Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et Ukraina osales 2014. aasta veresauna toimepanemises
Jeremy Kuzmarov 18.aprill 2025 a.
Mees paneb lilli põlenud ametiühingu hoonesse Odessas, Ukrainas, 4. mail 2014. [Allikas: nbcnews.com]
Euroopa Inimõiguste Kohus (ECHR) on mõistnud Ukraina valitsusele kohustuse hüvitada 2014. aasta mais Odessa Ametiühingute Majas toimunud süütamise ohvritele.
Rünnaku viisid läbi fašistlikud jõugud, kes said võimu USA ja NATO toetusel Ukrainas toimunud Maidani riigipöörde käigus.
Ametiühingute Maja põlengus hukkus 42 inimest ja veel 170 sai vigastada.
Ohvrid olid peamiselt Maidani-vastased aktivistid, kes toetasid Viktor Janukovitši juhitud seaduslikku Ukraina valitsust, mis kukutati 2014. aasta veebruari riigipöördes.
Strasbourgi ECHR-i esitasid hagi 25 süütamise ohvri sugulased koos kolme veresauna ellujäänuga, kellele mõisteti kokku 114 700 eurot hüvitist.
Ameerika Ühendriikide ja Lääne meediast on raske leida midagi Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kohta. Isegi väidetavalt vasakpoolsed ja alternatiivsed väljaanded nagu Democracy Now ja The Intercept on seda lugu koos peavoolu väljaannetega ignoreerinud.
Ainsad artiklid, mis ma leidsin, olid kirjutanud Jason Melanovski World Socialist Website (WSWS) ja Kit Klarenberg The Grayzone.
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus oli eriti oluline selle tugeva Venemaa-vastase eelarvamuse tõttu.
Kohus leidis, et Ukraina valitsusametnikud olid teadlikud äärmusparempoolsete rünnakrühmade valmistatavast vägivallast ja et nad mitte ainult ei teinud midagi, vaid takistasid ka tahtlikult tuletõrje ja kiirabi pääsemist Ametiühingute Majja, kui see põles.[1]
Hiljem osalesid nad aktiivselt sündmuste varjamises.
Kurjategijate julmus oli ilmne, kuna nad filmiti videole, kui nad ründasid füüsiliselt inimesi, kes olid põgenenud Ametiühingute Majast leekide eest ja olid raskelt vigastatud.
Majas viibinud rase naine kägistati elektrijuhtmega ja tema verest joonistati seinale haakrist.[2]
Parempoolsed jõuguliikmed ümbritsevad vasakpoolset, kes põgenes Odessa Ametiühingute Majast tulekahju ajal. Pärast seda peksti meest julmalt, kuid ta jäi ellu. [Allikas: 2mayodessa.org]
Video ja fotod näitasid, kuidas Ukraina märulipolitsei seisis kõrval ega teinud midagi, et peatada või ära hoida parempoolsete bandeeralaste toime pandud metsik vägivald.
Ukraina valitsuse uurimise ebapiisavus ilmnes asjaolust, et põlenud Ametiühingute Maja kohapealne uurimine algas alles kaks nädalat pärast veresauna.
Ametiühingute Maja jäi pärast seda 17 päevaks vabalt ligipääsetavaks, andes pahatahtlikele isikutele piisavalt aega süüdistavaid tõendeid manipuleerida, eemaldada või paigutada.
Kriminaaltehniliste tõendite kogumisel ja töötlemisel täheldati tõsiseid puudujääke. Mõningaid olulisi tõendeid ei ole kunagi uuritud ja mõned uurimisaruanded on avaldatud alles hiljuti või on kaheksa aastat pärast sündmusi endiselt menetluses.[3]
Ametiühingute Maja põlemas Odessas 2. mail 2014. [Allikas: easternherald.com]
Venemaa ajalehe Pravda andmetel algas Odessa veresaun, kui natside koostööpartnerit Stepan Banderat ülistavad parempoolsed radikaalid ründasid telklaagrit Kulikovo Pole'is Odessas.
Neid radikaale juhtis Andriy Parubiy, tollane Kiievi riigikaitse- ja julgeolekubüroo natsisõbralik juht, kes oli massimõrva eelõhtul saadetud Odessasse koos 500 relvastatud Maidani enesekaitsemeeskonna liikmega.[4]
Andriy Parubiy [Allikas: euromaidanpress.com]
Odessa oli üks vastupanu keskusi Maidani riigipöörde vastu. Asudes Transnistria lähedal, kus asub Venemaa sõjaväebaas, on see koos Nikolajevi ja Mariupoliga Ukraina viimane suur sadam ja Ukraina Musta mere laevastiku kodusadam.
Geopoliitiline veebisait Katehon märkis, et Odessa kaotus oleks Ukraina merest ära lõiganud ja et geostrateegilised kaalutlused selgitavad, miks Ukraina neonatsid said vabad käed Odessa elanikkonna hirmutamiseks ja Ametiühingute Maja veresauna karistamatult läbi viimiseks.
Katehoni analüütik kirjutas, et „üle 100 inimese piinarikas surm, mille eest ükski kurjategija pole karistatud, oli eelkõige hirmutamise vahend. Pärast 2. mai veresauna Odessas oli venemeelne liikumine praktiliselt hävitatud.”[5]
Enne veresauna olid Odessa elanikud kogunud allkirju referendumi korraldamiseks Ukraina föderaliseerimise ja vene keele riigikeele staatuse andmise kohta, kuna Ukraina oli püüdnud kogu piirkonnas kehtestada ukraina keele.
Föderaliseerimise toetamine tähendas iseseisvuse väljakuulutamist Ukrainast ja ühel päeval võimalikku ühinemist Venemaaga, millega Odessa ja suur osa Ida-Ukrainast olid tihedates kultuurilistes ja majanduslikes suhetes.
Pärast radikaalsete banderistide rünnakut, kes olid relvastatud kurikate, kilpide ja metallkettidega,[6] põgenesid föderaliseerimise toetajad Ametiühingute Majja, enne kui see maha põletati. Enamik neist olid vasakpoolsed, kes olid Maidanijärgse valitsuse poolt rangelt represseeritud.[7]
[Allikas: 2mayodessa.org]
WSWS märkis, et „Odessa Ametiühingute Maja põlengul oli kaugeleulatuv mõju Ukraina edasisele poliitilisele tulevikule. Järgmise seitsme aasta jooksul allutati poliitiline opositsioon Kiievis asuvale Venemaa-vastasele ja sõdapooldava režiimi tsensuurile, keeldudele, vägivallale ja isegi otsesele mõrvale, ilma et kurjategijaid oleks kohtu alla antud.”
Mitmed veresauna korraldajad on sellest ajast saanud Ukraina poliitikas tuntud tegelased.
Parubiy oli 2016. aastast 2019. aastani Ukraina parlamendi spiiker ja Odessa Endise Parempoolse Sektori juht Serhii Sternenko on nüüd üks populaarsemaid Ukraina YouTubereid, kellele president Volodõmõr Zelenski väidetavalt pakkus kunagi Ukraina LKA toetatava julgeolekuteenistuse (SBU) juhi ametikohta Odessas.
Serhii Sternenko [Allikas: en.wikipedia.org]
Luureekspert Gordon Duff kirjutas ajakirjas The Intel Drop, et Odessa veresaun ei olnud eraldiseisev sündmus, vaid järgnenud julmuste seeria algus. Nende hulka kuulusid:
- Ukraina julgeolekujõudude tulistamine 9. mail 2014 Mariupolis rahumeelsete meeleavaldajate pihta, kes olid vastu Maidani riigipöördele;
- Ukraina armee pommitas 2014. aasta juunis Slovjanskis maju, koole ja haiglaid ning viis läbi kiirhukkamisi ja piinamisi;
- 2014. aasta augustis rünnati Luhanskist põgeneda üritanud tsiviilisikute konvoid; ja
- Ukraina tulistas 2015. aasta jaanuaris Donetskis linna bussi raketid, mille tagajärjel hukkus 13 tsiviilisikut.[8]
Duffi sõnul viibisid NATO personali liikmed paljude eespool nimetatud operatsioonide ajal kohapeal, nõustades ja juhtides Ukraina vägesid. Lisaks kirjutas Duff, et:
- LKA raha Afganistani heroiinikaubandusest suunati Ukrainasse ja kasutati relvade, väljaõppe ja banderistide paramilitaaride rahastamiseks.
- Odessa ja teiste veresaunade lavastus toimus LKA üleviimiskohas Poolas, 11 000 hektari suurusel territooriumil, kus Ukraina radikaale koolitati piinamise, psühholoogiliste operatsioonide ja geriljasõja alal.
- Banderistide üksuste ajupesu toimus Gladiator-koolides, mida rahastati Vabariikliku Partei kampaaniarahast, mille pesi läbi suure kasiinoomaniku perekond, kes on tihedalt seotud inimkaubandusega Macau kaudu.
Poliitikud, kes toetavad jätkuvat abi Ukrainale, tahavad meid uskuma panna, et Ukraina on eeskujulik demokraatia, mis oli enne 2022. aasta veebruari Venemaa sissetungi süütu. See vaade on illusoorne – nagu Odessa ja teiste seotud veresaunade ellujäänud liiga hästi teavad.
Viited
- Kohalikud prokurörid, õiguskaitseasutused ja sõjaväeohvitserid olid rünnakute ajal „kättesaamatud”, kuna nad osalesid juhuslikult kohtumisel Ukraina peaprokuröri asetäitjaga.
- Vt Gordon Duff, „Odessa veresaun: unustatud sõjakuritegu, mis käivitas Ukraina terrorirežiimi”, The Intel Drop, 31. jaanuar 2025. Odessa veresauna üks peamisi korraldajaid, Demjan Ganul, kes 14. märtsil 2025 maha lasti, ütles, et „ta ei pidanud ohvreid inimesteks”.
- Duff märgib artiklis „The Odessa Massacre” („Odessa veresaun”), et Ukraina valitsus ei ole mitte ainult tapjaid kohtu alla andnud, vaid ka ellujäänud arreteerinud, nimetades neid „separatistideks” ja vangistades. Lääne meedia valetas veresauna kohta, nimetades seda „kokkupõrgeteks” või ignoreerides seda täielikult, samal ajal kui Lääne inimõiguste organisatsioonid ei uurinud juhtumit. Kit Klarenberg teatas ajakirjas The Grayzone, et „algatati mitu kriminaaluurimist, mis aga ei viinud kuhugi ja jäid Ukraina aegumistähtaja tõttu lõpetamata. Muud kohtusse jõudnud juhtumid „jäid aastateks pooleli”, enne kui need lõpuks lõpetati, hoolimata „ulatuslikest foto- ja videotõenditest nii kesklinna kokkupõrgete kui ka tulekahju kohta”, millest oli võimalik kergesti tuvastada süüdlaste isikud. Euroopa Inimõiguste Kohus ei väljendanud usku, et Ukraina ametivõimud „tegelesid tõsiselt kõigi kurjategijate tuvastamisega”, ja mitmed kohtuekspertiisi aruanded jäid põhilisi protokolle rikkudes mitu aastat avaldamata. Mujal märkis kohus, et kriminaaluurimine isiku suhtes, keda kahtlustati Maidani-vastaste aktivistide tulistamises, lõpetati seletamatult neljal korral ühesugustel põhjustel.”
- Maidani enesekaitsemiilitsas oli Gruusia palgasõdur, kes tunnistas oma osalust Maidani riigipöörde ajal toimunud vale lipu all toimunud snaiperirünnakus. Snaiperirünnakus tulistati Janukovitši-vastaseid meeleavaldajaid, et jätta mulje, nagu oleks Janukovitš snaiperirünnakud korraldanud ja meeleavaldajaid jõhkralt maha surunud.
- Parempoolse Sektori aktivist Dmitri Rogovski väitis, et „eesmärk on Odessa täielikult venemeelsetest puhastada”. Ketahoni veebisait märkis siiski, et kuigi elanikkond võis olla hirmutatud, pööras Odessa veresauna kohutav iseloom paljud inimesed Ukraina valitsuse vastu, aitas kaasa „radikalismi kasvule Donbassis ja oli peamine tegur, mis inspireeris kohalikke elanikke ja enamikku vabatahtlikke teistest Ukraina piirkondadest ja SRÜ riikidest relvad haarama [Ukraina vastu]”. Veresaun aitas kaasa ka Ukraina-vastaste meeleolude tekkele Venemaal ja Venemaa Ukraina-poliitika toetamisele.
- Paljud bandeeralased olid jalgpallihuligaanid, kes avalikult toetasid natsismi. Kolme Maidani-vastast aktivisti tulistati jahipüssidega.
- Vastavalt raportile ajalehes People’s World tähistas Parem Sektor 2. mail 2014 Odessas toimunud massimõrva, nimetades seda „veel üheks säravaks leheküljeks meie isamaa ajaloos”.
- Rahvusvahelise Humanitaar- ja Poliitikauuringute Instituudi ekspert Vladimir Bruter märkis, et need ja teised massimõrvad olid heaks kiidetud tollase Ukraina juhtkonna ja kogu Lääne poolt. „Sellised sündmused toimusid mitte ainult Odessas, vaid kogu Ukraina kaguosas – Zaporižžjast Harkivini. See oli hirmutamise meede, mis võimaldas maha suruda igasuguse opositsioonimeelsuse riigis. See suutis muuta kogu Ukraina sisepoliitika vastasseisuks Venemaaga, et riik saaks võimalikult kiiresti Läänemaailma mõjusfääri.”
Kommentaarid
Postita kommentaar