„Eesti digitaalne demokraatia – või digitaalne pettus?”
Autor: Mike Calamus
Väljaanne: Avalikkuse teadlikkuse brošüür, 2025
Peatükid:
*Digitaalse ime sünd
*Poliitiline genees – Kallas, võim ja kood
*Era-kood, avalikud valimised
*Võim ilma parlamendita
*Õiguslik must auk
*Saladus ja sund
*Poliitiline võimuhaaramine
*Lahkhelisid tekitavad valimised
*Meedia, raha ja progressi müüt
*Otsus – miks e-hääletamine on pettus
*E-HÄÄLETAMISE PETTUS JA EESTI LANGEMINE, Lembit Silla
*Kahtlused 2025. aasta kohalike valimiste õiglusest, Mario Maripuu
*Väike tükk ajaloost, Mark Valdma
*Pettus valimistel Mihkel Johannes Paimla
*Eesti on jõudnud punkti, kus riik ise ei suuda enam tõtt rääkida Taavi Saukkonen
*Arvamus internetivalimiste kohta Vambola Kolbakov
*Kes võitis tegelikult Eesti 2025. aasta kohalikud valimised? – Kommentaar Mike Calamus
*OSCE/ODIHRi esile toodud peamised probleemid
Digitaalse ime sünd. Konservatiivne Eesti
Eesti tõusis Nõukogude impeeriumi tuhast üles lubadusega: olla teistsugune. Olla digitaalne. Olla vaba.
Maailm aplodeeris. Me ehitasime esimese paberivaba valitsuse, esimese e-residentsuse ja esimese veebivalimise. Ime, ütlesid nad.
Aga iga ime taga on mehhanism – ja iga mehhanismi taga on kontroll.
1991. aastal langes raudne eesriie, kuid mitte kõik selle taga olnud inimesed. Paljud samad parteimehed, samad lojaalsed haldusametnikud vahetasid oma ülikonnad. Nad nimetasid kommunismi ümber liberalismiks. Nad vahetasid ideoloogia ELi rahastamise vastu. Ja kui rahvas unistas vabadusest, kavandasid eliidid juba järgmist süsteemi – süsteemi, mis nägi välja moodne, kuid toimis samamoodi.
2005. aastal võttis see unistus kuju „internetihääletusena”. Eesti sai ajaloos esimeseks riigiks, kus valimised toimusid internetis. Ajalehed nimetasid seda revolutsiooniliseks. Poliitikud nimetasid seda läbipaistvaks. Ja tavalised inimesed – väsinud järjekordadest ja bürokraatiast – uskusid, et see on progress. Kuid tõde oli palju otsesem, külmem ja palju ohtlikum: see oli võim, digiteeritud.
Ideed müüdi mugavusena. Hääleta kodust, töölt, ükskõik kust. Aga see hävitas vaikselt demokraatia iidse aluse – salajase hääletuse. Millal sa kodus hääletad? Kes vaatab? Kui kood loeb hääli, kes kontrollib koodi?
Interneti-hääletuse tulekuga siirdus demokraatia traditsioonilisest valimisjaoskonnast digitaalsesse maailma. Süsteem muutus küll tõhusamaks, aga varjas ka inimeste vaatevälja. Eesti digitaalne ime oli sündinud, kuid samuti ka potentsiaalne digitaalne illusioon, hoiatusmärk, et demokraatia võib olla ohus.
Eksperiment oli alanud. Ja keegi ei küsinud, kes selle lõpetab.
Poliitiline genees: Kallas, võim ja kood
Igal süsteemil on oma arhitekt. Meie oma oli Siim Kallas – mees, kellel oli palju tiitleid ja üks kinnisidee: kontroll.
90ndate alguses, kui riik õppis uuesti hingama, oli Kallas juba tõusuteel. Endine Nõukogude pankur, kes muutus „liberaalseks reformijaks”, sai Eesti Panga presidendiks. See ametikoht andis talle juurdepääsu rahale, võrgustikele ja väsinud, lootusrikka rahva usaldusele. Siis tuli skandaal. Venemaa pangakontodelt kadus kümneid miljoneid dollareid. Juhtum mattus unustusse. Kallas pääses puutumatult.
Aga ta ei peatanud seal. Ta leiutas end uuesti kui Euroopa mees Tallinnas – progressi nägu, integratsiooni prohvet. 1994. aastal asutas ta **Reformierakonna**, mida toetasid lääne investorid, kohalikud oligarhid ja samad nõukogude bürokraadid, kes nüüd kandsid siniseid lipsusid. Ta müüs end Eesti moderniseerimise isana. Ja paljude jaoks oli ta seda ka.
Kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liiduga ühines, tähistas Reformierakond seda, nagu oleks ajalugu lõppenud. Järgmisel aastal käivitasid nad internetihääletuse. Nad nimetasid seda *demokraatia tulevikuks*. Tegelikkuses oli see digitaalse tsentraliseerimissüsteemi sünd, kus tehnoloogia muutus poliitiliseks relvaks.
Iga hääl läbib nüüd eraettevõtete ehitatud masinaid. Kood oli salajane – järelevalve sümboolne. Reformierakond võitis ikka ja jälle. Juhus? Võib-olla. Aga nagu vanad demokraatiad meile õpetasid: kui protsessi ei saa kontrollida, ei ole oluline, kes võidab.
Kallas mõistis seda paremini kui keegi teine. Ta varjas kontrolli innovatsiooni keele taha. Ta ehitas tulemüüri rahva ja tõe vahele – ja nimetas seda progressiks. Ja kui kriitikud küsimusi esitasid, naeratas ta, patsutas servereid ja ütles: „Usaldage meid.”
Nii algas Eesti digitaalne demokraatia – mitte avatusega, vaid kuulekusega.
Eraõiguslik kood, avalikud valimised
Iga demokraatia toetub kahele olulisele sambale: avalikule õigusele ja avalikkuse usaldusele. Eestis asendati need eraõigusliku koodiga, mis oleks pidanud äratama kahtlusi.
Eesti asendas mõlemad eraõigusliku koodiga.
Kui e-hääletamine kasutusele võeti, lubas valitsus läbipaistvust. Kuid tarkvara ei olnud kunagi avatud. Selle kirjutas, hooldas ja uuendas eraettevõte Cybernetica AS
– firma, mis kunagi eraldus riigist, kuid tegutseb nüüd tarnijana. Meie valimiste selgroog oli allhanke korras. See tähendab, et riigi valimiskasti võtmed on eraettevõtja käes, kes ei ole avalikkuse ees vastutav. See ei ole demokraatia. See on sõltuvus.
Cybernetica tegi koostööd Smartmaticuga, Venezuela seotud valimisfirmaga, mis on kurikuulus skandaalide poolest Filipiinidel ja Ladina-Ameerikas. Koos lõid nad midagi, mida nimetatakse „Interneti-hääletamise kompetentsikeskuseks”. See keskus, mis kõlab üllalt, on vahend, mis tugevdab veelgi väliste üksuste mõju meie demokraatiale. Aga kes seda rahastab? Kes seda auditeerib? Kes otsustab, milline tarkvara versioon valimiste ajal töötab?
Isegi Eesti eksperdid, sealhulgas OSCE ja ODIHRi eksperdid, on tunnistanud, et avalikkusel puuduvad tehnilised vahendid valimissüsteemi terviklikkuse kontrollimiseks. Valijad ei saa vaadata valimisserverites kasutatavat koodi ega võrrelda seda „avaldatud” versiooniga. Selline läbipaistmatus nõuab inimestelt süsteemi usaldamist ilma selle usalduse toetavate tõenditeta.
Usaldus on asendanud tõendid. Usaldus on asendanud läbipaistvuse. Ja sama poliitiline struktuur, mis süsteemist kasu saab, on ka see, mis seda kaitseb.
Mõelge sellele: kui partei saab kontrollida protsessi ja tehnoloogiat, ei ole valimised enam võistlus, vaid etendus. Ja Eestis ei muutu stsenaarium kunagi. Samad võitjad, sama narratiiv, sama „digitaalne ime”.
Meie esivanemad võitlesid õiguse eest hääletada avalikult – paberil, tunnistajate juuresolekul ja väärikalt. Täna öeldakse meile, et nähtamatu kood nähtamatutel serveritel on piisav. Et progress tähendab vaikimist.
Kui demokraatia muutub tarkvaralitsentsiks, muutuvad inimesed klientideks, mitte kodanikeks. Ja toode, mida nad ostavad, on illusioon nimega usaldus.
Võim ilma parlamendita
Teoreetiliselt on Eesti parlamentaarne demokraatia. Praktikas juhivad meie valimisi väike ring bürokraate, kelle poolt ükski kodanik kunagi hääletanud ei ole.
E-hääletamise süsteemi keskmes on kaks vaikivat institutsiooni – **Riigivalimiste Amet (SEO)** ja **Riiklik Valimiskomisjon (NEC)**. Koos moodustavad nad umbes kuueteistkümnest ametnikust koosneva digitaalse preesterkonna. Nad hoiavad krüpteerimisvõtmeid, haldavad servereid ja kontrollivad iseennast. Parlament ei kehtesta reegleid. Inimesed ei näe protsessi. Ja kohtud? Nad noogutavad viisakalt ja lähevad edasi.
Isegi rahvusvaheline valimiste jälgimise organisatsioon **OSCE/ODIHR** tunnistas oma 2025. aasta aruandes tõde: enamik Eesti e-hääletamise reegleid ei ole üldse seadused, vaid *haldusmäärused*. See tähendab, et neid saavad muuta samad institutsioonid, kes neist kasu saavad – ilma ühegi parlamendiaruteluta.
Demokraatia ei peaks niimoodi toimima. Põhiseadus sätestab, et valimiste alused peavad olema kirja pandud seaduses, arutatud, heaks kiidetud ja vastutavad. Aga Eesti digitaalsed valimised on ehitatud liivale. Need ei eksisteeri seaduse, vaid harjumuse alusel.
Kui **Arvo Aller**, Riigikogu Põhiseaduskomisjoni aseesimees, nõudis läbipaistvust, avastas ta midagi, mida ükski kodanik ei peaks kunagi kuulma:
Valimiste võtme loomise kõige olulisem samm toimub suletud uste taga inimeste poolt, kes ei ole parlamendi kontrolli all. Kuusteist ametnikku, üks sülearvuti, üks suletud ruum. See ongi kõik.
Ja kes neid auditeerib? Nende enda tarnija. **Cybernetica** allkirjastab sertifikaadid, teeb teste ja kinnitab omaenda töö.
See ei ole innovatsioon – see on erastatud suveräänsus. Süsteem, kus valitsus valitseb iseennast, audiitor auditeerib iseennast ja kodanikud vaid vaatavad seda teatrit.
Meie parlament pidi olema hääletuse valvur. Selle asemel sai temast pealtvaataja, kes vaatas vaikides, kuidas võim liikus rahva kojast serveriruumi.
Ja kui võim kodanike käest lahkub, ei tule see kunagi tagasi ilma võitluseta.
Õiguslik must auk
Tavapärases demokraatias, kui valimistel midagi valesti läheb, saab pöörduda kohtusse. Eesti e-hääletussüsteemis seda teha ei saa.
Meie seadused annavad kodanikele õiguse kaevata ainult omaenda häälte üle, mitte süsteemi enda üle. Võite öelda: „Minu häält ei arvestatud”, aga mitte: „Süsteem on rikkis”. Ja isegi kui proovite, kehitatakse õlgu ja öeldakse: *liiga keeruline, liiga hilja, pole meie töö. *
See on **õiguslik must auk**, mis neelab iga väljakutse enne, kui see algab.
Kui konservatiivsed vaatlejad seadsid kahtluse alla 2023. aasta valimised, ei leidnud nad ühtegi ust, millele koputada.
**Riigikohus** tunnistas, et „aja piirangute ja tehnilise keerukuse tõttu ei ole võimalik e-hääletamist täielikult läbi vaadata”.
Mõelge sellele. Riigi kõrgeim kohus ütleb, et tal pole tehnilisi võimalusi meie demokraatia aluste läbivaatamiseks – kuid süsteem jätkab tööd.
See on nagu piloot, kes ütleb, et ta ei näe instrumente, kuid lendab ikkagi edasi.
Isegi **ODIHR 2025. aasta arvamus** kinnitas seda struktuurilist viga: Eesti e-hääletamise süsteemsete rikkumiste jaoks *pole piisavat õiguslikku abinõu*.
Puudub sõltumatu viis digitaalse hääletamise järelevalve kontrollimiseks, vaidlustamiseks või isegi mõistmiseks. Kui seadus ei saa võimu puudutada, muutub võim seaduseks.
See ei ole lihtsalt tõrge – see on disain. Süsteem, mis on loodud näima seaduslik, kuid jäädes samas puutumatuks.
Ja poliitikud teavad seda. Iga kord, kui kaebus kaob tühjusesse, kasvab nende enesekindlus. Iga kord, kui kohtunik ütleb „ei ole võimalik”, sureb veel üks osa demokraatiast.
Õiguskaitseta valimised on nagu allkirjastamata lepingud – väärtusetud. Eesti e-hääletamine on muutnud õigusriigi põhimõtte usuküsimuseks.
Kui õigusemõistmine ei näe serverit, siis ei näe rahvas õigusemõistmist.
Ja kui seadus lakkab olemast rahva relv, muutub see eliidi kilbiks.
See ei ole demokraatia – see on digitaalne absolutism.
Saladus ja sund
Salajane hääletus on püha.
See kaitseb vaeseid võimsate eest, töötajaid ülemuste eest, naisi abikaasade eest ja kodanikke riigi eest.
Ilma salajasuseta pole vabadust – on ainult hirm. Eesti e-hääletamine rikkus selle tasakaalu.
Kui hääletate internetis, ei astu te vaiksesse valimiskabiini. Te istute kodus ekraani ees – nähtav, jälgitav ja haavatav. Teie hääl liigub läbi serverite, ID-de ja PIN-koodide. Te usute, et keegi ei vaata, keegi ei kopeeri, keegi ei logi. Aga te ei tea. Te ei saa öelda.
OSCE/ODIHR ütles selgelt: salajast hääletamist ei saa tagada järelevalveta keskkonnas. See tähendab, et iga internetis antud hääl põhineb usul, mitte faktidel.
Toetajatele meeldib rõhutada, et saad „uuesti hääletada”. Nad ütlevad, et see kaitseb valijaid sundimise eest, sest alati saad enne valimispäeva oma meelt muuta. Aga see on illusioon.
Kui keegi sunnib sind ühe korra hääletama – tööandja, abikaasa, poliitiline manipulaator –, siis sa ei pruugi kunagi julgeda oma valikut muuta. Hirm jääb. Manipulatsioon jääb nähtamatuks.
Tõelises valimisjaoskonnas on seinad, vaatlejad ja protseduurid, mis kaitsevad üksikisikut. Kodus pole midagi sellist.
Digitaalne hääletamine on üksildane – ja sama kehtib ka valija kohta.
Eksperdid nagu Anto Veldre hoiatasid, et e-hääletamise süsteemis puudub mõistlik auditeerimisjälg, mis võimaldaks avastada sund- või volitushääletamist.
Veelgi hullem on see, et hääli krüpteerivaid dubleeritud elektroonilisi võtmeid võib uuesti kasutada või valesti hallata. Kui võti lekib, kaob hääle salajasus.
Seetõttu ei kehti meie põhiseaduses sätestatud „vaba, võrdne ja salajane” põhimõte internetis.
Ja kui riik väidab, et see kehtib, siis ta ei kaitse demokraatiat. Ta teostab seda. Vabadus algab privaatsusest.
Eesti kaotas sel päeval; ta asendas valimiskasti brauseriga.
Poliitiline võimuhaaramine
Kui tehnoloogia kohtub ambitsioonikusega, ei ole tulemuseks alati progress, vaid mõnikord võimuhaaramine. Pärast 2005. aastat muutus Reformierakond puutumatuks.
Valimistest valimiste järel tõi nende digitaalne masin võidu. Kriitikud seadsid tulemused kahtluse alla, kuid samad institutsioonid, mis oleksid pidanud seda uurima – kohtud, politsei, meedia – olid juba ühe katuse all.
Eesti ei digitaliseerinud ainult hääletamist. Ta digitaliseeris ka kontrolli.
Püramiidi tipus seisis Siim Kallas, reformipartei impeeriumi arhitekt. Tema tütar Kaja Kallas kandis tõrvikut edasi järgmisele põlvkonnale – lihvitud, läänepärane ja halastamatu. Ta kujundas end Euroopa kaitsjaks Venemaa vastu, „kaasaegse Eesti” näoks. Kuid fotoseansside taga muutus tema valitsus siseringi kindluseks, kus lojaalsus oli tähtsam kui seaduslikkus.
Tema abikaasa Arvo Hallik kauples vaikselt Venemaa ettevõtetega, samal ajal kui Kaja avalikult Moskvat hukkas. Kui ajakirjanikud küsimusi esitasid, ei näinud politsei „mingit rikkumist”. Kui parlament nõudis vastuseid, sulgus koalitsioon ridadesse. Sõnum oli selge: Reform kaitseb ennast.
Isegi skandaalid, mis mujal oleksid karjääri hävitanud, kadusid.
Marko Mihkelsoni juhtum, kes tabati lapse pornograafiliste fotodega, pühiti laualt kui „avalikku huvi mitte pakkuv”. Uurimist ei toimunud. Vastutust ei võetud. Vihastust ei tekkinud.
See ei ole õiglus – see on kaitse.
Samal ajal täideti peamised riigiasutused – Ülemkohus, Maksuamet ja Prokuratuur – Reformiga seotud ametnikega. Erimeelsed nimetati äärmuslasteks. E-hääletamise kriitikuid pilgati kui vandenõuteoreetikuid. Ja politsei, mis oli kunagi kodanike kilp, sai süsteemi mõõgaks.
See ei ole paranoia, see on muster.
Kui sama partei valitseb servereid, kohtuid, ajakirjandust ja narratiivi, muutuvad valimised tseremooniaks. Tulemus on alati sama – mitte sellepärast, et inimesed neid armastavad, vaid sellepärast, et kood armastab.
Eesti nimetab seda „stabiilsuseks”. Mina nimetan seda digitaalseks feodalismiks, kus hääled on valuuta ja võim ei vahetu kunagi.
Valimised, mis lõhestavad
Iga demokraatia sõltub ühest haprast asjast – usaldusest. Kui see puruneb, tundub isegi kõige puhtam hääletus määrdununa.
2023. aasta parlamendivalimised olid see murdepunkt. Paberkandjal hääletussedelid rääkisid üht lugu: konservatiivid olid juhtimas, hoog oli muutumas, inimesed nõudsid muutusi. Siis tulid e-hääled – ja kõik muutus. Ööga hüppas Reformierakond ja selle uus liberaalne liitlane E200 kümnete tuhandete häältega ette. See ei olnud lihtsalt võit. See oli statistiline ime.
Paljude eestlaste jaoks tundus, nagu oleks demokraatia alus alt ära tõmmatud. Maapiirkondades, kus domineerib paberil hääletamine, võitsid konservatiivid. Linnades, kus oli lubatud digitaalne hääletamine, tõusis Reformi partei esikohale. Kuid kui analüütikud võrdlesid mustreid, ei klappinud midagi. Digitaalsete ja füüsiliste häälte vahe ei olnud normaalne – see oli astronoomiline.
Vaatlejad nõudsid selgitusi. Nad said vabandusi. Riigivalimiste Amet ütles, et kõik töötas „ootuspäraselt”. Riigikohus keeldus tehnilist protsessi läbi vaatamast, viidates taas „aja piirangutele”. Ja rahvusvaheline üldsus? Nad plaksutasid viisakalt ja vaatasid mujale.
Kuid avalikkus ei teinud seda. Norstati küsitlused näitasid, et 40% eestlastest usub, et digitaalseid hääli manipuleeriti. 38% ei usalda süsteemi enam üldse. See ei ole demokraatia usaldusväärsus – see on selle surmakuulutus.
Tõelises demokraatias vahetub võim. Eestis vahetub võim serverite vahel. Alates 2005. aastast ei ole ükski opositsioonipartei võitnud valimisi, mis tuginesid internetihääletamisele. Mitte kordagi.
Isegi OSCE tunnistas delikaatselt, et süsteem „vajab olulist parandamist, et vastata demokraatlikele standarditele”. See on diplomaatiline väljend, mis tähendab „see ei ole okei”.
Kuid Reform ei paranda seda, mis Reformile kasu toob. Nad panustavad veelgi rohkem. Nad nimetavad kriitikuid „tehnoloogiavastasteks” või „vene propagandistideks”.
Nad uputavad tõe innovatsiooni loosungitesse.
Ja nii muutub Eesti valimiste järel üha enam lõhestunuks – mitte vasakpoolsete ja parempoolsete vahel, vaid nende vahel, kes usuvad, et süsteem toimib, ja nende vahel, kes on lõpetanud teesklemise, et see toimib.
Kui inimesed kaotavad usu hääletamisse, kaotavad nad usu mitte ainult valitsusse, vaid ka riiki.
Meedia, raha ja progressi müüt
Kui võim kardab rahvast, siis ta vaigistab nad.
Eestis ei tule see vaikus tankidest ega vanglatest – see tuleb meediast. Kaks suurt korporatsiooni omavad enamikku uudiste maastikust. Ülejäänu kuulub riigile – maksumaksjate rahastatud „avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid”, mis toimivad valitseva koalitsiooni eraviisiliste PR-harudena. Iga õhtu samad näod, samad lood, sama toon: *valitsus on tark, teisitimõtlejad on ohtlikud. *
Tulemus? Valmistatud nõusolek. Sõltumatud hääled on olemas – väikesed veebiplatvormid, podcastid, valitsusvälised organisatsioonid –, kuid need on mattunud algoritmide ja vaikivate varjukeeldude alla. Kui konservatiivsed rühmitused paljastavad pettusi või kritiseerivad digitaalset hääletamist, nimetatakse neid „Venemaa agentideks”. Kui liberaalid levitavad valitsuse seisukohti, nimetatakse neid „usaldusväärseteks allikateks”.
Tõde muutus parteiliseks. Ja korruptsioon muutus nähtamatuks.
Võtame näiteks vabaühenduse Slava Ukraini. Nad kogusid üle kuue miljoni euro „humanitaarabi jaoks”. Siis raha kadus. Ajakirjanikud jälitasid selle Reformierakonna haru Eesti 200 (E200) poliitiliste kampaaniatega seotud raha. Välisminister Margus Tsahknal oli sellega seoseid. Kuid politsei keeldus uurimast.
„Ei ole avalikku huvi,” ütlesid nad – täpselt sama fraas, mida nad kasutasid Mihkelsoni skandaali puhul.
Vahepeal uppuvad tavalised eestlased. Elektriarved tõusid Euroopa kõrgeimale tasemele. Maksud tõusid ja hüvitised kahanesid. Ettevõtted sulgesid uksed, samal ajal kui lobifirmad õitsesid. Meedia nimetas seda *vajalikuks reformiks. * Inimesed nimetasid seda varguseks.
Kunagine uhke inseneride ja ettevõtjate rahvas on muutunud tehnokraatide ja PR-strateegide mänguväljakuks. Nad nimetavad seda *nutikaks valitsemiseks. *
Mina nimetan seda *digitaalseks feodalismiks*, kus andmed asendavad väärikust ja propaganda kannab start-upi naeratust.
Tõeline progress annab kodanikele võimu. Võltsprogress hüpnotiseerib neid.
Ja Eestis ei ole müüt „maailma esimesest digitaalsest rahvusest“ enam vabaduse lugu – see on ideaalne varjupaik kontrolli jaoks.
Tehnoloogia ei ole paha. Aga kui see kuulub ühele osapoolele, kaotab see oma uuenduslikkuse. Sellest saab türannia infrastruktuur.
Otsus: miks e-hääletamine on pettus
Jätkem kõrvale loosungid, PR ja läikivad brošüürid. Räägime tõtt. Eesti internetivalimised ei ole edasiminekut sümboliseeriv nähtus.
Need on *kontrolli* sümbol, mis on pakendatud mugavusena, müüdud innovatsioonina ja kaitstud vaikimisega.
Demokraatia kõik põhialused on purustatud. Läbipaistvus? Kadunud.
Ükski kodanik, ajakirjanik ega partei ei saa iseseisvalt kontrollida, kuidas hääli loetakse. Kood on salajane, serverid on suletud ja auditeerimisjälg on kirjutatud samade inimeste poolt, kes kogu asja juhivad.
Vastutus? Kadunud.
Kuusteist ametnikku, hoolikalt valitud siseringi liikmed, kontrollivad võtmeid, protsessi ja ajastust. Kui juhtub viga – või kui võimu kuritarvitatakse –, pole seda võimalik tõestada ega kedagi, kes selle peataks.
Võrdsus? Kadunud.
Veebihääletus ja paberkandjal hääletamine järgivad erinevaid reegleid, erinevaid süsteeme ja erinevaid nähtavuse tasemeid. Ühel juhul näed hääletussedelit. Teisel juhul ei näe sa midagi.
Reformierakond nimetab seda innovatsiooniks. Mina nimetan seda institutsiooniliseks pettuseks.
Alates 2005. aastast pole nad kunagi kaotanud e-hääletusega otsustatud valimisi. Mitte kordagi. Mitte sellepärast, et neid armastatakse, vaid sellepärast, et nende loodud süsteemi ei saa vaidlustada. See on nende tarkvara. Nende reeglid. Nende tulemused.
Isegi OSCE, kes on ettevaatlik ja diplomaatiline, hoiatas, et Eesti e-hääletamine „vajab olulist parandamist, et vastata demokraatlikele standarditele”. Tõlge: see ei vasta nõuetele. Süsteem, mida ei saa jälgida, kontrollida ega kahtluse alla seada, ei ole demokraatlik – see on diktatuur.
Digitaalne diktatuur ei tule koos sõdurite ja sireenidega. See tuleb koos naeratavate uudisteankurite, säravate ekraanide ja sõbraliku sisselogimise lehega, kus on kirjas: „Tere tulemast, valija”. * Demokraatia ei ole kiirus. Demokraatia on usaldus. Demokraatia on see, et igal kodanikul on sama, nähtav ja vaieldamatu tõend, et tema hääl loeb.
Kuni Eesti ei pöördu tagasi paberi, inimeste ja läbipaistvuse juurde, ei hääleta me. Me osaleme simulatsioonis. Ja nagu iga simulatsioon, on sellel üks eesmärk: panna teid uskuma, et kontroll on valik.
Eesti väärib paremat. Demokraatia väärib paberit.
E-HÄÄLETAMISE PETTUS JA EESTI LANGEMINE
Lembit Silla, 11.11.2025
Eesti e-hääletamise süsteem ei ole edulugu. See on poliitiline pettus – kulukas, ebaturvaline ja lõhestav –, mida müüakse rahvale tuleviku imena.
Kuid tulevikku ei saa ehitada pimedale usule. Kui kodanikud ei näe, kuidas nende hääli loetakse, ei ole see enam demokraatia. See on religioon, mille jumal on kood ja mille preestrid on IT-spetsialistid.
Ja kui usk nõuab pimedust, ei ole see usk – see on manipuleerimine.
EESTI SEISAB ÜKSINDA MÄNGUS, MILLE TEISED ON JUBA HÜLJANUD
Kõik Euroopa riigid on katsetanud e-hääletamist ja kõik on sellest loobunud.
Soome viis läbi pilootprojekte aastatel 2008–2010. Süsteem kuulutati ebaõnnestunuks, kui Riiklik alimiskomisjon jõudis järeldusele, et see on kontrollimatu ja ebaturvaline. Soome otsustas, et kodaniku häält ei tohi kunagi asendada koodiga.
Saksamaa keelas e-hääletamise 2009. aastal pärast oma konstitutsioonikohtu otsust, milles öeldi, et valimiste läbipaistvus peab olema tagatud ilma spetsiaalsete tehniliste teadmisteta või pimeda usaldusega masinate vastu. Kodanikud peavad saama näha ja mõista, kuidas nende hääli loetakse. Kellelegi ei tohiks kunagi öelda: „ Sa pead lihtsalt uskuma.”
Madalmaad, Norra ja Iirimaa proovisid kõik e-hääletust, kuid loobusid sellest. Iirimaa kulutas oma süsteemile miljoneid, kuid viskas selle ära, kui see ei vastanud demokraatia põhistandarditele.
Ja Eesti? Eesti jätkab, nagu midagi poleks juhtunud – ainus riik maailmas, mis väidab, et kõik on korras, kuigi keegi ei tohi seda kontrollida.
KUI SU ÜLIKONNAS ON AUK, SIIS SA EI LÄHE LAVALE
Kui mu ülikonnas oleks auk, siis ma ei astuks lavale ja loodaks, et keegi seda ei märka. Kuid just seda Eesti valitsus teeb: „Meie süsteemil on puudusi, aga sa pead lihtsalt meid usaldama.”
Ei. See ei ole laps, kes õpib ausust – see on riigi valitsemine, kogu rahva usaldus. Ja siin pole kohta väljendile „loodame parimat”.
Kui juht ütleb rahvale, et „see ei pea olema täiesti turvaline, lihtsalt usaldage meid”, siis see ei ole demokraatia – see on autoriteedina maskeeritud ülbus.
EESTI ENAM EI HÄÄLETA – TA KINNITAB
Meile öeldakse, et e-hääletamine on kiirem ja mugavam. Aga mugavam kelle jaoks? Poliitikute jaoks, kes enam ei karda vastutust? Süsteemi jaoks, mis takistab kodanikel nägemast, kes võitis ja miks?
Eesti enam ei hääleta. Eesti kinnitab – ta kinnitab sama poliitilist kartelli, mis kaupleb võimuga nagu rollidega filmis, mille stsenaarium on ammu valmis kirjutatud.
KOOD EI SAA OLLA SALAJANE
Kui kood on salajane, on ka tulemus salajane. Kui servereid auditeerivad need, kes need ehitasid, ei ole see järelevalve – see on enesekaitse. Valimissüsteem, mida kodanikud ise auditeerida ei saa, ei ole demokraatia, see on digitaalne usalduse lõks.
2019: „KES VASTUTAB?” – KEEGI EI VASTUTANUD
See ei ole spekulatsioon, see on dokumenteeritud. 2019. aastal näidati Eesti riigitelevisiooni otseülekandes avalikkusele e-hääletamise „turvavõtmete” loomist. See pidi olema ametlik ja läbipaistev protseduur. Kaamerad filmisid, vaatlejad olid kohal.
Siis saabus hetk, mil keegi pidi allkirjastama, et protsess on turvaline. Vaikus. Süsteemi tuuma hoidnud IT-spetsialist lihtsalt jäi seisma. Juhendaja küsis: „Kes allkirjastab, et see on turvaline?” Keegi ei allkirjastanud. Mitte ühtegi allkirja. Mitte ühtegi vastutust võtvat tegu.
Sõltumatu järelevalve naerdi välja – otse-eetris. Keegi ei võtnud vastutust. See ei olnud kuulujutt. See oli fakt. Ja see hetk paljastas rohkem kui ükski audit eales suutnud: Eestis puudub vastutus, isegi mitte siis, kui kaalul on riigi süda – valimistulemused.
Kui kogu süsteemis keegi ei julge alla kirjutada, et valimised on turvalised, ei ole probleem tehniline, vaid moraalne.
INIMESI EI VALLUTATUD TANKIDEGA, VAID SERVERITEGA
Eesti iseseisvust ei kaotatud lahinguväljal. See kaotati serveriruumis, kus ausus asendati koodiga ja kontrollimine usuga. See ei ole enam vabadus, see on struktuur, mis on loodud tagamaks, et avalikkus ei saaks kunagi teada, mis tegelikult toimub. Ja ma ütlen – aitab.
ME EI VAJA UUT RAKENDUST. ME VAJAME UUT AUSUST.
Demokraatia ei ole tehniline protsess – see on moraalne kohustus. Valimised ei saa toimuda suletud süsteemides, kus „mõned teavad ja teised peavad uskuma”. Valimised peavad toimuma nii, et iga kodanik saab oma hääle eest seista – paberil, nähtavalt, kontrollitavalt.
Ausus ei karda valgust. Ainult pettus kardab
AVALIK TÕE MOMENT
Eesti vajab avalikku otsustavat hetke – hetke, mil serverid vastutavad rahva, mitte valitsuse ees; mil kood kuulub Põhiseadusele, mitte erasektori töövõtjatele; mil valimised muutuvad taas pühadeks, mitte tabelite rituaalideks.
E-hääletamine ei ole demokraatia. See on illusioon, mis on loodud selleks, et hoida rahvas unes, kui otsused tehakse mujal.
Aga mina ei maga. Ja ma ei jää vait.
Sest tõde ei pea olema meeldiv. See peab olema ainult tõde.
Lembit Silla
Isa ja kodanik 11.11.2025
Kahtlused 2025. aasta kohalike valimiste õiglusest
**(Tartu linn, valimisliit „Plan B”) **
**Koostaja: ** Mario Maripuu, kandidaat nr 190 (valimisliit „Plan B”)
**Kuupäev: ** 27. oktoober 2025
1. Üldine märkus
2025. aasta kohalikke valimisi ei saa pidada Eesti põhiseadusega täielikult kooskõlas olevaks. Valimised **ei olnud võrdsed ega toimunud ühel päeval**, nagu nõuab Eesti Vabariigi Põhiseadus.
Eelvalimine ja e-hääletamine tekitasid olukorra, kus osa valijaid hääletas teistest erinevates tingimustes, mis tekitas kahtlusi häälte lugemise **võrdsuse, läbipaistvuse ja täpsuse** suhtes.
2. Poliitiline mõju enne valimisi
**2025. aasta oktoobris**, vahetult enne valimispäeva, teatas **peaminister Kristen Michal** avalikult, et *„ta teeb kõik, et tagada, et partei KOOS ja valimisliit Plaan B ei saaks kunagi valitud”.*
Selline avaldus peaministri enda suust seab kahtluse alla **valimiste erapooletuse** ja tekitab õigustatud mure, kas **riigivõimu kasutati poliitiliseks sekkumiseks**.
3. Häälte jaotumise anomaaliad Tartus
Postimehe andmetel sai valimisliit *Plaan B* Tartus järgmised tulemused:
* Andro Roos **399 häält**
* Enni Vaarmann — **kolmkümmend häält**
* Ülle Pukk — **kakskümmend kolm häält**
* Mario Maripuu **neli häält**
Kakskümmend kuuest kandidaadist **sai viisteist 0–4 häält**, mis on **ebausutavalt madal** tulemus, arvestades, et need isikud on oma kohalike kogukondade aktiivsed liikmed, kellel paljudel on valijate seas sõpru ja sugulasi.
**Statistiline tõenäosus**, et nii suur osa nimekirjast saab vähem kui viis häält, on **äärmiselt väike**.
4. Tõendid ja tunnistused
Mitmed tunnistused **sotsiaalmeedias** viitavad sellele, et valijate hääled konkreetsete kandidaatide poolt **ei kajastunud tulemustes**.
Ka kandidaadid ise täheldasid eeskirjade rikkumisi – nende häälte arv muutus pärast ümberlugemist, mõnikord **langes märkimisväärselt** (näiteks *Kadri Vilba juhtum*, kus pärast ümberlugemist kadus 93 paberkandidaadi häält).
5. Kontrollitavuse puudumise probleem
**Hääletamise salajasus** takistab hilisemat kontrollimist, kas konkreetne hääl läks soovitud kandidaadile.
See muudab **pettuste avastamise võimatuks** ja vähendab kogu protsessi **usalduse** küsimuseks – kodanikele öeldakse, et valimised olid ausad, kuid **faktilist kontrolli** ei ole võimalik teostada.
6. Järeldus
Eespool öeldut arvesse võttes on **tugevad põhjused kahelda 2025. aasta kohalike valimiste õigluses ja läbipaistvuses**.
Mureküsimused hõlmavad:
**põhiseaduse järgimist**,
**poliitilist sekkumist**,
**häälte lugemise ja tulemuste avaldamise täpsust**,
**sõltumatu kontrolli ja kontrollimise puudumist**.
Väike ajalooülevaade, Mark Valdma
Lubage mul lisada väike tükk ajalugu.
Üks globalist kirjeldas kunagi tulevikku viisil, mis peegeldab täpselt seda, mis on Eestis juhtunud. On otsene sarnasus Eesti NSV kommunistlike liidritega, kes haarasid võimu ja monopoliseerisid Eesti Vabariigi loomise protsessi.
1962. aastal ütles Marshall McLuhan oma loengutes:
„Uus elektrooniline iseseisvus loob maailma uuesti globaalse küla, kus võim on koondunud ülikõrgete sissetulekutega inimeste kätte. Raha ja laenude abil võtavad nad üle rahvusvahelised organisatsioonid ja hakkavad kontrollima maailma – WTO, WHO, ÜRO, IMF, Atlandi Nõukogu jt.
Uue Maailmakorra toimimiseks on oluline viia inimesed elektroonilistesse andmebaasidesse, kus kodanikud valivad oma „demokraatlikud” esindajad, samal ajal kui nende tarbimisharjumusi ja kohustusi (asendades sularaha krediit- või kliendikaartidega) jälgitakse ja kontrollitakse. Valitsustel on õigus ja vahendid mõjutada inimeste tahet ja tegutsemisvõimet sotsiaalse kuulekuse alusel, jättes inimesed võimetuks kontrollima oma iseseisvust.
Seda ütles McLuhan juba 1962. aastal.
Mis on vahepeal juhtunud?
Juhtunud on see, et valitsused, kes soovivad oma kodanikke suuremal määral kontrollida, on hakanud seda ideed ellu viima.
Sellised riigid nagu Venezuela, Venemaa ja Eesti on kasutusele võtnud elektroonilised hääletussüsteemid. Nimetuselt esindavad need süsteemid „rahva tahet”, kuid tulemused määravad algoritmid, mis soosivad võimulolijaid – neid, kes soovivad säilitada kontrolli ja omada ainuõigust kujundada valimistulemusi oma parteide kasuks.
Suur osa Euroopa Liidust on praegu üleminekul interaktiivsetele maksesüsteemidele. Paljud valitsuse toetatavad ettevõtted on lõpetanud sularaha vastuvõtmise ja asendanud selle digitaalsete maksesüsteemidega – see on samm, mis tsentraliseerib võimu ja võimaldab rangemat kontrolli inimeste reisimise, majutuse, autorendi, kindlustuse ja muu üle.
Samuti näeme, et paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja väikeriigid toimivad nüüd nagu ülirikastele kuuluvad eraettevõtted – kehtestades poliitilise ideoloogia ja kohustuslike meetmete reeglid.
Nimekirja võiks jätkata. Aga üks asi on selge: Eesti on püüdnud olla digitaalne pioneer, et hoida võimulolijad kindlalt oma kohtadel – e-hääletamise, virtuaalsete maksesüsteemide kasutuselevõtu ja muude meetmete kaudu.
E-hääletamine ei ole usaldusväärne, isegi kui soovitatud turvastandardid (üle 25 punkti) on täidetud või kui Põhiseadust ja sellega seotud seadusi muudetakse – sest sügavad vastuolud jäävad püsima.
Eesti valitsus ei ole legitiimne, kuna seda ei ole pärast e-hääletamise süsteemi kasutuselevõttu ja domineerimist tõeliselt rahva poolt valitud.
**Austusega, **
**Mark Valdma** Konservatiivne loodusteadlane
Mark Valdma, *Traditsioonilise tarkuse instituut (MTÜ Pärimustarkuste Instituut) *
Valimispettus
Mihkel Johannes Paimla
**Miks ma väidan, et inimesi peteti? **
Sest *Parempoolsed* (parempoolsed) ja eriti *sotsiaaldemokraadid* said *ebareaalse* arvu e-hääli.
Toon mõned näited.
### **Kesklinn: **
**Sotsiaaldemokraadid** – 6155 e-häält (74,8% kõigist 8227 häälest)
**Keskerakond** – 1906 e-häält (35,1% kõigist 5433 häälest)
**Parempoolsed (parempoolsed) ** – 2931 e-häält (73,5% kõigist 3986 häälest)
**Lavly Perling** – 2317 e-häält (73,4% kõigist 3155 häälest)
**EKRE** – 392 e-häält (27,4% kõigist 1430 häälest)
**Reformierakond** – 2674 e-häält (78,9% kõigist 3391 häälest)
**Isamaa (Isamaa partei) ** – 2176 e-häält (60,2% kõigist 3613 häälest)
**Eesti 200** – 740 e-häält (74% kõigist 1000 häälest)
Rohkem üksikasju:
[Ametlik allikas →] (https://kov2025.valimised.ee/.../0784/electoral_district/2)
### **Lasnamäe valimisringkond: **
**Sotsiaaldemokraadid** – 2260 e-häält (61,1% kõigist 3700 häälest)
**Keskerakond** – 6756 e-häält (19,9% kõigist 33 880 häälest)
**Parempoolsed** – 596 e-häält (67,9% kõigist 878 häälest)
**EKRE** – 244 e-häält (20,1% kõigist 1213 häälest)
**Reformierakond** – 866 e-häält (64% kõigist 1354 häälest)
**Isamaa** – 1505 e-häält (52,9% kõigist 2844 häälest)
**Eesti 200** – 328 e-häält (72,8% kõigist 454 häälest)
Lisateave:
[Ametlik allikas →] (https://kov2025.valimised.ee/.../0784/electoral_district/4)
### **Nõmme valimisringkond: **
**Sotsiaaldemokraadid** – 3414 e-häält (65,8% kõigist 5185 häälest)
**Keskerakond** – 741 e-häält (27,9% kõigist 2658 häälest)
**Parempoolsed** – 1676 e-häält (63,1% kõigist 2564 häälest)
**EKRE** – 234 e-häält (17,8% kõigist 1313 häälest)
**Reformierakond** – 2020 e-häält (69,9% kõigist 2894 häälest)
**Isamaa** – 2021 e-häält (47,8% kõigist 4232 häälest)
**Eesti 200** – 429 e-häält (70,4% kõigist 609 häälest)
Rohkem teavet:
[Ametlik allikas →] (https://kov2025.valimised.ee/.../0784/electoral_district/6)
### **Põhja-Tallinna valimisringkond: **
**Sotsiaaldemokraadid** – 4783 e-häält (73,6% kõigist 6502 häälest)
**Keskerakond** – 2121 e-häält (19,9% kõigist 10 683 häälest)
**Parempoolsed** – 1654 e-häält (71,1% kõigist 2325 häälest)
**EKRE** – 189 e-häält (19,9% kõigist 952 häälest)
**Reformierakond** – 1374 e-häält (74,4% kõigist 1846 häälest)
**Isamaa** – 1065 e-häält (52% kõigist 2050 häälest)
**Eesti 200** – 629 e-häält (72,9% kõigist 863 häälest)
Rohkem üksikasju:
[Ametlik allikas →] (https://kov2025.valimised.ee/.../0784/electoral_district/8)
**Kokkuvõte**
Kõigis neis valimisringkondades ületas **Reformierakonna**, **Sotsiaaldemokraatide** ja **Parempoolsete** e-häälte osakaal selgelt **60%**.
**Isamaa** puhul oli madalaim tase **48%**. **Eesti 200** puhul oli see **kõikjal üle 70%**.
Samal ajal saavutas **Keskerakond** vaid umbes **35%** ja **EKRE** **27%**.
Millist tõendit veel vaja on, et näidata, et *süvariik* manipuleeris hääli?
**Mihkel Johannes Paimla** peatoimetaja, *EestiEest.com*
Eesti on jõudnud punkti, kus riik ise ei saa enam tõtt rääkida, Taavi Saukkonen
Eesti on jõudnud punkti, kus riik ise tunnistab, et ei saa enam tõtt rääkida – mitte sellepärast, et tõde oleks ohtlik, vaid sellepärast, et see ohustab võimu.
Riikliku Valimiskomisjoni juhataja väidab rahulikult, et „me ei saa avaldada tundlikku e-hääletamise teavet lihtsalt sellepärast, et vaatleja seda küsib”.
Aga kes täpselt on „tundlikud”? Inimesed? Vaatleja? Või süsteem ise, mille kogu tugevus sõltub valede püsimisest ja läbipaistvuse puudumisest?
Oleme jõudnud hetkeni, kus valimiste läbipaistvus on muutunud riiklikuks julgeolekuohuks. See on nagu majaomanik, kes ütleb, et ta ei saa teile näidata välisust, sest te võite märgata, et maja on seestpoolt mädanenud.
VASTASTIKUSE KAITSE MEHHANISM
Parlamendis toimus arutelu e-hääletamise ajutise peatamise ja süsteemi terviklikkuse kontrollimise üle.
Kuid Reformierakond ja Eesti 200 hääletasid ettepaneku maha.
Miks? Sest nad ei saa endale lubada vähimatki võimalust, et vale võiks paljastuda.
Süsteem on üles ehitatud nii, et see kaitseb kõiki teisi:
Valimiskomisjon kaitseb komisjoni, komisjon kaitseb ülemkohtu otsust ja ülemkohus omakorda kaitseb poliitilist status quo.
See ei ole enam demokraatia – see on suletud kaitse ring, kus igaüks hoiab kinni teise valest, et ükski neist ei kukuks tõe raskuse all kokku.
ÜLEMKOHUS TUNNISTAS SEADUSE RIKKUMIST
Riigikohus ei julgenud tegutseda, kuid oma otsuses tunnistas, et e-hääletamise koodi avaldamisel rikuti seadust ja võtme genereerimise protseduuri ei järgitud.
Kui seadust rikutakse, ei ole see enam „tehniline viga” – see on pettus.
Kuid süsteem vaikib, sest vale on kasvanud liiga suureks, et seda varjata.
OSCE ARUANNE – TÕDE ON MUUDETUD VALEKS
Valimiskomisjon väidab, et OSCE rahvusvahelised vaatlejad kinnitasid e-hääletamise turvalisust.
See on otsene vale.
Aruandes on loetletud rohkem kui kakskümmend parandust, mis tuleb teha, enne kui süsteemi saab pidada usaldusväärseks või jälgitavaks.
See tähendab, et praegune süsteem ei vasta isegi minimaalsetele rahvusvahelistele standarditele. Kuid avalikkusele räägitakse midagi muud, sest inimesed ei loe aruandeid – nad loevad pealkirju. Ja pealkirju kontrollib valitsus.
AUDITEERIJA JA AUDITEERITAV – ÜKS JA SAMA ISIK
Niinimetatud „ülelugemisprotsess” on farss.
Valimiskomisjon nimetab ametisse oma audiitori; audiitor on seotud Infosüsteemide Ametiga ja mõlemad kontrollivad omaenda tööd.
See ei ole audit – see on süsteemse kokkumängu paberil varjamine.
Kui keegi nõuab sõltumatut kontrolli, öeldakse talle, et see kujutaks endast „julgeolekuriski”. Kuid tegelik julgeolekurisk on riik, mis kardab tõe paljastamist.
REAALSUS, MIDA NAD EI TAHA TUNNISTADA
Me ei saa kontrollida, millised riistvara või võrguühendused on olemas
Me ei tea, kas auditeeritud tarkvara on sama, mis loeb
Me ei saa kinnitada hääle terviklikkust
Me ei saa isegi tõestada, et ükski elektrooniline hääl tõepoolest peegeldab valija tegelikku arvamust
Kui süsteem ise ütleb: „Me ei saa tagada tulemuste terviklikkust”, pole mõtet arutelu jätkata.
See ei ole enam demokraatia – see on digitaalne illusioon, mis on maskeeritud progressiks, kuid loodud võimu kindlustamiseks ilma vastutuseta.
EESTI EI VAJA VALESID – TA VAJAB AUSUST
Me peame lõpetama vaikimise, sest vaikimine ongi see, mis on võimaldanud sellel juhtuda.
Kõik, mis nüüd päevavalgele tuleb – olenemata sellest, kui tume, vastik või häbiväärne see on – on ikkagi parem kui see, mis jääb varjule.
Ainult seda, mis on tunnistatud, saab parandada. Ja ainult seda, millega silmitsi ollakse, saab heastada.
Taavi Saukkonen 11. november 2025 Eesti
### Vambola Kolbakovi arvamus
**§ 60**
Riigikogul on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalse esindatuse põhimõttel. Valimised on üldised, võrdsed ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21-aastane Eesti kodanik, kellel on valimisõigus.
Regulaarsed parlamendivalimised toimuvad märtsi esimesel pühapäeval neljandal aastal pärast eelmisi valimisi.
Erakorralised parlamendivalimised toimuvad Põhiseaduse §-des 89, 97, 105 ja 119 sätestatud juhtudel, mitte varem kui 20 ja mitte hiljem kui 40 päeva pärast valimiste väljakuulutamist.
Riigikogu valimise kord on sätestatud Riigikogu valimisseaduses.
**§ 156**
Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, mis valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seadusega võib volikogu ametiaega lühendada omavalitsuste ühinemise või jagunemise tõttu või kui volikogu ei suuda toimida. Valimised on üldised, võrdsed ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Kohalikel valimistel on õigus hääletada seaduses sätestatud tingimustel isikutel, kes elavad alaliselt omavalitsuse territooriumil ja on vähemalt kuusteist aastat vanad.
### Tõlgendus ja arvamus
Riigikogu valimistel on kõige olulisem tegur **kõrgeima võimu kandja** määratlemine – ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt on selle kandja *rahvas*.
Regulaarsete valimiste kaudu valib rahvas Riigikogusse 101 esindajat, kes järgmise nelja aasta jooksul teostavad rahva nimel kõrgeimat võimu.
See on äärmiselt oluline – *kõige olulisem* – põhimõte, millele tugineb Eesti Vabariigi toimimisele Põhiseaduse raames.
Selle põhimõtte toimimise tagamiseks peavad rahva nimel võimu teostavate isikute valimised olema kooskõlas Põhiseadusega. Mis tahes õiguslik tõlgendamine – mis on tavaline muudes kontekstides – *ei ole siin vastuvõetav*, sest seaduse ümbertõlgendamine oleks võrdväärne Põhiseaduse tõelise tähenduse kaotamisega ja koos sellega ka Eesti riikluse kaotamisega.
Kõik selleks otstarbeks välja töötatud seadused ja määrused peavad tugevdama ja säilitama neid põhiseaduslikke aluseid kui riigi igapäevase toimimise aluspõhimõtteid.
### Aga mis on tegelikkus?
Kõiki neid põhiseaduslikke põhimõtteid eiratakse – eriti **elektroonilise hääletamise (e-hääletamine) ** puhul, mis võimaldab inimestel hääletada arvutite kaudu ja viimastel kohalikel valimistel isegi mobiilirakenduste kaudu.
E-hääletuse kasutuselevõtmisega ja legitimeerimisega rikuti kohe *võrdse hääleõiguse* põhimõtet – ja juba see üksi muudab e-hääletuse põhiseadusevastaseks.
**Võrdsus: ** E-hääletuses saab valija oma häält muuta nii mitu korda, kui ta soovib. Paberkandjal hääletav valija saab hääletada ainult üks kord.
**Otsesus: ** E-hääletamisel on võimatu täielikult tagada, et hääletaja on sama isik, kes on identifitseeritud digitaalsüsteemis. Identifitseerimiskoode võib kasutada igaüks – sugulane, usaldusväärne tuttav või isegi keegi, kes tegutseb ähvarduste all.
**Saladus: ** Erinevalt paberkandjal hääletamisest ei saa e-hääletamine tagada salajast hääletamist, kuna on võimatu jälgida või kontrollida hääletamiskeskkonda kellegi kodus. Põhiseaduslik õigus eraomandi ja kodu puutumatusele takistab selliseid kontrolle. Kodaniku hääle salajasust ei tagata millegagi.
Isegi seni läbi viidud vähesed auditid on näidanud, et **Valimiskomisjon ise ei suuda tagada elektroonilise hääletamise salajasust**. See on mitte ainult kummaline, vaid viitab otseselt ka manipuleerimise võimalusele Riikliku Valimiskomisjoni serverites.
Lisaks rikub **Eestis praegu kasutatav hääletamisperiood** selgelt Põhiseadust. Põhiseadus näeb ette üheainsa hääletamispäeva, kuid eelhääletamine toimub kuue päeva jooksul. Selleks ajaks on juba antud umbes 60% kõikidest häältest – sageli aktiivse valimiskampaania ajal, mil valijaid mõjutatakse ja neile antakse otseseid soovitusi isegi valimisjaoskonda sisenemisel.
**Vambola Kolbakov**
Eesti ettevõtja ja avaliku elu tegelane
## **Kes võitis tegelikult Eesti 2025. aasta kohalikud valimised? **
*Kommentaar: Mike Calamus*
Öeldakse, et Eesti 2025. aasta kohalikel valimistel ei olnud ühtki „riiklikku võitjat”. Tõsi – paberil näib pilt killustunud: igal linnal on oma juhid, igal volikogul oma värvid.
Kuid sügavamalt vaadates näete tuttavat mustrit – sama süsteem, sama varjuvõim.
### **Üleriigiline pilt**
**Valimisaktiivsus: ** 59,2–59,3% (valimispäev: 19. oktoober 2025, ametlikud andmed)
**Allikad: ** ERR, Äripäev, Valimised.ee
* **Tallinn** – Keskerakond 37 kohta, SDE 17, Isamaa 11, Reform 8, Parempoolsed 6
* **Tartu** – Võitis Isamaa, koalitsiooniläbirääkimised Reformiga
* **Pärnu** – Isamaa 10 kohta 39-st
* **Narva** – Mihhail Stalnuhhini kohalik nimekiri 12 kohta 31-st
* **Kohtla-Järve** – Keskerakond 14 kohta 25-st
* **Viljandi** – Isamaa 11, „Südamega Viljandis” 9, Reform 4, EKRE 3
* **Haapsalu** – Isamaa 11 kohta (üle 40% häältest)
Esmapilgul tundub see mitmekesine.
Võim jääb samasse väiksesse ringkonda.
### **Reformierakond – vana süsteemi nägu**
On silmatorkav, et **Reformierakond** on hoolimata aastatepikkusest populaarsuse langusest endiselt domineeriv jõud.
Paljude jaoks esindab see *establishment'i parteid*, mis on tihedalt seotud EL-ile orienteeritud liberaalse poliitikaga.
Selle juured ulatuvad 1990. aastatesse, kui Eesti postsovetlikus üleminekuperioodis segunesid uued ideaalid vanade sidemetega.
Sellest ajast alates on partei järjekindlalt võitnud valimised ja kontrollinud olulisi ministeeriume.
Pöördepunkt saabus **2005. aastal**, kui võeti kasutusele **internetihääletus** – digitaalne eksperiment, mis kriitikute sõnul kindlustas establishment'i domineerimise.
Täna juhib parteid **Kaja Kallas**, kelle juhtimisel on Eestist saanud üks Euroopa digiteerituimaid – ja kallimaid – majandusi.
### **Res Publica ja Isamaa – varuplaan**
Kui Reformi populaarsus 2000. aastate alguses langes, tekkis uus liikumine: **Res Publica**.
Seda turustati konservatiivse alternatiivina, kuid selle asutajatel olid tihedad sidemed varasemate liberaalide ringkondadega.
Hiljem ühines Res Publica **Isamaaga**, moodustades uue poliitilise bloki, mis on jäänud Reformiga lähedaseks olulistes poliitilistes küsimustes – eriti ELi ja välispoliitika valdkonnas.
Hoolimata natsionalistlikust retoorikast on Isamaa sageli toetanud Brüsseli ja Washingtoni seisukohti.
Selle juhid on toetanud Euroopa peavoolu poliitikat, mida paljud valijad peavad vastuolus olevaks riikliku suveräänsusega.
### **Parempoolsed – kontrollitud opositsioon? **
Aastal **2022** tekkis uus partei nimega **Parempoolsed (parempoolsed) **.
Kuigi nimi viitab konservatiivsele suunale, peavad paljud vaatlejad seda tehnokraatlikuks, tsentristlikuks rühmituseks, mille juured on olemasolevates riigiasutustes.
Selle liider **Lavly Perling**, endine prokurör, on abielus Eesti Sisejulgeolekuameti kõrge ametnikuga.
Partei tekkis ajal, mil teine tsentristlik uustulnuk – **Eesti 200** – kaotas toetust, mis viitab ümberkorraldustele samas poliitilises maastikus.
### **Eesti 200 ja „Slava Ukraini” poleemika**
Partei **Eesti 200**, mis oli kunagi paljulubav liberaalne liikumine, sattus 2022. aastal avaliku poleemika keskmesse, kui suured annetused humanitaarorganisatsioonile tekitasid küsimusi rahalise läbipaistvuse kohta.
Kuigi järgnesid uurimised, ei jõutud selgele lahendusele.
Skandaal kahjustas avalikkuse usaldust, tugevdades arusaama poliitika, valitsusväliste organisatsioonide ja kampaaniate rahastamise vaheliste piiride ähmastumisest.
### **Sotsiaaldemokraadid – usaldusväärsed võimupartnerid**
**Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDE)** on jätkuvalt Reformi partei lojaalne koalitsioonipartner. Selle platvorm ühendab Euroopa sotsiaalliberaalsed ideaalid kohaliku sotsiaalpoliitikaga.
Eesti poliitika on muutunud üha enam **tihedaks ringiks**, kus parteiliidrid ja nende perekonnad on omavahel seotud – eliitvõrgustik, mis teenib erinevate nimetuste all sarnaseid eesmärke.
### **Lõplik otsus**
Kes siis tegelikult võitis 2025. aasta kohalikud valimised? Mitte rahvas. Mitte kohalikud kogukonnad.
**Tegelik võitja oli establishment** – pikaajaliste parteide ja nende satelliitliikumiste koalitsioon.
KOV 2025 ei olnud kokkupõrge mineviku ja tuleviku vahel.
See oli järjekordne episood poliitilises sarjas, mis algas 1990. aastatel. Osatäitjad on samad. Inimesed muutuvad.
Ja niikaua, kui valimissüsteem jääb **digitaalseks, läbipaistmatuks ja vastutuseta**, ei ole tegelikke valimisi – on ainult **demokraatia näivus**.
**Eesti väärib uut algust: ausaid valimisi ja vaba ajakirjandust – mitte järjekordset poliitilist etendust. **
Kokkuvõte problemaatilistest või kriitilistest punktidest, mis tõstatati OSCE/ODIHRi arvamuses Eesti internetihääletuse määruse kohta (arvamus nr ELE-EST/527/2025, Varssavi, 17. juuni 2025): https://www.osce.org/files/f/documents/e/a/593435.pdf
### OSCE/ODIHRi esile toodud peamised probleemsed valdkonnad
**1. Laiaulatusliku poliitilise ja avaliku konsensuse puudumine**
E-hääletamise seaduse tulevased muudatused peaksid toimuma **ainult pärast laiaulatuslikke konsultatsioone** ja **erakondadevahelist ja avalikkuse toetust**.
Seni on muudatused **vastu võtnud ainult valitsev enamus**, ilma opositsiooniparteide või kodanikuühiskonna piisava kaasamiseta.
→ *Risk: tajutav poliitiline erapoolikus ja vähenenud legitiimsus. *
**2. Ebapiisav õiguslik selgus ja määratlused**
**Riigikogu valimisseaduses** puuduvad endiselt selged määratlused **põhimõistete**, kriteeriumide ja otsustusprotseduuride kohta.
OSCE kutsub seadusandjaid üles **selgesõnaliselt reguleerima** universaalsust, võrdsust, salajasust ja vaba hääleõigust veebikeskkonnas.
→ *Risk: ebajärjekindel tõlgendamine ja võimalik põhiseaduslik ebaselgus.*
**3. Hääletamise salajasuse ja sundimise riski nõrk kaitse**
Interneti-hääletamine on **haavatav sundimise ja rühma hääletamise suhtes**, eriti **hooldusasutustes või ühiskasutatavate seadmete puhul**.
ODIHR soovitab **kohustuslikku deklaratsiooni „Hääletasin vabalt ja salaja”**, valijate harimist ja tugevamaid valimisjärgseid auditeid.
→ *Risk: surve all või järelevalve all antud hääli ei saa kontrollida salajasena.*
**4. Puudub õiguslik kohustus süsteemi auditeerimiseks või rikkumiste jälgimiseks**
Kuigi jälgimine toimub mitteametlikult, **ei nõua** seadus auditeid rikkumiste või sundimise avastamiseks.
OSCE kutsub üles **kohustama NEC-i, SEO-d ja RIA-t aktiivselt jälgima ja valimiste järel läbi viima kohtuekspertiisi auditeid**.
→ *Risk: avastamata süsteemi nõrgad kohad ja jälitamatu manipuleerimine. *
**5. Riikliku valimiskomitee (NEC) ebamäärased volitused**
Online-hääletamise **peatamise, lõpetamise või kehtetuks tunnistamise** kriteeriumid **ei ole õiguslikult määratletud**.
OSCE leiab, et NECi otsused peavad põhinema **selgetel ja objektiivsetel standarditel**, et vältida valesti mõistmist.
→ *Risk: ebajärjekindlad või poliitiliselt mõjutatud sekkumised. *
**6. Ebapiisav avalik läbipaistvus ja väline järelevalve**
Avalikkuse ja ekspertide juurdepääs kontrollimisele või vaatlemisele on **ebaselge**.
OSCE kutsub üles lubama **kvalifitseeritud kodanikvaatlejatel ja rahvusvahelistel ekspertidel** kontrollida süsteemi ja auditeid.
→ *Risk: läbipaistmatu protsess ja avaliku usalduse vähenemine. *
**7. Lõpetamata õiguslik raamistik kontrollitavuse tagamiseks**
Eesti süsteemis puuduvad **selged õiguslikud sätted** järgmiste aspektide kohta:
* *Individuaalne kontrollitavus* (valija saab kontrollida oma häält),
* *Üldine kontrollitavus* (sõltumatud vaatlejad saavad kinnitada häälte loendamise ausust), ja
* *sundimiskindlus*.
→ *Risk: kontrollimatu valimistulemus hoolimata tehnilistest terviklikkuse väidetest. *
**8. Puuduvad konkreetsed kaebuste ja sanktsioonide mehhanismid**
Internetihääletamisega seotud kaebuste jaoks **puudub spetsiaalne õiguslik menetlus**
OSCE soovitab kehtestada **kaebuste menetlemise korra ja kriminaalõiguslikud sätted**, mis käsitlevad internetihääletuse pettusi.
→ *Risk: puuduvad abinõud tehniliste või menetluslike rikkumiste korral. *
**9. Liigne sõltuvus tehnilistest asutustest ja erasektori tarnijatest**
Infosüsteemide Amet (RIA) ja erafirmad mängivad olulist rolli, kuid
**vastutus ja aruandlus on ebaselged**.
NEC peaks säilitama *selge järelevalvepädevuse** ja kogu kontrolli
→ *Risk: ebaselge vastutus süsteemivea või rikkumise korral. *
**10. Puudulik avalik kommunikatsioon ja ekspertide kaasamine**
Interneti-hääletamise põhimõtteid ja põhiseaduslikku tõlgendust **ei ole avalikult ega akadeemiliselt arutatud**.
OSCE rõhutab vajadust **avatud ekspertide arutelude** ja selgituste järele, mis oleksid arusaadavad
→ *Risk: madal läbipaistvus ja süsteemi usaldusväärsuse vähenemine. *
### � Üldine hinnang
Tunnustades Eesti juhtivat rolli e-hääletamises, järeldab ODIHR, et:
„Interneti-hääletamine ei suuda täielikult ja üheaegselt rahuldada kõiki valimispõhimõtteid. Salajasuse, universaalsuse ja võrdsuse tasakaalustamine nõuab pidevat, läbipaistvat ja õiguslikku dialoogi ”
Lühidalt: **tehniliselt arenenud, kuid demokraatlikult habras** – Eesti süsteem vajab rahvusvaheliste standardite täitmiseks suuremat õiguslikku selgust, auditeeritavust ja avalikkuse ees vastutust.
Kommentaarid
Postita kommentaar