Iisraeli pidu ja Palestiina surm I osa

                           

                          Iisraeli pidu ja Palestiina surm

Vladimir Maslov

Информационный центр "АфтерШок"

Simferoopol 2018

https://aftershock.news/?q=node/725419

Sisukord

Sissejuhatus

Peatükk 1. Riigi müüdi põhialused

Peatükk 2. Kaasaegse Iisraeli ajalugu kuuel kaardil

Peatükk 3. Mis asi on terrorism?

Peatükk 4. Iisraeli sünd ja sionismi vahend

Peatükk 5. Palestiinlaste massiline tapmine Al-Davayime linnas

Peatükk 6. Kuuepäevane sõda kui terrorismiakt

Peatükk 7. Kuuepäevase sõja viiekümneaastane tulemus

Peatükk 8. USA riiklik terrorism Iisraeli huvide kaitsel

Peatükk 9. Kaasaegsed hübriidsõjad

Peatükk 10. Iisraeli huvid Süürias, Venemaa ja USA

Peatükk 11. Kas Süürial on võimalus Golani kõrgendikke tagasi saada?

Peatükk 12. Kuidas Trumpile kärbseid pähe aetakse

Peatükk 13. Iisraeli sõda Iraani vastu

Peatükk 14. Kolmas Iisraeli sissetung Liibanoni

Peatükk 15. Jordani jõe läänekallas ja Ida-Jeruusalemm

Peatükk 16. Iisraeli elanikkond ja okupeeritud territooriumid graafikutes

Peatükk 17. Azariah’i juhtum

Peatükk 18. Iisrael varastab Palestiinast, Süüriast ja Jordaaniast vett

Peatükk 19. Suurim koonduslaager ajaloos

Peatükk 20. Palestiina majanduse faktid ja graafikud

Peatükk 21. Okupatsiooni argipäevad

Peatükk 22. Verejõed Maapäeval

Peatükk 23. Karistusoperatsioon „Murdmatu kalju”

Peatükk 24. IDF - on see terroriorganisatsioon?

Peatükk 25. Järjekordne invasioon Gaza sektorisse

Peatükk 26. Analüüsime müüti "Iisrael rahastab Palestiinat"

Peatükk 27. Idee "kaks riiki kahele rahvale" matused

Peatükk 28. ISIS ja Iisrael

Peatükk 29. Holokaust kui indulgents

Peatükk 30 . Iisrael tuleks ÜRO-st välja heita

Lõppsõna

                                                       Sissejuhatus

See raamat on kogumik kõigest, mis ma olen kirjutanud Iisraelist, sionismist ja Lähis-Idast viimase viie aasta jooksul. Pole kahjuks probleemist terviklikku arusaama, siin on vahele jäetud väikesed ajaloo üksikasjad kaasaegse Iisraeli tekkes. Keskendutakse hetkeseisule ja kiirele infovoole, mis on iseloomulik meie digitaalsele ajale.

Palju tähelepanu pööratakse Süüria sõjale, sest Iisrael on aktiivne konflikti osapool ja üks peamisi kasusaajad hävitamaks Süüria riiki; operatsioonile „Murdmatu kalju”, sest pärast seda pudenesid Iisraelile kogu maailmast süüdistused palestiinlaste genotsiidis; okupeeritud territooriumi argipäevast ja Ameerika Ühendriikide rollist, kui Iisraeli peamisest patroonist.

Miks ma otsustasin raamatu kasuks? Asi on selles, et Iisrael kaitseb paljusid müüte, suur meedia kirjutab pooltõdesid, vaikides Palestiina-Iisraeli konflikti tõelistest põhjustest ja ei anna täielikku pilti, poliitikud ja teised "suured" inimesed väldivad Iisraeli kritiseerimist, kartes süüdistusi antisemitismis. Ja mis peamine, meie silme all toimub koletislik kuritegevus, paljude aastakümnete jooksul käib roomav Palestiina okupatsioon, voolab süütute veri, kuid maailm eelistab silmad kinni pigistada ja agressioon jääb karistamata. Nagu teada, karistamatus tekitab omavoli. Peale selle mina, kui vene inimene, ei kannata ebaõiglust, aga see, mis Iisraeli režiim Palestiinas teeb on Õigluse vägistamine.

Asjaomane teema on väga spetsiifiline ning reeglina selliste tekstide autoritele riputatakse koheselt külge märk "antisemiit". Mis tahes süüdistused antisemitismis lükkan ma kategooriliselt tagasi. Selles raamatus ei ole rünnakuid juutidele etnilisel või usulisel põhjusel, siin kritiseeritakse: Iisraeli praegust Benjamin Netanyahu valitsust, üksikisikuid konkreetsete tegude eest, Palestiina okupatsiooni ja sionismi kuritegusid. Nimelt kõige selle eest peab ÜRO ja paljude riikide juhid Iisraeli hukka mõistma, rääkimata kuulsatest inimestest ja Rahvusvahelistest õiguskaitse organisatsioonidest.

Lisaks sellele olen ma veendunud sionist globaalse aliyahi (juutide pöördumine Iisraeli) toetamise mõttes. Võimalik, et kõik inimesed, kes nimetavad end "juudiks" tuleks koguda ühte kohta - Iisraeli. Emigratsiooni teel võib nende arv teistes riikides väheneda minimumumini. Ma ei toeta juutide sundväljasaatmist mistahes riikidest ja mõistan sarnased avaldused hukka ja nõustun ainult sionismi põhiprintsiibiga ja Iisraeli seadustele, mis annab igale juudile õiguse Iisraeli liikuda.

Selles, nagu "kodutu" rahva kogumise protsessis, peab vältimatult järgima suurima Iisraeli riigimehe, viieteistkümnenda peaministri ja lihtsalt geeniuse Ariel Sharoni ettekirjutusi.

"Kutsun kõiki juute ümber asuma Iisraeli, kuid Prantsusmaa juutidele on see absoluutselt hädavajalik ja nad peaksid kohe teele asuma," - Ariel Sharon, 2004. aasta juulis*.

                                                           *****

Raamat on kirjutatud ilma korrektorita, nii et see on täis igasuguseid õigekirja/kirjavahemärkide vigu ja trükivigu. See on teine väljaanne, mis nägi ilmavalgust septembris 2017. aastal. Autori kontakt võrgu postkastis on: doskado@yandex.ru.

*- РИА Новости - "Шарон: во Франции распространяется оголтелый антисемитизм"(https://ria.ru/politics/20040718/635826.html)

                                     Peatükk 1: Riigi müüdi põhialused

Igal rahval või hõimul on oma ajalugu. Kui ei ole kasvõi mingisugustki ajalugu, ei ole ka rahvast. Rahvas ilma ajaloota - ei ole rahvas, nagu isiksus ilma mäluta - ei ole isiksus. Kui soovite luua uue rahva, on kõigepealt vaja välja töötada ajaloolised konstruktsioonid - luua ajalugu. Seejärel kirjutatakse need konstruktsioonid õpikutesse ja raamatutesse, "ajaloolased" hakkavad doktoritöid kaitsma ja saavad teadlaste kraadid. Seega täiesti kunstlikust ehitisest on saanud kõige naeruväärseima väljamõeldise ajalooline dogma ja üks peamisi tingimusi ennenägematu rahva tekkeks on täidetud.

Nagu näitab Ukraina viimaste aastakümnete kogemus, saab uue rahva luua ka ilma keele põhialuseta. 2001. aasta rahvaloenduse andmetel Ukrainas pidas "ukraina keelt" oma emakeeleks 67,5% ja vene keelt - 29,6%. Samal ajal määratles end "ukrainlaseks" 77,8%, venelaseks - 17,3%. See tähendab, et umbes 5 miljonit inimest loeb end "ukrainlasteks", kuid räägivad seejuures vene keeles. Võrdluseks, Taani elanikkond on 5,7 mln, Soome - 5,5 mln, Slovakkia - 5,4 mln, Norra - 5,2 mln, Iirimaa - 4,6 mln.

Muidugi, paljud inimesed võisid segadusse sattuda ja määratlesid oma rahvuse mitte "vere põhjal", vaid kodakondsuse järgi. "Ma elan Ukrainas - tähendab, et ma olen ukrainlane," - võiks keegi arvata. Aga see ei ole üldse oluline, sest poliitik kutsub sõtta ja sõjaväelastele antakse relvad loosungi all - "Ukrainlane, tõuse üles riigi huvide kaitsele!" või midagi sellist. Ja nad lähevad, nad on juba läinud ja teinud Donbassi inimestega seda, mida endine Ukraina president Viktor Janukovitš on genotsiidiks nimetanud.

"Üldiselt ma arvan, et kõik, mis toimub praegu Donbassis, see on genotsiid. Donbassi elanikkonna genotsiid." - Janukovitš, juuni 2015*.

Enamik hävituspataljonide Dnepr, Tornado, Azov, Parem Sektor** jt. isikkoosseisust on - venekeelsed inimesed. Ja kõik õudused, mis toimusid Donbassis, said võimalikuks alles pärast ajalooliste konstruktsioonide muundamises ajalukku ja mõned kuud võimsaid infokampaaniaid desinformatsioonis ja lollitamises ainult äratasid inimese tumedamaid pooli.

*- BBC - "Виктор Янукович: я не предотвратил кровопролития"

(Http://www.bbc.com/russian/international/2015/06/150622_yanukovich_interview)

**- Natslikud, Ameerika-meelsed ja rahvuslikud organisatsioonid Ukrainas on tunnistatud äärmuslikeks ja Venemaa territooriumil keelatud.

Ühskonna arvamusküsitlusi võib mitte usaldada ja oodata järgmist üle-Ukrainalist rahvaloendust, kuid läbiviidud uuring on Goršenini Instituudi poolt koostöös Friedrich Eberti Fond'iga suvel 2017. aastal* ja näitab vähemalt tendentsi. Uuringu kohaselt peab end "ukrainlaseks" 92,6% Ukrainla elanikest ja ainult 5,5% venelaseks. Seejuures teatas 60,4%, et nad räägivad kodus "ukraina keelt", vene keelt – 37,8%.

Võttes arvesse 2001. aasta loendust tekib küsimus: Kuidas sai selline asi juhtuda, et 16 aasta jooksul on ukrainlaste arv kasvanud 15 protsendipunkti, aga venelasi on vähenenud 12 protsendipunkti võrra? Venelased on lõpetanud paljunemise? Ei. Tegemist on rahvusliku identiteedi nihkega, kui järjest rohkem inimesi määratleb oma rahvust territoriaal-tsiviilsel põhimõttel ja vene vanemate lapsed nimetavad end "ukrainlasteks". See on suur tragöödia.

Veel 10-15 aastat tagasi naersid paljud inimesed Ukraina natside loosungit - "Au Ukrainale! Au kangelastele!", neid ei võetud tõsiselt.

"No, millised kangelased? Pole neil kangelasi. Bandera ja Šuhhevitš on väiksed Hitleri sulid. Võimatu on ehitada ajaloolist müüti vähetähtsatele kujudele - bandiitidele ja sadistidele", - umbes nii rääkisid inimesed.

Aga täna lämbuvad riigi esimesed näod selle kisa kätte, sealhulgas Ukraina president Porošenko, ta pandi riigi poolametlikku ajalehte. Suurel osal Ukraina elanikkonnast vahetus "Au Ukrainale!" sõnadega "tere" ja "head aega", eriti puudutab see avalikke esinemisi. Võib öelda, et õnnetute värdjate "heroilisuse" ajalooline konstruktsioon muundus edukalt "kangelastegude ja võitude ajalooks."

Pärast sõjaväelist riigipööret 2014. aastal astusid Ukraina valitsusse ebaadekvaatsed russofoobid ja lihtsalt vaimuhaiged inimesed, nad hakkasid enneolematu innukusega Vene maailma tapma, juurutama ukrainlust ja ajaloolisi konstruktsioone. Seda tehakse avalikult ja häbitult, mitte nii nagu Nõukogude ajal, vaid moonutatud kujul ja ekspansionistlikul olemusel, pretensioonidega Venemaa territooriumile. Territoriaalne vaidlus on sõjaks hea põhjus. Selles võtmes tuleb sotsio-konstruktoritel koheselt luua pilt "Iidne, suur ja tugev Ukraina", mida kunagi solvati ja kes lihtsalt peab kätte maksma ja tagasi tooma endale kuuluva. Aga omades külje all "suurt ja laia" ei ole sõjakas kari venelaste ja Venemaa huvides.

*- РИА Новости - "Опрос показал, сколько жителей Украины считают себя русскими"

(Https://ria.ru/world/20170711/1498295118.html)

Lõpetades selles peatükis Ukraina teema jään ma arvamuse juurde, et "Ukraina" ja "ukrainlased" on täiesti kunstlik konstruktsioon, selle juured on väljaspool Vene maailma, kuid pärast revolutsiooni haarasid bolševikud kinni ideest, hakkasid lööktööga ehitama Ukrainat ja looma "ukrainlasi". Esimestel aastakümnetel olid NSVL juhtkonnal oma ideed, nagu selgus, väljus nende rahvuslik poliitika Vene riigi jaoks küljega. Nad ladusid tugeva vundamendi, edasi püstitas väike-kohtade eliit oma isiklikud riigimajad.

20. aastate ukrainaseerimine, Donetski-Krivoi Rog'i Vabariigi, Lääne-Ukraina, Odessa piirkonna osade ja Krimmi liitumine, unitarism, tööstus, teadus, kultuur, keel jne. - on kõik tehtud NSVL'is (isegi keskpärane vene kunstnik T.G. Ševtšenko kujundati "Ukraina" luuletajaks). Milleni see on viinud, näeme me kõik, milleni võib pöörduda lähitulevik võib arvata - sõjaks Venemaa vastu, vähemalt allesjäänud vene inimeste muutmine "ukrainlasteks" ja Vene maailma strateegiliseks tõkestamiseks.

Kaasaegse Ukraina natslikud nukujuhid ja leninikukutamise režissöörid viivad praegu läbi de-russifitseerimist ja de-sovetiseerimist ja teavad hästi Ukraina ajalugu. Nad lihtsalt lõpetavad "ukraina" rahva moodustamist, üheaegselt vanaldades selle ajalugu ja varjates praeguse Ukraina tõelisi loojaid - Leninit ja Stalinit.

*****

Niisiis, Ukraina ja "ukrainlaste" näitel näeme, et riigi müüti saab luua väga kiiresti ja praktiliselt nullist. Siin me läheneme meie teemale - Juudi müüdid, mis erinevad antiikajast ja üldtunnustatuselt.

Et mõista kõike seda, mis toimub kaasaegses Palestiinas, peab veidi piirkonna ajalukku sukelduma, täpsemalt Kaanani ajalukku, nimelt nii nimetati iidset Palestiinat. Kaanan - see on üks kõige iidsemaid tsivilisatsioone Lähis-Idas ja oli olemas vähemalt alates 3. aastatuhandest e.m.a kuni 2. aastatuhandeni m.a.j. Piibel kirjeldab Kaananit maana, mis asub Jordaaniast läänes, Vahemere ja Jordani jõe kallaste vahel. Kui kanda Kaanan kaasaegsele poliitilisele kaardile selgub, et see asub peamiselt Palestiinas (kaasaegses Iisraelis) ja on jaotatud Süüria, Liibanoni ja Jordaania vahel.

Kaanan oli asustatud paljude etniliste rühmadega, peamised neist on: emorlased, hetid, jebuuslased, kaananlased, hivveid, perizzeid ja girgašid. Üheskoos moodustavad nad ühe rahva, mida Piiblis nimetatakse kaananlased. Vastavalt Vanale Testamendile asustasid Kaanani territooriumi Kaanani järeltulijad - poeg Ham ja lapselaps Noah.

Tänapäeva historiograafia omab veidi teistsugust lähenemist. Kaananlased - tingimuslik ühine mõiste, mille all mõistame iidse Palestiina ja Süüria rahvaste ajalugu.

Geograafilisest vaatepunktist lähtudes omas Kaanan väga soodsat asukohta. Asus maakera kolme osa ristumiskohas (Aafrika, Euroopa, Aasia) ja teda läbisid peamised teed Mesopotaamia, Egiptuse ja Hetiidide Vana Kuningriigi vahel. Tänapäeva kõnepruugis omas Kaanan suurt geopoliitilist tähtsust.

                                                                Kaanani geopoliitika

Poliitilises mõttes ei olnud Kaanan ühtne riik, see koosnes linnriikidest, mis olid üksteisega pidevas konfliktis. Väljaspool linnasid tegeles elanikkond peamiselt nomaadlusega, osutades samas jõukeskustele mõningast survet.

2. aastatuhande e.m.a lõpus vallutasid Kaanani juudi hõimud, kelle esindajaid nimetatakse täna "juutideks" ja kui poliitiline subjekt on lakanud olemast.

Nagu märgivad ajaloolased, on kõige olulisem kaananlaste panus maailma tsivilisatsiooni tähestikulise kirja* leiutamine.

                                                            *****

Iga tegevus, kuitahes kohutav see võib olla, põhistub enne selle sooritust või hiljem. Pärast mistahes kuriteo pädevat põhjendust võib seda kirjeldada kui kangelastegu ja muuta selle rahvusliku müüdi põhialuseks. "Iisraeli maa andis meile Jumal!" - selle aksioomi imeb iga juut oma ema piimaga sisse. Kui me kaevume tekstide lugemisse, mis on juutidelt kirjutatud juutidele, nimelt nendest on võetud selle raamatu põhilised faktid, siis me näeme, et see on ka tegelikult nii.

Juudi religioosse müüdi mõistmiseks kasutame kristlikku Vana Testamenti, mis on juudi Tanah'i ja judaismi teiste tekstide koopia.

2. aastatuhande e.m.a alguses, Mesopotaamia linna Ur ebajumalate kaupmees, keegi Terah, võttis otsuse emigreeruda. Kogudes oma vara kokku, siirdus Terah koos oma pere ja orjadega Kaananisse. Mis siis sundis teda seda õitsvat kanti hülgama? Ilmselt põgenes Terah oma poja Aabrami eest, kes juhtis sel ajal ebaseaduslikku religioosset propagandat. Terah pere sattus tagakiusamise alla ja ta laostus.

Nii kirjeldab neid sündmusi juudi kirjanik Moshe Stoljar**:

Aabram sündis Ur Kasdime’i linnas. Ta oli Avery lapselaps, kes oli omakorda Seemi lapselaps, kõige õiglasem Noahi poegadest. Siis inimesed uskusid ja kummardasid ebajumalaid. Nad arvasid, et seal on mõned iidolid, kes juhib igaüks oma - tuld, kõrbeid, loomi, taimi ja isegi pilvi. Inimesed valmistasid neid iidoleid puust või kivist ja teenisid neid.

Aabram jäi mõttesse, kuidas igal nähtusel või asjal võib olla oma iidol? Sest kõik, mis on selles maailmas, on harmoonias. Näiteks päike tõuseb hommikul ja loojub õhtul ja kunagi pole teistpidi, Kuu tõuseb kui vaja ja näitab, millal saabub uus kuu, vesi voolab jões, mitte maad mööda ja nii edasi.

*- Sabatino Moscati - "Vana semiidi tsivilisatsioonid"

**- Moshe Stoljar - "Ja jutusta oma pojale" (7. peatükk: Lugu sellest, kuidas Aabram elas Ur Kasdime's)

Aga kui maailma juhivad eranditult erinevad iidolid, siis nad võivad omavahel tülli pöörata ja seejärel puu- ja köögiviljad oleks inimesele mittesöödavad, linnud ei suudaks lennata, aga lendaksid loomad. Niisiis, arvas Aabram, et on keegi üks, kes kõike jälgib. See üks ongi "Hashem." Aabram nägi ka, et inimesed, kes teda ümbritsevad ei mõista seda.

Aabram oli väga vapper mees ja hakkas käima ning inimestele rääkima, et nad teevad valesti - ei tohiks iidoleid kummardada, maailmas on ainult üks Hashem, ta teab kõike, teda on vaja teenida. Aga keegi ei kuulanud Aabramit, inimesed kartsid Hashemit uskuda, sest Ur Kasdime kuningas on Nimrod, kes ehitas Paabeli torni ja käskis kõigil ainult iidoleid uskuda. Nimrod kuulutas iseennastki iidoliks ja sundis inimesi end, kui jumalat teenima.

Aabrami isa Terah tegi iidoleid, müües neid tänaval ja oma kaupluses. Kord lubas Terah Aabramil oma iidoleid müüa ja poes arenes tal huvitav vestlus farmeriga, kes tuli vihma jumaluse järgi.

- Ma tahan, et mul kasvaks rikkalik saak, müü mulle vihma iidol, ma hakkan ta poole palvetama ja tema saadab mulle vihma - ütles ostja.

- Kui sa tahad head saaki, pead ostma ka päikese iidoli. Lõppude lõpuks, kui päike on väga kõrvetav, siis põletab ta sinu vilja - vastas Aabram.

Farmer nõustus, ja nii pakkus Aabram talle veel palju erinevaid jumalaid - tuule, rohutirtsude, röövikute... ja iga kord leidis farmer Aabramilt mõistliku mõtte.

Vestluse lõpus küsis Abraham - Kas sa hakkad tõesti neid kõiki iidoleid kummardama? Sa lähed kindlasti sassi, aga sinu naaber võib vihma iidolit palvetada, kui sul on päikest vaja. Kõik see on vale! On vaja kummardada Hashemit - tema üksi juhib nii päikest ja vihma ja tuult ja rohutirtse ja röövikuid ja kõiki ülejäänuid, ainult siis saad head saaki loota. Ostja mõtles kaua, kuid siis nõustus jälle.

- Müü mulle iidol Hashem, ma palvetan ainult teda - ütles farmer.

Aabram selgitas talle, et Hashemil ei ole iidolit, et teda palvetada, on vaja lihtsalt meeles pidada, et Hashem teab ja näeb kõike. Ja siis ütles ostja, et ta hakkab Hashemit palvetama.

Pärast seda intsidenti Terahi pood tühjenes, ostjad lõpetasid iidolite järgi tulemise ja Aabrami vaadetest sai teada kuningas Nimrod.

Nördinult kutsus Nimrod Aabrami enda juurde ja käskis tal surmaähvardusel iidoleid kummardada, kuid see keeldus. Siis käskis kuningas Aabrami ahju visata, kuid Hashem tegi imet ja päästis ta. Aabram tuli ahjust elusana välja, tuli ei kahjustanud teda. "Selline lugu juhtus siis Aabramiga Ur Kasdime's" - lõpetab Stoljar oma loo.

Nende kaugete päevade tavad ja kombed ei eeldanud praegust sallivust. Usulise mässu ja võimudele allumatuse eest, seda enam kuningale, võidi muidugi hukata, mida kirjanik Stoljar Judaismi populariseerimiseks ka tegi. Muide, jumalateotuse, usust taganemise ja ateismi eest mõistetakse kaasaja Saudi Araabias surmaotsus - USA lähim liitlane Lähis-Idas. Pange tähele, et mingit erilist kriitikat Saudi režiimi kohta maailma massimeedias me ei näe, isegi ajakirjanik Jamal Khashoggi mõrv ja tükeldamine Saudi Araabia Konsulaadis Türgis pudenes käest.

Me ei hakka süvenema Toora tekstide tõlgendamisse ja Stoljari raamatutesse, piisab, kui mõista, et pärast eespool kirjeldatud sündmusi Aabrami ja tema pere jäämine Ur Kasdime'sse ei olnud enam võimalik. Kas nad aeti välja heaga-tervisega või Aabrami isa oli ettevaatlik ja lasi jalga. Terah valis edela suuna Kaananisse - iidsesse Palestiinasse.

Teel Palestiinasse Terah sureb. Ja siin, tõenäoliselt ei pidanud pika reisi katsumustele ja oma isakese surmale vastu ja Aabram haigestus - teda hakkavad jälitama kuulmishallutsinatsioonid. Hääl käsib Abramil reisi jätkata. Kuuletudes jätkab ta koos oma naise, lapselapse ja orjadega teekonda Kaananisse (Genesis 12).

Saabunud Palestiinasse juhtus Aabramil retsidiiv, mis mängis saatuslikku rolli miljonite inimeste elus. Sel korral ütles hääl: "Sinu soole annan Ma selle maa" (Genesis 12:7). Märgin, et tees jumala poolt kingitud maast kordub Piiblis paljudes kohtades.

Pärast rännakuid Kaananis sundisid ikaldus ja algav näljahäda Aabramit Egiptusesse minema. Lähenedes Egiptusele kartis Aabram, et ta mõrvatakse tema naise Saara ilu tõttu ja käskis tal esineda oma õena. Tõepoolest, Egiptuses võeti Saara "vaaraode majja", aga Aabram sai "lambad ja veised, orje ja orjatare."

Tundub, et Aabram müüs kuidagi pettusega oma "naise-õe" vaaraole. On huvitav, et juudi Jumal "tabas raskete löökidega" selle eest mitte Aabramit vaid vaaraot (Genesis 00:17) ja et lõppude lõpuks sai vaarao pettusest teada, kuid ei karistanud Aabramit, aga lasi tal rahus minna kõigi oma rikkustega – "lammaste ja veiste, hõbeda ja kullaga" (Genesis 13:2).

Olen sunnitud märkima, et Aabram ja Saara oma "jumala" otsesel osalusel esitasid sarnast vigurit veel kord, teine mahhinatsioon oli kuningas Abimelekiga, seda on üksikasjalikult kirjeldatud Genesis peatükk 20-s. Nagu varemgi, teeskleb Saara Abrami õde ja sattub Abimeleki juurde. Unenäos ähvardab Jumal petetud kuningat surmaga ja käsib naise tema seaduslikule mehele tagasi anda. Abimelek kuuletub ja tagastab Saara ja isegi palgaga "tuhat seeklit hõbedas", "lambad ja veised, orjad ja orjatarid."

Kõige selle juures on olemas ka mingi määramatus, kes siis ikkagi Saara Aabramile oli. Mõned allikad väidavad, et isa kaudu poolõde, kuid mitte ema kaudu (Genesis 20:12), teised, et vennatütar. Aga meile on oluline mõista, et nad kasutavad kaks korda valet või pool-valet ja rikastuvad selle najal ebaseaduslikult ja ka see, et keegi "jumal" valib vääramatult inimeste poole, keda tänapäeva maailmas on kombeks aferistideks kutsuda.

Nagu Nobeli majanduspreemia laureaat John Nash, õppis Aabram oma haigusega elama, salapärased hääled jälitasid teda elupäevade lõpuni. Tuleb tunnistada, et lisaks süütutele lubadustele kinkida Palestiina oma järeltulijatele (Genesis 17: 7-8), kuulmishallutsinatsioonidel oli äärmiselt destruktiivne omadus. Pühendumuse märgiks nõudis hääl oma armastatud poja tapmist (Genesis 22:9-10). Aabram kuuletus pimesi, kuid hetkel, mil pistoda rippus süütu ohvri keha kohal, tühistas hääl oma käskluse.

Aabram - see on juudi ajaloo võtmeisik, ta oli esimene juut ja juudi rahva isa. Aabram - kõik on juutide oma! Ei ole midagi üllatavat selles, et hilisemad Aabrami järeltulijad ja paljud teised lugupeetud inimesed on kogenud ka sarnase sisuga mõjupilte. Aabram - fundamentaalne, edaspidi läks protsess üle rakenduslikku sfääri, kus Palestiina rahvaste hävitamine põhines agressiivsel etnotsentrismi pinnasel (Moosese 20:16-18), kuid need on juba ringid vee peal.

Jätame igivanad Aabrami ajad ja siirdume rohkem hilisemate sündmuste juurde - juudi hõimude esimene Palestiina vallutamine. Pärast juutide lõplikku Egiptusest väljaajamist Moosese eestvedamisel, isik, kelle tegevused on väga sarnased nõidusele (Exodus 10:22*) ja genotsiid põhineb usulistel tunnustel (Exodus 32: 21-28**), läksid Kaananisse.

*- Exodus 10:22 - Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole, ja seal oli paks pimedus kogu Egiptusemaal kolm päeva.

**- Exodus 32:21-28 (juutide genotsiid) - Ja ta ütles neile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, Igaüks pange oma mõõk vööle ja läbige maa väravast väravani ja tapke igaüks oma vend, igaüks oma sõber, igaüks oma lähedane. Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis ja seal langes sel päeval rahvast ligi kolm tuhat inimest. Numbrid, peatükk 31 - Midjani genotsiid

Moosesel ei olnud saatuse poolt määratud "tõotatud maale" astuda, teel olles ta suri ja võim läks üle Hooseale. Ületanud Jordani jõe tungis Hoosea Palestiinasse vallandades esimese juudi sõja, mida saatis massiline tsiviilelanikkonna hävitamine.

Hoosea sõjalist ekspansiooni on üksikasjalikult kirjeldatud raamatus Joshua. Lugedes neid rindemärkusi, saame teada, et Jericho linn hävitati ja rüüstati ja kõik elanikud, sealhulgas loomad, tapeti (Joshua 06:20). Ellu jäeti ainult üks prostituut, kes aitas Hooseat. Ei maksa arvata, et kõik selle aja juudid olid verejanulised marodöörid ja halastamatu tapjad, kuid surmahirmus tuli käske täita. Teiselt poolt, oma röövretkedel näitasid kaananlased üles humaansust ja tsiviilisikuid ei tapetud (Kuningate 30:1-3).

Kellele ei ole piisavalt süütute ja imikute verd, loeb raamatut Kuningate 15:1-3: "Ja Saamuel ütles Saulile: Issand on mind läkitanud võidma sind kuningaks tema rahvale, Iisraelile; nüüd kuula Issanda häält. Nõnda ütleb Issand Savaof: tuli mulle meelde, mida tegi Amalek Iisraelile, kuidas ta seisis teel temale vastu, kui ta tuli Egiptusest; nüüd mine ja löö Amalekit ja hävita sootuks kõik, mis tal on; ja ära anna talle armu, kuid reeda surmale mehest naiseni, alates noorukist kuni rinna-imikuni, alates härjast kuni lambani, alates kaamelist kuni eeslini."

Igasugune sõjaline tegevus toob tingimata kaasa rahulike elanike ohvri. Ainus erinevus on selles, kuidas sõda läbi viiakse ja milliseid lõplikke eesmärke silmas peetakse. Ivan Julm oma retkel Liivimaale käskis bojaaridel ja sõjaülematel rangelt mitte kurnata talupoegi, ta esines kohaliku elanikkonna kaitsjana, keda rõhus Saksa aadel. Pekstes puruks hitlerliku koletise, näitas Punaarmee kogu maailmale humanismi eeskuju, mida ei saa öelda "liitlaste" kohta (hullumeelsed sõjakuriteod: Dresdeni "pommiholokaust", Hiroshima ja Nagasaki, samuti massiline kohtuväline sõjavangide hukkamine). Vastupidi, Suure Isamaasõja ajal pühkisid Wehrmachti väeosad maamunalt tuhandeid Nõukogude külasid. Vastavalt liikumise "Venemaa surematu polk" kaasesimehe, Venemaa Riigiduuma saadiku Nikolai Žemtsovi sõnadele olid 1941-1945 NSVL pöördumatud kaotused sõjategevuse tulemusena tsiviilelanike seas 23 miljonit inimest*.

Vastavalt Vanale Testamendile olid Palestiina vastane sõjaline agressioon (Moosese 7:1-2) ja Kaanani hävitamine (Moosese 20:16-17) varem planeeritud (Exodus 23:23).

*- Парламентские слушания: "Патриотическое воспитание. «Бессмертный полк»"

(https://polkrf.ru/news/1275/parlamentskie_slushaniya_patrioticheskoe_vospitanie_bessmertnyiy_polk)

Kaananlased kujutasid endast head tugevat iidset juudi gruppi. See oli sisuliselt tsivilisatsioon, oma religiooni, kirjanduse ja kultuuriga. Mis puudutab keelt, siis siin ajaloolaste arvamused lahknevad. Vastavalt Juudi Elektroonilisele Entsüklopeediale olid kaananlased üldiselt semiidid, aga Brookhouse'i Piibli Entsüklopeedias märgitakse, et Kaananit asustasid peamiselt mitte-semiidi rahvad. Tungides iidsesse Palestiinasse, seisid agressorid, kelle kultuur alles hakkas tekkima, silmitsi kummalise ühiskonnaga, eluviisi ja kommetega, mis, võimalik, et hirmutas tugevasti noort juudi hõimu. Aga kui võtame Juudi Elektroonilise Entsüklopeedia versiooni, siis semiidi rahvaste hävitamist juudi hõimude poolt võib arvestada veel nendest aegadest.

ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud Konventsioon Genotsiidi Ennetamise ja Karistuse kohta määratleb mõiste genotsiid. Genotsiid - need on tegevused kavatsusega hävitada täielikult või osaliselt riigi, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, kui selliseid. Mis iganes seal ka oli, sattuvad kaasaegse Piibli redaktsioonis juudi hõimude tegevused täielikult mõiste, genotsiid alla, kaasaegses mõistes.

Kas on fakt või väljamõeldis Tanahist Piiblisse ümber kirjutatud Aabrami lugu? Tegelikult ei ole see oluline (see, et ta võis hallutsinatsioone kogeda, tunnistavad isegi väärikad juudi ajaloolased, millest allpool). Oluline on, et seda usuvad sajad miljonid inimesed ja kõik üleskirjutatu, mis puudutab "õigusi" Palestiinale on saanud uueks reaalsuseks. Palestiina territoorium on täna peaaegu täielikult Iisraeli kontrolli all.

"Eretz Israelis (umb. Palestiinas) tekkis juudi rahvas. Siin kujunes nende vaimne, usuline ja poliitiline ilme. Siin ta elas oma suveräänses riigis, siin lõi rahvusliku ja üldinimliku kultuuri väärtused ja andis maailmale Raamatute Raamatu igavese pärandi" - Iisraeli Iseseisvuse Deklaratsioon.

"Enne Palestiinat ei olnud me rahvas ja ei eksisteerinud. Palestiina pinnasele tekkis erinevatest hõimukildudest juudi hõim. Palestiina pinnas kasvatas meid üles, tegi kodanikeks; lõi ühe Jumala usu, me hingasime sisse Palestiina tuult ja võitlesime iseseisvuse ja hegemoonia eest, hingasime selle õhku ja toitusime teraviljast, mis sündis tema mullast ... Kõik, mis on meis juudilik andis meile Palestiina; Kõik ülejäänu, mis meil on, ei ole juudilik," - "Sionism ja Eretz Israel" on üks sionismi isadest, Vladimir Šabotinski loodud terroristlik organisatsioon Irgun.

Võrreldes juudi pühakirja, Iisraeli Iseseisvuse Deklaratsiooni tekste ja parempoolse sionismi liidri Šabotinski sõnu, saame järgmise loogilise järelduse.

Tundub, et Judaismi, juutluse ja juutide, kui rahva esimese etapi moodustamine on - verised sõjad hävitamiseks või, võimalik, et genotsiid, nagu see on täna määratletud. Iisraeli puu kasvas üles mullas, mida on ohtralt kastetud süütute palestiinlaste-kaananlaste verega? Tõstatamata selliseid küsimusi ei suuda me mõista, mis toimub kaasaegses Palestiinas. Igaühel on oma vastused, kuid nagu näha, vastavad Šabotinski ja Iisraeli isad-rajajad jaatavalt.

Nimelt religioossel dogmal "Iisraeli maa andis juutidele Jumal" parasiteerib sionism - ideoloogiline kontseptsioon ja rahvuslik liikumine eesmärgiga "juudi rahva" ühendamine ja selle "ajaloolise kodumaa" taassünd. 1975. aastal võttis ÜRO Peaassamblee ülekaalukate häältega vastu resolutsiooni 3379, kus sionism on kvalifitseeritud kui rassismi ja rassilise diskrimineerimise vorm. Kümme päeva enne NSVL-i hävimist tühistati see resolutsioon Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli poolt.

Kokkuvõtteks "sündmuste" laiemaks arusaamiseks, mis on kirjeldatud Vanas Testamendis toon ära kaks suurt tsitaati, ühe juudilt, teise inglaselt. Mõlemad on nad üle maailma tunnustatud ajaloolased ja asjakohased raamatud on märgitud, kui silmapaitvaimad ja parimad omataoliste seas.

"Valitud rahvale lubati Kaananimaa. Kas see juhtus tõesti tegelikkuses? Arvamused selles küsimuses on erinevad - nõustumisega sõnasõnalises tähenduses ja neid samu igatühte eitades. Me peame võimalikuks, et see tõesti juhtus, kuigi mõnevõrra erinevalt, kui on kirjeldatud. Oluline kohtumine tehakse kaasaegsele selgeks, kui vaadata seda läbi psühhoanalüüsi prisma. Psühhoanalüütilisest vaatepunktist lähtudes on täiesti võimalik, et Aabram sisendas ise endale idee liidust Kõigeväelise Isaga (Jahve kujul) ja projekteeris sellele isafiguurile loomuliku tahtmisega kaitsta oma järglasi. Ajaloolisest vaatepunktist vaadates ei ole oluline, kas Aabram projekteeris oma soovid kujuteldavale Jahve kujule või pakkus reaalne Jahve Aabramile liitu. On oluline, et isegi täna, pärast nelja tuhndet aastat, jätkab juutide ja Jahve vahelise liidu idee olemist. Teda on igapäevaselt nimetatud juutide palvetes üle kogu maailma. Selle aja jooksul on paljud juutluse ja Judaismi aspektid kannatanud muutuste all, kuid idee liidust Jumalaga jäi samaks. Tema jälle omakorda tekitas püüdu jääda juutideks. See püüd on olnud Judaismi liikumapanevaks jõuks. Ilma selleta ei oleks ei Judaismi ega juute. Peaks see püüd kaduma, kaoksid kõik takistused juutide täieliku assimileerumise eest"- Max Daymont, "Juudid, Jumal ja ajalugu".

"Massilise vangistamise teema, lõppedes Jehoova kättemaksuga ("kõik esmasündinud Egiptuses") on kohandatud vastavalt inimajaloo uuele versioonile, Egiptuse ajastule, mis viib massilise väljarändeni "tõotatud maale" ja selle vallutamiseni.

Seda väljamõeldist oli vaja, et pöörata juudid teiste rahvaste hävitamise alaliseks elemendiks: kõik judaismi ajaloolased on ühel meelel, et midagi sarnast "väljarände" loole ei ole kunagi olnud.

Vaieldav on isegi Moosese olemasolu. Õpetlane, rabi Emil Hirsch kirjutas omal ajal: "Teile räägitakse, et Mooset pole kunagi olnud. Nõustun. Ja kui mulle räägitakse, et Egiptuse sündmused on müüt, ka siis ei hakka ma vaidlema: see on tõesti mütoloogia. Mulle räägitakse veel, et Jesaja raamat selle praegusel kujul, koosneb kolmest, aga võib-olla ka neljast erineva aja kirjutisest; ma teadsin seda ammu enne seda, kui mulle seda räägiti; olin veendunud selles juba siis, kui nemad sellest alles teada said."

Mooses elas või mitte, kuid massilist väljarännet Egiptusest Kaananisse (Palestiina), ta juhtida ei suutnud.

Teise õpetlase, rabi Elmer Berger'i tunnistuse kohaselt, et neil aegadel, kui keegi Moosese-nimeline võis väikese grupi hõimlasi Egiptusest orjusest välja viia, ei eksisteerinud veel mitte mingisuguseid kindlaid Iisraeli hõime. Niinimetatud "Habiru" ("juut") on juba ammu Kaananis elanud, tulles siia palju varem kaugest Babülonist. Nende nimi "Habiru" tähendab "nomaadi" toomata välja ühtegi rassi või hõimu ja nad ujutasid Kaanani avarusi üle ammu enne seda, kui Mooses võis sinna ilmuda koos väikese grupi ümberasujatega. Jeruusalemma kuberner kandis Egiptuse vaaraole ette: "Mingit maad kuningal siin enam pole, Habiru laastas selle kõik."

Kõige innukam sionistlikest ajaloolastest, Dr. Joseph Kastein räägib ka sellest üsna selgelt ja tulevikus viitame me sageli tema tööle, sest ka tema haarab kogu perioodi Siioni ajaloost, välja arvatud viimased aastakümned (avaldatud 1933). Ta kirjutab: "Lugematud semiidi ja juudi hõimud asustasid juba ammu tõotatud maad, mis, nagu rääkis Mooses oma järgijatele, kuulus vastavalt iidse pärimisõigusega neile, mis sest, et tegelikud tingimused Kaananis kustutasid ammu need õigused ja tegid need illusoorseks."

Tulihingeline sionist dr. Kastein arvab, et Seadust, mis on esitatud Vanas Testamendis, tuleks täita kuni viimse täheni. Kuid ta ei väida üldsegi, nagu ta usuks ajaloolise versiooni õigsust, millele see Seadus tugineb. Sellega ta erineb kristlikest Pühakirja apologeetidest, kellele on "iga sõna - tõde." Tema arvates oli Vana Testament tegelikult poliitiline programm, mis oli loodud vastavalt aja nõuetele ja vahetus sageli neid nõudeid muutes. Järelikult, võttes ajaloolisest vaatepunktist, Egiptuse vangistus, tapmine "kõik esmasündinud Egiptuses", väljaränne Egiptusest ja "tõotatud maa" vallutamine on lihtsalt müüdid. Ajalugu on tegelikult väljamõeldise kontroll, kuid paganatele kättemaksu ülesanne oli teadvuses kindlalt juurdunud ja jätkab tegutsemist meie päevini.

Ei ole kahtlustki, et kõik need müüdid mõeldi välja eesmärgil, et juudid eemale hoida lepingutest oma eelmise Jumalaga, kes rääkides põlevast põõsast, õpetas neile lihtsaid moraaliseadusi ja rahulikku elu oma naabritega. Sissejuhatus väljamõeldud Pühakirja, allegoorilised episoodid (Egiptuse vangistus ja väljaränne), esitatud ajaloolise faktina, pööras endised lepingud vastupidiseks kinnitades erandlikkuse, viha ja kättemaksu seadust. Selle usu pärand nagu kinnitaks selle andmeid, saadeti väike grupp inimesi tulevikku vallutama"- Douglas Reed, "Siioni poleemika".

                      Peatükk 2. Kaasaegse Iisraeli ajalugu kuuel kaardil

                                                1. Juudi asunduste kaart 1947 *

Veebruari seisuga 1947. aastal, kui ÜRO-s loodi Palestiina erikomisjon, elas Briti mandaadi alusel Palestiina territooriumil 1,1 miljonit araablasest moslemit (palestiinlast), 614 000 juuti ja 146 000 kristlast**. Sel ajal juudi asundused, kuvatud kaardil oranžiga, hõlmasid vähem kui 10% Palestiinast, üle 90% (kollane) oli Palestiina kontrolli all.

*- U.S. CIA (http://www.lib.utexas.edu/maps/historical/israel_hist_1973.jpg)

**- Žores Medvedev - "Stalin ja juudi probleem. Uus analüüs" (Stalin ja Iisraeli riigi loomine)

                                    2. Iisraeli kaart ÜRO Palestiina jagamise plaani järgi

Nagu märkis Žores Medvedev oma raamatus "Stalin ja juudi probleem. Uus analüüs", osutus Palestiina probleem ÜRO jaoks väga raskeks. Suurbritannia, kelle mandaadi all oli kaasaegse Iisraeli, Palestiina ja Jordaania (Transjordaania) territoorium, nõudis ühtse paljurahvuselise riigi loomist, kus "juudid" (juudalased) ja palestiinlased (moslemid) hakkaksid koos elama. Teine projekt pakkus Liitriiki, Medvedev rõhutab, et see projekt oli raskesti teostatav, sest kolmel peamisel etnilis-usulisel grupil ei ole piisavalt isoleeritud territooriumi ja on segatud. Kolmas variant, mida toetavad kõige mõjukamad riigid - NSVL ja USA, nägi ette Palestiina jagamist Palestiina (kollane) ja juudi osadeks (oranž), millest pidid iseseisvad riigid saama, Jeruusalemma linn läks rahvusvahelise kontrolli alla.

Selle tulemusena, pärast tormilist arutelu 29. novembril 1947 resolutsiooni number 181 (II) üle võttis ÜRO Peaassamblee Palestiina jagamise plaani vastu.

Lahendus kujutas endast Nõukogude-Ameerika visiooni, aga Briti mandaadi lõpetamine ja tema relvajõudude Palestiinast väljaviimine peab toimuma hiljemalt 1. augustil 1948. aastal. Palestiina riigi territoorium peaks hõlmama 11.1 tuh. km², Iisraeli territoorium - 14.1 tuh. km².

Plaani kinnitamisel hääletas 33 riiki, vastu - 13, erapooletuid - 10. Vastaste hulgas olid: Afganistan, Egiptus, Kreeka, India, Iraak, Iraan, Jeemen, Kuuba, Liibanon, Pakistan, Saudi Araabia, Süüria ja Türgi.

Oluline on teada, et vastupidiselt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, ei ole ÜRO Peaassamblee resolutsioon siduv ning on puhtalt soovituslikku laadi.

                                                            Briti mandaat Palestiinas

Suurbritannia tunnustas Transjordaania sõltumatust juba märtsis 1946. aastal, kui Briti mandaat lõppes sellel osal mandaadialusel territooriumil. Juba 25. mail kuulutas Abdallah ibn Hussein end kuningaks ja maailma poliitilisele kaardile ilmus uus riik.

                                                                 3. Iisrael 1949-1967

ÜRO plaani vastuvõtmine kutsus esile Palestiina araablaste, naaberriikide ja tervikuna kogu islamimaailma viha. Palestiina jagamise viis paistis paljude silmis ebaproportsionaalse ja ebaõiglasena. Mõlemad pooled valmistusid kiiruga sõjaks - osteti relvi kokku ja viidi elanikkonnas mobilisatsiooni läbi. Kokkupõrked juudi terrorirühmituste, ebaregulaarsete sionistlike rühmitustega ja palestiinlastega meenutasid sõda. Briti ametivõimud ei kontrollinud olukorda, lisaks päästsid juudi jõugud terrorikampaania ka nende vastu valla. Suurbritannia teatas oma mandaadi lõpetamisest kaks ja pool kuud enne ÜRO plaanis ettenähtud aega - 15. maist 1948.

Ametliku Iisraeli loomise kuupäevaks peetakse 14. maid 1948, siis võeti vastu ja kuulutati välja nn. "Iseseisvusdeklaratsioon". USA tunnustas Iisraeli samal päeval, Nõukogude Liit - 18. mail. ÜRO liikmeks sai Iisrael 11. mail 1949.

Päev pärast "Iseseisvusdeklaratsiooni" vastuvõtmist, alustasid palestiinlased ja Egiptuse armee üksused, Süüria, Iraak, Liibanon ja Transjordaania sõjalisi tegevusi isehakanud riigi vastu - algas Esimene Araabia-Iisraeli sõda või Iisraeli Iseseisvussõda.

"Sõltumatud Araabia ja Juudi riigid ja spetsiaalne Jeruusalemma rahvusvaheline režiim, nagu see oli sätestatud plaani III osas, pidi Palestiinas loodama kahe kuu pärast mandaat-riigi relvajõudude evakueerimise lõppemist, kuid igal juhul mitte hiljem kui 1. oktoober 1948. Ajavahemik ÜRO Peaassamblee soovituste vastuvõtmises Palestiina küsimuses ning Araabia ja Juudi riikide sõltumatuse loomisel vahel on üleminekuperiood"- ÜRO Peaassamblee resolutsioon 29. novembrist 1947 № 181 (II), osa 1, Mandaadi lõpetamine, jagamine ja sõltumatus, punkt 3 ja 4 (ÜRO plaan Palestiina jagamisel).

Pole raske ära arvata, et tõenäoliselt sõda provotseeriti kiirustades sionistide, eelkõige tulevase esimese Iisraeli peaministri David Ben-Gurioni poolt, kes ei hakanud vajalikku kahte kuud ootama ja kuulutasid ebaseaduslikult välja sõltumatu Iisraeli Riigi loomise. Nad kuulutasid Iseseisvusdeklaratsiooni välja juba enne Briti mandaadi lõppemist Palestiinas. Need tegevused läksid kinnitatud ÜRO Peaassamblee plaaniga vastuollu ja oli esimene Iisraeli süljelärakas maailma üldsuse ja rahvusvahelise õiguse näkku. Lipates edasi ütlen, et Iisrael järgib järjekindlalt seda traditsiooni. Kummalisel kombel on USA ja mõned Lääne-Euroopa riigid püüdnud sionistidele survet avaldada eesmärgiga saavutada Iisraeli väljakuulutamise edasillükkumine.

Me ei hakka sõjakäiku süvenema, kuid võtame ainult neljateistkümne kuu pikkuse konflikti lühidalt kokku:

- Araabia riikide koalitsioon ja palestiinlased kaotasid hävitavalt sõja noorele Iisraelile, kuid peab arvestama, et Araabia poolel võitles 30 tuhat inimest aga Iisraelil 120 tuhat (oktoobriks), samuti toetasid iisraellasi aktiivselt USA ja NSVL, sealhulgas relvadega ja diplomaatilisel areenil

- 700 tuhat kuni miljon palestiinlast said pagulasteks või aeti kodupaikadest välja, nende vara haaras Iisrael. Need traagilised sündmused said nime Nakba, samuti on nad tuntud, kui Katastroof või palestiinlaste Holokaust

- Iisraeli kaotused olid umbes 6000 tapetut, neist 4000 olid sõjaväelased või umbes 1% selleaegsetest Iisraeli elanikest

- Araabia koalitsiooni ega palestiinlaste täpseid andmeid kaotustest pole, erinevate hinnangute kohaselt oli tapetuid 7-13 tuhat inimest, mõned allikad nimetavad 20 tuhat tapetut

- laastatud ja hävitatud oli üle 400 Palestiina küla ja linna

- üle poole ÜRO Palestiinale eraldatud territooriumist ja Jeruusalemma linna lääneosa osutus Iisraeli poolt okupeerituks

- Jordani jõe läänekallas (Iisraeli nimi Juudamaa ja Samaaria) ja Jeruusalemma idaosa läksid Transjordaania kontrolli alla (aprillis 1950 nimetati Transjordaania Kuningriik ümber Jordaaniaks, Jordani läänekallas ja Ida-Jeruusalemm kuulutati riigi omaks ja nende elanikest said Jordaania kodanikud)

- Gaza sektor sattus Egiptuse kontrolli tsooni.

Tuleb märkida NSVL osalust Iisraeli kujunemises. Esimeses Araabia-Iisraeli sõjas osutas Nõukogude riik sionistidele õigeaegset ja märkimisväärset sõjalist abi. Iisraeli saadeti suur hulk relvi - kuulipildujad, miinipildujad, suurtükid ja isegi hävitajad "Messerschmitt". Suur osa sellest relvastusest olid Suure Isamaasõja trofeed. Nagu märgivad uurijad, saadeti Iisraeli salaja Nõukogude sõjaväe ohvitserid, arvatavasti olid need enamasti aškenazid, läbinud hitlerivastaste lahingute kooli.

Iisraeli sellise toetamise põhjustest NSVL-i poolt kirjutab Medvedev eespool nimetatud raamatus järgmist. Oletus, et Stalin tahtis Iisraeli liita Nõukogude blokiga on vale. Iisraeli pro-Ameerika orientatsioon oli väga väljendusrikas. Uus riik loodi Ameerika sionistlike organisatsioonide rahadega, mis sealhulgas tasusid relvaostu eest Ida-Euroopa maades. Tegelikult vastavalt Jossif Vissarionovitš Stalini'le loodi Iisrael sellel perioodil vastavalt Nõukogude Liidu huvidele. Toetades Iisraeli lõi Stalin "kiilu" USA ja Suurbritannia ning USA ja Araabia riikide suhete vahele. Vastavalt Pavel Sudoplatovi tunnistusele, nägi Stalin ette, et brittide ja ameeriklaste Iisraeli toetuses olid Araabia riigid pettunud ja hiljem pööravad Nõukogude Liidu poole.

"Olgem nõus Iisraeli tekkega, siis on see nagu ora Araabia riikide tagumikus ja sunnib neid Suurbritanniale selja keerama. Lõppkokkuvõttes saab Briti mõju täielikult Egiptuses, Süürias, Türgis ja Iraagis lõhutud" - Molotovi abi Mihhail Vetrov jutustas Sudoplatovi sõnad Stalinist ümber.

Üldiselt Stalini ennustus täitus. Araabias ja paljudes teistes islamimaades nõrgenes mitte ainult Suurbritannia mõju, vaid ka USA oma, ütles Medvedev.

Täiendan, et NSVL ja Stalini samaaegne eesmärk oli Suurbritannia mandaadi lõppemine ja Briti okupatsioonivägede väljaviskamine sellest geopoliitiliselt tähtsast kohast.

Selle alapeatüki lõpuks luban endale esile tõsta versiooni brittide ja prantslaste rollist Araabia piirkonna riikide otsuses sulgeda jõuga küsimus võõramaise voluntarismi tekkeks nende piirides.

Suurbritannia tõrkus plaani vastu jagada Palestiina Nõukogude-Ameerika versiooni järgi. Tegelikult surus see britid strateegiliselt tähtsast piirkonnast välja. Sel moel Suurbritannia mõju nõrgenes aga NSVL ja USA võimalused suurenesid. Seda ei suuda britid siiamaani oma Atlandi naabritele andestada. Nagu eespool mainitud, pärast Iisraeli enesemääramist algas algelise riigi ja Egiptuse, Süüria, Iraagi, Liibanoni ja Transjordaania, aga samuti palestiinlaste jõudude vahel sõda, kuid siin on oluline teada, kes kontrollis neid riike-territooriume.

Pärast Esimest maailmasõda ja Osmanite impeeriumi tükeldamist, vastavalt Sykes-Picot lepingule 1916. aastast, läksid praeguse Süüria ja Liibanoni territooriumid Prantsuse protektoraadi ning praegune Iisrael, Palestiina, Jordaania (Transjordaania) ja Iraak Suurbritannia protektoraadi alla. Egiptus oli ju Briti režiimi protektoraadi all juba 1914. aastast ja pärast selle ametlikku lõpetamist 1922. aastal säilitas Suurbritannia õiguse "Egiptuse kaitseks" ja kaitsta "imperiaalseid teid", riiki jäid okupatsiooniväed, "nõunikud" ja ülemkomissar, aga Briti kapital manipuleeris nõrka Egiptuse majandust.

Ja Iisraeli tekkimise vältimiseks võisid teatud Briti valitsuse ringkonnad (nt. sõjaväelased) sõlmida kokkuleppe Prantsusmaa poolega eesmärgiga ässitada Araabia nukuvalitsuse riigid vastumeelse "juudi" riigi vastu, seega lahendada lõplikult Iisraeli küsimus võõraste kätega.

Esmapilgul lõhnab minu versioon vandenõu järgi, kuid ma arutasin seda professionaalse ajaloolasega, kelle nimi jääb viimase tagasihoidlikkuse tõttu peidetuks , niisiis pidas ta sellist sündmuste kulgu täiesti võimalikuks. Märgiti, et minevikus oli Suurbritannia kuulus oma salajase diplomaatia ja oskuste tõttu vandenõusid realiseerida, sealhulgas ka poliitiliste mõrvade tõttu välismaal. Lisaks pärast Esimest maailmasõda mängisid britid üht otsustavamat rolli Lähis-Idas.

                                         4. Iisraeli territoorium Kuuepäevase sõja lõpus

Niinimetatud "Kuuepäevase sõja" vallandas Iisrael 5. juunil 1967, see kestis ainult kuus päeva - kuni 10. juunini. Seda reetlikku agressiooni vaatame eraldi, kuid siin me fikseerime selle, et konflikti lõppedes kasvas Iisraeli territoorium kolm ja pool korda (beež ja kollane). Iisraeli režiim haaras Egiptuselt Siinai poolsaare ja Gaza sektori, umbes 2/3 Golani kõrgendike territooriumist Süürialt, Jordani jõe läänekalda ja Jordaanialt Ida-Jeruusalemma. Siinai poolsaar anti Egiptusele tagasi alles 1979. aastal, Süüria ja Palestiina territooriume okupeerib Iisrael siiamaani.

                                                                        5. Iisrael täna

Ülal rohelise värviga on kujutatud praegune Palestiina. Ristkülik vasakul - see on Gaza sektor, täppide rühm paremal - Jordani jõe Läänekallas. Kollane näitab iisraellaste hõivatud Golani kõrgendikke.

Läänekaldal, valgega märgistatud okupeeritud ala on täielikult Iisraeli kontrolli all, roheline - tsoonid, mida juhivad täielikult palestiinlased ning iisraellased ja palestiinlased koos. Detailselt on täna kujunenud olukorda Gaza sektoris ja Läänekaldal vaadeldud vastavates peatükkides.

                                                                        6. Kokkuvõte  

 70 aasta visuaalne kokkuvõte Iisraeli "ehitamisest" pakub sellist infograafikat.

Sarnane pilt ilmus populaarsesse Ameerika telekanalisse MSNBC sügisel 2015. aastal, kuid pärast Iisraeli proteste ja meedia lobbi oli telekanal sunnitud vabandama. Üllatuda sellepärast ei maksa. Kui te USA's hakkate sionismist ja Iisraelist tõtt rääkima, siis oodake ainult solvanguid, süüdistusi "antisemitismis" ja ähvardusi.

                                         Peatükk 3. Mis asi on terrorism?

Suurtes meediates tuleb tihti lugeda "Palestiina terrorismist", kuid te ei leia väljaandeid või uudiseid juudi terrorismi kohta. Miks see nii on ja mis asi on terrorism? Tuleb mõista, et mõiste "terrorism" lebab puhtalt poliitilisel ja ajakirjanduslikul tasandil. Sellega on väga lihtne manipuleerida kirjutavaid inimesi, poliitikuid ja erinevate riikide juhtkondi.

Porošenko okupatsioonirežiim ja oligarhia kontrollialune "Ukraina" press nimetatab Donbassi vabastamise maakaitseväge "Vene-terroristlikeks vägedeks." Ameerika ja maailma meedia laulab neile omakorda kaasa ja vaikib sellest, et Ukraina poolt on LRV-s (Luganski Rahvavabariik) ja DRV-s (Donetski Rahvavabariik) tapetud üle saja lapse, veel sajad on haavata saanud. Minu arvutuste kohaselt, mis põhineb igapäevasele meedia vaatamisele, tapeti karistusoperatsiooni algusest 2014. aasta aprillist kuni augustini 2017. aastal Donbassi rahvavabariikides Ukraina relvastatud formeeringute poolt umbes 10 300 inimest, enamik neist tsiviilisikud. Ukraina karistajate kaotused olid kokku 21 700, seejuures olid hukkunud eranditult Ukraina relvajõudude ridadest ja terroristlikest pataljonidest, nagu Parem sektor, Azov ja Dnepr. Donbassi Rahvavägi lapsi ei tapnud ja tsiviilelanike ründamised olid erandliku iseloomuga, kuid Kiievi hunta tegevust saab määratleda kui sõjakuritegu ja genotsiidi.

Juulis 2017 ütles Venemaa Uurimiskomisjoni esindaja Svetlana Petrenko, et ametkond algatas rohkem kui 150 kriminaalasja sõjakuritegude kohta Donbassis.

"Meie kuritegude uurimise osakond, mis uurib keelatud vahendite kasutamist ja sõjapidamise meetodeid üle 150. süüasjas Kagu-Ukraina dramaatilistes sündmustes. Nende süütegude uurimise raames on 108 inimest, sealhulgas 54 Ukraina relvajõudude ametnikku, kes võetakse meie poolt kriminaalvastutusele , " ütles Petrenko*.

Teades tegelikku olukorda, on naeruväärne lugeda Ameerika juhtivate analüüsikeskuste tekste, kes nämmutavad ÜRO esitatud abstraktse 10 000 tapetu kallal ja kirjutavad avalikult, et Ukraina armee sõdur võitleb USA huvides **.

*- РИА Новости - СК РФ расследует более 150 уголовных дел о военных преступлениях

в Донбассе (https://ria.ru/world/20170725/1499090817.html)

**- Stephen Blank - "It’s Counterintuitive, but Arming Ukraine Will Actually Save US

Taxpayers Money" (http://www.atlanticcouncil.org/blogs/ukrainealert/it-s-counterintuitive)

"Iga Ukraina sõdur, kes võitleb oma riigi eest asendab ühte ameeriklast - hädavajalikku Euroopa kaitsmiseks. Ukraina sõda - see on meie ja meie liitlaste sõda. Aidates Ukrainal ennast kaitsta, hoiame me maksumaksjate raha kokku," - Stephen Blank, Venemaa ja Nõukogude Liidu ekspert, USA välissuhete nõukogu vanemteadur (USA Kongressi analüüsikeskus).

Ja Blankil on õigus, ukrpaapuate armee ülalpidamine maksab palju vähem, kui eksportida kõrilõikajaid USA'st.

On olemas kindlaksmääratud diskussioon ISIS-e* (DAESH) tegevustest Iraagis, mõned vaatlejad kirjeldavad ISIS-e tõusu osana kodusõjast, provotseeritud või kavandatud ameeriklaste poolt pärast sissetungi. Aga ma ei kavatse siin süveneda sellesse keerulisse teemasse, eelkõige sellepärast, et see organisatsioon on Venemaal keelatud ja terroristlikuks tunnistatud. Märgin ainult, et pildil, mille meedia on joonistanud, ei ole väga sageli tegelikkusega mingisugust pistmist.

"President Barack Obama, selgitades oma plaani ISIS'e "lagundamisest ja täielikust hävitamisest", tõmbas ta otsese paralleeli selle ja grupeeringu "Al Qaeda" vahele, märkides, et ISIS - "pole midagi muud, kui terroristlik organisatsioon". Aga see on vale vaatepunkt: ISIS mahub vaevalt selle kirjelduse alla... Tegelikult ei ole see üldsegi mitte terroristlik organisatsioon" ütles George Mason University professor Audrey Kurth Cronin**.

Eriti keeruline on olukord Afganistanis. Ühelt poolt, Venemaal keelatud liikumine Taliban on ÜRO Julgeolekunõukogus tunnistatud terroristlikuks organisatsiooniks, teiselt poolt, Vene presidendi eriesindaja Afganistanis Zamir Kabulov ütleb, et taliibid võitlevad Ameerika sissetungijate vastu. Ameeriklased kutsuvad taliibe terroristideks, kuid see ei takista neil Talibaniga pidamast otsekõnelusi "konflikti reguleerimise" üle.

*- DAESH (Iraagi Islamiriik ja Levant'i /ISIS) - terroriorganisatsioon, mis on Venemaal keelatud. FSB veterani, KGB veteranide analüütilise keskuse "Vimpel" direktori Sergei Krivošejevi sõnutsi loodi ISIS USA luureasutuste, Inglismaa ja Saudi Araabia poolt Iisraeli tõsise kulissidetaguse toetusega. Peamisteks ülesanneteks olid Süüria valitsuse ja muude ebasoovitavate Lähis-Ida režiimide kukutamine ja järgnev jõudude ning vahendite ümberpaigutamine Kesk-Aasiasse, Venemaale, Hiinasse, Indiasse ja Iraani "(https://www.proza.ru/2017/06/18/1495).

**- Audrey Kurth Cronin - "ISIS - ei ole terroristlik rühmitus"

(Http://www.globalaffairs.ru/number/IGIL--ne-gruppa-terroristov-17447,

https://www.foreignaffairs.com/articles/middle-east/isis-not-terrorist-group)

"Praegu tegutsevad taliibid oma peajõududega nagu rahvuslik-vabadusliikumine. Nende jaoks on ameeriklased okupandid, kes ebaseaduslikult okupeerisid nende kodumaa ja kannavad endas ohtu vastavalt nende kultuurilistele ja usulistele traditsioonidele", - Zamir Kabulov*.

USA-l ja tunnustatud Afganistani valitsusel on suured probleemid, mis ilmnesid 2015. aasta oktoobris, mil taliibid vallutasid peaaegu täielikult riigi põhjaosas Kunduzi linna. Fakt võidu saavutamisel põhjarajoonis on väga oluline, sest taliibid on traditsiooniliselt tugevad puštu piirkondades - Lõuna- ja Ida-Afganistanis. Enamik Talibanis kuulub etnilistele puštudele. Vastupidiselt, hazaarid, tadžikid, turkmeenid ja usbekid moodustavad enamuse Põhja-Afganistanis. Varsti löödi taliibid sealt välja, kuid nende edu selle strateegiliselt olulises linnas näitas, et nüüd on Talibanil võime vallutada ja hoida territooriumi, sõltumata piirkonna rahva toetusest. See pretsedenditu sündmus muudab olukorda selles riigi osas.

2018. aasta algus oli veelgi rohkem hirmutav. Nagu räägitakse Spetsiaalse Afganistani Ülesehitamise peainspektori kontoris (SIGAR), kontrollib Afganistani valitsus 56% riigist, kuigi kaks aastat tagasi oli see 71%. Koos territooriumidega kaovad ka elanikud: november 2015 - 72%, jaanuar 2018 - 56%. Lisaks teatatakse Afganistani julgeolekujõudude olulisest kaotuste suurenemisest ja tsiviilohvritest. ÜRO andmetel suurenes potentsiaalset narkootikumide tootmine, 2017. aastal saavutati ajalooline rekord: aastaga kasvas oopiumimooni kultiveerimine 63% ja ulatus 328 000 hektarile, ja oopiumi potentsiaalne tootmine hüppas 87%, ulatudes 9000 tonnini**.

Taliibide kõrgest tõhususest ja professionaalsusest räägib järgmine asjaolu. Aprillis 2017 korraldas diversioonigrupp rünnaku Afganistani Rahvusarmee 209. korpuse baas-staabile Balkhi provintsi lähedal Mazar-i-Sharif'i linnas. Baasi vastutusala oli Põhja-Afganistan, sealhulgas Kunduzi provints. Kokku osales diversioonis 10 inimest. Löögirühm sõitis baasi juurde kahel autol, mis olid maskeeritud Afganistani armee tunnustega. Kontroll-läbilaske punktis ütlesid taliibid, et neil on haavatud "sõdurid", seejärel lasi enesetapja end tähelepanu eemale juhtimiseks õhku ja segaduses tungis diversioonigrupp territooriumile.

*- Interfax - "Zamir Kabulov: taliibide huvid võitluses Afganistanis ISIS'ega kattuvad objektiivselt Venemaa omadega" (http://www.interfax.ru/interview/486757)

**- Vladimir Maslov - "Ülemaailmne sõda terrorismiga USA riikliku terrorismi põhjendusena" (https://aftershock.news/?q=node/689021)

Rünnakrühma peamisteks eesmärkideks said söökla ja mošee, kus toimus reedene palvus. Rahvamassis olid omad sõdurid relvastamata, seevastu taliibid olid isegi granaadiheitjad kaasa haaranud. Tapatalgud venisid mitme tunni pikkuseks. Vastavalt mõnedele andmetele olid ründajaid aidanud mitu inimest Afganistani sõjaväelaste hulgast - taliibide agentuur.

Kokku tapeti vähemalt 140 Afganistani valitsuse tunnustatud sõdurit ja üle 50 said erineva raskusastmega vigastusi. Kohalik meedia teatas umbes 250 surmast. Baasis asus mõningane arv Saksamaa ja teiste riikide sõjaväelasi. Välisriikide kontingendi kaotustest vaikitakse. 10-st taliibide diversioonigrupi liikmetest tapeti 7 lahingu käigus, 2 sooritasid eneseõhkimise ja 1 võeti elusalt kinni. Huvitav, et aprilli alguses kuulutas Taliban rünnakutegevusest, sealhulgas Kunduzi provintsis. Nagu eespool mainitud, vastutab rünnatud baas Kunduzi eest.

Sellistes tingimustes ei ole trumpilikul režiimil teist väljapääsu, kui eraldada täiendavat raha Afganistani julgeolekujõudude, suurendada grupeeringut, tõsta õhurünnakute arvu ja veelgi rohkem elavdada otseseid läbirääkimisi "terroristidega" konflikti rahumeelseks lahendamiseks.

Praegu on võõrriikide okupatsiooni grupeering Afganistanis osa operatsioonist "Otsustav toetus" (vahetus operatsioon 2015 a. "Kestev vabadus") ja koosneb rohkem kui 16 tuhandest peast. Peaaegu kõik väed on NATO liikmesriikidest, kuid on ka lakei-riikidest nagu Gruusia - 870 sõdurit, Austraalia - 300, Ukraina - 11 ja teised. USA väekontingent on kõige arvukam - 15,500. USA paigutab sõjaväelased operatsiooni "Otsustav toetus" (umbes pool) liinile ja ka Kaitseministeeriumi programmide järgi.

Taliban tegutseb strateegiliselt ja juhtkond räägib sellest julgelt. Niisiis, juunis 2017 hoiatas liikumise juht Haybatulla Akhundzada USA'd lisakontingendi Afganistani saatmise eest. Ta märkis, et liikumine püüdleb iseseisvuse kehtestamise poole islami alluvuses ja põlgas ära kartuse, et Afganistanist võiks saada välismaa võitlejate varjupaik. Akhundzada pöördumine, mida levitati pressis, sisaldas USA'le üleskutset Afganistanist ära minna, ta arvas, et rahu kehtestamist takistab okupantide kohalolu riigis. "Okupatsioon on peamiseks takistuseks rahu tagamisel," - ütles ta.*

Taliibidega on nõus ka Afganistani endine president Hamid Karzai, kes ütles veel 2015. aastal, et USA vägede kohalolek on ainult terrorit suurendanud.

*- Reuters - "Taliban ütleb, et USA peab rahu pärast Afganistanist lahkuma" (http://www.reuters.com/article/us-afghanistan-taliban-idUSKBN19E0X1)

Aga oma intervjuus agentuurile "Россия сегодня" (RT) kevadel 2017 helindas Karzai kaalutlust selles, et terrorismivastase võitluse varjus püüavad ameeriklased "sõda kiskuda", et kauemaks jääda ja "juhtida mingeid asju" väljaspool Afganistani*.

Rääkides tulevikust pärast "ebaseaduslikku okupatsiooni", märkis Talibani liider, et Afganistani probleemid lahendatakse rahumeelselt ning riik loob konstruktiivsed ja head suhted USA ja ülejäänud maailmaga. Akhundzada lükkas tagasi Ameerika sõjardite ja Lääne meedia vale sellest, et Venemaa nagu aitaks liikumist. Peatudes siseprobleemidel kritiseeris ta tunnustatud Afganistani valitsust ja nimetas president Ashraf Ghani Ameerika "marionetiks", aga samuti kutsus ta Talibani võitlejaid üles tsiviilohvreid vältima.

Sõda läheb Ameerika maksumaksjale astronoomilised summad maksma, praeguseks on kulutatud umbes $ 1,2 triljonit. Tegelik kulu agressioonile on suurem, kuid see summa ei sisalda kulusid, mis on seotud 2500 surnud ja 20,1 tuhande haavatud sõjamehega. Pärast sissetungi ja taliibide valitsuse kukutamist eraldas USA 2002. aasta nn "rekonstrueerimisele" rohkem kui $ 120 miljardit, umbes 60% nendest vahenditest läks Afganistani julgeolekujõudude (armee ja politsei) ülalpidamiseks.

"See toetus on teinud paljud Afganistani eliidist muinasjutuliselt rikkaks. Vaatamata 15 aastasele potentsiaali kindlustamisele, jäävad liiga paljud Afganistani valitsuses kiskjateks ja kleptokraatideks." - Christopher Kolenda, uue Ameerika julgeoleku keskus**.

Huvitavad numbrid USA Spetsiaalselt Afganistani taastamise peainspektorilt John F. Sopko'lt***. Paberil on Afganistani armee ja politsei suuruseks 320.000 (juuniks 2016), kuid Afganistani vastutava ametniku sõnul on tegelik suurus umbes 120 tuhat. "See on suur pettus," - ütleb Sopko. Kaotused võivad ulatuda sadadesse miljonitesse dollaritesse. Afganistani sõjaväge ja politseid peetakse ülal USA eelarve kulul. Niimoodi maksavad Ameerika maksumaksjad sõdur-kummitusi kinni.

*- YouTube (RTD Vene keeles) - "Endine president Afganistani sõjast ja rahust oma maal" (https://www.youtube.com/watch?v=Qt7wA8ee4UQ&t=1039s)

**- Christopher D. Kolenda -"Suunatud koostöö" (https://www.cnas.org/publications/reports/focused-engagement)

***- Sharyl Attkisson - "Pentagonis on probleem "fantoom-sõduritega"" (http://dailysignal.com/2017/04/24/the-pentagon-has-a-ghost-soldiers-problem)

"Olgem ausad, sõltumata sellest, kui palju sõjaväelasi võib Afganistani saata, sõja lõpetamine saab olema väga raske. Kõrghetkel võitles Afganistanis 100 000 sõdurit ja sõda peatada ei suudetud." - Michael Kugelmann, Woodrow Wilson Center'i ekspert (Washington)*.

Huvitav fakt. Novembris 2016 Ameerika analüütilise keskuse RAND (RAND Corporation) mõjukas ekspert Seth Jones oli ISIS'e ebaedust Afganistanis peaaegu nutma puhkemas**. Samal ajal ütlesin ma välja oma tähelduse selle kohta, et isislaste eksport on mingil määral ameeriklastele ja nukuvalitsusele kasulik, sest ISIS ja Taliban ei suutnud kokku leppida ja sõdivad teineteisega. Niisiis, 30. juunil 2017 ilmub Venemaa välisministeeriumist sõnum, mille kohaselt "tundmatu lennuvägi" aitab terroriste***. Vene välisministeerium, viidates Jowzjan'i provintsi valitsusele teatab, et mais 2017 vähemalt kolmes Põhja provintsis - Jowzjan, Faryabi ja Sar-e-Pul fikseeriti juhtumid, kus ilma tundemärkideta lennukitelt heideti alla kaste relvade ja varustusega ISIS-e gruppidele. Märgin, et kõigis nendes provintsides on taliibid aktiivsed ja nende kontrolli all on märkimisväärsed alad.

"Tundub, et Lõuna-Aasia on Islamiriigi jaoks perspektiivikas piirkond," - kirjutab Jones. Aga vaatamata kõigile pingutustele, kontrollib ISIS praegu pisikest territooriumi Ida-Afganistanis. Seda seletatakse vastasseisugaTalibani liikumisele, toetuse puudumine kohalike elanike seas ja halb juhtimine, nagu kahetseks ta. Rääkides "toetuse puudumises" ISIS-ele kohalike elanike seas, pidas pigem Jones silmas vaimseid, usulisi ja etnilisi peensusi. Taliban, mille aluspõhjaks olid puštud, erinevalt ISIS-est ja al-Qaida'st, pole ekspansionistlik organisatsioon. Taliibid tahavad vabastada üksnes oma kodumaad sissetungijatest, kelleks nad peavad USA-d ja nende sabarakke.

"Islamiriigi nõrgenemine on positiivne tegur, kuid Talibani edu võitluses Abu Bakr al-Baghdadi organisatsiooniga suurendas taliibide jõudu ida ja lõuna Afganistanis, aga see on probleem USA-le ja tema liitlastele." - konstateerib Jones.

*- Reuters - "Afganistani kaitseväe juhataja lahkub rünnaku pärast; USA hoiatab "teisest raskest aastast "" (http://www.reuters.com/article/us-afghanistan-attack-idUSKBN17Q0HP)

**- Seth G. Jones - "Islami riigi - Talibani rivaalitsemine Afganistanis" (https://www.lawfareblog.com/islamic-state-taliban-rivalry-afghanistan)

***- Vene Föderatsiooni Välisministeerium - "Venemaa välisministeeriumi teabe ja trükinduse osakonna kommentaar seoses "tundmatu" lennuväe tegutsemisega Afganistanis" (http://www.mid.ru/ru/foreign_policy/news/-/asset_publisher/cKNonkJE02Bw/content/id/2769649)

Huvitav, ISIS-e koobas, nn. "Wilayah Khorasan", asub hoopis teises kohas - Ida-Afganistanis Nangarhari provintsis. Mida teeb ISIS nii kaugel ja kelle lennuvägi neid aitab? Kokku on ainult kolm kahtlusalust: USA, Türkmenistan ja Afganistan. Siiski on täielik kontroll Afganistani taeva üle vaid ühel riigil - USA-l. Kui palju on praegu isislasi Afganistanis on teadmata, vastavalt USA hinnangutele vahemikus 2-3 tuhat, kuid nagu ütles Venemaa esindaja ÜRO juures Vassili Nebenzia, ISIS-ele alluvates bandeformeeringutes osalejate arv võib ulatuda 10 tuhande inimeseni.

Samuti on huvitav Columbia näide, kus Columbia Revolutsioonilised relvajõud (FARC) on USA ja Euroopa Liidu poolt tunnistatud terroristlikuks organisatsiooniks. Vaatamata sellele, et suures osas on see konflikt ammendunud, on vaja tema kohta paar sõna öelda. Columbia kodusõda kestis üle 50 aasta ja sisuliselt kujutas endast "Varisõda" (sõda volikirja alusel), Ameerika Ühendriigid kommunismi vastu. Ühel pool astus esile rahvusvaheliselt tunnustatud pro-ameerika Columbia nukuvalitsus, teiselt poolt erinevate opositsiooni grupeeringud vasakpoolsete, kommunistide, marksistlike-leninistide ideoloogiatega, peamised neist FARC ja Rahvuslik Vabastusarmee (ELN). Columbia režiimi toetas otseselt USA miljardite dollarite sõjalise ja muu abiga, Colombias on töötanud ja töötavad edasi USA sõjalised nõunikud ja riigis asub seitse USA sõjaväebaasi. Vasakpoolse relvastatud opositsiooni majandus tugines peamiselt kokaiini tootjate "maksustamisele".

Erinevate hinnangute kohaselt hukkus kogu konflikti jooksul 200-300 tuhat inimest, umbes pooled neist tsiviilisikud, teadmata kadunuid oli 25-60 tuhat, ümberasustatud isikute ja pagulaste arv oli 7 miljonit. Seoses suurte inimkaotustega pean ma mainima Ameerika inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watch kõmulist ettekannet *. Kui aastatel 2002-2008 tapsid Columbia armee sõdurid tsiviilisikuid, esitati surnukehad FARC, ELN mässulistena ja muude valitsusvastaste organisatsioonide liikmetena. Täna me teame rohkem kui kolmest tuhandest sellisest kuriteost. Õiguskaitsjate ettekandes tuuakse tõendid Colombia relvajõudude kõrgete ohvitseride osalusest tapmistes. Uurimistöö metodoloogias ei ole kahtlust, see põhineb varem ligipääsmatutel andmetel ja sisaldab üsna täielikku teavet kriminaaluurimistes konkreetsete allüksuste sõjaväelaste suhtes, kes vastutavad tapmiste eest. Organisatsiooni kaastöötajad küsitlesid ka rohkem kui neljakümmet meest: prokuröre, tunnistajaid, ohvrite pereliikmeid, juriste ja advokaate.

*- Human Rights Watch –"Colombia: tippjuhtkond on seotud kohtuväliste tapmistega" (https://www.hrw.org/news/2015/06/24/colombia-top-brass-linked-extrajudicial-executions)

95-leheküljeline dokument ütleb, et sõdurid röövisid talupoegi või meelitasid neid valel ettekäändel kaugesse kohta, siis tapeti ja lavastati relvastatud kokkopõrge. Pärast teatati, et need olid "partisanid", kes likvideeriti relvakokkupõrke käigus. Niimoodi suurendati mässulistega võitlemise efektiivsust. Human Rights Watch järeldab, et selline praktika oli laialt levinud.

Colombia sõjaline juhtkond oli tapmistest teadlik, võimalik, et juhtkond andis otseseid käske või aitas nende toimepanemisel aktiivselt kaasa. Kohtulike uuringute tulemusel on sajad reasõdurid süüdi mõistetud, ohvitserkoosseis pääses vastutusest.

Alates 2000. keskelt elas FARC üle rasket perioodi. Viimasel ajal kontrollis relvastatud opositsioon umbes 20% Colombia territooriumist, aga parematel aegadel - kuni poolt. Valitsusjõudude sõjaline edu, organisatsiooni asutaja ja juhi surm sundisid uut juhtkonda rahuläbirääkimisi alustama. Sügisel 2016 jõudsid FARC ja Colombia valitsus kokkuleppele, mille kohaselt FARC lakkab relvastatud rühmitusena eksisteerimast ja transformeerub poliitiliseks parteiks. Grupeeringu desarmeerimine ÜRO järelevalve all lõppes 2017. suvel ja 1. septembril asutati Alternatiivne Revolutsiooniline Rahvavõimu partei.

Ukraina, Iraak, Afganistan, Colombia ... kõikjal on tegemist nn terrorismiga. Aga nagu on näidatud, piiri tegeliku terrorismi ja rahvusliku-vabadussõja vahele on praktiliselt võimatu tõmmata - siis tõmmatakse see subjektiivselt. Teine asi on, kes ja millistel eesmärkidel. Kõigil vaadeldavatel juhtudel on omad nüansid, kuid, mis puutub Ukrainasse, siis olen ma tugevalt veendunud - terroristid istuvad Kiievis, aga mitte Donetskis ja Luganskis.

                                   Peatükk 4. Iisraeli sünd ja sionismi vahend

"Mina olen terrorist ja tema - bandiit. Ja need on täiesti erinevad asjad," - Iisraeli peaminister Menachem Begin Yasser Arafat'ist*.

Alates 1920. aastast lõid juudi asunikud Palestiinas mitu relvastatud rühmitust, kes tegelesid okupeeritud asulate "kaitsega" ja korraldasid terroriakte nii araabia elanikkonna suhtes, kui ka Briti administratsioonile, mõnikord hakkasid nad omavahel võitlema, kuna sionistide vahel ühtsust ei olnud**.

Seejuures aitasid võitlejad Briti vägedel Palestiina proteste maha suruda. Niimoodi kirjeldab araablastest elanikkonna ülestõusu 1936. aastal Palestiinas F. Alestin raamatus "Palestiina sionismi silmuses. Kurjategijad. Ohvrid. Tunnistajad. Kohtunikud":

"1936. aasta alguses oli kogu Palestiina haaratud rahutustest. Aprillis korraldab Araabia rahvuslik komitee üldstreigi, mis kestis kuni oktoobri lõpuni. Seejärel vaatas Briti valitsus läbi sõrmede sionistide tegevusele ja nende relvastatud terrorirühmituste provokatiivsetele väljaastumistele ja võtab koheselt kõige järsemad meetmed: Palestiinasse tuuakse lisaks täiendavad väed ja streik surutakse sõjalise jõuga maha. Selle käigus tapeti üle 800 streikija.

Mõne aja pärast väljusid palestiinlased uuesti tänavale, väljendades oma valmisolekut kaitsta lõpuni oma õigusi, aga kui Briti väed avasid demonstrantide pihta tule, kostis üleskutse relvile. Sellistel juhtudel on tavalised julmused, massiliste mahalaskmistega, avalike hukkamistega suruti ka see väljaastumine maha. Üle 100 patrioodi poodi üles, 1500 hukkus ebavõrdsetes kokkupõrgetes ja tuhanded heideti vanglatesse.

Streik kasvas ülestõusuks, toetatud talupoegade poolt... 1938. aasta suveks oli ülestõus levinud kogu riigis. Paljudes piirkondades muutus Briti administratsiooni võim fiktiivseks. Kuid jõud olid ebavõrdsed. 1938. aasta lõpuks ujutasid Briti koloniaalväed Palestiina üle. See mängis otsustavat rolli. Koos inglastega ülestõusu mahasurumisel osales aktiivselt ka "Hagana". Käiku lasti isegi pommitus lennuvägi.

*- Анна Исакова - "Terroristi kurb pilt" (http://www.lechaim.ru/ARHIV/253/isakova.htm)

**- Андрей Зелев – "Аnglo-Juudi sõda 1938-1948" (https://www.proza.ru/2010/01/08/297)

Massirepressioonid ilma kohtuta ja uurimiseta, võllad, vanglad ja aastal 1937 kehtestatud "erakorralise määruse" alusel väljasaatmine, kasutatud laialdaselt sõjavälja kohtute poolt, majanduslik boikott, organiseeritud sionistlike ettevõtjate ja ametiühingute poolt, Araabia poliitiliste parteide ja nende liidrite väljaspool seadusi olevaiks kuulutamine kägistas ülestõusu, maha surutud inglaste poolt alles 1939. aastal.

Palestiina inimeste kaotused olid sel ajal kokku umbes 50 tuhat tapetut, 196 surma- mõistetut ja ülespoodut, 300 eluks ajaks sunnitööle mõistetut. Tuhanded palestiinlased heideti vanglatesse ja koonduslaagritesse."

Aastal 1936 tegi Briti administratsioon juutidele-asunikele ettepaneku luua regulaarsed spetsiaalsed politseijõudude formeeringud, mis aitaksid põliselanike rahutusi maha suruda. Nagu Alestin märgib, oli juba 1938. aastaks sionistliku politsei arv küündinud 5000 inimeseni, aga reservväelaste arv - 15 tuhandeni. See väike armee allus Briti administratsioonile ainult formaalselt, tegelikult juhtis seda Hagana.

See tähendab, et lisaks tavalisele terrorismile Palestiina aadressil omasid Briti katuse all olevad asunikud võimalust tegeleda ka "legaalse terrorismiga." Lisaks sellele paigutas Briti ülemkomissar Palestiinas, Herbert Samuel (juut, Rothschildide sugulane) sionistid kõigile peamistele postidele: peaprokurör, tollidirektorid ja immigratsiooni osakonnad. Need mõjuagendid aitasid Hagana'd relvade salakaubaveos, võitlejate sisseveos, ebaseaduslikus rändes ja haganistide varjamisel.

Vaatleme põhilisi juudi sõjaväestatud grupeeringuid Palestiinas ajavahemikus 1920-1948.

Hagana - sionistlik sõjaline ja põrandaalune organisatsioon, mis asutati Palestiinas 1920. aastal, tegeles juudi asunduste kaitsega, sooritas ebaseaduslikke operarsioone juutide sisserändel Palestiinasse, Briti valitsuse poolt keelatud. Pärast Iisraeli väljakuulutamist loodi selle alusel Iisraeli kaitsevägi (IDF).

Irgun - militaarne põrandaalune organisatsioon, mis asutati Palestiinas 1931. aastal Hagana'st eraldunutest eesotsas Avraham Tehomi'ga. Irgunlased arvasid, et ükskõik, millised tegevused on Iisraeli loomise suunal õigustatud, sealhulgas terrorism. Nende arvates oli sõjaline jõud ainus meetod suhetes araablastega.*

*- Александр Окороков – "Nõukogude Liidu salajased sõjad"

Samuti organiseeris Irgun juutide ebaseaduslikku rännet Palestiinasse. Irgun'i, kui terroriorganisatsiooni kirjeldati:* ÜRO, USA, Suurbritannia, Anglo-Ameerika komitee Palestiina küsimuses, Ülemaailmne sionistlik kongress ja Juudi agentuur **. Irgun'i pidasid natslikuks organisatsiooniks: Encyclopedia Britannica, Mussolini, Albert Einstein jt.

Lehi - sõjaline põrandaalune organisatsioon, mis asutati Irgun'i liikmete poolt Palestiinas 1940. aastal, tegutses Briti ja Araabia elanikkonna mandaadi vastu Palestiinas. Seoses II maailmasõja puhkemisega kuulutas Irgun'i juhtkond välja täieliku relvarahu Briti administratsiooni vastu, enamik sioniste arvas, et neil ja Suurbritannial tuli ilmsiks ühine vaenlane natsi-Saksamaa näol, see kutsus esile erimeelsused Irgun'is ja Abraham Stern'i käe all oleva grupi eraldumise. Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid ei nimetanud Lehi kuidagi teistmoodi, kui "Stern’i jõuguks". Algusest peale propageeris grupp liitu fašistliku Itaalia ja Natsi-Saksamaaga ja üritas nendega kontakte luua, pakkudes võitlust Suurbritannia vastu ja vastutasuks Euroopast kõikide juutide Palestiinasse üleandmise eest. Lehi aadressil kostab süüdistusi selles, et objektiivselt aitas ta Kolmandat Reichi. Pärast Stern'i mõrva, kui ta püüdis vahistamisel 1942. aastal põgeneda, oli organisatsiooni eesotsas Yitzhak Shamir ja Lehi poliitiline platvorm nihkus NSVL-i poole. Lehi kuulutati terroristlikuks organisatsiooniks ja tunnistati Iisraeli võimude poolt pärast ÜRO vahendaja Palestiinas Folke Bernadotte mõrva isegi väljaspool seadusi olevaks.

Lehi liikmed nimetasid end ise terroristideks, näete, mida nad kirjutasid oma põrandaaluses ajalehes Front***:

"Ei juudi moraal ega juudi traditsioon ei välista võitlusvahendina terrorismi****. Oleme väga kaugel kõigist moraalsetest kõhklustest, kui asi on seotud meie rahvusliku võitlusega. Meil on Toora, mille moraal ületab teised seadused... Aga ennekõike on terrorism meile poliitilise võitluse osa."

Betar - noorte organisatsioon, mis asutati Riias 1923. aastal, peaaegu kohe avati rakukesed Leedus, Rumeenias ja Poolas.

*- Wikipedia - "Irgun" (https://en.wikipedia.org/wiki/Irgun)

**- Juudi agentuur - suurim juudi mittetulundusühing, mis kogub suuri annetusi üle maailma ja mängis keskset rolli Iisraeli riigi arengus ja ehitamisel.

***- Wikipedia - "Lehi" (https://en.wikipedia.org/wiki/Lehi_(group))

****- Raamatus "Juudid, teisitimõtlejad, eurokommunistid" väidab Sergei Kara-Murza, et selle fraasi lausus 1943. aastal Lehi juht Yitzhak Shamir.

Kuulus kirjanik Alexander Šulman märgib*, et juudi noored läbisid "sõjalise väljaõppe" nende edasiseks saatmiseks Palestiinasse. Betarlasi valmistati ette "tulevasteks võitlusteks" juudi kaadrisõjaväelastena ja erinevate riikide armeede reservväelastena. Betar'i roll seisnes selles, et "luua uut tüüpi juut, kus vajatakse rahvast, et luua võimalikult lühikese ajaga ja võimalikult täiuslikus vormis juudi riik", aga eesmärk seisnes "Juudi riigi ja juudi enamuse mõlemal pool Jordani jõge" loomises** (kaasaegne Iisrael pluss Palestiina ja Jordaania). Lisaks eelmainitud riikidele olid Betar'il "arvukad sõjalised formeeringud" ka Tšehhoslovakkias, Saksamaal, Ungaris ja USA-s. Enne II Maailmasõda loeti organisatsioonis kokku umbes 100 000 liiget. Samuti aitasid betarlased kaasa ebaseaduslikule juutide rändele Palestiinasse (rikkudes Suurbritannia poolt kehtestatud kvooti). Betar ülistas Benito Mussolini't tema fashistlike ja kommunistlike põhimõtete eest.***

"Veres ja tules langes Juudamaa - veres ja tules ta taassünnib!" - oli Betar'i loosung. Siin ma palun meenutada tõstatatud küsimust esimese peatüki lõpus. "Juudi puu kasvas palestiinlaste - kaananlaste verel?" Meenutan, et noorte sõjalisele väljaõppele pöörati palju tähelepanu ka natsi-Saksamaal. Betar'i asutamise ajal kirjutas Hitler natsismi "piiblis" "Mein Kampf", sellest, mis on hädavajalik Saksa noortes uue orientatsiooni kasvatamisele kaasaaitamises****.

Palun pöörake tähelepanu sellele, et lühikirjeldus juudi sõjaväelaste ja terroristlike organisatsioonide kohta koostasin ma populaarsete pro-Iisraeli Interneti-entsüklopeediate diskursusel, sealhulgas Wikipedia Inglise osal. Nüüd ma annan lühikese teate USA Luure Keskagentuuri avalikust ettekandest 28. novembril 1947 *****. Käesolev ettekanne on dateeritud päev enne ÜRO-s vastuvõetud kava Palestiina jagamiseks ja laiale avalikkusele ei ole sellest midagi teada.

"Juudi jõud Palestiinas sisaldavad kolme organisatsiooni: (1) Hagana, sionistlik armee; (2) Irgun Tsva'i Le'umi (ICL) ja (3) Stern'i bande.

*- Александр Шульман - "BETAR: "Hea on kodumaa eest surra" (http://shaon.livejournal.com/134717.html)

**- Владимир Жаботинский – "Betari idee"

***- Wikipedia - "Betar" (https://en.wikipedia.org/wiki/Betar)

****- Noorus Natsi-Saksamaal (http://www.otvoyna.ru/statya50.htm)

*****- LKA – "Palestiina jagamise tagajärjed” (https://www.cia.gov/library/readingroom/docs/DOC_0000256628.pdf)

Need kolm rühma erinevad taktikas ja oma tegevustes halastamatuse poolest, Hagana on väga tundlik maailma arvamuse suhtes, ICL ja Stern'i bande on ebaseaduslikud terrorirühmitused, kes osalevad poliitilistel motiividel sabotaažides ja mõrvades. Hagana'd rahastab Juudi agentuur... seda toetab enamik Palestiina juudi kogukonnast ja sionistide enamus. Eeldatakse, et vaenutegevuse korral võib Hagana mobiliseerida umbes 200 000 mõningase sõjalise kogemusega meest ja naist. Arvatakse, et praegusel ajal on Hagana'l umbes 70 000 - 90 000 liiget... Samuti on organisatsioonil ka Euroopa harud... Hagana tõhusus ja diversioonide täideviimise aeg, mis on suunatud illegaalse migratsiooni kaasaaitamisele on tõend sellest, et ta omab suurepärast luuresüsteemi ja toetab kõrget julgeoleku meetmete taset. Üheks tema peamiseks vahendiks propaganda levitamisel on põrandaalune raadio "Israeli hääl".

Arvatakse, et Irgun Tsva'i Le'umi's on hinnanguliselt 6000 kuni 8000 liiget... See kasutab sabotaaži ja terrorismi, kui "ainsat tõhusat" vahendit oma lõppeesmärgil iseseisva riigi saavutamisel Palestiinas ja Transjordaanias... Ta omab filiaale välismaal... ICL'i liikmed on hästi relvastatud ja ettevalmistatud sabotaażiks eriti lõhkeainete kasutamisega. Oletatavasti teeb ICL tihedat koostööd Stern'i bandega ja nagu teada, viivad need kaks koos operatsioone läbi. Taktikaliste vigade sagedus ICL'i operatsioonides näitab, et organisatsioonil on suurepärane luuresüsteem väga rangete julgeoleku meetmetega. Tal on oma põrandaalune raadiojaam tuntud, kui "Võitleva Siioni hääl".

Stern'i bande koosneb 400-500 fanaatilisest äärmuslasest. Nad ei kõhkle riigiametnike ja politseinike tapmisel või saada rahalisi vahendeid juutide ja teiste kallal vägivalla akte toime pannes. Nagu ICL-gi on nad hästi relvastatud ja julgeoleku meetmed on suurepärased... Organisatsiooni poliitilised sidemed on paradoksaalsed ja nähtavasti on tekkinud oportunismi vajaduse tulemusel. Hiljutised teated kinnitavad fakti, et Stern'i bandel on kontaktid NSVL'iga, mis seda rahastab. Seoses praeguse ülemaailmse olukorraga teatas organisatsioon, et peab vajalikuks pöördumist Nõukogude Venemaa poole. Ta selgitab, et NSVL ja Stern'i bande tahavad mõlemad luua "tugevat ja sõltumatut Palestiinat", mis kujutab takistust Briti "imperialistlikele plaanidele", kuid "ei ole vaenulik" NSVL-i suhtes."

Rääkides juutide sõjaväestatud formeeringutest ei saa ignoreerida esimeses peatükis mainitud Vladimir Žabotinski kuju - üks sionismi isadest, parempoolse sionismi juht, sionistide-revisionistide liikumise asutaja ja ideoloog.

Mussolini pidas teda juut-fašistiks, kuid sionismi kaasvõitlejad nimetasid Žabotinski't nimega "Duce" ja "Vladimir Hitler". Nimelt tema on Hagana, fašistliku terroriorganisatsiooni Irgun ja hitlerjugendi-taolise Betar'i loojaks ja innustajaks. Kuid Hagana'd ei kamandanud Žabotinski kaua, juba asutamise aastal väljub ta kaasvõitlejatega organisatsioonist ja formeerib teise sõjaväelise grupeeringu Gdad Haavoda, mis kestis kuni 1926. aastani.

Žabotinski kinnitas, et ta sunnib Suurbritanniat, Araabia riike ja kogu maailma Iisraeli tunnustama, aga Palestiinas võib seda teha ainult relva jõul. "Vabatahtlikku leppimist Palestiina araablaste ja meie vahel ei saa, kas nüüd või lähimas tulevikus, mingit juttu olla" - kirjutas ta oma artiklis "Raudsest Seinast" 1924. aastal.

Tähelepanuväärne on, et Žabotinski oli Briti armees Juudi Leegioni loomise idee autor - viis pataljoni juudi vabatahtlikke Kuninglike laskurite (Royal Fusiliers) koosseisus. Esimese maailmasõja ajal osales Juudi Leegion Suurbritannia sõjalistes tegevustes Palestiina ja Transjordaania okupeerimisel, mis siis kuulusid Ottomani impeeriumi.

"Sõbralikud suhted ja tihe koostöö sionistide ja Itaalia fašistide vahel alates esimestest päevadest pärast Mussolini võimuletulekut tõendavad täielikult dokumendid, vaatamata sionistide kõigile katsetele seda eitada või nende tähtsust pisendada.

Vahetult pärast "marssi Rooma" võeti Itaalia sionistid Mussolini poolt vastu ja kinnitati oma truudust fašistlikule režiimile. Kaks kuud hiljem toimus esimene kohtumine sionistliku liikumise selleaegse juhi Chaim Weizmann'i ja Benito Mussolini vahel. Järgnevatel aastatel toimus nende vahel veel kolm kohtumist. Antud juhul ei käi jutt tavalistest poliitilistest kontaktidest, vaid üsna tihedast koostööst, mis tsementeeriti ühistes huvides, ideoloogiate kokkulangevuses ja kaasnes reas avaldustes sümpaatias fašismile rahvusvahelise sionismi juhtide ja Itaalia sionistide poolt. Nahum Sokolov, sionistliku "Täitevkomitee" president, teatas näiteks pärast kohtumist Mussoliniga: "Me hakkame mõistma fašismi tõelist olemust, ehtsad juudid ei ole fašismi vastu kunagi võidelnud." Tahan veel ühe teate ära tuua, mis on tehtud 1927. aastal Rooma pearabi Angelo Sacerdoti poolt selles, et paljud fašismi doktriini aluspõhimõtted - on oma olemuselt sionistlikud põhimõtted. Sionismi ja fašismi printsiipide sarnasuse alusel asetseb ühine viha marksismi ja kommunismi vastu. Sionismi ja fašismi ideaalide kokkulangevus muutub eriti ilmekaks, kui me meenutame rohkem sionismi sõjalise tiiva ideoloogiat, kelle liider oli Žabotinski.

30ndate liit Žabotinski ja Mussolini vahel võttis kuju. Žabotinski järgijad Poolas, riietatud mundritesse, mis sarnanesid hitlerlaste rünnakrühmlaste omadega, laulsid: "Saksamaa - Hitlerile, Itaalia - Mussolinile, Palestiina - meile!" "- F. Alestin " Palestiina sionismi silmuses. Kurjategijad. Ohvrid. Tunnistajad. Kohtunikud. 

 Põikame väikse anekdoodi juurde, mille ma leidsin allikatega töötamisel. Ta näitab meile, kui kohmakalt ja jämedalt töötab juudi propaganda. Vaadake tähelepanelikult üleval esitatud kahte pilti Žabotinski'st. Vasakul ta on kujutatud Kuninglike laskurite vormis, aga parempoolne foto on ingliskeelses Wikipedias allkirjastatud nii: "Vladimir Žabotinski, Betar'i asutaja ja esimene liider, siin näidatud Betar'i vormis" **. Nagu näeme on pildid peaaegu identsed, ainult, et parempoolsel on Kuninglike laskurite mütsil ja krael värv ning märk muutunud menoraaks. Niimoodi lollitatakse Wikipedia lugejaid.

Ennetades lühikest ülevaadet "juudi põrandaaluste organisatsioonide" tegevustest enne Iisraeli enesemääramise perioodi märgin, et kõik nad teostasid verist terrorit. Betar tegeles ju värbamise ja noorte eritöötlemisega nende edasiseks saatmiseks Palestiinasse ja terrorismiga. Vastavalt ajaloolane Alestin'ile, tunnistasid betarovlased fašistlikke põhimõtteid ja rassistlikku ideed "juudid - väljavalitud rahvas." Betar'ist on välja kasvanud paljud terroriorganisatsioonide liidrid, näiteks 1940-ndate aastate Irgun'i juht Menahem Begin.

**- Wikipedia - "Betar" (https://en.wikipedia.org/wiki/Betar)

"Kui keegi on unustanud, ma tuletan lihtsalt meelde, millest see kõik algas. Araablased kopeerivad praegu Dzhebhat al-Nusra’ga*, ISIS’ega ja kõigi teistega, nad ju lihtsalt kopeerivad läbi kalkapaberi juudi terrorit, mis oli valla päästetud Teise maailmasõja aegadel ja hiljem pärast seda juudi terroriorganisatsioonide poolt "- vene avaliku elu tegelane, kirjanik, Analüütilöise infrormatsiooni agentuuri "Õigeusklik Vene" direktor Konstantin Dušenov**.

Hagana oli kõige "mõõdukam" grupeering, vähemalt jääb küsimus tema osalemises palestiinlaste genotsiidis avatuks. Haganovlased tegelesid spionaaži, sabotaaži, salakaubaveo, illegaalsete migrantide salajase sisseveo, relvade ja laskemoona tootmise, terroristide ettevalmistamistamisel ja poliitiliste mõrvadega. Ajaloolaste mõtted ühtivad selles, et antisionist Jacob Iisrael de Haan (juut) tapeti Hagana võitleja Avraham Tehomi poolt ühe organisatsiooni liidri Yitzhak ben-Zvi käsul.

"Ma tegin, mida Hagana otsustas. Midagi ei ole tehtud ilma Yitzhak ben-Zvi käsuta. Ma ei kahetse, sest ta tahtis hävitada meie sionismi idee" - teatas aastaid hiljem Tehomi ajakirjanikele***.

Aastal 1927 moodustas Hagana terroriks araablaste vastu erirühma Kvutsat

Hamerkaz. Palestiinlasi tapeti varitsustest, asetati teedele miine ja õhiti maju. 1936. aasta novembris organiseeriti Hanodedet rühmad, nad märatsesid Jeruusalemmas ja Galileas, öösiti tegid nad äkkrünnakuid Araabia küladele tappes nende elanikke. 1939. aastaks tegutses politseijõudude koosseisus 62 Hanodedet'i salka, teostades kuritegelikke akte "legaalselt".

"Terror jätkus 5707. aastal (u. 1947. aasta) peaaegu ilma hingetõmbeta, kui mitte arvestada väikseid vaheaegu, näiteks Sionistliku kongressi ajal. Terroriakte panid toime Etzel (u. Irgun) ja Lehi, sest "vastupanuliikumine" oli lakanud olemast. Ei möödu päevagi, et ei kostuks üle maa laskude kaja, miinide lõhkemist... initsiatiiv läks sionistlikult valitud organitelt "lahkulöönute" organisatsioonide kätte... "- Haaretz ****.

*- Jabhat al-Nusra (An-Nuşra rinne, Jabhat Fatah al-Sham) - terroriorganisatsioon, Venemaal keelatud, Al-Qaeda rakuke Süürias ja Liibanonis.

**- YouTube - "Dušenov. Sõda." Väljaanne №61.Avali kõrgused "Poliment-Reduta" (www.youtube.com/watch?v=seAXOhE8ETs&feature=youtu.be&t=7m35s)

***- Wikipedia - "Jacob Israël de Haan" (https://en.wikipedia.org/wiki/Jacob_Israël_de_Haan)

****- Эмануэль Кац -"LeHi. Iisraeli vabaduse eest võitlejad".

1937-ndast kuni Teise maailmasõja alguseni aktiviseerib Irgun oma tegevust. Võitlejad tapavad palestiinlasi plaažidel ja haiglates, õhivad kinosid, kohvikuid, turge ja ühistransporti. Peaasi on selles, et Igrun ei ründa mitte ainult araablasi, vaid ka Briti valitsust. Vähe sellest, igrunlased panevad diversiooniakte toime välismaal - Austrias lasti rööbastelt maha Briti sõjaväe rong.

"Alguses piirdusid nad telefoni alajaamade, raudteede, Jeruusalemma postkontorite jne. plahvatustega aga lõppude lõpuks jõuavad Etzel'i [näit. Irgun] Briti-vastased tegevused sellistesse mastaapidesse, et hukatakse kaks Briti kaitsepolitsei ohvitseri, Kearns ja Barker. Jeruusalemma kaitsepolitsei "juudi osakonna" juhi Kearnsi enesega rahulolu ja enesekindlus saavutas nendel 1939. aasta suvepäevadel oma piiri. Ta oli rahul oma viimaste saavutustega võitluses "juudi terroriga" - tehti mitmeid edukaid vahistamisi ja piinamised, mis said osaks kinnipüütud põrandaalustele liikmetele, pakkusid talle palju rahuldust. Aga tundus, et karta pole tal midagi - juudi terror oli suunatud araablastele, inglased võisid Palestiina linnade tänavail kartuseta kõndida."*

Ootamata ära Teise maailmasõja ametlikku lõppu 1944. aastal, lõpetab Irgun Suurbritanniaga "vaherahu" ja käivitab kõige julmema terrori. Kogu Palestiinas plahvatavad Briti esindused, rünnatakse politseiposte, tapetakse ohvitsere, hävitatakse kaatreid, vedureid ja lennukeid (14 masinat), purustatakse infrastruktuuri (14 silda), ühe päevaga õhiti raudteid 240-s kohas. Riietudes Briti politsei või sõduri mundreisse, samuti ka araablasteks maskeerunuina haaravad irgunlased kasarmutest relvi ja võtavad pantvange. Irgun'i kõige verisemaks terroristlikuks aktiks peetakse hotellis "Kuningas Taavet" toime pandud õhkimist 22. juulil 1946. aastal, seal asus Briti administratsioon Palestiinas. Pommi lõhkemise tagajärjel hukkus 91 inimest, 46 said haavata. Tapetute seas oli: 41 araablast, 28 britti, 17 juuti ja 5 inimest teistest rahvustest, nende hulgas üks venelane. Järgmisel päeval pärast tragöödiat nimetas Briti peaminister Clement Attlee sioniste "tooreiks tapjaiks"**.

"Me seisame silmitsi alternatiiviga - kirjutas Ben-Gurion - kas terrorism või poliitiline võitlus; terroristlikud organisatsioonid või organiseeritud juudi kogukond. Kui me valime poliitilise võitluse... siis me peame üles tõusma ja terrorismi ning tema organisatsioonide vastu vastavad meetmed ellu rakendama. On aeg minna sõnadelt üle tegudele."

*- Эмануэль Кац - "LeHi. Iisraeli vabaduse eest võitlejad"

**- Kardelj Hennecke - "Adolf Hitler on Iisraeli rajaja"

1944. aasta novembris alustas "Hagana" operatsiooni, saanud nimeks "Hooaeg". See kestis kuni 1945. aasta märtsini ja saavutas oma eesmärgi - lühikese aja jooksul arreteeriti üle kogu riigi või neutraliseeriti enamik "Irgun'i" liikmeid. Pärast seda aktiivne sõjaliste gruppide terroristlik tegevus lõppes päris Teise Maailmasõja lõpuni... Öösel 1. novembril organiseerisid erirühmad "Palmach"*, "Irgun" ja "Lehi", kes ühinesid "Juudi Vastupanu liikumiseks", diversioone 153 kohas raudteedel ja lasid põhja kolm kaldakaitse kaatrit, mis olid ettenähtud laevade jälitamiseks ebaseaduslike immigrantidega pardal. Kogu Palestiinas toimusid meeleavaldused, millega kaasnes üldkasutatavate hoonete süütamine"**.

Irgun'i terroristlik tegevus ei peatunud ka Esimese Araabia-Iisraeli sõja ajal (Iisraeli Vabadussõda). Palestiinas jätkuvad plahvatuste kärgatused rahvarohketes avalikes kohtades, hukkuvad naised ja väikelapsed. Hukkunud palestiinlaste arv läheneb kokku mitmele sajale, aga võib-olla ka tuhandetele. Ilmselt juudi terroristlike bandede poolt toime pandud kõige karjuvamaks kuriteoks sai "Deir Yassin'i veresaun", seda võib genotsiidiks klassifitseerida. 9. aprillil 1948. aastal tungis Palestiina külakesse Deir Yassin 132 Irgun'i ja Lehi võitlejat. Kokkupõrkes ja sellele järgnenud "puhastuses" tapeti 254 araablast, kelle hulgas olid vanakesed, naised ja lapsed. Ründajad kaotasid tapetuna vaid 4 inimest.

Siin tekkib analoogia Austraalia aborigeenide hävitamisest Briti vallutajate poolt. Seoses viimastega, kuid praegu ei ole veel täielikke andmeid, massimõrvade aktides põlisrahvaste kallal tapsid Austraalia kolonistid 3139 inimest ja vastupanus suutsid aborigeenid kõrvaldada ainult 28 ründajat***.

Tõendid julmusest ja mõnitamistest Deir Yassin'is vapustasid kogu maailma. Siin on ellujäänud Aleksander Okorokov'i antud tunnistus.

"Niisiis, 12-aastane Fahmi Zeidan tunnistas: "Yahud'id (iisraellased) rivistasid kogu meie pere näoga seina poole ja hakkasid tulistama. Terveks jäime vaid mina, nelja aastane õde Kadri, kaheksa aastane õde Sami ja seitsme aastane vend Muhammet, sest me olime väikest kasvu ja täiskasvanud katsid meid oma kehadega. Hukkusid mu ema ja isa, mu vanavanemad, mu onud ja tädid ja nende lapsed."

*- Palmach - Hagana erirühmad.

**- Александр Окороков – "Nõukogude Liidu salajased sõjad"

***- Colonial Frontier Massacres – 21. sajandi Humanitaarteaduste Keskus (https://c21ch.newcastle.edu.au/colonialmassacres)

Nani Khalil, 16-aastane: "Ma nägin, kuidas mees mingisuguse suure noaga raius otse oma maja trepiastmetel läbi minu naabri Jamila Heesch'i ja siis tappis samamoodi mu nõo Fathi."

Nazri Assad, 36-aastane: "Ma nägin, kuidas mees haaras mu noorel naabril Salhed Eissa'l lapse käest, viskas maha ja hakkas jalgadega ta peal trampima. Pärast ta vägistas teda ja siis tappis nii ema kui lapse."

Teised tunnistajad kinnitasid, et ründajate seas oli üllatavalt palju naisi ja oma barbaarsuses ei jäänud nad meestele alla."

Juulis 2017. aastal teatas Iisraeli ajaleht Haaretz arhiividest ja nimelt ühe rünnakus osaleja kirjast, mille kohaselt palestiinlasi Deir Yassin'is mitte ainult ei tapetud halastamatult, vaid ka rööviti. "Me konfiskeerisime palju raha, hõbe- ja kuldehteid..." - kirjutab keegi Yehudah Feder Lehi'st.

"Noor mees seoti puu külge ja pandi põlema. Naist ja vanakest tulistati selga... Režissöör Neta Shoshani kogutud tunnistajate ütlusi Deir Yassin'i veresaunast on raske tajuda isegi 70 aastat hiljem." - Ofer Aderes, Haaretz*.

Lehi hankis ressursse rüüstamiste, väljapressimiste ja mõrvadega. Seejuures ei tapnud võitlejad ainult palestiinlasi, vaid ka juute, kel oli julgust bandet nende fašistliku positsiooni pärast hukka mõista, peale selle rõhutas Štern, et juudid - see ei ole tavaline, aga väljavalitud rahvas, kel on eriline ettemääratus. Muuhulgas rööviti tühjaks ka Anglo-Palestiina Bank, ja tehti katse Histadrut'i panka röövida (juudi ametiühingud Palestiina mandaadi all), mille ründamise käigus tapsid röövlid kaks juuti, mis põhjustas asunike seas suurt meelepaha. Mõlemad pangad on Iisraeli esile kutsutud institutsioonide selgrooks.

"Pole üldsegi raske organiseerida ülemaailmset juudi põrandaalust, mis hakkab teostama ootamatuid rünnakuid erinevatele Briti objektidele - alates vaenuliku riigi kõige kaugematest saatkondadest kuni tähtsaimate ettevõteteni selle pealinna keskuses. Võib tekitada kahju vaenulikele laevadele kõigis maailma ookeanides ning vaenulikele sõja- ja tsiviillennukeile erinevate riikide lennuväljadel"- Imanuel Katz, "Impeeriumi loojang - Juutluse koidik" (Lehi avaldatud brošüüris)**.

*- Haaretz - "Tõendid tsensuurist Deir Yassin'i veresaunas," nad kuhjasid kehad ja panid need põlema "" (http://www.haaretz.com/israel-news/1.801307)

**- Эмануэль Кац -"LeHi. Iisraeli vabaduse eest võitlejad"

Need plaanid hakkavad teostuma 1947. aastal. Londonis lõhkevad Lehi terroristide ohvitseride klubisse paigaldatud miinid ja ka koloniaalasjade Ministeeriumi hoones. Roomas õhivad nad Inglise saatkonna, Briti kõrged ametnikud ja ministrid saavad kirjapommid. Suurbritannia Välisministeeriumi andmetel töötas Lehi välja koletisliku plaani Londoni pommitamiseks eralennukitega, seoses sellega on kinnipeetud kolm kahtlusalust.

Loetelu Lehi kõige kuulsamatest terroriaktidest*:

- Briti Lähis-Ida asjade ministri Walter Edward Guinness'i, parun Moyne mõrv (1944)

- Palestiina ülemkomissari, Harold McMichael'i mõrvakatse, mille tulemusel sai tema abikaasa haavata, kokku tehti 7 katset, põhiliselt Lehi bandiidid (1944)

- mõned kirjapommid saadeti USA president Harry Truman'ile, kuid peeti turvateenistuse poolt kinni (1947)

- lõhkeainet täis veoauto plahvatuses hukkus 15 palestiinlast, haavata sai 80 inimest (1948)

- pomm-raamat saadetakse Briti major Roy Farran'i vanemate majja, hukkub tema vend Rex (1948)

- ÜRO esindaja Palestiinas, krahv Folke Bernadotte mõrv, arvatavasti tapeti ta Hagana'ga kooskõlastatult (1948)

- massimõrv Duayme's (1948).

Pärast Iisraeli eneseväljakuulutamist formeeriti Hagana'st, Irgun'ist ja Lehi'st Iisraeli Kaitsevägi (Israel Defense Forces).

Püüdes terrorismi muuta millekski seaduslikuks ja õigustatuks, kestab 1938-1948 äge vastasseis äärmusrühmituste ja Briti administratsiooni vahel Palestiinas, millele juudi propaganda pani nimeks "Anglo-juudi sõda." Kangelaslikkuse müstifitseerimise raames teatavad pro-Iisraeli publitsistid, et "British impeerium kaotas sõja juutidele" ja seda vaatamata asjaolule, et Suurbritannia oli ÜRO'ga kokku leppinud Palestiina küsimuse ja viis oma väed vabatahtlikult mandaadi alustelt territooriumidelt tähtajast varem välja.

*- Wikipedia - „LeHi operatsioonide nimekiri” (https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Lehi_operations)

Organisatsioonidest, mis asutati Iisraeli uuemas ajaloos, tuleb märkida Juudi põrandaalust, mida kasutati 1979-1984. Paljud organisatsiooni liikmed olid tuntud rabide sugulased või pojad ja olid Iisraeli ebaseaduslike Jordani jõe Läänekalda asunduste liidrid. Juudi põrandaalused pätid planeerisid kõige olulisemate moslemi pühapaikade õhkulaskmist - Al-Aqsa mošee ja Kaljukuppel Templimäel Jeruusalemmas, kuid võeti õigeaegselt kinni. Londoni Strateegilise Instituudi hinnangul peeti terrorirünnakut Templimäel üheks kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks III maailmasõja alguseks*.

Esimesteks suuremateks Juudi põrandaaluse terrori rünnakuteks said Läänekalda Palestiina linnajuhtide atendaadid aastal 1980. Algselt oli plaanis tappa 13 inimest, kuid lõpuks teostati ainult kaks autode õhkimist - ohvrid jäid ellu, kuid nende jalad tuli amputeerida. 1983. aastal ründasid neli võitlejat Hebronis Islami Kolledžit, terroristid, relvastatud automaatide ja granaatidega tapsid ühe tudengi ja kaks õpetajat ning haavasid rohkem kui kolmekümmet inimest. Teiste tegude korral pandi püünis-miinid Hebroni lähedal mošeesse ja mineeriti kuus Araabia reisibussi, busside plahvatamised hoidsid ära Iisraeli turvateenistused.

Arvukatest üksikult toime pandud terroriaktidest on võimatu mööda minna "veresaunast Patriarhide koopas." See verine intsident on huvitav selle poolest, et ta sai heakskiidu ja õigustuse juudi vaimulike poolt, aga terrorist sai "märtri" ja "pühamehe" staatuse.

Purimi ajal 25. veebruaril 1994 tungis Kach'i partei liige**, IDF'i meditsiiniteenistuse kapten doktor Baruch Goldstein Ibrahimi mošeesse Hebronis ja lasi automaadist maha 29 palestiinlast (mitmed alla 12-aastased lapsed) ja haavas rohkem kui 150 inimest. Kokku viibis mošees 800 inimest. Kui ta vahetas relval padrunisalve õnnestus see tal tulekustuti abil käest lüüa ja Goldstein likvideeriti.

*- Yehud Arad - "Liechtenstein mõistatab, kes mida ta sööb" (http://www.russiandenver.50megs.com/Lichtenstein.html)

**- Kach - Iisraeli poliitiline partei asutati 1971. aastal rabi Meir Kahane poolt, tuntud oma äärmuslike vaadete poolest, läks 11. istungjärgul parlamenti (1984) ja sai ühe mandaadi (Kahane). Küsitluste kohaselt võiks Kach järgmistel valimistel saada 6 kuni 12 kohta, kuid partei kõrvaldati valimistelt Keskvalimiskomisjoni poolt. Pärast Kahane mõrva aastal 1990, murdus sellest partei Kahane Chai. Aastal 1994 olid nad mõlemad, kui terroristlikud organisatsioonid Iisraelis, Kanadas, Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides keelatud selle eest, et avaldasid Goldstein'i terroriaktile toetust.

Palvetajate veresaun kutsus Läänekalda palestiinlastes esile protestid ja rahutused, mille käigus tapsid IDF sõdurid veel 26 araablast, 120 inimest sai erineva raskusastmega vigastusi. Kannatasid ka iisraellased - hukkus 9 inimest.

Siin on kogumik ütlusi juudi rabidelt pärast palestiinlaste mõrva, koostatud tuntud ajaloolase Jürgen Graf'i poolt*:

Rabi Iisrael Ariel: "Püha märter Baruch Goldstein - nüüdsest on ta meie kaitsja taevas. Ta kuulis Iisraeli Maa karjet, mida ismailiidid (näit. moslemid) meilt päev-päevalt varastavad."

Rabi Dov Lior, "Goldstein on püham, kui kõik holokausti märtrid."

Rabi Moshe Levinger: "Ma tunnen surnud palestiinlastele kaasa mitte rohkem, kui surnud kärbestele."

Rabi Yaacov Perrin: "Üks miljon araablast ei ole väärt ühe juudi sõrmeküüntki."

Graf märkis, et rabi Dov Lior, kelle jaoks Goldstein oli "püham kui kõik holokausti märtrid" pooldas palestiinlaste meditsiinilisi katseid ja arvas, et Iisraeli armee peab täielikult Gaza sektori hävitama, et "Iisraelile julgeolek tuua."

Aasta pärast terrorirünnakut püstitasid tänulikud iisraellased mõrvarile monumendi kirjaga, mis algab nii: "Siin lamab püha Dr. Baruch Kappel Goldstein, kiidetud olgu selle avatud ja püha mehe mälestus, las Jumal maksab tema vere eest kätte." Vastavalt samale epitaafile oli Goldstein ljubaviitlike hassiidide liikumise asutaja rabi Schneur Zalman'i seitsmes järeltulija, kellelt on säilinud järgmine mõttetera: "Gojide hinged (näit. mitte-juudid) on hoopis teise, alama väljanägemisega. Kõik juudid on loomult head, kõik gojid on loomult kurjad. Juut - ta on loomise kroon, goji selle vaht."

Goldstein'i haud sai palverännakute paigaks. Selle kõrvale loodi kabel ja koht kummardamiseks, millised lammutati alles 1999. aastal.

Organisatsioonidest, mis tegutsevad väljaspool Iisraeli ja Palestiinat, on vaja tingimata esile tuua "Nokmim". Aastal 1945 tahtsid need pätid tappa 6 miljonit Saksa tsiviilisikut - naisi, lapsi ja vanureid, kuid genotsiid õnnestus ära hoida. Edukate terrorirünnakute hulgas: paljude sadade sõjavangide mürgitamine, "sõjakurjategijate" piinamine ja kohtuvälised hukkamised. Nokmim'ist räägime me peatükis 29 "Holokaust kui indulgents."

*- Jürgen Graf - "Teel apokalüpsise poole. Mis ootab Euroopa põlisrahvaid?"

Väga oluline on järgida Iisraeli poliitikas "endiste" juudi terroristlike organisatsioonide liikmete edasist teed. Nagu me eespool mainisime, reaterroristidest said IDF sõjaväelased. Aga juhtivad ja mõjukad bandede liikmed on lõplikult juurdunud Iisraeli poliitilisse kehandisse, mis pikki aastaid mõjutavad riigi poliitikat ja soodustasid eliidi teket.

Eri Žabotinski (Vladimir Žabotinski poeg), saanud Betar'i juhtimise liikmeks valiti 1938. aastal Iisraeli parlamendi (Knesset) esimesse koosseisu.

Üks Hagana juhte, Yitzhak ben-Zvi, kes Tehom'i tunnistuse kohaselt käskis tappa sionistide oponendi Jacob Iisraeli de Haan'i ja allkirjastas Iseseisvusdeklaratsiooni, sai teiseks Iisraeli presidendiks.

Hanodedet'i ja Palmach'i (Hagana allüksused) teeröövlite ninamees Moshe Dayan oli välisminister ja kaitseminister.

Palmach'i asutaja ja komandör Yigal Alon valiti seitse korda Knessetisse, istus tööministri, aliyah (juutide sisseränne) ja imendumise ministri, asepeaministri, haridus- ja välisministri toolidel.

Palmach'i liige Levi Eshkol oli peaminister 1963-1969.

Yitzhak Rabin, kes 19 aastaselt värvati vabatahtlikuna Palmach'i, oli peaminister kuus aastat.

Aastal 1948 muutus terroristlik organisatsioon Irgun poliitiliseks parteiks Herut ja järgmisel aastal läbis valimised Knessetisse kogudes 11,5% valijate häältest ja saanud 14 mandaati. Herut'i baasil loodi 1973. aastal partei Likud, kuhu rändasid peaaegu kõik tuntud irgunlased. Likud on Iisraelis võimul alates 1977. aastast. Praegune peaminister Iisraeli Benjamin Netanyahu juhib Likud'i alates 2005. aastast, aga samuti oli partei liider 1993-1999.

Kes siis igrunlastest istus esimeses Knessetis?

Menachem Begin - endine Betar'i juht Poolas, Irgun'i ja Herut'i juht, seejärel 6. Iisraeli peaminister. Naeruväärne, kuid see terrorist pälvis 1978. aastal Nobeli rahupreemia.

Yohanan Bader - Knesseti 8 koosseisu saadik.

Ben-Arie Elieserist - 7 koosseisu saadik.

Haim Cohen-Meguro - 6 koosseisu saadik.

Shmuel Katz - ühe koosseisu saadik.

Haim Landau - 8 koosseisu saadik, arenguminister, portfellita minister, transpordi minister.

Eliyahu Lankin - ühe koosseisu saadik.

Yakov Meridor - 7 koosseisu saadik, kaks korda majandus- ja planeerimise minister.

Shmuel Merlin - ühe koosseisu saadik.

Esther Raziel-Naor - 7 koosseisu saadik.

Hillel Kook - ühe koosseisu saadik.

Väljaarvatud Bader ja Kook olid kõik need irgunlased-parlamendiliikmed noorteorganisatsiooni Betar kasvandikud. Veel üks Irgun'i liige Moshe Arens tegi peadpööritava karjääri. Arens oli Knesseti 6 koosseisu saadik, kolm korda kaitseminister, välisminister ja portfellita minister, partei Likud juhatuse liige, Iisraeli suursaadik Ameerika Ühendriikides.

Lehi sai Võitlejate nimekirja parteiks, kelle üks liidritest Nathan Yellin-Mor parteid juhtis ja pääses Knesseti esimesse koosseisu. Aastal 1948 mõisteti ta ÜRO vahendaja krahv Bernadotte mõrvas süüdi, kuid samal aastal ta vabastati, sest tema partei sai parlamenti.

Teisest Lehi pealikust Yitzhak Shamir'ist sai poliitiline legend. See väikest kasvu terrorist, vaid 160 sentimeetrit, saavutas enneolematud kõrgused, muutudes Iisraeli poliitika hiiglaseks. Shamir on töötanud Mossadi luures juhtivatel kohtadel, oli Knesseti spiiker olles Likud'i esindaja, välisminister, kaitseminister, keskkonnaminister, töö- ja sotsiaalminister, Jeruusalemma asjade minister ja teenis Iisraeli peaministrina peaaegu seitse aastat (peaministri aja jätkuvuses kolmas pärast ben-Gurioni ja Netanyahut). Shamir'i tuntud kuritegude hulgas on atendaadi organiseerimine Harold McMichael'ile ja Lord Edward Guinness'i mõrv. Suurbritannia lisas ta terroristide nimekirja, kus ta oli isegi valitsusjuht *.

Staažikas terrorist Geula Cohen sai parlamenti viiel korral ja oli teaduse ja tehnoloogia ministri asetäitja. Cohen kuulus Irgun'i, kuid siis, 1943. aastal astus Stern'i bandesse.

Endiste terroristide nimekirja, kes on edukalt sisenenud Iisraeli valitsusse ja eliiti saab veelgi jätkata. Aga kas see on vajalik? Ilma selletagi on selge, et fašistliku ja rassistliku ideoloogiaga juudi terroristlikud organisatsioonid said Iisraeli noore kaadri sepikojaks. Pärast andis see terroristlik kiht hindamatu panuse Iisraeli ühiskonna institutsioonide tekkesse, sealhulgas armee ja haridussüsteem, riigi välis- ja sisepoliitiline doktriin. See lõi Iisraeli nagu me seda praegu näeme.

*- NEWSru.co.il - "Endine Iisraeli valitsusjuht, Yitzhak Shamir suri 96 aasta vanusena" (http://www.newsru.co.il/israel/30jun2012/shamir519.html)

Peatükki kokku võttes tahan teatada sellest, et vastavalt kirjanikule ja ajaloolasele Grigori Klimov'ile oli Hitler, kelle ideed olid nii populaarsed parempoolsete sionistide seas, tegelikult neljandikjuut ja kogu NSDAP tipp oli juudisõbralik. Hiljem kinnitas teadus Klimov'i sõnu. 2010. aasta sügisel avaldas Briti kõige populaarsem ajaleht Daily Mail üksikasjad DNA testidest, mis olid võetud natside juhi sugulastelt, nendest selgub, et Hitler "pärineb juutidest."*

"Kuni 1933. aastani kirjutati ja räägiti vabalt Saksamaal ja välismaal väidetavast Hitleri juudi päritolust, irvitati tema intiimsete sidemete üle pooljuutlannadega. Pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal hakati sellest aina ettevaatlikumalt rääkima aga välismaal - aina delikaatsemalt" - Kardelj Hennecke, "Adolf Hitler - Iisraeli asutaja."

Ka see ei ole kellelegi saladus, et natside propaganda juht Joseph Goebbels oli puhtavereline juut. Küsimused-etteheited "vajalike inimeste" juutlusele vastas Kolmanda Reichi juhtkond, et me otsustame ise, kes siin juut on. "Enda juures Luftwaffes otsustan ma ise, kes on juut ja kes ei ole," - ütles Herman Göring Gestapo teatele oma asetäitja kindral-feldmarssali Erhard Milch'i juudi päritolu kohta.

*- ИноСМИ.Ру - "DNA testid tõestavad, et Hitler pärineb juutidest ja aafriklastest, keda ta vihkas" (http://inosmi.ru/europe/20100826/162444378.html)

            Peatükk 5. Palestiinlaste massiline tapmine Al-Davayima linnas

Palestiina problemaatika vaidlustes kerkib varem või hiljem üles küsimus juudi terrorismist ja Iisraeli armee sõjaväelaste kuritegudest. Kui selle teemaga mittekursis olev isik kuuleb sellist sõnakasutust on ta väga üllatunud. Ta, olles pimestatud Iisraeli propagandast, teab vaid "Palestiina terrorismist", "maailma kõige moraalsemast armeest" ja ei ole üldse valmis aktsepteerima, et sionistide käed on küünarnukini verised. Juudi terrorismi eredate varajaste näidete hulgas pakutakse alati veresauna Deir Yassin'i külakeses (250 tapetut) ja hotelli "King David" (91 hukkunut) õhkimist, kuid mitte keegi ei ole veel meenutanud Al-Dawayima massimõrva.

Palestiina külakese Al-Davayima tapatalgud on vähestele tuntud, kuid ohvrite arvult ilmselt ei loovuta oma kohta ja võib-olla ületab Deir Yassin'i veresauna. Kirjeldades neid kurbi sündmusi ei hakka ma tahtlikult kasutama Araabia allikaid ja pöördun pro-juudi Wikipedia* ja Iisraeli allikate poole, nagu lugupeetud ja vanim ajaleht Haaretz**.

Al-Davayima massimõrv - veresaun Palestiina tsiviilisikute kallal, toime pandud Iisraeli armee poolt 29. oktoobril 1948 a. Esimese Araabia-Iisraeli sõja operatsiooni "Joab" ajal. Iisraeli ajaloolase Benny Morris'e arvutuste kohaselt tapeti sadu inimesi. Araabia Leegioni komandör kindral John Bagot Glubb (inglane) viitab ÜRO raportile, kus räägitakse 30 naise ja lapse mõrvast. Aruande kohaselt, mis edastati ÜRO kongressi poolt Araabia põgenikest alahindas Araabia Leegion tapatalgute mastaapsust vältimaks paanikat järjekordse põgenikelainega, kinnitatakse, et tagajärjed olid isegi hullemad kui Deir Yassin'is. Al-Davayima külavanem Hassan Mahmoud Ihdeib hindas ohvrite arvu vähemalt 145 tapetule. Palestiina ajaloolane Abdel Jawad Saleh on veendunud, et ohvreid oli 100-200 inimest. Iisraeli ajaloolane Ilan Pappe järeldab, et Al-Davayima's tapeti 426 meest, naist ja last. Peale selle on tõendeid vägistamistest.

Al Davayima külavanema tunnistustest:

Pool tundi pärast keskpäeva palvust hakkasid läänest, põhjast ja lõunast Al-Davayima-t piirama Iisraeli väed.

*- Wikipedia - "Al-Dawayima massimõrv" (https://en.wikipedia.org/wiki/Al-Dawayima_massacre)

**- Zafrir Rinat - "Bulldozing Palestinian History on Israel's Southern Hills" (https://www.haaretz.com/.premium-razing-palestinian-history-forever-1.5283396)

Vastupanu ei osutanud keegi, sõjavägi ei pakkunud allaandmisvõimalust, linnas oli 20 turvameest (Al Davayima-s viibis sel ajal 4-6000 inimest, sealhulgas pagulased). Pärast vägede koondamist algas 500 m kauguselt automaatrelvadest ja miinipildujatest valimatu tulistamine, mis kestis umbes tund aega, paljud elanikud põgenesid aga kaks gruppi varjusid mošeesse ja lähedalasuvasse Iraq El Zagh'i koopasse. Järgmisel päeval tagasi pöördudes leiti mošeest 60 surnukeha, enamik neist vanurid (nende hulgas oli tema isa), koopast 85 surnukeha (mehed, naised ja lapsed) ja suur hulk surnuid tänavatelt. Külavanem viis läbi elanike "loendamise" ja avastas 455 inimese kadumise, kellest 280 olid mehed, ülejäänud - naised ja lapsed.

Ajaloolane Morris:

Oma sõjapäevikus kirjutab David Ben-Gurion, viidates kindral Avner'ile, "kuuldustest", mille kohaselt sõdurid "tapsid 70-80" inimest. Üks sõduritest jutustas partei liikmele Mapam Kaplan-ile, et kuriteo esimese laine rünnakus tapeti 80-100 meest, naist ja last. Lapsed tapeti lüües neil kaigastega pead lõhki. Mehed ja naised lukustati majadesse ja seejärel lasid sapöörid need majad õhku. Üks Palestiina naine vastsündinud lapsega koristas hoovi, kus sõdurid sõid, ta töötas päeva või kaks, siis naine ja imik tapeti.

"Ründajate esimene laine tappis 80-100 araablast, meest, naist ja last. Lapsed tapsid nad lüües neil kaigastega pead lõhki. Polnud ühtegi maja, kus ei oleks tapetut lebanud. Üks komandör käskis sapööril kaks vana naist ühte majja lasta ja õhkida maja koos nendega. Sapöör keeldus. Siis käskis komandör oma sõdureil mutikesed sinna ajada ja kuritöö viidi lõpule. Üks sõdur uhkeldas sellega, et oli vägistanud naise ja seejärel ta maha lasknud. Ühte naist vastsündinuga süles sunniti koristama hoovi, kus sõdurid sõid. Ta töötas päeva või kaks, siis sõdurid lasid tema ja ta lapse maha"- ütles üks sõdur*.

Tapetute arvu on väga raske kindlaks teha. Iisraeli pool ei ole huvitatud õiglasest uurimisest ja varjab alati fakte võimalikest sõjakuritegudest aga ÜRO saabus tapatalgute sündmuskohale alles 7. novembril, selleks ajaks oli võimalik kuriteo jäljed hävitada. Lisaks takistas Iisraeli armee igati ÜRO kontrolli. Lähtudes erinevatest hinnangutest võidi Al-Davayima-s tappa 150 kuni 400 palestiinlast.

*- leorer-а - "Дуайме" (http://leorer.livejournal.com/522147.html)

        ÜRO Kongressi aruande koopia Araabia pagulastest Al-Davayima

                                                        veresaunas

                           Peatükk 6: Kuuepäevane sõda kui terrorismiakt

Varasuvel 2017 täitus Lähis-Ida kaasaegse ajaloo ühel kurvemal kuupäeval 50 aastat. Iisraeli salakavala agressiooni juubel oma Araabia naabrite vastu, teostatud, nagu hitlerlik rünnak NSVL'ile on sunnitud tõstatama küsimuse Iisraeli kaitseväe (IDF) määratlemisest terroristliku organisatsioonina. Ilma selleta me ei mõista, kas Iisrael ise on terroristlik riik.

Arvan, et mõiste "Kuuepäevane sõda" - see on puhtalt propagandistlik termin, mille eesmärk on sionistide agressiooni ülistada. Tegelikult omame me suurt, mitmekülgset 12-aastast relvastatud konflikti. Kuuepäevane sõda, kui soovite, Iisraeli välksõda, millele järgnes "Kurnamissõda" ja "Yom Kippuri sõda". Selles pikaleveninud sõjas astus Iisrael okupandina välja liidus USA-ga, aga kaitses olid Egiptus, Süüria, Jordaania ja Iraak, mõningase abiga Egiptusele ja Süüriale NSVL-i poolt.

Kuuepäevase sõja vallandas Iisrael 5. juuni 1967. aasta hommikul, kui Iisraeli õhujõud ründasid Egiptuse õhuväebaase ja purustasid ühe päevaga praktiliselt kogu Egiptuse lennuväe. Samuti anti löögid SRK (seniit-raketikompleks), ÕT (õhutõrje) positsioonidele ja sildadele üle Suessi kanali. Iisraeli õhulööki valmistati ette täieliku saladuskatte all, viidi läbi isegi diversioon - mõni tund enne õhulööki viisid Iisraeli luure agendid rivist välja USA saatkonna Tel Avivis katusel oleva vaatlusantenni. Suures rünnakus Egiptusele osales peaaegu kogu IDF-i lennuvägi. Pärast Egiptuse õhujõude hävitati Süüria ja Jordaania õhulaevastik aga Iraagi õhujõududele tekitati märkimisväärset kahju. Sõjaanalüütikute arvates otsustas vaenlase lennuväe hävitamine maapinnal faktiliselt ka sõja tulemuse. Ootamatu relvitukstegev löök Egiptusele nõrgestas teda kriitiliselt, samas Süüria ja Jordaania olid suuresti keskendunud Egiptuse poolele, nende armeed jäid Egiptuse relvajõududele tugevalt alla. "Puhastatud" taevaga jäi iisraellastel üle ainult fikseerida sõjaline üleolek maapeal, liikuda rünnatavate riikide territooriumi sügavusse võis lihtsalt ja kaugele. Maavägede operatsiooni alustasid iisraellased sõja esimesel päeval, rünnak toimus Egiptuse - Gaza sektor ja Jordaania - Jeruusalemm ja Läänekallas suundadel. Süüria Golani kõrgendikud hõivati sõja viimasel kuuendal päeval.

"See oli ühepoolne sõda ..." - ütles Iisraeli suur sõber, Välissuhete juht Richard Haas *.

*- Ричард Хаас -"Kuuepäevase sõja 50. aastapäevaks" (https://www.project-syndicate.org/commentary/six-day-war-at-50-by-richard-n-haass- 2017-05-by-richard-n-haass-2017-05/russian)

Ilma sõjakuulutamiseta tegutses sionist Natsi-Saksamaa näitel ja nagu kõik terroristid, realiseeris ta kavalalt salaja oma operatsiooni plaanid. Iisraeli rahule sundida õnnestus ÜRO Julgeolekunõukogul ainult tänu aktiivsusele ja NSVL-i julgele ultimaatumile. 10. juunil teatati iisraellastele, et Nõukogude Liit ei peatu "sõjalise iseloomuga" meetmete ees, samal päeval Iisrael kuuletus ja lõpetas sõjalised tegevused. Kuid oli juba hilja, hõivati tohutu territoorium, tapeti ja haavati kümneid tuhandeid inimesi.

Kuuepäevase sõja eeldusi arutades tulevad kindlasti esile Iisraeli egüptoloogid ja hakkavad tõestama, et araablased "ähvardasid" ja "suurendasid jõudusid", kuid poliitiline retoorika ja iseseisva riigi armee või nende liitlaste ümberpaigutamine oma territooriumi piires ei anna põhjust röövellikuks agressiooniks. Pealegi, kui formaalseid ettekäändeid sõnamurdliku agressiooni õigustamiseks poleks olnud, siis oleks sionist need välja mõelnud, võimalik, et oleks ise provotseerinud. Lähtudes Iisraeli argumentidest sõja kasuks, võimalik, et kaasaegsel Venemaal on õigus:

- Venemaa piiridel USA ja NATO väegrupeeringute suurendamise eest pühkida Maalt Poola ja Baltikum, aga samuti USA raketikaitse programmi eest, mida saab kasutada aktiivseteks meetmeteks kasutades löögirakette

- Donbassi rahva genotsiidi eest ja jätmaks Krimmi põuaga veeta ja külmal aastaajal elektrienergiata anda heakskiit DRV (Donetski Rahvavabariik) ja LRV (Luganski Rahvavabariik) koloniaalrežiimile Ukrainas

- sõjaväe retoorika ja "hübriidsõja" väljakuulutamise eest muuta USA ja Suurbritannia tuumalooduskaitse alaks.

Aga Venemaa seda ei tee, eelkõige sellepärast, kuna Vene inimese loomuses ei ole terroristlikku tundemärki, reeglina kaitseme me sissetungi eest. Ehk on aeg ületada mõned mentaalsed hoiakud ja hakata Läänt toksima ootamata, kui uued hordid hakkavad meie maju põletama ja meie eakaid vanemaid, lapsi, naisi ja lähedasi tapma.

Sõja tulemusena hõivas Iisrael Egiptuselt Siinai poolsaare ja Gaza sektori, Jordaanialt - Jordani jõe Läänekalda, sealhulgas Ida-Jeruusalemma, Süürialt - Golani kõrgendikud. Iisrael paisus kolm ja pool korda ja "omandas" rohkem kui miljon uut riigialamat.

Suure viivitusega, viis kuud pärast sõja lõppu, reageeris ÜRO Julgeolekunõukogu Iisraeli agressiivsetele vallutustegevustele ja 22. novembril 1967 võttis ühehäälselt vastu resolutsiooni number 242:

"Julgeolekunõukogu, väljendades oma jätkuvat muret tõsise olukorra pärast Lähis-Idas, rõhutades territooriumi omandamist sõjalisel teel vastuvõetamatust ja vajadust saavutada õiglane ja püsiv rahu, milles iga riik selles piirkonnas võib elada turvaliselt, rõhutades edasi, et kõik ÜRO liikmesriigid, võttes vastu ÜRO harta, kohustusid tegutsema kooskõlas harta artikliga 2,

1. kinnitab, et harta põhimõtete täitmine nõuab õiglast ja püsivat rahu jaluleseadmist Lähis-Idas, mis peab hõlmama mõlema alljärgneva printsiibi kohaldamist:

i) Iisraeli relvajõudude väljaviimine hiljutise konflikti ajal okupeeritud territooriumidelt,

ii) kõigi pretensioonide või sõjaolukorra lõpetamine ja suveräänsuse austamine ja tunnustamine, iga antud riigi territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus ja nende õigus elada rahus turvaliselt ja tunnustatud piirides allumata jõu ähvardustele või selle kasutamisele... "- ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon №242 1967. aastast.

Meenutan, et vastavalt ÜRO hartale on Julgeolekunõukogu resolutsioon siduv kõigile organisatsiooni liikmesriikidele.

Titaanlike mitmepoolsete diplomaatiliste jõupingutustega õnnestus Siinai poolsaar Egiptusele tagastada alles 1979. aastal Egiptuse-Iisraeli rahulepinguga - see ongi "pika Araabia-Iisraeli sõja" lõpp kolme erineva intensiivsusega etapis: "Kuuepäevane sõda" (1967), "Kurnamissõda" (1967 -1970) ja "Yom Kippuri sõda" (1973). Sellest ajast saab Egiptus USA'lt igal aastal $ 1,3 miljardit altkäemaksu, mida nimetatakse "sõjaliseks abiks", ühekordselt maksti välja $ 7,3 miljardit. Iisraelile eraldavad ameeriklased sõjalistel eesmärkidel tasuta umbes $ 4 miljardit aastas.

Praegu Iisraeli poolt hõivatud ja okupeeritud Jordani jõe Läänekallas ja annekteeritud Ida-Jeruusalemm ei lähe enam kunagi tagasi Jordaania kontrolli alla.

Rahulepingut Süüriaga pole siiamaani ja iisraellased okupeerivad jätkuvalt suuremat osa Golani kõrgendikest. Ameerika Anallüüsi Keskuse RAND analüütik Larry Henauer määratleb "Süüria pretensioone Golani kõrgendikele delegaliseerimiseks" üheks Iisraeli eesmärgiks Süüria sõjas.*

*- Larry Hanauer – "Iisraeli huvid ja variandid Süürias" (http://www.rand.org/pubs/perspectives/PE185.html)

Iisraeli juhtkond andis korduvalt mõista, et ta ei anna kunagi Golani õiguspärasele omanikule tagasi, kuni sõjani. Üks viimaseid avalikke avaldusi sel teemal kõlas Iisraeli suursaadiku Venemaal Harry Koren'i huulilt. Iisraeli diplomaat ütles intervjuus RIA Novosti-le, et Tel Aviv ei kavatse Golani kõrgendikke Süüriale tagastada.

"Vastavalt meie seadusandlusele on Golani kõrgendikud juba Iisraeli suveräänne osa. Kui keegi ikka veel mõtleb, et sellest on vaja kõnelda siis on see naiivne." - ütles Koren 2017. aasta augusti alguses*.

Ma olen kindel, et Kuuepäevase sõja otsused ja Iisraeli osalemine tänases Süüria konfliktis tema seadusliku valitsuse vastaste poolel on dikteeritud veevarustuse probleemist. Praegu kindlustavad Golani kõrgendikud Iisraelile rohkem kui kolmandiku tarbitavast joogiveest. Veel on nendes piirkondades kulla kaal ja teemale Palestiina veeressursside hõivamisest on pühendatud eraldi peatükk. Lisaks sellele leiti paar aastat tagasi Golanist süsivesinikku ja Iisrael jaotab juba tootmise litsentse. Ning seda vaatamata sellele, et Rahvusvahelise õiguse vaatevinklist ja ÜRO-le on Golanid Süüria territoorium, mida Iisrael okupeerib.

Paar päeva pärast Iisraeli niinimetatud "Golani kõrgendike seaduse" vastuvõtmist, mille kohaselt Süüria territoorium sattus anneksiooni alla, võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 17. detsembril 1981. aastal ühehäälselt vastu resolutsiooni number 497, milles räägitakse järgmist:

"Julgeolekunõukogu, olles läbi vaadanud Süüria Araabia Vabariigi alalise esindaja kirja 14. detsembrist 1981 a., mis sisaldub dokumendis S/14791, kinnitatakse uuesti, et jõuga territooriumi omandamine on vastuvõetamatu vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale ja Rahvusvahelise õiguse printsiipidele ning vastavatele Julgeolekunõukogu resolutsioonidele,

1. otsustab, et Iisraeli otsus kehtestada oma seadused, jurisdiktsioon ja haldamine okupeeritud Süüria Golani kõrgendikel on õigustühine ja ei oma rahvusvahelist õiguslikku mõju;

2. nõuab, et Iisrael, okupatsioonivõim, peab viivitamatult tühistama oma otsuse;

3. kinnitab, et kõik Genfi konventsiooni sätted tsiviilisikute kaitsest sõja ajal 12. augustist 1949. aastast ulatuvad jätkuvalt Iisraeli poolt okupeeritud Süüria territooriumile alates juunist 1967. aastast;

*- РИА Новости -"Iisraeli suursaadik Venemaal välistas Süüria naasmise Golani kõrgendikele" (https://ria.ru/syria/20170801/1499528444.html)

4. palub, et peasekretär esitaks Julgeolekunõukogus ettekande käesoleva resolutsiooni täitmise kohta kahe nädala jooksul ja otsustab, et Iisraeli poolt täitmata jätmise korral tuleb nõukogu kokku viivitamatult ja mitte hiljem, kui 5. jaanuaril 1982. aastal, et ümber vaadata kohustuslikud meetmed, mis on kooskõlas ÜRO hartaga."

Vaadates kaotuste arvu Kuuepäevases sõjas jõuad arusaamani, et see ei olnud sõda, vaid kõige ehtsam veresaun. Tapetute suhe on umbes 1:20. Iisrael kaotas 779 inimest tapetutena, kaitsva poole kaotused näevad välja nii:

- Egiptus - 11,5-15 000 tapetut, 20 000 haavatut

- Jordaania - 696 tapetut, 421 haavatut ja 2000 teadmata kadunut

- Süüria - 1-2500 tapetut, 5000 haavatut

- Iraak - 10 tapetut, 30 haavatut

- NSVL - 35 tapetut (sõjaväelased Egiptuse ja Süüria objektidel).

Julmusest, halastamatusest ja sõjalise tegevuse iseloomust räägib kõige paremini fakt Iisraeli rünnakust raadioelektroonilise luure laevale USS Liberty. Esmapilgul paistab Iisraeli lähima liitlase Sõja-merejõudude laeva hävitamine arusaamatusena, kuid see on ainult esmapilgul nii.

Liberty laeva rünnati 8. juunil 1967 a. Iisraeli õhujõudude lennukite ja torpeedokaatrite poolt, kusjuures ta asus Vahemerel rahvusvahelistes vetes, Siinai poolsaarest 24 kilomeetri kaugusel põhjas, aga selle jälgimine kestis kaheksa tundi.

Rünnaku tagajärjel tapeti 34 meremeest või rohkem kui 10% meeskonnast, erineva raskusega vigastusi sai rohkem kui 170 inimest, kokku ulatusid kaotused komandos 70%. Liberty sai raskeid kahjustusi - hävitati seadmestik ning pärast torpeedolööki tekkis keresse auk suurusega umbes 12x12 meetrit. Aga siiski hoiti laeva ujuvana ja USA Kuuenda laevastiku laevade saatel lahkus ta rünnakukohalt omal jõul. Iisraellased ei uputanud laeva ellujäänutega ainult sellepärast, et õnnestus taastada kahjustatud antenn ja saata "SOS" signaal Kuuendale laevastikule.

Ma ei saa tähelepanu pöörama jätta huvitavale momendile. Populaarne online entsüklopeedia Wikipedia Vene versioon trakteerib seda rünnakut üheselt nagu "eksitust", seejuures viidatakse artiklile Iisraeli venekeelsel kanalil "Channel 9" veebisaidil. See tähendab, et entsüklopeedia toimetajat peetakse võimeliseks raskel teemal kasutama huvitatud poole allikat. Õigluse pärast märgin, et Wikipedia ingliskeelne versioon näitab alternatiivset varianti, viidates sealhulgas ellujäänud Ameerika meremeestele.

Ja seda on palju, kui jutt läheb suurele poliitikale ja mitmetähenduslikkusele, vaieldavatele sündmustele ajaloos, siis "Vene" Wikipediale tugineda ei maksa. Tänu sellistele vaikivatele kogenematutele informatsiooni tarbijatele, keda on lihtne eksiarvamusele viia.

"Kui rünnak justkui lõppes, lasi USS Liberty meeskond vette kolm päästeparve, et päästa raskelt haavatuid. Kuid Iisraeli torpeedokaatrid pöördusid tagasi ja sõna otseses mõttes lasid parved kuulipildujatest sõelapõhjaks. Paralleelselt sellega hõljusid laeva kõrval kaks Iisraeli armee helikopterit, täis relvastatud eriväelasi, kel olid seljakotid lõhkeainega. Mõne minuti pärast lendasid dessantlased minema, kes ei teinud katsetki läbirääkimisi alustada. Iisraellased teadsid ilmselt selgelt, et nende ees on Ameerika laev ja kavatsesid selle täiesti teadlikult uputada, püüdes hiljem end õigustada sellega, et võtsid USS Liberty't Egiptuse laeva pähe. Ja sellele on olemas tõendid, "- Washington blogi.*

Peamised tõendeid ettekavatsetud rünnakule:

1. Liberty'l lehvis suurte mõõtudega Ameerika lipp - 1,5x2 meetrit. Pärast seda, kui iisraellased olid lipu sõelapõhjaks lasknud heiskas meeskond uue, veelgi suurema - 2x4 meetrit.

2. Laeva oleks saanud tuvastada kordumatu numbri ja värvi järgi.

3. Alates hiljuti salastatuse alt vabastatud Iisraeli Liberty't rünnanud pilootide ja juhtkonna vahelistest kõnelustest järeldub, et üks hävituslennuki piloot tuvastas vähemalt kolmel korral laeva Ameerika päritolu ja täpsustas juhtkonnaga, kas ikka on vaja löök sooritada ning peale seda sai ta jaatava käsu.

- Iisraeli piloot IDF komandopunktile: See on Ameerika laev. Kas te ikka tahate seda rünnata?

- IDF komandopunkt Iisraeli piloodile: Jah, täitke käsk.

- Iisraeli piloot IDF komandopunktile: Aga söör, see on Ameerika laev - ma näen lippu!

- IDF komandopunkt Iisraeli piloodile: Pole tähtis, löö seda" **.

4. Iisraeli mereväe torpeedokaatrid hävitasid järjestikku kõik päästeparved, mis on sõjakuritegu.

*- Miks Iisrael ründas Ameerikat (https://www.pravda.ru/world/asia/middleeast/23-02-2015/1249650-izrael-0)

**- Haaretz - "'But Sir, It’s an American Ship.' 'Never Mind, Hit Her!' Kui Iisrael ründas USS Liberty’t" (http://www.haaretz.com/us-news/1.800584)

5. Seda, et rünnak oli ettekavatsetud ütles selleaegne USA president Lyndon Johnson.

Versioonide hulgas, mis võiksid rünnakut selgitada on, et Ameerika laeva uputamisega kavatses Iisrael USA sõtta tõmmata. Liberty't ründasid ilma tundemärkideta kaatrid ja lennukid, iisraellased tapsid kõik, kes üritasid end päästa, kuid süü selle eest pidi langema Egiptusele. Uurijad märgivad, et Lyndon Johnson käskis Kairole tuumapommid heita, kuid pommitajad kutsuti viimasel hetkel tagasi, kui president mõistis, et rünnaku taga ei olnud Egiptus, vaid Iisrael.*

Tuumarelvade ja Kuuepäevase sõja kontekstis on huvitav Iisraeli salaplaan, mis sai tuntuks üsna hiljuti tänu sellele, et Ameerika Ühendriigid avalikustasid suletud informatsiooni. Niisiis, 5. juuni 2017 teatas agentuur "Россия сегодня" (Venemaa Täna), et vastavalt Woodrow Wilson'i Rahvusvahelise Keskuse avaldatule, omas Iisrael salajast plaani sõjas kaotuse korral kasutada Egiptuse vastu tuumapommi.**

Mõned publitsistid arvavad, et süü ümberpaigutamise küsimuses rünnakus Liberty'le, võimalik, et tehti Iisraeli ja USA eriteenistuste tasandil koostööd või teiste salajaste kanalite kaudu.

Teiseks elujõuliseks versiooniks võib nimetada kompromiteeriva ja salajase informatsiooni leket, mida ei tohi keegi teada, isegi mitte peamine liitlane ja soosija. Hävitades Ameerika luurelaeva kavatsesid iisraellased varjata fakte sõjakuritegude kohta (sõjavangide massihukkamisi) ja plaani Süüria invasiooniks. Samuti väärib märkimist, et Liberty üks eesmärke oli tuuma- ja keemiarelvade kasutamise jälgimine.

Kui võtta üsna põhjendatud versioon kavandatud ja tahtliku rünnaku kohta, siis nende aegade IDF ja Iisrael ilmutab end uues, mõeldamatu küünilisuse ja anti-inimsuse värvis. Jääb ainult ära arvata, kuidas suhtusid Iisraeli sõdurid Kuuepäevases sõjas tegelikult oma "vaenlastesse" või oodata järgmist veel hävitamata salajaste dokumentide avalikustamist.

*- Iisrael tappis USA madrused ja püüdis nende laeva uputada ... ebaõnnestunud False Flag rünnak USA vastu (http://www.washingtonsblog.com/2015/02/attack-uss-liberty- failed-false-flag-israel-united-states.html)

**- RT - USA-s vabastati andmed Iisraeli plaanide kohta aatomipommi kasutamiseks Egiptuse vastu aastal 1967 (https://russian.rt.com/world/news/396886-izrail-yadernaya-bomba-egipet)

Ameeriklaste tapatalgute ja haavamiste, samuti laeva hävitamise eest maksis Iisrael rahalist kompensatsiooni kogusummas $ 13 miljonit, mis 2017 a. dollari kursis on $ 65 miljonit (47,2 - hukkunute perekondadele ja haavatutele, 17,8 - laeva eest).

                           Liberty torpedeerimise ja süütamise kahjud*

                                      National Security Agency - "USS Liberty pildigalerii" (https://www.nsa.gov/resources/everyone/digital-media-center/image- galleries/historical/uss-liberty)

                       Peatükk 7. Kuuepäevase sõja viiekümneaastane tulemus

Siin ma nagu teeksin viiekümneaastase kokkuvõtte Kuuepäevasest sõjast ja näitan, millises seisukorras on täna riigid, kes püüdsid Iisraeli rünnakule aastal 1967 vastu seista. Pööratakse tähelepanu Egiptusele, Jordaaniale ja Iraagile. Iisraeli huvisid Süürias vaadeldakse eraldi peatükis.

Ajalooline näide kaitsvast poolest Iisraeli kuuepäevases agressioonis, mis pani aluse pikale Araabia-Iisraeli sõjale, on üsna näitlik. NSVL-i, Egiptust, Süüriat, Jordaaniat ja Iraaki pole tänaseks päevaks, kui suveräänseid ja olulisi tegijad Lähis-Idas, enam olemas.

Lühidalt: NSVL - ei ole olemas, Süüria ja Iraak on haaratud sõja kahjutulest ja väga nõrgad ning väljavaated jääda perspektiivis oma endistesse piiridesse on nutused, Egiptus ja Jordaania olid sõna otseses mõttes ameeriklaste poolt ära ostetud ja ümber formeeritud, Ameerika Ühendriigid eraldavad neile igal aastal miljardilist "abi", mida võib nimetada Iisraeli altkäemaksuks või maksuks lojaalsuse eest.

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit

NSVL on lakanud olemast, selle hävitas Belovežje bande eesotsas joodik Jeltsiniga, kes oli nii Läände kiindunud. Venemaa sõbrustab ka Iisraeliga ja Iisraelil on kasulik Venemaaga sõbrustada.

USA rollist NSVL-i kokkuvarisemisel on piisavalt kirjutanud, ma ei puutu seda laia teemat, kuid tsiteerin ainult tuntud politoloogi ja amerikanisti Veronika Krašeninnikova't:

"Kuid mul oli võimalus õppida Ameerika rolli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises. Ja dokumentaalfilmi kallal töötamise raames ma viisin ükskord läbi intervjuusid nende Ronald Reagani administratsiooni tegelastega, kes osalesid USA ja NSVL-i suhetes poliitika formeerimisel. Üks huvitavamaid intervjuusid oli vestlus mees nimega Roger Robinson'iga, ta oli Rahvusliku Julgeoleku nõukogus majandus- ja riiklike küsimuste vanemdirektor. See, mis ta mulle jutustas ei olnud uus, sest sel teemal oli Ameerikas välja antud küllaltki palju raamatuid. Aga lai üldsus ei tea seda. Ta rääkis Nõukogude Liidu majanduse- ja finantssüsteemi kokkuvarisemise plaanist, mis oli koostatud Rahvusliku Julgeoleku spetsialistide poolt 1982. aastal ja sellest,kuidas see kava punkthaaval realiseeriti."*

*- Комсомольская правда - "Politoloog Veronika Krašeninnikova: Venemaa kokkuvarisemise plaan on heaks kiidetud ja käiku lastud!" (https://www.crimea.kp.ru/daily/26276.5/3154045)

Jah, Venemaa sekkus praegustesse Lähis-Ida asjadesse, kuid Venemaa geniaalne kampaania Süürias on vajalik samm. Kui Venemaa ei oleks vastanud Süüria valitsuse kutsele, põhjustaks see katastroofilisi tagajärgi nii kogu Lähis-Idale, kui ka Venemaa huvidele, alates Venemaa mereväe jõudude toetuspunkti kaotamisest Tartusi's ja lõpetades Gazpromi väljtõrjumise tõsise ohuga EL'i turult. Täiesti põhjendatud on versioon sellest, et Süüria vastase sõja peamine põhjus oli president Bashar al-Assadi äraütlemine Katarile gaasijuhtme paigaldamisel Euroopasse, suhteliselt vähetuntud Vene eksperdid kuulutasid seda juba sõja esimesel aastal (surnud Marat Mazitovitš Musin). Täna räägitakse "gaasisõjast" isegi föderaalsetel telekanalitel, sealhulgas kindralpolkovnik Leonid Ivašov ja Vladimir Žirinovski.

Ja mis oleks siis olnud, kui ei oleks Vladimir Putinit? Tõepoolest, president Medvedev'i ajal lubati ju Liibüa mõrv.

Märgin, et NSVL oli araablastele suureks abiks, nii relvadega kui spetsialistidega. Vähetuntud tõsiasi - Kurnamissõja ajal lasid Nõukogude sõjaväelased Iisraeli lennukeid alla*. Täna ei ole verist sionismi kellelgi kinni pidada. Kuid mitte alati pole nii olnud ja mitte alatiseks nii ei jää.

Egiptus

Egiptus on USA kupli all 1970ndate algusest, kui Nõukogude-meelse Gamal Abdel Nasser'i vahetas välja Anwar Sadat. Seda, mis toimub Egiptuse majanduses pärast "Araabia kevadet" võetakse sügava kriisina. 2016/2017 majandusaasta esimeses pooles suurenes Egiptuse välisvõlg 41% võrra aastases arvestuses, samalajal kui riiklik sisevõlg kasvas 29%.

Pärast riigipööret 2011. aastal, mille tagant paistsid USA, EL-i ja Katari kõrvad, tuli võimule islamiäärmuslaste Moslemi Vennaskond** eesotsas Mohamed Morsi'ga. Siis viidi riik kodusõja lävele ja seda mõistsid patrioodid sõjalisest keskkonnast ning läksid sunnitud sammule - tagandati Morsi ja tehti ennetähtaegsed presidendivalimised. 2014. aastal juhtis Egiptust endine kaitseminister Abdul Fattah Al-Sisi. Kõik need sündmused ei saanud majandust mõjutamata jätta. Ja mingisugune võimuvaakum viis terroristliku aktiivsuse kasvule, mis põhjustas turismitööstuse kokkuvarisemise.

*- Dokumentaalfilm "Sõdurid ei vali sõda"

**- Moslemi Vennaskond - rahvusvaheline usulis-poliitiline organisatsioon, mis on tunnistatud terroristlikuks Venemaal, Saudi Araabias, Süürias, Egiptuses, Araabia Ühendemiraatides ja Bahreinis.

Nähes ette Egiptuse suunalisi probleeme juuni keskel 2017. aastal, koostas Euroopa Välissuhete Nõukogu * (ECFR) ettekande pealkirjaga "Egiptus piiri peal. Kuidas saab Euroopa vältida järjekordset kriisi Egiptuses"**. Ma annan lühikese ülevaate minu kommentaariga.

Põhiline probleem muretsemiseks on Egiptuse majandus, aga pikemas perspektiivis võib pilt olla veelgi süngem, märgivad ECFR-i eksperdid Yasser El Shimi ja Anthony Dworkin. Samuti muretsevad nad selle pärast, et Egiptuse valitsus võib siseprobleemide halvenemisele kaasa aidata.

2011. aasta riigipööre, edasine poliitiline ebastabiilsus ja turvalisuse probleemid hirmutavad investoreid ja turiste. Pärast õudset tragöödiat Siinai poolsaarel, mille tulemusena tappis ISIS terrorirünnakus 224 inimest, peatas Venemaa täielikult lennuliikluse Egiptusega (mõned EL-i riigid kehtestasid piirangud) ja riigi turismitööstus langes kollapsisse. Aastal 2016 vähenesid turismi tulud 50%. Egiptuse noorte tööpuudus on 40% ja vaesuse määr tõusis 10 aastaga 21% -lt kuni 28% elanikkonnast. Vastavalt mõnede majandusteadlaste prognoosidele, tõuseb Egiptuse Sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2017. aastal ainult 1%.

                      Toodangu inflatsioon Egiptuses (tradingeconomics.com)

Euroopa Välissuhete Nõukogul - analüüsikeskus, mis propageerib globalismi ideed ja levitab russofoobiat, on Euroopas seitse tütarettevõtet (UK, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Poola ja Bulgaaria), asutatud 2017. aastal ja on George Soros'e otsesel rahastamisel.

**- ECFR - "Egiptus on äärepeal: kuidas Euroopa saab vältida järjekordset kriisi Egiptuses" (http://www.ecfr.eu/publications/summary/egypt_on_the_edge_how_europe_can_avoid_another_crisis_in_egypt_7298)

Nagu ECFR-is arvatakse, peamised projektid, mis kutsuti ellu Egiptuse majanduse taaselustamiseks, näiteks Suessi kanali laiendamine ja uue administratiivse keskuse ehitamine Kairo äärealale, nõrgestasid ressursse ja olid ebaefektiivsed. Teiselt poolt tunnustatakse investeeringute õigsust energiasektorisse, kasulike maavarade kaevandamisse ja transporti, samuti on väljendatud optimismi "hiiglasliku" gaasimaardla Zor avamist 2015. aastal.

Rõõm gaasi üle Soros'e mõttekoja kaastööliste seas on mõistetav, sest võimalikud maagaasi tarned Egiptusest Euroopa Liitu võiksid nõrgestada Venemaa, kui ühe tähtsama mängija positsioone Euroopa turu ressurssides.

"Kuid on palju põhjusi skeptitsismiks ...", - kirjutavad eksperdid.

Tõenäoliseks takistuseks majanduslike raskuste ületamisel on asjaolu, et tugevnes armee ja sõjaväelaste roll, kes "tänu president Al-Sisi'le said majanduses peamisteks tegijateks, tõrjudes välja eraettevõtted ja mõnikord ka tsiviil- riigisektori." Tuleb aru saada, et see on liberaal-globalistide standardne loits, propageerides totaalset erastamist, reeglina rahvusvaheliste korporatsioonide kasuks. Ja ECFR ei ole veel rahul Al-Sisi katsetega taastada riigis kord - tegeleda Moslemi Vennaskonna jäänustega, aga samuti välismaise agentuuriga, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste veesogastajatega, takistades seeläbi uue mässu puhkemist.

Egiptuse võlg on umbes 100% SKT-st ja võib lähiaastatel kasvada, kirjutatakse ECFR'is. Sünge majanduslik olukord on sundinud Egiptuse valitsust laskma endale Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) $ 12 miljardi paksuse krediidisilmuse ümber visata. Nagu teatavad eksperdid, on Egiptus laenu huvides läinud paljudele järeleandmistele ja nõustunud tingimustega, mida ta varem vastu ei võtnud. Vastavalt kokkuleppele IMF'iga viiakse sisse käibemaks ja Egiptuse naela ujuv kurss , kärbitakse valitsuse subsiidiume kütusele (u. täielik vahetus 5 aasta jooksul), vähendatakse riigisektori palku jne. Kõik need võivad olla ebastabiilsuse põhjuses täiendavad tegurid.

"EL’i ametnikelt saab päris tihti kuulda Egiptusest kui "rände- ja terrorismivastasest esimesest kaitseliinist", - kirjutavad ettekandjad.

EL tahab säilitada egiptlastega dialoogi Liibüa küsimuse kontekstis. Nagu varem on ECFR ettekandes märgitud, oli Egiptus Araabia maailmas põhimängija Lääne poolt Liibüa laastamisel. Märgin, et Egiptuse valitsus toetab Liibüa idaosa ja kindral Khalifa Haftar'i nii relvade tarnimisega kui ka poliitiliselt.

Eksperdid arvavad ka, et EL saab Egiptuse poole pöörduda abis HAMAS-i* küsimuse lahendamisel või hakata isegi vahendajaks, eriti kui pinged HAMAS'i ja Iisraeli vahel kasvavad (näit. järgmisel Iisraeli karistusoperatsioonil Gaza sektoris). Lisaks on EL huvitatud Egiptuse turust oma relvade ja kaupade jaoks ning koht, kuhu panustada investeeringud madala tööjõukulu tõttu. Shimi ja Dworkin ütlevad, et EL-i poliitika Egiptuse suhtes on nihkunud "demokraatlikest ümberkujundustest" kuni "stabiilsuse ja turvalisuseni". Mõned riigid arvavad, et "tugev ja stabiilne Egiptus" ja "demokraatia" on vastuolus. Aga see on vale lähenemine ja EL peaks Egiptuses "muudatustele" kaasa aitama.

Meetodid mõju avaldamiseks Egiptusele on piiratud, kirjutavad Shimi ja Dworkin, nende hulgas on: majanduslikud, otseinvesteeringud, finantseerimine, turism, EL kui turg Egiptuse kaupadele, poliitilised ja diplomaatilised. Aga ECFR-is valetavad rääkides "piiratud" mõjust. Arvestades Egiptuse majanduse iseärasusi ja üleelatavaid raskusi, kui hakata neid meetmeid kasutama, siis egiptlastel on täielik õigus süüdistada EL-i hübriid agressioonis.

Ettekande tegelikus tähenduses näen ma järgmist. Ameerika lobbi Soros'e näol veenab eurodebiile astuma varasema reha otsa - pista oma roojane lõust Egiptuse lõkke hõõguvatesse sütesse ja jätkata "demokraatia" ehitamist seal, kus seda olema ei peaks. Mind huvitab, milliseid ettekandeid nad vehivad kirjutada siis, kui Egiptust jääb valitsema äärmuslik Moslemi Vennaskond?

Nagu eespool mainitud, hakkas Egiptus 1979. aastal USA'lt saama igal aastal $ 1,3 miljardit altkäemaksu, kuid "abi" osutatati ka majanduslikule küljele. Kogu selliste suhete ajaloo jooksul on USA Egiptusele maksnud umbes $ 80 miljardit**. Allpool on esitatud struktuur Ameerika toetusest Egiptusele 1945-2013 aastail vastavalt USA Kongressi juures asuva Uuringute teenistuse viimastele andmetele - sõjaline ja majanduslik abi, aga samuti vahendite eraldamine programmi IMET raames sõjaväe kaadri koolituseks. Seejuures kasutavad ameeriklased raha ja relvatarneid vahendina Egiptuse valitsuse survestamiseks. Näiteks, nii oli pärast ekstremist Morsi ümberpaigutamist ja augustis 2017, kui $ 195 miljoni makse tühistati, kuna puudusid edusammud seoses "inimõiguste" järgimisega ja "demokraatia" arengus. Aastal 2016 maksti Egiptusele $ 1,2 miljardit, millest majanduslik abi oli - $ 133 miljonit, ja sõjaväele - $ 1,1 miljardit.

*- HAMAS - demokraatlikult valitud valitsev partei Gaza sektoris, omab jõulist tiiba, mis on Iisraeli, USA, EL, Kanada ja Jaapani poolt terroristlikuks organisatsiooniks kuulutatud. Egiptuses ja Jordaanias keelatud, Suurbritannias ja Austraalias on terroristlikuks kuulutatud ainult jõuline tiib.

**- Congressional Research Service - "Egiptus: Taust ja suhted USA’ga", June 7, 2018 (https://fas.org/sgp/crs/mideast/RL33003.pdf)

Pärast riigipööret 2011. aastal moodustunud võimuvaakum ja majanduslikud probleemid olid juba niigi sajamiljonilises riigis ebaõnnestumine ja viisid terroristliku aktiivsuse kasvule. Siin meenutan mõningaid koletuid terroriakte, mille eest kannab vastutust ISIS, nimelt selle Egiptuse allüksus "Wilayat Sinai." 31. oktoober 2015 - Venemaa lennuki õhkimine Siinai poolsaare kohal õhus, hukkus 224 inimest: Venemaa kodanikke - 218, Ukraina - 4, Valgevene - 2, see on kõige massilisem venelaste hukkumine lennukatastroofis kogu lennunduse ajaloos. 24. november 2017 - Er Rouda mošee veresaun Bir al-Abd'i linnas, pommiplahvatuse ja tulistamiste tagajärjel hukkus 310 inimest, sealhulgas 27 last, erineva raskusastmega vigastusi said 130 inimest, rünnak tunnistati suurimaks terrorirünnakuks Egiptuse hilisemas ajaloos. 29. detsember 2017 - Kopti kiriku Mar Mina (kristlased) veresaun, lasti maha 11 inimest. 9. aprill 2017 - pommiplahvatused kahes Kopti kirikus, hukkus 42 inimest: Püha Georgi kirik Tanta linnas - 29 ohvrit, Püha Markuse tempel Alexandrias - 13 hukkunut.

Austraalia mõttevabrik Institute Economics and Peace arvutab igal aastal nn globaalse terrorismi indeksit, viimane aruanne ilmus 2018. aasta detsembri alguses *. Vastavalt ekspertide analüüsile oli terrorismi indeks 2017. aastal Egiptuses 7.345, mis võimaldas 163 riigi nimekirjas 9. koha võtta. Selle tulemusena hukkus 2017. aasta 169 terrorirünnakus 655 inimest, 481 said haavata, kusjuures 85% surmajuhtumite eest vastutab ISIS. Eelmises aruandes sai Egiptus 11. koha, indeksiga 7,17. Esimene ja suurim avalik aruanne avalikustati 2012. aastal, siis hõivas Egiptus 27. koha, indeksiga 4,576 (analüüsiti a. 2011). Allpool on graafik, mis näitab, kuidas kasvab Egiptuse terrorismi indeks.

ISIS on aktiivne Põhja-Siinais Iisraeli ja Gaza sektori piiri lähedal. Iisraeli ajakirjanduse andmetel jagab Iisrael Egiptuse julgeolekujõududega luureandmeid, kuid Egiptuse õiguskaitse tegevus iseloomustab seda, kui ebaefektiivset. Samuti on huvitav, et nagu Süüriaski, ei huvita ka Egiptuse ISIS-t ja Al-Qaeda't üldse Iisrael ja terrorirünnakuid seal ei teostata.

ISIS ilmus Siinaisse 2014. aastal (pärast Mohamed Morsi kukutamist 2013 a.) pärast kohalike bandiitide grupi Ansar Beit al-Maqdis'e truuduse vandumist Abu Bakr al-Baghdadi'le, kuid ka nemad alustasid oma tegevust alles 2011. aastal - täpselt riigipöörde aastal, mille peale Lääs plaksutas ja mingil põhjusel nimetati see "revolutsiooniks". Mõningate hinnangute kohaselt on praegu Siinai ISIS-e võitlejate arv kuni poolteist tuhat pead, nende seas on kasvandikud Süüriast ja Iraagist. Lisaks sellele on Egiptuses aktiivne Al Qaeda - tuhandeid võitlejaid.

*- ReliefWeb – "Globaalne terrorismi indeks 2018" (https://reliefweb.int/sites/reliefweb.int/files/resources/Global-Terrorism-Index-2018-1.pdf)

Keegi võib öelda, et poliitilisest kriisist on juba palju aega möödas ning Egiptuse armee on piisavalt tugev, et terroristid laiaks litsuda. Aga meil on suurepärane ja kurb näide Süüriast, kus sõda algas käputäiest rahulolematutest.

Terroristlik hallitus tungib väga lihtsalt sisse ja selle maatasa tegemine vajab kolossaalseid jõude. Lisaks võtsid ameeriklased vastu otsuse sulgeda projekt ISIS Lähis-Idas, nüüd hakkavad terroristid tööle põranda all ja kübersfääris, ning hakkavad "vastutust võtma" vajalike õigel ajal ja õiges kohas toimunud terroriaktide eest. Iisraeli luure nimetab uut etappi "ISIS 2.0", kus "virtuaalne kalifaat" koordineerib enamikku oma tegevusi Interneti võrgu kaudu, seal kogub ka sõdalasi, terrorirünnakute toimepanijaid ja enesetaputerroriste. Huvitav roll on nutitelefonides Telegram'i messenger’il, nende võrgus käib (vähemasti kuni 2017. aasta lõpuni) Süüriast aktiivne relvakaubandus, sealhulgas ka USA päritolu, osta võib peaaegu kõike, isegi tanki.

9. veebruaril 2018. aastal alustas Egiptuse valitsus Siinai poolsaarel sõjalist operatsiooni "Siinai - 2018". Turismi lobbi võib öelda, et see oli president Al-Sisi valimiste-eelne käik, kuid uudiste kokkuvõtted räägivad sellest, et seal käis tõeline terrorismi-vastane sõda - ISIS-e, Al-Qaeda ja teiste Lääne kasvandikega, samuti Moslemi Vennaskonnaga. Operatsiooni alguse ametlikuks ettekäändeks oli rünnak mošeele Bir al-Abd'i linnas. Vastavalt Egiptuse armee andmetele hävitati kontra-terroristliku operatsiooni esimese kuu jooksul 105 sõdalast. 2018. aasta detsembri lõpuks likvideeriti umbes 500 terroristi*. Peale elavjõu hävitatakse ka terroristlikku infrastruktuuri - tunneleid, panipaiku, ladusid, relvade ja ravimite peidupaiku, treeninglaagreid, side- ja propaganda keskusi. Haarangute ajal arreteeriti umbes 10 tuhat inimest, kellest paljud vabastati pärast lühikest uurimist.

Operatsioonist võtab osa ligi 40 tuhat julgeolekujõudude ametnikku - armeest, politseist ja erivägedest, kasutatakse ka lennukeid. 2018. aasta lõpuks hukkus terrorismivastaste meetmete käigus 30 jõuametnikku (Egiptuse armee andmed), kuid tegelikust hukkunute arvust võidakse vaikida.

Ma olen kindel, et terrorismi kasvus Egiptuses on süüdi Lääs ja tema partnerid Lähis-Idas, eriti Katar.

*- Arab News - "450 võitlejat tapeti Egiptuse Siinai rünnakus: armee" (http://www.arabnews.com/node/1388926/middle-east), Asharq Al-Awsat - "Egiptus ütles, et Siinais tapeti 27 võitlejat” (https://aawsat.com/english/home/article/1501526/egypt-says-27- militants-killed-sinai), PressTV - "Egiptuse relvajõud tapsid 14 võitlejat Siinai poolsaarel"

(https://www.presstv.com/Detail/2018/12/23/583765/Egypt-Sinai-Daesh)

Jordaania

Jordaania on nagu Egiptuski juba ammu USA ja sionistide kontrolli all. Kuid erinevalt egiptlastest viib või viis Jordaania nukulik kuningas Abdullah II tegelikult läbi sõda Süüria vastu - endise Jordaania liitlase vastu Kuuepäevases sõjas. Vähe sellest, 2017. aasta aprillis tulid häirivad teated, et Jordaania valmistus laias koalitsioonis, kuhu kuulusid Iisrael, USA ja Saudi-Araabiale lojaalsed araabiamaad, sissetungiks Lõuna-Süüriasse. Sel ajal kontsentreeris USA avalikult sõjalist tehnikat ja elavjõudu*.

Teavet ähvardavast sissetungist Jordaania territooriumilt kinnitas ka Süüria president Bashar al-Assad, 21. aprillil ta teatas, et Damaskus on teadlik Jordaania ja USA plaanidest saata väed Lõuna-Süüriasse.

"Meil on selline teave, kuid igal juhul oli Jordaania osa USA plaanidest Süüria sõjas algusest peale. Meeldigu see neile või mitte, peavad nad alluma ameeriklaste käskudele. Jordaania ei ole igal juhul iseseisev riik: mida tahavad ameeriklased, see ka toimub. Seetõttu, kui ameeriklased tahavad kasutada Jordaania põhjaosa Süüria vastu, nad ka kasutavad seda ", - teatas Assad**.

Jordaania on USA oluline liitlane Lähis-Idas. Kahe riigi vahel on kehtestatud tihedad sõjalis-poliitilised sidemed, alates 60'ndate lõpust on USA "aidanud Jordaaniat tema turvalisuse tagamise jõupingutustes"***. Nagu märgitakse USA Kongressi juures asuvas Uuringute teenistuses, et sõjalisel koostööl USA ja Jordaania vahel on kahepoolsetes suhetes võtmetähtsus****. Rahva seas ebapopulaarne kuningas Abdullah'i nukurežiim saab Washingtonilt tohutut sõjalist ja rahalist toetust, mis võimaldab tal võimul püsida.

Sõjalisest küljest saab Jordaania tagastamatut abi umbes $ 450 miljonit aastas, samuti kõikvõimalikke relvi ja laskemoona. 2016. aasta märtsi alguses sai ilmsiks kaheksa Black Hawk helikopteri kohaletoimetamine.

*- Middle East Eye - "Iraan leiab, et rakendab maavägesid USA sissetungil Süüriasse: Raportid" (http://www.middleeasteye.net/news/iran-considering-deploying-ground- forces-counter-us-intervention-syria-reports-779276464)

**- RT -"Assad teatas Jordaania kavatsustest saata väed Süüriasse kooskõlastatult USA'ga" (https://russian.rt.com/world/news/381288-asad-damask-iordaniya)

***- U.S. State Department - "U.S. Security koostöö Jordaaniaga" (https://www.state.gov/t/pm/rls/fs/2017/266863.htm)

****- Congressional Research Service - "Jordaania: Taust ja suhted USA’ga" (https://fas.org/sgp/crs/mideast/RL33546.pdf)

Riigis on sõjaväebaasidesse paigutatud umbes 1200 USA sõjaväelast, olemasolevad lepingud võimaldavad lühikese aja jooksul grupeeringut oluliselt suurendada. Vastavalt Ameerika inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watch andmetele, võib Jordaanias paikneda üks paljudest LKA salajastest baasidest, mul ei ole selles suhtes kahtlustki - igas oma koloonias loovad ameeriklased salajased piinamis-vanglad. Abdullah kuningriigis on (olid) sõjaväelaagrid, kus Ameerika spetsialistid õpetavad terroriste välja sõjaks Süüria rahva vastu. Vastavalt paljudele pressiteadetele läks Jordaaniast Süüriasse erinevate terrorirühmituste relvastus, sealhulgas "islami riik" ISIS.

Lisaks relvastusele saab Jordaania finants- ja humanitaarabi. 2016. aasta kogusummas koosnes USA abi $ 19,3 miljardist. Aastal 2017 eraldati $ 1,3 miljardit, millest majanduslik abi - $ 832 miljonit aga sõjaline abi - $ 470 miljonit. Seejuures Jordaania eelarve kulude osa 2016. aastal oli umbes $ 12 miljardit (USA abi 2016. aastal oli $ 1,3 miljardit, sealhulgas $ 450 miljonit - sõjaline abi, $ 812 miljonit - majanduslik abi). 2018. aastal eraldati $ 1,5 miljardit, sealhulgas $ 425 miljonit - sõjaline abi, $ 1,1 miljardit - majanduslik abi*.

        USA abi Jordaaniale (esimene rida on sõjaline abi ja teine - majanduslik abi)

Jordaania - pagulaste riik. Rohkem kui pooled (kuni 70%) Jordaania elanikkonnast (2015 a. 9,5 miljonit) on palestiinlaste järeltulijad, kes olid sunnitud oma kodumaalt lahkuma pärast Iisraeli enesemääramist, hilisemat Palestiina okupeerimist ja sionismi poolt valla päästetud veriseid sõdu.

*- Congressional Research Service - "Jordaania: Taust ja suhted USA’ga", October 17, 2018 (https://fas.org/sgp/crs/mideast/RL33546.pdf)

Kaks muud migratsioonilainet toimusid Bushi klanni agressioonides Iraagi vastu 1991 a. ja 2003 a. Praegusel ajal moodustavad Iraagi pagulased 2 kuni 5% elanikkonnast, ÜRO andmetel võib nende osakaal ulatuda 10%. Täpset Iraagi pagulaste arvu ei ole teada, Jordaania valitsus ei ole vastavat uuringut teostanud.

Viimase migratsiooni põhjustas sõda Süürias. Oktoobris 2015 a. teatas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, et Jordaanias on 1,5 miljonit süürlast. 2016 a. veebruaris doonorite konverentsi eelõhtul Süüriale teatas Abdullah, et Süüria põgenikud moodustavad 20% elanikkonnast, vastavad kulud moodustavad veerandi riigieelarvest*.

Väljavaade Jordaania režiimi destabiliseerumisel on väga kardav USA'le, sest võimalikud rahutused võivad nõrgendada Iisraeli julgeolekut. Kuningriiki jälgitakse teraselt ja ekspertide ühendus reageerib õigeaegselt puhkenud ohtudele.

Selles mõttes näitlik, et artikkel avaldatati Välissuhete Nõukogu veebilehel 2016. aasta märtsis, kus Robert Satloff ja David Schenker muretsesid Jordaania edasise tuleviku pärast. Ekspertide arvates kujutavad sõda Süürias ja migratsiooni kriis ohtu Abdullah režiimile aga kuna Jordaania on USA'le väga tähtis, siis on vaja võtta vastavaid meetmeid. Näete, mida nad kirjutavad oma artiklis "Kasvav pinge Jordaanias"**.

Sisemiste ohtude kõrval seisab Abdullah II valitsus silmitsi ka väliste ohtudega, kuigi sisemiste korratuste risk on vähenenud, siis Süüria konflikti tagajärgede oht on kasvanud. Aastal 2015 olid pagulaste vastuvõtmisega seotud kulud 17,5% riigi eelarvest, mille puudujääk oli $ 2 miljardit. Töötuse tase Jordaanias on 12%, noorte seas – 30%.

On märke sellest, et mõned pagulased on ISIS'e ideoloogia mõju all. Vastavalt erinevatele hinnangutele võitleb Bashar al-Assad'i valitsuse vastu umbes 3000 jordaanlast.

*- Vladimir Maslov - "Kasvav pinge Jordaanias. CFR - ohudest Jordaania režiimile, pagulased Jordaanias ja riigi tähtsus USA'le (https://aftershock.news/?q=node/380595).

**- Robert Satloff, David Schenker - "Kasvav stress Jordaanias" (https://www.cfr.org/report/growing-stress-jordan)

Jordaania stabiilsus on USA'le esmatähtis. Kuningriik on peamine partner võitluses ISIS'e ja Iraani laienemise vastu, samuti toetab ta Araabia-Iisraeli konflikti rahumeelset lahendamist. Jordaania koostöö Iisraeliga on lisapluss USA huvidele selles piirkonnas. Jordaaniat ähvardab terroristliku ISIS'e tegevus, kuid terroriaktid tõenäoliselt vaid ühendavad elanikkonda. Kuid Süüria pagulaste arvu kasv võib Jordaania majandust nõrgestada, mis tooks kaasa sisepoliitilise olukorra teravnemise.

Satloff ja Schenker soovitavad USA valitsusele:

1. Suurendada humanitaarabi. USA võiks üle vaadata eraldatud vahendid ratsionaalsemaks ja õiglasemaks jaotamiseks Süüria pagulaste toetamisel Lähis-Idas ($ 533 miljonit). Washington peab survet avaldama oma Euroopa ja Araabia liitlastele, et nad suurendaksid iga-aastast aastaeelarve toetust Jordaaniale.

2. Toetada Süüria pagulasi tööhõives. Ameerika Ühendriigid peaksid Euroopa riike julgustama, eriti Saksamaad, investeerima algatustesse loomaks töökohti Jordaanias.

3. Koostöö laiendamine kaitsevaldkonnas ja luures. Luureandmete vahetamine ja koostöö turvalisuse valdkonnas Washingtoni ja Ammani vahel on erakordselt tugev. Selleks, et veelgi tugevdada edasisi suhteid ja parandada võimet luureandmete kogumisel Süüria lõunaosas, peab Obama administratsioon Jordaaniat toetama kaasaegse tehnoloogiaga, sealhulgas mehitamata lennuaparaadid.

4. Reaalse turvatsooni sisseseadmine. Vaatamata sellele, et Jordaania on teinud mõningaid jõupingutusi, et toetada elanikkonda Süüria pool piiri on need selgelt ebapiisavad. Kui USA ja tema liitlased võitluses ISIS-ega loovad Süüria-Jordaania piiril seespool ümberasustatud süürlaste jaoks mingi omalaadse humanitaar- turvatsooni, siis vastab see Jordaania huvidele.

Nende lihtsate ettepanekute sisu seisneb järgmises. Eraldada rohkem raha, et säilitada niidikesi oma nukul Abdullah-il, kusjuures veel sundida maksma Süüria avantüüri tagajärgi Euroopa riikides, suurendada USA sõjalist kohalolekut Jordaanias ja kaaluda võimalust okupatsiooniks Lõuna-Süürias ettekäändel kaitsta ümberasustatud isikuid.

Abdullah välispollitilise kursi säilitamise tähtsust tunnistasid Satloff ja Schenker ka varem. 2013 a. mais kirjutasid nad nii:

"Olulised anti-Lääne muutused Jordaanias rahvusliku opositsiooni surve all, näiteks kuninga loobumine võimust või tänavaprotestide esilekutsutud põhiseaduslikud reformid, viivad peaaegu kindlasti sügavate muutusteni Jordaania strateegilises positsioonis, mis on USA huvide kahjuks. Monarhia mängib olulist rolli säilitamaks Jordaania rahuarmastav ja läänemeelne poliitika, kuningriigi võimu sunnitud nõrgenemine kahjustab Jordaania-Ameerika ja Jordaania-Iisraeli suhteid ... Võttes tähelepanu alla Jordaania strateegilse läänemeelse orientatsiooni ja poolehoiu rahule Iisraeliga aga samuti koostöö võitluses terrorismi vastu ja turvalisuse küsimustes on Ammanile abi osutamine potentsiaalselt destabiliseerivate protsesside juhtimisel USA huvides"*.

Märgin, et Satloff'i ja Schenker'i artikkel on mõnevõrra vananenud ja tänaseks on Jordaanias kujunenud soodsad tingimused massilisteks veristeks korralagedusteks ja isegi riigipöördeks. Riik on niigi raskes kriisis ja siis on siin veel Ameerika Ühendriikide keeldumine sissemakse tegemisest ÜRO Lähis-Ida agentuuri eelarvesse, abistamaks Palestiina pagulasi ja töö organiseerimist (UNRWA - United Nations Relief and Works Agency). Iga kriitiline ebastabiilsus Jordaanias on probleem Iisraelile ja kui see ebastabiilsus läheb üle "kodusõjaks" Süüria sündmuste tehnoloogiaga, siis võib "kontrolör" väga suure kasumi välja võtta ja saavutada Iisraeli pühendunud kutsikalt USA-lt suuri järeleandmisi.

Mais ja juunis 2018. aastal raputasid Jordaaniat massimeeleavaldused, inimesed pole rahul kuningliku režiimi tegevustega, maksude suurenemine, hinnatõus (näit. leib kaks korda), raske majanduslik olukord ning kehtestatud kokkuhoiumeetmed. Abdullah oli sunnitud "valitsuse" laiali saatma, kuid nagu näha, see probleeme ei lahenda, sest "meetmed" võetakse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) käsul (nagu Ukrainas), mis andis 2016 a. välja laenu $ 728 miljonit.

Sotsiaalse pinge täiendava faktorina võib esile kerkida Trumpi ülbe keeldumine täiendamaks UNRWA eelarvet aga see organisatsioon on Jordaania majanduse oluline komponent ja suurte rahaliste laekumiste allikas. Riigis on 2,1 miljonit Palestiina põgenikku (järeltulijad), kes kasutavad UNRWA teenuseid, eriti seda: 170 kooli (120,000 õpilast), 25 raviasutust (1,5 miljonit patsienti aastas) ja abi 10 Palestiina põgenikelaagrile (370 000 inimest).

*- Robert Satloff, David Schenker - "Poliitiline ebastabiilsus Jordaanias" (https://www.cfr.org/report/political-instability-jordan)

Kokku aitab UNRWA 5 miljonit Palestiina pagulast Jordaanias, Liibanonis, Süürias ja Palestiinas. Organisatsiooni eelarve aastaks 2017 oli - $ 1,1 miljardit, USA panus moodustab 30% (Iisrael raha ei anna).

Kümme suurimat maksjat UNRWA eelarvesse, $ miljonit:

• USA - 364,3

• EL - 142,5

• Saksamaa - 76,5

• Suurbritannia - 67

• Rootsi - 62

• Saudi Araabia - 53,3

• Jaapan - 43,4

• Šveits - 27,2

• Norra - 26,4

• Holland - 22,2 *.

USA keeldumise tingimustes maksta kinni sionistide sõdade tagajärgi (ameeriklased tõstavad rahalise vastutuse teiste riikide peale) seisavad UNRWA ja Palestiina põgenikud silmitsi raske alarahastamise probleemiga. Väljapääse on kaks, kas kärpida eelarvet, mis põhjustab sotsiaalseid pingeid või kompenseerida kaotatud tasu teiste riikide ja organisatsioonide arvelt. Praeguseks on oma soovist suurendada makseid teatanud: Saksamaa, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Venemaa ja Türgi. Raske öelda, kas õnnestub täielikult likvideeride eelarve defitsiit teiste riikide arvelt, kuid UNRWA alarahastamist võib juba kergesti Jordaania kõigutamiseks kasutada. Lisavahendina võivad esile kerkida ka Süüria ja Palestiina pagulased.

Et päästa Jordaania majandus, otsustasid Saudi Araabia, Kuveit ja Araabia Ühendemiraadid juunis 2018 eraldada Jordaaniale majanduslikku abi summas $ 2,5 miljardit. Meenutan teile et, Jordaania eelarve kulude osa 2016. aastal oli umbes $ 12 miljardit.

Jordaania režiim on Iisraelile lojaalne, mida ei saa öelda märkimisväärse osa Jordaania elanikkonna kohta. Mitte kõik ei ole ühemõtteline ka poliitilises keskkonnas. Näiteks 2018. aasta augustis teatas Iisraeli meedia, et endine Jordaania peaminister Abdelsalam al-Majali ütles: "Me peame Haifa jõuga võtma, kui saame." ** Haifa on elanikkonnalt Iisraeli kolmas linn ja suurim sadam Iisraelis.

*- Vladimir Maslov - "Kas leidub soovijaid, kes korraldaksid Jordaanias riigipöörde?" (Https://aftershock.news/?q=node/678661)

**- Fond STMEGI (rahvusvaheline heategevusfond) - "Endine Jordaania peaminister: me peame Haifa jõuga võtma" (https://stmegi.com/posts/62124/byvshiy-premer-iordanii-my-dolzhny-vzyat-khayfu-siloy)

Aga nüüd kujutage ette, et mingid jõud korraldavad Süüria tehnoloogia järgi "kodusõja" Liibüas või Ukrainas. Mina isiklikult olen tugevalt selliste sündmuste vastu ja soovin Jordaania rahvale ainult rahu. Samuti soovin rahulikku elu ja õitsengut Iisraelile ja iisraellastele. Aga. Kui sündmused pöörduvad teisele poole, siis saab tinglik "kontrolör" erakordselt võimsa vahendi Iisraeli mõjutamiseks, kuid Iiisraeli stabiilsuse heaks lähevad kogu maailma juutlus ja tema ustav lakei USA mistahes nõuetele. Kui stabiilsusest huvitatud jõud ja tegelik Abdullah'i marionettrežiim ei lähe kauplemisele ega järeleandmistele, siis ühe variandina võivad nad alustada ebaselgete tagajärgedega sõda. Kui jäävad tegevusetuks, siis võidakse Jordaanias uus režiim kehtestada, mis juhib uue peremehe poliitikat ja on vana huvide kahjuks.

Iraak

Iraak viidi ameeriklaste poolt imelise sõja ajamasinaga tagasi kiviaega. Tegelik USA kavandatud Kurdistani eraldamine on juba toimunud, plaaniga rajada sõltumatu riik. Seejärel hakkavad ameeriklased ehitama Iraagi sunnitistani. Hiljem võib kolmandikus endise Saddami Iraagis mahapandud miine kasutada poliitilistes, religioossetes ja territoriaalsetes vaidlustes. Mosul - see on kodusõda, ta lamab varemeis, on tapetud tuhandeid tsiviilelanikke.

Pärast USA kriminaalset sissetungi Iraaki muutus riik läbikäiguhooviks. Kõigepealt ISIS, siis kurdi separatistid ja seejärel Iraani-meelse šiiitliku Maakaitseväe loomine (aitab sõjas ISIS'e vastu, omab suurt mõju), hiljutine Türgi sõjaline operatsioon, aga nüüd veel võimalikud Iisraeli löögid vastuseks eeldatavale Iraani ballistiliste rakettide kohaletoimetamisele šiiitide relvarühmituste laagritesse.

Inimestele, kes ühe silmaga jälgivad sündmusi Lähis-Idas on täiesti ilmselge, et ameeriklased tegelevad aeglaselt, kuid kindlalt Kurdistani ehitamisega ja kui mitte suure, siis vähemalt Iraagi omaga. Mõjuka USA mõttekoja RAND saidil ilmuvad regulaarselt tööd, mis on pühendatud Iraagi Kurdistanile.* Kümned artiklid ja uuringute aruanded hõlmavad laia küsimusteringi: majandust, sisemajanduse koguprodukti, tervishoidu, haridust, tööturgu ja muid olulisi teemasid. Kõik hädavajalik riigi ülesehitamiseks on üldkasutatav ja kui keegi kurdi tegelane ei oska inglise keelt, siis kõige olulisemad tekstid on saadaval araabia ja kurdi keeltes.

*- http://www.rand.org/search.html?query=Kurdistan%20Iraq

Peamiselt kurdi territooriumide (kurdid - see on suurim rahvas ilma riigita, nende arv on umbes 40 miljonit)*

Üks suurimaid töid Iraagi Kurdistani kohta avaldati RAND veebilehel novembris 2016 a., ligi 200-leheküljeline ettekanne sai nimeks "Kurdistani Iseseisvuse piirkondlikud tagajärjed".

Selles kirjeldavad neli keskuse töötajat üksikasjalikult iseseisvuse võimalikke stsenaariume, riske, tagajärgi ja oletatavat Iraagi, Iraani ja Türgi reaktsiooni uue riigi moodustamise suhtes. Ja kuigi kelmikad RAND-lased kirjutavad - "me ei esine sõltumatu Kurdistani eest," ei ole neisse usku, nad panid toetused valmis ja andsid kurdidele ja nende järgijatele tarka nõu - mitte kiirustada ja minna iseseisvuse väljakuulutamiseni "järk-järgulise väljakuulutamise" teed.

"Küsimus, et Iraagi Kurdistan võiks kunagi saada iseseisvaks riigiks ei ole puhtalt teoreetiline, see on väga reaalne võimalus," - arvavad ettekandjad*.

Mustvalgel kirjutatakse, et Iraagi valitsus "ei oma piisavalt hoobasid", et ära hoida Kurdistani iseseisvuse väljakuulutamist.

*- RAND Corporation - "Iseseisva Kurdistani piirkondlikud tagajärjed" (Https://www.rand.org/pubs/research_reports/RR1452.html)

Bagdad saab ainult sõitma hakkavale lokomotiivile kaikaid rataste alla loopida. Samal ajal tunnistatakse, et kurdide eraldamine Iraagist võib riiki destabiliseerida ja see ei ole USA huvides.

Ettekande kohaselt võidab Iraagi kurdide suveräänsusest kõige rohkem Türgi, kellel on tihedad majandussidemed kurdi autonoomiaga, samuti võib Iraagi Kurdistani kasutada "vastukaaluks" Süüria Kurdistanile. Veel loodab USA Türgi kätega tõmmata noored riigid NATO huviorbiiti.

Märgin, et see on väga vastuoluline moment. Aprillis 2017 a. esines Türgi välisminister Mevlüt Cavusoglu Iraagi Kurdistani iseseisvuse referendumi vastu, mille separatistid planeerisid 25. septembrile 2017 a.

"Tehes seda otsust ei osalenud araablased ja türkmeenlased. Kirkuki linnapeal ei ole referendumi korraldamiseks volitusi. Sellel raskel perioodil kannavad taolised sammud, mis on ette võetud pahatahtlikel eesmärkidel, endas tulevase Iraagi jaoks riski. Me räägime seda avalikult, et see avantüür ei too head ei piirkondlikule juhatusele, ei Iraagile üldiselt "- ütles Cavusoglu.*

Samas võtmes väljendus ka Türgi president Recep Tayyip Erdogan. Ta nimetas Kurdistani referendumit veaks ja ohuks Iraagi territoriaalsele terviklikkusele.**

Türklastega on nõus ka Iraan. Need mõlemad riigid ei ole huvitatud juriidiliselt iseseisva Iraagi Kurdistani tekkimisest (praktiliselt sõltumatu juba mitu aastat), Türgis ja Iraanis on ju suured kurdi kogukonnad.

RAND eksperdid usuvad, et kuigi Iraan hakkab iseseisvusele vastu seisma, kuid "võib leppida" Kurdistaniga oma piiril juhul, kui see ei hakka tema kurdi elanikkonna rahutustele kaasa aitama. Lihtsamalt öeldes, Iraagi kurdid ei pea pretendeerima Iraani territooriumile, kus elavad kurdid. Iraan kardab ka, et tulevikus võivad seda riiki kasutada destabiliseerimiseks ja spionaažiks Türgi, Iisrael ja USA. Aga et see nii saab olema, mul kahelda ei tule.

*- РИА Новости - "Türgi mõistis Kirkukis Iraagi Kurdistani sõltumatuse referendumi hukka" (https://ria.ru/world/20170404/1491483272.html)

**- РИА Новости - "Erdogan nimetas Iraagi Kurdistani referendumi veaks " (https://ria.ru/world/20170613/1496384295.html)

"Samuti tuleb meeles pidada, et peamist rolli Iraagi ettevalmistamisel jagamiseks mängib Ameerika. Pärast teda tegutsevad aktiivselt selles suunas Türgi ja Saudi Araabia." - Sadeq Maleki*.

27. septembril, päeval pärast Kurdistani referendumit, kus 92% pooldas Iraagist lahkulöömist, hakkas Iraagi tunnustatud valitsus mõtlema oma Kirkuki provintsi enda isiklike vägede sisseviimisele. Tsiteerin RIA Novosti't: "Iraagi peaminister Haider al-Abadi on saanud parlamendilt õiguse saata väed vaidlusalusesse Kirkuki provintsi naftapiirkonda, mis on Iraagi Kurdistani poolt hõivatud"**. Nagu paljud vaatlejad ennustasidki, läks Iraagi ja kurdi separatistide konflikt üle kuuma faasi. Tõepoolest seal on, mille eest võidelda. Kirkuki naftarikas provints on "vaidlusalune" territoorium - sellele pretendeerivad nii kurdid kui Bagdad.

*- ИноСМИ.Ру - "Kurdi riigi tekkimine: võimalus on realiseeritakse" (http://inosmi.ru/politic/20160126/235168097.html)

**- РИА Новости - "Iraak viib väed kurdide poolt hõivatud Kirkuki piirkonda" (https://ria.ru/world/20170927/1505675307.html)

Täpseid andmeid naftavarudest Iraagi Kurdistanis ei ole. Kurdid kiitlevad, et nende territooriumil on 45 miljardit barrelit, kuid mõõdukad autoriteetsed allikad ütlevad tõestatud varuks 10 korda vähem - 4 miljardit barrelit. Kurdi separatistide lobbistid Välissuhete Nõukogust oma raportis "Kurdide aeg" * näitavad, mille pärast see puder ja kapsad seal Kirkukis üldse on - see on 9 miljardit barrelit naftat, mis on kaks korda rohkem, kui on praegu kurdide käsutuses ja 6% sellest, mis Bagdadil on. Samuti teatatakse meile, et kurdi armee (Pešmerga) jääb 2,4 korda Iraagi omale alla - 115 tuhat vs 271 tuhat.

Viimastel aastatel on kurdid evinud enneolematut autonoomiat ja isegi naftat käsutasid iseseisvalt. 2014. aasta detsembris sõlmisid Kurdistani regionaalne valitsus ja Bagdad kokkuleppe Kurdi territooriumil toodetud nafta jagamiseks - 300 tuhat barrelit naftat päevas läks Iraagi torujuhtmetetesse ja 250 tuhat barrelit müüsid kurdid Türgi kaudu rahvusvahelisel turul. Suurima territoriaalse mõju saavutasid kurdid 2017. aasta suvel, pärast koostööd Iraagi armee, šiiitide rahvaarmee ja USA-ga, kes vabastas ISIS-e käest Mosuli linna, eriti, kui nad hakkasid pretensioone esitama naftarikkale Kirkuki provintsile.

7. juunil 2017. aastal avaldasid kurdid eelseisva Kurdistani iseseisvuse referendumi kuupäeva - 25. septembri, millest teatati juba aprillis. Avaldamise kuupäeva ei valitud juhuslikult - nimelt juuni esimesteks päevadeks hävitati Mosuli ISIS-laste põhigrupid, kuigi ametlikult teatasid Iraagi võimud Mosuli vabastamisest alles kuu lõpus.

Kõik viitab sellele, et kurdid teatasid oma järeleandmatutest ambitsioonidest oma võimsuse tipul, vähemalt nii neile näis. Kurdide referendumi laitsid maha kõik naabrid ja salakaval Washington. Kuid kurdid ei kuuletunud oma peamistele soosijatele ja viisid raferendumi läbi, kus peaaegu kõik hääletasid iseseisvuse poolt. Tähelepanuväärne on, et hääletus organiseeriti isegi vaidlusalustel territooriumitel.

"Nende otsus korraldada vaieldav iseseisvuse referendum võimsate riikide tahte vastaselt viis ajalooliste mastaapide kokkuvarisemiseni," - Foreign Affairs**.

Seda, mis juhtus Iraagis pärast referendumit võib nimetada kurdi separatismi altkäemaksuks.

*- Council on Foreign Relations - "Kurdide aeg" (https://www.cfr.org/interactives/time-kurds#!/?cid=soc-at-the_time_of_the_kurds-infoguide)

**- Joost Hiltermann, Maria Fantappie - "Kurdide videvik" (https://foreignpolicy.com/2018/01/16/twilight-of-the-kurds-iraq-syria-kurdistan)

16. oktoobri öösel alustas Bagdad sõjalist operatsiooni Kirkuki "vabastamiseks" ja juba päeva-paari pärast kontrollis armee provintsi pealinna ja nafta piirkondi. Kurdid taganesid ilma võitluseta, kuid teatasid seejuures, et nad hindavad operatsiooni, kui sõja kuulutamist. Seejärel "võttis" Iraagi armee kurdidelt ära olulised vaidlusalused territooriumid Põhja- ja Ida-Iraagis. Eksperdid arvavad, et nad kaotasid isegi rohkem kui omasid 2014. aastal.

On selge, et kurdid kogesid oma kordaminekutest peapööritust, kiirustasid, ei pööranud tähelepanu Iraagi valitsuse ja teiste regiooni tähtsate mängijate seisukohtadele (Türgi ja Iraan), sirutasid käe võõra vara järgi ja vastuseks said teenitult vastu põski. Olles kaotanud kõik poliitilised deposiidid ühises võitluses ISIS-e vastu, pöördusid kurdid tagasi sinna, kust alustati, võibolla isegi väiksematele positsioonidele.

Sarnane tagasipööramine toimus Süürias. Nagu Iraagiski, kasvasid Süüria kurdide lootused oma riigile kaose, sõja ja nõrga keskuse tingimustes, USA diplomaatilisest ja sõjalisest toetusest. Veel üks kokkulangevus - tõrjudes ISIS-e ja teised terroristlikud banded välja, ronisid Süüria kurdid valdavalt mitte-kurdidest elanikkonna territooriumile. Kui nad neid omaks ei tunnista, siis on see tulvil raskeid probleeme.

Ameeriklased ehitavad Süüria Kurdistani eesmärgiga Süüria tükeldada ja nõrgestada Türgit, võimalust osutada mõlemale riigile kriitilist mõju, perspektiiviga luua suur Kurdistan, mis saab uueks Lähis-Ida jõuks ja kaitseb Iisraeli huvisid ning seega ka USA omi.

Sõja-aastate jooksul soetasid Süüria kurdid omale Süüria põhjaosas Türgi piiril laia autonoomia, omavad oma kontrollitaval territooriumil ebaseaduslikke USA sõjaväebaase (umbes viitteist, sealhulgas kolme õhuväebaasi), Ameerika kontingent on tegelikult Damaskusest sõltumatu. Venemaa püüetesse lahendada konflikti Damaskusega suhtuvad kurdid skeptiliselt.

"Venemaa, president Bashar Assad'i liitlane, palus neil esmakordselt osaleda rahvusvahelise rahukonverentsi pidamises Süüria kohta - kohtumisel, mis oli planeeritud 29-30 jaanuaril Vene linna Sotši". "Jah, me oleme kutsutud ja me võime selles šõus osaleda, kuid see ei tule edukas ", - ütles Reutersi korrespondendile kurdi autonoomia "arhitekt" Aldar Khalil*.

*- RiaTaza - "Aldar Khalil: On oht, et sõda riigis jätkub ka järgmisel aastakümnel" (http://riataza.com/2018/01/13/aldar-halil-est-risk-chto-voyna-v-strane- prodolzhitsya-iv-sleduyushhee-desyatiletiya)

Türgi juhtkond nimetab kõiki Süüria kurdide relvastatud rühmitusi terroristideks ja mõistab selgelt, et pseudo-riik mõjutab Türgi enda territoriaalset terviklikkust, kus üldine kurdi elanikkond moodustab umbes 20%. Oma koduski võitlevad türklased "kurdi terrorismiga", hävitades linnades terveid kvartaleid*.

20. jaanuaril 2018 a. andis Erdogan stardi operatsioonile "Oliivipuu oks", mille eesmärk oli haarata linn Afrin ja sisse seada kontroll loode-Süüria territooriumide üle. Pärast kahte kuud võitlusi okupeerisid Türgi armee ja kontrollialused "Süüria" terroristid linna.

Invasioon Süüriasse on kasulik mitte ainult sisejulgeoleku kaalutlustel ja kurdi pseudo-riigi nõrgestamisel, kui praegune operatsioon lõpeb annekteerimisega, siis sillutab see teed Türgi mõjuvõimu kindlustamisele Süürias ja piirkonnas. Vähemalt lisab püsiv okupatsioon Erdoganile sisepoliitilisi punkte. Samuti tuleb märkida, et praegune Türgi juht on idee "uus-Ottomanism" äge pooldaja ja hõivatud Süüria territooriumidel viiakse läbi elanikkonna türkiseerimise poliitikat.

*- YouTube (RT vene keeles) - "RT eksklusiiv. See pole Süüria.See on Türgi: kuidas näeb praegu kurdi linn Cizre välja" (Https://www.youtube.com/watch?v=Gb3sQiMbhQ4)

Muide, Türgi riiklik julgeolekunõukogu on koostanud plaani suurendamaks välismaist väekontingenti 2022. aastaks kuni 60 tuhandeni. Ilmselt laieneb kohalolek Somaalias ja Kataris, pole välistatud ka, et Türgi ehitab Suakini saarele baasi, mille Sudaan on türklastele 99 aastaks rendile andnud.

Sarnaselt oli referendumiga Iraagis, Süüria kurde hoiatati ja paluti Afrin Süüria seaduslikule valitsusele tagasi anda, kuid oma territoriaalseid ambitsioone nad piirama ei nõustunud.

"LDÜ (Liikumine Demokraatliku Ühiskonna eest) täitevkomitee liige Aldar Khalil ütles intervjuus Kurdistani Töölisparteile (PKK) lähedalseisvale telekanalile, et Venemaa on palunud Lääne (Süüria) Kurdistani juhatust Afrin üle anda Süüria režiimi kontrolli alla. Kui te tahate Türgi operatsiooni ära hoida ning mitte lubada Türgi vägedel teie linnadesse siseneda, siis andke Afrin üle Süüria režiimi alla," tsiteerib Khalil Vene poole ettepanekut. Ta rõhutas, et LDÜ keeldus Venemaa pakkumisest."Me hakkame ise oma maid kaitsma", ütles Khalil*.

Aga pärast Trump'i otsust oma okupandid Süüriast välja viia, sealhulgas ka kurdi territooriumidelt, laskus Süüria Kurdistani iseseisvuse perspektiivi peale paks udu. On selge, et kurdide kahjuks moodustunud "vaakumit" püüavad hõivata Süüria, Türgi ja Iraan.

Hämmastav, kuid Iisraeli huvidest Iraagi jagamisel keegi praktiliselt ei räägi aga nad on kindlasti kohal. Esiteks, sõltumatu Iraagi Kurdistan on paise potentsiaalsetele sionistliku ühenduse vastastele - Iraanile, Süüriale, Iraagile, ja lõpuks Türgile. Teiseks, Iisrael oli üks esimesi, kes hakkas kurdidelt odavalt naftat kokku ostma, ei saa ka välistada seda, et Iisrael võis tarnida salakaubana ISIS'e hangitud naftat.

Netanyahu režiim jäi ainukeseks, kes ametlikul tasemel toetas Iraagi Kurdistani iseseisvuse referendumit. Kõik olid vastu, isegi nähtav USA valitsus, küsimus oli vaid selles, mis vormis protestid välja öeldi. Ametlik Tel Aviv vaikis pikka aega ja päästis keelepaelad valla alles 12 päeva enne Kurdistani iseseisvuse referendumit, muidugi toetas Netanyahu kurde. Võimaliku riigi naabrid olid ammu enne referendumit selle vastu ja kui Iisrael ei oleks Iraagi kurdide iseseisvuse eest seisnud, oleks see esimene vingumine.

*- RiaTaza - "Aldar Khalil: Venemaa palus meil Afrin Süüria režiimile üle anda, kuid me keeldusime" (https://riataza.com/2018/01/21/aldar-halil-rossiya-prosila-nas-peredat-afrin-siriyskomu-rezhimu-no-MYI-otkazalis/)

Anshel Feffer Haaretzist kirjutab, et kurdid "loodavad Iisraeli abile." * "Iisraeli tegurist" räägib ka Jamestowni Fond**, mis töötab LKA katuse all.

"Tuntud parempoolse partei Likud liige Ariel Polštejn ütles, et kurdid ei unusta kunagi, kuidas sionistlik riik neid toetab, ja kui iseseisev Kurdistan heiskab Iisraeli lipu, saavad mõlemast riigist liitlased" - Asma Otaibi, Middle East Monitor***.

Tõepoolest, nagu Polštejn korduvalt ütles, et rohkearvulised kurdide demonstratsioonid olid Iisraeli lippudest kirevad ja kõlasid pro-Iisraeli loosungid.

"Sel ajal, kui Iisrael esineb mistahes terrori avaldumise vastu, toetab ta kurdi rahva seaduslikke jõupingutusi omariikluse loomisel," - Netanyahu****.

Millisest "seaduslikkusest" räägib korruptsioonis kahtlustatav Netanyahu?***** Kui ta esineb rahvaste sõltumatuse õiguste eest, miks ta ise isiklikult ja tema Likudi partei, mille juured lähevad juudi terroriorganisatsiooni Irgun, vaenavad tuliselt palestiina rahva enesemääramist? Kurdide püüdluste seaduslikkus oma riigile määratakse siiski üksnes kurdide endi soovist. Aga palestiinlaste õigus iseseisvale Palestiinale kinnitatakse veel ÜRO Peaassamblee otsusega.

*- Anshel Pfeffer - "How Kurdistan Independence Referendum Could Wreak Further Havoc on the Middle East" (http://www.haaretz.com/middle-east-news/.premium-1.808730)

**- Rahim Rahimov - "Kurdish Referendum: Implications for the Karabakh Conflict" (https://jamestown.org/program/kurdish-referendum-implications-for-the-karabakh-conflict)

***- Middle East Monitor - "Israeli flag will be raised in independent Kurdistan, claims prominent Likud member" (https://www.middleeastmonitor.com/20170819-israeli-flag-will-be-raised-in-independent-kurdistan-claims-prominent-likud-member/)

****- ТАСС - "Netanyahu: Iisrael toetab kurdide seaduslikke jõupingutusi omariikluse loomisel" (http://tass.ru/mezhdunarodnaya-panorama/4557566)

*****- 2017 a. jaanuari alguses kuulati Netanyahu't kaks päeva a' 10 tundi üle. Iisraeli peaministrit süüdistatakse korruptsiooni juhtumis, eelkõige uuritakse fakte "Netanyahu pere vajaduste rahastamist miljonäride poolt üle maailma", "vastastikuseid teenuseid" Netanyahu ja äriringkondade vahel, kokkumängu ajalehe Yediot Aharonot omanikuga saamaks vastutasuks kriitika lõpetamist ja Netanyahu tegemiste sõbralikku valgustamist ja muud. Kokku viidi läbi rohkem kui 10 ülekuulamist. Samuti viiakse uurimist läbi Netanyahu naise suhtes.

Kurdi referendumi eelõhtul ei varjanud Iisraeli pool oma toetust Kurdistanile, kuid Iraagi hävitamisest rääkisid sionistid veel kaugetel 80ndatel. Veebruaris 1982 a. kirjutas mõjuka ajalehe Haaretz sõjaline korrespondent ja kirjanik Ze'ev Schiff sellest, et "parim", mis võib Iisraeli huvides juhtuda - on "Iraagi jagunemine šiiidi, sunniidi riigks ja kurdi osa eraldamine"*.

Iisraeli huve Iraagi jagunemises võib märgistada järgmiselt:

1. peamine eesmärk on jagada Lähis-Idas tugevad ja suured riigid väikestesse ja sõjalistesse riikidesse ja territooriumidele.

2. Iraagi Kurdistan on Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide jaoks väga lojaalne.

3. Kurdistan, kui platvorm vastaste destabiliseerimise ja ohjeldamise jaoks.

4. Uus riik tugevdab Iisraeli majanduslikke võimalusi.

5. Iraagi Kurdistan, kui suure Kurdistani alus, pikemas perspektiivis Türgi, Süüria ja Iraani territooriumide võõrandamine sionistide poolt.

6. Suur Kurdistan, kui sionismi kaigas regioonis.

Mitmete mõjuvõimsate publitsistide ja uurijate hulgas on arvamus, et Ameerika agressioon Iraagis kavandati neokonservatiivide ja sionismi agentide poolt. Isiklikult olen sügavalt veendunud, et sõjakurjategija Bush Jr. ja tema bande tungisid Iraaki Iisraeli korraldusel. Tähelepanuväärne on, et sõjaline tsensuur lõdvendas juba oma haaret ja lasi läbi mängufilmi, mis kirjeldab salajasi sündmusi invasiooni eelõhtul - "Šokk ja aukartus" (Shock and Awe), režissöör Rob Reiner, toodetud: 2017 a., USA.

"Rünnakud Jugoslaavia, Afganistani ja Liibüa vastu erinevad Ameerika agressioonist Iraagis 2003 a. selles, et juudi lobbi ei mänginud neis peamist rolli... Hoopis teisiti oli asi rünnakus Iraagile, mis usaldusväärsete ajaloolaste kohaselt toimus juudi lobbi nõudmisel ja ennekõike selle kõige häbematuma fraktsiooni - neokonservatiivide poolt,"- Jürgen Graf**.

Hiljuti avameelitses Rafael Ofek***, keskuse Begin-Sadat ekspert ja endine sõjalise luure analüütik. Ta kirjutab, et USA invasioon Iraagis aastal 2003 põhines "Ameerika luure" andmetele (u. ilma Iisraeli valedeta vaevalt läbi saadi).

*- Dr Daud Abdullah - "Kurdish independence will see Iraq disintegrate; it’s Israel’s dream scenario" (https://www.middleeastmonitor.com/20170927-kurdish-independence-will-see-iraq-disintegrate-its-israels-dream-scenario/)

**- Jürgen Graf- "Teel Apokalüpsisesse. Mis ootab Euroopa põlisrahvaste elanikke?"

***- Raphael Ofek - "The Iraq War’s Intelligence Fiasco 14 Years On: The WMDs That Never Were" (https://besacenter.org/perspectives-papers/iraq-war-intelligence-fiasco)

Saddam Hussein omas väidetavalt keemilist ja bioloogilist relva ja samuti tegeles tuumarelva väljatöötamisega, kuid ei avastatud mingeid jälgi massihävitusrelvadest, see on ju luure "kolssaalne läbikukkumine" (mis ei ole uudis). Kuid siiski, vaatamata "arvukatele ohverdustele" oli sõda õigustatud. "Iisraeli vaatepunktist oli sõda tingimata õigustatud," lobises Ofek. Samuti paljastab ta Iisraeli eriteenistuste rolli, mis jäid "varju". Juba novembris 2003 a. kinnitas Shlomo Brom (Jaffe nim. strateegiliste uuringute keskus, Tel Avivi Ülikool), et Iisraeli luure oli ameeriklastele ja brittidele täisväärtuslik partner - see kolmik maaliski pildi "Iraagi võimetest." Nagu kaitstes oma seltsimehi tsehhis või isegi ennast isiklikult, kirjutab Ofek: võimalik, et Iisraeli luurajad ei nõustunud Iraagi massihävitusrelvade hindega, kuid vaikisid, sest nad arvasid, et Saddami režiimi mistahes hinnaga likvideerimine oli Iisraeli jaoks hea.

Paralleelselt Iraagi jaotamisega ja selle majandusliku nõrgenemisega, läksid aga Kurdistaniga ära ka ressursirikkad territooriumid, jätkab USA Iraagi linnade purustamist. Jälgides Mosuli "vabastamist" ISIS-est, jäi mul mulje, et näiliselt sündsal ettekäändel said ameeriklased võimaluse pühkida pool linna maamunalt, sõjaeelse elanikkonnaga 1,5 miljonit inimest, ja nad tegid seda.

"Nagu näha, on Iraagi valitsus ja USA juhitud koalitsioon korduvalt toime pannud rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, millest osa nende tegevusi võib pidada sõjakuritegudeks," Briti inimõigustealase organisatsiooni Amnesty International aruandest*.

Iraagi vägede ja USA juhitud koalitsiooni kampaania Mosuli vabastamiseks on saanud üheks informatsioonilt suletumaks. Kui maailma meedia kirjutas Süüria Aleppo vabastamisest peaaegu iga päev ja ainult negatiivses võtmes, siis Mosuli vaikisid nad maha. Andmed hävitatud taristust, tsiviilhoonete hävitamisest, hukkunud Iraagi sõdurite arvust, teavet terroristide ja USA sõjaväelaste kohta varjatakse laia üldsuse eest hoolikalt, kuid siiski on üht-teist lekkinud.

Mosuli operatsioon algas 17. oktoobril 2016 a. ja kestis 256 päeva. Ühelt poolt osales selles 100 000 Iraagi võimuesindajat, 40 000 kurdi, 16 000 võitlejat pro-Iraagi formeeringutest, arvukas õhu- ja suurtükivägi USA juhitud koalitsioonis kümnest riigist, samuti, Iraagi sõjaväelaste sõnutsi, rohkem kui 200 Ameerika sõdurit maal ja mingi arv prantslasi. See võimas armee seisis vastu 5-10 tuhandele ISIS-e terroristile.

*- Amnesty International - "At Any Cost: The Civilian Catastrophe in West Mosul, Iraq" (https://www.amnesty.org/en/documents/mde14/6610/2017/en)

Kaheksa kuu jooksul heitis USA juhitud koalitsiooni lennuvägi Mosuli elamukvartalitele ligi 30 000 pommi ja raketti ning sooritati üle 1000 lennurünnaku. Õhulööke korraldasid USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Austraalia. Maapeal töötas USA ja Prantsuse suurtükivägi ja prantslased teatasid 1160 löögist. Linna ametnikud ütlevad, et kuni 80% lääne Mosuli hoonetest on täielikult hävitatud. Samuti pommitasid ameeriklased puruks kõiki viis silda üle Tigrise jõe.

Ülal on Mosul kaart Amnesty International'ist, kus purustused on märgistatud punasega. Oma raportis ei hakanud inimõiguste aktivistid kokku lugema, kui mitu tuhat elumaja ja tsiviilhoonet Ameerika pommitamised hävitasid, nad soovitavad teha seda huvitatud pooltel - Iraagil ja USA-l. Kaardil pole märke Tigrise jõega piirnevate alade purustustest. Miks seda ei tehtud, jääb saladuseks. On hästi teada, et ameeriklased koos oma kaasosalistega pommitasid neid kohti. Selle lünga aitas likvideerida ajakiri Foreign Policy, mis avaldas satelliitpildid enne ja pärast Mosuli vabastamist*. Nende fotode kommentaarides Foreign Policy's kirjutatakse - "šokeeriv transformatsioon"**.

*- Foreign Policy - "Mosul, Before and After, in Satellite Images" (http://foreignpolicy.com/2017/07/14/mosul-before-and-after-in-satellite-images)

**- Aasta pärast Mosul barbaarset pommitamist, "vabastasid" ameeriklased täpselt samamoodi ISIS'elt ka Süüria linna Raqqa - hävitades ja kahjustades umbes 80% hoonetest.

                                                                        Mosul enne ...

                                                           ... ja pärast pommitamist

ÜRO ütleb, et 700 000 Mosuli elanikku (pool sõjaeelsest elanikkonnast) on evakueeritud või ümberasustatud. Aga pärast linna hävitamist ei ole neil kuhugi tagasi minna. Iraagi valitsuse hinnangul oli ISIS-e vastase võitlusega seotud kogukahju $100 miljardit. Kust võtta raha rekonstrueerimiseks ja purustuste taastamiseks? Kui palju aega selleks kulub? Kümme aastat, nagu öeldakse valitsuses või hoopis kauem? Võttes arvesse Ameerika invasiooni ja okupatsiooni, majanduslikke probleeme, mis on eelkõige seotud naftahindade langusega, ning ka see, et süsivesinike ja teiste ressursside poolest rikas Iraagi Kurdistan püüdleb täieliku iseseisvuse sisseseadmise poole ning Iraagil pole lihtsalt sellist raha ja ta jääb lootma ainult rahvusvahelisele abile ja globaalsete liigkasuvõtjate laenudele - Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond ja muud rahalised raipekotkad, kes ajavad iraaklasi võlaorjusse.

Kui palju tsiviilisikuid Mosuli vallutamisel hukkus pole keegi kokku lugenud või hoitakse neid andmeid saladuses. Briti vaatlusorganisatsioon Airwars (Õhusõjad) jälgib rohkem kui 7200 surmajuhtumi teadet - need on ainult need, kes hukkusid USA koalitsiooni tegude tulemusel. Kuid teatud raskuste tõttu on usutavust raske kindlaks teha. Sellest hoolimata hindavad uurijad, et Ameerika koalitsiooni tegevuse tulemusena moodustasid Mosuli tsiviilohvrid 900 kuni 1200 inimest. Tegelikult võib see näitaja olla mitu korda suurem. Kõige verisem intsident, mida tunnistasid USA sõjardid, toimus 17. märtsil, kui USA õhujõudude lennukid pommitasid elumaja puruks ja tapsid vähemalt 105 tsiviilisikut ja 36 inimest jäi teadmata kadunuks. Kuidas USA koolitatud Iraagi eriväed tapsid Mosulis valikuta rahulikke elanikke, nägime me populaarsel Ameerika telekanalil CNN*.

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee märgib, et kuni pool tsiviilohvritest olid lapsed.

"Nad tulevad killuhaavadega, verejooksudega, silmavigastustega, haavadega peas, pärast õhurünnakuid, suurtükituld, snaipreid, pomme, kaotanud oma pere - nad surevad sageli meile tulles," ütles Punase Risti esindaja Yolanda Jakerne.

On juba märgitud, et Ameerika koalitsioon ja Iraagi armee varjavad ametlikke andmeid likvideeritud terroristide ja oma vägede kaotuste kohta, nad pääsevad ainult üldiste fraasidega edust võitluses isislaste vastu.

*- YouTube (Andrei Filatov)-"Kuidas CNN kretiinidega Mosulisse kõndis ja roobitses, Filatovi kommentaaridega" (www.youtube.com/watch?v=UMuI6aD8MoE)

Kuid aprillis 2017 a. teatas Al-Jazeera telekanali koduleht, et Mosulis hukkus umbes 8000 Iraagi sõdurit (mitte lugedes kurde ja liitlasi), aga kooskõlas Ameerika pressi avaldustele hukkus pealetungis Mosulile 2 ameeriklast. ISIS-e kaotused on hinnanguliselt 2 kuni 9500 meest*.

*****

Ei saa ühemõtteliselt kinnitada, et kõik selles peatükis kirjeldatu on tehtud Iisraeli huvidest lähtudes, kuid sionist on mänginud ja mängib jätkuvalt suurt rolli USA otsuste tegemisel Lähis-Idas. On massiliselt autoriteetseid teadlasi, kes kinnitavad, et politoloogilist Läänt juhivad juudid. Kavalus seisneb selles, et sionist ja juudi lobbi sokutavad valitsustele teatud lahendusi, mis on põhjendatud ja vürtsitatud nende kasudega, mis nagu ei olegi otseselt seotud Iisraeli sõjalis-poliitilise organisatsiooni julgeolekuga. Samuti imbuvad "etnilised" juudid edukalt avalikku võimu, kõige eredamad näited on USA riigisekretärid Henry Kissinger ja John Kerry, samuti trumpilik chabadnik (judaismi religioosne liikumine) Jared Kushner, kellest me veel räägime. Kokkuvõttes maksab iisraellaste julgeoleku eest Ameerika maksumaksja, sealhulgas ka tema oma elu hinnaga.

*- Vladimir Maslov - "Iraagi Mosul on võetud, kuid mis hinnaga?" (https://aftershock.news/?q=node/539874)

                     8. peatükk. USA riiklik terrorism Iisraeli huvide kaitsel

"Kui me räägime "terroristlikust riigist", tuleb muidugi kõigepealt mõttesse Iisrael, põhjuseks nende rünnakud palestiinlastele ja tapatalgutele selles piirkonnas. Sellegipoolest sunnivad sündmused Iraagis, Süürias, Pakistanis, Liibüas ja Afganistanis meid üha uuesti ja uuesti veenduma selles, et USA'd tuleb pidada terroristlikuks riigiks. "-Abdulkadir Ozkan, Milli Gazete*.

1987. aastal võttis Genfi konverents terrorismivastase võitluse küsimuses vastu deklaratsiooni, mis sisaldab üksteist punkti, milles määratletakse kindlaks riiklik terrorism. Praeguseks vastavad kõigile nõuetele ainult Ameerika Ühendriigid. Allpool on esitatud punktid deklaratsioonist ja näited riigi terrorismist vastikus USA impeeriumis.

1. Politseiriigi praktikad, suunatud oma kodanike vastu: jälgimine, koosolekute laialiajamine, uudiste kontrollimine, peksmised, piinamised, valevahistamised, massivahistamised, võltsitud süüdistused, näidiskohtud, mõrvad. Näide: täiesti salajane teabe kogumise programm Prism.

2. Riigi poolt tuumarelvade vedamine teiste riikide territooriumile, nende territoriaalvetesse või rahvusvahelistesse vetesse. Näide: Saksamaal, Itaalial, Türgil, Belgial, Hollandil, Kanadal (umbes 200 B-61 pommi) ja teistel USA liitlastel (eeldatavasti, vaatamata Jaapani ja Lõuna-Korea ametlikele eitamistele) on USA tuumarelvad. Mõned eksperdid arvavad, et teatavatel tingimustel võivad need riigid neid kasutada.

3. Teise riigi piiride lähedal läbiviidavad sõjalised manöövrid ja õppused ning nende sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ohu kujutamine. Näide: sõjaline riigipööre Tšiilis 1973. aastal. Suurimad USA ja Lõuna-Korea sõjalised õppused Põhja-Korea piiri lähedal 2016 a. - õppustest võttis osa 300 000 Lõuna-Korea sõjaväelast ja 15 000 USA'st.

4. Relvastatud jõudude rünnak riigile tervikuna, mis ohustab tsiviilelanikkonda, kes elavad teises riigis. Näide: Iraagi ja Afganistani invasioon, samuti Dresdeni pommitamine veebruaris 1945 a. ning Hiroshima ja Nagasaki aatompommitamine 1945 a. augustis.

*- ИноСМИ.Ру - "Riik, mis toetab terrorit ei ole terrorist?" http://inosmi.ru/reg_mideast/20160125/235152371.html

5. Relvastatud palgasõdurite rühmade loomine ja toetamine, eesmärgiga hävitada teise riigi suveräänsus. Näide: Süüria "opositsiooni" grupeeringute rahastamine, relvastamine ja väljaõpe.

6. Teiste riikide riigimeeste tapmised ja mõrvakatsed või riigi juhitud rahvuslikud vabastamisliikumised, sõltuvalt sellest, kas need viiakse läbi sõjaväelise löögi abil, erioperatsiooniga või agentide rentimisega. Näide: Saddam Hussein'i ja Patrice Lumumba mõrvamine.

7. Luure või muude valitsusvägede varjatud operatsioonid, mille eesmärk on teise riigi destabiliseerimine või alistamine, rahvuslik vabastamisliikumine või rahvusvahelise rahu liikumine. Näide: operatsioon Sigade lahes (Fidel Castro kukutamiseks Kuubal) ja operatsioon AJAX (riigipööre Iraanis).

8. Desinformatsioonikampaaniad, mis on suunatud teiste riikide destabiliseerimisele. Näide: ametlikud põhjused USA invasioonis Iraaki, praegune hübriidsõda Venemaa vastu.

9. Relvade müük, mis toetab piirkondlike sõdade jätkumist ja pidurdab konfliktide poliitilist lahendamist. Näide: operatsioon Cyclone.

10. Põhiseaduse poolt pandud tsiviilisikute õiguste ja vabaduste kaotamine, terrorismi vastu võitlemise ettekäändel. Näide: Patriot Act.

11. Tuuma- ja kosmoserelvade väljatöötamine, katsetamine ja kasutuselevõtt, mis suurendavad genotsiidi ja ökotsiidi tõenäosust, mõistab hukka vaeste jätkuva vaesuse ja kogu inimkonna pideva hirmu. Näide: strateegiline Kaitsealgatus.

"USA terroristlik riik koos NATO-ga organiseeris esimesena meie planeedil Lähis-Idas terroristliku riigi ja me peame sellest tegema kaugeleulatuvaid järeldusi," ütles Gennadi Zjuganov*.

Iisrael vastab paljudele neist tingimustest, kuid mitte kõigile, kuid siin tekib küsimus: kas on vaja terroristiks pidada seda, kes oma eesmärkide saavutamiseks kasutab terroriste? Iisraeli peamine kaitsja, liitlane ja valdaja on USA. Paljuski esineb sionist tellijana, ja USA - alandliku täitjana.

*- YouTube - "Riigiduuma kevadise sessiooni avamine 2015. G.A. Zjuganovi kõne "(https://www.youtube.com/watch?v=oPFSgpV_f-U)

USA riigi terrorism on justkui seadustatud tehnoloogiaga, tingliku nimega "Solidaarsus". See ei ole oluline, millel see põhineb, see tee, oma jultunud vale ja ilmse provokatsiooniga on isegi igaühele arusaadav, tähtis on see, et igal mugaval võimalusel mõrvarid, röövlid ja vargad kogunevad bandesse ja lähevad tapma, röövima ja varastama.

Meenutan, millest algas Afganistan. 11. septembril 2001. aastal lasid eriväed New Yorgis kolm kõrghoonet õhku ja lennutasid raketi USA Kaitseministeeriumi hoonesse. Juba 13. septembril teatab USA riigisekretär Colin Powell, et peamiseks süüdlaseks ja organisaatoriks tunnistati endine Saudi Araabia kodanik, keegi Osama bin Laden. Siis hakkavad kõik seda infot kordama, kaasaarvatud ahv, kes sel ajal istus Valge Maja peatoolis. Nädala jooksul survestavad ameeriklased Afganistani valitsust ja esitavad ultimaatumeid, eesmärgiga Bin Laden välja anda. Sel ajal juhtiv Talibani partei keeldub kategooriliselt õiguspäraselt kuuletumast, - tõestage, et bin Laden on süüdi, siis me anname ta välja või deporteerime.

Miks taliibid käitusid nii või teisiti (?), sest neile oli hästi näha süüdistuste jampslikkus ja nad mõistsid, et tuleb mitte kohtuprotsess, vaid kohtufarss. Kuid nad ei osanud ette näha kohutavat tragöödiat, mis langes Afganistani rahva ja kodumaa peale. Täpselt samuti on meile tänapäeval ilmselge Briti režiimi vale. Karvane jobu Boris Johnson vääksatas: "on väga tõenäoline, et Vladimir Putin isiklikult andis käsu mürgitada topeltagent Sergei Skripal."* On soovijaid ta välja anda? Ja ka Afganistanis ei leidunud neid eriti. Bin Laden on ise korduvalt eitanud osalemist sündmustes 9/11:

"Ma olen süütu, ma olen Afganistani külaline. Kui ilmnevad mingid tõendid minu süü kohta, olen ma valmis kohut käima,"- arvatavasti 20. septembril.**

"Olen juba öelnud, et ma ei osalenud 9/11 rünnakutes Ameerika Ühendriikides. Moslemina püüan ma kõigest jõust mitte valetada. Ma ei teadnud nendest rünnakutest ja ma ei pea süütute naiste, laste ja teiste tapmist oluliseks teoks. Islam keelab rangelt kahjustada süütuid naisti, lapsi ja teisi inimesi, "- 28. september.***

*- YouTube (DW vene keeles) - "Putin vastutab Skripali mürgitamise eest, mitte Venemaa - Boris Johnson "Nemtsova. Intervjuu"" (https://www.youtube.com/watch?v=EhOCfX_NlK8)

**- РБК - Taliban: me ei loobu kunagi bin Laden'ist! " (https://www.rbc.ru/politics/21/09/2001/5703b2829a7947783a5a1e68)

***- Tõlgendus - "Intervjuu Osama bin Ladeniga. Ta eitab oma osalemist 2001 a. rünnakutes (http://perevodika.ru/articles/18573.html)

Selle asemel, et alustada normaalset uurimist New Yorgi ja Washingtoni hoonete kokkuvarisemistes, vallandab Bush'i režiim USA ajaloos enneolematu hüsteeria ja valmistab kiiresti invasiooni. Afganistani vaippommitamine ja tuhandete või kümnete tuhandete Afganistani tsiviilisikute tapmine algas 25 päeva pärast provokatsiooni.

Huvitav on ÜRO Julgeolekunõukogu reaktsioon 9/11'le. Esimeses resolutsioonis selle teema kohta, number 1368, 12. septembrist, tähendatakse muuhulgas järgmist:

- mõistab tingimusteta kõige otsustavamal viisil kohutavad terrorirünnakud hukka...

- kutsub kõiki riike üles tegema kiireid jõupingutusi, et anda õigusemõistmise alla nende terrorirünnakute toimepanijad, korraldajad ja sponsorid, ning rõhutab, et need, kes abistasid nende aktide toimepanijaid, organisaatoreid ja sponsoreid, toetas või varjas neid, kannavad selle eest vastutust.

Resolutsioon number 1373, 28. septembrist:

2. otsustab ka, et kõik riigid peavad:

- keelduma turvapaigast neile, kes rahastavad, kavandavad, toetavad või panevad terroriakte toime või annavad turvapaiga;

- kindlustama, et iga isik, kes osaleb terroristlike aktide rahastamises, kavandamises, ettevalmistamises, toimepanekus või terroriaktide toetamises võetakse kohtulikule vastutusele...

6. otsustab moodustada vastavalt oma ajutise töökorra protseduuri artiklile 28 Julgeolekunõukogu komitee, mis koosneb kõigist nõukogu liikmetest, et jälgida käesoleva resolutsiooni rakendamist, kasutades selleks vajalikke eksperte, ja kutsub kõiki riike üles andma komiteele ettekande hiljemalt 90 päeva jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmise kuupäeva ja annavad seejärel vastavalt komitee poolt välja pakutud ajakavale ettekande meetmete kohta, mida nad on võtnud käesoleva resolutsiooni rakendamiseks...

Me näeme suhteliselt tsentristlikku reaktsiooni, mis ergutab objektiivset uurimist ja kahtlusaluste mõistlikku tuvastamist, kuid ameeriklastele pole seda kõike vaja. Imperialistid janunevad kindlustuda Euraasias ja ähvardada sõjaväebaasidega Venemaad, Hiinat ja Iraani - just sellepärast nad tungivadki 7. oktoobril Afganistani. On huvitav, et esimest korda mainiti Julgeolekunõukogu resolutsioonides (pärast 9/11) Talibani, Al-Qaedat ja bin Laden'it palju hiljem kui agressioon algas. Resolutsioonides 1378 (14. november) ja 1383 (6. detsember) sisaldavad järgmised read:

- mõistab hukka "Talibani" liikumise selle eest, et ta lubas kasutada Afganistani baasina terroriaktide toimepanekuks välismaal võrguga "Al-Qaeda" ja teiste terrorirühmitustega ning võimaldasid varjupaika Osama bin Ladeni'le, "Al-Qaeda'le" ja neile, kes on nendega seotud, ja selles kontekstis toetab jõupingutusi, mida Afganistani rahvas lisab eesmärgiga "Talibani" režiim välja vahetada...

- kinnitades uuesti oma tugevat poolehoidu Afganistani suveräänsusele, sõltumatusele, territoriaalsele terviklikkusele ja rahvuslikule ühtsusele.

Juhin teie tähelepanu asjaolule, et resolutsioonides viimati nimetatud on juba pärast Ameerika agressiooni ja Al-Qaeda ja bin Ladeni süü ei ole kindlaks tehtud. See tähendab, et USA sekkumist Afganistani võib pidada ebaseaduslikuks.

Nüüd peamisest, "solidaarsusest". Rahvusvaheline solidaarsus on vormistatud Julgeolekunõukogu resolutsioonis number 1386, 20. detsembrist, kus "volitati" kuueks kuuks luua "Rahvusvahelised Rahuvalvejõud." Sellel "missioonil" osales 49 riiki, sh 6 tapetud NSVL-ist, lõppes see alles 13 aastat hiljem. Missiooni õigusjärglaseks sai NATO operatsioon "Otsustav toetus", mille selgroo moodustavad Ameerika Ühendriigid (umbes 80% okupantidest) ja viieteistkümne "solidaarse" seas on: Aserbaidžaan, Gruusia, Läti, Leedu, Ukraina ja Eesti. Pidades silmas taliibide "tõhusaid" tegevusi okupandi ja "nukuvalitsuse" vastu, kipub NATO operatsioon laienema, sealhulgas Saksamaa arvelt, kes suurendab oma sõjaväelaste arvu 30% võrra 1300 inimeseni.

Oli siis bin Ladeni osalus tõestatud 9/11 provokatsioonis? Ei. Nad otsisid teda 10 aastat ja seejärel väidetavalt tapsid ta salapärastel asjaoludel - teostati sissetung Pakistani territooriumile ilma Pakistani valitsuse teadmata ja loata. "Terrorist number 1" keha solidaarsetele ei näidatud ja legendi järgi "maeti" kiiresti merre. "Ühisoperatsioon" jätkub ja selle lõppu ei paista. Trumpi režiim ütleb, et peamiseks "Ameerika uue strateegia komponendiks saab olema sõjalise missiooni ajapiirangust keeldumine".

Ma olin kohustatud üksikasjalikult näitama Afganistani probleemi allikat, nagu järgnevad sündmused langevad täielikult kokku "solidaarsuse loogikaga."

Iraak: Colin Powell puistab katseklaasikesega → solidaarsust → Iraaki ei ole. Valetamist tunnistasid kõik, ja kirjutati "luure vigade" arvele.

Liibüa: Loosung - "Gaddafi on türann ja korruptant" → solidaarsus → Liibüat ei ole. Euroopa on rändevoogudest, relvadest ja narkootikumidest õuduses, tagajärjed ja vead kirjutati "sisemiste erimeelsuste" arvele.

Süüria: Loosung - "Assad ei ole legitiimne" → solidaarsus → endist Süüriat ei ole ja lähimas tulevikus ka ei tule. Süüria "demokraatia" taganemise peamisteks "süüdlasteks" määrati "revanšistlikud ja autoritaarsed" Venemaa ja Iraan.

Ukraina: Loosung - "Venemaa on okupant ja agressor" → solidaarsus → USA-Lääne hübriidsõda Venemaa vastu. Mäng jätkub ning Ukraina marutõbine koer on valmis end ketist lahti kiskuma.

Suurbritannia: Reeturite Litvinenko ja Skripal'i "mürgitamine" → solidaarsus → russofoobia hullumeelsuse sissesurumine. See ei ole oluline, on Venemaa süüdi või mitte, see ei ole tähtis, kas on olemas vähemalt mõnedki tõendid - venelased on süüdi a' priori.

Putin: Loosung - "Sulid ja vargad muutsid valimistulemusi suurendadades valimisaktiivsust, Putin haaras taas võimu, elanikkond on propagandast zombistatud" → solidaarsus → katse nõrgestada legitiimsust. Kaštšenko (Vene psühhiaater 1859-1920) voodipesu komplektid ootavad oma külalisi.

Millega on "solidaarsus" kasulik, see on asjaolu, et alati võib leinavatele peadele tuhka raputada ja nämmutada, lastes tatti välja, et meid oleks nagu "petetud". Kuid ei, kõiki "solidaarseid" tuleb pidada "kaasosalisteks" ja neid peab karistama. Lääne "solidaarsus" on vahend kujuteldamatu vale muutmiseks tõeks või religioosseks dogmaks. Ameerika "mõtlejad" arutavad laialt "tõe lagundamist" tänapäeva maailmas *, kuid tõe mõrva taga seisab Lääs ja ainult Lääs.

Olen sunnitud jälle Afganistani naasma. Pühapäeval, 7. oktoobril 2018 möödus 17 aastat USA sissetungist Afganistani, see agressioon on pikim vastiku impeeriumi ajaloos ja kujutab endast riikliku terrorismi akti. Verdvalav sõda käib lõhestatud riigis kuni siiamaani ja lõppu sellele ei paista. Miks see konflikt on tänapäeva ajaloole nii oluline? Pärast seda, kui Jugoslaavia Lääne poolt lõhestati, hävitasid ameeriklased lõplikult rahvusvahelise õiguse, sest "terrorismivastase sõja" varjus viis USA tapetud NSVL'i piiridel, Lähis-Idas ja Aafrikas läbi enneolematu ekspansiooni. Allpool on Watsoni rahvusvahelise ja avalike suhete instituudi (Browni ülikooli juures)** spetsialistide koostatud kaart USA sõjalisest kohalolekust maailmas.

*- https://www.rand.org/search.html?query=Truth+Decay&sortby=relevance

**- Watsoni Rahvusvaheliste ja Avalike Suhete instituut - "Kaart: USA terrorismivastase sõja praegused kohad jaanuaris 2018"

Kõige selle taustal ajab mind naerma "ekspertide" mõtiskelu selle üle, öeldud, et ameeriklased kukkusid Afganistanis läbi ja ei suuda suhteliselt nõrga vastase vastu sõda võita. Tõde seisneb järgmises. USA sisenes Afganistani või mõnda teise riiki mitte "võidu" pärast, nad vajavad strateegilistes punktides pikaajalist sõjalist kohalolekut. Samuti võtsid ameeriklased ka täieliku kontrolli maailma heroiini tootmises.

Nagu eespool üksikasjalikult kirjeldatud, võib USA sekkumist Afganistani pidada ebaseaduslikuks. Eelkõige seetõttu, et enne sissetungi polnud keegi tõestanud Al-Qaeda ja selle tollase liidri Osama bin Laden'i osalemist 9/11 provokatsioonides. Formaalselt hävitasid ameeriklased riigi kahtlusaluse kinnivõtmise nimel. Aga isegi kui bin Laden oli segatud 11. septembri sündmustesse, siis ei ole see põhjus invasiooniks, mõrvates kümneid tuhandeid või sadu tuhandeid süütuid afgaane ja peaaegu kaks aastakümmet kestnud okupatsiooniks. Olen veendunud, et USA sissetung Afganistani on täiesti ebaseaduslik, see on suurim sõjaline kuritegu, mille eest tuleb maksta vastavat hinda. Selleks ajaks on sõjakurjategijad juba surnud, ja maksma hakkab ameerika rahvas, võimalik, et oma ja enda laste eludega. Kui Ameerika rahvas ei taha sellist arveteõiendamist, siis peab ta ise valitseva režiimi probleemi lahendama, mis viib neid katastroofi.

USA agressioon Afganistani on oluline ka selle poolest, et pärast seda ilmus sõnavarasse massiliselt hirmutavaid fraase "rahvusvaheline terrorism". See mõiste ja nähtus on kahesugune, ühelt poolt mõeldi seda ettekäändena invasiooniks ja kohaloluks, teiselt poolt - suhteliselt objektiivne Al-Qaeda tegevuse laienemine Afganistanist väljapoole. Samuti on oluline, et rahvusvahelisel tasandil "võitleb" Al-Qaedaga ainult USA ja Süürias isegi kaitseb teda. Igal juhul, rahvusvaheline terrorism - see on USA luure leiutis. Al-Qaeda asutati USA poolt, ISIS - see on USA ja nagu öeldakse – Iisrael.

Sissetungi alustas "globaalne terrorismivastane sõda" Afganistanis, mille reaalne eesmärk oli Iisraeli ja USA huvide realiseerimine. Sellest ajast saadik on terrorismi mõeldamatult rohkem: Al-Qaedast on saanud ülemaailmne võrgustik ja ISIS hirmutas kogu maailma. Vastavalt Välissuhete Nõukogu hinnangule on täna al-Qaeda 17 riigis: Süürias, Somaalias, Jeemenis, Liibüas, Indoneesias ja teistes riikides. Koguarvuga umbes 45 000 võitlejat, sealhulgas Süürias kuni 20 tuhat, Somaalias kuni 9000*. Venemaal loendati umbes sada võitlejat ja Al-Qaeda kodumaal Afganistanis mõnisada. Tähelepanuväärne on, et "rahvusvaheline terrorism" ei ole end kuidagi näidanud ei USA's ega Iisraelis. Kannatab peamiselt islamimaailm. Järeldus: USA ei võitle terrorismi vastu vaid kultiveerib seda.

*- Vladimir Maslov - "Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit ja nende sabarakud soodustasid Lähis-Idas Al-Qaeda elluärkamist" (https://aftershock.news/?q=node/624150)

                                     Peatükk 9. Kaasaegsed hübriidsõjad

Eelmises peatükis Genfi konverentsi kriteeriumide alusel USA, kui terroristlikuks riigiks määramisel, olen ma kasutanud väljendit "hübriidsõda Venemaa vastu." Mõiste hübriidsõda kasutatakse ka edaspidi, sellepärast enne, kui minna Süüria ja Iraani ülevaatamisele, pean vajalikuks teha kõrvalepõige, mis näitab kaasajas selle nähtuse sisu keskendudes Venemaale, Venezuelale ja Põhja-Koreale.

Terminit "hübriidsõda" hakati üsna hiljuti laialdaselt kasutama analüütikute ja propaganda poolt, veel viis aastat tagasi ei omanud keskmine infotarbija sellest ettekujutust. Vaatamata sellele, et see mõiste on juba kindlalt sisenenud poliitikute igapäevaellu ja meediasse, selget määratlust hübriidsõjale pole. Pakun järgmist.

Hübriidsõda - meetmete kompleks, ründava iseloomuga aktiivsed tegevused, mis on suunatud hävitamiseks, kriitiliselt nõrgestamiseks või oma tahte rünnaku objektile peale surumiseks, seejuures ei näe hübriidsõda ette traditsioonilise sõjategevuse läbiviimist. Teisisõnu, kasutatakse absoluutselt kõike, välja arvatud sissetungi rünnatava objekti sõjavägede alale, mis on otseselt seotud ründava poolega. Hübriidsõda ühendab endas "sunniviisilise jõu", "pehme jõu", vahendussõdade ja diversioonide, sealhulgas teabe tööriistu.

Sunniviisiline jõud (power to coerce, P2C) sisaldab: majandussanktsioonid, sanktsioonid üksikisikute vastu, opositsiooni toetamine, ründavad küberoperatsioonid, kasutamine energiavarustuse üle mõju saavutamiseks, diplomaatiline surve, salajased luureoperatsioonid, propaganda, sõjaline abi "opositsioonile", embargo relvade ja tehnoloogia tarnimiseks, sõjalised sanktsioonid, mereoperatsioonid haaramiseks jne*.

Pehme jõud on suunatud arvamuste üle võimu vallutamiseks, põhineb see kolmel peamisel ressursil: kultuur, väärtused ja välispoliitika**. Info- ja digimaailmas on pehme jõu raames peamiseks mõjutusvahendiks nutikas propaganda, kui kampaaniat viivad läbi kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid ja võhik ei suuda pettust tuvastada. Mis puutub Ameerika Ühendriikidesse ja teistesse lääneriikidesse, siis atraktiivne pilt luuakse tühjal kohal - sageli pole neil neid jooni, mida adressaadile edastatakse.

*- David C. Gompert, Hans Binnendijk - "The Power to Coerce. Countering Adversaries Without Going to War" (https://www.rand.org/pubs/research_reports/RR1000.html)

**- Алексей Михалев - ""Pehme jõu" kontseptsiooni lähenemisviiside ülevaade välismaises teaduses"

Ukrainas toimuv, nimelt vene russofoobide arvu ülikiire kasv, Vene maailmast lahtimurdmine, vabatahtlik venelaste ukrainaseerimine, ususõda, natsifikatsioon jt. purustavad protsessid on saanud Lääne pehme jõu ja propaganda säravaks tulemuseks.

Praegune hübriidsõda, see on riikide kogum, kuigi suured rahvusvahelised korporatsioonid on suutelised lahendama sel viisil oma ülesandeid üksikutes riikides.

USA omab hübriidsõja läbiviimiseks kõige täielikumat kogumit instrumente, lisaks võivad nad mõjutada riikide ja organisatsioonide otsustusprotsesse (korporatsioonides, valitsusvälistes organisatsioonides, föderatsioonides, rahvusvahelistes institutsioonides jne.), kes samuti omavad hübriidsõja vahendite komplekti. USA on tohutu oht ühiskondadele, kes soovivad olla ja areneda, arvestamata imperiaalse režiimi nõudeid. Sellepärast tulebki Ameerika oht täielikult ja halastamatult kõrvaldada.

Kõige aktiivsemalt peab USA hübriidsõdu Venemaa, Iraani, Põhja-Korea, Venezuela ja Kuuba vastu. Süüria vastu kasutavad ameeriklased kombineeritud agressiooni, mis sisaldab hübriidsõda ja tavalisi sõjategevusi, kuid viimased on läänes ja Lääne meedias, nagu "legaliseeritud." Trumpilik löök tiibrakettidega lennuväebaasile Esch-Shayrat tabas seda vastuseks "Süüria armee kasutatud" keemiarelvale aga Ameerika baasid ja sõjaväeüksused tegutsevad Süüria territooriumil ettekäändega võitluses ISIS-e vastu ja "liitlaste" abistamisega. Seega Lääne diskursus, USA ei pea Süüria vastu avatud sõda, kuid hübriidsõjal on kindlasti oma koht. Venemaa, Iraani ja terve mõistuse seisukohalt on USA sõjaline agressor, pidurdades rahu kehtestamist Süürias ja kaugendab võitu rahvusvahelise terrorismi, ISIS-e, Al-Qaeda ja nende priileivasööjate üle.

USA hübriidsõda Venezuela vastu saavutab oma eesmärke, venezuelalased kannatavad üht hullemat kriisi, mida Ladina-Ameerika on üle elanud, miljonid inimesed põgenevad riigist. Olukord Venezuelas on ähvardav - on märke kodusõjast, suure sõjalise konflikti korral (naabrite invasioon) lakkab riik praegustes piirides olemast või heidab alandlikult võitja alla. Erilist rolli Venezuela hädades mängib naftahindade langus ja suhteliselt nõrk keskvalitsus. Kuni 95% Venezuela ekspordituludest moodustavad nafta ja gaas, peamiselt nafta. Süsivesinikud on rohkem, kui pool riigi tuludest ja veerand SKP-st.

Alates 2015. aastast on Venezuela kullavarud vähenenud 40% kuni $ 10 miljardini 2017* a. Vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi andmetele langes riigi SKP 2016. aasta 16,5%, 2017 a.-12%, prognoos 2018 a. - 15%, alates 2014. aastast on töötus kasvanud neli korda ja saavutanud 26%. Inflatsioon oli 2017. aastal 2600% (suurim maailmas), prognoos 2018 a.- 1 000 000%.

Vastavalt ekspertide hinnangule on Venezuela välisvõlg umbes $ 150 miljardit ehk umbes 50% SKPst, millest $ 45 miljardit on valitsuse ja 45 $ miljardit riigi nafta ja gaasi firma Petroleos de Venezuela (PDVSA jne PT) võlg. Peamised võla omanikud on Hiina - kuni $ 30 miljardit, Venemaa valitsusele on Venezuela võlgu $ 3,15 miljardit. 2018 a. seisab Venezuela silmitsi võlakirjade maksetega summas $ 8-9 miljardit.

Lootes kukutada Nicolas Maduro valitsus ja paigaldada pro-ameerika oligarhiline USA režiim, mida toetavad destruktiivsed Venezuela "opositsiooni" jõud, korraldavad nad paljude ohvritega massirahutusi. Vastavalt ametlikele andmetele, küündis alates 2014 a. kuni juulini 2017 a. rahutustes hukkunute arv 90 inimeseni ja kogu 2017. aasta jooksul tapeti 120 venezuelalast.

Samuti viis trumpilik režiim sisse majanduslikud piirangud, mis keelavad investeeringud võlakohustustesse ja Venezuela valitsuse ja PV emiteeritud väärtpaberitesse. 2018. aasta veebruaris ähvardas endine USA riigisekretär Tillerson kehtestada Venezuela naftale ostupiirangud.

USA luureasutuste poolt terroristide toetamist ei ole veel avalikustatud. Plahvatus 2012 a. Venezuela rafineerimistehases Hamois tunnistati diversiooniaktiks, siis hukkus 55 inimest, veel 156 said erineva raskusastmega vigastusi. Detsembris 2017 a. toimus võimas plahvatus ühes Venezuela suurimas rafineerimistehases Cardon.

*- Vladimir Maslov - "Kes kaitseb Venezuelat USA agressiooni eest?" (Https://aftershock.news/?q=node/626658)

Rõõmustab, et Venezuela õiguskaitseorganitel õnnestub terroristide aktiivsus nurjata. 2018 a. jaanuaris purustati endise politseiniku Oscar Perez-i relvastatud bande, likvideeriti kuus bandiiti ja nende pealik, veel kuus terroristi võeti kinni.

Veelgi kohutavam on asjaolu, et USA takistab toiduainete tarnimist Venezuelasse. 2018 a. jaanuaris teatas meedia, et Nicaragua peatas täielikult USA sanktsioonide ähvarduse tõttu liha, piimatoodete, ubade, maisi, kohvi, rummi ja tubaka ekspordi.

Edasine nafta tootmise langus, selle eksport USA-sse ja naftahindade langus tabavad Venezuela võimalust tagastada võlgu, samuti võib sisemine olukord veelgi enam pingestuda. President Maduro kukutamise võimalus ja "opositsiooni" Ameerika marionettide võimule tulek, Venezuela nafta- ja gaasisektor antakse üle Ameerika naftamaffiale ja Vene aktivatest ja laenudest saadakse aru ebaseaduslikul viisil, ähvardades Rosnefti mõnemiljardilisi investeeringuid.

Propagandistlikus plaanis seisab Korea RDV küllaltki efektiivselt Ameerika hübriidinvasioonile vastu. Seltsimees Kim Jong-un tegutseb julgelt ja sülitab kõigi silme ees punapäisele jõhkardile vastu lõusta, lastes USA iseseisvuspäeval surmatoovad raketid lendu. Aga siin me peame mõistma, et Korea RDV-d katab kindlalt Hiina, kellest sõltub Põhja-Korea ellujäämine. Täna moodustab umbes 90% Põhja-Korea ekspordist Hiina turg. Vaatamata arvukatele majanduslikele piirangutele, sealhulgas ÜRO* liinis, kasvas 2017. aasta esimeses kvartalis kaubavahetuse käive riikide vahel 37,4% võrreldes 2016. aasta vastava perioodiga aga Hiina eksport kasvas 54,5% ning import – 18,4%.

Nagu Välissuhete Nõukogu juht Richard Haas** märgib, et Hiina juhtkond ei tunne suurt armastust Kim Jong-un'i režiimi ja tema tuumarelva vastu, kuid veelgi rohkem ei meeldi talle väljavaade Põhja-Korea krahhist ja Korea poolsaare ühendumine pealinnaga Soulis. Stabiilsus Põhja-Koreas - see on üks Hiina põhihuvidest.

Ei tohiks unustada, et USA on niigi Hiina oma sõjaväebaasidega ümbritsenud ja kui poolsaare ühinemine toimub ookeanitaguse stsenaariumi järgi siis seisavad USA kõrilõikajad Hiina piiri. Ja pärast seda arvab Trump, et seltsimees Xi ronib tema avantüüridesse?

*- ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon keelab Põhja-Koreal eksportida süsi, rauda, pliid (vastavaid maake) ja mereande, mis vastab ühele kolmandikule Põhja-Korea ekspordi tuludest, mis on võrdne $ 3 miljardiga.

**- Eleanor Albert - "The China–North Korea Relationship" (https://www.cfr.org/backgrounder/china-north-korea-relationship#chapter-title-0-4)

"Liiga kaua lootis Trump'i administratsioon, et Hiina lahendab probleemi. Ilmselt administratsioon ei mõistnud, et Hiina eesmärgid Põhja-Korea suhtes erinevad USA eesmärkidest." - Evans Revere*, Brookings Institution**.

Väga suureks probleemiks USA režiimile on asjaolu, et Põhja-Korea on kõige suletum riik maailmas. Oranži riigipööret seal ei korralda. Nagu oli juhtumis Iraaniga, kübersõda seal valla ei päästa ja tuumateadlaste tapmine on ettekujutamatu. Teiselt poolt on ühiskonna ja eliidi meeleolu järgi otsustamine väga raske, kuid võimuvahetus seltsimees Kim'i näol ja tema kindel käitumine vastuseisus maailma kurjusele näitavad, et süsteem on piisavalt stabiilne.

Põhja-Korea läheb hoolimata Lääne positsioonist oma teed ja saavutab teatud edu. Patrick Welter kirjutab 2. mai 2017 a. Frankfurter Allgemeine Zeitung'i artiklis***, et vaatamata isolatsiooni aastatele, elab Põhja-Korea üle majanduskasvu. Lõuna-Korea eksperdid hindavad Põhja-Korea majanduskasvu viimastel aastatel tasemele 2-3% aastas. Erasektori osakaal Põhja-Korea majanduses on 25-50%.

Mida siis Trump'il teha Põhja-Korea tuumaprobleemiga, mida USA's nimetatakse vaata, et peamiseks välispoliitiliseks kriisiks? Võidelda Põhja-Koreaga ei tohi kuidagi, seltsimees Kim on juba näidanud, et sõjalise avantüüri puhul riskitakse Lõuna-Korea varemeteks muutumisega - hukkuvad miljonid ja võimalik, et tuumalõhkepeadega varustatud raketid lendavad Jaapanisse ja Alaskale. Pole välistatud, et mõned tooted saadetakse California suunas. Trump püüab Korea RDV-d lämmatada niipalju, et see seisaks tõsiste valikute ees ja sureks tegelikult oma tuumatuhinasse. Aga. Külje all on Hiina ja Venemaa, kes hakkavad Põhja-Korea rahvast toetama (võttes arvesse omi huve). Aga nagu näitab viimaste aastate kogemus ei too sanktsioonid ja piirangud oodatud tulemusi. Aeg läheb omasoodu, tuuma- ja raketiteadlased jätkavad töölkäimist. Ainuke asi, mis Trump-il üle jääb - see on sõjakas retoorika kõrvale heita ja alustada mitmepoolseid kõikehõlmavaid läbirääkimisi. Ma ennustasin seda veel aasta enne Trump-i ja Kim Jong-un-i kohtumist Singapuris - see täitus täielikult.

*- Evans J.R. Revere - "The Trump administration’s North Korea policy: Headed for success or failure?" (https://www.brookings.edu/blog/order-from-chaos/2017/07/10/the-trump-administrations-north-korea-policy-headed-for-success-or-failure/)

**- Brookings Institution - vastavalt Pennsylvania ülikooli reitingule kõige mõjukam mõttevabrik maailmas ja Ameerika Ühendriikides.

***- Patrik Welter - "Põhja-Korea majanduskasv: tõusulaine tõstab kõik paadid" (http://inosmi.ru/politic/20170503/239264535.html)

Hübriidse iseloomuga sõjalisi tegevusi Venemaa vastu viib läbi Ukraina natsirežiim, mida nukujuhivad USA, NATO ja Euroopa Liit. Ukrainas on vallandatud mastaapsed repressioonid Vene äride vastu, Porošenko bande keeldub võlgu maksmast, sisse on viidud anti-Vene sanktsioonid, möllab russofoobne ja ekspansionistlik propaganda, röövitakse Venemaa kodanikke, toimuvad poliitilised mõrvad, Krimmi territooriumile saadetakse diversantide gruppe, samuti jäeti põuane poolsaar veest ja elektrist talvel ilma jne.

Fakt Lääne hübriidsõjalistest tegevustest Venemaa suhtes sai selgeks pärast Krimmi tagasipöördumist Vene riigi koosseisu, kui ta taasühendamise käigus hoidis ära verised tapatalgud, massimõrvad, etnilise puhastuse ja võimalik, et ka genotsiidi, samuti parandati üks 1991 a. vigadest, mil seoses kontrollimatu Liidu kokkuvarisemise käigus eemaldati kirurgiliselt Vene keha üks põhiorgan.

Krimmi naasmine oli õiglane ja laitmatult õigustatud - see on täiesti kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Teiselt poolt, Krimm - see on sunnitud, kuid põhjendatud vastus kuritegevusele, Lääne sulleritegudele Ukrainas, kus USA ja EL viisid läbi sõjalise riigipöörde, mis oli kodusõja põhjuseks. Pärast Krimmi tugevnemist läks Lääs üle avatud ja jultunud agressioonile. Püüdes pidurdada progressiivset arengut hakkasid USA, EL ja nende satelliidid kasutama Venemaa suhtes meetmete paketti, mida kokkuvõttes kirjeldatakse kui hübriidsõda. Kusjuures see sõda käib Venemaa hävitamiseks. Igaüks peab täpselt ohte mõistma ja oma elu peab olema reastatud vastavalt sõjaajale, olgu või hübriidsele.

Pärast aastat-kahte sai selgeks, et USA töötab kiirustamata, isegi aeglaselt. Võibolla on see tingitud Trumpi ja tema vastuolulise hoiaku saabumisest. Ma kaldun arvama, et Ameerika sunnimasin mõtleb käigud hoolikalt läbi ja praegused peamised intellektuaalsed ressurssid on suunatud Vene riigi hävitamise uude strateegiasse. Tõenäoliselt valivad nad lämmatamise. Meetodikesed, mille järgi viidi Nõukogude Liidu vastu läbi "külma sõda" on pöördumatult vananenud ja kaasaegsetes tingimustes tuleks need ümber kirjutada. Kuid mõningad hübriidse agressiooni võimsad tööriistad, rakendatud Nõukogude Liidu vastu, sobivad ja on juba kasutusel Venemaa vastu. Nende hulgas on: majanduslikud sanktsioonid, kaudsed sõjad ja destruktiivne propaganda. Lisaks on põhjust arvata, et laviinina langevate naftahindade taga on USA.

Umbes 2017 a. keskpaiku algas Ameerika ekspertide keskkonnas Vene toru Nord Stream-2 väljaimemine. Pärast umbes aastat hakkasid uuest gaasijuhtmest rääkima poliitikud ja ametlik Washington. Mõjukad USA mõttevabrikute eksperdid ja nähtavad USA võimud nõuavad gaasijuhtme ehitamise lõpetamist ja projekti sulgemist.

Täna on juba selge, et USA ei saa projekti peatada, täpsemalt on selle tõenäosus väga väike, kuid USA majanduslik terrorist rakendab selleks mitte väikseid pingutusi, kuigi hilinemisega. Kui USA-l õnnestub Nord Stream-2 saboteerida, on see meie vaenlasele suur võit - kannatab Venemaa, kuid rikošetiga tabab ka Saksamaad (kõige mõjukam riik Euroopa Liidus). Selline diversioon viiakse läbi hübriidsõja raames, kuid ka USA majanduse huvides, ameeriklased unistadavad EL'i istutada kalli American LNG peale (veeldatud maagaas). Veel on Washingtonile kasulik säilitada gaasitransiit läbi oma koloonia – Ukraina.

"Nord Stream-2 on USA huvidele otsene väljakutse" - Edoardo Sarravalle, Center for New American Security, 20. juuni 2017. "Trumpi administratsioon peab Saksamaale survet avaldama, et ta tehingu tühistaks" - Luke Coffey ja Mike Muller Fond "Heritage", 28. juuli 2017*.

Peamise löögi andis USA Venemaa nafta- ja gaasitööstusele, kuid tulevikus hakkab agressor laduma rohkem piiranguid. Sellega seoses võib ta kõrgtehnoloogilisele ekspordile kehtestada omamoodi embargo. Näiteks keelab USA majanduslike sanktsioonide ähvardusel osta Vene relvi. Selliste riikidega nagu Türgi selline trikk läbi ei lähe, kuid väikesed ja nõrgad riigid võivad alluda, samuti võib seda meetodit kasutada valikuliselt.

Mingi osa Vene ühiskonnast viibib Lääne propaganda mõju all sügavas eksiarvamuses, kes lakkamatult pasundab sellest, et USA ja Venemaa praeguse vastuseisu allikas - on Vladimir Vladimirovitš Putini isik, samale lainele on häälestatud ka Lääne pööbel. Tegelikult on Putini tagandamine ainult etapp Vene riigi hävitamise strateegiast. Kui võimule tuleb Lääne soosik või lojaalne kuju, siis hübriidsõja lõpetamist oodata ei tasu. Venemaa juhtkond ja Vene rahvas peavad selgelt kujunenud väljakutseid mõistma ning valmis olema olukorra järsuks teravnemiseks, kuni sõjani välja.

Juhtivad anglosaksi analüüsikeskused ja meedia personifitseerivad alati venelasi ja Venemaad Putini näol. "Putini armee", "Putini režiim", "Putin päästis türann Assad'i," Putin annekteeris Krimmi ja keedab Ukrainat", " Putin andis käsu küberrünnata", "Putin tegi seda, Putin tegi teist ..." - kirjutavad nad. Ma ei saa hoiduda Vladimir Majakovski parafraseerimisest: Me ütleme Putin, mõtleme - venelased ja Venemaa. Me ütleme venelased ja Venemaa, mõtleme – Putin.

* - Vladimir Maslov - "Ameerika eksperdid: Nord Stream-2 - see on USA huvide väljakutse, gaasijuhtme ehitamise tühistamisest ei piisa" (Https://aftershock.news/?q=node/548232)

Vormindades Venemaa liberaalset sood ja zombistades oma elanikkonda, püüavad Lääne sotsiokonstruktorid igati varjata objekti eest lihtsat tõde - keerulistes süsteemides, mis on Venemaa, ei võta strateegilisi otsuseid kunagi vastu üksainus inimene. Putin - see on kollektiiv. Tekib küsimus: Miks nad niimoodi tegutsevad? Vastus on lihtne: liberastid, sir!

"Ta [n. Jeltsin] tahab haigust kiirendada st., et tuua riik surmale lähemale, ainult seda... Miks Lääs aplodeerib Gorbatšov'ile, miks Lääs aplodeerib Jeltsin'ile. Miks? Väga lihtne. Kas te arvate, et Lääs tahab Nõukogude inimeste külluslikku elu, oleksid söönud jne.? Mitte midagi sarnast. Läänele on vaja, et Nõukogude Liit laguneks. Gorbatšov'ile patsutatakse õlale ja Jeltsin'ile patsutatakse õlale, sest arvatakse, et nad lammutavad kommunistliku ühiskonna. Nad ütlevad: "Tegutse Miša, me aplodeerime sulle" ja nad on rõõmsad püüdlema... Aga niipea, kui Lääs näeb, et Gorbatšov ja temasugused ei lammutagi Nõukogude ühiskonda ja tulevad kriisist välja, siis lõpeb Gorbatšovi austamine ja pärast valatakse ta porivooludega üle. Pidage mu sõnu meeles... Kui Gorbatšov'il ja teistel õnnestub temaga Nõukogude ühiskond lammutada, siis sajandi lõpus nimetatakse ta sajandi inimeseks" - vene sotsioloog, filosoof ja kirjanik Aleksandr Zinovjev*.

Peeti meeles, Aleksandr Aleksandrovitš. Täna me näeme, kuidas Lääs vihkab Vladimir Putinit, kes pani Venemaa arenguteele ja seisab rahvuslike huvide eest. Pärast Putinit tuleb teine ja kui ta pühendab oma elu Isamaa teenimisele ja võitlusele Vene inimeste huvide eest, siis Lääs neab ta ära. Asendades tavalised viis tähte, jätkavad meie vaenlased selle kirjutamist, mida nad kirjutasid varem.

Kui Hitler ühendas jõuga Euroopa rahvad ja suundus Itta, öeldi otse - me pooldame venelaste ja Ida-slaavlaste genotsiidi. Nüüd, omades negatiivset kogemust, muutsid meie vaenlased oma taktikat. Nad ei räägi enam nii avalikult "untermenschist" (isik, keda peetakse rassiliselt või sotsiaalselt alaväärseks) ja metslastest, kes teenimatult said Euraasia rikkused, nad kirjutavad lihtsalt Putin'ist, lastes sellega venelasi ja Venemaad alla. Aga see on riugas. Euroopa Liidu kolmas väljaanne (esimene - Napoleon, teine - Hitler) on loomult sama nagu enne - metsik, barbaarne, imperiaalne, ekspansionistlik, röövellik, kannibalistlik ja russofoobne.

Ja veel kardab Lääs väga võimu edasiandmist Venemaal. Nimelt sellepärast tsaar tapetigi. Seepärast raputabki meie Kodumaad vapustuste rida. Seepärast ei suuda punased valgetega leppida. Seepärast Lääs piiksubki Putini presidentuuridest, kuid seejuures kinnitab heaks Merkeli neljanda ametiaja.

*- YouTube (ZinovievInfo) - "Boris Jeltsin'i ja Aleksandr Zinovjevjev'i teledebatid, 9. märts 1990 a." (https://www.youtube.com/watch?v=S2BMP7TNUKM&t=92s)

Seetõttu elavad ja naudivad head heaolu Euroopa vanad monarhiad Windsorite ja muude kaabakate näol, kes ajasid oma lõputu varanduse orjakaubanduse-, narkootikumide-, liigkasuvõtmise-, röövimiste-, varguste- ja vallutatud rahvaste genotsiidiga kokku.

Niisiis, mu kallid liberaalid ja opositsionäärid, teid püütakse tühja konksu või penoplastist pallikesega. Lääs vajab Euraasias kaost. Aga senikaua, kuni kollektiivne Putin suudab agressioonile vastu panna. Lisaks on märke olnud tapetud Nõukogude Liidu liikumistest tervete jõudude ühendamiseks.

Hübriid agressiooni ei kasuta mitte ainult USA. 2017 a. juuni alguses rühm Araabia riike eesotsas Saudi Araabiaga kuulutasid Katarile hübriidsõja, millest me veel räägime.

Praeguse asjade seisu säilitamise ja hübriidsõja märkimisväärse süvenemise juures ei suuda ükski vaadeldud riik pikemas perspektiivis üksinda püsima jääda. Tekkib mõte mingisuguse situatsioonile-orienteeritud liidust, mis ei pea kindlasti olema avalikult vormistatud. Suvaline ühendus, mille kutsumuseks on Ameerika agressiooni tõrjumine, oleks tulnud juba eile luua.

                    Peatükk 10. Iisraeli huvid Süürias, Venemaa ja USA

See peatükk esitab kogumiku minu kõige olulisematest ajakirjanduslikest artiklitest ja kommentaaridest Informatsiooni Keskuse veebilehel "Aftershock" alates oktoobrist 2015 a. Kronoloogilises järjekorras näitab see minu isiklikku suhtumist Süürias toimuvale ja Ameerika ning Iisraeli juhtivate analüüsikeskuste kaastööliste ekspertarvamust, kes osutavad suurt mõju poliitiliste otsuste lahendustes. Peatükk on väga suur ja esmapilgul ei puuduta Palestiina problemaatikat. Aja säästmiseks võib selle vahele jätta, kuid ainult selleks, et hiljem selle juurde naasta, sest Süüria konflikti peensused on väga tähtsad mõistmaks samalaadseid protsesse Lähis-Idas ja põhjuseid Venemaa ja Iraani sekkumisest Süüria sõtta.

                                                         *****

Endine Süüria on hävitatud, majandus ja linnad on varemeis, viis miljonit süürlast on oma kodumaalt lahkunud, nagu räägitakse, et riigi taastamiseks on vaja umbes $ 200 miljardit. Süüria lõõmab kaheksa aastat ja kahjutulel lõppu ei paista, jäävad lahendamata kurdide ja Idlibi küsimused, samuti on ISIS-e jäänuste jätkuv kohalolek, aga "uinuvad" terroristide rakukesed on valmis keskvalitsuse nõrgenemise juhul ja/või kohtadel turvalisuse tõrgete puhul koheselt aktiveeruma. Kuid ikkagi, alates 2017 a. suve keskpaigast tänu Venemaa, Iraani ja Türgi sujuvale koostööle on suudetud luua mitmed vaherahu tsoonid ja suunati tervete jõudude kõik ressursid võitlusesse rahvusvahelise terrorismiga. Strateegiliselt on Süüria Venemaale - see on liitlase, Venemaa, julgeolekuhuvide ning majanduse kaitsmine, Iisrael jaoks - territoriaalne ekspansioon, Iraani nõrgendamine ja USA-Iraani sõja ettevalmistamise etapp.

"Kuidas "Süüria sõbrad" hakkavad süüria rahva tulevikku ümber korraldama, näeme me aastaringselt. Võimalusi on kaks. Esimene: Süüria riigi järkjärguline kurnamine. Praeguse valitsuse kukutamine ja hullumeelne kaos nagu Afganistanis, Iraagis, Liibüas. Teine: Riigi tükeldamine. Esmajärjekorras erinevate terroristlike grupeeringute poolt hõivatud territooriumide toetamine ja piiriäärsete territooriumide okupeerimine Türgi ja Iisraeli poolt ... Kui arvestada territoriaalseid ambitsioone, selgub, miks Iisrael toetab islamiradikaale"- kirjutas teie alandlik teener ammusel 2013. aastal oma artiklis "Süüria horisont."

Mõnede väikeste reservatsioonidega jääb minu prognoos paljuski aktuaalseks. Täna okupeerib Türgi Süüria põhjaosi, USA-l on väekontingent ja viisteist sõjalist baasi kurdide tsoonis, aga Iisrael on taskuterroristide abil mitme aasta jooksul kontrollinud ala, mis piirneb okupeeritud Golaniga.

Vastavalt minu tähelepanekutele on Iisraeli peamised huvid Süürias järgmised:

1. Riigi, kui Iraani liitlase ja oma vastase hävitamine.

2. Iraani ja tema liitlaste Süürias kohaloleku mõju mittelubamine.

3. Bashar al-Assadi ümberpaigutamine ja võimalusel tema füüsiline kõrvaldamine.

4. Süüria Golani kõrgendikele pretedeerimise nivelleerimine, mille Iisrael hõivas 1967 a.

5. Tingimuste loomine Süüria territooriumide Iisraeli huvides edasiseks annekteerimiseks.

6. Süüria sõja venitamine ja konflikti suurendamine kaasates uusi mängijaid.

7. Venemaa positsioonide nõrgendamine Süürias ja Lähis-Idas.

8."Iraani ohu" kasutamine ettekäändena USA-Iraani sõjaks.

9. Hezbollah* tugevdamine, kui põhjus kolmandaks invasiooniks Liibanoni.

10. Süüria, kui Kolmanda Maailmasõja epitsenter.

Minnes edasi artiklite kogumiku juurde tahan ma tsitaadiga näidata Iisraeli äärmusliku režiimi olemust, seda öeldi pärast kuuldusi ajakirjanduses selle kohta, et Damaskuse lähedal vanglas toimuvad massilised tapmised, aga ohvrite surnukehad nagu põletataks krematooriumis.

"Minu arvates me läheme üle punase joone. Ja minu arvates on saabunud aeg Assad tappa. See on nii lihtne," - Iisraeli kaitseväe erukindral-major kindralmajor, ehitusminister Yoav Galant, mai 2017**.

Sellised arvamusavaldused on demokraatlikus, tsiviliseeritud riigis, mis püüab oma naabritega rahus elada, lubamatud. Pärast selliseid avaldusi ei peaks Galant mitte ainult tagasi astuma, ta tuleks kohtu alla anda. Lisaks tuleks uurida Galant'i sõjakuritegusid Gaza sektoris karistusoperatsiooni Valatud Tina ajal, mida ta koos nelja kaasosalisega käsutas.

*- Hezbollah - Liibanoni sõjaväestatud šiiitide organisatsioon ja parlamendi partei, kontrollib faktiliselt riigi lõunaosa, on kuulutatud terrori-organisatsiooniks Kanadas, USA's, Iisraelis, Egiptuses, Austraalias ja Suurbritannias, samuti Araabia Liiga riikides (22 liiget) ja osaliselt EL'is (sõjaline tiib). Venemaa ja valdav enamus ÜRO liikmesriikidest ei pea Hezbollah’d terroristlikuks organisatsiooniks. Esineb Palestiina okupatsiooni ja Palestiina rahva genotsiidi vastu. Loodud Iraani osalusel aastal 1982, pärast esimest Iisraeli Liibanoni sissetungi võitluseks Iisraeli okupatsiooniga. Iisraeli okupatsiooni väed lahkusid Liibanonist alles 2000. aastal.

**- Aftershock - "Iisraeli minister kutsub üles Bashar al-Assadi tapma" (https://aftershock.news/?q=comment/3963683)

"Fantastiline otsekohesus. Tänan Katar, Türgi ja Iisrael." - luges Mihhail Leontjev silti hoonel vabastatud terroristidest Süüria linnas Darayyas (dokumentaalfilm "Darayya. Varemete linn." (Https://youtu.be/7b3aZIosVVc?t=1h1m40s)

                                                              *****

                                    RAND: USA viis võimalust Süürias

                                                      (25/10/2015)

Korporatsiooni RAND presidendi vanemnõunik Brian Michael Jenkins esitas viis varianti US tegevuseks Süürias. Vastavalt organisatsiooni ühe võtmefiguuri tekstile on näha, et onu Sam on ikka veel tardumuses, on möödunud juba kolm nädalat meie Süüriasse heitmise algusest, aga analüütikud jätkavad analüüsimist. Nagu alati, üllatab ekspertide kogukonna piiratud nägemine propagandistlike stampidega. Näiteks Venemaa operatsiooni Süürias nimetatakse "presidendi provokatsiooniks" ja vene kodanikud elavad üle "majanduslikke kannatusi."

USA viis varianti Süürias Jenkins'i järgi (ümberjutustus on lähedal tekstile)

1. Vastasseis. Keegi ei paku sõda Venemaaga - Süüria ei ole seda väärt. Siiski paljude silmis, tugev Ameerika vastus peab sisaldama maismaa operatsiooni. Mõned ambitsioonikad plaanid eeldavad, et ISIS-e hävitamiseks on vaja Iraagis kasutusele võtta kuni 25 000 USA sõdurit ja mobiliseerida Süüriasse 10 000 liitlast. Rohkem reaalsed sammud võivad koosneda mehitamata lennukite tsooni loomisest väljaspool Süüria valitsuse kontrollitavat territooriumi ja Vene ÕKJ (Õhu- Kosmose Jõud) operatsioonide piirkondi. Samuti võiks USA kasutada Venemaa operatsiooni Euroopa rahulolematust, et edaspidi veelgi majanduslikke sanktsioone tugevdada. Seni pole nad Venemaa käitumist muutnud, kuigi võivad Venemaa positsiooni pikemas perspektiivis nõrgendada edaspidi majandust õõnestades, millel on juba "verejooks" naftahindade kokkuvarisemise tõttu.

2. Rahvusvaheline rahukonverents. Vaatamata sellele, et USA tahab Bashar al-Assad'i viivitamatut lahkumist, võib rahvusvaheline rahukonverents välja töötada protsessi tervikliku reguleerimise jaoks. Selle tulemusena saavutab uus valitsus mässulistega rahulepingu ja taastab võimu kogu Süüria territooriumil. Kuid süürlastele on konflikt läinud režiimi vahetuse piiridest välja - nüüd lamab ta peaaegu täielikult religioossel ja eksistentsiaalsel tasandil. Isegi kui Assad ära läheb, vaevalt, et teda toetavad jõud relvad maha panevad. On raske ette kujutada, et Jebhat al-Nusra ja teised islami mässulised lõpetaksid oma võitluse uskmatute vastu. Lisaks jääb ISIS väljapoole mingitki kokkulepet.

3. Relvarahu. Täieliku rahukokkuleppe asemel võiks USA saavutada sõjaliste tegevuste lõpetamise kohtadel ja fikseerida rindeliini. See tähendaks faktiliselt Süüria jaotamist. Bashar Assad saab miniatuurse riigi lääneosas ja mässulised, sealhulgas kohaliku Al-Qaeda rakukesed jäävad territooriumidele, mida nad hetkel omavad. Territooriumide kokkuleppeid ja relvarahu hakatakse arutama individuaalses korras, sellele protsessile lubatakse rahvusvahelised vaatlejad, sealhulgas Venemaa omad. Sõjalised tegevused ISIS'e vastu jätkuvad.

4. Afganistaneerimine. ISIS jäi ellu vaatamata enam, kui aastapikkusele koalitsioonipommitamisele, aga see on enam kui 12 tuhat õhurünnakut. ISIS võib olla nõrgenenud, aga mitte võidetud. Venemaa pommitamiste all kannatavatel Süüria valitsusvastastel mässulistel saavad olema sõjalised tagasilöögid, kuid need võivad jääda tõhusateks. USA võiks suurendada mässuliste jõudude (välja arvatud ISIS) toetust, langetades seejuures sõjalise abi kriteeriume. Võib veenda Saudi Araabiat ja teisi Pärsia lahe monarhiaid veelgi suurendama mässulistele relvapakkumisi. Tunnistame, et teatud kogus relvi võib sattuda džihadistide kätte, loodan, et mitte ISIS'ele, mis selles versioonis jääb koalitsioonipommitamise ainsaks sihtmärgiks.

5. Kinnihoidmine. Selle võimaluse korral jätkab USA oma kampaaniat ISIS'e ja Jebhat al-Nusra vastu, kuna need kujutavad otsest ohtu Ameerika huvidele. Toetatakse kurde, kes kaitsevad Süüria põhjaosas asuvat territooriumi ISIS'e eest. Ameerika Ühendriigid ei läheta maavägesid, ei taotle lennukeelutsooni, ei suurenda märkimisväärselt oma toetust Süüria mässulistele ega vii läbi muid sõjalisi toiminguid, mis on suunatud Assadi kukutamisele. Selle asemel otsib USA mõistlikku tegutsemisviisi. Ameerika peamine ülesanne on aidata piirkonna liitlasi, eriti Jordaaniat ja Saudi Araabiat. Meka kohal lehviv ISIS-e must lipp tagab pika tsivilisatsioonide kokkupõrke. See valik on lähim USA praegusele poliitikale.

Brookings Institution kutsub üles eraldama Venemaa SWIFT-ist

Aleppo terroristidest vabastamise eest

(2016-02-14)

Brookingsi institutsiooni silmapaistev töötaja Thomas Wright usub, et Aleppo vabastamine terroristidest on moraalselt halvem kui Krimmi taasühinemine Venemaaga, aga et seda ei juhtuks, peab meid SWIFT süsteemist lahti ühendama. Siin on tema mõtted sellel teemal, mis on sõnastatud artiklis "Obama lahendus Aleppo dilemmale".

Mässulised,tundes võimalust Vene väed puruks lüüa, ründavad Aleppot õhust ja tulistavad suurtükkidest, linn on ümbritsetud ja lähedal ümberpiiramisele. Enam kui 70 tuhat elanikku on juba kodudest lahkunud, see teravdab migratsiooni kriisi, mis ohustab Euroopa piirkonna stabiilsust.

Washington mõistis Venemaa hukka, kuid tal pole õrna aimugi, kuidas tema tegevust peatada. Mõned eksperdid pooldavad lennukeelutsooni loomist, kriitikud väidavad aga, et Venemaa lennukite hävitamine ja sõjaväelaste tapmine suurendab kahe tuumajõu vahelise sõja ohtu. Teisalt annab ainuüksi diplomaatilistele meetmetele toetumine Putinile ja Assadile täieliku tegevusvabaduse. Obama administratsiooni ennustused, et Venemaa sekkumine ebaõnnestub ja on ebatõhus, olid valed. Moskval pole stiimulit oma kurssi muuta ja Aleppost võib saada teine Srebrenica.

USA ja EL peaksid Venemaa vastu suunatud finantssanktsioonid siduma tema tegevusega Süürias. Venemaa sekkus Süüria konflikti ISIS-ega võitlemise ettekäändel, kuid nüüd, kui on valinud oma sihtpunktiks Aleppo, on see väljunud piiridest. Maskid on langenud.

Krimmi ühendamine ja rünnak Aleppo vastu pole moraalselt erinevad, võib-olla on rünnak Aleppo vastu veel hullem. Strateegiliselt kujutab see kõik otsest ohtu Euroopa julgeolekule. USA ja EL vastutavad tsiviilelanike kaitsmise eest, kui nende valitsus ei soovi või ei suuda seda kindlustada.

USA ja EL võivad Venemaale ja Assadile ultimaatumi kuulutada. Võimalikud sanktsioonid Venemaa Süürias tegevuste eest saavad Vladimir Putinile tõsiseks löögiks, kuid neid saab vältida, peatades rünnaku Aleppo vastu. USA ja EL saavad olemasolevaid sanktsioone laiendada, näiteks võib tõstatada küsimuse Venemaa osalemise kohta maksesüsteemis SWIFT. Ukrainas eskaleerumisel ei olnud Venemaa SWIFT-ist lahti ühendatud, kuid selleks, et ära hoida tapatalgud ja etniline puhastus Aleppos, oleks see õigustatud.

EL'is on lahkarvamusi Venemaa suhtes rakendatavate sanktsioonide küsimuses, kuid rändekriis kujutab endast suuremat ohtu, kui Venemaa sissetung Ukrainasse. Euroopa üritab meeleheitlikult põgenike voogu peatada, kuid see peaks algama Assadi rünnaku pidurdamisest, mis on kriisi peamine põhjus. Assadi peatamiseks vajab Euroopa Venemaa võimendust.

Süüria: olgu rahu või sõda, lääne jaoks on kõik halvasti

(03.03.2016)

Oleme ülemere ekspertidelt ja analüütikutelt korduvalt kuulnud, et Venemaa tegevus Süürias ohustab kollektiivse Lääne huve.

Ja nüüd, pärast Konfliktide Uurimise Keskuse direktori, Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi* teaduri Keir Giles'i kommentaari, selgub, et ka 27. veebruaril Süürias üles seatud relvarahu on samuti halb. Allpool on toodud peamised mõtted ja katkendid tema artiklist.

Kõigi oma puudustega on praegune Süüria relvarahu mõnele süürlasele lühikeses perspektiivis hea uudis, kuid pikas perspektiivis Lääne jaoks halb. Kohtumisel (München, 11. veebruar**) arutati mitmesuguseid Venemaa eesmärke, sealhulgas neid, mis ei piirdunud Süüriaga. Saavutatud kokkulepe tõotab Läänele ebameeldivusi, osaliselt on seda kinnitatud, et Venemaa jaoks on sõjaline jõud kõige tõhusam vahend välispoliitikas positiivsete tulemuste saavutamiseks.

Venemaa on saavutanud eesmärgid, mida ta taotles Süüria konflikti algusest peale: opositsioonijõudude vaenutegevuse peatamiseks toimub võimu üleandmine Süürias rahumeelselt, mitte aga president Bashar al-Assadi sunniviisilisel tagasikutsumisel, mida USA varem nõudis.

Kuid relvarahulepingu peamine kahju on selles, et taas on otsesed sõjalised operatsioonid välismaal muutunud Venemaa jaoks parimaks viisiks oma strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Süüria kujutab endast neljandat juhtumit (pärast Kosovot, Gruusiat ja Ukrainat), kus Venemaa sõjaline sekkumine muutis olukorda Moskva kasuks. Kõigil neil neljal juhul lahendati konfliktid rahvusvahelise osalusega, mis võib Venemaa edasi lükata edasistele sõjalistele seiklustele.

Kui nii EL kui ka USA on keskendunud lühiajalistele eesmärkidele - lõpetada vaenutegevus Süürias või vähemalt piirduda nende võitlusele ISIS-ega, järgib Venemaa järgmisi pikaajalisi eesmärke:

- tähelepanu kõrvalejuhtimine tegutsemiselt Ukrainas

- sanktsioonide leevendamine või mitte tugevdamine

- piirkonna mõju tunnustamine ja soov saada Lähis-Idas võtmeisikuks

- taastada oma roll suurriigina.

*- Kuninglik Rahvusvaheliste Suhete Instituut (Chatham House) - Suurbritannia globalistliku orientatsiooniga analüüsikeskus, Pennsylvania ülikooli nimekirja kohaselt on mõju poolest maailmas teisel kohal ja Suurbritannias esikohal.

**- RIA Novosti - “Süüria peab nädala jooksul relvarahus kokku leppima” (https://ria.ru/syria/20160212/1373214039.html)

Samal ajal jätkavad Vene relvajõud sõjalise kogemuse saamist.

Kõik need protsessid, sealhulgas asjaolu, et Lääne poliitikat saab muuta sõjalise jõu kasutamise tulemusel, võivad ajendada Venemaad tulevikus kindlalt oma eesmärke saavutama.

                            RAND: Iisraeli viis eesmärki Süüria konfliktis

                                                     (07.07.2016)

RAND'i rahvusvahelise poliitika vanemanalüütik Larry Hanauer määras kindlaks Süüria konflikti jaoks Iisraeli viis peamist eesmärki: Iraani ja Hezbollah takistamine, Venemaa mõju minimeerimine, nõrk Assad, Süüria Golani kõrgendike pretensioonide delegitimiseerimine ja sunniitlike võitlejate peatamine (ISIS pole vajalik). Ma annan Hanaueri raporti "Iisraeli huvid ja võimalused Süürias" ümberjutustuse.

Võib-olla pööravad Süürias tulevikus sunniidi ekstremistid tähelepanu Iisraelile, kuid täna on nad hõivatud mõju laiendamisega Araabia maailmas ja üksteisega vastasseisudes. Süüria konflikt ohustab USA liitlaste stabiilsust selles piirkonnas - Türgis, Jordaanias, Iraagis ja Euroopa Liidus sai rändekriisi põhjuseks, kuid iseenesest ei ole see otsene oht Iisraeli julgeolekule. Lühiajaliselt on ummikseisu hoidmine tulusam kui ühe osapoole võitmine.

Iisrael soovib tulevikus näha nõrka Süüriat, mida juhib mõõdukas keskvalitsus, mis kontrollib enda territooriumi ja on vastu Iraani mõjule. Kuid mitmepoolse konflikti keerukuse tõttu on selline võimalus ebatõenäoline. Kui õnnestub saavutada rahulepingu sõlmimine, jaguneb Süüria mitmeks mõjusfääriks ja keskvalitsus nõrgeneb. Samuti ei meeldi Iisraelile Assadi täielik võit või riigi lagunemine enklaavideks, mida kontrollivad erinevad konflikti osapooled.

Seega võib Iisraelile olla eelistatavaim Süüria sõja jätkumine sunniitlike äärmuslaste ning Süüria valitsuse ja Iraani-meelsete jõudude vastasseisuna.

Eesmärk nr.1: Ohjeldada Iraani ja vältida Iraani relvade üleandmist Hezbollah’le. Iisrael peab Iraani eksistentsiaalseks ohuks. Püüdes vähendada Iraani võimet Iisraelile survet avaldada, soovib Iisraeli valitsus piirata Teherani tegevusvabadust Süürias. Kirjeldades Süüria strateegilist tähtsust Iraanile, ütles Iisraeli suursaadik USA-s Michael Oren 2013. aastal järgmist:

"Algusest peale ütlesime, et Bashar al-Assad peab lahkuma. Parem on, kui pahad poisid on ilma Iraani sidemeteta kui nendega... Kuid strateegilisest vaatepunktist on kaar Teheran-Damaskus-Beirut, kus nurgakiviks on Assadi režiim," palju ohtlikum."

Eesmärk nr.2: Venemaa poliitilise ja sõjalise mõju minimeerimine. Iisraeli teine eesmärk on takistada Venemaad tugevdamast oma alalist sõjalist kohalolekut Süürias väljaspool Tartuse baasi. Mitte lubada konflikti Süürias tegutsevate Iisraeli ja Vene vägede vahel. Aga samuti ka olukorra minimeerimiseks, kui Venemaa võib tugevdada Iraani positsiooni, muutes radikaalselt jõudude tasakaalu Assadi kasuks.

Venemaa osalemine Süüria konfliktis tekitab Iisraelile neli probleemi:

1. Iisrael on mures, et Venemaast võib saada võiduka Assadi pikaajaline poliitiline ja sõjaline patroon, keda toetavad Iraan ja Hezbollah, keda Iisrael peab peamisteks piirkondlikeks vastasteks.

2. Iisrael ei soovi, et Hezbollah saaks Vene relvi, millega Moskva varustab Süüria armeed.

3. Vene vägede kohalolek piirab Iisraeli tegevusvabadust Süürias. Iisraeli lennukid pommitavad perioodiliselt Süüria territooriumi, rünnates Hezbollah’d*.

4.Venemaa sõjaline kohalolek Süürias loob tahes või tahtmata riski kokkupõrkeks Iisraeliga.

Eesmärk nr.3: Assadi nõrk režiim. Iisraeli kolmas eesmärk on Assadi režiimi nõrkus, kui ta ei saa otseselt Iisraeli ähvardada ega Iraanile ja Hezbollah’le tegevusvabadust pakkuda. Praeguse ummikseisu säilitamine, kus Assad jääb Damaskuses ellu ja omab mujal riigi piires piiratud kohalolekut, ei kujuta Iisraelile suurt ohtu.

Eesmärk nr.4: Süüria pretensioonide delegitimiseerimine Golani kõrgustike pärast. Süüria vägede väljaviimine Golani kõrgustikelt 2013. aastal tõi kaasa julgeolekuvaakumi, suutmatus kontrollida oma territooriumi viitab tõhusa valitsuse puudumisele Damaskuses.

*- Tegelikult ei pommita Iisrael Hezbollah'd (mitte ainult), vaid seda, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas Süüria valitsusvägesid. Toon kaks näidet. USA kinnitas, et Iisraeli õhuvägi käivitas Süürias asuvale sõjaväebaasile raketirünnaku (http://tass.ru/archivethemes/754344). Iisraeli õhurünnakus hukkus ligi 300 Süüria sõjaväelast (http://tass.ru/glavnie-novosti/524367).

Kõik Iisraeli poliitilised jõud arvavad, et praegustes tingimustes ei saa Golane Süüriale tagastada, vastupidi, Iisraeli kohalolek Golani piirkonnas laieneb (eluasemete ehitus, turismi areng, investeeringud infrastruktuuri ja tööstusesse). Süüria konflikti jätkumine ei aita kaasa Golani kõrgustike naasmisele.

Eesmärk nr.5: Ohjeldada sunniitide võitlejaid, kuid mitte tingimata ISIS-t. Lühiajaliselt ei muretse Iisrael eriti Süüria valitsuse vastu võitlevate ISIS-e ja Jebhat al-Nusra ohu pärast.

Venemaa Süürias ja tagajärjed Iisraelile

(09.08.2016)

Eelmisel kuul tegin ettepaneku tutvuda Iisraeli huvidega Süüria sõja kontekstis, nagu neid nähakse Ameerika RAND-i mõttetehases, nüüd anname sõna iisraellastele. Tutvuge Iisraeli mõjukaima mõttekoja, Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudi direktori kindralmajor Amos Yadlini ja ülevaatega tema raportist “Venemaa Süürias ja selle tagajärjed Iisraelile” (ümberjutustamine on tekstilähedane, et säilitada aruande vaimu ja propagandamustrid on säilitatud).

Venemaa ja Süüria on suhelnud mitu aastakümmet sellest ajast, kui riiki juhtis Hafez Assad. Pärast NSV Liidu lagunemist on tänu sõjalisele koostööle ja Nõukogude võla andestusele tänapäeva Venemaa suutnud säilitada oma positsioonid Süürias. Kaotanud Lähis-Idas (Egiptus, Iraak ja Liibüa) oma tavapärased liitlased, peab Venemaa Süüriat piirkonna viimaseks usaldusväärseks strateegiliseks kindluseks.

Võttes riske ja kasutades ära USA nõrkust, hakkas Putini Venemaa edendama oma elulisi huve Euroopas ja Lähis-Idas, taastades sellega oma rolli maailmajõuna.

Venemaa sekkumise eesmärgid

Vaatamata Putini selgele avaldusele, et sõjalise sekkumise eesmärk on võidelda terrorirühmitustega, vastupidiselt levinud arvamusele, et venelased tulid Assadi režiimi päästma, näevad Venemaa prioriteetsuse eesmärgid järgmised:

1. Taastada Venemaa kui maailmavõimu staatus.

2. Süüria probleemi kasutamine Ukraina, Krimmi ja sanktsioonide probleemide lahendamisel.

3. Vene ühiskonna tähelepanu kõrvalejuhtimine tõsistest majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest.

4. Sõbraliku režiimi päästmine.

5. Näidata Venemaad kui usaldusväärset ja lojaalset liitlast.

6. Võitlus radikaalsete sunniitide džihadistide vastu.

                                               Sõjaline kampaania

Süüria kampaanias osalenud mitmest tuhandest Vene sõjaväelasest on vaid mõningad otseselt seotud sõjategevusega, enamik neist tegeleb logistiliste ja materiaal-tehniliste küsimustega Tartusis ja Hmeimimis asuvates baasides.

Operatsioonides osales tosinkond lennukit (Tu-22, Tu-95, Tu-160, Su-30, Su-35, Su-24 ja Su-25) ja helikoptereid (Ka-52, Mi-28 ja Mi-35), samuti BLA-d (Беспилотный летательный аппарат). Mereväe poolt osalesid sõjategevuses fregatid, korvetid, lahingkreisrid ja isegi allveelaev. Kasutusele on võetud keerukad õhutõrjesüsteemid, samuti elektrooniline sõjapidamine ja luuretegevus, sealhulgas maapealne komponent ja lennundus (Tu-214R). Kasutatakse tänapäevaseid tiibrakette "Kalibr". Alates 2016. aasta kevadest on kampaania maksumus hinnanguliselt 500–600 miljonit dollarit.

Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse andmetel (Yadlini märkus “Soviet Observatory for Human Rights” on see kirjaviga, peetakse silmas kurikuulsaid aferiste-propagandiste Syrian Observatory for Human Rights'ist) tapeti Venemaa rünnakute tagajärjel 4,5 tuhat inimest neist 1,7 tuhat on tsiviilisikud ja umbes 200 on lapsed. Vene vägede vähendamise teate ajal ütles kaitseminister Šoigu, et likvideeritud on enam kui 2000 Vene päritolu võitlejat, sealhulgas 17 välikomandöri.

Venemaa teatab kaotustest ebaregulaarselt, kuid on teada, et tapetud on umbes kümme Vene sõdurit. Lisaks oli teateid (näit. kuulujutte) kahe Vene palgasõduri surma kohta, kuid tegemist võib olla salajaste allüksuste inimestega.

Venemaa muutis sõja käiku, vaenutegevuse tempo pisut vähenes, algasid poliitilised läbirääkimised nendel tingimustel, millele opositsioon varem polnud läinud. Väike arv ohvreid (teadaolevalt) ja asjaolu, et mitte ühtegi sõdurit elusalt kinni ei võetud, võimaldas säilitada Venemaa elanike soodsa suhtumise Süüria ettevõttesse.

Saavutused ja ebaõnnestumised

Pärast vaenutegevuse tulemuste analüüsimist on selge, et Venemaa sekkumine on õigustatud.

Saavutused:

1. Venemaa agressiivsed tegevused positsioneerivad teda, kui Süüria tulevikku määravat võtmeisikut.

2. Maailmateatris naasid venelased lava keskele ja esindavad nüüd olulist jõudu rahvusvahelises poliitikas.

3. Sõjaliste ja diplomaatiliste meetmete kombineerimise formaat tõestas, et sõjalise jõu õige kasutamine on efektiivne keerukate poliitiliste probleemide lahendamisel.

4. Alaviitide režiimi päästmisel saatsid venelased oma praegustele ja potentsiaalsetele liitlastele signaali, et nad on usaldusväärsed partnerid, kes on valmis aitama.

5. Venemaa on näidanud, et on Läänelt saadud järeleandmiste eest valmis kompromisse tegema .

6. Venemaa on tõestanud, et armee on moderniseeritud ja sellel on hea potentsiaal.

7. Vene armee sai lahingukogemuse.

Ebaõnnestumised:

1. Venemaa jõupingutused ei ole viinud probleemi lahenduseni ega stabiilsuseni.

2. Blokeeritakse humanitaarabi.

3. Strateegilisel tasandil on suurem osa Venemaa saavutustest lühiajalised.

4. Vene rünnakud aitavad kaasa Süüria infrastruktuuri hävitamisele (näit. võrreldes sellega, mida iisraellased Gaza sektoris 2014. aasta suvel tegid, on need pisiasjad).

5. Venemaa andis olulise panuse pagulaste ja ümberasustatud isikute arvu suurenemisse (näit. kui terroristid jätkaksid Damaskuse poole liikumist, oleks pagulasi kümneid kordi rohkem).

Mis edasi saab?

Relvarahu osas on peamine probleem selles, et ISIS ja al-Nusra Rinne ei ole läbirääkimiste pooled, seetõttu jätkub nende vastu sõda. Kontrolltsoonide piirid on hägustunud, Süüria režiimi, Iraani ja Venemaa edasine sõjaline tegevus viivad tsiviilisikute ja opositsioonijõudude seas inimohvriteni (näit. pange tähele muret Süüria "opositsiooni" pärast, mis sõidab tapetud sõdurite siseorganitesse ja lõikab lastel pead maha?).

Teine vaieldav küsimus on nii sõjajärgne Süüria riigistruktuur, kui ka kurdi küsimus. 2016. aasta veebruaris olid venelased kategooriliselt Süüria jagamise vastu. Hiljem lubas Venemaa föderatsiooni, kuid kui sõdivad pooled selles kokku lepivad. Assadi režiimi tulevik on keskne teema kolmes valdkonnas:

- Süüria siseselt

- Lähis-Idas, kus Iraan ja Hezbollah konkureerivad Saudi Araabia ja Türgiga

- maailmaareenil, kus Venemaa ja USA vahel on lahkarvamusi.

Kodusõda on võimalik peatada, kui Venemaa nõustub Assadi kõrvaldamisega (opositsiooniga peetavate läbirääkimistega või Lääne järeleandmistes Ukraina üle, Iraani heakskiidul ja alaviitide säilitamisega võimusüsteemis). Pärast Assadi eemaldamist jäävad alles kaks muud probleemi - ISIS ja kurdid, kuid neid on lihtsam lahendada.

Iisraeli huvide edendamine

Venelased andsid mõista, et neil on selge arusaam Iisraeli huvidest Süürias ja et Venemaa tegevus ei sea riigi julgeolekut ohtu.

Venemaa sekkumisel Süüriasse oli Iisraelile mitmeid soodsaid tagajärgi:

- olukorra stabiliseerumine

- Venemaa võib vahendada Iisraeli ja šiiitide leeri ning saada isegi sellele surveallikaks

- kooskõlastamine Venemaaga on näidanud, et Iisrael on piirkonnas usaldusväärne ja stabiilne element

- lepingud Venemaaga on suurepärane alus riikidevaheliste suhete loomiseks strateegilisel tasandil

- Venemaa tegevus Süürias aitas kaudselt kaasa Iisraeli ja piirkonna sunniidi riikide, eriti Saudi Araabia vahelise koostöö laienemisele.

Võimalikud negatiivsed strateegilised tagajärjed Iisraelile:

- Iraani-Hezbollah-Süüria šiiidi telje tugevdamine

- pärast Süüria sõja lõppu võivad uuemad relvad alles jääda

- tänu koostööle lahinguväljal Venemaaga saavad Süüria armee, Hezbollah ja muud jõud hindamatu kogemuse.

Mida Iisraelil teha?

- on hädavajalik, et Venemaa tunnustaks Iisraeli huve ja näeks Süüria ja Liibanoni kontekstides punast joont

- Venemaa peaks arvestama Iisraeli positsiooniga Golani kõrgendikel, Hezbollah’ga ja Iraaniga

- peab Saudi Araabiale ja Türgile selgitama oma arusaamist Süüria tulevikust

- Iisrael peab rõhutama, et jätkab sõjalise jõu kasutamist, kui tema huvid on ohus, peamiselt seoses Hezbollah juurdepääsuga ohtlikele relvadele ja vaenulike jõudude paigutamisele Golanile.

- mõõdukate sunniitide rühmituste tugevdamine Süürias (näit. lõhe süvendamine Süürias)

- Iisrael peab võtma meetmeid genotsiidi peatamiseks, mida peamiselt viib läbi Assadi režiim oma liitlaste toel (näit. jultunud propaganda ja vale)

- Iisrael peab tugevdama rahvusvahelisi jõupingutusi Assadi kõrvaldamiseks ning Hezbollah ja Iraani kohaloleku minimeerimiseks Süürias

- osalema aktiivsemalt Süüria tsiviilelanikkonna humanitaarabis - varustada toiduga, pakkuda haavatutele meditsiinilist abi jne.

Iisraeli parlamendiliige süüdistab Iisraeli kaitseministrit terroristliku

organisatsiooni al-Nusra Rinne "kaitsmises ja toetamises"

(12.09.2016)

Haaretzi sõnul väidab Iisraeli parlamendisaadik Akram Hasson, et al-Nusra Rinne ründab kaitseminister Avigdor Liebermani "kaitsel ja toel" druuside Hadari küla. Vastavalt asetäitja teabele sündmuskohalt tegutseb al-Nusra Rinne "Iisraeli enneolematul toetusel", kirjutab Hasson oma Facebooki lehel. "Organisatsiooni võitlejad liiguvad edasi kohtades, mida Iisraeli lennukid on varem pommitanud," märgib ta. Samuti osutab Iisrael Hassoni sõnul terroristidele "logistilist ja meditsiinilist abi".

"See on Libermani uus strateegia... Liberman, lõpeta kohe al-Nusra Rinde toetamine," kutsub Hasson üles.

Ja nüüd lahendus. Hassoni sõnul toetab Iisraeli režiim kohapeal Golani kõrgendikel terroriste. Pärast seda, kui al-Nusra Rinne võtab Hadari küla, on võimalik, et ta korraldab seal genotsiidi. Siis viiakse druuside kaitsmise ettekäändel väed sisse ja Iisrael võtab Süürialt Golani kõrgendikud täielikult ära. Lieberman - kuri politseinik, Hasson – hea.

Salakavala hallipäise mehe poolt visatud kivi hakkas vees russofoobia ringe

moodustama

(08.10.2016)

Kerry ei olnud veel selgelt mõistnud oma avalduste idiootsust Venemaa Süürias läbiviidava tegevuse, nagu "sõjakuritegude" uurimise kohta, kui igat masti russofoobid tõstsid juba lärmi. Silma paistis ka Iisraeli Haaretz.

Haaretz, Amos Harel, 8. oktoober 2016:

"Ameerika näiline apaatia Venemaa Süürias toime pandud sõjakuritegude valguses Assadi režiimi toetuseks tõstatab Iisraelis ja teistes riikides küsimusi Washingtoni tegeliku pühendumuse kohta kaitsta oma liitlasi ja sõpru kriisi ajal."

"Venemaa ja Süüria õhujõudude ühine rünnak (näit. Aleppo vabastamine) oli kavandatud sõjakuriteona, mis on rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine. Vene väed ja Assadi piloodid valivad sihtmärkideks haiglad, kiirabiautod, päästemeeskonnad, vee rajatised ja pagaritöökoja järjekorrad."

"Pommitati ka linnale lähenenud humanitaarabiga konvoid, hoolimata venelaste küünilistest vandest, et nad võitlevad ainult terroristide vastu."

"Kui pagulased jõuavad jätkuvalt Euroopasse ja õõnestavad Euroopa Liidu riikide stabiilsust, siis kasutab Putin teiseseid eeliseid."

"Aleppo barbaarne pommitamine on seotud Venemaa sissetungiga Krimmi ja Ida-Ukrainasse, Moskva ohjeldamatute ähvardustega Ukraina ja Baltimaade vastu, provokatiivsete lendudega Ameerika lennukikandjate lähedal, Vene häkkerite küberrünnakutega ning Moskva ja tema esindajate võimaliku salajase sekkumisega USA presidendivalimistesse... Kui režiimil õnnestub Aleppo idaosa vallutada [...] saab see mitte ainult Assadi ja venelaste oluliseks võiduks, vaid ka ameeriklaste piirkonnast loobumise sümboliks."

Mis puutub Hareli sõnadesse, et väidetavalt pommitavad "Vene väed ja Assadi piloodid" haiglaid, kiirabiautosid jne., siis pean vajalikuks tsiteerida oma töös "ÜRO Sõltumatu komisjoni raportit Gaza sektori konflikti kohta 2014. aasta suvel. Operatsioon Purunematu kalju"*:

"Koos Palestiina tsiviilisikute inimohvritega on laastatud tsiviilinfrastruktuur. Hävitatud või kahjustatud on 18 000 kodu (näit. Iisraeli poolt), elektrivõrgud on rivist välja viidud, veevarustus, kanalisatsioon, 73 meditsiiniasutust ja kiirabiautod on kahjustatud. Siseriiklikult ümberasustatud inimeste arv ulatus 500 000-ni ehk 28%-ni Gaza sektori elanikkonnast."

*- Iisraeli karistusoperatsioon Purunematu kalju käsitletakse eraldi peatükina.

                      Haaretz: Venemaa on määratud Süüria sõja kaotama

                                                   (2016-10-10)

"Ameerika sekkumisega või ilma selleta on Süüria jätkuvalt humanitaarkriisis ja muutub mitmeks aastaks Moskva jaoks tõsiseks koormaks... Kui Assadi režiim vallutab Aleppo, kontrollib ta enamikku Süüriat - mitte inimtühja kõrbe, mis stimuleerib Iraani ja Venemaa ambitsioone muutuma piirkondlikeks liidriteks. Linna abistamise puudumine ja USA riigisekretäri John Kerry ebaõnnestunud diplomaatia näivad kinnitavat laialt levinud arvamust, et USA on nõrk, ei soovi või kardab kaasa lüüa," kirjutab David Rosenberg Haaretzist.

Isegi kui "mässulised" lahkuvad Aleppost, pole Assadil ressursse selle kontrollimiseks aga Venemaa ei anna maavägesid. Raske on ette kujutada endisi Aleppo elanikke, kes kiirustavad linna tagasi, et seda taastada. Aleppo lahingus võitjaid ei tule, sest midagi pole järele jäänud. Mis kehtib Aleppo kohta, kehtib ka ülejäänud Süüria kohta. Nagu linn, on ka Süüria praktiliselt varemeiks laostunud, märgib Rosenberg. Juhul, kui see õnnestub, soovivad Assadil sõda võita aidanud välikomandörid ja rahvaväelased oma tasu, see võib põhjustada poliitilise kaose ja anarhia, mida näeme Liibüas, Iraagis ja Jeemenis, ennustab Rosenberg.

"Päeval, mil Süüria kodusõja tuuled vaibuvad, on olukord riigis endiselt keeruline... Venemaal ja Iraanil pole Süüria taastamiseks ei raha ega ressursse. Pole põhjust arvata, et kahe riigi abiga, kelle majandus on nõrgenenud, ootab Süüriat majanduslik ime."

Aleppo ja Süüria kannatused on kohutavad, kuid pakutud lahendused, nagu suurem abi mässulistele või lennukeelutsoon probleemi ei lahenda ja sõda jätkub. Washington kulutas Iraagile ja Afganistanile triljoneid dollareid, kuid see ei toonud stabiilsust. Ka Süüria kaos tundub lootusetu. Ameerika tegevus võib Aleppo kannatusi lühiajaliselt leevendada, kuid probleem kolib teise kohta. Samuti kardab autor, et Iraan muudab Süüria "teiseks rindeks Iisraeli vastu".

"USA-l pole põhjust muretseda Venemaa võidu strateegiliste tagajärgede pärast. Putini sõjaline sekkumine on turunduskampaania, mille eesmärk on muuta "Venemaa bränd" väljanägemiselt suurriigiks. Kuid see on show. Venemaal pole majanduslikke huve, millest saaks kasu Damaskuse sõbraliku valitsuse arvel. Erinevalt NSV Liidust ei ole liite koos hoidvat ideoloogiat. Kui venelased peavad Assadi võimul püsimist strateegiliseks auhinnaks, siis palju edu neile," lõpetab Rosenberg.

                  Välissuhete Nõukogu: Süüria jagada ja okupeerida

                                                (01.11.2016)

Lähis-Ida ekspert Välissuhete Nõukogus Ray Teiki usub, et kogu tema kolleegide Süüria konflikti lahendamiseks kavandatud tegevus ei vii sõda lõpule. Teiki kritiseerib USA riigisekretäri John Kerry lähenemist ja väidab ka, et Venemaa heidutamine majandussanktsioonide abil ei too kaasa vaenutegevuse lõpetamist.

"Nende plaanide probleem on selles, et need ei vii vaenutegevuse lõpetamiseni. See juhtub ainult siis, kui USA ja Euroopa partnerid koostavad jagamise plaani ja pööravad seejärel suurearvuliseks kontingendiks...", ütles Teiki.

Tehakse ettepanek jagada vastavalt etnilistele ja usulistele alustele. Selline kord on võimalik ainult "pika okupatsiooni korral", on ekspert kindel. Teiki usub, et USA-l on võime ja võim sõda lõpetada, kuid arusaadavatel põhjustel nad kõhklevad seda teha.

             RAND'i politoloog: Jebhat al-Nusra on tugevam kui kunagi varem

                                                       (11.03.2016)

Oluline komistuskivi Süüria küsimuses on "mõõduka opositsiooni" eraldamine terroristideks tunnistatud organisatsioonidest. Selles mõttes huvitav artikkel, mille autoriks on RAND-i politoloog Colin P. Clark. Näib, et ta kirjutab õigeid asju, kuid kummaline sõnastus tekitab küsimusi - "Džihadistide eraldamine või isoleerimine Süüria relvastatud opositsiooni mõõdukamatest elementidest võib nõuda agressiivseid meetmeid."

Colin P. Clark: al-Nusra on tugevam kui kunagi varem (artikli ümberjutustus)

Pärast al-Qaedast "eraldumist", mis on tegelikult vaid trikk, võib Jebhat Fateh al-Sham (edaspidi JFS), varem tuntud, kui Jebhat al-Nusra, kujutada pikas perspektiivis Läänele suuremat ohtu kui ISIS. JFS-il on umbes 10 tuhat võitlejat ja ta on võimekam kui Al-Qaeda muud harud Araabia poolsaarel ja Magribi islamiriikides. Kui Lääs on ISIS'ega hõivatud, loob JFS Al-Qaeda taaselustamisele aluse ja Süüria on selleks ideaalne koht.

Oma Süüria loodeosas asuvas sunniitide enklaavis (näit. Idlib) üritab JFS tegutseda poliitilisel tasandil, tema strateegia on suunatud elanikkonna seas populaarsuse saavutamisele. See lähenemisviis eristab seda ISIS-est.

Ümbernimetamise peamised eesmärgid ja „lõhe” Al-Qaedaga:

1. Segada Venemaa, Süüria ja USA päid.

2. Relvajõudude ja muu sõjalise toetusega vähendavad Saudi Araabia, Türgi ja Katar riske. Katar kutsus mitu kuud ümber nimetama.

3. Tutvustage end koostööle avatud organisatsioonina, ühendatuna kohaliku "opositsiooniga", JFS-i tähtsus kasvab.

4. Mäng on pikk. Uus nimi võimaldab end kujutada Süüria rahva esindajana.

5. Katse klammerduda "mõõduka opositsiooni" külge või nagu John Kerry hakkas rääkima "õigustatud opositsioonist".

Selleks, et JFS ei juurduks Süürias, nagu seda tegi Hezbollah Liibanonis, peab Lääs tegema kõik võimaliku. Džihadistide eraldamine või isoleerimine Süüria relvastatud opositsiooni mõõdukamatest elementidest võib nõuda agressiivseid meetmeid. Sõltumata sellest, kas Assad jääb alles või lahkub, peab see olema Süüria kriisi lahendamiseks töötavate Lääneriikide peamine eesmärk.

Clark võrdleb ISIS-t ravitava nakkusega, mis allub ravile, ning Al Qaeda't ja tema sidusettevõtteid vähiga, mis hakkab ravile vastu ja ajab metastaase.

P.S. : 31. oktoobril teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et kõik Aleppo idaosas olevad võitlejad on terroristliku organisatsiooni Jebhat al-Nusra kaasosalised. Süüria infoministri Ramiz Tarjamani sõnul ei saa USA nendevaheliste liitlassuhete tõttu jagada terroristlikku organisatsiooni Jebhat al-Nusra ja mõõdukat relvastatud opositsiooni. Minister usub, et al-Nusra ja Ameerika administratsiooni vahel on "orgaaniline ühendus, mis põhineb uuel Ameerika poliitikal piirkonnas - sõjal volikirja alusel".

Ameeriklased venitavad jultunult kummi, mängides jätkuvalt terroristide kätte, USA riigisekretär John Kerry räägib, et eraldamaks "õigustatud opositsioon" "päris terroristidest", peab Venemaa lennuoperatsioonid peatama.

                       See pole paralleelreaalsus, see on skisofreenia!

                                                  (12.12.2016)

Pärast Süüria Aleppo terroristidest vabastamist peksleb Lääs hüsteerias. Tsiviilisikud on juba hakanud linna tagasi pöörduma ning "eksperdid" ja "ajakirjanikud" jätkavad oma labaste artiklite kirjutamist. Pakun USA kuulsa kirjaniku ja filosoofi Leon Wiseltieri näidet Aleppo-teemalise Lääne propaganda kohta.

Inspireerituna Vladimir Solovjovist, kes ütleb peaaegu igas oma saates ja igal võimalusel, et ta on “juut”, teavitan, et Wiseltir on ka aškenazi juut, lisaks on ta kirjanik, kriitik, filosoof ja aastatel 1983–2014 silmapaistev poliitilise ajakirja Uus Vabariik kirjandustoimetaja. Ameerika Iraaki sissetungi tulihingeline pooldaja. Praegu on ta Brookingsi instituudi kultuuri- ja poliitikavaldkonna vanemteadur ning teise mõjuka ajakirja Atlantic kirjutav toimetaja. Aastal 2013 sai Wiseltir Dan Davidi auhinnana miljon dollarit kui kirjanik ja mõtleja, mis "seab Ameerika Ühendriikides standardi tõsistele kultuurilistele aruteludele".

Uuendus 2018. aasta detsembrist: Umbes aasta pärast Wiseltieri artikli ilmumist süüdistasid teda mitmed naised seksuaalses ahistamises ja sobimatus käitumises 2017. aasta oktoobris, nad puudutasid aega, mil ta töötas Uue Vabariigi toimetajana. Wiseltir vabandas oma avalduses kolleegide vastu varem toime pandud "kuritegude" eest, kuid tema meeleparandus ei leevendanud olukorda, algul visati ta Brookingsi instituudist ja mõni päev hiljem aeti ajakirjast Atlantic välja. Skandaali tagajärgede hulgas on koostöö lõpetamine miljardär Loren Powell Jobsiga (Emerson Collective) ja uue ajakirja kavandi sulgemine, mida Wiseltir pidi juhtima.

Vabandan pika biograafilise sissejuhatuse pärast, kuid ilma selleta on see võimatu. Liigume nüüd edasi selle "mõtleja" kirjutiste juurde. Oma eilses artiklis “Aleppo langemine on Obama läbikukkumine” kutsub Wiseltir üles avalikule USA sissetungile Süüriasse ja kirjutab:

USA viieaastane tegevusetus Süürias on muutnud meie riigi kaasaja suurima metsikuse kõrvaltvaatlejaks.

Aleppo varemete alt võib leida Ameerika internatsionalismi ja Ameerika juhtkonna sünge maailma rusud.

Süüria armee ei hävitanud Aleppot, selle hävitas Venemaa juhitud metsik koalitsioon. Kui nad tapsid süütuid mehi, naisi ja lapsi, kaalusime konflikti lõpetamise stsenaariume.

Ma kahtlustan, et president arvab, et USA-l pole moraalset õigust mõjutada teise riigi asjade kulgu.

Aleppo kurjuse vastane tegutsemiskohustus ei erine kuidagi kohustusest tegutseda kurjuse vastu Sarajevos ja Srebrenicas (vt. märkus). Kuidagi pole see erinev kohustusest tegutseda kurjuse vastu Auschwitzis. Me pole midagi õppinud. Oleme kõik unustanud. Oleme läbi kukkunud. Me pole isegi proovinud.

Märkus. Kuna Brookingsi instituudi Ameerika eksperdid mainisid Srebrenicat juba teist korda, pean ma andma selgituse.

Väljakujunenud arvu ja ametliku versiooni kohaselt, mida suures meedias ei vaidlustata, tapsid õigeusu serblased väidetavalt 8 tuhat Bosnia moslemit. Venemaal on siiski veel üsna palju julgeid inimesi, kes seavad need andmed kahtluse alla ja väidavad, et 8000 on "laest võetud". Näiteks usub politoloogiadoktor, MGIMO (Moskva Riiklik Rahvusvaheliste Suhete Instituut) professor Elena Ponomarjova (https://news.rambler.ru/europe/17426249-reznya-v-srebrenitse-ogromnyy-politicheskiy-obman/?updated=news), et see arv on 8 tuhat hukkunut, mis sai ametlikuks ja üldiselt aktsepteeritavaks isegi Venemaal, on "ajalooliste sündmuste ideologiseerimise ja võltsimise" tulemus.

Ponomarjova märgib - „Autentselt on teada, et Memoriaali keskuses, kuhu väidetavalt Srebrenica piirkonna tasumise ohvrid sängitati, maeti vaid 800 inimest, kes hukkusid 1995. aastal, ülejäänud surid kas varem või nad maeti hiljem. Isegi moslemite poolelt on tõendeid, millega me saame tutvuda nüüd avaldatud memuaarides. Selles öeldakse, et tapeti kuni 700 vangi ja ülejäänud koos käes olnud relvadega väljusid enklaavist ja tapeti sõjalistes tegevustes."

Tegelikult võitis Lääs valetades ja võltsides infosõda, mis võimaldas NATO-l sisse tungida ja tugevdada Bosnia moslemite positsiooni ja serblased kaotasid tohutu territooriumi, mida nad sõja ajal kontrollisid (70% Bosnia ja Hertsegoviina territooriumist).

Kurjakuulutav on ka ameerika kirjaniku Edward Hermani, raamatu "Srebrenica massimõrv: tõendusmaterjal, kontekst ja poliitika" autor. Herman väidab

(https://news.rambler.ru/europe/17426249-reznya-v-srebrenitse-ogromnyy-politicheskiy-obman/?updated=news), et "veresauna" tagajärjel tapeti 500 kuni 1000 inimest ja veel kuni 1995. aastani tapsid Bosnia moslemid Srebrenicas massiliselt serblasi - 150 serblaste küla hävitati täielikult, hukkus 2383 serblast, sealhulgas naised ja lapsed. Samas, kui sel ajal tapsid serblased ainult sõjaväelasi.

On tähelepanuväärne, et silmapaistev kaasaegne mõtleja Noam Chomsky kordab Hermani: "Srebrenica oli turvatsoon, mida peaaegu keegi ei kaitsnud. Ja me ei tohi unustada, et selle olukorra tõttu oli see Nasir Orici verejanuliste Bosnia võitlejate baas, kes ründasid Serbia naaberkülasid, tapsid jõhkralt inimesi ja kiitlesid seejärel oma saavutustega. Varem või hiljem pidid serblased reageerima ja siin pole midagi üllatavat. Seetõttu tuli võtta meetmeid, "et vältida täielikult ennustatavat veresauna", väljendudes teie sõnadega"

(https://inosmi.ru/politic/20151201/234640597.html)

Pärast eraldumist annab Wiseltir loetelu tagajärgedest, mis ilmnevad USA keeldumisel "otsustavalt reageerida Süüria kriisile":

- usuline ja ilmalik türannia

- genotsiid

- keemiarelvad

- tünni- ja kassettpommid

- laste piinamine ja tapmine

- 11 miljoni inimese ümberasustamine

- Türgi, Liibanoni ja Jordaania destabiliseerimine

- Iraani domineerimine piirkonnas

- Venemaa kujunemine maailmajõuks

- USA positsiooni nõrgendamine maailmas

- Euroopa Liidu rändekriis

- fašismi taaselustamine Euroopas

- Uued märkimisväärsed ohud USA julgeolekule.

See pole enam paralleelreaalsus, see on kliiniline skisofreenia! Ma kordan veel kord, see ei ole kollase ajalehekese tekst, seda kirjutab infopüramiidi tipp - inimene, kes mõjutab ajakirjanike ja poliitiliste petersellide meeli.

IRJU (Iisraeli Riikliku Julgeoleku Uurimisinstituut): Venemaa tagas endale rolli

Lähis-Ida tuleviku kujundamisel

(01.01.2017)

Iisraeli mõjukaim mõttetehas, Riikliku Julgeoleku Uurimisinstituut, avaldas aruande "Iisraeli strateegiline ülevaade 2016-2017." Selles töös antakse ka Venemaale koht. Üllataval kombel ei pritsinud esinejad meie suunas seekord sülge ega kasutanud russofoobseid propagandistlikke klišeesid. Kas see on pöördepunkt? Vaatame lähemalt. Aga seni toon tükikese Venemaa kohta käiva peatüki kokkuvõttest.

"Venemaa sõjaline sekkumine Süürias on loonud Lähis-Idas uue strateegilise olukorra, millel on tagajärjed kogu rahvusvahelisele süsteemile. Ehkki kokkuvõtete tegemine on ennatlik ja Venemaa pole oma eesmärke veel täielikult saavutanud, võime öelda, et Venemaa tagas endale rolli Süüria ja seega kogu piirkonna tuleviku kujundamisel. On selge, et Venemaa võtab pikas perspektiivis oma positsiooni tugevdamise Lähis-Idas ja üritab USA-d kõrvale lükata. "Rahvusvaheline süsteem on Venemaa edasiste sammude osas segaduses ega oma selget ettekujutust, kuidas reageerida. Igal juhul ei nähtu Venemaa järeleandmisi Lähis-Idas, vähemalt seni, kuni Ukraina vaidlus ja sanktsioonide oluline vähendamine on lahendatud."

Aruandes märgitakse, et on täiesti võimalik, et USA uus administratsioon läheb Venemaaga koostööle. Samuti on Venemaa osalemine piirkonna asjades loonud Iisraelile nii riske kui ka võimalusi. Üks peamisi riske on garantii puudumine, et Venemaa võtab alati Iisraeli huve arvesse, kui nad Venemaa huvidega konkureerima asuvad.

        Ameerika välispoliitika nõukogu: Assad unustada, tegeleda põgenikega

                                                       (02.01.2017)

Ameerika välispoliitika nõukogu tunnistab (Kongressi mõttetehas), et Obama administratsioon on Süürias teinud kõik endast oleneva ja nüüd peaksid ameeriklased tegelema Süüria põgenike probleemiga.

James Robbins: Süüria olukorra hinnang (valitud tsitaadid)

Obama administratsiooni Süüria strateegia on läinud koos endise presidendiga. Küsimus jääb. Kuidas USA osaleb konfliktis ja kas ta võtab sellest üldse osa? USA eesmärgid Süürias on Trumpi administratsiooni tulekuga nihkunud. Obama Valge Maja toetas režiimimuutust Damaskuses, Süüria presidendi Bashar al-Assadi tagandamist ja koalitsioonivalitsuse moodustamist erinevatest mässuliste rühmitustest, kellest mõnedele osutas USA relva- ja muud abi. Kuid Venemaa ja Iraani sõjalise sekkumise tõttu Assadi režiimi nimel ja sisepoliitilistel põhjustel sai see poliitika siiski krahhi osaliseks.

Mässuliste kantsi langemine Aleppos detsembris oli Damaskusele väga oluline võit, opositsiooni ühtsus ja poliitiline mõju nõrgenes. Aleppo langemisega hakkasid mõned islami mässuliste rühmitused omavahel võitlema kahaneva territooriumi kontrolli eest. Džihadistid ründasid ka Süüria Vaba armeed Astanas toimunud kõneluste külastamise eest.

Uue administratsiooni jaoks on olulisim küsimus Assadi režiimi mitte asendamine, vaid konfliktipiirkonnast põgenike destabiliseeriva voolu peatamine. Trump esitas idee luua Süürias turvatsoonid, kus ümberasustatud inimesed saaksid abi ja varjupaika. Assad lükkas selle idee tagasi.

Kuid turvatsoonide loomise ettepanek annab USA-le lähtepunkti diskussiooni liikumiseks režiimi muutmise kahtlaselt ideelt kodusõja põhjustatud humanitaarkriisi lahendamisele. Reaalne olukord pöördus ülestõusu vastu ja USA tõenäoliselt selle suundumuse murdmiseks vajalikke sõjalisi jõupingutusi ei tee. Seega on peamised probleemid, millele tuleb tähelepanu pöörata, võitlus ISIS-e ja teiste islamistide vastu ning samuti põgenikevoolu peatamine.

        Netanyahu lendab Vladimir Putini juurde nõudma ja vastuväiteid esitama

                                                     (06.03.2017)

Netanyahu seebitas end taas Moskvasse - kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga määrati neljapäevaks. Ilmselt deklareeris Netanyahu pühapäevasel valitsuse koosolekul “produktiivse ja sõbraliku” vestluse ettevalmistamiseks kohe, et läheb Putini juurde, et “nõuda”, “esitada vastuväiteid” ja näidata üles oma “teravat vastuseisu”, teatab sellest Haaretz.

Neljapäeval Moskvat külastav peaminister Benjamin Netanyahu ütles, et kavatseb Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt nõuda, et Süüria kodusõja rahulepe tagaks Iraani sõjaväe lahkumise riigist, vahendab Haaretz.

"Iraan üritab, kas kokkuleppega või ilma, baseeruda Süürias alaliselt - maapealse sõjaväe või mereväe kohalolekul. Samuti püüavad nad järk-järgult avada rinnet ka meie vastu Golani kõrgendikel," tsiteerib Haaretz Netanyahut. "Selle võimaluse osas väljendan Iisraeli teravat vastuseisu president Putinile ja loodan, et suudame jõuda kokkuleppele...", lisab ta.

Nagu Venemaa asevälisminister Mihhail Bogdanov pühapäeval õiglaselt ütles, on ennatlik rääkida Iraani lahkumisest Süüriast ja see on puhtalt Süüria isiklik probleem.

"Süürias seaduslikult valitud seaduslikel ametivõimudel on õigus nõuda kõigi välisjõudude riigist välja viimist," ütles Bogdanov.

Lisaks saabus enne Netanyahu't visiidile Venemaale Iisraeli opositsiooniliider Yitzhak Herzog (Sionistliku liidu alliansi juht). Herzog ütles, et tema reis polnud Netanyahuga seotud, ta külastas Moskvat Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komitee esimehe kutsel. Sealhulgas kohtub Herzog välisminister Sergei Lavroviga.

"Venemaa on maailmas ja meie piirkonnas väga mõjukas riik ning kavatsen oma kohtumiste ajal nõuda, et Süüriasse tarnitud relvad ei sattuks Hezbollah'le. Ja ma olen vastu tema katsetele laiendada Süüria Golani kõrgendikel mõjupiirkonda, mis kujutab Iisraelile punast joont. "Ütles Herzog.

Ei rohkem ega vähem. Iisraeli dessant maandub Moskvas ja teeb selgeks, et Süürias on verine kaos neile kasuks ja sionistlik režiim ei kavatse 1967. aastal Süürialt Iisraeli vallutatud Golani kõrgendikke tagasi anda.

Iraan ja Hezbollah peavad jääma Süüriasse. Pärast "rahulepingut" või õigemini ISIS-e, saudide, katarlaste ja Ameerika marionettide lõplikku hävitamist on Iraanil ja Hezbollah’l õigus ja nad peavad Süürias säilitama sõjaväelise kohaloleku. Sõjajärgse julgeoleku kaitsmise ainuvastutuse võtmine on Venemaa jaoks liiga ressursimahukas aga verest tühjaks lastud Süüria rahvas on selleks vaevalt võimeline. Kui eemaldada Süüriast Iraan ja Hezbollah, on suur oht uue konfliktispiraali algamiseks.

Sionistid hellitavad plaane Süürialt Golani kõrgendike täielikuks hõivamiseks. Arvatakse, et Iisrael ründas 1967. aastal reetlikult Süüriat, sealhulgas ka selleks, et ära võtta Golani kõrgendikud - viljakad maad, rikkad veeressursside ja nagu nüüd on selgunud ka süsivesinike poolest. Pärast seda pole sionistide isud vaibunud aga isegi kasvanud, nad võivad hellitada Golani lõpliku hõivamise plaane – räägivad Netanyahu ja Herzog Golani kohta. Iisraelile ei ole kasulik Süüria suveräänsuse taastamine Golani Süüria osas - see on selge kui valge päev.

Iisraeli edasised sõjalised provokatsioonid Süürias võivad viia sõjani USA vs Iraan

                                                   (19.03.2017)

Vaid nädal pärast Netanyahu visiiti Vladimir Putini juurde alustas Iisrael taas Süürias jultunud sõjalist provokatsiooni. Ma isiklikult ei taha tegelikult väga uurida Iisraeli lennukite rünnaku üksikasju ja nende Süüria õhutõrje poolt läbiviidava tulistamise kohta, peamine on siin see.

Neile, kes vahele jätsid, annan sellest juhtumist lühidalt teada. Süüria allikate sõnul pommitati hiljuti vabastatud Palmyra piirkonda reedel, 17. märtsi öösel 4-6 Iisraeli lennukite rühma poolt, eesmärk on Süüria valitsusvägede positsioon. Iisraeli ajakirjandus seostab kõike Hezbollah'ga, kuid seejuures märgib, et pole endiselt selge, mida täpselt pommitati, kas Hezbollah konvoid, tehast või relvaladu, ning pole teada, kas Hezbollah sõjakomandör tapeti, väidab mõni Araabia meedia.

Vastusena Iisraeli järjekordsele sissetungile tulistas Süüria õhutõrje agressorit. Haaretzi sõnul tulistati Iisraeli lennukeid rakettidest tõenäoliselt S-200 paigaldisest, millest ühe Iisraeli õhutõrje kinni pidas, see kukkus Jordaaniasse. Süürlased väitsid, et tulistasid ühe lennuki alla, Iisraeli sõnul kaotusi pole. Praegu usun isiklikult teist.

Peaasi on selles. Iisrael tunnistas esimest korda Süüria sõja kuue aasta jooksul ametlikult, et on Süüria territooriumil toime pannud sõjalise agressiooni. Huvitav, miks seda just praegu tehti - pärast Netanyahu reisi Moskvasse? Iisraeli rünnakutest Süüriale on kümneid teateid - valitsuse armeele, Hezbollah'le ja terrorirühmituste positsioonidele, kuid alati on ametlik Tel Aviv vaikinud.

Kas Venemaa andis Iisraelile nõusoleku (vaikivalt nõusolek) viia läbi operatsioone Süürias Hezbollah vastu? Kui jah, siis meie situatsioonilised sõjalised liitlased Iraan ja Süüria on kategooriliselt sellise olukorra vastu. Tegelikult tõin selle välja oma detsembrikuises artiklis "Venemaa, Hezbollah, Iisrael ja mõned retoorilised küsimused seoses rünnakutega Süüria territooriumile".

Süüria vastuolude, eesmärkide ja huvide erinevuste keras on Süüria ja Iisrael taas näidanud, et nad hakkavad lepitamatult jälgima omaenda paigaldisi. Iisrael hakkab Hezbollah tugevdamist takistsama, mida ta peab kriitiliseks ohuks. Süüria ei kavatse taluda piirkonna teiste mängijate kooskõlastamatut sõjalist kohalolekut, isegi kui see ähvardab kujuneda otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks Lähis-Ida tugevaima armeega, ei tohi me unustada, et Iisraelil on ebaseaduslik tuumaarsenal - umbes 200 lõhkepead.

Jätkates sõjalist agressiooni Süüria vastu Hezbollah ohjeldamise ettekäändel, mängib Iisrael selle ISIS'e, Al-Qaeda ja teiste Venemaal keelatud terroristide kätte. Iisraeli pommitamised on Venemaa huvidega otseselt vastuolus, need nõrgestavad Süüria legitiimset valitsust ja tema peamisi sõjalisi liitlasi - Hezbollah’d ja Iraani. Hezbollah on Süüria seadusliku valitsuse eluliselt oluline liitlane. Hezbollah kaotusi Süürias hinnatakse vähemalt 2000'le tapetule ja 6000'le haavatule.

Süüria sõjalisel juhtkonnal on mitmes mõttes tõeline suveräänsus. Selliste meetmete kooskõlastamine Moskvaga näib tõesti mõeldamatu. See tekitab küsimuse. Kuidas tegutseb Venemaa Iisraeli ulatusliku sissetungi korral Süüriasse? Pärast neid sündmusi ei tundugi see nii väheusutav. Lieberman ähvardab juba Süüria õhutõrje hävitada. Ja mis saab siis, kui süürlased tapavad tõesti vähemalt ühe IDF (Iisraeli Kaitsevägi) sõdalase või hävitavad agressori lennuki?

Iisraeli propaganda kirjutab Vladimir Putinist nagu "Lähis-Ida uuest ülemast". Jah, Venemaa on tugevdanud oma mõju selles piirkonnas, kuid meid on "lihtne" kõrvale heita. Selleks piisab Süüria-Iisraeli kokkupõrke provotseerimisest ja Iraani sinna sissevedamisest. Sellistes oludes me tõenäoliselt nukkume Alavitistanis, jälgides tähelepanelikult enneolematut tulekahju, mis hõlmab Iraani, Iraaki, Süüriat, võib-olla Türgit ja Iraaniga piirnevaid endisi Nõukogude Liidu vabariike. Sionistid on juba pikka aega hellitanud Iraani hävitamise plaane, mis tugevneb tänu tema tuumaprogrammile, leevendades sanktsioone ja lähenedes rahule Süürias. Lisaks ilmus teave selle kohta, et Iraan võib soetada Süüriasse (praegu lihtsalt sadam) mereväebaasi. Iraani sõjaline väljumine Vahemere äärde oleks Iisraeli, sunniitide bloki ja Lääne õudusunenägu.

Iraani-vastase sõja tõenäosus suurenes märkimisväärselt Trumpi perekonna Valgesse majja sissesõiduga, kes kõhklemata saadaks sadu tuhandeid ameeriklasi Iraani tapma - sionismi huvides. See võib olla kannibalistlik apokalüpsis, kuid pärast Iraani vastase sõja puhkemist tapavad nad ühekorraga kolm jänest - Venemaa mõju Lähis-Idas, Iraan ja Iisraeli edasise territoriaalse laienemise.

USA hoiab Iraani vahetus läheduses vägede grupeeringut, mille koguarv on 40–45 tuhat, Iraani piiridele on paigutatud kümned USA sõjaväerajatised, Lähis-Ida suurim USA baas asub Kataris ja seal dislotseerub 11 tuhat sõjaväelast.

Peter ja Idlib on lülid samas ahelas. Litsuge roomajad laiaks ja sülitage Trump'ile

(04.04.2017)

2016. aasta veebruaris, kui Aleppo oli veel Lääne poolt soositud terroristide kontrolli all ja oli lähedal sissepiiramisele, kutsus Brookingsi instituudi juhtiv töötaja, välispoliitika ekspert Thomas Wright üles Venemaa SWIFT’ist lahti ühendama. Nüüd, kus Bashar al-Assad ja liitlased on hakanud Idlibi provintsi steriliseerima, näeme sarnast pilti - ajakirjanikest prostituutide karjed ja "punaste joonte" joonistamised.

"Krimmi annekteerimine ja rünnak Aleppo vastu ei ole moraalselt erinevad, võib-olla on rünnak Aleppo vastu veelgi hullem. Strateegiliselt kujutab see kõik otsest ohtu Euroopa julgeolekule. Samuti vastutavad USA ja EL tsiviilelanike kaitsmise eest, kui nende valitsused ei taha või ei suuda seda pakkuda," kirjutas Wright toona.

On selge, et Lääs ei loobu Süüriast lihtsalt, Süüria rahva vereimejad võitlevad viimseni. Selles mõttes ei tohiks hiljutised sõjalised edusammud saada roosade lootuste aluseks. Praegu on Idlibi provintsi koondunud 6–10 tuhat terroristi ja bandiiti - paljud põgenesid Damaskuse alt, Aleppost ja muudest piirkondadest. Enamik sellest poolteise miljonist võitlejast vandus truudust Jebhat Fateh al-Shamile (endine Jebhat al-Nusra - Al Qaeda Süürias). RAND-i terrorismivastase võitluse ekspert Colin Clark ütleb selle terroristliku organisatsiooni kohta:

Pikemas perspektiivis võib [Jebhat Fateh al-Sham, JFS] kujutada Läänele suuremat ohtu kui ISIS. JFS-il on umbes 10 tuhat võitlejat ja ta on võimekam kui Al-Qaeda muud harud Araabia poolsaarel ja Magribi islamiriikides. Kui lääs on ISIS'ega hõivatud, loob JFS Al-Qaeda taaselustamisele aluse ja Süüria on selleks ideaalne koht.

Süüria loodeosas asuvas oma sunniitide enklaavis üritab JFS tegutseda poliitilisel tasandil, tema strateegia on suunatud elanikkonna seas populaarsuse saavutamisele. Selline lähenemisviis eristab seda ISIS-est.

Isegi kui jätta kõrvale provintsi (piir Türgiga) geograafiline tähtsus, on Idlibi vabastamine halastamatus sõjas rahvusvahelise terrorismiga järgmine etapp. Jebhat Fateh al-Sham ei tohi olla Idlibis poliitiliselt kindlustunud, nagu seda Lääs soovib.

Iisraeli Lähis-Ida ekspert Zvi Barel märgib*, et praegu on Idlibi terroribanded "jäänud ilma rahvusvahelise toetuseta". Trump on passiivne ja keskendunud ISIS'ele, samas kui Saudi Araabia, Katar ja Türgi ei varusta piisavalt "rahvaväelastega" - isegi mitte kaitseks, rääkimata "võidust". Barel ütleb, et Assadi strateegia on järgmises: kõik terroristid Idlibi (maapiirkonna provints) linna kokku ajada ja “muuta linn vanglaks”.

Terrorismi peatset lüüasaamist ette aimates on Lääs valmis igasugustele provokatsioonidele minema. Mulle tundub, et plahvatus Peterburi metroos (3. aprillil) ja Süüria õhujõudude väidetav keemiarünnak Idlibi provintsis Khan Sheikhuni linna lähedal (4. aprillil) on ühe ahela lülid, mille terrorismi pooldajad tahavad Süüria ja Venemaa kaela visata. Sellistel kahtlemata kannibalistlikel viisidel semafoorib Lääs Bashar al-Assadile ja Vladimir Putinile - Seis! Tee Idlibi on suletud! Ja siin pole üldse imestada Haley hüsteeria üle ÜRO-s, Trumpi ja labase Erdogani valjuhäälsetes avaldustes.

Vaja on fikseerida RAND Corporationi hämmastav aktiivsus (see austatud USA mõttetehas on spetsialiseerunud sõjalistele teemadele, seal on palju terrorismi spetsialiste ja see on Kurdistani silmapaistev arhitekt), selle eelpool nimetatud ekspert Clarke on viimastel päevadel avaldanud kaks artiklit korraga (1**, 2***) ühe ja sama sõnumiga. Ta ennustab järjekindlalt, et lähikuudel "tugevdavad sunniitlikud võitlejad oma Venemaa-vastast kampaaniat". Klassifitseerin need kaks teksti, kui terroristidele otseseks ohuks või planeerimiseks. Kui Clark ennustab eranditult sisetarbijatele, on mul ainult hea meel. Kuid kas antakse teada, kuidas sinu sõnale vastatakse?

*- Zvi Bar'el - "With Chemical Attack, Syria's Assad Seeks to Corral Rebels in Urban Prison"

(http://www.haaretz.com/middle-east-news/syria/.premium-1.781838)

**- Vladimir Maslov - “RANDi ekspert Colin Clark: kuidas Venemaast sai džihadistide esimene sihtmärk” (https://aftershock.news/?q=node/505503)

***- Vladimir Maslov - „RAND on täiesti hämmingus: Colin Clark nõiub taas Venemaa terrorirünnakute suurendamist“ (https://aftershock.news/?q=node/506295)

Ja nüüd tahan tsiteerida Ruslan Ostaškot: “Pseudopatrioodid rõõmustavad, et Ameerikaga ei saa läbirääkimisi pidada ja liigutavad teesi, et “te ei pea pindosidega (ameeriklane) kokku leppima, nendega võib ainult võidelda”... Kuid ma ei saa jagada mõne pseudopatrioodi rõõmu, et planeet on tuumaapokalüpsisele ühe sammu lähemale astunud, peale mida on maa peal miljardeid laipu ja mitte ühtki võitjat."*

Võrdsed läbirääkimised Läänega on a priori võimatud. Püüdsime nendega alati läbi rääkida, kuid alati oli see venelaste ja Venemaa kahjuks. Kas siis mustad hordid tulid meile peale või olid relvarahu ettekäändel Süürias terroristide ümbergrupeerimine ja varustamine. Lääs provotseerib tuumasõda ja kui selle tagajärjel Maa hukkub või inimtsivilisatsioon naaseb algsesse olekusse, on see Lääne teene. Litsuge roomajad, sülitage Trumpile ja panikööridele ärge pöörake tähelepanu!

Brookingsi instituut ja Välissuhete nõukogu Trumpi sõjalisest agressioonist Süürias

                                                     (04.04.2017)

Tõenäoliselt on paljud juba tüdinud kõikvõimalikest kommentaaridest ja analüüsidest, mis on seotud Süüria õhuväe Shairati baasis Ameerika tiibrakettide rünnakutega. Kuid siin teen ma ettepaneku, et näha, kuidas Brookingi instituut ja Välissuhete nõukogu reageerisid Trumpi sõjakuriteole. Kui keegi ei tea, need on kaks USA mõjukaimat mõttevabrikut, liberalismi-globalismi kantsid, Trumpi valimise vastased ja tema tulised kriitikud. Pärandifondi konservaatorid (Trumpi toetajad) vaikivad praegu.

“Kui ÜRO ei täida korduvalt oma kohust ja ei tegutse koos, on riigid sunnitud mõnikord iseseisvalt tegutsema,” - 6. aprill, USA esindaja ÜRO juures Nicky Haley **.

Daniel Byman - Lähis-Ida ekspert, Brookings instituut:

Löögid kujutavad endast märkimisväärset nihet halduspoliitikas. Kui Trump ametisse asus, tundus, et ta soovib teha Süürias koostööd ISIS'e vastases võitluses Venemaaga ja nõustus vaikivalt, et Vene liitlane Assad säilitab võimu.

*- Ruslan Ostaško - "Kas Trump hakkab Assadi pommitama" (https://aftershock.news/?q=node/506534)

**- Margaret Beshir - "Nikki Haley: ÜRO Julgeolekunõukogu tegevusetuse korral on USA Süürias valmis tegutsema iseseisvalt "

(https://www.golos-ameriki.ru/a/cn-syris-gas-attack-4th-update/3797945.html)

Mul on hea meel, et Trumpi administratsioon ei taha enam järgi anda ühele verisemale diktaatorile maailmas, keda Iraan toetab. Lisaks ei sünkroniseerita meie Süüria poliitikat enam Moskvaga, ja see on hea. Kuid need rünnakud aitavad vähe USA'd eesmärkide saavutamisel Süürias.

Charles Call - Brookingsi instituudi välispoliitika ekspert:

Süüriale rünnaku plussid

USA on üles näidanud toetust keemiarelvade kasutamist keelavale rahvusvahelisele normile ja on näitas vastutuse hinda selle edaspidise kasutamise eest. USA näitas valmisolekut oma sõjalist jõudu koheselt kasutada, sundides venelasi, hiinlasi ja teisi riike kaaluma ettearvamatu ja surmava reaktsiooni võimalust. Need rünnakud ei saa muuta Süüria strateegilist olukorda, kuid need võivad süürlasi ning nende Vene ja Iraani toetajaid heidutada relvade, sealhulgas valimatute relvade, näiteks tünnipommide või kassettlahingumoona kasutamisel*.

Süüriale rünnaku miinused

On ebatõenäoline, et see väike löök peataks Assadi suuremal määral kui keemiarelvade kasutamisest keeldumine, ja veelgi enam, see ei nõrgesta Assadi strateegiliselt ega too sõja lõppu lähemale. Oh, me saime presidendi, kelle poliitika võib muutuda silmapilkselt ja kes kasutab sõjalisi meetmeid ainult telepildi põhjal. Õhurünnakud on mitmepoolsete organisatsioonide eiramine, nende rahvusvaheline õiguslik alus jääb arusaamatuks.

"Ärge eksige, Putini režiim algatas rahvusvahelise korra vastu väljakuulutamata sõja, mis võimaldas pärast Teist maailmasõda säilitada rahu ja stabiilsuse USA's ja Euroopas... See on uut tüüpi sõda... Ma arvan, et on saabunud tõsise ohu aeg kogu meie süsteemile, meie demokraatiale ja meie rahvale," ütles senaator-demokraat Chris Koons Brookingsi institutsioonist päev enne seda, kui Trump pani toime terroriakti.

*- USA on kogu ajaloo vältel järjekindlalt kasutanud "valimatuid relvi" alates mõttetutest Hiroshima ja Nagasaki tuumapommitamistest kuni Vietnami, Afganistani, Iraagi ja endise Jugoslaavia sissetungideni. Mõned meediapealkirjad: 14. juuni 2017 - “Iraak ja Süüria: Valge fosfor USA'st” (http://inosmi.ru/military/20170614/239581876.html), 5. august 2017 - “USA koalitsioon ründas fosforipommidega haiglat Racca linnas " (https://lenta.ru/news/2017/08/05/p_bombs)

John Bellinger - Välissuhete nõukogu rahvusvahelise õiguse ekspert:

Kongress ei andnud luba sõjalise jõu kasutamiseks Süüria vastu. Tõenäoliselt otsustas Trump, et üllatuse elemendi päästmiseks pole Kongressilt vaja küsida. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele pole Trumpil Süüria keemiarelvade kasutamisele jõuga vastamiseks selgeid volitusi. Võib-olla tegude seaduslikkus ei häiri teda.

Elliott Abrams - Lähis-Ida ekspert, Välissuhete nõukogu:

Lõpuks võttis ta vastu "vaba maailma" liidri rolli. Löökidel saavad olerma palju suuremad tagajärjed - need anti Hiina presidendi visiidi ajal. Pole kahtlust, et presidendi uus kuvand (valmis tegutsema) mõjutab nende Põhja-Korea läbirääkimisi. Vladimir Putin peab uuesti mõtlema oma suhetele USA-ga ja ta saab aru, et Obama passiivsuse aeg on möödas. Liitlased ja sõbrad aplodeerivad ning vaenlased saavad aru, et ajad on muutunud.

"Eesmärk peaks olema gaasirünnakute peatamine, aga mitte Assadi kukutamine," ütles päev enne rünnakut Sam Heller ajakirjast Foreign Affairs.

              Heritage Foundation Trumpi sõjalisest agressioonist Süürias

                                                 (04.04.2017)

USA juhtivatel analüüsikeskustel on täielik heakskiit. Keegi ei sea isegi kahtluse alla Süürias toimunud keemiarünnaku Trumpi versiooni. Väidetavalt on USA-l tõendeid Assadi seotuse kohta, kuid nagu alati, ei näita ameeriklased neid kellelegi. Kuni Assadi süü pole tõestatud, on Süüria tulistamine veel üks USA riikliku terrorismi ilming.

Eile näitasin tema vastaste ja kriitikute reaktsiooni Trumpi sõjalisele agressioonile - kahele peamisele Ameerika mõttevabrikule ja liberalismi-globalismi koopale. Sel ajal vaikis Trumpi toetav konservatiivne Heritage Foundation. Nüüd täidan selle lünga. Ja jah. MSNBC (USA-s väga populaarne kaabeltelevisioonikanal) vahutab versioonist, et väidetavalt seisab Putin keemiarünnaku taga. See võimaldas Trumpil tulistada ja vabaneda Kremli nuku kuvandist. Debiilikute riik.

Kaitsepoliitika ekspert John Venable:

Selle rünnaku hoiatav efekt on mõistetav, kuid suuremal määral omab see globaalset iseloomu.

See oli Trumpi esimene suur samm sõprade ja vaenlaste silmis ameeriklaste kohaloleku taastamise ja USA üldise austamise suunas . USA-s tunnevad paljud muret, et see rünnak võib maailmas pingeid eskaleerida... aga peate olema valmis võtma riske, kaitstes teile kalleid väärtusi. Trump tõi oma öise otsusega välja piiri, mida ei saa ületada.

"Neljapäevased sündmused heitsid ette Venemaa katseid mõjutada Süürias ja Ukrainas sündmusi sõjalise jõuga," Nolan Peterson, Daily Signal (Heritage Foundationi väljaanne).

Lähis-Ida ekspert Jim Phillips:

Tiibrakettide rünnak saadab võimsa signaali sellest, et Assad ei saa karistamatult tegutseda ja keemiarelvi kasutada. Kui suuri sõjalisi meetmeid ei võeta, saab USA sõja lõpetamiseks vähe ära teha. Assadi likvideerimiseks tehtavate sõjaliste jõupingutuste suurendamine on viga. See oleks kallis ja riskantne missioon, mis tooks kaasa sõjalised kokkupõrked Venemaa ja Iraaniga. Surve Assadile peaks olema pikaajalise diplomaatilise eesmärgiga. ISIS ja Al Qaeda peaksid jääma USA Süürias toimuva sõjalise tegevuse peamisteks sihtmärkideks.

"See inimene ütles, et soovib võidelda terrorismiga. Kuid täna tähistavad Süüria terroristid USA rünnaku lõppu. Miks ründasite terroristidega võitlevat Süüria armeed? Milline seadus, milline organisatsioon lubas teil iseseisva riigi pihta rakette lasta?", - Iraani pea Hassan Rouhani.

                      Süüria lõunaosa antakse Iisraeli protektoraadi alla?

                                                 (18.04.2017)

Trumpi hoolimatu tegevus Süürias ei jätnud kedagi ükskõikseks. Terrorismi kaasosalised ja „isakesed” toetasid Süüria kuritegelikku pommitamist ja tervemad jõud olid õigustatult nördinud. Kuid kuulakem nüüd Iisraeli autoriteetseid esindajaid, kes, nagu teate, on aktiivne konfliktis osaleja ja peamine kasusaaja.

Itamar Rabinovitš - teadlane, Iisraeli suursaadik USA-s (1993 - 1996), Tel Avivi ülikooli president (1998 - 2007), nüüd New Yorgi ülikooli, Tel Avivi ülikooli professor ja Brookingsi instituudi auliige.

"Kas see on [USA raketirünnak Süüriale] üksiktegu või Süüria kriisi käsitleva ja Lähis-Idas laiemalt uue poliitika esimene samm, peab veel välja selgitama. Üks mõte, mida Trumpi administratsioon peaks kaaluma, on "Süüria lõunaosa "ehitamine."

Iisraeli ja Jordaaniaga koostööd tehes võiks Lõuna-Süüriast saada lennukeelu ja ohutu tsoon, kuhu saaks luua uue Läänemeelse rahvaväe."

Kas mäletate Trumpi vormituid avaldusi „ohutute tsoonide” kohta Süürias? Noh, siin on teile esimesed avalikud avaldused selle kohta, mille jaoks neid vaja oli. Rabinovitš palub Trumpilt otseteed Süüria lõunaosas valitsemiseks. Miks see on Iisraeli jaoks (Jordaania marionetti ei arvestata), olen juba ammu kirjutanud. Sionist soovib edasi liikuda, antud juhul haarab ta täielikult strateegiliselt olulised Golani kõrgendikud. Ja kuidas nad kavatsevad toetada "läänemeelset rahvaväge" või terroriste (terve mõistuse ja Süüria valitsuse vaatepunktist lähtudes), näitan allpool.

Rabinovitš märgib veel, et USA lubadus hoiduda edasistest rünnakutest Süüria vastu vastutasuks Venemaa garantiile, et Assad ei kasuta keemiarelvi (selle kasutamises ta ei kahtle) ja toob kaasa "järkjärgulise tagasivallutamise".

Kuid kui praegused pinged taanduvad ja tendents jätkub, saavutab režiim lõpuks kontrolli enamuse Süüria üle, ehkki mitte kogu, kirjutab Rabinovitš. Ja siis väljuvad Venemaa, Iraan ja Hezbollah võidukalt kodusõjast, lõpetab ta.

"Selline tulemus mõjutaks kõiki Süüria naabreid ja jõudude tasakaalu Lähis-Idas... ning seaks ohtu Jordaania ja Iisraeli rahvusliku julgeoleku."

Rabinovitš ütleb avalikult, et võit Süürias terrorismi üle ja suveräänsuse taastamine kogu territooriumil pole Iisraeli huvides. Minu ja mu tavalugejate jaoks pole see uudis.

"Kui Washington tahab seda stsenaariumi murda ilma Süürias maavägesid kasutamata, peaksime võib-olla rohkem tähelepanu pöörama riigi lõunaosale... Põhjas on palju probleeme: Türgi, kurdid ja Venemaa sõjaline kohalolek."

Niisiis, lugupeetud Iisraeli teadlane ja endine diplomaat rääkis uue terrorismi kolde loomise poolt Süüria lõunaosas? Kui jah, siis selles kontekstis on huvitav Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudi juhi Amos Yadlini 13. aprilli (nädal pärast lööki Süüriale) artikkel, kus ta kirjutab:

"On oluline, et Iisrael toetaks jätkuvalt USA tegevust nii salaja kui ka avalikult, säilitades samal ajal Venemaaga kooskõlastamise kanalid... Mis puutub moraali ja julgeolekusse, siis oleks õige jätkata ja isegi intensiivistada pingutusi, mille eesmärk on pakkuda humanitaarabi tsiviilelanikkonnale üle piiri Golani kõrgendikel ".

Yadlin, kes su keelt tõmbas?

Pärast nende, ilma kahtluseta, teadlike ja teemasse kaasatud inimeste tekstide lugemist jõuad järgmistele järeldustele:

1. Ettevalmistamisel on operatsioon Süüria lõunaossa võimsa "läänemeelse rahvaväe" (terroristide) liigutamiseks (loomiseks). Süüria seadusliku valitsuse vastu avatakse uus rinne, kus nähtavateks mängijateks saavad Iisrael ja Ameerika marionett Jordaania.

2. Iisrael hakkab "läänemeelse rahvaväe" toetamist läbi viima Golanide kaudu. Tuletan teile meelde, et Süüria kõrgendike osas on Assadi armee kohalolu minimaalne, ISIS ja muud banded tegutsevad seal aktiivselt.

3. Süüria lõigu all küsib Iisrael Washingtonilt mõjupiirkonda riigi lõunaosas, mis tagab sionistide edasise territoriaalse omandamise.

4. Moskvat külastavad Iisraeli visitööride massid eesotsas Netanyahuga - need on saadetud kasakad.

5. Iisrael osutab taas USA-le, et rahu Süürias ja riigi täielik vabastamine rahvusvahelisest terrorismist ohustab tema julgeolekut. Arvestades seda, et fanaatilised sionistid on vallutanud isegi Valge Maja, on Assadi valitsuse võimalused oma endised piirid taastada nullilähedased.

6. Olles end tugevdanud Süüria lõunaosas "läänemeelse rahvaväe" kaudu, võib Iisrael suurendada survet Liibanonile ja Hezbollah’le, mis lihtsustab oluliselt Iisraeli järjekordset sissetungi Liibanoni.

      Judaismi Reformi Liidu aupresident Eric Yoffi: On kätte jõudnud aeg Iisraeli                                                       sekkumiseks Süürias

                                                      (24.04.2017)

Nädal tagasi andis Brookingsi instituut signaali Iisraeli olulise sekkumise kohta Süüria sõtta.

"Üks ideedest, mida Trumpi administratsioon peaks kaaluma, on "Lõuna-Süüria" rajamine. Iisraeli ja Jordaaniaga koos töötades võiks Lõuna-Süüriast saada lennukeelu ja ohutu tsoon, kus saaks luua uue "läänemeelse rahvaväe," kirjutas tookord Itamar Rabinovitš. Täna ilmus Haaretzi lehekülgedel teise tuntud tegelase artikkel, kes arendab oma kolleegi mõtet edasi ja õigustab Iisraeli sõjalisi operatsioone Süürias.

Rabi Eric Yoffi on kirjanik, õpetaja, maailmakuulus usuliider, Judaismi Reformi Liidu (Union for Reform Judaism) aupresident, kirjutab regulaarselt ajalehtedele Time, Huffington Post, Jerusalem Post ja Haaretz.

Eric Yoffi jagab mõningaid mõtteid Süürias toimuva "katastroofi" ja Iisraeli rolli kohta selles.

"Võib-olla on Iisraelil aeg Süürias sekkuda ja USA peaks võtma vastavad meetmed."

1. Tel Avivi peamine aškenazi rabi ja Iisraeli endine pearabi Iisrael Meir Lau väärivad sügavat tunnustust sõnade eest, et Süürias toimuv on holokaust. Kannatused, mida ta meie nimel väljendas, on palju olulisem kui vaidlused selle üle, kas Süürias toimunud veresaun vastab holokausti määratlusele.

"Muidugi on see kogu Süüria rahva jaoks "šoa" (näit. holokaust) ja see ei alanud täna," teatas Lau, kommenteerides teateid Süürias väidetavalt keemiarelvade kasutamisest.

2. Bashar al-Assad on sõjakurjategija, kuid ka president Trump ja Vladimir Putin on sõjakurjategijad. Putini toetus tagas Assadile ellujäämise; tema kaitse rahvusvahelisel areenil on andestamatu. Ülemjuht Ali Khamenei ja Iraani president Hassan Rouhani on samuti sõjakurjategijad. Ameeriklased ja "Ameerika juudid" võivad küll Iraani tuumatehinguga mitte nõustuda, kuid ei saa olla erimeelsusi selles, et "Iraani režiim" omab "saatanlikku iseloomu".

3. ÜRO on oma naeruväärsust näidanud. ÜRO võib läbi viia humanitaarmissioone, kuid enamasti ei suuda ta veriseid konflikte peatada.

4. Miks vaikivad Iisraeli kriitikud Süüria tapatalgutest? Miks nad on Iisraeli ja Palestiina alade sündmuste pärast kohkunud, kuid ei muretse Süürias toimuva pärast?

5. On asju, mida Iisrael saab sõjaliselt teha ja mida nad peaksid riskidele vaatamata ilmselt tegema. Iisraeli kaitseväe luureosakonna endine juht, Riikliku Julgeoleku Uurimisinstituudi direktor Amos Yadlin kutsus Süüria keemiarelvade ja tünnipommidega lennukid hävitama, mille sihtmärgiks on tsiviilisikud. Damaskuse lähedal asuv Sednaia vangla, kus hukati 10 tuhat inimest (näit. võltsitud asjad), on õigustatud hävitamise sihtmärk - pole kahtlustki, et Iisraeli sõjavägi oleks selleks võimeline. Trump võiks tervitada ja toetada Iisraeli "sõjalisi päästeoperatsioone".

"Oht on selles, et sellised sammud võivad põhjustada sõjalise konflikti eskaleerumist ja paisumist. Kuid liidud võiksid riske minimeerida."

6. USA sõja lõpetamiseks on vaja liikuda "laiema strateegia" juurde ja "Ameerika juudid" peavad selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitama. Thomas Friedmani sõnul näib Süüria jagunemine olevat parim lahendus - šiiitide lääs, sunniitide ida ja kurdide põhi - see pole ideaalne viis, sealhulgas ka Iisraeli jaoks, kuid parem kui praegune olukord. Probleem on selles, et jagamise jaoks on vaja NATO, Araabia Riikide Liiga ja USA kontingente sisse viia.

                        Iisrael ja terrorism Süürias: Infosõda on kaotatud

                                                  (29.04.2017)

Ükskõik, kuidas Iisraeli kohalikud residendid ja poolehoidjad ka ei püüaks lugejat segadusse ajada, võime kindlalt öelda, et sionistid kaotasid infosõja. Ja siin on põhjus, miks.

Nii et kahe päeva pärast on propagandatolm taandunud, võite julgelt ülevaate teha. Kellele kasulik on?

Kolmanda päeva löögi Damaskuse lennuväljale tegi sionist. Miks ma räägin nii julgelt ja ühemõtteliselt? Sest mul on advokaadiks Iisraeli transpordi- ja luureminister Israel Katzi. Just tema väitis, et Süürias toimunud "juhtum" vastab täielikult sionistliku organisatsiooni poliitikale.

Võib lõputult vaielda selle üle, mis ja kuidas rünnati taas suveräänset, kuid väga nõrgestatud riiki, kuid peab otsima kedagi, kellele see kasulik oli, ja jälgima hoolikalt kaanide keeli, kes on verd niipalju joonud, et nad hakkasid lobisema. Just seetõttu, lähtudes otsesest huvist on löök sooritatud just sionistide poolt.

Huvitaval kombel maandus mõni tund enne agressiooni Damaskuse lennuväljal neli Iraanist pärit lennukit - kaks Boeing 747't ja kaks Il-76't. Kas sionistlik luure on nii tugev ja teab lasti üksikasju? Või pommitavad nad lähtuvalt liiklusvoost ja selle suunast? Mis siis, kui iraanlased saatsid lastele ja eakatele humanitaarabi - toitu, ravimeid või muud vajalikku.

Isegi kui Iraan tarnis relvi, ei saa see olla rünnaku põhjuseks. Sarnaselt Iisraelile on Süüria iseseisev riik, ÜRO liige ja tal on õigus relvi tarnida ja vastu võtta vastavalt oma kaalutlustele. Seda kummalisem näeb välja takistus rahvusvahelise terrorismiga võitlevale riigile relvade tarnimisel.

Ma jään pidevalt kordama, Iisrael on Süüria konflikti aktiivne osaline ja Lähis-Ida hävitamise peamine kasusaaja. Võimalik, et tema on see, kes seisab poole miljoni süürlase verejõe allikal.

Väljakujunenud versiooni kohaselt tehti löök Damaskuse lennuväljale Liibanoni partei Hezbollah heidutamiseks, kelle jõud tugevneb. Sionist töötab siin oma ebaõiglastest püüdlustest lähtuvalt. Samal ajal nõrgestab see veritsevat Süüria riiki, Liibanoni ja Iraani. Kuskil tegutsevad nad ka Venemaa õiglaste huvide kahjuks.

Järgmise Liibanoni sissetungi ettevalmistamisel, millest vältimatust isegi Jordaania sionistlik marionett juba lähiajal hoiatas, on Iisraelil hädavajalik nõrgendada Liibanoni patrioote ja Palestiina rahva vabastusliikumist. Sõda on vaja ka korruptsiooniskandaali nivelleerimiseks - reeturlik rünnak Liibanoni vastu lubab Netanyahul ja tema bandel eemal maanduda. Lisaks valmistub sionist tulevaseks Süüria jagamiseks neljaks või enamaks osaks, kust talle jääb lõunaosa.

Oma eesmärkide saavutamiseks on nad ükskõik milleks valmis, liit Iblis-saatana jõududega neid ei hirmuta. Hea uudis on see, et tsiviliseeritud maailm on hakanud mõistma Iisraeli rolli Süüria veresaunas. Mis maksab väljaande „Middle East Eye” pealkiri "Ennekuulmatu oportunism: Iisraeli ja Islamiriigi salajane liit", kus Richard Silverstein tsiteerib Iisraeli endist kaitseministrit Moshe Yaaloni, öeldes, et ISIS vabandab Iisraeli ees, et nad tulistasid.

Meeldiv on ka "AfterShocki" kogukonna välkkiire reaktsioon. Võib jääda mulje, et valdav enamus lugejaid on sionistide õigustamise tühiste katsete suhtes kriitilised. Seda ei saa öelda täna riigiasutuse Venemaa (RT) kohta, kus nad kirjutasid vastavates uudistes Damaskuse rünnaku kohta: "Hezbollah on tunnistatud USA-s ja teistes Lääneriikides terroristlikuks organisatsiooniks." Tahaksin USA ja ta teenijate peale sülitada. Kuidas teile meeldivad Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnad: "Me ei pea Hezbollah’d terroristlikuks organisatsiooniks. Lähtume sellest, et mõlemad, nagu ka Venemaa lennundusjõud, asuvad Süürias seadusliku valitsuse kutsel."

Huvitav on ka juhtiva uudisteagentuuri RIA Novosti lugejate reaktsioon, kes on üles näidanud oma teadlikkust:

"Kõike võib öelda, et Iisrael tegutseb praegu, kui ISIS-e avalik kaastöötaja," - virshych.

"kes on Iisrael ja mida nad teevad Süürias? Kas neid kutsuti? ei, siis peame lennukid alla laskma," - suhoduev2016.

"Iisrael (nagu ka USA) võitlevad tegelikult ISIS-e (terroristide) poolel," - Nikolai Bogomolov.

Kogu tsiviliseeritud maailm peab arvestama Iraani kaitseministri mõistlike sõnadega.Moskva julgeolekukonverentsil teatas Hossein Dekhkan, et Iisrael tuleks täielikult desarmeerida. Sealhulgas tuleb sionistidelt ära võtta tuumarelvad, millega nad kogu Lähis-Ida šantažeerivad. Kes teab, milleks sionistide tuumapomm tsiviliseeritud maailma jaoks pöördub.

                                Jälle tunnistajad, jälle krematooriumid...

                                                   (15.05.2017)

Meie silme all luuakse järjekordset "verise diktaatori" Bashar Assadi kohta veel ühe müüt-laimu. Lääs töötab tavapärasel viisil: tunnistajad, inimõiguskaitsjate ettekanne, USA kõrgete ametnike avaldused, edasi hüsteeria meedias ja tõestamatud avaldused muutuvad faktiks. Kuid seekord kasutati suurema dramatismi jaoks eelmise sajandi keskpaiga lugu.

Kui jätsite selle vahele või veel pole lugenud: "Erinevate allikate sõnul vastutab režiim "Saydnayas" päevas 50 vangi tapmise eest. Usaldusväärsed allikad väidavad, et paljud surnukehad maetakse massihaudadesse. Nüüd usume, et Süüria režiim lõi "Sayednaya" vanglakompleksis krematooriumi, "- USA Lähis-Ida riigisekretäri asetäitja Stuart Jones.

Müüdi Süüria sõjavanglast Damaskuse all Saydnayas käivitas veebruaris Suurbritannia inimõiguste organisatsioon Amnesty International. Ajakirjanikud ja analüütikud hindasid seda ja hakkasid oma Süüria-vastases propagandas kasutama. Inimõiguste kaitsjate aruandes, mis väidetavalt tugineb endiste vangide (30 meest), nelja vanglatöötaja ja veel mitukümne isiku, kel polnud asjaga otsest seost, tunnistustele, öeldakse, et 2011. aasta septembrist kuni 2015. aasta detsembrini hukati Saydnayas kohtuväliselt 5–13 tuhat inimest.

"Me usume, et krematooriumi ehitamine on katse varjata Syednaya vanglas toimuvate veresaunade ulatust," tsiteerib Johns "Middle East Eye’s".

USA välisministeeriumi teatel on tõendiks „teave humanitaaragentuuridelt ja USA luurekogukonnalt” ning Associated Press avaldab satelliidipilte, millest on raske midagi aru saada. Ajakirjaniku küsimusele: "Kas te eeldate, et Venemaal või Iraanil on selle krematooriumiga mingi seos?", vastas Välisministeeriumi pressiesindaja Stuart Jones: "Ei." Küsimusele "krematooriumi hävitamise sõjaliste operatsioonide kohta" vältis ta vastust.

Nüüd tagasi Amnesty Internationali raporti juurde. See räägib poomistest, kui üks või kaks korda nädalas ja 20 kuni 50 inimest. Aga Jones teatas, et päevas tapeti 50 vangi. Aruande inglis- ega venekeelses versioonis sõna “krematoorium” ei ole.

Kui uskuda Läänt, on pilt tõesti kohutav. Vereimeja Assad pani mittesobivate hävitamiseks üles konveieri ja seejärel põletas krematooriumides süütute ohvrite surnukehad. Kuid siin kerkib küsimus: Assad ja tema käsilased on nii rumalad, et jätavad kümneid tunnistajaid ellu? Selle tulemusel roomavad nad mööda maailma laiali ja annavad paremale-vasemale intervjuusid. Vaata, et varsti hakkavad USA kongressis ja Euroopa Parlamendis esinema. Muidugi pole see nii. Tegelikult on meil tegemist eelmise sajandi keskpaiga tehnoloogilise kuvandiga. Jälle tunnistajad, jälle krematooriumid...

Meie juhmardid ei jää riigidepartemangu propagandast maha.

                                                   Rambleri uudised

                             Iisrael on agressor ja okupant, kuid tõde on kallim

                                                           (17.06.2017)

Eilse uudise "ÜRO peasekretäri ettekanne: Iisrael toetab Süürias relvastatud rühmitusi" alla oli jäetud 60 kommentaari, millest 5 on üleskutsed Iisraeli elanikele tulema ja kõik ära "seletama".

Nendehulgas ootas neid ka väljaande autor, kes pidi seda ettekannet lugema. Nimelt see ajendas mind kuradi advokaadina tegutsema. Pean kohe ütlema, et kahtlesin algusest peale selle uudise õigsuses ja avaldasin oma mõtteid mitteavalikus vestluses.

See on ÜRO peasekretäri aruanne ÜRO jõudude tööst eraldamise vaatluse (UNDOF) kohta ajavahemikus 2. märts kuni 16. mai 2017 a., mis on jälginud Süüria ja Iisraeli tegevust Golani kõrgendikel alates 1974. aastast. Tuletan meelde, et pärast Iisraeli agressiooni oma Araabia naabrite suhtes, saanud nimeks Kuuepäevane sõda, on Iisrael Süüria territooriumi okupeerinud juba 50 aastat - suuremat osa Golanist. Ei agentuur SANA ega Pars ei paku linke asjaomasele aruandele, pole seda ka UNDOF'i veebisaidil. Selle tulemusel leiti aruanne ÜRO ametlikest dokumentidest ja link selle juurde lisati mitu tundi hiljem IK "Aftershock" uudistesse.

Mida nad siis raportis kirjutavad? ÜRO peasekretär Antonio Guterres teatab ÜRO Julgeolekunõukogule, et Golanis (Süüria osas) tegutsevad terrorirühmitused - Jebhat Fatah al-Sham ja Jaish Khalid ibn Al-Waleed (vandus ISIS'ele truudust). Süüria seadusliku valitsuse armee ja "mitteriiklike relvastatud opositsioonirühmituste" vahel on märgatud tulevahetust.

Võrreldes eelmise aruandlusperioodiga oli IDF-i sõdurite ja "üksikisikute" vahel "suhtlus märkimisväärselt suurenenud". Nimelt registreeriti 16 IDF-i ja "tundmatute isikute" vahelise kontakti juhtumit: 4 veebruaris, märtsis - 3, aprillis - 8, mais - 1. Nende inimeste ja Iisraeli sõdurite suhtlus toimus Hermoni mäe piirkonnas, IDF-i positsioonist mitte kaugel, nad tulid niiöelda Beit-Jini taskust, kus tegutsevad terroristid.

"Relvastatud ja relvastamata tundmatud isikud muuladega lähenesid IDF-i positsioonile ja suhtlesid IDF-i personaliga," seisab ÜRO raportis.

Samal ajal edastati mingeid "esemeid". Aruandes märgitakse, et kõigil neil juhtudel naasid Süüriasse tundmatud isikud ja muulad. IDF-i väitel omas see suhtlus "humanitaarset ja meditsiinilist iseloomu".

Samuti rõhutatakse, et sellised kontaktid suurendavad Süüria armee ja "relvastatud rühmituste" vahelist "kokkupõrgete" riski, mis kujutab endast ÜRO personalile ohtu. Teatatud on veel ühest huvitavast juhtumist. 5. mail kuulsid ÜRO vaatlejad Hermoni mäe lähedal hoiatuslaske, mille tulistasid nende poole kaks tundmatut inimest ja mida mõisteti, kui hoiatust, et kaastöötajad ei jälgiks seda kohta.

Tuleb meelde hiljutine Haaretzi avaldis Liibanoni piiri lähedal asuva Iisraeli haigla kohta. Sinna suunati “süürlaste” voog, nad ravivad valimatult kõiki ja seejärel nad vabastatakse. Haaretzis näivad nad olevat uhked ja kirjutavad, et sellest meditsiiniasutusest on saanud "maailma juhtpositsioonil olev sõjaliste vigastuste ravis". Viimase nelja aasta jooksul on seal ravitud 1600 süürlast ehk 70% kõigist, keda lubati Iisraeli, see tähendab, et see on juba spetsialiseerunud haigla. Lugejale pakutavatel fotodel varjavad "patsiendid" oma nägusid.

Niisiis, ÜRO ei räägi otseselt, kellega Iisraeli armee koostööd teeb, kuid SANA kirjutab - "ÜRO peasekretäri aruandes kinnitati, et Iisraeli okupatsioonivõimud toetavad Süürias relvastatud rühmitusi, eriti Jebhat Al-Nusrat." See pole nii. Kokkuvõttes jah, kuid kinnitust veel pole. Pigem on see, kes jälgib, võib-olla Venemaa eriteenistused, kuid arusaadavatel põhjustel see ajakirjandusse ei satu.

Miks ma selles kahtlesin? Jah, sest ma tean, kuidas agentuur SANA, Pars ja ÜRO kirjutavad. Esimesi on mõnikord kaunistatud ja ÜRO oma Iisraeli käsitlevates dokumentides väldib peaaegu alati selgeid sõnastusi. Ja isegi kui nende muulade külge oli kinnitatud terroristide must lipp, kirjutaksid nad midagi sellist - "suure tõenäosusega". Ja kui IDF tappis Gaza sektoris sadu imikuid, rääkis ÜRO "võimalikest sõjakuritegudest". Kuidas seal ka pole, sellele teemale tuleb läheneda väga tähelepanelikult ja ülihoolikalt. Teisel pool ei istu lollid ja taoliste uudiste pihuks ja põrmuks lõhkumine pole kogenud infotarbijale keeruline.

             Wall Street Journal: Iisrael osutab Süüria mässulistele salajast abi

                                                     (19.06.2017)

Aprilli artiklis “Iisrael ja terrorism Süürias: infosõda on kaotatud” konstateerisin ma fakti, et sionistid said infosõjas lüüa - järeldused on ilmsed, Iisraeli režiim toetab Süürias terroriste. See oli teada peaaegu sõja esimesest aastast, kuid mitte populaarse meedia laia ringi lugejate jaoks. Imekombel oleme viimastel päevadel olnud tunnistajaks Iisraeli ja "relvastatud rühmituste" vahelise "koostöö" lõplikule ülestunnistamisele Golani kõrgendike Süüria osas: esiteks ÜRO, vastava aruande me vaatasime läbi ja nüüd Wall Street Journal. Peaaegu kohe pärast ÜRO peasekretäri ettekannet lahutamise vaatlusüksuse töö kohta, milles teatatakse Iisraeli kaitseväe ja omaette relvastatud isikute kontaktidest Golanidel, puhkes Wall Street Journal’is paljastav artikkel - seal öeldakse, et Iisrael peab Süüria Golanidel ülal sisuliselt tervet terroristide rühmitust. Need on kaks viimast naela kirstukaanes, mis üritavad Iisraeli režiimi õigustada.

Nagu kirjutab Haaretz Wall Street Journal’ile viidates, on Iisrael juba aastaid salaja osutanud Süüria "mässulistele" Golani kõrgendikel mitmesugust abi: raha võitlejate palkadeks ja relvad, toit, ravimid, kütus... Seejuures ütlevad bandiidid, et ilma Iisraeli abita poleks nad suutnud ellu jääda. Terroristide toetamine algas 2013. aastal kaitseminister Moshe Yaalon-i ajal ja Wall Street Journal’i andmetel jätkub Lieberman'i ajal tänapäevani.

Peamine terrorirühmitus, kellega IDF ühendust võtab, on niinimetatud Golani Rüütlid (Fursan al-Joulan), mis koosneb 400 võitlejast. Nagu Independent täpsustab, ei saa “Golani rüütlid” Läänest ega USA-st abi ega ole seotud Vaba Süüria armeega. Samuti võib Iisrael aidata ka teisi terroriste. Iisraeli peaminister Netanyahu ei ole veel vastanud Indenpendent'i palvele kommenteerida Wall Street Journali avaldist.

P.S.

"Need mässulised on meie jaoks (näit. Golani rüütlid) kõige ehtsamad palgasõdurid koos kõigi oma tagajärgedega. Nad võitlevad teisel pool piiri, et me ei peaks seda tegema. Ma ei tea täpselt, kui palju koostööd tehakse, kuid tõenäoliselt on see palju enam, kui Lääne ajakirjandus ütleb, "- Israel Lavi, endine "Mossadi" kõrge ametnik.

      Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituut: Süüria edelaosa on Iisraeli tegevusele ja                                            mõjule avatud, vaja on tegutseda

                                                        (26.06.2017)

IDF-i brigaadikindral, Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudi tegevdirektor (juhataja asetäitja) Udi Dekel jagab mõtteid Venemaa, Iraani ja USA Süürias asuvate jõudude paigutuse osas ning kutsub Iisraeli üles Süüria edelaosas "tegutsema". See pole esimene kord, kui Iisraeli laienemist Süüria lõunaossa arutatakse kõrgete ekspertide keskkonnas.

Udi Dekel: Ida-lääs ja põhi-lõuna suund. Süüria pärast ISIS-e langemist (lühike ümberjutustus)

"Üha enam ilmub märke, mis viitavad ISIS-e eelseisvale langusele Süürias."

Süüria vabastatud idaosast saab piirkonna kontrollimiseks USA ja Iraani vaheline vastasseisu keskus. Juuni esimene pool tähistas USA juhitud koalitsiooni (kurdid, Süüria Demokraatlikud jõud, USA lennundus ja koalitsioonid) Raqqa-le kallaletungimise lõppfaasi algust.

Teiselt poolt üritavad Bashar al-Assad ja liitlased parandada oma positsiooni Deir ez-Zori piirkonnas, tugevdada suunda Raqqa poole ja võtta kontroll võtmepositsioonide üle Süüria-Iraagi piiril.

"Kahe mõjutelje kokkupõrge."

Iraan soovib luua "šiiitide maismaasilla" Iraanist läbi Iraagi ja Süüria Liibanoni. Iraani kõrgeima juhi (Ali Khamenei) nõuniku Ali Akbar Velayati sõnul võimaldab see "sionismile vastu seista".

USA koalitsioon töötab selle nimel, et luua "kiil, mis läheb põhjast lõunasse" - Türgist Jordaaniasse, läbi Süüria idaosa. See võimaldab murda šiiitliku silla ja nõrgendada Iraani mõju piirkonna riikidele. USA ja tema liitlased loovad "turvaalad", kuulutavad välja omal algatusel "dekonfliktitsoonid" ega luba Assadi ja Iraani jõududel sinna siseneda. Näiteks tulistas ameerika hävitaja 18. juunil Raqqa piirkonnas Süüria õhuväe lennuki alla.

Iraani eesmärgid Süürias:

- kaitse domineerimine Iraagis

- Assadi režiimi ellujäämine

- maismaakoridor Liibanoni

- ISIS-e hävitamine Süüria-Iraagi piiril

- lõhki rebida USA Süüria eraldamise kava

- takistada Süüria idaosa üle kontrolli kehtestamist USA-d toetatavate jõudude poolt.

Selles kontekstis jääb Venemaa seisukoht arusaamatuks. Ühest küljest räägitakse Moskvas Assadi režiimi jõupingutuste toetamisest Süüria idaosas. Nii, 8. mail kirjutas Süüria ajaleht Al-Vatan, et "Deir ez-Zori vabastamise operatsiooni raames saabus linna "Süüria ja Venemaa relvajõududele suur toetus". Samal ajal teatati jõupingutuste koordineerimisest USA-ga, läbirääkimistest Süüria ja Ameerika jõudude kokkupõrgete vältimiseks ning püüdest kokku leppida "turvatsoonid". Venemaa teatas hiljuti, et "kõik lendavad objektid, nendehulgas lennukid ja rahvusvahelise koalitsiooni mehitamata sõidukid Eufrati jõest läänes kujutavad endast õhutõrje sihtmärke".

Võitluses Süüria kaguosa kontrolli eest võttis USA Süüria küla Et-Tanfi ameerika baasis kasutusele kaks HIMARS MLRS (mitmiklaske raketisüsteem) patareid. Venemaa kaitseministeerium ütles, et sõjatehnika sisenemiseks on vaja Damaskuse valitsuse luba. Seejärel süüdistati Ühendriike selles, et nad ei suutnud ISIS-e võitlejatel Raqqast takistada Deir ez-Zori poole väljumast.

Assadi-meelne koalitsioon eesotsas Venemaa ja Iraaniga jälgib suure murega USA tegevust Süüria lõuna- ja idaosas. Aga see on:

- „Turvatsooni” loomine Jordaania-Süüria piirile

- rünnakud Assadi vägede vastu

- Süüria opositsiooni väljaõpe

- USA erivägede lähetamine

- suurem toetus õhust ja suurtükiväelt.

Iraani ja võib-olla ka Venemaa seisukohast on see uus etapp USA püüdlustes kujundada Süüria tulevikku pärast ISIS-e hävitamist. Eesmärk: neutraliseerida Iraani kohalolu ja mõju Süürias.

"Trumpi administratsioon sisaldab elemente, mis on Iraani suhtes äärmiselt vaenulikud ja nõuavad sõjategevuste laiendamist Süürias. See on võimalus põrkuda Iraaniga "mugaval" mänguväljal."

Ilmselt tegid need elemendid ettepaneku luua Iraani ohjeldamiseks Ameerika "kiil põhjast lõunasse". Kuid James Mattis ja USA sõjaline juhtkond ei soovi avada laia rinnet Iraani ja tema vägede vastu Süürias, see võib segada peamist eesmärki - ISIS-e hävitamist. Vähemalt antud etapis püüab sõjaline juhtkond vältida hõõrumisi Iraani ja Venemaaga. Vahepeal püüdleb Iraan otsustavalt selles piirkonnas oma eesmärkide saavutamisele, kontrollides samal ajal USA sekkumise piire. USA-Iraani eskalatsiooni potentsiaal Süürias on olemas, see võib ka Iraaki levida.

"Praegu kujutab võidujooks Süüria kontrolli üle endast Iraani ja USA vahelist konkurentsi, mis kehtestas kaks vastavat telge: Ameerika vertikaalne (põhjast lõunasse) ja Iraani horisontaalne (idast läände)."

Siiani võis Süüriat pidada omamoodi ruutudega mänguväljakuks, millede liikumine mõjutas teiste asjade seisukorda. Venemaa - on tugevnenud kesk-läänesektoris, sealhulgas Vahemere rannikul, Türgi - põhjasektor, USA - on keskendunud Süüria kirdeosas ISIS-ega peetavale sõjale ja proovib nüüd tegutseda kagusektoris.

"Selle tulemusel jääb riigi edelaosa Darast kuni Golani kõrgendikeni avatuks Iisraeli ja Jordaania tegevusele ja mõjule, mis peaksid hakkama tegutsema enne, kui pole veel liiga hilja."

Iisrael ei tohiks unustada Venemaa mõju Süürias ja on vaja saavutada Moskvaga vastastikune mõistmine, vähemalt varjatud tasemel.

Venemaa teab, et Iisrael võib oma potentsiaaliga Süüriale märkimisväärset kahju tekitada ning eelistab säilitada Iisraeliga mõistmist ja võtab tema muret tõsiselt.

P.S.

Julien Barnes-Dacey Euroopa välissuhete nõukogust:

"Keegi Washingtonis loodab, et USA võib nõrgendada Iraani mõju Süüria idaosas, kuid see on lõputu sõja retsept ... Iraan on juba initsiatiivi haaranud."

Tuleb lõuna- ja põhjatsoonidele keskenduda, USA ja Iraani vastasseis Süüria idaosas võib “otseseks konfliktiks” kasvada, millesse on oht kaasata Iraak ja Venemaa, usub Barnes-Dacey.

Minu kommentaar:

Iisrael üritab takistada Süüria seaduslikul valitsusel (liitlastel) oma "piiride" lähedal asuvatel aladel kontrolli taastamist, samuti kardab Iisraeli režiim nagu surma Assadi vägede lähenemist Süüria Golani kõrgendikele, mida ta on juba 50 aastat ebaseaduslikult okupeerinud. Ajakirjanduse andmetel peab Iisrael Golanidel terveid terroristide rühmi, samal ajal kui IDF tulistab regulaarselt Süüria armee positsioone. Mida tähendab Dekeli arvates "Iisrael peab tegutsema hakkama"? Minimaalselt on see toetuse suurenemine terroristidele ja sõjaline teravnemine vastasseisus Süüriaga. Maksimaalselt - vägede sisseviimine ja Iisraeli huvitavate Süüria territooriumide okupeerimine ning puhvertsooni loomine. Loomulikult võib see kõik juhtuda ainult rahvusvahelisi seadusi, norme ja reegleid rikkudes ning Damaskuse, Teherani ja Moskva terava protestiga.

                Kissinger: Võib-olla on "Iraani radikaalne impeerium" lähenemas

                                                        (07.08.2017)

Endine USA riigisekretär Henry Kissinger, kes vaatamata oma kõrgele eale (94-aastat) lendab regulaarselt üle Atlandi ookeani, et külastada Vladimir Putinit, ennustab, et Iraani impeerium võib tekkida, võidu korral terrorismi üle Süürias. Samuti tunnistas Kissinger, et Venemaa "uus roll" Lähis-Idas mõjutab kujundatavat korda.

"Kui ISIS-e poolt hõivatud territooriumi okupeerib Islami Revolutsioonilise Kaardiväe Korpus või selle koolitatud ja saadetud šiiitide väed, võib tulemuseks olla territoriaalne vöö Teheranist Beirutini, mis võib tähendada Iraani radikaalse impeeriumi tekkimist," kirjutab Kissinger artiklis "Kaos ja kord muutuvas maailmas".

Seda, et Iraan püüab "šiiitide maismaasilda" luua Iraagi ja Süüria kaudu Iraanist Liibanoni, märgiti varem Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudis.

Haaretz: Netanyahu lobises välja, et Iisrael tulistas

"kümneid kordi" Süürias Hezbollah'd

(09.08.2017)

Ajaleht Haaretz teatas, et Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu lobises juhuslikult välja arvukatest rünnakutest Süürias Hezbollah vastu. Suletud kohtumisel kolleegidega Ungarist, Tšehhi Vabariigist, Poolast ja Slovakkiast kanti Netanyahu sõnad kogemata üle ajakirjanike kõrvaklappidesse.

"Me blokeerisime piiri mitte ainult Egiptusega, vaid ka Golani kõrgendikel... Ütlesin Putinile, kui näeme, et nad viivad relvi Hezbollah'le, kahjustame neid. Oleme seda teinud kümneid kordi," ütles Netanyahu.

   RJUI (Rahvusliku Julgeoleku Uurimise Instituut) Iraani takistamise kohta Süürias

                                                         (29.08.2017)

IDF brigaadikindral, RJUI tegevdirektor Udi Dekel ja Carmit Valency mõtlevad Iraani ohjeldamise üle Süürias. Allpool on ümberjutustus nende artiklist "Iraani oht Süürias: nii halb, kuidas tundub?"

Šiiitide rahvaväelasi on Süürias umbes 20 tuhat. Ehkki Iraani sõjaväelasi on vähem kui 1000, on Iraani poliitiline ja sõjaline mõju Süürias väga suur. Iraani huvid on suunatud Bashar al-Assadi (strateegiline liitlane) režiimi säilitamisele ja tugevdamisele ning sidemete tugevdamine Liibanoni Hezbollah'ga. Iraan tahab Süüria muuta "šiiitide poolkuu" keskuseks, mis ulatub Teheranist läbi Bagdadi ja Damaskuse kuni Beirutini ja Vahemere kallasteni. Samal ajal tahab Iraan kasutada oma mõju Süürias Iisraeli ähvardamiseks ja survestamiseks.

Iisrael jälgib murega Iraani tugevnemist Süürias. Jeruusalemm pole rahul Venemaa lubadustega hoida Iraani-meelsed jõud Golani kõrgendikelt eemal. Iisrael teatas, et ei lepi Iraani ja tema liitlaste sõjalise kohalolekuga Süüria territooriumil.

Iisraeli teade Venemaale ja USA-le seisneb selles, et kui Iraanil on kohalolek piiril, võib Iisrael oma tegevusetuse poliitikat muuta ja sekkuda otse Süüria lõunaosa sündmustesse.

Iraani soov suurendada mõju selles piirkonnas puudutab Iisraeli.

Esimene ähvarduste voor. Iraan võib paigutada Lõuna-Süüriasse liitlasväed, peamiselt Hezbollah, mis võimaldab kiiresti jõuda Iisraeli piirideni Golanidel. Sel juhul võimalikus konfliktis Hezbollah'ga Liibanonis avaneb teine rinne Süürias.

Teine ähvarduste ring. Iraani kohalolek Süürias lihtsustab sidemeid Hezbollah'ga. Iisrael töötab Hezbollah takistamise nimel Süürias ja Liibanonis, Iraan aga varustas Hezbollah'd tuhandete rakettide ja droonidega. Peale selle, Süüria olukorra stabiliseerimine võib tugevalt piirata Iisraeli tegevusvabadust Hezbollah'ga talle relvade tarnimise tõkestamiseks läbi Süüria territooriumi.

Kolmas ähvarduste ring. Iraani mõju edasine tugevdamine Süürias võib: muuta Süüria Iraani sõjaväe logistikakeskuseks, tugevdada Süüria Hezbollah'd, luua sarnane Iraani protektoraat.

Neid stsenaariume piiratakse järgmiste teguritega:

1. Suhted Venemaaga ja konkurents sellega Süürias, Iraan püüab mitte sattuda vastasseisu.

2. Iraan on mures otsese konflikti pärast USA-ga.

3. Praegu püüab Iraan vältida vastasseisu Iisraeliga.

4. On võimalik, et Iraani domineerimisele Süürias hakkavad vastu seisma sellised piirkondlikud mängijad, nagu Türgi, Saudi Araabia, Jordaania ja Iraak.

5. Sunniitide elanikkond Süürias.

6. Iraani piiratud ressursid ja sisepoliitiline olukord.

On väheusutav, et Iraanil on järjepidev plaan haarata kontroll Süüria üle ja muuta see protektoraadiks selle sõna täielikus tähenduses. Kõike eelnevat arvesse võttes on Iisraelil mitmeid võimalusi:

a). Sõjaliselt kasvab võime Süürias Iraani kahjustada.

b). Keskendutakse Süüria lõunaosale ja puhvertsooni loomisele, mis eraldaks Iisraeli Iraani ja Süüria vägedest. Seda saab saavutada tugevdades sidemeid kohalike mängijatega ja pakkudes mitmekülgset abi.

c). Esitada Venemaale neli nõudmist: Iisraeli (äärmisel juhul kulisside taga) osalemine Süüria tuleviku määramisel, Iraani ja tema liitlaste kohaloleku ärahoidmine Iisraeli piirist lähemal kui 40 kilomeetrit, Iraan ei tohi kasutada Venemaa rajatisi (meresadamad ja lennuväljad), takistada vene relvade üleandmist Hezbollah'le ja teistele šiiitlikele rahvaväelastele.

d). Töötada välja USA-ga Süüria ja Iraani kohta ühine strateegia - veenda Washingtoni šiiidi poolkuud lõhki rebima, vähendada Iraani mõju Iraagis, meelitada USA-d looma puhver Lõuna-Süürias ja tegema koostööd Jordaaniaga.

e). Rahvusvahelisel tasandil toetada Iraani, kui õõnestava ja destabiliseeriva jõu mainet.

f). Koostöö Süüria sisejõududega - sunniitide, kurdide ja druužidega, Iraani kiuste.

Iisrael peaks Süüria tuleviku osas oma seisukohta selgelt väljendama: föderaalne struktuur, takistada keskvalitsuse loomist Damaskuses, välisjõud peavad Süüriast lahkuma, eriti Hezbollah ja šiiitide rahvavägi. Kuid arvestades Iisraeli käsutuses olevaid vahendeid, ei ole Iraani ähvardus Süürias praegu siiski talumatu julgeoleku väljakutse.

                              Ideaalne aeg kriminaalseks agressiooniks

                                                     (08.09.2017)

Iisraeli töö Süürias kutsub esile vaimustuse. Netanyahu äärmuslik režiim tegutseb järjekindlalt ja halastamatult - alates terroristide või "relvastatud inimeste" toetamisest Süüria lõunaosas kuni otseste elavjõudude ja objektide ründamisteni. Viimase agressiooni aeg valiti ideaalselt.

1. 23. august - Netanyahu "kiire" lend Sotši Vladimir Putini juurde, sel kohtumisel arutati Iraani tugevdamist Süürias. Rünnak pärast visiiti on signaal Süüriale ja Iraanile, et Netanyahu võis milleski kokku leppida. Kas fakti ennast oligi (?) on ebaoluline, bluff ja näilisus on tähtis.

2. 5. september - Iisraelis algasid viimase 19 aasta suurimad kümnepäevased õppused, mille käigus kümned tuhanded sõdurid (lennundus, merevägi, eriväed) töötavad välja tõenäolist Liibanoni sissetungi ja "tõrjuvad" Hezbollah rünnakuid. Vastavalt 1987. aasta Genfi konverentsi deklaratsioonile on üheks riigiterrorismi määratlevaks kriteeriumiks sõjalised manöövrid ja õppused, mis viiakse läbi teise riigi piiride lähedal ning ohustavad selle iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Ründelöök harjutuste varjus tundub loogiline ja topelt alatu.

3. 6. september - ÜRO komisjoni aruanne, milles Süüria armeed süüdistatakse 20 keemiarelva kasutamise juhtumis, sealhulgas aprillirünnakus Khan Shaykhuni linnale (Idlibi provints), kus terroristide sõnul tapeti 80 inimest. Pärast eilset õhurünnakut teatas Iisraeli mõjukaima mõttekoja, RJUI juhataja Amos Yadlin, et objektil Masiafi's toodetakse keemiarelvi ja ülitäpseid rakette. Yadlin lisas ka, et "rünnak on Iisraeli moraalne avaldus seoses Süüria veresaunaga". Samuti võib Iisraeli meedia teatel olla rünnatud tehas seotud Iraaniga ja Hezbollah relvastamisega, kellel on juba niigi kümneid tuhandeid rakette.

See pole esimene kord, kui Iisrael ründab Süüria sihtmärke. Näiteks 2013. aasta jaanuaris pommitati Damaskuses asuvat uurimiskeskust ja 2017. aasta märtsis ründasid nad Damaskuse lennujaama. Tehtud on Iisraeli tellimus laiendada oma julgeolekule ähvardavate ohtude ringi. Edasi võib oodata rünnakuid tsiviilinfrastruktuurile või objektidele, millele Iisrael kuulutab olevat "kahesuguse otstarbe", siin on juba võimalik mitte varjata Hezbollah või Iraani müütilist ohtu.

"Ma ütlesin Putinile, kui me näeme, et nad edastavad Hezbollah'le relvi, siis kahjustame neid. Oleme seda teinud kümneid kordi," ütles Netanyahu.

Sellest, et Iisrael pommitab Süüriat siis, kui ta seda vajalikuks peab, teatas meile juulis Iisraeli Riikliku Julgeolekunõukogu endine esimees, IDF'i kindralmajor Yaakov Amidror. Tema sõnul võivad Iraan ja Hezbollah saada Süürias sillapea "stardiplatsideks" ja "Iisrael peab seda ükskõik mis hinnaga" takistama. Kui Amidroralt küsiti, kas Iisraelil on Süürias selline tegevusvabadus, vastas ta: "Ma ei näe, kes ta peatab."

Vaatamata teadetele, et nad ei sekku konflikti, on Iisrael vahest üks peamisi osalejaid sõjas Süüria seadusliku valitsuse vastu. Iisraeli tegevus Süürias raskendab võitlust rahvusvahelise terrorismiga ja ohustab Venemaa huve ning Venemaa kodanike elu.

Täna ilmus teateid sellest, et IDF sisenes Süüria territooriumile Golani kõrgendikel Al Qunaitra provintsis. Kui Iisrael okupeerib sõjaliste õppuste varjus Golanid või teisi Süüria territooriume, siis ei tohiks see üllatada, sest nad on sissetungist Süüriasse juba väga pikka aega rääkinud. Tuletan meelde mõndasid publikatsioone: “RJUI: Süüria edelaosa on avatud Iisraeli tegevusele ja mõjule, tuleb tegutseda”, “Judaismireformi Liidu aupresident Eric Yoffi: Iisraelil on aeg Süürias sekkuda”, “Süüria lõunaosa antakse Iisraeli protektoraadi alla?"

                                      ÜRO silmakirjalikkus ja jultumus

                                                     (17.11.2017)

Uudistevoogudest võis juba lugeda, et ÜRO Peaassamblee kolmas komitee võttis vastu Süüria kohta resolutsiooni. Dokument mõistab hukka inimõiguste rikkumise Süüria konfliktis Süüria seadusliku valitsuse ja tema terrorismivastaste liitlaste - Hezbollah ja Iraani-meelsete jõudude poolt. Neid süüdistatakse järgmises: valimatud tapmised, tahtlikud rünnakud tsiviilelanike vastu, nälja kasutamine sõjapidamisviisina ja keemiarelvade kasutamine.

Aga. Meediuminiššides ei kirjutata, kes täpselt selle laimu kokku klopsisid. "Middle East Monitor'i" teatel esinesid resolutsiooni autoritena Saudi Araabia ja Iisrael, selline kaasautorlus registreeriti esimest korda. See tähendab, et oleme tunnistajaks avatud diplomaatilise liidu või rinde moodustamisele, kus näib, et antagonistid teevad edukat koostööd inforünnakus verest tühjaks lastud Süüria ja tema liitlaste, kelle hulka kuulub Venemaa, vastu. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et Iisraelil ja Saudi Araabial puudub moraalne õigus selliseid süüdistusi esitada.

Saudi Araabia jätkab verist agressiooni Jeemeni rahva vastu, hävitatud on sadu tuhandeid tsiviilinfrastruktuuri objekte, tapetud umbes 12 tuhat rahumeelset elanikku, viiendik neist on lapsed, Jeemeni Kõrgeima Poliitilise Nõukogu kontrollitav territoorium on totaalses blokaadis. Ja siin on uus šokeeriv uudis Briti inimõiguste aktivistidelt organisatsioonist "Save the Children". Aasta lõpuks ulatub nälga ja haigustesse surnud Jeemeni laste arv 50 tuhandeni, praeguseks on surnud umbes 40 tuhat.

Kõik see on "humanitaarkriisi kätetöö" tagajärg. ÜRO ise kasutab seda sõnastust, mille peamised arhitektid on Saudi Araabia ja kaasosalisena USA. Muide, neil päevil võtsid Ameerika saadikud vastu resolutsiooni, milles nad teatasid, et ei andnud USA armeele luba osaleda Jeemeni vastases Saudi sõjas. USA abistab Saudi Araabiat luureandmetega ja tankimisega õhus. See tähendab, et ameeriklased tegutsevad ka Jeemenis ebaseaduslikult, isegi oma isiliku õiguse alusel.

Sionistliku režiimi kuriteod on samuti hästi teada. Iisraeli äärmuslikku poliitikat Palestiina põlisrahvaste vastu võiks täielikult kvalifitseerida valimatute tapmiste ja rahumeelsete elanike vastu suunatud tahtlikeks rünnakuteks. Kahe miljoni elanikuga Gaza sektori blokaadi võib nimetada nälja kasutamist sõjavahendina - tänapäeval sõltub umbes 80% Gaza elanikest rahvusvahelisest humanitaarabist. Meie aja kisendavaim okupatsioon on käimas, siin on paar värsket uudist. Esiteks: Iisraeli valitsus tunnustas Palestiina eramaa konfiskeerimist juutide okupatsiooniasunduste kasuks Jordani Läänekaldal. Teiseks: oktoobri keskel teatas Netanyahu, et Jordani jõega külgnevad alad "jäävad igavesti Iisraeli osaks". Nii kinnitas režiim taas Palestiina territooriumi de facto annekteerimist.

Iisraeli eriline jultumus seisneb selles, et ÜRO-le sissemaksete tegemisest keeldumisel ja sisuliselt majandussanktsioonide väljakuulutamisel jätkab ta auväärse organisatsiooni kasutamist oma labaste eesmärkide saavutamiseks.

    Süüriasse suunduv Iraani-Vene rong on juba läinud ja Iisrael ei jõua sellele järele

                                                       (12.03.2017)

Iisraeli ja sionistide päevakorra peavaatleja avaldas "versioonid" veel ühest Iisraelile omistatud sõjaaktist Süüria ja Iraani suhtes. Nagu kombeks, näib Iisrael olevat üsna kohev instrument võõrastes kätes, nimelt Venemaa, mida tehakse süstemaatiliselt ja patriootide rõõmuks, kes mõistavad hämaralt toimuva olemust.

Meedia teadete kohaselt sooritati Damaskuse lähedal asuvale Iraani sõjaväebaasile raketirünnak (kaks või kolm raketti lennukilt jõudis sihtpunkti ja kaks "maa-maa" raketti peeti kinni), kuid ametlik Teheran seni vaikib ning Iraani ajakirjandus eitab rääkimist Süüria sõjaväelisest objektist. Samuti saabuvad teated, et sellesse baasi olid paigutatud Hezbollah ja Iraani-meelsed väed.

Tulemas on koguni kuus versiooni, seda suurem on võimalus kogemusteta lugeja arvamiseks või meelitamiseks (?). Siin on peamised pärlid:

- Venemaale pole Süürias Iraani tugevdamine kasulik, ta ohjab seda Iisraeli kätega, sellel teemal on salajased kokkulepped

- rünnak lepiti kokku Venemaaga

- Lasti välja 4 raketti, kaks alla laskmiseks ja demonstreerimaks Venemaa iraanlaste kaitset Süürias.

Kui me räägime publitsistikast ja neil "versioonidel" on õigus eksisteerida ainult selles žanris, siis on sellistes sõnastustes vaja oma sõnu vähemalt mõne tunnuse, poliitikute ja teadlike inimeste tsitaatide, lugupeetud meedia andmete või vähemalt teie enda autoriteedi abil põhjendada. Midagi sellest meile ei esitatud. Seetõttu võin süüdistada nende "versioonide" autorit Venemaa laimamises, russofoobias, desinformatsioonis, hävitavas propagandas ja võltsuudiste valmistamises.

Sellest, et Venemaale ei ole Süürias Iraani tugevdamine "kasulik", räägib peamiselt Iisrael ise ja tema agendid - nimelt sionist üritab meie juhtkonda selles veenda. Nagu rahva seas öeldakse, "ässitavad sitapead võitlema", nagu tehakse oskuslikult Saudi režiimiga. Muidugi on Süürias Iraani ja Venemaa vahel teatav konkurents, kuid see on terve ning eeldus, et Venemaal on Iisraeli vägede poolt Iraani sõjalise ohjeldamise osas salajane kokkulepe, kuulub seniilse dementsuse ilmingute kategooriasse. Iisraeliga selles küsimuses salajaste kokkulepete sõlmimine on nagu enese poliitilisse püünisesse seadmine ja Venemaa Lähis-Ida poliitika kokkuvarisemise strateegilise riski tekitamine. Kas te kujutate ette, mis juhtub, kui šantažeerija sellist vandenõud veenvalt tõestab? Sama võib öelda Iisraeli rünnakute Süüria territooriumile "kooskõlastamise" kohta Venemaaga.

Trump ei koordineerinud Vladimir Putiniga kogemata midagi (?), kui ta pani Süürias toime terroriakti, rünnates lennuväebaasi Tomahawkidega. Kõike võib öelda - “tegevusetus” või “silmade sulgemine”, kuid ainult mitte “koordineerimine”.

Nende "versioonide" väljamõtleja anamnees on kurvastav. Mina, kui heatahtlik, soovitan talle voodirežiimi ja ranget puhkust, mida juba varem mainiti.

Tegelikult oleme tunnistajaks Netanyahu äärmusrežiimi järjekindlale poliitikale ohjeldada Süürias Iraani ja Hezbollah'd, mida Iisrael nimetab peamiseks ohuks, mis ei vasta muidugi tegelikkusele. Ainus oht Lähis-Ida rahule ja stabiilsusele on USA ja Iisrael, kes oli isehakanud "ÜRO Palestiina eraldamise kava" rikkuja. Olles seda dokumenti lugenud ja pisut juudi riigi kujunemise ajalugu uurinud, võib iga teadmishimuline uurija järeldusele jõuda, et Iisrael on illegaalne moodustis, nagu ISIS’ki.

"Neile, kes ei tea, Iisraelil on tuumarelvad ja see on Lähis-Ida kõige ohtlikum riik," ütles Hollandi endine peaminister Dries van Agt eelmisel nädalal.

Iisraeli ja Ameerika poliitikud ning eksperdid on juba pikka aega - aastaid - rääkinud Iraani "ohust" Süürias. Süüria territooriumi vabastamisega terroristide hordidest, mida toetavad USA, Katar, Saudi Araabia ja mõjuka meedia teatel ka Iisrael ise, on sionistide ja nende käsilaste retoorika muutumas üha ähvardavamaks. Näiteks lobises IDF-i kindralmajor, Iisraeli Riikliku Julgeolekunõukogu endine esimees, Strateegiliste Uuringute Keskuse Begin-Sadat teaduslik kaastöötaja Yaakov Amidror suvel välja, et IDF sekkub ja “hävitab” kõik katsed luua Süürias Iraani ja Hezbollah sõjalist infrastruktuuri. Kui Amidrorilt küsiti, kas Iisraelil on Süürias selline tegevusvabadus, vastas ta: "Ma ei näe, kes ta peatab." Ja see on tegelikult ka nii. Iisraelil on piirkonna tugevaim armee, selle taga seisab kogu USA bandiitide võim ja kogu maailma juutlus.

"Me ei luba Iraani kohalolu [Süürias], hoiatasime neid seal asuvate tehaste ja sõjaväebaaside ehitamise eest," ähvardas IDF-i peastaabi juht Gadi Aizenkot.

"Me ei luba juudi riigi hävitamiseks [Iraani] režiimil tuumarelvi omandada, me ei luba selle režiimi alalist sõjalist kohalolekut Süürias, kus nad üritavad end sisse seada avatud kavatsusega meie riik hävitada," ütles Netanyahu pärast praegust agressiooniakti.

Muide, Netanyahut küsitleti korruptsiooni osas juba kuuendat korda. Tavalises riigis oleks see põhjustanud vabatahtliku tagasiastumise, Iisraelis aga mitte.

Mulle nähtub, et Venemaa on tõmmanud Iisraelile mingid piirid, mida see ei tohiks ületada, seetõttu pole me viimase aasta jooksul näinud kümnete ja sadade ohvritega eriti veriseid rünnakuid. Meenutan teile, 2015. aasta mais teatas agentuur TASS, et Damaskuse äärelinnas toimunud Iisraeli õhurünnaku tagajärjel hukkus 300 Süüria sõjaväelast, veel sadu sai erineva raskusastmega vigastusi. Selles etapis ei sekku Venemaa sionistide vastasseisu Iraaniga. Süürias oleme taganud Süüria rahva adekvaatse osa turvalisuse, sõbraliku valitsuse ja riiklikud huvid, ülejäänud pole meie asi. Kuid tulevikus võib Venemaa seisukoht Iisraeli agressiooni suhtes muutuda. Esiteks seetõttu, et sionistide edasised sõjalised provokatsioonid Süürias võivad viia suure sõjani, mille võimalust tunnistas isegi russofoob ja Haaretz'i alaline autor Amos Harel. Teie alandlik teener kirjutas sellest aasta alguses (artikkel "Iisraeli edasised sõjalised provokatsioonid Süürias võivad USA viia sõjani Iraani vastu").

Iraani eesmärgid sarnanevad paljuski Venemaa suundadega, eelkõige nende endi julgeoleku tagamisele; esile tõsta saab kolme peamist:

1. Mingisuguse maismaasilla "Iraani-Iraagi-Süüria-Liibanoni", võimalik, et mereväebaasi, ehitamine Vahemere rannikule.

2. Sillapea loomine sionistide ja kaitserünnakute tõkestamiseks juhul, kui lai riikide koalitsioon, sealhulgas USA, Saudi Araabia ja Iisrael, ründab Iraani.

3. Rahvusvahelise terrorismi likvideerimine.

Kõik viitab sellele, et Iraan on teise ja kolmanda punkti täielikult või siis peaaegu täielikult rakendanud. Praegu ISIS'e elajas püüdleb, aga Süürias on umbes 70 tuhat Iraani-meelset formeeringu võitlejat, kuid need on niinimetatud "Iraani opositsiooni" hinnangud ja neid saab hüsteeria paisutamiseks suurendada.

Võib jääda mulje, et Iisraeli tegevused on hilinenud, Iraani-Vene rong Süüriasse on juba lahkunud ja sellele enam järele ei jõua. Siin arvestasid sionistid ja nende agentuur USA-s strateegiliselt valesti. Paljuski ajas Venemaa hiilgav sõjaline kampaania kaardid segi. Süüria rahva vabaduse altaril ja Venemaa julgeoleku tagamisel oma elu andnud Vene sõjaväelastele igavene mälestus. Ja kuivõrd rahvusvaheline terrorism hävitatakse Süürias lõplikult, tekivad küsimused lõunanaabri riikliku terrorismi ja selle ennetamise adekvaatsetes vastustes ning samuti Süüria territoriaalse terviklikkuse taastamise kohta.

                                  Ameerika "Plaan B" Süüria jaoks

                                                 (01.02.2018)

Professor Marcello Ferrad de Noli suurepärane artikkel, milles ta järeldab, et USA tugevdab Süürias okupatsiooni. Olen temaga täiesti nõus nii hiljutiste sündmuste tõlgendamisel kui ka järelduste tegemisel. Näib, et kõik on ilmne, kuid tegelikult teeb head meelt see, et "seal" on mõistlikke ja ausaid inimesi, kelle nägemus Süüria problemaatikast kattub peaaegu täielikult minu omaga.

Marcello Ferrada de Noli on silmapaistev teadlane, professor, meditsiiniteaduste doktor ja publitsist, organissatsiooni "Rootsi arstid inimõiguste eest" asutaja ja juht.

Marcello Ferrad de Noli artikli “Ameerika "Plaan B" Lähis-Ida ja Süüria kolmandiku okupatsiooni kohta” lühike ümberjutustus.

Ameerika "Plaan A" Süüria kohta seisnes Bashar al-Assadi valitsuse vägivaldses kukutamises, kuid Obama-Clintoni režiim kannatas ebaedu. Liitlaste (Venemaa, Iraan ja Hezbollah) abiga on Süüria valitsus püsinud ja püüab kogu riigi territooriumil suveräänsust taastada. "Plaani A" läbikukkumine tõi kaasa katastroofilised humanitaaralased tagajärjed - sõjategevuse tagajärjel hukkus 400 tuhat inimest, paljudest said pagulased. Samuti pöördusid ebaõnneks ka "džihadistliku opositsiooni" toetamine ja relvastamine, kuna Ameerika relvad langesid ISIS'e kätte ja tugevdasid terroriste.

Trumpi eelvalimiskampaania retoorikast ilmnenud optimism mittesekkumise kohta on hajunud. Pärast valimisi edastas ta USA sõjalise osaluse küsimused välismaal kaitseministeeriumile, mida ei olnud Barack Obama režiimi ajal.

Mõni meedia on kirjeldanud Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arengu Agentuuri (USAID) juhi Mark Green'i ja Ameerika Ühendriikide Keskjuhtimise (CENTCOM) juhi kindral Joseph Votel'i visiiti Raqqa'sse, kui katset hinnata linna ülesehitamise jõupingutusi (näit. pärast ameeriklaste pommitamist on 80–90% Raqqa'st varemetes). Kuid meedia vaikis sellest, et kolm päeva enne Greeni ja Voteli saabumist alustas USA sõjavägi Raqqa lähedal asuva El Tabka õhubaasi (näit. USA'l on Kurdi tsoonis umbes 15 sõjaväebaasi, sealhulgas kolm õhuväebaasi) taastamist. Seega on selle paarikese külastus seotud pigem sõjaväe õhubaasiga kui Raqqa taastamisega.

"Plaan B" seisab kahel ehituse staadiumis vundamendil.

1 - läbirääkimiste ebaõnnestumine Genfis ja vastavate läbirääkimiste boikott Sotšis (näit. kurdi separatistid keeldusid Sotšisse sõitmast).

2 - "rahvusvahelise üldsuse" oodatav toetus otsesele sõjalisele sissetungile Süüriasse vastuseks massimõrvadele "keemiarelvade" kasutamisega.

Lähis-Ida asjade asekantsleri kohusetäitja David Satterfield avas eesriide, kus ta ütles muu hulgas järgmist:

- kui Süüria rahukõnelused ei edene, on USA-l "alternatiivne plaan"

- USA eesmärgid Süürias on ISIS puruks peksta, stabiliseerida Süüria kirdeosa ja võidelda Iraani mõjuvõimuga.

"Nagu ma arvan, on okupatsiooni jätkamiseks ja laiendamiseks Süürias ameeriklastele vajalik rahuläbirääkimiste läbikukkumine. Andes Kurdi administratsioonile okupeeritud territooriumi üle teatava suveräänsuse ja omades Ameerika vägedele "kutset", loodab Pentagon lahendada sõjaväe ebaseadusliku kohaloleku Süürias. Süüria killustamine pole ainus geopoliitiline eesmärk." kirjutab Noli.

USA lõppeesmärk Süüria põhjaosas on oma kohaloleku jätkamine Süüria valitsuse ja Iraani destabiliseerimiseks ning Lähis-Ida muutmiseks “uueks tagaaiaks”. USA, EL ja Saudi Araabia finantshuvid jätkavad sõja õhutamist kuni nende ammuse naftajuhtme kava elluviimiseni. Kui see strateegia läbi kukkub näiteks Türgi sõjaliste operatsioonide tõttu, siis ronib USA Süüriasse lõunast, tõenäoliselt toimub see pärast vale lipu all toimuvat „keemiarünnakut“.

Tillersoni avaldus Ameerika vägede Süürias viibimise säilitamise kohta isegi pärast ISIS'e lüüasaamist näitab, et USA kavatseb tõsiselt Iraani mõjuvõimule vastu seista.

                                                             *****

Ameeriklaste poolt hävitatud Raqqa külastus selliste oluliste tegelaste, nagu Greeni ja Voteli poolt omab suurt sümboolset väärtust - see on umbes sama, kui riigi esimesed näod saabuvad "vaidlusalustele" territooriumidele. Sellega näitab okupatsioonirežiim, et ta on tõsiselt häälestatud ega kavatse Raqqa't vabatahtlikult ära anda. Ja see, kas USA hakkab linna taastamisele raha kulutama, on teisejärguline asi.

Ameerika eksperdid räägivad sageli "Süüria taastamisest", kuid jõupingutusi pakutakse teha rajoonides, mida seaduslik valitsus ei kontrolli. Samal ajal hoiatab "rahvusvaheline üldsus" igasuguse koostöö eest Bashar al-Assadiga. Ilmselt on selle sammu eesmärk Süüria tükeldamine.

Süüria põgenike kohta on hiljuti ilmunud huvitav väljaanne Pew Research Center'i veebisaidil. Nad lugesid kokku 13 miljonit ümberasustatud isikut ehk 56% sõjaeelsest elanikkonnast - 6,3 miljonit riigisiseselt ümberasustatud inimest, 6,7 miljonit lahkus kodumaalt.

Tillersoni jultunud avaldus USA sõjaväe kohaloleku säilitamise kohta Süürias on täielikult kooskõlas okupatsiooniloogikaga. "Terrorismivastase võitluse" valede hüüdlausete all tungisid nad ebaseaduslikult Afganistani ja kavatsevad nüüd Süürias kanda kinnitada, sealhulgas ameeriklased provotseerivad ja kasutavad kurdi separatismi. Eelmise aasta detsembris kirjutas RAND'i politoloog Patrick Johnston, et ISIS võib Iraagis ja Süürias oma "kalifaadi taaselustada". Selle juhtumi valguses räägib Johnston USA "pikaajalisest kohalolekust" Iraagis, unustamata samas mainida Iraani mõju pidurdamist.

Ja nüüd peamine küsimus: kes ajab ameerika okupandi Süüriast välja? Venemaa, Iraan ja/või Bashar Assad sellega tegelema ei hakka. Ehk Erdogan? Jälle ei. Türgi huvid on vaid kurdide tugevnemise takistamine. Selles küsimuses on Türgi väga tundlik ja tahaks USA peale roojata, aga Ameerika "Süüria Kurdistanis" asuvatele sõjaväebaasidele türklased sülitavad.

                                                    Ma süüdistan

                                                    (04.02.2018)

Seistes Venemaa huvide eest ja kaitstes verest tühjaks lastud Süüria rahvast terroristliku katku eest, hukkus Süürias veel üks vene kangelane. Hukkus nii, nagu hukkuvad ainult venelased - au ja väärikusega. Ta võitles lõpuni, nagu võitlevad ainult venelased. Tema asemel oleks ameeriklane suure tõenäosusega palvetanud elu kinkimise eest, lakkudes uue peremehe määrdunud taldu ja võib-olla oleks talle halastatud. Nii tegi kliiniline russofoob ja sõjasüütaja John McCain ning paljud teised. Kuid venelased ei vaja armu, venelased vihkavad vangistust süngete vahetusvõimaluste või lunarahaga. Venelased hindavad vabadust rohkem kui elu ja valivad kangelase surma.

Vene kangelane hukkus Idlibi provintsis. Aga kes seal siis tegutseb? Idlibis on palju bandesid, sinna põgenesid ISIS'e jäänused, veelgi varem põgenesid sinna kõrilõikajad Damaskuse, Aleppo ja teiste vabastatud kohtade alt, kuid domineerib seal Al-Qaeda. Süüria Al-Qaeda üritab mitmesuguste kaubamärkide taha varjuda - Jebhat al-Nusra, Jebhat Fatah al-Sham ja teised. Ja see polegi oluline, nad on alati valmis oma silte vastavalt peremeeste käsule muutma. Süüria Al-Qaeda peamine oht on selles, et sunniidi enklaavis üritatakse tegutseda poliitilisel tasandil, tema strateegia on suunatud elanikkonna seas populaarsuse saavutamisele, mis eristab teda ISIS'e inimsööjatest. Samuti imab ta edukalt ka väiksemad terroristide bandesid.

Vene kangelane hukkus ja me peame sellest olulised õppetunnid välja tooma. Aga kes toitis Idlibi mädapaiset? Nagu publitsist ja tagasihoidlik vaatleja kinnitan ma, et Süüria Al-Qaeda taga seisavad Ameerika, Türgi, Katari ja Saudi pooled. Eelnimetatud pumpasid terroristide bandesid raha, relvade ja luureandmetega. Kõik nad kasutasid terroriste Bashar al-Assadi seadusliku valitsuse kukutamiseks ja Süüria riigi tapmiseks. Võib lisada, et Türgi pool kasutas Süüria Al-Qaedat ka kurdi teguri pidurdamiseks. Kuid nüüd, pärast Venemaa, Iraani ja Hezbollah hiilgavat kampaaniat, kõik endised terrorismi pooldajad püüavad sõbralikult end näidata "terrorismi vastu võitlejatena".

Juhin teie tähelepanu veel ka terroristide otsesele kaitsele USA kogu võimsuse poolt - seda tõestab Trumpi rünnak Süüria lennubaasile Shairat'is pärast seda, kui terroristid teatasid “keemiarünnakust”. Siis õigustas punapäine jõhkard sõjalist agressiooni "riikliku julgeoleku eluliste huvide" kaitsega. Ja see on tõsi - Ameerika pool kasutab oma räpase impeeriumi hüvanguks pidevalt terroriste, nagu see oli Tšetšeenias, Afganistanis, Iraagis, Ukrainas ja Süürias. Ja nii see on, Ameerika sissetungija ei peatu millegi ees.

Vene kangelast ei tapnud Al-Qaeda ega mõni muu terroristlik nakkus. Vene kangelane tapeti Ameerika, Türgi, Katari ja Saudi poolt. Ma süüdistan!

Märkus. Selle kirjutamise ajal polnud veel teada, et piloot oli venelane - kangelase surmas hukkus Roman Filipov.

USA, Euroopa Liit ja nende käsilased Lähis-Idas aitavad Al-Qaeda

elustamisele kaasa

(08.03.2018)

Välissuhete nõukogu liikme Bruce Hoffmani avameelsused võimaldavad järeldada, et ameeriklaste loodud Al-Qaeda on pärast USA, Euroopa Liidu ja nende Lähis-Ida käsilaste, peamiselt Katari ja Saudi Araabia, aga osaliselt ka Türgi, mõningase languse tõttu taastunud. Allpool on katkendid tema artiklist “Al-Qaeda ülestõusmine” koos minu märkustega.

Bruce Hoffman on kahtlemata teadlik inimene, ta on Georgetowni ülikooli professor, 40-aastase kogemusega terrorismiekspert, enne Välissuhete nõukogusse astumist pidas ta RAND-is juhtivaid ameteid.

"Pärast ISIS-e kokkuvarisemist tuleks ülestõusnud Al-Qaedat ja selle rakukesi pidada peamiseks terroriohuks ...

Al-Qaeda oli nende regionaalsete jõudude hulgas, kes said Araabia kevade rahutusest kõige rohkem kasu. Al-Qaeda't soosivates rühmitustes ja selle filiaalides on kümneid tuhandeid inimesi, nad on võimelised stabiilsust õõnestama nii kohtadel, kui ka piirkonnas tervikuna, võivad rünnata oma väljakuulutatud vaenlasi Lähis-Idas, Aafrikas, Lõuna-Aasias, Kagu-Aasias, Euroopas, aga ka Venemaal."

Märkus. On oluline, et Al-Qaeda vaenlaste loetlemisel ei räägi ta USA-st.

"Al-Qaeda ühendab enam kui kahtkümmet organisatsiooni. Ainuüksi Süürias on selle ridades üle 20 tuhande relvastatud võitleja. Arvatavasti on Jeemenis umbes 4 tuhat, Somaalias - 7 tuhat."

Märkus: 2016. aasta novembris hindas RAND-i terrorismiekspert Colin P. Clark Süüria Al-Qaedat 10 000 terroristi tasemele. Selgub, et grupeering on märksa tugevam. Kui vaadata ISIS-e ja Al-Qaeda kohaloleku kaarti, siis selgub, et nad tegutsevad peaaegu samades riikides (islami). Nüüd, kui ISIS on peaaegu puruks löödud, võivad paljud terroristid kunagi Al-Qaeda peastruktuuri ridadesse rännata, mis ka toimub.

"2012. ja 2013. aastal vabastas president Mohamed Morsi Egiptuse vanglatest tuhandeid kurikuulsaid Al-Qaeda võitlejaid. Nad sisendasid organisatsiooni kriitilisel hetkel tugevust - siis kui Egiptuses valitses ebastabiilsus."

Märkus: Hoffman nimetab Al-Qaedat „Araabia kevade suureks võitjaks”, kuid kes seisis nende sündmuste ja Egiptuse 2011. aasta riigipöörde taga? Kes tervitas Hosni Mubaraki kukutamist ja terroristide Moslemi Vennaskonnaga seotud Morsi režiimi kehtestamist? Kes hävitas õitseva Liibüa? Vastus: USA, EL ja Katar.

„Al-Qaeda tegevus Süürias on olnud kõige järjepidevam... Viimase 5 aasta jooksul Süüriasse saadetud Al-Qaeda kõrgemate juhtide arv näitab suurt tähelepanu sellele riigile, nende seas oli Osama bin Laden'i lähedane Muhsin al-Fadli... Kahtlemata on Al-Qaeda kohalolek Süürias kahjulikum kui ISIS. Hayat Tahrir al-Sham, Al-Qaeda Süüria rakukese viimane nimi, on saanud riigi suurimaks mässuliste rühmituseks ja möödunud aastal laiendas oma mõju kogu Idlibi provintsile, mis on Türgi piiril. See on enama kui kolmeaastase pingutuse tulemus hävitada Süüria Vabaarmee* ja muud grupid, mis ohustavad Al-Qaeda piirkondlikke püüdlusi."

*- Süüria Vabaarmee on suur terroristlik bande, mida toetavad USA, Türgi, Saudi Araabia ja teised destruktiivsed jõud. Kui Hoffman räägib grupeeringu "hävitamisest", peab ta silmas ainult Idlibi provintsi.

Märkus: Al-Qaeda ja ISIS sisenesid Süüriasse ainult tänu Süüria seadusliku valitsuse vastu puhkenud sõjale. Kes agressiooni taga on, on hästi teada, need on Katari, Saudi Araabia, Türgi, Jordaania, Iisraeli, USA ja EL-i pooled.

"ISIS ei ole enam Al-Qaeda konkurent. ISIS on tugevam ainult kahes aspektis: nime kuulsus ja eeldatav võime Euroopas terroriakte korraldada. Kuid viimane väljub siiski Zawahiri strateegilisest otsusest keelata Läänes operatsioonid, et Al-Qaeda taastamine sujuks ilma raskusteta. Selles poliitikas on mitmeid erandeid, nimelt rünnak Charlie Ebdo vastu Pariisis 2015. aastal ja rünnak Peterburi metroole 2017. aastal ja need tõestavad veenvalt, et Al-Qaeda välisoperatsioone saab kergesti taasalustada."

Hoffmani sõnul on Al-Qaeda edu ülemaailmse võrgu ülesehitamisel tingitud terroristide juhi Ayman al-Zawahiri kahest otsusest:

1. Detsentraliseerimise tugevdamine.

2. Soov vältida tsiviilelanikkonna, eriti moslemite, ohvrite suurt arvu. Selle tulemusel suutis Al-Qaeda end esitada "mõõdukate ekstremistidena", omamoodi atraktiivsemana kui ISIS.

Hoffmani sõnadele võib lisada, et Al-Qaeda üritab tegutseda poliitilisel tasandil, strateegia on suunatud elanikkonna seas populaarsuse saavutamisele. See lähenemisviis eristab seda teistest pättidest. Lõpetab Hoffman nii: "Al-Qaeda taastab aktiivselt oma jõudu, et jätkata sõda USA vastu, mille ta kuulutas välja kakskümmend kaks aastat tagasi." Mida võib siin hr. Hoffmanile öelda. Kui Al-Qaeda on peaaegu veerand sajandit võidelnud USA vastu, siis miks pole vaenlase territooriumil korraldatud ühtegi tõsist sõjalist aktsiooni?

                                                           *****

"Islamiriik on Ameerika Iraaki sekkumise ja samuti ka sellele järgnenud eemaletõmbumise kõrvalsaadus," ütles USA endine suursaadik EL-is, USA endine esindaja Afganistanis ja Pakistanis, nüüdne RAND'i vanemteadur James Dobbins.

Nüüd veel üks huvitav moment. USA tegutseb Süürias, rikkudes isegi oma seadusi. Kui Obama käivitas Süürias ISIS-e vastu operatsiooni, ei vaevunud ta Kongressilt luba saama, nagu Ameerika seadused nõuavad. Süüria territooriumi pommitamist, infrastruktuuri ja tervete linnade hävitamist õigustatakse seadusega, mis võeti vastu pärast 2001. aasta 9/11 provokatsiooni, kuid see paber lubab presidendil läbi viia sõjalisi operatsioone ainult Al-Qaeda vastu.

ISIS ja Al-Qaeda on juba pikka aega olnud erinevad ja sageli sõdivad banded. Nendevahelise suhtluse puudumist tunnistavad kõik. Samal ajal valitseb Ameerika kõrges ekspertide keskkonnas üksmeel selle üle, et nimelt Al-Qaeda tegutseb Idlibis. Las ta peitub uute nimede taha, sealhulgas ka pärast teiste terroristidega ühinemist või neeldumist. Seega on USA pärast ISIS-e lüüasaamist lihtsalt kohustatud alustama Idlibi jõukude tagumist. Kas ameeriklased seda teevad, ma ei tea, kuid nad ei tohiks Süüria Al-Qaeda hävitamist takistada. Kuid Idlibis on terroristide kaitsmise tundemärke.

Niisiis, on taaskord näidatud, et USA, laiemalt Lääs, on peamine terrorismi allikas, nii otsese - sissetung Jugoslaaviasse, Afganistani, Iraaki, Süüriasse ja Ukrainasse kui ka kaudselt - siis kui oma tegevustega luuakse tingimused terroristliku nakkuse sigimiseks.

Terrorismioht tuleb armutult hävitada.

                                  Kas USA-l on Süüria jaoks strateegia?

                                                       (18.05.2018)

Ameerika eksperdid tunnistavad, et USA-l puudub Süürias strateegia, vähemalt on see ebajärjekindel, poolik ja läbikukkunud. Näiteks märkis Välissuhete nõukogu juht Richard Haas, et USA ja tema liitlaste Süürias tehtud viimased ründelöögid pole "strateegia". Niimoodi. USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi ja nende Lähis-Ida liitlased Iisrael, Saudi Araabia, Katar ja Kuveit on juba seitse aastat Süüria vastu sõda pidanud, linnad on varemetes, umbes 500 tuhat süürlast on hukkunud, umbes 12 miljonist on saanud pagulased aga strateegiat ikka pole.

Süüria konflikti kontekstis võib Obama-ajastut lühidalt kirjeldada järgmiselt: hübriidsõda, terrorismi toetamine, okupatsioon, diplomaatiline, poliitiline ja majanduslik surve, mille eesmärk on Süüria seadusliku valitsuse ümberpaigutamine Bashar al-Assadi isikus. On oluline, et piirkondlikud mängijad, aga eriti Iisraeli pool riidlesid(-vad) Obamat selle eest, et ta "läks" Lähis-Idast ära ja lõi vaakumi, mille Venemaa, Iraan ja Liibanoni militariseeritud Hezbollah partei (rahva-vabastuslik liikumine) koheselt täitsid. Trumpi režiimi ajal jälgime sedasama, kuid lisaks veel laiaulatuslikku sõjalist agressiooni kahe massiivse raketirünnaku näol, mida võib õigustatult hinnata sõjakuriteoks ja riiklikuks terroriaktiks. Lisame veel Süürias sõjaliste lepingute alusel töötavate Venemaa kodanike massilise tapmise.

Jaanuari keskel sõnastas USA endine riigisekretär Tillerson Süürias viis "peamist lõpptulemust", millest lähtudesTrumpi administratsioon „rakendab uut strateegiat“. Lühidalt võib neid eesmärke kirjeldada järgmiselt:

1). Rahvusvahelise terrorismi tõkestamine ning ISIS-e ja Al-Qaeda USA kodanike (olenemata asukohast) ja USA liitlaste ähvardamise ärahoidmine.

Märkus. On oluline Tillerson'i teade, et "ISIS ja Al-Qaeda kannatavad pikaajalise lüüasaamise all." Esimese jaoks on see väide tõene aga teise puhul jultunud vale või ohtlik eksimus. Al-Qaeda kogub Süürias jõudu ja sellest on korduvalt kirjutanud suured Ameerika terrorismi eksperdid, nagu Bruce Hoffman ja Colin P. Clark.

2). Stabiilne, ühtne ja sõltumatu Süüria ilma Assadita. Assadi lahkumine ÜRO egiidi all Genfi protsessi kaudu loob tingimused püsivaks rahuks Süürias ja piiride turvalisuseks.

Märkus. Tillerson viitab pidevalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2254, kuid Assadi kohta pole selles sõnagi. Resolutsioonis on omakorda viide 30. juuni 2012. aasta Genfi kommünikeele (Tillerson mainib korduvalt Genfi protsessi), kuid ka seal ei mainita Assadi. Mõlemad dokumendid räägivad ainult "üleminekuperioodi esindusliku juhtorgani loomisest" või "ajutise juhtorgani moodustamisest" (vastavalt) ning ka sellest, et Süüria saatuse peaks määrama Süüria rahvas. Lisaks täheldatakse Genfi kommünikees, et ülemineku organi koosseisu "võivad kuuluda praeguse valitsuse liikmed". Kas Süüria president ja ülemjuhataja, kes nimetab ministrite kabineti, on "valitsuse liige"? Tõenäoliselt rohkem "ja" kui "ei". Aga millest siis Tillerson patrab?

3). Iraani mõju vähendamine Süürias (näit. Iisraeli ja survegrupi nõue USA-le).

4). Tingimuste loomine Süüria põgenike ja riigisiseselt ümberasustatud isikute turvaliseks ja vabatahtlikuks tagasipöördumiseks.

5). Süüria ilma massihävitusrelvadeta.

See oli Tillersoni arvamus, kuid ta visati prügikasti nagu vana haisev kalts. Uus riigisekretär Pompeo ütles, et järgib siiski eelnevaid lähenemisviise, kuid praegu on ta keskendunud "Põhja-Korea tuumaprobleemi" lahendamisele. Vatavalt selle lahendamisele (sõltumata sellest, kas Trump ja seltsimees Kim kohtuvad), on Pompeo sunnitud naasma oma eelkäija lähenemisviisi ülevaatamise või muutmise juurde. Aga seni pakuvad oma "strateegiaid Süüria kohta" mõjutusagendid ja suured eksperdid. Allpool on kolm lühikest mõjukate USA mõttevabrikute ülevaadet Süüria horisondist koos minu märkmetega.

Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskus, Seth J. Jones

USA huvid Süürias:

1). Iraani ohjeldamine. Iraani vägede ja liitlaste edasijõudmise ennetamine Iisraeli "piiri" suunas, Iraani Süüria kaudu kommunikatsiooni katkestamine (näit. Iraani-Liibanoni silla purustamine), šiiitide sõjaliste formeeringute nõrgendamine ja Iraani ja Iisraeli vahelise olulise sõjalise kokkupõrke ärahoidmine.

2). Venemaa ohjeldamine. Ära hoida Venemaa edasine laienemine Lähis-Itta, suurendada Venemaa tegevuse kulusid Süürias (näit. poliitiline ja sanktsioonide surve).

3). Terrorismi taaselustamise takistamine. Salafistlike džihadistlike grupeeringute, näiteks ISIS-e ja Al-Qaeda mõjutamine.

Soovitused:

- säilitada väike sõjaline ja luureüksuste kohalolek (näit. praegu on USA okupatsiooni grupeering Süürias umbes 2000 pead, kuid tegelikult võib see olla mitu korda suurem, peamiselt tänu PMC-de (Private military company) kõrilõikajatele ja salajastele allüksustele, samuti lõid ameeriklased Süüria territooriumil ka umbes 20 sõjaväebaasi, sealhulgas kolm õhuväebaasi)

- koolitada, rahastada ja varustada Süüria ida-, põhja- ja lõunaosas grupeeringuid, näiteks Süüria Demokraatlikud jõud (näit. 2018. aastal eraldas USA 500 miljonit dollarit „kontrollitud Süüria opositsiooni” relvastamiseks ja varustamiseks. 2019. aastal soovisid nad 300 miljonit dollarit, veel 250 miljonit dollarit tahetakse suunata piiride turvalisusele).

- ohjeldada Iraani, Venemaad ja terrorismi, kooskõlastada tegevusi piirkonna liitlastega, eeskätt Jordaania ja Iisraeliga

- avaldada survet Türgile, Kuveidile, Katarile, Saudi Araabiale ja teistele riikidele, et nad lõpetaksid salafistlike džihaadirühmituste toetamise.

Michael O'Hanlon, Brookingsi instituut

USA ja ta partnerid peaksid rohkem aitama Assadi kontrolli alt väljas olevaid “vabastatud ja autonoomseid” piirkondi: eraldama raha, taastama eluasemeid, avama koole ja haiglaid ning pakkuma “enesekaitse” võimalust. Aitama liitlastel Süürias oma positsioone hoida. See nõuab väikese kontingendi grupeerimist riigi teatud piirkondadesse ja osutama toetust õhust, kui liitlasi miski ähvardab, või selleks, et kaitsta "humanitaartöötajaid".

Assadile tuleb teatada, et kui tema jõud või Iraani-meelsed rahvaväelased ründavad Ameerika sihtmärke või liitlasi, järgneb kättemaks.

Läheneda kurdi küsimusele viisil, et tagada koostöö Türgiga. Peab teatama, et USA ei toeta iseseisvat Kurdistani mitte kuskil ja samuti ka Süürias asuvat üksikut Kurdi autonoomset piirkonda (näit. pakutakse jätta status quo, kui Türgi poolitas kurdid kaheks osaks).

Ärge nõudke Assadi viivitamatut lahkumist.

Märkus. Kõik soovitused, välja arvatud viimane, on otsene tee Süüria liigendamisele, mis on vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide ja Genfi protsessiga.

Karim Sadjadpour ja Emil Hokay, Hooveri Instituut

Tunnistada humanitaartragöödia geopoliitilist tähtsust. Panna Assadile ja tema "sponsoritele" peamine süü sõja tagajärgede eest (näit. kas maksab neilt jõledatelt olenditelt ülestunnistust oodata, et kui seitse aastat tagasi ei oleks loodud Lääne ja Lähis-Ida monarhiate poolt pättide armeed, oleks Assad mässu väga kiiresti maha surunud).

ISIS puruks lüüa ja takistada tema naasmist. Iraani hävitava poliitika paljastamine ja sellele vastupanu piirkonnas. Kurdi liitlaste kaitsmine ja toetamine. Pöörata tähelepanu Türgi muredele, et piirata Türgi sekkumist Süürias. Järk-järgult sundida Venemaad loobuma Assadi toetamisest.

                      Miks võitsid Süürias sõja Bashar al-Assad ja liitlased?

                                                    (03.08.2018)

Lääne ajakirjanduses ja analüüsides võib üha enam kohata väidet sellest, et Bashar al-Assad võitis sõja. Nende jaoks on see avaldus väga valus, kuna see tähendab, et keegi on selle sõja kaotanud. Propaganda võib lõputult nämmutada harjumuslikke šabloone "demokraatia", "vabaduse" ja "opositsiooni" kaotamisest, kuid adekvaatsed inimesed mõistavad, et Lähis-Idas on kaotanud Lääs ja tema liitlased. Märgin kohe, et tegelikult pole Süüria sõda veel lõppenud, kuid kui alistuda kiusatusele, võib arutleda.

Vaatamata suurtele edusammudele Süüria lõunaosas ning peaaegu täielikule kontrolli taastamisele Iisraeli ja Jordaania "piiril", jäävad kaks kõige keerulisemat küsimust: kurdid ja Idlib.

USA seljataga asuvad kurdid on tabatud separatistlikest ideedest ja nad hõivavad umbes kolmandikku Süüria territooriumil riigi põhja- ja kirdeosas (sageli koos mittekurdi elanikkonnaga) ning ka Türgi piiril asuvad üsna suured “kurdi” territooriumid on okupeeritud Türgi armee poolt. Nagu näitas sõja algfaas ja sellele järgnenud liit ameeriklastega (operatsioon ISIS-e vastu), esindavad kurdid tähenduslikku sõjalist jõudu. Siin peab minema diplomaatilist teed mööda, seejuures välja põletades paised Ameerika mõjuagentide ja sõjaväebaaside näol.

Idlibi provintsis domineerib Süüria Al-Qaeda, kelle juhtimise all on kuni 20 tuhat võitlejat. Samuti toodi Idlibi terroristid, kes eelistasid järjekordse asula või territooriumi vabastamisel pigem "evakueeruda" kui hukkuda. Idlibi vabastamise operatsioon on keeruline tsiviilisikute suure arvu tõttu (umbes 2 miljonit) ja pole selge, kuidas hakkab tegutsema Erdogan, pole välistatud ka protestid ja šantaažid Venemaa-Iraani-Türgi kolmikust lahkumisel.

Kui need kaks lahendamata küsimust välja jätta, siis võib Süüria sõja võitjad ja kaotajad esile tõsta.

Sellel etapil kaotavad agressorid Ameerika, Saudi, Katari, Suurbritannia, Prantsuse, Jordaania ja Iisraeli poolte näol. Igaühe rolli kirjeldamine oleks liiga pikk, kuid märgin, et ajakirjandus pöörab Suurbritanniale, Prantsusmaale ja Iisraelile vähe tähelepanu. Näiteks toob Briti analüütik Mark Curtis välja, et Suurbritannia on sõja algusest peale olnud seotud "opositsiooni" relvastamise ja väljaõppega. Iisraeli poole tegevus oli samuti teada konflikti esimesest aastast, kuid mitte laiale infotarbijate ringile. Golani kõrgustike Süüria poolel asuvate "relvastatud isikute" ja Iisraeli vahelise "suhtluse" lõplik tunnistamine leidis aset alles eelmise aasta juunis: kõigepealt ÜRO aruanne ja seejärel Wall Street Journali paljastav teave.

Sõja võidavad Süüria, Venemaa, Iraan ja Liibanoni rahvuslik-vabastusliikumine Hezbollah.

Mõningad märkasid, et ma ei maininud Türgit. Jah, Türgi pool mängis agressiooni süütamisel võtmerolli: avatud piir terroristidele kogu maailmast ja relvatarned, terroristide otsene toetamine, Vene lennuki põhjendamatu (sõjaväe poolelt) hävitamine ja ISIS-e toetamine naftaostudega. Kuid. Seejärel hülgas Türgi nn "Lääne" bande ja ühines Süüria-meelse liiduga, vähemalt diplomaatilisel laual. Ehkki on teateid, et Türgi toetab jätkuvalt võitlejaid, kes muide praegu marodööritsevad, röövivad ja vägivallatsevad Afrinis. Näib, et Erdogan perutas USA ülbuse tõttu, kes on riigipöördekatse taga ja ehitabTürgi piirile Süüria Kurdistani.

Türgi seisukohalt on kurdid "terrorismi" kolle ja ohuks territoriaalsele terviklikkusele. Seega on Türgi üheaegselt kaotaja ja võitja.

Lääne ajakirjanikud ja eksperdid üritavad toimuvast aru saada ja küsivad - "Miks Bashar al-Assad Süüria sõja võitis?" Kuna nad on oma propaganda pantvangid ja ehitanud irreaalsust, ei suuda nad sellele küsimusele täielikult vastata. Siin ei hakka ma nende väljamõeldisi tsiteerima, vaid üritan sellele küsimusele ise vastata.

1. Süüria rahva kangelaslikkus ja vastupidavus.

2. Venemaa, Iraani ja Hezbollah toetus.

3. Bashar al-Assadi isiklikud võimed.

4. Sõjalis-poliitilise juhtkonna suhteline ühtekuuluvus.

5. Süüria-vastasel koalitsioonil ja USA-l Süüria-strateegia puudumine.

6. Süüria terrorismi toetavate riikide huvide ja eesmärkide vasturääkivused.

7. Sadade jõukude ja terrorigrupeeringute killustatus (nendevahelised konfliktid).

8. USA keeldumine ulatuslikust sõjalisest sekkumisest (hirm kokkupõrke ees Venemaa ja Iraaniga)

9. Obama otsus sulgeda ISIS-e projekt, operatsiooni "Vankumatu otsustavus" läbiviimine Süürias ja Iraagis .

10. Agressorriikide ebasoodne sise- ja välisolukord (USA - Trump ja sisepoliitiline kriis, Saudi Araabia - agressioon Jeemenis, Katar - konflikt Saudi Araabiaga ja blokaad, Türgi - konflikt USA-ga).

                                 Iisraeli operatsioon Süürias "Hea naaber"

                                                    (09.09.2018)

Nagu lubatud, avaldan eraldi artikli operatsiooni "Hea naaber" kohta. Ma ei hakka teadlikult kasutama uurimisallikatena ÜRO teateid ja juhtiva Lääne meedia väljaandeid, millest võib teha järelduse, et Iisrael pidas ülal terroristide bandesid, vaid võtan arvesse ainult Iisraeli armee edastatud teavet. Tehke ise omad järeldused.

Operatsioon "Hea naaber" on IDF-i Iisraeli armee salaoperatsioon Süüria edelaosas, peamiselt Haurani piirkonna elanikele ja pagulastele humanitaarabi andmiseks. Nagu IDF-i veebisaidil kirjutatakse, hakkasid nad "praktiliselt igapäevaselt" nii või teisiti 2013. aasta veebruaris süürlastest "tsiviilelanikke" aitama (sõda algas 2011. aasta märtsis). Kolm aastat hiljem jõudis abi põhimõtteliselt teisele tasemele, kui 2016. aasta juunis loodi operatsiooni "Hea naaber" staap.

Operatsioon ise avalikustati alles 2017. aasta juunis. Missioon suleti pärast seda, kui Süüria seaduslik valitsus vabastas 2018. aasta juulis Iisraeli “piiriga” piirnevad alad. Operatsioon hõlmas 200 tuhat inimest, kolmandik abi saajatest olid ümberasustatud isikud ja põgenikud.

2017. aasta augusti seisuga on läbi viidud üle 110 erinevat tüüpi abimissiooni. Abi võib jagada kolme suurde kategooriasse.

1. Meditsiiniline. Mazor Ladach'i välihaiglas raviti umbes 6 tuhat inimest ja see avati 2017. aasta augustis. Iisraeli haiglatesse saadeti üle 4 tuhande. IDF andis Süüria territooriumile üle ka ravimeid ja meditsiinitehnikat.

Mazor Ladach: haigla asus 1967. aastal Iisraeli poolt Süürialt vallutatud Golani kõrgendikel, mida juhtis Ameerika heategevuslik organisatsioon Ships Unlimited, USA rahastus ja arstid, mis suleti "Hea naabri" lahkumisel.

2. Infrastruktuur. Süüria territooriumile edastati generaatorid, kütus, veetorud, seadmed koolile.

3. Humanitaarabi. Ametlike andmete kohaselt kokku operatsiooni "Hea naaber" raames 2016. aasta juunist kuni 2018. aasta juuni lõpuni:

- osutati erineva keerukusastmega meditsiinilist abi enam kui 10 tuhandele süürlasele

- anti üle 1,5 tuhat tonni toitu, 950 tuhat tonni kütust, 8 tuhat pakki mähkmeid, 54 tonni laste toitu, 26 tuhat kasti ravimeid ja meditsiiniseadmeid, 250 tonni rõivaid, 14 tuhat hügieenitarbeid ja 300 telki.

           USA luureveteranid kutsusid Trumpi üles Idlibis terroriste mõjutama

                                                        (11.09.2018)

Organisatsioon "Professionaalsed luureveteranid terve mõistuse eest" avaldas Trumpile kirja terrorivastase operatsiooni kohta Idlibis. Kirjale kirjutasid alla viisteist LKA ja teiste ametite luureveterani, sealhulgas režiimi jälitatud dissident Ray McGovern.

Hr president. Oleme mures, et teid ei pruugi olla täielikult teavitatud vaenutegevuse laienemisest Süüria loodeosas, kus Süüria relvajõud on Venemaa toetusel alustanud ulatuslikku kampaaniat Idlibi provintsi vabastamiseks, kuhu on koondunud suur arv Jabhat al-Nusra, Al-Qaeda ja ISIS-e võitlejaid.

Süürlastel õnnestub see peaaegu kindlasti, nagu juhtus 2016. aasta lõpus Aleppos. Nagu Alepposki, tuleb palju verevalamist, kui keegi ei näita mässulistele, et nende olukord on lootusetu. Ja see keegi, see olete teie.

Iisraellased, saudid ja teised pooled, kes tahavad ülestõusu jätkumist, õhutavad mässulisi, kinnitades neile, et teie, Hr President, hakkate Ameerika vägesid kasutama Idlibi võitlejate kaitsmiseks ja võimalik, et ründate Damaskust. Usume, et teie lähedased nõustajad ergutavad mässulisi selles võtmes mõtlema...

Me teame, et teie nõustajad suhtuvad Venemaa võimalustesse ja kavatsustesse reeglina halvakspanevalt. Me ei taha, et teid üllataks, kui vene raketid hakkavad lendama. Venemaa ja USA vahelise otsese sõjalise kokkupõrke tõenäosus Süürias on saavutanud enneolematu taseme. Me pole kindlad, et te seda mõistate.

Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et Venemaa juhtkond pole päris kindel, kes Washingtonis otsuseid vastu võtab. Kuid see pole esimene kord, kui president Putin sellise ebakindlusega kokku puutub, siiski, esmakordselt oli kokkupuude siis, kui Vene jõud saadeti piirkonda sellisel arvul ja nad olid lahinguvalmis. Panused on väga kõrged... Parim viis veenda hr Putinit selles, et kontrollimaks Süüria poliitikat, on vaja võimalikult kiiresti avalikult esineda ja esitada oma kavatsused.

Kui te tahate, et sõda laieneks, siis Bolton viib teid selleni. Kui te tahate olukorda jahutada, võite kaaluda tulevahetuse ennetamise meetmeid. Selle all peame silmas USA ja Venemaa presidentide avalikku tahet tugevdada protseduure, et vältida otsest kokkupõrget USA ja Vene vägede vahel. Arvame, et praeguses olukorras on see erakordne samm vajalik sõja eskaleerumise ärahoidmiseks.

Märkus. Pöördumise tekst on avaldatud väikese kärpega.

                                Kaks lüüasaamist ühe ööpäeva jooksul

                                                  (19.09.2018)

Esmaspäev kinnitas oma mainet, kui rasket päeva. Esmaspäev, 17. september erines aga tavalistest, vaid ühe ööpäevaga kannatas Venemaa kahte lüüasaamist: esimene oli Idlibi provintsi Al-Qaedast ja teistest terroristlikest bandedest puhastamise operatsiooni lõpetamine sealhulgas Türgi-meelsete, teine oli Il-20 hävitamine.

Idlib

Nagu olen varasemates tekstides korduvalt märkinud, on Idlibi küsimus väga oluline ja seetõttu ka väga keeruline. Taastades kontrolli Idlibi üle, väljub Süüria valitsus Türgi piirile, kes on algusest peale Süüria vastu sõda pidanud ning on viimase aastaga okupeerinud olulised territooriumid ja viib seal kohalike elanike seas türkiseerimise poliitikat läbi. Idlibi vabastades viivad süürlased samaaegselt mängust välja ühe peamise agressori ja lähenevad järgmisele piirile - kurdi küsimuse lahendamisele, mis on veelgi keerulisem, kuna kurdide taga seisab USA.

Hoolimata Sergei Šoigu avaldusest, et Idlibi operatsiooni ei toimu ning Vladimir Putini otsusest luua terroriste ja valitsusvägesid eraldav sõjatu tsoon, loodan, et Idlibi vabastamisest ei loobutud, vaid lükati see edasi. Terroriinfektsiooni puhastamine on vajalik mitte ainult süürlaste jaoks, vaid möödapääsmatu ka Venemaa jaoks. Idlibis domineerib Al-Qaeda, mis aja jooksul vaid suurendab oma võimu väiksemate bandede absorbeerimise ja juba vabastatud aladelt "evakueerunud" võitlejate oma ridadesse värbamise teel. Kui kõigel lastakse isevoolu teed minna, tekitab see suuri turvariske. Süüria Al-Qaeda hävitamisega näitab Venemaa kogu maailmale, kes võitleb tegelikult rahvusvahelise terrorismiga ja kes seisab selle kaitsel. Lõpuks võitlejate ninameestelt saadud andmed aitavad eriteenistusi nende töös ja saavad infosõjas oluliseks trumbiks.

Venemaa mustajad ja teemasse mittelülitunud inimesed võivad arvata, et Erdogan “painutas” Vladimir Putinit, kuid see pole nii, pigem mitte päris nii. Minu jaoks oli Türgi poole positsioon ilmne ja olen korduvalt väikeste reservatsioonidega märkinud, et Erdogani režiim seisab Al-Qaeda kaitsel, Venemaa, Iraani ja Türgi kolmikust lahkumisel algavad protestid ja šantaažid. Kuid. Mitte ainult Erdogan ei surunud Venemaad, ta oleks nagu taraani rolli täitnud, tema seljataga seisid teised agressorid - USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Isegi Saksamaal tehti Idlibi sekkumise protsessist juttu ja USA nõudis, et Merkel osaleks sõjalistes rünnakutes, kui Süüria armee peaks “keemiarelva kasutama”.

IL-20

IL-20 hävitamine väidetavalt Süüria õhutõrjeraketi poolt on teine lüüasaamine ja suur tragöödia. Lugu on väga kummaline ja segane, kuid igal juhul on meil tegemist sõjakuriteoga, mille eest vastutavad kas Iisrael või Prantsusmaa, võib-olla oli see ühisoperatsioon. Võib-olla hävitati IL-20 hoiatuseks ja signaalina, et Idlibi vabastamise operatsioon tuleks peatada. Ehkki on ajaline erinevus, ei tohiks seda versiooni välistada.

Pärast Vladimir Putini karme avaldusi käib tuline arutelu selle üle, kuidas Venemaa reageerib, kuid usun, et vastust ei tule. Nagu poleks seda olnudki pärast teist sõjakuritegu, mil Türgi poolt tulistati 2015. aasta novembris alla Vene lennuk Su-24. Siis ähvardas meie juhtkond ka, kuid kõik piirdus tähtsusetute sanktsioonide ja retoorikaga ning selle tulemusel Venemaa ja Türgi koostöö ainult süvenes. Aga Venemaal on tõesti millega vastata ja need vastused näevad välja nagu rahuvalve. Näiteks on Iisrael õuduses, et Venemaa võib piirata tema lennukite tegevusvabadust Liibanoni ja Süüria taevas. Iisraellased kardavad ka ülitõhusate õhutõrjesüsteemide tarnimist Süüriasse.

Kui IL-20 õnnetuse provotseeris Iisrael, siis 15 sõdurist said Iisraeli sõjas Iraani vastu esimesed venelastest ohvrid. IDF teatas, et Iisraeli lennukid ründasid Süüria armee rajatist, kus nad väidetavalt valmistasid "surmavaid relvi, mis pidid liikumisele Hezbollah Iraani nimel üle antama". Haaretzis kirjutatakse "Iraani sihtmärkide" ründamisest otse, et teha lõpp Hezbollah rakettidele suunavate vahendite "salakaubaveole" Liibanoni. Aga ütlesin juba aprillis, et Iisraeli agressioon Iraani vastu kujutab Venemaale palju suuremaid ohte kui Süüria konflikti terrorismivastane etapp.

           Iisraeli õukondlikud eksperdid poetavad pisara ja paluvad USA-lt abi

                                                     (02.10.2018)

Iisraeli juhtiv mõttevabrik, "Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituut" (INSS), selle juht Amos Yadlin ning kaastöölised Zvi Magen (auväärses eas luureohvitser ja diplomaat) ning Vera Mihhlin-Shapir on kritseldanud artikli pealkirjaga "Vene allalastud lennuki kriis: mis edasi?" Allpool kärbetega. Meenutan, et Yadlin varem valetas, et Iisrael oli Venemaad 17. septembril Süüria rünnakute eest hoiatanud mitte üks, vaid kümne minutit enne.

Ilmselt säilitavad Venemaa ja Iisrael huvi Süüriaga seotud heades suhetes ja lepingute vastu ning Venemaa kaitseministri hiljutine avaldus S-300 süsteemide Süüriale üleandmise kohta selles osas suurt ei muuda, sest Iisrael on selle väljakutse vastuseisule hästi ette valmistunud. Sellegipoolest seab S-300 kohaletoimetamine Venemaa ja Iisraeli suhted ebastabiilsesse olukorda ja võib rääkida sellest, et Venemaal on selles kriisis hoopis keerukamad poliitilised kaalutlused...

Tänane kriis võib tunnistada Venemaa ulatuslikke eesmärke Lääne ja USA suhtes. Enne oodatavaid kokkuleppeid USA ja teiste Lääneriikidega Süüria tuleviku osas püüab Venemaa näidata oma esmatähtsat rolli. Iisraelil on oht saada osaks mitmepoolsest mängust, kus ta vajab USA tuge.

Selles mõttes on tervitatav anonüümse Ameerika kõrge ametniku hiljutine avaldus, milles mõistetakse hukka Seniit Raketi Süsteemi (ЗРК) Süüriale üleandmine*. Siiski on oluline, et ameeriklased tugevdaksid oma sõnu tegudega ja aitaksid ära hoida Iraani tugevnemist Süürias, eriti praegusel kriitilisel hetkel, kui Iisraeli tegevusvabadus on ohus...

Vaevalt, et Venemaa on huvitatud suhete õõnestamisest Iisraeliga, need on olulised nii Moskva kui ka Jeruusalemma jaoks. Parimal juhul leiavad mõlemad pooled peagi ühel või teisel viisil ühise lahenduse, mis põhineb tuttaval suhtlemisel Süüria areenil ja Iisraeli tegevusvabaduse minimaalsete piirangutega. S-300 üleandmine, kui see toimub, tõenäoliselt ei muuda Iisraeli käitumist. Kui S-300 hakkavad venelased juhtima, siis pole selles midagi uut, sest Venemaal on Süürias juba kaasaegsemad süsteemid S-400. Lisaks on Iisrael valmistunud S-300 ilmumiseks Süüriasse juba üle kümne aasta**, tema käsutuses on sobivad sõjalised vahendid ja hävitajad F-35, mis loodi just selliste raketisüsteemide kahjustamiseks. Sellise sündmuste arenguga on võimalik Venemaa õhutõrje maine kaotus.

Ilmselt varem või hiljem pidi 17. septembri-taoline intsident juhtuma, kuna Iisraeli õhujõud tegutsevad aktiivselt Süürias Iraani vastu ja seisavad Hezbollah relvastamise vastu kaasaegsete relvadega. Põhjused, miks Iisrael sellise strateegia valis, pole kuhugi kadunud, väga oluline on jätkata Iraani vastase võitluse kampaaniat, säilitades samas sõbralikud suhted Venemaaga. Muidugi uurib õhuvägi seda juhtumit hoolikalt ja nad peavad jõudma järeldustele, näiteks piirama rünnakuid piirkondadele, kus asuvad Vene jõud ja pöörama suuremat tähelepanu Venemaa lennuväe aktiivsusele, isegi kui ta asub Iisraeli õhuvägedest eemal. Iisraeli lennunduse aktiivsus Süürias eeldatavasti väheneb, vähemalt lähitulevikus...

Seda juhtumit tuleks kasutada arutamaks venelastega seda, et kaasaegsemate õhutõrjesüsteemide (S-300) üleandmine Süüriale suurendab nende oma lennunduse riske, sest ta näitab Süüria õhutõrje viletsat tööd. Lisaks on see veel üks võimalus selgitada Venemaale, et Iraani vägede ja Iraani kontrollitava rahvaväe olemasolu tekitab Süürias plahvatusohtliku olukorra***.

*- Kas nad uudiseid ei loegi? Artikkel avaldati 27. septembril aga Bolton mõistis oma esinemisel S-300 Süüriasse toimetamise 24. septembril hukka.

**- Varem kirjutas Yadlin, et "Iisrael on selleks ohuks valmistunud kakskümmend aastat ja tuleb sellega toime."

***- Ilma ähvardusteta ei saa sionistid hakkama.

        Peatükk 11. Kas Süürial on võimalus Golani kõrgendikke tagasi saada?

Rahvusvahelise terrorismi lõpliku lüüasaamise liginemisega Süürias, samuti riigi lõuna- ja edelapiirkondade vabastamisest, väidavad mõned kommentaatorid selles vaimus, et - "ja Iisraelil tuleb ikkagi Süüriale Golani kõrgendikud tagastada". Ma ei tea, mida on selliste sõnade hulgas rohkem, kas „patriotismi“ või „antisionismi", kuid kaine pilk on siin kindlasti puudu. Arvan, et Iisrael ei tagasta Süüriale Golane, vähe sellest, okupatsiooni kohalolek võib ainult suureneda.

Vaatleme kahte teed Süüria naasmisel Golani kõrgendikele, mille Iisrael annekteeris 1967. aasta vallutussõja tagajärjel: sõjalist ja diplomaatilist.

Golanid võivad seaduslikule omanikule tagasi minna sionistliku režiimi sõjalise lüüasaamise tagajärjel, kuid Iisraeli sundimine Õiglusjõudude poolt rahule ei ole eelkõige kasulik neile jõududele. Kui Bashar al-Assad, Iraan ja Hezbollah otsustavad taastada Süüria seaduslikud piirid, siis on see enesetapp ja sellest saab tõeline kingitus Iisrael-USA-le. Venemaa omakorda on kategooriliselt vastu jõulisele lahendusele ja konflikti korral taandub, jätkates "paljuvektorilist" poliitikat. USA sekkub ju otseselt konflikti ja mitte ainult massiliste raketilöökidega, mis nõrgestavad kriitiliselt Süüria ja Iraani sõjalisi võimeid. Hoopis teine küsimus on, kui Netanyahu äärmusrežiim ise vallandab intensiivse agressiooni (viib sõja Süüria, Iraani ja Hezbollah vastu üle täiemahuliseks sõjaliseks konfliktiks) ja saab vastu hambaid - koos sõja lõpptulemusega varem okupeeritud Süüria territooriumi naasmine. Kuid jällegi ei näe ma stsenaariume, et Iisrael võiks kaotada. Lisaks kaitseb ustav ameerika kutsikas omanikku isegi siis, kui see eksib.

Golani kõrgendikke on diplomaatia teel võimatu tagastada ja siin on põhjus, miks.

1. Golani kõrgendikud - mägiplatoo kogupindalaga 1800 km², mis asuvad Süüria edelaosas, Iisrael okupeerib kaht kolmandikku kõrgendike territooriumist (1150 km²) ja kolmandik kuulub Süüriale. Golanid on strateegiline territoorium nii sõjalises kui ka tsiviilsuhtes. Arvan, et Iisrael käivitas "Kuuepäevase sõja" kahel peamisel põhjusel: a). Palestiina ja Jeruusalemma täielik vallutamine; b) Golanide annektsioon ja kontroll piirkonna elutähtsate veevarude üle. Pärast Süüria ründamist muutsid sionistid Kinnereti järve sisemaa veekoguks ja mitu aastat tagasi leiti kõrgendikelt naftavarud ning Iisrael väljastab töötlemiseks litsentse. Teisel pool rinnet võtsid iisraellased palestiinlastelt Jordani jõe ära ja keelasid juurdepääsu veele. Golanid ja Kinneret annavad umbes kolmandiku Iisraeli tarbitavast veest. See tähendab, et kõrgendikud on ellujäämise küsimus.

2. Iisraeli parlament seadustas Golanide annekteerimise 1981. aastal ja vastavalt režiimi positsioonile on Golanid - Iisrael ja Iisrael - Golanid. Praegu elab seal umbes 26 tuhat tsiviilokupanti ja umbes sama palju põliselanikke. Iisraeli sissetungi tõttu Süüriasse 1967. aastal lahkus Golanidelt enam kui 150 tuhat süürlast.

3. Umbes viimase poolaasta jooksul on Iisrael ja agendid vallandanud USA-s ulatusliku kampaania, mille eesmärk on tunnustada Iisraeli suveräänsust Golanide üle. Kusjuures nad avaldavad survet Kongressile ja Trumpile, viimane on ka Iisraeli-meelsem president ajaloos. Netanyahu režiim saab hästi aru, et Trumpi ja tema chabadi perekonna ajal ilmusid unikaalsed võimalused Palestiina ja Süüria okupatsiooni tugevdamiseks, millest esimene juba realiseerus Jeruusalemma tunnistamisel "Iisraeli pealinnaks".

Viimaseks gastrolööriks USA-s sai mõjuka parlamendipartei "Yesh Atid" juht Yair Lapid. Brookingsi instituudis rääkides ütles Lapid avalikult, et tema visiidi peamine eesmärk oli teha lobbitööd Iisraeli suveräänsuse tunnustamiseks USA poolt Golanide suhtes*.

Samuti olime tunnistajaks hirmutavale sündmusele, mis võib trendiks muutuda. 2018. aasta novembri keskel hääletas USA esimest korda ajaloos ÜRO Peaassambleel resolutsiooni vastu, milles kutsuti okupanti üles Golanid selle õigusjärgsele omanikule tagastama. Kuni siiani on ameeriklased sellest hääletusest hoidunud. Häälte jaotus ÜRO Peaassamblee viimasel 73. istungjärgul nägi välja järgmine: 151 riiki toetas resolutsiooni, 14 jäi erapooletuks ning USA ja Iisrael olid vastu.

See, mida Iisrael teeb (antud juhul ja tegelikult üldiselt), on kindlasti jultunud sekkumine USA siseasjadesse. Kujutage hetkeks ette, et Vladimir Žirinovski räägib kõige mõjukama Ameerika mõttekoja laval ja kuulutab valju häälega, et tema eesmärk on USA tunnustamine Venemaa suveräänsusele Krimmis.

Kuid jätkem naljad ja naaskem reaalsusesse. Võib vaielda, et Trumpi režiim ei lähe nii kaugele Rahvusvahelise õiguse ja ÜRO Julgeolekunõukogu korduvalt väljendatud seisukoha rikkumisel, aga lubage. Jeruusalemma tunnistamine "Iisraeli pealinnaks" on rikkumine, ka Süüria okupeerimine ja raketirünnakud, rääkimata juba ebaseaduslikest sissetungidest Jugoslaaviasse, Afganistani, Iraaki, Liibüasse ja Ukrainasse. USA-d ei sega miski Iisraeli eest Golanide tunnustamisel, pealegi on neil selleks kaalukad põhjused.

*- Kevin Huggard - "An alternative vision for Israel" (https://www.brookings.edu/blog/order-from-chaos/2018/07/03/an-alternative-vision-for-israel)

Näiteks karistada Süüriat ja tema liitlasi rahvusvahelise terrorismi üle võitmise eest, mille taga seisavad kõigile hästi teada riigid. Prognoosid on tänamatu ülesanne, kuid tõenäosus, et Trumpi režiim tunnistab Iisraeli suveräänsust Süürialt vallutatud Golanide suhtes, on väga suur.

                     Peatükk 12. Kuidas Trumpile kärbseid pähe aetakse

Ühel või teisel viisil oleme kõik sotsiaalsete süsteemide tooted - primitiivsete, lihtsate, keeruliste või "arusaamatute" (primitiivsete jaoks). Keerulised süsteemid domineerivad alati lihtsate üle ja neil on võimas, professionaalne propaganda, sest seda osa, mis aitab ühiskonda juhtida, nimetatakse konstruktiivseks, destruktiivse propaganda (süsteemivõitluse raames) hulka kuulub teave, mis kahjustab vastast. Ilma propaganda või PR-ita, nagu seda Läänes nimetatakse, on tänapäevastes tingimustes võimatu ellu jääda.

Propaganda on sisendus, see on alati olnud ja jääb ka edaspidi, selle ajalugu on kestnud juba iidsetest aegadest, kui inimene omandas keeruka suure sõnavaraga kõne. Propaganda sureb, kui inimolendeid hakatakse otseselt programmeerima teatud funktsioone täitma. Tänapäeval kasutatakse tehnoloogiaid, mis võimaldavad vajalikke mõtteid sisestada teadvusest mööda minnes, see on Ukraina elanikkonna või neuromarketingi näitel hästi nähtav.

Kaasaegse propaganda rajaja Edward Bernays on aškenazi ja "Viini šarlatani" Sigmund Freud'i vennapoeg*. Bernays on kõikehõlmava PR-tehnoloogia looja, see eufemism leiutati spetsiaalselt, kuna Kolmandas Reichis diskrediteeriti terminit "propaganda", sellest rääkis Bernays ise**.

Propaganda on hea ja halb, küsimus on ainult selle iseloomus ja suunitluses, see on mis tahes ühiskonna lahutamatu osa, mida keerulisem on ühiskond, seda keerulisem on propaganda. Destruktiivset propagandat, transleeritud keerukalt süsteemilt primitiivse süsteemi objektidele, peetakse reeglina konstruktiivseks.

"Teine filosoof - taanlane Søren Kierkegaard lisas, et "alates trükiajakirjanduse leiutamisest on kurat asunud trükivärvi sisse elama"... tingimustes, kus avalik arvamus on kujunenud ajalehtedest, pole "kristlike väärtuste" propaganda võimalik...", - Andrei Narvatkin***.

*- Kirjanik Vladimir Nabokov nimetas Freudi "Viini šarlataniks" ("Другие берега", peatükk 14-2) ja freudismi "vastikuks šantaažiks" ning määratles Freudi unenägude tõlgendamist kui "šarlatanismi ja saatanlikkuse absurdi" (Irina Galinskaja, "Владимир Набоков. Современные прочтения").

**- "Egoismi sajand", režissöör Adam Curtis, 2002 (The Century of the Self)

***- Andrei Narvatkin - “Seadus ilma armuta. Proloog” (https://www.proza.ru/2011/07/30/91)

USA süsteem kujundab Ameerika ühiskonnas Iisraeli-meelset positsiooni, see teema on väga ulatuslik ja puudutan seda ainult põgusalt. Massachusettsi ülikooli professori Sat Jally sõnul on mitmesugused uuringud näidanud, et Ameerika meedias domineerib Tel Avivi vaatepunkt, nii et enamasti kuuleme, et see kõik piirdub Iisraeli õigusega enesekaitsele. Miks see nii toimub? Vastus sellele küsimusele peitub pinnal. Kõigis olulistes Ameerika mõttevabrikutes ja meedias on näha sionismi agentide ja etniliste "juutide" domineerimist, kuid peamine on selles, et "kes tüdrukut õhtustab, see teda ka tantsitab".

"See, millega me silmitsi seisame, on teistsugune okupatsioon. Nad vallutasid Ameerika meedia ja ameeriklaste teadvuse. Iisraeli toetajad juhivad tähelepanu konflikti lahendamiselt kõrvale, mida praktiliselt kõik peavad parimaks - lõpetada okupatsioon ja likvideerida Iisraeli asundused, et palestiinlased lõpuks oma riigi saaksid.", - Sat Jally*.

Ameerika finantssüsteemi kontrollivad juudid. Mayer Amschel Rothschildile omistatakse fraas: "Andke mulle võimalus riigi raha trükkida ja kontrollida ja mul on ükskõik, kes seadusi kirjutab." Keskpangana tegutsev USA Föderaalreservisüsteem (FRS) on erapoeke ja mida juudid on juhtinud viimased mitu aastakümmet.

"FRS-i peamised aktsionärid on Rothschildi klann ja Rockefelleri klann ... Vaadake president Obamat. Kas ta on ta iseseisev? Ei. Ja kellest ta sõltub? Föderaalreservi süsteemi peamistest aktsionäridest", - majandusteaduste doktor Valentin Katasonov**.

Kogu FRS-i ajaloo vältel on juhtinud seda 15 esimeest, kes on ametlikult USA presidendi poolt ametisse "nimetatud" FRS-i juhtide Liidu seitsme liikme seast. Ameerika organisatsiooni National Alliance*** uuringu kohaselt on nendest esimeestest kaheksa juudid, kes vaheldumisi juhtisid FRS-i 1979. aasta augustist kuni 2018. aasta veebruarini. Lihtsate arvutuste abil selgub, et juudid juhtisid USA keskpanka 56 aastat, kogu organisatsiooni 105 aastat.

*- Dokumentaalfilm "Ameerika teadvuse manipuleerimine. Iisraeli infosõda USA-s"

**- YouTube (tunnetuslik TV) - "Vene Föderatsiooni keskpank allub USA Föderaalreservile" (https://www.youtube.com/watch?v=AgneS1zd8Sg)

***- Juudi klassikalised valed, näide nr 1: juudid ei kontrolli USA-s pangandust (https://archive.org/stream/JewishControlOfFederalReserveBank/JewishControlFedFlyerSacramento_versionB_djvu.txt)

Ameerika ühiskond on programmeeritud ka usuasjade kaudu. Mida siis räägib Nurgakivi kiriku (Cornerstone Church) pastor John Hagi:

"Kui me saavutame, et viiskümmend miljonit Ameerika evangelisti sõlmivad käed viie miljoni Ameerika juudiga, on see jumalik liit... Antisemitism on patt ja kristlikus õpetuses paneb patt hinge igavestesse piinadesse. See on täiesti naeruväärne, kui kristlased palvetavad iidsete juutide, Aabrami, Iisaku ja Jaakobi ees, kuid eiravad üle tee elavaid Goldberge. Goldbergid on Jeesuse Kristuse pere liikmed.*

"Pastori" loogika on lihtne. Kui võtaksite oma usu aluseks juutide kirjutatud tekstid, siis olge nii lahked põlvitama “valitud rahva” praeguste esindajate ette, leppima Palestiina okupatsiooniga, apartheidiga ja genotsiidiga.

Ärge arvake, et see on marginaalne, ei, ta on USA-s küllaltki tuntud. Hagi on Iisraeli toetava mõjuka organisatsiooni "Kristlik Ühtsus" liider, kes lobbistab Iisraeli-meelset poliitikat. 2015. aasta alguses ulatus "Ühtsuse" liikmete arv 2 miljonini, sellega liitus üle 400 evangeelse liidri, tehes sellest struktuurist suurima Iisraeli-meelse organisatsiooni USA-s**. Ühtsuse tegutsemine on ulatuslik: kohtumised kongressi liikmete ja senaatoritega, raadio- ja televisiooniülekanded (potentsiaalne auditoorium on üle 150 miljoni leibkonna), lendlehtede laialisaatmine, koolitusprogrammid, sealhulgas noorte jaoks, avalikud üritused (on peetud umbes 2,5 tuhat, nendel osales tuhandeid inimesi korraga), massipropaganda Internetis jne. Pole keeruline arvata, kes selliseid pastoreid heldelt rahaliselt toetab ja patroneerib.

Hagi on üks evangeelsete kristlaste karjastest. Ameerika evangelistid on juudimeelsed, juutluse-meelsed, Iisraeli-meelsed ja sionistide-meelsed sektid, nende arv on peaaegu kogu USA "usklikud" või kuni 100 miljonit järgijat, pärast judaismi on see USA kõige mõjukam sekt, näiteks praegune asepresident Michael Pence on evangelist.

"Pastor John Hagi autoriteet on näide paljudele usujuhtidele ja mitte ainult evangelistidele... Kahju, et juudi perioodikasse ei mahu kunagi aruanded suure kristliku jutlustaja väsimatu töö kohta.

*- Ameerika hääl - "Evangelistid toetavad Iisraeli vankumatult" (https://www.golos-ameriki.ru/a/a-33-2008-05-08-voa6/602513.html)

**- Christians United for Israel - "Christians United for Israel Reaches Two Million Members"

(http://www.cufi.org/site/News2?page=NewsArticle&id=13107&security=1601&news_iv_ctrl = -1)

Mitte sõnagi selle kohta, et tänavu 18. juulil toimus Washingtonis neljatunnine bankett, kus osales 3500 kristlikku pastorit, eesotsas pastor Hagiga, enam kui 300 Ameerika kongresmeni, sajad avalike organisatsioonide esindajad, kes olid kogunenud üle kogu riigi ja teistest riikidest, et avaldada oma tugevat toetust Iisraelile ja maailma juutlusele", kirjutavad Hagi austajad*.

Ja nüüd, pärast pastori mõju mõistmist, kuidas see teile meeldib. Hagi räägib mingist “USA-Iisraeli liidust muu maailma vastu”, kujutab Venemaad ja Hiinat USA vaenlastena, lisades, et Venemaa aitas Iraani kaugmaarakettide tootmisel. Nagu sionistidelgi, on ka tema retoorika Iraani suhtes väga karm. Hagi sõnul pole Iisraelil muud valikut, kas anda koos Ameerikaga või ilma löök Iraani tuumaobjektidele. Rünnak provotseerib Venemaad, "kes tahab Pärsia lahe naftat, juhib Araabia riikide armeed Iisraeli vastu ja siis hävitab Jumal kõik peale ühe kuuendiku Venemaa juhitud armeest." Pärast selle armee "hävitamist" tekib võimuvaakum ja Euroopa Liidu juhtimisel tõuseb "Antikristus" ning hakkab "ühtset maailmavalitsust, ühist valuutat ja ühte usku" valitsema. Sellele "deemonlikule liidrile" seisab vastu "valeprohvet", mida Hagi nimetas Hiinaks. Ja kui nad valmistuvad viimaseks lahinguks Iisraelis Megiddo mäel, siis “naaseb Jeesus valgel hobusel” ja viskab “kaks pahategijat tulejärve”, tähistades sellega oma tuhandeaastast valitsusaega**.

Esmapilgul näevad Hagi sõnad Külma sõja aegadesse kinni jäänud hullumeelse religioosse fanaatiku sonimisena, kuid kui tema fantaasiaid proovida tõlkida geopoliitilisse keelde, siis saame selle. Venemaad üritatakse suurde sõtta tõmmata, pärast selle algamist toovad USA ja tema liitlased Venemaale purustava lüüasaamise ning tõenäoliselt kasutatakse tuumarelvi. Nagu ka NSV Liidu mõrva puhul, hakkab EL sõjajärgselt tükeldatud Venemaad õgima. Selle tulemusel jäävad Euraasia mandrile kaks suuremat tegijat - EL ja Hiina, kes hakkavad omavahel mõjusfääride pärast konkureerima, viies vastasseisu sõjani (mitte tingimata kuuma) või provotseerib sõda väline mängija. EL ja Hiina vahelise sõja ajal, mõlema kriitilise nõrgenemise ajal, sekkuvad USA ja Iisrael ning kehtestavad paljudeks sajandeiks maailma diktatuuri. Hagi lobises ka sellest, et Iraan pole mitte USA, vaid Iisraeli probleem.

*-Алан Слепой - "Raevukas pastor" Alan Pime – (http://newswe.com/index.php?go=Pages&in=view&id=6410)

**- Sarah Posner - "Pastor Strangelove" (http://prospect.org/article/pastor-strangelove)

Hagi plaan maailmas domineerida on väga üldine ning sellel on ka palju vigu ja oletusi. Peaasi on selles, et Venemaa ei hakkaks kedagi ründama, eriti Iisraeli ja nafta pärast. Teiseks. Tõsise ohu korral kasutame õigustatult tuumarelva ja kui see kutsub esile sümmeetrilise vastuse, siis lakkab harjumuspärane maailm eksisteerimast ja inimkond naaseb kiviaega. Sellest saadakse USA-s väga hästi aru, seetõttu on nad Venemaa-vastases hübriidsõjas väga ettevaatlikud. Kolmandaks. Venelased ei anna alla ja Venemaa võidab! Neljandaks. Hagi ei võtnud arvesse India tegurit, mis areneb väga kiiretes tempodes aga tema rahvaarv võib järgmisel kümnendil Hiina oma ületada. Viiendaks. Plaan on aja jooksul tugevalt veninud, võib-olla aastakümneid ja sellise perioodiga võib USA ise kokku variseda ja isegi ilma välise abita, sisemiste vastuolude koorma all. USA kadumise korral saab Iisraelil raske olema.

Kuid jätkem see kretiin ja pöördugem tagasi peatüki teema juurde. Sisseehitatud süsteem on halastamatu ja kujundab vastavalt tellimusele "avaliku arvamuse". Ameerika juhtivad sotsioloogilised keskused kompavad olukorda viies regulaarselt küsitlusi läbi. Gallupi Instituut avaldas 2017. aasta veebruaris andmed, millest järeldub, et 71% ameeriklastest suhtub Iisraeli soodsalt ja ebasoodsalt - 27%*. Siinkohal on vaja aru saada, et kõigepealt konstrueeritakse avalik arvamus ning seejärel kasutatakse seda täiendava ja väga kaaluka argumendina, nii suletakse propagandaring. Ja üldiselt on kaasaegses maailmas sotsioloogilised küsitlused tõenäoliselt rohkem manipuleerimise instrument kui sotsioloogia empiiriline tööriist.

Küsimus on selles, kust on keskmisel ameeriklasel selline armastus kauge riigi vastu, võõrasse kultuuri, mis on loodud Vene impeeriumi ja NSVL-ist väljarändajate poolt. Kes neist võib üldse Iisraeli isegi poliitiliselt kaardil leida? Selle küsimuse kohta värskeid ja täielikke andmeid pole, kuid 2006. aasta uuringu kohaselt ei tea 75% 18–25-aastastest ameeriklastest, kus Iisrael asub**.

Veel on huvitav teada järgmist: 1989. aastal oli Iisraeli suhtes positiivne suhtumine 49%, negatiivne 38%, Iisraeli suhtes positiivse suhtumise tase sõltub vanusest - madalaim on osakaal noorte seas (kuni 29-aastased - 63%), suurim eakatel (üle 65-aastased - 77%). See võib rääkida sellest, et Iisraeli-meelne propaganda on muutumas efektiivsemaks (aastate ja vanusega) aga elu lõpus annaks tavaline ameeriklane nagu alla ja tal puudub Iisraeli temaatikas kriitiline mõtlemine.

*- Gallup - "Israel Maintains Positive Image in U.S." (http://www.gallup.com/poll/203954/israel-maintains-positive-image.aspx?g_source=Israel&g_medium=search&g_campaign=tiles)

**Лента.Ру - “Noored ameeriklased ei leia kaardilt Iraaki” (https://lenta.ru/news/2006/05/03/illiterate)

Liigume tavainimestelt ametlikule eliidile, mis on ka süsteemi toode. Vaadeldes 2016. aasta USA presidendikampaaniat, jäi mulle kindel mulje, et enne vannet ustavuses ameerika rahvale peaks tulevane USA president andma vande "juudi" rahvale (Iisraeli). Obama ajastu lõpus vihtusid presidendikandidaadid väga usinalt tantsu, sest Obama ja Netanyahu suhted olid ebaharilikult külmad.

Valimisšõu silmapaistvamatest tegelastest kummardusid kõik Iisraeli ees: Clinton, Trump, Rubio ja Sanders, kes ise on aškenazi. Esitan mitu näitlikku tsitaati peamistelt kandidaatidelt.

Clinton:

"Hillary Clinton annab signaali jõukatele juudi sponsoritele - sõltumata Iraaniga tuumaprogrammi üle peetavate läbirääkimiste tulemustest on ta Iisraelile parem sõber kui president Barack Obama."*

"Mu sõbrad, Iisraeli julgeolek pole läbirääkimiste teema. Ameerika ei saa selles küsimuses neutraalne olla."**

"Ma kutsuksin peaministri USA-sse," teatas Clinton. Tema sõnul peavad Iisrael ja USA "liikuma sõjalise koostöö sfääris väga tõsise tugevdamise ja tihendamise poole".***

Trump:

"Mitte keegi peale Donald Trumpi ei päästa Iisraeli. Te raiskate ilmaaegu aega nende politikaanide ja poliitiliste klounidega".****

"Iisrael on meie jaoks väga oluline ja see, mida Obama tegi, on häbi! Kuidas nad [iisraellased] üldse temaga veel räägivad, raske on uskuda! Obama on halvim asi, mis Iisraeliga juhtus." *****

"Iisrael on väljaspool ohtu, kui minust saab Ameerika Ühendriikide president".******

*- Clinton signals to Jewish donors: I'll be better for Israel (http://www.politico.com/story/2015/07/hillary-clinton-jewish-donors-israel-119705)

**- Hillary Clinton: Iisraeli julgeolek pole läbirääkimiste teema (https://www.golos-ameriki.ru/a/cn-us-israel-1st-update/3247718.html)

***- Hillary Clinton: USA ja Iisraeli suhted on vaja viia uuele tasemele (https://ria.ru/world/20151206/1337269826.html)

****- Donald J. Trump (https://twitter.com/realdonaldtrump/status/592698043629215746)

*****- Trump sõimas Obama läbi tema suhtumise eest Iisraeli ja Netanyahusse (http://9tv.co.il/news/2016/02/19/221882.html)

******- Trumpi trampliinid (http://lechaim.ru/events/trampliny-trampa)

Rubio:

"ÜRO pühendab Iisraeli hukkamõistule rohkem aega, kui Põhja-Korea, Kuuba ja Hiina kritiseerimisele - riikidele, kus on tõsiseid inimõiguste rikkumisi. Minu sõbrad, see on antisemitismi uus nägu."*

Rubio sõnadest järeldub, et ÜRO on antisemiitlik struktuur ja Iisraeli režiimi mis tahes kriitika on antisemitismi ilming. Loodan, et Rubio ei ole idiotismist haige, ta peab teadma, et viimase 70 aasta jooksul ei vallandanud Põhja-Korea, Kuuba ega Hiina veriseid sõdu, ei okupeerinud naaberriikide territooriume, ei tegelenud maade ja loodusvarade haaramisega, ei osalenud genotsiidis..., lihtsalt Ameerika poliitikas on nii kombeks. Ilma Iisraeli võimsa lobbi ja aškenazi kätte koondunud tohutute ressurssideta on USA presidendiks nimetatud saamise võimalus nullilähedane. Nii et peabki kummardama...

Ja selline kummardamine toimub pidevalt. Tsiteerin Jürgen Graf'i raamatut "Teel Apokalüpsisesse. Mis ootab Euroopa põlisrahvaid?":

"Juuni alguses 2008 esines Barack Obama, kes oli just Demokraatliku partei presidendikandidaadina alistanud Hillary Clintoni, Washingtonis toimunud AIPAC-i («American Israel Public Affairs Committee», Ameerika-Iisraeli avalike suhete komisjon) konverentsil. Iisraeli vasakpoolne publitsist Uri Avneri kommenteeris selle mustanahalise ameeriklase etteastet terava irooniaga:

„Pärast kuudepikkust rasket ja halastamatut võistlust alistas Barack Obama oma hirmukülvava vastase Hillary Clintoni [eelvalimistel]. Ta sooritas ime: esimest korda ajaloos on mustanahaline enesekindel kandidaat maailma võimsaima riigi presidendi tiitlile. Ja mida ta siis tegi esimese asjana pärast seda hämmastavat võitu? Ta jooksis Iisraeli lobbi konverentsile AIPAC ja pidas seal kõne, mis purustas kõik alandlikkuse ja pugemise rekordid. [...] Isegi see võimas organisatsioon pole kunagi varem sellist asja kohanud. 7000 juudi funktsionääri kogu maailmast kogunes, et kinnitada ustavust kogu Washingtoni eliidile, et laskuda tema jalge ette põlvili.

Kõik kolm presidendikandidaati [Barack Obama, Hillary Clinton - kes veidi hiljem loobus võistlusest ja toetas Obamat - ning John McCain Vabariiklaste parteist] pidasid kõnesid, milles nad võistlesid üksteisega meelitustes. Koridorides tungles 300 senaatorit ja Kongressi liiget.

*- Jewish insider - "Rubio: Iisraeli kriitika on antisemitismi uus nägu" (http://jewishinsider.com/6992/rubio-criticism-of-israel-is-new-face-of-anti-semitism)

Kõik, kes tahtsid valituks või tagasi valituks saada, igaühel oli mingisugune poliitiline ambitsioon, saabusid sinna vaatama ja nähtavad olema. Washingtoni AIPAC on justkui Konstantinoopol Bütsantsi impeeriumis oma parimal ajal.”

Ajaloos näib, et USA poliitilises olukorras, kus peaaegu 3% elanikkonna vähemus võttis, nii-öelda poliitilise kasti pantvangi ja sunnib teda kogu jõust toetama kauget väikest riiki, mis ei too Ameerikale vähimatki kasu, vaid ainult ebameeldivusi. Selle groteskse olukorra põhjuseks on juudi lobbi tugev mõju, kellele koos tema võimsaima ruupori AIPAC-ga kuuluvad ka paljud teised rühmitused. Nende kõigi üldiseks näiteks on siin ADL; see lühend tähendab Anti-Defamation League (Laimuvastane Liiga). See, et organisatsioon, mille peamine eesmärk on dissidentide laimamine, on endale sellise nime võtnud, pole tõepoolest irooniast vaba."

Niisiis struktureerime Iisraeli lobbi USA-s.

1. Juudi organisatsioonid. Kõige mõjukamad: Ameerika-Iisraeli avalike suhete komitee (AICOS), juhtivate Ameerika juudi organisatsioonide presidentide Konverents, Laimuvastane Liiga ja J-Street.

2. Kristlikud sionistid (evangeelsed kristlased). Suurim organisatsioon: Kristlik ühtsus Iisraeli toetuseks.

3. Süsteemne sisseimbumine. Ilmselge fakt on see, et aškenazi ja muud juudi hõimud on ebaproportsionaalselt esindatud finantssfääris, meedias, teaduses ja kultuuris... nad oleksid nagu vallutanud Ameerika ühiskonna elutähtsates institutsioonides "juhtivad kõrgused". Samal ajal tasub tagasi lükata müüt nende "talendikusest", nende peamised võimed on läbilöömine ja ühtehoidvus.

Ajaleht "New York Times" tunnistab juudi organisatsioonide ja täpsemalt AICOS'i mõju Washingtoni Lähis-Ida poliitikale." See on peamine jõud, mis kujundab USA Lähis-Ida poliitikat."*

Vaatamata teatava teema laiapõhjalise artelu keelamisele, kuuleb ikkagi julgeid hääli. Paul Findlay organisatsioonist “Kui ameeriklased teaksid” räägib sellest, et AICOS kontrollib Iisraeli-meelset poliitikat mittejärgivaid senaatoreid ja kongresmene materiaalse toetamise lõpetamise teel ja finantseerides nende konkurente.

*- L.M. Huaževa - "К вопросу о влиянии произраильского лобби на внешнюю политику США (90-е гг.XX – начало XXI вв.)"

Findlay'ga nõustuvad Chicago ülikooli professor John Mirscheimer ja Harvardi ülikooli professor Stephen Walt. Oma raamatus "Iisraeli lobbi ja USA välispoliitika" väidavad nad, et AICOS-il on USA kongressile „lämmatav” mõju. Nende huve toetavaid seadusandjaid ja Kongressi koha taotlejaid "autasustatakse" ja neid, kes heidavad neile väljakutse "karistatakse".*

"Ameerika poliitika vektori piirkonnas [näit. Lähis-Ida] määrab peaaegu täielikult sisemine konjunktuur. Jutt käib eelkõige "Iisraeli lobbi" aktiivsusest. Välispoliitikat on õnnestunud mõjutada ka teistel lobbistruktuuridel, kuid ühelgi neist polnud ega ole võimalust suunata seda riiklike prioriteetide voolusängi tagamisest nii kaugele ja samal ajal sisendada ameeriklastele ideed, et USA huvid on absoluutselt identsed teise riigi - meie puhul Iisraeli - huvidega"- John Mirscheimer ja Stephen Walt.**

AICOS'i võimsust tunnustas isegi USA 39. president Jimmy Carter. Ta ütleb avalikult, et kui mõni Kongressi liige võtab Palestiina-Iisraeli konfliktis tasakaalustatud positsiooni, teeb Iisraelile ettepaneku järgida rahvusvahelist seadust või kaitseb palestiinlaste õigusi, siis tähendaks see "poliitilist enesetappu".

"Viimase 30 aasta jooksul olen olnud tunnistajaks ja kogenud suuri mis tahes faktide- vaba ja objektiivse arutelu piiranguid. Iisraeli valitsuse poliitika kritiseerimise tahtmatus on seotud Ameerika-Iisraeli avalike suhete komitee erakorralise lobbitööga ja vastupidise arvamuse puudumisega." - USA 39. president Jimmy Carter.***

Nüüd näitan teile, kuidas nad Trumpi'le kärbseid pähe ajasid, Välissuhete Nõukogu (USA, organisatsiooni juht Richard Haas on juut) ja Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudi (Iisrael) näitel. Need kolm väljaannet valiti seetõttu, et nad ilmusid veel enne Trumpi presidendiametisse astumist. Samuti määravad need kaks struktuuri suuresti nende riikide välispoliitika.

*- Wikipedia - "The Israel Lobby and U.S. Foreign Policy" (https://en.wikipedia.org/wiki/The_Israel_Lobby_and_U.S._Foreign_Policy)

**- Dmitri Pavlov - "Iisraeli lobbi ja USA välispoliitika (http://ruskline.ru/analitika/2007/09/08/izrail_skoe_lobbi_i_vneshnyaya_politika_ssha)

***- Jimmy Carter - "Iisraeli ja Palestiina kohta ausalt öeldes" (http://www.latimes.com/news/la-oe-carter8dec08-story.html)

                            Iisrael ja USA: võimalus erisuhete tugevdamiseks

                                                     (2016-11-15)

Mõjuka Iisraeli mõttekoja, Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudi (RJUI) juht Amos Yadlin* määratles Iisraeli peaministri Netanyahu jaoks kuus võtmeküsimust, mille järgi peaks proovima USA uue presidendiga teineteise mõistmist saavutada. Erilist tähelepanu pööratakse Venemaale ja Süüriale.

Yadlin kurdab oma pika artikli alguses, et Trumpi positsiooni Iisraeli suhtes on praegu keeruline kindlaks teha, kuid uue administratsiooni moodustamise tingimustes on "Iisraelil võimalus alustada uut peatükki suhetes USA-ga." Seega, kui Netanyahu lähikuudel Valget Maja külastab, oleks hea proovida jõuda kokkuleppele kuues peamises küsimuses.

Pole saladus, et USA-Iisraeli suhted on viimastel aastatel märkimisväärselt jahenenud. Nimelt on Tel Aviv pööraselt kritiseerinud Iraaniga sõlmitud tuumalepet, mida nimetatakse "Obama isiklikuks asjaks". Äärmiselt agressiivse üksusena rääkis Iisrael "ennetava sõjalise löögi võimalusest Iraani tuumarajatistele". Kuid lõpuks lahendasid Iraan ja "kuuiku" riigid (Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja USA) Iraani tuumaküsimuse diplomaatiliste vahenditega ja majanduslikud sanktsioonid Iraanile võeti maha (USA võttis maha osaliselt). Samuti ei vaadanud Obama administratsioon läbi sõrmede Iisraeli jätkuvat Palestiina okupeerimist ja põliselanike rõhumist, tehes selle kohta perioodiliselt avaldusi. Üllataval kombel jättis USA Obama ametiaja lõppedes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vahele, mis keelab järjekordselt Iisraelil asustada okupeeritud Palestiinas asulaid.

Kuid pöördume tagasi Yadlini lootuste juurde, kes arvab, et tulevased lepingud uue režiimiga "saavad aluseks kahe riigi erisuhete tugevdamisel ja strateegilisel liitmisel".

1. Sisse seada soojad suhted Iisraeli ja USA vahel. On vaja taastada vastastikuse usalduse tunne ja lähedased sidemed USA presidendi ja Iisraeli peaministri vahel.

2. USA juhtimine Lähis-Idas. Siin Yadlin vingub, et Obama administratsioon lõi regioonis mingisuguse „vaakumi“, mille täitsid Iraan, Venemaa („ei suutnud vastu seista Venemaa naasmisele piirkonda“) ja ISIS.

*- Amos Yadlin - "Israel and the United States: An Opportunity to Strengthen the Special Relationship" (http://www.inss.org.il/publication/israel-and-the-united-states-an-opportunity-to-strengthen-the-special-relationship)

Ta arvab, et USA-st võiks saada Iisraeli, Egiptuse, Jordaania, Saudi Araabia ja Türgi vahelise mingi võimaliku liidu juht. See liit tegeleb nende probleemide lahendamisega, millega need riigid kokku puutuvad. Peamiselt on see terrorism ja "Moskva toetatud peamised Iisraeli vaenlased, Iraan ja Hezbollah".

"Koos Egiptuse, Saudi Araabia ja Türgiga tahab Iisrael näha USA otsustavamat poliitikat Lähis-Idas. USA on ainus osaleja, kes on võimeline piirkonnas ohjeldama ja peatama Iraani püüdlust hegemoonia järele, efektiivselt võitlema ISIS-e vastu ja ohjeldama Erdogani uus-osmanismi."

3. Iraan on päevakorra kõige olulisem strateegiline küsimus. See räägib müütilisest "Iraani ohust" ja Iraani tuumariigiks muutmise lubamatusest. RJUI direktori arvamuse kohaselt tuleb Iraani ohtu silmas pidades tingimata suurendada USA-Iisraeli koostööd kuni eraldi lepingu sõlmimiseni.

"Iraan kujutab pikas perspektiivis Iisraelile kõige suuremat ohtu. Tuumarelvadega relvastatud Iraan kujutab ohtu USA-le ja rahule Maal."

4. Süüria kriis. Yadlin kirjutab, et USA ja tema liitlased võiksid välja töötada Venemaa ja Iraani vastu "teise strateegia, mis toetavad Assadi verist režiimi". Näiteks lennukeelutsoonide loomine, piiratud jõu kasutamine Süüria lennuväe vastu, humanitaarkoridorid Süüria territooriumilt ja muud meetmed, mis võimaldavad muuta Assadi ja tema liitlaste sõjalise jõu kasutamise poliitikat. PeabTrumpi administratsiooni veenma selles, et Venemaa tegevus Süürias tugevdab Iisraeli vaenlasi - Iraani ja Hezbollah'd. Pannakse rõhk Süüriale kuuluvatele Golani kõrgendikele, millest suuremat osa on Iisrael okupeerinud alates 1967. aastast. Eksperdi sõnul tuleb Venemaad motiveerida Süüria kriisi lõpetama, kus tuleks moodustada üleminekuvalitsus, mis esindaks kõiki "lõhestatud riigi etnilisi rühmi, kuid ilma Assadita". Seejuures nimetab Yadlin kavalalt Süüria rookimist “kodusõjaga”, aga kindlasti ta teab, et Süüria konflikt on volituste alusel sõda ja isegi Iisrael lahendab siin oma isiklikke ülesandeid, korraldades perioodiliselt õhurünnakuid Süüria ja Hezbollah seadusliku valitsuse armee vastu.

5. Iisraeli-Palestiina konflikt. RJUI juht esineb pingete vähendamise eest ebaseadusliku juutide asustamisega Jordani jõe läänekaldale ja Ida-Jeruusalemma.

6. Iisraeli julgeolek. Iisraeli julgeolek on USA ja Iisraeli suhete oluline komponent.

Kokkuvõtteks soovitab Yadlin Netanyahul proovida kohendada hiljuti allkirjastatud lepingut ja Trumpi'lt välja kaubelda Iisraelile antava abi suurendamine. 2016. aasta septembris sõlmisid USA ja Iisrael järjekordse kümneaastase lepingu tasuta sõjalise abi kohta; aastail 2019–2028 eraldab USA Iisraelile rekordilised 38 miljardit dollarit.

                                                            *****

                                       USA-Iisraeli suhete taastamine

                                                     (11.11.2016)

Ülevaade Välissuhete nõukogu töötajate aruandest, mis täiendab orgaaniliselt eelmist artiklit. Palju ühist, kuid palun tähelepanu pöörata selle töö autoritele. Surve Trumpile on tohutu. Kuid kerkib küsimus. Kas on seda üldse vaja? Arvestades tema peret tütre ja väimehest habadnikutega (habad - juudi religioosne liikumine).

Robert Blackville - vanemteadur, Harvardi professor ja lobbist. Diplomaatiline töökogemus erinevatel tasanditel on 30 aastat. Endine suursaadik Indias ja USA presidendi eriesindaja Iraagis. Ta töötas koos Henry Kissingeriga ja mõlema Bushi administratsioonides. Aastatel 2004–2008 oli kontori "Barbour, Griffithi ja Rogers'i" lobbistist president, kelle klientideks sel perioodil olid Venemaa Alfa pank ja Iraagi Kurdistani piirkondlik valitsus*. Endine RAND'i töötaja.

Philip Gordon - vanemteadur, Ph.D. Varem oli USA Riikliku Julgeolekunõukogu Euroopa asjade direktor, Brookingsi instituudi vanemteadur, riigisekretär H. Clinton'i abi Euroopa ja Euraasia asjades ning tema asetäitja, president Obama eriabi ja Valge Maja koordinaator Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Pärsia lahe asjades.

Aruande eessõna kirjutas organisatsiooni juht Richard Haas. Ta nimetas seda tööd "oluliseks" ja tunnistas otseselt USA ja Iisraeli suhete kriisi, kuid avaldas seejuures veendumust, et pooled leiavad võimaluse oma erimeelsustest üle saada.

USA-Iisraeli suhete taastamine (ülevaade)**

*- The Center for Responsive Politics - Robert Blackwill (https://www.opensecrets.org/lobby/lobbyist.php?id=Blackwill%2C%20Robert&id=Y0000005745L&year=2008)

**- Robert D. Blackwill, Philip H. Gordon - "Repairing the U.S.-Israel Relationship" (https://www.cfr.org/report/repairing-us-israel-relationship)

USA ja Iisraeli suhted on nutuses seisus, kirjutavad Blackville ja Gordon. Suhete jahenemist ei saa seletada üksnes kahe riigi juhtide isikliku suhtluse probleemidega või poliitiliste erimeelsustega, näiteks Iraani tuumaleppe osas. Olukord on teravnenud ka demograafiliste muutuste tõttu.

"USA ja Iisraeli suhete tulevik on ohus."

Iisraelis kasvab usklike inimeste arv, natsionalistlikud ja konservatiivsed tunded koguvad jõudu. Praegu on usklike ultraortodokside osakaal Iisraeli umbes 11% elanikkonnast, arvestades nende perekondade kõrget sündivust, tõuseb see 2030. aastaks 18% -ni. Samal ajal on Ameerika noored Iisraelile vähem sümpaatsemad, kui vanem põlvkond. Lisaks ei hooli tõusuteel olevad rahvusvähemused (mustad, latiinod) kauge riigi probleemidest.

"Iisrael on selle üle uhke, et suudab ennast kaitsta, kuid reaalsus on selline, et ta sõltub endiselt suuresti USA sõjalisest ja diplomaatilisest toetusest."

Alates 1962. aastast on USA osutanud Iisraelile umbes 100 miljardi dollari eest sõjalist abi* ning teeb ka suuri poliitilisi pingutusi ÜRO's ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides Iisraeli piiramisel "kriitika või sanktsioonide" eest.

"Kuid USA toetuse vähenemine annab ainult Iisraeli vaenlastele enesekindlust ja seab ohtu tema legitiimsuse ja turvalisuse."

USA ja Iisraeli suhete taastusmeetmed

1. Ümber mõtestada strateegilised suhted. Järgmisel kohtumisel Iisraeli peaministriga tuleb tähelepanu keskendada uue strateegiline visiooni väljatöötamisele muutuvates Lähis-Ida tingimustes. Pöörata tõsist tähelepanu Palestiina probleemile. Institutsionaliseerida kahepoolne strateegiline dialoog.

2. Laiendada ja tugevdada kaitsekoostööd. Palestiina tunnelite vastases võitluses aidata õhutõrjega ja teha koostööd küberturvalisuse alal.

*- Iisrael on suurim Ameerika abi saaja, peaaegu kõik see läheb sõjaväe otstarbeks. Kongressi uurimisteenistuse andmetel maksti aastatel 1949 kuni 2017 välja umbes 130 miljardit dollarit (https://fas.org/sgp/crs/mideast/RL33476.pdf), sõltumatute ekspertide hinnangul üle 150 miljardi dollari.

3. Keskenduda tuumatehingutele Iraaniga. Minna kaugemale arutelust tuumaleppe väärtuse üle raamidest ja teha koostööd selle tingimuste järgimiseks. Ühiselt olla vastu Iraanile tuumarelvade ilmumisele.

4. Ohjeldada Iraani. Töötada välja ühine lähenemisviis, mis pidurdaks Iraani piirkondlikke ambitsioone ja sellega seotud küsimusi.

5. Rakendada meetmeid palestiinlaste igapäevaelu parandamiseks ja läbirääkimiste teel rahu säilitamiseks. Leppida kokku meetmetes, mida Iisrael võtab ühepoolselt palestiinlaste elu parandamiseks ja säilitama kontseptsiooni "kaks riiki kahe rahva jaoks" realiseerimise perspektiiv. Hoiduda toetamast või rahvusvahelise üldsuse kriitilisi tegevusi seoses Iisraeli ebaseaduslike asundustega.*

6. Laiendada majanduskoostööd.

                                                            *****

       RJUI: Poliitilised soovitused Trumpi administratsioonile Lähis-Ida suhtes

                                                      (12.12.2016)

Iisraeli endine kaitseminister (2013-2016) ja nüüd Riikliku Julgeoleku Uuringute Instituudi vanem teaduslik kaastöötaja Moshe Yaalon kirjutab Venemaast, Lähis-Idast ja sellest, kuidas USA selles piirkonnas peab käituma.

Lahkudes mais kaitseministri ametist, ütles Yaalon, et Iisraelis ja Likudi parteis võtsid võimu "ohtlikud äärmusjõud" ja "radikaalne vähemus". Samuti lubas ta naasta poliitikasse, et tulevikus võidelda "rahvusliku juhtimise" eest. Vahepeal, ilmselt mugavat hetke ära oodates, hakkas Yaalon tegema eksperditööga ja liitus juulis RJUI-ga. Debüteerides instituudi veebisaidil otsustas Yaalon anda USA-le ja Trump'ile hulga soovitusi, kuidas käituda Lähis-Idas ja Venemaa suhtes.

Sellel tekstil on palju ühist selle teema varasemate tekstidega, kuid sellest hoolimata on mõned huvitavad punktid, millest pole sellel tasemel varem valjusti räägitud.

Nagu paljud, leiab ka Yaalon, et Obama nõrk Lähis-Ida poliitika on viinud "vaakumi" tekkeni, mis on täidetud "elementidega, mis töötavad regioonis USA ja tema liitlaste huvide vastu", loe Iisraeli.

*- Tõlgitud diplomaatilisest igapäevaseks - et pigistada Palestiina põliselanike okupatsiooni ja rõhumise peale silm kinni.

Nende elementide all mõistab Yaalon Iraani, Türgit, ISIS-t ja Venemaad. Rõhk pannakse ka sellele, et piirkonna riike ei huvita Ameerika relvad, vaid Venemaa ja teiste riikide omad (S-300 tarned Egiptusesse, Saudi Araabia huvi S-400 vastu, Prantsuse ja Katari poolt Prantsuse hävitajate Rafale ostud).

Ennetades "elementide" kirjeldamist, märgin, et erinevalt USA-st ja Iisraelist on kõik need riigid selles piirkonnas seaduslikud tegelased (ehkki nõrgestatud) ja nende riiklust loetakse rohkemaks, kui USA ja Iisrael koos võetuna. ISIS-t puutuvas on see Ameerika Ühendriikide otsene vastutus ja süü - kui poleks olnud Ameerika kriminaalset sissetungi Iraaki, poleks ISIS-t olnud.

Poliitikasoovitused Trump'i administratsioonile Lähis-Ida kohta (ülevaade)*

Tuumaleppe peamine kasusaaja on Iraan. See säilitab võime toota uraani ja võib tulevikus tuumarelva saada, blokaadi tühistamisest poliitilist kasu sasada , mõnede majandussanktsioonide tühistamine ja mõju laienemine Lähis-Idas. Juudi valem on siin lihtne - mida parem Iraanile, seda halvem Iisraelile. Ridade vahelt saab lugeda USA-le esitatud taotlust vaadata läbi Iraaniga sõlmitud leping, kuid see on võimatu või vähetõenäoline.

Türgi režiim, eesotsas president Erdogan'iga:

- finantseeris ISIS-t naftaostude kaudu ega saanud karistust

- lubas džihadistidel pikka aega vabalt Süüriasse ja Iraaki siseneda ning neist riikidest lahkuda

- jätkab sõda kurdide (Süürias) vastu, kuigi nad võitlevad tõhusalt ISIS-ega

- spekuleerib Euroopa Liidus rändekriisi üle

- tahab piirkonnas suuremat mõjuvõimu (uusosmanism), toetab Moslemi Vennaskonna, HAMAS ja FATAH** organisatsioone.

Venemaa on ära kasutanud USA nõrkuse ja suurendab Lähis-Idas oma mõjuvõimu. Piirkonna riikide juhid ja nende esindajad külastavad Moskvat sagedamini kui Washingtoni ja tunnevad huvi Vene relvade vastu.

*- Moshe Yaalon - "Policy Recommendations on the Middle East for the Trump Administration" (http://www.inss.org.il/publication/policy-recommendations-on-the-middle-east-for-the-trump-administration)

**- FATAH - koos HAMAS-iga, üks Palestiina juhtivaid parteisid.

Venemaa ja USA huvid Lähis-Idas ei lange kokku ja on sageli üksteisega vastuolus. Venemaa toetab šiiitide telge (Iraan, Hezbollah, Süüria) ega keskendu võitlusele ISIS-e vastu, ründab Assadi vastaseid, tapab palju tsiviilisikuid.

Süüria kampaania eelised:

- Assadi valitsuse säilitamine

- SRÜ riikidest ja Venemaa väljarändajate hulgast ISIS-ega liitunud võitlejate likvideerimine

- maailmariigi rolli tagasitulek

- Venemaa on näidanud, et on truu oma liitlastele

- suutis Ukraina kriisist tähelepanu kõrvale juhtida

- sõjaliste võimete demonstreerimine ja uute relvade katsetamine

- sõjalise kohaloleku säilitamine ja suurendamine (sõjaväebaasid)

- Süüriast pärit põgenikud on muutunud USA ja EL-i võimuhoobadeks.

Siirdudes soovituste Trump'ile juurde, kirjutab Yaalon: "Arvan, et USA-l pole muud valikut, kui võtta vastu aktiivne strateegia." Selleks peab:

1. Võitluse jätkamine ISIS-e, sealhulgas Süüria, Liibüa ja Siinai poolsaare vastu. Kurdide ja sunniitide (mitte radikaalsete) abistamine selles võitluses.

2. Muuta Iraani poliitikat. Iraani režiim on Lähis-Idas peamine destabiliseeriv tegur; seda ei tohiks pidada piirkonna stabiliseerimise võtmeelemendiks; Iraan on probleemi tuum. Taastada tuleb poliitiline ja majanduslik surve Iraanile (nagu ta rikuks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, toetaks terroriste, rikuks inimõigusi). Võtta viivitamatult meetmeid tuumarelva saamise takistamiseks, isegi kui Iraan järgib tuumalepet, suudab ta 15 aasta jooksul tuumarelva luua.

3. Muutused poliitikas Türgi suhtes. Türgi režiim julges võtta tegevusi, mis on vastuolus USA ja kogu Lääne huvidega. Türgi kaudu Euroopa Liitu pagulaste voog tuleb peatada, luues spetsiaalse tsooni Süüria põhjaosas või põgenikelaagreid Türgis. Ankara peab lõpetama valimatud rünnakud kurdide vastu ja toetama HAMAS’i.

4. Muuta poliitikat Venemaa suhtes. Karmim reageerimine rünnakutele "mõõduka Süüria opositsiooni" vastu ja tsiviilohvritele. ISIS'e-vastased operatsioonid võidakse kooskõlastada Moskvaga, kuid ameeriklased ei tohi lubada Iraani-šiiitide domineerimist Süürias Venemaa egiidi all. Võib proovida jõuda arusaamisele Süüria Alavitistani tuleviku osas, kuhu Yaaloni sõnul on Venemaa huvid koondatud.

5. Muutused poliitikas Süüria suhtes. USA peab loobuma riigi taasühinemise mõttest ja leppima tõsiasjaga, et Süüria on killustatud etnilisteks ja religioosseteks enklaavideks - Alavitistan, Kurdistan, Druzistan ja Sunnitostan. Jätkata Assadi-vastaste "mõõdukate" gruppide abistamist.

                                                         *****

Võib-olla hilinemisega, kuid räägin lühidalt analüütiliste keskuste või mõttevabrikute toimimisest. Eelkõige märgin, et Ameerika Ühendriikides on neid sadu, võib-olla tuhandeid aga neis töötab kümneid või sadu tuhandeid inimesi. Mõttekojad on omamoodi personali sepikoda Ameerika režiimi jaoks. Ühelt poolt on noortel spetsialistidel võimalus perspektiivis siseneda suuremasse võimu - valitsusse, presidendi administratsiooni, finantssektorisse jne. Teisest küljest lähevad analüüsikeskustesse vanad inimesed pärast teenistust - pensionile jäänud ministrid, poliitikud, ametnikud, suursaadikud, sõjaväelased ja teised, kes on jõudu täis ja tahavad veel tööd teha. Niiviisi ring sulgub.

Toon selle peatüki kontekstis kolm näidet. Lael Brainard on Välissuhete nõukogu liige ja kuulub Föderaalreservi juhtide nõukokku, samuti töötas ta kaheksa aastat Brookingsi instituudis. Euroopa poliitika analüüsi Keskuse asutaja ja juht Wess Mitchell määrati Trump'i poolt Euroopa ja Euraasia riigisekretäri abi ametikohale, enne teda töötas seal raevukas russofoob Victoria Nuland (Nudelman), kes juhtis 2014. aastal Ukrainas riigipööret. Venemaa ja venelaste vihkamises pole Mitchell temast viletsam. Pärast FRS’i juhi ametist lahkumist asus Janet Yellen tööle Brookingsi instituuti. Ja selliseid näiteid ei jõua üles loetleda, kõik peamised mõttekojad on kas "endiseid" või "paljutõotavaid" täis.

Pennsylvania ülikool avaldab igal aastal suure raporti, milles loetletakse maailma ja USA juhtivad mõttekojad*. Maailma nimekirjas domineerivad ameeriklased (9 kohta 15st) ja kümmekond USA-s näeb välja 2017. aastal järgmine:

1. Brookingsi instituut

2. Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute keskus

3. Carnegie Fond rahvusvahelise rahu nimel

4. "Pärandi" fond

5. Woodrow Wilsoni rahvusvaheline teaduskeskus

6. RAND

7. Ameerika progressi eest keskus

8. Välissuhete nõukogu

9. Petersoni maailmamajanduse instituut

10. Cato Instituut.

*- ScholarlyCommons, University of Pennsylvania's - "2017 Global Go To Think Tank Index Report" (https://repository.upenn.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1012&context=think_tanks)

Annan lühidalt mõne keskuse iseloomustuse. Kõigil selle loendi organisatsioonidel on multidistsiplinaarne tegevuskava, alates kolooniapoliitikast kuni sisepoliitiliste küsimusteni, nad järgivad USA imperiaalseid eesmärke ja suurkapitali huve. Need mõttekojad, välja arvatud "Pärandi" fond ja Cato Instituut, suhtuvad Trumpi režiimi ebasõbralikult, kuid need kaks keskust on Trumpi toetanud ja toetavad ka edaspidi. „Pärandi” rolli mainitakse järgmises peatükis, lühidalt öeldes on tegemist konservatiivide, raevukate militaristide ja globalistide oponentidega. Välissuhete nõukogu on globalismi urgas, väga suur ja pooleldi suletud organisatsioon, milles on enam kui 5 tuhat liiget, üks tugevaimaid struktuure mitte ainult USA-s, vaid ka maailmas, selle tegevus lebab paljuski varjus, moodustab USA Demokraatliku Partei poliitikat. Vanaeit H. Clinton lobises omal ajal välja, et Nõukogu ütleb Riigidepartemangule, "mida ta peab tegema ja kuidas ta peab mõtlema." Huvitav on see, et Nõukogu on kümnete teiste mõttevabrikute looja ja selle liikmed saavad omakorda juhtida isiklikke analüüsikeskusi ning ta asutas ka Rahvusvahelise mõttevabrikute konföderatsiooni Nõukogude nõukogu (28 keskust, sealhulgas kaks Venemaalt)*. Brookingsi instituut on tuntud oma sotsioloogiliste uuringute, majandusgrupi ja Lähis-Ida ekspertide poolest. RAND on lähedal USA kaitseministeeriumile, palju tähelepanu pööratakse meditsiinilistele küsimustele. Strateegiliste ja Rahvusvaheliste uuringute keskus on USA välispoliitika peamine suund, eelkõige Hiina, Venemaa (Euraasia) ja Lähis-Ida suhtes.

*- Nõukogude nõukogu - "Nõukogu liikmete liikmesorganisatsiooni rahastamine" (https://www.cfr.org/councilofcouncils/roster.html)