Liigkasuvõtmise ajalugu keskajal I osa

                           Liigkasuvõtmise ajalugu keskajal I osa

Rooma impeeriumi saatus Läänes lahendati Rooma hõivamisega 410 a. m.a.j. gootide poolt ja vandaalide invasiooniga 455 m.a.j. Rooma oli jagatud frankide Galliaks (Prantsusmaa), Läänegootide Hispaaniaks, Sakside Inglismaaks ja Idagootide, hõivanud Lombardia Itaaliaks vahel.

Kuid barbarid imetlesid Rooma kultuuri ja võtsid palju Rooma tsivilisatsioonilt üle.

Säilitati Rooma Impeeriumi rahandus-krediidi süsteem.

Bütsantsi Impeerium kannatas võlakriisi all, kuigi liigkasuvõtjad ja rahavahetajad olid väga ebapopulaarsed.

Aastal 567 m.a.j. kutsus keisrinna Sophia liigkasuvõtjad välja ja tühistas kõik võlalepingud ja pandid, andes andeks kõik võlad, tehes rahulolematule rahvamassile laia žesti.

Aastaks 622 m.a.j. tõusid üles Araabia riigid. Nad alistasid Egiptuse, Süüria ja Pärsia ja aastal 669 m.a.j. sooritasid invasiooni Väike-Aasiasse. Aastal 698 m.a.j. hõivasid Araabia väed Cartagena ja aastal 711 m.a.j. tungisid lõplikult Hispaaniasse. Araabia võitude jada Euroopas katkestas lõpuks Tours'i lahing aastal 732 m.a.j.

Kuid araablased valitsesid stabiilselt Vahemerd, mis sisuliselt lõikas ära kogu kaubanduse Lääne-Euroopas. Ladina keel hakkas kaduma ja kõikjale Lääne-Euroopasse ilmusid sõltumatud keeled. Seda aega tuntakse ajaloos, kui "Tumedad Sajandid".

Kümnes sajand oli aeglase arenguga protsess. Veneetsia sai Konstantinoopolilt kaubanduses põhilised kontsessioonid ja see tõi kaasa tema õitsengu. Liigkasuvõtmisest saab lugupeetud amet, sest et rahalised vahendid suunati merekaubanduse finantseerimiseks. Viikingid mängisid juhtrolli meresõiduohutuse garandina ja merekaubanduses Põhja-Euroopas ning Vahemere piirkonnas.

Selleks ajaks oli Araabia mõju, domineerinud eelmisel sajandil, nõrgenemas. Üheteistkümnendal sajandil ajasid eurooplased araablased Sitsiiliast ja Sardiiniast (1096) välja. Aastatel 1095-1270 käisid ristisõjad.

Tekkis vajadus üle kanda suuri rahasummasid, et rahastada ristirüütlite armeed. See asjaolu soodustab pangandussüsteemi taassündi Lääne-Euroopas. Esimene Ristisõda taastas Itaalia ülemvõimu Vahemerel.

Mitte väike osa selles edus oli selle aja suurimal liigkasuvõtmise organisatsioonil - Order of Knights Templar või Templirüütlitel. Templirüütlite Ordu või Templirüütlid asutati 1119 a. Ordu asutasid kaheksa liiget Hospitallerite ordust eraldatud eraldi vendluseks.

Esimeseks Suurmagistriks või Suurmeistriks valiti Hugh de Payans. Kuningas Baldwin II eraldas vennaskonnale osa enda lossist, mis oli ehitatud muistse Saalomoni templi asemele. Seega kogukonna nimi - Templirüütlite Ordu, Templirüütlid. Ordu põhikiri "Vaesed Jeruusalemma templi vennad" - vaesus pani siingi aluse, oli välja töötatud Bernard Clairvaux aktiivsel osalemisel, arvati hiljem pühakute kilda.

Kui 1102 a. paavst Alexander III erilise lubava bullaga vabastas Templirüütlid Jeruusalemma patriarhi ja piiskoppide eestkoste alt ja lubas neil omada oma vaimulikke, siis Templirüütlite Ordul oli juba, pidades silmas erilisi privileege, oma armee, oma politsei, oma kohus, omas tohutuid rahalisi rikkusi ja laialdasi maavaldusi kõigis Euroopa riikides, alludes vahetult ainult paavstile, oli tõeline riik riigis ning rikkuse ja võimuga võis konkureerida paljude monarhidega.

1128. aasta ordu põhikirja kinnitas lõplikult paavst Honorius II Troyes'i peakirikus. Suurmeistri skeptri all olevaiks osutusid ainuüksi Euroopas peagi 10 tuhat kloostrit, oma laevastik, pangakontorid.

Templirüütlid olid väga rikkad. Nende seninägematute rikkuste allikas polnud mitte sõjasaak, mitte usklike annetused, mitte monarhide kingitused aga liigkasuvõtmine, mis asetati Templirüütlite poolt sel ajal kättesaamatule tasemele.

Käsutades prioraate kõikides Euroopa riikides ja Lähis-Idas, leiutasid Templirüütlid sularahata rahaülekande, kus kulda ei transpordtud füüsiliselt aga kanti üle arvelt arvele prioraatide varahoidjate kirjadega. Ja kuna Templirüütlite prioraadid olid pillutatud üle kogu Euroopa, siis mitte ükski ilmalik liigkasuvõtja ei saanud sellist teenust klientidele osutada.

Templirüütlid andsid rahalisi laene, nagu kombeks hüpoteegiga. Kui jutt oli kuningatest või mõjuvõimsatest feodaalidest, siis registreeriti hüpoteek sündsuse huvides, kui "hoiule üleandmine". 1204. aastal, näiteks Inglismaa kuningas John Maata "andis hoiule" Londoni "Templis" kroonijuveelid ja 1220. aastal oli Inglise Templirüütlitel "hoiul" isegi Inglismaa suur kuninglik pitsat.

Templirüütlid võtsid sageli hoiule tähtsaid riiklikke dokumente. Niimoodi säilitati Pariisi lossis Prantsuse kuningas Louis IX Püha ja Inglise kuninga suursaadiku Henry III vahel 1258. aastal sõlmitud originaallepingut; seal oli aastal 1261 ka Inglise kuningate kroon, mida hoiti Templirüütlite juures kümme aastat.

Ei ole välistatud, et võttes hoiule tähtsaid riiklikke dokumente ja andes nende alusel kuningatele laene, ähvardasid Templirüütlid neid tagasihoidlikult väljapressimisega.

Lisaks sularahata raha ülekandele mõtlesid Templirüütlid palju teisigi pangauuendusi välja. Nad leiutasid pankade esinduste süsteemi, eraldasid tegelikult panganduse kaupmeeste kaubandusest, leiutasid tšeki- ja akreditiivide süsteemi, viisid igapäevaellu "jooksva konto". Kõik suuremad pangandus opratsioonid leiutati ja kiideti heaks Templirüütlite poolt. Esimene enne meid säilinud laenuleping on dateeritud 1135. aastal. Templirüütlid kasutasid mistahes sõjas kristlaste vahel puutumatust. Nad näitasid end osavate ja ustavate agentidena. Olles suguluse kaudu seotud Euroopa suursuguste perenimedega, omasid nad õukondlikku kogemust ja tundsid kõiki. Kõigis suuremates linnades olid nn templid, esindades tegelikult teatud pankurite maju.

Sel moel said "Kristuse vaestest rüütlitest", kellel polnud isiklikul käibel raha, oma epohhi suurimad liigkasuvõtjad, aga Pariisi Ordu maja muutus Euroopa rahanduse keskuseks. Tulus kauplemine, elavnenud pankurite ja vekslitegevus suurendasid katkematult tohutuid Ordu vahendeid, mida hoiti tema peamises pangas - Pariisi Templis.

13. sajandi teises pooles jõudis ordu iga-aastane sissetulek 54 miljoni frangini. Kolmanda Ristisõja ajal, vajas Inglise kuningas Richard Lõvisüda nagu alati hädasti raha, ta müüs või pantis Templirüütlitele nende poolt Bütsantsilt hõivatud Küprose saare, mille eest 1191 a. maksid Templirüütlid avansiks 40 000 bezanti (kullast) ja 60 tuhat andsid hiljem.

Ordu lõi oma panga. Igal ordu prioraadil oli tema osakond. Kaupmehed panid panka kulda ja muid väärisesemeid ning vastutasuks said veksleid. Templirüütlite pank võttis hoiule ka monarhide, senjööride ja piiskoppide aardeid. Mungad lasid kulla ringlusse - nad pakkusid seda soliidse protsendi alusel kuningatele, feodaalidele, piiskoppidele, linnakommuunidele ja kaupmeestele. On selge, et ordust sai Euroopa suurim liigkasuvõtja.

Templirüütlid tunnistasid "kõrgema Jumala" - hinge ja headuse looja ja "madalama Jumala" - mateeria ja kurjuse looja olemasolu. Templirüütlid, tunnistades jumaluse duaalsust ei kummardanud mitte "kõrgemat Jumalat", vaid madalamat - "kurjuse ja mateeria Jumalat", sest temast lähtusid kõik maised hüved (Schuster, "Salaühingud", kd. I, lk 193.)

Ebajumal, mida mainivad kõik ajaloolased, oli „mateeria ja kurjuse Jumala” sümbol, keda Templirüütlid kummardasid. Seda hakati nimetama Bafometiks, mis tähendab kreeka keeles "tarkusega ristimist" ja kujutas endast habemega pea metallkujutist (teiste allikate kohaselt esindas Bafomet kitse pea ja naiste rindadega figuur).

Muistses gnostikas oli see pilt sümboliks igavesti loovale jumalale Paanile - Looduse-Jumalale. Kui rüütel ordu müsteeriumisse pühitseti, näitasid nad talle Bafomet'i ja ütlesid: "Usu temasse, usalda teda ja hüvang tuleb sulle." Seejuures pidi pühitsetav paljastatud peaga ebajumala ees kummardama; siit ka ebajumala nimi Bafomet (tarkusega ristimine).

Rahvusvahelise vabamüürluse "must isa" A. Pike kirjutab oma raamatus "Moraal ja dogma": "Templirüütlid mõtlesid sedaviisi: me loome maailmas tasakaalu ja hakkame peremeestena maailma juhtima." (Pike A. Morals and Dogma... Charlston, 1871. P.817).

Philip Ilusa käsul 1307. aastal arreteeriti ühel ja samal päeval kõik Templirüütlid üle kogu Prantsusmaa ja nende vastu esitati fantastilisi süüdistusi: väidetavalt nõudsid ordu salajased riitused, et nad Kristuse jalge alla tallaksid, sülitaksid risti peale, maagilises ühenduses kuradiga jne. Rohkem kui viiskümmend ordu liiget põletati tuleriidal "tunnustatud kuritegudest keeldumise eest".

Mõnede andmete kohaselt võlgnes Philip Ilus Templirüütlitele suuri summasid. Pärast ordu purustamist rändasid need rikkused Prantsusmaa riigikassasse. Põletati ka ordu suurmeister Jacques Molet. Nagu hiljem suust-suhu edastati, kutsus ta tuleriidal Clementi V ja Philip Ilusat sel aastal ja päeval Jumala kohtu ette. Paavst suri tõesti mõni nädal pärast seda. Aga paar kuud hiljem järgnes talle 47-aastane Prantsuse kuningas...

Ajaloolane Mihhail Zaborov kirjutab selle aja kohta: "Aeg oli kohutav ja vaesunud rüütlid kiirustasid retkele "ristiusu vaenlase vastu", mis kuulutati välja 1095. aasta suvel paavst Urban II (1088 - 1099) poolt... ... Armeesse imbus palju professionaalseid kurjategijaid. Petiseid, vargaid, parasiite, röövleid ja mõrvareid, nagu kirjutas Aixi kroonik Albert, ühinesid nad suurtes osades ristisõdijate rühmadega.

Retked tõotasid rikkalikku saaki ja Urban II tagatud igavene õndsus teises ilmas avas nende käed, kes ikka veel kõhklesid otsese röövimise ja muude kuritegude ees. Ristirüütlite erilise jälitamise alla sattusid juudid, kes ei saanud langeda kiriku kõrge käe alla. 1096 a. mai-juuli jooksul hukkusid Reini-äärsetes linnades ristisõdijate käe läbi kuni 3,5 tuhat juuti. Kadusid kunagi õitsvad Trieri, Mainzi, Kölni ja Wormsi kogukonnad."

„Tsaari aadel ja kaupmehed kavatsesid 1128 a. maikuus ühe hoobiga oma Lääne konkurentidest lahti saada ja hoidnud endi pealt ära selleks ajaks juba küpsenud Konstantinoopoli alamseisuse meelepaha, saatsid nad latiinide vastu.

Selleks kutsuti pealinnas esile välismaalaste veresaun; sel ajal ülestõusnud pealinna plebeid allutasid genovalaste ja pisalaste kauplused jõhkrale purukspeksmisele...

1201 a. aprilli alguses sõlmiti eaka Veneetsia doodži Enrico Dandologa (1192-1205) toimunud mitme kohtumise tulemusel leping, mille alusel Veneetsia leppis teatavatel tingimustel kokku ristisõdijate laevadega varustamise... Veneetslased seadsid Bütsantsi sadamates oma faktooriad sisse, vedasid tollimaksuvabalt kaupu sisse nendega kauplemiseks; nad saavutasid täieliku tollijärelevalve alt vabastamise ja õiguse alaliselt elada Konstantinoopolis," kirjutab M.A. Zaborov.

Ta märgib: "Veneetsia kaupmeeste, armatooride (laevaomanike) ja liigkasuvõtjate Bütsantsi territooriumil peremehetsemine, eriti pealinnas, sattus sageli vasilevside (Bütsantsi monarh) otsustavale vastuseisule, kes võtsid aeg-ajalt rangeid meetmeid "Aadria mere mereröövlite" vastu, kes piirasid Veneetsia kaubanduse huve.

Pärast seda, kui Bütsantsi võimud Veneetsia liigkasuvõtjad oma riigi piiridest välja tõrjusid, sundisid viimased ristisõdijaid tagant Konstantinoopolit rüüstama.

"... Peaaegu kõik Bütsantsi juveelikunsti teosed kadusid jäljetult...

Kaasaegse kirjaniku Nikita Khoniati sõnul leidsid ristisõdijad Stambuli elanike kodudest nii palju hõbedat, kulda ja mitmesuguseid ehteid, et vaestest said nad ühtäkki rikkaks. Püha Sophia templis lõid ristisõdijad tükkideks ja jagasid omavahel püha trooni, sulatatud kullast koos vääriskividega, rebisid ära kõik ehised, haarasid pühad anumad ja kirikuriistad.

Nad laadisid aarded templisse ja tõstsid marmoriplatvormile jagades libisenud ja kukkunud koormaeeslitele odalööke: loomade veri ja muud heitmed rüvetasid pühamut. Kõlvatu naine laulis roppusid laule ja tantsis kõrgel kohal."

Kuid vaatamata kogu tagakiusamisele kogunesid 13. sajandi alguseks Euroopa teises otsas liigkasuvõtjate kätte tohutud materiaalsed väärtused kuld- ja hõbemüntide ning ehete kujul, mis oli sel ajal põhiline vahetuskaup.

"...Teraviljakaubanduses maksid rikkad alati sularahas, vaesed andsid ootuspäraselt kiusatusest vahendajate suure kasumi. Sellisteks olid kaupmehed-liigkasuvõtjad, kes ostsid Napoli kuningriigis ja ka mujal veel kasvavat vilja kokku. Veneetsia maksis oma nisu eest juba 1227. aastal Apuulias kullakangides."

Mitte ainult teraviljaga spekuleerimisega ei patustatud Veneetsia doodžid. Just nemad finantseerisid ristisõdijate laevadel üleviimist Veneetsiast Konstantinoopolisse 1204. aastal neljanda ja viimase ristisõja ajal. See oli kapitali kättemaks Bütsantsi ametivõimudele oma kodanike huvide kaitsmise eest.

Selle tulemusel said üheteistkümnenda sajandi kaupmehed üsna jõukaks, nende keskelt sirgusid välja uued pankurid, kes suutsid kuningale laene anda. Veneetsia majandusjõud laienes jätkuvalt ja hakkasid ilmnema keerukamad finantstehingud, näiteks kindlustus. Kuid huvitav on see, et selle perioodi toimingute ülestähendusi ja aruandeid praktiliselt ei säilitatud, erinevalt iidsetest Babüloonia ülestähendustest savitahvlitel.

Kõige varajasemad ülestähendused käivad alles kaheteistkümnenda sajandi kohta. Tõendite põhjal leiame, et vaestes riikides nagu Inglismaa, olid intressimäärad üsna kõrged ja suuremates kaubandusriikides märkimisväärselt madalamad. Inglismaal oli intressimäär 43% aastas või pikaajaliste laenude puhul palju kõrgem. Nõrga tagatise korral maksti laenu 80-120% aastas.

Kolmeteistkümnes sajand oli kiirenenud majandusarengu aeg. Araabia impeeriumi hävitamises mängis viimast rolli mongolite Aasia vallutamine. See tõi kaasa kaubateede avamise Hiinasse Marco Polo poolt. Genova roll kaubanduses suurenes, mis tõi kaasa konkurentsi Veneetsiaga ja Firenzest saab tugev rahvusvaheline panganduskeskus.

Kuid isegi kolmeteistkümnendal sajandil peeti ettevõtjatele ja maaomanikele antavat krediiti vähem riskantseks, kui krediiti Euroopa monarhiatele. Nii anti keiser Frederick II laene 30–40%'ga. Taas kehtestati seaduslikud piirangud laenuintresside suurusele. Hispaania Modenas määrati maksimummääraks 20%, samal ajal Milanos ja Genovas oli see maksimaalne määr 15%, Veronas - 12,5%, Sitsiilias -10%.

Inglismaal püsis maksimummäär siiski 43% 1/3 tasemel. Sellel perioodil võis Saksamaa protsent olla kõrgeim – 173%.

Aastal 1156 sõlmiti esimene rahvusvaheline valuutavahetusleping. Kaks venda võtsid pangalaenu summas 115 Genova münti tingimusel, et nad tagastavad Konstantinoopoli pangaagentidele 460 Bütsantsi kuldmünti (bezant). Sarnaseid lepinguid hakatakse kasutama 13. sajandil.

Euroopa majanduse arengut 11.-14. sajandi alguses soodustasid radikaalsed ümberkorraldused põllumajanduses, mis algasid veel Karl Suure ajal ja kestsid kogu näidatud aja.

Aastal 1000 oli Euroopa rahvaarv umbes 42 miljonit inimest. 1300. aastaks oli see kasvanud umbes 73 miljonini, kuid 1300–1340 hakkas kasvutempo laastavate sõdade, näljahädade ja majanduskataklüsmide tõttu langema.

Kui Euroopat tabas aastatel 1347-1351 "must surm", langes rahvastiku kasv järsult ega peatunud isegi nulli juures: rahvaarv langes umbes 51 miljoni inimeseni. Mõnes Itaalia linnas ulatus suremus 50 protsendini. Gootika ajastul täheldatud rahvastiku kõrge kasvu juurde jõudis Euroopa tagasi alles 18. sajandi alguses.

Feodalismi tingimustes käitus liigkasuvõtmise krediit kahel põhivormil: 1) laenud väiketootjatele-talupoegadele ja käsitöölistele; 2) laenud feodaalsele aadlile.

Kuid mõlemal juhul olid liigkasuvõtmise ekspluateerimise objektiks väiketootjad, kuna nad maksid otse liigkasuvõtjate laenudelt intresse või maksid feodaalsed-laenuvõtjad neid pärisorjade ekspluateerimise kaudu.

Peamine põhjus, mis julgustas talupoegi laenu võtma, oli nende väikeste talumajapidamiste äärmine ebastabiilsus. Igasuguse loodusõnnetuse korral - saagi ikaldumine, kariloomade suremus jne. - ei suutnud väiketalupoeg ots otsaga kokku tulla ja pidi "abi" saamiseks liigkasuvõtja poole pöörduma. Talupojad olid sunnitud kasutama liigkasuvõtlikku laenu nii riigile maksude maksmiseks kui ka mõisnikele üüriks.

Feodaalsete kohustuste - rent ja maksud - naturaalsest vormist rahaliseks muutmine suurendas rahavajadust ja tõi kaasa liigkasuvõtjate talurahva ekspluateerimise suurenemise. Laenuvõtjate hulgas oli ka käsitöölisi, kes olid kokkuostjatelt rahalaenu võtmise tõttu sunnitud mitte ainult müüma neile kaupa eriti madala hinnaga, vaid sageli ka pantima tootmisvahendid liigkasuvõtjatele.

Suures plaanis jooksis feodaalne aadel liigkasuvõtjaliku laenu juurde - kuningad ja õukondlased, kes vajasid raha paljude sõdade pidamiseks ja luksuskaupade

sisseostuks. Suuremateks liigkasuvõtjateks olid peamiselt kaupmehed. Itaalia kaupmehed Lombardiast viisid läbi ulatuslikke liigkasuvõtmise operatsioone, mille käigus hüpoteeklaenu nimetati Lombardi operatsiooniks. Itaalia kaupmeeste hulgast paistsid silma tolle aja suurimad finantsettevõtted: Bardi, Perucci, Alberti, Medici jt.

Suuremahuliselt tegelesid liigkasuvõtmisega kirikud ja kloostrid. Saanud usklikelt märkimisväärseid summasid kingituste ja testamentide näol, samuti hoiustamiseks hoiustena, lasid nad raha ringlusse ja andsid välja laene talupoegadele, kuningatele ja feodaalidele.

Külas olid väikesed liigkasuvõtjad rikkad talupojad, kes kasutasid vaeseid külaelanikke naturaalsete ja sularahalaenude väljastamise teel.

Feodalismi all olevale liigkasuvõtvale laenule on iseloomulikud kõrge intressimäär ja selle taseme suur mitmekesisus. Näiteks Saksamaa erinevates linnades lubati makse võtta 21–43%. Mitmel juhul jõudsid intressimäärad 100–200% -ni või rohkem: näiteks Lindaus nõudsid 1348. aastal liigkasuvõtjad laenudelt aastas üle 216%.

Liigkasuvõtjate laenude kõrge intressimäära põhjuseks oli raha vajavate väiketootjate suur krediidinõudlus ja ka feodaalne aadel, piiratud - naturaalmajanduse tingimustes - raha pakkumisega laenuks.

Majanduslik heaolu jõudis haripunkti kolmeteistkümnendal sajandil ning see tõi kaasa inflatsiooni ja suurendas finantsspekulatsioone. Hoiustamisfondide loomisel osalesid paljud pankurid. Itaalia linnade areng oli seotud Vahemere kaubandusega.

XII sajandil taastati "vürtside teel" toimuv kaubandus - Araabia kaupmehed tõid Idakaupu Aleksandriasse, kust itaallased neid ostsid, müües neid kaupu kogu Euroopas, kuid eriti kuulsatel Champagne'i laatadel. Selle kaubanduse tohutu kasum oli Veneetsia ja Genova õitsengu keskmeks.

Firenze ja Siena õitseaeg oli seotud pangandusega. Paavst tegi ülesandeks nende linnade liigkasuvõtjatel koguda kirikukümnist kogu Euroopas. Seega oli nende käes tohutu kapital - 13. sajandil loodi Sienas esimene Euroopa pank - "Suur Bonsignori pank"; Itaalia pankurid lasid käiku vekslid, mille alusel oli võimalik saada raha teiste linnade ja riikide liigkasuvõtjatelt.

Sõna pank pärineb sõnast "banca", mis tähendab lauda, millele keskaegsed Itaalia rahavahetajad panid mündid kottidesse ja anumatesse. "Bancherii" - niimoodi nimetati 12. sajandi Genova rahavahetajaid. Sõnast "banca" tuleneb ka sõna pankrot. Kui rahavahetaja kuritarvitas kellegi teise usaldust, purustasid nad laua, mille taga ta istus - banco rotto (sõna otseses mõttes laua ümberkeeramine).

Keskaegsed linnad hakkasid asutama ühiskondlikke pankasid ("montes"). Need asutati riigi rahanduse toetamiseks. Valitsus tegi kodanikele sundlaene ja maksis nende eest üüri. Seejärel hakkasid "monted" hoiuseid vastu võtma, kuid neil ei lubatud intressi nõuda.

"Meie ettevõtted juhivad nüüd suuremat osa Euroopa kaubandusest omavahenditest ja toidavad peaaegu kogu maailma. Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ja paljud teised varem jõukad riigid on leidnud end tagatiseta võlgade sõltuvuses meist ja kuna nende aastasest sissetulekust ei piisa isegi laenuintressi maksmiseks, on nad sunnitud pakkuma meie kaupmeestele ja pankuritele üha rohkem privileege.

"Meie esindajad võtsid paljudes riikides maksude, tolli kogumise ja tooraine ostmise enda kätte",- need read kirjutas 14. sajandi 30'ndatel aastatel Datteo Villany, Firenze kroonik ja kohakaasluse alusel ka äri- ja tööstusettevõtte Filippo d'Amadeo Peruzzi juhatuse liige.

Koos teiste Firenze vabariigi ettevõtetega, mille lõid Bardi, Achchayuoli, Bonaccorzi, Cocci jt. perekonnad, viis Peruzzi XIV sajandi esimesel poolel ellu poliitikat, mida meie ajal nimetataks "globaliseerumiseks korporatsiooni kontrolli all".

Firenze kaupmehed ja pankurid ise nimetasid oma kätetööd "kuldseks võrguks". Nad olid esimesed, kes pakkusid kommuunile järjekordselt mahutada linnalaenu, mille eest nad said tagasimakseid vilja jahvatamiseks ja viinapõletamiseks. Samuti hakkasid kaubandusettevõtted väikese protsendi eest hoiustamiseks vastu võtma raha ja ehteid.

Lisaks on XIV sajandi algusest pärit Firenze välja töötatud ja rakendatud reas Euroopa riikides palju erinevaid juriidilisi trikke, mis võimaldasid neil vältida kiriku laenuintresside kogumise keeldu. Hiljem käsitletakse kiriku suhtumist liigkasuvõtmise probleemi.

(jätkub)