Zelenski lõksus

 

                   Zelenski Moskva ja Washingtoni lõksus

Thierry Meysan 22. NOVEMBRIL 2022

Võimude vahekorra muutus Ukrainas ja G20 kohtumise traagiline tulemus Balil tähistab järsku pööret. Samal ajal kui Lääs usub jätkuvalt Moskva lüüasaamisse, peavad Ameerika Ühendriigid Venemaaga salaja läbirääkimisi. Nad valmistuvad Ukraina hülgamiseks ja Vladimir Zelenski patuoinaks tegemiseks. Nagu Afganistanis, saab ärkamine olema jõhker.

                                       Ukraina presidendi kõne G20 kohtumisel.

Kümme päeva tagasi rääkisin Brüsselis Euroopa Parlamendi ühe fraktsiooni juhiga, kes ütles, et Ukraina konflikt on keeruline, kuid ei ole kahtlust, et Venemaa on riiki tunginud. Vastuseks märkisin, et rahvusvaheline õigus kohustab Saksamaad, Prantsusmaad ja Venemaad rakendama resolutsiooni 2202, mida Moskva on teinud. Seejärel tuletasin talle meelde tema vastutust kaitsta riigi elanikkonda tema enda valitsuse tegevusetuse korral. Ta katkestas mind ja küsis: "Kui minu valitsus kaebaks meie kodanike olukorra üle Venemaal ja ründaks seda, kas te peate seda normaalseks?" "Jah," vastasin, "kui teil on Julgeolekunõukogu resolutsioon. Kas teil on selline resolutsioon olemas? Piinlikult vahetas ta teemat. Kolm korda tegin talle ettepaneku rääkida Ukraina integraalsetest natsionalistidest. Kolm korda ta keeldus. Lõpuks lahkusime sõbralikult.

Küsimus vastutuse kohta elanikkonna kaitsmisel ei ole lihtne. Te ei saa sel põhjusel teisele riigile sõda kuulutada, kuid te võite seda relvajõududega valvata. Seepärast püüab Kreml nimetada konflikti mitte sõjaks, vaid "spetsiaalseks sõjaliseks operatsiooniks". Mõlemad terminid viitavad samadele asjaoludele, kuid "sõjaline erioperatsioon" piirab konflikti. Niipea, kui Venemaa väed sisenesid Ukrainasse, teatas Venemaa president Vladimir Putin, et ta ei kavatse territooriumi annekteerida, vaid ainult vabastada Ukraina "natside" poolt tagakiusatud inimesi. Eelmises artiklis juhtisin tähelepanu sellele, et kuigi mõiste "natsid" on ajaloolises mõttes korrektne, ei vasta see sellele, kuidas need inimesed end ise nimetavad. Nad kasutavad väljendit: "terviklikud natsionalistid". Tuletame meelde, et Ukraina on ainus riik maailmas, millel on selgelt rassistlik põhiseadus.

See, et rahvusvaheline õigus on Venemaa poolel, ei tähenda, et ta võib teha, mida tahab. Igaühel on õigus kritiseerida seda, kuidas ta seda õigust rakendab. Venemaad peetakse läänes ikka veel Aasia, metsiku ja jõhkra riigina, kuigi nad ise on paljudel juhtudel olnud palju hävitavamad.

OLUKORRA TÄIELIK ÜMBERPÖÖRAMINE
Venemaa ja lääne vaatenurga mõistmisel võib näha, et rida sündmusi on sundinud läänemaailma oma seisukohta muutma.

Käes on talv, karm aastaaeg Kesk-Euroopas. Venemaa rahvas on Napoleoni sissetungi ajast saadik mõistnud, et nad ei suuda nii suurt riiki kaitsta. Nii õppisid venelased kasutama oma maa suurt pindala ja karmi talve, et võidelda nende vastu, kes neid ründasid. Talve saabudes vaikib rindejoon mitu kuud. Kuid igaüks võib näha, et vastupidiselt spekulatsioonidele, et venelased on lüüa saanud, on Vene armee vabastanud Donbassi ja osa Novorossiast.

Enne talve saabumist tõmbas Kreml Dnepri paremal kaldal elava vabastatud elanikkonna tagasi ja seejärel tõmbas oma armee tagasi, jättes paremal kaldal asuva Hersoni osa. Dnepri jõest sai nüüd loomulik piir Kiievi ja Moskva kontrollitavate territooriumide vahel. Sõdadevahelisel ajal oli just looduslike piiride puudumine see, mis põhjustas kõigi Ukraina järjestikuste võimude langemise. Nüüd on Venemaal lihtsam oma positsiooni hoida.

Alates konflikti algusest võis Ukraina loota USA ja tema liitlaste piiramatule abile. Kuid USA vahevalimised võtsid Bideni administratsioonilt Esindajatekojas enamuse. Nüüdsest alates on Washingtoni toetus piiratud. Ka Euroopa Liidul on omad piirid. Selle inimesed ei mõista, miks energiahinnad tõusevad, tehased suletakse ja miks nende kodusid ei saa korralikult kütta.

Lõpuks on mõned võimuringkondades lakanud imetlemast seltskondliku näitleja Vladimir Zelenski andeid ja on hakanud kahtlema tema uuenenud jõukuses. Ta sai kaheksa kuuga miljardäriks. Seda süüdistust on raske tõestada, kuid Pandora Papersi (2021) skandaal muudab selle usutavaks. Peaks väga pingutama, et Ukrainale laekuvad annetused ei kaoks jäljetult offshore-firmadesse?

Anglosaksid (st London ja Washington) tahtsid kasutada G20 kohtumist Balil Venemaa hukkamõistmiseks. Kõigepealt lobbitasid nad Moskva väljajätmist Grupist, nagu nad tegid seda ka G8 puhul. Aga kui Venemaa oleks puudunud, ei oleks ka Hiina, maailma suurim eksportija, kohale tulnud. Nii oli prantslane Emmanuel Macron, kelle ülesanne oli veenda teisi külalisi allkirjastama Venemaa vastu suunatud verine deklaratsioon. Kahe päeva jooksul kinnitasid Lääne uudisteagentuurid, et tegu on tehtud. Kuid lõpuks lõpetas lääne arvamuse kokkuvõttev lõppdeklaratsioon arutelu, kus öeldi: "Oli ka teisi seisukohti ja erinevaid hinnanguid olukorrale ja sanktsioonidele. Tunnistades, et G20 ei ole julgeolekuküsimuste foorum, tunnistame, et julgeolekuküsimustel võib olla oluline mõju maailmamajandusele". Teisisõnu, esimest korda ei õnnestunud Läänel oma maailmavaadet ülejäänud planeedile peale suruda.

LÕKS
Kõige hullem on see, et läänel õnnestus Vladimir Zelenski kõne peale suruda videoühenduse kaudu, nagu ta tegi seda 24. augustil ja 27. septembril ÜRO Julgeolekunõukogus. Kui septembris New Yorgis üritas Venemaa asjatult sellele vastu seista, siis novembris Balil nõustus ta sellega. Julgeolekunõukogus rikkus eesistujariik Prantsusmaa protseduurireegleid, andes riigipeale sõna videolingi kaudu. Seevastu G20 kohtumisel oli Indoneesia täiesti neutraalsel positsioonil ja vaevalt oleks ta nõustunud talle ilma Venemaa nõusolekuta sõna andma. See oli ilmselgelt lõks. President Zelenski, kes ei tea, kuidas need organid töötavad, langes sellesse.

Võltsides Moskva tegevust, nõudis ta, et see jäetaks välja... G19. Teisisõnu, mingi ukrainlane saadab anglosaksi nimel sõnumit maailma 20 suurima riigipeale, peaministrile ja välisministrile, kuid teda ei ole kuulda võetud. Tegelikkuses ei olnud juhtide vaheline vaidlus mitte Ukraina üle, vaid selle üle, kas nad alluvad Ameerika maailmakorrale või mitte. Kõik osalejad Ladina-Ameerikast, Aafrikast ja neljast Aasia riigist ütlesid, et see domineerimine on lõppenud ja maailm on nüüd multipolaarne.

Lääs pidi tundma, et maa väriseb tema jalge all. Kuid mitte ainult Lääs. Vladimir Zelenski nägi esimest korda, et tema patroonid, kes olid seni maailma absoluutsed isandad, ei kõhkle teda loovutamast, et oma positsiooni veel mõnda aega säilitada.

On tõenäoline, et Washington on Moskvaga kokkuleppe sõlminud. Ameerika Ühendriigid näevad, et globaalses mastaabis on asjad pöördunud nende vastu. Nad ei kõhkle süüdistamast kõiges Ukraina režiimi. LKA direktor William Burns on juba kohtunud Türgis SVRi direktori Sergei Narõškiniga. Need kohtumised järgnesid USA riikliku julgeolekunõuniku Jake Sullivani ja mitme Venemaa ametniku kohtumistele. Washingtonil ei ole Ukrainaga seoses midagi läbi rääkida. Kaks kuud enne Ukraina konflikti ütlesin ma, et probleemi juur ei ole seotud selle riigi ega NATOga. Tegelikult on tegemist ühepoolse maailma lõpuga.

Seega ei tohiks olla üllatav, et mõned päevad pärast G20-lööki näkku Vladimir Zelenski esmakordselt avalikult oma Ameerika isandate vastu protesteeris. Ta süüdistas Venemaad raketi laskmises Poola pihta ja jätkas oma jutu ajamist, kui Pentagon väitis, et ta eksis ja et tegemist oli Ukraina õhutõrjeraketiga. Ta kavatses tegutseda Varssavi pakti vaimus, mille Simon Petljura terviklikud natsionalistid pidasid 22. aprillil 1920 Piłsudski režiimiga läbirääkimisi, ja suruda Poola sõtta Venemaa vastu. See on juba teine kord, kui Washington tema kõrva ees kellukest helistab. Aga ta ei kuule seda.

Võib-olla ei arutata neid vastuolusid avalikult ja Lääne seisukohad pehmenevad järk-järgult. Ukrainat on hoiatatud ja lähikuudel peab ta Venemaaga läbirääkimisi pidama. Ja president Zelenski võib nüüd mõelda põgenemisele, sest tema kurnatud kaasmaalased ei anna talle andeks, et ta neid nii lolliks teeb.

https://www.voltairenet.org/article218425.html