veel Hindu-Kušis ja Parapa-misa, - Nemvrodi ja Semiramise legendaarsel ajastul, kui puhtad ja helged aaria hõimud lõid piduliku tsükli Wit ja laulsid imelisi hümne Aurorale, ründasid neid juba mongolid või uurali-altailased kirde poolt ja semiidid lõunast. Arvuliselt nõrgad aarialased ei suutnud vaenlaste rünnakule vastu pidada ja jagunesid kaheks haruks.

Üks läks Induse ja Gangese kallastele, laskus Hindustani ja kadus jäljetult teise jaoks viiekümneks sajandiks. Kui juudid olid veel kõrbes rändavate poolmetslaste hord, oli Hindustani aarialastel juba mitu filosoofilist süsteemi olemas ja veidi hiljem avastas nende geenius Euroopa uusimate teadusuuringute aluspõhimõtte - jõu ja mateeria ühtsuse. Aaria vaimu valgus rändas Hindustanist Aasia mongolite ja malaide lugematutesse massidesse, liigutades nende vaimset ja religioosset sfääri. Vahepeal alles kaheksateistkümnendal sajandil avastati Euroopa jaoks brahmaanide ja Buddha keel, samuti õilsate seadusandjate ettekirjutused. Zarathustra, kuulub sanskriti keelde, mis on kõigi Euroopa keelte algupärane allikas, välja arvatud baskide keel Hispaanias, samuti Uurali-Altai murded: ungarlased, türklased ja soomlased koos nende väiksemate alaliikidega.

Teine haru, mis ühel või teisel moel võitles rõvedate ja julmade semiitide vastu, asus vähehaaval teele Süürias ja Väike-Aasias, amoriitide ja vilistide nime all, samuti hõimud, mis asustasid Müsiat, Kariat, Lüüdiat, Früügiat, Paphlogeniat ja Pontust; Pärast seda ületas Helesponti, tungis Balkani poolsaarele, Karpaatide mägedesse ja osasse Lõuna-Venemaale, osa läks Doonau kaudu ülespoole Daakia, Pannoonia ja Lõuna-Saksamaa nime all hiljem tuntud maadesse, ületas Alpid ja Püreneed ning levis Euroopa äärepoolseimatesse punktidesse. Kuid Hellases kohtusid aarialased taas semiitidega, foiniiklastega, ning veidi hiljem Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias kartaagolastega. Millised olid selle kohtumise muljed, näeme juba oodides, kus Homeros pärast foiniiklaste semiitide nimetamist lisab:

... "Salakaval pettur, kuri kitsekarjas, kelle pärast paljud inimesed on kannatanud! ...".

Eks me loeme juutide kohta Piiblist sama ...?... - "Ja talle (Joosepile - sööki) serveeriti eriliselt, ja neile (Joosepi isale ja vendadele) eriliselt, ja egiptlastele, kes temaga koos einestasid, eriliselt; sest egiptlased ei saa süüa koos juutidega, sest see on egiptlastele jäledus." (1. Moosese raamat, XLIII, 32). "Ta (vaarao) ajab neid (juute) tugeva käega isegi oma maalt välja!" (2Moosese, VI, 1). Joosep, kes oli juutide siinviibimise alguses kogunud egiptlastelt leiba, et säästa - nälja korral -, võttis seejärel neilt nende enda leiva eest kogu nende vara, nii vallas- kui ka kinnisvara, ja viis nende naised ja lapsed ning egiptlased ise orjusse (1. Moosese, XLI, 37, 49 ja 56 ning XLVII, 14-21). Vastupidi, ta mitte ainult ei varustanud oma sugulasi egiptlaste kulul kõigi majanduslike vahenditega, vaid asustas neid ka Egiptuse maa parimas osas (1. Moosese, XLVII, 11 ja 12). Juudid, kes olid väga paljunenud, tähistasid oma nomaadielu Egiptuses lõppu sellega, et nad petsid põliselanikelt välja nende väärtuslikud kaubad ja riided ning põgenesid lõpuks, laimates Jehoovat ennast, nagu oleks ta neid selleks käskinud, ja veel neli korda räägitakse nende tegudest (1Ms. XV, 14; 2Ms. III, 21 ja 22; XI, 1-3; ja XII, 35 ja 36). Ja juudid lahkusid suure varaga (1Ms XV, 14)...!

V.

Aarialaste Kreekas ja saarestikus viibimise tervete sajandite annaalid on tulvil verd ja pisaraid. Müüdid Theseusest ja Minotaurosest, kui peegeldus leinast ja õudusest foiniiklaste inimohvrite ees, mis toimusid just Hellase noorte meeste ja naiste värvuse arvelt, kes rööviti perekonnapõllult ja põletati elusalt, annavad võtme Trooja sõja kohta.

Paris, ametilt mereröövel, mitte ainult ei röövinud Helenat, vaid, nagu jõuetule semiidile kohane, röövis ka tema abikaasa tühjaks ja ... põgenes Egiptusesse. Ülekuulatud ja oma tunnistustes kaotanud, pagendati ta vaarao käsul pagendusse ja taas ... ta põgenes. Kuhu....? Noh, muidugi tolleaegsesse Berditševi (Siidoni), ja sealt naasis ta Trooja [3].

Sõja lõpus, Aeneas, Trooja prints, kuhu ta kõigepealt läks? Kindlasti Kartaagosse (vt Vergiliuse Aeneis).

Olles kokku võtnud ja purustanud Melkartuse (Molokhi) preestrite ja Didoni verejanulise pesa, mida Scipio Africanus Kartaago peatemplis eriti tabas?...? Trooja hobust kujutav maal...

Nende asjaolude seas on võimatu arvata, et ühe Helena röövimise tõttu tõuseb kogu Kreeka üles ja jätkab sõda kümme aastat. Selle põhjused peitusid palju sügavamal ja taandusid vajadusele, et hellenid saaksid lõpuks arveid klaarida reeturlike ja julma südamega barbaritega - semiitidega.

Kui Trooja ei olnud Šklov, Vilna või Berditšev, siis oli ta Assüüria kuninga vasall ja nagu Odessagi, oli ta üldse semiidi linn [4]. Ja kui juudid osutuvad vere ja keele poolest foiniiklaste lähimateks sugulasteks, siis selle ägeda metsikuse poolest, mis iseloomustab peamiselt semiiti, võiksid nad konkureerida ainult assüürlastega, juudid, muide, olid Babüloonia-Assüüria kuningriigi põliselanikud. Seega tuleb Trooja sõda kindlasti pidada kahevõitluseks, mis lõppes õnneks aarialaste võidukäiguga semiitide üle.

VI.

Seda, et see nii oli, kinnitab viissada aastat hiljem Xerxese poolt langenud troojalaste haudade kohal antud vanne nende hävitamise eest kätte maksta. Kuna Xerxes ei olnud otseselt semiit, oli ta siiski semiitliku Ida esindaja ja foiniiklaste liitlane, kes omalt poolt aitasid teda tema Kreeka-vastases sõjas. Samuti on märkimisväärne, et Justinuse ja Sitsiilia Diodorose tunnistuste kohaselt olid kartaagolased võrdselt liitlaseks pärslastega.

Inimkonna hüvanguks kujunesid maailmakombinatsioonid juba kirjeldatud perioodil siiski nii, et samal päeval, kui kreeklased said Salamina juures võidu, sai kartaagolaste armee Gimra juures lüüa Sürakuusa Gioni poolt.

Ei möödunud kahte sajanditki pärast seda, kui Aleksander Suur, liikudes ajaloolise reaktsiooni seaduse järgi Ida poole, omakorda nende kreeklaste haudadel, kes olid kunagi piiranud hirmsat Troojat, lubas taas nende relvade au ülistada.

VII.

Sama poliitika Ida-Indias ja Euroopas, mis teenib Suurbritannia häbematut ja tumedat omakasu, ammendades rahvaste kannatust ja Nemesise õiglust, meelitas kartaagolasi külvama rahutusi ka Suur-Kreekas, s.t. Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias. Hannibali isamaa haistis Roomas ähvardavat tormi.

Siit - Puunia sõdade algus ja lõpp.

Selle kahevõitluse maailmaajaloolise tähtsuse määrasid mitte mingid muud, vaid need, nii-öelda "ultravioletsed" motiivid. Teades semiite juba ammustest aegadest, olid aarialased, roomlaste esivanemad, hästi tuttavad ka kartaagolaste sugulastega, kaugete aegade juutidega. Selles suunas on koos eespool öelduga erilise väärtusega Tacituse (Historiale, V) märkus: - "Dum Assyrios penos Medosque et Persas oriens fuit, dispectissima pars servientium". [5]

Kõik see ei takistanud siiski asjaolu, et mõned juudid (soliimid) võtsid soodsalt osa Xerxese sõjakäigust Hellase vastu. Sama oli aga Juuda poegade roll veel mitu sajandit pKr ja on seda ka tänapäeval. Siit ka sakslaste mõte, mida väljendab järgmine ütlus: Wenn die Christen miteinander raufen, - rnachen die Juden die Musik dazuf [6].

Cato oma "praeterea censeo,- Carthagenem esse delendam" võttis kokku Rooma vapruse ja - kogu mõlema poolkera tuleviku kõige tähtsama ülesande.

Seades piiri semitismi kui riigiprintsiibi hegemooniale, kindlustas Kartaago hävitamine mitte ainult aaria tsivilisatsiooni kui semiitide orjuse, reetmise, rituaalse prostitutsiooni ja verejanuliste hirmutegude vastandumise edasise arengu, vaid ka selle olemasolu. Nüüd käsitletava sajandite pikkuse võitluse tulemusi kokku võttes jõuab Kurzius järgmisele järeldusele: "Kreeka tõusis alles siis, kui tal õnnestus kukutada semiitide foiniiklaste türannia, Rooma pani maailmavõimu aluse elu ja surma sõdades, mis lõppesid võiduga semiitide-kartaagolaste üle."

Ei saanud olla küsimustki, et võitja peaks maailmaareenilt kaduma. See oli kreeklastele ja roomlastele ühtviisi selge. Kuid nende jaoks ei olnud muud võimalust.

Kartaagolase tüübi kõige täiuslikumat väljendusviisi esindas, nagu me teame, Hannibal. Nii et siin on see, mida Titus Livius tema kohta ütleb: "Inhumana crudelitas; perfidia plusquam punica; nihil veri, nihil sancti; nullum jusjurandum; nullus deum metus, et nulla religio!...". [7]

Sellega samale tasemele võib minna ainult Inglise peaministri William Pitt'i kavaleri märkus, et Suurbritannia "ei kestaks kolme nädalatki, kui ta tahaks vaid kaks nädalat olla õiglane." Tout prendre, rein jamais rendre et encore pretendre - see on tema põhiline moto.

Heine märkis õieti, et "ookean oleks juba ammu selle vastiku saare alla neelanud, kui ta ei oleks kartnud, et teda ajab iiveldama".

Ja et Heine võis olla asjatundja sellises küsimuses, tõestab vähemalt juudi pankuri Mires'i avaldus, kes, olles 1860. aastal Prantsusmaal kohtu all, ei kõhkle siiski oma "kaaskodanikele" - prantslastele sellist hoiatust viskamast: "Si, dans cinquante ans, vous ne nous avez pas pendus, il ne vous restera plus de quoi acheter la corde pour le
faire!..." [8].

Sellistel tingimustel, isegi kui jätta kõrvale legendaarne lugu brittide veresugulusest kartaagolastega või juutidega, ei saa me muud kui kinnitada Albioni "uue kartaagolase" tiitlit. Olles samastanud oma huvid maailma Kagali plaanidega ja külvates vabamüürluse kaudu teistes riikides reetmist ja anarhiat, sõltumata juutluse enda hävitavast tegevusest, väärib Suurbritannia kahtlemata uut Cato't.

Ta ilmus küll, kuid ta ei leidnud tunnustust!...

Tõepoolest, koos iidse Catoga, on ainult Napoleonil õigus saada! Ainult need kaks riigimeest mõistsid aaria ja semiidi põhimõtete vahelise duelli saatuslikku tähendust. Ja kui anarhistlikud doktriinid ei õitsenud Rooma riigis, siis tuleb arvata, et just seetõttu, et Kartaago oli lakanud olemast. Igal juhul, kui Euroopat ähvardab praegu nii ilmselgelt sotsiaalne revolutsioon ja kui taastamismeetmed ei jõua sihile, siis üks tähtsamaid põhjusi on nii brittide välis- kui ka sisepoliitika karistamatus. On äärmiselt valgustav, kuigi paljud inimesed ikka veel ei tea, ja kuulekas ajakirjandus ilustab hoolikalt seda vaieldamatut tõsiasja, et "suure revolutsiooni" verine pealetung ei ole juudi usku üldse puudutanud. Valgustunud meremeeste poolt üles seatud "vabastajate" pahatahtlikkus ja viha on eranditult, muutumatult ja üldiselt suunatud ainult kristluse vastu.

Vabaduse palladiinide silmakirjaliku sildi all tegelevad nad meelega politseitööga nii enda julgeoleku huvides kui ka teistele rahvastele vastupandamatu ohu nimel.

Seda ütles Londoni politseiülem juba veerand sajandit tagasi vene nihilistile "Stepnjakile":

- "Ma tean väga hästi, kes te olete ja millised on teie seltsimehed. Aga saage aru, et Inglismaa annab revolutsionääridele ja anarhistidele külalislahkust ainult teadaolevatel tingimustel. Kui me teile varjupaika anname, siis mitte sellepärast, et me kummardame teie julmuste ees. Inglismaal on tema jaoks püha kuninglik perekond ja valitsus, mida me austame. Ja nii me usume, et me anname kuninglikku verd omavatele isikutele ja teistele valitsuse liikmetele veelgi suuremat turvalisust, kui lubame oma kodumaal tagakiusatud välismaistel poliitilistel kurjategijatel varjupaika Inglismaa pinnal. Nende välismaalastega sõlmime nii-öelda pakti, mida nad on kohustatud austama. Seetõttu paneb meid esimene nende poolt visatud pomm, esimene revolvrilask, esimene noalöök meie võimu esindaja vastu, sundima meid kohe keelduma võõramaiste anarhistide külalislahkusest. Meie hävitame lepingu kohe ja ajame teid kõiki Inglismaalt välja sinna, kus teid ootavad giljotiinid, mahalaskmised ja võllad....!"

Paraku on saatuse kasuema mõnitamine selline, et mitte ühtegi sõdurit omades suutis Cato ette määrata Kartaago saatuse ja surres Püha Helena saarel, mõistis Napoleon ainult nuttes "Mama Laetitia, oh, Mama Laetitia!" lõpuks, mis on väärt miljonilised armeed Inglismaa panga kapitali ees...

On tõsi, et Vana-Roomas olid mõned kartmatud mehed. Konsul Linius Claudius ei värisenud kartaagolaste väejuhi Hamilcar Barca geniaalsuse ees. Gnaeus Lutatius Catullus hävitas Kartaago laevastiku juba esimeses Puunia sõjas. Konsulid Claudius Nero ja Marcus Livius alistasid Gazdrubali armee täielikult. Publius Cornelius Scipio Aafrika mattis Zama Hannibali hiilguse aga apoteoosis hävitas ka Kartaago.

Kui meie, venelased, oleksime Napoleoni mõttekäiku õigel ajal mõistnud ja ei oleks osutunud 1809-1815 inglise palgasõduriteks, siis poleks muusa Clio kahtlemata kirjutanud oma lehekülgedele ei Moskva tulekahju, ei Sevastoopoli õudusi, ei häbi Berliini kongressil, ei Tsushima ja Mukdeni... häbi.

Olles pildi täielikkuse huvides teinud nüüd mainitud kõrvalepõike, oleme edaspidi sunnitud naasma sündmuste kronoloogilise järjestuse juurde.

VIII.

Teel aegade sügavusest keskaja pimedusse kohtame imestusega seda majesteetlikku ajastut, mil Sadlusti imelises väljenduses tõusis üle universumi Kapitooliumi kotkas, levitades selles valitsuskeppe ja porfüüre. Pärast Babüloonia-Assüüria kuningriigi hääbumist ning pärast Tüürose hävitamist Aleksander Suure poolt ja Kartaago hävitamist Scipio Africanuse poolt, paistis Juudamaa roomlaste silmis nende jaoks ainsa seni nähtava semiidi rassi kehastusena. Kahjuks tegi Rooma vea, mille tagajärjed kajastuvad tänapäevani, eriti Venemaal. Juudamaa näis olevat tühisus ja Roomal oli liiga hilja, et seda purustada, kuni ta mõistis, milles asi oli, siis Juuda pojad olid juba tunginud Igavese Linna müüride vahele ja olid suutnud selle riigiorganismi ära mürgitada.

Rooma oli juutide suhtes kahtlemata liiga kannatlik ja mitte nende teenete pärast liiga armuline. Vahepeal ei olnud juutide ohtlikkus Rooma rahva ees mingi saladus. Tacituse uhke hüüatus "Romanorum primus, Sp. Pompejm Judaeos dornuit templumque, jure victoriae, ingressus esf!..." [9].

See ei seganud siiski juudi riukaid edule. Vaid mõne aastakümne jooksul näeme juute nii õukonna ridades kui ka pretoriaanide seas. Teisalt, olles üle võtnud kogu impeeriumi, hakkasid Juuda pojad Roomas juhtima isegi diplomaatilist osa. See ei välistanud muidugi võimalust, et nad võtavad üle Rooma enda ohtlike vaenlaste parfiinide riigi diplomaatia. Nero ja Julius Caesari ajal aga lõbutsesid Juuda pojad avalikult universumi saatusega. Ilma korralike piirangutega kokku puutumata, kuigi nad tegutsesid oma kombe kohaselt üksnes "Iisraeli auks", õnnestus neil Roomas enda uhkeldamiseks ja gojide hävitamiseks haarata üldine võimupositsioon. Osaliselt pankuritena või provintsides asuvate ratsanike maksete ja lepingute vahendajatena; osaliselt kaldealaste saladuste, nõiduse ja musta maagia valdajatena; osaliselt faktorite ja kupeldajatena; lõpuks, osaliselt valimisi ja rahvahääletusi korraldavate poliitikutena, mõjutasid juudid Rooma aristokraatiat ja võimuesindajaid. Mässud Rooma foorumil, samuti Sitsiilia ja Itaalia orjade ülestõusud, mida sageli õhutasid samad juudid, näitavad, et nad ei olnud võõrad madalamatele rahvaklassidele. Liberaalsete ja anarhistlike ideedega žongleerimine tõi Juuda poegadele juba siis mitte vähem kasu kui intendantide spekulatsioon, rahva jootmine kõrtsides, liigkasuvõtmine ja avalik kõlvatus...

Teisalt, röövimised Palestiinas ja organiseeritud salamõrvarite jõugud, nagu rabi Ben-Akiba või valemessias Bar-Coheba, voolasid lisaks kõigele eelnevale üle Rooma kannatuse karika. Pidevad revolutsioonid Jeruusalemmas, mis raputasid impeeriumi alustalasid ja panid mõnikord tema parimad väed pingestuma, motiveerisid piisavalt Tituse poolt sõjaväele antud korraldusi. Kas pole mitte kummaline, et Jeruusalemma piiramise (70-71 pKr) lõpus, mis maksis roomlastele erakordseid ohvreid ja kohutavaid pingutusi, ei saanud see suur väejuht, kuigi ta oli võlutud juudi printsessi Berenike võludest, mitte teisiti, kui teha oma vägedele õiglust, öeldes: <Te olete võitnud kõige häbematuma, mässumeelsema ja reetlikuma rahva!"...

Nii on selge, miks muidu keiser Augustus kohtles oma vennapoega Caiust kiitusega selle eest, et ta Juudamaad läbides hoidus palverännakust Jeruusalemma templisse. "Cajuin nerotein, quod Itidaem praetervehens apud Hieroviliniiain pop suplicasset, laudarit" (Suetonius Octaviiis Caesar Augustusele. XCIll). Jah, ja oleks imelik teisiti teha. Lõppude lõpuks karjusid ka neil päevil varblased katustel juutide revolutsioonilisest julgusest. Juvenal (Sam XIV) ütleb mitte ilma põhjuseta: "Romanas antem soliti coniemnere leiys, Jiidtiicuni ediscunt et servant ac metuunt jus!..." [10].

"Inimlikkuse tunne tasub ära," kinnitab omalt poolt sügavalt mõtlev Gibbon [11], "eriti lugedes aruandeid juutide poolt Egiptuse, Küprose ja Küreene linnades (II sajandil eKr) toime pandud õudsetest julmustest, kus nad sõpruse ettekäändel reeturlikult..., panid pahaks põliselanike usalduse, mistõttu me kaldume heaks kiitma seda, et Rooma leegionid võtsid karmi kättemaksu fanaatikute suguvõsa vastu, kes oma barbaarsete ja kergemeelsete eelarvamuste tõttu muutusid halastamatuteks vaenlasteks mitte ainult Rooma valitsuse, vaid kogu inimkonna vastu. Küreenes tapsid nad 220 000, Küprosel 240 000 kreekakristlast ja Egiptuses suurel hulgal elanikke. Paljud ohvrid saeti kaheks, vastavalt pretsedendile, mida Taaveti eeskuju oli heaks kiitnud. Võidukad juudid ahmisid õnnetute liha, lakkusid nende verd ja riputasid endi külge nende sisikondi!...."

"Ehitades pealuudest hekatombid, tantsisid Juuda pojad nende ümber macabre tantsu."

Kas on võimalik imestada, et Renani järgi (vt tema "Antikristus") kütiti neid lõpuks nagu röövloomi?!...

Samal ajal pidid roomlased tegema ühise järelduse: "Infandum Israel scelus audet, morte piandum" [12].

Kuid kõige olulisem on see, et "valitud rahvas" lootis roomlasi petta ja lootis kristlaste tagakiusamise ettekäändel magama panna Rooma võimude valvsust, et levitada revolutsioonituld suurele alale ja saavutada Juudamaa iseseisvumine fataalse, universaalse kokkuvarisemisega...

Sel ajal ei olnud aga veel "vabastuspressi" ja Kagalil ei olnud praeguseid vahendeid, et oma hirmutegusid "kultuuri triumfiks" tõsta, veel vähem, et muuta end "teadlike proletaarlaste" ideaalseks kummardusobjektiks...

Keiser Hadrianus omalt poolt ei jätnud juute karistamata. Ülestõusu mahasurumise ajal (132-135 eKr) suri neist umbes 600 000 mõõga läbi, lisaks suri lugematul hulgal inimesi nälja, haiguste ja tulekahju tõttu. Viis juuti ühe sea eest müüdi orjaks Mavri tamme all. Kõigest hoolimata võeti neilt kõik õigused, mis olid seotud nende staatusega, ja lõpuks aeti nad Palestiinast välja. Jeruusalemma enda nimi hävitati ja asendati uue nimega "Aelia Capitolina" ning Juuda poegadel keelati surma ähvardusel sellele läheneda.

On tõsi, et universaalsed juudi vahendid, intriigid, kavalus, naised ja altkäemaks, avasid "rõhutud hõimule" tee, et keiser Justinianuse ajal taastada teatud osa õigustest Bütsantsis ja seda nii palju, et tema seadustik sisaldas isegi eraldi osa "De Judaes". Sellegipoolest käskis Justinianus: "Honore tamen jruantur nullo, sed sint in turpitudine fortunae, in qua et animam esse volunt." [13].

Selline on saatuse diktaat, mis "valitud rahva" liikmeid alati painab.

Nad ei suuda õnne taluda ja oma uhkuse raevu tõttu kukutatakse nad pjedestaalilt saatuse enda poolt.

Rooma rahvas oli enne ja pärast Puunia sõdu juutidega piisavalt tuttavaks saanud ning Rooma Senat oli riigivõimu tarkuse saavutamatul kõrgusel. Teisest küljest on Tacituse kui ajaloolase ja mõtleja võimas autoriteet samuti väljaspool kahtlust. Seepärast peaksime võtma teadmiseks kuulsa ajaloolase valgustava tunnistuse Vana-Rooma nimel juutide kohta.

- Juudi kultus on naeruväärne ja sünge, - neil on lubatud kõik see, mis on jumalakartlik, mis on meil püha ja vastupidi, neil on lubatud see, mis on meil kuritegelik. Sest kõige õelamad inimesed, kes põlgavad isamaa usku, tõid siia (Jeruusalemma) maksu ja ohverdused. Selle tagajärjel suurenes juutide võim, samuti selle tõttu, et neil on murdumatu usaldus ja vahetu kaastunne üksteise vastu, aga ka vaenulik viha kõigi teiste inimeste vastu. Nendega ei jaga juudid ei lauda ega voodit. Kuna nad on ülimalt andunud iharusele, hoiduvad nad suhtlemisest võõraste inimestega ja omavahel ei ole neil midagi ebaseaduslikku. Nad kehtestasid reproduktiivsete osade ümberlõikamise, et üksteist vastastikku ära tunda. Need, kes pöörduvad nende usku, kuritarvitavad end samamoodi ja ei õpi midagi varem, kui et põlgavad jumalaid, loobuvad oma isamaast ja mitte millegi eest ei pane oma vanemaid, lapsi ja vendi ette. Kõige selle juures on juudid peamiselt mures oma suguvõsa paljundamise pärast."

IX.

Sellest hoolimata õitses Iisrael samuti, nagu ka meie päevil. Isegi Roomas oli ta suutnud endale nii kuldse aja luua, et Mommseni sõnul pidid prokonsulid ja provintside propreetorid isegi kohalikke iisraellasi hellalt kohtlema, kui nad oma teenistusaja lõppedes ei tahtnud, et neid preemia või triumfi asemel austataks kassikontserdi või isegi kriminaalprotsessiga. Juudid ei uinunud ega unustanud üldjuhul ka "oma õnne aitamist". Sellest sõltumatult, säilitades igal ajal oma salajase valitsuse, pidasid nad ka palju hiljem kui Pompeiuse sõja ajal Palestiinas Jeruusalemma templit oma rahvusvaheliseks pangaks, kuhu toodi Itaaliast ja provintsidest rüüstatud kuld.

"Quum aurum judaeorum nomine, quotannis ex Italia et ex omnibus provinciis Hierosolyma exportari soleret," ütleb Cicero Flaccuse kõnes.

Propreetorid ja prokonsulid ei julgenud vastuväiteid esitada, kuigi nad mõistsid muidugi ohtu, mis ähvardas Rooma riiki juutide kesksesse riigikassasse kogunenud kulla tõttu. Ainult üks Kapadookia prefekt, Valerius Flaccus, otsustas vähemalt oma juutidel kulla väljaveo keelata. Nagu neil kombeks oli, ei jäänud juudid "tänamatuks" ja, olles ostnud tolleaegse Zola nimega Lelia, esitasid Flaccuse vastu mitmeid häbiväärseid süüdistusi. Juudi patenditud retsepti järgi pidi see Flaccuse nii vastikuks tegema, et keegi ei suutnud teda puhtaks pesta. Selleks varustasid juudid Leliuse valetunnistajate ja valedokumentidega ning lõpuks, olles kogunenud foorumisse, hakkasid nad tegema nii häbematuid skandaale ja lärmi, et süüdistataval, tundus, pole pääsu...

Siiski arvestasid Juuda pojad valesti: nende ja Flaccuse vahele tuli Cicero. Leliust noomides, et ta tuli siia ainult juudi raha pärast ja ainult juudi kulla pärast, ütles Cicero talle ka: "Kas sa siis ei tea, kui raske on nende käsi, milline ühtsus ja mis see meie rahvakoosolekutel maksab?!"

Kohtu poole pöördudes aga hüüdis kõnemees: "Kui kunagi on vabariik kohtunud vajadusega apelleerida kohtunike tarkusele ja valgustatusele, väärikusele ja tarkusele, siis täna, jah, just täna...!".

Pöördudes lõpuks juutide üldise poliitika poole, märkis Cicero ühe kõne lõppakordis, kus ta oli selline meister, järgmist:

"Siis, kui Jeruusalemm oli iseseisev ja juudid hoidsid end vaos ja juba siis olid nende pühad ohvrid meie võimu hiilgusele, meie nime suurusele ja meie esivanemate institutsioonile vastumeelsed. Kui palju rohkem on see muutunud talumatuks nüüd, kui nimetatud rahvas, olles tõstnud meie vastu relva, on paljastanud oma arusaamad meie võimu kohta ja kui me oleme surematute jumalate soosingu läbi nad purustanud, laiali ajanud ja orjusse viinud!!!".

Flaccus mõisteti õigeks.

Sellegipoolest näitab tema episood, milline saatus ähvardab isegi kõrgeimat administraatorit ja maailma riigis, kui ta julgeb juutide teele astuda. Cicero ei ole igaühe kaitsja ja et mitte kahelda juutide laialisaatmise tagajärgedes kogu Rooma impeeriumis, tuleb meeles pidada, et Rooma kui maailmavõimu hääbumine on tingitud ja väga suurel määral Juuda poegade söövitavast mõjust Rooma vaimule ja selle iidsetele alustele.

"Titus tegi kõige rumalama ajaloolise vea," märgib Marr õigesti, "osaliselt lohistades juudid endaga kaasa Rooma Jeruusalemma, osaliselt hajutades nad sunniviisiliselt laiali" [14].

Palju varem olid roomlased ise sellest teadlikud ja kogesid seda. Claudius Rutilius Namatianus, nende luuletaja viienda sajandi algusest pKr järgi, teenis Roomas mitu aastat linnavalitsejana ja nägi seetõttu juute läbi ja lõhki, kui ta jõudis järgmisele veendumusele: "Oh, kui Pompeia relvad ja Tituse vägi poleks kunagi Juudamaad hävitanud!". Väljalõigatud katku paised levivad laiemalt ja võidetud rahvas rõhub oma võitjaid...".

Renan omalt poolt väidab, et "kus iganes juudid saavutasid ülemvõimu, seal muutus põliselanike elu talumatuks".

Selle üle ei ole üleliigne mõtiskleda igaühel, kes leiab, et juutide asunike liini hävitamise alustamine... "Venemaa hüvanguks".

X.

Kokkuvõtteks öeldust on võimatu mitte tähele panna järeldust, milleni ajaloo järgi loogiliselt professor ja omal ajal rahvahariduse minister Zenger oma kõnes jõudis: "Juudi küsimus Roomas" [15]:

"Kui vabariikliku ajastu Rooma provintsihalduse puudused olid tõepoolest räiged, siis sama kahtlemata ja suurejoonelised on tulemused, mida tõid kaasa keisririigi poolt sellesse haldusharusse sisse viidud olulised parandused. Koos vürstiriigi loomisega algas 200 aasta jooksul järk-järgult kasvava õitsengu periood Gallias ja Hispaanias, Kreekas, Väike-Aasias ja Süürias, Egiptuses ja endisel Kartaago territooriumil. Lääs latiniseerus kiiresti ja kindlalt. Kreeka ja Ida-Euroopa naudivad rikkalikke privileege. Kõikjal valitseb rahu ja kord; kõikjal kasvab Rooma valitsuse heaolu ja rahulolu; kõikjal on viimane seega oma ülesannet õigesti mõistnud ja seda oskuslikult täitnud.

Ainult ühes riigis ei õnnestunud kõik Rooma pingutused otstarbeka korra kehtestamiseks, ainult ühe rahva puhul ebaõnnestus roomlaste tavaliste viisidega toimetulek. See riik oli Palestiina - see rahvas olid juudid.

Juutide peal proovis Rooma peaaegu kõiki mõeldavaid, rahvusvahelisi ja valitsemisviise - sõbralikust neutraalsusest kuni jõhkra militarismini - ja lõpuks jõudis ta siiski veendumusele, et Jeruusalemm tuleb hävitada ja elanikud oma kodumaalt välja ajada.

Teisisõnu, sajandite pikkune kogemus ja loomulik poliitiline tarkus ei soovitanud roomlastele juutide küsimuse lahendamiseks muud lahendust kui see, milleks Salmonassar ja Nebukadnetsar olid kunagi sunnitud kasutama."

XI.

Vaevalt oli Rooma riik sündmuskohalt lahkunud, kui Araabiasse ilmus Muhamed. Tema ise ja ta järeltulijad haarasid poole sajandi jooksul sellise osa maakerast, mida Rooma ei olnud kunagi omanud. Jällegi tulvasid semitismi tormilised lained Aasia rindele, kogu Põhja-Aafrika, samuti Vahemere kaunid kaldad, voolasid mauride kaudu ja juutide soodsa osalusega Hispaaniasse ja seejärel Prantsusmaale. See oleks Lääne-Euroopa jaoks halvasti lõppenud, kui Charles Martell poleks verises lahingus Tours'i ja Poitiers'i vahel blokeerinud islami teed. Siiski, nii nagu eelmistel sajanditel olid Lääneriikide rahvad hüüdnud taevast päästet normannide raevu eest, pidid nad ka nüüd saatma uusi palveid kaitseks saratseenide barbaarsuse eest. Mereröövid jätkusid veel kaua pärast seda, ja isegi praegu ei ole nende pesa Marokos täielikult välja juuritud [16].

XII.

Niipea, kui koraani fanaatikute tõusulaine möödas oli, tekkis Euroopas vastupidine ja omakorda spontaanne nähtus - ristisõjad. Juudid kannatasid sel perioodil paljutki, kuid neil õnnestus palju kasu saada ka Palestiinasse massiliselt tormanud kristlastelt.

"Kõrbe Perta esimese sõjakäigu ajal, - ütleb Victor Hugo, - andsid ristisõdijad, keda usuline kirg vallandas, tõotuse hävitada kõik juudid, keda nad oma teel kohtasid, ja nad täitsid selle tõotuse. Kuid see tõotus oli ainult kättemaksuks juutide endi poolt toime pandud kaananlaste mõrvade eest. Suarez märgib õigesti, et juudid tapsid oma naabreid vagaduse nimel, mida nad hästi mõistsid, samas kui ristisõdijad hävitasid juute sama vagaduse nimel, kuid halvasti mõistetavalt".

Olles visandanud ainult põhipunktid eespool kirjeldatud sündmuste käigust, ei saa me puudutada ristisõdade edasisi üksikasju. Märkigem vaid, et see oli kaudne põhjus türklaste ilmumisele Euroopasse.

Mõeldes juutide rollile õpitud võitluse teel keskaja perioodi kohta üldiselt, on võimatu mitte märgata seda: (a) Kui Kreeka-Rooma maailm sattus näiliselt tähtsusetu juutluse peale nii-öelda ootamatult ja oli sunnitud sellega tegelema vaid suures osas juhuslikult, siis nii katoliku Rooma kui ka Ida järeltulija Bütsantsi jaoks, koos nende poole tõmbunud rahvaste ja riikidega, oli juba vaja arvestada "valitud hõimuga" kui teguriga, b) vaatlus näitab selgelt, et maailma Kagali tegevusega seotud poliitilised, rahalised, usulised ja sotsiaalsed probleemid, mis puudutavad tänapäeva Euroopa ja selle kolooniate elanikke, said alguse ja enamasti tajuti ja arenesid juba keskajal.

See ajastu ilmneb seega meie jaoks huvipakkuvast aspektist kui erilist tähelepanu vääriv stseen, just kui praeguse juudi tegevuse vahetu allikas.

XIII.

Kooskõlas sellega püüame vaadelda seda ümbritsevaid tingimusi.

Rüütellik aadel ja südamlik lihtsameelsus on sellised mõisted, mis on juutidele arusaamatud ja mida nende keskel ei leidu. Rass, Juuda poegade soontes voolav veri, seisab vastu kõigele, mida meie, aarialased, tunnustame kui au ja suuremeelsuse kohustust. Juba antiikmaailmas ja isegi kristluse-eelsel perioodil ei olnud ühtegi klassikalist autorit, ei kreeka ega ladina autorit, kes oleks juutidest rääkinud ilma viha ja vastikustundeta ja mis kõige tähelepanuväärsem, see seisukoht langes kokku juutide endi omaga.

Esteri raamatus (III, 8-13) loeme näiteks järgmist: "Meie tarkuse poolest väljapaistev," ütleb oma dekreedist Pärsia kuningas Ahasferos (arvatavasti Artaxerxes-Longimani, 465-425 eKr), "kes osutus kindlalt ustavaks ja sai teise au pärast kuningat, Haaman, selgitas, et on üks rahvas, juudid, laialipillutud ja -külvatud kõigis sinu kuningriigi piirkondades. Juutide seadused erinevad kõigi rahvaste omadest ja sinu seadusi nad ei täida ning kuningas ei tohiks neid nii jätta. Universumi hõimudes on segamini üks rahvas, kes oma seadustega on kõigi rahvaste vastu ja kes pidevalt eirab kuninga käske, nii et kaasvalitsemist, mida me täidame, ei saa korraldada. Ainult see rahvas on alati vastu igale inimesele, elab seadustele võõrast eluviisi ja, olles vastu meie tegevusele, sooritab kõige suuremaid hirmutegusid, nii et meie kuningriik ei saavuta õitsengut". Ehkki ülaltoodu on autentselt tõestatud viiendal sajandil eKr, ei saa ka tänapäeval enam midagi öelda. 17. oktoobri 1905. aasta Ülemmäärusele järgnenud juudihulluse õudused on piisavalt õpetlikud, nii iseenesest kui ka arvestades mitte ainult täielikku karistamatust, vaid ka juutide enneolematut mässu kogu Venemaal, s.t. riigis, mis on mitu korda suurem kui vana Pärsia. Sellest ei piisa. Need, kes anti kriminaalvastutusele ja sattusid juutide rõhumise alla, nagu me teame, oli enneolematu, mille eesmärk oli võtta neilt isegi õigus end kaitsta, olid just Vene inimesed, kes ei talunud jultumust, solvanguid, mida Kagalid nende silme all tekitasid ja kes asusid päästma oma kodumaad, mida “rõhutud hõim” ennastpimestavas raevus surmaga ähvardas.

Midagi väga sarnast ja selles suunas, paraku silmatorkava analoogiaga, leidis aset kauge Ahašfe-roš'i aegadel. Tema õukonnas toimus ilmselgelt võitlus kreeka ja juudi mõju vahel. Milline oli Mardohai ja tema kaasmaalaste vastus kuninga ediktile...? Esteri abiga mõrvasid nad piinarikkalt Haamani ja kümme tema poega, samuti kolmsada tema sugulast ja seejärel veel viissada meest, ja seda ainuüksi troonilinnas Susas. Kuid juutide "sapp purustada" ning uhkus ja pahatahtlikkus on küllastumatu. Ei piirdutud sellega, mida nad olid teinud pealinnas ja tuginedes ilmselgelt hullumeelse Artaxerxese loale, pöördusid Juuda pojad mõrvale kõigis 127 Pärsia piirkonnas, "Indiast Etioopiani", ja hävitasid piirkonnas kõik rahva "tugevad". Kokku oli 75 000 inimest (Esther, VII, 4-17; IX, 5-16). Lõpuks panid juudid jahmatama just "kuninga asjade täideviijad, piirkondlikud juhid ja satraabid, sest Mardohai tõusis üha kõrgemale" (Esther, IX, 3 ja 4). Hirm tabas kõiki maa rahvaid, nii et paljud neist muutusid hirmust ise juutideks (Esther, VIII, 17; IX, 2). "Ja igas piirkonnas ja igas linnas ja igas paigas, kuhu iganes kuninga käsk ja tema määrus jõudis, oli juutide seas rõõm ja pidutsemine ja pidupäev!" (Esther, VIII, 17)....

Sellised olid juutide asjad keset verevoolusid, mida "rõhutud hõim" oli äsja valanud. Olles tapnud põliselanikud, pidasid juudid ka teadlikult pidusid, kõigepealt jälle Susas ja seejärel kogu Pärsia monarhia territooriumil. "Mardohai sai kuningas Artaxerxese järel teiseks, suureks juutide seas ja paljude oma vendade poolt armastatud, sest ta otsis oma rahva hüvangut ja rääkis oma hõimu hüvanguks" (Esther, X, 3). Ja selleks, et jätkuvalt tähistada oma võitu igal ajal ja igal pool, kehtestasid Juuda pojad Mardohai käsul oma kõige rõõmsama püha - "Purim" (sõnast "pur" - loos, mille Haman viskas, ennustades, millal juute hävitada). Olles nii-öelda juutide ülbuse ja südametuse, silmakirjalikkuse ja kättemaksuhimu akumulaatoriks, hoiab ja toidab see Kagali Purim meie päevini "valitud rahva" uhkust, ülistab selle küünilist türanniat ja valmistab uutes Iisraeli põlvkondades ette kõige tõsisemaid ohte nii tavalistele kui ka eriti kõige "võimsamatele" gojidele. Selline olukord ei takista nii "teadlikke proletaarlasi" kui ka "vabamõtlevaid" seadusandjaid väljaspool juutlust meeles pidamast...

Asja ei muuda muidugi sugugi see, et vaatamata Mardohai ja Esteri sellistele vagadele tegudele ei maini nende vahetud kaasaegsed, Esdra ja Noemja, neid ega ka "Purimit" ennast mitte ühegi sõnaga.

"Purim" on kujundlik püha ja vastab juudi Paasapühale. See langeb veebruarile või märtsi, 1912. aastal langeb see 19. ja 20. veebruarile ja kahtlemata koos igasuguste eelkäijatega asendab see täielikult Juuda poegade ja meie rahvussõja aastapäeva, isegi Moskvas endas...

Vaadates "Purimi" tähendust ajaloo teatris, ei pääse mõttest, et juutide tegutsemisviis inspireeris näiteks juba Egiptuse kuningat Ptolemaios-Philopateri (surn. 204 eKr.). Nähes, kuidas need kõlvatud inimesed, kes kunagi ei lahku oma hullumeelsusest, astuvad vastu isegi kuningatele - oma heategijatele ja ei taha midagi õiglast täita, kuidas nad oma iidsest uhkusest ja sugulasest pahatahtlikkusest pompöösselt head tagasi lükkavad ja halva poole kalduvad, kuidas nad avalikult ja salaja äärmise julmusega kedagi oma keskelt taga kiusavad, Ptolemaios ei saanud tõepoolest muud kui karta, et uue rahutuse või sõja korral ilmnevad juutide vaenulikud kavatsused avalikult ja et nende kurjade meeste, nagu ta neid nimetas, näol kohtuvad egiptlased reeturite ja ägedate vaenlastega (3 Macc., Ill, 11-14 ja 16-19; VII, 10, 12, 13, 18 ja 19). Mida võisid juudid Ptolemaios-Philopateris sellistes tingimustes loota...? Siiski näeme, et nii kolmandal sajandil kui ka seitsmeteistkümnendal sajandil eKr (Josephuse ajal) omandasid Juuda pojad Egiptuses varasemast suurema võimu ja hiilguse ning muutusid "oma vaenlastele kohutavaks" (3 Macc., VII, 18). Kas eelnevat silmas pidades on võimalik imestada, et seoses Antiookia VII Siidi (144-130 eKr.) poolt Jeruusalemma piiramisega, mis võeti ette eesmärgiga lõpetada viimaks juutide pidevad mässud, loeme Antiookia riiginõukogu dekreedist sõna-sõnalt sama, mis paar sajandit varem oli juba kirjas Artaxerxes-Longimani dekreedis [17].

Täielikus kooskõlas öelduga on muud ajaloo andmed muutumatult ilmnenud.

"Ükskõik, millisesse riiki juudid tulevad, toovad nad oma päranduseks ka viha inimkonna vastu [18]." 1. sajandi e.m.a. ajaloolane ja geograaf Strabo tõendab omalt poolt - "juudid on võtnud enda valdusesse kõik linnad ja raske on nimetada kohta maa peal, kus see hõim ei oleks olnud, või õigemini, mida ta ei oleks võtnud enda valdusesse....".

Ja juutide domineerimine on hirmutav!

XIV.

Maailmapildis näeme igas suunas samasuguseid fakte. Tsiteerides neid ainult kui vajalikke ja mitte eeldades, et me need Edaspidi unustame, peame pildi täielikkuse huvides piisavaks, kui peatume siinkohal veel vaid kahel järgneval.

"Saabus aasta 615 pKr," ütleb Amedee Thierry. -See aasta oli muhameedlastest pärslaste poolt ette nähtud kui viimane kristlaste jaoks kogu Palestiinas. Maikuu lõpus, rumizani, hüüdnimega Šarhavbar, juhtimisel, s.o. kuninglik metssiga, - Armeenia kuninga Hozroi üldvõimas, kuid ebainimlik liitlane -, liikus hirmuäratav armee Galileasse ja pühkis mööda Jordani mõlemat kallast ... jättes endast maha vaid verega immutatud varemed. Vahepeal kogunes nimetatud kohtades märkimisväärne rahvastik, mida valgustas evangeeliumi jutlus... Pärast vestlust ja majade hävitamist tule ja mõõga läbi, tiriti kokku seotud elanike hulk pärslaste nuhtluse all nagu asunikud Tigrise ja Eufrati miasmidega soodesse... Ja nii hakkasid juudi kaupmehed, kullaga täidetud kotid, tervete jõukude kaupa Šarhavbari "võidukale" armeele järele tunglema, ostes vangide hulgast üles kõik, mis nad suutsid. Mitte selleks, et neid päästa, oh ei, vaid selleks, et neid maha tappa. Seda tehes valisid juudid hoolikalt välja eriti tähtsad inimesed (mõelge Mardohai all tapetud 75 000 "tugevale mehele"): linnakohtunikud ja muud ametnikud, ilusad ja rikkad naised, eelkõige nunnad ja preestrid. Pärsia sõduritele tapetud kristlaste eest makstud raha pärines jaotusmaksust, mida koguti kõigilt juutidelt proportsionaalselt igaühe seisundi järgi, sest neid kohutavaid julmusi pidasid juudid tavaliselt jumalale meelepäraseks. Nii hukkus üle 90 000 kristlase! ..."

Nimetatud jaotusmaks on Juuda poegade seas juhtivaks reegliks kõrgemate ja madalamate võimude altkäemaksuks ja siis üldiselt Iisraeli eesmärkidel. Eelkõige on kindlaks tehtud, et relvastatud ülestõus Moskvas, samuti pommide viskamine, võrdväärselt "vene" revolutsiooni muude teenetega, olles ettevõtmine ad majorem Israeli gloram, nõudis palju raha. Ainult sundvõõrandamisest ei saanud piisata. On selge, et maailma Kagali kulud, kuigi ainult ajutiselt - kuni need meilt, gojidelt, sisse nõuti, tasuti "jaotustasu".

Justkui kokkuvõtvalt, kuigi muidugi varjatud kujul, ütleb sionismi rajaja Herzl: "Juudi ümberasujad toovad riiki ka antisemitismi. Sisserändavate juutide vool ja põlisjuutide kui klassi pidev ülespoole liikumine tekitavad koos võimsa efekti. Pärast lühikesi tolerantsuse perioode ärkab vaen meie vastu uuesti üles. Meie heaolu sisaldab ilmselt midagi ärritavat. Rahvad, kelle seas juudid elavad, kõik koos ja igaüks eraldi, on avatud või varjatud antisemiidid. Iga päevaga kasvav antisemitism kasvab ja peab kasvama, sest selle põhjuseid ei saa hävitada." Seda tunnistades ei täpsusta Herzl midagi. Ja ta teeks hästi, kui osutaks, et oma vankumatus püüdluses domineerimise poole ja sellega kooskõlas reetis "rõhutud hõim" süstemaatiliselt oma sõpru ja patroone. Nii jooksid juudid ka iidse Ida ajalugu ammendavas sajanditepikkuses duellis Assuri ja Mizraimi, s.o Babüloonia-Assüüria ja Egiptuse vahel võrdselt ühelt poolelt teisele. Olles reetnud assüürlased babüloonlastele, reetsid Juuda pojad varsti babüloonlased pärslastele ja pärslased Aleksander Suurele; veidi hiljem reetsid juudid Antiokhose ja Ptolemaiose kuningriigid roomlastele ja juudid reetsid roomlased parfjanidele, kelle impeeriumi nad omakorda muhameedlaste hordidele müüsid; muhameedlased reedeti ristisõdijaile ja lõpuks ristisõdijad türklastele. Teisest küljest, kui Euroopas puhkesid ususõjad, lõikasid juudid uusi, nii-öelda reetmise loorbereid, alates Albigoy ketserlusest kuni Reformatsioonini. Katoliikluse ja protestantismi, eriti aga Jesuiitide Ordu ja renessansiajastu palladistide vahel lavastas "valitud rahvas" oma diaboolset operetti seda tulusamalt, mida käepärasem oli neile "heade ametite" kogemus Assuri ja Mitzrayimi iidses kahevõitluses.

XV.

Kuid usuliste veendumuste tõttu peetavad sõjad olid oma aja ära elanud. Võitlus teiste "vabaduste" nimel oli alanud. Ja mis...? Juudid nimetasid ainult kauba ümber. Olles tulnud revolutsiooni lipu alla, ei viivitanud ülemaailmne Kagal selle reetmisega Napoleoni eest, seejärel reetis Napoleoni Inglismaa eest ja lõpuks sai temast Püha Alliansi pankur... Ja mida tegid juudid Poola ülestõusude ajal või oma imelises apoteoosis Jaapani sõjas?!...

Sellest hoolimata ajab Kagal kõhklematult oma poliitikat. Tal õnnestus kahel korral oma vaenlasele Maria-Teresiale kätte maksta, kui ta 1792. aastal tema tütre Marie Antoinette'i pea maha raius ja 1848. aastal korraldas ta oma pojapoja koduõpetajale ja Viini kongressi ülemkontsertmeistrile Metternichile sellise teatri, et too pääses vaevu juudi mõrtsukate eest. Tänapäeval tänavad "valitud rahva" pojad Liidu autorit Venemaad ja teist korda juba läbi Põhja-Ameerika. Järelikult ei ole Iisraeli lastel midagi nutta antisemitismi arengu üle. Kuid Herzlil ei olnud ehk vaja üksikasjadesse laskuda. Mida tõepoolest oodata inimestelt, kes ei suuda ettegi kujutada paradiisi ennast ilma kullata ja veel ilma hea kullata...? (Genesis, II, 10-12).

Roomlased omakorda osutasid õigesti selle puudumisele, mida nad nimetasid verecunclia, s.t. eneseteostuse, eneseohverduse, rüütelliku hingeliigutuse puudumisele.

Juut on alati olnud kõigi rahvaste sõnakõlks, üllatuse, naeruvääristamise ja etteheite allikas. Ilma ideaalideta ja ilma vaimse eluta on juutlus viha, kättemaksu ja kurbuse kehastus... Kahetsusväärne oli nende roll Rooma ajaloos ja keskajal... Neid piinas kõikjal kohutav igatsus, eelkõige omaenda ebakindluse tõttu. Nad ei olnud ei orjad ega vabad inimesed, ei võrdsed ega alluvad, ei kuulunud ei endale ega teistele, nad kujutasid endast saladust, mõistatust, lõputut probleemi ja samal ajal suurt ohtu, mis ähvardas katastroofidega teisi ja lootusetu kurbusega "valitud hõimu" ennast. Võõrandatuna sugulus- või sõprussidemetest riigi põlisrahvastikuga, ilma igasuguse patriotismita, ei jätnud nad kunagi kasutamata võimalust, et õhutada viha enda vastu, kas või erinevate väikeste ja suurte isandate finantsnõustajatena, leiutades karmid, mõnikord talumatud maksud, siis õukonna arstidena või isegi vaimulikena, saavutades salakavalalt monarhide usalduse ja põimides neid salakavalatesse intriigidesse, ning lõpuks rahapakkujate ja vabakutseliste liigkasuvõtjate kujul, lisades luksuse keerist ja vaesuse ahastust.

Paljud riigid kannatasid tohutult selliste avalike või varjatud talmudistide tõttu, eriti pärast seda, kui paavsti kuldne bulla (1356) seadustas juutide elamise suveräänide ja feodaalide alluvuses. Vahepeal, kuni keskaja hilisema ajani, omas Euroopa läänes massiliselt vaba maad, mis kujutas endast kasutamata uudsust. Mitte miski ei takistanud juute muutumast niisama tootliku töö pioneerideks nagu anglo-sakse, kes Ameerika kõrbetes ja metsades, kes keset lugematuid ohte, mida kujutasid endast vaprad ja halastamatud indiaanlased, lõid siiski praegused Ameerika Ühendriigid.

Kuid juutide tööriistadeks ei olnud mitte kirves ja ader, vaid isekus, kavalus, häbematus. Pigistades viimasedki jõud välja kõigest, mis neid ümbritses, kaebasid nad lakkamatult oma saatuse üle, kurtsid ja valasid pisaraid. Avalikult tagakiusatud, lasid nad oma viha välja salaja. Lääne rahvad veendusid, et aadlik tunne oli Juuda poegadele tundmatu ja et raha oli nende jaoks kallim kui vabadus, või, kui paremini öelda, et kogu vabadus oli nende jaoks rahas. Oma rikastumise nimel on juudid valmis tegema kõike. Kõiges võis ta aga kristlast petta, aga mitte selles, et ta oli juut ja soovis olla juut. Juudi seadus oli pidev väljakutse ja häbematu demonstratsioon "ebapuhaste" vastu, kelle seas koššerlik judaism siiski õitses, paljunes ja rikastus. Ja pärast emantsipatsiooni tuli Kagali juutlus välja, oma šabbesgoji lauljate häbiks, isegi mõõtmatult suurema elujõulisusega kui varasematel aegadel.

Mida iganes juudid ka ei ütleks, kuid kogu keskajal olid kristlaste usufanatismi puhangud suhteliselt haruldased ja nende põhjuseks olid muud põhjused, mitte ainult usulised. Seda tõestab asjaolu, et paavstlikus Roomas ei kiusatud juute kunagi taga, samuti vaimulikkonna muutumatu patronaaž, mida Napoleoni poolt kokku kutsutud Sanhedriin ei saanud tunnistamata jätta.

XVI.

Juut on loomulik jesuiit ja jesuiit on ainult kunstlik juut. Juuda poegade keskaegne ajalugu piirdub peamiselt Hispaaniaga [19], alustades idagootidest, kes soosisid "valitud rahvast", ja läbides läänegoodid, kes kohtlesid neid vastupidi rangelt. Kui aga juudid tungisid Rooma alles umbes 140 eKr. konsulite Popilimus Lona ja Caius Calpurnia ajal, siis Hispaaniasse jõudsid nad koos foiniiklastega ja jäid sinna osaliselt, ilmselt juba tuhat aastat varem. Teisalt, kaks tuhat aastat hiljem, rändasid Hispaania juudid siit isegi koos kasaaridega, kes nende soovitusel, nagu näib, kavatsesid vene slaavlasi juudiusku pöörata, nagu seda tehti varem mitte ainult kasaaride endiga, vaid ka ammustel aegadel Elami kuningriigiga Messopotaamia kaguosas ja Rooma ajastul ning Adi-abena vürstiriigiga Ülem-Eufrati ääres. Tehes seda üksnes oma võimu huvides, pidasid juudid, nagu öeldakse, kasaaridega kirjavahetust ja tõid samal perioodil reeturlikult maurid Hispaaniasse ning terroriseerisid nende kaudu kohalikku elanikkonda. Nad ise põhjustasid pogromme: Toledos 1108. aastal, Sevillas 1379. aastal, Burgoses, Valencias, Cordobas, Barcelonas ja uuesti Toledos aastatel 1388-1413 ning seejärel mujalgi. Just Toledosse tungisid maurid Juuda poegade soodsal osalusel kogu Lõuna-Hispaania orjastamiseks, kus nad siis püsisid sama kaua, kuhu alles nüüd jõudis Inglismaa normannide William Vallutaja päevist alates. Seega kaasnes Hispaania vabanemisega mauridest loogiliselt üldine juutide pogromm, mis toimus nende väljaajamise kaudu Ferdinandi ja Isabella poolt.

Tasuks oma reetmise eest Toledos pidi üks "pikalt kannatanud sünagoogi" vanematest tulema Paasapühal katedraali verandale ja saama peapiiskopilt põselaksu...

Kuid enne, kui neile selline haruldane au teoks osutus, õnnestus juutidel tungida Lõuna-Prantsusmaale, laastada kogu Languedoci provints, tekitada katoliku kirikus veriseid sisetülisid, rikkuda Templirüütlite Ordu, mis on nüüdseks mitte vähem judaistliku vabamüürluse peamine allikas, ja olles lõpuks jälle välja aetud, hakkasid nad Prantsusmaalt Saksamaale, seejärel Austriasse ja Poolasse ning lõpuks, meie silme ees, kogu Venemaale levima. Teadusliku talmudismi päris pesa tungis Hispaaniasse Põhja-Aafrika kaudu, - omakorda "rõhutud hõimu" väljasaatmisel, kuuendal sajandil pKr Bagdadi kaliifide poolt Messopotaamiast. Selleks ajaks oli suurim juudi püha teos, Babüloonia Talmud, juba valminud Sura, Pumbedidta ja Negardea (kaks Tigrise ja üks Eufrati ääres) akadeemiates (jeshibot). Pärast Hispaaniasse hiilimist asutasid "valitud inimesed" need akadeemiad uuesti Sevillas, Grenadas ja Cordobas. Hiljem tekkisid veel mitmesugused jeshibotid Montpellier's (Lõuna-Prantsusmaal) ja Krakówis ning meie apoteoosiks nii-öelda Vilnas, vagina Judaeorum'is, kust Talmudi tarkust levitatakse tänaseni suuliselt ja trükis kogu juudi maailmas.

Mitte kaua aega tagasi loodi siin uus aktsiaselts, just juutide rituaalsete väljaannete jaoks.

XVII.

Vastavalt sellele, mida on öeldud, palju enne Lloydi ja kahtlemata paremini, kui ta oleks võinud, kasvatas Hispaania judaism kõikjal terveid jesuiitide pärimuslikke talmudistide karju. Meetmed olid nii kavalalt välja arvutatud, et Hispaanias endas olid juudid üheteistkümnenda sajandi lõpuks saanud kõikvõimsaks. Kuid kahtlemata ei tukkunud ka Kagali müügimehed. Oma hispaania õpetajate eeskujul leidsid nad erilise kaubandusvormi.

Arusaamatus pimestuses ei pidanud Rooma paavstid keskaja hämaral perioodil mitte ainult võimalikuks lubada juute kirikuhierarhia kõrgeimatesse auastmetesse, vaid riskisid justkui oma häbiks järgmisega: Kuna teoloogilistel dispuutidel, mis olid tollal äärmiselt moes, võitsid julged ja kavalad ahvatlevad talmid-hohimid tihtipeale naiivseid preelate, otsustati ristida kõige kiuslikumad Juuda pojad ja seada need dubleeritud, nii-öelda, juudid ristimata juutide vastu...

Võite ette kujutada, kui lõbus see oli! .... Ja et teile sellest aimu anda, lubage mul mainida üht luuletust, kus juudi küünilisusega ristitud juut Heine [20] mõnitab mõlemat poolt.

- "In der Aula zu Toledo,
Klingen schmetternd die Fanfaren; In dem geistlichen Turnei.
Walt das Volk in bunten Scharen. Das ist nicht em weltlich Stechen,
Keine Eisenwaffe blitzet, - Eine Lanze ist das Wort,
Das scholastisch scharf gaspitzet ... Nicht galante Paladine
Fachten hier, nicht Damendiener, -Dieses Kampfes Ritter sind
Kapuziner und Rabbiner! ...
u s. w."

Kas on ime, et dispuutidele järgnes mõnikord masside nördimuse plahvatus?!...

Keskaegsete pogrommide peamiseks motiiviks oli kahtlemata see, et juutide poolt naeruvääristatud, halastamatult ära kasutatud rahvas kaotas lõpuks igasuguse kannatuse. Siis heideti Juuda pojad massiliselt ja otsustavalt välja. Kuid valitsejate luksusjanu ja pidevad tülid nõudsid raha ja seega juutide tagasipöördumist. Ja nii kutsuti nad hertsogi, kuurvürsti või kuninga poolt uuesti tagasi ja Iisraeli lapsed võtsid taas oma tööd üles, st nagu käsnad, imesid jälle rahva kulda, kuni see käsn omakorda tühjaks pigistati ja uuesti minema visati. On selge, et "omaniku" jaoks oli juut juveel ja ta ei julgenud end devalveerida - seetõttu ei oleks pidanud teda ristima.

Tagakiusatud, välja aetud, uuesti kutsutud, "rõhutud hõimu" liikmed kasutasid kunstlikult ära kiriklikku keeldu, mille alusel kristlased vältisid raha laenamist intressi eest. Arenedes sellises "toitvas" keskkonnas, monopoliseerisid ja täiustasid juudid liigkasuvõtja elukutse ning, et kroonida võidukäik, nagu Talmud seda ette nägi, julgesid nad hüüda, et nad olid sunnitud ennast ohverdama üldisele laenuvajadusele.

Selline pilkamise küünilisus koos kõige eelnevaga ei saanud muidugi jätta esile kutsumata reaktsiooni similia simili-bus põhimõttel. Teisest küljest, kui juute kuskil tunti, siis kindlasti Hispaanias, mis oli kogenud foiniiklaste ja kartaagolaste ja siis ehk kõige hullemat - juudi iket. Samal ajal, hoolimata rahalistest ja muudest hüvedest, mida rahvusvaheline juutlus Rooma troonile tõi, ei saanud paavstid isegi siis mitte ära tunda ohtu, mida kujutas endast sajandeid aheldatud, rabide despotismile rangelt allutatud ja nende keskvõimule alluv pärilik konspiratiivide salajane kogukond, mis oli seda hirmsam, et see oli gojidele tundmatu.

Olles juuditustanud ja hävitanud Templirüütlite Ordu ning põhjustanud seejärel Inkvisitsiooni institutsiooni, et likvideerida see kuri harjumus, mida Juuda pojad, eriti keskaja sügavustes, st keset gootide kõrgeimat õitsengut, välja juurutasid. Eriti keskaja sügavustes, st keset Rooma trooni hegemoonia kõrgeimat õitsengut võtsid nad vastu kristluse nii Jeeriko luuramise hõlbustamiseks kui ka vabaduses juutidena püsimiseks tungisid Iisraeli tahtlikud askeedid Kagali käsul katoliku vaimulike hulka ja neist said prelaadid, piiskopid, isegi kardinalid.

Aga kuna tingimused olid soodsad, ei saanud judaism sellega piirduda. Oma "geeniuse" olemuse tõttu pidi ta neid ära kasutama ka "kunstiliseks" lõbustamiseks gojide üle... Täiustades oma "lõbusaid" luft-gešefte [21], mida idas, Egiptuses ja Vana-Roomas hiilgavalt praktiseeriti, kauplesid Juuda pojad nii keskajal kui ka "suure revolutsiooni" ajastul, nagu ka tänapäeval, salateadmistega - kabbala, maagia, astroloogia, igasuguse nõiduse ja kõikvõimalike hüüdnimede all. Ainuüksi selle kaudu on nad sajandeid kasu saanud aforismist "Maailm tahab olla petetud, seega las ta on petetud...", millele mürgine autor, paavst Paulus IV, ei julgenud isegi mitte mõelda. Semitismi on aga läbi aegade iseloomustanud selliste "sõjamasinate" ehitamise kunst, mis on kõige sobivamad oludele, ning mis on konstrueeritud lüüasaamiseks ja hävitamiseks, külvavad ümberringi häbematust, orjameelsust ja pimedust.

XVIII.

Ainult juudi talentide "entsüklopeedilisus" võib selliste annetega konkureerida.

Koos nõiduse ja kaldealismiga olid "valitud rahva" pojad nii antiikajal kui veelgi enam keskajal peamised eunuhhide valmistajad Babüloonia, Assüüria, Parthaia ja Pärsia kuningate, araabia ja mauride kalifide, samuti Türgi sultanite ja tõenäoliselt ka paavstide kabelite jaoks... Siit tekkis vajadus orjade järele ja nii võtsid juudid orjakaubanduse sellisel määral omaks, et nad peaaegu monopoliseerisid selle (isegi "vanadel headel aegadel" meie Krimmis).

Kui palju vene hingi, õnnetuid vange, hävitasid "vagad" juudid, oh Issand, kaalu...!

Kooskõlas eelnevaga olid juudid valdavalt armujookide pakkujad antiik-Rooma niigi lõbusatele daamidele. Keskajal, eriti Prantsusmaal, oli ka enamik arstidest ja astroloogidest juudid. Need teadmised olid nende seas juba ammu levinud ja siis juba Babüloonia vangistuse ajal tagasi eksporditud. Tuttavlikkus kohtumõistmise astroloogiaga, mille üle samad juudid olid väga uhked, ühelt poolt, ja teiselt poolt pimedatel viisidel saadud rikkused olid sageli erilised põhjused juutluse katastroofidele, millest ajalugu on säilitanud mälestuse.

Rahvad väljendasid oma nördimust saatanliku roppuste saladuste omanike, aga ka tabamatutesse jõukudesse organiseeritud umbusu ja kirjeldamatu kuradi ärakasutajate üle.

- "Kabbala õpetus," tunnistab nii tunnustatud autoriteet nagu Eliphas Levi, "on kõrgeima maagia dogma ja filosoofia. Hiljem selle nime alla peidetud, on see siiski iidsetest aegadest alates märgitud nagu templite pühades hieroglüüfides ning iidse ja kaasaegse vabamüürluse veel vähe tuntud ja nüüdseks salapärases rituaalis. Kõik, mis on teaduslik ja tõeliselt grandioosne Illuminaatide Jacob Böhmi, Swedenborgi ja Püha Martini unenägudes ja uskumustes, on laenatud kabbalast. Sellele võlgnevad vabamüürlaste ühendused oma saladused ja sümbolid. Ainult see hoiab käes oleviku, mineviku ja tuleviku võtmeid." Viidates nendele õpetajatele, jätab E. Levi kahjuks selgitamata, et nii nemad kui ka "Atlantise salakaval autor Bacon of Verulam, see vabamüürlaste Ignatius Lloyola, Elias Ashmole, koos Martinsz Pasqualisega, Martinismi rajajaga ja Weishauptiga, Illuminati juhiga, samuti Calliostro ja Saint-Germainiga, olid "valitud rahva" pojad"... Kahju, et Eliphas Levi jätab kabbalat ülistades välja ühe asja: inimese veri on kõigi maagia trikkide aluseks ...

Gnostitsism, arianism, manišeism on omakorda tihedalt seotud kohutavalt reklaamitud kabbalaga. Salajaste teadmiste ema - kabbala ja gnostikute õpetused, eriti Siimon Maaguse isikus, kui ketserlus, mis suurendas moraalide rüvetust kuni vastikuseni, sündisid kaldealaste-sabeistide poolt. Talmudi rabid õpetavad meile, et Sanhedriini liikmed olid maagia pooldajad; et patriarh Aabraham, kes pärines sabealaste maalt Urist, tegeles ise nekromantiaga ja õpetas seda kunsti oma naistele ja poegadele; ja et lõpuks oli ka Taavet Aabrahami eeskujul maagia ja astroloogia pooldaja. Koos sellega rõõmustavad rabid selle üle, et juutide ainus teene egiptlaste ees oli vaarao unenäo lahendamine Joosepi poolt. "Paljukannatanud sünagoogi vanemad" ei ole vähem rõõmsad tunnistuse üle, et Taaniel seisis kümme korda kõrgemal kui kõik Babüloonia kuningriigi maagid ja targad (Dan., II, 48). Ja Baltasarile tunnistas tema naine Taanieli just kui salapäraste võlurite, kaldealaste ja ennustajate (hozadim, mekkasfim, gazrim, hartumim, hakkanim ja aishafim) ülemust. Sellega seoses ei tohiks tähelepanuta jätta, et nii Joosepit kui ka Taanieli kiidetakse Talmudis mitte nende avalike tegude eest neid soosinud riikide ees, vaid üksnes nende unenägude ja šaraadide tõlgendamise või ennustuste eest (vrd. Moosese, XL, 4, 23 ja XLI, 15-45; Taanieli, 3, 15-45; Taanieli, 3, 15-45), IV, 1-30 ja V, 5-29), samuti selle eest, et iga kord pärast seda juhtus riigis erakordne õnnetus: kohutav näljahäda vaarao ajal, kuningas Nebukadnetsari muundumine rohusööjaks või lõpuks Baltasari enda surm, niipea kui oli lahendatud kiri "mene, mene, tekel, uparsin" (Genesis, XL, 54 ja XLVII, 14-21; Dan. IV, 5 ja 29-30). Talmid-hohimi seisukoht näib olevat seda olulisem, et ennustamine ja ettekuulutamine on Pentateukki järgi keelatud (2Ms XXII, 18; 5Ms XVIII, 10 jne.). Kuid Kaldea kuningas Baltasar tapeti just sel ööl, kui Taaniel tema käsul purpurisse riietati, talle pandi kuldne kett kaela ja ta kuulutati kuningriigi kolmandaks valitsejaks (Taanieli V, 29 ja 30). Selliste andmete juures ei ole võimalik rabide seisukohalt täielikult mõista midagi muud kui seda, et Taaniel ei kaotanud oma positsiooni ka võitja Baltasari-Kürose all ja et juutide silmis oli Kürosest saanud Jumala salvitud (Jesaja, XLV, 1).

Pöördudes lõpuks "varjatud teadmiste" ajaloo juurde, ei saa mitte olla veendunud selles õpetlikus tõsiasjas, et aegade viisi järjestuse kõrval võib näha, et inimlike eksituste sisu on analoogne vormide endi omaga. See on eriti silmatorkav, kui võrrelda näiteks üheteistkümnenda sajandi muhameedlaste ismaeliitide ja tänapäeva vabamüürlaste vahel.

Läbi antiigi allegooriliste ja müstiliste lugude loori, läbi imeliste "õnnistuste" pimeduse ja kummaliste kirjamärkide, läbi Ninive ja Teva varemete, samuti Assüüria ja Egiptuse sfinksi mustunud nägudel olevate salapäraste kirjutiste pitseri taga, alkeemiliste kirjutiste kummalistes embleemides, tänapäeva salaseltside poolt kasutatavate "tajumisriituste" seas leiame alati hoolikalt varjatud, kuid kõikjal ühesuguse doktriini. Sisenedes kõrgeima maagia kirotoomiasse on see õpetus kahtlemata sama, mida juudid oma kabbalas kuulutavad. Teisalt täheldame üldiselt vabamüürlusele sarnaseid jooni juba Isise ja Osirise müsteeriumides, Adonise ja Astarte müstikas, nagu ka Kaldeo-Süüria jõhkrates nõidustes, Baal-Fegori fallosekultuse seas, nagu Cteise kultuses, rituaalses prostitutsioonis ja inimohvrites isegi Kartaagos, Eleusinuse sakramentides ja Bacchiuse müsteeriumides, India brahmaanide ja Iraani maagide juures, Mithrase rituaalides ja Rooma bakhanaalides, Aasia, peamiselt semiidi okultismi ebainimlikes järgijates, kelleks ei olnud mitte ainult Heliogabalos, Nero ja Diocletianus, vaid ka Hadrianus ja Marcus Aurelius ise, gnostitsismis ja manišeismis, Egiptuse ismaeliitides ja Liibanoni druusides, albigoiitides ja templimeestes, roosikrantslastes ja martinistides, Pärsia babistides ja La Haute Vente'i pooldajates ning lõpuks Hiina ja Jaapani salakogukondades.

Kuni XVII sajandi keskpaigani avaldasid kabbalistlikud ideed olulist mõju filosoofia, teoloogia, loodusteaduste ja meditsiini käsitlusele. Keskajal hindasid astroloogid ja alkeemikud rohkem Eenoki apokrüüfe, Sibülli foliante, Hermese raamatuid ja Kabbalat. Euroopa oli kaotanud teaduse ja spekulatsiooni viimased jäänused. Kreeka-Rooma tsivilisatsioon, mis oli hävitatud ja minema aetud, oli peaaegu täielikult kadunud. Ainult mõned kirjanduse ja mõtlemise jäänused leidsid varjupaiga araablaste juures.

Kas Juuda pojad ei võiks seda kokkusattumust ära kasutada ja "oma õnne aidata"...?

Euroopas oli inimliku mõistuse tase nii madalale langenud, et müstiline ja religioosne barbaarsus pidid peatamatult arenema. Inimesed nägid kõrgeimat tarkust salateadmistes. Tähendatud tingimuste seas olid järk-järgult kõik ühiskonnaklassid meisterdatud: Astroloogia oma horoskoopiliste tähtede ja tulevikuprognoosidega; alkeemia koos tarkade kivi ja igavese elu eliksiiriga; demonoloogia oma kuratlike võlusõnadega; maagia ja selle tumedad talismanid; oneiromantia ehk unenägude teadus; teurgia ja goetia ehk teadus suhtlemisest heade ja kurjade vaimudega; nekromantia ehk surnute kutsumise kunst; nõidumine ehk nõidus, üleloomulikud oskused saatana kehastumise abil; tawmaturgia ehk imeteadus; hiromantia, aeromantia, hüdromantia, püromantia ja mitmesugused muud inimmassi karjahulluse liigid.

Selline oli keskkond, milles kasvatati juudi parasiitluse idud ja kust tulid nii kahekordsed, rabiinidega vaidlemiseks ristitud juudid kui ka need Talmudi virtuoosid, kelle pornograafiaga "kaunistati" gooti ehitised, keskaja tulise usu imelised mälestusmärgid.

Just vaadeldava ajastu viisil märkame judaismi tungimist sellistesse usklike arhitektide - "müürseppade" (massoonide) vagadesse ühistutesse, nagu need, kes lõid tervete sajandite jooksul Kölni, Trieri, Viini, Strasbourgi, Reimsi, Pariisi jne. katedraalid...

Silmatorkavad ja uskumatud, kuid kahtlemata faktid artiklis "Elu ja kirikukunst" (vt. "Teoreetiline ajakiri") on toodud E. Kuzmini poolt. Rääkides gooti kirikutest, osutab ta üllas ja sügavas erutuses, et majesteetlikel seintel ja imeilusatel ehitistel, mis kannavad justkui taevani palve ande, on mürgine satiir endale koha võtnud ... Sa näed hämmastusega, ütleb ta, massiliselt kummalisi, pehmelt öeldes, kujusid - munki, kes anduvad igasugustele prohvetitele, preestritele, kellel on rebasepea, kes jutlustavad kanade ja väikelindude publiku ees ... Strasbourgi katedraali peakantsli vastas, ühes kapiteelis on kujutatud eeslit, kes teenib hommikupalvust ja erinevad loomad ümmardavad teda!...

Selliste vaatemängude ees ei suuda mõtlik vaatleja pääseda küsimusest: kes võiks kristlaste liigutavat aukartust nii pilgata, kui mitte judaismi salajased agendid, ristitud või, nagu sakslased neid nimetavad, topeltjuudid (Doppel-Juden), kes hiilivad reeturlikult puhtast usust põlevate keskaegsete arhitektide ühisusse?!!...

Vastuse sisus ei ole ja ei saagi olla mingit kahtlust, ja et teha see ilmselgeks, piisab, kui illustreerida öeldut, kasvõi järgmise näitega:

5. Moosese raamatus (XXIII, 18) on selline keeld - "Ära too Issanda, oma Jumala koja majja ühegi tõotusega hooratasu ega koera hinda; sest mõlemad on jäledus Issanda, oma Jumala ees!"!

Mida tähendab selline tekst...?

Kahtlemata räägitakse koertest ilma metafoorita. Ja millist rolli nad tegelikult mängisid juutide seas rituaalses prostitutsioonis, vähemalt Baal-Fegori templites, jääb lugeja otsustada. Originaaltekstis kasutatakse siin sõna "keleb" (mitmuses - kelebim), mis on samaväärne sõnaga Kadet või Kadosh (mitmuses - Kadeshim või Kadoshim). Teisest küljest leiti mitte hiljem kui 1870. aastal Küprose saarel Larnaka lähedal foiniiklaste kirje, mille sisuks on Astarte templi ametlik kuuaruanne, kus muuhulgas näidatakse nii rituaalsete kurtisaanide kui ka neile vastavate avalike meeste sissetulekud, kusjuures viimaseid tähistatakse terminiga "kelebim", s.t. koerad...

Seda teades ja võttes lisaks arvesse, et vabamüürlaste rituaalis on enamik mõisteid laenatud heebrea keelest või foiniiklaste keelest, mis on sellega väga sarnane, mõistame tiitli "Rüütel-Kadoshi" ilu kui väga kõrgel, vabamüürlaste auastmete tabeli 30. astmel. Ja et mulje oleks täielik, peaksime meenutama, et tänapäeva vabamüürlusel on rüütlid "kadošim", provokaatorid ja timukad ühtaegu ning kujutavad endast midagi sarnast sellega, mis 1863. aastal olid "rzonda narodowego" sandarmid-poojad, kes teatavasti lõid Poolas "vabariikliku vabaduse"...

XIX.

Kokkuvõttes ei saa jätta järeldamata, et Heine poolt ülistatud kaputsiinide ja rabiinide vaidlused koos sajanditaguste nõukogude profaniseerimisega, nagu ka muud samalaadsed faktid kogu XXXV sajandi jooksul alates "valitud rahva" rändamisest Siinai kõrbes kuni meie päevadeni, olid tingitud juutluse loogilisest vajadusest, st ei saanud olla muud, kui et nad olid olemas.

Sõltumata kõikvõimalikest müstilistest kaalutlustest, mis olid suunatud meeste ja naiste suguelundite austamisele, millest preestrid-ametnikud, eriti semiitide seas, juhindusid, julgustades oma "askeete ja asketinnasid" rituaalsetele liiderdamistele, ei saanud need preestrid jätta mõistmata, millised väljavaated avanevad nende ees igasuguste pahedega alandatud ja loomastunud inimkarja rikastumise ees. Ja me näeme tegelikult, et "püha" prostitutsiooni hiiglaslik õitseng käis paralleelselt koletuslike inimohvritega, tänu kahekordsele uskumusele, et inimveri on ainus jook, mis on võimeline rahuldama vihastunud jumalust ja et kõik teispoolsuse olendid üldiselt - nii jumalad, deemonid kui ka surnute vaimud - nälgivad ja janunevad vere järele...

Siit on selge, et antiikaja saladused, kuhu paljud kaasaegsed salaühingud end nii uhkelt viivad, on oma sügavuses kolmest küljest rikutud: nõidus võtab neilt mõistuse, kõlvatus häbistab neid ja inimohvrid asetavad karjast allapoole, isegi - huntidest, sest hundid ei söö üksteist.

Moloki ja Ašera prostitueeritud kultuse uurimine juutide seas on äärmise, silmatorkava huviga. Väga põhjalik on probleem rassiliste kalduvuste muutumise võimalikkusest ajaloolisel teel. Mitte vähem õpetlik on atavistlike faktide tõenäosuse määramine. Seetõttu tuleks Juszczynski ja sarnaseid juhtumeid käsitleda selles valdkonnas ja mitte teises. Kahjuks viiks isegi selle teooria pealiskaudne läbivaatamine meid väga kaugele. Selle tagajärjel piirdume praegu öelduga ja suuname huvilised teemat käsitleva erialakirjanduse juurde [22].

Gojide keha ja vaimu orjastamine kui reaalne lahendus Juuda poegade domineerimise probleemile, lisaks nende suulise ja trükitud sõna haaramisele kõigis muudes valdkondades on loogiliselt tingitud inimese ego ärakasutamisest ja inimeste "vabaduse" ihastusest kõigis selle vormides, eelkõige muidugi erootika vallas, samuti nende kalduvusest salapärasele, maagilisele ja hirmsale. Siit ka Kagali enda "varjatud teadmiste" võltsimine ehk selliste salaühingute loomine, mis unistavad juutlusest sõltumatult tegutsemisest.

Siia külgetõmbega kaasnevad nähtused nakatavad loomulikult vabamüürlust, isegi samast soost loožides. Mõlema soo segunemine, mida lisaks mürgitab pornograafiline obskurantism ja igasugune inimväärikuse eiramine, ei saa viia muud kui rüveduse kõige madalamate tasemeteni.

Vaba armastuse salakaval propaganda koos abielu ja isamaa reeturliku eitamisega noorte revolutsioonilistes ringkondades, mis Kagalite õhutusel on juba teaduse põlguse piirini viidud, maalib ühtviisi "kunstiliselt" petetud gojide noorte ette sellise "paradiisi maa peal", kus "teadlik proletariaat" lahutab teiste inimeste naised ja abikaasad alumiiniumpaleedes eraldi kabinettidesse, keset balle ja uhkeid pidusid...

Kas on vaja korrata, et nii propagandas kui ka vabamüürluses valitseb eelkõige "valitud rahvas", kelle liikmed samal ajal kauplevad igasuguste "kondoomidega" ja väljaannetega salajaste haiguste, konstitutsioonide ja pommide kohta.

Paraku ei tulnud keskajal kellelegi pähe, et juudiküsimus on äärmise, erakordse tähtsusega ühiskondlik-poliitiline probleem.18. sajandi teekonnal olid aaria rahvad pettekujutelmas, et küsimus on ainult südametunnistuse vabaduses ja seetõttu olid nad sunnitud lubama südametunnistuseta judaismi sissetungi enda juurde. Aaria maailma nakatumine judaismiga lõi "individuaalse vabaduse" teooria, mis tegelikkuses osutus ainult sotsiaalseks jultumuseks. Selle praktilised tagajärjed on talumatud. Mitte ainult juudid ise ei kasuta ära lihtsust ja viletsust, vaid oma "vabade vahendajate" jõukude ja prostitueeritud ajakirjanduse kaudu õhutavad nad teisi "rantjeesid", keda siis muidugi omakorda röövitakse.

"Röövlite röövlid!" - juutide kangelaste lemmik, kõikehõlmav, eneseimetlus ja eneseteostus.

XX.

Kõike eelnevat arvestades on lubatud küsida: Kas isegi katoliku kirik ei teinud oma ülempreestrite, paavstide isikus, keskaja pikal perioodil, s.t. oma kõige võimsama ülekaalu ajastul, midagi, vähemalt enda kaitseks Talmudi vastu...? Sest seda ilmselt ei saanud ja seetõttu ei tohikski eeldada.

Sündmuste käiku vaadates oleme siiski sunnitud tunnistama, et Rooma oli ohust sügavalt teadlik. Talle ei saanud see ilma vähimagi kahtluseta märkamatuks jääda. Eelkõige on ajalooline kokkulangevus, mis võtab kokku selle kategooria faktid, nii märkimisväärne, et peaaegu samal ajal, kui Talmudi esimene väljaanne Veneetsias ilmus, naelutas Luther oma teesid Wittenbergi katedraali väravate külge... Ja tõepoolest, kas mitte sünagoogi arsenal ei varustanud sel ajastul, nagu igal ajal, relvadega, millega kristluse vaenlased püüdsid kristlust purustada?!...

Seega, püüdes kaitsta kirikut nii nende katsumuste eest, mida ta pidi taluma, kui ka veel ohtlikumate tulevaste raskuste eest, ei olnud Rooma troonil Keskajal õigust peatuda äärmuslike meetmete ees. Õnnetuste ajal, revolutsiooni ärevuses, millesse juudid oma anarhistlike kõnede ja kirjutiste, aga ka röövimiste ja kavalusega sageli panustasid, olid nad olemasoleva korra avalikud vaenlased, keeldudes ise punast lippu heiskamast. Ajaloo saatuslikel hetkedel tuli hirmuäratava jõuga ilmsiks, et juudid ei pea võõraid tegelikult mitte inimesteks, vaid ainult omaenda eesmärkide tööriistadeks. Aga niipea, kui rahutuse lained rahunesid ja elu võttis taas oma tavapärase suuna, kiirustasid needsamad Juuda pojad lippu maha jätma ja hakkasid kõigile, kes kuulata tahtsid, kinnitama oma isamaalisust ja sõprust riigi vastu. Siiski näeme, et isegi nüüd, rohkem kui sada aastat pärast "suurt" Prantsuse revolutsiooni, mille "rõhutud hõim" monopoliseeris oma kasuks, istub enamik juudi saadikuid parlamentides vasakul poolel, teisisõnu, nad on vankumatult vaenujalal iga režiimi ja iga valitsusega. Aga kui see on "valitud rahva" poliitika ilmalike asjade vallas, siis usuasjade vallas on see võrreldamatult püsivam ja teravam. Omaenda varjatud võimu juhtimisel püüab judaism ennekõike hävitada gojide peamised tugipunktid. Seetõttu on tema peamine rünnak olnud pikka aega suunatud peamiselt paavstluse lagunemise vastu, millele järgneb kristlus üldiselt.

Sellised olid ka keskaegsed olud, kui Rooma ülempreestrid tõsises enesekaitses liigutasid ülemaailmse Kagali vastu kaks võitluslikku ordut: Dominiiklaste ja Jesuiitide Ordu.

Varjatud juutide kui luurajate ja provokaatorite demaskeerimine ja nende peaaegu kuritegeliku varanduse kui kõige ohtlikuma võitlusvahendi hävitamine usaldati Inkvisitsioonile. Mitme sajandi jooksul spetsialiseerusid dominiiklased sellele, kusjuures ainuüksi Torquemada avaldas Talmudi järgijatele ehk mitte vähem mõju kui Nebukadnetsar, Antiochus Epiphacus ja Richard Lõvisüda koos. Kuid jõud ei olnud siiski võrdsed ja Ignatius Lloyola kutsuti dominiiklastele toetuseks.

Jesuiidid mõistsid juute ja tegutsesid tegelikult ainult rangelt nende endi ettekirjutuste järgi. Olles teadlik eelkõige sellest, et juut on sündinud ja jesuiit alles sünnib, ning pidades silmas eeliseid, mida pärilikkus annab Juuda poegadele, tegi Jesuiitide Ordu oma organisatsiooni nurgakiviks nagu kord ja kohus Juuda poegade tingimusteta kõrvaldamise.

"Ordu nõukogu on määranud ja kuulutanud, et sellel määrusel on mitte ainult ürgse, vaid vankumatu reegli jõud. -Siit järeldub, et rääkimata ühestki ordu kõrgemast liikmest, aga isegi juhtival kindralil endal pole õigust siin mingit leevendust lubada. Seepärast tuleb käesolevat seadust täita täpselt kui juurdunud ja puutumatut" [23].

Suundudes omakorda maailma ülemvõimu poole, näisid jesuiidid süstemaatiliselt ja kavalalt olevat sõjas juutidega. Kahjuks, olles oma teel kohtunud kartmatu markii Pombaliga, kukkus Jeesuse ordu kokku, alustades väikesest riigist nagu Portugal umbes samal hetkel, kui "Suure revolutsiooni" kaudu oli Kagal saavutanud enneolematu triumfi. Ka dominikaani isad ei saavutanud oma võitluses juutluse vastu midagi otsustavat...

Üks tõsiseid põhjusi selleks on tõsine sisevõitlus, mis omaenda suuruse nimel, kuid ühise eesmärgi ohus arendas igaühele kordamööda ülalmainitud, näiliselt nii elukogenud ja -proovitud ja oma asutuses nii targalt üles ehitatud ordusid.

Sellegipoolest ei tohiks üldse meeleheitel olla. Vastupidi, pidades silmas edasiste kaitsemeetmete absoluutset paratamatust universaalse Kagali vastu, oleks oluline allutada dominiiklaste- jesuiitide-juutide epopöa põhjalikule uurimisele. Sügav, majesteetlik teema! See ootab ja kohtub kahtlemata, mitte kaugemal kui meie päevil, uute, visionäärsemate pioneeridega...

XXI.

Üldiselt, et jälgida juudi kavaluse kulgu keskaja usutülide käigus, selgitada jesuiitide rolli sellistes nähtustes nagu Albigoti ja Orleans'i ketserite või kui juuda ketserite sekti, et paljastada kasu, mida Juuda pojad said ristisõdadest, määrata kindlaks nende pahaendeline roll obskurantismis alkeemia, maagia, kabbala ja mitmesuguse muu inimliku mõttetuse kaudu, samuti nende tegevus Templirüütlite Ordu rikastamiseks ja hävitamiseks või mereröövlite õitsenguks Vahemerel, tuvastada Talmudi intriigid Genova ja Veneetsia vabariikide konvulsioonides ühelt poolt ja reformatsiooni verevalamises teiselt poolt, anda panoraam Kagali rikutavast mõjust Poola saatustele, visandada peamised jooned, mida mööda "valitud rahvas" liikus oma praeguse valitsemise ettevalmistamisel - need on olulised ja mitmekesised, kuid õpetlikud ja üllad ülesanded riigimehe jaoks, kes soovib mõista keskaja ajaloo tegelikku tähendust.

XXII.

Mõeldes, nagu öeldakse, me ei taha šabbesgojisid tundagi, kuid me ei sulge silmi nende petetud petturite silmakirjaliku skeptitsismi ees, keda Kagali kõlavate argumentide puudumisel juhib nende endi teadmatus. Neile paljastab horror judaicus - juutluse poolt esile kutsutud hirm, ükskõik kui palju nad seda ka ei püüaks varjata, vastupandamatult selle orjuse pitseri, mida nad enam varjata ei suuda. Nad on sunnitud faktidele ja loogilistele argumentidele vastama teeseldud, mõttetute naeratustega...

Kuid juutidel pole kunagi olnud ega kindlasti ka kunagi ei saa olema sõpru, kes oleksid üldse omakasupüüdmatud või siirad. Seda meeles pidades ja mõistes nähtuse motiive paremini kui meie, ning Talmudi iroonia olemuse tõttu muutust mitte soovides, rõõmustavad juudid ainult oma "ideoloogiliste" austajate rumaluse üle... Mitte ühtki gojid juut ei usu!

Indocti discant et ament meminisse pertiti!...!

Olles taandunud kaitsele foiniiklaste vastu, ja siis, mis rangelt võttes on sama asi, Juuda poegade vastu, jätkus Palladini aarialaste, Vana-Rooma, võitlus semitismi vastu, mis jätkus veelgi suurema, kui võimalik, elulisusega Keskaja perioodil. Kuigi juutlus ilmus ka sel ajastul jätkuvalt rõhutud süütuna, õõnestas ta halastamatult, nagu varemgi, aaria maailma aluseid, kuid ta viis oma tegevust siiski salaja läbi, sest tema plaanid, mis olid ilmselgelt ebaproportsionaalsed tema jõududega, välistasid igasuguse muu tegutsemisviisi. Alles uutel aegadel, olles haaranud, ilmselt ootamatult ja enda jaoks, ja isegi ilma võitluseta, sellised kohutavad orjastamise vahendid nagu börs ja ajakirjandus [24], julges judaism viimaks kogu talle omase küünilisusega avada oma kaardid, kuulutades urbi et orbi oma häbematut, juba lootusetut türanniat...

XXIII.

Olles niiviisi lõpetanud ülevaate uuritava võitluse kohta keskaja teekonnal, peame pildi täielikkuse huvides kasulikuks veel kord lugeja meeles valgustada kõike seda, mis on juba toimunud, ja heita pilk ettepoole järgmise autoriteetide skeemi kaudu.

Piiblis on kaks kirjeldust veeuputuse kohta, mis mitte ainult ei esita seda looduse seisukohalt täiesti ebatõenäolisena, vaid on ka täiesti vastuolulised. Ka hilisemad uurimused muistses Babüloonias veenavad meid, et nimetatud jutustuste üldine sisu on laenatud babüloonlastelt. Kuid ka ise laenamise tehnikat mõjutab heebrea keele iseloom. "Elementide raevu ajal," ütleb Xisutr (vt. Babüloonia üleujutuskirjeldust), "vaatasin ma tohutule merele ja hüüdsin valjusti kurbust, sest kõik inimesed olid kadunud!"... Juudi Noa kaastundest ei tea me midagi ("Piibel ja Babüloonia", Delich. Peterburi, 1906).

Seda ideed - Jumal on armastus - ei leidu üheski puhtjuudi teoses, mitte ühelgi perioodil (vt. õigeusu juut Monte Fiore - "Religion of the ancient Hebrews”. London. 1893". - "Messias peab olema suur vallutaja, kes muudab kõik maailma rahvad juudi orjadeks, kusjuures juudid ise naasevad Palestiinasse võidukäiguna, koormatuna uskmatutelt võetud rikkustega" (õpetlane juut Drach). - "Kas me saame rääkida halvast kasvatusest, mille juut väidetavalt on saanud ajaloolise elu jooksul, kui juba Vana Testament osutab selgelt, kuidas patriarh Iakov ise pettis oma surevat isa Iisakit, pettis oma venda Eesavit ja rikastas end vaevalt ausalt oma ämma Laabani arvel!!!" (Otto Weininger - "Geschlecht und Character". 1895). - Kuidas juudid Egiptusesse tungisid ja kui kiiresti ja milliste vahenditega egiptlased orjastati, on piisavalt teada. Aga me loeme Piiblist (1. Moosese raamat, XLV, 8), et Joosep, olles saanud Egiptusemaal valitsejaks, sai kogu vaarao koja peremeheks ja nimetas end isegi tema isandaks. Sama hästi on teada tingimused, mille alusel juudid nimetatud riigist välja tõmbusid, muu hulgas kutsudes sakslastel esile isegi nii auväärse nimetuse nagu "pühad vargad"... Üldiselt on Egiptuse näide oluline eelkõige seetõttu, et siin jälgime "rõhutud" hõimu riigis viibimise täielikku tsüklit, selle algust ja lõppu. Ja mida oodata rahvalt, kes, tulles 66 mehega, tuli neljasaja aasta pärast välja juba 600.000 - ainult relvakandmise võimelisena (Genesis, XLVI, 26; 2Ms, XLVI, 26; Exod, XII, 37), st. kokku mitte vähem kui 3.000.000 hinge, ja vaatamata sellisele hämmastavale paljunemisele, st. õitsengule, kurdab ta ikkagi oma väidetavalt enneolematuid õnnetusi ja valmistab talle peavarju andnud riigile ainult enneolematuid karistusi ja vägivaldseid needusi? Omades kogu tollal tuntud maailma, ei suutnud iidsed roomlased meie õnnetuseks juute täielikult oma riigist välja ajada, nagu seda tegi vaarao Manefta XIV sajandil eKr. antiikautorite (Manefon, Heremon, Hekateus, Diodoros Sitsiiliast, Lysimachos, Tacitus ja Justinus) veendumuse kohaselt olid just juudid need, kes pidalitõbiste varjus Egiptusest välja aeti. "Valitud rahva" mõistete kokkuklapitamine ise oli selline, et näiteks antiik-Jeruusalemmas oli see, kes sõi tükikese sealiha või küülikut, teda loobiti tingimata kividega ja kes ei uskunud inimhinge surematusse, võis olla ülempreester ja isegi valdavalt ta oli selline." (Saddukei). "Kuna tingis vajaduse osaleda Jeruusalemma piiramisel kindralitel nagu Vespassianus ja Titus ning Rooma armee parimatelt leegionidelt oli vaja uskumatuid jõupingutusi, ehitati selle linna kindlustused sellise hävimatu jõuga, nagu oodates selle vihkamise tagajärgi, mida juudid ise ümbritsevate rahvaste seas sajandite jooksul tekitasid” (Tacitus).

Seega ei ole üllatav, et "süütuid" Juuda poegi vaadeldi keskajal samamoodi.

Giordano Bruno, renessansi suurim filosoof, defineeris juute järgmiselt: "Kõige põlastusväärsem ja rikutum rass maailmas, kõige madalam ja räpaseim oma motiividelt. Inimkonna perverdid ja rahvaste saast. Juudid näivad olevat nii katkuliku ja ohtliku hõimuga, et nad väärivad juba sünnist saadik kättemaksu. See - alati alandlik, kinnine ja teiste rahvaste suhtes talumatu - vihkab neid kõiki jõhkralt ja on õigusega ja kohustusega nende poolt omakorda põlatud!"

"Baanid Indias on samad, mis Juuda pojad Euroopas," ütleb omalt poolt mitte fanaatiline munk, vaid vabamõtleja Voltaire. - Neid eraldab teistest rahvastest religioon, mis on sama vana kui maailma annaalid, ja neid seob omavahel kaubandus, milles nad mängivad teguritena rolli. Need baanid ei ole koos heebrealastega juutidest halvemad ei vanema päritolu ega jõukuse poolest. Vahepeal on nad kõikjal südamlikult vastu võetud, samas kui juudid tekitavad vastikust kõigis rahvastes, kelle seas nad elavad..."

Sama, lõpuks, on ka ajaloo järeldus ja Moskva ülikooli kõige humaansema professori, auväärt Granovski tunnistuse järgi: "Enda vastu viha õhutamise kunstis ei ole juudid konkurente tundnud!...".

Ja kõige eelneva tulemusel omandab lõpuks Immanuel Kanti ülevaade šabbesgojide häbistamisest ülima tähtsuse ja argumentum bacculinum: "Palestiinlased, kes elavad meie seas, on äratanud tähelepanu oma liigkasuvõtliku vaimu ja kelmuse maine tõttu, mis on valdavas enamuses põhjendatud. Rangelt võttes näib naeruväärne kujutleda tervet rahvast, kus iga inimene on varas. Kuid mitte vähem kummaline ei ole näha rahvast, mis koosneb täielikult kauplejatest, kes jätavad hooletusse selle riigi, mis on neile varjupaika andnud, heade kodanike au ja eelistavad selle asemel kasumit, mida nad teenivad selle sama riigi elanike petmisega!"

Ainult eespool mainitud autoriteetidele tuginedes võib mõista selle järelduse sügavust, milleni Dühring omakorda jõudis ("Juudi küsimus" - Moskva, 1896): "Juudi küsimus ei ole mitte niivõrd meie taga, kuivõrd meie ees. Juudid muutuksid orjastajateks, kui nad ise ei oleks orjastatud. Nad oleksid hävitanud terveid rahvusi, kui nende endi paljunemist ei oleks korralikult piiratud. Ilma juudita ei saa see rass teiste rahvaste seas tüürida, ilma et ta neile kõige suuremat kahju teeks. Egiptlaste orjad - juudid said neilt kaasavara ja orjamoraali. Nad hoidsid seda hoolikalt ja keskaegse võõrandumise ajal kasvatasid nad endas erilist voorust. Olles teinud uutest rahvastest orjapesa, on see hõim, samuti tõrjutud ja põlatud, säilitanud oma vana rolli, kuid isegi orjapositsiooni ära kasutades rikastab end jätkuvalt oma isandate kulla ja hõbedaga, nagu ta tegi seda vanas Egiptuses!...".

Kas on mõeldav juutlusele alluda!...

XXIV.

"Il y a pour l'historien deux joies: decouvrir ce qu ignorent les autres et renverser ce qu'ils croient savoir", ütleb Etienne Lamis õigesti.

Olles teinud seda, mida me sellel teel teha võisime, ei ole meil kahjuks võimalik ega me ei pea end õigustatuks ka edaspidi eksida sellesse piiritletud valdkonda, mida oleme puudutanud vaid ühe alusena käesoleva uurimuse põhiprobleemile. Selle eesmärk on anda, kui võimalik, fotogramm "valitud rahva" kuldvasika teenimisest, kuid mitte enam Siinai kõrbes ja mitte ainult religioossete riituste varjus, vaid teel maailma valitsemise poole, kaasaegse poliitilise ja sotsiaalse elu keskustes, rahvaste ja riikide vahel, ajakirjanduse, asutamise, laenude ja börsimängu kaudu, Mammon... hirmsates templites.

XXV.

Queta non movere!... Selle põhimõtte rikkumise taga ristisõdijate poolt tõusis taas kord Aasia idaosa. Bütsantsi ujutasid üle türklaste hordid, kes, kuigi mitte semiidid, tunnistasid Koraani ja austasid oma sultanit kui usklike kaliifi. Seega oli Konstantinoopoli langemine uus tormimärguanne semiidi orkaani puhkemisest. Michelet' inspireerivaid lehekülgi ei saa lugeda ilma erutuseta, kui ta jutustab piiritust paanikast ja kustumatust leinast, mis haaras Lääne-Euroopat Osmani orjastajate metsikute julmuste ees.

Soliman Suurepärane valitses juba 120 000 000 inimese üle ja võis õigustatult unistada maailma valitsemisest. Kui ta ei suutnud püha Rooma impeeriumi vastast kampaaniat läbi viia, võttis Austria näol selle üle üks tema pärijatest. Aaria rahvaste õnneks - nagu Karl Martell läänes, nii alistas Jan Sobieski idas Viinis türklased ja algas islami allakäik.

Sellest hoolimata pidi Vene rahvas Türgiga peetud sõdades valama terveid ojasid oma verd ja Konstantinoopol on endiselt moslemi kaliifi käes, kuigi ta on suutnud mitte ainult "Inglise majapidajaks", vaid ka "noortürklaste" protežeeks muutuda, nagu on end "valitud rahva" lõbuks ümber nimetanud kunagi hispaanlaste poolt välja aetud vanad juudid ja nüüd saloniklased, kellest mõned on isegi moslemi usku üle läinud...!

XXVI.

Ühel või teisel viisil, kuid alates XVII sajandist on Euroopa aarialased kogenud uut saatuse muutust. Väline võitlus semitismi vastu on muutunud raskeks sisemiseks haiguseks. Enneolematu jõulisusega on juudiküsimus taas kord kaalul. Lakkamatult üles leegitsedes ja riikide organismi üha sügavamalt mürgitades, on sellel küsimusel oma kontsertmeistrid, mille vastu vaevalt et Inglismaa pankurivalitsuses on kohane vaielda.

Teisest küljest, kui Juuda pojad nüüd ise lahinguväljadel ei esine, ei järeldu sellest sugugi, et nad ka enam sõdima ei hakka. Sevastoopoli pikalt kannatanud bastionid ja meie häbistamise viletsad protokollid Berliini kongressil või Portsmouthi kurb tragikomöödia tõendavad piisavalt, et rahutu Kagal on võimeline nimetama rohkem kui ühe lord Beaconsfieldi...

Kaasaegse poliitilise alkeemia tähelepanelik vaatleja ei saa jätta tunnistamata isegi seda, et nüüd on ehk ainult Juuda pojad need, kes teevad rahu ja sõda. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, see mõte on tõsi ja selle tõde ilmneb kahtlemata üha selgemini. Kui "suure revolutsiooni" tagajärjed jätkuvad, näevad rahvad ja riigid kõhklematult, et nad on muutunud Iisraeli malemängu etturiteks...

XXVII.

Kes teenib keda, kas Suurbritannia juutkonda või vastupidi ja kes lõpuks keda petab, on teadmata. Kuid otsustades selle järgi, et "rõhutud hõim", paraku, oma ahnele kahjurõõmule maailma panoraamile, möödus ja varjude vallas kadusid riigid, mis omal ajal vaevalt olid praegusest Albionist halvemad, ei saa kahelda selle lõplikus triumfis.

Igatahes ei ole Kartaago roll veel täies mahus mängitud ja võib-olla kohtub ta uue Roomaga, kui Venemaa, olles ühendanud slaavlased, lõpuks ometi mõistab oma ülemaailmset kutsumust, seisab inimhinge õiguste kaitseks ja liigutab nende võidukäigule oma võidukad lipud...

                                                * * * * * * * * * *

[1] Vt luuletuse "Ivan Huss" kaks osa.

[2] Sõnast šinok, malorussi keeles keeles - kabak. Ainult need, kes on elanud juudi asustatud piirkondades, teavad, mis oli juudi šinkar enne monopoli kehtestamist. Olles asunud külasse, korrumpeeris selline juut aasta või kahe jooksul kogu elanikkonna, nii vanad kui ka väikesed ja tegi end talupoegade kogu vara ja tööjõu täielikuks peremeheks. Isegi lapsed röövisid oma emasid, et saada juudilt kana või mõne muna eest pennise mänguasja või paar muna. Täiskasvanutest said röövimise eesmärgil hobusevargad või isegi mõrtsukad. Juut võttis kõike müügiks ka pennide eest, muidugi. Kuid "üle armu" on nii-öelda hea üldpilt sedalaadi gešeftidest juudi kolooniates (vt Seadusekoodeks, art. 1056).

[3] Herodotos, II raamat. peatükid CXIII-CXX.-Homer, Illad, VI, 280-292; Odüsseia, IV, 227-230; V, 351-353.

[4] Louis Benloew. Les semites a Ilion, on la verite sur la guerre de Troie.

[5] "Kui Ida kuulus veel assüürlastele, midjaanlastele ja pärslastele, moodustasid nad (juudid) kõige põlastusväärsema osa orjastatud inimestest."

[6] "Niipea kui kristlased hakkavad üksteist piinama, kirjutavad juudid sellele muusikat.....".

[7] "Ebainimlik julmus, reetmine veel hullem kui foiniiklaste oma; ei midagi tõelist ega midagi püha; tema vandeid ei saa uskuda; tal ei ole hirmu jumalate ees ega mingit usku."

[8] "Kui te viiekümne aasta jooksul ei ole meid veel üles ei poo, siis pole teil enam millegi eest nööri osta...!"

[9] "Roomlastest oli Pompeiuse Cnaeus esimene, kes võitis juute ja astus võitja õigusega nende templisse!.."

[10] "Roomlased, kes olid harjunud roomlaste seadustega, hoides neid pühana, õppisid ainult juudi seadusi..."

[11] Rooma impeeriumi allakäigu ja hävingu ajalugu, II, 94.

[12] "Juutlus julgeb põlastusväärsete vahenditega toime panna selliseid hirmutegusid, mida ta ei saa heastada muul viisil kui surmaga....."

[13] Vene keeles oleks vaja näiteks öelda: "Kuid ärge tehke neid tegelikeks riiginõunikeks, vaid las nad jäävad alandamise jäledusse, kuhu nad ise kogu hingega püüdlevad."

[14] W. Mugg. - "Der Sieg des Judentums uber das Germanenthum," - Bern, - 1879.

[15] "Varssavi ülikooli Izvestija," 1896, nr. 6.

[16] Seega, aarialaste ja semiitide vahelise sajandite pikkuse võitluse stseenil domineerivad kaks tegu: Puunia sõjad ja muhameedlaste hordide sissetungid. Nendele kõige olulisematele sündmustele selles probleemis on pühendatud eriline TÖÖ, mille on koostanud Prantsuse Akadeemia liige Littré: - "Comment dans deux situations historiques les semites entrerent en competition avec les aryens pour l'egemonie du monde et comment ils y faillirent?".

[17] Vt Diodoros Sitsiiliast tema XXXIV raamatu esimene fragment.

[18] Sama autor.

[19] Don Jose Amador de los Rios - "Historia social, politica y religiosa de los Judios de Es-pana y Portugal." - See klassikaline teos on olemas Magnabali prantsuskeelses tõlkes.

[20] "Hebraische Melodien". - Disputatsioon.

[21] Õhukesed, tühjad, põhjendamatud kelmused.

[22] Capefigue. - "Histoire philosophique des juifs". Paris. 1833. - Dr. F. M. M. Ghillany. - "Die Menschenopfer der alten Hebraer" Nurnberg. 1842.- G. Fr. Daumer. - "Der Feuer - und Molochdienst der alten Hebraer ais urvaterlicher, legaler, orthodoxer Cultus der Nation" Braunschweig. 1842. - G. Tridon. - "Le molochisme juif". Bruxelles. 1884. - Andre Baron (Louis Dante). - "Les societes secretes, leur crimes, - depuis les Inities d'Isis jusqu'aux Franc-Macons modernes". Paris 1906. - Loomulikult on palju muidki allikaid. Üldiselt on kirjandus sel teemal äärmiselt ulatuslik ja väga õpetlik.

[23] Institutum societatis Jesu. Roma. 1869. Tom. V. Decreta quintae Congregationis generalis. - Decretum LUI.

[24] New Yorgis endas on nüüd ainult üks kristlik ajaleht, Tribune, peale kõhkleva New York Heraldi.

                                                 * * * * * * * * * *

                 Üldised märkused juutide kohta

Kõik Juuda poegades taandub, kui me vaatame seda otsekoheselt, Talmudi ajaloos, teoorias ja praktikas. Seda juur- ja põhitõde tuleb kindlalt meeles pidada ja ei tohi pöörata tähelepanu ühelegi vastupidisele kinnitusele. Talmud on juutluse moodustatud süda ja ainult seda kindlalt meeles pidades on võimalik mitte saada pilkamise ohvriks, mida "armastajad", eriti meie, venelased, Aabrahami, Iisaku ja Jaakobi järeltulijad, nii väga ihaldavad...

I.

Lubage mul siinkohal välja tuua kaks põhiteesi, mis on analüüsi jaoks põhilised, peamiselt ajaloolistel alustel:

А. Sellel muredemaal on ainult üks "valitud" rahvas - juudid. Kõik ülejäänud on pelgalt majapidamised, mille Iisrael on omandanud oma ümberlõikamise eest muutumatu, tühistamatu lepingu alusel Jehoovaga. Eelkõige ei ole võõramaalased sugugi mitte inimesed, vaid inimlikud olendid, mis on loodud juutide auks, et teenida neid orjadena, mis on Iisraeli pühaduse ja suuruse suhtes väga sobivad. Kooskõlas sellega ei ole juut de jure absoluutselt võimeline gojid röövima või petma, nagu ükski peremees ei saaks seda teha oma looma suhtes. Siit järeldub, et mitte juut ei pane toime rikkumist, kui ta gojilt midagi võtab, nagu oleks see tema õigus, vaid vastupidi, goji julgeb solvata juudi suurust, st. seega ka jumalateotust, kui ta julgeb valetada, nagu võiks midagi talle kuuluda!... Seega on ilmselge, et vara, nagu ka goji enda elu, on nagu vaba järv, st. ei kuulu ühelegi inimesele konkreetselt. Sellest järeldub, et igal juudil on Jehoova poolt lubatud heita oma võrku ja püüda, mida iganes ta tahab. Mässates juutide jumaliku autoriteedi vastu, tuleb loomulikult ka gojide suhtes vastavalt käituda. Kuid juudi väärikuse pühaduse nimel on nõutav, et goji ei unustaks oma lõpmatut tähtsusetust "valitud" rahva ees. Seepärast tuleb ta muuta pilkealuseks ja juudi gešeftidele tuleb anda selline kunstiline lõplikkus, et Iisraeli hiilgus läigib kättesaamatult ja pimestavalt säravalt...

B. Nimetatud juudi majanduse ulatuslikkus, samuti Juuda poegade pöördumatu domineerimine gojide üle, ei määra mitte ainult majanduslikku, vaid ka moraalset ja vaimset orjapidamist. See võim peab olema hävitamatu ja seetõttu kättesaamatu, st. gojide jaoks tundmatu ja isegi aimamatu. Seega ei saa see olla muud kui varjatud. Lõppkokkuvõttes on juutide keskvalitsus, teisisõnu "Pouvoir Occulte", mille abil ajaloo tragikomöödia nüüd läbi mängitakse, seega Kagali võim, vastutustundetu, st. kõigutamatu, ja seetõttu türanniline, läbitungimatu ja häbematu.

Neid teese saab tõestada nii teoreetiliselt Talmudi täpses vene keelde tõlkimise kaudu kui ka praktiliselt juudi biograafia andmete paljastamisega. Mõlemal, eriti Venemaal, on riiklik vajadus ja peavad seetõttu olema täidetud vajalikul määral riigi enda hoolega.

Kas me seda tahame või mitte, on ükskõik, sest otsus ei sõltu meist. Meid on saatus mõistnud sellisesse võitlusesse juutidega, milles Puunia sõjad on lapsemäng. On selge, et me peame tundma, st. uurima vaenlast.

Läänes ei jäeta sellist valdkonda tähelepanuta. Kooskõlas teoreetiliste käsitlustega kapitalismi põhjustest ja tulemustest, milles Juuda pojad mängivad praegu nii domineerivat rolli, on olemas tohutu kirjandus [1] selle hirmuäratava tõsiasja tekkimise kohta, et paralleelselt poliitilise võimu lagunemise ja rüüstamisega toimub finantstürannia jõudude kiire ja vastupandamatu koondumine, samal ajal kui kaubandusliku ja tööstusliku despotismi areng toimub "ettevõtjate" streikide kasvu kaudu trustide näol, mis on juba saavutamas oma haripunkti. Seal, Euroopa kolooniate ajaloo mõlemal poolkeral, samuti "valitud rahva" poolt juba alates XV sajandist koloniaalsaaduste monopoliseerimine: Suhkur, indigo, tubakas, teemandid ja pärlid, siid ja vaha, kuld ja vask, tee ja kohv, vürtsid ja ravimid, neegrid, elevandiluu ja guttapertš, leib, liha ja kala, traan, õli ja puit ning lõpuks ka alligaatorite ja lõgismadude nahk, koos jaanalinnu sulgede või hülgenahkadega, on kahtlemata tunnistatud praeguse kapitalistliku süsteemi peamiseks aluseks, mis viib Euroopat juudi börsi halastamatu terrori all barbaarsuse poole.

II.

Järgnevalt peatume nii palju kui võimalik probleemi mõlemal poolel. Esialgu ei teeks paha vaadata vähemalt kahte pilti, mis illustreerivad küsimust, niiöelda vol d'oiseau.

Mõned aastad tagasi oli Pariisis kuulsas "Musée Grevin'is" lubatud mängida nukuga malet, kuid ilma võidulootuseta. Suhteliselt väikeses nelinurkses ruumis oli laud, millest sai vabalt ringiga ümber käia. Malenuppudega laua kõrval istus turgi nuku, kuhu aga inimene ei mahtunud. Vastupidi, nii nuku sisemus kui ka laua põhi kujutasid endast keerulist mehhanismi, mida külastajatele demonstreeriti. Seejärel kutsuti külastaja mängima, kuid tingimusel, et nimelt nukk teeb esimese käigu. Mängu ajal liigutab nukk omi ja korjab vastasmängijalt võetud nupud kasti. Kui ähvardab tulega, noogutab nukk üks kord ja kui teeb mati, siis kaks korda.

Juba esimesest partiist alates võidab alati nuku. Tõsi, kiirustades revanži saama, võtab tema partner kohe teise partii käsile, kuid saab jälle mati. Üha enam muretsedes debüteerib ta kolmandat korda ja saab siiski jälle lüüa jne. Väidetavalt ei ole kunagi olnud sellist juhtumit, et nuku kaotaks...

Kuidas see võis juhtuda? - Leiutaja saladus ja tundub teadmata olevat, kas ta on paljastatud.

Aga kui me, naastes meie peamise ülesande juurde, asendame selle riukaliku nuku idee sotsiaalse, kollektivistliku või anarhistliku revolutsiooniga (asi pole nimes, sest nad kõik on üle võlli ja nende käitlejad koos kahurilihaga, “teadlikud proletaarlased”, on vaid etturid “ülemaailmse Kagali” malemängus), ja kui me paneme rahvused ja riigid partneri asemele, siis on tagaplaanil olevaks malemängijaks juutide varjatud valitsus.

Teine pilt.

Borneo saarel on üks ettenägelik sultan. Ta on lugupidamatu "valgustatud meremeeste" suhtes. Kuna sultan ei taha neid näha, teatas ta: "Ärge vaevuge minu juurde tulema, muidu ohverdan teid boadele."

Borneo boad on puhtatõulised...

"Meremehed ei kuulanud. Kolm neist sisenesid taas keelatud maale. Siis viis sultan oma ähvarduse täide.

Meie ees on tihe, troopiline mets. Iga kolme hiiglasliku puu külge sidusid põliselanikud kõrgelt ja tihedalt ühe inglase.

Esimese juurde on boa just laskumas. Raske on, ütlevad nad, surra; aga millist surma on maolt oodata...? Kui mõelda, siis saame aru õudusest, mis jahutas õnnetu briti südant... Teine kolossaalne boa oli juba haaranud ja pigistanud teda oma halastamatute rõngastega. Ohvri lihased, lausa luud ragisevad. Viimaseid jõuvarusid sirutades püüab õnnetu mees oma paratamatut saatust aeglustada. Mõlema käega hoiab ta vaevu kinni mao pärani suust. Kuid isegi need hirmsad hetked mürgitab vajadus vaadata boale otse silma... Kolmas, kõige hirmsam boa, on juba kaela lõhki rebinud, kust voolab purskkaevuna verd. Aga veel on näha, kuidas noore organismi iga rakk väriseb, minut enne täis elu ja vaprust...

Selline on meeletu Albion koos oma kiskjatest liitlastega - vabamüürlus ja juutlus. Nende madudepoliitika tihedas metsas ootavad Prantsusmaa, Austria, Venemaa igaüks oma järjekorda. On ilmselge, et ükski praegune enesekaitsemeede ei ole võrreldav nendega, mis muutuvad vältimatuks, kui rahvad mõistavad, et muidu ei ole pääsu "Vana-Inglismaa" poolt nende kallale seatud maailma raevukate lõugade eest.

Ärgem kaotagem selle uurimuse edasises kulgemises neid pilte silmist, kui tahame sündmuste kulgu mõistlikult vaadelda.

III.

Juutide küsimuse uurimisel oleks aga mõttetu lasta end vihkamisest, vastikust või kättemaksust kaasa haarata. Vastupidi, teema olemus nõuab erapooletust, sest siin ületab tõde ise kõik tõenäosused.

Kuid, jäädes tegelikule pinnale, ei tohi unustada, et meil on tegemist kõige salakavalama salaseltsiga, et judaism on metsik pärilike vandenõulaste ühendus kogu ümbritseva inimkonna vastu, et juudid on seadnud endale ülesandeks tasakaalustada oma orjanduslikus alandamises küütlemist vähemalt türannia ja võimu ekvivalendiga ning et eesmärgi saavutamiseks ei peatu nad kõige metsikumategi barbaarsuste ees, nagu nad näitasid Joosua päevil Kaananimaa orjastamise käigus.

Seetõttu tuleb meeles pidada, et kui ühe osa faktide kohta on otsesed tõendid, siis ei saa seda oodata teise, võib-olla kõige olulisema osa kohta. Nagu igasuguse, isegi kõige lihtsama salajase organisatsiooni uurimisel, tuleb ka selles suunas rahulduda faktide ratsionaliseerimisega, st. nende olemasolu loogilise vajalikkusega. Ja üldiselt, mida iganes me oma süngel teel ka ei kohtaks, võtkem reeglina juudi Boruch Spinoza nõuannet: "curavi actiones humanas non ridere, non ludere neque detestare, sed - intelligere". [2]

IV.

Pöördudes probleemi sisu poole, st. pöördudes eelkõige Talmudi ja Kabbala poole, ei oleks raske tuua illustratsiooniks mis tahes ajaloolisest perioodist vajalikku arvu kokkuvõtvaid faktiväiteid, mida ajaloolased ja luuletajad, kõnemehed ja kirjanikud, filosoofid ja riigimehed on juutide kohta esitanud. Aga kuna selleks ei ole aega, piirdume väljavõtte huvides kolme arvamusega - sotsioloogi, mõtleja ja muusika geniaalse esindaja Warmundi, Fichte ja Franz Liszti arvamusega. Märkigem aga võrdluseks, et mida sügavamalt autor sajandite jooksul juudi probleemi mõistis, seda lootusetum oli tema otsus!...

"Aasiatismi esindajad Euroopas," tunnistab Warmund, "teenivad peamiselt juute. Nomaadidena isikustavad nad revolutsioonilist printsiipi kõige suhtes, mille on saanud paiksetelt põllumeestelt, nad on lagunemise ja hävingu ensüüm. Semiitidena hingavad nad viha meie, indo-sakslaste vastu. Punismi pärijate ja väljendajatena sisaldavad nad ise ka vaba tegevuse moonutamist piitsa all orjatööks. Lõpuks, kui enne meie ajastut tekkinud ja oma rahvuslikule eksklusiivsusele, kitsale teokraatlikule liidule rajatud, kujutavad nad endast kristluse ideaalide otsest eitamist."

Paralleelselt teiste mõtlejatega valgustab Fichte meid omakorda nii:

"Võimas ja vaenulik riik, mis ulatub üle peaaegu kõigi Euroopa riikide, mis elab pidevas sõjas teiste jõududega ja rõhub kohutavalt nende kodanikke - see on judaism. Ma arvan, et see on nii kohutav mitte sellepärast, et ta on isoleeritud, et ta on parasiit või et ta on tugevalt seotud, vaid sellepärast, et ta on rajatud ja üles ehitatud sügavale vihkamisele kogu inimkonna vastu. Hõim, mis näeb kõigis teistes rahvastes ainult nende järeltulijaid, kes teda oma kodumaalt välja ajasid; hõim, mis alandab oma keha ja vaimu ning kustutab iga hea motiivi endas, andudes madalale kauplemisele ja liigkasuvõtmisele; hõim, mis vastupidiselt sellele, mida tehakse teiste Euroopa rahvaste seas, suunab kõige pühamat oma vara, oma religiooni sidemeid, keelama endal meiega toiduga ühineda [3] ja mis mitte ainult ei soovi jagada meie rõõme ja muresid, vaid nõuab täielikku eraldatust nii kohustuste kui ka õiguste osas isegi kõigi inimeste Kõigekõrgema Isa trooni ees, siis selline hõim, ütlen ma, peaks meie seas võtma veidi teistsuguse positsiooni kui see, mida ta tegelikult omab ja mille tunnistajateks me ise igapäevaselt oleme. Ma tahan öelda, et riigis, kus kõige piiramatum monarh ei võta minu esivanemate onne ilma süüta ära, ei tohiks esimesel juudil, kes mulle vastu tuleb, nagu tundub, lubada mind karistamatult röövida, kui tal vajadus tekib."

"Ja nad tahavad inimõigusi, kuigi nad ise keelavad meile (nagu Talmudist näha) igasuguseid õigusi?!... Aga juutidele kodanikuõiguste andmine oleks võimalik ainult tingimusel, et ühel ilusal ööl pannakse iga juudi pea asemele teine pea, millesse ei jääks ühtegi juudi ideed!..."

Särava valgustusena öeldule on lõpuks Franz Liszti joonistatud juutluse iseloomustus: "Juut läheb aina edasi raha monopoliseerimise teel. Ta on juba saavutanud sellise tulemuse, et ta võib ohu hetkel pigistada või vabastada terve riigi kurgu, nii nagu ta tõmbab või vabastab oma rahakotti, mis on tema käes muutunud Pandora laekaks. Väikesed tehingud ja pennipanekud, millega nad seni olid end rahuldanud, ei olnud tema arvates enam kasulikud, nüüd, kui ta oli need asendanud pankade piiramatute operatsioonide ja börsimängu tohutute gešeftidega, st. selliste sfääridega, kus ta oli peadpööritava kiirusega muutunud piiramatuks isandaks ja peremeheks.

Juut on ära joonud kõikvõimalikke moodsaid vabadusi, kuni ründab häbematult igasugust kristlikku tõde. Ta on haaranud kogu aktiivse ajakirjanduse mahu, et vastupandamatu eduga kõigutada meie tsiviilelu aluseid.

Nii nagu ta raevukalt vihkab Jumalat Kolgatal, nii põleb ta kustumatu pahatahtlikkusega kõige vastu, mis esindab nende usukogukondade jõudu, õilsust ja suurust, kes tunnistavad ristilöödud Issandat. Ta on loomulik, loomupärane vaenlane kõigele, millel nende tugevus, heaolu, õitseng ja hiilgus põhineb.

Juut on alati, alates kõige varasematest aegadest, püüdnud ühineda selliste reeturlike jõukudega, kes on seadnud endale ülesandeks olemasoleva korra kukutamise, et oma tegevust Iisraeli kasuks pöörata, segunedes silmakirjalikult kristlastega salaühingutes. Teda ei huvita, mis see kord on, ja teda ei huvita ka see, mille nimel teised seda korda kukutada püüavad.

Juudile sobib kõik, kui tema eesmärk on kukutada kõigepealt troon ja seejärel altar, või, mis on tema jaoks veelgi parem, kõigepealt religioossed ja seejärel riiklikud korraldused. Talle pakub tõelist naudingut, kui revolutsioonikrampides hävib kõik, mis kristlikus tsivilisatsioonis on ülev, puhas ja ilus, ning hajub meeletute muutuste keerises!...”

V.

Kooskõlas eespool öelduga võib näha, et kõiki mittejuute pilgates püüab Kagal reeturlikult kõigis mastides trumpe saada.

Tõepoolest, Juuda pojad hõivavad nüüd sotsiaalse sfääri mõlemad poolused. Ühel seisavad börsihaid ja -boad: Rothchildid, Bleichrederid, Hirschid, Casselid, Dreyfusid, Brodskid, Gintsburgid, Lipmannid et tutti quanti.

Kuld omab maailma ja "paljukannatanud" sünagoogi vanemad omavad kulda.

Kuulus Capefig väidab oma "Juutide filosoofilises ajaloos" nii: "Saint-Simonism ja Judaism on sarnased selles osas, et mõlemad küsivad õnne järele. Kuid kui esimene on selles püüdluses juhitud kirest, hingab luulest ja loob teooriaid, mis võiksid rikastada inimkonda, siis teise ainuke eesmärk on tegeliku maailma hõivamine, spekuleerimine ja kasum tema isiklikuks kasuks. Esimene rõõmustab kulla sära üle ja ei pane pahaks seda loodusnähtust arendada, peegeldades selles päikesekiirte säravaimaid kiiri. Teine on täiesti rahul, kui tal õnnestub tšervonets taskusse libistada, ilma et ta üldse saavutaks selle sära abil enesepimestust. Kas tšervonets on täiskaaluline, - see on peamine küsimus, mis määrab kogu juudi edasist käitumist ja suunab tema mõtteid..."

Kõige eelneva kõrval ei tee paha tuua veel vähemalt üht fakti, mis tõestab Kapefigi üldise seisukoha õigsust. Nathaniel Rothchild, Rothchildide dünastia rajaja Meyer-Amsheli pojapoeg, tema poja, "suure" Nathani kaudu, kes oli jõudnud saada Suurbritannia isandaks, ütles, kui temalt küsiti, kas ta tahaks saada juutide kuningaks, et ta on rahul sellega, et ta on kuningate juut. Arvestades, et juudi krediit on võlgnikule sama kasulik kui nöör poodule, ei ole raske mõista, et kuningate võlausaldajast pidi saama võlausaldajate kuningas. Börs ja ajakirjandus toituvad võrdselt üksikisikute ja rahvaste vajadusest ja viletsusest. Kust mujalt kui uduselt ja julmalt Albionilt saab lavastada revolutsioone, lavastada sõdu, valada teiste inimeste pisaraid ja verd...? Lõppude lõpuks märkis üks Napoleoni marssalitest vaimukalt, et "inglaste poliitika on haide looduse ajalugu. Nad ei tunne end pärast laevahukku kunagi paremini kui pärast ägedat orkaani". Olles tõsi "valgustatud meremeeste" kohta, kehtib see märkus muidugi veel rohkem Juuda poegade kohta.

Dio de l'or, o, dio de l'or, del mondo signor!...

Teisel poolusel on Riccardo, Lassalle, Marx, Engels, Singer, Rosa Luxemburg ja teised "teadlike proletaarlaste heategijad", st. kahurisööt, mis on Kagali käsutuses, et purustada aaria riigikorra iidseid aluseid. "Catus amat pisces, sed non vult lingere plantas" [4].

Juudid armastavad suhkrut teiste inimeste pähe lüüa, võõraste inimeste kätega madu haarata. Ja nad teevad seda meie kurbadel päevadel, kõrvaldades Euroopa riike, teadlikult ja ringiratast, nagu meil näib olevat olnud võimalus ise veenduda, eriti alates 1905. aastast, juudi revolutsiooni kõrgperioodist, mis tegutseb, nagu me teame, ennekõike põlastusväärsete šabbesgojide kaudu.

"Mundus vult de dpi, ergo decipiatur!"... hüüdis Rooma paavst Paulus IV pahameeles inimeste obskurantismi ees. Paraku kasutavad ka juudid tema mõtet vääralt, isegi kui nad ei ole vihases seisundis.

Tõepoolest, kui oleks võimalik tunnistada, et judaism jaguneb iseendas kaheks ja hakkab liikuma kahes üksteist välistavas suunas, siis ei saaks isegi siis need vastuvoolud jätta tekitamata, nii öelda, keerist, kus peab seega toimuma võitlus, mille varjamine oleks mõeldamatu. Kuid vaatlus mitte ainult ei näita midagi sellist, vaid me näeme vastupidi, et ehk kunagi varem ei ole juutlus laiendanud oma kasumiteed, ei ole ta nii uskumatu kiirusega levinud kogu riigi suurele alale, ei ole ta nii kirglikult võtnud põliselanikkonnalt elatusvahendeid, kui pärast oma "sotsiaalrevolutsioonilist" ülestõusu 1905. aastal. Teisest küljest vaevalt, et ajaloos on veel üks aeg, mil uusi "vürste Iisraelis" on loodud sellisel hulgal ja mil börsihaid ja -boad on teinud rohkem hiilgavaid spekulatsioone ajalehtede müügiga, igasuguse kinnisvara arestimisega ja oma saatanliku mängu meeletute kelmustega, kui Kaug-Ida eepose kõige kohutavamatel hetkedel ja "vabastusliikumise" kõige hullemate hirmutegude ajal. Kui ainuüksi Venemaa riigivõlg kasvas sel perioodil kolme miljardi rubla võrra, siis mis peaks olema maailma Kagali kasumi tulemus?

On ilmselge, et just Kaananimaal ei julgenud "valitud rahvas" midagi sellist mõelda.

See on esimene vastuväide juutidevahelise tüli vastu.

Teine seisneb sionismi lavastamises, st. selles, et juudid ise avaldavad võrratu enesekindlusega ammu teadaolevat tõsiasja, et juutide isamaa on kõik teised juudid. Veel 1903 a., st. peaaegu eelõhtul toimus meil Minskis siseministri V. K. Plevé enda poolt seletamatult lubatud juudipoegade verejanuline, nagu tavaliselt, ülestõus. Pleve "Ülevenemaaline sionistide kongress", kus nähtavasti visandati "vene" revolutsiooni meetmed "valitud rahva" poolt, kus muuhulgas loodi juudi rahvuskaart, mis ei pidurdanud meid õudse "Bundiga" rõõmustada ja kus lõpuks kuulutati välja juutluse rahvusvärvid - valge ja sinine - ning sionistlik hümn, mida juba avalikult lauldakse...

See on rangelt kooskõlas põhisättega - "kõik juudid ühe eest ja üks kõigi eest", mis on juudi põhiseaduse põhiline artikkel ja toimib maailma Kagali võimu nurgakivina. Esitades Siinail saadud seaduste olemust ja neid kokku võttes, ei piirdu ülalnimetatud aluspõhimõte rikkumiste korral oma nõuetes sugugi mitte ainult tsiviilvastutusega, isegi mitte karmi Kagali kohtu (bef-din) ees, vaid toob süüdlasele kaasa kõrgeima karistuse mitte ainult Iisraeli vastu suunatud riigireetmise, vaid ka jumalateotuse eest, teisisõnu, seab süüdlase surmaotsuse alla. Sama bef-din on Talmudi sõna-sõnalise diktaadi kohaselt volitatud seda tegema, kahtlemata ka praegu.

Juudid armastavad reetmist, kuid nad ei anna oma reeturitele armu!...

Nendel tingimustel tuleneb loogiliselt kolmas vastuväide. Ei ole olemas viiteteist miljonit juuti, nagu neid mõlemal poolkeral loendatakse, kusjuures üle poole neist paljunevad Venemaal, vaid on ainult üks juut, kuid - trükitud viieteistkümnes miljonis eksemplaris. Väiksemas või suuremas koguses, lahutamatult seotud oma eelmiste ja järgnevate põlvkondadega, on selline kollektiivne juut elanud neli tuhat aastat, jäädes muutumatult truuks ainult iseendale ja ühtselt seotuks.

Neljas ja kõigist argumentidest kõige olulisem on järgmine. Teades paremini kui meie oma kavatsusi ja sellest tulenevalt ka vihkamist, mida need kõikjal tekitavad, on Kagal, nagu iga despoot, kuid veelgi enam, ise allutatud samale hirmule, mida ta teistes tekitab. Seetõttu on ta sunnitud olema sõjaseisukorras, st. halastamatus distsipliinis. Ja me näeme tõepoolest, et juutluse sisemine kord põhineb masside orjalikul allutamisel nende ninameestele - rikastele ja talmid-hohimile. Rakendades oma ülemvõimu vastavalt põhimõttele - juhid, juudid "painutavad iga vaenlase kaareks", nagu Talmud käseb. Arvestades seda, samuti juutidele omast piiritut võimuhimu, samuti talmudikeeles mõiste "vabadus" puudumist, on täiesti ilmne, et tüli Juuda poegade vahel on mõeldamatu.

Jättes kõrvale Kagali maailmapoliitika, mille võimu selline tüli puruks lõhkuks, on judaism sama põhjalikult mures oma ühtsuse pärast kui kunagi varemgi gojide kogukonna suhtes, olgu see siis streik, sündikaat, kartell, konsortsium või trust. Kõrvaldades konkurentsi oma liikmete vahel igas valdkonnas, jagab Kagal monopole gojide varanduslikuks ärakasutamiseks või nende võimu usurpatsiooniks, olenemata sellest, kas gojidele on see antud. Käesolevaga tugevdatud õiguse tõendamiseks Hazukale või Ma'arufiya'le annab sama Kagal välja erilisi akte, kuid loomulikult ainult oma liikmetele. Ja üldiselt ei tohi olla ettekujutust kõikvõimsast juutlusest, et lubada mässu võimalust selle sees.

Teisest küljest, milleks, võib küsida, risurn teneatis, võiksid juudi vabastajad ilmuda "gojide heaks" ilma "kauaaegse sünagoogi vanemate" tahtliku käsuta...? Ja kui kõigest eelnevast veel ei piisa, siis on Talmudis üks seadus, mis välistab kõik kahtlused. Traktaadis Jebamoth öeldakse sõna-sõnalt järgmist: "Seaduse järgi võib proselüüt abielluda oma emaga või oma ema õega, kes on juudiks pöördunud. Kuid rabid keelasid seda, et nad (proselüüdid) ei ütleks: "Meie endine religioon oli rangem kui praegune".

Nii keelu kui ka selle motiivi silmakirjalikkus ja vastuvõetamatus on ilmselge ning ei vaja seetõttu ümberlükkamist. Igatahes on kindel, et juudi seaduse kohaselt on pöördunul vabadus abielluda oma emaga, kui ta pöördub koos temaga. Sellest piisab. Nimetage Juuda pojad mõni teine rahvas või mõni teine aeg ajaloos, kus selline seadus eksisteeris!... Kahtlemata on võimatu välja tuua, sest mitte kusagil ja mitte kunagi ei ole ülejäänud inimkonda koheldud nagu loomi. Niisugused määrused on ainuüksi juutidele omased. Seetõttu eespool tsiteeritud seadus mitte ainult ei nõua üldse tõestust oma olemasolu kohta, vaid vastupidi, see on juudi seadustikus loogiliselt vajalik. Tulnukad ei ole inimesed, mis tähendab, et juudi seisukohast ei ole nende vahel inimsuhteid ja seega ka mõisteid ema ja poeg. Juudi usku üleminekuga muutuvad nad küll inimolenditeks, kuid sel ajal ei sünni emale enam poega. On selge, et ka siis ei ole ta tema poeg. Olles seega de jure võõrad, võivad nad abielluda. See ja mitte midagi muud on seaduse motiiv. Lootusetud on talmid-hohim'i katsed sellest väljuda!

Aga kui see on küsimuse lahendus, siis kuidas võiksid näiteks juudid Riccardo, Lassalle või Marx "inimkonda" väärindada, isegi kui nad selle tühja mõiste all mõistaksid võõraste proletaarlasi? Kas on võimalik uskuda, et tõeliselt mõtlevad, kitsalt praktilised juudid, kes on kutsunud üles sotsialismi ajastule, saavad siiralt õpetada gojisid, kui nad mitte ainult ise, vaid ka oma poolehoidjate kaudu ei luba isegi ühtki kavatsust tulevase süsteemi projekteerimiseks? Kus on lõpuks alus sellele, et gojide heaolu nimel ei loodud mitte ainult "majanduslik" tüli Iisraeli põues, vaid et sajanditepikkuste lootuste alused, samuti Juuda poegade kaasaegse suuruse projektsioonid kukutati ümber - niiöelda "valitud rahva" maailmavõimu saavutamise eelõhtul?!...

Kuid sellega ei lõpe Kagali sotsialismi mõttetus, vähemalt põhimõtteliselt. Kas ei ole mitte ilmselge - horribile dictu -, et "sotsiaalses paradiisis" ei oleks kedagi, kes maksaks riigi- või muude laenude kupongidega ja headel juutidel poleks kohta, kus börsil mängida?...

Seega ei saa piisavalt imestada isegi mitte julguse, vaid naiivsuse üle, millega "rõhutud" Kagal julges toime panna sellise jultunud pettuse nagu see, mille tunnistajaks oleme, kui mitte veel rohkem imestada, et paljastamine liigub, paraku, nii aeglaselt. Sest mitte väga ammu ei matnud juudi rätsep Singer, nagu öeldakse, ligi miljon töölist. Vahepeal ei olnud Singer mitte ainult proletaarse ninamehe kombe kohaselt miljonär, vaid kohtles ka sadu töölisi oma Berliini naiste kleitide vabrikus äärmiselt barbaarselt. Kui temalt küsiti, kuidas ta sellega oma reetmist sotsialistlike kongresside ees ühildab, vastas Singer täiesti juudi moodi: "Aga ma lasen vaesed tüdrukud nii vara minema, kui tänavatel on veel palju mehi!..."

Ei saa jätta mõistmata, et viie aasta jooksul, 1905-1910, on juutlus end Venemaal võimendanud ja oma põliselanikke sügavamalt ja sügavamalt röövinud kui eelneva 135 aasta jooksul, alates Polõõnia jagamise ajast ja isegi rohkem kui Juuda pojad on kogu oma ajaloo jooksul kunagi suutnud.

Seepärast on raske vaikida selle kummalise ühekülgsuse üle, mida käesolevale assambleele esitatud materjal pogrommide kohta näitab, samuti ei saa olla eriti rahulolematu selle külalislahkuse üle, mida osutatakse Gintsburgi märkusele juudiküsimuse kohta. Juudilikult tseremoonitsemata püüab see Kagali lõbuks motiveerida pogromme tema arvates vääramatu rahvusluse ärkamisega Venemaal. Keeldudes poleemikast nii silmakirjalikel alustel, ei saa ma siiski muud teha, kui juhtida tähelepanu nii Gintsburgi seletuse tahtlikule valelikkusele kui ka andmete puudumisele, .... excusez du peu, 1905. aasta epohhi kohta.

"Vabastamisperioodi" pogrommid olid otseselt põhjustatud juutide õudusest, mis oli suunatud meie kodumaa iseseisvuse vastu. Uskumatu jultumus, mida Juuda pojad vene rahva vastu toime panid ühelt poolt ja teiselt poolt lein ja häbi, alandus ja kurbus, mis langes vene rahva saatusele, kes ilma relvata ja ilma igasuguse abita seisis isamaa päästmise eest kõigi Kagali jõudude vastu, kes olid ette valmistanud ja varustanud nii oma bundistid kui ka šabbesgojid revolvrite ja pommidega, ning selle tulemusena, olles purustanud juudi ülestõusu, leidsid oma kodumaa kaitsjad end vanglatest ja kohtu alt, samas kui juudid ilmusid tunnistajate ja ohvritena. Kõik see ei unune kunagi rahva mälust!...

Ajaloo kohus tuleb ka vene kannatajatele ja märgistab kagalliku reetmise selle kättemaksuliku häbiga, mida uhkuse meeletust valdav juudi hõim ilmselgelt väärib.

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et tuleb arvestada juudi pankurite puutumatust koos nende enneolematu paljunemisega, samuti juudi jõukuse õitsenguga üldiselt ja põlisrahva masside vaesumise arenguga, kellelt juudid võtavad "suure kiirusega röövimise" (vrd. Jesaja VIII, 1) abil elamisvahendid ära (Jesaja VIII, 1), ei saa seletada mitte Kagali jaoks kindlusega, et "Haute Banque" ja "Internatsionaali" triumfi vahel on silmatorkav vastuolu, vaid vastupidi, vastuolu puudumisega, st. nende kahe näiliselt kokkusobimatu voolu range harmooniaga judaismis. Teisisõnu tuleb tunnistada, et hävitavad õpetused, mida kuulutavad Iisraeli "kirglikumad" ja mida kiidab nn liberaalne, st. judaismistav ajakirjandus, ei ole midagi muud kui äsja leiutatud, suurejooneline, äärmiselt pahatahtlik Juuda poegade börsispekulatsioon.

Ainult selline vaade praegustele sündmustele ja eriti sellele, mis toimus 1905. aastal kogu Venemaal, seletab nähtuste tähendust.

Kuid ka sel juhul ei avastanud juudid midagi uut, vaid kasutasid ainult teiste mõtteid. Paraguai jesuiitide riiki tuleb pidada, kuigi kõige leevendatumal kujul, selle enneolematu orjuse prototüübiks, millesse "Marx ja Co." kavatsesid gojid konverteerida. Hirsch Argentinas oli juba järginud jesuiitide eeskuju, kuigi muidugi uuel, börsidel põhineval viisil. Juudi plaan orjastada Venemaa "illuminatsiooni", brauningute ja pommidega ei õnnestunud, ega ehk olnud ka osa Kagali tegelikust kalkulatsioonist, kuid see tõi uskumatuid ja lähitulevikus kahtlemata veelgi suuremaid hüvesid "valitud rahvale". Öeldule jääb vaid lisada, et paljude ja paljude äärmine teadmatus ajaloo annaalidest võimaldab neil laimata Venemaad kui ainukest riiki, kus toimuvad pogrommid ja kurta talmudismi tekitatud hävitustööd. Tegelikult on juutide muutumatu saatus olla oma saatanlike kontsert-luuletuste pärast teiste rahvaste riiklikest või ühiskondlikest õnnetustest taga kiusatud ja sellest voolust kulla ammutamine on neil omal moel jäljendamatu, kuid samas ka lemmikoskus.

Lõpuks leiame aga, et teised rahvad ägavad juudi ikke all nagu ei kunagi varem ja Juuda poegade võim kasvab pidevalt. "Vaene Iisrael," sentimentaalistab Renan, olles võimetu kas kõrvaldama või tõlgendama fakti tema kasuks, "veetis kogu oma elu pogrommist pogrommini... Sama tõendades võtab geniaalne Michelet imelise teravmeelsuse ja erakordse lühidusega juutide ajaloo siiski nii kokku:

"De soufflet en soufflet, - et les voila au trone du monde!..."

VI.

Nagu kogenud rämpsukaupmehed, müüvad Juuda pojad ikka veel "liberte, egalite, fraternite" triloogiat.

Keeldudes maalimast pilti sotsiaalsest paradiisist, esitavad nende õhutatavad äärmuslikud õpetused universaalse imerohuna vendluse tunnet, mis väidetavalt langeb inimeste peale, kui olemasolev süsteem kukub. Kust see tunne tuleb laialt levinud metsalisuse keskel ja miks see praegu ei ilmne - sellest võiksid "vabastajad" ehk vaikida. Kuid nad püüavad asjata varjata asjaolu, et kui vendluse vari oleks maa peal mõeldav, ei oleks vaja ei sotsialismi, kollektivismi, anarhismi ega ka Marxi "Kapitali" ennast - seda "Internatsionaali koraani". Kui nüüd pöörduda triloogia kahe teise liikme: "liberte" ja "egalite" juurde, siis ei saa jätta märkimata, et võrdsus on võimalik ainult siis, kui valitseb üldine vaesus. Viimane ei ole midagi muud kui universaalne orjus, mitte vabadus.

On selge, et võrdsus ja vabadus võivad teineteist tükkideks kiskuda, kuid, loomulikult, koos nad elama pole võimelised.

Hoolimata selle täielikust ilmselgusest suutsid Juuda pojad oma illusioonides siiski samastada "vabaduse ideaali" omaenda talmudliku türanniaga. Seega seisame silmitsi enneolematu, mõõtmatult küünilise ja kahtlemata vastavalt karistatava börsikelmusega, mis on meie aja ja ilmselt ka tulevastele ajaloolastele mõistetamatu saladus.

Võltsides kaupu ja abstraktseid mõisteid, võltsides raha, bilansse, vahetuskursse ja avalikku arvamust, mürgitades majanduslikku ja moraalset krediiti, usku ideaalidesse, kodumaa- ja vabadusarmastust, rajab judaism just sellele alusele oma meeleheitliku despotismi.

Ajaloo seadus on, et kuhu iganes juudid sisse hiilivad, on kogu vabadus sunnitud oma asjad kokku korjama ja valmistuma pagenduseks. Seejärel, kui juudi domineerimine areneb, suureneb võõraste orjastamine. Ja kui juut valitseb, kaob vabadus ja põlisrahvas hukkub, olles oma kodumaal kagalaste parasiitide poolt ära söödud.

Mis puutub "sotsiaalsesse paradiisi", siis ei saa see liigutavat pilti ilmutamata jätta: rangelt organiseeritud sandarmeeria, mis on heldelt gojide endi poolt kinni makstud ja mida terroriseerivad juudi spioonid, kes on valmis tegema kõike; seejärel on selle poolt valvatud sotsiaalsete ettevõtete tippadministraatorid, insenerid ja direktorid eranditult juudid; lõpuks, mudas ja kõige all, kõige põhjas, on Kagali orjad - võõramaalased.

Niisugune peab kahtlemata olema selle "lihtsa" programmi vältimatu tulemus, millega see vaeseid ja ebasoodsas olukorras olevaid inimesi nüüd võrgutab. "Me tahame," ütlevad neile Juuda pojad, "teha õnnetuid õnnelikuks ja õnnelikke õnnetuks!"...

"Kõik riigile," kuulutavad Kagali heategijad, "et kroonida "paradiislik" ehitis," ja "teadlik proletariaat", joobunud heaolu miraažist, võtab seda kuulda, uskudes, et "kõik riigile" tähendab: "kõik kõigile". Aga kas mitte juudid ei võta juba praegu riiki enda valdusesse...? Järelikult deviis "Kõik riigile" ei tähenda midagi muud kui "Kõik juutidele!"...

VII.

Tõepoolest, tuleb imestada selle üle, mis praegu meie ümber toimub. Vahepeal on ajalugu selgelt ja järjekindlalt hoiatanud järgmise eest: machiavellism, jesuiitlus, martinism on vaid talmudismi nõrgad jäljed, mille eesmärk on läbi sajandite olnud gojide teineteise vastu ässitamine, et oma orjus vallutada.

Juba 1849. aastal juhtis Donnoso Cortez Hispaania Saadikukojas tähelepanu sellele, et punaste ja mustade lippude all, erinevalt teistest, ühendades kõigi maade proletaarlased, luuakse "anonüümne ühiskond rahvaste ekspluateerimiseks".

"Hiiglaslike sammudega liigub maailm kõige gigantsema ja hirmuäratavama despotismi ehitamise poole, mis kunagi eksisteerinud on!"

Sama tunnistas tegelikult Benjamin d'Israeli, Gladstone'i kibe vaenlane ja kõigi tema reformide veendunud vastane. Kuna ta oli Inglise konservatiivide juht ja temast oli juba saanud lord Beaconsfield, ei olnud tal siiski raske teha ettepanekut, et Parlament tuleks asendada juudi ajakirjandusega. Mitte ilma põhjuseta ei nimetanud Iiri riigiametnik O'Connell nimetatud reeturlikku talmudisti "selle kurja mehe otseseks järeltulijaks, kes ei tahtnud ristil kahetseda!". Niisiis, mõistes midagi sellistest asjadest, ütles juut d'Israeli: "Salaseltsid suruvad päevast päeva mõlema poolkera valitsusi kuristiku poole, kus nad lõpuks kukutatakse ja koos nendega hukkuvad nii seadus kui ka kogu avalik kord."

Soovitades, et ajakirjandus tuleks panna parlamentide asemele, mõistis d'Israeli ehk paremini kui keegi teine, et aarialastest riigimeeste kadumise ja juudi pankurite ülemvõimu laienemise vahel on otsene seos. Varasema ühiskonnakorralduse varemetele, kus kiriku ja aadli mõju on ülekaalus, tekib uus võim, mida nimetatakse rikkuseks. Keset seda ümbritsevat prahti ja muid revolutsioonide poolt purustatud endise riigiehituse jäänuseid ehitab Mammon oma trooni. Riigi sõjaliste kaitsjate ülemvõimu asendab selle rahaliste ekspluateerijate türannia. "Juudi börsimaaklerite ülemvõim on tänapäeva vaesuse peamine põhjus," kinnitas seesama Prudon, kes pärast 1848. aasta revolutsiooni häbistunult hüüdis: "Me oleme ainult juute välja vahetanud! ...." "Loodusseaduse tõttu on raha demokraatia vältimatu valitseja," märkis ka Leroy Beaulieu.

Nii ajakirjanduses kui ka poliitikas on juudid avastanud ainult ühe kunsti: juhtida inimmassi, et orjastada neid suurte monopolistide manöövritele. Aga kellel on raha, sellel on ka ajakirjandus. Kes omab ajakirjandust, see kontrollib ka poliitikat. Ja kellele on allutatud riigi poliitika, see valitseb ka rahvaste saatusi.

Ajastades kõik oma plaanid just sellele eesmärgile, kuulutasid Juuda pojad end ainult neile omase uskumatu küünilisusega ebasoodsas olukorras olevate inimeste heategijateks. Kuid juba ainuüksi asjaolu, et juudid on haaranud võimu sotsialismis, on piisav, et ei jääks kahtlustki, millised peaksid olema tulemused. Ükskõik kui palju Marx ja Co. seda ka kvaasi-teaduslikesse rõivastesse ei riietaks, sotsialism, millel puuduvad positiivsed andmed ja kindlad piirid isegi teoorias, on teadlikult vale, barbaarne doktriin ja seda saab ainult sellisena analüüsida. Kuid kuna see kuulub kimääride, udujuttude ja kelmuste valdkonda, samuti on see mõeldud ainult inimmasside alandamiseks, saab seda nende kahjuks kukutada ainult praktilise rakendamise kaudu. Kahjuks näis selle realiseerimine mõeldamatu ükskõik millises riigis ja isegi Vanas Maailmas. Kuid kui õnne pole aitab ka ebaõnn. Oli olemas üks märkimisväärne ja üsna kaugel asuv saarestik, Uus-Meremaa, kus eksperiment sai peaaegu täies mahus teostatud. Tagajärjed ei lasknud end oodata. "Zemštšinas" (nr. 881, 29. detsember 1911) loeme järgmist: "Palju lärmi tekitas Inglismaal ühe silmapaistva poliitikategelase, tuntud juristi E. G. Jellico loobumine sotsialistlikust doktriinist, mida ta varem oli kaitsnud. See silmapaistev radikaalse tööpartei agitaator ja kõnemees oli reisinud Uus-Meremaale ja Austraaliasse, et veenduda sealse sotsialismi kasulikkusest praktikas. Sealt naasis ta veendunud konstitutsioonilise monarhia pooldajana ja oma endiste seltsimeeste lepitamatu vastasena."

"Seitse aastat tagasi," ütles ta oma metamorfoosi selgitades, "oli Uus-Meremaa igas mõttes jõukas riik. Uskudes, et asjad lähevad veelgi paremaks, kui tööliste positsioon paraneb, võtsime mina ja mu parteikaaslased vastu seadused, mis reguleerivad tööjõu ja kapitali suhteid ja arvasime, et oleme sellega rajanud maa peale uue paradiisi. Sotsialistlikud doktriinid olid siin täielikult realiseeritud. Ma läksin Londonisse ja jätkasin siin selle doktriini propageerimist, mis näis nii head vilja kandvat.

Nüüd olen kaheksa kuud olnud Meremaal ja Austraalias - ja ma leidsin seal mitte paradiisi, vaid tõelise põrgu!... Ühiskondlike pettekujutelmade arendamine ja elluviimine meeste ja naiste üldise valimisõiguse alusel, mida juhivad professionaalsed poliitikud ja demagoogid, on viinud kõige rikkamate loodusvaradega riigi otsustavasse finants- ja tööstuslikku hävingusse.

Eraettevõtlus ja erainitsiatiiv on täielikult hävitatud. Kapital on tööstusest eemale peletatud ja nõudlus tööjõu järele on vastavalt vähenenud, elu on muutunud tohutult kalliks.

Kogukonnad elavad ainult juhuslikust sissetulekust ja on heldelt tasustatud andamiandjaiks valitsusametnikele, kes mõtlevad välja üha uusi makse riigi kaubandusele ja ametitele.

Vahekohtu seadus on näidanud oma täielikku läbikukkumist. Ametiühingute töömehed teevad mida iganes nad tahavad tasuta ja terroriseerivad kõiki ärimehi. Vahetult enne minu lahkumist nõudis meremeeste ametiühing, et vahekohus mõistaks neile välja palgakõrgenduse, mille nad olid omanikelt välja pressinud, ähvardades vastasel juhul streikida, ja seda pidi täitma. Isegi kingsepad saavutasid sama ähvardusega seaduse, mis vabastas nad laupäeviti töötamisest ... et mängida jalgpalli ja teha sporti...

Selliselt kapitali ettevõtlusest heidutades ning kaubanduse ja põllumeeste kulude katmiseks tugevalt maksustades on Austraalia valitsus vähendanud tööjõudu, vähendanud rahvuslikku rikkust ning viinud tuhanded inimesed koos oma naiste ja lastega pooleldi vaesusse.

Samal ajal said harimatud, valitsemisvõimetud töölised üldise valimisõiguse kaudu võimu valitsuse üle ja muutusid nii selle absoluutseteks türannideks kui ka ohuks kogu ühiskonnale. Inimene, kes ei kuulu nende liitudesse, jäeti ilma õigusest eksisteerida, teenida elatist. Kapital tuleb hävitada. Kohustus, moraal, au on nende jaoks tühjad sõnad. Kõik see asendatakse põnevusega kõigis selle vormides: kaardimäng, hobuste võiduajamine, võistlemine mängude auhindadele - sellele kulub igasugune palgatõus.

Olles ise näinud tööliskollektivismi kui valitsemissüsteemi hirmu, teadmatust, võimetust ja räiget absurdsust, olen nüüd otsustanud selle vastu sama jõuliselt ja halastamatult võidelda, nagu ma seda varem kaitsesin!..."

Inglise ajalehed soovitavad ka kõigile sotsialismi teoreetikutele teha reis Austraaliasse, et näha, mis nende lopsakatest lausetest praktikas välja tuleb...? Ei teeks paha saata sinna ka selle doktriini vene pooldajaid. Aga... "ei ole kurdimat inimest kui see, kes ei taha kuulda".

VIII.

Pärast eelneva kindlaksmääramist on vaja seda lõpuks vähemalt üldjoontes valgustada juudi usutunnistuse ja moraalinormidega, kui nii võib väljenduda.

Enne nende juurde asumist tuleb aga arvesse võtta kaht järgmist punkti. Esiteks, kui ajalugu on tundnud rahvaid, kes on muutnud poliitika oma religiooni vahendiks, siis juudid on oma religiooni alati pidanud just oma poliitika vahendiks, või, et paremini öelda, on püüdnud oma usutunnistusest teha maailmapoliitilise kummarduse objekti. Teiseks on juudi paroodia nii järjekindel ja sellisel määral petab isegi omaenda Jehoovat - "Derjude bertugt auch wenn er bettet!"..."

Tema tegevuse järjekindlus sellisel viisil kajastub lõpuks ka selles, et ta ei mõtle kõiki oma suhteid ettevaatusega iseenda suhtes teisiti kui lepingulises vormis. Vastavalt sellele tunnistab üks juutluse tundjatest, S. J. Diminski [5], et: "Jumalaga palvetades suhtleb juut justkui tsiviilprotsessis, mis on tagatud seadusliku, õigeaegse ja õigesti ilmutatud lepinguga. Sellise nõude esitajana ei unusta juut kunagi oma õigusi, kuid kui ta oma nõudeid kinnitab, siis räägib ta järjekindlalt palves välja mitmesugused arusaamatused, mis tema mõtetes tekivad. Samal ajal tunnistab ta siiski, et on võimalik veidi rahuneda, sest tal on tegemist kostjaga, kes oma positsiooni ja vaieldamatu moraalse autoriteedi tõttu ei leia raskusi oma vastaspoolte rahuldamisel ega luba kunagi rikkuda oma kirjalikku ja vandega pitseeritud lubadusi." Diminski ütluste õiglus on ilmselge ilma täiendavate kommentaarideta. Igaüks, kes vähegi mõistab juute või kes on lugenud Talmudi kohta, ei saa seda mitte ära tunda. Mis puutub "kohtuprotsesside" eesmärki, samuti talmudismi olemust, siis ei ole vähem selge, et materiaalne rikastumine on Juuda poegade jaoks tarkuse algus ja lõpp. Seetõttu toob Talmud eelkõige välja, et Iisraeli suurim prohvet ise, kuigi ta ei kaubelnud ega olnud komisjonäär, suutis teenida suurt varandust. Rebides puruks briljantplaadid, millele Jehoova oli oma sõrmaga kümme käsku kirjutanud, korjas Mooses osavalt killud kokku ja teenis seejärel nende müügist märkimisväärset kapitali...

Kooskõlas nimetatud ideaaliga, nii negatiivses kui ka positiivses mõttes, lõid kõige meeldejäävamad autorid oma eeskujulikud juudid. Shakespeare laseb Shylockil rahaga kaubelda. Kuulsa Lessingi (kes muide oli juutidele silmini võlgades) Nathan Tark on pankur, kes ei keeldunud laenu andmisest ristisõdijate vaenlastele. Benjamin d'Israeli romaanide peategelane ja lahendamata "Aasia müsteeriumi" (Asian mistery) hoidja Sidonia tegutses samamoodi börsil...

Selliste tingimuste keskel on juudil äärmiselt raske mitte öelda: "Võimatu on loobuda armastusest sellise jumaluse vastu, kes mitte ainult, et lubab, vaid otse käsib röövida, aheldada, võõralt viimse särgi ära võtta ja lõpuks gojid hävitada; ja apoteoosis lubab ülemvõimu kõigi teiste rahvaste üle". Selliste hüvede ja sellise "enesemääramise" vastu ei suuda ükski religioon ega tsivilisatsioon vastu seista, nagu usuvad Juuda pojad.

Ilma maa või alalise elukohata, ilma igasuguse välise kaitseta, õnnestus juutidel, mis on ajaloos ja vaenulike võõraste seas enneolematu, siiski Talmudi kaudu luua oma riik, oma religioon, oma haldus, kriminaal- ja tsiviilõigus ja kohtumenetlus, ühesõnaga status in statu selle sõna täies tähenduses. Nõrk ja näiliselt abitu juudi rahvas osutus tegelikkuses nii tugevaks ja oma traditsioonide ja religioossete institutsioonidega nii hästi varustatuks, et saatuslikud katsumused ja terved sajandite pikkused tagakiusamised ei suutnud seda hävitada ega tema võimuiha vähendada.

Tagakiusatud, ühes kohas purustatud, avas Iisrael oma elujõu uues ja teises kohas - taas koos oma Jumala, oma rahvuslike usalduste ja oma järeleandmatu vaenulikkusega kõigi teiste rahvuste vastu. Selline ustavus iseendale ja selline äärmuslik püüdluste kangekaelsus toimis lõpuks võimsa rahaliste tehingute mootorina, kuid oli ka juutluse poliitilise kokkuvarisemise peamiseks põhjuseks. Salakavalate kuulujuttude ja pahatahtlike uskumuste, kolossaalsete absurdsuste ja kirjeldamatute jäleduste kogumi tulemuseks oli talmudistlik juut, kes on oma isamaast ja kogukonnavõimest ilma jäetud, kõikjal võõrandunud ja kellel polnud muud muret kui oma isiklikud huvid või ülejäänud iisraellaste huvid, oli kõikjal riigile nuhtluseks, kuhu iganes tema saatus teda ka ei viinud.

Pimesi pühendunud, kui mitte religioonile, siis oma rassile, truuks jäänud nii ebajumalate kui ka evangeeliumi vastu, vaatamata pimedusele ja vaatamata valgusele, põlates teda ümbritsevat vihkamist ega õppinud midagi saatuse hoiatustest, unustades ebaõnne ja suutmata taluda õnne, juut - haritud ja juut - teadmatu, juut - fanaatik ja juut - renegaat, juut - õigeusklik ja juut - ateist, juut - vagamees ja juut, kes eitab Moosest, jääb samaks juudiks ja ainukeseks juudiks.

Targalt öeldes on Talmud gojile sama sümpaatne kui kass hiirele või nagu panter gasellile.

Mitte ainult Juudamaal endal, vaid ka väljaspool seda, Roomas, Aasias, Kreekas, Egiptuses, Makedoonias, Pontuses, Galatas, Kapadookias, teisisõnu, alati ja kõikjal on kristlikud kirikud, ükskõik kui vaguralt nad ka judaistlikke õpetusi ja legende ei käsitleks, kohtasid sünagoogis alati julma vaenlast, kes oma kättemaksuhimu rahuldamise nimel ei kõhkle tegemast midagi ja ei peatu millegi ees. Kristluse lämmatamiseks juba selle hällis pöördus sünagoog nii Moosese kui ka Jupiteri, oma Sanhedriini kui ka paganlike preestrite, Iisraeli vanemate ja Rooma prokonsulite, mozaismi ammuse kurjusemeenutuse ja ebajumalateenistuse kirgede, aristokraatia enesekindluse ja türannide kahtluse, kohtu ja pistoda, Caesari ja ülestõusu poole.

On ainult kaks asja, mida juut saab hästi teha - sigida ja raha teenida, märkis Appolonius Molo, Cicero õpetaja Rhodose saarel, ja peaaegu kakstuhat aastat hiljem kinnitas Voltaire. Teisest küljest on juudi jaoks ranged ainult kaks asja: rabinism (või, mis on sama asi, nagu variserism, talmudism) ja liigkasuvõtmine. Ta ei riku neid kunagi ega luba ka teistel puudutada. See on nii tingimusteta, et kui näiteks vene ajalehes ei mainita kunagi rabide või rahalaenutajate kohta, siis võib olla kindlalt kindel, et selle toimetuses on palju juute...

See ohjeldamatu kasumihullus, mis "valitud rahva" poegadel on kinnisideeks, on tõeline nõidade sabbat kuldvasika ümber... Mammonast on saanud nende jumal, börsist nende tempel ja kursibülletäänid nende ainus raamat, mis ei ole neile vähem püha kui Talmud ise.

- "Le rabbin Israel sort de la Synagoge;
II ne regarde rien..., terrible sa course
II gagne avec furreur la place de la Bourse!..." [6]

Tõepoolest, börs on juutluse gravitatsioonikeskus. Kõik tuleb siit ja pöördub siia tagasi. Sellegipoolest ei ammendu juudi tegevusala börsiga. Talmudi kavatsused on piiramatud. Arvestades, et juudi jaoks ei ole midagi vastikumat kui tagasiandmine, ei ulatu judaistide ülesanded mitte ainult majanduslikku, vaid ka mittekodanike vaimse ja moraalse ilmajätmise, s.t. nende ilmajätmise kõigist kaitsevõimalustest ja -vahenditest. "Le juif a ete signale," selgitab Henry Favre, "mais non decouvert!...". "Valitud rahva" täielikku paljastamist raskendab eriti asjaolu, et nii nagu "la societe des jesuites est une epee dont la poignee est a Rome et la pointe partout", nii mõjub ka Iisraeli poegades, kuid mõõtmatult suuremal määral, tundmatu ja tabamatu keskus kõigis suundades...

Cherchez le juif! - rebeneb tahtmatult, niipea kui avalikkuse tähelepanu häirib mõni seni kuulmata trikk. Cherchez le juif! - otsustab kohtu-uurija siis, kui mõni segane ja ebamoraalne kuritegu, jultunud ja reeturlik julmus on eriti salapärane. Cherchez le juif! - ütleb maaomanik, kes ei mõista leiva hinna kõikumist ega oma hävingu varjatud põhjust. Cherchez le juif! - arvab rahastaja, kes mõtleb kristliku panga kokkuvarisemisele või järsule intressimäärade langusele, mis keerab turu pea peale. Cherchez le juif! - käsib ülemjuhataja, märkides, et tema plaanid ei ole enam vaenlase jaoks saladus. Cherchez le juif! - hüüab riigimees, kui riiklikke meetmeid mürgitavad saatanlikud valed väidetavalt liberaalses ja väidetavalt mittejuudi ajakirjanduses ning teiselt poolt moondub mingiks mürgiseks, põrandaaluseks jõuks. Cherchez le juif! - ütleb diplomaat iseendale, olles veendunud, et tema malekäigud on segi aetud ja suunatud tema enda kahjuks. Cherchez le juif!", - on mõtlejal õigus lõpuks hüüatada, kui mõistuse igavesed seadused ja õigluse idee ise on naeruvääristatud ja külmutatud börsikaosesse, mis meie silme ees katab elujõudu ja ühiskondlike organismide tähtsamaid keskusi...

Ärgem valetagem, nagu ei saaks haridus ja suhtlemine teiste rahvustega talmudismi muuta. Nagu ei ole aeglaseid jäneseid, nii ei ole ka lihtsameelseid juute. Nii nagu keegi ei saa muutuda juudiks, ei saa ta ka lõpetada juudiks olemist. Kui füüsiline võimatus on talmudisti jaoks veel mõeldav, siis moraalselt võimatut ei ole olemas. "Le judaisme s'est le sprit du mensonge!..." Ideaalide võltsimine vabaduse võltsimise ja pettuste spekuleerimise kaudu on meie aja, selle kunagi enneolematu Iisraeli "võidukäigu" stseeni domineeriv nähtus. Juut ei pea peale omaenda suuruse midagi tõeliseks ja vankumatuks, pühaks ja puutumatuks. Seepärast on ta valmis kõike naeruvääristama ja pilkama. Selle kagalliku lõbu apoteoosiks on selle, mida teised usuvad, mitte ainult teiste jaoks mürgistuseks, vaid ka juudi jaoks "kunstiliseks" saavutuseks muutmine.

IX.

Meie ajastut iseloomustavad kaks peamist tõsiasja: ühiskondlike õpetuste barbaarsus ja juutluse saatanlik jumalikustamine.

Kas mitte ainult temale, öeldakse, kuulub kõik...? Mitte ilma põhjuseta ei ole Hispaania-Veneetsia-Inglise juut Benjamin d'Israeli, kes on tõstetud lordide hulka Beaconsfieldi ja maetud Westminsteri kloostrisse, ometi kuulutas ta Suurbritannia Parlamendi tribüüni kõrguselt: "Juudid on maailma ainsad aristokraadid ja neid on kutsutud lordideks!...".

Seega, kui praegune aeg on muutumas üha enam juudipäraseks nii oma reetmises ja ebainimlikkuses kui ka meie endi kummardamises meie endi kuulekuse ees, siis peame pöörduma tagasi möödunud sajanditesse, et leida viiteid põhjustele. Ja lõpetagu Juuda pojad "gojide" kannatuse ammendamist sellega, et nad süüdistavad neid oma lõbuks, et nad "rõhutud hõimule" sisendavad just neid iseloomujooni, mille abil on loodud ja tagatud juutide türannia, kuid mida nad, jällegi nende pilkamiseks, on valmis vastikuks tunnistama.

"Kreeklased olid tõeline Jumala rahvas," ütleb Fourier, "samas kui juudid, kelle järeltulijad ikka veel julgevad seda tiitlit endale võtta, olid otsene põrgu sigimus, kelle annaalid on täis räigeid ja vastikuid julmusi. Mitte jättes endast ühtegi mälestusmärki teadustes või kunstides, määrasid nad end püsiva barbaarsuse poole püüdlemisega, kui nad olid iseseisvad, või variserliku teokraatia poole, kui nad olid orjastatud."

"Ja meie ajal," kinnitab Toussaintel, "heidavad need häbematud tülpinud oma lakkamatute kirjatööliste kaudu meile näkku häbematu doktriini, et vaesus on inimkarjade seaduslik saatus ja et vaese inimese lastele ei ole elupeol kohta!..."

Vastuväiteid tunnistamata peaks iga mittejuut meeles pidama järgmist põhilist, vaieldamatut põhimõtet, mida kõik juudid tunnistavad: judaismi keskuses on ja kahtlemata ei saa olla midagi muud kui Talmud. Seega, kui keegi, tehes ettepaneku anda õiget ettekujutust Juuda poegadest, pöördub teiste allikate poole, siis ta kas eksib ise või petab teisi.

Ida täht ja Lääne valgus, teine Mooses, Iisraeli suurim autoriteet - rabi Mothe Bey Maimonides (lühendatult Rambam) kinnitab oma pealinna ja juutide jaoks püha teose "Yad Khazaka" eessõnas: "See, mis on Babüloonia Talmudis, on kohustuslik kogu juudi rahvale. Iga linn ja iga riik on kohustatud järgima Talmudi tarkade kehtestatud tavasid, austama nende otsuseid ja järgima nende institutsioone. Kogu Talmudi reeglistik on heaks kiidetud Iisraeli rahva poolt ning need, kes need institutsioonid, otsused ja tavad koostasid, samuti need, kes neid arutasid või õpetasid nende tõelist mõistmist, olid targad või - enamuses - valitud rahva targad. Traditsioonide kaudu said nad seaduse alused katkematult suust suhu, meie õnnistatud mälestusega õpetajalt Mooseselt endalt.

Koos sellega tuleb nüüd aga märkida, et vähesed olid Talmudiga nii hästi kursis kui Inglise teoloog Ligthfool (surn. 1675), õpetlane, uurimuse "Nogas Hebraicae" autor. Ta oli erakordselt siiras ja lihtne mees. Olles aga terve elu Talmudit uurinud, iseloomustas ta seda järgmiselt: "Peaaegu ületamatu silpide raskus, keele kohutav jämedus, imeline tühjus ja käsitletavate küsimuste räige valedus piinavad, ärritavad ja kisuvad lõhki seda, kes neid unikaalseid traktaate loeb...".

Abt Ludovic Ciarini omalt poolt (vt. tema eessõna teosele Theorie du Judaisme) ütleb: "Hindude veedad, skandinaavlaste Edda, hiinlaste Shu-kuningas, Pärsia maagide Zend-Avesta, Muhamedi järgijate Koraan, Egiptuse pühad mälestused ja Vana Papüürus, lõpuks see, mida hindud, kreeklased ja roomlased on meile suuliselt ja kirjalikult edasi andnud oma jumalate ja pooljumalate austamise kohta, on kõik leidnud uurijad, tõlgendajad ja isegi koostajad. Väsimatud töömehed lootsid teenida ausalt oma kaasaegseid ja järeltulijaid, sillutades teed õiglasemale arusaamale ususüsteemidest, mis jagasid ja jagavad ikka veel maailma üle valitsemist. Üksnes Talmud, see vormitu enesepimeduse kaos, see teadmatuse, eksituse ja eelarvamuste hoidla, kus fanatismi hallutsinatsioonid meeletult vohavad, ei tunne oma tõlgendajate seas kedagi muud kui neid, kes on selle maailma ainuõigeks pärandiks muutnud, kes on muutnud selle sünagoogi pooldajate ainuõigeks pärandiks, ei tunne teisi õpetajaid kui ilmselgeid pahatahtlikke, kes on püüdnud isegi võõraid inimesi tõmmata labürinti, mis on veelgi jaburam kui Talmud ise, ettekäändel, et nad tahaksid neid viia selle õpetuste pühamusse. Paraku, Talmudi ike lasub halastamatult nii nende peale, kes järgivad selle õpetusi, kui ka nende rahvaste peale, kelle seas selle järgijad hajutatult rändavad!..."

Kahjuks ei ole siiani midagi tehtud mitte ainult selle surmava taime juurte väljajuurimiseks, vaid vähemalt selle raamatu liigse autoriteedi ja kahjulike plaanide nõrgendamiseks, mis kuulutab jumaluse nimel kõige rängemat usulist despotismi, kõige peenemat reetmist, kõige häbematumatut sallimatust ja mille pahatahtlik vaim on seda ümbritsevast pimedusest sajandeid rõhunud ja rõhub ikka veel paljusid maailma riike.

Siiski ei saa me erapooletuse huvides jätta tähelepanuta asjaolu, et igasuguse katse puudumine uurida Talmudit väljaspool sünagoogi on võtnud nii teoloogilistelt kui ka ilmalikelt teadmistelt ära mitmesugused ajaloolised ja teaduslikud vihjed, mis Talmudis leiduvad ja mille päritolu ulatub tagasi nendesse kaugetesse aegadesse, kust mõtleva kriitiku jaoks võib igasugune teave olla mõnevõrra väärtuslik.

Olles teinud eespool mainitud sissejuhatavad märkused, jätkame võimalikult lühidalt Talmudi, Šulhan-Aruhi ja Kabbala lähemalt tundmaõppimist.

                                                  * * * * * * * * * *

[1] Hispaania ja Portugal. - Don Jose Amador de Los Rios. - "Historia social, politica y religiosa de los Judios de Espana y Portugal". 1878. - I. H. Gottheil. - "Juudid ja Hispaania inkvisitsioon juudis". 1903 - J. Mendes des Remedias. - "Os Judeus em Portugal". 1895. - Lindo. - "Hispaania ja Portugali juutide ajalugu". 1848. - B. Bento Carqueja. - "O capitalisme moderno e as susas origens em Portugal" 1898. -Teilchenfeld - "Beginn und Blutezeit der Portugiesien gemeinde in Hamburg". 1899. - M. Grunwald. - "Portugieiengraber auf deutscher Erde". 1902. - II. Holland. - H. I. Koepep. - "Geschiedenes der Joden in Nederland" 1843. - Sam Back. - "Die Entstegungsge-schichte der portugiesiesieschen Gemeinde in Austerdam". 1883. - Ј. Italie. - "Geschiedenes dar Israelitischen Gemeente te Rotterdam". 1907. - M. Henriquez Pimentel. "Geschiedkundige Aanteekeningen betreffende de Portugesche Israeliten in den Haag". 1883. - G. C. Klerk de Reuss. - "Geschichtlicher Uberblick der niederlandisch-ostindische Compagnie". 1894. - G. Al. Kohut. - "Les Juifs dans les colonies hollandaises". 1895. Luzac. - "Richesse de la Hollande". 1778. - Hecht. - "Geschichte der Jnhaber-Papiers in den Niederlanden". 1869. - P. M. Netscher. - "Les Hollandais au Briѕil". 1853. - III. Veneetsia. - Elia Lattes. - "La liberta delie banche a Venezia dal secolo XIII al XVII". 1869. Dav. Kaufmann. - "Die Vertreibung der Marranen aus Venedig im Jahre 1550". - Luzatto. "Disc, circa il stato degli Hebrei in Venezia". 1638. - Goldshmidt. - "Jnhaber-Or-der - und exekutorische Urkunden im klassischen Alterthum". 1889. IV. UK. - DABtossiers Torey. - "Anglia Judaica ehk Inglismaa juutide ajalugu ja antiik". 1738. -Los. Jacobs. - "Inglismaa juudi ajaloo tüüpiline iseloom". 1898. - P. A. Cochut. - "Law, son Sycteme et son epoque". 1855. - S. R. Lucas. - "Briti kolooniate ajalooline geograafia" - Alb. M. Hyamson. - "A History of the Jews in England". 1908. - Mal. Posttethwayt. - "A universal Dictonnary of Trade and Commerce". 1741. - Douglas Campbell. "Puritanism Hollandis, Inglismaal ja Ameerikas". 1892. - V. Ameerika. - M. Kayserlinq. - "Christoph Columbus und der Anteil der Juden usw." 1894. - "Juudi entsüklopeedia" - Max I. Kohler. - "Juudi elu faasid New Yorgis enne 1800. aastat". - Samuti: "New Yorki juudi ajaloo algused". - Siinkohal on väga rikkalik kirjandus nii üldiselt Ameerika kohta, mida juudid peavad nii-öelda oma eriliseks omandiks (nad on valmis tegema Kolumbust ennast hõimlaseks ja isegi tema ema Susanna Fonterosa tunnistatakse vaieldamatult juudi naiseks), kui ka konkreetselt juutide poegade kohta Surinamis, Guajaanas, Texases, Californias, Chicagos jne. ning Jamaica, Barbadose ja Martinique'i saartel ja hiljem paljudes teistes Ameerika mandri osades. VI. Mis puutub juutluse ja eriti selle rahaliste annetuste uurimise allikatesse, siis sõltumata kõigest sellest, mis on nimetatud käesoleva uurimuse teistes osades, - võib viidata järgmistele teaduslikele töödele: Moses Hoffmann, Rabbiner. - "Der Geldhandel der deutschen Juden Wahrend des Mittelalters bis zum Jahre 1350". - G. Liebe. - "Das Judenthum". 1903. -Ad. Jellinek. - "Der judische Stamm." 1868. - M. Wirth. - "Geschichte der Handelkrisen." 1883. - Riesser. - "Entwicklungsgeschichte der deutschen Grossbaken." 1905. - Ad. Weber. "Depositenbanken und Spekulationsbanken". 1902. - H. Sattler. - "Die Effectenbanken" 1890. - B. A. Gomoll. - "Die Kapitalistische Mausefalle". 1908. - Jac. Tromer. - "Die Organisation des Judenthums". 1909. - Osear de Vallier. - "Les manieurs d'argent". 1858. - Maignial. - "La question juive en France en 1789". - 1903. - J. Zollschan. - "Das Rassenproblem under besonderer Berucksichtigung der theoretischen Grundleren der Judischen Rassenfrage". 1910. - T. Delitsch. - "Handel und Wandel in Altbabylon". 1910

[2] "Ma püüdsin mõista inimtegevust, mitte naeruvääristada, mitte kiita, isegi mitte halvustada, vaid mõista!"

[3] Pilgates Vene antiikajaloo ettekirjutusi, samuti meie armastust kodumaa vastu, soovitades meile igasuguseid "vabadusi" ja ülistades kosmopoliitsust, juudid just selles Moskvas, kus nad Jaapani soodsal osalusel veel 1905. aastal korraldasid relvastatud ülestõusu, tähistavad oma võitu muide sellega, et korraldavad Moskva kaupmeeste klubis meeletuid festivale, kus nad mitte ainult ei tantsi "Mayufes" ja "Kak-Wok", vaid söövad ka ainult oma koššer toitu, ilma et nad seguneksid "rüvedatega" isegi toidulauas. Ainult üks ruum klubi vahekorrusel on "väljavalitute" poolt nende ballide jaoks välja renditud, ning toiduvarud ja kokad, kõik, kahtlemata, juudi, tarnitakse Iisraeli põuest. Kiites Juuda tütarde võlusid ja teemante, vaikib Moskva "vene liberaalne" ajakirjandus täidetud haugist, gugelitest ja peisahuvkast, koos muude hõrgutistega, aga meie "vabastajate" küüslaugulise, kuid kindlasti progressiivse buffetiga Venemaa pealinnas.....

[4] "Kassile meeldib kala, aga ta ei lase oma jalgu märjaks teha."

[5] "Juudid, nende doktriin ja moraaliõpetus". Spb. 1891. lk. 51 и 52.

[6] "Rabbi Iisrael tuleb sünagoogist välja; ta ei vaata millelegi...; oma rõhumisest ehmunult paiskub ta raevus otse börsile...."

                                                * * * * * * * * * *

                                     Talmud

А. Selle päritolu ja areng

I.

Kuidas ja millal Talmud ilmus? Kelle poolt ja millistel tingimustel seda toimetati? Milline on selle "Seaduse piirdevõre" - variseride poliitiline testament judaismile igaveseks ajaks - saatus? - Konserveeritud judaism või judaismi akumulaator, kas Talmud näitab langustendentsi? Selliseid küsimusi püüame siinkohal käsitleda.

II.

Esdra esimene raamat (IV, 12, 15 ja 19), milles ta nimetab juute mässumeelseks ja kõlbmatuks rahvaks ning Jeruusalemma mässumeelseks linnaks, mis on kuningatele ja provintsidele kahjulik, on kooskõlas tema teise raamatuga (II, 18), mille kohaselt Jeruusalemm on taganev ja reeturlik linn. Esdra teine raamat (I, 20) aga annab tunnistust, et Iisraelis ei peetud Paasapüha Moosese seaduse järgi alates prohvet Saamueli ajast. Seega tuleb tunnistada, et Moosese raamat ei olnud juutide seas peaaegu kuus sajandit kohaldatud. (Saamuel sündis 1155. aastal, suri 1057. aastal ja Esdra elas umbes pool viiendat sajandit eKr). Seda kinnitab ka asjaolu, et kui ülempreester Helkija leidis Juuda kuninga Joosija ajal (umbes 620 eKr) Seaduse raamatu (Moosese) Issanda kojast, siis "käskis kuningas kogu rahvale: "Pidage Paasapüha Issandale, oma Jumalale," nagu on kirjas selles lepinguraamatus, "sest sellist Paasapüha pole peetud Iisraeli kohut mõistnud kohtunike päevist, kogu Iisraeli kuningate ja Juuda kuningate”; "Kuningas Joosija kaheksateistkümnendal aastal tähistati seda Paasapüha Issandale Jeruusalemmas" (2 Kuningate, XXIII, 21-23).Täiendavat kinnitust annab Nehemja tunnistus (VIII, 17): "Kogu vangistusest naasnud seltskond tegi põõsaid ja elas põõsastes; Navini poja Joosua päevadest kuni tänapäevani ei ole Iisraeli lapsed seda teinud. Rõõm oli väga suur." Pidades seega silmas, et Joosua (sündinud 1534, surnud 1424 eKr.) ja Nehemja (Esdra kaasaegne) vahel möödus umbes tuhat aastat, saame uue tõendi selle kohta, et juudid hoidusid pikka aega Moosese seaduste täitmisest. See ilmneb lõpuks ka sellest, et ajavahemikul Joosuast kuni Malakijani (kes ennustas aastatel 412-408 eKr) ei esine Piiblis isegi Moosese nime.

Vastupidi, prohvet Aamoselt (elas umbes poolel 9. sajandil eKr.) loeme (V, 25 ja 26): "Kas te, Iisraeli sugu, olete mulle neljakümne aasta jooksul kõrbes toonud ohvreid ja leivakingitusi? Kas te olete panustanud Moloki elamisse ja teie jumala Refmani [2] kujutiste tähte, mida, te tegite endale!"

Mis puutub juutide teenimisse üldiselt Molokile ja Astarte'ile (Ašera) või Baalile, Merodachile, Kamosele, Melkolmile ja teistele jumalustele, kes teatavasti nõudsid mitte ainult rituaalset prostitutsiooni, vaid ka inimohvreid ja isegi omaenda laste elusalt põletamise kaudu, siis selles osas on Piibli tõendid rikkalikud. Kuna meil on piisavalt teavet, hoidume siinkohal siiski selle tsiteerimisest, sest see annaks meile liiga palju eeliseid. Jah, ja olenemata viidatud märkidest saab selgeks, miks pärast kohtumist prohveti Oldamaga ülempreester Helkija ja tema kaaslaste kaudu (4. Kuningate XX, 14) "läks kuningas (Joosija) Issanda kotta ja kõik juudid ja kõik Jeruusalemma elanikud koos temaga, preestrid ja prohvetid ja kogu rahvas väikestest suurteni ja luges neile valjusti ette sõnad lepinguraamatust, mis oli leitud Issanda kojas..... Ja kogu rahvas astus lepingusse" (4. Kuningate XXIII, 2 ja 3). Samuti näib mitte vähem selge, miks "kogu rahvas kogunes üksmeelselt", samuti "preestrid ja leviidid", ja "käskis preester ja lugeja Esdra tuua Moosese seaduse, mis on antud Issandalt, Iisraeli Jumalalt", ja Esdra "luges seda neile hommikust kuni keskpäevani, meeste ja naiste ees, ja kogu rahvas kuulas seadust" ja "kõik nutsid seaduse kuulamise ajal", "sest nad olid läbielanud sõnad, mida neile oli õpetatud koguduses" (2Ks. Esdra, IX, 38, 39, 41, 50 ja 55; Nehemja VIII, 13). Talmud ise (tr. Sukkah l. 20; Sifra Enev k. 48; Dor Dor Dor Vedorpuv I, 49) väidab omakorda, et "Moosese seadus oli juutide poolt täielikult unustatud, kuni Esdra ilmus ja kehtestas selle".

III.

Talmud puudub karaiimide, aga ka hiina juutide seas, mis ilmselgelt ei saanud olla nii, kui Talmudi päritolu ei kuulunud mitte ainult Siinai ajastusse, vaid isegi Iisraeli kuningriigi aega, mis teatavasti hävitati Salmonassari poolt VIII sajandi alguses e.m.a. Just selle ajastu lõpuleviimise tõttu tekkis karaismi religioon kui protestantism judaismis (Anan - karaiimide Luther). Just karaismi kui protestantismi tekkimine judaismis (Anan - karaiimide Luther) 7. sajandil pärast R. X. oli tingitud Babüloonia Talmudi kui rabide despotismi aluse lõpuleviimisest sel ajastul, kes asendasid Moosese seaduse oma tõlgendustega, samuti oma seadused kohustusega, et juudid peavad kuuletuma rabide ettekirjutustele, mitte aga Pentateukki tekstile. Teisest küljest on iidsetest aegadest saadik Ida-Hiinas elanud juudid tõenäoliselt pärit Iisraeli kuningriigist. Kui Talmud on neile võõras, siis ilmselt seetõttu, et nende esivanemad ei tundnud seda enne Salmonassarit.

IV.

Siiski õpetati Talmudi õpetuse kohaselt Siinai mäel lisaks kirjalikule seadusele (Toora šebithtav) samal ajal ka suulist seadust (Toora šebal-peh), mis seejärel anti edasi Moosese poolt Joosuale, temalt vanematele, vanematelt prohvetitele, nendelt suurele sünagoogile (Sanhedriin, Dareios I ajal) ja sealt kogu rahvale (traktaadid Abot ja Erubin). Seega ei saa kirjalikku seadust ennast mõista teisiti kui nii, nagu see on esitatud suulise seaduse traditsioonide ja tõlgenduste hulgas. Kes kahtleb või ei usu midagi, mis on Talmudis nii sätestatud, see heidetakse Iisraeli juurtelt välja ja pannakse surma (traktaadid: Hagillah, Erubin ja Jebamoth). -- "Tea," ütleb Maimonides, "Mooses sai Jumalalt nii seaduse ettekirjutused kui ka nende selgitused. Kui ta viibis nii kaua Siinai mäel, nagu Piibel ütleb (2Moosese XXIV, 18 u XXX1V, 28), siis mitte selleks, et tuua ainult kirjutatud seaduse teksti, vaid ka selleks, et meelde jätta esivanema suust just selle teksti tõlgendused, mida tavaliselt nimetatakse suuliseks seaduseks. See tuleneb Leviidi raamatust (XXIII, 42) ja on samaväärne sellega, et Issand ütleb: "Ma annan teile Pentateuhi, Prohvetid, hagiograafid, Mišna ja Gemara". Seega kehtib kõik, mis puudutab Kümne käsu tahvlit, võrdselt ka 613 käsu (millest 248 on positiivsed ja 365 negatiivsed) kohta, mis on kirjas Pentateuhis. Teisisõnu tuleb mõista, et Mooses sai Siinai mäel Issandalt iga käsu koos vastava tõlgendusega. Kaunistades oma tavale vastavalt piibli sõnu veelgi (vt. sel juhul 2Moosese XXXIV, 31 ja 32), jutustab Maimonides ka järgmist. "Kui Mooses tuli Siinai mäelt alla, tuli talle esimesena vastu tema vend Aaron. Mooses luges talle kord kogu kirjaliku teksti ette, mille ta oli äsja Issandalt saanud, lisades iga ettekirjutuse juurde selgitusi. Siis tõmbus Aaron paremale poole ja tema kaks poega, Eleasar ja Itaamar, astusid tema asemele; Mooses andis neile sama sõnumi, mille ta oli andnud nende isale. Siis astusid nad Moosesest vasakule ja Aaronist paremale ning seitsekümmend vanemat astusid sisse, kellele Mooses jälle teatas kõik, mis Aaronile ja tema poegadele juba teada oli. Kui lõpuks kogu rahvas tema ette toodi, ei keeldunud Mooses oma jutustuse esitamisest esimesena." Seega kuulas Moosese aruannet neli korda Aaron, kolm korda tema pojad, kaks korda vanemad ja üks kord rahvas. Seda silmas pidades kordas Aaron kohe, kui Mooses lahkus, kõike, mida Mooses oli rääkinud, sest ta ise oli selle pähe õppinud. Tema pojad olid siis omakorda juba neli korda kuulnud ja võisid seetõttu pärast isa lahkumist kõike kogu kuulajaskonnale korrata. Seepärast oli ka vanematel, kes olid neli korda tutvunud, võimalus, kui Aaroni pojad välja tulid, kogu juttu rahvale, kes oli seega samuti neli korda kuulanud, peast ette kanda. Pärast seda, kui nad olid selle sisu selgeks saanud, jätsid kõik kohalolijad nii kirjaliku kui ka suulise seaduse üheskoos meelde. Ehkki esimene kopeeriti, jäi viimane suuliselt edasiantuna alles. On ilmne, et Talmudi autorid ja koostajad ei anna omaenda leiutiste vilju ega oma unetute ööde tulemusi, vaid teatavad, kuigi kirjalikult, ainult seda, mida nad teadsid mälu järgi, olles kuulnud oma õpetajatelt või oma esivanematelt, ja need viimased omakorda olid õppinud suuliselt oma õpetajatelt või oma eelkäijatelt, ja nii edasi kuni LXX-i vanematest, Aaroni poegadest, Aaronist endast ja lõpuks Moosesest enesest. Seega on sama selge, et kuigi Talmudi autorid kirjutasid mitu sajandit hiljem kui Mooses, ei näinud nad siiski vajadust uue ülaltpoolt tuleva ilmutuse järele. Kui nad vajasidki taevast abi, siis ainult selleks, et nad ei oleks oma mälestuste poolt eksitatud.

V.

Maimonidese poolt välja töötatud legendi tuleb ajaloolisest vaatepunktist aktsepteerida selles mõttes, et Talmudi allikad on aegade hämaruses kadunud. Mis puudutab eelkõige Talmudi esimest osa ja selle vanimat versiooni, st Jeruusalemma Mišnat, siis tuleb tunnistada, et selle juudi õiguse põhikoodeksi, mis on Talmudi tuumik ja alus, de jure päritolu tuleb dateerida Teise templi perioodile ja selle kodifitseerimine teisele sajandile pKr. Siiski ei tohi unustada Talmudi koolide olemasolu iidsetel aegadel. Selline on näiteks pärimuse järgi prohvetite kool, mida juhatas Saamuel Nabathis, mõnedes teistes Piibli näidetes (Hesek. XIV ja XX; Dan. VI, Nehemia VIII, 1-18). Kõige vanematest võime nimetada Aleksandria koolkonda, mis eksisteeris ka pärast Teise templi hävitamist, kuid selle päritolu on võrreldamatult vanem, sest siit, nagu arvatakse, tuli Ptolemaios I ajal tõlgendajate LXX, s.t. esimesed Vana Testamendi kreeka keelde tõlkijad. Hiljem on koolid Bitteris, Jeruusalemma lähedal, Caesareas (üks kuulsamaid Palestiinas), Lyddas ehk Diospolis, Magdaleena linnas Tiberiase järve ääres; Nizibis, Tiberias (kõige kuulsam), Zipporis ehk Galilea Sephora, Ludis, rabi Eliezeri juures; Berors-Galilias, rabi Johanan ben Zakkeuse juures; Nekiyehis; rabi Akiba Bneberekis, rabi Hananja ben Tardijon Sekansis; rabi Josse Küprose saarel; Jeruusalemmas endas, kus õpetas Mišna't õpetajate kolleegium juba enne selle linna hävitamist; Jafnias, Vahemere kaldal (asutatud varsti pärast Jeruusalemma hävitamist), ja rabi Juuda Püha Bet-Hearimis.

Talmudiakadeemiad (jeshibot) peaksid olema kõige kuulsamad: Jafnias, kus rektoriks oli kõigepealt rabi Gamaliel ja seejärel ülempreester Yohanan ben Zakchaeus ha Kogen; ja eriti Babüloonias, kus nad olid kuulsad: Eufrati ja Tigrise jõgede vahel, Pumbedidti linnas (mis eksisteeris veel Nebukadnetsari vangistamise ajal); Sura (Saara) linnas, mida kutsuti ka Mehazja, s.o., Mehazia. Mehazja, s.t. lahingute või vaidluste linn; Negardias, Efrati, s.t. Teadmiste jõe ääres; Narešis, Sora lähedal; Moghuzis; ja lõpuks Peruz-Hibburis. Hiljem, pärast juutide väljasaatmist Messopotaamiast, õpetasid Talmid-Hohimid osaliselt rändamise ajal, osaliselt (alates 10. sajandist pKr) rajasid nad, nagu eespool öeldud, uued jesibotid Lõuna-Hispaanias, Grenadas, Sevillas ja Cordovas, kust nad levisid Montpellier'sse, Veneetsiasse, Amsterdami, Kölni, Trieri, Krakówi, Lublini, Vilnasse ja kahtlemata ka teistesse slaavi maadesse. Ärgem kaotagem lootust, et ehk avatakse mitte väga kauges tulevikus uus, veelgi kuulsam ja ehk kõige ulatuslikum jeshibot, mitte meeleheitel olevate venelaste lohutuseks, emake Moskvas endas.

Mitte Talmud ei loonud juute, vaid juudid lõid Talmudi. Seda lihtsat tõde tuleb siiski paljude ja paljude gojide ja eriti šabbesgojide mõtetesse sellise jõuga sisse lüüa, et seda enam välja ei saa tõmmata. Eelmainitud tõsiasja ilmselgus, mitte aga vastupidine, ei takista siiski puhtaverelist juuti kinnitamast, et ta kas ei tunne Talmudit või et Talmudist endast ei ole praegu mingit kasu. See gojide häbitunne tuleneb nii gojide talmudismi kirjaoskamatusest, nende vähesest arusaamisest juutlusest üldiselt kui ka lõpuks sellest mõõtmatust põlgusest, millega iga juut suhtub igasse gojisse. Aga vanas heas Talmudis on ikka veel mustvalgelt kirjas, et gojide seas võib poeg abielluda oma emaga... Ja et sellega kooskõlas on juut võrreldes gojidega ülempreester ja verivürst, - see on juudi südamesse paratamatult sissepressitud ja juut ei vaja selle teadmiseks mingit uurimist, - vastupidi, kogu Talmud koosneb juba ainuüksi sellest.

Kinnituseks ja arenduseks sellele, mida on sel teemal juba varem öeldud, samuti kinnituseks privileegidele, mis on antud talmid-hohimile, peamiselt rabidele, kui Talmudi eriekspertidele, s.t. aristokraatliku väärikuse kandjatele isegi "valitud rahva" hulgas üksnes nende rafineeritud, nii-öelda talmudismi tõttu, ei ole üleliigne tsiteerida vähemalt mõningaid Talmudi ütlemisi.

"Iisrael on kroonitud kolme krooniga: Seadus, preesterlik sana ja kuninglik väärikus," ütleb Gilchot Talmud Toora ülbelt. "Kõik juudid on vürstid" (tr. Shabbat). "Iisraellased on Jumalale meelepärasemad kui inglid ise" (tr. Hullin). "Niipalju kui teised inimesed on kõrgemad kui ülejäänud loomad, nii palju kõrgemal seisavad juudid kõigist maailma rahvastest" (Tzeror Gammor). "Iisraeli lapsed on kõige täiuslikum rahvas kogu inimkonna seas, nii nagu süda on kõige tähtsam kõigist kehaorganitest" (Hizuk Emunah). "Valgus on loodud ainult juutide pärast; nad on selle vili ja kõik teised rahvad on ainult selle koor" (Shene Luchov Gaberif). "Päike valgustab maad ja vihm viljastab maad ainult sellepärast, et Iisraeli lapsed elavad siin" (tr. Yebbamot; Yalkut Shimeoni). "Kes lööb juudile näkku, rikub Jumalat ennast ja väärib seetõttu surma" (tr. Sanhedrin). "Jumal on andnud juutidele kogu maailma nende omandiks" (tr. Baba Kama; Šulhan Aruh, Hoshen Hamishpat, Haga).

Aga kui need on Talmudi otsused juutide kohta üldiselt, ja kaugeltki mitte kõik, siis peavad need kahtlemata olema veel arusaadavamad rabide suhtes. Siin tuleb kõigepealt meeles pidada, et ainult need, kes on saanud talmudi haridust, on tunnustatud täieõiguslikuks juudiks - "Moreineh", s.t. kogukonna Kagali-koosoleku (asifa) liikmeks, kes Bereroyimina valivad endi hulgast Kagali-halduse ja kohtunikud. Teisalt, vaevalt kusagil maailmas on aristokraatlik kohajärgsus säilinud sellisel määral nagu juudi miljöös ja eelkõige meie - "asustatud aladel". "Ametlikud" rabid ei loe midagi, nende asemele tulevad nn "regulus", talmudimaailma kõrgeimad tooted - vaimulikud rabid; neile järgnevad justkui erilised preestrid kantorite näol ja siis tõelised Kagali targad - "talmide-hohamim". Selle, nii-öelda õpetuse kohal seisab aga, pigem ainult nominaalselt, patriootlik aristokraatia: Aaroni järeltulijad on Koganid ja Leevi järeltulijad leviidid; igal Kaganil, Kogenil, Kohnil või Kahnil (mis on sisuliselt sama asi) on õigus õnnistada rahvast sünagoogis; kahjuks on selle suguvõsa õnnistamine tänapäevaste eksituste tõttu muutunud sedavõrd melhiori iseloomuga, et on tekkinud isegi mürgine ütlus: "Gottes Segen bei Kohn" (Jumala õnnistus Kohni juures). Aaroni ja Leevi järeltulijate kõrval, kuid neist kaugelt allpool, on Iisraelis veel umbes kolm tosinat pärilikku aadliastet. Kõige kõrgemal ja kõiges seisavad auväärsed rahapakkujad, alates mišuris-faktori külastavast juudi õukonnast, kujutades kõndivat kassaaparaati käsitsi tagatud laenude jaoks, Londoni juudi pankurile Casselile, subsideerides noortürklasi lõplikult, loomulikult %% panustas Konstantinoopoli riigikassa tavaliste türklaste maksudest.

Kuid ainult tõelised Talmudi asjatundjad, teisisõnu, selle koor, - "moreins", võivad hõivata kõrgeimaid ametikohti Kagalis ja isegi - Kagali juures. [3]

Nagu allpool selgitatud, jaguneb Talmudi tähtsaim osa, gemara, kolmeks osaks: midrašim, galahot ja agadot. Seega on Talmud (tr. Abot) kujutatud järgmiselt: "Talmideh-hohamim on kolme liiki, mida võib võrrelda kividega - raiutud, piiritletud ja lihvitud; ühest küljest raiutud või lihvitud kivi on õpetlane, kes teab ainult midrašimi; mõlemalt poolt raiutud või lihvitud kivi on tark mees, kes on õppinud ka galahot; igalt poolt lihvitud kivi on austatud kui tark mees, kes teab lisaks midrašimile ja galahotile ka agadot".

Vana Testamenti nimetatakse Talmudis - "Beraitot" ja Talmud ise koosneb Mišnast (Pentateukki kordamine või uus kinnitus) ja Gemara (Pentateuhi täiendamine või täiustamine). Siit (vt tr. Baba Metzia) järeldub: "Berashpot'i õppimine toob tasu, kuid ainult väga väikest; Mišna õppimine, kuigi see annab juba käegakatsutavat kasu, on siiski väike; mis puutub Gemara (Talmud sõna otseses mõttes), siis selle õppimises peitub selline tasu, mille üle ei anna miski muu" - "Piibel" (tr. Soferim) - "on nagu vesi, Mišna on juba nagu vein, ja Gemara on imeline, aromaatne vein".... "Piibel on sool, Mišna on pipar ja Gemara on aromaatsed vürtsid!". - "Kui inimene eelistab Piibli juhiseid Talmid-Hohim'i määrustele või selgitustele, ei saa ta õnnelikuks" (tr. Shagiga), sest - "Talmudi tarkade sõnad on austust väärivamad kui kirjutatud seadused" (Jeruusalemma Talmud, Mass Ber); ja järelikult "Talmudi vastu on patt raskem kui Pentateuhi rikkumine".

Hilisemad juudi autoriteedid räägivad täiesti kooskõlas selliste väidetega. - Rabi Bechai (kuulus rabi kolmeteistkümnenda sajandi lõpust) deklareerib (Cadd. Hakk.): "Kui keegi juhindub Beraitotist ja Mišnast, mitte aga Gemarast, siis ei tohiks temaga mingil juhul suhelda." Kuulus Rashi sõnastab selle nii: "Mu poeg, hoia rohkem rabide sõnu kui ainult seaduse sõnu" (kommentaarid tr. Gittiyah ja tr. Erubin). "Kes loeb Piiblit ilma Mišna ja Gemarata, tunnistatakse uskmatuks" (Šaare Tzed. - rabiinlik teos aastast 1500 pKr.), ja ühes sarnases diskursuses aastast 1590 (Kaft Uf.) selgitatakse: "Te peate kindlalt teadma, et rabide sõnad on kaugelt üle prohveti sõnade", sest (Behai, kommentaar Pentateuhi kohta) "rabide ütlused on elava Jumala enda sõnad". Seega "rabi kartus on Jumala kartus" (Jad Khaz., Talmud Toora); seepärast "kes oma rabi vastu räägib või kes temaga vaidleb, on sama süüdi, kui ta oleks julgenud vastu astuda jumaliku majesteedi vastu, vaielda temaga või nuriseda tema vastu" (tr. Sanhedriin). "Kõikide aegade surnud rabid õpetavad väljavalituid ka teispoolsuses" (tr. Sanhedriin). "Noorelt lahkunud juutidele õpetab Jehoova isiklikult Talmudit taevas" (tr. Abodah Zarah). Rabba Joosep käis just taevastes piirkondades ja kui temalt küsiti, mida ta seal kuulis, vastas ta: "Seal hüütakse: "Õnnelik on see, kes õppis Talmudit, järgis Talmudit ja tuli siia koos Talmudiga" (tr. Baba Bafra). "Juut, kes õpib Talmudit, saab kahtlemata rikkaks" (tr. Baba-Bafra). "See, kes õpib Talmudit, saavutab rohkem, kui kui ta päästab inimese surmast, kui ta osaleb templi ehitamisel, kui ta austab isa ja ema" (tr. Megillah) "Talmud loodi enne universumit ja kui Talmudit ei oleks olemas, ei saaks taevas ja maa jätkata oma olemasolu" (tr. Pesahim). Ei oleks raske loetleda mitmeid selliseid ja sarnaseid ütlusi. Eriti kategooriliselt ja korduvalt tunnistavad Gemara ülimuslikkust Beraitot'i suhtes Hagilla, Erubin ja Yebbamot'i traktaadid.

Eelneva kohaselt loeme teiselt poolt: "Kes üldse Talmudit ei õpi, seda võib läbi torgata ja rebida nagu kala" (traktaat Pesachim); "sellist teadmatut (Am-Gaaretz) võib karistamatult tappa isegi kohtupäeval" (Iom-Kinpur, vt Pesachim); "maja, kus ei õpita Talmudit, hävitatakse"; "häda akumadele (mittejuutidele), sest neil ei ole Talmudit; nad hukkuvad ilma päästmislootuseta" (tr. Rosh Hashanah); "ärge sundige oma lapsi õppima midagi muud kui Talmud; kui keegi õpib mingit ametit, siis on ta vanas eas hädas ja jääb haigeks, aga kes on õppinud Talmudit, see ei ole kunagi millestki hädas" (tr. Kiddushin). Eelkõige "ei ole ühtegi ametit, mis oleks põlastusväärsem kui põllumajandus" (tr. Yebbamot).

"Meil on," ütlevad juudid, "mao tarkus, rebase kavalus, haugi silm, koera mälu ja kopra kogukondlikkus.

Seega on abt Ciarini (Theorie du Judaisme I. 236) kokkuvõtlik tunnistus juutide kohta selge:
"Talmudi uurimine," ütlevad nad, "moodustab meie rahva poolt usutavasti kõrgeima astme hariduse peamise eesmärgi. Rikkus, tervis, ilu ja vaimsed anded on tema silmis muidugi väärtuslikud, kuid miski ei saa tema äärmisel hinnangul võrduda hea talmudisti väärikusega." "Jehoova ise uurib taevas seistes Talmudit, - nii suur on tema lugupidamine selle raamatu vastu" (tr. Megilla). Üsna loomulikud on seega need Talmudi juhised rabide kohta, millega me eespool tutvusime. "Sest Jehoova ise küsib sageli rabide arvamust maa peal, kui taevas tekib raske küsimus" (rabi Menachem, kommentaar Pentateuhi kohta).

Kõigest eelnevast tulenevad Talmudi juhised rabide kohta. Võrreldes paljude juba viidatud asjadega võivad need "Talmudi seaduse normid" tunduda ilmselgelt naeruväärsed, üldse mitte lubatud püha koodeksis ja isegi sellisel tõemeelsel, pahatahtlikul rahval nagu juudid. Kuid kõik see kaasneb vaid elementaarse vaatenurgaga. Kaalutletud suhtumine näitab aga, et see on paratamatu rabide ülemvõimu ja rabide vaieldamatu autoriteedi huvides ning on tingitud Talmudi põhiülesandest. Olles otsustanud hoida judaismi igaveseks ühtsena, otsustasid Talmudi autorid ühelt poolt isoleerida selle vihkamise ja põlgusega gojide vastu, samuti võrratu riituste süsteemiga, mille tõlgendamise nad jätsid ainuüksi talmid-hohamidele, ning teiselt poolt piirata juutlust nende autoriteedi ees halastamatu distsipliiniga. Sellistest tingimustest pidid Tannai ja Amor tõstma selle autoriteedi näiliselt kõrgemale Jehoova enda tekstilistest käskudest. Olles kohustanud "valitud rahvast" juhinduma igal ajal kord välja antud kirjalikust seadusest, mida edaspidi ei tohi muuta, kuid nähes siis ette ka vastavate tõlgenduste vältimatuse tulevikus, ei saanud Jehoova loomulikult jätta neid õpetamata suulise seaduse, Talmudi, kujul. Ja kuna Iisraeli ees seisvate probleemide keerukuse ja tähtsuse tõttu ei olnud kahe seaduse õige ühendamine kõigile kättesaadav, võis selline esmaklassiline ülesanne usaldada ainult talmid-hohimidele, s.t. "väljavalitutele", kelle "jumalikku" väärikust tuli igati kaitsta.

Paralleelselt sellega muutusid samavõrra vajalikuks järgmised suulise õiguse "Talmudi" määrused:

"Rabid on kuningad ja juudid on kohustatud neid selles mõttes austama" (tr. Gittin). "Rabi tuleb pidada kõrgemaks kui päikest, sest viimane paistab ainult selles maailmas, aga rabi paistab nii selles kui ka teises maailmas" (tr. Sanhedrin). "Rabi õnnistamine on kaugeleulatuv asi, sest Jehoova ise on rabile tänulik, kui ta teda õnnistab" (tr. Berakhot). "Isegi rabide ilmalik vestlus on võrdne kogu seadusega kokku" (Bechai, kommentaar Pentateuhi kohta). "Ühel päeval istus kehaliste jõudude pea, Metatron, kirjutades juudi usutunnistuse üleolekust. Järsku saabus mingi rabi maalt taevasse ja isegi just sinna, kus Metatron oli, kuid viimane ei seisnud kahjuks tema ees. Siis kaebas rabi Jehoovale, ja Metatron sai kuuskümmend tulist piitsahoopi!..." (tr. Hagil-la). Ilma rabideta on mõeldamatu hakkama saada. "Inglid ei oska üldse muud keelt kui heebrea keelt ja jätavad tähelepanuta näiteks armeeniakeelsed palved" (tr. Šabat). "Maagia on nii ohtlik, et see on kahjulik Jumalale endale (nagu seda mõistavad rabid Talmudis); vahepeal ei kartnud rabi Hannina seda üldse. On selge, et ta oli Jumalast kõrgemal" (tr. Hullin). "Ei, tõepoolest, ei ole teada väheseid rabisid, kelle kuradid olid teenijad ja teenisid neid hästi" (sama tr.). "Kõik, mida rabid määravad maa peal, on Jumala seadus" (tr. Rosh Hashana). Rabbi Abbugu lisab: "Rabbidel on monarhiline võim Jumala üle: mida nad tahavad, seda on ta kohustatud täitma, ilma et see oleks välistatud" (tr. Moet Katan), ja rabi Johanan isegi kinnitab: "kõik rabid on jumalad ja neid kutsutakse Jehoovaks...". (tr. Baba Bafra).

Olles eelnevat kindlaks teinud, väljendub Talmud siiski ka nii: "Kõik nuhtlused selles maailmas tulevad juutidelt" (tr. Jebbamot). "Rabid armastavad raha rohkem kui oma keha" (tr. Sotah). "Nad on kõik häbematud!" (tr. Kidushin). "Kui rabid on nii raevukad, siis tuleb see sellest, et neil on Talmud kõhus" (tr. Taanit). "Lesknaine ei tohiks oma majas hoida koeri ega rabisid!..." (Baba Metzia).

Üldine järeldus on aga: "Kes Talmudit õpib, sellest tehakse pettur" (tr. Sotah). "Vaevalt oli Jaakob Raahelit õppinud, kui ta ütles talle: "See kurvastab mind väga, et sa tõenäoliselt ei saa kokku minu isaga, sest ta on kohutav kelm...". Jaakov vastas: "Ole rahulik, sel juhul on kelmi vastu poolteist kelmi" (tr. Baba-Bafra). "Kes on kaval, see saab kindlasti rikkaks, seepärast on patt haletseda rumala pattu" (tr. Sanhedrin). "Tuleb pidada heaks teoks, kui keegi valetab armastusest rahulikkuse vastu. Joosepi vennad valetasid, prohvet Saamuel valetas, ja (rabiinlik) Jumal ise valetas!..." (tr. Jebbamot) [4] 

Pildi täiuslikkuse huvides oleks rangelt võttes vaja siinkohal juhtida tähelepanu ka Talmudi võõraste (goji, akumah, nokhri, kutti, obed-ellim, mamzerim jne.) kohta käivate otsuste sisule. Kuid selles valdkonnas on Talmudi õpetus veelgi, võib-olla, vastikum, mis on aga loogiliselt tingituna kõigest eelnevast. Meie omalt poolt keeldume ennast alandamast, kui tsiteerime, isegi väljavõtetena, seda juudi räpasust.....

Üldiseks iseloomustamiseks, kuidas juudid ise Talmudit tunnistavad, kuigi võib-olla soovimata seda teha, tundub kasulik viidata järgmisele: a) 2. Moosese raamatus (XIX, 17) öeldakse: "Ja Mooses viis rahva laagrist välja, et kohtuda Jumalaga, ja nad seisid mäe jalamil. Sellest järeldavad targad: rabi Avdini, Hami poeg, Aasi poeg, ütleb: "Sellest me õpime, et Jumal keeras mäe nende kohal ümber nagu tünni ja ütles neile: "Kui te võtate seaduse vastu, siis läheb teil hästi, kui aga mitte, siis on siin teie haud." Rabi Axa, rabi Jaakobi poeg, väidab edasi: "See on seaduse seletamisel väga oluline, sest kui Jehoova peaks kutsuma kohtusse ja küsima: "Miks te ei täitnud seda, mida te võtsite endale ette?". , võiksid nad vastata: "Sest me võtsime seadust vastu tahtmatult" (tr. Sabbat); ja b) Moosese raamatus (XVIII, 5; Hesek. XX, 11) on kirjutatud: "Pidage minu määrusi ja mu seadusi, mille täitmisel inimene elab." Ja Talmud (tr. Abodah Zara) arutleb järgmiselt: "On öeldud: 'Et inimene elaks minu käskude järgi', mitte aga - 'Et ta nende eest sureks'; seega on lubatud vajaduse korral neid käske rikkuda.".

Sellega kooskõlas on judaismi sisimad saladused, sügavaimad mõtted, igatsused ja lootused täiesti varjatud Talmudi teksti barrikaadide ja selle peensuste taha võõraste silmade eest. Talmudi enda (Yalkut Shadach) järgi on Seaduse raamat antud ilma vokaaltähedeta just selleks, et iga sõna selles saaks tõlgendada seitsmekümnel erineval viisil. Vastavalt sellele kiidetakse traktaatides Erubin ja Sanhedrin ühte talmudistide korüfeed selle eest, et ta suutis seadusest alati leida 49 argumenti või põhjendust ühe ja sama teema lubamiseks ja keelamiseks, mis tahes käsu hukkamõistmiseks ja selle rikkumise õigustamiseks. Traktaat Soferim kinnitab seda ka viitega Moosesele seoses tema puhtaid ja ebapuhtaid puudutavate ettekirjutustega. Sellise tarkuse peamine eesmärk on kiirendada selle ihaldatud hetke saabumist, mil lõpuks kõlab kuldne sarv Iisraeli vabastamiseks ja tema tagasipöördumiseks tõotatud maale - läbi vekslite, hüpoteekide, aktsiate, võlakirjade ja valitsuse väärtpaberite kuldse silla, mille Iisrael on võtnud kogu universumist (vt nr 1 Hamelitz 1882, Art. Lilienblum). Seega on selge, et ükski pettus või reetmine ei ole juudi jaoks mitte ainult kuritegu, vaid vastupidi, kujutab endast tema jaoks patriootilist tegu. Judaismi igavene ja muutumatu põhimõte on just see, et võõraid ei tohi säästa. Selles suunas kujutab kõige rõõmsam juudi püha, Purim, loomulikult Juuda poegade kustutamatut viha, põrgulikku kättemaksuhimu ja julma sandistamist. "Juutide vangistus kestab seni, kuni võõraste rahvaste ülemvõim on hävitatud. Seepärast pääsevad juudid, kes tapavad akumi, paradiisi neljandasse taevasse" (Kabala tähtsaim osa, - Zohar I, 29 ja 38). Seega on talmid-hohimi ideaaliks tõestada Pentateuhi täpsel alusel õiguspärasuse seaduslikkust ja keelatu lubatavust. Mida killukesksemad ja "ilmsemad" on sellised tõestused, seda suurem on muidugi autori au ja seda kõrgem on tema mälestus Iisraeli järeltulijate seas.

Petlikkus Jumala ja ligimese suhtes on juudi usu ja juudi hõimu kõige olemuslikum ja iseloomulikum tunnusjoon. Kaugetel aegadel ei paistnud teised rahvad eriti õrnade või kõrgelennuliste kommete poolest silma; sellegipoolest olid õige ja vale mõte, hea ja kurja mõisted neile kõigile teada, ja seepärast kiusati alatuid ja rüvedaid taga või vähemalt põlati neid. Kuid isegi keset kõige paksemat ajastute hämarust ei leia me kusagil ebaõigluse jumaldamist. Pettuse tõstmine vooruse tasemele on ülesanne, mille ainult juudid on ette võtnud.

Talmud on täiesti ainulaadne ja ükski teine ajalugu peale juudi ajaloo ei tunne midagi sarnast!...

Talmudi teose Midraš Rabbot järgi kasutas Mooses ise surmapäeva saabudes kõikvõimalikke kavalamaid trikke, ja seda mitte tulutult. Ta ei tahtnud millegipärast surra ja seetõttu hakkas ta sel ajal kirjutama kolmeteistkümnes eksemplaris oma Toorat (Pentateuhi), mille tulemusel oli ta tol päeval Moosese juurde saadetud surmainglile kättesaamatu, et õnnestuks talle usaldatud ülesande täitmine Jumala au erilise täisvarustusena!... Alles pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid võtta Moosese hing teiste eriliste saadikute, Gabrieli, Miikaeli ja Samaeli vahendusel, võttis Jehoova Moosese hinge, suudeldes teda suule, ja alles pärast seda, kui ta oli kinnitanud, et järgmises maailmas, sõltumata Moosese osalemisest mis tahes muus õndsuses, juhatab Issand Jumal iisraellasi ainult Moosese käe läbi.[5] Suurepärane juutluse asjatundja Diminski [6] ütleb: "Ma ei ole veel kohanud juuti, keda see lugu ei rõõmustaks ja ei tuleks temast südamlikku hellusse!...”

Seega on igasugune pettus juudi jaoks ainult ilukirjandusliku teose teema. Kui juut petab, ei anna ta sellele vähem armastust kui lind oma pesale. Aga kui see kõik on vajalik tema enda väärikuse huvides, siis ei ole ta vähem kohustatud tegutsema Iisraeli auks, siiski tingimusel, et ta ei "häbistaks (Issanda) nime", st. ei jääks tabatuks, sest see on "daleka hilul ha-shem" - Jumala nime alandamine ja oht "valitud rahvale".

Mitte ilmaasjata ei soovita siis saksa vanasõna: "Einem Juden glaube nicht, und wenn er vom Himmel ware".

Seega on selge, miks talmid-hohimile on kõik lubatud ja Talmudi suurte tarkade peaaegu jumalikustamine on selline, et näiteks ainult rabi Meiri ("suurmärtri" Akiba õpilane, umbes 135 pKr.) kepi puudutusest piisas, et saada intelligentseks inimeseks.

Täiesti ilmne on ka see, et kuradid ise muutusid lõpuks rabide hiilguse pärast armukadedaks. Piisab, kui öelda, et igal inimesel on tuhat kuradit paremal ja kümme tuhat vasakul käel. Nad lihtsalt võimutsevad pühade rabide üle, tunglevad, rüüstavad ja hõõruvad ligi, igast küljest, kuid Talmudi väljenduseta suurusele kohaselt ei julge nad siiski nende õigete inimeste peale tungida... Sellest hoolimata ei jää kuradi kiusamine jälgedeta. Kui te märkate mõnel auväärsel rahamüüjal või börsimaakleril labast või läikivat lapserdakki, - teadke, et see on kuradi häbematuse tulemus...

Siiski on mõnikord võimatu mitte sattuda ise kuradiarmee olukorda. Nii jutustavad Basnage ja abt Gregoire isegi järgmise lõbusa anekdoodi Talmudi kirjandusest: "Ühel teatud rabil õnnestus petta korraga nii Jumalat kui ka kuradit. See juhtus järgmisel viisil. Rabi pöördus saatana poole palvega viia ta paradiisi uste juurde, et ta saaks pühade hiilgust vaadates rahulikumalt surra... Nõustudes tema pisaraid täis palvega, nõustus kurat sellega. Kuid niipea, kui rabi nägi, et paradiisi uksed on laialt avatud, tormas ta sisse ja vandus kohe, et ta ei lähe enam kunagi tagasi! Leides, et rabi ei saa lubada nii ilmselget vannet, oli Jehoova sunnitud ta paradiisi jätma ja kurat läks üsna segaduses minema..."

Ülaltoodud oli Talmudi peamiste koolide ja akadeemiate loetelu. Võib-olla oleks kohe pärast seda olnud vaja nimetada veel tähtsamaid õpetlasi selles valdkonnas, kuid selline esitusformaalsus oleks kahjustanud olemust. Otstarbekam tundus olevat anda kõigepealt üldine ettekujutus rabinaadist endast, sest ainult siit on võimalik mõista, kui kättesaamatu on see uhkuse halo, millega juutkond Talmudi autoreid ümbritseb. Kui pöörduda praegu selle teema juurde, siis ei saa tähelepanuta jätta, et nimetatud esmaklassilised targad, kellest ühte, Juudas Hakadost (135-217 pKr.), nimetatakse isegi sõnaselgelt pühakuks, jagunevad oma tööde teemade järgi Mišna toimetajateks ja nendeks, kes koostasid Gemara. Esimesi, "tannai'sid", alates Simeon Õiglasest (300 eKr.) kuni Juudas Pühani (200 eKr.), on ainult sada seitsekümmend kuus. Chiarini ("Le Talmud de Babylone", I, 105-119) esitab nende täieliku loetelu. Teine, "Amor", on Chiarini nimekirja järgi seitsekümmend kaheksa. Esimesed viitavad peamiselt Palestiinale ja viimased Babülooniale, kus judaismi keskus oli eranditult alates Nebukadnetsari vangistusest kuni seitsmenda sajandi alguseni pKr.

Tannaistide puhul on tiitlid Rabbi, Ribbi või Abba ja amoriitide puhul Abba, mõnikord Mar või Rab.

Nii nagu Mišna algse toimetaja, kes vaevles oma eelkäijate toormaterjali korrastamiseks, tuleb tunnistada rabi Yohanan ben Zacchaeuseks ja selle lõpetaja on Juuda Püha, nii seisab ka Gemara puhul alguses teine Yohanan - ben Eliezer (u. 200 pKr.) ja lõpus on rabi Aše (367-426 R.H.), koostöös rabi Abina ja rabi Jozehiga (Jezeh või Jahzeh). Talmudi koolkondade ja sektide põhjalikum uurimine veenab meid siiski, et vaatamata juutide pikale hajutatusele, peab nii oluline ja nende poolt üldiselt tunnustatud usukoodeks kui Talmud olema vähemalt oma kaugetes otsustes ja tõlgendustes pärit sünkroonselt, s.t. ajaliselt paralleelselt, erinevatest paikkondadest. Seetõttu on selle iseloomu süvenemiseks ja selle põhijoonte mõistmiseks vaja lisaks Palestiinale ja Babülooniale pöörduda ka Kreeka, Hispaania, Egiptuse ja Pärsia poole. Selle antisotsiaalsete doktriinide seisukohalt ei ole põhjendamatu mõtiskleda selle üle Samaarias, Roomas, Antiookias, Konstantinoopolis ja mõnes Araabia linnas. Siis ilmneb aga neile, kes juute ei tunne, üks silmatorkav asjaolu. Talmudis kirja pandud judaism ei tekkinud mitte tagakiusamise ajal, vaid vastupidi, kui nende maade valitsejad, kus juudi traditsioonide hoidjad jutlustasid, kohtlesid Iisraeli soodsalt, andes talle täieliku vabaduse. "On raske uskuda," ütleb Peter Baer, "et talmudistide sekt sai teiste ülekaalu just tänu patronaažile, mida selle juhid nautisid ülemvõimu esindajate poolt, nagu Hillel Herodese all, Johanan bei Zakkeus Vespassiuse all või rabi Jehuda Antoniuse all.

VI.

Nagu juba öeldud, on Mišna algus dateeritud 300 eKr. ja Gemara lõpp 500 eKr. Seega on tegu 800 aasta pikkuse perioodiga, nagu rabinaat meile ütleb. Omalt poolt, lükates Talmudi täielikult tagasi, väidavad karaiimid, olles tõest vähem kaugel, et selles sisalduvad legendid pärinevad peamiselt kahelt tähtsusetult Johannes Hyrkanuse (umbes 80 eKr) kaasaegselt, Isguda bei Tabbsilt ja Simeon ben Shetuchilt. - Maimonides seevastu tõmbab Talmudis järgmise, tõusva pärimisliini: Juuda Püha, sada isa Gamaliel I, tema isa Simeon II, tema isa Gamaliel I, tema isa Simeon I ja tema isa Hillel; selle viimase õpetajad Šmaja ja Abtalion, nende õpetajad Jehuda Tabbesja poeg ja Simeon Shetuchi poeg, nende õpetajad Jehošua Feratšja poeg ja Nittai Arbeliit; edasi Jooseh, Jooseri poeg ja Jooseh, Johanani poeg, Antigonus Sakeen ja Simeon Õiglane; prohvetid Esdra ja Baruk, Nerija poeg, prohvet Jeremija, prohvetid, kes eelnesid üksteisele kuni seitsmekümne vanemani; Joosua ja lõpuks Mooses ise.

Eelkõige on Talmudist selge, et kuigi Juuda Püha oli ainult kõige olulisem koostaja, kuulub Mišna kuue jaotuse või korralduse ("Odarim") algne koostamine kuulsale Hillelile. Hiljem, nimelt umbes aastal 135 pKr, püüdis Mišna täiendavat korrastamist Bar-Koheba (keiser Hadrianuse ajal toimunud juudi ülestõusu verine juht) kaaslane, esimene neist, kes teda Messiaks tunnistas ja kes ei jäänud temast barbaarsuses maha, "suurmärtri" rabi ben Akiba ja seejärel tema õpilane Meir - umbes aastal 170 pKr. Kuid au selle teene eest tuleks anda mitte neile, vaid patriarh Simeon ben Gamalielile ja tema pojale Jehuda Ganassile (ka Juuda Gakadoss), kes sündis Akiba surmapäeval, justkui selleks, et just tema peal täituksid Saalomoni sõnad: "üks päike loojub ja teine tõuseb!..." Lapsena oli vürst Juuda paljudele ohtudele avatud: Hadrianuse range edikt keelas ümberlõikamise, kuid Juudal oli õnn saada see püha sümbol salaja oma õpetajatelt. Nelikümmend aastat kestnud tööga tõsteti ta Roš-Abboti väärikusse ja ta otsustas lõpule viia ja avaldada oma suurepärast traditsioonide kogumikku, mida tuntakse Mišna nime all, mis on juudi õigusteaduse alus. Selline on selle raamatu päritolu, mis moodustab juudi uskumuste kogumi, vaimse ja füüsilise elu juhendi, kõigi teadmiste varamu ja inimliku tarkuse lõpu, nagu rabid ütlevad. On võimatu ette kujutada, kui palju erinevaid reise ja konsultatsioone, uurimusi ja "vaga" tööd tegi vürst Juuda Hakadoss, et luua igaveseks ajaks see juudi misantroopia ja metsiku inimvihkamise monument. Juuda pojal jäi isa loomingu lõpuleviimiseks vaid üksikuid asju. Jehuda Ganassi poolt oli aga tõeliste tarkade tsükkel suletud ja ise nime "tan-nai" ei saanud enam kellelegi teisele anda. See asendati väljendiga "amor" (mm. amoraim), s.t. õpetaja, kelle ülesandeks on õpetada, kuid mitte arutada. Sellest ei tulene siiski, et see on see, mis tegelikult amoriitidega juhtus.

Juudi õiguse töötlemisel ja täiendamisel jagunevad unustamatud õpetlased Mišna ajaloos kolmeks ajastuks: a) kirjatundjad (soferim), b) duumviirid ehk paar (zugot) ja c) tainai (tannaim). Kirjatundjad on Esdra oletatavad järeltulijad, kes elasid kaks sajandit pärast Esdrat. Neile omistatakse paljud vanimad Talmudi seaduste kogumikud: "Divre Soferm", "Takkonot Soferim", "Kirjanike sõnad ja määrused" jne. Neid nimetatakse ka "Suure Nõukogu meesteks" - "Anshe Knesset ha-Gedolah" (vt Nehemia VII I-X). Peale Esdra enda ja "ühe viimase nõukogu liikme" Simeon Õiglase, loeb traditsioon selle koosseisu veel kaksteist piiblilist nime (prohvetid Haggai, Sakarja, Malakia jne.) Ühendavaks lüliks selle "Suure Nõukogu" ja järgmise õpetlaspõlve vahel on Antigonus Soho, Simeon Õiglase õpilane. "Paarid" ("zugot" - duumviirid) on õpetlased, kes tegelesid suulise seaduse säilitamise ja arendamisega viimase saja viiekümne aasta jooksul eKr. Selliseid paare oli ainult viis: Iose b. Joeser ja Iose b. Joeser. Joeser ja Joze b. John; Joosua b. Perahiah ja Nittai Arbella; Jehuda b. Tabbei ja Simon b. Shetuch, kuninganna Aleksandra Salomia vend; Šmaja ja Abtalion ning lõpuks Hillel ja Šammai, kes elasid Herodes Suure ajal ja kujutasid endast kõige kuulsamat paari. Nende tülidest on Talmudis ja rabiinlikus kirjanduses üldiselt säilinud sügavad jäljed. Paaride ajastusse kuulub teiste seas ka ülempreester Johannes, kes on Mišnas väga kuulus oma määruste poolest. Hilleli ja Šammai jüngrid alustavad üsna ajaloolist Tannai ajastut, mis kestis üle kahesaja aasta (kuni 220. aastani pKr.). Mišna enda lehekülgedel ei esine aga nime tannai. Siin kannab õpetlane tiitlit rabi ja nende kohtumised - Hokhamim, Sanhedriini juhil on auväärne tiitel rabban. Gemaras tähistab "tannai" Mišna ajastu õpetajat, samuti isikut, kes spetsiaalselt uuris tannai teoseid ja mängis siis jeshibotides elava raamatukogu rolli, mis on vajalik viidete ja tsitaatide jaoks.

Mišna toimetajate küsimuse lõpetuseks ei saa mitte märkida, et: 1) rabi Akiba ben Joosepi, kõige kuulsama tannai kohta öeldakse Talmudis: "igast seaduse (Toora) kirjade reast tuletas ta terveid mägesid uusi golasid" (edasisi määrusi); 2) Simon b. Jochai, üks tannai silmapaistvamaid õpilasi. Johai, üks Akiba silmapaistvaid õpilasi ja "geniaalse" rabi Meiri kolleeg, liigitas Mišna seadusi teemade kaupa, oli Rooma halastamatu vaenlane, mille eest ta palju kannatas, ja teda peeti Siimon maagi nime all ekslikult peamise kabbalistliku raamatu "Zohar" autoriks, mis tegelikult kirjutati alles 13. sajandi lõpus Hispaanias; 3) Meir, Akiba kuulsaim õpilane, kes pani aluse Juuda Ganassi Mišnale. Meir ei ole vähem kuulus kui populaarne jutlustaja, kes illustreeris oma kõnesid legendide, muinasjuttude ja tähendamissõnadega (haggadadega). Isegi tema naist Berurija (Valeria) kiidetakse Talmudis kui äärmiselt haritud ja vaprat naist. 4) Juuda Nassi (Ganassi või Hakadosh), keda Talmudis nimetatakse tavaliselt lihtsalt rabi. Tema paljudest õpilastest eelistab Talmud äärmiselt Abba Areka't, ümbernimetatud Rav ja Mar Samuel. Püha Juudas olevat olnud sõbralikes suhetes keiser Marcus Aureliusega või, mis on tõenäolisem, Lucius Verres Antoninusega. Tuginedes oma vaieldamatule autoriteedile, kaotas Juudas paljud tavad ja riitused, mis olid küll sajandeid varem pühitsetud, kuid uutes oludes muutunud ebasobivaks; tema tähtsaim teene seisneb aga Mišna kodifitseerimises, millest sai traditsioonilise õiguse kanooniline koodeks ja mis asendas kõik varasemate õpetlaste sellised kogumikud.

Sõltumata neljast nimetatud autoriteedist Mišna sisu kohta, on vaja rõhutada veel kahte, kui tohib nii öelda, formaalsest vaatepunktist. Piibli ja eriti Pentatehi arendamise suunavad, tõlgendavad meetodid andis juba Hillel. Neid meetodeid on seitse: tõendamine väiksemaist suuremale ja vastupidi; vormianaloogia; eriseaduse üldistamine; kahe eriseaduse üldistamine; üldine ja eriline; analoogia teisest kohast ja - järeldamine kontekstist. Need meetodid olid õigustatud juutide seadusandluse loogika ja vaimuga ning seetõttu kaitses neid hiljem energiliselt suure Akiba vastu Ismael b. Elisa. Kuid Akiba ise, Nahum Gimzo õpilane, ei vaadelnud asja nii. Ta leidis kõikvõimalikke vihjeid kõikjal, igas piibli keele grammatilises iseärasuses, ileonasmis, sama seaduse kordustes, konjunktsioonides ja antiteesides, indikatiivpronoomenites, kindlas artiklis, isikupronoomides ja -verbides, samuti pronoomenisufiksites, teisisõnu kõigis neis üleliigsetes sõnades, partiklites ja tähtedes, mis on aga igas sidusas kõnes vajalikud. Need tõlgendusmeetodid andsid siiski võimsad vahendid, mis võimaldasid iga kombe ja iga uue õigusnormi rajada Pühakirja kirjale. Pole üllatav, et Akiba kaasaegsed võtsid neid vaimustuse ja heldimusega vastu. Ismael omakorda arendas Hilleli meetodeid kolmeteistkümneks, jättes aga ühe kõrvale ja lisades ühe juurde. Praktikas kasutatakse Ismaeli meetoditest ainult nelja, kuid rabiinlikus kirjanduses on lisatud mitmesuguseid teisi. Võrdluseks - sofistliku kurioosumina ja hea näide talmudi keelekasutusest - anname järgmise nimekirja rabi Ismael b. Elisa kolmeteistkümnest tõlgendusmeetodist. Elisa: 1) kal vahomer; 2) gezerah šava; 3) binyan av; 4) kelal uferat; 5) perat uhelal; 6) kelal uferat uhelal; 7) kelal shegu tzarikh shferat uferat shegu tzarikh lihglal; 8) davar shegaya bihelal venza min hakelal; 9) davar shegaya bihelal veyatsa litson toan shegu heinyanot; (10) davar shegaya bihelal veyatsa liteon toan shelo heinjano; (1) davar shegaya bihelal veyatsa ladun bedavar gehadash; (12) davar pllamed meinjano vedavar gallamed missofo ja (13) shne hetuvim gammakhishim ze et ze [7].

VII.

Lisaks eelnevale on juutluse ajalooline saatus ise loonud rabidele piisava tagatise kirjaliku seaduse omavolilise tõlgendamise vastu suulise seaduse kohaldamise ettekäändel. Kui semiidi kirjasõnades puuduvad vokaaltähed, mis on asendatud eriliste kirjavahemärkidega ja seega hääldatud nii, nagu need juhtuvad, siis muutub sellise teksti lugemine tinglikuks ka kirjavahemärkide ja isegi ridade sõnadesse jaotamise sagedase puudumise tõttu. Teisalt ei ole tundmatu, et "valitud rahvas", kellel puudub oma kõnekeel (Põhja-Euroopa juudid räägivad rikutud saksa keelt ja Euroopa ja Aasia lõunapoolsed juudid on õppinud mitte vähem perversse hispaania keele), rikub tingimata omal moel mis tahes muud keelt. Läbides sajandite jooksul teekonna läbi mitmesuguste võõraste parasiitluste (muide, oma 1400-aastasest poliitilisest eksistentsist veetsid nad 1000 aastat orjuses), andsid nad kokkuvõttes Talmudile kogu võõraste keelte vinnegreti, ümberkujundatud ja segatud juudi viisile. Siin on äärmiselt segamini ja kokkukägardunud: hetiidi, babüloonia (kaldea) iidne, amoriidi, süüria, aramea, kaldea uus (vangistuse ajastu), kreeka, ladina, partia ja pärsia. Lisaks sellisele keelekogumile puudub ka grammatika ja leksikon. Sellest olenemata on Talmudi tarkuse esitus ise juhuslik ja ettekavatsetud, varjatud põhjatu kasuistika läbitungimatu uduga, arusaamatu võõraste rumaluste ja mõnikord alatuimate teemade, reeturlike keerdkäikude, tühja dialektika, sofismide uskumatu julguse, kavalate kavaluste ja valede tasakaalukuse, mille kaos paneb lisaks eespool nimetatud keeleanarhiale pead pööritama. Ei ole raske ette kujutada, mida kogu see läbitungimatu pimedus on kahjurõõmsate rabide jaoks ja mida nad neis teevad!...

VIII.

Kuna neil ei olnud muud mõtteallikat kui Piibel, nägid nad selles "valitud rahva" eksistentsi algust ja lõppu ning juutluse säilitamiseks, nagu nad seda mõistsid, piirdudes oma tegevuses ainult selle tõlgendamisega omal moel, püüdsid Iisraeli õpetajad seda allikat mitte ainult äärmuseni, vaid üle igasuguse tõenäosuse ammendada. Lähtudes väitest, et Pentateuhi sisaldava jumaliku mõtte mõõtmatuse tõttu ei ole inimlik mõistus võimeline selle sügavusi mõistma, hakkasid Talmudi õpetlased tunnistama, et neil on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus tungida kõikidesse selle mõtetesse. Nii tekkisid tõlgendused, ja pärast neid tõlgendused tõlgenduste peale, viimaste peale ülitõlgendused ja nii edasi ilma lõputa. Talmudistid tuletasid oma kolmeteistkümne meetodi abil Pentateuhi mõistmiseks sellest nii seadusi, mis loogiliselt järgnevad, kui ka neid, mida nad arvasid, et siit tuleb järeldada ja lõpuks neid, mille juurde suutis lipsata sofistlik tasakaalukus, dialektika petmine, klatši salto-mortale, keerdkäikude julgus, küüniline kavalus ja kõige äärmuslikumate rafineerimistega ulmelisus. Midagi uut, eelkäijatele võõrastavat anda, sai talmid-khokhim'i lemmikülesandeks. Selle kategooria pingutused näitavad ühelt poolt, et ükski teine rahvas ei piinanud oma vaimseid võimeid nii nagu juudid, teiselt poolt loovad mitmekülgse tabeli auastmete, s.t. autoriteetide, "Gedele-be-Isroel" ja "Geden-bega-gdolim" võrdlevast võimust, ja kolmandalt annavad põhjust mitmete reeturlike meetodite leidmiseks, kuidas neist tahtlikult segadusse aetud Kagali labürintidest välja pääseda.

Sellises sfääris on raske astuda paar sammu ilma surmahirmuliku igatsuseta. Talmudi lugemine on rändamine kõrbes lahtiste liivade, viljatute taimede ja tallatud rohu vahel. Seepärast ongi appi kutsutud allegooriaid, muinasjutte, lugusid, müüte, tähendamissõnu, anekdoote ja legende. Kuid samal ajal, kui Talmudi isad oma õpilasi lõbustavad, kasutavad nad seda materjali ka kirjaliku seaduse edasiseks võltsimiseks - rituaalse praktika uue ja omakasupüüdliku komplitseerimise eesmärgil, samuti suurema edu saavutamiseks ennekuulmatu ebamoraalsuse propageerimisel.

IX.

Kas on ime, et nendes tingimustes hakkas Suur Sanhedriin juba viiendal sajandil eKr. kiiresti haarama piiramatut võimu mitte ainult judaismi üle, vaid ka väljaspool selle piire sellisel määral, et kolmanda sajandi alguseks eKr. hakkas variserlik despotism mitte ainult juutide suhtes kajastuma. On tõsi, et aastal 149 pKr. Iisraeli ülemnõukogu ametlikult hävitati, siiski säilis ka pärast Sanhedriini sulgemist juudi ülempreesterlus (patriarhaat), mis rikastus tohutult ja valitses mitu sajandit.

Patriarhi olemasolu Tiberias lõppes alles 415. aastal ja Babüloonias alles 1038. aastal pKr. Vahepeal paljunesid vastupandamatult Talmudi keskvõimu pesakim (otsused), tokonof (reeglid) ja gezerof (määrused), mis surusid alla kogu juutide igapäevaelu. Loomulikult ei saanud Iisrael selles ägedas võitluses ülemvõimu pärast mitte teisiti, kui et sektid lõhkusid teda, kuni lõpuks saavutasid ainult variserid ülemvõimu ja saavutasid 6. sajandi lõpul eKr. kõigi eriarvamuste mahasurumise Talmudi valmimisega.

Nimetagem need sektid täielikkuse huvides:

1. Megestaniidid - ulatuvad tagasi Babüloonia vangistuse aega. Peaaegu kõikjal Talmudis on nende roll väga ilmne seal, kus märgatakse häid ja kurje vaime inimasjades või sündmustes ning kus on tegemist planeetide mõju või ebausklikest tegudest seoses uute kuudega.

2. Mizraimiidid - ilmusid varsti pärast Aleksander Suure surma; nende mõju kajastub Talmudis kõikjal, kus kabbala õpetus on numbrilise või graafilise iseloomuga, ja see omakorda tuleneb Egiptuse kabbalast, mis sündis siis, kui hieroglüüfid asendati tähestiku märkidega.

3. Hellenistid olid Aniochos Epifaneuse aegne sekt; nad võtsid omaks Platoni, Aristotelese ja Epikurose dogmad, eriti aga selle väikluse ja müstilisuse, mida Kreeka filosoofid kasutasid dispuutides. Sellele sektile tuleb omistada paljud Talmudis soovitatud paganlikud riitused ja eelkõige viited, mis tõstavad kreeka keele heebrea keele väärikusse.

4. Sadukalased - Talmudi kohaselt pärinevad nad Sadokist ja Baiphosist (umbes 300 eKr.). Hoolimata sellest, et nad tekitasid ülejäänud juutides vastumeelsust, omasid sadukalased sellist autoriteeti, et nende mõju ei saanud suulises seaduses mitte tagasi kajastuda. Nende arvele tuleb kirjutada ükskõiksus, millega talmudistid suhtuvad hinge surematusse.

5. Karaiimid, - kelle päritolu ei ole piisavalt selgitatud. Talmud peab neid saduseride järeltulijateks. Nad peavad Piiblit, mitte suulist pärimust, ülalt poolt inspireerituks ja pöörduvad vaid harva pärimuse poole, et tõlgendada Pühakirja. Ilmselt on karaiimidel, mitte aga sünagoogi kirjatundjatel, mõned kriitilised ja omapärased märkused Piibli tõlgendamise kohta, mida mõnikord Talmudis leidub.

6. Variseride sekt - tekkis Makkabiidide perioodi lõpus - leppimatust reaktsioonist saddugeede ja karaiimide vastu. Talmudis asetab variseride sekti kirja üle mõistuse, suulise seaduse üle kirjaliku seaduse ja rituaali üle moraali.

7. Gauloniidid ehk zeloodid on variseride haru. Nad õpetavad Talmudis, et juudid ei saa olla kellegi muu kui Igavese alamad või maksukohuslased.

8. Heroodlased - viskasid sünagoogi koodeksisse idud seisukohale, et usku võib muuta nii maiste eeliste saamiseks kui ka sunniviisiliselt.

9. Essajaistid - hoiavad muude väidete hulgas ideed, et Moosese seadus on vaid allegooria. Neid tuleb Talmudis pidada suures osas selle autoriteks, mis hiljem sai tuntuks terminite Haggada ja Midraš all.

10. Terapeudid. - Nad tunnistasid eneseväljendust kui kõrgeimat õndsust ja on tõenäoliselt esimesed Kabala dogmaatika propageerijad, mille mõju on Talmudi materjalide hulgas tugevalt tunda.

11. Hillelased - Suunasid suulist seadust, et toidetaks nende rivaalitsemist hammenlastega.

12. Hammeniidid. - Nad nõudsid jõu tunnustamist ainult nendele õpetustele, mis olid diametraalselt vastandlikud hilleliaanide arvamustele ja otsustele.

Vaidluse kaoses tekkisid sofismid, kõrvalekalded, absurdsused ja muinasjutud, mida nimetatud sektid muide ära kasutasid:

"Tosefta" (täiendused). Lisanditena Mišnale sisaldab Tosefta halakhide kogumike katkendeid ja selgitusi, mis ei ole Mišnasse lisatud, kuid mille on koostanud sellised targad nagu Akiba, Meir, Nehemja, Hiyya, Oshaia, Bar-Kappara ja teised. Tosefa sai oma praeguse kuju 5. või 6. sajandil pKr.

"Mechilta" - omab koos "Sifra" ja "Sifre"-ga ühisosa, et halahhiiline materjal ei ole järjestatud süstemaatilises sisulises järjekorras, nagu Mišnas ja Toseftas, vaid kommentaaride kujul selle või teise osa kohta Pentateuhist. Valdav tähelepanu ei ole siin suunatud mitte seadustele või halahhidele endile, vaid nende tuletamise meetodile Pühakirja tekstist. Seepärast nimetatakse neid ka midrašadeks (tõlgendusteks). Mechilta viitab peamiselt 2. Moosese raamatule. Mechilta sai oma praeguse kuju neljandal või viiendal sajandil pKr.

"Sifra" ehk "Toran Koganim" ehk "Sifra deve Rav" (Ravi kooli raamat) on saanud sellise nime oma peamise autori järgi, kuigi Talmud omistab selle rajamise Juuda ben Elile, Akiba õpilasele. Sifre on Levitikuse raamatu tõlgenduste kogumik.

"Sifre" on tõlgendused Neljanda Moosese raamatu (alates V peatükist) ja Moosese raamatu kohta. Mechilta, Sifra ja Sifre on toimetatud kahe süsteemi, Akiba ja Ismaeli, järgi Babüloonia tannaiitide poolt.

"Baraita" või "Baraitad" on "väline Mišna", mida nimetatakse nii erinevalt "meie Mišna" üldtunnustatud sätetest.

(Matnitin). Baraiidid on enamasti hukkunud ja nende jäljed, mis on Talmudis säilinud, on sageli vastuolulised.

X.

Kõik eespool nimetatud ja pärast neid veel mitmesugused muud talmuditeosed (neil ei ole arvu) on siiski teisejärgulise iseloomuga. Vastupidi, Gemara, Talmudi tähtsaim osa, on esikohal ja isegi ülimuslikum kui Mišna ise. Kui Gemara keel (kaldea keel) on Mišna keelest (süro-kaldeakeel) oma täpsuse ja ülevaatlikkuse poolest halvem, siis sisemise sisu poolest on Gemara kaugelt ees. Pöördudes ainult juutide seas ja ainult ühes ja samas käitumistasandis, väljendasid Talmudi isad end kirjaoskamatusest, eesmärgipuudusest teistsuguse tegutsemisviisi jaoks ja nii teema olemusest kui ka keele iseloomust tingituna lakooniliselt, keeruliselt ja ebamääraselt. Selline on eelkõige Mišna iseloom. On selge, et edasine kommenteerimine muutus vältimatuks. Samamoodi oli vaja mitte ainult ratsionaliseerida juudi, mõistagi, viisil, vaid ka viia Mišna suhteliselt lühikesed sätted lõplike järeldusteni. Neid nõudeid püüab Gemara eelkõige rahuldada.

Seetõttu ja arvestades, et püha Talmud on paralleelselt välja töötatud kahes väljaandes - Jeruusalemma ja Babüloonia ("Talmud Jerushalmi" ja "Talmud-Bavli" või "Babli"), on kaks Mišnat ja kaks Gemarat ja kuuekümne seitsme Mišna traktaadi kohta piirdub Gemara Jeruusalemma Talmudis kolmekümne üheksa ja Babüloonia Talmudis isegi kolmekümne kuue traktaadiga. See ei takista aga Babüloonia Talmudit olemast neli korda mahukam kui Jeruusalemma Talmud.

Jeruusalemma Gemara peatoimetaja on rabi Johanan ja Babüloonia oma esimene autor oli rabi Areka, Sura akadeemia rektor (ta suri 242. aastal pKr, olles saavutanud endale ja akadeemiale suurt kuulsust). Sama akadeemia viimane amor ja toimetaja on rabi Abina, Aša el Gakimi järeltulija (suri 499 pKr.). Viimast abistasid tema poeg Mara ja rabi Maremar. Traktaadis "Masecht Gittin" on rabi Ahi nimel väljendatud järgmine mõte: "Kinnitan, et alates rabi Jehuda Gakadosist kuni rabi Ašini ei olnud ühtegi eeskuju, mis rahva jaoks nii edukalt ühendas jõukust ja õpetust. Seega on selge, miks pärast Babüloonia Gemara täitumist ei saa amori tiitel ise kuuluda kellelegi teisele." Hilisemad targad omandasid kõrgeima austusena ja väga harva ainult gaoni tiitli. Gemara ja eriti Babüloonia Gemara tähendab "lõpuleviimist" või "lõppu", mis tähendab, et selle autorite ületamine juudi mõistuse asjades on võimatu. Üldiselt on ainus juutide seas kehtiv seadus Babüloonia Talmud või isegi ainult selle Gemara ja kogu Jeruusalemma Talmud ei ole midagi muud kui teaduslik abimaterjal Juuda poegadele või, nii öelda, "pühade isade kirjutised".

XI.

Nii nagu Mišna ja Gemara põhinesid neile eelnevatel andmetel, nii muutusid nad ise järgnevate teoste allikateks. Sajandite jooksul ilmusid üksteise järel uued ja uued Talmudi targad. Loomulikult ei ole meie ülesanne nende eluloo või tegude ülevaatamine. Nimetagem neist vaid selliseid nagu Maimonides [8] , Abarbanel [9] , Jarchi, Rati [10] , Behai, Alfazi, Kimhi, Gabriel, Ovada Bartionoro, Halevi, Mashir, Gadarshan, Abraham Grodno, Karo [11] , Isserles ja teised. Pange tähele, et Euroopa õpetatud rabidest õitsesid kõige kuulsamad Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal ja Poolas. Talmudi tagakiusamised, hävitamised alates Justinianuse ajast ei aidanud asja vähe. Nagu salajased nimekirjad (megillot-setorim) kuni Esdra aegadeni, ilmusid samad salajased väljavõtted Talmudist ka uuel ajastul. Judaistide laululaulik Graetzil oli õigus, ajaloolist täpsust rikkumata, öelda: "Poola juudid tutvusid Talmudiga hiljem kui keegi teine, kuid nad heitsid selle peale mingi meeletu ahnusega, vastupandamatu kirega. Tundus, et selle deemonliku teose peeneid keerdkäike tuleb tõlgendada ja hinnata ainult Poolas, et siin sündisid kõige meeleheitlikumad meresõitjad Talmudi ookeani ebasõbralikel ja piiramatutel lainetel..."

XII.

Teisest küljest on võimatu jätta märkimata järgmist: Nagu eespool juba märgitud, jaguneb Talmud mitte ainult Mišna'ks ja Gemara'ks, vaid ka Halakhaks ja Haggadaks. Mõlemat tuleks aga vaadelda ainult kui kahte ühesuunalist voolu. Halakha on peamiselt formaalset laadi, - juriidiline ja seadusandlik. Tuletatud sõnast "minna", näib Halakha juba oma nime poolest rõhutavat enda jaoks kahte põhipunkti: süsteemi, mida tuleb rakendada probleemide tõestamiseks või lahendamiseks, ning vajadust või kohustust nõustuda praktikas sellega, mis on juba põhjendatud ja kehtestatud. Põhjendades omapärase, kuid alati domineeriva Talmudi loogika alusel, lähtub Halakha sellest, et igal piiblisõnal on nii palju ettekirjutusi kui ka tähendusi, nii palju ideid kui ka tähendusvarjundeid. Traditsiooni nimel järelepärimisi tehes kutsub Halakha iga kord vähemalt kaks Talmudi õiguse doktorit, kes omakorda tõusevad korraga esile samast kahest juristist, kellel on igas õpetuse punktis erinevad arvamused. Nõustumatult kuulab Halakha neid nende lõputuid tiraade kurnatuseni. Peale selle otsustab ta mõnikord ise, mis praktika peaks seega olema ja mõnikord jätab ta selle ära arvata, jätkates uute ja uute küsimustega, kuulates taas kahte vastandlikku tunnistajat ja lõpetades taas arutelu nii, nagu nüüd selgitatud. Umbes samamoodi, kuigi mõnevõrra teistsuguste meetoditega, toimib Haggada. See üksi, nagu juba öeldud, murrab monotooniat Talmudi kõrbes, lõbustades rändurit kas mänguliste vahenditega või lugudega vanadest headest aegadest või isegi üldse legendaarse sfääriga, millest levib sihitult.

Poola talmudistid on end võrdselt märkinud talentidega nii Halakhas kui ka Haggadas, kuid viimases ehk rohkem kui esimeses. Siit järeldus, et nad pidid end ka kabbalas eristama, mida me näeme ka tegelikkuses.

Juuda pojad, kes nüüd venelastele "vabadust" õpetavad, pärinevad Poola põliselanikest, kes olid küllastunud Mišna ja Gemara, Halakha ja Haggadaga.

                                                   * * * * * * * * * *

[1] Talmudi kirjandus, samuti kirjandus Talmudi kohta on tohutu. Nimetagem vähemalt mõned olulisemad, vähemalt mitte-spetsialistliku lugeja jaoks. Need allikad on aga igal juhul valmis seisma enda eest:
I. Johann Andears Eisenmenger, Professor der Orientalischen Schprachen bey der Uni-versitat Heidelberg. "Entdecktes Judenthum." Mit Seiner Konigl. Majestat in Preussen Allergnadigsten Special-Privilegio gedruct in Konigsberg in Preussen, im Jahr nach Christi Geburt 1711. See kapitaalne teos on esmane allikas kõigile, kes uurivad Talmudit. Eisenmengeri teos, mis on tegelikult Talmudi entsüklopeedia, on tema kahekümne viie aasta pikkuse töö vili ja sisaldab ka originaaltekste, teemasid, tähestiku- ja bibliograafilisi registreid, Talmudi süstemaatilist ülevaadet, tõlkeid ja kommentaare. Juutide sõnul, kes kavatsesid Eisenmengerile oma jumalateotuse omistada, konfiskeeriti ja põletati esimene väljaanne - 1704. aastal Frankfurdis Maini ääres - Austria keisri Leopold I käsul ning autor vangistati. Sellest hoolimata ei õnnestunud juutidel kõike Eisenmengeri tehtut hävitada. Kui Hesseni, Mainzi ja Heidelbergi ülikoolide kolm teoloogilist teaduskonda kontrollisid autori tsitaatide õigsust juudi originaalidega, lubas Preisimaa kuningas eriprivileegiga selle teadusliku teose uuesti trükkimiseks. Nii sündis eespool nimetatud 1711. aasta väljaanne. II. "Le Talmud de Babylone" par l'abbe L. Chiarini, professeur a l'Universite de Varsowie. Leipzig, 1831. Väga väärtuslik teaduslik uurimus, nagu ilmneb juba sellest, et see on nüüdseks bibliograafiline haruldus. III. "Theorie du Judaisme", sama autori poolt. Pariis, 183U. See kapitaalne teos on omakorda pühendatud keiser Nikolai I-le. IV. "Der Talmud in der Theorie und in der Praxis" von Konstantin Ritter de Choleva Pawlikowski. Regensburg. 1881. Kontsentreeritud, kuid väga õpetlik teos asjatundjalt. V. "Le juif, le Judaisme et la judaisation des peuples chretiens" par Gougenot des Mousseaux. Paris. 1869. Suur ja mitmekülgne uurimus juudiküsimusest seoses Talmudi ja Kabala käsitlusega. VI. "Relation historique des affaires de Syrie, depuis 1840 jusqu'en 1842," - par Achille Laurent, membre de la Societe Orientale. Paris, 1846. Juutide poolt hävitatud töö. Siin on toodud in extenso uurimisaruanded tunnistajate ja mitme juudi ülekuulamise kohta, keda süüdistatakse 1840. aastal Damaskuses toimunud sulase Ibrahimi isa rituaalse mõrva toimepanemises. Nende juutide surmaotsus, mille kohus oli määranud, tühistati Egiptuse khediivi poolt ilma selgituseta, kuid pärast Moses Montefiore ja Adolphe Cremieux' visiiti, kes tulid Egiptusesse meelega "eestkostjaks" mõttekaaslastest juutide eest. Isa Thomase juhtum on üldiselt väga oluline ja koos kristlasest poisi Andrjuša Juštšinski rituaalse mõrva juhtumiga 12. märtsil 1911. aastal Kiievis omandab see meie päevil erilise tähenduse. VII. "Talmud ja selle sisu". I osa, Mišna. N. Pereferko-vich. ST. PETERSBURG. 1897 - "Mis on Šulkhan-Arukh?" Tema poolt. SPB. 1890. VIII. "Talmud ja juudid", koostanud Lutostanski. SPB. 1902. IX. "Etude sur les origines et la nature du Sonar" par S. Karppe. Pariis, 1891. Tõsine teos Kabala kohta. X. "Chistianus in talmude Judaeorum sive rabbinicae doctrinae de christianis secreta" by C. B. Pranantis, teoloogiamagister. Juudi tekstid ladinakeelse tõlkega. ST. PETERSBURG. 1892. XI. "L'Esprit juif," essai de psychologie ethnique, par Maurice Muret. Paris. 1901. Originaalne teos, mis väärib jätkamist. Lisaks peatükile juudi üldpsühholoogiast saab lugeja siin tutvuda juudi kui filosoofi (Spinoza), luuletaja (Heine), poliitiku (Beaconsfield), sotsioloogi (Marx), kriitiku (Brandes) ja publitsistiga (Nordau). Järgneb kokkuvõte ja järeldus. XII. "Die Juden in der Musik" Richard Wagner. XIII. "Les rois de la republique", histoire des juiveries par Auguste Chirac. Paris. 1888. XIV. "La Conjuration Juive contre". XV. "Jeesus Kristus Talmudis". Berliini ülikooli juurde kuuluva Institutum Judaicum'i teaduslik teos.

[2] Refman on üks rituaalse prostitutsiooni jumalaid.

[3] "Minski juudiküsimuse komisjoni protokollid". Minsk. 1881.

[4] Viited Talmudi traktaatidele on tehtud ilma peatükkide ja lehekülgede märkimata (tegelikult -lehtede, sest see on Talmudi numeratsioon). Vajaduse korral võib selle lünga kõrvaldada.

[5] Midrasch Rabboth, Seder Debarim. Stettin, 1860, lk. 74-76.

[6] "Juudid, nende usutunnistus ja moraal".

[7] N. Pereferkovitš. "Talmud."

[8] Rabi Moshe ben Maimonides (surn. 1204 nr. P.X.) oli Iisraeli suurim õpetaja, kuigi Egiptuse sultani Selladini õukonnas, kus ta oli arst, tunnistas ta ise poolteist aastat islamit. Ta püüdis Talmudis rakendada Aristotelese õpetusi ja isegi hindude panteismi. Montpellier's põletati tema teos "Mishna Toire" hukkamõistja käe läbi, vastavalt õigeusu rabide ettekirjutusele. Tänapäeval on see autoriteediks, mis on pühaduses kättesaamatu. "Maimonidese "Moreh Nebuchim" ("Eksitute taastamine") õpetatakse nüüd võrdselt Tannai ja Amori kirjutistega Talmudis.

[9] Isaac ben Yehuda Abarbanel (Abravanel) sündis 1437. aastal Lissabonis ja suri umbes 1508. aastal Veneetsias. Pangaülem, mustkunstnik ja astroloog Portugali kuninga Alfonso V alluvuses ning Kastiilia kuninga Ferdinandi rahandusminister, kelle poolt ta aga koos teiste juutidega pagendati. Kirjutas kuulsa kommentaari Maimonidese "Moreh Nebuchimile". Ta ennustas Messia ilmumist 7296. aastal alates maailma loomisest.

[10] Rabbi Shelomo-Itzhaki (lühendatult Rashi) on Maimonidese järel Talmudistide seas särava täht.

[11] Kuulus Shulhan Arukhi autor, teine Joosai, nagu tema õpilane ja täiendaja Isserles, teine Mooses.

                                                  * * * * * * * * * *

B. Talmudi süsteem ja selle sisu

I.

Koos Talmudi algmaterjaliga piirdub selle süsteem peamiselt Mišnaga ja pärineb selle kodifitseerimise ajast, mis teatavasti kestis umbes kolmsada aastat. Olles nii Jeruusalemma kui ka Babüloonia väljaandes vanade rabide õiguslike vaadete entsüklopeedia, pärineb "meie Mišna", st selle töötlus Püha Juuda (Hakadose) poolt, kõige enam Meiri Mišnast, kes sai selle oma õpetajalt Akibalt, kuid sisaldab palju variante veelgi vanemast Abba Sauli Mišnast, kus nähtavasti sama süsteem oli juba tollal vastu võetud. Kõige tähtsam neist kahest Gemara - Babüloonia, mille tekst on lai ja selge võrreldes Mišna kokkusurutud ja ebamäärase silbiga, on, nagu me juba mainisime, kättesaadav ainult umbes poolele Mišnast (36 traktaadis 63-st). Kõigis aga puudub see, mis puudutab Püha Maa ja Jeruusalemma templi riitusi. Teades oma rahva voorusi ja seetõttu ei olnud neil lootust ei Kaananisse tagasipöördumiseks ega templi taastamiseks, mis äratas tõsiseid kahtlusi isegi Esdra ja Nehemja ajal (Nehemja, II, 5-10, 17; IV, 1-3 ja 11-23; VI, 1, 6, 8, 15; Esdra 2. raamat, II, 17-31), jätsid Babüloonia Talmudi autorid Kakskümmend seitse traktaati Mišnast Gemarast ilma, sest.... "kommentaare nende kohta annaks prohvet Eelija ja Messias ise."

Sisu paigutus Jeruusalemma ja Babüloonia väljaannetes ei ole ühesugune ja isegi erineb, kuigi mitte oluliselt, erinevates väljaannetes.

Sellegipoolest on süsteemi põhialused kõikjal muutunud.

Kõigepealt on Talmud jagatud kuueks jaotuseks või järjestuseks ("Sedarim"). Need "šiša sedarim" moodustavad juudi kombe kohaselt oma algustähtedest kabbalistliku termini "šas", mille järgi juudid Talmudit nimetavad. Jaotused on järgmised:

Zerayim ("põllukultuurid" - põllumajanduslikud seadused), Moed ("pühad"), Nashim ("naised" - abieluõigus) ja Nezikin ("vigastused" - tsiviil- ja kriminaalõigus), Kodashim ("pühad" - kanooniline õigus) ja Tegarot ("puhtused" - ebapuhtast rituaalsest vaatepunktist).

Jaotused on jaotatud traktaatideks ("masekhet", mitmuses "masekh-tot"). Nende arv on 63, kuid Babüloonia Talmudis on lisandunud neljas peatükk traktaadi "Bikkurim" ("esimesed") ja viis erilist, "väikest" traktaati (Massekhet Abot, Massekhet Sofrim, Massekhet Semachot, Massekhet Kala ja Massekhet Derk Eretz).

Zerayim-osas on 11 traktaati: Berakhot, Pe'ah, Demai, Kilayim, Sheviif, Terumof, Maasrof, Maaser Sheni, Hala, Orla ja Bikkurim.

Jaotises "Moed" - 12 traktaati: Šabat, Erubin, Pesachim, Škalim, Ioma, Suka, Betzah ehk Iom Tov, Rosh ha Shana, Taanif, Megilla [1], Moed Kattan ja Hagigah.

Našimi osakonnas on 7 traktaati: Jebbamof, Kefubof, Nedarim, Nazir, Sotah, Gittin ja Kiddushin.

"Nezikin" osakonnas on 10 traktaati: Baba Kamma, Baba Metzia, Baba Batra, Sanhedrin, Makkof, Shebuof, Eduyof, Abodah-Zara [2], Abot ehk Pirke-Abot [3] ja Garayof.

"Kodashim" osakonnas on 11 traktaati: Zebachim, Menachof, Hullin, Behorot, Arachin, Temurah, Kerifof, Meila, Tamid, Kiddof ja Kinnim.

Tegarothi osakonnas - 12 traktaati: Kelim, Ohaloth, Nega'im, Para, Tegaroth, Mikvaoth, Niddd ehk Yuhasim, Mahshirin, Zabim, Tebul-Yom, Yadayim ja Uqqin.

Kokku on 63 traktaati 6 jaotuses.

Traktaadid on omakorda jaotatud peatükkideks ("perek", mitmuses "perekim"); neid on 63 traktaadis 524, koos 5 "väikese" traktaadiga - 617.

Peatükid koosnevad paragrahvidest, mida nimetatakse võrdselt Mišnateks ("Mišnaiyot"). Babüloonia Talmudis on neid 3787.

Nii palju oli vaja tõlgendamiseks, s.t. 613 Moosese käsu (248 positiivset ja 365 negatiivset) jagamiseks, moonutamiseks ja lisamiseks. Nende käskude täieliku loetelu mõlemas kategoorias annab Chiarica (Talmud de Babylone, 128-180). Talmudist on siiski kohustatud neid peast teadma. Kuid sellest ei piisa. Kuna kõik Talmudis on taandatud Mikra'le (Piibel), siis on tema kohus loetleda mälu järgi kogu salm ühe sõna kaupa ja kogu peatükk ühe salmi kaupa.

II.

Viieaastaselt hakkab juut õppima kirjaoskust, kümneaastaselt - Mišnat ja viieteistkümneaastaselt - Gemarat.

Ja kui oluline on selline teadmiste läbimine, selgub vähemalt järgmisest, muidugi vaieldamatust, Talmudi tunnistusest (tr. Gittin, folio 58, kol. 2): "maailma kõige rahvarohkemas linnas" Be-phorah oli Messias Bar-Koheba ajal juba 400 sünagoogi, igas neist 400 õpetajat ja igal õpetajal oli 400 õpilast. Seega oli ainuüksi Beforis 160 000 õpetajat ja 64 000 000 õpilast......

Õpetamine iseenesest pole kaugeltki lihtne. Niisiis, Talmudi järgi otsustades (tr. Sanhedrin, l. 110, veerg 2), andis Jumal ise valevande ja “valitud rahva” pojad õpivad seda mitte ilma innukuseta. Või näiteks Midraš Tillim (l. 10, col. 2) - 9. psalmist, samuti 1. Moosese raamatu XXV peatüki 23. salmist [4] järeldab omal moel, muidugi mitte ilma põhjuseta, et Jaakob sündis juba ümberlõikamise teel, ja ta oli ainult üks kolmeteistkümnest, - samadest, kes said ümberlõigatud, nagu nähtub loetelust: Aadam, Seet, Eenok, Noa, Faara, Jaakob, Joosep, Mooses, Eelija, Saamuel, Taavet, Jesaja ja Jeremija. Või siis küsimusele - miks tunnustati Juuda-Ganassi pühakuks, manitseb Talmud (tr. Yuhasim, fol. 45) sügavalt: "well er sein ganzes Leben hindurch sich nie am blosen Leibe und dem Nabel mit der Hand beruhrt habe". See selgitus ei takista siiski ütlemast (vt Sefer ben Sira l. 2, col. 2) prohvet Jeremija kohta, et ta "suam propriam filiam gramdam fecisse", ja seda nii ebaloomulikul ja häbematul viisil, et me ei saa siinkohal kõlbluse huvides Talmudi sõnu korrata, isegi mitte ladina keeles. Samuti ei ole lihtne mõista, kuidas "õpetaja" Raph võis jõuda järeldusele, mis tuleneb Kuningate kolmanda raamatu I peatüki 15. salmist: "Bethsabee autem, dum apud regem fuerat, tredecim panos laneos adhibebat, ut se purgaret...". Rabi Solomon Jarchi, üks Talmudi säravaimaid valgusi, ei motiveeri nimetatud järeldust mitte ainult omalt poolt lõbusaid kaalutlusi, vaid näeb sellele kinnitust ka selles, et just nüüd mainitud Kuningate 3. raamatu tekst on väljendatud täpselt kolmeteistkümnes sõnas: "Vattawo Bathševa el hammelech hachadrah vehammeleh saken meod vaabhischad haschunammith mescharath eth hameleh...". Nende näidete kõrval on raske vaikida näiteks vähemalt sellest: Prohvet Abbakum (II, 16) ütleb: "Sa oled end küllastanud häbiga au asemel: joo ka sina ja näita häbi, Issanda paremal käel pöördub karikas sinu vastu ja häbi sinu au peale". Traktaat Sanhedrin (fol. 149, col. 2) ütleb: "Zur Zeit, ais der gottlose Konig Nabuchodonosor mit dem gerechten Konig Zedekias so ubel verfahren hat, ist ihm sein Praeputium dreihundert Ellen long gewachsen; da mit had er alle Konige, welche bel ihm zu Tische waren, umwunden, - und deshalb steht es geschrieben: Du wirst mit Schande statt Ehre gesattiget, so saufe du nun, und zeige deine Vorhaut." Teisest küljest ei saa ega taha juudi "seaduseandja" muidugi jätta endale keelata rõõmu, et õpetada oma kuulajaid ka Talmudi kuulsa paralleeli osas: Tapa parim mittejuut, löö pea maha kõige ilusamal maol!...

See ettekirjutus ei tulene mitte ainult Praha "Mashor" (fol. 34) teise osa tõlgendustest, palve "Avi col cosch", vaid ka Abod Zari (fol. 26, col. 2) ja Sahedrina (fol. 26, col. 2) traktaatide sõnasõnalisest tekstist. 93, col. 1), millest esimeses on paralleeli esimene rida väljendatud sõnadega "Tov Schebogojim harog" ja viimases - "Coscher Scheboakum harog", mis on samaväärne, sest "Tov" ja "Coscher", "Gojim" ja "Akuin" on sünonüümid.

On selge, milline on talmid-hohimi positsioon oma õpilaste, sageli laste ees ja mil määral on teaduslik ebamoraalsuse pilliroog, mida ta on kohustatud neile, ilma et ta vaataks midagi, nagu Siinai ääres antud tarkust [5], seletama.

Õpetus toimub trükitud tekstide ja salajaste nimekirjade kaudu, ja need viimased, kui kristluse vastase vihkamise hoidlad, ei mängi Talmudi õpetuses vähimatki rolli. Talmudi kirjandus üldiselt on suur, nii trükituna kui ka kirjalikus kontekstis. Siinkohal ei ole kohane seda puudutada. Talmudist endast ei ole palju tervikväljaandeid, ja need on kulla hinnaga ja seetõttu enamikule juutidele kättesaamatud. Teistes väljaannetes on tsensorite poolt läbi kriipsutatud kohad täidetud punktide või erimärkidega. Õpetajad teavad, et salajaste nimekirjadeta on juba raske hakkama saada, ja nende õpilased on innukalt huvitatud skandaalilähedastest väljaannetest. Seega ei tohi me jätta vähemalt lühidalt mainimata Talmudi tervikväljaandeid, s.t. juutide jaoks parimaid, ja mittetäielikke väljaandeid, mis nõuavad suulisi või nii-öelda salajasi "parandusi"....

III.

Mis puutub Talmudi väljaannetesse, siis need olid väga pikka aega käsitsi kirjutatud ja seetõttu suhteliselt haruldased. Teisisõnu, selle töötlemiseks kasutatud traditsioonide sisu säilis juudi maailmas pKr. sama suuliselt kui enne meie ajajärku.

Kui mitte esimene, siis tõenäoliselt teine kogemus heebrea tähestikuga trükkimisest oli Napolis. Esimene, ja sel ajal luksuslik, Talmudi väljaanne 380 leheküljel, folioformaadis, 1489-1492, s.t. samal ajal kui Ferdinand ja Isabella ajasid Hispaaniast juudid välja ja teatavasti põgenesid paljud Juuda pojad Napoli.

Selle asjaolu tähtsus ilmneb eriti siis, kui me võrdleme seda eelnevate katastroofide ja juutluse ärkamise paralleelidega. Selline oli näiteks ajavahemik 745-720 eKr, mil Tuklad-Gabal-Assar II alustas, Salmonassar IV jätkas ja Sargon II lõpetas Iisraeli kuningriigi lüüasaamise, st kümne ja poole hõimu hävitamise, mille jälgi otsivad siiani tulutult ülejäänud pooleteise hõimu (Juuda ja pool Benjamini) järeltulijad Juuda kuningriigist, mille Nebukadnetsar 588 eKr võrdselt purustas, kuid ei ole veel tänapäevani hukkunud. "Valitud" rahva kannatuste kulminatsioon - Nebukadnetsari ja tema vahetute järeltulijate ajastu - kuni 10. augustini 538 eKr, mil Kyros vallutas Babüloni, on siiski tähistatud nii tema suurimate prohvetite, Jeremija, Jesaja ja Hesekieli erakordsete tegudega Iisraeli heaks kui ka teiste juutluse palladiinide, silmapaistvalt energiliste riigimeeste - Taanieli, Serubabel, Esdra ja Nesmia - tegevusega. Esdra teened olid peamiselt suunatud juudi eneseteadvuse tekkimisele ja Talmudi aluste põhjendamisele. Siit voolas poolteist sajandit hiljem välja ka Makkabeuse revolutsioon koos juudi õpetajate rünnakuga Mišna ülesehitusele. Teise templi kukutamine Vespassiuse ja Tiituse ajal andis omakorda ainult lõpliku tõuke nii võrratu monumendi nagu Talmud püstitamisele ja vaatamata katsumustele ei peatu see tänaseni oma börsi, sotsiaalse ja poliitilise enneolematu võidukäiguga, mis on hämmastav isegi juutide jaoks.

Samamoodi lõi keskaja esimesel poolel Juda poegade väljasaatmine pärslaste poolt Messopotaamiast 11. saj. mos. pärast F. X. uusi talmudikeskusi, kõigepealt Egiptuses ja Marokos, siis Hispaanias ja lõpuks erinevates kohtades 3. Euroopas ja lõpuks, kokkuvõttes, kogu Wormwoodi, Malorossias ja Leedus. Viimane toimus justkui eesmärgiga, et apoteoosis peaks Talmudi türannia levima edasi üle Euroopa ja Aasia Venemaa tohutute alade ja isegi kõige kohutavamate õnnetusekombinatsioonide all, mis juutlust kunagi võõraste hävitamise nimel tabanud on. Siin ei ole siiski midagi üllatavat. Isegi juudiusu poolt kunagi Kaananis toime pandud hirmutegusid ei saaks nüüd kahtlemata piisata selleks, et muuta meie tohutu kodumaa uueks tõotatud maaks.....

Talmudi teine täielik, st. ilma väljajättudeta, väljaanne pärineb aastatest 1520-1524. See ilmus Daniel Bombergi trükikojast samuti Itaalia pinnal - Veneetsias, ilma tsensuurita. Kas see on tingitud kristlaste sallivusest, hoolimatusest või teadmatusest, on raske öelda. Igal juhul sai see väljaanne eeskujuks kõigile järgnevatele väljaannetele, nii oma üldskeemi kui ka materjali paigutuse poolest lehekülgedel, peamiselt Babüloonia Talmudi parimates väljaannetes. On tõenäoline, et see teksti paigutamise meetod oli pühitsetud iidse tavaga juba Talmudi käsikirjalistes lehtedes. Kahjuks ei ole väärtuslik Bombergi väljaanne, mis ilmus samal ajal Lutheri ametliku reformatsiooni väljakuulutamisega, kusagil tervikuna säilinud. Vaid mõned üksikud traktaadid on olemas isegi Rooma, Hamburgi, Oxfordi jne. vanades, suurtes raamatukogudes.

Kolmas, taas kord täielik väljaanne, 1546-1550, mis ilmus taas Veneetsias Marcus Antonius Justiniani poolt, sai allikaks ja mõõdupuuks edasistele väljaannetele, ehk isegi rohkematele kui eelmine. Neljas väljaanne, 1578-1580, Ambrosius Frobeniuse trükikojast, ilmus Baselis ja kuigi trükitud vastavalt kahele mainitud Veneetsia väljaandele, kuid vastavalt Trient'i nõukogu määrusele kustutas tsensor Marcus Morinus sellest välja kõik, mis oli ristiusu ja tema jumaliku rajaja vastu solvav. Seetõttu, et taastada Justiniani väljaande täielik tekst, töötati aastatel 1603-1605 Krakówis välja uus, viies Talmudi väljaanne, mis oli aga Veneetsia väljaandest halvem. Seejärel, vastavalt Justiniani tekstile, tehti 1617-1622 Lublinis teine väljaanne. Seitsmes, samuti täielik väljaanne trükiti 1644-1646 Justiniani väljaande järgi Amsterdamis Emmanuel Bombepiste poolt. Kaheksanda ja üheksanda väljaande, mõlemad Frankfurdis Oderi ääres, võttis 1697. aastal ette Michael Goshtalk ja 1721. aastal Sigismund Jablonski (valmis Berliinis). Need kopeerivad Baseli väljaannet, kuid lisades sellele Abod Zari traktaadi (ebajumalateenistusest, mille all juudid mõtlevad ja isegi peamiselt, kristlust), mida Marcus Morinus ei jätnud välja. Lõpuks alustati Talmudi kümnendat väljaannet Amsterdamis (1714) ja lõpetati Frankfurdis Maini ääres (1721). See omakorda ei sisalda palju sellist, mis oli Baselis keelatud. Edasised Babüloonia Talmudi väljaanded trükiti Sulzbachis, Direnfurtis, Slavutas (Poola), Viinis jne, mis ringlesid kõige rohkem Poola juutide seas. Nende väljaannete eriline huvitavus seisneb selles, et tsensuuri keeldudele vastavad kohad on märgitud tühikutega. Lüngad ise on osaliselt täidetud teiste Talmudi kompilatsioonide poolt, osaliselt on need hoolsalt esitatud spetsiaalses juudi raamatus "SeiderTadaydol", osaliselt, lõpuks, talmud-tooras, cheders, bess-gamidrams ja yeshibot'is, mida isegi praegu veel suuliselt õpetatakse. Sõltumata nendest, mida mainiti, on trükitud väljaanded Thessalonikis, Konstantinoopolis jne, kuid need on kui ordinaarid väheväärtuslikud. Siiski ei tohi unustada, et iga Talmud on juudile püha ja vastavalt sellele hoitakse seda tema raamatukogu kõige salajasemates kohtades.

Kokkuvõtteks tuleb seega märkida, et Talmudi neli väljaannet on kõige täielikumad ja täpsemad: a) Justiniani Veneetsia väljaanne, b) Krakovi väljaanne 1605. aastal, c) Amsterdami väljaanne 1646. aastal ja d) osaliselt Amsterdami, osaliselt Frankfurdi väljaanne 1714-1721. aastal.

IV.

Väljaannetest on loomulik minna edasi Talmudi tõlgetele.

Gemara tõlkeid ei ole ühestki muust keelest.

Mišna on aga tõlgitud: esmalt ja täielikult ladina keelde Surengusiuse poolt (Amsterdam, 1698-1703), samuti peaaegu täielikult itaalia, prantsuse ja saksa keelde ning viimasel ajal ja ainult osaliselt inglise keelde. Hiljuti on Pereferkovitš tõlkinud selle vene keelde. Väljavõtetena on mõned Mišna ja Gemara tekstid esitanud Ciarini ("Talmud de Babylone"), ja parimas, üksikasjalikus ülevaates, koos oluliste autentsete tsitaatidega, on neid kriitiliselt uurinud Eiseninger ("Entdecktes Judenthum", 1711).

V.

Talmudi sisu ei vaja pärast kõike juba öeldut üksikasjalikku märkimist. Eelkõige on see sui generis juudi entsüklopeedia teoloogia, õiguse, ajaloo, poliitika, geograafia, parfümeeria, meditsiini (õpetuses "koššer" ja "klubid", s.t. puhas ja ebapuhas), astronoomia (Paasapüha aja määramise ja kronoloogia kohta üldiselt), astroloogia, maagia ja nõiduse kohta üldiselt. Ei tohi unustada, et kui Talmud on juutide hing, siis Kabbala on Talmudi hing. See ei ole mitte ainult judaismi akumulaator või hoidja, vaid ka selle õpetaja võõraste seas. Nii on Leroy Beaulieu sõnul ("Israel parmi les Nations"), olles väga segane hõim, juutlus sisaldab mõningaid elemente, kelle veres pole peaaegu midagi juudilikku, näiteks: blondid juudid on kahtlemata slaavi päritolu, ja mustad juudid Malabari rannikul on negriitod.

Ei ole üleliigne märkida veel tõsiasja, et kehaline seos on olemas mitte ainult reformatsiooni tõusu ja judaismi õitsengu vahel Euroopas, eriti Cromwelli ja juutide vahel Inglismaal, vaid eriti Juuda poegade ja Calvini või Zwingli järgijate vahel Šveitsis, samuti Kagali ja Põhja-Ameerika kveekerite vahel. On tähelepanuväärne, et protestantide keskendumine Vanale Testamendile ja selle "vabale" tõlgendamisele tekitab sama kalduvuse rahakaubandusele ja sama liigkasuvõtlikule vaimule nagu "valitud" rahva liikmete seas.....

Teisest küljest räägib selles osas tervete klasside ja isegi rahvaste moderniseerumine Euroopas iseenda eest.

Sellega paralleelselt areneb pidevalt vabamüürlus, mille pärispatt koos kosmopoliitsusega seisneb muidugi selle talmudistlikus kõlvatuses. Saastumine judaismiga on selles sfääris mõnikord täheldatav ja nii elavalt, nagu me näeme näiteks Adriano Lemmy puhul. Itaallane (Livornost) ja katoliiklane, mõisteti 1849. aastal Marseille'i kohtus pisipettuse eest pooleteiseks aastaks vangi, kuid põgenes Konstantinoopolisse. Siin sattus ta juutide sekka... ja lasi end isekusest ümber lõigata. Ta sai lähedaseks Kossuthiga, kes oli samuti põgenenud Ungari kohtust kui süüdistatav, keda süüdistati Ungari krahvinna röövimises, kelle palgal ta oli. Kossuthi kaudu kohtus ta Mazziniga ja kolis Itaaliasse, kus temast sai vabamüürlane. Loomulikult võttis ta osa revolutsioonidest ja anarhistlikust tegevusest üldiselt. Lemmy sai juutide ja vabamüürlaste Crispi, Mazzini, Grimaldi abiga 1893. aastal Itaalia Suure Orienti suurmeistriks, seejärel saavutas ta intriigide, altkäemaksu ja muude kuritegude kaudu pärast Albert Pike'i surma palladistide "ülemdogmaatilise nõukogu" üleviimise Charlestonist (P.A. Ühendriigid) Rooma - paavstile lähemale ja avas Lutsiferi teenistuse. Kui Bologna professor ja luuletaja Giuseppe Carducci kirjutas hümni sellisele äsja ilmunud jumalale, viis Lemmy selle hümni laulmise sisse Itaalia vabamüürlaste tseremooniasse. "Il y y a deux ennemis dans mon coeur, - Dieu et la France...!" - kuulutas Lemmy lõpuks välja ja suri, andes suurmeistriameti üle juba ristimata juudile Nathanile, kes osutus rõõmuks paavsti troonile ja Rooma linnapeale!...

Talmud on veelgi judaismi gravitatsioonikeskus, keskus, mis koos terve satelliitide süsteemiga (frankovabamüürlased, sotsialistid, šabbesgojid üldiselt) püüdleb vastupandamatult salapärase tähtkuju poole aegruumis, hõõgudes aga kustumatult Iisraeli teadvuses kui maailmavallutuse embleem. Lõpuks on see väsimatu viha ja kättemaksuhimu kandja kristluse vastu, mis julges sekkuda "jumalikku" maailma ekspluateerimise monopoli, mille Juuda pojad omandasid Siinai seadusega.....

Juudi inimvaenulikkuse arengu viimane hetk seisneb kogu inimkonna ägedas põlguses. Oma palvetes kutsuvad juudid võõrastele pähe igasuguseid õnnetusi ja needusi ning paluvad oma Jehooval nende kiiret hävitamist. Sügavalt eksiks aga see, kes arvab, et vähemalt Juuda pojad armastavad ja austavad üksteist. "Kõik juudid ühe eest ja üks kõigi eest!" - on tõepoolest nende esimene põhiline moto, kuid see on rajatud isekusele ja kalkuleerimisele, mitte armastusele. Ja hundid, kes ründavad rändajaid, tegutsevad koos. Kui mõned neist haaravad hobuste koonust, püüavad teised ree sisse hüpata või põgenedes ohvrit haarata, kuid see ei takista neid rebimast kedagi oma karja hulgast kohe, kui ta on haavatud...

Judism on jahihuntide kari!

Kuigi see ei anna halastust gojidele, ei julge ta loogiliselt ka oma am'gaatzereid säästa.....

Sellise jahikampaania võrratu eelis ja jäljendamatu edu garantii on muide näha järgmises.

Kui välismaalastest - inglased, venelased, sakslased või prantslased - mõtlevad kaks, ütleme, kolmandat petma või röövima hakata, peavad nad esiteks kokku leppima, teiseks tagama kokkuleppe täitmise ja kolmandaks õigustama kokkulepet praktikas. See kõik ei ole kaugeltki lihtne. Õnnetusi on võimatu ette näha; kõigile on võimatu sisendada ühesugust oskust ja hoolsust; on mõeldamatu vormistada näiteks notari juures kuritegelik leping; täielik turvalisus on lootusetu; kindlus, et jagamisel ei teki tüli, on tühine..... On selge, et gojidest "jahimehed" ei tohi kokku leppida, ei tohi julgeda otsust teha ja kui nad hakkavad seda mõistma, siis nad peatuvad või lõpuks tülitsevad saagi üle. Paraku ei ole goji'l või akum'il ühtki neist võimalustest [6], kui teda jahivad juudid.

Neil ei ole midagi, mille üle läbi rääkida, sest igas olukorras vaatavad nad kõik "asja" ühtemoodi. Isegi proovi ei ole vaja teha. Koguge Kagal, lehvitage kepiga, ja see teeb kohe kokkuleppe. Pole vaja välja töötada ka tegutsemisviisi, sest igaüks neist tahab olla virtuoos oma väärikuse nimel. Olgu ta siis solist või orkestri liige, ta tegutseb mitte ainult hirmu, vaid ka "südametunnistuse pärast". "Tasu" üle ei saa vaidlusi olla, sest "puhtuse" huvides töös ja vaidluste tingimusteta kõrvaldamiseks jagatakse see võrdselt. Kokkuvõtteks - juut ei julge "obakumatiseerida" juuti jagamise ajal, sest ta teab, et see on riigireetmine kogu Iisraeli vastu ja toob seetõttu kaasa halastamatu karistuse (vt. Brafman "Haggai raamatus" "cheremi", "salajaste tagakiusajate" jne. kohta). Seega on täiesti selge, kui ohtlik on "alatuile" ja millised rõõmud just "valitud" rahva liikmetele on täis vähemalt üks ainus, järgmine (sõna-sõnalt tsiteeritud) seadus Talmudis (vt Mordechai in tr. Kefubof; Shulh. Ar., Hosh. ha-Mishi. 183, Haga).

"Kui keegi [7] tegeleb akumiga ja teine tuleb ja aitab teda, pettes akumi mõõdus, kaalus või arvus, siis jagavad nad kasumi omavahel, ükskõik, kas ta kavatses aidata raha eest või ilmaasjata."

Selles seaduses peitub juudi gešeftide raskuskese ja hävimatu garantii gojide "kadeduse" vastu, sest ainuüksi selle kohaldamise järel ei saa ükski konkurents nende poolt Kagalile vastu seista.

Me piirdume öelduga, sest kui me tahaksime Talmudi sisu põhjalikumalt uurida, peaksime ainuüksi sellele teemale pühendama terve raamatu.

Ja et ei tekiks kahtlust, mida "valitud rahvas" ei tohi oodata "reeturlikest" ilmutustest ja mis on Juuda poegade enda arusaam Talmudi sisust, toome viiteks mõned seda puudutavad käskkirjad.

"Häbematus on kuningriik ilma kroonita" (tr. Pesachim, 113a). "See viib eesmärgini isegi Jumala tahte vastaselt" (Sanhedrin, 105a) "Sa ei tohi kuuldes korrata seda, mis on kehtestatud kirjalikus seaduses, ega kirjutada üles seda, mis kuulub suulise pärimuse juurde." (Gittin, 180b) "Keelatud on avaldada mittejuudile seaduse saladusi. Kes selles süüdi on, teeb sama, nagu oleks ta hävitanud kogu maailma." (Jalkut Hadash, 171, 2) "Kui juuti kutsutakse selgitama mõnda rabiinliku kirjanduse lõiku, on ta kohustatud andma vale tõlgenduse, et muidu tegutsedes ei oleks ta jultunud kaasosaline mittejuutide rikastamisel rabiinide teoste tundmisega. Kes seda ettekirjutust rikub, seda karistatakse surmaga" (Dibre David, S 37). "Tuleb ja peab valetama, kui mittejuudid küsivad meilt - kas meie pühades raamatutes on midagi nende vastu? Siis oleme kohustatud vande all kinnitama, et midagi ei ole sees, sest kindlasti hakkaksid nad pahandama, kui nad saaksid tõe teada." (Ša'alof Utshubof, bin jan Šelomah, osa Joreh de'a S 17). "Mittejuut, kes uurib juutide seadusi või uurib neid, väärib surma" (Sanhedrin, 59 a; Shagiga, 13 a). "Selle järgi on juudil keelatud pöörduda mittejuudi kohtusse" (Gittin, 88 b; Shulh. Ar. Hosh. ha-Mishp., 26, 1; Turin Hosh. ha-Mishp. 26, 7; Yad Khazaka IV, 26 jne), kuna see kohus ei saa juudi kohtuasja õigesti lahendada ilma Talmudit tundmata, ja selle tundmine on mittejuutidele tingimusteta ja rangelt keelatud" (Baba Kamma, 38, 1). "Juudi kohtu ees ei saa muidugi "goji ja ori" tunnistusi anda" (Shulh. Ar., Hosh. Ha-Mishp. 3-1, 19).

VI.

Sellised on põhimõtteliselt need järeldused, mida Talmud oma tekstis, s.t. juutluse enda poolt, kokku võtab.

Määratletud selle koodeksi ideest ja olemusest, on sellest tulenev järeldus teiselt poolt kinnitatud kogu Juuda poegade eluga, tingimusel, et järelduse jõud areneb seda vastupandamatumaks, mida rohkem me uurime fakte, s.t. mida lähemalt me analüüsime juudi tegevust, püüdlusi ja kavasid.

Ranges kavatsuses tugineda peamiselt tegelikule pinnale ja juhinduda positiivsetest andmetest, oleme seni läinud ja püüame edaspidi sellest meetodist mitte loobuda. Kuid, nagu on üsna ilmne, ei saa me igas uurimispunktis fakte suvalises koguses kokku võtta, ükskõik kui palju meil ka käsil poleks. Piltide terviklikkuse ja korrastatuse huvides oleme sunnitud austama proportsionaalsustunnet, illustreerides öeldut võimaluse korral ainult eluliste andmetega. Seega peame nüüd Talmudi jutustuse lõpetamisel ka nii tegema.

Usume, et piisab, kui piirdume siinkohal ühe, kuid arusaadava näitega. Peame silmas talmudismi rolli nn "liberaalsetes" elukutsetes ja eriti juristi elukutse valdkonnas. Vastuvõtu ustavus ilmneb nii juutide väitest, et nad on peaaegu monopolistid liberaalsuse alal, kui ka juudi arusaamade kohaselt talmudistliku ja juriidilise sfääri formaalsest lähedusest, mis on aga täiesti loomulik, sest kuhu juudid tungivad, seal ei kasva vaimne rohi ...

Sie haben den Teufel uber Belsebul geworfen!...

Juba vanad roomlased mõistsid, et vabadus seadusi tõlgendada on võrdne õigusega neid uuesti välja anda. Kuidas võis selline "praktiline" mõte jääda kurjadel Iisraeli lastel tähelepanuta? Vana-Roomal polnud aga aimu Jeruusalemmast kui talmudismi keskusest ja ta ei jõudnud kunagi äärmuslikele järeldustele, mis lähtusid ülimuslikust eeldusest, milleni Tannai, Amoraim, Gaonim, Talmid-Hohim ja nende järgijad "tõusid", kui nii võib öelda. Teisest küljest, kui julma reaalsuse rõhumise all ilmus iidsetes mõtetes sünge aforism "leges sunt in schola virgines, in Joro meretric.es!", siis ei olnud see kunagi ja mitte kusagil mujal kui juutluses perverteeritud mõlema poole võrdsustamiseks, kui muutumatu põhimõte ka kooli jaoks. See ilmneb ennekõike selles Insolentia Judaeorum'is, millega "valitud" rahva õpetajad seaduse tõlgendamise ettekäändel mitte ainult ei löö selle tähendust juba laste ees üles, vaid ka kehtestavad vastukäivaid määrusi. Kuid juutide arrogantia ei rahuldu sellega. Ta nõuab lisaks veel askeesi ja vooruse halo, heategevuse ja geniaalsuse apoteoosi. Salakaubana levitades raske ja sügava moraalse korruptsiooni nakkust, võltsides kõike ja kõiki enda ümber, külvates teadmatust ja silmakirjalikkust, orjalikku alavääristamist, valet, küünilisust ja pimedust, barrikaadeerib Kagal end eelnevalt avaliku arvamuse haaramise kaudu, "sundvõõrandades" ainuüksi oma kasuks nii trükitud kui ka suulise sõna, s.t. ebasoodsas olukorras olevate gojide viimase kaitsevahendi. Niimoodi vastupanu juba eos lämmatades mõistavad Juuda pojad selgemini kui keegi teine, et paralleelselt võtavad nad valdusesse inimtegevuse "kõige vabamad" valdkonnad ja sunnivad neid despootlikult teenima Talmudi rõhuvaid eesmärke. Selles valdkonnas on eriti oluline roll advokatuuril. Selle türanniseerimine judaismi poolt on võrdne mitte ainult kohtuorganite, vaid ka kogu riigihalduse süsteemi, kuni parlamendini välja, allutamisega Kagali seisukohtadele, sest just advokaadi seisus mõjutab kõikjal, värvates rahvaesindust, viies judaismi kui selle valitseja võimu tippu.....

Siit tulevad esile allikad, mille kaudu juudid vabaduse reetmise kaudu, vastavalt Talmudi diktaadile, "painutavad kaarde" kõige sõltumatumaid intellektuaalseid elukutseid, žongleerivad valitsuse ja eraisikute saladusi, omastavad kaubandusest, tööstusest ja põllumajandusest võetud eluvahendeid ning viivad üksikisikute vaesumiseni ja hävinguni, partnerluste, elukutsete ja rahvaste, ning sellise "õiguskorra" omakasupüüdmatu teenimise pealt sunnib advokatuuri teenima Kagali primadonnana või suurendama Mišna ja Gemara palladiine, likvideerima advokatuuri tõelisi esindajaid, asendades nad oma talmideh-hohimiga, mis on kõige kaalukam.

VII.

Olles eelnevalt öeldud, pöördume selle juurde, mis võib olla tänapäeva Vene intelligentsi kõige põletavam küsimus, nagu selle esitas M. O. Menšikov "Novoje Vremjas", 7. jaanuar 1912 (nr. 12867):

Juudi terror

"Rääkides Vene kohtu uskumatust reostusest juudi advokatuuri poolt, olen kasutanud andmeid, mille mulle lahkesti edastas üks vene vandeadvokaat. Andmed on kõnekad, kuid veelgi olulisem on kiri, millega need saadeti.

Siin on väljavõte sellest kirjast, mis on nagu uppuja appihüüd:

"Jumala pärast, püha tõe pärast, näidake oma osalust Vene advokatuuri saatuses, kirjutage artikkel, visandage selles pilt kohutavast ülerahvastatusest, mida meie advokatuur kogeb selle uskumatust saastamisest juutide poolt. Peterburis on üle 800 juudi tuhande advokaadiabilise kohta..... Charge d'affaires - juudid ei ole siin arvestatud, kuid nad on ülekaalukas enamuses. Peaaegu kogu töö on nende käes. Venelasi, välja arvatud väga vähesed, kes töötavad iseseisvalt ja on sunnitud siiski kõige vulgaarsemal viisil juutide ees lipitsema, on vähesel arvul, et elatist teenida, samal ajal kui noorte mass võitleb nagu kala kuival ja on ülemääraselt vaesed. Pole midagi, mille vastu protesteerida. Võimatu on organiseerida mingit vastuseisu, sest iga venelast ähvardab juutide tapalava!....

Poolteist kuud tagasi esitas justiitsminister Senatile taotluse teatud seaduste selgitamiseks, mis võib kaasa tuua piiranguid juudi abilistele, kuid asi venib ja pole veel teada, kuidas see lõpeb...

Eelkõige palun ma siiralt, et pühendaksite osa oma tähelepanust kiireloomulisele vajadusele muuta juristide elukutset nii, et Venemaa advokaatidele antaks elementaarsed sõna- ja mõttevabaduse tagatised, kui nad soovivad oma positsiooni kaitsta, sest praegu ei julge ükski Venemaa advokaat sõnagi välja öelda, kui ta ei soovi, et teda mõttetult välja visatakse ja rahaliselt purustatakse, ning assistenti ei tohi üldse žürii liikmeks võtta. Bulatzeli puhul on nõukogu muidugi ettevaatlik, sest tema eest seisab keegi, - sellist konti ei saa nad oma hammastele lubada, aga peale Bulatzeli on palju inimesi, kes tahavad olla siirad ja mitte väriseda igapäevase leiva eest, mitte sõnatud loomad Haimi ja Mosheki armu all. Meie, vene juristid, soovime, et 17. oktoobri vabaduste manifesti vähemalt nõrk kajagi kõlaks juristide seas.

Me palume vähemalt väikest põhiseadust, mis asendaks pärisorjuse juutide juures...".

Ma ei too siin kirja lõppu, mis on üsna meeleheitliku tooniga. Niisiis, see on "kuhu me oleme jõudnud, venelased"! Meie riikluse heatahtliku tegevusetusega, mis ilmselgelt raiskab meie rahvuse, langeb üks vene intelligendi seisus teise järel häbiväärsesse orjusse juutide ees. Pange tähele: mitte ainult pimedad ja abitud lihtrahvad, keda juudi kõrtsmikud ja võltsijad aheldavad, leiavad end orjuses. Kõige vabamad, tugevamad, võrdlemisi piisavad, haritud klassid, vanade lagunevate klasside lähimad pärijad - aadel, vaimulikkond ja ametnikkond - lähevad juudi orjusse.

Olen juba pidanud kirjutama kõige häbiväärsemast orjusest, kus juutide sekka jäävad paljud vene kirjanikud ja publitsistid, mõnikord isegi andekad, isegi vanade, väljateenitud nimedega. Mul on traagiline kiri ühelt kunagi väga kuulsalt ja vaimukalt kriitikult, kes aastaid radikaalseid ajakirju kaunistas, kuid mingil moel juutide ees patustas. Selle tagajärjel määrati talle cherem, leiva ja vee äravõtmine, s.t. absoluutne toimetuse boikott ja vaene vanamees oma paksude kirjatükkide köitega oli nüüd sunnitud elama majahoidjalt üüritud toas. See kirjanik on ise liberaal, nii et tal on raske kirjutada "reaktsioonilises" ajakirjanduses, ja kogu vasakpoolne ajakirjandus, s.t. valdav enamus, on paraku juutide käes. Mul on veel üks kiri väga tuntud ilukirjanikult, kes oli samuti juutide ees midagi valesti teinud ja visati kirjandusest välja, sõna otseses mõttes samamoodi nagu juudi advokaadid visavad kangekaelsed venelased advokatuurist välja. Ma olin ka tunnistajaks ühe väga andeka kirjaniku, B.L. Dedlovi (Kign) piinamisele, keda juudid piinasid aastaid. Ta oli juute millegagi ärritanud vaguras "Pedeles" ja juba siis pildusid juudi kriitikud teda mudaga või vaikisid teda häbematult maha ja "Nedelya" surmaga leidis Dedlov, et ta ei saa enam kusagil avaldada. Konservatiivsed "paksud" ajakirjad hävitati omakorda juutide poolt.

Ma olen rohkem kui kord kuulnud, kui palju alandusi on rohkem kui üks ambitsioonikas vene kirjanik pidanud kannatama juudi toimetustes. Mõni Mordka Srulevitš Gevaltmacher, kes istub uhkes "toimetuses", korraldab avaldajatele vastuvõtte, nagu oleks ta ajakirjanduse peaminister. Ükshaaval astuvad vene kirjanikud, mõnikord iidsete aadlike perekonnanimedega, kontorisse, avavad arglikult ukse, räägivad alandlikul toonil, kahvatud, vaikivad ja kuulavad ülbeid märkusi, sageli ka solvanguid.

Sest pole maailmas midagi halastamatumat kui löödud, triumfeeriv juut!

Vähesed vene kirjanikud on säilitanud piisavalt julgust ja aumeelt, et ülbikut piiritleda. Enamus, materiaalsest vajadusest rõhutud, läheb teadlikult juudi kabbalasse. Nad mõistavad end madalale kuulekusele ja igapäevasele nina pigistamisele, nagu kõik need, kes on vangistatud, millest ei ole pääsu...

Sunt lacrymae rerum, - et mentem mortalia tangunt!...

Muidugi on alati olemas väljapääs, kuid vene laiskuse ja iseloomu puudumise tõttu ei otsi juutide vangistusse sattunud kirjanikud isegi väljapääsu. Nad püüavad seletamatult kohaneda halva olukorraga, nad peidavad endas sügava vene hinge, vene südame, usu jäänuseid oma kodumaa ja põlisrahva suursugususse. Nad vormuvad isegi kõige veneliku pilkamisse, mis juutidele meeldib, hakkavad sülitama isamaa ja vene rahvusluse peale, halvasti toidetud ketikoera raevuga haaravad nad sääremarjast kõigil, kes peremehele st. juudi õukonnale, lähenevad. See alandav roll oleks kristlikule südametunnistusele talumatu, kuid viimase uinutamiseks sisendavad juudid tungivalt, et kõik, mis on juutide kasuks, on progressiivne, humaanne, liberaalne, ülev, kõik, mis on nende vastu, on metslus, barbaarsus, rumalus ja alatus.

Pehmeloomulised ja pehmehingelised venelased, kui nad satuvad juudi pessa, on igapäevasest klatšist hüpnotiseeritud. Nad hakkavad, võib-olla siiralt, arvama, et juute teenides teenivad nad Venemaad ja inimkonda. Kõiki nn judaiste ja pehmeloomulisi ei saa muidugi pidada madalateks inimesteks. Nende hulgas on teadlikke kaabakaid, kuid enamus, peaks arvama, on ainult nõrgad inimesed, nõrga iseloomu ja ajuga. Millisesse alandusse vene kirjanikud peavad langema, sellest annab tunnistust kuulus kokkupõrge härra Tširikovi ja härra Šolomi vahel. Tširikov ja Šolom-Aš!.....

Kas ma pean kordama, et mitte ainult kirjandus ja ajakirjandus ei ole juutide poolt haaratud, vaid et kõik vabad elukutsed jagavad seda saatust?

Vene arstid kurdavad, et juudid võtavad neilt kogu praktika ära, võttes kasutusele kõige kõlbmatumad meetodid loomulikus konkurentsis. Oma arstitöö kulisside taga tegelevad nad kõikvõimalike ärikelmustega, liigkasuvõtmisega, komisjonitasuga ja erinevate ravimitega kauplemisega, sageli neid võltsides ja see võimaldab neil nõuda ravi eest tasu, millest vene arst keelduks. Juudi arstid keskenduvad eriti salajastele ja suguhaigustele, abortidele ja kondoomidele, vanade meeste ja naiste noorendamisele, mitte päris süütule massaažile (nn. günekoloogilisele massaažile) jne. Neil juhtudel võtavad nende tasud, sõltuvalt asjaoludest, röövimise iseloomu ja haigusi vaevatakse mõnikord tahtlikult, et neid lõpmatult ravida.

Juudi arstide teenistuses on juudi apteegid, mida nad reklaamivad ja mis omakorda reklaamivad ainult juutidele. Juudi arstid määravad meelega väga kalleid ravimeid ja seadmeid, et anda tulu juudi apteekidele, kuigi nad võiksid haiguse käigus väga odavaid ravimeid välja kirjutada. Saades juudi apteekidelt teatud protsendi tasu, võivad juudi arstid vajadusel oma omakasupüüdmatusega tolmu silmadesse visata. Viimane on reklaamiks võltsitud. Et vene arstide praktiseerimisest heidutada, ravib juudi arst mõnda aega peaaegu tasuta, kuid mis maksab talle, et ta ravib tasuta paar särtsakat noort daami, kes kuulutavad temast kogu linnas ja teevad ta kuulsaks? Juudi arstid ei pelga seda meetodit, nagu ka teisi, et avalikule arvamusele altkäemaksu anda, kuni nad saavutavad oma eesmärgi, kuni nad kõik vene "seltsimehed" sealt välja söövad.

"Olelusvõitluse" meetodite hulka kuulub ka järgmine. Vene tagalasse sisenev ambitsioonikas juudi arst avaldab kohalikele daamidele muljet oma elegantse kostüümi, imeilusate juuste ja "kõrvetavate idamaiste" silmadega. Ta imbub perekondadesse, kus naised on oma truudusega väsinud, ning hakkab ravima mitte niivõrd nohu ja grippi, kuivõrd eakate daamide üldist “pereõnne”. Lihtsameelsed vene abikaasad, nagu on teada, õppisid seda Krimmi tatarlaste giidide ametit tundma pärast kümneid aastaid kestnud reisimist oma naistega imelisele lõunarannikule. Isegi kui vene abikaasad vaatavad silmadega (nn "oinas") oma perede lahkete külaskäikude peale kõrvetavate brünettide-arstide poolt, ei aimata, kuidas on nii, et nende lapsed hakkavad sündima "prožidjaga", nagu L. A. Stolõpin tabavalt väljendas.....

Juudi hambaarstid on väidetavalt erilised võhivõõraste daamide vallutajad, sest nende eriala nõuab vastuvõttu nende kodus. Olles võlunud paar lihtsat tüdrukut, loob juudi arst kiiresti moe enda peale, luues endale austajate saba, kes on valmis ükshaaval tema juuste külge klammerduma. See annab kohalikule ajakirjandusele, mis on peaaegu eranditult juudi, põhjuse karjuda erapooletult uue arsti tohutust andekusest, tema peaaegu imelistest ravidest, tema tohutust edust kohalikus ühiskonnas jne. Lõppude lõpuks, abge-machtl, - tegu on tehtud. Puruvaene juudikene, võib-olla vaevalt kursuse lõpetanud, võib-olla ostetud või võltsitud diplomiga, omandab kuulsuse maine, avab luksusliku kabineti, saab "assistendi", tuhandeid traavleid ja vene kolleegid-arstid, kes oma "eetikaga" ebaõnnestusid, panevad ükshaaval hambaid riiulile....

Küsige näost näkku mõne muu elukutse vene tegelase, näiteks vene näitleja või laulja käest: kõikjal kostab samasugust urinat purustatud vene jõududest, mis iga päev oma positsioone juutkonnale loovutavad. Juutidega on võimatu võidelda, mitte sellepärast, et nad on targemad, andekamad, energilisemad kui venelased, vaid sellepärast, et nad on kavalamad ja hoolimatumad kui meie vend ja pealegi naudivad kogu juudi Kagali tohutut toetust!

Milline näiliselt vaba asi on teatrilava - siin on talendid suure publiku ees eksponeeritud ja konkurents võiks olla üsna aus...?

Kellele publik rohkem plaksutab, tundub, on lava esietenduja.

Tegelikkuses juhtub järgmine.

Kui keskpärane juut astub andekasse vene truppi, hakkavad kõik vene talendid kahvatuma ja satuvad hämmastusse, ning juudi keskpärasus hakkab kasvama ja talendiks punduma. Juutidele on kõige tuttavlikumad klakööride saladused, võimalus, et hunnik noori kelmikaid lurjuseid saboteerivad ühe näitleja edu ja loovad teise triumfi. Kõige pateetilisemal hetkel, kui saal jäätub vene artisti viimasesse žesti, viimase sõna ootuses, teeb äkki keegi "aptsih!" või vingub beebina..... Siin on suurepärane hetk, mis lartatas naljaks. Publik on transist väljas, artist on segaduses, see kunstiline "natuke", mis on kunsti saladus, on ära hirmutatud ja kõige andekam esineja on mõnikord ühe hoobiga ära tapetud. Las kõik korralikud inimesed mõistavad, et see oli põlastusväärse juudi klakööride jõhkrus, kunstnik Ivanov on skandaalitud. Kunstnik Itzkepzonile aga aplodeeritakse kohe, kui ta ilmub, ta saab lugematuid kutseid ja odavaid lilli..... Mida saab teha sellise vägivallaga, mida ükski seadus ette ei näe?

See julmus kandub teatrist üle kohalikku ajakirjandusse, mis on peaaegu täielikult juudi. Ja siin naeruvääristatakse või vaikitakse andekas Ivanov, samal ajal kui keskpärane Itzkepzon saab jätkuvalt ülespuhutud aplausi. Päevast päeva hakkab selline alatu arvamuspettus õnnestuma, sest mitte kõik ei käi teatris, ja neist, kes käivad, ei ole kõigil julgust oma maitsest kinni pidada. Ajalehed ütlevad, et Ivanov on andetu, lihtsameelne vaataja kardab tunnistada, et talle meeldib Ivanov. Kõik kardavad ilmuda profaanidena, nii et teatri vedelevate ajakirjanike poolt häbematult kuulutatud maine muutub siiski üldtunnustatuks. Lõppude lõpuks ei lähe publik üldse Ivanovi juurde, saal on tühi, kuid publik koguneb Itzkepzoni juurde. Mida peab ettevõtja tegema, ütleme, isegi kui ta on vene mees ja kui ta mõistab suurepäraselt juudi intriigide mehhaanikat? Ta peab Ivanovi minema laskma ja võtma tema asemele mõne Schulermeistri: vähemalt juudi ajakirjandus on rahustatud.

Ja niipea, kui laval on kaks juuti, hakkab vene näitlejate väljatõrjumise protsess galopeerima. Lisaks alatisele juudi klaköörlusele ja juudi reportaažile hakkavad juudi näitlejad ise oma vene seltsimeestele igasugu jama peale panema. Enamasti ei tõmbu mitte ainult vene näitlejad, vaid ka vene ettevõtlus valguse eest kokku.

Asi on jõudnud selleni, et isegi meie keiserlik lava, s.t. rahvuslik-vene lava, on täis juute - igasuguseid Meierholde, Fleksereid jne. kes hoolikalt propageerivad oma hõimu ja oma kunstivaateid. Keiserlik konservatoorium koosneb täielikult juutidest sellisel määral, et varsti ei ole Venemaal üldse enam ühtegi vene muusikut ja lauljat.

Lugege õpilaste nimekirja ja te arvate, et see ei ole üldse konservatoorium, vaid heder!...

Liiga palju on räägitud juutkonna sissetoomise kohutavast jõust tööstuses ja kaubanduses ja sellest on võimatu möödaminnes kirjutada.

Seekord tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et ka kõige vabamad ja valgustatud klassid Venemaal on lõppemas. Kui vene juristid hüüavad sõnavabaduse ja mõttevabaduse elementaarsete tagatiste järele, kui nad oiates kisavad "juudi tapalava" üle, millel vene maine ja karjäär hukkub, siis mida saame öelda vähemate elukutsete kohta? Nad hukkuvad vaikides. Mis puutub juristidesse, siis nad on pikka aega olnud kõige liberaalsem klass, nad on kõige rohkem töötanud Venemaa vabaduse nimel ja mis on juhtunud? Nüüd on nad esimesed, kes paluvad juutidelt "vähemalt nõrka kaja 17. oktoobril välja kuulutatud vabadustest", selle asemel, et juutide pärisorjuses olla. Nii nagu juudi üliõpilased juhivad jultunult vene üliõpilaste suurt rahvahulka ja teevad viimastest mässu suurtükiliha, nii türanniseerivad juudid kõikidest ametites oma vene seltsimehi ja hoiavad neid kõige häbiväärsemas moraalses orjuses.....

Mida vaatab valitsus, küsib teine lugeja, kustumatu harjumusega vaadata Ižidi eesriide taha? Ma ei ütle, et selle eesriide taga valitseb tühjus, kuid kõrgeima avaliku poliitika mõttes valitseb seal samasugune kurnatus nagu siinpool eesriiet. Olles järk-järgult vallutanud vabad mõisad ja usurpeerinud avaliku arvamuse, oleks juudid olnud saatuslik hõim, kui nad ei oleks püüdnud haarata oma kätte rahvuslikku võimu Venemaal.

P. A. Stolõpini reeturlikust mõrvast on möödunud neli kuud ja nüüd on liigagi ilmne, et selle mõrva abil on juudid saavutanud palju, üsna oluliselt, ja võib-olla kõik, mida nad tahtsid. Esiteks kõrvaldati lavalt võimuesindaja, keda vihati ja kes julges juutidele vastu hakata. Poliitilise Venemaa suurim tegelane on kõrvaldatud. Teiseks, juutide soovitud terroriseeriv mulje on saavutatud. Mordka Bogrov, juutide advokatuuri juveel, teatas, et ainult hirm juudi pogrommi põhjustamise ees hoidis teda monarhi elu vastu atendaati tegemast. Esimese ministri tapmisel ei kartnud ta aga ilmselgelt selliseid tagajärgi: ta teadis, et Vene valitsus ei luba mingil juhul pogromme, ja.... ta ei eksinud.

Aga kui see kõik on tõsi, siis on alates 1. septembrist kindlaks tehtud juutide tseremooniline terror Vene ministrite üle. Ministreid ei saa välja visata nagu vene advokaate, samuti ei saa neid ilma jätta oma praktikast ja leivatükist. Ministreid ei saa boikoteerida nagu vene kirjanikke, arste, näitlejaid, muusikuid; nende peale ei saa ajakirjanduses liiga häbematult sülitada ja nende mainet räpase laimuga ümbritseda...

Noh, juutidel on veel üks vahend oma soovimatute ministrite vastu, peaaegu karistamatult: täpselt see, mida nad kohaldasid õnnetu P. A. Stolõpini suhtes.

Ta koristati ära. Ja vaadake, milline soodne atmosfäär tekkis juutidele, milline võimas kaitsja nende huvidele saadi ja kuidas kohe rahvalaine vaibus!....

Kas see ei ole mitte terror meie riikluse vastu?

Paraku ei märka meie suur rahvas ikka veel, millise häbiväärse ja ohtliku alandamiseni ta on jõudnud!....".

VIII.

Esdra poolt Artarexese ametist esitatud määrus oli tehtud kuninga poolt soositud Esteri taotlusel. Pärast selle dekreedi vastuvõtmist, millele juutlus võlgneb oma päästmise ja olemasolu tänapäevani, ei taastanud Esdra, keda juudid õigusega nimetasid valitud rahva teiseks seadusandjaks, mitte ainult templit, vaid ehitas ka, paraku Pärsia riigi kulul, Jeruusalemma uue linnuse, püstitas ja tugevdas selle müürid.....

Judaism võttis oma lõpliku kuju pärast Esdrat. "Suure sünagoogi nõukogu" tegevus kujutas endast vaid üleminekut Tooralt Talmudile (Weber, Üldine ajalugu, I, 778).

See ametlik "nõukogu", millest hiljem sai mitteametlik "Kagal", lõi tänased juudid. Umbes saja viieteistkümne aasta jooksul omandas "nõukogu" oma kavalalt välja mõeldud põhikirjaga kõrgeima juudi autoriteedi tähenduse. Talmudi traktaadis "Joma" on avalikult öeldud, et "Suure sünagoogi nõukogu" liikmed oma jõupingutuste ja oskustega "taastasid iidse diadeemi", s.t. Iisraeli hiilguse, majesteetlikkuse ja ilu. Oma olemuselt, kuid veel võrreldamatult suuremal määral, mis vastab jesuiitide ordule, on see institutsioon tõepoolest saavutanud hiilgavaid tulemusi, sest tal on õnnestunud luua rändavatest, hulkuvatest, üle kogu maa hajutatud Juuda poegadest tihedalt seotud poliitiline vendlus usulisel alusel, vendlus, mis ei tunne isamaad, kuid mis on võrreldamatult võimas oma hõimuühtsuse teadvustamisel. Isegi selles osas, s.t. oma mehhanismi varustuses, rääkimata selle rakendamisest, ületas "juutide ordu" jesuiitide oma.

Sellised olid "vaeste" pagendatud juutide "tagasihoidliku" taotluse otsesed tulemused, mille nad esitasid Serubbaabeli kaudu Kürosele, et neil lubataks naasta oma kodumaale, et ohverdada Jehoovale.

See palve aga, nagu sündmuste käik tõestas, varjas siiski varjatud kavatsust taastada juutide kuningriik. Kui me vaatleme juutide ajalugu, siis ei saa me üldjoontes jätta märkimata, et nende juhid kaitsesid järjekindlalt Iisraeli rahvuslikke huve. Suunates selle elu mööda teed, mis andis talle suuri võimalusi isoleerumiseks. Aja jooksul ehitasid nad piksevardad sinna, kus nad nägid oma rahva jaoks äikesetormi ette. Juudi keskuse juhid, kes muutsid oma nimesid ja tituleerisid end Tuva, Mangig või Parnessa, Tannai, Amor või Gaon, Rabbi, Bereroim või Tzadik, olid eranditult fanaatilised juutluse fanaatikud. Kasutades ära oma elu salajasust ja eraldatust ning võõraste valitsuste teadmatust Juuda laste elust, suutsid need Kagali juhid sageli nimetatud valitsuste suu kaudu välja öelda seadusi, mis elavdasid juudiusku pikaks ajaks ja andsid sellele uut jõudu edukaks võitluseks sama riigivõimu vastu, mis oli neid alistanud nende poolt ekspluateeritava riigi põliselanike türanniseerimiseks.

IX.

Kas me tuletame meelde kõige vanema juutide ajaloo fakte, mis on salanõunike, Joosepi tegevus Egiptuses või Mardoheuse tegevus Pärsias, kas me pöördume uuema aja poole, kus me kohtame Kagalite kaotamist alles 70 aastat hiljem (1772. ja 1776. aastal; II. C. 3. köide XIX nr. 13805 ja Ch. XX nr. ML22), või 1788. aasta suure Poola Sejmi ettepanekutega juutide ohjeldamiseks, mis Simon Wolfi kavaluse tõttu nii kahetsusväärselt tühistati, või lõpuks napoleonliku Sanhedrini, mis oli kokku kutsutud juutluse radikaalseks reformimiseks selle assimileerimise mõttes prantslastega, kuid mis aja jooksul arenes hoopis Alliance Israelite Universelle'ks, näeme pidevalt sama asja: juut jääb juudiks. Ta ei ole kunagi olnud ega saa kunagi olla võõramaa lojaalne poeg, ta ei tunnista kunagi muud isamaad kui Palestiina.....

See on alati olnud nii ja sõna otseses mõttes sama, mida me praegu näeme. Nüüd on juutide peamised pühad: Rosh Hashanah (uusaasta) ja Yom Kippur (lepituspäev). Langenud kuningriigi taastamine ja poliitilise vabaduse taastamine on juutide vaimses maailmavaates esikohal just uue aasta päeval, ja musaf-rosh-hashanah, st palve, mis tähistab selle püha ideed, millele lisandub Talmudi riitus tekiat-shofer'i puhumisega, on kõige innustavam ja kõige patriootilisem, juudi mõistes. Teisest küljest loetakse Kol Nidre palve Jom Kippur'i hirmuärataval päeval. Atmosfäärist ja austusest, millega juudid sellele lähenevad, peaks iga vaatleja tahtmatult järeldama, et kol-nidre moodustab juudi mõtiskluse ja sünagoogipalve aastaringi keskme. Kuid kuulates sõnu "kol-nidre", ei ole raske mõista, et sellises pidulikus atmosfääris ja üldises väidetavalt sügavalt religioosses meeleolus ei ole see tegelikult mitte palve, vaid ainulaadne loobumise akt, millega igaüks kohalviibijatest loobub tõotustest ja vandest, mida nad olid eelmisel aastal teinud ja mida nad teevad ka tuleval aastal. Juudi formalism saavutab sel juhul peaaegu oma haripunkti: patud on loetletud tähestikulises järjekorras...... Öö lähenedes, kui palve on juba lõppenud, kõlab taas sama patriootiline signaal, Kagali-trompetihääl, ja "rahvas" kuulutab entusiastlike hüüetega sünagoogi: "Leshana gabaa Birushelayim!", st "Järgmisel aastal Jeruusalemmas!" (Brafman, "Kagani raamat").

Nendes tingimustes on selge, milline on täpselt juutide patriotism ja mida võib neilt oodata iga teine rahvas, kelle keskel nad elavad ja kelle tööst nad toituvad [8].

X.

Talmud on rahvusliku maailmavaate juhi ja innustajana juudi patriotismi kõige äärmuslikum kehastus. Ta on, nagu me juba täheldasime, judaismi akumulaator, selle uhke sisu hoidja ja säilitaja. Varjates end religioossete motiividega, ei järginud juutkond Talmudi loomise ajal mitte niivõrd religioosseid, kuivõrd oma majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi eesmärke. Siis, nagu ka tänapäeval, oli ta eelkõige kahjulik sotsiaalne tegur ja kui ta kurtis, nagu ta seda praegu teeb, oma väidetava usulise ebaõnne üle, siis ainult sellepärast, et ta ei tahtnud ega taha avastada oma majandusliku türannia tegelikku olemust. Ajalugu on tundnud rahvaid, kes on teinud religioonist oma poliitika teenri; kuid juutlus, nagu Talmudis väljendatud, on alati pidanud oma poliitikat rahvusreligiooniks ja on sellel seisukohal tänapäevani.

Lisaks ülaltoodud poliitilistele põhjustele Talmudi tekkimisel olid ka psühholoogilised põhjused. Sügavad tülid, mis käsitletaval perioodil juudi maailma rahustasid, kajastusid erilise jõuga Moosese poolt loodud vaimulikkonna mõju vähenemises. Aaroni ja Leevi järeltulijad, kohaniidid ja leviidid, tõrjusid kõigepealt kõrvale kirjatundjad ja sadduzeedid ning seejärel variserid, kellest said Talmudi peamised autorid. Seaduslike preestrite ja kohtunike tagasilükkamisega põhjustasid juudid sellise radikaalse revolutsiooni oma keskel. Talmud, mis on üles ehitatud valedele ja tööjõu põlgamisele, täis ebamoraalset ja anarhistlikku kalduvust, küüniliselt vaenulik kõigile ideaalidele ja kummardades ainult rikkust, on kõige põlastusväärsema revolutsiooni tulemus, mis kunagi inimmaailma oma rumaluse ja verevalamisega alandanud on!

Usuhullus ja jultumus, rafineeritud kasuistika ja hingetu formalism koos sügavalt revolutsioonilise vaimu ja armetu teadusliku harimatusega - need olid variseride sekti põhijooned. Oma kujutlusvõime väljamõeldiste ees ei peatuta, võltsides kombeid, leiutades rõvedaid legende, töötades välja kõige naeruväärsemaid meetodeid seaduse tõlgendamiseks oma tahtmise järgi ja püüdes seda millekski tavalisele surelikule kättesaamatuks muuta, et võimu haarata, arendasid variserid välja põhimõttekindla judaismi tõelise kvintessentsi - Talmudi koos selle asendamatu teekaaslasega, kabbalaga. Olles loonud selle uskumatu fanatismi ja enesekummarduse teose, andsid nad oma järeltulijatele, moreenlastele, rabidele ja mitmesugustele talmideh-hohamimidele, lõputuid teemasid edasiseks targutamiseks samas võlutud sfääris ning mõistsid juudi meele igaveseks viljatuks ja juudi hinge julmusele ja isekusele.

Veel varem kui Jeruusalemma templi kaotamine, olid juudid ise hävitanud preestriameti ja seega oli kadunud mitte ainult moosesliku ehitise sisemine, vaid ka väline vorm. Rabinismi edasise arenguga variserlusest ja tingimusel, et Moosese seadus ei maini üldse rabisid, mille nimi ise ilmus alles Hilleli ajal (Bal Aruch), on juudi religioon, kui seda veel nii võib nimetada, täielikult eemaldunud oma algupärast ja sarnaneb sellele nüüd kõige vähem. (Vt Karasevski, - "Kriitiline arutlus Talmudist" jne.).

Lõpuks, üks tähtsamaid, kuigi tahtmatuid, stiimuleid Talmudi arengule oli kristlus. Toites väsimatut pahatahtlikkust uue religiooni vastu ja nähes selles midagi muud kui selle "häbematut" eitamist juudipärasuse suhtes, suunasid variserid kogu oma põlastusväärse obskurantismi mürgituse ja kogu kõige mõttetuma laimamise jäleduse kristlaste vastu. See variserluse jultunud võitlus kristluse vastu on igaveseks Talmudisse graveeritud ja teenib igavest häbi tänapäeva juudi rabinistidele, sest nad on variseride reeturlikult metsiku õpetuse täielikult omaks võtnud ja, mis on kõige kohutavam, peavad seda Jehoova enda poolt antud seaduseks!...

Kuigi me tunneme pahameelt Talmudi näiliselt hullumeelsete ütluste üle kristlaste kohta, peame teisest küljest meeles pidama, et paganlikul antiikajal tegelesid juudid ulatusliku ebajumalkaubandusega, nagu inglased teevad seda oma häbiks isegi praegu Indias ja Austraalias. Kas siin ei ole mitte otsitav üks juutide kristlaste vihkamise motiividest? Kas mitte siit ei tekkinud Juuda poegade sidemed preestrite, loitsumeeste, maagide, astroloogide, auguuride, auruspekside, kurtisaanide, näitlejate, gladiaatorite, usufestivalide näitlejate, iidolitootjate ja paganlike kaupmeeste ning siis kõigi selliste lurjustega, kes pidasid iidset jumalakultust oma valdkonnaks ja mis tavaliselt varustas kristlasi purustanud meeletu rahvahulga peakontingendiga?!...

XI.

Välja öeldu juhatusel mõistame hõlpsasti nende ajalooliste kuupäevade ja konkreetsete faktide tähendust, mille hulgast Talmud on koostatud.

Meenutades selle päritolu peamisi punkte, näeme, et see on kaldealaste juutide tegevuse tulemus. See oli Babüloni päritolu rabi Hillel, kes pani esimesed alused, ja viimased, lõpuosad lihviti samas Babülonis Kagali poolt, kes kinnitas Gemara. Varjutades Tiberiase akadeemia tööd ja tõrjudes selle Jeruusalemma Talmudi tagaplaanile, ei moonutanud Babüloonia Talmudi autorid mitte ainult Beraitot, vaid tühistasid sisuliselt Palestiina Mišna ja piirasid kogu juutluse elu igaveseks ainult Babüloonia Gemara juurde. Lõpptulemus oli seega see, et mitte ainult kõik Nebukadnetsari jõupingutused Juuda kuningriigi hävitamiseks, vaid ka vangistus Babüloonias ise ainult taaselustas juutides nende primitiivseid rahvuslikke ideid ja andis uue ja äärmiselt tugeva tõuke nende salakavalale, salapärasele, despootlikule ja põhimõttekindlale vaimule kaasaegses arengus.

Vaevalt, et terved köited suudavad aga Talmudi sisu ja valesid väiteid korralikult uurida. Peale selle, pärast Eisenmengeri (Johann Andreas Eisenmenger, Das Entdecktes Judenthum, Königsberg, 1711), Martini (Raymond Martin, Poignard de la Foi), abt Chiarini (Bable Chiarini, La Theorie du Judaisme), samuti Pfefferkorni, Neophyte, Pikulsky, Chatsky, Wegenseil, Bartolocci, Dühring, Rowling jt teoseid, pole põhjust lühidalt korrata seda, mida uudishimulikud lugejad nimetatud autoritelt ranges terviklikkuses ja süsteemis leiavad.

Märkigem ainult, et Eisenmeiger, kes oli Talmudi saladusi enne teisi paljastanud, ja seda suurima andekuse ja vaieldamatu tõepärasusega, oli kõigist kõige hullem. Tema Talmudi tsitaatide õigsust tõendasid kolm ülikooli ja lõpuks tunnustati seda lõpliku kohtuotsusega.

Siiski, enne kui kõik see oli täidetud, jõudsid Juuda pojad Austria keisrit petta ja kinnitada talle, et Eisenmenger solvab kristlust...! Tema raamat - kahekümneaastase töö vili - hävitati paraku peaaegu täielikult politsei poolt juudi kulul ja autor ise pääses napilt kõige kahetsusväärsema saatuse eest. Alles hiljem esitas kuulus Tychsen tegelike asjatundjate ja teadlaste nimel kokkuvõtvalt piisavalt kõrge arvamuse, millega ühinesid nii mittejuudid kui ka juudid ise, ja kinnitas omakorda järgmist: "Eisenmengeri poolt tsiteeritud väljavõtted juudi klassikalistest kirjanikest on tema poolt üle antud ja tõlgitud kriitikavaba täpsusega. Ja kuna Juuda pojad peavad kuriteoks oma rabide laitmatuses kahtlemist, siis on nad ise süüdi, kui haritud lugeja kogu oma tahtmise juures ei suuda leida mett mürgis, tõde mõttetuses, leebust sallimatuses ega näha armastust ja sõprust seal, kus püsivad vaen ja vihkamine".

Lisaks on teada, et juudid, keda kunagi ei erutanud sentimentaalsus ja lugupidav häbelikkus, kes vaatavad kõike elus toore, isegi küünilise pilguga, näitasid neid omadusi mitte ainult Eisenmengeri suhtes, vaid alati, kui nad pidid paljastamisega silmitsi seisma. Muudes olukordades, vastupidi, ei leia nad üldse põhjust, et varjata esmatähtsust, mida nad omistavad Talmudile kui oma hariduse, maailmavaate ja poliitika lemmik- ja põhialusele.

Talmudist arusaamine on selle keele olemuse, vokaalide ja kirjavahemärkide puudumise ning paljude lõigete allegoorilisuse ja tahtliku ebamäärasuse tõttu äärmiselt keeruline. Eriti raske on lugeda Gemarat, mis on kirjutatud kaldea keeles, millele on lisatud barbaarselt rikutud kreeka sõnu.

Oma kogemustest masendunud Juuda pojad olid nüüd veelgi karmimad ja silmakirjalikumad kui nende ägedad esivanemad. Seega on selge, et talmudi hermeneutika peab kujutama endast tohutut teadust. Tõepoolest, Chiarini (Theorie du Judaisme) annab mitmeid sügavalt õpetlikke andmeid ja väga põhjaliku käsitluse sellest, ja Kabala, mille tundmiseta on Talmudi täielik uurimine mõeldamatu, ainult lisab neile raskustele veel lisa.

Igal juhul on äärmiselt oluline tõend Talmudi põhimõtete ohtlikkusest gojidele ja selle kindlusest Juuda poegadele kaks juudi ajaloos muutumatut tõsiasja: a) juudid väldivad proselüüte igal võimalikul viisil, muuhulgas seetõttu, et nad kartsid ja kardavad nende ebasobivust, ja b) nad kardavad juba ainuüksi võimalust, et nende endi seas leidub renegaate ja seetõttu võtavad kollektiivselt julma kättemaksu oma usutaganejate vastu.

Selline on Talmud.

XII.

Väikeses juudi paikkonnas Poolas, Valgevenes või Galiitsias ja sellisel laval nagu Pariis või New York, väikse mišuris-faktori Srul Naruzhneri või Londoni lordmajori Henry Aaron Isaaci kompleksses mõttemaailmas, kas religiooni või gešefti valdkonnas, kas seoses iisraellastega või gojidega, Talmud on ühtviisi kõikehõlmav entsüklopeedia, mis on võrdselt siduv iga tõelise juudi elu, kombinatsiooni, lootuse ja mõtte puhul.

Juutluse põhiseaduse kirjutamine tähendab Talmudist ammutamist.

Tõelise juudi jaoks on igast olukorrast väljapääsu leidmine Talmudist vastava juhise leidmine. Fanaatilise talmudisti, reeturi Juuda musta hinge mõistmiseks on Talmudis lugematuid vastuolusid, jultunud absurdsusi ja rabinaalsete õpetajate rabinaalseid pöördeid kokku leppida. Oma esimesest sünnipäevast kuni hauani keerleb paadunud juut eranditult talmudistlikus atmosfääris, hingab seda üksi, muundab ja täiustab seda endas ning pärandab lõpuks oma tarkuse viljad tulevastele talmudistide põlvkondadele, nagu ta ise on.

Hävitage kõik Talmudi koopiad ja juudid kirjutavad selle uuesti! Tsenseerige see, ja nad hakkavad keelatud lõikusid pähe õppima, andes neid suusõnaliselt põlvest põlve edasi, nagu nad teevad praegu nende saatanlike räigete ristiusu ja nende seaduste suhtes, mis otseselt või kaudselt, selgelt või allegooriliselt eristavad Talmudit.

"Mitte täiskasvanud inimestele, vaid väikestele, kuid kurjadele lastele on see õpetus kirjutatud," ütles filosoof Averroes (surnud 1217),

- "ja siis nii välja töötatud, et Talmudi järgijaid ei saa välja tõmmata ei nende armetust teadmatusest ega ka sügavaimast ebamoraalsusest."

Tõepoolest, kõigi oma omaduste poolest näib Talmud olevat teos, mis on võimalik ainult metslaste seas. Ometi ilmus see just Kreeka ja Rooma tsivilisatsiooni kõrgajal. See on juba selgelt tõestanud, kui palju rassiline vaenulikkus lahutas juutkonda alati ülejäänud inimkonnast. Kõigi Iisraeli vanemate jõupingutuste ainus eesmärk oli muuta juudid ülejäänud inimkonnast erinevaks.

Ükskõik kui ilusad ja kasulikud need inimesed ka ei oleks teiste rahvaste institutsioonidele, peavad nad juutide poolt olema neetud.

Nende Jumal ja religioon, nende seadus ja moraal, nende lootused ja plaanid, nende püüdlused ja tegevused, nende ametid ja pühad, nende kombed ja lõbustused, nende eluruumid ja riietus, nende kohtud ja kalender ning lõpuks nende toit ise, kõik see peab olema eriline. Kas mitte siit ei tulene lood Leviaatanist ja Behemothist?! ....

Isegi tänapäeval innustavad samad tunded ja lootused judaismi kaitsjaid, kui neilt küsitakse - kuidas te nende barbaarsete ja rikutud eelarvamuste juures kavatsete teha proseltsi? - annavad nad sama stereotüüpse vastuse: "See on vältimatu, et ehitada aed ümber Seaduse, mille säilitamine on tähtsam kui igasugune moraal...".

XIII.

Juutide kaks tuhat aastat kestnud juhttäht, Talmud, on pärilikkuse seadusega juudi ajusse sisse kirjutatud. See on erakordne intellektuaalne pärand, mille on pärandanud lugematud põlvkonnad, kes on Talmudi tarkuse õppimise üle kahvatanud ja närbunud ning lõpuks selle iseendasse kehastanud. Juudid ei ole mitte ainult läbi imbunud, vaid nad on "püha" Talmudiga üleküllastunud. Sellele võlgnevad nad nii idee oma üleolekust ülejäänud inimkonna üle (mis teeb nad tugevaks) kui ka igasuguse moraalitaju puudumise, mis peaaegu desarmeerib meid - sellisel määral, et see on juudis loomulik ja vahetu. Nii nagu merest küllastunud liiv imab iga uue tõusu ja mõõnaga üha rohkem soola, nii tajub talmudismist nakatunud hing iga uue põlvkonnaga üha rohkem ja rohkem õudust.

Talmudis haritud, omandab iga noor juut teatava õigusliku väljaõppe. Kui ta ellu astub, võtab ta Talmudi mõisted ja meetodid oma tegevuse aluseks ja siis, olles veendunud, et selle riigi positiivne seadusandlus, kus ta elab, on tema ideedele negatiivne, hakkab ta igal võimalikul viisil rafineerima end seadustest kõrvalehoidmises, tõlgendades neid vastavalt hederis või jeshibofis õpitud juhistele. Milline oht on vähemalt ühe advokatuuri juudistumises...?

See on Talmudi ja juutluse põhiolemus. "Valitud rahva" võrreldav ja mõõtmatu üleolek ning gojide täielik õiguste kaotamine on nende omavaheliste suhete kaks põhialust. Jällegi, mitte ainult juut ei ole de jure võimeline gojid petma või röövima, vaid vastupidi, goji ise väärib eeskujulikku, hirmsat karistust juudi majesteedi solvamise eest, kui ta julgeb valetada, nagu võiks ta midagi omada. Seega on selge, miks kogu küsimus juudi jaoks on mitte häbistada Jumala nime, mis Talmudi järgi tähendab täpselt - "mitte kinni jääda". "Il s'agit de prendre sans etre pris!..."

Karistamatuse saavutamiseks on ainult kaks võimalust: (a) kindlustades võimude patronaaži, s.t. salakavaluse, väljapressimise, altkäemaksu, mõttekaaslaste mõju või Juuda poegade otsese osaluse kaudu valitsuses endas. Ja esimesed kaks meetodit on isegi eelistatud kui vastutuse ülekandmine teistele: b) omaenda kavaluste ja trikkide abil, mis muutus juutide seas jäljendamatuks spordiks ja näitab piisavalt selle Talmudi sätte tähendust, et kõik on lubatud "talmid-hahamile" (talmudistlikule geseftmacherile), kes on kiusatuseks, ja vastupidi, am'haaretzile, st lihtsameelsele, kes ei suuda "seadust" suvaliselt mitu korda kummaski suunas väänata, on lubatud isegi pühapäeval "nagu kala fileerida".

Kirjutades Talmudi igapäevase õppimise Jehoovale endale ja osutades sellele, et isegi tema kutsub aeg-ajalt kuulsaid rabisid maa pealt konsultatsioonile, näitavad "pikaaegse sünagoogi" vanemad sellega selgelt, millist tähtsust nad ise Talmudile omistavad ja teisalt väidavad loogiliselt, et lepingu kohaselt kohustus Jehoova juute armastama ja ülejäänud maailma vihkama. Aga kuna tegemist on lepinguga, siis on juut kodus, sest tema jaoks ei ole mingit takistust selle "tõlgendamisel", mida kõik näivad teadvat.

Iisraeli ülemvõimu säilitamine ja mittekodanike olematus on põhimõtted, mis on iga juudi jaoks puutumatud. Aga kui ühes-teises Kagali-reformis kaob mõni lagunenud, vahel ka lõbus riitus, siis see ei ole kindlasti Talmudi ega selle ülesannete mõte ja juur. Kui teistel aegadel peeti isegi neid riitusi juutluse "seaduse aias" säilitamiseks, siis tänapäeval ei ole tulemused enam niimoodi määratud.

Kes annab tõelise panoraami sellest, mida juutlus on juba teinud, aga ka sellest, mida Talmudistlik judaism veel ähvardab, kõike seda, mis on üllas ja suursugune maa peal...?

Curnque foret Babylon, spolianda trophaeis,- bella geri placuit, nullos habitura triumphos!...!

                                                * * * * * * * * * *

[1] Mardochai ja Esteri episood Ahashverose käes; kümnete tuhandete võimsate "vaenlaste" mõrvamine juutide poolt; Purimi rõõmus pidu - need on ägeda traktaadi "Megilla" teemad. Just see traktaat on ainus kogu Talmudist, mida soovitatakse siiski juudi naistele õppimiseks.

[2] Traktaat ebajumalateerijatest, nagu Juuda pojad kutsuvad kõiki võõraid, sealhulgas meid, venelasi, ilmselt tasu eest külalislahkuse eest. See traktaat nõuab tungivalt oma populariseerimist gojide seas. Las nad saavad lõpuks teada, kuidas "leebed" juudid vaatavad oma põlastusväärsetele orjadele.

[3] Isade, s.t. peamiste õpetajate ütlused või aforismid... Talmud muidugi. Gemara't mitte omades on see kõige populaarsem traktaat... gojide seas.

[4] "Pojad tema (Rebeka) emakas hakkasid peksma ja ta ütles: "Kui nii saab olema, siis milleks see mulle? Ja ta läks küsima Issandalt. Ja Issand ütles talle: "Kaks suguharu sinu emakas ja kaks erinevat rahvast tuleb välja sinu emakast; üks rahvas saab tugevamaks kui teine ja suurem teenib väiksemat."

[5] Neile, kes on huvitatud Talmudi ja rabiinlike kirjutiste jumalateotuse küsimusest üldiselt, võib viidata järgmistele allikatele: (a) Eisenmengeri "Entdecktes Judenthum", Köninsberg, 1711; (b) "Nitzachon" ("Võit"), rabid Mattathias, Lippan Mühlhausenist ja Joseph Kimchi; (c) "Hizuk Emuna" ("Usu tugevdamine"), rabi Isaak Trockist, Leedust; need kaks raamatut on välja antud 1681. aastal. d) "Foledof Jeshu" ("Jeesuse päritolu"); e) "Maase Falui" ("Ajalugu hukkunust"); ej "Jesus Christus in Talmud" ("Jeesus Kristus Talmudis"), mille andis välja Berliini ülikooli "Institutum Judaicum". Teisalt nimetame juutide hukkamõistmisel: a) "De vita et moribus Judacorum", autor Victor de Carben; b) "De Judaeis erroribus ex Talmud", autor Jerome de Sancta Fide; c) "De Messia", autor Nicholas de Lira; "Epistola contra Judaeos". - Amolon; d) "Tractatus adversus Judaeorum inveritatam duritiam" Peeter Cluny'lt; e) "Diorum canicularium" Simon Mayolt; f) kolm raamatut Raymond Martinilt: "De reprobatione et foetore doctrinae Judaeorum", "Capistrum Judaeorum" ("Juutide suukorv") ja "Pugio Fidei" ("Usu tikk"); g) "Christianus in Talmude Judaeorum sive rabbinicae doctrinae de Christianis secreta" Pranaitis ja teiste poolt: "Christianus in Talmude Judaeorum sive rabbinicae doctrinae de Christianis secreta".

[6] Goji, akum, - Talmudi järgi võõrad. Akum on pealegi kunstlik sõna, nii-öelda kabbalistlik sõna. See on anagramm kolmest kaldeakeelsest sõnast "Aobdeh Kohabim u-Mazzalof" (tähtede ja planeetide kummardajad, nagu Juuda pojad meid ka tänapäeval kvalifitseerivad).

[7] On ütlematagi selge, et ainult - juut, sest ainult ta on inimene ja seetõttu saab rääkida ainult tema tegudest.

[8] Paasapühal söövad juudid oma talleliha püsti seistes ja kepid käes, nagu oleksid nad nüüd valmis teele minema. Nad veedavad "puhmaste" püha oma telkides, et meenutada oma rändamist Kaananimaale, mis võib olla on jälle neil ees...

                                                  * * * * * * * * * *

                                   Šulhan Aruh

I.

Antiikmaailm jättis uuele maailmale kaks juriidilist monumenti: ühelt poolt Rooma õiguse digestid ja pandektid, teiselt poolt Talmudi Mišna ja Gemara. Kuid kui Rooma õigus kui ratio scripta oli eeskujuks peaaegu kogu Euroopa seadusandlusele, siis Talmud esitab vastupidise näite - selle, kuidas seadusi ei tohiks kuskil kirjutada.

Hoolimata juudi õiguse väljatöötamisest paljude akadeemiate poolt ja sajandite jooksul, ei olnud juutlus ise aeglane, et näha selle kaootilist seisundit ja praktilist sobimatust, mis oli pärandatud tannaistide, amoriitide ja gaoniitide poolt, ükskõik kui palju nad end ka ei ülendanud ja kui palju nad end kaunistasid kättesaamatute tarkade ja teadmiste valguste tiitlitega. Oma põhiseisukohas usub judaism, et Jehoova õnnistas oma huultega (2. Moosese XI, 2; III, 20-22; XII, 35 ja 36; 1. Moosese XV, 14) Iisraeli lapsi võõraste eksitamiseks. Kuid isegi kõige valgustatum kriitik ei suuda Talmudistide poolt sel teemal tsiteeritud tekstides näha midagi muud kui kavatsust asendada mainitud judaismi põhiteesi sellega, mida juudid olid sunnitud vaaraode riigist lahkudes jätma kuld- ja hõbeartiklite asemel, mida nad olid egiptlastelt palunud ja saanud...

Üldiselt ei tulnud Talmudis kõne alla mitte ainult tõepärane, vaid ka igasugune süstemaatiline teema esitamine. Seetõttu on varsti pärast amorlaste teksti redigeerimise lõppu märgata katseid muuta see mitmeköiteline ja süsteemitu kogumik väljavõtete ja kontekstide abil kasutajasõbralikuks. Seadusandlik materjal on Talmudis aga kõige naeruväärsemas segaduses laiali, mõte hüppab pidevalt ja järsult ühelt teemalt teisele kõikvõimalike mõttekogumite assotsiatsioonide mõjul. Õigusküsimuste kõrval on ühel ja samal leheküljel sätestatud puhtuse seadused ja kohe pärast neid üks või teine arvukatest hingamispäeva puudutavatest määrustest. Ühes seda teemat käsitlevas spetsiaalses traktaadis (Šabaf või Šabas [1]) on äkki lisatud isegi palveklaasi ja paasapüha õhtusöömaaega käsitlevad seadused...... Ja nii kogu selle ainulaadse kirjandusliku mälestusmärgi 3 036 leheküljel. Talmudi raske maht kasvas peamiselt igasuguste ajalooliste, müstiliste, poeetiliste ja eksegeetiliste kaalutluste ning "õpetlaste" lõputute vaidluste tõttu.

Abstraktides visati kõik need asjad tekstist välja ja siis jäi alles vaid seaduste ja tavade esitamine selles järjekorras, milles need Talmudi enda lehekülgedel ilmusid. Selle olukorra kohta tunnistust andes ei saa Pereferkovitš ("Mis on Šulhan-Aruh?", Spb. 1899) samal ajal öelda, et Šulhan-Aruhi tekst ei sisalda Talmudi seadusi ja tavasid. ) ei saa mitte möönda, risum teneatis, et "iidse Iisraeli kõrgelennuline idealism" on asendunud kuiva ja kitsa materialismiga, - isegi köögi ja kõhuga tegelemisega, mida piisavalt iseloomustab juut Heine söövitav sarkasm: "Das Judenthum ist eine schone Religion - die Leute Leute ferstehen zu cochen". Jah, see võib olla äärmiselt söövitav, kuid selline viide ei ole piisav. Pereferkovitš oleks pidanud märkima midagi palju olulisemat, nimelt seda, et Talmud, luues vaenulikud määrused "koššeri" ja "treif" kohta, eraldas juute võõrastest toiduga tõelisemalt ja kindlamalt kui kõigi teiste oma rituaaliga seotud riitustega.

II.

Pereferkovitš ise tõendab, et see, teine eeskirjade kogumik pärast Toorat, on lõplikult hävitanud juutide elu reguleeriva seadusandluse ajaloolise perspektiivi. Vanade seaduste taaselustamine Šulhan Aruhis eraldas juutluse kaasaegsest reaalsusest, viis selle taas ja kohe ajastute pimedasse sügavikku, Tigrise ja Eufrati kaugetele kallastele. Joseph Karo teosest otsite asjata laia ja avatud vaateid, filosoofilist lendu ja südamesoojust. Šulhan Aruh on kuiv ja paljas nagu kivi, külm ja osavõtmatu nagu kõrb, formaalne, asjalik ja ebasõbralik. See kujutab endast justkui oma aja (XVI sajand pKr) juudi hinge kehastust, ammendunud kitsas ja räpane "geto", kitsa horisondiga, ilma päikese ja taevata, ilma ühegi hellituseta, ühegi tervituseta väljastpoolt.

Samal ajal aga loeme Pereferkovitšist, et ainuüksi Veneetsias oli esimese kolmekümne aasta jooksul (1565 - 1598) Šulhan Aruhist viis väljaannet ja seda koos märkustega Krakowi rabi Moses Isserles'elt (lühendatult, "Remo" või "Rma", märkmeid nimetatakse "Haga"), andis kahe suurima rabiinliku tarkuse autoriteedi silmatorkava sulandumise ja tõi juutidele kõigi poolt tunnustatud juhendi usulise seaduse tundmaõppimiseks; ja talmuditeadus sai siin oma lõpu ja täiuse.

Eespool öeldut silmas pidades tunduvad Pereferkovitši järgmised sõnad tema pamfleti lõpus kummalised: "Me räägime võimetuse häbiväärsete ahelate hävitamisest, mis teevad juudi ühiskonna silmis omamoodi sündinud kurjategijaks; me räägime keskaegse sallimatuse lõpetamisest, mis paneb juudi mürgitatud hundi positsiooni, kes on tahtmatult võõrandunud kõigist, tahtmatult otsib lohutust Talmudist ja Šulhan Aruhist.

III.

Teisest küljest ei saanud nii suur teos, isegi kui see on pärit Palestiina Safedist pärit kuulsalt rabilt (Joseph Caro), tekkida ilma ettevalmistatud keskkonnata, ilmuda nagu Minerva Jupiteri peast. Esitajad pidid ilmuma. Ja neid oligi.

Ütleme nende kohta paar sõna.

Esimesed katsed Talmudit kokku võtta tehti juba kaheksandal ja üheksandal sajandil pKr. Autoriteks olid Jehudai Gaon ja Simon Kiyara, kuid nende kirjutised on hilisemate kuulsate õpetlaste töödega välja tõrjutud.

Lisaks on siia lisatud järgmised Iisraeli "teadmiste vürstid".

Isaak Alfasi (Fetzist), 1013-1103, rabi Lücenis, Hispaanias, kirjutas Talmudile kompendiumi "Alfasi" või "Reef". Selle kolmeköitelise kogumiku juurde kuuluvate kommentaaride hulk annab tunnistust sellest, kui tähtsaks pidasid seda Juuda pojad.

Mooses Maimonides (elas kaheteistkümnendal sajandil Kairos). Tema juudi seadustik on loogika ja süsteemi eeskuju. Autor andis oma teosele pealkirja "Mišne Toora" (Teine pärast Toorat) ja jagas selle neljateistkümneks raamatuks. Koodeksi teine nimetus on "Yad go-Hazakah" (Tugeva käsi). Sõna "Iad" enda numbriline väärtus, neliteist, viitab selles sisalduvate raamatute arvule. Maimonidese teosed kujutasid endast epohhi juudi ajaloos. Ta tõi seaduse rahvamassile lähemale. Selle "sünagoogi kotka" monumentaalse teosega elavnes tohutu hulk kommentaare, mille eesmärk oli pikalt ja tumedalt läbi närida ja tõlgendada seda, mida Maimonides lühidalt ja selgelt väljendas. Kommentaaride kogusumma ulatub väidetavalt seitsmekümneni. See oleks muidugi kahekordistunud, kui Maimonidesel poleks olnud ohtlikku rivaali Šulhan Aruhis - Gaon Yosef Karo.

Nende kommentaaride hulgas nimetame traktaadis "Abodah Zarah" - "Ebajumalateenistus", "Gilkhot Akum ve-Hukotegem" ("Seadused akumidest ja nende kommetest") või "Gilohot Abodat Elilim", s.t. seadused ebajumalateenistusest sõna otseses mõttes. Mõiste "Akum" või "Akim" on lühend neljast heebrea (kaldea) sõnast "Aobde Kokha-bim u - Mazzalof" (st tähtede ja planeetide kummardajad). Siis, mõnevõrra hiljem, tulevad: "Kesef Mishneh," - Joseph Caro (1488-1575) ja "Lekhem Mishneh" Abraham di Botoni (16. sajand), samuti paljud teised. Rääkides kommentaatoritest, ei saa me muidugi jätta välja Maimonidese ennustajad. Selline on eriti tema kuulus oponent Avraham ben David (Raved, 1125-1199), kelle halastamatu ja ebasündsalt karm kriitika on siiski tavaliselt trükitud targa "Mišne Toora" teksti kõrvale.

Rabi Yaakov ben Asher (1283-1340), Asher ben Yehieli poeg, elas ja suri Hispaanias Toledos, pühendades oma elu Talmudi õppimisele.

Moshe Maimonidese teose suur puudus on see, et ta ei anna viiteid ja juhiseid ega motiveeri, mis ajendas teda võtma oma koodeksisse üht või teist eriarvamust. Sellised kategoorilised hinnangud olid vastuolus kogu juudi meelestruktuuriga, mis oli uuriv, soovis jõuda otseste tulemusteni ja ei olnud kergesti vastuvõtlik autoriteedile. Pealegi pööras Maimonides vähe või üldse mitte tähelepanu sellistele tavadele (mingagim), mis olid aja jooksul omandanud seaduse jõu ja ei tohiks seetõttu religioosse praktika käsiraamatust puududa.

Selle vajaduse rahuldamiseks kirjutas Yaakov ben Asher nelja köitelise seadustiku, mis sisaldas kõiki tema ajal kehtinud seadusi ja tavasid. Seda koodeksit nimetatakse "Arbas Turim" ("Neli Tur" - seaduste rida või lihtsalt "Turim" või lõpuks "Tur"). Kogu materjal ei ole siin enam paigutatud neljateistkümnesse raamatusse, nagu Maimonidesel, vaid ainult nelja raamatusse, ja iga raamat on jagatud traktaatideks (gilkhot), ja traktaadid - peatükkideks. Seega olid neis neljas Turas religioossed seadused, rituaalsed määrused, abielumäärused ja tsiviilõigus.

Seega on Gaon Asheri süsteem järgmine: 1) Tur Orach Hayim ("Elutee"), -- 27 traktaati; 2) Tur Yoreh de'a ("Juhendamise õpetamine"), - 31 traktaati; 3) Tur Eben ra-Ezer ("Abivara kivi"), - 5 traktaati ja 4) Tur Hoshen ha-Mishpat ehk Hoshen Mishpat ("Kohtumõistmine") - 38 traktaati.

Mõtte sügavuse ja selguse poolest jääb see koodeks Maimonidese omale palju alla, tema silp ei ole nii elegantne ja sujuv, tal puuduvad need suurepäraselt selgitavad sissejuhatused, mis tõstavad Maimonidese teose esikohale kõigi seni ilmunud teaduslikes Talmuditõlgendustes. Sellegipoolest andestati Yaakov ben Asherile kõik tema teose puudused, sest ta ei pidanud kellegi ees saladusi ja näitas kõigile, kuidas ta teatud otsusteni jõudis. "Neli Turi" oli esimene heebrea keeles trükitud raamat (1475. aastal Pieve di Saccos). Seitsmekümne viie aasta jooksul oli see üle elanud viisteist täielikku ja palju osalisi (üksikuid Turid) väljaandeid.

Loomulikult on Ascheri kirjutised omakorda andnud põhjust paljudeks kommentaarideks. Neist tuntuimad on järgmised:

Bef Joseph ("Joosepi maja") Gaon Joseph Caro (sünd. 1488 Hispaanias, suri Safedis, Palestiinas, 1575). "Mofet Gador" ("Oma ajastu ime"), Joseph Caro külastas noorena erinevaid Türgi linnu ja asus seejärel elama Palestiina linna Safedisse, mis oli tollal Talmudi tarkuse peamine keskus. Saades kohaliku rabi Yaakov Berebi, tolle aja esimese talmudisti õpilaseks ja pärast tema surma asudes rabi ametikohale, pühendas Joseph Caro kolmkümmend kaks aastat oma uuele talmuditeemalisele visioonile, millest kaksteist aastat kulus ainult tema eelkäijate teoste uurimisele, ning lõpuks trükkis ta 1565. aastal Veneetsias Shulhan Aruch'i esimese väljaande.

"Darke Moshe" ("Moosese teed"), mille autoriks oli Krakovi rabi Moses Isserles. Talle kuulub ka "Gagaot Remo", 1578, - märkmeid Šulhan Aruhi kohta. Vastuolus Karoga saab Isserles ülekaalu. Seda tuleb silmas pidada kogu järgneva puhul.

"Beit Hadash" ("Uus maja") Joel Syrkes (surnud 1640). Ja lõpuks - "Bef Yisroel" ("Iisraeli maja") Falk Kogenilt. Selle perekonnanime all ja umbes samal ajal (1622-1663) ei saanud aga mitte see, kes sai kuulsaks oma tõlgendustega Šulhan Aruhi kohta, vaid Šebbetai Kogen, kes põgenes Hmelnitski kasakate eest Lublinist Moraaviasse ja kirjutas "Si-fte Kogan" ("Kogani suu"). "Šah" (Shebbbatai Kogeni hüüdnimi), Pereferkovitši sõnul, "märkab kiiresti vaenlase nõrka kohta, suunab tema poole noolepilve oma mälu ammendamatust vutlarist ja vaimustusest....".

IV.

Nii hakkasid konkureerima kolm iseseisvat Talmudi teejuhti. Sõltumatult leidsid Alfazi, Maimon ja Asher, kes igaüks omal moel tuletasid Talmudi hämarustest praktilisi tulemusi, end mitmes mõttes erinevatel arvamustel. Seetõttu oli palju lahkarvamusi ka juudi kogukondade vahel. Sellist olukorda silmas pidades väljendati kõikjal vajadust parema kompendiumi järele, - mis sisaldaks kõike seda, mida olemasolevatest raamatutest õigeks tunnistati, kõrvaldaks kõik, mis oli vananenud, ja esitaks vajalikud seadused lühikeste ja selgete paragrahvidega. Ühesõnaga, ühel või teisel moel tuli veel täielikult lahendada peamine ülesanne, milleks oli kehtiva seadustiku koostamine juutkonna jaoks.

Ja nii ilmus lõpuks "Šulhan Aruh".

See raamat täitis kõik, mida võis nõuda tõeliselt õiguskoodeksilt. Olles kõrvale heitnud vananenud määrused, tõi ta ainuüksi kehtivad seadused selge esitusviisi, kindlate ja selgete väljenditega ning lühikeste valemitega.

А. Šulhan Aruhi koostas, nagu juba öeldud, Joseph Caro, Palestiinast pärit rabi Tzafeti (või Shafeti või Safeti) linnast, kes oli juba varem kirjutanud kommentaari Yaakov ben Aše-rahi "Arba' a Turimile". Karo töötas väga usinalt oma Šulhan Aruhi, mis kujutab endast "Arba' ba'a turimi" kvintessentsi, kallal rohkem kui 30 aastat. Esimene väljaanne ilmus Veneetsias 1565. Nagu Arba'a Turim, on ka Šulhan Aruh tõlgitud kui "Laud kaetud" (vrd. Ps. XXII, 5), s.t. laudlina on ise valitud, peen laudlina, mis on kaetud kõige peenemate, iga õigeusu juudi jaoks vajalike, muidugi vaimsete hõrgutistega, on jaotatud kolmekümneks osaks, et iga Juuda poeg saaks seda 30 päeva jooksul korrata ja ilmuda järgmises maailmas täisvarustatuna, mäletades, et inglid rõõmustavad ja laulavad talle: "Siit tuleb Rebbe Hatzkel (Morduch, Itzka jne.) oma Talmudiga!...".

Šulhan-Aruh koosneb neljast peamisest osast:

Orach-hayim - "Elu tee" (vrd. Ps. XV, 11).
See osa sisaldab õiguslikke otsuseid, mis puudutavad nii juutide tavapärast kui ka sünagoogilist elu kogu aasta jooksul.
See on jagatud 27 peatükiks 697 paragrahviga, millest igaühes on mitu osa.
1. Ärkamine, riietumine, pesemine ja vajaduste rahuldamine (§ 1-7); 2. Palve naramnikute narmad (§ 8-24); 3. Palverihmad (§ 25-45); 4. Õnnistused (§ 46-88); 5. Palved (§ 89-127); 6. Palved (§ 89-127). Vaimuliku õnnistus (§ 128-134); 7. Toora lugemine (§ 135-149); 8. Sünagoog (§ 150-156); 9. Söömine (§ 157-201); 10. Õnnistuste õnnistused (§ 202-231); 11. Õhtune palve (§ 232-241); 12. Šabaš (§ 232-241); 12. Õnnistused (§ 135-149). Sabbat (§ 242-365); 13. Kuidas ja mida tohib kanda hingamispäeval (§ 366-395); 14. Keelust hingamispäeval kaugele minna (§ 396-407);15. Vahendid, mis võimaldavad teil hingamispäeval kaugele reisida (§ 408-416); 16. Uuskuu (§ 417-428); 17. Lihavõtted (§ 429-494); 18. Pidulikud päevad (§ 495-529); 19. Poolpühad (§ 530-548); 20. Paastumine kloostri Ab 9. päeval (§ 549-561); 21. Muud paastupäevad (§ 562-580); 22. Uus aasta (§ 581-602); 23. Uue aasta päev (§ 581-602). Puhastunise püha (§ 603-624); 24. Laulatusepühad (§ 625-644); 25. Sukkoti püha (§ 645-669); 26. Pühitsemise püha (§ 670-685); 27. Purim (§ 686-697).

2. Joreh de'ah, s.t. "Ta õpetab teadmisi" või "teadmiste õpetaja" (vt Jesaja XXVIII, 9). 35 peatükis 403 lõiguga käsitletakse toidu- ja puhastusseadusi, samuti paljusid teisi religioosseid ettekirjutusi, kuni leinaseaduseni välja.
1. Lõikamine (§ 1-28); 2. Vigadega loomad (§ 29-61); 3. Elusloomade liha (§ 62); 4. Mittejuudi liha (§ 63); 5. Rasv (§ 64); 6. Veri (§ 65-68); 7. Liha soolamine (§ 69-78); 8. Puhtad ja ebapuhtad loomad (§ 79-85); 9. Munad (§ 86); 10. Liha ja piim (§ 87-99); 11. Segud (§ 100-111); 12. Mittejuutide toit (§ 112-122); 13. Mittejuutide vein (§ 123-138); 14. Ebajumalateenistus (§ 139-158); 15. Litsakus (§ 159-177); 16. Nõidumine (§ 178-182); 17. Naiste ebapuhtus (§ 183-202); 18. Tõotused (§ 203-235); 19. Vanded (§ 236-239); 20. Austus vanemate vastu (§ 240-241); 21. Austus rabide vastu (§ 242-246); 22. Almus (§ 247-259); 23. Ümberlõikamine (§ 260-266); 24. Orjad (§ 267); 25. Proselüüdid (§ 268-269); 26. Toora kirjutamisest (§ 270-284); 27. Kirjutamisest sambale (§ 285-291); 28. Linnupesad (§ 292-294); 29. Taimede segamisest (§ 295-304); 30. Esmajärjekorra lunastamine (§ 305); 31. Primaarsus loomadel (§ 306-321); 32. Kingitused vaimulikele (§ 322-333); 33. Ekskommunikatsioon ja anateem (§ 334); 34. Haigete külastamine (§ 335-339); 35. Surnute kohtlemine (§ 340-403).

3. Eben ha'Etzer, s.t. "Abivara kivi" (vt. 1. Kuningate VII, 12) käsitleb viies peatükis 178 paragrahviga - abieluseadusi.
1. Paljunemise ettekirjutus (§ 1-6); 2. Milliste naistega ei tohi abielluda (§ 7-25); 3. Abielu sõlmimine (§ 26-118); 4. Lahutus (§ 119-155); 5. Leviitide abielu (§ 156-178).

4. Hoshen-ha-Mishpat, s.t. "Kohtumõistmise sõrmkübar" (vt. 2. Moosese XXVIII, 15 ja 30). Sisaldab 29 peatükis koos paragrahvidega kogu juutide tsiviil- ja kriminaalõigust.
1. Kohtunikud (§ 1-27); 2. Tunnistajad (§ 28-38); 3. Raha laenamisest (§ 39-96); 4. Võlgade sissenõudmisest (§ 97-106); 5. Võlgade sissenõudmine orbudelt (§ 107-120); 6. Sissenõudmine käskjalgade või volinike kaudu (§ 121-128); 7. Käendus (§ 129-132); 8. Vallasvara valdamine (§ 133-139); 9. Kinnisvara valdamine (§ 140-152); 10. Naabrite kahju tekitamisest (§ 153-156); 11. Ühisvara (§ 157-175); 12. Partnerlus (§ 176-181); 13. Sõnumitooja ja maakler (§ 182-188); 14. Ost ja müük (§189-226); 15. Pettus (§227-240); 16. Kingitus (§ 241-249); 17. Haige kinkimine (§250-258); 18. Kaotatud ja leitud kaup (§259-271); 19. Hädiste loomade mahalaadimine ja koormamine (§272); 20. Kaotatud ja leitud kaup (§259-271). Mitte kellelegi kuuluv kaup (§ 273-275); 21. Pärimine (§ 276-290); 22. Asjade hoiustamine (§ 291-330); 23. Kaubad, mis ei kuulu kellelegi (§ 273-275). Töölised (§ 331-339); 24. Vallasasjade laenamine (§ 340-347); 25. Vargus (§ 348-358); 26. Röövimine (§ 359-377); 27. Kaotuse korral (§ 378-388); 28. Kahju tekitamine (§ 389-419); 29. Löökidest (§ 420-427).

А.

Seoses selle raamatu plaani ja eesmärgiga ning selle erilise püha tähtsuse mõistmiseks on eessõna väga õpetlik:

"Ma kiidan Jehoovat oma suuga, ja paljude seas tahan ma teda kiita, ja ma kiidan teda oma lauluga. Millega ma seisan Issanda ees ja kummardan taeva Issanda ees, kes oma suures halastuses ja väljendamatus halastuses on oma taevasest troonist valanud oma helge valguse minu, nii alandliku inimese peale ja võimaldanud mul koostada seda raamatut, mis sisaldab nii suurepäraseid sõnu! Suurepärane on minu teos, mis on kirjutatud Nelja Rea kohta ja kannab nime "Joosepi maja" - "Bef Joseph". Ma olen kogunud kõik seadused, mis on vanades ja uutes kogumikes, koos täpse kohaga, kus neid võib leida: Babüloonia ja Jeruusalemma Talmudis, Tozeffis, Zifras ja Zifra, Mehilipis, kommentaarides ja seaduste kogumikes, samuti "Küsimustes ja vastustes", vanades ja uutes. Siin on iga üksik seadus selgelt välja öeldud, iga teemat käsitletakse eriliselt, ja iga palee on omal moel asustatud hiiglaste, nende "vanade kuulsate meeste" (vrd. 1. Moosese VI, 4) kildu. Ma olen pidanud vajalikuks koguda selle raamatu sõnade säravad liiliad lühidalt ja elavalt silpides kokku, valides välja ainult parimad ja kaunimad, et Issanda seadus oleks täielik ja ei tekitaks raskusi iga juudi suus - nii et rabi, kui temalt mõne seaduse kohta küsitakse, ei kõhkle, vaid ütleb vabalt välja tarkuse: "Sa oled minu õde!". Teisisõnu, nii nagu igaühele on selge, et oma õega ei tohi abielluda, nii peaks ka iga praktiline seadus, mille kohta talle küsimus esitatakse, olema talle selge, sest tema suu loeb seda raamatut vabalt, nagu relvade jaoks püstitatud sammast, mille poole kõigi silmad on pööratud. Teisest küljest pidasin vajalikuks jagada see raamat 30 osaks, et iga päev oleks oma osa õppimiseks ja nii oleks võimalik igas kuus oma Talmud läbi korrata, kuuludes seega nende inimeste hulka, kelle kohta öeldakse: "Õnnistatud on mees, kes tuleb siia Talmudiga käes" (Talm. mp. Mo eE Katan 28 a, Ketubof 77 b., Baba-bafra 10 b.).

Ja väikesed koolilapsed peaksid selle sama raamatu järgi lakkamatult õppima ja seda pähe õppima, et nad juba varases nooruses hästi mõistaksid praktilisi seadusi ega unustaks neid vanas eas. Ja intelligentsed inimesed säravad nagu taevakeha taevalaotuses, kui nad oma töödest ja vaevast puhates värskendavad oma hinge selle raamatu õppimisega, sest see on kõige puhtam rõõm ja kindel seadus, mille vastu on mõeldamatu vaielda.

Ma olen andnud raamatule pealkirja "Kaetud laud", sest see, kes seda uurib, leiab sellest kõikvõimalikke täiuslikult ettevalmistatud ja väljavalitud toiduaineid.

Ma loodan Kõigekõrgema halastusele, et selle raamatu kaudu saab kogu maa täis teadmisi Issanda kirkusest: väikesed ja suured, jüngrid ja targad, kuulsad ja tagasihoidlikud.

Nii sirutan ma oma käed Issanda poole, et Tema nime suuruse pärast Ta annaks mulle abi, et ma seisaksin koos nendega, kes pöörduvad paljude poole õigluseks. Oo Taevane Valitseja, tee mind vääriliseks oma töö alustamiseks ja lõpuleviimiseks, et see kõik oleks hea, proovitud ja usaldusväärne, kasulik ja tervendav. Ma lähen oma ülesande täitmisele. Ole minu abiks, Issand! Aamen!".

Kuna aja jooksul olid mõnes väiksemas osas tekkinud erinevused ida- ja läänejuutide tavade vahel, kirjutas Krakówi rabi Moses Isserles (s. 1540, surn. 1573), kes omakorda koostas "Arba'a Turimi" kohta killukese kommentaari pealkirja "Darkhe Moshe" all, täiendusi ja parandusi kõigisse nelja Šulhani ossa. Läänejuutide seas naudivad need Karo enda tekstiga võrdset kuulsust.

Kaasaegsetes väljaannetes on need täiendused tähistatud sõnaga "Haga", st "märkus" (või jutumärkides), ja need on eristamise eesmärgil trükitud väikeses kirjas.

Rabi Moses Isserlesi eessõnas on öeldud:

"Pärast "Bef Joosepi" ja "Šulhan Aruhi" autorit, tark mees, kes seisab prohvetitest kõrgemal, olles nülginud kõik oma valitud karja, valmistas kõigile rikkaliku laua, kuid ei jätnud ka otsustavalt kellelegi ruumi, et teha midagi enamat, kui ta ise oli juba saavutanud - välja arvatud sellised uurimused hilisemate õpetajate ütluste kohta või uurimused tavade varjundite kohta , mis on selles riigis (Poolas) omandanud kodakondsusõiguse, - siis julgesin tema järel tulla, ma võin ainult oma laudlina tema eelnevalt valmistatud lauale laotada, ainuüksi selleks, et pakkuda rahvale ainult mõned kõige väärtuslikumad puuviljad ja maiustused, mida nad eriti soosivad. Samuti tuleb märkida, et Joseph Caro ei valmistanud seda lauda, mille ta selle maa rahvale Issanda ette asetas, sest paljud kombed ei ole sellised, nagu ta neid kirjeldab. Meie õnnistatud mäluga rabid õpetasid juba ammu: "Ärge elage üldiste reeglite järgi ega juhinduge arusaamatusest, isegi kui reeglitele lisaks on märgitud erandeid." Kui palju vähem mõistetavad on paljud üldised reeglid, mida eespool nimetatud Gaon koostas isiklikult ise või Al'fazi ja Rambami pimesi järgides, hoolimata sellest, et paljud hilisemad õpetajad mässavad nende vastu. Tema töödes leiame palju asju, mis ei ole üldse kooskõlas nende tarkade allikatega, kelle vett me joome. Seda väites peame silmas tähtsaid seadustikke, mis on Saksamaa elanike seas levinud; need seadustikud on olnud meile kõigile kaaslasteks juba ammustest aegadest peale ja meie esivanemad tegid oma otsuseid nende järgi. Need on järgmised: Or Tzaru'a, Mordechai, Asheri, Zefer mitzvof gadol, Zefer mitzvof katon ja Hagahof Maimon; kõik need põhinevad Tose-fofi tekstil ja Prantsusmaa suurte rabide, kelle otsesed järeltulijad me nüüd oleme, kõnedel. Ma käsitlesin seda üksikasjalikult oma raamatu eessõnas, kus ma vaidlesin Gaon Caroga kahtlaste punktide üle. Arvestades seda, et tema sõnad on Šulhan Aruhis esitatud sellises mõttes, nagu oleksid need tulnud Mooseselt endalt, kuna viimane kuulis neid Jehoova suust, on raske mitte karta, et tema järel tulevad jüngrid ei joo tema kõnesid ilma midagi eristamata ja et selle kaudu ei hävitata tervete maade kõiki tavasid. Vahepeal on meie rabid korduvalt õpetanud, et paljudes asjades on erinevus idapoolsete ja läänepoolsete (juutide) vahel, ja kui see oli nii kaugete esivanemate puhul, siis peab see erinevus olema veel tuntavam uuemate põlvkondade puhul. Seetõttu olen pidanud heaks lisada kõikjal, kus ma ei nõustu Karo sõnadega, marginaalile hilisemad (õpetlaste) arvamused, et juhtida õpilaste tähelepanu sellele, et tema arvamused on vaieldavad. Sellest hoolimata, kui ma teadsin, et mingi komme ei olnud selline, nagu Karo seda kirjeldab, tegin täpse järelepärimise ja, olles teada saanud tõe, panin selle tema teksti kõrvale.

Kuigi minu sõnad on suletud ja trükitud (st ilma arutelude ja motiivideta) ja neid ei saa võrrelda Gaoni enda omaga, sest tema mõtted on juba tema suures teoses "Bef Jozef", järgisin siiski tema enda teed, kirjutades asjad lihtsalt (ilma põhjendusi esitamata), sest minu enda seisukohta ei ole enamikul juhtudel raske leida tema enda raamatust (Bef Jozef). Järgnevalt laseb lugejal valida. Kui ta ei leia (minu arvamust) kuulsast raamatust "Bef Jozef", siis otsigu ta seda sellistest hilisemate õpetajate ütlustest, nagu ma olen märkinud, mis on meie maades üsna levinud - üks siin, teine seal. Igal juhul leiab ta siit kõik, mida ta otsib, sest mina isiklikult olen lisanud ainult väga vähe ja isegi sellele on alati lisatud märkus "ma arvan nii", et teha selgeks, et need on minu isiklikud sõnad. Ma loodan Jumalale, et minu üksikasjalikud juhised levivad ka kogu Iisraeli seas, sest neis leidub mitmesuguseid põhjendusi, tõendeid, kaalutlusi ja selgitusi iga teema kohta, niivõrd, kuivõrd neid oli võimalik anda. Kes meist on võimeline iseseisvalt arutlema, see otsustagu argumentide vahel ise, mitte ära looda teistele. Kes aga ei ole selleks võimeline, ärge kalduge kõrvale valitsevast tavast, nagu ka eelmainitud Gaon meid oma suure teose eessõnas õpetab.

Nii tänan ma Issandat abi eest, mida olen saanud, ja kiidan Tema nime, et ta on mind austanud väljenduseta armuga. Ma palun Teda, et Ta ei jätaks ega hülgaks mind tulevikus, nüüd ja igavesti. Olgu Ta mu huultega, kui mu kõne voolab ja vabastagu mind tahtmatutest vigadest. Pühakirja järgi: "Issand hoiab lihtsaid südamega". Näidaku Ta mulle teed, mida järgida, sest ainult Tema poole ma tõstan oma hinge. Lasku Issanda, meie Jumala halastus meie ja meie käte töö peale ja õnnistagu Ta seda! Tema, kes valitseb nähtamatus, kaitsku meid ja tehku meid vääriliseks, et olla väärilised selle eest, mille eest laulja palvetab: "Sa oled valmistanud mulle söögi mu vaenlaste ees ja võidnud mu pea õliga; minu karikas on täis.

Õnn ja halastus saadavad mind kogu mu elu ja ma elan igavesti Jumala templis! Aamen!".

Samal ajal kui rabi Joseph Caro algne Šulhan Aruh omandas idas täieliku kodakondsuse, aktsepteeriti läänes Moses Isserlesi äsja muudetud Šulhan Aruhi kui juudi õiguse tõelist seadustikku, mida tunnustati üldiselt kui Iisraeli autentset seadustikku.

B.

Seda, et Šulhan Aruh on juba oma ilmumisest alates saanud äärmiselt austatuks - seda tõestavad arvukad kommentaarid selle kohta. Esimesed omakorda kuuluvad Isserlesi õpilastele: 1) "Zefer me' irof' enayim", lühendatult "Sma", - "Valgustavate silmade raamat (oletatavalt Toora)", Isserlesi õpilase Yoshua Falk Kogeni, (Poola) rabiinliku tarkuse väljapaistva autoriteedi Solomon Lurie, - selgitused Hoshen ha-Mishpat'ile, ja 2) "Helkaf Mehokek", "Komandöri kamber", Vilna rabi Moses Lima (surn. 1673), selgitused Hoshen ha-Mishpat'ile. 1673), selgitused "Eben ha-Etser". Neile järgnesid: 3) Ture Tzahab - kõigile neljale osale (üksikasjalikult "Orach Hayimile" ja "Yoreh de'ah"); 4) Ziffe Kogan (lühend "Šah") - "Yoreh de'ahile ja Hoshen ha-Mishpatile"; 5) Manen Abragam - selgitused "Orach Hayimile"; 6) Bef Samuel - "Eben ha'Etzerile". Pärast seda, kuni tänapäevani, ilmusid veel lugematud tõlgendused "Šulhan Aruhile" (autorid: Šabbetai Kogen, rabi Lublinis; Samuel ben Uri; Avraham Gum-Binner Kalitas; Mordechai Yafeh; Moses Ryvkes Vilnas; Juuda Ashkenazi Tiktinist; Zachariah Mendel, Levi poeg, Krakowis; Moses Frankfurt, kohtunik Amsterdamis ja paljud teised).

Gaon rabi Hirsch Eisenstadti 5617. aastal (1857) kirjutatud kommentaari eessõnas Eben ha-Ezer väidab:

"Väljendamatu halastusega vaatas ta oma pühast elupaigast taevast alla oma rahva peale. Ta nägi, et Iisraeli hilisemates põlvkondades olid vaid väga vähesed vääriliste teadmiste ja mõistusega, et ammutada i.:, kõrgeimat elava vee allikat. Ja ta austas oma halastust, ja "Issand oli Joosepiga". [2] ja kattis teda tarkuse ja mõistuse rohkusega ning valas tema peale vaimu ülaltpoolt, et ta õpetaks rahvast kõige lühemat teed mööda ja hoolitseks kõigi asjade eest; et ta valgustaks nende silmi ja valmistaks neile söögi, et neil ja nende lastel oleks igavesti hea! .... Ja siis tuleb Mooses, gaop, meie õpetaja Mooses Isserles; selle, nagu ka nende teiste (s.t. Karo) poolt, võrdne kiitus! Jumal. Ta laotas laudlina laiali ja valgustas "kaetud lauda". Tema allikas on õnnistatud; see on suurest raamatust, "Darche Moshe", sätendav oja; ja ta on kirjutanud ustavaid märkusi, kõigile "neljale osale".

Tema nimi on levinud üle kõigi maade ja kõik juudid käivad rabi Moshe Isserlesi käe all. Moosese nägu on võrdne päikese näoga!".

Sama autori eessõnas 5596. aastal (1836) avaldatud "Joreh De'ah" ühe osa juurde on öeldud:

... "Puhas laud, mis seisab Issanda juures, on tugevdatud nii meie lähedal kui ka meie ees nende lampide otsuste sammastel, mis valgustavad meile elu ja tarkuse teed ja ilma milleta me nagu pimedad inimesed käiksime tardunult pimeduses [3] - meie õpetajate, õnnistatud mälestusega rabi Joseph Caro ja rabi Moses Isserles poolt."

C.

Kuid Šulhan Aruh ei ole mitte ainult äärmiselt austatud, vaid see on ka juudi õiguse kehtiv koodeks.

1. Seadustik on raamat, mille alusel otsustatakse tingimata õiguslikke küsimusi. Varem avaldati selliseid küsimusi, mida rabid soovitasid lahendada konkreetsete juhtumite puhul, koos kirjapandud vastustega paljude sajandite jooksul nn "Shaalof Utshubofis" (juudid hääldavad seda "Sha'ales Utsheves"), st "Küsimused ja vastused". Selliseid casuistlikke, äärmiselt kavalaid lahendusteid on nüüd mitte sadu, vaid tuhandeid. Šulhan Aruhi ilmumisega põhinevad kõik sellised lahendused eranditult sellel. Seega on selge, et Šulhan Aruh toimib üldtunnustatud koodeksina. Selles ei saa olla mingit kahtlust.

2. Šulhan Aruh on meie juutide jaoks ainus, vaieldamatu seaduste kogumik, sest nad peavad seaduslikuks ja sooritavad ainult neid riitusi, mis on ette nähtud Šulhan Aruhis. Näiteks paneb juudi peigmees oma pruudile laulatussõrmuse sõrme sõnadega: "Vaata, selle sõrmusega oled sa minuga abielus vastavalt Moosese ja Iisraeli seadusele!". Vahepeal ei ole see oluline riitus ette nähtud mitte Piiblis, vaid eranditult Šulhan Aruhis (Eben ha-Ezer, XXVII, 1, Haga).

3. Šulhan Aruh kehtib universaalselt. See on iseenesestmõistetav kõigest sellest, mida on öeldud. Pealegi võib tõestuseks tsiteerida nii palju Šulhan Aruhi enda otseseid juhiseid kui tahes.

Sha'alof Utshubof Hafam Soferis (rabi Moses Schreiber, rabi Presburgis, hiljuti surnud Viini parlamendisaadiku, rabi Simon Schreiberi, rabi Krakowis, isa) loeme Joreh De'ah'i osas kahtlemata negatiivset vastust (59) ühe rabi kavatsuse kohta pidada Rm (rabi Moses Isserles) sõnu Joreh Dos'ah'is, LV1I, 18 Haga, kehtivaks ainult Poolas. Sellele lisab autor isegi: "Ma ei suuda uskuda, et sellised kõned tulevad ühegi õpetaja suust, kellel on Iisraelis otsustav hääl!". Nimetatud küsimuse lõpus öeldakse: "Seda seadust ei ole meie seas olemas, vaid kehtib ainult Isserlesi maades"; siinkohal märgib autor jälle: "Kui ma seda lugesin, värisesin ja mõtlesin: kas sellised sõnad võisid tulla vana õpetaja suust?".

Küsimus 61 jätkab: "Kes pärast, Isserlesi arvamust, julgeb lubada midagi meeldivamat?".

Terve raamat võiks olla täis selliseid ütlusi.

4. Kõigi poolt tunnustatud kui tõeline ja ainus seadustik, Šulhan Aruh, kui selline, kehtib tänaseni.

See nähtub juba eespool öeldust. Ei oleks raske lisada palju muid tõendeid. Ja kuna asi on üsna selge, viitame vaid ühele, kuid täiesti arusaadavale tunnistusele.

Raamatus Leb ha'ibri (2. osa, pesak Bef-din), mis trükiti Lembergis 1873. aastal, on lõplik määratlus "kõige pühamast" rabide kohtumisest, mis toimus Ungaris 1866. aasta sügisel sügaval sügisel. Selles dokumendis, millele on alla kirjutanud 94 rabi, on kirjas: "Kõik see on Šulhan Aruhi ja kommentaaride alusel keelatud.

Siiski on võimalik vaadata asja mitte-rabbinistlikust vaatepunktist ja siiski kindlaks teha, et meie juudid ei püüa mingil juhul tagasi lükata Šulhan-Aruhi seaduste jõudu.

Dr. Ramer, rabi Magdeburgis, kirjutab Pireri entsüklopeedilises sõnaraamatus, XVI köide (1879) artiklis "Shulhan-Aruch" järgmist: "Šulhan-Aruh on Iisraeli kogukondade poolt aktsepteeritud kui nende religioosse praktika õiguslik alus ja mõõdupuu."

Kui seejärel öeldakse: "Ei saa aga vaidlustada, et Šulhan Aruhi põhjalik revideerimine uusima teaduse seisukohalt on ajas hädavajalik, kuna paljud asjad ei vasta enam praegustele seisukohtadele", siis näitab see vaid, et rabi dr Ramer kuulub reformijuutide hulka. Õigeusklik juut ei luba Šulhan Aruhi rikkumist ühegi kirjaga.

Kuulakem mõnda sellist õigeusu juuti.

Heinrich Ellenberger määratleb oma "Ajaloolises juhendis" (Budapest, 1883) Šulhan Aruhi mõiste eriti selgelt ja selgelt:

"Selles raamatus leiame lisandi. Siin on seda rõhutatult lühidalt selgitatud,, kuidas Talmudi rikkalikust külvamisest kujunes üllas vili - Šulhan Aruh, s.t. teoloogiline seadustik, mis on korrektselt rangetes paragrahvides kirja pandud" (nii on siin sõna-sõnalt öeldud leheküljel 43). Samas käsiraamatus (lk 47) loeme järgmist: "Selleks, et luua tasakaalustatud seadustik, mis suudaks võimaluse korral vastata kõigile eluküsimustele ja kokkusobimatute vastuolude korral anda otsuse enamuse autoriteetide kohta, avaldas Yosef Karo oma teose "Shulkhan Arukh". Pärast selle ilmumist tunnustasid kõik rabid, et see teos on ainus vastuvõetav seadustik ja tänu trükikunsti leiutamisele sai see korduvate väljaannete kaudu universaalselt levima.

Kuna "Shulkhan Aruch" juurdus ja seda hindasid ja kiitsid juudid kõigis riikides ainsa seadusandliku juhisena, on Talmud kaotanud oma algse tähtsuse ja see on paljudes kohtades arhiveeritud. Nii nagu katoliku "pühasid isasid" uurivad ainult vaimulikud, on Talmud õppeaineks ainult rabid ja juudi teoloogid, üksnes allikate tundmise huvides.

Meie aja ilmalik juut tunneb Talmudit ainult nime järgi, sest ta ei oska seda isegi lugeda. Šulkhan Aruh on kolm sajandit olnud juutide ainus teoloogiline seaduseraamat ja on meie katekismus.

Kõike seda arvesse võttes tuleb järeldada, et tiitel "Talmudistlik juut" ei oma nüüd rangelt võttes mingit tähendust, sest selliseid juute ei ole kolmsada aastat peaaegu üldse olnud. Tänapäeva juudid, vähemalt suures enamuses, on ainult "Šulhan Aruhistid".

V.

Kuna kõik Šulhan-Aruhi osad ei ole rahva jaoks võrdse tähtsusega, on juba ammu püütud valida neist välja need seadused, mis on keskmisele juudile kõige vajalikumad.

Nende hulka kuuluvad: a) "Shulkhan-Tarop" ("Puhas tabel"), mis avaldati esmakordselt 1686. aastal Amsterdamis ja mis juba 1814. aastani oli läbinud kaheksa väljaannet, ja b) edukam "Kitzur-Shulkhan-Arukh", mille koostas 19. sajandi viiekümnendatel aastatel Ungvaris (Ungaris) Solomon Ganfrid. Pereferkovitši sõnul on selle raamatu edule oluliselt kaasa aidanud paljude seaduste originaalne käsitlus autori poolt ja uute reeglite lisamine, mis on kehtestatud rabiinlike autoriteetide poolt uuemal ajal.

Lisaks on raamatus mitu Šulhan Aruhi käsitlust praktiliseks kasutamiseks. Kõige populaarsem neist on Avraham Dantzigi teos. Selles on neli osa: "Haie Adam" ("Inimese elu") ja osaliselt "Binat Adam" ("Inimese mõistus") viitavad Pore de'ah Šulhan-Aruhile.

VI.

Tõlked: Kõik neli Šulhan Aruhi osa on ainult saksa keeles tõlgitud ja mõeldud peamiselt maitsva lugemise armastajatele. Pealkiri: "Schulchan Aruch oder die vier judischen Gesetzbucher," - ubersetzt von Heinrich Georg F. Lowe. Hamburg 1837-1841. Teine väljaanne ilmus Viinis 1896. aastal. Keegi Johannes von Pakli hakkas XIX sajandi üheksakümnendatel aastatel Neuchâte-la esmalt õigesti tõlkima, seejärel Mühlhausenis oma tõlget juutide kasuks võltsima. Ta andis saksa keeles ainult väikese osa Šulkhan-Aruhist ja Orleansis tõlkis ta natuke prantsuse keelde. Lühike käsitlus osade kaupa leidub teiste isikute väljaannetes nii saksa kui ka prantsuse keeles.

Sellest hoolimata on Saksa kirjanduses olemas professor Karl Eckeri teaduslik monograafia "Der Judenspiegel iin Lichte der Warhiet", mis sisaldab Talmudi ja Šulhan Aruhi visandusi ning viimase saja seaduse kirjandusliku ja sõnasõnalise teksti koos tõlke, kommentaaride ja kriitiliste analüüsidega. Väga väärtuslik pärimus. Käesoleva teose autori poolt on see monograafia täielikult tõlgitud ja kaks korda vene keeles avaldatud kahes tema teoses "Juudi kõned" ja "Vabadus ja juudid". Post tot naufragia, - poilus!...!

                                                    * * * * * * * * * *

[1] Tuleb märkida, et selles sõnas, nagu ka mitmes teises, on täht, mida vene tähestikus ei ole ja mille hääldus vastab kreeka "phi" või inglise keele häälega partiklile - the.

[2] Ma mõtlen muidugi koos Joosep Caroga.

[3] Märkus: Vt. deuteronoomia. XXVIII, 29. - Talmud seletab väljendit nii: pime inimene ei näe üldse; kuid kui ta kõnnib päevavalguses või öösel küünlaga, näevad inimesed teda ja päästavad teda, kui ta on kuristiku lähedal; kuid pimedas pimedas hukkub pime inimene abitult. (Megilla 24 b.).

                                                   * * * * * * * * * *

                                       Kabbala

A. Selle ajalugu, hargnemine ja eesmärgid

I.

Tundmatu ja arusaamatu on igal pool ja igal ajal olnud nii üksikisikute ja hõimude kui ka tervete rahvaste ja rasside põletava, kustumatu uudishimu objektiks. Selles valdkonnas on inimvaim, puutudes alati kokku lahendamatuga, püüdnud siiski alati mõista, kui mitte põhjuste põhjust, siis vähemalt elu salapära. Sellest tulenevalt pöördus ta küll taevaste heleduste vaimustamise (astroloogia), küll aine ühtsuse (alkeemia) või lõpuks looduse esimeste printsiipide ja omaenda vaimse olemuse (jumalikud teadmised, filosoofia, psühholoogia), või vastupidi, vastavalt kontrastide seadusele, heade ja kurjade geeniuste kujuteldavale sekkumisele maapealsesse ellu (fetišism, ennustamine, šamanism, nõidus, maagia, nõidus, mesmerism, spiritualism jne) poole. Elu majesteetlik müsteerium kaasas massid pettuse, hirmuäratavuse, eksituse ja teadmatuse teele, seejärel seksuaalvahekorra kultusesse, seejärel verejanu ja seejärel inimohvrid. Nii tasakaalustati transtsendentaalne ajalugu jumaliku ja deemonliku vahel. Kuid isegi kõige sügavama moraalse allakäigu keskel, orgiate hullumeelsuses ja liiderlikkuse meeleheites, märkame peaaegu alati väljavalitute inimeste püüdlusi ülevale, ideaalsele. Sellised olid oma sügavuses nii Eleusinuse müsteeriumid kui ka Samothrakia või Egiptuse müsteeriumid. Seetõttu on loomulik järeldada, et kogu "varjatud teadmiste" (Sciences occultes) ringis on terve tera, sest elavat vaimu ei saa tappa. Seega ei ole midagi tarka, et oma haripunktis, Kabalas, kujutab see teadmine selle kõige innukamate austajate fantastilise õpetuse kohaselt endast tarkuse tippu, "religioonide religiooni ja teaduste teadust".

Omapärane on aga juudi kabbala iseloom. Omandades kõik ja igaühe ainult endale ja eriti monopoliseerides kabbalat ennast, pühendavad juudid isegi selle filosoofilises, kui nii võib öelda, osas kõik oma vahendid ainult Iisraeli teenistusse ja selle olemasolu omistatakse ainult Pentateuki tõlgendamisele vastavalt talmid-hohimi täielikule omavolile. Üldiselt ei ole kabbala mitte ainult juudi maagia dogma, vaid ka juudi poegade maailma türannia õigustuste sui generis ratsionaalne süntees, mille Talmud on kehtestanud ainult konkreetselt ja kasuistlikult.

II.

Vastavalt öeldule eeldab Kabala, mille allikad on aegade pimeduses kadunud, põhjalik tundmaõppimine varjatud teadmiste territooriumi eelnevat uurimist. Kuid sedalaadi probleemid kuuluvad erilise käsitluse alla ja kui neid saab siinkohal puudutada, siis ainult vol d'oiseau ja peamiselt ainult Kabala judaisatsiooni valdkonnas. Oma tumedast, deemonlikust küljest ei olnud see mitte ainult juutidele teada, vaid ei jäänud neile ka hiljem võõraks. Me loeme juba Johannese evangeeliumis (VIII, 44): "Teie isa on kurat ja te tahate täita oma isa himusid. Ta oli algusest peale inimsööja ja ta ei seisnud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis räägib ta omaenda valet, sest ta on valetaja ja valede isa." Sellega täielikus ja vankumatul nõusolekul tegutsesid Juuda pojad. Nagu antiikmaailmas, nii ka keskaja pimeduses ja praeguse vabamüürlaste kultuuri jäises valguses on juudid olnud peamiselt maagilise Kabala, aga ka muu vasakpoolse, variserliku või pahaendelise Kabala hoidjad ja õpetajad. Nad ise tuletavad selle Seti poegade maagilistest legendidest (Mesopotaamia) või Kaini järglaste kuradimaagilistest loitsudest (India). Igal juhul ei saa kahtluse alla seada kabbala antiiklust. Seda tõendavad võrdselt nii Plinius Vanaja, kirikuisad kui ka kaasaegsed uurijad. Selline oli aga ka arvamus aegade algul. Babüloonia-Assüüria ajaloolane Beroz annab tunnistust, et tema aja preestrite sõnul oli kultus Tigrise ja Eufrati ääres 473 000 aastat muutumatuna püsinud. Ja me ei tohiks unustada, et kabbala peamised alused on laenatud just sellest keskkonnast, eelkõige kaldealastelt-sabeistidelt, kes kummardasid taevaseid valguskehasid kui vaime ja kuud - kui oma maa-aluse seose lähimat kehastust......

Mis puutub kõige naeruväärsemasse - farismaatilisse kabbalasse, mille hämarused on nii kohutavad, et seda on võimatu õpetada ilma eriliste ettevaatusabinõude ja äärmuslike piiranguteta, sest isegi tavaliste õpetlaste silmad ei suuda siia tungida, siis selle pooldajate arvates on see teadmine range, üllas ja majesteetlik, võimeline viima kõige sügavamate tõdede mõistmiseni. See on seda vajalikum, väidavad rabid, sest ilma selleta ei suudaks me eristada Pühakirja ilmalikest raamatutest, mis sisaldavad samuti imelisi jutustusi ja sama puhtaid reegleid kui seadus. Ainult kabbala võimaldab tungimist sõna-sõnalise tähenduse kesta alla peidetud mõttemaailma. Jumal, kui uskuda kabbaliste, oli nende teadmiste esimene õpetaja paradiisis, sest ta tõi sinna pärast Aadama patustumist sisse inglid. Kabala tarkusega valgustas teda Jumala käsul ingel Raziel. Seejärel õpetas Issand seda Seemile Sophieli kaudu, Iisakile Rafaeli kaudu, Moosesele Metatroni kaudu ja kuningas Taavetile peaingel Miikaeli kaudu.....

III.

Seega on Kabbla sama vana kui maailm ja on tulnud taevast alla. Valitud õppisid seda juba kõrbes, kuid tol ajal ei julgenud keegi selle õpetusi üles kirjutada. Simeon Jocheid oli ilmselt esimene, kes pani mõned selle lõigud paberile. Ta koostas kuulsa raamatu "Zohar", mida aja jooksul oluliselt täiendati. Rabid paigutavad Simeoni eluaja väga lühikeseks ajaks enne teise templi hävitamist. Kabala õpetlased jätkavad, et maailm on loodud jumaliku heebrea tähestiku müstilise plaani järgi ja loodud olendite harmoonia sarnaneb nende tähtede harmooniale, mida Jehoova kasutas elu raamatu kirjutamiseks ülaltpoolt. Need või muud heebrea tähestiku murdude kombinatsioonid, mis toodavad: universumi nähtuste ilu ja täiuslikkust. Aga kuna hilisem valgus on kujundatud selle tähestiku dikteerimise viisil, on loomulik, et tuntud objektid on jaotatud selle samade tähtede järgi, millest igaüks on sümboliks ja embleemiks. Seda kabbala osa õpetatakse kõigile, ilma piinlikkust tundmata, isegi koos täiendusega ühe- ja kahekordsete või õigemini öeldes kahesuguste tähtede õpetusest.

Kabbalistide õpetusest edasi juhindudes näeme, et tähtede kombinatsioonide ja anagrammatiliste kombinatsioonide abil oma nime ümberkirjutamisel kasutab Jumal edukalt nimetatud vahendeid, et anda inglitele korraldusi ja nad käsutavad samamoodi salaja sodiaagimärke. Need samad viimased valavad ingellikud tuuled maa peale ja juhivad siin muutuvaid põlvkondi. Seega omavad heebrea tähed juba oma päritolu tõttu imelist väge. Ja seda mitte ainult sellepärast, et neil on loomupärane andekus paljastada meie maailma analoogiate ja universumi kooskõla, st maiste ja taevaste nähtuste vahelist sarnasust, mida need, kes ei ole kabbalaga kursis, isegi ei suudaks märgata, vaid ka sellepärast, et nad kujutavad endast vastavat juhtmete kogumit, mille kaudu Jumaluse tegevus edastatakse inimteadvusele. Teisalt, olles samal ajal numbrite kujul, annavad tähed numbreid, mida samuti kingib naiivsus ülaltpoolt. Ka tähtede aktsendid, nagu ka kõik muud seaduste teksti osad, on ükskõiksed. Need omakorda on Jumala enda poolt varustatud võrratu energia ja jõuga.

IV.

Koos eelnevaga leiame samal ajal samu meetodeid ka jumalikus kabbalas, mis on suunatud Piibli salapärasele tõlgendamisele, kuid mille traditsioon on tuletatud kas õpetustest, nagu oleks seda õpetanud inglid, või on rabiinide poolt taandatud rafineeritud ja meelevaldseks tähtede ja sõnade kombinatsiooniks.

Vale teadmine, kimääriline kunst, mis on üles ehitatud kujuteldavale lahutamatusele oma suhtlemisele üleloomulike vaimudega nagu gnoomid, sülfid, salamandrid jne. arendab kabbala oma demonoloogiat ühelt poolt sellise keerukuseni, kui sellest laenavad lõpuks Shakespeare (erinevates tragöödiates) ja Goethe (Faustis) ja teiselt poolt, ilmselt tõsiselt juhindudes järgmisest.

Püüdes ühitada oma salapäraseid ja väga energilise juudi rahva jaoks hirmuäratavaid teadmisi Pentateukiga, deklareerivad kabbalistid, nagu juba selgitatud, et Pühakirjal on, sõltumata selle sõnasõnalisest sisust, eriline, sisemine tähendus ja pealegi mitmes modifikatsioonis. Meil ei ole aega selle probleemi juures pikemalt peatuda. Märkigem vaid, et sel viisil leiutatud varjatud tähenduse paljastamiseks on välja töötatud sihipärased meetodid ja tehnikad, millest kõige olulisemad nn. sümboolses kabbalas tunnustatud meetodid on järgmised: a) gematria (geomeetria), mis lagundab sõnad aritmeetiliseks ja kujundlikuks ja seletab neid nende arvväärtuse või välimuse järgi; b) notarikon (ladina notare'st); see seisneb selles, et mitme sõna alg- või lõpptähtedest tehakse üks uus sõna, mis paljastab nende varjatud tähenduse, või vastupidi, et mõne sõna tähtedest tehakse mitu uut sõna; ja c) temura ehk tähtede anagrammiline ümberpaigutamine; seda on erinevat tüüpi: esiteks, ühes sõnas sisalduvaid tähti paigutatakse tahtlikult ümber, et moodustada teine sõna; näiteks Malakiast (heebrea keeles Malchi) tuleb Miikael; teiseks, tuntud sõna tähed asendatakse teiste tähtedega, nii et tähestiku esimese tähe asemel on viimane ja vastupidi, teise tähe asemel eelviimane ja vastupidi jne. jne.; selle meetodi abil (seda nimetatakse at-bash'iks) loetakse Jeremija sõna Sesak, mille tähendus on tundmatu, Paabeliks, st Babülooniks; kolmandaks, kõik kakskümmend kaks heebrea tähestiku tähte kirjutatakse kahes reas, üksteist mõlemas; seejärel pannakse esimese tähe asemele kaheteistkümnes täht ja vastupidi, teise asemele kolmeteistkümnes jne.; seda tähtede asendamise meetodit nimetatakse al-bamiks; neljandaks, sõna iga täht asendatakse teise tähega, mis järgneb sellele vahetult tähestiku järjekorras, st b asendatakse a-ga, c asendatakse b-ga jne. Üldiselt võib iga tähte ümber paigutada või asendada teise tähega 231 viisil.

On selge, et sellise "tõlgenduse" abil ei ole raske leida Pühakirjast seda, mida iganes tahetakse. See ongi see, mille poole kabbalistid püüdlevad.

Kuid sellest ei piisa. Sõltumata sümboolsusest on ikka veel tõeline Kabala, mis omakorda jaguneb teoreetiliseks ja praktiliseks. Paraku viiks seletus meid liiga kaugele.......

Oma üldises sünteesis jagunevad kõik nimetatud juudi kabbala tüübid kahte harusse.

Esimene, mida nimetatakse Genesis'e ajalooks (Maasseh Bereshit), esindab universumi sümboolset tõlgendust ehk loodusteooriat. Teine, mida nimetatakse "Taevase vankri ajalooks" (Maasseh Merkabad) ja mis käsitleb Jezerkili nägemust, moodustab teoloogia ja metafüüsika süsteemi, mille kohaselt peetakse jumalike omaduste (sefirot) vajalikku arengut kõige olemasoleva allikaks. Kabala kaks vanimat monumenti, "Sefer Yesirah" ja "Zohar", kujunesid sajandite jooksul selle järgi, kusjuures Zoharile on loomulikult omistatud esmatähtsus.

V.

Kui Florida poolsaart Lõuna-Ameerikas nimetatakse "alligaatorite, lõgismadude ja kollapalaviku üldkoosolekuks", siis Mesopotaamia ebatervislik kliima oma soode miasmide, mürgiste putukate ja peaaegu tervete maopesadega koos pehmete päikesekiirtega on justkui meelega hallutsinatsiooniline kohtumispaik tervele hulgale vaimudele, nii kurjadele kui ka headele. Mis puutub tegelikku demonoloogiasse, siis tänapäeva keelde tõlgituna on see primitiivse teadmatuse eksitus bakterite ja mikroobide kohta või taandub erootiliseks psühhoosiks, mis tuleneb looduse paljunevate jõudude kummardamisest. Sest aktiivse ja passiivse, "fallose" ja "cteise" algupära austati idas ennekõike päikese ja maa peegeldusena...

Saatan, keda muistsed kaldealased nimetasid Melek-el-Kutiks ja tunnustasid võimsa jumalusega, püüdis, nagu talle kohane, triumfeerida kurjuse üle, milleks ta käskis terveid armeesid madalamatest deemonitest, kuraditest ja kuradikestes, aga ka erilisi saatanaid - hermafrodiite, nagu Alan, Nirgal, Uluk, Labartu, Labassu jt. Paralleelselt sellega täheldame Aasia müsteeriumide põhiprintsiibi ja sügavaima müsteeriumina looduse jumalikustamist, mis hõlmab ühtlasi nii loomise jõudu kui ka kõiki loodud asju, kõrgeimat, oma keskkonda viljastavat, teisisõnu, bipolaarseid. Erinevates Babüloonia osades ja erinevate nimede all - Any, Bel, Sip, Marduk, Kamos, Melkolm, Melkart - peeti teda kušiitide ja seejärel semiitide hõimude poolt hermafrodiidiks. Jagunedes muutus see paariliseks: Anu ja Anat, Bel ja Belit (Belitis, Millita), Adon-Adonim ja Baalet. Sama on täheldatud Kaananimaal, juutide ja foiniiklaste juures: Baal ehk Merodach ehk Moloch ja Ašera ehk Astoroth, lahutamatult temaga koos; Tammuz ja Istar, Beel-Fegor ja Nanu. Sama, loogiliselt, koos kahejalgsete jumalate ja hermafrodiitidega: Rhea-Kibbel, Istar-Astrata, Taanit-Artemisa, Venus-Urania, samuti Süüria hea jumalanna (Bona Dca Syriae või lihtsalt - Bona Dca Rooma kirjanike). Olles seda küsimust puudutanud, on võimatu mitte mainida täiendavalt kahejalgseid jumalusi mitte ainult Egiptuses (Isis-Oziris), vaid ka kreeklastel ja roomlastel (habemega, mõnikord must ja relvastatud Veenus), teisalt on raske vaikida samalaadsetest kujunditest Vana-Indias. Nii ütleb Kama Sutra (tõlkinud Lyameressa) otse: "Lingam-Yeni on mingi amulett, mis kujutab verenda utriusque sexus in actu copulationis".....

Selliste jumaluste tekkimise tingimused ja põhjused on teatud määral määratud nii sugupoolte ja seega mitte ainult inimkonna, vaid ka kõigi elusolendite päritolu mõistmatusest, kui ka osaliselt nüüd osutatud kohalikest asjaoludest ja lõpuks sellest, mida eespool on juba antud Kabala kohta. Teisest küljest tasub siinkohal meeles pidada, et Egiptuse kultuur on tuletatud Babüloonia-Assüüria kultuurist, ja viimane ei katkestanud ilmselt kunagi oma sidemeid kõige vanema, aria-eelse Hindustani elanikkonnaga. Bipolaarse jumaluse idee loogiliseks arenguks pidi olema rituaalne prostitutsioon, mida me näeme tegelikkuses kogu Ida-Aasias ja isegi Vana-Egiptuses, kus Isise erootiline kultus ületas ehk kõik häbematuse piirid. Kuid Egiptuses ei olnud inimohvreid, nagu Herodotos juba viis sajandit enne meie ajaarvamist positiivselt tunnistab, selgitades, et kui näiteks Menelaos, maabunud Niiluse suudme lähedal, mõtles ohverdada põliselanike poiste vaimu, pööras egiptlaste nördimus ta
põgenema [1].

Seda kohutavam on rituaalse prostitutsiooni kultus, mis on seotud inimeste, sageli laste hekatoomidega, mida põletati elusalt Molokhi või sarnaste jumalate ja jumalannade kõhus Babüloonia-Assüüria, foiniiklaste ja kartaagolaste juures (vt jumalate ja jumalannade monstrumid ja kunstilised teosed). Flaubert'i poolt Salammbo's esitatud koletislikud kunstilised pildid), ja eriti juutidel, keda paljastasid lugematud viited Piiblis ja kes läksid kuni rituaalse antropofaagiani (Livit, XXVI, 29; Deut. XXVIII, 53; Prem. Sol. XII, 4-6 ja paljud teised). Ja selleks, et kujundada selge ettekujutus rituaalsest mõrvast juutide seas, piisab, kui lugeda vähemalt Jefta ajalugu, "Moabi kuninga Mesa ja Juuda kuninga Ahabi ohvrid", samuti "Isebeli ja Saalomoni teod" seoses Moosese XXVII peatüki salmidega 28 ja 29 ning Moosese XXIII peatüki salmiga 18. Ainult kartaagolased võisid niimoodi juutidega konkureerida.

Pealegi on võimatu mitte tagasi lükata Juuda poegade hädaldamist, nagu oleksid nad teiste paganlike rahvaste ja eriti Kaanani rahva poolt ära rikutud, kui nende enda prohvet Aamos (V, 25 ja 26) tõendab kahtlemata, et juba neljakümne aasta jooksul Siinai kõrbes ei lakanud "Iisraeli koda" kandmast Molokhi tabernaaklit..... Üldiselt on juutide massilised rituaalsed mõrvad antiikajal, ja me ei tea, millal need lõppesid, ega ka seda, kas need üldse kunagi lõppesid, koos alati ja kõikjal, ka tänapäeval, esilekerkivate süüdistustega rituaalsetes mõrvades, Sellest järeldub, et surnute mälestust austades peaksime hoolikalt mõtlema juudi kabbala ja maagia peale, milleks on paraku vajalik inimveri!...

VI.

Astroloogia, mis on inimvaimu kõige kinnistunum väärarusaam, sai veelgi laiema leviku kui varem, sest Aleksander Suure võidud olid tekitanud kontakti kaldealaste ja Lääneriikide vahel. Mesopotaamia õpetused leidsid tuge stoilises filosoofias, mis lähtudes Jumala ja looduse sisulisest identsusest, jõudis sellest põhimõttest järelduseni, et tähed on ülimalt jumalikud ja nägi seejärel Jumala maailma üle valitsemise peamist alust taevakehade liikumise muutumatuses. Taevas koos tähtedega ja eriti planeetidega näis olevat raamat, millest initsiaator võis täpselt teada inimeste saatust. Kaldealaste tarkus, kes oskasid teistest paremini lugeda seda jumalikku kirjandust, võis siiski kahtluse alla seada, sest nad väitsid, et nad olid sellel alal töötanud neljasaja seitsmekümne kolme tuhande aasta jooksul.

Alates Aleksandri ajast levisid kaldealaste ja alexandria-egiptuse koolkonna "matemaatikud" ja astroloogid üle kogu Aasia, Kreeka ja Itaalia. Kooskõlas üksteisega õpetasid nad, et sügav, varjatud tarkus voolab taevast pidevalt maa peale ja et salapärane sümpaatia ühendab planeete, tähti ja maad ning neid asustavaid olendeid. Seega kujutati inimasju tingimusteta sõltuvana taevastest tähtkujudest, kuid peamiselt nähti, et planeedid valitsevad inimese saatust ja mõjutavad otsustavalt tema sündi, elu ja surma. Kuna mõned planeedid, nagu Jupiter ja Veenus, tõid kõikjal head, siis teised, vastupidi, tegid kurja. Nende omadused olid aga vastavalt nende omavahelise sättumuse ja välimuse mitmekesisusele mõõdetud ja modifitseeritud. Siit tuleneb see hea ja kurja segu, millega nad katavad maad, samuti võime, kingitused inimesele suurendada head ja tõrjuda kurja ohvrite ja loitsude, palvete ja religioossete riituste abil.

Teadaolevates kombinatsioonides on planeetidel jõud, mida teistel ei ole ja nende peal on võimalik tegutseda nii palvetega või loitsudega kui ka maagilise kultuse eriteenistustega. Seega olid vastavad astroloogiliste palvete tsüklid. Neid koostati ja kasutati justkui isegi Rooma keisrite, näiteks Antoniuse kasuks. Keelates matemaatikutel, st kaldealastel ja seega ka juutidel, nõiduda elu ja surma kohta, konsulteeris Augustus ise siiski nendega. Tiberiusel ja Otgonil olid oma kodused astroloogid. Üldiselt, hoolimata tagakiusamistest, vohasid kabbalistlikud maagid keisririigi pealinnas, ja Domitianuse ajal muutusid nende nõidused eriti kahjulikuks. Oma kavalusega õhutasid nad türanni julmust, nimetades ohvreid ja määrates nende hävitamise viise. Ta käskis võtta välja paljude silmapaistvate kaasaegsete horoskoobid, mis anti hukkajatele, kui astroloogide saatusliku otsuse kohaselt olid nad määratud suurteks tegudeks. Lõpuks tühistas Aleksander Sever möödunud aja määrused ja lubas "kaldealastel" avada impeeriumi pealinnas kooli. Aga kuna selle nime alla olid peamiselt peitunud Juuda pojad, siis on mainitud käsus ilmselgelt võimatu mitte kahtlustada juutide pettuste võidukäiku Roomas endas ka neil päevil.

VII.

Pahaendeline ehk variserlik kabbala, mida Talmudi "õpetlased" on säilitanud kuni meie päevadeni, kordas iidset jumalateenistust taevakehadest kui säravatest laevadest, mida selle maailma asjade roolis olevad võimsad vaimud juhivad ja juhivad kosmose piiramatutel ookeanidel. Teisisõnu, juudi kabbala on kood või võti sabeismile, st primitiivsele ebajumalateenistusele, mis tunnistas tähesõjaväe langenud ingleid oma jumalateks. Palju varem kui kabbala nimi, oli selline õpetus nagu laps oma ema emakas, teel ja võimalustega saada eriliseks, iseseisvaks olendiks. Edasi, nii-öelda kehaliseks vormiks distantseerituna, liikus ta siiski veel ilma nimeta ja jäi ka hiljem veel paljudeks aastateks erinevate hüüdnimede alla. Seepärast, keskendudes ainult primaarsele alusele ja nähtuste ühtsusele, nimetame seda juba alguses - tuleviku aimamise kaudu ja enne, kui see hakkas tegelikkuses seda nimetust kandma, ja see juhtus nähtavasti alles XIII sajandi alguses pärast R.H.

Kuid isegi Maimonides ei ole veel seda terminit kasutanud, kuigi ta omakorda usub, et tähed on spirituaalsed......

VIII.

Koos eelnevaga tuleb meeles pidada järgmist:

"Kui saatan võrgutas esimesed inimesed, öeldes: "te saate olema nagu jumalad", pani ta esimesed alused ebajumalateenistusele. Tema juhiseid ei ole unustatud. Iidsetest aegadest alates on inimmaailm alati olnud jagunenud kaheks ühiskonnaks, millest üks tunnustas Issandat Jumalat oma valitsejaks ja teine pidas Saatanat oma isandaks. Teise hulka kuuluvad Kaini pojad enne veeuputust ja Hami järeltulijad pärast seda." Nii ütleb püha Epiphanius. Hamiitidele on juba iseloomulikud kõik peamised tunnused, vormid ja hargnemised sellest saatana teenistusest, mida siis täheldatakse teistes inimkonna suguharudes. Niisugune on sabeism, s.t. looduskultus, ebamoraalsus, mis on nende mütoloogia ja teurgia abil viidud apoteoosini.

Kurja kui kurja kummardamine mao sümboli all, mis seguneb sabeismis tähtede, kuu ja päikese kultusega ning inimese paljunemise müsteeriumi organiga, mis on muudetud rüvetamisvahendiks, on hamismi, teisisõnu, nende jumalavallatu uskumuste kõige iseloomulikumad tunnused, mis tulenevad Hami poegade poolt pärandatud legendidest. Need kaks objekti, madu kui esimeste inimeste paradiisist eemaldamise põhjus ja organ, mis Noa isikus sai tema vääritu poja naerualuseks, samuti inimeste peale veeuputuse järgse needuse põhjuseks, mida samastati tähtede või sabeistlike jumalustega, millest annab tunnistust kummardatud kivide (Betil) ajalugu, on muutunud ka kabbalistliku või deemonliku kultuse kaheks põhipunktiks. Teisisõnu, kõikjal ja ükskõik, millises arenguetapis me nendega ka ei kohtu, on nad eranditult vanimate saatanlike tsivilisatsioonide otsese või kaudse mõju peegeldus.

Kurjuse algusest peale on nad müsteeriumi ja šabaši sümbolid, okultsete religioossete ja poliitiliste ühenduste pühad märgid. Nad on alfa ja oomega, kabbala esimene ja viimane sõna. Nad on ka "jumalik" printsiip, embleem ja lipp, templirüütlite, roosenkreutserite ja kõrgeima vabamüürluse vanemate ühingu sümbol. Olles tajunud selliseid õpetusi otse Sabsite'ilt, varjatud teadmiste arstidelt ja Kabala peamistelt õpetajatelt - juutidest said loomulikult salapärased meistrid ja suurmeistrid vabamüürlaste kogukondade seas, kes Eliphas Levy sõnul võlgnevad oma rituaali saladused ja sümbolid juutidele. Kooskõlas öelduga tuleb meeles pidada, et kabbala ja sellest inspireeritud salajaste initsiatsioonide olemus seisneb kõige radikaalsemas ja häbematumas kommunismis. Ükski šabaš ei suuda seda selles osas ületada. Seda praktiseerisid, nagu ajalugu meid veenab, järjestikku sabeistidest gnostikud ja seejärel peamised ketseritest, mis lähtusid gnostitsismist.

IX.

Kabala eelnes judaismi ilmumisele maailmaareenile ja Juuda pojad võtsid selle omaks isegi siis, kui nad pühendusid tähtjumaluste kummardamisele, s.t. palju varem kui nende monarhid, hakkasid avalikult skandaliseerima Kaldea, Egiptuse, Kaanani ja Foiniikia ebajumalaid.

Sellele ei saa vastu vaielda asjaolu, et must maagia ülistab nn "Saalomoni võtit" ("Clavicula Solomonis"), mida kabbalistid nimetasid ümber "Leo III Enchiridioniks (juhatamiseks)", kellele see omistatakse. Nimetatud paavst oli justkui kabbala saladuste hoidja koos Rooma ülempreestritega - tema eelkäijatega. "Clavicula Solomonis" pealkirja all ja juudi originaali kõige salajasemate kohtade säilitamisega koostas Leo III väidetavalt isegi spetsiaalse kabbalistliku rituaali ja esitas selle Karl Suurele, kellelt see tähelepanuväärne teos kahjuks varastati. Palju hiljem, väikese, seekord kahtlemata juudi raamatuna, ilmus see küll uuesti, kuid katoliku kirik tunnistas selle maagia saatana sigitiseks ja mõistis selle hukka. Kabbalistide arvates on prohvet Hesekieli majesteetlikud kujutlused ja Johannese apokalüpsis ilma selleta arusaamatud. Teisalt tõendavad autoriteetsed kristlikud kirjanikud (Martin D'Arles, Detrius, Bartolocci jt.) kabbala kohta, et Hispaanias elavate juutide ja araablaste seas oli ebatavaliselt au sees "kõige vastikumate asjade õpetamiseks" seitsme jaotusega raamat, mis oli hoolikalt peidetud ja anti isalt pojale edasi kui haruldane, hindamatu pärand. Tol ajal usuti, et see raamat pärineb otseselt kuulsast juudi-kabbalistlikust käsiraamatust "Saalomoni võti" ja juudid ise ei kõhelnud seda oma suurele kuningale omistada. Siin võib olla mingi tõde. Tuletades meelde häbiväärset ebajumalateenistust, millel Saalomon langes tarkuse kõrgustelt hämaruse kuristikku, võime ehk leida, et kuulsa kuninga osalus sellise ennekuulmatu maagilise koodeksi autorluses ei ole sugugi ebatõenäoline. Olenemata sellest, kas hilisemad kabbalistid seda ümber töötasid või mitte, näeme, et see töötab välja varjatud vahendid, mida juudid juba tollal kasutasid oma peamiste eesmärkide saavutamiseks: au, kättemaks, rikkus, kerge elu, häbematus ja kiimasus.....

X.

Lisaks ei ole teadmata, et algul ei tuntud juute veel ära ja loodeti neid soosida, kuid suurimad vallutajad, Nebukadnetsar, Küros, Kserxes, Aleksander Suur, Pompei, Karl Suur, Napoleon, leidsid Juuda poegades eksimatult kõige küünilisemad luurajad ja kõige halastamatumad maksurentnikud. Sellest hoolimata said nad kõik õigeaegselt mürgituse kaudu karistada raskete katsumustega kuni Püha Helena saarel viibimiseni välja. Eriti Aleksander Suure kohta räägib Talmud, nagu tavaliselt, uskumatut jama Iisraeli auks. Kuidas iganes see ka poleks, ühte asja ei saa meie tähelepanust välja jätta - Aleksandria juudistumine. Juutide arv Egiptuses muutus peagi nii suureks, et ülempreester Onnius IV umbes 160 eKr. ehitas Leontopolisesse isegi juudi templi. Jumalateenistused toimusid seal regulaarselt kuni 73. aastani eKr, mil roomlased selle lõplikult sulgesid. Tuleb siiski meeles pidada, et nii seda jumalateenistust kui ka siin ohverdatud ohvreid (3. Moosese, II) peeti seaduslikuks ainult siis, kui see, kes neid ohverdas, ütles oma tõotuses selgelt: "Ma ohverdan Onniyehi templis" (Talmud, tr. Menachot, XIII, 10).

Olles valede isa, peab juut paratamatult saama kabbala isaks. Selle kohaselt ei olnud põhjuseta korduv juba antiikmaailmas, et kõikjal, kuhu juut tuli, hakkas kabbala juurduma ja maast välja kasvama. Keiser Hadrianus ütles, et ta ei näinud Egiptuses ühtegi juuti, kes ei oleks olnud "matemaatik". Vahepeal ei ole teadmata, et keiserlikus Roomas tähendas see mõiste mitte Pythagorase järgijaid, vaid maagia kaasosalisi, nii nagu teisest küljest on teada, et ka Egiptus oli sel ajastul üks ulatuslikumaid ja kõige sulanumate kolletega teurgilise kabbala, s.t. laialt levinud rüvetamise keskusi, juutluse sipelgapesa.

Kuid mitte ainult Idas, vaid ka Läänes nautisid juudid teenitult sama mainet. Autor Ragon (La Maconnerie Occulte), kes on Lecanu (Histoire de Satan) ja Elisophas Lavie (Histoire de la Magie) järgi kõige rohkem akrediteeritud vabamüürlaste juures, tõendab, et Kabala salateadmiste ema, mida juudid viljelesid jäljendamatu innuga, juba iseenesest peaaegu varjutas teised salaseltside allikad ja et selle kõige ustavaimad kaitsjad, Juuda pojad, ja maagias üldiselt, olid esimesed meistrid keskaegsel teel.

XI.

Kui eespool öeldule lisaks, kui veel oleks kahtluse varju küsimuses, kuivõrd on Kabalast tekkinud maagia, mille professoriteks, eriti meie ajastu algusest peale, on alati olnud juudid, võib lisada Eliphas Levi sõnadest, mis puudutavad Saalomonile omistatud raamatut, järgmist:

Nimi Jehoova on lagunenud 72 selgitavaks nimeks, mida nimetatakse šemamforateks. Nende kasutamise ja neis lahenduste leidmise kunst universaalse teadmise alusel kujutab endast kabbalistide terminoloogias "Saalomoni võtit". Tõepoolest, just selle pealkirja all olevate kuulutuste ja palvete lõppu pannakse tavaliselt 72 maagilist ringi, millest moodustatakse 36 talismani. Iga talisman kannab omakorda 72 nime ja on varustatud sümboolse märgiga nii nende arvu kui ka nende nelja tähega Jehoova nimest, mille alla kõnealune talisman kuulub. Siit tekivad ka nn. 4 kümnendit Tarot'i. Nende märkide, samuti nende nimede ja tähtede teiste lugematute kombinatsioonide abil on võimalik jõuda looduse saladuste loomulikku ja matemaatilist paljastamist ja seega astuda otsesesse suhtlusse kogu vaimude ja geeniuste hierarhiaga. Järgnevad juhised selle hiina keele, mida nimetatakse maagiliseks, s.t. imerituaaliks, on ilmselges seoses variseride sekti õpetustega, kus valitses usk kabbalasse ja tähtede varjatud mõjutustesse. Nii sisendasid nad oma tahtmist igale heebrea nimetusele, mis vastas erinevatele prohvetite poolt Jumalale omistatud nimedele.

Seega ilmneb otsustavaks järelduseks järgmine. Olenemata sellest, kas me pöörame oma pilgu teaduslikule maagiale või jämedalt sensuaalsele ja kabbalistlikule, oleme võrdselt veendunud, et selle õpetused ja riitused pärinevad, kui mitte nende tekkepõhjusest, siis vähemalt nende arengust "pikalt kannatava" Kagali sisemusest.

XII.

Olles niiviisi määratlenud - Kabala kõige olulisemad algmomendid, peaksime jätkama selle rakendamise ajalooga sajandite jooksul. Kuid, mõtlemata selle teema spetsiaalsele uurimisele ja viidates uurivatele lugejatele kahele kapitaalsele teosele, mis on ilmselt parimad selles kurvas valdkonnas: Joel (La philosophie religieuse du Zohar) ja Adolphe Frank (La Kabbale), oleme sunnitud piirduma märgitud peamiste etappidega. Me oleme rääkinud kabbalistlike traditsioonide üleminekust sabeistidelt gnostikutele. Pange seevastu tähele, et kui Piibel on otsene vastand mis tahes müstilisele raamatule, siis naaberrahvastes, Egiptuses ja Kaldeas, oli müstika vastupidi, nii pärimus kui ka kõrge preesterliku ja poliitilise aristokraatia peamine tööriist. Juba antiikajal oli näiteks teada, et monoteism oli Osirise preesterluse sisemine õpetus ja polüteism koos müütidega ei olnud midagi muud kui hiilgav eesriie, mille eesmärk oli varjata rahva eest filosoofilisi tõdesid, mis kahtlemata ei kõhkleks monoteistlikku õpetust ülendamast. Kaldealaste puhul ei täheldatud seda aga ajas sama jõuga, kuid ka neil oli altpoolt ülespoole teistlik hierarhia, mille keskmes oli Bel-Marduki monoteism. Sellest olenemata, kuid samasuguse tulemuseni viies, võib Moosese ümbruse heebrea prohvetite kirjutisi koos tema järeltulijate õpetustega vaadelda kui demokratiseerumisvastaseid nähtusi. Salaõpetuse privileegide asemel näeme ilmutust päikese käes ja Siinai tipust. Topeltõpetuse asemel, preestritele ja rahvale, tekib üks, monoteistlik ja ennastleidetav õpetus. Sellest ei järeldu siiski, et monoteismile eelnenud usundiline õpetus poleks jätnud jälgi või et uue pinnase all poleks endisest säilinud hoiakuid, mida ei saaks leida. Sel teemal on meil ühelt autoriteetselt õpetlaselt (Carppe - "Etude sur les origines et la nature du Zohar, precedee d'une etude sur i'histoire de la Kabbale") lugeda: "Selles, mis siin on kõige primitiivsem ja vastab selle rahva geniaalsusele, kellele ta kuulub, tuleb Piiblit mõtlikult võrrelda assüürlaste-babüloonlaste algsete ettekujutustega. Rahvas, kellest Piibel räägib ja need, kellele kuuluvad kiilkirjad, kuuluvad üsna ilmselgelt samasse perekonda. Tundmatul rahvaste hargnemise ajastul pidi iga iseseisvaks arenguks määratud rühm kandma endaga kaasas mõningaid identsete legendide aluseid, mis olid riietatud ligikaudu samadesse vormidesse. Teisisõnu, tuntud, nii-öelda loomulik müüdi- ja luulevaru. Ükskõik, milliseid muutusi siis mingi rahva ajaloos ka ei toimuks, ei kao tema varaseima, kõige vanema elu jälg kunagi täielikult. Seega ei saa me mitte teisiti, kui mõista edasisi kabbala arenguhetki kui atavistlikke nähtusi juutide ajaloolisel teel keset aegade halastamatut voolu".

XIII.

Liikudes sabeismi ja gnostitsismi vahel, jõudis kabbala õpetus ühelt poolt Palestiinasse, Foiniikiasse ja Süüriasse, eriti Liibanoni druuside juurde ja teiselt poolt Egiptusesse, samuti saarestiku saartele [2], tungis Kreeka semiitide lõunaosasse ja kohtus nn. suure Kreeka (Itaalia lõunaosa ja Sitsiilia) kaudu oma peavooluga Kartaagos. Kabala leidis aga kõige soodsama pinnase enda jaoks juutide juures. Siin leiame selle paljude teiste tugisammaste hulgas juba antiikajal sellised "sünagoogi valgustajad", nagu loomalik rabi ben Akiba, keda Juuda pojad austasid kui suurt märtrit; lisaks -- Siimon Magus või, nagu Aleksandrias, "neoplatonist" - mitte vähem kui Akiba - "gojide" äge vaenlane Philo, kelle vastu kohalik rahvas võitles edutult isegi oma Anpiioni energilise palladiini isikus. "Valitud rahva" viha viimaste vastu ilmneb ka sellise patenteeritud juudi ajaloo võltsija, ad usum populi Romani, nagu Josephus Flavius näib olevat, kirjutistes. Kui Philo "teosed" on olulisel määral säilinud, siis kõik, mida Appion on kirjutanud, on vastupidi, juutide poolt sõna-sõnalt hävitatud. Jättes siis peatuma Kabala ilmselge kaasosaluse juures Memphise, Hieropoli, Eleusinuse ja Samothrakia iidsetes määrustes, märgime, et umbes p.Kr oli Juuda poegi Roomas endas arvukalt. Nad olid kabbala peamised esindajad ja sellega seotud: maagia, nõidus, nõidus või, nagu tol ajal öeldi, kaldealism. Judaism tungis nii õukonna ja aristokraatia sfääridesse kui ka tolleaegsetesse salaseltsidesse ja nakatas neid kogu Aasiast pärit sensuaalsuse rüvedusega ja satanismi verejanulisusega.

Rääkides õudustest ja rüvedusest, millega uskmatud end rüvetasid, annab apostel Paulus (Roomlastele I, 25-27) tunnistust: "Nad on asendanud Jumala tõe valega, kummardades ja teenides loomeid Looja asemel, kes on õnnistatud igavesti. Aamen. Seepärast andis Jumal nad häbiväärsetele kirgedele: nende naised asendasid oma loomuliku kasutamise ebaloomulikuga; samamoodi on mehed, hüljates naissoo loomuliku kasutamise, süttinud himuga üksteise peale, mehed meeste peale, tehes häbi ja saades iseendale oma eksimuse eest väärilise tasu." "Sest on palju sõnakuulmatuid tühja kõnelusi ja pettureid," selgitab apostel (Tiituse kiri, 1, 10, 11 ja 13-15), "eriti ümberlõigatud, kellel tuleb suu kinni panna. Nad rikuvad terveid maju, õpetades seda, mida nad ei peaks õpetama häbiväärse kasumi pärast. Sellepärast noomige neid rangelt, et nad oleksid terved usus, mitte kuulates juutide muinasjutte ega inimeste määrusi, kes pöörduvad ära tõest. Puhastele on kõik puhas, aga rüvetatud ja uskmatutele ei ole miski puhas, vaid nende mõistus ja südametunnistus on rüvetatud."

Teiste rahvaste õnnetuseks õnnestub judaismil isegi nendega segunedes neid vääristada ja end säilitada. Vaadake Egiptuse püramiide ja kui te leiate vaaraode kampaaniate kujutamisel juutide tüüpe, siis peate tunnistama, et need on "valitud" rahva kaasaegsete esindajate portreed. Selles osas on juutluse semitism muutumatu ja muutumatu. Sama ilmneb loomulikult kõikjal ja nende hävitava mõju tulemustes võõrastele. Tänapäeva vabamüürlus õhutab revolutsiooni ja annab alust häbiväärsetele doktriinidele; ta petab valitsejaid ja valitsetuid, eriti aga võrgutab valitsusi, et need kergemini reedaksid neid juutide poolt ärritatud hordide mässule, keda juutlus on tõstnud "vabaduse rüütliteks". Aga kui midagi uut ei ole kuu all, siis on vabamüürlusel, sellel poliitikute salaorganisatsioonil, kõige vähem õigust väita, et ta on uus. See kujutab endast ainult meile kõige lähemal olevat juutide plaanide vormi modifikatsiooni. Nii, olles tekkinud umbes üheteistkümnendal sajandil pKr Egiptuses, eksisteerib idas tänapäevani ismaeliitide sekt [3]. Siin on aga ka teisi salaseltse, mis on säilitanud sünkretistliku õpetuse, samuti lubavad kristlaste "initsiatsiooni" võrdsetel alustel moslemitega. Paljud eurooplased on tänapäeval, olles oma ekskursioonidel Levantis saanud sellise initsiatsiooni, omandanud seejärel Euroopa ja Ameerika vabamüürlaste loožides erilise austuse, seda nii oma kõrge auastme kui ka kristlusevastaste tunnete sügavuse tõttu. Ei ole omakorda võõras igasugune vabamüürlus ja juudi jultumuse vasturääkivus. Näiteks on teada, et martinismi (mida nimetatakse nii juudi Püha Martini nime järgi) asutas tegelikult Martini õpetaja, samuti juut, Martinetzius Pasqualis (Paschalis) ja seejärel inspireeris teda juut Cagliostro. Propageerides tagasipöördumist loodusseaduste juurde, st vaba armastust ja kultuurilise ühiskonna nõuete hülgamist, välistab Martinism igasuguse autoriteedi, patriotismi ja perekonna üksikisiku vabastamiseks, kuid on rajatud anonüümsele, st halastamatule türanniale ja vastastikusele luuramisele. Vastavalt sellele ja nagu ismaeliitide salajased julmused "ühise heaolu nimel", võttis ta otsustava osa juba Prantsuse revolutsiooni kontseptsioonis ja mängis hiljem verist rolli ka terrori päevil. Tihedalt seotud selliste talmudismi toodetega nagu Illuminaadid ja Palladistid, juhindub Martinism samal ajal "Dei gratia" fanaatilistest kabbalistidest - Rosencreuceridest ja nende kaudu templirüütlitest. Ainult ismaeliitide moslemite meenutamisega on võimalik ette kujutada, millised on tegelikult "martinistlikud kristlased", pooleldi gnostikud ja pooleldi kabbalistid.

Juuda poegadest ja Euroopa vabamüürlusse imbunud jäledused suunavad meid Jeesuse Kristuse sõnade juurde, kui Ta noomib samu juute sõnadega: "Kuhu mina lähen, sinna te ei saa tulla" (Johannese evangeelium, VIII, 21); "teie olete madalamast, mina olen kõrgemast" (Ev. Johannes, VIII, 23); "kui Jumal oleks teie isa, siis te armastaksite mind" (VIII, 42); "teie isa on saatan ja te tahate täita oma isa himusid" (VIII, 44).

XIV.

Uurimuse põhjalikkus kutsuks meid tutvuma juudi müstikaga kuni Talmudi redaktsiooni ajani tagasi, seejärel gaelia ajastusse, vaadeldes paralleelselt ka sadukeeride ja jesuiitide tegevust, keda Talmudis nimetatakse kas chassiditeks või haberiteks (vt 1. Makk. II, 1-13 ja 42 ning 11. Makk, XIV, 6), samuti selliste esimese astme juudi teoloogide nagu Saadia, Ibn-Gabirol, Juuda Halevi, Abn-Ezra ja Maimonidese edasise uurimisega. Kabala arengu teel keskaja alguses peaksime kohtuma selliste selle askeetidega nagu Juuda Gadessi, Abraham ben David Poskirist koos oma poja Iisak Pimedaga; Esra-Azri-el, Hikatilia, Iisak Pulgar ja Bahya; Shem Tob, Jehuda Hasiid, Iisak Akkist, Eleasar Wormsist ja Mehanem Reckanati; Sefer-Ratziel, tema õpilane Menachen ja Simeon Shinonist; Nachmanides, Abu-Lafia, rabi Nissim ben Roiben, Solomon Duran ja mitmed teised. Teisest küljest oleks vaja peatuda kapitaalsel küsimusel, kes on tegelikult, kui mitte autor, siis püha kabbala peamine kodifitseerija: Rabbi ben Akibba, Simon ben Zakkeus, Aabraham ben Taavet, Iisak Pime või Mooses Leoni? Lõpuks, isegi kui jätta kõrvale kõik, mis ümbritsevad või kaasnevad varjatud teadmistega, samuti Eenoki, Taanieli ja Esra apokrüüfid, oleks siiski kohane keskenduda vähemalt selle küsimuse kõige lähedasematele elementidele gaonlaste ajastu jaoks, nagu näiteks: Shiur-Komah (kõrguse mõõtmine), Gehalof Rabbati (suur palee), Gehalof Tzutrati ja Otiy-ef ehk Alfa-Keta (tähestik) R. Akiba. Kahjuks on käesoleva teose maht juba laienenud kaugemale, kui on ette nähtud võimalikult lühikeseks esitamiseks. Seetõttu, olles võtnud teadmiseks, mida on öeldud, ütleme siinkohal vaid mõned sõnad Eenoki raamatu ja R. Akiba tähestiku kohta.

Müstilise mõtlemise imestuse ja rõõmu objektina avaldas Eenoki raamat suurt mõju juutide kabbalale üldiselt ja eriti gaoniitide ebamäärasele kujutlusvõimele. Juutluses on juba kaugest antiigist alates arutletud Genesise raamatu salmi (V, 24) üle: "Ja Eenok kõndis Jumala ees ja teda ei olnud enam, sest Jumal võttis ta ära." Nii tekkis hulk apokrüüfseid jutte, mis moodustasid järk-järgult "Eenoki raamatu". Selle sisu on umbes järgmine. Eenok ei lakanud kogu oma elu jooksul mõtlemast Jumalale ja oma surma või kadumise hetkel lendas ta inglite juhtimisel läbi kõigi taevaruumide, nägi kõike, kuulis kõike, mis on ja mis saab olema. Ta luges jumalikke raamatuid, mille lehekülgedel on kirjas kõik, mis juhtub taevas ja maa peal. Ta tutvus Urieliga, kelle käsutuses on äikesed ja maavärinad; Rodaeliga, inimkeha kontrollivate vaimude ingliga; Ragueliga, kättemaksu ingliga; Miikaeliga, inimkonna parima osa, s.t. "tavalise rahva" ingliga. Ta pidas pika vestluse Aabeli hingega, kes ei lakka kunagi värisemast oma venna ja tema järglaste kurjuse ees. Ta nägi Gadres-eli, kes võrgutas Eevat; Panemonit, kes leiutas tindi ja paberi ja tema järel, mis paneb neid patustama; Kesbeeli, kes seletab Issanda varjatud nime ja taevase vande, mis teenis maailma loomist. Koos sellega ei jätnud Eenok välja ka langenud inglite arvu koos nende elukohtadega maa peal ega pühadusevastaseid saladusi, millesse nad inimesi sisse viisid. Nende hulka kuuluvad: Aza-zel, luksuse ja moraalse langemise leiutaja; Amezarak, maagia valemite õpetaja; Barakel, astroloogia õpetaja; Kokabel, astronoomia seaduste meister. Uuris, millist hirmsat kaebust esitasid nende vastu Jumalale head inglid - Miikael, Gabriel, Surian ja Urian. Ta uuris tarkust, mis, kuna ei leidnud maa peal peavarju, naasis oma hällile taevastes vägedes, samas kui rumalus ja ebatõelisus, mis olid välja tulnud oma urgudest, leidsid surelike seas ammendamatut külalislahkust. Külastas taevast ja põrgut, kust tema palvel kõik juudid vabastati, ja jõudis lõpuks universumi viimaste piirideni. Kirjeldas põhjalikult ja üksikasjalikult kõrgeima peaingel Metatroni ametitegevust. Sellest aruandest selgub, et nimetatud peaingelil on 92 tiitlit vastavalt samale arvule üleloomulikele nimedele, mis on raiutud taevasele vankrile...... Samamoodi pannakse Metatroni sõrmega 92 pitserit, millega tõendatakse otsuseid, mis puudutavad taevast ja tähtede kohal olevaid kuningriike, iga rahva ja kõigi maiste valitsuste saatust, samuti surmaingli otsuseid üldiselt. Sellistes ulatuslikes ülesannetes on Eenokit mõnikord asendanud tema järeltulija Noa. Siis on kõne viimase nimel. Eenok ise jutustab oma taevasse jõudmisest järgmiselt: "Tähtede ja välkude jooks viis mind minema, tuul andis mulle tiivad ja ma pürgisin selle poole, kuni jõudsin leekidest ümbritsetud kristallseina juurde. Möödudes jumaliku tulest, lähenesin omakorda kristallpaleele... Selle katus näis olevat nagu tähtede ja välkude rada; kõikjal olid keerubid ja kõikvõimalike värvidega leegid; taevas oli vedel ja sädeles...... Ja nüüd, keset tabamatuid, salapäraseid sügavusi, ilmus troon, justkui lumest tehtud; seda ümbritsesid tähed ja laulvad keerubid; Tema, kes on ligipääsmatu oma hiilguses, riided paistsid eredamalt kui päike, säravad puhtamana kui lumi... Ja ta ütles mulle: "Tule, Eenok! Tule Minu püha hääle peale ligi ..."".

Pöördudes rabi ben Akiba "Tähestiku" juurde, tuleb kõigepealt märkida, et kooskõlas oma kaugete järeltulijatega Eleasar Wormsi ja Abn-Ezra, kes spetsialiseerusid tähtede ja numbrite salapärase tähenduse mõistmisele, tegeles "suurmärter" Iisraelist Akiba peamiselt heebrea tähestiku apoteoosiga. Selle õpetuse põhiolemus on tema poolt edasi antud järgmiselt: "Maailma loomise hetkel tulid äkki oma kohalt alla ja asetati tema ette heebrea tähestiku kakskümmend kaks tähte, mis olid tulise täägiga graveeritud Issanda auväärsele kroonile. Siis ütles iga täht: "Tehke rahu minu kaudu!" Selle pakkumisega tõusis teiste ette täht, mille kaudu algab sõna Toora. Kuid Jumal keeldus, sest Ta oli selle ette määranud, et see on solvatud märk. Siis tõusis üles täht šin, millega algab sõna šadai, kuid see omakorda kõrvaldati, sest sellega algavad sõnad šav ja šeker, s.t. vale, ja valel ei ole jalgu, s.t. tal ei ole midagi, millel seista. Teisalt ei sobi šin koos oma kolme alumise astme järglasega universumi aluseks. Kõik ülejäänud tähed kustutati samas järjekorras. Lõpuks jõudis lähedale bef, mis avab sõna beraša, "õnnistus" ja Issand nõustus sellele ehitama nii universumi kui ka seaduse enda. Märkides aga, et täht alef hoiab end piinlikult eemal, küsis Issand: "Miks sa vaikid?" - "Ma ei julge oma palvet esitada, sest ma olen tähtedest kõige tähtsusetum. Lõppude lõpuks esindavad kõik teised mitmust, aga mina olen ainult üks." Pärast tema rahustamist ütles Jumal: "Sa esindad Mind, kes olen Üks, ja ka Toorat, mis on samuti üks." Seepärast seisab alef kui suur tõe märk kindlalt jalul."

XV.

Laskumata edasistesse selgitustesse, märgime kooskõlas sellise kabbala autoriteediga nagu rabi Solomon ben Jeruchan, et rabi Akiba Otiyef üldistab oma hilisemas arengus mitte ainult "Shiur-Komah" ja "Gephaloth", vaid ka nende "Eenoki raamatu" lõikudega, mis on neisse jõudnud.

XVI.

Kabbala ajaloo peamiste andmete kindlakstegemine on seega võimatu. Peale selle, mida Talmud teatab iidsetest kabbalistidest, ei tea me peaaegu midagi sellest õpetusest juutide seas kuni kümnenda sajandini pKr. Hilisematest tuntud kabbalistidest on teada: Saadia Gaon, Moses ben Nachman ja Mooses Leoni (XIII sajand); tema käe all sai "Zohar" Euroopas esmakordselt tuntuks; Meir ben Gabai ja Joseph Caro, kuulsad juudi katekismuse - "Šulhan Aruh" - koostajad; Solomon al Kabetz, Moses Coraduero, Isaak Luria ja teised.

Kristlikest kirjanikest oli Raymond Ljull (vt tema "Ars Magna") esimene, kes avalikustas Euroopale kabbala nime ja olemasolu. Seejärel kirjutasid kristlaste jaoks kabbalast: juut Paul Ricci, Pic de Mirandol ("Conclusiones Cabbalisticae", avaldatud Roomas 1486) ja Reichlin ("De Verbo mirifiko", Basel, 1494, ja "De Arte Sabalisticae", Hagenau, 1517). Kabala vanematest pooldajatest olid Akiba, Philo, Avicenna ja Cornelius Agrippa; hilisemate seas võib nimetada Paracelsust, Robert Fludd, Fan-Helmont ja Jacob Bem, ning alates XVI sajandist Postel, Voisin, Pistolius, Kircher, eriti Rosenroth ("Cabbala denudata", Salzburg, 1677, ja Frankfurt, 1684). Lõpuks mainime kõige uuematest autoritest Freistat, Tollukit, Adolph Franki ja abt Ciarini.

XVII.

Võttes kokku, mida seni on Kabbala kohta öeldud, tuleb tõendada, et: (a) Selle tähtsamad jaamad ajaloo teel on nimed: sabaiidid, gnostikud, sadukalased, essiidid ja Liibanoni druusid; Samothrakia müsteeriumid, samuti Egiptuse ja Eleusinuse müsteeriumid; Talmudistlikud akadeemiad (vastandumine neis enamusele) Kaananimaal, Babüloonias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Wormwoodis; Templirüütlite ordu; Albigoi ja Vandeani ketserid; Rosencreutzerid; Martinistid, Illuministid ja Palladistid; vabamüürlus üldiselt; ja b) sisuliselt, s.o. s.t. oma intonatsioonides või hoovustes jaguneb Kabala vahel: (1) Isaak Pimeda koolkonda, mida võiks nimetada metafüüsiliseks, mitte sellepärast, et see element on selles välistatud, vaid sellepärast, et see domineerib siin; (2) Eleazar Wormsi koolkonda, mis piirdub eriti tähtede ja numbrite müstikaga; ja (3) Abulafia koolkonda, mis ulatub üle mõlema eelneva, arendades mõlemat puhta spekulatsiooni mõttes; ilmne rari nautes in gurgite vasto!...!

                                           * * * * * * * * * *

[1] Herodotos. II raamatu 45. peatükk (Euterpe) ja sama raamatu 119. peatükk. Seda probleemi on süstemaatiliselt ja teaduslikult käsitlenud Daumer, Gillani ja Tridon (vt märkus selle teose lk 50). Vt ka Ferriere, "Le paganisme des Hebreux".

[2] "Cretenses, semper mendaces, malae bestiae," ütleb Titus Livius juutide kohta. - Vanemad pidasid neid Kreeta saare põliselanikeks.

[3] Claudio Jannet, "Les precurseurs de la Franc-Maconnerie".

                                                   * * * * * * * * * *

                                           B. Kabbala sisu

Me ei peatu sellel pikalt, sest see väljub rangelt võttes meie ülesande raamidest ja arvestades käesolevas kabbala ajaloo visandis juba sisalduvat teavet. Me peatume veidi lähemalt ainult sellel, mida nimetatakse selle jumalikuks haruks ja saatanliku või pahaendelise valdkonna puhul piirdume näiteks mõne märkusega.

I.

Me juba teame, et sõltumata Talmudist, Šulhan-Aruhist, Rishonim'ist, Asharonim'ist ja paljudest teistest rabiinilis-talmudistlikest teostest, mis moodustavad avatud õpetuse - nigleh või neshat - tsükli, on juutidel olemas salajane õpetus, kabbalistlik nistar, mis ilmus ehk varem kui Talmud. Siia kuuluvad raamatud Zohar, Vagir, Istzirah, Ratsiel, Skfsr hakanah, Shaare ora, rabi Vitali, Luria teosed, kes lendasid igal ööl taevasse, sealsesse akadeemiasse - et õppida teistelt. Avatud õpetuseks nimetatakse seda selleks, et see on esitatud nii, nagu seda tuleks mõista. Salajane õpetus on allegooriline, müstiline ja seda tuleb võtta kujundlikus, allegoorilises mõttes. Usklik Juuda poeg tunnistab Nistar'it (Kabala) palju pühamaks kui Nigleh'i (Talmud jne.) ja see on iseenesestmõistetav, sest Nistar on kindlasti kurjem ja isegi ennekuulmatum kui Nigleh, kuigi palju keerulisem. Autentne Talmud ise on aga kabbalaga küllastunud ja Šulhan Aruhis on sadu seaduspärasusi Uo-garist. Seega ei ole võimalik tõmmata täpset piiri ei kabbala ja Talmudi ega ka kahe peamise sekti vahel, milleks juutlus jaguneb: "hassiidid" ja "mišnagdid". See kõik on segunenud ja ülejoone. Tõestuseks aga, et kabbalism õitseb juutide seas ka tänapäeval, võime vähemalt viidata sellele, et kõige tähtsam kabbalistlik traktaat, Zohar, ilmus Austrias Přemyszlis taas isegi 1880. aastal.

II.

Selle territooriumi üle arutledes ei tohiks unustada Kabalat kui salapärast, religioosset ja maagilist õpetust, mis anti taevast esiisa Aadamale ja mis eksisteeris enne maailma loomist. Rabid ei toetu viimasele väitele Jeremija tekstis: "Kas ma ei pane oma lepingut päeva ja öö ning taeva ja maa seaduste üle".

Koos sellega teame juba, et kui Talmud on juutide hing, siis on Kabala Talmudi hing ja tõeline juut ei saa olla muud kui kabbalist. Talmudi ja Kabala uhked ja enesekindlad autorid suunasid kõike ja kõiki üksnes juutluse kasuks ja selle ülendamiseks. Talmudi edasise, sui generis, edasiarendusena on kabbala valmis tegema juutidest isegi imetegijaid. Kuid Talmud ei jää kahtlemata maha. Üldiselt ei ole nende piirkondadel täpseid piire ja vaevalt, et neil saab täpseid piire ollagi või et neid saab "üldisele" uurimisele allutada, vähemalt seoses nende valduste enda mahuga.

Meie enda valgustamiseks võtame mõned näited, samuti mõned andmed, näiteks juudi demonoloogia kohta.

Talmudis (traktaat Rosh Hashanah) räägib rabi Kruspedoy, et uue aasta esimesel päeval avanevad taevases Senatis kolm raamatut, mõnele juudile muidugi. Ühes raamatus vagad, teises kurjad ja kolmandas raamatus need, kes asuvad nende kahe vahel keskel; need viimased võivad siseneda kas esimesse või teise raamatusse vastavalt oma käitumisele järgmise kümne päeva jooksul enne Jom Kippuri - kõige pühama ja kõige kohutavama hetke Juuda poegade elus - jooksul. Vastavalt sellele väljendavad juudid uue aasta päeva hommikul ja õhtul üksteisele oma soovi, et nad oleksid kirjutatud igavesse ellu. Sellest tavast lähtuvalt keelab juudi katekismus - Šulhan Aruh - sellise soovi väljendamist hiljem kui kell üheksa hommikul, sest siis on see mõttetu, sest selleks ajaks on raamatud suletud. Nimetatud asjaolu on Talmudile iseloomulik ja Talmid-Hochimi sõnul tuleneb see psalmide tekstist (LXVIII, 29): "pagendatagu nad elavate raamatutest, ja õigete juures ärge kirjutage neid".

Kabala läheb veelgi kaugemale. Uued kabbalistid tunnistavad aga tõelise kabbalana seda, mis on mõistuse jaoks kättesaamatu.

Nii ütles kõige kuulsam neist kabbalistidest, rabi Iisak Luria, enda kohta, et rabi Simon ben Jochaya hing läks temasse üle - kahtlemata kõrgemale kui kõigi teiste vanade kabbalistide hing ja et sel moel läksid rabi Simoni kuue õpilase hinged tema, Luria, kuude õpilasesse; ja need õpilased koos temaga on just need "Jumala seitse silma, kelle silmad katavad kogu maa", millest Sakarja annab tunnistust (IV, 10). Rabi Vitali, Luria õpilase sõnul rääkis viimane vaimudega sama vabalt kui inimestega.

Kuid isegi vanadel talmudistidel ei ole rabi Simon ben Johaja'le midagi kadestada.

Näiteks Babüloonia Talmudis on kirjas, et rabi Hanina ja rabi Ošaya istusid hingamispäeva eelõhtul maha, et mediteerida "Loomingu raamatu" (Sefer Jetsirah, Aadamale üleantud kabbala esimene osa) üle, ja tekitasid kohe kolmeaastase mullika, mida siis õhtusöögi ajal söödi. Sama "Raamatu" abil, nagu Jeruusalemma Talmud tunnistab, muutis rabi Yehoshua ben Hananiah kõrvitsad ja arbuusid hirvedeks ja kitsedeks ning kõige üllatavamalt suutsid need loomulikult paljuneda. Mis puutub rabi Nehunia bei Hakana õpilasesse, rabi Ismael ben Elisasse, siis Talmudi järgi külastas ta sama "Raamatut" õppides mitu korda ingleid ja pidas nendega isegi sõbralikku vestlust.

Midagi sarnast leiame ka teistes Talmudi kohtades.

Selgitades, miks lapsed sünnivad lombakatena, pimedatena, kurtidena ja tummadena, ning varjudes kavatsuse taha, et abikaasad ei kuritarvitaks abielumoraali, läheb rabi Johanan kõige rõvedamatesse üksikasjadesse, mis on võimelised vaid kõige jultunumaid liialdusi õhutama (traktaat Halla). Edasi räägitakse rabi Lkibist ja rabi Kaganist, kuidas nad tahtsid oma silmaga näha, mida nende õpetajad oma ruumides oma naistega tegid, väites, et ka see on osa seadusest, mida oleks pidanud õppima samadelt õpetajatelt (traktaat Kerakhot). Rabi Samuel (traktaat Hagigah) omalt poolt õpetab pidulikult, kuidas võib "concipcrc Jacere virginem, nullo virginiatis detrimento" ja palju muud taolist. "Kes tahab teada," õpetab omakorda traktaat Berakhot, "kas tal on kuradid, võtku ta peeneks sõelutud tuhka ja puistagu seda oma voodi alla; hommikul märkab ta justkui kuke jalajälgi. Ja kes tahab ise näha kuradit, see võtku endale must kass, mis oma esimestel sünnitustel on pärit mustast kassist, kes samuti oma esimestel sünnitustel on sündinud mustast kassist; selline kass tuleb põletada pulbriks ja panna seda oma silma, siis näed kuradit" (sama traktaat).

III.

Kõiges öeldus ei ole aga midagi tarka. Talmud (traktaat Ganhedrin) tõendab järgmist: "häbematus on kuningriik, ainult ilma kroonita, ja häbematusega võib edukalt tegutseda isegi Jumala enda vastu... Mittejuut, kes teeb juudile kurja, teeb seda Issanda enda vastu ja, sooritades seega süüteo Majesteedi vastu, väärib surma." "Gehenna tuli on võimetu isegi juutide kurjade vastu" (traktaat Erubim). "Kes tagastab mittejuudi poolt kaotatud asja" (Traktaat Sanhedrin). "Jumal lõi valguse ainult selleks, et täita ümberlõikamise seadust" (traktaat Šebat). "Naistele seaduse õpetamine on neile võrgutamiskunsti õpetamine" (traktaat Sotah). "Matfis expetit mulier cabum unum rel venereae, fluam novem cabos vitae solitariae" (ibid).

IV.

Üldiselt, paralleelselt kõrgelennuliste ja abstraktsete, kuigi tavaliselt laenatud ideedega, leidub Kabalas lõputu rida absurdsusi.

Siia kuulub eriti, nagu eespool märgitud, peenelt arenenud Kabala demonoloogia, mis ahvatles isegi Goethet oma "Fausti" jaoks.

Siiski ei tulene kuskilt, et vähemalt selles, nii-öelda oma valdkonnas on juutlus end originaalseks näidanud. Vastupidi, inimlike eksituste ajalugu, nagu see väljendub eriti uurali-altai rahvaste ja eriti iidsete kaldealaste lugudes, on määratud järjepidevuse ja ainult väliste modifikatsioonide kaudu. Juudid ei kujuta endast erandit. Kõige eredamalt ilmneb see salaseltside ümberkujundamisel [1].

Mis puutub eriti juudi kabbalasse, siis siin täheldame näiteks Babüloonia juttude peaaegu täielikku kordamist headest ja kurjadest vaimudest, kuid ainult teiste nimede all.

Looduses ei ole ühtegi materiaalset, vaimset või moraalset objekti, millele kabbalistid ei usaldaks erilist deemonit, vaid nende sõnade järgi inglit. Nii pannakse tule, äikese ja meteoriidi kohale Nuriul ja tema kuus abilist, Gabriel, Nitriel, Tumiel, Shamshiel, Gadarniel ja Zachariel. Vesi on täielikult allutatud Miikaelile ja tema abilistele: Ramiel, Oriel, Malkiel, Habriel, Miniel ja Tzoriel. Loomade ülem on Jehu'el koos oma abilistega: Nasi'ul, Gazi'ul ja Huziel. - Lindude eest vastutab Anfiel koos kahe sekretäriga: Kaaliel ja Uziel. Kodukarja eest vastutab Garia ja tema alluvad: Lasiel, Parviel ja Huziel. Pööbli eest vastutab Samiel. Putukad on Mefapieli alluvuses. Kalade üle otsustab Daniel ja tema alluvad Aziel, Necaniel ja Maktuniel. Tuuli juhib Ruhiel, kelle abilised on Helkiah ja Azael. Kaljud on antud Maktugielile, aiapuud Alipielile, metsad Zoruelile ja rahe Jurkemahile. Surnute eest hoolitseb Duma; põrgu eest Negarsanel; päikese eest Galgaliel; kuu eest Oraniel jne.

Aadama õpetaja oli ingel Raziel; Seemi õpetaja oli Jochiel; Aabrahami õpetaja oli Tzadkiel; Jaakobi õpetaja oli Rafael; Moosese õpetaja oli Sangsagael, teiste arvates Miikael; teised aga usuvad, et Metatron; Eelija õpetaja oli Maltiel jne.

Üldiselt on heade vaimude arv lõpmatu.

Ja mis puutub kurjadesse vaimudesse, siis kabbala seisukohalt on nende seas kõige kuulsamad ja olulisemad, kui meessugupoolsed ürgsed deemonid: Samael, Ashmidai ja Kedargon.

Samaeli kohta õpetab Kabala, et ta on seesama madu, kes tõmbas pattu Eeva. Ta õhutab inimesi ikka veel kurjadele tegudele, siis annab neist aru Taevases Senatis puhtjuudi viisil ja lõpuks täidab selle kõrgeima kohtu otsuseid. Ashmidai oli Saalomoni parteil, kuid, horribile dictu, ta võrgutas tema naisi ja vangistuses tagandas ta troonilt. Bedargoni kohta teatatakse muu hulgas, et ta on ainult jala suurune, nimelt viiskümmend pead ja viiskümmend kuus silma, ja tema kehal on kujutatud kõik heebrea tähed peale kahe.

Kurje naisvaime on teadaolevalt neli: Lilita, Naama, Mahlata ja Igereta. Nende kohta on kuristik igasugust jama, samuti Kabalas kurjadest meesvaimudest. Lilita, ütlevad kabbalistid, on eriline, esimene Eeva, mis loodi Aadamaga samal ajal, kuid tema mürtsakuse pärast Aadam lahutas temast ja abiellus teise Eevaga, mis moodustati tema enda ribist, Lilita armus ja võttis endale naiseks Samaeli. Lilith oli sünge loomuga, Mahlatha seevastu rõõmsameelne. Sellepärast on nende kuradikeste vahel pidev tüli, mis mõnikord jõuab võitluseni ja nende eest võitlemiseks on keegi - Lilita käsutab 480 ja Mahlata 378 ammu surnud inglite rügementi. Naama omakorda, öeldakse, on sama isik, kes Pühakirjas leidub Tubalkaini õe nime all; ta on abielus kuradi Shemeroniga. Igeretist on veel vähe teada. Kuid Solomon Luria sõnul kõnnib ta igal kolmapäeva ja reede öösel ringi koos 18 000 surnud ingli rügemendi armeega, mille peale auväärne Luria rangelt manitseb, et sel ajal ei tohi loomulikult ükski Iisraeli laps üksi majast välja minna.

Tulles tagasi heade vaimude juurde, näeme, et kõige olulisemad ja võimsamad neist on Metatron ja Sandelphon. Nende kahe ingli üks ülesanne on koos kolmanda, Akatrieli, juures võtta vastu inimeste palveid, punuda neist kroonid ja asetada need Issanda pea peale. On ütlematagi selge, et kroonid kootakse ainult juudi palvetest.

Esimene Jumala sulane on aga Metatron.

Vaatamata nii kõrgele kutsumusele, karistati teda siiski, nagu kabbalistid tõendavad, kuue kuni kümne tulise piitsahoobiga ja missuguse juhtumi pärast. "Kord päevas märgib Metatron inimeste head teod raamatusse ja seejärel lubatakse tal Issanda enda juuresolekul istuda. Ühel päeval nägi suur talmid-hahim Elisa ben Aburiyya, kui ta taevasse tõusis, seal istumas kahte olendit: Jehoovat ja Metatroni. See andis talle põhjust oletada kahe jumala olemasolu, mille järel tark Elisa langes judaismist manišeismi. Nii ilmselge eksimuse pärast, kui Metatron paraku ei tõusnud Eliisale sissepääsu juures ja eksitas seeläbi püha rabi, käskis Jumal Metatroni kohe välja tuua ja anda talle kuuskümmend lööki tulise kepiga! ....."

Sapienti sat.

V.

Pöördudes metafüüsilise ehk jumaliku kabbala poole, mis ilmus juutide seas alles kaks sajandit e.Kr ja mis kujutab endast selle "salajase õpetuse" ("Maaseh Merkabah") olemust, mida ei saa avaldada ilma tahtlike ettevaatusabinõude ja rangete piiranguteta, näeme kõigepealt Mooses ben Nachmani, paremini tuntud kui Nachmanides, ühe esimese autoriteedi Kabala valdkonnas, juhistest, et Jehoova andis Siinai ääres Moosesele intiimset teavet nelja põhiteguri kohta, nimelt Ühendamise või kombineerimise jõud, kasvu jõud, liikumise jõud ja mõistuse jõud. Paralleelselt sellega õpetati Moosest ka nelja olemuse põhielemendi, nimelt tule, vee, maa ja õhu kohta; need on lahutamatult seotud: vesi ümbritseb maad, õhk hõlmab vett, tuli hõlmab õhku. Kuid, jätkab Nachmanides: kõik, mis meile Pühakirjas tundub ebaselge, olles seotud kehaliste objektidega, valgustub äkki ja pimestavalt, niipea kui me pöördume selle tõelise eesmärgi ja pühakirjade lõpliku ülesande - hinge - poole. Kooskõlas sellega kogu Pentateukis ei luba Nachmanides mateeria olemasolu seaduspärasust, välja arvatud selle ainuüksi vaimu teenistuses. Niipea, kui see on püüdluste objektiks omaenda pärast, muutub ta põlastusväärseks. Materiaalse elu kõige õiguspärasemad tingimused - toit, jook, paljunemine - ei saa mingit osa pühadusest muidu kui hinge juuresolekul. Vastupidi, viimane muudab keha, milles ta elab, templiks. Ja üldiselt ei ole mitte kaduvad eluruumid need, mis ülendavad neid, kellele nad kuuluvad, vaid elu vaimne sisu, mis toob au kohtadele, mida ta asustab.

VI.

Enne selle ülimat teemat Jumala võimust ja majesteetlikkusest, samuti Jumala olemuse ja ilmingute kohta, olid sedalaadi ideed juutluses otsustavaks uudiseks. Kuid, järeldades protesti ja mässu Talmudi rõhumise vastu, võisid nad areneda ainult peenel ja salajasel viisil. Isegi kaheteistkümnenda sajandi lõpus pKr, ja sellises "sünagoogi kotkas" nagu Maimonides, leiame samal ajal: "Mishnu-Torah", mida õigeusklikud kabbalistid ei taha teada, ja alles palju hiljem - "Moreh Nebuchim", julge gaoni põgenemine panteismi valdkondadesse, mis paraku vaga rabide nõudmisel Mompelieris hukkamõistja käe läbi purustati, kuid mida kabbalistid seejärel austasid võrdväärselt Zohariga. Maimonides ise laenas uue õpetuse ilmselt Aleksandrias, kui ta oli Egiptuse sultani Se-Ladini õukonnaarst. Tunnistades muidugi islamit, teeseldes, et ta on moslem, pidi ta kohtuma kujuteldavate moslemitega, kelleks olid ismaeliidid. Nende suhtlemine Aleksandria juutidega ei saanud ilmselt mitte kajastada Maimonidese teadvuse revolutsiooni.

Tõepoolest, Piibli monoteismi ja India panteismi vahel ei ole leppimine mõeldav. Sellegipoolest püüdsid Juuda pojad, neoplatonistid, neid üksteisele lähendada, mille eest isegi nende pealik Philo sai karistada mõlema Talmudi - Jeruusalemma ja Babüloonia Talmudi - haudvaikimisega, kuid siin käsitletud liikumine ei saanud järgnevatel sajanditel peatuda. Vastupidi, Talmudismi protesti- ja reformivajadus tulenes tema enda süsteemi äärmuslikkusest. Tõepoolest, kui vaadelda variseride, Talmudi isade poliitikat, ei saa jätta tunnustamata selle identsust jesuiitide institutsioonidega kui kivistunud vorme novitsiaadi "valamiseks".

VII.

Ignatius Lloyola "Hxercitia Spiritualia" annab sama vaimude tagasimaksmise kava, mida Tannai ja Amor Talmudis silmas pidasid, lootes oma võimu valvamist oma pooldajate vaimse orjastamise kaudu. "Sicut baculus in manu senis, periode ac cadaver" on sama talmudlik kui jesuiitlik põhimõte. Nendele "harjutustele" allutatud inimhing näib lämbuvat agoonias ("In ilia quasi agonia suffocatur"), nagu Lloyola ise märgib, ja hilisemad kindralid on üksmeelselt kinnitanud, et "KxerciLia" on jesuiitide ordu kõige tähtsam kaitsja ja tugevuse taastaja. Ordu salajane õpetamise eeskiri, Ratio Studionnn, on üles ehitatud samasuguses püüdluses. Selles on tunnustatud ilmalike teaduste didaktika põhireeglid: a) "ärgu õhutagu uusi küsimusi" ("Nemo novas inlroducat quacstioncs"); b) "hoidugu põhimõtete üle vaidluste tekitamisest" ("Caveant ne ingrediantur disputationcin de principiis"); c) peamiselt ja rangelt keelatud spekuleerida algpõhjuste, vaba tahte ja eksistentsi igaviku üle ("Multo magis obstinendum, - nihil dicanl, nihil agant), ja d) keegi ärgu söandagu spekuleerida mõtte idee ja selle olemuse üle ("Nihil introducant"). Religioonivaldkonnas käsib sama dekreet, et kolm õppeaastat kestvas filosoofiaõppes ei tohi õpetajad peatuda Jumala õpetusel kauem kui kolm või neli päeva. - Õpilaste küsimused on täielikult välistatud ("Adeo at tridui vel quatridui circiter spatium non excedant. Quaestiones de Deo praetereantur"). Kes neist, kes mõistab Talmudit, kahtleks selle kavatsuste analoogias Ratio studiorumiga? - Ka Talmudi suunav käsk "mitte häbistada Jumala nime" ei saa olla vastuväiteks. Sest me teame, et see tähendab "mitte kinni jääda". Niisiis, justkui pildi täiendamiseks, ütleb "Regula Societatis Jesu" ("Regula Societatis Jesu") kokkuvõttev lõik: "Kogu meie staatus taandub ühele: matta meie halvad teod maa alla ja mitte avaldada neid kõrvalistele" (Totum regimen nostrum videtur hunc habere scopum, ut malefacta injecta terra occultentur et hominum notitiae substahantur).

VIII.

Eelneva kokkuvõtteks tuletame meelde järgmist. Kogu Talmudi kujunemise epohhi jooksul säilitas selle väikekasuistika, kuigi see hõivas suurel määral meelt, siiski mõningast elujõudu. See jõud hoidis üleval aruteluvabadust, milles otsused ei tundunud olevat allasurutud ja tagasivõetamatu tähendusega. Kuid sellest ajast peale, kui Rashi ja tosefistide koolkond oli taas üles ehitanud tõlgendused tõlgenduste peale, kommentaarid üle superkommentaaride, hüper-superkommentaarid üle nende, ja sellest peale, kui Maimonidese "Mišna Toora" oli pannud kõik inventaristidesse ja märgistanud kõikjal, oli talmudi skolastika muutunud müüridega ümbritsetud kasematiks, mille sees ei olnud õhku ja väljaspool oli surmav atmosfäär. Seetõttu oli kõik see, mis eriti iseloomustab kabbalat selle esimestel sammudel, just püüe vabastada juudi müstika kõigist mittemetafüüsilistest elementidest. Selle mõtte mõjul soovis kabbala ühelt poolt kõrvale heita või vähemalt muuta seda, mis puudutas juudi dogmatismi, kõiki kultuse ja rituaali ettekirjutusi ja kõiki eelnevaid antropomorfismist tulenevaid ebaselgusi, ning teiselt poolt kõike, mis võis olla seotud puhta ja lihtsa ratsionalismiga. Seega oli Kabala ennekõike judaismi süstematiseerimise kogemus uute ideede surve all. Need viimased aga paindusid kas uhkeldama oma vastuseisu Talmudile, teisisõnu sellele, mis esindas judaismi seadusandlikku osa, või avalikult tsenseerima ratsionalismi. Seega on kabbala peamiselt vastukaaluks Talmudi kasuistikale, teisisõnu, usu ülestõusuks seaduse vastu. See oli pelgupaik kõigile neile, kes lämbudes nii seaduste väiklaste ja raskesti mõistetavate tõekspidamiste kui ka rituaalsete, konfessionaalsete ja liturgiliste valemite kitsastes labürintides, janunesid elava vee allika järele. Talmudism ei ole ehk kunagi tundunud lämmatavam kui neil päevil.

Sellest ei tulene siiski, vastupidiselt paljude varasemale arvamusele, et kabbalistlik piibel, judaismi müstilise puu kroon, Zohar, tuleb omistada Siimon Maguse ajastule või sellele, mis talle kõige lähemal seisab. Ei Jeruusalemma ega Babüloonia Talmudis ei ole Zohari kohta ühtegi viidet. Teisest küljest ei leia me sellest jälgi ei gaoniitide ulatuslikus kirjanduses ega Hispaania tarkade lugematutes "Vastustes". Nii näiteks Juuda Gadessi "Yeshkol-Gacofer" (kirjutatud 1148. aastal), mis on üks teos, mis käsitleb ulatuslikult judaismi tööd ja millel ilmselt ei ole rivaali teadmistes juutide religioossete ja filosoofiliste püüdluste osas, lükkab kibedalt tagasi talmudistide antropomorfismi ja, tsiteerides kõike seda liiki, mida leidub rabide juures, naeruvääristab ka Midraši ja Aggada müstilisi arusaamu, kuid ei lausu sõnagi Zohari pealkirja ega sisu kohta. Esimene, kes avastas selle kabbala keskse osa tundmise, oli Todros Halevi -- oma Ozar Hakkobedi uurimuses. Talle järgneb oma "Shekel Hakodeshis" juba Mooses Leoni -- Zohari oletatav autor. Mis puutub eesnime, siis see on laenatud prohvet Taanielilt (XII, 3) ja tähendab "valgustajad" (taevalaotuses).

Olles teada saanud öeldut, loeme Zoharist, kinnitamaks jumaliku kabbala päritolu motiive juutide seas: "Keegi ei tea Moosese matmispaika veel tänapäevani," ütleb Deuteronomium (XXXIV, 6). Nüüd on koht teada. Moosese haud on Mišna! Edasi on Saalomoni vanasõnades (XXX, 21-33) kirjutatud: "Maa väriseb kolmest, nelja ei kannata: ori, kui ta saab kuningaks, rumal mees, kui ta sööb piisavalt leiba, häbitu naine, kui ta abiellub ja neiu, kui ta võtab oma perenaise koha". Aga, perenaine on Toora ja neiu on Mišna; nüüd valitseb Mišna Toorat, s.t. neiu perenaise üle. Kui me siis arvestame, et Gemara tuleneb Mišnast ja on sellest tingituna, siis ei ole enam mingit kahtlust, kuidas majesteetlik ja salapärane Merkabah Talmudisse suhtub. Zohari (III, 44 b) mainitud järeldus on seda ilmsem, sest selle raamatu kallal vaeva nägeva ja mediteeriva inimese jaoks kaotavad rituaalid ja palved koos lubatud ja lubamatu, st puhta ja ebapuhta eristamisega juba oma tähenduse. Pöördudes seejärel naeruvääristama just talmudi dialektika vorme, selle metsikuid, lõputuid alajaotusi, märgib Zohar (111, 153) irooniliselt, et nende allasurumismeetodite hulgas, millega egiptlased juute rõhusid, pidi loomulikult olema ka neid arutlusmeetodeid, millega rabid oma järgijad üle võimustasid. "Nad lubavad endale traditsiooniks nimetada ja tõsta Moosesele asju, mis on väljaspool igasuguse mõistuse ulatust." Zohar seevastu püüab inimesi neist killukestest, kuid tühjadest vormidest välja murda, et tuua nad tagasi mõistete sügavusse.

Pöördudes lõpuks Kabalale omase hirmu juurde ratsionalismi ees, seletab Isaak Pime seda sellega, et mõistus seab mõnikord ohtu tõe enda, kui ta püüab seda ratsionaliseerida. Seepärast püüdsid tema õpilased, eriti Isaak Pimeda koolis, oma mõisteid laenates teatud filosoofilist kõrgust - väljendada ideid mitte spekulatiivse, vaid poeetilise valdkonna ideedest. Kuna metafüüsika vaim on kantud loogikale kättesaamatutesse kõrgustesse, on talle mugavam säravad kui soliidsed rõivad ja ainult luule omab seda lummavat materjali.....

IX.

Olles Talmudile ette heitnud, et ta domineerib Toora üle häbematult, teeb Kabala omakorda seda pattu. Seda, et mitte Pentateuki ei soosi Kabala, vaid vastupidi, et Kabala surub oma ülimuslikkust Pentateuki peale, tõestab kohati täiesti tabamatu seos selle oletatava kommentaari (Zohar) ja Moosese seadusandluse vahel. Kohati on võimatu aru saada, milline seos neid ühendab, nagu ka seda, mis tegelikult õigustab Zohari seda või teist arutlust Pentateuki selle osa kohta ja mitte teise. Olles võtnud teada-tuntud koha, areneb kommentaar sageli ootamatus suunas, ja siis muutub selle allikaks mitte ainult Pentateuk üksi, vaid kogu Vana Testament, Talmud tervikuna, Midrašim tervikuna, kõik erinevad müstikaõpetused, mis kunagi neile eelnesid, ning juudi ja mittejuudi ideede segavool. Fantastiliste mõistete assotsiatsiooni kaudu, mida seovad nähtamatud niidid, hüppab kommentaar oma teed mööda, kuhjates kujuteldamatuks segaduseks eksegeetilisi uurimusi, homofoonia ja sünonüümia lõbustusi, tähtede ja arvude kombinatsioone, dogmaatilisi propositsioone, paraboolide, aforismide, legendide, sümbolite metamorfooside kaupa. Kõrgeimad filosoofilised aksioomid on põimitud skolastika lapselike trikkidega, Hispaania koolkonna sisuline eksegees on segamini ajatud teadmatute jutuajamistega ja kogu see on suunatud: filosoofia, teoloogia, kosmogoonia, füüsika, eetika abstraktsete mõistete ja raskete probleemide tõlgendamisele, samuti astronoomiat, astroloogiat, alkeemiat, meditsiini puudutavate ühiste ja varjatud andmete tõlgendamisele; eelarvamused nõiduse, amulettide, kiromantia, füsiognoomia, tawmaturgia ja teurgia kujuteldavate valemite kohta, tühja, puhtformaalse müstika tähtede, numbrite, jumaliku ja inglisnimede kohta, üldiselt müstika ja poeetika kohta ilma kindla iseloomuta, lõpuks ideede kohta, mis mässavad isegi igasuguse analüüsi vastu ja ei võimalda tänapäeva keeles isegi nende väljendamise võimalust. Siin kohtab nii säravaid mõistuse teoseid kui ka õõnsaid, kõlvatuid sepitsusi, koos igasuguste Ida ja Lääne absurdsustega. See on nagu tohutu laat, kus kallist ja krossilist kaupa eksponeeritakse võrdse hoolega ja sama hinnaga, kus kõige kallimad pärlid asuvad sageli räpases kastis, või, mis veelgi sagedamini, kuldsetes anumates ei ole midagi muud kui tolmu ja tuhka. Kui aga kogu see vormitu mass koos kummaliste, isegi vastuvõetamatute turustamismeetoditega meie riigis abstraktsel kujul esitatakse, ei saa me midagi muud, kui tunda mingisugust aukartust selle kõikjalt pärineva, ühtviisi muutumatu ahnusega aktsepteeritud ideede ookeani ees, isegi siis, kui nad panevad mõtlema kõveralt, niikaua kui nad kutsuvad mõtlema, niikaua kui nad tunduvad mingil määral õpetlikud, niikaua kui nad püüavad vähemalt paar sammu lähemale tulla lõpmatusse kadunud tõe horisondile. See on justkui uus juhtum, kus korratakse Shakespeare'i sõnu: "Olgu see siis hullumeelsus, aga sellises hullumeelsuses on meetod...".

X.

Olgu kuidas on, me ei näe siiski mitte korralikult üles ehitatud organismi, vaid mingit koletislikku polüüpi, mis ühendab kõige ebasobivamaid olenditüüpe. Teisisõnu, tegemist ei ole üldse ehitusega, vaid mingi ehitusmassiga, kuhu me ikka veel õnne pärast visatud prahi järele jõuame.

Sellegipoolest ei saa siin sisse vaadates jätta eristamata kahte gruppi. Esiteks, Zohari tuumik oma tihedas tähenduses. Kuna see on ilmselt väga vana, sisaldab see kabbalistlikke ütlusi, mis ulatuvad võib-olla kuni Moosese aegadeni tagasi. Nende hulka kuuluvad: "Saladuste raamat", "Suur ja väike kogumik", "Toora saladused", samuti lõigud, mida nimetatakse "Matnitin" ja "Tosefta". Selle kõige vanema osa redaktsioon ei ulatu siiski kaugemale kui Gaoni ajastusse. Teiseks traktaat "Usaldusväärne karjane", millele on lisatud sama vaimuga läbipõimitud täiendused. Mõlemad peavad kahtlemata kuuluma Hispaania autorile, näiteks Mooses Leonile. Kolmandaks, "Varjatud Midraš", on mõne häbematu võltsija töö. Sõltumata neist kolmest rühmast, on Zoharis lisandeid hilisematest ajastutest.

Hoolikamalt üles loendatuna on Zohari elemendid järgmised: "Saladuste raamat" (Zifra Dezniuta); "Suur kogumik" (Idra Rabba); "Väike kogumik" (Idra Tzutta); "Saladuste saladus" (Raze Deratzin); "Paleed" (Sefer Gehalof); "Usaldusväärne karjane" (Raia Mehemna); "Toora saladused" (Sifre Toora); "Varjatud Midraš" (Midraš Ganeelam); "Vanema meditatsioonid" (Saba); "Noore mehe meditatsioonid" (Ienucca); "Matnitin"; "Tosefta"; ja lõpuks, kõiki hõlmates, "Zohar" kõige tihedamas mõttes. Järgnevad Zoharile omased monograafiad, nimelt: "Uus Zohar" (Zohar Chodash), "Laulude Zohar" (Zohar Shir Hashirim) ja lõpuks "Vanad ja uued lisad" (Tikunim).

XI.

Teisalt, kui me vabastame Kabala kõigest sellest, mis on ulmeline ja šarlataanlik, mis on arvutatud ainult inimliku rumaluse alatuks ärakasutamiseks, samuti sellest, mis peamiselt koosneb siiski mitte vanast Zoharist, vaid Worms'i Eleazari teosest "Sefre Raziel", mis on ainult Zoharile lisatud (siit leiame rikkaliku arsenali amulettidest, talismanidest, lepitusvalemitest, tervendavatest ja erootilistest ravimitest, maagilistest segudest, armastuse ja vihkamise eliksiiridest jne.) ja teisest küljest, kui me kõrvaldame Zohari enda häbematuse, mis mõnikord ületab igasuguse tõenäosuse, siis on võimatu mitte tunnistada, et oma olemuselt ei ole kabbala oskus midagi muud kui panteism, ja pealegi üsna selgelt väljendatud. Kõik seisneb ülimas Kõiges, algses Olemises, mis pidevalt ja mitmesugustes vormides arenedes ekstraheerib omaenda ilmingute (emanatsioonide) lõpmatu järjestuse kaudu jõu, mis loob iseennast ja oma isiklikke atribuute, s.t. kogu maailma.

Selline on kabbalistliku süsteemi viimane sõna.

Ja kuna sellist teooriat ei ole turvaline avalikult selgitada, on selle pooldajad leidnud nutikuse otsida varjupaika Piiblist ja vastavalt sellele kinnitada, et nende õpetus sisaldab ainult selle raamatu kõrgeimat tõlgendust, mida juudid peavad jumaliku tõe peegelduseks. Nii nagu Masora annab sõna-sõnalt seletusi Piiblile, nii sisaldab kabbala nende sõnul sisimaid tõdesid, mille jaoks Pühakiri on vaid sümbol. Siiski ei olnud isegi selle väite puhul kerge ülesanne ühitada panteismiga nii vaieldamatult isiklikku Jumalat nagu Jehoova Moosest. See oleks olnud lahendamatu, kui kabbalistid ei oleks kasutanud kõige uskumatumatumatut mõistuse võimlemist, mida vaid ette kujutada saab. Nad leiutasid tahtliku piiblitõlgendussüsteemi ja andsid sellele jäljendamatu elastsuse. Viisaka kabbala seisukohalt sisaldab püha teksti iga mõte või märk sõna-sõnalist ja allegoorilist tähendust, sageli mitmekülgset. Tõe tundmaõppimiseks on ainult harva võimalik juhinduda esimesest tähendusest ja vastupidi, peaaegu alati on vaja asendada teine tähendus. Sündmused ja rituaalid ei ole midagi muud kui ideede jämedad vormid. Pealegi võib iga sõna tõlgendada kolmel viisil, nimelt "teimura", "notarikon" ja "gematria". Nendest viisidest on eespool juba juttu olnud, nagu ka sellest, et nende valduses ei ole midagi kergem, kui mis tahes õpetusest midagi välja võtta. Sama ilmne on ka see, mil määral oli vajalik eelnev ettevalmistus. Et see oleks veelgi tähtsam ja glamuursem, kaasnes "initsiatsioon" ise salapäraste ja mõnikord hirmuäratavate tseremooniatega. Seega maaliti kabbala rahva silmis mitte ainult salajase ja kohutava õpetusena, mis annab oma järgijatele suurt jõudu, vaid ka arusaamatuna kõigile peale kõige targemate ja puhtamate. Kabbalistid ise ei kaotanud võimalust seda muljet tugevdada, rakendades kavalalt imesid, mis teatavasti teadmatuses pööblile kunagi ilma tulemuseta ei jää.

XII.

Olles niiviisi teinud mitmeid viiteid, mis on küll fragmentaarne, kuid piisav, ei vii me siiski selle koha peale uurimuse eesmärki edasi. Seetõttu, jättes kõrvale Kabala rituaalid, pöördume otse Hogari poole ja püüame võimalikult lühidalt kindlaks teha, kuidas ta lahendab kolm suurimat probleemi: jumaluse olemuse, universumi päritolu ja tekke ning inimvaimu eesmärgi.

Niisiis, mis on kabbalistide arvates Jumal?

Lõpmatu olend - "En-Sof" ja koos kogu muu eksistentsi substants, universaalne Kõik, aktiivne ja passiivne printsiip, mis ammendab aega ja ruumi. Oma algses olemuselt ei tunne see kõrgeim, veel ainult potentsiaalne Olemus ennast. Ta jääks teadvustamata isegi omaenda olemasolust, kui ta ei avalduks omaenda sisemise paljususe vormide mitmekesisuse kaudu.

Kuidas ilmingud toimuvad? Kümne omaduse, mida nimetatakse sefirot'iks (sõna-sõnalt "astmed"), mis sisalduvad Jumaluses kui tema olemuse muutumatud elemendid, järjestikuse arengu kaudu.

Kümne sefirot'i ehk abstraktse arvu kohta, mille all mõeldakse kõigi eksisteerivate asjade üldisi ja vajalikke vorme, nii-öelda universumi kategooriaid, ning selle kohta, kuidas need, võttes oma ühisest allikast eemaldudes üha enam materiaalset iseloomu, pärinevad Algühikust, õpetab Zohar järgmist.

Esimesele sefirot'ile, mis pärineb igaviku-eelsest substantsist, antakse nimeks diadeem; selle kaudu vabaneb lõpmatu lõplikkusest ja muutub iseendaks oma jõudude ja omaduste kõige täielikumas kontsentratsioonis. Diadeemist tekivad samaaegselt kaks uut omadust: arutlusvõime, mehelik printsiip ja tarkus, naiselik printsiip; need sünnitavad teadmise poja, millel aga ei ole eraldi eksistentsi. Need kolm esimest sefirot moodustavad lahutamatu kolmainsuse, mis on igavese mõistuse ehk loova sõna tingimusteta ühtne olemus, samuti mõistmine, mis mõistusel on iseendast. Intelligentsusest tulenevad kaks järgmist sefirot'i - halastus ehk majesteetlikkus ja õiglus ehk jõud, mis on ühendatud kolmandaks atribuudiks ja nende ühiseks keskuseks on ilu. Nimetatud kolm sefirot kujutavad omalt poolt teist kolmainsust, mis on võrdselt jagamatu. Sellest tuleneb siis kolmas sama iseloomuga kolmainsus. See viimane koosneb jällegi hiilgusest kui arvude printsiibist, triumfist kui tegevuse printsiibist ja ürgsest kui päritolu printsiibist. Kümnes sefirot, mida nimetatakse kuninglikkuseks, on kõrgeim harmoonia, mis ühendab eelnevate sefirotide kaalu. Kolm nimetatud kolmsust peegelduvad omakorda ühes, kõrgemas kolmsuses: diadeem ehk absoluutne olemine, ilu ehk ideaalne olemine ja kuninglikkus ehk nähtav olemine looduses. Omades sel hetkel täiuslikku teadmist iseendast, saab jumalikust "inimene ideaalseks ehk jumalikuks". Tema nimi on Aadam Kadmon.

Olles niiviisi ennast sünnitanud, sünnitab Jumalus ka universumi. See võrsub Tema otsaeest. Emanatsioonijärjekord, mis algab inglitest ja vaimudest ning kulmineerub nii materiaalsetes vormides kui ka looduse elementaarelementides, toimub Jumaluse enda jaoks Aadam Kadmonist tekkinud muutumatute vormide järkjärgulise arengu kaudu. Neid vorme, mida on kümme, nimetatakse ka sefirotideks.

"Esimene neist," ütleb Joseph Frank (frankistide juht), "on elava Jumala vaim ehk igavene jumalik tarkus, mis on võrdväärne Sõnale või Verbile. Teine ~ on tuule või vaimu hingeõhk, mõtte ja sõna väline märk, või teisiti - õhk, millele vastavalt teksti väljendusele on heebrea tähestiku tähed raiutud ja sisse kirjutatud. Kolmas sefirot on vesi, mis sünnib õhust, kuna õhk omakorda sünnib häälest või sõnast. Kondenseeritud, kokkusurutud vesi tekitab maa, savi ja pimeduse, nagu ka selle maailma kõige jämedamad elemendid. Neljas sefirot on tuli, mis on vee kõige peenem ja läbipaistvam osa, kuna maa esindab selle jämedat ja läbipaistmatut osa. Tulest lõi Jumal oma hiilguse trooni, samuti taevased rattad, s.t. kosmoses hajutatud pallid, samuti seeravid ja inglid. Igaveste elementide ühendamise teel rajati Jumaluse palee või tempel, mis jääb universumist eraldiseisvaks. Lõpuks esindavad neli peamist valguse riiki ja selle kaks poolust ülejäänud kuut sefiroti."

Tervikuna Jumalast tuletatud loodu ei ole võimeline olema midagi muud kui puhas armastusakt. Selles lõpmatus ahelas, kus Adam Kadmon on esimene lüli ja jämedam aine on viimane, on vähenev progressioon, kus ebatäiuslikkus on seda ilmsem, mida kaugemal on objekt algsest algusest.

Ometi ei ole midagi looduses üle mõistetud, midagi ei ole hukka mõistetud. Elu ei ole inimese langemine ega kurjus eriline printsiip, vaid ainult hea varjutamine.

Saatanal on ainult mööduv võim; lunastuse eri etappide kaudu peab ta pöörduma tagasi lõpmatu Olemuse juurde. Allmaailm ise muutub aegade lõpul naudingute pelgupaigaks.

Inglid omalt poolt on kabbalistlikus sümboolikas olulisel kohal. Nendel kujuteldavatel olenditel ei ole siiski mingit isiklikku võimu. Lihtsalt jõududena liiguvad nad järeleandmatult ühes suunas. Kuigi nad on täiesti puhtad, on nad siiski ainult vahendid, mis täidavad etteantud ülesannet, ja seetõttu on nad vabale ja vastutustundlikule inimesele allajäävad.

Selle kabbala õpetuse vastuolu Pentateukiga seisneb selle kahtlemata panteismis, kuigi modifitseeritud ja ebamäärane. See õpetus kannab Zarathustralt ja Pythagoraselt ning üldiselt masdeismilt ja hellenismilt, samuti erinevatelt Aasia müstilistelt sektidelt laenamise templit.

XIII.

Pöördudes universumi poole, näeme, et kabbala järgi on igal pool ja kõiges, mis on kaasatud, müriaadid ingleid, head ja kurjad, meessoost ja naissoost. Nad on jagatud leegionideks, - igaüks neist erilise nimetuse all. Nende pea Metatron (ei ole teada, mil määral allub talle kurjade inglite ülem - Sandelphon) on kohustatud säilitama taevaste sfääride liikumist ja harmooniat, samas kui teistele inglitele on usaldatud jälgida ainult üksikuid heledusi ja planeete või üksikuid nähtusi. Selle hierarhia kõige madalamad astmed vastutavad maiste asjade eest (millele on osaliselt juba eespool viidatud).

Inimene on kogu universumist kõige täiuslikum loodu, see, milles Jumal tunneb end kõige paremini. Tema keha on terve mikrokosmos ja tema hing, kuigi vähemal määral, omab kõiki jumalikke atribuute. Ta koosneb kolmest eri loomuga elemendist, isegi, rangelt võttes, kolmest ühendatud hingest ja ühest südametunnistusest. Need on: mõistus, mis on vooruse emanatsioon; vaim või naiivsus, mis tuleneb ilust; ja lõpuks tunne, millest sünnivad kalduvused, paralleelselt eluliste ilmingutega üldiselt, ja mis juhatab end kuninglikkusest. Nendest kolmest põhifunktsioonist sõltumatult eksisteerib juba enne inimese sündi nii-öelda skeem või abstraktne vorm, midagi tema keha idee sarnast, mis sisaldab neid individuaalseid iseloomujooni, mille järgi indiviid pärast tema sündi määratakse. Kuigi hinged alluvad paratamatule saatusele, jääb inimene siiski vabaks. Selle vastuolu ühitamiseks võtavad kabbalistid kasutusele meenutamise dogma, teisisõnu, omamoodi metameesihhoosi. Inimene on piiratud olend, seega ebatäiuslik ja võib eksida, kuid tema hing kannab endas täiuslikkuse idu. Niikaua kui inimene eksleb ja pimestab oma andeid, peab ta uuesti sündima järjestikustes eludes, kuni ta omandab puuduolevad voorused. Siis pöördub hing tagasi Issanda otsaette, ja see on nii eesmärk kui ka tema katsumuste kroon. Sellegipoolest on inimese enda asi, et ta ei maitse seda õnne mitte ainult oma kehalise eksistentsi lõpus, vaid ka oma maise elu jooksul. Selleks piisab sellest, et hing jääks oma põhimõttele truuks, st et tal ei oleks muid mõtteid ega muud tahet kui Aadam-Kadmoni oma.

Selline on see süsteem, mille tugev mõju on peegeldunud mitte ainult judaismile, vaid kogu inimkonnale. Teatud aspektidest lähtudes, nagu iseenesest ilmneb, pöördub see aga tahtmatult India filosoofiliste õpetuste poole, koos nendega, mis praegu Saksamaal levivad. Hoolimata selle ilmsest valelikkusest ja eriti hoolimata sellest, et selle tulemusena, et see avab ukse laialt imelikkusele üldiselt ja eriti illuminoorsele rumalusele, on selle tulemused kahetsusväärsed, tuleb siiski tunnistada, et nii oma originaalsuses kui ka oma kontseptsiooni ranges ühtsuses on Kabala kaugel sellest, et vääriks põlgust, millega seda tahetakse häbistada. Pole vaja märkida, et hoolimata kimäärsete Kabala legendide ja loitsude mõttetusest ja vastuolus selle banaalsete hallutsinatsioonidega inimeste ja selliste olendite nagu nümfid, salamandrid, sülfid, päkapikud jne. vahelisest suhtlusest, algab suurem osa kabbalistide, isegi Paracelsuse, Cordomero ja Nostradamuse salapäraseid valemeid sõnaga "Agla". See sõna koosneb aga neljast heebrea keele algsest sõnast: "Afab gabor leolam Adonai", mis tähendab: "Sa oled kõikvõimas ja ettetundlik, Issand!".

XIV.

Kokkuvõtteks tuleb kindlalt väita, et Kabalas ei ole ainsatki ülevat probleemi, mis ei oleks ühel või teisel viisil, otseselt või kaudselt, seotud juutlusega või vähemalt Juuda poegadele nii iseloomuliku antropomorfismiga. Viimases osas jõuab asi mõnikord õpetusteni, kuigi näiliselt väga läbimõeldud ja kõige karmimat uurimist vääriv. Nii näiteks, isegi kui eelneb uus seisukoht, et seadus ei ole kehtestatud mitte maa jaoks, vaid juhatamiseks taevas, arendab kabbala suur autoriteet Nachmanides oma mõtet siiski selliselt. Ohvritapmine ei ole Jumala austamine ega isegi mitte vahend, mille abil saada soodustusi, vaid ainult nähtav peegeldus inimese salajasest ühendusest jumalikkusega, selle ühenduse üleminekust, nii-öelda potentsiaalsest seisundist aktiivsesse seisundisse. Kuna põletusohvri suits tõuseb maapealsest altarist Issanda haistmisse, siis ilmutab põletusohvri suits jumalikku hingamist, mis moodustab inimhinge ja selle Looja vahelist lähedust. Kui see hing tõuseb oma allika juurde, on see hing Jumala nektariga lõhnastatud. Jumal omakorda hingab hingeõhku. Veelgi enam, Zohari järgi, nagu ka hinduistlikus müstikas, valab En-Sof välja "ex membro suo semen quod continet totum rerum et hominum familiam" ja isegi "semen mundi" kohti "matrix mundi". Lõpuks, justkui märkimaks veel kord oma juudi tarkuse iseloomu, ütleb Zohar meile, et teises maailmas antakse kuulsatele naistele (muidugi juudi naistele) suurepäraseid paleesid. Siin, muide, ümbritsetud oma õukonnaleidudest, kohtub vaarao tütar Ikebed, Moosese ema, kolm korda päevas Issandaga ja tänab teda sellise poja eest, ja õiged kuulavad lummatud ingellikud hümnid - selle sama Ikebedi au. Määrates sifirotid esimesele kümnele numbrile või heebrea tähestiku kahekümne kahe tähega või lõpuks Jehoova tetragrammi (HJHW) nelja tähega, ei ole kabbalal teisest küljest raskusi, kui ta tõmbab nende jaoks sarnasusi ja meeleolusid "Laulude Laulust", Kabala antropomorfiseerib oma panteistliku Jumala ja kehastab tema voorusi terves hulga inglite kaudu, kellest kõrgeim, Metatron, on tegelikult Eenoki ümberkujundamine; vanamees Raziel juhib taevaste tinktuuride apteeki ja teised on erinevate jumalike omaduste esindajad:

Rachimiel halastuse eest, Tzadkiel õigluse eest, Padel "vabanemise" eest (Zohar, I, 40 a, 41, 55 a, 146); Ozniyeh tegeleb inimlike tegude ülesriputamisega igaviku muutumatusega (II, 252 a); Togariel (jumalik puhtus) haldab puhtuse, hügieeni ja rituaalse pesemise seadusi; Thatsariel (Jumaliku valguse lumi) valitseb kõike, mis puudutab valgust, välku, kuid tal on ka pädevus seppade ja tule tegemise üle maa peal üldiselt jne. Ja näidendi lõpetuseks on kabbala järgi olemas nii Veenuse sarnane jumalanna (Nogah) kui ka taevane Marss (Maadrim). Kuid isegi sellest ei piisa. Kümnest sefirot'ist on ainult kolm krooni, tarkus ja mõistus, nii-öelda omavahelises seoses, ja isegi tarkus, summeerides esimesed kümme numbrit ja kakskümmend kaks heebrea tähte, on jaotatud kolmekümne kaheks säravaks teeks (Sefer Yechirah, I, 1). Ülejäänud seitse sefirot'i on kõik personifitseeritud: halastus Aabrahamil, hirm Iisakul, ilu Jaakobil, võit Moosesel, suurus Aaronil, õiglus kui maailma alus Joosepil ja lõpuks kuninglikkus Taavetil (vt traktaati En-Soph'i emanatsioonist Esra-Atsrieli poolt, kes, excusez, du peu, valis oma lugude kuulutajaks prohvet Eelija).

XV.

Jube ja absurd, vastik ja naeruväärne, mis on juudi okultismis põimunud, annavad muide põhjust juudi zoharistidele või frankistidele või taandavad "püha" Haggai obskurantismi "kolmekümne kahe salapärase tarkuse" üle, mis kokku võttes on kakskümmend kaks heebrea tähestiku tähte ja kümme esimest numbrit.

Keskajal olid juudid kui kabbala saladuste ustavad hoidjad ka "tavalised maagiaprofessorid". Kehastades maa peal pimeduse vaimu (Jh. VIII, 44), - olid nad selle ettemääratud misjonärid ja peamisteks peidetud teadmiste õpetajateks. Järelikult, võttes kabbalistlikke juute juhtideks, annab iga hävituskogukond ennast seeläbi üle õpetuste pärilikele valvuritele, vaid justkui piirdudes oma maskeeritud eesmärgiga, kuid tegelikkuses ajades oma, kõigi võõraste suhtes ägedalt vaenulikke plaane. Seda ei tea "initsiaatorite" neegrid. Iga mõistev adept, kui ta siiski soovib kummardada juutide kabbalismi ees, ei saa muidugi muud, kui öelda endale: "nad on meie isad teadmistes...".

Nii paljastuvad horisondid, kuhu Juuda pojad ja vabamüürlased tahaksid inimkarja tagasi viia, kui nad on juba täielikult haaranud võimu nende üle.

Seda tulemust ei soosi kahtlemata sugugi mitte vähe zoharistlikud juudid. Juba kaheksateistkümnendal sajandil õnnestus neil omandada suur mõju Poola ja Austria õukondades. Augustus II ja Stanislaus II Poniatowski valitsemise ajal ristiti need sektantlikud juudid, kes paljunesid tublisti, Iisraeli au eest. Kõige õilsamad magnaadid, kes esinesid nalja pärast Kagali järglastena, andsid pöördunutele nende perekonnanimed kergete moonutustega, kuid ilma tiitliteta.

Frank ise, kes saadeti kord Viinist, kord Brüggenist, kord Offenbachist välja, ümbritses end kuningliku hiilgusega ja... läbitungimatusega. Tema õukonnapersonal koosnes vähemalt tuhandest eranditult ristitud juudist. Nagu juut Cagliostro puhul, ei teadnud keegi, kust tulevad selliseks eluks vajalikud vahendid...... Frank suri 78-aastaselt 1791. aastal.

Aja jooksul andsid segased abielud, võltsitud dokumendid ja altkäemaksud frankistidele aadli- ja mõnikord - ja krahvitiitleid. Nii sulandudes Poola aadliga, ei katkestanud frankistid muidugi oma sidet Kagaliga.

Olles võimelised tungima kõikjale, muuhulgas just kui tiitlikaitsjad, valmistasid frankistid ette revolutsiooni konkreetses riigis, tavaliselt tungides selle poliitilisse politseisse või vähemalt halvates selle tegevust. Ilmselt värvatakse peamiselt frankistide hulgast isegi praegu neid vabamüürlaste juhte, kes suunavad tegevust, valetavad riigikorra kukutamist. Täielikkuse huvides peetakse selliseid salajasi juhte ainult tavalisteks vabamüürlasteks ja isegi nende kurjade käskude täitjatele jäävad nad tundmatuks.......

Sama tegid aga maranid ja sefardid, samuti ristitud juudid Hispaanias, kui neid Ferdinandi ja Isabella ajast, s.t. 15. sajandi lõpust kuni Prantsuse revolutsiooni päevadeni, s.t. kolmsada aastat, peeti kristlasteks, kuid pärast 1791. aasta võrdsuse väljakuulutamist osutusid nad äkki ainult juutideks.

Soovides avastada frankistide sekti poliitilisi saladusi, saatis Foutet, kuulus politseiminister Napoleon I ajal, eriagendid sellesse "Quint-Essenz der Schelmerei". Kahjuks ei saanud ta midagi teada, sest need viimased osutusid ise frankistideks. Selle illustreerimiseks ei ole üleliigne lõpetuseks märkida, et kõige innukamad kabbalistid ja seega ka zoharistid poolakate, seega meie nüüd kahjuks üleni vene juutide seas, on koos frankistide, Iisrael Besht'i järgijate, hasside, kõige "vagamad", s.t. kõige fanaatilisemad Juuda poegadest.

Nendes kahes juudi ilmingutes näeme seega näidet selle tegevusest, mis võib olla kõige ohtlikum ja koos kõige lähedasemad juudi variandid vabamüürlusele....

Tervikliku pildi täiendamiseks, samuti "Purimi" mõistmise täielikkuse huvides, s.t, ehk kõige ilmsem fakt Talmudi praktikast seoses judaistliku teooria olemusega, nagu see on kirja pandud Talmudis ja Kabalas, ei ole üleliigne märkida, et kui juba Tüürose vallutamisel ristis Aleksander Suur kaheksasada variseri, Talmudi isad, samal päeval, siis kakskümmend kolm sajandit hiljem, meie ajal, ilmneb Juuda poegade julmameelne, kiskjalik pahatahtlikkus - "Purim" väljendub eranditult sobiva rituaaliga, mis harmoneerub Kaanani, Foiniikia ja Kartaago ajastu verejanuliste jumalate võidukäiguga. Alles 2. veebruaril 1912. aastal ilmus ajalehes "Minski Slovo" [2] sellisest üldisest Kagali nähtuste süsteemist, mida kristlased juudi asustatud piirkonnas siiski juba ammu teavad, mainiti järgmist näidet.

"Arvestades seda põletavat huvi, mida 12. märtsil 1911. aastal Kiievis toime pandud poisi Juštšinski mõrv vene rahva jaoks kujutab, peame vajalikuks teatada ühest sarnasest juhtumist, mis on unustatud ainult meid sööva teooria tõttu: minu maja on äärel...

Naaberprovintsis Grodnos on kohake nimega S. Nagu kõigis õnnetu läänepiirkonna kohakestes, ka S.-is on enamus elanikke juudid. Nad hõivasid linna keskuse ja surusid põliselanikud ääremaale. Juudid tegelevad, nagu tavaliselt, kaubandusega, liigkasuvõtmisega ja igasuguse kelmusega, samas kui kristlased tegelevad põllumajandusega. Kuna aga pinnas on viljatu, peab kristlik elanikkond tegelema kodutööna kingsepatööga.

Kuna neil ei olnud piisavalt vahendeid kingsepatoodete ostmiseks ja valmistatud kingade pideva müügi korraldamiseks ning teisest küljest ei leidnud toetust ei riigipangast ega ka mitte ühestki krediidiasutusest, hakkasid käsitöölised tahes-tahtmata pöörduma laenude saamiseks kohalike juutide poole. Viimased võtsid seda pööret kiiresti arvesse, hakkasid ostma nahka ja laenama seda käsitöölistele, ning siis hakkasid nad raha asemel tasuks valmis kingi ära võtma nende endi määratud hinnaga, kasutades ära käsitööliste meeleheitlikku olukorda.

On selge, et sellistes tingimustes ei läinud kaua aega, kuni selle paiga kristlik elanikkond sattus samade juutide täielikku orjusse.

Vaesus on siin hämmastav ja paljud vanemad on rõõmsad, et saavad oma teismelise tütre juutide teenistusse anda, kuigi nad teavad, et ta hukkub seal paratamatult...

Vaeste seas oli üksildane talupoeg Efraim. Ta teenis oma igapäevast elatist sellega, et kandis vett juudi majadesse, küttis "Kagali"-vanne ja teenis "šabesina" sünagoogides. Ühesõnaga, ta oli sõna kõige värvikamast küljest "šabes-goji".

Siit tulenevad muidugi edasised tagajärjed juudi orja jaoks.

Juutidel on liikuv püha "Purim". Seda tähistatakse kevadel, umbes kuu aega enne juudi paasapüha, 20. veebruari ja 25. märtsi vahel. Üksikult kristlaste seas elavad juudid nimetavad seda "meie kuulutuseks". Tegelikult kehtestati see püha selleks, et tähistada juutide "vabastamist" Amanist 475. aastal eKr.

Meenutagem lühidalt seda sündmust, mida me oma häbiks paneme oma lapsi Jumala seaduse tundides õppima. Artaxerxes 1 ajal said juudid Pärsias nii tugevaks, et nad muutusid riigiohuks. Siis esitas Aman, üks Pärsia patriootidest, kuningale projekti Pärsia vabastamiseks juutidest. Saades sellest teada, andis õukonna tarnija, juut Morduh, oma vennatütre Esterka tsaarile konkubiiniks, kellel õnnestus saavutada, et ihaldusväärne despoot mitte ainult ei hävitanud Amani esitatud projekti, vaid ka hukkas Amani enda.

Tundub, et arvukad ja julmad mõrvad meie väärikate isikute vastu juutide poolt peaksid meid "valitud" rahva julmustest õpetama; siiski on meil, aarialastel, raske mõista ja ette kujutada, kui suurt viha on juudid peaaegu kaks ja pool aastatuhandet hoidnud Amani mälestuse vastu. Nad on seda vihkamist kasvatanud lapsepõlvest saadik. Purimipäeval valmistavad juudi trükikojad miljoneid peaaegu eranditult rohelisi paberlippe [3], millele on trükitud juudi juubeldamise ja Amani alandamise stseenid. Neid lippe levitatakse massiliselt kogu piirkonnas ja juudi lapsed korraldavad nendega "Purimi" päeval rongkäike. Lisaks valmistatakse samal päeval spetsiaalseid puu-kõristeid, mis on väikese ovaalse laua kujuga, mille allosas on lühike käepide ja mille ülaosas pöörleb mööda lauda nui. Ovaalse laua mõlemasse kitsasse otsa on nikerdatud sõna "Omen" - vihatud Amani nimi. Kui see nui tõstetakse ülespoole, lööb see Amani laua allosas; kui see lastakse alla, lööb nui Amani laua ülaosas; kui nui on kergelt horisontaalselt surutud, lööb see Amani vaheldumisi mõlemas otsas.

Sellist barbaarset, puhtalt semiitlikku hukkamisvahendit esineb ka õnnetu Pärsia patrioodi mälestuseks rohkesti. Purimi pühal viiakse lapsed sünagoogi ja pannakse seal "Esteri" raamatu lugemise ajal Amani nime mainimise korral raevukalt peksma. Vanad juudid peksavad omakorda halastamatult ja noored - eelnevalt ettevalmistatud pulkadega. Nii kujuneb juutkonnas lapsepõlvest peale fanaatiline, raevukas viha mittejuutide, "gojide" vastu.

"Purimil" joovad juudid, nagu nende religioon nõuab, end purju ja käivad siis purjuspäi laulude ja tantsudega tänavatel ringi, riietudes Artaxerxesiks, Morduchiks jne. Õhtul on juudid sünagoogis ja siin leiab aset viimane, hirmuäratav inimvaenulikkuse orgia.

On selge, et sellises orgias on kohustuslik, et Aman osaleb.

Oma rolli täitmiseks palkas eespool nimetatud EfraimI mitu aastat S. paikkonna Kagal. Tema sõnul olid töötingimused järgmised: "pool kvarti viina, üks leib-halal, üks heeringas suupisteks (asi toimub paastuajal) ja 50 kopikat rahas, samuti, et nad ei peksaks valusalt ja pistaksid ainult pehmesse ossa, mitte rinda ja mitte vastu südant"..... Tema enda sõnadest on linnas teada, et Amani rolli täitval gojil seotakse silmad kinni, pannakse suu kinni ja pannakse alasti nurka. Pärast seda hakkavad juudid oma võidu tähistamiseks jooma, laulma ja tantsima, seejärel hüppavad nad ekstaasis Amani juurde ja pistavad teda needustega, mõned nõelaga ja mõned naaskliga. Seda jätkub seni, kuni iga kohalviibinud Juuda poegadest on Amanile haavu tekitanud. Siis, kui ta on verine, võtavad nad ta lahti, võtavad sidemed maha, annavad talle viina ja saadavad ta minema.

Aman haigestub nädalaks või kaheks, torked paranevad ja ta hakkab jälle juutidele vett vedama, sauna kütma ja sünagoogis šabesina teenima.

1908. aasta "Purim'is" palgati Efraim samuti Amani rolli. Pärast purjusolekut hakkasid juudid, nagu tavaliselt, õnnetut "Amani" nõelte ja naasklitega torkima. Samal ajal torkasid nad tema südant naaskliga või lasid haamrid käiku (nagu rahvasuus räägitakse). Järgmisel päeval leiti Efraim surnuna...

Peale selle leina oli Efraim kui "juutide palgaline" kristliku elanikkonna poolt põlatud. Seetõttu ei huvitanud tema surm kedagi. Mõrv jäi uurimata ja jäi karistamata.

Nüüd jääb veel jälgida, kas kristlike poiste piinarikkad mõrvad ei lange kokku juutide "Purimi" tähistamise päevadega, arvestades, et kui Amanit tähtajaks ei leita, võib "Purimi" tähistamine koos eespool nimetatud orgiatega mitu nädalat edasi lükkuda? Ja kui sellised kokkusattumused on olemas, kas siis ei oleks vaja muuta küsimust rituaalsete mõrvade eesmärgi kohta ja viia see religioosselt pinnalt ("juudid vajavad kristlaste verd") üle rahvuslik-poliitilisele pinnale ("semiitlikud juudid vajavad aaria, goji, Amani surma")...?

Me ainult esitame küsimuse. Ekspertide ülesanne on seda lahendada endiste rituaalse mõrva protsesside põhjaliku uurimise kaudu.

Igal juhul peaks Lääne regiooni administratsioon "Purimi" orgiatel tähelepanelikumalt silma peal hoidma. Me tsiteerisime vaid ühe Efraimi mõrva juhtumit, kuid kui palju kümneid selliseid Efraime ja meelitatud lapsi sureb tänapäeval märkamatult...?

Sellega piirdume oma Talmudi, Šulhan Aruhi ja Kabala uurimisega. Kui me ei ole suutnud anda neist täiuslikku ettekujutust, siis võimalusel antakse esimesed andmed, välistades enamusele vene rahvale omase äärmise teadmatuse. Need, kes on huvitatud edasistest juhistest, on soositud pöörduma spetsiaalse kirjanduse poole. Igal juhul piisab ülaltoodust, et on õigus teha järeldusi:

Talmudiga relvastatud, ülevalt võitud, nagu ta arvab, missiooniga orjastada kõik teised rahvad ja sundida neid teenima Iisraeli, olles vabastatud oma religiooni ettekirjutustega kõigist moraalsetest piirangutest ja tunnistades vaid kahte vaieldamatut kohustust – olla viljakas ja raha teenida, "täisväärtuslik" judaism tormas maailma vallutama!...

C. Rituaalsete tapmiste küsimuse juurde

Kuigi Minski tuntud juudi õigusteaduse õpetaja O. J. Gurvitš, kes saab kõrgendatud riigipensioni, ja sajad rabid kuulutasid vande all, et juutidel ei ole rituaalseid mõrvu, võis see vaevalt et kedagi „gojidest“ (kristlastest) rahustada.

Selline avaldus on isegi jultunud mõnitamine neile, kes on näinud V. M. Puriškevitši viimaseid numbreid. M. Puriškevitši „Sirge tee“ ja L. Zolotnikovi „Ämblik“. Mõlemas ajakirjas on toodud fotod Andrjuša Juštšinski särgist ja näost, fotod, mis ei jäta kahtlustki kristliku poisi mõrva erilisuse kohta.

Nagu „Zemštšinas“ asetäitja G. G. Zamõslovski veel kindlaks tegi, on kristlike laste „rituaalsete“ mõrvade juhtumeid juutide poolt olnud sajandite jooksul palju, mitte ainult Venemaal, vaid ka teistes riikides. Vastavalt sellele, nagu Loode piirkonna muistsete aktide asjatundjad on nende ridade kirjutajale öelnud, on seal palju sarnaseid juhtumeid, pealegi veel sellest ajast, kui siin domineeris Poola. Ja see ongi tähelepanuväärne. Isegi endise Poola reeturlik ja äärmiselt korrumpeerunud ametnikkond ei suutnud neid kohutavaid sündmusi varjata ega ilustada, kuid kui kohtulikud uurimised algasid, olid kõik otsad kuhugi peidetud, juhtumid ise aga peatatud...

Pärast Andrjuša Juštšinski surma on küsimus, mis puudutab rituaalsete mõrvade kohutavat probleemi, taas avalikkuse pinnale kerkinud ja valusalt rahvatunnet muretsema pannud.

Mis on need mõrvad? Mis on nende varjatud tähendus?

Oleme saanud ühe silmapaistva Lääne-Venemaa tegelase (tema nime hoiame tema soovil saladuses) tähelepanuväärse artikli pealkirja all „Rituaalsete mõrvade küsimuse juurde“. Artikli trükkimisega nimetame seda tähelepanuväärseks, sest see heidab erilist valgust nimetatud mõrvadele. Kuulsa Kiievi kohtuprotsessi osalejad ja üldse publitsistid, kes ei ole juudi ikke all, peaksid olema väga tähelepanelikud autori juhiste suhtes. Kas ta ei ava pimedat loori ja ei sea juudiküsimust kogu selle põletava teravuse alla?

Olgu kuidas on, aga „rituaalse“ probleemi asetus on siin selline, et seda ei saa kindlasti mitte ainult ignoreerida, vaid sellele tuleks pöörata riiklikku tähelepanu. Tuleks moodustada teadlikest, erapooletutest ja julgetest inimestest koosnev komisjon, uurida arhiivi ja võrrelda uurimistulemusi elava tegelikkusega - mis on „Purimi“ püha jne.

Jutšinski poisi kohutav surm ei hüüa mitte ainult taeva, vaid ka riigi poole.

„Vene vabaduse“ pühal, mis lõppes valimistega "Moskvast" - "rahvaviha" saadik Moška Jankelev Herzenstein, Esimesse Riigiduumasse, omakorda, rohetas kõigis valimisjaoskondades lehvide, lippude, plakatite, rohelist värvi loosungitega - lugematute Jefremovite poolt - šabesgojide, meeste ja naiste poolt, kes võitlesid hirmu ja südametunnistuse nimel juutide võidu eest vene rahva üle nimelt Moskvas...

                                               * * * * * * * * * *

[1] Vt Baron (pseudonüüm, - tegelik perekonnanimi Daste) - "Les societes secretes, leur crimes". Deschamps - "Les societes secretes et la societe" - Claudio Jannet. " La Francaconnene " ja muid uurimusi nii salaseltside valdkonnas - konkreetselt, kui ka salajaste teadmiste pinnal - muu hulgas.

[2] "Minskoe Slovo", 2. veebruar 1912, nr. 1480.

Rituaalsete mõrvade küsimuse juurde.

Kuigi Minskis tuntud juudi õigusteadlane O. J. Gurvitš, kes saab kõrgendatud riigipensioni ja sajad mõned rabid kuulutasid vandega, et juutidel ei ole rituaalseid mõrvu, suutis see vaevalt et kedagi "gojidest" (kristlastest) maha rahustada.

Selline avaldus on isegi jultunud pilk neile, kes on näinud V. M. Puriškevitši "Sirge tee" ja L. Zolotnikovi "Ämblik" viimaseid numbreid. Mõlemas ajakirjas on toodud fotod Andrjuša Juštšinski särgist ja näost, fotod, mis ei jäta kahtlustki kristliku poisi mõrva erilisuse kohta.

Nagu "Zemštšinas" asetäitja G. G. Zamõslovski veel kindlaks tegi, on sajandite jooksul olnud palju kristlike laste "rituaalseid" mõrvu juutide poolt, mitte ainult Venemaal, vaid ka teistes riikides. Selle kohaselt, nagu nende ridade kirjutajaile edastasid loode piirkonna vanade aktide asjatundjad, on ka seal palju sarnaseid juhtumeid, ja pealegi sellest ajast, kui siin valitses Poola. Ja see ongi tähelepanuväärne. Isegi endise Poola reeturlik ja äärmiselt korrumpeerunud ametnikkond ei suutnud neid kohutavaid sündmusi varjata ega ilustada, kuid kui kohtulikud uurimised algasid, olid kõik otsad kuhugi peidetud, isegi juhtumid peatatud...

Pärast Andrjuša Juštšinski surma on küsimus, mis puudutab rituaalsete mõrvade kohutavat probleemi, taas avalikkuse pinnale kerkinud ja ühiskondliku südametunnistuse valusalt muretsema pannud.

Mis need mõrvad siis on? Mis on nende varjatud tähendus?

Oleme saanud ühe silmapaistva Lääne-Venemaa tegelase (tema nime hoiame tema soovil saladuses) tähelepanuväärse artikli pealkirjaga "Rituaalsete mõrvade küsimuse juurde". Artikli trükkimisega nimetame seda tähelepanuväärseks, sest see heidab erilist valgust nimetatud mõrvadele. Kuulsa Kiievi kohtuprotsessi osalejad ja üldse publitsistid, kes ei ole juudi ikke all, peaksid olema väga tähelepanelikud autori juhiste suhtes. Kas ta ei ava pimedat loori ja ei pane juudiküsimust kogu selle põletava teravuse alla?

Olgu kuidas on, aga "rituaalse" probleemi asetus on siin selline, et seda ei saa kindlasti mitte ainult ignoreerida, vaid sellele tuleb pöörata riiklikku tähelepanu. Tuleks moodustada teadlikest, erapooletutest ja julgetest inimestest koosnev komisjon, uurida arhiivi ja võrrelda uurimistulemusi elava tegelikkusega - mis on püha "Purim" jne.

Jutšinski poisi kohutav hukkumine ei hüüa mitte ainult taeva, vaid ka riigi poole.

[3] "Vene vabaduse" pühal, mis lõppes valimistega "Moskva poolt" - "rahva viha" saadik Esimeses Riigiduumas Moška Jankelev Herzenstein, vanimas pealinnas, rohestas omalt poolt kõik valimisjaoskonnad tuttide, lippude, plakatite, rohelist värvi loosungitega - lugematute Efremovide - šabesgojide, meeste ja naiste, kes võitlesid hirmu ja südametunnistuse nimel juutide võidu eest Moskvas vene rahva üle...

                                                  * * * * * * * * * *

                   Vabamüürlus - Dreyfus'i afäär

I.

Inglismaa metsik poliitika ainult viimase nelja sajandi jooksul on muutnud selle riigi kahest väikesest paari miljoni elanikuga saarest merede valitsejaks ja ülejäänud maailma saatuste peremeheks, tohutuks riigiks, kus ühe suure Briti ministri uhke avalduse kohaselt lööb trumm kõikidel kellaaegadel ja kõigil laiuskraadidel!... Kui veel XVI sajandil oli Inglise merevägi Hollandi laevastikust sama palju väiksem kui meie Vene laevastik (enne sõda Jaapaniga muidugi) oli väiksem kui tänapäeva Inglise laevastik, siis juba XIX sajandi algusest alates on Suurbritannia laevastikud üks tugevamaid ja nüüd palju tugevam kui mis tahes kahe välisriigi laevastikud kokku. Inglise keelt kõneleb nüüd enam kui 350 000 000 inimest ja Inglise kaubanduse kasv areneb nii kiiresti, et kui veel 1874. aastal oli selle käive vaevalt kaksteist, siis nüüd ületab see paarkümmend miljardit franki aastas, s.o. võrdne neli korda korduva, kolossaalse ja enneolematu – viie miljardi – hüvitisega, mille Saksamaa võttis Prantsusmaalt ja veel vaid korra 1870. aastal.

Selleks, et anglo-saksid saaksid lõplikult domineerida Euroopas ja Ameerikas, jäi vaid Vaikne ookean oma sisemereks muuta, mis saavutati meisterlikult lavastatud Vene-Jaapani sõjaga, mis paraku nõrgestas Venemaa pikaks ajaks ja alistas Jaapani inglise kapitalile.

Kuid kõige tähelepanuväärsem on see, et sellised edusammud saavutatakse tavaliselt Briti diplomaatia abil ilma Briti vere valamata, isegi ilma sõjaliste kulutusteta. Inglismaa jaoks kannatavad teised rahvad alandavaid rahalisi raskusi ja valavad ojadena oma verd, kuid ta lõikab ainult omaenda külvatud viha vilju, omandades mugavaid sadamaid ja koondades enda kätte sõdivate riikide võlad. Selle tulemusel maksab kogu maailm uduse Albioni poegadele rahapalka ja igal aastal sama viis miljardit franki riigivõlgades, erinevate, sageli rumalate või mõttetute ettevõtete aktsiate ja võlakirjade eest.

Tohutute rahasummade käsutamine annab inglise valitsusele, mida õigustatult nimetatakse pankurite valitsuseks, tohutu mõju teiste riikide välis- ja siseasjades, sest mitte ainult välised sõjad ja sisemised rahutused, vaid ka avaliku mõtte "rahumeelne" suunamine juudi ajakirjanduse abil nõuab raha ja kindlustab kergesti ülekaaluka mõju sellele, kes oskab seda teatud tingimustel ja võlausaldaja arvutustes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks anda. See raha mõju seletab Briti diplomaatia häbematut käitumist ja "inglise" ajakirjanduse kavalat tooni, kes teavad väga hästi, et võim ei seisne õiguses ja argumentides. Sama seletab ka teiste riikide diplomaatia ja ajakirjanduse alandlikku allumist "inglise võimude" kõige reetlikumatele nõudmistele ja tõlgendustele.

Kogu Inglismaa välispoliitika kujutab endast mitmeid räigeid rahvusvahelise õiguse rikkumisi, mis aga ei takista seda, et sama Inglismaa on enamasti autoriteetne seaduse tõlgendaja.

Inglise poolt peetavad sõjad on eranditult röövsõjad, nõrkade ja kaitsetute vastu, ning ennekuulmatu barbaarsusega ja kõigi konventsioonide rikkumisega. Sellele vaatamata tunnustatakse Inglise häält otsustavaks inimlikkuse küsimustes.

"Merede isand" toob sõja või segaduse igasse riiki, millega ta kokku puutub. Sellegipoolest on inglise nõunikud välismaa õukondades endiselt kõrgelt hinnatud ja tänu neile kukutatud monarhid lähevad oma kuulsusetu elu lõpuni samasse Inglismaale, mida nad teenisid ja mis nad hävitas..... "Meil ei kasva viinamarjad," ütlevad inglased, "aga me joome kõigi rahvaste veine."

Inglismaa elab teiste rahvaste kaubanduslikust ja tööstuslikust ekspluateerimisest. Ta üksi toodab igal aastal nii palju manufaktuure, et kui neid ökonoomselt kasutada, piisaks neist kümme korda kõigi viie maailmajao jaoks. Seega on iga võõras tootja või tehasetööline tema vaenlane. Seepärast on tema jaoks hädavajalik luua raskusi ja takistusi teiste riikide manufaktuuride arengule ja eriti takistada välismaist manufaktuuritööstust, sest igasugune selline areng ähvardab teda monopolist ilma jätta ja valmistab teda ette mitte elu-, vaid surmavõitluseks.

"Euroopas on üks rahvas," ütles Balmes, Hispaania kirjanik, viiskümmend aastat tagasi, "kes on äärmiselt ohtlik oma tohutu võimsuse tõttu ja omab kogu maailmas võimsaid vahendeid, mida ta lisaks sellele kasutab imelise osavuse ja kavalusega.

Olles viimasel ajal kõige varem kogenud kõiki religioossete ja poliitiliste revolutsioonide astmeid, on sellel julmal rahval olnud võimalus õppida kirgi kõige intensiivsemalt ja kuritegevust kõigis selle vormides. Poliitiliste ja usuliste rahutuste ajendid on talle piisavalt teada. Ta ei lase end nüüd ära juhtida tühjade fraasidega, millega ahnus ja kättemaks on mantliks võetud revolutsiooniperioodidel. Tema tundlikkus on liiga nüristunud, et lasta end kergesti mõjutada rahutustest, mis panevad teisi riike ennast vere ja pisaratega üle valama.

Seepärast suudab ta keset üldist tüli ja segadust säilitada oma sisemise rahu ja nautida vaikust, mis kindlustab tema riigikorralduse, kombed ja rikkuse ning eriti ookeani, mis teda igast küljest ümbritseb.

Kasutades seda positsiooni ära, hoiab see reeturlik rahvas valvsalt silma peal teistel rahvastel, et neid omakorda oma vankrile rakendada, kui neil on naiivsust tema häält järgida.

Ta püüab vähemalt leiutada takistusi nende arengule, kui iseseisvustunne vabastab nad tema mõjust."

Vahepeal, justkui oma sõprade veel rohkem ahvatlemiseks, paneb kogu maailma varustuse monopol John-Boule'i kassasse voolama koletuid rikkusi, mida nad südametunnistuslikult kasutavad kõikjal sisetülide ja revolutsioonide toetamiseks. Üks tähelepanuväärne Briti poliitika eksperiment selles valdkonnas on nn. Suur revolutsioon Prantsusmaal, mis on välja mõeldud ja läbi mängitud peamiselt inglise juutide ja eriti vabamüürlaste soodsal osalusel, kes tegutsevad ikka veel "Inglismaa auks".

Sõda toidab monopoli ja monopol toidab sõda.

Las ainult üks või teine lakkab ja Briti suurvõimu koloss, tõeliselt kuldne koloss mudajalgadel, kukub samal hetkel kokku!

Ja vaata, kriidikaljude taga oma ussisaarel nad istuvad, need uduse Albioni ülbed lordid, tootjad ja pankurid, võib-olla kaks tuhat perekonda kokku, nagu lohepesa, keda kurjuse geenius hoiab mõlemalt poolt inimkonda kinni, et rebida selle liha ja juua selle verd....

Selle käputäie despootide ülbuse leevendamiseks ja nende saagi kindlustamiseks pannakse maa peal toime nii palju kuritegusid, nii palju rahvaid lõikavad üksteisel kõrisid. Nii palju laevu läheb merel kaduma. Kümneid miljoneid hobujõude kulutatakse ainuüksi sellise mürgi nagu oopiumi tootmiseks. Inglismaal endas hulguvad rahvamassid räbalates ringi ning iirlased ja sakslased on mõistetud heitma end toidu peale, mida isegi sead ei söö!.....

II.

Kuidas ei saa tähele panna, et inglane oma kiskjaliku ja julma iseloomuga nii-öelda kõigist oma pooridest higistab juuti välja! Kuidas saame imestada, et Suurbritannia parlamentaarse tribüüni kõrguselt, olles kuulutanud Juuda pojad maailma ainsateks aristokraatideks ja selle kutsutud isandateks, muutus juut D'Israeli, risum teneatis, kõigepealt konservatiivide, s.t. Inglise patrimoniaalse ja plutokraatliku aadli juhiks, ja siis - selle väga ülbe riigi esimeseks ministriks, mida ta julges nii eelarvamuslikult ja raskelt solvata!

Paraku tegi d'Israeli oma saatanlikku tööd mõtlemata. Ta vihkas Venemaad kui juut. Berliini kongressil esines ta kättemaksjana oma "rõhutud" hõimukaaslaste eest, toetades, tõsi küll, "ausa maakleri" Wismarcki ja pooleldi juudi päritolu Waddigtoni, Prantsuse suursaadiku osavõtul, kes omakorda meiega arve tegi meie hoolimatu poliitika eest 1870. aastal. Olles loobunud kõigist oma edusammudest Seitsmeaastases sõjas ja rikkunud Vene vägede värvi Friedlandis, Preisisch-Eilaus ja eriti Auster-face - pour le roi de Prusse'i juures, ei piirdu me paraku sellega. Lubades Preisimaal lõpetada Prantsusmaa pärast Metzi ja Sedani, oleme valmistanud end ette ka muuks. Meie diplomaatia suutmatus, et mitte öelda halvemini, pärast 1877/8. aasta saatuslik Türgi sõda tõi kaasa Rumjantsev-Zadunaiski, Suvorovi ja Dibitš-Zabalkanski poolt saavutatud oluliste tulemuste kaotuse, seega meie sunnitud kompromiss Austriaga, s.t. alatiseks Konstantinoopolist loobuda, samuti meie Port-Arturi seiklus....

Sellised olid meie endi süül need tingimused, mida nautis Berliinis Suurbritannia peaminister - ad majorem Israeli gloriam.

Vahepeal, kui me kaheksat miljonit juuti oma rinnal soojendasime, ei oleks pidanud me unustama, et kui "miski ei oma nii hästi edu, kui edu", siis just Juuda pojad mõistavad seda paremini kui keegi teine.... Nende enneolematu triumf Berliini kongressil, tingimusel, et ka siis võis igaüks neist midagi üritada, andis meile 1905. aasta sündmused, mille kohutavat hoiatust me aga ikka veel ei taha mõista....

Kui me ise oleme niiviisi avanud Inglismaale taas võimaluse kindlustada meie vastu meie kaubandus- ja muid huve ning luua uusi võimalusi meie loomuliku liitlase Aasia allutamiseks, pidades silmas Venemaa laevastiku ja poliitilise prestiiži hävitamist, kui me otsustame teha midagi veel rutem, siis ei ole meil rangelt võttes õigust kurta praeguste tagajärgede üle, mida Juuda pojad on ette valmistanud ja korraldanud. Vae victis! ütlesid roomlased, keda me saame süüdistada peale meie endi, kui me oleme välja mõelnud, et tuua endale ainult kurbust ja häbi, isegi kui me oleme võitnud? Kas on hämmastav, et Berliinis kohtasime oma vaenlast Prantsusmaa enda näol ja et kongress oli tegelikult kriminaalprotsess meie vastu juutide vale denonsseerimise tõttu, kes suutsid oma asja samastada "valgustatud meresõitjate" hüvedega!!! ....?

Kuid kõige enam on, kui ma võin nii öelda, ehmatavaks nimetatud meetmete universaalsus ja koos sellega salakavala Albioni karistamatus!..

Vaadake gloobust või püüdke oma mõtetes katta sellised alad nagu Hudson Bayst kuni Tierra del Fuegoni, Spitsbergist kuni Tseiloni, Nordcapist kuni Hea Lootuse neemeni, Kantonist kuni Finisterre'ni. Kõikjal, väheste eranditega, näete te punaseid plekke. See on inglaste poolt valatud veri.

Hiina, kes õpetab oma võitjatele koolis hävitamise kunsti; Hindustan, Egiptus, Kanada, Hispaania, Afganistan ja Transvaal, Inglismaa poolt korrodeeritud riigid, kes närivad vaikides oma orjuse ohjadest; Prantsusmaa, Holland ja Taani, kes peavad vanale kiskjale esitama nimekirja nii paljudest röövimistest ja solvangutest; Saksamaa, keda hiljuti Helgolandi vahetuses peteti ja kes seisab Inglismaale just kaubanduses Aafrikas, Aasias ja Vaikses ookeanis peaaegu igal sammul vastu; Venemaa - Aasia valitsejate loomulik vaenlane; Ameerika Ühendriigid, mis omakorda ootavad paljude arvete tasaarveldamist; lõpuks, äsja tekkinud Jaapan, mis võib-olla suudab sama reeturlikule Albionile mõned punktid ette anda, ise valmis mängima ookeanide isanda rolli, ei ole sugugi õnnelik invasiooni üle Inglise juutide poolt ja igaks juhuks ei luba enam oma oletatavaid sõpru, inglasi, ei Kaug-Itta ega Port Arthurisse, - kas kõik see maailm võib lubada Suurbritanniale midagi head!?

Lisaks on täiesti ilmne, et sellist poliitikat on võimatu edukalt teostada ilma kindla süsteemi ja tervikliku plaanita, ilma pidevate ja huvitatud agentideta, ilma kavalate ja otstarbekate vahendite nutika valikuta. Nii on see ka tegelikkuses. Inglismaa kaaslased on: ülemaailmne Kagal, sajanditevanune, kaval, salajane ja rahvusvaheline kogukond, mis on rangelt distsiplineeritud ja allutatud Talmid-Hochimi despootlikule võimule, "kultuurilise" maailma liigkasuvõtmisega orjastamise eesmärgil ja vabaduse võltsimise kaudu, ja teiselt poolt -- vabamüürlus, omakorda salajane ja rahvusvaheline seltskond, mis samamoodi taotleb salapäraseid, suuri, väga salajasi ja sügavalt reeturlikke eesmärke: kasvatada kõigis maades Inglismaa auks sisemist segadust ja reetmist ning samal ajal püüda usundite, riikide ja rahvuste üleüldise korruptsiooni kaudu nende hävitamist omaenda türannia nimel.

Aga hunt püüab ja siiski võetakse hunt kinni! Röövellik Albion teab seda muidugi sama hästi kui kõik teisedki...

Aga kui on võimalik vältida pogrommi, ainult siis, kui jätta rahvad oma tööstuslikku lapsepõlve ja toetada väsimatult sõdu ja anarhiat nende keskel.

Juutide ja vabamüürlaste abiga teeb Inglismaa just seda.

Ajalugu näitab meile, et iga riik, mis astub Inglismaaga liitu, on sellega paratamatult teel omaenda hävingule. Ometi, vastupidiselt rahvaste tervele instinktile, ei lakka nende diplomaadid ja perioodilise ajakirjanduse juhid püüdmast sõlmida sellist meeleheitlikku pakti enda jaoks selle kaasaegse Kartaagoga.

Eelkõige viitab mõte, et just Inglismaa juhib oma agentide kaudu Venemaa välis- ja sisepoliitikat, mitmetele nähtustele, mida on raske seletada ainult venelaste väidetava rumalusega, sest selles on tahtlik süsteem.

Venemaa sekkumine bokserite liikumisse, pealegi otseselt meie eesmärkidele Aasias ja Hiina huvidele vastupidises suunas, mis olid seni olnud eranditult sõbralikud; meie suutmatus kasutada oma õigust ehitada raudteed Pärsiasse; meie suutmatus kasutada ära Inglismaa äärmuslikke raskusi Buuri sõja ajal; meie vältiv suhtumine Saksamaa edasiliikumisse; meie julgustamine Inglise sõjalise salakaubaveo suhtes sõja ajal Jaapaniga; meie tolerantsus Inglise spionaaži suhtes suuremas ulatuses, kui seda lubab igasugune rumalus... See on välispoliitikas.

Sisepoliitikas: julgustamine juudi poliitilise armee organiseerimiseks, mille eesmärk on valitseda Venemaad Inglismaa protektoraadi all; tsensuuri tagakiusamine ajakirjanduse kaitsvate ja antisemiitlike organite vastu kõrvuti juudi ajakirjanduse kirjeldamatu lohakusega; võimude tegevusetus juutide meeleavalduste, poliitiliste mõrvade ja avaliku pahameele vastu ning sellega paralleelselt ka õigestimõtleva elanikkonna igasuguste katsete karm mahasurumine selliste kutsumata vene rahva eluviisi reformijate ohjeldamiseks; juutide sissetoomine Riigiduumasse ilma igasuguse vajaduseta ja vastupidi, tõrjudes mõistlikku nõudmist klassivalimiste korraldamiseks jne.

Kaukaasias, kus ei tatarlased, ei lesgiinid, ei tšetšeenid, ei osseedid ega isegi mitte abhaasid, kes meid viimases Türgi sõjas reetsid, ei unista iseseisvate riikide taasloomisest, vaid paluvad ainult, et neid valitseks venelane, sest venelane võitis neid, mitte aga armeenlane või grusiinlane, Vene rahvas on Kaukaasiast häbiväärselt välja tõrjutud ja võimude soosimine kõigub esialgu veel armeenlaste ja grusiinlaste vahel, kes unistavad Suur-Armeeniast ja iseseisvast Gruusiast. Lõpuks eelistatakse siiski armeenlasi, kes paraku ei ole mitte ainult Venemaa suhtes vaenulikumad ja tugevamalt organiseeritud, vaid naudivad ka Inglismaa toetust. Justkui sooviksid võimud ise luua Kaukaasias Armeenia ülemvõimu Briti protektoraadi all....

Teisest küljest ei saa olla kahtlust, et Soome eraldumine Venemaast, mis toimub meie silme ees Venemaa kindralkuberneri hiljutise pimeda kaasaaitamisega, on samuti Inglismaa mõju vili meie sisepoliitikale ja selle juhtidele.

Eespool öeldut arvestades on küsimus iseenesestmõistetav: kas kogu see hulk inimesi kõigis riikides, kes alluvad Inglismaa mõjule ja töötavad selle kasuks, on oma riigi korrumpeerunud reeturid, teadlikud reeturid oma kodumaa vastu? Ei.

Suurem osa neist Suurbritannia intriigide "šabesgojisid" on ise pettuse ohvrid, pimedad tööriistad põrguliku masinavärgi käes, millesse nad sageli kergemeelsuse või teadmatuse tõttu sisse astuvad, olles üldiselt kaasa haaratud vabaduse ja "valgustatud" eesmärkide miraažist. Siis suunatakse nad märkamatult kuritegelikule teele omaenda kasu tõttu ja enamik selle poolehoidjaid ei saa kunagi teada organisatsiooni enda saatanlikest eesmärkidest. Need vähesed, kellele need eesmärgid avalikustatakse, on enamasti "usaldusväärsed", järeleproovitud kurjategijad, kelle jaoks taganemine on mõeldamatu...

III.

Sellest ei piisa. Nagu iga teine inimlik plaan, oli ka Inglise panganduspõhimõttele määratud, et see leiab oma kulminatsioonil oma saatuse. Kui Ida-India kompanii julmused vähemalt Warren Hastingsi isikus said Briti parlamendi Ülemkoja kohtult vaid leebe õigeksmõistva otsuse; kui inimkonna kohtuotsusega anti õigesti Franklinile tema vapi moto - "eripuit coelo fulmen - sceptrumque tyrannis!..."; kui enne uue mongolite sissetungi õudusi tekitas meie vastu casus belli paar lasku admiral Roždestvenski enesekaitseks "inglise" kalurite ägedast reetmisest Dog Shoalil La Manche'i kanalis; kui üldiselt on džinn ja õlu andnud Inglismaale rohkem isandat kui kõik tema teadlaste avastused ja kõik tema kindralite edusammud, siis peab vastutasuks lõpuks tekkinud olema enneolematu ühiskondliku revolutsiooni kaubandus, mis eelkõige muidugi ähvardab Inglismaad ennast. 1905. aasta sündmuste mõttetus ja barbaarsus kodumaal, mis arenesid juudimuusikute crescendo kaudu, kajastus Türgis, Pärsias, Portugalis ja Hiinas, kahtlemata mitte Suurbritanniast mööda minnes. Cromwelli poolt soojendatud ja Waterloo's kasvatatud maailmakagal "teenis" Inglismaad nagu Azef Venemaad, kuid veelgi suuremal skaalal. Juutlus on ajaloo laval püsides üle nelja tuhande aasta palju näinud ja midagi õppinud. Vabamüürlusega kaasas käies ja talle teed puhastades Inglismaalt kõikidesse teistesse riikidesse, kasutas "valitud rahvas" ära selle riigimeeste lühinägelikku enesepettust, kuid ei unistanud muidugi sellest, et temast saab nende tööriist. Juuda pojad mõistsid paremini kui keegi teine, mida tähendas Benjamin d'Israeli ümbernimetamine lordiks Beaconsfield ja ei unustanud esitada maksmiseks raskeid kohustusi, mis voolasid siit nende poolt orjastatud Albionile, niipea kui nad oma "õnnistatud" abiga olid lõpetanud oma tegevuse väljaspool selle piire..... On ütlematagi selge, et ülaltoodut asjatundlikele ja tähelepanelikele lugejatele esitades ei ole meil aega ega võimalust neid punkte arendada, ükskõik kui väärikad need ka poleks. Vastavalt käesoleva töö üldplaanile keeldume üksikasjalikult analüüsimast Vabamüürluse päritolu või arengut, samuti ei pea me oluliseks selle tõlgendusi ega rituaale. Neile, kes seda soovivad, on soositud viidata erikirjandusele [1]. Me oleme sunnitud piirduma andmete kokkuvõtte tegemisega ja nende sünteesimisega meie põhiidee suunas: Haggai ja vabamüürlus kasutavad ära praegust korduvat sotsiaalset revolutsiooni kui juutluse maailma valitsemiseni viivat teed, aitavad kiirendada anarhia protsessi ja seal, kus see aeglaselt ilmneb, - fabritseerivad seda. Eelkõige läheb Vabamüürlus, olles oma elementaarses vormis "vastastikuse edendamise kogukond", samuti oma liikmete kindlustamine rahva viha vastu, edasi poliitikakurjategijate vandenõuks, et võltsida peamiselt parlamendivalimisi, ja muutub lõpuks koos Haggai'ga salajaks ja anonüümseks, seega vastutustundetuks ja türanniliseks rahvusvaheliseks valitsuseks, mille jaoks rahvad ja riigid on selles saatanlikus mängus ainult etturid ja börs ning ajakirjandus on kõike hävitavad vahendid masside käsutamiseks.

IV.

Et me ei eksiks Juuda poegades, peame kindlalt meeles pidama järgmist kui juhtivat, põhiprintsiipi.

Neil on kaks mõistete tsüklit, mis ei ole mitte ainult erinevad, vaid millel ei ole üksteisega midagi ühist. Üks on juutluse sisemise elu jaoks, teine aga suhete jaoks ülejäänud maailmaga. Olles saanud Jehoovalt kõik ümbritseva oma valdusse, käituvad Juuda pojad kui vaieldamatud, aruandevabad isandad või, parem on öelda, kui orjapidajad.

Tuhande neljasaja aasta jooksul, mil nad poliitiliselt eksisteerisid, on juudid ise veetnud tuhat aastat võõraste orjuses. Teisalt tingib kogu judaismi struktuuri kuni tänapäevani "pikaaegse sünagoogi vanemate" türannia juudi rahvamasside üle. Selline "põhiseadus" ei põhine mitte ainult õpetusel, et rabide tahe on Jehoova käsk, vaid ka vajadusel siduda judaism kokku - pcrinde ас cadaver, pidades silmas selle temperamenti ja ülesannet purustada gojid ja valitseda nende üle. Siit tuleneb paratamatu mõte, et kui kõik juudid koos ja igaüks eraldi on Jehoova orjad, siis teised rahvad on tema orjad. Pidades end ülemorjaks, ei saanud judaism mitte teisiti, kui omaks võtta ja isegi ülendada iseloomu omadusi, mis temaga harmoneeruvad ja seejärel kinnitada need oma orjadele. See seletab muuhulgas nende motiivide häbiväärsust, mida iga juut eeldab mis tahes, eriti aga ajalehtede "tunnistustes", kus "rõhutud juudid on nii jäljendamatud oma häbiväärsuses. Siin peitub ka põhjus, miks juudid on alati ja kõikjal orjastajaiks saanud, kui nad ise ei olnud orjastatud.

Olles eespool öeldu kindlaks teinud, mõistame paratamatut tulemust, et kui füüsiline võimatus on juudi jaoks veel mõeldav, siis moraalset võimatust ei ole tema jaoks olemas. Kõige alandavam alandus on vaid üks vorm tema kustutamatust uhkusest. Nihil est Judaeo misternis aut superius!...!

Juuti solvata ei ole goji de jure võimeline, kuid gojid selle eest karistada on juut omaenda seaduse järgi kohustatud, sest iga Iisraeli poegade isikuse solvang on Jehoova enda vastu. Kättemaks on vältimatu. Siin on aga ainult üks konkreetne näide selle põhimõtte rakendamisest, et Juuda poeg ei tohi julgeda "häbistada nime" (juutide Jumala). Üldisel kujul tähendab see aga seda, et nii või teisiti peab Talmudi tark alati õigeks jääma. Talmid-hochimil, nagu me juba teame, on lubatud teha mida tahes, kuid tingimusel, et nad "ei rüveta nime", st et nad ei jää vahele.

Siit tuleneb muidugi, et judaism nõuab, et nuhid oleksid, et teha nii-öelda eelnevalt ohutusluuret, ja vastupidi, et Iisraeli rüpes hävitatakse sellised nuhid halastamatult.

On täiesti ilmne, et maailma parim Kagali politsei koosneb peamiselt "valitud rahva" liikmetest. Kuid see on ainult peastaap. Sellele järgnevad juba välismaised vabatahtlikud - šabesgojid igas astmes. Süstemaatiliselt koolitatud ja rangelt distsiplineeritud ning seejärel loožideks kutsutud družiinadeks organiseeritud, saavad neist nii-öelda kunstlikud juudid või vabamüürlased. Tõsi, nad ei ole ega saa olla talmid-hohimid, kuid hoitakse vastastikusel spioneerimisel ja halastamatute karistustega nõuetekohases hirmus, ei tegutse nad mitte ainult jõukudes, vaid tungivad isegi sinna, kuhu mõnikord on mõeldamatu ilmuda isegi kõige kadestatavama meelekohal olevate lõikamata juustega.... .

See on kindlasti vajalik juutide eksistentsile, sest nad eksivad kõige vähem tunnetes, mida nende tegutsemisviis tekitab. Selles näites näeme vaid kinnitust sellele, mida juba antiikajal märgati.

Juudiks saada ei tohi, aga ka juudiks olemist lõpetada on võimatu.

Olles nüüd neid punkte õppinud, ei ole siiski lihtne mõista, kui naiivne oleks taunida juute nende, paraku, loomulike järelduste eest, mis eelnevast tulenevad. Kas ei ole tõepoolest viljatu öelda: "pour un juif les actions valent mieux que les bonnes actions" [2] või teha etteheiteid Juuda pojale, sest "tal on kergem vahetada oma isamaad kui oma särki..."? Kas mitte ka Luther ei langenud sellisesse eksitusse, kui ta "oma lihtsuses" ütles: "Kui kuskil laadal häbi müüakse, annaksin ma kogu oma raha juutidele, - las nad, vähemalt kuigi palju, ostavad endale selle toote!..."

Kõik see võib olla originaalne, kuid juudi seisukohast naeruväärne. Nad ei tahagi teada, et parem on olla lõvi saba kui rebase pea......

Juutidel kui virtuoosidel on oma erakordsete vahendite ja otsingutega maailma parim salapolitsei, juba seetõttu, et kõik nende välismaised konkurendid ei suuda ilmselgelt vähemalt nende olemasolu fakti eitada. Judaism seevastu on läbitungimatu. Varem kui Jaapani kindralstaabi ohvitseride pesupesijad ja juuksurid tänasid meie lihtsameelsust Mukdeni ja Tsushimaga, lõbutsesid sakslased 1870/1 prantslaste kergemeelsuse üle, kasutades rahuajal ära nende spioonide kunsti, toites siis oma keskbürood Bernis sõjajalal olevate Prantsuse juudi-vabamüürlaste jooksva teabega ja pidades läbirääkimisi Bazaine'iga Metzis Londoni "emalooži" kaudu.

Kahjuks on meil lisaks jaapanlastele ja sakslastele veel miljoneid Juuda poegi .... Bismarck mõistis midagi sellest olukorrast, kui ta ütles:

"Ei ole selge, milleks veel juudid võiksid eksisteerida, kui mitte selleks, et teenida spioonidena?!...."

V.

Juut Weishaupt, kes tõstis spioneerimise kangelasteoks ja reetmise ideaaliks, õpetas, et illuminismi järgija võib teeselda, et ta täidab avalikku ametit, kui ta on tegelikult riigi hävitamisele orienteeritud; ta võib isegi teenida neid praeguseid võimusid, kelle hävitamine on tema ainuke eesmärk. "Siduge käed kõigil, kes vastupanu osutavad! - jätkas illuminaatide juht. - Alistage, lämmatage reaktsioon juuretasandilt. Tapke kõik need, keda te ei ole jõudnud veenda......

Ole vait, ole täiuslik, ära võta oma maske maha! - lõpetas Weishaupt, nimetades "kahtlasi" (mäletate selle hüüdnime õudust terrori ajastul) isemeelseiks, st kõiki, kes teisiti mõtlevad. - Karju nagu kotkas, möirga nagu loom, aga oma saba korista kaugemale...!"

Sama Weishaupt'i asutatud "hiilivad vennad ja vennad-uurijad" sisendasid sama päästva hirmu retsepti just illuminaatide karja sisse.

Agasveerus ise ei võta kunagi oma maski maha, kuigi ta ei keeldu seda vahetamast. Ainus erinevus on see, kui kaua ta seda või teist nägu kasutab. Juhtub isegi, et samal ajal, kuid erinevates riikides maskeerib juutlus end erinevalt.

Nii näiteks propagandeerib ta meie riigis üldist valimisõigust ja lõbustab vene inimest, kes lehvitab Kagali poolt talle antud hüüdnime "mustsadalane", kuid sama Kagal Ungaris, kus ta tunneb end täieliku peremehena, kirub raevukalt üldist valimisõigust ega mõtle ennast rahvuslaseks liigitada, muidugi Ungari aristokraatide näol.

Siin ei ole siiski midagi uut. Juuda poegade hoolimatust saab võrrelda ainult nende südametunnistuse puhul. Kuid mis eristab juudi propagandat eriti, on revolutsiooniliste needuste metsikus, pime ühiskonnavastane viha kõigele ümberringi.

VI.

Juudid elasid Roomas juba Cicero ajast alates, nende poliitiline tegevus oli reeturlikult väändunud rahvapartei suunas ja nende visadus ja kibestumus aristokraatia ja Senati vastu pani nad põlu alla. Ja siis ei ole kunagi nähtud ühtki vihkavamat mässajat, ühtki julmemat propagandisti ja ühtki ägedamat vaenlast, kes teiste meeleheitlikke pahesid, unustades enda omad, kui juudid.

Selline on Mardochai (vale nimega Karl) Marx. Ta püüdis mürgitada õpetust, mis tegelikult ei olnud tema oma, oma rahvuslike "voorustega", s.t. jõhkrusega, õelusega ja kurbusega, et ta saaks seda kergemini omastada ja ära kasutada.

Alates sellest hullumeelsest ajast, mil judaism, olles kõige ohtlikum salaselts, kinkis inimkonnale illuminaatide ja teiste vabamüürlaste kaudu Prantsuse revolutsiooni, on rahva ja riigi sõjaliste kaitsjate poliitiline võim vabaduse ettekäändel asendunud selle rahaliste ekspluateerijate mõõtmatult raskema ja lisaks sellele ka võrratult alandavama börsivägivallaga.

Juba kümnendal sajandil pKr. imesid juudid Inglismaast nagu käsna kogu riigi rikkuse välja, takistades sellega reeturlikult selle õitsengut. Tänapäeval, olles sellest teadlikud, kuid jutlustades teiste rahvaste suhtes sallivust, tunnistavad inglased, nagu ka Põhja-Ameerika enda jaoks, juudiusku kui ebasoovitavat lisandit ja suunavad väga otsustavaid meetmeid juudi immigratsiooni vastu, kuid valavad krokodillipisaraid juutide tagakiusamise üle Venemaal.

Nende tingimuste hulgas on kuritegelikult naiivne ja häbiväärne president Tafti flirtimine valimiste eesmärgil Kagaliga, mida ta aeg-ajalt oma kõnedes usinalt kiidab. Juudi kogukond, hinnates seda teenimist muidugi omal jõul ja põlastades Tafti, vastavalt, karjub sellegipoolest oma ajakirjanduse kaudu Euroopas tema šabloonide silmakirjalikkuse üle, nagu oleks see vaieldamatu patent tema terviklikkuse kohta.....

Kõik see aga ei takista onu Sami, John-Bulli, teisi riike vastupidiste põhimõtete järgi juhindumast. Petturlikust Albionist välja levides on kuulekas Vabamüürlus erinevate nimede all levitanud kõikjal kõige õelamat reetmist ja kõige metsikumat vägivalda.

Samu omadusi võib täheldada ka juudil endal, kui ta võtab käsile rikkuse ja vaesuse küsimuse. Kui Napoleoni sõnul kandis iga sõdur oma kotis impeeriumi marssalikeppi, siis on veelgi õigem öelda, et kõige madalama välimusega juudil on kuskil tema süles kotis peidus pankuri kontori võti. Seepärast tundubki, et juudi anateemide kuumuses rikkuse vastu kuuleb justkui punanahkade ulgumist, kes tantsivad oma ohvri ümber vastikut "skalbitantsu" ....

Nii nagu "igavese juudi" peamised modifikatsioonid on lahutamatult seotud: börsijuut, ajalehejuut ja poliitiline juut, nii on ka tema kolm muud karja varianti: Vabamüürlus, Sotsiaaldemokraatia ja Sionism - maailma Kagali ühise valitsemise all. Kus on nende viimaste sortide puhul ühe lõpp ja teise algus, on sama raske otsustada kui mis tahes juudi tüüpide modifikatsiooni puhul.

Juudi kapitalistide tungimine vabamüürlaste loožidesse, tekitades reetmist ja segadust teistes riikides, muu hulgas Inglismaa rõõmuks, tugevdas oluliselt Vabamüürluse tegevust ja aitas suuresti kaasa maailma ekspluateerimisele "valgustatud meremeeste" poolt. Kuid samade vabamüürlaste loožide kaudu haaravad juudid Inglismaa enda rikkust ja äri. Mitte ilma põhjuseta ei ole kuulda hääli, mis kiruvad Inglismaa võimude kui pankurite valitsuse üle, pankurite kaudu ja pankurite jaoks.....

Suurbritannia, suurim mereröövlite pesa Tüürose ja Kartaago järel, võlgneb oma võimu ja jõukuse siiski mitte endale, vaid võõramaalastele, anglo-saksidele ja normannidele, või Walesi, Iirimaa ja Šotimaa põliselanikele, keltidele. Mis puutub brittidesse endisse, siis vaevalt, et nad saavad endale palju omistada. Kui palju nad ka ei rõõmustaks oma oletatava suguluse üle iisraellastega ja kui palju nad ka ei näitaks juudi-kartaagolaste iseloomujooni, ei paista inglise geeniuse teod siit välja. Vastupidi, maailmakuulus briti enesearmastus ja ebainimlik julmus võõraste vastu, küünilisus enesega rahulolus ja ülbus kohtlemises, oskus moonutada teiste rahvaste keelt ja võimetus luua oma, röövliinstinkt ja kallutuste reetmine, need on ehk nende tõelised omadused, millega britid võiksid kaitsta oma "jumalikku" õigust maailma valitsemisele.

Muide, ühe kuuendiku võrra on nad aga juutidest halvemad.

VII.

Nälg annab globaalsele Kagalile või, mis on seesama, kapitalile, selliseid õigusi, mida kuningavõim aristokraatiale kunagi kinnitada ei saanud.

Kagali ja vabamüürlaste intriigide abil on riigi kõrgeimad kohad usaldatud peamiselt isikutele, keda rahvas vihkab (Clemenceau, Loubet, Galifeh jne.). Sõnakuulmatuse korral on sellistel juudi ametissenimetatud isikutel oodata ainult üht - kohtulikku karistust nende süüteo paljastamise eest. Ilmselt ei saa sedalaadi "valitsejad" vaadata juutluse hüvesid peale nende endi omade.

Kõik, mis diskrediteerib ja seega hävitab võimu, eriti ülemvõimu, on niisama kooskõlas judaisseeritud Vabamüürlusega. Nii võitsid samad "loožid", kes nii hiljuti Louis XVI giljotineerisid, oli Louis XVIII pidulikul tagasitulekul, enneolematu leina ja välismaiste sõdurite poolt prantsuse rahvale peale surutud.

Paralleelselt sellega, alandades rahva kõige õilsamaid valitsejaid ja mürgitades nende eksistentsi katsetega nende elu vastu, organiseerub juutlus omalt poolt nüüd nii, et Kagali, Vabamüürluse ja Sotsiaaldemokraatia triloogia juhid on enamasti tundmatud, s.t. haavatamatud, ja seetõttu kalduvad teesklema, et nad on kõrgema korra olendid. Vältides sel "kultuurilisel" moel igasugust vastutust, käsutavad need valitsejad massi mitte ainult türanniliselt, vaid ka jõhkralt.

Sellistes tingimustes on riigiorganismide nakatumine nn "vabadusega" surmav mürk. See viib eranditult vere lagunemiseni. Liberaalid muutuvad üha nõudlikumaks ja julgemaks, kuni nad mürgitavad riigi anarhia ja hukatuseni. "Inimene ei ole ei ingel ega loom. Aga kes tahab teda ingliks muuta, teeb temast metsalise" (Pascal). "Suurim vabadus muutub nii üksikute kodanike kui ka tervete riikide puhul suurimaks orjuseks" (Platon).

VIII.

Juudi ajakirjanduse täielikul osalusel peaks pingeline relvastus ja politseiriikide laiendamine ilmselt loogiliselt viima selleni, et kõikjal oleks näha proletariaadi metsikut massi, mõned juutidele lojaalsed miljonärid, politseinikud ja sõdurid ning juutide fabritseeritud valitsus.

Välislaenude sisseviimisega voolas riigirikkus juudi kassasse ja juutide poolt naeruvääristatud "gojim" hakkas Kagalile maksma üha raskemat alistumise maksu, kuigi nad ei ole veel täielikult ohust teadlikud. Välislaenud on kaanid, mis riigiorganist iseenesest ära ei kuku. Valitsejate kergemeelsus, nende ministrite teadmatus või kättemaksuhimulisus ja börsi "mustanahalisus" orjastavad rahvast tasumata võlgadega, ja kogu riikide majandus antakse teadusele või samale Kagalile. Similia similibus!...

Käsitööliste hävitamine ja tööstuse kontseptsioon kapitalistide käes imeb välja, sellesama juudi mugavuseks, nii rahva kui ka riigi jõu. Hüpoteekide ja üldse kogu krediidi omastamisega, teiste inimeste vara, asjade ja töö muutmisega spekulatsiooni objektideks, s.t. börsimakulatuuriks, ja kõigepealt ülemiste ja siis alamate rahvaklasside vallandamisega muutub Vabamüürlaslik juutlus tasapisi poliitiliste õiguste monopoliks ja seadusandlike valimiste valitsejaks, järelikult ka kogu riigi valitsemise valitsejaks.

Avalikku arvamust ja isiklikku initsiatiivi rikutakse juudi ajakirjanduse meeletu, selle häbematute, ignorantsete, reeturlike ja vastuoluliste otsustega kõige ja kõigi kohta, otseses kalkulatsioonis, et lolliks teha ja narrida põlastusväärseid "gojisid". Noorte haridus ja kasvatus asendatakse Kagali käsul “liberaalse” kergemeelsusega, põlgusega teaduse ja siis kõige ideaalse, kõrge ja ilusa vastu.

Poliitiliste parteide killustumine tõmbab neid halastamatult juudi ikke alla, sest ilma rahata on võimatu konkureerida, ja raha on juutidel.

Kuratlik plaan aheldab rahvad tänamatule ja julmale tööle. Vaesus haarab massid ja rõhub neid rohkem kui pärisorjus ja isegi orjus. Kui veel on võimalik vabaneda teenistusest, siis puudusest lahti ei saa.

Lõpuks on isegi vabariiklikud õigused päevatöölise jaoks kibe iroonia. Vaesus takistab tal neid kasutada. Võttes ära kindla sissetuleku garantii, võtab ärimeeste ja "seltsimeeste" "streigivabadus", mida süstemaatiliselt juhivad juudid ja vabamüürlased, töölistelt kõik inimõigused.

Edouard Drumont küsib omalt poolt selle rahalise bandiitluse kohta, mis võimaldab juutidel, ilma et nad kunagi töötaksid, kasutada teiste tööjõudu enda kasuks:

"Mis õigusega imeb kuldne ämblik kõik ja kõiki kõikjal? Niipea kui muna on munetud, neelab juutlus selle alla. Niipea, kui hoiukarp on täis, lõhuvad "valitud inimesed" selle lahti. Niipea, kui villasukk on lõhutud, on Juuda pojad selle juba tühjaks teinud. Kas pole mitte aeg lõpuks küsida mõnelt finantskuningalt, kelle peale kõik näpuga näitavad, kuidas nad oma koletuslikud rikkused omandasid?!..."

IX.

Juutluse parasiitlik iseloom välistab sionistliku unistuse rakendamise, kui see võiks siiras olla. Iseenesest ei kestaks sionism isegi mitte ühtegi aastat, mida ta muidugi ise teab paremini kui keegi teine.

"Meie eesmärk: poliitilisel alal - vabariik, majanduslikul alal - kommunism, usulisel alal - ateism," - teatas tseremooniliselt Saksa Reichstagile August Nebel. Ja kes ei tea, et sionism ja sotsiaaldemokraatia on kuritegelikus koosluses. Terroristlik "Bund" värvatakse peamiselt sionistide poolt ja just neis kohtub ta oma parimaid agitaatoreid. "Demokraat" ja "sionist" on juudi istuvas tsoonis ühemõttelised terminid. Kuid teisiti ei saakski olla, nagu iga "arenenud" juutlusega kursis olev inimene ei kõhkle tunnistamast.

Kõigi autoriteetide õõnestamine, igasuguse autoriteedi skandaalimine, igasuguse moraalse ja füüsilise distsipliini alandamine ja naeruvääristamine, kiriku ja petetud "vaenlase" armee aluste õõnestamine ning selle vastandiks - kuulekuse ja organisatsiooni korrastatuse järeleandmatus Talmudi "igaveste" ettekirjutuste egiidi all juutluse enda keskkonnas, lõpetavad meie ees oleva saatanliku programmi teksti.

Mitte ilmaasjata ei pidanud hollandlane John Wachter juba 1699. aastal oma traktaadis "Spinozism juutluses" Spinozat varjatud kabbalistiks. Tõepoolest, Boruch Spinoza "uus" süsteem kujutab endast lähimat sugulust Salomon ibn Gebiroli ehk Avicebroni (XI sajand), kõige kuulsama juudi kabbalisti õpetusega, kes segas kokku Talmudi ja Kreeka-Araabia traditsioone ning palju muud antiikmaailma "müsteeriumidest".

Kas on kummaline, et peegeldades selle inimkonna vaimu, millest ta pärineb, hingab aaria Rig Veda, väheste eranditega, poeesiat, õrnust ja õilsust ja et vastupidi, suur osa Talmudis ja Kabalas öeldust on rikutud materialismiga, julmusega ja reetmisega?!...

Kas on mõistlik, lisaks, et kõikjal, kus nad on kunagi võimule saanud, on juudid osutunud rõhumise ja tagakiusamise "professoriteks"?...

Kas on kummaline, lõpuks, et kui juba Guizot', Minier' ja Louis Blanci kirjutistest võib lugeda sama, mida me tänapäevalgi teame ühiskondlike nähtuste olemusest ja päritolust ja et Saksamaal ise andis Lorenz von Stein, palju varem kui Marxi Mardochai, täieliku pildi sotsiaalsete klasside võitlusest, siis Marxil üksi muutus see probleem muidugi proletaarse despotismi hirmuks maailmakagali ülemvõimu all? Sotsiaalteooriad pärinevad kahtlemata Prantsusmaalt, kuid aarialastena tunnistavad prantslased, võrdselt vanade kreeklastega, mõtleva printsiibi igavikulisust, s.t. hinge surematust. Midagi sellist ei näe me juutidel, kelle jaoks on ainuüksi loomsete vajaduste rahuldamine ainus õnne vorm, mida nad tunnustavad. Sellepärast, kui samad prantslased propageerisid indiviidi isetegevust ja arengut ning kummardasid mõistust, siis Mardochai Marx ja tema kurjad järgijad kavatsesid vastupidi muuta Jumala maailma rumaluse vabrikuks ja inimkond arestiroodudeks, keelata igasugune konkurents ja keelata mõistus või andekus, isegi terve mõistus. Aga kui inimesel ei ole õigust isegi raskele tööle ja kui laps ei tohi tunda oma isa ja kui me kõik oleme lihtsalt näljased hundid, keda juudi Marxi käsul söödetakse ja ahelas hoitakse, siis millisest moraalist saab sotsialismi puhul rääkida? Vaadeldes inimkonna ajalugu üksnes klasside võitlusena võimu eest, s.t. sisuliselt ühtede inimeste orjastamise eest teiste poolt, on eespool nimetatud Juudasepoeg nii ise kui ka tema venna, juut Engels et consortes ja siis neomarksistide karjas, ilmselgelt ilma igasuguse lootuseta leida mingit asendajat. Kuigi juutidel on pikkade sajandite udus õnnestunud võltsida paljusid asju, on siiski lubatud arvata, et nad ei suuda kättemaksu ja vihkamist muuta halastuseks ja armastuseks.

"Juudi kultus on naeruväärne ja sünge!" - märkis Tacitus. Ja mis võiks olla mõttetum ja küünilisem kui marksism? "Me tahame," peavad selle pooldajad tunnistama, "vähe rohkemat kui seda: teha õnnetuid õnnelikuks ja õnnelikke õnnetuks!...."

Las kõik logiseb, nagu sotsialistid väidavad; olgu majandus, teadus, kunst, kombed, religioon, ühesõnaga, kõik meie arusaamad käärimise seisundis; olgu maailmas olgu midagi püsivat, kuid inimesed ei allu ikkagi proletariaadi diktatuurile. Isegi kui, nagu ütleb Cabat, mida pole veel tõestatud, "moodne kultuur on toonud ainult häbiväärseid tulemusi, segadust ja korratust, pahesid ja kuritegusid, sõdu ja revolutsioone, luid ja peksmisi, katastroofe ja õnnetusi", - kunagi ei tule aga seda, mida Fourier kujutas uues elukorralduses ette maad, mida asustavad mõned "vastutulelikud anti-lõvid", ookeani soolane vesi muutub magusaks limonaadiks ja inimesed on kolmemeetrise kasvuga. ..

"Juut," kinnitab Renard, "tunneb kohustusi ainult enda suhtes. Ta kipub kättemaksu teel nõudma seda, mida ta peab oma õiguseks. See on tema silmis tema muutumatu kohustus. Teisest küljest, nõuda temalt, et ta oleks oma sõnale truu või õigusemõistmisel erapooletu, on võimatu palve. Peale ohjeldamatu enesearmastuse ei ole juudi kirglikus hinges miskit muud. Isiklikud huvid ei ole kunagi nende moraalist välja tõrjutud...... Kõige püham nende seas ei pea ka kõige raskemat rikkumist patuks, et saavutada eesmärk.

X.

Kirjeldatud tingimuste keskel ei ole loomulikult juudid need, kes on lahustunud kaasaegsetes rahvastes, vaid vastupidi, need rahvad on lahustunud juutluses. Kavatsedes naturaliseerida Juuda pojad, on prantslased tegelikult lubanud Kagalil judaiseerida oma kodumaa seadusi, avalikku haridust ja kombeid, asendades tõetunnetuse omakasupüüdlikkusega ja inimväärikuse raha väärtusega.

Meie silme ees on kosmopoliitne juutlus muutnud ajalehed võimsaks suurtükiväeks, mis on spetsiaalselt kohandatud hävitama kõiki takistusi, mis seni on Kagali vallutuse lõplikku edu pidurdanud. Ajakirjandusest sai juutide käes vastupandamatu vahend, et rakendada juutluse rikutud põhimõtteid kõigi ühiskonnaklasside suhtes. Juutide reeturlik taktika on iga poliitilise meeleolu ja avaliku arvamuse iga varjundi manipuleerimisega loonud neile klantsi ja dubleerijaid kõikides kihtides, ühendustes ja riikides.

Oma häbematute lakitud küünilise abiga, kes müüvad ükskõikselt nii tõtt kui ka valet, hoiab juutlus üleval või ohjeldab igasuguseid ajalehti ning kujundab ja valjastab avalikku arvamust strateegi oskusega. Ajalehtede kaudu on Talmudism suutnud tungida kõikvõimalikesse ühiskondlikesse vooludesse, kõikvõimalikesse klassidesse ja parteidesse. Oma universaalse propagandaga süstib kibestunud juutlus oma vaimu kõikidesse ühiskondliku organismi liikmetesse. Siin teeb juut end valgeks, seal - siniseks, veelgi enam - roosaks ja lõpuks, et rahvahulka võrgutada, muutub ta punaseks. Pilkav lugeja näeb seal siirust ja sõbralikkust, kus tegelikkuses vohavad needsamad juudi skorpionid. Niisugune räpane, kuid põnev mõju on seda ohtlikum ja hävitavam, et ta varjab oma nime ja hiilib pimeduses kaugel kulisside taga. Õhutades rahvuslikku vihkamist ja pahesid, häbematust ja omakasu, purustades täna seda, mida ta eile ehitas, kaupleb talmudistlik juut südametunnistusega nagu veistega laadal. Tugevdades oma suurtükiväge sotsiaalse korra ja kristliku tsivilisatsiooni viimaste varjupaikade vastu, on juudid oma olemuse ja Talmudliku väljaõppe tõttu aaria rassi halastamatud vaenlased, selle lagunemise ja surma tekitajad. Kahtlemata särab tsivilisatsioon nende riietel, nende majapidamistes või mängumajades, kuid ainult seal. Juudid ei tea midagi hinge tsivilisatsioonist ja eriti südame tsivilisatsioonist. Nad uhkeldavad oma realismiga. Aga kas realism peab seisnema ideaalide leegi kustutamises hinges, südametunnistuse häbelikkuse vägistamises, inimsüdame kurnamises?!...

Corrumpere et corrumpi secuium vocatur. Tegutsedes niiviisi lahutamatus liidus Vabamüürlusega, on universaalsel Kagalil õnnestunud Jeruusalemmas Prantsusmaa lahustada ja muutunud poliitiliseks jõuks, mille ainus eesmärk on võimu haarata. Pimeduses hiilides on see võim näiteks juba selline, et Rothchildide 169 majast Pariisis ei puutunud Kommuun ühtegi, samas kui Rahandusministeeriumi, mille hävitamises samad Rothchildid otseselt huvitatud olid, põletas Kommuun maha. Samal ajal lõhkusid "teadlikud proletaarlased" 1870. aastal ühe oma juhi, juudi Meyeri käsul Vendôme'i samba, Prantsusmaa hiilguse ja uhkuse, mida isegi sakslased ei olnud puudutanud! .... Ühte eesmärki taotledes on judaism Venemaal haaranud ja korrumpeerinud meie ajakirjanduse, nii suurlinna kui ka provintsi ajakirjanduse. Varem kui spetsialiseerumine "revolutsioonilistele püssirohtudele" ja diatoom-dünamiidiga varustatud pommidele, muutis juutlus "vene" ajalehed Venemaa hävitamiseks mõeldud lõhkekehadeks. Võimuhimust kinnisilmi püüdis maailmakagal ennekõike mustata ja hävitada vene patriotismi. See on seda ennekõike sellepärast, et sellel ei ole midagi ühist isegi juudi võrdõiguslikkuse propagandaga.

XI.

"Ainult seetõttu, et ta on kristlike seaduste kaitse all, kavatseb juut neid siiski ainuüksi oma kasuks ära kasutada," ütleb kuulus Prantsuse parlamendi liige Delage. - Kõigepealt kasutas juut ära meie lihtsameelset teadmatust; nüüd kasutab ta ära meie suutmatust anda kindlat vormi kohtuotsusele, mille sisus oleme juba üksmeelselt veendunud. Juut, kes on Prantsusmaal võõraste tegur ja nuhk, on võtnud ette meie isamaa, mida ta peab uueks Kaananiks, moraalsete jõudude lagundamise ja kõigi moraalsete ressursside hõivamise. Püsiv ja range, nõudlik ja tühistamatu, avatud ja rahuldust pakkuv poliitika, mille eeskujuks on juba O'Connell, Parnell, Windhorst ja Lueger, peaks olema meie vastus Kagalile. Kõhklemise aeg on möödas. Köievedu on surmavalt väsitav. Kas siis on võimalik lubada, et kristlasi juhib Talmudi valitsemine?!"...

Täielikult teadvustades oma "võrdsuse" vääramatust ja kohutades reaktsiooni väljavaate ees, peavad Juuda pojad püüdma igati seda ohtu ära hoida. Seepärast püüabki "tark" juutlus liikuda gojide ja võimalikult kaugele revolutsiooni ja demokraatia teed mööda. On selge, et kuna juudid ei suutnud end Prantsusmaal terrori ajal esile tuua, püüdsid nad 1848. aastal Euroopat pea peale pöörata. Just siis murdis sotsialism esimest korda läbi erakondade malelaual. Kurjuse ja kättemaksu tootena ei olnud ta aeglane tähistama oma põrgulikku osalust uskumatute jäleduste vallandamisega.

Nagu arvata võis, mängisid juudid siin kahtlemata juhtivat rolli, kuid nagu on sama hästi teada, ei piirdunud nad sellega.

Kiirustades mööda määratud teed, ei saanud "valitud rahvas" muidugi unustada, et nende põhimassid olid Venemaal. Seepärast, arendades, organiseerudes ja distsiplineerides end meie silme ees, olid Kagali vabamüürluse ateistlikud ja revolutsioonilised plaanid suunatud peamiselt siia. Tulemused on teada.

On selge, et sellise vaenlase vastu võitlemiseks on vaja tarka kindralstaapi ja lõvisüdant. Paraku on sellistest inimestest veel puudus. Kagal mitmekordistab jätkuvalt takistusi ja ehitab üha uusi barrikaade gojide lahingufaalankside teele, mida ta aupaklikult ootab. Olles nimetanud patrioote Prantsusmaal "natsionalistideks" ja meie riigis "mustadeks sadadeks", nimetab juutlus samamoodi eelarvamuslikult enda vastu suunatud tulevasi juhte "antisemiitideks". Tõepoolest, oli aeg, mil antisemitismi arglik lobisemine võeti põlgusega vastu ja jõudis peaaegu Offenbachi repertuaari. Olles leiutanud, nagu nad uskusid, sotsiaaldemokraatias surmava ja universaalse abinõuna gojidele ja lootes seejärel ilmselt oma ja vabamüürlaste andidele, et kukutada sotsialism ise, kui see peaks neid puudutama, püüdsid juudid seevastu antisemiite naeruvääristada. Nende doktriin "lollide sotsialismi" kohta võis viia ainult juutluse edenemisele, ohjeldades selle jõudusid uue vaenlase vastu ja soodustades Juuda poegade edasist asustamist, näiteks nii Ameerika mandril kui ka kogu maakera pinnal. Nüüd aga ei ole juutidel isegi Prantsusmaal endal aega operetile......

Prantsuse keele ilu, loogika hirmuäratav jõud, hämmastavate faktide lõputu rida; mõtte uhke lend, mis särab nagu välk; liigutav mure selle üle, et filosoof on välja tõrjutud ussiäriga ja et prantsuse geeniuse teosed on asendatud juudi pitseriga, s.t. kolossaalsete kavalate petturite ja avalike majade teravmeelsustega; karm ja valus iroonia, mis puhkeb ägedast nördimusest; põlglik, läbipuuriv ja vaenlast sootuks imev, dialektiline ja lohutu mure oma ilusa isamaa saatuse pärast - need on meie päevade Prantsuse uurimuste põhijooned juutide ja vabamüürlaste kohta.

Olles teinud "sissemurdmisega põhiseaduse", murrab judaism ka meile, venelastele, just selle ukse kaudu sisse. "Võrdõiguslikkus" seisneb tema arvates selles, et juutidel peaks olema juurdepääs kõikidele ametitele ja asutustele, kõigile organisatsioonidele ja sotsiaalsetele kihtidele, kuid et juudi organisatsioon jääb mittejuutidele suletuks. Selles mõttes on muidugi võimalik mõista ainult Kiievi "professori" Itzka Mandelstami 29. augustil 1899. aastal Baselis toimunud Sionistide Kongressil tehtud avaldust: "Kogu oma energiaga lükkavad juudid tagasi ühinemise teiste rahvastega ja hoiavad kindlalt kinni oma ajaloolisest ülesandest" - muidugi maailma valitsemisest.

XII.

Juutlus teab, kuidas olla! Igal pool ja kõikjal on juut ainult "tõusik", kuid just "tõusiklikkuse" kunst on tal ammu ja põhjalikult välja kujunenud. Vaesed, kõrgeim aristokraatia, paraku, ei ole tõrksad mõnikord oma vappi "kuldama". Ja siin me näeme pilti: aarialaval, a giorno-valgustatud saalides, mitme orkestri muusika all ja tiitliga juudi lakeide vahel toimetavad pulmaballi paarid; esiplaanil - luksuslik alkoov; siin istub siidisohval üks armetu ja kõhn juut, kellel on orangutani nägu ja pea "saba rõikana püsti". Lõbus ülbus ei takista sugugi, et ta näeks välja nagu värskelt piitsutatud kutsikas. "C'est le pere de la princesse!" - kõlab aga pildi all olev märkus...... Jah, see on printsessi isa..... Veel üks prints jõudis oma vappi "kullata" ...

Sellised Kagali meetmed on juba kahtlemata head, kuid kahjuks on neis märgata suurt puudust: need maksavad raha!.... Vahepeal on see juutkonnale suur patt ja häbi, sest Talmudi järgi on käsk teha gešefte nii, et see ei lähe "valitud rahvale" midagi maksma. Seepärast on Kagalil teine, võrreldamatult praktilisem retsept. "Paljukannatanud sünagoogi" vanemad õpetavad:

"Massid, rumalad ja pimedad, lasevad end naiivselt ja kergekäeliselt hüüdjate poolt juhtida; ja kes siis oskab paremini ja valjemini kui juudid kisendada ja rumalustega pimestada...? Sellepärast on meie omad esikohal nii ajakirjanduses kui ka kohtutes ja kõigi kristlike rahvaste poliitikas."

Paraku paistab, et sellest karjuvad isegi varblased katustel......

Ja mis sellest tuleneb, seda näeme üldiselt, vähemalt pealiskaudselt, kui jätkame kolme kõige tähtsama telgitaguse uurimisega, millega Agasphere nagu koletislik kaste on haaranud maailma, ja mille nimed - börsižiid, ajalehežiid ja poliitiline žiid - räägivad piisavalt enda eest.

XIII.

Nüüd vabamüürlastest ja nende ägedast, äärmuslikust, terroristlikust fraktsioonist - Illuminaatidest. Võtame vähemalt Talmeiri raamatu "Vabamüürlus ja Prantsuse revolutsioon", kes selgitab meile 21. jaanuari 1793. aasta sündmust, "kui keset tohutut sõjalist jõudu, 80 tuhande püsielanikuga linnas, kus ei olnud isegi kahte tuhandet, kes soovisid kuninga surma, lõigati Louis XVI pea maha, nagu seda oli tehtud loožides Philip Ilusa nuku peal juba rohkem kui kolmkümmend aastat varem.

Eespool nimetatud uurimuses on tsiteeritud mitmeid Illuminaatidega seotud dokumente. Võtame ühe seltsi liikmetele antud juhistest ja leiame järgmise doktriini: "Inimkonna algusaegadel oli vabadus ja võrdsus; inimene oleks neid täiel määral nautinud ja säilitanud, kui ta oleks tahtnud järgida looduse poolt näidatud teed; kuid koos väljakujunenud elu tulekuga tekkis ebavõrdsus ja omand. Tõeline kõlblusõpetus on õpetada inimesi iseseisvaks saama, heitma maha eestkoste ikke, hakkama saama ilma vürstide ja valitsejateta. Metslased on nüüd kõige valgustatum ja ainus vaba rahvas. Illuminism õnnistab vabamüürlaslikult inimesi, kellel ei ole isamaad, kodulinna, perekonda, seadusi ja kelle hulkuvad jõugud (bandes errantes) ei ole enam kusagil asustatud." Soovitatakse, et illuminaatide ideed tuleks teha moodi, et noored autorid levitaksid neid rahva seas ja teeniksid seega illuminismi isegi teadmatult; et illuminismi pooldajad looksid karjääri ja nime ja et need, kes ei ole nõus kuuletuma, hävitataks. "Õnnetu, kahekordselt õnnetu on see noormees, keda illuministid asjata oma sekti kutsusid. Nende viha ei puhka enne, kui nad on ta hävitanud! On vaja üles kütta päid jutlustega inimkonna ühisest hüvangust ja ümbritseda valitsusi ordu käsul tegutsevate väsimatute leegionitega. Sellised organisatsioonid on juba praegu tunnistatud kasulikuks, sest nad võtavad kirikult ja riigilt kiiresti ära parimad ja kõige töökamad töötajad." "Propagandaklubi" eesmärk oli "mitte ainult tugevdada revolutsiooni Prantsusmaal endas, vaid organiseerida seda ja kõiki teisi Euroopa rahvaid, st kukutada kõik olemasolevad valitsused". Klubi vahendeid kasutati misjonäride-apostlite kuludeks ja süütamispamflettide trükkimiseks. 23. märtsil 1799 oli kassas 1,5 miljonit franki: 400 000 andis Orleansi hertsog. "Purustage kõik, keda te ei suuda veenda! Säde võib tuha all kaua hõõguda, kuid tulekahju päev tuleb!"

Sellised on illuminaatide-vabamüürlaste loosungid, mida nad terroriajal piiramatult ellu viivad.

Talmeiri teises pamfletis pealkirjaga: "Kuidas võltsitakse avalikku arvamust?" ("Comment on fabrique l'opinion?" Pariis, 1905) on taas meie ees kujutatud vabamüürlaste mahhinatsioone ja pettusi nii poliitikas, teaduses kui ka religioonis. "Amenez vos dupes au degre de cuisson voulu" - "viige oma lihtsameelsed soovitud lahustumisastmeni" - sellised on juhised, mis on antud ülaltpoolt vabamüürlaste agentidele. Vabamüürluse suhtumine sotsialismi on otseselt määratletud ühe selle juhi sõnadega: "Prantsuse Suure Oriendi Föderatsioon on sotsialistlik organisatsioon selle sõna kõige laiemas tähenduses". Loeme edasi: "Venemaa purustamine Jaapani poolt; tema hävitamine omaenda revolutsiooni poolt; rahvaarvu süstemaatiline vähendamine; maltusianismi ja pornograafia propageerimine; ebamoraalsuse kaudne õhutamine; õigekirja kaotamine - kõik see, metsikus naeruväärses kaoses, moodustab vabamüürluse praegused teemad ja soovid." "Vabamüürlus ja juutlus," mujal raamatus, "on praegu üks: nende poolt luuakse ideed, maitsed, moed, edu, maine ja agitatsioonid; ainult nemad üksi käsutavad nii vaikust kui ka lärmi .... Dreyfusi afäär kannab nii vabamüürlaste kui ka juutide templit. Jaapanlasi toetatakse Venemaa vastu ainult selleks, et anda paganlusele võit kristluse üle."

Viitame veel ühele teosele vabamüürlaste kohta, mis ilmus samuti Pariisis 1906. aastal - Bidegain, "Masques et Visages Maconniques".

Siin ütleb autor, kes ise kunagi kuulus vabamüürlaste hulka, järgmist.

"Prantsusmaa elab praegu läbi ühte oma ajaloo kõige raskemat ja otsustavamat kriisi. Dreyfus'i afäär; tööliste streigid; marss armee vastu; riigimeeste ülestunnistused, kes omal ajal asusid kaitsma isamaad vaenlase sissetungi eest ja nüüd avalikult deklareerivad, et kolmekümne aasta jooksul ei ole nad selleks midagi teinud; nõrk valitsus, mis kõhkleb sisemise reetmise mahasurumisel ja karistamisel ning välissuhetes ei suuda kaitsta meie kõige ilmsemaid õigusi; meie mereväe ja armee desorganiseerimine kelmide poolt, kelle üle erapooletu järeltulija kohut mõistab - kõik see näitab, millise põhjaliku denatsionaliseerimise tööga Prantsusmaal tegeletakse; kõik see näitab jõupingutuste järjepidevust, mis viitab ühtsele suunale. Meie riigi jõuetuse, aga ka rahvusliku lagunemise eest vastutab vabamüürlus." Lõpuks leiame samas raamatus ka järgmise lause: "Vabamüürlus on õhutanud kõiki revolutsioone; levitanud kõige jäledamaid doktriine; võrgutas kõik valitsused, et neid reeta."

See viide juutidele ja vabamüürlastele peaks, nagu tundub, heitma märkimisväärset valgust ka sotsialistliku värvinguga vene "vabastusliikumisele". On vaja purustada Venemaa poliitiline võim; hävitada ta majanduslikult; laastada rahva hinge, võttes vene inimeselt ära nii usu, kui ka tsaari ja rahvuse.....

Paraku on vene rahva hulgas lollpäid ja reetureid, kes neid plaane ellu viivad! .....

XIV.

Kuidas julgevad juudid, vähemalt "vabastus"-kogunemistel, õpetada töölist ettevõtja vastu ja talupoega mõisniku vastu ja samal ajal vaikivad endast teadlikult ja veendunult oma "õiguses" kui kogu vara ja kogu tööjõu ekspluateerijatest?!...

Hoolimata omaenda õelusest ja jultumusest päästavad judaismi sellisest võimatuna näivast positsioonist tema kaaslased ja liitlased: sotsiaaldemokraatia ja vabamüürlus. Kuidas juutlus suutis neid petta või milliste "lubaduste" abil meelitas ta neid enda poolele, samuti kui kaua see jätkub - need on keerulised ja mitmetahulised küsimused, millel meil kahjuks puudub võimalus pikemalt peatuda. Neile tuleks pühendada eraldi töö. Seega peame seda koostööd aktsepteerima ainult kui absurdset, kuigi kahtlemata tõsiasja. Aga tõel on mõnikord õigus olla uskumatu......

Kas mitte sama arusaamatu pettuse abil haarasid juudid, olles saavutanud vabariigi näiteks Prantsusmaal, vabaduse ettekäändel võimu ja tõstsid nende silmis põlatud "ebajumalate" julgetes pilkudes üles ränga tagakiusamise Kristuse kiriku vastu? Samade "gojide" relvastatud meeskondade abiga ja vaatamata usklike vastupanule, inventeeritakse nüüd kiriku vara alandaval viisil, mida ükski valitsus ei ole kunagi kusagil ja üheski sünagoogis teinud ja mida isegi juudid ise muidugi mitte mingil juhul ei lubaks..... Kuid sellest ei piisa. Inventuuri eesmärk on anda kirikuvara maa- ja linnakoguduste käsutusse ja neilt rendilepingute kaudu juudi-vabamüürlaste loožide kätte.

Loomulikult tekib oletus, et Juuda pojad on vabamüürluse enda autorid. Selle tekkepõhjuse judaisatsioon, terminoloogia ja rituaalide, tehnikate ja ülesannete ümberkujundamine "Saalomoni templi ehitajate" seltsiks, Talmudi kabbalistliku demonoloogia paralleelsus vabamüürluse mustade kunstidega, iseloomu rahvusvahelisus ja lõppeesmärgi uhkus koos rüvetamise, kõvasüdamlikkuse, türannilise distsipliini ja reetmise kui ideaali tõstmise kui vabamüürluse peamiste tunnuste kõrval toob see kõik tahtmatult meelde juudid.

Oma 20. aprilli 1884. aasta entsüklika "Humammi genus" vabamüürluse vastu ütleb paavst Leo XIII õigesti: "Elada keset teesklust ja ümbritseda end hämarusega; aheldada end kitsaste ahelatega ja ilma ette hoiatamata, milleks nad tegelikult kohustavad orjuse seisundisse viidud inimesi; suunata neid teise tahtele mittevastavaid vahendeid igasuguste rünnakute vastu; lõpuks relvastada surmamõrvaks sellised käed, kelle osalemisega on tagatud kuriteo karistamatus - sellised on koletuslikud plaanid, mille loodus ise hukka mõistab. "

Alati ja kõikjal rändavad, oma kavaluse ja südametunnistuse poolest silmapaistvad, maailma parimat salapolitseid esindavad ja huvitatud revolutsiooni õnnestumisest, mis valmistab ette nende võrdsust, pidid juudid Weishaupt'i arvates saama asendamatuteks liitlasteks plaanis muuta Prantsuse kuningriik vabariigiks ja hukata kuningas, kes soosib samu juute, tapalaval.

Nüüdseks pole saladus, milline oli vabamüürlaste ja nende kaaslaste roll Prantsuse revolutsioonis. Garra, Brissot, Bailly, Camille-Dumoulin, Condorcet, Danton, Chanfour, Mirabeau, Barnave, Larochefoucauld, Montalembert, Guillotin, Marat, Robespierre ja paljud teised olid vabamüürlased.

Vabamüürluse isehakanud spioonid, õhutajad ja "hooldajad" olid revolutsiooni ajal "valitud rahva" pimedusest.

Kui sellest põlastusväärsest seisundist, milles nad olid sajandeid olnud, ei saanud juute kohe giljotiini jüngrite esimesse ritta tõsta, siis Juuda pojad ise ei vahtinud ammulisui. Õõnestades Prantsusmaa avalikku krediiti, mängides "rõõmsalt" börsil ja teenides lepingutest kasu igasuguse "suure kiirusega" (vt Jesaja, VIII, I) [3] röövimise teel, läksid nad järk-järgult riikide faktorite ja võlausaldajate rolli. Seejärel valmistasid nad vabaduses samm-sammult ette praegust revolutsiooni Venemaal, mille teel olid nad kahtlemata lauljad ja isegi ratsanikud, siiski kuni esimese kohtumiseni mõne kasakaga või ehk mitte vähem vastikuga Kagali "pogrommistide" jaoks .... Kas see pole aga ühe või teise "heade tegude" maski all kogu juudi ajalugu, alustades egiptlaste röövimisest ja raevukatest röövimistest Kaananimaal?!...

Nende hellitatud lootus on Moosese triumfiga sarnane triumf Kaananlaste üle, mis suudab neid juba läbi kogu inimkonna rüüstamise viia tagasi Jeruusalemma, mis on eelnevalt gojide poolt taastatud oma iidses hiilguses. Sellised on kavandid, mis väljendavad rabide prohvetite tõlgendamise vaimu. Sellised on need ideed, mida Talmud järjestikku edastab ja selle "vabastava" rahva teadvusesse sisse raiub.

"Messias," seletab õpetatud juut Drach, "peab olema suur vallutaja, kes muudab kõik maailma rahvad juudi orjadeks, kusjuures juudid ise naasevad Pühale maale kui triumfaatorid, koormatuna uskmatutelt võetud rikkustega.

XV.

Olles eespool öeldut kindlaks teinud, on pildi täielikkuse huvides võimatu jätta välja asjaolu, et koos judaismiga kuuluvad vabamüürlased ka numbrite, tähtede ja sõnade kabbalismi. Selles on jällegi täheldatud maailmajaloolise tõsiasja peegeldust, et uut ei ole kuu all ja et inimühiskondade elu liigub ainult muistendite modifitseerimise teel. Seega on selge, et Vabamüürlus ise ei ole midagi äsja leiutatud.

Seksuaalinstinkti jumalikustamine universumi alguse loomise ja tajumise ettekäändel; inimmasside lojustamine "initsiaatorite" ülendamise ettekäändel teadmatute üle; salajaste valitsejate türannia ja salaseltside endi despotismi barbaarsus, näiliselt vabaduse nimel; lõpuks kuritegude alatus ja julmus, tähistavad oma marssi mööda sajanditepikkust rada alati solvangutega inimloomuse vastu, aga ka kõigi selle loomupäraste lootuste üle üleva ja ilusa suhtes.

Vabamüürluse madalamatel tasanditel jutlustavad nad "Universumi Suure Ehitaja" kummardamist, kõrgematel tasanditel teenivad nad otseselt Saatanat. Valitud vabamüürlastel on isegi lubatud teda näha, kummardades, nagu juba öeldud, Baphometi või Lutsiferi ennast. Saatana võimu kummardamine on vabamüürlaste õpetuse kohaselt tingitud sellest, et ainult tema üksi on inimeste suhtes heatahtlik, tahab neid õnnelikuna näha ja püüab valgustada tõelist teadmist heast ja kurjast. Jumal on vabamüürlaste silmis inimkonna vaenlane.

Saatanat kummardades teevad vabamüürlased käemärgi, mille vari annab seinale kuradi pea kujutise. Teisalt ähvardavad vabamüürlased jumalakummarduse ekstaasis taeva poole paljastatud kinžalliga, hüüatades: "Pekam Adonai!", mis tähendab heebrea keeles "Jumalale kättemaks!".

Vabamüürlaste tõlgenduse kohaselt on Kain saatana ja Eeva poeg ning Saalomoni templi ehitaja Hiram on Kaini järeltulija. Siit ka nende austus foiniiklasest kuninga Hirami vastu.

Kui kuldvasikas kui saatana täpne kehastus on jumalus, siis on loogilised postulaadid paratamatud: süstemaatiline pettus ja denonsseerimine, reetmine kuni riigireetmiseni välja, ning apoteoosis poliitilised mõrvad, alustades muidugi riikide valitsejatest. Kõik need julmused ei ole vabamüürluses mitte ainult keelatud, vaid vastupidi, need meeldivad Saatanale, sest ta on valede isa ja inimeste tapja. Kõige enam judaistlikuna näib muidugi Mizraimi vabamüürlaste polk, kuid ükskõik kui väike see ka poleks võrreldes vabamüürlaste maailmaorganisatsiooniga, on selle vaim omane kõigile teistele "Templi Ehitajate" polkudele, sektidele ja ordudele...

XVI.

Järgmised faktid ei tundu olevat vähem olulised:

"Kuni 1787. aastani koosnesid loožide liikmed eranditult tuntud positsiooni ja haridusega meestest: aristokraadid, kunstnikud, kirjanikud, ärimehed, kodanluse, isegi väikekodanlaste esindajad; kuid madalamad klassid puudusid. Äkki, alates 1788. aastast, hakkavad vabamüürlaste ridadesse lisanduma käsitöölised, tänava hulkurid, kõikvõimalikud muud kahtlased isiksused, elukutselised vargad ja mõrtsukad. Kuningliku kaardiväe demoraliseerimise plaani täitmisel, mis oli külmavereliselt välja mõeldud kurjategijate poolt, võetakse äkki koos eespool nimetatutega Ordu Suurmeistri, Orleansi hertsogi käsul Prantsuse kaardiväe sõdurid massiliselt vabamüürlaste hulka, mille tagajärjel lahkuvad vabamüürlaste ohvitserid loožidest, et mitte kohtuda oma alluvatega võrdsetel alustel. Samal ajal järgitakse täiendavat harmooniat."

Mõned aastad enne revolutsiooni pöördusid Pariisi ja kogu Prantsusmaa loožid illuminismi poole "Ühinenud Sõprade" looži kaudu, mis asus Rue de Sourillières'is ja mille eesistujaks oli keegi Savalette de Lange. See viimane väärib lähemat mainimist, kuna ta oli erakordselt silmapaistev nende reeturite seas, kes ümbritsesid Louis XVI, tänu kellele revolutsioon, ehkki see oli mööduv kriis, muutus riigipöördeks ja lõppes kuninga hukkamisega. See Savalette de Lange oli kuningliku riigikassa valvur (garde du Tresor royal), kuid hiljem, kui tuli õige hetk, osutus ta äkki terroristiks. Barruel ("Memoires", t. V, XI peatükk) kirjutab tema kohta järgmist:

"Suure Oriendi" paljude loožide hulgas oli üks, mida nimetati "Ühinenud Sõprade" loožiks, spetsiaalselt mõeldud väliskirjavahetuse pidamiseks. Selles loosis oli eriti silmapaistev kuulus revolutsionäär Savalette de Lange. See vabamüürlane oli vastutav "kuningliku riigikassa" eest. Olles varustatud monarhi suurima usaldusega, mida saab väärida vaid kõige lojaalsem alluv, osales ta samal ajal kõigis salaseltsides, erinevates loožides, kõikvõimalikes vandenõudes. Et neid kõiki ühendada, tegi ta oma loožist segu sofistlikust, martinistlikust ja vabamüürlaste süsteemist. Kuid selleks, et meelitada looži juurde säravaid seltskondi ja seeläbi varjata selle tegelikku tegevust, tegi ta sellest luksusliku lõbutsemise ja meelelahutuse koha, kus tolleaegne hoolimatu aristokraatia, kus Prantsuse kaardivägi valvab korda kogunemiskohtade ümber, mis on seega tehtud justkui kuninga enda kaitse all. Paraku ei aimanud "valitud" seltskond, kes laskis endal süütult lõbutseda, sel ajal, et paar sammu eemal töötas salajane komitee, mille ohvriks ta peagi langes!"

Prantsuse revolutsiooni sündmuste hulgas on üks asjaolu, mis äratab üldist hämmastust, mis on ajaloolastele arusaamatu, millest Napoleon, juba Pühal Helenal, ei suutnud ikka veel aru saada, nimelt: mis ajendas Louis XVI, kes oli peaaegu kindel võidus, saatma keset võitlust Assemblee'ist Tuileries'i kindlalt kaitsvatele uksehoidjatele käsu "relvad maha panna ja naasta kasarmutesse"? Kui seda käsku poleks antud, poleks "Prantsuse revolutsioonist" tulnud midagi muud kui üks neist kriisidest, mida monarhia on juba rohkem kui kord kogenud.

Meile on öeldud, et see käsk, kuigi mitte kuninga käega kirjutatud, kuid tema poolt allkirjastatud, on säilinud Cornavalet' muuseumis. Siin on selle originaaltekst: "Kuningas annab uksehoidjatele käsu relvad maha panna ja naasta oma kasarmutesse." Allkiri "Louis".

Sellegipoolest on siiski kaheldav, et Louis XVI, hoolimata oma tuntuses iseloomu puudumisest, andis tegelikult keset võitlust käsu, mis ta kahtlemata hävitas ja hämmastas uksehoidjate armeed, kes ei tahtnud uskuda, et selline käsk tuli kuninga käest. Asetäitja Choudieu, hiljem konvendi liige, kes ise kuninga surmale hääle andis, teatas aga oma hiljuti avaldatud mälestustes pühalikult, et olles kogu aeg kuninga kõrval olnud, oli ta kindel, et kuningas ei ole sellist käsku andnud, et keegi ei ole talle selle aja jooksul isegi lähenenud, et ta ei olnud valmis alistuma, vaid vastupidi, mõõgaga käes, oli ise valmis võitluses osalema.

Kuninga poolt allkirjastatud käsk, millele viidatakse, anti alles võitluse lõpus allesjäänud uksehoidjatele. Kes aga sellisel juhul võltsingu toime pani? Kes andis kuninga nimel kõige saatuslikumal hetkel käsu, mis hävitas monarhia?

Sellele küsimusele võib olla ainult üks vastus: Savalette de Lange ei olnud ainus reetur nende alatuimate meeste seas, kes kuningat ja kuningannat ümbritsesid. Nende seas olid rahandusminister Necker ja tema abikaasa ning paljud teised.

Tingimused, mille alusel Louis XVI surmaotsus täide viidi, ei tundu vähem kahtlased. Tuleb tunnistada, et isegi faktide võltsimise olemasolu on juba üsna ilmne.

Mõnede tõendite kohaselt oli Louis XVI surmamõistmine otsustatud juba ammu enne, juba 1782. ja 1785. aastal Weishaupt'i poolt Wilhelmsbadis asutatud Vabamüürlaste Maailmakongressil ja varem Frankfurdis Maini ääres toimunud vabamüürlaste koosolekul. Nendel kohtumistel võeti vastu olulisi otsuseid ja mõned osalejad olid kõigest toimunust nii hämmastunud, et lahkusid lõplikult loožist. Veelgi enam, need looži liikmed, kelle tagasihoidlikkusega ei arvestatud, löödi peagi mingi salapärase käe läbi surnuks. Krahv de Virieu otsustas pärast 1781. aasta kongressil Prantsuse vabamüürlaste delegaadina osalemist vabamüürlusest lahkuda ja ütles parun de Gillot'le: "Ma ei saa teile avaldada, mis siin juhtus; võin vaid öelda, et see on tõsisem, kui te arvate. See vandenõu, mis on välja mõeldud, on nii hästi läbi mõeldud, et Monarhia ja Kiriku jaoks pääsu ei ole!..."

Igal juhul võib viimaste, tõsiste, kuid seni paraku liiga vähe levitatud uurimuste kohaselt sel teemal kindlalt väita, vastupidiselt sellele, mida meile on alati õpetatud, et Konvendi seaduslik koosseis ei mõistnud Louis XVI-d kunagi surma.

Prantsusmaa kuningas mõisteti tegelikult hukkamisele Maini-äärses Frankfurdis.

XVII.

Meenutagem pealegi, et koos protestantlike pastoritega, keda on Vabamüürluses külluses, ei näe me ühtegi rabi; et juudid on isegi vabamüürlaste loožides eraldatud ja et lisaks sellele on juudid asutanud eraldi, ainult endale mõeldud, sageli salajasi loože (Frankfurdis Maini ääres, Leipzigis, Berliinis, Hamburgis); seal asub ka tahtlikult "juudi vabamüürlaste" juudi patriarh ja sealtpoolt kontrollib "valitud rahvas" vabamüürlust üldiselt äärmiselt salajastel viisidel, eesmärgiga revolutsiooniliselt ja vabariiklikult teisi rahvaid juudi huvides muuta. Vabamüürlusele omakorda ei ole võõras juudi jultumuse vastuolu. On teada, et martinismi (mida nimetatakse nii juudi Püha Martini nime järgi) asutas tegelikult selle "Martini" õpetaja, juut Martinetz Pasqualis (Paschalis), ja seejärel inspireeris teda juut Cagliostro. Propageerides tagasipöördumist patriarhaalse elu juurde või, nagu ta seda hellitavalt nimetab, loodusseaduste juurde, st sisuliselt vaba armastuse ja kultuurilise ühiskonna nõuete eitamise juurde, välistab Martinism üksikisiku vabanemise nimel igasuguse autoriteedi, patriotismi ja perekonna. Vastavalt sellele võttis see erakordne osa juba revolutsiooni kontseptsioonis Prantsusmaal ja mängis siis loomulikult, nagu arvata võis, verist rolli terrori päevil. Martinism, Dei gratia, on tihedalt seotud illuminaatide ja vabamüürlastega ning selle juured ulatuvad tagasi fanaatiliste kabbalistide, Rosenkreutzide ja nende kaudu Templirüütliteni.

Ainult seda meeles pidades on võimalik ette kujutada, millised on tegelikult pooleldi gnostikud ja pooleldi kabbalistid, martinistlikud kristlased.

Sellegipoolest on kogu martinismi ametlik organ "GInitiation" 1899. aasta augustis trükkinud ühe selle juhi kõne, mis on peetud uue looži avamisel, kus muu hulgas öeldakse: "Praegu on martinism levitanud kristliku illuminismi puhast, helget valgust maailma kõige kaugemates riikides; nii kohtame me nüüd martiniste Hiinas. Siin on nad seadnud endale ülesandeks pühendada juudi-kristlikku esoteerikasse Lemuuria iidse tsivilisatsiooni viimased esindajad ... Samamoodi ulatavad martinistid Kesk-Aasias abikäe babistidele, samuti kõigile neile, kes annavad ihu ja hinge võitlusele mõõga kuningriigi vastu, et kiirendada õigluse ja armastuse võidukäiku. Lõpuks on meil haruldane õnn teatada meie ülemnõukogule esimese Hiina martinistide looži asutamisest San Franciscos, millele on pandud suured lootused kui meie ordu ja Gunga Seltsi vahelisele sidemele.

Ei ole aga teadmata, et just "Gunga" salaühingust on tulnud "Suurte Rusikate" jõugud samas Hiinas.

XVIII.

Kolmeteistkümnendal sajandil pagendatud Juuda pojad kutsuti Cromwelli poolt tagasi Inglismaale, nagu ajaloo järgi tuleb arvata, et aidata kaasa monarhia ja katoliikluse aluste purustamisele. Cromwelli ajal osales juut Elias Ashmole Verulami Baconi "Uue Atlantise" kirjutamisel, teose, mis mängib Vabamüürluses Ignatius Lloyola kurikuulsa jesuiitide õpetuse "Monita secreta" rolli. Teisest küljest võime oletada, et Elias Ashmole tõi "Atlantisesse" kogu selle keerulise, kontsentreeritud talmudismi vaimu, mis sisaldub suures "Aruchis", rabi Naatani, rabi Jehieli õpilase, Rooma juudi, teoses, kes omakorda õppis kuulsa Moosese jutlustaja, esimese Rooma sünagoogi rabi juures üheteistkümnendal sajandil. Aruch seletab jäljendamatu täpsusega raskesti mõistetavaid termineid ja tekste mõlemas Gemaras - nii Jeruusalemma kui ka Babüloonia Gemaras. Selle järgi asus juba 1717. aastal Londonis sama juudi kammertoni kohaselt "esiema-loož", s.t. teiste vabamüürlaste loožide eellane mõlemal poolkeral.

Vabamüürlus teenib Suurbritanniat.

Milline on tema suhtumine varasemate aegade salaseltsidesse: Rosenkreutzer, Templirüütlid, Ismaeliidid, Eleusip, Samotrahia, Vana-Egiptuse, India või Saalomoni templi müsteeriumidesse, on meile endiselt ükskõik.

Vabamüürlus on salaselts, mis ei varja oma olemust, vaid oma eesmärke, mis on palju targem. Vastavalt oma väitele, et ta ainult "teostab voorust", siis tegelikkuses on tema peamine eesmärk troonide ja altarite hävitamine. Tema juhtivad vahendid on riigi ja ühiskondlike aluste lagundamine ning teiste rahvaste sisemine ja väline kaitsmine. Sel eesmärgil, muide, püüavad vabamüürlased, võrdselt juutidega, nagu eespool juba märgitud, tungida nii riigi politseisse kui ka Inglismaa poolt mängitud võimude teistesse kõrgematesse valitsusasutustesse.

Moodustades riigireeturlikke garnisone nakatatud riikides, toitub vabamüürlus muidugi nende kulul. Andes oma "suurtükiväele" müstilisi allegooriaid ja rituaalide maagiat, tseremooniate hiilgust ja tiitlite ülespuhutust, tühjade saladuste hoidmist ja võltsi suuruse illusiooni, üldiselt kogu selle sära, jäävad Vabamüürluse tegelikud isandad ja nende lähimad kaaslased tundmatuks ja seega täiesti kättesaamatuks. Kuna Vabamüürlus on "Societe d'avancement mutuel" (vastastikuse edendamise selts), siis järgib vabamüürlus reeglit, et "tuleb sirutada käsi, mitte anda", teisisõnu, tuleb püüelda ülespoole, mitte allapoole. Olles ringliit, s.t. kõigi oma liikmete poolt garanteeritud, kindlustus kogu ordu ühiskondliku revolutsiooni ebaõnne vastu, võtab ta ise võrdselt hirmu alla nii ametlikud ja ühiskondlikud positsioonid kui ka üksikute ordu liikmete finants- ja tööstusettevõtted kaitseks vaenuliku tegevuse või mõju eest poliitika libedas sfääris. Lõpuks ilmub see ka arenenud mehhanismina riigi- ja munitsipaalvalimiste lavastamiseks, samuti ajakirjanduse manipuleerimiseks reklaami, väljapressimise ja mässu eesmärgil.

Võttes inimesi sellisena, nagu nad on ja tuues neid seejärel kokku, kuid koolitades ainult väga andekaid, püüab Vabamüürlus haarata riigivõimu ja oma plaanide krooniks viia läbi rahvusvahelisi kontserte.

Moraal ja religioon on tema positiivses programmis ebaolulised.

Vabamüürlased kiusavad halastamatult taga igasugust religiooni ja eriti sõjalikku katoliiklust kui viimast kaitsevalli, millele anarhia poolt lagunenud kaasaegsete rahvaste iseseisvuse alused veel toetuvad.

Vastupidi, täielik immuniteet ja täiuslik puutumatus on judaismi päralt. Ei otseselt ega kaudselt ei julge vabamüürlus kunagi sellele kallale kippuda... Et mõista selle fakti hirmsat tähendust, sõltumata kõigest eespool öeldust, võib vaid tutvuda John-Christopher Wagenzeili, kristlaste ehk parima Talmud-eksperdi klassikalise teosega: "Tela ignca satanae, hoc est arcani et horribiles Judaeonmi adversus Christum Deum, et christianam religionem, libri". - Additae sunt latinae interpre-tationes ct duplex refutatio. - Altorfi Noricorum. 1681. Nimetatud õienduse teemadeks on kaks kõige räigemat rabiinlikku libauudistust. Üks viieteistkümnendast sajandist, "Nitzahhon", mida rõhutud juudid nimetavad "evangeeliumi vastumürgiks". Teine on "Tholedot-Jeschu", mis on aga Juuda poegade poolt tänaseni säilinud ainult käsikirjades. Jõuluõhtul ei loe rabid Talmudit, sest kardavad, et selle väljenduseta pühaduse tõttu ei saa lugemisest tulenevat armu kristluse rajaja.... kasutada. Wagenzeil iseloomustab oma väljaandes koos ladinakeelse tõlkega nii: "Ilgemat ja vastikumat raamatut ei ole inimkonna eksistentsist saadik kirjutatud".

Juutide süü teadvust ja pahatahtlikku ettekavatsemist, mis on määrdunud selliste hirmutavate lisanditega, süvendab juutide endi raevukas nördimus Talmudis (tr. Gittin, 56 e.) enne, kui siia on pandud järgmine lugu: "Jumalat teotades, mida tegi Tiitus? Ta võttis avaliku naise käest kinni ja sisenes koos temaga Pühade Pühamasse, laotas ta Moosese Seaduse pärgamendirullile ja tegi pattu!....".

XIX.

Oma vihkamist mitte vähem varjates, mida tõendavad Wagenzeili juhised, samuti Talmudi ja Kabala tekstid, seab judaism oma võidukäigu tingimuseks just kristluse hävitamise. Selle eesmärgi poole püüdlemine on tema arvates Kagalile vajalik nii nende kristluse vastu peetava vihkamise tõttu kui ka seetõttu, et Kristuse religioon on tsiviliseeritud ühiskondade juurpõhi.

Täpselt sellega kooskõlas välistas Mardochaeus Marx oma "Kapitalis" igasuguse moraali mõtte ja püüdis uskliku juudina seletada maailma ajaloo kulgu üksnes majanduslike, s.t. loomulike huvidega.

Sama teed mööda liikudes, vabamüürlaste juhtiv sekt, mille asutas P. Ameerikas juut Isaac Long, kuid mida reformis Albert Pike, kuigi see sai tuntuks kui "Palladisinann Novum Reformatum", ei kummarda siiski tegelikult mitte Palladit, vaid Lutsiferi.

Talle alluvad otseselt kolm ülemsaatanat: Baal-Zebub ehk Baphomet, Astaroth ja Moloch ning samuti ülemnõid Astarte, Astarothi naine. Nagu me juba teame, oli ta antiikajal jumalanna ja teda austati kogu Lääne-Aasias erinevate nimede all: Ašera heebrealased, Derketo vilistid, Astarte foiniiklased, Didon Kartaagos, Istar Assüürias ja Melita Babüloonias, kus talle pühendati tuvisid kui iharuse sümbolit ja kalu kui paljunemise sümbolit, selle jumalanna (Bona Dca või Dea Syria - Rooma kirjanikud) teenimine toimus rituaalse prostitutsiooni kaudu (Herodotos, Plutarchos, Macrobius, Strabo, Vergilius, Titus Livius, Aman Marcelinus ja paljud teised).

Lutsiferi õukondlaste seas on esikohal: Dagon - suur leivakandja ja Behemot - suur karikakandja; deemon Syuhor-Benot on ülemjuhataja saatanate, nõidade ja kuradite üle.

Seejärel on allilmas 6,666 leegioni ja igas neist on 6,666 mees- ja naisdeemonit. Igal leegionil on oma ülemus ja kõik leegionid koos moodustavad 72 diviisi, mida juhivad kõrgeima astme saatanat või kuradit. Seega on mõlemast soost deemonite koguarv 44 435 556. Teisalt, nagu öeldud, Luciferi kõrgeim hierarhia koosneb neljast esimese auastme deemonist ja 72 diviisiülemast, st 76 inimesest, lisades siia ka Luciferi enda, saame 77, teisisõnu kahe kabbalistliku arvu - 7 kuni 11 - korrutis. Kõigi maa-aluste vaimude lõplikuks üldarvuks saab seega 44 435 633.

Palladistidel on eriline kunstiline hümn Lutsiferile, mis on kirjutatud itaalia keeles 50 stroofis Josiah Carducci poolt.

Teisene vabamüürlus kummardab Saatanat (Baphomet) poolinimese näo ja naissoost rindadega vasika kujul. Ta on nagu see kuldvasikas, mille Aaron püstitas kõrbes ja mille Jerobeam püstitas Peetelis ja Daanis (3. Kuningate raamat, XII, 28-30).

"Maailma Vabamüürluse kõrgeima patriarhi püha troon", mis on tegelikult rajatud Charlestowni linna P.A. osariikides, omab kogu hierarhiat kogu maakera üle ja jagab selle ka 77 kolmnurkseks provintsiks. Lõuna-Venemaa koos Kaukaasiaga kuulub 62., Jekaterinoslavi provintsi, ja Lääne-Venemaa oma poola-juudi elanikkonnaga 46., Berliini provintsi.

Kõrgeim patriarh Charlestonis on maailma Vabamüürluse dogmaatiline pea. Kuni oma hiljutise surmani oli selline pea kindral Albert Pike. Kõrgeima patriarhi alluvuses on "auväärsete vabamüürlaste Kõige Püham Suurnõukogu", kuhu Pike'i eluajal ei paistnud olevat juute vastu võetud.

Otseselt sellele Vabamüürluse kõrgeimale dogmaatilisele direktoraadile allub kõrgeim täidesaatev direktoraat, mis asub Roomas "poliitilise tegevuse kõrgeima juhi" eesistumisel, mille pärast kuulsa karbonaaride atamani Mazzini surma tegi Prantsusmaal pettuse eest karistatud juut Adriano Lemmi, kelle järglaseks on nüüdseks vähemalt sama lugupeetud juut Nathan.

Juba Albert Pike'i ajal esindas Lemmy Palladismi teist viiulit, ja kui Pike suri, viidi sellesama Lemmi poolt hõivatud Püha Patriarhi troon Rooma, kus seda nüüd, pärast Lemmi surma, hõivab Nathan, Rooma linnapea ja Itaalia Vabamüürluse suurmeister. Kagal korraldas selle, kahtlemata selleks, et ise Rooma paavstile "erilist rõõmu" valmistada.....

Hierarhiajärjekorras laskudes kohtame Berliinis ülemjuhatust. Selle moodustavad vaid kaks liiget: a) "kõrgeim finantsdelegaat", endine Rothchildi kantseleiametnik ja Bismarcki kaasosaline võitluses, väga mahukad börsikelmid Prantsuse sissemaksete arvelt, omakorda muidugi juut - Bleichroeder, ja b) "kõrgeim propagandadelegaat" - Fendel (Leipzigis); ta trükkis essee vabamüürlastest (on olemas ka venekeelne tõlge), arvestades enamiku lugejate teadmatusega ja kavatsusega kinnitada, et see ühendus järgib "ainult valgustavaid ja inimlikkust armastavaid eesmärke".

See kavatsus on seda kiiduväärsem, et üks Vabamüürluse juudi juhtidest teatas avalikult: "Me avaldame võimsat mõju kaasaegsetele poliitilistele liikumistele ja tsivilisatsiooni enda arengule, suunates neid rahvaste vabariiklikuks muutmise suunas".

Nendele kolmele ülemjuhatusele alluvad neli suurt keskjuhatust, mis tegutsevad maailma Vabamüürluse nimel: Põhja-Ameerika jaoks Washingtonis, Lõuna-Ameerika jaoks Montevideos, Euroopa jaoks Napolis ning Aasia ja Okeaania jaoks Kalkuttas. Lisaks sellele on Mauritiuse saarel, Port Louis'is, Aafrikas asetsev asedirektoraat, mis sarnaselt keskdirektoraatidele suhtleb otse kõrgeima dogmaatilise direktoraadiga.

Nimetatud direktoraatide juhtimisel jaguneb Vabamüürlus paljudeks vooludeks ja sektoriteks. Nimetagem neist kõige tähtsamaid:

Veteranmüürlaste ühendus (Charleston); Lessing-bund (Leipzig); Memphise ja Mizraimi Idamaine Ordu (Napoli); Templirüütlite Ordu - Ameerika sektsioon (Philadelphia); sama ordu - Inglise sektsioon (London); Universaalse Vabamüürluse Kaitsjate Ordu (Pariis); Johannese ja Andrease Ordu; Isise ja Osirise Ordu (Mexico City); Moabiitide Ordu (Salt Lake City, Salt Lake City P. - A. osariikides); "Old Fellows" või "Old Boys" Ordu (Hamilton, Kanada).

Seega piisab sellest, kui ülemdogmaatiline kapiitel saadab viis emissari Washingtoni, Montevideosse, Napoli, Kalkuttasse ja Port Louis'sse, et vabamüürlus mõlemal poolkeral ühe või teise tulemuse saavutamiseks liikuma panna.

Täitmine on Vabamüürluses aga karm.

XX.

Ilmselt ja nimetatud rahvusvaheline varjatud jõud, mis on valmis purustama kõike, mis tema teele satub, on piisavalt kindlaks tehtud. Siiski ei ole see kaugeltki kõik.

1860. aastal suutis äsja ilmunud prohvet Pai kogu Pärsiat raputada. Tema järgijad, babistid, moodustavad salaühingu, mis on varasemate sektide uus väljaanne: Babek, Harmak ja teised. Muide, babistid on suguluses Mäe Vanema mõrtsukaga, mis tekkis hussitide sõdadest Böömimaal. Viimase puhul, nagu ka meie "vabamõtlejate" revolutsionääride seas, on reetmine ja julmuste ebainimlikkus tunnustatud kui parimad teed valitsemisele.

Ka praeguse Pärsia šahhi isa suri ühe babistide kinžalli all.

Prantsuse neomartinistid ja nad ei ole üksi, on muidugi otseses suhtluses babistidega.

Indo-Hiina omalt poolt on täis salajasi seltskondi, millest enamik on seotud päris Hiina metsiku "Suure Rusikaga". Meenutagem koos eelnevaga vähemalt Musta Lipu rolli Briti ja Jaapani intriigide seas Prantsusmaa vastu.

Sama näeme Hongkongis, Singapuris, Aomenis, Shanghais, Yokohamas ja teistes ookeanidevahelise kaubanduse sadamates. Need seltsid kannavad erinevaid nimesid: "Gunga Partnerlus", "Taeva ja Maa Ühingud" (ehk kõige tähtsamad ja võimsamad kogu maailma salaühingute massis); "Valge Logose" sektid, "Triaadid" ehk "Kolm Ühendatud Seltsi" jne.

Need revolutsioonilised institutsioonid ulatuvad Hiinasse ja Jaapanisse, kus on aga ka iseseisvad salaorganisatsioonid. Mis puutub Hiinasse endasse, siis siin valitseb Ordu "San-Ho-Goei". Selle keskus asub Pekingis. Selle Kõrgeim Suurmeister oli kuni viimase ajani Shyua-kim-fan. Palladismi kohaselt on "San-Ho-Goei" otseselt seotud Charlestonis asuva Ülemdogmaatilise Direktoraadiga.

Sõltumata sellest tõid inglased oma vabamüürluse ka Hiinasse ja Jaapanisse, kus sel kaugel teel moodustati hulk Albionile alluvaid loože ja laagreid, mis on tihedas ühenduses kõigi viie maailmajao vabamüürlike institutsioonidega. See sisenemine tundus seda kergem, et juba enne seda olid Euroopa ja Ameerika vabamüürlased sõbralikult vastu võetud nii "Taevase impeeriumi" kui ka "tõusva päikese impeeriumi" salaseltsides.

Koos ismaeliitide ja babistide sektidega, mis on eksisteerinud moslemimaailmas alates 10. sajandist m.a.j., juhinduvad Hiina ja Jaapani salaseltsid, eriti nende rituaali kõrgematesse astmetesse initsiatsiooni ja üldiselt nende adepti väljaõppes, umbes sarnaselt vabamüürlaste riitustele ja meetoditele. Kollanäod erinevad ehk kõige peenema julmuse poolest, kuid vaevalt erinevad sisuliselt "tsiviliseeritud" vabamüürlastest, kui rafineeritud liiderlikkuse, türannilise distsipliini ja reeturlike julmuste jutlustajad [4].

Seega ei ole kahtlust, et Saksamaa illuminaadid, Egiptuse, Pärsia ja Süüria babistid, samuti Prantsusmaa vabamüürlased ja martinistid koos "Vana ja äsja vastu võetud Šoti riituse" (Rite Ecossais Ancien et Adopte) järgijatega on võrdselt sõbralikes suhetes Aasia okultistide ühendustega.

Selle asjaolu tähtsus Venemaa jaoks, eriti enne meie arusaamatuid katastroofe Mandžuuria eeposes, on piisavalt ilmne. Jääb vaid üle lisada järgmist.

Vene sõjaväeagent Pariisis, polkovnik krahv Muravjov, kõrvaldati, nagu kõiketeadlik ajakirjandus väidab, juutide ja vabamüürlaste intriigide tõttu teekonnal teise Dreyfusi kohtuprotsessi eest, kuna ta oli liiga palju näinud, mitte erinevalt teistest. Juba Jaapani sõja ajal, 28. jaanuaril 1904. aastal avaldas krahv ajalehes "Gaulois" kirja, mis avas silmad Kaug-Ida salaseltside rollile:

"Iga Euroopa riigi huvides on, nii palju kui võimalik, tulla Venemaale appi, sest varem või hiljem, kuid just see Euroopa tervikuna, peab hakkama saama fanatiseeritud, rikastunud ja ühendatud kollanägudega, kes Jaapani kindralstaabi juhtimisel liiguvad maailma vallutama...

Oma Briti saartel ja Ameerikas isoleerituna kujutavad anglosaksid ette, et kollased ei saa kunagi võimalust neile kallale tungida. Teisalt on nad veendunud, et franki- vabamüürlus, mida nad mõned aastad tagasi Jaapanisse juhtisid, annab vajalikud relvad, et kontrollida, ohjeldada ja juhtida kollaseid, kes on rikastunud aaria "Grand Orienti" võlust ("Grand Orient" on vabamüürlaste nimetus Prantsusmaal).

Kuid nad langevad lõksu just sel päeval, kui kollanäod, olles purustanud mandri-Euroopa, kasutavad sama frank-müürlust relvana anglo-sakside endi vastu.

Kollanägudel on midagi paremat kui vabamüürlus ja see, mis neil on, on palju vanem ja võimsam. Seepärast on Euroopa Vabamüürlus neile ka praegu ainult vahend, et tungida oma valgete sõprade saladustesse ja neid nii-öelda lähedalt uurida".

Siit selgub, et omaenda saatuse hooleks jäetuna ja kellegi teise toetuse asemel, kohanud anglo-sakse, paraku, kui Jaapani liitlasi, seisab Venemaa mitte ainult enda, vaid ka Suurbritannia enda, aga ka üldse kõigi teiste Euroopa suurriikide jaoks võimatu ülesande ees.

Arvestades teiselt poolt, et püüdes saavutada võrdsust, s.t. asuda kogu Vene maal meie ekspluateerimiseks ja orjastamiseks, hakkas rahvusvaheline juutlus omalt poolt oma salakavalate ajakirjanduse ja sama salakavalate telegraafiagentuuride abil Jaapanit abistama, ei saa jätta järeldamata, et meie emamaa olukord oli tõesti enneolematu. Varjatud vandenõu oli muutunud vastupandamatuks vaenlaseks.

Olles paljastanud palju sellist, mida me veel ei tea, tunnistab õiglane ajaloolane kahtlemata, et ükski juhtide julgus ja geenius, isegi kogu riigi tulise patriotismi keskel, ei oleks võinud meile sellistes tingimustes võitu anda.

Kui jaapanlased hoiavad nüüd oma sõpru Port Arthurist eemal ja meie kibedaid vaenlasi, inglasi, siis kuidas oleks Venemaa saanud oma saladusi sõja ajal hoida, kui judaismi poolt mürgitatud reeturid Moskvas endas vene rahva leina mõnitasid? Kui me ikka veel ei tea midagi Jaapani armee, laevastiku, arsenali ja rahanduse tegelikust olukorrast vähemalt selle verise tragöödia kriitilistel hetkedel, mis meid Portsmouthi tõi, kuidas, arvestamata juute, Inglise vabamüürlasi ja Jaapani salaseltse, mõista Vene relvade kurja saatuse tagakiusamist vähemalt Port Arthuri vapra, võrratu kaitse ajal!...?

See teenis juutluse kasuks nii palju kui võimalik. Häbistada, tappa kõik, mis Venemaal veel puutumata jäi - see oli maailma Kagali kõige pakilisem ülesanne.

Muidu, kui andes oma liberaalsetele, näiliselt vene teenritele ja "vabastavale" ajakirjandusele endale selle vale trummi, ei pidanud juutluski kahtlemata võimalikuks hakata kas õpetama meile isamaalisust või rikastuma "karistamatute" pettuste kaudu "vabaduse mängus", mis oli Venemaal veel uus, kuigi väga suur pettuse- ja hasartmäng. Ainult kodumaa häbistamise kaudu võis armastust isamaa vastu välja rebida nii petetud noorte südamest kui ka selle ohjeldamatute, äärmuslike elementide meelest.

Siis võis julgeda Venemaa rahvuslippu mudasse trampida ja asendada see punase lipuga. Lõpuks, alles pärast seda kõike karistuseta Kagali jaoks täitmist võis mõeldav olla, et minna edasi võltsima Esimese Riigiduuma valimistulemusi ja kaunistada oma poliitilisi šabloone roheliste rättidega kui "rahva vabaduse" embleemiga Venemaal...

Kuid mitte ilmaasjata ei ole Clio muusa juba ammu märkinud, et maailma ajaloo teatris ei ole juutkonnal kunagi õnnestunud ja vaevalt et kunagi õnnestubki pääseda esimesse istmeritta... Ka Kagal ebaõnnestus just viimasel minutil ja vaevalt, et me talle lähiajal teist korda soodustust anname!

Teisalt, kui paradoks, et konservatiivset rahvast kasvatab liberaalne valitsus, on väga õige, kuigi vastuoluline, siis on juba üsna vaieldamatu, et vabastusliikumine, isegi kui see on "vabastusliikumine", ei ole üldse võimeline nimetama liberaalseid ministreid. Kas mitte Mardokhai Marx ise ei öelnud ju kontrastide salapärase seaduse järgi, et ta ei ole enam marxist?!

Usaldus põhiseaduse vastu, isegi teoreetiliselt, ei sõltu mitte lootusest, et võimulolijad lõpetavad ise selle kuritarvitamise, vaid sellest, et nad jäetakse ilma võimalusest seda teha. Paraku on kogemus näidanud vastupidist. Oma ametist tulenevatest tingimustest tulenevalt ei saa "rahva valitud ametnikud" enamasti võimu säilitada muud moodi kui seda kuritarvitades...

XXI.

Oma väsimatu valitsemisjanu tõttu ei saa juudid ja vabamüürlased muud teha, kui suurendada oma vaenlaste arvu ja on seetõttu saatuse tahtel mõistetud Sisyphose igikestvaks tööks.

Valmistades ette praeguse süsteemi lagunemist, on Vabamüürlus tõmmatud võitlusse kolme vastasega: kristliku maailma, kohtuvõimu ja sõjaväega.

Kõik see on uskumatult hirmutav! Kogukond, isegi kui ta on okultistlik, kui ta kujutab end riigimeeste õpetajaks, ei tohiks, nagu tundub, korraga nii palju vaenlasi võitlusse kutsuda ....

Juhindudes põhimõttest, et valitakse proselüüdid mitte nende hulgast, kes võivad abiks käe ulatada, vaid vastupidi, võitluse eesmärgil, püüdes kindlustada mõjukaid inimesi, Vabamüürlus, nagu juutluski, kahtlemata orgaaniliselt võõras demokraatia unistustele, kuigi sunnitud sellega flirtima. XIX sajandi 20ndatel aastatel soovitas üks juut, kes kandis tabavalt hüüdnime "Tiigri Picollo" (Tigrenek), isegi "leskede lastele", et nad mängiksid valitsevate majade nooremate poegadega köievedu, kinnitades neile, et kuna neil ei ole "Jumala armust" õigust troonile, siis nad ei pahanda seda "revolutsiooni armust"..... Ja "tiigripoeg" võis pidada oma nõuannet mitte põhjendamatuks. XVIII ja XIX sajandi alguses teenisid aadel, õukond ja sõjavägi avalikult vabamüürlaste etiketti ja soovitusi, ja teised kroonitud isikud ei keeldu ka praegu kõrgeimatest vabamüürlaste auastmetest. 1810. aastal oli Prantsusmaa 678 leegionärist 65 valet ja 1814. aastal 905 leegionärist mitte vähem, kui 73. Kõik see on möödas ja kadunud. Dreyfus'i skandaal ja sõjaministri André all korraldatud denonsseerimissüsteem ei suutnud muidugi kuidagi vägesid vabamüürlaste poolele tõmmata, kuigi keegi ei teadnud, et just armees kui võimu ja korra kantsis ei saa juudi Vabamüürlus oma vaenlast mitte näha. Ajalehtede laimamine isamaa ustavate poegade, kasakate vastu ja juut Jakubsoni julgus riigiduumas "rahvaviha" vastu on samast kauaaegsest, Kagali vihkamisest armee vastu, sõltumata revolutsioonilisest, äärmiselt naiivsest, kuigi reeturlikust ahistamisest kasakate kõrvaldamise kohta, samuti ka miilitsa loomisest terrori eelõhtul Moskvas endas.

Religiooni eitamine, unistused uuest "töölis"-juristikast ja universaalsest relvastusest seoses maa natsionaliseerimise ja tootmissotsialismiga loovad järelikult tänasele Vabamüürlusele võimatuid ülesandeid. Nende lahendamine, kahtlemata, võiks olla lahendatud ainult aegade tarkuse abil. Sellest hoolimata on vabamüürlased ja juudid valmis neid homme likvideerima.

Mida ma saan selle peale öelda? Paraku ei ole selline psühhoos uus.

"Imeline ignorant". Voltaire, ütleb oma filosoofilises leksikonis: "Üks saksa postimees küsis minult, kas Issand Jumal on tõesti olemas ja palus mul vastata esimese väljamineva postiga!...".

William Shakespeare tunnistab omakorda (Kuningas Henry VI): "Jack Cad on rõivakaupmees, kes pöörab pahempidi, lööb läikima ja viimistleb uuesti avalikku heaolu...".

Tänapäeval, paraku, jooksevad sellised postimeistrid ja Jack Cad'id kampadena ja nad kasutavad ka kauglaske brauninguid tagumiste tänavate või "apelsinidega" nurga tagant, kuigi, nagu Rooma augurid, ei tohiks nad, nagu tundub, üksteisele naermata otsa vaadata. Vaevalt, et nad on viimased, kes naeravad! .....

Samas, ja see on eriti liigutav, on juudid meie suhtes üllatavalt alandlikud ja tõeliselt tagasihoidlikud. Nad ei nõua meilt, gojidelt, midagi muud kui kaastunde pisaraid oma äkilise armastuse pärast vene inimese ja Venemaa õnne pärast. Kas pole siiski liiga vara, et "linnuke laulis?...". Kas nad ei ole mitte liiga kiirustanud "särama oma hiilguses"?!...

Sellist õilsust saab võrrelda ainult Templirüütlite suurmeistri Jacques Maudlais' vabamüürlaste kultusega ja mannekeeni Philip Ilusa hukkamisega. Tähtsus, mis omistatakse loožidele nende võimetu kättemaksu eest XIV sajandi vandenõulaste surma eest, viib XX sajandil teised obidovelyh eluaegsed omakorda järeldusele, et vabamüürlased ise on "Jeruusalemma templirüütlite" järeltulijad. Selle liialdatud hüpoteesi kinnituseks on oletatavasti "rüütlite" arhiivide ja varanduse üleandmine "Ianniitide" ordule, mis aga ei paista kusagilt peale Malta saare hõivamise brittide poolt. Tegelikult, nagu Itaalia karbonaarlased ja teisedki, on templirüütlid vaid üks lüli ahelas, mis ühendab Vabamüürluse Egiptuse müsteeriumide verise erootikaga. Kuid mitte rohkem kui see. Mis puutub reetmisse, siis ei saa Vabamüürluse eluajastus praegu muidugi paremaid tulemusi anda, kui seda tegi kunagi Templirüütlite judaisatsioon.

XXII.

Juba 1753. aastal kahjurõõmustas Vabamüürlus Prantsusmaal oma kaotuse üle Rosbachi juures, oma vaenlast ja võitjat Friedrich II - vabamüürlaste loožide suurmeistrit Euroopa mandril. Sada viiskümmend aastat hiljem lavastas seesama vabamüürlus samal Prantsusmaal juba Inglismaa huvides ja Prantsuse armee desorganiseerimiseks juudi opereti “Dreyfusiaad” mõlema poolkera lõbustamiseks... "Petropavlovski" hävitamisel, nagu ka Tsushima ja Mukdeni pärast, rõõmustas juutkond omakorda, kui me nutame. Siinkohal tuleb tahtmatult meelde "valitud rahva" lähim, nii-öelda "vabastav" revolutsioon. "Suure" revolutsiooni ajal hüüdis juutide poegade Prantsuse patriotism ehk isegi valjemini kui nende enda Ameerika patriotism 1832. aasta kaubanduslepingu hävitamise ajal. On selge, et sel ajal ei saanud prantslaste hulgas olla ühtegi juuti, kes kõik olid ka prantslased. Aga kui Napoleon kaotas Waterloo lahingu, pöördus terve hulk neist uutest prantslastest tagasi judaismi rüppe ja neid nimetati taas juutideks, ainult prantsuse juutideks. Alles kaks-kolm aastakümmet hiljem tekkis sionism ja seega ei olnud viimaseid enam üldse, sest prantslased koos hispaanlaste, sakslaste, venelaste ja teiste "valitud rahva" liikmetega muutusid muidugi jälle juutide žiidideks.

XXIII.

Vabamüürluse praegune olukord on paraku valus, arvestades selle kahe peamise instrumendi, Inglismaa ja Saksamaa peatset kokkupõrget. See on ordu juhtide jaoks seda kurvem, et just Inglismaa valmistas Saksamaa ette kui taraani Austria ja Venemaa vastu, s.t. kahe riigi vastu, kus sajandeid pühitsetud religioossed ja monarhilised põhimõtted on "enfants de la Veuve" edule kõige olulisemaks takistuseks. [5]

Saksamaa keiser Wilhelm II ei tahtnud erinevalt oma eelkäijatest kanda vabamüürlaste iket, sel põhjusel ründas teda korduvalt ägedalt liberaalne, s.t. judaiseeriv ajakirjandus; ta koges selliste maailma Kagalite leiborganite nagu Erancfurter Zeitung ja Berliner Tageblatt vihkamist; ja lõpuks kohtus ta juudi Gardeni isikus juudimüürluse plaaniga kompromiteerida monarhia ideed Saksamaal, häbistades keisri lähedasi, nagu näib olevat piisavalt elavalt ilmnenud krahv Eilenburgi kohtuprotsessis...

Teisest küljest ei saa jätta märkimata, et "vabastamise" julmused, mis olid Venemaa ja Inglismaa lähenemise tõttu maha vaikitud, hakkavad nüüd Poolas taas õitsema ja pärast Potsdami kohtumist puhkenud streikide epideemia Venemaa kõrgemates haridusasutustes juhib tahtmatult mõtte tagasi reeturlikule Albionile, juudimüürluse salajaste dirigentide peapesale.

Iseloomustuse lõpetuseks jääb meil veel lisada, et "vooruslikud vabamüürlased" ei peatu enne, kui nad "kõrvaldavad" oma teelt, niipea kui nad neid ohtlikuks tunnistavad, kroonitud isikud ja vabariigi valitud esindajaid. Rootsi kuninga Gustav III, Prantsusmaa kuningas Louis XVI, Venemaa keiser Paul I, Berry hertsog, Itaalia kuningas Humbert, Boliivia president Garcia Moreno, Põhja-Ameerika Ühendriikide presidendid Lincoln ja Garfield, presidendikandidaat Leon Gambetta, samuti kaks Prantsuse presidenti on mõrvatud: Carnot ja Felix Faure.

Una salus victis - nullam sperare salutem!...!

Milline on edasine suhe Suurbritannia pankurite suurvalitsuse, maailma Kagalite juhtide ja vabamüürlaste ülemnõukogu vahel, seda on raske otsustada. Igatahes tuleb "lesknaise lapsi" austama hakata kõige nõrgemate poolt. Küsimuses, kes keda petab ja säilitab esikoha, kas Inglismaa või Kagal, on tõenäoline, et nelja tuhande aasta kogemus peab olema ülekaalus ja vaevalt, et Inglismaa jääb lõpuks ettepoole.

Nii või teisiti on need kauge tuleviku küsimused.

Nüüd ei takista see teiste rahvaste ettevaatust, sest rahvusvahelisel malelaual võidavad ainult kõige andekamad kombineerimise meistrid ja nende valik nii Suurbritannias kui ka võrdselt vabamüürlaste ja juutide seas toimub kavalalt ja peenelt, mis annab neile peamiselt võimu "mängida mänge" enamuse valitsuse ja avaliku elu tegelaste ees, kui palju need viimased ka ordenite ja vormiriietusega ei ole kaunistatud...

Gravia graviorem curam exigunt pericula!..

XXIV.

Judaismi ja Vabamüürluse lähedased suhted avavad neile laiad ja mitmekesised tegevusvaldkonnad avalikus ja sotsiaalses sfääris. On ütlematagi selge, et selline ühendus taotleb puhtalt praktilisi eesmärke. Eneserikastumine on siin tee võimu haaramiseks ja poliitiline despotism kroonib riigi rahanduse rüüstamist. Rahvaste ekspluateerimiseks loodud anonüümse usaldusühinguna arendab juudivabamüürlaste ühendus oma tegevust sellise jõuga ja nii uskumatu ulatusega, et kui tahaks seda näidetega illustreerida, ei teaks, mida üles võtta ja mida soosida. Öeldakse, et looduse igas tilgakeses taastoodetakse universumi pilte. Ja kuna suurest tähtsusetuks on üks samm, siis tuleb ka karistatud kogukonna puhul täheldada, et selle põhijooned korduvad muutumatult igal hetkel tema kujundites. Teisest küljest, soovides omada trumpe kõigis värvides, on Kagal koos Vabamüürlusega suutnud, nagu eespool mainitud, kindlustada end kroonilise püsiva revolutsiooni vastu, mis tänapäeval kõike ja kõiki rikub, tungides selle tuuma. Sotsialism, kollektivism, sündikalism ja anarhism, eriti nende ninameestes, vohavad vabamüürlased ja juudid. Ideaalsed unistajad on siit juba ammu kadunud. Bosside barbaarsuse halastamatu türannia ja küünilisus on nende endi pooldajatele vastumeelne, kuid ilmselt hävitamatu. Aaria vaimule võõrad julmused, julmused, mida ei ole kunagi varem möödunud sajandite jooksul nähtud, loovad nüüd puudustkannatavatele, väidetavalt teadlikele proletaarlastele endile lämmatuse ja lootusetuse õhkkonda. Viha, kannatused ja kurbus, mis on parandamatult omane, nagu nad usuvad, ainult praegusele süsteemile, ei ole sugugi võimelised muutuma uutes õpetustes lubatud liigutavaks vennaskonna pildiks. Masside saatus on selgelt muutumas halliks, raskeks, viletsaks ja lootusetuks eluks.

Ja kas see saab olla teisiti...?

Võtame eksponeerimiseks vähemalt mõned näited reaalsuse kohutavast kinematograafiast.

Me ei saa jätta märkimata kõigepealt seda, et võttes "töölistelt" isegi oma kavalates kujutlustes ära vähimagi rõõmupisara, ei leia juhid midagi paremat, kui valgustada "rahva etendusi" matusetarvetega. Et see täpselt nii oli, polnud isegi 1905. aastal raske end veenda. Selgituseks näib olevat uskumus, et rahvahulk januneb vaatemängu järele, et see tuleb koguda sellisel ettekäändel, mida võimud ei suuda keelata ja et lõpuks, olles kurjakuulutavalt häälestatud, saab inimmassi suvalises suunas vägivallale ajada. Vastavalt sellele näeme, et näiteks Starodubi linnas provotseeriti üks esimesi revolutsiooniliste elementide "massi" ühe haiglas surnud töölise matustel, millel polnud mingit seost mässuga. Kiievis juhtus sama asi muidugi suuremas mahus Kuperniku matustel. Seal tantsisid noored iisraellased koos oma "libukestega" kirstu ümber, mõnitades kristliku matuse riitust ja apoteoosi juures hülgasid nad vaimulikud ja läksid koos surnu laibaga mööda teist tänavat. Mis puutub saatanlikku vaatemängu, mille tunnistajaks Moskva oli ühe oma liikme, tundmatu juudi veterinaar-velskri Baumanni matustel, siis meie häbiks ei ole veel ühtegi vene inimest, kes tol ajal tekkinud kurjuse ja kõlvatuse kaosele tulise sulega märki annaks.....

Siiski on meid orjastanud karjahulluse psühhoos hakanud hajuma ... Kahjuks! Täiesti teistsugustes tingimustes ja teisel pool Euroopat reageeris ta siiski uuesti. Siin on see, mida me loeme "Zemštšinas" alles 1911. aasta sügisel.

"Möödunud pühapäeval pidasid sotsialistide juhid Pariisis, nagu mõõdukad ajalehed kirjutasid, "anarhistliku armee peaülevaatuse".

Selle põhjuseks oli trahvitud reamehe Hernoux' surnukeha transportimine Alžiirist Pariisi. See noormees oli tavaline huligaan ja tema ainus väärtus sotsialistide jaoks seisnes selles, et ta oli Töölisliidu liige ja propagandistlik antimilitarist. Korduvate sõjaväe distsipliinirikkumiste eest saadeti ta Lõuna-Alžeeriasse distsiplinaarpataljoni, kus ta 1909. aastal suri. Seejärel tõstsid sotsialistid tõelise juudimöllu, süüdistades sõjaväevõimusid Hernoux' piinamises ja tapmises. Anarhistide rõõmuks viidi läbi uurimine ja kaks ohvitseri pandi kohtu alla, mis nad aga õigeks mõistis, kuna oli kahtlemata tõestatud, et keegi ei solvanud ega peksnud mässumeelset ja vägivaldset kelmi.

Seejärel taotlesid Hernoux' kaaslased ja patroonid luba "tema säilmete" Pariisi transportimiseks ja kasutasid seda "sündmust" riigivastase, küüslauguga maitsestatud segaduses...

Kõik ajalehed on ühel meelel, et nii suurt meeleavaldust pole Pariisis olnud pärast kurikuulsa terroristi Louise Micheli matuseid. Hernoux' kirstu kandvat vankrit saatis üle 100 000 inimese. Rohkem kui 250 musta ja punast plakatit kanti rühmade eesotsas, milleks meeleavaldajad olid jagatud.

Üheksa kümnendikku rahvahulgast olid juudi-Itaallased, hispaanlased ja portugallased; ainult üks kümnendik olid prantslased, keda meelitas pigem uudishimu kui sümpaatia anarhistlike ideede vastu.

Rahvahulk karjus rõvedaid laule ja kisas sõjaväelastele solvanguid. Aktsent andis kohe kongusninaga solvajad ära. Politseiga oli mitu kokkupõrget, mille käigus sai vigastada 27 politseinikku ja kaks skandaalitsejat.

Tugev vihm ajas lõpuks sotsialistide karja laiali, kes pärast Hernoux' põletamist krematooriumis kavatsesid taas tänavaile märatsema minna.

Tähelepanuväärne on ka see, et selle sõjavastase meeleavalduse juudibossid nõudsid, et kuulus major Dreyfus, juut ja reetur, kuid siiski Prantsuse armee ohvitser, võtaks sellest osa, sest ka tema oli "sõjakohtu ohver". Endine "Kuradi saare vang" pidi täitma oma isandate tahet.....

Eelneva kõrval ei tee paha tõdeda, vastupidi, et kui “vaba” parlamendivalitsuse jaoks on midagi tõeliselt puutumatut, siis kahtlemata on see joomamaja. See ei ole nime küsimus. Nimetagu seda restoraniks, kohvikuks, baariks, salongiks, Bier-Halle'ks, kabareeks, Gambrinus'ks või kwisisisanaks, seisukord jääb samaks. Kodu kadumise ja pereelu lagunemise tõttu veedab valdav enamik inimesi läänes iga päev ja mitte väikese osa oma ajast nendes "asutustes". Peremees või, nagu teda sageli kutsutakse, patroon on oma püsiklientide seas isand. Temalt tulevad tellimused kööki või keldrisse, ta annab krediiti või keeldub sellest, ta vastutab külaliste tõendamise eest, tema kaudu korraldatakse sidemeid ja tutvusi. Tema asutuses toimuvad ka koosolekud; ta on arutelude, kandidaatide ja kaugeltki mitte tähtsusetul määral ka avalike, munitsipaal- või poliitiliste valimiste korraldaja või isegi peremees. Ilma temata ei ole kuhugi minna, vähemalt tavalistes tingimustes. On selge, et nad ei julge tema elukutse suhtes sekkuda. Seega on ka tulemused selged. Siin on näiteks see, mida "Zemštšina" ütleb:

"Prantsuse parlament tõestas läinud päeval veel kord, et sinna valitud saadikuid võib kõige vähem nimetada rahvaesindajateks.

Juba teist aastakümmet võitlevad riigi parimad inimesed kogu Prantsusmaad haaranud alkoholismiga. Sõltumatu ajakirjanduse survel on valitsus olnud sunnitud igal aastal esitama seaduseelnõu alkohoolsete jookide vaba kaubanduse piiramiseks. Uus kabinet on sellise seaduseelnõu esitanud. Selles öeldakse, et 20 aasta jooksul on Prantsusmaal kõrtside ja trahterite arv kasvanud 334 000-lt 480 000-le, nii et keskmiselt on üks kõrts 80 elaniku hinge kohta, ja põhjapoolsetes departemangudes isegi 15 hinge kohta. Loetledes selle joovastavate jookide hõlpsa saamise kohutavaid tagajärgi, kuritegevuse kasvu, elanikkonna degeneratsiooni jne, pidas valitsus vajalikuks lubada edaspidi avada kõrtsid, mis ei ületa normi - üks kõrts 200 hinge kohta.

Kõige innukamad sotsialistid astusid kõrtsipidajate kaitseks ja ettekäändel, et riik ei saa rikkuda vabakaubanduse põhimõtet, lükati eelnõu tagasi.

Ilmselt on juutidele ja vabamüürlastele kergem ja kasulikum tegeleda joobest uimastunud inimestega.

Ei ole ka teadmata, millise ägedusega ründavad "vabastajad" kõikjal "valitsuse omavoli" ja millise idüllilise paatosega kujutavad nad "kõigile võrdse" kohtu poolt tagatud "kodanikuvabaduse" võlusid. Selliste kinnituste tahtlikku valehäbi rikuvad aga halastamatud faktid. Isegi ilma nendeta on ilmselge, et parlamentaarne süsteem, mis on määratud erakondliku võitlusega, pigem välistab kui tagab õigluse. Oma suurima õitsengu saavutas see, nagu võiks eeldada ja nagu ajalugu tunnistab, just suurima "vabaduse" arenguga, s.t. vabariiklikes riikides. Võib meeleheitel vaadata, mida John Bryce räägib meile Ameerika kohta (vt tema peateost "The North American Republic").

Meie Venemaal oleme sellel teel alles uued. Sellegipoolest annab "Moskovskie Vedomosti" järgmise ülevaate [6]:

"See on üks härra Šetškovi kõnesid, kus ta püüab Riigiduuma liikmena omandatud isikliku kogemuse põhjal uurida neid algeid, millest meie ajal ei räägita muud kui aukartusega. Seejuures valgustab ta põhjalikult enamuse põhimõtet.

Pealtnäha on see kõige õiglasem riigi ülesehitamise põhimõte. Tundub, et kui enamus on rahul, võib riik pidada oma missiooni täidetuks. Tegelikkuses on aga enamuse põhimõte osutunud väljakannatamatuks isegi seal, kus kõik kodanikud on otseselt osalenud seadusandluses.

Piisab, kui meenutada, et Sokratese mürgitas maailma kõige eeskujulikum demokraatlik vabariik (Ateena). Platon ja Aristoteles olid sunnitud põgenema enamuse "õigluse" eest. Vahepeal on need nimed kogu hellenistlikust kultuurist meile kõige väärtuslikumad.

Tänapäeva riikides, kus valitseb enamuse põhimõte, on asi veelgi hullem.

Enamus (rahvahulk) valib esindajad. Kuid rahvahulk on ainult rahvahulk, s.t. midagi vaimses ja moraalses mõttes näotut. See allub kergesti demagoogidele, kes seda jumaldavad. Siis on rahvahulk (enamus) sisuliselt inertsuse algus. Seda juhivad need, kes tõusevad sellest kõrgemale. Aga kui nendele tõusjatele on blokeeritud tegevuse teed, on nad sunnitud taluma mistahes enamuse türanniat.

G. Šetškov meenutab Ibseni draamat "Dr. Stockman", kus tõde taotlev mees muutub "rahva vaenlaseks".

Mitmete veenvate näidetega tõendab autor käesolevaga, et ka meie riigis on parlamentaarne tegevus, kuna see põhineb enamuse valitsemise põhimõttel, juba toonud kaasa oma osa kurja.

Nende kaalutluste kokkuvõte on järgmine:

"Ainult elava isiksuse valitsemine võib olla moraalne või ebamoraalne; kunstliku, anonüümse arvu valitsemine hea ja kurja suhtes on alati häbiväärselt ükskõikne, sest see ei põhine mitte kvalitatiivsel, vaid kvantitatiivsel algusel. Ainult ühe inimese, kuninglik valitsemine võib olla, inimvõimu piirides, tõe ja südametunnistuse valitsemine. Ilma rahva teadvuse isikliku esindaja tahte domineerimiseta on asjata kuulutada õigeusu kiriku ülimuslikkust ja domineerimist, asjata kinnitada vene keele rahvuslikkust, asjata rääkida õigusriigi kindlusest..... Ainult individuaalne inimisiksus on moraalne; ühiskond on fiktiivne, kujuteldav isiksus, ta on alati ebamoraalne, kuni me ei vaatle teda selle üksikute moraaliliste üksuste poolt.

Ja et meil ei tekiks kahtlust, kuhu vähemalt Prantsusmaal enamusrežiim kui ehk kõige häbematum juudi-massoonlik lõbustus viib, ei saa me jätta viitamata taas Dreyfusi kohtuprotsessile, mille olemuse juurde läheme veidi hiljem. Nüüd piirdume lühikese, kuid arusaadava tsitaadiga "Zemštšinast":

"Sotsiaaldemokraatide viimasel kongressil Lyonis teatasid mõned töölisliitude esindajad, et nad taotlevad ainult majanduslikke eesmärke ja ei soovi seetõttu seguneda vabamüürlastega, kellest kõik sotsialistlikud organisatsioonid on peaaegu üleküllastunud. Seda silmas pidades esitati kongressile üldine küsimus, kas sotsialistil on üldse lubatud liituda vabamüürlaste loožidega?

Esitati palju argumente selle võimsa organisatsiooniga ühinemise kasuks, mis ei jälgi mitte ainult majanduslikke, vaid ka poliitilisi eesmärke. Kuid ükski kõnelejatest ei veennud protesteerijaid nii palju kui juut ja vabamüürlane Uri, kes oli sõna võtnud.

Selle "Hirami lesknaise", nagu vabamüürlust "initsiaatorite" poolt nimetatakse, pooldaja teatas, et sotsialistid on vabamüürlastele äärmiselt soodsad. Iga kord, kui tekkis kriminaalasi sotsialistide vastu, olid vabamüürlased tema teenistuses. Oma alluvate advokaatide ja osaliselt ka kohtunike kaudu saavad nad alati korraldada, et kõik vaenlased kõrvaldatakse vandekohtunike nimekirjast ja vähemalt seitse vabamüürlast lisatakse sinna. Järelikult on õigeksmõistev otsus kindlustatud isegi siis, kui ei ole võimalik asja enne kohtuprotsessi vaikida uurijate kaudu, kes samuti valdavas enamuses on vabamüürlastele allutatud. Uri, oma juudi olemusest tulenevalt, soovitas säilitada võimalikult tihedat sidet vabamüürlastega kasuliku eesmärgi nimel. Jagades kahtlemata seda seisukohta, võttis kongress vastu sellekohase resolutsiooni....

Seda häbiväärset ilmutust, mis langes ettevaatlikkuse piirest väljapoole viidud juudi keelelt, kommenteerisid Prantsuse ajalehed väga elavalt, kellele kohtu käitumine tundus paljudel juhtudel täiesti seletamatu. Hiljuti nimetati Üldkassatsioonikohtu esimeheks šabesgoji Baudouin, kes oli päästnud reetur Dreyfusi ja Therese Ambert'i sõbra, näitab, et Uri väide on tõene.

Juudi ajalehed aga vaikivad tavaliselt sellest asjast."

Kuid loogika on halastamatu ja juudi sündmuste "entsüklopeedilisus" on piiritu. Siin on "Zemstšinal" veel kirjas:

"Juudid Preisimaal oma võrdõiguslikkuse aastapäeva puhul laiali minnes, põhjustasid oma häälega Saksamaal antisemitismi uue tõusu. "Germania" kirjutab selle kohta:

See on rahvale äärmiselt kahjulik, kui käputäis võõraste rasside kodanikke võtab üle kunsti, teatri ja kirjanduse. Kuid piirdumata sellega, on meie juudid võtnud üle peaaegu kogu juristkonna ja suure osa arstide elukutset. Nüüd püüavad nad, nagu neil on õnnestunud Austrias, võtta enda valdusesse ka professorite õppetoolid.

Berliinis on juute suhteliselt vähe, kuid kui vaadata nende tohutut protsenti võrreldes saksa lastega, kes käivad koolides ja ülikoolides, siis on kohutav, kui võimsaks nad varsti muutuvad. Kogu kapital voolab nende kätte ja on naeruväärne imestada, et need välismaalased ajavad põliselanikud sakslased kõigest välja.

See ei saa nii edasi minna. Oht on hirmus ja lähedal. Valitsus peab seda tähele panema ja juutluse tihedalt piirama, et see räpane, rahutu, tormiline vähemus ei orjastaks saksa rahvast lõpuni!

Veel viis aastat tagasi ei võinud oodata, et Berliini liberaalselt meelestatud intelligentsi poolt selliseid kõnesid kuulda oleks. Aga juudid ajavad igaühel hinge nii täis, et ta peab karjuma: "Maha parasiidid!".

Karge toon, mis võib sentimentaalseid lugejaid šokeerida, väärib siiski leebust. Tõepoolest on raske jääda rahulikuks õnnetuse ees, mis ähvardab Venemaad kõige kõrgemal määral kaheksa miljoni juudi kurjakuulutava rünnaku kaudu, kes paljunevad meie kulul ja toovad meile hävingu. Seega ei saa teiste riikide näited meid ainult muretsema panna. Seetõttu ei tohiks me oma südamehüüdes süüdistada, vaid tänada Venemaa ajakirjanduse julget organit, mis paljastab väsimatult juutide tegusid, mida meie kurvastuseks kiitis reeturlikult terve šabesgojide ajalehtede koor, mis kurnab Vene maa kannatlikkust.

"Pigem saab kuradi juhtida vooruse teele kui juudid!..." (Luther).

Siin on näiteks veel üks õpetlik märkus "Zemštšinas":

"Juudid kinnitavad alati, et neis väidetavalt helgetes riikides, mis on neile võrdsust andnud, nende isoleeritud, spetsiifiliselt juudi püüdlused haihtuvad. Kuivõrd see vastab tõele, selgub vähemalt Ameerika elava näite põhjal. Hiljuti ilmus New Yorgis Ameerika juudi almanahh, mis on koostatud "New Time" andmetel... aasta 5672.

"Mis?" hüüab hämmeldunud lugeja, "kas nii loevad ameeriklased aastaid?"

"Jah," vastan, "aastad on nii ja kuud nii: tišri, hešvan, kislev, tebet, šebet jne."

"Lubage," ütleb üha enam segaduses olev lugeja, sest meile on kõrvu surisenud väide, et juudid jäävad juutideks ainult seal, kus nad on "õigustest ilma jäetud"; seal, kus nad "naudivad kõiki õigusi", sulanduvad nad põlisrahvastikuga. Ameerikas, tundub, et nad tõesti naudivad kõiki õigusi...?"

Sellegipoolest väljendub juudi rahva täielik võõrandumine Ameerikas paljude muude asjade kõrval ka jultunud ja lugematul hulgal erijuudi organisatsioonides, mille üks nimekiri võtab aastaraamatus 50 lehekülge!...

Seal on "Juudi Ajaloo Selts", "Juudi Tööliste Selts", "Juudi Naiste Nõukogu", "Ameerika Sionistide Föderatsioon", "Kõrge Rashi Vennaskond", "Bris Sholomi sõltumatu ordu (!)", "Juuda Vabade Poegade sõltumatu ordu (!)", "Juudi Sotsialistlik-Territoriaalne Tööpartei", "Juudi Liit" jne - 50 lehekülje ulatuses. Mõned neist seltsidest kannavad isegi lõbusaid hüüdnimesid, nagu "Siioni rüütlite ordu"....

Kas see pole mitte "valitud rahva" ühinemine ameeriklastega!!!

"Kes astub aadliku majja kui rebane, saab selles auastmes hundiks."

Sama on Prantsusmaal, Saksamaal, isegi Inglismaal. Puudub ainult Venemaa, et Iisraeli poolt narritud kultuuririikide seltskond oleks täielik.

Paralleelselt eelnevaga, kuid juba maakera läbimõõdu teises otsas, kohtame järgmist:

Ükskõik kui palju juudid ka ei kurdaks oma kibeda saatuse üle Venemaal, ei pea nad siin kunagi kogema seda, mida põhiseaduslik Austria esitab Kagalile. "Venemaa Ääremaad" jutustab kummalisest faktist:

"Lvovi ja Krakovi ülikoolides toimuvad juudi üliõpilastega lõbusad arusaamatused. Lvovis esitasid nad rektorile märkuse, milles nõudsid, et kõik nad tuleks tunnistada juudi rahvusesse... kuuluvaks! Seejärel nõuavad nad jultunult kahe õppetooli loomist: vana juudi keele ja kirjanduse ning praeguse juudi žanri keele ja kirjanduse õppetooli. Kahjuks selgub, et vabadust armastavas ja kõigile rahvustele võrdses Austrias ei tunnustata mingit juudi rahvust ja Juuda poegadel lubatakse end "geograafiliselt" liigitada sakslaste, poolakate ja tšehhide hulka. Ja nii hakkasid "sionistid", Lvovi ülikooli tudengid, nõudma, et loeteludesse kantaks neid ainult juutidena. Kui neile keelduti, teatasid nad, et peavad end araablasteks. Üllatuslikult selgus, et "kummalised" Austria seadused, mis ei tunnusta juudi rahvust, tunnustavad araabia rahvust. Seega, nagu juudi jultumusest oodata oli, ilmus Lvovi ülikooli ootamatult suur hulk araabia üliõpilasi.

Kui midagi sellist oleks Venemaal juhtunud, oleks juudi ajakirjandus selle üle nokkinud. Miks meie "Kõne" ja selle allorganid ei seisa oma Austria kaasmaalaste eest?..."

Ja mis puutub juutide hoolimatusse ja jultumatusse, siis võime praegu (vt. "Zemštšina") tühistada ehk veel sellise hiljutise gešhefti, tundub, et selle on leiutanud "andekas hõim".

Das ist nicht die Katze im Sacke kaufen ...

"Kuulus juut-desertöör Henri Berstein, kelle näidendi lavastamine Pariisi Comedie Francaise'is põhjustas mitmeid skandaale ja proteste nördinud prantslaste poolt, on kirjutanud uue näidendi, mis samuti samas näidenditeatris lavastatakse. Ajaleht Action Francaise, väljendades oma nördimust selle eelistuse üle, mis antakse juudile kodumaiste Prantsuse kirjanike ees, selgitab, mis eesmärgil ja mis liiki Iisraeli lapsed sellistes tingimustes oma kaasmaalaste "kingitust" piitsutavad."

"Nende kavatsus ei ole Pariisi ega isegi mitte Prantsuse avalikkuse jaoks. Neile on tähtis ainult see, et näidend saaks lavastatud Mol'erovi teatri laval ja tekitaks sellele lärmaka vastuvõtu. Hüpnotiseerituna kuuldusest hiilgavast Pariisi uudisloomingust, tormavad Inglise, Saksa, Ameerika ja Vene teatrid seda oma lavadele kindlustama. Ja siis voolab kuld juudi taskusse puhtast mõttetusest ja keskpärasusest. Edasi tuleb vaadata, kuidas täpselt valmistatakse juudi näidendile "edu" ette. Teatri direktor, kes on tavaliselt samuti juut, jagab koos autoriga juba ammu enne esimest etendust saalis istekohad nii, et iga juhuslik külastaja istub kahe juudi või juudi teenija vahele. Need treenitud klaköörid aplodeerivad vastavalt etteantud juhistele ühele või teisele tiraadile ja nende vahel istuval vaatajal on raske säilitada iseseisvat otsustusvõimet. Näidendi hindamisel valitseb haruldane üksmeel. Järgmisel hommikul on kogu juudi ajakirjandus, üheksa kümnendikku Pariisi ajalehtedest, täis entusiastlikke kommentaare juudi kõige õelamast teosest - ja asi on tehtud, kõmu on käivitatud üle kogu Euroopa.

Pole kahtlust, et desertöör Beršteini näidend kõigepealt meie Moskva väikesesse teatrisse jõuab. Gruusia vürst Sumbatov (Južin) on juba kostitanud moskvalasi selle juudasepoisi kahe kõige napima loominguga. Ta ei jäta "omandamata õigust" uue Kagali-lavastuse lavastamiseks.

"Zemštšina" ennustuse täitumine ei võtnud kaua aega. Pariisis ülespuhutud näidend osutus tõepoolest Moskvas lavastatuks ja pealegi just Malõi teatri eeskujulikul laval...

Pöördudes lõpuks Juuda poegade patenteeritud, lemmik elukutse - spioneerimise - juurde, tuleb kõigepealt meenutada, et Iisraeli uus "ilmutus" - "suur" Prantsuse revolutsioon ei toimunud mitte ainult Inglismaa huvide nimel üldiselt, vaid algas just Prantsuse mereväe mässudega. Tegutsedes kavalalt ja järjekindlalt, debüteeris Misty Albion sellega, et otsustas Portugali admirali Sebastian Caboti kaudu oma mereväe üles ehitada, ning seejärel tänas Portugali nii tema kolooniate hõivamisega Ida-Indias kui ka tema merehalduse hävitamisega. Järgmisena tuli Holland, kus laevastiku hävitamisega kaasnes revolutsioon Inglise raha eest, mille apoteoosil sai Stadthalter William Oranje ise Suurbritannia kuningaks. Panoraami lõpetuseks korraldasid "valgustatud meresõitjad" Napoleoni eepose hukkumise mitte Waterloos, vaid Aboukiris ja Trafalgaris.

Inglismaa austab Welingtoni, samas kui Nelsonit kummardatakse.

Sellest on möödas umbes sada aastat. Kavatsedes omastada Musta kontinendi parimad alad ja läbida seda oma valduste riba Niiluse suudmest kuni Hea Lootuse neemeni, lahendasid inglased, tuleb neile õiglust teha, probleemi hiilgavalt. Väidetavalt üksnes Arabi-paša mässu mahasurumise eesmärgil vallutasid nad Egiptuse ühe lahinguga Tel el-Kabiri juures, kus Arabi võeti vangi ja Connaught'i hertsog põgenes kujuteldavast hirmust lahinguväljalt. Pärast seda võttis Inglismaa "Egiptuse kediivi maksejõuetuse korral" salaja enda valdusesse suurema osa Suessi kanali aktsiatest, mida ta hakkas haldama. Kõik see toimus muidugi juutide kaudu: kaks prantslast - Leon Gambetta koos Alphonse Rothchildiga ja üks inglane - Benjamin D'Israeli. Varsti pärast seda õnnestus inglastel Gambetta eeskujul Prantsuse välisministri Delcassé ilmselge reetmise tõttu okupeerida Kesk-Aafrika kõige ilusam piirkond, Uganda, hävitades auväärt kuningas M'Teza ja kõik tema patriootilised nõunikud. Veidi hiljem omandasid samad Albioni pojad reetmise ja julmusega Transvaali ja me jäime ehk ainukese hetkega ilma Krimmi sõja eest maksmata, ootamata, et nad meie laevastiku uuesti hävitaksid, kuid risum teneatis, meie enda tagasi lükatud, Venemaa loomulikud liitlased - jaapanlased Tsushima juures. Jäi veel Niiluse ülemjooks, kust Abessiinia Negus Menelik ja vapper Prantsuse kolonel Marchand ohustasid Suurbritanniat. Siis tõi "Vana-Inglismaa" maailmalavale veel nähtamatu tragikomöödia pealkirja all "Dreyfusi juhtumi revideerimine", ja naaberriik Prantsusmaa tegi sellise segaduse, kui isegi kass ei suutnud oma kassipoegi ära tunda.... Eraldi korraldusega "sõbralikuks" diversiooniks algasid samas Prantsusmaal esmalt uued rahutused laevastikus ja seejärel lahingulaevade plahvatused, mis aeg-ajalt korduvad tänaseni. Siin oli reeturite lõbustuseks nende plaani eesotsas Hatskel Ulmo, õigeksmõistetud Dreyfusi nõbu, nüüd kahtlemata sama "süütu kannatanu" Kuradi saarel Guajaana ranniku lähedal.

Olles vähemalt sada aastat olnud Aafrika valitsejana Euroopa suurriikide seas esikohal, oli Prantsusmaa sunnitud taanduma Suurbritannia vabamüürlaste-juutide plaanide ees.....

Kuid asi läks kaugemale. Olles mürgitanud Prantsusmaad omavaheliste tülidega, kompromiteerinud selle mereväe ja demoraliseerinud selle armee koos justiitsametiga, pöörasid Inglismaa liitlased, Kagal ja Vabamüürlus, oma "heatahtliku tähelepanu" Pariisi Välisministeeriumile.

Siit laienes uus intsident, mis oli võrdselt juudi koomilisusega läbipõimunud.

"Uute reeturite Mamoni ja Rouet' juhtum," ütleb "Matin", "on teatud määral proloogiks draama esimesele vaatusele, mis seisneb selles, et Prantsuse diplomaatia praegune koosseis tuleb puhastada.

Pariis on üle ujutatud kurjategijatest, kes ei kuulu ühegi rahvuse ega erilise elukutse alla. Ometi käivad kõik need kahtlased isikud parimates restoranides, teatrite esireas, vernissage'idel, aristokraatlikel pidudel jne. Ilma igasuguse erialata teeb see kosmopoliitiline seltskond kõike.

Nad müüvad teile haruldast teemanti, vana vaipa, kallist maali, saart Zondese saarestikus, osa põhjapoolusest, piletit aristokraatlikule etendusele, ilusat kokteili või noort naist, ravimit halva haiguse vastu, fantastilise loteriivõidu võidupiletit ja..... mis tahes võimu salajased poliitilised dokumendid.

Sellise moodsa "põhja" esindaja on aga kõikjal: ministeeriumides, parlamendis ja isegi poliitilise elu kulisside taga. Kõikjal on tal toredad sõbrad ja usaldusisikud.

Mamon oli selle kosmopoliitse rämpsu kehastus ja Rouet' ametnik, nagu ka enamik Prantsuse diplomaatia esindajaid pidasid end eriliseks tegelinskiks, et olla Mamoni taolise tüübiga lähedastes suhetes.

Aga kas Rouet' ametnikust sai reetur vajadusest? - küsib "Matin".

Ei, üldsegi mitte. Rouet'l oli umbes kümme tuhat aastas ja ta elas võrdlemisi tagasihoidlikku elu. Lõpuks ei maksnud Matin ise Rouet'le nii heldelt Ministeeriumist varastatud dokumentide eest. Kõigi oma teenete eest sai Rouet "laenuks" Mamonilt vaid 1400 franki, s.t. tühja raha".

Arutledes edasi reeturi Rouet' psühholoogiat, jõuab "Matin" lõpuks järeldusele, et tänapäeva Prantsusmaal on kohutavalt langenud avalik moraal.

"Prantsuse kodanik on paraku massiliselt kaotanud oma moraalsed alused ja muutunud võimetuks tundma piiri hea ja kurja vahel. Prantslasest on teinud reeturi ja kurjategija mitte niivõrd kuri tahe, vaid psühholoogiline ükskõiksus, valmisolek teha ükskõik milliseid kompromisse, ainult selleks, et teenida kasumit."

Kes aga valab krokodillipisaraid moraali allakäigu, diplomaatia puhastamise vajaduse üle? - Vabamüürlaste leiborgan, s.t. just nende korrumpeerijate ajaleht, kellele mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu maailm võlgneb kõigi moraalipõhimõtete kokkuvarisemise. Kui me räägime õnnetu Prantsusmaa puhastamisest, siis peaks see algama juutide ja nende "Maailma Iisraeli Liidu", nende "Suurte Idamaade" .... väljaajamisega. Ja niikaua kui juute välja ei aeta, on juudi "Hommik" [7] ("Matin") asjata "nördinud". Lavastuse muutumisega on sama Tööorgan murelik, et magama panna, ja "õigluse võidukäik" ühe Rouet' üle rõõmustab kindlasti isegi prantslaste nördinud südametunnistust.

Seda enam, et Mamon on Basra (Mesopotaamia) juut. Mamoni vanemad on Libre Parole'i sõnul verelt juudid, kes on kaua aega Jeemenis elanud ja kaubandusega tegelenud. Diplomaatiline publitsist ja reetur Isaac Mamon oli lõpuks juudi rabi Maimouni poeg, kes põgenes koos perega Hispaaniast Egiptusesse ja sealt edasi Süüriasse. Olles oma emapiimaga imendunud usku juutkonna tulevasse suurusse, sai Rebbe Mamonist sionist ja hellitas plaani luua oma juudi riik Väike-Aasias.

Tuleb tunnistada, et Mamon ise tegutses selles suunas väsimatult ja suure sihikindlusega. Kõigepealt otsustas ta saada Türgi valitsuselt Homs-Bagdadi raudteekontsessiooni. See raudteeprojekt tundus "hispaanlasele" parim ja kõige otsesem tee, et ühendada Vahemerd Beiruti-Homsi-Palmüra-Bagdadi kaudu Pärsia lahega.

Mémont arvutas, et selline liin oleks 900 kilomeetri pikkune ja maksaks kuni 45 miljonit franki. Olles loonud tihedad suhted Londoni ja Pariisi, juudi börsi- ja pangandusringkondadega, ei suutnud ta saavutada nende nõusolekut oma ettevõtmise rahastamiseks. Plaan rajada Mesopotaamiasse juudi valitsemiskoht, leidis Londoni ja Pariisi juudi pankurite seas rõõmustavat vastukaja. Jäi vaid üle tagada kontsessioon Homs-Bagdadi raudtee rajamiseks, mis läbiks tulevase juudi riigi Mesopotaamias. Olles kaasanud Euroopa juudi pankurite täieliku toetuse, hakkas "hispaanlane" koos juudi Rechnitzeri ja pooljuudi Bonet'ga survet avaldama kontsessiooni saamiseks.

Kõigepealt hakkas Rebet Aizik Frankfurter Zeitungi andmetel altkäemaksu andma Türgi prints Mahmud-Damed pašale ja tema abikaasale printsess Seni'le. Printsile ja printsessile kingiti kuldne taldrik, mis oli täis kalliskive. Kuid ei prints ega printsess ei saanud Mammonat aidata, sest sultan Abdul-Gamid ei lasknud end heidutada. Ta vihkas juute ja ei nõustunud kunagi lubama juudi kuningriigi rajamist Mesopotaamias ega isegi andma juudi kompaniile kontsessiooni Homs-Bagdadi liinil.

Pärast esimest läbikukkumist otsustasid Mamon ja Rechnitzer pöörata oma tähelepanu sultani haaremile, et saada soovitud kontsessioon sultani kaunite odaliskide vahendusel. Kaks juudi-kompanjoni andsid altkäemaksu eunuhhile, kes lubas neile patronaaži kontsessiooni saamisel kellegi veetleva tšerkessi naise mõju kaudu sultanile. Kuid saatus nurjas ka selle plaani. Kogu kombinatsioon avastati peagi. Lõpuks odalisk hukati ja eunuhh mürgitati.

Mamoni ja Rechnitzeri võimalused kontsessiooni saamiseks ei paranenud pärast juudi-türgi riigipööret. "Mlado-türklased", talmudistid, kuigi nad kukutasid sultani ja viisid ta "valitud rahva" vastuseisu pärast Makedoonia Berditševi Thessaloniki, kus ta vangistati eluks ajaks vanglasse, mille nad valmistasid ette juudi pankuri Mordukh Allatini daatšast, osutusid nad siiski juudiküsimuses seekord Abdul-Gamidi täieõiguslikeks kaaslasteks.

Kuid Mamon ja Rechnitzer ei loobunud lootusest. Rebet Aizik asus kindlalt elama Pariisi, kus ta, nagu teada, peagi sõlmis suhted diplomaatide, vabamüürlaste ja juudi riigi ideele sümpaatsete juutidega, kindlas lootuses, et varem või hiljem saavutab ta võidu. Vahepeal alustas ta diplomaatiliste dokumentidega kauplemisega.

Mamonal olid, nagu selgus, terved agendikimbud peaaegu igas suuremas keskuses.

Nii müüs Mamon veidi rohkem kui kaks nädalat pärast Kostantinopoli suurt tulekahju, mis hävitas mitme ministeeriumi hooned ja mille käigus varastasid tundmatud isikud Türgi Välisministeeriumi hoonest palju dokumente, kuuskümmend kaks köidet mitmesuguseid Türgi salajasi akte kahele isikule Londonis.

Pariisis olles sõlmis Mamon tihedad sidemed üksnes börsil mängivate isikute ja diplomaatidega. Ta tegi neile kõikvõimalikke teeneid, nõudes neilt vaid, et nad hoiaksid teda pidevalt kursis Prantsusmaa välispoliitikaga. Paljud diplomaadid osutusid selles osas üllatavalt vastutulelikuks ja Mamon omakorda andis neile tundmatul viisil hästi tasustatud kohti erinevates erakaupmeeste ja pangandusettevõtetes.

Kas selliste andmete keskel on võimalik kahelda, et ta ei tegutsenud üksi ja mitte ainult endast lähtuvalt...? Kust veel otsida tõendeid universaalsuse kohta "maailma Kagali" tegevuses? Kas on mõeldav, isegi sellistes tingimustes, solvata juutlust kahtlusega, et ta ei mõistnud, et ta "aitas oma õnne"...?

Küsitlemisel andsid Mamon ja Rouet muidugi kohtu-uurijale täiesti vastuolulisi tunnistusi.

Asekonsulaarosakonna ametnik Rouet väitis, et ta oli lubanud Mamonil teha vaid koopiaid neljast konfidentsiaalsest dokumendist, mis puudutasid Inglise-Prantsuse salajasi diplomaatilisi läbirääkimisi Homs-Bagdadi raudteekontsessiooni üle. Lisaks sellele tunnistas Rouet, et Maimounil oli ja oli ilmselt ka teisi kaaslasi Prantsuse diplomaatilise kogukonna hulgas.

Mamoni ütlused on otse vastupidised: suutmata Rouet'd eitada, kuid soovides teda ka "nime häbistamise" eest karistada, s.t. selle eest, et ta on tabatud, soovib Mamon seevastu truuks jääda juudi vaikimiskingitusele, mis kindlustavad Kagali kõige ebatõenäolisemad šantaažid ja on tulevikus alati vajalik, ning ei anna seetõttu kedagi muud välja. Sellest tulenevalt rõhutab Mamon, et tal ei ole teisi kaasosalisi peale Rouet' ja et Rouet oli talle andnud üle saja dokumendi, sealhulgas kurikuulsa Vene märkuse Pärsia asjade kohta, mille sisu pakkus huvi, sest see puudutas raudtee ehitamise küsimust Väike-Aasias.

"Echo de Paris" ütleb aga poolametlikus artiklis, et reetur-diplomaadid andsid Mamonile üle sada kõige salajasemat dokumenti ja valitsusel on isegi palju tõendeid, et Mamonil õnnestus varastada Prantsuse Välisministeeriumi salajane tinglik šiffer.

Üldiselt näitab Prantsuse ajakirjandus suurt närvilisust ja nõuab, et Mamoni ja Rouet' kaasosalised avastataks võimalikult kiiresti.

"Petit Parisien" toob eriti Prantsuse salapolitsei häbistamiseks välja, et Mamoni ja Rouet' afäärid avastas minister Gray, kes ütles kord Prantsuse suursaadikule Londonis Cambonile: "Aga teie ministeeriumis on midagi valesti, kui diplomaatilisi saladusi hoitakse ..... Oleks huvitav asja uurida."

Neist Gray sõnadest teavitas Cambon Pitonit ja algas uurimine, mis lõppes Mamoni, Rouet' ja Pellieri arreteerimisega.

Kõigest eelnevast pole midagi imestada. Eesmärk pühendab vahendeid - see on tänapäeva "vabaduse" moto. Küünilisus ja reetmine on selle pidevad kaaslased. Kuid juutlus ei piirdunud vabamüürlusega liitudes ainult diplomaatiaga, vaid suutis Dreyfus'i kaitsele meelitada kui mitte kogu töölisklassi, siis paljud sotsialistlikud organisatsioonid. Liikudes tänapäeva ühiskonna tormile, nägid viimased juudi-massoonides oma loomulikke, asendamatuid liitlasi. Kuigi nad põlgasid ja vihkasid juute, tundsid nad vastikust ja häbi, et nad olid sunnitud vennastuma Juuda poegadega. See ei olnud siiski nii ainult Prantsusmaal. Kuid kõik, mis selles õnnetuspaigas sai alguse, peab lõppema. Ja tõepoolest, Saksamaal, Austrias ja eriti Itaalias hakkavad selle märgid ilmnema. Pariisis endas kasvavad käärimise sümptomid.

Uus, mille on kasvatanud sündikalistide “kuningake” Pato, oma mõttekaaslaste hulgas on vabamüürluse juhtide ja Kagali juhtide juudi- ja vabamüürlaste-vastane liikumine.

Nad otsustasid "harida" ja "muuta Pato meelt". Selleks kutsusid nad ta Rue Cadet'ile, kus Pariisis asub Prantsuse vabamüürluse pealoož. Vastumeelse Pato manitsemiseks saadeti Grand Orient'i "suurmeister", vabamüürlane Boulli, koos teiste "ordu" silmapaistvate liikmetega. Vabamüürlased võtsid Pato vastu äärmiselt südamlikult. Nad hakkasid teda viima läbi kõige salajasemate ruumide ja näitasid talle kõiki rituaalseid vahendeid, näiteks: "peegelduse varjupaik" (koht, kus ootab rituaal saamaks ümber vabamüürluseks), kinžallid, millega sooritatakse kergeid lööke isikutele ümbersaamaks vabamüürluseks, et testida nende vastupidavust jne.

Seejärel kutsusid vabamüürlased Pato pidulikku saali, istusid seal ja hakkasid sündikalistide "kuningakesega" südamest-südamesse rääkima.

Pato, kes ei olnud rumal, hakkas teravalt oma küsimusi esitama. "Milleks te mind kutsusite? - ütles ta. - "Et muuta minu meelt? Et tõestada, et vabamüürlased hoolivad töötava rahva huvidest? Hea küll. Aga öelge mulle kõigepealt, kas te suudate ümber lükata kõik need dokumendid, mida ma lugesin ette sündikalistide vabamüürlaste vastasel koosolekul, mis tõendavad, et vabamüürlaste sekkumine streiki kahjustas seda?"

"Ei, me ei saa!" - vastas vabamüürlaste juht Boulli......

"Noh, sellisel juhul pole meil millestki rääkida," ütles Pato. - "Filosoofiatest ei ole mul teiega midagi pistmist, sest see siin ei ole ülikool. Ma tahtsin ainult teada, kas töörahva jaoks on kasulik või mitte vabamüürlaste toetamine. Nüüd näen, et see pole mitte ainult kasulik, vaid isegi ohtlik. Ma ei kahetse, et teid külastasin. Te olete väga kaval rahvas. Ei ole kahjulik, kui teid vaadata. Noh, te ei peta mind ja alt ei tõmba!... Hüvasti." Pato tõmbas mütsi sügavalt pähe ja läks oma teed.

Pato suhtub vabamüürlastesse seega üsna põlglikult. Ilmselt ei ole ta veel täielikult teadlik sellest, mis kuritegelik jõud see on. Vahepeal, kui vabamüürlastel ei õnnestu Patot ära osta või teda muul moel oma poolele veenda, saab ta tõenäoliselt surma või sureb äkki...

Juudi kombe kohaselt hävitab näiteks noortürklaste "Ühtsuse ja Progressi" komitee, nagu teada, oma vastased tseremooniliselt, palgatud ja salajaste mõrtsukate kaudu, nagu on kombeks, s.t. reeturlikult. Sellised hirmutamised on Kagali jaoks vältimatud. Ilma nendeta ei saa ta püsima jääda. Selle tagatiseks on tema kohutavad teod koos piiramatu kasumiga, mida ta kõikjalt saab.

Piiramata end ülaltooduga, võiksime muidugi jätkata selle ennekuulmatu panoraami ülevaatamist piiramatult. Streikide ja usaldusfondide valdkonnas oleks vaja märkida veel palju muudki. Kuid selleks ei ole meil ei aega ega eesmärki. Usume siiski, et meie mõtted on öelduga piisavalt valgustatud. Seega anname uurimuse täielikkuse huvides veel vaid kaks pilti.

Näitame võimalikult lühidalt, milline on praeguste "rahva sõprade" tegevuse "ideoloogiline" pool ja kuidas kajastub kaasaegse revolutsiooni võidukäik riigi poliitilises elus.

Rasked rahutused, mida töölisliitude juhid viimasel ajal Inglismaal üha sagedamini põhjustavad ja mis rahva majanduslikku elu nii hävitavalt mõjutavad, sunnivad ajakirjandust välja selgitama, kellele on neid rahutusi vaja?

Ajaleht "Standart" kirjutab sel puhul:

"Inglismaal on umbes 2,500,000 töölist, kes kuuluvad "tööliste" ametiühingutesse. Nende asjade haldamiseks on olemas terve staap umbes 10 000 palgalist sekretäri, juhatajat ja agitaatorit, kes saavad üle 280 000 naelsterlingi palka. Nende poolt kulub aga peaaegu 4250 000 naelsterlingit (42 miljonit rubla) täiesti kontrollimatult müria maksmiseks. (42 miljonit rubla) miitingute oraatorite tasustamiseks, 100-150 rubla kõne kohta ja kuludeks, mis on kantud kalkulatsiooni "mitmesuguste kulude" nime all.

Sellest hoolimata kaotasid töölised 1909. ja 1910. aasta jooksul streikide tõttu üle 12 000 000 tööpäeva ja seega ka palga; aga agitaatorid ja juhid said oma palga täies ulatuses kätte.

Agitaatori amet meelitab üha enam innukaid kandidaate. Töö on lihtne, au ja lugupidamine hirmutatud kapitalistide poolt ja vaba ligipääs töötava rahva taskutesse. Mida võiks veel tahta? Ja tööline, kes on sunnitud ametiühinguga liituma, kuuleb ainult "Palk, palk, palk!" ja vaatab meeleheitlikult töötuse ja näljastreigi väljavaadet.

Kellele on töölisliitude olemasolu kasulik, kas töölisühiskonnale või agitaatoritele ja sekretäridele? Kes saab vahetut sissetulekut iganädalastest ja igakuistest kogunemistest? Kes vaatab ametiühingule kui kasumlikule ettevõttele? Väsinud tööline või härrad, kes istuvad esimese klassi restoranides lõpututel koosolekutel? Nendele küsimustele ei saa olla kahte vastust.

Umbes 10 miljonit töölist ei ole veel nimetatud ametiühingutega liitunud. Kuid ka neid terroriseeritakse, sest hästi tasustatud hobusekasvatajate tahtel võib iga töövaldkond koheselt halvata. Igasugused vaidlused, streigid, löömingud, mässud on agitaatorite tõeline leib. Mida sügavamale rahutused lähevad, seda rohkem töölisi astub ametiühingu liikmeks, et töötuse päevadel toetusi nautida, seda kiiremini suureneb seega ametiühingu kapital ja summad palkadeks ja "mitmesugusteks kuludeks". Lancashire'is on hiljutine streik põhjustanud üle 70 000 000 rubla kaotatud palga ja kaubavahetuse kaotuse ning pannud 11 000 000 hinge halvimatesse elutingimustesse. Igaüks pidi end ametiühingusse sisse kirjutama aga mässu õhutajate ja juhtide palgad võeti uute teooriate eest rangelt töötusest nälgivate naiivsete otsajäänute rahakotist...

Mitte ilma põhjuseta ei kuulutanud börsikomitee ametlikult, et agitaatorid tööliste seas vihkavad rahu, s.t. tööjõudu. Rahu suhted vabrikantide ja tööliste vahel ähvardavad 10 000 hea ja tulusa töökoha kaotamist.

Selline on asjade vältimatu seisukord, niikaua kui maailm koosneb petistest ja petetutest..."

Mis puutub nn. põhiseaduslikesse tagatistesse, siis nende puutumatuse kohta annab hiilgavaid näiteid vähemalt Portugali uusim, kõige värskemalt moondatud fabritseeritud vabariik.

Selles õnnetu riigis ja eriti Lissabonis valitsev rõhumine ja türannia ei sarnane kuidagi omavoliga, mida monarhia on endale kunagi lubanud. Kuuekümne aasta jooksul ei ole põhiseaduslikke tagatisi pealinnas kunagi peatatud. Need jäid puutumatuks isegi pärast 28. jaanuari 1908, kui kuningas Don Carlos ja tema troonipärija jõhkralt mõrvati. Vabariik seevastu peatab kõik garantiid viisteist kuud pärast oma asutamist ja seda just Lissabonis, ainsas linnas, kus Vabariiklikul Parteil on märkimisväärne hulk toetajaid. Olles ajutise valitsuse ajal toime pannud enneolematut vägivalda ainuüksi põhjendusega, et tegemist oli revolutsioonilise perioodiga, jätkas vabariik seda salaja kahe esimese konstitutsioonilise ministeeriumi ajal, kuni lõpuks leidsid mõned tema enda toetajad, samuti mõjukad Lissaboni väliskoloonia liikmed, et nad ei suuda ohjeldada oma nördimust sellise "vaba" valitsuse - ilma põhimõtete ja auta - räigete julmuste üle.

Siis otsustasid samad vabariigi juhid avalikult hävitada kõik vabaduse tagatised.

Oktoobris 1911, muutes põhiseaduse aluspõhimõtteid, asutas vabariiklik parlament erakorralise kohtu nende jaoks, keda kahtlustatakse monarhismis. Kui kohus ise, olles väsinud ebaõigesti tegutsemisest, hakkas süütuid õigeks mõistma, piisas valitsusele, mida ajendas ajalehe "O Mundo", triumfaalse demagoogia organ, et luua piiramatute volitustega eriline, juba sõjaväelises valdkonnas tegutsev kohus, kellele ta reedab ka kõige tavalisema streigi nn õhutajad...

Kuid sellega asi ei lõppenud.

Portugali sotsialistlikud valitsejad, kes on kogu riiki haaranud rahvarahutuste tõttu pea kaotanud, on hakanud omavahel tülitsema. Hiljuti olid arreteeritud 1910. aasta revolutsiooni silmapaistvad tegelased: kolonel Machardo Santos, endine sõjaminister Pimenta Castro ja Luis Cerejo. Need, kes nüüd võimul on, pidasid neid endale ohtlikuks ja panid nad maa-alustesse vanglatesse, kus nad allutati kõige karmimale režiimile, mille nimetatud "isamaa päästjad" kehtestasid inimestele, kes ei imesta nende soosingutest, teisisõnu "poliitilistele kurjategijatele". Isegi paljud vabariiklased, kes osalesid 1910. aasta katastroofis, on kohutavalt nördinud oma seltsimeeste vastu toime pandud vägivalla üle ja ähvardavad uue riigipöördega.

Mis puutub kümnete tuhandete vangide kinnipidamisse, kes on valitsevatele vabamüürlastele mingil moel ebameeldivalt meelestatud, siis räägib Daily Newsi korrespondent tõelistest õudustest. "Neid hoitakse maa-alustes kambrites, mis on kaevatud kuus sülda maa alla ja pooleldi veega täidetud; mingit mööblit ei ole ette nähtud; toit on leib, vesi ja mõned toored köögiviljad; külalisi ei lubata ja väljastpoolt ei anta mingit toidukraami. Sadada kaupa surevad süütud inimesed, kes neis kasemattides tühjadel maatükkidel igatsevad ja isegi ei tea, milles neid süüdistatakse. Hiljuti anti korraldus, et surnukehi ei tohi sugulastele matmiseks väljastada ja eriti ei tohi lubada surmajärgseid uuringuid. Kahtlustatakse, et paljud on mürgitatud. Diplomaatilise korpuse daamid, kes said teada nendest julmustest, moodustasid vangide abistamiseks komitee, kuid kõik nende püüdlused kannatanute olukorra leevendamiseks on põrmuks löödud nende metsikute vabamüürlaste visaduse ja raevukuse tõttu!..."

Paraku ei pidanud sotsialistide ja vabamüürlaste tekitatud anarhiasse sekkuma mitte diplomaatide naised, vaid nende abikaasad. Aga. Portugalis huvitatud peavõimud on ise vabamüürlusest nakatunud ja seetõttu ei julge nad tsaaritapjate verisele bakanaalile lõppu teha.....

XXV.

Alles pärast eelnevaga tutvumist saame jätkata Dreyfusi juhtumi hindamist. Täieliku arusaamise huvides vaatleme vähemalt põgusalt sellega loogiliselt seotud hirmsaid asjaolusid Prantsusmaa lähiajaloos.

Siinkohal ei saa me ei saa teisiti, kui panna peatüki päisesse Elsassi juudi pankur Baer-Serf-Baer, kellel koos teiste eakaaslastega ei olnud õigust isegi täna näiteks Strassbourgis ööbida ja kes homme, tänu Louis XVI headusele ja lühinägelikkusele, osutus peaaegu samasuguseks "aadlijuhiks" [8] ja isegi õukonna kavaleriks, kuid kes loomulikult ei kõhelnud saada suverääni reeturiks, tema heategijaks ja üheks mõttetu revolutsioonilise moto tulihingeliseks kuulutajaks: "fraternite, egalite, liberte". .... Oma õnnetuseks said prantslased ise juba toona julmalt ülekohut, mille eest nad nüüd kahetsevad, eirates Bordeaux' avatumate juutide protesti, kes teatasid kindlalt, et nad ei taha "võrdsust". Tõepoolest, neil polnud seda üldse vaja, nagu peab olema ilmselge igaühele, kes asja mõistab. Lõppude lõpuks seisneb juutluse tugevus just tema täielikus isoleerituses ja ühtsuses ning "emantsipatsioon" võiks Kagali jaoks ainult "hajutada" neid väärtuslikke omadusi......

Kolmeteistkümnel korral keeldus Asutav Kogu juutide võrdsust tunnustamast, ja kui 28. septembril 1791, lõpuks nõustus, siis tegi ta seda vabamüürlaste rõhumise all, kuhu Juuda pojad olid suutnud tungida, samuti kahtlemata altkäemaksu kaudu (teiste hulgas assamblee peamised juhid - abt Gregoire, krahv Clermont-Tonner, Duport, advokaat Godard, Robespierre ja Mirabeau), ning osaliselt juutide "patriootiliste" meeleavalduste ja kinnituste mõjul, et tohutult tänulikud juudid ei taha midagi muud kui saada prantslasteks ja on selle üle uhked!

"Võrdõiguslikkuse" väljakuulutamisega põgenesid Prantsusmaale teistest riikidest, eriti Reini äärde, terved Juuda poegade rahvahulgad, kes kindlasti ei kõhelnud end näitamast nii, et Napoleon ise oli meeleheitele sunnitud.

Mis Napoleon!... Nii kirjutas Marc-Antony Bodo, rahva esindaja Reini ja Moseli armees, Konvendile.

"Vana korra türannide omavolilise poolt kariloomadega samale tasandile asetatud juudi hõim oleks pidanud, nagu tundus, täielikult pühenduma vabaduse kaitsmisele, mis oli ta inimõigustesse tõstnud. Midagi ei juhtunud. Juudid reetsid meid Weissenburgi piirkonna linnades ja külades korduvalt ja kogu Ülem- ja Alam-Reini piirkonnas oli vaevalt kümmekond patriooti. Sama toimus Bayonne'is ja Bordeaux's. Kõikjal seadsid nad isamaa-armastuse asemele ahnuse ja mõistuse asemele oma naeruväärsed eelarvamused."

Täiendava illustratsiooni küsimusele võib leida "Punase kilbi" tänavalt (Rohtschild) Frankfurt am Maini juudi getos.

See lugu ei ole pikk ega uus.

Meyer-Amscheli dünastia rajajat (perekonnanimi puudub) kutsuti Rothchildiks, olles võtnud oma nime punase märgi (roth Schild) järgi Frankfurdi geto alleel, kus ta elas. Noorena valmistus ta rabiks, st õppis usinalt Talmudit, kuid siis otsustas ta, et rahaga kauplemine on kasulikum.

See otsus ei olnud aga mitte ainult loomulik, vaid ei olnud ka vastuolus eelneva otsusega, sest "püha" Talmud annab raha ja ilma Talmudita vaevalt, et raha saab hoida. Antud juhul kinnitab aga üldist seisukohta asjaolu, et teoreetilise ettevalmistuse asemel raha kauplemiseks Talmudi järgi suutis Rebbe Amshel Rothchild end siduda juudi pangamajaga, s.t. õppida rahvatarkusi praktiliselt.

Millest ta alustas, kui ta oma "asutuse" avas?

“Valitud rahvas” on gešefte alati orjadeks tunnistanud kui ühte äärmiselt, võiks öelda, ülimalt tulusamat elukutset. Joosepi müüsid oma vennad orjaks. Siis juba ilma igasuguse häbenemata sajandite pikkusel teel, kaubeldes südametunnistusega, s.t. orjastades võõraste rahvamassi, sai juutlus oma kasu peamiselt siit ja rajas sellele ennekõike oma võimu. Kurioosseid lehekülgi võiks anda käesoleva teema läbitungiv ajalugu kuni oma šabesgojide, "selle maailma võimude" türanniseerimiseni börsijuutide poolt vähemalt "valvemänguga". Me ei tohiks unustada, et samad Iisraeli pojad kui 18. sajandi entsüklopeedikute talmudistlikud järeltulijad rõhusid oma universaalsuses võrdselt mitte ainult rikkaid ja õnnelikke, vaid ka vaeseid, orbusid ja õnnetuid. Meie ajal tegutsevad sotsialismi kasvatajad juudid kunstiliselt nagu "teadlikud proletaarlased", korraldades, lavastades või tellides börsil oma lõbuks hulgi- ja tükikaupa streike või isegi terveid tööliste mässusid (pidage meeles imelist Juudi anarhist Ferrero hukkamise "ilmingud" koos streigimurdjate metsiku karistusega...

Vastavalt esivanemate ettekirjutustele debüteeris Meyer-Amschel inimkaubandusega Hessen-Kasseli hertsogi osalusel, kes müüs oma lojaalsed alamad Inglismaale, et need saadetaks P. Ameerikasse kolonistide mässu rahustamiseks. Kui omade arvust ei piisanud, varustas hertsog "Ameerikasse" võõraid alamaid, ostes neid sarnase hinnaga ühelt või teiselt Saksamaa väikekodanikult, kes isegi Marseillaise'iga ei unustanud veel "hiilgava" Louis XIV kombeid. On ütlematagi selge, et lõviosa kasumist läks Meyer-Amscheli taskusse, kes oli hertsogi volinik ja lisaks juba oma kulul, monopoolse korralduse kohaselt toitis, riietas ja toimetas "sõdurid" mere äärde, s.t. tegelikult - surma, kust ta neid Inglise laevadega edasi saatis. Seejärel hakkas ta vähehaaval andma raha mitte ainult üksikisikutele, vaid ka väikeriikidele, nagu näiteks tormakas, sõjapidamiseks võimetu Taani.

Inglismaa ei võitnud oma koloniste. Moodustati Põhja-Ameerika Ühendriigid ja esimest korda sisenesid Ameerikasse juudi vabariiklased, sest Inglismaa ei olnud neid varem noore koloonia ohutuse huvides sisse lasknud. Teisalt algasid monarhia koalitsioonide sõjad Prantsusmaa vastu ja Napoleoni sõjakäigud. Siin avanes Amscheli jaoks kõige rikkalikum, enneolematu, valitsuse laenutehingute kullakaevandus intendants et tutti quanti.... põhjatutel kulutustel. Nutikas juut laenas esialgu mõlemale sõdivale poolele, kuid peagi osutus ta üksnes koalitsioonide pankuriks.

Arenedes ja laienedes seega oma uue, seni enneolematu dünastia näol, sai "valitud rahvas" rikkaks ja sellest tulenevalt paljunes just siis, kui gojisid vastastikku ja hirmsates kogustes hävitati. Mõnikord, nagu näiteks Marengo veristel lahinguväljadel, mille üle Napoleon ise kibedalt kurtis, rüüstasid terved hordid juute, kes olid äkki kõikjalt põgenenud, haavatuid ja surevaid. Aga Juuda pojad tegid sama asja meie silme ees alles 1870. Kas on ime, et see suuremeelne, kuid mõtlematu riik, olles Napoleoni ajal kaotanud oma elanikkonna värvi, on nüüd üha uute ja uute põlvkondade "võrdsete" juutide ikke all maas!

Sellega hakkas "valitud rahvas" Napoleonile kätte maksma selle eest, et pettununa naeruväärses lootuses juutide "soosimiseks", oli keiser sunnitud võtma rangeid meetmeid nende maaelanikkonna ekspluateerimise vastu, peamiselt seal, kus juutide arvukus oli juba suur, s.t. õnnetutes Elsassis ja Lotringis. Kuid kättemaks ei piirdunud ainult eespool nimetatutega. Rothchildid ei olnud mitte ainult Inglismaa sõbrad (kuhu nad pärast täiuslikku pagendust XIII sajandil teadaolevalt Cromwelli või Mardoheus II juhtimisel tagasi pöördusid), vaid ka Napoleoni kibedad vaenlased. Amscheli poeg, "geniaalne" Nathan, kolis isegi Inglismaale, kus tema pojapojast Nathanielist sai lord (peaminister d'Israeli kaudu), samas kui tema teine poeg, "ilus" Anselm, asus elama Pariisi ja tema järeltulijad võtsid kõigepealt üle Banque de Franc'i pikaajalise rendi, s.t. hirmuäratava krediitmonopoli, keelasid seejärel Prantsusmaale isegi 1870. aastal laenu ja orjastasid selle lõpuks täielikult. Võib ette kujutada, milliseid sümfooniaid, fuugasid ja spionaaživariante mängisid nendes tingimustes Rothchildi vennad, kes olid kahtlemata kogu "valitud" rahva agendid. Siin kohtame sügavalt ülesehitavat näidet sellest, milleks juutlus on võimeline, kui ta lakkab värisemast!...

Olles, nagu öeldakse, jätkanud oma kaubandust inimlihaga ja aidanud lämmatada vabadust Ameerikas ja seejärel Prantsusmaal, kasutasid Juuda pojad enne kõiki teisi siiski ära Uus-Inglismaa osariikide revolutsiooni edu ja otsustasid juba XVIII sajandi lõpus Isaac Longi kaudu Vabamüürluse keskjuhtimise sinna üle viia.

Olles omandanud Prantsuse kodanike väärikuse, varustasid samad juudid, eriti Rothchildide näol, monarhilisi koalitsioone rahaga, peamiselt nende äärmuslikes püüdlustes Prantsuse vabariigi lämmatamiseks. Eelkõige Nathan Rothchild toimetas muidugi kõige andekamate juutide kaudu Welingtonile Hispaanias ja Portugalis Inglise kulda ja sellist teavet, mida ta muidu ei oleks saanud. Ja Waterloo näitemängu lõppedes andis Nathan altkäemaksu marssal Grouchyle, kes vastupidiselt Blücheri armee juba löödud Napoleoni käsule "eksis" ja ei jõudnud üldse lahinguväljale ning ei puutunud Blücherisse, mis andis talle võimaluse lahingu Welingtoni kasuks otsustada. See oli ka Venemaa jaoks kahetsusväärne lõpp Napoleoni võitluse majesteetlikule eeposele Inglismaaga, kogu Briti poliitika edasise salakavala ajaloo jaoks, mis siis meile nii palju muret ja häbi tekitas, kui Napoleon oleks võitnud, poleks seda olnud.

On selge, et Nathan Rothchild ei olnud ennast unustanud. Waterloost järsku Londonis börsile ilmudes tekitas ta seal paanikat, müües maha Inglise valitsuse intressi kandvad väärtpaberid ja isegi teeskles oma kurva ilmumisega, et lahing, kus Suurbritannial oli kahtlemata kõik kaalul, on kaotatud. Kui tõde kakskümmend neli tundi hiljem selgus, kahetsesid kõik Nathanit aga tema, õnnetu nagu ta oli, oli vahepeal "teeninud" umbes 10 000 000 rubla ülespoole lendavate vahetuskursside vahega. Sellest "eksperimentaalfüüsika kogemusest" tuleneb Rothchildi kuulus selgitus tema praegusest varandusest, mis ulatub juba 10 000 000 000 000 frangini. "Me oleme alati odavalt müünud ja kallilt ostnud," ütlevad Iisraeli kuningad. See tähendab, et nad tegutsesid nii täpselt ad usu populi ja samal ajal tegid nad oma alluvate kaudu reeturlikult vastupidist. Sest nii avalikkus kui ka börsimaaklerid ise alluvad paanikale. Eriti avalikkus. Nad ostavad eranditult, kui aktsiahinnad tõusevad, ja müüvad, kui nad langevad. Nii püüavad Rothchild ja Co. nii palju kalu rahututes vetes, kui neile meeldib.

Mis puutub nende vahendustegevusse riikide koormamisel riigilaenudega, siis jõuab aforism oma ilmselgusse ainult erilise jõuga: juudi laen on kellelegi sama kasulik kui köis poodud inimesele...!

"Veidi rohkem kui sada aastat tagasi," tunnistab Drumont, "tulid meie kaunisse ja rikkasse riiki kerjavad ja põlatud juudid. Nüüd on ainult juudid rikkad selles niigi põlatud ja vaesunud riigis."

Jah, vaid saja aasta jooksul on tänulik Kagal võtnud prantslastelt kõik ära.

"Suurettevõtteid juhtivate ärimeeste jalge ees," ütleb Fourier, Prantsusmaa raudteeasjade õpetlane, "näeme parlamentaarset, administratiivset ja kohtuvõimu. Need ärimehed ei ole rahul raudteemonopoliga: nad on omastanud kelmuse ja pettusega kõik muud eelisõigused. Telegraafiagentuuride, veevärkide, gaasi, omnibusside, aurulaevade, pankade monopol on kõik nende teiste seljas liugulaskjate põhjatutesse taskutesse mattunud. Miljonid inimesed on ainult nende võimu all ja Prantsusmaa ühest otsast teise ei saa läbida ühtegi miili, ilma et ei satuks nende orjadele või nende kontsessioonide valdusse. Avage nende anonüümsete seltside põhikirjad, kes on võtnud üle hulgikaubanduse raamatupidamise abil, väikekaubanduse sündikaatide abil, suurtööstuse agitatsiooni abil, maaomandi hüpoteekide abil, aarete transportimise raudteel võimu abil ja te leiate neis põhikirjades samad nimed, mis mõned juudi-saksa pankurid, kes avaldavad pidevalt mõju valitsusele, loovad ja kukutavad ministreid, teostavad kasumlikke operatsioone või hävitavad nende finantshuvidele vastanduvaid süsteeme ja kehtestavad riigile pidevalt samu piiranguid, mida nad on valitsusele peale pannud. Sisuliselt on nüüd kogu Prantsusmaa majanduslik võim koondunud mõne juudi varga kätte, kelle eesotsas on Rothchildid. Me kohtame teid igal sammul meie raudteede ajaloos nagu meie riigi kõigi õnnetuste ajaloos!"

Kaltsudes tulles hõivavad juudid nüüd nii lossid, mis kunagi kuulusid ristirüütlitele nende karmilt mahasurutud riigis, kui ka luksuslikud paleed Pariisis. Neil on ka kuninglikud pelgupaigad ja imepärased kunstid......

Mida nad vastutasuks on andnud? Mida nad kasulukku on teinud?

Kogu nende võimu võtab kokku praegune olukord. Õilis ja töökas rahvas on ajendatud meeleheitesse, sest kõik idealismi ja entusiasmi allikad on neis ära kuivanud. Anarhia üleval sünnitab anarhiat all. Juudi nakkushaigus sööb Prantsusmaa organismi. Juutluse jäljend on end häbiga märgistanud ja muutunud tõeliselt kurjakuulutavaks. Juut on häbematult võtnud kõiki ja kõike ja vastutasuks ei ole ta toonud midagi muud kui Offenbachi operetid, muidugi. Prantsusmaa on unustanud oma vanad traditsioonid, omakasupüüdmatuse ja suuremeelsuse, et, mürgitatud juudi arusaamast rahast, omistada kõik rahale ja teha raha kõige mootoriks. Tasapisi, kuid järjekindlalt püüab Prantsusmaa omaks võtta halastamatut juudi südant, seda, mida Victor Hugo nimetas "ame sordide de juif" - juudi räpane hing.

Tööküsimus on kapitali võimatuse probleem või täpsemalt öeldes kapitali võimatuse vastu. Juudi küsimus seevastu ei ole midagi muud kui just see võimatus kõige puhtamal kujul, rahvusest ja religioonist ülekantuna. Vastupidi, juudi rahvuse ja religiooni põhiolemus on kapital ja mitte midagi muud. Rothchild ja Marx on ühe ja sama nähtuse kaks poolust, kapitalistlik kosmopoliitsus versus tööliste kosmopoliitsus, mille puhul eitatakse kaudselt või sõnaselgelt võõraid rahvusi ja religioone, kuid mille puhul on vastastikune soov muuta võõrad rahvused oma tööriistadeks.

"Juut valitseb ja juhib Prantsusmaal," ütles Toussaintel [9] juba viiskümmend aastat tagasi, "ja saab kahtlemata ka teistes riikides vallutajaks."

Paraku ei kuulatud teda, kuni viimaks alandasid Euroopa rahvad end niivõrd, et tänapäeval ei julge ükski nende peaminister oma rahva kaitseks juutide vastu oma häält tõsta, nagu ei julge ükski parlament seda kohutavat probleemi isegi puudutada.

Kui 1870. aastal, olles kaotanud oma armeed ja kandnud kaotusi Saint-Priva, Strassbourgi, Metzi ja Sedani juures, ei olnud Prantsusmaa enam veritsev, vaid vereseerumist veritsev, siis millisele küsimusele omistas tema esimene minister, juut Adolphe Cremieux, Juudi Maailmaliidu [10] asutaja, kõige suuremat tähtsust? Juutide võrdsus Alžeerias.

Kuid araablased Wissambourgis, Mars-la-Touris, Gravelot's, Saint-Priva's, Metzis ja Pariisis võitlesid vapralt Prantsusmaa eest ja surid tuhandete kaupa tema eest, samal ajal kui juudid lahinguväljadel röövisid haavatuid ja surevaid, vaesustasid Prantsuse vägesid kui varustajad või reetsid oma kodumaad kui Preisi spioonid. "Araablastele ei sobi, et nad seisavad madalamal kui juudid!" - hüüdis Ahmet el-Mohrani, Prantsusmaad vapralt teeninud araablaste juht ja rebides oma rinnalt Auleegioni ordeni, kuulutas end häbiväärselt kangekaelsete prantslaste vaenlaseks. Kuid isegi sellistes kohutavates tingimustes käitus Ahmet el-Mohrani auväärsemalt kui meie revolutsionäärid. Alžeeria araablaste ülestõus ei alanud enne Prantsuse-Preisi sõja lõppu. Seda tõendab araablaste poolt pärast Frankfurdi lepingu allkirjastamist president Thiers'ile saadetud kirjalik väljakutse.

On tõsi, et prantslaste poolt mässu rahustamisel valatud araablaste verevooludest võitsid juudid taas mitukümmend miljonit franki, kuid araablased andsid endast märku ka neile..... Siis pole ehk kaugel see aeg, mil mõni teine, hirmsam juht meenutab end, ja, võime arvata, suurema õnnega. Peab viimaks saama kätte ja Kagali massoonliku töö Prantsusmaa hävitamise eest!...

Olles tahtmatult puudutanud Crémieux' isikus esimest juudi triumviraatorit kaasaegse Prantsuse ajaloo teel, oleksime pidanud midagi ütlema kahe teise triumviraatori - Gambetta ja Jules Favre - kohta. Esimene, õhutades oma juudi eneseteadvuses sõja lootusetut jätkamist, teenis oma usukaaslastele tohutuid kasumeid nii lepingute ja tarnete kui ka reetmise ja laenude näol, teine aga viis oma murekohad Välisministeeriumis nii kaugele, et lõpuks kaks teist juuti - Alphonse Rothchild Prantsusmaa poolt ja tema endine ordumees Srul-Mordka Bleichroeder Saksamaa poolt - ühinesid. Nad nimetasid sellise panuse suuruse (5 000 000 000 000 000 franki), mida, isegi kui jätta kõrvale üks frank minutis, ei saanud, nagu Thiers märkis, lugeda alates Kristuse sündimisest. Kui see vana patrioot minestas, võis Bismarck teraselt märkida: "Rahunege, härra Thiers. Sellepärast ma kutsusingi Bleichröderi, sest ta loeb maailma loomisest alates...!"

Peaksime veel peatuma "kelmikatel lepingutel", mille abil "suured raudtee-ettevõtted", ettekäändel väidetavalt oma tohutute võlgade võimalikult kiireks tasumiseks Prantsuse riigikassale, mitte ainult ei saanud tasuta oma kontsessioonide laiendamist ja pikendamist, vaid arveldasid sama riigikassaga selle enda kulul ja uskumatu kahjumiga..... Ei teeks paha tsiteerida Prantsuse patriootide viimast katset, mille Juuda pojad kindralliidu kaudu reeturlikult purustasid, et kukutada juudi kapitali ike (Rothchildide ja Bon-Tou vaheline duell; vt Zola romaan "L'Argent"). Oleks vaja tuua näide Pariisi parlamendi omakasupüüdmatusest "Panama" kohta, milles osales soodsalt teine, juudi triumviraat, mis koosnes, nagu on kindlaks tehtud, Panama teaduste doktorist Cornelius Hertzist, Artonist (Aaronist) ja Jacques Reinachist, kes Loubet' abiga, tollase justiitsministrina, suutis end mürgitada, mis päästis Prantsusmaa praeguste valitsejate maine, kuid ei jätnud talle päranduseks oma vennapoega Joseph Reynach'i, kes hiljem oli Rothchildide peastaabi juht "Dreyfusiaad'i" lavastamisel.

Lõpuks, rangelt võttes oleks võimatu jätta välja Mac-Mahoni juhitud siseministri Marcer'i [11] julge, uhke ja prohvetlik tegevus, kes oli kaasaegse ametliku juutide ülemvõimu sünni ajastu pealtnägija Prantsusmaal. Ta mõistis selgelt, kuhu see suundub, hoiatas energiliselt ja õigeaegselt, kuid ei saanud midagi ette võtta Gambetta, endise diktaatori ja "vabaduse päästja" vastu, kes koos kurikuulsa 353 kaasosalusel kukutas viimase tõelise Prantsuse marssalivalitsuse, mis kroonis "valitud rahva" hiilgava triumfi ...

Kahjuks vajaks ainuüksi selle materjali arendamine, vähemalt kõige üldisemalt, sihilikku raamatut.

Seega tuleb meil niigi ülemääraselt kasvava uurimuse mahtu kokku suruda. Pealegi piisab öeldust, et mitte üllatuda järelduste üle, milleni sündmuste käik meid paratamatult viib.

Sellest tulenevalt pole vaja selgitada, et me oleme püüdnud illustreerida vaid mõningaid juudi võrdõiguslikkuse vilksaid tulemusi Prantsusmaal. Aga kui mitte nii silmatorkavates proportsioonides, siis ei oleks neid muidugi saanud üldse mitte ette näha.

Tõepoolest, isegi 1791. aastal ei puudunud Rahvusassamblee enda ettevaatlikkus.

"Juutide nimetamine kaaskodanikeks," manitses Abbé Maury, "on sama, kui kinnitada, et keegi võib saada prantslaseks, ilma et ta lakkaks olemast inglane või taanlane. Alates Karl Kiilaka ajast, kes andis juutidele kodanikuõigused, kuid kelle siiski mürgitas juut Sidkija, tema arst, on Juuda pojad seitse korda välja saadetud ja tagasi kutsutud. Voltaire on õigesti märkinud, et enesehaletsus kiusas neid taga ja patroneeris neid. Kaheksateist sajandit veetsid juudid Euroopas ja nad ei segunenud teiste rahvastega. Nad ei teinud midagi muud kui kauplesid rahaga. Üldiselt rõhujad, olid nad põllumajandusmaades töötava elanikkonna nuhtluseks." "Rahvas kardab juute," tunnistas Nancy La Fare'i piiskop, "ja Elsassis on nad oma süü tõttu ka rahvaliikumiste ohvrid. Sellegipoolest tungivad nad kõikjale sisse ja võtavad igaühe enda valdusesse. Püüdes sealsed talupojad vaesussse tõugata, ostavad juudid veel tärkava rukki peaaegu tasuta ära ja ajavad nad vaesusse." "Nad on nii meelestatud kõike ja kõiki haarama, et kui me kaotaksime teid, mu isand," märkis üks selle õnnetu maa elanikest, "oleks meie piiskop ilmselt juut.

"Kui me oleme 1789. aasta revolutsiooni pärijad," kinnitas Edouard Drumont omakorda, "siis on see väga eriline. Juudid on teinud meiega hullemat, kui vähemalt Jaakob tegi Esaule. Nad ei ole mitte ainult andnud läätseputru, vaid nad on võtnud ära ka selle roa ise, määrates selle ka endale "riigipirukaks".

"Kuid vabadus ei seisne selles, et ainult juudid valitsevad, kui nad lisaks sellele peksavad ja ei luba sul nutta. Võrdsus ei seisne selles, et ühe juudi kohta, kes omab pettuse ja võltsimise teel kolm miljardit, on mitu miljonit ausat töölist - mittejuudid - näljasurmas. Ja kui see on vennaskond, siis on see kindlasti Kaini vennaskond.....".

Prantsusmaal on tõeline valitseja Rothchildide Maja ja mitte keegi teine. Kaks tähte "R. F.", mida te näete hoonetel, lipukestel ja bänneritel või pidulikel päevadel gaasivanikutel, ei tähenda "Republique Francaise". Ei. See on lihtsalt kaubamaja märk. Samuti ei väljenda need üldse mitte suure rahva riigimõtet. Ei. Nad näitavad ainult suure juudi panga sotsiaalset tähtsust. "R. F." - tähistab Rodschilds Freres.

Siin ei ole midagi imestada. Siiamis on metsik madu, gamadriada, boa constrictori liik. See on nii mürgine, et selle hammustus on elevandile viie minutiga surmav. Põliselanikud kardavad gamadriada't rohkem kui tiigrit või musta pantrit. Sellegipoolest oleks naeruväärne mao peale pahandada. Loodusteadlane peaks seda uurima, mitte vihastama.

Seda tegi vapper saadik Denis oma targas järelepärimises juba 1895. aastal [12], nõudes vastust küsimusele: "Mida kavatseb ministeerium teha Prantsuse valitsuse süstemaatilist kuulekust silmas pidades?"

"Mille üle te imestate, mille vastu te nördinud olete? - vastas Denis. -Juut kaupleb millegagi, aga eranditult müüb ta midagi. Kas Dreyfus on süüdi, kui tal ei olnud ühel hetkel midagi muud müüa ja ta oli sunnitud oma isamaad müüma?"...

Pöördudes valitsuse judaistumise poole, meenutas Denis, kuidas Prantsuse ministrid naersid, kui kuulasid ühe naiivse saadiku juttu, et Inglismaal surid altkäemaksu võtmisel tabatud ministrid häbisse..... "Tõepoolest, me ei sure häbisse," märkis Denis, "vaid elatakse sellega!"...

Lõpetuseks, viidates intressimäärade meeletule hüppele, isegi Fashoda juhtumi ajal, hüüatas Denis:

"Oleks pidanud just sel hetkel minema börsile, et meie õuduseks seista silmitsi jubeda vaatemänguga, mis teeb hinge haigeks. Alati, kui Prantsusmaa on ohus, kui veri ujutab tema nägu ja pisarad voolavad tema silmadest, ründavad tuhanded röövloomad teda igast küljest ja tormavad oma alatu alkeemiaga muutma tema verd ja pisaraid kullaks. Õpetage mulle, jumala eest, millistest nukuteatritest, millistest pankadest, millistest ahingutest, millistest lukustamata, - kurjuse poolt getodest, põgenevad need põlastusväärsed?!...".

XXVI.

Pärast eelnevat ei ole raske tõmmata "skandaalide skandaali", mida tuntakse tagasihoidliku, kuid tähendusrikka hüüdnime "L'Affaire" ("Affäär") all, põhijooni. Dreyfus, kelle maailm on vaigistanud, jääb siiski "Iisraeli kangelaseks" ja Kagali kõikvõimsuse mälestusmärgiks, mis on läbi aegade ainulaadne.

Kunagi varem ei olnud midagi sellist mõeldav. Ainult börs ja ajakirjandus suutsid anda Juuda poegadele, isegi pärast 1870. aastat ja reetmise tõttu, enneolematu, täiesti uskumatu triumfi ja mitte kusagil, vaid Prantsusmaal endas - juudi patriotismi ja seega ka "võrdsuse" kuulutaja...

See kohutav ajaloo õppetund on arusaamatu, pettumust valmistav ja hämmastav...

Aga kui juudi börsil anti raha ilma arveta, siis selle tulemuse saavutas "valitud rahvas" peamiselt ajakirjanduse kaudu.

Just see viis segaduses oleva "kultuurse" inimkonna mitte ainult selleni, et "süütute kannatajate" (teisi kindlasti ei olnud) päästmiseks koguti annetusi Jaapanis ja Hea Lootuse neemel, Vancouveris ja Singapuris, Marina Rošal - Moskva lähedal ja Vandimenovi maal; mitte ainult ei vangistatud sõjalist uurijat, polkovnik Paty du Clami, üldise meelepaha allasurumise all just selles kasematis, kus ta oli julgenud reeturit vangistada, vaid ka Dreyfus'i kohtusse viinud mees, sõjaminister kindral Mercier, pääses ainult mingi ime läbi sunnitöölt Uus-Kaledoonias, s.t. Rothchildi orjusest. Kogu Prantsuse armee muutus tähendamissõnaks, häbi ja meeleheite ohvriks, hoolimata sellest, et keset kõige muu hävingut oli see olnud kogu Prantsusmaa lemmiklaps, tema õitseng, rõõm ja lootus ja et vaatamata rasketele maksudele polnud parlament oma armee jaoks midagi säästnud. Ilma aruteluta avatud assigneeringud on alates 1871. aastast jõudnud kolossaalse summa 35 000 000 000 000 frangini!....

Mitte keegi ei ole ehk paremini kui Düring (vt. tema "Juudi küsimus") maalinud sel puhul pilti juudi vilepuhuja ohjeldamatust hirmust meie päevil.

"Kui kunagi mängis juudi ajakirjanduse rottkuningas oma miljonite sabadega kõiketeadlikku rolli ja piinas jõhkralt rahvaid, pilgates neid kuratliku meelepahaga, siis oli see selles protsessis ja selle tõeliselt naeruväärsete vastuste hulgas mõlemal poolkeral. Dreyfusi afäär näitas, millisel määral ja millistes mõõtmetes on juutide solidaarsus, mida Kagal kasvatab, täiustunud kõigis juutluse sotsiaalsetes kihtides, peamiselt selle intellektuaalsetes ja publitsistlikes klassides ja kui pahatahtlikult võib see kasvada, pettes kõiki ja kõike oma eesmärkide nimel. Prantsusmaa ja pärast teda kõik rahvad, kuhu iganes ajalehe evangeelium jõudis, olid sunnitud vedama laulu sellest, mida juudi üksmeel neilt nõudis.

Üle igasuguse tõenäosuse kasvas üles koletislike valede mass, et tembeldada nn. avalikku arvamust, - Kagalile meelepärases mõttes. See, et Juuda rahvas, röövlite hõim, toodab kõikjalt oma sügavustest reetureid ja, kaitstes neid reetureid igati, annab neid isegi militaristliku ja šovinistliku õigussüsteemi märtritena välja, on juudi traditsioone arvestades täiesti mõistetav asi. Kuid aaria rahvaste jaoks ei saa muud kui häbiks pidada karistamatust, mis on tingitud karistamatusest sellisel ootuspärasel tegutsemisviisil ja juutide rumalal jultumusel, mille nad nii vastikuteks vormideks viisid. Kaupleva žiidi röökimis- ja vandumiskommetega. Seal, kus varem kuuldi ainult gallia kukke rõõmsat laulmist, hakkas juudi nina all välja purskuma viha ja teotamine kogu maailma vastu.

Samal ajal kui ajalehed, tulid ka kõige räpasemad kirjanduslikud tagahoovid oma menuromaanide moraalse nakkusega, et katta juutide reetmist ja päästa Kagali prestiiži. Žiidikestel õnnestus see isoleeritud dreyfuusia mitte lihtsalt riigiks, vaid suureks maailma afääriks künda, just siis, kui nende pärispatu juhtum ilmus selles fin de siecle'is uues, suurendatud ja uhkes köites ning kullatud kaunistustega väljaandes. Maailma kirjapressii all. Uueaegsed Makkabused torkasid selle kuldkaanega teadmatute ja kaitsmata inimeste silmadesse kõikjal ja igas nurgas. Silmakirjalik inimlikkus koos teeskluse ja sentimentaalse filantroopiaga oli see, mis koos vale mänguga võrdsusest seal, kus seda ei olnud ja ei saanud olla, väljendas aarialaste rahvaste vabatahtlikku jõuetust ja avas juutidele tee, et meid kõiki ninapidi tõmmata.

Dreyfusi kohtuprotsess näitas, et kui juudi üle kohut mõistetakse, võib judaism käituda sellise jultumusega, nagu oleks ta midagi muud kui kõige tähtsam ja isemoodi riik ja seega õigustatud kaitsma oma liikmeid teiste rahvaste jurisdiktsiooni eest. Sellise "valitud" ülbuse vastu on muidugi sobivad valitud vahendid. Seetõttu on vaja eelkõige maha suruda juudi uskumus, et vabadus seisneb juutide omavolil kuritegude sooritamisel, sest vastasel juhul püstitatakse koos riikide eneseparandamisega ainult üks kõrgeim poliitiline põhimõte - L'Etat s'est le juif...

Vahepeal on hirmutamise ja kättemaksu vahendeid peetud alates Siinai ajast selle rahvuse jaoks kõige sobivamateks oma raamistikus. Miks peaksid teised, paremad rahvad hoiduma sellisest tegevusest, mida juudid ise oleksid pidanud oma juhtide huvides järgima?!..."

Paralleelselt Düringi seisukohaga ei saa jätta mainimata Liebknechti pamfletti, mis nii palju lärmi tekitas. Mõlemad autorid on sakslased ja mõlemad väidavad kategooriliselt, et Dreyfus pettis Prantsusmaad. See on väga oluline juhtumi puhul, kus miljonid inimesed leidsid end "maailma Kagali" narrid olevat...

Tähendatud tingimustest on loomulik, et Läänes on juba ilmunud "teaduslikud" käsiraamatud avaliku arvamuse fabritseerimiseks. Dreyfuse'i juhtum on selle õpetlikuks tõestuseks. Riigimehe kohus on sellega tutvuda. Venemaal on vaja seda teed ja avalikku teadvust võimalikult elavalt valgustada. [13]

Me ei kavatse muidugi laskuda Affaire'i sõnade üksikasjadesse, vaid peatume ainult kahel asjaolul.

Luues uue Trans-Aafrikalise impeeriumi Kairost kuni Hea Lootuse neemeni ja kohtudes Fashodas üle oma tee Prantsusmaaga, hakkas Inglismaa ähvardama sõjaga, kuigi mitte tõsiselt ja tegelikult tegi kiiresti teistsuguse, kuid meisterliku malemängu. Vabamüürlaste kaudu pandi lavale Dreyfusi afääri revideerimine. Tülide poolt räsitud Prantsusmaa ei viivitanud Fashodast lahkumisega. Kuid juudid ja vabamüürlased ei olnud sellega rahul. Kaks korda sõjaväekohtutes riigireetmise eest süüdi mõistetud juut mängis siiski kogu maailma silme ees oma traagilist operetti ja ootas "Dreyfusari" ministeeriumi, ning apoteoosis, oma kolleegi Galifehi ettekande põhjal, kui sõjaminister, sai ta armu sellise austatud paanisti nagu Rothchildide advokaat ja nende armu läbi Prantsuse Vabariigi president Lobet-Häbi (Loubet la Honte)...

Kuid häbita juutkond ei lasknud end oma võidukäigul sellega piirduda.

Olles solvanud kindraleid, määrinud armee ja alandanud Prantsusmaad, ei viivitanud Kagal nõudma reeturi täielikku rehabiliteerimist. Vaatamata juutide jõupingutustele ja võimude kaasosalusele ei olnud siiski võimalik leiutada seda uut asjaolu, mis pärast kõigi tähtaegade möödumist võis formaalselt motiveerida vaid kassatsioonikohtu sekkumist. Selleks, et mitte peatuda, oli kohtu koosseis juba ette võltsitud ja kõigele vaatamata esitati asi uuesti läbivaatamiseks. Ilmselt oli vaja see siin täielikult lahendada, sest uue süüdimõistva kohtuotsuse oht kolmandas sõjakohtus tundus ilmne. Vahepeal ei olnud võimalik otsustada menetluse üle, alustades kohtuprotsessist, kui ei olnud kindlaks tehtud, et Dreyfusi teos ei ole corpus delicti. Riigireetmise fakt ja selle dokumentaalne tõestus neetud "bordereau" näol olid vaieldamatud. Seega ei jäänud muud üle, kui Dreyfus otse vastupidiselt seadusele ja rangelt võttes ilma igasuguse kohtumenetluseta, kuigi väidetavalt kassatsioonimenetluses, kuid ainult sisuliselt õigeks mõista. Just seda tegi kassatsioonikohus, s.t. selgelt rikkudes Prantsuse kriminaalmenetluse põhikirja artikli 445 teksti ja mõtet, samuti tõendite täielikku moonutamist, kui ta, isegi ilma süüdistuse esindaja ärakuulamiseta, kuna prokurör omakorda ainult kaitses süüdistatavat, tühistas 12. juulil 1906. aastal koos kõigi tagajärgedega Dreyfusi teise süüdimõistva otsuse, mille Rennes'i teine sõjakohus oli teinud 9. septembril 1899. aastal.

Article 445 du Code d'instruction criminelle.

Texte du Code.

Si l'annulation de l'arret, a l'egard d'un condamne vivant, ne laisse rien subsister qui puisse etre qualifie crime ou delit, aucun renvoi ne sera prononce.

Texte inexistant vise par la Cour de Cassation.

Si l'annulation de l'arret, ne laisse rien subsister qui puisse a la charge du condamne etre qualifie crime ou delit, aucun renvoi ne sera prononce,

Üleval on kursiivis trükitud need seaduse autentsed sõnad, mida kassatsioonikohus moonutatud kujul ja mujal vääralt võttis oma otsuse aluseks tõelise teksti varjus.

Selle kassatsioonikohtu poolt toime pandud süüteo tagajärjel oli süüdi mõistetud juudipettur Dreyfus, kes ise oli end süüdi tunnistanud, kuid kes oli juba armuandmise tõttu taastatud majori auastmesse, omandanud vabastatud juudina õiguse tõesti ja jultunult häbistada Prantsuse armeed oma kohalolekuga selle ridades. Ja mis kõige kurvem, juudipoolne parlament ei olnud aeglane sellist rahvusarmee solvamist heaks kiitma. See ei takista siiski patriootilist ajakirjandust nimetamast Dreyfust reeturiks ega ka seda, et žürii oleks pidulikult õigeks mõistnud igaühe, kes oleks püüdnud "kannatanu" kallist elu, nagu tõestas hiilgavalt kohtuotsus, mis tehti Pariisis üldise heakskiiduga nördinud Gregory vastu, kes tulistas "Kuradisaare märtrit", et saavutada mitte midagi vähemat kui Dreyfusi õigeksmõistmine, mis oli juudile alluva valitsuse poolt toime pandud ennekuulmatu tegu, kui ta samade vägede kaitsel rahva raevu eest kandis koletu pornograafi ja Dreyfusi apologeet Zola surnukeha Pantheoni rahvuslikule pühakojale.

Juutide ülemaailmne agitatsioon Dreyfusi kahekordse süüdimõistmise vastu tema kaasohvitseride poolt kaua kannatanud Prantsuse armees on fakt, millele ei ole ajaloos õigusinstitutsioonide ajaloos võrdset. See agitatsioon on kõigi mälus ja räägib piisavalt enda eest. Seetõttu, viidates sellele vaid hetkeks, pöördume selle algusperioodi juurde 1895. aastal. Kagali enesevalitsemine ei olnud juba siis mingi saladus.

Iga kõrgelennuline ja selgeltnägija on teadlik sellest, millist tähtsat kohta religioossed ideed ja tunded rahvaste elus hõivavad. Seega, ükskõik kui ägedalt ta ka ei arendaks veendumust, et "poliitika on igal ajal ainult säilitanud õigluse poolt kurdetud kuritarvitusi", ei saa riigimees olla teadlik moraalsete põhjuste poolt avaldatavast mõjust. Mida aeglasemaks muutub meie skeptiline ajastu, seda tuntavamaks muutub osa, mida religioossed mured kõigis eluküsimustes peavad kandma, ning seda tuntavamaks muutub ka see mõju, mida need mured maailma poliitikas kajastavad. Seega on selge, miks judaism oma püüdlustes alistada gojisid tunnistab oma peamiseks ülesandeks kristluse lagundamist. Kuid probleemi tähtsus nõuab ka Kagali meetmete eksimatust. Seega oli juudapoegade jaoks vaja, enne kui nad asusid lahendavale eesmärgile, Prantsusmaad desarmeerida, s.t. õõnestada armee moraalset väärtust ja diskrediteerida selle juhtide väärikust, ning eelkõige hävitada vahendid, mille abil ta saaks kaitsta oma organisatsiooni saladusi võõraste spionaaži eest, mis oli juba põhjustanud Prantsuse rahvale 1870-1 kurvad katsumused ja oleks tulevikus veelgi ohtlikum. Kagali arvutuste täpsus ja universaalsust ei aeglustanud 1904-1905. aasta juudi-Jaapani spionaaži Mandžuurias kinnitamist, aga ka Venemaa saatusi üldiselt. Just selles suunas tuleks vaadata "Dreyfusiaana" plaane. Ja siin tuleks eelkõige otsida nende lahtimõtestamise võtit. On selge, et Dany pidi, olles tabanud juudi reetmise keskust, kohtama raevukat vastust, mitte ainult sellepärast, et ta rääkis Prantsuse valitsuse žiidistamisest, vaid eriti arvestades selle ajastamist "kannatanu" protsessile Kuradisaarelt.

Dany vastu tuli, nagu oli oodata, šabesgoji sotsialist Rouanne ja Kagali peastaap fanaatilise juudi Nake'i näol.

Siis, nagu võis oodata, oli uurimine ebaõnnestunud. Peale šabesgojide viha, mida see ja parlamendis istuvate juutide "enesekaitse" paljastas, seisnesid Dany läbikukkumise põhjused aga selles, et ta ei olnud kursis nii sellega, mida juudid väidavad formaalse loogika sofismide abil, kui ka oma teadmatuses kabalistlikust taktikast. Teisalt, kui kuiv mõistus puutub kokku materjaliga, mille andmed on muutlikud ja nende hulk teadmata, keeldub ta matemaatilisest lahendusest. Siis, et mõista nende täielikku ulatust, tõuseb meie vaim erilisele seisundile - naiivsusele, südametunnistuse veendumusele, ettenägemisele. Suured mõtted tulevad südamest, mitte meelest. Süda on jutustaja. Nii ja mitte mingil muul viisil luuakse žüriiotsused ja lahendatakse kõige tähtsamad riigiprobleemid. Gouverner s'est prevoir.

Seda teadvustades, nagu ka meie, ei võta Juuda pojad siiski kunagi vastu väljakutset märgitud pinnal. "Valitud rahva" liige üritab oponendina kõigepealt oma vastast formaalsele territooriumile tõmmata ja takistada teda otsustamast faktide kogumi põhjal, ning siis esimesel võimalusel viib vaidluse teisele rajale või teisele poole, varjates selle olemust ja rääkides ainult sellest, mis siin üldse ei kehti ja mille kohta teda ei küsita. Lõbutsedes jahtides tagurpidi juuti, satub kogenematu oponent naeruväärsesse olukorda. Ühelt poolt tõmbab juut temalt argument argumendi järel välja, pidades silmas igaühe väidetavat ebapiisavust või sobimatust eraldi ja teiselt poolt jõuab ta talle järele just seal, kus ta teda ootas ja juba siin, just õigel ajal, lööb talle coup de grece.

Niimoodi tabas Denis Alfred Nacke. Ja kuna juut lisaks sellele arutles ainult ad hominem ja mitte ad rem, teisisõnu, ei vaielnud, püüdes laimata, siis Nake ja pärast teda kogu Kagal, olles segadusse ajanud ettevaatamatu Denise'i, jättis mulje, nagu oleks võit justkui saavutatud probleemi sisulises osas.

Seega on selge, kui raske on võitlus juudiküsimuses. Ei piisa teema uurimisest ja ei piisa sellest, et uskuda oma lippu, vaid tuleb ka osata seda õigeaegselt kaitsta reeturlike rünnakute eest. Sellel viimasel teel on lisaks teoreetilisele väljaõppele hädavajalik praktika. Seepärast ei ole kõigil õigus juute paljastada, eriti põhimõttelistes debattides nendega. Neid on vaja tunda ja silmad lahti hoida, et mitte lõksu langeda ja mitte lasta oma lipul käest kukkuda, s.t. mitte muuta oma pühadusi pilguks, mille poole juudid püüdlevad...

Paraku, kui sellised ohud on Dany ja Nake vahelises duellis, difficile est satyram non scribere, siis võivad nad kogu riigi jaoks muutuda uskumatuks, kui nad seisavad vastamisi kogu Kagali pressiga.

Prantsusmaa katsumused kogu maailma hämmastunud silmade ees on sellest võrratu näide. [14] Võib isegi tunnistada, et juba ainuüksi mainimine Kagali triumfi "Dreyfusiaadis" välistab vajaduse arutada võimu, mille juutlus on nüüd saavutanud, haarates Gnat Blumbergi nõuandel, nagu edaspidi selgitatakse, ajalehtede monopoli.

XXVII.

Kokkuvõtteks on raske mitte märgata, et Dreyfusi kohtuprotsessi jutustuses on ikka veel üks väga oluline lünk. Kuidas võis vabariigi kõrgeim kohus tõepoolest julgeda sooritada nii ilmselget faktilist ja juriidilist võltsimist ja seda isegi riigireetmise süüdistusega, mis oli teinud pealkirju mõlemal poolkeral? Kust tuli selline hoolimatus tõe suhtes, kus sel näis olevat kindlalt tagatud kättesaamatu pelgupaik? Kuidas seletada seda jultumust, millega seda teostati, vaatamata kassatsioonikohtu tsiviilosakonna presidendi Cenet de Beaurepaire'i julgele ja populaarsele protestile, kes oli oma ametist tagasi astunud, et mitte kahjustada oma head nime või oma perekonna au, osaledes koos kriminaalosakonnaga ühisel kohtumisel, mille eesmärk oli tühistada teine Dreyfusi süüdimõistmine?...

Selle enneolematu häbistamise põhjused on kahtlemata juurdunud kaasaegse sõnakuuleliku režiimi erinevates tingimustes ja Prantsuse valitsuse enda vandenõus õigusemõistmise vastu, kuid sellega ei ole asi veel lõppenud. Vaja oli karistamatuse kindlust, teisisõnu, hoolikat ettevalmistust kuriteo jälgede varjamise ja kõige eelneva kõrvaldamise kaudu, mis võiks paljastada enamiku "kassatsioonikohtunikke", kes olid end Kagalile maha müünud. Selles valdkonnas oli muidugi vältimatu nii dokumentaalsete tõendite kui ka tunnistajate ütluste hävitamine. Mis puutub ülesande esimesse ossa, siis võttis Picard, kes teenis Prantsuse Armee Peastaabi Salajases Osakonnas, selle vaeva enda peale, kuid see jäi peaaegu lühikeseks, sest ta viidi kohtu-uurija juurde ja sealt edasi sõjavanglasse. Sellegipoolest ei antud teda juutide tahtel mitte ainult kohtu alla, vaid tal õnnestus oma missioon lõpule viia ja kolme aastaga sai temast kolonelleitnandist diviisikindral ja lõpuks, exusez du peu, sõjaminister. Mis puutub tunnistajatesse, siis vastavalt juudi vabamüürlaste tavale kadusid nad vastavalt vajadusele, minnes ükshaaval varjude maailma....

Selguse huvides nimetame neid ja nende surma asjaolusid Charles Fleury väga õpetliku uurimuse põhjal, mis ilmus kaks aastat tagasi Pariisis pealkirja all "La republique juive, ses trahisons, ses gaspillages, ses crimes".

1. Kõigepealt suri mürgitatuna, kui ta lükkas tagasi juudi raha, üks innukas patrioot, väga võimekas ja haritud mees, kolonel Sandguerre, kindralstaabi spioonivastase büroo ülem.

2. Tema järel suri peagi major Attel, sõjavangla ülem, kes oli kohal just Dreyfus'i ametist tagandamise hetkel ja kuulis, kuidas ta isiklikult oma süüd tunnistas. See oli ebamugav tunnistaja. Ja nii lahkus ta 1. oktoobril 1895. aastal Trieliga rongiga täiesti tervena ja vähem kui tund hiljem, Ermani jaamas, leiti ta vagunist juba vingudes ja rohetades vagunist ... Mürk oli tema silmades, kuid süüdlasi ei otsitud, nagu oleks pidanud.....

3. Kapten Lebrun Renaud'lt, kohe pärast tema kirjalikku aruannet sõjaministrile, kindral Mercier Chaulain-Servinière'ile, sai asetäitja omakorda teavet Dreyfusi süütunnistuse kohta ja avaldas 1898. aastal Intransigeant'is järgmise teksti: "Kui ma Saksamaale dokumente üle andsin, siis eesmärgiga saada temalt teisi." Ei möödunud mõnda nädalatki, sama aasta 25. juulil leiti ta Mance'i lähedal, kus Chaulain-Servinière oli teel, raudteelt tükkideks kistuna. Ta oli kahtlemata oma vagunist välja visatud, kuna uks oli taas suletud ja tema ainus kaaslane oli täiesti juhuslikult põgenema kiirustanud. Mõrvatud mehe suurepärane sotsiaalne positsioon, tema iseloom ja diskreetsus välistasid igasuguse idee õnnetusest või enesetapust. Õudus oli ilmselge, kuid nad ei pidanud vajalikuks seda paljastada. Sama aasta detsembris avaldas üks "riigireetmise sündikaadi" ajaleht järgmise märkuse: - "Me oleme teadlikud, et moodustatakse mustanahalist kogukonda moto all: Morte la bete, mort le venin. [15]

Selle eesmärk on võidelda kõigi vahenditega, mis iganes need ka ei oleks, antisemiitliku rämpsu ja selle presidendi vastu, kes on end sellele andnud. [16] "Tantsu" esitajad, kes iganes see ka ei oleks, määratakse loosi teel, spetsiaalsetel salajastel koosolekutel. Kui me oleksime mõned, siis ei jätaks me vahele! ...." See märkus on toodud [17] "blokkijate" vaimu- ja südametunnistuse seisundist, samuti nurga tagant tapmist ootavad jahimehed, nagu kõik kelmid. Kas tegemist on siiski tahtliku kogukonnaga või on see vaid kaval ähvardus...? Väga võimalik, sest Kagal ja "loožid" sooritavad sageli ise reeturlikke mõrvu, kaugel sellest, et nad saaksid pöörduda mõne teise organisatsiooni poole, millele on igal juhul raskem toetuda kui enda omale.

4. Kolonel Henri (Henry) surm.

Me ei ütle, et dreyfusaarid ta tapsid, sest enesetapp tundub tõenäoline, kuid me väidame, et nad ajasid ta eneselt elu võtmiseni, sest see on nende kunsti tipp ja me näeme siin midagi veel õelamat kui pelgalt mõrv.

Kõik paneb meid arvama, et valesõber, üks neist hiilivatest vendadest, keda getod ja loožid saadavad kõikidesse ühiskonnakihtidesse, õhutas imelist sõdalast ja tulihingelist patriooti tegema isegi mitte võltsingut, vaid sellist populaarset dokumendi reproduktsiooni, mida saab näidata originaali asemel, mis on kahtlemata olemas, kuid peab esialgu jääma saladuseks. Olles ohtlikult kahetsusväärne, oli see tegu pealegi väga kaheldava kasuteguriga, sest kirjeldatud hetkel oli reetur juba ammu süüdi mõistetud. Teisest küljest oli see fakt dreyfusaaridele teada juba palju varem, kui kolonel Guinet oli selle sõjaministrile teatavaks teinud. Ühesõnaga, Henri oli hukkamõistetud autusele ja enesetapule. Viimase saatuse valimiseks anti talle "südamlikult" aega.

5. Lorenzo, aus patrioot, kuigi vabariiklane ja Põhja departemangu prefekt, oli esimene, kes osutas Dreyfusi vandenõu olemasolule ja pettustele, mis kandis Brüsselist Prantsusmaale tohutuid summasid. Mõõduka ministri Dupuy poolt Pariisi kutsutud, esitas ta ümberlükkamatuid tõendeid. Kahjuks ei olnud ta veel Hotell Terminiusesse naasnud, kui ta suri ootamatult oma toas. Ta oli liiga uudishimulik ja ta tuli "kinni võtta", eriti kuna Henri lesk oli teda kutsunud tunnistajaks oma kaebuses Reinachi, dreyfusiaadi kindralstaabi ülema ja Henri kibeda vaenlase vastu, kelle veres ta oli Juuda poegade rõõmuks "majufesi" tantsinud.

6. Fedaye, endine otsingubrigaadide ülem, oli suutnud kaugele dreyfusaari komploti plaanidesse tungida. Ta nägi kuld- ja veresidemeid, mis ühendavad juudi hõimu anarhistidega. Äkki sureb ka tema 4. märtsil 1899 - ühel päeval Lorenzos. Olles Fedaye ja Lorenzo kaudu hästi informeeritud ja seega oleks pidanud kõike põhjalikult teadma, kuid nende kahe surma tõttu ehmunud, oli auväärsel Dupuis'l mõistlik deklareerida nii saadikute kojas kui ka eraelus, et ta ei teadnud sündikaadi olemasolust midagi.

Surm säästis teda. Kuid teine sündmus, mida ta muidugi pidi täiel määral hindama ja mis koos kogu Prantsusmaaga ei saanud teda mitte teisiti kui kohutada, leidis aset Lagubaranis alles 5. märtsil. Vahepeal kirjutas Pressanse, hugenott ja üks Dreyfus'i bloki juhte, oma ajalehes 3. märtsil järgmist: "Liiga hilja, hr. Dupuis!... Te olete takerdunud omaenda varju. Vaadake, ma ei ole prohvet; kuid lubage mul teile öelda, et on hetki, mil inimene ootab tahtmatult midagi ettenägematut, mil ta ootab äikeselööki, mis puhastaks atmosfääri. Kes teab, kas just sel tunnil, kui te veel oma täpilisi kaarte käes hoiate ja olete mängu piisavalt seganud, ei valmista sama saatus, mis Felix Faure'i otsuste eelõhtul, ehk kriminaalselt ja juba tõenäoliselt parandamatult [18] surivoodile viis, mitte mingit traagilisemat üllatust ette, mille järel ei jää teile üle muud, kui anda mänguvoor õnnelikumale ja kohusetundlikumale mängijale ...".

Milline ülestunnistus Faure'i mõrvale! Kui kurjakuulutav ja küüniline on ähvardus, mis pidi viivitamatult uuesti juhtuma?

7. Tõepoolest, juba 4. märtsil sai Dupuis teistkordselt kavalalt kingituseks uudise oma mõlema vestluskaaslase, Lorenzo ja Feday kohutavast surmast ja 5. märtsil tabas teda Lagubrani äikesekatastroofi löök.

Öösel plahvatas Toulonis valitsetavas kroonu tehases 84 000 kilogrammi püssirohtu!...

Plahvatus raputas kogu ümbruskonda ja oli kuulda 200 versta kaugusele. Hooned, nagu ka kogu ümbruskond, muutusid tuhaks, täis sadade inimkehade tükke. Mõni aeg hiljem, naabruses, paiskusid laiali veel paljud suitsuta püssirohu ja meliniidi laboratooriumid, õnneks ilma plahvatusteta. Vastasel juhul, st kui need oleksid plahvatanud samaaegselt, nagu hirmutegude autorid lootsid, oleksid Toulon, arsenal ja laevastik võinud kaduda nagu äikesetsüklon. Kurvastatuna ebarahuldavast tulemusest, saatsid juutide poolt palgatud anarhistid 7. märtsil uuesti kuus inimest välja, et püüda meliniidilaod samuti õhku lasta..... Nende revolvrite kuulidest tabamata jäänud valvuri poolt jälitatud šabesgojid pidid põgenema, kuid suutsid katse kohale paigutada 16 dünamiidipadrunit. Olles niiviisi ebaõnnestunud Prantsuse eskadrillide koheseks ja massiliseks hävitamiseks, ei peatunud juudid enne, kui püüdsid kümnekonna aasta möödudes sama segadust ja mitte ilma tulemusteta. Pingelised uurijad, nagu ka kõik, kes mõistavad mereväe olukorda, ei saa hoiduda üksmeelsest hüüdest: "Olles kulutanud üksteist ja pool miljardit oma mereväele, ei ole Prantsusmaal tegelikult mereväge; see on viidud suuremasse lagunemisse, kui see on olnud pärast õnnetut meresõda....."

8. Dupuis'st vähem ettevaatlikumalt, kuid sama hästi teadlik afääri intriigidest, tunnistas minister Kranz vapralt saadikute koja ees oma veendumust "kannatanu" süüst .... Järgmisel päeval, 22. juunil mürgitati teda, tema naist ja lapsi ning kuigi nad suudeti surma küünistest välja tõmmata, siis ainult äärmise pingutuse ja raskete kannatuste järel.

9. Detektiivipolitsei agent Genet, kes oli asjaga põhjalikult kursis ja oli Dreyfus'i kannul pikka aega jälginud nii Prantsusmaal ja Belgias kui ka mujal, kutsuti Rennes'is toimuval kohtuprotsessil tunnistama. Siis püüti teda takistada, et ta õigeaegselt "ringlusest välja tõmmata". Ta suri ootamatult 5. juulil 1899.

Olles esitanud teile kõik eespool kirjeldatu, oleme teadlikult jätnud tähelepanelikuks analüüsiks kaks kõige silmatorkavamat mõrva: Felix Faure'i 16. veebruari 1899. aasta ja Sivetoni 8. detsembri 1904. aasta mõrva.

President Faure'i kahtlemata mürgitati.

On täiesti ilmne, et kellelgi vandenõulaste leeris ei olnud selles vähimatki kahtlust. On ainult õiglane, et kõik väljaspool nimetatud leeri jõudsid samale järeldusele.

Sellele, kes on valmis uurima asjaolusid ja kaaluma tõendeid, on see kuritegu sama vaieldamatu kui iga teine muutumatult tõestatud ajalooline fakt. Näiteks president Carnot' mõrvamine Lyoni teatri ees suure rahvahulga keskel.

Püüame ilma kommentaarideta esitada peamised tõendid.

a) Faure'i enda ja endise rahandusministri Flourance'i ütlused. Vahetult enne süütegu kohtus Florence ühe politseiametnikuga, kes palus tal soovitada presidendile, et ta peaks eelkõige ettevaatlik olema oma semude suhtes, kuna ilmne oht tema elule ähvardab teda just sellest suunast. Flourance hoiatas Faure'i, kuid kuulis vastuseks: "Kas te arvate, et ma ei tea, kuidas minu hukatust otsitakse...? Rahune maha, mu sõber, kõik ettevaatusabinõud on võetud".

b) Kuu aega enne mõrva kuulis proua Bastian [19], intelligentne ja tõepärane tunnistaja, kelle kõik aruanded tunnistati tõeseks, Saksa saatkonnas Pariisis ühe vestluspartneri järgmisi sõnu: "Faure tuleb kõrvaldada ja me asendame ta Loubet' kaudu".

c) Teised tunnistused erinevatelt osapooltelt lubavad meil väita, et teadaolevalt hoiatati Faure'i mõrva peatsest toimumisest teadaolevat hulka isikuid juudi-muuseumi miljöös, kusjuures mõnedele teatati sellest nädalaid, teistele päevi ja kolmandatele isegi mõned tunnid enne eelseisvat sündmust.

d) Eriti ajakiri "La Croix" sai Kaug-Idast ühe usutamist vääriva tellija kaudu uudise, et sealsete reisivate vabamüürlaste jutuajamise kaudu teadsid nad eelseisvast "uudisest" juba kaheksa päeva enne hirmutamist.

e) President suri alles 16. veebruaril kell 22.00. Siiski, kell 4 pärastlõunal, kui ta oli veel üsna terve ja võttis Elysee palees vastu Monaco vürsti ja seejärel kardinal Richardi, saabus Pariisi börsilt Brüsselisse järgmine telegramm, mis trükiti kohe kohalikes ajalehtedes:

"Felix Faure'i tagasiastumine on vältimatu. Loubet' valimine on kindel."

Samal päeval saabus Liverpoolist Turquani (Tourcoingi" kaks sellist saadetist:

"Liverpool, 16. veebruar, kell 4 pärastlõunal.

Kas on tõsi, et Pariisis on rahutused? Telegrafeerige kõik üksikasjad."

"Liverpool, 16. veebruar, kell 4 pärastlõunal.

Turg on äkki langenud, kuuldustest Pariisi tüsistustest."

Lõpuks, veel samal päeval, kella kahe ja kolme vahel pärastlõunal, sai Henry Depré Lille'is (24, rue de l'Inkerman) telefoni teel Antwerpenist keeldumise kaubanduskokkuleppe sõlmimisest, pidades silmas Faure'i tagasiastumisele järgnevaid rahutusi ("La Croix", 4. märts ja "Croix du Nord", 10. märts 1899).

f) Milline on selle surma tähtsus? Faure'i isamaalisus üksi oli takistuseks juudi vandenõule ja takistas, et reetmise tulv, kui see kord läbi murdis, ei kandnud kõike valitsusest, parlamendi mõlemast kojast ja ajakirjandusest kaasa ja keeras seejärel nii armee kui ka riigi pea peale. Nähes end petetuna, aheldatuna, ähvardatuna, valmistas president ette karmi noomituse läbi "Üleskutses rahvale", kus ta osutas Prantsusmaa ees avanevale kuristikule ja sellele tohutule juudi vandenõule kui pidevale ohule kõigile institutsioonidele ja riigi julgeolekule.

Vaja oli iga hinna eest ära hoida suure riigiakti väljaandmist. Noh... ja segasidki!

Kuidas? Kasutades ära Faure'i lähedasi, nagu oli ette näinud kõrge politseiametnik, kes oli Flourance'i hoiatanud.

Vastuvõtt presidendiga kestis kuni kella kuueni õhtul, s.t. kuni saabus veel üks isik [20], kes aeg-ajalt ka Elysee paleesse ilmus. Just selle privaatse kohtumise ajal pandi toime hirmutegu..... Kisa peale pandi jooksu, kuid naine pandi tõlda ja saadeti koju kohe, kui nad hakkasid õnnetu presidendi ümber tunglema, kes oli juba agoonias...

g) Arstide, eriti professor Lannelongi võetud meetmete ja hoolduse iseloom. Sellele ei ole vastuolus järgmisel päeval avaliku arvamuse rahustamiseks väljastatud arstitõend, mille kohaselt Felix Faure suri ilmselt äkilise ajuveritsuse tagajärjel. Esiteks on olemas mürgid, mis võivad põhjustada sama verejooksu. Teiseks, kas on tõsi, et surm oli nii äkiline? Vastupidi, jõuline keha võitles kaua ja vägivaldne agoonia kestis vähemalt neli tundi...... ja arstid pöördusid omalt poolt just mürgistuse vastu vajalike vahendite poole. Nad rakendasid näiteks kunstlikku hingamist, keele tõmbamist ja üldse seda, mida nad teevad, kui tahavad aega võita ja aidata mürgil vabaneda. Teisisõnu, nad tegid kahtlemata diagnoosi mürgistuse kohta ja tegutsesid vastavalt sellele.

h) Kuid süütegu ei ole tuvastatud pelgalt arstide tegevusega, ja võib-olla isegi ilmselge on see, et puudub autopsia. Kas vägivaldse või ootamatu surma korral, isegi kui tegemist on silmapaistva isikuga, ei kasutata surma täpse põhjuse kindlakstegemiseks tema põrmu autopsiat? Kas president Carnot' ja Austria keisrinna Elizabeth'i enda säilmete puhul ei tehtud autopsiat, kuigi nende haavad olid ilmselged ja nende surmaga lõppemine oli ilmselgelt võõras igasuguse müsteeriumi suhtes...?

i) Sageli juhtub, et sündmuste varjamiseks kalkuleeritud ettevaatusabinõud viivad paratamatult vastupidise tulemuseni. Nii oli see ka siin. Kõrvaldades autopsia, kuid nähes ühtlasi ette, et mürk põhjustab laiba kiiret lagunemist, muutus vajalikuks kiirendada palsameerimist enne õiguspärase aja möödumist. Järgmisel hommikul kell kaheksa, s.t ainult kümme tundi pärast surma, lõpetati palsameerimine. Jällegi, vastupidiselt tavale, ilma aruannet tegemata. Ja kuna isegi selline kiirustamine ei lükanud lagunemist edasi, tuli surnukeha kirstu panna ja kohe maha matta. Selline kannatamatus matta oma vaenlane võimalikult kiiresti maha, sest kardeti, et ta ei tuleks tagasi ellu ja ei paljastaks hirmutegusid, nõudes kättemaksu!...

j) Felix Faure'i perekonna ütlused. Lugupeetud sõbrad, kes tundsid perekonda lähedalt, tõendasid, et nad olid veendunud, et nende pea surm oli kuriteo tulemus. Selliseid avaldusi korrati kõikjal ja trükiti ilma, et keegi Faure'i perekonnast oleks esitanud vastuväiteid. Selline resoluutne vaikimine on tõendiks nende väidete tõesusest.

k) Edasi on omakorra samas suunas olulised andmed see, et hoolimata sellest, et Steingeli draama poolt Elysée'i palee tragöödia ümber taas üleskerkinud müristamisest ja hoolimata nõudmisest katkestada kümme aastat vana lugu ja kurta mõrvarite üle, säilitas perekond Faure ikka veel liigutava vaikimise. Ainus seletus võib olla vaid selline: meie jaoks on see hirmutegu vaieldamatu, kuid selle autorid (juudid ja valitsus) on nii võimsad, et neile on viljatu unistada hüvitamisest siinses leinaseisakus. Vastane on hoopis nii võimas ja nii tseremoonitu, et selline kaebus võib ehk vallandada uue löögi üle nende peade, kes on kõige lähemal kurjategijatele...

l) Dreyfusaaride ülestunnistused. Siinkohal ei viita me nende metsikutele rõõmuhüüetele ega sellistele materjalidele nagu Reinachi ja Dreyfusi suure sõbra Cornelius Hertzi kliendi triumfaalne hüüatus ühes boulevard-restoranis: "Me oleme päästetud! Meil ei olnud suuremat vaenlast kui Felix Faure. Kuid ettevaatus on meie poolel, sest ta ei tõuse enam üles...".

Tahame midagi trükitud sõnadest välja tuua.

Allkirja "Vabariiklane" all, mille alla oli aga peidetud üks üsna silmapaistev isiksus meie valitsejate seas, oli dreyfusaari "Le Figaro's" trükitud järgmist.

"Felix Faure ütles oma "Apellatsioonis", et vabariiklik kord ei tohi olla ohus. Vahepeal olid need loodud surnute enda vigade tõttu. Kui tema eesistumine ei olnudki ehk kõige sisemine, siis kindlasti oli see kõige segadusterohkem. See tundis mitmetähenduslikke tunde, kummalisi minuteid. Puudus vaid kõige tähtsamate otsuste täitmine. Kust tuli viimase hetke takistus? Nende ebatäpsusest, nende kõhklusest, nende vastuolust saatuse diktaadiga...... Hästi informeeritud inimeste arvamus on, et Felix Forsa salapärane surm takistas erakordseid sündmusi...".

See väide omandab erilise tähenduse, kui me toome selle kokku ühe teise tuntud dreyfusaari artikliga, mis ilmus ühes juudi ajalehes päev pärast Faure'i surma. Siin on muide öeldud järgmist:

"Enne seda oli Henri surma välkkiiruselöök juba nende kivistunud päid tabanud. Nüüd on see veelgi tähtsam ja veel hirmsam Vabariigi presidendi surm. See on kukutanud tema ümber ja tema kaudu tõe ja vabaduse vastu põimitud vandenõu. Kui te ei liigu teisiti kui sunniviisiliselt, hädavajaduse surve all, nõuab asjade loogika, et löögid tuleksid üha suurenevate löökidena, kuni teie visadus on lõpuks purustatud. Kui te oleksite aasta tagasi õiglust teinud, oleks sündmuste käik ilmselt muutunud ja teiste kohustuste ahelas oleks õnnetus, milles riigipea ise hukkus, võib-olla ei oleks endale kohta leidnud.

Kõik oleks võtnud teistsuguse kuju ja ka muutus oleks toimunud!".

Eelneva üle mõtiskledes on lubatud küsida, mida see Sibüllini keel võib tähendada, kui mitte seda, et Felix Faure oleks ellu jäänud, kui ta aasta varem oli Zola'le kuuletunud ja Dreyfuse'i Prantsuse armees majorimundriga tagasi seadnud?

Mida muud kui kuriteo tunnistamist peaksid austama dreyfusaar Pressanet'i ähvardused minister Dupuis'le: "Ma näen ette, et ka teie üle tuleb äike. Hoiduge samast saatusest, mille saatuse tõttu Felix Faure surivoodile sattus!..."

Millist tunnistust on lõpuks vaja, kui mitte näha seda Pariisi kohtumõistmise viisis juuditar Steingeli mõrva eest õigeks mõistetud isiku puhul, kui ta debüteeris draamaga ("kõrvaldades" selle abil kaks häbelikku tunnistajat kuriteo kohta Elysee-palees) ja mängis seejärel terve aasta jooksul komöödiat Juuda poegade lõbustamiseks selle naiivse imiku üle, keda nimetatakse Prantsuse publikuks?

Vaevalt oli neil aega Faure'i matta, enne kui Dreyfus'i juhtum kulleriga revideerimisele läks. Seejärel hakkas kuratlikus kaleidoskoobis avanema pilt, mis ületas igasuguse tõenäosuse.

Faure'i asemele valiti selline Juuda poegade protežee nagu Loubet; moodustati tahtlik Dreyfus'i ministeerium, mille peaministriks oli Rothchildi advokaat, šabesgoji Waldeck-Rousseau, ja sõjaministriks juut Galifeh; Picard'i kiire edutamine brigaadikindraliks ja peagi diviisikindraliks, hoolimata sõjakohtu määrustest, mille kohaselt oleks ta pidanud hoopis armeest välja arvatama; Galifet' äärmuslikud jõupingutused Dreyfus'i õigeksmõistmist Rennes'i sõjakohtu poolt, koos sama Galifet' kirjaliku juhisega talle Dreyfus' süütuse üle otsustamiseks, mille Waldeck-Rousseau' käskjalg andis (prokurörile) Carrière'ile üle [21]; president Loubet' pidulik väljakuulutamine, et "Rennes'i kohtuotsus toob kahtlemata tõe välja ja et, mis iganes see ka ei oleks, peavad kõik seda kahtlemata järgima"; kõige skandaalseimad paljastused ja uus süüdistus Dreyfusile, millele järgnesid viha, needused, meelepaha, epilepsia, hullumeelsus kogu Dreyfus'i maailmas ja. .. Dreyfusile "armuandmine" Lubey poolt, vastavalt Galifeuil' aruandele, samuti selle armuandmise vastuvõtmine Dreyfusi poolt ja tema teise apellatsiooni tagasilükkamine, st uuesti oma süü kahekordne tunnistamine; juutluse küüniline triumf paralleelselt sellega, et selle liikmed haarasid endale parimad ja tähtsamad valitsemisfunktsioonid, samuti kõik muud armuanded; nii Sõja- kui ka Mereministeeriumi kantselei direktorite ametikohtade üleandmine juutidele, millele järgnes šabesgojide André ja Picard'i jultunud nimetamine sõjaministriteks; sõjaväe patriootiliste ohvitseride süstemaatiline tagakiusamine Kagali, vabamüürlaste ja André poolt, terve spioneerimissüsteemi ja spetsiaalsete "konduktorite nimekirjade" loomise kaudu, - nn "fišeede(fiches) vangioperett", ja apoteoosina Sivetoni löömine minister André poolt otse saadikuhoone istungil; ja kogu ehitise krooniks uue asjaolu otsimine valitsuse osalusel, mis oleks andnud põhjust kassatsioonikohtu "seaduslikuks" sekkumiseks, mis oli täiesti valmis "kannatanut" valgendama ja kui seda "revideerimise" alust ei leitud, siis kõige julgem võltsimise de facto ja de jure tellimine nimetatud kohtu poolt... Aga "valitud inimesed" tahtsid panna Prantsuse rahva alandamise karikat põhja jooma. Seega sõlmiti parlamentaarne sanktsioon reeturi täielikuks rehabiliteerimiseks koos Dreyfusi orkestri peadirigendi Joseph Reinachi ja Panama triumviraatori Jacques Reinachi väimees, kellele juutide poolt justiitsministriks saadetud Loubet andis, nagu teate, aega ennast mürgitada, mis päästis kogu "tšekkarite" jõugu (saadikud, kes võtsid tšekkidega altkäemaksu) ja valmistas endale Dreyfusi päästmise nimel vabariigi presidendi koha!

Sivetoni kohtuprotsess ministri André löömise eest oli kavandatud 9. detsembri 1904. aasta kohtuistungiks. Oma kaitseks ja selleks, et paljastada Kataloonia vandenõu Prantsusmaa vastu, kutsus süüdistatav tunnistajad: kolonel Guinet ja teised ohvitserid, kes olid Guinet'ga võrdselt hästi kursis judaismi saatanlike keerdkäikudega. Kohtuprotsess ei olnud seega mitte ainult Sivetoni enda, vaid ka Dreyfusi, Picard'i ja André ning eriti nende õhutaja ja patroon, "väljavalitu", ülekuulamine. Nende Prantsusmaal toime pandud jäledused pidid kogu maailma ees paljastuma oma alastuses. Paraku oli Siveton ilmselt unustanud Felix Faure'i saatuse... Vahepeal imestasid kõik, kes teadsid asjade seisu ja mõtlesid, kuidas meie alatu juutide režiim, see valitsev jõuk, see kaabakas maffia, loodab siit välja tulla?!... On vaja kas hävitada Siveton või "kinni võtta" tema tunnistajad, sest sellist kohtuprotsessi ei tohi lasta toimuda ja ilmselt ei saa toimuda. Seda ei toimunud.

8. detsembril, st kohtuprotsessi eelõhtul, leiti asetäitja Siveton surnuna oma kabinetist...

Ta oli uinunud ja tema nägu oli vastu kaminas olevat gaasitoru, mille ta oli unustanud sulgeda.

Kuid see oli vaid haletsusväärne simulatsioon enesetapust. Arvestades selle vapra võitleja intelligentsuse, iseloomu ja vapruse astet, mida ta oli häbistatud isamaa eest, samuti dreyfusiaad'ile võõraste prantslaste üldist nördimust, mis lubas talle hiilgavat triumfi, polnud Sivetonil mõtet endalt elu võtta. Seevastu Juuda poegadele tundus tema surm koos teiste eelnenud mõrvadega tervendav ja ei olnud midagi erilist.

Ja kui Sivaton suri, siis otsustati juudi kombe kohaselt tema mälestust häbistada. Eeldades, et teadmatut rahvahulka segadusse ajada, kutsuti need, kes tahtsid ta solgiga üle valada...

Kõik, mida kõige vastikum laimuhüsteeria suutis välja mõelda ja kogu põrguliku saasta sülitasid Kagali poolt palgatud olendid õnnetu kangelase pea peale.

Selline on askeetide saatus ajaloo teel. Ärgem unustagem, et tema surma eest ei ole kätte makstud, nagu ei ole ka Felix Faure'i surma eest õigust mõistetud...

Kuid see triumf läks"valitud rahvale" kalliks maksma. Kuni 200 000 000 franki kogus Kagal "Dreyfus'i asja eest" mõlemal poolkeral ja ainuüksi 1899. aasta septembris (teine kohtuprotsess Rennes'is) nõuti Kagalilt väidetavalt umbes 54 000 000 franki.

Kuid kõik ei ole ikka veel müügiks, isegi meie häbiväärsel ajastul. Ärgem loobugem lootusest!...

Nunc, reges, mtelligite, - erudimini, qui judicatis terram!

                                                 * * * * * * * * * *

[1] F. Bacon. Atlantida Nova. O. Havard. Les premiers troubles de la Revolution dans les ports militaries. Vt "Le Correspondant" 22 janvier et 25 fevrier 1905. Lefranc. Les masques arrachees de 1788. Ibid. Le Voile leve pour les curieux, on le secret des revolutions reveles a L'aide de la Franc-Maconnerie. 1792. J. Robison. Preuves d'une conspiration contre les religions et les gouvernements de l'Europe, 1793. Manuel maconnique on Tuileur de lous les rites de Maconnerie pratiques en France. Paris, 1820. Velschinger. La mission secrete de Mirabean a Berlin. Paris, 1900. Proyard. Louis XVI detrone avant d'etre roi. Copin-Albancelli. La Franc-Maconnerie et la question religieuse. Louis Blanc. Histoire de dix ans. Maurice Talmeyr. La Franc-Maconnerie et la Revolution francaise. Ibid. Comment on frabriquent l'oppinion. Fr. Func-Benfano. L'Affaire du Collier. Lehmann. L'Entree des Israelites dans la societe francaise. G. Goyou. La Franc-Maconnerie en France. De la Rive. Les precurseurs de l'antechrist. La femme et l'enfant dans la Franc-Maconnerie universelle. Ragon. Cours philosophique des initiations anciennes et modernes. Ibid. Orthodoxie maconnique. Benoit. La Franc-Maconnerie. Victor de Steney. Le diableapotre, - par la possession d'Antoine Gay de Lyon (1821-1871). D-r Bataille. Le diable au XIXth siecle ou les mysteres du spiritisme, magnetisme occulte, Cab-bale moderne, Franc-Maconnerie luciferienne, Anarchie et Nihilisme, Palladium R.N., Magie des Roses-Croix, pratiques sataniques jne. Recit d'un temoin. Giosue Carducci. L'hymne a Satan. Le recueil des Instructions secretes aux Supremes Conseils, Grandes Loges et Grands Orients. Charleslon, 1890. Clavel. Histoire pittoresque de la Franc-Maconnerie. Matter. Swedenborg. Rebold. Histoire du Grand Orient. Paul Nourrissan. Etude sur la Franc-Maconnerie contemporaine. Samuti tema poolt. Le Club des Jacobins sous la Ill-ieme Republique. Les Jacobins an pouvoir. Jean Bidegain. Masques et visages maconniques. G. Hanotaux. Histoire de la France contemporaine. Bazot. Tableau historique, philosophique et morale de la Franc-Maconnerie. Käsikirjad J. B. Fortescue esq., mida säilitatakse Propmore'is. Londres, 1894. Domenico Margiotta. Adriano Lemmi, chef supreme des franc-macons. Souvenir d'un trente troiseme. Ibid. Le Satanisme dans la Haute Maconnerie. Doutnic. Le Secret de la Franc-Maconnerie, ja tema enda, La Franc-Maconnerie est-elle Juive on Anglaise? Tourmentin. La Girouette maconnique. A. Tilloy. Le peril judeo. Connique. Deschamps. Les societes secretes et la societe ou philosophie de l'histoire poraine. Baron. Les societes secretes et leurs crimes. Claudio Jannet. La Franc-nene. Martin. L'Angleterre et la Franc-Maconnerie. Copin Albancelli. Le Pouvoir contre la France ja La conjuration juive contre le monde chretien.

[2] Mürgine, kuid tõlkimatu sõnamäng; see on üles ehitatud mängule sõnaga "action", mis prantsuse keeles tähendab nii "tegevust" kui ka "tegu" ("deed"). Sõnamängu mõte seisneb selles, et juudi jaoks on pelgad teod (muidugi knavish, st halvad teod) väärtuslikumad kui head teod (st teod ja teguviisid).

[3] "Mager-shelal-hash-baz" - "kiirusta rüüstamist, kiirusta saaki!".

[4] "L'Assasinat maconique", "Le Crime rituel", "La Trahison juive". - Paris. 1905. "La Franc-maconerie demasque", Mai 1897 et Mars 1898 - "Echo de Paris" - 5 avril 1899. - "Intransigeant", 20 septembre 1904, ja Jaapani ajakiri "Teiyo", detsember 1904. Vt ka "Une Societe Secrete en Indo Chine", 1887, par Alfred Muteau. - "Le Taoisme et les societes secretes chinoises," 1897, par Pouvourville, ja muud allikad.

[5] "Leskede lapsed", nagu vabamüürlased armastavad end nimetada, mõnikord mõnitades, nagu Kagal, oma ohvrite üle.

[6] Shechkov. "Riigiduuma ja enamuse alguse kui riigi-sotsiaalse ülesehituse põhimõtte ebaõnnestumine"). Harkov, 1912.

[7] See jämeda korduse muster on märkimisväärne isegi "vabastus" ajalehtede pealkirjades igasugu keeltes. Siin võime taas kord täheldada Edward Drumont'i märkuse tabavust juudi kujundite äärmise primitiivsuse ja rõveduse kohta, mis kõikjal alati tunnistavad Kagali haletsusväärset teadmatust, samuti lühinägelikkust, millega me omistame talle ütlemata andeid.....

[8] Selles suhtes on õpetlik Dresdeni juudi Berka Grunbergi eepos, kes, teadmata kuidas, sai seersandiks Preobraženski polgus ja sattus siis 23. novembri 1741. aasta öösel Preobraženski sõdurite deputatsiooni etteotsa ning veenis koos Lestokiga Elizabeth Petrovnat "mitte viivitama". Järgmisel ööl järgnes Grunstein ühes kelguga koos Saltõkovi ja Aleksei Razumovskiga juba suurvürstinna polgu kasarmusse ja sealt edasi Anna Leopoldovna paleesse ... Pärast keisrinna Elizabethi troonile asumist tõsteti Grunstein ja teised elukaaslased Vene aadlisse ja ta sai oma valdusesse kõigepealt 927 kristlikku hinge ja seejärel oma pulmade puhul veel 2000 pärisorja.... Kuid Grunstein ei olnud oma juudi loomuse tõttu rahul. Ta šantažeeris oma heategijat ja vehkis isegi tema vastu. Ivini vene transfiguurija suri nagu Iskra koos Košubeiga, kui ta üritas Juudasele paljastust teha. Siiski ei õnnestunud Grunsteinil Bär-Serf-Bäri "komöödiat" läbi mängida. Karistati piitsaga, ta saadeti, ikka üsna heasüdamlikult Ust-Sõsolskisse, kus teda hiljem, seekord mitte nii õnnelikult, piinati välisriikide saadikute altkäemaksu ja reetmise eest, Lestokiga ühines. Kahjuks ei ole Grunsteini edasine saatus kindlaks tehtud (Waliszewski, "Peeter Suure tütar").

[9] Vt tema "Les juifs, rois de l'epoque" ja ka Capefigi "Historie des grandes operations financieres".

[10] "Alliance Israelite Universelle", - "Habura Kol Isroel Haberim".

[11] Vt tema - "Historie de la Troisieme Republique".

[12] Vt "Journal Officiel" 26 et 28 mai 1895.

[13] Me ei saa selleks mitte soovitada vene keelde tõlkimist sügavalt juriidilisest ja rangelt dokumenteeritud teosest: "Precis de l'affaire Dreyfus", par Henri Dut-rait-Crozon. Paris, 85, rue de Rennes, 1909. Nouvelle Librairie Nationale.

[14] Muide, vähemalt seoses Fašodoi'ga tasub meenutada, et kui Prantsusmaal mängis ta välja eeskujuliku Panama skandaali, mis paljastas parlamentaarse režiimi pahelisuse ja juutide häbiväärse rolli isegi neid aadeldanud riigis, siis kurikuulus "Panama doktor", muidugi juut Cornelius (?) Herzog, Auleegioni komandör, mille ta teadmata põhjusel sai, kiirustas põgenema just Inglismaale, kuhu ta oma rõõmuks ja vastavalt juudi tavale reeta neid, kes teda usaldasid, transportis oma salajased paberid, mis kahtlemata oli Prantsuse valitsuse jaoks alandav ja ohtlik. Siin, Burnemuthis, "haigestus" hertsog Talmudist nii, et kõik Prantsuse diplomaatia pingutused vähemalt tema läbivaatuse saavutamiseks olid asjata.

[15] "Surnud loomas ei ole mürki...".

[16] Felix Faure, vabariigi president, kes kaitses vapralt Prantsusmaad Juuda poegade metsiku türannia vastu ja sai selle eest samamoodi mürgituse, nagu hiljem märgitud.

[17] Dreyfust pooldava bloki liikmed.

[18] On teada, et enne Dreyfus'ile langetatud esimese sõjakohtu otsuse peale apelleerimist kavatses Felix Faure pöörduda Prantsuse rahva poole manifestiga, milles ta kavatses paljastada juhtumi tõelised asjaolud ja häbimärgistada maailma salakabalite reeturlikke mõtteid. Ta oli varem mürgitatud.

[19] Prantsuse majahoidja Saksa saatkonnas Pariisis. Tema oli see, kes leidis seal ja andis Prantsuse sõjaväeametile üle Dreyfust paljastava "bordereau" ja suutis seal kõigist dreyfusiaadide hoolimatustest hoolimata veel neli aastat püsida. Bastiani ennustus läks täide, sõna otseses mõttes.

[20] Prantsusmaa ühine hääl nimetab teda. Ta on juuditar Steingel, kes hiljem mõisteti kohtu alla oma ema ja kasuisa topeltmõrva eest, kuid kelle juurdlusorganid, ebapiisavalt eksponeerituna, vandekohtu poolt õigeks mõistis.

[21] Hiljem, kui Rennes'i kohus Dreyfusi uuesti süüdi mõistis, hakkas Galifé eitama dokumendi allkirjastamist. "Aga", selgitab polkovnik Guinet (Guinet), "kui ma 1902. aasta veebruaris sõjaministrile André'le tegin ettepaneku heita valgust sellele vaidlusele ja võltsimisele, käskis André mul öelda, et jätke see, olge vait! teile antakse hea koht, näiteks provintsi laekur (chef d'une Tresorerie generale). Ja kuna ma ei olnud müügiks," jätkab Guinet, "ega kavatsenud vaikida, vastupidi, ma ei kõhkle esitamast oma tunnistusi, et paljastada valeandmeid kassatsioonikohtu ees, kavatses André mind hulluks teha, et mind oma äranägemise järgi mõnda kuuma kasematti kinni panna... Ainult õnnelik juhus, et seesama André sai parlamendis Sivetonilt laksu, säästis mind," lõpetab Guinet, "preemiast, mis oli minu teenistuse eest ette valmistatud...".

                                                * * * * * * * * * *

          Igavene juut, Ahasveerus, ja tema kolm peamist

       kehastust: ajalehejuut, börsijuut ja poliitiline juut.

Nagu kolossaalne kaheksajalg, millel on suured iminapad, jaguneb "igavene juut" tänapäeval kolmeks: börsijuut, ajalehejuut (der ewige Press-Jude) ja poliitiline juut.

"Maailma juhivad hoopis teised inimesed, kui need, kes ei ole kulisside taga olnud, ette kujutavad.". [1]

Asendades üksteist, on need Ahasveeruse variandid lahutamatult seotud - kuni selleni, et on võimatu kindlaks teha, kus üks algab ja teine lõpeb. Eelkõige võltsib juudi ajakirjandus avalikku arvamust ja vabadust ning juudi pangad toimivad kindlusena, mille tule all mobiliseerib maailma Kagal oma võidukad pataljonid - "parimad" maletükid Kagali "mängus" ülejäänud inimkonnaga.

Püüame kokku võtta nende kolme Kagali vedru iminappade olemuse.

                      А. Ajalehejuut (Der ewige Press-Jude)

Kõike välja trükkida tähendab, et teha riik elamiskõlbmatuks.

1. "Andke mulle," ütles XVIII sajandi lõpul esimese ministri halastamatu vaenlane, lord Porte, Suurbritannia üllas kõnemees Sheridan, "ajakirjandusvabadus ja jätke siin istuvale ministrile tema orjalik Lordide Koda, korrumpeerunud ja müüdav Alamkoda; andke talle ametite ja soodustuste jagamine, samuti see ülemvõim, mis, tingituna valimistel saadud häälte altkäemaksust ja avaliku võimu valdamisest, on võimeline hävitama kõik käsilased.... Ajakirjandusvabadusega ei ole see kõik kohutav. Sellise võimsa tööriistaga nagu ajakirjandus, saan ma kuulsale isandale vastu astuda, tema püstitatud koletisliku ehitise välja kaevata, nende kootud intriigid purustada ja teda varemete all purustada".

Nii arutledes nõudis Sheridan isamaa hüvanguks ajakirjandusvabadust, teadmata, milliseks ajakirjandus võib muutuda ja kuhu juudid selle vabaduse viivad.

Vahepeal, juba eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel, andis rabide nõukogus "valitud rahvale" nõu Moška Blumberg, kellest hiljem sai sir Moses Montefiori: "Vaadake valitsusametitele kui mitte millelegi. Pidage ordeneid, auastmeid ja autasusid mõttetuks. Lööge esialgu käega rahale enesele. Haarake ajakirjandus, siis tuleb kõik muu iseenesest!..."

Ja Blumberg teadis, mida ta ütles. Tema ei olnud süüdi selles, et, kui nii võib öelda, kultuurrahvad olid andnud sellisele vaenlasele nagu maailmakagal hirmsa, vastupandamatu võimu ajakirjanduse näol, mille mürgile polnud vastumürki. Kas seda on võimalik tagasi võita, on suur, vaevalt et lootusetu küsimus. Nüüd, kus ajakirjandus on tema käsutuses, ei kasuta juutlus mitte ainult diktaatorlikku võimu, vaid hävitab oma kõike hävitava ajalehtede suurtükiväe tulega igasuguse vastupanu juba eos.

"Neli vaenulikku ajalehte on ohtlikumad kui 100 000 meest vaenlase armeest lahinguväljal," märkis Napoleon. Kuid kas tolleaegseid ajalehti saab kuidagi võrrelda juutide päevalehtedega, mis praegu levivad sadu tuhandeid või koguni miljoneid eksemplare, tühise hinna eest lehekülje kohta?...

"Nulle force, il faut G avouer, n'est capable de resister a un dissolvant aussi energique que la presse," ütleb selles küsimuses tark kohtunik Edouard Drumont.

Mitte rohkem kui sajand pärast idealistlikku-aarialast Sheridani sai juut d'Israeli samas Inglismaal, peamiselt juudi ajalehtede kaudu, mis pasundasid oma kangelasele üldist au ja kiitust, mitte ainult Suurbritannia esimeseks ministriks, vaid nõudis oma ajakirjandusele ka selle kõikehävitava võimu ametlikku tunnustamist, samuti selle domineerimist de jure, muidugi eranditult "valitud rahva" türannia nimel...

"Parlament," ütleb üks Coningsby näitlejatest, "ei ole riigi ainuke ega isegi mitte kõige täielikum esindaja. Näiteks ei ole see praegu istungil ja ometi ei jää rahvas ilma esindatusest, nii oma kõige väiksemates kui ka kõige kõrgemates huvides. Täna hommikul lugesin näiteks ajalehtedest, kui barbaarselt üks teatud õpetaja oli üht õpilast kohelnud. See fakt on nüüd kogu Inglismaal teada. Ärgem unustagem tõsiasja, et meie ajastul valitseb valitsemise põhimõte, mis on kindlasti Aristotelesele ja Tacituse metsadele arusaamatu, meie saksi Wittenagemotitele ja isegi Plantageneti parlamendile. Avalik arvamus on nüüd kõrgeim isand ja see räägib trükkali kaudu. Kas pole mitte ilmselge, et esindatus ajakirjanduse kaudu on tänapäeval võrreldamatult täielikum kui parlamendi kaudu. Kuna parlamentarism on jämedama aja produkt, mille vajadustele ta isegi vaevalt rahuldavalt vastas ja vastab pooltsivilisatsiooni perioodile, mil oli ainult üks klass inimesi, kes olid võimelised avalikku teenistust tegema, siis on tal nüüd mitmeid allakäigu sümptomeid. Selle on üle võtmas teistsugune esindus, mis on värvilisem, võimsam ja ulatuslikum. See võtab oma rolli enda kätte, täidab seda otstarbekamalt ja viib oma arutelusid läbi mõõtmatult suurema legitiimsuse, sügavuse ja valgustusega..."

2. Meie omalt poolt vastandame d'Israeli vaimustusi faktidele, mida ta varjab. Juudi ajakirjanduse korpus on valmis kõnelema iga asja eest ja vastu, kui talle nõuetekohaselt makstakse.

Sõltumata juudi andekusest igasuguse faktorismi suhtes ja lisaks nendele vahenditele, mida ainult Juuda pojad suudavad ajalehes avastada - reklaam ja väljapressimine, valetamine ja neuroos, samuti avaliku arvamuse võltsimine või selle käsitlemine juudi moodi - on eriti kaks põhjust aidanud kaasa maailma ajakirjanduse haaramisele Kagali poolt: (a) Tsensuuri ja administratiivse diskreetsuse riikides on mittejuudi kapital vältinud ausa toimetuse jaoks nii riskantsesse ärisse astumist. Juudid oma äärmise kavaluse ja hoolimatute vahenditega manööverdasid kavalalt tsensuuri ja administratsiooni vastu ning teisest küljest leiutasid, et ajalehe pidamine toimub reklaamide arvelt või tasumata võlgade arvel, s.t. lihtsa pagana poolt varastatud rahaga. Teiselt poolt õnnestus neil ajalehe juhtimine reklaamide või tasumata võlgade arvelt, s.t. lihtsa pettuse teel varastatud rahaga või vastupidi, keerulise pettusega, meelitades jõukaid, kuid ennasthaletsevaid gojisid "vabaduse teenimise nimel" juudi "maestro" poolt toimetatava ajalehe väljaandjateks, või isegi kujuteldava kasumi nimel - reklaamide kaudu, mille Kagal ise kavalalt kinni püüab, kuid mis tegelikult peaks "säilitama" Iisraeli õiglase ajalehe, ja b) rahvas on näljane skandaalide ja kuulujuttude järele ning nõuab tänapäeval uudiseid kõikjalt maailmast; Seda saab rahuldada ainult kõikjal olev ja kõiketeadev juutlus, kellel on pealegi õnnestunud võtta enda valdusesse enamik ajalehti ja peaaegu kõik telegraafiagentuurid. Kuid suured ajakirjandusorganid nõuavad ka palju raha.

Seepärast on ajaleht muutunud aktsiaseltsiks ja anonüümseks ettevõtteks, mis on samuti juutkonnale soodne, sest ühes suunas varjab see Juuda poegade osalust, teises suunas välistab see gojide konkurentsi, kes peavad hoiduma samade juutide sissetungi eest ja nii keerulises äris on äärmiselt raske kõike vajalikku lepinguga kehtestada. Kuidas siis vastupidi, kõik juudid mõtlevad teatud tingimustel ühtemoodi ja ei julge Kagal distsipliini rikkuda. Juut, kes on rikkunud, saab oma kohtu poolt karistada mitte ettevõtluspartnerite huvide vastu suunatud katse eest ja mitte tsiviilõiguslikult, vaid rünnaku eest Iisraeli ühtsusele, s.t. juudi suuruse alusele ja seetõttu, nagu keegi, kes on toime pannud jumalateotuse (sest juudi rahva valiku "seadus" on antud Siinai mäel Jehoova enda poolt), saab Iisraeli kriminaalkohtu poolt süüdistuse kui raske riiklik kurjategija - on selge, et temaga ei naljatata!

Pidades end kutsutuks valitsema kõike, ei ole tänapäeva juutlus oma uhkuses kustutatud raha valitsemisega. See tahab domineerida meeltes ja õigustada nende mõtetes nii oma võimu kui ka oma võrreldamatut üleolekut moraalses ja intellektuaalses mõttes. Iga vastase vaigistamisega tahab Kagal üksi sõna saada ja sellega peamiselt omaenda populaarsust luua, mida ta on juba suures osas saavutanud, kuid erandlike kohalike olude tõttu peamiselt "liberaalide" seas Venemaal. Pidades juute oma "loomulikeks ja väga kasulikeks" liitlasteks, eksivad liberaalid kas lapselikult Juuda poegade türanniliste plaanide suhtes või loodavad nad mitte vähemate piirangutega juutidest "mööduda" teel "auhinnalauale", kuigi isegi Jesuiitide ordu, mis kindlasti ei lubanud "valitud rahva" liikmeid oma keskele, ei arvestanud sellega.

Teisisõnu, Kagalil on vaja moonutada inimeste mõtlemist ja selleks on vaja võtta enda valdusesse nii suuline kui ka trükitud sõna.

Oma püüdlustes domineerida mõtetes on judaism kuratliku kavalusega valinud kõik kolm teed, mis viivad tema plaanide täitmiseni: advokatuur ajakirjandus ja ülikoolide õppetool. Janunedes piiramatu võimu järele, liigub ta oma türannia suunas masside ahistamise kaudu. Liberaalid aitavad teda kalduvusest või sümpaatiast või isegi "kõlavamatel" põhjustel, konservatiive aga rõhub ja terroriseerib ta "tervistava hirmuga". Kohtutes žongleerivad juudi juristid Talmudi käsul seadustega; ülikoolides edendavad juudid muidugi kõigepealt oma või fabritseerivad ülejäänud noori, kes lõpuks riiki valitsema kutsutakse, ning oma perioodikaväljaannete pealetükkivuse ja küünilisusega võltsivad ja demoraliseerivad nad avalikku arvamust, rikuvad arusaamu ja "margarineerivad" ideid.

Ajakirjandusest rääkides käsitleme me aga, nagu selgitatud, küll kõige olulisemat, kuid ainult erijuhtumit juudi sõnavara haaramisest. Siiski, olgu see siis mõne kõnemehe austav kõne, mõne professori loeng moodsas kateedris, millel näiteks Saksamaal on nii eriline levik, või mõne poliitilise või usulise autori tõsisem, kuigi mitte nii silmapaistev teos, mis jõuab rahva väsinud kõrvu vaid vähesel määral, - see kõik taandub sellele igapäevasele ja trummipõrgule, mida ajakirjanik neile annab, arendades või avalikustades iga teist väljendusviisi, et kustutada nende sära või kroonida neid hiilgusega ja valgustada nende teed "lendava meteoriidi sädelusega".

Parlamendis, kohtus, muusikas või kunstis, laval või teaduslikul areopaagil jagab juut ajakirjanduse vahendusel diplomeid, autasustab loorberite ja kiitusega või vastupidi, heidab igasugust muda, alandab ja naeruvääristab, pressib välja ja lammutab või isegi tõrjub halastamatult avalikkuse areenilt hämaruse, häbi või jõuetu meeleheite pimedusse.

3. On hästi teada, et juudid on puhtakujulised liberaalid. Kui te kuulete neid, siis leiate, et nad on isegi liberalismi monopolistid.

Kuid mitte liberalism, vaid despotism on juudi loomuse valdav tunnusjoon. Ja kuidas võiksid nad saada liberaalideks, kui nad juhinduksid ülekaalukast aluspõhimõttest, et kogu maailm kuulub ainult neile ja meie oleme ainult nende töötav loomakari. Et ei ole võimalik, et goji saaks juudiks; et me ei ole isegi mitte inimesed, sest me põlvneme ainult Aadama abielurikkumisest kuradi Lilithiga; et vähimgi suhtlemine gojiga, isegi toiduga, rüvetab juuti juba ja et tema jaoks on gojide "võrdsuse" tunnustamine kõige raskem jumalateotuse tegemine, mis on karistatav surmaga, kuna Jehoova on teinud liidu ainult Iisraeliga ja on käskinud ebajumalateenijad, nagu me oleme, hävitada ja mitte nendega vennastuda.

Kui me näeksime teisiti, tähendaks see "lepingu" tagasilükkamist, s.t. juudiks olemise lõpetamist. Kuid see on sama võimatu ja mõttetu, sest Iisraeli suurus ei ole ilmselt veel jõudnud oma kulminatsioonini ja mida, küsitakse, võiksid gojid anda juutidele vastutasuks?!....

Kõiges selles ei ole ega saa olla juutluse jaoks mingit küsimust ja seetõttu ei saa mitte imestada, kui naiivselt, pehmelt öeldes, me ikka veel allume Juuda poegade "liberaalsusele". Kas on mõeldav loota teistsugusele tulevikule, kui juttu on valitud rahvast, kes vaatab meid nagu egiptlasi, babüloonlasi ja roomlasi ja kes nõuab praegusel ajal monopoli isegi Kõigekõrgema, kõigi inimeste Isa troonilt, nagu ta selle endale 4000 aastat tagasi andis?!...

Millisest sotsiaalsest muutusest ja poliitilisest vabadusest võiks rääkida juutide puhul, kui nad oma rahvusliku elu tuhande neljasajast aastast tuhat aastat orjuses veetsid ja viha õhutamise kunstis ei olnud neil konkurente ega siis, olles kaotanud oma territooriumi ja elades ainult "ajaloo möbleeritud ruumides", säilitavad nad siiski oma kagaliorganisatsiooni kui isamaa ja pühapaiga ning tunnustavad "talmid-hahamite" või, mis kõik on sama, igasuguste liigkasuvõtjate aristokraatide türanniat kui oma elu muutumatut alust.

Talmudistide despotism on jäänud läbi sajandite muutumatuks. Ja kui isegi Aleksander Suur oli Tüüroses sunnitud ühel päeval 800 variseri ("talmid-hamid" on nendega identsed) risti lööma, siis kakskümmend kolm sajandit hiljem oli Mardochaeus (alias Karl) Marx, sotsiaaldemokraatia ja muidugi internatsionalismi "looja", lõpuks omaenda pooldajate poolt just kui ülbe despoot välja aetud. Meie endi silme ees põgenevad nüüd omakorda paljud juudid omaenda "Bundi" äsja tekkinud demokraatliku türannia eest, kuigi nad on teadlikud nende teenete suurest tähtsusest, mida nad on osutanud Iisraeli "võrdsusele", s.t. Venemaa lagunemisele.....

Kõike seda ei täheldata juudi miljöös mitte ainult kui loogilist vajalikkust, vaid kahtlemata ei saa seda mitte ainult eksisteerida.

Juba võidu nimel selles otsustavas võitluses, mida kahetsematu juutlus halastamatult gojide vastu peab, on range distsipliin vältimatu.

Ja tõepoolest, kodus, s.t. oma Kagalite ja Kagalkade sees, ei salli judaism vabamõtlemist ja "painutab kaarele" igasugust individuaalset iseseisvust. Teokraatia ja plutokraatia segu esindades valvavad talmid hahamid ja rikkad ägedalt oma piiramatut võimu, karistades halastamatult iga juuti, kes julgeb sellele vastu seista. Pariisis asuv kõrgeim Kagal, "Alliance Israelite Universelle", mis on organiseeritud Euroopa, Aasia ja Ameerika võimsatest pankuritest ja kõige salakavalamatest jesuiitidest-talmudistidest, ühendab kõiki maailma juute ja juhib raudse käega nende uhkust, võimu ja vahendeid teiste rahvaste orjastamiseks - ad majorera Israeli gloriam. Seepärast annab "valitud rahvas" oma "Allianssi" ehk "Habura Kol Yisroel Haberim" nii kangekaelselt edasi kui ainult "heategevusühingut" ja vaatab "Juudi Maailmaliidu" reeturlikku tegevust pahatahtliku aukartusega.

Arusaamatu, tõepoolest kahetsusväärne on välismaiste "liberaalide" eksitus!...

Olles Kagali kahurilihaks, teenivad nad ka selle pjedestaaliks.

Juuda poegade mõnitamine gojide vastu, koos "vabastava" ajakirjanduse küünilise lärmiga, on ka meie päevil avaldunud täiesti naeruväärses tulemuses. Haarates üksteise järel kõige lihtsama või tulutoovaima tegevusala, ei võta talmudi kummardajad mitte ainult ära põliselanike elatusvahendeid, vaid suruvad ka igasuguse konkurentsi maha, märgistades "mustade sadade" häbimärgiga vähimatki katset mitte ainult mässata juutide ikke vastu, vaid vähemalt kavatsust leida elatist seal, kus röövjuutlus nuumab ja sigib goojide arvelt!...

Juut on liberaal ainult teiste religioonis ja anarhist ainult gojide ühiskonnakorralduse suhtes. Enda suhtes on ta oma religioonis, kui Talmudi õpetusi veel nii nimetada saab ja oma Kagali institutsioonides range konservatiiv.

Meil on aeg seda teada ja mitte olla Talmudile naerualuseks...

Milliseid teeneid on silmakirjalik judaism ajakirjandusele võlgu, näitavad muuhulgas ka ditürambid, millega näiteks maailma Kagali ametlik organ, Iisraeliitide Arhiiv, hellitab Iisraeli rõõmsameelseid kõrvu. Need sõnad on piisavalt selged, et igaüks meist mõistaks nende tähendust. See, mida juudid nimetavad sallimatuseks ja eelarvamusteks, fanatismiks ja barbaarsuseks, on kristlike tõekspidamiste ja tsivilisatsiooni alus.

"Kui," arutles Hermann Kuhn juba 1866. aastal, "tänu juudi ajakirjandusele, mis lükkab tagasi kõik kristlikud printsiibid, ei ole ärisuhetes enam head südametunnistust ega vastastikust usaldust, siis ei saa sellist nuhtlust ravida lepitusfraasiga ega vagatsevate soovidega. Üks tavaline Viini ajaleht ("Die Presse"), mida avaldavad ja toimetavad juudid, on võtnud oma motoks "võrdsed õigused kõigile". Kuid võrdsete õiguste tunnustamine inimestele, kes ei taha kuulda ei moraalist ega kristlase kohustusest, tähendab, et nad muutuvad vampiirideks nende jaoks, keda vastupidi, kristlikud põhimõtted piiravad ja kes on ilma jäetud võimalusest järgida Talmudi juhitud ja ohjeldamatu konkurentsi reeturlikke keerdkäike".

Kas Juuda pojad eitavad seda? Kas nad vähemalt püüavad oma mängu tulega pehmendada? Ei, nad ei pea seda praegu üldse vajalikuks. Vastupidi, seda "lennult üles korjates" toovad nad selle tagasi, kuid juba trotsliku küünilisusega.

"Kahetsenud hetkel" teatas Saksa juutluse eluorgan, "Berliner Tageblat", et ta "kavatseb osta toimetuse roosikirja". Haledal toonil mõnitas see Panama skandaale Prantsusmaal, mis olid nii rikutud juudi osalusest. Kagalist endast ärritunud Times vaikis, kuid ei saanud Juuda laste lõbustamiseks mitte pealkirjastada seda häbistamist "gesta die per francos"!...

4. Semitismi on aga läbi aegade iseloomustanud selliste sõjamasinate ehitamise kunst, mis sobivad kõige paremini oludesse, kuid mis, olles ehitatud lüüasaamiseks ja hävitamiseks, külvavad ümberringi ainult allumatust ja pimedust. Ajaleht ei ole mitte ainult üks sellistest masinatest, vaid seisab ka kõikjal Kagali poolt püstitatud karjalõksude eesotsas, mis kõige tihedamini harmoneeruvad juudi andidega.

Vaimule rajatud, see vahend on äärmiselt oluline. Looduse, maitsete ja arvutuste järgi on Juuda poeg ainult tegur ja mitte midagi muud kui tegur. Ta kehastab ebanormaalset pilti tervest rassist, mis, mitte midagi tootes, rikastub teiste tööst.

Juudi ajaleht on Talmudi faktori apoteoos.

Vihkamise õhutamine, kättemaksuhimu äratamine, vaenu õhutamine, salakavalad tõlgendused ja häbiväärsed vihjed, tegelikkuse liialdamine, selle moonutamine võltsingutega ja irooniaga mürgitamine, inimeste hoidmine usaldamatuse ja vaenulikkuse seisundis, kahtluste poolt lõhutud ja üksteist solvangutega eemaldatud; üldse, nende valmisolek üksteise peale heitmiseks - see on juudi või juudi ajakirjanduse "liberaalne" strateegia.

Ja see iseloomustus on tõsi, olenemata sellest, kas juudid räägivad rahvustest või parteidest või üksikisikutest. Kõiges muidugi domineerib ja suunab nimetatud ajakirjandust lahkarvamuste vaim, sihikindel, järjekindel, kuigi silmakirjalikkusega kaetud, halastuse ja armastuse eitamine.

Mulje täielikkuse huvides tuleb kindlalt meeles pidada, et Juuda pojad, tegutsedes ettevaatlikult, õelalt ja sihikindlalt, valivad vaenlase kürassis kõige ohtlikuma koha ja löövad mürgitatud kinžalliga just sinna. Selline, muide, on kena juutluse poolt väljaannete haaramine "perekondlikuks" lugemiseks. Pornograafiast tulvil on need igal juhul Kagali agitatsiooni organid, mürgine pilkamine igasuguse võimu vastuseisu üle, saatanlik illustratsioon aforismile: dot veniam corvis, vexat censura columbasl... Ärgem unustagem näiteks Iisraeli tähistamist Peterburi peamise sünagoogi avamise puhul ja seda kurjakuulutavat asjaolu ülistas ajakiri Niva (kirjastaja Schlem Marx) kui uue ajastu algust Venemaal, kui õnnistust vene rahvale...

Kuid asi ei lõpe siinkohal. Mõeldud massiliseks levitamiseks ja teadmatute või naiivsete ühiskonnakihtide vahel, lapsemeelselt usaldades trükitud sõna juudi vanapaberi "perelugemiseks", seda rumalamalt üle lihtsameelsuse õõnestab armastust isamaa vastu ja kodu pühadust, külvab poliitilist ja usulist segadust. [2]

Me näeme seda ja me kõik oleme vait!...

"Tänapäeval," tunnistas Fichte omal ajal, "ei loeta mitte raamatuid, vaid ainult seda, mida ajalehtedes raamatutest kirjutatakse ja see uinutav lugemine, mis võtab ära igasuguse tarkuse, igasuguse mõtlemise, väljendub lõpuks selles, et rahvas kaotab võime midagi mõista."

Isegi juut Lassalle seilas kord, deklareerides, kui tühine on nende intellektuaalne fond, kelle arusaamad ja tõekspidamised on ajalehtedest fabritseeritud. "Sellise lugeja jaoks ei ole enam vaja mõtiskleda, õppida ega üldse mingit teavet otsida. Ta on valmis kõike kohe hindama ja on täiesti kindel, et ta valitseb kõiki probleeme."

Juut mõistab seda kõike suurepäraselt. Ta teab, et tema käes muutub ajaleht kabbalistlikuks jõuks, mis annab talle kõik vahendid ühiskonna mõjutamiseks, selle ümberkujundamiseks tema soovide järgi ja selle viimiseks sellisesse seisundisse, et tal ei ole muid arusaamu, arvamusi ja tundeid kui need, mis talle dikteeritakse, ta tunnistab ainult seda, milles ta on veendunud, kummardab ainult seda, millega teda tahetakse üllatada ja põlgab kõike, mis on tema silmis tehtud vihatavaks, siis langeb ühiskond oma magnetiseerija ees somnambulisti osalematusse ja automatismi.

Analoogia põhjal - isegi juutidele rahas makstud hüvitise suuruses, sama, mida Prantsusmaa koges aastatel 1870-1, koges Venemaa sisuliselt juudi ajakirjandusest aastatel 1905-6, alates hetkest, mil Kagali pankurid Ameerika osariigi valitsust ahistasid – sekretär Gay sekkus Kišinjovi pogrommi, kus olid täielikult süüdi juudid ise [3] ja kus nad kogusid kogu maailmast, nende endi sõnul, üle miljoni rubla, mis polnud kaugeltki vajalik juutide ohvrite abistamiseks (kristlaste ohvrite kohta isegi ei mõeldud - kogu maailmas), kuid kahtlemata oli see vajalik Vene revolutsiooni jaoks, mida sellest ajast "valitud rahva" poolt ette valmistati (aprill 1903) ja kuni Kagali pankurite olulise ultimaatumini Portsmouthis Juuda poegadele kohese "võrdsuse" andmise kohta ...

Selline võrratu jultumus Juuda poegade salakavalate mürinate kõrval mõlemal poolkeral ja paralleelselt sellega, et veel juba 1903. aasta kevadel teadis maailma juutkond, et sõda Jaapaniga on meie jaoks vältimatu, ei saa jälle pidada tõendiks Kagali üleastumisi seoses Kišinjovi sündmustega, mis aga ei lõpetanud midagi erakordset (on olnud ka arusaadavamaid pogromme), samuti miljonimaksu, mis sellest siiski tulenes, korraldati mitte ainult kohalike juudi kaotuste eest tasumiseks, vaid Iisraeli jaoks palju tähtsamal eesmärgil - et varustada eelseisvat "vabastusliikumist" brauningute ja pommidega, streikide, valgustuste ja sundvõõrandamise jaoks, kuni relvastatud ülestõusuni Moskvas, samuti "töölisdeputaatide nõukogu" varjus ajutise valitsuse moodustamiseni juutide poolt Peterburis.

Kui "vabad" ülikoolid on lõpuks juutide poolt üle võetud ja kui seal avatakse õppetoolid avaliku arvamuse fabritseerimiseks, siis võib-olla saab Kišinjovi pogromm, selle põhjused ja tulemused, olema eeskujuks, kuidas teha riigile kohutavat, parandamatut kahju, pelgupaikse "valitud rahva" peamass võib olla moonutatud või pahatahtlikult leiutatud Kagali ja piraatide-"vabastajate" rahvusvahelise kliki huvides eesmärgiga rüvetada tõde ja ülendada valet, alandades Venemaad teiste rahvaste silmis ja muutes Talmudi fännid süütuteks kannatajateks...

Nescis, mi fill, - quantula prudentia mundus regatur!

"Alates Muhamedi ajast," ütles Voltaire, "ei ole juudid moodustanud rahvust. Jälgides selle rahva ajaloo niiti, näete, et ta ei saanud teisiti lõppeda. Ta uhkustab, et ta tuli Egiptusest välja nagu varaste bande, võttes kaasa kõik, mida põliselanikud olid talle naabritena andnud; ta uhkustab, et vallutatud linnades ja külades ei andnud ta vanadele meestele, naistele ega lastele halastust; ta ise paljastab selgelt oma viha teiste rahvaste vastu. Kõigi oma valitsejate vastu mässates oli ta järjekindlalt ebausklik, ahne teiste hüvede järele, julm; õnnetuse korral ta kurvastab, kuid õnne korral muutub ta ülbeks. Ja kui rahva iseloomu saab hinnata tema palvetest, siis ei ole raske selle järgi näha, et juudid olid sensuaalne ja verejanuline rahvas. On selge, et kui Issand Jumal oleks nende palveid kuulda võtnud, ei oleks peale juutide enam kedagi maa peal olnud. Nad vihkasid kõiki rahvaid ja olid ise nende poolt põlatud. Pidevalt Jumalalt igaühe hävitamist paludes, kelle vastu nad olid vihastanud, võiks arvata, et nad palusid just kogu inimkonna hävitamist, välja arvatud muidugi nad ise...".

Teades seda sama hästi kui meie, hoiab juutlus ajakirjandust oma kätes, kaubitseb selgelt avaliku arvamusega, teeb igal pool ja igal viisil raskeks, et midagi enda suhtes vaenulikku ajakirjandusse ei pääseks. Selle imelise seisukorra lõppeesmärk ja hiilgav ideaal oli "viie vabaduse" hetk Moskvas endas, kui "töölisdeputaatide nõukogu dekreediga" ei tohtinud juutide kohta absoluutselt mitte midagi trükitud saada. On selge, et see on ikka veel ainult pium desiderium. Juudi "võrdsuse" lõpliku võidukäiguga võime oodata etteantud programmi täielikku teostumist. Selleks, et selles veenduda, piisab, kui lugeda vähemalt nädal aega ükskõik millist "vabastus"-lehte. Mitte sõnagi juutidest ja eriti nende üleastumistest, vastupidi, kõigest muust, mida tahetakse. Ja iga Grigori Rasputin on "vabadust armastavate" šabesgojide jaoks, eriti Kagali-kadeti "Retši" jaoks, väärtuslik aare. Juudid mitte ainult ei nõrgestanud, vaid enamasti hävitasid iseenda vastu eksponeerimise võimaluse ja omandasid samal ajal kindla vahendi, kuidas "täita" gojide meelt oma retsepti järgi. Kas on ime, et juutide käitumine ajakirjanduses kasvab iga päevaga ja avalikkus, kes saab ajalehtedest teada ainult seda, mis on Kagalile soodne, harjub üha valjemini kordama: "Aga mis andekad ja imelised inimesed juudid on?!"

Siit pärinevad peamiselt tulemused, mille juudid on saavutanud relvastatud mässu korraldamisel, mis on Iisraeli auks lavastatud mitte ainult kõikjal, vaid Vanimas pealinnas.

Samas, kuna kõige madalamal perioodikapressil on kõige suuremad lugejate massid, laieneb juutide võimsus igas muus osas tundide, mitte päevade kaupa. Ja kui keegi julgeb sellise häbiväärse orjuse vastu mässata, siis "mässaja" häält kas ei kuulda üldse või uputatakse see ära judaiserivate liberaalide, võileiva laimajate, tagurlike literaatide ja kõigi teiste Juuda poegade "asutustes" töötavate käsilaste üldises kooris.....

Kui "väljavalitud" rahva pojad võtavad tööle kristusemüüjaid, nõrgestavad nad neid sageli sedavõrd, et mõnikord annavad neile isegi diplomid "auväärse ümberlõikamise" tiitli eest, kuid nad põlgavad neid eranditult ja hoiavad neid võimaluse korral mustas kehas.

Isegi saksa kirjanikud kurdavad, et, paraku, mida kaugemale nad lähevad, seda rohkem ja rohkem tunnevad nad juutluse rõhumist. Kui algaval juudi kirjanikul on kerge tee ees, siis sakslane näeb, et tema kirjanduslik tee muutub üha kitsamaks ja kitsamaks. Juudi toimetajad, kirjastajad ja raamatukaupmehed paljunevad tohutult, andes läbipääsu ainult oma hõimlastele, samal ajal kui sakslasi pekstakse ja kästakse mitte nutma hakata. Kes julgeb kurta või, mis veelgi kohutavam, juudiküsimust ebasõbralikult puudutada, selle suhtes kohaldatakse cherem, s.t. Kagali-needust, mille ees seisavad rasked õnnetused ja isegi surm nälgimise läbi. Sama saatus ähvardab iga teist sõnakuulmatut inimest, olgu see siis ooperilaulja, ärimees või advokaat, ühesõnaga igaüht, kellelt juudi faktorism ja ajalehe väljapressimine tunnistavad end õigust maksu nõuda.

Selle maailma suurkujud ei ole mingi erand. Kuulsad inimesed ja silmapaistvad parlamendiliikmed, ministrid ja valitsejad on viivitamata veendunud, et mida kõrgemale sotsiaalsel redelil nad tõusevad, seda sagedamini ja sagedamini ristuvad juudid nende teega. Näiteid ei pea kaugelt otsima.

Meie omalt poolt meenutame vähemalt Anton Rubinsteini juubelit, mida juudi ajalehed nii üles paisutasid ja Glinka juubelit, mis kuidagi märkamatult mööda libises. Rubinsteini kuju avalikustamisel Peterburi Konservatooriumis oli muide terve palverännak Moskva Konservatooriumist, eesotsas selle direktori Safonoviga, ja kui tagasihoidlikult ja nukralt toimus seevastu Glinka monumendi avalikustamine! ....

Mis sa tahad, kui Rubinstein ise ei saanud Glinkast aru?!... Aga kas "enda" autoriteedi täielikuks mõistmiseks ei piisa näiteks sellest, et see juudi ooper ei "mõista" omakorda Démoni vannet ja et üldiselt on Lermontovi luuletused ilma Rubinsteini muusikata mõõtmatult ilusamad kui selle muusikaga.

Mitte ilmaasjata võib igaüks samas Moskva Konservatooriumi suures saalis, kuhu kogunevad tuhanded inimesed, oma silmaga näha juutide võimu Venemaa pealinnas. Kõige ülemises võlvkaares, peakontserdilava ees, särab kuldses raamistuses kõrge, teise Rubinsteini, Nikolai reljeef, samas kui meie Glinka on jälle ainult küljele asetatud, koos Mozarti, Beethoveni, Tšaikovski ja teiste muusikageniustega, kujutades justkui ainult selle nüüd mainitud ristitud juudi saatjaskonda, kuigi ta oli palju kuulsam oma armulembuste ja kaardimängu kui üsna tavalise klaverimängu poolest. Ei oleks halb mõte küsida ristitud ja ristimata juutidelt, kas juudi ajakirjandus, näiteks Jeruusalemmas, oleks lubanud Glinkat Nikolai Rubinsteini asemele...? Ja me oleme valmis ülendama Nadsoni Puškinist ja Lermontovist kõrgemale.

Saatus ise näib meid mõnitavat. Võtame näiteks marmorist Anton Rubinsteini deemonliku välimuse, nagu kunstnik teda kujutas, väga meelitades seda, aga tõesti kurja juuti ja millisena näeb oma pjedestaalil sügavalt tagasihoidlik, kuid tõeliselt suur Vene mees Glinka välja!?...

Kui juudi ajakirjandus oma jultunud kavatsuses kõike valitseda kohtub julge vastasega, kellest ta ei saa üle ega ümber ning orjastada ei suuda, kastab ta teda igasuguse saastaga, ujutab ta üle ähvardustega ja kutsub üles tema pea peale needusi. Ja kui ta on veendunud, et isegi see ei aita, võtab ta ette kõige hullemat - ta vaigistab oma vaenlase ja ümbritseb ta kõige kasulikuma tegevuse haudvaikusega. Kes ei allu juutlusele, ei julge minna üheski avalikus valdkonnas, veel vähem riiklikul, kui ta ei taha oma elu mürgitada.

Teema objektiivne uurimine ja tõe otsimine ei ole mingil juhul Kagali ajakirjanduse ülesanne. Seepärast taandab iga küsimuse isikupärasuse pinnale ja ei puhka enne, kui ta Talmudi õhutusel "painutab" "Iisraeli vaenlase kaarele". "Kallis sõber ja ebamugav vaenlane" on tema moto.

5. "Liberaalsuse" kõrval on juudi ajakirjandusel veel üks ahvatlus, nimelt rahvuslike illusioonide meelitamine.

Ajakirjandus mitte ainult ei hellita neid, jah, ta püüab neid äratada, kutsudes neid ellu ja äratades neid üles. Imiteerides patriotismi häält ja tekitades üldist segadust, püüab ta seda või teist veel uinuvat või vaevu esilekerkivat rahvuslikku enesepettust muuta kõigi vankumatuks usuks ja vabastada seda kõigist ettevaatlikkuse vastuväidetest. Juudi ajalehti vaadates võiks arvata, et just neis lööb rahva süda, et ainult nemad on selle ajalooliste ülesannete ja kõige kallimate lootuste lipukandjad. Nagu juutlus ise, elab ka selle alluvuses olev ajakirjandus ühiskondlikus segaduses ja ideede anarhismis. Tema otseseks eeliseks on tüli, rahutuse ja segaduse säilitamine, sest tellijate arv kasvab koos sotsiaalsete õnnetuste, eriti revolutsioonide ja sõdade arenguga.

Teiste inimeste pisarad ja veri on juutluse jaoks õnnistuseks.

"Töötajate" valimine, samuti muud ajaleheäri tehnilised üksikasjad ei tee seda juudile raskeks. Ta suudab "asutust" käima lükates raha välja pressida, seda jaemüügiks, pigistada välja kõikvõimalikke hüvesid; meelitada lugejaid, ergutada nende uudishimu; propageerida samal ajal kondoome ja "õiguskorda"; paisutada südametunnistuse vabadust, reklaami ja väljapressimist; haarata reklaami, omandada mõjukate isikute patronaaži ja nurjata subsiidiume; taaskasutada sotsiaalseid hoovusi enda ja oma kaasmaalaste kasuks; toita rahvamassi kõige ebatervislikumaid kapriise, suitsutada viirukit seksuaalsetele instinktidele. ... Samal ajal "laseb ta end osta" ja säilitab sõltumatuse halo. Sellise reetmise saladused ei ole talle võõrad, kui ta suudab ühe käega tsenseerida ja teise käega lörtsi valada. Ühesõnaga, teda kardetakse ja talle makstakse...

Juut elab juudiga ja tõmbab meie eest kõike!

Kas mitte Frankfurdi juut Mendel Koch, kes muutus Ameerika "kokaks", "avastas" põhjapooluse ja ei võtnud Pirri õiglaseks nördimuseks vastu Kopenhaageni teaduse augurite operettlikku välimust?!...

Juudi ajalehemees, olgu ta siis peatoimetaja, kellel on juurdepääs ministrite kabinettidele, või kõige "aeglasem" reporter, kehastab seda mõttetust erilise elulisusega. Mõlemad kuuluvad samasse faunasse ja on seotud sugulasniitidega. Erinevused, mis neid lahutavad, on vaid ühe ja sama iseloomu küljed, sama olemuse ilmingud. Esimese olümpiaani ülbuse ja teise meheliku naeratuse vahel kulgeb kahekordne, tõusev ja langev ahel. Fortuuna, raha ja mõju annavad pennilisele reporterile kiiresti ülbe käitumise, kui ta on "redacteur en chef" ja vastupidi, ebaõnnestumise korral naaseb ka see viimane ühtäkki “kaotatud” aja meelitava lipitsemise juurde.

Tervikuna on juudi publitsistid Talmudi proslavismi, ülbuse ja šarlatanismi vinegrett, mis on mõeldud ainult segadusliku palagani ja ahne lolluse jaoks.

Kuivõrd nad ennast tõsiselt võtavad?

Paraku ei annaks kõige hoolikam analüüs vastust. Rahutu hulluse ja pettuse vaim on neis nii lahutamatult seotud, et mõnikord on võimatu kindlaks teha, kus lõpeb hallutsinatsioon ja kus algab kelmus. Kuid elades pettuse õhkkonnas, püüavad nad teeselda tõelist teadmist. Nad teavad kogu maailma riigimeeste tausta. Nad seisavad valvel igas parteide liikumises ja avaliku arvamuse iga kõikumise keskel. Nad on kursis maailma iga kabineti saladustega ning nende eksimatust teabest ja jäljendamatust apsakast ei pääse miski.

Ärge püüdke vastuväiteid esitada; nad viskavad teile nimesid ja numbreid laada mustkunstniku osavusega ja gooti almanahhi täpsusega. Kuid hoiduge ka neid usaldamast, sest te hakkate oma naiivsuse pärast häbenema, millega te petturitele allusite, andes huupi nimesid ja arvnäitajaid.

6. Kõigest sellest hoolimata on aga juudi ajakirjanikud, olenemata nende auastmest, valdatud kummalisest, hullumeelsest ideest: nad on väidetavalt volitatud kõike käskima.

Neile vastu seista või mitte taotleda nende investeerimist on nende kõrgeima õiguse solvamine, mis ei vääri mingit halastust. Ja mitte kunagi ei võrdu kõige kohutavam pommitamine ja kõige surmavamad kogupaugud juudi tindi raevuga. Kõik kuratliku mütoloogia loomad, alates tulise sabaga draakonist kuni mürgise nõelaga skorpionini, võtavad siin osa.

Järjepidevus ei ole juudile vajalik. Loogika sobib ainult aarialastele aga nemad, semiidid, on kõrgema klassi olendid, kes võivad vabalt tõusta kõrgemale sellistest ilmselgelt vulgaarsetest nõuetest. Nad vahetavad altareid imeliku pirtsakusega ja üleminek ise toimub kiiresti, ilma valehäbita ja ilma tarbetu nüansseerimiseta. Ja miks komöödia...? Kas ei ole võimalik, kui on vaja, uut vanale ja vana uuele üle anda?!...

Võib-olla ei olegi juudid nii süüdi. Kas mitte Puškin ei võrrelnud nn. publitsistikat tualettruumide puhastamisega?!...

Juudi literaatide silmis on ajaleht ühiskonna moraalse kasvatuse eitamine. See ei külva mitte sõprust ja harmooniat, vaid ebakõla ja vihkamist. Lagunemise ja hävitamise deemonid, juudid katavad end liberaalsuse smugeldatud lipuga, kuid võltsivad iga vabadust ja ideed, mida nad puudutavad.

Asjata ootaksite juudi ajakirjanduselt aatelist arvamust, erapooletust sündmuste hindamisel, rahulikkust järeldustes, see pöördub ainult pahatahtlike väljamõeldiste ja kõige vastikumate motiivide poole. Ja kui juudi ajaleht üritab end maskeerida, võltsida kõikmõistetavat meelt või mängida tarkusepüüdja rolli, siis takerdub ta omaenda keerdkäikude varju ja paljastab kõigist oma kavalustest hoolimata oma otsaesise kustumatuid korruptsiooni haavu.

Tema meetodid on pettuse viisid ja tema kunst on möllulik häbematus. Ta alandab ja trivialiseerib avalikku meelt; ta alandab erapooletust, naeruvääristab õiglust; ta õpetab kohtlema kõige auväärsemaid isikuid põlgusega, kui nad ei meeldi talle; ta pagendab lugejalt terve mõtte ja eneseteadvuse ning asendab need häbematute narruste ja maniakaalse erutusega ning levitab kõigis valdkondades ärevust, närvilisust, mürki, segadust, ebakõla ja rüvedust.

Juudi stiil ise on tähelepanuväärselt ajalehe jaoks kohandatud.

Üleolev hoolimatus kõige mittejuudi suhtes ja ainuüksi sõna "küüslauk" puhul silmakirjalikud hüüded usulise tagakiusamise kohta; ülespuhutud sarkasmi ja pahameele mürgine kibedus; võiduhüüete ennatlikkus; ülbed ja naeruväärsed väited; "Ameerika avastamine" koos laadaliku pragina ja lärmiga; väljamõeldiste julgus, varjatud vulgaarsus ja alatu trikitamine; raevukas kiindumus laimamisse, hüsteeriline häbitunne ja lollus annavad kõigele, mida juudi ajakirjanik kirjutab, mingi võhikliku vaimu ja samal ajal ooperliku hiilguse, midagi, tuleb tunnistada, patoloogilist ja nakkavat.

Üldiselt võib juudi ajakirjanduse psühholoogia kokku võtta kolme sõnaga: vihkamine, valetamine ja neuroos.

7. Kuidas sai juhtuda, et selline uhke ja suur "kuues" võim müüb end juutlusele ja muutub Kagali orjaks?

Põhjus on selles, et Euroopa ühest otsast teise süüdistatakse vastupandamatult ja häälekalt börsi ja ajakirjandust intiimses, kuid ebaseaduslikus ja täiesti ebavajalikus läheduses; ja kui on tõsi, et juutlus hoiab kogu kristlikku ühiskonda oma võrgus, siis on süüdi kahtlemata need ahvatlused, millega juudi käsi laseb" ajakirjanduse silme ees "jänkusid", mis on saanud üheks Talmudi kõige vastupandamatumaks agendiks.

Langemise astmed, teadlikult või ebateadlikult, võivad siin olla väga erinevad, kuid üldiselt ei muuda see küsimust.

Ja kui juba viiskümmend aastat tagasi oli "Journal des Debats" börsifeodalismi ametlikuks kõneisikuks, kes kuulutas Prantsusmaa nominaalsele valitsusele juutluse tahet, siis mida saab öelda praegusest "kupongide kärpimise" ajast?!...

Teistesse religioonidesse ja nende vaimulikesse küüniliselt sekkudes ning eriti kristluse põlgamise ulatust teadmata ei maini Kagali ajakirjandus kunagi ei "kaua kannatanud sünagoogi vanemate" varaste trikke ega rabide Talmudi elukutset. Paralleelselt temaga, kurnates kogu oma “purustatud sapi” mürgi juutidele sõnakuulmatute vastu, aga ka riigikorra ja seda kaitsvate inimeste hävitamiseks, peavad juudi lehemehed börsi enda jaoks pühaks institutsiooniks ja vaikivad kangekaelselt pankurite avaliku usalduse kõige räigematest kuritarvitustest, samuti igapäevastest röövimistest, mida nad mõnikord toime panevad.

Samal ajal elab Iisraeli väike ajakirjandus pornograafiast ja reklaamidest ning ajalehepoisid tegelevad väljapressimisega, mille eest mõnikord makstakse skandaalilähedaselt, nagu see juhtus aeg-ajalt Panama afääris, aga ka kolossaalsete pettuste puhul, mis asutati Saksamaal Prantsuse panuse arvelt, kontsessioonide saamise teel või raudteede lunastamise kõrvaldamisel riigikassasse, ning krooniliselt riigilaenude sõlmimisel ja mitte ainult "eksootiliste" riikide poolt.

Sellest hoolimata on juudi või judaiseeriva ajakirjanduse nii väikesed kui ka suured organid eelkõige börsi „jahimeeste“ „mängu“ peksjad, „kõlalistel“ põhjustel muidugi abiks nii uute ettevõtete asutamisel kui ka küsimuses lisaaktsiatest vanade laiendamiseks, kui ka muude gešeftide elluviimiseks ja seega üldiselt börsimängu huvides. Sellised pettused, mille eesmärk on kahjustada korraga paljusid inimesi, jäävad kahjuks väheste eranditega karistamata. Hirm kahjustada börsi, millest on saanud peaaegu kõrgeim riiklik institutsioon, ning raskused süüteo tabamisel ja tõendamisel on tavalised põhjused. Sellest tulenev demoraliseerumine, mis tuleneb ausa töö austuse kaotamisest ning õige ja vale mõistete segadusest, haarab üha laiemaid ühiskonnaringkondi ning väljendub lootusetuses ja barbaarsuses, mille pinnal õitsevad meie aja meeleheitlikud doktriinid. Lõpptulemused peavad aga aja jooksul olema nii hirmuäratavad, et hoolimata kõigist kogetud sündmuste õudusest on neid praegu vaevalt võimalik ette ennustada.

8. Pettuse ja meelitamise tütar, reklaam on üks juudi võimu peamisi aluseid. Reklaamimise geenius näib olevat iisraellastele isegi rohkem omane kui meelitamise geenius. Igatahes on nad selle täiuslikkuseni tõstnud. Nii nagu juudid seda kasutavad, on reklaam kunst haarata mõtteid silmade ja kõrvade kaudu, lämmatada meeled pealetükkivuse ja lärmiga, ajada intellekt segadusse, segi ajada üldiselt raskesti mõistetavad kombinatsioonid pettuse kaleidoskoobis.

Lärmakas ja veenev juudi reklaam allub siiski kolmele põhimõttele. Kõigepealt on vaja kogu aeg helistada; seejärel on vaja lakkamatult löök löögi järel lüüa ja lõpuks on vaja lüüa eri külgedelt korraga.

Mis puutub meetoditesse ja vahenditesse, siis nende mitmekesisus välistab juba mõtte nende loetlemisest. Olgu kuidas on, rahastaja, kaupmees, arst, leiutaja et tutti quanti võlgnevad sellele igaüks oma parimad õnnestumised ja peamise kullatoodangu, mille nad on suutnud koguda.

Reklaam ei ole siiski ajaleheviiside viimane sõna.

Reklaamile järgneb kõrgem kursus, mida nimetatakse väljapressimiseks.

Argpüksid, madalad intrigeerijad, need, kes ikka veel madalalt ujuvad, nad elavad tõesti reklaamist. Nahaalsed, üsna häbist vabanenud, vaprad juudid toituvad väljapressimisest.

"Üks suure ajalehe kirjastaja," ütleb Drumont, "auväärsest perekonnast, hiilgav vestluskaaslane ja tark mees, kes oli salongides südamlikult vastu võetud, armastas mõnikord oma sõprade seas oma elust jutustada. "On kaks süsteemi," ütles ta, "reklaam ja väljapressimine. Omalt poolt pean alandavaks ja häbiväärseks avalikkuse usalduse kuritarvitamist valereklaamiga ja pereisa, kes toetub sellele, mida ma kirjutan, hävitamist. Mis puutub väljapressimisse, siis see ei tekita minus üldse sellist vastikust. Ma pean täiesti loomulikuks sundida piraate oma auhindu minuga jagama."

Ja meie kangelane teebki nii, nagu ta ütleb. Just tema ("Temps"-Hebrardi toimetaja) oli see, kes seadis sisse selle asja, mis on saanud vanasõnaks. Ta röövis "Panamalt" 160 000 franki, niiöelda ühe hoobiga......

"Juudid," jätkab Drumont, "on andnud meile beduiini kombeid ja kui te tahate mõista praeguse ajakirjanduse olukorda, peate kujutama ette rida stseene, millest saaks pantomiimi teatrile "Chat Noir."

Tänu valereklaamile, mis on viinud molutajad lõksu, on üks börsimaakler "peibutanud oma naabritelt väikese osa lammastest". Ja nii läheb ta oma saagiga edasi, kuid mitte ilma pilketa, sest tal on veel vaja läbida Atlase õõnsused, s.t. sädelevate bulvarite rida (kus Pariisis asuvad ajalehtede toimetused, millest enamik on muidugi juutide omad). Siin annab ta luna.....

Ja nii läheb avalikkus ette ja väljapressimine järgneb õnnelikule rahastajale.

Kuid ka pankurid ise ei tukasta. Eriline, kesine börsiajakirjandus pasundab nende kiitust, kuulutades võitu ette. Teised ajalehed, "pskovitšid", ajavad mängu tapale ja lõpuks kolmandad, Haute Banque'i sõbrad, "tembeldavad" ettevõtmist ja soovitavad oma klientidele, et nad ei jätaks märkimist vahele.....

Ja tema, tragikomöödia dirigent, näidendi kapellmeister, mida ta teeb, kuhu ta jääb! Ta juhib manöövreid ülemjuhataja meelekindlusega, ta haarab kogu tegevuse käiku ja hoiab kõikjal silma peal, hoolitseb kõige eest, ühesõnaga, tema tegevus varjutab mõneks ajaks kõike enda ümber.....

9. Pilt tühja jutu ja kõiketeadmise kohta muutub igal juhul, kui juttu tuleb Juuda poegade kasuahnusest gojide kergeusklikkuse arvelt.

Siin kohtume juba Kagali kunstilise loominguga. Siin ilmneb eriti see, et kui usklik talmudist petab "mitte hirmu, vaid südametunnistuse pärast", kulutab ta nii palju armastust kui pesalind. Siin ilmneb "igavese juudi" kõigi kolme variandi liigutav ühtsus vaataja silmis.

Mis puutub "operatsioonide" olemusse, siis kuna need on arvutatud masside röövimisele ja on siiski väljaspool kriminaalkohtu haardeulatust, siis on nad karistamatu pettuse kujundid, nagu jääb karistamatuks ka Kagal või šabbesgoji pitser, mis on suunatud samade masside demoraliseerimisele nende vaimu mürgitamisega, mille kaasosalus on kõnealusel territooriumil vajalik. Koos olemuse muutumatusega jäävad ka viisid ja meetodid samaks, välja arvatud kerge intonatsioon ühelt poolt tavalise avalikkuse suhtes ja teiselt poolt rahvaste või valitsuste suhtes. Prantsusmaa näide näitab selgelt, et riigi ülemäärane võlakoormus viib ta juutide, eriti Iisraeli suurpankurite (Haute Banque), rahaturu isandate, võimu alla. Valitsejad ja poliitilised liidrid on sunnitud nendega arvestama. Riigivõlast on tänapäeval saanud üks tähtsamaid tegureid poliitikas ja börsiaadlikud tunnevad õigust rääkida võrdselt iga valitsusega. Kui börsiisandad ei dikteeri veel riigile oma seadusi, siis kindlasti ei võta nad riigilt käske vastu. Väikseimgi ebakõla teeks nad ohtlikuks. Mõne päevaga oleks näiteks üüride langus hoiatanud valitsust, et on vaja naasta "kohustuse täitmise" juurde. Ja teine õppetund oleks vaevalt olnud vajalik, sest avalikkus ise ei oleks aeglaselt pangatöötajaid vaevanud.

Edu on seda hiilgavam, mida rohkem juudi rahamehed oma rahvusvahelisi ressursse tegutsema panevad. Palju vett kaob, enne kui inimesed mõistavad, et Gobartstone'is (Vandimeno maal) ja Arhangelskis, Tristan d'Acunha saartel ja Moskvas, Berliinis ja Elisabethi sadamas (Berditšev Lõuna-Aafrikas) karjub üks ja seesama juut läbi ajalehtede, ehkki erinevates keeltes, nii nagu üldiselt ei ole kaks või mitu või palju juute, vaid on üks ja ainus juut, kuid ainult miljonites eksemplarides trükituna. Sellepärast jahivadki nüüd paljudes riikides börsil boad ja haid nii edukalt, ilma et nad midagi vahele laseksid. Viini ajalehe suur, sensatsiooniline, lõikav artikkel ja purustav telegramm Londonist, mis ajab Pariisi börsi hulluks, on sama lahutamatud kui kõikvõimalikud muud juudi kelmid, mis alati koonduvad ühte punkti, mille rõhumise all petetud ja purustatud avalik meel ei suuda enam vastu panna ja annab alla. Tõsi, võidukas pankur kui "hea peremees" näitab ise "halastust" ja laseb vangi vabaks, kuid muidugi pärast oma "kahjude" sissenõudmist.

Ei saa eitada, et seal, kus juudid on esiplaanil, on suurim rikutus. See on kogu ajaloo ja kogu geograafia põhiline fakt. Muidugi võib küsida, kuidas on võimalik, et nii vaimses kui ka materiaalses elus võib see kõik nii kaua kestma jääda ja sageli triumfeerida? Kuid valede ja reetmise keskel, nagu ka loodusajaloo valdkond meile õpetab, võidab võitluses eksistentsi eest peaaegu alati suurem, õelam ja julgem kelmus. Ja isegi maakera peal on alati olnud nii, nagu oleks kurat ise külvanud ebatervislikke, mürgiseid rohtusid. Pealegi, kui neid õigeaegselt välja ei rohi, levivad nad kõikjale kiiremini kui kasulikud...

10. "Niipea, kui emantsipatsioon oli saavutatud," tunnistab Marr , " käskis instinkt seda kindlustada ja tugevdada. Seda sai teha ainult ajalehtede ja kogunemiste abil. Mõlemal rindel tulvas juutlus nagu tormine vool. See näitas end kohe vabana kõigist eelarvamustest. Juudid jõudsid sarkastilise eneseiroonia piirini, kuid nad ei lasknud seda teha mittejuutidel..... Võttes ajakirjanduse oma kätte, orjastas judaism järk-järgult ka mõttemehi. Päevalehtede ajakirjandus ei aeglustunud koondumist juutide kätte ja nad tegid sellest spekulatsiooni ja tööstuse objekti. Juudi tööstuslikkus muutus sellisel kujul kõige triviaalsemaks kaubanduseks. Spekuleerides rahvahulga kirega kuulujuttude ja skandaalide järele, leidsid Juuda pojad suure publiku, kes oli juba "tükeldatud" kuulekusele. Maapinda oli sajandite pikkune juudi realism ette valmistanud. Nii hakkas judaism dikteerima kristlaste avalikku arvamust. Ükski muu seisukoht kui juudi oma ei leidnud ajakirjanduses kohta. Me võime pilgata paavsti või teha nalja protestantismi ja ka oma valitsuse üle, kuid ainuüksi terminist "juudi pats" piisab, et süüdistada meid, sakslasi, usuvihas ..... Kui, kui nii võib öelda, puhkes "kultuurivõitlus" (Kulturcampf), siis ei sekkunud juutlus, mis juba 1848. aastal oli saksa rahvast ajakirjandusest ilma jätnud, mitte ainult meie konfessionaalsesse võitlusesse, vaid võttis selle täiesti vangi. Ultramontaani valati vannides juudi rämpsu. Sellegipoolest keelas Kagal isegi katoliiklaste suhtes vaenulikud artiklid, niikaua kui need puudutasid Juuda poegi...".

"Tasuks selle võrdsuse eest, mille me juutidele andsime, märkis tuntud saadik Reichensperger, kes leidis parlamendi tribüünilt üldist heakskiitu, "kohtasime meie, sakslased, samade juutide poolt ägedat vaenulikkust ja tagakiusamist. Juudi ajakirjandus on igal alal ületanud igasuguse solvangu mõõdu, tekitades seda meile põrguliku küünilisusega ja sihilikult meie kõige pühamate tunnete ja huvide vastu tsentreeritult."

Kuid asi ei ole kahtlemata ainult Saksamaal.

Paralleelselt eelnevaga on teine võrratu näide saksa-juudi ajakirjanduse kampaania Prantsusmaa hävitamiseks sel kohutaval aastal (1870), "annee terrible".

Millist hurraaheitlust, metsikuid kuulujutte ja igasugust räpasust Kagal Saksamaa käsul välja sülitas...? Kes maalib pildi sellest kurvastusest, mõnitamisest ja solvangutest, mida roomavad maod tekitasid? Kes kirjeldab kogu seda börsi laimamise haisu?!...

11. Tõepoolest, võib-olla ajaloo mäletatavalt suurimaks ebatõeks tundub olevat juutide monopol ajakirjanduse töötlemisel. Avaliku arvamuse kolossaalseid tehaseid avades on Juuda pojad jultunult pööranud inimeste arusaamad pea peale. Nad esitavad tõde valena ja kuulutavad valesid tõena. Sundides oma oponente vaigistama, nad kas panevad kõige ohtlikumad vastased vaikima või jahivad neid metsikult ja ebaausalt.

Omandades telegraafiagentuurid ja kuulutuskontorid, kontrollivad juudid nii moraalsete kui ka materiaalsete väärtuste levitamist ja õõnestavad põhimõtteliselt nende endi suhtes vaenulikke ajalehti.

Selle kõrval hakkas juutlus ise "ajalugu tegema". Kõigis Vana ja Uue Maailma keskustes: Peterburis, Berliinis, Viinis, Pariisis, Londonis, Roomas, Tokyos, New Yorgis jne. on rahvusvaheline ajalehtede Kagal moodustanud filiaale, mida nimetatakse "väliskorrespondentide liitudeks". Neid täidavad ja juhivad Juuda pojad. Nende maailma Kagali allüksuste funktsioonid on varjata juudi poliitikale kahjulikke sündmusi ja hoovusi ning samal ajal luua fiktsioon riigivastaste, kristlusevastaste ja monarhavastaste ideede üleilmsest võidukäigust. Võtame illustratsiooniks vähemalt sellise fakti. Nn. "Dreikaiserbundi" ehk "Kolme keisri liidu" projekt, millest juudi ajakirjandus räägib seni ainult alapealkirja all. Sellest hoolimata on see tõeline mööduja, mis häirib juudi-massooni maailma und ja rahu. Kunagi varem pole rahvusvahelise Kagali ajakirjanduse kahtlus ja viha tulevase liidu suhtes saavutanud selliseid mõõtmeid nagu praegu. Hirm, et praegune liit, koos radikaalsotsialistliku Itaalia tagasitõmbumisega, ei muutuks tõesti Kolme Keisri Liiduks, mis on juutkonnale nii ohtlik, et see võib teha lõpu anarhokollektivismile ja taastada monarhilise põhimõtte Euroopas, pani rahvusvahelise juuda ajakirjanduse mobiliseerima kõik oma jõud, et diskrediteerida ja takistada Juuda poegade jaoks saatuslikku kombinatsiooni.

Juudi ajakirjanduse poolt poliitilistele sündmustele antud välimus on äärmiselt omapärane. Juudi sule all langedes mingisuguse närvilise marasmi seisundisse, näib poliitikat ajavat justkui palavikulised piitsalöögid. Epileptiline, justkui krampide käes, rahuneb Iisraeli ajakirjandus vaevu ühest reaalsest või väljamõeldud kriisist teise, et siis jälle uue segaduse jaoks jõudu koguda.

Ja millised kriisid! Milline põnevus! Kui palju kurjakuulutavaid pilvi on silmapiiril!...
Võiks arvata, et kohe-kohe purskab tohutu vulkaan ja kogu maailm kaob enneolematu krahhiga...

Aga siis saabub hommik ja kõik on läbi... Rõõmust hõõgudes pasundavad needsamad juudi ajalehemehed, et maailm pole kunagi varem olnud nii turvaline ja lugejaskonnad, keda veel eile, alles eile, ajasid juudi hirmuhüüded teadvusetuks, naudivad seda, kuidas silmapiir heledamaks läheb, pilved hajuvad ja torm möödub...
Nii et inimliku kergeusklikkuse palaganis mängib Kagali press nõiduse rolli, muutes aja kulgu oma äranägemise järgi, kutsudes äikest ja välku, kui talle meeldib, või käskides neid vaikima, kui ta seda soovib.

Ajaloo saatuslikel hetkedel, näiteks sõdade ja revolutsioonide ajal, muutub tema vilekontsert tõeliseks nõidumiseks. Siis voolavad kraatrist välja terved laavavood, kõik tõkked varisevad kokku ja ookeani lained uhuvad kõik elava ära!...

12. Kunstilise täielikkusega tegutsedes ei mõtle juutlus enam puhtmajanduslikule türanniale, vaid igakülgsele ja piirideta türanniale, kuid nendes tingimustes ei saa ta jätta mõistmata, et kui selline valitsemine on mõeldav, siis saab seda saavutada ainult sotsiaalse sfääri haaramisega tervikuna, ühelt pooluselt teisele, koos vaimse ja poliitilise domineerimise monopoliga. Ainult siis, kui ta valitseb materiaalselt korraga nii rikaste kui ka vaeste üle ning kasutab nii ühiskondliku mõtte toitumisallikaid kui ka võimu poolt pakutavaid ohjeldamisvahendeid, saab judaism arvestada oma despotismi kehtivuse ja kindlusega. Seega peavad börs, ajakirjandus ja poliitika, omavahel põimunult, kuuluma kõik koos Iisraelile.

Nendevahelise eraldatuse puudumine, vastastikune viljastamine ja isegi ühe muutumine teiseks on juudi võidukäigu vältimatu osa.

See on ilmselge ja ei vaja seetõttu täiendavat analüüsi.

Siiski on lubatud teha mõned täiendavad märkused.

Nagu me juba eespool märkisime, on juudi ajakirjanduse korpus valmis kõnelema iga asja eest ja vastu korraliku tasu eest. Välismaalastel on õigus teada ainult seda, mida Kagal lubab. Tõde on kõik, mis on juutidele soodne ja ainult niikaua, kui see on soodne; muu on vale.

Juudi ajakirjandus on eksimatu ja seega vaieldamatu.

Pole olemas autoriteeti, mis nõuaks rohkem küsimatut kuulekust. Koos kagalistlike poliitikutega peavad juudi ajalehemehed endid kättesaamatuteks valitud ametnikeks. Omades oma andidele kõrgeima astme riigi provintsi, on nad ka ise erakordsed olendid. Nende vaatepunktist dikteerivad nad maailmale vaid oma tahet ja mõlemad poolkerad on kohustatud neile kuuletuma. Saatan ise oma uhkel troonil vaevalt et ümbritseb end suurema majesteetlikkusega ja vaatab universumile ehk vähem põlglikult.

13. Juudi ajakirjanduse üle mõtiskledes jõuab Eugene Dühring järgmistele järeldustele.

"Sarnaselt paljudele teistele mõistsid tagasihoidlikud juudid kõigepealt kasutada suurt Prantsuse revolutsiooni ja isegi inimõigusi kagalliku julgeoleku eesmärgil. Vabaduse, niivõrd kui see neile kättesaadavaks sai, röövisid nad omaenda ülemvõimu laiendamiseks. Mis iganes roll neil selles valdkonnas ka polnud, nende tegevuse muutumatu tuum oli juudi liigi faktorism. Liberalismi ja võrdsust reklaamides tõid nad ajakirjandusse poliitilisi ja sotsiaalseid ideid, mille loojad olid teised. Sissetungides parteide teenistusse, levitasid nad teiste inimeste salasõnu ja levitasid palgalisi programme. Ja seal, kus neil õnnestus tegutseda tegelastena, näiteks esindusfunktsioonides, pidasid nad läbirääkimisi ja kohtlesid ühiskonna õigusi, nagu oleksid nad teinud võlakirju. Kuid neid võlakirju ei antud välja muidu kui hea gešefti tingimusel ja niikaua kui juutluse isekas kasu nõudis tõsist vastuseisu, oli Juuda poegade käitumine siiski mõnevõrra kooskõlas vabaduse tegelike nõudmistega. Siin peitubki põhjus, et aaria ühiskond ise oli ajutiselt vangistatud selle judaistliku teenistuse poolt. Kuid judaism jäi muutumatult vaenulikuks rahva tõelisele hüvangule ja resoluutsetele õigluspüüdlustele ning hävitas lõpuks kõik erakonnad, millele ta end kaela riputas.

Seepärast tuli aarialaste pettumus kiiresti. Juba aastakümned 1860-1880 pakkusid elavat pilti. Kui nad olid end sisse seadnud, ei olnud Juuda pojad aeglased näitama end poliitilise orjuse innukate agentidena ja eeslauljatena. Nüüd tunnevad nad ise, et nad on oma kaardid liiga palju paljastanud. Nad tahaksid lähimineviku unustusse jätta ja järelikult lasta selle gojide poolt maha vaikida. Kagal oleks eriti rahul, et tema liikmetest ei räägitaks enam, kui žiididest...

Korrektset hinnangut kõigele sellele, mida juudid on vähemalt kõnealustel aastakümnetel ära rikkunud, saab anda ainult siis, kui pöörata tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks, ajakirjandus on üha ilmsemalt muutumas poliitika vahendiks ja mitte ainult parteipoliitika, nagu see on alati olnud, vaid ka valitsuse poliitika vahendiks. Teiseks on juutidest saanud ajalehtede ja üldse kõigi perioodikaväljaannete omanikud, mille abil nad enamasti märkamatult suunavad ja patroneerivad avalikkust.

Ajalehed on omamoodi börsiäri. Nad ei ole juutidele üle läinud mitte ainult üldiselt, vaid on muutunud ostu ja müügi objektiks ning teenuste üksikasjadeks. Ajalehtede kaubandus, kui kõige lihtsam, on kõikjal meelitanud juudi rassi, sest see on lähemal tema räpakatele omadustele ja vulgaarsetele nõudmistele. Räbu on magnet, mis tõmbab juudi alati enda juurde. Kuid korruptsioon, mida Juuda pojad endale loovad, katab vaid osa sellest, mida nad juba lagunenud keskkonda kinni pidades süvendavad ja viivad enneolematute mõõtmete juurde. Ajakirjanduses näeme ehk kõige ohtlikumat ilmingut sellest, et juutide sekkumine pettusesse või petturlusse tekitab sama mõju nagu troopilise kliima mõju polaartaimestikule.

Kagal haldab seda kõige kasumlikumat „vara“, rakendades end vastavalt turutingimuste ja -asendi suhtes. Kui ajakirjanduse ebamoraalsete teenuste järele tekib nõudlus, avavad juudid tõelise hobuste võidujooksu ja nõudlusele vastab kiiresti pakkumine. Üksnes Iisraelile makstakse palmipuud või, vähem eksootiliselt öeldes, suured kasumid. Ja ta on oma „tarkade vanemate“ käsul valmis kõigeks, sest orjapalve kangestunud autoriteedile on juudi süsteemi kõige vanem element, sama vana kui juutide ohjeldamatu iha egiptlaste kulla ja hõbeda järele. Alliansi-israellane moodustab kohe kagallike kogukondade ahela, mis annab juutluse kõikehõlmavale ja kõike arendavale geeniusele sellise suuna, et ainult tema enda rassi plaanid võidavad.

Kui ei oleks riigipeade poliitikat, kes juute kaasates neid „tööle“ käsutaksid, ei oleks võimalik, et Juuda pojad annaksid peaaegu kogu ajakirjandusele tooni. Nii loome me ise juudi ajastu valeliku liberaalsuse väljanägemisega. Aga see on hoolimatu ja ohtlik mäng, et kasutada juudi ajalehti, nagu oleksid need mingi rõugete vaktsineerimine, selleks, et rahva seas valitseks see, mida tahaks näha. Kuna avaliku arvamuse fabritseerimine, s.t. ühiskonda suunavate jõudude hazuka, on Iisraeli enda plaan, siis ei ole riigivõimu asi seda patroneerida."

14. See on üldine olukord. Tunnistades, et juudi ja šabesgoji ajakirjanduse probleem on käesolevas artiklis vaid üldjoontes välja toodud ja seda ka ainult üldjoontes, oleme siiski sunnitud selle lahkama ja liikuma edasi edasiste uurimisteemade juurde vastavalt töö plaanile, mille ülesanne välistab pikemad peatumised meie eesmärgi jaoks teisejärgulise tähtsusega teemadel. Olgu kuidas on, aga me võime, ilma eksimise riskita, teha vähemalt kaks olulist järeldust majanduslikus ja poliitilises valdkonnas, mis on tänapäeval lahutamatult seotud.

Nii ajakirjanduses kui ka poliitikas on juudid avastanud ainult ühe kunsti: selle, kuidas suunata gojide massi, et alistada neid Iisraeli suurte monopolistide, börsihaide ja -boade manöövritele..... Seega on selge, et d'Israeli, aasia müstika eeslaulja ise, pooldas lõpuks riiklikku süsteemi, kus parlamendi rolli ja seega ka võimu võtaks üle ajakirjandus, muidugi juudi ajakirjandus...

                                                 * * * * * * * * * *

[1] „Maailma valitsevad hoopis teistsugused isiksused, kui need, kes ei ole sündmuskoha taga, ette kujutavad“. - D'Israeli romaanis „Coningsby“, mis näitab eriti elavalt juutide kaasaegset võimu.

[2] "Ils repandent les journaux populaires, ceux la surtout qui denoncent avec le plus d'aprete les mefaits, les hypocrisies, les hontes du regime actuel“ (Delafosse, depute de Calvados, - valitud rahvast).

[3] Lisaks kohaliku elanikkonna ekspluateerimisele ja „propagandale“ juutide poolt, sandistasid nad muu hulgas barbaarselt, väävelhappega, üle 60 ja tapsid 11 kristlast Kišinjovis, enne kui kristlased neid „tundma“ hakkasid.

                                                 * * * * * * * * * *

                                  B. Börsijuut

Kes suudab oma kapitali aasta jooksul kahekordistada,
väärib kaksteist kuud varem hukkamist.
Itaalia vanasõna.

1. Kui pöörduda eespool öeldust selle Ahasveeruse variandi juurde, keda praegu tuntakse kui börsijuuti [1], ei tohi me kõhklemata tunnistada, et see kujutab endast nii-öelda judaismi kõige silmatorkavamat väljendust, selle kvintessentsi. Iseenesest ilmselge mõte leiab kinnitust sellistelt autoriteetidelt nagu Lessing ja d'Israeli. Võttes peaaegu kõiketeadva ja laitmatu mehe, andes talle aga kätte ainult „peavihiku“ (Grossbuch) ja pangakassa võtme ning kaunistades teda seejärel kopsaka lapserdakiga (juudi pikk kuub), ütlevad mõlemad nimetatud autorid: „Siin on tõeline juut!...“. -Lessingi Nathan Wise ja kurikuulus „Aasia saladuse“ (Asian mistery) hoidja , pankur Sidonia, - Beaconsfieldi romaanide kangelane, on tehtud ülaltoodud retsepti järgi. Ja et selline seisukoht langeb kokku juudi seisukohaga, seda tõestab nii Benjamin d'Israeli juudi puhtus, kui ka samamoodi, kui mitte juudi päritolu, nagu väidab Dühring, siis Lessingi võlg Iisraeli lastele pole väike...

Seevastu Talmud jutustab, kuidas Iisraeli suurim prohvet, kes ei kaubelnud ega olnud vahendaja, suutis teenida suure varanduse. Lõigates teemantplaate, millele Jehoova oli kümme käsku kirjutanud, peitis Mooses osavalt killud ja teenis seejärel nende müügist palju raha...

Ei ole mõttetu meenutada, et juutide jaoks on protsendid vaid kapitali loomulik lõhn.

On tõsi, et juba Bismarck arvas, et juudi võimatus saada ametnikuks ei tähenda, et ta peab olema kõrtsmik, kuid Juuda pojad võivad niisama õigusega arvata, et nende kagalliku domineerimise kindlustamiseks ei takista neid miski nõudmast mõlemat tiitlit koos, kui „paljukannatanud“ sünagoogi vanemad seda soovivad.

Teisest küljest on juba antiikajal õigesti rõhutatud, et juutidel puudus täielikult see, mis moodustas Rooma moraalset suurust ja vastupandamatut tugevust. Rooma riigi rajajate verecundia näis olevat selle maailma üle valitsemise allikas ja alus. Selle termini all mõeldi kõike seda, mis on inimese südames isetu, julge, omakasupüüdmatu. Kuid just need omadused on need, mis Juuda poegadel puuduvad. Nagu me eespool märkisime, on rüütellik aadel ja südamlik lihtsameelsus mõisted, mis on juutidele arusaamatud ja mida nende keskel ei leidu. Nende sugu, nende soontes voolav veri seisab vastu kõigele, mida meie, aarialased, nimetame au ja suuremeelsuse kohustuseks. Nii nagu meresoolaga küllastunud rannaliiv imab iga tõusu ja mõõnaga üha suuremaid annuseid soola, nii küllastub juudi hing, mürgitatud Talmudist, iga põlvkonnaga üha enam Talmudi ideedega. Idealism, mis on nii lähedane aaria vaimule, on juudile kindlasti võõras ja ta vihkab seda teistes. Ta naeruvääristab kõiki ideaale või vähemalt püüab neist nalja teha. Tema parimaks triumfiks on küünilisus, millega ta naeruvääristab mittejuutide kõige ülevamaid tegevusi. Üldiselt on juutide „Quint-Essenz der Shelmerei“ selline, et ei tea, millist tema eeskuju peaks eelistama...?

Võtame siiski näiteks vähemalt mõned faktid, mis meie silme ees avanevad.

Olles omaks võtnud katoliikluse, õnnestus Preisi juudil ja Bismarcki agendil Baueril mitte ainult saada keisrinna Eugeniuse konfessoriks, vaid ka Prantsuse armee ülempreestriks; olles korraldanud sellise etenduse, mängides Eugeniuse upsakusel, nagu Prantsuse-Preisi sõda 1870-1871, leidis ta end Brüsselis keisrinna Eugeniuse ettevõtjana, sattus Brüsselisse operettettevõtjaks ja lõpuks, olles abiellunud Austrias ühe jõuka juudi naisega, tegi Hagana organi Neue Freie Presse kaudu avaliku avalduse, et ta loobub lõplikult kristlusest. „Timesi„ korrespondent Blovitz, kui Rumeenia kuninganna küsis tema rahvuse kohta, vastas, et “ta on sündinud Böömimaal Iisraeli vanematest ja kirjutab Pariisist inglise keeles pour le roi de Prusse“. Mihhail Semjonov, ristitud juutidest kodanlane, tungis Peterburi Teoloogiaakadeemiasse ja isegi arhimandriidi auastmesse; siis, juba selle auastmega, läks ta juudi revolutsiooni eestvedajaks. Lahkunud, pöördus ta vanausuliste poole, kus ta võrratu kavalusega sai piiskopiks, kuid Kanada asemel sattus ta Saratovisse ja siin, end piiskopi tiitliga allkirjastades, rüvetas seda uut auastet kui sensatsiooniliste artiklite autor kohaliku juutluse „vabastusajakirjanduses“. Moskvas räägitakse järgmisi lõbusaid üksikasju tuntud vanausuliste preestrist Vološtšukist, kes Peterburis pöördus teist korda katoliiklusest õigeusku ja nüüd räägib „Novoe Vremja“ andmetel taas vanausuliste nimel Vatikanis. Vološtšuk on sünnilt juut. Politseis teenides äratas ta Volõõnia provintsis peapiiskop Antoniuse tähelepanu, kes pühitses ta diakoniks. Ei oodanud ta preestriks saamist, vaid pöördus skisma poole ja tal õnnestus Moskva provintsis Bogorodskis A. I. Morozovi vabrikusse pääseda ning seal hakkas ta Morozovi raha kasutades vanausuliste vaimulikke õpikuid välja andma. See operatsioon läks aga Morozovile liiga kalliks maksma ja tekitas Vološtšukis peagi sellist usaldamatust, et ta pidi tagasi astuma. Sellegipoolest kerkis ta seejärel uuesti esile Gromovi koguduses, kus, s.t. juba Peterburis, tegi ta jälle palju pahandust. Siis pöördus Vološtšuk katoliiklusele ja muutus piiskop Tsepljakile nii meeldivaks, et sai temalt antimiinsi ja vaimuliku ametirüü. Seejärel, pettes muidugi ka katoliiklasi, pöördus Vološtšuk taas kord tagasi õigeusu rüppe ja pidas pidulikus õhkkonnas isegi patukahetsuse kõne. Kuna ta ei saanud oma pahameeleks taas diakoni tiitlit, otsustas ta vaimulikust maailmast loobuda ja hakkas tegelema kaubandusega ja kui tal ka siin ei olnud õnne, pöördus ta taas katoliiklaseks. Lõpuks otsustas ta Kagali rõõmuks ühendada vaimulikkusse kuulumise ja gešeftinduse, mistõttu ta läks taas kord vanausuliste juurde... Tundub, et Vološtšuk purustas kõik juudi rekordid. Kuid „rõhutud“ Kagal naerab selliste naiivsete oletuste üle.

Eespool mainitud ja Bernard Mamoni nime all palju kuulsust kogunud Mesopotaamia rabi poeg [2] ^, Aizik Maimun, tegeles Berliinis pornograafiaga ja vähehaaval kauples ka revolutsiooniga. Koos ühe teise juudi, Srul Gerstmanniga avaldas ta oma „vene emigrantide“ mälestusi ja trükkis Venemaal teadlikele proletaarlastele pommide valmistamise käsiraamatuid. Ilmselt ahvatluses otšakovi rabi triumfist, kes Pariisi Rothchildi õnnistatud osalusel müüs Louvre'i muuseumile 400 000 frangi eest Sküüti kuninga Saiteferni võltsitud tiaara, alustas Maimoun ka „arheoloogilisi kaevamisi“ Väike-Aasias, et „puhastada“ võltsinguid. Olles nende, juba suurte pettustega „trooja“ kaudu raha teeninud, valis Maimun vahelduseks salajaste diplomaatiliste dokumentide varastamise ja poliitilise spionaaži de la haute volee. Ta tabas selle idee, tarnides prantsuse naisi Abdul-Gamidile, kes, kuigi ta ei meeldinud juutidele ja oli neist Salonikasse pagendatud, ei olnud nende „elusale“ kaubale vastu. Kuid siin „juhtus“ tulekahju Konstantinoopolis ja ka, nagu patt, Välisministeeriumis. Olulised, asendamatud aktid läksid kaduma ja ta sattus Londonisse, koos Inglise valitsusega, kellele Maimun need samal korral müüs. See edukas gešeft innustas teda mõttega „oma õnne“ edasi aidata. Mitte ilmaasjata ei öelda, et isu tuleb söögi ajal. Vastavalt sellele muutus Aizik Maimun oma meelelahutusliku reisi keskel teiste inimeste taskuisse, nagu me juba teame, Bernard Mammoniks, kuid Kaldea maalt uue Kaanani, Prantsusmaa, rikkuste juurde rändamise apoteoosis sai ta süü „nime häbistamises“, sest talle heideti ette oma hõimukaaslaste liigutavat sümpaatiat, tabati ostes Välisministeeriumi ametnikku Pariisis, kus ta, ilmselt uue „Kartaago“ käsul, valis omakorda erilise hulgimüügi, rüüstas tähtsaid riigisaladusi, mis puudutasid peamiselt Bagdadi raudtee ehitamist ja Potsdami kohtumist... Siiski, isegi kui ta on sattunud vangitorni, ei tohiks nimetatud talmid haham kuidagi purustada, kui tema teened Iisraeli ees on piisavad. Dreyfus kuulutati ju süütult kannatanuks ja teine Barcelona märter, Itzka Ferrero, kes mõisteti süüdi peaaegu miljoni frangi pettuses, on pärast hukkamist ikka veel Hispaanias. Asjata lükkas parlament tagasi šabesgojide taotluse Ferreri juhtumi läbivaatamiseks. Revolutsiooniline agitatsioon jätkub puhtalt naabruses, juudimüürlased rüüstavad juba avalikult Portugali. Ja kas mitte Prantsusmaal endal ei ole saadikukoda sama edutult püüdnud kustutada dreyfusaarluse tulekahju, enne kui see on saanud võimaluse üle maailma üles leegitseda!!!? Nii et Berke Maimounil pole midagi kurvastada. Kas ta ei ole mitte suure revolutsionääri Maimonidese kaasmaalane...? Vahepeal „Lääne valgus“ ja „Ida hiilgus“, „teine Mooses“, „Kotkas“ juutluse esimeste õpetajate seas, püha sünagoogi kuulus ja kättesaamatu autoriteet, gaon ja rabi Moše ben Maimonides ise poolteist aastat muhameedlaseks tunnistas, sest olles Egiptuses sultan Saladini õuearst, ei suutnud oma gandeleid teisiti korraldada.... Ei, kas mitte „püha“ Talmud (traktaat Betz, 25a) ei ütle: „Kolm olendit ei tunne häbi - Iisrael rahvaste seas, koer neljajalgsete seas ja kukk lindude seas“...?

Meie omalt poolt märgime, et Juuda pojad eristavad kahte liiki kristlusse pöördumist: „mummer legakhiz“ on need, kes ristiti juudiusku pahatahtlikkusest ja keda see äärmise kibedusega, ilma igasuguse halastuseta taga kiusab; „mummer letievun“ on seevastu need, kes pöördusid kristlusse „kirglikust“, s.t. isekatest või muudest isiklikest huvidest või isegi Kagali enda huvides ja käsul. Neid tunnistatakse Iisraeli lemmikspioonideks gojide laagris, ilma et nad muidugi lakkaksid olemast ehtsad juudid.

Kui tahad vaenlast, tee endale sõber, ta juba teab, millal ja kuidas sind lüüa .... Ristitud juudid on parim näide sellisest sõprusest.

Vastandudes Richard Wagnerile, kes oli Juuda poegade suhtes lugupidamatu (vt tema “Das Judenthum in der Musik”), kahetses üks neist, keegi Ettinger [3]:,et olles sünnist saati juut, sai temast katoliiklik kristlane alles hiljem ja ainult selleks, et tal oleks õigus turvaliselt juudiks jääda".

„Kui seadused lubaksid hõbelusikate vargust, siis kinnitan sulle, et ma poleks kunagi ristitud....“. Heine kirjutas omakorda Fune Moserile.

„Le clericalisme, voila l'eppeti!“, kuulutas „rahvatribüün“, juut Gambetta, jättes muidugi vahele, et kogu kristlikul vaimulikkonnal on vähem raha kui ühel Bleichroederil või Rothchildil.... Ja Juuda pojad mõlemal poolkeral ei olnud aeglased selle hüüatuse ülesvõtmisel. Teisest küljest ei tulnud Bismarckil naeruväärselt välja mõeldud ja Canossa poolt lõpetatud Culturkamfi ajal midagi targemat pähe, kui nimetada juut Falk rahvahariduse ministriks. Miks ei oleks Kagal pidanud „raudse kantsleri“ üle nalja tegema, kui ta ise soovis saada „valitud“ rahva narriks...? Ja nii hakkas Falk luterlasi katoliiklaste vastu pöörama, muidugi juudi moodi, s.t. mõlemaid pooli mõnitades. Culturkamfi aeg Saksamaal, nagu ka eepos kristlike embleemide eemaldamisest avalikest koolidest või heategevusõdede väljasaatmisest haiglatest Prantsusmaal, tõestasid oma silmaga, et kui kristlaste usu mõnitamine on juudi ajakirjanduse jaoks lõbus, siis gojidest vaimulike naeruvääristamine piltidel ja graafikas, skulptuuris ja komöödias - kõige mõnusam gesheft juudi poegadele.

„Jah, ja paavstile endale,“ kinnitab ülemaailmne Kagal, „on see meeldivam talle, kes teda usaldavad (s.t. kes avavad krediiti), kui neile, kes usuvad tema pühadusesse...!“

Lõpuks jõudis asi nii äärmuseni, et juudi „tõsine“ ajakirjandus hakkas Viinis „Ulk“ ja Berliinis „Wespen“ juutide karikatuuridele etteheiteid tegema, et nad naeruvääristavad mitte ainult püha, vaid ka mitte püha. Berliner Tageblatt, Kagali leiborgan, julges „kahetsuse hetkel“ isegi omandada toimetuse palvehelmed... Tema kõrval, olles Bismarcki poolt tellitud katoliiklaste piinamiseks, ei pidanud juudid aeglaselt ülesannet „propagandistlikult“ tõlgendama. Juudi Ulsteini toimetatav „Berliner Zeitung“ nõudis, et evangeelsete-protestantide sinodi lõbuks „tingimata desinfitseerida paavstide poolt levitatavast pühaduse lõhnast...“.

Kristluse mõnitamiseks ei ole aga juutidel vaja Culturkamf'i. Kogu talmudi kirjandus on selle tõestuseks.

Kui selleks tekib võimalus, jõuab juudi mõnitamine tõeliselt homerosliku „kunstini“, nagu näitab näiteks Jasnogorski (Tšestotšowa) kloostri juhtum, kus Damazius Matzoch ja Co. õitsesid nii lopsakalt juudi priori Hatzkel Reimani.... talmudi patronaaži all.

Eelnevas pole siiski midagi üllatavat. Mitte võõraste õnneks arendasid rabid oma lähtekohti: „Gufo mufar kol šeen mamoma!“, s .t. „Sinu (võõraste) elu on sinu käes (oh juut!), - kui palju rohkem tema vara?!...“. [4]

„Me oleme loomulikud juudid, natu, sest me oleme sündinud juutideks,“ seletab selline ülemaailmse Kagali „valitsuskuulutaja“ nagu Archires Jsraelites. "Iisraeli vanemate laps kuulub Iisraelile ja juba sünni fakt annab talle õigused ja paneb talle kõik iisraellase kohustused. Mitte ümberlõikamise tõttu ei saa me juutideks, ei! Ümberlõikamisel ei ole midagi pistmist kristliku ristimisega. Meid ei lõigata ümber mitte sellepärast, et me oleme Iisraeli lapsed, vaid sellepärast, et me oleme ümber lõigatud, oleme iisraellased. Olles omandanud Iisraeli väärikuse sünniga, ei saa me seda kunagi kaotada ega kõrvale heita. Isegi iisraellane, kes loobub oma usust, isegi see, kes laseb end ristida, ei lakka olemast Iisraeli poeg ja kõik tema kohustused valitud rahva liikmena jäävad talle - ilma igasuguse tühistamiseta."

Üsna kooskõlas selle küsimärgi seisukohaga tunnistab ka Schopenhauer:

"Juudi isamaa on kõik teised juudid. Seega on selge, kuivõrd absurdne on soov anda neile ligipääsu valitsuses või mis tahes avalikus teenistuses osalemisele. Nende religioon, mis on nende oma riigiga kokku sulanud, ei ole siin kuidagi põhiküsimus. Pigem on see vaid sõlm, mis neid ühendab, point de ralliement ja lipp, mille järgi nad üksteist tunnustavad. See ilmneb ka selles, et isegi ristitud juut ei kanna, nagu kõik usust taganenud, teiste vihkamist ja rõhumist, vaid jääb tavaliselt, välja arvatud sandistajad, nende sõbraks ja seltsimeheks, ega lase neid kunagi enam oma tõeliste kaasmaalastena vaadelda. Isegi seadusjärgsete pidulike palvete sooritamisel, mis nõuavad vähemalt kümne juudi osalemist, võib ristitud juut asendada puuduvat, kuid teised kristlased ilmselgelt mitte. Sama kehtib ka muude usuliste toimingute kohta. Ja see tuleks veelgi eredamalt esile, kui näiteks kõik juudid ristitaks, mirabile dictu, või vastupidi, kui kristlus kunagi täielikult laguneks ja lakkaks. Sest isegi siis ei lakkaks juudid end eraldi ja omaette hoidmast.

Juut, kes teab, et tal on oma, ainult temale kuuluv Jumal, ärritab meie silmi igapäevaelus oma näilise, uhkeldava välimusega; kuid ükskõik, millisele Euroopa rahvusele me kuulume, sisaldab see välimus alati midagi vastikut ja parandamatult võõrast...„...“.

Kooskõlas Schopenhaueri vastusega küsib ka Goethe: "Mida ma võin öelda sellise rahva kohta, kes kõigist teistest saatustest on õppinud ainult igavese hulkurluse armu ja kes seab endale ülesandeks üle kavaldada neid, kes jäävad paigale ja hüljata igaüht, kes temaga ühele teele söandab? Sellepärast ei suuda me juute meie keskel sallida, sest kuidas saaksime lubada neil osaleda kõrgemas kultuuris, kui nad eitavad selle allikaid ja lükkavad tagasi selle põhjused!"

Paralleelselt kõigega, mida öeldi, õpetab ka Richard Wagner omalt poolt:

"Vaidluses juutide emantsipatsiooni üle oli rangelt võttes palju rohkem vabaduse teoreetilise põhimõtte kui Juuda poegade emantsipatsiooni eest võitlejaid. Ja kuna meie nn liberaalsus üldiselt ei ole väga kaugeleulatuv ja teadlik vaimne mäng, siis oli meil võimalus võidelda muu hulgas sellise rahva vabaduste eest, kellest meil polnud selget ettekujutust...... Seega, nagu on üsna ilmne, tingis meie innukust juutide võrdsuse kaitsmisel võrreldamatult abstraktsem idee kui tegelik sümpaatia juutide vastu.

Paraku - meie suureks üllatuseks märkame alles nüüd, et samal ajal, kui me ehitasime losse ja võitlesime tuuleveskitega, on tegelikkuse viljakas pinnas langenud usurpeerija kätte. Ja kui, ausalt öeldes, meie õhulennud ei saanud teda unustada, siis ei peaks ta meid lõppude lõpuks pidama nii lollideks, kes võivad rahulduda mõne käepikendusega meilt ära võetud territooriumist. Üsna märkamatult on „kuningate võlausaldajast“ saanud „võlausaldajate kuningas“, ja me ei saa mitte tunnistada liiga naiivseks selle „kuninga“ emantsipatsioonitaotlust just sel hetkel, kui me näeme, et meil on palav vajadus võidelda omaenda emantsipatsiooni eest juudi rõhumisest.

Ja tahes-tahtmata püüame sellise teemaga mitte midagi ühist omada.

-„Juudi armee,“ jutustab Edouard Drumont samamoodi, vrd. 'La France juive), - on jaotatud kolmeks korpuseks:

a) tõelised juudid, s.t. ilmsed Iisraeli pojad, nagu „arhiiviisikud“ neid nimetavad; need juudid austavad avalikult Aabrahami, Iisakit ja Jaakobit ning rahulduvad oma heaolu korraldamisega, jäädes truuks oma Jehoovale;

b) vabamõtlejateks riietatud juudid (nagu Gambetta Dreyfus või Reynal) - kes peidavad oma juutluse taskusse ja seejärel kiusavad kristlasi taga juba „sallivuse“ ja pühade vabadusõiguste kurikuulsate ideede nimel, ja lõpuks,

juudi börsimaaklerid ja poliitikud on omavahel seotud justkui telegraafiniitidega, sest igal ajahetkel on neil samad küsimused ja samad sõnad keelel. Neid kõiki sunnib rääkima ja tegutsema ühtne „sund“, tundmatu, kuid identne „šokk“. Või veel lähemalt võib neid võrrelda üksteisest sõltuvate närvikeskustega, mida läbib mulje nagu refleks, koheselt. Nad ei pea üksteist nägema ega nõu pidama, et teada, kuidas olla ja kuhu minna. Saladuslik, müstiline hääl dikteerib neile oma ettekirjutusi ja nad kuuletuvad neile imelise harmooniaga.

Siis, kui on olemas selline probleem juudi maailmas, mis kujutab endast „ideaalset“ eesmärki ja mille üle Iisraeli lapsed tõesti mõistatuslikult pead murravad, siis on see muidugi janu kiire rikkuse järele, uskumatu, tohutu kasumi järele, ja samal ajal nii-öelda ühe hoobiga haaratud! Kuid see ei välista kahtlemata sellist julmust, kui saagi püüdmiseks ja söömiseks on väärikas talmid-khaham (või õigemini talmid-hohim) valmis aastaid ootama.

Kõige rikkam ja ilmselt ka kõige haritum juut on Jankel, kõrtsmik, kes väriseb iga penni pärast. Ja mida teadlikum on juut, mida tugevam on ta majanduslikus või poliitilises mõttes, seda rangemalt, teadlikumalt ja otstarbekamalt viib ta ellu juudi plaane, seda elavamad ja kahjulikumad on tema rassilised eripärad võõrastele, seda sarkastilisemad on tema meetodid, seda julgemaks, reeturlikumaks ja ohtlikumaks ta muutub.....

Vaadake tähelepanelikult, ja te peate tunnistama, et pärilikkus ei saa juutidesse sisse sööbida aktsiate, auastmete või diplomite abil. Sellest ei piisa. Juut lapserdakis on palju ohtlikum kui juut vormiriietuses või rätsepaülikonnas. Esimene on tähtsusetu tulekiviga püss, teine on mitmekordse laenguga ja kesklahingu vintpüss.....

Plus le singe monte en Tair, plus il montre son derriere!...

Mis puutub juutide taktikasse, siis piisab ajaloo annaalide lugemisest, et veenduda nende parandamatult reeturlikust harjumusest rünnata tagantpoolt. Teine Kagali lemmiktehnika on leida kuskil vaenlase kürassiiris pilu või auk ja panna kinžall just sellesse kohta.

Pikkade sajandite orjuse ajal kogutud energiavaruga Iisrael on eeskujulikult kujundatud ja sõjakorras üles ehitatud armee. Sellel armeel on kõige rangem distsipliin ja oma vaieldamatu hierarhia - komandörid, sõdurid, muusikud ja luurajad. Käsklusi edastatakse selles elektri kiirusega või, mis on veelgi tõesem, igaüks teab sisemise vaistlikkusega, mida temalt nõutakse.

Ja see on seda väärt. Tuleviku ebamäärases halos näeb Kagal juba maailma valitsemist ...

Sellise autoriteetide kokkulangevuse juures ei ole ilmselt vaja täiendavaid tõendeid, kuigi neid ei ole muidugi raske tsiteerida suvalises arvus. Märkigem vaid Schopenhaueri kõrval, et Karl Suure ja Friedrich Suure kogemuse ning paljude teiste varasemate ja hilisemate riigimeeste veendumuse kohaselt ei võtnud Saksa keiser Friedrich II Hohenstaufen, kuigi ta patroniseeris juudi õpetlasi, siiski ühtegi juudi poega riigiametisse. Tõepoolest, kõigi valitsejate ees peab jääma vankumatult kehtima järeldus, milleni keiser jõudis: „niipea kui võim on antud juudile, kuritarvitab ta seda jultunult!“.

2. „Meil on,“ ütlevad juudid enda kohta, „ mao tarkus, rebane kavalus, haugi silm, koera mälu ja kopra magamisvõime“. Kui mitte sisu, siis kahtlemata on siin märgitud juutluse eksklusiivsuse põhimõte oluline.

„Loodus,“ kinnitab Aristoteles, „ ei anna midagi täiuslikumat kui see, mille ta on loonud kindlal eesmärgil.

Juut sai selle kõrge eripära. Tehes teda täiuslikuks kauplejaks, on loodus andnud talle läbinägelikkust, elegantsi, reetlikkust, kavalust, kiirust saagi haaramisel ja julmust piinata seda süües, - üldiselt kõiki neid omadusi, mis on vajalikud selleks, et elada teiste arvelt. Nagu valede ja pettuste laboratoorium, on juudi pea pidevas käärimises; tema võrgutav keel oskab võluvalt rääkida ja kavalate meloodiatega ootamatult tabatud südame keeli raputada; tema huultelt voolavad vajadusel hellus ja pühendumus, ja kunagi ei ole iidne sireen oma ohvreid võimsamalt meelitanud naudingute võlu ja meelituse vaimustusega...

Kõigis geštšeftides, nagu ka kõigis oma rahaspekulatsioonides, toob juut kaasa virtuoosi kunsti ja elegantsi. Ta leiab koha, kus seista, ja aja, millal tegutseda; ta oskab anda oma „õhulisele“ pankuri „asutamisele“, samuti oma kaupade eksponeerimisele nii kära kui ka sära; ta teab, millist keelt rääkida ja millist kisa teha; mõistab, kuidas heausklikele kirgedele võrku panna ja millist sööta raiskavatele kapriisidele visata; ta ei eksi vahendajate valikul ega eksi konkurentide jälitamisel kas teeseldud hooletuse või laimava kuulujutuga. Olles kaotanud usalduse, ei kaota ta lootust, et uuesti sisse hiilida ja uuesti petta. Ta ei unusta kaasata oma kavadesse võimekaid ja edu saavutades muutub ta ülbeks ja kavalaks. Olles paljastatud, ei unusta intriigide ja altkäemaksu abil saavutada vaikust ja turvalisust.

Siiski, ennekõike ja kõige enam on tema libe ja elastne tahe rafineeritud energiaga. Taganemata igast riskist ja kohanedes kõigi kombinatsioonidega, on juut võrdselt võimeline viima õnneliku lõpuni kümneks aastaks arvestatud kelmuse, kui ka mõtlema välja ja viima pettuse välkkiirelt lõpule.

Asjade käigu ja nende publitsistide-filosoofide mõju tulemusena, kes alates XVIII sajandi keskpaigast on kasutanud kõiki hoobasid religiooni ja kristliku ühiskonna kukutamiseks, on kulla türannia teinud juutide emantsipatsiooni, s.t. nende võrdsustamist riigi- ja kodanikuõiguste osas kristlastega, Euroopa poliitika eluliselt tähtsaks küsimuseks.

Ja tuleb tunnistada, et just juut (Surfbair, „Les Juifs“) oli esimene, kes juba sel ajal avas rahvaste silmad despotismile, mis suutis inimeste meeltes hirmu tekitada, niipea kui nende silmad pöördusid selle poole, mis oli veel tulemas.

Sündinud leidlikud, röövellikud ja targad, vallatud domineerimisinstinktist ja mitte midagi kartmata, on juudid meie silme ees hõivanud kõik teed, mis viivad rikkuse, au ja võimu juurde. Juudi vaim on läbinud kaasaegse tsivilisatsiooni. Nad kontrollivad börsi, ajakirjandust, teatrit, kirjandust, haldust, peamisi kommunikatsiooniteid maal ja merel ning üldiselt on kogu praegune põlvkond raha ja eriliste rahvuslike talentide võimu kaudu nende käes. Sündmuste jälgimise põhjal näib olevat võimatu kõrvaldada kahtlust, et kui see oleks võimalik, haaraksid juudid enda kätte selle õhu, mida me hingame ja hakkaksid sellega kauplema.....

Aga midagi uut ei ole päikese all. Kui mitte nii alandav kui praegu, siis selline häbi ei ole siiski enneolematu. Näiteks Louis Vaga ajal otsis tema südame valitseja, juutide keisrinna Juudit nii usinalt „oma rahva hüvangut ja rääkis oma hõimu hüvanguks“, et prantslased ise ei olnud üldse elus, ja õukonna kavalerid ja daamid pidid Juudi poegadelt „õnnistusi ja palveid“ paluma. Oli aga üks julge mees, Lyoni piiskop Agobard, kes tõstis oma hääle riigi põliselanike kaitseks ja jättis meile diskursuse „De insolentia Judaeorum“ („Juutide jultumusest“). „Tõlgi see ladina keelest prantsuse keelde,“ ütles Drumont, „ ja sa ei tunneks ära, millal see kirjutati, - niivõrd on juutide iseloom muutumatu!“ ...."

Selle säravaks tõendiks on tänapäeval vähemalt asjaolu, et olles võtnud oma valdusesse sellise ajalehe nagu „Times“, mida levitatakse mõlemal poolkeral, ei häbenenud juudid mitte ainult oma teist Panama triumviraati, vaid nende enda jutustused „Panama“ kohta olid, nagu me juba varem märkasime, pealkirja all „Gesta Dei per Francos!“. Selle pealkirja mürgisuse hindamiseks tuleb arvesse võtta järgmist. See tähendab: „Issanda teod frankide kaudu“. Selle pealkirja all ilmus 1611. aastal Pariisis mitme ajaloolase uurimuste kogumik prantslaste osalemisest ristisõdades. Uskumatuid ohvreid ja palju verevooge nõudsid ristisõdijad, keda tõmbas tuline usk, et vallutada Püha haud. Juudid teenisid samade ristisõdijate eest palju raha. Ja nüüd mõnitavad nende samade juutide pärijad oma ohvrite järeltulijaid......

Kas pole ilmselge, et juba Kagali selline jultumus näitab, kui suureks on juutide võim meie päevil kasvanud, ja nende karistamatuse põhjendamatus veenab meid, et aarialased on oma orjastamise käigus end lõplikult alandanud nii, et on kaotanud kaitsevõime. Seetõttu tundub loomulik, et me läheme sellise häbi peale, kui kaitsmise asemel hakkame püüdma õigustada sündmuste käiku, mille likvideerimist me peame üle meie võimete.

Tõepoolest, teatud ajastutel, tundes, et judaism muutub natuke liiga suureks, hakkab aaria ühiskond unistama leppimisest. Ta heidab endale ette oma ebaõiglust ja barbaarsust juutide suhtes, ütleb, et tõeline Iisraeli poeg ei ole see, keda ta on taga kiusanud, et ta on mõnede ülekohut ekslikult pidanud kõigi ülekohuteks või et juuti alandades on ta ise teda kurjategijaks teinud, ja et lõpuks on vastastikune huvi teha lõpp vihkamisele ja, pöördudes tagasi noorusaja arusaamade juurde, kutsuda vabanenud juutkonda üles aitama omaenda uuendamisele kaasa.

Siis tuleb ehk kõige ohtlikum karjapsühhoos, mille tulemused ei kõhkle isegi kõige naiivsemaid unistajaid raputama.

„Hullumeelsus,“ ütleb Taine, „ valvab meid alati normaalse seisundi piiril, sest see elementide kombinatsioon, mida me nimetame terviseks, ei ole midagi muud kui õnnelik juhus, mis tekib ja kordub, ainult tänu järeleandmatule võidule vastandlike jõudude üle. Siiski on need viimased alati valvel, ja üks eksitus võib anda neile ülekaalu, sest nad on vaid veidi napilt võitmas. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt avaldub vorm, mida me nimetame normaalseks, olgu see kui tahes korduv, tegelikult vaid igasuguste moonutuste lõpmatu massi hulgas...... Looduse tumedat tööd, mille tulemuseks on nn normaalne teadvus, võib võrrelda selle orja rongkäiguga, kes pärast tsirkuses peksmist munaga käes kõnnib läbi areeni väsinud lõvide ja verega küllastunud tiigrite vahel. Kui ta jõudis turvaliselt areeni teise otsa, siis oli ta vabastatud. Samamoodi liigub vaimu elu edasi koledate püüdluste ja metsikute hullude segaduses..."

Taine'i mõtet illustreerib nii palju kui võimalik juutluse kummardamine, ütleme, intelligentsi poolt. Eriti Venemaal ja isegi pärast 1905. aasta õudusi....

Ajaloolisest kogemusest õpetatuna ennetab juut omakorda kaugelt selle psühhoosi suundumusi ja jälgib kahjurõõmsalt selle arengut. Ta teab, et need suundumused üldistatakse ja tehakse isegi seaduseks, et juutluse pikad ahelad langevad ja et Juuda pojad saavad loa tungida maailma areenile kogu selle liigse pahatahtlikkusega, mis on arenenud sajandite pikkuse rõhumise käigus ja kustutamatu kättemaksuiha ajendil. Kuna ta ise on nakatunud vaimuhaigusega, mida tuntakse nime all „maladie de croissance“ - „kasvamise haigus“, näeb juut ette, et lõpuks saavad kõik temast kasu. Ta on olnud põlatud kui paaria ja osutub kõrgeima klassi olendiks; teda on solvatud, teda ka solvatakse; ta on ammendatud, ta on maksudega maha surutud, ja nüüd annab ta kogu inimkonna üle kõikehõlmavale Kagali ekspluateerimisele.

Suur ja väike muutuvad tema ees võrdselt tähtsusetuks. Ta hakkab elama aristokraatia lossides ja kõige vägevamate kroonide teemantidega kaunistatakse tema naist või armukest. Kunagi peeti teda rahvusvaheliseks olendiks ja tema enda tardunud, armukade ja järjekindel juudi patriotism näis välistavat kõik muud; nüüd tunnustatakse teda kui patriooti ruudus ja keegi ei mõtle küsida, kus ta on sündinud? Hallutsinatsioon jõuab selleni, et mida rohkem juut jääb juudiks, seda hullumeelsemini hakkavad gojid teda armastama ja seda rohkem nad teda imestavad. Valitsus, diplomaatia, sõjavägi, administratsioon, õukond - kõik näib olevat loodud ainult tema jaoks ja parimad kohad kõikjal kuuluvad ainult talle.

Tema enda nägemustes värisevad maa valitsejad, ja häda neile, kes värisevad, kes ei saada oma saadikut „kõige vaesema“ Iisraeli lapse matustele või „viimase“ tütre pulma......

Kuid nii selle „pimesikumängu“ häbematus kui ka ilmutuste eelne lõbustatud meelepaha näitavad piisavalt, kui suur on hirm tulevase kättemaksu ees Juuda poegade seas....

Vahepeal tekib aarialastes pettumus alles aeglaselt. Vaja on palju tingimusi, et aaria ühiskond kuuleks meelitamise harmoonia ja flirtide õrnuse all viha virisemist, kuuleks küünilisuse vilinat ja hakkaks analüüsima Juuda naeru ja reetmist.

Kuid, ja meist sõltumatult, juut teab väga hästi, et kogu teda ümbritsev hiilgus ei saa jääda pöördumatuks. Ettevaatus on näidanud talle piiri ja Jumala ettevaatus, ärkvel oma rahus, kuid kohutav oma pikaajalisuses, peatab ta fataalsel hetkel.....

Kunagi ei tohi juuti vaadelda, märkamata tema hinge sügavuses karme, süngeid endeid. Häbematutele pilkudele vilksamisi järgneb peaaegu ilma üleminekuta vaikus ja alandamine. Ülbed, metsikud valitsemise impulsid asenduvad äkki kummalise rahutusega...... Võiks öelda, et nad on keskaegsed loitsumehed, kes keset öise koobastiku lõbustusi, jälgivad õudusega päeva lähenemist.

See pea näiteks, mis libiseb üle kõndiva pilve, kas ta ei hoia ennast nii, nagu poleks ta iialgi maa tolmule suud andnud?!....

Aga praegu ja praegune ajalooperiood kuulub juudile. Vabaduse ja võidu pasun kõlab tema kõrvu imperatiivselt. Kibedad ennustused, mis veidi hiljem panevad teda õudustama, annavad praegu veel vähe endast märku. Tal on aega maa orjastada ja kiirustades on tal ehk olnud aega oma saatuse loitsimiseks......

Ja nii näeme, millise põrguliku kiirusega börsil, ajakirjanduses ja poliitikas juutlus rebib, haarab, hävitab, püüab oma türanniat võimalikult laialt, sügavale ja vastupandamatult levitada. Kuid despoot ise tunneb sama hirmu, mida ta teistes tekitab, ja vastupidi, hirm õhutab türanniat. Sellesse lummavasse ringi takerdudes tõmbub despoot vastupandamatult omaenda hävingu poole.

„La peur fait la terreur!...!“ - märkis Michele õigesti , ja see on juudi despotismi allikas. Juutide hullumeelsus valmistab neile ette katastroofi, mis on kättemaks nende röövelliku kiusamise eest aarialaste eneseohverduse psühhoosile.....

3. Lõpetades nii-öelda ainult uvertüüri börsijuudi probleemile, nõuab kõik öeldu, nii kummaline kui see ka ei tundu, vähemalt mõningaid andmeid muusikavaldkonnast, et järgnevat mõista ja õigesti hinnata. Tõepoolest, põhiline vastuolu juutkonnale võrdselt omistatud börsitööliste ja muusikaliste andide vahel oleks arusaamatu, kui mõlemad koos eksisteeriksid. Vastupidi, olles teineteisele kindlasti võõrad, on need sfäärid vastastikku välistatud. Seega, enne kui pöördume Juuda poegade talentide juurde börsil, kus neid tuleb tõepoolest tunnistada monopolistideks, kuna nad on võrdselt varustatud kavalusega, et ohvrit ümber meelitada, ja julmusega, et teda maha rebida, püüame välja selgitada, millise juudi muusikaga on siinkohal tegemist? Kas juudipalvetajad ei sega jumalikku hingekeelt politiseeritud ja piinatud helide kombineerimise tehnikaga...?

Sellel teel ei saa juba lähtepunktis jätta märkimata, et kui meel on kõigeks vajalik, siis ei saa seda ka millekski piisavaks pidada. Olles üldiselt vaieldamatu, on see seisukoht vaieldamatu isegi börsil, ilmne ajaloo ja poliitika laval, kuid kõige hiilgavamalt ilmneb see muusikas.

Tõepoolest, mida siin oodata „valitud rahvalt“, kui isegi omaenda religioonist muutusid nad Talmudi enesekohaseks skolastitsismiks ja inimkonna elu ja, mis kõige silmatorkavam, selle tulevikku kujutati ette materialistlikust vaatepunktist?!...

Viidates uudishimulikele lugejatele suure maestro Richard Wagneri inspireeritud arutlusele selle sügava küsimuse üle, arvame, et ei ole põhjendamatu anda mõned mõtted ka teiste allikate põhjal.

Vabamüürluse ja juutluse varjatud, isekad, reeturlikud motiivid ei suuda neile mingit võimu kindlustada, sest nad on vastuolus ühise elu nõuetega, mis ei saa eksisteerida vihkamise ja pommitamise teel. Demoraliseerumise ja kibestumise põhjusena toob materialism kaasa anarhia, lagunemise ja surma.

Igasuguste argumentide kuritarvitamise ja kõikvõimalike absurdsuste keskel, mis tulenevad kiiruse maniakaalsusest (jalgrattad, autod, lennukid jne.), viivad materialismi äärmused inimesi neuroosidesse ja hullumeelsusesse. Alkoholismi ja süüfilisevabadust soodustades toob vaimsete huvide puudumine kaasa füüsilise ja vaimse degeneratsiooni. Metsikute ja veriste instinktide propageerimine; perekonna hävitamine; vaimne ja kehaline ületöötamine eluvahendite tagaajamisel ahnitseva keskkonna rõhumise all, mis judaiseerub iga päevaga ja muutub halastamatumaks; enesetapjate ja noorte kurjategijate arvu kasvamine - kõik see on sotsialismi luupainaja doktriini surmaotsus.

Kui inimkond parema tuleviku otsimise hullumeelsuses purustab oma iidseid ideaale, siis kindlasti mitte selleks, et luua endale „töötute“ barbaarsest despotismist iidol, mida lisaks õhutab talmid-hohim, et õigustada omaenda, sünget, kuid paraku lootusetut türanniat.....

Sõltumata sellest, nagu anarhistid filosoofias, annavad materialismi pooldajad teooria, mis mitte ainult ei võta inimestelt hirmu üleloomuliku kohtuotsuse ees nende tegude üle, vaid kaldub ka hävitama usku seadusesse, mis karistab vigu ja ülekohut. Kirjutades inimese tegusid pigem asjaolude kui isikliku tahte mõjule, on nn „determinismi“ loomulikuks tagajärjeks kuritegude karistamatus. Ja mis kõige kohutavam, see teooria teeb meie juudi intellektuaalide ringis hämmastavat edu.

Kuid igaüks, kes suudab mõelda, isegi vabamüürlaste seas, hakkab praeguste sündmuste äärmiselt ohtlike sümptomite ees muretsema ja hirmu tundma tuleviku ees, mida praegused „teadlased“ valmistavad inimliku õnne prožektorite jaoks ette.

Vahepeal on väidetavalt mõistlik, s.t. reaalne materialistlik õpetus teaduse enda poolt ümber lükatud.

WILLIAM CROOKS'i poolt avastatud neljas - kiirguse olek, röntgenkiirguse ja aine radioaktiivsuse nähtus veenab meid, et aine, mida seni peeti hävitamatuks, vastupidi, kaob vaatlusest, küll aeglaselt, kuid pidevalt, teda moodustavate aatomite hajumise kaudu. Aatomite dematerialiseerumise produktid moodustavad oma omadustelt vahepealseid aineid, mis asuvad kaalukate kehade ja kaaluta eetri vahelisel alal, seega nende kahe maailma vahel, mida on alati peetud paratamatult lahutatuks.

Aine, mida seni peeti inertseks, s.t. võimeliseks ainult taastama energiat, mis talle on antud mingi välise jõu poolt, osutub vastupidi, omaenda, aatomitevahelise energia kolossaalseks reservuaariks, mida ta võib kulutada ilma midagi väljastpoolt laenamata. Just sellest aatomitevahelisest energiast, mis avaldub hajumise kaudu, tekib enamik looduse jõududest, nagu näiteks elekter ja päikesesoojus.

Üldiselt näivad viimased avastused olevat suunatud sellele, et tõestada, et me oleme määratud tunnistama, et universum on moodustatud ainult energiast ja et ainult selle avaldumine.... on ainuüksi energia.

Kuid, mis on kõige imelisem, nimetatud teooria kuulub kõige sügavamasse antiiki ja kuni tänapäevani ei ole seda ainult teaduslikes katsetes suudetud kontrollida.

Seega, mida edasi liigub inimene ja arendab keskkonda, kus ta ise täiustub, seda jõulisemalt ilmutab ta enda ümber Mõistetamatut, s.t. Jumalikku.... Vaid päevast päeva tugevneva ja laieneva lõpmatuse teadvuse kaudu jõuab Jumaliku ilmutus meie südamesse.

Tõeline teadus on religioosse tunnetuse teerajaja.

Inimene ei saa kunagi hakkama ilma ema hellituseta lapsepõlves ja hiljem ilma isamaa hooleta ja kindlate moraalireegliteta, st ilma religioonita. Ainult selle valgusega valgustatuna saab ta oma teed elu läbitungimatute udukogude vahel juhtida.

Teadmistes edenedes ei jätkanud rahvad mitte ainult usku, vaid tugevdasid ja täpsustasid usku oma rahutus hinges.

Ajalugu näitab, et tugevad rahvad on olnud usklikud.

„Täpse teadmise piiril,“ arutles Alexander Humbold lummava mõttelennuga, „ meeldib meie pilk, nagu mäekõrguselt kaldalt, pöörduda kaugetele ja tundmatutele maadele .... Pildid, mis siis tema ette kerkivad, võivad olla pelgalt nägemused, kuid sarnaselt petlikele piltidele, mis nähtavasti palju varem kui Kolumbus ilmusid Kanaari- või Assooride saarte elanike silmadele, nagu need nägemused võivad kaasa tuua uue maailma avastamise...“.

„Hing on puhas ja armastab merd!“ - rääkis Lazarev innustavalt Nahhimovist.

„Püüdke kõige rohkem arendada lastes,“ soovitas Belinski, „ lõpmatuse tunnet. Õpetage neid armastama Jumalat, kes ilmub neile selges lasuuris ja päikese pimestavas hiilguses, päeva pidulikus hiilguses ja saabuva öö kurvas hiilguses, tormi möllus ja äikesekiirguses, vikerkaare värvides ja lillede roheluses, kõiges, mis looduses elab, nii vaikselt ja nii kõnekalt kõnetab noore ja värske inimese hinge, ja lõpuks igas lapsesüdame liigutuses."

"Sa olid üksi sünni minutil, sa oled üksi surma minutil...... Sa üksi pead vastutama halastamatu kohtumõistja ees!" - õpetab meie hinduistlike esivanemate tarkus.

Kuid sellel kõigel ei ole midagi pistmist Talmudismi, vabamüürluse ja sotsiaaldemokraatiaga, mis on üles ehitatud üksnes inimese loomalikule küljele. Juuda poegadest pole midagi rääkida. Olles „vastastikuse edendamise ühendus“ (societe d'avancement mutuel), näeb vabamüürlus oma materiaalse heaolu nimel ette, koos judaismiga: „purusta igaüks, keda sa ei jõua alistada...“. Omandanud koos juutidega sotsialismi, kasutavad vabamüürlased seda kohutavat vahendit enneolematu despotismi vahendina just inimkonna luustumiseks ja tõenäoliselt ka kannibalismiks... „Vabamüürlaste“ judaiseerimisega on juutlus sisendanud neile oma põhitunnuse - hinge surematuse eitamise. Nii sai paratamatuks kohutav tõsiasi, et läänes on hing kahanemas...

- „On dit que les Juifs sont devenus Francais, et moi, je dis, que ce sont les Francais qui sont devenus Juifs,“ märkis õigesti araablaste pealik Mohammed el Mohrani.

Kas me võime sellistes tingimustes olla üllatunud, et Anton Rubinstein ei mõistnud Glinka vene geeniust?

Ja mida õpetab Mardokhai (alias Karl) Marx „sotsiaalsetele proletaarlastele“...? Mida eelkõige õpetavad meie revolutsionääridele mitmesugused teised juudid...?

Lõppude lõpuks ei suuda pehme, puhas, slaavi hing ise olla läbitungitud Talmudi kuratlikust pahatahtlikkusest. 1905. aastal hakkasid selle mürgist joobes „valgustajad“ meid õpetama, kuid nad ei suutnud meid ellu äratada. Juudi revolutsioonil ei olnud kunagi vene rahva juuri. Ükskõik, mida juut ka ei ütleks, on venelasel ikka oma peas: „minu tõde on tuvilik, sinu tõde on maolik!...“.

See tuleb muusikas esile erilise, äärmise elulisusega. Püüdes kogu oma ümbruse tõest ilma jätta, asendab judaism tõelised väärtused valedega. See on tavaline ja laialt levinud tõsiasi. Kuid, et ei tekiks kahtlusi, ei saa me jätta tähelepanuta veel üht aspekti, mida enne vaevalt puudutati, kuigi kaugeltki mitte tähtsusetut. Tegelikult, koos börsitalentidega, ei ole ju juutidele omistatud ka kõrgeima klassi muusikalisi andeid? On tõsi, et börsil ja muusikal ei ole midagi ühist, välja arvatud muidugi see, et börsil õigesti mängimiseks on vaja head kõrva. Kuid vastavalt kontrastide seadusele on paljud inimesed tänapäeval valmis tunnistama muusikas „väljavalitute“ jaoks sama hegemooniat, mida nad on kehtestanud börsil. Selline seisukoht on isegi nii laialt levinud, et tuleb imestada, kuidas pole veel püstitatud templeid Talmudi, Merkuuri ja Polühümnia ühiseks kummardamiseks.....

Kuna me ei jaga mainitud kategooria entusiasmi, siis usume, et enne Iisraeli börsikogemuste lähemal analüüsil jätkamist on kohane puudutada juutlust muusikas, et tõestada vastupidist ja pildi täielikkuse huvides.

Kõigepealt märgime, et ei ole olemas mingit juudi muusikat kui ainult seda, mis taandub Kagali teoste eriliigile, mis ammendub saksa ütluses: Wenn die Christen mi-teinander raufen, machen die Juden die Musik dazul ... [5] .

Mingit muud muusikat Juuda poegadel ei ole ega saagi olla.

Lisaks öeldule nähtub see ka järgnevast.

Inimeste hinged on nagu tõrvikud ja süttivad üksteise vastu. Kõige õilsamad impulsid tulevad südamest, mitte meelest. Kõrge ja ilus tõmbab inimhinge mitte aktsiaspekulatsioonidele, vaid kangelastegudele ja võrratutele tegudele. „Kui relvade äikeses on vaikimiskunst võrdne seadustega, ei ole ilukõne kunagi vaikiv, ja sõdalaste maal on just see see asi, mida kuulatakse kõige suurema innuga!“ [6] - ütleb Tacitus, ja Suvorovi ja Napoleoni käsud on lähimad tagatised. Aga mitte vähem võlu õitseb lahinguväljadel ja oraatorliku triumfi muusika ...

Teiselt poolt, häbiks, et juutlik orjus, mis vastavalt Mordehai Marxi ja K“ dekreedi kohaselt peaks moodustama inimkonna pärandi, on hiljuti ilmunud Nevstatel (Šveits) tõlgitud kreeka keelest kuulus antiikajal diskursus Longinus ‚On High‘, kus mitmed säravad leheküljed pühendatud võlu muusikateoseid. Üldiselt võib öelda, et mida jubedamalt areneb karjameelsuse propaganda, seda vastupandamatumaks muutub inimkonna surematu vaim selle õiguste jaoks..... XVIII sajandi lõpp oli Inglismaal oma suurimate kõnemeeste eepos: Bork, Fox ja Sheridan, Briti ilukõne kuldajastu. Kõige vägevam neist triumfikaatoritest, Edmund Bork, on jätnud meile oma püha aukartust äratanud imelises diskursuses „Of the High and the Beautiful“, kus ta kirjeldab imelise osavusega muusika mõju ajaloos. Borki teos, mis avaldati XVIII ja seejärel kolm korda XIX sajandil, on taas kord trükitud ja levib kiiresti just meie päevil.

Selline on vapruse ja ilu jõud.

Muusika ei anna uusi fakte ja teadmisi, ei ole ehk uute ideede või suundumuste allikaks, vaid kutsub meie südame salapärasest sügavusest esile selle kehatu, ideaalse, ebamaise asja, mis on seal olnud meile tundmatul viisil, tõenäoliselt pärilikkuse kaudu. Muusika, ja ainult muusika, on kannatava südame unistuste, püüdluste ja palvete kaaslane ja väljendaja. Ainult sellele on usaldatud sõnade ja tõenditeta lohutamise ilukõne, sellele on antud ülaltpoolt vaimse tervendamise saladus. Muusika ei ole unenägu, vaid, tuimestades kuulajaid unne, kutsub neid suurele ja jumalikule teele, paljastab lummava kuningriigi väljaspool seda maailma.
Inspiratsioon, tõeline muusika on hinge laulmine, mis taevaste helidega voolab teistesse hingedesse, vallutab ja valgustab neid.

Muusika on asendamatu ka seetõttu, et selle jõud algab peamiselt sealt, kus sõna roll lõpeb. Vajades oma avaldumiseks välist impulssi ja olles kutsutud muusika maitsetest, tõuseb puudutavast muusikamuljest tahtmatult, kuid samas omakasupüüdmatult, vaba, piiritu vaimu elu.

Muusika õilistav, imepärane, kuigi arusaamatu mõju ei allu tehnikale ja formaalsetele suunistele. Teiste võlumise saladus, südameid lummav anne ei peitu mitte raamatutes ega sõnades, vaid harmoonia müstikas. Isegi mängimine ise võib olla meisterlik, kuid jõuetu, sest see ei ole asja mõte, sest mehaaniline klaver või auruorkestrion võib tehniliselt ületada iga Rubinsteini. Lisaks virtuoossusele peab hing kuulma, kuidas helid ei voola lihtsalt sõrmedest, vaid neid laulab inimsüda, millel on ligipääs rõõmule ja meeleheitele, kurbusele ja lootusele.....

Religiooni ja moraali valdkonda viib kõik, mis meie vaimu tõstab, ja seda ilmutust valdab ennekõike muusika.

Mine kasvõi iidsesse gooti katedraali Reini ääres, mille imelised võlvid ja unenäolised tornid ulatuvad taevani - möödunud ajastute, armuliku rõõmu, rahumeelse, õrna, valgust kandva usu tunnistajad. Kuna see on sügavalt religioosne maa ja inimesed käivad iga päev jumalateenistustel, laulavad pühade ajal koos palveid, võimsa oreli pidulike akordide saatel, siis selle harmoonia struktuur ja jõud, milles tuhanded hääled ühinevad, puudutab tahtmatult südant, tekitab hinges värinat, tekitab vastupandamatut valgustust.

Võõras, kes on tulnud siia maailma, ei mõista sõnagi koorilaulu tekstist, ei ole jõudnud isegi ringi vaadata, kuid täiuslik, püha lepitus on juba laskunud tema peale, neelanud tema tunded ja mõtted ning toonud õnnepisarad silmadesse. Neil hetkedel ilmneb tema vaimsetele silmadele, et inimeste poolt seletatud Jumal on lõpmatult mõistetamatum kui Jumal, mida keegi ei seleta, et muusika on vaevatud hinge tõeline palve ja religioon on meie lõpliku vaimu püüdlus lõpmatu Vaimu poole...

Jumala käsk paneb inimesele kohustuse austada oma isa ja ema, seega isamaa armastust, st selle kaitsmist mitte hirmust, vaid südametunnistusest.

Kõigile elusolenditele on isamaa püha, ja Prantsuse revolutsioon ise kehastas Marseillaise'i. Aga kui selle kättemaksu ja kannatuste hümni kõlades süttib südames viha, siis Glinka või Chopini säravatel teostel on mõõtmatult suurem jõud - õrnuse ja halastuse võlu. Võtke kõike, mida tahate, aga jätke Glinka ja Chopin, ja ükski saatuse katsumus ei võta venelastelt ja poolakatelt armastust isamaa vastu, sest see muusika on nende hinge aare.....
Mis ühist on kõigel sellel, mis nüüd on esitatud, ja sellel surnud kosmopoliitsusel, mis kujutab endast juudi „muusika“ võtit? Mida saab „ame sordide de juif“ - juudi räpane hing, nagu Victor Hugo seda iseloomustas -, mis tegutseb lepingu alusel oma Jehoovaga, anda oma panuse jumalikku harmoonia maailma...?

Nendele küsimustele vastab kõigepealt geniaalse helilooja ja oma kodumaa uhke sakslase Richard Wagneri arutluskäik „Juutlus muusikas“ (Das Judenthum in der Musik). Selleks, et Wagneri mõtteid „juutluse“ kohta sellisel kujul edasi anda, tuleks kirjutada terveid lehekülgi. Seepärast on lugejale soovitav tutvuda originaaliga.
Osutame vaid sellele, mis on siiski iseenesestmõistetavalt välja toodud, judaismi häbiväärsusele isegi muusikas. Ja seda poliitilistele kirgedele näiliselt nii võõrast valdkonda püüavad Juuda pojad ära kasutada mitte ainult enda ülistamiseks, vaid ka gojide häbistamiseks.

Mitte asjata paneb „Kuradi Robertis“ juut Meyerbeer nunnasid tantsima ja „Hugenottides“ paneb katoliiklased protestantide vastu. Juudi muusika saatel lõikavad kristlased siin üksteisel kõri...

Mürgise kavalusega katoliku usu riitusi teatriprotsessioonides ja aksessuaarides mõnitades, äratasid Meyerbeeri ooperid ja eriti „Hugenotid“ uuesti ja suurendasid Iisraeli rõõmuks poolharitud masside seas kristluse põlgust ja vihkamist.
Isegi juut Halévy järgis oma „Juutlannaga“ sama suundumust - äratada Euroopas vastumeelsust kristluse vastu ja armastust juutide vastu. Kui vastik on tema kardinal ja kui võluv on juuditar...... Sama eesmärk on ka Halévy teisel ooperil „Ahasveerus“ - kujutada kristlast kui vastikut ja juuti kui võluvat.

Ja mis veelgi hullem, need tendentsid on iseloomustanud Juuda poegi kaugelt üle tänapäevade. Kaugel sellest, et see oleks moodsa ratsionalismi peegeldus, sest Talmudi absurdsused ja häbematus on juutide poolt tänapäevalgi kummardatud, pärinevad need hoopis teistsugusest allikast.

Juuda pojad mitte ainult ei lükanud kristlust tagasi, vaid nad tegid kõik endast oleneva, et see välja juurida. Nad tegid seda just sellepärast, et nad ei tunnistanud inimväärikust kellelgi teisel kui neil endil, ja kuna „valitud“ rahvas ei näinud selles midagi muud kui nende enesele omandatud monopoli eitamist maailma ekspluateerimisel, kuna see oli Jeesuse Kristuse poolt kuulutatud eneseohverduse religioonile täiesti võõras.

Talmud on täis ägedat vihkamist kristluse jumaliku rajaja vastu. Et selles mitte kahelda, piisab teiste allikate hulgas, kui viidata Berliini Ülikooli nii autoriteetse asutuse kui Institutum Judaicum tööle „Jesus Christus in Talmud“.

Kristlaste kannatuste ajalugu iidse tsirkuse areenil, nagu ka julmad tagakiusamised nende vastu Nero ja Diokletianuse ajal, toimusid peamiselt juutide õhutusel. Teisest küljest võisid „Nero tuled“, kellega Iisraeli lastel oli väga kahtlane sugulussuhe, jõuda ainult juudi hirmutegude juurde...

Keskajal kajastus talmudlik pahatahtlikkus taas mitmes raevukalt räigelt mürgitatud raamatus, nagu nt: „Nitzachon„ (“Võit„, kolme rabi, Shmerka Mattatia, Lipma-na Mülhausenist ja Joseph Kimchi teos); ‚Hizuk Emuna‘ (“Usu tugevdamine„) rabi Srul-Isaak Trokist, kaugest Leedust; ‚Maase Falui‘ (“Hingatud mehe ajalugu„), samuti ‚Foledof Yeshu‘ (“Jeesuse päritolu") jne.

Sama jätkub, kuigi erinevates teistes vormides, tänapäevani. Ilma et me lugejaid solvaksime meenutustega juudi hirmutegudest teel, osutame vähemalt ajalehe „Rech“ Iisraeli ees toime pandud tegudele, mis naeruvääristasid õigeusu piiskoppe, ja soovitame neil kindlalt meeles pidada seda meelepaha, millega halvustatud ajakirjandus püüdis hävitada kaua kannatanud Illiodorust, seda uut Kõrbe Peetrust, kes äkki ilmus meie meeleheitliku aja häbiplekkide nuhtluseks.

Mis puutub juudi muusikasse sõna otseses mõttes, siis Meyerbeer ja Halévy teenivad omalt poolt tänaseni häbenemata kristluse häbistamist.

Ja kui palju on see juudi muusika vahepeal kõige tagasihoidlikumaid ja väikseimaid inimesi alatute solvangutega läbi immutanud, kui palju on see juudi muusika toonud „kuulsust“ ja raha tervetele kõige ohtlikumate juudi kelmide - börsimaaklerite ja -haide - jõukudele, keda Juuda pojad ikka ja jälle uskumatu kiirusega varustavad!
Eelnev näib olevat piisav, kasvõi ainult Kagali „muusika“ kohta. Kuid juutlust iseloomustab universaalsuse täielikkus. 18. sajandi entsüklopeedikute asemele astusid nende pärijad, juudi entsüklopeedikud. Judaism seevastu ei jäta ei ohvrit ega teemat enne, kui ta on välja pigistanud kõik, mida nad võivad anda.

Religiooni taga seisab „muusika“ poliitikas, ja etenduskunsti kanaliseeris siin „rõhutud“ hõim.

Koos Offenbachiga andis teine Halévy „La Belle Hélène“, „Orpheus põrgus“ ja hiljem „Heroldsteini hertsoginna“. Poliitiline satiir jõudis oma haripunkti. Hellase jumalate ja kuningate üle naerdi mõlemal poolkeral. Selline mürk oli palju mürgisem kui „Kapital“ ja isegi Marxi kurikuulus „Internatsionaal“. Heliseva, erootilise muusika saatel seadis Kagali poliitiline operett eesmärgiks õõnestada põhimõtteliselt aaria religiooni ja monarhiat ning põlgas neid mõlemaid. Tõeliselt arusaamatu on see lühinägelikkus, millega kroonitud valitsejad ise tantsisid selle saatanliku muusika saatel omaenda väärikust ja oma laste hädaolukorda mõnitades...

Sellise tragikomöödia keskel on Meyerbeer oma „nunnade tantsudega“ laitmatu lambaliha võrreldes Offenbach-Halévy juudi operettide plaanide ja tulemustega.
Ja kui „Marseillaise“ ei nõua oma hirmuäratavaks saateks muud kui trummi, siis Zeusi ja Menelaose Kagali lõbu ei saa kahtlemata kaasa tuua „vabastus“-liikumisele mingit muud saadet kui professorlikud „illuminaatorid“ ja brauningud, bundistlikud ajalehed ja pommid...

Kas on ime, et „sotsiaalse revolutsiooni võidukäigul“ just seda muusikat orkestreerisid Juuda pojad uue „vabaduse“ hümnina, paraku naiivsete, et mitte öelda rohkemat, aarialaste poolt üsna vääriliselt!

4. Olles seega mõnes mõttes kindlaks teinud juutide mõnitamise võõraste vastu isegi religiooni ja muusika valdkonnas, kas siis on mõeldav, et seal, kus iisraellased peavad end juba praegu vaieldamatuteks peremeesteks, s.t. gojide vara valdkonnas, võib oodata midagi muud?

Vastuses ei saa muidugi kahelda. Selle tõestuseks peame vähemalt viitama juutidele endile.

Mordehai Marx tunnistab järgmist: "Me püüaksime asjata leida võtit juudi olemuse labürinti tema religioonis. Vastupidi, me peaksime otsima tema religiooni mõistatuste lahendusi tema olemuse saladustest. Mis on judaismi esmane alus? Praktiline iha, omakasu. Milleks taandub juutide kultus? Kauplemisjahiks. Kes on nende tõeline jumal? Raha."

Teine juut, Bernal Lazar, kes on antisemitismi vastu kisendanud; ta ise aga ütleb: "Kui juut on pankur, siis on tal võimas organisatsioon ja omapärane slummitalent kõigele kurjale. Ta on suureline ja ahne, ülbe ja valelik. Ta arendab oma pettusi alati ühe ja sama skeemi järgi - alates nutikast ja mõnikord banaalsest pettusest kuni meeleheitliku ja julge, kuid „karistamatu“ varguseni. Samal ajal on ta järeleandmatu oma mõtlemises peente intriigide ja kavalate manöövrite suhtes. Te leiate teda kõikjalt, sest kõikjalt ammutab ta kulda: laenude andmisega tegelevate valitsuste läheduses; „sõpruses“ naiivsete leiutajatega, kes oskavad ainult luua; lugematute ekspluateeritud seltside eesotsas, mida ta asutab või „toetab“ kogu oma kavalate juttude kavalusega. Aga kui katastroof teda tabab, siis on ta muidugi ohust väljas. Ja milleks oleks rikkus hea, kui ta ei suudaks kaitsta isegi „ebameeldivate õnnetuste“ eest? Ja et ametlik õiglus saaks täieliku võidukäiguga marssida, on olemas väikesed ja nõrgad, need, kes toituvad raasukestest, keda toidetakse ajani ja visatakse siis saatuse armu alla, ja kes päästavad end oma nahaga".

Sellised on juutide arvamused.

Mitte ilmaasjata ei ütle siis Talmud ise: „Sellepärast ongi suured vargad, et väikseid üles riputada!...“

Kes paljastab börsipartide imed, üles-alla mängimise trikid, „dividendiväärtpaberite“ väljastamise operatsioonide saladused või ühe käega väärtasja konfiskeerimise...? Palavikuline liikuvus, väljaminekute ootamatus, trikid valede sfääris ja küljelt-küljele tormates, kirg vahetu tulemuse järele, nagu oleks elu äri röövimine ja korraga minema jooksmine [7], kõik see voolab Kagali skeemidest välja nagu külluse sarvest. Viha ja omakasu, maniakaalne šarlatanism, ohjeldamatu ülbus, soov trügida ja petta - need on instinktid ja „lõbustused“, mida siin, laval ja kulisside taga, vaadeldakse, tegutsedes uskumatu pingega ja sajandite jooksul kogunenud jõuga...

Kui äkiline on pettuste leiutamine? Kui võrratu on kavalus võrkude seadmisel? Ja milline on teeskluse oskus varjata oma küüniseid kompromisside lummava pehmuse ja sõpruse võrgutavale õrnusele!!!?

Pettuse areng järgib juutide seas teatud seadusi. See koosneb tuhandest strateegiast, mis asjaolude suhtes rakendatuna kombineeritakse ja kooskõlastatakse üksteisega oma mitmekesisuses vastavalt börsi üldise bassi põhimõtetele. Sellisel evolutsioonil on omad sõnad, erilised hüüatused ja tahtlikud eripärad, mis on sedavõrd muutumatud, et kui neid on kord tähele pandud, ei ole vaja neil uuesti peatuda.

Selle kõrval on ülbe võimu näitamine juutide peamine harjumus kõigil aegadel. Pöördudes selle probleemi tahu poole, tuleb kõigepealt tagasi lükata kaks väga levinud väärarusaama. Sageli öeldakse esiteks, et juudid omandavad šabloonid ainult raha või muude hüvede pärast ja teiseks, et oma nomaadide teel rõhub „valitud rahvas“ põlisrahvast oma kapitaliga.

Mõlemad väited on vähemalt suures osas väärad. Kirjutades ette mitte ainult gojide võõrandamist, vaid ka nende muutmist Iisraeli toladeks, nõuab Talmudi küünilisus seevastu, et see ei maksaks Juuda poegadele midagi, ja näitab samas, et soodsate tingimuste keskel on igaüks võimeline tegutsema. Vaid juut võib vaenulikest, isegi näiliselt lootusetutest oludest võidukalt välja tulla. Kui pealegi kuulub Talmudi järgi goji vara sellele esimesele juudile, kes selle ära hõivab, ja kui üldiselt on maailm „valitud rahva“ omand, nagu ka goji elu ise, siis oleks Juuda poegade jaoks ennekuulmatu vastuolu ja naeruväärne alandamine, kui nad gojile omal kulul ja mitte nende kulul altkäemaksu annaksid.

Siit järeldub, et juba oma nime suuruse pärast on juudid sunnitud otsima teisi meetodeid. Ja me näeme, et kui näiteks juba 1905. aasta sügisel Moskvas pidas Kagal ühe politseiniku mõrvamist mitte kallimaks kui kolm rubla, ja seda ainult „teadlike proletaarlaste“ teadmatuse tõttu, kes solvasid vabaduse asja altkäemaksu nõudmisega, siis tõelised askeedid Iisraeli hiilguse eest torkasid oma vastaseid pommidega „idee nimel“, s.t. ilma kompensatsioonita. Tõsi, Kagali ajakirjandus pasundas neile koraale, tõstis nad kangelaste pjedestaalile, peaaegu jumaldas neid, kuid sellel ei olnud muidugi seda eesmärki, vaid ainult targa talmudi au, valmistades nii uusi ja tasuta šabesgojisid samale teele.

Püüdes edasi areneda, läks see nähtus ise karjapsühhoosist üle epideemiaks. „Vene intelligentsi“ enamuse seisukohalt osutusid Juuda pojad ikka veel kirglikeks kannatajateks, kelle võrdsus näib olevat Venemaa suure tuleviku embleem ja pealegi kättesaamatuks talendiks, kellele kuulub kogu au ja kummardus. Eemaldades kõike, mis on Kagalile vastumeelne, ja eriti hävitades mõistlike raamatute ja igasuguse salliva kirjanduse ilmumist, on Kagali ajakirjanduse monopol seega saavutanud oma kõrgpunkti vene rahva mõnitamisel keset fataalseid, isegi enneolematuid katsumusi, mis neile Kaug-Idas alla saadeti...

Kui konkurents on sõda, siis monopol on vangide peksmine. Ja kuna juutide põhiprintsiip on „ei häbi, ei halba...“, siis ei aegunud sündmuste käik selliseks türanniaks, mille üheks tulemuseks pidi olema „valitud rahva“ populaarsus töötavate rahvamasside seas. See populaarsus on seda ilmsem, et see on vaieldamatu. Sellesse sekkumine tähendab enda hukkamõistmist moraalsesse, majanduslikku ja, kui sellest ei piisa, ka füüsilisse hävingusse. Selline julgus on mõttetu, sest see ei leia kuskil varjupaika. See on määratud jääma isegi tundmatuks ja jõuetuse meeleheites kiruma ainult omaenda ebamõistust.

Ja juutlusel on selliste asjaolude keskel õigus triumfeerida, sest selline hiilgav gešeft ei maksa talle midagi. Sellest ei piisa. Katab näiteks juudi ja žiidi ajalehtede väljaandmise kulud, ja nende poolt naeruvääristatud ja ilmajäetud gojid kiirustavad rikastama nii Kagalit kui ka tema käsundusisikuid piiramatute reklaamituludega ja juudi plaanide tohutu laiendamisega üldiselt, mis on mõeldud just selleks, et pimestada ja orjastada gojisid sama Kagali või šabesgoji pressi kaudu...

Teisest küljest taandab juutide tegevus aaria rahvaste riigi- ja rahvusvahelist poliitikat esiteks rubla ja teiseks Iisraeli monopoolse, nende kulul toimuva uue rikastumisega muul moel.

5. Seda eesmärki ei teeni muidugi mitte ainult ajakirjandus, vaid ka kapital, kuid jällegi mittejuudi oma. Anonüümseid seltskondi ja eriti panku toidavad gojide enda raha ja krediit...

Kui lisaks sellele kujutavad igasugused kaubandus- ja tööstusstreigid, paralleelselt nende jagunemisega Kagali sees, endast üht peamist teemat Talmudis kui võõraste ekspluateerimise sünteesi, siis sellest kui ülimast sünteesist tuleneb loogiliselt krediidi haaramine Juuda poegade poolt. Täitmise „kunstilisus“ seisneb selles, et kurikuulus „nervus rerum gerendarum“ saadakse juutide poolt riigi krediidi allutamisega talle, s.t. jällegi tema kulul, vähese või isegi nullilähedase hagali vahendite kulutamisega.

Tarbimine ilma tootmiseta, teisisõnu, kellegi teise kulul elamine, on parasiitlus. Kui see aga tõstetakse süsteemiks ja realiseeritakse iseenda rikkuse vahetuse märkide omastamisega gojide poolt, muutub see judaistlikuks.

Euroopa praeguse kriisi keeruliste põhjuste vahel on üks suur, äsja välja mõeldud ja ilmselge põhjus. See seisneb selles, et kapitalivool, mis peaks toitma kogu sotsiaalset organismi, suunatakse Talmudi räpaste kanalite kaudu ümber mõne vampiiri - iisraellaste - kasuks. Elu andev mahl, mis on vajalik okste, võrsete ja lehtede eluks, imetakse võõramaiste parasiitide poolt otse puu tüvest välja. Kahtlemata võib sugukonna positsioon eri riikides esindada omapäraseid arengustaadiume. Seal kindel ja arukas valitsus, siin jõuline aristokraatia, veelgi enam, rahva range korra harjumus ja kaubanduslik vaim vastavad juudi pealetungile tervistava vastupanuga või vähemalt piiravad seda talutavatesse piiridesse. Teistes riikides on kahjuks rahvusliku iseloomu puudused ja poliitilised kõikumised, rahutused ja revolutsioonid, kimäärsed ettevõtmised ja ideede rüvetamine, avalike isikute sobimatus ja erakondade ebamoraalsus üheskoos kiirendanud ja on levitanud juutide sissetungi.

Bernayl oli õigus, kui ta ütles, et „igas riigis on sellised juudid, nagu nad väärivad...“.

Tõepoolest, juutide domineerimise liitlaste seas, mis põhinevad salaseltsidel, mille tüübiks on Kagali enda organisatsioon, kuidas saaks kulda mitte nimetada...? Kas mitte paganlus ei ole neid etteheiteid teinud metsikuse ja kombestiku rikutud ning kristlus ei ole seda kirunud vaimu lõdvestumise ja südame mustamise eest? Kas kuld ei ole mitte iga südametunnistuse kiusaja? Kas mitte just oma vaikuses ei ole see kõige kõnekam kõnemees? Kas see ei ole mitte inimkarjade piiritu valitseja?

Pealtnäha lihtne metall, ja ometi müüakse või antakse talle kõike, mida saab osta.

„Müüdav linn, kuidas on võimalik, et veel ei ole leitud kedagi, kes oleks nõus sind ostma...!“, hüüdis uhke Jugurtha raevuga, kui ta ületas Rooma linnavärava, - selle ülbe vabariigi, kus provintside rüüstamisega harjunud senaatorid ja kindralid nii sageli alandasid end selle kulla ees, mida neile pakkus Rooma hirmus vaenlane, seesama Jugurtha.

Tänapäeval on kõigele ja kõikjal ostja. Juut, kes on kulla kõrgeim peremees ja isand, kes ei ole kunagi kogenud selle türanniat enda peal, on ka murdmatu maise võimu omanik.

Kuld on juudi võimu tähtsaim hoob.

Juudi pangad tõusevad selles maailmas nagu linnuse uhkus, ja tugevad juudi pankurid on tõelised isandad. Ja kummaline asi on see! Mida kõrgemale me tõuseme sotsiaalsel redelil, seda võimsam ja koormavam tundub see ülemvõim. Lihtne, töökas tööline näeb juudi pankuri vankrit mööda kihutamas, ilma et see teda pimestaks: ta pöördub isegi tahtmatult põlgusega kõrvale. Vastupidi, keskklassi mees, jõukas kulak, paindunud tehasetööline või kaupmees vaatab seda tõlda ahnelt. Läbipõlenud aristokraat on veelgi otsekohesem ja kummardab peene viisakusega oma võlausaldaja ees, kellest on saanud tema „kaaslane“. Lõpuks kummardab mõni kinnisvaraomanik „suure“ pankuri ees kui võrdne võrdsele. Tõepoolest, pankur kummardab ikka veel kui ori, kuid see ei takista omanikku, pöördudes oma adjutandi poole, märkima kurva irooniaga: „Need on meie härrad...“.

Kulla võim on sarnane mõistuse võimule, sest ta unistab maailmavallast võrdväärselt ja tõuseb üle üksikute rahvuste. Kõik peab olema sellele allutatud ja see ei tohi sõltuda kellestki. Kõik eluvaldkonnad ja eriti selle valusad kõrvalekalded, samuti kogu korrastatus üldiselt, alluvad tema ekspluateerimisele, peavad olema tema poolt täiustatud liigkasuvõtmise andamiandjad.

Üldiselt öeldes on rahu ja sõja, iga avaliku või avaliku teenuse, iga ettevõtmise või projekti, iga võimu või naudingu mootor, peamine jõud maailmas, kus religioossus on hääbunud ja moraal naeruvääristatud, loomulikult kuld. Miski muu ei asenda ega saa seda kahjuks asendada. Kuld tellib ja käivitab salakavalalt idee; kuld sepistab ja maksab raua, mõõga või mehhanismi eest, mis on mõeldud selle elluviimiseks. Valitseb nagu isand ja väljendab end nagu türann, kuld toob kuningad ja aadlikud, ministrid ja alamad, filosoofid ja naised, vanemad ja noored, kunstid ja teadused, seadused ja arusaamad, kombed ja kalduvused selle jalge ette, kelle poolt ta on jaotatud...

Iga möödunud päev annab öeldule üha kurjakuulutavama sära ja veenab lõppkokkuvõttes, et kuld - see on juut.

Juudi rahameeste režiim, kui mitte ei hävita inimkonna üsna ülevaid püüdlusi, siis raputab neid ülevalt alla. Horisondil kerkivad uued valgustid, mille ees moraali ideed kahvatuvad. Mõned muutuvad rohkem või vähem hämaraks ja mõned muutuvad täiesti nähtamatuks. Nende asemel võtab juutide jäljendamise hullumeelsus meeltes võimust ja tekitab kergesti seletatava ühiskondliku taseme languse.

Kuna raha on muutunud gravitatsiooni peamiseks keskuseks ja eksistentsi ülimaks eesmärgiks, tungib see saatuslikult sotsiaalse organismi kõige kaugematesse sügavustesse. Sellises keskkonnas vahetatakse kalduvused ja kutsumused tühiste asjade vastu, riigimees muutub börsimaakleriks, teadus elab reklaamist, kunst langeb müüdavusse, vabade elukutsete esindajad degenereeruvad kahtlase aususe ekspluateerimiseks ja lükkavad vanad traditsioonid rõõmsameelse küünilisusega tagasi aga inimesed, keda nad avalikku tegevussfääri sätivad, käituvad kui intrigandid, kes otsivad ainult kasumit.

Kui Juuda pojad olid rahanduse kuningad kõikidel aegadel, siis mitte kunagi ei ole rahandus olnud nii suurel määral kui praegu sõja ja rahu alus, poliitika ja tööstuse ning üldse kõigi inimsuhete hing, perekonna õnn ja kate, iga positsiooni, au ja väärikuse, igasuguse sideme ja au tagaja, iga hiilguse ja suuremeelsuse krooniks. Veelgi enam, kunagi varem ei ole see valdus, mille kodu ja tsitadell on juutide raudne varandus, nii reeturlikult koondunud Kagalisse kui tänapäeval.

Käesoleva uurimuse mahtu silmas pidades on kahjuks raske süveneda probleemi üksikasjadesse. Me peame piirduma sellega, mis on vältimatu, et tuua esile selle despotismi mõõtmatus ja sügavus, mida juut oma metallile võlgneb, samuti see jäljendamatu kunst, kuidas ta seda temani immutab, ja lõpuks see loomulik instinkt, see talent, kui soovite, see geenius, millega juutlus ülendab talle omistatud au üle igasuguse muu suuruse ja tasakaalustab seda nii, et selle kõigutamine või ümberpööramine tähendaks maailma pea peale pööramist.

Kas tänapäeva ühiskond ei ole langenud sellisesse küünilisusesse, et ta on lasknud börsil muutuda rahvaliikumiste ja valitsuste meetmete ebameeldivaks kohtunikuks...?

Jah, - maailm kuulub kullale, ja kuld kuulub juudile!...

Kui aforism habes habeberis üldse tõele vastab, siis juutlus kui kiskjalik ja halastamatult organiseeritud hord kinnitab seda iga päev. Sisemiselt imeb ta kulda nagu käsna sellest sfäärist, milles ta keerleb; sisemiselt muutub ta tugevamaks ja imposantsemaks, sest ta ei kuluta peaaegu midagi väljaspool oma piire.

Haige juut pöördub juudi arsti juurde; kohtuprotsessis olev juut pöördub juudi advokaadi juurde; kirjaoskajast juut tellib juudi ajalehe, mõnikord žargoonis; juudi ostja püüab teha tehinguid juudi müüjaga; juudi konservatooriumi direktor täidab konservatooriumi ja seejärel ooperilava juutidega; juudi arst ümbritseb end juudi assistentidega; juudi professor segab šabesgojisid ja täidab ülikooli õppetoolid jälle juutidega jne... Ja meie, kristlased, ei taha seda mõista ega hinnata. Me isegi kummardame juute ja kanname neile oma laste jaoks tehtud säästud. Aga sakslastel on isegi ütlus: „wer sein Geld zumjuden tragt, sich mit eignen Fausten schlagt!“..." [8]

Vahepeal võib igaüks, kes tahab näha, kergesti veenduda, kui kiiresti paljunevad juudi kapitalid, kui häbematult koonduvad nad suurettevõtetesse, võttes pidevalt üle kõik rahvamajanduse harud, türanniseerides ja demoraliseerides kõike enda ümber. „Aktsionärid“ ise on juudid , ‚nagu arstid, kes jagavad oma laipu‘...

Maailma Kagal on juba saavutanud sellise positsiooni, et ta võib oma liikmeid saata ühele või teisele valitsusele. Seda ta ka teeb.

Kuid sellest sõltumatult on juudi rahastajate infiltreerumine valitsusse toimunud täpsemalt ja vahetumalt. Avaliku arvamuse fabritseerimise kõrval võltsivad Juuda pojad nii rahvaesindajaid ükshaaval kui ka terveid „sobimatu vabaduse“ või „rahva viletsuse“ parteisid. Et need Kagali mannekeenid valitseksid juutide kaudu ja nende eest, ongi programmi põhipunkt. Võimu ülevõtmisel annavad need šabesgojid juutidele üle kõik, alates finantsidest kuni riigi diplomaatiani...

Tõepoolest, kujutame ette, et võimule tuli ad hoc fabritseeritud Haute Banqu isik või partei. Pankurid, kes neid rahaga toetasid, ei saa ilmselt rahulduda poliitika mõjutamisega eemalt. Ühel või teisel kujul nõuavad nad võimu jagamist ja otsest osalemist riigi juhtimises. Siis tuleb börsiloojate poolt tipptasemete hõivamine ja seejärel ministrikohtade juudistamine. Pankurid omakorda suruvad neid kõikvõimalikke ettevõtteid, mis on küll säravate värvidega värvitud, kuid alati spekulatsiooni areeniks ja alati riigi jaoks hävitavaks. Avalike hoonete erakordne areng on selle iseloomulik näide. Lähim ja, nagu tundub, mitte halb näide, seoses meie tühja Hiina 100 miljoni rubla suuruse kättemaksuveksliga, mille eest Jaapan valmistas siis laevastiku, mis korraldas meile Tsushima, on meie Port Arthuri okupeerimine, mis viis Mandžuuria raudtee ehitamiseni, mille jaapanlased peagi ära võtsid, sadade miljonite rublate eest, mille Venemaa laenas Prantsusmaalt meie sõbraliku Marseillaise laulmise eest .... Uued ja uued laenud, aktsiaseltside erakordne paljunemine, altkäemaksu hoolas kasvatamine rohkearvuliste „promesso“ emissioonide kaudu paralleelselt tervete majanduslike rändtirtsude pilvega - aktsiate ja võlakirjade, uskumatute subsiidiumide ja laialt levinud kelmuse abil, mida paraku ainult juudi osavusega ei ole võimalik liberaalse ajakirjanduse jeeriku pasunate all naiivset või entusiastlikku rahvast meisterdava ehitushulluse alt välja tõmmata. Ja kui keegi on võimeline ühest härjast kaks nahka tõmbama, siis on need kahtlemata „valitud“ rahva lapsed ja eriti nende pankurid. Vahepeal, kui hoolimatud, ütleme, „mandžuuride“ ehitusmeetmed viivad riigi rahanduse ammendumiseni, on Iisraelil kuskil mujal muidugi aega oma lahjad lehmad rasvaga asendada...

6. Ainult entsüklopeediline meel võiks maalida täieliku pildi Haganahi pankurite manipulatsioonidest. Nagu Ateena ja Rooma, on ka Jeruusalemm ainus linn universumis. Nii nagu Ateena targad panid aluse filosoofilisele spekulatsioonile ja Rooma armee rakendas kogu sõja võimekust ja realiseeris imed, nii on vallutaja-Jeruusalemm tõstnud rikastumise kunsti kättesaamatule kõrgusele. Tal on oma geniaalsed mehed ja oma tagasihoidlikud eraisikud, oma ohjeldamatud vaprad ja oma arukad puntijad; ta oskab sajandite vältel sama liini jätkata ja mõne kuuga terve sajandi töö ära teha. Nagu Roomas, on tal oma taktikareeglid ja strateegia suunavad alged, eriline distsipliin ja teadlik kangelaslikkus. Tal on isegi rohkem uhkust kui Roomas, nii et ta ei ole sugugi tõrjunud väljakutsetest. Alles sel saatuslikul päeval, kui solvunud Rooma annab talle coup de grace ja kukutab ta, saab Jeruusalemm lõpuks teada, kes on maailma tõeline valitseja! ....

Iisraeli arengu- ja vallutusrajal mängivad tema pankurid armeede ülemjuhatajate rolli. Nende aju aktiivsus, territooriumi tundmine, manööverdamisoskus, suurõnnetuste tajumine, tormides valitsev rahulik tahe ja selline vastupidavus, mis meelitab võitu, kõik neis, kuni võitva kindrali ülbuseni välja, õigustab sellist nimetust.

Euroopa börside ajalugu jaguneb kaheks perioodiks: esimene, nooruslik, mis avas „lõbu“ kaupade hindadega mängimise aja jooksul läheb XVI sajandist XIX sajandi alguseni; teine, küps, leiutab uue mängu paberite, žongleerimise, fiktsioonide, kujuteldavate väärtustega kauplemise, kuid eelkõige naerab riigilaenude ja riigipankade seadme üle, millest eelmistel sajanditel polnud aimugi.

Nii nagu varem ennustasid nad kohutavat kohtumõistmist, nii ennustavad juudid nüüd mingit suurt kokkuvarisemist, üldist, ülemaailmset pankrotti, aga usutava lootusega, et nad ise ei pea seda kogema.

Siinkohal on aga taas kord märgata paralleeli ülbe Albioni ja maailmakagali vahel. Mõlemad on universumi võlausaldajad, kuid mitte mingil juhul selle võlgnikud. Siiski, kui inglane võib millegi üle imestada, siis eriti selle üle, et šotlane on veelgi kavalam kui ta ise! Ja me teame, et külm Šotimaa on puritaanide sünnikoht, samas kui salapärane ja lahutamatu seos puritaanluse ja kapitalismi vahel on vaieldamatu nähtus nii Suurbritannias, Šveitsis (kus Calvini - ja Zwigli - järgijad vastavad neile) kui ka peamiselt Põhja-Ameerikas. Seega on loomulik, et kui maailmas on üks riik, kus „rõhutud hõim“ on säälini abitu, siis on see arvatavasti Šotimaa, mida tuleb tunnistada. „Selle raske on juudil kõrgmäestiku breketid ära võtta!“ [9],“ ütlevad inglased ise oma põliselanike kohta, mis on täiesti tõsi, mitte ainult oma kostüümi, vaid ka rahvusliku iseloomu poolest.

Teistsugust asja on kindlasti märgata nendes riikides, kus nende nimel antakse välja isegi „husaari“ veksleid.....

Juutidele võlgu jäänud riigi positsioon on väga lihtne, kuigi väga alandav. Kuna tal on endas hagal isand, peab ta hoiduma sellest, et ta ei suuda teda rahuldada. Börsi isand kasutab oma võimu tavaliselt ettevaatlikult ja „tegutseb“ ainult siis, kui „tema kasu“ seda nõuab, kuid ta on alati valvel ja hoiab valvsalt silma peal kõigil ministrite kohtumistel, olgu ta ise kohal või telefonitsi ühendatud. Aga mida ta eriti hästi teab, on see, et sellistel kohtumistel räägitakse temast vaid aukartusega. Tõepoolest, kui maailma võlausaldaja tiitli üle on veel võimalik uhkust tunda, siis maailma võlgniku tiitli üle ei ole midagi kadestamisväärset.

Teisest küljest ei taha nimetatud isand sugugi asendada end börsi müüride sees.

Naljakas asi! Vastupidiselt oma kitsastele kauplemisinstinktidele lubab juut endale meeleldi erakordseid andeid poliitilisele karjäärile. Vahepeal paneb juudipoliitikale kustutamatu templi peale rüseluse vaim. Mitte ainult laval, vaid ka kulisside taga on kõikvõimalikud geševikud alati olemas ja paljunevad, või, et paremini öelda, see vaim ei ole kunagi aktiivsem kui sel põlastusväärsel hetkel, kui poliitika oma tegevusala laiendades lubab tal tungida avaliku elu südamesse. Siis võib juutlus kui valitsemissaladuste valitseja, ilma vähimatki hirmu tundmata hirmuliku õigluse ees, spekuleerida piiritu vabadusega.

Lubatud maa on tema käes, ja kõik, mis üle jääb, on saagi lõikamine!

Ja et mitte kaugele minna näiteid otsima, olgu märgitud, et paar aastakümmet tagasi oli ühes Austria humoorikas Kagali lehekeses koos teiste mürgiste aforismidega järgmine: „kui oleks riikide kindlustusseltsid, ka siis muidugi ei nõustuks ükski neist hirmu pärast Austria elu võtma“ ....

Kõigele eelnevale mõeldes ei saa me lahti öelda järgmistest märguannetest.

Juudi pankuri pahaendelistest talentidest ei ole ühtki, mille eest riigimehed peaksid nii palju hoolt kandma kui korruptsioonikunsti eest. Kus iganes on selle idu, olgu see kui tahes varjatud, õnnestub juudil see välja kaevata ja õitsema panna. Seal, kus moraalikorruptsioon on muutunud krooniliseks, võtab see hoolsa juudi mõju all erakordsed mõõtmed. Seda käärimist, mis toimub tuntud riikides, ei saa võrrelda millegi paremaga kui tagasihoidliku ussikese lopsaka arenguga kuuma ja niiske kliima mõjul.

Mis siis, kui nad avastavad...? Kuid ka selles suunas on juudi pankuril kohutav relv - vaikimine. Pimeduse läbitungimatus, millega võltsimistegu tuleb katta, „neiupärane“ tagasihoidlikkus, mis teeb ta nähtamatuks, osavuse kunst, et hävitada vähimgi jälg - selline on juudi pakutav püha pant, ja pole tundmatu, et ta jääb oma lubadusele truuks. Jah, see kõige salakavalam olend teab, kuidas teist mitte reeta, et mitte ka ennast ära anda. Poliitilist korruptsiooni, tuleb tunnistada, iseloomustab kõrge väärikus selles mõttes, et ta oskab vaikida. Niipea kui kuritegu on toime pandud, peidab ta end nagu madu sügavasse auku, kust teda on võimatu kätte saada.

Mitte midagi ütlemisest ei piisa. Selleks, et paremini kindlustada nii end kui ka šabesgojisid rünnakute vastu, läheb Kagal rünnakule. Kasutades oma kogemusi sõnakuulmatute ahistamisel, surub ta neile uskumatu häbitusega peale just neid jäledusi, milles ta ise on süüdi. Väljapressides ja mõnitades on ta oma valedes seda tõepärasem, mida kavalamalt on ta suutnud oma andeid rakendada.

Kuid see ei tee šabasgojidel elu sugugi paremaks. Leping juutlusega on nagu oma hinge kuradile müümise tehing, seda ei saa rikkuda.

Ja kui mõni juudi „tribüün“ äkki särab rohkem või vähem tuntava aususega, siis ärgu lastagu end sellest petta: tema hõimukaaslased spekuleerivad tema ümber seda säravamalt, ja ajusõltuvuse seisund neist sunnib teda andma kogu oma mõju nende huvide teenistusse [10].

Kes näiteks ei tea, et Juuda pojad, isegi kui nad ei tegele mingi kaubandusega, tulevad siiski „püha“ nördimus igasuguste tollimaksude ees, kui juudi kosmopoliitsusele vastumeelne institutsioon, mida Kagal igavese vihkamisega taga kiusab?!...

Mis puutub juudi pankurite tsiviilvastutusse, siis nende puutumatus on siin sama kindel kui kriminaalkohtu valdkonnas. Tõepoolest, tagastamine on juudile vastumeelne asi ja see, kes teda selleks sunnib, on viimane koletis! Sellepärast ta hammustabki palavikulise visadusega. Siis on rõvedad sõimuvoolud, solvangute orkaanid, laimamise plagud, avalik üleskutsumine kõige äärmuslikumatele meetmetele ja riiklikele hirmutustele ^{[ 11 ]}. Nagu purskav vulkaan, sülitab juudi ajakirjandus tuld ja väävlit, sülitab välja mustust, kive ja tuhka. Mõnikord ei suuda te end kujutada madude sabatil, mida valdavad kõik deemonliku hullumeelsuse õudused...

Sellistes tingimustes ei oska ohvrid oma kaotuste eest tasu välja mõelda! Nad saavad ainult põgeneda metsikute needuste eest, millega „rõhutud“ juutlus oma ohvreid jälitab.

Juudi pankur kohandab oma gešeftmaheri vahendeid ja börsi orkestratsiooni, et visata „õnnelikku tooni“. Üsna sageli ei taandu ülesanne mitte ettevõtte tegelikule elluviimisele, vaid ainult põnevale skeemile, mis on arvutatud gojide naeruvääristamiseks ja röövimiseks.

Mis on strateegiliste ressursside rohkus ja just tarkus haarata pettusega enne valguse ilmumist? Milles seisneb reklaami geniaalsus? Milline on oskus „suruda“ aega ise operatsioonide kiirusega? Mis on rüüsteretke ettevalmistamise läbimõeldus rüvetamise ja spionaaži kaudu, ja mis on hävitamise oskus? Kui ohtralt voolavad hõbe ja kuld võidukäikudesse? Milline ime, kurbus ja hirm valitsevad keset kõike ümberringi!!!?

Paraku järgneb veel kiiremini laskumine alla ja „gaaside väljalaskmine“ õhupallist!...

7. Nagu gojidele rangelt organiseeritud jahimeeste seltskonnad, on juudi kogukonnad Talmudis välja töötatud põhimõtteliselt ja süstemaatiliselt. Nende juur on reegel, et juut ei julge juuti petta, sest muidu on ta juudi kohtu ees vastutav kui riigikurjategija, mis tiitel ei tõota süüdlasele midagi head. Juutide eest ei ole võimalik varjuda. Nad otsivad kurjategija üles teisel poolkeral ja karistavad teda siis sealse juudi kogukonna jõudude ja vahendite abil. Kui me aga arvestame, et kõik on lubatud igale juudile seoses gojidega, siis saame aru, millised on jahi tulemused.

Juudi pankurite asutatud ühingud meenutavad kuulsat episoodi Rooma ajaloos, Trasimene järve lahingut (217 eKr). Konsul Flaminius ei mõistnud Hannibali. Ta, nagu tundub, ja tal ei tulnud pähe selle eeskujuliku semiidi iseloomustus, mille andis hiljem Titus Levi: „perfidia plusquam punica, nihil veri, nihil sancti!“. Kas on võimalik imestada, et Hannibali poolt kaasa haaratud Rooma armee langes lõksu - kuristikku, mille väljapääsud kaval kartaagolane sulges, ja seejärel tapeti vabariigi õnnetuid sõdureid hulgi....

Juudid - kartaagolaste lähimad sugulased ja järeltulijad, Foiniikia põliselanikud, teevad sisuliselt sama, kui õnnetuid aktsionäre börsil kuristikku meelitatakse, lubades kullamägesid ja imesid sõelas, isegi mitte tõrksalt kinnitades, et raha maksmist ei nõuta.... Paraku ei ole „veresaun“ sunnitud ootama. Ja kui mitte uus Hannibal, siis pankrotihaldur või šabesgoji-juristide „haldus“ või isegi juudid ise on hukkamõistjaks!

Seega, olgu tegemist siis armeede ja sõjaliste ettevõtmistega või juudi kapitaliga ja spekulatsiooniga, semitismi jama on alati ühesugune. Üle sajandite voolu ulatub teise Puunia sõja („bellum maxime memorabile“, nagu Titus Livia seda nimetab) suur eepos tänapäeva rüüstamiseni.

"Ministeerium, kus valitseb juut, maja, kus tal on rahakirstu ja majapidamise võtmed, administratsioon või intendantuur, kus mõni osakond on usaldatud juutidele, ülikool, kus juute talutakse, kui ainult faktorite või üliõpilastele raha laenutajatena, on kahtlemata niisama palju Pontilisi soid, mida tuleb kuivendada. Sest vanasõna kohaselt lendavad haukad seal, kus on raibe, ja ainult seal, kus toimub mädanemine, vingerdavad ussid." (Herder. - Ideen zur Geschichte der Menschenheit).

Konsortsiumid, sündikaadid, kartellid ja trustid on uued ainult oma praeguste nimetuste poolest. Tegelikkuses on need Juuda poegadele juba ammu teada. Hazakah ehk Hazuka ja Maarufia on Talmudis teadusliku põhjalikkusega välja töötatud. Esimene on omandimonopol, teine nii-öelda poliitiline monopol. Maarufia läheb isegi kaugemale kui see, mida eespool mainitud moodsad terminid järeldavad. See on kaldea sõna ja väljendab kassi ja hiire suhet. Flirtide monopol, maarufia (võrdne chazuka), omandatakse Kagalas ja see annab sellele, kes selle ostab, õiguse tantsida koos kõnealuse võimuga Iisraeli auks ja lõbuks nilbet kek uokk'i [12] .

"Ma tean maad, kus juudi elanikkond on arvukas, kuid kus koos sellega talupojad oma maal, ei kutsu midagi enda omaks. Alates voodist kuni ahjuhargini kuuluvad kõik vallasasjad juudile. Kariloomad karjas kuuluvad talle, ja talupoeg maksab iga asja eest, mis talle kuulub, samale juudile. Talupoja leib põllul ja karjamaal on jälle juuti omand, kes müüb oma leiva, seemned ja karja sööda talupojale osmiini eest...“ (Bismarck).

Selline seisukord on prototüübiks igale riigile, mis lubab juutidel võimu haarata ja juurduda. Ühel või teisel kujul oleme juba praegu kõikjal selle tunnistajaks.

Pannes käed külge raha hirmsale võimule, on juudid seni jäänud rahvaste sallivaks, kuigi äärmiselt ohtlikuks külaliseks. Samm-sammult on neil õnnestunud hävitada oma heategijad, võtta nende koht, omastada nende vabadused ja kehtestada end kõikjal, kus on kasu või mõju. Vana aristokraatia varemetele, mis oli vähemalt rahvuslik, lõid nad raudse registri rändrahva feodalismi. Kuid sellel viimase tüübi aristokraatial, millel ei ole enda taga, nagu endisel, ei läiget ega teenet ega isamaa eest valatud verd, on end tähistanud ainult finantspiraatluse, „võistlusrüüstamiste“ ja börsi kunstlike kelmuste abil......

Juudi sündmuste vormilised või mahulised modifikatsioonid ei mõjuta sisu. See, kas Talmudit kohaldatakse ühel või teisel viisil, ei ole ohvrile oluline, sest tulemuseks on orjastamine või hoopis gojide hävitamine....

Kas inimene kaotab eluvõitluses oma jõu, samal hetkel ilmub tema lähedale žiid, nii nagu Lõuna-Ameerika tasandikel tormab seni nähtamatu kondor äkki haavatud hobuse peale, enne kui see on teinud oma viimase hingetõmbe..... Kui memmepoeg prassima hakkab, jooksevad kohe kõikjalt juudi rahalaenutajad, sutenöörid ja teemandilihvijad, et aidata tal võimalikult kiiresti pankrotti minna. Millise konkurentsiga ja millise „armastusega“ noormehe vastu nad oma ettevaatlikku, Kagali gandel'it juhivad, teeseldes, nagu poleks neil üksteisest aimugi?!...

Kas on vaja korraldada kindlustust - „oma süütamisega“ või uputada laev avamerel, et saada kindlustusmakset kauba eest, mida sellel kunagi ei olnud, siis korraldavad Juuda pojad ka neid gešefte. „Soodsa“ tuulega läbi joodik-šabesgoji laseb sama juudi kindlustusagent naaberkinnistust, mis ei ole kindlustatud, punase kuke sisse.... „Andekad“ iisraellased saavad Brasiilia või Mehhiko tolliametnikelt võltsitud lastidokumendid, kõik korraldatakse nii sujuvalt, laeva kadumine, võib-olla koos kogu meeskonnaga, toimub nii loomulikult, et kindlustusseltsil ei jää muud üle, kui maksta kõik kahjud, sealhulgas need kullakangid, mis jäid ... ookeani lainetesse.

Juut organiseerib haukasilmaga kiiresti "kombinatsiooni" ja viimistleb liitlaste valiku. Viimastest on mõned otsesed „usaldusisikud“, teised on vaid mõjukad inimesed, kuid nende nimi ja toetus on „operatsiooniks“ vajalik. Esimeste puhul pole midagi tõlgendada, nende „legitiimsuse“ kasuks määratakse teadaolevalt osa saagist ilma täiendavate sõnadeta. Seevastu teise puhul on vaja oskusi ja diplomaatiat. Kuidas näiteks võita hertsog X., kindral Y. usaldust või suurt altkäemaksu võtjat Z...? Aga talmid-hohim ei taha teada takistusi. Tema käe all tehtud järelepärimised on juba andnud talle mõningaid andmeid, nii et ta loodab oma „lihtsameelse“ õnnetuse sügavuses kindlalt leida lojaalse kaaslase. See on aga alles algus. Kas küsimus on pimestamises või uinutamises, võrgutamises või eksitamises — mao spiraalid on talle võrdselt omased. Ta suudab nii keelitada kui ka meelitada. Ületades nii ohvri hirmu kui ka lähedaste hoiatusi, suudab ta saavutada sellise domineerimise inimese üle, kuni petetu näeb ja kuuleb ainult oma „Pskovitši“ silmade ja kõrvadega. Jah, ka juudi pankur oskab seda äri teha. Poeetiline kõnekeele palavus, sõpruse simuleerimine, kõrgeima gešeftmahheri entusiasm, sügavates toonides apelleerimine kõige põletavamatele kirgedele, kohesed rahalubadused, kõiki neid vahendeid tutvustab ta uskumatu küünilisuse ja üleolekuga. Selle nähtuse arengu käigus on täheldada, et terve hulk inimesi tunneb vajadust langeda Haute Banque'i võimsa esindaja ees maha. Kohtudes temaga nii-öelda kontsentreeritud olekus, kui ta särab enesekindlusest ja enneolematust ideede lennust, viskab oma austajatele ja vaenlastele solvanguid sama osavusega, nagu vehklemisprofessor lööb mõõgaga, improviseerib kindlasti valesid, petab ja meelitab, pilkab ja müstifitseerib, ühesõnaga, taasloob endiste aegade kuulsa kaldealase tüübi, ühiskond või isegi kogu riik peab teda erakordseks olendiks, peaaegu pooljumalaks.

Vaevalt, et neid finantshüpnotiseerimise stseene on võimalik kogu nende dramaatilise värviga maalida. Cagliostro, kes oli samuti juut, ei oleks saanud paremini esile kutsuda kellegi kuulsusrikka varju kui juudi „võlur“ - pankur, kes visandab „jänkude“ nägemusi pimestavast luksusest. „surematu“ võlur pidi rõõmust värisema ja kahtlemata võis ta endale öelda, et tema geenius ei ole koos temaga surnud...

Nii või teisiti ei lähe Kagali mise en scene raisku. Lummatud ohver ei pea enam vastu, peab talle vaid lõpp tegema. Kutsutakse kontorisse ja siis ehk ka pankuri imelisse salongi, ja see kassiks saada soovinud haug imestab ennekuulmatu hiilguse, maailmakultuuri aarete, kõigi aegade kunstiteoste üle. Sära ja hiilgus panevad ta pea pöörlema ja kulla joovastus valdab teda sedavõrd, et ta ei kuulu enam iseendale. Haug on kõigeks valmis. Ta „topitakse“ uue ettevõtte ülesannete ja vahendite väljakuulutamise esimestesse ridadesse; asutamiskoosolekutel esineb ta ühe korüfeena, äärmisel juhul tummade ja dekoratiivsete. Siis ei jäta ta muidugi oma kohalolekuga austamata kodumaisele tööstusele uue „õnnistuse“ nõukogu, ja lõpetuseks ei kõhkle ta oma laitmatu nime või muljetavaldava positsiooniga juutide skeemide varjamist. „Asutaja“ pankur omalt poolt ei unusta sellest haugist välja tõmmata kõike, milleks see veel sobib, manipuleerides sellega perinde ac cadaver.

Nagu Edgar Keane on õigesti täheldanud, õnnestus paavstidel orjastada piiskopid, s.t. katoliku kiriku aristokraatia, kloostrikorra, s.t. vaimulikkonna demokraatia, ja ordu, asutades ja organiseerides pretoriaani kaardiväe sui generis, mis oli „Jeesuse Selts“. Paraku arveldasid paavstid ilma ülemaailmse Kagalita. Juudase pojad, kes olid mõnevõrra kogenumad, suutsid mitte ainult jesuiitide endi aktsiaspekulatsioonide kaudu mustata ja hävitada, nagu oli juba sajandeid varem tehtud templirüütlitega, vaid ka oma talmudliku krediidiga „eksimatule“ paavstkonnale surmasõlm külge panna.

Iisraeli arengu ja vallutamise teel mängivad selle silmapaistvad pankurid armeede ülemjuhatajaid. Nende aju aktiivsus, nende põhjalik territooriumi tundmine, nende haruldane manööverdamisoskus, nende võime suurtes õnnetustes, nende otsustusjulgus, nende hoolivus kõige väiksemate üksikasjade suhtes, nende selge, rahulik, tormi valitsev tahe ja selline vastupidavus, mis meelitab võitu, kõik neis, kuni võidukäigukindluse ülbuse piirini, õigustab sellist nimetust.

Ja olgu see hästi mõistetav! Iga võitlus juutluse vastu, mille aluseks ei ole tema omaduste, tugevuste, eriliste teadmiste ja oskuste põhjalik uurimine, mõistetakse juba esimestel sammudel jõuetuks ja teenib ainult veel suurema võitmatuse muljet.

Juudi pankur on ennekõike järeleproovitud võlur. Kas küsimus on selles, kuidas liigutada nõrka valitsust uue laenu võtmiseks? Kõnekalt ja veenvalt, hämmastava logistikaga toob ta esile riigi raskused ja lihtsuse, millega „vajaliku“ meetme abil peaks abi kohe tulema ja kõike lihtsustama.

Kui peenelt naeratab ta rahandusministri kõhklustele vastuseks ja lükkab tema vastuväited muljetavaldava irooniaga tagasi! Kui kavalalt toob ta läbirääkimistesse oma börsi suurust, kuidas ta suudab näidata oma võimu, oma ülemaailmseid sidemeid, terveid sündikaate, mis on juba valmis tema juhtimisel moodustuma, finantsturgu, mille kõik niidid on tema käsutuses! Selles tema võimu avameelses eksponeerimises valitseb aga varjatu ja salapärane turvalisus ja ainult tema enda piiramatu autoriteet.

Midagi ei saa teha ilma temata, ja kogu usaldus riigi rahanduse suhtes on tema käes; tema omavolilise äranägemise järgi võtab ta makse ja tõstab renti; igasugune katse anda laenu ilma tema osaluseta või vahendamiseta ja mitte tema poolt pakutud tingimustel on kimäär; „paksud taskud“, nagu ka „villased sukad“, on ammu õppinud liikuma ilma tema juhtimiseta, ja kui nad ilmuvad riigikassasse, siis mitte teisiti kui tema juhtimisel!...

Nagu igal pahel, nii on ka mittevajalikul laenul oma ahvatlused ja mööduvad võlud, oma sofismid ja teooriad. Ja juudi pankur näeb, et mõne aja pärast koputab ta jälle tema uksele. Krooniliseks, st ravimata haiguseks muutudes viib selline hoolimatus vaesusse ja häbisse. Sellele järgneb halastamatult röövimine ja orjastamine ning pankuri poolt peale pandud ahelad muutuvad üha raskemaks, kuni saabub päev, mil kogu rahvas hüüab: „Siin on meie Issand!“.

See on täpselt see tulemus, mida universaalne Kagal taotleb. Nii Iisraeli võim kui ka juudi rahvas ise, mille esindajateks on pankurid, ei soovi vallutada ja valitseda muud kui tunnustatud isandat...

8. Omades piisavalt vahendeid, et toota maaluuret, aitab judaism kindlalt „oma õnne“. Rüütelliku aktsiaseltsi asutamisel on juut kui mitte algatajaks, siis vähemalt korraldajaks; ta koostab uue seltsi eesmärgid, koostab põhikirja, segab juhatuse liikmeid, ajab aktsionäride karja tapale, leiutab ja viib ellu kõike, mis selles maailma parim on; ta räägib ja tegutseb rohkem kui keegi teine, kuid suudab siiski vastutuse teistele üle kanda, jättes endale ainult suurima kasumi.

Aktsionäride koosolekutel on ta nii keeleliselt kui ka autoriteedilt otseselt kättesaamatu. Tal on isegi midagi imposantset, ja tema otsaesiselt õhkub teatavat säravat majesteetlikkust, ning see võimsuse ilme, millega ta hoiab käes põhikirja või aruannet, paneb tahtmatult unistama uut ilmutust kuulutavast prohvetist... Ei mingit vastuolu, ei mingit arutamist; resolutsioonid hääletatakse ühehäälselt. Pateetiline ja arglik vastuväide oleks sellises assamblees iseenesest naeruvääristatud. Ärge aga imestage, et see libastuks koheselt meistrimaagia osavusega. Tegemist on näiteks otsustava, kuid kompromissile jõudva resolutsiooni vastuvõtmisega. Ta tunnistab selle vajalikuks ja teeb isegi ise ettepaneku. Ja nii avatakse „ühisaktsionäride“ koosolek...... Kuid ühel hetkel, „olles kutsutud kiireloomuliste asjade tõttu“, kaob ta äkki. Mida teha? Las nad viivad operatsiooni läbi ilma temata; me ei saa kaotada minutitki! Ja kõik nii hästi häälestatud asi libiseb nagu või ja „üleskeeratud“ automaadid jätkavad tema puudumisel stabiilselt tegutsemist...... Alles siis, kui kätte jõuab kohtuotsuse tund, saavad nad aru, miks ta on põgenenud. Aga tal on õigus öelda: „Mind ei olnud seal!“...“ Prantsuse vanasõna järgi nimetatakse seda „tirer le diable par la queue“.

Juudi „asutamine“ õitseb valusal pinnal ettevõtmistes, mis on enneaegsed ja õhukesed või moonutatud Kagali enda poolt, sageli petlike või isegi olematute tegude eest, kusjuures „vabastav“ ajakirjandus on vajalik kaasosaline ja kõige tähtsam kaasosaline.

Kagali vabaduse nimel hävitab juutlus kõigepealt ja kõikjal vastased, ja isegi nii, et nad ei julge enam oma nägu näidata. Juudi kuulutusbürood on otsene viis selle eesmärgi saavutamiseks. Ja me näeme, et samal ajal, kui juudi ajalehed rikastuvad ja paljunevad, hävivad üksteise järel iseseisvad ajalehed, mis on nende kuulutustest ilma jäetud. Sellest ei piisa. Ülistades „valitud“ rahva gešefte ja andeid ning reetes kõike neile materiaalselt väärtuslikku, lõbustab juudi ajakirjandus gojisid kahel viisil. Ühelt poolt mürgitavad Kagali ajalehemehed kõiki ideaale, lohutades oma lugejaid põnevusega, pornograafiaga, pahelisusega ja „606“ imerohuga; teiselt poolt müüvad nad rahvaarmastuse ja demokraatia suuruse lipu all sotsiaalset revolutsiooni kui surmavat mürki kõigile institutsioonidele, mis veel suudavad „rõhutud“ hõimule vastu seista.

Juutide endi jaoks on olemas raamat „Sefer Gayushor“. See väidab, et on väga vana päritolu ja nii tähtis, et selle lugemine võib asendada kohustuslikku ja kiireloomulist Toora (Pentateukki) õppimist juudi kaupmeestele ja reisijatele, kellel ei ole aega Toora õppimiseks. Selle raamatu leheküljel 100 (vt. Varssavi 1874. aasta väljaanne) jutustatakse usklike iisraellaste ehitamiseks, et üks patriarh Jaakobi poegadest, Joosep, müüdi oma vendade poolt Egiptusesse, sai seal esimeseks inimeseks vaarao alluvuses ja, kasutades ära seitsmeaastast näljahäda, viis põliselanikud „omal kulul“ sellisesse seisundisse, et nad mitte ainult ei jäänud ilma kõigest oma vallasvarast ja kinnisvara, vaid orjastati ka ise. Koos sellega asustas Joosep oma isa ja vennad riigi parimasse ossa ning jagas egiptlastelt võetud kullast ja hõbedast seitsmekümmend kaks kikarit (kikar umbes 3000 rubla), samuti palju vääriskive neljaks osaks ja peitis need tulevaste aegade jaoks, s.t. „valitud rahva“ tulevaste põlvkondade jaoks, Musta mere äärest, Eufrati kaldast kaugele India ja Pärsia aladele. Kogu ülejäänud kulla kinkis Joosep oma vendadele, miniatele ja nende majapidamistele, nii et vaarao riigikassasse tuli vaid kakskümmend kikarit. Selline on Juuda poegade riigiideaal gojiide lohutuseks...

Paraku poleks me kunagi lõpetanud, kui oleksime julgenud jätkata. Erilistele juutluse ja selle andide „armastajatele“ soovitame professor Sombarti äärmiselt mõistlikku uurimust „Die Juden und das Wirtschaftsleben“, mis on hiljuti Saksamaal ilmunud. Sellest targast raamatust on raske end lahti rebida, kuid samas on võimatu mitte kohkuda...

Siiski, olles Prantsusmaa Jeruusalemmaks lahustanud, asus Kagal ka teiste riikide kallale!

9. Selle teema järgnevas arutelus tuleb tunnistada, et juudi „loovuse“ raskuskese on tegelike, reaalsete väärtuste ümberkujundamine kahtlasteks või kujuteldavateks väärtusteks ja vastupidi. Kuidas saab muidu tõesti aru, millised on paralleelid maapankade ja linnakrediidiühistute hüpoteekide ja võlakirjade vahetuskursi paisutamise „orkestreerimise“ kõrval Transatlantic Trusti ja Hondurase laenu väärtpaberite või Panama „võlakirjade“ vahetuskursi „orkestreerimise“ paralleelid?!..

Ainult „õhuliste“, efemeersete väärtuste külge sidudes saavad börsihaid ja -boad, kellest valdav enamus on juudid, heita „õnnelikke“ toone peamiselt „asutamisele“ või petetud või isegi lausa petturlike operatsioonide laiendamisele uute või privilegeeritud aktsiate, lisavõlakirjade jne. emiteerimise kaudu. Vahepeal toob just see valdkond Iisraelile selliseid „saake“, millest Kaananimaal ei ole kunagi unistanudki.

Samal ajal jagab börsi valitseja, juhtivate pankurite salajane liit, oma liikmete vahel iga liikme eksklusiivseks ekspluateerimiseks mitte ainult territooriumi ning krediidisfäärid, kaubanduse ja tööstus-kategooriad, vaid ka terved riigid, vähemalt ütleme, et riigilaenude ja... pankrottide korraldamiseks.

Kreeka mütoloogia kimääriks oli kits, millel oli draakoni saba. Kas Iisraeli laste gešeftid oma sisemiste krampide ja hüpetega, aga ka väliste laastamistega ei peaks selles kimääris leidma oma embleemi?!..

Seistes silmitsi juutlusega, nakatub aaria ühiskond ka selle haigustega. Gojid omakorda hakkavad, kadestades Kagali, unistama oma varanduse mitmekordistamisest õnnelike kombinatsioonide abil. „Kutsekontode“ kurblik populaarsus on iseenesest selle garantii. Kuid üks asi on tuvastada võõra rassi pahed ja hoopis teine asi selle võimeid omandada. Spekuleerimise katsetes on kergeusklik ja ignorantne aarialane aktsiajahi eelistatud mäng. Siin näeme teatud määral kiskjate elutarkuse kordumist, et kui nad on kord inimliha maitsnud, muutuvad nad igaveseks kannibalideks. Ja juuti iseloomustab see kuratlik taiplikkus, mis on vajalik ahnuse äratamiseks kasumi saamiseks -parim vahend ohvri viimase särgi riisumiseks. Loomulikult muutub aarialane börsil kinni jäädes kergeks saagiks juudi hullusele. Sellest ei piisa. Juut leiab oma kuratlike instinktide nakkavuses nii ammendamatu rikastumisallika kui ka teistsuguse „võidu“ mõõtmatuse. Väärikustumine perekonnas ja koolis, omastamine ja võltsimine ametialadel, šarlatanism poliitikas, riigivõla purustav ike, võõraste sissetung, igasugused skandaalid, meeleheitlikud õnnetused, kõikvõimalikud häbistused vallutavad ja söövitavad ahnelt riiki. Selle materiaalse jõukuse kahanemises ja ideaalide kokkuvarisemises ilmnevad surma sümptomid.

Kagal ei vaja enam midagi. Ta kasvab ja elab oma ohvrite jäänustest.

Võib-olla kõige viljakam juudi gandel poliitilises ja börsisfääris on Haute Banqu'i instrumentatsioon hirmu ja segaduse tormidest. Pole olemas täiuslikumat vahendit „geniaalsete“ boonuste realiseerimiseks börsil. Edu on seda silmatorkavam, mida rohkem juudi rahamehed oma rahvusvahelisi ressursse tööle panevad.

Tormide sümfooniad usaldatakse kõige targematele talmid-hochimidele ja mängitakse neid jäljendamatu osavusega. Alguses levitavad pankurite toetatud ajalehed ainult murettekitavaid kuulujutte. Siis pannakse paika üsna täpsed faktid vägede liikumisest, diplomaatilistest komplikatsioonidest, ähvardavatest märkustest... Juudi ajakirjandus räuskab sõjakate ennustustega ja pasundab rünnakut.

Juba nende kombineeritud lõksude mõjul muutub börs rahutuks, kursid langevad, avalikkus kaotab pea... Äkki tuleb hirmus telegramm ja kõik on surnud...! Hirmuäratav langus kukutab kõik väärtused... Ja milline suurepärane saak! Lubatud maa ise ei ole midagi peenemat andnud!...

On tõsi, et mõne päeva pärast hakatakse rääkima rüvedatest kelmidest ja võltsitud saadetistest; julgetakse isegi nõuda seadust, et selliseid kelmusi peatada. Seadus? Kui absurdne! Kas on võimalik ette kujutada parlamentaarses riigis sellist naiivset ajakirjanduse hoidjat (justiitsministrit), kes julgeks algatada kriminaalvastutusele võtmist? Ta oleks purunenud nagu klaasikilluke ja õppinud oma ebaõnnestumistest mõtisklema kagal-ämbliku ja börsi puunümfide keerdkäikudest.

10. Juudi keskkonnas esinevate nähtuste konservatiivsus ja ühetaolisus määravad tulemuste identsuse. Nii oleme ühe juudi ajalehe „peatoimetaja“ ülbuse ja selle alandliku reporteri alandlikkuse kohta teinud märkusi, mis on üsna kohased „igavese juudi“ teiste variantide kohta. Neid eraldavad erinevused ei ole midagi muud kui ühe ja sama indiviidi küljed, ühe ja sama olemuse ilmingud. Esimeste olümpialiku uhkuse ja viimaste alandliku naeratuse vahel on tõusev ja langev ahel. Õnn, raha ja mõjuvõim määravad sendireporterile kiiresti peamise üleoleva käitumise ja vastupidi, see viimane naaseb ootamatult “lapserdakkide” aja meelitavate kiusatuste juurde. Sõna otseses mõttes sama pildi annavad meile juudi intriigid börsil ja poliitikas. Börsi jänese ja boa olemuse vahel ei ole sisulist vahet, välja arvatud muidugi tegevuse ulatus, nagu ei ole seda ka juudi poliitilise detektiivi ja lord Beaconsfieldi vahel...

Lisaks eelnevale on juudi operatsioonides märgata ka järgmist. Vajades horisontide laienemise kaudu vahendite lõputut suurenemist, muu hulgas üha suureneva arvu orjade ülalpidamiseks, ja koordineerides vastavalt oma plaane ratsionaalselt, on juutkond loogiliselt sunnitud oma spioone mitmekordistama. Juudi armee auastme kontingendi moodustavad selles suunas rändkandidaadid, siis selle ohvitserkond moodustab advokatuuri, ja üldstaabis on maailma võimsad, keda Kagal ühel või teisel moel taltsutab.

Reisides mööda maad ringi, selgitavad müügimehed välja, kuhu ja kui palju saabub uusi israellaste vedusid, et neid gojisid jahtida, samuti planeerivad nad, keda kohalikest kaupmeestest või töösturitest saab kohe likvideerida, sulgedes krediiti ja võltsides konkurentsi šabesgojide näol, ja keda tuleb hävitada jõuga, vastupidisel meetodil, s.t. krediiti leevendades ja isegi lubades kunstnike, Kagali juristide kaudu "õnnetu pankroti korraldada. Seejärel avatakse vajaduse korral komisjon või juudi panga filiaal ja lõpuks püstitatakse Iisraeli võidu krooniks sünagoog.

Advokatuuri agitatsioon on kohtu judaiseerimise avang ja surrogaat. Kagal püüab valitseda pettuse ja rüüstamisega, kuid karistamatult. Selleks tuleb kohus neutraliseerida ja seejärel alistada.

„Dreyfusi kohtuprotsess, mida kahjuks gojid tänaseni vähe mõistavad, on selle hiilgav näide.

Juut on oma olemuselt faktor. Seega on loomulik, et ta ei unusta oma faktorismi advokaadina. Juudi advokatuuri komisjoni- ja „järelevalvetegevus“ ei ole mitte ainult tuntud, vaid ka nakkav, ja teised juudid aitavad sellele igal võimalikul viisil kaasa. Seda silmas pidades, nagu jänesed börsil, kes kauplevad koos maakleritega, täheldame me ka vabalt tegutsevaid šabesgoji-misjonäre erinevatel tasanditel kuni võimuesindajate valdkonnani välja. Ilma selliste kaaslasteta ei saaks Kagal muidugi isegi unistada sellest, mida ta on tänapäeval saavutanud.

Teema õitseb siinkohal peamiselt kontsessioonide ja parlamentaarse tegevuse vallas, kuid kahjuks saab seda siinkohal vaid vihjata, kuigi see väärib teravmeelset analüüsi, sest just seal asub juutluse kõige ohtlikumate plaanide raskuskese.

Mis puutub juristkonda, siis on selle äärmuslik noorendamine näiteks Venemaal avanud juudipoegadele võimaluse kohtus kaitseta jätta isegi neid, keda süüdistatakse „pogrommis“, s.t. need vene inimesed, keda on Kagal ootamatult tabanud, kes 1905. aasta juudi ülestõusu ajal salaja, ette valmistudes, reeturlikult, varustatuna brauningute ja pommidega, meie kodumaa hävitamisele tormasid, tõusid abitult ja relvastatult selle päästmiseks üles. Juudid mitte ainult ei võtnud kõiki meetmeid, et tuua „pogrommistid“ ilma kaitseta kriminaalprotsessi, vaid, kuulutades endid ohvriteks, saatsid kümneid oma juudi- ja šabesgoji advokatuuri kõige mürgisemaid esindajaid neid süüdistama.

Kattes end sümpaatiaga „rõhutud“ hõimu vastu ja samastades selle võitu vene vabaduse õitsenguga, juhindusid sellised šabesgojid tegelikult teistest, kõlavamatest motiividest. Kaubandus ja tööstus, raudteed ja krediit, börs ja ajakirjandus, ühiskondlik ja poliitiline tegevus võtsid Iisraeli paratamatult ja piiramatult enda valdusesse. Vabadus „ilma küüslauguta“ muutub mõeldamatuks. On selge, et on võimatu saavutada edu oma karjääris ja isegi juriidilises ametis eksisteerida, kui mitte kasvatada kiindumust juutide vastu. Ja siinkohal näitab tähelepanek selgelt, et nii vene advokatuur kui ka riiklik ajakirjandus ise on Kagali poolt surma mõistetud. Juba praegu sõltub õiguspraktika kõikjal tugevalt „valitud“ rahvast. Mõned selle kategooriad, nagu risum tene-atis, abielulahutusasjad ja eriti konkursid ja haldamine, on peaaegu täielikult juutide poolt üle võetud. Esindades võib-olla parimat territooriumi Jeeriku nuhkimiseks ja seejärel vene kaupmeeste radikaalseks hävitamiseks, samuti vene tootjate ärasöömiseks, levivad konkursid ja haldamine epideemiliselt. Aga kui juba juudi plaani kohaselt on konkursi ülesanne muuta tõelised võlausaldajad võltsvõlausaldajateks ja vastupidi, siis nõuab konkurss oma klientidele vähemalt pennise rahulolu. „Administratsioon“ on institutsioon, mille eesmärk on sama, kuid kõrgemat sorti. Juudi ideaal seisneb selles, et formaalselt tegutsetakse tõeliste võlausaldajate nimel, kuid tegelikkuses jäetakse nad „administratsiooni“ kaudu üldse mitte millegagi hätta, võrdselt muidugi ettevõtte omaniku endaga, kelle tegevuse taastamiseks administratsioon näiliselt loodud on. Seda kuritarvitades ja võlausaldajate rahuldamist mis tahes osa ulatuses määramata ajaks edasi lükates, avatakse mõnikord „haldamine“ valesti liialdatud varade ja alahinnatud kohustuste alusel, ning pärast avamist korraldatakse register kohe ümber, moonutades varade ja kohustuste suhte vastupidiseks. Lisaks sellele volitavad haldurid ettevõtte kasu ettekäändel, ostes käest kätte nõudeid ja võltsides nii-öelda võlausaldajate koosolekuid, sageli endid hüpoteegiga koormama ja müüma halduri vara, samuti laenama selle eest ja selle nimel uuesti, ning seejärel kiidavad ja kinnitavad ise võlausaldajatele kahjulikud tulemused võltskoosolekutel heaks. Kartes, et nad ei saa lõpuks midagi, leiavad tegelikud võlausaldajad, et nad on sunnitud oma nõuded esitama millegi eest kas ettevõtte omanikule või enamasti halduritele, kes on sageli „valitud“ inimeste esindajad orkestris koos oma advokaatidega, loovutama. Ei tee paha märkida, et paljud juudi juristid on spetsialiseerunud administratsioonidele ka õigusnõustajatena samamoodi nagu kaubandusfirmades üldiselt, mis juudi andeid imetledes eelistavad juute venelastele, ja juudi ärimehed ise ei taha tunda vene juriste.

See on küsimuse üks külg; teine, poliitiline külg, oli, nagu teada, Vene seadusandja ees sama kurbades värvides kaetud. Sellegipoolest ei ole küsimus kaugeltki ammendunud. Kuna advokatuur tungib kõikidesse elanikkonna kihtidesse ja omab organiseeritud vaimse jõuna suurt mõju, siis ei tohiks advokatuur jääda võimude järelevalve alt välja, ja seepärast nõuab advokatuuri judaisatsioon kui hirmuäratav asjaolu põhjalikku ja igakülgset uurimist. Kui juudi tegevus ajakirjanduses ja kantseleis tuleb maha suruda, on Kagali advokatuuri ohjeldamine vaevalt vähem hädavajalik. Kuna see propageerimine on ühendatud ja levib üle kõigi ühiskonnaklasside, demoraliseerib see kõike enda ümber ja seetõttu ei tohi see olla vähem karmide tingimuste all kui juudi ajakirjandus. Isegi roomlased mõistsid, et õigus seadusi tõlgendada ei ole palju halvem kui õigus neid uuesti välja anda. Võttes aga arvesse juutide talmudistlikku koolitust, samuti seda, et teiste inimeste seaduste kirjapärast ja mõistusest perverssust ei tohi Kagali seisukohalt jõustada, osutub see „rõhutud hõimu“ lemmikspetsialistiks ja seda peetakse nende poolt kohustuseks, saavutuseks ja identiteediks. Ei saa jätta märkimata, et juutide advokatuuri pääsu keelamine ei ole mitte ainult rahvusliku väärikuse, vaid ka Venemaa julgeoleku küsimus.

Meetmed sel teemal on hädavajalikud, eriti kui me näeme, et Moskvas on ehk üle poole ja Peterburis umbes kolmveerand advokatuuri koosseisust juba juudid või šabesgojid, mida ei ole üheski teises riigis. Kui pealegi juudi advokaadid enamuses ei püüa mitte ainult vene konkurente ebasoodsasse olukorda seada, vaid ka nende enda värbamisel kahjulikke talmudistlikke piiranguid rakendada. Seega ähvardab viivitamist selge oht, et Kagal haarab kogu advokatuuri oma ainuõiguslikuks valduseks. See aga tähendaks juudi monopoli õigusemõistmisel. Ja kuna ükski riik ei saa eksisteerida ilma õiglase kohtuta, siis oleks kohtute osakonna parandamatu saastumine juudi mürgiga meie pikalt kannatanud isamaa moraalne ja seejärel poliitiline häving.

Eelnev on juba iseenesest märkimisväärne ja vaieldamatu. Kuid sellest tulenevad tõsised ohud, eeldusel, et „õiguskord“ nõuab, nagu Juuda pojad meile kinnitavad, mitte ainult ajakirjandusasjades, vaid ka kõigis ühiskondliku elu nähtustes kohtule ülekaaluka rolli omistamist, - saavutavad kõrgeima hirmuäratavuse tänu veel ühele, kaugeltki mitte tähtsusetule eripärale juutluse ägedas iseloomus. Tema „meetmete“ lõbustus on suunatud eelkõige sellele, et neid tuleb teostada „täpselt olemasolevate seaduste alusel“. Siin, omavahel konkureerides, paljastavad „valitud“ rahva liikmed mõnikord võrratuid andeid.

Talmudi kunst seadust nii väänata, et anda sellele vastupidine tähendus ja tõestada seda, mis on lubatud, või tõestada seda, mis on keelatud, oma teksti sisuga, saavutab võrratu õitsengu, tuues „targale“ Kagalile börsiloojate kõige peenemaid vilju...
Aarialaste rahvad jäävad kaitsetuks. Mitte ainult ei ole seadusi, mis karistaksid juudi loovust, kui seda kasutatakse paljude inimeste ja isegi tervete riikide riisumiseks, vaid ükski parlament ei julge sedalaadi tegusid isegi puudutada.

Mis puudutab petmismeetodeid ja selle karistamatust, siis Kagali rüvetamine ei piirdu millegi tavalisega, vaid nõuab tänapäeval sageli täielikku triumfi.

Juba ammu on täheldatud, et mida kõrgemale ühiskondlikul redelil tõusta, seda sagedamini ületavad teed juuda pojad. Siin on muide sellise finantsosakonna meetmesüsteemi allikad, kui „kodumaise kaubanduse ja tööstuse abistamise“ keerulise ettekäände all jagatakse kaubafirmad maal jääradeks ja kitsedeks. Naljakaid, isegi uskumatuid legende tsiteerib sketši „S. Y. Witte ja Vene riigikrediidi langus“ autor. Kui aga tagakiusatud aktsionäridele jäävad nende juhtumite puhul ainult pisarad silma, siis ei ole enamuse patroneeritud aktsionäride roll kuigi kadestusväärne. On tõsi, et finantsosakonna poolt soositud ettevõtteid subsideeritakse valitsuse tellimuste või isegi lihtsalt miljonite arvelt. Kuid isegi see ei vii heale teele. Konkurentide hävitamisega demoraliseerivad eelistatud ettevõtteid omaenda ülemused ja riisuvad neid. Soovides endiseid toetusi päästa, kuid ajendatuna vajadusest neid jätkata, võtab ministeerium sellised firmad oma eestkoste alla, s.t. oma kulul. Paraku on juhatusse lähetatud ametnikud võimetud juhtima suuri ja isegi segaseid ettevõtteid. Ja kui lisaks sellele kaasatakse „rõhutud“ hõimu pojad (mis on peaaegu vältimatu), muutub sündmuste käik Offenbachi tragikomöödiaks.

Vaid vetoõigusega ilmudes saab juutide õhutatud ametnikust tegelikult tegevjuht. Ebaõnnestunult, et saavutada ettenähtud tulemus, leiab ametnik, et ta ei suuda aktsionäridele tõde avaldada, kuid juutide poolt hüpnotiseerituna nõuab ta ise edasisi toetusi. Ja kui muutub mõeldamatuks kindlaks teha, mis on antud olukorras päritud eelmisest direktoraadist ja mis tuleneb valitsuse ametniku korraldustest, siis õnnestub Juuda poegadel kogu vastutus üle kanda ülemjuhatajale, st rahandusministeeriumile, muutes end selle laitmatuteks ohvriteks.

Selliste tingimuste keskel ei ole mitte juudid need, kes on gešeftimehed, vaid ministeerium ise, kes on lõpuks sunnitud leidma meetmeid, et, nagu hiinlased ütlevad, „päästa nägu“. Siit tulenevad apoteoosis juudi tegude segunemine rahandusministeeriumi tegevusega, viljatu püüdlus pääseda hädast, nimetades vanu institutsioone ümber uuteks, neile väidetavalt võõrasteks, ja toites riigikassat tervete juudi hordide või ministriagentidega, ning lõpuks Kagali lõbu, likvideerimine koos riigi tohutute kahjumitega, samuti „valitud“ rahva liikmete uue rikastumisega selle riigikassast. Mida oligi vaja tõestada!

11. Juhtub aga, et see Kagali sümfoonia on varieeruv, justkui näitamaks meie mõõtmatust... suuremeelsust. Kaubeldes kujuteldavate, „õhuliste“, ülepaisutatud väärtustega, lõbustab juutkond end kõigepealt riigilaenude ja riigipankade korraldamisega, millest möödunud sajanditel polnud aimugi. Teisest küljest, nii nagu nad varem ennustasid kohutavat kohtuotsust, nii ennustavad juudid nüüd mingit suurt kokkuvarisemist, üldist maailmapankrotti, usutavas lootuses, et nad ise ei pea seda kogema. Viimasel ajal on Kagali tegevuse kunstnikutöö koos riigipanga ekspluateerimisega, mõnes kohas ka selle rentimisega (nt Prantsusmaal, osaliselt Austrias ja isegi Saksamaal), samuti paralleelselt riigi laenude ja hüpoteegipankade kaudu riigi laenude monopoliseerimisega, jõudnud lõpuks vastloodud täiuslikkuseni, mida nimetatakse reportiks. [13]

Talmudi kohaselt on „väljavalitute“ esmane kohustus tegutseda nii, et see ei läheks neile maksma. Aruanne on selle idee geniaalne teostus. Asi on selles, et saagi likvideerimisel, eriti sellistes põllumajandusriikides nagu Venemaa, vajavad erapangad kapitali, mida riigipangal ei ole ilma uute krediitnootide ajutise emiteerimiseta, mis teatavasti nõuab täiendavat kullatagatist. Siit tuleneb vajadus ajutiste laenude järele, vähemalt varjatud kujul ja ainult paberil. Sellistest tingimustest krediteerivad välismaa pankurid riigipangale kulda teatud protsendi eest ja „korraliku“ komisjonitasu nimetatud likvideerimise ajaks. Pank toetab spetsiaalsete krediitpiletite ad hoc emissioonide kaudu erakrediidiasutuste kassasid, ümberarvestades nende poolt sel eesmärgil registreeritud veksleid. Teoreetiliselt peaks see kõik likvideeruma pärast leivakompanii lõppu. Aga eriti Venemaale ei sobi selline teooria, sest välispankurite seatud tähtajad on lühemad kui meie riigis viljast “lahtisidumise” perioodid ning riigipank ei saa avalikust käibest ühtäkki välja võtta sadat või kaht miljonit rubla turgu šokeerimata. Seepärast on vaja edasilükkamisi, ja ilmselgelt ei ole need välismaal tasuta. Kõik see läheb riigipangale seda kallimaks, mida osavamalt mängivad vene krediidiga boad ja börsihaid. Tulemusi kasutavad peamiselt juudid, kes hoiavad riigi sees eraviisilisi kommertspanku. Ja kui mõni neist pankadest, häbematult „oma õnne aidates“, kaotab isegi kogu oma aktsiakapitali oma ülemuste röövimise ja rohkem kui ühe leivaga tehtavate operatsioonide ebaseaduslikkuse tõttu, ei tohiks ka siis lootust kaotada. Riigikassa tuleb jälle „soosingutega“...

Kõik see näitab aga ainult ühte külge aga on ka teine. Puudutamata paberraha ringluse, samuti mono- ja bimetallismi mitmekülgseid probleeme, mis on meie ülesandele võõrad, oleme siiski sunnitud osutama aruande loogilisele sõltuvusele kullavaluutast. See määrab nii täiendavate krediitvõlakirjade emissioonide kui ka riigilaenude kullas maksmise. Vahepeal ammendab nende türannia finantsosakonnale lähedal seisvate välispankurite ebatäpse finantsjuhtimise ja suurepäraste teadmistega igasugust kannatlikkust. Krediidimaailmas ei ole suuremat viga, kui teha vaenlaseks see, kellele on kõigepealt ametlikult usaldatud oma huvide esindamine. Looduslike seaduste järgimisel kannatab rahvamajandus nende rikkumise tagajärgede all. Kõige olulisem neist on šokk riigi krediidile, mis on sunnitud par raison de force täitma seda, mille eest ta ei hoolitsenud õigeaegselt, per force de raison. Oma tohutute sidemetega finants- ja diplomaatilises maailmas loovad börsihärrad la pluie et le beau temps'i vaevlevale rahvamajandusele ja võivad, isegi rahandusministri poolt märkamatult, seda igal ajal, kui nad soovivad, endaga konkureerima panna. Seega ei ole midagi imestada selle üle, et juudi pankurid on spetsiaalselt leiutanud sui generis „aruande“ operatsiooni meie isamaa lohutamiseks. Tänu sellele kantakse välismaine kuld üle erapankadele - laenuvõtjatele mitte otse, vaid riigipanga kaudu. Kuna aga sellel on ka spetsiaalsed kontod riigilaenude jaoks, siis röövivad välispankurid, ilma pikema tseremooniata meiega, „aruande“ kulda, et tasuda Venemaa kohustusi riigilaenu alusel. Seega tehakse aruanne ainult paberil. Teisisõnu, olles kogu Venemaa erapankade, enamasti juudi pankade blankoallkirjastaja, krediteerides neid Venemaa ekspluateerimiseks teiste Juuda poegade hordide poolt, tehes selle suure operatsiooni jaoks märkimisväärseid kulutusi ja makstes välismaa pankuritele, omakorda muidugi juutidele, miljoneid rublasid intresside ja komisjonitasu aruande eest, saab Vene Riigipank välismaalt kulla asemel tavaliselt ainult Talmud-Gusari arveid.....

Sellest ei piisa. Loogiliselt peaks suurem osa meie kullast jääma välismaale, seda suurem on aruandeoperatsiooni areng. Selline on „õhu“ süsteem, mille Riigipanga nõukogu 1899. aasta märtsis ühehäälselt tagasi lükkas, mille otsuse S. Y. Witte rahandusministrina heaks kiitis, ja mis siiski alles 1900. aastal sama S. Y. Witte isikliku äranägemise järgi ilma nõukogu uue aruteluta kasutusele võeti.

Selle aruande tähtsus ei lõpe siiski eelmainituga. Juudi, peamiselt kommertspankade kassade tugevdamisega, s.t. Juuda poegade krediidi hõlbustamisega, aitab aruanne seega kaasa „valitud“ rahva leivakaubanduse kiiremale haaramisele enda kätte. Selle fakti kohta täheldame aga ainult juudi hegemoonia erijuhtumit kaubanduses ja tööstuses üldise krediidimonopoli kaudu, ja mitte niivõrd Kagali omavahendite arvelt, vaid pigem selle juudi pankade poolt, peamiselt juudi vekslite ümberarvestamise kaudu riigipangas. Paralleelselt ülemvõimu saavutamisega kaubandus- ja tehaseturgude ning leivakaubanduse üle püüavad Kagalipangad otse üle võtta kõik kõige tulusamad kaubandus- ja tööstusettevõtete harud, kus nad kõigepealt hävitavad konkurentsi oma ulatusliku ülearvestamisega riigipangas ja seejärel kirjutavad oma tahtmist orjastatud gojidele ette ilma edasikaebamiseta. Kui aga põlisrahvale jäävad seetõttu ainult kagalijäätmed, siis ei rahuldu Juuda pojad ka sellega, sest nad jätkavad järjekindlalt oma universaalsust.

Olles eespool öeldut kindlaks teinud, mõistame ka juudi pankade poolt mitte ainult avalike, vaid ka eraõiguslike krediiditehingute haaramise tagajärgede tõsidust. Eriti arusaadav on juutide gešeftide hüpoteeklaenudega, mida antakse vene rahva kulul ja tema garantii all, kuid kindlasti mitte tema kasuks, maapankadest, mis on peaaegu täielikult juudipankadeks.

Sellel alal, kaubeldes monopolistide õigustega mitte omal, vaid eranditult riigi krediidil, koguvad juudipojad siiski ainult enda jaoks ohtralt „varusid“ kogu riigi territooriumilt. See on Kagalile palju tulusam kui majade ja maade kokkuostmine. Rääkimata sellisel juhul paratamatust hinnatõusust, tooks juba ainuüksi omandatud vara haldamine kaasa tohutuid kahjusid. Palju targem on seega hoida valitsejaid omanike varjus. Sunnitud viimast tõmbama, toovad nad Kagalile nii hüpoteegiga koormatud pärisosa kui ka oma palga ja naise kaasavara ning oma laste pärandi..... Ja kui see kõik on lõpuks ammendunud, ei ole raske neid Kagali tahtel välja visata, asendades nad uute „koidega“, kes paraku on alati valmis lendama au-da-fe eest „valitud“ rahva äsja tekkinud lampidesse. Pealegi on selge, milline mõjuvõimu, sidemete ja poliitilise domineerimise allikas avaneb siin Iisraeli lastele. Kurb ja sügav teema! Sellele oleks pidanud pöörama erilist, äärmuslikku, isegi erakorralist tähelepanu, sest maapankade riigiomandisse sundvõõrandamise küsimust, eriti sellises peamiselt põllumajanduslikus riigis nagu meie kodumaa, ei saa kahtlemata edasi lükata selle sisemise ja välise julgeoleku huvides.

Isegi selles kahtlemata ei oleks halb mõte avaldada järeltulijate mälestuseks vähemalt geograafiline kaart uue „Udelno-veštšestvo“ perioodi kohta.

Siis näeksid venelased järgmist: a) Kesk-Venemaa kubermangud koos pealinnaga Moskva - Moskva Maapanga, teisisõnu Lazar Poljakovi territoorium; b) kirderiba, koos laenudega Uuralis ja enne Jaapani sõda ja Port Arthuris - Jaroslavl-Kostroma Maapanga, Rosalia Poljakova omandis; c) Volga keskjooksul - Nižni Novgorod-Samara Maapank, kus teadaolevalt osalesid soodsalt Gintsburg ja seesama Lazar Poljakov; d) Rostov- Donil asuv maapank oli Jakovi Poljakovi valduses; e) Harkovi maapanka juhtis juut Altševski, kes enne Poljakovideni tõusmist pani pea rööbastele; f) Poltaava Maapank, mis oli võrdne Harkovi omaga, oli pikka aega selle peakomissari, juut Rubinsteini egiidi all; g) Kiievi Maapanga feodaaliks on Brodski; h) Vilna Maapank oli aastaid allutatud juut Bliochile; i) Varssavi Maalaenuühing on juut Kronenbergi juhtimisel; j) Bessaraabia-Tauride Maapank on juut Rafalovitši leibkond; k) endise Aadlike Maapanga kuldne ja nüüdne eriosakond on, kui ma ei eksi, ikka veel lepingulistes suhetes Rothchildi Majaga; ja lõpuks m) Hersoni Zemski Pank; olles vastastikune, ei saanud ta luua ametlikku sidet ühegi Iisraeli vürstiga, ja siin, justkui lohutuseks, on selle panga hüpoteekide lehtedel heebrea keeles mingi kiri: „mene, mene, tekel, uparsin! „. Sapienti sat!....

Mis puutub kaubandus- ja tööstuskrediiti, siis on nii selle vajalikkus kui ka nende domineerimine, kelle poolt seda antakse, ilmselge. Seetõttu ähvardab juba krediidi puudumine rahvamajandust tõsiste raskustega. Kuid need on tähtsusetud võrreldes nendega, mis tulenevad nimetatud krediidi sundvõõrandamisest juutide poolt. Kuid isegi see on vaid pool sellest orjusest, mis on riiki tabanud, sest juudid on haaranud selle riigipanga kapitali selle monopoolse rentimise kaudu, nagu Prantsusmaal (Banque de France), või Kagali arvete arvestamise ja ümberarvestamise kaudu, kas üksikute juutide või tervete juutide kogukondade poolt erinevate valenimede erapankade varjus. Et pilt oleks täielik, tuletagem meelde, et midagi pole juudile vastikum kui tagasiandmine, ja et ajalugu vaevalt suudab näidata ühtki juhtumit, kus Kagal oleks saagi täies ulatuses tagastanud. Kui juut on kord midagi enda valdusesse võtnud, on ta mõistlik end kõigepealt ümbritseda kaaslastega, olgu need siis tegelikud või kujuteldavad - vahet pole. Peamine ülesanne on neid põhiliselt mustata. Il s'agit de prendre sans etre pris!...!

Seepärast orkestreerivad Juuda pojad oma mehelikku saatust nii, et kui katastroof tabab, ei tööta gojid enam hirmu, vaid südametunnistuse pärast, päästes mitte isegi mittejuute, vaid iseennast. Selle retsepti järgi tegutsedes jäävad „rõhutud hõimu“ talendid mitte ainult karistamata, vaid peaaegu alati ka võitmatuks. Näide sellisest juudi immuunsusest on vähemalt intendantide protsessid. Siin, nagu me teame, jäid vastutusele võtmata mitte ainult juudi õhutajad, vaid ka kõik nende kaasosalised üldiselt, kes röövisid palju miljoneid, rikastudes iseenda riietatud ja nälgivate vene sõdurite arvelt, kes surid kainelt Mandžuuria väljadel, kui juutlus õpetas meile „vabastusliikumist“ Venemaal ise Browningu ja pommidega.... Aga selliseid näiteid ei ole mitte ainult intendantide, vaid ka pangakeskkonnas, kus peale Strusbergi on teada ka teisi õigeksmõistetud vürstide nimesid Iisraelis. Raudteejuudid aga tunduvad olevat nagu lambad ilma kõlbluseta. Selle kombinatsiooni ideaaliks näib olevat „Panama“, kus hoolimata mitmete sadade miljonite frankide allakäibimisest ja parlamendi nii-öelda hulgimüügi altkäemaksust, mõisteti kõik süüdistatavad, nii juudid kui mittejuudid, õigeks, sest, quod erat probandum, ühelgi neist, Talmudi võrratuks hiilguseks, ei leitud „corpus delicti“ ....

Eeltoodu põhjal ei saa jätta järeldamata, et kui ohtlik ka poleks Kagali türannia, mis tegutseb riigikrediidi ja riigipanga abiga, selle haiguse ravimine, ja isegi selle kaasaegses, raskes ja kroonilises vormis, on vaevalt võimalik, vähemalt praeguse põlvkonna silmis....

12. Pildi täielikkuse huvides ja viimaste andmetega öeldu illustreerimiseks ei pea me üleliigseks tsiteerida järgmisi viit esseed, mis põhinevad „Moskovskie Vedomosti“, „Russkoje Slovo“ ja „Novoe Vremja“ andmetel:

          I. Protsessist „Volga-Bugulma Panama“ (jaanuar 1912, SPB.)

Tänane täiskogu istung Volga-Bugulma juhtumi kohta kujunes panganduseks. See oli täielikult pühendatud kahe tunnistaja - Liliensterni ja Rubinsteini - ütlustele [14]. Esimene neist on rahvusvaheline pankur. Teine, - nähtavasti omab samuti kuulmist, et börsil mängida.

Nendes ütlustes kajastub piisava elulisusega pangandustehnika raudteelaenude realiseerimiseks ja isegi panganduseetika. Väga huvitav on Liliensterni tunnistuse alguses tehtud ülestunnistuse olemus. Tema väite tähenduse põhjal selgub, et Venemaa, mida ta tunneb juba ammu, on Prantsusmaa kiskjatega võrreldes altkäemaksu andmise mõttes kahjutu talleke.

Tunnistaja Lilienstern, endine Volgo-Bugulmani seltsi volinik selle kapitali realiseerimiseks ja nüüd ise Pariisi pankur, räägib üksikasjalikult, millisteks erialadeks Prantsuse pangad jagunevad, kuid tunnistaja sõnul on neil üks ühine joon: üheski neist ei saa ilma suurte altkäemaksudeta teha ühtegi äri.

„Ma kinnitan teile, härrad kohtunikud,“ rõhutas Lilienstern, „et Prantsusmaal on altkäemaksu andmine palju rohkem arenenud ja võtnud seal kohutavamaid vorme kui Venemaal. Ma tean kogemusest, et seal ei lähe ükski laen läbi, kui pangadirektorid ja Prantsuse ajakirjandus ei ole selle realiseerimisest materiaalselt huvitatud. Sajad tuhanded ja mõnikord miljonid frangid kuluvad altkäemaksu peale."

Lilienshterni vahendusel sõlmis Dmitri Neratov Pariisis lepingu Volga-Bugulma seltsi 13-miljonilise võlakirjalaenu realiseerimise kohta. Selle kohta saadeti tunnistaja Pariisi, leppides kokku komisjonitasu tema kasuks - 3% laenu nominaalsummast, s.o. umbes 400 000 rubla ja 1000 rubla nädalas kulude katteks. Lilienstern teostas kombinatsiooni teadaoleva kursiga Pariisi pangamaja Hirschleri [15]kaudu . Mõni päev hiljem loovutas see pangamaja võlakirjalaenu realiseerimise Lyon-Marseille'i pangale, kuid juba 78-ga, ja viimane paigutas võlakirjad 87%-ga, s.t. umbes 1200.000 rublase kasumiga. Lilienstern ei teadnud sel ajal, et Venemaa rahandusminister oli kategooriliselt määranud müügi miinimumtasemeks 80 protsenti ja et selle määra juures ei saa komisjonäridele ega muudele vahendajatele tuludest mingit tasu maksta. Neratovi poolt Pariisis võlakirjalaenu müügiks sõlmitud tehingu tulemusel kaotas Bugulma seltsing süüdistuse hinnangul 13 000 000 rubla eest üle 4 000 000 rubla nominaalväärtuses vahetuskursi erinevuse ning komisjonäride ja Pariisi panga tasu eest.

Huvitav on veel tunnistajate tunnistamine, et ta tegi oma 400 000 rubla tasust vabatahtlikult allahindlust - umbes 270 000 rubla, jättes enda kasuks 3%-st ainult 1%.

„Kelle kasuks on see 2%, mida te möönsite,“ küsis prokurör.

„Juhatuse kasuks muidugi!“ - vastab tunnistaja üllatunult.

Suured preemiad said erinevad sündikaadis osalenud Pariisi pankade direktorid, ja mitte ainult direktorid, vaid ka nende sõbrad. Tunnistaja isiklikud arvutused selle operatsiooni eest saadud tasu kohta ei olnud täiesti õigustatud: ta sai laenukorralduse eest ainult 136 000 rubla.

Teine tunnistaja, endine eraviisilise kommertspanga juhatuse liige Rubinstein arendas Volga-Bugulma tee korrektse tegutsemise küsimust, leides, et juhatus, peamiselt selle tegevdirektori Golubevi isikus, oli teinud ainult ühe „väikese eksimuse“ - ta ei olnud oma operatsioone panga raamatupidamises läbi viinud. Tunnistaja on aga väga halva arvamusega i.e. Golubevi kui finantseerija ja D. Neratovi kui raudteelase võimetest.....

Pank sai 60 tuhat rubla Volga-Bugulma maantee asjade vahendamise eest.

Muide, tunnistaja selgitab kohtule, miks pank alustas läbirääkimisi Prantsuse pangaga Liliensterni vahendusel, mitte otse. Selgub, et otsesed läbirääkimised ei ole panganduseetika kohaselt lubatud. Läbirääkimised oleksid võinud lõppeda keeldumisega, mis oleks olnud ebamugav, ja seepärast on erivolinikele usaldatud eelnev sondeerimine. Selle sondeerimise eest saavad volinikud tunnistaja sõnul suuremat tasu kui pankurid ise.

Kui tekib küsimus Rubinsteini enda tegelike teadmiste kohta, hüüab viimane paatoslikult:

„Ma olen olnud professionaalne pankur lapsepõlvest saadik....“.

Hiljem selgub, et Bugulma pabereid Pariisis müües märkis Rubinstein, olles asutanud firma, 1 miljoni rubla eest 78-protsendilise määraga. Kui ta nõudis Demaylt kas selle summa kursivahe või salvestatud paberite loovutamist, keeldus Demay, kuid välja kutsutud Neratov nõustus Rubinsteini kaaslastele 20 000 rubla maksma.

„Kas teil oli miljon teie käsutuses võlakirjade ostmiseks?“ - küsis prokurör.

Selgus, et selleks tehinguks piisas vaid 20 000 rublast („Russkoje Slovo“).

                            II. Pangad ja rahvuslikud abinõud

Rahaliste vahendite kogumine elanikkonna poolt on viimase kahe aasta jooksul muutunud meie riigis eriti oluliseks.

Koos tootlike jõudude elavnemisega, tööstuse ja kaubanduse arenguga on toimunud ka rahaliste vahendite kogunemine.

Selle tõeliseks näitajaks on meie krediidiasutuste töö, mis tõmbab kokku vaba kapitali ja jaotab seda kaubandus- ja tööstuskäibesse. Alates 1895. aastast, mil hoiused kõigis aktsiaseltside lühiajalise krediidi pankades ulatusid 308 miljoni rublani, on säästude suurus järk-järgult suurenenud, tehes aastas keskmiselt umbes 60 miljoni rubla suurust kasvu. 1909. aastal olid need juba jõudnud suure arvuni 1212 miljonit rubla ja möödunud aastal tõusid need tänu erakorralistele asjaoludele 1675 miljoni rublani.

Tundub, et selle kasvuga oleks pidanud kaasnema rahaliste vahendite väljavool tootlike jõudude arendamiseks. Kuid seda normaalse majanduselu vajalikku tingimust meie riigis ei toimunud.

Torgovo-Promõšlennaja Gazeta, kust me oleme võtnud mõned arvulised andmed, määratleb seda punkti üsna õigesti, öeldes, et energia akumuleerimine pankade poolt kulla kujul ei ole õiges vastavuses tootlikkusega, mis oleks pidanud seda ära kasutama. Ja tõepoolest, kui me pöördume rahareservide jaotuse kahe mõõtme, raamatupidamislike pangatehingute ja tööstusettevõtete arengu poole, siis ei näe me vajalikku vastavust.

Meie arvestuspanganduse kasv alates 1895. aastast on määratud 647,9 milj. rubla, samal ajal kui aktsiaseltside kapitalid tõusid 2068 milj. rublalt 1901. aastal 2594 milj. rublani (+ 526 milj. rubla) 1907. aastal. Järelikult ei ületanud nende aastane kasv sel perioodil 75 miljonit rubla.

Aastad 1909 ja 1910 erinesid sellest normist väga vähe. Esimene aasta andis 82 uut ettevõtet, mis konverteerisid oma põhikapitali 74 611 tuhat rubla, ja teine aasta -91 ettevõtet, mille kogukapital oli 95 078 tuhat rubla.

Ja seda siis, kui hoiused 33 kommertskrediidi aktsiaseltsis kasvasid aasta jooksul 412,8 miljoni rubla võrra, samas kui raamatupidamine suurenes ainult 246,5 miljoni rubla võrra. Samas ei tohi unustada ka väliskapitali märkimisväärset osalust aktsiaseltside korralduses. Ainuüksi eelmisel aastal (Kaubandus-Tööstuslehe andmetel) avati meie riigis 9 välismaist äriühingut (17-st lubatust), mille kapital oli 24 miljonit rubla.

Kuhu läksid ülejäänud pankade käsutuses olevad vabad vahendid? Mõningase vastuse sellele annab meie erapankade on-call operatsioonide areng, mis on viimase kahe aasta jooksul teinud järsu tõusu. Aastatel 1895-1909 oli nende aastane juurdekasv keskmiselt 24 miljonit rubla, ja ainuüksi 1909. aastal oli see juba 375,7 miljonit rubla.

Võib täiesti nõustuda Kaubandus- ja Tööstuslehega, et on-call operatsioonid, olles võtnud esimese koha, varjutasid teisi pankade aktiivseid operatsioone ja ületasid isegi peamist - raamatupidamist.

Palju on räägitud avalikkuse entusiasmist börsimängu suhtes ja selle entusiasmi maksejõuetusest, ja pole vaja korrata tõde, et võidab ainult see, kes ei mängi. Ja asi ei ole mitte selles, vaid selles, et pankade kaasosalus on võtnud liiga laiaulatusliku ulatuse, et nad kulutavad oma üleliigseid vahendeid pigem börsihuvi toetuseks kui ettevõtluseks tööstuse valdkonnas. Kui see viga on tehtud avalikkuse poolt kiire raha otsimisel börsimängu põnevuse kaudu, siis on see arusaadav. Kui aga pangad on süüdi börsil toimuvas bakhanaalias, suunates oma raha mitte tootlike jõudude arendamisse, vaid hasartmängude väärtpaberitega spekuleerimisse, siis veenab see meid kahtlemata vaid selles, et neile on vaja mõningaid piiranguid.

Eespool andsime meie majanduskasvu näitajana avanevate aktsiaseltside arvu. Peame aga märkima, et nende arvude tähtsusetus muutub veelgi kõnekamaks, kui meenutame, et siia kuulub ka hulk vanu, mahajäetud, nõrgenenud ettevõtteid, mis nüüd, üldise tõusu hetkel, on nõudnud endale raha.

Iga päev avanevad meile uued tööstuslikud väljavaated, elu esitab uusi ja kõrgeid nõudmisi tootlikkusele. Ja sel ajal püüab kapital, mida on rikutud igasuguste garantiide ja tagatiste abil, leida endale pangasündikaadi soodsa osaluse abil tulusat kohta börsispekulatsioonis.

Kuid sellel erapankade poliitikal on veel üks sama kahjulik tagajärg. See on nende soosimine oma lemmikväärtuste suhtes, mis kahjustab nende huvi valitsuse väärtpaberite vastu.

Pärast seda tundub kummaline kuulda hädaldamist meie finantspoliitika vastu, mis suunab osa riigi vahenditest oma kapitaliväärtpaberite kursi toetamiseks. Vastupidi, me leiame, et pankade nimetatud tegevus on etteheidetav, mis ei ole üldse avalike huvide kasuks, ja mille tagajärjel muutub selle tegevuse reguleerija positiivselt vajalikuks. („Mokovskie Vedomosti“, artikkel V. Krupenin).

                                           III. Inglise sõprus

Murmanil, nagu ka kõikjal mujal ääremaal, kaitseme oma huve nii „innukalt“, et inglaste röövretked võtavad täiesti uskumatuid mõõtmeid. „Novoe Vremja“ annab õpetliku tabeli inglaste kala väljapüügist meie polaaraladel:

Aastal 1906 - 141,027 puuda.
Aastal 1907 - 283,854 puuda.
Aastal 1908 - 440,960 puuda.
1909. aastal - 1 049 707 puuda.
1910. aastal - 1 574 560 puuda.
1911. aastal - 2 361 840 puuda.

Kas ei ole kasulik olla „sõber“ Venemaaga? Niipea kui Inglismaa meid „lepingusse“ tõmbas, mitmekordistus tema röövimine... Ja me naeratame ikka veel...

                           IV. Maailma leivakaubandus ja juudid

"Ma olen juba pidanud kirjutama teatud tööstusharude (rauatööstus, kivisüsi, leib jne.) haaramisest. Seoses M. D. Tšelõševi seaduseelnõuga puudutan veel kord rahva peamist tööstusharu - leivatööstust. See on peaaegu täielikult selle mehkeldava hõimu käes, mis ei ole nalja pärast meie rahvusvalitsuse asemele asunud. Lugejal võib tekkida mõte: mis on selles halba, kui reaalne võim tõrjub välja fantoomvõimu? Kas valitsus on ümberlõigatud või ümberlõikamata, pole ju vahet! Iga preester on seaduses isake.....

Ei, lugupeetud lugeja, ma vastan, see ei ole kõik sama. (Riiklik) valitsus võib mõnikord olla väga halb, kuid siiski on ta, harvade eranditega, aus ja kohusetundlik olend ning ei pigista kogu higi ja verd elanikkonnast välja. Eraõiguslikud börsisündikaadid (isegi kristlikud) teevad seda üsna teadlikult, unustades sageli, et kuldmune munev kana ei ole surematu. Mitte ainult meie riigis, vaid isegi Ameerikas võtab leivatöösturite, eriti juudi töösturite praktika kuritegeliku iseloomu. Nii kirjutab prof Ruland ühes essees, mis on avaldatud kõigis Euroopa riikides: „Spekulatiivse kapitali osalemine leivahindade kujundamises on muutunud kahjulikuks nähtuseks. Tänu terminivahetusele kõiguvad leiva hinnad sama tugevalt ja ootamatult kui spekulatiivsed paberid. Ameerikas on olemas eraõiguslik Bradstreet'i büroo, mis annab statistikat 1000 leivaturu kohta. Põhja-Ameerika teraviljaelevaatorite sündikaat kasutab prof Rulandi sõnul seda statistikat „turuteabe võltsimiseks oma eriliste spekulatsioonide eesmärgil“. Niipalju kiidetud Ameerika statistikast! Juudid, sündinud võltsijad, kes on võtnud üle leivakaubanduse, lollitavad kogu maailma väljamõeldud arvudega, kuulutavad saaki riikides, kus seda ei ole, või vastupidi, tekitavad leivapaanikat või liialdatud lootusi ja mängivad vastavalt sellele kõrgemate või madalamate hindade peale. Selle tulemusel satuvad kohutavasse lõksu mitte ainult üksikud teraviljaomanikud, vaid ka suurte riikide nõrkade valitsustega riigid. Välismaiste leivabülletäänide lollitamisel eksportis Venemaa 1897-98 peaaegu poole kogu oma nisust (473 milj. puudast -214 milj. puuda), järgmisel aastal, kui saak oli palju parem (673 milj. puuda), eksportis ta ainult 17 protsenti (114 milj. puuda). India tegi sama, ja mõlemad suured sööjarahvad, kellel ei olnud õnne omada head aju, said raske karistuse, sest nad kogesid samal aastal ränka näljahäda..., „sest,“ lisab Ruland, „nad eksportisid liiga palju leiba - lühikese aja jooksul.

Kas te teate, mis maksid pettused leivakaubanduses ja börsi leiva-ažiotaaž? „Rahaemissioonide suurus mängul erinevuse kohta ainult suurel leiva termini börsil P. Ameerikas ulatub 700-900 milj. rublani“. See on see, kuhu meie põllumeeste töökopikad langevad, mitte välja teenitud, vaid kannatasid künni taga! Koletislik fakt, mida valitsus ilmselt ei märganud. "Härra Tšeljeva sõnul müüme me saagiaastatel ja isegi nälja-aastatel peaaegu tasuta välismaale mitte meie leiva ülejääki, vaid puudust, kuigi see on olemas meie endi süül. Kogu leiva tarbimine ühe inimese kohta on Venemaal jõudnud 14 puudani, mis on juba alatoitlus, samal ajal kui Läänes ei lange tarbimine ühe inimese kohta alla 22-25 puuda.

See ongi tõeline õudus, mida paljud meie väärikad isikud ei taha järjekindlalt märgata! Mäletan, et pidin rohkem kui 20 aastat tagasi palju kirjutama inimeste alatoitumusest, kuid selle ametlikult tunnustatud nähtuse vastu ei ole valitsus ametlikult võidelnud. Muide, alatoitunud rahvas surev rahvas. Hakkavad alatoitma parimat tõugu karja. Vaadake, kui kiiresti see muutub väikeseks ja degenereeruma, võtab kääbusvormid. Sõna otseses mõttes sama juhtub suure vene hõimuga, jällegi ainult sellepärast, et riigi aju, valitsev klass, ei edene, ei hoia sammu oma füüsilise arenguga..." („Novoe Vremja“, M. O. Menšikovi artikkel).

                                  V. Gintsburgiaad Leena jõel

I. Hämmastav ja arusaamatu ei ole meie ajal isegi mitte mõjusüsteem, mis siiani puudub, vaid vähemalt kõige tõsisemate sündmuste hindamine, mis toimuvad juutluse soodsa osalusega. Näiteks P. A. Stolõpini mõrvamine ei mõjutanud vene külalislahkust kuritarvitanud juudipoegade saatust, küll aga suurendas juudipoegade kaitset Kiievis pogrommi eest. Nii nagu teiselt poolt pöördus hirmutegude asjaolude teadlik uurimine peamiselt ametnike süü väljaselgitamisele, mitte aga Kagali kaasosaluse astmele... Samamoodi ei ole kõik see, mis toimus 1912. aasta Lihavõttepühade ajal Bodaibo kaugetel kallastel, väheste ja pealiskaudsete eranditega, ei tekitanud seni perioodilises ajakirjanduses ega riigiduumas midagi sellist, mis vastaks tegelikule sisule nende nähtuste puhul, mis riigi huvide nimel toimusid ja millega anglo-juudi kullatööstusettevõte meile nii olulist kahju tekitab.

Kui aga ajakirjandus, mille enamus on juudipoolne, ei vääri siin mitte etteheiteid, vaid muid meetmeid, siis riigiduuma kohta on võimatu mitte tähele panna, et üheski tema kolmest järelepärimisest mitte ainult ei ole ühtegi sõna juhtumisse niivõrd kaasatud juutide kohta, vaid ka tegevdirektori Gintsburgi nime ei ole kordagi mainitud...

Kui vahepeal oleks võimalik sulgeda silmad selle vere ees, millega Venemaa väärikus on pritsitud ettevõtte poolt loodud õuduste tagajärjel, tuleks isegi siis riigi ettenägelikkuse nimel peatuda küsimuse teel, millise määrani hakkavad inglased ja meie juudid oma šabesgojidega vene rahvast mõnitama? Kuhu see meid viib? Millega see ähvardab lõppeda? Paraku ei ole keegi riigiduumas kunagi seisnud sellel ainsal sobival pinnal. Kaitsesüsteem ise isamaa vaenlaste vastu, kes ennast salakavalalt selle esindajateks nimetavad, viidi läbi ainult negatiivses suunas ja mingit, iseenesestmõistetavat nõudmist ei lõpetanud üldse. Rangelt võttes ei leitud kogu selle „parlamendi“ alamkoja koosseisus, nagu paljud, eriti „kõige liberaalsemad“ selle targad liikmed, ei viitsinud seda nimetada, ühtki tõeliselt riigimehelikku meelt nii silmatorkava tähtsusega probleemi puhul. Süüdistused valitsuse esindajate vastu, ja isegi selles sisus, milles need esitati, olles igal juhul ainult teisejärgulised, ei lähenenud mingil määral isegi mitte selle asja sisule, mille kohta uurimine pidi toimuma.

Kui valimisvõitluses, mis oli jälle tulemas, oli vajadus rünnata võimude esindajaid, siis ei saanud see kahtlemata tunduda ei ahvatlevana populaarsuse mõttes ega otstarbekana vähemalt režiimi diskrediteerimise mõttes, sest valijamassid olid poliitiliselt märkimisväärselt arenenud, ja isegi parim režiim iseenesest, st ilma rahva toetuseta, ei saanud loota, et ta võidaks võitluses rahvusvahelise, salajase, julma ja ebaausa vandenõuga iga valitsuse ja iga riigistruktuuri vastu, mis oli.

Vastupidi, see oli inimkonnale auasi, et ta paljastas selle plaanid ja osutas meetoditele, mis ei ole vähem originaalsed kui sellise vandenõu fakt ise, mis on uus ja kogu minevikus enneolematu. Maailmapilti vaadeldes ei mõtle ta mitte abstraktsetes ideedes või teoreetilistes järeldustes, vaid piltides ja kujutlustes; teda ei veena mitte spekulatiivsed meetodid ja eriti mitte ebamäärased lubadused või ennustused, vaid vaieldamatud andmed, tegelikud sündmused. Siit tuleneb masside janu mõistlike ja erapooletute märkide järele toimunu olemuse kohta ning nende täielik ükskõiksus igasuguse melodraama või traagilise, ennastsalgava silmakirjalikkuse suhtes.

Nii et seoses kõigega, mis toimus Leena seltsis, jäävad krokodillipisarad selle poolt orjastatud tööliste saatuse üle, mida riigiduumas paralleelselt sama miljöö hüüatustega „Mis on juutidel sellega pistmist?“ nii õelalt valati, pateetiliseks ja viljatuks. Ei, mitte seda teed mööda ei tule vene südamesse tema tõelised sõbrad!...

II. Kui süveneda nähtuste tähendusse, on raske mitte märgata eelkõige lootusetuid julmusi Leenal koos nende autorite usaldusega karistamatuse suhtes. Peale argpükslike juutide, valgustatud meremeeste endi, kes olid just üle elanud kõige ohtlikuma söekaevandusstreigi ja ei olnud siiski julgenud kasutada sõjalist jõudu, oma võimu, nende poolt Venemaal kohaldatud tööliste kohtlemismeetod pidi sisendama neile teadlikkust sellest loogiliselt tulenevatest äärmuslikest ohtudest. Siiski näeme, et ei juudid ega inglased ei mõelnud sellele. Küsitakse, - miks? ....?

Vastus võib olla pakutud järgmises. Aasta 1905 on liiga värskelt meeles. Ei ole võimalik, ja eriti mitte nii kiiresti, lubada, et see, mis toimus siis, töölisrahva osalusel, uuesti toimuks. Seetõttu ei saa sallida nende eneseteostuse mis tahes ilminguid. Vastupidi, vähimgi säde tuleb iga vahendiga kustutada. Sellega määratletud järeldus jõuab paratamatuseni, kui sisemiste rahutuste võimalus langeb kokku diplomaatiliste komplikatsioonidega ja veelgi enam Briti huvide rikkumisega, mida Suurbritannia ei luba. Kuivõrd nimetatud kategooria abstraktsed eeldused võiksid tegelikkuses õigustatud olla, ei võta me ette ennustada. Piisab, kui tunnistada, et need võisid toimuda. Aga kui seda on mõttetu eitada, siis on paratamatu järeldus järgmine. Olles 1905. aastal kutsunud „teadlikud proletaarlased“ oma teenistusse ja tekitanud meile nii palju kurbust, ning siis ei lakanud tänaseni mängimast „vabaduse“ kummitustega, arutas maailma Kagal muide, et Venemaa võimud on tema poolel igas 6000 töölise liikumises Leena kaevandustes ja järelikult peataks taolise liikumise igal juhul. Teisisõnu, olles õhutanud oma „proletaarlasi“ vähemalt „valgustustele“ ja isegi ainuüksi sellest saanud palju miljoneid, pidid „valitud“ rahva liikmed häbenema kulla kaevandamist mis tahes vahenditega... Nad hakkasidki selle programmi järgi käituma. Ja kui tegu oli vaja varjata mitmesaja töölise verega, püüdis seesama juutkond riigiduumas oma kaitsealuste kaudu pöörata kogu vastutuse vägivalla likvideerinud Vene võimudele ja seadis end taaskord töötajate paladiiniks ja Kagali heaks tehtud veriste ohvrite kättemaksjaks... See ei välista muidugi Juuda poegade uut muutumist „korra“ kõige innukamateks valvuriteks oma kaevanduste juures sama võimu kaudu, mida nad kavatsevad ristiusku panna „rahva“ protestide seas, mida Kagal orkestreerib, isegi S. - Peterburis, nagu ka valimiste tragikomöödia teel IV Riigiduumas üldiselt... Duobus litigantibus, tetrius gaudet!

Selline on juutide poliitiline „kunst“ antud juhul.
Aga me juba teame, et juudi poliitika on lahutamatult seotud sama ajakirjanduse ja börsiga. Seni oleme maininud ainult „Gintsburgiaadis“ kagali-pressi; püüame allpool lisada veel rohkem. Teisest küljest ei jäta me muidugi tähelepanuta „valitud“ rahva börsitalente, kuivõrd nad selle „muusika“ kaudu tegid end teatavaks, kui nad oma türannia all hõivasid suure maa-ala Venemaa rikkalikuima kullaallikaga...

Alustades nüüd nii-öelda avamänguga, puudutame „Novoje Vremja“ (8. aprill 1912, nr. 12956) kibestunud teatel kõigepealt vaid üldjoontes Gintsburgi ja K“ ‚vabastavat‘ tegevust, mida määratletakse motoga ‚haukuvad monopolistid‘:

„Vaadake: Kaubandus- ja Tööstusministeerium on viimastel aastatel võtnud Leena seltsi monopolilt üle tohutu kulda kandva Vitimi piirkonna. Väiksemad ettevõtjad loovutasid järk-järgult oma positsioonid ja seal, kus tegutses kuni 20 firmat, valitses jagamatult partnerlus, mis tegutses inglise kapitaliga ja sai riigipangast heldelt krediiti.

„Russkoje Slovo“ (26. aprill 1912, nr. 97) annab artiklis ‚Uurimiskomisjon‘ järgmised juhised:
„Uurimiskomisjoni ees seisvaid laiu ülesandeid võib juba sellest järeldada, et auditi käigus tuleb muu hulgas käsitleda ka Riigipanga tegevuse küsimust seoses Leena seltsi ja selle panga esindajate rolli, kes on otseses seoses Leena juhatusega.“ Panga suhted partnerlusega on keerulised ja mitmekesised. Kui uurimine algab kaevanduspartnerlusest, siis tuleks audiitorite tähelepanu eelkõige juhtida asjaolule, et partnerluse valduste keskmes on kaevandused, mis jäid pangale endisest "Bodaibinski kompaniist" ja mida ta endiselt omab. Need olid renditud Leena seltsile arendamiseks, kuid de facto oli rendileandja rendilevõtja. Olukorra kummalisus seisneb selles, et tegelikult ei saanud seltsing mitte sõltuda asutusest, kellele kaevandused kuulusid, sest nende geograafilise asukoha ja nende kasutamise asjaolude tõttu on need võti kogu seltsingu valduses oleva naabruskonna jaoks. Neid kaevandusi enda käes hoides võis pank dikteerida „lentsidele“ mis tahes tingimusi ja viimased ei saanud vaielda, et vältida tööde peatamist oma kaevandustes. Järelikult, kui küsimus korralikult tõstatati, oli pank juba ise võimeline takistama kaevurite ekspluateerimist, mis tõi kaasa verise tulemuse.

Teisalt, kui uurimiskomisjon alustab tööd Peterburis ja hakkab uurima juhtumi rahalist korraldust, peab ta eelkõige tähelepanu pöörama probleemi lahendamisele: kust sai Leena selts raha oma käibekapitali täiendamiseks? See võib paljastada, et teiste allikate hulgas teenindas seltsingut ulatuslikult ka Riigipank. Võib isegi selguda, et Riigipank andis kummaliselt odavat laenu. Kui uurimiskomisjon peaks lõpuks küsima, kuidas Riigipank kasutas oma kontrolliõigust seltsingu tegevuse üle, siis oleks kõige parem pöörduda vastuse saamiseks Riigipanga direktori N. I. Bojanovski poole, kes oli samal ajal Leena juhatuse liige. Ta vastutas täielikult selle juhatuse tegevuse eest kogu kaevandustöötajate streigi ajal, sest ta oli õigeaegselt ja põhjalikult kursis kõigega, mis toimus, võttis osa juhatuse koosolekutest ja tundis Leena-juhtumi kõiki varjukülgi, nagu ka härrad Belozerov, Gintsburg, Timirjazev, Champanier ja teised.

Valitsuse esindajad aitasid igati kaasa nimetatud partnerluse edule piirkonna orjastamisel. Ainult kohalik kaevandusinsener Tultšinski püüdis piirata seltsingu omavolilist käitumist elanikkonna ja tööliste suhtes. Kuid nii Irkutski kaevandusamet kui ka kaevandusosakond takistasid süstemaatiliselt tema murede elluviimist. Ebavõrdse võitluse tulemusena tekkis nii tööliste masside kui ka kohaliku elanikkonna otsustav allumine kõikvõimsale seltskonnale. Lootusetu rahulolematuse õhkkond tihenes äärmuseni.

Kõigepealt võttis seltskond kõik meetmed, et vähendada kaevandatud kulla kogust.

Seni, kuni ettevõtjate vahel valitses konkurents, nautisid kaevanduste töölised laialdaselt õigust kivimist kullatükid välja valida ja anda need kindla hinna eest kaevanduse omanikule üle.

Leena selts, olles sattunud monopolisti positsiooni, peaaegu hävitas tööliste võimaluse kasutada kaevandatud kulda. Kui tulus oli kullatükke välja valida, võib hinnata vähemalt selle järgi, et valvurid võtsid öösel šahtidesse sisse laskmise eest viissada rubla inimese kohta. Nüüd on seltskond oma omandiõigust rangelt kaitsnud. Kuid vastavalt kaevanduse peajuhataja hr. Belozerovi avaldusele, tuleb kaevekulda ainult 800 tonni, samas kui varem teenisid ainuüksi töölised selle kulla pealt umbes 2 000 000 rubla.

Seega on arusaadav töötajate nõue kompensatsiooni saamiseks 30%-lise palgatõusu näol. Nad maksavad sellise kulla eest 3 rubla. 60 kopikat kullatüki eest 4 rubla 44 kopika asemel. Kivimitükkide kujul kogutud kuld pannakse pitseeritud ringidesse ja selle maksumus makstakse artelile. Nii võeti töölistelt eraldi ära lootus äkkirikastumiseks. Vahepeal võimaldas just see lootus töölismassidel taluda äärmiselt raskeid töö- ja elutingimusi kaevandustes, mis olid mahajäetud sügavasse, külma taigasse.

Samal ajal, kaitstes armukadedalt oma eelisõigusi kui iga kuldkruusa omanikku ja kasutades teises suunas ära oma positsiooni monopolistina, võttis Leena selts töölismassidelt tegeliku võimaluse kaitsta oma õigusi, mis olid aga kohalike tavade järgi välja kujunenud peaaegu terve sajandi jooksul.

Töö on aga suhteliselt hästi tasustatud. Ühe töölise aastapalk kõigub 500 ja 600 rubla vahel, kuid vaevalt kuuleb, nagu varem, et töölised saavad tuhandeid ja kümneid tuhandeid rublasid. Peamine sööt, omamoodi loterii, on kadunud. Kõik on lahendatud, ja massid tunnevad end juba sellepärast solvunult. Varem jagati „õnne“ (tükitulu) ettevõtja ja töölise vahel. Nüüd langeb „õnne“ tulu täielikult Leena seltsi aktsiate õnnelikule omanikule. Töötajaskond näeb, kuidas ettevõtte omanik rikastub ebaproportsionaalselt kulutatud kapitaliga. Ta kuuleb, et juht teenib sadu tuhandeid rublasid üle-eelarvelise kulla kaevandamisest. Kuid kõik need hüved lähevad töölistest mööda. Tekib ohtlik meeleolu ahnete monopolistide vastu, kes ei taha jagada looduse kingitusi nendega, kes need avastasid ja kaevandasid.

Kaevandustes valitseb ka kurb tunne, et igaüks on orjastatud despootlikule seltskonnale. Peaaegu kõik Bodaibo linna elanikud alluvad „peremehele“, kõik on tema jaoks ainult töövõtjad. Seda arvestades, kui seltskonna juhatus tunnistab kellegi olemasolu kahjulikuks, ei saa häbistatud tööline, kes kaevandustes toime ei tulnud, tegutseda vähemalt kullaotsijana, s.t. iseseisva väikeettevõtjana-töölisena. Niipea, kui käesolev administratsioon kuulutab kellelegi eemaldamise, ei saa selline töötaja kuskilt krediiti. Sõna otseses mõttes jääks ta peavarjust ja toidust ilma. Seepärast loob üldine sõltuvus seltskonnast vaenulikku õhkkonda.

Seda tihendab ka asjaolu, et väiksemad töötajad ei ole alati oma ülesannete kõrgusel. Võim, teadvus peremehe võimsast võimust joovastab keskmise ja väikese kaliibriga täitjaid. Seetõttu esineb väga sageli juhtumeid, kus väike juhtkond suhtub üksikutesse töötajatesse ebatsensuurselt. Solvatud isik kohtub muidugi suure kaastundega töötajate seas, kes mõistavad, et keegi neist ei ole sarnase saatuse eest kaitstud. Masside tegelik õigusest ilmajäämine tekitab ebakindlustunnet tuleviku suhtes. Samal ajal ei tasakaalusta seda ebakindlust endine lootus kiirele turvalisusele. Kõrgeim administratsioon ise on väga hästi teadlik vajadusest suhtuda masside nõudmistesse ja huvidesse diskreetselt. Sellegipoolest käituvad ülemuste diktaadi täitjad igal sammul vägivaldselt.

Tekib olukord, kus kõik õiguslikud ja juriidilised normid on tegelikult kaotatud. Tundub, et igal inimesel on võõrandamatu õigus esitada hagi lepingu rikkumise eest. Vahepeal on tööliste esitatud nõudmiste hulgas nende „õiguse tunnustamine kaevata partnerlus lepingurikkumise eest kohtusse“. Ei ole kahtlust, et keegi ei saa seaduslikult võtta töölistelt õigust kohtusse kaevata. Kuid tegelikult ei ole töölisel pärast kokkuleppimist kohta, kus ta saaks partnerluse lepingurikkumise eest kohtusse kaevata. Kogu õigusabi ei ole kohapeal kättesaadav. Asjaolu, et töölised pidid oma hagiavalduse esitamiseks pöörduma Irkutski advokaatide poole, on kõnekam, kui ükski ilukõneleja suudab kulda sisaldava rajooni tööliste täieliku kaitsetuse kohta öelda. Tööliste pärisorjus kaevanduste administratsiooni suhtes põhjustab asjaolu, et praktikas ei saa kasutada iga töölise õigust määrata ületunnipalka kokkuleppel. Seetõttu, nagu tööliste nõudmistest nähtub, on nad tegelikult ilma jäetud võimalusest võtta kaevanduse administratsiooni isikuid vastutusele solvangute eest, nõuda regulaarset raha maksmist haiguse ja vigastuse tõttu puudutud päevade eest, mis on põhjustatud seltskonna süüst jne. Arvutuste korrektsus, makseraamatute väljastamine ja töö eest raha, mitte talongidega maksmine ei ole tagatud.

Ei ole vaja rääkida olukorrast, milles elavad Leena kaevanduste töölised ja perekonnaliikmete ühiselust vallalistega... Tööliste barakkide elu õudust on kirjeldatud „Novoje Vremja“ lehekülgedel. On ilmselge, et täieliku ja piiramatu orjastamise loomine seltskonnale ajas töölised, kes ei olnud agitatsioonile järeleandmisele kaldunud, lõpuks sellele mõttele, et seltskonna ühtsele tegutsemisviisile tuleb vastandada tööliste masside ühine tegutsemisviis.

Teisest küljest ei tohi unustada, et tööliste moraalne toetus leidub kõigis kohalikes elanikkonna rühmades. Väikekullatootjad, keda talumatu konkurents on välja löönud, on ühingu vastu, nagu ka arvukad tarnijad, kes töötavad lentsidele, kuid alati kahetsevad, et need dikteerivad neile mis tahes hindu.

Piirkonna kabbalaring ühendab kõiki rahulolematuse tundmises üldiselt ja eriti selle haldusest tuleneva vihkamise sügavuses teatud isikute vastu. Ühine alluvus, mis sunnib 25 000 elanikku kuulekalt loovutama lõviosa kaevandatud rikkusest sissesõitnud välismaalaste ja juutide kätte, on kõigile liiga ilmne. Väljapääsu puudumine, teiste ettevõtete puudumine, kuhu ühingu tegevusest vihastunud elemendid võiksid üle minna, kõik see muudab olukorra sarnaseks olukorrale, mis tekiks kaitseklappideta katlas... Leena seltsi ülemused olid nii harjunud kõigi tingimusteta allutamise õhkkonnaga, et juba tööliste katse taastada oma rikutud õigused paiskas „peremehed“ tasakaalust välja.

Lentsid nõudsid tungivalt võimude esindajatelt drastilisi meetmeid. Talvel pidid sõnakuulmatud protestijad olema välja aetud, s.t. mõistetud kõigisse hädadesse, mis kaasnevad reisimisega metsikus taigas, pakases ja jalgsi. Muide, üks sõit taigast välja asustatud piirkonda oleks vaestele töölistele nendes tingimustes maksma läinud 80-100 rubla.

Kohaliku administratsiooni kõhklus kohese väljatõstmise küsimuses põhjustas lentside kaebusi valitsuse esindajate vastu. Sellega mitte rahul olles, nõudis seltskond kõigepealt vägede saatmist. See asjaolu ärritas töölisi veelgi enam, alguses nad kaldusid isegi kaevandusi vee üleujutuse eest valvama. Streigikomitee põhjuseta arreteerimine tema poolt ja seejärel Leena administratsiooni salakaval püüd anda streigile omaette poliitiline iseloom, segasid kõik suhted.

Loomulikult kaotasid kubermangu võimud pea ja tulemuseks oli verevalamine... Nagu alati, püüavad nad nüüdki oma olulisi puudujääke varjata reeturlike poliitiliste sõnavõttudega. Nad maskeerivad oma kavalat suhtumist elanikkonna ja töötavate masside õigustesse hüüetega, et õõnestavad aluseid!... Vahepeal on ainus põhimõtteline väljapääs olukorrast lentside monopoli hävitamine, mis on orjastanud kogu piirkonna, tänu teede puudumisele ja raskustele tungida rajooni, mis on tihtipeale maailmast ära lõigatud.

Kahju, et tänu Irkutski linna intriigidele on Leena jõe laevatatava osa raudteeühenduse küsimus Siberi magistraaliga edasi lükatud sügiseni. Iga aastane viivitus seab selle piirkonna monopolistide jagamatu võimu alla, kes on ilmselgelt kaotanud oma nõudmistes mõõdutunde ja ei peatu oma privileegide kaitsmisel enne tööliste vere valamist, luues neile kolossaalset rikkust kõige julmematel ja sunnitöö tingimustel...“

III. Olles kindlaks teinud küsimuse põhisuunad, ei saa me muidugi muud teha, kui seda lühidalt analüüsida. Materjaliks on ajakirjanduses avaldatud andmed ja arutelud Riigiduumas.

Kõigepealt on vaja tutvuda vähemalt peamiste osalejatega ja eelkõige peatuda Gintsburgi perekonnanimel.

Selle, paraku Venemaale kurjakuulutava, asutaja on Jevzel Gintsburg, kes tegeles nii veiniostudega kui ka riigilepingute sõlmimise ja varustamisega, eriti aga väeosade varustamisega talmudi ettekirjutuste kohaselt Krimmi sõja ajal. Kuid ükskõik kui mõistlikud need ka ei oleks, Jevzel Gintsburgi geštšefid Sevastoopoli verises eeposes jäävad rangelt võttes meie ülesande raamidest välja. Seda silmas pidades, piirdudes viitega sellele asjaolule ja uskudes, et see räägib enda eest, märgime vaid, et Gintsburg ei lasknud muidugi oma soodustuste vilju Vene armeele asjata jääda. Ei, ta leidis neile hiilgava koha nii rahalises kui ka poliitilises mõttes. Olles muutunud paruniks ja avanud Peterburis pangakontori, ei olnud ta aeglane osalema, kahtlemata juudi osalusega, talupoegade vabastamises... Valitsuse rahalise operatsiooni grandioosne väljastamine 5-protsendiliste riigipanga piletitega, et maksta maaomanikele talupoegadele antud maa eest, võeti kohe arvesse rahvusvahelise juutluse poolt, kelle esindaja Peterburis oli seesama Gintsburg. Algul koos oma poja Hirschiga, kes nimetas end ümber Horatiuseks, ja pärast tema surma juba tema üksi, hakkas firma asutaja ostma 5-protsendilisi pileteid suurematelt orjapidajailt. Selles suunas saavutati korraga kaks eesmärki. Juudi streigi kaudu alandati 5-protsendiliste piletite hinda keskmiselt 20 protsenti nimiväärtuse suhtes.[*] Sama kuldsed päevad Juuda poegade jaoks saabusid jälle nelikümmend aastat hiljem, kui „vabastusliikumise“ õuduste rõhumise all müüdi aadlike maad talupangale, sageli tasuta, ja selle 6 % hüpoteekvõlakirjad müüdi börsil ainult 80 protsendiga nende nimiväärtusest, said juudid neile täiesti võõrana tunduvas küsimuses veel 20 protsenti oma „varustusest“. Kui Gintsburg läks Nizzasse, Mentonisse, Cannes'i või Monte Carlosse tuurile, et „aidata“ rahutut vene aristokraatiat, alandati seda hinda vastavalt tema „klientide“ vajadustele koguni 30, mõnikord koguni 40 protsenti. On selge, millised kasumid sellest voolasid...

Kuid Horatius Gintsburg ei jäänud sellega rahule. „Aidates oma õnne“, mitmekordistas ta Iisraeli auks oma tutvusi ja sõlmis sidemeid selle maailma võimsate inimestega, kuni temast sai Peterburi sfäärides persona gra-tissima, kasutades oma positsiooni maailma Kagali saadikuna. Muide, tal õnnestus Peterburis avada Kagali poolt äsja ehitatud sünagoogi äärmise triumfiga ja Venemaa administratsiooni kõrgeimate ametnike juuresolekul, ja juudid tervitasid teda kui uut Moosest, kes laskus Siinai mäelt alla, ning perekonnalehe kirjastaja, juut Marx, kuulutas seda sündmust oma „Niva“ lehekülgedel isegi kui kirjeldamatut armu ja uue ajastu tõotust Venemaal.... Ja Horatius Gintsburgist sai, nagu kunagi Madrochaeus, „suur Juuda poegade seas ja paljude tema vendade poolt armastatud, sest ta otsis oma rahva hüvangut ja rääkis oma suguvõsa hüvanguks“. Tema kaudu juhiti igasuguseid juudi asju meie isamaa kahjuks, tema patronaaži all paljunesid ja tugevnesid juudid Peterburis kiiresti, tema abiga tungisid nad kõrgeimatesse valitsusasutustesse ja talle võlgneme lõpuks kõige enam kadetlike, isegi otseselt juudi saadikutele riigiduumas esimesest Vene pealinnast ... Gintsburg oli vene juutluse tegelik ülemjuhataja ja, koondades oma jõudusid meie vastu, oli ta aastaid oma juudikaaslastele asendamatu tugi. Ja et kujundada otsustavat ettekujutust meie lühinägelikkuse ulatusest, olgu lõpetuseks viidatud nii silmatorkavale asjaolule, kui sama juudi Horatius Gintsburgi kuulumine „Püha Družina“ hulka, mida korraldasid tähtsamad vene väärikused suveräänse keisri Aleksander III kaitseks pärast 1. märtsi 1881. aasta hirmutegu.[*] Vt Historicheskii Vestnik - Glinski „Rahu ja rahu ajastu“.

Laiendades oma kagalistlikku ülemvõimu, suunas Horatius Gintsburg oma tegevuse kõige väärtuslikumatele metallidele - plaatinale ja kullale. Plaatina leiukohad maakeral on haruldased. Seetõttu pidi Uural, kui selle tähtsaim allikas, olema ühe Horatius Gintsburgi poja, Aleksandri, monopol plaatina suhtes. Enam kui pool selle elektrotehnikas hädavajaliku metalli 450 puudasest aastatoodangust on Uuralis haaratud anonüümse ettevõtte poolt, mida juhib parun Aleksander. Ostes üles eelkõige kogu plaatina üldiselt krahv Šuvalovilt, vürst San Donatolt ja teistelt kuulsatelt töösturitelt, hoiab juut Aleksander Gintsburg oma käes mitte ainult kogu Venemaa, vaid ka kogu maailma plaatinaäri. Vene rahva kulul rikastunud ja end jälle tohutult rikastanud, peab parun Aleksander, siiski juut ja välismaa juudipoegade protežee, Uuralis muidugi leppimatut võitlust vene osa ärimeestega, keskmise ja väikese suurusega, kes võitlevad kangelaslikult välismaalaste ja juutide lõpliku orjastamise vastu. Paraku ei saa nad lootust toita... Pärast kolmeaastast pingutust õnnestus Uurali kullatootjate esindajate kongressi nõukogul lõpuks saavutada, et riigiduumale esitati seaduseelnõu plaatinaküsimuse lahendamise kohta impeeriumis. Ja mis juhtus... Aleksander Gintsburg tegi tööstuse ja kaubanduse esindajate kongressi nõukogule ettekande selle seaduseelnõu kahjulikkusest. Teisalt leiti ühes Riigiduuma komisjonis käigud, ja see nõustus paruni arvamusega ...

Eelneva kõrval ei ole ehk üleliigne juhtida tähelepanu järgmisele. Vene kullatööstusel on Peterburis oma organ, mida nimetatakse alaliseks nõuandvaks bürooks. Selle töös osalevad ka kohalike kongresside esindajad. Kuid saatuse kummalise iroonia tõttu on enamik selle büroo liikmetest juudid. Eesistuja on Grauman, liikmed on Ossiandovski, Zaher, Litauer jne. Pealegi on need juudid nähtavasti ainult ühe ja sama juudi ettevõtte „Lenzoto“, teisisõnu „Leena Kullatootjate Selts“ protežeed.

„See sündis 29. märtsil 1896. aastal,“ ütleb Markov 2 Riigiduumas, “noh, muidugi, selle järeltulija ei olnud keegi muu kui rahandusminister Sergei Julievitš Witte, ja sellises kasulikus tegevuses abistas teda tollane põllumajandusminister Jermolov. Uutele asutajatele, kelleks kuulutati parun Horatius Ievzelev Gintsburg ja kauplemisfirma „Meyer ja K‚‘, s.t. tagurlik žiid ja kollektiktiivne žiid, anti tohutud kuldakandvad valdused. Edasi, kuigi Siberis ei ole juutidel elamisõigust, anti sama aasta 1896. aasta eriseadusega kahele nimetatud juudile, kollektiivsele ja ainuisikule, tohutuid Siberi maid koos mitmesuguste muude kinnisvaradega ja lisaks lubati neil omandada nii palju maad, kui nad soovisid. Ja nad kasutasid oma õigust... Nüüd deklareerivad isegi kadetipartei kõnemehed, kuigi siberlased, kes seda võlu omal nahal kogesid, et peaaegu kogu Leena koos Viljui ja Vitimiga kuulub jäljetult samadele juutidele. Paralleelselt öelduga on raske mitte meenutada, et vene aadel ei suuda ikka veel nõuda keiser Aleksander III püha tahte täitmist, kes käskis eraldada vajalikud maad Siberis maad vajavatele aadlikele..."

Pole vaja lisada, et vene tööliste kaitsmisel juudi ekspluateerimise eest ja ka üldiselt kaevanduste tööseadusandluse kohta ei hoolinud S. J. Witte üldse, ei kõikvõimsa rahandusministrina ega peaministrina isegi 1905. aastal...

Sellest vaatenurgast on vaja tsiteerida Siberi saadiku Tšilikini kaebusi Riigiduumas.

„Leena sündmuste üle peetud arutelus jäi üks pool kajastamata. Nimelt on sündmuste keskmes tööõiguse puudumine seoses kaevandustööstuses töötavate tööliste suhtes. See riigi hoolimatus kullatööstuses töötavate tööliste elu, tervise ja olukorra eest oli peamine põhjus, miks Leena töölised võtsid oma võitluses ettevõtjatega kasutusele nii kehva vahendi kui streik. Vahepeal juba 7 aastat tagasi tunnistas valitsus, et tööliste ja kullaomanike omavahelistes suhetes ei ole võimalik kaitsta olemasolevat korda, ning 1908. aastal töötas Kaubandus- ja tööstusministeerium välja mitmeid projekte kaevanduste tööliste kohta. Kuid neid projekte ei esitatud duumale, vaatamata sellele, et kullatootjate kongress kavandas isegi spetsiaalsete kaevanduskohtute loomist tööliste ja ettevõtjate vahel ning lepituskodasid. Kui saadik Volkov ise esitas ettepaneku kindlustuse seaduse laiendamiseks Siberile, lükkas Riigiduuma Litvinov-Falinski nõudmisel tema ettepaneku tagasi, kuigi kullatootjate kongress 1907. aastal tunnistas võimalust laiendada seda seadust Siberile. Nüüd teen ma Siberi saadikute nimel Riigiduumale ettepaneku võtta vastu järgmine üleminekuvormel: „Nõustudes taotlusega, peab riigiduuma vajalikuks, et valitsus esitaks eelnõu, millega kehtestatakse eeskirjad tööliste palkamiseks kulla- ja plaatinakaevandustele, tööaja ja elamistingimuste normeerimiseks nendes kaevandustes, samuti laiendaks Siberi kaevanduspiirkondadele seadusi õnnetusjuhtumite, haiguste, invaliidsuse jne. vastu kindlustamise kohta.“

„Lenzoto“ tegevdirektor on muidugi teine Horatius Gintsburgi poeg Alfred. Asjaolu, et tal on üldiselt ja eriti selles äris vähe võimeid ja et ta on rohkem hõivatud oma elu elamisega kui millegi muuga, ei takista teda olemast Lenski seltskonna poolt orjastatud 6000 töölise peremees. Piisab, kui parun Alfred kannab Gintsburgi perekonnanime, et käsutada piiramatut võimu. Da schweigt alles! ... On ütlematagi selge, et Alfred ja Aleksander Gintsburgid on, nagu parun Horatius, ennekõike suured Iisraelis ja sellisena Peterburi sünagoogi vaimse juhatuse liikmed... Kuid Kagali võimu ristumine Lenski seltskonna juhatusega, mis on nii-öelda teoreetiliselt vältimatu, ilmneb ka sellest, et mõlemas institutsioonis osalevad peale Gintsburgide endi veel sellised „kullakandjad“ juudid nagu Meyer, Moritz ja teised. Sama loogiline tulemus on ka välismaalase Teppani määramine seltsingu kõrgeimaks esindajaks kaevanduste asukohas ja rajooniinseneri Amure üleviimine valitsuse teenistusest seltsingusse. Vaatamata 4. aprilli veriste sündmuste kohutavale muljele kogu Venemaal, hakkasid Gintsburgi teenrid, Amure ja Teppan, jälle nõudma võimudelt energilist mõju töölistele, ja insener Teppan teatas isegi avalikult ringkonnainseneri Aleksandrovi juuresolekul, et sellise suure, ülemaailmse tähtsusega asja nagu Leena-ettevõtte huvide kaitsmisel ei ole vaja pooleldi peatuda... Kas sellistes tingimustes on võimalik kahelda, et eespool nimetatud üldiste murede hulgas on välismaalaste kõrval ka tõelised juudid...? Tõepoolest, samal ajal, kui valmistati ette Inglise või, lihtsamalt öeldes, Inglise juutide ilmumist sellele lavale, keda toetasid mitmed šabesgoji isandad, tegeles üks juut, insener Hassover, kõige väärtuslikuma Feodosjevski kaevanduse varustamisega, ja selle seltskonna peainsener on ikka veel Hirsch Duvidov Geršberg, kelle nimi, isanimi ja perekonnanimi on paremad tunnistajad kui igasugune elulugu!...

Siiski on see kõik võrdlemisi tühine. Alfred Gintsburgi peamised alluvad on kaks erilist, vene šabesgojid, Belozerov ja Timirjazev.

Sügavalt ettenägelik oli vana vene seadus, mille kohaselt oli endisel pärisorjal, isegi kui ta oli jõudnud aadlisse, keelatud omada oma endisi külakaaslasi nagu ka pärisorje.

Selline seadus on vajalik ka endiste tööliste suhtes, ükskõik kui palju neid ka börsil ei ülistataks. „Maa väriseb ja ei kanna orja, kui temast tehakse kuningas!“ (Õpetussõnad Sol., XXX, 21 ja 22). Sünagoogi juhatuse liikmele Alfred Gintsburgile ei saa see tekst olla tundmatu. On selge, et nimetades ühe endise „innuka“, Belozerovi, kaevanduse elanikkonna juhiks, mõistis parun Alfred, mida ta tegi. Ja me näeme, et „tundide“ ülemäärane suurendamine koos palkade sunniviisilise alandamise ja kõigi kaevanduste töötajate elutingimuste halvenemisega, isegi arstiabi andmisest keeldumine, iga töötaja kõrvaldamine, niipea kui ta julgeb avaldada tööliste suhtes sümpaatiat, üldse nende ekspluateerimise äärmine julmus, mis on välja töötatud tema enda kui tööliste kogemuse põhjal, pärineb Belozerovilt. Suurendades seega ühingu kasumit, ei omandanud ta mitte ainult „ärimehe“ mainet ja vaieldamatut autoriteeti aktsionäride koosolekutel, vaid, saades palka kuni 150 000 rubla aastas, leidis võimaluse kolida Bodaibo kurvast, pisaratest ja verest läbipõlenud rannast Cote (L'Azur) äärde ja nautida terveid kuid Nizzas või Monte Carlos. Inglismaa-juudi kampaania, mis kaevandas jäätunud Leena liivadest kuhjaga kulda, pani tööliste töö äärmiselt rasketesse tingimustesse. Valitsuse ülevaated tõid seda esile. Kaubandusministeerium, kelle poole pöördusid kulla kaevandamise juhid eesotsas Gintsburgiga, soovitas, kahjuks tulutult, parandada tööliste olukorda, rahuldada nende materiaalseid vajadusi...

Samal ajal tõusid Leena aktsiate hinnad peadpööritavalt; nende väärtpaberite ostu ja müügiga teeniti lühikese aja jooksul miljoneid dollareid.

Börsil osutus „Leena“ muinasjutuliseks talismaniks, mis võimaldas naljalt, žongleerimismängu mängides, kulda ammutada. Samal ajal, kui need imelised muundumised toimusid, unustasid kõik muidugi Bodaibo liivad, selle külmunud kõrbe, kus loodi muinasjutulised rikkused. Härra Gintsburgi ja teiste ettevõtte juhtide raske patt seisnes selles, et nad jätsid hooletusse selle vundamendi, millele nad oma kolossaalset kuldset ehitist püstitasid. Kogu nende tähelepanu oli suunatud hoone esiküljele ja seda, mis toimus selle kaugemates nurkades, nad varjasid, kasutades ära ääremaa kättesaamatust.

Pildi täielikkuse huvides jääb üle vaid tsiteerida järgmist väljavõtet „Zemštšinast“, mis põhineb „Novoje Vremja“ andmetel.

„Kõikide kaevanduste asjade otsene juhtimine on usaldatud kellelegi Belozerovile, kes on tõeline „taiga tsaar“. Ta ise on küll lihtsatest töölistest pärit, kuid ta ei tegele nende huvidega, vaid kasutab röövellikult ära tööliste ja kõigi asjaosaliste jõudusid.

Selliseid kohtumisi ja ärasaatmisi, nagu neid antakse Belozerovile tema saabumisel ja lahkumisel kaevandustest, korraldatakse Venemaal ainult kuningliku perekonna liikmetele. Lipud, triumfikaared, pärjad, lipud, rohelise lillede girlandid ja sajad elektrilambid vilguvad ja säravad tuhandete inimeste saatuste käsutaja teel. Ametnikud vaikivad tema ees, tema teenrid on aukartuses. Targalt, kavalalt, kohalikke olusid hästi tundes, ja mis kõige tähtsam, kohalike inimeste, siberlaste, kuni luuüdini - isekuse ja visaduse mõttes juhib ta Leena seltsi autoriteetse käega, sundides kõiki tema tahtele kuuletuma.

Sellise Kolupajevi, Gintsburgi ja „valgustatud“ Timirjazevi kolmik „töötas“ sõbralikult, kuid mitte vähem sõbralikult juhtis ka töölisi plahvatuseni... Kulak, žiid ja ka-dek - veetlev seltskond!

Kas on ime, et nende teod on verised...“

Kuid usaldades sellise rolli Belozerovile, ei saanud „tegevdirektor“ jätta tunnustamata, et Peterburi sfääride seas on vaja „auväärset“ agentuuri. Juudi kombe kohaselt türannia ja karistamatuse poole püüdlev parun Alfred pidi valvama nii Leena taigas valitseva olukorra nõuetekohaseid tingimusi kui ka nende puutumatuse tagatisi. Ja mida seal tehti, seda illustreerivad vähemalt järgmised sündmused:[*] Vt „Zemštšina“ artiklit viitega asetäitja Zamõslovski 9. aprilli 1912. aasta kõnes.

„Siin luges äsja üks Siberi saadikutest ajalehest väljavõtet sellest, milline on seltsimehe positsioon, absoluutselt erandlik positsioon, mis on varustatud kõigi võimu atribuutidega, mis peaks olema ainult valitsusel. Minu tähelepanu peatas ka „Sibirskaja Žizn“ kordustrükk, mida „Retšja“ reprodutseeris 8. aprilli numbris 95. Jah, tõepoolest, seal on kirjas kõik see, mida meile siin on loetud:

Leena selts annab raha kohtunike, mäepolitsei valvurite, posti- ja telegraafiasutuste personali, mäeinspektorite ja nende büroode ülalpidamiseks, mäejärelevalve ametnike eluasemetoetuseks; Bodaiba vangla varustamiseks, kohaliku vangla haldamise ja järelevalve ametnike eluasemetoetuseks. Kogu see valitsusametnike mass on sunnitud oma palga saamiseks pöörduma Leena seltsi kassasse.

Kohutav olukord! Aga, härrased, see ei ole eile tekkinud. See on seadusega kehtestatud olukord. Miks on Siberi saadikud seni vaikinud? Miks nad ootasid mahalaskmist, et neist üleastumistest rääkida?“

Sellise pildi kõrval on oluline ka „Zemštšina“ edasine väljakutse.

„Novoe Vremja“ korrespondent joonistab ka Leena kaevandustes valitsenud korraldusi. Osutades kaevanduste, mis olid Siberi tähtsaim koloniseerimispunkt, tohutule riiklikule tähtsusele, ütleb ta, et kogu võim selle majanduselu üle oli koondunud seltskonna kätte.

Bodaibo linna valitsuskontorid on täis ainult Leena seltsiga ühel või teisel viisil seotud asju.

Kõik ametnikud, kellel on seaduse järgi õigus saada teatud toetusi kullatootjate kongressilt, saavad neid partnerluse kaudu, sest ainult see esindab tegelikult kogu kongressi. Isegi kohalik Bodaiba sõjaväejuhatus ei ole pääsenud kõikvõimsa Lenti mõju alt. Osa sellest meeskonnast elab eraldi Nadeždinski kaevanduses, peaväljakul, olles hõivatud Leena kullavarude valvamisega ja selle saatmisega, kui seda kaevandustest sulatamiseks Bodaibo linna transporditakse. Sõjaväejuhatuse osalemine kulla valvamise ülesannetes algas sundvõõrandamise ajal, kuid kestab tänapäevani...[*]

Selgitust ja arengut ülalnimetatud käskude kohta Leenal võib anda „Russkoje Slovo“ 26. aprilli 1912. aasta artiklist nr. 97 toodud andmete põhjal:

„Kuldsed kohtunikud“. (Meie Irkutski korrespondendilt). Kõik parun Gintsburgi ja Leena seltsi administratsiooni, nii Peterburi kui ka kohaliku, ümberlükkamised ja põhjendused tuginevad ainult Bodaiba kohtunike kohtuotsuste ja uurimisotsuste autoriteedile, kes otsustasid kõik streikide juhtumid seltsingu kasuks.

Kindlasti ei oleks pidanud mitte ainult tagasihoidlikkus, vaid vähemalt teatav praktilisus dikteerima härra Gintsburgile nõuannet meenutada streiki partnerluse kasuks. Gintsburgi nõuanne vähem levitada Bodaiba kohtuvõimu kohta.

Fakt on see, et Leena „kulla kohtunikud“, nad on ka uurijad (neid on kaks - Rein ja Hitun), ei ole niivõrd kroonikohtunikud kui Leena kulla kaevanduspartnerluse töötajad, kes alluvad partnerlusele samasugusel määral nagu kaevandusarstid, insenerid, materjaliülemad, kümnikud ja teised.

Tõsi, need kohtunikud on ametlikult ametisse nimetatud Justiitsministeeriumi poolt, alluvad Irkutski ringkonnakohtule ja saavad riigipalka: 2700 rubla elatusraha ja 900 rubla ametikulude eest. Kuid toetus, mida iga kohtunik saab kaevandustest erilise jaotuse alusel vastavalt töötajate arvule, ületab tunduvalt seda tagasihoidlikku riigikassa numbrit. Arvestamata tasuta korterit, hobuseid, teenijaid ja majapidamistarbeid, mida kaevandused kohtunikele annavad, saab iga kohtunik Leena seltsilt vähemalt 7000 rubla aastas. Iga rahukohtunik maksab kaevandustele mitte vähem kui 25 000 rubla aastas. Seda ei ole raske kindlaks teha sama Leena seltsi raamatupidamis- ja kaubandusraamatutest.

Varem, kui oli palju kullakaevandusettevõtteid, olid kohtunikud ja teised riigiametnikud mõnevõrra sõltumatumad. Nende sõltuvus kaevanduste omanikest ei ilmnenud nii teravalt. Nüüd, kui Leena seltsile kuulub peaaegu 3/4 tegutsevatest kaevandustest, on kohtunike roll taandunud tavaliste kaevanduse töötajate rolliks.

Seda sõltuvust ei tingi mitte niivõrd kohtuniku isiklikud omadused, vaid hoopis asjaolud. Kaevandustes töötav kohtunik ei saa kuskilt mujalt kui kaevanduspoest naela liha ja leiba. See sõltub kaevanduste juhtkonnast, kas ta tarnib talle kaupu teatud hinnaga, kas laseb teda tasuta või ei lase teda üldse minna, kas annab talle puid oma korteri kütmiseks, parafiini, kas annab talle teenijaid või jätab kohtuniku täiesti ilma võimalusest palgata kedagi, kes teda teenindaks. Loomulikult peavad kohtunikud olema kuulekad, eriti kuna see on neile ainult soodne.

Kangekaelne kohtunik ei saa lihtsalt füüsiliselt kaevanduses eksisteerida.

Sama kehtib muidugi ka mäepolitsei ja mäejärelevalve kohta. Pealegi viskas kaevanduste ülemjuhataja Belozerov kord kaevandusraudtee vagunist välja rajooniinseneri Tultšinski kui piletita reisija...

Kuid peale mitmesuguste majanduslike kaalutluste ei saa ükski riigiametnik kaevanduse administratsiooniga tülitseda, sest neil on raske loota vähemalt oma ülemuste toetusele. Lähim halduskeskus, Irkutsk, on 1700 versta kaugusel. Posti jõudmine sinna võtab peaaegu kaks nädalat ja kaks korda aastas, sügisel ja kevadel, seiskub see terveks kuuks. Lõpuks teavad kõik neid, paraku salapäraseid, nähtamatuid mõjusid, mida Leena selts naudib kõige võimsamates sfäärides...

Valitsuse ametnike ametisse nimetamine toimub mitte ainult Leena seltsi nõusolekul, vaid ka tema soovitusel. Teenistus kaevandustes on igale ametnikule äärmiselt tulus. Jahimehi on alati palju. Ainult seltsi protežeed võidavad.

Nii esitas Irkutski ringkonnakohus eelmisel aastal kohtu liikme Osinini „kuldsetele kohtunikele“.

Üsna ootamatult nimetati ametisse keegi Rein, kes oli end samal ametikohal tõestanud Zeiski kaevandustes. Teda kavatseti tema juriidilise tegevuse mõningate tunnuste tõttu liigitada ministriks, kuid... äkki nimetati ta rahukohtunikuks, ja seda veel Leena kaevandustesse.

Teine rahukohtunik Hitun, juba telegrammidest hästi tuntud, määrati Belozerovi palvel Bodaibosse. Enne seda oli Irkutski ringkonnakohus kord härra Hituni iseseisva avalduse peale ametikohale kandideerimisest keeldunud. Kohus tunnistas tema tsensuse ebapiisavaks. Ta on ohvitser, kes lahkus nende polgu koosseisust.

Enne teda oli kaevanduste kohtunikuks kuulus härra Ivanov, kes nautis valju „mainet“ Vladivostokis ja Kaasanis, kus ta isegi „kellegi teise koera omastamise“ eest kohtu all oli. See härra Ivanov ei jäänud kauaks kohtunikuks. Ta tagandati ministeeriumisse kaubandusega tegelemise, tellimise, karusnahkade ostmise ja kohtuniku võimu „kuritarvitamise“ eest.“ See kuritarvitamine ei ole ilma pikantsuseta. Härra Ivanov, olles tülitsenud oma kaaslase härra Tomtšikiga, kes varustas kaevandusi puiduga, pani ta vangi. Härra Tomtšik vangistas ta „oma kompanjoni petmise eest“. On tähelepanuväärne, et ei ühe kompanjoni petmine ega teise kohtulikud kuritarvitused ei jõudnud kohtuprotsessini...

Siin on lühike sünoodikon õigusemõistmisest kaevandustes.

Tuleb lisada, et kõik need kohtunikud ja kaevanduste administratsioon olid sõlminud tugevad, sõbralikud sidemed, mis tagas kohtunikele ametlike hädade korral igal ajal varjupaiga Leena seltsis.

Lisaks tavalistele puhkuse-, pere- ja majapidamismuinasjookidele, nagu väikesed nugatiivid, originaalkullast mansetinööbid, sigaretipakid, sooblimantlid, uusaastakarbid šampanjaga, lehmad, hobused jne, sai iga kohtunik pensionile jäädes märkimisväärse ühekordse toetuse ja kui ta end töövõimelisena tundis, siis liitus ta ka seltskonnaga. Nii on endised kohtunikud Ivanov ja Perelomov nüüd Leena seltsi õigusnõunikud: esimene Bodaibos ja teine Irkutskis.

Kui tulus oli Ivanovi kohtunikutegevus, näitab asjaolu, et nüüd omab ta oma kaevandusi ja rendib Ust-Kuti soolatehast. Härra Perelomov ei ole veel nii kaugele jõudnud. Ta on ainult Irkutski parima maja omanik Mõlnikovskaja tänaval. Muide, härra Perelomovist rääkides. Keegi Furman süüdistas teda, et olles kohtunik, vaikis ta maha juhtumi, milles süüdistas Leena kaevanduste peajuhatajat Belozerovit alaealise ahistamises. Asi läks kohtusse, kuid pooled leppisid ära.

Need kohtunikud esindavad tegelikult kogu Leena kaevanduste kohtusüsteemi, välja arvatud härra Preobraženski, kes on prokurörina olnud selles ametis viis aastat, kuid elab peamiselt koos oma ämma, härra Jerakovi, kohtukoja esimehega, Irkutskis.

Härra Preobraženski külastab kaevandusi ainult kord aastas.

Nendel asjaoludel ei tohiks imestada kahe „kuldkohtuniku“, Reini ja Hituni, tõhususe üle, kes kolme päevaga otsustasid 1500 kohtuasja tööliste väljatõstmise kohta kaevanduse korteritest otse inimtühja taigasse, kust lähim eluase ei ole vähem kui 300 versta kaugusel!...“

On täiesti ilmne, et selline halastamatu ja, nagu tänapäeval juba varblased katuselt karjuvad, on rahule ohtlik mitte ainult kaevandustes, vaid kogu Venemaal, töötava elanikkonna ekspluateerimine juutluse poolt tegi vajalikuks vähemalt endise ministri kutsumise oma tegevuse valvamiseks Peterburis. Selline au langes V. I. Timirjazevile, Witte usaldusisikule ja loojale. Et temast aimu saada, tuleb kõigepealt peatuda tema kirjas „Novoe Vremjale“, kus minister ci-devant muuhulgas ütleb:

„Seoses sündmustega Leena kaevandustes tehti ajakirjanduses ja Riigiduumas karmid hinnangud minu väidetava seotuse kohta nende kurbade sündmustega. Minu koht on inglise firma „Lena-Goldfields“ Londoni juhatuse esimees, mis asutati viis aastat tagasi, kui Leena firma rahaline olukord oli languses, ainsa eesmärgiga anda vene firmale lihtsat ja püsivat krediiti käibekapitali ja üldse ettevõtte arendamiseks, samuti edendada inglise inseneride abiga kulla-alade edukamat uurimist ja nende arendamist. Londoni juhatus ei puutunud kuidagi kokku maardlate enda juhtimisega, ei võtnud arvesse ühtegi küsimust sellest valdkonnast ega andnud mingeid juhiseid. Inglismaa ettevõte ei taodelnud kunagi Venemaale vastuvõtmist, kus ta oli vaid pelgalt aktsionär Vene ettevõttes. Ma ei ole üldse üllatunud, et ilma tõenditeta minu osaluse kohta milleski, mis kaevandustes juhtus, isegi ilma uurimiseta, mind moraalselt hukatakse. Me elame nii kurblikul ajal, kus valitseb klassiviha ja julm arvete klaarimine, et moraalne hukkamine laitmatu mainega mehe vastu, keda ei ole milleski süüdistatud, ei tundu kedagi häbistavat!... Aga see, mida minuga on tehtud, on sisuliselt kordus sellest trikist laskuri kohta, kellele püütakse võimalikult kiiresti süüd panna, ilma asjast aru saamata. Ja sellel asjaolul on tõsisem tähendus, sest sensatsioonilised, alusetud rünnakud minu vastu ainult hägustavad äärmiselt tõsise asja olemust ja ehk suunavad tähelepanu kõrvale teelt, millele see oleks pidanud võimalikult kiiresti suunama, et põhjalikult, erapooletult ja igakülgselt selgitada sügavalt kahetsusväärse sündmuse asjaolusid.

Seega peame lohutusega nägema, et härra Timirjazev ei ole midagi muud kui õnnetu inimene. Timirjazev ei ole midagi enamat kui pöörmeseadja suurejoonelises Leena-katastroofis. Teisest küljest on vanasõna „minu maja on äärel - ma ei tea midagi“ antud juhul ebasobiv, vähemalt sellepärast, et jutustused sellel banaalsel teemal on kaotanud isegi oma uudsuse. Tõsi, vanade heade aegade tehnika naiivne elementaarsus on läinud igavikku.Väljapressimisnipid ja laimav reetmine on tänapäeval muutunud anakronismiks. Nüüd, Haute-Banque'i „pühades“, sügavalt müstilistes piirkondades, toimub kõik, nagu kõik teavad, „täpselt kehtivate seaduste alusel“, st näiliselt - haavatamatult.Näidetega kaugele laskumata toome välja vähemalt Peterburis endas tegutsevate anonüümsete elektrikommuunide maskeeringu või Taani-Rootsi-Vene telefonifirma kõrgeima maagia arvestuseksperimendid Moskvas, millel, nagu nüüd alles avastatakse, on kõige rikkam monopol, kuid ei ole mingeid kohustusi, kuna tal ei ole mingisugust omandit, kogu mitme miljoniline välimus ei kuulu aga talle, kuna formaalselt on see teiste, omakorda nimetute asutuste omand kas Rootsis või Taanis.

Pestes käsi puhtaks Leena seltsi kaevandustes hukkunud mitmesaja inimese eest, unustab härra Timirjazev kahtlemata, et 75 protsenti, s.t. kolm neljandikku viimase aktsiatest ja seega ka kasumist kuulub samale ettevõttele „Lena-Goldfields“, mille Londoni juhatus aga hoiab teda, härra Timirjazevit, oma esimehena Peterburis... Valmis, ilmselt, 4. aprilli kogupaukude üle nutma, jutustab härra Timirjazev sündmuste käiku, nagu oleks ta just kuupealt alla kukkunud. Mis puutub laenu, millega inglased ühe vaese „pöörmeseadja“ patronaaži all Venemaad soosivad, siis isegi selles suunas, üle tee hr. Timirjazev, nagu allpool selgitatud, ei ole mitte ainult operatsioon „väikese Leena“ emissiooniga - sama aasta 14. aprillil, s. o. ainult kümme päeva pärast Bodaibo jõel toimunud õudusi, vaid ka seesama börsivihm, millega „suure Leena“ aktsiad varem kuni kümne- ja isegi kuni üheteistkümnekordseks nende nimiväärtusest tõusid. Teisest küljest ei ole neiulik tagasihoidlikkus päris kohane Londoni juhatuse esimehele endale, kui vastupidiselt vene seadustele osutusid „suurele Leenale“ 75 protsenti „inglastele“ üleantud aktsiatest vähemalt märkimisväärsete summade eest, et kaasata Venemaal väikseid inimesi mängu, jagatud „aktsiateks“ - üks naelsterling igaühele, s.t. ainult kümme rubla nominaalväärtusega, ja nende börsihind jõudis 50 rublani, ja isegi nüüd ei ole see madalam kui 40 rubla tüki kohta. Härra Timirjazev ei saanud ignoreerida aktsiate ilmumist, ja ta ei saanud neist ka nüüd vaikida, eriti arvestades tema enda hädaldamist, et „ükski hea tegu ei jää karistamata...“.

Mis puutub riigipanga rolli, mis „soodustas“ Leena mängu, siis härra Timirjazev ei saa olla vähem teadlik kui M. O. Menšikov „Novoe Vremjast“. Vahepeal on siin see, mida mehine publitsist meile räägib:

„Kogenud inimesed väidavad, et kõik meie majanduselu nähtused on riigi suhtes parasiitliku iseloomuga. Valuutaspekulatsioonid põhinevad endiselt suures osas riigipanga osalusel, nagu see oli 30-40 aastat tagasi. Mingil põhjusel peetakse riigile kasulikuks anda juutidele (eriti juudi pankadele) odavat laenu, mille nad muudavad kalliks laenuks tavakodanikele. Nende laenude vahega teenitakse kolossaalseid varandusi, mis ei vaja enam riigi toetust edasisteks liigkasuvõtmistehinguteks. Üldiselt näib, et juutidelt väikese protsendi nõudmisega annab riik justkui kogu riigi nende käsutusse. Osa saagi eest loovutatakse ülejäänud osa vahendajatele. See vääramatu sõltuvus mittekristlikust rahvusest, mis on parasiidina kõikjale imbunud, paneb meid vaatama selle hävitavaid operatsioone sallivusega, mida ei õigusta miski. Kui hea oleks, kui juudi kulla ohvriks toodud vene tööliste hekatomb paneks meid lõpuks tõsiselt tähelepanu pöörama börsihullusele, mis on viimastel aastatel möllanud.

Kuid lisaks kõigele juba öeldule, äsja ilmunud pöörmeseadja „Londoni“ eksterritoriaalsus harmoneerib vähe tema Peterburi ümbruskonnaga. Kas mitte seesama Timirjazev ei juhata Venemaa Väliskaubanduspanka, mille direktorid on kaks Rafalovitši, Gammel, Grotek, Pommer, Bang, Pinchus, Taubwurzel ja Jurgenson? Kas mitte seesama Timirjazev ei istu veel kord esimehena "Salamandris", kus Kaplan, Moritz, Meyer Leena seltsist ja Grotek Vene Väliskaubanduspangast on direktorid...?

On tõsi, et ka-dekid Nekrassov, Skorohhodov, Adžemov jt. on täis nördimust. Aga kas mitte kogu Leena kullatööstuses istuv progressiivne seltskond ei ole tihedalt ja kindlalt seotud mitmete niisama „kultuursete“ ja „progressiivsete“ ettevõtetega? Kas kapellmeister ei ole mitte endine minister Timirjazev, kelle tuliseid liberalistlikke vaateid teavad isegi imikud? Kas mitte lõpuks, kui ta ise, Timirjazev, oli Venemaa kaubandus- ja tööstusminister, ei rakendatud ja õnnestus Leena seltsi uus põhikiri just selle ühinemist silmas pidades, lihtsalt öeldes, „Lena-Goldfields'iga“?!...

Sapient sat!

Seepärast, lihtsalt apoteoosi huvides, võtame ühe Moskva ajalehe järgi uuesti üles järgmise küsimuse, mille lahendamist on seni ilmselt takistanud ainult vapra „pöörmeseadja“ väljenduseta tagasihoidlikkus.

„Lubage mul avalikkusele meelde tuletada järgmist.

Hiljemalt oktoobris 1911. aastal poleemitses V. I. Timirjazev härra S. J. Witte'ga, teatas trükis, et ta lahkus oma ametist „sõjaväe-ala jurisdiktsiooni ülemäärase laiendamise tõttu“. 1912. aasta aprillis lasti Leena kaevandustes maha 150 inimest. See on üsna ülemäärane sõjalise valdkonna jurisdiktsiooni laiendamine. V. I. Timirjazev sai kaubandusministrina 18 000 rubla aastas. Siis ta lahkus, ta ei suutnud mahalaskmisi taluda. Nüüd Leena seltsi juhina saab ta 50 000 rubla aastas.

Kas ta lahkub Leena juhatusest, kuna ei talu mahalaskmisi, või „talub“...?

IV. Mitte asjata ei kutsu "Suur-Leena" haid ja boad oma äri globaalseks. Tõepoolest, kui Põhja-Ameerika või Transvaali kaevandusi saaks võrrelda siin kaevandatava kulla kogusega, siis ei saaks seda teha teisiti, kui märkides, et sealsed kaevandused nõuavad tervete konsortsiumide osalust, samas kui kuskil ei ole ühtegi ettevõtet, välja arvatud Leena ettevõte, mis igal aastal iseseisvalt 1000 puuda kulda saaks pesta. Selle valdused on suur riik ja ainuüksi tema kaevanduste nimekiri paneb mälu pingutama. Sellised nagu: Andrejevski, Utjosistõi, Aleksandrovski, Prokofjevski, Vassiljevski, Litšajevski, Pokrovski, Iljinski, Nadeždinski, Feodosjevski... jne. Et ubi solitudinem fecerunt - pacem appelant. Sees ei julge keegi piiksatadagi, ümberringi on piiritu, jäine taiga. Lähim rajoonilinn Kirensk on 300 versta kaugusel, Irkutsk on peaaegu 2000 versta kaugusel, Peterburi 8000 versta kaugusel. Aeg-ajalt, näiteks kui jõed üleujutavad, on see riik kogu maailmast ära lõigatud. Jesuiitide valitsemine kunagi Peruus pole midagi juutide autokraatia ees Leena jõel. Ei ole ühtegi kaebust ja ei saa olla ka nälga pagendamise ähvardusel. Kohalikud võimud sõltuvad seltsist. Belozerov teab, keda ja kuidas tööliste seas oinasarvest painutada. Peterburis saab endine minister kümneid tuhandeid rublasid palka seltsi poolt...

Tööliste ruumid on räpased, ebapiisava mahuga, niisked, isegi valgustamata. Naeruväärne on rääkida tööliste ja omaniku vahelisest kokkuleppest. Tööaja kaotust kaevanduste vahelistel üleminekutel ei arvestata üldse. „Tundide“ ülesanne ja sissetulekud ise on jäetud seltsingu administratsiooni omavolile. Tööliste töö on ohtlik, sunnitöö - kas külmunud pinnases igijääs või põlvesügavuses vees. Meditsiiniline abi on näiline, sest kahte arsti ei ole ju võimalik arvestada seal, kus isegi kuus ei saa hakkama, sest töölisi on mitu tuhat inimest. Töötaja haigus, vigastus, invaliidsus toob kaasa väljasaatmise. Toit on kättesaamatult kallis ja mõnikord vastik. Jahu kliidega, sõelumata. Liha on sageli mittevärske või isegi mädanenud. Selts ei maksa rahaga, vaid väljastab talongid [*] Siberi ajakirjanduses („Nov. Vr.“ nr. d12958) avaldatud teabest selgub, et Lenskoje kullatööstusühing teeb töölisele makseid mitte sularahas, vaid oma tšekkides-orderites. Selline seltsi tegevus kujutab endast meie seadustega karistuse ähvardusel keelatud tegu. Määruste seadustiku artikkel 1150' sätestab: „Kes on süüdi selles, et paneb ebaseaduslikult ringlusse nimetuid rahatähti, sõltumata oma kohustustest, kohe nende esitamisel sularaha vastu vahetamise ja selle emiteerimisega tekitatud kahjude eest tasu maksmise korral, karistatakse: esimesel korral - vangistusega kahest kuni nelja kuuni, teisel ja järgnevatel kordadel - vangistusega neljast kuni kaheksa kuuni. Kui rahatähti väljastab selts või ühing, vastutavad isiklikult selle seltsi või ühingu juhid, varaline vastutus lasub aga kogu nende koosseisul, kui tsiviilseaduste artiklis 2181 sätestatud reeglistikust ei tulene teisiti.

Vaatamata seadusele tõrjuti rahasüsteem kaevandustest lõplikult välja. Selts kaotas nii riiklikud assigneeringud kui ka kõliseva vahetusmündi. Selle asemel kehtestas ta enda oma: kaevanduste kaupluse maksevahendi. Ta kuulutas end riigiks riigis, lõpetas riigi krediidipiletite liikumise ja ringluse, maksis ainult oma kaupluse orderitega ja seadis isegi „takistused“ riigi rahatähtede vabale ringlusele. Ta kuulutas töölistele süüteoks, kui nad maksavad kaupade eest erapoodides rahaga.

Seda silmas pidades kuuluvad Leena ülemused vangi panekule ja loodame, et nad ei pääse sellest. Aga siin on see, mis on üllatav: kuidas sai selline ülekohus toimuda kohalike võimude silme ees, ilma et see oleks tekitanud nende poolt mingit vastuseisu? Politsei ja rahukohtunik on ju pidevalt kaevandustes, teisalt käivad kaevandusosakonna insenerid ja prokuratuuri järelevalve isikud kaevandustes? ... oma ladudesse, mille kõrvalt ei ole kuhugi minna, välja arvatud sama seltsi veinipoodidesse, kus töölised saavad oma ülejäänud sissetuleku maha juua, mida varem ei võetud ära röövellike hindadega toidukraami eest. Kasuvõtmine õitseb seda halastamatumalt, mida julgemini peab selts töölistelt kinni kolmsada ja isegi nelisada tuhat aastas. Selleks, et saata raha leivamaksude maksmiseks oma perele, peab tööline müüma talongi, ning hüäänid ja šaakalid kohalike juutide - „heategijate“ näol võtavad enda kasuks ära 50 või isegi 75 protsenti talongi nominaalhinnast...

Kõigi ametkondade auastmed, alates rahukohtunikest või kaevandusjärelevalvest kuni postiljoni või urjadnikuni välja, sõltuvad selles juudi kulla kuningriigis kõikvõimsast seltsist. Kas see ei ole mitte riik riigis? Kas oli mõeldav, et selliseid koledaid olusid on võimalik taluda?...

Kuidas kaevandusasutused suudaksid tavalistes tingimustes kaitsta töölisi, võib näha sellest, mida nad tegid, kui alandatute ja põlatud inimeste kannatlikkus lõpuks otsa sai ja kui ettevaatlikkus oli eriti range. Rahukohtunik Hitup käskis tööliste väljasaatmist taigasse lepingu rikkumise ettekäändel isegi vaatamata Irkutski kaevandus- ja tehase administratsioonile, mis tõele vastavalt tunnistas vastupidist, et lepingut seltsiga oli rikutud. Ainult kuberneri ettevaatlikkus takistas selliste otsuste täitmist ja seega ka sellega seotud rahutusi. Seda selgitamaks, telegraafeeris valitsuse insener Tultšinski 17. aprillil kaevandusvalitsusele, et uurimine on seni üldjoontes tuvastanud Leena seltsi sellised ebaseaduslikud tegevused. Lepingu üheteistkümnenda punkti rikkumine, makstes raha asemel kaubaga kauplusest, isegi kui see ei vasta hinnale; üheksanda punkti rikkumine, kuna ei peetud kinni puhkepäevadest; 8. detsembri 1897. aasta eeskirjade rikkumine tööaja kestuse kohta, samuti 12. juuni 1908. aasta ja 18. märtsi 1910. aasta kohustuslike määruste rikkumine, ja ka väljastades poele talonge, et saada palga eest kaupu koos halva liha ja sõelumata leiva vabastamisega.

Teisest küljest kinnitavad poliitiliste tendentside puudumist tööliste hulgas ja seda, et streik oli sunnitud Leena ülemuste majandusliku türannia tõttu, koos streigi rahumeelse iseloomuga: a) asjaolu, et kuna töölistel oli võimalus ainuüksi passiivse tegevusetuse abil kaevandused üle ujutada, st tekitada seltsile tohutuid kahjusid, jätkasid töölised nende kahjuks vee väljapumpamist kuni drastiliste meetmete võtmiseni; b) Irkutski kuberneri Bantõši ja kindralkuberneri Knjaževi aruanded.

Sellegipoolest vangistas kohtu-uurija vastupidiselt riigi tarkusele kuni 70 kaevanduste valitud töölist kriminaalkoodeksi artiklis 125 sätestatud teo eest. Kriminaalkoodeksi, kuigi see seadus on juhtumi puhul vaevalt asjakohane. Selle seaduse tulemusi ei olnud kogu Venemaal raske ette näha. On muidugi võimalik, et kriminaalkorras pagendatud juudid, kes olid valijate hulgas risum teneatis (Dumke, Läti revolutsiooni liige, ja Indrik Rosenberg, „Bundi“ liige), püüdsid kasutada oma kaasmaalaste poolt piinatud tööliste massi, kuid kohtuvõimud pidid võtma aega, eriti kui enamus tööliste esitatud nõudmisi oli seltskondlikult heaks kiidetud ja asjad hakkasid maha rahunema. 1905. aasta pidi meile midagi õpetama. Oli võimatu mitte ette näha, eriti praegusel valimiste-eelsel ajastul, et seoses Leena rahutustega tekivad need mujalgi, nagu varemgi oli juhtunud. Oli ju juba Aristoteles märkinud, et inimene on karjaloom, ja kelle jaoks see veel praegusel ajal saladus võiks olla!?...

Reaalsus ei pidurdunud pärast 4. aprilli 1912. aasta sündmusi Feodossija kaevanduse juures.

Ka tööliste streike iseloomustab rutiin. Ükshaaval streikisid sama aasta aprillis kõigepealt väikesed ja seejärel suuremad tehased paarikümne kilomeetri kaugusel, Peterburis endas. Streikijate koguarv tõuseb mitmete kümnete tuhandeteni. Streikisid Rosenkrantzi ja Ericsoni, Creightoni, Nobeli, Pinschi, Krugi, Chauvet', Chesheri, Lesneri, Koppeli, Kirchneri ja Kahni tehased. Selliste puhtalt vene nimede rohkus viib hüpoteesini, mis ei ole ilma tõenäosuseta: kas ainult töölised streigivad ja kas Peterburi tehaste võõrastelt juhtkondadelt ei ole selles osas „direktiive“? Politsei, nagu Plevé, teeb oma tööd, s.t. jälle arreteerib tänavaagitaatoreid, viib läbi läbiotsimisi, võtab ära „ebaseaduslikku kirjandust“ ja „šapirograafid“ (Srul Šapiro leiutatud lendlehtede masin)...

Rutinöörid usuvad, et praegused rahutused järgivad väljakujunenud mustrit. Tööliste ja üliõpilaste seas on rutinöörid kohutavalt uhked selle üle, et nad harjutavad kirja-sõnalt samu asju, mida tegid „seltsimehed“ Sipjagini ja Plevé ajastul... Nad karjuvad samu loosungeid, laulavad samu pikaks komponeeritud laule: „Me oleme langenud ohvriks...“, „Tõuse üles, tõuse üles“ jne.

Ühesõnaga, nagu alati, kui elu võtab rahvahulga iseloomu, kaob loovus ja tekib mingi vana usk.....

See ei takistanud, edasi, Leena võimude meenutamist, et nende kuratlikes ma'arufija [*] Talmudistlikes kassi-hiire mängudes. Selgitus on juba eespool antud. Juuda pojad püüdsid kõike, mida nad ise olid teinud, valitsuse kahjuks suunata ja ennast triviaalseks teha. Ja nii juhtuski. Riigiduuma revolutsioonilised parteid, mis olid ühendatud juutidega, ja muidugi kadetid, langesid just selles suunas, samas kui pankade ja börsiga seotud oktobristid ei julgenud isegi Gintsburgi nime nimetada. Sellest ei piisa. Justkui juhuslikult, kuid just Kiievis, mis jäi P. A. Stolõpini surma eest karistamata, kiirustas juutlus esitama mitmeid Kagali agitaatoreid, ja juudi ajakirjandus ei jätnud hetke kasutamata, et tema kulul nalja teha, nagu selgub vähemalt järgmisest märkusest „Zemštšinas“:

„Juudi ajalehed (ja me teame, et selliseid lehti on meil enamus) on ettevaatlikud, et vaikida sellest, mis nende lugejate arvates võib juutlust kahjustada. Üks hiljutine näide. Telegramm Peterburi agentuurist: Kiiev: 17 juudi agitaatorit, streikide õhutajat, on kinni peetud. Enamik neist on sotsiaalrevolutsionäärid. Läbiotsimise ajal leiti Bundi lendlehed“.

Juut Adamovitši Vilnas välja antud „Loode Telegraaf“ edastas selle telegrammi järgmiselt: „Kiiev. Seitseteist streiki õhutavat agitaatorit on kinni peetud. Enamik neist on sotsiaalrevolutsionäärid. Läbiotsimise käigus leiti lendlehti“!

Alfred Gintsburg omalt poolt ei kõhkle vestluses „Novoe Vremja“ korrespondendiga kinnitamast, et streigi olemus oli poliitiline ja et seda juhtis esimese duuma liige. Menšikov omakorda paljastas juudi kaardid, küll küsimuse vormis, kuid üsna arusaadavalt: „Avalikkus kirjutab mulle, et streik Leena kaevandustes valmistati ette eelmisel aastal, ja siin on põhjus. 19. septembri päeval, kui börsil valitses paanika, müüsid härrad Gintsburg ja K oma aktsiaid kõrge hinnaga, teenides 9. veebruariks käesoleval aastal üle 10 000 000 rubla. Alates 9. veebruarist hakkasid levima halvad kuulujutud, et kaevandustes valmistatakse midagi valesti. 29. veebruaril ilmusid esimesed teated tööliste streigist. Kas see streik ei olnud mitte kunstlikult põhjustatud juudi provokaatorite poolt? Juudi ja juutluse omanduses oleval ettevõttel ei olnud enam aktsiaid ja neid oli vaja kukutada, et alustada uut börsilõbu. Sel nädalal valmistatakse „Lenski“ lõplikku allakäiku ette. Paanilises segaduses loobub avalikkus neist odava hinnaga ja siis omandab õnnelik ettevõte lisaks vanade kasumlikule tagastamisele uusi aktsiaid, mis on märgitud ainult 14. aprillini. Pärast seda hakatakse aktsiaid jälle ülespuhuma ja mäng annab üldiselt „kullatöösturitele“ vähemalt 50 000 000 rubla kasumit...“.

Kas see kõlab tõesti nagu tõde?

Esialgu oli aga argpükslik juudi parun nii segaduses, et hakkas kahtlematut ja juba üsna häbematut jama rääkima.

Ilmselt sellest tuleneb ka „Birževõje Vedomosti“ märkus teemal „omad ei tunneta oma“.

„Nagu teada, teatas parun Gintsburg, Leena seltsi tegevjuht, muu hulgas järgmist: „Töötajad nõudsid 30-protsendilist palgatõusu. See oleks tähendanud kulude suurendamist 1 300 000 rubla võrra, mis oleks tähendanud kaevanduse sulgemist“. Tegelikult välistab kulude suurenemine vähemalt 1300 tuhande rubla võrra üsna selgelt ja täielikult vajaduse ettevõtte sulgemiseks, sest selts maksab oma tuludelt riigikassasse suuri makse. Kuid, ja sellest hoolimata, tuleb seltsi kasumi arvutamisel meeles pidada, et 450 rubla suuruse aktsia börsiväärtus on tõusnud 6.000 rublani ja seda hoitakse peaaegu pidevalt umbes 4.000 rubla juures, s.t. 9 korda kõrgemal kui nimiväärtus. Puhaskasum oli viimasel tegevusaastal, vaatamata kapitali suurendamisele 6 miljonilt 11 miljonile, 55 protsenti kapitalist, s.o. 5 650 tuhat rubla. Kui sellest 5.650 tuhandest rublast maha arvata 1.300 tuhat rubla töötajate nõuete rahuldamiseks, siis jääb aktsionäridele 4.350 tuhat rubla, mis 11 miljoni suurusel kapitalil oleks peaaegu 40 protsenti. See vähendaks kahtlemata aktsiate hinda, kuid need oleksid siiski umbes kuus korda kallimad kui nimiväärtus. Kuid just hirm börsihinna alandamise ees mängis otsustavat rolli keskvalitsuse kangekaelsuses, mis ei julgenud tööliste nõudmistele järeleandmisi teha“.

V. 4. aprillil Bodaibo kaldal kõlanud paugud olid paratamatud, isegi kui mitmetuhandelisel töölisrahva massil, mis tungis sõjaväeüksuse vastu vaid mõne täägiga, ei olnud, nagu Tultšinski ütleb, kive ega kaikaid käes. Ilma tulistamiseta, mida seadus sel juhul nõuab (kubermangu üldmääruse art. 316 lisa art. 30), oleks tähtsusetu sõjaväerühm rahvahulga poolt purustatud, ja hullunud rahvahulk oleks tekitanud selliseid hädasid, võib-olla isegi endale, et ohvrite arv oleks ületanud praegust ohvrite arvu. Seega ei ole küsimus mitte korraldust kaitsnud sõjaväe tegevuses, vaid sellel on hoopis teine raskuskese. Seetõttu, vaatamata riigiduumas välja mängitud ägedatele poliitilise vihkamise puhangutele ja selle taotluste sisule, peavad selle töötajad mõistma, et nad ei tegutse selles küsimuses mitte vene rahva kaitseks, vaid tema tõsiseks kahjuks, mängides selle reeturliku Kagali kätte ja luues uusi ohte meie kodumaale.

Vahepeal oli duumal teine, võrreldamatult õilsam ülesanne. Nii kummaline kui see ka ei tundu, oli just kadett Maklakovil õige mõte. Ta tuletas meelde, et tsaaripoeg Dmitri mõrva uurimine ei oleks pidanud toimuma Uglis... Samamoodi ei oleks uurimine 4. aprilli sündmuste toimumiskohas viinud sihile, sest seal ei olnud sündmuste allikad. Tõendiks on P. L. Stolõpini mõrva kohalik menetlus. Fakti raskus ja tulemused, mida juutlus sellest hankis, näitavad piisavalt, et uurimine ei oleks pidanud piirduma julgeolekuametnike tegevusega. Ülemaailmne Kagal väärib uurijate suuremat tähelepanelikkust ja kõrgemat riigivaadet. Kooskõlas sellega tuleb uurida kogu oma põhjalikkuses Leena seltsi sündmuste küsimust. Sündmuste võti, nagu lord Harrison õigesti ka märkis, ei ole isegi mitte Londonis, vaid Peterburis. Igal juhul tuleb märkida, et siin oli juba 1911. aasta algul teada kolm tööliste nõudmist, millest kaks tunnistas valitsus õigeks ja mis Leena seltsi nõudmisel täideti. Sel ajal oleks pidanud toimuma kohapealne uurimine. Kui seda ei tehtud õigeaegselt, siis ei oleks võinud seda edasi lükata veebruari lõppu ja eriti jooksva aasta märtsi algusse, kui juba tööliste telegrammi sisu näitas, et asi võtab tõsise pöörde.

Prantsusmaa ja Inglismaa näited veenavad meid, et ilma valitsuse osaluseta ja isegi ilma peaministri isikliku energiata ei saa ette valmistatud ja teravnenud suhteid omanike ja tööliste vahel ohutult likvideerida. Sotsiaalsete liikumiste nakkavus nõuab kategooriliselt, et neid tuleks neutraliseerida nii vara kui võimalik. Neid üldisi märke kaasaegsest ajaloost kinnitas sel hetkel asjaolu, et oma türannia karistamatusest joovastatuna ei teinud Leena selts mingeid parandusi tööliste elus, vaid taotles ainult rangeid korraldusi ametivõimudelt ja eelkõige sõjaväe saatmist oma kaevandustesse. Kirenskist saadeti üks jalaväerood, kuid sellega ei oleks pidanud piirduma. Kaevandustööliste abitus väljasaatmise korral oli hädavajalik abitegur, eriti vägede juuresolekul. Oli seega hetk, mil riigivalitsuse heatahtlik vahendamine oleks pidanud viima rahustumiseni. Seetõttu on kahetsusväärne, et sellele ei pööratud tähelepanu ja et vastupidi, usaldati jätkuvalt seltsi keskvalitsust. Vahepeal ei õnnestunud seda ära piirata. Kired seevastu käisid kõrgelt. Kriis lähenes ja ei saanud muud kui kurvalt puhkeda...

Järgnevad kaks „Novoje Vremja“ telegrammi kirjeldavad toimunut piisava täielikkusega. Faktidele tuginedes annavad need kindla aluse hinnangu andmiseks. Kõik, mis järgneb, üksnes illustreerib ja selgitab, midagi lisamata.

Seega ja selleks, et vältida sihituid üksikasju, ammendame oma materjali nende telegrammidega.

„Irkutsk. Praegu on siin järgmised ametlikud teabed Bodaibo sündmuste kohta.

Seoses streigi veniva iseloomuga saadeti märtsi lõpus Peterburist Irkutskisse Leena seltsi esindaja Solodilov, et töötada välja tingimused, mille alusel töölised saaksid tööd jätkata. Pärast mitmeid kohtumisi kohaliku kuberneriga tegi Solodilov seltsi nimel töölistele järgmised järeleandmised: 1) töötasu otsingupartiides, luuramisel ja talvepuhkusel - pooleteistkordne palk; 2) vaba sõit Ust-kutti koos tööliste ülalpidamisega, kes olid teeninud vähemalt kolm aastat; 3) palga väljastamine igakuiselt ühe kuu pikkuse lepingu tingimusel; 4) kasarmute tasuta valgustus üldiseks kasutamiseks; 5) vahetustega töö kaevandustes; 6) ületunnitöö vabatahtlikul kokkuleppel; 7) talongide tühistamine; 8) tasu üksikutesse kaevandustesse sõitmise aja eest nagu töö enda eest; 9) abielus meeste majutamine eraldi vallalistest meestest; 10) naiste tööle mittesundimine; 11) töö määramine vastavalt erialadele; 12) kviitungite väljastamine tootmises ja 13) asetäitja kohalolek varustuse väljastamisel.

Tagasi lükati järgmised nõudmised: üldine palgatõus, 8-tunnine tööpäev, tasu streikide eest, tööliste vallandamine ainult suvel ja komisjoni teadmisel, haigushüvitiste maksmine, välja arvatud invaliidide puhul, ning töötajate vallandamine tööliste taotlusel.

Need tingimused edastas Solodilov telegraafi teel kaevanduste juhatajale Teppanile koos korraldusega lõpetada tarnete väljastamine neile, kes ikka veel streikisid, ja võtta meetmeid nende väljatõstmiseks hõivatud korteritest.

Kõigest sellest teatati töölistele 4. aprilli hommikul. Vahepeal streigi juhtide eelmise ööpäeva arreteerimisest ärritunud töölised ei soovinud pakutud tingimusi rahulikult arutada. Teisalt tekitas veelgi suuremat elevust seltsi kategooriline nõue korterite vabastamiseks ja toiduainete jagamise lõpetamiseks.

Nižnõi kaevanduste kolmetuhandeline rahvahulk marssis rahvamaja poole, kus nad kavatsesid ühineda Odosejevski kaevanduse kahetuhandelise rahvahulgaga. Rahvamajas viibisid isikud kaevanduste administratsioonist, ringkonnainsener Tultšinski, Irkutsist saabunud seltsimees prokurör Preobraženski ja sandarmi rotmeister Trestšenko, samuti 110 madalama auastmega sõjaväeline meeskond kahe ohvitseriga. Viimased viidi rahvamajast välja ja rivistati tööliste ette.

Rotmeister Trestšenko, nähes ette verevalamise vältimatust, saatis valvur Kitovi teatama rahvahulgale, et kui see ei peatu või ümber ei pöördu, siis avatakse tuli. Nähes ette, et töölised tõenäoliselt ei allu valvurile, tormas ringkonnainsener Tultšinski ise rahvahulgale vastu, kutsudes seda üles teelt ära pöörama. Sel hetkel oli see 160 sammu kaugusel sõjakomandost.

Esimesed read olid valmis Tulšinskile kuuletuma, kuid tagumised read surusid, ja vahemaa komandost vähenes kiiresti 106 sammuni, mis sundis tule avama. Kohe heitis kogu rahvamass maha pikali ja koos sellega ka insener Tultšinski, kes tule lõpetamisel leidis end surnud ja haavatud tööliste hulgast.“

„Irkutsk. Bodaibo katastroofi fakti lõplikust kinnitamisest usaldusväärsest allikast selgub, et 4. aprillil kell 8 hommikul kogunes Feodosejevski kaevanduse kontori juures 2000-liikmeline rahvahulk, kes nõudis arreteeritute vabastamist, arveldamist ja toidu väljaandmist naistele ja lastele. Kohe kutsuti välja väeosa ja töölisi hoiatati, et kui nad ei lahku, saadetakse nad sõjaväe jõuga laiali. Vastuseks kutsusid töölised mäeinseneri Tultšinski, kes saabus viivitamatult. Tema nõudmisel tõmmati sõjavägi tagasi. Sel päeval toimusid kõigis kaevandustes tööliste koosolekud. Kell kolm pärastlõunal moodustasid ühinenud kaevandused 4000-liikmelise rahvahulga ja kell neli liikusid nad Feodosejevski kaevanduse tööliste juurde. Politseiülem rotmeister Trestšenko kutsus sõjaväe välja, sest nad keeldusid laiali minemast. Just sel hetkel astus Tultšinski rahvahulga sisse ja palus alluda. Rahvahulk oli sõjaväeüksusest 160 sammu kaugusel. Pärast mõningast vaheaega andis Trestšenko võimu komandoülemale üle, kes pärast kolme pasuna signaali andis rahvahulga pihta lahingpadrunitega kogupaugu. Rahvahulk heitis kohe pikali ja tuli lõpetati. Teadvusele tulles tõusid töölised püsti ja püüdsid hüüdega „hurraa“ rünnata vägesid, kes tegid taas kolm kogupauku. Kogu aeg, kuni rahutuste lõpuni, oli Tultšinski rahvahulgas. Tulemus: hukkunuid 107, haavadesse surnuid 74, raskelt haavatuid 209, neist ambulatoorseid 81; kaotusi kokku 390. Tööliste ärritust tekitas streigikomitee arreteerimine seda enam, et läbirääkimised olid kolme viimase päeva jooksul uuesti alanud.

Tavapärast paukpadrunite kogupauku ei lastud.“

Ubi facta loduuntur, non opus est verbis!...

Vaadeldes sündmusi riigi seisukohalt, oleme püüdnud vaid selgitada nende teel nähtuste sisemist tähendust. Ja nüüd, jutustuse lõpetades, ei taha me värve paksendada. Järelikult ei ole meie ülesanne kirjeldada hämmastavaid leinapilte katastroofi ohvrite matustel ega ka neid kohutavaid tingimusi, millega töölised nüüd ümbritsetud on. Samuti ei hakka me tegema ennustusi rahvarahutuste tulemuste kohta enne Leena seltsi meetmete tulemust. Me ootame uurimise järeldusi lootusrikkalt. Kuid meil ei ole õigust vaikida probleemi börsipoolsest küljest.

VI. Leena seltsi asutamisel emiteeriti selle aktsiaid 450 rubla nimiväärtusega. Järgnes teine emissioon, kuid ainult 300 rubla, ja mõlema emissiooni kogusumma oli 6 000 000 rubla.

Keskmine kullatoodang ei ületanud kahte-kolme kullatükki saja puuda kivimi kohta. Mõnes kohas, eriti Gatšinski oja suunas, mis suubub Bodaibosse, see aga suurenes, ja lähemal oja suudmele, kus praegu arendatakse Feodosejevski kaevandust, hakkas see midagi imelist lubama. Selle viimase kaevanduse avamisega selgus, et sajast puudast kivimist pestakse kuni kaks naela kulda. Seltsi kogutoodang, nagu juba öeldud, ületab tuhat puuda aastas.

On selge, kuidas börsimäng nendes tingimustes arenes, eriti sellise virtuoosi nagu Zakhari Ždanovi, kes pidi olema endine juut, dirigeerimisel. Tõstes aktsiate hinna kohati kuni 6000 rublani, soovis Ždanov neid müüa keskmiselt umbes 5400 rubla tükist juudi pankade sündikaadile, milles osalesid soodsalt mitmed lordid ja inglise juudid, kes said lõviosa, kolm neljandikku aktsiatest. Koos sellega näitas minister Timirjazev, nagu me juba teame, paremat saatust väärivat innukust. Sellegipoolest langesid aktsiad umbes 500 rubla eest. Siis otsustati emiteerida „väike Leena“, s.t. uusi aktsiaid ainult 75 rubla eest. Motiivid olid: soov laiendada kaevanduste tootmist ja kaasata seeläbi rohkem vene rahvast looduse andide kasutamisse, teiselt poolt aga kahe eelmise emissiooni kokkusobimatus, mille aktsiate hind oli 450 ja 300 rubla ja millel puudus mitmekordne suhe. Uus emissioon oli aga lubatud 150 rubla nominaalväärtuses aktsia kohta. Emissiooni enda toimumine oli juhtide poolt ette nähtud 14. aprilliks.

Kui selliste asjaolude hulgas eeldada, et, nagu eespool selgitatud, olid Gintsburgid, olles oma aktsiad kõrge hinnaga maha müünud, 1912. aasta veebruari alguseks teeninud kuni 10 000 000 rubla kasumit, siis nende edasine tegevusprogramm oli loogiliselt määratud vajadusega tagastada võimalikult palju aktsiaid ja samal ajal võimalikult odavalt, et esiteks säilitada oma ülemvõim äris, mis toob üle 50% aastasest kasumist, ja teiseks kehtestada endale õigus haarata hea osa uutest aktsiatest, mis jaotatakse vanade aktsiate omanike vahel.

Kui aga selline programm tundus loomulik, ei takistanud miski „valitud rahva“ liikmeid oma õnne aitamast. Ja me näeme tõepoolest, et juba veebruari lõpus hakkas Peterburis kuuldavale tulema „tööliste pataljonide kirves“ Bodaibo kaldalt. Kas ei alanud juudi kontsert ja kas ei hakanud börsi-oreli pedaalid vajutama... Sellest saame teada uurimisest. Siiski on juba praegu selge, et Leena selts, olles ise üleni süüdi, tegutses vastu kõigele, mida inimlikkus ja kahtlemata ka mõistlikkus nõudis. Tööliste õiglast soovi tagasi lükates, apelleeris seltskond küüniliselt sellele, et neil endil ei ole õigust oma kibeda saatuse üle kurta. Streigi spontaanne protsess süvenes üha enam ja enam, samal ajal kui seltskonna aktsiad langesid ja langesid. Juudid muidugi ei mõelnudki nende tõstmisele, kuigi nad korjasid neid lennult üles. Lõpuks, 4. aprillil, puhkes kogupaukudega tulistamine, ja aktsiaid läksid jälle alla, ja kohe 600 rubla võrra!...

Lubades tulekahjul lõkkele lüüa, tegi juudi ajakirjandus algul nii, nagu ei omistaks ta sellele mingit erilist tähtsust, siis aga äkki muutis ta oma registrit ja langes vastupidi „süngesse melanhooliasse“, seejärel isegi kõikehõlmavasse kurbusesse „repressioonide barbaarsuse“ üle, ei näinud lootustki rahunemisele. Oodatud telegrammid hakkasid omakorda matusemarssi ümisema uudistega üliõpilaste ja tööliste massikoosolekutest, tööstus- ja vabrikute streikidest ning väljarändamistest... Hirmu ja segaduse torm pühkis kontrollimatult läbi börsiteadete kuni 14. aprillini, „väikese Leena“ ihaldatud väljaandmise päevani. Siis järsku torm vaibus ja pankurite päike tõusis pimestava iluga võrratute hüvedega. Enneolematu halo ümbritses Iisraeli säravaid kontsertmeistreid, nagu kahtlemata ka selle hors de concours'i talmudisümfoonia autoreid.

Paraku on meie hääl liiga nõrk. Me kutsume appi ühe Moskva ajalehe, mis juudihirmu pärast, kuigi ei öelnud juutide kohta ühtegi sõna, siiski kirjutas finaali Bodaibo kaldal toimunud sündmustele, tundub, üsna edukalt...

„Eile viisid Leena seltsi „rahastajad“, mille eesotsas on teatavasti härra Timirjazev, läbi „operatsiooni“. Samuti verevalamisega. Seekord avalikkuse peal. Eile müüdi uusi aktsiaid hinnaga 281 rubla tükk „lentside“ vahel, mis eile noteeriti börsil 759-lt 785-le rublale. Uued aktsiad, mis on emiteeritud jõukate klientide mängu meelitamiseks, esindavad igaüks kolmandiku „suurest Leenast“, paberist, mis on liiga kallis kergeuskliku avalikkuse taskute jaoks. Soovitame teil tähelepanelikult lugeda järgmisi arvandmeid, et ise veenduda, kui kolossaalne on see pettus...

Emissioon toimus 5 520 000 rubla eest nominaalselt, nominaalhinnaga 150 rubla aktsia kohta. Kokku emiteeriti 36 800 aktsiat. Neist seitsekümmend viis protsenti, 27 600, läksid lentsidele-inglastele. Vene lentsidele jäi 9 200 aktsiat. Uued aktsiad läksid, nagu me juba ütlesime, lentsidele 281 rubla eest. Eile noteeriti neid börsil 759-785 rubla tükk. Ja madalamalt ei saanud neid noteerida, sest uued aktsiad esindavad, nagu öeldakse, tervet kolmandikku „suurest Leenast“.

Võtame kõige madalama eilse hinna - 759 rubla.

759 rub. - 281 rub. = 478 rubla. Kokku „võitis“ Leena eile äsja emiteeritud aktsiatel 478 rubla tükist. 478 rubla 281 rubla kohta. Nad võitsid peaaegu 200 protsenti!

Inglise lentsid võitsid eile sama aktsiaemissiooniga:
478 rubla 27 600 aktsia kohta - 13 192 800 rubla. Vene lentsid „võitsid“ 4 397 600 rubla 9 200 aktsia pealt. Selle raha maksab välja avalikkus. Selline on imeline ja suurejooneline pettus. „Leena ajaloo“ apoteoos.

Millist rolli mängis selles kelmuses tulistamine...?
Me ei sõnasta veel mingeid süüdistusi.
Aga raske on mitte mäletada reegleid:
„Fecit, sig prodest...“ „Tegi see, kellele see kasulik oli.“
Ja Leena tragöödia oli petturitele soodne.
See oli isegi hädavajalik.

Nad pidid enne uute aktsiate väljaandmist „suure Leena“ avalikkuse käest välja lööma. Ja võtta ta muidugi odava hinnaga. Lõppude lõpuks andis iga kaks „suurt Leenat“ õiguse kolmele uuele aktsiale. Ja siin mängis oma rolli „Leena kogupauk“ enne uute aktsiate märkimist. Sellest kogupaugust kukkus „suur Leena“ maha. Esmaspäeval ostsid Leena petturid „suure Leena“ avalikult 3100 rubla eest. Ja eile tegid nad iga avalikkuselt odavalt ostetud „suure Leena“ eest hinnavahe 145 rublale ja lisaks 717 rubla pooleteise uue aktsia langemisest iga „suure Leena“ kohta. Kokku iga aktsia eest 862 rubla! Finantsoperatsioon on geniaalne. Kui see on ainult „finantsoperatsioon“. Brjanski metsades nimetatakse seda teisiti“.

Pilt ütleb palju. Aga see ei oleks täielik ilma kokkuvõtva faktita, mille tunnistajaks on Novoe Vremja.

Kes tõepoolest ei tea, mis on arve „on call“ või kuidas pankurite poolt klientidelt kahjusid sisse nõutakse? Seega on vaja, et eksisteeriksid erandlikud asjaolud, et hasartmängupaberite kursi järsk langus ei tooks kaasa „väljamakseid“. Pole kuigi kindel, et see tõuseb, sest „maksustamise“ kohaldamisega on pankurid ise suutnud kadestamisväärse vahe taskusse panna. Lisaks kindlusele on vajalik sui generis börsilooming ja igal juhul käsu ühtsus, s.t. kaalutlus ja seega ka ettenägelikkus. Aga, küsitakse, mille nimel? Vastus on lihtne: börsiboade ja -haide turvalisuse nimel, teisisõnu, selleks, et oma vabadust kindlasti laiendada.

Ja siinkohal näeme, et kõigele vaatamata ei allutatud „suurele Leenale“ mingit „eksekutsiooni“!...

Kust võiksime otsida paremaid tõendeid juudi despotismi kohta rahvusvahelisel areenil? Mida saab ühegi riigi riigivõim selliste plaanide vastu ette võtta? Mis küünilisust veel vaja, kui sama juhtumi puhul kõlasid Venemaa riigiduumas hüüded - „mis on juutidel sellega pistmist!..“

Niisiis, siin on see, mida Novoje Vremja tõendab:
„Tragöödia Bodaibo jõel on Leena aktsiaid kohutavalt langetanud. Peaaegu 30 protsenti. Neile, kes tunnevad börsitehinguid ja päevakonto tingimusi, on ilmselge, et see on kõigi aktsia „omanike“ jaoks häving. Valvekonto on harva tagatud 30 protsendiga, sageli 10 või 15 protsendiga, ja kui aktsia langeb 30 protsenti, tuleb paratamatult lisaraha (seda ei ole) hoiustada, kontot täiendada, muidu müüakse väärtpaberid sunniviisiliselt maha ja teid „eksekuteeritakse“, nagu öeldakse börsil. „Eksekuteerimine“ on kõige kohutavam börsisõna.

Aga ainult „portugali“ (ja vene) väärtpaberid ja Leena aktsia ja „šeerid“ on inglise paber. Neid ei puututa. Vene pangad ja pangahooned on täpselt kalasõnal otsustanud mitte kellegi Leena aktsiaid müüa, kuigi kursi langus ületab kaugelt väärtpaberit, ja „eksekutsioone“ ei tehta. Ükskõik kui sügavale „Leena“ ka ei langeks, kedagi ei „eksekuteerita“. Nii öeldakse börsil.

Võiks ju arvata, et nad seda teevad, kui enamus aktsiatest on inglaste ja parunite Gintsburgide..... käes.

Kummaline ei ole see, et pangad ja pangamajad oma kliente nüüd ei ruineeri, see on isegi väga hea, kummaline on vaid see, et kui oleks mõni muu, lihtsalt vene paber, siis oleks nad juba ammu juurdemaksu nõudnud või oleks „eksekuteeritud“...

Kui pitsat on „seitsmes suurriik“, siis börs on kahtlemata „kaheksas“, ja sellel võimul on omad seadused... Peamine neist on „tugevaima õigus“.

„Honny soit qui mal y pense!...“

Kuid siin on seadused kaugel sellest, et nad on ainult „hukkamiste“ jaoks. Arvestades kõike seda, mis eespool „Gintsburgiaad Leenal“ kohta on öeldud, oleks vähemalt lubatud olnud oodata, et juudid püüavad mõnda aega vaikida või vähemalt ei kiirusta meid edasi mõnitama. Paraku on vastupidi!...

Viidates „Vetšernjaja Vremja“ ja „Zemštšina“ järgmistele 4. aprilli numbritele, oleme sunnitud sügavalt õpetliku „Leena“ epopöa lõpetuseks märkima järgmist:
„Juba ammu on teada, et juudid ei salli surmanuhtlust kui karistust raskete süütegude eest. Ja nad ise ja nende šabbesgojid pooldavad innukalt surmanuhtluse täielikku kaotamist igasuguste hirmutegude eest. Ainuüksi vaatepildi nägemine hukkamõistust hirmutab Iisraeli lapsi ja paneb nad isegi ohkama. Kuid see on siiski ainult siis, kui tegemist on Themis'e poolt kättemaksu vahendina ette valmistatud võllaga; üldiselt ei ole „rõhutud hõim“ üldse võlla vastu, muidugi juhul, kui tegemist on „vabastavate“ pommitajate või ühiskonnaröövlitega.

Juuda poegade julm loomus, mis on karistamatusest mürgitatud kuni totaalse julmuseni, ei ole sugugi tõrjutud lõbutsemisest hukkamõistmise näol, isegi sellest, et surmanuhtlusest tehakse teatraalne vaatemäng.

Selle tõestuseks on etendus Gomeli juudi teatris. Ja selle etenduse näidendileht (nagu teatab „Vetšernjaja Vremja“ ben-Akiba, kes esitas selle Bahrušini teatrimuuseumile) on sõna-sõnalt järgmine:
„Vene (loe: žiidide) kunstnike trupp esitab ajaloolise draama, mille süžee on võetud iidsest heebrea ajaloost, mis käsitleb Jeruusalemma vallutamist Midia kuninga Agasferi poolt, „Gaman“, koos täieliku sisustuse ja kostüümidega kõigile kunstnikele ja kõigile osalejatele 75 mehe ja 25 poisi arvuga. Viiendas vaatuses on lavale paigutatud võllas, millele Gaman välja tuuakse ja puuakse publiku silme ees.“

See tähendab, et igaühele oma või kellele mis meeldib, vastavalt oma maitsele ja iseloomu kalduvustele. Muule publikule korraldavad „kunstnikud“ peadmurdvaid trikke, kõrvetavad kahuritest, helistavad kellasid või leiutavad sentimentaalseid, „südantliigutavaid“ melodraamasid. Aga juute ei saa melodraamaga veenda, et nad ei vaja ei suurtükke ega kellasid. Andke neile võllas ja pooge selle külge mõni välismaalane, et rõõmsameelsed žiidid rõõmustaksid...

Ei takista seda meeles pidada kui kasulikku kommentaari härra Koroljonoki ja Miljukovi et tutti quanti hädaldamistele.

Nii et nende poolt ülistatud „kultuurne“ rahvas „võpatab juba pelgalt mõttelt võllale!...“ Aga kuidas „väljavalitud rahvas“ tunneb kaastunnet vene kurbuse ees viiekümneprotsendilise inglise-juudi partnerluse ohvrite ees vene pinnal!... Aga mida tähendab meie noormeeste ja tööliste seas juudapoegade õhutamine Kagali kulla eest valatud vene vere mälestuseks!...

Piirates meie jutustust börsi juutidest, peame lõpetuseks meeles pidama, et Talmud ise soovitab juutidel näidata halastust gojidele, et nad saaksid öelda: „Juudid on ikkagi korralikud inimesed!“.

Sellest soovitusest juhindudes ei keela „valitud rahvas“ endale rõõmu mängimast operetti teemal „Sentimentaalne hai või filantroop-krokodill“, ega naerda „ebajumalate“ üle, mida omakorda soovitab Talmud.

Ilma sellise lõbustuseta ei ole juudile ükski kättemaks magus... Seda teades mõistame me juuti, muidugi gojide kaudu, muidugi Kagali väljapakutud, kuid skandaalselt läbikukkunud ideed püstitada Pariisis Alphonse Rothshildile kui „vaeste isale“ monument.

Clovis Hugues lõpetab oma luuletuse inspireerivate ridadega, mis häbistavad seda häbiväärset katset nende nördinud akordidega:

Bonte du vieux bandit restituant la bague

Apres que le doigt a saute!...

Ah! ceber un epi quand on mange une plane,

- Misere!... Qu'importe au troupeau

Qu'il lui rende en passant un flocon de sa laine

S'il l'a tondu jusqu'a la peau! ...

Que t'importerait auntie, o foule infortunee,

Qu'il donna, par exces de l'amour,

Deux ou trois millions dans une seule annee,

Puisqu'il nous les vole en un jour!...[115]

Vana pahalase leebus, andes tagasi sõrmuse, kui sõrm on juba ära lõigatud!... Ah... Kingib ühe viljapea, kui kogu põld on tühjaks söödud. Neetud!... Kas ei olnud mitte pilk, kui terve kari villatükki viskas, seda veriseks lõigates, kui ta pügati? Jah, ja kas poleks see mitte teie jaoks, õnnetu rahvas, pilk, kui ta teile liigse hellusega annaks kaks või kolm miljonit ühe aasta jooksul, sest ta varastab need meilt ühe päevaga!...?

                                         C. Poliitiline juut

Inimesed ise tahavad, et neid petetaks, nii et las nad siis petavad...
Rooma paavst Paulus IV.

I. Juutluse poliitilise ajaloo osas ei tundu põhjendamatu kuulata eelkõige sellist asjatundjat nagu Benjamin d'Israeli. Juba 1844. aastal rääkis tema kangelane, pankur Sidonia, oma romaani „Coningsby“ lehekülgedel nii:

„Praegusel hetkel, vaatamata sajandite, aastatuhandete pikkusele alandamisele ja tagakiusamisele, on juudi vaimul tohutu mõju Euroopa asjadele. Ma ei räägi mitte juutide seadustest, mida te tänapäevalgi järgite, ega nende suurest kirjandusest, mis läbib kogu teie maailmavaadet, vaid juudi intelligentsi elujõust. Ja te näete, et Euroopas ei ole olnud ühtegi suurt vaimset liikumist, milles juudid ei oleks silmapaistvat osa võtnud.

Esimesed jesuiidid olid juudid.

Idapoolne salajane ja kaval diplomaatia, mis hoiab kogu Lääne-Euroopat alati valvel, on organiseeritud ja juhitud juutide poolt. Võimas revolutsioon, mida praegu Saksamaal ette valmistatakse ja mille ülesanne ei ole midagi vähemat kui teine ja veel ülevam reformatsioon, millest Inglismaal ei näi olevat aimugi, on täielikult välja töötatud samade juutide auditooriumi all, kes on täielikult monopoliseerinud Saksamaal professorite õppetoolid.

„Pectoral-teoloogia“ rajaja, Berliini ülikooli professor ja rektor Neander, on juut. Teine sama ülikooli sama kuulus professor, Benari, on juut. Weyl, Heidelbergi araabia keele professor, on samuti juut. Ja üldiselt on juudi rassi professoreid Saksamaal hulgaliselt; ainuüksi Berliinis on neid vist mitte vähem kui kümme.

Mõned aastad tagasi pöördus Venemaa meie poole palvega. Aga Peterburi ja minu perekonna vahel ei ole kunagi täheldatud mingit sõprust. Venelastel olid segadused Hollandiga, mis rahuldasid nende vajadusi, nii et meie püüdlused parandada Poola juutide (kõige arvukam, kuid ka kõige vaesem ja kõige langevam haru meie juurtest) olukorda ei saanud sugugi meeldida. Sellegipoolest nõudsid asjaolud lähenemist, ja nii otsustasin ma minna Peterburi. Siia saabudes vestlesin rahandusminister krahv Kankriniga ja nägin temas leedu juudi poega. Selgus, et laen oli seotud Hispaania asjadega, ja ma sõitsin edasi Hispaaniasse. Kohale jõudnud, ilma peatumata, palusin kohe pärast saabumist audientsi senjoor Menditsabeli, selle koha ministri juures, ja leidsin end taas silmitsi ühe meie omaga, „nuevo christiano“ pojaga."[116] Foiniiklased nimetasid Pürenee poolsaart sefardideks, ja nii siis kui ka hiljem kanti see nimi üle selle koha juutidele. Kui 15. sajandi lõpus Ferdinand ja Isabella Juuda pojad välja ajasid, lubades Hispaaniasse jääda ainult neil, kes olid valmis kristlusesse üle astuma, siis mõned neist muidugi ristiti silmakirjalikult, kuid jäid juudiusku, kuigi neid nimetati „uuteks kristlasteks“. Prantsuse revolutsiooni ajal ja eriti pärast Napoleoni sõdu kuulutasid kõik need „uued kristlased“ end avalikult juutideks. Ka Itaaliasse ja Hollandisse põgenenud Hispaania juudid nimetasid end „sefardideks“, erinevalt Saksa juutidest „askenazidest“, keda nad põlgasid, kuid kes Poola kaudu sattusid ka meie osale. D'Izraeli oli pärit ristitud sefardidest ja ristis iseend, kuid ta suri õigeusu juudina, Arragoonia juudina. Läksin otse Pariisi, et konsulteerida Prantsuse ministrite nõukogu esimehega. Temas leidsin taas kord Lõuna-Prantsusmaalt pärit juudi, kangelase, impeeriumi marssali, ja õigusega, sest kes peaksid olema kangelased, kui mitte need, kes jumalat soomusena kummardavad?!

Kas Sult on juut?

Kahtlemata, ja üsna sama juut nagu teisedki Prantsusmaa marssalid, ja mitte kõige vähem. Võtame näiteks Massena. Tema tegelik nimi on Manasseh... Aga pöördume tagasi edasise jutustuse juurde. Meie arutelude tulemusena tekkis vajadus otsida sõbralikku vahendust ühe põhjapoolse võimu poolt. Valik langes Preisimaa peale. Nõukogu esimees pöördus Preisi saadiku poole, ja see võttis mõne päeva pärast meie konverentsist osa. Kuid niipea, kui krahv Arnim saali sisenes, tundsin ta ära kui preisi juudi.

Nii et näete, mu kallis Coningsby, et maailma valitsevad mõnevõrra teistsugused inimesed, kui need, kes ei ole kulisside taga, oletavad.“

Jultunud küünilisus ja paljas põlgus võõraste suhtes koos mõne andmestiku rõveda üldistamisega arvutuses, et võltsida neist maailmaseadust, kurnab lugeja kannatust D'Israeli enesehinnangu suhtes. Kuid romaani vahendusel, s.t. teadmatule rahvamassile kõige kättesaadavama kirjandusliku vormi kaudu, kuulutas ta ainult seda, mis on iga juudi jaoks muutumatu tõde ja mille kohta iga juudapoeg on valmis karjuma, kuni teadvuse kaotuseni...

Loomulikult ei hakka me sel põhjusel temaga poleemikat pidama, eriti kuna me ise ei eita paljusid väga süngeid asju, kuid peame kohaseks juhtida siinkohal tähelepanu peamiselt D'Israeli arvustusele kui elulisele näitele vihkamisest, mida judaism Venemaa vastu kätkeb, ja ühtlasi kui kinnitust meie põhiteesile, et juut ei lakka kunagi olemast juut ja ainult juut.

II. Mis puutub Kagali võrreldamatusse suursugususse, siis ei tohiks unustada, et D'Israeli Suurbritannias peaministriks olek, nagu ka Gambetta diktatuur Prantsusmaal, ei olnud tingitud mitte niivõrd nende annete ainuõigusest, kuivõrd ühe varjatud võimu organiseeritusest ja kavalusest, mis justkui selle või teise riigi heaolu nimel püüab nüüd maailma üle võimu haarata. Selle paljastamiseks on igal juhul vaja nende elulugusid mitte eraldi, vaid koos vaadelda. Drumont'i eriline uurimus „Gambetta et sa cour“ ei ütle, mida ütleb lihtne võrdlus Prantsusmaa keeldumisest Leiba Gambetta nõudmisel ühineda Inglise ekspeditsiooniga Egiptuses, väidetavalt Arabi-paša mässu rahustamiseks, samaaegselt sellega, et Inglismaa haaras Rothchildide kaudu asekuninga laostunud aktsiad just selles Suessi kanalis, mille ehitamise vastu Suurbritannia, kui ohu oma valitsemisele Indias, tõstis kogu allmaailma üles. Olles niiviisi kaotanud oma võlu Egiptuses, mille oli äsja omandanud Lessepspe'i geenius, sooritasid prantslased juutide õhutusel kui mitte enesetappu, siis ohtliku enesepöörde, sest õnnetus ei tule üksi, vaid koos lastega... Omades kõige ulatuslikumaid alasid Aafrikas, oli Prantsusmaa siiski sunnitud taganema hiljem Fashodas, loobuma viljakast Ugandast ja vaatama vaikides „valgustatud meremeeste“ Transvaali vallutamist. Ilma oma protestita ja mõlema poolkera hämmastunud pilkude ees ei kõhelnud Inglismaa uue Trans-Aafrika impeeriumi rajamisel, ja Prantsusmaa, juba oma vasallina, „kinkis“ lisaks sellele palju hiljem võõra Maroko, mis tuli Saksamaalt lisaks ja peaaegu kogu Kongo hinnaga osta, et astuda oma protektoraadi esimesed sammud juudi pogrommi rahustamiseks samas Marokos...

Araablased said aru, kes olid nende tõelised „sõbrad“!...

Seda, et tähtsusetud põhjused toovad mõnikord kaasa olulisi tagajärgi, näitab näiteks Charles I keeld igasuguse väljarände keelustamiseks Inglismaalt. Ja mis sellest? Siia, vastupidi, immigreerusid juudid ja asutasid siin vabamüürluse pärast seda, kui nad olid XIII sajandil osaliselt hävitatud, osaliselt täielikult välja aetud.

„Usalda Jumalat ja hoia oma püssirohi kuivana!“ - oli Cromwelli käsk oma vägedele, kui ta marssis monarhiat purustama. Ja kui pärast kuninga hukkamist hakkas Kauane parlament „Inglise Vabariigi“ lordprotektorit kuninglike aumärkidega üle ujutama, kuigi protektor ei kõhkle ütlemast, et „parlament on tema taskus“, ja ajas selle rohkem kui kord laiali, võttis rahvas, nagu alati vabaduse visioonidest petetud, oma „heategija“ entusiastlikult vastu, ülbe Oliver Cromwell, olles võimu ja au tipus, ei kõhkle „vabariiklastele“ sellise austusavalduse näkku viskamist: „seda pööblit oleks palju rohkem kogunenud, kui mind oleks hakatud võllasse viima...“

Niisugune skeptik ei saanud seega olla teadmatuses, mida teha, kui ta monarhiliste aluste purustamiseks ja katoliikluse likvideerimiseks kutsus Juuda poegi appi. Selle lõplikud tulemused on nüüd näha ainult Ülemkoja võimu purustamises ja demagoogia võidukäigus, mis põhjustab riigile sama eluohtlikke tülisid kui raudtee- või söestreigid.

Kulla voolamine Euroopasse Ameerika avastamise, renessansi ja reformatsiooni kaudu ning lõpuks Madalmaade allakäik enne Suurbritannia koloniaalseid edusamme oma mereväe kaudu, mille lõi paraku portugallane Sebastian Cabot - need olid andmed, mis julgustasid juutlust ja valmistasid ette tema salajase liidu „valgustatud meresõitjatega“, muidugi „valitud rahva“ huvides...

Bacon of Verulamil oli Cromwelli ajal vaevalt aega, et kirjutada „Uus Atlantis“ juut Elias Ashmolli heatahtlikul osalusel, sest juba 1717. aastal sai vabamüürlus Inglismaal täieliku kagalliku organisatsiooni, mis siis laienes nii Ameerikasse kui ka Inglismaa kolooniatesse üldiselt, samuti inglaste ja juutide kaudu kogu Euroopasse. Vabamüürluse saavutuste ajalugu Briti maailmapoliitika huvides väärib sügavat tähelepanu. Ilma, et saaksime veel kord pikemalt peatuda, kuigi siin asub raskuskese ja kaasaegsed nähtused, samuti ilma, et uuriksime ei sektide ja rituaalide, ei vabamüürluse tekke ja plaanide, ei revolutsiooni fabritseerimise kohta selle poolt ega isegi mitte kokkuvõtlike andmete kohta selle positsiooni kohta Venemaal, sest see viiks meid liiga kaugele, oleme sunnitud piirduma mõne resolutsiooniga, et selgitada juutide poliitilist rolli tänapäeval.

III. Nagu halastamatu kasuema, kukutas Prantsuse revolutsioon kõik kristlikud korporatsioonid ja heitis need salaseltsidest kõige hullema, Kagali, meelevalda, millest tal lisaks polnud aimugi. Saatusele ohverdatud, andsid töölised end oma kõige ohtlikumale vaenlasele, sellele antikristlikule jõugule, mis oli ehitanud neile, või õigemini öeldes nende kaudu endale „Internatsionaali“ ühingu. Praegu, fanatiseeritud põrandaaluste jõudude poolt, mis toituvad nende enda kibedast osast, marsivad töölised ühiskondliku korra ründamisele. Nad valavad oma verd juudi-massooni klikkide eesmärkide eest, mille olemasolu nad aga omakorda ei kahtlusta piisava kindlusega.

See organisatsioon aga isegi ei peitu, nagu teised lihtsalt ütlevad, sest tal pole midagi varjata. Selline arvamus sobib ainult äärmiselt pealiskaudsetele vaatlejatele. On tõepoolest naiivne oletada, et võiks olla olemas elujõuline poliitiline vandenõu, mis eitaks oma olemasolu. Väikseimgi õnnetus ja see oleks avastatud ning selle paljastamine oleks olnud tõendiks saladuse enda pahatahtlikkusest. Seda enam ei sobiks taoline plaan vabamüürlusele kui institutsioonile, millel on mõõtmatu tegevus suure isikute ringi seas ja rahvusvahelisel areenil. Palju mõistlikum on süsteem, kus salaselts, kuigi see eksisteerib selgelt, tegelikult ainult varjab oma eesmärki. Seega on see põhimõte, millest tõelised konspirandid, südamlikud organiseerijad, on inspireeritud, kui nad soovivad luua midagi tõeliselt salajast. Nad juhinduvad sellest, et nende järgijad peaksid juhatama end mööda käänulisi ja õnnetusohtlikke teid, nii nagu ränduril võib mäkke ronides võib olla selg pööratud vahest tippu, kuhu ta siiski peab jõudma. Kogemus ja mõtisklus näitavad ühtviisi, et see on ainus viis, kuidas kaitsta end lobamokkade õnnetuste eest. Keelates oma toetajatelt teadmise eesmärgist, mille poole ühiskond tegelikult püüdleb, välistavad juhid sel viisil võimaluse selle avastamiseks. Ja kui lisaks sellele pakutakse oskuslikult välja veel üks eesmärk ja järgijad ise usuvad, et kõik on suunatud selle realiseerimisele, muutub vandenõu veelgi turvalisemaks, sest mida rohkem tahavad „initsiaatorid“ rääkida, seda edukamaks kasvab eksitus ja seda kättesaamatumaks muutub varjatus.

Selle skeemi järgi ülesehitatud vandenõu muutub kaitstuks nii kergemeelsuse ja ebamaisuse kui ka oma pooldajate endi kohmetuse eest. Samal ajal on saladus kindlustatud ka nende kogukonnaliikmete kavatsuse vastu seda kahjustada, kes kaaluksid sellest lahkumist. Lõpuks võivad vandenõulased olla kaitstud ka spioonide sissetungi eest, keda konkreetse riigi politsei võib nende keskele tuua kavatsusega teada saada, mida nad teevad.

Selle organisatsiooni üleolek on iseenesestmõistetav. Seega on lihtne mõista, et ainsad tõeliselt salajased ühendused, teisisõnu, ainsad, mis võivad veel loota oma plaanide varjamisele, ja seega ka kõige ohtlikumad, on ainult need, mis on organiseeritud vastavalt nüüd kirjeldatud mustrile.

Vastavalt eelnevale on vaja eristada massanismi puhul kaksikmõju või, nii öelda, kahte kihti: üks on rahvahulga mask, teine on ordu tõeline olemus. Avalikult ja üldrahvalikult on vabamüürlus valgustav ja heategevuslik institutsioon. Salajaselt ja sisemiselt kujutab see endast salakavalat ja despootlikku ühendust troonide ja altarite purustamiseks, et asendada need omaenda türanniaga.

Esimeses suunas on taas kord eristatavad, kui ma võin nii öelda, kaks lugu. Madalam on ordu kahuriliha, mis on üles kasvatatud müstiliste allegooriate ja rituaalide maagial, mille judaism on ainult väljastpoolt talletanud. Ülemine korrus on ülemad ja kogukonna aristokraatia, kellel ei ole võimu, kuid keda köidab tseremoonia hiilgus ja tiitlite ülespuhutus, samuti tühjade saladuste hoidmine ja suuruse võltsillusioon.

Siin tõuseb nähtav üle nähtamatu.

Teises suunas, justkui efektses ja legendaarses ning seetõttu kättesaamatus ja tundmatus, kuid absoluutselt reaalses ja domineerivas suunas asub vabamüürluse raskuskese. Jättes kõrvale bufonaadi ja lameduse, dikteerivad selle tõelised ja piiritud isandad oma tahet rahvastele ja valitsustele. Selle ordu pühamu organisatsiooni ja personali hoitakse sügavaimas saladuses, nii et selle olemasolu eitavad siiralt enamasti isegi vabamüürlased ise.

Vastavalt salakorporatsioonide tavale, mis on arvestatud oreooli ja karistamatuse peale ja on seetõttu anonüümsed, ei saa kedagi avalikkuse ees olevatest inimestest, olgu see siis Rootsi või Inglise kuningas, kui ordu suurmeister, või nagu Nathan, kellel on see tiitel „Grand Orientis“, olles nüüd ka paavsti lõbuks Rooma linnapea, pidada vabamüürlaste ülemnõukogu liikmeks. Tuleks kindlalt meeles pidada, et mitte ainult printsess Lamballe, vaid ka Marie Antoinette ise ja isegi Orleansi Philip, kuigi nad hõivasid välimuse järgi kõrgeid auastmeid vabamüürlaste juures, kuid see ei takistanud neid nende endi surmaotsusele allutamast.

Seetõttu väärib tähelepanu ja õpetus, mille üks teatud vabamüürlane, juut Tiigrike (Piccolo Tigr), andis oma 18. jaanuari 1822. aasta kirjas ühe esmaklassilise vabamüürlaste rühma, nn Haute Vente, liikmetele. „Tiigrike“ ütleb selles:

„Haute Vente soovib, et ühe või teise ettekäände all juhitaks vabamüürlaste loožidesse võimalikult palju tiitlitega ja jõukaid mehi. Kuna neil ei ole seaduslikku lootust saada kuningaks „Jumala armust“, ei ole isandate vürstid tavaliselt vastu sellele, et revolutsiooni armust troonile jõuda. Nende hulgas on Itaalias ja mujalgi palju neid, kes unistavad sellistest tagasihoidlikest tunnustustest nagu meie sümboolne esiliin ja spaatel. Teised on võõrandatud või pagendatud. Ahvatlevad nad populaarsuse võidukäiguga, värbavad neid vabamüürlaste juurde. „Haute Vente“ näeb siis, kuidas neid kõige paremini progressi huvides kasutada. Vürst, kellel pole trooni oodata, on meile kopsakas võit. Ja neid ei ole selles positsioonis vähe. Tehke neist vabamüürlased! Loožid toovad nad karbonismi, ja siis tuleb päev, mil ehk Kõrge Lodž alandub neid vastu võtma. Seniks teenivad nad liimina rumalaile ööliblikaile, söödana intrigantidele, väikekodanlastele ja vaestele. Need dresseeritud vürstid töötavad meie heaks, uskudes, et nad töötavad iseenda heaks. Öeldu ei tundu olevat kasutu, sest alati leidub tohmaneid, kes on valmis end selle salaseltsi teenistuses kompromiteerima, mille toeks on prints...“

IV. Eespool öeldu põhjal mõistame ka juutide ja vabamüürlaste vahelise koostöö vältimatust. Omades tõestatud rahvusvahelist, sügavalt varjatud organisatsiooni, on juutlus vabamüürlaste ordule väärtuslik omandus, kuid ka tal on palju võita, kui ta sõlmib liidu salaseltsiga, mille kahtlusteta liikmed võivad tungida sinna, kuhu Kagalil ei ole otsest juurdepääsu. Teisest küljest sõlmis judaism vabamüürluse kaudu Suurbritanniaga salakonventsiooni, mille kohaselt ta tegutseb, joondades selle huvid enda huvidega, kuigi ta ise oli kohustatud teda teenima maailmaareenil, kuid tingimusel ja garantiil, et ta tagab oma plaanid kogu Briti võimu surve ajal.

Tulemused on hästi teada.

Briti ülemvõim meredel välistab konkureerivate merevägede olemasolu. Seetõttu näis XVII sajandi revolutsiooni kaudu Hollandi laevastiku hävitamine ja XVIII sajandi lõpus ja eriti Trafalgaris Prantsusmaa laevastiku hävitamine, samuti Vene laevastike uputamine Sevastoopolis, Port Arthuris ja lõpuks Tsushimas matemaatiliselt vältimatuna.

„L'histoire des anglais est celle des requins,-oujours a l'affut des naufrages, et qui ne sont jamais mieux pourvus qu'apres les tempetes,“ märkis õigesti Lambert, üks Napoleoni kindralitest.

Teisalt, Louis XVI hukkamine ja korduvad kaotused Austria impeeriumi vastu Napoleoni poolt, alates Rivoli lahingust, kus Austria kindralstaabi koostatud plaan sai Bonaparte'ile teada vabamüürlaste kaudu lahingu eelõhtul, pidid samuti toimuma saatuse dikteerimise paratamatusena.

„Kass, kes oli lakkunud äädikat“, nagu Voltaire teda nimetas, tagasihoidlik ja tähtsusetu advokaat Arras'ist, Robespierre oli haletsusväärne ettur, keda vabamüürlased juhatasid revolutsiooni kuningates, ja kui ta suri giljotiinil, siis mitte oma kurjade tegude eest, vaid sellepärast, et ta oli julgenud olla uhke oma isandate üle. Sama juhtus hiljem Gambettaga, keda tema enda armuke haavas surmavalt kusepõide, kes osutus „rüütli-kadoš'iks“, s.t. vabamüürlaseks spiooniks ja timukaks ühtaegu. Püha Helena saar õpetas Napoleonile, et kõrgeim võim selles maailmas kuulub Suurbritanniale ehk maailma Kagalile.

Napoleon suri, kuid tema vabamüürlasest spioon Talleyrand jäi alles. Pealegi oleks viimase mitmekordne reeturlik karjäär olnud mõeldamatu, kui ta poleks olnud kõikvõimas „Lesknaise laste“ protežee.

Kuna Inglismaal ei olnud piisavalt maaväge, valmistas ta juba ammu kuratliku ettenägelikkusega ette vastukaalu Venemaale Saksamaal. Ilmselt valmistas Preisimaa rolli kõigepealt ette Braunschweig, mille suurvürst tõsteti Saksa vabamüürlaste suurmeistriks. Kuid ta osutus võimetuks, ja suurmeistri tiitel läks üle Preisi kuningale, kellele see jäi õigusjärglaseks kuni meie tänapäevase William II-ni, kes julges (seni ohutult, kuigi mitte täielikult, nagu mõned faktid on näidanud) vabamüürlaste ikke kukutada.

Lincoln ja Carnot mõrvati, kui nad sattusid Suurbritannia teele risti ette. Esimene neist takistas S.A.S. osariikide laialisaatmist kaheks riigiks, mis olid juba ette määratud olema omavahel vaenujalal, mida Inglismaa igatses. Teine tahtis Falioda enda valdusesse võtta, s.t. lõigata kaheks Briti poolt peagi loodud trans-Aafrika impeeriumi - Kairost Kaplinnani. Apoteoosis ohverdati teatavasti ka Felix Faure juudi-massoonidele, kui ta mõtles pöörduda Prantsuse rahva poole sõnumiga Dreyfuse kohtuasja teise revideerimise vastu.

Itaalia kuningas Humbert oli vabamüürlusele vajalik ainult kui paavsti ilmaliku võimu eitamine, kuid nagu Berry hertsog, mõrvati ta omakorda, kui ta muutus liiga populaarseks, ülendades sellega monarhilist printsiipi, mida vabamüürlased ei salli.

Seega tuleks vabamüürlust käsitleda kui gootidele kohandatud talmudismi. Võrreldes verejudaismiga mängib see muidugi teisejärgulist rolli. Kuid Suurbritannia ja globaalse Kagali omavahelist suhet ei olegi nii lihtne määratleda. Kes siin keda ekspluateerib ja kes keda lõpuks petab, näitab tulevik. Võib siiski arvata, et ilmudes vaid kaleidoskoobi ühe pildina, mis on Iisraeli silmade ees aastatuhandeid möödunud, on ülbe Albion ise Kagali ohver. Siis lõpuks demonstreerib muusa Clio Kartaago hävitamise uusversiooni väljalaset... Sest Jaapan on ju tõusnud oma sajanditepikkusest unest...

Vahepeal käib töö koos. Tagasi pöördumata 1789. aasta epohhi või Rothchildide dünastia tekkimise juurde, märgime, et kooskõlas nende andmetega oli Prudonil pärast 1848. aasta revolutsiooni õigus hüüda: „me oleme ainult juute vahetanud...“. 1870-1871. aasta kohutaval perioodil, kui Prantsusmaal ei voolanud mitte veri, vaid vereseerum, näeme selle valitsuse eesotsas Juuda poegade triumviraati: Adolphe Crémieux, ka Grand Orient'i suurmeister ja Juudi Maailma Liidu rajaja, Jules Favre ja Léon Gambetta. Viimane oli see, kes pani aluse oma usukaaslaste ametlikule domineerimisele Prantsusmaal. Kui tema lähim kaaslane ja järeltulija tema „diktatuuris“ oli Joseph Reynac, Dreyfusiaadi pahatahtlik eeslaulja, siis Jacob Reynac, võrratu juudi lihane onu, kuulus teise pan-ameerika triumviraati koos pan-ameerika teaduste doktori Cornelius Hertziga ja hobuste kiirjooksu meistri Artoniga.

Kõike seda arvesse võttes ei saa mitte tunnistada, et Gambetta, Virtembergi juutide Prantsusmaa diktaatori kõrval võis seista ainult üks temasugune mees, Veniamin d'Israely, esivanemate kaudu Hispaaniast pärit, Gladstone'i pidev vaenlane ja tema reformide mürgine tsensor. OJonnel tembeldas d'Israeli õigustatult „selle kaabaka otseseks pärijaks, kes ei tahtnud ristil kahetseda“. Päritolu, nagu öeldakse, sefardidest, s.t. salajuutidest, kes ristiti Hispaanias pärast seda, kui Ferdinand ja Isabella olid kõik teised „valitud rahva“ liikmed välja ajanud, ristis d'Israeli end isiklikult Inglismaal uuesti. Sellegipoolest saatis ta ristimata hõimukaaslast Lionel Rothchildi ja teisi pärast teda Inglismaa parlamenti, nagu ta ütles „kristliku heategevuse nimel“, ja lõpuks, olles juba lord Beaconsfield, pöördus enne oma surma tagasi juudiusku. Tema mälestust austati mõlema poolkera sünagoogides eriti pidulike palvetega. Kui meenutame D'Israeli rolli Berliini kongressil, siis mõistame ka seda, kui suures ulatuses vihkavad juudid Venemaad. See võib ainult sobida Juuda poegade raevukate needustega „Eedeni kuningriigi“ vastu, nagu Talmud nimetab Vana-Roomat. Selline on aga juutide muutumatu harjumus vihastuda sellise võimu veetluse peale, mille ees nad orjalikult värisevad...

Ei ole vajadust meie teksti kagali-nomenklatuuriga veelgi keerulisemaks muuta. Kuid Iisraeli suhtes on võimatu jätta mainimata vähemalt seda, kui geniaalselt on meie mõlema pealinna poolt valitud sellised armastatud juudid nagu Herzenstein ja Vinaver „vene seadusandjateks“. Siis on raske unustada selliseid juutide järeltulijaid ja omakorda meie „sõpru“ nagu Saksa kantsler Bethmann Holweg või Austria peaminister Ehrenthal. Eeskava huvides nimetagem Ferrero Nathani't ja Itaalia peaminister Luzzati't kui vastloodud Kagali triumviraadi liikmeid ja märkigem, et hiljuti vahetas Itaalia parlament viimase algatusel vabamüürlaste tervituse just Suurbritannia Alamkojaga, mille kohta isegi juut Heine ei saanud jätta ütlemata, et „ookean oleks selle vastiku saare ammu alla neelanud, kui ta ei oleks kartnud, et tal läheb süda pahaks!...“

Seepärast peaks riigimehe lauaraamatuks olema Marseri "Kolmanda Vabariigi ajalugu", kes oli Mac-Mahoni ajal siseminister. Marcer, kes elab veel tänapäevalgi, annab siin 30-aastase vaatluse tulemusena panoraami nii väljakuulutajatest ja reisikaaslastest kui ka praegustest kagal-režiimi orjadest Prantsusmaal. Haruldane tingimuste kombinatsioon andis sellele vaprale patrioodile võimaluse näha samm-sammult oma kodumaa hävitamist ja paljastada kogu selle rüvetamise tsükkel. Kuid mis kõige olulisem, Marcer, jälgides Gambettat, nägi tema isikus Kagali Prantsusmaa orjastamise plaanide praeguseid tulemusi ja tõestab seda.

Külm on sinises meres laine
Ja sügavad on mere süvikud
Aga veel külmem on sügavus,
Kus varitseb inimeste viletsus!...

V. Need on ajaloo loogilised järeldused, mis on tasu Prantsuse rahvale selle eest, et ta andis juutidele võrdsuse. Vahepeal arutles juba kuulus jurist ja Napoleoni seadustiku peamine autor Portalis juudiküsimuse üle järgmiselt:

„Asutav Kogu arvas, et juutide muutmiseks headeks kodanikeks piisab sellest, kui neile antakse ükskõikselt ja tingimusteta juurdepääs prantslastele kuuluvatele õigustele. Kahjuks on kogemus tõestanud, et kui siis ei puudunud filosoofia, siis puudus ettenägelikkus, ja et teadaolevates piirides ei saa uusi seadusi otstarbekalt varem välja anda, kui on tegemist uute inimeste koolitamisega. Viga tuleneb sellest, et juutide tsiviilseisundi probleemi lahendamises ei olnud näha midagi muud kui usulise sallivuse küsimust. Kuid Juuda pojad ei esinda mitte lihtsalt sektorit, vaid rahvast, kellel oli kunagi oma territoorium ja valitsus. See oli küll laiali, kuid seda ei saanud lahustada. Rännates üle kogu maailma, otsib ta varjupaika, kuid mitte mingil juhul isamaad. Ta elab teiste rahvaste seas, segunemata nendega, ja peab end igal pool võõraks. Selline asjade korraldus tuleneb juudi institutsioonide olemusest ja iseloomust. Praegu on juudid umbes samasugused, nagu nad on alati olnud. Meie seadusi tunnustavad nad ainult niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus nende enda omadega.“ Nad ei ole prantslased, poolakad, sakslased ega inglased, - nad on ainult juudid. Sellest, et Juuda pojad on väiksem sekt kui rahvas, on ilmne, kuivõrd rumal oli kuulutada nad Prantsusmaa kodanikeks, ilma et oleks vähemalt uuritud, kas nad võiksid ja tahaksid selleks saada?“

Loomulikult ei kahtlustaks keegi Renat'i juudifoobias. Muide siin on, kuidas ta õpetab oma raamatus „Antikristus“.

„Kuni meie päevadeni on juudid alati ja kõikjale sisse hiilinud, justkui taotledes võrdsust. Tegelikkuses ei otsi ta sugugi võrdsust, sest ta säilitab igal pool oma eripäraseid seadusi. Ta nõuab samu tagatisi, mida kõik naudivad, ja pealegi seadusi ainult enda jaoks. Ta tahab nautida rahva eeliseid, ilma et ta oleks üks neist ja ilma et ta osaleks riikliku kohustuse täitmises. Seda aga ei saa ja ei saa mitte mingil juhul ükski rahvas teha. Rahvused on sõjalised institutsioonid, mis on rajatud mõõga abil ja elavad mõõgaga. Nad esindavad talupoegi ja sõdureid. Juudid ei ole kuskil ja mitte mingil moel nende loomisele kaasa aidanud. Siin peitub peamine väärarusaam, mis on kõigi juudi väidete aluseks. Välismaalane, keda tolereeritakse, võib olla riigile kasulik, kuid tingimusel, et ta ei võta riiki enda valdusesse, nagu seda teevad juudid. On ebaõiglane nõuda endale samu õigusi, mis on selle perekonna liikmetel, kelle maja ei ole sinu poolt ehitatud, nagu linnud, kes asuvad teise pessa, nagu teod, kes ronivad teise tõu kotta.“

Arthur Schopenhauer mõtleb oma uurimuses „Õigus ja poliitika“ nii:

„Rändav juut ei ole midagi muud kui kogu juudi hõimu kehastus. Olles toime pannud surmapatu Messia, maailma päästja vastu, ei pääse ta mitte ainult mitte oma kuriteo koormast, vaid jääb igavesti rändajaks ilma isamaata talle võõraste rahvaste seas. Selline on selle väikese rahva kuritegu, selline on selle rahva saatus, kes hämmastaval kombel, olles enam kui kaks tuhat aastat tagasi oma kodumaalt välja aetud, ikka veel venitab oma olemasolu ja rändab, samal ajal kui nii paljud teised suured ja kuulsad rahvad, kelle kõrval selline tähtsusetu hõim ei vääri isegi mainimist - assüürlased, miidid, pärslased, parflased - on läinud igavesse puhkamisse, kadunud ilma tagasipöördumiseta. Nii kohtame me ka tänapäeval seda Maata Ivani kõigi maailma rahvaste seas. Ja ta ei ole kusagil kodus, vaid kusagil võõrsil, kaitses oma rahvust võrratu järjekindlusega ja püüdes kusagil juurduda, et lõpuks ometi sepistada isamaad, ilma milleta iga rahvas on nagu õhupall õhus. Paraku elab Iisrael tänaseni parasiidina teiste rahvaste kulul ja mitte oma maal, vaid nende maal. Kuid see ei takista teda innustamast kõige siiramat patriotismi oma rahvuse nimel, nagu näitab selgelt see rangeim harmoonia, millega nad kõik ühe eest ja üks kõigi eest kokku hoiavad. Seetõttu pole kunstlikumat ja väljamõeldumat, valemat ideed kui ettekujutus juutidest kui ususektist. Kui selle eksituse toetamiseks laenatakse kiriklikust keelest termin „usutunnistus“, siis on see ilmselgelt ainult kalkuleeritud strateegiline trikk, et mitte segi ajada asjade tõelist käsitlust. Seega, ma arvan, et juba sellise väljendi kasutamist ei tohiks sallida, sest tuleks rääkida juudi rahvusest ja mitte millestki muust.

Ja kui tuleb juttu juutide rahvuslikule iseloomule omastest pahedest, kui tegemist on nende silmatorkava puudusega, mida me nimetame verecundia[117] .Väärikus, aadellikkus, rüütellikud hingeimpulsid, ja mis häbistab neid võrreldamatult rohkem kui miski muu, kuid mis teenib neid siin maailmas paremini kui kõrgeim voorus, siis võib need juudi pahed omistada rõhumisele ja orjusele, kuid neid ei saa sellega kõrvaldada.“

Schopenhauerit täiendades sätestab tuntud filosoof ja jurist Kluber[118] Kluber, uebersicht der diplomatischen Verhandlungen des Wiener Congresses, III, 375; Deutsches Bundesrecht, 4. trükk, § 516, märgib järgmist:

„Juudid esindavad erilist poliitilis-religioosset ühendust, mis on rangelt allutatud rabide despotismile. Oma kogukondade elu, igaühe tegevussüsteemi, rahvusliku, absoluutselt eksklusiivse süsteemi, nende kõigi vahelise kõrgendatud veresuguluse teadvuse, siis sellise tunnetuse, mis on sisuliselt kastivaim, kaudu moodustavad nad isalt pojale pärilike konspiraatorite kogukonna. Juutluse vaimu õpivad nad üldiselt oma religioossest uhkusest. Nad kujutavad end olevat rahvas, kes, olles Jumala poolt väljavalitud, seisavad kõigi mittejuutide kohal ja erinevad neist nii füüsiliselt kui ka moraalselt, ning arvavad siis, et kõik teised rahvad tuleb maa pealt ära pühkida. Kuid mõistus tõestab ja kogemus kinnitab, et kastivaim, eriti religioosne ja poliitiline kastivaim, on vastuolus riigi ja ühiskonna hüvanguga. Pealegi esindab judaism kuni praeguseni poliitilisest, religioossest ja füüsilisest vaatepunktist sellist kastivaimu, mille kohta ei ole kogu kristlikus Euroopas ühtegi teist näidet. Selline olukord tekitab pidevat antagonismi iisraellaste ja iga riigi vahel, kus nad asuvad.

Kui anda juutkonnale, nagu ta meie silmade ees paistab, õigused, mis on täiesti identsed nende kodanikega, kes ei ole, nagu ta, opositsioonis ja võitluses riigiga, oleks see selle nuhtluse, selle ürgse antagonismi, mis piinab ja nõrgendab riiki, kui mitte viia see täieliku hävinguni. Nimetatud põhjustel kuulutame me talmudismi vaba, siirast ja tagasivõtmatut tsensuuri, eemaldamist ja tagasilükkamist!“

„Vaatamata oma hajutatusele on juudid omavahel tihedalt seotud. Tundmatute käskijate poolt juhivad neid järjekindlalt oma ühiste eesmärkide poole." Olles tagasi lükanud kõik katsed neid assimileerida, moodustavad juudid tänaseni ja kõikjal riigi riigis ja Poolas said neist selle kauni maa sügav, siiani veel paranematu haavand” (Moltke).

Ajaloolisele kogemusele tuginedes ütles S. M. Solovjov oma Moskva ülikoolis peetud loengutes (möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel):

„Juudi element on kõige ohtlikum, kõige pahatahtlikum iga riigi elule ja heaolule, sest nagu kooreürask õõnestab see element riigi alustalasid, moodustades selles status in statu. Kui riik võtab vastu juudi hõimu lootuses seda assimileerida, siis eksib ta julmalt, sest ta võtab ette võimatu, Sisüfose töö ja nagu inimene, kes on alla neelanud kivi, petab end illusiooniga, et tema organism on võimeline seda kivi seedima.

Me saime juudid nende hävitatud Poolast. Venemaal on ees palju tööd, vaeva ja ebameeldivusi võitluses juutluse vastu, mis on igale rahvale hävitav ja hukatuslik.

Jaapanis ei ole üldse juute. Ja miks neid ei ole ja kuidas neid koheldakse, selgub ühe „genro“ (ülemnõukogu Mikaado alluvuses) liikme, krahv Okuma järgmistest selgitustest:

„Sellel hõimul ei ole isamaad ja kõikjal, kuhu ta tuleb, püüab ta inimeste meeled ära rikkudes hävitada patriotismi tundeid. Juudid püüavad rajada ülemaailmset vabariiki. Siis on nad ise maailma valitsejad. Me kardame juute rohkem kui midagi muud maailmas ja ei lase neid sisse. Me näeme, kuidas nad on vallutanud Ameerika ja Euroopa. Võib öelda, et universumi rikkus on kogunenud nende kätte. Sõda sõltub suuresti juutidest, tänu kapitali kogunemisele nende kätte. Nad mängivad maailma turgude nagu pallidega. Me nägime seda sõja ajal.

Venemaa oli tugev ja tugeva vaimuga, kuni juudid selle õõnestasid. Juudid hävitavad Venemaad. Just nemad on rikkunud tema patriotismi alused. Nad hävitasid ka Prantsusmaa ja teised Euroopa riigid!...“

Kas mitte juudid, lisame, ei ole ka süüdi selle viha õhutamises, mida võetakse ette kui uusi kolossaalseid gešeftide allikat, kui puhkeb nende korraldatud sõda Saksamaa ja Inglismaa vahel?! ... Ja kas mitte seesama juutlus ei ole see, kes teeb kõik endast oleneva, et samal ajal teisel poolkeral lavastada enneolematu veretragöödia, kui Jaapan ja Ameerika põrkuvad ehk kokku, ja maailma Kagal saab P.A. osariike täiesti juudi kombel tänada kogu selle kurja eest, mida nad on Venemaale teinud juutluse õhutusel?

Pöördudes meie kaua kannatanud isamaa poole, tunnistame, et Venemaa armee poolt valatud püha veri ja tema rahva põletavad pisarad raske, vaevu talutava, paraku seni lootusetu leina üle, vabastavad meid mälestusest, mida juudid tegid meie riigis sõja ajal Kaug-Idas ja reetmisest tulivihasena kagal-revolutsiooni teel.

Austria on juutide pesa, mis on kristliku riigi sügavalt orjastanud. See on peaaegu ainus riik, kus juudid on võrdsed mitte ainult de jure, vaid ka de facto. Kuid ka seal areneb avalikult hirmus liikumine juutide võrdõiguslikkuse vastu. Juba kaks aastat tagasi, 1908. aastal, arutati Austria parlamendis seaduseelnõu, millega piirati juutide vastuvõtmist kesk- ja kõrgkoolidesse nelja protsendini vastavalt juudi elanikkonna protsendile riigis.

Seaduseelnõu mahukas märkus maalib kohutava pildi.

Austrias on ainult 1 300 000 juuti, kuid nende käes on juba pool Austria kapitalist. Neile kuuluvad kaks Austria maapanka, „Lander-Bank“ ja „Bodenkredit-Anstalt“, kus kolm neljandikku Austria eramaadest on hüpoteegiga koormatud. Peaaegu kõik Austria sündikaadid ja eraraudteed kuuluvad juudi firmadele, mille eesotsas on Viini Rothchild. On piirkondi (nagu Galiitsia), kus juba kaks kolmandikku maa-alast on juutide omandis. Lõpuks on juudi intelligents täitnud sõna otseses mõttes kõik intellektuaalse töö valdkonnad. Iga 100 arsti kohta Austrias on 54 juuti ja 46 kristlast; iga 100 juristi kohta on 63 juuti ja 38 kristlast. Bukoviinas on 100 juristi kohta 78 juuti ja Tšernovtski ülikoolis moodustavad juudid 50 protsenti üliõpilaste arvust, kuigi selle piirkonna elanikkonnast on juute ainult 21/4 protsenti.

Seda arvestades on suure Ungari teadlase Béla Vikori vastus soomlastele, kes küsisid nõu, kas lubada juute Soome, loomulik ja tähenduslik.

„Kuigi meie, ungarlased, nõuame oma riigile ja rahvale üha rohkem õigusi, oleme tegelikult täiesti löödud rahvas, kellel ei ole midagi, mida ta saaks enda omaks nimetada. Juudid on võtnud Ungari enda valdusesse ja on selle täielikud peremehed nii riiklikult kui ka majanduslikult. Kaubandus ja tööstus on juutide käes, nagu ka kogu ajakirjandus. Sama tuleb öelda pankade kohta. Pooled arstidest ja juristidest on juudid jne. Nende tegevuse takistamine on täiesti mõeldamatu ja see, kes seda julgeks teha, oleks kindlasti surnud mees. Aga mis on kõige ohtlikum, Ungari rahvas ei tunne enam sama armastust isamaa vastu ja ütleb: miks hoolida isamaa hüvedest, kui see on juba juutide käes!... Ungari sotsiaaldemokraatlik liikumine on ühtviisi alatu juudi pettus, mille eesotsas on ainult juudid. Ma ei tea Soome rahva iseloomu, aga ma arvan, et kui juutide pettuste vastu oleks nad omakorda võidelnud ausate, seaduslike vahenditega, oleksid nad hukkunud. Teid ootab sama saatus, mis meid, ja kui te olete juba otsustanud avada oma riigi mõnele välismaalasele, siis on teile palju kasulikum kutsuda meie maanteeröövleid, näiteks mustlasi, kui juute. Nende rünnakute vastu leiate seadusest kaitse, samas kui juudi nakatumise vastu seda ei ole. Juudid teostavad oma gešefte seaduse kaitse all ja tagajärjed on võrreldamatult raskemad ja solvavamad kui tavaliste röövlite rünnakud“.

Kõike eelnevat arvestades kinnitab tuntud Berliini professor Theodor Schiemann oma raamatus „Deutschland und die grosse Politik“, kus meie viimaste aastate sündmustele on pühendatud terve peatükk, et „Vene revolutsiooni võib võrdse õigusega nimetada juudi revolutsiooniks“.

Seda mõtet edasi arendades ütleb professor:

„Kaasaegne revolutsiooniline liikumine Venemaal oleks täiesti seletamatu ja arusaamatu, kui me ei võtaks arvesse vene juutluse julget rolli selles. Vene radikaalse ja revolutsioonilise intelligentsi ringkondades olid juudi tegelased juba ammu kaalu saanud. Nende kahe-kolme tuhande intellektuaali hulgas, kes tegelesid Šveitsis (revolutsioonieelsel ajastul) revolutsioonilis-sotsialistliku tegevusega, oli enamik juudi päritolu ja nad olid revolutsioonilistes parteides juhtiva mõjuvõimu eest vastutavad. Juudi intellektuaalid ja poolintellektuaalid olid aktiivsed kaasosalised peaaegu kõigis terroriatendaatides. Samuti õnnestus neil sisse viia kõikidesse Venemaa ümberkujundamise programmidesse ja lugematute koosolekute resolutsioonidesse juutide täielik võrdsustamine õiguste osas põlisrahvastikuga. Sama vaieldamatu on, et vene üliõpilaskond oli ja on juudi mõju all, nagu on vaieldamatu ka see, et juudi „Bund“, mis koosnes peamiselt juudi intellektuaalidest ja poolintelligentsest juudi noortest, mängis Vene rahutustes tohut rolli...“

Selle kohaselt ei olnud juudid mitte ainult vastu sellele, et 1905. aasta revolutsiooni kohta kasutati mõistet „juudi“, vaid isegi, eriti alguses, hooplesid sellega ja isegi karjusid avalikult, et see revolutsioon oli „juudi rahva suure vaimu töö“, et „me andsime teile jumala - anname ka tsaari!...“

Kinnitades omalt poolt eelnevat, teatas Jekaterinoslavi saadik Võimekas riigiduumale:

„Pärast 17. oktoobri manifesti käisid juudid mööda linna tänavaid ja kogusid sonidesse raha „Nikolai II kirstu jaoks“, lisades: „annetage ka kopikaid, naeltele lähevad!“

Samuti ütlesid juudid: „enne andsime teile jumala, nüüd aga anname põhiseaduse“. Rahva pahameele tulemusena toimus pogromm, mida saatsid hääled: „See on teile meie tsaari kirstu eest!...“

Sellised on „valitud rahva“ häbiväärsed teod ainuüksi 1905. aastal.

VI. Kui nüüd, olles saavutanud „vabastustegevuse“ tohutuid tulemusi oma leviku kaudu üle kogu meie maa ja selle rikkuse enneolematu hõivamise kaudu, samuti selle põlisrahvastiku uute masside tõeliselt kohutava viletsuse ja orjastamise kaudu, ei kasuta Juuda pojad brauninguid, mausereid ja pomme vähemalt sama „vabalt“ kui varem, ei tähenda see, et nad oleksid muutunud. Lähim tõend selle kohta on juudi ajakirjanduse suhtumine P. A. Stolõpinisse seoses tema säilitamisega valitsuse eesotsas pärast 1911. aasta märtsikriisi. Ajalugu tunneb vähe riigimehi, kes oleksid seisnud silmitsi nii ohtlike ülesannetega kui P. A. Stolõpin. Veelgi vähem säilitavad annaalid nimesid, mis väärivad seda, kes, olles üle elanud kõik õudused, mis olid ette valmistatud tema isikliku surmani suunatud hirmutegudest apteekrisaarel, jäi rahulikku Venemaad valvama ja sisendas hirmu tema vaenlastesse kõige, võib-olla kõige raskemal aastal. Aga siis tuli kriis ja meie isamaa reeturid, juudid, rõõmustasid „kursimuutuse lootuses“. Vastupidiselt nende arvutustele selgus, et nende rullivad unistused ei olnud veel määratud täituma. Kuidas reageerisid Juuda pojad?

Mulje täielikkuse huvides tsiteerime kõigepealt tõsise, kuigi sugugi mitte russofiilse ajalehe „Temps“ vastust ja seejärel uut näidet juudi eelarvamustest.

„Temps“ pühendab juhtiva artikli Venemaa peaministri hinnangule seoses uudisega tema võimaliku tagasiastumise kohta. Pariisi ajalehe sõnul „P. A. Stolõpin, pidades ilmselt oma kohustuseks tugevdada esindussüsteemi Venemaal, kindlustab kindlalt riigiduuma olemasolu ja tegevuse. Ta teadis, et just tema keskkonnas on vaenlased, teadis, et Venemaal mõjukad paremäärmuslikud parteid ei kõhkle kasutamast iga võimalust ministeeriumi kukutamiseks ja uue süsteemi hävitamiseks. Seepärast tahtis ta huvi tunda riigiduuma töö vastu ja nende reaktsiooniliste ringkondade vastu, kes olid ebasõbralikud rahvaesinduse ideele. „Kas on võimalik nõuda Soome seaduse vastu võtnud duuma laialisaatmist?“ - see lause iseloomustab „Temps'i“ järgi elavalt paljusid peaministri taktikaid. Kõigepealt oli vaja tugevdada pöördumatut teadvustust duuma kui vene huvide üle valvava institutsiooni vajalikkusest. Kas P. A. Stolõpinil oli õigus kõigis oma poliitika ilmingutes, on vara otsustada, kuid igal juhul nõuab õiglus, et tänu temale töötas kolmas duuma takistamatult, aidates oma olemasoluga kaasa üldisele rahule.

Ajalugu jäädvustab P. A. Stolõpini teeneid ja omistab tema tegevuse XX sajandi perioodi silmapaistvatele ministeeriumidele“...

Ja siin on „vennalik“ iseloomustus Talmudi retsepti järgi.

Kui uudis P. A. Stolõpini tagasiastumisest võeti vastu tuntud juudi avarusega, siis samades kagalistlikes-organites, mis ei peida end pseudonüümi all, kõlas piiramatu jultumus.

„Juudi Maailm“ kirjutas näiteks järgmiselt:

„Stolõpini valitsemisaeg on rikas peaaegu kõigi kuritegude poolest, mis kunagi valitsejate südametunnistust on koormanud, ja tal ei ole ühtki neist edusammudest, mis sageli viimaste osaks langesid. Plevé nimi on pärast Kišinjovi pogrommi maailma poolt ära neetud; Stolõpini passiivide hulka kuuluvad Bialystok ja Sedlec. Despootide poolt igal ajal ja igas riigis toime pandud süütegude seas on riigipöördeid alati austatud kui kõige raskemaid. Stolõpinil on 3. juuni. Stolõpini sõja- ja sõjakohtud on nelja aasta jooksul tõenäoliselt rohkem inimesi kägistanud, kui Venemaal kogu eelneva sajandi jooksul hukati. Ja sellega saavutas Stolõpin ainult üht: teda saatnud ringkondade kättemaksujanu kustutati...“

Kas juudid ei haistnud 1905. aasta tagasitulekut? Kas nad ei arvanud, et võimalus taas revolutsioonilise sabbati tähistamiseks on käes?!...

Siis oleks mõttetu edasi mõelda. "Ja kõnelejad olid meist valjemad, aga nad ei teinud oma sulega midagi head!..." Vahepeal tappis Mitja Bogrov P. A. Stolõpini „oma rahva hüvanguks...

VII. Täiuslikuks arusaamiseks küsimusest, mis on „poliitiline juut“ Venemaal ja millised on Juuda poegade plaanid meie vastu, kahtlemata seoses juutluse üldiste plaanidega, ning ka nende õuduste paljastamiseks, millega „valitud rahvas“ meid ähvardab, ületades Vene kannatuse karika oma isegi juutide seas enneolematute julmustega, on vaja pöörduda N. E. Markovi kõne juurde 1. märtsil 1911. aastal Riigiduumas.

See meeldejääv kõne on juutidele vääriline kohtuotsus, mille fataalsed tagajärjed on paratamatud.

Ja kui juutkond, vastavalt despootide ühisele reeglile, tunneb ise hirmu, mida ta püüab teistesse sisendada, siis tõestab see ainult, et ka selles timuka hädaorus on õiglus. N. E. Markovi kõne on järgmine:

„Härrased! Ma kardan, et kui te täna, 1. märtsil minu sõnu kuulete, ei naera te enam nii rõõmsalt kui seni; sellegipoolest ütlen ma siiski oma sõnad.

Saadik Roditšev lubas end võrrelda või „sulgudesse panna“ väärilise kohtutegelase, senaator Varvariniga. Ma ei hakka aga sellisel väljaütlemisel pikemalt peatuma, vaid pöördun sisulise asja poole.

Saadikud Gegetškori ja Roditšev on siin pikalt justiitsministeeriumile ette heitnud koostööd Azefiga.

Härrased, mul on kummaline kuulda revolutsionääride ja revolutsiooni toetajate etteheiteid, et valitsus ja eriti justiitsministeerium teeb koostööd isikuga, kes nende veendumuse kohaselt on südametunnistuseta ja kuritegelik, s.t. Azefiga. Kes Azef on, teate te, härrad vasakpoolsed, muidugi paremini. Mina tean tema kohta ainult seda, mida ma siit kateedrist kuulen, lühidalt öeldes, ma tean väga vähe. Olgu kuidas on, ma pean nüüd vajalikuks juhtida teie, revolutsiooni ankurdajate ja otseste revolutsionääride tähelepanu sellele, et see Azef, keda te siin peaaegu iga päev kirute, ei olnud mitte ainult politseiameti töötaja, vaid ta oli ka teie revolutsiooniliste kogukondade töötaja, mida te peate kindlalt meeles pidama. Azef oli teie tunnustatud juht, ta oli teie õpetaja. Azef juhtis teid kümneid aastaid ja täitis oma missiooni teie keskkonnas, koos teiega, teie lipu all (Krupenski oma kohalt: ta istus ka Pariisis Miljukovi kõrval!) Kui te nüüd ütlete, et Azef on suurim kelm, siis ma olen täiesti nõus, sest ta töötas kogu aeg koos teiega (aplaus paremalt).

Kuidas saab mees, kes tuli nende revolutsioonilisest miljööst, mees, keda revolutsionäärid oma autoriteetse tunnistuse järgi aastakümneid röövima ja mõrvama saatsid, mõrvama Venemaa parimaid inimesi, mõrvama isegi tsaariverelisi inimesi, kuidas võivad nad nüüd julgeda kedagi süüdistada selles, et ta tegi koostööd selle oma sõbraga? Kas neil, nendel revolutsionääridel, on moraalne õigus teha justiitsministeeriumile etteheiteid koostöö eest nende juhi, nende sõbra Azefiga? Teie, valetajad, peaksite vaikima, te peaksite arglikult silmad langetama ja maha vaatama, te peaksite häbenema isegi kuulata, kui Azefi nime öeldakse, sest Azef on teie ise... (müra ja aplaus paremalt).

Asetäitja Gegetškori ja ka asetäitja Roditšev heitsid justiitsministeeriumile ette, et teatud Karavajevi mõrtsukaid ei ole veel avastatud... (hääled vasakult: nii, nii!)..., et Herzensteini ja Iollose mõrtsukad ei ole veel karistatud.

Me oleme sellest kuulnud juba mitu aastat, mitu aastat on need kolm nime, millest kaks on juudi, välja öeldud. Need on kolm väidetavalt parempoolsete röövlite ohvrit. Ja nüüd, nende kolme inimese mõrva eest väidetavalt parempoolsete inimeste poolt, mida aga ei ole üldse tõestatud, oleme sunnitud kuulama valitsuse ja duuma vastu suunatud kõnesid.

Loomulikult ei ole mitte ainult kolme inimese, vaid isegi ühe inimese, ja mitte ainult inimese, vaid isegi juudi mõrvamine kuritegu. Aga, härrad, me peame meetmest kinni pidama. Siiani olete te suutnud mõne aasta jooksul kolm mõrva omistada erinevate pingutustega parempoolsetele monarhistidele, ja te olete neid omistanud täiesti ebaõiglaselt, ilma igasuguste tõenditeta, sest kohus ei kinnitanud teie süüdistusi. Need kolm väidetavalt meie poolt toime pandud mõrva loete te oma leeri, ja seda palun ma teil meeles pidada.

Aga miks te ei räägi, härrased, sellest, kes mõrvati 30 aastat tagasi 1. märtsi kohutaval päeval?

Miks te sellest mõrvast ei räägi?

Te räägite kogu aeg mingitest Karavajevitest, Iollostest, Herzensteinidest aga kas te olete unustanud keisri, kogu Venemaa autokraadi Aleksander II mõrva?... Just teda peaksite meenutama sel 1. märtsi päeval, ja kindlasti mitte Karavajevit. Ja ma tuletan teile meelde!... Te rääkisite muinasjutte, ja mina (hääl paremalt: ma räägin ühe loo)... teatan selle päeva ajaloo: kes tappis Aleksander II.

See on minu õigus, minu moraalne õigus vastata teie alatule laimule. ('hääl vasakult: aga te ei ütle midagi Karavajevi kohta?).

Mitte mina ei räägi teile Karavajevist, vaid ma räägin teile keiser Aleksander P. mõrvast, mis on Venemaale tähtsam kui Karavajevi mõrv.

Minu ees on eradoktor Glinski uurimus. lk. 1023 „Ajaloolise kuulutuse“ 1910. aasta numbrist loeme:

„Programmi töötas välja partei „Narodnaja Volja“ kohalik keskrühm, see nimi kõlab peaaegu samamoodi nagu „Narodnaja Svoboda“, kuid need parteid ei ole päris identsed... (hääl paremalt: identsed!). Ma ei koorma teid kogu selle, siiski üsna lühikese programmi lugemisega, vaid palun teil kuulata mõningaid katkendeid. Artiklis on kirjas: „Keskrühma liikmeks kandideerija peab vastama järgmistele tingimustele: ta peab esitama kolm käendajat organisatsiooni liikmete hulgast; ta peab näitama pühendumist organisatsiooni asjale, kuni eneseohverdamiseni; tal peab olema juba revolutsiooniline minevik, olema isik, kes on varem tõestanud oma võimekust revolutsioonilise töö teostamiseks“, s.t. tal peavad olema juba verega määritud käed. Seejärel öeldakse: „Keskerakonna ‚Narodnaja Volja‘ partei organisatsiooni liikmetel ei ole õigust omada eraomandit“. Noh, iga organisatsioon esitab oma nõudmised ja mina ei tegele nende nõudmiste kritiseerimisega. Artiklis 10 on öeldud: „Keskrühmal ei ole õigust mässata ilma täitevkomitee loata“. Võib juba tunda teatavat aristokraatlikku suhtumist. Ilma täitevkomitee loata ei saa mässata...

Artikkel 13 ütleb järgmist - palun teie erilist tähelepanu:
„Keskgrupil on õigus mõista surma eraisikud, tema spioonid ja ametimunad kuni kuberneri auastmeni, kelle hävitamiseks tuleb taotleda täitevkomitee luba.“

See, härrased, ei ole koostatud mitte Mustasaja organisatsiooni jaoks, vaid sellise jaoks, mis on oma lipu peale pannud: „maha surmanuhtlus!...“. (naer). Artikkel 19 ja viimane ütleb: „Liikmete väljaastumine seltsist ei ole lubatud“. Sõnad „ei ole lubatud“ on kursiivis (hääl paremalt: vau, see on vabadus!). Te saate kindlasti aru, mis juhtub partei liikmega, kes... „lubab väljaastumist“. Talle rakendatakse surmanuhtlust. Need, härrased, on reeglid, mis nad on koostanud „kohalikele“ revolutsioonilistele institutsioonidele (naer paremalt ja keskelt). Mis puutub keskjuhatusse“, siis oli tal õigus kõrvaldada, otsustavalt vabastada elust kõik, ilma kelleltki luba küsimata.

Just see „Rahva Tahte“ keskne täitevkomitee, teie alma mater, mõistis oma Lipetski kongressil keiser Aleksander II surmanuhtluse ja sooritas 30 aastat tagasi, 1881. aasta 1. märtsi päeval, selle koletu, räige julmuse.

Nii et nii tuleb mõista hüüdu „maha surmanuhtlus!“, kui seda hüüdu vasakpoolsete pinkidelt kuulda on. See tähendab, et vasakpoolsed võivad tappa, keda iganes nad tahavad, kuid mingil juhul ei tohiks valitsus vasakpoolseid mõrtsukaid hukata.

Teistmoodi ei ole võimalik teie käitumist mõista, härrad Azefid. Pole midagi öelda vasakpoolsete suhtumisest sõnavabadusse, üksikisiku vabadusse. Nad on seda väljendanud oma põhikirjas. Te näete, et nende vabadus on revolutsiooniliste organisatsioonide orjus. Kõik teie, vasakpoolsed, olete orjanduslikus sõltuvuses oma kaabakate kogukondadest ja seetõttu on võimatu teid pidada iseseisvateks vaba tahtejõuga indiviidideks. Te ei ole kodanikud, te olete oma organisatsioonide orjad, ja teie organisatsioonid on „kaabakad, kurjategijate jõugud... Aga edasi. Kolmkümmend aastat tagasi tekkis "Rahva Tahte" partei, millest hiljem tekkisid, nagu kanad munadest, sotsiaaldemokraadid, sotsiaalrevolutsionäärid, leiboristid ja nii edasi ja nii edasi... (naer). Erinevust revolutsionääride ja kadettide vahel ei ole näha, see on kustutatud, ja tundub, et seda vahet ei ole üldse olemas...

Niisiis, keiser-vabastaja hukati, hukati mille eest? Ta hukati, sest teda peeti kellegi jaoks ebamugavuseks, takistuseks. Aga kellele?

Aga mitte kellelegi muule kui juutidele!...

Lk. 581 samas ajaloolises dokumendis... (Hääl paremalt: Nisselovitš, kuulge! Hääl vasakult: See on vale. Hääl paremalt: Nisselovitš, ole vait!). Kes soovib lugeda, võib minna Lima Riiklikusse raamatukokku, võtta augustikuu 1910. aasta Ajaloo Sõnumitooja, kammida see täies mahus läbi ja mõtiskleda. Niisiis, ma loen: „Tsaarimõrvast oli juttu,“ annab juut Goldenberg oma tunnistuse. „Mida aeg edasi, seda suuremat tähtsust omistati sellele kuriteole kui vahendile mitte ainult terroristliku partei, vaid üldse kogu sotsiaalrevolutsioonilise partei poolt taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Ka teda, Goldenbergi, mõjutas see mõte. Pärast vürst Kropotkini mõrva, 1880. aasta märtsis, sõitis ta Peterburi ja seadis endale ülesandeks tõstatada seal tsaari mõrva küsimus (nii ütleb juut Goldenberg) ja arutada seda põhjalikult“. Juut, nagu näete, on väga põhjalik.

Peterburi saabudes kohtus ta siin tuttavatega, kellest ta „oli eelnevalt Zundelevitšiga ja Aleksander Mihhailoviga rääkinud. Vestluses nendega pärast 13. märtsi pidi ta taas rääkima tsaarimõrvast. Küpsunud mõju all arutasid nad, Goldenberg, Zundelevitš (samuti juut) ja Aleksander Mihhailov esialgu kolmekesi seda küsimust“, kuid see kahe juudi ja ühe vene reeturi seltskond tundus neile ebapiisav, ja nad kutsusid Ludwig Kobõljanski ja Aleksander Kwiatkowski enda juurde. Ja nii moodustasid kaks poolakat, kaks juuti ja üks vene reetur komitee, mis jõudis korraldada Solovjovi kuriteo, mille käigus tulistati keiser Aleksander II Talvepalee lähedal.

Kõige huvitavam on järgmises:

Kui see meeldiv ja tõeliselt soe seltskond (hr. Gegetškori, see oli see soe seltskond, mida te asjata otsisite parematelt pinkidelt), kui see soe seltskond kogunes ühes Sadovaja tänava kõrtsis, siis esimene, kes pakkus oma teenuseid suveräänse keisri püha isiku mõrvamiseks, oli juut Goldenberg, „kuid tema pakkumist ei võetud vastu, sest leiti (pole teada, kes leidis), et tema kui juut ei tohiks seda asja ette võtta, sest siis oleks see halb ühiskonnale ja eelkõige rahvale“, - kuulge, talupojad! Need talupojad, kes pole veel risti maha võtnud, kuulge: „et tema kui juut ei peaks seda asja enda peale võtma, sest siis ei ole see ühiskonnale ja eelkõige rahvale kohane!“ Seepärast tunnistasid nad, et „kuriteo peab tegema venelane, ja ainult sel juhul saab see õige tähenduse ja värvingu“ - see on juudi määre vene kuritegelikkusele.

Nii et see on see, kes mõtles välja keiser Aleksander II mõrvamise kuriteo, see on see, kes lõppude lõpuks korraldas selle metsikuse. See on juut! (Hääl vasakult: äkki tapeti ka Paulus juutide poolt?)

Härrased, juutide roll selles kohutavas asjas on täiesti selge. Kuid ma ei räägi nüüd mitte juudiküsimusest, vaid Azefidest, reeturite, petturite ja tsaarimõrvarite küsimusest, ja selle põhiküsimuse juurde tagasi pöördudes jätkan.

Kolmkümmend aastat tagasi mõrvas keiser Aleksander II kuritegelikult partei "Rahva Tahe", see alma mater kõigi praeguste sotsialistlike, revolutsiooniliste ja osaliselt radikaal-progressiivsete parteide poolt. Et see nii on, et piir revolutsionääride ja praeguste ka-dekkide vahel oli väga hägune, kui see üldse kunagi eksisteeris, selgub samast ajaloost. Tsaari mõrva päeval, 1. märtsil, ootasid mõned kirjamehed, kes hiljem oma mälestustes seda isegi tunnistasid, hinge kinni pidades „soovitud lõpu“ saabumist Nevski prospektil, ja kui nad kuulsid koledaid plahvatusi, läksid mõned neist koguni üle ristimisele: au olgu Jumalale, nad olid lõpuks ometi oma eesmärgi saavutanud!... Need kirjamehed ei olnud „Rahva Tahte“ partei liikmed, vaid nad olid teie enda isad, teie otsesed õpetajad, härrad ka-dekikesed! Kadeki-tüüpi literaatide (tol ajal ei olnud seda jälki sõna veel olemas) seas, kes olid „Rahva tahte“ partei kaastöötajad, s.t. tsaarimõrtsukad, olid: Mihhailovski, Stanjukovitš ja Gleb Uspenski, need on teie tõelised juhid ja õpetajad, ja nüüd te ei eita neid. Kinnitan, et baasis ei mõrvatud puhkavat keisrit Aleskander II ainult revolutsionääride ja sotsialistide poolt.

Ta mõrvati juutide ja progressiivsete, s.t. praeguste ka-dekkide...., kaasosalusel ja ankurdusega.

See on huvitavam teema kui sinu anekdoodid Karavajevi mõrvamisest „tundmatute“ inimeste poolt. Siin hüüate te vasakpoolsed meisterlikult, kui mitte taevasse, siis lakke - klaaslakke õigluse kohta. Te pahandate surmanuhtluse vastu ja samal ajal koostate surmanuhtluse seadusi. Te pahandate, et mõnd Karavajevit mõrvatakse, ja samal ajal mõrvasite ise keiser Aleksander II. Te nimetasite meid, parempoolseid, soojaks seltskonnaks, ja ma ütlen teile, et see soe seltskond on see, kes soojendas end jumalas puhkava märtrisurma saanud keisri suitsevate jäänuste juures.

Te tapsite keisri ja millise keisri! Te tapsite Aleksander II, kes andis talupoegadele mitte ainult vabaduse, vaid ka maad, kes lõi midagi, mida üheski teises riigis ei olnud kunagi loodud. Kõikjal oli orjade emantsipatsioon, kuid mitte kusagil ei olnud talupoegadel maad. Keiser Aleksander II oli suurim valitseja, kes andis talupoegadele mitte ainult vabaduse, vaid ka maad ja vara, mille väärtus on praegu peaaegu kakskümmend miljardit rubla, kuid ainult 50 aastat tagasi ei olnud talupoegadel mitte ühtegi penni. Te tapsite keisri, kes langetas õiglase, kiire ja armuliku kohtuotsuse, selle kohtuotsuse, mida te nüüd püüate aurustada. Te tapsite selle tsaari, kes andis zemstvo omavalitsuse ja linna omavalitsuse, kes kehtestas üldise ajateenistuse, kes pani talupoja ja aadliku, eilse pärisorja ja eilse peremehe kõrvuti sõdurimütsi all teenima. Te tapsite selle valitseja, kes vabastas slaavlased Türgi ikke alt. Ja te tapsite Tema, kui juba tema laual lebas tema enda keiserliku käega allkirjastatud üldkomisjoni loomine, s.t. sama riigiduuma moodustamine, kuigi õigemate põhimõtete alusel kui see, milles te praegu viibite. Siin on tõeline hirmutegu, mille teie isad, teie juhid, härrad vasakpoolsed, kolmkümmend aastat tagasi toime panid! Selle kohutava kuriteo eest olete te vastutavad ja sellest vastutusest ei vabasta te end kunagi. Siin te käite kateedris, siin te laulate erinevaid laule, luuletusi, kus te räägite sellest, kuidas te tallate vene rahvast (müra saalis) ja tsaaride kroonid maha. Belušov, tundub, ähvardas niimoodi, üldse mõnesid teist revolutsionääridest, kes laususid selliseid sõnu. Seepärast karjute te pidevalt, et Venemaal tuleb revolutsioon, et te pühite kõik tuhaks!... Aga enne kui te nii karjute, enne kui te pahandate ebaõigluse üle, enne kui te heidate valitsusele ette, et see ei tegutse nii, nagu te soovite, pidage meeles, kes te olete, pidage meeles, et teie usaldus, millest te Vene valitsust, kõigi venelaste autokraadi valitsust, peaks te punastama, et te peaksite oma usaldamatuse üle uhkust tundma. Pidage meeles, et te olete tsaarimõrvarid!...“ (Aplaus paremalt).

VIII. N. E. Markovi kõne mõjul trükkis M. O. Menšikov „Novõi Vremjas“ sügavalt mõtlemapaneva artikli pealkirjaga „Narodoubitsõ“, kus ta ütleb järgmist:

„Vene ajaloo jaoks kõige häbiväärsema tsaaritapmise kolmekümneaastast aastapäeva 1. märtsil tähistati riigiduumas juudi-kadettide ja revolutsionääride ennekuulmatuid väljaastumisi, kuid samas duumas anti neile väljaastumistele hiilgav vastus. N. E. Markov avaldas väga jõulises kõnes austust nii revolutsionääridele kui ka „revolutsiooni toetajatele“ eesotsas härra Miljukoviga. Hr. Markovi kõne väärib kõige tõsisemat tähelepanu nii haritud ühiskonna kui ka talupoegade poolt, kes „ei ole veel risti maha võtnud“. Selles kõnes on 1. märtsi tragöödia valgustatud just sellest küljest, mida meie mässajad hoolikalt varjavad.

Tõepoolest, las vähemalt 30 aastat pärast seda ennekuulmatut hirmutegu mõtiskleb vene rahvas selle alanduse üle, millesse ta on langenud! Teise tuhande aasta riigielu järel, pärast sajandite pikkust hiilgust, olles suutnud luua maailma kõrgeima tsaari trooni ja oodates tsaari, kes on leebe, vabadust armastav, armuline, õiglane, mida näeb rahvas? Kuskilt ilmuvad kaks alandlikku juuti Goldenberg ja Zundelevitš, korjavad üles kaks alandlikku poolakat ja ühe vene psühhopaadi ning hakkavad Venemaa tsaarile jahti pidama. Jaht kestab kaua ja lõpuks rebib juudi-poola pomm meie impeeriumi isandal jalad alt...

Ma arvan, et vene rahval on midagi midagi järgi mõelda. Kurjategijad võtsid sihikule rahva püha pea, pea, mis hoidis meie rahva impeeriumi krooni ja hoidis seda erakordse au sees. Nüüd hüüavad tuhanded juudid ja nende poolt altkäemaksu saanud juudisabarakud võõraste võrdsusest ja kõigi rahvuste täielikest õigustest impeeriumis, mille meie esivanemad ehitasid mitte võõraste, vaid oma järeltulijate jaoks. Aga siin on esimesed võrdsuse tulemused: kaks juuti ja kaks poolakat (ühe venelase eest) volitavad end kohtunikeks ja hukkamõistjateks kõige heldema tsaari juures. Pange tähele, et poolakatel ei ole paikset joont. Ja need kaks poolakat, Kobõljanski ja Kwiatkowski, kes arutasid tsaari mõrva, nautisid kõiki vene kodanike õigusi. Samamoodi kaks juuti, Goldenberg ja Zundelevitš, kui nad Venemaal reisisid, siis järelikult olid neil juba võrdsed õigused. Kuid kas mitte just sellepärast, et need neli välismaalast olid hooletult Venemaale lastud, leidsid nad end olukorras, kus nad said oma põrguliku plaani välja töötada?

Üldistades nähtust, küsime: kas mitte sellepärast ei ole Venemaal peaaegu sajand kestnud revolutsiooniline käärimine seletatav sellega, et koos Poola annekteerimisega avasime ukse kahele kõige ohtlikumale ja äärmiselt vaenulikule sissetungile - poola ja juudi sissetungile?

Idamaiste võõraste sissetung meie kõrgesse ühiskonda Godunovi ajastul peaaegu tugevdas meil tatarlaste dünastiat ja viis XVII sajandi suurele segadusele. Lääne võõraste sissetung võimu tippu oleks peaaegu kehtestanud meie riigis Saksa dünastia ja viinud XVIII sajandi segadustesse, kus toimusid õukonnamässud ja tsaaritapmised. XIX sajandi sisemaiste võõramaalaste rohke sissetung denatsionaliseeris meie haritud ühiskonna ja viis segadustesse, mis lõppes 1. märtsi hirmutegudega. Kahekümnes sajand oli vaevalt alanud ja võõraste, peamiselt juutide, edasine sissetung tekitas kõige hullemad revolutsioonid, nimelt 1905. aasta revolutsiooni, mis oli kõige hullem, sest see toimis Jaapaniga liidus ja selle võitudele tuginedes.

Kuni vanade sajandite valitsus Peeter Suure vaimus ei lubanud juute Venemaale, oli rahva vaim, usk Venemaa suurusse ja võitmatusesse ning enesekaitse energia elav ja võimas. Kuid piisas, kui teha väike murrang asustusliinis, piisas, kui lasta impeeriumi organismi vaid mõned kümned tuhanded juudid, ja nad, nagu tõelised parasiidid, hakkasid hämmastava kiirusega paljunema ja tabasid kõigepealt rahva närvilisi, vaimseid keskusi: avalikku arvamust, ajakirjandust, kirjandust, kooli, teatrit, vabakutseid, ja meie vana kultuurivaimu mädanemine viis väga kiiresti mässuni.

Tuletagem meelde, mida tegid meile 1905. aastal Juuda pojad ja millised olid nende imelised „vabastavad teod“! Juhtum oli selline, et kui ei oleks otseseid tõendeid juutide orkestreerimisest, samas kui see on kahtlemata tõendatud, ja siis oleks juutide tume ajalugu koos nende rahvusliku iseloomuga pidanud veenma, et just nemad olid need, kes dirigeerisid. Sündmuste sisust ja kulgemisest, mis olid eranditult ja ammu arvestatud juudi võidukäigule, samuti Venemaa põlisrahvale nii materiaalselt kui ka vaimselt äärmiselt negatiivsetest tulemustest ei saa mitte teisiti kui järeldada, kui ainult poliitilisest vaatepunktist, et Juuda pojad ei ole vabaduse sõbrad ega kaitsjad, vaid vastupidi, selle kibedad vaenlased ja reeturid.

Kuulsa Goldenbergi tunnistuse kohaselt oli just tema see, kes enne vürst Kropotkini mõrva läks Peterburi ja püüdis seal üles kütta tsaari mõrva küsimust. Peterburis arutas Goldenberg seda küsimust Zundelevitši, Kobjanski, Kwiatkowski ja Mihhailoviga. Need kaks juuti, kaks poolakat ja üks vene reetur moodustasid komitee, mis organiseeris Solovjovi kuriteo, mille käigus tulistati keiser Aleksander II Talvepalee lähedal. Kui kuritegelik komitee kohtus ühes Sadovaja tänava kõrtsis, pakkus esimesena oma teenuseid keisri tapmiseks Goldenberg, tsaaritapmise idee algataja. Kuid komitee (mis koosnes kahest juudist, kahest poolakast ja ühest venelasest) tunnistas, et selle kuriteo peab tingimata sooritama venelane, sest muidu poleks kogu asjal vene ühiskonnale ja rahvale mingit õiget tähendust!...

Kuigi komitees oli neli välismaalast ühe venelase vastu, kuigi kogu tsaarimõrva plaan kuulus juudile, kuid, kannatades vastupandamatu maania all võltsida kõike ja teha võltsinguid kõiges, pidi juutkond jääma juudi jälgi plaani varjatud täideviijaks valis ta vene poolidioodi Solovjovi. Seda, kui kõrgel kohal see venelane oli, näitab tõsiasi, et keisri tapmiseks valmistudes veetis Solovjov oma viimase öö bordellis...

Ja mida tegid selle kurjategija õhutajad, juudid Goldenberg ja Zundelevitš? Olles oma äri sisse seadnud, lahkusid nad kaks päeva enne mõrvakatse toimumist Harkovisse. 2. aprillil toimunud mõrvakatse ebaõnnestus, kuid juudi tsaaritapmise idee ei hukkunud. See viis Lipetski kongressini, kus toimus uus kuritegelik plaan.

Juudi idee, mis oli juurdunud Venemaa laguneva pool-võõrrahva intelligentsi pinnases, puhkes 1. märtsil verisele õitsele. Ärge unustage, et surmav pomm Aleksander II jalge all oli valmistatud juudi korteris ja visatud poolaka poolt. Kui te loete 1. märtsi ettevalmistuste ajalugu, siis kohtate minuthaaval selliste terroristide nimesid nagu Nathanson, Deitch, Wojnaralski, Atik, Arontšik, Patekman, Devel, Hotinski, Buch, Kolotkevitš, Gesja Gelfmai, Ljustš, Friedenson, Zuckerman, Lubkin, Hartman ja mitmed teised.

Suurest hirmutööst on möödunud kolmkümmend aastat. Kahe algse tsaaritapmise õhutaja, Goldenbergi ja Zundelevitši asemel on meil lugematu hulk likviidseid mehi, kes, kui mitte isiklikult välja mõeldud, siis püüavad igal võimalikul viisil teostada isegi Juuda poegade üldise sissetungi projekti Venemaale. V. G. Duumale on juba esitatud ettepanek juudi asustusliini kõrvaldamiseks ja parasiitide hõimu täielikuks võrdsuseks vene rahvaga[119].

Järgmised riigiduuma liikmed otsustasid initsiatiivi haarates tuua vene rahvale kasu, hävitades juutide asustuse:

Amuuri oblast. - 1) Tšilinkin N. F.; Amuuri ja Ussuri kasakaarmee. - 2) Mankov N. A;

Arhangelski kubermang. - 3) Tomilov I. S. ja 4) Mefodiev N. В.;

Astrahani kubermang. - 5) Vinogradov V. D.;

Bakinsk, Jelisavetpolsk ja Jerevanski provintsid. - 6) I. Y. Sagateljan ja 7) H. E. Has-Mamedov;

Bessaraabia kubermang. - 8) Gulkin D. П.;

Varssavi kubermang. - 9) Grabsky F. V.; 10) Jablonovski V. Ю.;

Vilna kubermang. - 11) Vankovitš S. A.; 12) Sventsitski G. I.; 13) Tsiunelis M. E., 14) Matsiejevitš S. G., 15) Montville I. S.;

Vladimiri kubermang. - 16) Voronin S. A., 17) A. M. Kobjakov, 18) K. K. Tšernosvitov;

Voroneži kubermang. - 19) A. A. Blinov, 20) A. I. Zvjagintsev, 21) A. I. Špingarjov, 22) O. A. Petrovski;

Vjatka kubermang. - 23) Bakin M. P., 24) Kropotov A. E., 25) Lipjagov S. S., 26) Merzljakov I. L., 27) Popov 2., A. A., 28) Putjatin V. P., 29) Astrahantsev E. P., 30) Baškirov V. I.;

Grodno kubermang. - 31) Bitš V. A., 32) Jesman V. K.;

Dagestani oblast ja Zakatõli ringkond - 33) Gaidarov I. B. I.-B.;

Doni armee oblast - 34) M. S. Adjemov, 35) M. S. Voronkov, 36) I. N. Jefreov, 37) N. A. Zaharjev, 38) P. R. Põrkov, 39) V. A. Harlamov;

Jekaterinoslavi kubermang. - 40) Aleksejenko M. M., 41) Kamenski P. V., 42) Kuznetsov G. S.;

Jenissei kubermang. - 43) Karaulov V. A.;

Transbaikali kubermang. - 44) Vojlošnikov A. A., 45) Volkov 2., N. K..;

Irkutski kubermang. - 46) Belousov T. O.;

Kaasani kubermang. - 47) Dunajev C. B., 43) Lunin A. A., 49) Maksudov S. N., 50) Sokolov 3. I.;

Kališi kubermang. - 51) Partševski A. I;

Kaluuga kubermang. - 52) Šešmintsev L. K.;

Karskaja ja Batumi oblastid ning Suhhumi ringkond. - 53) Šervašidze vürst P. L.;

Kiievi kubermang. - 54) Lutšitski I. V.; Kovenskaja kubermang - 55) Zaviša K. A., 56) Keinis F. O., 57) Kuzme F. A., 58) Pozhello I. O., 59) Fridman N. M., juut;

Kostroma kubermang. - 60) Gerasimov P. V., 61) Surkov I. I.;

Kubani kasakate armee - 62) Bardiz K. L.;

Kubani ja Tveri oblast. - 63) Pokrovski 2. N. P.;

Kuramaa kubermang. - 64) Karlsberg E. F., 65) Nisselovitš L. N., juut;

Kutaisi kubermang. - 66) E. P. Gegetškori; Keletskaja kubermang. - 67) Jaronski V. Ф.;

Liivimaa kubermang. - 68) Mejendorf bar., A. F., 69) Šulzenberg M. M., 70) Barkman O. A., 71) Predkaln A. I., 72) Ergardt R. J.; Lomzinski kubermang. - 73) Harusiewicz J. S.; Lublini kubermang. - 74) Nakonetšnõi I. M.,

Moskva kubermang. - 75) Tšelnokov M. V., 76) Zaharov 2. M. V., 77) Golovin F. A., 78) Maklakov V. A., 79) Štšepkin N. Н.;

Nižegorodi kubermang. - 80) Kilevein G. R., 81) Saveljev A. A., 82) Favorski A. E., 83) Hvostšinsky V. V., 84) Ikonnikov A. В.;

Novgorodi kubermang. - 85) Rumjantsev N. Ф.;

Olonetsi kubermang. - 86) N. N. Nejolov, 87) A. A. Ušakov;

Orenburgi kubermang. - 88) Vladimirov F. A., 89) Pokrovski 1. I. K., 90) Baiburin Z. N., 91) Grodzitski M. I.;

Oreli kubermang. - 92) Fjodorov 1. A. A.;

Permi kubermang. - 93) Babiansky A. F., 94) Jegorov N. M., 95) Ispollatov N. I., 96) Kondratjev F. F., 97) Stepanov V. A., 98) Titov N. V., 99) Ustinov P. G., 100) Vassiljev M. A., 101) Petrov 3. K. М.;

Petrokovskaja kubermang. - 102) Žukovski V. V., 103) Ržond A. M.;

Plotski kubermang. - 104) Vonsovitš I. I. I. I;

Podolski kubermang. - 105) Senderko M. I;

Primorski oblast. - 106) Shilo A. I;

Radomskaja kubermang. - 107) Svežinski I. V.;

Rjazani kubermang. -108) Lukašin I. I;

Samara kubermang. - 109) Novikov A. I., 110) Popov 3. A. N., 111) Pustoškin E. V., 112) Rothermel N. I., 113) Marov A. I.;

Peterburi kubermang. - 114) Poletajev N. G.;

Peterburi. - 115) Beljajev 2. S. P., 116) Kutler N. N., 117) Miljukov P. N., 118) Roditšev F. I.;

Saraatovi kubermang. - 119) Lebedev 1. N. F., 120) Uvarovi krahv A. A., 121) Maslennikov A. M., 122) Rozanov N. S.;

Simbirski kubermang. - 123) Protopopov A. D., 124) Berezovski 1. A. E.;

Smolenski kubermang. - 125) Fjodorov 2. G. F., 126) Homjakov N. A..;

Stavropoli kubermang. - 127) N. J. Ljahnitski, 128) G. E. Rožkov, 129) N. T. Ivanov 2;

Suvalki kubermang. - 130) Bulat A. A;

Sedletskaja kubermang. - 131) Dõmša L. K.;

Taurida kubermang. - 132) Galvas G. G., 133) Zakharov 1st Z. D., 134) Mufti-zade I. M., 135) Falz Fein V. E., 136) Murzajev M. K., 137) Pankejev N. М.;

Tambovi kubermang. - 138) Komsin 1. V. I., 139) Komsin 2. S. I.;

Tiflise kubermang. - 140) Tšheidze N. S., grusiin;

Tobolski kubermang. - 141) Dzjubinski V. I.; 142) Skalozubov N. L.;

Tomski kubermang. - 143) Mjagki A. G.; 144) Klimov V. V.; 145) Nekrasov N. V., 146) A. A. Skorohodov;

Uurali kasakaväed. - 147) Eremin F. A;

Ufa kubermang. - 148) Blumenthal J. J., 149) Sõrtlanov A. O., Š. A., 150) Tevkelev K. M.-B. G., 151) Tolstoi krahv A. P., 152) Tukajev M. Š., M. H., 153) Guton G. V., 154) Mahmudov Š. Z.;

Harkovi kubermang. - 155) Golitsõn A. D;

Hersoni kubermang. - 156) Stortšak I. I;

Odessa linnast - 157) Nikolski A. I;

Tšernigovi kubermang. - 158) Bazilevitš P. E., 159) Glebov 2. J. N.; 160) Guz V. D., 161) Iskritski M. A., 162) Klimenko 1. I. S.;

Estlandi kubermang. - 163) Terras A. J.

On ütlematagi selge, et sellesse juudi sõprade koosseisu kuuluvad eelkõige välismaalased ja eriti poolakad, kes aga ei anna Juuda poegadele mitte ühelgi valimisel pääsu, põlgavad juute üldiselt ja mürgeldavad mürgiselt, kui nad neid meile piiramatus koguses peale suruvad. Siis tulevad progressiivsed: „ka-de-kid“, sotsiaaldemokraadid ja kõikvõimalikud muud revolutsionäärid; seejärel tulevad „moskoviidid- kadetid“ ja nende hulgas muidugi Štšepkin ja Maklakov; neile järgnevad sellised Venemaa „vabastajad“ nagu grusiinid Gögetškori ja Tšheidze; ja lõpuks, nähes, et ükski šabesgoji ei jää maha, peremeeste esindajad, s.t. kaks duumajuuti - Friedman ja Nisselovitš...

„Algatajate“ soodne osalemine selles maailma Kagali triumfis ei vaja mingit keerulist seletust. Kui me jätame välja need vähesed, kellel pole asjast aimugi ja keda juhivad kas tühjad fraasid „sotsiaalsest õiglusest“ või karjainstinkt, siis näeme, et valdav enamus kõigist teistest tegutseb paraku üsna teadlikult. Mõned püüavad anda surmava löögi vene rahvale, oma lihtsameelsele valitsejale, kui selle ägedad, kuid avalikud vaenlased, teised aga kui oma isamaa reeturid ja „valitud rahva“ orjad, olles tunginud duumasse endasse ainult Kagali soosingu tõttu, ei julge selle korraldusi rikkuda. Seepärast tuleb avaldust „liini hävitamise“ kohta pidada nii juudi revolutsiooni krooniks Venemaal kui ka küüniliseks tõestuseks šabesgojide enesepettusest. Oma „algatusega“ tunnistasid eelkõige kadetid rahvale, et nende moto „rahva vabadus“ tähendab tegelikkuses „juutide türanniat“. Seega ei saa olla kahte meelt küsimuses, mis juhtis „paiksuseliini hävitamise“ algatajat: armastus Juuda poegade vastu või viha Venemaa vastu?...

Taas kord nakatades teda „Almanzori suudlusega“, mõistavad mainitud „liini“ hävitamise õhutajad ilmselt, mida nad teevad!... („Zemšina“-st).

Mis hea, see jultunud plaan õnnestub. Kui juudid leidsid venelastest tsaaritapjad isegi kolmkümmend aastat tagasi, siis leiavad nad neid ka nüüd rahva mõrva eest. Mitte teiste inimeste, vaid meie endi käe läbi heidavad nad Vene rahva vabadusele ja elule silmuse peale...

Nende kahe-kolme tuhande „vene“ haritlase hulgas, kes tegelesid Šveitsis revolutsioonilis-sotsialistliku tegevusega, oli enamik juudid, ja neist said revolutsiooni juhid. Juudi intellektuaalid ja poolintellektuaalid olid aktiivsed kaasosalised peaaegu kõigis terrorikatsetes. Samuti õnnestus neil sisse viia kõikidesse vene ümberkujundamisprogrammidesse ja lugematute koosolekute resolutsioonidesse juutide täielik võrdsustamine õiguste osas põlisrahvastikuga.

See häbiväärne tõsiasi, et vene üliõpilaskond oli ja on juudi mõju all, on niisama vaieldamatu, nagu ka see, et juudi „Bund“ mängis „vene“ rahutustes suurt rolli... Kuid rahutuste esimesel perioodil ei varjanud juudid ise mitte ainult oma osalust selles, vaid karjusid uhkelt, et vene revolutsioon oli „juudi rahva suure vaimu produkt“, et „me andsime teile jumala, me anname teile ka tsaari!...“

Piisab, kui meenutada meie rahutuste peamiste juhtide nimesid: Geršuni, Rubanovitš, Gots, Schweitzer, Rutenberg, Azef, Tšernov, Bakai, Rosa Brilliant, Reisa Luxemburg jne... jne... Kõik nad on juudid, ja juutide-kadettide laagri revolutsiooni ankurdajad osutusid ajakirjanduses ja ühiskonnas juutideks.

Suurvürst Sergei Aleksandrovitši mõrva korraldas Rosa Brilliant. Moskva relvastatud ülestõusu juht oli Movša Strunski. Mässu „Potjomkin Tavritšeski“ peal korraldas juut Feldman. Selle kõige pahatahtlikuma anarhistliku jõugu maksimalistlike sotsiaalrevolutsionääride gruppi, mis sooritas lugematuid terroriakte, juhtis Feiga Jelkina. Kuulsat „Tööliste saadikute nõukogu“, mis mängis Peterburis mõnda aega revolutsioonilise valitsuse rolli, juhtis selline seltskond nagu Bronštein, Grever, Jedilken, Goldberg, Feit, Matselev, Brousser, ja isegi nõukogu esimeheks osutus juut Nosar, Hruštaljov. Sevastoopoli mässu juht, pensionile läinud leitnant Schmidt uhkustas, et ta oli juutide tööriist.

See on see, kes alatult peitis end „vene“ revolutsiooni kulisside taga ja kellele Venemaa võlgneb viimaste aastate murrangud, alandused ja hävingu! See on see, kelle „õilsatel“ motiividel pommitati ja tulistati brauningust 50 000 vene inimest, kes olid süüdi ainult selles, et olid venelased! Just selle sanhedrini käsul oli Venemaa sunnitud sõlmima häbiväärse rahu ja, muide, viis aastat piinas Jaapani rahaga anarhia ja oli oma poegade verest läbi imbunud!..."

IX. Selliste häbiväärsete julmuste ja sellise reetmise õuduste ees ei saa üllas hing muud teha kui väriseda. Venemaa kurva saatuse juures peab iga inimühiskond ja ka iga poliitiline süsteem oma silmaga nägema, et põlgus ja viha, mida juudid alati ja kõikjal on nende endi vastu äratanud, on nende poolt ära teenitud.

Juudid määrivad end ilmse ebatõega, kui nad püüavad õigustada oma moraalset pidalitõbe vene suhtumise erandiga neisse.

Juutide või nende šabbesgojide tahtlikult vale, reeturlik katse seletada 1905. aasta revolutsiooni justkui „rõhutud hõimu“ talumatu olukorraga Venemaal on kõigi aegade ja rahvaste ajaloo andmetega ümber lükatud.

Mis ajendab ameeriklaste võhiklikkust juutide suhtes, isegi otsest vastumeelsust? Mis paneb Ameerikat neist end sirmiga eraldama?

Kust tuleb see rangus, millega keelatakse Ühendriikide Liidu territooriumile sisenemine lubiraigi või trahhoomi valdajatele, kui mitte austavast lootusest, et see keeld muudab juutide jultumuse haavamatuks ja vähendab Juuda poegade sisserännet riiki? ... Mis muud motiivi võib leida isegi P. Ameerikas hiljuti välja antud seadusele, mis kriminaliseerib mitte ainult õhutamise, vaid ka igasuguse kaasaaitamise „soovimatute välismaalaste“ ümberasustamisel suurde transatlantilisse vabariiki?“!

Sellele annab vastuse New Yorgi politseiülema Binghami aruanne, mis on avaldatud Põhja-Ameerika Rewiew's (1908, august).

Tuginedes ametlikele andmetele, et mitte vähem kui 50 protsenti Ameerika linnades toimepandud kuritegudest on toime pandud Juuda poegade poolt, ütles Bingham:

„Juutide poolt toime pandud kuriteod on enamasti suunatud vara vastu. Nad on röövlid, süütajad, vargad, taskuvargad. Aga kuigi juudid harrastavad kõiki neid kuritegusid, on siiski taskuvargus nende lemmik elukutse. Teiste rahvuste kelmid tunnistavad üksmeelselt juudi annete ületamatust selles kunstis. Teine juutide eelistatud eriala on salajaste bordellide pidamine ja laste varastamine. Nad meelitavad ilusaid tüdrukuid tulusa sissetuleku või abielu lubadusega ja müüvad nad Buenos Airese või Aafrika bordellidesse. Ma tean üht juuti, kes abiellus 120 korda ja müüs kõik oma naised pordumajadesse. Mis puutub mõrvadesse, siis vältides raisatud riski, osalevad „andekad“ juudid pigem ässitajatena.“

Binghami tunnistust võib täiendada ka pastor Lynchi jutlusest ühes New Yorgi kirikus:

„Meie juudi sõbrad kurdavad pidevalt, et neid koheldakse kui väga erilist rassi, ja samal ajal püüavad nad ise rakendada kõike, mida suudavad, et eraldada end ülejäänud ühiskonnast ja eraldada oma huve. Me oleme olnud nende sõbrad, me oleme neid kaitsnud, me oleme kuulutanud sallivust ja armastust nende vastu, me oleme hukka mõistnud ja tsenseerinud vihapuhanguid selle rassi vastu. Ja ometi tuleb tunnistada, et mõnikord oleme lihtsalt kaotanud kannatuse. Juudid äratavad iga rahva viha, kelle keskel nad asuvad, oma ülbe hukkamõistuga selle kõige pühamate institutsioonide vastu ja oma järjekindla sooviga jääda rassiks rassi sees. Neid ristiusutatakse ainult ühe asja pärast: juutide eest, juutide õiguste eest, juutide patronaaži eest, ühesõnaga, judaismi eest. Aga siin riigis ei ole juutide õigusi, ei iirlaste õigusi, ei jaapanlaste õigusi, siin on ainult ameeriklaste õigused"...

Kuid kas need on ainult juudi tegevuse tulemused Ameerikas?....Kõik küsimusega kursis olevad vaatlejad tunnistavad kahtlemata, et mitte kohalikku, vaid universaalset olukorda tuleb kokku võtta motoga „cherchel, le juif“. Me kordame mälu huvides seda, mida me juba kord ütlesime.

Cherchez le juif! - lausutakse tahtmatult, niipea kui avalikkuse tähelepanu äratab mingi seni kuulmata pettus. Cherchez le juif! - otsustab kohtu-uurija, kui segane ja ebamoraalne kuritegu, häbematu ja reeturlik julmus on eriti salapärane. Cherchez le juif! - ütleb maaomanik, kes ei mõista leiva hinna kõikumist ega oma hävingu varjatud põhjust. Cherchez le juif! - arvab rahastaja, kes mõtleb kristliku panga kokkuvarisemisele või järsu intressimäärade langusele, mis keerab turu pea peale. Cherchez le juif! - käsib ülemjuhataja, märkides, et tema parimad plaanid ei ole enam vaenlase jaoks saladus. Cherchez le juif! - hüüab riigimees, kui riiklikke meetmeid mürgitavad saatanlikud valed väidetavalt liberaalses ja väidetavalt mittejuudi ajakirjanduses ning teiselt poolt moonduvad mingiks silmakirjalikuks, põrandaaluseks jõuks. Cherchez le juif! - ütleb diplomaat iseendale, nähes, et keegi ajab tema malekäigud segi ja suunab need tema enda kahjuks. Cherchez le juif! - on mõtlejal lõpuks õigus hüüatada, kui igavese mõistuse seadused ja õigluse idee on naeruvääristatud ja külmutatud börsikaosesse, mis meie silme ees katab elujõud ja ühiskondlike organismide tähtsaimad keskused...

Loodame, et kõigega, mis käesolevas teoses on esitatud, on öeldu õiglus piisavalt tähistatud. Kuid „Zemštšinas“ ilmus hiljuti N. A. Butmi artikkel, mida omakorda on võimatu mitte käsitleda erakordse tähelepanuga. Pealkirja all „Judo-massooni B'nai B'rith“ on artikli sisu selline:

„Novoje Vremjas“ 12. aprillil ilmus märkus: ‚Titanicu ja juutluse hukkumine‘. „New Yorgi juudi Kagal leinab maailma plutokraatia ühe peamise juhi, juudi miljonäri Straussi surma Titanicul.“ Koos samade juudi, New Yorgi pankurite Schiffi ja Zeligmaniga moodustas Strauss vabamüürlaste seltsi „B'nai B'rith“ kõrgeima triumviraadi, mis mängib suurt rolli mitte ainult Ameerika, vaid ka maailma ajaloos. Võitlus Venemaa vastu ja S.A. Ameerika Ühendriikide keeldumine 1832. aasta kaubanduslepingust on nende töö. Sama seltskond aitas Hiina vabariiklikku parteid, mille eesotsas oli dr Soon-Yatzen, ja töötas kõige tõsisemalt Bogdihani troonilt tagandamise nimel. Zeligmanil olid Morgan Schusteri abiga käed Pärsias ja Türgis, kus viimased riigipöörded samuti „triumviiride“ abiga läbi viidi.

Neis vähestes sõnades peitub midagi kohutavat ja ähvardavat mitte ainult kristlikele riikidele, vaid ka kogu mittejuudi maailmale.

Kolm ameerika juuti-miljonäri kontrollivad maailma saatust! Nad hävitavad ühe vanima riigi, Hiina, tuhandeid aastaid eksisteerinud struktuuri nagu kaardimajakese. Nende käsul sooritatakse riigipöördeid, tühistatakse suurriikide vahelisi lepinguid, valatakse verd, peetakse omavahelisi, vennatapusõdasid, hävitatakse ja hävitatakse terveid riike!...

Mis on see „B'nai B'rith“, mille juhid, Ameerika juudid Strauss, Schiff ja Zeligman, kontrollivad täielikult maailma poliitikat?

Me kirjutasime sellest mõned aastad tagasi. „B'nai B'rith“ (heebrea keeles ‚Liidu poeg‘) on 1843. aastal New Yorgis asutatud kõrgeim juudi-massoonide salaühing, kuhu võetakse vastu ainult juute. 1874. aastal sõlmiti maailma vabamüürluse ja „B'nai B'rithi“ vahel liit ehk konkordaat, millele kirjutasid alla maailma vabamüürluse ülempatriarh Albert Pike ja „B'nai B'rithi“ esindaja, juut Arman Levy. Selle konkordaadi kinnitamiseks andis Albert Pike välja järgmise piduliku edikti:

„Meie, Suurmeister, Püha Palladiumi Hoidja, Ülemaailmse Vabamüürluse Kõrgeim Patriarh Lugupeetud Vabamüürlaste Suurkolleegiumi heakskiidul, vastavalt Meie ja kolme Ameerika, Inglismaa ja Saksamaa „B'nai B'rithi“ Kõrgeima Föderaalkonsistooriumi vahel sõlmitud Konkordaadi Aktiga, mis on meie poolt täna allkirjastatud, määrame ja deklareerime:

Esimene artikkel. Iisraeli Salajaste Loožide Üldine Konföderatsioon asutatakse tänasest päevast alates Konkordaadi Aktis sätestatud alustel.“

Antud Charleston'i Ülemises Idas Püha Võlvi all Jumaliku Meistri armulises orus 1. Kuu 1. päeval 7. kuu 12. päeval tõelise Valguse 000,874. aastal“ (s.o. 12. septembril 1874).

Seega tunnustas „B'nai B'rith“, mis tegelikult asutati 1843. aastal, vabamüürlaste poolt pidulikult 1874. aastal. Kõik see on muidugi puhas komöödia, mille eesmärk on eksitada mittejuudi vabamüürlasi ja näidata neile, et „B'nai B'rith“ on väidetavalt sõltuv vabamüürlaste organisatsioonist. Tõe kohaselt on aga vastupidi: B'nai B'rit kui puhtalt juudi organisatsioon, kuhu ei võeta kedagi peale juutide, valitseb ja juhib maailma vabamüürlust ja selle kaudu ka maailmapoliitikat.

Juut Strauss, üks „B'nai B'rithi“ juhtidest, on Atlandi ookeanis uppunud, kuid tema asemele tulevad teised ja „Pimedate jõudude“ kohutav kuri töö jätkub. Juudi maailmavõim on suur, kuid see on ebatäielik ja habras seni, kuni tugevad riigid veel eksisteerivad. „Pimedate jõudude“ löögid on nüüd suunatud nende vastu. Nende löökide all hakkavad ka tugevaimad juba kõikuma...

Vene ja Prantsuse antisemiidid ja vabamüürlased on juba aastaid võidelnud, et välja selgitada kogu mittejuudi maailmale tekkivat ohtu, mis tuleneb üha suurenevast juudi-vabamüürlaste domineerimisest. Kuid kui kaua aega tagasi peeti neid tervendavaid hoiatusi hullude sonimise, haige kujutlusvõime mänguks?

Kuid elu ise näitab, kummal poolel on tõde. See, mida hiljuti peeti hullumeelsete sonimiseks, on muutumas hirmuäratavaks reaalsuseks.

Kui me loeme „Novoje Vremjast“, et juudi-massoonide liit „B'nai B'rith“ hävitab meie silme ees suuri ja tugevaid riike ning juhib maailma poliitikat, siis ei saa me muud kui rõõmustada ja öelda: jumal tänatud, Venemaal hakatakse asju nägema. Kuid sellest ei piisa. Ei piisa sellest, et teised hukkuvad, me peame vaatama tagasi enda peale ja tunnistama, et meil ei ole kaugeltki hästi, ja meil ei ole hästi samadel põhjustel. Olgu meie silme ees hukkuvate riikide saatus hoiatava õppetunnina, kuni meil on veel jõudu võidelda.

X. Olles kõik eespool nimetatud andmed kokku pannud, saame lõpuks edasi liikuda Jevno Azefi - selle parandatud ja täiendatud Gaponi teise väljaande - juurde. Ainult ebausksus või armetu teadmatus võis talle jätta selle rolli, mille on talle peale pannud just see Burtsev, keda Kagal ilmselt ei vaja, kui ta ei pane teda jälle meie naeruvääristamise eesmärgil ettepoole.

Azef Vene departemangus on vabamüürlus igal maal. Azefi juhtumi üleskutsumisega ja „püha“ nördimusega selle vastu räuskamisel õnnestus Juuda poegadel kahtlemata anda oma narmendava salakavalusega lõbusaid ja imelisi hetki... Saavutades uskumatut, nimelt „Ülevenemaalise Sionistide Kongressi“ kokkukutsumist Minskis juba augustis 1903, sai juutlus seega võimaluse valmistuda 1905. aastaks. Ta võis ette näha Jaapani sõja paratamatust ja arvestada palju ette selle kulgemisega.

Kuidas mõista „kongressile“ loa andmist sellise näiliselt ettenägeliku ja vankumatu siseministri nagu V. K. Pleve poolt... Mida võis ta teha, et isegi mitte õigustada, vaid vähemalt motiveerida sellist ilmselgelt lubamatut luba, ja veel nii ohtlikul ajal? Kas kavatsus oli kontrollida vaenlase vägesid?... Aga ministril ei olnud kedagi, keda selleks saata, ja pealegi näeme, et juudid tegid „kongressil“ kõik vajaliku ja pealegi takistusteta... Kas see oli kalkulatsioon, et kiirendada avalikku mässu, et purustada tabamatu, varitsev anarhia hüdra, millega oli võimatu hakata võitlema salajaste meetmetega? Kuid peale sellise manöövri riskantsuse ei ole kuskilt näha, milliste vahenditega taheti tagada võimudele võit, eriti arvestades eelseisvat Jaapani tragöödiat... Sellegipoolest öeldakse: V. K. Pleve tegutses siiralt. Aga kas ta ei olnud mitte ise petetud... Ja see ei olnud meile sugugi võimatu. Kas V. K. ei hinnanud oma jõudu mitte üle, nagu juhtus Gambettaga? Kui Pleve enda veri pitseeris tema teenistuse isamaale, siis ei tohi me unustada, et ka Gambetta tapeti vabamüürlaste poolt, kuigi ta teenis ainult juute, kuid siiski muutus ta Rothchildide ees ülbeks...

Teisalt, kõik järgnev välistab võimaluse kahelda nii selles, mida räägiti, kui ka nende revolutsiooni süstemaatilises töötlemises Kagali poolt. Oleks aga hullumeelsus ja vastuolus juutide positsiooniga Venemaal, kui oletada, et just nende poolt loodi revolutsiooni elemendid. Juuda poegade jaoks võis see olla ainult vahend, mitte eesmärk. Jah, ja nad olid vaid võltsinud ja „värvinud“ „rahva“ nõudmisi, samuti varustasid „vabastajad“ raha, proklamatsioonide, brauningute ja pommidega, kusjuures viimaseid oli Kagali apteekrite saagis nii palju, et nende „loovuse“ toodangust piisas „keemiliseks obstruktsiooniks“ kõrgkoolides, mitte aga pommide teaduslikuks valmistamiseks. Lõpuks valis Kagal aega ülevenemaalisteks streikideks juudi retsepti järgi, s.t. miitingute ja mõrvadega, mis Moskvas „eriti soodsates“ tingimustes, loogiliselt talmudistliku diversiooni jaoks, puhkes relvastatud ülestõusuks.

1905. aasta revolutsioon tõi tohutut kasu ainult juutidele, tõestades veel kord, kui kuratlikult „valitud rahvas“ naljatab gojide üle ja näidates veel kord, et ükski goji ei saa elada, kui judaism lõpuks võidab, kui see on juba tema võitude vili. Olles alustanud nii suurejoonelist aktsiaspekulatsiooni, tahtis juutlus muidugi anda sellele enneolematu „kunstilise“ vormi. Rääkimata ettevõtmise kuludest, mida juudi pankurid kahtlemata ainult ette määrasid ja muidugi meie endi kulul, oli vaja korraldada tragikomöödia lavastamine suurel alal. „Etendus“ ise maksis Kagalile kahtlemata palju vaeva ja kulusid, kuid ‚rõhutud hõim‘ sai ka midagi juurde. Mitte ainult „spordi“ pärast ei sattunud pommid näiteks Odessas juudirikaste valdusesse...... sotsialistide-revolutsionääride kongress Azefi ja Miljukovi soodsa osavõtuga Pariisis ja proklamatsioonide trükkimise korraldamine Mandžuuria armee jaoks Jaapanis; „9. jaanuari“ lavastamine Peterburis, samuti Gaponi mõrvamine juut Rutenbergi poolt ja armeenlaste vastandamine tatarlastele Kaukaasias paralleelselt relvatarnetega Šveitsist Soome kaudu; lisaks tavalistele ka erakorralised „vabastamiskoosolekud“ Tomskis ja Tveris kõikjal, samade veriste tulemustega; sõjaväe- ja mereväeülestõusud Vladivostokis ja Kroonlinnas, Sveaborgis ja Sevastoopolis; „Odessa ja Tukkumsi päevad“; üldised raudtee-, telegraafi- ja postilöögid kogu Venemaa tohutul territooriumil; hirmutamised vene rahva pühapaikade embleemide vastu kogu tema maa pinnal; meie isamaa kõige vapramate palladiinide tahtlikud mõrvad ja pommitamised; „Herzensteini“ valgustus ja riigi põlisrahva taevani karjuvad verevoolud; riigiduuma valimiste reeturlik võltsimine, kus „rõhutud“ juudid valiti isegi Kostroma, Peterburi, Kiievi ja Moskva valimistel, ning „valitud rahva“ poolt elutegevuse peamiste harude hõivamine - kõik see ei saanud kahtlemata olla juhuslik...

Seega on ilmne, et plaani mõtles, töötas välja ja viis ellu intiimne ja halastamatu, hävitamatu keskvõim.

Vahepeal ei saanud mitte ainult „targale“ Kagalile, vaid ka igale inimesele olla ilmselge, et revolutsiooni tõstmine kogu Venemaal ja selle nimel relvastatud ülestõusu korraldamine Moskvas oli V. K. Pleve kui siseministri ja suurvürst Sergei Aleksandrovitši kui Moskva kindralkuberneri eluajal mõeldamatu.

Seega olid nende päevad paraku loetud...

Kellele aga võis usaldada nii otsustava tähtsusega ülesande, kui mitte auväärsele, proovitud politseiministeeriumi agendile ja kõige tigedamate revolutsionääride seas võimsale, metsikule pahategijale Azefile!?...

Aga kui see on küsimuse positiivne külg, siis selle negatiivsesse külge tungimine viib kahtlemata samale järeldusele. Siin peame pöörduma teaduses tavaliselt rakendatava meetodi juurde. Kui vaatleja ees on faktid, mille põhjus on veel teadmata, tunnistab ta hüpoteesi. Kui hüpotees on tõene, siis on see seda elavamalt põhjendatud, s.t. seletab nähtusi seda ratsionaalsemalt, mida sügavamalt uuritakse. Kui aga hüpotees on vale, siis vastupidi, see mitte ainult ei selgita midagi, vaid, kohtudes üha enamate raskuste ja eitustega, plahvatab absurdiks. Just reductio ad absurdum'ile, mitte millelegi muule, tõmbaks meid infantiilne hüpotees, nagu reedaks Azef isegi oma kaasreisijaid politseile ja kuuletuks maailma Kagalile.

Et seda kontrollida, pöördume küsimuse analüüsi juurde.

Azef, kes varastas juba keskkoolis ja luuras oma kaaslaste järgi kõrgkoolis, kus ta sai vale tunnistuse alusel, ei olnud selline subjekt, kes oleks idee nimel ohtliku poliitilise uurimise kallal tegutsenud. Nii et ta tuli siia raha eest. Aga iga „vürst Iisraelis“ nõu ja isegi ette - ad majorem Jsraeli gloriam - võis talle börsil ühe päevaga anda sellise võidu, mida ei kataks aastapalk osakonnast. Oletame siiski, et Azef jahtis anarhiste kui spordimees, ihaldades nii-öelda erilist detektiivivõistlust. See oletus ei kehti enam, sest Azef ei saanud juudina olla teadmatuses Kagali spioonidest, samuti ei saanud ta teisest küljest arvestada teiste politseidepartemangu enda juudi agentide tagasihoidlikkusega. Peaks olema laps, et lohutada end pettusega, et poolteist aastakümmet ei olnud Juuda poegadel aega Azefi osakonna agentide kohta järele pärida. Sõltumata sellest, mida on öeldud, kui me räägime juba spordist ja meistrivõistlustest, siis pidi riigipolitsei reetmine ja selle vahendite muutmine Kagali tööriistaks tunduma juudi silmis võrreldamatult ahvatlevam ja seega mõõtmatult auväärsem kui iga talmid-hahim. Kui aga kahtlustatakse, et antud, üsna erandlikes tingimustes püüdis Azef ka erakordset tegevust, mis oleks talle erilise au toonud tema ustava teenistuse eest, siis on ka see versioon vastuvõetamatu. Peale tolleaegsete tingimuste, mis seda kategooriliselt välistasid, ei saanud salaagendi, isegi poliitilise, funktsioonid kindlasti olla võrdväärsed juudi patriotismi tegudega „valitud rahva“ maailmavallutuse nimel, kui Azef oli isegi oma näiliselt näilise sotsiaalse revolutsionääri rolliga lõbutsedes jätnud tähelepanuta sellega kaasnevad ohud, kui ta oli Iisraeli ustava pojana sellega seotud. Veelgi enam, Azef pidi juudina mõistma selgemalt kui ükski teine ametnik selles osakonnas, et teised Juuda pojad, Kagali varjatud luurajad, ei anna talle mingit luba, ükskõik kui palju ta ka ei valetaks. Teisisõnu, igasugune pettus tema poolt „keerataks“ „reeturite nõukogu“ veelgi suurema kavaluse tõttu „tagurpidi“. Sellest ei piisa. Kui tema isikliku julgeoleku ja kindlustunde tulevikuks oleks maailma juutkond taganud tema tegevuse eest revolutsiooni huvides, siis vastupidised meetmed oleksid viinud Azefi surmani juudi kohtu vältimatu kohtuotsuse läbi.

Azefi lojaalsus politseiametile oli seega kõigi asjaolude tõttu välistatud. See ei olnud mitte ainult vastuolus juudi loomuliku arusaamaga sündmuste käigust, vaid oli üldiselt värvitu ja tema jaoks hävitav.

Isegi Azefi kohtuprotsessi personal ja menetlus ise on selle resoluutseks kinnituseks. Talmudi kohaselt ei ole goji kui loom võimeline juudi kohtus osalema, isegi mitte tunnistajana. Seega on oletus, et goji oli võimalik panna kohtunikuks juudi üle, selgelt naeruväärne. Vahepeal on teada, et kaks gojid, Kropotkin ja Lopatin, olid kohtunikuks Azefi üle. Juudi Figneri osalemine ei muutnud juudi - mitte juudi - positsiooni. Ta mitte ainult ei õpi Talmudit, vaid tal on keelatud juurdepääs Talmudile endale, välja arvatud traktaat „Megilla“ (Mardoheuse ja Esteri episood). Teisest küljest ei saa menetlusega seoses jätta märkimata, et juudid ei ole sugugi nii lihtsad, nagu meile näiliselt juudi kirjaoskamatu või üldse mitteintelligentne Burtsev tahaks kinnitada. Juuda pojad ei oleks mitte ainult mitte andnud Azefile terve öö mõtlemisaega või isegi põgenemist kohtuprotsessi ajal, vaid nad oleksid „kohtuprotsessi“ ja seejärel hukkamise ilma vahelejäämise ja kindlasti ilma meie teadmata läbi viinud, kui ta oleks tõesti olnud Iisraeli reetur. Gaponi mõrvamine ei ole kauge näide... Azefil seevastu oli võimalus varjuda ja ta on tänaseni elus ja jääbki ellu, kuivõrd see sõltub, arusaadavalt, sotsialistide-revolutsionääride keskkogust.

Seda silmas pidades on võimatu mitte veenduda, et kasutades ära oma tiitlit kui politseidepartemangu auväärne agent ja mitte peatudes enne talle naljakat teavet, millest suurem osa on tõenäoliselt võltsitud, ad hoc, samuti valeohvreid „valitud rahva“ liikmete näol, püüdis Jevno Azef sellegipoolest järjekindlalt „pikalt kannatanud sünagoogi vanemate“ poolt seatud eesmärgi poole ja saavutas selle lõpuks - ad majorem Jsraeli gloriam! ... Pleve ja suurvürst Sergei Aleksandrovitši kohutavad surmad on juudi-usuhullu Azefi tegu.

Vaadake vähemalt tema rikutust ja te ei pettu...

XI. Sellised on tänapäeva reaalsuse pildid. On tõsi, et need ületavad sageli igasugust tõenäosust ja erinevad selles osas isegi sellest, mida väljavalitud inimesed tegid möödunud aegadel. Pealegi tuleb meeles pidada, et ütlust „kui taevas muutuks paberiks ja ookeanid tindiks, oleks isegi siis vaevalt piisavalt materjali, et kirjeldada juutide hirmutegusid inimkonna vastu“ täna ei esine.

Igal juhul piisab sellest, mida me juba teame, et mitte eksida oma järeldustes.

Suur osa ajastu tarkusest on märgitud selle uurimuse lehekülgedel. On põhjust kohtuotsusteks.

Tsitaate, mis meid selles suunas valgustavad, võiks me suvalises koguses edasi tsiteerida. Näiteks ei ole vaja viidata sellistele hiljutistele juutluse asjatundjatele nagu Bonald ja Toussenel, Prudon ja Chirac, Kapefig ja Jeanneret, Hartmann ja Stille, Delage ja Dany, Warmund ja Dühring, Fritsch ja André, von Langen ja Glagau, Liebermann von Sonnenberg ja Stecker, Tridon ja Picard, Vergani ja Lichtenstein, Pranaitis ja Rolling, Wruner ja Schleicher, Jenkins ja Schonerer, Istochi ja Luger, Mores ja Drumont.

Vanad ja uued ajaloolased ja luuletajad, filosoofid ja kõnemehed, riigimehed ja kindralid, vaimulikud ja ilmalikud patrioodid on võrdselt ja väsimatult hoiatanud juutide eest. Nende hulgas: Aristophanes ja Plutarchos, Nabu-Kuddur-Ussur ja Antiochus Epiphanes, Cato ja Tacitus, Homeros ja Juvenal, Perseus ja Diodoros Sitsiiliast, Marcial ja Titus Livius, Cicero ja Appion, Polybius ja Ammianus Marcellinus, Seneca ja Rutilius Numantia, Pompeius ja Vespassianus, Titus ja Lucius Quietus, Hieronymus ja Dion Cassius, Scipio ja Hadrianus, Mahomet ja Richard Lõvisüda, Luther ja Voltaire, Eisenmenger ja Lehmann, Herder ja Treitschke, Droysen ja Wagner, D'Aguesso ja Napoleon, Gougenot de Mousseau ja Jogap Schsrr, Thiers ja Michelet, Gibbon ja Edgar Keane, Shakespeare ja Schopenhauer, José Amador de Los Rios ja Renan, Kant ja Fichte, Champagny ja Littré, Franz Liszt ja Victor Hugo, Chatsky ja Matseevski, Deržavin ja Dostojevski, Kostomarov, Gr. Mordvinov, Ilovaiski ja Gogol, Aksakov ja Granovski, Bismarck ja Moltke, OJonnel ja Carleil, Robert Peel ja Gladstone. Kõik nad tunnistasid tegelikult ohtu, mida Juuda pojad ähvardavad ülejäänud rahvastele, religioonidele ja riikidele... Ärgem unustagem seda.

XII. Võttes andmed kokku poliitilise juudi probleemi viisis, näeme järgmist.

Kus iganes Juuda pojad ilmuvad, tekib kohe juudiküsimus. Veelgi enam, koos valgustuse eduga tungib see küsimus üha selgemalt ja õigemini rahvaste teadvusse. „Antisemitism“ ei ole õige termin, sest juute põlgavad isegi semiidid. Eriti araablane peab oma relva häbistatuks, kui ta isegi kogemata juudi pihta tulistab. Seetõttu ei peaks me rääkima mitte „antisemitismist“, vaid „hebraismivastasusest“.

Kõigil ristteedel kihutavad juudid, kinnitades meile, et nad saavad oma suure töökuse ja kõige rangema kokkuhoiu tulemusena rikkamaks. Kuid see muinasjutt on arvestatud juudi probleemi läbitungimatusega, samuti meie heasüdamlikkusega, mida „rõhutud hõim“ põlgab, ja kindlasti mitte „valitud rahva“ sooviga avaldada „inimloomadele“, kes püha Talmudi järgi on gojid, Kagali jahi saladusi nende vastu. Röövimishimu, häbitu omastamise soov koos karistamatusega on muidugi see, mis võimaldab juutidel nii edukalt kõigist inimkonna kanalitest raha välja imeda.

Majandusvabadus koos kõigi teiste vabadustega on juutide silmis lihtsalt vahend, et luua endale omamoodi de facto monopol ja röövida ohjeldamatu häbitusega. „Valitud inimesed“ suhtusid liberaalsetesse majandusdoktriinidesse täpselt samamoodi nagu revolutsiooni ideedesse. Esiteks, ta on neist välja võtnud kõik hüved, mida ta võis mõeldavasti välja võtta; teiseks, ta on kõike moonutanud; ja lõpuks, kolmandaks, jättes nii-öelda ellu selle osa vabadusest, mis on talle eriti meelepärane, petab ta seda, kui see on kasulik.

Sisuliselt tahab ta üldisest vabadusest teha juutide vabadust, teisisõnu, haarata enda kasuks häbematuse monopoli.

Oma ulatuslikus juutide ajaloos („Geschichte der Juden“, Leipzig, 1870, XI köide, 368) on juut aga kahtlemata Grätz ise, kes väidab järgmist: „Bern ja Heine eristusid juutidest ainult välimuse poolest, nagu need sõdalased, kes haaravad vaenlase relvad ja lipu, et teda kiiremini kätte saada ja kergemini purustada.“

„Juudid,“ ütleb Dühring, “olid religiooni orjandusliku vormi leiutajad ja riigi teokraatliku ülesehituse tulihingelised pooldajad. Kui mitte ainult juudid üksi, siis nemad olid need, kes aitasid kaasa orjandusliku jäljendi tekkimisele religioonis, ja nad levitasid seda ka antikorruptsiooni valdkonnas. Kui juutlus on ikka veel valmis mängima komöödiat ligimesearmastusest või isegi vaenlaste vastu, et end millegagi varjata ja hoida parimaid rahvusi kristluse nimel igasugustest kriitilistest katsetest eemal, siis on see komöödia vaid iseloomulik näide kõigest, mida juudi silmakirjalikkus on kunagi esile toonud.

Le chef doeuvre de G Enfer est de se faire nier lui-meme!...!

Jumalad on inimeste koopiad ja rahvaste peegel.

Jehoova peegeldab tema poolt „valitud“ rahvast, kellega talle meeldib astuda vaidlustesse ja allutada kogu maailm juutlusele, ja selle eest kuulda juutide endi kiitust. Juutide Jumal on sama sallimatu kui tema rahvas. Tal peab olema ainuõiguslik monopol ja tema kõrval ei saa olla teisi jumalaid. Juudid on valitud rahvas ja Jehoova on ainus Jumal. Juudid on tema sulased ja selle eest on neil õigus omada universumit. Seega on teokraatia täies mahus ja täies ulatuses olemas. Jehoova on judaismi plaanide täitumine. Juudi arusaam Ühtsusest ei ole midagi muud kui isekuse despotism. Kuid domineerimine, millega on lahutamatult seotud orjanduslik alistumine, ei tunne üldse vaba inimest. Kõik on olendid ja orjad. Rahvas, mis koosneb olenditest ja on vabaduse tunnetusest ilma jäetud, ei saa kahtlemata oma ajaloo saatuses seda mitte ära tunda. Kui selline religioon loob kõik, peab see olema orjade religioon. Juuda poegade arusaam Jumala ühtsusest tulenes, nagu selle idu, nende monopoolsuse püüdlustest, samuti nende soovist kõike oma kannul hoida.

Juut tunneb ainult orje ja orje orjade kohal. Orjuse redelil kõige kõrgemal astmel seista on ainus ambitsioon, mida ta mõistab. Jehoova võimule allumine, alluvate allasurumine, s.t. ülem-orja rolli mängimine, on üsna kooskõlas juudi loomupärase meelelaadiga. Tema religioon on selle mõtteviisi kõige täielikum tunnistus. Juudi teenistuses Jehoovale peitub kalkulatsioon, et tema orjadel aitab ta kõik teised rahvad alistada ja anda nende üle valitsemise. Võimu ja jõu kultuses on juudid alati olnud esikohal. Nad on igal pool hellitanud isandat ja paistnud silma kallistamisega, kui see muidugi nende mõju suurendamisele ja ülemorjade positsiooni omandamisele kaasa aitas. Juutide spetsiifilisel messiaideel ei ole muud eesmärki. Nende seast peab tulema keegi, kes annab neile võimu maailma üle. Nad pidasid end alati kõige väljavalitumaks rahvaks maa peal ja seetõttu olid ja on nad kõige häbematumad teiste inimeste, isegi omaenda Jehoova laimamisel. Juutide religioon on kõige eksklusiivsem ja sallimatum kõigist. Tegelikult ei tunnista see midagi muud kui paljast juudi enesearmastust ja selle eesmärke. Kogu juudi seaduspärasus on algne ja põhimõtteline seaduspärasus ülejäänud rahvaste suhtes.

Nimst du den Juden gnadig in s Haus, -

Bald treibt er mit Weib und Kind dich hinaus...
                                                                                                                                            Ja nad, Juuda pojad, ei julge siiski mitte ainult ise trügida, vaid koos tervete hordide „šabbesgojidega“ on õnnistatud „vabastajateks“! Kagalil on teatavasti isegi terve „rahvavabaduspartei“ selle märgiks.

Qui nescit simulare, nescit regnare.

Teisest küljest kasutavad juudid oma usuliite maailmaasjades ja kinnitavad neisse isegi oma rahvusvahelised bundid, sekkuvad kõikjal poliitikasse ja püüavad seda tänapäeval isegi monopoliseerida. Juudi religiooni nõudmistena esitatavad väited on tegelikult juudi rassi ahistamine poliitiliselt ja sotsiaalselt. Kui teiste rahvaste vaheline liitumisõigus on enam-vähem letargia, siis juudid, keda ühendab nende religioon, omavad ainuüksi neile omase energiaga eeliseid, et nad suudavad omavahel säilitada isegi ulatusliku rahvusvahelise liidu oma huvide orkestreerimiseks ülejäänud inimkonna vastu. Nagu nende ajaloo algusaegadel, nii on ka praegu juutide religioon nende eksistentsi ja paljunemise vahendiks ning teiselt poolt tagab selle. Seda silmas pidades ei ole ükski verelt juut, olgu ta siis ateist või materialist, juudi usu suhtes ükskõikne, ta kas pretendeerib ateistile või materialistile. Sest just see religioon tagab talle selle ülemvõimu, või kui paremini öelda, selle ülem-orja positsiooni, mida Iisraeli rahvas on alati taotlenud. Juutlik egoism, enda jultunud ülendamine kõigi teiste rahvaste kohal, leppimatult vaenulik suhtumine, nende õiguste jultunud rikkumine - see on see, mis siin toetab ja toimib juba tuhandeid aastaid.

Juuda pojad viitasid oma julmustele Mardokaiuse all, kui nad olid ohus, et neid võidakse massimõrvata. Kuid nad ütlesid alati sama, et kehtestada oma õigus tagakiusamisele, mida juudid vankumatult praktiseerivad niipea, kui jõud on nende poolel. Intriigid ja solvangud, mida nad oma ajakirjanduse kaudu suunavad kõige sõltumatu vastu, mis vastupidiselt juudi jultumusele ei loobu endast, samuti laimud ja vandenõud rahvusliku vaimu aluste hävitamiseks ja selle esindajate hävitamine gojide seas, on juutide arvates nende enesekaitse, mitte tagakiusamine.Vastupidi, vähimatki tsensuuri nende endi uhkeldamise vastu nimetavad nad oma usu tagakiusamiseks.
                                                                                                                                     Samas ei ole vastikumaid jäledusi ja põlastusväärsemat küünilisust kui kõik see, mida „õigusest vabastatud“ juutlus kasutab ülejäänud inimkonna moraali, arusaamade ja tõekspidamiste häbistamiseks. Talmud-hussaarid (Talmud-Husaren) räägivad jäljendamatu paatosega „jumalikest“ veinidest või niisama „jumalikest“ tantsijatest, kuid nad ei kasuta seda terminit kunagi kristluse suhtes.

Ja vastupidi, alati, kui kusagil kõlab etteheide judaismi rassilistele omadustele, tormab juudivaenulik ajakirjandus koos Kagali ja šabbesgojide kirjandusega nagu üks mees, vaigistades judaismi hukkamõistu, igaühe peale, kes julgeb kahelda Iisraeli tuvilikus aususes, ja on valmis temaga tegelema nagu Gamaniga...

Vahepeal ei ole judaism, kui seda nii võib nimetada, mitte ainult iga revolutsiooni kaaslane ja isegi vahendaja, vaid teiste rahvaste jaoks on see surmav mürk. Kas mitte isegi sellised kolossid nagu Saksamaa ja Inglismaa ei kõiguta selle mürgituse tõttu oma sajanditepikkust vundamenti? Kas mitte Lõuna-Ameerika rahvas ei otsi sellest päästet? Mis puutub Venemaasse, siis kas siin ei koge igaüks, alates töölisest kuni väärikalt seisva inimeseni, selle kurja mõju ja isegi juutide rõhumist?

Kas mitte kohutav Leena juhtum ei ole selle selge tõestus isegi tänapäeval? Muide, kui kaua on möödas sellest, kui „valitud rahvas“ meile vabadust õpetas? Kuidas me ei suuda ära tunda aforismi tõde: „l'experience des revolutions nous degoute de tout en nous habituant a tous!...“.

XIII. Kui keset metsasammalde ja põhjatute soode, läbipääsmatute metsade ja julmade külmade keskel, ilma valguse ja teadmisteta, raevukaid vaenlasi tõrjudes ja kuskilt abi nägemata, ehitas vapper vene rahvas ainult kirvega Venemaa-suguse majakese, kus siis juudid olid!?...

Ometi, vaid sada aastat hiljem, kui me lubasime neid Suur-Venemaale, julgesid needsamad juudid tungida mitte ainult vene rahva elu põhitõdedesse, vaid ka tema iseseisvusse.

Kuid eriti õpetlikud on justiitsministeeriumi statistilised andmed „rõhutud hõimu“ protsentuaalsest suhtest mässu ja terrori tõttu teiste rahvuste suhtes Venemaal, samuti paralleel selles valdkonnas juutide vahel „paiksusejoonel“ ja väljaspool seda.

Mitte rohkem kui kahekordne kuritegevus revolutsioonilises mõttes eristab ainult Varssavi rajooni juute. Vilna, Odessa ja Kiievi rajoonides on nad rohkem kui neli korda kriminaalsemad. Teisalt suureneb nende kuritegelikkus kohe sellel pool paiksust. Peterburi ringkonnas on nad peaaegu 111/2 korda kriminaalsemad kui norm, Harkovis - 13 korda, Saraatovis - 15 korda, Moskvas - 19 korda, Irkutskis - 26 korda, Kaasanis - 47 korda!

See on mõtlemist väärt!

Ja eriti need vene idioodid, kes usuvad juutide muinasjuttu, et juudi revolutsioon on „valitud rahva“ piirangu tulemus juutide paiknemisjoonel, peaksid selle üle mõtisklema. Kui see oleks tõsi, kui paiknemisjoone kaotamine kustutaks juutide revolutsioonilise vaimu, siis oleks statistika hoopis vastupidine. Tundub, et miks peaksid juudid, keda juba lubati Kesk-Venemaale ja kes nautisid seal peaaegu täielikku võrdsust, mässama? Residentsuse piir on nende suhtes isiklikult kaotatud. Kuid just nemad on kõige innukamad revolutsionäärid ja just nemad on need, kes 10-15-20-30- ja 47-kordselt eraldavad mässulisi normaalse arvu vastu.

Nii üllatav kui see ka vene moludele ei tundu, on kõige vähem vaenulikud Venemaa vastu väljaspool paiknemisjoont olevad juudid, ja kõige tulisemad vihkajad on need, kus me tegime selle saatusliku vea, et lasime nad sisse.

See on psühholoogiliselt mõistetav. Niikaua kui juut tegutseb Poola kuningriigis ja Lääne-Venemaal, tunneb ta end enam-vähem kodus, oma hõimu 500-aastase karjamaa paigas. Siin iseloomustab isegi seda igavest nomaadi teatud konservatiivsus; pealegi ei kipu slaavi masside täielik majanduslik allutamine ümber lükkama saavutatud ja juutidele nii soodsat suhtekorraldust. Mitte nii emakesel Venemaal, kus juudid on seni tunginud vaid väikesesse ossa kogurahvastikust. Siin juhtub nendega sama, mis nomaadiga, kes on näinud uut karjamaad. Karjad tormavad tavaliselt ahnelt uue toidu juurde ja on valmis seda kohe ära sööma. Juutidele teisel pool joont kujutab Venemaa Kaananit, kuhu nad pole veel sisenenud, juutidele siinpool Venemaad-Kaananit, kuhu nad juba jõudnud on, kuhu nad, nagu Joosua ajastul, on valmis valama põliselanike verd, ainult et seda haarata.

L'appetit vient en mangeant! Mida lähemal on saak, seda teravam on vallutuskirg, mistõttu kõik need Kaasani, Irkutski, Saraatovi, Moskva juudid näisid revolutsiooni ajastul olevat haaratud Venemaa hävitamise katsetest. Ainus, mis meid siis päästis, oli Venemaa äärmuslik avarus ja nakkava printsiibi suhteline tähtsusetus.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et kui ajaloo laval on olnud rahvaid, kes on teinud oma religioonist poliitika subjekti, siis juudid on pidanud poliitikat järjekindlalt oma religiooni vahendiks. Arendades oma türanniat ja kehtestades nüüd selle raskuskeskme Venemaal, on „rõhutud hõim“ saavutanud, et riigiduuma jättis venelaste võrdsustamise küsimuse põlisrahvaga Soomes pikka aega tähelepanuta, ja vastupidi, andis esikohale seaduseelnõu juutide võrdsuse kohta vene rahvaga kogu riigi territooriumil, mis oli omandatud nende vere, mitte aga üldse juutide omaga.

On ne se dispute pas sur ce qui est evidant, - mais pour Pincom-prehensible on se bat et pour G absurde on se tue!...!

Tõepoolest, inimmõistus ei saa muud kui meeleheidet, nähes neid verise inimliha hekatoome, mis püstitati jultunult petetud, raevust hulluks aetud Juuda poegade õhutusel "teadlike" proletaarlaste poolt tohutul Vene maa-alal, et hävitada maa hävitamise nimel. Ja häda sellele, kes julges minna ravimisvahenditega!

Mitte kunagi ei ole ehk tõe sügavus traagilises, kuid paraku elupessimismiga kooskõlas olevas Lagarpi, Aleksander I Õnnistegija õpetaja mõtetes, ilmnenud suurema elulisusega kui just „vene“ revolutsiooni ajal, kui pime vene talupoeg läks oma õnne hankima juudi-valitseja maovõimude all!“...

„Cest un danger d^aimer les hommes,

Un malheur de les gouverner;

Les sentir - un effort

Que bientot on oublie,

Les eclairer - une folie

Quils n ont jamais su pardonner!..."[120]. On oht armastada inimesi, õnnetus neid valitseda. Neid teenida on töö, mis kiiresti ununeb Nende valgustamine on hullumeelsus, millele nad pole kunagi armu andnud!...
                                                                                                                                     Nende nähtuste kulminatsioonini viimine, ühiskonna elutähtsate elementide lagundamine, selle tsentrifugaaljõudude mitmekordistamine, võimude desarmeerimine kuni võimatuseni valitseda kas tavaliste või erakorraliste vahenditega, need on juutluse poliitilised ja sotsiaalsed ülesanded.

13. mail 1907. aastal ütles Moishe Vinaver riigiduuma koosolekul: „Praegu on küsimus kodanikuõiguste võrdsusest. Miks näitavad meie ministrid selles küsimuses argpükslikkust? Meil on õigus neid selle eest häbiposti naelutada!... Niikaua kui riigis valitseb (juutide) ebavõrdsus, ei saa riigis rahu olla!“

7. juunil julges samas duumas sama juudi saadik, häbematu šabbesgoji Štšepkin, samuti neid sõnu öelda:

„Minister Stolõpin astub avalikult võitlusse vabaduse, kogu vabastusliikumisega, ja meie, poole miljoni odessalase suuga, saadame Stolõpinile selles võitluses igat sorti ebaõnnestumisi, kaotust ja surma, saadame talle rahva needuse!“

On 12. august... „Mis see on - unenägu?!“ - küsib mõnevõrra ärgates tüdruk, P. A. Stolõpini tütar, keda purustatud jalgadega kantakse välja oma isa, ministri daatšast, mis on just plahvatuses hävinud. „Ei, preili, see ei ole unenägu!“ - vastab üks sõdur, keda juut Jakubzon laimab samas riigiduumas. Koos tütrega sandistati P. A. Stolõpini 3-aastane poeg. Peale selle sai siin rohkem kui kolmkümmend inimest haavata või sandistatud, kellest kuus suri peagi; ülejäänud saatust ei teata ja igal juhul on see kurb; ... lõpuks tapeti kohapeal 24 inimest, kelle laipade tükid olid laiali pillatud märkimisväärsel kaugusel, mõned neist isegi riputati puude külge. Kuratliku plahvatuse jõud oli nii kohutav, et see kajastus teisel pool jõge. Peterburi Apteekrisaarel asuva daatša soliidne hoone hävis nii, nagu seda suutis teha ainult äsja täiustatud radioaktiivne pomm... Minister ise jäi terveks ja seega ei saavutatud julmus oma eesmärki. Kuidas aga kogu see õudus mõjus pereisa ja nii paljude ohvrite tahtmatu süüdlase hingele, seda tundus tol ajal raske hinnata...

Pomm, millega veidi varem oli Pleve tükkideks rebitud, osutus Bialystokist toodud pommiks, ja kohver, mis Stolõpini fataalsel vastuvõtul oli mitu tosinat inimest õhku lasknud, oli ilmselt Moskvast toodud. Venemaa pealinn oli justkui juudi revolutsiooni peamine pesa. Üks hullunud metsaline, kes 12. augustil pommi tõi ja omakorda tapeti, osutus arstliku läbivaatuse järgi samuti juudiks...

Kuna neil oli palju raha, hõivasid need metsloomad parimaid ruume, sõitsid luksuslikes landoodes ja olid isegi õuduse eelõhtul ooperis. Räägitakse, et mõni aeg enne „portfelli“ plahvatust möödus Stolõpini daatšast punane auto, mida nähti ka enne Pleve mõrva...

Saatus oli see, et teiste hulgas suri märtrisurma ka vana uksehoidja, kes teenis 40 aastat koos rohkem kui 16 ministriga, ja selline patrioot nagu vürst N. V. Šahhovskoi, kuid „Rahvavabaduspartei keskkomitee esimees“ jäi ellu...

Kurbus ja hirm haarasid lõputuid rahvamasse nii kodus kui ka välismaal. Kõikjalt, välja arvatud „vabastuslikust“ ajakirjandusest, kostis üksmeelselt kaastunde, õuduse ja protesti hüüdeid, lõputult.

P. A. Stolõpin jäi ellu ja ei löönud vankuma, täites veel paljugi isamaa teenistuses. Aga ta ei kartnud. Vastupidi, ohjeldades Soomet ja purustades juudi terrori raevu Venemaal, ei lasknud ta Andrjuša Juštšinski rituaalse mõrva juhtumil hääbuda ja tõstatas küsimuse mitte krediidi natsionaliseerimisest, nagu juudi ajakirjandus tahtlikult ja valelikult raevutses, vaid ainult suurema osa riigipanga raha eraldamisest vene äri- ja tööstusarvete registreerimiseks. Sellest ei piisanud. Ta hingas usku meie jaoks paremate päevade koidikusse ja seisis ähvardavalt vene lipu valvamisel. Lõpuks, olles veel suhteliselt noor mees, sirutas ta nähtavasti just kotkatiivad välja.

Sellist ohtu endale ei saanud Venemaa vaenlased lubada. Maailma Kagali seisukohalt ei oleks P. A. Stolõpin pidanud elama jääma.

Juudase pojad oskavad oodata, ja saamahimu või auahnusega teavad...

Apteekrisaarel toimunud plahvatusest on möödunud neli aastat. Aeg, see kõikeparandav arst, lubas, nagu tundus, vaibuda ja need kannatused, mida P. A. Stolõpin kannatas, kogedes 12. augusti 1907. aasta sündmust ... Järsku 7. juunil 1907 Odessa šabbesgoji Šepkini kaudu kähistatud surmasoovidele vastas Mordka Bogrovi reetlik lask... 1. septembril 1911. aastal.

Ja riigiduumas tahab terve seltskond avada kõik tõkked ja ujutada Venemaa üle kõikehävitavate parasiitidega, s.t. suurendada nende hävitavat jõudu mitmekordselt.

Sunt pueri, pueri, - puerilia tractant!...

Mida see lõpuks tähendab? See näitab juutide ja šabbesgojide kirglikku soovi saavutada oma eesmärki, et Venemaal ei toimuks enam kiiret ja ebaõnnestunud ülestõusu, nagu 1905. aastal, vaid suur ja verine pogromm suure Prantsuse revolutsiooni stiilis, sadade tuhandete piinatud ohvritega ja meie ajaloolise süsteemi täieliku kukutamisega.

„Le seul auquel la Revolution a profite est le juif; tout vient du juif, tour revient au juif!...,“ tunnistab selline mõtleja nagu Drumont.

Juutide-massoonide korraldatud „filosoofiline“ revolutsioon andis juutidele Prantsusmaal enneolematu triumfi. Seal ei rajatud mitte ainult Rothchildide dünastiat, vaid vähem kui sajandiga sai sada tuhat juuti suure katoliku võimu peremeheks.

Sama tahavad nad teha ka suure õigeusu tsaaririigiga.

Nad alustavad tsaaritapmisega ja lõpetavad rahvatapmisega!...

XIV. Olles tutvunud mõningal määral faktilise materjaliga, peame täielikkuse huvides pöörduma juudi poliitika meetodite iseloomustuse juurde.

Kes ei tunne juute, kohates esimest korda Kagali poliitikut, oleks, exusez du peu, esialgu lummatud. Ta oleks üllatunud tema meetodite särast ja läikest, kellel on vaimustav elavus, isegi inspiratsioon. Kahtluste ahelatest vabad, kiired nagu nooled, säravad nagu meteoriidid, oleksid need ideed tundunud talle ülima talendi pritsmetena. Sattudes tahtmatult võrdlema aaria mõistuse mõtlemise keerukust ja kombinatsioonide teaduslikkust selle imelise kerguse ja pimestava julgusega, oleks ta võib-olla eelistanud juudi mõistust ja oleks isegi pidanud viimast väljavalituks, et võtta üle inimkonna tulevik ja hoida valitsuse ohjad oma kätes.

Kuid juba mõningase teravmeelsuse korral ei saanud vaatlejale jääda märkamata hulk veidrusi. Tema žestide metsikus, silmade haiglane tuli, impulsside teravus ja intonatsioonide mürgisus ei lasknud end esimese mulje järgi kaasa haarata...

Varsti, kuulates edasi, märkas ta oma hämmastuseks, et juudi aju elab juba valmis mõistetega ning et need tulevad äkki ja tahtmatult, nagu oleks neid toonud varjatud telegraaf. Sellest hetkest alates võis ta vaevalt hoiduda kahtlustamast, et igas juudi poliitikas on kahtlemata hullumeelsuse alge. Kuid isegi siis oleks ta veel kaua aega kestnud, enne kui ta oleks asjasse täielikult süvenenud ja tunnistanud, et sellises juudis järgib hullumeelsus täpseid seadusi, taotleb järjekindlalt sama eesmärki ja põhineb julmal, kustutamatul ahnusel.

Sügavam tähelepanu juhiks ka järgmisele kõige olulisemale tunnusele. Ühendatud salajaste niitidega, tunnevad ja kordavad juudi poliitikud antud tingimustes sõna otseses mõttes sama asja; nad ei pea nägema ega konspekteerima; sama nähtamatu vool mõjutab neid kõiki korraga; mingile müstilisele mõjule alludes täidavad nad seda ilma naiivse disharmooniata.

Lõpuks, edasine uurimine erinevuste vahel, mis esinevad aaria geeniuse poolt tunnetatud normaalse arusaama ja juudi ebakõlade vahel, näitaks, et Kagali ideed poliitikas mitte ainult ei välista nende kaalumise võimalust, vaid niipea, kui vaatleja end nende tühja impulsiivsuse eest varitseb, ilmuvad nad talle oma loomulikus, parandamatu rahutuse seisundis, tasakaalustamata ja vastastikku kooskõlastamata. Nad voolavad tühjast tühja, ja keele voolavus paljastab ainult vaimse vaesuse. Lõpuks murduvad läbi teised puudujäägid. Juudi intellektuaalne organism ei suuda taluda sügavat mõtisklust mineviku ja tuleviku üle; ta ei suuda fakte nende kaugete põhjuste ja järkjärgulise kulgemisega haarata ja nende tulevast arengut jälgida; juudil puudub see võime vaadata ette ja taha, mida nii tabavalt väljendas jumal Januse kahekordne nägu, kes sümboliseeris poliitilist geeniust tarkade roomlaste seas; tema silmapiir piirdub kitsa reaalsusega; seda haarates ehitab ta kõik oma lossid sellele pimestatud jutuajamisele...

Selline on ka tema keel. Terve mõistus ei ole alati kaasatud, kuid hullumeelsus on alati olemas, suuremal või vähemal määral. Liigne kiitmine või tagakiusamise erutus, vastuolude häbematus ja kavalad sõnad, ennustuste ilkumine, argumentide valedus ja absurdsuste käegakatsutavus, väga väheste eranditega, panevad siia oma templi, ja mõnikord voolavad nad täielikult üle juudi kõnes poliitikast. Loomulikult mõjub selline tühi jutt sageli kuulajale nagu miasmide mürk, mida ei saa sisse hingata ilma peavalu ja üldise jõu kaotamiseta. Nihil est Judaeo miserius aut... superbius!

Mis puutub pettusesse, siis kuidas peaks juudi poliitik sellest hoiduma? Vastupidi, igaühel neist on sel juhul oma pagas: üks oli Gambetta lähedane sõber, teine inspireeris Bismarcki poliitikat, kolmas vaatab alla inimestele, keda ta pole kunagi isegi näinud. Kui meeldiv on eksitada või kehtestada lugu osavalt võltsitud üksikasjadega!... Selles on kahekordne nauding: sa annad iseendale hinda ja lõbustad ennast ja teisi.

Sügavaima reetmise kinnisidees on juudi poliitik järeleandmatult ahnusest kurnatud, kuid mitte vähem piinatud uhkusest. Oma üleolekust vaimustatuna vaatab ta aaria maailma ülevalt alla, öeldes endale, et kui see ei ole tema praegune saak, siis on see kahtlemata tema tulevane saak. Kas ei peaks kõik tema ees tagasi langema? Ja kuidas saaks ta oma ad hoc süstematiseeritud võimetega, oma annetega, mida loodus on arendanud ja kokku köitnud just võidu eesmärgil, olla ilma sellisest ülemvõimust? Kas tema taga ei ole mitte energia aarded ja kavaluse labürindid? Kas ta ei peaks kätte maksma sajandeid kestnud alandamise eest ja õigustama maailmavallutuse ettekuulutust, ettekuulutust, mis elas üle Jeruusalemma rüüstamise ja templi hävitamise?

Selliste ideede ja ihade juures ei saa juutide poliitika püüelda mingi muu eesmärgi poole kui juudi ühiskonna ülemvõimu saavutamine aarialaste üle, ja selle eesmärgi poole peab ta püüdlema sõjakalt ja äraspidise innukusega. Aeg-ajalt, olles aeglaselt ja vaikselt oma vägesid mitmekordistanud ja ette valmistanud, tormab juudi armee välja ja heidab end maailmaareenile. Purustades ees seisvaid takistusi, kandub ta edusammudelt edule, triumfist triumfini...

Seetõttu ei tohiks üllatav olla, et Juuda poegade poliitika mõjub aaria ühiskonnale lagundavalt, et see püüab pimestada meeli, kahjustada ajalooteadvust, kukutada usku minevikku, levitada kergemeelsust ja hoolimatust kõikides suundades.

„Kalduvus innustuda võõrastest rahvuslikest huvidest ja püüdlustest, isegi kui neid ei saa realiseerida teisiti kui oma isamaa alandamise arvelt, on üks tänapäeva poliitilise psühhoosi tähtsamaid variante.“ (Bismarck).

Alates hetkest, mil aaria ühiskond astub ühte neist faasidest, mille keskel hullumeelsuse haaratud, visioonidest võrgutatud ja abstraktsetest udukogudest üle ujutatud inimesed veenduvad, et kõik, mis nende eluteel saavutati, oli ainult obskurantism ja valed, kummardab pea võõraste solvangute ees ja kordab neid isegi ise, uinub teda ähvardavate ohtude ja teda rõhuvate himude keskel, siis on juutlusel täielik mänguruum ja Juuda pojad ei jää ilma. Oma hävituslikes rünnakutes suudavad nad haarata aaria ühiskonna kõige sügavamad ja kaugemad alused, samuti kõik, mis selles praegu suur on. Religioon, sõjaline vaprus, mälestus kuulsatest tegudest ja kuulsast võitlusest, mis päästis rahvusliku iseseisvuse, Kreeka ja Prantsusmaa, Homerose luuletused kui ka kristlikud templid, kõik need rüvetatakse. Sotsialism, iroonia ja karikatuur, nii värssides, proosas kui ka muusikas, söövitavad kõike oma roojaste kärnadega.

XV. Ei ole lihtne analüüsida põhjusi, mis muudavad judaismi kokkupuute aarialastega nii hävitavaks. Ohu tõsidus tuleneb juba sellest naeruväärsest illusioonist, mida me kannatame juutluse kavatsuste suhtes ja mis tuleneb sellest kimäärilisest ideest, et me suudame selle omaks võtta ja kanda sellele üle kõige väärtuslikumad meie tunded ja arusaamad.

Selline illusioon on aga võrreldamatult laiemalt levinud, kui võiks tunduda. Kui vähesed näevad juudi ühiskonda sellisena, nagu see on, oma muutumatute põhimõtete, imelise sitkuse ja ühtekuuluvusega ning igavese antagonismiga, mida ta oma südamesügavustes varjab aaria maailma suhtes. Hajutatult ja laiali paljudes maades, omandab see ühiskond ainult seda suuremat ühtsust ja püsivust, et eraldada end kindlamalt kõigest ümbritsevast, mida energilisemalt jätkab ta elu iseendas ja ainult iseendale.

Kui aga juutlus mõnikord soovib seguneda aarialastega ja laseb end nende ringi tõmmata, siis on see kahtlemata ettekujutus, mask omaenda huvide eest. Mängides seda rolli imeliselt, mõjutab juutlus mõnikord aaria ühiskonda kahjulikult, isegi üle tema enda soovide: head tehakse sellele, keda nad armastavad ja kellele nad end loovutavad; midagi muud kui kurja tehakse sellele, keda nad vihkavad ja põlgavad.

Lihtne ja arusaadav näide võib ilmekalt näidata sellise mõju täielikku kahjulikkust. Püüdes haarata suurt kasu korraga, ühe hoobiga, suunab juudi aju kõik oma jõud siia; kuid juutide kasuahnus on oma teenistuses kavalus; ta ei eksi ega jäta midagi juhuse hooleks; kaval, umbusklik, alati oma mõtetes, alati valmis asjaolusid ära kasutama, läheb ta oma eesmärgini kindlate ja kergete sammudega.

Seal, kus juudid valitsevad, muutub elu börsiks, kus vaimne rohi ei kasva.

Juudi ühiskonnal on aaria ühiskonna ees see eelis, et ta on mõõtmatult lihtsama iseloomuga organisatsioon. Sellise täiusliku stabiilsusega, mis saab olla ainult võrdväärne ühe või teise loomariigi liigi säilimisega, ei vaja juudi ühiskond, nagu see on vajalik aaria ühiskonnale, teise, kõrgema astme suundumuste pidevat sekkumist. Aaria ühiskonnas valitsevad ideed, samas kui juudi ühiskonnas on ainult instinktid, kuid need on väga stabiilsed ja äärmiselt tugevalt organiseeritud. Need instinktid annavad juudi ühiskonnale tema tegevuse seaduste täieliku tsükli, mis on sajandite jooksul täiesti monotoonne ja muutumatu; need valitsevad nii üksikisikut kui ka kogu kogukonda. Inimese kasvatus juudi keskkonnas on seega otsene päriliku edasikandumise tulemus, mitte mingil juhul erilise ja vaevarikka töö tulemus. Juudi ühiskonnas teeb ainult loodus seda, mida aaria maailmas ei ole võimalik saavutada muidu kui kunsti imetegude abil.

Hullumeelne on seega aarialaste eksitus, kui nad võtavad juudiusku enda jaoks parimaks eeskujuks. Viimasel pole midagi pistmist kõrgelennuliste eesmärkide ja ideaalsete voorustega; ta ei mõista neid ja põlgab neid. Ideaalid ja voorused seevastu moodustavad aaria ühiskonna esmase aluse. Juudi ühiskond talub kergesti teatavat annust kõlvatust, samas kui samast annusest võib piisata aaria ühiskonna lagundamiseks. Ehkki teatud liiki vabadus ei tekita juutidele mingeid ebamugavusi, ei ole neile isegi kasulik (näiteks kõik, mis võimaldab rahvamassi mürgitamist alkoholiga), kuid on aarialastele siiski saatuslik. Lõpuks areneb inimene juudi keskkonnas iseendast nii terviklikuks ja keskendatud olemuseks, et egoism, mis põleb himus ja on külm arvestuses, valitseb ilma vähimagi kõrvalekaldumiseta. Juut oskab lapsepõlvest peale keskenduda oma tegevuses isiklikule huvile, mis, olles talle püha, esindab tema silmis nii absoluutset kui ka jumalikku.

Seega ei vaja juut, lihtsustatud ja samal ajal erilise, peaaegu elementaarse struktuuriga varustatud olend, teaduslikku haridust. Aarialaste puhul see nii ei ole. Nende jaoks on haridus just see probleem, mis tuleb kõigepealt lahendada; siin on vaja, et iga inimene kannaks endas aaria tsivilisatsiooni võimsaid aluseid, et tema mõistus ja vaim kannaksid igavesti tohutu suuruse ja pöördumatu puhtuse peegelduste templit. Ülesanne ei ole mingil juhul teda tagasi pöörata, sisendades talle raha kummardamist ja pettuse tehnikat. Vajalik ja hädavajalik on avada kogu tema olemusest püüdlus õilsa ja ennastohverdava, taevase ideaali poole.

XVI. Poliitikas on juutluse haletsusväärne imiteerimine ehk veelgi enam seotud hävitavate tagajärgedega. Juudi ühiskonnal ei ole rangelt võttes poliitikat. Omades instinkte, mille üle ta ei pea mõtisklema ega teoretiseerima, olles kindel, et ta ei tohi neist kunagi kõrvale hiilida, on ta täiesti võimetu aarialaste poliitilisi arusaamu omaks võtma. Kuidas saaks ta kui nomaadiline, parasiitlusest ja naabri ekspluateerimisest läbiimbunud ühiskond mõista aaria rahvast ja elada selle ajalugu? Seepärast on juudi poliitika tingitud laenamistest, kunstlikust erutusest, mis päevast päeva muutuvad; see on kirev ja karjuv, kergemeelne ja silmakirjalik; see „higistab“ neuroosist, tühjast jutust, kuulujuttudest ja solvangutest.

Sellise poliitika mõjule avatud aaria ühiskond nakatub korruptsiooniga. Selle mõistus hägustub peagi, ta ei tunne ennast ära, ta kaotab silmist omaenda olemuse seadused; tema liikumine muutub korrapäratuks, kõige põhilisemad ideed võimust ja valitsemisest moonutatakse; pimedad fantaasiad ja äkilised impulsid võtavad rahuliku mõistuse koha; poliitiline areen muutub lärmakaks ja kramplikuks palaganiks, kus tundmatud maskid põrkuvad kokku helisevate sõnade ja haledate fraaside plaksutamisel... Riigimehed kaovad, ja see on asjade kord. Kas on võimalik mingi korrelatsioon geniaalse aaria riigimehe ja ohjeldamatu juudi ajakirjaniku vahel? Seal, kus see viimane valitseb, ei saa esimene eksisteerida.

Kuna loodusel ei ole kombeks poolel teel peatuda, on ta juudi arusaamadest kõrvaldanud kõik, mis võiks tema eripärast arengut pidurdada. Liikudes kiirete tõugete ja äkiliste impulssidega, võttes alati oma teemaks ainult vahetud faktid ja teades neid nii, nagu poleks neil ei eilset ega homset päeva, ja koguni vastumeelsus igasuguse tõsise ja sügava asjade mõistmise vastu, on juudi mõistus otseses vastuolus poliitiliste annetega.

Poliitikas ei ole enam küsimus ostja lollitamises või paanika levitamises. Merkantiilse pettuse trikid ja hüpped, mis ei näe midagi muud kui praegust edu ja eirab moraaliseadusi, viiksid valitsuse kindlasti hukatusse. Ja vastupidi, kaubanduses ja eriti neis, kus juut on edukas, on need samad omadused tema kõige kindlam, järeleproovitud ja hädavajalik vahend.

Sellest järeldub, et poliitika intellektuaalsed ja erilised võimed, mille abil Iisraeli lapsed „saavutavad“ suurt rikkust, seisavad diameetri vastandlikes otstes; nende vahel on sama suur vahe kui suurepärase hoone vahel, mis on mõeldud teenima ajastuid, ja tüütult sädeleval akrobaatide tsirkusel.

Ja üldiselt on piisavalt terve mõistus, et näha juba juutide sõnavõttudest, et poliitika ei ole üldse tema asi. Merkantilismist läbiimbunud juudi ilukõne on iseloomustatud kõigi sellega sarnaste lõhnadega. Kõige kirglikumate kirgede hetkedel on juut ikka veel võimeline vaid ajaleheartiklit esitama; tema entusiasm haiseb kasumlikult ülespuhutud müügilõõmult ja tema entusiasm haiseb teatri klakööride palgaliselt aplausilt; tema vihaplahvatused, samuti tema sageli ebaviisakad või lõbustavalt pompöössed solvangud kihavad varajase rivaalitsemise raevust; tema häbitu ülbus ja meeletus vaidlustes lõhnab laadaplatsil või börsi tagahoovis.

Naljakas asi! Vastupidiselt oma kitsarinnalistele instinktidele lubab juut endale meeleldi erakordseid andeid poliitiliseks karjääriks. Kes tema soosingut otsib, teeb hästi, kui kuulab tema kõrgelennulisi kõnesid päevakajaliste sündmuste kohta, ja vastupidi, kui ta ei meeldi, siis piisab, kui hoiduda temaga poliitilisest vestlusest...

Mitte ainult ei pane vahetusvaim oma pitserit kogu juudi poliitikale, vaid igasugused kelmid on selle kulisside taga alati olemas ja paljunevad, või, et paremini öelda, see vahetusvaim ei kesta kunagi kauem kui sel hetkel, kui poliitika, laiendades oma tegevusala, lubab tal tungida avaliku elu südamesse. Siis on ta valitsuse saladuste isand ja ei karda enam vähimalgi määral hirmuäratavat õiglust, vaid võib täiesti vabalt spekuleerida. Tõotatud maa tema käes, jääb vaid saagi kogumine-

XVII. Vastupidiselt kõigele sellele on aga ajaloos kummalisi, valusaid perioode, mil kontrastide seaduse kohaselt aarialased, isegi Euroopas ja praegu just Venemaal, olles allutatud mõistuse pimedusele, justkui hakkavad uskuma juutluse taassünni võimalikkusesse... Selle maania järgmine etapp peegeldub selles, et juutlusele omistatakse isegi selliseid voorusi, mis on vastuolus looduse endaga. Lõpuks kulmineerub see patoloogiline nähtus imestuse sümptomitega Juuda poegade andide üle ja kulmineerub nende geniaalsuse peaaegu jumalikuks muutmisega...

Ei ole raske ette kujutada, millist kasu arrogantia Judaeorum sellest saab ja kuidas ta mõistab vabadust. Võtame näiteks vaid ühe värske ja isegi ooperliku fakti.

Pariisi linnavolikogu valimised, mis praegu toimuvad, on näidanud, et Pariisi kesklinnas, Saint-Gervais' kvartalis, on tekkinud tõeline juutide geto. Umbes nelikümmend tuhat Juuda poega, kes on omandanud Prantsuse kodakondsuse, elavad seal täiesti eraldi elu, ei tunne oma vastuvõtva riigi seadusi ega keelt, kuid ometi on neil samasugune hääleõigus nagu põliselanikel. See asjaolu tuli ilmsiks juhuslikult. Üks linnavolikogu kandidaatidest, juut ja sotsialist Meyer, oli pannud naabruses välja oma plakatid, mis olid trükitud juudi keeles, sest muidu ei oleks ükski ümbruskonna valija neid lugenud. Kõik Prantsuse ajalehed on kohutavalt nördinud selle enneolematu küünilisuse üle, et välismaalased nii avalikult riigi valitsemisega seotud on.

Aga kui juudi keelt tunnustatakse peaaegu võrdseks riigikeelega, siis pole ime, et kristlasi kiusatakse. Tõepoolest, on korduvalt toodud näiteid juudi-massoni valitsuse pimedast ja meeletust vihkamisest kõige vastu, mis kannab isegi kloostri või vaimuliku välimuse varju. Ja hiljuti andis üks Pariisi kohus uue ja iseloomuliku näite.

Üks heategevusõdede nunnakogudus likvideeriti seaduslikult. Neli neist majutati kokku ja kui kaks õde haigestusid, siis teised kaks hooldasid neid. Sellest piisas, et neid peeti vastutavaks „laiali läinud kogukonna taastamise eest“ ja kõigile neljale mõisteti karistus.

Kuid kuigi nunnasid koheldakse niimoodi ex officio, vaatavad peamised tagakiusajad ise nende tegevusele teisiti, kui tegemist on nendega isiklikult, eraisikutena. Näiteks hiljuti, teatab „Eclair“, oli endine ministrite nõukogu president Clemenceau peagi läbimas rasket ja ohtlikku operatsiooni oma pärasoolega. Ta nõudis, et teda viidaks Rue de la Bize'i haiglasse. Kui teised märkasid, et seal on kogu hooldajate ja parameedikute personal - nunnad, kas see teda ei šokeeri, vastas Clemenceau: „Mind ei huvita! (Je m'en fiche!). Vähemalt vaatavad nad seda korralikult!...“

Paraku, aaria ühiskond, tuleb tunnistada, jõuab oma psühhoosid lõpuni viia. Juutidest vaimustatuna armub ta temasse teatud määral. Juut hakkab jätma muljet, et ta on teistest inimestest arenenum, täiuslikum ja perfektsem. Tema mõistus paelub ja tema hääl joovastab. Veidi aega veel ja ühiskond kuulab ainult seda häält. Kuid meelitamise harmoonia ja helluse õrnuse all kuuleb ta vihkamise virvendust, märkab eemaletõukavat küünilisust. Siis hakkab ta analüüsima nii naeru kui ka naeratust...

Pettumus tuleb aga aeglaselt. Illusioon jääb pikaks ajaks valitsejaks, sest seda on häbi tunnistada, ja mida avalikumalt juut on juut, seda rohkem aaria ühiskond teda austab ja imestab tema üle.

Kohati tunneb ta isegi vajadust tema ees silmili maha langeda[121]. Meenutagem kasvõi hiljutisi imelisi ja enneolematuid matuseid Moskvas Baumanile (alias Grachile), Kuramaa juut-hobuseposijale, mis oli kuritahtlik ja häbematu pilkamine kõige selle üle, mis on vene rahvale suur ja püha. See arusaamatu ja kohutav karjapsühhoosi fakt ootab veel oma ajaloolast, kes kahtlemata peab kirjeldama meie isamaa häbistamist vere ja pisaratega.

Kohtudes temaga nii-öelda kontsentreerituse seisundis, kui ta vilgutab enesekindlust ja jultumust, viskab oma austajatele ja vaenlastele solvanguid sama osavusega, nagu vehklemisõpetaja lööb mõõgaga, improviseerib võluvalt valesid, võimutseb ja võlub, pilkab ja müstifitseerib, ühesõnaga, kordab kunagiste kaldealaste kuulsat tüüpi, võtab ta teda tahtmatult üleloomulikuks olendiks, peaaegu pooljumalaks[122]. Sellised on näiteks Gambetta ja d'Israeli apoteoosid.

Kuidas võiks aaria ühiskond, kord sellesse keerisesse sattunud, peatuda? Juut, kellele ta on andnud oma südame, omab ka tema piiramatut usaldust. Ja juut teab väga hästi, et ta võib seda kasutada ja kuritarvitada. Seega on väga loomulik, et pole ühtegi sfääri, kuhu ta ei tungiks kogu „vallutaja“ raevuga. Valitsus, diplomaatia, sõjavägi, administratsioon, õukond, kõik näivad olevat tema jaoks loodud, kõikjal kuuluvad talle parimad kohad[123]. Vt „Journal Officiel“, 25. mai 1895, nr. 142, Dany'i kõnet saadikute kojas Prantsuse valitsuse taaselustamise kohta, samuti „Libre Parole'i“ artikleid Edouard Drumont'i, Morès' markii ja Comte de Lamaze'i kohta, mis käsitlevad juutide poolt parimate kohtade hõivamist administratsioonis, kohtusüsteemis ja armees. Teda peeti kunagi rahvusvaheliseks olendiks ja tema enda järjekindel ja innukas juudipatriotism välistas ilmselt igasuguse muu. Nüüd tunnustatakse teda kui patriooti ruudus ja keegi ei mõtle küsida, kus ta sündinud on? Ei tema silmatorkav väljanägemine ega ka tema kõnede aktsent ei ole tema karjäärile üldse häda teinud. Aaria ühiskond usub, et teda valitsetakse seda paremini, mida rohkem on selle eesotsas iisraellasi, kes tunnevad oma poliitika saladusi, kes räägivad võõrastega tema nimel ja kujundavad kõik tema mõisted ümber oma eeskujuks...

Inimühiskonna kriteeriumiks on see, mida ta kummardab. Iga suurus, mis teda valitseb, määrab tema tee, on talle eeskujuks ja jäljendamise objektiks. Kui see suurus põhineb kõrgel väärikusel ja ideaalsetel tunnetel, siis on kogu ühiskond spirituaalseks muutunud. Kui aga see suurus põhineb pettusel ja võltsimisel, siis ei saa ühiskond ise seda korda vaadeldes mitte teisiti, kui et ta kõigub sügavalt oma alustes. Sõjamehe teod, õpetlase töö, riigimehe üllas enesepüüdlikkus heidavad valguskiirte sfääri, mis neid hoiab. Mida rohkem ta neid mõistab, mida siiramalt ta neid auga ümbritseb, seda säravamalt ta end ise võimendab. Samamoodi alistab ta end, kui ta austab tagasihoidlikke voorusi, õiglust, heategevust, omakasupüüdmatut halastust, teisisõnu, kui moraaliahela ühest otsast teise ilmneb kõik täieliku harmooniana, kui ennast tõeliselt austav ühiskond austab kohtuniku karistamatust ja arsti omakasupüüdmatut innukust mitte vähem kui imetleb oma kangelaste vaprust.

Riigimeeste kadumise ja juudi pankurite ülemvõimu laienemise vahel on otsene seos.

Vahepeal ei ole kaasaegne ühiskond langenud sellisesse alatusse, et börsist on saanud valitsuse meetmete kõrgeim ja eksimatu kohtunik?!..

XVIII. Seda kõike illustreeritakse veelgi eredamalt.

Juut läheneb inimesele, keda ta tahab võrgutada, sama delikaatselt kui kogenud Don Juan läheneb naisele. Juba tema esimesed sõnad ümbritsevad ohvrit pühendumise ja austava üllatuse joovastava õhkkonnaga. Peagi tekib sümpaatia, tekib usaldus. Kuid see, kes avab oma südame, annab oma saladused ära. Ja pealegi tunneb juut oma vestluspartnerit juba ette, isegi neid asju, mida ta kõige rohkem varjata tahab; juut on täiesti teadlik liiderlikust armukesest ja rõhuvatest võlgadest; seepärast tabavad kõik tema lasud sihtmärki. Ootamatu või esilekutsutud õnnetus, mõni juhuslikult visatud kaebus maiste raskuste kohta, ja võrgutaja viskub nende peale röövlinnu kiirusega.

„Kuidas,“ hüüatab ta, “sina, nii andekas ja teenekas inimene, oled sunnitud võitlema selliste ägedate murede vastu! Kas te riskite, et teid ei valita uuesti, sest te ei suuda ajalehte toetada? Ja vahepeal, kas maailmas on palju teie sarnaseid inimesi?... Ja kui te selles osas rahule jääksite, kas te siis ei võiksite kogu oma energia pühendada rahvusliku ärkamise pühale asjale?!...“

Üsna märkamatult tehakse altkäemaksu pakkumisi ja isegi määrati, kuid milliste ettevaatusabinõudega, millise hundiliku ettevaatlikkusega! Enamasti eelneb sellele sõbralik laenupakkumine. Nagu kaval pettur, näib juut hingavat selliseid võlusid, mis on võimelised moraalitaju uinutama. Tal on ilukõne, mis punub inimest igast küljest, tal on argumendid, mis ajavad segadusse, tal on erilised ja spetsiaalselt igaühe jaoks kohandatud arutlused. Ta tõestab „täie ilmekusega“, et avalik-õiguslikud inimesed ei saa oma kulutusi katta, kui just nende tegevus ei too neile vajalikke vahendeid; et nad kõik on ühel või teisel moel sunnitud neid hankima; et teisiti tegutsemine tähendab, et ollakse otsustavalt teadmatuses sündmuste suhtes, seades end igal valimisel ohtu, et rahapuuduse tõttu tõrjutakse esimese kohale tuleva inimese poolt välja, ja pealegi visatakse eraellu, kus vaesus ja alandamine ees ootavad; et absoluutsete põhimõtete kuulutamine tuleks jätta argpüksidele ja idealistidele; et aga need jutlustajad ise on esimesed, kes neid rikuvad; et lõpuks teatud liiki asjades, nagu näiteks praegu planeeritavas, tekivad sissetulekud seaduslikul teel, südametunnistusega kompromisse tegemata, ja et kui muidugi on palju parem mitte asjatult trummeldada, siis samas ei tähenda see sugugi riigireetmist, kui natuke enda peale mõelda.

Ja nii voolavadki näited tema palavikuliselt huultelt. Ja nii läbib neid tasapisi kogu parlament, tõde ja laim võivad vaheldumisi nõuda oma osa tuhandete faktide seas, mida ta jutustab. Kuid tema puhul on valed nii hästi tõeks muudetud ja ta žongleerib väikseimate üksikasjadega sellise kergusega, et neist ei saa kuidagi aru.

Vahepeal hakkavad sellise jõuga piiritletud inimese mõttemaailmas moraalikompromissid juurduma kui igipõline ja võib-olla ka paratamatu tava. Ometi kõhkleb kiusatud inimene ikka veel. Tõepoolest, rahavajadus neelab teda, võlausaldajad ei anna talle rahu, võlakirju ei tohi enam ümber kirjutada, haamriga müük ähvardab peatumatult, inimene on viidud äärmustesse... Aga mis siis, kui teada saadakse?!...

Sellistesse võrkudesse mässituna, aga ka teadlikuna juutide salastatusest, muutub riigitegelane näidendi lõpus juutide kuulekaks sulaseks. Kagalipankurite tohutu domineerimine sellise inimese üle, keda nad ise poliitilisele ametikohale esitavad, on fakt, mis ei vaja tõestust. Üldiselt, kui Iisraeli lapsed goji „rüsinast välja“ aitavad, siis teevad nad seda nii, et ta jääb igavesti nende külge aheldatuks.

Leping juutlusega on nagu oma hinge kuradile müümine - seda ei saa rikkuda.

Aga kui kord Kagali kätte satutakse, joob poliitiline inimene kahetsuse kibeda karika. Tema jaoks ei tule enam kõne alla ei tema enda tahe ega isiklik väärikus. Keset julmi pettumusi, kõiki alandusi ja lootuste kokkuvarisemist peab ta alati olema valmis Iisraeli nõudmisel, kuritegeliku käitumise ohuga, olema petiste seltskonna asutaja, katma oma nimega või juhtima ja toetama oma mõjuvõimuga oma „isandate“ kelmusi, ja talle ei anta enam „ettemakseid“, välja arvatud juutide vekslite vastu... Apoteoosis ümbritseb teda igast küljest salapärane põlgus ja näitab talle oma silmaga, et juutidelt ei saa karistamatult midagi võtta. Taevas premeerib sajakordselt kõike, mida talle tuuakse, kuid allilm nõuab sajakordselt tagasi, mida talle laenatakse.

XIX. Olles imbunud kogu Kagaliga suvalisse poliitilisse parteisse, seavad juudid end oma mõju tagamiseks sisse. Nende jaoks ei ole praegu midagi pakilisemat kui partei kirgede omaksvõtmine, teiste ideede tunnistamine. Olles need absoluutseteks tõekspidamisteks ülendanud, katavad nad sarkasmidega igaüht, kes räägib mõõdukusest, „jumaldavad“ parteijuhte, laimavad ägedalt vastaspoole liikmeid ja annavad tooni küsitlematu jultumuse ja kogu külma alandlikkusega.

Ja kuidas saakski neid mitte kuulata? Partei oli võib-olla närbunud ja kurnatud, tal oli vähe usku endasse, ja ei puudunud ka sünged meeled, kes soovisid tema ülesandeid veelgi enam piirata. Tema korüfeedes nägi ta süngeid vigu. Siin tundis ta ära ebasobiva inimese, seal nägi ta ainult tavalist amatöörmängijat. Kõige ettevaatlikumad vajasid tõsist eeltööd, et puhastada oma põhimõtteid ja valmistada ette oma inimesi...

Juutide sekkumine mõjub kohe ergutava vahendina, vabastades partei kõigist kahtlustest. Ta ei talu enam kõhklusi ja jõuab peagi veendumusele, et riik kuulub talle. Kas tema ideed ei ole mitte poliitilise tarkuse entsüklopeedia? Kas tema juhid ei ole mitte kõikehõlmavad mõistused? Igal juhul pasundab juudi ajakirjandus seda täiega. On loomulik, et selline partei on harjunud pidama neid, kes on talle neid illusioone andnud, oma värviks ja täielikuks kvintessentsiks. Juutide jaoks on järelikult kõige tähtsamad kohad, parimad valdused ja vaenlase kindralite soomus. Ja nii neid juute hakkame me kõikjal kohtama. Nad täidavad ametlikke vastuvõtte, balle ja õhtusööke, ametlike lavastuste nimekirju, parlamendiväliseid tellimusi. Näib, et partei elab ainult nende kaudu ja vallutab kõike ainult nende jaoks. Võiks öelda, et nemad on partei mõistus ja süda, et partei võlgneb oma võidud ainult nende pingutustele, et nemad tõmbasid partei tühjusest välja ja kannavad seda jätkuvalt ainult oma õlgadel.

Ja selline arvamus ei ole teatud määral alusetu. Juutidele omane kavaluse ja šarlatanismi vaim ei mänginud kindlasti mitte väikest osa partei ülemäära kiire edu saavutamisel. Nad tegid aktiivset propagandat ja tõid oma hümnidega esile inimese, kelle tulevikku nad olid oma röövelliku kommertsinstinktiga ette aimanud. Pealegi hõivasid nemad ainuüksi ilma vaheaegadeta lava ja suutsid end tuhandeid kordi nähtamatuks teha. Suured ja väikesed soodustused, sõbralike ajalehtede asutamine, valimiskomisjonide korraldamine, raha ja muud ettemaksed. Lõpuks on partei neile lõpmatult palju teeneid võlgu! Aga vahepeal ei astunud nad sammugi ja ei andnud ühtegi raasukest, kui nad ei olnud seda hästi läbi mõelnud ja kaalunud, sest nagu liigkasuvõtja - tema isa, nii tegutseb ka juudi poliitik ainult intressitabelite loogika järgi.

Seega intriigiga, selle juudi intriigiga, mis on vilgas nagu laine ja ahne nagu leek, voolab tohutu võidukasum paratamatult nende kätte. On ütlematagi selge, et nende sõnul võlgnevad nad kogu selle armu oma erakordsetele annetele. Kas juut ei ole mitte iga võõra jaoks kandiline ja isegi kuubiline, kas ta ei ole mitte looduse ja kasvatuse parim loomus?

Samamoodi, kui partei, olles astunud langusperioodi, liigub järk-järgult oma lagunemise poole, langeb Iisraeli laste saatusele palju muret. Küsimus ei ole enam rünnakus, vaid „enesekaitses“. Tõepoolest, taganeda on juudi jaoks jälestusväärne asi ja see, kes teda selleks sunnib, on viimane koletis!

Sellepärast näribki ta meeletu järjekindlusega. Siis tulevad terved vood lahinguid, solvangute orkaane, laimude paiseid, avalikke üleskutseid kõige äärmuslikumatele võimumeetmetele ja vabakutseliste šabbesgojide kuritegelikele hirmutegudele...

Lõpuks häbistavad gojid gojisid ja „valitud rahva“ liikmed pääsevad põgenedes... Ameerikasse või varjuvad või kaovad teadmatult. Lõppude lõpuks ei ole kuskil ja ükski „jaht“ iga kord edukas. „Ohvrite“ hõimlased teavad seda hästi ja ilmselt ei tee neile etteheiteid, samas kui "ulukite" endi arvamus ei ole ega saa Kagali jahimeeste jaoks oluline olla...

Kuid ka „ebaõnne“ korral ei pea talmid-hohimid alati kahjude pärast nutma, eriti kui lavastaja osa on varustatud ettenägelikkusega.

„Zemštšina“ (27. aprill 1912, nr. 973) avaldas targa märkuse:

„Töölisfraktsioon tööl. Duuma „loomuliku“ surma eelõhtul kiirustavad isegi tööliste esindajad tõestama, et vaatamata oma tavapärasele „vastutustundetu opositsiooni“ positsioonile on ka nemad mõnikord võimelised šabbesgoji „loominguks“. Nii koostasid nad seadusandliku ettepaneku Leena kaevanduste tööliste ja töötajate (ja ka nende perekondade), kes kannatasid tänavu 4. aprillil toimunud tulistamise tagajärjel, tasustamise kohta riigikassa arvelt. Mõned es-dekid ja ka-dekid liitusid töölistega, nii et allkirjade koguarv oli 53. Riigi kohustus tasustada ohvrite tegude eest Gintsburgi ja II duuma süüdimõistetud liikme Batašovi poolt on tööliste avalduses põhjendatud sellega, et võimu esindajad panid 4. aprillil toime „kaitsetute ja rahumeelsete (?) tööliste põhjendamatu (?) tulistamise“. Loomulikult ei maksaks selline küsimuse lahendus ei anglo-juutide „seltskonnale“ ega vasakäärmuslastele mitte ühtegi penni. Aga kas poleks mitte palju otstarbekam, kui needsamad ettepaneku autorid oleksid õigeaegselt, s.t. varem kui 4. aprillil, avaldanud oma nõuetekohast mõju nii juudikapitalistidele kui ka Batašovi „seltsimeestele?...“

Tõepoolest, lisame, miks "Trudovikud ja K°" varem vaikisid? Miks vaikisid isegi Siberi saadikud? Kas ka nemad vajasid 4. aprilli salamahti, et uurida parun Aleksandri gešeftide ja tema "pöörmeseadjate" tegemiste kohta?!…

Need on parteide taasühinemise resoluutsed tingimused.

Me võiksime ja peaksime muidugi seda põlastusväärset asjaolu illustreerima teiste näidetega. Aga meie uurimus on juba liiga pikk. Seetõttu, ja võttes teisest küljest arvesse, et probleemi käsitletakse siin ainult üldises plaanis, oleme sunnitud piirduma öelduga.

Millise kibedusega peavad ausad partei inimesed, isegi need, kes arvasid, et nad saavad imet korda saata, kui nad võtavad juutide toetust vastu, lasevad neil endid kaela riputada ja annavad neile parimaid rolle?

„Juudid hävitasid meid!“... on nad sunnitud lõpuks tunnistama.

Aga kui nad tunnistavad kurja juurt, on juba liiga hilja. Partei, mis on tõusnud „Juuda poegade soodsal osalusel“, hävitatakse nende kaudu. Enam-vähem mandub see üldise hukkamõistu rõhumise all, ja selle allakäiguga, nagu iga juudi kokkuvarisemisega, kaasneb vastik skandaal, patside omajad ise põgenevad mujale[124]. Kas on vaja veel kord nimetada vähemalt oportunismi või „Panamat“?...

XX. Siiski, kui juutkond tõuseb samm-sammult, laiendab ta oma ülesandeid. Olles alustanud ühe või teise parlamendiliikme toetamisega, otsustab ta peagi neid ise „valida“. Seejärel imbub ta poliitilistesse parteidesse, saab kanna kinnitust ja hakkab lõpuks „hoonet kroonima“. Kuid enne, kui tal õnnestub oma Gambetta või d'Israeli ametisse nimetada, on judaism sunnitud läbima veel ühe katsumuse. Lõppude lõpuks, Gambetta'd ja Beaconsfieldid ei vedele ju põrandal, ja seetõttu ei õnnestu isegi kõige targemal Kagalil igal aastal midagi sellist saada. Siiski oli ta välja töötanud retsepti ja rakendas seda esimest korda isegi Leiba Gambetta suhtes, kelle maine oli märkimisväärselt rikutud Talmudi tarnetega Saksamaa ranniku lähedal kasutult kruiisivale laevastikule ja üldse diktaatori hõimlaste sõjaliste lepingutega.

Mainitud retsept on: „netoyer, poser, proner, glorifier, apo-theoser!...!“.

Kõikjal ja eriti Prantsusmaal on parteid ilma neid juhtiva peata kõigeks võimetud. Juudid teavad seda. Sellepärast ei säästa nad jõupingutusi, et meisterdada meest, kes on selleks rolliks kutsutud või võimeline seda tulevikus mängima. Selleks, et temast mööda hiilida või teda „häälestada“, tema süda haarata, tema mõistus orjastada, panna teda samastama oma ego nende huvidega ja panna teda uskuma, et just neis on tema tõelised sõbrad, ühesõnaga, siduda teda lahutamatute sidemetega endaga, nende anded ületavad ennast ja tõusevad imedeks ... sõelal.

Juudi strateegia selles, nagu ka teistes suundades, taandub kolmele vahendile, mis liiguvad samaaegselt.

Esiteks, meelitamine. Sündinud meelitajaks, omab juut, ilma väljaõppeta, kõiki meelitamise saladusi ja oskab puudutada kõiki selle niite. Ta paistab silma võrdselt nii meelitavate pühendumiste kui ka silmakirjaliku kummardamise hümnide esitamisel. Ta mitte ainult ei imesta inimese ees, vaid on temasse armunud. Kuigi ta ülistab tema edevust, teab ta samal ajal sõnu, mis lähevad otse südamesse. See joovastav kultus koos sügavaima allumatusega teeb oma tööd eksimatult. Puudutavas kombinatsioonis võib kuulda nii ülistuse harmooniat kui ka ennastsalgavat lobisemist. Kõik see on seda pimestavam, et Juudase pojad mõistavad, kui ohtlik on endaga vastuolus olla. Seepärast meelitavad nad võimaluse korral veelgi peenemalt inimest eemale; tema silmade taga on nende vaimustus ainult „siiram“ ja veelgi tulisem...

Aga kas tõesti on nii raske tungida selle meelituse mürgisesse segusse ja märgata „sõpruse“ palaganliku lavastuse taga peituvaid pettuse grimasse? Kuuldes hääle intonatsioone, kui kaua saab eristada omakasupüüdlikkust ja valet? Kas keset pidulikke sümpaatiahelisid ei võiks selles juudi orkestris end ära anda väike flööt, mis juba kuulujutte harjutab? Ja kas on võimalik, et juut ei saa nii palju aru, et ta ei näe, et tema meelitaja on tema laimaja vend, et hellitus ja häbematus on vaid tema kahepalgelisuse erinevad küljed?...

Paraku on rohelised poliitikud oma karjääri igas etapis, kuid eelkõige oma tõusuteel, väga vastutulelikud juudi meelitustele. Kujutame ette ambitsioonikat meest, kelle ees on tema tulevik juba roosilises valguses maalitud, kuid kes ei ole veel oma „kutsumusega“ hakkama saanud. Kui sel ajal, kui ta veel võitleb tundmatuse viimaste varjudega ja võib-olla ka omaenda kõhkluste vastu, tuleb talle vastu juudi meelitus ja ütleb talle, et ta on erakordne mees, kas ta ei võta seda kui ilmutust taevast? Kas sellest hoolimata ei anna talle rõõm, et ta omab tervet truppi entusiastlikke austajaid, mis vabastab ta kahtlustest, mitte majesteetlikku ettekujutust endast ja piiritut usaldust oma võimete suhtes? Sellest hetkest alates marsib ta juba julgelt oma eesmärgi poole, imposantselt ja vallutavalt. Ilmselt, asetades ta pjedestaalile, annavad Juuda pojad talle ka oma suurejoonelise šarlatanismi talismani. Loomulikult tekib nende ja tema vahel igaveseks side; ta ei saa enam ilma nendeta hakkama, sest kui ta lakkaks olemast jumal, muutuks ta lihtsalt surelikuks. Vastupidi, kui sellel mehel on üllas süda, ei kõhkle juudid teda enda külge sidumast kõige ahvatlevama valede vormiga: siira ja kirgliku sõpruse simulatsiooniga. Teda ümbritseksid juudi noored, kes säravad innukusest ja enesepüüdlikkusest. Need noored iisraellased, kes tõlgivad kiiresti tema soove ja täidavad tema käske, moodustavad tema ümber midagi püha leegioni sarnast. Kagali luule lüüra saatel laulavad nad tema ülistust,... kuni ta kukub oma pjedestaalilt või kuni nad ise ta maha tallavad...

Teiseks, reklaam. Nagu eespool mainitud, pettuse ja meelitamise tütar, on reklaam üks juudi võimu peamisi tugisambaid.

Juba esimene kohtumine juutidega paljastab ambitsioonikale poliitikule kogu reklaami tähenduse. Tõsi, selle alaväärsus võitlusvahendina ei jää tema jaoks saladuseks. Kuid nii meeldiv on olla entusiastliku kiitmise objektiks, iga päev avalikus arvamuses edeneda, kuulda oma nime kõigi huultel, saada esimese järgu kuulsuseks!... Pealegi asendab juudi reklaam tema jaoks paljude aastate tööd; ta ei pea enam ennast kurnama viljatutes püüdlustes ega piinama oma hinge sihitu ootamise piinaga; ta ei pea meeltheitlema sellise tuleviku ees, mis sulab ära nagu miraaž, kaob, et uuesti sündida, ja sünnib, et jälle kaduda.

Kuidas saab ilma üleloomulike jõududeta sellisele kiusatusele vastu seista? Ja miks peaks vastu pidama? Kuulsuse joovastav võlu on tekitanud temas juba ülbeid unenägusid ja suurejoonelisi nägemusi, ta isegi märkab sümptomeid, et need on valmis tegelikkuseks muutuma. Võitluses oma konkurentidega tunneb ta juba enda jaoks selliseid eeliseid, mida salakaubakaupmees naudib teiste kaupmeeste ees, kes on tema kauba eest tollimaksu maksnud. Juudi reklaami mõjul paisub tema imeline renomee üles nagu õhupall; hämmastunult vaatab ta seda kui tõe pasunahäält, kui suurte inimeste ettenägemist. Ja kuidas reklaam ise suudab sellist veendumust tekitada! Ta mitte ainult ei unusta midagi, vaid kõik, mida ta puudutab, muutub ja kaunistub tema võlukeppide all. Ilukõne, iseloom, kotkasilm, geniaalsus, ta riietab „oma mehe“ kõigi jumalike atribuutidega. Ja nii lendab ta peadpööritava kiirusega ülespoole, ta ei näe enam maad... Paraku toimub laskumine allapoole ja „gaaside väljalaskmine“ veelgi kiiremini...

Kolmandaks, raha. Meelitus ja reklaam kujutavad endast kahte lahutamatut ahelat; soosingud rahaga moodustavad kolmanda ahela, mis on veelgi tugevam, sest juudid on liiga kogenud, et mitte võltsida seda kõigi kunstireeglite järgi. Ajalehe väljaandmiseks ei ole raha - juudi kapitalistid annavad ettemakseid; on vaja katta inimese ametisse valimise kulud - juudid annavad talle kohe vajaliku summa; lõpuks peab ta enne võimule astumist korralikult elama - ja tema vajadusi aimatakse ja leevendatakse.

Kas on ime, et keset selliseid tingimusi vaatab juudi protežee Iisraeli lapsi kui oma tõelisi sõpru ja veelgi enam kui omaenda vendi! Ta mitte ainult ei varja seda, vaid vastupidi, ta uhkustab oma lähedust nendega. Kui ta on kord võimul, reedab ta kerge südamega kõike, alates rahandusest kuni diplomaatiani. Juutide valitsemine juutide kaudu ja juutide jaoks on tema programmi esimene punkt. Nende meeleheide on tema lohutuseks võimu kaotamisel ja ta sureb nende hoolitsevates kätes...

Kas me peaksime seda kõike silmas pidades pöörduma juudi poliitika tegevuse sünteesi poole koos Kagali ajakirjanduse ja börsiga?! Me arvame, et nende ühinemise paratamatus ja lahutamatus räägivad iseenda eest.

Seetõttu piirdume paari kokkuvõtva sõnaga.

Nagu eespool juba mainitud, on Euroopa praeguse kriisi mitmesuguste muude põhjuste vahel üks suur, oluline ja ilmselge põhjus. See seisneb selles, et kogu ühiskondliku organismi toitmiseks mõeldud kapitalivool suunatakse Talmudi räpaste kanalite kaudu ümber mõne vampiir-israellase kasuks. Elu andev mahl, mis on vajalik okste, võsude ja lehtede eluks, imetakse võõraste parasiitide poolt otse puu tüvest välja.

Tänapäeval on võimatu eraldada riigi finantssfääri nii riigi sisekorraldusest kui ka rahvusvahelistest suhetest.

Kagalile võlgu jäänud riigi olukord on väga lihtne. Enda sees on tal käskija, kellele ta ei meeldi, kellest ta peab hoiduma. See käskija kasutab oma võimu tavaliselt „nagu heale peremehele omane“; ta „tegutseb“ ainult siis, kui see on vajalik, ja ainult siis, kui tema „ettevaatlikkus“ seda nõuab, kuid ta on alati valvel ja jälgib tähelepanelikult ministrite kohtumisi, isegi kui ta ise oli seal kohal või oli nendega telefoni teel ühenduses. Aga mida ta eriti hästi teab, on see, et sellistel kohtumistel räägitakse temast vaid aukartustäratava hirmuga. Ja loomulikult ei ole ta see, kes neid rahustab.

Vastupidi, kas kahali ja šabbesgoji ajakirjandus pole tema teenistuses, kes ei suuda gojide karju täielikku meeletusse või tardumusse ajada? Lõppude lõpuks voolab veel palju vett ära, enne kui sellel „Simsonil“ juuksed maha lõigatakse, s.t. needsamad gojid mõtlevad vähemalt ajaleheväljaannete riigimonopoliks kuulutamisele...

Üldise mõistete segaduse ja ideaalide ooperliku mahategemise seas, millest toitub kohutav juudi ajakirjandus, on see, et tänapäeval ei ole kogu nali isegi mitte idees endas, vaid kolossaalses laenus selle realiseerimiseks. Võimalust kasutamata laenavad juudi rahastajad, rebivad maha, haaravad kinni kuni hetkeni, mil uurimiskohtunik, kellele järgneb kriminaalkohtu esimees, kes traagiliselt juustest kinni haarates lõpuks hüüab: „Rien ne va plus!“...

Kuid kahjuks on sellised kohtuprotsessid liiga haruldased. Ja kui näiteks „Panama“ lavale pannakse, ei ole ühelgi süüdistataval kuriteo koosseisu...

                  „Valitud rahva“ pomme viskavad poliitikud

„Novoje Vremja“ ja osaliselt ‚Moskovskie Vedomosti‘ andmetel on asi järgmine:

I. Solomon Rõss

Rõssi nimi on hiljuti olnud tänapäeva ajakirjanduse veergudel. Ajalehed kajastavad peaaegu iga päev uusi üksikasju tema elu ja tegevuse kohta.

Kiievi päritolu Solomon Jankelev Rõss hakkas juba koolipõlvest alates osalema revolutsiooniliste organisatsioonide tegevuses. Rõss läbis kõik revolutsioonilise arengu etapid. Ta oli sotsiaaldemokraat, seejärel liitus sotsialistide-revolutsionääridega ja 1906. aasta alguses liitus sotsialistide-revolutsionääride parteist lahku läinud maksimalistide rühmitusega.

Maksimalistliku organisatsiooni liikmena töötas Rõss koos kuulsa „Karuga“ (M. I. Sokolov) palju maksimalismi ideede teoreetilise ja filosoofilise põhjendamise kallal. Talle kuulub hulk artikleid ja kogumik, mille maksimalistide organisatsioon avaldas pealkirja „Meie tee“ all.

Olles loomult tormiline ja kirglik, ei saanud Rõss muidugi piirduda ainult kirjandusliku tegevusega, parteiteoreetiku rolliga. Ta tegutses terve rea sundvõõranduste korraldaja ja juhina. 1906. aasta juunis arreteeriti Solomon Rõss Kiievis ja viidi Kiievi vanglasse.

Kuna Rõss oli üks maksimalistide liidritest, otsustas viimane korraldada tema põgenemise ja võttis selleks ühendust valvuritega, pakkudes neile suure rahasumma, et hõlbustada tema põgenemist. Valvurid olid nõus, kuid viimasel hetkel teavitas kambrit valvav sandarm oma ülemust. Seejärel andis Kiievi julgeolekuosakonna ülem rotmeister N. Kuljabko Rõssile teada, et tal lubatakse põgeneda, kui ta nõustub tegutsema salaagendina.

Selle pakkumise saanud Rõss otsustas seda revolutsiooni huvides kasutada ja nõustus sellega.

Saades augustis vabaduse, teatas Rõss kohe oma seltsimeestele oma lubadusest teenida julgeolekuosakonnas ja teatas, et soovib seda kasutada revolutsioonilistel eesmärkidel. Rõssi seltsimehed, maksimalistlike organisatsioonide juhid, avaldasid talle usaldust ja nõustusid tema teenimisega poliitilises politseis.

Rõss anti politseiosakonna käsutusse ja viidi Peterburi. Rõssi tegevust poliitilise politsei agendina-töötajana jälgis alampolkovnik A. Jerjomin, kes oli kinnitatud osakonna juurde. Osakonnas suhtuti Rõssi täieliku usaldusega, kuigi ta ei andnud midagi sisulist, vaid vastupidi, püüdis valede juhistega juhtida politseiosakonna ametnike tähelepanu kõrvale Fonarnõi põiktänaval ettevalmistatavast rünnakust, mis tal ka õnnestus. Pärast röövimist Fonarnõi põiktänaval põgenes ta Peterburist, kuid 1907. aasta aprillis arreteeriti ta Jekaterinoslavi kubermangus Juzovkas, kui ta valmistas ette ühe panga sundvõõrandamist.

Peterburi sõjaväe ringkonnakohtus menetletava maksimalistide organiseerimise juhtumi süüdistusaktis oli Rõssi kohta muu hulgas esitatud järgmised andmed:

„Ööl vastu 29. aprilli 1907. aastat Jekaterinoslavi kubermangus Juzovka linnas, kodanlase Konstantin Polja korteris, pidas politsei kinni Solomon Jankeljev Rõssi, kes esialgu nimetades end Pjotr Romanenkoks aga samuti Minski kodanlane Kazimir Garbuz ja Peterburi käsitööline Nikolai Fjodorov. Novorossiiski Seltsi tehase pristavi Arkadi Ekk'i ütluste kohaselt tekkis kahtlus, et uustulnukad kavatsevad röövida üht kohalikku panka.

Olles kindlaks teinud, et Rõssi Romanenko nimel olev pass, mille ta oli politseile registreerimiseks esitanud, oli võltsitud, ja olles teada saanud, et 23. aprillil olid Rõss, Garbuz ja Fjodorov käisid metsas oma revolvreid sisse laskmas, andis pristav Ekk politseivalvuritele Kostenkole ja Kotenkale käsu nad vahistada. Viimased sisenesid märkamatult Pauli korterisse ja pidasid Rõssi, Garbuzi ja Fjodorovi kinni just sel ajal, kui nad midagi arutasid.

Kinnipeetavatelt võetud paberite ja esemete läbivaatuse protokollist selgub, et kummalgi neist oli kaks laetud brauningut, nende lähedal diivanil lebasid kolm kinžalli ja soome pussid; keldrist oli välja võetud puukast, milles oli veel viis revolvrit, leitud 106 padrunit, 12 padrunipidet ja tarvikuid revolvrite puhastamiseks. Korteri koridorist leiti kimp ajalehepaberit, millel oli vaskpitsat välja lõigatud kirjaga: „S.-R. Maksimalistide Liidu võitlusorganisatsioon“ ja viis võltspassi.

Rõssi jaki taskust leiti järgmine tunnistus: „S.-R. Maksimalistide Võitlusorganisatsioon tõendab käesolevaga, et käesoleva tunnistuse kandja on volitatud tegutsema B.O. Liidu nimel. Peterburi 1907. 11-10“, ning tunnistuse vasakusse ülanurka oli asetatud ülalpool kirjeldatud pitseri jäljend. Esialgu identifitseeris Rõss end kui kodanlane Pjotr Romanenko, kuid siis, lubades olla avameelne, kui kohtutäitur Ekk võtab vastu 50 000 rubla altkäemaksu, mida organisatsioon maksab tema vabastamise eest, nimetas ta oma nime ja teatas ise, et kuulub S.-R. Maksimalistide organisatsiooni.

Rõss ütles veel, et ta oli osalenud ministrite nõukogu esimehe P. A. Stolõpini mõrvakatse korraldamises, uurides tema daatša asukohta Apteekrisaarel. Samuti osales ta röövimises Fonarnõi põiktänavas. Rõssi sõnul osales ja organiseeris ta rongi röövimise Rogova jaamas Varssavi lähedal, osales Moskvas vastastikuse krediidi panga röövimises ja Kiievis ühe käsitöölise röövimises, kus ta arreteeriti, kuid põgenes vahi alt. Lisaks teatas ta, et osales innukalt meremeeste ülestõusus Kroonlinnas. Juzovkasse tuli ta eesmärgiga röövida postkontorit või tehase kontorisse toodud raha. Revolvrid ja pitsati sai ta Peterburi maksimalistide peakomiteelt“.

Maximalistide kohtuprotsessil tehti kindlaks, et selle kaabakate organisatsiooni liikmed olid alati Peterburi ja Moskva julgeolekupolitsei ametnike jälgimise all. Kuid Rõssi valede juhiste tulemusena viivitas politseiamet, olles selle organisatsiooni tegevusest valesti informeeritud, maksimalistide grupi likvideerimisega, mille tulemuseks oli Fonarnõi põiktänava juhtum.

Rõssile pakuti siiski uuesti politseiosakonna agendiks-ametnikuks saamist, kuid ta keeldus sellest kindlalt. Mais 1907 viidi Rõss Kiievisse ja vangistati „Kosoj Kanoniris“. Samal kuul toimus Rõssi kohtuasja arutamine Kiievi sõjaväelises ringkonnakohtus. Talle esitati süüdistus sõjaväe seadustiku artikli 279 alusel. Kohtuprotsessil jäi Solomon Rõss rahulikuks. Ta rääkis oma kõnet poolteist tundi, keeldudes välisest kaitsest. See kõne oli hirmuäratav filippika oma endiste seltsimeeste vastu, ületades mõnes kohas kõik piirid. Ta nimetas end anarhistiks. Enda kohta ütles ta järgmist: „Ma olen rahul, et minu üle mõistab kohut sõjakohus... Ma olen silmuse vääriline, sest ma ise ei tundnud oma vaenlaste suhtes muud taktikat kui kuulid ja pommid...!“ Sõjaväekohus mõistis ta surma, ilma et ta oleks esitanud avaldust ümberkujundamise kohta. Ta poodi Kiievis Ligaja Goral.

Parteiringkondades tunti Solomon Rõssi hüüdnimede „Mortimer“ ja „Ivan Nikolajev“ all.

                   II. Kuidas korraldati V. K. Pleve mõrvamine

Oma mälestustes pühendab Boriss Savenkov palju ruumi V. K. Pleve mõrva ettevalmistuste kirjeldamisele. Kuriteo korraldajaks oli Jevno Azef, kes ise töötas välja kuriteo plaani ja valis kaasosalised.

1903. aasta keskel saabus Genfi Savinkov, kes oli veidi varem pagulusest põgenenud. Siin rääkis ta sotsialistide-revolutsionääride partei keskkomitee liikmele, juudile Mihhail Gotsile oma soovist osaleda terroris. Genfis kohtus Savinkov esimest korda juudi Azefiga. „Ühel pärastlõunal, kui minu juures polnud kedagi,“ jutustab Savinkov, “tuli minu tuppa 33-aastane, väga tüse, laia, ükskõikse, täpselt kivisse valatud näoga ja suurte pruunide silmadega mees. See oli Jevgeni Filippovitš Azef. Ta ulatas mulle käe, istus maha ja ütles laisalt sõnu puistates: „Mulle öeldi, et te tahate töötada terroris. Miks just terroris...?“ Kordasin talle seda, mida olin varem Gotsule öelnud. Ütlesin ka, et pean Pleve mõrvamist hetkel kõige tähtsamaks ülesandeks. Minu vestluskaaslane kuulas sama laisalt ja ei vastanud. Lõpuks küsis ta: „Kas teil on seltsimehi?“ Nimetasin Kaljajevit ja veel kahte. Esitasin nende üksikasjalikud elulood ja iseloomustasin igaüht neist. Azef kuulas vaikides ja hakkas hüvasti jätma. Ta tuli mitu korda minu juurde, rääkis vähe ja kuulas tähelepanelikult. Ühel päeval ütles ta: „On aeg minna Venemaale. Mine oma seltsimehega kuhugi Genfist välja, elage kusagil väikelinnas ja kontrollige, kas teid ei jälitata?...“

Savinkov ja tema seltsimees läksid Badenisse, Freiburgi. Siin külastas neid peagi Azef ja teatas neile mõrvaplaanist, mainimata siiski sõnagi organisatsiooni isikkoosseisu kohta. Plaan oli järgmine. Oli teada, et Pleve elas Politseiameti hoones (Fontanka 16) ja sõitis kord nädalas, et tsaarile Talvepalees, Tsarskoje Selos või Peterhofis aru anda, sõltuvalt aastaajast ja tsaari residentsusest. Kuna Plevet oli ilmselgelt palju raskem tappa tema kodus kui tänaval, otsustati kehtestada tema üle pidev valve. Selle jälgimise eesmärk oli kindlaks teha Pleve täpne päev ja kellaaeg, tema reiside marsruut ja välimus. Selle teabe väljaselgitamisel kavatseti tema tõld tänaval pommiga õhku lasta. Ministri ranget julgeolekut silmas pidades olid jälgimiseks vajalikud inimesed, kes oma ameti tõttu viibisid tänaval kogu päeva, näiteks ajalehemehed, voorimehed, kaupmehed jne. Seepärast otsustati, et üks seltsimees ostab kalessi ja hobuse ning asub Peterburis voorimeheks, teine võtab patendi tubakatoodete müügiks ja müüb tänaval sigarette, hoiab Plevé'l silma peal. Savinkov pidi nende poolt kogutud teavet kombineerima ja võimaluse korral ise jälgimist suunama. See plaan kuulus väidetavalt Azefile endale.

1903. aasta novembri alguses saabus Savinkov Peterburi ja ööbis "Severnaja hotellis“. Peterburis kohtus Savinkov teiste mõrvakatses osalejatega ja peagi korraldasid nad V. K. Pleve väljasõitude pideva jälgimise. Esialgu teostasid järelevalvet ainult kaks isikut: üks oli voorimees, teine tegeles tänaval tubaka ja sigarettide müügiga letilt. Alates 1904. aasta jaanuarist jälgisid Pleve väljasõite pidevalt viis isikut: Jegor Sazonov, Jegor Dulebov, kes 1903. aastal oli mõrvanud Ufa kuberneri Bogdanovitši, ja keegi X., kõik voorimeestena, ning Ivan Kaljajev ja U. tänavakauplejatena. Neid abistasid Savinkov ja juuditar Dora Brilliant. Teised võitleva organisatsiooni liikmed olid Aleksei Pokotilov ja Max Schweitzer,[125] peab omakorda olema juut. A. Šmakov. hoidsid dünamiiti ja paukelavhõbedat ning pidi õigel hetkel pommid ette valmistama. Salastatuse huvides elasid kõik organisatsiooni liikmed eri korterites ja tulid kokku ainult pühapäeviti ja pühadel. Pokotilov ja Schweitzer koos lõhkeainete varudega ootasid kõnet, üks elas Riias, teine Moskvas.

Kogu asja juht oli Azef (partei hüüdnimi „Valentin Kuzmitš“), kes sõitis aeg-ajalt Peterburi. Ilma Azefi teadmata ei olnud organisatsioonil õigust midagi teha. Ettevaatlikkusest viivitas Azef kaua aega mõrvakatse hetkega ja tema ja Savinkovi vahel tekkis sel põhjusel sageli tüli.

Veebruaris ja märtsi alguses õnnestus terroristidel vaatluse teel täpselt kindlaks teha, et V. K. Pleve käib kord nädalas kell 12 keskpäeval tsaari juures Talvepalees. Savinkovi ja teiste organisatsiooni liikmete nõudmisel oli Azef sunnitud märtsis vastumeelselt nõustuma atendaadi korraldamisega.

Selle atendaadi plaan oli järgmine. Neljapäeval umbes kell 12 päeval lahkub Pleve oma majast ja sõidab mööda Fontanka kaldapealset Neeva äärde ning sealt mööda Neeva kaldapealset Talvepalee juurde. Tagasi tuli ta kas sama teed mööda või Panteleimonovskaja kaudu, Politseiameti teisest väravast mööda, peasissesõidule Fontankal. Teel oli kavas teda oodata. Pokotilov pidi kahe pommiga tegema esimese rünnaku. Ta pidi Pleve'iga kohtuma Fontanka kaldapealsel Stieglitzi maja juures. U., samuti kahe pommiga, pidi asuma oma kohale Neevale lähemal, Rõbnõi põiktänaval. Sazonov, pommiga kalessi teki all, peatus Politseiameti sissepääsu juures, näoga Neeva poole. Samuti seisis teisel pool sissepääsu, Panteleimonovskajale lähemal näoga Neeva poole, X. Ta pidi Pleve tõlla lähenedes mütsi maha võtma ja sellega Sazonovile märku andma. Lõpuks, Kettsillal, kus kogu Panteleimonovskaja oli nähtaval, oli Kaljajev nii Pokotilovi kui ka Sazonovi vaateväljas. Tema kohus oli anda neile märku, kui Pleve peaks Liteinõi prospekti kaudu tagasi tulema.

18. märtsi öösel valmistas Max Schweitzer ette 5 pommi ja enne kella 10 hommikul olid pommid juba viskajate käes. Katse siiski ebaõnnestus. Pleve tõld sõitis liiga kiiresti terroristidest mööda ja keegi ei jõudnud pomme visata.

Vaatamata sellele, et Politseiameti hoone ja siseministri korteri lähedale koondus pidevalt suur hulk politseiagente ja välispolitsei ametnikke, ei suudetud siiski ühtki terroristi kinni pidada. Savinkov ise väljendab oma märkmetes äärmist hämmastust selle üle. „Ma ei suuda siiani seletada selle esimese meie atendaadi soodsat tulemust kuidagi teisiti kui juhusliku õnnega,“ kirjutab Savinkov. - „Kaljajev, kes seisis Kettsillal, toetudes vastu käsipuud ja hoides silmi Panteleimonovskaja tänavale suunatult, tema kehahoiak oli nii pinges ja kogu tema kuju püsiv kontsentratsioon paistis massist välja, et mulle on arusaamatu, kuidas kaitse agendid, kellega sild ja Fontanka kaldapealne olid üle ujutatud, ei pööranud talle tähelepanu!!!“.

25. märtsil ootasid terroristid taas pommidega käes V. K. Pleve lahkumist, kuid ka seekord edutult. Siis otsustati 1. aprillil atendaat teha. 31. märtsi öösel sai „Severnaja hotellis“ plahvatuse tagajärjel surma Aleksei Pokotilov, kes valmistas atendaadiks lõhkekehasid. Fakt on see, et sotsialistide-revolutsionääride organisatsiooni pommid olid keemilise sütikuga: need olid varustatud kahe ristikujulise toruga, milles olid süüte- ja detonaatorseadmed. Esimesed koosnesid väävelhappega täidetud klaastorudest, mille külge olid kinnitatud balloonid ja tinaraskused. See raskus mürsu kukkumisel mis tahes asendis purustas klaastoru, välja voolav väävelhape süütas Bertholet'i soola ja suhkru segu. Selle koostise süttimine tekitas esmalt plahvatuse, mis tekitas paukelavhõbeda lõhkemise ja seejärel dünamiidi, mis täitis mürsu. Laadimisele oli omane oht, et toru klaas võis kergesti käes puruneda, nagu ilmselt Pokotiloviga juhtus.

Pokotilovi surm tuli organisatsiooni liikmetele tõsise üllatusena. Kolm neljandikku nende dünamiidivarudest oli plahvatuses kadunud. Ülejäänud veerand oli ladustatud Schweitzeri juures Dvinskis, kuid sellest oli võimalik valmistada üks pomm. Organisatsioon ei pidanud võimalikuks Plevé tapmist ainult ühe viskaja abil. Savinkov otsustas asja ajutiselt peatada.

Kuid siis saabus Azef ja ründas teda etteheidetega. „Mida sa kavatsed? Mis õigus teil on oma võimuga muuta keskkomitee otsuseid?“ - karjus Azef. Savinkovi avalduse peale, et Pokotilovi surm sundis neid muutma algselt vastuvõetud plaani, kortsutas Azef veel rohkem kulmu ja ütles: „Inimesed õpivad tegudest! Kellelgi ei ole korraga õigeid kogemusi. Sellest ei järeldu aga, et tuleb teha ainult seda, mis on lihtne... Pokotilovi surm?... Aga te peate olema valmis igasugusteks õnnetusteks!... Te peate olema valmis kogu organisatsiooni surmaks kuni viimase meheni!... Millest te segaduses olete? Kui mehi ei ole, siis tuleb nad leida. Kui pole dünamiiti, tuleb dünamiiti teha... Aga te ei tohi kunagi alla anda. Pleve tapetakse igal juhul. Kui me teda ei tapa, siis ei tapa teda keegi!...

Schweitzer sai Azefilt parteiinsener N. aadressi Harkovi kubermangus. Selle inseneri abiga valmistas ta Zemstvo laboratooriumis puuda dünamiiti ja tõi selle juunis Peterburi.

Azefi palvel kehtestati taas Pleve järelevalve. Azefi isikliku järelevalve all oli töö edukam. Vaatlejad kohtasid Pleve'et pidevalt tänaval. Nad uurisid tema väljanägemist peensusteni ja suutsid tema tõlla saja sammu kauguselt eristada. Kaljajevil oli sel ajal eriti palju teavet. Iga päev, kui ta käis tänaval kauplemas, seadis ta endale ülesandeks kohtuda ministri tõllaga. Kõige väiksematest märkidest tänaval: valvurite arvust, sisepolitsei - pristavite ja kohalike politseiülemate ilmumisest, pingelisest ootusest, mis oli tunda ministri tõlla lähenemisel, järeldas Kaljajev eksimatult, kas Plevé oli juba mööda seda tänavat sõitnud või oli ta seda veel ette võtmas. Kirjeldades sõitu, andis ta mitte ainult kõige täpsema kirjelduse hobuste värvusest, voorimeeste ja valvurite välimusest, vaid ka tõlla enda üksikasjadest. Teised organisatsiooni liikmed, kes sõitsid voorimeestega, täiendasid, kontrollisid ja arendasid Kaljajevi tähelepanekuid. Üldiselt viis süstemaatiline vaatlus organisatsiooni veendumusele, et Pleve tapmine oli kõige lihtsam neljapäeval teel Apteekrisaarelt Tsarskoselski raudteejaama.

Juunikuu teisel poolel lahkus Azef, veendunud, et tema loodud äri läheb hästi, ... „üldistele parteiülesannetele“ provintsi.

Juuli esimestel päevadel oli Azefil Moskvas kohtumine Savinkovi, Sazonovi ja Kaljeviga, kus arutati üksikasjalikku mõrvaplaani. Moskvas koos välja töötatud plaan oli järgmine. Viskajad pidid Plevet maanteel ootama. Esimene, olles kohtunud ministriga, pidi ta endast mööda laskma ja talle tee tagasi daatšale tõkestama. Teine pidi viskama tõlda pommi. Kolmas pidi oma pommi viskama ainult siis, kui teine ebaõnnestub, kui Pleve on korras või kui teise pomm ei plahvata. Neljas, varuviskaja, pidi tegutsema ainult viimase abinõuna: kui Plevé, olles teisest ja kolmandast pommist läbi murdnud, ikkagi edasi, raudteejaama poole sõitis. Kokku pidi olema neli viskajat, st: Jegor Sazonov, Ivan Kaljajev, keegi U. ja juut Leiba Sikorski, kes oli uuesti asjasse võetud; Max Schweitzer valmistas pommid ette, Jegor Dulebov pidi oma kalessis pommitajad laiali vedama ja Boriss Savinkov pidi kõike jälgima. Ka Dora Brilliant palus kõvasti, et ta annaks talle pommi visata, kuid talle keelduti, sest Schweitzeri võimaliku ebaõnne korral pidi ta teda lõhkelaengute valmistamisel asendama. Atendaat oli kavandatud 8. juulile, kuid puhtalt juhuslikel põhjustel kukkus see taas kord läbi ja otsustati seda korrata järgmisel neljapäeval, 15. juulil.

Nii kirjeldab Savinkov 15. juuli päeva - V. K. Pleve mõrva.

„Hommikul kella 8 ja 9 vahel kohtusin Sazonoviga Nikolajevski raudteejaamas ja Kaljajeviga Varssavi raudteejaamas. Sazonov oli riietatud raudteeametnikuks, Kaljajev kandjaks. Samal ajal tulid Varssavi jaamast Dvinskist U. ja Sikorski. Kella 10 algul oli Dulebovil aega jagada pommid, mille oli üleöö valmistanud „Grand Hotelis“ elav Max Schweitzer. Suurim, 12-kilone pomm anti Sazonovile. See oli silindrikujuline, ajalehepaberisse mähitud ja nööriga seotud. Kaljajevi pomm oli mähitud taskurätikusse. Kaljajev ja Sazonov ei varjanud oma lõhkelaenguid. Nad kandsid neid avalikult käes. U. ja Sikorski peitsid oma pommid mantli alla. Viskajad läksid üksteise järel kokkulepitud järjekorras määratud kohtadele: esimene U., teine. Sazonov, kolmas Kaljajev ja neljas Sikorski. Nad pidid mööda Angliiski prospekti ja Drovjanaja tänavat kulgema Obvodnõi kanalini ja, keerates Obvodnõi kanalilt ära, mööda Balti ja Varssavi raudteejaama, kohtuma Pleve'iga Izmailovski prospektil. Aega oli arvestatud nii, et keskmise sammuga pidid nad kohtuma Pleve'iga Izmailovski prospektil, Obvodnõi kanalilt 1. roodu juurde. Nad kõndisid üksteisest 40 sammu kaugusel. See välistas plahvatuse detonatsiooniohu. U. pidi Pleve'i endast mööda laskma ja seejärel talle tee tagasi daatšale kinni panema. Sazonov pidi esimese pommi viskama. Kui ma kell pool kümme Izmailovi polgu 7. roodule lähenesin, nägin ees nurgal politseinikku väljasirutatult. Samal hetkel märkasin Obvodnoi kanali sillal Sazonovit. Ta kõndis püstise peaga ja hoidis õlal lõhkelaengut. Ja siis kuulsin kohe selja taga valjuhäälset traavi ja mustade hobustega tõld kihutas mööda. Möödus paar sekundit... Sazonov kadus rahvamassi. Järsku murdus tänava monotoonse müra sisse raske ja kohutav heli. Justkui oleks keegi löönud malmvasaraga vastu malmplaati... Just sel hetkel hakkasid akende klaasikillud haledalt ragisema. Ma nägin, kuidas kitsa sarvena tõusis maast hallikaskollane, peaaegu must suitsusammas. Suitsus nägin ma musti tükke...“

Teatavasti sai Sazonovi visatud pommi plahvatusest V. K. Pleve surma ja Sazonov ise haavata.

Sazonovi ja koos temaga kinnipeetud Sikorski üle mõisteti 30. novembril 1904 Peterburi Kohtupalatis koos seisuslike esindajatega kohut. Palati otsuse kohaselt võeti mõlemalt süüdistatavalt ära kõik riigiõigused, Sazonov mõisteti tähtajatult sunnitööle aga Sikorski - 20 aastaks. Sellist suhteliselt leebet karistust seletatakse sellega, et valitsus otsustas sel ajal oma poliitikat muuta ja mitte enam ühiskonda hukkamistega häirida. Sazonov vangistati pärast karistuse kandmist Šlisselburgi kindluses. 1906. aastal viidi ta Šlisselburgist üle Akatuiski vanglasse.

Teised Plevé mõrvas osalejad põgenesid välismaale ja Kagali lõbuks ei ole neid tänaseni leitud...

                  III. Kes mõrvas suurvürst Sergi Aleksandrovitši

Hiljuti ilmus välismaal ühe sotsialistide-revolutsionääride partei „võitlusorganisatsiooni“ silmapaistva tegelase Boriss Savinkovi raamat „Mälestused“. „Moskovskije Vedomosti“ tsiteerib Savinkovi järgmist jutustust suurvürst Sergi Aleksandrovitši mõrva kohta:

„1905. aasta septembris Genfi võitlusorganisatsiooni koosolekutel anti mulle ülesanne mõrvata Moskva kindralkuberner, suurvürst Sergi Aleksandrovitš,“ alustab Boris Savinkov oma lugu. „Minuga koos pidid Moskvasse sõitma Dora Brilliant (juut), Ivan Kaljajev ja Opanas (revolutsiooniline hüüdnimi). Mul oli õigus organisatsiooni täiendada, kuid ainult ühe liikmega. Kampaania plaan oli vana, juba Pleve juhtumis läbiproovitud. Kavatseti luua suurvürsti välisjälgimine ja seejärel ta tänaval tappa. Jälgimiseks määrati Opanas ja Kaljajev. Novembri alguses sõitsid Brilliant, Kaljajev, Opanas ja mina Venemaale. Mõne päeva pärast kohtusime Moskvas...

Opanas ja Kaljajev ostsid samal ajal (8. detsembril) kelgu ja samal ajal (8. detsembril), kuigi erinevates Moskva linnaosades, kontrolliti neid, said numbreid sõiduõiguse saamiseks ja alustasid vagunitööd.

Tööl võistlesid nad Savinkovi jutu järgi omavahel. Kaljajev ei lõpetanud pärast kindla plaani järgi määratud tänaval teatud arvu tundide seismist oma vaatlusi. Ülejäänud päeva jätkas ta vaatlemist, juhindudes juba omaenda kaalutlustest. Ja rohkem kui üks kord õnnestus tal näha suurvürsti sellisel tänaval ja sellisel kellaajal, kus ja millal teda kõige vähem oodata võis. Ka Opanasel oli oma plaan. Kaljajevist sõltumatu, ja ta viis selle ellu. Kuid ta liikus tänavatel vähem. Puhtalt loogilisel teel jõudis ta järeldusele, et suurvürst lahkub paratamatult teatud ajal, ja ta püüdis olla Tverskajal just nendel kellaaegadel. Nii täiendasid tema tähelepanekuid Kaljajevi omad ja vastupidi. Koos Boriss Savinkoviga, kes elas inglise inseneri James Gully passi järgi, kohtusid nad pühapäeviti ja riigipühadel Bakastovi kõrtsi juures Suhharevi torni juures.

Vaatamata organisatsiooni väiksusele oli jälgimine väga edukas. Suurvürsti lahkumine tehti peagi täpselt kindlaks. Kaljev rääkis sellest sama üksikasjalikult, nagu ta oli kunagi rääkinud Pleve tõllast, keda ta oli jälginud enne mõrvakatse toimumist. Suurvürsti tõlla eripäraks olid valged ohjad ja laternate valged, heledad atsetüleeni tuled. Kellelgi teisel Moskvas ei olnud selliseid tulesid. Kaljajev ja Opanas olid uurinud suurvürsti kutsareid ja nende tõlla järgi võisid nad eksimatult kindlaks teha, kas välja sõitis suurvürst või suurvürstinna.

Reiside kindlaksmääramine ei olnud siiski veel piisav. Oli vaja kindlaks teha, kus ja millal suurvürst reisib. Kõik see tehti peagi kindlaks ja otsustati valmistuda atentaadi korraldamiseks.

10. jaanuaril kolis suurvürst vandenõulaste jaoks ootamatult Kremlisse, kus tuli luua uus jälgimine. Siin täheldas jälgimine peagi suurvürsti igapäevaseid regulaarseid külastusi Tverski paleesse, kus asus kindralkuberneri tsiviilkantselei. Vaatluspunkt viidi Tverski paleesse.

Arvestades, et lahkumine oli regulaarne ja tema ilmumine oli terroristidele täpselt teada, hakkasid nad alates jaanuari keskpaigast valmistuma atentaadi korraldamiseks. Kaljajev müüs oma saani ja hobuse ära ning läks Harkovisse, et varjata oma voorimehe elu ja muuta passi. Opanas jäi üksi vaatlejaks, et mitte kaotada juba leitud, muutumatut (päeva jooksul) suurvürsti lahkumist Kremlist Tverski paleesse. Opanas peatus Tsaar-Kella juures, otse palee vastas, ja jälgis suurvürsti juba kaks nädalat ainult sellest kohast. Millegipärast ei pööranud ei nuhid ega linnarahvas talle mingit tähelepanu. Mõrvakatse oli kavandatud 2. veebruarile, mil Bolšoi teatris pidi toimuma etendus Punase Risti lao heaks, mis oli suurvürstinna Elisabet Fjodorovna patronaaži all. Kaljajev tuli Moskvasse. Savinkov läks Dora Brilliandi järele, kes pidi pomme ette valmistama. Ta elas ajutiselt Jurjevis ja ladustas seal dünamiiti.

Moskvasse saabudes elas Dora Brilliant Nikolskaja tänaval, hotellis „Slavjanski Bazar“. Siin valmistas ta 2. veebruari pärastlõunal ette kaks pommi: ühe Kaljajevile, teise kellelegi Aleksandrovitšile Bakuust, kelle Savinkov oli asja juurde toonud. Kell 19.00 viis Dora Brilliant pleedi pakitud pommid hotellist välja ja andis need Savinkovile, kes ootas Bogojavlenski tänaval ja pani need kohvrisse. Kell 7 olid mõlemad pommid juba viskajate käes ja alates kella 8-st õhtul seisis Kaljajev Voskresenskaja väljakul, linnaduuma hoone juures. Aleksandrovitš seevastu oli Aleksandrovi aia läbikäigul. Seega oli suurvürstil Nikolski väravast ainult kaks teed Bolšoi teatrisse - kas Kaljajevi või Aleksandrovitši juurde. Nii Kaljajev kui ka Aleksandrovitš olid riietatud talupoegadena, talumehekuubesid, sonisid ja kõrgeid saapaid kandes, ja nende pommid olid mähitud kirjudesse sitsist rättidesse. Savinkov ise istus Aleksandri aias ja ootas seal plahvatust. Sel päeval jäi aga mõnel puhtalt juhuslikul põhjusel atentaat toimumata.

4. veebruaril keeldus üks organisatsiooni liikmetest, Aleksandrovitš, atentaadis osalemast. Aleksandrovitš teatas, et oli oma jõudu üle hinnanud ja nägi nüüd, pärast 2. veebruari, et ta ei suuda terrorismis töötada. Savinkovi jutu järgi tundus olukord talle raske. Oli vaja välja töötada üks kahest asjast: kas Aleksandrovitši asemel osaleda atentaadis Savinkovil endal või Opanasil, või korraldada atentaat koos üksikheitja Kaljajeviga. Lõpuks otsustas Savinkov mõrvakatse edasi lükata, kuid Kaljajev nõudis, et tal lastaks pommiga üksi minna.

Savinkov andis talle siis ühe pommi ja tagastas teise Dora Brilliantile..."[126] Seega on selgelt kindlaks tehtud, et juuditar Dora Brilliant mitte ainult ei valmistanud "Slaavi basaaris" pomme, mis sobis "maailma sünnipärasele naisaristokraadile", vaid hoidis neid ka varuks, samuti hoidis ta dünamiiti. Seega tuleb järeldada, et ta oli Kagali kõrgeim agent, kelle kätte oli ilmselt koondunud nii kogu võim võitlejate üle kui ka vahendid hirmutegude sooritamiseks, mille barbaarsus hämmastas kogu maailma. Teisisõnu, ükski pomm ei saanud plahvatada ilma Juuda poegade salajase valitsuse tahteta. Seega on teisest küljest kahtlemata selge, et kuigi „valitud“ rahva „tugevate“ vaenlaste pommitamist teostasid Talmudi pooldajate šabbesgojide pahatahtlikul mõnitamisel, tehti seda siiski üksnes judaismi „valgustamise“ eesmärgil. Seega, kõik Kaljajevid, Sazonovid, Savinkovid võivad lõpuks hinnata, kuivõrd võluv on see roll, mida nad aplombiga mängisid ja ikka veel mängivad juudi türannia ülendamiseks.

Kaljajev, nagu teada, viis atentaadi läbi. Pommiplahvatus toimus 4. veebruaril, umbes kell 2.45 pärastlõunal. Ametlik allikas kirjeldab sündmust järgmiselt: „4. veebruaril 1905. aastal Moskvas, kui suurvürst Sergi Aleksandrovitš sõitis oma tõllas Nikolajevi paleest Tverskajale, Senati väljakul, 65 sammu kaugusel Nikolski väravast, viskas tundmatu kurjategija pommi Tema Kõrguse tõlda. Lõhkenud pommi põhjustatud plahvatus tappis suurvürsti kohapeal ja vankri istmel istunud kuller Andrei Rudinkin sai arvukalt raskeid vigastusi. Suurvürsti keha oli moonutatud, pea, kael, rinna ülaosa koos vasaku õla ja käega olid ära rebitud ja täielikult hävitatud, vasakul jalal oli reieluu purustatud, millest olid eraldatud selle alumine osa, sääreluu ja jalalaba. Kurjategijate poolt toime pandud plahvatuse jõul purunes tõlla kere, milles suurvürst sõitis, väikesteks tükkideks, lisaks sellele purunesid Nikolski väravale kõige lähemal asuva kohtukantselei hooneosa ja selle hoone vastas asuva arsenali välisraamide aknad.

Kaljajev ise kirjeldab vanglast saadetud kirjas plahvatuse hetke järgmiselt:

„Ma viskasin nelja sammu kauguselt, mitte kaugemalt, jooksu pealt; mind ennast haaras plahvatuse keeris, ma nägin, kuidas tõld lõhkes... Pärast seda, kui pilv oli hajunud, jäin ma tagumiste rataste jäänuste juurde seisma. Mäletan, et tundsin suitsu lõhna ja pilpaid otse näos. Siis nägin viiesaja sammu kaugusel minust, väravale lähemal, suurvürsti riiete tükke ja alasti keha... Kümme sammu tõlla taga lebas minu müts, ma läksin sinna, võtsin selle üles ja panin pähe. Vaatasin ringi. Kogu mu talumehekuub oli puupilbastest läbi torgatud, rippus tükkidena, ja kõik see oli põlenud. Veri voolas ohtralt mu näost, ja ma sain aru, et ma ei pääse minema, kuigi oli mitu pikka hetke, kui kedagi polnud ümberringi... Ma läksin... Sel ajal kuulsin tagant: „Seis! Seis!“ - kellegi saan oleks peaaegu üle minu sõitnud ja kellegi käed haarasid mind kinni. Ma ei osutanud vastupanu... Linnapolitseinik, politseiülem ja inimesed, inimesed...“

Kaljajev mõisteti kohut 5. aprillil 1905. aastal senati eriistungil. Ta mõisteti surma ja poodi sama aasta 10. mail Šlisselburgis.

Teistest suurvürst Sergi Aleksandrovitši mõrva osalistest põgenesid Boris Savinkov ja Opanas välismaale; Aleksandrovitš vahistati mõni kuu hiljem lõunas terrorismiaktiga seotud juhtumi raames ja hukati kohtuotsuse alusel; Dora Brilliant arreteeriti aasta hiljem mingi juhtumi raames ja suri vanglas.

                                         IV. Bogrov ja Kagal

Kes on Mordka Bogrov – esseeride käsilane või juudi Kagali esindaja, kes viis läbi kuritöö viimase volitusel?

Praegu pole veel andmeid, et sellele küsimusele kindlalt vastata[127]. See märkus on artikli terava silmaga autorile arusaamatu. Et „Mitja“ Bogrov käitus nagu tõeline juut, reeturlikult, julmalt, ilmselge pilkega „valvurite“ üle ja Iisraeli auks, selles pole ega saa olla kahtlust. Ja et peamised rollid juutluse „tugevate“ vaenlaste mõrvades kuulusid alati „valitud“ rahva liikmetele, on ilmne isegi eespool toodud – Solomon Rõssi, Jevno Azefi, Maks Schweitzeri ja Dora Brillianti kuritegudest. Kuid andmeid väga põhjendatud oletuste tegemiseks on olemas. Kiievis levisid mõni päev enne kuritegu äärmiselt visad kuulujutud (mis pärinesid juudi ringkondadest), et P. A. Stolõpin tapetakse.

Sellest rääkis kaks päeva enne kuritegu Kiievi rahvusklubis ägeda erutusega silmapaistev parempoolne poliitik R-ski, kes kaebas kibedalt, et keegi ei usu tema väiteid. Kahjuks ei uskunud tema avaldusi ka nimetatud klubi liikmed... R-ski rääkis siis, et juutidel on tehtud mingeid olulisi otsuseid, et kuulujutud kaubanduse ja krediidi natsionaliseerimise kavast on juudid raevu viinud ja nad on otsustanud Stolõpini kõrvaldada. Samal ajal ja isegi veidi varem levisid samasugused kuulujutud ka Krementšugis, mis on kahtlemata praegu üks juutide peamisi keskusi. Bogrov ise veetis suve Krementšugi lähedal, "Potoki" kuurordis, kuhu suveks kogunevad juudid kogu Lõuna-Venemaalt.

Ilmselt seal sündis otsus P. A. Stolõpin tapmiseks.

Bogrov ise selgitas uurimise käigus, et ta otsustas Stolõpini tappa juba ammu enne 1. septembrit ja selleks sõitis "Potokist" Kiievisse. Lisaks mainis Bogrov oma uurimise käigus antud ütluses ka Krementšugi.

Hukkamispäeval oli Bogrov väga närvis ja väitis, et Stolõpinit tulistades võitles ta juudi rahva heaolu ja õnne eest!…[128] On teada, et P. A. Stolõpinile omistati veto rituaalse mõrva juhtumi lõpetamise kohta Andrius Jušinski suhtes. Aga mida Kagal ei suutnud vaprale peaministrile eriti andestada, oli uhke teadmine vene lipu suurusest!

Praegu leinavad Kiievi juudid „kangelase“ Bogrovi surma. Paljud juudi üliõpilased ja juudi kursuslased-tüdrukud on riietunud leinariietesse. Nad teevad seda avalikult, provokatiivselt. Üldiselt on Kiievi juudid nüüd äärmiselt julmaks muutunud.
Esialgu, vahetult pärast 1. septembri kuritegu, olid nad väga hirmul, kartes pogrommi. Kuid kui nad nägid, et võimud võtsid juutide puutumatuse tagamiseks kõige otsustavamaid meetmeid, mida valitsus ei olnud kunagi julgenud võtta revolutsiooni vastu võitlemiseks, veendusid nad oma täielikus turvalisuses, otsustasid, et Stolõpini mõrvas jäid nad karistamata, ja muutusid kohe talumatult ülbeks. Kohalike võimude pingutused, mis ulatusid häbiväärse alandlikkuseni juutide ees, tõlgendasid viimased nii, et võimud kardavad nende Kagalit...

Kui julgeteks olid juudid muutunud, näitab järgmine väike, kuid iseloomulik näide. Ühe pensionile jäänud polkovniku naine O-skaja läks koos teenijaga Galitski turule ja astunud lihamüügi kioskisse, nõudis ajusid. Juut-lihamüüja küsis:

"Milliseid ajusid te soovite? Võib-olla Stolõpini omasid?...“

Proua O-skaja, äärmiselt nördinud, karjus juudi peale ja ähvardas politsei kutsuda, mille peale juut vastas:

"Asjata muretsete: politsei ei usu teid!...“

                                     Juutide salajane valitsus
                                         Ajaloolised andmed

Kaasaegne vorm: „Alliance Israelite Universelle“, – „Habura Kol Izroel Habirim“.

Jura, perjura, – secretum Prodere noli!…

Juutlus on ajaloos erakordne nähtus. Kuidas me ka ei valgustaks selle stseeni ja kui palju me ka ei piiluks kulisside taha, ei leia me kusagilt midagi sarnast. Selle faktide ainulaadsus tekitab uurimisel erakordseid raskusi. Siin on tõde sageli uskumatu. Seetõttu võivad kõige ilmsemad andmed, nagu ka kahtlusteta tõendid, ikkagi ebapiisavatena tunduda. See tingib ka jutustuse erakordse raskuse. Iga selle maht osutub äärmiselt keerulise ülesande ees tühiseks.

Teisalt, kokku puutudes ja sageli segunedes teiste rahvaste elu sündmustega, kujutab juutlus oma laiuselt ja sügavuselt ainulaadset probleemi. Kreeka kõnemees Fokion kirjutas kõne ja räägitakse, et mõtiskles mitu päeva, kas sellest ei saaks midagi välja jätta. Nii on ka juutlusega. Vaadates selle sajanditepikkust teekonda, ei tule mõelda sellele, millega tuleb eelnevalt tutvuda, vaid tuleb võimaluse korral kindlaks määrata, mis ei ole uurimiseks nii vajalik. Vastasel juhul ei ole väljapääsu ja ettevalmistustööd ei lõpe kunagi. Samamoodi tuleb ka probleemi uurimisel eelnevalt kindlaks määrata nii töö üldised piirid kui ka selle üksikute osade piirid, olles teadlik, et need ei lange kunagi tegelikkusega kokku. Kuid kuigi selline teema kitsendamine tundub asjakohane, on see kahjuks vältimatu, sest lõplik eesmärk – sünteesi ja seejärel järelduste tegemine – ei oleks muul viisil kunagi saavutatav.

Sellise olukorra kohaselt võib lõpuks järeldada, et ka meie jaoks on lähenenud hetk, mil tuleb kokku võtta tulemused ja analüüsida nende loogilisi tagajärgi.

Võttes arvesse, et käesoleva uurimuse põhieesmärk on näidata, et tänapäeval eksisteerib rahvusvaheline salajane valitsus, mis otsustab rahvaste ja riikide saatuse, ei saa me sellele teemale läheneda muul viisil kui tutvudes juutide salajase võimuga.

Olles kuulutanud Jehoova oma jumalaks, st omastanud universumi Palee looja enda, nimetanud end kogu ülejäänud inimkonna seas „valitud“ rahvaks ja sõlminud Jehoovaga lepingu, mille kohaselt oma poegade ümberlõikamise eest omandasid nad maailma valitsemise monopoli, kutsusid juudid loomulikult üles järjekindlalt säilitama oma rahvuslikkust ja eitama seda teistes rahvustes. Teades, et religioon on individuaalse olemise peamine alus, identifitseeris juutlus end alati oma religiooniga ja vastupidi, lükates tagasi mitte ainult kõik teised religioonid, vaid ka omaenda proselütismi.

Olles kindlalt veendunud, et rituaalid on religiooni hoidjad, tunnistas juutlus koos esivanemate pärandiga oma religioossed vormid puutumatuteks ja kinnitas need Talmudis, kuid seejärel välistas põlglikult kõikide teiste inimeste mure vanade traditsioonide ja usutalituste pärast. Kuulutades end maailma aristokraatiaks ja rajanud end sellele põhimõttele, propageerib sama juutlus võõramaalastele radikaalset demokraatiat.

Sellise vastuolulisuse julgus jõuab haripunkti nii kuulsate juudi liidrite nagu Lassalle ja d'Israeli näol. Demokraatlike püüdluste jutlustamine ei takistanud esimest neist Berliinis ja teist Londonis aristokraatlikesse ühiskonnaringkondadesse pääsemast ja seal kodakondsuse õiguse saavutamisest. „Kõik on rass, muud tõde ei ole olemas,“ hüüab pankur Sidonia „Tancredis“. „Rassi idee on ülim tõde, milles kõik muu lahustub,„ kordab Sidonia. Sama mõte läbib punase niidina d'Israeli ja mitmeid teisi teoseid (“Königsby“, ‚Üldine eessõna‘, ‚George Bentinka elu‘).

Ikka ja jälle selle juurde tagasi pöördudes, ei reklaami ta mitte ainult seda, vaid karjub selle kohta, veelgi enam, aarialaste seas, olles ise semiit, st omaenda väite kohaselt kuuludes kõige üllamasse rassi. Lisaks sellele laulab d'Israeli ülistuslaule võrdsusele, mille kuulutas välja Prantsuse revolutsioon, ja samal ajal ülistab judaismi kõigi hõimude, rahvuste ja rasside üle, kedagi enda kõrvale lubamata. „Rasside teema on ajaloo võti,“ järeldab Suurbritannia juudi päritolu peaminister... Ja tema hõimukaaslased kordavad pühas Talmudis, et inimesed on ainult juudid, kogu ülejäänud inimkond on "inimese sarnased loomad", kes on loodud Juuda poegade auks. Edasises enesealalhoiu arengus ja paralleelselt teiste rahvaste religiooni, abielu, moraali, riikliku ja ühiskondliku korra lagunemisega loodab judaism kahtlemata neid tolmuks muuta... Sellest oleks piisav, et võtta gojidelt igasugune lootus vastupanuks. Aga Iisraeli pojad ei ole sellega rahul. Nad tahavad end kindlalt kindlustada. Selles mõttes muutuvad talmud-husaarid Mardochei Marxi õpetuses Kagali professoriteks. Nende poolt üles puhutud sotsialistlik kollektivism peab inimkujulised loomad määrama julmale ja lõputule omavahelisele võitlusele.

Siin võib täheldada, nii öelda, juutluse selle harjumuse õitsengut, mille tõttu ta on alati püüdnud lahti rebida iga haava teise rahva kehal ja mürgitada tema verd. Oma põhiülesande lahendamise nimel ei saanud juutlus loogiliselt sekkuda religioossetesse, poliitilistesse või sotsiaalsetesse tülidesse, sest vastasel juhul oleks ta süüdi omaenda olemasolu hooletusse jätmises. See oleks tähendanud oma käsulaudade hävitamist ja religiooni kukutamist.

Kuid kuitahes otstarbekad need meetmed ka olid, oleksid need viljatud, kui puuduks veel üks ja seda veelgi olulisem tegur. Vaja oli keskvõimu, sellist kogu juutide valitsust, mis oleks ajastule vastavalt määranud tegutsemisviisid ja valitsenud piiramatult. Selles suhtes ei saa olla mingit kõhklust. Igaüks, kes on juute vähegi jälginud, peab tunnistama veelgi enamat. Ei ole olemas valitsust, millel oleks tugevam võim kui juutidel, ega riiki, kus ülemate käske täidetaks nii innukalt kui Juuda poegade seas nende ülemaailmses valitsuses.

Võib isegi öelda, et judaism, olles ammendanud oma kavaluse võõraste seadustest ümberkäimises, muutub võimetuks vastu astuma keskse Kagali käskudele. Mõistes samal ajal sellest tulenevate tagajärgede ulatust, suundub juutlus asjade loomuliku käigu tõttu monarhilise põhimõtte, st teiste rahvaste tegeliku võimu hävitamise ja nende jaoks sotsiaaldemokraatliku vabariigi kehtestamise poole.

Pärast nii paljusid õnnetusi, laastamisi ja vapustusi, mida nad olid iidsetel aegadel kogenud ja mis hiljem korduvalt uuesti kordusid, ei suutnud nad mitte ainult maailmaareenil püsima jääda, vaid ka oma tähtsuse arenguteel kindlalt edasi liikuda ja tõusta praegusele võimsusele, kuigi nad olid hajutatud, alandatud, saatuse meelevalda jäetud rahvahulgad, isegi kui need olid juudid, oleksid olnud võimetud seda tegema ilma neid ühendava võimuta. Nad oleksid võinud ainult langeda ja manduda, mitte aga edu saavutada, rääkimata varjamatutest plaanidest maailma valitsemise kohta.

Ja me näeme tõepoolest, et juba oma esimesest ilmumisest ajalooareenile oli juutidel keskvõim. Rännak Urist Kaldeas Eufrati ülemjooksule, reis Egiptusesse ja ümberasumine Kaananimaale on selgelt märgitud Iisraeli juhtide nimedega. Seda võib näha ka järgnevates perioodides, mis pole poliitilisest seisukohast midagi salapärast, kuni juutide väljasaatmiseni Palestiinast II sajandil pKr. Samad faktid, nagu Mardochei ajal loodud ja tänaseni säilinud kõige „lõbusam“ juutide seas ja eriti nende gojide jaoks ohtliku püha „Purim“ rituaalides, mis on nende viha, uhkuse ja kättemaksuhimu akumulaator, samuti Salmanassari ja Nebukadnetsari sõjakäigud Jeruusalemma, Aleksander Suure poolt Tire'is kaheksasaja variseri ristilöömine, seejärel Pompeiuse sõjad ja Rooma leegionide Jeruusalemma piiramine, nõuavad kahtlemata tunnistamist, et „valitud“ rahval oli alati lisaks võõrale võimule ka oma võim, mis liitis juudi jõud ja juhtis neid oma äranägemise järgi.

Kui Mesopotaamiast pagendatud ja Hispaaniasse, seejärel kogu Euroopasse laiali jooksnud juudid ei ole kunagi lakanud paljunemast, intrigeeimast, rikastumast ja poliititsemast, tugevnedes iga sammuga, siis see tõestab kahtlemata taas, et neid juhib nende oma valitsus.

Seega oli juba iidsetest aegadest märgata Kagalis seda, mis viimase sajandi jooksul on Euroopas muutunud täiesti ilmseks. Alates juutidele soodsast „suurest“ Prantsuse revolutsioonist on religioossed, poliitilised ja sotsiaalsed murrangud mõlemal poolkeral sagedamini sõltunud salajastest põhjustest, mille otsimine on ainus, mis võib selgitada antud olukorda. Nüüd ei saa enam kindlalt eitada järgmist: välise ja, nii öelda, pinnapealse ajaloo all on olemas teine – maa-alune ajalugu. Selle autorid on judaism ja vabamüürlus, mis on rangelt distsiplineeritud ja diktaatorlikult juhitud, tingimusel et gojid seda enamasti ei kahtlustagi.

Inimese mõistuse nõrkuse tõttu võtab nähtav meie üle võimust nähtamatult. Tuhandeaastase kogemuse tarkusega kasutavad Iisraeli pojad seda süstemaatiliselt. Kas me ei õpi iga päev, et ümber minnes võõramaalaste seadustest, täidavad juudid vastupidi oma kagalliku võimu käske tingimusteta. Siiski ei taha me kuidagi mõista, et „varjatud valitsus“ on siit loogiliselt tuletatav ja seega ei saa mitte eksisteerida.

Sellest järeldub, et üldjuudi keskvalitsus ei ole kunagi lakanud toimimast ja on vaid väsimatult laiendanud oma võimu, nagu seda praegu enneolematu veenvusega näeme.
Samas on juutide kavatsuste piiritu ulatus võrreldamatu vahenditega, mis juutidel võiksid olla juba nende arvukuse tõttu. Seetõttu on juutide valitsuse salajasus samuti tingimusteta vajalik.

Selle hõimu saatus on salapärane... Juuda suudlus Jeesuse Kristuse suule on määratud korduma kõigi juutide põlvkondade poolt teiste, eelkõige kristlaste suhtes. Selles suudluses on jäädvustunud juudi hõimu kuju ja vaim, mida iseloomustavad kustumatud reetmise krambid. Olles sündinud madu, kas judaism ei ole muutunud kogu inimkonna kõige silmakirjalikumaks, salakavalamaks ja reeturlikumaks järeltulijaks? ... Kas mitte just tema ei pidanud lõpuks end häbistama kõige häbiväärsema uue vabamüürluse institutsiooni loomisega? ...

Rass, religioon, rahvus – need on kolm terminit, millega väljendatakse väga erinevaid mõisteid, ja mille valdkonnas juudid siiski püüavad tekitada suurimat segadust, niipea kui jutt puudutab nende kohaldamist nende suhtes. Kui juutidelt küsitakse, kas juudi rass, religioon või rahvus eksisteerib, vastavad nad jaatavalt või eitavalt, vastavalt sellele, kuidas neile parasjagu sobib, või väldivad lõpuks küsimust. Viimast nad eelistavad. Tõde on aga see, et olemas ei ole ainult religioon ja rass, vaid et juutlusse kuuluvad isikud moodustavad rahvuse. Siiski püüavad selle juhid seda igal juhul varjata, et saada sellest tulenevaid erakordseid eeliseid. Kas nad ei mõista, et teised rahvused hakkaksid end juutide vastu kaitsma, kui nad teaksid nende olemasolust, ja et vastupidi, pole kaitset isegi kahtlustamatu ohu vastu? Seetõttu püüavad juutluse juhid küsimust varjata, võltsides kõiki kolme nimetatud mõistet.

Kuid juba sellest, et juudi rahvas on salaja organiseeritud, järeldub, et tema tegevus peab olema petlik, mis omakorda toob kaasa pettuse, kahepalgelisuse ja reetmise. Eelkõige on juudid, tegutsedes kaubandus-, tööstus- ja finantsmaailmas, leiutanud anonüümsed ühingud, mille varjus on neil võimalik omale tohutuid rikkusi varastada. Võib-olla juba lähitulevikus, et varjata oma ülimat võimu, teevad nad, nagu nad juba Prantsusmaal tegid, ülejäänud inimkonna anonüümse ühingu orjaks, et rahvaid „vabariigi“ nime all ekspluateerida.

Kulla, s.t vahendi, mille abil on võimalik kõike saavutada, enda valdusse võtnud, asusid Juuda pojad pimeda rahvahulga jõul valitsusvõimu hõivama... See tuleb ka enda valdusse võtta. Kuidas? Ostes? Aga see on mõeldamatu. Peaaegu kõikjal on valitsuste eesotsas veel monarhid, aga monarh ei müü ennast. Ja mille nimel? ... Millise valega oleks võimalik sundida teda loobuma oma võimust või vähemalt seda piirama? ...

On selge, et oma väärikuse nimel on monarhid rahvaste loomulikud kaitsjad juutide kavatsuste vastu. Seega tuleb Kagalil monarhiad hävitada ja asendada need sellise valitsemisvormiga, kus valitsejad ei ole kunagi nii kindlustatud, et neid ei saaks osta. Sellest vaatepunktist tundub vabariiklik valitsemisvorm ideaalne, sest igaüht, keda kutsutakse osalema kõrgeimas võimus, saab manipuleerida nii, et ta ise ei ole midagi väärt ja on seega eelnevalt müügiks määratud. Salajase valitsuse jaoks on viga siin seda vähem tõenäoline, mida rohkem on rahva usutunne välja juuritud. Nii teevad ka Juuda pojad.

Selles suunas peabki kulgema kristlike valitsuste hävitamine. Aga hukatus on lõplik alles siis, kui see on asendatud teisega. Rahvuslike organismide hävitamise järel tuleb luua uued, sest elab ainult see, mis on organiseeritud. Samal ajal on vaja, et inimkond jätkaks elu ja tööd. Juutide kuningriik oleks tühi kõla, kui selle all ei eksisteeriks töötavat inimkarja. On ilmne, et maailma ümberkorraldamine on vältimatu, kuid see peab toimuma ainult nende käes, kes omavad kapitali, st Juuda poegade käes. Samal ajal tuleb teiselt poolt varustada uus inimkond nii, et ta püüdleks ainult vajaliku poole, nimelt ainult tootmise ja selle kaudu jaotamise poole. Aga see ongi kollektivism – „ülemaailmse vabariigi“ varjus.

Juudi pettuste, reetmise ja uskmatuse nakkuse ning ainult materiaalsete eesmärkide poole püüdlemise kaudu peab välja kujunema halastamatu egoism, individuaalne, klassiline ja ühiskondlik, st loomne tase. Ahnus, loidus ja kõlvatus hakkavad üksteise vastu võitlema üldise, kustutamatu vaenu käes. Selle asemel, mida me praegu nimetame rahvuseks, jääb alles vaid dehumaniseeritud olendite tolm, sest neil puudub ideaal ja seega on nad loomadeks muutunud. Inimeste asemel tulevad kahejalgsed. Primitiivsed metslased, kes on dresseeritud toidu tootmiseks ja võimetud midagi muud tegema, kui ehk veel seda, mida peetakse vajalikuks üldise abitusseisundi säilitamiseks koos laialt levinud vihkamisega.

Olles seda nurgataga ette valmistanud ja varjus organiseerinud, tähistab judaism kohe veel üht täiendavat juubelit – „suurt“ revolutsiooni. See on juba loonud vabamüürlaste terrori. Sotsialistlik kollektivism sunnib maailma tutvuma ka judaismi terrori ilmingutega.

Siis, kogedes Kagali aristokraatia kurjakuulutavat rõõmu, mõistavad gojid, milline oli tema jutlus demokraatlikust radikalismist.

Siis mõistavad nad ka tõsiasja, et salapärane võti vabamüürlusesse on juudi võti.

Siis on lõpuks kõik lõppenud. – Consumatum est!…

Juut on saanud kuningaks!… Ja tema ülim võim on purustamatu, sest see on ainus organiseeritud võim. Kõik, mis eksisteeris enne seda, hävitatakse…

Selle tulemuse paradoksaalsus ei välista selle teostumist. Vähemalt püüdleb kogu maailma Kagal selgelt selle poole. Ta peab end õigustatuks ja võimeliseks. Sajandeid on juudid juba kasutanud oma võimu erinevate rahvaste üle ja alates Prantsuse revolutsioonist on nad laiendanud oma võimu piirid nii piirituiks, millest nad ise ei julgenud unistadagi. Sellega kooskõlas on sajanditepikkune kogemus andnud judaismile sellise oskuse manipuleerida salajasi ühinguid, millest esimene on tema enda Kagal, et tal poleks mingit konkurentsi. Lõpuks on salajane juudi valitsus, eksisteerides sajandeid, pidevalt laiendanud oma silmaringi, rikastunud meetodite, võtete, viiside ja vahenditega oma türannia rakendamiseks. See tuleneb loogiliselt mitte ainult Juuda poegade võimuhimust, vaid ka vajadusest kaitsta judaismi, mis tekitab kõikjal vastikust ja viha. Seetõttu, koondades juudi jõud, järgis Kagal esialgu peamiselt kaitsvat poliitikat, kuid seejärel läks üle ründavale. Nüüd, midagi juhuse hooleks jätmata, liigub juutlus ehitise kroonimisele.

Olles teoreetilised probleemi elemendid kindlaks teinud, kutsume üles kontrollima järeldusi elu faktidega. Seetõttu on allpool lühidalt esitatud andmed juudi valitsuse kohta, alates ajastust, mis kaob sajandite pimeduses.

                                A. Vana maailm

I. Babüloonia-Assüüria.

Nimetades Noa vanimat poega „Seemiks“ ja tuletades end just temast, ei anna juudid meile teavet, miks neil õnnestus Araratist kaugele Kaldea Uri jõuda, samuti selle kohta, miks nad (kas mitte pogrommi tõttu?) ei läinud Kaananimaale, vaid esmalt määramata ajaks Eufrati ülemjooksule, kus sellesse suubuv Kaburi jõgi moodustab kolmnurga, mis tol ajal oli tuntud nimega „Padan-Aram“? Siiski, Aabrahami näol, kes enda ja oma hõimukaaslaste eest võttis Melkisedekilt õnnistuse, makstes talle kümnendiku oma varast, pidas mitmeid sõdu kohalike kuningatega, sai Mamre tammepuude juures maa omandusse ja sõlmis lepingu vaaraodega, näeme juba tuntud organisatsiooni koos juutide allutamisega mõningasele juhtimisele. Järgnenud Egiptuse perioodist räägime edaspidi.

Mis puutub Iisraeli kohtunike ja kuningate ajastusse, siis need on meie teema jaoks otsene tõend. Nendel sajanditel mängis juutlus ühelt poolt vahendaja rolli Assuri (Assüüria) ja Mizarimi (Egiptus) vahel, teiselt poolt käitus nii, et mõlemad Lääne-Aasia üle võitlevad konkurendid hävitasid ta, ning Salmanassar ja Nebukadnetsar olid sunnitud hävitama mõlemad kuningriigid – Iisraeli ja Juudi. See ei tähendanud siiski, et juutide rahvuslik võim oleks kadunud. Selleks et selles kahelda, piisab võtta teadmiseks Danieli tegevus Babüloni õukonnas ja sellega paralleelselt Jesaja, Jeremija ja Hesekieli, samuti olulist asjaolu, et poolteist tuhat aastat hiljem, Bagdadi kaliifide ajal, oli judaismi keskus ikka veel Babüloonias, mida ilma oma, olgugi et väga salajase valitsuseta, oleks võimatu saavutada. Üldiselt võttes elasid juudid Babüloonias sugugi mitte halvasti, nagu näitavad järgmised faktid: a) mitte ainult Zorobabeliga, vaid ka Esdras ja Nehemjaga läksid Palestiinasse ainult „teadlikud proletaarid“, samal ajal kui „Ginzburgid, Bleichrederid ja Rothshildid“ jäid maha, ja b) just Tigrise ja Eufrati akadeemiates töötati välja Talmud, st igaveseks kehtiv seaduste kogum, Iisraeli kõrgeima võimu käsud, mida oli ilmselt õigus täitmisele sundida.

Josephus Flaviuselt pärineva teabe kohaselt suhtusid kaldealased juutidesse üsna leebelt, samas kui egiptlased ja foiniiklased ise, eriti Tüürose ja Kartaago elanikud, põlgasid neid. Sellest hoolimata reetsid juudid kaldealased pärslaste ja hiljem parfiaanlaste kätte, mis on samuti julgus, mis eeldab karistamatuse kindlust, teiste sõnadega, veenab veel kord juutide jõudude ühendamise vajaduses oma valitsuse all.

II. Egiptus.

Juudid tulid siia koos Hyksosega, „karjase-kuningatega“, võõraste vallutajatega, kes vallutasid Niiluse delta koos selle oru parimate osadega. Hyksoside pealinn oli Avaris (Bubast), kus kummardati eeslit. Selle kultuse jäljed jäid juutide seas pikaks ajaks alles (2Ms XIII, 13; 4Ms XXII, 21-33 jne). Samas Avarises peitis end Mooses, valmistades ette juutide ülestõusu Hyksos'i väljaajamise ajal Egiptuse poolt. Josif Ilusa tegutsemisviis võõra vaarao Apapi ja Moosese tegevus Egiptuse dünastia taastamisel Maneftahi ajal tõestavad omakorda võrdselt, et mõlemad Iisraeli laste juhid, olles võtnud omaks Egiptuse nimed Tzafnath-Paneag ja Ozarsif, ei võtnud midagi muud kui peene hoolitsust juutide eest, olles sellegipoolest halastamatud vaenlased selle riigi vastu, mis neile varjupaika pakkus. Kas on ime, et juutlus oli egiptlaste jaoks jälestus (1. Moosese XLII1, 32; XLVI, 34). Vanade autorite (Manephon, Hecataeus, Cherimon, Lysimachos, Diodoros Sitsiiliast, Tacitus ja Justinianus) uskumus on just see, et juudid aeti Egiptusest välja kui pidalitõbised. Haavandid kubemetes (midagi muhk-katku sarnast), kui eriline haigus, mida juudid kannatasid kõrbes, nimetasid egiptlased sabbatozimiks, millest Apollonius Moloniuse ja Posidoniuse kummalise arvamuse kohaselt võis tuleneda ka sabbati nimi. Josephus Flavius ei vaidle aga juutide väljasaatmise arvamuse vastu. Ja et vaarao nad tõepoolest välja ajas ja isegi kiiruga välja ajas, seda ei eita ilmselt ka „valitud“ rahvas ise. (Ex. VI, 1 ja XI, 1).

Juutide Egiptuses viibimise tulemusi, kus nad 400 aasta jooksul paljunesid 66 inimesest ainult 600 000 relvakandjaks, on võimalik hinnata ainult siis, kui tunnistada (1. Moosese XLV, 8), et Joosep ei pidanud end mitte ainult kogu Egiptuse maa valitsejaks, vaid ka vaarao enda isaks...

III. Pärsia.

536. aastal eKr Kyrose poolt asutatud Pärsia monarhia, mis oli juba Dareios I ajal jagatud 20 satraapiaks ja 120 provintsiks. See hõlmas suurema osa Türgi impeeriumist Aasias, tänapäeva Venemaa Taga-Kaukaasia kubermangud, mõned Turkestani piirkonna osad, kogu praeguse Pärsia, Belutšistani ja Afganistani, samuti Inglise Hindustani põhjaosa ja lõpuks Egiptuse. Selle kaugemates piirides olid: Kaukaasia mäestik, Himaalaja, Induse ja Gangese suudmed, Arhipelaagi saared ja Vahemeri, suured alad Kaspia meres ja Mesopotaamias, Pärsia laht ja India ookeani kaldad. Selle tohutu riigi õukonnas toimus Artaxerxes-Longimani ajal äge võitlus kreeka mõjuvõimu (Haman) ja juudi tarkuse (Mardocheus) vahel. Kogu inimkonna vastu vihkamist tundvad juudid kohtlesid kreeklasi ainult maruvihaga, ja viimased ei jäänud neile võlgu. Mitte kellegi vastu ei saavutanud „püha“ Talmud ehk sellist meelepaha nagu Antiokhose Epifani vastu. Aleksander Suure ajast alates sai Aleksandria samasuguse võitluse toimumiskohaks. See kulmineerub siin Philo ja Appioni ajastul. Appion kirjutas vist väga palju äärmiselt huvitavat Aleksandria Juuda poegade kohta, kuid viimane püüdis tema teoseid hävitada kuni viimase reani...

Niisiis, Pärsia areenil ei triumfeerinud judaism mitte ainult, nagu me juba teame, Esteri soodsa osalusega, vaid tähistas oma võitu ka igaveseks „Purimi“ kehtestamisega, olles eelnevalt tapnud 75 000 oma „tugevat“ vaenlast Pärsia monarhia 120 provintsis. Mõistes, mis on „Purim“, ning pidades silmas selle häbematut rakendamist juutide jaoks ka praegu, s.t. isegi meie silme ees, ei saa me vaevalt kahelda, et sellise metsiku püha leiutamine ja sellise küünilisusega, ja seda isegi tohutus mahus ruumis ja ajas, võis teostada ainult juudi valitsus, olles kindel oma türannia mõõtmatuses. Seda järeldust kinnitab Ezdra poolt Artaxerxese kantseleist toodud määrus. Sellele dekreedile võlgneb judaism peamiselt oma eksistentsi meie ajas. See, kui kavalalt suhtusid Juuda pojad isegi sellisesse võimsasse monarhiasse nagu Pärsia isand, ilmneb mitte ainult sellest, kui kiiresti uuendati templit ja ehitati Jeruusalemma uusi kindlustusi, hoolimata Pärsia Süüria kindralkuberneri jõulistest hoiatustest nende valitsuse vastu, vaid ka, mis on veelgi tähelepanuväärsem, sellise institutsiooni nagu Sanhedrin moodustamisest.

Ristitud juut, abt Joseph Lehmann, ütleb oma suurepärases teoses „Napoleon I-er et les Israelites“:

„Mitte midagi ei olnud juutide iidses vabariigis suurejoonelisem kui Sanhedrin (Sinedrion). See kujutas endast rahva ülemnõukogu. Algselt, s.t. selle organiseerimise ajal ilma erilise tiitlita tegutsedes, sai ta selle nime all tuntuks juba Makkabeuse ajastul, eriti aastatel 170-106 eKr. Ta oli rahva ülemnõukogu. Esindades end tõeliselt kui kogu ülemvõimu kogu, asendas Sanhedrin juudi poliitilise iseseisvuse viimasel ajal monarhia. Selle võim oli seega äärmiselt ulatuslik, olles ühtlasi teoloogiline, kohtulik ja administratiivne. Ta tõlgendas seadust. Mõistis kohut kõige tähtsamate juhtumite üle. Ta teostas kõrgeimat järelevalvet Juudamaa valitsejate üle. Ta oli kohtute viimane instants ja tal oli õigus määrata surmanuhtlusi. Sanhedrin värbas end ise, nagu seda teevad tänapäeval vabamüürlaste salaühingud. Selle koosseisu kuulus 71 esindajat kolmest juudi klassist: preestrid, kirjatundjad ehk seaduse tõlgendajad ja rahva vanimad“.

Probleemi selgitades annab abt Chaboti oma õpetlikus uurimuses „Les Juifs nos maitres“ tunnistust: „Sanhedrin koosnes esimehest, heebrea keeles nasi või nassi - pea, knaz, ja 70 nõuandjast. Viimased olid jagatud kolme klassi: (a) „Principes Sacerdotum“ - „preesterluse vürstid“; nende hulka kuulusid nii ülempreestri elusolevad eelkäijad kui ka 24 ülempreestri perekonna pead; b) „Scribae populi“, rahva kirjatundjad ehk teoloogiadoktorid; esindades arvukat ja võimsat korporatsiooni, tegelesid nad peamiselt Moosese tõlgendamisega; juutide teokraatliku valitsemisviisi puhul, kus poliitika ja religioon olid lahutamatult seotud, olid need tähtsad „kirjatundjad“ samal ajal ka teoloogid ja õigusnõunikud. Peaaegu kõik neist kuulusid variseride sekti ja nautisid rahva täielikku usaldust. Ainult kõige silmapaistvamad neist, nagu Gamaliel ja Nikodemos, olid aga Sanhedrini liikmed ja c) „Scribae populi“, rahva vanemad, s.t. Iisraeli peamiste perekondade esivanemad; nad olid ilmaliku elemendi esindajad kõrgeimas rahvusnõukogus.“

Kahe viimase sajandi eKr. ja esimese sajandi pKr. juudi mündid viitavad võrdselt Sanhedrini ja selle juhi, ülempreestri, erakordsele autoriteedile. Simon Makkabeuse poja ja järeltulija Johannese Hyrkanuse (135-106 eKr) päevilt pärinevad mündid oliipuudepärja sees kannavad seda kirja: „Johannes, ülempreester ja juutide nõukogu“. Sama oli ka Juudas Aristobuluse, eelmise poja (106-105) ajal. Siin on kiri: „Juudas, ülempreester ja juutide nõukogu“. Viimase asmoonlase Antigonuse (40-37) müntidel on esiküljel kreekakeelne kiri: „Kuningas Antigonus“ ja tagaküljel heebrea keeles: „Matatia, ülempreester ja juutide nõukogu“ (mõlemad nimed tähendavad sama asja).

Kristliku ajastu algusest pärinevad mündid, mida seostatakse esimese roomlaste vastu suunatud ülestõusuga (66-67 pKr.); kiri on järgmine: „Eleasar, ülempreester“ või ‚Simon, natsionaal Iisraeli‘.

Sanhedrini viimane nähtav ilming toimus vahetult enne Jeruusalemma hävitamist Tituse poolt. Hiljem näib juutide poliitiline ajalugu kaduvat surma katte alla. Kuid kuna juudi rahvas ei surnud, siis Sanhedrin taaselustati, nagu me edaspidi näeme, kuigi teistsugusel kujul. Eeltoodu tõestab, et juutide Pärsia ajastu on otsene tõestus Iisraeli saatusi juhtiva valitsuse olemasolust.

IV. Parthia kuningriik.

(255 eKr. - 226 pKr.) Elades vaid 482 aastat, tegid parthialased maailmas palju lärmi. Kahtlemata oleksid nad võinud oma monarhiat kauem säilitada, kui neid ei oleks sarnaselt Roomaga mürgitanud judaism.

Sküüdid, kes asustasid Lõuna-Venemaad ja keda Herodotos 500 aastat enne Kristust nii piltlikult kirjeldas, olid kaks sajandit varem nagu keeristorm Kaspia ja Araali mere vahel üle Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina kihutanud, jättes juutluse legendaarsesse mällu „Googi ja Magoogi“ õudused. Umbes 500 aastat hiljem rändasid mõned sküütide hõimud omavahelise tüli mõjul uuesti ja asutasid põhjas Kaspia mere, idas Eufrati, läänes Amudarja ja lõunas India ookeani vahel Parthia impeeriumi. Selles kohtus isegi Rooma väärilise rivaaliga. Hardi väed tekitasid hämmastunud leegionidele rohkem kui kord lüüasaamisi. Parthialaste kuningas Orod viibis oma palees etendusel, kui Euripidese „Bakhide“ kõrghetkel üks tema kindralitest tõi talle kingituseks Crassuse pea (54 eKr); Antoniuse parthialaste lüüasaamine (36 eKr) heidutas ka Augustust Aasia-ekspeditsioonidest. Aja möödudes suhted siiski leebusid, kuigi mitte kauaks. Augustuse, Tiberiuse ja Claudiuse ajal olid nad sõbralikud, kuid Trajanuse, Hadrianuse ja Marcus Aureliuse ajal muutusid nad rohkem kui kord vaenulikuks. Otsustava löögi andis Parthia kuningriigile kõigepealt Caracalla ja seejärel umbes 226 eKr Pärsia sõdur Artaxerxes ehk Atshir, kes ässitas mässama Mesopotaamia, Pärsia ja Midia, tappis viimase Parthia kuninga Artoban IV ja asutas nn teise Pärsia monarhia ehk Sassaniidide impeeriumi.

Koos sõja keerdkäikudega väärib mainimist ka Parthia, ja siin on põhjus, miks. Neli peamist allikat moodustasid tänapäevase vabamüürluse: gnostitsism, manišeism, albiguia ja templirüütlid. On ka teada, et vabamüürlased nimetavad end „Lesknaise lasteks“. Mida see tähendab? Vihjet tuleks otsida Parthia kuningriigi pealinnast - Ktesifonist. III sajandi alguses eKr. sündis Pärsias Manes või Manechei. Lapsena ostis ta rikas lesknaine Ctesiphonist. Tema poolt üles kasvatatud ja vabastatud, päris ta pärast tema surma tema varanduse. Andes end varjatud teadmistele, sai temast uue õpetuse jutlustaja ja koos oma järgijatega sai ta tuntuks kui „lesknaise lapsed“. Rooma paavst Püha Leon võttis nende õpetuse aga õigesti kokku järgmiselt: „Nende jaoks on seadus pettus, religioon on kurat, preesterlus on häbi“. Nad tundsid üksteist ära tavapäraste väljendite ning käte ja rindade puudutamise järgi. Kuid see viimane oli nii ebasünnis, et õndsa Augustinuse tunnistuse kohaselt kaotati see ära[129].“ See riitus jäi templirüütlitele alles. - Signa orus, manuum et sinus. Manichaeorum alter alteri ob viam factus, dexteras dant sibi ipsi signi causa, velut a tenebris servati.

Oma õnnetuseks pärisid parthialased babüloonlastelt ja pärslastelt, nagu meil Poolast, ehtsa juutide pesa. Siin kaotasid Juuda pojad nähtavasti viimasedki jultumuse piirid. Nii sündis arusaadav tragikomöödia Azinease ja Anilaeuse, kahe vaese juudi hulkuri, ühe kangakuduja poja seiklustest „Neherda“ linnas Babüloni lähedal Eufrati ääres. Kuningas Artobanuse ajal, põgenedes oma peremehe kiireloomuliste tööde eest, läksid need juudid jõe äärsetesse soodesse, kogusid endasarnase kõrilõikajate jõugu, ehitasid kindlustused ja hakkasid ümbruskonda rüüstama. Kahjuks leiame selle loo jutustuse siinkohal ainult Josephus Flaviuselt (Antiquities, XVIII raamat, 12. kd). Ja see juudi autor ei leia ühtegi kiidusõna oma hõimukaaslaste „vapruse“ kohta. Kuid jutustuse kahtlus ja küünilisus räägivad enda eest.

Igatahes, aga kui uskuda Flaviust, siis löödi kuninglik sõjavägi kohe hulkurite poolt puruks ja Artoban oli sunnitud mõlemad juudid õukonda kutsuma. Azinei oli ka välimuselt vastik, mis siiski ei sega, Flavius kinnitab, nagu oleks kuningas Artoban imestanud, kuidas sellises armetus kehas võib nii suur hing olla. Kindlasti ei tasu juudi kelmide seiklusi edasi esitada. Seepärast piirdume märkusega, et pärast mitmeid nende poolt Babüloonia provintsi elanikele põhjustatud veriseid õnnetusi aeti parthialaste poolt need juudid lõpuks välja ja püüdsid end muidugi kas Seleukkias või Ktesifonis varjata. Kuid langedes kas kreeklaste või süürlaste kätte, hävitati nad nagu metsloomad. Sel viisil hukkus üle 50 000 juudi röövli. Jäänused põgenesid, osa Ne'edrasse ja osa Nisiviasse, toetudes sealsetele kindlustustele ja seal elavatele usukaaslastele. Kuid süürlased ja kreeklased ajasid nad aga ka siit lõplikult laiali.

See peaaegu uskumatu lugu veenab meid veel kord nii juudi võimude käsu kiiruses koondada Kagali väed, isegi kui need olid hullunud tiigrite käsutuses, kui ka selles, mida me võime oodata juudi ajaloolaselt, olgu ta siis Joseph Flavius ise, kui tegemist on „valitud rahva“ liikmetega, kes iganes nad ka ei oleks...

Olles sellistes tingimustes, suri Parthia kuningriik enneaegselt juudi mürgituse tagajärjel. Paraku ei suutnud see taluda Iisraeli poegade arvu, kes selle nahka pistsid. Kui meie päevil jälgime Kagali mürgi kohutavat mõju sellistele riikidele nagu Prantsusmaa ja Austria, kes ikka veel vaevlevad raskes võitluses, siis Kagali „soosingutega“ nakatunud riikide surmajuhtumeid tunti juba ammustel aegadel mitte ainult parthialaste näitel. Elami kuningriik Mesopotaamia kaguosas, Adiabeni vürstiriik Eufrati ülemjooksul, Ostgootide kuningriik Hispaanias, kasaaride kuningriik Volga ääres... Kesk- ja uusajal hukkus Poola, ja mõned teised riigid ootavad nüüd oma järjekorda.

V. Rooma impeerium.

On vaieldamatu, et Rooma oli juutide suhtes väga kannatlik ja mitte eriti armuline nende teeneid arvestades. Uskumatutele julmustele, mida ägedad juudid oma lõputute mässude ajal toime panid, järgnesid aga vastavad kättemaksud. Siis aga läks elu jälle edasi. Rooma võim, ehk liiga kaua, jättis juutidele mitte ainult täieliku kogukondliku omavalitsuse, vaid isegi nende oma kuningad. Rooma austus nende usu vastu ulatus nii kaugele, et neil lubati tappa iga teisitimõtleja, kes ületas teatud joone Jeruusalemma templi aia piires, ja et, mitte erinevalt teistest rahvastest, kattis Rooma armee Jeruusalemma sisenedes oma julmade lippude kotkad katetega, et mitte äratada asjata juutide metsikuid julmusi. Koos sellega soosis keiser Augustus uue juudi dünastia rajajat Herodes I; Nero abikaasa Poppaea oli vaga, ütleb Josephus Flavius, st juut; Aleksander Severus oli uhke arhi-sünagoogi tiitli üle; Claudius patroneeris Herodes Agrippat igati; Heliogabalos oli ümber lõigatud; Caracalla lemmik lapsepõlvekaaslane ja joogikaaslane oli juba nooruses puhtakujuline juut. Rooma Juudamaa valitseja Tiberius Aleksander, kes nimetas end paganaks, kuid ei unustanud Jeruusalemma templi väravaid rüüstatud hõbeda ja kullaga kaunistada, oli deklareeritud juut; Julianus Apostat kavatses templi ise uuesti üles ehitada jne. jne.

Siiski võib Antoninus Pius olla ainus keiser, keda sünagoogi annaalid kiidavad. Kuid kui Rooma maailm rõõmustas selle karmi Hadrianuse järeltulija Tituse väleduse ja Numa õigluse üle, siis juudid kiitsid Antoninust üksnes tema metsiku kristlaste tagakiusamise ja selle eest, et ta oli väidetavalt ise ümber lõigatud. Nad omistavad talle isegi osa Talmudi esimese osa, Mišna[130] koostamisel. Gans, „Tsemach David“, 107. - Capefigue, „Histoire philosophique des juifs“, 250. -Cans, Chronicle, lib. i, 18 - Gemara, tr. Sanchedrin, c. XI, §§ 5-7.

Niimoodi tegutsedes kordas Rooma võim kahjuks teiste valitsuste, nii mineviku kui ka tulevaste, saatuslikku viga. Võõras häbi, juudid mitte ainult ei hinda neile tehtud järeleandmisi, vaid kuritarvitavad neid jultunult. Mitte kunagi ei ole juutlus omalt poolt midagi möönnud. Vastupidi, kerjamise, väljapressimise või röövimise abil on ta alati midagi uuesti omandanud.

Cato Iidne oli selgeltnägija ja kui Rooma oleks meeles pidanud tema „Carthaginem esse delendam“-it, oleks ta tõenäoliselt elanud paar sajandit kauem. Rooma ajalugu jaguneb sisuliselt kaheks perioodiks, kartaago ja juudi perioodiks, kusjuures viimane osutus kummalisel kombel ohtlikumaks kui esimene. Ei ole teada, kas Rooma valitsus mõistis foiniiklaste, kartaagolaste ja juutide iseloomu identsust, mis ilmneb nende keelte äärmisest lähedusest.[131] Nüüd on teadus ilmselt kindlaks teinud, et nn vana heebrea keel ei ole midagi muud kui peaaegu puhas foiniiklaste keel. Plautuse poolt oma komöödias "Poenulus" säilitatud foiniiklaste keele katkendid osutuvad heebrea keeleks. Prohvet Jesaja (XIX, 18) nimetab Juuda maa keelt Kaanani keeleks. Kreeklased omakorda nimetasid Kaanani keelt foiniiklaste keeleks. Paljudes kohtades oma kirjutistes tõendab õnnis Augustinus (nt vt Quaest, in Judices, lib. VII t. Ill) omakorda: „Istae linguae (hebrea et punica) non multum inter se differant“. Gesenius näitab oma „Heebrea keele ajaloos“ otsustavalt, et heebrea keel ja tähestik moodustavad ühe terviku foiniiklaste või punlaste tähestiku ja keelega. Rendorf, Montfaucon, abt Barthelemy, Saunton, Fabrizi, Kopp, Falbe, Lindberg, Katrmair, Juuda ja abt Barges toetavad sama teesi medalite ja kiripealkirjade keelest tulenevate viidetega. „College de France'is“ on katoliiklased, protestandid ja juudid omavahel võrdselt ühel meelel selle ehituse faktiga (vt Edouard Demachy. - ‚Banque de France.‘ Paris, 1896).

Igatahes hilines Rooma Juudamaaga arveid klaarimast. Põhjus peitub kahtlemata juutide näilises tähtsusetuses. Tõepoolest, ilma neid mõistmata oli raske oletada, et nad olid võimelised ähvardama Roomat selliste raskustega, mida pole Puunia eeposega võimalik võrrelda. Kartaago vägede koondumine ja juutide hajutatuse suurus tundusid justkui võrreldamatud. Aga kui Vana-Rooma lasi kogemuste puudumise tõttu mööda, siis tänapäeva „suured“ võimud, kes seisavad juutide eest, ei vääri mingit leebust. Selline propageerimine on seda kahjulikum nende endi pärast, sest juutide tegevuse meetod jääb samaks. Enese alandamine, krokodillipisarad, kavatsuste reetmine, udusus ja pimedus nurga tagant tulevates rünnakutes jäävad juutide seas muutumatuteks.

Kuid me ei kirjuta siinkohal siiski Rooma ajastu juutluse ajalugu ega saa pikemalt peatuda sellel probleemil. Seepärast piirdume meie põhiteema, varjatud juudi valitsuse suunal üheainsa, kuid fataalse pildiga, mis puudutab juudi ülestõusu enne Jeruusalemma piiramist Tituse poolt ja mille on joonistanud selline ettekandja nagu Renan[132]. Meie kirjeldus koondab kokku faktid ja mõtted, mis esinevad Renani raamatus „Antikristus“ eri kohtades. See pilt on kahekordselt oluline: kui ilukirjanduslik teos, sest selles on Rooma õnnetuste ja nendega kaasnenud hirmsate loodusnähtuste sünge paralleel; kui õpetus riikide valitsejatele, sest selles on analoogia Rooma ajaloo tollaste päevakajaliste elementide ja Venemaa poolt 1904-1905. aastal kogetud õuduste vahel.

Niisiis pöördume „Antikristuse“ juurde:

„Juut on teinud sellele maailmale nii palju teeneid ja teinud nii palju kurja, et teda on võimatu õiglaselt kohelda...

Juudi miljöö jaoks on vastupandamatu rahutusvajadus tingitud messialikest lootustest. Kui inimesed omastavad endale ülemaailmse kuningriigi, ei ole neil kerge märkamatu tegelikkusega leppida. Messiaanlikud teooriad taandati väidetavalt Pühakirjast välja võetud ettekuulutusele, mille kohaselt umbes sel ajal „peaks Juudast tulema kuningas, kes valitseb universumit...

Selliste lootuste vastu pole midagi vaielda. Ilmselgus ei ole võimeline võitlema kimääriga, eriti kui inimesed on juba kogu oma hingejõuga sellega seotud...

Sellistes tingimustes oli põletav vaenulikkus juutide suhtes antiikmaailmas nii üldine, et see ei vajanud kusagil julgustamist. Ja kui rahvast on sajandeid taga kiusatud kõigi teiste rahvaste poolt, võime olla kindlad, et selleks on mingi alus. Tõepoolest, kõikjal, kus juutlus saavutas ülemvõimu, muutus paganate elu võimatuks. Ükski julmus ei suutnud ületada juudi julmust. Teisest küljest pidi saama täiuslikuks, et metsik eksklusiivsus, ülbus, hoolimatus kreeka ja rooma tsivilisatsiooni vastu ja lõpuks juutide viha kogu inimkonna vastu ei põhjustanud kõikjal äärmuslikku ärritust.

Nii tekkis Rooma Impeeriumi ja ortodoksse juutluse vahel leppimatu vaen, ja enamasti olid just juudid ise need, kes ründavad ja taga kiusavad. Nende põlgliku ülendamise põhimõtted, mis puudutasid maksude maksmisest keeldumist, igasuguse paganliku võimu saatanlikku päritolu ja ebajumalateenistust, mis oli sissepressitud kõigisse Rooma vormide järgi toimuvatesse tsiviilelu toimingutesse, võtsid ülekaalu, eriti vaadeldaval ajastul. Ja siis, nagu ka meie päevini, hiilis juut kõikjale sisse, taotledes võrdsust. Tegelikkuses ei soovinud ta aga üldse mingit võrdsust. Säilitades oma erilised hartad, nõudis ta samu tagatisi, mida nautisid kõik, ja pealegi seadusi, mis kehtisid ainult tema jaoks. Juutlus tahtis nautida kõiki antud rahvuse eeliseid, olemata ise rahvus ja võtmata osa rahvusliku kohustuse täitmisest. Seda ei saanud kunagi ja mitte mingil juhul teha ükski rahvas. Välismaalane võis olla kasulik võõras riigis, kuid tingimusel, et ta ei tohi seda riiki enda valdusesse võtta...

Kui juutidel oleks õnnestunud koondada enda ümber kõik rahulolematud idas, oleks Rooma ülemvõim siinkohal lõppenud. Tegelikult oli aga vastupidi. Juuda poegade mäss pani Süüria rahva kahekordistama oma lojaalsust impeeriumile. Süüria segalinnades olid juudid kõige jõukam klass. Nende jõukus oli osaliselt tingitud sellest sunnitud ebaõiglusest, et juudid olid sõjaväeteenistusest välja jäetud. Kreeklased ja süürlased, kelle hulgast leegionärid värvati, tundsid pahameelt selle üle, et mehed, kellelt oli võetud õigus täita kõige tähtsamat tsiviilkohustust ja kes pidasid Rooma sallivust ise privileegiks, seisid siiski leegionäridest kõrgemal. Viha, mida ülbed juudid oma naabritesse üldiselt sisendasid, tõi kaasa selle, et Rooma võimu näilise uinumise ajal ilmusid „valitud“ rahva ette teised vaenlased, kes polnud vähem ohtlikud kui Rooma leegionid...

Loomulikult ei tegutsenud juudid käed rüpes! ... Nero ja Vespasianuse vahelisel perioodil oli impeerium läbi elamas oma ajaloo kõige tõsisemat kriisi. Sellest andsid märku kohutavad loodusnähtused, mis kulmineerusid 79. aastal pKr Vesuuvi purskega, mis hävitas Pompeji ja Herculaneumi. Maa füüsiline ajalugu sel ajastul andis palju materjali apokalüpsise autorile endale. Jumal-Isa näis olevat oma näo kinni katnud. Maa peal hulkusid viirastuslikud deemonid, koletised, kes tulid välja mingist salapärasest pimedusest. Kõik uskusid, et nad elavad enneolematute sündmuste eel. Maailm oli illusioonidest ja imedest meeletu. Kunagi varem ei olnud inimesed nii palju ennustamisega tegelenud. Usk ajamärkidesse oli laialt levinud ja vaevalt, et sada või kaks arenenud inimest mõistsid nende mõttetust. Oma võimega ennustuste seletamiseks uhkeldades kasutasid šarlatanid, „kaldealased“, juudid - ühesõnaga enam-vähem ehtsate, vanade babüloonia aegsete illusioonide hulkuvad hoidjad - ära enda ümber laialt levinud teadmatust. Boliidide vihmad, mis langesid kokku selle sama hetkega, olid kõige muljetavaldavamad. Komeedid, varjutused, valepäikesed, virmalised, milles kujutati ette kroone, mõõku, verevoole; lämmatavad pilved, kus plastilistes vormides joonistati lahinguid, maagilisi, hirmsaid loomi - kõike seda märgati innukalt ja ehk ei ole kunagi nii tugevasti mõjutanud viletsat rahvamassi kui neil traagilistel aegadel. Räägiti ainult veristest vihmahoogudest, imelistest välgatustest ja vastuvoolu tõusvatest jõgedest, tervetest pisaravooludest ...

Assüüria kunsti mõjul sündisid visioonid, s.t. mitmekesine sümboolika, kus abstraktseid ideid edastati kimääriliste kehastuste abil, mis olid loodud väljaspool igasugust reaalsust.. Nad ei mäleta teist hetke, mil muistsete mandrite koorik oli nii kohutavalt ärritatud kui sel julmal, saatuslikul perioodil. Maakera värises kramplikult. Juba kaks sajandit oli Väike-Aasia pinnas pidevalt kõikunud. Linnad tuli ikka ja jälle ümber ehitada ning teistes kohtades, näiteks Philadelphias, hakkasid maa-alused vapustused lõpuks peaaegu iga päev korduma. Ümbrus oli pidevalt varemetes.

Aastal 17 pKr. hävis 14 linna Tmoli ja Messogise piirkonnas; see oli kõige hämmastavam katastroof, millest seni oli kuuldud. Seejärel aga tähistasid aastaid 23, 33, 37, 46 ja 53 veel hullemad katastroofid Kreekas, Aasias ja Itaalias. Antiookia ei lakanud kannatamast maa-aluse tulekahju tõttu. Alates 59. aastast ei olnud Aasias peaaegu ühtegi aastat, mida ei iseloomustanud mõni uus õnnetus. Aastal 60 hävis kogu Lüükia org ja eriti seal asuvad kristlikud linnad Laodikea ja Kolossae. Kui me mõtleme, et siin oli millenarismi ideede keskus, seitsme kiriku süda, „Apokalüpsise“ häll, siis ei saa me muud kui oletada, et Patmose ilmutuste ja maakera murrangute vahel on tihe seos...

Üldjoontes on ülaltoodu hulgas tegemist haruldase näitega inimkonna ajaloo ja maakera materiaalse elu koostoimest ...

Tõepoolest, eespool nimetatud loodusnähtuste ja neist tingitavate meeleseisundite kõrval toimusid õudused ka poliitilisel areenil. Roomas järgnesid üksteise järel Caligula, Claudius ja Nero, kelle sünge meelevaldsuse ja metsiku hullumeelsuse peal peegeldusid justkui ajastu füüsilised õnnetused. Veri voolas kõikjal ojadena. Juba Nero surm näis nii mitmes mõttes olevat vabanemine, kuid oli siiski paljude kodusõdade alguspunktiks. Ülestõus teisel pool Alpe ning Vindexi ja Virginiuse juhitud gallia leegionite võitlus ei olnud vähem kohutav. Galilea oli pikka aega olnud võrratu hävitustöö teatriks. Mitte asjata ei öelnud ajaloolane Herodese kohta, et „ta ronis troonile nagu rebane, valitses nagu tiiger ja suri nagu marutaudis koer!..“ Karbuloni sõda parthialaste vastu hõlmas lugematuid mõrvu. Tänu hukkamistele muutus amfiteater põrguks. Sõjaväelaste ja tsiviilelanike jõhkrus hävitas kogu halastuse...

„Kristlased lõvidele!...“ - kõlas nagu toonase maailma meeleheitlik needus enda üle...

Rooma ajaloo hõõguvat õhkkonda mürgitasid viimaks ka Juudamaal toimunu. Kogu juutkonda haaras meelepaha, mida võib võrrelda vaid sellega, mis haaras äkki kogu Prantsusmaa 1871. aasta revolutsiooni ajal. Üleloomulikud haigused, mida iidne meditsiin oli eitanud, muutusid, nagu tundus, juudi rahva tavaliseks seisundiks. Juute jälgides võis järeldada, et nad olid juba kõik välja käinud ja tahtsid meeletult ületada kõiki inimkonna liikmeid...

64. aasta sügisel või 65. aasta alguses pKr. määrati Albinuse asemel Juudamaa prokuraatoriks Hessius Florus, kes oli abielus Kleopatraga, keisrinna Poesha-Sabina sõber. Juudid osutusid talle peagi talumatuks, sest nad olid kahtlased, neil oli kombeks pisiasjades peale kaevata ja nad ei austanud Rooma sõjaväe- ja tsiviilvõimusid. See pahameel kujunes tõsiseks pingeks, nii et iga tühine juhus oli piisav, et tekitada plahvatus. Just selline juhus põhjustas 16. või 17. mail 66. aastal kokkupõrke Hessius Floruse vägede ja juutide vahel. Prokuraator taganes Caesareasse, jättes Antoniuse torni vaid ühe kohordi. Floruse eemaldumise kummalisus koos kuningas Agrippaga süütas juudi eneseteadvust. Viies äärmuseni põhimõtte, et ohvreid peaksid ohverdama ainult juudid ja ainult juutidele, sundis ülempreester Ananiase poeg, „templi komandant“ Eleasar, kaotama palvused keisrile ja Rooma heaolule. Ülestõus oli puhkemas...

Kõrgem vaimulikkond ja aristokraatia palus meeleheitlikult Florust ja Agrippat tagasi, kuid Josephus Flaviuse sõnul vajas Florus sõda, mille käigus juudi rahvas sureb, ja ta keeldus sellest kindlalt. Vahepeal piirasid juudid Eliazari ja Mena-hemi (selle Juudas Gavloniti poja, kes 60 aastat varem oli esimesena juudid üles ässitanud) juhtimisel Floruse poolt jäetud kohordi. Roomlased kaitsesid end pikka aega oma tornis ja kuigi nälg sundis neid lõpuks kapituleeruma, andsid nad alla alles pärast seda, kui nad olid saanud Eliazarilt lubaduse, et nende elu säästetakse. Loomulikult käskis Eliazar nad kõik kohe maha lüüa, välja arvatud kohordi ülem Metilius, kes lubas end ümber lõigata...

Keiserlik legaat Süürias, Cestius Gallus, viis oma sõjaväe Antiookiast kiiresti Jeruusalemma poole. Kohaliku elanikkonna kohalik viha juutide vastu ja hirm nende 66. aasta suvel saavutatud revolutsiooniliste edusammude pärast tõi Galliusele märkimisväärset, kuigi vähe usaldusväärset tugevdust. Esialgu läks kõik hästi. Kuid 24. juulil sai keiserlik legaat Gabaonis (10 versta kaugusel Jeruusalemmast) mässuliste poolt lüüa, nii et alles 5. novembril sai ta uuesti linna peale liikuda, ja kuigi Josephus Flaviuse sõnul oleks tal kahtlemata edu olnud, taganes ta siiski 8. novembril 66 ning mässuliste jälitamisel põgenes mitte ilma raskusteta Antipatriasse...

Kui me võtame arvesse tolleaegseid asjaolusid - interregnumit, Gallias ja Saksamaal toimunud mässusid, õnnetut sõda parthialastega ja üldist vaimset seisundit -, siis näis, et Juudamaal talle tehtud verine solvang näis olevat määratud tegema lõpu Rooma valitsemisele Süürias ja Palestiinas. Kuid kõigi sedalaadi liikumiste seaduspärasuse kohaselt ei teinud juudi revolutsioon midagi muud, kui tappis omakorda iseennast. Ilma igasuguse konservatiivse ballastita ei saanud hullumeelsele meeskonnale antud laev muud teha, kui otsida omaenda hävingut...

Kuid „valitud“ hõimu raevust Rooma Impeeriumi vastu iseenesest veel ei piisanud. Juudid ei olnud aeglased oma viha vilju ka inimkonna vastu lõikama. Vaevalt oli Gallia jõudnud Jeruusalemmast taganeda, kui üldine loosung justkui levis kogu idas, põhjustades igal pool juutide kohutavat peksmist. Süürlased ja kreeklased otsustasid nendele ise lõpu teha. Niipea kui selgus, et Juudamaa ja Rooma vahel oli puhkenud sõda, jõudsid kõik, eriti süürlased, järeldusele, et nad võivad juudid karistamatult maha tappa. Kaisareas ja Skütopolis hävitati Juuda pojad massiliselt vaid mõne tunni jooksul. Juudid moodustasid relvastatud väeosad ja tapsid süürlased Philadelphias, Gesebonis, Pellas, Gerasasas, Askalonis, Sebastes, Akvedonis, Gazas ja teistes kohtades. Süürlased vastasid Akras, Tüüroses, Gadaras, Hipposes, Havlotinides, Dekopolis jne. „Pogrommide“ epideemia levis kuni Egiptuseni. Siin saavutas juutide ja kreeklaste vaheline vihkamine haripunkti, eriti Aleksandrias, kus tõeliselt iseseisvat vabariiki moodustades olid Juuda pojad pikka aega kõike nende ümber rõhunud ja mürgitanud...

Vahepeal säras Flaviuse täht ja kõigepealt Vespassianus, seejärel Titus, arutasid, et Jeruusalemmale tuleb lõpp teha. Juba Skofopolis võitlesid mõned juudid süürlaste poolel oma kaasmaalaste vastu. Titust ümbritsesid juudid: Agrippa II, Veronika, Tiberius Aleksander ja Josephus Flavius, nii nagu juudi näitlejad ja näitlejannad meelitasid ja lipitsesid Nero ees, kelle abikaasa Poppaea-Sabina oli isegi vaga, nagu Josephus Flavius väljendab, st ta ise oli juut. Peale nimetatud legitimistide-emigrantide olid Tituse liitlasteks, kuigi tahtmatult, erinevate vaenujalgsete juudi parteide ninamehed. Neid kiusati taga ja hävitati vastastikku sellise ägedusega, mida võib leida ainult juudi keskkonnas. Võrdluseks piisab, kui tuua välja vähemalt Giscal'i Johannese ja Giora poja Simoni jõukude vaheline verine duell. Juut on alati julm, kui tal on võim käes, ja oma metsiku viha kustutamiseks ei kõhkle ta ka Moosese eitamisest...“

Niinimetatud Jeruusalemma sõda oli siit paratamatu tulemus, mis paljastab loogiliselt nii pahatahtlikkuse hulluse kui ka juutide saatanliku hoolimatuse oma isamaa hävitamise suhtes...

Meie ülesanne ei ole kujutada Jeruusalemma piiramist, selle julmusi ja õudusi. Me tahtsime näidata ainult üldjoontes, milline oli juudi revolutsioon, isegi nii, nagu seda kirjeldas juutide sõber Renan.

Paralleel 1905. aastaga Venemaal on tahtmatult pakutud, ja sellest piisab meile.

Igal juhul ei pea „valitud“ rahvas kellegi peale kaebama. Praeguste silmakirjalike hüüatuste asemel nende plaanide ebaõnnestumise üle peaksid nad sagedamini meenutama oma mässu tulemusi aastatel 66-70 pKr. ja, lohutades meid „ilutulestike“ ja pommidega, ei tohiks unustada, et olid ajad, mil Juuda poegi kütiti nagu röövloomi. Ja selleks, et mitte kahelda selles ja paljudes muudes nüüd kirjeldatud ajastu asjades või lootusetutes andmetes juudi rahva kohta üldiselt, ei takista vähemalt juudi Josephus Flaviuse uurimusi uuesti lugeda...

Nii oli see ka antiikajal. Ja kui meie päevil nähakse ametlikult teisi meetodeid juutluse teel, siis sisuliselt pole midagi muutunud. Nüüd, nagu varemgi, ei tunne Juuda pojad nördimuse äratamise kunstis ühtegi rivaali...

Nende kaebused „rõhumise“ kohta on väärtusetud. See on tahtlik valetamine. Nii antiik-Roomas kui ka tänapäeva Venemaal mängis juutlus sama rolli, kuigi mõlemas revolutsioonis oli ta isegi omaenda keskkonnas rõhuja. Meenutagem neid vastikuid stseene, mis toimusid Tituse piiramise ajal Jeruusalemmas endas üllas meeleparanduse või eneseohverdusliku kaitsmise asemel üheskoos. Veel Babüloni jõgedel kurtmine, ja vahepeal, nagu eespool juba märgiti, väidab kuulus rabi Minor oma juudi koolide õpikus, et seal polnud midagi kurta. Ja jäädes Babülooniasse tuhandeks aastaks pärast Nebukadnetsarit ja kirjutades siin Talmudit, näitasid „valitud“ rahva pojad piisavalt, mida nende pisarad väärt olid.

Nii on ka tänapäeval kõikjal juutide „vabastamisliikumine“, mis toimub väidetavalt nende rõhumisest vabastamiseks.

Muide, tuleb märkida, et krahv L. N. Tolstoi ise näeb meie riigis toimuvas revolutsioonilises „mõttetuses ja vastikuses“, nagu ta ütleb, häbematusel põhinevat psühhoosi, mis aitab kaasa üldise moraalse taseme langemisele. „Selle taseme alandamine on omakorda soodne ja mugav kõigile ebamoraalsetele inimestele, ja seetõttu - mida ebamoraalsemad on inimesed, seda agaramalt tegelevad nad sotsiaalse ülestõusuga“.

Eeltoodut arvestades ei saa me ei osutada muule kui just „vene“ revolutsiooni keskkonnale. Jaapani sõjale Venemaal eelnes süngus ja nukrameelsus. Hävitava ja näiliselt tähtsusetu vaenlase poolt meie väärikusele antud löök muutus materiaalselt tohutult koormavaks ja vaimselt talumatuks. Häbiväärsed teod, mis suurendasid sõja ajal ja Venemaa sees tekkinud kurbust, ja siis, olles seda piinanud, viisid selle hävingu äärele... Seda pilgates kasutas judaism meie kurbust ära, et kehtestada oma türanniat veelgi alandavamalt ja salakavalamalt. Sellist pahatahtlikkust ja reetmist, sellist mõnitamist ei suutnud haavatud süda taluda. Siit ka hullumeelsuse reaktsioon. See ilmnes seda tugevamalt ja enesevigastuse deliirium leegitses seda meeleheitlikumalt, mida ebamäärasemad olid sündmused, mida uskumatum pettus ja mida kohutavam oli pettumus.

Juudi ajakirjanduse organite raevuka parve laimude jultumuse ja madude sapp on arvestanud oma „teadlike kiusajate“ teadmatuse, kibeduse ja omakasupüüdlikkusega. Tundmatult enne ja kuna neil pole midagi kaotada, löövad sageli põgenevad „toimetajad“, tavaliselt välismaalased, „jaemüügi“ ja skandaaliga; nad õhutavad rahvahulga röövliinstinkte ja meelitavad selle võimuahnust; nad meelitavad barbaarsusele ja, prostitueerides „vabadust“, mida tülgastamatumalt ülistavad nad hirmuäratavust, seda vastikum see on, ja esimese ohu korral põgenevad nad karistamatult... Nad lohistavad oma lugejaid nagu kassid „sabast nii siia kui sinna“.

Tuli aeg, mil Šüloki-„vabastajad“ hakkasid „ilma kihlvedusid omavatele kunstnikele möbleeritud ruume pidama“. Kogu juudi intelligentsus seisneb selles, et ta on alati mänginud ja spekuleerib alati rahvahulga ahvatlustega, kartmata midagi. „Tahmunud“ rüüstamises ja põlates tööd, peavad Juuda pojad pettust õiglaseks maksuks inimlikule rumalusele.

„Juudi hõim harjutab end alati pettuses ja tegevusetuses“ - kuulutasid Poola marssalid (aadlijuhid) juba 1797. aastal rahvale.

Tulles tagasi Rooma juurde, ei näe me selles mitte ainult meie isamaa saatuse prototüüpi, vaid, nagu juba öeldud, me säilitame ka veendumuse, et juudid on väga palju süüdi selle hävimises. Maailmavõimu lõpp sai paraku teoks, kui roomlased kadusid ja nende asemele tulid... Roomas endas Juuda pojad ise. Tema surm on ajaloolase jaoks suur ja üllas probleem. Seda on teatavasti palju kordi puudutatud, kuid kaugeltki mitte lahendatud. Ja nüüd ei ole selleks veel aeg. Mitte ilmaasjata räägivad Talmudi läbinägelikud autorid Edomi kuningriigist, nagu nad nimetavad Roomat, nii raevukalt.

Alles juudi küsimuse edasise õitsenguga ja selle süvenemisega avanevad teed Rooma Impeeriumi allakäigu ja lagunemise tõeliste põhjuste mõistmiseks. Siis saavad ka praegused Euroopa rahvad lõpuks aru salajase juudi valitsuse võimust.

Meie omalt poolt tuletame meelde vähemalt Flaccuse..... juhtumit.

VI. Tõotatud maa.

Kõik see, mis on juba teada, illustreerib piisavalt probleemi, mis puudutab Juuda poegade plaane maailma valitsemiseks. Kuid selle mõistmiseks on veel erilisi andmeid.

„Juudi küsimus ei ole mitte niivõrd meie taga, kuivõrd meie ees,“ ütleb tõele vastavalt selline sügavamõtteline mõtleja nagu Eugene Dühring.

See on väljaspool kahtlust, sest juutlus ei ole kaugeltki jõudnud oma kulminatsioonini, vaid püüdleb selle poole peatumatult ja viimasel ajal hiiglaslike sammudega.

Omalt poolt on tuntud autor ja tegelikult ka juut Weininger[133] Otto Weininger. - „Geschlecht und Character“. - Wien und Leipzig, 1895. jõuab järgmisele järeldusele:

„Juudi rahva ajalugu ei kujuta tema järeltulijate jaoks endast kunagi toimunu summat, minevikku, vaid see on pigem allikaks, millest ta ammutab uusi unistusi ja uhkeid lootusi. Juutlane ei hinda oma minevikku sugugi mitte kui midagi möödunud ja tagasipöördumatut, vaid just kui oma tulevikku...“

Vaade, mis on kindlasti õige ja igaühele, kes juute vähegi mõistab, vältimatu (vt. Ps. CIX, 2, 4, 5 ja 6).

Samamoodi tunnistab juudi õpetlane, endine rabi ja nüüdne abt Joseph Lehmann, et „maailma valitsemise mõte ei ole kunagi lahkunud Iisraeli kujutlusvõimetest“.

Selliseid ja sarnaseid tsitaate võiks tsiteerida ükskõik kui palju, kui oleks vaja tõestada, et Iisraeli laste jaoks on üldse mingi põhiline aksioom.

Professor Pranaitise tõlgitud tekstid Talmudist ja Shulhan Aruchist,[134] vt tema klassikaline teos „Christianus in talmude Judaeorum, sive rabbinicae doctrinae de Christianis secreta.“ kinnitavad öeldut veelgi. Ilma, et see raskendaks koguduse lugemist, viitan ma siiski Talmudi määrustele, mis puudutavad võõraid valitsejaid, ja Juuda poegade pidevatele palvetele Messia kui „valitud rahva“ halastamatu kättemaksja tuleku eest. Eriti oluline on paasapüha eelõhtul lausutud palve, mida juudid lausuvad ka meie ajal:[135] Selle palve lausumisele eelneb üsna pika hümni laulmine, millega meenutatakse Egiptusest väljarännet. Seda osa hümnist, mis räägib kümnest katkust, mis tabas egiptlasi, laulavad juudid pikalt ja samal ajal sülitavad ühe sõrmega klaasist veini välja põrandale, väljendades, et need kümme katku peaksid lahkuma nende elupaikadest ja pöörduma juudi rahva vaenlaste, s.t. kristlaste vastu. (Sinag, Jude s. 412, Mingagim, 25). Palve lausumise ajal peaksid juudid avama oma majade uksed märgiks, et neil ei ole midagi karta Issanda valve all, sest see öö, „valveöö“, on see, kui Jumal ise kaitseb neid kurja eest. Sellise usu tõttu saadab Jumal neile Messiase, kes valab oma viha akumi, s.t. kristlaste peale. (Orach Hayyim, 480, Ghagha).

Et sellised palved on suunatud ka kristlike võimude vastu, selgub R. Bek-hai sõnadest, kes räägib sellest palvest nii Kodhakkemach, lk. 80, a: „See palve on koostatud ketserite vastu: selles palvetatakse selle jumalatu impeeriumi, s.t. Rooma ja kõigi juutide üle valitsevate kristlike võimude hävitamise eest.“ See palve on koostatud ketserite vastu.

(Mõlemad märkused, nagu ka palve enda tekst, on võetud Pranaitise teosest).

„Me palume Sind, Issand, valuta oma viha rahvaste peale, kes Sind ei tunne, ja kuningriikide peale, kes ei tunnista Sinu nime. Vala, Issand, oma viha nende peale ja löö neid oma raevukas vihas. Aja neid, Issand, oma raevus ja purusta nad puruks...

Kui kaua on Sinu vägi vangistatud ja Sinu au on rõhuja võimuses? Jumal, ärata oma vägi ja suuna oma viha meie vaenlaste vastu! Võta ära nende võim...

Võta ära, Issand, rumalate lootus. Löö, Issand, kõik ketserid silmapilguga maha. Hävita kõik oma rahva vaenlased. Rebi välja juured, purusta ja hajuta kangekaelsed kuningriigid. Issand, löö neid kiiresti, nüüd, löö neid!“

Sõltumata sellest, mida on öeldud, tuleb meeles pidada järgmist.

Kui kristliku uskumuse kohaselt anti Vana Testament ainult juutidele, kuid ainult kunagi valitsenud aegadel, ja pärast Kristuse sündi jõustus Uus Testament, siis juudi õpetuse kohaselt on Vana Testament vastupidi ainus usu allikas, mis on antud „valitud rahvale“ igaveseks ja seega võrdselt siduv nii Siinai päevil kui ka praegu.

See on kogu juutluse põhiseisukoht ja ei saa olla teisiti, sest kuna Talmud ja Shulhan Aruch on vankumatu juudi veendumuse kohaselt vaid Vana Testamendi tõlgendus ja edasiarendus, tuleb neid omakorda austada pühana ka praegusel ajal, ja vahepeal lakkaksid nad üldse olemast, kui Vana Testamendi siduvus piirduks mis tahes juudi ajaloo perioodiga. Seda kinnitab ka Talmudi põhimõtte loogika, mille kohaselt tunnistatakse iga juuti katse puudutada kasvõi ühtki Toora (Moosese Moosese Moosese Moosese Moosese raamat) tähte kõige tõsisemaks jumalateotuseks ja karistatakse seetõttu surmaga.

Olles kõike seda kindlalt meeles pidanud, ei tohi eksida juutide arusaamade osas järgmistest tekstidest, mis sisuliselt kinnitati 700 aastat hiljem (Psalm C1X):

„Iisrael on minu esmasündinu. Teie olete Issanda, teie Jumala püha rahvas. Teid on Issand, teie Jumal, valinud oma rahvaks kõigist rahvastest, mis on maa peal.“ (2Ms IV, 22. 5Ms VII, 6).

„Sa ei tohi panna oma kuningaks võõrast, kes ei ole su vend“ (5Ms. XVII, 15).

„Mina, õnnistades, õnnistan sind ja paljundan su seemet nagu taevatähti ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu võtab su vaenlaste linnad enda valdusesse.“ (1Moosese XXII, 17).

„Rända, ... ja ma olen sinuga. Ma annan su järglastele kõik need maad.“ (BbiT. XXVI, 3-4).

„Ja võõrad tulevad ja karjatavad su karja ja võõraste pojad on su maahärrad ja su viinapuude kasvatajad. Ja teid kutsutakse Issanda preestriteks, teie Jumala teenijateks nimetatakse teid. Te saate nautida rahvaste valdusi ja hiilgata nende hiilguses.“ (Jesaja LXI, 5-6).

„Kui Issand, su Jumal, viib sind maale, mille ta vandus sinu isadele Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile anda sulle, kus on suured ja head linnad, mida sa ei ehitanud, ja majad, mis on täis kõike head, mida sa ei täitnud, ja kaevud, mis on kivist raiutud, mida sa ei raiunud, ja viinamarjaistandused ja õlipuud, mida sa ei istutanud, siis söö ja saa täis.“ (5. Moosese VI, 10-11).

„Ja kui Issand, su Jumal, annab selle (linna) su kätte, siis löö mõõga teraga maha kõik seal elavad meessoost inimesed. Ainult naised ja lapsed ja kariloomad ja kõik, mis linnas on, ja kõik, mis linnas on, võta selle saagiks endale ja kasuta oma vaenlaste saagiks, kelle Issand, su Jumal, on sulle andnud. Ja nii tee ka kõigi linnadega, mis on sinust väga kaugel ja mis ei ole nende rahvaste linnadest. Ja nende rahvaste linnadesse ei tohi sa jätta ühtegi hinge ellu.“ (5. Moosese XX, 13-16).

„Võõramaalaste pojad ehitavad su müürid ja nende kuningad teenivad sind; sest rahvad ja kuningriigid, kes ei taha sind teenida, hukkuvad, ja sellised rahvad hävitatakse täielikult.“

(Jesaja LX, 10 ja 12).

„Võõrastele anna sa laenu, aga oma vennale ära anna laenu.“ (5. Moosese XXIII, 20) ‚Võõrastelt pead sa tagasi saama, ja mis su vennal on, see anna andeks.‘ (5. Moosese XV, 3).

„Sest Issand, su Jumal, on sind õnnistanud, nagu ta on sulle rääkinud. Ja sa laenad paljudele rahvastele, aga ise ei tohi sa laenata. Ja sa valitsed paljude rahvaste üle, aga nad ei valitse sinu üle.“ (5. Moosese XV, 6).

„Ja su väravad on alati avatud, neid ei suleta ei päeval ega öösel, et rahvaste rikkus tuleks sinu juurde ja nende kuningad tuleksid sisse“ (Jesaja EX, 11).

„Sa pead hävitama kõik rahvad, keda Issand, su Jumal, sulle annab, et su silm neid ei säästaks!“ (5Ms VII, 16).

„Sa pead toituma rahvaste piimaga ja imema kuningate rinda.“ (Jesaja EX, 16).

„Ja kuningad on su toitjaks ja nende (teiste rahvaste) kuningannad on su toitjaks; nad kummarduvad maani, näoga sinu poole, ja lakuvad sinu jalgade tolmu.“ (Jesaja XEIX, 23).

„Ja Issand, su Jumal, annab sulle kuningad sinu kätte, ja sa hävitad nende nime taeva alt!“ (5. Moosese VII, 24).

Kui me pöörduksime edasi Talmudi poole, et neid määrusi kommenteerida, oleksime kahtlemata juba liiga suure eelise saavutanud käsitletava probleemi argumenteerimisel.

Sellegipoolest ei ole meil õigust vaikida vähemalt messianismist ja eriti juutide ülestõusust keiser Hadrianuse ajal 135-137 pKr. Selle ülestõusu juhid olid teatavasti äge rabi Ben-Akiba ja verejanuline valemessias Bar-Koheba. Me teame juba, et mässu ajal, kui kreeka kristlasi sadade tuhandete kaupa hävitati, sahkasid võimust ja kättemaksuhimust hullunud juudid oma ohvrid pooleks, nautisid nende verd, vöötsid end nende sisikondadega, ehitasid nende koljudest katakombid ja tantsisid nende ümber matsakateedrit. Viidates taas nendele hirmutegudele, on meil Bar-Koheba silmas pidades ja uue tõendina juudi valitsuse eksistentsi muutumatuse kohta, messiidide näitena järgmine näide.

Kuulus abt Lehmann nimetab neid järgmiselt: Simon-Volhl Palestiinas 34-37 pKr; Theudas 45 pKr; Menander samal ajal; Dositheus seal, 50-60 pKr; Bar-Coheba samal aastal. ; Bar-Koheba, ibid. aastal 135; Mooses Kreetal aastal 434; Julianus Palestiinas aastal 530; üks süürlane Leo Isauriuse ajal aastal 721; Serenius Hispaanias aastal 724; teine valemessias Prantsusmaal aastal 1137; teine Pärsias aastal 1138; teine Cordobas aastal 1157; teine Tebas, teine Araabias ja teine Eufrati kaldal, kõik kolm samal aastal 1167; veel üks messias Pärsias 1174. aastal, David Almasser Moraavias 1176. aastal; taas üks vale messias seal 1280. aastal; David el-David Pärsias 1199. või 1200. aastal; Ismael Sophia Mesopotaamias 1497. aastal; Rabbi Lembeck Austrias 1500; taas valemessias Hispaanias 1534; veel üks valemessias Ida-Indias 1615; jälle valemessias Hollandis 1624; ja Tsabafai Tzevi Türgis 1666. aastal. [136] On olemas isegi spetsiaalne teaduslik uurimus valemessiatest: „Schediasma historico-philologica de Judaeorum pseudo-messiis“.“ Autor on Joannes a Lent

Olles eespool öeldut kindlaks teinud, oleme veel kord veendunud, et „valitud“ rahvas, kes ootas oma Messiat - võõraste suurt orjastajat, pidi kindlustama oma eksistentsi, hoolimata kõigist keerdkäikudest, s.t. kindlustama oma valitsuse olemasolu ja seega korraldama seda salaja.

Sündmuste käik kinnitab seda loogilist ennustust täiesti.

Jeruusalemma purustamisega Tituse poolt (70 pKr) algas juutide esimene hajumine üle kogu maa. Teine toimus Hadrianuse ajal, pärast Bar-Koheba lüüasaamist (137 pKr). Juuda pojad aeti lõpuks Jeruusalemmast ja Palestiinast välja ning seetõttu hajutati nad laiali kõigis neljas suunas.

Need, kes olid Tituse ajal pääsenud mõõga ja tule või orjuse eest, põgenesid erinevatesse Euroopa ja Aasia piirkondadesse, osaliselt Juudamaast lõuna- ja lääne pool, osaliselt Egiptusesse, Itaaliasse, Hispaaniasse ja teistesse Rooma provintsidesse. Neid juute nimetati läänejuutideks. Nende otsene pea elas Palestiinas, enamasti Jafnias või Tiberias. Ta pärines leviitidest ja kandis Juudamaa patriarhi tiitlit; ta otsustas südametunnistuse küsimusi ja rahva tähtsaid asju üldiselt; tal oli kõrgeim võim kõigi sünagoogide üle, tal oli apostliteks kutsutud ametnike korpus, kes viisid tema korraldusi Rooma riigi kõige kaugemates osades asuvatele juutidele; ta määras ja kogus makse ning mängis üldiselt monarhi rolli, kuigi piiratud rolli, nagu allpool selgitatakse.

Sellised patriarhid tegutsesid avalikult või varjatud viisil, vastavalt keisrite meeleolule juutide suhtes. Aja jooksul, olles muutunud äärmiselt rikkaks, hakkasid patriarhid vastavalt juudi tavale tegelema intriigide, altkäemaksu ja kavalusega, kõigepealt Rooma ja seejärel Bütsantsi kohtutes. Aastal 429 pKr. keelas Bütsantsi keiser Theodosius Noorem neil maksude kehtestamise ja kogumise ning sellest ajast alates ei ole Juudamaa patriarhide kohta ajaloos ühtegi mainimist. Kuid sellest ei tulene, et nad tõesti lakkasid olemast. Igal juhul tuleb märkida, et nende tegevus oli teisejärgulise iseloomuga, sest see oli teine - Iisraeli kõrgeim võim - nodchis-na.

Teine osa juudi rahvast ja isegi kõige väljavalitumad, teiste seas ka Taaveti järeltulijad, läksid Süüriasse, Armeeniasse, Gruusiasse, Pärsiasse ja Babülooniasse. Gruusia ja Armeenia ajaloolased kinnitavad Talmudi jutustusi, et Iisraeli laialisaatmise esimestel sajanditel domineeris Gruusias juudi element, ja et teiselt poolt Kaukaasias oli Armeenia kuningadünastia Bagratiidide või Pagratiidide (siit ka Bagratioonid) kuulus juudi kuningate põlvnemisest ja kandis oma kilbil Taaveti harfi. Lääne juutide vastandina nimetati neid aristokraatlikke juudi perekondi Ida juutideks ning nende juhid olid Taaveti järeltulijad ja võtsid endale vangistuse või pagenduse vürstide tiitli. Talmudi autorid eristavad selliseid vürste rangelt Juuda patriarhidest, kes olid neile allutatud. Vürstidel ehk Ešmalotarkidel oli piiramatu võim kõigi Iisraeli laste üle, kuid nad valitsesid idapoolseid juute otse ja läänepoolseid juute patriarhide kaudu. Esimene ajaloos mainitud vürst oli Guna (teine sajand pKr.), juutide patriarhi Juuda Püha kaasaegne. Alates kolmandast kuni üheteistkümnenda sajandini tegutsesid pagulasvürstid rahvalikult, ostes endale Babüloonia järjestikuste dünastiate soosingut. Talmud väidab, et nende vürstide ajal taastati ka Sanhedrin. Ja et Talmudi ametlikku versiooni, mis naudib juutide seas tänapäevani vaieldamatut pühadust, töötati mitu sajandit välja Babüloonia Sura, Numbedidti ja Negardea akadeemiates, on piisavalt teada. Mis puutub Ešmalotarkide ülimale autoriteedile, siis Babüloonia Talmud ise (tr. Sanhedrin, 5a) omistab neile kindlasti Jaakobi ettekuulutuse (1. Moosese XLIX, 10): „Skepter ei lahku Juudast ega seaduseandja tema suust“. Talmudi sõnasõnaline tekst selle kohta on järgmine:

„Just nemad, Ešmalotarkid, „pagenduste vürstid“, Babülooniast, on need, kes hoiavad Iisraeli skeptrit.“

Juudamaa patriarhide eeskujul said Babüloonia Ešmalotarkid ebaproportsionaalselt rikkaks ja alustasid õukondlikke ja rahvusvahelisi intriige. Ilmselt võtsid nad soodsalt osa Rooma ja seejärel Konstantinoopoli paleerevolutsioonidest. Olles muutunud Bagdadi kaliifide alamateks, tõmbasid Ešmalotarkid oma võimu ja ülbusega ligi moslemi isandate vaenu. 1005. aastal sulges Bagdadi kaliif arvukalt õitsvaid akadeemiaid, ajas laiali talmid-hohimid ja tappis viimase eksiili vürsti Ezekia. Alanud tagakiusamine laienes kogu kaliifi juudi kogukonnale ja sundis piirkonna juute lahkuma oma ammu sisseelatud paikadest. Mõned neist leidsid varjupaiga Araabias, teised ja enamik neist põgenesid läände, kas Euroopa lõunapoolsete poolsaarte või Aafrika põhjaranniku äärde, ja hajusid kõikjale. Siiski tekkis uus judaismi keskus Hispaanias. Grenada, Sevilla ja Cordova asendasid Sura, Pumbeditta ja Negardea ning andsid Iisraelile palju vanausuliste õpetajaid. Siit tulid Maimonides, Abardanel, Iisak Leóni ja teised tuntud isikud. Veidi hiljem sai talmudism, ja isegi kõige ortodokssem, kindla koha Montpellier's Lõuna-Prantsusmaal Languedocis - Prantsuse Juudamaal. Kohaliku aadli segased abielud ilusate juudi ja saratseenide naistega olid albigoi-ketserluse allikaks. Põhja-ida suunas, kõigepealt läbi Saksamaa, tekitas judaism siin selliseid imelisi vilju nagu rabi Isaak Luria, kes lendas igal ööl taevasse, et õpetada kabbalat sealses akadeemias, ja jättis juudi maailmale maha sellise kabbalismi imetegude ime, nagu tema õpilane Chaim Vital. Seejärel tungisid talmudi ja kabbala lained Poolasse ja Leetu, kus kolm suurt Mesopotaamia akadeemiat leidsid taas kord järglasi Krakowis, Lublinis ja Vilnas. Lõpuks, alates 1905. aastast, levisid talmudism ja kabbalism Juuda poegade kaudu kogu pikalt kannatanud Venemaal...

                                 B. Keskaeg

I. Hispaania

Juutide, kes tulid siia koos foiniiklastega tuhat aastat enne Kristust, keskaegne tegevus piirdus peamiselt selle maaga. Jeruusalemma lüüasaamine Tituse poolt ja juutluse laialisaatmine Palestiinast Hadrianuse poolt 2. sajandil eKr ning juutide väljasaatmine Mesopotaamiast pärslaste poolt 11. sajandil olid täiendavad põhjused juutluse kogunemiseks Pürenee poolsaarele. Olles muutunud äärmiselt tugevaks Ostrogootide all, säilitasid juudid oma võimupositsiooni ka läänegootide all, hoolimata sellest, et viimased kohtlesid Juuda poegi karmilt, nimetasid neid vastikuks sektiks ja keelasid oma seadustikus (Lex Wisigothorum) nii ümberlõikamise kui ka Purimi tähistamise ning karistasid mitte ainult kristlikule usule kallalekippumisi, vaid ka kristlusevastaste raamatute lugemist.

Sellegipoolest ei suutnud isegi kuningas Sizebut, „tõeline juutide nuhtlus“, nagu Morduch Graetz teda nimetab, nende vastu midagi ette võtta. Sama viljatud olid ka Illyberia ja Elvira kirikute määrused, mis keelasid naiivsetel kristlastel ekskommunikatsiooni ähvardusel „kutsuda vagasid juute üles põlde õnnistama, et vaimulikkonna poolt õpetatud arm ei tunduks viljatu“.

Seetõttu võeti aeg-ajalt, nagu näiteks kuningate Recaredi, Hintilla, Recesvinti, Wamba ja Ervigi valitsemisajal juutide kaitseks äärmuslikke meetmeid. Nii määrati Hintilla ajal 637. aastal pKr. ühel nõupidamisel, et „keegi ei saa võtta läänegootidelt ülemvõimu üle ilma pühaliku vandeta, et ta ei soosi mingil viisil juute ega luba kellelgi, kui ta ei ole kristlane, vabalt kuningriigis elada“. Veidi varem, umbes aastal 620, käskis kuningas Sizebut Bütsantsi keisri Herakliuse soovitusel, kes oli vaevu hakkama saanud Palestiinas toimunud uue juutide mässuga, visalt talmudistid Hispaaniast välja saata.

Siis, vastavalt tavale, teeskles nende mass, et nad on ristitud, samal ajal kui ülejäänud juudid hajusid Aafrikasse, Korsika saarele, Galliasse... Ja kui Sizebuti järeltulija Sventilla (621-631) tühistas tema määrused, oli tema vahetu järeltulija Recesvintus Toledo konsiiliumil, mis oli ühtlasi ka parlament, sunnitud välja kuulutama järgmist: „Ma kurdan juutide eluviisi ja käitumist, sest ma olen teada saanud, et minu isamaa maa on nende poolt rängalt rüvetatud. Kõigevägevam on hävitanud ketserid selles riigis; alles on jäänud ainult see armetu kiriku häbi, kuid isegi see pestakse ära teie vagadusega või purustatakse kuningliku rangusega. Paljud juudid säilitavad oma endise uskmatuse; teised, kuigi nad on ristimisvanniga puhastatud, on nii kaugel eksimuses, et nad määrivad kirikut kohutavamalt kui ristimatud. Ma palun teid, ilma igasuguse erapooletusega ja kellestki hoolimata, langetada juutide üle Jumalale meelepärane ja usule kasulik kohtuotsus.“ Püüdes eelkõige tõsta juutide intriigide poolt alandatud õigust ja kaitsta oma rahvast juutide skandaalse petturluse eest, andis Recesvint välja määruse: „nende vandeid ei tohi uskuda ja neid ei tohi tunnistajatena vastu võtta“.

„Kuid,“ jutustab Graetz, “kõik need meetmed ei täitnud oma eesmärki. Salajased juudid või, nagu neid nimetati, juudikristlased (marranod) ei hävitanud judaismi oma südamest, vaid vastupidi, muutusid seda pühendunumaks, mida suurem oli eesootav oht. Hispaania juudid õppisid, hoolimata surmaähvardustest, jääma oma usule truuks ja väsitama oma tuhandesilmseid vaenlasi. Oma kodudes jätkasid nad juudi pühade tähistamist ja põlgasid kiriku poolt kehtestatud pühasid...“

Teisalt, eirates hukkamõistmist igavestele piinadele põrgus ja lõbutsedes 656. aasta kirikukogu needustega, „müüsid vaimulikud ise juutidele kristlikke orje“, lisab Graetz naljatult. Sellega püüab ta aga juudi meetodil õigustada oma usukaaslasi, pidades silmas, et nad monopoliseerivad mitte ainult orjakaubandust, vaid ka eunuhhide tootmist, esmalt Ida- või Põhja-Aafrika haaremite ja hiljem Andaluusia mauride jaoks. Säilitades pidevat suhtlemist Väike-Aasia, Süüria ja Babülooniaga, järgisid Hispaania juudid kindlalt Talmudit. Nad ei kõhelnud kaubelda kõigega, mida nad kätte said, ja nad tegid kristlaste kurja tekitamise oma põhiprintsiibiks.

Pärast Recesvindi surma hingasid marranod vabamalt. Väsinuna värisemisest ülbuse ja reetmise vahel, julgesid nad oma pahatahtlikkusele õhku lasta ja mässasid kuningas Wamba vastu, niipea kui Septimania krahv Gilderich Nîmesist keeldus talle kuuletumast. Nad valmistusid isegi Narbonne'is valima kuningaks Paulust, Wamba vägede ülemjuhatajat Gilderichi vastu. Kuid juudid arvestasid valesti. Wamba hävitas Gilderichi, hukkas reetur Pauluse ja ajas juudid Narbonne'ist ja kogu Gooti Galliast laiali.

Siis pöördusid Iisraeli lapsed teise hõivatuse juurde: nad hakkasid kirjutama kõige tavalisemas ladina keeles ränkasid laimukirju kristluse vastu... Vamba järeltulija Euritus leidis, et ta pidi Toledos äsja kokku kutsutud nõukogu pisarateni paluma „puhastada maa juudi katkust ja degeneratsiooni pidalitõvest“. Tema järel valitsenud eelviimane läänegootide kuningas Egica, kes oli pettunud Iisraelile tehtud soodustustes, kutsus kokku XVII (viimase) Toledo volikogu (694. aastal). Olles teatanud kohalike juutide vaieldamatust kavatsusest reeta Pürenee poolsaar mauridele kokkuleppel Aafrika juutidega, paljastas ja tõestas Egica Juuda poegade kavandatud reetmise viisid ning nõudis isamaa huvides juutide uut väljasaatmist Hispaaniast.

Ühehäälselt ja suure entusiasmiga nõustusid nõukogus osalenud suurärimehed ja preestrid selle kuninga ettepanekuga. Kuid kogemusest ahvatletuna ja nähes kahe eelmise „väljasaatmise“ viljatust kuningate Sizebuti ja Hintilla ajal, otsustasid nõukogu liikmed, et sellise hirmuliku ohu ees tuleks kõik juudid kohe orjastada ja nende vara konfiskeerida, „et vaesus paneks neid paremini tundma, mis on töö“; juudi lapsed, kui nad saavad seitsmeaastaseks, tuleks ära võtta ja kasvatada kristluse vaimus.

Kristuse õpetuse põlgamine ja vihkamine koos juutide uhkusega nende püüdluses orjastada võõraid, näis olevat Talmudi fikseeritud tõekspidamised ja tõi seega samu tulemusi. Kuidas on näiteks imestada, et Graetz ise, rääkides Antiookia tsirkuse siniste ja roheliste parteide kokkupõrkest Zeno Isauriuse ajal, teatab sellest faktist. Rohelised olid võidukad ja kasutasid võimalust, tapsid paljud juudid, viskasid laibad tulle ja põletasid sünagoogi. Kui keiser Zenon sellest teada sai, ütles ta: „Rohelised on karistuse väärilised ainult sellepärast, et nad ei põletanud koos surnud juutidega ka elavaid...!“ Olles alles eelmisel aastal saanud Aegica käest auväärse kingituse, mis oli selle ajastu ja sellise riigi jaoks täiesti hindamatu, ja olles seejärel oma tohutu rikkuse poolest võrdsustatud kuningriigi kõige õilsamate perekondadega, nõudsid juudid ise, et nende vastu võetaks asjakohaseid meetmeid.

Kahjuks kiirendasid juutide plaanide elluviimist Aegica poja Vitica häbiväärne käitumine ja rahva ülemklassi ebamoraalsus. Kuningad Theodefred ja Rodrigus lõpetasid Ataulfi monarhia kokkuvarisemise. Juulis 711, pärast Jerezi lahingut, levitasid juutide poolt Hispaaniasse toodud Moussa ja Tariqi metsikud hordid meeleheidet ja surma üle selle õnnetu riigi. Kui araablased olid vallutanud Cordova, Grenada, Sevilla või Malaga linnad, jätsid nad alles vaid tähtsusetud garnisonid ja läksid seejärel edasi rüüstama, kusjuures vallutatud linnade valvamine usaldati juutidele. Võib ette kujutada, millisteks isandateks need eilsed orjad said ja millist kannatuste, alandamise ja meeleheite karikat pidid kristlased jooma!...

See kõlab veel praegu Graetzi sõnades läänegootide pealinna Toledo vallutamise kohta araablaste poolt: „Samal ajal, kui kristlased palvetasid Looja poole, et ta koostaks riigi ja religiooni, avasid juudid võitjale linnaväravad, tervitasid teda rõõmsate hüüetega ja maksid kristlastele kätte kõik õnnetused, mida nad alates Reckaredi ja Sizebuti ajast kannatasid... Seega tunnustasid juudid soodsates tingimustes moslemite ülemvõimu enda üle ja neid peeti sarnaselt oma babüloonia ja pärsia sugulastega Mohammedi võiduka armee kaaslasteks. Nii astusid nad suurde liitu, mis ühendas kõik muhameedlaste maailma juudid üheks kogukonnaks.“

Tõestades veel kord juutide tegude koondumist ja ühtsust, s.t. kindla plaani täitmist, mille ettemääramiseks on muidugi vajalik valitsusasutus juutide endi seas, ei saa neid fakte siiski vaadelda nimetatud valitsuse suhtes pelgalt „diplomaatilisest“ vaatenurgast. Ühel või teisel kujul, kuid oma ajaloo jooksul tegelesid Juuda pojad eranditult orjapidamisega, ja orjakaubanduse monopol ise võeti nende enda kätte.

Nii on muide juudid moslemitega liidus mitu sajandit vedanud läbi Jevpatooria, Kertši ja Feodossia ja müünud välja miljoneid venelasi, isegi Moskvast endast, mööda Vahemere kaldaid. Itaalia praegune sõda Tripolis, mis on praegu peamine orjaturg, on märkimisväärne, sest see ähvardab katkestada selle juutide lemmikkaubanduse. Oma jahil neegrite järele tapavad araablased neid suurtel aladel mustal mandril, ainult selleks, et saata tuhandeid sorteeritud orje Tripoli juudi monopolistidele. See seletab ehk eriti seda erutust, millega kuulekad „noored türklased“ õhutavad sultani „lojaalseid alamaid“ „Kagali“ patriotismi kaitsele.

Ja et mitte kahelda selles, et juudi geštšeftide jaoks on valitsemisviis ka orjuse keskkonnas ükskõikne, olgu siinkohal näiteks järgmised kaks fakti:

(a) 945. aastal, Orsa Participazio loosungil, keelas seadus Veneetsia laevade kaptenitel võtta pardale, veel vähem tuua pardale isegi üht juuti, ja

b) sündikalismi ninameeste türannia, mis tänapäeva Prantsuse Vabariigis ilmnes hiljuti selles, et ehitustööde hinnatõusu tõttu kodutuks jäänud tööliste massid kogunesid Pariisis Elysee palee ette, nõudes presidendilt korterite andmist. Üldiselt aga arenes see nähtus peaaegu avalikuks kaubitsemiseks nende „orjade“ eluga, mida tööjõusündikaatide ninamehed korraldavad mässude ja streikide kaudu, mille eest maksavad börsimaod ja -haid...

On selge, et juutide patroneerimisel ei olnud Hispaania maurid sentimentaalsed. Juuda poegades nägid nad mitte ainult vandunud vaenlasi igas riigis, kuhu juutidel õnnestus tungida, vaid ka eeskujulikke spioone. Kas on imekspandav, et olles esimese viiekümne aasta jooksul maailmas haaranud sellise maatüki, mida Rooma ei olnud kunagi omanud, tunnustasid muhameedlased selles „valitud rahva“ mõningaid teeneid ja said seetõttu nendega läbi, kuni nad ristisõdade ajastul neid ise reetsid.

See „liigutav“ sõprus ei välistanud siiski ei vastastikust vihkamist uute sõprade vastu ega ka seda, et püha Koraan ja Talmud on täis pahatahtlikke needusi teineteise suhtes. Mohammedi mürgine mõnitamine tema kaasaegse, juudi Pinchus ibn Azura poolt, mis viis „prohvetilt“ igasuguse kannatuse ära, ja teiselt poolt mürk, mida andsid Mohammedile tema kaks armukest, ilusad juudi naised Safia ja Cianab, mis mõjutas tema tervist kogu tema edasise elu jooksul, motiveerivad iseenesest piisavalt Koraani lugupidamatut seisukohta juutide suhtes ja õigustavad täiesti kaliif Omar'i (640 pKr) käsku saata kõik prohveti pojad maalt välja, et nad ei rüvetaks araabia maad...

Ülaltoodu on selle järelduse põhjuseks. Lugedes läänegootide ajalugu Hispaanias ja mõeldes selliste kuulsate läänepoolsete nõukogude annaalidele, nagu need, mis toimusid Toledos, võib esmapilgul arvata, et tolleaegsetel kristlastel ei olnud muud asja kui juutide küttimine või et just läänegootidel oli antisemitism rahvuslik epideemia. Vahepeal osutub selline oletus hoolikal analüüsil mitte ainult kummaliseks, vaid ka täiesti valeks, eriti kui meenutame, millistes tingimustes semiidid Hispaaniasse tungisid, paljunesid, rikastusid ja kuulsust kasvatasid, ning teisest küljest võtame teadmiseks, et kartaagolaste kõige kohutavama rünnaku ajal Galiasse, Helvetiasse ja Rooma rajas Hannibal oma tegevusbaasi Hispaaniasse.

Asjata, nagu kogemus oli näidanud, eemaldasid katedraalid ja kuningad juute või ristisid neid. Esimese poliitikamuutusega pöörduksid juudapojad tagasi hispaanlaste juurde ja ristijad judaistide juurde. Sellest ei tulene siiski, et oleks tulnud teha teisiti. Kas on ime, et dilemma ees, kas elada juudi orjatena või kaitsta oma rahvust, kasvõi uskumatute pingutuste hinnaga, otsustasid läänegoodid tegutseda enesesäilitamise instinktist lähtudes?!

Aastasajad möödusid... Ja nüüd ei ole enam mitte läänegootide kuningriik, vaid Vene Impeerium, mis seisab täpselt sama dilemma ees. Varjates end näiteks põhiseaduslik-demokraatliku partei maski alla, lubab juutlus meile vabadust ja jõukust, ja meie... me tegeleme antisemitismiga. Juudid naeravad meie üle ja me isegi ei nuta. Aga selline naer ajab neile endile külmavärinaid nahale, sest nad mõistavad sama hästi kui meie, et kes viimasena naerab, see naerab paremini...

Edasine juutluse ajalugu Hispaanias ei ole vähem õpetlik kui läänegootide oma. Me oleme aga ilma jäänud võimalusest seda jälgida. Seetõttu piirdume vaid selle peamiste motiivide väljatoomisega. Nende hulka kuulus eelkõige Talmudi valdkonna laiendamine vastavalt „hajutatuse ajastu“ uutele nõudmistele. Teiseks elemendiks oli Aristotelese filosoofia poolt araablaste kaudu taaselustatud Kagali julmuse maskeerimine. Kolmas ja ehk kõige olulisem mure oli Talmudi õpetuse populariseerimine. Kordamata end, pöördume lugejal detailide saamiseks tagasi käesoleva teose Talmudit ja Šulhan Aruh'i käsitlevatesse osadesse. Olgu vaid märgitud, et kui juudi valitsuse põhisuundumus oli Juuda poegade rahvusluse, teisisõnu „seaduse piirdeaia“ säilitamine, siis Kagali meetmete nimelised suunad võtsid oma järjekorra ise, kui juutlust tsentraliseeriva jõu surrogaadi ja instrumendina.

Kui lisaks sellele olid Hispaania juudid oma ühtsuse teostamisel ühenduses isegi kasaaridega, siis on ebaloomulik arvata, et nad olid kaotanud sideme Babülooniaga. „Seal, juutide suurriigi esivanemate kodumaal,“ tõendab Graetz, “voolas vastavalt Iisraeli universaalsele veendumusele iidse juudi tarkuse eluterve allikas. Jumal õnnistas Suri ja Pumbadidti akadeemiate asutamist kaksteist aastat enne templi hävitamist Nebukadnetsari poolt ja Ta ise säilitas neid imeliselt. Rooma ja Babüloonia ei kiusanud neid kunagi taga, nad ei näinud kunagi sunnitööd ja orjastamist. Sealt tõuseb „valitud rahvale“ pääste ja selle õnneliku maa elanikud vabastatakse messiaanliku aja viletsusest.“

Paralleelselt sellega hoidis Hispaania juutkond kinni usust, et tema valgus ja tulevik peitub Talmudis ning et juudi suurriigi rajaja tuleb idast. Temast saaks uue jumala Muhamedi halastamatu rivaal; ta külvaks ja kasvataks „imelise“ talmudismi uusi järeltulijaid; ta paljastaks, tugevdaks ja tõstaks lõpuks kättesaamatule kõrgusele Kagali võimu „kuldse“ ajastu...

Ja nii see juhtuski. Vahemerel kruiisides tabas mauri admiral ibn-Rumahis 948. aastal Itaalia ranniku lähedal „neli talmudliku viljakuse idu“, nagu Graetz neid hellitavalt nimetab. Need „idud“, s.t. neli ägedat talmudisti - Shemariah, Hushiel, Natan ben-Isaak Kogen ja Mooses ben-Hanoch - olid Sur Jehoshibot'i poolt saadetud teiste maade rikastele juutidele raha eest, pidades silmas lähenevat tormi - pärslasi. Ilma pikalt mõtlemata müüs Ibn-Rumahis oma „embrüod“ Kairosse, Kairoani, Narbonne'ile ja Cordobasse. Kõik neli ... asutasid jeshibotid.

Kuid nii innukalt oodatud, tegelikuks talmudoloogia „geeniuseks“ osutus siiski vaid üks neist - rabi Moses ben-Hanoch. Ta mitte ainult ei pannud alust „suurimale“ akadeemiale Cordovas, vaid saavutas ka selle, et tark kaliif Hakim võttis ta oma kaitse alla ja otsustas peaaegu ise Talmudit õppida. Ühendades oma isikus gaoni ja ekzilarhi (ešmalotarki) väärikused ning saades kuulsaks kogu juudi maailmas, suri rabi Mooses Iisraeli õnnistusel 1015. aastal. Parim tema õpilastest, Samuel ga-Levi, järgnes talle „rabi“ või ülemrabi väärilise tiitliga ja juba 1027. aastal kuulutati ta rahva poolt Nagidiks, st Hispaania juutide vürstiks. Just temast, kui põliselanikust, mitte võõrast, loendavad juudid Hispaanias „pühade“ rabide algust. Selle valdkonna autoriteedid, Don José Rodriguez de Castro ja Emmanuel Aboab, jagavad kogu Hispaania juutide hilisema ajaloo üheksaks epohhiks „orjade“ või „rabiinide“ kaupa, ja nende loetlemine on üleliigne. Tuleb märkida, et lisaks Mooses ben-Hanochile peetakse juudi-hispaania kultuuri rajajateks: Andaluusia grammatoloog Benachem ben-Sa-ruh ja juudi luule kunstivormi looja Dunash ibn Labrat. „Päike“, kes soojendas esimesi talmudi võrseid Hispaanias, oli kaliif Abdull-Rahman III pankur ja minister Abu Yusuf Hazdai ben-Isaak ibn-Shaprut, kes oli seotud kasaaridega. Nii nemad kui ka teised „rabiinid“ või „orjad“ jätsid tuhandeid kirjutisi „jumaliku“ Talmudi selgitamiseks ja täiendamiseks. [137] Huvilistele võib viidata järgmistele allikatele: Joh. Christ. Wolfii - Bibliotheca Hebraica; D. Jul. Bartalocci de Cellenio - Bibliotheca magna Rabbmica; Johannis Buxtorfii - Synagoga Judaica; Johann Andreas Eisenmenger's - Entdektes Juden-tum; J. B. Depping, Les juifa dans le moyen age, - ouvrage couronne par I Academie royale des inscriptions et des belles lettres, ja Don Jose Amador de los Rios, Histona politica y religiosa de Espana e Portugal, - ouvrage traduit en francais par Magnabal.

1492. aastal läks viimane „Hispaania juutide vürst“ Isaak Abo ab, gaon, keda tuntakse paremini lühendatud nime Rabi all, Portugali, kus ta aga peagi suri. Ka teised selle aja kuulsad rabid hajusid eri suundadesse: rabi Joseph Uriel ja rabi Sim Tob siirdusid Aafrikasse, kus nad asutasid Fetzis jesiboti; rabi Joseph Pesko asus elama Konstantinoopolisse; rabi Samuel Seralvo Kairosse; rabi Jacob de Rab Shahetisse (Palestiinas) ja lõpuks rabi Yehuad Aboab Alcazarquiviris, samuti Aafrikasse.

„Pilk kandub rahuldusega,“ jutustab Graetz, “idapoolsete juutide dekadentsusest, jäikusest ja sisemisest kõhnusest värsketele, õitsvatele kogukondadele Guadalquiviri ja Guadiana ääres. Nooruslikku tuld täis jõud arenesid nii sellel kui ka teisel pool (Gibraltari) väina (Andaluus ja Magrib) ning tõid juudi kultuuri sellisesse hiilgavasse seisundisse, mida see ei olnud piiblijärgsel ajal kunagi varem nautinud. Cordova kogukonna õitseng võimaldas tal muuta pealinna kõigi püüdluste keskpunktiks. Cordova oli koduks mitmele tuhandele jõukale juudi perekonnale, kes võisid oma uhkes hiilgusearmastuses võistelda araablastega. Nad riietusid siidi, kandsid kalleid turbaneid, omasid luksuslikke tõldu. Nad ratsutasid hobustel koos arenevate sultanitega, õppisid rüütellikke kombeid ja väärikat käitumist, mille poolest nad eristusid tulusalt teiste maade juutidest“ ...

Küsitakse, kust tuli see armastus?

Paraku ei suuda Graetz ise varjata, et „paljud juudid võlgnesid oma õnne peamiselt orjakaubandusele. Ostes orje ja müües neid edasi kaliifidele, suurendasid Iisraeli lapsed pidevalt oma hiilgust ja luksust ning kaliifid moodustasid neist orjadest vähehaaval oma ihukaitsjad“...

Ja muidugi mitte ainult ühe „ihukaitsja“...

Nii et siin on see, hispaania juutide „jumaliku“ tarkuse kroon, nagu seda nimetab seesama Graetz!...

II. Prantsusmaa

Siia jõudsid juudid Itaaliast ja Saksamaalt, osaliselt ka Pirinsi kaudu. Nad tegelesid samade ametitega, mille eest neid korduvalt välja aeti. Nad ei kahetsenud aga kunagi ja naasid tagasi, et alustada uuesti. Selle iseloomustamiseks võtame näiteks järgmise näite. „Ludwig II Püha valitsemisaeg (1119–1180) oli juutide jaoks kuldne ajastu, mida nad ei olnud Euroopas varem ega hiljem kogenud. Keisrinna Judith, Ludwigi teine abikaasa ja tema südame võimas valitsejanna, tundis juutide vastu erakordset sümpaatiat. Imelise ilu ja haruldase mõistusega keisrinna, keda sõbrad ei suutnud piisavalt ülistada ja vaenlased piisavalt alandada, austas sügavalt Iisraeli vanaaja kangelasi. Ja kui õpetatud abt Fulda Rabaius Maurus otsustas tema soosingu võita, ei leidnud ta paremat vahendit kui pühendada talle oma tööd raamatute „Esther“ ja „Judith“ kohta, võrreldes teda nende juudi kangelannadega.

Kamerer Bernhard, tõeline riigivalitseja, oli samuti juute soosiv. Heasüdamlik, kuid iseloomutu keiser Ludwig valas juudid üle oma soosingu märkidega. Ta võttis nad oma erilisele kaitse alla ega sallinud, kui parunid või vaimulikud neid solvangutega kohtlesid. Kasutades õigust kogu riigis vabalt ringi liikuda, võisid juudid vastupidiselt korduvatele kanoonilistele määrustele vabalt orjadega kaubelda, osta orje välismaalt ja müüa neid riigi piires. Vaimulikel oli keelatud lubada orje ristida ja seega vabastada.

Juutide soovil viidi kõik turud laupäevalt pühapäevale. Juutidele võis kehalist karistust määrata ainult juudi kohus. Juudid ei kuulunud tagakiusamise alla. Nad võisid kaubelda piiramatult, maksmata eelnevalt tollimakse, vaid kohustudes kord aastas või kahe aasta tagant esitama riigikassale aruande oma sissetulekute kohta. Ignoreerides paljusid kirikukogude otsuseid, olid juudid maksude kogujad ja omandasid seega teatava võimu kristlaste üle. Lõpuks oli spetsiaalne ametnik (Tagister Judaeorum) kohustatud juutidele antud privileege kaitsma ja järgima. Vaba juurdepääsuga keisri õukonda suhtlesid juudid otse keisri ja tema lähedastega. Keisri sugulased kinkisid juudi naistele väärisriideid, et tõestada oma austust ja kiindumust. Õukonna kavalerid ja daamid palusid juutidelt õnnistusi ja palveid...

Selline oli Juuda poegade „kuldne ajastu“ Prantsusmaal, ja nad tasusid selle eest omal moel, piirates end mitte orjade importimisega, millele neil oli õigus, vaid tegid prantslastest ise eunuhhid ja eksportisid neid araabia haaremitesse ja Hispaaniasse. Üldiselt võib ette kujutada, kui „kuldne“ oli see juutide ajastu Ludvig Püha valitsuse alamatele... Seda illustreerib hästi kaasaegse, Lyon piiskopi Agobardi kuulus traktaat „De insolentia Judaco-rum“ („Juutide ülbusest“).

Vahepeal jõudis peaaegu samaaegselt Ludvig Püha valitsemisajaga võimule tark Friedrich II Hohenstaufen (1194–1250), kes jõudis juudi rahva suhtes diametraalselt vastupidisele seisukohale. Just temale kuulub kuulus, kahtlemata õige ja riigimeestele kohustuslik järeldus: „Niipea kui juut saab võimu, kuritarvitab ta seda jultunult!…“

Ja kuidas saakski teisiti olla, kui juudi riik seisab mõõtmatult kõigi teiste üle ja Kagali valitsuse huvid välistavad igasuguse Iisraeli laste teenimise jumalakartmatute võõramaalaste kasuks?!...

Sellega on öeldud piisavalt. Seetõttu, peatumata paljudel teistel juutide võimu näidetel keskaja Prantsusmaa ajaloos, mainime vaid albiogoitse ja templirüütleid ning piirdume seejärel veel ühe, kuid väga silmapaistva faktiga.

On teada, et 15. sajandi teisel poolel aeti Juuda pojad välja mitmetest Euroopa riikidest, muuhulgas Saksamaalt, Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Provence'ist. Kui see viimane riik ühines 1487. aastal Prantsusmaaga, käskis Karl VIII sealsetel rikastel ja arvukatel juutidel end ristida või kuningriigist lahkuda. Kuna riukad, altkäemaksud ja alandused enam ei aidanud, pöördus 13. jaanuaril 1489 Arles'i rabi Šamorro nõu saamiseks Konstantinoopoli Sinedrioni poole.

Vastus Arles'i ja Provence'i juutidele saabus 21. novembril samal 1489. aastal:

"Moosesest armastatud vennad! Me saime kaebuse, milles kirjeldati teid vaevavaid kannatusi ja viletsusi. Need põhjustavad meile sama palju leina kui teile endile.

Siin on suurte satraapide ja rabiinide otsus.

Kui kuningas sunnib teid ristima, tehke seda, sest te ei saa ilmselt teisiti toimida, kuid Moosese püha seadus jäägu teie südamesse.

Kui teilt ähvardatakse vara ära võtta, tehke oma lastest kaupmehed ja laske neil võtta kõik, mis kristlastel on.

Te ütlete, et teie elu on ohus – tehke oma pojad apteekriteks ja arstideks, ja nemad võtavad teie vaenlastelt elu.

Teie sõnade järgi hävitatakse sünagooge – saatke oma lapsed gojide vaimulikkonda ja las nad hävitavad nende pühakojad! Arvestades teie kaebusi veel teiste ebaõnne kohta, tehke oma lastest advokaadid ja notarid, samuti riigiteenistujad, et kristlasi oma ikkesse allutades saaksite valitseda maailma ja enda eest kätte maksta.

Ärge lahkuge meie käskudest, sest te veendute varsti ise, et kuigi teid alandatakse, tõstab see teid võimu tippu.“

„Yusuf, juutide vürst Konstantinoopolis“.

Selline oli „tark“ vastus suurelt Sinedrionilt.

Käsu ehtsus on tõendatud esiteks sellega, et kui Šamorro kaebus on kirjutatud provanssaali murdes, siis vastus on antud hispaania keeles, mis oli nii tollal kui ka praegu Konstantinoopoli juutide emakeel; teiseks, see kaebus ja vastus trükiti juba 1583. aastal Pariisis Navarra aadlik Julien de Medrano poolt hispaania keeles tema teaduslikus raamatus „La Silva curiosa“; kolmandaks ilmusid need uuesti Pariisis 1880. aastal ajakirja „Revue des etudes juives“ – ajakirjas, mille avaldas parun James Rothchild ise; neljandaks, 1489. aasta otsus langetati, nagu öeldud, mitte ainult rabiinide, vaid ka suurte satraapide poolt, kes olid kahtlemata juudid, mitte pärslased, keda sel ajal enam kusagil ei olnud; teisest küljest käsitab Kagal seda kui korraldust, mis on küll vormiliselt adresseeritud Arles'i ja Provence'i juutidele, kuid sisuliselt suunatud kogu juutlusele, ja viiendaks, Konstantinoopoli sinedrioni otsuse tekst on kindlasti kooskõlas Talmudi põhimõtetega.

Selle teema raames, mis käsitleb juudi valitsust, on see meie arvates piisav keskaja Prantsusmaa ajaloo jaoks.

III. Inglismaa ja Kesk-Euroopa

Kõnealuse ajastu jooksul ei olnud judaismil nendes riikides võimalust oma keskvalitsust siia üle viia ega isegi selle tegevust ühessegi neist riikidest sättida. Seda polnud ka vaja, sest nagu me teame, asus juutide peamine valitsus (ešmalotarki) kuni 11. sajandini pKr iidses Babüloonias ja seejärel veel 15. sajandil Konstantinoopolis. Teisalt oli nimetatud periood läänes märgitud juutide tagakiusamisega, näiteks ristisõdade ajal, mis ulatusid kuni nende täieliku hävitamiseni. Siiski, sajandite jooksul arenedes, ei kaotanud juudi programm oma rakendatavust võimaluste piires ka antud ajal.

Nii üllatav kui see ka pole, aitasid sellisele olukorrale kaasa just Rooma paavstid ise. Roomas ei toimunud kunagi „valitud“ rahva pogromme. Vastupidi, nagu tunnistati 1807. aastal, isegi juudi Sinedrion Pariisis, oli juutlus keskajal just katoliku vaimulikkonnale tänu võlgu oma aktiivse ja pideva kaitse eest. Ja kui inkvisitsioon põletas koos teiste ketseritega ka judaismi järgivaid kristlasi, ei saa selles näha Rooma trooni vaenu ristimata juutide vastu. Sellest hoolimata ei lõpetanud judaism vastupidiselt eespool nimetatud seisukohale paavstluse alustalasid õõnestamast, kuid teisalt ei loobunud ta loomulikult oma rahvuslikust kunstist „paljuneda ja raha teenida“.

Ainus erand oli Suurbritannia, kus tol ajal olid ehk veel hunte ei oldud ära hävitatud, kuid see-eest juute polnud seal üldse. Nad olid 13. sajandi lõpus välja aetud ja naasid alles 17. sajandil Cromwelliga. Juutide siinviibimist takistasid mitmed muud tingimused, sealhulgas Briti saarte elanikkonna iseloom. Prantslastel ja inglastel on erinevused. Kui Heinrich IV soovis, et iga tema alama supis oleks kana, siis „valgustatud meresõitjate“ maailmavaade oli juba teistsugune: „kui vaene sööb kana, siis on kas tema ise või kana haige“...

Hollandis olid esimesed juudi asukad ilmselt põgenenud sefardid, kes tõenäoliselt varjasid end Hispaania läänegootide eest. Hiljem monopoliseerisid juudid seal teemantide lihvimise ja kaubanduse ning kolooniate avamisega hõivasid koos Portugali juutidega troopiliste toodete, eriti sazara ostu ja müügi. Seetõttu on arusaadav, miks aja jooksul börs õitses ja seejärel astusid Hollandi juudid riigilaenude areenile. Tol ajal olid Hollandi juudid Venemaa esimesed laenuandjad. Nagu teada, tegutseb nende seas siiani pangandusettevõte „Lipman, Rosental ja Co“, mille asutaja Itska Lipman, väike tegur, toodi Bironi poolt Kuramaalt Peterburgi ja sai ajutise valitseja abiga kiiresti rikkaks, kolides hiljem Hollandisse...

Püha Rooma impeerium, st praegune Saksamaa ja Austria, ning nende järel Šveits, Apenniini ja Balkani poolsaared, sarnaselt Süüriaga, olid omakorda Juuda poegade rikastumise allikad müstilises ristisõdade epopöas, kui kristlaste vara võeti kogukonna poolt peaaegu tasuta ära. Muide, ka varem, umbes tuhande aasta paiku pKr, kui läänes oodati maailma lõppu ja usklikud kiirustasid loobuma kõigist maistest hüvedest, võttis judaism need omakorda enda valdusse, seda kergemini, mida otsustavamalt nad vältisid mõelda taevastest hüvedest... Koos materiaalsete võitlusvahendite omandamisega ei loobunud judaism oma kavatsusest hävitada „ideedega“ paavstlus. On selge, et tegevus selles valdkonnas varjati „vabaduse ja kultuuri käskude“ taha.

Seega leiame juutide „liberaalsust“ juba renessansi alguse ajal ja seega ka keset reformatsiooni sisetüli. Hollandi juudid mängisid selles liikumises taas väga silmapaistvat rolli. Ooper „Johannes Leydenist“, draama „Uriel Acosta“ ning Reichlini, Erasmus Rotterdamist, Melanchthoni ja Spinoza nimed räägivad piisavalt enda eest.

Koos Hollandiga põgenesid sefardid Veneetsiasse, kus juba keskajal kujunes üks väga silmapaistvaid juutluse pesasid. Kas on ime, et just Veneetsias (1520-1524) ilmus aegsasti Talmudi tervikväljaanne ja samal ajal põletas Luther Wittembergis (16. detsembril 1520) põletusmatustel Leo X. bulla, millega ta kirus reformatsiooni, ja koos sellega terve hulga paavsti dekreete, korraldusi ja määrusi. Selle tseremoonia ajal olevat Luther vihaselt hüüdnud: „Pestis eram vivus,- moriens em mors tua, papa!"[138] ‚Elusalt olin ma katk; surres olen ma sulle surm, isa!‘.

Kui sellist needust ei olnud talle Kagal soovitanud, siis oli ta kindlasti valmis seda oma motoks kuulutama, ainult selle erisusega, et ta ise ei kavatsenud koos paavstlusega surra.

Nagu me Talmudist ja Koraanist teame, ei kahjusta luterluse ja judaismi lähenemist asjaolu, et Lutheri suhtes kehtib samasugune hoiatus: „Pärast kuradit pole sul, kristlane, ohtlikumat vaenlast kui juut!“ Renan väidab otsesõnu, et Rashi (kuulus keskaja rabi Shelo ben Yitzchaki) ja Tosefitid andsid Nikolaus de Lyra, Nikolaus de Lyra andis Lutheri... Sellega kooskõlas on märgitud, et mida kaugemal oma kalduvustest elab riik evangeeliumist ja mida enam läheneb ta oma maailmavaates Püha Viie Raamatu (Soifer-Toira) suvalisele tõlgendamisele, seda enam kaldub ta talmudismi poole koos kõigi selle tagajärgedega ja seda enam sarnaneb ta oma rahvusliku iseloomuga juutlusele.

Puritaan Cromwell kutsus Juuda pojad Inglismaale. Just Suurbritannia ja sellised protestantlikud riigid nagu Preisimaa või selle väljarändajad – baltisaksa parunid või hollandlased, eriti oma koloniaalpoliitikas, on alati paistnud silma ahnuse ja julmusega teiste rahvuste ja religioonide suhtes.

Protestantlikus Šveitsis on tekkinud ütlus, et „üks genualane on väärt kuut juuti ja üks neuchâtellane kuut genualast“... Kveekerite maa Põhja-Ameerikas, eelkõige Boston ja Philadelphia, on tähelepanuväärne oma elanike juudi hõimude poolest, mis on põlvest põlve edasi antud, nagu oleks see tehtud selleks, et keegi ei kahtleks enam seal tunnustatud religiooni omadustes... Praegu on Uus-Inglismaa osariigid, peamiselt Connecticut, New York ja Pennsylvania, mitte ainult täielikult judaiseerunud, vaid nakatavad oma Kagali vaimuga ka kaubandust, tööstust ja isegi Ameerika Ühendriikide valitsust.

Lõppkokkuvõttes, hoolimata Lutheri vihast Juuda poegade vastu, võtavad nad tema õpetuse palju kergemini vastu kui teisi kristlikke usutunnistusi ja judofiilid peavad seda isegi sammuks juutluse poole.

Lõpetades ülevaate juudi valitsusest Lääne-Euroopas keskajal, peame täieliku pildi saamiseks taas meenutama Borucha Spinozat.

Juudi filosoofi lemmiktegevuseks oli tema biograafide väitel vaadata oma toa nurkades, kuidas ämblikud kärbseid tapavad. Temale kuuluvad ka järgmised väited: „Inimlikud pahed tekivad elulisest vajadusest, nagu kolmnurga olemusest tuleneb selle kahe sirge nurga võrdsus. Seetõttu pole põhjust midagi vihata või põlata. Tark ei tunne kaastunnet ega kahetsust. Ta imetleb kirgi, sest näeb neis looduse energia ja mitmekesisuse tõestust. Inimene on ainus olend maailmas. Püüd püsida oma olemasolus ja vastav jõud on inimese loomulik õigus. Riigis tegutseb ta nagu ürgses suhtes, loodusseaduste järgi ja hoolib oma kasust. Motiivid, mis ajendavad inimesi elama ja tegutsema riikliku korra järgi, on täiesti ükskõiksed. Suur kala neelab loomulikult väikese...

IV. Poola

Nii nagu ei ole aeglaseid jäneseid, ei ole ka lihtsameelseid juute. Iisrael teeb oma teed silmakirjalikkusest ja pettusest. Petlikkus Jumala ja ligimese suhtes on juudi usu ja kogu juudi elu kõige olemuslikum ja iseloomulikum tunnusjoon. Vana Poola kuningas Kazimir III (1410-1470), rahvapäraselt tuntud kui Mardohei II, ei tundunud neid tõdesid tundvat või ei suutnud neid Esterka ilust pimestatuna mõista. „Pikaajalise sünagoogi“ õpetajad kinkisid talle mitu kuldset vaagnat tšervoonetsitega ja palusid teda, et ta annaks varjupaika nende usukaaslastele, keda kõikjalt taga kiusatakse... Särav kuld ja Esterka pisarad otsustasid asja. Poolakad ise ei kaitsnud end. Vahepeal, kakssada aastat varem, oli ka Arragóni ja Kastiilia kuningas Alfonso VIII lõkkele löönud ohjeldamatut kirg „väljavalitute“ noore ja kauni tütre Racheli vastu Toledost. Tema kaasmaalased ei olnud aeglased seda ära kasutama ja hakkasid uue Esteri varjus Talmudistlikke kelmusi proovima... Tulutult palusid suurärimehed põlvili kuningat: „Teie Kõrgus, te ei saa Hispaaniat ohverdada juudi naisele!...“. Miski ei toiminud.

Siis lõi juudi jultumus veelkord seda, mida ta oli külvanud. Rachel mõrvati...

Poolas ei järginud magnaadid paraku suurärimeeste eeskuju ja... hukkusid koos oma kodumaaga, nagu pärast Kazimiri surma piinas rahvas ka reeturlikku Esterkat koos mõlema temast sündinud pojaga. Sellegipoolest paljunesid kogu edasisel teel „vabadust armastavate sarmaatlaste“ juutide ajaloos, rikastusid, omandasid türannilised privileegid aga maa, mis neile varjupaika pakkus, tõmmati surnuks...

Maitsvad „muinasjutukirjanikud“ nimetasid Kazimiri mitte ainult Suureks, vaid ka „inimeste kuningaks“. Aga muusa Clio langetas sellise otsuse: Poola oli juutide jaoks paradiis ja talupoegade jaoks põrgu.

Jan Sobieski ajal jagasid kaks iisraellast juudikuninganna patronaaži all lõpuks omavahel ka Viini triumfaatori järgmiselt: üks neist, arst Joona, võttis kuninga laiba, teine, Betzal, - tema rahaasjad. Betzal võimaldas tavalisest palju kõrgema hinna eest, tehes end tema maade rentnikuks, mitte ainult säilitada kuninga petlikku võimu rahaga, vaid kasutas teda ka oma tahtmise järgi ära, müües kuninga soove oksjonil. Peale selle, hoides tollimajad rendi all, sooritas Betzal julgeid, uskumatuid kuritarvitusi, hävitades rahva kaubandust ja tööstust Kagali auks. Juuda pojad triumfeerisid, kuulutades avalikult, et selle uue Mardohei abil on nende juurde tagasi jõudnud Ahasveeruse (Artaxerxes - Longiman, „Purimi“ looja) „õndsad ajad“. Sada korda tahtsid nad Betzali tappa, kuid teda kaitses kolmekümnest „üllast“ poolakast koosnev kaardivägi. Mis puutub „arsti“ Joonasse, „aidates oma õnne“, ja ta muidugi ei tukastanud, ja oma heaolu tipuks, et varjata oma tegusid, andis ta oma patsiendile sellise annuse elavhõbedat, et too suri kohutavates piinades... Alles pärast kuninga surma saabus mõlema iisraellase jaoks kättemaksu tund. Nagu Esterka, Kazimir III armuke, maksid Joona ja Betzal oma eluga kogu selle kurja eest, mida nad olid teinud riigile, mis oli neid oma rinnal soojendanud.

Sellele vaatamata esitab Poola ajalugu siiski sellise uskumatu tõsiasja, isegi juudi stseeni jaoks.

18. augustil 1587, kui valimispäev oli lõpule jõudmas ja kibestunud pooled ei suutnud ikka veel saavutada enamust ei rootslase ega austerlase kasuks, saatis vürst Radziwill oma targa Sauli, et püüda kõige kangekaelsemaid vastaseid kokkuleppele meelitada. Kuid vaevalt oli Sauli rahulik kuju selle purjus ja tulise rahvahulga seas ilmunud, kui „valijatel“ tekkis geniaalne idee istutada Radziwill'i faktor ise troonile, kuni vaenulik meeleolu oli vaibunud ja tõeline kuningas valitud. Radziwill ja Zamoyski, kes olid Šaul (Saul) Weili perekonna suhtes väga soosivalt meelestatud, ei olnud midagi selle lõbusa projekti vastu. Vennad Zborowskid võisid küll vihastada ja vastuväiteid esitada, kuid mida nad võisid enamuse vastu teha...?

Niisiis, ühe Padua rabi poeg, Šaul Weil Brest-Litovskist sai üheks ööks kuningaks, kuningaks in ab stracta, nagu Stefan Batory seimil oma eelkäijatest rääkides ütles, kuid siiski - Poola kuningaks... 18. augusti õhtul; 1587 algas tema valitsemine ja 19. augusti hommikul lõppes, et samal päeval üle minna Rootsi vürst Sigismund III-le. Vahepeal valitses juutide seas suur hämming ja samal ajal uhke rõõm. Juba poolteist-tuhat aastat rändamist ja rõhumist oli teaduse kroon omandanud paljud Ahasveeruse järeltulijad, kuid nüüd uinus monarhia võimu kroon gojide üle ühes neist peas!

Kahjuks kaotas Poola selle häbi pärast, mille korraldasid joobes aadlikud, kuid mis peegeldas siiski tema tegeliku orjastamise ulatust Kagali poolt...

Rabi Sauli õnnelikud järeltulijad kandsid sajandeid kõige eredamaid mälestusi oma kroonitud esivanemast. Kui olid „Brest-Litovski kuninga“ pojad, lapselapsed, lapselapselapsed, siis nende isad kiirustasid tuhandete kilomeetrite kaugusele, et pakkuda neile judaismi rikkamaid pruute. Ja tänaseni on paljudes Inglismaa, Poola ja Saksamaa kodudes säilinud tema majesteedi rabi Sauli austav mälestus...

Sunt lacrymae rerum et mentem mortalia tangunt!

Juuda pojad ei piirdunud mingi kavalusega, kui nad kõikjale sattusid ja kõike rüvetasid, justkui mälestuseks sellest, et Babüloonia ešmalotarkide pitsat kandis kärbse kujutist. Niipea kui võimalus avanes, uhkeldasid nad kohe oma võimuga ega kõhkle isegi omaenda valitsust välja panna. Kui Vana-Roomas oli Jeruusalemma tempel juudi gešeftide keskus ja rahvusvaheline Kagali pank, siis Retši Pospolita „Vaad shel arba aratsot“ - „nelja maa (Suur- ja Väike-Poola, Rus ja Leedu) rabide sinodi“ vahel - kogunes Lublini ja Jaroslavli (Galicia) laatadel. Ad hoc valitud juudi saadikute (parnaseh gamedina) näol oli „Vaad“ ühtlasi kogu juutide parlament ja juutide keskvalitsus ning Iisraeli kohtunike (dai-neh ra-aretz) kõrgeim kohus. Sinodi eesotsas seisis tavaliselt mõni kuulus rabi, näiteks Mardohai Yafa (1530-1612). Nii „Vaadi“ esimees kui ka liikmed viisid läbi suurepäraseid gandeleid. Kogu „Vaad“ oli korporatiivselt sama suur rahvusvaheline juutide keskus kui Jeruusalemma tempel meie ajajärgu alguses. Andes ainuüksi Poola juudi kogukondadele ühtsuse, stabiilsuse ja tugevuse ning selle kaudu auväärse tähenduse nii sees- kui ka väljaspool, tekitas „Vaad shel arba aratsot“ kristlastes vastikust ja õudust. Juuda poegade ülbe hüüdmine hukkamõistupäeval (Jom Kippur): „Leshana ha-boa Birushelaim!“, st „Järgmisel aastal (kohtume juba) Jeruusalemmas“, ei lubanud poolakatele midagi head. Kui talupojad ei julgenud juutluse vastu piuksugi teha, siis ei paistnud ka ülbete panide saatus hea olevat. Tõsi, nad meelitasid end muinasjutuga, et „igal magnaadil on oma juut“, kuid juba siis oli igal juudil oma magnaat. Nüüd on see jälle reegliks saamas. Muidugi mitte ainult Poola jaoks.....

„Slaavi“ juutide parlament oli allutatud nelja ‚suure rabi‘ - Krakowi, Poznani, Lvovi ja Lublini - ministeeriumile, mille eesotsas oli peaminister, kes oli Praefectus Ju-daeorum. Esimene neist oli Sigismund I, kelle 14. veebruaril 1414 nimetas ametisse Bresti juut Iosel Josefowicz, kelle järeltulijatel läks see tiitel aastaid isalt pojale. „Slaavi“ juutkond lagunes Kagaliteks ja Kagalkadeks kõikvõimalike rohkem või vähem kavalate pseudonüümide all (meenutagem vähemalt viimast leiutist ‚ümberasumiskomisjonide‘ moto ‚Hirsch-Argentina‘). Need ei olnud mitte ainult juudi omavalitsuse organid, vaid ka Iisraeli „garnisonid“, pidades silmas tema maailmavallutamist. Vastavalt nendele „valitud“ rahva türanniseerimise tingimustele Poolas jälgis „Vaad shel arba aratsot“ ka nende rahvusvahelisi suhteid. Näitena võib tuua „saatkonna“ Peeter Suure juurde koos ettepanekuga Poola jagamiseks. Kuid Juuda pojad jäid vähemalt liiga hiljaks. Keisril oli aega tutvuda Hollandis judaistidega ja seetõttu ajas ta „slaavi“ Kagali valijad minema...

Me võiksime seda täiendada teiste faktidega, eriti Malorossia verisest ajaloost, mis oigas jesuiitide-juutluse terrori all, kuid meie ülesande jaoks piisab, nagu me usume, eelmisest. Pole vaja veel kord mainida, et endine Poola kuningriik on ikka veel kogu maailma jaoks keskaegsete juutide hulgiladu, ja eriti, et Leedu-Poola juudi talmudismi keskus on ikka veel Vilna, kui selle tarkuse ammendamatu „Vagina Judaeorum“.

                               C. Uued ajad

I. Juudi valitsuse küsimuse selgitamise hõlbustamiseks oleme jaganud selle kolmeks perioodiks: Antiikmaailm, Keskaeg ja Uus aeg. Kuid loodus ei armasta hüppeid. Nii nagu ei ole võimalik märgata üleminekut lapsepõlvest nooruki ikka või küpsest vanusest vanadusse, samuti nagu ei ole võimalik tabada kevade algust või suve lõppu, nii on ka inimkonna elus igasugune jagamine perioodideks kunstlik ja nende piirid on vaatlemisest väljaspool. Eelkõige keskaega ja meie ajastut, mis on läbipõimunud, ei saa täpselt eraldada. Kõik on ühendatud evolutsiooni seaduse ja atavismi nähtustega. Seetõttu kuuluvad näiteks sellised sündmused nagu Ameerika avastamine ja reformatsioon võrdsel määral kahe viimase ajalooperioodi juurde, ning revolutsiooni saab seletada ainult nende koosmõjuga. Reformatsiooni puhul on see omakorda selge. Mis puutub Suurbritannia võimu loonud koloniaalsetesse avastustesse, siis ei vaja me edasisi tõendeid selle kohta, et revolutsiooni orkestreerisid Inglise poliitilised meetmed just selle eesmärgiga tagada oma võim ookeanidel. Sellega kooskõlas ei tohi unustada, et juutide sissetung Inglismaale, mis on seotud Cromwelli initsiatiivil, ei toimunud tegelikult kohe, vaid arenes järk-järgult juba Edward VI ja Elizabeth I ajal, koos paavstluse mõju vähenemise ja protestantismi eduga „valgustatud meresõitjate“ seas.

Mis on siis põhjuseks juutide viha leevendumisele kristluse vastu Viklifi, Hussi, Lutheri, Zwingli, Calvini ja tutti quanti järgijate suhtes? Vastus on antud „Ljatomia“ – ühes vabamüürlaste ülevaates: „Usulises mõttes on protestantlus midagi muud kui pool vabamüürlusest. Ta käsitleb religiooni olemust jumaliku ilmutusena ja mõistusele annab viljatu ülesande anda vorm objektile, mis aga asub väljaspool tema valdust. Vabamüürluses on vastupidi, mõistus peab andma mitte ainult vormi, vaid ka religiooni olemuse. Seetõttu on vaja, et protestantlus kas pöörduks tagasi katoliiklusse, peatuks poolel teel või tõuseks järjekindlalt edasi vabamüürluse religioonini. Ja tõepoolest, kas mõistus võiks rahulduda ainult ühe hetke õigusega luua „mõistlik“ vorm sellele, mis ületab meie arusaama? ... Olles saavutanud selge eneseteadvuse, näeb mõistus selgelt sellise ülesande lahendamatust. Siis esitab ta nõude ka oma loomuliku õiguse teisele osale. Lõpuks heidab ta vihkamist äratava teema kõrvale ja valib teema, mis on kooskõlas tema loomusega.“

II. Siirdudes põhimõtete tingimustest vabamüürluse tegevuse otstarbekuse asjaoludele, leiame vabamüürlaste väljaandes „Buagütte“ (Leipzig, 1874) ühe Saksa looži „austatud“ liikme Thomas Konradi artiklist järgmist:

„Mis puutub protestantlusesse, mis on kahetsusväärselt takerdunud ühe raamatu sõnade orjusesse, ilma eluandva distsipliinita, mis oleks võimeline liigutama vaimu tööd, mis on lõhestunud ja purunenud abituiks sektideks, siis võib seda võtta teadmiseks vaid statistilise rubriigina. Ainult tugevalt piiratud katoliikluse organisatsioonis peitub aktiivne algatus, mis on valmis võimsate takistustega pidurdama iseseisva inimkonna kujunemist. Seda ei tohi oma vandele truud vabamüürlased unustada. Kes kõrgeid eesmärke seab, peab ka neid saavutama. Rooma-katoliku kiriku paavsti eksimatuse süles ei saa vabamüürlane kristlaseks jääda. See kirik on väljakutse, mis on esitatud mitte ainult vabamüürlaste vennaskonnale, vaid kogu tsiviliseeritud ühiskonnale. Kui meie, vabamüürlastena, kes oleme seda nimetust väärt, tahame edasi minna oma ühenduse vaimus, siis peame koos Straussiga otsustavalt kuulutama: me ei ole üldse kristlased, vaid vabamüürlased – ei rohkem ega vähem... Aga piisab sellest. Me peame koordineerima oma jõud selleks, mis on inimestele humanitaarses ühenduses tõeliselt kasulik. Inimkonnale kasu toomata kõhkleval diletantismil on vähe austust ka meie vendluse vastu. Kas üks või teine"[139] Taasesitatud Pahtleri ‚Stile Krieg gegen Thron und Altar‘, 2. trükk, lk 58.

Vastavalt nimetatud õpetusele hävitas Prantsusmaa „Suur Ida“ 10. septembril 1877. aastal oma põhikirjast kaks teesi: Jumala olemasolu ja hinge surematuse kohta.

Seega taandub vabamüürluse ja seega ka juutluse programm eelkõige katoliikluse hävitamisele, protestantlus hävitatakse teises järgus.

Meile juba tuntud[140] Vt käesoleva teose märkus lk 17. Augustin Barruel, Pariisi Püha Neitsi katedraali abt, sai 20. augustil 1806. aastal Firenzest Johann Baptist Simonini kirja, mis oli märgitud sama kuu 1. kuupäevaga ja mis on praegu hoiul Šveitsi Friburgi linnaarhiivis.

Livorno päritolu, ristitud juut Simonini kirjeldab selles kirjas juutide plaane maailma orjastamiseks; kinnitab, et Kagali väitel pärines „Mäe vanataat“ Juuda suguharust; kinnitab, et tunnistades Bourbonide dünastiat[141] „Litia pedibus destrue!“ – vabamüürlaste sektide lahingukäsu vaenulikuks, loodab juutlus lähiaastatel selle hävitada; ja lõpetab kinnitusega, et Iisraeli järeltulijad loodavad vähem kui sajandi jooksul hävitada teised usundid, et luua oma impeerium, asendada kirikud sünagoogidega, viia järelejäänud kristlased orjusesse ja saada maailma valitsejateks. Paralleelselt sellega otsustas 29. juunil 1869. aastal Leipzigis kogunenud õigeusklikest, reformitud ja vabamõtlejatest juutidest koosnev Suur Sinod muu hulgas järgmist: „Kaasaegsete ideede elluviimine ja arendamine on kõige kindlam garantii juudi rahvuse ja selle laste olevikule ja tulevikule“. Aga juutide seisukohast on kaasaegsed ainult revolutsioonilised ideed, ja kõikvõimas vabamüürlus teenib Juuda poegade rahvuslikke huve eelkõige võitluses paavstlusega...

Tõsi, pikka aega olid Iisraeli pojad enamikust inglise, saksa ja prantsuse loožidest välja arvatud, mistõttu asutasid nad endale samalaadsed kultused, nagu „Mizraim“ Prantsusmaal ja „Beni-Berif“ (Berit) Ameerika Ühendriikides. Nende kaudu kasutas judaism võimalust suhelda teiste loožidega ja saada kasu vabamüürluse universaalsest iseloomust.

Juudid räägivad, et Mizraim, Hama poeg, tuli Egiptusesse, vallutas riigi, andis sellele oma nime ja asutas salajase kultuse Osirisele, Isisele, Tifonile jt. Pärast Itaaliasse viimist ja seejärel teistesse Rooma impeeriumi osadesse levimist sai sellest kultusest tarkuse allikas, kust ammutasid teadmisi filosoofilised koolkonnad, salaliidud, paljud religioossed sektid ja vabamüürlaste rühmitused. Selle süsteem jaguneb neljaks seeriaks: sümboolne, spekulatiivne, müstiline ja hermeetilis-kabbalistlik. Need jagunevad 17 klassi ja 90 astmesse ja kategooriasse. Üheksakümnes kategooria kuulub tundmatule juhile: „Souverain Grand Maitre absolu, puissant, supreme de l'Ordre“. 19. sajandi alguses viis Gerško Bedarrid Mizraimi Prantsusmaale, kus see muutus ja laienes. 1860. aastatel, kui Napoleon III nimetas „suure meistri“ ametikohale „Idas“ mitte vabamüürlasest marssal Maniane, ühines Misraim, kellel oli juba palju järgijaid, „Idaga“ (Grand Orient de France) ja lõpetas selle lõplikult.[142] Vt Bedarride. – De l'Ordre maconniqui de Misraim depuis sa creation jasqu'a nos jours. Pariis. 1845. – Lachmann. – Geschichte und Gebrauche der Hochgrade. Braunschweig. 1866.

B'nai Brith (J. О. В. В.), „B'nai (Beni) Berif“, – salajane juudi ühendus. Asutatud New Yorgis 1843. aastal. Selle ülesanne: „kõigi iisraellaste ühendamine viisil, mis soodustaks kõige enam juutluse kõrgemate huvide kiiret ja laialdast arengut“.

Teiselt poolt, gojide seas ei olnud antud juhul, nagu tavaliselt, ühtsust. Mõned vabamüürlaste loožid võtsid juute vastu juba alates 18. sajandi keskpaigast, st ajast, mil vabamüürlus hakkas omandama selgelt revolutsioonilist ja vägivaldset iseloomu. Sama juhtus, nagu teada, ka „vene“ mässu ajaloos. See on faktidest tulenev reaalne järeldus. Kuid selle vajalikkust ei saa ilmselt eitada ka juudi ajaloo põhjal üldiselt. On teada, et Prantsuse illuminaatide asutaja ja vabamüürluse energiline levitaja Martine Pasquali oli juut. Lõpuks ei saa üldiselt eitada, et judaism ja vabamüürlus on paralleelsed institutsioonid. Judaism on isegi vabamüürlus par excellence nii oma liikmete tihedat ühtsust silmas pidades kui ka kosmopolitismi jõu tõttu, mille Iisraeli pojad on püstitanud kõrgemale mis tahes patriotismi sidemetest ja lõpuks kristluse vihkamise kaudu. Seetõttu ei viivitanud vabamüürluse sisemised liikumised kõrvaldamast neid takistusi, mis kristlike ideede ja sotsiaalsete eelarvamuste tõttu takistasid juutide vastuvõtmist tavalistesse loožidesse. Seetõttu hakkas vabamüürlus katoliiklikes riikides – Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja hiljem ka Saksamaal – avama uksi juutidele. Siiski avastas vabamüürlus hirmuga, et Juuda pojad olid juba kõikjal suutnud võtta mõjuvõimu ümberlõikamata „Leskede laste“ üle...

III. Ilma süvenemata siinkohal kõigile teadaolevasse otsustavasse rolli, mida juudid mängisid „Suure Revolutsiooni“ käigus, eriti terrorirežiimi kõrghetkel, ei saa me siiski jätta märkimata Kagali seotust Bonaparte'idega. Arrasist pärit väike asjaajaja Robespierre ja suurtükiväe alamporutšik Buonaparte olid oma kuritegude eest pühitsetud ülemaailmse Kagali poolt vabamüürluse kaudu. Mõlemad hävitati võrdselt, kui nad julgesid tõusta „valitud“ rahva vastu, kui neist enam kasu ei olnud. Napoleon I oli kirglik vabamüürlane ja Robespierre'i mõttekaaslane. Vabamüürlus õitses tema valitsemisajal Prantsusmaal nii, nagu seda ei olnud varem ega hiljem. Armee oli täielikult vabamüürlik.

Napoleon ise mitte ainult ei varjanud oma vabamüürlikke sümpaatiaid, vaid kuulutas end revolutsiooni apostliks. 18 brümeril, kui Robespierre'i usaldusisik ja tema poolt Touloni piiramise juhiks määratud, kirjutas Napoleon, tol ajal veel ainult kindral Bonaparte, pärast linna vallutamist Konventile: „Kodanikud, rahva esindajad! Auvaheliselt ja reeturite veres liikudes teatame, et teie korraldused on täidetud ja Prantsusmaa on kätte maksnud! Me ei halastanud ei vanuse ega soo peale. Need, kes olid vaid vabariikliku suurtüki poolt haavata saanud, rebiti vabaduse mõõga ja võrdsuse täägiga tükkideks... Tervitused ja austus. Brutus Bonaparte, püksata kodanik"[143]. „Memorial sur la Revolution francaise“, par Touss. Fel. Joly, ancien professeur. Paris. Beauce-Rusand, 1824. Oma ‚Biographie Universelle!‘ arvab Michaux, et hiljem tegi Napoleon näo, nagu oleks kohutava raporti kirjutanud tema vend Lucien... Aga see ei muudaks asja. Isegi kui raporti autor oleks tõepoolest olnud Lucien, oleks see ikkagi tõendanud Napoleoni meelestatust, ilma kelle nõusolekuta tema vend ei oleks sellist teksti kirjutada julgenud. Arvestades aga asjaolu, et Toulone võitja ei eitanud oma aega raporti autoriks olemist, omandab see fakt eriti silmapaistva tähenduse...

Sellega kooskõlas võtab Louis-Napoléon (hiljem Napoleon III) oma teoses „Idees Napoleoniennes“ oma onu ajaloolise missiooni kokku järgmiselt: „Surev, kuid võitmatu revolutsioon jättis Napoleon I-le oma viimse tahte täitmise. „Valgustades rahvaid“, nagu ta oleks öelnud, "tugevda kindlate alustega meie pingutuste tulemusi; levita laialdaselt seda, mida mina suutsin täita ainult sügavuti; ole Euroopale see, mis mina olin Prantsusmaale"... Seda suurt ülesannet täitis Napoleon lõpuni.

Faktide lähem vaatlus veenab aga, et võrratu õnn ja omaenda geniaalsuse kättesaamatus pimestasid „väikest kapralit“. Tegelikkuses ei olnud ta mitte ainult revolutsioonile võõras, vaid olles sellega kogemuste kaudu tutvunud, värises ta rahvahulga raevukuse ees, kuid keisriks kroonituna ei peatanud teda miski, et varjata oma võimu jakobiinlikku päritolu. Ta mängis kahe ja isegi nelja otsaga mängu. Taga ajades rojaliste, ümbritses ta end siiski nendega ja vastupidi, värvates oma õukonna liikmeid peamiselt vabariiklaste hulgast, tundis ta nende vastu sügavat põlgust ja hoidis neid, nagu öeldakse, raudses haardes. Nimetades nad kindraliteks, marssaliteks, hertsogiteks ja kuningateks, oli tal piisavalt vahendeid, et välja juurida „vabariiklik“ vaim. Teisalt oli tal selliste keisri ministrite nagu Thiers ja Fouché näol võimalus hinnata kogu „vabadusearmaste“ reeturlikkuse madalust. Ümbritsetuna reeturitest, kohtas ta isegi keisrinna Josephine'i, Bogarne'i lese näol spiooni, kes oli end täielikult müünud tema enda salapolitseile. Ei, pole siis midagi imelikku, et Napoleoni ei ole Püha Helena saarel korduvalt end neednud selle eest, et ta ei poonud Fouché õigel ajal! ... Pole siis ime, et ta nimetas 21. märtsil 1804 hertsog d'Enghien'i sõjaväekohtu esimeheks just „Bastille'i vallutaja“ (14. juulil 1789) Gülleni. Inglismaa teenistuses olnud hertsogi surm, kes võitles Veyzemburgi, Besheimis jm lahingutes vabariigi vägede vastu ja vandenõusid esimese konsuli vastu, oli otseselt riikliku vajaduse tingitud. Samaaegselt, valmistudes end keisriks kuulutama, tahtis Bonaparte hertsogi hukkamise abil anda oma vaadetele ja terrorirežiimi toetajatele kindla garantii. Hukkamise eelõhtul ütles ta oma lähedastele: „Nad tahavad mind taga ajades revolutsiooni hävitada. Aga mina kaitsen seda, sest mina ise olen revolutsioon, jah, mina, mina!... Nad hakkavad nüüd mõlemad vaatama, kui nad teada saavad, milleks me võimelised oleme.“ Mõni aasta hiljem, sama küsimuse juurde tagasi pöördudes, selgitas ta oma vennale Josephile: “Ma ei saa kahetseda seda teed, mille ma hertsog Enghieniga valisin. Mul ei olnud muud võimalust, et kõrvaldada kahtlused minu kavatsuste suhtes ja purustada Bourbonide toetajate lootused. Pealegi ei saanud ma endale varjata, et mul ei ole troonil rahu, kuni elus on veel vähemalt üks Bourbon. Temast voolas suure Condé veri. Saates ta teise ilma, tõin ma kiire ohverduse enda turvalisuse ja oma dünastia suuruse nimel".

IV. Milline oli nendes tingimustes „Leskede laste“ ja „valitud“ rahva liikmete osalus Venseni kuriteos, jääb ainult oletada. Kuidas ka poleks olnud, pole kahtlust, et „maailma Kagali“ ja Napoleon I kavatsused selles küsimuses ühtisid. Põhjalik uurimine näitaks muidugi sama ka mitmes muus, kuigi kaugeltki mitte kõigis suundades, kuid see nõuab eraldi analüüsi. Märgime vaid, et judaismi võimu teadvustades püüdis Napoleon kahjuks seda endale meelepäraseks muuta ja seetõttu ei peatanud ta isegi Sinedrioni kokkukutsumist 1807. aastal.

Siiski on raske mõista tema eksliku veendumuse naiivust, kui ta lootis juute petta või neid oma relvaks muuta. Kas ta ei tundnud ajalugu? Kas ta ei näinud, milline oli prantsuse patriotism nende ahnete juudi hordide seas, kes tulid kõikjalt üle Reini, et röövida nii prantslasi üldiselt kui ka oma näljaseid, räbaldunud armeesid? Kas ta ise ei kurtnud riiginõukogule Juuda poegade röövellikkuse üle Elsassis ja Lotringis? Kas tal polnud teavet Meier-Amschel Rothchildist ja Hesse-Kasseli hertsogi kapitalist? Kas ta ei tundnud Hispaania lüüasaamiste tagajärgi, mis olid Nathan Rothchildi ja Wellingtoni „koostöö“ tulemus ja mis osutusid Püha Helena eelkäijateks? Kas tal polnud andmeid selle kohta, et Saksamaal suleti Prantsuse vägede sissetungi ajal kõik kohalikud „loožid“, et mitte astuda suhetesse vabamüürluse võltsinguga „korsiklase“ trummide saatel? Kas ta ei olnud kohustatud mõistma vabamüürlaste ja juutide sügavaid sidemeid salakavalaga Albioniga?

Kas ta ei märganud, et Rothchildide „dünastia“ sai kõigi monarhistlike koalitsioonide kassapidajaks ja järelevalvajaks? Kas ta unustas lõpuks Gustav III, Ludvig XVI ja Philippe Égalité saatuse?!... Kes annab vastused? Kuidas seda kõike mõista?...

Igatahes, Iisraeli pojad koos „Leskede lastega“ mõtlesid Napoleoni jaoks välja lõbusa mängu. Avalikustades talle Austria kindralstaabi saladused ja reetes seega meie õnnetud sõdurid ja nende väepealiku Surovi, korraldas judaism Itaalias ja Saksamaal Napoleoni vastu karbonarismi ja tugendbundi. Venemaal omandanud sellise šabbesgoji nagu Speranski ja Aizika Peretzi kaudu krahv Kutaisovi mõjuvõimu, ei olnud juudid 1812. aastaks mitte ainult loonud kunstilisi spionaaživõrgustikke, vaid soovitasid Napoleonil avada võltsitud rahatähti trükkiva tehase ja levitasid neid seejärel usinalt, et õõnestada meie riigi krediiti. Kuid saatus tahtis, et Napoleoni kaaslane krahv Segur oleks tunnistajaks juutide sõprusele, kui haigeid ja haavatud prantslasi lõid Kagalid ja prikagalkad surnuks vene vägede pealetungi ajal või viskasid külma kätte surema...

Kuid kuidas ka poleks olnud, pilt ei oleks olnud täielik ilma selle apoteoosita, mille Juuda pojad lavale tõid ja Waterloo all etendasid, lõpetades Nathani krokodillipisaratega, kui Londoni börsil toimusid tehingud Inglise konsoolidega.

V. Olles „ühe hoobiga“ ette valmistanud edasiste revolutsioonide labürindi „armastatud“ Louis XVIII ennistamise kaudu Vene vägede poolt ja andnud talle oma lõbuks Fouchéle politseiministri ametikoha, võis Kagal oma loorberitel puhata, ad teinpora feliciora. Lõppude lõpuks oli Fouché sama minister ka hirmuajal, s.t. kui Louis XVI-l oli pea maha raiutud, ja juudi frankistid, kui patenteeritud Azefid, jätkasid „armastatud“ ajal sama rolli, mida nad olid teinud Napoleon I ajal. Tähistades „õiglase kuninga“ tagasitulekut ja muide, soovitades talle Fouché'd, tegi vabamüürlus Talleyrand'i taas ministriks, lootes ette näha hiljem Benjamin d'Israeli poolt avalikult esitatud aforismi vilju: „armuline poliitika on kõige osavam ja kõige ettenägelikum...“

Siin astume sündmuste perioodi, mille moto on - est ali-quid delirii in omne rnagno ingenio.

Kui kahetsusväärne, et käesolev töö on juba liiga ulatuslik... Kui kurb, et pole veel tulnud aeg, et paljusid asju trükis paljastada... Kui alandav on, isegi tahtmatult, vaikida andmetest, mis võiksid paljastada kogu juudi kahepalgelisuse küünilisuse? Kui kibe on see, et üks raamat ei suuda katta nii haiguse diagnoosi kui ka selle ravi!..

Vahepeal näeme Waterloos sama donkihotelikkust, mis paraku ka tänapäeval iseloomustab paljusid isamaalisi ühendusi Venemaal, pettes end miraažiga, et oma vapruse ja verega võidavad nad vaenlase, kelle organisatsioon ise, nagu ka selle juhi elukoht, jääb tundmatuks.

Waterloo lahingu eelõhtul, kui Napoleon liitus Ney korpusega Catr-Bras'i juures, liikus ta mööda Brüsseli teed brittide vastu. Otsustatult ei tulnud talle pähe, et ta peab võitlema ka preislaste vastu, kellel ta pidas pea purukslööduks. Uskudes, et ta saab kergesti võitjaks, otsustas ta, et sisendada vaenlasele hirmu ja äratada julgust oma vägedes, teha ülevaatuse Wellishtoni armee ees.

Siis esinesid oma juhi ees viimast korda veteranid, kes olid võidelnud Püramiidide lahingutes, Austerlitzis ja Borodinoo väljadel ning kes olid nii kaua aega kogu maailma aukartuses hoidnud. Oma kunagise suuruse langusest hoidsid nad ainult oma sõduriuhkust, kättemaksuiha ja vankumatut kiindumust oma kangelasliku juhi vastu. Siis ilmus keiserlik võim taas kogu oma hiilguses vanade sõdalaste silme ette ja jättis nende südamesse kustumatu mulje... Suur väejuht ilmus taas oma tumedas ülevuses!

Kahjuks sai „Belle Alliance'i“ mõisast „Püha Alliansi“ eelkäija ja Püha Helena saar osutus tagatiseks, et Viini kongressi karneval ei katkeks enam kunagi.

„Ces attaches ont compris quelque chose!“ - hüüdis ägedalt „väike kapral“ preislastele ja inglastele, kes olid aga juba üsna pikka aega oma vaenlasi „harjutanud“. Et mitte sattuda Blücheri kätte, kes oleks ta kohe kättemaksuks Enghieni hertsogi surma eest maha lasknud, kirjutas hävitatud Caesar Inglise printsregendile, et isamaalt lahkudes otsib ta, nagu Themistokles, „varjupaika Briti rahva südames. Kuid mehed, kelle käes valitsemise ohjad siis olid, ei tundnud troonilt kõrvaldatud isanda suhtes mingit kaastunnet. Ei võtnud arvesse ei inglise nime au ega rahva arvamust, vaid surusid Suurbritanniale peale häbiväärse vangivalvuri rolli. Inglismaa rannikule jõudes sai „kindral Bonaparte“ Plymouthis kohutava teate, et ta lõpetab oma elu „riigikurjategijana“. Ja nii lõpetas ohjeldatud Prometheus piiritu ookeani ääres, ebatervislikus kliimas, mürase, karmi ja kättemaksuhimulise Goodson Lowe'i järelevalve all oma maise rändamise...

Niisiis, kas see hämmastav uhkuseeepos, mis on maailma annaalides enneolematu, on tõestuseks ajaloo õiglusest?…

Ei, sest lõpptulemused ei ole kellelegi nii palju kasu toonud kui ülbele Inglismaale. Eriti Berliini kongress ja Beaconsfieldi „triumf“ veensid meid, et Vene rahva verevoolud, mis valati Napoleoni purustamiseks, väetasid Euroopa pinnast justkui eranditult selleks, et sellel saaks õitseda „aus vahendaja“, kes suudab maailma taas üllatada tänamatusega, samas kui küüniline Albion jõudis oma juudi kultuuri viia meie ristteele kõige ülbema Juuda poja isikus.

VI. Selles nutuorus ei juhtu midagi, kuid samas ei kao midagi tagajärgedeta. Ajalooareenil toimuvad silmakirjalikud sündmused, mis on palju häirivamad kui orkestri vale esitamine, toovad kaasa eeldatavaga vastupidised tulemused. Nii oli ka kurikuulsa Viini kongressi puhul. Seades endale täitumatud unistused revolutsiooni tagajärgede likvideerimisest, tekitas ta lõpuks anarhilise olukorra, millest Euroopa – teiste maailmaosade eesrindlane – ei suuda väljapääsu leida...

„Le congres danse mais il ne marche pas!“ – märkis oma ajal mürgiselt krahv de Ligny. Samal ajal ei lubanud juba ainuüksi selliste inimeste nagu Talleyran ja Mettnerichi kohalolek midagi head. Kuid see, mis ei õnnestunud Napoleonil, kes arvas, et suudab üle kavaldada „kannatustega täidetud sünagoogi vanemad“, õnnestus osaliselt Talleyranil, kes saabus kongressile tagasihoidliku palujana, kuid tundis end siin kiiresti „nagu juut laadal“. Seda oli tal veelgi lihtsam saavutada, kuna kuigi ta oli juba ammu loobunud piiskopi ametirõivastest, mis olid olukorrale sobimatud, oli tal kogu elu jäänud katoliku kiriku kõrgete ametnike talent anda oma näole vajaduse korral õrnalt vagatsev ja liigutav alandlikkuse ilme. „Kvartett“, nagu nimetati Venemaad, Preisimaad, Austriat ja Inglismaad, tahtis Talleyrani eelnevatest nõupidamistest kõrvaldada ja tunnistada teda teisejärguliseks saadikuks. Siis mõtles see vana rebane, kes oli nii innukalt töötanud vana Euroopa hävitamise nimel, välja loosungi, mis säras nagu võlukepike. Revolutsioonilise ja Napoleoni-aegse Prantsusmaa minister astus ajaloolise õiguse kaitsjana välja jõhkra vägivalla vastu. Arvestus osutus õigeks. Kõik intriigid enda kätte koondanud, asus Talleyran legitiimsuse maski taga „kvartetis“ segadust külvama. Inglismaa ja Austria lõpetasid Venemaa ja Preisimaa nõudmistega nõustumise. Asi läks nii kaugele, et kongressi baromeeter hakkas, nagu tol ajal öeldi, „tormi näitama“.

Tõsi, mitte kõik ei lasknud end petta. Talleyrani kinnitusele, et ta oli juba seitse aastat tagasi olnud Napoleoni kahtluse all, hüüatas prints de Ligny: „Kas tõesti ainult seitse aastat? … Minu jaoks olete te kahtlane juba kakskümmend aastat!“ Sellegipoolest suutis poliitiline kameeleon olukorda ära kasutada, leides end oma apoteoosist Austria ja Inglismaa liitlasena Preisimaa ja Venemaa vastu. Lühinägelik Briti suursaadik Kastelri järgis pimesi kaht jesuiiti, Talleyrani ja Mitterrnichi, kelle suhted olid muutunud üsna intiimseks. Küsimus, kes peaks osalema ühe või teise programmi punkti lahendamisel, muutus üha segasemaks. Salajased kombinatsioonid ja diplomaatilised intriigid takistasid ametlikke läbirääkimisi niivõrd, et need osutusid sageli eesmärgituks või viljatuks. Nimetatud raskuste ja läbielatud katsumuste tulemusena vähenenud vaimsete võimete tõttu oli kongressi tegevus reformimeelsusest vaene ja loomingulisest võimest puudust tundev. Uue ajastu sümptomeid ja rahva meeleolu ärevust, aga ka Euroopa rahvaste elus ja veendumustes toimunud muutusi ignoreeriti üllatava ükskõiksuse ja lapsikusega. Endise „tasakaalu süsteemi“ elementaarne taastamine koos reaktsiooni võidukäiguga peeti piisavaks aluseks asjade korrale. Üldiselt võttes käsutas Viini kongress troone ja kroone sama meelevaldselt, kui seda tegi Napoleoni revolutsiooniline absoluutne võim. Territooriumi jagamisel ei pööranud kongress omakorda mingit tähelepanu hõimude, dünastiate ja riikide ajaloolisele minevikule.

Muid lahendusi ei olnudki oodata, sest oleks olnud raske välja mõelda paremat olukorda nii kogenud poliitilistele petistele nagu Metternich ja Talleyrand.

VII. Alates Konstanzist ei olnud Euroopa näinud nii säravat kogunemist kui Viini kongress. Vana režiimi suurejooneline keskkond, mis oli viimase kahe aastakümne revolutsioonide ja sõdade tõttu tagaplaanile jäänud, avanes taas kogu oma hiilguses, ning mõtlematus summutas mõjukates ringkondades peagi mälestused äsja üleelatud kohutavatest aegadest. Lõbusas Viinis hakkasid ülemiste ringkondade seas taas valitsema kerge teravmeelsus, naudingutejanu ja liialdatud koketsus, mis olid kunagi iseloomulikud Prantsuse moesalongide külastajatele. Kongressil, mis oli kokku kutsutud Napoleoni poolt „segamini aetud“ asjade lahendamiseks ja taastamiseks, olid peamiseks tegevuseks pidustused, ja millised pidustused! See oli lõputu karussellide, ballide, paraadide, pidulike etenduste, maale sõitmiste, jahipidamiste, kontsertide, ilutulestike ja rahva lõbustuste jada. „Tuleb ju midagi ka rahva heaks teha,“ iroonitses krahv de Lin, “sest vabadussõdade ajal tegi rahvas nende kõrgete isandate heaks ka üht-teist.“

Genz, Metternich'i parema käe, kes moodustasid kongressi alfa ja oomega, sõnul ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, kui palju sadu miljoneid maksid need lõbustused purustatud ja pankrotistunud Austriale. Ühele õukonna lõunasöögile kulutati igapäevaselt üle 50 000 guldna; Talleyrani sõnul maksid kuulsad külalised Viini õukonnale igapäevaselt üle 220 000 guldna. Külalisedki ei olnud kurvad. Ühes tolleaegses pamfletis öeldi: „Taani kuningas joob kõigi eest, Württembergi kuningas sööb kõigi eest, Preisi kuningas mõtleb kõigi eest, Baieri kuningas räägib kõigi eest, Austria keiser aga maksab kõigi eest“. Talleyrand omakorda korraldas luksuslikke pidusid, viies gastronoomid sellisesse ekstaasi, et nad lõpuks hakkasid kõnesid pidama ja ütlema tooste auväärse briti – „juustude kuninga“ – auks! Lisaks sellele oli igal mehel oma armulugu. Iludused: Gabriela Auersperg, Lobkowicz, Zichi ja Esterházy, sellised targad naised nagu Eliza Bernsdorff ja paruness Varnhagen ning sellised „seelikutes ministrid“ nagu „piiskopi“ krahvinna Talleyran-Périgord või printsess Bagration ja hertsoginna de Sagan, jätsid kongressi kroonikasse kustumatu jälje...

Selline olukord meelitas loomulikult Viini „valitud“ rahva ahneid poegi. Nad olid siin nagu kärbsed, tegelesid kõige võimalikuga, aga eelkõige muidugi tegutsesid vahendajate ja spioonidena. Nendes ametites on nad ju üldse asendamatud. Talleyrani, selle „kiriku armastatud poja“ juhtimisel tegutsesid nad veelgi suurema kasuga. Kui palju kulda läks taas põlastatud gojide käest üllale Iisraelile, kui palju saladusi varastati, kui palju lähimaid mõjuvõimu kanaleid rajati ja kui palju uusi kindlusi ehitati „püha Talmudi“ auks!

Legitimism, reaktsioon ja silmakirjalikkus, mida Metternich esitas universaalsete kondoomidena revolutsiooni vastu, võisid omakorda tuua ainult tõelist naudingut alandlikule Kagalile, kuid ajaloolise kättemaksu põhimõtte ja kontrastide seaduse kohaselt pidid need lõbusal viisil kokku põrkama 1848–1851. aasta hirmuärataval perioodil niinimetatud „õukonna demokraatidega“. „Kui varem peeti haruldaseks kääbust, araablast või ahvi (vt tema „Maailma ajaloo komöödia“), siis nendel päevadel hakati võtma õukonda omi demokraate,“ ütleb Johann Scherr. Ja kui sellist uutmoodi narri oli võimalik kuidagi hankida ühelt Iisraeli kaheteistkümnest suguharust, siis peeti seda juba kõrgeimaks šikiks ja luksuseks“...

VIII. Loomulikult ei viivitanud ka teised kongressi üritused end sellega paralleelselt paljastamast. „Viinis,“ ütleb Gervinus, „loodi riike samamoodi nagu tehases toodetakse – kiirustades, kuid ebakindlalt. Alama rahva kiindumus oma vanade dünastiate vastu ja hõimude moraalne tase ei läinud üldse kaalukausile. Arvesse võeti ainult hingede arv ja nende võime makse maksta.“ Võttes arvesse, et kogu see tegevus toimus “kahe sõbra“ Austria keisri Franzi egiidi all, kelle ümber olid koondunud kongressi jõud ja kes väliselt paistis siirana, lihtsana ja heasüdamlikuna, kuid tegelikult oli äärmiselt kalk, kaval ja julm, saame üsna täpse pildi sündmustest.

Kongressi enamiku otsuste sobimatus ja saamatus, kavalus ja salakavalus olid seega loogilised järeldused teda ümbritsevatest tingimustest. Ja mida rohkem pimedus tihenes, mida rohkem progress pidurdus, seda kõrgemale ja laiemale arenes Suurbritannia võim, kes suutis õigel ajal asendada lühinägeliku Castlereagi selliste riigimeestega nagu lord Clancarty ja Catcart ning lõpuks ka hertsog Wellingtoni enda. Metternich, kes oli veel peaaegu 35 aastat pärast kongressi Euroopa mandri oraakel, ei saanud oma hilisemate meetmetega anda oodatust vastupidiseid tulemusi ja selles traagilises veidrikus pidid need kiirendama lõpplahendust...

Kuid 1848. aasta revolutsiooni puhkemisega pääses Metternich ise oma sõnulseletamatute vooruste ja ettenägelikkuse eest vaevu poomisest... esimesel laternapostil.

On selge, millist kasu sai „maailma“ juutlus sellest valest, lühinägelikkusest, kahtlustest ja tühisusest. Kongressi määratluste kirjaoskamatu kunstlikkus pakkus juudi kavalusele peadpööritava vabaduse.

Üldist rahulolematust õhutades ja nõudes üha suuremaid kulutusi salapolitseile ja armee tugevdamiseks, et kaitsta täiesti efemeerset, nagu selgus, rahu, pidas „püha liit“ ise vaevu vastu. Meie võtsime endale ülempolitseiniku rolli ja vastuolus nii Venemaa tõeliste ülesannete kui ka varasema mõistliku poliitikaga kaitsesime meie vaenulike Briti eesmärkide nimel Türgiga mässanud Egiptuse asekuninga vastu, ja siis läksid nad päästma slaavlaste hegemoonia järele janunevat Austriat ungarlaste vastu, kes olid meile juba korduvalt ja salakavalalt tagasi maksnud, kuid peavad end praegu siiski võlglasteks... Olles meile edasi kehtestanud „konstitutsiooni“ ja hirmutanud võimalusega, et tekib Ungari-Poola vabariik, viisid vabamüürlased meid Krimmi sõja "teatrini", mis sõltumata paljudest teistest Venemaa õnnetustest oli „kullakaevandus“ terve rea uute „Iisraeli vürstide“ rikastumiseks.

Teiselt poolt olid Trafalgar ja Waterloo Napoleoni ajastul vaid peegelduseks sellest särast, millega Viini kongress ümbritses Inglismaa türannia. Just see kongress soosis „valgustatud meresõitjaid“ sellise püsiva Euroopa stagnatsiooniga, mida nad vaevalt kunagi enam kogevad. Nendes tema jaoks äärmiselt õnnelikes kombinatsioonides ammutas Suurbritannia need allikad ja rajas need alused oma julmale võimule, mis nii kaua võimaldasid tal ekspluateerida teiste rahvaste õnnetusi ja eelkõige mängida Berliini kongressil rolli, mida meie kodumaa ei saa kunagi unustada.

Seega näeme, kui piiritud on Albionile judaismi ja vabamüürlusega liidust tulenevad eelised ja kui mõõtmatud on vahendid nende enda õitsenguks.

IX. Kuid Viini kongress ei olnud sellega rahul. Ta mängis meie vaenlasele ka teises suunas kätte. „Kus on soolane vesi, seal on Inglismaa!“ – laulab üks Briti laul. Seepärast pakkuski see riik meile Katariina II ajal laevastiku reformijaks ühe oma parima laevakapteni – Greigi, kes oli muidugi vabamüürlane. Meie asi ei ole rääkida kõigest, mis seal juhtus. Siiski ei saa mainimata jätta asjaolu, et Krimmi ülemjuhataja Menšikov oli ilmselt samuti vabamüürlane ja nende palveid ignoreerides keelas ta admiralidel Kornilovil ja Nahhimovil merele minna, et nad hukkudes uputaksid enda kõrval liitlaste laevastiku parima osa... Selle asemel pidime me hävitama oma laevastiku lahes, mis pole kunagi varem ega hiljem ajalukku kantud, ning valama Sevastoopoli bastionid täis vaprate admiralide ja nende kangelasliku meeskonna verega!

Pühendudes ühe Euroopa asjadele ja keskendudes pikka aega ainult oma territooriumiga seotud probleemidele, andis Viini kongress Inglismaale täieliku vabaduse mõlemal poolkeral. Kuna sel ajal olid Briti kolooniad juba laiali pillutatud, lihtsustas see oluliselt Inglismaa võimalusi laiendada ja tugevdada võrgustikke, milles nüüd võitleb Inglise buldogide vallutatud maailm.

Kuid õigluse nimel ei tohi me muidugi unustada, et kui Suurbritannia hoolib oma piiride laiendamisest, siis peamiselt „pühaduse eesmärkidel“.

Väga auväärse “London Missionary Society” lugupeetud liikmed hajuvad teadaolevalt kõikjale maakera otsa, asudes sageli elama metsikute või pooltsiviliseeritud inimeste sekka. Enamasti tegelevad nad kaubandusega, seejärel, ja üsna palju, poliitikaga, ja lõpuks, kui aega jääb, jutlustamisega.

Sageli on see poliitika, nagu veel hiljuti Madagaskaril, liiga innukas, kuigi alati kaldub kahjustama kohalikku võimu või põlisrahva huve. Juhtub ka nii, et kui „ostjalt“-põliselanikult nahk ettevaatamatult maha võetakse, hakkab ta äkki perutama. Siis karjuvad austatud isad, et nende elu on ohus, ja keegi Cecil Rhodes langeb nagu lumepall protestantliku brändi või inglise kalinguri vastastele. Kui sellest tulenevad „diplomaatilised arusaamatused“ ei lõpe teisiti, st lihtsalt inglise admirali nõudmisel korraliku kahjutasu maksmisega, siis asub väga korrektne inglise resident kohaliku kuningriigi pealinna elama kuni päevani, mil vähimalgi ettekäändel kuulutatakse kogu riik... Suurbritannia kolooniaks.

Sellega paralleelselt säilitab puritaanlik London rangelt monopoli ebajumalate kaubanduses ja tarnib neid, nagu ka kõike, mis on seotud nende kultusega, põhjalike teadmistega ja kõige mõõdukamate hindadega kõikjale maailma...

Sellised on Napoleoni ajastu tulemused. Nii kurb kui ka poleks tunnistada, pole tõe eest pääsu. Kokkuvõttes näeme, et olles talunud 1812. aasta kannatusi ja valanud uusi verevoolusid meid vihkava Euroopa “vabastamise” nimel, päästsime ja ülendasime lõppkokkuvõttes Inglismaa, meie avatud vaenlastest kõige tigedama, tugevdasime, rikastasime ja ülendasime juuti, ilma kahtluseta ja veelgi ohtlikumaks, s.o. salaja.

X. Suur revolutsioon ja Napoleon ühelt poolt ning Viini kongress teiselt poolt on diametraalselt vastandlikud nii allikate, meeleolude, meetodite kui ka eesmärkide poolest. Sellest hoolimata ja üksteist välistades teenisid need sfäärid võrdselt judaismi plaane. Võib isegi tunnistada, et rõõmus kongress, mis oli arvutatud revolutsiooni tagajärgede hävitamiseks, tõi Kagalile suuremat kasu kui terror ja Austerlitz. Toitudes rahvaste kurbusest ja riikide lagunemisest, peab judaism toitma kongressile suurimat tänu „Püha Alliansi“ tulemuste eest. Monarhiline printsiip, rahvuslus ja ajaloolised alused üldiselt ei saa eitada „valitud“ rahvale tänulikkust selle kunsti eest, millega nad ise vabaduse ideed määrivad, kui nad selle kaela ümber riputavad...

Siin astume juba meie aja ajaloolise tragikomöödia proloogi. Teema väärib tähelepanu.

20. juulil 1785. aastal sai papp Lantz väikeses, kuid „vabas“ Regensburgi linnas Weistauptiga jalutuskäigul välgulöögi tagajärjel surma. Baieri kuurvürsti Karl-Theodori tagakiusamise eest varjudes, nagu allpool selgitatud, põgenes Adam Weisgaupt, Ingolstati ülikooli kanoonilise õiguse professor ja Illuminaatide ordu rajaja, kiirelt. Ilmselt ei teadnud ta, et Lanz läheb ordu asjus Berliini ja Sileesiasse ning et kõige tähtsamad dokumendid on tema riietesse õmmeldud. Need dokumendid heitsid aga illuminaatide ordule välkvalgust. Lantzi, Weisgaupti, parun Gottfried Bassuse, Zwachs'i ja „geniaalse“ Adolf Knigge otsingud täiendasid dokumentides sisalduvat teavet ja kuurvürst Karl-Theodor'i käsul avaldati need 1787. aastal. Originaale hoitakse Müncheni Riigiarhiivis ja need on avalikult kättesaadavad.

Ordu tegutseb kavaluse, vägivalla ja reetmise abil. Illuminaadid vihkavad kirglikult oma kõige ohtlikumaid rivaale, jesuiite, kuid reeglite, meetodite ja eesmärkide poolest on nad nendega identsed. Olles seotud 24. juunil 1535. aastal Kölnis toimunud Vabade Kivimüürlaste Nõukogu otsustega, st niinimetatud, tõenäoliselt apokrüüfilise „Kölni hartaga“, viivad Illuminaadid selle ja seejärel Rooma ja Kreeka kaudu oma päritolu tagasi pimedasse aega.

Ordu pea on, nagu arvata võib, „Nähtamatu ülem“, „Kõrgeim meister“, kelle olemasolust teavad ainult valitud „meistrid“, kokku kolm kuni viisteist inimest. Ei tohi aga unustada, et Teutooni mõõgakandjate ordu, millel on ka meie Baltisaksa piirkonnas veel palju esindusi, põlvneb Templirüütlitest, kes omakorda pidasid end vanimaks taolistest seltsidest, juba XIII sajandi teisel poolel e.m.a., sõlmisid oma keskele kuni 30 000 „rüütlit“ ja omasid aastas üle 50 000 000 000 frangi sissetulekut. Templirüütlid püüdlesid ülemaailmse ülemvõimu poole, jesuiidid mõtlesid sama. „Vabad Kivimüürlased“ deklareerisid ‚Kölni hartas‘ - ‚meie ühiskonda juhib üks ja universaalne pea‘, ja Illuminaadid, purustades religiooni ja riigid, ei saanud samamoodi millestki muust unistada. Lisaks on teada, et vabamüürluses ei käsita, vaid sunnitakse. Ignatius Lloyola muutis oma adepte „Exercitia Spirituals“ abil; illuminaatidele andis nende apostel Knigge juhiseks oma traktaadi „Inimeste kohtlemisest“. Illuminaatide õpetuse põhiolemus on järgmine:

„Võrdsus ja vabadus on võõrandamatud tõekspidamised, mille inimene oma algses täiuslikkuses on saanud loodusest. Esimene võrdsuse rikkumine toimus omandiõiguse kaudu. Esimene vabaduse rikkumine toimus „õiguse ja korra“ loomise kaudu. Omandi ja riikluse peamised alused on religioossed seadused. Selleks, et taastada inimkonnale tema loomulikud õigused vabadusele ja võrdsusele, on vaja alustada religiooni ja riikluse hävitamisega ning lõpetada eraomandi kaotamisega.

Paavstide türannia ja monarhide despotism purustab vaest inimkonda. Leida jõudu, mis suudab kaitsta rõhumise ja omavoli eest, saab ainult kõige ausamas, arukamas ja salajasemas ühingus. Seepärast on soov salajaste ühenduste järele inimese loomuses.

Jeesus Naatsaretist õpetas jumalikku tarkust oma järgijatele ja eriti pühale Johannesele. Ta pani neile oma käed peale ja istutas neisse oma vaimu. Apostlid andsid ilmutuse edasi esimestele piiskoppidele ja kuulutasid voorust kui igavest harmoonilist lepingut ja väravat kõrgeima tarkuse saavutamisele. Meie õnnetuseks on paavstid ja nende kaasosalised ehitanud sellele pinnasele hullumeelsuse, rüveduse, eelarvamuste ja isekuse ehitise. Sellest hoolimata ei ole puhas tõde kadunud. Seda on säilitanud salajased, koolid. Jumal ja loodus suunavad neid kui vahendit, et saavutada tulemusi, mis muidu oleksid kättesaamatud. [144] Nagu nende õpetuse edasisest arengust selgub, Illuminaadid, kes varjuvad Jeesuse Kristuse nime taha, mitte ainult ei usu Temasse, vaid on ka kõige salakavalamad Tema vaenlased

Kuningad on isad. Kuid koos laste täiskasvanuks saamisega lõpeb ka vanemate autoriteet. Vahepeal muutus kuningate despotism ülimaks seaduseks ja rahvas sai vahendiks kuninga kapriiside rahuldamisel.

Kuningate tulekuga jagunesid inimesed hõimudeks ja rahvusteks ning suur loomulik liit hävitati. Oma maa piiride laiendamine, oma naabrite põlgamine, petmine või solvamine tunnistati vapruseks ja seda nimetati patriotismiks. Oma iharuse pärast tekkisid kõigepealt palgasõdurid ja seejärel alalised väeosad. Neile maksti raha või anti mõisad, et nad oleksid jätkuvalt hukkamõistjad, kes palgati ainult selleks, et tappa ja röövida süütuid inimesi.

Illuminaatide ordu on pühendunud selle kõige hävitamisele ja inimkonna tagasiviimisele ürgsesse olekusse. Siit ka kohustus süüa kõike, mis ordule kasulik on. Kõik, mis on sellega vastuolus, on reetmine ja pahe. Eesmärk õigustab vahendeid. Nn ebaausad teod - laimamine, mürgitamine, mässamine jne. on lubatud, kui need soodustavad Illuminaatide ordu eesmärke“.

Vaatamata eelnevale, samuti juudi rituaali rakendamisele, Templirüütlite suurmeistri Jacob de Molay „püha“ mälestuse kummardamisele ja Filip IV Ilusa sümboolsele hukkamisele, ei tunnista vabamüürlus üldiselt ja illuminaadid eriti mitte ainult Saalomoni ja Hirami kultust, vaid seob viimaste nime ka reeturlikult Jeesuse Kristuse külge. Nende kinnituse kohaselt on Hirami nime tähed anagrammiks dogma - „His Jesus est restituens amorem mundi.“[145] „See on Kristus, kes taastab maailma armastuse“.

Poliitilisest ja religioossest türanniast vabanemise ettekäändel kuulutab Illuminaatide ordu seega anarhiat, millel pole pealegi mingit lootust eksisteerida. Weishauptil ja Kniggel seevastu ei olnud nähtavasti aimu ei judaismi ega vähemalt vanas Hiinas eksisteerinud salaühingute olemusest. Kokkupõrgete, üksteise diskrediteerimise ja hävitamisega pärsivad need seltsid mitte ainult keskvalitsuse tegevust, vaid ka omaenda tegevust, sest nad ise on võimetuks määratud. Lõputute ja ägedate tülide tagajärjel on nad abitud, eirates asjaolu, et seal eksisteerib omakorda kõrgeim ja ehk kõige võimsam salaselts kogu maailmas - "Valge Lootose" ordu.

Aga kui midagi uut ei olegi päikese all, siis ei saa eitada, et Illuminaatide organisatsioon kandis deemonliku tarkuse templit, mis välistab legendi, et põhikirja autoriks oli Adolf Knigge - kahekümne kaheksa-aastane noormees. Selliseid tegusid ei tehta äkki ja seejuures ühe mehe poolt. Kahtlemata on siia sisse põimunud kuratlik aegade tarkus, mida on salaja rakendatud, nagu me näeme Baconi „Uues Atlantises“, Cagliostro seiklustes, martinismi legendides ja ismaeliitide sekti ilukõnes. See viimane, „vabamüürlus moslemimaailma seas“, peegeldus Templirüütlite ordu perverssuses, kuigi see õitses saatuse pilgul „rüütellikult õilsa“ Egiptuse sultani Seladini päevil (XII sajandi lõpus), kes „ületas oma kristlikke vastaseid voorustes kaugelt“, nagu ütlevad tema õukonnakirjanikud. Kas mitte juba sel põhjusel, et ta hävitas vaid 90 aastat varem ristirüütlite verevooludel püstitatud Jeruusalemma kuningriigi!?...

Samaväärselt reetmise sügavusega on ka Weishaupti ja Knigge tegevus märkimisväärne oma tulemuste poolest. „Ei ole möödunud isegi viit aastat, ja nende sõprade ring on juba kasvanud tohutuks orduks ja levinud mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas. Saksamaal tegutsevad vabamüürlaste rituaali suured „meistrid“ - mehed, kes kuuluvad enamasti saksa isandasuguvõsadesse, astuvad alandlikult selle alumisele astmele; kuninglikud, preestrid, luterlikud ja reformitud teoloogid, sõjaväelased, aristokraadid, aadlikud, väärikad, koos apteekrite, kaupmeeste, raamatukoguhoidjate, väikeametnike või ajaloolaste nagu Herder või luuletajate nagu Goethega, otsivad au ja õnne astuda „vendade“ ridadesse.“ Ordu käsutab oma liikmete kaudu avalikke asju ja sissetulekuid, võtab üle noorte kasvatuse, pagendab ja nimetab professorid oma äranägemise järgi kõigis Baieri ülikoolides ja koolides ning on võtmas üle ka naiste kasvatuse. Kristlikku kirikut, riiki, omandiõigust ähvardab peaaegu otsene häving, maailma alustalad värisevad ja hetkega kukub tuhandeaastane kultuurimaailma kord kokku ning inimkond pöördub tagasi kiviaega, eelajaloolisse aega, sest see on salaseltsi loosung, see on tema eesmärk... Aga hetkel, kui oht on jõudnud viimse piirini, kui ordu on valmis tähistama otsustavat võitu, siis just sel hetkel äkki - äikesetorm metsas, äike ja välk lööb surnuks mehe, kes kannab oma riietesse õmmeldud kirjalikke tõendeid koletislikust vandenõust[146]... Vt. „Öised vennad“, krahvinna S. D. Tolli ajalooline uurimus vabamüürlusest Saksamaal.

Öeldu ei ole veel piisav. Viis valitsevat hertsogit kuulusid illuminaatide hulka: Braunschweigi Ferdinand, Ernest Gotha, Saksi-Weimari Karl-August, Saksi-Gooti August ja Hesseni Karl. Kuid kõige olulisem on kuulumine Mainzi viimase kuurvürsti parun Dalbergi ordule, kellest hiljem Napoleon tegi Frankfurdi suurhertsogi.

Kuid isegi sellest ei piisa. Sellise isevalitseja nagu keisrinna Maria Theresia vanim poeg, keiser Joosep II, katoliku usu, selle koguduste ja kloostrite tagakiusaja, oli pikka aega ja kogu maailmas vabamüürlust patrooninud. Koos temaga oli Friedrich Suur, Preisimaa kuningas, eirates oma isa nõuannet jääda ainult „tõelise“ juurde, st „omada head sõjaväge ja palju raha, sest neis on ilmselgelt nii valitseja au kui ka turvalisus“, ta ise initsieeriti vabamüürlusse 15. augustil 1738 kell 4 hommikul; 3. juunil 1738, see tähendab vaid kolm päeva pärast troonileasumist, teatas ta sellest oma lähikondlastele; sama aasta 4. juulil käskis ta Berliini akadeemia sekretär Forney'le anda Perlinis välja prantsuse keeles vabamüürlaste ajalehte „The Berlin Journal or Political and Scientific News“, ja 13. septembril avas ta oma patronaaži all looži nimega „Gloobuste patt“, millest peagi sai kogu Saksamaa „Grand Orient“; Lõpuks, 10. juulil 1775, pärast 35 aastat kestnud valitsemist, andis Friedrich II välja manifesti, milles ta kuulutas end kõigi Saksa loožide kaitsjaks.

On kummaline, et mitte hiljem kui 1782. aasta suvel toimus Wilhelmsbadi linnas, Frankfurdis Maini ääres lähedal, Saksa vabamüürlaste suurmeistri Ferdinand Kraunschweigsky juhtimisel ja mitte ainult Euroopa, vaid ka Ameerika ja Aasia loožide delegaatide osavõtul Wilhelmsbadi kongress, mida ebaväärikalt ülistasid „Lesknaise lapsed“. Sellel mõisteti surma: Rootsi kuningas Gustav Š. ja Prantsusmaa kuningas Louis XVI. Samal ajal pakkus juut Cagliostro välja ka „kuninganna kaelakee“ idee...

Järgides oma kuninga eeskuju, soovisid sõjaväelased Preisimaal ja ka teistes Saksa riikides saada „vabaks kivimüürlaseks“. Ei ole lihtne mõista, kuidas Friedrich II ise tundis oma naeruväärset rolli salajase võimu patroonina omaenda kuningriigis. Ta suri 17. augustil 1780, s.t. ei oodanud ära viit aastat, kui Louis XVI vangistati Templirüütlitelt päritud „prantsuse rahva“ Tamplis, et siit edasi minna ... tapalavale.

Joosep II järeltulija, keiser Leopold II, endine Toscana hertsog, kaval ja ettevaatlik mees, mürgitati veel 1. märtsil 1792 Viinis „Itaalia leemega“ (aqna tofanae), samal päeval, kui tema arglik ultimaatum Pariisi seadusandluses ette loeti. Ja sama, 15. märtsi öösel sai Rootsi vapper kuningas Gustav III Stockholmis toimunud maskiballil oma lakei, vabamüürlase ja Preisi salapolitsei agendi Ankaströmi poolt pussitada, kui ta oli võtmas üle käsku monarhilise koalitsiooni vägedele, mis pidid kurjategijad verise Prantsusmaa keskel purustama...

Need sündmused on iseenesest mõistlikud, kuid lisaks sellele veenavad need illuminaatide poolt kahe vabamüürlaste poliitika põhiprintsiibi rakendamist. Ühelt poolt soovitasid nad varjata oma tegelikke jõudusid ja vastupidi, reklaamida end seal, kus nad ei olnud veel edu saavutanud, ja teiselt poolt kõrvaldasid nad Weishaupt'i nõuandel teelt kõik, kes julgesid ordule vastu seista, milleks nad eriti leidlikult püüdsid sama „aquae tofanae“-ga ...

Vabamüürlus käis käsikäes protestantismiga. Lõuna-katoliku Saksamaal kujutasid illuminaadid endast meeletut pealetungi ja olid pigem mööduv nähtus, mis ei jätnud sügavaid jälgi riigis, mis neid sünnitas. Kuigi näiteks Saksimaal eksisteerib „Illuminaatide uus ordu“ tänapäevani ja on isegi seadustatud. Põhja-Saksamaal pole seda näha. Seal arenes vabamüürlus järk-järgult, süstemaatiliselt ja järjekindlalt. Kõigepealt varjatud viisil, nagu tõestab 1535. aasta Kölni konvent, seejärel poolvarjatud viisil, kui 1737. aastal asutati esimene loož Hamburgis, ja lõpuks ka selgelt - isegi mitte ainult Preisi kuninga patronaaži all, vaid tema eesistumise ajal.

Nendest normidest alates legaliseeriti vabamüürlus Preisimaal.

XI. Millised olid nende nähtuste tulemused?

Need olid mitmekesised ning revolutsioonilisel ja Napoleoni ajastul otsustavad. Sellegipoolest oli nende peamine tähendus juudi türannia areng. Selle konkreetse tulemuse eest vastutasid mitmed tegurid. Hoolimata kõigist jõupingutustest ei suuda ükski salakogukond ja järelikult ka Illuminaatide ordu ületada ülemaailmse Kagali plaane. Kõigile kättesaamatuid ja teda lahutamatult domineerivad eelised on järgmised:

a) juudi annete otstarbekus;
b) kogemuste, meetodite ja võitlusvahendite vastuvõtmine ja arendamine pärilikkuse kaudu;
c) operatsioonide salastatuse jäljendamatus ja selle rakendamise kunstlikkus kui viisid, kuidas kindlustuda juutluse hävingu vastu;
d) operatsioonide järjepidevus ja sündmuste ära ootamise kindlus;
e) reeturite tähtsusetus, keda hävitatakse halastamatult;
f) ettevõtete rahvusvaheline iseloom koos nende varjamisega mis tahes rahvusliku näo alla;
g) rahaliste, aga ka kõigi muude ressursside tohutus.

Seega, kartmata konkurentsi, võis juutlus isegi soodustada näiteks Illuminaatide ordu õitsengut, teades, et lõpuks teenib see ainult Iisraeli. Et mitte minna liiga kaugele tõendite järele, ei saa jätta märkimata kõigepealt „filosoofide ühiskonna“ ajaloos äärmuslikku kahtlust, et sellised veendunud ateistid nagu Voltaire ja d'Alambert olid siiski hädas Jeruusalemma templi ülesehitamise eest. Selle uskumatuna näiva palvega pöördus d'Almbert 1768. aastal Friedrich II poole, kuid sai keeldumise. Seejärel pöördus Voltaire 6. juuni 1771. aasta kirjas Katariina Suure poole, kuigi edutult.

Seltsil oli oma salasõna "Ecraser l'Infâme", „Purusta häbistatud“. Parool muutis oma tähendust sõltuvalt isikust, kellele see oli adresseeritud, millest võib järeldada, et entsüklopeedikutel endil, nagu vabamüürlaste Illuminatidelgi, oli mitu initsiatsiooniastet. Nii tähistasid sõnad „Crush the Disgraced“ mõnikord valitsust, mõnikord katoliku kirikut või kristlust üldiselt ja mõnikord puudutasid nad jumalateotuslikult meie Issandat Jeesust Kristust ennast, ja selle viimase tegevusviisi iseloom kandis juba selgelt talmudismi templit..[147]. „Öised vennad“ on S. D. Tolli krahvid. Vt ka Eckertlla „Magasin der Beweisfuh-rung fur Verurtheilung des Freimauererer-Ordus. - Schafhausen. 1857.“

XII. 20. aprillil 1792 kuulutasid prantslased sõja Austriale ja Preisimaale. Vaenutegevus kestis aga vaid 14 päeva ja lõppes, kuna Vabariigi sõdurid põgenesid vaenlase ilmumisel korduvalt. Teine sõjakäik, juba monarhistliku koalitsiooni algatusel, viis peaaegu Prantsusmaa lüüasaamiseni. Prantsusmaa päästis liitlaste ülemjuhataja, hertsog Karl Braunšveigi, kes oli Wilhelmse konvendi eesistuja Ferdinand Braunšveigi poeg. Teisisõnu, Ludvig XVI päästmine timukate käest usaldati just selle mehe järeltulijale, kes kuninga reetis. Hertsog Karli tahtlikult kaotatud lahing Valmi juures sai kristliku ja monarhistliku Euroopa surmakellaks. Vabariigis ilmusid sõjakindralid ja lõpuks ka Napoleon ise. Teades, et „öö vennad“ on nende poolel, asusid prantslased Saksamaa vastu. Ja nii kogunesid Austerlitzi eelõhtul ühendatud prantsuse ja saksa „vendade“ seltskonna liikmed rangelt eraldatud telki. Nad vandusid täitma kokkulepet ja üksteisele mitte halastama. Nad ei tapnud, vaid viisid vangid endaga kaasa, kus nad kogunesid vaenlase, kuid sõbralike perede juurde, kus nad ootasid, kuni Napoleon dikteeris rahu võidetud profaanidele.[148] Hector Fleischmann: „Napoleon et Franc-Maconnerie“. Pariis. 1908.

Vene sõdurite seas oli vähe vabamüürlasi, mistõttu nad jäid sellest reeturlikust idüllist välja, mille tagajärjel langesid tuhanded Austerlitz'i väljadel „vabamõtlevate“ liitlaste alatusele ohvriks. Kas on siis ime, et kogu Saksamaa-vastase sõja ajal, alates 1792. aastast, toimus mingi muinasjutuline Saksa kindluste alistumine. Mainz – see on võti Lõuna-Saksamaale, Erfurt, Magdeburg, Spandau, Küstrin, Stettin, Hameln, Breslau, Glogau, Schweidnitz jt kiirustasid mõnikord alistuma enne, kui vaenlane jõudis kapitulatsiooni nõuda. Kümned kindralid, sajad suurtükid, tuhanded ohvitserid, kümned tuhanded sõdurid alistusid Napoleoni ees vabamüürlaste märguande peale. Ienna, Auerstedt ja Friedland kaunistasid omakorda oma nimedega keisri triumfi, nõudes aga üha uusi verevalamisi Venemaalt, kes oli kahjuks asunud päästma Preisi kuningat Friedrich II vabamüürlaste seikluse tagajärgedest.

XIII. Salajased ühingud hõlmasid kogu Saksamaa, valmistades esmalt ette 1848. aasta revolutsiooni, mille tagajärjel Wilhelm, kes tol ajal oli veel troonipärija, pidi põgenema Inglismaale, ning seejärel 1870–1871. aasta sõjast, mil Prantsusmaa pidi täitma 1806. aasta Preisi rolli. Siiski, kuningaks saanud Wilhelm I, ise veendunud vabamüürlane, toetas avalikult „vendi“, milles teda aitas muide ka „kedagi mittekartev“ Bismarck...

Lõplikuks triumfiks oli vabamüürlastel vaja alistada katoliiklik Austria, mis juhtus 1866. aastal, ja seejärel keiserlik võim, mis ajaloo ümberpööratud skaaladel anti 1871. aastal Versailles’ imede hulgas samale Preisi kuningale Louis XIV fiktiivse "hiilguse" arvelt.

Prantsusmaal jätkas vabamüürlus oma hävitustööd, kuni kakskümmend aastat tagasi sai sellest valitseja. Siis viskasid „vabad müürsepad“ oma maski maha. Nüüd tegutsevad nad juba avalikult, viies oma kaaslaste, juutide abil õnnetu riigi otsustava ja tõenäoliselt pöördumatu hukatuseni. Prantslased on lõpuks ärganud oma pooleteist sajandi pikkusest letargilisest unest. Viimasel ajal on juutluse ja vabamüürluse süü kõigis õnnetustes, mis on tabanud üllast Galliat, ajalooliselt ja loogiliselt täielikult tõestatud. Selles ei saa praegu olla mingit kahtlust.

Nagu näha memorandumist, mille krahv Metternich esitas keiser Aleksander I-le 1821. aastal, ning Austria kantsleri mälestustest, oli ta teadlik salajaste ühingute ohtlikkusest. Kuid ei selline teadlikkus, ei Napoleoni poolt Austriale osaks saanud rängad lüüasaamised ega ka arvukad autasud ja auavaldused, millega kogu Euroopa monarhid Metternichi üle kallasid, ei sundinud teda võtma tõhusaid meetmeid vabamüürluse ohjeldamiseks. Tõsi, aja jooksul läks Püha Liidu ajastul moodi romantism, armastus keskaegse kodumaa vanade traditsioonide, ballaadide ja saagade vastu, kuid see mood ei takistanud vabamüürlastel oma eesmärke saavutamast ja revolutsiooni kõrval levitamast konstitutsioonilist valitsemiskorda, st võimu haaramist „föderatiivse vabariigi“ kasuks. Kui „öövendade“ toetamiseks ilmus poolhämarusest siniste loožide õpetus vajadusest ühendada Saksamaa Preisi võimu alla, siis punase vabamüürluse pimedusest astusid esile sotsialistid ja anarhistid, eesotsas juutidega Marx ja Lassalle...

Need juudid tähistavad veel kord Kagali häbiväärset universaalsust. Kui Napoleoni sõdade ja Viini kongressi ajal ning nende vahetult järgnenud epiloogis juudid vabalt paljuneda said, kui kristlased miljonite kaupa hukkusid, siis nad ka uskumatult rikastusid alltöövõtu ja tarnetega, riigilaenude ja pankrottidega, asutamispettuste ja börsimängudega. Nagu Benjamin d'Israeli märkis, oli Euroopa poliitika samamoodi judaistlikuks muutunud. Eelkõige ei toimunud ühtegi mässu ilma Juuda poegade õhutamiseta. Poola ülestõusud ei ole mitte ainult erand, vaid vastupidi, illustreerivad nii juutide isekust oma vabaduse teenimisel kui ka seda jultunud küünilisust, millega nad ühelt poolt teisele üle jooksevad, vastavalt saatuse kaalukausside kõikumisele. Neetud „Idaküsimus“, mis oli Venemaale ammendamatu allikas ebaõnne ja sõdade jaoks, oli omakorda Juuda poegadele pidev tuluallikas. Sellega kooskõlas oli Tussinel juba 1840. aastatel sunnitud, kuigi tulutult, hoiatama Euroopa rahvaid oma klassikalise teosega „Les juits, rois de Tepoque“ („Juudid, Tepoque'i kuningad“).

XIV. Napoleon III troonile tõusmine toimus Rothchildide raha eest ja vabamüürlaste energilise abiga. Nad ei hüljanud teda ka 1870. aastal, kui väidetavalt „keisri armee säilitamise eesmärgil“ toimus Bazeni reeturlik Metz'i üleandmine, mis oli Saksamaa kindralstaabi läbirääkimiste tulemus Inglise loožide kaudu. „Enrichissez vous!“ oli loosung, mille Napoleon III andis Prantsusmaale juutide korraldusel. Nooruses karbonaaridega ja teiste salajaste organisatsioonidega seotud Napoleon jätkas troonil nende kaudu tegutsemist, pettes sageli oma ministreid ja segades Euroopat, kelle jaoks ta oli üheks salapäraseks poliitiliseks oraakliks. Selles suhtes võis temaga võistelda vaid „Vana Cupidon“ ja Inglise vabamüürluse suurmeister, Venemaa julm vaenlane ja Itaalia revolutsiooni autor lord Nalmersston. Mitte Püha Helena vangi vennapojale, vaid just „Vana Cupidonile“, kes naeris ka Prantsusmaa üle, oleme võlgu Krimmi sõja, kus tänuks 1812. aasta eest hävitas Inglismaa meie Musta mere laevastiku...

Valmistudes praegusteks sotsiaalse revolutsiooni päevadeks, asendasid vabamüürlus ja juudid juba 18. sajandil Inglismaal Hollandi protestantliku dünastia ja 19. sajandil otsustasid nad sama suuna järgi lahti riisuda ka „Püha Rooma impeeriumi“. Kui Preisi parlament keeldus laenu andmast, tuli Bismarckile appi juutlus. 40 miljonit taalrit laenas Preisile endine Rothchildide majapidaja Blechredder ja, nagu selgus, ta ei eksinud. 1866. aastal Königgrätsi lahingus purustatud Austria heideti Saksa Liidust välja, sõda lõppes ja Juuda pojad Bleichrederi näol teenisid oma gravitatsioonikeskuse kaudu tohutuid kasumeid. Seejärel, aastatel 1870–1871, sõltumata sõjaliste laenude ja tarnete lepingutest ning lahinguväljadel toimunud rüüstamisest, sai Kagal uusi ja võrreldamatult suuremaid kasumeid. Rothchild ja Blechreder määrasid kontributsiooni suuruseks 5 000 000 000 franki ja tühistasid selle maksmise. Tehing oli päris hea, kui jätta kõrvale see asutamisega seotud tants, mille iisraellased Saksamaal korraldasid[149]. Vt Otto Glagau. – „Der Borsen-und Grundungs-Schwindel in Berlin“. Leipzig 1876.

Aga nad ei rahuldanud sellega. Prantsusmaa 5 000 000 000 frangi suuruste laenude tohutud finantstehingud äratasid Kagali ahnuse ja ta otsustas „Tjeru maine rikkuda“. Kui juudid julgesid 1906. aastal meilt „husaaride“ vekslite väljastamist nõuda, naerdes „kadettide“ üle nii alandavalt, et saatis nende juhid, vürst Dolgorukov ja Maklakov, Pariisi, et sealsed juudi pankurid meile raha ei annaks, siis võis see juhtuda ainult tänu erakordsele õnnele, mille tõi „alla surutute“ hõimule kommuuni 1871. aasta börsikursi langus. Vabamüürlaste õhutamine ja osalemine selles, samuti nende juhide reeturlikud läbirääkimised Bismarckiga on tõestatud. Mitte enam verest, vaid vereseerumist tühjaks nõrgudes nuttis Prantsusmaa oma laste omavahelise tülitsemise üle. Maailma pealinn oli muutunud massilise hullumeelsuse areeniks. Verevoogude ja tulekahjude, röövimiste ja häbituse keskel süütasid purjus naised välis- ja rahandusministeeriumide hooned, mis võis olla kasulik ainult juutidele, ja vastupidi, rue de Paix' juudi luksuskaubamajad jäid puutumata. Samuti ei kannatanud ükski Rothchildide pooleteist sajast majast Pariisis, kuigi kommuunil oli piisavalt aega, kui nad juudi Meyeri juhtimisel jõudsid maha lammutada... Vandomi samba.

Aga kõike head vähehaaval... Kuna kommunaaride võit ei sobinud Kagali plaanidesse, saabus Versailles'i vägedega juut kindral Galifé, kes hävitas peamiselt suurtükitulega tuhandeid hullunud prantslasi ja saatis tuhanded neist sõjaväekohtute kaudu Uude-Kaledooniasse ning hävitas salajaste ühingute ja juudi ajakirjanduse poolt hävitatud kommuuni.

Võib ette kujutada, millised olid siit tulnud börsi kasvuhoonete viljad!

XV. Juudi võimu loogiliseks arenguks ja selle enneolematuks krooniks sai meie jaoks kurb Berliini kongress. Unustades, et alles 1875. aastal päästis Venemaa Prantsusmaa uue sõja õudustest Saksamaaga, saatis Prantsusmaa oma esindajaks anglikaanistunud pooljuudi Waddingtoni ja käitus nii, nagu oleks ta ametlikult juudi riigiks saanud, ning ei saanud kongressilt midagi muud kui kasu Kagalile. “Aus maakler”, kes oli pikka aega olnud juutidega seotud imeliste krediiditehingute kaudu, mängis Bleichredi kaudu börsil päris hästi [150]. Diesl-Daber. - „Bismark und Bleichroder“. München. 1897. Samuti ei pidanud Bismarck muidugi hoolt kandma. Igal juhul olid Venemaa kõige ohtlikumad vaenlased kongressil inglise saadikud ning D'Israeli ja tema käsilane Salisbury. Ei olnud asjata, et üheksakümneaastane Moses Montefiore, keda ümbritsesid kümned tuhanded juudid, korraldas neile mõlemale võidukäigu Louvre'ist Londonisse pärast seda, kui Suurbritannia oli mitte ainult näidanud nende isikus uhkeldavat, Juuda poegade jaoks enneolematut uhkust, vaid San Stefano lepingut rikkudes võtnud Venemaalt peaaegu kogu tema armeede verega võidetud saagi.

Inglastel oli põhjust oma Juuda peaministrit ülistada.

Uhkeldades oma võiduga ja valmistades endale tulevasi edusamme meie väärikuse alandamise kaudu, korraldasid nad juba enne kongressi galaetenduse, et tähistada seda põlgust, millega d'Israeli pilkas venelaste südame pühendunud püüdlusi päästa verega üle ujutatud Bulgaaria...

Suurbritannia parlamendi istungjärgu avamine 1877. aastal oli määratud 8. veebruariks. Inglise ülemkiht oli nähtavasti sellest tseremooniast tavapärasest palju rohkem huvitatud, sest lordkantslerile esitati üle kümne tuhande palve, et saada kohti lordide koja tribüünidel. Kõik teadsid, ja selles peituski rahvahulga põletava uudishimu saladus, et sel päeval pidi eelmise istungjärgu lõpetamisel Suurbritannia paruniks ülendatud esimene minister ametisse astuma ja võtma koha lord Beaconsfieldi nimel. Inglise aristokraatia kõige silmapaistvamad esindajad võistlesid omavahel au eest saata uus lord nii pidulikel asjaoludel kotta. Ja ta valis endale saatjateks kaks kuningriigi vanimat parunit, krahvid Sheffesbury ja Derby, kes seisid kahe kuulsate suguvõsade Telbot ja Stanley eesotsas.

Niipea kui lordid pidulikes kostüümides oma kohad sisse võtsid, toodi suure tseremooniaga sisse Sukapaela orden – Suurbritannia ordenite kuningas – ja seejärel algaski särav rongkäik. Ees kõndis politseinik musta kepiga, tema järel suur marssal lord Howard ja suur kammerhärra lord Percy; lõpuks, lordide Sheffesbury ja Stanley vahel, kõndis krahvi talaaris ja krahvi krooniga peas uusnimetatu lord Beaconsfield. Kummardudes lord-kantsleri ees, esitas ta talle oma aadliku staatust kinnitava dokumendi. Pärast selle lugemist tõusis ta püsti ning eesotsas suurmarssali ja suurkammerhärraga ning vastuvõtjate saatel kõndis ta enne oma koha võtmist mööda koja istungitesaali ringi, terve hulk lorde teda ümbritsemas ja õnnitlemas...

Millised mõtted võisid täita uue lordi hinge selle maalilise rongkäigu ajal saalis, kus kogunesid maailma uhkeima aristokraatia esindajad? Millised mälestused pidid tema meeltes ärkama, kui ta vaatas neid vappe, millest paljud pärinesid normannide vallutusajast?

Kahtlemata kerkis kogu tema libe minevik tervikuna ja hetkega tema silme ette.

Ta näeb end kui tähtsusetut poega, keda taga kiusatakse ja põlatakse; seejärel ajakirjanikuna, kes teenib osa oma tagasihoidlikust sissetulekust kirjatööga. Veidi hiljem – siin ta on, kes oma visaduse ja andekusega võidab endale silmapaistva koha rahva esindajate seas. Edasi, ümber lükatud ja naeruvääristatud, väsimatult viha, kadeduse ja hukkamõistuga – liigub ta aeglaselt edasi, hoolimata kõigest, kuid kunagi tagasi astumata... Veel hiljem võtab ta enda kanda konservatiivse partei juhtimise ja peagi saab temast tunnustatud juht kõige nimekamate ja vanimate inglise suguvõsade esindajate seas.

Ja nüüd, oma apoteoosis, on ta tulnud siia, Lordide Kotta, et istuda võrdse õigusega vanemate liikmete kõrval, kes kuuluvad uhke Albioni kuulsamatesse aristokraatlikesse perekondadesse, mille sugupuu ulatub tagasi William Vallutaja sõjameesteni.

Vaadates tagasi nendele neljakümnele töö-, võitlus- ja eduaastale, kas tal polnud õigus öelda endale õigustatud uhkusega, et ta oli täielikult õigustanud oma julget motot, mille ta oli võtnud endale poliitilise karjääri alguses: „Forti nihil difficile!“

Ja mis siis! Kas sündinud, kasvanud ja sellise hiilguse saavutanud Inglismaal, sai Beaconsfieldist inglane? Ei, ta jäi kogu oma elu juudiks ja suri juudina!…

XVI. Need on juudi tegevuse tulemused uutel aegadel. Seega, ilma et me peatuksime hilisematel sündmustel, mis on kõigil meeles, ja mainiksime ainult Panamat, Dreyfusi afääri või kirikute müüki Prantsusmaal ja isegi relvastatud ülestõusu Moskvas, mille korraldasid juudid, osaliselt ka Jaapani rahaga, on meil õigus küsida: kas on mõeldav, et midagi sellist oleks võinud juhtuda ilma juudi valitsuse osaluseta?...

Kui seega, nagu eespool tõestatud, oli selline valitsus olemas kõigil juutluse ajastutel, kas siis on võimalik oletada, et kapitali ringluse suurenemise ja sidevahendite arenemisega, samuti Kagali majanduse kõigi piiride laienemisega ja juudi orjade arvu suurenemisega hävitab Juuda poegade poolt peaaegu saavutatud maailma valitsemise eesmärki tema enda valitsuse mõttetu hävitamisega? Kui lõpuks sellised volitused nagu börs ja ajakirjandus, mis olid varasematele ajastutele tundmatud, olid saanud juutide monopoliks, millega võisid „kauakestva sünagoogi vanemad“ Talmudi ees õigustada nende kasutamisest keeldumist oma võimupuuduse kaudu?

Nendele küsimustele ei ole ilmselgelt muid vastuseid kui negatiivseid.

Nii et keskvalitsus ei saa meie päevil juutide seas olla muud kui olemas. See peab olemas olema.

Kus see asub? Kellest see koosneb?

Need küsimused on vähem olulised, kuid keerulisemad kui eelnevad. Andmed kindla lahenduse leidmiseks ei ole veel kättesaadavad. Kuid need tulevad kahtlemata.

Juba praegu on võimalik umbkaudselt osutada „Haburah Kol Isroel Haberim“ - Alliance Jsraelite Universelle'ile.

Olles saanud „Grand Orient“ vabamüürlaste suurmeistriks ja moodustanud 1870-71. aasta Prantsuse-Preisi sõja ajal koos Leon Gambetta ja Jules Favre'iga juudi triumviraadi Prantsuse valitsuses, asutas Adolphe Cremieux kümme aastat varem (täpsemalt 1858. aastal) „Ülemaailmse Juudi Liidu“, mille peavalitsus asus Pariisis.

Embleem. Ülal - Moosese tahvlid, veidi allpool - väljasirutatud ja üksteisel kätt suruvad käed ning allosas - maakera.

Moto. „Kõik juudid ühe eest ja üks kõigi eest!“

Üleskutse, millega Kremieux kui asutaja pöördus universumi juutide poole, on järgmine:

„Liit, mida me tahame luua, ei ole prantsuse või inglise, šveitsi või saksa... Ei, see on juudi, see on universaalne!... Kõik teised on jagatud rahvuste järgi. Ainult meil ei ole mitte kaaskodanikud, vaid samausulisus. Mitte varem ei saa juut kristlase või moslemi sõbraks kui hetkel, mil juudi usu, ainsa mõistuse religiooni valgus paistab kõikjal. Hajutatult rahvaste seas, kes on meie õiguste ja huvide suhtes vaenulikud, tahame olla ja jääda juutideks. Rahvus on meie jaoks meie isade religioon ja me ei tunnista ühtegi muud! Elades võõral maal, ei saa me muretseda võõraste riikide soovide pärast, kui meie enda moraalsed ja materiaalsed eesmärgid on ohus.

Juudi õpetus peab täitma maailma iseendaga.

Iisraellased! Ükskõik kui palju saatus teid ka maailma otsa laiali ei hajutaks, vaadake endid kui ühe valitud rahva liikmeid. Kui te selgelt mõistate, et teie isade usk on teie ainus patriotism; kui te mõistate, et vastupidiselt teie näidatud rahvustele moodustate te kõikjal ühe ja sama rahva; kui te tunnistate, et ainult judaism esindab usulist ja poliitilist tõde; kui te, universumi iisraellased, olete kõiges selles veendunud, siis tulge, kuulake meie üleskutset ja tõestage oma nõusolekut!... Meie asi on suur ja püha, ja edu on kindel.

Kristlus, meie algne vaenlane, lamab, pähe lööduna!

Võrk, mida Iisrael üle maailma laiali laotab, laieneb päevast päeva ja meie pühade raamatute majesteetlikud lubadused pöörduvad lõpuks täitumisele.

Käes on aeg, mil Jeruusalemmast saab kõigi rahvaste palvemaja ja juudi monoteismi lipp tõuseb kaugetel randadel...

Kasutagem olukorda ära.

Meie jõud on suur, õppigem seda kasutama!

Miks peaksime kartma?

Päev ei ole kaugel, mil kõik maa rikkused saavad Iisraeli laste omandiks!...“

XVII. Enne sellist üleskutset on lubatud küsida, kes on Adolf Crémieux?

Ta on esiteks selle juudi triumviraadi juht, mis 1870. aastal pärast Napoleon III vangistamist Prantsusmaa valitsusse sattus. See triumviraat koosnes teatavasti järgmistest isikutest: (a) seesama Cremieux peaministrina; Prantsuse ajaloo kõige hullemal aastal, pärast Wissembourg'i, Gravelot'd, Saint-Prive'i, Beaumont'i, Strasbourg'i, Metz'i ja Sedani, kasutades ära sõja kirjeldamatut segadust ja õudust, kiirustas ta andma juutidele võrdsed õigused Alžeerias, kuni põhjustas Prantsusmaa eest vapralt võidelnud ja õigustest ilma jäänud araablaste vägivaldse ülestõusu; (b) Cremieux' endine assistent, auastmelt jurist, Leon (Leiba) Gambetta siseministrina ja seejärel riigi diktaatorina; oma juudi jultumusega surus ta Saksamaale peale rea uskumatuid katastroofe ja vähemalt kaks korda raskemad rahutingimused, kui teda ennast polekski olemas olnud; Cremieux siis muidugi juudi seisukohast eksis, kui ta ütles Leiba Gambetta kohta, kes oli tol ajal veel „asehalduri abi“: „sellest lurjusest ei saa midagi head välja tulla!“ ja c) välisminister Jules Favre koos Rothchildi ja Bleichroederiga koostas ta ja kirjutas siis Frankfurdis Maini ääres Prantsusmaa nimel alla rahulepingu tingimustele, millega lisaks juutide poolt rüüstatud Elsass ja Lotringi üleandmisele Saksamaale sadas Saksa juutidele kuldvihma 5 000 000 000 000 000 franki Prantsusmaalt röövitud sissemakseid[151]. Vt „Der Borsen-und Grundung-Schwindel in Deutschland“, von Otto Glagau. Leipzig, 1877. - Germanicus. „Die Rothchild-Gruppe und der monumentale Conversions-Scnwmdel von 1881r.“. Francfurt. 1882.

Järgneb Prantsuse vabamüürlaste suurmeister, kes 1870. aastal pakkus nende nimel 1 000 000 franki Preisimaa kuninga Wilhelm I pea eest. Et mõista selle teo alatust, tuleb arvestada, et see oli reetmine ruudus, sest selle eesmärk oli ainult Prantsuse rahva järjekordne petmine. Fakt on see, et Giersi, meie hilisema välisministri tunnistuse kohaselt sai Saksa armee peastaap 1870-71. aastal Prantsuse vabamüürlastelt Bernis (Šveitsis) asuva eribüroo kaudu Prantsusmaa jaoks katastroofilist teavet tema kaitsevahendite, finantsseisundi, Pariisi meeleolu jne. kohta. Nimetatud miljoni dollari suurune auhind oli seega kahekordne, juudi kuri trikk. Pildi täielikkuse huvides olgu siiski märgitud järgmist.

Faktide ja arvudega tõestab seda Edouard Demachy[152], - „Les Rothchilds“ ja „Banque de France“, et vaatamata erakordsetele eelistele ja järelikult tohutule rikkusele, mida valitsus Prantsuse pangale üldiselt, eriti sõja ajal sakslastega, andis, samuti vaatamata erakordsetele rahalistele reservidele metallides ja rahatähtedes, keeldus nimetatud pank, mida juhivad Meyer-Amschel Rothchildi järeltulijad, Prantsuse rahvale igasugusest krediidist isegi siis, kui ta nägi teda hukatusse jõudmas. Kogu selle aja jooksul, mil ta oleks võinud prantslastele toetust andes kahjustada Preisimaa armeed, jäi pank Prantsusmaa valitsejate ees suletuks.

Sõja kõige hullemate kuude jooksul oli pangal vaid üks eesmärk: halvata Prantsusmaa vastupanu ja sundida tema valitsust rahaliste vahendite puudumisel rahu sõlmima. Kui inglane Morgan andis raha lihtsa kviitungi vastu (4. jaanuari 1871. aasta 400 miljoni frangi suuruse laenu kohta), siis „Prantsuse pank“ nõudis lisaks 6%-le 100-lt ka hüpoteeki kõigile oma „isamaa“ riigimetsadele. Kuna pank keeldus arvestamast isegi Prantsuse riigikassa pileteid väikeste summade eest, tuli need saata välismaale müügiks 15% ja 20% kahjumiga. L'annee terrible rikkus kõiki: põllumehed, kaupmehed, töösturid, rahva ja riigi; „Banque de France“ aktsionäridele oli just see aasta enneolematu kasumi poolest - kogu panga eksistentsi jooksul 80% aktsiakapitalist ja kokku 150 000 000 franki kasum tundus aga ja panga juhatusele endale nii skandaalne, et ta pidas vajalikuks seda ennekõike häbiväärset fakti varjata.

Kümned miljonid frankid „kirjutati maha“ bilansi mitmesugustes volatiilsetes kirjetes, justkui jagaksime neid hiljem. Siis aga anti 27 protsenti kapitalist dividendina. Selline oli Prantsuse esmaklassiliste juutide, eesotsas Alphonse Rothchildiga, tänulikkus selle riigi kõige verisemal aastal, mis söandas tõsta need tõrjutud orjad oma õilsate kodanike tasemele.....

„Oodatakse innukalt Juuda poegi,“ ütleb Rolling, “veriseid sõdu, tervete paikkondade lüüasaamist ja rahvaste hävitamist. Kuid sellest ei piisa neile. Nad valgustavad oma rõõmu mõnikord erilise, erakordse teatriga. Nii näiteks, kui Austria pärast Berliini kongressi liigutas oma vägesid, et hõivata kaks Türgi slaavi provintsi, Bosnia ja Hertsegoviina, mille rahvusvaheline juutlus talle kinkis, söötsid tema kavatsuse töövõtjad, „rõhutud hõimu“ pojad, Bosnias sigu kristlaste laipadega... „Semiit tunneb kohustusi ainult enda suhtes,“ kinnitab Renan, “kättemaksu teed käia, nõuda seda, mida ta peab oma õiguseks, selline on tema silmis tema muutumatu kohustus.

Temalt truudust oma sõnale või erapooletust õigusemõistmisel oodata on võimatu nõudmine. Peale ohjeldamatu enesearmastuse ei ole juudi kirglikku hinge miski muu valdav. Isiklik huvi ei ole kunagi nende moraalist välja tõrjutud. Eesmärgi saavutamiseks ei pea kõige püham nende seas ka kõige raskemaid rikkumisi patuks.“ Er die Katze nicht im Sacke kauft!...

Venemaa jaoks kohutav 1905. aasta osutus omakorda ootuspäraselt kasulikuks meie pangandusjuutidele, kes haarasid kinni mitte ainult õiglase osa maa laenudest, vaid ka peaaegu kõik laenu "rasvased lehmad" majade jaoks Peterburis, Moskvas ja teistes meie kodumaa linnades, mille Kagal oli "päästnud". Järgmised andmed maapankade puhaskasumi kohta 1905. aastal võivad rääkida iseenda eest: S.P.B.-Tulski - 13,8 protsenti, Kiiev - 15,8 protsenti, Jaroslavl-Kostroma - 15,9 protsenti, Moskva - 21,2 protsenti, Nižni Novgorod-Samara - 21,3 protsenti, Donskoi - 23,2 protsenti, Poltava - 26,2 protsenti ja Vilna - 27,9 protsenti, s.t. isegi paremini kui 1870. aastal „võideti“ „Banque de France“. Eriti ei saa kadestada Leizer Poljakovi kui Movša Herzensteini patrooni, sest 21,2 protsenti kasumit „vabaduse“ päevade eest, mida valgustasid Bundi pommid, ei ole sugugi halb. Leizerist veelgi paremini kauples Donil oli Jankel Poljakov oma 23,2 protsendiga. Kõige julgustavam on aga Zundelevitši kodumaa (ta õppis Vilna rabikoolis ja asutas anarhistina esimese terroristliku trükikoja Venemaal), samuti sama Bundi pealinn Vilna, kus kohalik Maapank lõi oma 27,9-protsendilise kasumiga tõeliselt „meeldivalt lõhnava“ rekordi.

Lisaks eelnimetatutele on võimatu mitte mainida Viini Rothchildi, kelle maavarandus üksi ületab Austria keisri enda valdusi, ja kui mitte võrrelda faktiga, et esimeses riigiduumas olid maa tasuta „võõrandamise“ autorid kolm juuti: Kutler, Herzenstein ja Kaufman. Mis on selle asjaolu tähendus? Võtame näiteks Ungari. 50 aastat tagasi ei olnud juutidel siin sentimeetritki maad. Sellegipoolest oli juba 1890. aastal 4691 rentnikust 2697 juudid aga 1900. aastal 4861-st 3170. Ungari maa mõõtühikuks on umbes 1/25 tessantini. Ja nii oli 2,697 rentnikul 137,255,000 sellist ühikut ja 3,170 rentnikul 167,537,000 ühikut. Selline on rendi suurus. Vaatame, mis on omandiõigus. 1897. aastal oli 1898 juudi maaomanikku 87,362,700 ühikuga, s.o. keskmiselt 45,000 ühikuga; 1900. aastal oli juba 2,688 juudi maaomanikku 130,965,000 ühikuga, keskmiselt 47,000 ühikuga. Üldiselt on juutide maaomand suurem kui riigikassa. Ja kui me lisame juutide poolt renditud maad, siis jääb kokku 298,502,000 riigikassa maha aadli ja Ungari heategevusasutuste valduste summast. Galiitsias ja eriti Bukoviinas on kristlaste olukord veelgi lootusetum. Sama saatust valmistab Venemaale ette Kagal, kes püüab maaomandit tugeva käest nõrgale üle anda, et hõlbustada rüüstamist. Ja näib selge olevat, et valitseja on see, kelle maa.

Adolphe Crémieux' tegevuse täielikuks kirjeldamiseks ei saa isegi palju muud kõrvale jättes mainimata jätta vähemalt kahte fakti: a) mitte ainult koos Montefiore'ga päästis ta raha eest mitu oma hõimukaaslast, kes olid täielikult süüdi ja surma mõistetud 1840. aastal Damaskuses isa Foma ja tema teenri Ibrahimi rituaalse mõrva eest, vaid korraldas 1870. aastal Pariisi välisministeeriumist tõeliste uurimisdokumentide varguse, mis tõendasid kurjategijate-juutide süüd, ja b) andis 1870–1871. aasta sõja ajal andis peaministrina korraldusi karistuste leevendamiseks, millega kohtus mõisteti karistused juutidest reeturitele, kes olid andnud Prantsuse väed sakslaste kätte hävitamiseks, kusjuures need juudid, pääsenud poomise eest, kas peitusid või vabastati Preisi sõdurite poolt (nimetame näiteks Sommeri, Serfbeeri, Dreyfusi, hüüdnimega Katra jt).

Hästi, siis mõistis Cremieux oma üleskutset. On arusaadav, et eirates kõiki oma muid ametikohti ja isegi Prantsuse ajutise valitsuse juhi tiitlit, jättis ta endale järgmise hauakirja: „Siin puhkab Adolphe Cremieux – Maailma Juudi Liidu asutaja...“

Ta ei saanud muidugi ette näha, mis edasi saab, kuid ta teadis sama hästi kui meie, et kui juutlus ootab, siis ta küll aeg-ajalt peatub, kuid kunagi ei tagane. Seetõttu võis ta olla kindel, et kui „Leskede lastel“ Prantsusmaalt ja Juuda poegadel Poolast ei õnnestunud Napoleoni I ajal Venemaal vabariiki asutada, siis püüavad nad seda tulevikus saavutada. Tuleb vaid kaardid ümber jagada. Seega pole midagi imestada Saul-Samuil Markuse, tolleaegse Londoni lord-meeri avalduse üle. Juba 1903. aasta novembris ütles ta ühele meie välisministeeriumi endisele ametnikule, et juudid ei hakka Venemaaga uuesti kaubandussuhteid looma, sest sõda Jaapaniga on vältimatu: et me pole selleks üldse valmis ja seega saame lüüa, kuni Roosevelt, Hollandi juutide järeltulija, sekkub, et meid päästa, sest Venemaa on „valitud rahvale“ veel vajalik. Teiselt poolt, peaaegu samaaegselt, st kolm kuud enne sõja algust, kinnitas M-me Adan „Revue Bleu“ ajakirjas kategooriliselt, et Ameerika juutide poolt riigisekretär Gayle esitatud petitsioon, mille eesmärk oli õhutada Ameerika Ühendriikide presidendi sekkuma meie siseasjadesse Kišinjovi pogrommi tõttu (mis oli tegelikult Kagali esimene katse võltsida „vene“ revolutsiooni), „õitses Mandžuuria pinnasel“. Selle tõestuseks on lõpuks ka 1905. aasta revolutsiooni käik.[153] Vt muuhulgas A. S. Suvorini dokumenteeritud väljaannet: „Revolutsiooni tagamaad – relvastatud ülestõus Jaapani rahalisel toel“. SPB. 1906 Soome anarhisti Kopni Tsilliaakuse, Hollandi mässaja Konnelisseni ja Jaapani ülemspiooni Akashi rollid, kes kulutasid 260 000 rubla üheainsa relvade ja laskemoona tarnimise eest meie „vabastajatele“, paljastuvad siin kogu oma häbituses ja häbiväärsuses. 260 000 rubla ainult üheks relvade ja laskemoona tarnimiseks meie „vabastajatele“, paljastatakse siin kogu oma häbituses ja häbiväärsuses.

XVIII. Milline pidi olema juutide apoteoos nendes tingimustes?.... „Venemaa esindajate“ sekka ilmus terve hulk Juuda poegi. Vinaver, Jakubzon, Herzenstein, Rosenbaum, Meilach, kaks Frenkelit, Šeftel, Kotlovker, Schrag, Tšervonenkis et con-sort'es kaunistasid „rahva viha“ Duumat. Kuid selleks, et mõista, mis toimus ja paljastada juudi mõnitamise sügavust, ei tee paha lähemalt vaadata.

Põhjatee ehitamisel Peterburist Vjatkasse põgenes „rõhutud hõimu“ tegijate pimedus, äkitselt laostas ja rüüstas piirkonna, ja lõpetuseks nimetasid nad venelastele meeldetuletuseks Itzka Frenkeli asetäitjaks... Kostromast. Vene linnade ema, kes oli pikka aega nakatunud judaismiga ja langenud tema ees, saatis talle enda ja kubermangu poolt peale šabbesgoji German Steingeli veel kaks lapserdakkides abilist, nimelt Srul Frenkeli ja Haim Tšervonenkise, kes hiljem sai kuulsaks tööliste mõrvaga tema poolt Kiievis ehitatud maja kokkuvarisemisel. Odessa, mille Suvorovi vallutas, kuid paraku "paiksuse jooneks" arvati, "valiti" duumasse Štšepkin, mitte ainult šabbesgoji, vaid ka "Miteja Bogrovi" toime pandud julmuste kuulutaja. Liberaalsel Peterburil oli au saada oma asetäitjaks Vinaver, kõige tüüpilisemat häbematust omav juut. Olles saanud Kagali erakordse soosingu, mis oli peatanud oma tähelepanu relvastatud ülestõusu korraldamisel, pidi emake Moskva seda head õnne hindama ja premeerima. On täiesti loomulik, et ta andis endast parima... Umbes viisteist aastat enne Leizer Poljakovi astus maapanka üks tähtsusetu ja tagasihoidlik juut, Moška Jankelev Herzenstein, kes sai „kirjanikuks“. Olles olnud siin umbes pool tosinat aastat, lahkus ta, tundub, mitte vabatahtlikult, vaid kolmesaja rubla suuruse kapitaliga ja hakkas ... põllumajandusinstituudis vene agronoomidele poliitökonoomia teemal loenguid pidama. Samameelsete poolt professoriks paisutatud ja ülendatud, seejärel ümber nimetatud „austatuks, auväärseks Moisei Jakovlevitšiks“, juhatati Herzenstein 1901. aasta algusest linna duumasse..., kelle tegemised sel ajal veel ootavad vene ajaloolast. Siin kuulutas endine Poljakovi ametnik Moška Herzenštein end "vabaduse" kuldsetel aegadel "teadlike proletaarlaste" heategijaks kantseleikirjutajate ja mitmesuguste teiste linna avaliku halduse "töötute" hulgast. Linnaduuma heatahtlikul osalusel, palkade tõstmise, eluasemetoetuste määramise ja perioodiliste lisatasude kaudu premeeris ta streikivaid "töölisi" Moskva elanike arvelt loomulikult pooleteist miljoni rublaga aastas... Siis, samal 1905. aasta sügisel, linnapea seltsimehe tagasiastumisel ja linnapea enda ootamatu haigestumise tõttu, oli Moška Herzenstein, kuigi mitte pikaks ajaks, tegelikult Moskva linnapea... Excusez du peu! ... Seega oli üleminek riigiduumasse tema jaoks nii-öelda ainult uus askeetlik kunst ilma juutideta kannatava vene rahva jaoks. Selle „professori“ krooniks mängis vürst Pavel Dolgorukov selles suunas äärmiselt kadestamisväärset rolli talmud-husaaride juhtimisel. Et aga selle Rjurikovitši kuulsusrikkaid tegusid Kagali auks laulda, on vaja Homerose värsse või Vergiliuse keelt... Vürst läks isegi koos Maklakoviga Pariisi, et õpetada börsi naiivsetele haidele, kui kohutav on Vene valitsuse lugupidamatus „kapitali meeldivate lõhnade“ vastu ja palus alandlikult meile raha mitte laenata... Lisaks sellisele hiilgavale rollile heidutasid teda Moskvas koheselt samad talmid-hohimid ja talle ette nähtud asetäitja tool loovutati tingimusteta Moška Herzensteinile. Viimane ei pidanud hiliseks, et kaunistada Iisraeli annaalid tuhmimatult, sest ta saavutas surematuse, kinkides Venemaale „valgustusi“ ...

Sellised olid „valitud“ rahva teened, kahju ainult, sest meie „obskurantism“ ebaõnnestus 1912. aastal. On hea, et armastuse pärast meie vastu ei unustanud pikalt kannatanud juudid metsikut, pogromistlikku Venemaad...

Aga nagu on täiesti ilmselge, ei saanud Juuda pojad asjata jätta Adolf Cremieuxi õpetusi. Olles seega kutsutud meid „vabastama“, vähemalt vene teadmatuse ja kangekaelsuse vastu, pidid nad mõistetavalt hoolitsema selle eest, et uus patriotismihoog ei viiks meid taas kord sellisesse hullumeelsusesse nagu vaenlase hordide väljaajamine sada aastat tagasi. Pidades silmas, et liberaalne kuulekus on selleks järeleproovitud viis, on „rõhutud“ hõim selle operatsiooni kiiduväärse innuga ette võtnud. Kas saaks olla midagi ilusamat, et määrida, alandada, välja juurida vene vaimu ja tuua meie ellu Talmudi kummardamist, s.o orjuslikkust juutide terrori suuruse ees?… Kas see ei olegi kultuuri, progressi ja vabaduse ideaal?!...

Kuid ainult tänu sajandite pikkusele kogemusele ja Iisraeli poegade jäljendamatule kunstile võis meie nõrkade meelte ravi nii kiiresti edeneda ja oli aega tõeliselt imelisi vilju kanda.

Sellised juudi eneseületuse teod on kahtlemata väärt vaimustunud laulusid.

Ja siinkohal esitas A. Burnakin ajakirjas „Novoje Vremja“ (26. mai 1912, nr. 13003) Kagalile midagi härdalt liigutavat.

Lõpetades selle uurimuste osa, võtame õigluse huvides selle tänuväärse „oodi“ kokku.

                                        Juutide vangistuses

A.

Venemaa sai juutide jaoks „tõotatud maaks“, aga meie, venelased, sattusime kaananlaste olukorda. „Valitud rahvas“ võtab meid paljaste kätega vangi, ilma vaevata ja võitluseta röövib meie maa, meie rikkused, meie krediidi. Vaadates tänapäeva Venemaad, on tunne, nagu loeksid „Jeesus Navini raamatut“: sama arusaamatu vaimne langus piiratute seas, sama võidukad võitjad ja sama ühehäälne kära, mis lammutab Jericho müürid.

Kus on „asukohapiirang“? Kus on „viieprotsendiline norm“? Kus on piirangud? Juutide survel on see kõik hajunud nagu suits; juutide kära tõttu on „Jericho müürid“ iseenesest kokku varisenud; juutide võimu ees on meie seadused ja keelud osutunud tühjaks paberitükiks. Ja „asustamispiirangud“, ja „norm“, ja üldse „piirangud“, mis juutidele kehtestati, eksisteerivad ainult paberil, aga tegelikult on kogu Venemaa juutide vangistuses; juutidele on see nagu õnnistatud Palestiina, mis on ette nähtud Iisraelile.

Juudid on nagu ahned rohutirtsud, kes on viskunud vene rikkuste kallale, ja „Egiptuse pimedus“ on katnud Venemaa ühest otsast teise. Iisraeli pime jumal, röövimise, väljapressimise, kasuahnuse jumal, pettuse, reetmise, küünilise valetamise ja ebaõigluse jumal, see pime vägivalla jumal, viha ja kättemaksu jumal käib oma „armastatud“ rahva ees, annab meid juutide needusele ja asetab meid juudi loitsu alla ja kutsub esile sügava une ja arusaamatu hirmu. „Ja päike seisis paigal ja kuu seisatas, kuni rahvas maksis kätte oma vaenlastele“ (Jeesus Navini raamat, X, 13). „Venemaa on liikumatuks jäänud“. Ta on alistunult laiali sirutunud ‚võrgustiku jumala‘ ees, ta on elutu ja liikumatu, kõik vene olemise elemendid on kangestunud juudi sissetungi ees, julma Iisraeli jalge all. Ja see pole sugugi liialdus ega pompöösne väljend, vaid Venemaa kibe tõde, kogu Venemaa igapäevane tõde. Praegu pole Venemaal muud „küsimust“ kui „juudi küsimus“ ja pole muud „kultuuri“ kui juutide poolt meie orjastamine, majanduslik, poliitiline, vaimne ja igapäevane orjastamine. Juba tulevad meie peale juudi kohtunikud ja prohvetid: juba valmistab Iisrael meile ette oma juhte ja kuningaid; meie üle mõistavad kohut Azefid, Deitšid, Geršunid; kuulutavad prohvetlikult meile Marksid, Lassallid, Bernsteinid, Lafargid; meie üle valitsevad Rothchildid, Girsid, Mendelsonid.

Kui kaua on juba meeleavaldajad karjunud: „Me andsime teile Jumala, anname ka kuninga!“ Ja tõepoolest, Iisrael võtab Venemaal võimu ja võtab kõik oma pikkade, isekate kätega enda kätte: raha, religiooni, keele, kõik, mis oli meie kodumaal ilus, tugev ja rikas. Mis on neile kõikjale levinud parasiitidele „asukohapiirang“, „norm“, keeld? „Miks peaksime seadust järgima? Meie hakkame seadusest mööda käima!“

Kavalad, meelitavad, alandlikud, silmakirjalikud, nad alistavad meid võitluseta, meid – laisku, uniseid, kergesti mõjutatavaid, lihtsameelseid, kergeusklikke. Kõikvõimalike valede ja pettuste kaudu hiilivad juudid rahva varanduste juurde ja võtavad need enda valdusse. Ja slaavi loodusjõud taganeb alistunult Siioni deemoni võlu eest. Oh, need „Siioni“ võlud! Siin on altkäemaks, kõlvatus, meelitamine, pahe, vale ja uhkus – kõik, mis on inimkonna vaenlase tugevus, millega ta alistab argpükslikud, tahtejõuetud, head ja siirad. Tugeva suhtes orjusega, nõrga suhtes ülbusega, argpüksliku suhtes rublaga, unistaja suhtes lubadustega, tundliku suhtes iharusega – nii rändab sõjakas Iisrael Venemaal, nii alistab ta „õelaid gojisid“.

Ja siin ongi juutide „võlu“ viljad. Laenud, kaubandus, tootmine, käsitöö, teadus, kirjandus, kunst, kogu rahvamajandus, kogu vaimne kapital – rahva keha ja mõistus – on kabalis, orjuses, rendile antud, juutide needuse all. Nende kätes on börs, pangad, kauplused, tehased, vabrikud; nende kätes on ajalehed, teatrid, kirjastused; nende kätes on leib ja raha, õigusemõistmine ja haridus, kõik kleepub neile külge, kõik on nende poolt rüvetatud!

Juut, kui ta on liigkasuvõtja, siis kas kõlvatuse õhutaja või reetur, või ässitaja, või vereimeja; tema tee on pettus, röövimine; tema relv on kõlvatus ja kuritegu. Kaubanduses on ta šantažist, börsil – raisakotkas, tööl – pettur, poliitikas – mässaja ja reetur, kohtus valetunnistaja; trükis ja kirjanduses – kõlvatuse levitaja, eitaja, inimvihkaja; kunstis – rüvetaja, teotaja, alatu; igapäevaelus ülbe, suhetes – kupeldaja; ühiskonnas – variser, naeratus näol ja kivi põues. Nagu oleks Jumal kogunud kogu universumi mustuse, kogu rüveduse, kogu jäleduse ja loonud sellest oma „armastatud“ Iisraeli. Ja see universaalne mustus levib üle kogu Venemaa, määrib ja rüvetab rahva hinge.

Juudid on Venemaale nagu „paha haigus“, mis hävitab luid ja liigeseid, lõdvestab tahet ja liikumist, mürgitab aju igatsuse ja hullumeelsuse mürgiga. Revolutsioon, elu kokkuvarisemine ja vaimne tühjus – see kõik on juutide töö, juutide mõju.

Toimub suur „rituaalne“ vene rahva tapmine, tema vere, jõu ja tunnete julm väljapumpamine, rahva organismi igakülgne kurnamine. Kogu maailma parasiit-vereimeja on sügavalt juurdunud Venemaale. Ta õõnestab meie riiklikku ja ühiskondlikku korda, ta kurnab meie poliitilist ja majanduslikku võimu, ta imeb meie vaimujõudu. Õnnetu poiss Juštšinski on kogu Venemaa sümbol, tema juudi vangistuse, tema kanaanlaste saatuse märk.

B.

Minu aine on juudi sissetung vene kirjandusse, vene sõna ja vene mõtte juudi vangistus.

See sissetung algas ajaloolises mõttes suhteliselt hiljuti - alates Aleksander II liberaalsetest reformidest. Juudid imesid ahnelt neid reforme ja täitsid peagi ülikoolid, ajalehed ja ajakirjad. Ajakirjandus, mis seni oli olnud valdavalt venelaste oma, hakkas kiiresti juutide kätte üle minema - diplomitega relvastatud Berditševist välja tulnud ei viivitanud nad tegutsema haritud ühiskonna juhtide ja õpetajatena ning viisid selle kohe saksa-slaavi segajate udust välja sõjaka liberalismi ja kultuurilise liikumise teele. Aadellik primitiivsus ja lojaalsus asendusid rahutu ärevuse, vingumise, hädapärase opositsiooni ning rahulolematuse ja eitamise vaimuga. Kõige ebastabiilsemad ja entusiastlikumad viidi juutide poolt veelgi kaugemale - põrandaalusele, terrori, revolutsiooniliste unistuste pimedusse.

Kuid Aleksander III raske käsi andis tunda ja juudi sosistajad võlusid esialgu salaja, ässitasid kättesaamatust Genfist. Ja kuigi nende juudi intriigid ei olnud veel rakendust leidnud, valmistasid juudi keemikud juba revolutsiooni ette, Genfi mässulised ja rahutuste õhutajad, kiusates vene üliõpilaste kujutlusvõimet veriste kimääridega, sotsiaalse murrangu miraažiga; Genfi ämblikud olid juba pununud Venemaad paksu, kleepuva vandenõuvõrguga, põrandaalused trükipressid lärmasid juba ja juudi proklamatsioonide paatos äratas juba riigi noorsugu. Vene ideed tõrjusid meie kultuurielust varsti välja juudi päritolu ideed; Herzeni üllas vabadusarmastus asendus Kagali ihaluse hõnguga. Ilmusid juudi päritolu „igakuised torkijad“; kirjandus halvast linnaelanikust algas paljudeks aastateks…

Vene avalik arvamus läbis ulatusliku ümberlõikamise juudi šablooni järgi, sündisid kõige vulgaarsem intellektuaalne maailmavaade, petetud rahvahulga psühholoogia, hädavajalik vabamõtlemine, kohustuslik uskmatus, liberaalsuse lootusetu šabloon. Juudi pealetung ajakirjandusele ja kirjandusele suurenes, juutluse nakkushaigus tungis ajalehtedesse ja ajakirjadesse, ajakirjandusse, kriitikasse, kirjanduslukku, luulesse ja ilukirjandusse, draamasse, entsüklopeediasse.

1890. aastateks oli trükisõna peaaegu täielikult juutide oma. Juba Weinbergid ja Wengerovid dikteerisid; juba igapäevased rikutud - Notovitšid ja Lipskerovid, Propperid ja Feiginid - olid jultunud; juba Slonimskid, Herzensteinid, Iollod paljunesid; juba Minski ja Volõnski omad piirasid vene kirjandust; juba oli vene keel saastunud, vene mõtted olid rikutud; istutati uskmatust ja eitust, õitses kodanlus; vene hing oli maha surutud, vene unistus oli ammendunud, vene südamed olid täis kättemaksu ja pahatahtlikkust; ühiskond väänles enesevigastuse krampides, patriotism oli segunenud mudaga, rahvuslik väärikus oli häbimärgistatud.

„Uudised“, ‚Päevaleht‘, ‚Kullerid‘, ‚Põhjakuulutajad‘ tegid oma tumedat, musta tööd, ja nende taga järgnes kuulekate šabbesgojide, judaiseerivate narride kari, kes pigistasid suu kinni igaühel, kes julges protesteerida juudi koodeksi vastu. Algas massiline judaiseerimine; kehtestati judofiilia „hea toon“, mis kehtib tänaseni; läks moodi ja sai harjumuseks, et Iisraeli poegade autoriteedi ees lüüakse hoolega vene otsaesiseid. Nii Mihhailovski „Vene rikkus“, Goltsevi „Russkaja Mõšl“ kui ka Stasjulevitši „Euroopa kuulutaja“ olid „juutide hirmust“ haaratud. Juutluse eitamist hakati pidama surmapatuks ja iga loll, kes Iisraelile austusega lähenes, määrati rangelt „arenenud“ inimeste kategooriasse.

Kuid torm ja juutide ründamine kutsus loomulikult esile vastureaktsiooni... „Antisemitism“ ei ole meil „antisemitism“ esimest päeva - see on meie kirjanduses olnud juba Dostojevski ja Leskovi ajast. Seitsmekümnendatel kogesime esimest korda vene kirjandusse juudi invasiooni kogu ilu, ja prohvet Dostojevski hüüatas õudusega: „Juudid hävitavad Venemaa!“ Tema artikkel „Juudi küsimus“ maalib üsna elavalt juutluse pahatahtlikkust. Tulevase ülemvõimu ohtu tajusid paljud ja antisemitism oli kohene vastus juutide esimestele sissetungivatele sammudele. On tõsi, et juutlus jätkas oma ründavat marssi; on tõsi, et laiad intelligentsi ringkonnad astusid nende poolele; on tõsi, et juudid haarasid avaliku arvamuse oma haardesse, kuid antisemitism kasvas, laienes ja tugevnes ning möödunud sajandi lõpuks oli ta kujunenud leppimatuks usutunnistuseks, oli saanud oma teoreetikud ja apostlid. Juutide sissetungi kolmekümne või neljakümne aasta jooksul on juudid endale piisavalt vaenlasi, ja andekaid, osavaid, püsivaid, leppimatuid vaenlasi kogunud.

Ma ei hakka neid üles lugema, neid mäletavad ja tunnevad juudid juba hästi... Aga juudidki ei tukkunud. Mitte ainult, et nad võtsid üle ajalehed ja ajakirjad, et nad valmistasid neis salaja ette revolutsiooni, et nad julgustasid dünaamilist suundumust kirjanduses, et nad väsimatult apelleerisid arenenud ühiskonnale, et nad virisesid valjusti oma viletsast olukorrast, et nad julgustasid rõõmsalt vene enesevigastusest, et nad õpetasid avalikult ajaloo ja traditsioonide jalge alla tallamist, isade ja vanaisade põlgamist; Ei piisa sellest, et need rahvusvahelised labastajad tirisid meile Läänest igasugust vaimset mädanikku, võõra kultuuri (nihilism, nietzscheanism) hälbitut räbu, ainult selleks, et meid oma identiteedist võõrutada, ainult selleks, et meid ajalooliselt teelt kõrvale lükata. Sellest kõigest ei piisa! Juudid surusid oma vene orjade, kõikvõimalike teoretiseerivate alamõtlejate suu kaudu kõigile neile, kes lubasid endal kahelda juudi kultuurilise uuenemise siiruses, heremi (kõrgeim tsensuut juudi kogukonnas.tlk) peale. „Sellised“ härrad Mihhailovski ja Goltsev võtsid juudi õnnistusega „obskurantismi“ ja „mahajäämuse“ täistatistatud nurga; “sellised” kuulutati üle kodumaise kirjanduse läve olevaks; „sellised“ tembeldati häbi ja võõrandumisega.

Juudi pealetung lõhestas kogu vene kirjanduse kahte vaenulikku leeri. Juudi „võrdsus“ sai äkki „ausate veendumuste“ proovikiviks, poliitilise moraali rubikooniks, isiklike teenete mõõdupuuks, piletiks paradiisi õndsusele, passiks kirjanduslikule ja kunstilisele tipptasemele. Ja nii on see tänaseni...

Kui palju on meil kirjanduses ebaõiglaselt tõrjutud ja unustatud inimesi - ja kõike seda tänu juudile! Selline vaen parteide ja suundumuste vahel, aga juut on ainus!... Tema pärast on kirjandus lõhestunud ja võitleb surmani. Ta tõi kõike: leppimatust, kibestumust, mürgist laimu ja valimatut kättemaksu.

Sellist asja polnud kunagi varem juhtunud. Herzen ja Homjakov vestlesid sõbralikult samas salongis, ja kas neil polnud erinevaid vaateid? V. Belinski ja K. Aksakov armastasid teineteist kirglikult, ja kas nad olid samasuguste vaadetega? Aga nüüd proovige „erinevaid vaateid“ kokku viia, nad kraabivad teineteisele silmad välja või vahetavad isegi lihtsalt lööke. Piisab, kui meenutada „kupitsaid“ ja seda mürinat, mida juudi kritseldajad neist tekitasid. Kirjanikud ja ajakirjanikud võitlesid selle kogumiku pärast nagu koerad, ja miks? Jah, näete, sest Struve ja Bulgakov kahtlesid selles kogumikus revolutsionääride, s.t. juudi päritolu isikute moraalses kõlbluses. Azefa kaastöötajad olid solvunud, ja nii tekkis mäss ja tüli...

C.

Venemaa kirjanduse lõplik vallutamine juutide poolt toimus uue sajandi alguses. Marksistide võit rahvuspõhimõtete pooldajate üle oli ka juutide võit vene kirjanike üle... Juba sotsiaaldemokraatlikud ajakirjad „Natšalo“, „Pravda“ ja „Zizn“ olid täis juudi pseudonüüme. Ja ka dekadentsi „võidu“ tuleb kirjutada sama Iisraeli arvele. Dekadentsi algataja on „Severnõi Vestnik“, mille asutasid Volõnski-Flekser koos Minsk-Vilenkini ja Ljubov Gurevitšiga. Pole ime, et pealinna hambaarstid ja farmatseudid võtsid „modernistid“ – selle „oma rahva“ – nii soojalt vastu, imetlesid salaja juute ja aplodeerisid neile.

Sama innukalt aplodeerisid nad ka revolutsioonile, samuti suguluse tunnetest lähtuvalt. Või veel! Deitš, Geršuni, Gots, Rutenberg, Azef, Hrustaljov-Nosar, Trotski-Bronstein, Parvus, Rubinovitš jne. Kuidas siis pole „vene“ revolutsioon?

Või veel „vene“ skulptuur, kelle loojad on Anton Kolski, Ginzburg, Aronson, Bernštam, Sinajev-Bernštein. Kõik need perekonnanimed on venelastele võõrad.

Vene-Jaapani sõja ja sellele järgnenud segaduste ajaks jagunes kirjandus 12 Iisraeli suguharuks. Loomulikult oli ajakirjandus juutide jagamatu võimu all, kuid kriitika, filosoofia ja ilukirjandusega polnud asjad sugugi paremad.

Olgu, see oli eriline aeg, kui nad ähvardasid meid isegi juudi „tsaariga“. Aga nüüd on revolutsioon möödas ja juute on kaks korda rohkem! Nad on kõikjal, kõikides kirjanduse pragudes, nende nimi on nüüd leegion. Kriitikas: Kornfeld, Kranihfeld, Wengerov, Aichenwald, Abramovich-Kadmin, L. Shestov-Shvartsman, P. Kogan, N. Lerner, Fritsch, Volynsky-Flekser, L. Gurevich, Dolinin-Iskoz, Mendelssohn, Brodsky, K. Sünnenberg, Lurie, A. Efros; teatrikriitikas: N. Efros, Homo Novus-Kugel, Lolo-Munstein, E. Beskini, A. Koiranski, Jakov Lvov-Rosenshtein; publitsistikas: A. Jablonski, Izgoev, Kaminka, Gessen, Dionéo-Shklovski, Veidemüller, Vl. Zhabotinski, Slonimski, S. Prokopovich, N. Jordanski, Ol-D'Or, Vl. Azov-Ashkinazi, Vl. Brender, V. Volin-Schmerling, J. Nraunish-Lyuboshits, Muskatblit, Ratner, Zak, Meb-Beskine, Galberstadt, M. Shik, Mandelstam, I. Matusevich, Volzhanin-Izraelsson, Berlin, Kleinbort; ilukirjanduses: O. Dymov-Perelman, S. Yushkevich, D. Aizman, A. Kipen, S. Ausländer, S. Ansky, N. Osipovich, A. Gron, Averchenko-Lifshits, Arkhipov-Bernstein; luules: Minski (Vilenkin), Sasha Tšorny-Glikberg, Amari Vl. Lenski-Abramovich, Tan-Bogoraz, Dm. Tsensor, Jantarev-Bernstein, Muny-Kissen, S. Rafałowicz, K. Ldov (pseudonüüm), S. Gorodetski, Jak. Godin, M. Gofman, Bisk, Dike, S. Rubanovitš, Teffi-Lohvitskaja, M. Papper, Feiga Kogan, Vilkina, Ehrenburg, Volkenstein...

Aga see juudi nimekiri ei ole kaugeltki täielik, see ei hõlma kõiki kirjutavaid juudi rändtirtse. Kui palju neid on igasuguste „sissepääsu valvavate“ toimetuste juures, kui palju neid on provintsides, Kiievis, Odessas, kui palju veel reporterid (see on nende kutsumus), igasugused hr Kegulihesid ja Rederid?

Ja need härrad juhivad kirjanduse saatust, neilt tuleb haridus, neilt teadmised, neilt vene sõna!

Pealinna kirjastused on peaaegu kõik juudi omanduses. Palizeni „Moskva kirjastus“, Antika „Polza“, Stoljari „Universaalne kirjastus“, Kadiša „Kaasaegsed probleemid“, „Mir“, „Kultuura“, „Osvobozdenie“, Kopelmani „Piparnik“, Zeitlini „Prosvestšenie“, „Obšestvennaja polza“. „Brokhaus ja Efron“ (entsüklopeediline sõnastik), Levenzoni ‚Granat‘ (entsüklopeediline sõnastik).

Pealinna ajalehtedest ja ajakirjadest on spetsiifiliselt juudi päritolu Gesseni ‚Retš‘. Jordanski „(Sovremennõi Mir“, Kornfeldi ‚Satiricon‘, ‚Solntse Rossii‘, Kornfeldi ‚Sinij Zhurnal‘, ‚Birzevõje Vedomosti‘ ja Propperi ‚Ogonjok‘, Blanki ‚Zaprosõ Zhizni‘, Gorodetski ‚Kopeika‘. – Beskina „Moskovskaja Gazeta“... Ja see kõik - ainult pealinnades.

Nagu näete, edasi pole kuhugi enam minna. Trükiste ja kirjanduse asemel on täis sünagoog, släng võidutseb; „goji“ seisab nagu kerjus eeskojas... “Altaril” toimub karistamatult kõige venepärase tapmine ja lõhkumine, vene keelt röövitakse, vene meelt labastatakse, Venemaa ajaloole sülitatakse, vene rahvast sõimatakse. Hirm ja oht seisneb selles, et juudid, võttes üle meie keele, meie kirjandusvormid, väliselt pingutades näida venelastena, püüdes igati väliselt venestuda, jäävad ikkagi samadeks juutideks, panevad vene vormidesse oma juudi sisu, oma vaimu, tõrjuvad välja meie vaimsed väärtused, meie psühholoogia, meie moraali, meie vene ideaalid. Oht seisneb eelkõige selles, et juudid röövivad meilt keelt (nagu nad on juba röövinud sakslastelt), sulandudes meiega sisemiselt ,kuid ei assimileeru psühholoogiliselt. Kirjutagu juudid oma murdes, meile poleks sellest mingit kahju, aga nende juudi mõttemaailm saab vene väljenduse ja tungib sel moel meie vene igapäevaellu.

Kust peaks lai publik saama aru stiili nüanssidest? Ja nii libisevad kõlavad pseudonüümid ekslikult lugejaskonda. Venekeelsete juutide seas on muidugi ka inimesi, kes tunnevad ja armastavad kirjandust ja selle ajalugu. Sellised on Volõnski, kes õppis Dostojevskit, Vengerov, kirjanduse ajaloolane, Lerner, kes pühendas end Puškinile, Aikhenvad, kes põleb hellast armastusest meie klassikute vastu, Geršenzon, kes armastas slaavi filosoofiat, ja paljud teised. Aga... kas poleks parem, kui nad meie vaimset aaret ei teaks või avalikult põlgaksid? Sest nad armastavad ja hindavad ainult juutlikult.

Volõnski kujutas Dostojevskit pika ninaga, Vengerov aga K. Aksakovit õiglase mehena; meie klassikud aga, nagu nad on kujutatud Aihenwaldil, räägivad veidi käheda häälega ja neil on mingi semiitlik tundlikkus.

Ja ma ei tea veel, mis on Venemaale, meie kirjandusele hullemat, kas juutide viha või armastus? Ma arvan, et armastus. Kas pole mitte kaheksajalg-Iisrael leegitseva armastusega Kaanani vastu ja imenud endasse kõik selle aarded? Nelikümmend sajandit on juudid vahetanud keeli ja riideid, riike ja kombeid, kuid jäänud juutideks. Nad võivad küll meist lahkuda, kuid nende vaim jääb. Eitamise ja alatuse vaim... Ilmselt see ongi universaalse hiidkaheksajala ülesanne: armastada, kohaneda, hävitada, imeda, kõik tühjendada, maha jätta laastatud õudus ja lahkuda.

Juutidele on meie kirjandus muidugi tõotatud Palestiina. Milline rõõm on riietada oma vaimne vaesus, oma arglik himu, oma külm ahnus sellisesse purpurisse ja visooni, anda oma madalusele lend ja julgus, himule ilu, ahnusele ulatus ja moraalne õigustus ning tõmmata oma ehitud porri veel üks rikkumata hing!

Kardke juudi armastust, kartke selle õrnu tõlgendusi – hundid tulevad lambanahas. Aga tuleb vaadata hambaid, süveneda hundi instinktidesse, vaadata hundi silmade sära.

Tuleb pöörduda juudi loomingu psühholoogia poole, Kagali kavatsuste olemuse poole, jõuda juudi sisemise olemuse juurde!…

XIX. Selline on juutide „vabaduse“ ja „võrdsuse“ pilt, mis avaneb meie silme ees, eriti Venemaal. Juutide ülemvõim avaldub praegu ühel või teisel määral kõikjal, kuid kindlasti pole see kusagil nii tunnustatud ja ilmne kui just meie juures.

Selline on rõhutud hõimu pilkamine kõige üle, mis inimestele kallis ja püha on. Selline on Juuda poegade kurjus, millega nad pilkavad kannatava inimkonna unistusi oma lootusetu ja kibeda saatuse parandamise kohta...

Kuid kui varem ei kogunenud kuskil kokku kaheksa, äärmisel juhul miljonit juuti, siis ei ole juutlus kunagi saavutanud nii uskumatut triumfi kui tänapäeva Venemaal.

Tüüpiline tunnusjoon türanniale on protestimise võimatus. See kehtestatakse halastamatu rõhumisega. Proovige kasvõi esimese ettejuhtuva juudi ajalehe šantažeeriva artikli vastu üles tõusta! Aga Juuda pojad ei rahuldu sellega. Nad püüdlevad mitte ainult materiaalsele, teiste sõnadega ajutisele, vaid ka moraalsele, st pöördumatule türanniale. Välistades igasuguse vastupanu, mõistavad juudid siiski hästi, et kui vaimne jõud jääb alles, siis mida kauem see rõhu all kannatab, seda ohtlikum on plahvatus...

Seetõttu on neile selge, et lisaks füüsilisele rõhumisele on vältimatud ka meetmed, mis on suunatud vastupanu võimalikkuse hävitamisele, st selle jõu lagundamisele, mis võiks vastupanu osutada. Seda arvestades püüavad juudid rahvalt ära võtta mõistuse, moonutada tema hinge, mürgitada südame, alandada ja määrida kogu tema minevikku, sisendada lõpuks häbi iseendaga olla. Selliste eesmärkide saavutamiseks on judaismil kasutada terve farmakoloogia eriti mürgiseid aineid, mis on seda enam surmavad, et nende kasutamine sajandite jooksul läbi proovitud. Tänapäeval on juutidel lisaks sellele kasutada universaalne mürk igapäevase trükimeedia näol. Selle suhtes on nad mitte ainult monopolistid, vaid ka väljaspool konkurentsi.

Isegi omades näiteks intressi 26 000 000 taalrit nõiduslikust kassast[154] Hannoveri dünastia kapitali, mille Preisi riik 1866. aastal konfiskeeris, ähvardades selle konfiskeerimisega, kui valitsev dünastia, selle omanik, ei loobu igaveseks troonist

ja riigikassa toetustega, moodustas Bismarck, kavatsusega üle kavaldada kogu maailma juudid, „roomajate fondi“ (Reptili-enfond) ja lõi reeturliku organisatsiooni, et ajalehtede ja brošüüride abil Berliini juhiste kohaselt ühiskondlikku arvamust mõjutada. Lootmata ainult sakslastele, riskis ta korrata keskaja kogemust, kui teoloogilistel dispuutidel õpetasid ristitud juudid, kuigi edutult, ristimata juute. Sellega kooskõlas koondati keiserlik trükikoda ad hoc „seakarjusteks“ või „seajuutideks“, „Sau-Judeib“, et juutide üldise plaani järgi võltsida rahva vaimu Saksamaal. Kõik see oleks olnud ehk isegi mitte halb, kuid Bismarck unustas, et need ümberriietatud „seakarjused“ jäävad siiski „valitud rahva“ liikmeteks, täpselt nagu ülejäänud ajalehetoimetajad, kes mängivad riikide saatusega. Nad võivad ja hakkavadki tegutsema kogu oma kaardipetturite osavusega ja seda mitte ainult hirmust, vaid „südametunnistuse pärast“, kuid kahjuks ainult Kagali maailmavalitsuse nimel. On selge, et „raudse kantsleri“ algatatud kuri operetike muutus Iisraeli rõõmuks vaid juudi klounaadiks. Kuid kui „valitud rahvas“ suutis sel viisil muuta oma relvaks isegi Bismarcki, siis pole enam mingit lootust edule tema väiklastel jäljendajatel...

Olles võtnud ajakirjanduse enda valdusesse, ei olnud „rõhutud hõim“ aeglane ka kõige muu omastamisega. Kuid haarates kõigepealt materiaalset rikkust, seda nervus rerum gerendarurn, ja võttes gojidelt elatusvahendid, ei ammenda juutlus nendega oma tegemisi. Mitte ilma põhjuseta ütlevad sakslased, et julguse kaotamine tähendab kõige kaotamist. Juudi kalkulatsioon on suunatud sellele teele. Omaenda võimu ülendamine üle jõu ja vastupidi, desarmeerimine, depersonaliseerimine, gojide usu kaotamine - see on Kagali ülesanne, kuid mitte viimane. Samuti on vaja meid nõrgestada. Kuid seda tehes ei luba ja ilmselt ei saa Iisraeli lapsed lubada, et gojidest saavad juudid.

Kuulekust kasvatatakse ainult selleks, et kasvatada meid imestuses ja teenimises Juuda poegade ees.

Nüüd Venemaal on nad seda saavutanud nagu mitte kunagi ja mitte kusagil varem. Mõistes, rakendades, katsetades oma tumedat jõudu, ründas judaism ajaloo laval kokkuvõttes maailma kahte suurimat impeeriumi - Roomat antiikajal ja Venemaad praegusel ajal. Rooma suutis Kagali hävitada aga Vene Maa, kuigi vaevu, kuid ikka veel peab vastu...

Rahvaste saatuses on aga erinevus. Juudi nägemine üksi põhjustas naeru kogu Rooma impeeriumis. Venemaal on juudid nüüd andekuse, aadellikkuse ja vastupandamatuse eeskujud, ja meie, paariad, ülistame neid, jumaldame neid, peaaegu jumaldame neid...

Kas see ei ole mitte türannia kunsti viimane sõna?

Kust mujalt me peaksime otsima tõendeid Kagali meetmete hiilgusest, riigimehelikkusest, läikest, juudi valitsuse majesteetlikkusest?

Kuid selles hädaldamise elupaigas ei ole täiuslikkust. Juuda orkester on „hiilgavalt“ mängitud, kuid isegi selles on fataalseid dissonantse, kuulda on valesid noote...

„Alliance Israelite Universelle'i“ kõikvõimsus ei takista juutidel oma saatuse pärast värisemast. Rahva teadvuse lained löövad kõikjalt peatamatult vastu juudi uhkuse purustatud kaljusid. Seni veel kauged, kuid hirmuäratavad rahva viha kajad annavad juba tormi keskel endast märku... Orkaan läheneb kiiresti ja häda neile, kes on solvanud vene südant...

Exoriare aliquis nostris ex ossibus ultor!

                                             Tume jõud

                                        Pouvoir occulte

                      Õnnetu tööline, kuidas sind petetakse!...

                          Rahvusvaheline salajane valitsus

Kõigest eelnevast tuleneb loogiliselt vajadus „kultuurilise“ maailma üle keskse ja intiimse autoriteedi järele.

I. Tähelepanelik lugeja ei saa jätta märkamata, et materjali jaotus on suunatud järgnevale järeldusele. Pöördudes venelaste poole, oli käesoleva uurimuse eesmärk kõigepealt märkida ära juudiküsimuse põhipunktid Venemaal. Selline on „Sissejuhatus“. Kuid see on ainult probleemi erijuhtum. Seepärast oli enne selle käsitlemise juurde pöördumist kohane anda ülevaade juudi vaatemängust maailmaareenil. Seepärast pidi „Sissejuhatusele“ vahetult järgnema „Skemaatiline ülevaade aarialaste võitlusest semiitidega“. Edasine uurimisteema oli juba juutlus ise, kuid kahtlemata ainult sünteetilisel kujul, sest meie ees ei ole mitte kogu juudi sfäär, vaid ainult üks eriline teema selles. Seepärast tulid esiplaanile „Üldised märkused juutidest“. See valdkond jaguneb juutluse staatikaks ja dünaamikaks. Staatika raames on raskuskeskmeks Iisraeli „seadus“, mistõttu see osa jaguneb kolmeks põhipunktiks: Talmud, Šulhan Aruh ja Kabbala. Teisalt ja dünaamika sfääris ei saa jätta märkamata inimkonnale selle kolossaalse kaheksajalgse kolme iminappa, mida nimetatakse Ahasveeruseks. Niisiis, ajalehejuuti, börsijuuti ja poliitilist juuti tuli ükshaaval vastuseks välja kutsuda. Kokkuvõttes pidid elemendid olema kokku võetud, visandades nii tõendid juutide enda valitsuse olemasolu kohta igal ajal kui ka sümptomid või kuulutused, mille abil on vältimatult kindlaks tehtud Kagali rahvusvaheline olemus. Sellest tulenevalt mängib „Juudi Maailmaliit“ kui sündmuste käigu poolt nõutav nähtus selles järelsõnas nii-öelda juhtiva meloodia rolli.

II. Olles vaadanud tagasi möödunud sajandite ahelasse, et mõista, mis meie silme all toimub, oleks meil ilmselt õigus, isegi lisaks uutele tõenditele, tunnistada rahvusvahelise salavalitsuse idee paratamatust, aga ka võimatust lubada selle kohalolekut kõikjal peale juutide. Konkurendiks võiks olla ehk vabamüürlus, mille nõudmised on omakorda piiritud. Kuid juba „Leskede laste“ ametlik suhtumine „valitud rahva“ poegadesse välistab igasuguse võistluse. Ja kui on mõeldav hüpotees aarialaste ülestõusust juudi semitismi vastu just vabamüürluse kaudu, siis selle teostumist tuleb pidada nii kaugeks ja ähmaseks, et ajaloo teleskoobid ei suuda seda veel näha.

Igal juhul pole vabamüürlastel ei juutide käsutuses olevaid vahendeid ega kaitsemeetmeid, millega Kagal suudaks purustada igasuguse vastupanu juba selle algusjärgus. Lõpuks pole vabamüürlastel juutide käsutuses olevat jõudude koondamist ega tuhandeaastast manööverdamisoskust. Samal ajal, vaadates juutide praeguseid tegemisi, on raske loobuda mõttest Tsushima lahingust. Nii nagu seal saadeti Jaapani suurtükiväe tule all üksteise järel ookeani põhja meie lahingulaevad, nii näeme ka juutide operatsioonide skeemis kogupaukude koondumist alati ühele sihtmärgile, kuni selle lõpliku hävitamiseni. Meenutagem näiteks munkpreestri Illeodori ja piiskop Hermogeni või monarhistlikke organisatsioone üldiselt ja eriti „Vene rahva liitu“. Ärgem unustagem ka juutide reetlikkust Dreyfusi juhtumis...

Jaapanlaste tegevus sõja esimestest päevadest alates, samuti nende põlgus au reeglite ja rahvusvahelise õiguse elementaarsete nõuete vastu, alates Tšemulpo kuritegudest või esimese rünnaku ajal Port Arthurile, annab tunnistust meie vaenlaste teadlikust kindlusest oma karistamatuses, st meie lüüasaamise paratamatusest. Jaapani näite analoogia abil välistab juutide reetlikkus samuti igasuguse muu seletuse.

„Kui sul pole taktikast ega strateegiast aimugi, pea meeles üht – ära tee vaenlasele meelepärast,“ soovitas Napoleon. Kahjuks ei pööra paljud Venemaal siiani, mõjutatuna nii kaua keelatud puuvilja magususest ja veelgi enam karja psühhoosist, sellele nõuandele erilist tähelepanu ja tegutsevad Kagali rõõmuks ajavad printsiibitut poliitikat. Juudid aga, kõrvaldades meid kõigist tegevusaladest, välja arvatud kõige tänamatumatest, või allutades need endale, võtavad vene rahvalt ära elatusvahendid ja pakuvad selle asemel... Kagali poliitikat.

See on Juuda poegadele juba nii tavapäraseks saanud, et isegi juudi poisikesed-taskuvargad, kes turul ammulisui vahtima jäävalt talupojalt tema viimased kopikad varastavad, ei unusta talle taskusse lendlehte pista...

See on häbitu isegi siis, kui arvestada, et tegemist on talmudit mittemõistvate, kuigi täiskasvanud inimestega. Aga juudid ei piirdu ainult sellega. Pingutades äärmiselt oma noorte hariduse nimel, õhutavad juudid meie noori üldse mitte õppima. Kuritahtliku ja kavala kavatsusega sunnivad nad gojide lapsi kuulama mõttetusi sotsialismi „teooriatest“ ja ilmselgelt absurdseid poliitilisi streike korraldama.

Ühe sellise võttega Kagal: a) varustab oma „bundistid“ teadmistega ja vastupidi, mõistab gojide noored teadmatusse, võttes neilt ära võitluse tähtsaima relva; b) haarab riigi- ja ühiskondlikud ametikohad, samuti vabad elukutsed, mis nõuavad teaduslikku ettevalmistust, laiendab seega oma materiaalset vara ja, mis on gojide jaoks veelgi ohtlikum, tugevdab piiritut juudi mõju ja võimu ning c) omandab võimaluse kiita Juuda poegi ja samal ajal „õigust“ meid halvustada, nagu me oleksime madalamad olendid ja kõigeks kõlbmatud. Sama arusaadav näide juutide kavalusest on järgmine. Sundides gojidele parlamentaarset valitsemiskorda ja taga kiusates haldusaparaati, kuni see on loomulikult nende kätte langenud, jutlustab juutlus kohtu pädevuse laiendamist, loomulikult kindlas lootuses seda orjastada. Selleks on kahtlemata kõige lihtsam viis advokaadi ameti hõivamine. Samal ajal, nagu juba märgitud, soovib Iisrael valitseda „mitte hirmu, vaid südametunnistuse pärast“. Sellega kooskõlas mängib „valitud rahvas“ uuesti välja leiutatud ja oma kurjuse poolest isegi enneolematu opereti. Õpetades võõramaisele, peamiselt vene noorusele poliitikaanlust ja viies nad hukatusse, paneb Kagal oma sõnulseletamatus halastuses endale heategija maski ja püüab juudi või sabbatipäevase advokaatkonna kaudu selgelt monopoliseerida kaitse valdkonda nii üldkriminaal- kui ka sõjaväekohtutes. Kohtunike kannatust ammendades ei põlga juudi advokaadid end ka „sotsiaalse“ tee kaudu vooruslikkuse oreooliga kaunistamast. Seetõttu ei piirdu lambanahas olevad hundid ainult sellega.

Näeme näiteks, et selleks, et valgustada Kagali stiilis seda sama Leena eepost, mille juudid ise juutide jaoks lõid, kiirustab „vabaduse“ advokaadikogu, end meeletult reklaamides, vene töölistele Bodaibosse appi...

III. Pole midagi imestada. Selline oli sisuliselt ka Prantsuse revolutsioon. Ludvig XVI heasüdamlikkus ja Rahvusassamblee kokkukutsumine 1789. aastal tagasid täielikult rahva vajaduste rahumeelse rahuldamise. Nagu sündmused näitasid, ei olnud kuritegude ja verevalamise kasutamine kuritarvituste likvideerimiseks vajalik mitte ainult praktiliselt, vaid ka teoreetiliselt. Kõik oleks läinud sõbralikult ja armastavalt, kui poleks olnud neetud juutide küsimust. Rahvusassamblee oli sunnitud sellega kolmteist korda tegelema ja otsustas siiski selle vastu. Aga juudid koondasid sellele punktile kogu oma kaganliku suurtükiväe tule. Kasutati kõiki vahendeid. Assamblee juhid müüsid end juutidele. Alles siis, 25. septembril 1791, juutlus võidutses oma heategijate, prantslaste, ja seejärel loomulikult ka teiste Euroopa rahvaste ning nüüdseks kahtlemata ka Ameerika rahvaste hukkamisel. Ludwig XVI heategude eest raiusid juudid ja vabamüürlased tal pea maha. Aga Juuda poegadele ei piisanud võrdõiguslikkusest. Nad ihkasid võtta iidselt feodaalselt aristokraatialt lossid, pargid, maad, kunstikogud, Pariisi suurejoonelised hotellid, võlu ja võimu. Nad otsustasid endale võtta koos kroonijuveelidega ka ülemvõimu Prantsusmaa üle, arvestades õigesti, et seejärel tuleb ka kõik muu. Selle eesmärgi saavutamiseks lõid nad terrorirežiimi, sundides ühted põgenema ja saates teised, „endise režiimi toetajad“ sadade ja tuhandete kaupa „tädikese“ giljotiini alla. Vabariigi asendumine Napoleoni diktatuuriga ja selle asendumine Viini kongressi otsustega valas uusi verevooge, kuid ei lakanud rikastamast „valitud rahvast“ üle igasuguse mõistuse. Lõpptulemus, mis avanes praeguse põlvkonna hämmastunud silme ees, väljendus nii täielikus orjastamises kui ka Euroopa rahvaste laialdases judaismile üleminekus.

Kui minna veelgi kaugemale – iidsesse maailma –, veendume taas juutide reetmise püsivuses, mis on alati olnud rahvusvaheline. Filosoof Senecal oli õigus, kui ta ütles: „Cum interim usque sceleratissimae gentis (Judaeorum) consuetido convaluit ut per omnes rep terras recepta sit. – Victi victoribus leges dederunt“[155]. „See enneolematult kuritegelik rahvas rõhub oma pahedega teisi nii palju, et nakkus levib peaaegu kõikjal. Isegi võidetuna annavad juudid oma võitjatele seadusi.“ – Seneca, tsiteeritud S. Augustinuselt tema teoses ‚De civitate Dei‘. VI, 2.

IV. Juudi pankuri Chaim Oppenheimi kõrgetasemelise pettuseprotsessi ajal kinnitas suur Egiptuse ekspert dr Reinisch Egiptuse hieroglüüfide tõlgendamise põhjal järgmist - „Vana vaaraode maal hakkas umbes 19. sajandil eKr. õitsev Egiptuse kultuur asenduma äärmise dekadentsi ja ohjeldamatu liiderdamisega. Põlisele põliselanikkonnale võõraste pahede sissetoomine toimus arvukate semiitide, foiniiklaste, juudi ja araabia kaupmeeste poolt, kes Egiptusesse elama asudes raputasid Egiptuse rahva õiglustunnet ja patriarhaalset süsteemi oma kuritarvitustega kaubanduses, aga ka oma häbematute, ebaausate kasumihaletsustega. Järgnes dekadentsi periood, mida Leideni papüüruse autor nii kõnekalt kirjeldab. Demoraliseerumine algas teenijate ja pubide abil ning seejärel tuli konkubiinide domineerimine. Aadlikud ostsid Süüria ja Etioopia orjatüdrukuid ja kinkisid neile kingitusi, samal ajal kui nende enda naised jäid hooletusse ja jäid vaesusse. Pahatahtlik soov omandada rikkust iga hinna eest ja ohjeldamatu lõbutsemise kirg viisid sotsiaalsete suhete täieliku lagunemiseni. Vanad, auväärsed perekonnad vaesusid ja langesid ning nende asemele tulid hulkurid ja kelmid. Need, kellel polnud midagi, hakkasid omama losse, maid, aedu, orje, aardeid. Nad ei tunginud mitte ainult kõrgseltskonda, vaid pääsesid ka paleesse. Kes tundis vastupandamatut kirge varguse vastu, kuid soovis anda sellele korraliku vormi, võis minna riigikassasse, võtta teatud osa varastatud kaupadest ja liituda varaste tsunftiga. Sellel tsunftil oli oma vanem, kellele toodi kõik, mis kogu Egiptuses varastati. Kes tahtis oma asja tagasi saada, võis tulla vanema juurde ja maksta varastatud kauba tagastamise eest maksude järgi, või, viinilikult öeldes, viima talle „toidukraami“. Vaarao Rampsinit andis oma lemmiktütre abiellumiseks kõige kurikuulsamale kelmile, kes oli kuulus nii kohtunike kui ka avalike ja varjatud politseinike lollitamise kunsti poolest... Ehkki Egiptuses ei olnud veel vandekohust, ei olnud see kelm mitte ainult vanglas, vaid teda peeti isegi kõige targemaks inimeseks. Nii ongi Egiptuses, mis enne oli tänu aususele ja töökusele jõudnud kultuuri kõrgele õitsengule...“

Dr. Reinischi kõne peeti Viinis ja tekitas üsna suurt sensatsiooni. Tõsi, mõned pidasid sellist kirjeldust Egiptuse olukorrast tendentslikuks satiiriks Viini-Austria asjade kohta, kuid selle kuulus autor kinnitas kategooriliselt, et tal polnud midagi sellist mõttes, kuna hieroglüüfide uurimine kinnitab sõna-sõnalt tema öeldut ja sarnasus Viini asjadega on lihtsalt juhus...

V. Kakskümmend viis sajandit hiljem näeme Prantsusmaal Reinischi poolt Vana-Egiptuse elust antud pildi kordumist. 30. aprillil 1806 toimunud riiginõukogu istungil märkis Napoleon pärast seda, kui ta oli osutanud vastikule häbematusele, millega juudid isamaad vahetasid, ja loetles mitmeid nende reeturlikke tegusid, eriti seda, et Juuda pojad, kogunesid nagu vareseparved lahinguväljadele, et rüüstada haavatuid ja surevaid või osta rüüstajatelt saaki. Ja et „juutide vabastajad“ ise, jakobiinlased, ei olnud oma protežeede suhtes illusioonides, ilmneb vähemalt järgmisest Prantsuse riiklikus arhiivis säilinud korraldusest:

„Põhjaarmee. Surma ähvardusel on juutidel keelatud armeele järgneda. Kindralid ja üksikute üksuste komandörid, samuti piirikogukondade järelevalvekomiteed on kohustatud koguma teavet selle käsu rikkujate kohta, nad kinni pidama ja kahekümne nelja tunni jooksul hukkama. Monse 16 messidor II Vabariigi üks ja jagamatu. Rahva esindaja Põhjaarmee Laurent.“

Kui Napoleon piiridest väljaspool asuva kindluse kaitseks püstitatud linnuste eeskujul ümbritses oma trooni, määrates oma vennad kuningateks vanades või äsja asutatud riikides, siis Mayer-Amchel Rothchild rakendas sama plaani. Olles rajanud oma jõukuse Prantsusmaa varemetele, eriti pärast Waterloo'd, jagas ta Euroopa oma viie poja vahel laiali. Peakontor jäi Frankfurti Maini ääres, samal ajal kui tema pankurite majad Viinis, Napolis, Pariisis ja Londonis ümbritsesid seda nagu eesrindlikud linnused. Vabariigi ja impeeriumi sõdadega ning seejärel Napoleoni “segamise” likvideerimisega Viini kongressil kaasnesid lõputud laenud ning ülalmainitud Kagali kindlused jõudsid vaevalt kasumit koguda. Louis XVIII taastamine viis selleni, et Rothchildid likvideerisid andamid ja ka väljarändajate preemiad tohututes summades. Selleks väljastatud 5-protsendiline Prantsuse rent müüdi Nathan Rothchildi vahendusel peamiselt Inglismaal 56 hinnaga 100 eest. Võttes arvesse, et Rothchildid olid kõigepealt Inglise agendid ja olid monarhiliste koalitsioonide ja seejärel „Püha Alliansi“ pankurid, võib ette kujutada, milliseks kujunesid uue juudi dünastia gešeftid, kui Prantsuse valitsus pidi selle rendi 4% rendiks konverteerima. Aeg-ajalt ühelt poolt teisele joostes aitasid Rothchildid kaasa börsimängude arengule, muuhulgas 1830. aasta revolutsioonile, nii nagu nad ei jätnud kasutamata võimalusi "oma õnne aidata" revolutsioonilise epideemia ajal 1848–1851 ja Napoleon III Väikese troonile tõusmise ajal.Kunagi ei olnud neil raske reeta samas suunas varem ja hiljem. Oma manipulatsioonide varjamiseks pidasid nad topeltkaubandusraamatuid, nagu oli ametlikult kindlaks tehtud Westfaleni rahutuste mahasurumisel 1809. aastal. Üldiselt, kui on valdkond, kus juutide rahvusvaheline domineerimine on kindel ja vaieldamatu, siis on see muidugi börs. Just siin ilmneb vabamüürluse „idealism“, samuti Kagali rahvusvahelise malemängu olemus rahvaste ja riikide poolt ning lõpuks nende isandate muutumine Iisraeli, Inglismaa ja „Leskede laste“[156] maailmapoliitika instrumentideks.

- De Gobineau, comte. - „Essai sur l'inegalite des races humaines“. Paris. 1884. Edmond Demolins.
- „Aquoi tient la superiorite des anglo-Saxons“. Paris. Rosebery, lord. - „Napoleon, la derniere phase“. Paris. 1911. Felix Fabart.
- „Histoire philosophique et politique de l'Occulte“ Paris. Jean Grave.
- „La Societe mourante et l'anarchie“. Preface par gustave Mirbeau. Paris. 1893. V
- „Le Secret de la Franc-Maconnerie“. Paris. 1905. Louis Martin.
- „L'Angleterre et la Franc-Maconnerie“. Paris. 1905. Ed. Bernstein.
- „Socialisme Theorique et Socialdmocratie Pratique“. Paris. 1903. Domenico Margiotta.
- „Adriano Lemmi, chef supreme des frans-macons“. Paris.-Lyon. Maurice Muret.
- „L'Esprit juif, essai de psychologie ethnique“. Paris. 1901. Deschamps.
- „Les Societes Secretes et la societe ou philosophie de l'histoire contemporaine“. Avignon-Paris. 1882. Andre Baron (Louis Daste).
- „Les Societes Secretes, leurs crimes, depuis les Inities d'Isis jusqu'aux Francs-Macons modernes“. Paris. 1906. Auguste Chirac.
- „La Haute Banque et les revolutions“. Paris. 1888. A. Tilloy.
- „Le peril judeo-maconnique“. Paris. 1897.
- „L'Assassinat maconique. Le Crime rituel. La Trahison juive.“ Paris. 1909. Toussenel.
- „Juifs, rois de l'epoque“. Auguste Chirac.
- „Les rois de la Republique. Histoire des juiveries“. Paris. 1888. Howel.
- „Le passe et l'avenir des Trade-Unions“. Paris. 1892. Gaston Mery.
- „Loubet-la-Honte“. Paris. 1900. M-gr Henri Delassus.
- „La conjuration antichretienne“ Lille. Gustave Dord.
- „La conspiration revolutionnaire de 1789.
- Les complices.
- Les victimes.“ Paris. 1909. Copin-Albancelli.
- „La conjuration juive contre le Monde Chretien“. Paris. 1909. Otto Bockel.
- „Die Juden, die Konige unserer Zeit“. Marburg. 1887. Germanicus.
- „Die Bank-und Bankiers Diebstahle und die Auslosung von Eigenthum und Besitz in Scheinbesitz“. Leipzig. 1893. Kolk. Dr.
- „Das Geheirmniss der Borsen-Kurse u. d. Volkausraubung dd. internationale Borsen-Zunst“. Berlin. 1893. Solano.
- „Der Geheimbund der Borse“. Berlin. 1893. Edmund Kikut.
- „Judische Borsenjober“. 1895.

VI. On täiesti ilmne, et koos raudteede arenguga ja börsitegevuse õitsenguga Londoni või Pariisi börside ülemvõimu all, koos pöörlevate masinate leiutamisega ja juudi ajakirjanduse piiramatu despotismiga, samuti koos riigilaenude ja aktsiaseltside eepose avastamisega, mis oli eelmistele sajanditele tundmatu, seoses kartellide, sündikaatide, konsortsiumide ja trustidega, pidi juutide rahvusvaheline iseloom ja Juuda poegade rahvusvahelise valitsuse sarnane tegevus ületama kõik piirid. Kui „väljavalitud rahvas“ on alati pidanud gojisid oma maksumaksjateks ja võtnud ühel või teisel kujul makse, siis praegune juudi geštšeft'i ulatuslikkus on kahtlemata tinginud nii maksude suurenemise Iisraeli kasuks kui ka tema rahvusvaheliste plaanide diferentseerumiseks. Tõepoolest, tänapäeva rahvaste ees avaneval panoraamil ei ole midagi sellist nagu minevikus. Korralikuks uurimiseks vajaks ainuüksi see juudiküsimuse pool mitu köidet. Kahjuks ei ole meil võimalust sellist pikka teekonda ette võtta.

Juhime tähelepanu vaid kahele-kolmele asjaolule.

Revolutsioon Põhja-Ameerika Ühendriikides oleks vaevalt õnnestunud ilma Prantsusmaa abita. Selle eest tasumiseks lavastas Inglismaa „Suure Prantsuse revolutsiooni“, ja see viimane revolutsioon lõi mitmeid teisi ja peegeldus lõpuks selles „sotsiaalses kollektivismis“, mille pealetungi all kõiguvad ka Inglismaal endas riigi ja ühiskondliku elu sajanditevanused alused. Ainus võitja on kõikjal juutlus. Meyer-Amschel Rothchildi teeneid „Tähelipu“ ees taandatakse sellele, et ta varustas Suurbritanniat sakslastega, et purustada Ameerika kolonistide ülestõusu. Siiski, nüüd ei anna Ameerika Juuda pojad mitte ainult tooni Ameerika Ühendriikides, vaid suutsid ka Venemaaga tülitseda, peamiselt Ühendriikide kahjuks ja ainult, arusaadavalt, omaenda huvides.

Samas näeme, et kõigi rahvaste ja aegade pahameel ja vastumeelsus on saatnud juutlust tema kuratlikul püüdlemisel maailma valitsemise poole. Sõltumata usulistest erinevustest, päritolust või ajaloolisest saatusest tundsid „gojid“ Kagalis vaistlikult ära ägeda vaenlase. Kui näiteks antiikajal oli võimalik, et Salmonassari, Tituse või Hadrianuse dekreedid tabasid kogu juutlust, siis praegu on see kindlasti mõeldamatu ja valitsused ise on nii abitusele määratud, et isegi Bogrovi mõrv Stolõpinile nõuab peamiselt korraldusi juutide kaitsmiseks. "Rõhutud hõimu" vastase kaitse halastamatus ja võimatus isegi valmistada päästevahendeid selle türanniast näivad olevat juudi valitsuse võimu enneolematud näitajad.

Tohutus mastaabis tegutsedes ja vastupanu juba eos lämmatades püüab judaism killustada inimkonda „maailmavabariigi“ kaudu ja rajab oma eesmärgid demokraatia radikaalsusele. Aga kui isegi Rothchildi enda dünastias ei usaldata asjade juhtimist mitte õiguspärasele pärijale ega vanimale, vaid kõige võimekamale, siis ei saa ülemvõimu Kagali üle reguleerida ühelgi muul põhimõttel. Diskrediteerides, rikkudes aluseid ja sidemeid võõraste sees, käitub juutlus iseendale vastupidiselt. Saates gojidele sotsialismi, kollektivismi, anarhismi - kui tulevase paradiisi institutsioone, ei luba juuda pojad neil siiski nende tagajärgi kahtluse alla seada ega isegi neid arutada. Vastupidi, juutlus testib iga põhimõtet otseste järelduste ja tulemustega. Olles valitsetud oma aristokraatia poolt ja andes selle keskelt võimu Kagali üle mitte kellelegi muule kui kõige pedagoogilisematele, kogenud talmudistidele, soovitavad Iisraeli lapsed gojidele demokraatlikku valitsemisviisi ehk teisisõnu teadmatu rahvahulga omavoli.

On üsna ilmne, et mida rohkem juudid oma religiooni riitusi harrastavad, seda vähem jääb neil aega võõraste ilmajätmiseks. Seetõttu ei ole gojide huvides keelata „valitud rahvale“ šabbasi, „kuhjade“ või „kohtupäeva“ tähistamist. Kuid iga katse takistada juutide kelmust tekitab kohe lärmi juutide tagakiusamisest nende usu pärast... Kuidas nad ise tegelevad võõraste uskumustega? Oh, nad teavad väga hästi, et Rooma eksisteeris ainult niikaua, kui ta austas vestaalide kultust, ja et üldiselt ei ole ükski rahvas oma religiooni üle elanud. Sellepärast otsustavadki Juuda pojad taga kiusata just gojide uskumusi. Just siin on põhjus, miks kõik need jumalateotused ja rõvedad rüvetused, mida ristiusule tehti, olid eranditult sünagoogi relvastusest pärit. Juudid on muidugi väga hästi teadlikud, kuhu see viib ja kui lõbusa ja alandava tulemuse see võitlus neile ja goyimidele annab...

VII. Meie aja sündmuste kulgu vaadeldes ei saa tähelepanuta jätta nende kooskõlastatust ja püüdlust, vähemalt enamikku neist, tundmatuid, kuid ühtse ja kindla eesmärgi poole, nii nagu näiteks päikesesüsteem tormab kosmoses Herkulese tähtkuju poole, ning nende sünkroonsust ja, kui nii võib öelda, vabrikulist iseloomu. - Nocturna versate manu, versate diurnal ...

See ei ole näite küsimus.

Meenutagem Kagali orkestreerimist ajakirjanduse poolt või „eksekutsioonide“ keelustamist Leena aktsionäride vastu. Ja Dreyfusi kohtuprotsess? Ja „vabastus“ proklamatsioonide trükkimine Moskvas ja Jaapanis meie Mandžuuria armee jaoks samas kirjastiilis ja samal paberil? Ja juudi meeleavalduste samaaegsus tsaari portreede maharebimisega Kiievis, Tšitaas, Tveris, Tomskis, Odessas, Vladivostokis... Ja „ülevenemaalised“ raudtee-, posti- ja telegraafistreigid? Ja Soome eelarvamuste ülistamine juudikadettide poolt, isegi riigiduumas, koos Prantsuse ja Inglise parlamentide vabamüürlaste jõukude sekkumisega meie asjadesse? Ja Bundi ja sionismi „rabelemine“? Ja Venemaa viha ja põlgus, mida meelega õhutatakse välismaal Venemaa „juutide õpilaste“ alatu tegevuse kaudu? Ja meiega sõlmitud lepingu hävitamine P.- Ameerika poolt Juuda poegade kantseliitide kiituseks mõlemal poolkeral...?

Demokraatia on väidetavalt kõikvõimas Hiina surnud mandariinsuses ja Suurbritannia lakkamatult uuenevas lordide kojas silmapaistvate meeste poolt. Ebaväärika, seni tundmatu juudi anarhisti Srul Ferrero tõttu puhkevad äkki pärast tema hukkamist Madridi, Pariisi, Rooma ja Brüsseli tänavatel ja väljakutel „rahva nördimuse miitingud“. Justkui võluväel jätkub Berliinis äkki Peterburi „9. jaanuar“. Peaaegu samaaegselt müristavad Londoni Hounsditchi ja Tokyo terroristide kohtuprotsessid laval ja seejärel kogu maailmas. Inglaste rüüstatud India mässab, Venemaa rüpes paksuks kasvanud Soome aga lõbustab Venemaa kannatlikkust.

Tahtlikud rändurid ei korralda mitte ainult „valgustusi“ üle kogu Vene maal, vaid šabloonivad revolutsioone ka Türgis, Portugalis, Pärsias, isegi Hiinas. Kas Juudase pojad ise või vabamüürlased satuvad avalikult valitsuste etteotsa. Kui Inglismaa peaminister Asquith ei ole juut, siis väärib ta juudiks olemist. Saksamaa kantsler Bethmann-Holweg, samuti Austria esimene minister Ehrenthadt on juutide järeltulijad. Prantsusmaa hiljutine ministrite nõukogu president ja konjakitootja Moni kuulub Grand Orient'i ülemnõukogusse. Sõjaminister on börsimaakler Bertaud ja Prantsuse armee staabiülem, kui täna veel ei ole veel selleks saanud, siis homme ilmub juut Vallabreg. Juudi Nathan on kuulutatud Rooma linnapeaks ja Itaalia vabamüürlaste suurmeistriks, et kõigepealt paavsti mõnitada, ja juut Luzzati, Itaalia esimene minister, kel on juba õigus „Annunziata“ (Maarja kuulutuspäev) ordenile, s.t. kuninga „nõbu“ tiitlile.

Isegi kui jätta kõrvale juudid: õuearst Indris Johannese III ajal Moskvas; parun Šafirov Peeter Suure ajal; „Bironovštšina“ orkestrimehaanik Lipiman ja ihuarst Grunstein Elizabeth Petrovna ajastul, on võimatu vähemalt üheksateistkümnendal sajandil vaikida juutidest Peterburis, sest: Pankurid Peretz ja Stieglitz; ministrid Nesselrode (poolverelised), Kankrin ja Gire; ostjad, tarnijad, raudteede ehitajad või pankurid - Ginzburg, Poljakov, Greger, Gorwitz, Kogan, Varšavski, Blioch, Utin, Rothsteins jt.

Kokkuvõttes on raske unustada selliseid „isamaa päästjaid“ nagu S. J. Witte, juutide sõber ja „õpilane“, või juut Nosar-Hrustaljov. S. J. Wittele, „demokraatia eestvõitlejale“, oli Venemaal võimalus eriti näha, millised on tulemused, kui rahaasjad, s.t. kõik riigi jõud, antakse Iisraeli šabbesgoji kätte... Vahepeal, kui palju on juba olnud teistes riikides rahandusministreid Juuda suguharust ja kui palju neid veel tuleb...

Olles end kaunistanud sildiga „Ühtsus ja progress“, on Thessaloniki Kagal muutunud, risum teneatis, „noorte türklaste parteiks“, mis mitte ainult ei dikteeri oma tahtmist Türgile, vaid omab ka šabbesgojisid Venemaa riigiduumas. Mis puutub rahvusvahelise ajakirjanduse orkestrisse, siis see mängib gojide erilisest soosingust ainult „rõhutud“ heliloojate palasid ...

Kas see kõik juhtub juhuslikult? Ja kui arvestada, et me nimetame kõike, mille põhjuseid me ei tea, juhuseks. Ajalugu ei mäleta midagi sellist, mida tänapäeva ajastu meile annab. Siis oleks pealiskaudsel vaatlejal võimatu nõustuda isegi ainult nimetatud sündmuste tõlgendamisega juhusena.

Ei, mõistus nõuab teistsugust järeldust.

Isegi kõige tõenäolisemate oletuste kõrvalejätmise korral ei suuda me seletada praegu toimuvat ilma seni tundmatu ajaloolise teguri kaasamiseta. Praeguste poliitilise ja ühiskondliku elu nähtuste epideemiat saab seletada ainult ühel viisil, nimelt oletades, et need on lavastatud mingi kulisside taga tegutseva ettevõtja, teisisõnu varjatud keskvalitsuse korraldusel. Ainult see hüpotees annab aimu kulisside tagustest sündmustest. Loomulikult oleks pidanud see ilmnema elavamalt, sügavamalt ja jõulisemalt, kui see vol d'oiseau sünteesi abil saavutatav on. Seda tunnistades, kuid suutmata veel seda teed tervikuna jälgida, on meil siiski õigus uskuda, et selle suund on õige.

Ja kui see on nii, siis on raske vastata küsimusele, kelle käes peaks olema rahvusvaheline, salajane võim, teisiti kui paigutades selle „maailma Kagali“ kubemesse. Omades ägedat enesekindlust, ahvatledes jäljendamatust kogemusest ja omades piiramatuid vahendeid, võib ainult juutkond julgeda sellise plaaniga ja võimeline seda ellu viima. Kuid judaismi enda sügavustes on alati olnud väe ühtsuse ja ühise käsu iha järele püüdlemine järeleandmatu.

Sellest ei piisa. Sajanditepikkune salajane hiilimine kõikjal koos sellise põlgusega gojide vastu, kui nende orjastamine ja ekspluateerimine salaseltside poolt sai lemmikajaviiteks ja ehk kõige mürgisemaks Kagali vahendiks ümbritseva maailma kukutamisel, isegi „vendluse, vabaduse ja progressi“ lipu all, ei saa jääda varju, kui uuritakse käimasolevat probleemi. Teisest küljest tuleb märkida, et ebaõnnestumised maapealses maailmas sõltuvad kõige sagedamini hirmust riskide võtmise ees, samuti suutmatusest oma nõrkust õigeaegselt varjata. Juutidel ei ole midagi kaotada, muidugi nii moraalses kui ka materiaalses mõttes, sest Talmud aitab neid alati. Siit ka sama püha entsüklopeedia manitsus , et jultumus on kasulik isegi Jehoova vastu... Lõpuks, olles oma vaadete järgi ori, hoiab „rõhutud hõim“ seda kindlalt meeles ja vastavalt sellele ei peatu ühelgi alandamisel, kui see on talle kasulik. On selge, et judaism muutub ainuüksi sellise omaduse tõttu võrratuks ja, nagu Michelet õigesti märkis, „läheb löögi alt löögi alla, viskub maailma troonile!“...

VIII. Kuigi juutide tegevuse kavatsuslikkus ja süstemaatilisus on silmaga nähtav ega vaja seetõttu uusi tõendeid, ei saa selle nähtuse originaalsuse tõttu jätta mainimata vähemalt mõningaid vapraid töid, mis on valminud enne Prantsuse revolutsiooni või selle alguses, kuid ennustasid selle kulgu hämmastava ettenägelikkusega. Nii avaldas 1745. aastal tundmatu autor Amsterdamis teose pealkirjaga „L'ordc des francs-Macons trahi et le secret du Mopsis revele“. 20 aastat hiljem, samas kohas (1766, Amsterdam), avaldas abt Laroudap uurimuse „Les Francs-Macons ecrases“. Seejärel ilmus 1771. aastal Sevastjan Mercier' raamat „L'an 2240 ou reve s'il en fut jamais“, kus muuhulgas kirjeldatakse Bastille'i vallutamist (14. juuli 1789) nii, nagu oleks autor ise olnud selle tunnistaja: Umbes sama, kuid üldisemalt võib öelda ka siin kavandatud terrorirõõmude kohta. Selles suhtes võib Mercieriga võrrelda ehk ainult kavaler Foulley'd (1669–1752), kes ennustas Prantsuse revolutsiooni juba 1729. aastal. Teisalt, veidi hiljem Mercierist, nimelt 1790. aastal, kirjutas abt Lefrank teose „Les masques arrachees de 1788“, 1791. aastal „Le Voile leve pour les curieux, ou le secret de revolutions reveles a Paide de la Prancs-Maconnerie“ ja 1792. aastal „La conjuration contre la religion catholique et les souverains“. Oma julge paljastuste eest teenis Lefrank vabameeste viha, ta vahistati ja piinati jakobiinide poolt samal 1792. aastal. Sellest hoolimata ei lakanud lõvisüdamed hoiatamast eelseisvate ohtude eest, mille kogu õudus on nüüd saanud ilmselgeks. John Robinson avaldas 1793. aastal teose „Preuves d'une conspiration contre la religion et les gouvernements de Г Europe“ („Tõendid vandenõu kohta religiooni ja Euroopa valitsuste vastu“). Lõpuks avaldas Barruel samal aastal oma prohvetliku raamatu „Memories pour servir a l'histoire du Jacobinisme“. Lõpetuseks, viidates kuulsale Herderile, ennustas Bonald 1806. aastal oma teose „Adrastee“ lehekülgedel samuti järgmist: "Luues kõikjal riigi riigis, saavutavad Iisraeli lapsed oma läbimõeldud ja süstemaatilise käitumisega kahtlemata oma eesmärgi: alandada kristlased juutide orjade seisusesse. Ärgu keegi end petta lasku! Juutide valitsus osutub julmaks, nagu see alati juhtub rahvaga, kes pika rõhumise järel tõuseb oma isandate tasemele."

IX. Umbes sada aastat on möödas... Ja nüüd loeme hiljutise juutide austaja Jules Lemaître'i kohta:

„Viimastel aastatel on juutidest saanud avalikult aktiivsed kaasosalised, isegi innustajad ja haldajad poliitilises režiimis, mis on meie jaoks kõige põlastusväärsem ja solvavam. Samal ajal on juutlus, julgustades ja pettes kõiki isusid, desarmeerinud meie riigikaitset ja jälitanud vastikult kirikut Prantsusmaal. Vabamüürluse vaim on tõeline juudi vaim. On täiesti selge, et tervikuna võetuna ja kirikuviha, kollektiivsuse barbaarseid utoopiaid ja mõttetut internatsionalismi hõlmates ei saa see vaim olla meile ainult pahaendeline...

Kummaline, koletislik rahvas! Ajaloo paradoks! Kuna juutidel ei ole 2000 aasta jooksul olnud isamaad, siis on neid iseloomustanud saatanlik ettekirjutus, mille tagajärjel nad ei suuda siiralt tajuda midagi muud ja lahustuvad selles. Loomulikult tekitavad nad igal võõral isamaal rahutust ja ülimat hirmu.“

„Sööbiv mõju, mida juudivabrikantide sektsioon alati avaldab, ütleb Tilloy („le peril judeo-maconique“) omakorda Euroopa ja eriti Prantsusmaa finantsmajanduse, poliitika ja moraali kulgemisele, on viimasel ajal saavutanud nii erakordse ja murettekitava arengu, et see kujutab endast juba erakordse ohuga rahvuslikku õnnetust. Kui mitte oma kaasosaliste arvu, siis oma organisatsiooni ja sidemete poolest võimas juutide ja juudi partei, mida toetab tema liitlane, franki-massoonlus, ümbritseb rahvaid ja monarhe, impeeriume ja vabariike finantshuvide, reeturlike intriigide ja riigivõimu käest äravõetud häbematute eeliste inetu võrgustikuga. See võimaldab juutkonnal peaaegu takistusteta triumfeerida iga takistuse üle, lagundada kristlike rahvaste elujõudu ja valmistada ette Euroopa rahvuste hävitamist Iisraeli ainuomaseks eeliseks. Olles end kõikjal kehtestanud, värbab judaism kõikjalt võimsaid kaastöölisi ja suurendab pidevalt oma jõudu. Prantsusmaal on ta vallutanud kõik riigivõimu teed ja juhib riigi valitsemist nagu isand. Täna ei ole ta enam vastane, keda karistamatult ei tohi eirata, vaid metsik vaenlane, kes mõtleb homme saada Prantsuse rahva ülemjuhatajaks. Need intelligentsed inimesed, kes suudavad lugeda kaasaegse ajaloo annaale, ei saa enese eest varjata, et judaismi vaim imbub meie ühiskonna igasse kihti ja avaldab iga päevaga üha suuremat mõju avalikule arvamusele tulemustega, mis on ilmselgelt vastumeelsed nii rahvuslikele traditsioonidele ja väärikusele kui ka meie isamaa tulevikule. Praegusel ajal võib olla veendunud, et kui meie rõhumist juudimassoonide sekti poolt ei purustata ja neutraliseerita piisavalt jõulise vastuseisuga, siis vallutab Prantsusmaa ja pärast seda Euroopa mitte väga kauges tulevikus kosmopoliitlik kari, kes lubab endale kristlike riikide ja rahvuste varemetele püstitada oma rikkuse ja maailmavallutuse tsitadelli.

„Mis kasu on sellest mulle?“ - see on juutide ainus kriteerium. Tema religioon on üksnes usk edusse.

Ühe rahva vallutamine teise rahva poolt toimub kas relvajõudude või religioosse inspiratsiooni leegiga või kirgede järeleandmisega.

Rooma ja Kreeka vabariigid vallutasid maailma relvade üleoleku abil. Kristlik Rooma alistas selle oma märtrite kangelaslikkuse, oma õpetuse autoriteedi, oma moraali võrratu pühaduse, eneseohverduse ülima võlu ja rüütlivõitluste abil, mida tema apostlid külvasid ja kutsusid esile evangeeliumi poolt valgustatud rahvaste seas.

Mis puutub omakasupüüdlikkuse ja kirgede mõjul saavutatud võitudesse, siis need kujutavad endast maailma ajaloos ainulaadset nähtust. Omakasupüüdlikkuse põhimõte on keskus, mille poole tõmbuvad ihad, mida kõige vähem talutakse, kalduvused, mida ei tunnustata, püüdlused, mis on vastuolus inimloomuse õilsusega. Oma vallutuskava elluviimisel rajas juudi hõim end kõigepealt ja järjekindlalt sellele ebamoraalsele põhimõttele. Seda muutumatult rakendades on juudid sellest kõikjal juhindunud ja pärast oma emantsipatsiooni on nad seda Prantsusmaal peaaegu alati karistamatult ellu viinud. Omandada nende rahvaste vara, kelle sekka nad asusid, ekspluateerida võõraid pettuse ja jultumuse, ergutuse ja liigkasuvõtmise kaudu, äratada enda ümber kõige häbiväärsemaid instinkte, võrgutada rahvast, et teda röövida, lagundada rahvusliku elu alused ja, olles kuhjanud varemed, püstitada omaenda heaolu ja Iisraeli türannia - see on programm, mida Juuda pojad muutumatult rakendavad ja järjekindlalt järgivad...“

X. Hoolimata sellest, et juudid ise on teadlikud selle iseloomustuse täpsusest, ja hoolimata sellest, et nad ise mõistavad muidugi elavamalt ja sügavamalt kui meie nende meetmete pahatahtlikkust gojide rüvetamiseks, kasutab Kagal jäljendamatu julgusega ära võõraste täielikku teadmatust Talmudist, hüpnotiseerib neid juudi ajakirjanduse plagude õudusega ja püüab lisaks Iisraeli puhtuse ülistamisele ilma igasuguse piiranguta sisendada neile veendumust, et nende jumalik sõnumitooja on kättesaamatu.

Selline asjade seis on määrab ära käesoleva teose sisu. Mõnikord on vaja tõestada seda, mis on juba iseenesestmõistetav. Samas, kuna induktsioon ei anna seadust ja deduktsioon võib mõnikord tunduda alusetu, on võimatu mitte pöörduda uurimise teel mõlema poole. Olles teadlik sellest, et nähtuste ratsionaliseerimine, s.t. nende olemasolu vajalikkuse elementide paljastamine, on kõige täiuslikum meetod, on raske vältida spekulatiivselt tehtud järelduste kontrollimist reaalsuse näidetele viitamise kaudu. Selline on seni teostatud töö süsteem. Olles näidanud, et teadaolevad faktid ei saa olla muud kui olemas, läks autor kõigis olulistes küsimustes kontrollimiseks üle ajaloo andmetele. Selle konstruktsiooni lõpetades ei ole põhjust kava muuta. Tuleb isegi märkida, et instinktiivselt tunnetatud loogiline vajadus rahvusvahelise Kagali kui intiimse, rahvusvahelise autoriteedi olemasolu kohta gojide üle on siiski veel vähe uuritud probleem. Selle üksikuid punkte on Euroopa kirjanduses paljud puudutanud, kuid üldist analüüsi ei näi olevat tehtud. Seetõttu nõuab käesolev katse suuremat ettevaatust. Seetõttu ei tundu kokkuvõtteks üleliigne tuua mõned meile kõige lähemal olevad igapäevased materjalid, kuid muidugi mõlemas suunas, ehk teisisõnu nii juudi seisukohast kui ka selle tegelikest parandustest.

Seega, niipalju kui võimalik, pöördume me mõlema sfääri poole.

                                            Juudi laulumees

1. Darmesteter. Pilk juudi rahva ajalukku.

Eeldades meelevaldselt mingi aaria-seemiitliku inimkonna olemasolu, st lubades juba oma pamfleti esimesel leheküljel ülestähendust, väidab juudi Darmesteter (Coup d'oeil sur Phisloire du peuple juil), et juudi rahva tõelist ajalugu pole veel kirjutatud, kuid kui see on viidud soovitud täiuslikkuseni, siis hõlmab see kõiki inimesi, kusjuures kõigi rahvaste elulood sisalduvad selles ainult oma eraldi episoodidena. Siis saab Iisraeli teel näha rongkäiku: ürgsete nomaadsete semiitide ja nende polüteismi, Egiptuse ja tema preestrite, Süüria ja tema jumalannade, Ninive ja Babüloonia, kuningas Kürose ja tema maagide, Kreeka ja Aleksander Suure, Rooma ja tema leegionite, Jeesuse Kristuse ja evangeeliumi kulgu.

Siis, alates hetkest, mil juutide juutkond variseb kokku ja järgneb hajumine maailma nelja nurka, saab ajaloolane, järgides neid läbi Araabia, Egiptuse, Aafrika ja Lääne-Euroopa riikide, taas jälgida: Muhamedi ja islamit, Aristotelest ja skolastikuid oma filosoofiaga; kõiki keskaja teadmisi ja kõiki nende kaubanduse keerdkäike; humanismi ja renessanssi, protestantismi ja Prantsuse revolutsiooni. Oma väsimatu tegevuse ja kannatustega on juudi rahvas osalenud kõigis inimkonna draamades. Ta on kaks korda uuendanud maailma: Euroopa Jeesuse Kristuse kaudu, Aasia Muhamedi kaudu, rääkimata oma olemuse teistest, aeglasematest ja salajasematest, kuid vaevalt vähem püsivatest ilmingutest, mida ta on arendanud, ehitades oma getodes üles praeguse Euroopa mõtte.

Kooskõlas eelnevaga tuleb juudi universaalne ajalugu jagada kolmeks perioodiks: esimene enne Egiptusest tagasipöördumist, teine enne laialisaatmist ja kolmas enne revolutsiooni.

Assürioloogia ja egüptoloogia seoses Moosese pentateuhiga, kuningriikide raamatud ja prohvetid on dokumentaalsed. Talmudi kaks osa, Mishnah ja Gemara, koos nende lugematute täiendustega, mis on tohutu kogumik, kuigi ilma vähimagi ajalookriitika märkideta on siiski rikkalikud kaevandused ja annavad võimaluse jälgida mitte ainult juudi vaimu arengut enam kui kuue sajandi jooksul, vaid õpetavad ka kristluse algusaegade kohta, mis on nii otsustav, teine tsivilisatsiooniperiood, mis on üks ajaloo pöördepunkte. Kolmas periood on kahe maailma, Aasia ja Euroopa vastastikuse läbikäimise kriitika. Selle piirides tuleb kõik veel uuesti luua. Araablased ja eurooplased keskajal ning nende vahel Iisraeli lapsed, kelle mõju mõlemale eelnevale elemendile oli osalt hiilgav ja ilmne, osalt vaikiv ja varjatud, on need valdkonnad, kus ajaloolase ülesanne on kõige raskem, kuid ka palju soodsam. Oma eluloo faktide kogumis avavad Iisraeli lapsed ajaloolisele psühholoogiale teema, mida ükski teine rahvas ei anna, sest siin leiame ühe ja sama tuntud inimjõu kõige pikemaajalise kogemuse juhtumi kõige erinevamates tingimustes.

Pärast seda, kui Darmesteter on oma ideed universaalsest ajaloost sisse juhatanud ja selle põhipunktid ära märkinud, pöördub Darmesteter lahendamist vajavate põhiküsimuste visandamise poole. Selles valdkonnas osutub ta veel piiratumaks ja osalisemaks juudiks kui pamfleti esimeses osas. Pole vaja nimetada just neid küsimusi, millega ta soovib lugu täita. Piisab, kui täheldada, et kõik need, nagu ka kõik teised juuda teosed, esiteks hingavad viha ja põlgust just selle kristluse vastu, mille silmakirjalikule ülendamisele judaism mõnikord oma võidukäiku rajada püüab, ja teiseks piirduvad nad ülbelt, kuid võhiklikult talmudismi piiridesse.

Darmesteter omistab inimliku mõtlemise metamorfoosid üksnes Juuda poegade mõjule ja tunnistab silmapaistvateks ainult neid mehi, kes olid juudid või kes neile sümpatiseerisid (Rati, Maimonides, Spinoza, Cromwell, Mirabeau ja abt Gregoire), ning annab oma kaasmaalastele suurima au, et nad on alati võidelnud riigi usundi vastu, ükskõik, kelle nime see kannab, kas Baali, Jupiteri või Jeesuse Kristuse nime. Apoteoosis väidab ta, et ainult juutide usutunnistus ei ole kunagi läinud vastu teadmise teed ega püüdnud oma poolehoidjaid „loomastada“. „Sisemised tülid õõnestavad juba praegu kristluse ehitust,“ järeldab Darmesteter, “samal ajal kui judaismi põhiülesanne - kehtestada monoteismi põhimõte ja õigluse valitsemine kogu maa peal - kasvab ja tugevneb iga päevaga. Lutheri Piibel tuli välja rabi Rashi kommentaaridest, seega on protestantism, indo-sakslaste arenenud religioon, sama judaismi laps, ja 28. september 1791 on päev, millest alates ei ole enam eraldi juutide ajalugu Prantsusmaal ja mis on nende võidukäigu moto kogu maailmas.“

Äsja ametisse nimetatud juudi filosoofi petlik välimus ja püüdluste näiline sihikindlus ei suutnud varjata tema vaimset vaesust. Juudas on tõepoolest palju näinud, kuid moodne tsivilisatsioon ei ole üldse tema töö. Darmesteter laimab, kui ta ütleb, et Euroopa läks juudi getosse õppima. Juutidel endil pole kunagi olnud mingit teadust; meditsiini kohta ütleb Talmud, et isegi parimad arstid lähevad põrgusse. Kuid musta teaduse alal olid Iisraeli lapsed eranditult asjatundjad ning enamik termineid ja väljendeid on tänaseni juudi päritolu. Öelda, et kõik maa peal toimub Juuda kaudu ja tema pärast, on nagu seletada taevakehade liikumist nende sooviga saada kasu astroloogia šarlatanlusest. Inimkonna ajaloo surumine iisraellaste alandliku ja kuritegeliku eluloo raamistikku on võrdne katsega katta päikese valgus juudi lapserdakiga...

Ja selleks, et värskendada mälu, milliseid vihjeid annab meie aja juutide kohta rahvusvahelisel areenil toimuv argipäev, toome paljude teiste hulgast välja vähemalt mõned faktid.

                          Rahvusvahelisest kroonikast juutide kohta

1. Vene leiva rüvetamine „valitud“ rahva poolt.

(„Novoje Vremja“, 1. juuni 1911, nr 12649).

Odessa „Moskov. Ved.“ korrespondent maalib pildi kohaliku börsikomitee viljakast tegevusest Venemaa kaubanduse ja tööstuse huvide kaitsmisel:

„Odessa börsikomitee, mis pühendas mitmeid koosolekuid teravilja võltsimise küsimusele, jõudis järelduste ja resolutsioonideni, mis on võimelised igapäevase leiva tarbijaid hämmastama ja panema neid mõtlema vene teraviljakasvatajate saatuse üle. Kõigepealt tegi komisjon kindlaks, et teravilja saastamist prügiga ei tohi pidada võltsimiseks, sest selleks kasutatav prügi ei koosne mürgistest (?!) ainetest ja on tervisele kahjutu“.

Sellest kaalutlusest lähtudes leiab komisjon, et kõik taolised juhtumid ei peaks kuuluma kohtu-, rääkimata kriminaalmenetlusest, vaid ainult komisjoni spetsialistide läbivaatamisele, st. et hr. Mendelevitšite ja Faivisevitšite üle peaksid kohut pidama härrad Babinovitšid ja Rafalovitšid, väljudes karistusseadustiku võrkudest tsiviilõigussuhete laiale teele.

Ja need suhted on detailides väga lihtsad. Kui näiteks eksportija võttis endale kohustuse tarnida ostjale partii vilja, milles oli 10 protsenti lisandeid, kuid selliseid lisandeid osutus ainult 5% jagu, siis peab ostja tegema müüjale vastava bonifitseerimise. Lihtsustatult öeldes, kui eksportija ei ole petnud poole võrra, peab ostja teda selle eest premeerima, vastasel juhul, kui teravili sisaldab rohkem kui 10 protsenti prahti, on ostjal õigus nõuda allahindlust müüjalt, kes on liiga palju petnud.

Edasi peab komisjon vajalikuks esitada valitsusele avalduse, et ta julgustaks meie teraviljakasvatajaid, talupoegi ja mõisnikke võimalikult puhast vilja turule laskma. Odessa härrad eksportijad ja maaklerid aga vaikivad iseendast...

On võimatu mitte meenutada, et just Odessa võltsijatele toetudes ja nendega tihedas liidus olles töötas seltsimees kaubandusminister härra Miller eelmisel aastal tema juhatusel kokku kutsutud erikomisjonis, kus olid tugevalt esindatud kõikvõimalikud Mendelevitšid ja Ohorovitšid, välja Venemaa leivakaubanduse radikaalse ümberkujundamise projektid. On hirmutav mõelda, mis võib tuleneda Milleri-Mendelevitši reformidest!...

2. „Vabaduse“ maal.

New Yorgi ajalehtedes ilmus järgmine kuulutus: „Müüa mees, 43-aastane, 5 jalga 8 tolli pikk, kaalub 162 naela; terve, masinatega harjunud, ei ole nõudlik; tööst kõrvale ei hoidu, on nõus kõigi tingimustega. Toodi ära Margo, filantroopilise pastori aadress Brooklynis. Selgus, et vaene taotleja, kes meeleheitlikult soovis leida mingit tööd, et vältida näljasurma, palus pastor Margo'l teda avalikul oksjonil müüa. Ostja leiti; vaene mees sai tööd. Juba järgmisel päeval tulid pastori juurde sajad töötud, kes pakkusid end müügiks. Pastor otsustas nälgivad töötud „haamri all“ müüa, planeerides oksjoni orjade vabastaja Abraham Lincolni aastapäevale...

3. Koera lõunasöök.

New Yorgi kõrg-seltskonna daamid[157] andsid oma koertele ühes luksuslikus hotellis rikkaliku lõunasöögi. Ei tee paha märkida, et ainuüksi New Yorgis on juba üle miljoni juudi ja et nad on suures enamuses kohalikul börsil. Seega, nagu ka sellise koerte pidusöögi kõleduse ja küünilisuse järgi tundub raske kahelda, millisest rahvusest, kui mitte kõik, siis paljud neist „kõrg-seltskonnast pärit daamid olid“...

Aukohal istus hiina bolonka, seitse muud koera olid paigutatud ümber värskete lilledega kaunistatud laua. Iga koera eest hoolitses tema omanik.

Lõunasöögi korraldas hotellijuht, toitu serveerisid lakeid hõbedastes nõudes. Kõigi ajalehtede reporterid olid kutsutud huvitavale vaatemängule.

Siin on aga see, mida "New York World" lõunasöögi kohta kirjutas:

„See, mis jõukale klassile tundub lõbusa ajaviitena, on inimkonnale solvang, kui tuhanded küürutavad töö raskuse all, vaevu suutelised oma lastele toitu leidma. Kui plutokraatia ei ole oma rikkusest veel hulluks läinud, ei tohiks ta halvasti toituvaid inimesi oma hiina bolonkadega kiusata...“

4. Põhja-Ameerika on tõotatud vabaduse maa.

Teoreetiliselt kuulutatud võrdsus on tegelikult juba ammu muutunud siin koletuslikeks kontrastideks ja vabadus miljonite inimeste jaoks julmaks orjuseks. Jõhker südametus, tehases valitsevate kommete karmus, kõige äärmuslik kallidus ja ilmne näljaoht on sellised, et Ameerika Ühendriikides ei tohiks vaesel inimesel rangelt võttes perekonda olla. Kuna vanemad lähevad tööle, ei ole kedagi, kes noorema põlvkonna eest hoolitseks. „Ainuüksi viimastel aastatel on umbes poolteist miljonit alla nelja-aastast last,“ ütleb autoriteetne uurija Wells. - ohverdatud Mammonale...“ Milline on lisaks valitud valitsuse enda iseloom, võib näha sellest, et riigis, mis on võimeline toitma viissada, intensiivse põllumajanduse korral kaheksasada miljonit inimest, leitakse, et isegi praeguse üheksakümne miljoni elanikuga on vaja sõlmida Kanadaga lepinguid odavate toiduainete importimiseks. Ameerika Ühendriikide põllumehed põgenevad massiliselt trustide „teadusliku“ despotismi eest.

Ja mis puutub Kongressi korraldustesse, siis on nende eeskujuks parlamentaarse südametunnistuse maks, mis trükiti paar aastat tagasi "New York Herald'i" Pariisi väljaandes.

5. Juutide loodud elutingimused gojidele ja „Rahvusliidule“ S.A.-osariikides.

Ameerikas, nagu ka Euroopas, on ajakirjandus praegu valitsev jõud pärast riigi valitsust. Me ütleme pärast, sest nii tuleb arvata vastavalt „põhiseadustele“. Kuid kas pole täiesti ilmne, et meie „demokraatiates“ valitsev tahtehalvatus iseloomustab rahvaste juhte, eelkõige neid, kes püüavad oma nina tuule suunas hoida, määrab olukorra, kus igaühele, kes võtab endale õiguse rääkida avaliku arvamuse nimel, antakse osa võimust, mille ees, vastupidiselt tühjadele tiitlitele, kaob niinimetatud valitsejate isiksus. Siit selgub, et kui parlamentaarne valitsemiskord on järkjärguline, kuigi varjatud riigivõimu rüüstamine, mille üheaegne ja avalik hõivamine toimub revolutsiooni teel, siis selline „põhiseadus“ ei ole tegelikult mitte ainult imerohi kurikuulsa isikliku režiimi kurjuse vastu, vaid vastupidi, viib aaria rahvad juudi ajakirjanduse võimu alla, st ülemaailmse Kagali võimu alla, muutes selle hävitava, kuigi kellegi eest varjamatu „despotismi“, viib „Tumeda Jõu“ türanniasse, mis on isikuta ja tundmatu, vastutustundetu, salajane, monopolistlik ja isehakanud, kõigile võõras ja seetõttu meeleheitlik, röövellik ja julm.

Soovitades seda türanniat parlamendi asemele asutada, ennustas Beaconsfield juudi tavade kohaselt, et see, mis oli juba reaalsuseks saanud, teiste sõnadega, omistas reeturlikult gojide tulevase "õnne" arvele nende juba lõpetatud orjastamise Juuda poegade poolt, mida ta ei julgenud otseselt paljastada, kuid ei pidanud vajalikuks ka enam varjata ...

Juutide suurim asuala ja judaismi keskpunkt asus Venemaal. Selle tagajärjel ja arvestades vene rahva erilisi, Kagali jaoks eriti soodsaid omadusi, just seetõttu, et tal pole midagi ühist Talmudi ülbusega, julmusega ja reetlikkusega, peab meie kodumaa kui juutide kurja maailmavalitsemise peamine areen olema Iisraeli raevukate rünnakute objektiks. Selle eesmärgi kiiremaks saavutamiseks tegutsevad nad ka rahvusvahelisel tasandil, et diskrediteerida meid välismaal, ning „vabastusliikumise“ meetmete kaudu riigi sees.

Juutlus teab hästi, et väidetavalt tema eest seistes ei ole ükski valitsus ega saagi siiras olla, vaid loodab, et kui ta ei suuda osa oma Juuda poegadest vabaneda, siis saab vähemalt nende sissevoolu vähendada. Igal juhul on kogemus näidanud juutidele, et ainult sunniga või altkäemaksuga võivad nad loota kellelegi, kes ta ka poleks...

Aga ülesanne ei ole kerge. Seetõttu tekkis Iisraeli lastel vajadus tugevate liitlaste järele, ja mitte ainult loomulike liitlaste järele, nagu Inglismaa, vaid ka niisuguste, mis tunduvad nii ebatõenäolised, nagu Põhja-Ameerika. Kui viimane, mis nüüdseks on vaevalt vaidlustatav, langes juudi ajakirjanduse salakavalale pettusele ja asus Mandžuuria sõjas Jaapani poolel Venemaa vastu ning seadis end ise ohtlikku olukorda, siis näitab see vaid, et Ameerika „riigimeestele“ ei teeks paha juutidelt reetmist õppida.

Igal juhul on äärmuslikud seisukohad sarnased ja juudid tunnevad end külmade, ahnete jänkide seas sama vabalt kui venelaste heasüdamliku ja ülla iseloomu keskel.

Et selgitada välja praegused põhjused Kagali edule meie kahjuks, peaksid ameeriklased vähemalt põgusalt heitma pilgu juudi diplomaatia labürindile üldiselt. Juutide väljasaatmine 15. sajandi lõpus Ferdinandi ja Isabella poolt langes kokku meresõidu ja selle avastuste õitsenguga, mistõttu see saavutas ootamatult vastupidise tulemuse. Hajudes Hispaaniast ja Portugalist Põhja-Aafrikasse, Veneetsiasse, Hollandisse ja Inglismaale, ei saanud Juuda pojad loomulikult tähelepanuta jätta neid kulla voolusid, mis voolasid Euroopasse Ameerikast, samuti ennenägematuid kasumeid ja koloniaaltoodete rikkust: suhkur, vürtsid, tubakas, siid, teemandid, pärlid, kõik tutti quanti. Seega oli juutide asustamine peamiselt Hollandi ja seejärel Inglise kolooniatesse, eriti Ameerika mandrile, loogiline. Kuid selle nutuoru keskel ei ole palju, vaid ainult üks juut, kes on miljoneid kordi kopeeritud, mis tähendab, et ta ei saanudki olla muud kui rahvusvaheline tegur. Järk-järgult, kuigi veidi teises vormis, taastati tolleaegse maailma valitseja, iidse Rooma ajalugu, kus Juuda pojad suutsid samamoodi vallutada rahvusvahelise diplomaatia, et muidugi tõsta oma isandlikkust. Selle fakti edasisele ja väga tugevale arengule aitas kaasa Napoleoni ajastu, eelkõige tänu tema poolt tunnustatud raskete riigilaenude süsteemile, mis oli mitte ainult Frankfurti rabi Mayer-Amschel Rothschildi dünastia aluseks, vaid ka juudi võimu peamiseks aluseks üldiselt ja diplomaatia valdkonnas eriti. Sellistes oludes peab selline nähtus olemas olema, mistõttu selle olemasolu kinnitamine isegi niivõrd autoriteetse asjatundja poolt nagu Suurbritannia juudi peaminister lord Beaconsfield on rangelt võttes vaid kahtlemata järelduse kinnituseks – seega üleliigne. Sellest hoolimata omandab endise Benjamin D'Israeli triumf Berliini kongressil siit oma täieliku õpetlikkuse.

Pöördudes sama Välisministeeriumi poole Venemaal, näeme, et 18. sajandil siia kogunenud sakslased asendati 19. sajandil esmalt pooljuudi Nesselrodega, kes kinkis meile Krimmi tragöödia, ja veidi hiljem tõelise juudi Girsiga, kes meie diplomaatiat veelgi enam juudistas. Kahtlemata on üks, veelgi enam, nii äärmiselt keskpärane inimene võimetu ähvardama tervet riiki. Siiski ei tohi unustada, et just Girs, üks ministri poegadest, oli Venemaa suursaadik Hiinas „suurte kulakute“ ülestõusu ajal ja ei suutnud vältida kokkupõrget nendega, kuigi see ülestõus ei olnud üldse seotud venelastega, mis sundis meid osalema Pekingi vallutamises. Hiina poliitika tõi meile kampaania mürgised viljad juba Mandžuuria sõjas, ja kas Jaapani antud õppetund tuleb meile kasuks või osutub vaid eelmänguks kohutavatele katsumustele, selgub ilmselt lähitulevikus.

Kuidas iganes see ka poleks, Pekingi retke seos Port Arturi eeposega on märgatav isegi nimedes, samuti tundub piisavalt selge, mida tegi maailma Kagal, pilgates Venemaa saatust esmalt teel Portsmouthi ja seejärel relvastatud ülestõusu ettevalmistamisega pealinnas Moskvas, mille apoteoosiks oli Movši Jankelevitš Herzenšteini „valimine“ esimeseks Moskva esindajaks esimeses Riigiduumas.

Täieliku pildi saamiseks tuleb veel mainida meie Välisministeeriumi muret Venemaa prestiiži kaitsmise pärast välismaal, mis hiljuti ilmusid vastuväideteta Venemaa ajakirjanduses ja jäid muidugi juudi ajakirjanduses mainimata. Tõenäoliselt ekslikult asusid meie konsulaadid Buenos Aireses ja isegi New Yorgis „vanade keeltega pansionaatide“ naabruses...

Ei saa olla, et selliseid vigu lubaksid endale venelased, kes ju tunnevad juute ja teavad, et selline küünilisus nõuab just nende „soosivat osalust“...

Kas on siis ime, et 1848. aastal päästsime Austria, mille Kagal oli mürgitanud enne, kui see hakkas juhtuma Venemaal, ja juba 1856. aastal „üllatas ta maailma oma tänamatusega“.

Kas on ime, et unustades taas meie madala heasoovliku „igavese juudi“ „purustatud“ kibeduse, saatsime me Venemaale mälestusväärsel 1863. aastal Inglismaa õhutusel rahvusvahelise sõja õuduste keskel Ameerika Ühendriikidesse oma eskaadrid San Franciscosse ja New Yorki, mis tõstis Lincolni mehisust ja säilitas Liidu terviklikkuse justkui ainult selleks, et meie Kaug-Ida kurbuse ajal kohtuksime Kagali ajakirjanduse õhutusel ja Juuda poegade rikastumisel sama S.A.-ga liidus Jaapaniga, st Venemaa reetliku vaenlasega?!…

Aga ajaloos on Nemesis olemas! Austria realiseeris seda juba I860. aastal Koniprets'i lahinguväljadel ja Jaapan ise valmistab USA-le enneolematut karistust meie.... eest.

„Paljukannatanud sünagoogi“ vanemad ei piirdu mitte ainult gojide välisasjadega, vaid ei kaota ka kodumaiseid asju silmist. Soodustades meid „vabastusliikumise“ kaudu, lohutavad nad seni P. Ameerikat ... „usaldustega“.

„Suurima vabariigi“ kodanikud otsivad päästet ‚Rahvuste Liigas‘. Paraku tõmbavad nad ainult surmasõlme kinni, mille liberaalne Kagal neile peale heitis! Kui selle põrguliku korralduse ees saavutavad kõik „põhiseaduslikud tagatised“ ainult vastupidiseid tulemusi, siis mida, võib küsida, võib mõni „neljasabaline“ loota, kui kõige arukam juutlus ise seda gojidele kui ideaalset vabaduse imerohtu peale surub?...

Sellegipoolest ei ole selle uurimuse terviklikkuse huvides põhjendamatu lugeda „New Times“ (3. juuni 1911, nr. 12651) viiteid „Rahvuste Liiga“ tekkimise tingimustest S.A. osariikides, samuti ka miraažidest, millega ta ennast petab, Ameerika põhiseaduse isade „nägu päästes“.

Eile tõi telegraaf uudise, et Põhja-Ameerika ühe osariigi senaator võttis vastu seaduseelnõu senaatorite valimiseks otsese rahva hääletamise teel. Need mõned sõnad tähendavad võrreldamatult rohkem, kui esmapilgul võib tunduda.

Põhja-Ameerika Ühendriikide põhiseaduse määrasid selle rajajad nii, et suveräänne võim riigis jääks alati rahva kätte. Uue vabariigi algusaegadel, kui rahvaarv oli väike, saavutas põhiseadus oma eesmärgi, kuid siiski, kui rahvaarv kasvas ja majanduselu muutus keerulisemaks, kaotasid vabariigi peamised seadused, mis olid seotud ürgsete maaelu kommetega, oma kasuliku tõhususe. Seadusandjate, kohtunike ja administraatorite valimine üldise valimisõiguse alusel oli lihtne, kui rahvastikku loeti valimisringkondades vaid tuhandetes. See muutus uskumatult keeruliseks, kui Ameerika Ühendriikide rahvaarv hakkas ulatuma kümnetesse miljonitesse. Koos rahvaarvu kasvuga võttis tööstustegevus tohutuid mõõtmeid. Moodustati tööstusliite, millel oli sadu miljoneid kapitali ja mis olid huvitatud seadusandliku, kohtu- ja haldustegevuse suunamisest mitte üldiseks hüvanguks, vaid kapitalistlike korporatsioonide säilitamiseks ja edasiseks arenguks.

Igasugused tööstus- ja finantsliidud oma tohutute vahenditega viisid peagi kogu riikliku tegevuse oma kontrolli alla. Hajutatud rahvas, kes nominaalselt nautis täielikku ülemvõimu, oli võimetu võimsate ja suurepäraselt organiseeritud raudtee-, parafiini-, puuvilla-, pangandus- ja muude ühingute vastu. Rahva tahte valitsemine asendus finants- ja tööstuskuningate valitsemisega. Põhiseaduslik seadus andis kogu võimu rahva kätte, samas kui valimismehhanism andis selle suurkapitali juhtide otsustada.

Tekkis olukord, millest vabariigi isad ei osanud unistadagi.

Üksikute osariikide ja kogu liidu seadusandjad on muutunud Ameerika plutokraatia kuulekateks tööriistadeks. Ameerika „seadusandjate“ korruptsioon ja altkäemaksu võtmine on muutunud vanasõnaks. Ja Ameerika seadusandjad mitte ei andnud seadusi, vaid müüsid ja ostsid neid. Veelgi tõesem on öelda, et esindusinstitutsioonid lihtsalt vajutasid seadusandliku templi meetmetele, mis töötati välja tööstus- ja finantskuningate kabinettides, kellest said kogu Ameerika kontinendi häälekandjad, kuid veelgi despootlikumad valitsejad.

Vaba õigusriigi tingimustes loodi halvimat sorti absolutism, tihedalt täidetud rahakoti kõikvõimsus.

Euroopa mandril lõi absolutismi pikk ajalugu kui ühise hüvangu instrumendi eraõiguslike pretensioonide vastu. Seda pühitses rahva tunnustus, see kandis religioosse võidmise templit ja sidus aruandekohustuseta võimukandjaid moraalse ja usulise kohustuse täitmisega. Mõnel juhul degenereerus Euroopa absolutism türanniaks, kuid see oli kõrvalekaldumine absolutismi põhivaimust, mitte selle olemusest. Ameerikas eraõiguslike suurhuvide nimel loodud kontrollimatul tagavara valitsejate võimul puuduvad kõik Euroopa absolutismi voorused ja ta kannatab, isegi liialdatud kujul, kõigi selle puuduste all.

Usaldusjuhtide türannia oli lõpuks muutunud talumatuks ja rahva kõrvulukustav käärimine leidis väljenduse rahvuslikus progressiivses liidus, mis oli otsustanud võtta riigivõimu seadusetute sissetungijate käest ja anda see Ameerika rahvale tagasi.

Selle eesmärgi saavutamiseks töötas Liiga välja rea seadusandlikke ettepanekuid, mille põhiolemus on järgmine. Otsustavaks institutsiooniks Ameerikas on Ameerika Ühendriikide Senat. Senaatorid on seni valitud üksikute osariikide seadusandjate poolt. Kuid seadusandlikke kogusid kontrollivad tööstuslikud trustid. Seega on Ameerika Ühendriikide Senat olnud lõppkokkuvõttes raudtee-, puuvilla-, terase-, nafta- ja finantskuningate lihtsate sekretäride kogu. Liiga püüdis seda korraldust põhimõtteliselt muuta, nõudes föderaalsete senaatorite valimist otseste rahvahääletuste teel. Liiga taotleb sama otsest rahva osalust ametnike valimisel ja eriti Ameerika Ühendriikide presidendi- ja asepresidendikandidaatide valimisel.

Praegu osaleb rahvas enamikus osariikides valimistel tahtetu karjana, valimismasinate käsul, mida juhivad rahapoeetide „ülemused“, kes teenivad rahapoliitilisi autokraate. Presidendi valimiseks valib rahvas valijaid, kes siis hääletavad selle või teise kandidaadi poolt, mitte rahva tahtel, vaid ülemuste käsul, kes tegutsevad mõnede suhtes igasuguse hirmutamise ja teiste suhtes jämeda altkäemaksu abil. Liiga palub, et kehtestataks teistsugune kord. Valijad peaksid kohustuma hääletama nende kandidaatide poolt, keda rahvas ise neile eelvalimistel näitab. Sel viisil oleks valijatel takistatud oma häältega kauplemine, nagu nad seda praegu teevad.

Liiga pakutud meetmete tehniline pool on üsna keeruline ja ei kuulu üldise ülevaatamise raamesse. Asja sisuks on võtta loodud poliitilistelt masinatelt võimalus osta valijate hääli ja valijatelt endilt võimalus neid müüa.

Lisaks nendele meetmetele teeb Liiga ettepaneku seadustada rahva seadusandliku algatuse - rahvahääletuse (st seadusandlike institutsioonide otsuste suunamine otsesele rahva heakskiitmisele) kehtestamine, samuti rahva hääletuse teel valitud isikute, kes on osutunud ebausaldusväärseks, ennetähtaegse tagasiastumise võimalus ning lõpuks rangete kriminaalkaristuste kehtestamine altkäemaksu kasutamise ja valijate kõrvaldamise eest valimistel.

„Revolutsiooni“ eesotsas on Oregoni osariik, kus peaaegu kõik Liiga nõudmised on juba seaduseks muudetud. Selle tõttu on Oregoni poliitiline elu võtnud täiesti teistsuguse ilme. Nüüd liituvad järk-järgult ka teised osariigid sellise läänes alanud liikumisega, ja võib juhtuda, et Ameerikas valitsev poliitiline rüvetus jõuab selle piiridesse.

Uuenev „mäss“ Ameerikas ei huvita meid mitte iseenesest, vaid sellepärast, et see peab mõjutama ka Ameerika Ühendriikide välispoliitikat. Ameerika vaenulik seisukoht Venemaa suhtes ei ole mitte Ameerika rahva, vaid finantsbosside töö, kes on haaranud mitte ainult majandusliku, vaid ka poliitilise võimu. Lisaks sellele kuulub suur mõju Ameerika finantsmaailmas juudi elemendile, kes arveldab Venemaa valitsusega erilisi arveid. See on üks peamisi põhjusi Ameerika Ühendriikide käitumisele Vene-Jaapani sõja ajal.

Just need finantstrustid, kellega ameeriklased võitlevad, on Venemaa vastased Aasia mandril. Meil, venelastel, on seega Ameerika rahvaga ühine asi - pankurite ikke kukutamise asi. Ameerika meremeestel oli oma lühikese Venemaal viibimise ajal võimalus veenduda vene rahva heades tunnetes. Nad omakorda kinnitavad, et Ameerika rahvas, eksitatud Venemaa vaenlaste järjekindla tööga, on naasnud oma vanade sümpaatiate juurde. Olgu see kahe rahva vastastikune tõmme, mis on seletatav ajaloo, tunnete ja paljude ühiste positiivsete huvidega, loomulikult suurem. Eriti olgu meie võitlus Ameerika trustide vastu, mis on valgunud üle Aasia mandrile, toeks ka Ameerika sisemisele vabastusliikumisele.

Venelased ja ameeriklased võivad taas kord saada sõpradeks, geograafiliselt kaugeks, kuid südamelt ja ühistelt hüvedelt lähedasteks.

6. Juudid Kanadas.

Kuni viimase kümnendini ei olnud Kanadas peaaegu üldse juute. Kuid 1905. aasta jooksul saabus neid nii palju, et nad hõivasid kohe peaaegu kogu vana Prantsuse Quebeci provintsi, kasutades ära võrdsust. Viimastel valimistel Kanada pealinnas Montrealis, nagu teatab ajaleht Libre Parole, valisid ühinenud juudid esimest korda Kanada 400-aastase eksistentsi jooksul juudi, Abraham Blumenthali, linnavolikogusse. See võit andis juutidele võimaluse näidata, et nad tunnistavad end väga erilise rahvana, mitte neid vastuvõtnud riigi kodanikena. Duuma ette kogunes üle viie tuhande Juuda poja. Blumenthal pandi vankrisse, valjastati hobused ja sõidutati läbi kogu linna juutide süles, kes röökisid täiest kõrist, rõõmust pööraseks minnes. Päev hiljem kõneles uus juhatuse liige juba oma hõimukaaslaste kaitseks, süüdistades kõiki linna assessoreid ja kogu juhatust, et nad on juutide vastu erapoolikud ja takistavad kunstlikult nende valimist avalikesse ametitesse. Kuid on ilmselge, et kui kõik juudid saaksid valituks, siis ei pääseks keegi peale nende ühessegi ametisse. Prantslastele, kes on Kanadas veel säilitanud kõik parimad Louis XV aegsed traditsioonid, on Juuda poegade võit ja nende ilmselgelt kasvav domineerimine avaldanud kõige rõhuvamat muljet.

Kui küüneke kinni jääb, on terve lind kadunud! Me oleme andnud võrdsuse Kagalile, ära raiska oma jõudu, vennas, pange juudile selg ette. („Zemštšina“)

7. Ameerika töösturid juutide kohta Ameerikas.

Kui ma kohtusin mõnede Põhja-Ameerika suurtöösturitega, siis olin väga üllatunud nende suhtumisest Ameerika juutide üle peetavasse Vene-Ameerika kokkupõrgetesse. Ameeriklased väljendasid heameelt Venemaa ajakirjanduse ja avaliku arvamuse protestide ning Venemaa valitsuse ja riigiduuma kindluse üle selles küsimuses. Nad ütlesid:

„Juutide käitumisega, kes on suutnud hävitada meie jaoks nii tähtsat endist kaubandust ja sõbralikku suhtlust Venemaaga, on kaasnenud edu, mille eest nad võivad suuresti maksta. Euroopa ei tea, et juudid mängivad Ameerika Ühendriikides samasugust rolli nagu sakslased Inglismaal. Nad võtavad oma kätte kõige tulusamad kaubandus- ja finantsettevõtted. Nende arv New Yorgi börsil ületab teiste ameeriklaste arvu. Viimastel aastatel on Ameerika suurtes keskustes tekkinud kolossaalsed kauplused, mida varem leidus ainult Pariisis ja Londonis; kõik need kauplused kuuluvad juutidele! Väiksemad firmad, kes kaotavad kliente, näevad iga päev juudi kaupluste poolt saadetud omnibusside rivi, mis sõidutab nende kliente tasuta, ja mis on veelgi ohtlikum, enamik Ameerika ajalehti on koondunud juudi kätte, luues avalikku arvamust kõigis neile olulistes küsimustes.

See juutide võim ärimaailmas ja poliitikas on seda tähelepanuväärsem, et see on teravas kontrastis nende ühiskondliku positsiooniga Ameerika Ühendriikides. Erinevalt sellest, mis toimub Inglismaal, ei võeta juute Ameerikas sisse parimatesse seltskondadesse, ei mainekatesse klubidesse, ei auväärsetesse ühingutesse ega isegi mitte paljudesse hotellidesse. Ja hoolimata nende arvulisest ülekaalust New Yorgi börsil on selle juhatus seni suutnud takistada ühegi juudi sisenemist selle keskele. Inimesed, kes ei tegele poliitikaga, ei saa aga kokku tulla ja paar minutitki rääkida, ilma et nad ei kurdaks juutide surve üle. Ameeriklaste enamuse pahameel on juba ammu olemas, kuid seni on see jäänud justkui vaka alla. Vene turu sulgemine masinatootjatele ja teistele Venemaale eksportijatele võib kannatuse karika üle ujutada.

Hetkel, mil ma olin seda kirja ümbrikusse panemas, teatatakse mulle veel ühest kurioossest asjaolust. New Yorgis on 20 või 40 aastat tagasi asutatud nn munitsipaalülikool, kus iga linna elanik saab tasuta haridust. Viimase kümne aasta jooksul on sinna tunginud juudi mõju, nii et sinna on sisse kirjutatud ainult juudid, samas kui teised ameeriklased on otsustanud seda asutust vältida.

Kas pole mitte kummaline, et sellised faktid jäid Euroopas nii kaua teadmata? („Novoje Vremja“).

8. Immigrantide üleviija.

Vilna kodanlane Boruch Leiserovitš Vinokur, kes tunnistati süüdi emigrantide (sageli muidugi kurjategijate) salajases üle piiri toimetamise kaubanduses, sai siseministrilt kolmeks aastaks elamiskeelu kõigis kubermangu piirides. („Zemštšina“).

9. Juudi spioonide hukkamõistmine.

Częstochowa Varssavi kohtukoja istungil mõisteti neli juuti, keda süüdistati Częstochowa garnisoni sõjaliste plaanide ja salajaste dokumentide reetmises Austria valitsusele, õiguste äravõtmiseks ja kaheks ja pooleks aastaks arestiroodudesse.

10. Riia-juudi instituut.

Riia keiserlikus Polütehnilises Instituudis on lõppenud eksamid. Insener-tehnoloogi tiitli said 24 inimest, kellest viisteist kannab selliseid kõlavaid nimesid nagu Vulf Bomuner, Josel ja Matis Hirschbergid, Morduh Krol, Srul Levinson. Michel Mosharski, Shmul Rankin, Aizik Reshin, Wolf Jacobson, Yankel Gerstein, Gorshun Tzeiros, Shlema Liker, Shmul Shamiro, Itzka Medny, Aizik Shmulevich... Ülejäänud üheksa hulgas on isegi üks venelane - Kutepov Vladimir.

Instituudi aruanne vaikib sellest, kui palju iga uus insener neist viieteistkümnest, Venemaal „rõhutud“ hõimu esindajatest, pikalt kannatanud rahvast, maksma läks. („Zemštšina“).

11. „Venelased“, kes hukkusid „Titanicul“.

Keiserlik peakonsul Londonis on teatanud välisministrile, et tema poolt saadud informatsiooni kohaselt hukkusid aurulaeva Titanic hukus järgmised vene alamad (v.a. Soomes sündinud):

Simon Lippman, Zelman Zlekovsky, Harry (Gershka) Kohn, Simon Weissman, Jacob Kuuk, Lezli Gelinsky, Nathan Geldschmidt, Joseph Murdlin, Wolf Spektor, Abram Aarmed, Samson Abelson, Samuel Greenberg, Zelina Kantor, Usher Polner, Abe Willer ja Yosel Mantvillo. („Zemshchina“).

12. Juut-president.

Juba ammu on räägitud, et Põhja-Ameerika Ühendriikide endine president Roosevelt oli juut, keda tõesti kutsuti Rosenfeldiks. Kogu tema tegevus, mis oli nii tugevalt avalikkusega läbipõimunud, viitas omakorda tema tihedale seotusele judaismiga.

Tema terav sõnavõtt Ameerika juutide Venemaale lubamise küsimuses, tema lähedane sõprus selliste juudi vabamüürluse juhtidega nagu pankurid Schiff ja Loeb ning kõigi Ameerika juutide toetus tema kandidatuurile tegid versiooni tema juudi päritolust väga tõenäoliseks.

Nüüd on ajakirjas Archives Israelites ka otsene kinnitus, et Põhja-Ameerika vabariigi endine ja võimalik, et ka tulevane president on ehtne juut.

Ajakirja andmetel pidas endine president Roosevelt magestamise püha viimasel päeval Peterburi peasünagoogis jutluse. Võttes teemaks juutide väljarände Egiptusest, tõmbas ta analoogia Iisraeli rahva praeguse olukorraga ja põhjendas kogu maailma juutide ühendamise vajalikkust.

Isegi ilma härra Rosenfeldi nõuanneteta täidavad juudid seda ülesannet tõrgeteta. Aga kui nende usukaaslane jälle jõuab ihaldatud vabariigi presidendi ametikohale, murdub kristlaste loodud Ameerika Ühendriigid ühendatud talmudistide pealetungist. („Zemštšina“, 10. mai 1912, nr. 985).

13. Karm otsus.

Hiljuti langetati vabas ja valgustatud Ameerikas halastamatu kohtuotsus ... juutluse üle, mis vastupidiselt üldlevinud arvamusele muutub isegi selles elujõulises ja rikkas riigis üha enam ja enam koormaks.

Kolm päeva arutati immigratsiooniküsimust föderaalse seadusandliku kogu Ülemkojas, Ameerika Ühendriikide Senatis, mis kujunes kohtumõistmiseks Juuda poegade üle.

Ülekaaluka häälteenamusega langetatud otsus oli oma sisemiselt tähtsuselt nii karm ja kõnekas, et see on suursündmus mitte ainult Ameerika, vaid kõigi rahvaste jaoks, kes on piisavalt õnnetud, et omavad juudi alamaid. Ameerika senaatorid tunnistasid peaaegu üksmeelselt, et juudid on rahvuslik ja poliitiline oht. Kuna nad ei näita mingit huvi riigi siseelu vastu, isoleeruvad kõigest sellest, mis ei tõota neile suurt rahalist kasu, on nad moraalselt kahjulikud.

Haarates oma haardesse kõik vabad elukutsed, valitsedes börsil, istutades kõige alatuid kombeid, muutuvad nad ohtlikuks Ameerika heaolule, mis Senati näol pöördub lõpuks enesekaitsesse, mis väljendub esialgu takistuste loomises juutide Ameerikasse sisenemisele. Selles toonis kõnelesid kõik Senati väljapaistvad kõnelejad. Ainult ... kaks inimest 56-st julgesid rääkida juutide kasuks! Aga need kaks ei suutnud muidugi meeleolu muuta ja resolutsioone kõigutada.

Need taandusid järgmisele. Edaspidi ei võeta Ameerikasse vastu ühtegi üle 16-aastast isikut, kes ei oska ühegi rahva keeles lugeda ja kirjutada. Heebrea keel ei loe. Seetõttu peab iga Ameerikasse saabuv immigrant läbima „kirjaoskuse testi“, st suutma lugeda ja kirjutada 20-25 sõna Ameerika põhiseadusest mõnes kultuurikeeles.

Eksamineerijate õigus on otsustada, kas immigrandi teadmised on piisavad. Seega võib valitsus ainuüksi selle relva abil keelata juurdepääsu ükskõik millele. Ei ole kahtlust, et see ei tõota „valitud rahvale“ midagi kadestamisväärset. Kuid see pole veel kõik.

Senati vaenulikkus juutide vastu väljendub veelgi eredamalt lisaklauslis, mis annab korralduse „nende immigrantide Ameerikast eemaldamiseks ja koju saatmiseks, kes Ameerika Ühendriikides viibides osalevad poliitilistes vandenõudes Ameerika Ühendriikide poolt tunnustatud valitsuste vägivaldseks kukutamiseks“.

Teisisõnu, Ameerika ei soovi enam jääda pelgupaigaks neile tuhandetele poliitilistele kurjategijatele, terroristidele ja anarhistidele, kes valmistavad seal oma veriseid kõnesid ette, rikkudes Ameerika elanikkonda vägivalla ja vere jutlustamisega. Ja kuna valdav enamik neist härradest kuulub juudi hõimu, siis on see seaduse täiendus Iisraelile raske löök.

Poliitilised kaabakad peavad nüüd valima teise, külalislahkema elukoha. Ameerika seevastu ajab neid ilma igasuguste reservatsioonideta välja.

Pole raske ette kujutada, millist vihastormi need reeglid on tekitanud. Juudid on tundnud, et nende üle on raudne käsi, mida nad püüavad tõrjuda, hirmutades rahvaesindajaid protestikogunemistega. Kõikides Ameerika suurlinnades kogunesid nördinud „moissei seaduse kodanikud“ ja püüdsid oma lärmiga mõjutada Senati otsust. Bostonis ja New Yorgis korraldati tohutuid miitinguid, kus kõnelesid sellised ägedad kõnelejad nagu endine saadik Oskar Strauss, Kongressi liikmed, mitte tundmatud Sulzer ja Goldfogel jt. Kõik nad rääkisid õudusega Ameerika langemisest jõhkra ja julma Venemaa tasemele. Kõik ähvardasid spionaaži ja „kaitsepolitsei“ võimekuse peaaegu õitsemist, mis ülistaks igaveseks vaba Ameerika, mis oli oma uksed valgustatud ja kannatava inimkonna parimatele esindajatele kinni löönud. „Tuhanded vene, itaalia, iiri ja mehhiko revolutsionäärid, kes on oma veendumuste eest kannatanud, peavad meie riigist lahkuma. Isegi suur Kossuth ja Garibaldi ei saaks meie juures peavarju,“ ütlevad need juutide kaitsjad. Kuid nende sõnad ei kõneta kahjuks rahvast. See on juba hinnanud juudi hõimu tõelisi omadusi ja on juba deklareerinud oma suhtumist nendes arvukates petitsioonides, mida senati liikmed on saatnud. Iseloomulik on muu hulgas see, et nende petitsioonide hulgas on silmapaistval kohal ... tööliste organisatsioonide petitsioonid. Nende lugemine Senatis sisserände seaduseelnõu arutelu ajal avaldas tohutut muljet. Ilmselt ei takista Ameerika tööliste poliitiline vabadus neil olukorda kainelt hinnata, kartmata, et neile heidetakse ette inimlikkuse puudumist või mahajäämust.

Seega vastasid Ameerika senaatorid karmi kohtuotsuse langetamisel kogu rahva nõudmistele. Ja seda asjaolu peavad juudid õigustatult eriti kurjakuulutavaks. Võitlus avaliku antisemitismi vastu Ameerikas ületab isegi kõikvõimsa Iisraeli võimed.

On tähelepanuväärne, et see suursündmus tema elus on kogu juudi ajakirjanduse poolt sõbralikult maha vaikitud. Siin-seal ja siis ainult väga arglikul kujul mainiti juute ähvardavatest "hädadest" Ameerikas... Isegi Venemaal, kus arenenud ajakirjandus pühendab nii palju aega ja ruumi igale mõttetusele, ei räägitud sõnagi sellest katastroofist, mis on puhkenud juutide üle Ameerikas. Ameerika ajakirjandus ise, mis on peaaegu täielikult juutide poolt hõivatud, rääkis sellest vastumeelselt, lühidalt ja pealiskaudselt. Ja kui poleks olnud ametlikku aruannet tähelepanuväärsest kolmepäevasest Senati istungist, kui poleks olnud juutide korraldatud protestikogunemisi, poleks me kunagi teada saanud sellest dramaatilisest pöördepunktist Ameerika Juuda poegade elus.

Loomulikult ei tohiks me eriti lootusi petta nende olukorra radikaalsest muutusest. Ameerikas on juudid saavutanud nii palju võimu, nende käes on nii palju kulda, et see muutus ei ilmne kohe ja järsult.

Aga algus on tehtud!

Juutluse karm hukkamõist on välja öeldud.

Jääb üle oodata, et ühiskondlik ja riiklik kohtuotsus nende vastu jõustuks ja avalduks elus.

Me ei tohi vaadata ja õppida.Iisrael tuleb meile vastu nagu tihe müür, püüdes välja väänata endale võrdsust, st meie jaoks täielikku ja täiuslikku õiguste puudumist, see on tema jultunud ründetegevuse peamine relv. („Zemštšina“, 28. mai 1912, nr. 997).

14. „Käe allapanek“.

Juutide kiire paljunemine Põhja-Ameerikas ja sellest tulenevalt igasuguste võltsingute arvu ülemäärane suurenemine tingib vajaduse võtta erakorralisi kaitsemeetmeid erakordsete ettevaatusabinõude abil. On teada, et vastavalt naha struktuuri kortsude varieerumisele ei ole kaks sõrmejälge täpselt ühesugused. Seetõttu on New Yorgi pangandusringkondades käimas kampaania, et kaotada allkirjad tšekkidel ja asendada need sõrmejälgedega. Williamburgi hoiupank võttis uue süsteemi esimesena kasutusele ja tõenäoliselt järgnevad sellele ka teised pangad.

Tšekki vastu võtma tulnud kliendile pakutakse tindipadjakest ja spetsiaalset kaarti; viimasele peab ta tegema oma kolme sõrme jälje. Kassapidaja võrdleb nüüd sõrmejälgi spetsiaalsel kaardil olevate sõrmejälgedega ning vahepeal pühib klient oma sõrmed tärpentiniga immutatud vatiga. Sellise protseduuri lõpus antakse kliendile raha. Sellist „käte allapanekut“ harrastati vanasti, kui kirjaoskamatud inimesed panid dokumentide allkirjastamise asemel musta värviga värvitud käe jälje. Siit ka väljend „ma olen pannud käe sellele avaldusele“.

Niimoodi liigub inimese areng, kui mitte ringiratast, siis – spiraalis...

15. Mõned arvud välismaiste ajalehtede statistikast.

Kusagil maailmas pole ajalehtede tiraaž nii palju kasvanud kui Ameerikas. Ameerika Ühendriikides ilmub 2472 ajalehte, 16 269 nädalalehte ja 2769 kuulehte; kokku 22 806 väljaannet, arvestades ka ajakirju, mis ilmuvad kord kolme nädala või kord kolme kuu jooksul. Nendest 200 kõige levinumal ajalehel on kokku kuni 10 miljonit tellijat.

Rääkides ajakirjas „Chautauquan“ Ameerika Ühendriikide trükimeediast, juhib B. Geydrik esmalt tähelepanu ajakirjanduse äärmisele langusele Ameerika ajalehtedes. Kõige kallimalt makstakse siin reklaamijuhile, the advertisement manager; seejärel järgnevad palga suuruselt erikorrespondendid, siis parimad reporterid ja alles pärast neid toimetaja ja tema abid. Kuid Geydriku arvates on see nähtus ühine kõigile lääneriikidele, ja oma mõtte kinnituseks toob ta järgmised statistilised andmed, võrreldes New Yorgi „Timesi“, Londoni „Timesi“, Berliini „Vochische Zeitungit“ ja Pariisi „Journalit“.

16. Kaug-Idas.

Harbiin. Üks haav, mis praegu söövitab Venemaa kaubandust Mandžuurias, on juutide võim. Harbiinis on juudid haaranud enda kätte mitte ainult peaaegu kogu väikese jaemüügi, vaid ka märkimisväärse osa hulgimüügist ja ekspordist. „Sadamasild“ – Harbiini kaubanduspiirkond meenutab praegu Berditševi; mõne erandiga koosneb kogu selle euroopalik elanikkond juutidest – venelastest ja välismaalastest. Juudid on tunginud ka linnavalitsusse ja börsikomiteesse. Komitee esimees on juut, enamik liikmeid on samuti juudid. Linnapeaks valiti algselt (käesoleva aasta aprillis) samuti ristimata juut Fride, kes loobus ametist puhtalt taktikalistel kaalutlustel, mistõttu valiti tema asemele ristitud juut. Juudid esindavad Harbiinis kogu kohalikku advokaatkonda, meditsiini ja ajakirjandust.

Juutide domineerimine on nii suur, et Harbiini Hiina kaubandusringkonnad esitasid Mandžuuria uuele kindralkubernerile petitsiooni, milles paluti uude Vene-Hiina kaubanduslepingusse lisada eriparagrahv, mis piiraks juutide õigusi Mandžuurias, “sest juudid“, nagu Hiina petitsioonis sõna-sõnalt öeldakse, ‚on suured petturid‘.

Selline Iisraeli poegade sissevool, kes toovad riigi ühiskondlikku ja majandusellu väga omapärased tavad ja eetika, ei saa muidugi mõjutada Venemaa asju Mandžuurias muidu kui kahjulikult. Kohalikud venelased räägivad väga tõsiselt, et ükski katk ei suuda venelaste kaubandusele ja mõjule selles riigis sellist kahju ja häbi tekitada, nagu juudid.

Harbiini nakatumine juutlusega on suur õnnetus mitte ainult kaubanduslikust ja majanduslikust seisukohast, vaid võib-olla veelgi enam poliitilisest seisukohast, mistõttu see väärib kõige tõsisemat tähelepanu isikute ja asutuste poolt, kes on kohustatud kaitsma Kaug-Ida huve.

17. Juutlikud vembud.

Hiljuti suri Pariisis üks Rothschildidest, jättes maha vähemalt kakssada miljonit rubla varandust. Ajaleht „Libre Farole“ kirjutab nüüd, milliseid meetmeid võtsid ülejäänud selle juudi „dünastia“ liikmed, et vältida pärandimaksu täielikku maksmist.

Osalus pangamaja äritegevuses, mis moodustas vähemalt poole surnu varast, hinnati vaid 18 miljonile ja anti osanike kokkuleppe alusel üle surnu pojale. Ainuüksi sellega kaotas riigikassa mitu miljonit tollimaksu.

Kogu kinnisvara pandi oksjonile, et rahuldada kusagilt ilmunud nõuded. Selle hindamine oli aga uskumatult madal: näiteks 900 hektarit metsa pandi müüki hinnaga 1 miljon, st ruutmeetri hind oli kaks soud (neli kopikat), kuigi selle minimaalne väärtus oli kaks franki. Kuulus viinamarjaistandus Château Lafitte hinnati 1,5 miljonile; seda raha on väärt ainult firma ise, kuid lisaks müüakse ka luksuslik loss ja 128 hektari suurune aed.

Arvutus on väga lihtne: oksjonile tulevad Rothschildid ise ja kuna keegi ei julge nendega konkureerida, saavad nad kohtu kaudu peaaegu tasuta selle, mille eest muidu oleks tulnud maksta kümneid miljoneid tollimaksu.

Loomulikult toimub selline seaduse ümberkäimine mitte ilma selge kaasaaitamiseta rahandusministri, samuti juudi, Klotzi poolt. Ja et eelarve puudujääki tuleb täita töötavate prantslaste kõhnast rahakotist, sellele ei mõtle loomulikult end paksuks söönud Juuda pojad.

Rasked maksud riigis lasuvad ainult rahval – riigi peremehel, aga tulnukad-juudid oskavad siin, nagu kõikjal mujalgi, need ühel või teisel viisil teiste õlule veeretada. („Zemshchina“).

18. Turkestani ajalehed.

„Turk. Ved.“ avaldab järgmise avalduse, mille on kirjutanud mitu Taškenti ‚progressiivse‘ ajalehe ‚Turkestanski Kurjer‘ töötajat.

„Meie, allakirjutanud, palume avaldada alljärgnev meie otsus. Olles registreerinud terve rea ebaeetilisi avaldusi kohalikus ajalehes „Turkestanski Kurjer“ ja dokumenteerinud, et neljast toimetuse liikmest kolm, endised ametnikud Timajev, Kiltševski ja Voronin, on kohtukojas ja Timajev isegi senatis süüdi mõistetud ning vangistatud altkäemaksu võtmise, väljapressimise ja muude kuritegude eest, otsustasime meie, Taškenti ajalehe töötajad, väljendada oma põlgust ajalehe „Turkestanski Kurjer“ vastu.

„Avaliku arvamuse kujundamine arestikambrite härrade jaoks tundub olevat viimane asi, mis neile sobiks,“ märgib ‚Novoje Vremja‘. Muide, ‚Turkestanski Kurjeri‘ väljaandja ja praktiline toimetaja on Taškenti rabi Kerster.

19.„Lena-Goldfieldsi“ „šeerid” ja rahandusministeerium.

Viimasel ajal on ühiskonnas levima hakanud kuulujutud, et Lena-Goldfields'i šeerid on ebaseaduslikult lubatud börsile noteerimisele ning et Rahandusministeerium on selle ebaseaduslikkuse teadlikult ignoreerinud. Selline finantsasutuste leebus on seletatav ettevõtte vene juhtide märkimisväärse mõjuvõimuga jne.

Nende kuulujuttude kohta saime järgmise selgituse: „Lena-Goldfields šeeride noteerimises börsil ei ole midagi ebaseaduslikku, kuna seadus seda ei keela; tõsi, seadus ei luba seda ka, kuid asi on selles, et šeeride noteerimine ei toimu ametlikult: nende börsihind on märgitud ainult pangakontorite mitteametlikes bülletäänides, mida Rahandusministeerium ei saa takistada.

Aktiate ametliku noteerimise keelamine on tingitud järgmistest kaalutlustest. Kui 1911. aastal üritas Lena-Goldfieldsi ettevõte pääseda Venemaa börsile, kutsus rahandusministeerium oma juhatust üles näitama, kuidas Leena "šeeride" tagatiseks olnud ettevõtte aktsiad deponeeriti ja lisaks juhtis tähelepanu harta veidrustele, mille kohaselt anti ettevõttele õigus omandada erinevaid kaevandusettevõtteid, maid jne. Selle paragrahvi olemasolu korral on ühingul alati võimalus asendada oma väärtuslikud aktsiad mõne muu tühja ettevõtte väärtusetute aktsiatega, laskmata „šeeride“ omanikke maailma.

Ministeeriumi küsimus ühingu aktsiate hoiuleandmise viisi kohta on siiani vastuseta ja ministeeriumi viited põhikirja kummalistele punktidele ei ole ilmselt ühingule muljet avaldanud. Rahandusministeerium, mis ei ole ühingu "šeeridega" kauplemist Venemaa börsil ametlikult lubanud, on samal ajal võimetu võitlema nende mitteametliku levikuga. Ministeerium saab vaid hoiatada Venemaa avalikkust suure materiaalse kahju ohu eest, mis ähvardab Leena „šeeri“ omanikke. („Novoje Vremja“, 18. mai 1912, nr 12995).[158] Selline „selgitus“ ei ole veenev. Sellest seisukohast on raske mõista, miks keelatakse müüa Hamburgi ja muude, veelgi enam Itaalia valitsuse loteriipileteid. Ja üldse on arusaamatu, kuidas saab spetsiaalne krediiditehingute järelevalveasutus olla abitu isegi siis, kui ta ise kinnitab, nagu antud juhul, et tema seaduslikke nõudeid eiratakse ja ühiskonna poolt toime pandud pettused on selgelt ebaausad? Aga milline on juutide jultumus!

20. Lepski lõunasöök.

13. mai 1912. aasta ajalehe „Grazdanin“ nr 17 kirjutab krahv Mešerski järgmisi üksikasju lõunasöögist, mis toimus paar päeva enne „kullaküllast“ katastroofi Peterburis Lenskaja kaevanduste juhile Belozorovile. Lõunasöögil olid Belozorovit austamas tuntud ühiskonnategelased, näiteks riigiduuma liige Lerhe, ühingu juhatuse liikmed, kaevandusteaduse komitee liige Lipin. Kaubandusminister Timašjov saatis tervitustelegrammi, milles vabandas oma tulekust ja tervitas „viljakat tegevust“, „kõrgkultuurilist tähtsust“ ja „kohaliku elanikkonna majandusliku heaolu allikat“. Härra Mešerski võrdleb ministeeriumi telegrammi ministri Timašjovi avaldusega riigiduumale, milles ta ütles, et kaubandusministeerium on juba aasta aega teadnud töötajate ekspluateerimisest Leena kaevandustes. Krahv Mešerski lõpetab: „Kas senaator Manuhhin pöörab erilist tähelepanu sellele lõunasöögile, ministri tervitustelegrammile ja kaevandusosakonna ametnike lenskite juhatamisele?“

21. Kuulujutud „koalitsioonist“

Bodaibo. 7, VI. 4. juunil sõitis rotmeister Treštšennikov vastupidiselt kindralkuberneri keelule Nadeždinõi kaevandusse.

Pikantseks teeb asjaolu, et reis toimus erirongis, veelgi enam, Bezosero salongvagunis koos temaga ja prokuröri kaaslase Preobraženskiga. Nadeždnõi kaevanduses peatus Treštšennikov rahukohtunik Hituna juures...

Üldiselt on huvitav, et hoolimata nii kohalike kui ka Peterburi kõrgemate võimude korraldustest jääb rotmeister Treštšennikov kaevandustesse ja mitte ainult, vaid tal on ka palju suurem mõju lentsidele kui varem. 6. juunil saabus Bodaibosse kaevanduste juhataja, tuntud Teppan. Ta oli ametlikul visiidil Treštšennikovi juures. Seoses kõige sellega räägitakse järjekindlalt mingist „koalitsioonist“, mille on moodustanud Perelomovi juhtimisel hukatud kangelased, kellel olevat kusagil „tugev käsi“ ja kes hakkavad võitlema „õnnetustega“, mis on tabanud Leena seltsi. („Russkoje Slovo“).

22. Gintsburg ja gojid.

Leena kaevandustes kasutasid Olekminski ringkonna jakuudid senaator Manuhhini saabumise Bodaibosse ära ja esitasid talle hulga kaebusi selle hävingu kohta, mida „lentsid“ neile süstemaatiliselt aastakümnete jooksul olid tekitanud. Jakuudid, kes tegelesid raskuste ja kõikvõimalike materjalide veoga Leena seltsi kaevanduste jaoks, olid „lentside“ poolt tülgastumatult ära kasutatud. Juhatus pidas näiteks jakuutidega läbirääkimisi, et tuua partii heina, ja lepiti kokku teatud hind. Kui jakuudid heina tõid, keeldus juhatus seda vastu võtmast. Siis, pärast pikka tüli, muutis selts oma viha armuks ja ostis toodud heina, kuid juba kaks korda madalamalt kui kokkulepitud hind. („Russkoje Slovo“).

23. Leena töötajate ülekuulamine.

Bodaibo, 7. VI. Senaatori S. S. Manuhhini revisjoni poolt küsitlusele kutsutud Leena seltsi töötajad väljendavad hirmu, et nad võivad olla seltsi kättemaksu esimesed ohvrid, kui nad räägivad kogu tõtt.

Üldiselt jaguneb Leena seltsi töötajate kontingent kahte rühma. Belozerov koondas oma 20-aastase teenistuse ajal kaevandustes enda ümber valitud ja lojaalsed noored mehed, kes sisuliselt moodustavad tema „opritšnina“, mis süvendasid rahulolematust oma pilkamisega töötajate suhtes. Ülejäänud teenistujate mass on räsitud ja hirmutatud inimesed, kes hea meelega räägiksid tõtt, kuid kellel on põhjendatud hirm, et nad selle eest kannatavad. („Russkoje Slovo“).

24. Lentside juhi saabumine.

Bodaibo, 7, VI. Parun Gintsburg ja peaadministraator Solodilov saabusid täna Bodaibosse. („Russkoje Slovo“).

25. Lentside täitumata lootused.

Bodaibo, 7, VI. Töötajate otsus tööle minna on ebameeldivalt hämmastanud Leena seltsi ülemusi, kes hiljuti soovisid hoopis teist tulemust.

Töötajate nõusolekul jäetakse selts ilma võimalusest anda streigile poliitiline iseloom, vallandada ebasoovitavaid töötajaid, kellest kuulduste kohaselt olid juba pikad nimekirjad koostatud, siis vabaneda kangekaelsetest töötajatest ja paisutada kunstlikult ettevõtte kasumit. Viimast võis korraldada äärmiselt lihtsal viisil: jätkata arengut kullarikastes kaevandustes ja peatada see vähem tulutoovates kaevandustes.

On kahtlemata tõendeid, et see oli projekteeritud: kaevanduste peajuhataja Belozerov oli kohtumisel, kui kindralkuberner küsis, kas töö jätkamine on soovitav, jultunud vastama, et „töö jätkamine nende tööliste poolt on tema jaoks ebasoovitav“ ja üldiselt „on soovitav tööd mõneks ajaks vähendada“.

Samal ajal anti Belozerovile märku, et seltsi käitumine, mis ei arvesta tööliste huvidega, on vastuolus valitsuse rahumeelsete kavatsustega. („Russkoje Slovo“).

26. Laevastiku kulud.

Igal aastal suurenevad mereväe assigneeringud erakordselt. Siin on tabel erinevate riikide poolt kulutatud summade kohta miljonites rublades:

Tuleval aastal suurenevad mereväe assigneeringud kõikjal, välja arvatud Inglismaal ja Saksamaal, kus need on juba praegu väga suured. Venemaa võtab aga esimest korda Prantsusmaa järel ühe peamise koha.

27. Haid.

Olgu see halb või hea, meil on merevägi! Meetme eeliste üle on liiga hilja vaielda. Me peame arvestama selle tagajärgedega. Ja tagajärjed jagunevad siin, nagu iga ajaloolise fakti puhul, vahetuteks ja kaugeteks. Esimeste hulka kuuluvad meie tööstuse elavnemine ja nihked sisepoliitikas, mis võivad kajastuda eelseisvatel valimistel. Viimased hõlmavad välispoliitikat. Laevaehitusprogrammi vastuvõtmine on mänginud börsil seda, mida kevadine vihm teeb vilja jaoks. Väärtused tõusid nagu idud, paisusid nagu jõed. Kuldne vihm kastis sõna otseses mõttes äraväsinud onkolistide (nõudmiseni arveldanud) taskud ning veeretas pankade ja suurspekulantide kassades kuldseteks järvedeks ja meredeks. Nagu alati, oli „nuusutavaid“ inimesi, kes varusid odavate hindadega kaupu, mis on nüüd ringluses. Nad nimetavad pankureid, kes ostsid üles kümneid tuhandeid aktsiaid ühes tehases, mis oli kõige enam huvitatud meretellimuste täitmisest; selle tehase aktsiad paisusid kahe päevaga pärast eelarvekomisjoni otsust 25% ja kasvavad jätkuvalt. Selle tõusu tervislikele põhjustele lisandub, nagu alati, meeletu elevus. Kus see peatub? Kas Leena ajalugu Zahari Ždanovi ja niidetud Panurgi karjaga kordub? Kui see juhtub, siis ei paista see olevat lähitulevikus. Saak on tulemas, et aidata laevaehitustööstust. Väidetavalt on see üle keskmise. Kaamal, Kaukaasias ja Siberis räägitakse enneolematust leivast. Kui Jumal aitab meil vähemalt poole sellest korjata, mida idud lubavad, siis saame kolmandat korda Jumala soosingu. Ja kuna meie majanduslike portsude verstapostide hingamine on seotud saagikoristusega, siis oleks ka ilma laevaehituseta meie rahatööstusturu füsiognoomia kindlasti rõõmsameelne. Nüüd on see peaaegu vaimustunud. Veel 2-3 nädalat, veel mõned autoriteetsed kinnitused eelseisva saagi kohta ja meie aktsiajänesed, onkolistid ja pankurid keerlevad bakhoslikus tantsus. Kas sellistes tingimustes on kohane kakerdada? Las nad kakerdavad! Riigi materiaalsetes asjades toimub settimisprotsess, noorte kirgede puhang. Sellisel ajastul alandlikkust ja askeesiat jutlustada tähendab hüüda kõrbes. Härra Kokovtsev näib olevat samal seisukohal, olles otsustanud seekord mitte avalikkust„hoiatada“. (Tema eelmise aasta hoiatus tuli teatavasti alles siis, kui Ždanovitel olid juba oma taskud täis ja avalikkusel olid vaid paisutatud paberid. Seega ei päästnud, vaid hävitas avalikkust).

Ma ei mõista üldse selliste „hoiatuste“ mõtet. Neid debüteeris 1895. aastal S. J. Witte ja isegi tema loodud grunderstvo ajal. Meenub, et juba siis saavutasid need „hoiatused“ soovitud tulemustele vastupidiseid tulemusi - börs reageeris neile ainult uue tõusuga. Kõige pealiskaudsem tutvumine mängiva avalikkuse psühholoogiaga ja pangandussfääride tagaplaanide masinavärkidega peaks võimud sellistest trikkidest võõrutama. Börs on maailma hasartmängukoda. Sellises majas hasartmängude ebamoraalsuse jutlustamine on vähemalt naeruväärne. Hoiatada panustamise eest sellisele värvile, sellisele numbrile või kaardile põhjendusega, et see number, värv ja kaart on juba mitu korda võitnud, tähendab nende vastu huvi õõnestamist. Kui riigikassa sekretär teatab, et mõni kuulus paberite seeria on üles kruvitud, tekib igal mängijal soov seda veelgi kõrgemale kruvida, kellegi teise õnn endale külge kleepida. 100 rubla võrra tõusnud paber ei maksa midagi, et seista varvastel ja tõsta veel 10 rubla võrra. Ja vaid neid, neid paari rubla vahet, mängija otsibki. Eelmise aasta „hoiatus“ Leenast tõstis selle hinda mõneks ajaks sadade rublade võrra. Järgnenud langus ei olnud tingitud mitte „hoiatusest“, vaid pankade manöövritest. Ükski ministri määrus ei üllata pankureid. Need haid ujuvad sügaval, võimukeskuse lähedal. Hiljutine Rothschild tuli Venemaale ühe paari pesupükstega ja sai mõne aastaga leib-pankuriks. Ta teadis seda, mida kõrgeimad ministriametnikud ei teadnud. Olles asutanud kümneid ettevõtteid ja emiteerinud börsil miljardeid aktsiaid ja võlakirju, mängis ta börsiväärtustega nagu Hoffmann klahvidel. Sellised „teadmised“ börsist meelitasid tema juurde inimesi, kes tahtsid kasumit teenida, ja kõige innukamalt on meie riigis elanud need, kes tahavad kasumit teenida: meie aadel, kõrgeim bürokraatia. Ma olen näinud Rothschildi kontorist väljuvat selliseid väärikaid inimesi, kes ei tunnista kedagi muud kui omaenda kontorit. Ja ma olen kuulnud hilisemalt leib-pankurilt selliseid „saladusi“, millest ma pärast seda eraviisiliselt mõelda ei julgenud...

„Leib-pankurid“ on ikka veel olemas. Nagu ikka, nagu alati, nad „teavad kõike ja oskavad kõike“. Erinevus S. J. Witte epohhi ja nüüd toimuva vahel seisneb selles, et nüüd on pankurid ühinenud trustideks ja et nende poolt avalikkusele heidetud võrk on nii suur ja tugev, et seda ei suuda isegi suur kala lõhkuda. Väärtused on nüüd sündikaatsed. See tähendab, et paberit, mis on määratud tõusule, ostetakse antud trusti poolt riigikassa kulul (riigipanga laenude eest) suurtes kogustes üles, kantakse üle ja müüakse osaliselt välismaale edasi (sealsete trustide poolt) ning siis meie ja välismaiste pankade sõbralike pingutuste abil paisutatakse. Viimasel ajal on nii ülespuhutud Nikopol, Putilov, Kiievi-Voronež (eriti need), Bakuu, Lianozov ja paljud teised. Pangad on sellega teeninud kümneid miljoneid, „leib-pankurid“ on teeninud miljoneid ja rahvas... tark rahvas on samuti teeninud raha... On väga naiivne arvata, et meie börsihaid, kes on „kõikvõimsad, kõiketeadjad“ ja kes mängivad rahva rahaga, ei ole teadlikud „hoiatustest“. („Russkoje Slovo“).

28. S.J. Witte ja rahvalik haridus Venemaal.

Venemaal nii laialdaselt arenenud margariiniprofessorite instituut võlgneb palju, kui mitte ainult, krahv Witte põhimõtetele ja tema koolipoliitikale.

Endise peaministri ülbed pihtimused Riigiduuma vastu, tema etteheited krahv Witte koolipoliitika vastu, tema etteheited rahvusluse vastu, tema mõnitamine uute seadusandlike institutsioonide üle, mis mitte ainult ei näita rahvusluse vaimu, mis nii väga ei meeldi säravale kõnelejale, vaid tahavad ka hallide juustega inimestele uusi põhimõtteid õpetada, kõlavad pateetiliselt. Vanale väärilisele, kes lämmatas vene valgustuse ja varustas juudi kommertskoole priskete riigitoetustega, ei saa muidugi õpetada midagi muud, kui armastust eriti õnnetu, kaua kannatanud vene rahva vastu.

Krahv Witte, kes näitas üles nii palju kuritegelikku julmust riiklike koolide vastu, jättes need ilma vajalikest elatusvahenditest, ühelt poolt, ja teiselt poolt alamkoja esindajad, kes riigi huve ja vajadusi tõeliselt mõistes, õigeaegselt rahuldasid rahva hädavajadusi hariduse alal ja eraldasid kümme aastat ette 10 miljonit aastas alghariduse jaoks, peavad kahtlemata täiesti erinevaid põhimõtteid, on diametraalselt vastandlikud ja muidugi ei mõista teineteist iialgi. Ja kui miski võib olla kõige selgem ja veenvam näide sellest, mis on rahvuslus, siis on see suhtumine riiklikku haridusse, mis on üks võimsamaid tegureid riigi õitsengule ja tugevusele, suhtumine, mis on nii erinev hallipäise bürokraadi ja riigiduuma liikmete poolt.

Mis puutub kihelkonnakoolide küsimusse, mida krahv Witte on püüdnud Monarhi nimel reserveerida ja mille palladiiniks ta oma kõnedele vaatamata väidab end olevat, siis riigiduuma, niipalju kui on teada, ei ole sugugi huvitatud ei nende hävitamisest ega denaturaliseerimisest, nagu auväärne kõnemees „elegantselt“ ütles. („Novoe Vremja“).

29. Mandžuuria raudtee ja selle autor.

1903. aastal võitlesin ma sama S. j. Witte mõttetöö - Lõuna-Mandžuuria raudtee - vastu, kuid sain vastuseks mitmeid vihjeid patriotismi puudumise kohta. Ma nägin selgelt, et Venemaad viiakse häbisse, kuid härra Witte võlu oli nii suur, et mind peeti peaaegu reeturiks. S. K. Glinka. („Zemštšina“, nr. 987).

30. Gešeft.

Dvinskis arutati hiljuti juhtumit, mis puudutas juudi kaupmeest Blumenthali ja tema kaasosalisi, keda süüdistati pettuses. Aastal 1910. tarnis Blumenthal „Borhi“ jaamale haava laudu, mis olid tulekahju korral „Lloyd's of Londonis“ kindlustatud 200 tuhande rubla eest. Äkki, 25. veebruari öösel 1911. aastal õnnestus laudadel maha põleda ja Blumenthali poolt altkäemaksu saanud raudteelased koostasid aruande, et Hatskel Blumenthalile on tekkinud kahju kogu kindlustussumma ulatuses, kuigi tegelikult oli põlenud vaid 500 rubla. „Lloyd's of London“ maksis Blumenthalile 170 tuhat rubla ja tohutu summa saadeti koos Lloyd's'i agendi Portalieriga. Viimane, Dvinskisse saabudes, avastas pettuse juhuslikult. Blumenthal, nähes, et asi on võtnud ebasoodsa pöörde, haaras 170 tuhat rubla ja põgenes. Nüüd oli kohtu all vaid kolm raudteelast. Kohus mõistis neile kaks ja kaks ja pool aastat vangistust. („Zemštšina“).

31. Kooperatiivide haaramine juutide poolt.

Viimastel nädalatel on Tšernigovis ja selle maakonnas toimunud mitu kohalike kooperatiivide aastakoosolekut, peamiselt selleks, et teha kokkuvõtteid möödunud aasta 1911 tegevuse tulemustest. Ülimalt ebasoovitav tee, millele paljud kohalikud ühistud on asunud, on üha sügavamalt ja elusamalt ilmnenud. Siin on nad üha enam ja enam juutide poolt üle võetud. Nii on Tšernigovi vastastikuse krediidiühistu juhatuse liige, peale teiste Juuda poegade, rabi I. Z. Šneerson. Viimane on ka hoiu-laenuühistu juhatuse esimees, kus muide avastati hiljuti märkimisväärne omastamine. Krediidiühistutega ei ole olukord provintsi linnades parem. Näiteks Novozõbkovis on kohalik ühistu muutunud peaaegu puhtalt juudi institutsiooniks, sest seal ei toimu kohaliku rabi nõudmisel isegi laupäeviti operatsioone. Ka provintsi suurim ühistu, mille aastakäive ületab juba 14 miljonit rubla, Krolevetski vastastikune krediidiühistu, on muutunud täiesti juutlikuks. „Me ei mõista,“ ütlevad kohalikud venelased, ‚miks linna krediidiühistuid, mis on täielikult juutide poolt üle võetud, ei nimetata spetsiaalselt juudi asutusteks!‘. Siis hülgaks vene rahvas neid asutusi täielikult ja organiseeriks oma, vene ühistuid. Ja vahepeal panevad paljud vene inimesed neisse „maskeeritud“ juudi ühistutesse kergeusklikkuse tõttu oma kapitalid, mida juudi pojad oskuslikult kasutavad.“ („Zemštšina“).

32. Ämblik.

21. mail 1912 lõppes Vilnas kohtuprotsess kohaliku juudi laenuhai Segale Šoroha üle, kes oli oma võrgustikuga haaranud kõik linna ametnikud. Huvitavad on laenuhai poolt vangistatud liigkasuvõtjate ütlused, kes ei suutnud kohtuski tema rõhumisest vabaneda. Nad kirjeldavad laenuhaid heategijana, kes aitas raskel hetkel vaeseid ametnikke.

„Iga kuu 20. päeval,“ räägivad kaitse tunnistajad naiivse liigutusega, “tuli see vanamees kontrollikotta makseid maksma. Ta oli arg ja ettevaatlik. Kui ülemused tulid, peitis ta end trepi alla, siis tuli välja ja me arveldasi temaga.“

Pärast kolme tunni pikkust arutelu tunnistavad vandekohtunikud Segal Šoroha süüdi laenuandmises, kuid lükkavad tagasi süüdistuse, et ta tegeles sellega elukutseliselt. Kohus arutas kaks tundi ja mõistis süüdistatava 1 aasta ja 2 kuu pikkusele vangistusele ning 200-rublasele trahvile; 69 tehingut tunnistati kehtetuks. („Zemštšina“).

33. Nikolajevi panama juurde.

7. mail vangistati Nikolajevis krediidiasutuse jurist V. E. Varšaver.

Varšaveri vahistamine tekitas linnas sama suure sensatsiooni kui G. A. Vlastelitsa vahistamine. Kui Vlastelitsa kuulus linna esimeste kodanike hulka, siis Varšaver oli kohaliku juudi elanikkonna parimate esindajate seas. Varšaveri maja oli linna esimene. Varšaveri arvamust võeti kuulda, temaga arvestati. Kus oli Varšaver, sinna kogunes kogu valitud juudi ühiskond. Andeka advokaadi ja suurepärase kõnelejana oli Varšaveri praktika ulatuslik. Sellele juudi pooljumalale usaldati kõige suuremad ja keerulisemad juhtumid. Nüüd süüdistatakse Varšaveri, nagu teatab „N.G.“, peamiselt Lebedeva teatrimaja tagatise ja laenuga seotud juhtumis. Varšaver ja Vlastelitsa olid teatri ehitamise ja käitamise äripartnerid. Varšaver, kes pantis teatri krediidiasutusele, mängis lisaks ilmsele „äripartnerlusele“ ka kulisside taga „ausa vahendaja“ rolli ja teenis mõlemalt poolt hästi („Zemštšina“).

34. Uus juudi elukutse.

Nagu teada, avastati käesoleva aasta märtsis Kiievi kohtukojas kriminaalosakonna apellatsioonilaualt kadunud toimikud. Samal ajal selgus, et kaks nimetatud osakonna töötajat, nimelt Juskov ja Meleško, võtsid toimikud kohtukojast koju, et nende sõnul mõned paberid korda ajada. Uurimise käigus selgus, et apellatsioonikaebustega oli toimitud mitmesuguseid kuritarvitusi; muu hulgas lükati süstemaatiliselt edasi juutide kohtuasjade menetlemine vastavalt seaduse artiklile 1171 (keelatud kaubandus), mille alusel süüdistatavad juudid mõistetakse tavaliselt Kiievist väljasaatmisele. Loomulikult võisid nimetatud kantselei ametnikud selliseid teenuseid süüdistatavatele juutidele osutada ainult isiklikust kasust. Meleško ja Juskov on vahistatud. Ministri korraldusel viib uurija läbi põhjaliku uurimise, kes andis korralduse võtta vahi alla tuntud Kiievi advokaat Aizik (Isaak) Brodski. Brodski vahistamiskorraldus ei tulnud siiski täna, kuid Brodski põgenes Kiievist ja tema otsimine anti üle uurimispolitseile. Hiljuti saadi agentide kaudu teada, et Brodski ilmus Kiievisse ja kavatses samal päeval välismaale sõita. Siis juut ka kinni võeti. Brodskit süüdistatakse Meleškot ja Juskovi kohtuasjade kohtukojast varastamise õhutamises... Kui Brodski ei põgene, siis saab kuulda huvitavat lugu vandekohtunikust, kes praktiseeris kohtuasjade varastamist...

„Pilt on võrratu,“ kirjutab ‚Kurskaja Bõl‘, “eriti kui võtta arvesse juudi ajakirjanduse seisukohta kohtuasjade kadumises kohtukojast. Progressiivsed ajalehed rääkisid sellest palju ja irooniliselt, ning hr Maklakov kritiseeris teravalt „hr Šeglovitovi õigusemõistmist“, mille juures sellised legendaarsed faktid on võimalikud. Ja äkki osutub nende legendide autoriks juut Brodski, ja mitte lihtsalt juut, vaid vandekohtunik... Nagu muide, tuli õigel ajal senati selgitus, et juute ei lubata vandekohtunike abistajateks ilma justiitsministri eriloata! („Zemštšina“).

35. Parlamendiliige Portugalis.

Saraatovi ringkonnakohtu endine liige J. L. Teitel saadeti juudi immigratsioonikogukonna poolt Lissaboni, et pidada läbirääkimisi sealsete valitsusametnikega juutide ümberasustamise kohta Venemaalt Portugali... Kogu südamest soovime endisele „kinnitatud“ uurijale ja Vene ringkonnakohtu liikmele Jankel Leibovitš Teitelile täielikku edu tema Vene rahvale kasulikus missioonis... („Zemštšina“, 20. mai 1912, nr 989).

36. Žiid-seadusandja!

Ungari parlamendiliige, esimene kogu parlamendi ajaloos, kes on tulistanud istungil ja üritanud tappa parlamendi esimees Tissa, Julius Kovacs'it, osutub puhtavereliseks juudiks. Viini ajalehtede andmetel on tema tegelik perekonnanimi Strassen; tema isa on juut, Budapesti börsi leivamaakler. Esmalt ristiti Strasseri vanim poeg ja võttis perekonnanimeks Sunion. Seejärel läks ta üle luterlusse ja praegune parlamendiliige võttis perekonnanimeks Kovacs. Lõpuks sai temast isegi pastor.

Kuid ka vaimuliku amet ei muutnud tema juudi loomust, ta jätkas börsil spekuleerimist. Võitnud ühe osava börsipettusega ligi kaks miljonit krooni, loobus Kovacs pastoriametist ja pääses parlamenti kõige liberaalsema ja radikaalsema partei liikmena.

Kaks nädalat enne krahv Tissu mõrvakatset, lükkas Kovacs valimiste takistamiseks valimiskasti ümber. Selle eest peksti teda korralikult ja ta heideti 30. istungil välja. Kättemaksuks tulistas ta Tissat ja väidab nüüd, et tahtis ainult protesti väljendada, Tissat tappa ta ei kavatsenud.

Juudi ajakirjandus teeb juba kõik, et päästa oma hea sõber ja ilmselge juudi-vabamüürlaste bloki emissar ähvardavast karistusest. (Zemšešina, 2. juuni 1912, nr 1002).

37. Muudatused inglise kabinetis.

Palju arutelu tekitab haruldane erand, mis sai osaks kindralprokurör Rufa Isaacile. Ta võeti ministrite kabinetti.

Daily Telegraphi andmetel on ministrite kabineti kohustuslikud liikmed ainult: esimene rahandusminister, lord-kantsler, lord-presidendi nõukogu, lord-pitsatihoidja, viis ministrit ja admiraliteedi esimene lord. Teised kõrgemad ametnikud, nagu postimeister, avalike tööde minister, kaubanduskoja esimees, Lancasteri hertsogkonna kantsler, Iirimaa asevalitseja jne, pääsevad kabinetti ainult erakorralise ametissenimetamise teel. Seni ei olnud ükski kindralprokurör olnud kabineti liige. Mis on siis Rufa Isaaci sellise tõusu saladus? See, et ta on žiid!...

1910. aastal algas tema enneolematu, peadpööritav karjäär. Ühe aasta jooksul tõusis ta sollistorist (juriskonsult) kindralprokuröriks ja sai aadlitiitli. Nüüd seletatakse tema tõusu silmapaistva rolliga, mida ta mängis raudtee- ja söekaevanduste streikide lahendamisel. Nüüd on Inglise valitsuses juba kaks juuti: Isaac ja kindral-postimeister Herbert Samuel. Kõige mõjukamad kabineti liikmed on kõik advokaadid. Askvit ise, Holden, Morley, Lloyd George, MacKenna, Birrell ja Isaac – kõik on pärit sellest seisusest, mille tihedad sidemed juutluse ja vabamüürlusega leiavad igapäevast kinnitust kõikjal maailmas. („Zemštšina“).

38. Võrdõiguslikud žiidid.

Viini ülikoolis puhkesid tõsised rahutused. Kõik üliõpilased-žiidid, kes olid ülikooli piiranguteta sisse lubatud, korraldasid lärmakaid meeleavaldusi, mida kristlased maha surusid. Kõik algas sellest, et kolm kristlastest üliõpilast keeldusid vastamast kolme üliõpilase-žiidi duellikutsele, leides, et žiid ei ole duellikoodeksi kohaselt duelli vääriline vastane. Siis varitsesid need kolm žiidi oma solvajaid ja peksid neid. Kuigi kristlased ei jäänud võlgu, otsustas ülikooli nõukogu, et žiidid, kes esimesena kasutasid rusikavõitlust, tuleb ülikoolist välja heita. Kõik žiidid saatsid rektori juurde delegatsiooni, et paluda korralduse tühistamist, kuid rektor jäi oma otsuse juurde. Nüüd loodavad žiidid meeleavaldustega oma eesmärki saavutada.

Austrias aga üliõpilastega ei tseremoonitseta ega kõhelda vajaduse korral kõiki mässajaid välja viskamast. Isegi ajalehed ei julge nende kaitseks häält tõsta ega „noori“ õhutada. („Zemštšina“).

39. Saksa spioonid.

Üks asjatundlik isik teatab „Novoje Vremjale“: 1911. aastal sai teatavaks Saksamaa heaks töötava spiooniorganisatsiooni olemasolu. Organisatsiooni eesotsas oli Eidkuneni piirikomissar Dressler. Viimase käsutuses olid agendid, kes sõitsid mööda Venemaad ringi ja kogusid teavet meie armee kohta, et seda Dresslerile edastada.

Selle aasta 19. jaanuaril Vladislavovi linnas. Käesoleva aasta 19. jaanuaril otsiti ja arreteeriti Vladislavovis kaks Kovno juuti, mõisnikud Sagalovitš ja Kaufman, kellel olid kaasas tähtsad salajased dokumendid, mida nad pidid üle andma preislasele Dresslerile. Selleks, et hõlbustada nende piiriületust, andis Dressler neile Preisi legitiimsuspiletid, mis leiti nende valdusest. Samal ajal peeti Kovnos kinni ühe sõjaväeosa ametnik, kes oli andnud saksa agentidele ohtlikku teavet. Samal ajal arreteeriti teistes linnades samal teemal mitu isikut, kelle osalus ja süü samuti tõestati. Kõiki neid isikuid hoitakse siiani Kovno vanglas.

Pärast Sagalovitši ja Kaufmani arreteerimist lõpetas Dressler, kartes, et nad on teda reetnud ja kartes arreteerimist, Veržbolovo ja Kibarta Posadi külastamise, kus ta varem üsna sageli käis. 3. aprillil otsustas ta pärast pikka vaheaega saata Veržbolovosse Saksa sõjaväekomissari naise, krahvinna Donau-von-Lubischeni. Talle anti võimalus oma missiooni täita, misjärel ta arreteeriti ja saadeti Kovno vanglasse. Kovno ja seejärel Vilna prokuratuur keeldus Dressleri kohtusse toomisest, viidates sellele, et kogu asi leidis aset Supalka kubermangus. Dressleri ja tema kaasosaliste juhtum suunati seejärel Varssavi kohtukoja prokurörile. Komissarile esitati süüdistus kriminaalkoodeksi artikli 112 alusel ja ta toimetati Supalka vanglasse... Seejärel ta siiski vabastati...

40. Rothschild ja Austria.

Mõned päevad tagasi teatas Austria ajakirjandus, et Viini Rothschildile on omistatud üks kõrgeimaid Austria ordeneid.

„Libre Parole“ ütleb sel puhul, et Rothschildide juudi maja hoiab kogu Austria-Ungarit oma haardes.

Umbes poolteist aastat tagasi laenas Rothschild mitteametlikult Austria valitsusele mitu miljonit, et maksta eravabrikutes valmistatud lahingulaevade soomuse eest. Muide, seda soomust valmistasid Rothschildi enda tehased, nii et „laenatud“ raha kandis Rothschild tegelikult ainult ühest oma taskust teise. Siiski, kuna laen oli tehtud mitteametlikult, tuli Austria troonipärija Rothschildi isiklikult tänama.

Rothschildi premeerimist nüüd kõrgeima Austria ordeniga seletatakse järgmiselt. Hiljuti ilmus Austria ajakirjanduses murettekitav teave keiser Franz Josephi tervisliku seisundi kohta. Selle tagajärjel hakkasid börsiväärtused langema. Siis palus valitsus Rothschildil mõjutada börsi ja tõsta Austria riigiväärtuste kurssi. Rothschild ütles, et ta teeb seda, kui talle antakse kõrgeim Austria orden. Lõpuks sõlmiti kokkulepe. Rothschild tõstis hinda ja sai ordeni.

Mida nõuab Rothschild nüüd, kui ta on saanud Austria kõrgeima auastme?!...

41. Prantsusmaa.

Privilegeeritud juut. Ajaleht „Libre Parole“ annab iseloomuliku näite žiidide domineerimisest Prantsusmaal.

Kuus aastat tagasi asus juut-miljonär Edmond Rothschild 40 versta kaugusel Pariisist Ferrières'i lossis. Järgmisel päeval hakkas kullerirong tema palvel Ozouer-la-Ferrière'i jaamas peatuma, mille ta varem oli vahele jätnud, et Rothschild jõuaks õhtul kell 22.00 Pariisi.

See peatus tekitas suurt mugavust kõigile ümbruskonna elanikele ja ka paljud Pariisi elanikud nautisid seda mugavat teenust.

Hiljuti oli Rothschild oma kaalutlustel läinud Pariisi elama. Kullerirongi peatus hävitati ka kohe. Kohalike elanike palved ja protestid jäid tähelepanuta. Samuti ei toiminud enam kui 10 000 prantslase poolt allkirjastatud petitsioon, kes olid asjast huvitatud.

„Seega,“ ütleb ajaleht, “võrdsuse maal tähendab üks žiid rohkem kui 10 000 prantslast. („Zemštšina“).

42. Žiidide ülemvõim.

Prantsuse rahandusminister, juut Klotz, teeb, nagu juba „Zemštšina“ kirjutas, oma kaasvennaskondlastele Rothschildidele meeldimiseks ettepaneku asendada kõik vaskmündid nikkelmüntidega, et tagada Rothschildidele kuuluvatest kaevandustest 80 miljoni väärtuses metalli müük.

Ajalehe „Libre Parole“ andmetel asuvad need kaevandused, mis annavad peaaegu 3/4 maailma niklitoodangust, Uus-Kaledoonias ja neid arendatakse Prantsusmaalt sinna pagendatud vangide tööjõuga. Asjatundlikud inimesed on juba ammu, umbes viisteist aastat, tõestanud, et Uus-Kaledoonia on Prantsuse kolooniatest parim ja rikkaim ning et on üsna rumal muuta seda karistusvanglaks.

Kuid kõige ilmsemad tõendid on purustatud asjaoluga, et Rothschildid vajavad odavat tööjõudu, et kasutada ära nende poolt hõivatud rikkust, ja et neile on kasulikum maksta vangidele üks frank päevas kui vabadele töölistele kümme.

Kogu vangide tööjõud on Rothschildidele renditud. Tema jaoks püüab valitsus pakkuda võimalikult palju tööjõudu. Kulutades miljoneid karistuskoloonia ülalpidamiseks, selle haldamiseks, ei saa valitsus oma koloonialt mingit tulu ja Rothschild koorib kogu koore.

Positiivne on see, et kui žiidid väljendaksid oma kavatsust taastada pärisorjus, leiduksid inimesed, kes hea meelega paneksid oma kaela iga ikke alla. See ongi juba Prantsusmaa kristlaste peal, kuid teise sildi all - „vabadus, võrdsus ja vendlus“.

43. Kagali münt.

Varem oli Prantsuse valitsus müünud Alphons'ile, nüüd Edmond Rothschildile, madalate hindadega monopoli Uus-Kaledoonias nii nikli kaevandamise kui ka vangide endi tööjõu. Kasum oleks olnud suur, kuid kahjuks ületas kaevanduste rikkus kaugelt turu nõudlust. Siis otsustati Prantsusmaal kasutusele võtta 25 santiimi suurune nikkelmünt, et aidata „isamaa isa“. Kahjuks võttis see peagi räpase ilme ja lisaks sellele viis see õnnetute vigadeni, sest täieliku peaaegu võrdse läbimõõduga aeti kergesti ühe frangi suuruse hõbemündiga segamini. Tekkisid kaebused. Aga kas Rothschildi võis end sellistest pisiasjadest häirida lasta? Vastupidi, ministrite nõukogu oli juba määranud, et kõik bilonid (väikevahetusmündid) peavad olema niklist. Esmalt on tehtud ettepanek, et rahapada valmistaks 80 000 000 frangi väärtuses nikliraha... Ärgu aga keegi söandagu Rothschildile etteheiteid teha. On olemas spetsiaalne „nikliühing“, mis ainult juhuslikult leidis korteri Rothschildi pangahoone kõrvalhoones, 26, Rue Lafitte'i tänaval Pariisis. See seltskond võlgneb oma hea õnne ainuüksi oma aktsiate tõusu eest, kõigepealt 667 frangilt 1115 frangini tüki kohta ja seejärel 1200 frangini (La Libre Parole, 11. juuni 1912, nr. 7356).

44. Uued juudi talendid.

11. mail lasi Peterburi Keiserlik Konservatoorium välja sada viiskümmend ja enam uut muusikalist talenti, kellest kolmkümmend üheksa said isegi kõikvõimalikke autasusid, millest enamik olid rahalised, mis väärib märkimist.

Konservatooriumi väikeses saalis toimus nn. aktus, mille muusikalise osa eel loeti ette aruanne konservatooriumi tegevuse viimase aasta kohta. Selgus, et Peterburi konservatooriumis oli nüüd 2096 üliõpilast, kellest umbes kolmveerand kuulus „tagakiusatud“ hõimu, ülejäänud umbes viissada üliõpilast võisid tunnistada ka muud usku kui juudi usku. Selle semiitlike talentide kasvulava ülalpidamiseks annab meie valitsus igal aastal välja umbes pool miljonit rubla, mis koguti vaesunud vene rahvalt... see tähendab, et iga lagedale toodud juudi talent (150-st tänavu lõpetanud üliõpilasest üle 100 olid juudid) maksis riigikassale rohkem kui tuhat rubla iga aasta eest, mil ta konservatooriumis viibis.....

Et nimeliselt üles lugeda kõik 150 ja enam, kes käesoleval aastal Peterburi Keiserliku Konservatooriumi lõpetasid, selleks ei ole meil ei ruumi ega soovi... Nimetame vähemalt need, kes said põhipreemiaid, garanteerides, et kõigi teiste lõpetajate hõimusugulus on sama.

Mihhailovski palee preemia 1200 rubla koos õigusega reisida konservatooriumi kulul välismaale sai viiuldaja Moiše Fischberg. Rubinsteini preemia (klaver) läks üllatuslikult venelasele Aleksander Borovskile (väga andekas!).

Väikesed kuldmedalid anti kaheksale lõpetajale, kellest kuus olid juudid: Moiše Fischberg, Rosa Geršovitš, Mirka Movšovitš, Mera Šmorgoner, Pinhas Sirota ja Savl Kurzner.

Kuueteistkümnest hõbemedalist 13 läks „rõhutud“ hõimu esindajatele: Ita Okun, Emilia (?) Rappoport, Sonia Rudnik, Basia Freifeld, Sonia Leibova, Leah Eisler, Yosel Idelson, Srul Milner, Mordko Šteiman, Gil Gvirtzman, Peter (?) Merenblum, Moiše Hazankin ja Abrum Jampolski...

Ja nii edasi...

Nüüd ootame, et Šavl Kurzner astuks lavale kohutava tsaarina „Pskovitjanka's“ , laulaks meile Sussanini „Elu tsaari eest“ või Mera Šmorgoner Antonida... rollis.

See on Keiserlik Peterburi Konservatoorium! („Zemštšina“).

45. Uus „606“.

Juudi ajakirjandus on juba üle maailma levitanud uudist professor Metšnikovi „uuest avastusest“, mis väidetavalt võimaldab pikendada inimese eluiga kuni 200 aastani, hävitades indooli ja fenooli mürke inimese soolestikus, süstides spetsiaalset „glükobakterit“, mida leidub koerte soolestikus.

Prantsuse sõltumatud ajalehed nagu "Libre Parole" ja "Action francaise" paljastavad selle sensatsioonilise uudise tõelise sisu.

„Metšnikov on juba kord sellist inimeste kergeusklikkuse ärakasutamist ette kandnud. Ta oli ka lärmakate ajalehereklaamide abil teatanud, et kõigi haiguste raviks on laktobatsilliin. Pärast avalikkuse ettevalmistamise esimest etappi tuli teine etapp - selle töötlemine. Patenteeritud laktobatsilliini müümiseks organiseeriti selts ja Metšnikov sai sellest palju kasu.

Nüüd, kui see vahend enam rahva peal ei toimi ja seltsi dividendid on langenud, tuleb kasutusele võtta uus leiutis.

Meditsiiniasutused ütlevad, et Metšnikovi avastus on puhas ameerika „bluff“. Indool ja fenool on ammu uuritud ja ei avalda organismile mingit mõju; glükobakterite mõju on enam kui kaheldav.

Kuid see ei ole kasumihimulise leiutaja ülesanne: talle on oluline teha suurt lärmi ja müüa oma patenti kasumlikult. Ja selles osas aitavad teda tema pool-žiidi kaaslased. Lõppude lõpuks reklaamivad nad teda ainult sellepärast, et ta on Odessa žiidi poeg.

Pärast Ehrlichi "preparaat 606"-ga tehtud kurbi katsetusi peaks tõesti olema žiidide ja pool-žiidide leiutiste suhtes eriti ettevaatlik. Alati on neis esiplaanil leiutaja kasum, mitte kannatava inimkonna tervis“.

46. Juudi rahva sõbrad.

Riigiduuma hommikupoolsel istungil 5. juunil 1912 hääletati välja küsimus: kas anda „juudiusku sündinutele“ õigus kasutada keiserlike ülikoolide arstiteaduskondades äsja asutatud 25 riiklikku stipendiumi? Need stipendiumid on mõeldud arstide koolitamiseks Siberis asuva ümberasustamisosakonna teenistusse. Teatavasti asub Siber väljaspool asustatud alasid ja juba ainuüksi see näib muutvat küsimuse vaieldamatuks. Kuid juudid ei oleks juudid, kui nad ei oleks väljendanud soovi levida riigi kulul kogu Siberis ja seal, ümberasujaid ravides, nende seas agiteerida valitsuse ümberasustamispoliitika vastu, mida „valitud rahvas“ vihkab.

Kolmandas riigiduumas oli nii palju inimesi Kagali ja kabbali orjuses, osalt materiaalselt, osalt vaimselt, et juutide nimetatud katse peaaegu ebaõnnestus, kui silmast-silma loendades hääled võrdselt jagunesid. Nõuti hääletuse kontrollimist uksel. Juuda poegade vastu oli 104 häält, poolt 88, erapooletuid oli 5. Seekord juutide varjamatu jultumus veel oma eesmärki saavutanud.

Ilmselt on vene rahvale huvitav teada, kes täpselt riigiduumas hoiab juutide kätt ja otsustab Venemaa rahva kahjuks teravat, põletavat juudiküsimust, küsimust, mis teatavasti ei ole mitte ainult meie vene, vaid ülemaailmne küsimus. Me nimetame nende nimesid, kes, osalt häbi näol ja vilavate silmadega, osalt veendumusega, õlg õla kõrval Nisselovitšiga, sirutuvad vasakule uksele.

Esiteks, kõik, eranditult, on töölised ja sotsiaaldemokraadid. Nende vahel on palju vabrikutöölisi ja käsitöölisi. Nad armastavad oma likviidseid vabrikute ja töökodade omanikke nii väga, et nad arusaadavalt hea meelega nende poolt hääletavad. Poolakad ja moslemid on paraku samuti juutide poolele asunud. Noh, mis see siis on... Kas nad on õigeusu preestrid? Isakesed, te lähete valele teele, te olete eksinud! Tahaks neile öelda, kuid ilma neile näkku vaatamata peatute.

Nad kõnnivad enesekindlalt, selle uhkeldava naeruga, mida näeb inimestel, keda ei üllata miski.

Senderko, Ispolatov, Titov. Kolm vaimset isa, kuid kuidagi ebamugav on neid isadeks nimetada...

Lerche jookseb. Tal peab olema ebamugav. Tema silmad vilavad ruttu-ruttu ringi. Temaga koos on veel oktobriste: Kovalevski Voronežist, Tšernigovi aadlimees (isegi aadli ringkonnajuhataja) Glebov, Ždanov Samaarast, zetlandi sakslane Beneke, Kaasani aadli ringkonnajuhataja Baratõnski, Rjazani aadlimees Eropkin, ja nende järel Tauride evangelist Zahharov 1, Tšernigovi aadlil Klimenko, Hersoni sakslane Ljut, riigiduuma esimehe seltsimees, Kaasani professor Kapustin. Sellisteks juudi rahva sõpradeks osutusid 88 inimest. Ei olnud muidugi midagi lisada, et kadekid in corpore olid ka siin.

Paljud olid üllatunud, kui nägid Kaluuga talupoeg Kuzovkovi, kes marssis läbi samade uste nagu Gulkin juudisõprade seas. Amosenok Vitebskist ei järgnenud neile, vaid hoidus hääletamisest.

„Pange tähele,“ ütles žiitlannad tähendusrikkalt oma hõimukaaslastele, kui nad ajakirjanike loožist möödusid, “et Rodzjanko on meie vastu läinud! Ja Zvegintsev ka! ....“

Aga žiidlannad-ajakirjanikud ei vaja meeldetuletamist. Kellele see herem on mõeldud, seda teatatakse!...

47. Põletatud südametunnistus.

Poisi Ženja Tšeberjaki salapärane surm, kes ilmselt teadis palju oma sõbra Andrjuša Juštšinski mõrva kohta, pani kohe parempoolse ajakirjanduse kahtlustama, et soovimatu tunnistaja kõrvaldasid just need žiidid, kes suunasid esialgu juurdluse valele teele ja suutsid jälitajate eest põgeneda.

Vasakpoolsed ajalehed, mida juhivad muidugi žiidid, tõstsid siis, 1911. aasta augustis, kohutava kära, naeruvääristades kõige jultunumal viisil venelasi, kes näevad kõikjal kuritegusid ja peavad lihtsat kõhulahtisust, millesse Tšeberjak väidetavalt suri, mürgistuse sümptomiks. Žiidid tõendasid, et kõige täpsem arstlik vaatlus ja surmajärgne uurimine on kindlalt tuvastanud Ženja Tšeberjaki loomuliku surma.

Nüüd tuleb žiidide kaitseks välja Brazul-Bruškovski uus fantastiline vandenõu ja samad žiidid hakkavad uskumatult häbitult ihu ja hingega seisma selle eest, et Tšeberjak oli tõepoolest mürgitatud.

Nagu teatab „Kiieviski Mõsl“, viidi Ženja Tšeberjak 5. augustil tugeva kõhuvaluga Aleksandrovski haiglasse. Bakterioloogilist uuringut ei tehtud, kuid väliste tunnuste põhjal liigitasid arstid haiguse düsenteeriaks. Arstide üllatuseks viis ema juba 8. augustil veel haige poisi koju, kus ta järgmisel päeval suri.

Brazul-Bruškovski sõnul saatis kohtu uurija Feneiko, olles saanud teada olulise tunnistaja haigusest, Tšeberjaki korterisse ülekuulamiseks politseijuhi ja detektiivi. Kuid Tšeberjaki ema ei lahkunud poisi juurest hetkekski ja keelas tal rääkida. Kui agent leidis sobiva hetke ja hakkas Ženjaga rääkima, ründas ema agenti noaga. Hiljem – Brazul-Bruškovski fantaasia järgi – kaebas Tšeberjaki ema talle ise, et tema poeg on mürgitatud ühe röövlibande liikme poolt, kelle ta ka nimetas...

Uue žiidide kaitsja väljamõeldiste ebausaldusväärsus on juba piisavalt selgunud, ja žiidi Bruškovski versiooni järgi on nii motiivide kui ka Juštšinski mõrva asjaolude ebatõenäolisus silmatorkav. Tema praegustes lisandustes on iseloomulik just see, et Ženja Tšeberjaki mürgitamine, mida žiidid nii visalt eitasid, on nüüd nende poolt tunnistatud, kuid ainult Kagali jaoks soodsas valguses.

Mõistagi võtab kogu ajalehe-žiidide kamp, eesotsas „Retši'“-ga, uue versiooni „vabatahtlikust Pinkertonist“, unustades, et sama innukalt tõestasid nad varem juutidele saatusliku tunnistaja surma loomulikkust. Selline paindlikkus läbipõlenud talmudistliku südametunnistuse poolt ei suuda aga ilmselt Femidat petta, kes on silmilt oma sideme maha võtnud ja ilmselt juba aru saanud Beilisest ja tema põgenenud usukaaslastest...

48. Sinedrion.

Nagu teada, toimus hiljuti Kiievis kogu Kagu-piirkonna mõjukaimate juudi esindajate kongress, kus selle algatajad tõestasid, et Iisraelile on opositsiooni toetamise jätkamine äärmiselt ohtlik ja võib-olla isegi hukatuslik. See tähendab, et Juuda pojad peavad lõpetama vene rahva ärritamise. Kongressi korraldajad rõhutasid, et vene juutlus peab võtma sellise käitumisjoone, mille peamised punktid oleksid juutide ustavuse ja kindla lojaalsuse tõestamine ülemvõimu suhtes ning leppimine vene ühiskonna mõõdukate elementidega.

Nende kaalutluste põhjal pakkusid kongressi korraldajad välja luua juutide mõõduka partei – „konstitutsioonilis-monarhistliku“, mis peaks täielikult eralduma ka-dekistide parteist ja piirduma esialgu oma soovides asukohapiirangu kaotamisega. Kongressi korraldajate ettepanek lükati siiski tagasi ja eelseisvatel valimistel läheb enamik juute taas käsikäes ka-dekidega. Kuid mõõduka vähemuse seas tugevneb veelgi valimisest loobumine. Selle rahumeelse juudi vähemuse esindajad ütlevad: „Kui me oleksime suutnud Riigiduumasse valida juudid, kes Tavrija palees oskuslikult ja korrektselt juutide huve kaitsesid, siis oleks olnud mõtet tööd teha; aga ka-dekke valida pole meie jaoks mingit mõtet“. Teised juudid lähevad veelgi kaugemale ja väidavad: „Vana režiimi ajal elasime me paremini ja valitsus oli meie suhtes leebem ja sallivam, ning rahva seas ei olnud sellist vaenulikkust nagu praegu“. Juudid, sarnaselt soomlastele ja poolakatele, mõistsid 3. Duuma olemasolu ajal, et noor vene rahva esindus, mille taga seisab kogu rahvuslik-patriootlik Venemaa, kaitseb vene huve palju kindlamalt kui endine bürokraatia, mis oli rahvusetu ja degenereerunud... („Zemštšina“).

49. Parteiväline demokraatlik organisatsioon Odessas.

Siin tekkinud parteivälise demokraatliku organisatsiooni lähim ülesanne, millest on juba kirjutatud ajalehes „Russkoje Slovo“, on ühendada kõik demokraatlikud jõud eelseisvaks kampaaniaks 4. Riigiduuma valimistel.

Organisatsioon ei esita oma programmi, kuid tunnustab vähemalt esimese Riigiduuma vastuse nõudmisi.

Seni on parteivälised demokraadid võtnud vastu järgmise otsuse. Ühe kuuria kaudu kandideerib juut, teise kaudu kristlane. Kandidaatideks on kavandatud järgmised isikud: 2. kuurias prof Verigo või ajakirjanik Saker, 1. kuurias pr. Litnitski või insener Braikevitš.

Prof. Verigo on parteitu. Ajakirjanik Saker on juudi ühiskonnategelane, poliitilise välimuse poolest lähedane töölisühmale. Insener Braikevitš oli rahumeelne uuendaja, kuid praegu on ta progressiivne, tunnustades esimese Duuma vastust valimisplatvormina.

Organisatsiooni juhiks sai endine sakslane prof. N. K. Štšepkin, kes on juba ammu ka-dekidest eraldunud. Peterburi presidendi kandidaadi Sljusbergi suhtes ei ole välisel parteil organisatsioonil mingit suhet. Juutide seas tehakse valik tõenäoliselt Sljusbergi ja Saker'i vahel. („Russkoje Slovo“).

50. Kadetid ja progressivistid.

Peterburi. Pühapäeval, 13. mail avati Peterburis Rahvapartei delegaatide kongress, mis oli pühendatud eelseisva valimiskampaania küsimustele neljandasse Riigiduumasse. Kongressil osalesid: kogu Peterburi ja Moskva partei keskkomiteed ning kogu kolmanda Riigiduuma fraktsioon. Kogu 13. mai istung oli pühendatud blokkidele ja kokkulepetele. Seekord ei toetanud ükski kõneleja Rahvapartei Moskva osakonna seisukohta, mis viimasel konverentsil oli väljendanud soovi võimalikult tiheda koostöö, peaaegu ühinemise järele progressiivide parteiga. Nüüd võitis seisukoht, mida toetasid Miljukov, Koljubakin ja teised. Kongress pidas siiski võimalikuks lubada kogu Venemaal kokkulepet progressistidega, et ühiselt esitada kandidaate neljandasse Duumasse, soovitades Rahvapartei liikmetel võtta initsiatiiv valimiskomiteede organiseerimisel ja säilitada Rahvapartei domineeriv mõju. („Birz. Ved“).

51. Vanad žiidid – noortürklased.

Et mitte kahelda iisraellaste raevu tegelikus hinnas, mida nad nimetavad „reaktsiooniks“, ja veenduda veel kord elava näite põhjal Kagali „vabaduse“ võludes, pole vaja minna näiteid otsima Prantsusmaale ega isegi õnnetusse sattunud Portugali...

Vaadake revolutsiooni Konstantinoopolis.

Türgit valitsevad juudid. Austria troonipärija ametlikus ajakirjas „Vaterland“ on trükitud väga huvitav artikkel anonüümse moslemi autorilt, milles ta tõestab, et Türgit valitsevad nüüd ainult Juuda pojad.

„Vaterland“ annab tunnistust, et Türgi juudid on leidnud, et kõrgetel ametikohtadel olles või neid täitma hakates on mitmel heal põhjusel ebamugav juudi usku tunnistada. Seetõttu on puhtalt taktikalistel põhjustel kõik võimuplatsile ronivad ja sinna jõudvad juudid pöördunud moslemi usku. Selle manöövriga desarmeerivad juudid oma poliitilisi vastaseid ja kiirustavad igal võimalusel rõhutama, et nad ei ole juudid, ei ole judaistid, vaid ustavad türklased-moslemid.

Türgis nimetatakse selliseid juudi-türklasi „denma“.

On selge, et need juudi-türklased ehk denmasid aktsepteerivad moslemiametit ainult näiliselt, kuid jäävad üsna õigeusu talmudistlikeks juutideks. Nad ehitavad endale spetsiaalsed mošeed, neil on teadlikult võltsitud Kagal vaimulikud, oma kohtud jne. Denmad ei katkesta suhteid rabidega ja denmade rituaali kohaselt peab iga surnud juudi-türgi „moslemi“ matma mitte ainult juudi-türgi mulla, vaid ka juudi rabi. Kuna juudi-türklastel ei ole võimalik avalikult Kagaliga suhelda, on nad vabamüürlaste loožide liikmed. Seega arutatakse vabamüürlaste salajastel koosolekutel kõiki kohalikku Kagalit puudutavaid ja huvitavaid küsimusi. Juudi-türgi vabamüürlaste loožid ja juudi-türgi Kagal töötavad selle nimel, et taastada Palestiinas juudi riik. Selles küsimuses tegutsevad nad täielikus kooskõlas rahvusvaheliste sionistlike organisatsioonidega.

Denmade pesa on Thessaloniki linn. Selles linnas ei ole ühtegi puhtalt türgi, veel vähem parempoolset ajalehte. Pideva terrori ja tapmistega sundis denma kõiki parempoolseid ja Türgi ajakirjanikke Thessalonikist lõplikult lahkuma. Juut-türklased saavutasid ka kõigi kõrgete aukodanike, pašade, ametnike ja isegi prints Sabahedipi väljasaatmise Thessalonikist.

Praegu on kõik kõrgeimad ametikohad, mitte ainult Türgis endas, vaid ka välismaal, denmade käes. Peaaegu kõik kindralid, ministrid, kubernerid, suursaadikud ja kõrged aukandjad on juudi-türklased. Mõnikord säilitavad nad oma juudi nimed, näiteks Naum Pasha, David Pasha jne, ja mõnikord, et muutuda täiesti äratuntavaks, võtavad nad reeturlikult puhtalt moslemi nimed. Danmade võim on nii suur, et muhameedlaste ülempreester, šeik-ul-Islam, on nende käes pelgalt mängukann.

On selge, et danmadel on suur mõju ka sultani õukonnas.

Aga õigeusklikud noortürklased naudivad „põhiseadust“. Sellise hea asja pärast võib leppida, nagu tundub, isegi juutide valitsemisega. Kuid isegi Türgis on koidik juba nähtav, ja mida lähemale see jõuab, seda läbipaistmatum on sellele eelnev pimedus. „Valitud“ rahva pojad ei viivita, et nad saavad seal peagi väärilise tasu oma vooruste eest, samuti oma püsiva võimetuse eest õnne kanda.

Nad ei ole tõelised türklased, et anda juutidele vaba tahet – lõputult!...

52. Vabamüürlaste vennaskond.

Lord Emtzgil, Inglismaa Ühendatud Vabamüürlaste Loožide suurmeistri seltsimees, viibis mitu nädalat Berliinis. Nagu „XX Vjek“ teatab, oli tema visiidi eesmärk korraldada tihedat suhtlemist Preisimaa ja Inglismaa vabamüürluse vahel.

Preisi loožide patrooni prints Leopoldi loal käisid Preisi vabamüürlaste saadikud Londonis visiidil. Huvitav on saadikute koosseis: salanõunik Wegner, Dortmundi linnapea Metzmacher, kolonelleitnant Reitzenstein, õiguste doktor krahv Dona, staabi-doktor Kleffel, salanõunik Hugo, dr Keller, dr Zimmer ja nõunik Metzdorf.

Londonis valmistatakse külaliste auks ette mitmeid suurejoonelisi bankette ja pidustusi. Neid austatakse ka Saksa saatkonnas.

Ilmselt kavandatakse uut kampaaniat Saksa monarhia ja natsionalismi vastu, mis Inglismaa kohutamiseks ja kahjuks on viimane aeg taasavada.

53. Vabamüürluse tihe seos žiididega.

Vabamüürlaste salapärane organisatsioon, mis on võtnud oma kätte peaaegu kogu Lääne-Euroopa ja laiutab oma võrke üle Venemaa, väidab end olevat puhtalt religioosne ja kristlik ühendus. Paljud uurijad on aga paljastanud tiheda seose vabamüürluse ja žiidide vahel.

Tuntud poliitik ja publitsist Edouard Drumont märgib „Libre Parole'is“, et:

„Iga kogumik vabamüürlaste loožide rituaalidest sisaldab ümberlükkamatuid tõendeid nende päritolust žiididelt. „Juba vabamüürlaste nimi, kes kutsuvad üksteist „Kadoš“. - on juudi päritolu ja tähendab 'püha'.“ Nende koosolekute saali atmosfäär, küünlajalg 7 küünlaga, liitlaslaegas, akaatsiapuust altar - kõik meenutab juudi templit. Sõna „akaatsia“ moodustab vabamüürlaste salasõna. Sellele puule, heebrea keeles „šitta“ (mitmuses „šittim“), omistatakse eriline tähendus nii Moosese raamatutes kui ka Jesaja prohvetluses. Žiitlus on äärmiselt rõhutatud naiste vabamüürlusse initsiatsiooni rituaalis. Kandidaat, kes on kaetud musta, tuhaga puistatud tekiga, viiakse looži ukse ette. Kui valvurid teda küsitlevad, ütleb ta: „Ma soovin näha ülempreestrit ja vanemaid“.

- „Kes te olete?“

- „Judith.“

- „Mis rahvus?“

- „Juutlanna, Simeoni suguharust.“

Kõik need vabamüürlaste rituaali tunnused on üksikasjalikult kirjeldatud Louis Dasté äsja avaldatud brošüüris: „Salaseltsid ja žiidid“. Kuid isegi sellised ilmutused, nagu ka paavstide eribullad, ei suuda rebestada silmaklappe kristliku ühiskonna pimestatud silmadelt, kes ikka veel usuvad vabamüürluse väidetavalt väga moraalsetesse eesmärkidesse ja ülesannetesse.

„Kakskümmend aastat tagasi,“ ütleb Drumont, “kui ma kristluse tulihingelise vastandina osutasin vabamüürluse ohtudele ja salajastele eesmärkidele, kõik naersid. Oli vaja ise näha seda kristluse tagakiusamist, mida võidukad vabamüürlased on Prantsusmaal üles tõstnud, et mõned saaksid veenduda, millise isanda teenistuses on see pahatahtlik ühendus. Suurejoonelised kõned vabadusest, võrdsusest, inimlikkusest varjasid ainult juutluse soovi domineerida ja alandada kristlikku kirikut“.

Vabamüürlus tõstab avalikult ja varjatud meie riigis pead. Seepärast ei tohi me jätta kasutamata iga võimalust, et juhtida tähelepanu Venemaad juutkonna poolt orjastamise eelseisvale ohule. („Zemštšina“, 8. VI. 1912. nr. 1008).

54. Prantsuse kord.

Prantsuse sõjaminister Milieran, kes andis järele rahva nõudlusele ja mõistis vajadust tõsta armee prestiiži, taastas oma käsuga mõistliku ja ilusa Napoleoni-aegse tava korraldada laupäeviti muusikaga sõjaväe jalutuskäike. Kõikides Prantsusmaa linnades on see meede tekitanud entusiasmi ja rahvas tuleb iga päevaga armeele üha lähemale ja on sõjameelsusest läbi imbunud.

Kuid Prantsusmaal on üks piirkond, kus seda korda ei rakendata. Amiens'i 2. korpuse komandör, kuulus kindral Picard, juutide reeturi Dreyfus'i tulihingeline kaitsja ja patroon, oli kangekaelselt vastu selliste jalutuskäikude kehtestamisele oma garnisonides. Žiidide ja vabamüürlaste protežeele, kellele ta oma epoletid võlgnes, tundus võimatu taluda, et rahvahulgad vennastuvad sõduritega, kes mööduvad tema peakorterist rõõmsate hüüete ja sõjalauludega.

Ahastunud Amiens'i elanikud esitavad sõjaministrile petitsiooni ja paluvad, et antimilitaristlik kindral eemaldataks nende juurest. Kuid kõikvõimsad loožid kaitsevad muidugi oma lemmikut.

55. Vabamüürlaste karistamatus.

Itaalias, nagu ka mujal Euroopas, põhjustas kõrgeima sõja-merekohtu otsus, millega mõisteti õigeks Napoli lahes päevavalgel kividele istutatud lahingulaeva „San Giorgio“ komandör ja ohvitserid, äärmist hämmastust ja nördimust.

Nii eeluurimine kui ka kohus leidsid, et vastupidiselt seadusele oli komandör lubanud oma esimest merereisi tegevale laevale väga ilusa noore daami ja koos temaga vanemate ohvitseride seltskonnas joomise. Naise rõõmuks suunati lahingulaev kaldale lähemale, et ta saaks imetleda Napoli panoraami...

See nauding läks Itaalia riigikassale maksma mitu miljonit liiri, mis kulutati lahingulaeva remondiks.

Hoolimata kohutavast erutusest, mida selline mereväeametnike kergemeelsus rahva seas tekitas, vaatamata mitmetele parlamendile esitatud taotlustele, ennustasid informeeritud ajalehed juba kohtuprotsessi algusest peale, et see lõpeb süüdlaste õigeksmõistmisega.

Ajaleht "Libre Parole" selgitab, et selline ennustus oli kindel: kapten Gaspar Albesa oli üks Itaalia vabamüürlaste loožide kõrgeimaid juhte ja sellisena peaaegu kogu Napoli kohtu ülemus.

56. P. A. Stolõpini mõrva juhtum.

„Retši“ andmetel on P. A. Stolõpini mõrva uurimine lõplikult likvideeritud. Sandarmi uurimisasutused jõudsid järeldusele, et teo pani toime Bobrov üksi. Kogu menetlus selles asjas antakse üle arhiivi. („Ranjeje utro“ nr. 131).

57. Vürst Krapotkini (anarhistliku) uurimus parlamentarismi kohta.

„Nüüd on hakatud märkama, et põhiseadusest, millest paljud inimesed nii palju ootasid, on saanud kõikjal intriigide ja isikliku rikastumise vahend, rahvavaenulike püüdluste areen. „Rahva“ esindus, võrgutatud selle väidetavast puhtusest, ihkab despotismi rohkem kui mis tahes muud valitsemisvormi. Nagu kõik despoodid, olenemata sellest, kas seda nimetatakse parlamendiks, konvendiks või muuks, kas see on määratud Bonaparte'i prefekti poolt või valitud teatud vabadusega mässumeelse linna poolt, püüab see alati laiendada oma võimu piire, püüab igasuguse sekkumise kaudu ülendada oma „loomulikke“ eelisõigusi ja seaduste abil tõrjuda välja üksikisiku ja ühiskonna tegevust.

Õiglased nõudmised rahuldatakse siin nii aeglaselt, et näiteks alles ligi neljakümne aasta pikkuse revolutsioonilise liikumise tulemusena kindlustas näiteks Inglismaa parlament lõpuks rentnikule tema tehtud paranduste väärtuse. Kui aga tuleb kapitalistide huvide kaitsmine, oh! siis on igasugune „rahvaesindus“ kohe varnast võtta... Siis tegutseb ta, olles vastutustundetu, halastamatumalt ja, paraku, argpükslikumalt kui iga despoot.

See nimetu kuuesajapealine metsaline on parem kui Louis XI ja Johannes IV.

Põhiseadus on igaühe jaoks, kes seda on jälginud, jälestusväärne!...“

Bockl ("History of Civilisation in England") ütleb tegelikult umbes sama, kui ta väidab, et sama tulemuse korral võiks Inglise parlamenti sama hästi üldse mitte eksisteerida, sest ta on sajandeid ainult ümber kujundanud tänapäeval seda, mida ta eile ehitas...

Aga kui see on igasuguste „konstitutsioonide“ muster, kui selle ilmingud on Inglismaal vanasti nii kurvaks osutunud, isegi ilma „Juuda poegade soodsa osaluseta“, ja kui vabamüürluse ja eriti ajakirjanduse, väljapressimise või altkäemaksu kaudu „valitud rahvas“ nüüd iga „esinduse“ ja iga „hääle“ vastu manipuleerib, kuidas, küsitakse, peaksime me siis Montefiore ja d'Israeli juhiseid tagasi lükkama, rääkimata prints Krapotkinist või Bockle'ist?... Kas pole poliitika alati püüdnud säilitada kuritarvitusi, mille üle õiglus kaebas?!…

„La politique est l'art de de deguiser son interet particulier en interet general,“ defineeris tabavalt Thiodière.

„Juba antiikajal,“ märgib omakorda Mommsen, “oli juutlus teiste riikide lagunemise ferment. Mida saab öelda enneolematu varasema, kuid paraku nii kohutavalt mürgise ja vastupandamatu ühiskondlike organismide mädandamise agendi kohta, nagu näib olevat perioodiline ajakirjandus meie süngetel päevadel?!...

Inimeste nõrkuste tundlikkus ja jäljendamatu oskus kiusatusi ära kasutada on iseenesest piisav, et juudid saaksid hegemooniat. Kuid see pole veel kõik. Lloyola ordu ees värisedes öeldi: „La jusSchy des jusuit.es est une epue dont la poignue est a Rome et la pointe partout!“. Juuda poegade puhul jääb aga nende tumeda võimu kontrolli keskpunkt meile tundmatuks...

58. Aupaisteta parlamentarism.

Mõned aastakümned tagasi ja isegi veel hiljuti mõnes riigis peeti parlamentarismi mingiks imerohuks kõigile ühiskondlikele hädadele. Viimasel ajal aga, nagu Kreuz-Zeitung ütleb:

„Selles suhtes on toimunud radikaalne revolutsioon. Suur avalikkus on täielikult kaotanud huvi parlamentaarsete asjade vastu. Ainult valimiste ajal on veel mingi elevus, kuid niipea kui parlament on moodustatud, ei jälgi rahvas selle tegevust üldse ja on selle suhtes ükskõikne.

Paraku ei ole see nähtus ainult Saksamaal, kus keegi ei loe parlamendi aruteludele pühendatud ajaleheveergusid. Austrias ei pane ükski endast lugupidav inimene oma kandidatuuri Reichsratisse. Ungaris lähevad saadikukotta ainult poliitikahullud. Prantsusmaal on väga paljud veendunud vabariiklased läinud üle monarhistide leeri just seetõttu, et nad loodavad, et monarhia kehtestamine nõrgestab parlamentarismi pahesid. Venemaal kasvab veendumus, et „duumamängu“ ei tohiks enam jätkata, sest see on sihitu ja ebahuvitav. Isegi Inglismaal, klassikalises parlamentarismi riigis, on hääli, et valitseva partei poolt vastuvõetavad seadused on ainult oma valijate huvides, mitte riigi vajaduste jaoks. Ka Ameerikas on saanud selgeks, et parlament on peamiselt oma isikliku kasu jaoks, ja Roosevelti üks peamisi võimalusi tema presidendikampaanias on tema põhimõtte kuulutamine: „rahva valitsus rahva vahendusel“. Iga seadus, iga vastutava ametniku ametisse nimetamine peaks tema arvates olema kinnitatud rahva, mitte parlamendi saadikute poolt.“

Kreuz-Zei-tung näeb sellise üldise pettumuse põhjusi parlamentarismi suhtes selles, et

"Riigi kõige õilsamate, parimate inimeste asemel satub parlamenti kõige keskmisest intelligentsemate inimeste hulk. Neid rahvaesindajaid, kes ei suuda tõusta üle kohalike huvide horisondi, meelitab parlamentaarsesse tegevusse peamiselt võimalus lõbutseda pealinnas ja eemal oma perekonnast.

Igal parteil on mitte rohkem kui neli või viis liiget, kes jagavad omavahel kõik kiireloomulised, alati tagasipöörduvad probleemid ja küsimused. Ülejäänud parlamendiliikmed ei ole üldse huvitatud riigi asjadest, vaid tegelevad ainult oma asjadega.

Isegi parlamendis toimuvad arutelud näitavad erakordselt madalat saadikute kultuuritaset. Igas ajaleheartiklis on iga küsimus paremini ja põhjalikumalt välja töötatud kui saadikute sõnavõttudes.

Reichstagi kantslist kõlavad kõige jõhkramad kasarmunaljad ja teravused, mis panevad kõneleja tagasihoidlikud seltsimehed vilistamise asemel naerma. On arusaadav, et inimesed, kes võiksid tõesti isamaale kasulikud olla, ei taha sellisesse seltskonda minna“.

„On vaja,“ ütleb ajaleht, „teha sellised muudatused valimisseaduses, sellised muudatused avalike asjade otsustamise põhimõtte osas enamusega, mis võimaldaks vähemalt mõningase usaldusega käsitleda rahvaesindajate ametit. Vastasel juhul oleks parem pöörduda otse tagasi autokraatia, isegi absolutismi juurde“.

59. Kõik inimeste kaudu - mitte midagi inimeste jaoks!

Sellest järeldub, et parlamentarism oma apoteoosis ei ole üldse see, mis ta väidab end olevat. Elades intriigidest ja harides šabbesgojisid rahva varanduse rüüstamiseks ja bürokraatia paljundamiseks, soosib ta selgelt oma despotismi kui Kagali hirmu kaudu toimuva türannia reeturlikku sätet, kuid ei luba sõna otseses mõttes midagi muud kui hävingut aaria hõimudele endile, veel vähem nende riigivõimu rahvuslikele esindajatele.

Kas see salajane rahvusvaheline valitsus asub „Juudi Maailmaliidus“, mille kõrgeim nõukogu istub Pariisis, kas juudi-massooni „Esiemade-loožis“, mis asub Londonis, kas Ameerika Ühendriikide puhtjuudi „B'nai Brifis“, või kas see on, nagu kõige tõenäolisem, salaja, iseseisvalt ja spetsiaalselt organiseeritud, ei ole meile tähtis.

Piisab sellest, et selline valitsus on olemas ja julgeb sekkuda Venemaa riiklikku eksistentsi.

                                  Riiklikud taastamismeetmed

1. Vabamüürlus Argentiinas.

Vabamüürlaste organisatsioonid laiendavad oma võrgustikke ka Lõuna-Ameerika vabariikides.

Viimase 10 aasta jooksul on Argentiina Vabariigis asutatud 18 looži, millel on 4500 liiget. Selle vabariigi erakordselt kiire majanduskasv on äratanud rahvusvahelise vabamüürluse tähelepanu. Hiljuti pöördusid vabamüürlaste pealikud valitsuse poole palvega legaliseerida loožid ja lubada avalikult liikmeid värvata. Seekord ei õnnestunud valitsust naeruvääristada.

Ministrite nõukogu leidis, et vabamüürlaste ühing ei taotle kogu inimkonna hüvangut, vaid oma isiklikke eesmärke, mis on suunatud teiste kodanike kahjuks. Vabamüürlaste põhikirjad piiravad oma liikmete vaba tahet ja suunavad selle võitlusesse kristliku vaimulikkuse vastu, eriti religiooni väljajuurimiseks rahvakoolidest. Samal ajal on Argentiina Vabariik oma põhiseaduse järgi kristlik riik, mistõttu ei saa ta lubada oma territooriumil kristluse vaenlaste – vabamüürlaste – tegevust. Vabamüürlus on riik riigis ja kujutab endast kohutavat, laastavat haavandit. Selle sekti olemasolu legaliseerimine on mitte ainult lubamatu, vaid vastupidi, valitsus peab kasutama kõiki jõude võitluseks vabamüürluse salajase olemasolu vastu.

Tervitades Argentiina valitsuse nii kindlat otsust, leiab „XX Vjek“, et paljud monarhistlikud riigid võiksid kadestada Ameerika Vabariigi mõistlikkust. Kuigi vabamüürlus on ametlikult keelatud ka Austrias, järgitakse seda keeldu sama rangelt kui prostitutsiooni keeldu. Tegelikkuses on vabamüürlus saavutanud niivõrd suure mõjuvõimu, et vähimgi sellevastane avaldus ajalehtedes toob kaasa kohese konfiskeerimise. Nii juhtus viie järjestikuse „XX Vjek“ numbriga. („Zemštšina“, 30. mai 1912, nr 999).

2. Belgia. Õppetund sotsiaal-vabamüürlastele.

Belgia parlamendivalimiste tulemused avaldasid sotsialistidele ja liberaalsetele vabamüürlastele kogu maailmas vapustavat muljet. Ühinenud üheks blokiks, astusid sotsialistid ja liberaalid pärast nelja aastat intensiivset ettevalmistust otsustavasse võitlusse konservatiivse katoliikliku valitsusega, tähistades juba ette võitu. Ja äkki selline ennekuulmatu lüüasaamine!

Valitsus, mis oli riiki juhtinud 28 aastat, võitis uutel valimistel kümme häält parlamendis ja kuus häält senatis. Veel neljaks aastaks on tal tagatud enamus juudi-vabamüürlaste vandenõu vastu. Vahepeal on järjekorras kooliprojekti arutamine ja kui valitsuse ettepanek tugevdada riiklikku toetust kristlikule kooliharidusele läbi läheb, siis võetakse sotsiaal-vabamüürlaste jõugu käest kauaks ära nende kõige ohtlikum relv – mõju noortele.

On põhjust meeleheitesse langeda!

Rahvahääletuse tulemus on eriti oluline, kui võtta arvesse parlamendivalimiste süsteemi, mis on Belgias kehtinud alates 1893. aastast ja mis kehtestati just liberaalse partei nõudmisel. Hääleõigus on kõigil 25-aastastel kodanikel. Need neist, kes omavad kinnisvara või kapitali, mille tulu on vähemalt 40 rubla, ning üle 35-aastased isikud, kellel on lapsed ja kes maksavad vähemalt 5 franki otseseid makse, omavad kahte häält; need, kellel on kõrg- või keskharidus või muu sellekohane tõend, saavad kolm häält.

Statistiliste andmete kohaselt on 1 693 000 valijast 60% ühe hääle, 23% kahe ja 17% kolme häälega. See tähendab, et 60 häälega ebasoodsas olukorras olevate inimeste vastu võib olla 97 häälega kõrgema klassi esindajaid. Sellele ebavõrdsusele lootsidki liberaalid, arvates, et kui lihtrahvas allub vaimulikkuse mõjule, siis toetavad ülemine kodanlus ja intelligents sotsialistliku bloki kandidaate. Siiski peteti ka seekord liberaalide liidrite lootusi. 101 konservatiivi 186-st parlamendiliikmest ja 54 konservatiivi 93-st senati liikmest esindavad riigi vastust kogu antikatoliku propagandale ja vabamüürlaste-sotsialistide agitatsioonile.

Suurt rolli sotsialistliku bloki läbikukkumises mängisid hiljutised anarhistide-terroristide aktsioonid Prantsusmaal. Oskuslikult ära kasutades ilmalikud vabamüürlaste koolid lõpetanud röövlite Bonno ja Garnye kangelastegusid, juhtis Belgia vaimulikkond õigel ajal rahva tähelepanu ohtudele, mis ähvardavad lapsi religiooni kaotamisega koolides, ja andis sotsialistidele kahtlemata kõige tugevama hoobi.

Valimiste tulemustele avaldas mõju ka liberaalide ja sotsialistide kandidaatide häbitu kokkulepe, mille kohaselt nad vahetasid oma valijaid nagu sõnatut karja. See solvas valijate eneseuhkust ja kättemaksuks hääletasid nad konservatiivide poolt, kes austavad valijate inimväärikust ega suru neid raudse käega alla.

Pole vaja öelda, et kogu maailma „vabadustarmastavate“ juudi-vabamüürlaste ajakirjandus valab Belgia valitsuse, eriti peaminister Brokewilli peale, kelle kindlale ja mõistlikule juhtimisele paljud võivad tänada kampaania tulemuse eest, voolavat kibedust ja mustust. Ajalehed „Petit Bleu“, mida inspireerib vabamüürlane Marque, Ostende hasartmängukoha omanik, ja „Derniere Heure“, mida annab välja juut-pankur May, annavad tooni rünnakute kooris „reaktsioonilise-klerikaalse“ valitsuse vastu, õhutades sotsiaal-vabamüürlaste bloki liikmeid avalikule ülestõusule ja omavahelisele sõjale. Sotsialistide liider ja samal ajal kõrgeima astme vabamüürlane Vandervelde püüab näiliselt kirgi ohjeldada, kuid annab salaja välja korralduse saavutada põhiseaduse läbivaatamine ja valimisseaduse muutmine nii, et igale valijale antaks ainult üks hääl.

Siiski võib kindlalt öelda, et mingite meetmetega ei saa belglasi sundida hääletama liberaalide poolt, kui see ohustab religiooni. Valimised näitasid selgelt, kui tugev on kristluse pühendumus nii Flaami kui ka Vallooni piirkonnas Belgias. Kolmkümmend aastat vabamüürlaste ja sotsialistide propagandat, isegi tehase- ja vabrikutöötajate seas, puruneb tolmuks organiseeritud ja võitluseks valmis vaimulikkonna ees. Selles organisatsioonis on õppetund mitte ainult sotsialistidele ja vabamüürlastele, vaid ka kõigile natsionalistidele, kes soovivad võitu juutluse ohu üle. (V. Okeaania.)

Toimetaja märkus. Monarhistide võit Belgias tekitab vene juutides hirmu just seetõttu, et nad mõistavad, milleni võib viia meie vaimulikkonna osalemine valimistel. Kuid mida rohkem nad hambaid krigistavad, seda selgem on, et vaimulikkond peab tegema kõik endast oleneva, et Duuma saaksid valitud venelased, usklikud inimesed, mitte juutide palgasõdurid, kes kannavad nimetusi gutškovlased, ka-dekid, es-dekid, „progressiivsed“ jne. Kõik need on ühe ja sama põllu marjad, mida väetab juudi kuld. („Zemštšina“, 29. mai 1912, nr 998).

3. Juudid Soomes.

Soomes elavate juutide arv kasvab igal aastal, mis paneb Soome ühiskonna tõsiselt muretsema.

„Venemaa äärealad“ toovad selle aktuaalse teema kohta järgmise soomlaste kommentaari.

„Pidevad arusaamatused, mis tekivad seetõttu, et juudid elavad riigis ilma selleks nõuetekohase loata, heidavad meie peale varju. Samas ei ole nendes arusaamatustes süüdi meie ametnikud, vaid juutide enda kangekaelsus, kes ei soovi alluda kehtestatud korrale.

Meie seaduste kohaselt ei tohiks selles ausas riigis olla ühtegi juuti, kuid samal ajal saabuvad nad siia massiliselt ja asuvad siia elama. See toimub lihtsalt järgmiselt. Passiseaduse kohaselt saavad juudid, kes siia „reisijatena“ sisenevad, kubernerilt tõendi, mis annab neile õiguse jääda riiki teatavaks, väga lühikeseks ajaks. Saades loa ainult ajutiseks riigis viibimiseks, jäävad juudid siia alaliselt elama. Enamikul juhtudel taotlevad nad senatilt selleks nõuetekohast luba, kuid mõnikord ei taha nad seda teha. Nad loodavad, et kohalikud võimud pigistavad silma kinni, kartes, et kui juudid „ainult oma usu tõttu“ riigist välja saadetakse, võib see tekitada kära nii siin kui ka Euroopas. Selle tulemusena koguneb siia igal aastal üha rohkem juute. Sellistes tingimustes ei õnnestu meil loomulikult kunagi vabaneda juutidest, kes on juba riiki elama asunud.

4. Mõistlik projekt.

Baieri parlamenti esitas konservatiivne parlamendiliikme Becki ettepanek paluda valitsusel võtta meetmeid Müncheni kõrgtehniliste õppeasutuste ülerahvastatuse vastu välisüliõpilaste, eriti Venemaalt pärit juutide poolt. Hoolimata sellest, et viimasel ajal on õppemaksu tõstetud just välismaalaste jaoks, tungivad Venemaa juudid ikkagi sellises arvukuses sinna, et ei jäta üldse ruumi saksa üliõpilastele, kelle jaoks need koolid tegelikult loodud olid. Kommenteerides seda avaldust, kirjutab ajaleht „Kreuz Zeitung“: „Välismaalaste, nagu austria, šveitsi ja vene üliõpilaste vastuvõtt kõrgkoolidesse peab kindlasti jääma vabaks, nagu varemgi. Aga just „nn venelased“, kes on tegelikult juudid, on tekitanud küsimuse nende vastuvõtu piiramise kohta. See on kõige ebasoovitavam element, koorem igale kõrgkoolile ja täiesti sobimatu seltskond saksa noortele. Need külalised, keda krahv Bülow kunagi nimetas „mässajateks ja vandenõulasteks“, kes on kodumaal harjunud revolutsiooniliste rahutustega, levitavad oma mürgist nakkust ka Saksa üliõpilaskonnale, mitte ainult kõrgkoolidele ja mitte ainult Baierile, vaid kogu Saksamaale, kogu riik peab muretsema meetmete järele, et „nn venelaste“ sissevoolu piirata äärmusliku piirini.

Kahjuks on sellised moissejevi seadused sellised, et neist ei saa vabaneda ei risti ega piitsaga, ja Saksamaal jõudu kogunud vabamüürlaste kaitse all jääb Baieri konservatiivide hea soov loomulikult vaid hääleks kõrbes. („Zemštšina“).

5. Saksamaa.

Kui juutide rabi ja vabamüürlaste juhid lummasid ja mõjutasid altkäemaksuga kolmekümmet saksa šabbesgojid, kes astusid Juštšinski juhtumi asjus välja oma naeruväärse juutluse kaitsega, siis saksa põlisrahvas väljendas oma suhtumist sellesse rahvusvahelisse haigusesse hoopis teisiti. "Kreuz Zeitung! kirjutab järgmist:

„Berliinis on loodud liit võitluseks juutide võimu vastu. Selle olulise liidu nõukogu avalduses öeldakse: „Kõikides Saksamaa eluvaldkondades töötavad juudid plaanipäraselt, organiseeritult ja süstemaatiliselt sakslaste rõhumise ja orjastamise nimel. Mitte ainult poliitikas ja majanduses, vaid ka kirjanduses, kunstis, teaduses – kõikjal on tunda juutide võimu. Juutide nõudmised ulatuvad selleni, et nad nõuavad endale luba astuda Saksa armee ohvitseride korpusesse, monarhia kindlusesse ja riigi kaitsesse! Samas on juutlus oma olemuselt sakslaste vaimuga diametraalselt vastandlik. „Kui sakslane on Wagneri sõnul ideede fanaatik, siis juut püüab kõigest eelkõige kasu lõigata.“

On ütlematagi selge, et sellised vaated, mida juudid innukalt propageerivad, ähvardavad sakslaste hinge täielikult lagundada ja neid puhtasse juudi küünilisusse ja materialismi paisata. Juutide valelikud, tühjad sõnad võrdõiguslikkusest ja inimlikkusest ajavad paljud segadusse ja nad ise seda märkamata lähevad juutide ikkesse. Viimased Reichstagis toimunud valimised, mis toimusid juutide selge surve all, näitavad, millise antipatriootilise ja antigermaani poliitikani võib selliste juhtidega jõuda. Selleks et võidelda Saksamaad vallutava juutlusega, selgitada sakslastele juutide kavalusi ja lõppeesmärke, paljastada Saksamaa kohal rippuv oht, luuakse liit juutide võimu vastu.

Ajalehtede andmetel on liitu astunud juba üle 3000 inimese. Peamised juhid on:

Berliini ülikooli professor Gentig, professor parun F. Lichtenberg, dr Gerhard Kropachek, kirjanik Bürger-Pillingen, dr med Gallies, erukolonel Disz F. Bayer, kirjanik I. Nikkel, krahv Ernst zu Reventlow, kapten Scheiber, sanitaarnõunik dr Stille, Ühendatud Saksamaa Liidu esimees von Stranz, Saksa Võimlemisliidu esimees Gulbir, Saksa Rahvusliku Üliõpilaste Liidu esimees, filosoofiaüliõpilane Grauenberg, eespool nimetatud liidu endiste liikmete liidu esimees Kube ja paljud teised kirjanikud, teadlased ja kunstnikud.

Eriti märkimisväärne on see, et juutluse vastu astus ka üks olulisemaid üliõpilasorganisatsioone.

Kui juba sakslased, kelle seas üks miljon juuti on suutnud 50 miljoni inimese elu rikkuda, on tõsiselt murelikud, siis võib ette kujutada, kuidas nad võtaksid vastu need seitse miljonit juuti, kes iga tunni järel meie kodumaad ründavad. („Zemštšina“).

6. Austria.

Hoolimata kogu tähtsusest, mille Austria võrdsed juudid on suutnud Habsburgide monarhias endale haarata, ei ole neil seni õnnestunud Viini tihedalt seotud linna valijate seas ülekaal saavutada ja pääseda tagasi pealinna omavalitsusse. Nüüd, pidades silmas kuu aja pärast toimuvaid valimisi, reklaamib kogu juutide ja vabamüürlaste ajakirjandus usinalt oma juutide kandidaate, nende kasuks käib kuumim agitatsioon ja kristlikke tegelasi mustatakse nii palju kui võimalik. Kuid ka viimased, nagu Viini „Post“ teatab, ei jää võlgu. Nad on välja andnud väga energilise proklamatsiooni juutide vastu, mis on iseloomulik oma teravuse poolest.

„Maha juudi-liberaalid, maha juudi-sotsialistid! Juutide poolt inspireeritud vabamüürluse, liberalismi ja sotsialismi hüdra, mis on plaaninud Viini kristlikule rahvale surmava löögi anda, tõstab julgelt pead! Ühel juutkonna valimiskogunemisel kõlas juba hüüd: „Maha kristlased!“.

Kas Saksa kristlik rahvas laseb ennast oma kodulinnas jultunud juutidel solvata? Olgu see trotslik väljakutse signaaliks otsustavale, halastamatule võitlusele juutluse vastu!

Maha juutluse mõjuvõim! Maha juutide trükipress! Maha juudi kapital!

Väljakutse kristlastele esitavad selle rassi esindajad, kelle kohta suur keisrinna Maria Theresia ütles, et ta ei tea ühtki katku, mis oleks riigile ohtlikum kui see kõrtsmike ja kelmide rahvas. Luther omakorda ütles nende kohta:„Der Jude ist nicht ernDeutscher, sondem ehrn Tauscher nicht ein Welscher, sondem ein Falscher, nicht em Burger, sondem ein *Wurger“. Ta ütles ka, et „juudid on kõige verejanulisem ja kättemaksuhimuline rahvas, kes kunagi maa peal elanud on“. Kant nimetab neid sündinud varaste rahvaks. Lassalle, ise juut ja sotsialist, kirjutas, et „töölisliikumine peab olema sõltumatu kapitalistidest ja juutidest, sest kui need härrad sekkuvad sellesse asjasse, siis ajavad nad ainult oma isiklikke huve“.

Teine kuulus juut, Bloomberg-Montefiore, tunnistas, et ajakirjandus on juutide poolt üle võetud selleks, et rahvaid eksitada ja üksteise vastu ässitada.

Massid on hüpnotiseeritud juutide sofistikast ja liiderlikust keelest, mis halvustab kõike, mis on kristlasele kallis“.

Proklamatsioon lõpeb kirgliku üleskutsega:

„Mitte ühtegi häält juudi-liberaalidele! Mitte ühtki häält juudi-sotsialistidele! Vennad, purustage häbiväärse, majandusliku ja vaimse, juutide orjuse ahelad! Säilitage vaba, saksalik, kristlik Viin!"

Selline kirglikkus ja teravus, mis on ebatavaline isegi kristlike parteide omavahelises võitluses, näitab selgelt, et juutidest olid ka sakslased tüdinenud. Nagu mujalgi, mõistavad nad oma kurikuulsat võrdõiguslikkust ainult kui ronimist võõrustava peremees-rahva kaela.

Seepärast on lubatud võidelda nende vastu igati kui kahjulike parasiitide, mitte kui väärikate vastaste vastu. („Zemštšina“)

7. Prantsusmaa. Vangla on kasuks.

Prantsusmaa sotsialistlikes ja anarhistlikes ringkondades on olnud suur piinlikkus just ilmunud raamatu pärast, mille autoriks on tuntud antimilitarist ja anarhistliku ajalehe "La Guerre So ciale" toimetaja Hervé, kes on praegu oma artiklite eest vangis.

Uus raamat pealkirjaga „Mes Crimes“ („Minu kuriteod“) algab sellega, et Hervé kahetseb oma kunagist isamaavastast tegevust. Ta oli muutunud täiesti veenmatuks sotsialismi ja isegi radikaalsuse tõesuses. Ta peab tööliste liiduks ühinenud ja ühiskonda ja riiki pidevas ohus hoidvate sotside taktikat selgelt ja täielikult ekslikuks ning töölistele endile hukatuslikuks. Tema arvates sarnaneb olukord Prantsusmaal praegu 1851. aasta olukorraga enne Napoleoni riigipööret. Ühiskond on väsinud tööliste diktatuurist ja terrorist ning unistab tugevast saablist. Põlisrahvas ei usalda enam vabariiki ega looda selle kaitsele. Caesarism tuleb jälle tagasi ja see on ainus väljapääs.

Sellised muutused kõige ohtlikuma demagoogi mõtetes tekitasid aastase mõtiskluse vangla eraldatuses. Mida ütleb see endine anarhist, kui ta on oma neli aastat täies mahus ära kandnud...?

8. Töölised hakkavad nägema suhet Juuda poegadega.

Nüüd ei varja juudi ajakirjandus enam Iisraeli ähvardavat tõsist ohtu.

„Punane judofoobia“ õitseb Prantsusmaal nii lopsaka kimbuna, et ainult pimedad ei suuda sellele sügavamat sotsiaalset ja poliitilist tähendust omistada.

Nii öeldi veel mõni aeg tagasi Prantsuse progressiivsete antisemitismi kohta. Kuid mõned nädalad on möödas ja selgub, et see „haigus“ süveneb, laieneb ja tungib mitte ainult sotsialistlikesse, vaid ka anarhistlikesse ringkondadesse. Näidates, et kõigele, ka juudi kiusamisele, peab lõpp tulema, kannab see sotsialistlik antisemitism (kes oleks paar aastat tagasi uskunud sellist ootamatut „mõistete segadust“?) kõige teravama, halastamatuma, vihkamist täis ja põlgliku, faktiliselt põhjendatud veendumuse jälgi. Kõigis Prantsuse sotsialistliku ajakirjanduse juutide vastastes artiklites ei märka mitte ainult orgaanilist vastikustunnet „juutide“ vastu, vaid teadlikku, tahtlikku ja seda muljetavaldavamat hinnangut nende isiku- ja sotsiaalsetele omadustele.

Nii näiteks räägib revolutsioonilis-sündikalistlik organ „Terre Libre“ Emile Janvion'i, endise peamise tööliskonverentsi sekretär juutidest mitte teisiti, kui suu vahul. Ta ei austa neid isegi mitte juutide nimega, vaid nimetab neid kõige solvavama hüüdnimega „ioutre“, s.t. umbes - räpane, jälk juut. Kuigi ta sõimab juudi rikkaid ja kodanlasi, ei tee ta erandit tööliste, sotsialistide ega juudi revolutsionääride suhtes. „Surm juutidele - nendele halastamatutele, kõige ausa, elava, kasuliku ja voorusliku vaenlastele!“ - hüüab ta. Marxist Mirens, sotsialistliku, parlamentaarse partei liige, ei jää kaugele maha. „Juudi jaoks,“ kirjutab ta, “on süda otsustavalt ebavajalik ja isegi piinlik organ. Neid tundeid, mis teevad inimese võimeliseks kõige suurejoonelisemateks tegudeks, peab juut nõrkuse märkideks. Juudi ainus eesmärk on petta, varastada, röövida armastusest kulla vastu, mis võimaldab tal triumfeerida ja domineerida kapitalistliku plutokraatia üle.“... Veelgi kategoorilisem on sotsialist-revolutsionäär ja antimilitarist Meric, kes naudib Prantsusmaa ühe kõige andekama publitsisti mainet. Ta kõneleb juutide vastu sellistes radikaalsetes organites nagu „La Guerre Sociale“ ja „Les Hommes je Jour“. Ta ei häbene oma kuuluvust kõige äärmuslikumatesse poliitilistesse parteidesse, vaid ründab „juutide rändtirtse“, kes näitekirjanike, näitlejate, ajakirjanike, romaanikirjanike näol on asunud Prantsuse põldudele ja neid halastamatult laastavad. „Ja mis see on? - hüüab ta nördimusega, - me vabamõtlejad ja revolutsionäärid, me oleme hävitanud Rooma, s.t. katoliikluse, et langeda Jeruusalemma ette? Me ei julge riskida vähimagi vihjega, ilma et meid ei suletaks suud idiootliku nimetusega „antisemiit“. Noh, kui see nii on, siis olgu. See „rõhutud“ rass püüab nüüd kätte maksta degeneratsiooninimestele“... Kõiki neid antisemiitlike sotsialistide avaldusi läbib punane lõng, mis on nördimus juudi ekspluateerimise vastu mitte ainult era-, vaid ka avalikus elus Prantsusmaal. „Juutide börs“ - see on see, kes on Prantsusmaa saatuste despootlik valitseja, vastavalt sotsialistide avameelsele tunnistusele, mis hakkab tungima vabariigi ‚vaba‘ režiimi saladustesse.

Inimesed, kes seni eitasid patriotismi ja natsionalismi kui ammu möödunud aegade jäänuseid, põlevad äkki vihkamise tules „võõraste parasiitide vastu, kes rüvetavad Prantsusmaa kaunist keha, imevad välja selle parimad mahlad ja rikuvad oma söövitava hingamisega selle vaimseid väärtusi“ ..... Võiks arvata, et kõik need mõtted ja väljendid pärinevad meie parempoolsest ajakirjandusest või on välja öeldud Prantsuse monarhistide poolt, mitte aga nende inimeste poolt, keda on seni sidunud lahutamatud sidemed juutlusega ja kes on pidanud progressi mõeldamatuks ilma kõige laiema sallivuseta juutide suhtes...

Mis on juhtunud, et sotsialistide ringkondades on toimunud selline silmatorkav metamorfoos? Kuidas seletada ketserlust, mis tähelepanuväärselt ei põhjusta isegi erakonna lõhenemist? Ilmselt on sellel nii palju toetajaid, et ei ole kellestki lahku lüüa, ja väärtuste ümberhindamine sotsialistliku katekismuse alustes ei tekita kelleski pahameelt...

Seda iseloomulikum on meie juudisõprade käitumine. Rääkimata sellest, et nad teevad Prantsusmaal sotsialistlikust judofoobiast saladuse, hoolitsevad nad eriti selle eest, et meil Venemaal ei oleks juudiküsimuse hindamisel mingit iseseisvust. Ühelgi progressiivselt mõtleval inimesel ei lubata sõnagi juutide vastu öelda, ja nüüd algab ahistamine. Siiani on see hirmutussüsteem veel paigas ja liberaalsus marsib Iisraeli kasuks. Kuid ajad on muutumas. Ja me näeme juba praegu sotsialistide- revolutsionääridest narodnikute esilekerkimist, kes tõstavad oma häält Juuda poegade vastu. Arvatakse, et mida häbematumalt ja nahaalsemalt tegutsevad meie Gessenid ja Vinaverid, seda kiiremini kujuneb ja küpseb avalik antisemitism Venemaal!... („Zemštšina“).

                                       Juudid ja S. J. Witte

I. Enne kui asuda Põhja-Ameerika poolt meiega sõlmitud kaubanduslepingu juutide nõudmisel hävitamisele ja arvestades tõsiasja, et see fakt on sisuliselt vaid 1905. aasta mässu jätk, kuna see kaldub samamoodi saavutama juutide võrdsust, tuleb vähemalt lühidalt peatuda S. J. Witte mõjul, kes aitas tugevdada ja arendada Juuda poegade julgust Venemaal.

II. Asi on selles, et alates Pleve mõrvast ei ole kagallik ajakirjandus lakanud unistamast Wittest peaministrina. Kui ta oli selle tee läbinud, tuleb tunnistada, et kahjuks ebaõnnestunult, ja kahepalgelise mänguga omandanud kõigile tuntud maine, ning seejärel meid Portsmouthi lepinguga soosinud, läks ta, nagu öeldi, ajutiselt puhkama. Juutide poolt ülistatud ja ülimalt austatud ning märkimisväärse riikliku toetusega lahkus ta soojadesse vetesse, kuid ei jõudnud veel Aachenis oma teenitud kursust läbida, kui juudi ajalehed võtsid üles "Birzhevõje Vedomosti" poolt levitatud kuulujutu, et „krahv“ kutsutakse taas Venemaad juhtima.

Juudid igatsesid ta järele!…

Muidugi!… Witte tegevus võimuka rahandusministrina peaks kuldsete tähtedega kirjutatud olema Iisraeli kroonikasse kirjutatud olema. Ilmselt pole keegi seni tähelepanu pööranud järgmisele asjaolule.

Meil kehtib asustuspiiride seadus ja kuigi judaism imbub selle tammist läbi Venemaale, teeb ta seda ettevaatlikult. Kuid kui saabus 1905. aasta, siis üldise üllatusena oli juutide kogukond mitte ainult üle kogu Venemaa laiali asunud, vaid ka kõikjal oma ülemvõimu kuulutanud. Kagal värvis revolutsiooni käigu juudi värvidesse, kuid sellega ta ei piirdunud, vaid suutis kõikjal esile tõsta tulevased juhid erinevatele ametikohtadele, alates rahandusministritest, politseiprefektidest, kuberneridest, kindralkuberneridest ja lõpetades peaaegu ministritega. Mis puutub tragikoomilistesse „rahva viha“ valimistesse riigiduumasse, siis kes kahtleb nende orkestreerimises, läbiviimises ja lõpetamises „valitud rahva“ käsul ja saatanlikuks lõbuks?

III. Kagal rõõmustas ja triumfeeris, kui me Mandžuurias talumatult kannatasime. Vabastusliikumise salakavalate valede varjus propageeris ta sotsialismi ja korraldas liite, streike, kongresse, miitinguid ja tööseisakuid isegi arsenalides, relva- ja suurtükitehastes, raudteedel, postis ja telegraafis, võitluse kõige ohtlikumatel hetkedel, kui Venemaa au ja kuulsus olid kaalul. Intendanti ja börsil petnud, rikastus Kagal tahtlikult ja uskumatult ise, võttes samal ajal meilt võimaluse sõda jätkata rahaliste vahendite puudumise tõttu, ning õpilaste ja laevameeskondade metsiku kõlvatuse kaudu või selliste sündmuste kaudu nagu 9. jaanuar 1905 Peterburis. – Peterburis, mis olid suunatud Mandžuuria armee demoraliseerimisele, kus kogu see – juudi ajakirjanduse poolt moonutatud ja kõige jälgimas vormis edasi anti, otsis meile lootusetut häbi.

Jutlustades julma viha ja ülistades revolutsioonilist terrorit, ületas reeturlik, juutide õhutatud ajakirjandus riigireetmise viimased piirid meie kodumaale saadetud kõige kohutavate katsumuste ajal, ning oli veel häbitu süüdistama valitsust vabaduse rikkumises ja teotamises. Pärast 17. oktoobrit 1905 ületasid Juuda pojad ilmselt kõik varem sooritatud kuritegude piirid ja nõudsid talmudi testamendi kohaselt abi just sellelt valitsuselt, mille kukutamist nad püüdsid. Kui võimuesindajatel endil ei õnnestunud juutide hullumeelsuse tagajärgi kõrvaldada, siis nad märatsesid kriminaalkohtu taotlustega selle kaitsjate vastu... Täitnud vanglad Kagali väärkohtlemisest meeleheitele aetud inimestega, suutsid sellest ehmunud ametnikud aga ise nii külmaks muutuda, et hiljem, "kadettide" võidukäigul nii-öelda seadusandlikel valimistel, ei julgenud nad piuksugi teha.

Samaaegselt, 2.–9. aprillil 1905, toimus Pariisis salajane kongress, kus osalesid Poola sotsialistlikud ja revolutsioonilised parteid, Armeenia revolutsiooniline föderatsioon, Soome aktiivse vastupanu partei, Gruusia föderalistlik-revolutsiooniline-sotsialistlik partei, Läti sotsiaaldemokraatlik liit ja Valgevene sotsialistlik kogukond otsustasid: kasutades ära kahte halastamatut sõda – välist ja sisemist, mis praegu Venemaad piinavad –, teha lõplik arve surnud autokraatia jõududega ja seejärel, ühiste jõupingutustega peamise eesmärgi saavutamisel, jätkata iga eraldi parteina oma erieesmärkide poole püüdlemist.

Kongressi avaldatud manifestides, mille allkirjastasid juhtivad mässulised, kuulutati vajadus saavutada ühise relvastatud ülestõusu abil dünastia kukutamine ja võimu haaramine „enesemääratlevate“ rahvuste asutavate kogude kätte, kes on praegu autokraatia poolt nagu sunnitöölised aheldatud ühe ketina...

Kas on vaja selgitada, et kongress toimus ülemaailmse Kagali õhutusel? Kas on vaja uuesti meenutada, et Azefi kõrval osales ka kadettide juht Miljukov? Kas on vaja lõpuks märkida, et Inglismaa eeskuju kasutamise varjus korraldati Venemaa Riigiduuma valimised Witte ümber kogunenud juutide poolt, eesmärgiga rõhuda vene rahvast ja lagundada, kui mitte hävitada, tema riiklikku olemust, teiste sõnadega, nii nagu seda ei ole kunagi lubatud teha ei Inglismaal ega kusagil mujal, ja mis ilmselt ei saagi juhtuda.

IV. Mis on selle põhjuseks, vähemalt olulisel määral?

                                Witte'i juudi sidemetest ja sümpaatiatest.

Pärast 1871. aastal Novorossiiski ülikooli matemaatikaosakonna lõpetamist, ilma et ta oleks kuidagi silma paistnud, ilmutas ta hiljem, nagu juudi ajakirjandus kinnitas, erakordset andekust just riigiteaduste valdkonnas.

Kust see tuli? ... See on arusaamatu, kui jätta kõrvale „alla surutud hõimu“ suurkuju õpetused ja juudi reklaam.

Kui nooruses oli Witte Odessas juudi perekonna Rafalovitšite poolt soositud ja määrati teenistusse Kagu raudteede haldusesse, kus ta muide sai tiitli „Tiligulski hertsog“ sõjaväerongi juhtumi eest, mis toimus Tiliguli jõe muldise purunemise tagajärjel. Niipalju kui mäletan, oli Witte tol ajal liiklusülem, ja Kamenez-Podolski ringkonnakohtus isegi algatati kohtuasi...

Vastupidiselt sellele õnnestus Witte juudi pankuri Blioha kaitse all raudteeteenistuses edasi jõuda ja Võšnegradski soovitusel siirdus ta Peterburi tariifide osakonna direktoriks ja sai peagi peadpööritava kiirusega raudteeministriks, abiellus juuditariga ja sai peagi rahandusministriks.

Nafta Kaukaasias, raud ja süsi Venemaa lõunaosas, kuld Siberis, riigilaenude monopol, riigipanga kassad, raamatupidamine ja aruandlus, riigikassa väärisesemed, miljonilised toetused, piiramatu gründerism – kõik see läks üksteise järel „rahva valitud“ käsutusse. Keeldudes raha andmast isegi vene laste madalamate koolide jaoks, aitas Witte kaasa juutide normi suurendamisele ja isegi kaotamisele Venemaa õppeasutustes, teisest küljest lubas ja toetas ta Juuda poegade kommerts- või muid koole, andes neile õigusi, andes toetusi ja avades seeläbi Kagalile uksed pärani kogu Venemaal. Üldiselt paneb S. J. Witte hoolitsus juutide heaolu eest meenutama Mardohei aegu... Kui Witte teeneteid selles valdkonnas ootab veel oma kroonik, siis vene rahvas on oma otsuse juba langetanud. Ja kui käesolev ülevaade, mis on paratamatult lühike, ei anna kaugeltki täielikku ülevaadet sündmustest, siis Witte teenitud „populaarsus“ Venemaal räägib ise enda eest.

Laiendades igati juutide vahendeid ja jõudu, tegutses hr Witte mitte ainult positiivses, vaid ka negatiivses suunas, rõhudes vene rahvast. Jättes kõrvale kuldse valuuta sisseviimise, mille vastu oli ka riiginõukogu, ning puudutamata Venemaa ülemäärast maksukoormust ja paljusid muid asju tema finantstehingutes, tuleb Witte valitsemisaega iseloomustada rahva hariduse vaesuse kõrval riigivara müügiga või isegi lihtsalt välismaalastele jagamisega ja vastupidi, täieliku hoolimatusega Venemaa põllumajanduse vajaduste suhtes, st rahva peamise tööstusharu ja ainsa valdkonna, kus venelased, kannatades juutide üldist rõhumist, ei kohanud vähemalt juutide konkurentsi, sest talmudI järgi on põllumajandus kõige põlastusväärsem tegevus, mis ei ole Iisraeli suursugusele rahvale kohane...

V. Pöördudes nendes tingimustes Portsmouthi lepingu poole, ei saa me eelkõige jätta märkimata juudi ajakirjanduse ägedat vaimustust, mis saatis S. J. Witte saabumist Ameerikasse, tema kohtumist „B'nai B'rifi“ juhtide Straussiga, Shiffiga ja Zeligmaniga ning lõpuks tema missiooni „triumfiga“ lõppenud tulemust. Kuidas oleksid saanud iisraellased või nende hõimlane Roosevelt mitte rõõmustada, kui nad kaotasid poole Sahhalinist, ja isegi oma territooriumi jagamisega alanduse osaliseks saanud, olime pealegi Juuda poegade naerualused, kui me nagu keeldusime kontributsioonide maksmisest, kuid võtsime siiski vastu kohutava „XI artikli“.

See Witte kangelastegu väärib erilist kiitust. Kuna „vabastusliikumise“ head teod ja vaimustus pärinevad peamiselt Jaapani „sõjast ja rahust“, ei takista see lõpetuseks veel kord rõõmustada meie judaiseeritud peaministri ja reeturliku „vabastaja“ „patriootlike“ tegude üle...

                           Portsmouthi lepingu XI artikli kohta.

Meile saadeti Kaug-Idast leht, mida levitatakse seal proklamatsioonina ja väärib erilist tähelepanu. Selle pealkiri on „Kuidas krahv Witte parun Komura üle kavaldas?“ ja see valgustab väga eredaid tagajärgi „vene Kavuri“ „geniaalsele loomingule“ Portsmouthis.

Isegi kui eeldada, et selle lehekülje majanduslik osa, kus muuhulgas öeldakse, et Jaapan sai „summa, mille kõrval Prantsusmaa poolt Preisi kuningriigile makstud kontributsioon on tühine“...[159], Kasu kalapüügi- ja jahindusõigusest Venemaa rannikul Suurel ookeanil. Osaliselt ülepingutus, osaliselt aga „austatud avalikkuse“ silma petmine, jääb siiski alles strateegiline osa, mis võib panna mõtlema iga inimese, kes ei pea patriotismi „kuidagi vastikuks“. Kui jaapanlased, kellel ei olnud veel mingeid seaduslikke õigusi Aasia mandril, suutsid nad seda sõja eesmärkidel uurida, siis mida nad selles suunas veel teevad, omades ametlikku pied a terre'i kogu meie rannikul Vladivostokist[160], mida muide uuritakse kadestusväärse, puhtalt jaapani järjekindlusega, kuni Beringi väinani!

Kui mere kaudu õnnestus relvi transportida Soome Balti laevastiku nina all, siis milliseid varusid saab maha laadida Vaikse ookeani rannikul, mille nõuetekohaseks kaitsmiseks ei piisa ühestki laevastikust?

Kui Kaug-Idas puhkeva sõja korral selgub, et Jaapani väed ei vaja isegi varustust oma saartelt, ei peaks keegi selle üle imestama, sest selle olukorra oleme loonud meie ise või, õigemini, meie sallivus.

Sellel kurikuulsal „Portsmouthi etendusel“, mis lõpetas nii häbiväärselt meeleheitliku Kaug-Ida seikluse, võib olla veel palju meile ootamatuid tagajärgi!

Meie saadetud leht esitleb krahv Katsura kõnet, mis oli suunatud Jaapani parteide liidritele. See on dateeritud 6.–19. oktoobriga 1905 ja kõlab järgmiselt:

                 Kuidas krahv Witte parun Komura üle kavaldas?

„Suurte tõusva päikese riigi kuulsad pojad, ma õnnitlen teid suure võidu puhul! Täna ratifitseeris Vene valitsus rahulepingu. Et me oleme Portsmouthis võidu saavutanud, mõistate te, kui ma olen lõpetanud, kuid vahepeal hoiduge oma arvamuste avaldamisest. Ma tean väga hästi, et isegi Jaapanis on palju inimesi, kes arvavad, et me oleme Portsmouthis kaotanud, et see rahu on meie jaoks ebasoodne, isegi häbiväärne. Jaapani rahvas protesteerib rahu sõlmimise vastu ja nii tõsiselt, et ma olen sunnitud selgitama valitsuse tegevust, kuigi selline selgitus võib rahvale tõsist kahju teha, paljastades enneaegselt meie tulevikuplaanid ja -visioonid.

Seda, mida ma teile nüüd ütlen, ei tohiks ükski kõrvaline isik kuulda, ja te saate teada ainult sellepärast, et vaikida ei ole enam võimalik, sest rahva rahulolematus on kasvanud erakordsetesse mõõtmetesse ja ähvardab revolutsioon. Isamaa on ohus. Seepärast, olles minu öeldust teada saanud, kui kasulik on meile see „häbiväärne“ rahu, peate teie, parteijuhid, aitama valitsust ja oma mõju kasutades veenma rahvast, et see rahu ja selles peitub võit mitte ainult Venemaa, vaid kogu Euroopa, aga ka Ameerika üle, kes on tunnustanud meie õigust osaleda maailma küsimuste lahendamisel.

See rahu andis meile Aasia, andis võimaluse panmongolismi idee võidukäigule. Kas te küsite rahva nimel, miks Portsmouthi rahuläbirääkimised toimusid salaja? Jah, sest see andis meile mõõtmatu eelise venelaste ees. Sõda on ainult vahend, rahu on eesmärk. Viis aastat tagasi koostati Venemaaga rahulepingu projekt. Seda eelnõu olid arutanud Jaapani väljapaistvad mõttekaaslased, kes olid selle detailideni välja töötanud, nähes läbirääkimistel ette kõik võimalikud ettenägematud asjaolud. Meie täievolilised esindajad olid hästi teadlikud eesmärkidest, mida tuli saavutada, ja nad teadsid ka seda, milliste vahenditega oleks seda lihtsam saavutada. Nad olid põhjalikult ette valmistatud ja tulid läbirääkimistele täielikult relvastatuna, samas kui ei Venemaa ega Venemaa täievolilised esindajad polnud rahuks üldse valmis. Parun Komura vastased olid mehed, kelle me olime kavandanud, uurinud ja ette valmistanud; ta oli neile raske mõistatus ja seetõttu ei olnud võitlus tema jaoks eriti raske. Seda hõlbustas eelnevalt rahu ja sõja põhieesmärgi nii hoolikalt varjamine, et seda märkasid vaid initsiaatorid. Just diplomaatilise võitluse tingimused olid meie poolt loodud ja Jaapanile kõige soodsamad. Seega oli vaja iga hinna eest säilitada need eelised ja välistada tundmatute, Venemaale sõbralike jõudude sekkumise võimalus, mis võiks meie plaani paljastada või selle teostamist takistada. Selleks oli vaja volinike isoleerimist ja seda rakendati. See oli meie võidu pant ja tõi selle; see andis meile soovitud rahu ja palju rohkem, kui me ootasime.

Rangelt võttes vajasime ainult seda, mida saime lepingu XI artikli alusel, ja kõik muu oli vaid lisa sõja põhieesmärgile - rahule. XI artikkel annab meile kõik: vapustava panuse ja tohutu territooriumi mandril ... Selle artikli kohaselt on meil õigus osaleda kõige rikkalikuma looma- ja kalapüügi kasutamises kogu Vaikse ookeani rannikul Vladivostokist kuni Beringi väinani. Nende püügipiirkondade kasumlikkus on nii suur, et viie aasta jooksul võib see katta kõik meie sise- ja välislaenud. Meie võlausaldajad avavad juba praegu väga soodsatel tingimustel krediiti, et kindlustada need püügipiirkonnad.

Järelikult saame kõik, mida me saaksime mis tahes liiki panusest, selle artikli alusel ja lisaks sellele meile kõige soodsamatel tingimustel. Kalapüügis osalemise õigus on igavene ja seega, kuigi see artikkel toob meile tohutut tulu, muudab see tulu püsivaks, mis on riigieelarve jaoks võrreldamatult tähtsam kui ühekordne sissemakse. Seda enam, et viimast võib väljendada täiesti valesti. Prantsuse-Preisi panus, selle asemel, et nõrgendada Prantsusmaad, põhjustas selle elavnemise ja tugevnemise, sest seda tundis iga prantslane kui „lollide maksu“, mida maksti endise antipatriotismi eest. Me ei korda seda Preisimaa viga: järk-järgult, ilma Venemaa rahva ego ärritamata, peaaegu eranditult tema eest, saame sellise summa, millega võrreldes Prantsusmaa poolt Preisimaale makstud summa näib tühine...

Jaotamata osalusõigus kalanduses võimaldab tugevamal poolel kõige õiguspärasematel alustel valdusesse võtta suurema osa kalapüügist. Meie aga saame tugevamaks osavõtjaks tänu ettevõtjate ja kapitali rohkusele meie poolel ning spetsiaalsetele stimuleerivatele meetmetele, mis on mõeldud kalurite ligimeelitamiseks, samas kui vene ettevõtjad puuduvad peaaegu üldse ja seal ringluses olev vene kapital on nii tühine, et nendega ei arvestata tõsiselt ja neid on väga lihtne meie heaks tööle panna.

Sel moel saavad kogu Venemaa Vaikse ookeani ranniku kalandus ja loomakasvatus, mis on vapustav ja ammendamatu tuluallikas, tegelikult meie kätte, ja see tulu avab meile võimaluse teha välispoliitikat kõige laiemalt ja tagab meile õiguse olla otsustavaks hääleandjaks Aasia probleemides.

Sellest hoolimata on Venemaa seaduste kohaselt õigus püüda kala rannikuvetes seotud õigusega kasutada sellega piirnevat rannikuala. Seega tähendab meie kogu kalapüügi hõivamine kogu rannikuala hõivamist kõige õiguspärasematel alustel.

Seega tõrjutaks Venemaa Vaiksest ookeanist täielikult välja.

Kalapüügiõigus on igavene, seega on ka õigus kasutada rannikuriba ennast igavene, ja seetõttu, kuna seda peetakse Venemaa territooriumiks, saab rannikuriba tegelikult meie omaks, kus me saame uuringuid teha ja valmistada ette pinnast edasiseks progressiivseks liikumiseks sügavale Aasia mandrile, ujutades selle riba kalurite varjus üle igasuguste spetsialistidega. Venemaa ei suuda takistada nende läbipääsu rannikuribast kaugemale, mis tähendab, et meil on võimalus põhjalikult uurida kogu Ida-Siberit, mis peab edaspidi olema meie välispoliitika objektiks.

Rahu, mis sõlmitakse masside suurima erutuse hetkel, mõjub Venemaa siseelule katastroofiliselt. Need jõud, mis on sõja tõttu ellu äratatud ja mida ei ole sellele kulutatud, otsivad väljapääsu sisemiselt. Tugev rahvaärritus, mis on põhjendamatult peatunud ja kõrvale kaldunud loomulikust teest, põhjustab puhtalt spontaanse iseloomuga sisemisi rahutusi. Need rahutused, seoses riigiduumas kokku kutsutavate parteide võitlusega võimu järele, seovad Venemaad käsist ja jalust. Kogu tema tähelepanu koondub keskusesse ja keegi ei sega meie operatsioone äärealadel... Olles piisavalt ette valmistanud pinnase uueks sõjaks Venemaaga, tema idapoolsete äärealade jaoks, võime kalurite varjus juba ette maanduda kindlalt ja leides meie õiguste rikkumist, mida on väga lihtne teha, tänu Vaikse ookeani ranniku kalapüügiõiguse jagamatusele, leiame peagi põhjuse uue sõja kuulutamiseks Venemaale.

On ilmselge, et Portsmouthi rahu, tuues meile erakordset kasu, andes meile selles sõjas kõik, mida me otsisime, ja vastupidi, tekitades Venemaale mõõtmatut kahju ja nõrgendades teda, valmistas ka tema kaotust tulevases sõjas ette. Meie jaoks on see vaid vaherahu, mis loob võimaluse end Venemaa arvelt tugevdada ja saada jõudu uueks sõjaks...

Seega peaksid kõik, kes soovivad oma riigile head, hoolitsema selle eest, et need jõud ühinemise teel suureneksid, mitte aga ei nõrgendaks neid sisemiste tülidega ja sisevõitlusega ... Venemaa sai lüüa ainult sellepärast, et ta oli osadeks jagatud, meie aga võitsime ainult sellepärast, et me kõik olime ühtsed, et me kõik läksime ühe eesmärgi poole, kuigi erinevatel teedel ....

Nii et olgem kõik üks ja ühes, ja meie moto olgu hüüd: „Banzai, Nippon!“ .....

Kui see on apokrüüf, st kui Kattsura ei pidanud sellist kõnet, siis tuleb tunnistada, et Jaapani poliitikute põhiidee on siin originaalilähedaselt väljendatud.

Meie jaoks on vähe kahtlust, et need ennustused lähevad täide. Revolutsioon ja Riigiduumas toimuv poliititsemine suunab meie tähelepanu Kaug-Idast nii kõrvale, et jaapanlased võtavad tõesti Ida-Siberit paljaste kätega... („Russkoje delo“, artikkel S. F. Šarapov).

Pannes ülaltoodu S. J. Witte arvele "vene rahva ees“, ei ole meil õigust imestada. Nii pidi see juhtuma, sest ükski „isamaa vaenlane“ ei saanud tegutseda teisiti, olles diplomaatilises mõttes algaja ja olles ilma „ülemaailmse Kagali“ sõbralikest nõuannetest ilma jäänud...

VI. Ammu on öeldud, et Juuda pojad on nagu lauale valatud elavhõbe, kes jooksevad ja sebivad, nagu oleksid nad üksteisele võõrad, kuid vähimagi välise tõuke korral sulavad nad hetkega üheks mürgise metalli loiguks. Nii oli ka 1905. aastal, kui tõuke andis Jaapan. Seetõttu ja võttes arvesse, et nagu Bismarck veel arvas, ei olnud võimalik mõista, milleks Jehoova juudid lõi, kui mitte selleks, et nad oleksid spioonid, ja teisest küljest, pidades silmas, et Inglismaal, Jaapani liitlasel, valitsesid juudid juba avalikult lord Benjamin d'Israeli kaudu, siis ei olnud neil seal mingeid saladusi, tuleb järeldada, et ka sellised „kannatustega täidetud sünagoogi vanemad“ nagu B'nai B'rithi vilkad juhid olid teadlikud, kas Jaapan suudab sõda jätkata, millest aga palju sõltus neist endist kui suurtest laenuandjatest, st. millised olid seega tema vähimad nõudmised? Olles omakorda riigimees, kellel oli selline teravmeelsus, nagu talle omistati, oleks S. J. Witte pidanud oma kodumaa au nimel kohustuma orienteeruda keset kõike teadvat Iisraeli.

Kahjuks ei ole sellest midagi näha...

VII. Sõltumata sellest, mida öeldi, oli tal võib-olla veel palju varem, kui ta astus rahandusministri ametisse, kohustus säilitada head suhted juutidega, kuid sellest ei järeldunud, et Venemaa tuli talle vangi anda. S. J. Witte oli võimalus ja kohustus mõista, kes on Juuda pojad, ja mitte anda neile vabadust, mis tähendab eelkõige, et neid ei tohi rikastada.

Kindel veendumus, et nad hakkavad maailma valitsema, ei ole juute kunagi hüljanud. „Ülemäärane usk erilisse saatusesse,“ ütleb Renan, „on juudi religiooni alus.“ Minevikus – Jumala imed Iisraeli heaks, tulevikus – Messia ootus ja universaalne valitsus. Need on kaks üksteist täiendavat elementi juudi ajalookäsituses. Juutide suhe Jumalasse oli algusest peale kitsalt poliitiline. India tarkade brahma on vaieldamatult kõrgeim religioosne idee, mis eales olemas olnud. Seevastu idee „Jumal on armastus“ ei esine üheski puhtalt juudi teoses ega üheski ajastus[161]. Vt ortodoksne juut Montefiore – „Religion of the ancient Hebrews“. London. 1893.

Ahnitsemine, mitte idee valitseda kulla isandandat – Kagalit. Ta ei suuda elada ilma rahata. Juut on kõikjal – börsil. Tema õigus on ekspluateerida teiste õigusi. „Ei häbi ega halastust!“ – selline on juutide moto. „Ja kui juut liberaliseerub, peab keegi nutma!“ – märkis õigesti Lüeger.

Juut on oma loomult, ajaloolise ülesehituse ja mõttelaadi järjepidevuse poolest börsimaakler. Ta pole kunagi olnud midagi muud ega saa ka olla. Olgu firma soliidne või mitte, kui see on juudi firma, siis pole see psühholoogiliselt võimeline hoiduma rahaahnusest ja hasartmängust ega oma tegevuse kättemaksuhimulisest suunitlusest. „Vaesuse vereimemine„ ja ‚nälja ministeerium‘ – need on juutide loosung ja parool. ‚Raha ja revolutsioon‘ – on kirjutatud selle põlastusväärse rahva seadustesse!“ – märkis juba Vespasianus 69. aastal pKr.

Praegused raskused Venemaal on juutide börsimäng.

VIII. Napoleon valas sadu tuhandeid verega täidetud ämbreid... Ja kui palju on valanud ja veel valavad Juuda pojad, propageerides „teadlikke proletaare“, õhutades ühiskonnakihti sotsialismi ja sündikalismiga ning rahvaid ja riike mässude ja sõdadega. „Vähe!“... karjusid juutide käsilased esimeses Riigiduumas ametnike martüroloogia ees, kes olid tapetud brauningute ja pommidega. ‚Kangelasteks ja märtriteiks‘ nimetas poliitilisi mõrvareid avalikult juudi advokaat Margulies Kiievis. Teised juudid Riigiduumas karjusid sama kogu Venemaale, ähvardades, et kuritegudele ei tule lõppu, kuni Iisrael ei saa võrdõiguslikkust, ning nõudsid lisaks surmanuhtluse kaotamisele ka täielikku amnestiat nende õhutatud kurjategijatele.

„Golodranzi vseh kraev, sbirate sa do kupõ!“ – selline oli väike-vene needus, mille Mardochei Marx esitas Gonta ja Železnjaki järeltulijatele. Kui Balti piirkonnas tõusid mässule lätlased, oli nende juhiks Riias juut ‚Maksim‘, alias Napoleon. Edasi, koos Permis kinni võetud juudi apteekri Epšteiniga, kes valmistas pomme relvastatud ülestõusuks baltisaksa piirkonnas, kus asutati kohe seitseteist vabariiki, „vabastavaks võitluseks“ võib pidada ka asjaolu, et 12. augustil 1906. aastal vahistati Apteekri saarel plahvatuse käigus apteekri abi juut Veideman... Sellised on näiteks juutide farmaatsiaalase hariduse tulemused Venemaal. Juudi tänulikkuse rekordi meditsiinidiplomi eest purustas Leiba Šatunski, kes nakatas gümnaasiumiõpilasi süüfilisega, et neid oma patsientideks orjastada. Selle fakti õudus seisneb muu hulgas selles, et Moskva ringkonnakohus ei saanud Šatunovskile määrata asjakohast karistust, kuna isegi meie karm seadusandlus ei näe ette nii kohutavat barbaarsust...

5. juunil 1903. aastal päise päeva ajal ja Peterburi kesklinnas, Nevski prospektil, hiilis juut, Kiievi Polütehnilise instituudi üliõpilane Pinhus Sruljov Deševski P. A. Kruševanile selja tagant ligi ja lõi talle soome pussiga kaela. Ta kavatses kuritegelikult tappa, sihtides unearterit, kuid eksis mõne millimeetri võrra... Lööki oli nõrgendanud paks krae, mis Kruševani päästis. Peterburi ringkonnakohtus eitas Pinhus Daševski ise oma esialgset avaldust, et ta kavatses Kruševani tappa, kes oli Kišinjovi pogrommi õhutaja. Rääkides oma soovist äratada vaid kaastunnet Kišinjovis kannatanud juutide vastu, üritas süüdistatav oma kuritegu vähendada kerge vigastuseni, peaaegu naljani... Kuid vandekohtunikud tunnistasid ta mõrvakatse eest süüdi ja kohus mõistis Daševski viieks aastaks vangiroodudesse.

Samas Peterburis üritas Berka Mlodski Loris-Melikovi elu võtta. Leizer Tsukkerman valmistus Zimnõi Dvoretsi õhkimiseks. Itska Goldenberg tappis Harkivi kuberneri vürst Krapotkini, osales Hartmani õõnestamisel Moskva lähedal, samuti teistes kuritegudes, kuid tabati alles Jelisavetgradis koos dünamiidiga, mida ta vedas keisri rongi õhkimiseks Verhne-Dneprovska lähedal. Gesja Gelfman pidas salajast trükikoda, levitas terroristide proklamatsioone ja oli lõpuks selle Peterburi korteri perenaine, kus kohtusid keisri Aleksander II mõrvarid ja kust nad 1. märtsil 1881. aastal väljusid pommidega keisri tapmiseks.

Sapienti sat!…

IX. Seega oli isegi Peterburist lahkumata võimalik juba enne „revolutsiooni“ omandada ettekujutus juutide kavatsustest.

Ja kui riigi seisukohalt teavet Hagana rahvusvaheliste plaanide kohta, samuti vabamüürluse judaistumise kohta, siis piisas selleks, et tutvuda vähemalt järgmisega.

Luciferi teenimine, st kättemaks kristlusele väidetavalt süütult laimatud Kuradi eest, oli põhjuseks, miks Albert Pank asutas Charlestonis (Põhja-Ameerika Veneetsias) palladismi kui kõrgeima vabamüürlaste kultuse. Marseilles pettuse eest süüdi mõistetud ja sealt põgenenud juut Andrian Lemmi võitis Pike'i usalduse ja sai tema paremaks käeks.

Pike'i surma järel (tema vabamüürlase nimi oli „Limmud Ensof“) otsustati valida Roomas uus anti-paavst, täpsemalt Borgese palees, mille oli ehitanud paavst Paulus V. Palee ettevalmistamise eest „ülemnõukogu“ koosolekute jaoks vastutas esimene kandidaat patriarhi troonile, sama Adrian Lemmi. Oma vabamüürlaslikus innukuses läks ta nii kaugele, et käskis paigaldada käimlad koduse kabeli kohale nii, et reovee torudest langeksid jäätmed troonile... Kui arhitekt märkas, et see on hügieeniliselt ebamugav, leiutas Lemmi midagi muud: ta käskis krutsifiksi tagurpidi panna ja kleepida peale paranduse: „Enne siit lahkumist sülitage reeturile, au olgu Saatanale!“ Sellised olid muuhulgas ka teised, mitte vähem märkimisväärsed tingimused, kui 20. septembril 1893, st. just Rooma vallutamise aastapäeval Itaalia vägede poolt ja seega paavsti ilmaliku võimu kaotamisel (20. septembril 1870), valiti juut Adrian Lemmi Ülemaailmse Vabamüürluse ülempeapiiskopiks[162]. „Le Satanisme dans la Maconnerre, confession dlun trente troisieme“. – Par D. Margiotta.

X. Kui me läheme tagasi Venemaale ja isegi ainult 1905. aastani, siis näeme, mitte enam katoliikluse, vaid õigeusu vastu, tervet rida juudi pühaduseteotusi. Belostoki ristikäigul toimunud Bundi rühmade tulistamine on piisavalt kuulus, et sellest veel kord rääkida. Kuid juudid näitasid end ka väljaspool Belostokki. Juudi Wuchstabi poeg, gümnaasiumiõpilane Jaltas viskas ikooni väljakäiku. Ühes Peterburi reaalkoolis purustas üks teine juudi õpilane klassiruumis oleva ikooni kiviga. Tiraspoli rajooni Korževi külas tulistas üks juut nimega Guljak, kes sattus kogemata talupoeg Lavrenti Boržaki majja, tulistas brauningu revolvriga Jumalaema taevaminemise ikooni. Kiievi kubermangu Hodorovka külas, kui Kolmekuningapäeva eelõhtul Jordaania töölised ehitasid jääst trooni, evangeeliumi, karika ja riste, ähvardasid kohalikud juudid: „Las nad teevad, meie teeme seda omal moel!“ Järgmisel päeval lõi üks juudi poistest kiviga troonilt maha karika, seejärel lõhuti juba täiskasvanud juutide osavõtul ristid ja hävitati kõik muu. Kišinjovis, piiskopi jumalateenistuse ajal katedraalis, tulistasid juudid jumalateenistujaid revolvritega... Samu või sarnaseid julmusi sooritas Kagal paljudes teistes kohtades.

Vahepeal Peterburis endas teostavad juudid vabalt oma rituaali nii peasünagoogis kui ka mitmesugustes teistes pühakodades.

Kõik see ei takistanud muidugi Ameerika Juuda poegi kaubanduslepingu hävitamise agitatsiooni ajal kinnitamast, et Venemaal kiusatakse nende juudikaaslasi taga „ainult nende usu tõttu“...

XI. Kokkuvõttes ei saa järeldada muud, kui et S. J. Witte oleks võinud hoiduda paljust sellest, mida juudid 1905. aastal kogu meie riigis ja 1911. aastal ka Ameerika Ühendriikides nii reetlikult kuritarvitasid.

Milline häbi, milline kohutav viha piinab vene südant! Oh, kuulsusrikas Zaporožje rüütelkond, kui kahju, et sind pole enam... Žiitlus kartis isegi sinu vaimu!

Aval Taras Grigorievitš, laula meile:

Löövad läved, kuu tõuseb,

Nagu esimesel korral...

Pole öökulle, kadunud on ka see,

kes kõiki juhtis!

Pole öökulle!… Kõrkjad

Dnipro ääres piinavad:

Kus on meie lapsed?

Kus nad jalutavad?!…

        Ameerika Ühendriikide loobumine kaubanduslepingust Venemaaga

Kõik rahva kaudu, mitte midagi rahva jaoks!

Poliitikute-šabbesgojide deviis.

Raske oleks leida paremat näidet, aga seda ei usutaks, kui poleks tegelikku sündmust, mis paljastab üheaegselt nii Juuda poegade uskumatu häbituse, kui ka eelarvamuse valelikkuse nende ülemaailmse võimu kohta, ning sellise seadusandliku kogunemise arusaamatu kinnisidee väljamõeldud ad hoc muinasjutu suhtes, nagu Põhja-Ameerika kongress, ja selle testimonium paupertatis'e võrratus, mille ta ise endale andis, ja mõlema parlamendikoja alatus „maailma suurimas vabariigis“ ning küüniline põlgus, millega sõnavabaduse, „nelikümmend“ ja presidendi veto juures „rahva esindajad“ isiklikel eesmärkidel julgevad suhtuda rahvusvahelisse õigusesse samamoodi kui neid valinud riigi huvidesse, ja lõpuks Nemesis'e ülim õigusemõistmine, mis hoolimata poliitikute eneseuhkusest või juudi uhkust, langetas neile hukkamõistva otsuse.

Paralleelselt sellega ei ole isegi teoreetiliselt võimalik leida muud otsustavamat fakti, mis tõendaks nii rahvusvahelise salajase, juutide organiseeritud valitsuse olemasolu kui ka veenaks juutide reetlikus isekuses, nende kavatsustes, meetodites ja eesmärkides, mida nad järgivad isegi nende suhtes, kes veel suudavad kuulata kagalliku sõpruse kinnitusi.

Selle töö järelduste operatiivseks põhjendamiseks on nimetatud asjaolu justkui sihilikult tellitud...

I. Jaapani sõda ja juudid.

John Bull, Jänki ja Ahasveerus. Isegi esimese rünnaku eelõhtul Port Arthurile, kui keegi oleks öelnud, et meie kolm parimat lahingulaeva saavad jaapanlaste kurbadeks ohvriteks, et vaatamata sellisele õppetunnile, keset sama rünnakut, jälle nende miinist, kuid juba keset päevavalgust, kaob „Petropavlovsk“ koos Makarovi ja Vereštšaginiga pooleteise minuti jooksul, et siis esimeses merelahingus meie sõjalaevad põgeneksid Togo laevastiku eest nagu tibupojad hauka eest, et veidi hiljem, juba kuival teel olles Jalu lahingutes samadelt jaapanlastelt julmi kaotusi saanud, Kinzhous ja Wafangous, pääseksid meie väed vaevu Liaoyangi vangistusest, et siis, nägemata ühtegi helget tundi, kannatada Mukdenis enneolematuid alandusi, ja Port Arthuri lõksus seisev laevastik oma häbiväärse surmaga tekitaks admiral Togo jaoks Tsushima õuduste keskel enneolematu triumfi, viiks Juuda pojad metsikusse rõõmu, ja ujutaks meid häbi ja pisaratega üle, iga vene inimese nördimuse ja põlgusega, sunniks pahaendelise ennustaja vaikima.

Kahjuks on tõelusel õigus olla uskumatu...

Ja mis kõige hämmastavam, Jaapan teadis, teadis ette, kuhu saatus meid viib, ja isegi ei varjanud seda mitte! On tõsi, et jaapanlased ise muidugi ei oodanud kõike, mis juhtus, nagu nad muidugi ei saanud ka oodata, et nad saavutavad meie jaoks sellised saatuslikud tulemused lihtsalt võluväel.

On tõsi, et mõningate suhkrupreemiate tõttu õnnestus meil lõpuks oma hiljutine sõprus Ameerikaga ära rikkuda, mängides sel moel George Kennani kätte (vt näiteks tema mitmetes keeltes ilmunud raamatut „Siber“) ja ebaausat ajakirjandust, mis sikutas avalikku arvamust meie vastu börsimaaklerite käsul, kes ilmselt janunesid meie vere järele, et tõmmata oma voogudest kulda... Tõsi on siiski, et Buuri sõja ajal õnnestus meil vahele jätta ainus omamoodi hetk, mil armee Hindustani viimisega oleksime mitte ainult heidutanud Inglismaad meid kiusamisest, nagu näiteks Krimmi sõjas või Berliini kongressil, vaid oleks saanud ka kogu maailma õnnistuse, kes oli lummatud Lõuna-Aafrika spartalaste imepärasest aatelisusest nende kangelaslikus võitluses oma isamaa eest uue Xerxese vastu, kes piraadina mere laineid määris. Samuti on tõsi, et me oleme end kaks korda lõbustanud, tõrjudes Ito ja Yamagato kaudu ulatatud sõpruskäe ja sundides sellega Inglismaad nii-öelda kohe sõlmima lepingut Jaapaniga, mis on muutnud meie loomuliku asendamatu liitlase Inglismaa Venemaa vastu ülbeks, reeturlikuks ja julmaks vaenlaseks. On tõsi, et meie endi süül, 10 000 miili kaugusel kõigist meie vahenditest, võõral ja vaenulikul maal, sattusime sõtta mitte ainult Jaapaniga, vaid tegelikult ka Suurbritannia ja Ameerikaga, ilma kelle abita ei oleks uued „Idamaa inglased“ ilmselgelt julgenud meid nii häbematult ja alandavalt välja kutsuda. Lõpuks on tõsi, et meie reeturliku liberalismi häbiks on Jaapani armastus isamaa vastu tõeliselt liigutav ja kohusetundetu, et nende diplomaadid, sõdurid ja meremehed ei olnud kõigele meie riigis toimuvaga hirmsas vastuolus, et nende diplomaadid, sõdurid ja meremehed ei jäänud üksteisele alla vapruses ning et peale kaubandussuhete ja ühise kampaania Hiinas aitasid „tõusva päikese riiki“ kahtlemata Ameerika „sõbrad“ Venemaal meie imepäraseid korraldusi täpselt välja selgitada...

Sellest hoolimata ei oleks kõigest eelmainitust piisanud, et meid Portsmouthi tuua.

Võitluse saatus sõltus ennekõike meie mereväest, nimelt sellest, kas jaapanlased saavutavad võimaluse oma vägesid meritsi transportida. Küsimus otsustati Venemaa vastu, kui me 27. jaanuaril 1904. aastal, vastupidiselt elementaarsele ettevaatlikkusele, jätsime oma laevastiku Port Arthuri reidile isegi öösel. Saanud sellest teada, hiilisid jaapanlased oma miiniristlejatega peaaegu meie rivisse ja lasid õhku kolm kõige võimsamat Vene laeva...

Kahjuks ei tea me siiani, kuidas see meie jaoks katastroofiline teave „idamaa inglaste“ kätte jõudis! Aga me teame väga hästi, et Port Arthuris oli päris palju juute, ja ühest neist sai isegi uus „vürst Iisraelis“...

See oli nii juba sõja alguses. Ja selle kriitilisel hetkel, kui me vaatasime värisedes ja paludes ookeanide avarustesse, mürgitati Roždestvenski saatusliku eskaadri iga samm, alustades Inglismaa poolt Jaapanile osutatud heade teenetega La Manche'i väinas, mõlema poolkera Kagali ajakirjanduses, ja vastupidi, Jaapani laevastiku kohta ei ilmunud mitte ühtegi uudist. Nagu koletislik lohe, tormas see oma peamise baasi lähedal, Sasebos, kus raevukad John-Bull, Jänki ja Ahasveerus toimetasid talle igaüks kõike, mida ta oma erialal vajas, kahtlemata oma häbiks...

Paraku, nii nagu eramaja põhjalikuks rüüstamiseks on vaja leida kaasosaline mõne selle elaniku seast, nii oli selleks lagundamise astmeks, milleni Venemaa oli langenud ähvardavate mandžuuria sündmuste tõttu, vaja ka järeleproovitud spiooni, kes meiega isiklikke arveid klaarib. Igaüks, kes mõtleb meie lootusetu kurbuse peale ja hindab seda rahulikult, peab tunnistama, et ainult meie kauakannatanud isamaa sisemiste hädade korral, ilma nende pahatahtliku denonsseerimiseta vaenlasele, poleks me ikka veel kogenud seda meeleheidet, millega jaapanlased meid kostitasid.

Siin tegutses teistsugune, erandlik, meie riigiorganismi sügavalt söövitav ja selle hävitamisele suunatud haigus. Ainult sellise diagnoosiga on võimalik mõista sündmuste traagikat. Kus ja mis see haigus on? Meie oma maal, juutluses!...

Jaapanlastel Juuda poegi ei ole või peaaegu ei olegi, samas kui meil on nende põhipesa vähemalt kaheksa miljonit, s.t. rohkem kui mujal mõlemal poolkeral. „Valitud rahva“ põhijõudude esindajana, kuid tegutsedes üksmeelselt oma kõikjal hajutatud liikmetega, vihkab juutkond Venemaad kui tõrksat võimu, kuigi selle katuse all paljuneb ja rikastub lõpmatult, kuid ei taha sealt lahkuda ja püüab seetõttu muuta seda uueks Kaananiks.

Oleks naeruväärne ja kuritegelik seda eitada või, toitudes Iisraeli kahjurõõmust, isegi sellise selge ohu ees silmi kinni pigistada!... Mandžuuria eepos ootab vene ajaloolast veel ees. Kuid juba praegu on kindel, et me oleme langenud juudi eesmärkidel toimuva kolossaalse vandenõu ohvriks. Nii nagu P. Ameerikas pani Kennani „Siberi“ ja hiljem tema üleriigilised jutustused, pooleldi pöetud peaga ja käru külge aheldatud sunnitöölise rõivastuses sadu tuhandeid inimesi meie vastu nördimuse pisaraid nutma juba ammu enne Jaapani tragöödia lavale toomist, nii on ka Aasias meie Pekingisse marssimine rumalus, kui patriootide „suured rusikad“ ei puudutanud meid ei otseselt ega kaudselt, ja me, vastupidiselt õiglusele, hõivasime tarbetu Port Arthuri, põhjustades samal ajal Hiina vaenu enda ja Jaapani vastu, ei saa seletada teisiti kui varjatud võimu tagaplaaniliste mõjutustega. Kui meie saadik Gire ilmselt ei osanud ära kasutada meile äärmiselt soodsaid asjaolusid, st. tugevdada iidset sõprust Hiina keisririigiga, mis meie jaoks piirnes kümne tuhande miiliga ja vajas omakorda vähemalt Venemaa neutraalsust, kui kogu Euroopa oli selle suhtes vaenulik, siis oleks ta pidanud vähemalt tundma aabitsa reeglit - Ne noceas, si juvare non posses! ...[163] Vähemalt - ära tee kahju, kui ei saa aidata! ... Teisisõnu, ta pidi mõistma, mis Jaapan on, ja hoiatama Venemaad saja miljoni rubla suuruse tühja Hiina veksli eest, mille arvelt „tõusva päikese maa“ ei viivitanud laevastikku ehitama, mis viis meid enneolematu alandamiseni ja eriti Tsushima häbisse, mida maailm tuhande aasta jooksul ei unusta...

Teisest küljest, kui vastab tõele, et me võtsime Port Arturi Berliini nõuandel, ilmselt õppimata kongressi kogemusest, siis oleks Peterburi diplomaatiline osakond pidanud mäletama vabamüürlusele Preisimaa poolt omistatud ametlikku rolli, koos Albioni malekunsti ja "Lese laste" seiklustega.

II. Vabamüürlased ja Venemaa.

Peeter I alluvusse imbunud „vabamüürlased“ olid juba Peeter II ajal nii mõjukad, et nad suutsid noorele keisrile anda märkimisväärse rahasumma tema lemmikprintsessile Elizabethile kinkimiseks. See ei takistanud aga seda, et pärast Vene armee poolt kantud ja teda hävingu äärele viinud kaotusi tabas Saksa loožide suurmeistrit Frederik II „ootamatu õnn“ juba keisrinna Elizabeth Petrovna surmaga ja seejärel ka Peeter III troonile asumisega. Vabamüürlaste liigutuste kahesust ei märka mitte ainult tema enneaegne surm, vaid ka ajalooline märkus, et just Katariina II elu oli ohus Paul I pärast, kes omakorda oli pikka aega vabamüürlaste sugestioonile allutatud... Siiski, ja see ei olnud takistuseks 11. märtsi 1801. aasta sündmusele, kui selgus, et Paul Petrovitš, vastupidiselt Inglismaa nõudmisele, mõtles targalt välja liidu Napoleoniga. Vahepeal, kes on võimeline otsustama, kas „suur armee“ oleks olnud Moskvas, kui keiser Paul oleks troonil olnud...?

Tegelikkuses lähenes Aleksander I vabamüürlastele ja juhindus Londonist ajendatud nõuannetest, nii saates vägesid Austerlitzi kui ka nimetades Barclay de Tolly asemel sellise innuka vabamüürlase, nagu oli Kutuzov. Me ei tohiks siiski unustada asjaolu, et vajades meie laevastiku tegevust Rootsi ja Türgi vastu, saatis Inglismaa Katariina II ajal Venemaale Samuel Greigi, kes Inglismaal viibinud vene ohvitseride abiga mitte ainult ei õppinud vabamüürlusesse sisseelamist isegi sõjalaeval „Rostislav“, vaid taastas ka Kronstadti looži „Neptun“, kus oli majutatud ka merekadettide korpus. Nii tekkis võimas keskus, mille mõju levis nii teenistusliinidel üldiselt kui ka eriti ohvitseride massi hulgas, keda siis meelitati mereväekogus osalema. Nende ja muude meetmetega püüdis Suurbritannia, ja teatavasti mitte edutult, takistada Venemaa täieliku jõu ilmnemist merel ja võtta temalt otsustav hääl maailmaasjades. Meie võimu kahjuks ei saanud suunatud Inglismaa plaanid arusaadavalt mereväega piirduda. Tema muutumatu eesmärk oli kaasata Venemaa kõigi oma jõudude viljatusse kulutamisse, rakendades ebaõnnestumiste tagajärgi otse iseendale ja hävitades tema võitude tulemused. Türgit, kogu Lääne-Euroopa hirmutist, pidi meie igivanade jõupingutustega ohjeldama kuratlikus kooskõlas Inglismaa vaadetega, lisaks, ilma et oleks lootust Konstantinoopoli hõivamiseks, nii nagu uuesti eelseisev mongolite pealetung, mis on ilmselt jälle meie poolt määratud peatuma, kui see ei too kaasa Venemaa enda hävitamist, millele Inglismaa vaevalt vastu hakkab.

Pärast Napoleoni väljatõrjumist polnud meil vaja „Euroopat päästa“ ja taas kord „valgustatud meresõitjatele“ kastanid tulest välja tõmmata. Vastupidi, otsene kalkulatsioon käskis meil hoida energiavarusid kodus, et anda meie liitlastele võimalus oma ressursse ära kasutada. Sellegipoolest jõudsime me Pariisi ja alles siin saime, nagu tundub, aru, millise ebaausa mängu ohvriks me olime langenud. Kokkuvõttes hakati meisse suhtuma äärmise põlgusega ja muide nagu mõnitati kui rohkem mittevajalikke palgasõdureid...

Siis avati Viini kongress, tegutses „Püha Liit“, puhus läbi 1830. ja 1848. aasta revolutsioonide torm, ja me lohutasime end ikka veel lootusega, et võidame õigeusu Venemaa patriarhaalsete ettekirjutustega salajase võimu. 1831. ja 1863. aastal õnnestus meil kaks korda Poola ülestõus ja Austria „päästmine“, 1848. aastal käisime Ungari põldudel, ja apoteoosis, hoolimata „meie oma Matternichist“, asekantslerist, pooljuut Nesselrode'ist, saime „vanalt amorilt“, vabamüürlaste suurmeistrilt Palmerstonilt, üsna, tundub, kopsaka Krimmi sõja!

Kui teisest küljest tuli ka võidelda Prantsuse revolutsionääride vastu, keda süüdistatakse Saint-De-Nie hauakambrite hävitamises, siis ei ole paha veel kord meenutada, et selle alustas üks kuninglikku verd omav prints, paraku vabamüürlane. Kui lisaks sellele tekitab Soome meile tänapäeval nii palju probleeme, siis ei ole põhjendamatu veel kord mõelda selle vabamüürluse tihedale seotusele kolme Skandinaavia riigi loožidega. Muide, Rootsis osalevad koos kohalike „vendadega“ ka välismaa dünastia liikmed. Norras austatakse vabamüürlasi kui tähtsaid avaliku elu tegelasi ja Kopenhaageni suurlooži tähtsus on selline, et pärast oma tõusmist Norra troonile külastas Taani prints Haakon koos paljude aukodanikega seda järgmisel päeval pärast oma saabumist Taani[164]. Vt artikkel „Venemaa ja vabamüürlus“ ajakirjas More, 1909, IV köide. Suurbritannia kuningas Edward VI oli seevastu ise Inglismaa vabamüürlaste pea. Difficile est satyram non scribere! Kui lõpuks Hohenzollernid Wilhelm II näol ei ole vabamüürlased, kes ikka veel unistavad hegemooniast Euroopas, siis on selleks sügavad põhjused. „Lesknaise lapsed“ aitasid 1871. aastal usinalt kaasa Saksamaa ühendamisele Preisimaa - nende vana sõbra - alluvuses. Kuna nad on kohustatud teenima eelkõige rahvusvahelist juudi kapitali, ei saa nad lubada, et Inglismaa ründab Saksamaad, veel vähem vastupidi. Esimesel juhul lõppeks see inglaste triumfiga merel ja prantslaste lüüasaamisega kuival teel (meist, venelastest, vaikime), mis ei meeldi Kagalile üldse, sest „valitud rahvas“ on kulutanud Saksamaale ja Prantsusmaale tohutuid summasid. Teisel juhul ei ole välistatud Saksa maabumise võimalus Suurbritannias, st nii mõõtmatu tähtsusega maailmasündmus, et selle tagajärgi ei ole võimalik ette näha Juuda poegade endi jaoks.

Samal ajal on ka Mandžuuria eepose jätkumine, vähemalt lähitulevikus, ebaturvaline, sest Venemaa ei ole veel valmis kättemaksuks, ja tema jõudude uuesti õõnestamine ja Jaapani taas suurendamine oleks praegust poliitilist kombinatsiooni silmas pidades ebamõistlik mitte ainult Inglismaa, vaid ka vabamüürluse enda jaoks.

Sellised on asjaolud, mis näivad esialgu välistavat isegi Iisraeli jaoks igasuguse lootuse „vabastusliikumise“ mis tahes variandile Venemaal koos Jaapani uue saatusega.

Seepärast piirdub juutlus koos „Leskede lastega“ meie isamaa sees segaduse õhutamisega ja eriti, edendades igasuguseid usaldusi kui ehk kõige kindlamat vahendit riikide plahvatuseks, ei luba näiteks ülevenemaalise põllumajandusliidu kui revolutsioonile vaenuliku institutsiooni moodustamist.

Eeltoodut arvestades mõistame küsimuse keerukust, aga ka lahendamatust, mil määral aitasid juudimüürlased kaasa Vene-Jaapani sõja provotseerimisele?

Kogu tõde on raske teada ja öelda nii lähedal sündmustele. Kes, kui mitte nemad, vajasid aga sõda ja kes, kui mitte nemad, said selle kaudu sellist kasu, millest nad ei osanud unistadagi? Kas mitte sellest tulenevate tulemuste, samuti eel- ja kaasnevate „sissetulekute“ ootuses muutis Kagal Prantsuse-Vene sõpruse mitme miljardi frangi suurusteks laenudeks Kaug-Ida ja Port Arturi ehitamiseks koos seal hukkamõistetud laevastikuga, samuti Mandžuuria raudtee ehitamiseks koos üherööpmelise trans-Siberi raudteega ja ainult ühe sillaga üle Volga? ... Teisest küljest, kas mitte „vabastusliikumise“ eelkaalutluses ei näinud „valitud rahvas“ vajadust hellitada meid Tsushima ja Mukdeni vaimustusteega?...

Kahjuks ei ole veel täielikke aluseid kohtuotsuse tegemiseks. Seepärast peame leppima sellega, et jätame „Lesknaise“ ja Iisraeli lapsed esialgu kõige tugevama kahtluse alla.

Vaatamata nende metsikule raevule ei õnnestunud juutidel siiski „võrdsust“ Venemaalt tormijooksuga haarata. Siis otsustasid nad proovida oma õnne „diplomaatiliselt“ Ameerika kaudu. Siin peitub selle tragikomöödia raskuskese, mida Juuda pojad mängisid hämmastunud maailma ees 6.-18. detsembril 1832. aastal P.A.osariikide poolt Venemaaga sõlmitud kaubanduslepingu hävitamisel.

   Ameerika Ühendriikide kaubanduslepingu hävitamine Venemaaga on                           hiilgav tõend juudi türannia piiramatust võimust.

I. Kaubanduslepingud sõlmitakse, muudetakse ja lõpetatakse majanduslikus, mitte poliitilises valdkonnas. See on ilmne juba asjaolust, et kaubandussuhteid ei reguleeri poliitika, vaid vastupidi, need viimased määravad diplomaatia tegevuse. Samas on 1832. aasta leping lõpetatud ainult juutide passide tõttu, st väljaspool majandusvaldkonda.

II. Nimetatud lepingud on reguleeritud lepingupoolte kehtivate õigusaktidega, need ei ole õigusaktid ja erinevate lepingute järeleandmiste tõttu ei saa need ka õigusaktideks olla, sest vastasel juhul peaks iga riik lisaks oma kodanikele kehtivatele õigusaktidele omama veel mitu tsiviilseadustikku erinevate välisriikide kodanike jaoks, mis on mõeldamatu.

III. Selle kohaselt sõlmitakse kaubanduslepingud mitte parlamentide, vaid täidesaatva võimu poolt, kellel ei ole õigust muuta seadusi, veel vähem siis juhuslike kompromisside tõttu välisriikidega. Isegi Põhja-Ameerikas allkirjastab sellised lepingud president ainult Senati heakskiidul, kes omakorda ei oma õigust seadusi välja anda ilma Alamkoja osaluseta.

IV. Kaubanduslepingu lõpetamist nõudes ei süüdistanud Ameerika juudid meie valitsust Venemaa passiseaduste rikkumises, vaid viitasid ainult selle ebameeldivusele, kuid see küsimus jääb väljapoole 1832. aasta lepingu reguleerimisala.

V. Juutide seatud eesmärk ei piirdunud ainult Ameerika ja muude juutide juurdepääsu avamisega Venemaale, vaid ka nende kui välismaalaste eristaatuse tagamisega võrreldes juutidest Venemaa kodanikega. Sellise privileegi lubamisel oleksime oma väärikuse ja õigluse nimel sunnitud võrdlema kõiki juute, st kaotama asukohapiirangud ja tunnustama Juuda poegade võrdõiguslikkust. On selge, et kuna see on vastuolus kaubandusõigusega, on Ameerika juutide nõudmine reeturlik ja meie suveräänsuse suhtes alandav. See püüdis sundida Venemaad tühistama ühe oma riikliku julgeoleku olulisima meetme ja lisaks sellele võtma vene rahvalt vahendid, mis kaitsevad teda tundmatute, ahnete, kõikehävitavate talmudistide rünnaku eest, kes on võimelised lisaks sellele sama ootamatult kaduma kui ilmuma.

VI. Sõltumata eelnevast, oli juutide nõudmiste küünilisus eriti ohtlik, kuna selle taga oli kavatsus avada Venemaale tee mitte ainult Juuda poegadele, kes põgenesid sõjaväeteenistusest või varjasid end tavaliste kuritegude eest kriminaalkohtu eest, vaid ka neile, kes olid surma mõistetud kuritegude eest, pommirünnakute, „illuminatsiooni“, „sundvõõranduste“ jms kaudu. Väljateenitud kaardi asemel taheti seetõttu kohustada meid andma neile privileege kui Ameerika kodakondsuse saavutamatu ülevuse kandjatele.

VII. Siit nähtub, et agitatsioon 1832. aasta lepingu vastu on sisuliselt jätk juutide mässule, mis kattis Venemaa 1905. aastal pisarate ja verega. Erinevus on ainult selles, et nüüd, st kuus aastat hiljem, tegutsevad Juuda pojad veelgi suurema reetlikkuse ja karistamatusega.

VIII. Seda kõike ei saa loomulikult Ameerika Kongressi liikmed mitte mõista, samuti ei saa nad varjata oma teadmatust põhiprintsiibist ja rahvusvahelisest õigusest, mis keelab sekkumise teise riigi siseasjadesse. Venemaa au rikkudes pidi kongress samuti teadma, et see võib olla casus belli. Ja kui unustada ära meie poolt Ameerika Ühendriikidele osutatud teeneid nende omavahelise sõja ajal ja lootes hoopis, et saatuse katsumused, mida Venemaa praegu läbi elab, välistavad asjakohase vastuse võimaluse, julges kongress siiski oma teo toime panna, millega ta veelgi enam määris end ajaloo ülimale õigusemõistmisele.

IX. New Yorgis on iga kolmas inimene juut. Seetõttu ja kuna kogu Põhja-Ameerika juutlus on sisuliselt üksainus juut, ei suuda kongress oma tegevust enam kuidagi selgitada, välja arvatud viitega hirmule juudi türannia ees. Mõtleja kurbus on antud juhul veelgi raskem, kuna orjus kongressis on levinud nii mõlemas parteis – vabariiklikus ja demokraatlikus – kui ka mõlemas kongressikojas. 92 senaatorist ja 391 esindajatekoja liikmest leidus vaid üks inimene, kes julgelt protesti avaldas... Karjakäitumise motiiviks on mõlema partei häbiväärne ja Kagali poolt põlatud soosingu otsimine juutide poolt võitluses presidendivalimistel „maailma suurimas vabariigis“.

X. Ameerika rahva“ kongressi poolt esitatud haletsusväärne enesepettus on ka lootus, et Juuda poegade võim on universaalne ajakirjanduses, börsil ja poliitikas. Põhja-Ameerika ‚riigimehed‘, kui nii võib öelda, on lapsikult andnud end juutide lõbuks, kes karjuvad, et nad suudavad kõike...

Kahjuks ei lasknud „seadusandjate“ häbistamine end kaua oodata.

XI. Sellele lõbusale juhtumile mõeldes ei saa jätta mainimata sküüt Anacharsist. Umbes 500 aastat enne Kristust käis ta praeguselt Tauria poolsaarelt, mis tol ajal oli Kimeeria Bosporus, Ateenas raha toomas, kuhu ta leiba tarnis. Pniksas jälgis Anaharsis arutelusid ja, vaadates „rahva iidolite“ petmist, jõudis järgmistele järeldustele: esiteks imestas ta, „kuidas on võimalik, et Ateenas räägivad targad, aga otsustavad lollid, kel neist õigus on?“ Teiseks veendus ta, et mida rohkem inimesi kokku tuleb, seda pikemaks nende kõrvad muutuvad! ... Sküüt ei olnud isegi üksildane. Aristoteles ütleb oma teoses „Poliitik“ järgmist: „Rahvavalitsus ei erine millegi poolest despootlikust valitsemisvormist. Pugejad on võrdselt austatud, head inimesed aga taga kiusatud. Sama meelevaldsus valitseb nii kogunemiste otsustes kui ka despootlikes käskudes. Kombed on ühesugused. See, mida ümberringi teevad türanni moraalselt nakatunud õukondlased, teevad demagoogid nagu rahva teenrid.“ Ja mis kõige hullem, teadmised rikastuvad, vaimne silmaring laieneb, avastatakse uusi loodusseadusi, aga poliitikute häbitunne jääb samaks. „Saadikutekoda,“ ütleb Zola, „on nagu teadmatuse ja tühisuse vaht, mis üldise hääletamise Pariisis üle valab. Ülespuhutud tundmatud, edevuse väikesed ohvrid, ühepäevapalgalised klounid kogunevad mängima maailma võimukaid, kuid rahuldavad end luude närimisega; haiged ajud, kättemaksuhimulised oma lootusetute ebaõnnestumiste pärast; mõistusevastane ahnus ja piiramatu tühisõnalisus... Kui mõni terve mõistusega inimene heidab pilgu sellele hapnenud urinale, peatub ta närviliselt ja kangestunult. Kuidas? Kas see on tõesti Prantsusmaa? ... Ei! ... Mitte Prantsusmaa... Prantsusmaa pole üldse siin... Ta ei ole ussidega, kes teda söövad, vaid nende lastega, kes töötavad ja kannatavad".

XII. Petnud ameeriklasi oma äkilise uue patriotismiga ja veennud neid valelikult, et nad võitlevad ainult Ameerika Ühendriikide suurepärasuse eest, reetsid Juuda pojad tegelikult nad nii materiaalses mõttes, sest saavutasid Kongressis vabariigi huvidele vastase otsuse, kui ka sellega, et häbistasid vabariiki kogu maailma ees.

Juutidele meeldib suhkrut kellegi teise peapeal purustada!…

     1832. aasta 6./18. detsembri lepingu tühistamine ei ole põhjendatud

I. Sarnased lepingud sõlmis Venemaa: Madalmaadega 1/13 septembril 1846, Hispaaniaga 20. juunil/2. juulil 1857, Suurbritanniaga 31. detsembril 1858/12. jaanuaril 1859, Itaaliaga 16/28 septembril 1863, Prantsusmaaga 20. märtsil/1. aprillil 1874 ja Saksamaaga 20. jaanuaril/1. veebruaril 1894. Kõikides neist on samad sätted õiguste kohta, mida üks riik annab teise riigi kodanikele tingimusel, et nad alluvad vastuvõtva riigi seadustele ja eeskirjadele. Selle põhimõtte kindlus on nii ilmne ja rahvusvahelise vastastikkuse põhimõte nii vaieldamatu, et arusaamatusi ei ole olnud ega saanudki olla. Kummagi lepinguosalise suveräänsus oma siseriiklike õigusaktide suhtes kui riigi iseseisvuse ja riikliku õiguse peamine väljendus on nii kindel, et seni pole olnud ühtegi juhtumit, mis oleks sarnane praeguse Ameerika Ühendriikide omavoliga.

II. Kongressi ahistamine on välistatud 1832. aasta lepingu esimese artikli sõnastusega. Tuleb märkida, et Põhja-Ameerika õigusaktid kohaldavad oma õigust lubada või keelata välismaalaste sisenemist palju laiemalt kui Venemaa. Eelkõige sulgeb Põhja-Ameerika oma uksed palju suvalisemalt ja palju suuremale hulgale Venemaa kodanikele kui meie, kes me keelame sisenemise ainult juutidele.

III. 1832. aasta lepingu artikli 1 tekst on järgmine: „Kaubandus ja meresõit Kõrgemate lepinguosaliste valduste vahel on vabad ja põhinevad vastastikkusel. Mõlema riigi elanikele antakse vastastikku õigus siseneda kõikidesse sadamatesse, kohtadesse ja jõgedesse, mis kuuluvad kummalegi riigile ja kus väliskaubandus on lubatud. Neil ei keelata seal peatuda ja elada kõikjal nimetatud valdustes, kus olek on neil oma asjade ajamiseks vajalik. Sellest tulenevalt on neile tagatud sama turvalisus ja kaitse, mida naudivad selle maa elanikud, kus nad viibivad, tingimusel, et nad alluvad seal kehtivatele seadustele ja institutsioonidele, eriti kehtivatele kaubanduseeskirjadele.

Mis puutub Ameerika Ühendriikide 20. veebruari 1907. aasta seadusesse, mis reguleerib välismaalaste sisserännet Ameerika Ühendriikidesse, siis selle 2. artikkel sätestab: „Järgmised välismaalaste kategooriad ei tohi Ameerika Ühendriikidesse siseneda:

idioodid, vaimuhaiged, vaimupuudega isikud, epilepsiahaiged, hullumeelsed ja isikud, kes on viimase viie aasta jooksul olnud hullumeelsed;

isikud, kes on oma elu jooksul olnud kaks või enam korda hullumeelsed;

vaesed, isikud, kes võivad muutuda sotsiaalhoolekande koormaks;

kutselised kerjused;

tuberkuloosi haiged või vastikut või ohtlikku nakkushaigust põdevad isikud;

isikud, kes ei kuulu ühtegi eespool nimetatud kategooriasse, kuid keda uurinud arst leiab siiski selliseid vaimseid või füüsilisi puudeid, mis kahjustavad nende võimet endale elatist teenida;

isikud, kes on süüdi mõistetud või keda kahtlustatakse raske või muu kuriteo või väärteo toimepanemises, mis näitab nende moraalset rikutust;

polügaamid või isikud, keda kahtlustatakse polügaamia tunnistamises;

anarhistid või isikud, kes tunnistavad või propageerivad Ameerika Ühendriikide valitsuse või mis tahes valitsuse või seaduslikkuse vägivaldset kukutamist või ametnike tapmist;

prostituudid või naised ja tüdrukud, kes saabuvad Ameerika Ühendriikidesse prostitutsiooni või muude ebamoraalsete eesmärkide täitmiseks;

isikud, kes kaitsevad või üritavad transportida prostituute või naisi ja tüdrukuid prostitutsiooni või muude ebamoraalsete eesmärkide jaoks;

isikud, edaspidi nimetatud lepingulisteks töötajateks, keda on tööpakkumiste või lubadustega meelitatud või sunnitud riiki saabuma või kes on saabunud suulise, kirjaliku, trükitud, otsese või kaudse lepingu alusel, millega neile lubatakse siin anda mingit liiki tööd, lihtsat või kvalifitseeritud;

isikud, kellele vähem kui aasta enne nende uue saabumise ajal keelduti sisenemisest, kuna nad olid eespool nimetatud viisil veenetud või sunnitud ümber asuma;

kõik need, kelle sõidukulud on tasunud teised või kelle sõidukulude katmisel on aidanud teised, kui ei esitata täiesti veenvaid tõendeid, et nad ei kuulu ühegi eespool nimetatud kategooria alla ja et nende sõidukulud on otseselt või kaudselt tasunud mõni korporatsioon, ühing, ühendus, kohalik omavalitsus või välisriik;

kõik alla 16-aastased lapsed, kes saabuvad ilma vanemateta või ühe vanemaga, kaubandus- ja tööstusministri otsuse alusel või vastavalt sellekohastele eeskirjadele, mis neile välja antakse“.

Venemaa passiseadus, välja antud 1903. aastal (Sv. zak. t. XIV) on täpsem ja mõõdukam. Artiklis 230 on kirjas: „Välisriikide juutide sisenemise kohta Venemaale Euroopa piiri kaudu kehtivad järgmised eeskirjad: välisriikide juutidel, eriti välismaiste suurte kaubandusettevõtete komisjonäridel on lubatud külastada Venemaal tuntud tootmis- ja kaubanduskohti ning viibida seal ministri otsuse alusel kindlaksmääratud aja jooksul; siseministeeriumil on õigus anda lõplik luba nimetatud juutide taotluste kohta selles küsimuses; kuid pankurid ja tuntud oluliste kaubandusettevõtete juhid, saatkonnad ja konsulaadid võivad ilma siseministeeriumi eelneva loata väljastada ja kinnitada passe Venemaale sisenemiseks üldistel alustel, mis kehtivad Venemaale suunduvate välismaalaste suhtes, tingimusel, et iga selliste juutidele väljastatud ja kinnitatud passi kohta teavitataks siseministeeriumi.

IV. Nimetatud seaduste rakendamise tulemused on järgmised. 1832. aasta lepingu sõlmimise ajal oli Venemaal juba kehtivad seadused välismaalaste, eriti välismaalastest juutide kohta.

Need seadused piirasid jesuiitide, mustlaste, juutide ja kerjuste sissepääsu (ukaasidega: 5. aprill 1722, 26. aprill 1727, 2. detsember 1742, 16. detsember 1743, 25. aprill 1744, 4. detsembri 1762, 24. augusti 1765, 21. jaanuari 1788, 9. mai 1802, 9. septembri 1805, 1. ja 18. juuli 1807, 29. märtsi 1815, 29. juuli, 14. november ja 23. detsember 1824, 27. august 1825, 25. mai 1827, 28. detsember 1828, 29. november 1829 ja 6. veebruar 1830; vt ka Seaduste kogumik. 1832, Zak. o sost. ravno kak Ustav o pasportah). Nimetatud või muude seadustega ei loobunud Venemaa 1832. aasta lepingu sõlmimisel. Need jäid kehtima ja kohaldati muu hulgas ka Ameerika juutide suhtes vaieldamatult peaaegu 79 aastat. Alles seejärel, nimelt 1911. aastal, otsustas Ameerika Ühendriikide Kongress protestida, ja seda just ajal, mil seadused juutide kohta üldiselt ja alates 1905. aastast eriti olid meil märkimisväärselt leebemaks muudetud. Protestide ebamõistlikkus ilmneb ka asjaolust, et kui Ameerika Ühendriikide 93 miljonilisest elanikkonnast piirame me sisserännet vaid kahe miljoni juudiga, st ainult umbes kahe protsendiga, keelab Põhja-Ameerika 150 miljonist vene kodanikust vähemalt 15 miljonile, seega kümnele protsendile. Lisaks sellele, sulgedes uksed mitte ainult mongolite, vaid ka kõikide moslemite ees Venemaalt kui polügaamidele, ei lase ta endale ka venelasi, kui näiteks on tal taskus vähem kui sada dollarit sularaha või kui ta on juut, kes ei põe isegi mitte sügelisi, vaid trazoomi või vähemalt sellist vaimset või füüsilist puuet, mis arsti arvates kahjustab tema võimet endale elatist teenida...

V. Sellega piirdumata, Ameerika Ühendriikide Kongress 3. märtsi 1887. aasta seadusega:

a) isikutele, kes ei ole Ameerika Ühendriikide kodanikud ega ole ettenähtud korras teatanud oma kavatsusest kodakondsus omandada, samuti äriühingutele, mille põhikapitalist üle 20% kuulub välismaalastele, keelati omandada kinnisvara kogu Ameerika Ühendriikide territooriumil ja Columbia ringkonnas;

b) raudteede, kanalite või maanteede ehitamiseks loodud äriühingutele, isegi kui need äriühingud olid Ameerika Ühendriikides seaduslikud, keelati omandada rohkem maad, kui oli vajalik ettevõtte tegevuseks, ja

c) kinnitas, et kogu vastuolus sellega omandatud kinnisvara konfiskeeritakse Ameerika Ühendriikide kasuks;

d) pani peaprokurörile kohustuse nõuda konfiskeerimist kohtu kaudu, ja

e) tunnistas, et jättes tähelepanuta formaalsed asjaolud, poolte vastuväited, üksikjuhtumite eripärad ja muud juhuslikud asjaolud, mis ei ole seotud põhiküsimusega, peab kohus otsustama Ameerika Ühendriikide õiguste üle sisuliselt.

Olles äärmiselt tagasihoidlik ja rikkudes vastastikkuse põhimõtet, kuna Venemaal ei ole Ameerika kodanikele selliseid piiranguid, kohaldatakse seda seadust siiski täies ulatuses ka Venemaa kodanikele, hoolimata sellest, et see võeti vastu 55 aastat pärast sama seaduse vastuvõtmist ameeriklaste suhtes. Aga mida ütleks kongress ja eriti millist kära tõstaksid sealsed juudid, kui me võtaksime endale Ameerika Ühendriikide poolt ette võetud algatuse...

VI. Ameerika kodanike võrdõiguslikkus oma seaduste ees ei tähenda de jure sama võrdõiguslikkust ka Venemaa seaduste ees. Seda kinnitavad nii 1832. aasta leping kui ka 3. märtsi 1887. aasta seadus.

VI. Seega on kongressi põhjendamatu nõue tühistatud nii rahvusvahelise õiguse põhimõtete kui ka Ameerika Ühendriikide enda õigusaktide alusel.

VIII. Kahtlemata ei ole kongressi liikmed nii naiivsed, et nad seda ise ei mõistaks. Seaduste vastuvõtmine kärnade kohta või juudi keele väljajätmine sisserändaja kirjaoskuse tunnuste hulgast on mõistatuse võti. Kui seda täielikult peatada ei õnnestu, siis vähemalt vähendada „valitud“ rahva sissevoolu Ameerikasse – see on ilmselt käesoleva tegevuskava lähim eesmärk. Ja kui Ameerika seadusandjatel tekkis lootus tuua väike osa Juuda poegadest tagasi Venemaale, siis näitab see veel kord, kui siiralt Ameerikas rõõmustatakse meie talmudistide transpordi üle ja kui otseselt kaitstakse nende Ameerika võrdõiguslikkust. Aga kui „onu Sam“ oma iroonilise kalduvuse tõttu ei põlanud lepingu rikkumisel venelaste üle nalja visata, siis tuleb tunnistada, et ta maksis selle eest karmilt.

Ja õigustatult... Rahvusvahelisel areenil ei saa käituda nagu ninasarvik nõudepoes!

 Rahvusvahelist õigust rikkudes on Ameerika keeldumine kahjulik nii talle                                   endale kui ka kasulik Venemaale.

I. Divide et impera – jesuiitide põhimõte on ratsionaalne neile, kes oskavad seda rakendada, kuid samas ohtlik, kuna mõistab selle kasutaja teenima valet, mis välistab järjepidevuse ja võib kaasa tuua kättemaksu. Tõde on alati iseendale truu, valetamine aga petlik isegi selle loojale, sest ettenägemise annet pole kellelegi antud. Sellest hoolimata püüavad Juuda pojad elada pettusega, mille eest neid saatus karistab. Alates iidsetest aegadest on nad ära kasutanud salajasi ühinguid, ahnust ja inimlikke kirgi. Jesuiitide nõukogu otsuseid lõpuni viies, ei rahuldu nad huvide vastuoluga, vaid loovad ise seda, ja mitte alati karistamatult, õhutades gojisid üksteise vastu, et vallutada nende enda orjus. Niisugune on muide ka käesolev juhtum. Veel on kaugeltki teadmata, kuidas see Iisraeli jaoks Lõuna-Ameerikas lõpeb.

II. Programmi laiendades viivad juudid nimetatud meetodi üle ka rahvusvaheliste suhete valdkonda. Erandlike tingimuste tõttu lubavad nad endale mõnikord sellist luksust, et mitte ainult ei pöördu riigisekretäri Gei poole Kišinjovi veresauna asjus, vaid korraldavad diplomaatilise sekkumise Soome mõttetute nõudmiste nimel. Sellega kooskõlas on nad varemgi püüdnud Ameerikat mõjutada, et saavutada „võrdõiguslikkus“ Venemaal. Siiani on see piirdunud aga kiirustava kirjavahetusega ega ole midagi andnud. Pealegi on juutidel olnud võimalus veenduda, et Washingtonis kuulatakse neid kõige rohkem kord nelja aasta jooksul, st presidendivalimiste ajal. Seetõttu otsustas Kagal praegust hetke täielikult ära kasutada, kuna peaaegu võrdses seisus olevad demokraatlik ja vabariiklik partei unistavad võrdselt juutide häältest saadavast lisahäältest.

III. Asi on aga selles, et esiteks sõlmiti 1832. aasta akt ajal, mil Põhja-Ameerikas veel peaaegu ei olnud iisraellasi, ja teiseks, kuigi neid on praegu juba kaks miljonit, on siiski valdav enamus „vene“ juudid. Teisisõnu, lepingu lõpetamise sobimatust süvendab veelgi Ameerika küüniline kavatsus soosida kuritegelikke või Venemaalt põgenenud juute, kahjustades sellega seaduslikke juute.

IV. See on selge tõend juutide ühtsusest maailmas, kuid see väide ei pea paika isegi Kagali enda seisukohast. Juutide puhul on täiesti mõeldamatu vaidlustada teise riigi sisekorda. Tõepoolest, olid ajad, mil nad, lihtsalt juutideks peetuna, olid näiteks kas linnade omand või Saksa keisri orjad. Siis võis veel rääkida „võõra omandi“ kaitsmisest. Aga praegu on olukord teine. Tõsi, kodanikuõigusi nõudes revolutsiooni ajal kuulutasid Juuda pojad endid kõige üllamateks Prantsuse patriootideks. Kahjuks, niipea kui rahvusassamblee sulges silmad sellele valele, hakkasid juudid kogu Euroopast kokku jooksma ja nõudma endi prantslasteks tunnistamist. Ja niipea kui Nathan Rothschild suutis koguda 10 000 000 rubla, mille ta oli ühel päeval pärast Waterloo lahingut Londoni börsilt varastanud, nimetasid samad „Berditševi gallialased“ end juba prantsuse juutideks, nagu teisedki, hollandi, hispaania, saksa, poola jne Juuda pojad. See oli üsna naeruväärne. Sest mis on tegelikult Uus-Meremaa, Transvaali või Mehhiko juut? Kas pole ilmne, et Veneetsiast Londonisse põgenedes jäi d'Izraeli endiselt juudiks, kuid ei muutunud inglaseks, nagu ta polnud kunagi olnud itaallane? Kahjuks jäi Kagali ilmselge pilkamine talutavaks, kuni juudid ise otsustasid oma maskeraadi lõpetada. Me näeme, et kui nende äri „õhulisus“ jõudis sellisele apoteoosile, et näiteks Hondurase laen jagunes täielikult börsi haide ja šaakalite taskute vahel, ei jäänud vabariigi valitsusele sentigi ja sellegipoolest nägi ta end mitme miljoniga võlgades sama börsi, Kagali leib-organi Austria „Neue Ereie Presse“ ees, kuulutas Herzl sionismi, teisisõnu lõpetas juutide nimetamise neile mitte kuuluvate nimetustega. Siis veendusid ka aaria rahvad, et mingeid muutusi ei toimunud.

Nende ees seisid jälle lihtsalt juudid või, elegantsemalt väljendudes, žiidilikud juudid või, veelgi pehmemalt, juudilikud juudid. Korrates ja reklaamides oma kongresse Baselis ja imetledes plaani rajada uus juudi kuningriik Jeruusalemma, mõtleb sionism loomulikult kõige vähem oma riigireetmisele. Ja meie ise ei taha seda märgata, nagu ilmneb vähemalt 1903. aasta Venemaa Sionistide Kongressi loast, mille andis Minskis selline Venemaa siseminister nagu V. K. Pleve. Eelnevast järeldub, et ka Põhja-Ameerikas elavad juudid, kuid seal ei ole Moosese usku Ameerika kodanikke, kes muidugi ei ole kunagi lakanud olemast vaid „valitud rahva“ liikmed, need „polacy mojzeszowego wyznania“, kes 1905. aastal flirtisid poolakatega, kuni nad 1907. aastal omavahel tülli läksid. Siit järeldub edasi, et juriidiliselt ei ole Washingtoni valitsusel õigust juute kaitsta, isegi kui nad on põgenenud Põhja-Ameerikasse, kuna Juuda pojad ei tunnusta teda oma riigivõimuna. Lõplik järeldus peab olema selline, et lisaks ebaseaduslikkusele, st Ameerika Kongressi sekkumise kehtetuks tunnistamisele Venemaa seadusandlusesse üldiselt, on 1832. aasta lepingu keeldumine tühine ka rahvusvahelise õiguse seisukohalt, arvestades asjaolu, et juutide kaitse ei puuduta Kongressi. Seega on kahtlemata selge, et Venemaa ei saa de jure alandada Ameerika kodaniku staatust juudi isikus, sest see staatus on tema jaoks maskeering, nägu, mitte olemus. Samas võivad õiguspärased lepingud kehtida ainult teatud juriidilise isiku suhtes.

V. Selle kindlaks teinud ja minnes üle Ameerika Ühendriikide jaoks ebasoodsa loobumise elemendile, tuleb arvesse võtta järgmist. Meie töötleva tööstuse piiratud võimsus ja ebatäiuslikkus välistavad Venemaa võimaluse tarnida tooteid välismaale. Mis puutub toorainesse, siis selles valdkonnas on Ameerika Ühendriigid nii rikkad, et nad ei vaja peaaegu midagi. Ainult kiire rahvastiku kasv, mis vähendab seal karjakasvatust, võib meie vaba maa olemasolu korral anda veel väljapääsu vene toodetele. Teisalt, rääkimata Ameerika Ühendriikidest ja isegi Kanadast, kahaneb praegu igal aastal Hudson Bay Company loomade küttimine, mis on tingitud karusnahkade röövellikust küttimisest. Sellesse tagasihoidlikku valdkonda on ka meil võimalik siseneda. On selge, et Venemaa ekspordiartikliteks Ameerika Ühendriikidesse võivad olla ainult töötlemata nahad, karusnahad ja vill. Vastupidi, müües võõrastele riikidele ilusat lina ja kanepit, veame kaugetest maadest endale puuvilla Ameerikast, kuna me ei oska siiani masinaid, eriti põllumajandusmasinaid valmistada, ja ostame sealt ka lina- ja kanepitooteid. See ongi kõik 1832. aasta lepingu kohased kaubad. Küsimus on, milline on bilanss? Tolliameti andmete („Venemaa väliskaubanduse ülevaade“) kohaselt on olukord järgmine:

Seega on Ameerika Ühendriigid kaubandusbilansi järgi viimase kahekümne aasta ja üheksa kuu jooksul (kuni 1911. aasta oktoobrini) Venemaalt teeninud 644 972 340 rubla. See maksukohustus Ameerika Ühendriikide ees summas ligikaudu 50 000 000 rubla aastas kehtestati meile just 1832. aasta lepinguga, mille artikli 6 kohaselt oleme kohustatud lubama oma territooriumile Ameerika Ühendriikide kaupu enam soodustatud riigi põhimõttel. Me ei saa oma ekspordis järele jõuda osaliselt draakoniliste tariifide tõttu, millega Ameerika Ühendriigid on end välismaiste importkaupade eest kaitse alla võtnud, osaliselt aga seetõttu, et meie peamised ekspordiartiklid, nisutoodang ja põllumajandustooted, ei ole Ameerikas vajalikud. Mis puutub Venemaa ekspordi kasvu aastatel 1909, 1910 ja 1911, siis selle üle pole meil põhjust rõõmustada. See toimub Ameerika juutide röövellikkuse ja nende poolt Siberi jahinduse hävitamise arvelt. Selgub, et näiteks ulukiliha on Ameerika laual peaaegu tundmatu, samal ajal kui meie karusnahatooted on samal ajavahemikul neljakordistunud. Kasumit ei saa aga mitte meie, veel vähem Siberi talupojad. Lõviosa kasumist haaravad endale muidugi „valitud rahva" pojad, kes tegutsevad igasuguste vahendajate nime all, ja võib-olla ka Ameerika pangad, kes annavad juutidele laenu Siberi töösturite orjastamiseks.

VI. Kellele on sellistes oludes kasulik kaubanduslepingu tühistamine? Ilmselgelt ainult meile. Tõsi, Ameerika suursaadik Peterburis ei tea, kuidas nüüd uue lepingu sõlmimist kiirendada, kuid vaevalt tal see kiiresti õnnestub. Igal juhul ei saa Ameerika seda, mis tal oli. Teisalt on vaja talle selgeks teha, et on vahe „Maiõiel“ ja Talmudil. Ei ole ükssama asi, kui eile Venemaalt põgenenud juut-pommipanija ja 1620. aastal laevalt maha tulnud Uus-Inglismaa asunike järeltulija. On aeg töökatele jänkidele selgeks teha, et tähtede lipu väärikus, õiglus ja tsivilisatsioon ei ole sellised mõisted, mida juutide eesmärkide nimel labastada. Kui kogu see kära puhkes Nuhim Kamajki pärast, keda ei lastud Venemaale, ja kui Vitebski kubermangust sõjaväeteenistusest põgenenud Moške Zultser suutis kongressis algatatud hääletusega Ameerika Ühendriigid naerualuseks teha, siis ei teeks Washingtoni valitsusele paha seda ka sagedamini meelde tuletada!…

VII. President Taft leevendas juutide poolt jultunud vassimist. Siiski oli see tehtud. Venemaa seda nii mõistabki. Puhkesid protestestid nii Riigiduumas kui ka paljudes linnade ja maakondade asutustes. Võeti vastavad meetmed. Me ei tahagi teada, kuidas Ameerikas end tuntakse, aga ilma nendeta saame hakkama. Juba on tulnud ettepanekuid kõikjalt – Rootsist, Saksamaalt, isegi Austraaliast, kus on väga head põllumajandusmasinad. Puuvilla jaoks on meil endil laialdased maad Kaukaasias ja Turkestanis. Hoolimata asja äärmisest noorusest, toodame üle 50% Venemaa tehastele vajalikust puuvillast. Mõne aasta pärast saame võimaluse seda eksportida. Tänu ameeriklastele, et nad meile õpetust andsid!

Meil oleks ammu tulnud leping ise tagasi lükata. Aga meie, venelased, oleme aus rahvas ja oskame olla sõbrad. Halvem neile juudi orjadele Ameerikas, kes ei osanud hinnata vene hinge ja tasusid meile hea eest kurjaga.

VIII. Aga mida teevad selle häbiga armsad iisraellased Ameerika Ühendriikides, seda ei tea ilmselt nemad isegi. Me ostsime ju ainult puuvilla kuni 15 miljonit puuda aastas. Kuhu selline mass panna, veel pealegi nii ootamatult?… Aga masinad?… Nii et kui kümned tuhanded töölised jäävad ilma leivata, peaksid nad oma tänulikkust väljendama ilmselt „ rõhutud hõimu“ poegadele, nii „solvav Ameerikale“, et neid ei lubata Venemaale!…

                                           Kagali „härjavõitlus“

I. Eespool öelduga tõendatakse, et 1832. aasta lepingu rikkumiseks ei olnud ei materiaalset ega formaalset põhjust. Vastupidi, meie tõestatud sõprus ja S.A-le ohtliku tänamatuse tagajärjed, mida nad näitasid üles Juuda poegade õhutusel meie jaoks raskel ajal võitluses Jaapaniga, ja teisest küljest keeldumise puudus Ameerika enda jaoks, mis näib olevat kaotanud igasuguse tõenäosuse, mis juhtus. Tõepoolest, Venemaa jaoks uue katastroofi käivitamisel ei olnud juutidel ilmselt eduvõimalusi, kuid nad saavutasid midagi. Küsimus on selles, kuidas see juhtuda sai?…

II. Vastuseks on eelkõige see „insolentia“ või „arrogran-tia“ judaeorum, mis on ammu tuntud kui juutluse iseloomulik joon. Aarialasele on arusaamatu, milleks juudid võimelised on! Meie vaatenurgast on see mõeldamatu isegi õiglase asja kaitsmiseks. Juuda poegade arvates on see aga loomulik ja otstarbekas, eriti pettuse võidukäigu puhul. „Vale on üks parimaid võiduvahendeid,“ ütlevad nad, „eriti siis, kui see ületab igasuguse jultumuse piiri ja võib juba tunduda voorusena“. Sõltumata sellest, on antud juhul täheldatav ka N. V. Gogoli geniaalselt märgitud fakt, et valetaja endaga kaasa kiskudes hüpnotiseerib vale kuulajaid. Ameerikas pole meil kedagi, kes meid kaitseks. Seetõttu omandab „valitud rahva“ levitatav laim lõpuks usaldusväärsuse. Karistamatus võlub „valitud rahvast“ niivõrd, et talle tundub mitte ainult kõik meie suhtes võimalik, vaid ta hakkab nägema, nagu oleks meie saatuseks tühisus ja põlgus. Peale selle on juudid oma uhkuses ja vihas peaaegu suutnud veenda iseennastki, et Roosevelt on oma vahenduse abil meid soosinud ja et Portsmouthi rahust ei saa Venemaa Ameerika Ühendriikidele keelduda. On selge, et meie tänulikkuse viljad tuleks anda juutidele juba selle eest, et nad on „ausa vahendaja“ hõimukaaslased. Rahu eest peame me maksma just „võrdõiguslikkuse“, st revanši juutide ebaõnnestunud katsete eest seda sõja ajal relvastatud mässuga saavutada...

III. Esindajatekoda ja Senat ei usu pisaraid, eriti krokodillipisaraid, vaid nõuavad veenvaid argumente. Kagal võttis oma meetmed õigel ajal, seega ei vajanud ta ajalehtede ega miitingute agitatsiooni. Teisiti olid lood unistava „suure avalikkusega“. Teda tuli „kaasa haarata“ ja samal ajal „päästa nägu“ rahva esindajatel… Aga kuidas seda teha?…

IV. Korraldada „härjavõitlus“… Mis see tähendab? Asi on lihtne. Tuletage meelde, kuidas need „võitlused“ toimuvad Hispaanias. Mida on vaja?… Rahvahulk – röövloom. Ta januneb barbaarsete vaatemängude järele. Tsirkuse julmad võitlusvõtted või eluohtlikud hüpped trapetsilt trapetsile katuse all; hobuste ja inimeste piinamine võidusõitudel; lennunduse inimohvrid Moolokile; avalikud surmanuhtlused, nagu need toimuvad praegu Prantsusmaal, jne, jne – just seda vajavad need, kes uhkusega nimetavad end homo sapiensiks. Selle järgi tuleb härg mitte lihtsalt tappa, vaid viia ta raevu. Aga iga rahvahulk on ju nagu väike laps. Pole midagi lihtsamat, kui teda petta. Lapsepärases enesepettuses peab ta end veatuks ja on kindel, et keegi ei suuda teda üle kavaldada ega julge seda teha. Seda tuleb silmas pidada ka „härjavõitluses“. Sierra Nevada metsik isasloom on oma kodumägedes tunduvalt ohutum, kui ta on rahulik ja vaba, st kui ta suudab mõelda, kui ta tahab aga palju ohtlikum inimeste ümbritsedes ja tahtlikult ärritatuna. Siin on tema raev kunstlik ja mõttetu, kuna seda ei tekita need, kes talle coup de grace annavad, ja see ei ole suunatud härjavõitlejale, vaid värvilisele riidetükile... Talmudis on kogenud juudid pikaajalise kogemuse põhjal veendunud, et rahvahulgaga tuleb käituda samamoodi kui härjaga tsirkuse areenil. Ja see pole ainus näide. Isegi kui neli meest tõmbavad teda köiega, ei lähe eesel laeva pardale. Siis tõmbavad kaks või kolm meest eeslit sabast tagasi, nii palju kui suudavad. Ta jookseb jälle visalt redelile ja hüppab tekile. Sama süsteem kehtib ka inimeste puhul. Juhindudes juba sküüdi Anacharsise tähelepanekust, teavad juudid, et inimene on kariloom ja seetõttu võimeline massis, nagu paanikas lambad, viskuma kaljult tormavate lainete sekka. Pole ime, et koos advokaadiametiga hõivab juutlus ka teatritegevuse ning annab Peterburis Kagali keskkonnast mitte ainult riigiteatri lavastajad, vaid peaaegu kõik „Rahvusteatri“ artistid. Mitte asjata orkestreerivad juudi vabamüürlased omakorda poliitilisi valimisi... Seega on ka raamatud nende kätes. Talmudi auks töötades oma lavastust „härgade võitlusest“ miitingutel ja rahvakogunemistel, valmistavad nad vastavalt ette ka mise en scene. Hulos et banderillos on juudi grimeerimises madalaim administratsioon, mis ärritab rahvahulka väikeste nördimistega, nagu matadoorid teevad härjaga, torkides teda värviliste lintidega; dongihoted-pikadoorid värvatakse sageli surma määratud valvurite hulgast või isegi ratsameistrite hulgast, kes suudavad auväärse pileti „Mite“ Bogrovile anda; statistid-matadoorid erutavad rahvahulka oma arvukusega; need on „vana režiimi“ ametnikud, kes rahvast ära söövad... Ta ei tea veel, et radikaalse vabariigi kehtestamisega nende arv kolmekordistub, nagu näiteks praegu Prantsusmaal; lõpuks, härga-rahvahulka raevu ajav punane kangas – need on pärimused, uskumused, püüdlused ja rahva lootused; need on verega üle valatud „fanatismi ja türannia ohvrid“, kõik, mis on sajandite jooksul loodud, mis on riigile suur ja püha ja mis „vabastajate“ toimetuse käes muutub madaluse ja pimeduse toimet, äratab raevu juutide poolt rõhutud ja loomaks muudetud inimkarja... Ja kui tragikomöödia jõuab kulminatsioonini, ilmub Lassalle või Marx, Bernstein või Kautski ja annab toreadoorina surmava löögi internatsionalismi ja kollektivismi jutlusega. Andes „teadlikele proletaaridele“ hallutsinatsioonid talmudi paradiisist ja eemaldades seega surnud „härja“ areenilt, haarab juudi „kvartett“ juba takistamatult „teatri kassa“.

V. Juute ja eriti nende ajakirjandust tundes pole vaja arutada võtete üle, millega nad 1832. aasta lepingu sõlmimisel ameeriklasi raevu ajasid. Kahju, et seda ei mõistnud ka jänkid ise. Aga saatus ei jäta neid õppetunnita. Las ainult Jaapan kuulutab sõja ja kohutav karistus langebki Ameerika Ühendriikide peale. Siis mõistavad jänkid, kes on Juuda pojad. Kas „valitud rahvas“ ei näidanud end peale Venemaa ka Saksamaa üle valitsemise ajal „Cultur-Kampf“ ajastul? Kas Kagal ei sülitanud 1870–1871. aastal oma heategijale Prantsusmaale ja seejärel veelgi kohutavamalt Dreyfuse protsessi ajal? Kas mitte juudid ei hävitanud neid võõrustanud Poolat? Kas mitte juutide juhitud trustid ei ohusta surmavalt Ameerika Ühendriike, mis on loogiline jätk „hazuki“ ja „ma'arufi“ traditsioonile, mille püha Talmud kehtestas juba iidsetel aegadel?

Igatahes, lootuses „Venemaad kaarde painutada“, kuulutasid talmud-hohimid talle „ristisõja“. See algas kõige juudistnumatest osariikidest: New Yorgist, Connecticutist, Pennsylvaniast, Georgiast, Louisianast jt... Ameerika vastikust tekitava demoraliseeriva poliitika ja valimiskampaania räpaste võtetega täitunud Washingtoni kongress, eriti kohalikud seadusandlikud kojad, täituvad elanikkonna põhjakihist, šantažeerivatest ajakirjanikest, korrumpeerunud advokaatidest, börsipetturitest jms, viimasel ajal ka juutidest. Olles siin häältega taganud lepingu tühistamise, hakkas judaism ajalehtedes ja miitingutel „suurt publikut“ õhutama. Meeletu sõim, meeleheitlikud valed, häbiväärne pilkamine, jälgimõttelised satiirid, häbiväärsed karikatuurid, raevukad üleskutsed kättemaksuks väidetavalt rüvetatud Ameerika kodaniku au eest, samuti väidetavate solvangute eest Venemaa valitsuse ja isegi Püha Sinodi poolt väidetavalt toime pandud “maailma suurima vabariigi” võimu vastu, mõnitasid nad meid juutide käsul kogu P.A. liidu territooriumil. Ettekäändel, et 1832. aasta leping sõlmiti Ameerika suursaadiku Peterburis Buhanai poolt, kes oli pärit Pennsylvaniast, õhutasid juudid Philadelphias senaator Penrozi võtma Kagali orkestri esimese viiuli. Senaator Penrose karjus koosolekutel, et ta ei jää ellu, kui Venemaa julgusele kätte ei maksta ja kui tema rünnakud Ameerika kodanike omandiõiguse, vabaduse ja elu vastu ei saa kõige karmimate karistuste osaliseks.

Šabbesgojid ümbritses hulk juute. Talmudoloogia doktor Iossia Strong, professor Cyrus Adler Dropsi-kolledžist, Ameerika Juudi Komitee esimees ja föderaalne kohtunik Meyer Sulzberger, B'nai B'rithi juhatuse liige ja endine P.-A. suursaadik Türgis, kahjuks samuti Venemaale sissepääs keelatud Oskar S. Straus (Iosel Straus) jt. mitte vähem tähtsad Iisraeli isad saatsid, ümbritsesid ja ülistasid narri Penrozat... Teiselt poolt on New Yorgis kaks Zeligmani venda, pankur ja professor. Pühendudes igasugusele Venemaa kahjustamisele, suudavad need juudid üksi Ameerika Ühendriikide pealinnas asendada Philadelphias tegutsevat Kagalit. Professor Zeligman soovitas New Yorgi miitingul tungivalt rikkuda Venemaa suhteid Jaapani ja Hiinaga. Panganduses tegelev Zeligman koos Šrausiga (eespool nimetatud; nüüd hukkunud Titanicul) ja Shiffiga kuulub „B'nai-B'rithi“ juhatusse, st ehk keskse juudi ja seega ka salajase rahvusvahelise valitsuse, mis lõbustab end gojide laste unistustega „vabadusest, võrdsusest ja vendlusest“... Kolmas vend, samuti pankur, Srul Zeligman, elab Londonis. Tema tütar on abielus juudiga, muidugi Vilenkiniga – Venemaa rahandusministeeriumi kaubandusagendiga Ameerika Ühendriikides. Kas pole ilus kvartett?

Koos oma persona gratissima, taas juudiga, Rafalovitšiga, kes on omakorda määratud kaubandusagendiks Pariisi, otsib S. J. Witte veel ühe tähtsusetu juudi ja saadab ta New Yorki. Siin omandab Itska Vilenkin Venemaa valitsuselt ordeni, tegeliku riiginõuniku auastme, esindusliku ametikoha ja palga, mis on suurem kui riiginõukogu liikmel. Sellest ei piisa. Lisaks avab Venemaa teenistus talle tee rikkasse juudi perekonda, kus ta abiellus. Aga ka sellest ei piisanud. Olles Vene rahandusministeeriumi agent, ei saa Vilenkin olla paljustki teadmatuses. Ja mida siis juudid ei tea!… Niisiis, Itska Vilenkin, Vene kõrgete ametnike hulka kuuluv, tegutseb usinalt ka Iisraeli südames. Tõepoolest, kui eeldada, et on mõeldamatu, et ta on juutide vaenlane ja seega Kagali poolt vihatud, siis tuleks selline agent vallandada, kuna ta on Vene rahandusministeeriumile kasutu. Ja kui ta loomulikult on juutidega solidaarne, siis on ta Venemaale kahjulik, kuna ta ei saa keelduda oma hõimukaaslastele kaastundest ja seega ka selles agitatsioonis meie riigi vastu, milles nad osavad on, eriti kui tema naise onu õpetab, kuidas meil tuleks luua halvad suhted Hiina ja Jaapaniga, ja teine onu valitseb „maailma“ Kagalit.

Aga hr Witte'i head teod ei piirdu sellega. Juutide poegadele oli veelgi soodsam kui seadused meie kõrgemate ametnike poliitika. Juba ammu on paljudel meie kõrgetel ametnikel juutide vastu „haiguslik tõmme“. Kuulge, mida ütleb V. P. von Egert[165]. Minu austatud sõber ja kaastöötaja V. P. von Egert reisis Põhja-Ameerikas, kui Juuda pojad valmistasid ette Esindajatekoja hääletust 1832. aasta lepingu tühistamise kohta. Koju naasnud, esitas ta oma tähelepanekud ja mõtted brošüüris „Ameerika muljetest“. Von Egert'i kodumaa-armastusest kantud, inspireeritud ja vihased märkused leidsid elava vastukaja vene südametes. Liigutava patriootilise meeleoluga möödus 3000 erinevas vanuses ja erineva seisusega inimese kogunemine Peterburis (veebruar 1912). Seejärel toimusid Ameerikas veel sündmused, mis puudutasid meid ja mida muidugi jälle juudid moonutasid. V. P. von Egert ei jätnud neid mainimata. Tema üleskutse „Tuleb end kaitsta!“ hingab siirast kurbusest juudi türannia ees ja sügavast kahetsusest meie tegevusetuse üle. Tervitades V. P. von Egert'i julgust ja tänades teda venelasena õigeaegse hoiatuse eest, põhjendas autor oma seisukohta tema tunnistusega, mis puudutab Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahel 6./18. detsembril 1832. aastal sõlmitud lepingu tegelikku rikkumist.

„Ja siiani kehtib direktiiv, mille endine rahandusminister S. J. Witte selles mõttes järsult välja andis. Riigipank muutus tema juhtimisel lihtsalt juutide pankade kasvulavaks. Juudi ettevõtete subsideerimisel ei olnud tema juures keeldumist. Rahandusministeeriumi alluvuses olevad õppeasutused olid juutidele laialdaselt avatud jne. See minister näitas aktiivselt üles huvi juutide edu vastu ka väljaspool Venemaa piire. Näiteks 1890. aastate keskel, kuulutades ja tõestades, et Venemaa valuuta parandamiseks pole kulda, ning korraldades Venemaal devalvatsiooni, saatis ta samal ajal miljoneid kullas Ameerika Ühendriikidesse nende valuuta parandamiseks, millest sõltus seal pankroti äärel olevate juudi pankade ja spekulantide pääsemine...

Selle eest avaldas A. White hiljuti tänu Washingtonis esitatud kõnes välisasjade komisjonile: „Ma tundsin üht suurt venelast – Sergei Witte. Just tema, olles rahandusminister, andis Ameerikas Clevelandi presidendiajal meile valuuta toetamiseks palju miljoneid kulda väga soodsatel laenutingimustel."[166]. „On suuri venelasi, üks neist, keda ma olen tundnud, Serge de Witte. Tema oli see, kes Venemaa rahandusministrina president Clevelandi administratsiooni ajal, - nähes, et meie valitsus, nagu ta arvas, vajab kulda oma valuuta alusena, pakkus meile miljoneid ja miljoneid kulda - suures osas Ameerika kotkastes, äärmiselt õiglastel ja mõistlikel tingimustel.“ (Kuulamine Esindajatekoja väliskomisjoni ees. Esmaspäev, 11. detsember 1911. P. 11. - Official Congressional Record).

Tolleaegse kõikvõimas rahandusministri poolt antud loosungi all sai juutide soosimine meie üldtooniks ja umbes viieteistkümne aasta jooksul toimus kogu Venemaa juutlusega imbumine. Meie ebatäiuslikest seadustest tulenevaid arvukaid lünki kasutasid kõik juudid ära, kes ei haigutanud sellise julgustuse peale, et levida üle asustusjoone. Nüüd on isegi väljaspool joont iga linn või isegi väikelinn täis „rõhutud hõimu“ esindajaid. Riigi kaubandus on nende käes monopoliseeritud. Peterburi enda nägu muutus silmatorkavalt.

Samal ajal sai juutide värvus üha enam patronaaži, et hõivata juhtivaid ametikohti panganduses ja aktsiaseltsides, ning neid kaunistati, kus iganes selleks võimalus avanes ja kus see võis sõltuda rahandusministeeriumist, riigiteenistuslike tunnustustega.

Sellised olid ka meie Ameerika olud, kui 17./30. oktoobril 1911. aastal New Yorgi hipodroomil vilistati Vene hümn lõpuks välja. See juhtus nii. Inglasi võlunud ja Ameerikas tormilise vaimustuse tekitanud Andrejevi balalaikaorkester andis heategevuskontserdi. Olles omal algatusel esitanud Ameerika hümni, kuulis Andrejev nõudmisi mängida vene hümni... Need juudid olid meile üllatuse valmistanud! Esimesed akordid võeti vastu madude sisinaga, kära ja möirgamisega. Loožis viibinud Venemaa konsul, parun Schlippenbach, kiirustas kahjuks lahkuma. Vahepeal oli saal muutunud sünagoogiks ja rahvas möllas. Sajad metsikuks muutunud juudid tõusid püsti ja karjusid igal häälel, selge kavatsusega skandaali õhutada ja suurendada. Tõelised ameeriklased mitte ainult ei osalenud selles häbiväärses etenduses, vaid tõusid püsti, aplodeerisid ja tervitasid hümni hüüetega.

Aga Juuda pojad, kes olid end eelnevalt ette valmistanud, olid enamuses ja summutades imelise muusika, karjusid meeletult: „Meenuta Kišinjovi! Ärge unustage pogromme!…“ Vastupidiselt kõigele, nagu „New-York American“ (New-York ameeriklane) pahaselt tunnistab, mängis orkester „muusikute vihast põlevate nägudega" hümni lõpuni...“. On märkimisväärne, et politsei ei peatanud juutide hullust. Meie hümni solvang jääb siiani karistamata... Peale selle kogunes järgmisel päeval, 18./31. oktoobril, mitusada erineva nimetuse vaimulikku piiskop Cortneyga eesotsas Metropolitani ühingu hoones ja koostasid resolutsiooni, milles nõuti lõpetada juutide tagakiusamine Venemaal ja sundida Venemaa võime loobuma religioosse sallimatuse põhjal keeldumast tunnustamast teatud kategooria Ameerika kodanike passe. Samal kohtumisel valiti kuus preestrit, kellele anti ülesanne esitada New Yorgi peapiiskopile teine resolutsioon, milles mõisteti hukka Vene õigeusu kiriku tegevus ja kutsuti teda üles saatma see resolutsioon Püha Sinodile kui Ameerika vaimulikkonna seisukoha väljendusena...

Sellist lõbu korraldas endale kaagal „mõlema poolkera kõige vabamas riigis“. Kuidas ei võiks koos Platoniga tunnistada, et piiritu vabadus on lootusetu orjus!… Ja Platon ei tundnud veel Juuda poegi!

VI. Vires acquirit eundo - mõte, mis on tõe puhul tõene, kuid ehk kõige tõepärasem vale puhul... Ja juutlus ei ole selline, et poolel teel peatuda. Moška Sulzeri juhitud juudi saadikute jõuk esitas Kongressi Alamkojas seaduseelnõu Venemaaga sõlmitud lepingu hävitamiseks. Võib ette kujutada, mida tegid juudid ja nende käsilased „rahvaesindajate“ seas, kui leiti vaid üks mees, et määrida seda häbematust, nagu see väärib. Teisest küljest on juutidel „sapp purustatud“. Neile ei piisa sellest, et nad laimavad meid lepingu tahtliku rikkumise eest, samuti ei piisa sellest, et nad alandavad Ameerikat, mis on andnud Kagalile varjupaiga. Ei! Nad ise dikteerisid resolutsiooni teksti, mis on meile solvav mitte ainult sisuliselt, vaid ka vormiliselt. 30. novembril / 13. detsembril 1911 otsustas täiskogu kõigi peale ühe häälega järgmist:

„Ameerika Ühendriikide rahvas kinnitab aluspõhimõttena, et tema kodanike õigusi ei tohi piirata rassilistel või usulistel põhjustel; et Ameerika Ühendriikide valitsus sõlmib lepinguid kõigi Ameerika kodanike klasside võrdseks kaitseks, arvestamata hõimu või usutunnistust; et Ameerika Ühendriikide valitsus ei osale üheski lepingus, mis eristab või kipub eristama Ameerika kodanikke usutunnistuse või hõimu alusel; et Venemaa valitsus on rikkunud 1832. aasta lepingut, keeldudes tunnustamast Ameerika passe, mis on seaduslikult välja antud Ameerika kodanikele hõimu- või usulistel põhjustel; et kongressi arvates tuleks nimetatud leping nimetatud põhjuseid silmas pidades lõpetada võimalikult varakult; et nimetatud põhjustel kuulutatakse see leping lõppenuks ja sellel ei ole enam jõudu ega mõju pärast ühe aasta möödumist kuupäevast, mil Venemaa valitsus on teatanud selle resolutsiooni sisust, ning et sel põhjusel on president kohustatud sellele teatele Venemaa valitsuse tähelepanu juhtima.

VII. Venemaa suursaadik Bahmetev ei saanud ükskõikseks jääda. Tema vestlusele Taftiga järgnes kiire ja Kongressi jaoks ootamatu presidendi korraldus. Nähes ette, et sellise resolutsiooni võib ka Senatis vastu võtta, ja leides, et lepingu lõpetamine sellisel toorel kujul on võimatu, otsustas Taft lepingu omal algatusel tühistada, andes Ameerika suursaadikule Peterburis korralduse teavitada sellest Venemaa valitsust viisakalt ja juute mainimata. Meie välisministrile teatas Ameerika Ühendriikide suursaadik sama aasta 3/16. detsembril kirjalikult:

„Vastavalt minu valitsuse juhistele ja lisaks läbirääkimistele, mis on toimunud välisministri ja Venemaa suursaadiku vahel Washingtonis, on mul au edastada Venemaa keiserlikule valitsusele Ameerika Ühendriikide ametlik deklaratsioon vastavalt 1832. aasta lepingu artiklile 12, mille kohaselt see leping lõpetab vastavalt selle eeskirjadele 1. jaanuarist 1913. aastal.

Nagu Teie Ekstsellents mäletab, on kahe valitsuse vahel viimase kolme aasta jooksul toimunud läbirääkimistel selgunud, et praegune, vana leping, nagu on ilmselge, ei vasta enam mitmes mõttes mõlema poole poliitilistele vaadetele ja üha suurenevatele materiaalsetele vajadustele. Aeg-ajalt on leping põhjustanud ka teatud arusaamatusi, mida mõlemad valitsused on kahetsusväärselt mõistnud.

Edastades käesoleva ametliku teate Teie Ekstsellentsile, olen suunatud väljendama oma valitsuse soovi uuendada oma jõupingutusi, et sõlmida kaasaegsem sõprus-, kaubandus- ja meresõiduleping, mis vastaks paremini mõlema poole huvidele. Samal ajal on president volitanud mind kinnitama, et Ameerika Ühendriikide valitsus omistab suurt väärtust kahe riigi vahelistele ajaloolistele suhetele ning et minu valitsus soovib teha kõik endast oleneva, et kavandatud läbirääkimiste tulemus aitaks kaasa nende suhete edasisele tugevdamisele ja sõbralikule iseloomule.

Ma kasutan seda võimalust, et esitada Teie Ekstsellentsile uuendatud kinnitus minu kõrgeimast lugupidamisest.“

Senatis, kellele president vastavalt kehtestatud korrale teatas öeldut, hakati kõigepealt pidama kõnesid, mis ei jäänud alla istungisaalis peetud kõnedele. Seejärel leidsid nad, kui nad järele mõtlesid, et nad ei saa täiskogu resolutsiooni heaks kiita, vaid kiitsid vastupidiselt presidendi korralduse heaks.

Nii lõppes asi esialgu Senati 6/19. detsembri 1911. aasta resolutsiooniga, mille kiitis heaks ka Esindajatekoda:

„Arvestades, et

(a) 18. detsembril 1832. aastal Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel sõlmitud kaubandus- ja meresõidu leping näeb oma 12. artiklis ette, et see jääb kehtima kuni 1. jaanuarini 1839, ja kui üks kõrge lepinguosaline ei anna üks aasta enne seda kuupäeva teisele poolele teada oma kavatsusest seda lõpetada, jääb see siduvaks ühe aasta jooksul pärast nimetatud päeva, ja nii edasi kuni ühe aasta möödumiseni alates nimetatud teate saamisest.

b) 16. detsembril 1911 andis president korralduse edastada Venemaa keiserlikule valitsusele Ameerika Ühendriikide valitsuse ametlik teade Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt Peterburis asuva Ameerika Ühendriikide suursaadiku kaudu, et ta kavatseb nimetatud lepingu lõpetada ühe aasta möödumisel 1. jaanuarist 1912. aastal;

c) et nimetatud leping ei vasta enam mitmes mõttes mõlema riigi poliitilistele põhimõtetele ja kaubanduslikele vajadustele ning

d) et lepingu osapoolte poolt antud tõlgendused erinevad üksteisest mõlemale ülimalt tähtsates küsimustes, siis Ameerika Ühendriikide Kongressis kokku tulnud Senat ja Esindajatekoda otsustavad käesolevaga: et presidendi poolt Venemaa keisririigi valitsusele antud teade eespool nimetatud lepingu lõpetamisest vastavalt selle tingimustele on käesolevaga heaks kiidetud ja vastu võetud.

On mõttetu öelda, mis sellest lõpuks välja tuleb. Küsimus ei saa aga mitte olla, et see ei sattuks eelseisva riigiduuma lähituleviku tööde hulka. Igatahes on vaevalt mõeldav, et mingeid läbirääkimisi saab pidada enne, kui Põhja-Ameerika on saanud piisava rahulolu oma tungimise eest Venemaa au vastu...

VIII. Tõel on õigus olla uskumatu. Seega näeme, et 17./30. detsembril New Yorgis, kus osalesid nii praegune kui ka endine president Taft ja Roosevelt, määrati „rahupankett“ sajale ja viiekümnele tuhandele P.A. Liidu tegelasele. Kutsutud olid ka välisriikide, seega ka Venemaa suursaadikud. Pehmelt öeldes naiivsed ameeriklased saatsid Washingtoni erirongi, kuid nagu ette oli näha, tuli see tühjana tagasi. Quos perdere Jupiter vult, dementat! Kõigist missioonidest ei tulnud keegi. See oli juba kehtiv ja teenitud solvang neile, kes lubavad end suitsutada ühisele maailmale, olles just teinud reeturliku rünnaku selle vastu, ja julgesid isegi oletada sellist küünilisust Euroopa diplomaatia poolt, kui see oleks banketil osalemisega sanktsioneerinud isegi Ameerika valitsuse poolt seni nähtamatut jultumust...

Selline oli esimene õppetund. Sellele järgnesid teised.

        Kuna nad ei ole oma eesmärki saavutanud, on kongressi poliitikud                         muutnud selle mõlemal poolkeral pilkamise objektiks

I. Vaevalt ei saa olla kahtlust, et P.-A. häbist vabad “rahvaesindajad” otsustasid USA juutide kätte mängida, usaldades ju ainult väsimatu Kagali vannet, et Venemaa on abitu ja tema maine vastik ning et maailma ajakirjanduse omamisega suudaks juudid end rehabiliteerida.

Paraku lõbustas saatus juute endid, karistades nende suutmatust õnne taluda.

II. Paljudest sarnastest arvamustest toome siinkohal ära mõned peamiste ajalehtede kommentaarid:

Saksa ajalehed:

Norddeutsche Allgemeine Zeitung. – Kõik see ei ole midagi muud kui manööver juutide häälte võitmiseks eelseisvatel valimistel.

Deutsche Tageszeitung. – Saksa valitsus peaks järgima Venemaa eeskuju Ameerika juutide passide küsimuses... Erapooletu vaatleja võib Venemaale praeguses olukorras ainult kaasa tunda.

Rheinisch-Westphalische Zeitung – Küsimus, mille Venemaa valitsus peab nüüd Ameerika valitsusega lahendama, puudutab esmajoones neid mõlemaid. Kuid kogu maailm peaks imestama, kuidas Ameerika valitsus astub välja ainult teatud klassi endiste vene alamate eest ja nõuab vene valitsuselt, et see tunnustaks nende uute kodanike tagasipöördumisel Venemaale ja seal uuesti elama asumisel samu õigusi, mis on Ameerika kodanikel, kes on inglise või muud päritolu, kui Ameerika valitsus ise keeldub halastamatult mongoli päritolu vene kodanike sisenemise õigusestt Ameerika Ühendriikidesse, takistades neil seega sisenemist oma riiki täpselt nii, nagu seda soovib Venemaa. Sellise Ameerika poolse diskrimineerimise puhul peaksid teised riigid oma huvide kaitsmiseks sekkuma.

Dresdener Nachrichten. – Venemaale kuuluvad miljonid mongolid, kes on tunnustatud täieõiguslike Venemaa kodanikena. Sellest hoolimata on Ameerika Ühendriigid alati keeldunud selliseid mongoleid oma riiki lubamast... Võib mõelda, mida tahes nende range passieeskirjade kohta, mis Venemaal kehtivad välismaalaste juutide suhtes, kuid igal juhul tuleb tunnistada, et Venemaal on õigus tegutseda oma riigis oma seaduste järgi... Aga jänkid arvavad, et nad võivad endale lubada kõike, ilma et peaksid teistele mingeid järeleandmisi tegema.

Deutsche Volkwirthschaftliche Correspondenz. – Mitte kaubanduspoliitilistel kaalutlustel, vaid takistuste tõttu, mida Venemaa oma passieeskirjadega seab Ameerika juutide sisenemisele oma territooriumile, tühistas Ameerika valitsus 1832. aasta sõprus- ja kaubanduslepingu Venemaaga.

Asjaoluga, et on mitu miljonit Venemaa kodanikku, kellel on keelatud siseneda Ameerika Ühendriikidesse, ei taha ta oma tavapärase tseremooniata arvestada.

Hamburger Fremdenblatt. – Kas on olnud juhtumeid, kus Euroopa suurriigid on kaevanud Venemaa passieeskirjade piiramise üle nende juudi kodanike õigustele siseneda Venemaale ja seal viibida? Me pole sellest kunagi kuulnud. Kahjuks on juudid Ameerika Ühendriikides muutunud jõuks! … Ameerika valitsus püüdis Ameerika juute kaitsta, kuid Venemaa vastas, et ei luba sekkumist oma siseasjadesse. Kui Ameerika valitsus otsustas viidata 1832. aasta lepingule, viidati Peterburis vene mongoli päritolu kodanikele, keda ei lubata Ameerika Ühendriikidesse. Siis tühistas Ameerika lepingu ja sellega kaotati ka kahe riigi vahelise kaubanduse soodustused, mis olid lepinguga vastastikku tagatud.

Leipziger Neueste Nachrichten. – Ameerika Ühendriikide president tühistas 1832. aasta lepingu Venemaaga ja nüüd õnnitlevad Ameerikas üksteist selle üle, et Venemaa on oma lugupidamatuse eest Ameerika kodanike passide suhtes nurka surutud. Kuid hr Taft ja tema välisminister teavad väga hästi, et uue lepingu sõlmimine Venemaaga, mis annaks kõikidele Ameerika kodanikele, sõltumata nende hõimust või usutunnistusest, võrdsed õigused Venemaale sisenemisel ja seal viibimisel, on täiesti võimatu. Mõlemad riigimehed teavad ka väga hästi, et ärilisest seisukohast on Ameerika Ühendriigid palju rohkem huvitatud headest suhetest Venemaaga kui viimane, kuna nad müüvad Venemaale palju rohkem kui sealt ostavad. Lõpuks mõistetakse seal täiesti, et Venemaa vaenulik poliitika tekitab suuri raskusi ja põhjustab märkimisväärset kahju jänkidele, kes otsivad äri Kaug-Idas. Aga Ameerika rahvas kujutleb, et ta on saavutanud moraalse võidu; Ameerika kotkas hüüdis: hurraa, leping on hävitatud! Nad ei näe, et hr Taft ja Kongress mängisid välja „poliitilise efekti“... Kui „ameerika“ kodanik, kelle häll oli näiteks Łódźi getos, otsustab 1913. aastal Venemaale sõita, võib ta oma Washingtoni passi rahulikult koju jätta: moskvalased ei lase teda niikuinii üle piiri, ja neil on selleks põhjus. Ja kui ta siis pettunult pöördub välisministeeriumi poole abi ja lohutust otsima, siis saab ta tunda, et „Galiitsia või Poola kodanikule“ pööratakse tähelepanu ainult kord nelja aasta jooksul, ainult presidendivalimiste ajal, ning et seejärel on otsustav tähtsus kogu suurel Ameerika kapitalil, mis nõuab tungivalt heade suhete säilitamist tsaari valitsusega.

Inglise ajalehed:

Times. – Puhtalt juudi küsimus on siin tähtsaks teemaks paisutatud ja sellega on rahvakoosolekud õhku täis puhutud... Aga kui Ameerika Ühendriigid tunnistavad endale õigust reguleerida immigratsiooni oma riiki oma äranägemise järgi, siis on neil raske keelata sama õigust Venemaale.

Delly Telegraph. – Venemaa ei saa passide küsimuses järeleandmisi teha... Lepingu tühistamise otsene tagajärg oleks paljude Ameerika tööstustoodete turulepääsu keelamine Venemaale.

Morning Post. – Venemaa tunneb end suurepäraselt ja talle teeb nalja juutide küsimuse tekkimine Ameerika tõotatud maal...

Irish Times. – Ameerika poliitiliste parteide võtted on nii hästi teada, et me omistame kahe riigi pingeliste suhete tekkimise ilma kõhkluseta demokraatide partei intriigidele, mis on pühendunud ainult oma huvide teenimisele. See tekitab loomulikult pahameelt riikides, kus valimiskampaania meetodid on suhteliselt puhtamad, kuid seda leevendab rahulolu, et president on julge sammuga ära hoidnud võimalikud katastroofilised tagajärjed.

Prantsuse ajalehed:

Temps. – Mida venelased sellele vastavad? Nad ütlevad, et iga riik on vaba keelama oma territooriumile sisenemise kõigile, kellele ta soovib. Ameerika Ühendriigid kasutavad seda õigust piiranguteta ja keelavad halastamatult sisenemise Aasia päritolu isikutele, kelle seas on palju Venemaa kodanikke.

Journal des Debats. – Passide küsimus ähvardab rikkuda Venemaa ja Ameerika suhteid... Venemaa viitab seadusele, mille kohaselt Ameerika Ühendriigid ei luba oma territooriumile hiinlasi ja moslemeid, sulgedes sellega Põhja-Ameerikasse sisenemise 15 miljonile tsaari alamaale.

Libre Parole. – Venemaa valitsuse täiesti seaduslik tegevus on ärritanud Ameerika Ühendriikide juute, kes on moodustanud komitee, arvates, et suudavad sundida Venemaad lubama oma territooriumile kõik Ameerika kodanikud ilma eranditeta... 1832. aasta lepingu tühistamisele vastab Venemaa tõenäoliselt repressioonidega ja tõstab tollimakse Ameerika toodetele.

Jaapani ajalehed:

Tokio Asahi. – Kuigi Ameerika püüab saavutada, et tema juudid saaksid Venemaale saabudes ja seal elades samad õigused kui teised ameeriklased, ei saa Venemaa sellega ilmselt nõustuda, sest siis peaks ta andma samad õigused ka kõigile teistele välismaalastest juutidele. Suhted Venemaa ja Ameerika vahel on nüüd pingelised ja läbirääkimised ei saa olema kerged... Kuidas aga Ameerika, kes ründab Venemaad oma juutide pärast, selgitab oma käitumist jaapanlaste ja hiinlaste suhtes? Kui ta siin Venemaa peale vihastab, siis veel suurema õigusega peaksid tema peale vihastama kõik riigid, kelle kodanikud on Aasia päritolu ja kellele ta sulgeb oma uksed, samal ajal kui Venemaa laseb endiselt Ameerika juute sisse, ainult teatud piirangutega.

Osaka Mainichi Shimbun. – Pikk artikkel pealkirjaga: „Jaapan peaks järgima Venemaa poliitilist tegevust“. Siin on mõned lõigud sellest: Venemaa ei lase oma siseasjadesse sekkuda ja teeb õigesti. Milline õigus on Ameerika Ühendriikidel nõuda Venemaalt seaduste muutmist seoses Ameerika juutide sisserändega? Las Ameerika meenutab omaenda seadusi seoses jaapanlaste sisserändega... 1832. aasta lepingu tühistamine ei tähenda Venemaale midagi, kuid Ameerikale toob see kaasa märkimisväärset kahju kaubanduses.

Seda nimekirja sõltumatu ja kõige autoriteetsema välisajakirjanduse kommentaaridest võiks veel pikalt jätkata, kuid ilmselt piisab eespool toodust.

Arvestades nii ühehäälset hukkamõistu erinevate riikide avaliku arvamuse poolt, teeb Ameerika ajaleht „New York Times“ 21. jaanuari 1912. aasta numbris järgmise segaduses tunnistuse: „Välisajakirjanduse ülevaatest selgub selgelt, kuid meie, ameeriklaste jaoks üllataval viisil, et teiste rahvaste arvates ei olnud me mitte ainult eksinud, süüdistades Venemaad 1812. aasta lepingu rikkumises, vaid et me lõikasime endal nina ära, moonutades oma nägu, ja käitusime üldse naeruväärselt!…“

Aga ajalehtedes, miitingutel ja seadusandlikes kogudes hüüti, et kogu maailma kaastunne on tema poolel ja et Venemaa viiakse nüüd täielikku isolatsiooni, kuna teised riigid ei viivita Ameerika eeskuju järgimisega. Tuli välja vastupidi, isolatsiooni sattus mitte Venemaa, vaid Ameerika Ühendriigid.

III. Kagali poolt toime pandud tegu on isegi kõige silmapaistvamate juutide kaitsjate arvates naeruväärne:

Max Nordau: „Venemaa ei tee Ameerika Ühendriikidele järeleandmisi. Ma ei taha väita, et ükski teine valitsus ei järgi nende eeskuju, kuid Inglise juudid ei liigu paigast. Juutide olukord Venemaal halveneb ja Ameerika antisemiidid sunnivad Ameerika juute oma vapra tegevuse eest rängalt maksma. See on kõik. (Nordau kiri „Jewish Chronicle'ile“).

P. H. Miljukov: „Mõistan hukka juutide agitatsiooni meetodid Ameerikas. See ei ole suunatud mitte konkreetse partei või Venemaa valitsuse vastu, vaid Venemaa vastu tervikuna, ja tulemus on just vastupidine soovitutule“ (vestlus Ameerika korrespondendiga, avaldatud ajalehtedes New York American, New York Press jt, 2/15. detsember 1911).

IV. Teisalt tuleb märkida, et Ameerika Ühendriigid ise on äärmiselt „kergendanud“ oma suursaadiku olukorda Peterburis, et ta saaks taotleda uue, „soodsa“ lepingu sõlmimist.

Tõepoolest, need on just selliseks mureks kõige sobivamad meetodid: ajalehtedes, miitingutel ja kongressil Venemaad kõige ebaviisakamalt sõimata, selle rahvast ja kirikut solvata, vene hümni koos vilistamistega üle karjuda ja Venemaa keisrit erisugustes karikatuurides ja luuletustes jämedalt röökides pilgata jne. Ei ole midagi öelda, suursaadiku olukord peaks olema rõõmustav, kui välisminister või peaminister või keisri õukonnas talle leebelt naeratades näitaksid: „The Congressional Record“, kus on avaldatud stenogrammid Esindajatekoja ja Senati kõnedest, või ajalehed ‚New York American‘, ‚New York Globe‘, ‚New York Mail‘, ‚New York Tribune‘, ‚New York Press‘, ‚Daily Rople‘ jt. ajalehtedest 17., 18., 19. ja 20. detsembrist 1911. Kuid lõplikult kinnitavad asjaolu, et Ameerika valitsus lubab Ameerikas moodustada jõugu, mille ülesandeks on varustada Venemaale mõrvareid, samuti salaja sinna relvi saata, et selleks oli lubatud koguda miitingul raha ja et sellel miitingul osalesid Ameerika valitsuse esindajad, sealhulgas senaatorid (vt „Philadelphia Advertiser“, ‚Philadelphia Inquirer‘ ja muud Ameerika ajalehed 19. märtsist 1912).

    Juuda poegade raev Ameerikas. Juudid kutsuvad ise endale Nemesise                                                       kättemaksu.

I. Juudil on kõige vastumeelsem asi tagasi anda, kuna kättemaksuhimu on tema iseloomu peamine joon. Juudi ahnuse allikas ei ole niivõrd luksuseihalus, kuivõrd kättemaksuhimu. Teisest küljest ei saa Kagal eksida või vähemalt ei tohi ta gojidele selles kahtlust jätta. See on arusaadav, sest mis muu võiks Kagalile olla garantii minevikus tehtud tegude eest ja tagatiseks tuleviku edu eest. Sellepärast kordab juutlus hullumeelse visadusega oma muutumatut võitu. Lükates kõrvale vaenlased ja purustades takistused, on Juuda pojad ebaõnne korral valmis igasugusteks kuritegudeks, et ainult oma tahtmine teoks saaks. Me oleme näinud näiteid mitte ainult Venemaal Kagali mässu ajal ega ainult Prantsusmaal Dreyfus'i protsessi käigus, vaid isegi Austrias, kui pärast lüüasaamist Viini linnavalimistel ja püüdes Lügerit hävitada, nõudis leebe juutlus mitte ainult põhiseaduse rikkumist, vaid ka linna piiramisseisukorda.

II. Sama nähtus on täheldatav ka Ameerika Ühendriikides. Nii hästi lavastatud ja veelgi paremini mängitud operett „kongressi pahameel“ Ameerika juutide patriotismi kaitseks naelutas neid endid häbiposti. Pika kogemuse käigus on nad õppinud mõistma ähvardavat ütlust c'est le premier pas qui coute. Ameerika jaaguari keel lakkus juudi verd... Kagal aga ei lõpeta tema kiusamist.

Mis siis, kui ta äkki ründab?

On põhjust meeleheitesse, isegi raevu langeda. Nii see ka juhtus.

III. Jälle algas juudi ajakirjanduses kogu venelikkuse tagakiusamine, jälle algasid „ameeriklaste Moisejevi seaduse“ meeleavaldused. Põlates „Washingtoni“ põhiseadust ja au reegleid, kuid kindlalt meeles pidades, et nad on juudid, ei kõhelnud isegi Ameerika Ühendriikide Juudi kogukonna ametnikud osalema agitatsioonis ja õhutama oma hõimukaaslasi. Arvestades Iisraeli ühtsust, olid Ameerika juudid üldiselt veendunud, et kui ilmselgelt absurdse plaani 1832. aasta lepingu hävitamiseks võis viia ellu vastavalt Venemaa juutide antud juhistele, siis vastupidi, viimased järgivad täpselt B'nai B'rithi redigeeritud käsku. Tuginedes oma rahvusvahelisele suurusele, peab judaism kõikjal, eriti aga Põhja-Ameerikas, endale kõike lubatuks, mistõttu ta ei tunnusta kohalikke ega üldse gojide seadusi ja loodab, et ta jääb karistamata, mida iganes ta ka ei teeks.

Teisalt ei tohi unustada, et Juuda poegade algatatud „mäng“ ei olnud selline, mida oleks olnud võimalik ohutult lõpetada, ja vastupidi, võit andis lootust, et partnerid loobuvad ise tulevikus igasugustest „mängudest“.

„Üksainus Venemaa,“ ütleb Marr[167], W. Marr. „Der Sieg Des Judenthums uber das Germanenthum“. Bern. 1879. – kuigi juutide poolt piiratud, seisab see siiani kindlalt, kuid varem või hiljem võetakse see nende poolt... Juudid tungivad siia lõplikult sisse ja siis hävitavad kristliku tsivilisatsiooni!...“

Tark sakslase innustus näib ette nägevat „1832. aasta 6./18. detsembri lepingu hävitamist“.

IV. Seda illustreerivad järgmised faktid, mis on kinnitatud Ameerika ajakirjanduses. Lugejate mugavuse huvides esitame need vene keeles, kuid nende erilise tähtsuse tõttu ning vaidluste vältimiseks toome ka ingliskeelsed tekstid.

„Philadelphia Press“, 19. veebruar 1912. Tulise keelega Hermann Loeb[168], kindlasti juut, veelgi enam, Venemaalt nähtamatu. Nüüd Ameerika Ühendriikide valitsuse nimel, vastutab ta "Ameerika rahva toidu" eest, samal ajal, kui tema "vennaskond" võltsib "maailma andmetel" nii põllumajandustooteid kui ka nende hindu, mis on omakorda muidugi juudi valitsuse statistikabüroo.

Sellise Kagali poolt täiustatud süsteemi juures ei saa muidugi olla Juuda poegade ja riigikassa huvide vahel konflikti, nagu see juhtus meil Gurko juhtumis, rääkimata vaenust Iisraeli vastu, milleks näiteks horribile dictu, julges praegu nimetatud Venemaa siseministri kaaslane, toiduainete osakonna direktor esineda, kes eile pärastlõunal kolme tuhande juudi kogunemise ees kirjeldas Venemaal valitsevat sünget rõhumist, kutsus relvile ja nõudis, et vastata vene tagakiusamisele „mõõga ja tulise võitlusega“. „Muidugi on hea tühistada kohtuotsused,“ selgitas ta, „aga veel parem on ‚vabastada igaveseks tsaari despotismist‘. Direktor pakkus Venemaale saata sada palgamõrvarit, kellele salaja toimetataks sinna relvad.

Loeb asendas Senati liikme Penrose. Kuulajate entusiasm oli juba enne tema esinemist Ameerika Ühendriikide Senati liikme tulise kõne tõttu kõrge, kuid Loebi tulise üleskutse viis kogunemise pöörasesse erutusse. „Kogume raha, et saata Venemaale sada palgamõrvarit,“ ütles direktor. “Las nad treenivad meie noori ja õpetavad neid rõhujaid tulistama nagu koeri. Nii nagu alatu Venemaa oli sunnitud taganema väikeste jaapanlaste ees, nii peab ta taganema Jumala valitud rahva ees. Visake seemned maha ja need idanevad! Lükake laviin liikuma, et see veereks üle kogu Ameerika Ühendriikide, ja Venemaa kaob meie teelt. Raha suudab seda teha"[169]. „Philadelphia Press“, 19. veebruar 1912 – “Kui Hermann Loeb, varustuse osakonna direktor, eile pärastlõunal 3000 heebrea kuulajale kõneles, kujutas ta Venemaa tumedat rõhumist kirglikult ja kutsus üles relvile ning nõudis, et Venemaa tagakiusamisele tuleb vastata laskude ja mõõgaga. „Lepingute tühistamine on küll hea,“ kuulutas direktor, ‚aga mis on veelgi parem ja püsivam, on igavene vabadus impeeriumi despotismist‘. Direktor saatis Venemaale sada palgasõdurit ja lasi sinna salaja relvi smugeldada.

Director Loeb had succeeded Senator Penrose on the platform Penrose on the platform. The enthusiasm of the audience before him had already been raised to a high pitch by the United States Senator's glowing words, but Director Lobe's fiery address swept the assemblage into a whirlpool of emotion. “Let us raise the money to send a hundred of soldiers of fortune to Russia”, said the Director. “Let them train our young men and teach them to shoot the oppressors like dogs. As cowardly Russia was made to yield to the little Japs, it will yield to God's chosen people. Take this seed and it will grow. Start the ball rolling throughout the United States and Russia will give way before us. Money will do it”.

Teised miitingu kõnelejad olid: avaliku julgeoleku direktor George D. Porter, endine avalike tööde direktor Harry A. Mackey, kohtunik Leon Sanders, Yakov Shen ja Joseph Gross.

„Philadelphia Gazette“, 19. veebruar 1912 Kui senaator B. Penrose eile massilisel miitingul rääkis Venemaa suhtumisest juutidesse ja väitis, et Ameerika võib täiesti ilma selle riigiga sõlmitud lepinguta hakkama saada, väljendasid kuulajad energiliselt oma heakskiitu.

Kuid toiduainete osakonna direktor Herman Loeb tõstis koosoleku meeleolu palavikuliseks, teatades, et lepingu tühistamine toob küll teatavat abi, kuid ei lahenda kogu probleemi, ning kutsus Ameerika juute üles looma fondi, et saata Venemaale palgamõrvarid koos salajase relvasaadetisega, “ et süüdata vene juutides võitlusvaim“. ‚Me sunnime alatu Venemaa, mis oli sunnitud väikese jaapani ees põlvili laskuma, uuesti põlvili laskuma Jumala valitud rahva ees‘, – ütles Löb oma pöördumises empaatiliselt[170]. “Philadelphia Record” of 19 Febr. 1912. – “When Senator B. Penrose referred, at the mas-smeeting of yesterday, to the attitude of Russia toward the Jews and declared that America could well forego any treaty at all with that country, the hearers cheered vigorously.
But Hermann Loeb, Director of Supplies the audience to fever-heat by declaring that the abrogation of the treaty is a help, yet does not solve the whole problem, any urging the Jews of America to raise a fund with which to send soldiers of fortune to Russia and to smuggle arms into that country, to stir the fighting blood of the Russian Jews. “The cowardly Russia, which was made to kneel to the little Jap, will be made to kneel again to God's chosen people”, the Director swung emphatically into his peroration”.

„New York Times“. 26. veebruar 1912. Professor E. Zeligman rääkis eilsel miitingul üksikasjalikult olukorrast, mis tekkis pärast seda, kui Ameerika lõpetas oma lepingu Venemaaga. ‚Passide küsimuse saatus,‘ ütles ta, “sõltub täielikult sellest, mis juhtub Hiinas. „Võttes omaks tuntud poliitika Hiina suhtes, võivad Ameerika Ühendriigid asetada Venemaa sellisesse olukorda, et see on valmis sõlmima uue, soodsamate tingimustega lepingu"[171]. ‚New York Times‘, 26. veebruar 1912. – Prof. F. Seligman, at the meeting of yesterday, dealt at length with the problem growing out of America's abrogation of the treaty with Russia. “The fate of the passport question depends entirely on what is going to happen in China”, he said. “The United States, by adopting a certain policy toward China, can bring Russia into a Position where she will be glad to make a new and more favorable treaty”.

„New York Sun“, 31. märts 1912. Kõik maailma juudid on kuulutanud Venemaale sõja. Nagu roomakatoliku kirik, on juudid religioosne hõimuvendlus, mis ei oma poliitilisi organeid, kuid on siiski võimeline täitma olulisi poliitilisi ülesandeid. Ja see riik on nüüd Vene tsaaririigi kirikust välja heitnud. Suurele põhjapoolsele slaavi hõimule ei ole juutidelt enam raha ega sümpaatiat ei parlamendis ega ajakirjanduses, vaid selle asemel halastamatu viha. Ja Venemaa hakkab tasapisi mõistma, mida selline sõda tähendab!…[172] „New York Sun“, 31. märts 1912. “The Jews of the whole world are declaring war against Russia. Like the Roman Catholic Church the Jewish community is a racial-religious fraternity which, without possessing political organs, can discharge important political functions. And this State has now excommunicated the Czardom. For the great northern Slav race there is to be no more Jewish money, nor Jewish sympathy, parliamentary or journalistic, but in lieu of these unrelenting opposition. And Russia is slowly awaking to the meaning of this warfare”. (Sama on kirjutatud Tribune'is, New York Timesis ja teistes Ameerika ajalehtedes).

V. Juutide poolt Peterburis välja antav ajaleht „Retš“ ei julge sama keelt kasutada, kuid mõtleb samamoodi. Oma artikli lõpus 1832. aasta lepingu tühistamise kohta julges ajaleht vene ühiskonnale öelda järgmised sõnad:

„Lõppude lõpuks on Ameerika Ühendriigid, tagasihoidlikult öeldes, riik, millel on tuntud rahvusvaheline positsioon, aga Venemaa ja venelased, olenemata nende aasiapärasest maailmavaatest, hindavad ühiskondlikku arvamust ja lepingu tühistamine tähendab Venemaa maine määrimist, mida on raske maha pesta“.

„Sellised sõnad on ehk veel kohased Ameerikas,“ pahandab ‚Novoje Vremja‘ õigustatult, ‚aga kas pole mitte šokeeriv lugeda nende kordusi Venemaal ja väidetavalt vene ajalehe veergudel, mis rõõmustab, et just see Venemaa on kaetud plekiga, mida on raske maha pesta‘.

„Hessen teab meie niinimetatud intelligentset ühiskonda, mis suudab kaastundlikult lugeda selliseid arvustusi oma kodumaa kohta; ta teab, et pikaajalise juudi mürgiga uimastatud lugeja ei viska räpast juudi lehekest näkku selle avaldanud toimetusele, mis oli just temale endale, selle lugejale, näkku sülitanud. Nii vene ühiskond kui ka vene võim lubavad vabalt juudi kirjutajatel, kes julgevad rääkida vene ühiskondliku arvamuse nimel, avalikult Venemaad pilgata. Aga ärgem unustagem, et nende kohal on kõrgem kohtunik – vene rahvas, kes armastab ja austab oma kodumaad ega lase mingil juhul oma pesa igasugustel sulidel rüvetada. Rahvastevaheline võitlus võib võtta erinevaid vorme. Ameerika juutide poolt meile kuulutatud tollisõda võib homme muutuda tõeliseks sõjaks, ja need, kes peavad võimalikuks võidelda Venemaaga, jäädes Venemaale, astuvad selgelt teele, mis viib reetmise ja riigireetmise juurde.

VI. Sellele viidates ei ammendanud „Novoje Vremja“ siiski küsimust.

Hämmastav on juutide iseloomu ühtsus läbi aegade ja rahvaste mõistetamatu kannatlikkus arusaamatu. XXXV sajandi jooksul ei ole juudid muutunud. See, mida nad tegid iidses Egiptuses, kordub ka tänapäeval. Vallutanud vaaraode riigi parimad osad, paljunedes uskumatult, õhutades revolutsiooni ja nakatades põlisrahvast, vastasid juudid riiklikele tervendamismeetmetele mässuga. Valitsuse nõudmisele riigist lahkuda vastasid nad needuste, õeluste ja vandenõudega. Praegu on näha sisuliselt sama. Tuleb tunda juute ja lugeda „Retši“ teksti, et avastada kogu meie vastu suunatud põlgus ja „alla surutud“ hõimu kättemaksuhimu. Neile ei piisa 1905. aasta õudustest, neile ei piisa vabadusest koguda Ameerikas mõrvarite jõuke. Ei! Heaolu nautides ja omakorda vallutades Venemaad, ei püüa juudid mitte ainult seda orjastada, vaid viskavad meile silme ette reetmise ähvarduse selle eest, et me püüame kaitsta vene rahvast sissetungijate, „illuminaatide“, pommipanijate ja sundvõõrandajate eest, kes on põgenenud Ameerika Ühendriikidesse, kuid ei taha sinna jääda. Sarnane analoogia on näha ka teiselt poolt. Nagu Egiptuses, kus ühe unenäo seletuse eest, milles polnud midagi keerulist, muutis Joosep Ilus oma isandad orjadeks, sai vaarao majas härraks ja ise vaarao isandaks, nii ka tänapäeval, kui „toiduainete osakonna direktor“ Loeb, kasutades ära 1832. aasta lepingu tühistamise komöödiat, surub Venemaale terveid transporte võõraid juute, kui me ei tea isegi, mida omadega peale hakata. Hessen ja Vinaver aga pilkavad meie väärikust ülbe põlgusega ja naeravad vene maa üle kogu juudi ülemvõimu jultumusega. Nii Egiptuses kui ka Venemaal on „valitud rahva“ ahistamine ühtmoodi tühine. Kui aga tema tegude „õhulisus“ („Luft-Geschaftmacherkeit“) on juba tähelepanu väärt, siis eespool nimetatud, kolmkümmend viis sajandit tagasi alguse saanud Kagali operatsioonid on juurdunud, seega tõeliselt talumatud.

Aeg on sellele lõpp teha!…

VII. Ubi facta loquuntur, non opus est verbis! Aga kui praegu esitatud andmed räägivad ise enda eest, siis pole vähemalt liigne esitada küsimus: kas see peabki nii olema?

Tõsi, otsus on seotud üldise juudi probleemiga ja kohalik ravi on kasutu. Tõsi, see ei kuulu kuidagi meie ülesande hulka kogu probleemi likvideerimiseks ega saagi sinna kuuluda. Siiski, vähemalt kaubanduslepingu raames, kui see sõlmitakse Ameerika Ühendriikidega, ei saa märkimata jätta, et tuleks hoolitseda ka kõige ohtlikumate juutide Venemaale pääsemise takistamise eest. Need on kahtlemata eelkõige just need komisjonärid, kes esindavad suuri välismaiseid kaubandusettevõtteid, samuti nende ettevõtete juhid ja pankurid (artikkel 230 passiseaduses, 1903. aasta väljaanne), kellele on meie riigis antud privileeg vabalt ekspluateerida vene rahvast. Pidades silmas, et juudi ajakirjandus teenib ainult Juuda poegade kuritegelikke kavatsusi, nagu ilmneb vähemalt tema tegevusest 1832. aasta lepingu hävitamise asjas, ei saa lõpuks jätta võtmata meetmeid tema ohjeldamiseks.

Selleks on sobivad järgmised meetmed: a) nõuda ajalehe väljaandjalt tagatist ja kohaldada tema suhtes karistust oma juutluse varjamise eest võltsisiku abil, ja b) tunnistada ajalehekuulutused võõrandamatuks riigi regaaliks. Igaüks, kes asjast aru saab, peab nõustuma, et need meetmed on hädavajalikud ja viivitamatud enne mis tahes muude vahendite väljatöötamist juudi terrori vastu. Uus idee riiklikust monopoolist kuulutuste üle ei välista selle läbinägelikkust. Mis puutub selle rakendamisse, siis see ei saa tekitada raskusi; ja mis need ka ei oleks, on need tühised võrreldes idee kasulikkusega.

Invia virtuti nulla est via!

Lõpetuseks, pöördudes probleemi keskpunkti, mis on seotud juutide laenudega^[173], „Sa laenad paljudele rahvastele, aga ise ei võta laenu, ja sa valitsed paljude üle, aga nemad ei valitse sinu üle“ (5. Moosese raamat XV, 6), ei saa jätta märkimata, kui ilmselge on, et see teema nõuab mitmekülgseid ja sügavaid mõtteid, mille rakendamise põhimõte pole siiani keegi kindlaks määranud. Seega on praegu mõttetu seda siin arutada, rääkimata selle võimalikust ülesehitusest. Seetõttu ei julge autor käesolevat tööd lõpetades lugeja tähelepanu asjatult koormata. Fed, quod potui, faciant meliora potentes!…

IX. Neid juhtpõhimõtteid tuleb pidada muutumatuteks. Lähitulevikus saavad need rahvaste omandiks koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Est modus in rebus. Sunt certi denique fines, Quos ultra citraque nequit consistere rectum!…

                                        Lisad

                 Tõe sõna meie antisemitistlikele patriootidele

Juba ammu on südametunnistus nõudnud meie auväärsetelt patriootidelt püha Piibli kaitseks tõesõna... Jah, me peame mõnele neist mitte ainult ütlema, vaid ka karjuma: „Ärge puudutage Piiblit, ärge puudutage meie püha Pühakirja, milles meie, usklikud, näeme ja tunneme ainult Jumala sõna!“

Tõepoolest: Kui sa võtad kätte patriootilise ajalehe ja peaaegu igas numbris loed juutide ennekuulmatutest, riigireeturlikest jonnakustest, nende pahempoolsusest, julmusest ja muudest omadustest, ja siis, justkui võrdluseks, tsiteeritakse fakte Vana Testamendi ajaloost, et nad on alati sellised olnud, alates esiisast Aabrahamist ... Meie patrioodid ei säästa ei Aabrahami, keda apostel nimetab „Jumala sõbraks“, ega Taavetit, keda kirik nimetab „Jumala isaks“, st Issanda Jeesuse Kristuse enda esiisaks, ega ka teisi suuri patriarhe ja Vana Testamendi pühasid mehi, keda meie innukad antisemiidid ei kõhkle samastamast tänapäeva „juutidega“ ja omistama neile samu omadusi, mida täheldatakse tänapäeva, Jumalast tagasilükatud juutidel. Ausalt öeldes: hirmuäratavaks muutub see nende auväärsete inimeste jaoks, kes ilma roolimeheta Pühakirja tõlgendamise merele purjetavad ja lubavad endal Pühakirja käsitleda kui tavalist raamatut. On võimatu, täiesti võimatu mõõta vanu juute tänapäeva juutide mõõdupuuga. On vale hinnata selliseid pühasid iidseid mehi nagu prohvet Taavet, patriarh Aabraham ja teised, Talmudi järgi, millest keegi siis isegi ei mõelnud. Seda, mida tänapäeva juut, kes on end vande alla andnud, teeb Talmudi järgi Kristuse ja kristlaste vihkamise nimel, ei saa mõõta nimetatud meeste tegudega. Oleks vähemalt keskmise Noa poja patt, kui isegi nende suhtes kohaldada Pühakirja Uue Testamendi vaimu mõõtu; kuid tuleb meeles pidada, et Vana Testament on ainult Uue Testamendi vari ja et selle lepingu suurmehed on vaimulikud imikud võrreldes Uue Testamendi meestega, kellele Jumal ei anna Vaimu mõõtu. Vana Testamendi Issand, kes juhib meie nõrkusi, alandab end Vanas Testamendis tegema palju sellist, mida Ta Uues Testamendis ei luba. Siis oli polügaamia ja armukese pidamine; siis oli kättemaksuseadus, meie mõistes range: „Hammas hamba vastu, silm silma vastu“, oli tegelikult ainult inimlike kommete julmuse piiramine: sul lubatakse kättemaks silm silma vastu, hammas hamba vastu, kuid mingil juhul ära julge, ära luba endale rohkemat, ära kisu välja mõlemat silma ühe eest, ära löö välja kahte hammast ühe eest ....

Ja meie publitsistid unustavad kõik selle ja kuulutavad oma karmi kohtuotsuse antiikajastu meeste üle nagu meie moodsad inimesed. Siin on kõige värskem näide (ja selliseid näiteid ei saa ju loendada). Petrogradis korraldas Vene Rahvaliit patriootilise õhtu. Peeti kõnesid, väga mõistlikke ja väga ergutavaid. Üks auväärne kõneleja, riigiduuma liige, tuntud patrioot ja üks liidu juhte, iseloomustas sakslasi, osutas nende jumalata valefilosoofile Nietzschele kui antikristuse eelkäijale ja ütles, et sõja kuulutanud, läksid nad oma „vana jumalaga“ edasi. „See jumal,“ jätkas kõneleja, “on väga sarnane vanale juudi jumalale, Talmudi jumalale, kes dikteeris juutidele teed, mida sakslased nüüd järgivad. Piibli Kuningate raamatus kirjeldatakse vanade juutide tegu ammonlastega: „Ja rahvas, kes oli Ravve, ta (kes - ta? kõneleja vaikib teadlikult arusaadavatel põhjustel - see oli kuningas Taavet ise) viis nad välja ja pani nad saagide alla, raudsete peksumasinate alla, kirveste alla ja viskas nad põletusahjudesse“. Nii sõdivad meiega nüüd sakslased, kes on võtnud juudi rahva oma liitlaseks ja vana juudi jumala oma patrooniks.

Muidugi, meie tänapäevaste kristlike inimkäsitluste seisukohalt tegutses kuningas Taavet väga julmalt. Kuid prohvet-romaanikirjanik, kes rääkis sellisest julmusest, rääkis sellest rahulikult, sest tol ajal olid sellised julmused tavalised kõigi tolleaegsete rahvaste seas; pealegi pidasid juudid kõiki ebajumalateenistujaid Jumala vaenlasteks, neile oli Jumal käskinud hävitada mõned rahvad, kes asustasid tõotatud maad. Tuhat viissada aastat tagasi esitati õnnistatud Theodoritusele, Kirri piiskopile, küsimus: Miks allutas Taavet ammonlased nii karmidele hukkamistele? Ja pühak vastas: „Tuleb meenutada, kuidas nad (ammonlased) käitusid iisraellastega, kiskudes neile parema silma välja. Prohvetid teatavad meile ka nende muudest julmustest. Seepärast kannatasid nad karistuse all, mis on võrdne nende julmustega.“ Ühes teises kohas selgitab sama pühak, et parema silma välja kiskumine tähendab, et mees muudetakse täielikult võitlusvõimetuks, sest lahingu ajal oli vasak silm tavaliselt kaetud vasakus käes hoitava kilbiga. Nagu näete, ei olnud õnnistatud Theodoret kuningas Taaveti suhtes nii range kui meie patriootiline kõnemees. Aga selles polegi asi. Taaveti ajal ei olnud Talmudit. Ja Taaveti aja Jumal ei ole Talmudi Jumal, vaid sama tõeline Jumal, kellesse ka meie usume. Jutustusest ei ilmne, et Taavet tegutses sel juhul mingi erilise Jumala käsu järgi; võib-olla järgis ta lihtsalt oma aja tavasid, mida ta ei pidanud Jumala tahtega vastuolus olevaks, sest ta ei saanud unustada Jumala käske, mis olid antud Moosesele ja Joosuale, et hävitada ebajumalateenistuslike rahvaste hulk tõotatud maalt.

Õigeusu teoloogid, nagu metropoliit Filaret, ei luba endale oma Vana Testamendi tõlgendustes kunagi selliseid häbematuid hinnanguid Piibli kanoonilistes raamatutes kirja pandud sündmuste kohta, nagu tänapäeva publitsistid endale lubavad; teoloogid pidasid meeles, et nad tegelevad pühade raamatutega, et asi puudutab ammu möödunud aegu, mil olid teised hoiakud, teised meetmed, teised maailmavaated, mis olid tingitud inimkonna tollasest vaimse ja moraalse arengu seisust. Meie publitsistid, eriti patrioodid, peaksid neilt, nendelt teoloogidelt, õppima, mitte järgima Tübingeni koolkonna sakslasi, kes mitte ainult ei lükka tagasi Piibli igasugust jumalikku inspiratsiooni, vaid eitavad ka pühade raamatute ajaloolist autentsust ja neis kirja pandud sündmuste autentsust. Sest me ei taha arvata, et meie patrioodid on oma vaadetes Piiblist üldse vastuolus meie õigeusu kiriku pastoritega, kes vaatavad neid raamatuid usu ja kiriku silmadega ega luba endale neid raamatuid pidada pelgalt inimlikuks pühakirjaks. Meie patrioodid peavad meeles pidama, et nad seisavad õigeusu usu ja seega ka õigeusu kiriku eest, ja nende kohus on kuulata oma kodukiriku häält, kui nad ei pea end kirikust targemaks, kui nad tahavad jääda selle ustavateks lasteks. Vastasel juhul - ta ei vaja nende kaitset ega saa anda neile oma õnnistust nende tegevuseks...

Ma olen toonud ainult ühe näite, nii öelda, meie patriootlike publitsistide mittekiriklikust suhtumisest Piiblisse. Ma räägin patriootidest, sest neilt peaksime ootama hoopis teistsugust suhtumist: mittepatriootidest, vabamõtlejatest ei tohiks me isegi rääkida. Kahjuks ei kirjuta meie patrioodid mitte ainult suvalisi artikleid ajalehtedes, nad ei näita sellist kergemeelset suhtumist Piiblisse mitte ainult oma kõnedes, vaid nad kirjutavad terveid raamatuid, mis põhinevad samadel saksa vabamõtlemise algetel, mis avalduvad nende kõnedes. On olemas ühe auväärse juudiküsimuse asjatundja väga tõsine töö, suur ja kallis raamat, mis kõik on läbi imbunud samast Vana Testamendi raamatute ajalooliste andmete eitamise vaimust, rääkimata nende jumalikust inspiratsioonist... Kõik see juhtub sellepärast, et nad ei taha panna teravat, Jumala poolt määratud piiri Vana Testamendi juudi ja tänapäeva juudi, ristilööjate järeltulija ja meie Issanda Jeesuse Kristuse vandunud vaenlase vahele. Kaasaegsete juutide esivanemad ise kutsusid endale hirmsa vande, kui nad hüüdsid Pilaatusele: „Tema veri olgu meie ja meie laste peal!“. Jumala poolt tagasilükatud, leiutasid nad oma kõige rüvetavama raamatu, Talmudi, ja täitsid selle laimudega Issanda Jumala enda vastu. Peale laimude Issanda vastu ei saa neid väljamõeldisi, mida selles raamatus lugeda, nimetada millekski muuks kui laimudeks. Siin on üks näide: Issand nutab kolm tundi päevas Jeruusalemma pärast, mängib kolm tundi Leviaataniga, mõtiskleb kolm tundi oma rahva saatuse üle jne..... Mis see muud on kui Jumala Suuruse vastu suunatud teotamine? Ja kas Vana Testamendi juut võis nii mõelda, kuni ta oli Jumala poolt tagasi lükatud? Issand oli kord öelnud oma ähvardava sõna, oma kohtuotsuse usust taganenud rahva üle: „Sinu maja on sulle hüljatud. Ja see sõna täitus, Jumala arm lahkus jumalamõrvarite rahvast ja selle koha võttis üle algne inimmõrvar, kurat, ja ta asendas Piibli Talmudiga, asendas tõelise Jumala mõiste äärmiselt inetu mõistega, mida lihtne inimaju ei talu. Ja isegi tänapäevani on nende südameid varjanud loor, nagu Paulus kirjutab, ja see pimestab neid Vana Testamendi tõelise tähenduse eest, kui nad neid raamatuid loevad. Inimese terve mõistus ei aktsepteeri, et intelligentne, hästi arenenud juut võiks uskuda kõiki neid muinasjutte, mida Talmud on täis. Juutide õnnetuseks, nende arukamad ja arenenumad inimesed, selle asemel, et rahulikult oma uskumusi Kristuse õpetustega kontrollida, viskuvad jumalata õpetustesse, mis on üles ehitatud toore materialismi ja vaimse maailma täieliku eitamise põhimõtetele, kaotavad usu kõigisse moraalipõhimõtetesse, andes end täielikult unistustele maailmavallutamisest ja nakatades oma vähem arenenud, kuid fanaatiliselt oma Messia maailmavõimu ideesse uskuvaid hõimukaaslasi. Juudi intellektuaalidele on kasulik hoida oma sugulasi nende eksituses, sest nad on nende kõige usinamad teenrid oma eesmärgi saavutamisel. Kes tahab rohkem teada saada sellest ülemaailmsest vandenõust kristluse vastu, lugegu vähemalt kuulsaid „Siioni tarkade protokolle“ - seda geniaalset plaani juutide poolt kogu maailma vallutamiseks. Kogu maailm on nende võrku takerdunud. Ja kristluse hävitamise vahendite hulgas ei jäta nad tähelepanuta ka Piibli enda autoriteedi õõnestamist: mis on see raamat ju nende „teadlastele“, kes on kaotanud usu kõigesse vaimsesse, andes kõik oma mõistuse jõud, kõik materiaalsed vahendid, kogu hinge ühe eesmärgi teenimiseks - maailma vallutamiseks juutide hõimule ja selle oodatavale kuningale - Antikristusele?

Seda tahtsin öelda meie patriootidele, kes ei taha juhinduda Kiriku seisukohtadest Vana Testamendi pühade raamatute kohta ja seega - tuleb tõtt öelda - heidutavad meid, Kiriku teenijaid, tihedast koostööst võitluses Kiriku ja meie kodumaise õigeusu Venemaa vaenlaste vastu...
                                                                                                                              Peapiiskop Nikon

                           Kuidas saladus päevavalgele tuleb

                                    Maailma valitsus täna

Sada aastat tagasi, kui A. S. Šmakovi raamat „Rahvusvaheline salajane valitsus“ esmakordselt ilmus, olid näha vaid selle tumeda ärimeeste, pankurite ja poliitikute grupi piirjooned, mis väitis, et valitseb inimkonda planeedi mastaabis. Vaid sajand on möödunud ja me teame mitte ainult nende gruppide, komiteede ja komisjonide nimesid, millest on saanud maailmavalitsuse „ministeeriumid“ (300 Komitee, Bilderbergi Klubi, Trilateraalne Komisjon), vaid ka nende konkreetsete inimeste nimesid, kes neid juhivad.

Bilderbergi Klubi - üks võimsamaid organisatsioone planeedil, millel on tohutu mõju ja võimalused, mis ühendab poliitilise ja finantsmaailma ning meedia valitsejaid - vastab kõige rohkem Šmakovi kirjeldatud „rahvusvahelisele valitsusele“ (nii riikliku kui ka sotsiaalse koosseisu poolest).

Nende iga-aastastel kohtumistel, mis toimuvad rangeima saladuskatte all, käsitletakse inimkonna elu põhiküsimusi, nagu „Atlandi-ülesed suhted“, „Putin 2.0“, „energiapoliitika ja geopoliitika“, „Iraani tuumaoht“, „Lähis-Ida ebastabiilsus“, „Hiina majanduslikud ja poliitilised väljavaated“ jne. Samas on kohtumised korraldatud nii, et de jure on osalejad eraisikud ja klubi otsused on vaba mõttevahetuse tulemus:

„Osalejad osalevad (koosolekul) eraisikutena, sõltumata nende ametlikust positsioonist,“ seisab dokumendis. „Arutelu ainus eesmärk on arvamuste vahetamine programmis esitatud probleemide üle, sellest arvamuste vahetusest võivad osalejad vabalt teha oma järeldused.

Pärast kohtumist ei anta välja ametlikke kommünikeesid, ei hääletata mingeid resolutsioone ja kõik arutelud on „rangelt mittekõnelised“, sest „vastastikuse usalduse õhkkond soodustab viljakaid arutelusid, kus osalejad saavad vabalt rääkida“, nagu märgivad kohtumise korraldajad.

Loomulikult ei ole ajakirjandusele lubatud koosolekutel osaleda.

Bilderbergi Klubi olulisusest annab tunnistust asjaolu, et 2012. aasta konverentsil osalesid muu hulgas Euroopa Liidu ja Maailmapanga presidendid, Madalmaade kuninganna ja Belgia kroonprints, kolm ELi volinikku ning paljude juhtivate ettevõtete, sealhulgas Google'i ja Goldman Sachsi juhid. Venemaalt olid kutsutud A. Tšubais, G. Kasparov ja I. Ivanov (endine välisminister ja Venemaa julgeolekunõukogu sekretär).

Bilderbergi Klubi on võtmeorganisatsioon palju laiemas ülemaailmses riigiüleses võimuvõrgustikus, kus klubi suhtleb teiste organisatsioonide, klubide, komisjonide ja rühmadega. Neil kõigil on ühised majanduslikud, finantsilised, sotsiaalsed ja geopoliitilised eesmärgid, millest peamine on ühtse võimu kehtestamine kogu planeedi üle.

Sellesse võrgustikku kuuluvad sellised võtmeorganisatsioonid nagu Välissuhete Nõukogu (Council on Foreign Relations, CFR), mille peakorter asub New Yorgis ja mis tegeleb pikaajalise geopoliitilise planeerimisega, selle Londoni haru - Kuninglik Rahvusvaheliste Asjade Instituut (Chatham House), RAND Corp., Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskus (CSIS), American Enterprise Institute (AEI, mis tegeleb strateegiliste küsimustega), Tavistock Institute for Human Relations (masside psühholoogia uurimine), Carnegie Endowment ja Trilateraalne Komisjon, mille asutasid 1973. aastal ringkonnad, kes tegelevad strateegiliste küsimustega.

Need nn mõttekojad omakorda suhtlevad selliste konsultatsioonifirmadega nagu Kissinger Associates, The Carlyle Group (naftastrateegiatele spetsialiseerunud kontsern) ja Maailma Majandusfoorum, mille asutas Trilateraalse Komisjoni liige Klaus Schwab.

Nagu klubi veebilehel on märgitud, „üks kolmandik rühma liikmetest pärineb poliitilistest ja valitsusvälistest ringkondadest ning kaks kolmandikku rahastajatest ja töösturitest“.

Bilderbergi Klubi kõrged liikmed rakendavad oma otsuseid Trilateraalse Komisjoni, CFRi, AEI, valitsuste, korporatsioonide, pankade, meedia ja muude organisatsioonide kaudu, mille liikmed nad samuti on.

Seega on „salajase rahvusvahelise valitsuse“ kaheksajalg, millest A. S. Šmakov rääkis 20. sajandi alguses, laiali kandnud oma telgitaguseid üle kogu planeedi ja tänaseks on ta oma eesmärgid peaaegu saavutanud - see valitsus on muutunud nii globaalseks, et ei pea enam vajalikuks salajaseks jääda.

Võib-olla aitab ülalpool pakutav raamat lugejal mõista, kuidas algas maailmavalitsuse kulisside taga toimuv töö võimu haaramiseks inimkonna üle ning mõista praegust keerulist geopoliitilist ja majanduslikku olukorda.

Kirjastajalt, 2013.

   Šulhan Aruh'i sada seadust, mille Justus esitas raamatus „Juden-Spiegel“. (Esitatud Shulchan Aruch'i originaali järgi, kuid ilma dr Eckerti märkusteta)

Seadus I

Juudil ei ole lubatud müüa akumile (kristlasele) rõivastust, millel on tsiitsid (tupsud rõiva servadel, mida juut kannab hommikupalve ajal, vt. 4Ms XV, 38). Ta ei tohi anda sellist rõivastust akumile isegi koraaliks või vähemalt selleks, et ta seda ajutiselt hoiaks, sest kui akumil on selline rõivas, siis tuleb karta, et ta ei peta juuti, öeldes, et ka tema on juut. Sellisel juhul, kui juut oleks teda usaldanud ja temaga üksi reisinud - akum oleks ta tapnud.

Seadus 2

Kõike, mida juut rituaali kohaselt jumalateenistuseks vajab, nagu eespool mainitud tupsud jne. võib teha ainult juut, mitte akum, sest seda peab tegema inimene - akume ei tohi juudid käsitleda inimestena.

Seadus 3

Palve „Kaddish“ (see algab sõnadega: „Inogaddal vejiosokaddash“) võib lausuda ainult seal, kus kümme juuti on koos, ja see peab toimuma nii, et ükski ebapuhas asi, nagu sõnnik või akum, ei eraldaks neid üksteisest.

Seadus 4

Kui ristiga akum vastu tuleb, siis on juudil rangelt keelatud oma pead kallutada, isegi kui ta sel hetkel palvetab. Kui ta isegi oma palve ajal oleks jõudnud kohta, kus tal on vaja pead langetada (juudi palvetes on mõned kohad, kus on vaja pead langetada), siis peab ta seda ikkagi vältima.

Seadus 5

Ja nüüd, kui Jeruusalemmas ei ole enam mingit templit ega ohvrit, on ülempreestri Aaroni poegadel hajutatud juutide seas teatud erisused ja au ülejäänud juutide ees ning neil on alati õigus õnnistada (juute) igal pühal. Kui aga mõni sellise perekonna lastest muutub akumiks, siis on kogu perekond rüvetatud ja kaotab seega selle püha õiguse.

Seadus 6

Juut, kes muutub akumiks, on sellisel määral neetud, et isegi kui ta annetab küünlaid või midagi sarnast sünagoogile, on nende vastuvõtmine keelatud.

Seadus 7

Simuni palveid (juut loeb seda pärast õhtusööki; palve lõpus õnnistatakse ka majaelanikku) ei tohi akumi majas lausuda, et mitte ka akumi ei õnnistataks.

Seadus 8

Iga lõhnatundmise puhul on juut kohustatud lausuma Baraha, - lühikese tänupalve, välja arvatud juhul, kui vürtsid või midagi lõhnavat on juba olnud prügikastis, et eemaldada halb lõhn või kui suitsutus oli hoora käes, kes kasutab lõhnaaineid selleks, et meelitada inimesi pattu tegema, või lõpuks, kui lõhnavaid aineid on toodud pühakojast (akum), siis on keelatud öelda Baraha lõhna eest, sest see on juba rüvetatud prügikoha, hoora või pühakoja (akum) poolt.

Seadus 9

Möödudes akumide hävinud templist, on iga juut kohustatud ütlema: „Tänan Sind, Issand, et Sa oled selle ebajumalate koja siit välja juurinud.“ Ja kui ta möödub veel terveks jäänud templist, peab ta ütlema: „Tänan Sind, Issand, et Sa pikendad oma viha õelate vastu.“ Ja kui ta näeb 600 000 juuti koos, peab ta ütlema: „Tänan Sind, tark Jumal!“. Ja kui ta kohtub akumide kogunemisega, siis on ta kohustatud ütlema: „Suures häbistuses on teie ema, tema, kes teid sünnitas, punastab!“ Kui juut möödub juudi kalmistust, siis peab ta hüüdma: „Tänan Sind, Oh Issand, et Sa oled nad nii õiglaselt loonud!“ Ja akumi kalmistu ees peaks ta ütlema: „Suures häbistuses on su ema jne.“ Kui juut näeb akumide hästi ehitatud maju, peab ta hüüdma: „Ülbete majad hävitab Issand!“. Kui akumide varemed on tema ees, peab ta ütlema: „Issand on kättemaksu Jumal!“

Seadus 10

Sabbati eelõhtul peab iga juut, nähes valgust, ütlema: „Au olgu Sulle, Issand, kes valgust lõid!“, kuid kui valgus tuleb akumide templist, on keelatud Jumalat sellise valguse eest tänada.

Seadus 11

Sabbatil on juutidel rangelt keelatud osta või müüa. Siiski on lubatud osta akumilt maja Palestiinas ja sel juhul võib isegi kirjutada (akti), et Palestiinas oleks üks akum vähem ja üks juut rohkem.

Seadus 12

Kõik sabbati ajal tehtavad tööd, mis on vajalikud juudi elu päästmiseks, on mitte ainult lubatud, vaid isegi kohustuslikud. Kui sabbati ajal kukub juudi peale maja või kuhi telliskive, siis võib selle kuhja ära koristada ja selle all oleva juudi elu päästa. Isegi kui mitu akumi lamavad koos juudiga selle kuhja all ja akumid pääseksid juudi päästmisel ise ka ellu (sest akumi päästmine surmast isegi tööpäeval on, nagu me edaspidi näeme, raske patt), tuleb kivide kuhi siiski kõrvaldada, et juut päästa.

Seadus 13

Juudi ämmaemandal on mitte ainult lubatud, vaid ta on kohustatud sabbati ajal juudi naist aidata ja teha kõike, mis muudel tingimustel sabbatit rüvetaks. Seevastu on keelatud aidata akumi (kristlast), isegi kui seda on võimalik teha sabbatit rüvetamata, sest teda tuleb pidada ainult loomaks.

Seadus 14

Paasapüha eelõhtul on iga juut kohustatud lugema palvet „Shefoch“ (milles palutakse Jumalal valada oma viha paganate peale). Kui juudid loevad palve pühendunult, siis kuuleb Jumal neid kindlasti ja saadab Messia, kes valab oma viha paganate peale.

Seadus 15

Pühadel, mil igasugune töö on keelatud, ei tohi ka süüa teha; igaühel on lubatud valmistada ainult nii palju, kui tal söömiseks vaja on. Siiski, kui tal on vaja enda jaoks süüa teha, on lubatud lisada samasse potti rohkem toitu, kui talle endale vaja on, isegi kui lisatav on mõeldud koertele, sest me oleme kohustatud ka koeri elama jätma. Akumile toitu lisada on rangelt keelatud, sest me ei ole kohustatud teda elama jätma.

Seadus 16

Holmagoedi ajal (juutide kevadine ja sügisene püha) on igasugune kaubandus rangelt keelatud; kuid lubatud on laenata akumilt, sest akumilt laenata on Issandale Jumalale alati meelepärane.

Seadus 17

Kui kusagil puhkeb katk, mille tagajärjel paljud inimesed (st juudid) langevad epideemia ohvriks, peavad terved juudid kogunema sünagoogi ja ilma söömata ja joomata kogu päeva palvetama, et Jehoova halastaks neile ja päästaks nad katkust. Kui katk puhkeb loomade seas, ei pea seda tegema, välja arvatud juhul, kui see puhkeb sigade seas, sest nende sisikond on sarnane inimese sisikonnaga, ning kui katk puhkeb akumide seas, sest nende kehaehitus on sarnane inimese omaga.

Seadus 18

Amanapühal peavad juudid lugema tänupalve, milles öeldakse: „Olgu neetud Aaman ja kõik akumid ning olgu õnnistatud Mardohai ja kõik juudid“.

Seadus 19

Iga Beis-Din (st kohtuistung, mida juhatab pea-rabi) võib mõista surmanuhtluse isegi tänapäeval ja seda iga kord, kui ta seda vajalikuks peab, isegi kui kuritegu iseenesest ei vääri surmanuhtlust.

Seadus 20

Kui kaks juuti vaidlevad omavahel raha või muude asjade pärast ja on sunnitud pöörduma kohtusse, peavad nad minema Bef-dini (rabi kohtusse) ja alluma selle otsusele. Neil ei ole mingil juhul lubatud pöörduda akumide poole ega otsida oma õigust kuninglikus kohtus, st kohtus, kus akumid on kohtunikud. Isegi kui akumide seadus on identne rabi seadusega, on see raske patt ja kohutav jumalateotus. Kes siiski rikub seda ettekirjutust, otsides oma õigust teise juudi ees akumide kohtus, selle peab Bef-din kogukonnast välja heitma (st needma), kuni ta vabastab oma ligimese (juudi) oma nõudest.

Seadus 21

Juut ei tohi olla akumi poolne tunnistaja juudi vastu. Seega, kui akum nõuab juudilt raha ja juut eitab oma võlga akumile, siis teisel juudil, kes teab, et akumil on õigus, on keelatud olla tunnistajaks tema kasuks. Kui juut rikub seda käsku ja annab tunnistaja ütlusi akumi poolt juudi vastu, siis on Beis-Din kohustatud ta kogukonnast välja heitma (st. anateemi alla panema).

Seadus 22

Tunnistajaks võib olla ainult see, kes omab vähemalt mingit inimlikkust ja väärikust; aga kes oma au maha viskab, näiteks kes läheb alasti tänavale või kes avalikult kerjab akumidelt almuseid, kus seda salaja teha saab, on nagu koer, kes ei hinda oma au, mis tähendab, et ta ei saa olla tunnistaja.

Seadus 23

Tunnistajateks võivad olla ainult need, keda tunnustatakse inimestena. Mis puutub akumi või juuti, kes on saanud akumiks ja kes on veelgi halvem kui (loomulik) akum, siis neid ei saa mingil juhul pidada inimesteks, seega ei ole nende ütlustel mingit tähtsust.

Seadus 24

Kui juut hoiab oma küünistes akumi (haldai keeles on väljend „ma'arufia“, st riisuma, pidevalt petma, käest ära laskmata), siis on teisel juudil lubatud selle akumi juurde minna, talle laenu anda ja omakorda teda petta, nii et akum lõpuks kogu oma raha kaotaks. Põhjuseks on see, et akumi raha on hea, ei kuulu kellelegi, ja seetõttu on esimesel juudil, kes soovib, õigus see endale võtta.

Seadus 25

Ühe kogukonna kodanikud (st loomulikult juudid) on õigus keelata teiste piirkondade kaupmeestel tulla nende juurde ja müüa kaupa odavamalt, välja arvatud juhul, kui teiste piirkondade kaup on parem kui kohalike elanike oma. Viimased ei saa seda keelata, kuna ostjad saaksid parema kauba. Aga see on muidugi lubatud ainult seal, kus ostjad on samuti juudid. Kui ostjad on ainult akumid, võib väljaspoolt tulijaid keelata, sest akumile head teha on patt; meie (juutide) põhireegel on, et koerale võib liha visata, aga mitte anda nohrile (kristlasele), sest koer on parem kui nohr.

Seadus 26

Kui asjas tegutseb ülem, kellega juut on kokku leppinud, et kõik leitu läheb tema majanduslikku omandisse, ja ülem petab akumi, kaasates ta varem tasutud võla teistkordseks tasumiseks, või petab akumi jne., siis kuulub kasum omanikule, sest sellist kasumit tuleb käsitada leitud asjana (sest kristlaste vara loetakse kellelegi mittekuuluvaks varaks; seega võivad juudid võtta nii palju, kui nad suudavad haarata).

Seadus 27

Kui juut saadab akumi juurde raha järele oma lähedase, ja see petab akumi, võttes temalt rohkem, kui peaks, siis kuulub see lähedasele.

Seadus 28

Kui juut teeb akumiga äri ja tuleb teine juut, kes petab akumi, olgu siis mõõtes, kaaludes või arvestades, siis peavad mõlemad juudid jagama sellise Jehoova poolt saadetud kasumi.

Seadus 29

Kui juut saadab akumi juurde oma esindaja, et talle võlga maksta, ja viimane märkab saabudes, et akum on võla unustanud, siis peab viimane selle raha tagasi andma juudile, kes ta saatis; ja saatjale ei tohi öelda, et ta soovis sellega (st. raha maksmisega kristlasele) austada Jumala nime, et akumid ütleksid, et juudid on ikkagi korralikud inimesed. Midagi sellist võis ta teha ainult oma raha puhul; võõrast raha pillata pole tal mingit õigust.

Seadus 30

Kui juut müüs teisele juudile midagi, kas kinnis- või vallasvara, ja selgub, et müüja on selle varastanud (või vahetanud), mille tagajärjel omanik võttis selle tagasi, siis on müüja kohustatud ostjale saadud raha tagasi andma, kuna antud tingimustel ei tohtinud ta varastada. Kui ta varastas akumilt ja akum võtab oma vara tagasi, ei ole müüja kohustatud ostjale raha tagasi andma.

Seadus 31

Juutlasel on rangelt keelatud oma ligimest petta, ja pettuseks loetakse juba seda, kui ta võtab temalt ühe kuuendiku tema väärtusest. See, kes on oma ligimest petnud, peab selle kõik tagasi andma. On iseenesestmõistetav, et see kõik toimub juutide seas. Juudil on lubatud akumit petta, ja ta ei ole kohustatud akumile tagasi andma seda summat, mida ta teda pettis, sest Püha Pühakiri ütleb: „Ära peta oma naabri venda!“ Akumid ei ole meie vennad, vaid vastupidi, nagu eespool mainitud, nad on hullemad kui koerad!

Seadus 32

Kui juut on rentinud maja teiselt juudilt, siis on lubatud tulla kolmandale juudile ja anda kallimalt kui esimesele üürnikule ja rentida maja endale. Kui omanik on akum, siis neetud olgu see, kelle süül akum rohkem kasumit teenib.

Seadus 33

Kohustuseks loetakse (juudile) täita kõik, mis haige oma testamendis kirjutas, välja arvatud juhul, kui ta käskis teha midagi patust. Selle kohaselt, kui haige annab midagi oma testamendis akumile, ei tohi seda täita, sest nagu me edaspidi näeme, peetakse suureks patuks akumile midagi anda.

Seadus 34

Juutlane, kes leiab midagi, olgu see siis elav või elutu ese, on kohustatud selle omanikule tagasi andma. On ütlematagi selge, et see kehtib üksnes juudi kohta, kes on midagi kaotanud. Kui leid kuulub Akumile, siis ei ole juut mitte ainult kohustatud seda tagastama, vaid vastupidi, seda peetakse tõsiseks patuks, kui ta midagi Akumile tagastab, välja arvatud juhul, kui seda tehakse selleks, et Akum ütleks: „Juudid on korralikud inimesed“.

Seadus 35

Kui juut satub kokku koormatud loomaga, kes on koorma raskuse all maha kukkunud, või koormatud vankriga, mille ees olevad loomad, mis on selle külge kinnitatud, on koorma raskuse all kurnatult maha kukkunud, siis on ta kohustatud tulema autojuhile või vankrijuhile appi ja, olenevalt vajadusest, aitama teda ära viia või koormata, sest iga juut peab andma sellist abi nii oma kaaslasele kui ka loomale. Ta on kohustatud seda tegema isegi siis, kui ainult koorem kuulub juudile ja loom akumile või vastupidi, kui loom kuulub juudile ja koorem akumile ning juht on akum. Kui aga loom kuulub akumile ja pagas on samuti tema omand, siis ei ole küsimus kaastundest ega halastusest ei pagasi omaniku ega loomade suhtes ning sellisel juhul ei ole ükski juut kohustatud aitama ei lasti omanikku ega loomi.

Seadus 36

Kui juut on akumile raha võlgu ja see akum on surnud, siis on juudil keelatud raha tagastada tema pärijatele, tingimusel muidugi, et ükski teine akum ei tea, et juut jäi surnud akumile võlgu. Kui aga (vähemalt) üks akum sellest teab, siis on juut kohustatud raha pärijatele välja maksma, et akumid ei ütleks: „Juudid on petturid“.

Seadus 37

Juudil on keelatud varastada midagi nii teiselt juudilt kui ka gojilt; kuid goji petmine, nt „tüssamine“, on keelatud. Tema "petmine" võla maksmisel või tasumata jätmisel on lubatud, kuid ainult tingimusel, et tehtut ei avastata ja ei rüvetata Issanda nime.

Seadus 38

Kui juut ostab vargalt ja müüb ostetu teisele juudile ning seejärel tuleb kolmas juut ja väidab, et ostetu on tema omand ja võtab selle endale, siis on müüja kohustatud ostjale raha tagastama. Kui aga akum tuleb ostja juurde ja ütleb, et see, mida ta ostis, on tema omand, siis seda ei tagastata. Kui ta kaebab nende kohtusse ja saab oma asja kohtukorras, siis ei ole müüja kohustatud ostjale raha tagasi andma (sest see, kes ostis vargalt, ei ole teinud viga, sest see, mida osteti, oleks akumilt varastatud kaup).

Seadus 39

Kui juut on monopoolne ostja, siis on juutidel keelatud talle kahju tekitada (nt kaubitsemise ja salakaubaveo kaudu); kui aga ostja on akum, siis on kahju tekitamine lubatud, sest see on nagu võlgade tasumata jätmine, ja see viimane on, nagu me eespool nägime, lubatud.

Seadus 40

Kui juut on ametilt muhas (st. riiklik maksukoguja või tolliametnik), teiste sõnadega, kui ta on ostnud õiguse (koguda makse enda jaoks), kuid kogub neid riigi jaoks, siis on tal keelatud kasutada vägivalda teise juudi vastu. Miks? Sest kuningas (kelle heaks ta makse kogub) on goji, maksude maksmata jätmine on sama, mis võlgade maksmata jätmine gojile, ja see on lubatud, nagu me juba nägime. Seega ei tohi üks juut sundida teist juuti maksma. Aga kui nimetatud ametnik (juut) kardab, et kuningas sellest teada saab, siis võib ta kasutada vägivalda ka teise juudi vastu.

Seadus 41

Riigi seadusi tuleb jõustada; siinkohal räägime siiski ainult nendest seadustest, millest riik saab tulu. Kuid isegi maksuseaduste hulgas ei ole kõik need seadused täitmisele pööratavad, vaid ainult need, mis on seotud maaga (st. maa- ja ehitusmaksud); mis puutub teistesse maksu- ja aktsiisiseadustesse, siis need ei ole täitmisele pööratavad. Maa- ja ehitusmaksu ei ole võimalik mitte maksta, sest maa kuulub suveräänile ja ta võib deklareerida, et lubab meil oma maal elada ainult siis, kui me maksame omandimaksu.

Seadus 42

Keelatud on juudiga kubjaa mängimine, st. juudi petmine kaardi- või täringumängus või muudes mängudes, mis lubavad petmist, sest see kõik on röövimine ja röövimine on keelatud. Akumiga on aga lubatud kubjaad mängida.

Seadus 43

Kui juut müüs midagi akumile ja võttis sellest rohkem, kui peaks, ja siis tuleb teine juut akumi juurde ja ütleb, et ost ei ole selle eest makstud raha väärt, mille tagajärjel akum ostu tagasi annab, siis on teine juut kohustatud maksma esimesele tegeliku väärtuse ja selle hinna vahe, mille eest asi akumile müüdi.
Samamoodi, kui juut laenas akumile raha kõrge intressi eest ja teine juut tuli akumi juurde raha pakkumisega väiksema intressi eest, siis on see juut (teine juut) raša, st. jumalakartmatu, ja peab esimesele juudile tagasi maksma selle ülejäägi, mille ta oleks akumilt saanud, kui see viimane juut poleks teiselt juudilt raha võtnud.

Seadus 44

Kui seadusega on nõutud naturaalmaksude (vein, õled jne.) tasumine kuningale ja juut hiilib sellest kohustusest kõrvale ja vahepeal kaebab tema peale teine juut, mille tagajärjel ta on sunnitud maksu maksma, siis on pealekaebav juut kohustatud hüvitama esimesele juudile kõik sel viisil äravõetud naturaalsaadused.

Seadus 45

Ka meie ajal on lubatud muzer tappa, s.t. isiku, kes kiidab, et kavatseb kellegi peale kaevata, mille tagajärjel võib süüdistatavat kehaliselt karistada (nt vanglaga) - isegi kui tegemist on väikese rahasummaga. Talle öeldakse alguses: „Ära tee pealekaebust!“ Kui ta aga vastu hakkab ja kordab: „Aga ma tahan!“, siis ei ole see mitte ainult keelatud, vaid tema tapmist peetakse heaks teoks ja õnnistatakse seda, kes teiste ees talle surmava löögi annab. Ja kui ei ole aega teda hoiatada, siis, ja ilma hoiatuseta, on lubatud ta kohe tappa.
Selle seaduse erijuhend „isegi meie ajal“ on järgmises tähenduses: surmaotsust võis mõista ainult Sanhedriin (ülemnõukogu kohtunik); seega - sellest ajast, kui ei ole Sanhedriini ega templit - on kadunud võim kedagi surma mõista; järelikult ei ole rabiinidel õigust surmaotsust mõista, vaid nad võivad ainult kinnitada needust, st kogukonnast väljaheitmist. Kuid sellisel juhul, st. pealekaebuse kartuses, tuleb ja peab surmanuhtlus siiski täide viima, isegi kui see toimub alles täna.

Seadus 46

Kui keegi on kolm korda akumile juudi peale kaevanud, siis, isegi kui ta lubab end parandada ja tulevikus mitte pealekaevata, tuleb ikkagi leida viisid ja vahendid, et teda maailmast hävitada. Tema kõrvaldamisega seotud kulud kannavad need juudid, kes elavad kohas, kus vahejuhtum toimus.

Seadus 47

Kui juudi härg pusib akumi härja vigaseks, siis ei ole juut kohustatud akumile tasuma, sest Piibel ütleb (2. Moosese XXI, 35): „Kui kellegi härg tapab oma naabri härja jne. ei ole akum minu naaber. Aga kui vastupidi, kui akumi härg pusib heebrea härga, siis on akum kohustatud hüvitama juudile kahju, sest ta on akum.

Seadus 48

Kui Palestiinas kuulusid põllud juutidele, siis oli keelatud pidada väikekarja, sest muidu võis naaber kannatada, sest sellised karjad otsivad tavaliselt toitu teiste inimeste põldudelt. Süürias aga, nagu ka mujal, kus põllud ei kuulunud juutidele, võis iga juut vabalt väikekarja pidada. Vastupidi, meie ajal, kui Palestiinas ei kuulu põllud enam juutidele, on neil lubatud pidada ka väikekarja nagu siingi.

Seadus 49

Juudil on keelatud hoida kurja koera, kes hammustab inimesi, välja arvatud juhul, kui koer on ketis; kuid see kehtib ainult seal, kus elavad ainult juudid. Seevastu seal, kus elavad ka akumid, on juudil lubatud hoida kurja koera (mitte ketis).

Seadus 50

Kuna Sanhedriini ja templit (Jeruusalemmas) enam ei eksisteeri, ei saa surmaotsuseid välja kuulutada nii nagu varem. Kuid rabinaalkohus võib surmaotsuse langetada ainult seaduse 19 kohaselt. Sellest olenemata, välja arvatud muzeri tapmise luba, on mõrv ja ilma rabiinliku kohaloleku kohtuotsuseta on hea tegu järgmistel juhtudel:
a) Siin on kõigepealt toodud üks näide, mida me ei saa sündsuse nõude tõttu tsiteerida.
b) Juut sooritab hea teo, kui ta tapab apikorese. Apikores on vabamõtleja, uskmatu, pilkaja jne, kes eitab Iisraeli õpetusi ja uhkeldab oma uskmatusega, samuti see, kes on muutunud akumiks. Kui juut saab sellise mõrva avalikult toime panna, siis tehku ta seda! Kui aga riigivõimude hirmu tõttu seda teha ei saa, siis peaks ta mõtlema vahenditele, kuidas apikores salaja tappa. Seega, kuigi juut ei ole otseselt kohustatud akumi tapma, kellega ta elab rahus, ei ole tal siiski lubatud akumi surmast päästa.

Seadus 51

Akumi või akumiks saanud juudi poolt tapetud looma peavad juudid vaatlema rümbana.

Seadus 52

Juudil on keelatud tükeldada looma, mis ei ole veel 8 päeva vana. Ja kui akum tuleb juudile looma müüma ja väidab, et see on juba 8 päeva vana, siis ei tohi juut teda uskuda, sest akumid on valetajad ja petised.

Seadus 53

Juudil on keelatud võtta nohris (kristlasest naine) ammeks, kui ta võib võtta juudi naise, sest amme olemus ja iseloom kandub tavaliselt üle lapsele: nohrisest muutub laps rumalaks ja võtab omaks halvad omadused.

Seadus 54

Rabi keelas süüa akumi küpsetatud leiba või midagi akumi poolt valmistatut või juua tema juures alkohoolseid jooke, sest sellest võivad tekkida sotsiaalsed ja sõbralikud suhted. Kui aga puudub juudi pagar, on lubatud osta kristlasest pagarilt, kuid mitte rahvuslaselt, sest siis ei ole tõsist põhjust sellisteks muredeks. Siiski on lubatud juudil pidada akumkat (kristlastest naist) kokana, kui viimane valmistab süüa juudi järelvalve all, juhendamisel ja tema juuresolekul, seega temaga koostöös.

Seadus 55

Juudil ei ole lubatud kaubelda ebapuhaste asjadega (nt sigadega, kristliku templi asjadega jne), nagu me edaspidi näeme, kuid akumilt neid võtta (st. mitte ostes, vaid võttes neid fiktiivse võla tasumise ettekäändel) on lubatud, sest akumilt midagi ära võtta on alati hea.

Seadus 56

Kui juut ostis akumilt mingi tarbeeseme, olgu see siis metallist või savist, siis peab ta selle puhtaks pesema, sest akum (juudi mõistes) on räpane. Isegi kui juut müüb oma nõud akumile ja akum toob need tagasi, on juut kohustatud need uuesti puhtaks pesema, sest akumi puudutuse tõttu on need juba rüvetatud.

Seadus 57

Juudil on keelatud juua veini pudelist või klaasist, mida akum on puudutanud, sest sellise akumi puudutusega on vein juba rüvetatud. (Sellel seadusel on ka eriline eesmärk, - kaitsta juute sotsiaalsete suhete eest kristlasega).

Seadus 58

Juudil on keelatud igasugune rõõm või kasu, mida ta võiks saada akumi templist; näiteks ei tohi ta kasutada vahaküünlaid, vaipu või riideid, mida preester kannab jumalateenistuse ajal (mitte neid, mida ta tavaliselt eraisikuna kannab), kui need esemed on juba olnud akumi templis või üldse kasutusel. Ta ei tohi müüa preestrile liturgiliste laulude raamatuid, kuid on lubatud müüa neid ilmalikele inimestele; kui juut aga takistab end sellest, siis õnnistatakse teda. Lisaks on juudil keelatud laenata raha akumi templi ehitamiseks või sisekujundamiseks ja veel vähem on lubatud müüa esemeid, mida sellises templis kasutatakse. Seetõttu ei tohi juut anda ega müüa akumile vett, kui ta teab, et seda vett kasutatakse ristimiseks; pealegi on tal keelatud müüa templis kasutamiseks mõeldud viirukit. Kui aga samas piirkonnas akum juba müüb selliseid esemeid, mida tema templis kasutatakse, siis on juudil lubatud neid müüa, nii et akum ei teeni sellega raha. Ka siis, kui mõni nimetatud esemetest, mida juudid peavad ebapuhasteks, on segatud tuhande muu samalaadse eseme hulka, ja siis on juudil keelatud sellest tuhandest esemest nautida või kasu saada. Samamoodi on tal keelatud saada mingit kasu isegi selliste esemete tuhast ega akumide põlenud templist.

Seadus 59

Juudil on keelatud saada naudingut või kasu mis tahes ristist või religioossest kujutisest, mida ta leiab külades teede ääres või väikelinnades, sest need on seal eksponeeritud jumalateenistuseks ja on juudile ebapuhtaid. Kui neid leidub suurtes linnades, kus neid ei tehta jumalateenistuseks, vaid ainult kaunistuseks, siis ei pea seadust kohaldama. Kuid teisest küljest kehtib nimetatud keeld iga risti suhtes, mille ees keegi põlvitab.

Seadus 60

Juudil on rangelt keelatud akumi templist mingit naudingut või kasu võtta, näiteks suvel selle varjus jalutada, kuulata orelimängu või vaadata kõige ilusamat ikooni selle nautimise eesmärgil.

Seadus 61

Juudil on rangelt keelatud ehitada endale maja akumi pühamu kõrvale. Kui aga tema valduses juba on selline maja, mis seisab nimetatud pühamu kõrval, ja see maja variseb kokku, siis peab juut uue maja ehitamisel pühamust mõnevõrra tagasi tõmbuma ja täitma tühimiku inimväljaheidetega.

Seadus 62

Akumi templile kuuluvast varast (kinnisasjad, maad, majad jne.) ei tohi juut naudingut ega kasu saada, kui tulu kasutatakse jumalateenistuse otstarbel. Kui aga tulu kasutab vaimulik isiklikult, siis on juudil lubatud sellest kasu saada, kuid tingimusel, et see ei maksa talle midagi.

Seadus 63

Juudil on rangelt keelatud osaleda akumi kogumisel templi jaoks. See kehtib aga ainult siis, kui tempel haldab iseseisvalt oma vara ja ei kuluta seetõttu annetusi muuks kui enda jaoks. Kui riik ise käsutab vaimset vara, siis on lubatud osaleda kogumisel, või annetades võib endale arvata, et annetab riigile, aga see võib annetust kasutada muudeks vajadusteks.

Seadus 64

See on hea tegu, et akumi templid, nagu ka kõik neile kuuluv või neile tehtud, püüab iga juut nii palju kui võimalik hävitada või põletada... Edasi on iga juut kohustatud likvideerima iga akumi templi ja igal juhul - andma sellele häbiväärseid nimesid.

Seadus 65

Juut, kes vannub midagi akumi (kristliku kiriku) templi nimel, peab saama 39 kepilööki ja üldiselt on keelatud sellise templi nime nimetada, - selle suhtes tohib kasutada ainult häbiväärseid hüüdnimesid. Isegi akumide pühasid ei tohi mälestada nende endi nimede järgi, välja arvatud need, mida nimetatakse inimeste nimede järgi (nt Peetruse ja Pauluse, Andrease jne. pühad). Juudil on lubatud mõnitada akumi, öeldes: „Aidaku sind Jumal!“ või „Ta õnnistagu sinu tegusid!“. Sellisel juhul mõtleb juut endale: akumide, st. - juudi silmis - ebajumalateenijate Jumal ei saa midagi teha, seega ei saa akumid olla õnnistatud, seega on selge, et akumidele armu andmine juudi poolt on ainult pilkamine ja mõnitamine.

Seadus 66

Juudil on keelatud kolm päeva enne mingit (akumi) püha anda või teha akumiga tehinguid, sest nii võib akum endale pühal rõõmu teha. Küll aga on lubatud akumile laenata kõrge intressi eest, nii et rõõm ise ei ole talle meelepärane, pidades silmas tagasimaksmisega kaasnevat raskust.

Seadus 67

Keelatud on teha juudil akumile kingitusi ühel tema pühadest; see on lubatud ainult siis, kui ta teab, et akum on uskmatu. Samamoodi on juudil keelatud akumilt tema pühal kingitusi vastu võtta. Aga kui juut kardab, et keeldumise tõttu ei tuleks halbu tagajärgi, siis võib ta küll vastu võtta, kuid seejärel kingituse salaja ära visata. Päeva, mil akumid võtavad vastu uue kuninga (troonile astumise või valimise päev), peaks juut pidama võrdseks akumide tavaliste pühadega (st. juudid ei tohiks anda kingitusi ega teha nendega geštšefte, välja arvatud juhul, kui neil on võimalus akume edukamalt petta jne.)

Seadus 68

Akumi pühal on juudil keelatud minna tema majja, et teda ei sunnitaks tervitama. Kui aga akum kohtub tänaval juudiga, siis on lubatud teda tervitada, kuid ainult sunniviisiliselt, altkulmu (originaalis öeldakse: nõrkade huulte ja raske peaga).

Seadus 69

Kindlasti on juutidel keelatud vastata akumile tervitusega „Rahu olgu sinuga!“ või midagi sarnast (sest juuti peetakse selleks, kes saab rahu, kellele tema tervitusele vastatakse sooviga: „rahu olgu sinuga!"). Selle kohaselt on juudile sisendatud, et kui ta näeb akumi, peaks ta kõigepealt kummardama, et akum ei tervitaks teda esimesena ja ei sunniks juuti vastama ja seega edendama, et Jumal hoidku akumi õnnistamast.

Seadus 70

Tahtlikult heaks teoks loetakse seda, kui juut hoiab vähemalt 4 küünart eemal akumi templist (nt kui tema tee jääb mööda). Sellest tulenevalt on juudil rangelt keelatud kummardada oma pead nimetatud templi ees; näiteks kui talle satub pind jalga või kui ta laseb rahal maha kukkuda, nii et ta on sunnitud kummarduma - sel juhul peab ta selja templile pöörama. Kui veevõtukoha avause juures on kristlikud kujutised või sümbolid, siis ei tohi juut sellest juua, sest see näeks välja, nagu tahaks ta avause poole kummardudes pildi või sümboli ees kummardada.

Seadus 71

Juudil on keelatud mütsi maha võtta kuningate või preestrite ees, kelle rõivaste peal on rist või kes kannavad seda rinnal, et ei paistaks, et ta teeb kummarduse risti ees. Et aga mitte rikkuda väliseid kombeid, peaks ta oma mütsi maha võtma enne, kui ta näeb kõnealuseid isikuid (seega risti), või ta peaks nende juuresolekul justkui kogemata raha maha kukutama ja kummarduma, et seda üles võtta (tema käitumine peaks seega olema selline, nagu avaldaks ta sellisele isikule austust, kuid tegelikult on tal hoopis teistsugune kavatsus).

Seadus 72

Juutidel on keelatud naabruses või tänaval, kus nad elavad, laenata või müüa maju kolmele akumile, et see ei jõuaks selleni, et naabrus või tänav muutub kristlikuks. Varem oli maja müümine ühele või kahele akumile lubatud ainult sel eesmärgil, et need majad teeniksid aitadena, mitte eluruumidena, sest muidu hoiaksid akumid neis oma ebajumalaid. Nüüd aga, kuna see juhtum on peaaegu olematu, on juutidel lubatud laenata või müüa ühele või kahele akumile ka elamiseks.

Seadus 73

Akumile midagi kinkida peetakse suureks patuks. Sellegipoolest on vaestel akumidel lubatud rahu huvides anda almust, külastada oma haigeid, maksta nende surnute võlad ja lohutada surnute sugulasi, et akumid arvaksid, et juudid on nende sõbrad, sest nad väljendavad ka oma osalust.

Seadus 74

Juudil on keelatud akumi tema äraolekul kiita, näiteks öeldes: „Milline ilus mees!“ (kui see inimene on ilusa väljanägemisega), kuid veel tuhat korda rangemalt on keelatud kiita tema voorusi, näiteks öeldes: „Milline lahke mees ta on!“, või „Milline õpetlane“, või „Milline tark mees“ jne. Kui aga juut kavatseb akumi kehalist ilu kiites kiita Jumalat selle eest, et ta on loonud nii kauni olendi, siis on see lubatud, sest juut võib Jumalat kiita looma ja seega ka akumi ilu eest.

Seadus 75

Juudil on keelatud pulmapeol osaleda, isegi kui on võimalus tuua oma toitu ja oma lakei (s.t. koššer), sest siit võivad tekkida sotsiaalsed ja sõbralikud suhted (mida juut peaks vältima); kui aga akum saadab juudile elusa linnu või midagi, mis on juutide poolt tapetud, siis on lubatud, et juut kodus temast sööb.

Seadus 76

Juudil on keelatud anda oma last kristlikku kooli või kristlasest meistri juurde, et ta õpiks ametit, sest akumid (kristlased) meelitavad teda kurja. Peale seda, juut ei tohi kunagi olla üksi akumiga, sest akumid on verejanulised. Kui akum ja juut lähevad trepist üles või alla, siis esimesel juhul peaks juut püüdma olla esimene ja teisel juhul - viimane (et olla alati kristlasest kõrgemal), või akum võib juudi tappa, kui viimane seisab allpool. Lisaks ei tohi juut akumi juuresolekul kummarduda, sest muidu võib akum tal pea maha raiuda. Samuti on juudil keelatud tõtt öelda, kui akum küsib, kuhu ta läheb, et ta ei hiiliks tema juurde ja ei tapaks teda.

Seadus 77

Juudi ammel on keelatud akumi last toita, isegi kui talle makstakse, sest sellega aitaks ta akumi kasvatada. Ainult siis, kui ta tunneb liigsest piimast tugevat valu ja viimane võib talle kahjulikuks muutuda, siis on see lubatud. Samuti on juudil keelatud õpetada akumile mingit käsitööd, millega ta saaks end ise ära toita.

Seadus 78

Juudil on keelatud, et akumi arst või apteeker ilma tasu eest raviks, sest tuleb eeldada, et sellisel juhul arst või apteeker ta mürgitab; kuid tasu eest on lubatud akumi kasutada arstina või apteekrina, sest viimane on siis ettevaatlik, et ta juuti ei mürgitaks, et mitte kahjustada omaenda mainet.

Seadus 79

Eluohtliku haiguse korral on juudil lubatud kasutada ebapuhtaid asju (st. seda, mida ta seaduse järgi on kohustatud pidama ebapuhtaks ja mille kasutamine on rangelt keelatud), kui ta arvab, et ta võib siit paranemist oodata. Kuid ka sel juhul jääb vähemalt tema tervendamiseks keelatuks kasutada midagi, mis kuulub (juudi mõttes) ebapuhta enda juurde, nimelt akumi (kristliku kiriku) pühakotta.

Seadus 80

Juudil on rangelt keelatud lasta akumil oma juukseid lõigata (peast või habemest), sest akum võib talle kõrri lõigata; see on lubatud ainult siis, kui kohal on mitu juuti või kui tema ees on peegel, nii et juut võiks kohe märgata akumi kurja kavatsust talle kõrri lõigata ja võimalikult kiiresti ära joosta.

Seadus 81

Juut ei ole otseselt kohustatud tapma akumi, kellega ta rahus elab; siiski on rangelt keelatud isegi sellise akumi päästmine surmast, näiteks kui viimane oleks kukkunud vette ja lubanud päästmiseks isegi kogu oma varanduse. Lisaks on juudil keelatud ravida akumi isegi raha eest, välja arvatud juhul, kui võib karta, et selle tulemusena tekib akumil viha juutide vastu. Sellisel juhul on lubatud akumi tasuta ravida, kui juut ei saa ravist keelduda. Veelgi enam, juudil on lubatud akumi peal katsetada - kas ravim toob tervist või surma. Lõpuks on juut selgesõnaliselt kohustatud tapma sellise juudi, kes on ristitud ja läinud akumide poolele, ja muidugi on rangelt keelatud seda juuti surmast päästa.

Seadus 82

Juudil on rangelt keelatud laenata raha teisele juudile kasvades (eriti kõrge intressi eest); vastupidi, akumile või akumiks saanud juudile on lubatud raha laenata, sest Pühakiri ütleb: „Sa oled kohustatud laskma oma vennal elada koos sinuga“. Kuid akumi ei peeta vennaks.

Seadus 83

Juudil on keelatud võtta omaks akumi eluviisi, vastupidi, ta peaks tegema endast kõik oleneva, et erineda neist, nt riietuse, juuste, majapidamise jne. poolest. Kõige vähem on tal lubatud kanda selliseid riideid, mis sisaldavad midagi spetsiifiliselt kristlikku (ristidega jne.). Kui aga mõnel kristlikul klassil on eriline riietus, nt arstidel või käsitöölistel, siis on lubatud juudi arstil või käsitöölisel kanda selliseid riideid, kui ta sellega saab kiiremini raha teenida.

Seadus 84

Juutidel on seadus, mille kohaselt peavad nad teatud aegadel (vrd. 3. Moosese XII) sooritama puhastuse veega pesemise teel. Kui nad pärast nende puhastuste alustamist puutuvad kokku millegi ebapuhta või vastikuga ehk akumiga, peavad nad siis uuesti puhastuse ette võtma, sest ainuüksi ebapuhta asja ehk akumi nägemine, ilma seda puudutamata, on juba rüvetamine.

Seadus 85

Kui juut on midagi akumilt varastanud, kuid enne kohtusse minekut seda eitab ja nad tahavad teda vandele tuua, siis on teised juudid, kes teavad vargusest, kohustatud vahendajatena töötama selle nimel, et juudi ja akumi vahel rahumeelselt kokkuleppele jõuda. Kui see ei õnnestu ja juudil on võimatu, kui ta ei taha asja kaotada, vandest kõrvale hiilida, siis on tal lubatud valetada, kuid oma südames see valevanne hävitada, arvates ise, et teisiti ei olnud võimalik. See seadus jääb aga kehtima ainult siis, kui akumil ei ole vahendeid, et varguse kohta muul viisil teada saada; kui ta ei saa teavet muul viisil, siis ei tohi juut valevannet anda, et mitte rüvetada Issanda nime. On reegel, et kui juuti ähvardab kehaline karistus, on tal lubatud valevanduda, isegi siis, kui ta võib paljastuda kui vandevande andja, ja kui (seetõttu) võib rüvetada just Issanda nime. Kui aga ähvardab rahaline karistus, on lubatud valetada, välja arvatud tingimusel, et juuti või akumi ei ole võimalik paljastada ja et (seetõttu) ei rüvetata Issanda nime.

Seadus 86

Juudil on keelatud anda almust või laenata midagi kellelegi, kes vähemalt ühe seaduse vastu on, ja veel enam sellisele juudile, kes on saanud akumiks, sest juut ei ole kohustatud seda (ülejooksikut) elama jätma. Siiski on lubatud anda almust akumile, et ei tekiks viha juutide vastu.

Seadus 87

Juudil on rangelt keelatud akumilt almust vastu võtta, sest juudi arvamuse kohaselt on Jumala poolt õnnistatud see, kes annab tzedakah'd, st almust juudile. Seega oleks ka akum õnnistatud, kui juut võtaks temalt almuse vastu (juudid usuvad, et kristlased eksisteerivad veel ainult sellepärast, et nende kaudu langeb midagi ka juutide osaks; ja kui juudid võtaksid neilt selle võimaluse ära, läheksid nad varsti katki nagu „haprad nõud“, st hukkuksid täielikult). Seepärast, kui kuningas või muu goji (kristlasest) valitseja saadab juutidele raha, et seda vaeste vahel jagada, siis, kuigi raha ei tohi tagastada, et mitte kuningat solvata, ei tohi seda raha vaestele juutidele jagada, ja seetõttu tuleb see vaikselt vaestele kristlastele anda.

Seadus 88

Akumide vahelised abielud ei ole siduvad, st nende kooselu on nagu hobuste paaritumine. Seepärast ei seisa nende lapsed oma vanemate suhtes mitte mingisugustes inim- ja sugulussuhetes, ja kui vanemad ja lapsed said juutideks, võib näiteks poeg abielluda oma emaga. Kuid rabid rääkisid selle reegli kohaldamise vastu elus: et juudiks saanud akumid ei ütleks, et akumid on vagamad kui juudid, sest neil
(akumid) ei ole lubatud, et poeg abiellub oma emaga.

Seadus 89

Juutidel oli varem seadus: leivavilja koristamisel tuleb jätta midagi põllu servadesse või mõnesid kõrsi üldse mitte vaeste juutide põldudel koristada. Kuna aga juudid on akumide seas laiali ja nende põllud asuvad akumide põldude vahel, siis on kõik see keelatud, sest (kui endine kord säiliks) võiksid ka akumide vaesed kõrsi korjata.

Seadus 90

24 juhtumi hulgas, mille puhul rabi tingimata juute anateemile allutab, on kaks järgmist juhtumit, mis ei ole kristlastele ükskõiksed: (a) Kui juut kavatseb müüa oma maatüki akumile, kui tema naaber on samuti juut, on ta kohustatud andma viimasele kirjaliku kohustuse, et ta võtab vastutuse kõigi hädade eest, mis võivad tekkida allesjäänud juudile tema uuest naabrist. (b) Kui müüja ei soovi sellist vastutust võtta, siis on rabi kohustatud ta ära needma, s.t. kogukonnast välja arvama.

Seadus 91

Kui teine juut sureb juudi juuresolekul, peab ta hetkel, mil hing lahkub kehast, leina märgiks rebima tüki oma riietusest, isegi kui sureja oli patune. Kuid kui ta on akumi või akumiks saanud juudi surma juures, siis on see kurbuse väljendus keelatud, sest juut on kohustatud sellise sündmuse üle rõõmustama.

Seadus 92

Juudi vaimulikul on keelatud (vrd. seadus 5) surnut puudutada või isegi viibida majas, kus surnu on. „Inimese„ all tuleb aga mõista ainult juuti, sest Moosese XIX:14 ütleb: ‚Kui inimene sureb telgis, on igaüks, kes tuleb telki, ‘roojane“. Juudi vaimulikul on lubatud siseneda majja, kus on surnud akum, sest akume ei tohi pidada inimesteks, vaid loomadeks.

Seadus 93

Kui juudil on akum või akumka oma teenistuses teenijana ja üks neist sureb tema majas, siis on teisel juudil keelatud teda selle surma pärast lohutada, nagu inimese surma puhul, kuid ta võib täiesti vabalt öelda: „Jumal hüvitagu sulle sinu kaotus“, nagu öeldakse inimesele, kellel oli eesel või vasikas.

Seadus 94

Juudil on rangelt keelatud teha akumile uue aasta päeval kingitusi, sest akumid peavad seda tuleva aasta õnnelikuks märgiks ja rõõmustavad selle üle. Kui aga juudil on võimatu sellest tavast kõrvale hiilida, siis peaks ta oma kingitused ette saatma. Kui aga nende varasema saatmisega, mitte pühade päeval, võib ta kanda vastumeelsust või kahju, siis on tal lubatud teha kingitusi uuel aastal ise.

Seadus 95

Juutidel on rangelt keelatud oma kalmistut pühitseda, st. seal teatud vajadusi täita või lasta sinna akume. Kui aga juudi kalmistu maa kuulub akumile, siis on lubatud müüa (kalmistu) tulu, nt muru või puud, et tulust järk-järgult omandada see oma omandiks, sest surnud iisraellaste häbi lasub akumi maal.

Seadus 96

Kui akum (kristlane) abiellub akumkaga (kristlasega) või kui kristlaseks saanud juut abiellub juudiga, kes on samuti kristlaseks saanud, siis on nende abielu tühine. Seda silmas pidades, kui akum või akumka sai juudiks, on neil lubatud uuesti abielluda, ilma et oleks vaja lahutust, isegi kui nad olid varem kakskümmend aastat koos elanud, sest akumide abieluelu ei tohiks pidada muuks kui sohieluks.

Seadus 97

Juudil on rangelt keelatud oma ligimest lüüa (st juuti), isegi kui viimane on patune. Ja see, kes lööb oma ligimest, loetakse rašaks, s.t. jumalakartmatuks inimeseks, ja ta allub anateemile, kuni ta palub oma ligimeselt andestust. Naabriks tuleb aga pidada ainult juuti, aga akumi löömine ei ole patt. Edasi, kui juudist sai akum ja teine juut teda lööb, siis on süüdlane kohustatud maksma ainult kahju (ravi), - kuid ei kuulu anateemi alla, ja tegu ise ei pane teda sellisesse süüsse, nagu kui ta oleks löönud loomulikku juuti.

Seadus 98

Kui juut abiellub akumkaga, siis tuleb talle anda 39 lööki ja abielu loetakse
kehtetuks ning Bef-Din (rabi kohalolek) on kohustatud teda lisaks anateemima. Isegi kui juut abiellus juudi naisega, kui viimasest sai akumka, on tal lubatud võtta teine naine ilma eelneva lahutusmenetluseta - sest akumkat ei tohi pidada inimeseks, vaid ainult hobuseks.

Seadus 99

Kui juudil sureb pereliige, keda ta peaks leinama, siis ei tohi ta seitsme päeva jooksul oma majast lahkuda ja isegi (oma majas) ei tohi ta raha teenimise eesmärgil äri ajada. Aga kui tal on võimalus liigkasuvõtmine akumilt, siis on lubatud majast lahkuda ja katkestada leinamine, sest see on hea tegu, mida ei tohi jätta tegemata, sest tulevikus ei pruugi sellist võimalust olla.

Seadus 100

Iga juut on kohustatud abielluma inimsoo jätkamiseks ja paljunemiseks. Seepärast peaks ta võtma naise, kellelt ta võib veel lapsi saada - see tähendab, mitte vana ja üldjuhul mitte sellist, kelle puhul see on lootusetu. Ainult siis, kui naisel on raha ja ta tahab temaga abielluda ainult raha pärast, siis on see lubatud ja Bef-Dinil (rabi kohalolekul) ei ole õigust keelata tal abielluda inimesega, kellelt ta enam lapsi ei saa.
Kui juudil on juba lapsi, isegi kui need on ebaseaduslikud või nürimeelsed, siis on ta täitnud oma kohustuse inimkonna paljundamiseks. Kui aga tema lapsed on akumid - näiteks kui ta oli akum ja tal olid lapsed, kuid siis astus ta juudiks ja lapsed jäid akumiks -, siis ei ole ta täitnud oma kohustust aidata kaasa inimsoo jätkumisele ja paljunemisele, sest akumi lapsi ei saa võrrelda isegi mitte abieluväliste või juudi päritolu idiootidest lastega.