Kuidas äri Anglo-Ameerikaga lõi natsi Saksamaa

                    Kuidas äri Anglo-Ameerikaga lõi natsi Saksamaa

                            Anglosaksi pankurid ootasid, kuni Saksamaa alustab ja                                                                     võidab sõja Nõukogude Liidu vastu.

Selle üle, et anglosaksi kapital toitis Saksa majandust ja aitas läbi viia Kolmanda Reichi militariseerimist, täna peaaegu ei vaielda. Kuid peaaegu alati, et illustreerida seda teesi, tuuakse esile arvud perioodist 1924-1929 - ajast, kui Washington algatas Dawes'i plaani rakendamist, mis seisnes Weimari Vabariigi reparatsioonide koormuse vähendamises ja tema majanduse tugevdamisel Ameerika ja Briti laenude ning investeeringute abil.

Nagu näiteks väljavõte Mosjakini huvitavast raamatust "Paljaksröövitud Euroopa: oikumeeniline aarete ringlus" (2014): "... olulist rolli stabiliseerumisprotsessis (Saksa majandus 1920. aastatel) mängisid välislaenud Ameerikast (70%) ja Briti pankadest. Majanduse käivitamiseks anti Saksa valitsusele rahvusvahelist laenu 800 miljonit kuldmarka ja seejärel anti pikaajalist (20-30 aastat) laenu makromajanduse kaasajastamiseks. 1920-ndate aastate lõpuks moodustasid Ameerika laenud 2/3 Saksa tööstuse põhikapitalist ja Saksa ettevõtete pikaajaliselt saadud laenud olid jõudnud 12 miljardi Reichsmargani ... välisinvesteeringute kogusumma 1924-1929 aastail oli jõudnud 21 miljardi kuldmargani, mis oli kaks korda kõrgem kui reparatsioonide maksete summa."

Hjalmar Schacht, võttes 1929. aastal kokku Dawes'i plaani rakendamise tulemused, märkis rahuloluga, et "Saksamaa sai 5 aastaga sama summa ulatuses välislaene, kui Ameerika sai neid 40 aasta jooksul enne Esimest maailmasõda." Ühelt poolt imbub Anglosaksi kapital Saksa majandusse ja tugevdab seda; teiselt poolt aga püüab erinevail viisidel aidata vähendada Saksa reparatsioonide koormust. Kõike seda tehti Dawes'i plaani lipu all Saksa majanduse taassünniks, mis võeti vastu 1924 a.

1929. aasta oktoobris olukord muutub. New York'i Fondibörsil algab paanika, saades ülemaailmse majanduskriisi proloogiks. Anglosaksi kapital osutub raskes olukorras olevaks, investeeringud ja laenud Saksamaale peatuvad. Ülemaailmse majanduskriisi äge faas 1932. aastal asendub depressiooni faasiga kuni II maailmasõja alguseni. 1933 aasta alguses tuleb Saksamaal võimule Hitler, ning alates sellest hetkest lõpetab Saksamaa teiste Lääneriikide majandustega ühte sammu käimise. Selle asemel, et teistega depressiooni sukelduda, hakkas Saksamaa majandus alguses elavnema ja siis sööstis järsku ülespoole. Juhtus "majandusime".

Märtsis 1933 naases H. Schacht Reichsbank'i juhi tugitooli ning juba mais tegi ringkäigu USA'sse ja tagasiteel peatus Londonis. Vene ajaloolane Juri Rubtsov teatab selle reisi mõnedest üksikasjadest. Pärast Schacht'i kohtumist Ameerika presidendi ja Wall Streeti suurpankuritega andis Ameerika Saksamaale uued laenud kogusummas 1 miljard dollarit. Aga juunis, reisi ajal Londonisse ning kohtumisel Bank of England juhataja Montegu Norman'iga saavutab Schacht inglastelt laenu 2 miljardit USD ja algul vähendamise ning seejärel vanade laenude maksete lõpetamise. "Natsid said selle, mida ei suutnud saavutada eelnevad valitsused", - ütleb Juri Rubtsov. Kõik Schacht'i biograafid kinnitavad seda, kuid siiski ühtki tõendit anglosakside suurte laenude väljastamisel riigile, pankadele ja Saksamaa tööstusettevõtetele pole. Washingtoni ja Londoni rahaline toetus Kolmandale Reichile osutus juba mitte nii avalikuks kui Dawes'i plaani realiseerimise aastatel, see kaeti Anglosaksi ja Kolmanda Reichi vahelise kaubanduse eritingimustega.

Esiteks, kaupade ostmine USA-st ja Inglismaalt tehti kommertslaene kasutades. Sellised laenud on ajatamisega import (üks kuu kuni aasta) ja on rahvusvahelises kaubanduses tavaline praktika. Anglo-Ameerika eksportöörid, kes said oma pankadelt toetust võisid Saksa importööridele pakkuda kommertslaene ka pikemaks ajaks. Nii, et pangalaenud asendusid kommertslaenudega.

Teiseks teatas Kolmas Reich "valuuta autarkiast", mis tähendas piiranguid ja keelde vabalt rahvusvaheliselt riigimarkadega arveldamises. Saksamaaga oli kasutuses bartertehingute süsteem. Kuid see ei olnud klassikaline barter, nähes ette kaubanduse tasakaalu. Saksamaa võis omada kaubanduse ülejääki, mis oli kaetud kaubanduspartnerite konverteeritavate valuutadega (nael ja dollar). See tähendab, et Kolmandale Reichile anti maailmaturul ostuvaluuta allikas, et majandus ümberrelvastada ja sõjaks valmistuda.

Juulis 1934 allkirjastati Anglo-Saksa "transfeeri" leping, mis, nagu märkis Briti ajaloolane Neil Forbes, sai üheks "Briti poliitika sambaks suhetes Kolmanda Reichiga» (Neil Forbes. Doing Business With the Nazis. Britain‘s Economic and Financial Relations With Germany, 1931-1939. London: Frank Cass, 2000, p. 97).

Itaalia teadlane Guido Preparata kirjutab: "Vastavalt käesoleva lepingu normidele lasti Kolmandal Reichil koguda märkimisväärne ülejääk kaubavahetuses Suurbritanniaga; selle ülejäägi võib üle viia vabalt konverteeritavasse naelsterlingisse, mida natsid võisid kasutada kõigi ümberrelvastamiseks vajalike kaupade omandamiseks Suurbritannia impeeriumi turgudelt; peamisteks sellise impordi artikliteks olid kautšuk ja vask. Kümnendi lõpuks oli natsi-Saksamaast saanud Suurbritannia peamine kaubanduspartner. Näiteks aastal 1937 ostis ta Briti kaupu üle kahe korra rohkem kui kaks kontinenti kokku ja neli korda rohkem kui Ameerika Ühendriigid" (Препарата Гвидо. ГИТЛЕР, Inc. Как Британия и США создавали Третий рейх. – М.: Поколение, 2007, с. 329).

S. Newman'i hinnangul umbes 35% Saksamaa ekspordist Inglismaale maksti inglaste poolt vabas valuutas (Newman S. March 1939: the British Guarantee to Poland. Oxford, 1976, p. 82). 1938 a. lõpus - 1939 a. alguses esitas Briti kaubanduse atašee Berliinis Magoven kaks märgukirja, milles pakkus Whitehall'il 1934 aasta makseleppe printsiibid uuesti üle vaadata, et lõpetada "olukord, kus me ise tugevdame Saksa relvastust» (Public Record Office, FO, 371/21648. «Memorandum by Magowan», 6. XII. 1938). Kuid see katse riivata Anglo-Saksa majandussuhete aluseid, kehtestatud 1933-34 a., põhjustas Riigikassassa, Kaubandusministeeriumi, Bank of England'i ja Kaubanduskoja terava vastupanu. Rida tähelepanelikke ajaloolasi pöörasid tähelepanu asjaolule, et Anglo-Saksa "transfeeri" lepingus oli märke 1938 a. Müncheni kokkuleppest, see oli "majanduslik München."

Et hinnata Ameerika kapitali panust Kolmanda Reichi "majandusimesse", märgime, et natsi-Saksamaa majandus oli pigem USA-Saksa. Hitleri võimuletuleku momendiks olid kõik strateegiliselt olulised Saksa tööstusharud USA kapitali täieliku järelevalve all - 278 ettevõtet ja kontserni. Ja Ameerika kapital töötas Kolmanda Reichi tugevdamiseks. Tuletame meelde, et H. Schacht võttis kasutusele tõkestavad maksud kapitali riigist väljaviimisele, samuti keelas ta välismaalastel Saksamaalt dididendide, intresside ja muude investeeringute tulu väljaviimise. Ameerika kapital läks riiki veel Dawes'i plaani aastail ja nüüd jätkas tööd Saksamaal, mille Kolmanda Reichi juhid deklareerisid "autarkiliseks majanduseks."

Tuntud Ameerika teadlane Anthony Sutton annab oma töös "Wall Street ja Hitleri tõus" huvitavaid väljavõtteid Ameerika suursaadiku Saksamaal William Dodd'i sõnumitest USA president Franklin Roosevelt'ile 19. oktoobril 1936: "Praegu omavad enam kui sada Ameerika ettevõtet siin tütarettevõtteid või teevad koostööd kohalike ettevõtjatega. DuPont'il on siin kolm liitlast: (1) peamine: "I. G. Farben. " (2) "Standard Oil" on siia investeerinud 500 miljonit dollarit aastas, aidates Saksamaal luua kütuse asendamist sõjalistel eesmärkidel, kuid seejuures võib "Standard Oil" eksportida saadud kasumit ainult kauba kujul. Nagu tõendavad nende kasumid USA-s, teenivad nad siin väga väikest kasumit, kuid nad ei selgita kuidagi neid fakte. (3) "International Harvester Company" president ütles mulle, et nende pöörded kasvavad siin 33 protsenti aastas (ma arvan, me räägime sõjavarustuse tootmisest - E. Sutton'i märkus), kuid nad ei saa siit midagi välja viia. Isegi inimesed meie lennundussektorist sõlmisid Krupp'iga salajase kokkuleppe... Miks firma "Standard Oil", mille peakorter asub New Yorgis, kandis siia 1933. aasta detsembris üle üks miljon dollarit, et aidata sakslastel toota bitumnoossest söest bensiini kasutamaks seda sõja korral? Miks "International Harvester'i" töötajad jätkuvalt toodavad oma toodangut Saksamaal, ilma et neil oleks õigus siit midagi välja viia?» (Anthony Sutton, Wall Street and the Rise of Hitler. Suffolk: Bloomfield Books, 1976), pp. 15-16)

Ameerika kapitali ulatuse hindamiseks Kolmanda Reichi majanduses võimaldavad Charles Higham'i töö andmed "Kauplemine vaenlasega: natside - Ameerika raha vandenõu 1933-1949": "Sel ajal, kui toimus Jaapani rünnak Pearl Harbourile, moodustasid USA investeeringud natsi-Saksamaa majandusse 475 miljonit dollarit. "Standard Oil" investeerinud 120 miljonit Saksamaa majandusse; "General Motors" - 35 miljonit; "ITT" - 30 miljonit ja "Ford" - 17,5 miljonit » (Charles Higham. Trading With the Enemy: An Expose of the Nazi-American Money Plot, 1933-1949. – New York: Delacorte Press, 1983, p. Xvi.)

Need USA korporatsioonide tegevused, kes olid end natsi-Saksamaale sisse seadnud, näivad olevat irratsionaalsed, nad ei sobitu tavalise äri loogikasse, mille ainus eesmärk on maksimeerida kasumit. Ameerika kapitali tegevused Saksa majanduses kandsid endas suurt poliitilist koormust. Tavalise ahnuse motiiv ei ole siin asjakohane. Anglosaksid investeerisid suuri summasid Saksamaale tagastamatult.

Isegi kui Saksa majandus uuesti jalule tõusis ei tõstatanud keegi küsimust tagasivõtmaks sisseviidud 1931-1932. moratooriumi reparatsioonide maksmises Saksamaalt ja laenude tagasimaksmise kohustusi, mis ta sai aastail 1924-1929. Vastavalt Saksa-Ameerika ajakirjanikule sel ajal Norbert Myulna'le, 1939. aastaks oli Saksamaa tagasi maksnud vähem kui 10 protsenti võlast, mis tal oli 1932 a. seisuga. Anglosaksi pankurid mäletasid suurepäraselt Saksamaa võlgu, pidasid arvet võla kasvava protsendi kohta, kuid ei kiirustanud. Nad mõistsid, et Saksamaa peab sõda alustama, selle võitma ja saama hiiglasliku kasumi, mille eest maksab protsendid ja kustutab põhisumma võlast.