Kainist Kasaariani 3. osa
Autor Pastor Eli James
Heebrea kultuuri asendumise juutlusega arenguliin
Käesolevas osas annan lühikese ülevaate selle ajastu ajaloost:
Kui Rooma impeerium vallutas Kreeka maailma (280–133 eKr), valitses Juuda maal kaos. Makkabid, valitsev Juuda dünastia, võitlesid vapralt, et säilitada oma juudi pärandit ja seadusi. Juudi ajaloolane Josephus kirjutab, et Juudas Makkabus oli seaduses väga haritud ja sellele ustav.
Seda ei saa öelda ühegi juudi kohta, kes kunagi elanud on. Juudid ei ole ustavad Piiblile, vaid omaenda poolsalajastele tõlgendustele ja traditsioonidele. Neid traditsioone on alati tuntud mitmesuguste nimetuste all, nagu Mišna, Zohar ja Talmudid. Ka kabala on osa sellest Moosese seadustele vastanduvast traditsioonist.
Kui Kreeka impeeriumi kukutas Rooma impeerium, sattus Juuda kuninglik suguvõsa, mida tuntakse ka Taaveti suguvõsana, kahe kivi vahele. Makkabid saavutasid kreeklastelt iseseisvuse 147. aastal eKr, kuid nad teadsid, et on vaid aja küsimus, millal Rooma impeerium laieneb lõunasse ja ründab Juudat. See juhtus lõpuks 63. aastal eKr, kui Pompeius võttis Juuda oma kontrolli alla. Selle kaootilise aja jooksul nägid idumealased võimalust teha koostööd roomlastega Juuda kuningliku dünastia vastu.
Antipater, salakaval idumealasest edomlane (tüüpiline „juudi nõunik“), käis sageli Roomas ning mängides Juuda kuninglikku suguvõsa roomlaste vastu välja, määras Pompeius ta Julius Caesari volitusel kuningas Hyrcanus II vesiiriks. Hiljem, pärast Julius Caesari mõrvamist, tegutses Antipater salaja koos Mark Antonyga, et kukutada Juuda pärilik dünastia ja anda võim oma poegade kätte, kes olid etnilised idumealased, mitte juudalased.
(Kes ütleb, et ajalugu on igav aine!!! Põhjus, miks õpikutes esitatud ajalugu on igav, on see, et õpikud VARJAVAD KÕIKI HUVITAVAID ASJU! Kirik peaks õpetama seda ajalugu igale kristlasele, kuid rabid ja nende „šabbezgoy“ preesterkond teevad kõik endast oleneva, et takistada teil teada saada seda, mida ma siin õpetan.)
Johannes Hyrkanos, üks viimaseid tõelisi juudalasi, kes Juuda troonil istus, kuid samas ka kergeusklik inimene, langes idumealaste lõksu, kui ta pärast nende sõjalist võitmist ühendas need kaks erinevat rahvust üheks konglomeraadiks – „liiduks”, mis tegelikult sillutas teed Makkabite/Hasmonite dünastia langusele. Ta sõlmis idumealastega kokkuleppe. Võttes idumealased vastu Juuda kodanikena, ühendati kaks rahvust – idumealased ja juudalased.
Hyrcanus ei mõistnud, et ta loob hetkega viienda kolonni, mis koosneb sabotaažnikest, provokaatoritest ja reeturitest, kui ta liitis Idumea Juudaga. See segarahvas sai tuntuks kui „Juudamaa“. Loomulikult rikkus see Moosese Seadust, mis keelab rasside segunemise, ning samuti põhimõtet: „Ärge olge ebavõrdses koormas uskmatutega.“ (2. Kor. 6:14) See kahe erineva rahva ühinemine toimus 125. aastal eKr ja idumea meeste ümberlõikamine algas 121. aastal eKr.
Johannes Hyrkanose järeltulijad
13. raamatu 10. peatüki 7. lõigus kirjeldab Josephus Johannes Hyrkanose surma. 11. peatükis kirjeldatakse tema kahe vanima poja, Aristobuluse ja Antigonuse, võitlust, et võtta kuningriigi kontroll Herodese käest tagasi. Kuid Herodese liit variseridega ja Rooma-meelsete fraktsioonidega Juudas oli liiga tugev. Olukorda raskendas veelgi asjaolu, et Aristobulus ja Antigonus võitlesid omavahel kuningriigi kontrolli pärast. Aristobulus mõrvas oma venna ja suri seejärel aasta jooksul kohutava soolehaiguse tagajärjel.
Üks nende noorematest vendadest, keda Aristobulus oli vangistanud, vabastati seejärel vanglast ja krooniti kuningaks. Tema nimi oli Aleksander Janneus. Kuna ta oli variseride vastu, oli tema valitsemisaeg täis pidevaid konflikte, sealhulgas kodusõda ja sõdu välisvaenlaste vastu. Kõigist neist raskustest hoolimata suutis Aleksander lahingutes võita süürlasi, idumealasi ja foiniiklasi, võites sel moel Juudale tagasi suure osa territooriumist.
Ka tema langes haiguse ohvriks ja jättis kuningriigi oma abikaasale Aleksandrale. Ta soovitas naisel kohe pärast oma surma sõlmida liit variseridega, sest pidas neid kõigi oma poliitiliste ja usuliste probleemide peamiseks põhjuseks. Pärast 27-aastast valitsemisaega järgnes talle troonil Aleksandra. Aleksandra istus troonil, kuid riiki juhtisid kulisside tagant variserid. „Nii et tal oli küll regendi tiitel, kuid võim oli variseride käes.” (13.16.2) Aleksandra elas ja valitses üheksa aastat, seejärel suri ka tema. Peale Aleksandrat järgnes troonile tema poeg Hyrkanos II, kes sai nime Johannes Hyrkanose järgi.
Kuigi Johannes Hyrkanos oli idumealased sõjaliselt võitnud, oli ta tegelikult määranud Juuda kuningriigi langema edomiitide kätte. Sõlmides keelatud lepingud nende tõelise Iisraeli reeturlike vaenlastega, lubas ta neil end nõuandjate ja rahastajatena Juuda valitsusse sisse hiilida! Noh, mis seal uut on?
Hyrcanus II, Aleksandri ja Alexandra poeg, oli valitseja, kes sõlmis liidu rikka idumealase Antipateriga. Kui Antipaterist sai Hyrcanus II nõunik, sai Juuda dünastiale osaks oma esimene rikas juudi (edomlasest) nõunik-õukondlane. Hyrcanus II selja taga oli vandenõus Antipater salaja Juuda dünastia vastu ja altkäemaksuga veenis Julius Caesari, et too nimetaks tema pojad Herodese ja Phasaeluse kohalikeks maavalitsejateks.
(Kurat sosistab alati despootide kõrva!) Niisiis rajati edomiitide Herodese dünastia reetmise, altkäemaksu ja mõlema poole õhutamisega verisesse kodusõtta. Juuda trooni lõpliku langemise Juudamaal korraldas Herodese isa Antipater, kes oli võitnud Julius Caesari usalduse ja sai lõpuks nõusoleku, et Herodes ja Hyrcanus saaksid kaasvalitsejateks. Sel viisil viis Johannes Hyrcanuse Moosese Seaduse rikkumine lõpuks tema enda dünastia võimu usurpeerimiseni.
Hyrkanos II õukonna korruptsiooni kohta kirjutab Josephus: „Juutide [sic, Juuda elanikud – Eli] juhtivad mehed tulid sinna, et süüdistada Phasaelust [Herodese edomiidist venda] ja Herodest, ning nad ütlesid, et Hyrkanosel oli küll valitseja välimus, kuid et kogu võim oli nende meeste [Phasaeluse ja Herodese] käes.“ („Antiquities“, 14.12.2.) [Vaadake, kuidas sionistid on Ameerika üle võimu haaranud, ja te näete, et oleme täna täpselt samas olukorras, kus juudi raha (mammon) ja mõjuvõim dikteerivad tingimusi nii vabariiklastele kui ka demokraatidele.
Meie presidenditel on võimu illusioon, kuid kulisside taga valitseb rahvusvaheline juut. Sionistid on meie aja herodiaanlased.] Niisiis oli kuningriigi troonil puhtavereline juudalane, kuid tegelikku võimu omasid edomiidid.
Mingil hetkel sõlmisid herodiaanlased liidu variseridega, kes olid selleks ajaks muutunud täiesti eraldiseisvaks preestrite sektiks, kes hoolisid ainult oma võimu säilitamisest. Oma sekti säilitamiseks hakkasid nad herodiaanlastega vandenõu pidama omaenda rahva vastu. Meie enda ajaloos on sellega paralleel: kui Rothschildid määrasid kolonel Edward Mandel House’i Woodrow Wilsoni nõunikuks, õnnestus neil edomiitidest juutidel Wilsoni kaudu luua Föderaalreservpank, kehtestada tulumaksuseadus ja luua maksuvabad äriühingud.
Seejärel hakkasid nad Ameerikat Euroopa sõtta segama, kuigi Wilson oli valimiskampaanias lubanud „hoida meie poisid sõjast eemal“. Uuesti valituks saades reetis ta Ameerika rahvast, murdes seda lubadust. Wilsoni presidendiaja kohta võib õiglaselt öelda, et tema juudi nõunikud suunasid teda ühest katastroofilisest otsusest teise. Me oleme praegugi Föderaalreservi alluvad. (Mai 2010.)
Antipateri kättemaks
„Antipater oli üks ajaloo kõige ebameeldivamaid tegelasi. Just Antipater oli soovitanud Hyrcanusel pöörduda nabatealaste poole abi saamiseks võitluses oma venna Aristobuluse vastu. Selle võitluse edukas lõpptulemus tõi Antipaterile Juudamaal suure mõjuvõimu. Ta oli ka silmakirjatseja, kes alandlikult teenis iga roomlast, keda ta võitjaks pidas. Pompeiusele meele järele tegutsedes nimetati ta Idumea maavalitsejaks.
Pärast Pompeiusele Pharsalose lahingus (48 eKr) Kreekas osaks saanud lüüasaamist võttis Caesar Rooma nimel Juudamaa valitsemise üle. Kui Caesar mõrvati, hakkas Antipater meelitama Cassiust, üht Caesari mõrva vandenõulastest. Pärast Antipateri surma 43. a eKr, kui ta mürgitati armastavate pereliikmete poolt pidusöögil koos oma konkubiinidega, järgnes talle troonile tema poeg Herodes.”
Juudid, Jumal ja ajalugu
- Max Dimont, „Juudid, Jumal ja ajalugu“.
Seega võime sellest vähetuntud ajaloost, mis on siiski kõigile kättesaadav, näha, et judaism tekkis selle tulemusena, et rühm kurje edomiitidest juute USURPEERIS Juuda trooni. Mõte, et rassiliselt suletud juudalased oleksid vabatahtlikult ja salapäraselt muutunud segarassilisteks reeturiteks, on lihtsalt absurdne. Midagi sellist pole kunagi juhtunud. Siiski usuvad kõik just seda, sest just seda õpetavad juudid.
JUUT, HEEBREALANE, ISRAELIIT – SEGADUS
Aabraham oli heebrealane; ta ei olnud ei israeliit ega juut. Mooses oli nii heebrealane kui ka israelit; ka tema ei olnud juut. Iisraeli lapsed olid, nagu Mooseski, heebrealased ja israeliidid: Moosese raamatutes (Piibli esimesed viis raamatut, mida omistatakse Moosesele) ei nimetatud neid kunagi juutideks.
Termin „juut“ on tuletatud sõnast Juuda ja seda kasutati Juuda kuningriigi, Iisraeli lõunapoolse suguvõsa kohta. Esimene viide juutidele sõna „juut“ tähenduses on 2. Kuningate raamatus 16:6. Kogu Piiblis ei kasutatud sõna „juut“ kunagi põhjapoolse suguvõsa kohta.
Kuidas on siis võimalik, et vaimulikud ja jutlustajad nimetavad Aabrahami ja Moosest juutideks ning räägivad isegi juutidest, kes tulid Egiptusest? Kuidas võisid juudid olla olemas enne, kui Juuda oli üldse sündinud või Iisraeli lõunapoolne suguvõsa asutatud?
Mis on juhtunud meie kristliku haridussüsteemiga, et selline viga jääb kontrollimata?
Nii nagu Hispaania marrano-juudid saboteerisid seda kristlikku riiki, nii nagu juudi bolševikud võtsid 1917. aastal Venemaa tsaari trooni üle ja nii nagu neo-Kahni sionistid on tänapäeval võtnud üle Ameerika Ühendriikide valitsuse. Kui juudid on riigi võimu haaranud, hakkavad nad selle ajalugu ümber kirjutama, et end heas valguses näidata.
Genotsiidihull palkab suhtekorraldusfirma, et varjata oma kurjategija ja saboteerija minevikku ning asendab selle puhastatud kuvandiga: „inimesed, kes õpetasid maailmale sallivust“. Neid, kes seda hüüatust usuvad, ootab suur üllatus, kui juudi maailmakord tabab neid otse silmade vahele!
Max Dimont, kes on ise juut, on täiesti õigus oma esivanema ja usukaaslase Antipateri salakavaluse suhtes. Muidugi ei maini Dimont sõnagi sellest, et temas voolab sama veri kui Antipateril. Samuti ei selgita ta, et just need idumealased muutsid moosaisismi talmudismiks. Mingil moel väidavad petlikud rabid, et Jahve lubas oma Seadust rabidel MOONUTADA; ja rabid ongi selle moonutuse õpetajad. USKUMATU!
Muidugi armastab Saatan selliseid valesid rääkida. Kõik judaismi jeshiivad (rabiinlikud seminarid) on pühendunud selliste valede väljamõtlemisele avalikkuse tarbeks. Pean tunnustama seda, mis tunnustamist väärib. Saatanasünagoogid on maailma parimad ajaloo ümberkirjutajad, kes kujutavad end alati selle kangelastena ja demoniseerivad oma vaenlasi kurjategijatena!
Dimont, nagu ka tema teised hapnemise levitajad, väidab, et see naeruväärne üleminek toimus Esra ja Nehemia ajal. Olles ise petlik juut, on Dimonti peamine ülesanne tagada, et Idumea poolt Juuda suhtes toime pandud suur identiteedivargus ei tuleks kunagi päevavalgele. Juudid peavad alati teesklema, et siin pole mingit etnilist ega usulist segadust. Nad saavutavad seda, kustutades igasuguse viite oma rahva kaananlaste päritolule. Nad peavad alati teesklema, et on Iisrael ja Juuda. Vastasel juhul oleks nende usuline farss läbi ja kristlased näeksid neid lõpuks selliste reeturlike parasiitidena, nagu nad tegelikult on.
Judaism on katk; ja juudi rahvas on selle parasiitide levik. Selleks et juutide versioon sellest ajaloost oleks tõene, tuleb vastata ühele väga olulisele küsimusele, nimelt: „Kuidas muutus rassiliselt eksklusiivne leviitide preestriamet rassiliselt segunenud variseride preestriametiks?”
Noh, seda ei juhtunud ka kunagi, kuigi kõik eeldavad, et see pidi juhtuma; vastasel juhul, kust oleksid variserid saanud oma Moosese autoriteedi?
Tõsiasi on, et leviitide preesterkond oli Juuda Kreeka ja Rooma okupatsiooni ajal tegelikult keelustatud; ja selle tühimiku tõttu olid Juuda kuningad sunnitud nimetama ülempreestriteks mehi, kes ei kuulunud leviitide hulka, ning sageli asusid nad sellele ametikohale ise. Sel ajal võistlesid preestrikoha pärast kolm peamist rühmitust: esseenid, saduserid ja variserid. Josephuse sõnul olid neist kolmest ainult esseenid tõelised juudalased, kes olid täielikult ustavad Moosese seadusele. („Sõjad“, 2.8.2.)
Kuni Herodese aegadeni hoiti preestriamet rassiliselt puhtana. („Apioni vastu“, 1. raamat, salm 7.) Kreeka ja Rooma okupatsiooniarmeede kohaloleku tõttu muutus ülempreestri amet poliitiliseks mängukannuks, mida lükati ühe fraktsiooni käest teise kätte, kuni Herodes lõpuks nimetas sellele ametikohale oma idumea päritolu alamad. Juudalastele suureks solvanguks läks Herodes isegi nii kaugele, et tõi Babülooniast kaananlasest preestri Anenaluse ja andis talle ülempreestri ameti.
Just sellistest intriigidest juudid ei taha, et te teaksite, sest need faktid näitavad väga selgelt, et Herodes nimetas täiesti ebakvalifitseeritud mehi – oma idumea sõpru ja sugulasi – usulistele ja poliitilistele võimuametitele.
Herodes kehtestab variserid ametlikuks, riiklikuks preesterkonnaks.
Juuda ja Idumea ühinemise tulemusena sai variseridena tuntud sekt väga võimsaks. Neist sai ametlik riiklik preestriamet, sest neid toetas Herodes, mitte-juudist idumealane, kes, olles Rooma poolt ametisse seatud, asendas järk-järgult ja tõhusalt juudist valitsejaid ja preestreid oma idumealaste sõpradega.
Nii nagu Herodes oli endale omastanud Juuda trooni, olid ka variserid endale omastanud Juuda preestriameti. See on ajalooline tõsiasi, mida judaismi rabid ei taha, et te teaksite.
Herodes oli Antipateri poeg. Antipateri plaan oli algusest peale viia Herodes lõpuks Juuda troonile. Josephus kirjutab oma raamatu XIV peatüki IX lõigus 4, et Juuda naised agiteerisid pidevalt avalikult Herodese vastu, kui too jagas võimu Hyrcanusega, nõudes, et Herodes viidaks kohtu ette maa tõeliste juudalaste mõrvamise eest.
Siin on, mida Josephus meile räägib: „sest kui Herodes oli kuningriigi saanud, tappis ta kõik selle [Juuda] Sanhedrini liikmed ja ka Hyrcanuse enda, välja arvatud Samease, sest ta pidas teda suureks auks tema [oletatava] õigluse tõttu [sic, rahvas usaldas Sameast, kuid selgus, et ta töötas Herodese heaks], ja kuna, kui linna hiljem Herodes ja Sosius piirama hakkasid, veenis ta rahvast Herodest linna sisse laskma.“
(Kõlab nagu Woodrow Wilson ja kolonel House, Franklin Delano Roosevelt ja Bernard Baruch, Nixon ja Kissinger, George Bush ja Neo-Kahnid, eks? Juudid kasutavad alati õigetele kohtadele paigutatud nõuandjaid, et saboteerida meie juhtkonda ja suunata meie riiklikku poliitikat enda kasuks.) Seega näeme, et Herodes oli mõrvanud Sanhedrini juudalastest liikmed ning Juuda kuningas Hyrkanos II osales selles reetmises. Sellest ajaloost võib järeldada, et Hyrkanos oli äärmiselt nõrk isik, kes ei suutnud idumealaste reetmist sellisena ära tunda, nagu see tegelikult oli!
„Antiikaja“ XIII–XVII raamatud annavad meile kõik üksikasjad intriigidest, mõrvade, altkäemaksude, mürgitamiste jne kohta, mis tol ajal Juudamaad vaevasid. Kõik need intriigid kannavad endas ainulaadset juudi pitserit – kulisside taga toimuvat vandenõu, pettust ja reetmist –, mida Tõeline Iisrael õnnelikult eirab! (Kuna meie rahval puudub juutidega võrreldav huvi intriigide vastu, eeldame lihtsalt, et juudid ei suuda sellist reetmist toime panna.
Me projitseerime omaenda loomupärast ausust petlikule rahvale, kelle südametes pole midagi muud kui vargus. See on sama tüüpi kergeusklikkus, mida petturid oma ohvritelt nõuavad.) Josephust lugedes, nagu ka Piiblit, tuleb olla tähelepanelik ja lugeda sõna „juudid“ asemel „juudalased“ või „Juudamaa elanikud“, sest tõlkija, antud juhul William Whiston – veel üks kergeusklik kristlane – ei tee nende vahel mingit vahet!
Juutide vaatepunktist peame meie, kristlased, iga hinna eest uskuma, et need sündmused on vaid judaiitide vaheline SISEMINE VÕITLUS. Nagu ma näitan, on tegelikkus see, et Juuda kuningriik oli oma suurima vaenlase poolt väga osavalt kavandatud RIIGIPÖÖRDE ohver! See oli välise vaenlase poolt toime pandud RIIGIKUJUNDUS, mitte sisemine vaidlus!)
Herodes mõrvab Hyrcanus II, viimase tõelise juudalase, kes istus Juudamaal Juuda suguvõsa kuningatroonil
Hyrkanos II püüdis Juudat Rooma okupatsioonivägede alt vabastada, sõlmides liidu parthlastega, kes olid võimas sõjaline jõud, mida Rooma lahinguväljal võita ei suutnud. Partidel oli maailma kõige arenenum ratsavägi, kuhu kuulusid osavad ratsanikud-amburid ja soomusriietes ning ketasriietes rüütlid.
Rooma jalavägi ei suutnud sellele Parthia väele vastu seista. Kuid Hyrcanus ei mõistnud, kui tihedad olid Herodese sidemed roomlastega. Eeldades, et Herodes jääb Juuda suguvõsale truuks, ei osanud ta Herodese reetmist ette näha.
„Seetõttu, kui Hyrcanus saabus, täis kindlustunnet, Parthia kuninga loal ja juutide kulul, kes teda rahaliselt toetasid, võttis Herodes ta vastu kõigi võimalike austusavaldustega, andis talle avalikel koosolekutel auväärseima koha ning seadis ta pidustustel kõigi teiste kohal, pettes teda sel moel. [Juudid kasutavad neid salakavalusi tänapäevalgi suhetes kristlike rahvastega! Sionismi ajalugu on selle tõsiasja absoluutne tõend!] Ta nimetas teda oma isaks ja püüdis igal võimalikul viisil, et tal ei tekiks kahtlust mingisuguse reetliku kavatsuse suhtes tema vastu. [Juut imetleb oma ohvrit! – Eli]
Ta tegi ka muid asju, et kindlustada oma valitsust, mis aga põhjustas mässu tema enda perekonnas; sest olles ettevaatlik, et mitte nimetada ühtegi kuulsat isikut [tähendades tõelist juudlast] Jumala ülempreestriks, kutsus ta Babülooniast kohale tundmatu preestri, kelle nimi oli Ananelus, ja andis talle ülempreestri ameti.” „Juudalaste ajalugu“, XV raamat, II peatükk, 4. lõik.
Siin tulebki mängu seos Babülooniaga! Babüloonia Talmud on babülooniline just seetõttu, et see oli paganlik sissekanne Babülooniast Moosese Seaduse traditsioonidesse. See oli Herodese tegu. Esra ja Nehemja EI toonud babüloonia kombeid Moosese traditsiooni. Just Babüloonias asus selle paganliku preesterkonna peamine ješiva (õppekeskus); ja just Babüloonias, aga ka muudes kohtades, nagu näiteks Pergamos, koostati Babüloonia Talmud.
Josephus ütleb meile selgelt, et Herodes tegi kõik endast oleneva, et takistada tõelisel juudalasel saada ülempreestriks!!! Muud võimalikku tõlgendust ei ole. Just sellepärast saatis Herodes Babüloni uue ülempreestri järele.
Siin on tarkus: Babüloonia seos judaismiga tekkis Antipateri ja Herodese ajal, MITTE Esra ja Nehemia ajal.
Las see müüt jääb lõpuks puhkama!
Niisiis, kui Hyrkanos oli hõivatud liidu sõlmimisega parthialastega, kavandas Herodes Juuda trooni viimaste pärijate mõrvamist. Olles kõrvaldanud viimasedki jäljed leviitlikust preestriametist, jäid tema teele Juuda maa ja rahva täieliku kontrolli saavutamisel takistuseks vaid kaks pärijat. Esmalt mõrvas ta Aristobuluse, Hyrkanos II venna (15.3.3). Seejärel vandus ta, et mõrvab Hyrkanose (15.6.2).
Kuna Herodes oli tegelikult Rooma agent, andis Hyrkanos II ja parthialaste vaheline sõjaline liit Herodesele ettekäände Hyrkanose kõrvaldamiseks.
Josephus kirjutab: „Herodes ise nägi, et kuninglikust väärikusest oli jäänud alles vaid Hyrkanus, ja seetõttu arvas ta, et oleks tema huvides mitte lasta tal enam olla takistuseks oma teel…“ (15.6.1)
Hyrkanos tegi viimase katse Juuda trooni tagasi võita. Selle katse raames lootis ta saada Araabiast ratsaväe abijõude; ta saatis Araabia maavalitsejale kirja koos kulleriga nimega Dositheus. Dositheus reetis aga Hyrkanose ja andis kirja hoopis Herodesele.
„Niipea kui Herodes selle kirja kätte sai, lasi ta kohe Hyrcanuse enda juurde kutsuda ja küsitles teda liidu kohta, mille ta oli sõlminud Malchusega; ja kui too seda eitas, näitas ta kirja Suurkohtule ning lasi mehe kohe hukata.“ (15.6.2)
Kuna Suurkohus oli juba Herodese kontrolli all, oli Juudamaal Taaveti kuningliku suguvõsa surmaotsus kindel. Niisiis suri Hyrcanus, olles mõrvatud edomiitide juudi poolt, püüdes Juuda trooni tagasi võita.
Herodes hävitab Juuda ja Iisraeli sugupuuandmed
Põhjus, miks juudid on selle testamendivahelise ajaloo varjanud, on see, et see heidab nii palju valgust juudi religiooni ja rahva tõelistele päritoludele. Niikaua, kui me oleme kõigist neist edomiitide reetmistest teadmatuses, on juutide versioon sellest, kuidas rabid asendasid leviidid, ainus kättesaadav selgitus. Selle ajaloo tundmine heidab tohutult valgust Juuda suguvõsa usurpeerimisele kavalate, petlike madude poolt, keda tuntakse edomiidi juutidena.
Mis oli esimene asi, mida Yahshua tegi pärast 40-päevase paastu lõppu kõrbes? Ta valmistas OMA KÄTEGA piitsa ja kasutas seda, et ajada rahavahetajad templist välja! Kuna tõelistel juudalastel (Juuda hõimul) oli keelatud tegeleda liigkasuvõtmisega, võisid need liigkasuvõtjad olla ainult Babüloni ja Idumea edomlased, keda Herodes just selleks otstarbeks Jeruusalemma tõi.
Erinevalt tänapäeva juudi-kristlikest kirikutest mõistsid varakristlikud kirikuisad, et Herodes oli idumealane, mitte juudalane:
Kuid kuna arhiivides oli seni säilitatud nii heebrealaste sugupuid kui ka nende omi, kelle päritolu ulatus tagasi proselüütideni,
nagu ammonlane Achior ja moabitar Ruth, ning nende omi, kes olid segunenud iisraellastega ja tulnud nendega koos Egiptusest välja, siis Herodes, [Pöörake sellele väitele väga tähelepanelikult tähelepanu:] kuna iisraellaste sugupuu ei andnud talle mingit eelist ja kuna teda piinas teadmine oma madalast päritolust [Ta oli edomiitide juut – Eli], põletas ta kõik sugupuuandmed, arvates, et ta võib näida üllast päritolu olevat, kui keegi teine ei suuda avalikest registritest tema sugupuud tagasi jälgida patriarhideni või proselüütideni ning nendega segunenuteni, keda nimetati georaedeks.
– Väljavõte teosest „Nicene and Post-Nicene Fathers“, II seeria, I köide, Eusebius: „Kiriku ajalugu“; „Konstantinuse elu“, „Kõne Konstantinuse kiituseks“, milles tsiteeritakse Julius Africanuse „Kiri Aristidesele“.
Sõna „Georae“ viitab segarahvuslikele inimestele. Sellistel inimestel ei olnud kunagi lubatud saada preestriteks, rääkimata ülempreestrist.
Tegelikult teavad kõik piibliteadlased väga hästi, et Herodes oli mitte-israellane idumealane, kuid ükski neist ei rõhuta selle asjaolu tähtsust, sest see on juutidele väga ebamugav tõsiasi, millega silmitsi seista või mida tunnistada.
Kuidas on võimalik, et idumealane sai Juuda „kuningaks“? Tõsiasi on see, et Herodese troonile tõusmine oli riigipööre, tõelise Iisraeli vastu suunatud silmapaistev reetmistegu, mille lavastasid vaenulikud rahvad – Idumea edomlased ja kaananlased!!! See ei olnud mingil juhul dünastiline üleminek ühelt Juuda kuningalt teisele. Neid ajaloolisi detaile varjates ei suuda kõik need samad ajaloolased edasi anda tõsiasja, et Juuda rahvas oli kandnud laastavat poliitilist lüüasaamist.
Tegelikult oli tegemist dünastia kukutamisega, mitte selle jätkumisega. Juudi usundi rabid ei taha, et te teaksite, et nende preesterkonda toetas troonivallutaja Herodes ja et see oli temaga liidus. Nad tahavad, et te usuksite, et judaism on Moosese õpetuste õiguspärane pärija. Samuti tahavad nad, et te usuksite, et rasside segunemine oli juutite seas muutunud aktsepteeritud tavaks juba enne, kui variserid areenile ilmusid.
Kui te neid ajaloolisi fakte teate, on lihtne mõista, et Herodese-ajastu variserid olid teise riigi päritolu petturid, kes teesklesid end olevat Juuda õiguspärane preesterkond. Kõik neli Evangeeliumi kinnitavad seda kui fakti; kuid kristlased ei loe oma Piibleid ega tunne huvi Piibli ajaloo vastu, seega nad neid asju ei tea. Piibli tõe puudumisel usuvad nad juudi muinasjutte.
„Mu rahvas hävib teadmatuse tõttu.“ – Hoosea 4:6.
Kindlasti olid Jeesuse Kristuse ajal mõned variserid juudalased, kuid enamik neist olid reeturid, kes olid Herodese marionetid (šabbezgoy’d). Šabbezgoy on mittejuut, kes teeb juutide eest nende musta tööd.
Kuid kuna valituid ei ole võimalik petta, ei lase me end petta; ja me kutsume juute üles tõestama oma iisraellaste päritolu. MEIE, valgenahalised iisraellased, suudame tõestada oma päritolu hajutuse ajast, kuid juudid ei suuda tõestada oma päritolu Iisraelist. See on kõige olulisem. Me teame seda ja nemad teavad seda. Ja me teame ka, et Jahve on meie poolel. Ta ütles meile, et Ta hoiab alles oma järelejäänud rahva ja et Jeesuse Kristuse Kuningriigil, kui see kord on rajatud, ei ole lõppu. Samuti ei ole selles ühtegi kaananlast. (Sak. 14:21.)
Meile lubab Jahve igavest elu; kuid idumea petistele lubab Jahve laastamist, isegi täielikku hävitamist, nende kuritegude eest Tõelise Iisraeli vastu. (Obaadja raamat.) Meie, kristlikud iisraellased, teame, kes nad on; ja seetõttu kardavad juudid meie Piiblil põhinevat aruannet nagu kurjategija, keda ähvardab paljastamine. On viimane aeg, et ülejäänud kristlik maailm ärkaks nende etenduse suhtes.
Kristuse ajaks olid need variserid peamiselt edomiitide sekt, millel olid babüloonia/kaananlaste traditsioonid. Nendel otsustavatel aegadel olid nad asendanud kahanenud leviitide preesterkonna, mis oli eranditult juutitest, mitte juutidest koosnev preesterkond. Teeseldes, et nad võtavad omaks mõningaid Moosese traditsioone, lõid edomiitidest variserid hübriidse babüloonia-moosese religiooni, mida tuntakse judaismina – religiooni, mis on vastupidiselt Moosese Seadusele alati propageerinud rasside segunemist. Nad pöörasid igaühe usku raha eest. Yahshua sõnastab seda järgmiselt:
„Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Sest te käite läbi mere ja maa, et võita üks uus usklik, ja kui ta on võidetud, teete temast kaks korda suurema põrgu lapse kui te ise olete.“ – Mt 23:15.
Judea rahvas oli Kristuse ajaks muutunud mitmekultuuriliseks ühiskonnaks, mis oli omavahel sügavalt lõhestunud. Edomlased asusid Herodese poole, kuid juudalased asusid Taaveti ja Juuda suguvõsa tõeliste järeltulijate poole. Paljudel juudalastel, kes ei olnud teadlikud edomlaste reetlikkusest, olid variseride suhtes segased tunded, kuid Herodese valitsus edendas seda sektantlikku rühmitust riigiusundina, mistõttu oli vähe sektantlikke rühmitusi, millel oleks olnud rohkem usulist võimu kui variseritel.
(Kahjuks on juudid täna jälle sama usulise riigipöörde läbi viinud. Sionistide sissetungimise tõttu meie koolidesse, valitsusse ja teoloogilistesse seminaridesse on kristlus järk-järgult muudetud „juudi-kristluseks”, mis pole midagi muud kui judaism kristlike siltidega; kuid tänapäeva kristlased ei suuda seda tajuda, sest muutus on toimunud nii aeglaselt, viimase 150 aasta jooksul
– selliste sündmustega nagu apokrüüfide eemaldamine Kuningas Jaakobi Piiblist, intertestamentaalse perioodi ajaloo mahasurumine ja Scofieldi viitepiibli kasutuselevõtt –, et neil pole aimugi, et on toimunud usuline riigipööre.) Kui loete evangeeliume ja kirju väga hoolikalt, näete, et Jeesus ja apostlid pidasid varisere Juudamaa kõige kurjemateks inimesteks.
Kui olete kristlane ja te seda ei tea, siis on see sellepärast, et teie juudi-kristlik jutlustaja on seda teavet teie eest varjanud. Sisuliselt on tänapäevane kristlus muutunud vaid judaismi ja sionismi reklaamiks. Jeesus Kristus ei öelnud neile kunagi ühtegi head sõna; ja see tunne oli vastastikune!!!








Kommentaarid
Postita kommentaar