Eesti
metsade vaimsus
Eesti
metsade tulevik sõltub paljuski sellest, millise taustsüsteemi
valime oma arutluse nurgakiviks. Ühelt poolt pole Eestis kunagi
olnud nii palju metsa kui praegu ja teiselt poolt pole maailmas
kunagi olnud nii vähe metsa kui praegu. On selge, et nende
lähtekohtade vastandlikkuse tõttu on tulemus, kuhu välja jõuame,
täiesti erinev.
Kui
Eesti metsade juurdekasvu kõrvale oleks joonistatud ka see arv, mida
tegelikult oleks vaja arvestada, st Euroopa, Euraasia või terve
maailma metsavarude vähenemine, tuleks Eestis rangelt kaitstavate
looduskaitsealade pindala korrutada kahega.
Võtame
Eesti viimaste aastate ühe kõige masendavama näite – Hiiumaa.
Kui 1990. aastate lõpus tehti loodavate Natura-alade audit, selgus,
et kõige rohkem inimmõjust puutumatuid metsi on Hiiumaal ja
Alutagusel. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, tuleb tõdeda, et
roheline anomaalia on edukalt likvideeritud. Maakatte kaardid
näitavad, et kõige rohkem on metsa maha võetud Hiiumaal ja
Virumaal. Alutaguse lendoravast on saamas viirastus. Hiiumaa oleks
võinud olla Läänemere roheline pärl, nüüd peaksime taas sada
aastat ootama, et taastada Hiiumaa endine pale.
Siit
jõuamegi peamise vastuoluni: arvestades metsade raiumise kiirust,
pole eesti kultuuris olnud kunagi nii suurt metsamaastike kadu kui
viimase paarikümne aasta jooksul. Metsade tagastamisel ja
edasimüümisel raiuti lühikese ajaga maha meeletu hulk meie
hingemaastike üht peamist sümbolit – kodumetsa. Muidugi on väga
raske selles kedagi süüdistada. Hinge vaakuvad väiketalunikud
ostsid selle eest vana Belarussi, linnas elavad sugulased aga
pruugitud Ford Sierra – oli kunagi selline 1990. aastate rahvaauto,
millel armatuur kippus pragunema. Sellega põristati senikaua ringi,
kuni põhi kukkus alt ja sümboolne tükike Eesti metsa lõpetas oma
maise teekonna Kuusakoski väravas.
Seejärel
hakkas vilja kandma RMK mastaapne uute metsaveoteede rajamise
projekt. Kuna metsa raiutakse peamiselt ikka teede ääres, tekitab
see erilise tunde metsamaastike kiirest vaesumisest. Küsimus ongi
selles, et lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud kaunid ja
suurejoonelised metsavaated. Neid tuleb nüüd tikutulega otsida.
Maastik on muutunud inetuks. Ja kui kaob metsavaade, kaob ka see
hingekeeli puudutav metsatunne, tekitades paljudes inimestes
mingisuguse irratsionaalse kaotuse tunde.
Teisest
küljest hakkab suur maailm ringiga tagasi jõudma igiammuse mõtteni,
et ka üksik metsatee, tühi mererand või vaikushetk tähtede all on
hindamatu osa maailmakultuurist. Maailmas lihtsalt ei ole enam tühja
mereranda, metsavaikust ja Linnuteel kumavat tähevalgust ega palju
muid lihtsaid asju, mis kunagi täitsid maailma. Isegi niisama väljas
olemist enam ei ole, selle asemel on miski tegevusteraapia või
loodusturismi pakett või mõni muu jaburavõitu leiutis, mis püüab
kaaperdada inimese põhiolemust ja seda talle suure raha eest tagasi
müüa.
See,
mis Eesti metsades praegu toimub, on süsteemne viga, kuid peame
seejuures mõistma, et selle süsteemi peakorter ei asu Eestis.
Küsimus polegi tegelikult selles, kas Eesti metsa raiutakse
malelauaks või mitte, vaid selles, et suuremas osas Euroopast ei saa
metsas isegi enam mitte malet mängida, seal mängitakse nipsu.
Sellist Eestit nii rikkaliku vanade metsade hulgaga, nagu oli 1980.
aastate lõpus, et tule enam kunagi tagasi. Tekib küsimus, miks
kapitalistlikus maailmas pole enam õigeid metsi, kuigi aastakümneid
on metsa majandatud säästlikult, kõiki sertifikaate omades, kõiki
osalisi kuulates? On kibe tõde, et kapitalism hävitab metsad igal
juhul. Kommunism kägistab inimest, kapitalism loodust. Viimased 150
aastat on nüri järjekindlusega näidanud, et kapitalism on
olemuselt raske biosfääri haigus.
Kõige
vastuolulisem on see, et protsentuaalselt on Eesti metsadega justkui
kõik korras. Samal ajal on metsade üldine elurikkus kiiresti
kahanenud, osa metsatüüpe on ülemäärase ja jätkusuutmatu
raiemahu tõttu väga kehvas olukorras. Katkemas on rohevõrgustiku
ühendusteed, see tähendab metsa elusooned. Meie metsade diagnoos on
piltlikult veresoonte ummistus. Eesti metsad on infarktieelses
seisundis. Mets on läänemeresoomlase pühamu ja kui sellele tehakse
liiga, hakkab ta vihaselt vastu. Paljude asjade kohta tavatsetakse
öelda, et miski riivab meie õiglustunnet. Metsadega on asi märksa
tõsisem: metsade mahavõtmine riivab meie elutunnet.
Kui
vaadata kaugele minevikku, siis peame tunnistama, et eestlaste
muistsed esivanemad tegid läbi nii keele- kui ka kultuurivahetuse.
Kuid see, mis on alati jäänud, on maastikud. Maa ja mets, jõed ja
järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist. Mingi
ürgvana animistlik kohalolu ümbritseb kogu meie hõimkondlikku
looduspärandit. Inimesed lihtsalt ei taha, et maad asja ees teist
taga songitaks või solgitaks, kuigi tavaline inimene ei mõista seda
kummalist vastuseisu seletada. Oluline on aga märgata, et
animistlikust elutundest on saanud meie looduskaitse tähtis
ressurss.
Kultuuride
laupkokkupõrge
2016.
aastal hakkas eesti inimeses midagi katki minema. Seal, kus peaks
võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda.
Eesti propaganda ei ole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või
ameerika oma.
Kõik
me mäletame veel selgesti Iraagi sõda ülistanud üüratut
propagandamasinat. Iraagi sõja arutu propageerimine lõi Eestis
riigivõimu ja rahva vahele ränga mõra, see usaldus ei ole senini
taastunud. Iga erimeelsus riigi ja rahva vahel paisub seetõttu
kergesti suuremõõtmeliseks kriisiks, kus riik demoniseerib rahvast
ja rahvas omakorda riiki ning seda üleüldist poriloopimist tuuakse
lahendama PR-firmad, kes teevad oma soperdistega asja veel hullemaks.
Igal pool avalikus ruumis (st poris) on näha PR-firmade inetuid
pardijälgi. Lühendit PR ei tule avalikus sektoris enam ammu mõista
kui Public
Relations,
vaid kui moodsat, halvasti maskeeritud propagandaministeeriumi, see
tähendab – pahaks läinud pardimuna. Vajalik oleks eesti keeles
kasutusele võtta uued verbid nagu «prägistama» (PRi kaudu
verbaalselt vägistama) ja «prägin» (meeleheitlik PR-ägin). PRi
sünonüüm avalikus ruumis peaks aga olema see, mis ta rahva jaoks
tegelikult on: part-rõvedik.
Me
kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema
sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku
olukorrani? Väga halb näide on Rail Baltic, kus riigivõimu
esindajad on korduvalt mõista andnud, et selle hiigelprojekti
vastased on mingisuguse eriti kavala manipulatsiooniga orki tõmmatud
Kremli sabarakud. Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid
inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe,
vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus. Selline higist
leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse
omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli
riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks
koloniaalvõimuks.
Mind
on jäänud kummitama üks mullune Setomaal kuuldud lugu. Ühel
hommikul komberdas langile valge pearätiga eideke, seadis end otse
langetustraktori ette, tõstis käe ja ütles: «Kuulake mind ära:
minu mees on surnud, lehm on surnud, koer on surnud. Ja kui ma nüüd
oma elule tagasi mõtlen, siis lehm oli niru, mees oli loru ja koer
oli kah igavene masuurikas – ega ta võõra peale ei haukund. Aga
mul oli, kellega sõnake juttu puhuda. Nüüd on mulle jäänud
ainult mets. See mets – tema on viimane, kellega ma jagan oma
mõtteid enne surma.»
Raske
on leida lugu, mis kajastaks paremini läänemeresoome tabamatut
elutunnet. Kui veidi järele mõelda, siis on langetustraktori taga
terve suur kontsern, on advokaadibüroo, on kogu Euroopa
õigussüsteem. Eidekese selja taga ei ole midagi. Peale ühe
märkimisväärse asja – see on viis tuhat aastat läänemeresoome
kultuuri. Ja kõigi inimeste elus on hetki, kus sõnadesse tuleb
ühtäkki hirmus jõud sisse. Nii suur, et masinavärk jääb seisma.
See,
mis praegu Eestis toimub, on kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame
tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb.
Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja
kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid
läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma
pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab
too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma
torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane
ja unikaalne. See ajab hinge täis ja tekitab paljudes raevu. Nendele
inimestele tuleb anda Hääl.
Häda
on selles, et seda pika aja jooksul tekkinud ängi on väga keeruline
sõnadesse panna. Kogu maaelu hävimine, rüüstatud elutunne,
kadunud seenemetsad, teistsugused inimesed... Olen pikka aega
ettevaatlikult otsinud ühisnimetajat maa- ja kultuuriinimestele,
looduskaitsjatele, kogukondade eest kõnelejaile – tähendab rahva
südametunnistusele, kes on üha häälekamalt märku andnud, et
asjad lähevad vales suunas. Usun, et selle ühisosa nimeks on meie
vana läänemeresoome kultuur. Loodus, maaelu, vaimuelu – kõik
need on ühe ja sama maailma lapsed. Seda mõistmata ei saa tekkida
ka reaalset kodanikuühiskonda. Mõistuse hääl on praegu
killustunud, tuhanded sõrmed trummeldavad lauaplaadile ja see
monotoonne heli suurendab üksnes toas olijate põlgust. Kuid meil on
vaja rusikat, mis raksaks lauale, et tõuseksid ehmunud pilgud.
Eesti
kultuuris pole tõenäoliselt kunagi olnud nii suurt omakultuurse
elemendi kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Viimase saja
aasta jooksul on sisuliselt hävinud kümmekond läänemeresoome,
sadakond põhjala ja tuhatkond maailma väikekultuuri. Euroopa
kultuuri suuremeelne loogika ütleb, et kaitsta tuleb nii vana
loodust kui ka vana kultuuri. Nii sünnivad Natura-alad ja uhked
etnograafiamuuseumid, kuid kahjuks ei anna see kultuuri säilimisele
mingit garantiid. Pole võimalik kaitsta eraldi loodust ja kultuuri,
kaitsta tuleb seda, mis neid kahte ühendab – vana aja inimest.
Meil on tarvis elus hoida üht teatud inimtüüpi, niisugust, kes
ärkab ühel suvehommikul üles ja teab kuidagi intuitiivselt, et
murakad on just valmis saanud. Ja nii ongi. Inimest, kes tunneb oma
ristluudes, et varsti pöördub vihmale. Ja nii juhtubki. Vanaema,
kes on arusaamatul moel ilmajaama alla neelanud, on kultuurinähtus.
Ja mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome kultuuri kuuluv
nähtus. Praegu on vaja eelkõige kaitsta animistliku elutundega
inimest, kelle hinges loodus ja kultuur salapärasel viisil kokku
sulavad.
Kõige
suurem vastuolu praeguse riigitunnetuse juures ongi see, et oleme
ehitanud oma riiki aiva Euroopa mudeli järgi, kuid rahvas on
suuresti jäänud läänemeresoomlaseks. Seepärast ei tahagi paljud
inimesed midagi kuulda raiemahtude suurendamisest ja Rail Balticust.
Iseseisva riigi kulg on näidanud, et riik suudab väga hästi
kaitsta ja arendada eesti keele, kultuuri ja looduse «euroopalikku»
komponenti, kuid mitte läänemeresoome kihistust. Samal ajal kui
läänemeresoomlasest on saamas punase raamatu liik, oleme uhked oma
keele digitaliseerumise, Natura-alade ja euroopaliku kõrgkultuuri
üle. Sellesse tõdemusse on peidetud väga suur vastuolu.
Kardan,
et keegi vist ei ole lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel, riigi pöörase eduloo
taustal, on inimeste hinges tänutunne segamini ränga pettumusega.
Raev, mille keskpunktis on armastus – see on nagu pikalt vindunud
peretüli. Hämarolekus eestlane on nagu viitsütikuga pomm: ta võib
ära kannatada kümme, kakskümmend aastat, kuid siis murdub temas
miski. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, aga ühiskonda on
tekkinud mingi halb ja imelik lõhn.
Mis
see on, mis inimese seest välja tungib? Paha vaim? Mao sisu?
Sisemine indiaanlane? Usun, et riigil on omajagu vedanud, et
läänemeresoomlastel ei ole siiamaani tekkinud karismaatilist
vaimset liidrit. Vana aja inimene on loodud reageerima maagilisele
sõnale. Paar-kolm täpselt sihitud ja jõuga öeldud lauset, ning
allasurutud hingeraev pääseb valla. Kui riigis pikalt vindunud
suurte väärtussüsteemide konfliktile lähiajal tähelepanu ei
pöörata, kujuneb mõõdutundetule europiseerimisele vastukaaluks
välja mingisugune läänemeresoome fundamentalism ja unistus
harmoonilisest ühiskonnast on lõplikult purustatud.
Oleme
aiva taganenud, tõmbunud üha kaugemale elu ääremaadele.
Läänemeresoomlasel on õrn ja pelglik loomus nagu rukkiräägul,
kelle hääl on osa hämaratest suveöödest, kuid keda keegi pole
oma ihusilmaga näinud. Meie hulgas on palju inimesi, kes ei erutu
kunagi selliste märksõnade peale nagu «detailplaneering»,
«arengupoliitika» ja «valimised», kuid nad kikitavad kõrvu, kui
keegi lausub «seen», «pohl» või «vana õunapuu». Häda ongi
selles, et riigiteenrid võivad kõige paremate kavatsustega käia
läbi terve Eesti, Vilsandist Puhatu põhjatute soodeni, kuid nad ei
kohtu kunagi selle nähtamatu maailmaga, sest igalt poolt vaatavad
neile vastu ontlike nägudega euroopa-eestlased. Eestis on võimalik
elada, puutudes aiva kokku ühe kunagise Ida-Euroopa riigi ahhetama
paneva edulooga, nägemata kogu selle taga maarahva elutunde
laostumist ja allakäiku. Paljudest neist on saanud sisepagulased,
kes hulguvad ringi nagu varjud oma vanade mälestuste varemetel.
Mingil
hetkel muutus Eesti Vabariik lihtsalt Eurovabariigiks. Sel maalapil
ongi kaks Eestit üksteise kukil, on Euroopa-Eesti ja
Läänemeresoome-Eesti, Eurovabariik (EV) ja Vana-Eesti (VE). Selleks
et mõista eestlase hinge, tuleb osata issameiet lugeda nii õigetpidi
kui ka tagurpidi. Muidu ei hakka hingeloits tööle.
Me
oleme oma riigiga jõudnud üpris halba seisu. Katla pealispinnalt on
veel võimalik riisuda rammusat leent, kuid paja põhjakiht on juba
rängasti kõrbenud. Eesti edulugu on toimunud läänemeresoome
inimese arvelt. Tema jaoks on mets laastatud, hing rüüstatud.
Oskuses hoida euroopa ja soome-ugri maailma omavahel tasakaalus
väljendub muu hulgas ka Kreutzwaldi ja Lennart Meri hingesuurus,
millest nad ehk ise arugi ei pruukinud saada. Nad olid sillaehitajad
kahe maailma vahel. Nüüd on meie pärisusuks saanud euroopa usk,
meid valitsevad juba ammugi geneetilised eurooplased.
Põlisrahva
sõna
Ent
küsime nüüd: kuhu see läänemeresoomlane siis kaob? Kui keegi
reostab kaugel džunglis ära neitsiliku jõe ja pärismaalased ei
saa enam kala püüda, siis on kõigile selge, kes selle jõletu
roima toime pani, ning raevunud inimesed tormavad kaigaste ja
kaameratega näruste kapitalistide kallale. Ent meie hääbume
kuidagi teisiti. See sunnib küsima, mis on ülepea meie jaoks
traditsiooniline elulaad.
Esmajoones
on see aed ja peenramaa, kus alati on midagi kõpitseda, üks
kodukotus, mis jääb meid alatiseks painama, muinasjutulised seene-
ja marjametsad, tung keeta moosi, mis siis, et keegi seda enam eriti
ei söö, teha näputööd, puid lõhkuda, käia laulupeol, uurida
oma esivanemate lugu ja hoida alles vanu asju, panna õlg alla
suguvõsa kokkutulekule ja palju-palju muudki. Ja see kentsakas
loetelu juhatab meid just täpselt õigele teele.
Hajaasustus
on läänemeresoome kultuuri alustala. Tegelikult peaks just see
kuuluma UNESCO kultuuripärandisse. Üks vana talukoht on
läänemeresoome mõtteviisi viimane kants, ükskõik, kas tahame
sellesse uskuda või mitte. Selleks võib olla ka maa- või suvekodu
– kõik oleneb inimesest.
Asi
on selles, et läänemeresoome kultuuri ei saa praktiseerida
siseruumides. Euroopa kultuuri saab. Kui üks vana mees, loomult
soomeugrilane, ei saa enam lõhkuda oma perele küttepuid, käib ta
kiiresti alla. Puulõhkumine on kõige teraapilisem tegevus vanaks
saanud läänemeresoomlaste hulgas. Täpselt sama kehtib koriluse
kohta: korilane, kes ei saa tegeleda korilusega, on tühipaljas
vaimne korjus. Metsa minekut ei saa asendada raamatu lugemise või
teatris käimisega. See asendamatus on vana aja inimese jaoks
olemuslik ja põhimõtteline. Teiste sõnadega, traditsioon on see,
mida ei ole võimalik asendada euroopa kultuuriga.
Neid
tugisambaid on tänapäevasel läänemeresoomlasel ehk kümmekond ja
kui need kõik kokku liita, märkame selgesti veel midagi. Näeme, et
kõik need on seotud mõne konkreetse paigaga. Maastikuga.
Läänemeresoomlane ei saa mitte kunagi ära minna. Isegi mitte siis,
kui ta saab – selline on lihtsalt tema saatus. Kui ta lähebki,
siis jääb kogu tema elu maha ja hing jääb alatiseks kisendama
millegi järele, mida ta ei oska sõnadesse panna. Läänemeresoome
kultuur koosneb suuresti asjadest, mida Euroopas enam keegi ei
mäleta. Eurooplane ja ameeriklane võib oma kultuuri (või elu)
alati kaasa võtta, see mahub hõlpsasti ära kohvrisse või läptoppi
või minu poolest kas või pangakaardile.
Kardan,
et oleme praeguses kultuuriteadvuses segamini ajanud kaks asja:
kultuurimälestise ja elava traditsiooni. Vana rahvalaul,
rahvarõivad, rehielamu, «Kalevipoeg» – kõik need on väga
olulised läänemeresoome kultuurimälestised. Kuid elav traditsioon
on midagi muud. ERMi külastamine on tähtis, kuid mitte nii tähtis
kui seeneläik. Vabaõhumuuseumis käimine on ka tähtis, kuid mitte
nii tähtis kui võimalus teha endale ise küttepuid. Pohlamoosi
keetmine, pärnaõite korjamine ja suguvõsa kokkutulek on kõige
tähtsamad asjad, sest nende kaudu järgime oma vana kultuuri.
Paljudel
inimestel on aastatega tekkinud frustreeriv tunne, et valitsused üha
vahetuvad, kuid midagi ei muutu ja riik üha kaugeneb inimesest.
Põhjus on selles, et uus võim hakkab sekeldama Euroopa-Eestis, seda
peenhäälestama, nipet-näpet ümber jagama – ja kirjutab edasi
sünget nekroloogi läänemeresoome maailmale.
Rahva
hääl on aja jooksul killustunud eri looduskaitse- ja
kogukonnaliikumiste, kultuuri- ja vabaühenduste vahel. Rahva
sümboolne võim jääb üha väiksemaks. Meil oleks vaja uut
võimustruktuuri, mis ei oleks loomult parteiline, vaid kultuuriline.
Üks lähtekoht võiks olla ÜRO põlisrahvaste deklaratsioon, mis on
täiesti legaalne, ÜRO poolt heaks kiidetud moodus oma hääl
kuuldavaks teha. See ei koondaks rahvast mitte parteilisel, vaid
kogukondlikel alusel. Eraomandi ja riigi omandi kõrval ilmutaks end
sel juhul selgemini ka kogukondlik omand. Me peaksime selle
ettevõtmise juures rõhutama esmajoones just looduskaitselist, mitte
poliitilist aspekti.
Kõigepealt
tuleb lõpetada riigi koloniaalpoliitika oma maade ja metsade suhtes.
See on valus lause, mida on väga raske välja öelda. Kuid tuletagem
siiski meelde, et Eesti riik võttis endale 2007. aastal nimetatud
deklaratsiooniga ühinedes kohustuse tagada siin elavate
põlisrahvaste kultuuri säilimine. Sellest lähtuvalt on
põliselanikel alati õigus ise otsustada oma looduspärandi üle,
kui sellel on mingisugune kultuuriline väärtus. Täpselt nii see
läänemeresoome kultuuri kontekstis ongi. Kuid selleks, et see
dokument sümboolselt jõustuks, tuleb end kõigepealt ise
põlisrahvaks kuulutada. See sümboolne samm on jäänud seni
tegemata.
Selles
valguses eeldab meie elutunne ka mõne suurema asja selgeksmõtlemist.
Praegune maailm ei ole jätkusuutlik, vähemalt mitte sellisel kujul,
nagu meie seda tunneme. See mõtteviis kütab ahju oma tare seinast
virutatud palkidega. On palju asju, mida maailm peaks õppima
pisikestele ja jätkusuutlikele väikekultuuridele omasest
elutundest.
Niisiis
kannustagu meid teadmine, et me ei võitle mitte oma kultuuri ja
looduse ellujäämise eest, vaid panused on märksa suuremad.
Läänemeresoome kultuur ei ole mingi kuivanud pastel, millega Tõnis
Lukas Eesti Rahva Muuseumi uksel hiina turistile naljaviluks rindu
taob. See on hoopis midagi muud.
Kui
meid peaks ootama ees kõva maandumine, siis klammerdub inimene oma
elunatukese külge ning ahiküte, Eesti mets ja maagiline sõna ongi
kogu tema ellujäämise arsenal, ühesõnaga kõik see, mille on
kinkinud meile läänemeresoome kultuur. Kui meid peaks ootama ees
pehme maandumine, siis on just läänemeresoome see, mille poolest
eristume ja oleme unikaalsed. Kui meil pole vaja üldse maanduda,
siis on läänemeresoome parim raketikütus, mis lajatab meid otse
stratosfääri.
Kommentaarid
Postita kommentaar