Juudid hävitavad Lääne ühiskonda – 11. osa
Revolutsioonid, sõjad, näljahädad, massimõrvad
Autor: Larry Romanoff
Tõlge: Kõik pole kuld, mis hiilgab
Maal kujutab Ipatjevi maja (Дом Ипатьева) Jekaterinburgis. See on ajalooline hoone, kus tsaar Nikolai II, tema perekond ja nende teenijad 1918. aastal kinni peeti ja hukati. Kunstnik oli Ivan Kirillovitš Sljusarev (Иван Кириллович Слюсарев), Uurali maastikumaalija (1886–1962), Loomisaasta: 1925 – maalitud seitse aastat pärast Romanovite perekonna hukkamist. Allikas
Selles artiklisarjas olen käsitlenud juutide poolt algatatud revolutsioone kaheksas riigis: Austrias, Kanadas, Inglismaal, Saksamaal, Ungaris, Rumeenias, Venemaal ja Hispaanias. Siiski ei ole see artiklisari revolutsioonide ülevaade, vaid tõend juutide katsetest ühiskondi hävitada. Tegelikult algatasid juudid enam-vähem samal ajal (1900. aastate alguses) umbes 25 riigis suuremal või vähemal määral poliitilisi revolutsioone või kodusõdu, ulatuslikke sotsiaalseid rahutusi ja mitmesuguseid seksuaalseid pahesid. Muud riigid, mida ma selles sarjas pole käsitlenud, on: Bulgaaria, Hiina, Tšehhoslovakkia, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Läti, Mongoolia, Norra, Poola, Portugal, Türgi, Ukraina, USA, Jugoslaavia.
Kättesaadavate ajalooliste andmete põhjal toimus ajavahemikus 1917–1935 kõigis loetletud riikides ja veel paljudes teisteski kommunistlik (juudi) revolutsiooniline tegevus ning märkimisväärsed katsed poliitilise mõju saavutamiseks. Nende pingutuste laad ja ulatus varieerusid märkimisväärselt, alates püsivast põrandaaluse organisatsioonitegevusest, üldstreikidest ja osalemisest laiemates ülestõusudes kuni otseste revolutsiooniliste ülestõusude ja Nõukogude Liidu toetusel toimunud sissetungideni, kodusõdadeni, näljahädadeni ja massimõrvadeni.
Kuid need korduvad revolutsioonid või revolutsioonikatseid ning nendega kaasnev ühiskondade hävitamine on vaid osa juutide poolt tehtud revolutsioonilistest ja ühiskondlikest destabiliseerimiskatsetest. Viimase mitme sajandi jooksul on kogunenud suur hulk tõendeid juutide poolt algatatud poliitilise destabiliseerimise, kristluse vastu suunatud rünnakute ja nendega kaasneva sotsiaalse hävitamise kohta. Tõendid pärinevad peamiselt eelretsenseeritud teadustöödest. Eelmises artiklis pealkirjaga „Juudid ja revolutsioonid”, [1], esitasin sissejuhatuse sellesse nähtusse, mis algas kahe Lääne-Euroopa revolutsioonide seeriaga 1700. ja 1800. aastatel. Tulevas artiklis laiendan seda sissejuhatust, lisades täieliku kirjelduse kõigist juutide poolt üritatud revolutsioonidest ja ühiskondlikest murrangutest.
Peaaegu kogu see sisu on meie ajalooraamatutest ja inimeste teadvusest kustutatud, sedavõrd, et ehk mitte ükski inimene miljonist ei tea midagi meie ajaloo tõest ega juutide poolt mängitud hävitavast rollist. Ühe näitena, mis puudutab esimest Prantsuse revolutsiooni, ostis rühm juudi pankureid kokku ja ladustas kogu Prantsusmaa teraviljasaagi ning keeldus seda mingi hinna eest turule laskmast. Inimestel polnud sõna otseses mõttes leiba süüa; seetõttu puhkeski revolutsioon.
Nagu Henry Ford ühes oma artiklis kirjutas: „Viis põlvkonda on maailm elanud vales valguses, mille pidi heitma Prantsuse revolutsioon. Nüüdseks on teada, et see revolutsioon ei olnud prantslaste revolutsioon, vaid vähemuse (juutide) rahutused, kes püüdsid prantslastele peale suruda just seda plaani, mida praegu kaalutakse. Tegelikult olid just prantslased need, kes lõpuks nn Prantsuse revolutsiooni maha surusid. [Kuid] Prantsusmaa on selle hästi organiseeritud vähemuse poolt põhjustatud murrangu tagajärjel olnud sellest ajast peale juutide kontrolli all.“ [2] Nagu peaaegu kõikide teiste poliitiliste rahutuste puhul, näiteks Venemaal ja Hispaanias, ei olnud „Prantsuse revolutsioon“ prantslaste, vaid juutide revolutsioon, mis oli suunatud Prantsuse valitsuse ja ühiskonna vastu.
Neid fakte mõistetakse (juutide poolt) üldiselt hukka kui „antisemitistlikke klišeesid“, kuid ajaloolised andmed näitavad väga selgelt, et juutidel oli palju katseid – nii edukaid kui ka ebaõnnestunud – õhutada poliitilisi revolutsioone paljudes Euroopa riikides, alates vähemalt 1700. aastate keskpaigast ja ulatudes lõpuks enam kui 30 riigini. 1900. aastate alguses kujutas juudi Kominterni ülemaailmne mõjuvõim püsivat ohtu maailma ühiskondadele ning revolutsiooni eksportimise strateegia ei piirdunud Euroopaga, vaid laienes „ülemaailmse bolševistliku doktriini“ edendamise raames Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse, Hiinasse, Mongooliasse ja paljudesse teistesse riikidesse. Juudid ei kavandanud „Vene“ revolutsiooni eraldiseisvana; nad kavatsesid, et see oleks esimene doomino kivi ülemaailmses ahelreaktsioonis.
1917.–1919. aasta Euroopa revolutsioone (mis tegelikult algasid juba 1905. aastal) peeti sädemeks, mis süütaks ülemaailmse kommunistliku (juudi) tulekahju. Juutide edukat võimuhaaramist Venemaal peeti vaid eelmänguks tõelisele revolutsioonile, mis nende veendumuse kohaselt puhkeks tööstuslikul Saksamaal ja leviks seejärel üle kogu kontinendi. Kuigi revolutsioonid Saksamaal ja Ungaris lõppesid lõpuks ebaõnnestumisega, näitavad ajaloolised andmed, et rünnak perekonnale ja usule oli keskne, mööndamatu osa plaanist, mida nad kavatsesid peale suruda igale riigile, mille nad suutsid enda valdusse haarata.
Pärast 1919. aasta spartakistide ülestõusu läbikukkumist jätkas Kommunistlik Internatsionaal (Komintern) revolutsiooni planeerimist Saksamaal. 1921. aastal saatis Lenin juudi Béla Kuni, kes oli juba korraldanud Krimmis brutaalse Punase Terrori, juhtima „märtsiaktsiooni“ nii Austrias kui ka Saksamaal. Need olid katsed süüdata kogu kontinenti hõlmav kommunistlik ülestõus, kuid mõlemad lõppesid katastroofilise läbikukkumisega. Siiski näitavad need katsed Kominterni pühendumust Austria ja Saksamaa riikide ning nende institutsioonide, sealhulgas perekonna, vägivaldsele kukutamisele.
Saksamaa revolutsiooniline plaan oli kooskõlas Venemaa ja Ungari mudelitega: riik võtaks laste kasvatamise oma kontrolli alla, indoktrineerides neid kommunistliku ideoloogiaga ja katkestades nende lojaalsuse vanemate ja religiooni suhtes. Lõppeesmärgiks oli luua „uus kommunistlik mees“ (ja naine) – atomiseeritud indiviidid, kes on lojaalsed ainult partei-riigile. See nõudis traditsioonilise perekonna ja kiriku moraalse autoriteedi täielikku hävitamist.
Kõik dokumenteeritud tõendid kinnitavad, et juutide kommunistlik plaan oli suunatud täielikule sõjale. Tuumikperekonda, kirikut ja rahvaid endid peeti peamisteks takistusteks. Eesmärk oli selgelt luua üksikisikutest koosnev elanikkond, kellel puudub igasugune lojaalsus perekonna, usu või riigi suhtes ning kes on täielikult riigist sõltuvad. See oli täieliku kontrolli vahend. Radikaalsed seksuaalharidusprogrammid koolides, vaba armastuse ja abordi propageerimine, naiste tõstmine riigi poolt revolutsiooni eestvedajateks – kõik see oli osa sihipärasest strateegiast, mille eesmärk oli purustada Lääne ühiskonna alusinstitutsioonid. Ajaloolised andmed on selged: rünnak perekonnale on alati olnud juudi revolutsioonilise tegevuse keskne sammas. Tänapäevane püüdlus maailmavalitsuse ja atomiseeritud elanikkonna poole ei ole kaasaegne vandenõuteooria; see on bolševistliku revolutsiooni täitmata jäänud lubadus.
Juudid olid julmad, isegi metsikud, „rahustades“ elanikkonda, et see nende revolutsioonilisi filosoofiaid aktsepteeriks. Nad õhutasid liiga innukalt massilisi streike, rahutusi, kodusõdu ja massimõrvu. Juudid õhutasid tahtlikult Venemaal kodusõda, mille tagajärjel hukkus umbes 10 miljonit tsiviilisikut, ning asusid seejärel toime ühe inimajaloo kõige kohutavama massimõrva, hävitades tervelt ühe kolmandiku Venemaa elanikkonnast – umbes 65 miljonit inimest, sealhulgas peaaegu kogu kristliku vaimulikkonna. Nad otsustasid õhutada kodusõda Hispaanias, sõda, mis on tänapäevani tuntud oma peaaegu kujuteldamatu metsikuse poolest, taas eriti kristliku vaimulikkonna vastu. Enne seda korraldasid Rothschildid ja Sassoonid Briti Ida-India Kompanii egiidi all Indias mitmeid näljahädasid ja massimõrvu, mille tagajärjel suri kokku vähemalt 100 miljonit inimest, mõnede hinnangute kohaselt isegi kuni 200 miljonit. Need samad juudid (Rothschildid ja Sassoonid) olid täielikult vastutavad nn „Taipingi mässu“ kavandamise ja läbiviimise eest Hiinas – see oli maailma ajaloo veriseim sõda, mille ohvrite arv ulatub dokumenteeritud andmete kohaselt 70 miljonist 90 miljonini. Lühidalt öeldes rahastasid ja varustasid nad relvadega tohutu sõjaväe, et hävitada Taipingid, kes piirasid tõsiselt nende oopiumikaubandusest saadavat kasumit.
Need juudid pöörasid end isegi omaenda rahva vastu; kui Ukraina juudid mässasid oma „sotsialistliku“ liikumise üle valitseva Venemaa juutide kontrolli vastu, pöörasid bolševistlikud juudid nende vastu. Nad algatasid Ukraina kodusõja, mille tagajärjel hukkus umbes 600 000 inimest, kellest suur osa olid tsiviilisikud. Seejärel põhjustasid nad Ukrainas kurikuulsa „Holodomori“, mille käigus näljasid surnuks 8 kuni 10 miljonit ukrainlast.
Juudid on kahtlemata maailma suurimad massimõrvarid. See väide ei ole minu arvamus ega „antisemitistlik klišee”, vaid ajalugu, mida tunnistavad juudid ise, kuigi nad teevad tõeliselt suuri jõupingutusi, et kustutada oma osalus kõigist Lääne ajalooraamatutest, massimeediast, sotsiaalmeediast ja internetist. Juudi kolumnist nimega Sever Plocker kirjutas juudi veebiväljaandes YNet avaldatud artikli pealkirjaga „Stalini juudid“, milles ta tunnistas seda avalikult faktina. Siin on link originaalartiklile [3], milles Plocker väidab, et „juudid on maailma suurimad [mass]mõrvarid“. Teine link viib minu kommentaarile selle artikli kohta. [4] Minu peamine vastuväide Plockeri väidetele on tema väide, et „nad ei teinud seda juutidena, ilmselgelt…“ Jah, nad panid need massimõrvad toime just juutidena.
Oma artiklis kirjutas Plocker: „Iisraeli õpilane lõpetab keskkooli, ilma et oleks kunagi kuulnud nime „Genrih Jagoda”, 20. sajandi suurimat juudi mõrvarit”. Ta mainib Lazar Kaganovitši ja ütleb, et juudi ajaloolane Sebag Montefiore väitis, et „Ukrainas nälga surnud inimesed – inimko lihtsast märkusest, et juudid on täiesti teadlikud näljahädast, mille nad Ukrainale põhjustasid, kuigi nad eitavad seda avalikult Lääne meedias. Ja põhnna ajaloos võrreldamatu tragöödia … ei liigutanud Kaganovitši”. Järeldage sellestjus, miks nad seda eitavad, on säilitada kaastunne nende niinimetatud „Holokausti“ suhtes. Lõppude lõpuks, miks peaksime tundma kaastunnet väidetavalt 6 miljoni tapetud juudi suhtes, kui juudid – ainuüksi selles ühes väikeses sündmuses – tapsid 8 kuni 10 miljonit ukrainlast?
Sõjad, revolutsioonid, näljahädad ja massimõrvad on juutide iseloomulikud tunnused. Suur tõenäosus, et te seda ei tea, on tunnistuseks juutide kontrollist meedia ja raamatukirjastamise üle.
Samuti ei tohiks me ignoreerida 2023.–2026. aastal Palestiinas ja Gazas toimuvat genotsiidi. Juudid on tapnud umbes 100 000 palestiinlast ega näita mingeid märke peatumisest. Gaza sektorist kostuvad jutud julmuste kohta paneksid isegi jumalad nutma. Selle rõhutamiseks levitas üks Lääne (juudi) ajakirjanik videot, milles ta intervjueeris Iisraelis inimesi Gaza veresauna teemal. Ühel hetkel lähenes ta tänaval ühele juudi-iisraeli naisele ja küsis vestluse käigus: „Kui palju palestiinlasi on tapetud?“ Juudi naine vastas: „Kellele see küll korda läheb?“ See näib olevat üldine suhtumine Iisraelis, miks peaksime siis juute ja nende ebaõnne kahetsema? Kui juudid tõstatavad meie ees oma niinimetatud „Holokausti“ teema, kas võime vastata: „Kellele see küll korda läheb?“
Ajalugu kordub
Tõde on see, et kõigis varasemates revolutsioonilistes liikumistes on selgeid tõendeid ühise plaani kohta. See kehtis kahe Euroopa revolutsioonide seeria kohta, mille eesmärk oli kukutada olemasolevad monarhiad; pika kommunistlike revolutsioonide seeria kohta, mille eesmärk oli asendada olemasolevad ühiskonnakorrad; ning niinimetatud „värviliste revolutsioonide“ seeria kohta, mille eesmärk oli asendada olemasolevad valitsused uute, juutide kontrolli all olevate režiimidega. Sellele võiksime lisada veel 50 või enam niinimetatud „revolutsiooni“, kus London City juudi pankurid asendasid toimivad seaduslikud valitsused brutaalsete diktatuuridega (Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Aasias), nii rahalise kui ka poliitilise kasu saamiseks, kasutades kõigil juhtudel USA LKA-d ja sõjaväge pankurite eraarmeena. [5] Tänapäeval hävitavad nad riike, et „teha maailm demokraatia jaoks turvaliseks“ – kuid esmalt pidid nad tegema maailma turvaliseks juutide jaoks. Selle saavutasid nad oma esimese revolutsioonide seeriaga, mille eesmärk oli vabastada rahvad nende monarhidest, et asendada need lõpmatult korrumpeeruvate „demokraatiatega“. Vt: Demokraatia, kõige ohtlikum religioon – juudi päritolu. [6] Kõikidel neil juhtudel oli peamiseks süüdlaseks sama „välismõju“, kuid ajalugu näib olevat kustutanud mitte ainult algatajad, vaid ka sündmused ise.
Võib-olla üllatab teid teada saada, et lugupeetud autorid on sellest juudi nähtusest kirjutanud mahukalt ja üksikasjalikult juba üle 100 aasta. Kuid juutide kontrolli tõttu meedia ning nii raamatute kirjastamise kui ka levitamise üle on need raamatud ja artiklid inimkonna mälust kustutatud või vähemalt pagendatud raamatukogude ja interneti pimedatesse nurkadesse, kust neid kunagi üles ei leita. Nagu ma eespool märkisin, on meie ajaloo hävitamise hõlbustamiseks kõiki neid olulisi väljaandeid (juutide poolt) laialdaselt ja julmalt hukka mõistetud kui „antisemitistlikke klišeesid”, „veresüüdistusi”, „juudivihkamist” ja muid samaväärseid omadussõnu. Kõik see on mõeldud selleks, et hoida inimkonda tagasi uudishimust uurida seda tohutut faktiliste tõendite hulka.
Benjamin Disraeli (juut) kirjutas oma 1844. aastal ilmunud raamatus „Coningsby“, et „see võimas revolutsioon, mis praegu Saksamaal ettevalmistamisel on … areneb täielikult juutide egiidi all“. Ja muidugi olid kaks juuti, kes selle „reformi“ taga peamiselt seisid, Ferdinand Lassalle ja Karl Marx.
Winston Churchill, Suurbritannia tulevane peaminister, sõimas „rahvusvaheliste juutide vandenõusid“ järgmiselt:
„See liikumine juutide seas pole uus. Weishaupti aegadest Karl Marxi aegadeni ning edasi Trotski, Béla Kuni, Rosa Luxemburgi ja Emma Goldmani aegadeni on see ülemaailmne vandenõu tsivilisatsiooni kukutamiseks ja ühiskonna ümberkujundamiseks arengupeetuse, kadeda kurjuse ja võimatu võrdsuse alusel pidevalt kasvanud. Nagu kaasaegne kirjanik proua (Nesta) Webster on nii osavalt näidanud, mängis see selgelt äratuntavat rolli Prantsuse revolutsiooni tragöödias. See [see juudi agenda] on olnud 19. sajandi iga õõnestava liikumise peamine liikumapanev jõud…“ [7] [8]
Henry Ford püüdis oma 1920. aastate alguses kirjutatud pikas esseede sarjas pealkirjaga „Rahvusvaheline juut – maailma suurim probleem“ juhtida avalikkuse tähelepanu juutide poolt õhutatud revolutsioonidele ja paljule muule; tema kirjutised on tänapäeval ehk isegi veel olulisemad. Benjamin Freedman, kes oli olnud viie USA presidendi nõunik, kirjutas laastavaid artikleid, mis paljastasid palju juutide kohutavast varjatud ajaloost. [9]
Erakordselt asjatundlik raamat pealkirjaga „The Cause of World Unrest“, [10] mille autor on Londoni ajalehe „Morning Post“ toimetaja Howell Arthur Gwynne, on kindlasti lugemist väärt.
Gwynne kirjutas:
„Viimasel ajal on nii Ameerikas kui ka Inglismaal avaldatud teose „Siioni Vanemate protokollid“ tõlge. On raske öelda, kas tegemist on ehtsa dokumendiga või mitte. Kuid tänapäeval, pärast meie kogemusi sõjast, rahukonverentsist ja juutide tegevusest Venemaal, on seda kõikjal põhjalikult uuritud ja kaalutud. Paljud selle ennustused täituvad meie silme all ning seetõttu on meil õigus omistada sellele suuremat usaldusväärsust, kui see oleks olnud võimalik kümme aastat tagasi. Juudi kirjanikud ja ajalehed on protokollide autentsust vihaselt eitanud. Kuid isegi kui homme esitataks vaieldamatuid tõendeid, et tegemist on võltsinguga, tõstatataks ikkagi sama küsimus, mille protokollid on esile kutsunud ja mida nad iga päev esile kutsuvad. Kas juutidel on oma välispoliitika, millel on kindel eesmärk? Oleks raske eitada, et sellel juutide osal, keda võib kõige paremini kirjeldada kui poliitilist, on kindel rahvuslik poliitika.”
„Ja kui me vaatame sisemisi tõendeid erapooletult, siis tähendab see järgmist: et dokument ennustab maailmarevolutsiooni, mida viib läbi juudi organisatsioon, ning et praegu käimasolev revolutsioon – bolševistlik revolutsioon – on tegelikult peamiselt juutide poolt läbi viidud ja on katse maailmarevolutsiooni suunas. Siinkohal peame selle teema jätma. Kui meie lugejad usuvad, et sellist ennustust oleks võinud teha ilma eelteadmiseta mõni antisemitistlik fanaatik, siis loomulikult ei tunnusta nad dokumenti ehtsana. Kui aga teisest küljest usuvad nad, et selline hüpotees on põhjendamatu, siis jääb ainult üks võimalus – et dokument on ehtne.“
„ Kuulsad protokollid võivad olla ehtsad või mitte, kuid isegi kõige skeptilisemad peavad tunnistama, et need on kokkuvõte filosoofiast, mis võib olla küll kuratlik, kuid on kindlasti järjepidev, ning et paljudes olulistes punktides need mitte ainult ei ennusta, vaid selgitavad mõningaid hädasid, mille all maailm praegu kannatab.”
Lisaksin, et USA valitsus ja sõjavägi uurisid seda dokumenti tol ajal (umbes 1920. aastal) põhjalikult ja kuulutasid selle ehtsaks. Ma naersin valjusti, kui lugesin juutide vastuväidet sellele USA valitsuse järeldusele. Nad väitsid, et (1) see peegeldas „ainult ühe mehe arvamust, mitte USA valitsuse ega sõjaväe oma“, ja et (2) järeldus oli lihtsalt „märk laialt levinud antisemitismist, mis tol ajal USA sõjaväge nakatas“.
Gwynne veel kord:
„Me näeme täna, kuidas inimeste ekspluateerimine on suhteliselt lihtne, sest kogu tsiviliseeritud maailmas on inimestel valimisõigus ja ekspluateerijate ja ekspluateeritavate vahel pole kedagi, kes seisaks vahele. Kui vaatame ajalukku tagasi, leiame, et selle vahendava mõju kadumine ei ole olnud sugugi juhuslik. . . [On olemas] vandenõu niidid, mille on loonud inimesed, kelle peamine eesmärk on olnud täielikult hävitada kõik – kuningad, valitsused või institutsioonid –, mis võiksid seista [juutide] ja nende poolt ekspluateeritavate inimeste vahel.”
Siin on valik märkimisväärseid kirjandusteoseid, millest paljud pärinevad 1920. aastatest ja mis kõik räägivad meile sama asja: et juudid viivad ellu ülemaailmset programmi kõigi Lääne ühiskondade hävitamiseks ja nende lõplikuks kontrolli alla võtmiseks. Ja mitte ainult Lääne ühiskondade.
Maailma rahutuste põhjus — autor Howell Arthur Gwynne
Mullinsi uus juutide ajalugu — autor Eustace Clarence Mullins
„Keegi ei julge seda vandenõuks nimetada“ — autorid Gary Allen ja Larry Abraham
„Rahvusvaheline juut – maailma suurim probleem“, autor Henry Ford
„Maailmarevolutsioon: vandenõu tsivilisatsiooni vastu“, autor Nesta Webster
„Salaseltsid ja õõnestavad liikumised“, autor Nesta H. Webster
„Tragöödia ja lootus“, autor Carroll Quigley
„Kes tegelikult kõik sõjad algatab?“, autor Larry Romanoff
Meil on kaks lühikest väljaannet Benjamin Freedmanilt, mõlemad väga olulised:
Juutide vastutus mõlema maailmasõja eest: Benjamin Freedmani kõne
Juutide reetmine Saksamaa suhtes ja Teise maailmasõja põhjus
Meil on majandussõda, mille rahvusvaheline juutlus kuulutas Saksamaale välja 1933. aastal, eesmärgiga viia riik pankrotti, põhjustada Saksa ühiskonna kokkuvarisemine ja näljutada surnuks vähemalt kolmandik kõigist sakslastest. Jah. Tõesti. See oli nende avalikult väljendatud kavatsus.
Siin on kaks artiklit, mis seda dokumenteerivad. Esimene on Freedmani originaalkõne; teine on minu üksikasjalik analüüs sellest juutide poolt toime pandud julmusest.
Juutide sõjakuulutus Saksamaale — 1933. aasta majandusboikott, autor Benjamin Freedman
Juutide sõjakuulutus Saksamaale — 1933. aasta majandusboikott, autor Larry Romanoff
Seejärel on meil üksikasjalik kirjeldus sellest, mil määral juudid võtsid USA valitsuse ja meedia oma kontrolli alla, et tekitada intensiivset viha Saksamaa ja sakslaste vastu, püüdes edukalt kaasata USA Esimesse maailmasõtta juutide poolel. Bernays ja propaganda – sõja turundus; [11] See teave on eluliselt tähtis; see tuleb tuua avalikkuse teadvuse esirinda, enne kui on liiga hilja ja Kolmas maailmasõda meid hävitab. Ma kutsun teid kogu südamest üles seda artiklit lugema. Selle teadmise abil hakkate nägema meie maailma hoopis teises valguses.
Patrick Buchanan käsitles seda teemat ka oma 2008. aasta raamatus „Churchill, Hitler ja tarbetu sõda: kuidas Suurbritannia kaotas oma impeeriumi ja Lääs kaotas maailma“. „See sõda ja sellele eelnenud maailmasõda olid nii laastavad, et Lääne tsivilisatsioon hävitati selle tulemusena tegelikult täielikult.“ Buchanan kirjutas, et „Lääne inimene kannatas katastroofilist usukaotust – usku iseendasse, oma tsivilisatsiooni ja usku, mis selle sünnitas“. Ta märkis ka, et nende algatatud maailmasõdades oli juutide hümn „Edasi, kristlikud sõdurid“. Teisisõnu, juudid olid valmis võitlema kahes maailmasõjas kuni viimase kristlaseni.
See protsess jätkub tänapäevani. Pole kahtlustki, et London Citys asuvad juudid tahtsid põhjustada Jugoslaavia lagunemist ning et nad kasutasid selleks Harvardi ülikooli „Albert Einsteini Instituudi“ egiidi all, mille vahendajaks oli Gene Sharp. Sharpi „Otpori käsiraamat“ – naeruväärselt väljamõeldud juhend „vägivallatu võitluse“ kohta – viis ühe kõige vägivaldsema sündmuseni meie planeedi lähiajaloo jooksul, mis algas Serbia hävitamisega, kuid lõppes sadade tuhandete inimeste surmaga ja ühe suurima etnilise puhastuse programmiga, mida me kunagi näinud oleme. Kui mõtleme Jugoslaavia lagunemisele, surmadele ja rändele, ei ole kedagi, kes seda oleks tahtnud või tulemust ette näinud, välja arvatud juudid, kes selle algatasid. Kui rääkida täna nende noortega Serbias, kes nii innukalt Sharpi saatanliku missiooni omaks võtsid, siis keegi neist ei soovinud tegelikult saavutatud tulemust ning tegelikult olid nad hirmunud, nähes seda, mille nad vallandanud olid. Nad olid, nagu üliõpilased kõikjal, vaid teadmatud ja manipuleeritud tööriistad kellegi teise suurejoonelises plaanis. Jugoslaavia tragöödia on pikk ja valus. Ma käsitlen seda üksikasjalikult eraldi artiklis. Mõelge tänapäeva Iraagile, Liibüale, Süüriale ja Iraanile.
Ma ei peatu siinkohal pikemalt teemal, kuidas juudid on ajaloos sõdu ja revolutsioone õhutanud, korraldanud näljahädasid ja toime pannud massimõrvu. See on lai teema, mis väärib omaette artiklisarja – mis järgneb õigel ajal.
Kaduv juut
On äärmiselt oluline, et maailma rahvad suudaksid oma seas juute ära tunda – mitte „antisemitismi“ tõttu, vaid enesekaitseks. Seda pole raske mõista. Meie ajalooraamatud kujutavad paljusid Euroopa revolutsioone omavahel mitteseotud sündmustena, mille vallandasid samuti omavahel mitteseotud sündmused. Kuid see pilt on vale. Kui avastame, et kõigi nende revolutsioonide, sõdade, massimõrvade ja näljahädade taga olev „varjatud käsi“ oli juudi päritolu, muudab see järsult ja igaveseks meie vaadet ajaloole – ja juutidele. Kui me näeme tervikpilti, pole raske mõista, miks juudid on viimase 1000 aasta jooksul nii paljudest riikidest nii palju kordi välja aetud. Samuti pole raske mõista, miks Hitler tahtis, et juudid kannaksid eraldusmärke.
Samuti on lihtne mõista, miks juudid on muutunud üha aktiivsemaks, et kustutada igasugused viited juutlusele oma poliitikas osalevate liikmete seas. Nagu ma mujal maininud olen, olen salvestanud 15–20 aasta taguseid Vikipeedia lehekülgi, kus paljusid isikuid nimetati juutideks, sageli koos põhjaliku kirjeldusega nende juudi päritolust ja tegevusest. Kui ma täna neile samadele Vikipeedia lehekülgedele tagasi pöördun, avastan, et kõik viited sellele, et need isikud on juudid, on kustutatud. Teise näitena võib tuua, et mõned aastad tagasi kiitlesid Iisraeli juudi meediaväljaanded, et Jeff Bezos on esmaklassiline juut. Täna on need artiklid kustutatud, koos kõigi viidetega Lääne meedias sellele, et Bezos on juut. Mõnda aega oli olemas varjatud viiteid sellele, et Bezos on „kristlane“ – mis on tema etnilise kuuluvuse seisukohalt ebaoluline –, kuid nüüd valitseb selles osas täielik vaikus.
Juudid ei taha, et mittejuutidel oleks mingeid võimalusi juute tuvastada, eriti neid, kellel on mõju meie valitsustele või ühiskondadele. Isegi viited juutide peaaegu täielikule kontrollile meedia, raamatute kirjastamise ja levitamise ning peaaegu kõigi telesaadete ja Hollywoodi üle rünnatakse ADL-i, AIPAC-i ja B’nai B’rithi poolt jõuliselt, väites, et need peegeldavad vaid „antisemitismi“ ja „juudivihkamist“. Ja muidugi on need „antisemitistlikud klišeed“. Ükski neist süüdistustest ei vasta tõele; juudid kontrollivad tõepoolest kõiki eespool nimetatud valdkondi, samuti enamikku Lääne keskpankadest ja enamikku Lääne valitsusi. Just nii see tegelikult on.
Ma kordan veel kord rõhutatult, et on eluliselt tähtis, et maailma rahvad suudaksid oma seas juute tuvastada, mitte „antisemitismi“ tõttu, vaid enesekaitseks.
Ja siis valed
Chaim Azriel Weizmann (juut) oli Iisraeli riigi esimene president ja üks Ameerika juudi sionistliku liikumise juhte; kui avaldati kõik tema arhiivis leiduvad kirjad, selgus, et ühes Weizmanni 1941. aasta septembris Churchillile saadetud kirjas (kui Churchill püüdis Ameerikat sõtta kaasata), et „kui te ei anna meile seda, mida me tahame, nimelt oma armeed (Iisraeli) Lähis-Idas koos oma relvade, lipu ja vormiga, siis me ei sunni Ameerikat teie poolel sõtta astuma; juudid on Ameerikas ainus jõud, mis toetab Briti eesmärki; me tegime seda viimases sõjas (saime Ameerika teie poolele) ja saame seda uuesti teha”. – David Irving, Teise maailmasõja ajaloolane. Allikas:
Juudid on rääkinud nii palju valesid, et varjata või kustutada oma osalust ajaloo julmustega, et see teema on liiga lai, et seda siin käsitleda. Ma saan seda vaid põgusalt puudutada.
Iga kord, kui uudised juutide minevikus toime pandud julmuste kohta hakkavad elavnema ja leiavad kajastust teiseses meedias, ujutavad mõned juudid trükimeedia ja eetri kohe valelugudega üle, süüdistades üldjuhul ohvreid nende enda õnnetuses. Ühe näitena võib tuua, et praegu ilmub palju usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et Lihavõttesaar tühjendati täielikult juudi orjakauplejate poolt, kes röövisid kohalikud elanikud, et nad töötaksid end nende guaano kaevandustes Peruus surnuks. Niipea kui need tõendid päevavalgele tulid, kirjutas UCLA juudi professor Jared Diamond täiesti väljamõeldud kirjelduse, [12] väites, et Lihavõttesaarel toimusid kodusõjad ning et saare elanikud kas tapsid või sõid üksteist ära. [13] [14] Ajaloolased ja teadlased naersid tema väited kohe välja, kuid Diamond ei kirjutanud ajaloolastele. Ta püüdis monopoliseerida sõnaõigust, et asjatundmatud mittejuudid usuksid esimest versiooni – tema oma –, millega nad kokku puutusid, mattes samal ajal tõe maha. Sama skeem on kordunud lugematuid kordi. Ma käsitlen seda teemat põhjalikumalt tulevases artiklis.
Juudi ajaloolisi valesid on väga palju liike. Näiteks Winston Churchilli väide (siin lühendatud), et „Alates Weishaupti aegadest … on see ülemaailmne vandenõu tsivilisatsiooni kukutamiseks ja ühiskonna ümberkujundamiseks … kurjuse alusel … pidevalt kasvanud. See mängis … selgelt äratuntavat rolli Prantsuse revolutsiooni tragöödias. See (see juudi agenda) on olnud 19. sajandi iga õõnestava liikumise peamine liikumapanev jõud.“ Juudi versioon on teistsugune. Üks tuntud juut väitis mulle, et Churchill tegi lihtsalt vahet „headel juutidel“ ja „halbadel juutidel“ ning et „see erineb põhimõtteliselt põhiteesist, et eksisteerib sajanditevanune, ühtne, salajane juudi vandenõu riikide või maailma vallutamiseks“. Aga muidugi ei teinud Churchill mingit sellist vahet, ja tema sõnad olid liiga selged, et neid valesti mõista. Ta rääkis otse „ülemaailmsest vandenõust tsivilisatsiooni kukutamiseks“. Seal pole midagi headest ega halbadest juutidest.
Churchill ütles seda. Ta mõtles seda tõsiselt. Tõendid toetavad täielikult järeldust, et eksisteeris koordineeritud, rahvusvaheline revolutsiooniline liikumine, mille juhtkond koosnes suures osas juutidest ja mille eesmärk oli kukutada olemasolevad valitsused ning kujundada ühiskonnad ümber kommunistliku mudeli järgi. Kas seda nimetada „vandenõuks“ või „liikumiseks“, on semantiline küsimus. Tegelikkus on sama. Me ei tegele vandenõuteooriatega. Me tegeleme dokumenteeritud ajalooga.
Üks juut pidas mulle kunagi loengu teemal „Kuidas akadeemiline maailm seletab juutide üleesindatust revolutsioonilistes liikumistes“. Tema sõnul oli see tingitud sellest, et (1) juute kiusati taga ja neilt võeti ära enamik kodanikuõigusi, mis tegi nad vastuvõtlikuks revolutsioonilisele ideoloogiale; (2) juutide internatsionalistlik suunitlus sobis loomulikult kokku bolševistliku ideoloogiaga. See oli ilmselt „loomulikult kooskõlas“ ka Venemaa elanikkonna terve kolmandiku tapmisega või poole Hispaania katoliikliku vaimulikkonna tapmisega ja kõigi kirikute põletamisega. (3) Juudid olid palju rohkem linnastunud ja kirjaoskajad kui keskmine mittejuut, mis tegi neile lihtsamaks revolutsiooniliste organisatsioonide juhtkonda pääsemise. (4) Juudi Kommunistlik Internatsionaal värbas enamiku oma liikmetest juudi kogukondadest. Siis öeldi mulle, et „need tegurid kokku selgitavad, miks juudid olid revolutsioonilises juhtkonnas üleesindatud, ilma et oleks vaja oletada salajast käsuliini, mis ulatub Weishauptist Trotskini.“ Kuid need tegurid kokku ei selgita midagi. Nende eesmärk on vaid segadust tekitada.
Seoses Saksa revolutsioonidega: Benjamin Disraeli kirjutas oma raamatus „Coningsby“, et „see võimas revolutsioon, mis Saksamaal ettevalmistamisel on … areneb täielikult juutide egiidi all.“
Juudi versioon: Esiteks, tavaline laim: „Seda teksti tsiteeritakse sageli antisemitistlikus kirjanduses, sealhulgas Henry Fordi raamatus „Rahvusvaheline juut““. Kas näete, mis toimub? Üks juut kirjutas süüdistava lõigu. Selleks et kõrvale juhtida tähelepanu sisult ja süüdistada ohvrit, öeldakse meile, et „antisemiidid (nagu teie) tsiteerivad seda sageli“, ning seejärel seostatakse meid „raevuka antisemiidiga“ nagu Henry Ford. Me oleme juba peaaegu kaotajad. Mida need süüdistused täpselt tähendavad? Tekst on autentne, PUNKT. Inimesed, kes seda tsiteerivad või ei tsiteeri, ei ole olulised. Aga veelgi enam: mulle öeldi, et „Disraeli avaldus oli üldises mõttes prohvetlik, kuid on oluline mõista, mida ta 1844. aastal tegelikult täheldas“. Ja mulle öeldi, et Disraeli ei kirjeldanud üldse juutide kavandatavat revolutsiooni Saksamaal; ta lihtsalt „täheldas noorte hegeliaanide intellektuaalset käärimist“. Mis iganes see ka ei tähenda. Lihtsalt veel rohkem jama, et tähelepanu kõrvale juhtida ja segadust tekitada.
Benzion Mileikowsky (hiljem Netanyahu) sündis Varssavis jagatud Poolas, mis oli Venemaa kontrolli all, Sarah’ (Lurie) ja kirjaniku ning sionistliku aktivisti Nathan Mileikowsky perekonnas. Allikas
Rünnakud kristluse vastu
Iisraelis on sagenemas juudi äärmuslaste poolt kristlaste vastu toime pandud dokumenteeritud rünnakud. NBC ajakirjanik Josh Lederman selgitab lähemalt, miks kiriku esindajad süüdistavad nüüd valitsust selles, et see ei tee piisavalt, et pühade ajal toimuvale ahistamisele lõpp teha. Allikas
Kõikide juutide (kommunistlike või mitte) sekkumistega kaasnenud ühiskondliku muutuse püüdlused hõlmasid peaaegu eranditult katseid hävitada või kõrvaldada kristlik kirik või vähemalt oluliselt vähendada kiriku mõju elanikkonnale. Juudi nn „bolševikud” tapsid sõna otseses mõttes suurema osa Venemaa kristlikust vaimulikkonnast ja tegid oma parima, et saavutada sama ka Hispaanias. Kanadas üritasid juudid läbi viia revolutsiooni, mille eesmärk oli hävitada „neetud kolmik: religioon (kristlus), valitsus ja kapitalism“.
Juutide pingutused ei piirdunud vaimulike tapmisega. Nad põletasid või hävitasid muul viisil ka kümneid tuhandeid kirikuid. Juhul, kui te pole seda märganud, jätkub see protsess tänapäevalgi. Lihtne internetiotsing paljastab murettekitava arvu kristlikke kirikuid, mis põlevad seletamatult maha riikides üle kogu maailma – neid on liiga palju ning see juhtub liiga sageli ja korrapäraselt, et seda saaks pidada juhuseks. Kirikute rüüstamine oli samuti selgelt osa plaanist. Tõendeid selle kohta, et juudid rüüstasid enne nende hävitamist paljude kirikute hindamatuid maale, skulptuure, ikoone ja muid aardeid, on küllaga.
Tuntud asunike rabi Shlomo Aviner otsustas 2019. aastal, et kirikute põletamine väljaspool Iisraeli maad „ei ole hetkel meie ülesanne“, kuid Püha Maa puhul on „küsimus keerulisem“. Aviner näis jätvat Pühal Maal kirikute põletamise küsimuse küsija otsustada. Allikas
Juutide põlgus Jeesuse Kristuse ja kristluse vastu on hästi dokumenteeritud. Ka see on liiga lai teema, et seda siin käsitleda. Ma käsitlen seda üksikasjalikult tulevases artiklis, mis on pühendatud sellele teemale.
Vaba seks ja naiste „vabastamine”
Ei ole võimalik vältida järeldust, et juutide peamine vahend ühiskondade hävitamiseks oli perekonna kui üksuse laialilammutamine. Perekonda peeti Lääne ühiskonna nurgakiviks ning avalikult tunnistati, et kui perekonnaüksust õnnestuks lagundada, kukuks Lääne ühiskond kokku. Ja just naiste ja laste seksuaalmoraali kasutati peamiselt vahendina, mis perekonnaüksuse hävitaks. Paljud ajaloo revolutsioonilised perioodid olid täis „naiste vabastamise“ ja „vaba seksi“ liikumisi.
Suur osa sellest kampaaniast keskendus põhimõtteliselt abielunaiste seksuaalse vabameelsuse edendamisele, mis hävitaks kindlasti perekonna kui terviku, millega kaasneksid vastavad laiaulatuslikud ühiskondlikud tagajärjed. Sellega kaasnevaks vahendiks oli „seksuaalhariduse“ kasutuselevõtt koolides, millega julgustati teismelisi vabalt seksiga tegelema. Üle 15-aastastele tüdrukutele öeldi, et nad ei peaks muretsema rasedaks jäämise pärast, sest „riik hoolitseb kõigi sündinud imikute eest“. Tahaksin märkida, et neid vaba seksi liikumisi seostati sageli laialt anonüümsete „anarhistidega“, kuid põhjalikumal uurimisel osutusid need anarhistid üldjuhul juutideks. Ja see toimus alati koos kristliku kiriku kui moraalse otsustaja positsiooni kõrvaldamisega.
Venemaal oli meil Aleksandra Kollontai, Austrias Ruth Elfriede Fischer, Saksamaal Magnus Hirschfeld oma „Maailma Seksuaalreformi Liigaga“, ja veel palju teisi selliseid juute, kes kõik olid otsustanud suruda Lääne tsivilisatsioonidele peale hämmastavalt kõlvatut versiooni seksuaalmoraalist.
Siis juudi versioon:
Mulle öeldi (jällegi juudi poolt), et „bolševikud „ilmalikustasid“ abielu ja „liberaliseerisid“ lahutuse ja abordi, kuid nad ei käivitanud rahvusvahelist kampaaniat, et muuta abielunaised promiskuitiivseks. Bolševikud ei „juhendanud abielunaisi takistamatult seksuaalvahekorda astuma“. Kurikuulus „klaasi vee teooria“, mida propageeris Aleksandra Kollontai ja mille kohaselt peaks seks olema sama igapäevane kui klaasi vee joomine, ei olnud Kollontai leiutis.“ (Pange tähele kavalust: väidet, et Kollontai ei olnud selle väljendi algupärane autor, kasutatakse selle mõju vähendamiseks. Kuid päritolu on ebaoluline.)
Lisaks sellele, et „väide, et perekonna kui üksuse lagunemine tooks kaasa Lääne ühiskonna kokkuvarisemise, on „normatiivne väide sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta“, mitte ajalooline järeldus juutide kavatsuste kohta. Kommunistlikud teoreetikud nagu Engels ja Kollontai väitsid, et olemasolev kodanlik perekond oli juba niigi rõhumise paik ning et selle kaotamine vabastaks inimesi, mitte ei muudaks neid riigi kontrolli all olevateks üksikisikuteks. Kas nende visioon oleks toonud kaasa teie kirjeldatud tulemuse, on spekulatsiooni küsimus, mitte dokumenteeritud poliitika.“
Jälle juudi argument: „Tõendid ei toeta väidet, et tegemist oli tahtliku strateegiaga Lääne ühiskondade kokkuvarisemiseks või üksikisikute riigi kontrolli alla hajutamiseks. Ideoloogia võis olla siiras, kuid selle rakendamine oli kaootiline ja lühiajaline, ning teie pakutud põhjuslik mehhanism on tõlgenduslik lisand, mis ületab ajalooliste allikate dokumenteeritud sisu. Puuduvad tõendid selgesõnalise poliitika kohta, mille eesmärgiks oleks olnud „abielunaiste seksuaalse vabaduse edendamine“. Eesmärk oli hävitada kodanliku abielu institutsioon, mitte sundida abielurikkumist.“
Nõustun, et ei olnud rahvusvahelist kampaaniat, millel oleks olnud konkreetne nimetus „Abielunaiste seksuaalse vabaduse edendamine“. Kuid Ungari ja varase Nõukogude Liidu näited annavad selgeid tõendeid riigi poolt ellu viidud programmide kohta selles suunas. Toon siinkohal ära foto oma varasemast essees juutidest „Vene“ revolutsioonis, [15] – see on üks paljudest plakatitest, mis ilmusid Venemaa linnade tänavatel. Parempoolsel plakatil on kirjas: „Iga mees … võib ja peab rahuldama oma seksuaalseid vajadusi“. Vasakpoolsel plakatil on kirjas: „Iga naine … on kohustatud tema nõudmisi täitma“. Kui see pole selgesõnaline poliitika abielunaiste seksuaalse vabaduse soodustamiseks, siis mis see üldse oleks?
1920. aastate etenduse projekt. Plakatitel on kirjas: „Iga komsomolist mees võib ja peab rahuldama oma seksuaalvajadusi“ (paremal); „Iga komsomolist naine peab teda selles aitama, vastasel juhul on ta filister.“ Vene plakatid: Allikas:
See ei olnud üleskutse abieluõiguse reformimiseks. See oli otsene ja selgesõnaline juhis, et naise seksuaalne kohustus meessoost kaaslase suhtes oli tähtsam kui mis tahes isiklikud või abielulised kaalutlused. See kujutas naise keeldumist alluda seksuaalvahekorrale mis tahes mehega tema nõudmisel ümber poliitilise ebaõnnestumisena. Eeldatav tagajärg – ja tõenäoliselt ka kavandatud tagajärg – oli abielusideme nõrgenemine, kuna naise peamine seksuaalne kohustus suunati ümber abikaasalt kollektiivi poole. Plakati olemasolu kinnitavad ka teised selle ajastu allikad, milles kirjeldatakse sarnaseid loosungeid ja isegi 1918. aasta Komsomoli põhikirja klauslit, mis kohustas naissoost liikmeid „andma end” igale meessoost kaaslasele nõudmise korral, kusjuures keeldumine tõi kaasa väljaarvamise. See toetab otseselt minu väidet, et eksisteeris selge poliitika, mille eesmärk oli muuta naised, eriti abielunaised, seksuaalselt kättesaadavaks väljaspool perekonnaüksust. Ja see viis paratamatult perekonnaüksuse ja ühiskonna kokkuvarisemiseni.
Nagu ma märkisin Venemaad käsitlevas essees: „1918. aasta suvel võtsid juudid vastu „Dekreedi neitsite ja daamide sotsialiseerimise kohta”. See dekreet kohustas 18–30-aastaseid naisi end komitees registreerima, mille järel said mehed kuponge nende seksuaalseks „kasutamiseks“. Venemaa linnades olid ka teised plakatid, mis kuulutasid 17–32-aastaste naiste mobiliseerimist, et neid „jaotada“ nende [meeste] vahel, kes „neid vajavad“. Juudi bolševikud muutsid naised tegelikult „avalikuks seksuaalseks omandiks“. Teates kuulutati sisuliselt, et nimetatud vanuserühma kuuluvad naised muutuvad kõigi töötavate meeste avalikuks omandiks, ning loetleti üksikasjalikud tingimused: 1. Naised peavad täitma oma „avalikku kohustust“, osutades töölistele „seksuaalteenuseid“. 2. Keegi ei tohi sekkuda naise „kasutamisõigusesse“.
NÕUKOGUDE VÕIMUD MUUDAVAD TÜDRUKUD RIIGI OMANDIKS; dekreedid kohustavad neid 18-aastaseks saamisel registreeruma „Vaba armastuse büroos”. The New York Timesi arhiiv. Vaata artiklit algupärases kontekstis 26. oktoobrist 1918, lk 5. Allikas
Selles juudi seksuaalteemalises teesis oli palju enamat kui abielunaiste promiskuiteet ja seksuaalkasvatus alg- ja põhikoolides. Peaaegu igas riigis propageeriti jõuliselt soovi korral vaba aborti, samuti kiideti ja edendati homoseksuaalsust, pornograafiat ja laste seksualiseerimist. Ka see on väga lai teema, mis nõuab omaette sarja, seega ma siinkohal sellel enam ei peatu. Kuid tahaksin märkida, et see seksuaalne agenda pole juutide poolt kunagi kadunud ega isegi leevenenud. See jätkub muudetud, kuid kiirendatud vormis isegi tänapäevani ega näita mingeid märke vaibumisest.
Jätame nüüd revolutsioonide teema kõrvale ja liigume edasi paljude teiste kategooriate juurde, mis tõendavad juutide hävitavat mõju Lääne ühiskondadele. Järgnevates esseedes näete esitatud tõendite põhjal, et miski sellest ei saa olla juhuslik ega tuleneda loomulikust sotsiaalsest evolutsioonist. Midagi nii ulatuslikku ei saa toimuda ilma planeerimiseta.
*
Härra Romanoffi kirjutised on tõlgitud 34 keelde ja tema artikleid on avaldatud enam kui 150 võõrkeelses uudiste- ja poliitikaveebis enam kui 30 riigis, samuti enam kui 150 ingliskeelses veebikeskkonnas. Larry Romanoff on pensionile jäänud juhtimiskonsultant ja ärimees. Ta on töötanud juhtivatel ametikohtadel rahvusvahelistes konsultatsioonifirmades ning omanud rahvusvahelist impordi- ja ekspordiettevõtet. Ta on olnud külalisprofessor Shanghais asuvas Fudani Ülikoolis, kus ta on esitanud rahvusvaheliste suhete juhtumiuuringuid EMBA magistriõppe viimase aasta üliõpilastele. Hr Romanoff elab Shanghais. Ta on üks Cynthia McKinney uue antoloogia „When China Sneezes“ kaastöölistest. (2. peatükk – Toimetulek deemonitega).
Tema täielikku arhiivi saab vaadata aadressil
https://www.bluemoonofshanghai.com/ + https://www.moonofshanghai.com/
Temaga saab ühendust võtta aadressil: 2186604556@qq.com oo
MÄRKUSED – 11. osa
[1] Juudid ja revolutsioonid
https://www.bluemoonofshanghai.com/politics/21394/
[2] „Rahvusvaheline juut“ – Henry Ford
https://www.bluemoonofshanghai.com/wp-content/uploads/2022/05/TheInternationalJew-HenryFord1920s-1.pdf
[3] Stalini juudid – Sever Plocker
https://www.ynetnews.com/articles/0,7340,L-3342999,00.html
[4] Stalini juudid, autor Larry Romanoff
https://www.bluemoonofshanghai.com/politics/21386/
[5] Pankurite eraarmee
https://www.bluemoonofshanghai.com/politics/the-bankers-private-army/
[6] Demokraatia, kõige ohtlikum religioon — 2. peatükk — Juudi päritolu
https://www.bluemoonofshanghai.com/politics/14866/
[7] Winston Churchill – „Sionism versus bolševism: võitlus juudi rahva hinge pärast.“
https://archive.org/details/WinstonChurchillZionismVsBolshevismStruggleForTheSoulOfTheJewishPeople1920
[8] Sionism versus bolševism: võitlus juudi rahva hinge pärast
https://www.freespeechbacklash.com/sites/default/files/assets/library/download/Zionism%20versus%20Bolshevism.pdf
[9] „Rahvusvaheline juut“ – Henry Ford, 1920. aastad
https://www.bluemoonofshanghai.com/wp-content/uploads/2022/05/TheInternationalJew-HenryFord1920s-1.pdf
[10] Maailma rahutuste põhjus — autor Howell Arthur Gwynne
https://www.bluemoonofshanghai.com/wp-content/uploads/2022/09/The-Cause-of-World-Unrest.pdf
[11] Bernays ja propaganda — 2. osa 5-st — Sõja turundus
https://www.bluemoonofshanghai.com/politics/1582/
[12] Lihavõttesaare ajaloolise „kokkuvarisemise“ ümbermõtestamine
https://www.scientificamerican.com/article/rethinking-easter-islands-historic-collapse/
[13] „Kokkuvarisemine: kuidas ühiskonnad valivad ebaõnnestumise või edu“:
https://www.amazon.com/dp/B004H0M8EA?lv=shuf&channelId=520&plpRedirect=mhFallback
*
Käesolev artikkel võib sisaldada autoriõigusega kaitstud materjali, mille kasutamiseks autoriõiguse omanik ei ole andnud eraldi luba. See sisu on kättesaadavaks tehtud õiglase kasutamise põhimõtte alusel ning on mõeldud ainult hariduslikel ja teavitamisel eesmärkidel. Seda sisu ei kasutata ärilistel eesmärkidel.
Kommentaarid
Postita kommentaar