NATO laienemine: Mida Gorbatšov kuulis
Mihhail Gorbatšov arutab 15. juulil 1990 Venemaal Saksamaa ühendamist Hans-DietrichGenscheri ja Helmut Kohliga. Foto: Bundesbildstelle / Presseund Informationsamt der Bundesregierung.
Salastatud dokumentidest
selgub, et Baker, Bush, Genscher, Kohl, Gates, Mitterrand, Thatcher,
Hurd, Major ja Wörner andsid Nõukogude liidritele NATO laienemise
vastaseid julgeolekutagatisi.
Slaaviuuringute paneel
käsitleb küsimust "Kes kellele mida NATO laienemise kohta
lubas?"
Washington D.C., 12. detsember 2017 - USA välisministri James Bakeri kuulus "mitte ühtki tolli ida poole" kinnitus NATO laienemise kohta tema kohtumisel Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšoviga 9. veebruaril 1990 oli osa kinnituste kaskaadist Nõukogude julgeoleku kohta, mida Lääne juhid andsid Gorbatšovile ja teistele Nõukogude ametnikele kogu Saksamaa ühendamise protsessi jooksul 1990. aastal ja kuni 1991. aastani, vastavalt USA, Nõukogude, Saksa, Briti ja Prantsuse dokumentidele, mille avalikustas täna George Washingtoni Ülikooli riiklik julgeolekuarhiiv (http://nsarchive.gwu.edu).
Dokumendid näitavad, et mitmed riikide juhid kaalusid ja lükkasid tagasi Kesk- ja Ida-Euroopa NATO liikmelisust 1990. aasta algusest kuni 1991. aastani, et NATO arutelud Saksamaa ühendamisläbirääkimiste raames 1990. aastal ei piirdunud sugugi kitsalt Ida-Saksa territooriumi staatusega ning et hilisemad Nõukogude ja Venemaa kaebused selle kohta, et neid eksitati NATO laienemise osas, olid põhjendatud kirjalike kaasaegsete memode ja telefonivestluste salvestiste abil kõrgeimal tasandil.
Dokumendid kinnitavad endise LKA direktori Robert Gatesi kriitikat "NATO idapoolsele laienemisele surve kohta [1990. aastatel], kui Gorbatšovi ja teisi veendi, et seda ei juhtu."[1] Dokumentide poolt toetatud võtmesõna on "veendi, et seda ei juhtu".
President George H. W. Bush oli 1989. aasta detsembris toimunud Malta tippkohtumisel Gorbatšovile kinnitanud, et USA ei kasuta ("Ma ei ole hüpanud Berliini müürile ja sealt alla") Ida-Euroopa revolutsioone ära, et kahjustada Nõukogude Liidu huve; kuid ei Bush ega Gorbatšov (ega ka Lääne-Saksa kantsler Helmut Kohl) ei oodanud sel hetkel nii kiiresti Ida-Saksamaa kokkuvarisemist ega Saksamaa ühendamise kiirust[2].
Lääne liidrite esimesed konkreetsed kinnitused NATO kohta algasid 31. jaanuaril 1990, kui Lääne-Saksamaa välisminister Hans-Dietrich Genscher avas pakkumise suure avaliku kõnega Tutzingis, Baierimaal, Saksamaa ühendamise teemal. USA saatkond Bonnis (vt dokument 1) teavitas Washingtoni, et Genscher tegi selgeks, "et muutused Ida-Euroopas ja Saksamaa ühendamise protsess ei tohi viia "Nõukogude julgeolekuhuvide kahjustamiseni". Seetõttu peaks NATO välistama "oma territooriumi laienemise ida suunas, st selle viimise lähemale Nõukogude piiridele"." Bonni telegrammis märgiti ka Genscheri ettepanekut jätta Ida-Saksamaa territoorium NATO sõjalistest struktuuridest välja isegi NATO-siseses ühinenud Saksamaal[3].
Viimati
nimetatud idee DDR-i territooriumi eristaatusest seadustati 12.
septembril 1990. aastal kaks pluss neli välisministri poolt
allkirjastatud lõplikus Saksamaa ühendamise lepingus (vt dokument
25). Esimene idee "Nõukogude piiridele lähemal" on kirja
pandud mitte lepingutes, vaid mitmetes Nõukogude ja Lääne
kõrgeimate vestluspartnerite (Genscher, Kohl, Baker, Gates, Bush,
Mitterrand, Thatcher, Major, Wörner ja teised) vahelistes
vestlusmemorandumites, milles pakutakse kogu 1990. aasta jooksul ja
1991. aastal kinnitusi Nõukogude julgeolekuhuvide kaitsmise ja NSV
Liidu kaasamise kohta uutesse Euroopa julgeolekustruktuuridesse. Need
kaks küsimust olid seotud, kuid mitte samad. Hilisemas analüüsis
on neid kahte teemat mõnikord segamini viidud ja väidetud, et
arutelu ei hõlmanud kogu Euroopat. Allpool avaldatud dokumendid
näitavad selgelt, et see oli nii.
"Tutzingi valem"
muutus kohe järgmise kümne päeva jooksul 1990. aastal tähtsate
diplomaatiliste arutelude keskpunktiks, mis viisid 10. veebruaril
1990. aastal Kohli ja Gorbatšovi otsustava kohtumiseni Moskvas, kui
Lääne-Saksa juht saavutas Nõukogude Liidu põhimõttelise
nõusoleku Saksamaa liitumisele NATOga, tingimusel et NATO ei laiene
ida poole. Nõukogude riikidel oleks vaja palju rohkem aega, et
töötada oma sisemaise arvamusega (ja Lääne-Saksamaa rahalise
abiga), enne kui 1990. aasta septembris lepingule ametlikult alla
kirjutatakse.
Enne Kohli kinnitust toimunud vestlused
hõlmasid selget arutelu NATO laienemise, Kesk- ja Ida-Euroopa
riikide ning selle üle, kuidas veenda Nõukogude Liitu nõustuma
ühinemisega. Näiteks 6. veebruaril 1990, kui Genscher kohtus Briti
välisministri Douglas Hurd'iga, oli Briti protokollis kirjas, et
Genscher ütles: "Venelased peavad saama mingi kindluse, et kui
näiteks Poola valitsus lahkub ühel päeval Varssavi paktist, siis
järgmisel päeval ei liitu nad NATOga." (Vt dokument 2)
Olles
kohtunud Genscheriga teel Nõukogudega läbirääkimistele, kordas
Baker täpselt Genscheri sõnastust oma kohtumisel välisminister
Eduard Ševardnadzega 9. veebruaril 1990 (vt dokument 4); ja mis
veelgi tähtsam, silmast silma Gorbatšoviga.
Mitte üks,
vaid kolm korda proovis Baker 9. veebruari 1990. aasta kohtumisel
Gorbatšoviga "mitte ühtki tolli ida poole" valemit. Ta
nõustus Gorbatšovi avaldusega vastuseks kinnitustele, et "NATO
laienemine on vastuvõetamatu". Baker kinnitas Gorbatšovile, et
"ei president ega mina ei kavatse saada toimuvatest
protsessidest ühepoolseid eeliseid," ja et ameeriklased
mõistavad, et "mitte ainult Nõukogude Liidu, vaid ka teiste
Euroopa riikide jaoks on oluline saada garantiid, et kui Ameerika
Ühendriigid säilitavad oma kohaloleku Saksamaal NATO raames, ei
levi ühtki tolli NATO praegusest sõjalisest pädevusest ida
suunas". (Vt dokument 6)
Seejärel kirjutas Baker
Helmut Kohlile, kes järgmisel päeval Nõukogude liidriga kohtub,
suuresti samasuguse sõnastusega. Baker teatas: "Ja siis
esitasin talle [Gorbatšovile] järgmise küsimuse. Kas te
eelistaksite näha ühendatud Saksamaad väljaspool NATOt,
iseseisvalt ja ilma USA vägedeta, või eelistaksite te ühendatud
Saksamaad NATOga siduda, andes tagatise, et NATO jurisdiktsioon ei
nihkuks praegusest positsioonist sentigi ida poole? Ta vastas, et
Nõukogude juhtkond kaalub kõiki selliseid võimalusi tõsiselt
[....] Seejärel lisas ta: "Kindlasti oleks igasugune NATO
tsooni laiendamine vastuvõetamatu."" Baker lisas sulgudes
Kohlile: "Kaudselt võib NATO oma praeguses tsoonis olla
vastuvõetav." (Vt dokument 8)
Ameerika riigisekretäri poolt hästi informeeritud Lääne-Saksa kantsler mõistis Nõukogude Liidu põhilist põhijoont ja kinnitas Gorbatšovile 10. veebruaril 1990: "Me usume, et NATO ei peaks laiendama oma tegevusvaldkonda." (Vt dokument 9.) Pärast seda kohtumist suutis Kohl vaevu ohjeldada oma vaimustust Gorbatšovi põhimõttelise nõusoleku üle Saksamaa ühendamisele ja, osana Helsingi vormelist, et riigid valivad ise oma liitlassuhteid, nii et Saksamaa võiks valida NATO. Kohl kirjeldas oma mälestustes, kuidas ta terve öö Moskvas ringi kõndis - kuid siiski mõistis, et selle eest tuli veel maksta.
Kõik Lääne välisministrid olid Genscheri, Kohli ja Bakeri poolt. Järgmine oli Briti välisminister Douglas Hurd 11. aprillil 1990. aastal. Selleks ajaks olid idasakslased hääletanud 18. märtsi valimistel, kus Kohl oli peaaegu kõiki vaatlejaid üllatanud tõelise võiduga, ülekaalukalt Saksa marga ja kiire ühinemise poolt. Kohli analüüsid (mida ta esimest korda Bushile 3. detsembril 1989 selgitas), et DDRi kokkuvarisemine avab kõik võimalused, et ta peab jooksma, et jõuda rongi etteotsa, et ta vajab USA toetust, et ühendamine võib toimuda kiiremini, kui keegi arvas, osutusid õigeks. Rahaliit jätkub juba juulis ja tagatisi julgeoleku kohta tuli järjest juurde. Hurd tugevdas Baker-Genscher-Kohli sõnumit oma kohtumisel Gorbatšoviga Moskvas 11. aprillil 1990, öeldes, et Suurbritannia "tunnistas selgelt, kui tähtis on mitte midagi teha, mis kahjustaks Nõukogude Liidu huve ja väärikust". (Vt dokument 15)
Bakeri vestlus Ševardnadzega 4. mail 1990, nagu Baker seda oma aruandes president Bushile kirjeldas, kirjeldas kõige kõnekamalt seda, mida Lääne juhid ütlesid Gorbatšovile täpselt sel hetkel: "Ma kasutasin teie kõnet ja meie tunnistust vajadusest kohandada NATOt poliitiliselt ja sõjaliselt ning arendada CSCEd, et veenda Ševardnadze't, et protsess ei anna võitjaid ja kaotajaid. Selle asemel tekiks uus legitiimne Euroopa struktuur - selline, mis oleks kaasav, mitte välistav." (Vt dokument 17)
Baker ütles seda uuesti, otse Gorbatšovile 18. mail 1990. aastal Moskvas, andes Gorbatšovile oma "üheksa punkti", mis hõlmasid NATO ümberkujundamist, Euroopa struktuuride tugevdamist, Saksamaa tuumavabana hoidmist ja Nõukogude julgeolekuhuvide arvestamist. Baker alustas oma sõnavõttu: "Enne kui ma ütlen paar sõna Saksamaa küsimuse kohta, tahtsin rõhutada, et meie poliitika ei ole suunatud Ida-Euroopa eraldamisele Nõukogude Liidust. Selline poliitika oli meil ka varem. Kuid täna oleme huvitatud stabiilse Euroopa ülesehitamisest ja teeme seda koos teiega." (Vt dokument 18)
Prantsuse juht Francois Mitterrand ei olnud ameeriklastega mõttekaaslaseks, vastupidi, nagu näitab tema ütlemine Gorbatšovile Moskvas 25. mail 1990, et ta "isiklikult pooldab sõjaliste blokkide järkjärgulist lammutamist"; kuid Mitterrand jätkas kinnituste kaskaadi, öeldes, et Lääs peab "looma teile julgeolekutingimused, samuti Euroopa julgeoleku tervikuna". (Vt dokument 19.) Mitterrand kirjutas Bushile kohe "cher George'i" kirjas oma vestlusest Nõukogude liidriga, et "me kindlasti ei keelduks üksikasjalikult esitamast tagatisi, mida ta on õigustatud ootama oma riigi julgeoleku tagamiseks". (Vt dokument 20)
Washingtoni tippkohtumisel 31. mail 1990 läks Bush välja, et kinnitada Gorbatšovile, et Saksamaa NATO-s ei ole kunagi suunatud NSV Liidu vastu: "Uskuge mind, me ei survesta Saksamaad ühendamise suunas ja mitte meie ei määra selle protsessi tempot. Ja loomulikult ei ole meil isegi mõtetes mingit kavatsust Nõukogude Liidule kuidagi kahju teha. Seepärast me räägime Saksamaa ühendamise poolt NATOs, eirates KOKSi laiemat konteksti, võttes arvesse kahe Saksa riigi traditsioonilisi majandussidemeid. Selline mudel vastab meie arvates ka Nõukogude huvidele." (Vt dokument 21)
"Raudne Leedi" sekkus pärast Washingtoni tippkohtumist ka oma kohtumisel Gorbatšoviga Londonis 8. juunil 1990. aastal. Thatcher ennetas samme, mida ameeriklased (tema toetusel) teevad juuli alguses toimuval NATO konverentsil, et toetada Gorbatšovi kirjeldustega NATO ümberkujundamisest poliitilisema, sõjaliselt vähem ähvardava alliansi suunas. Ta ütles Gorbatšovile: "Me peame leidma viise, kuidas anda Nõukogude Liidule kindlustunnet, et tema julgeolek oleks tagatud..... CSCE võiks olla selle kõige jaoks vihmavari, samuti foorum, mis tõi Nõukogude Liidu täielikult Euroopa tuleviku üle peetavasse arutelusse." (Vt dokument 22)
NATO Londoni deklaratsioonil 5. juulil 1990. aastal oli enamiku andmetel üsna positiivne mõju aruteludele Moskvas, andes Gorbatšovile märkimisväärset laskemoona, et astuda vastu oma hardlineritele sel hetkel toimuval parteikongressil. Mõned versioonid sellest ajaloost väidavad, et Ševardnadze abidele anti eelkoopia, teised aga kirjeldavad lihtsalt hoiatust, mis võimaldas neil abidel võtta telegraafi koopia ja koostada Nõukogude positiivne hinnang, enne kui sõjaväelased või hardlinerid said seda propagandaks nimetada.
Nagu Kohl ütles Gorbatšovile Moskvas 15. juulil 1990, kui nad töötasid välja lõplikku kokkulepet Saksamaa ühendamise kohta: "Me teame, mis ootab NATOt tulevikus, ja ma arvan, et ka teie olete nüüd kursis," viidates NATO Londoni deklaratsioonile. (Vt dokument 23)
Oma telefonikõnes Gorbatšovile 17. juulil tahtis Bush kinnitada Kohl-Gorbatšovi kõneluste edu ja Londoni deklaratsiooni sõnumit. Bush selgitas: "Niisiis püüdsime võtta arvesse teie mulle ja teistele väljendatud muresid ning tegime seda järgmistel viisidel: meie ühisdeklaratsiooniga mittekallaletungi kohta; meie kutsega teile NATOsse; meie kokkuleppega avada NATO regulaarsetele diplomaatilistele kontaktidele teie ja Ida-Euroopa riikide valitsustega; ja meie pakkumisega tagatiste kohta ühendatud Saksamaa relvajõudude tulevase suuruse kohta - teema, mida te, nagu ma tean, Helmut Kohliga arutasite. Samuti muutsime põhjalikult oma sõjalist lähenemist tava- ja tuumajõududele. Edastasime idee laiendatud, tugevamast ESTÜst koos uute institutsioonidega, milles NSVL saab osaleda ja olla osa uuest Euroopast." (Vt dokument 24)
Dokumendid näitavad, et Gorbatšov nõustus Saksamaa liitumisega NATO-sse selle kinnituste kaskaadi tulemusena ja lähtudes omaenda analüüsist, et Nõukogude Liidu tulevik sõltub tema integreerumisest Euroopasse, mille jaoks Saksamaa oleks otsustav tegija. Ta ja enamik tema liitlasi uskusid, et Euroopa ühise kodu mingi versioon on endiselt võimalik ja areneb koos NATO ümberkujundamisega, et viia kaasavama ja integreerituma Euroopa ruumi tekkimiseni, et külma sõja järgne lahendus võtab arvesse Nõukogude julgeolekuhuvisid. Liit Saksamaaga ei ületaks mitte ainult külma sõja, vaid pööraks ka Suure Isamaasõja pärandi pea peale.
Kuid USA valitsuse sees jätkus teistsugune arutelu, arutelu NATO ja Ida-Euroopa suhete üle. Arvamused erinesid, kuid Kaitseministeeriumi ettepanek 25. oktoobri 1990. aasta seisuga oli jätta "uks lahti" Ida-Euroopa liikmelisuseks NATO-sse. (Vt dokument 27.) Välisministeeriumi seisukoht oli, et NATO laienemine ei olnud päevakorras, sest USA huvides ei olnud korraldada "Nõukogudevastast koalitsiooni", mis ulatuks Nõukogude piirini, ja seda ka sellepärast, et see võis pöörata ümber positiivsed suundumused Nõukogude Liidus. (Vt dokument 26) Bushi administratsioon oli viimasel seisukohal. Ja seda kuulsid ka Nõukogude esindajad.
Veel 1991. aasta märtsis kinnitas Briti Moskva suursaadiku päeviku järgi Briti peaminister John Major isiklikult Gorbatšovile: "Me ei räägi NATO tugevdamisest". Kui Nõukogude kaitseminister marssal Dmitri Jazov hiljem küsis Majorilt Ida-Euroopa juhtide huvi kohta NATO liikmelisuse vastu, vastas Briti juht: "Midagi sellist ei juhtu." (Vt dokument 28)
Kui Venemaa ülemnõukogu saadikud tulid 1991. aasta juulis Brüsselisse, et tutvuda NATOga ja kohtuda NATO peasekretäri Manfred Wörneriga, ütles Woerner venelastele, et "me ei tohiks lubada [...] NSV Liidu isoleerimist Euroopa kogukonnast". Vene vestlusmemorandumi kohaselt "rõhutas Wörner, et NATO nõukogu ja tema on NATO laienemise vastu (13 NATO liiget 16-st toetab seda seisukohta)". (Vt dokument 30)
Seega läks Gorbatšov Nõukogude Liidu lõpuni, veendunud, et Lääs ei ohusta tema julgeolekut ja ei laienda NATOt. Selle asemel viisid NSV Liidu lagunemise 1991. aasta detsembris läbi venelased (Boriss Jeltsin ja tema juhtiv nõunik Gennadi Burbulis) kooskõlastatult Nõukogude vabariikide, eriti Ukraina endiste parteibossidega. Külm sõda oli selleks ajaks juba ammu lõppenud. Ameeriklased olid püüdnud Nõukogude Liitu koos hoida (vt Bushi "Kana Kiievi" kõnet 1. augustil 1991). NATO laienemine oli aastate pärast, kui need vaidlused uuesti puhkesid ja Venemaa liidrile Boriss Jeltsinile tuli rohkem kinnitusi.
Arhiiv koostas need salastatusest vabastatud dokumendid 10. novembril 2017 Chicagos toimuva slaavi, Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute ühingu (ASEEES) aastakonverentsi paneeldiskussiooni jaoks pealkirjaga "Kes lubas mida kellele NATO laienemise kohta?". Paneelis osalesid:
* Mark Kramer Harvardi Davis Centerist, ajakirja Journal of Cold War Studies toimetaja, kelle 2009. aasta Washington Quarterly artiklis väideti, et "NATO laienemisest keeldumise lubadus" oli "müüt";[4].
* Joshua R. Itkowitz Shifrinson Texase A&M-i Bush Schoolist, kelle 2016. aasta International Security artiklis väideti, et USA mängis 1990. aastal topeltmängu, pannes Gorbatšovi uskuma, et NATO lülitatakse uude Euroopa julgeolekustruktuuri, töötades samal ajal selle nimel, et tagada hegemoonia Euroopas ja NATO säilitamine;[5].
* James Goldgeier Ameerika Ülikoolist, kes kirjutas autoriteetse raamatu Clintoni NATO laienemisotsuse kohta "Not Whether But When" (mitte kas, vaid millal) ja kirjeldas 2016. aasta WarOnTheRocks artiklis USA eksitavaid kinnitusi Venemaa liidrile Boriss Jeltsinile;[6].
* Svetlana Savranskaja ja Tom Blanton Rahvuslikust Julgeolekuarhiivist, kelle viimane raamat "The Last Superpower Summits: Gorbatšov, Reagan ja Bush: Conversations That Ended the Cold War (CEU Press, 2016) analüüsib ja avaldab deklassifitseeritud protokollid ja nendega seotud dokumendid kõigist Gorbatšovi tippkohtumistest USA presidentidega, sealhulgas kümneid kinnitusi NSVLi julgeolekuhuvide kaitsmise kohta[7].
[Tänane postitus on esimene kahest selleteemalisest. Teine osa käsitleb Jeltsini arutelusid Lääne liidritega NATO kohta.]
LUGEGE DOKUMENTE
Dokument 01
1. veebruar 1990
Allikas: USA Välisministeerium. FOIA lugemissaal. Juhtum F-2015 10829
Üks müüt 1990. aasta jaanuaris ja veebruaris toimunud arutelude kohta Saksamaa ühendamise üle on see, et need kõnelused toimusid nii varakult, kui Varssavi pakt oli veel vägagi olemas, et keegi ei mõelnud võimalusele, et Kesk- ja Euroopa riigid, kes juba siis olid Varssavi pakti liikmed, võiksid tulevikus NATO liikmeks saada. Vastupidi, Lääne-Saksamaa välisministri Tutzingi sõnastus oma 31. jaanuari 1990. aasta kõnes, mida Euroopa, Washingtoni ja Moskva meedias laialdaselt kajastati, käsitles selgesõnaliselt NATO laienemise võimalust ning Kesk- ja Ida-Euroopa liikmelisust NATOs - ja eitas seda võimalust osana oma oliivipuu vanikust Moskva suunas. See USA Bonni saatkonna telegramm, mis teatas Washingtonile, kirjeldab üksikasjalikult mõlemat Hans-Dietrich Genscheri ettepanekut - et NATO ei laieneks ida poole ja et endise DDRi territooriumi ühtsel Saksamaal koheldaks teistmoodi kui teisi NATO territooriume.
Dokument 02
6. veebruar 1990
Allikas: Dokumendid Briti poliitika kohta välismaal, III seeria, VII köide: Saksamaa ühendamine, 1989-1990. (Välisministeerium. Documents on British Policy Overseas, toimetanud Patrick Salmon, Keith Hamilton ja Stephen Twigge, Oxford ja New York, Routledge 2010). lk 261-264.
Ameerika Ühendriikide Välisministeeriumi hilisem seisukoht Saksamaa ühinemisläbirääkimiste kohta, mida väljendati 1996. aastal kõikidele ametikohtadele saadetud telegrammis, väidab ekslikult, et kogu Saksamaa tuleviku üle peetud läbirääkimised piirdusid NATO tuleviku üle peetud aruteludes konkreetsete kokkulepetega endise DDRi territooriumi üle. Võib-olla jäid Ameerika diplomaadid brittide ja sakslaste varajasest dialoogist selles küsimuses kõrvale, kuigi mõlemad jagasid oma seisukohti USA riigisekretäriga. Nagu on avaldatud Briti Välisministeeriumi ametlikus 2010. aasta dokumentaalses ajaloos Ühendkuningriigi panuse kohta Saksamaa ühendamisse, sisaldab see memorandum Briti välisministri Douglas Hurdi vestlust Lääne-Saksa välisministri Genscheriga 6. veebruaril 1990. aastal tähelepanuväärset konkreetsust Kesk-Euroopa tulevase NATO liikmelisuse küsimuses. Briti memorandumis tsiteeritakse Genscheri sõnu, et "kui ta rääkis sellest, et ta ei taha NATOt laiendada, siis see kehtib ka teiste riikide kohta peale DDRi. Venelastel peab olema mingi kindlus, et kui näiteks Poola valitsus ühel päeval lahkub Varssavi paktist, siis järgmisel päeval ei liitu nad NATOga." Genscher ja Hurd ütlesid sama oma Nõukogude kolleegile Eduard Ševardnadzele ja James Bakerile[8].
Dokument 03
Paul H. Nitze memorandum George H.W. Bushile "Foorum Saksamaale" kohtumise kohta Berliinis.
6. veebruar 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu
See lühike märkus president Bushile ühelt külma sõja arhitekti Paul Nitzelt (kes töötas oma samanimelises Johns Hopkinsi Ülikooli Rahvusvaheliste Uuringute Koolis) kajastab arutelu NATO tuleviku üle 1990. aasta alguses. Nitze jutustab, et Berliinis toimunud konverentsil "Foorum Saksamaale" osalenud Kesk- ja Ida-Euroopa liidrid pooldasid mõlema suurriigi bloki, NATO ja Varssavi pakti, laialisaatmist, kuni tema (ja mõned lääneeurooplased) selle seisukoha ümber pöörasid ja selle asemel rõhutasid NATO tähtsust stabiilsuse ja USA kohaloleku alusena Euroopas.
Dokument 04
James Bakeri ja Eduard Ševardnadze vestlusmemorandum Moskvas.
9. veebruar 1990
Allikas: USA Välisministeerium, FOIA 199504567 (National Security Archive Flashpoints Collection, Box 38).
Kuigi Nõukogude aruannetega võrreldes on need vestlused tugevalt redigeeritud, sisaldab Välisministeeriumi ametlik versioon sekretär Bakeri kinnitustest Nõukogude välisministrile Ševardnadzele vahetult enne ametlikku kohtumist Gorbatšoviga 9. veebruaril 1990. aastal mitmeid kõnekaid fraase. Baker pakub välja "kaks pluss neli" valemit, kus kaks on sakslased ja neli sõjajärgset okupatsioonivõimud; argumenteerib teiste viiside vastu, kuidas pidada läbirääkimisi ühendamise üle; ja esitab põhjuse Saksamaa ankurdamiseks NATO-sse. Lisaks ütleb Baker Nõukogude välisministrile: "Neutraalne Saksamaa omandaks kahtlemata oma iseseisva tuumavõimekuse. Kuid Saksamaa, mis on kindlalt ankurdatud muutunud NATOsse, selle all pean ma silmas NATOt, mis on palju vähem [sõjaline] organisatsioon, palju rohkem poliitiline, ei vajaks iseseisvat võimekust. Loomulikult peaksid olema raudsed garantiid, et NATO jurisdiktsioon või väed ei liigu ida poole. Ja seda tuleks teha viisil, mis rahuldaks Saksamaa idanaabreid."
Dokument 05
Memorandum Mihhail Gorbatšovi ja James Bakeri vahel Moskvas toimunud vestlusest.
9. veebruar 1990
Allikas: USA Välisministeerium, FOIA 199504567 (National Security Archive Flashpoints Collection, Box 38).
Isegi koos USA salastamisametnike poolt tehtud (põhjendamatute) redaktsioonidega kinnitab see ameeriklaste ärakiri USA ehk kõige kuulsamast NATO laienemist käsitlevast USA kinnitusest Nõukogude Liidule sama vestluse Nõukogude ärakirja. Korrates 1989. aasta detsembris Malta tippkohtumisel öeldut, ütleb Baker Gorbatšovile: "President ja mina oleme teinud selgeks, et me ei taotle selles vältimatu Saksamaa ühendamise protsessis ühepoolset eelist". Baker jätkab: "Me mõistame, et idapoolsetele riikidele on vaja tagatisi. Kui me säilitame kohaloleku Saksamaal, mis on NATO osa, siis ei laiendata NATO jurisdiktsiooni NATO vägede jaoks ühegi tolli võrra ida poole." Hiljem vestluses esitab Baker sama seisukoha küsimusena: "Kas te eelistaksite ühtset Saksamaad väljaspool NATOt, mis on iseseisev ja millel ei ole USA vägesid, või eelistaksite ühtset Saksamaad, mis on seotud NATOga ja mille puhul on tagatud, et NATO praegust jurisdiktsiooni ei laiendata ida poole?". Selle memo deklassifitseerijad redigeerisid tegelikult Gorbatšovi vastuse, et tõepoolest oleks selline laienemine "vastuvõetamatu" - kuid Bakeri järgmisel päeval Kohlile saadetud kirjas, mille sakslased 1998. aastal avaldasid, on see tsitaat esitatud.
Dokument 06
Mihhail Gorbatšovi ja James Bakeri vahelise vestluse protokoll Moskvas. (Väljavõtted)
9. veebruar 1990
Allikas: Gorbatšovi Fondi Arhiiv, Fond 1, Opis 1.
See Gorbatšovi fondi protokoll Nõukogude liidri kohtumisest James Bakeriga 9. veebruaril 1990 on olnud avalik ja kättesaadav fondi teadlastele juba alates 1996. aastast, kuid see avaldati inglise keeles alles 2010. aastal, kui Central European University Press andis välja praeguste autorite koostatud teose "Masterpieces of History". Dokument keskendub Saksamaa ühendamisele, kuid sisaldab ka Gorbatšovi avameelset arutelu Nõukogude Liidu majanduslikest ja poliitilistest probleemidest ning Bakeri "tasuta nõuandeid" ("mõnikord ärkab minus rahandusminister üles") hindade, inflatsiooni ja isegi korterite müügipoliitika kohta, et imada ettevaatlike Nõukogude kodanike madratsite alla pugenud rublasid.
Pöördudes Saksamaa ühendamise poole, kinnitab Baker Gorbatšovile, et "ei president ega mina kavatse toimuvatest protsessidest ühepoolseid eeliseid välja võtta" ja et ameeriklased mõistavad, kui tähtis on NSV Liidule ja Euroopale tagada, et "ükski sentimeeter NATO praegusest sõjalisest jurisdiktsioonist ei levi ida suunas". Baker argumenteerib "Kaks pluss neli" kõneluste kasuks, kasutades sama kinnitust: "Me usume, et konsultatsioonid ja arutelud "kaks + neli" mehhanismi raames peaksid tagama, et Saksamaa ühendamine ei vii NATO sõjalise organisatsiooni laienemiseni ida suunas." Gorbatšov vastab, tsiteerides Poola presidenti Wojciech Jaruzelskit: "et Ameerika ja Nõukogude vägede kohalolek Euroopas on stabiilsuse element".
Võtmevahetus toimub, kui Baker küsib, kas Gorbatšov eelistaks "ühtset Saksamaad väljaspool NATOt, täiesti iseseisvalt ja ilma Ameerika vägedeta; või ühtset Saksamaad, mis säilitaks oma sidemed NATOga, kuid millel oleks garantii, et NATO jurisdiktsioon või väed ei levi praegusest piirist ida poole." Seega pakub USA riigisekretär selles vestluses kolm korda tagatisi, et kui Saksamaa lubatakse NATO-sse ühineda, säilitades USA kohalolekut Euroopas, siis ei laieneks NATO ida poole. Huvitaval kombel ei kasuta ta kordagi terminit DDR või Ida-Saksamaa ega maini isegi Nõukogude vägesid Ida-Saksamaal. Osava läbirääkija ja hoolika juristi puhul tundub väga ebatõenäoline, et Baker ei kasutaks konkreetset terminoloogiat, kui ta tegelikult viitaks ainult Ida-Saksamaale.
Nõukogude juht vastab, et "[me] mõtleme kõik läbi. Me kavatseme kõiki neid küsimusi põhjalikult arutada juhtkonna tasandil. On ütlematagi selge, et NATO tsooni laiendamine ei ole vastuvõetav." Baker kinnitab: "Me oleme sellega nõus."
Dokument 07
Robert Gatesi ja Vladimir Krjutškovi vaheline vestlusmemorandum Moskvas.
9. veebruar 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu, NSC Scowcroft'i toimikud, kast 91128, kaust "Gorbatšov (Dobrõnin) Sensitiivne".
See vestlus on eriti oluline, sest hilisemad uurijad on spekuleerinud, et minister Baker võis oma vestluses Gorbatšoviga "mitte ühtki tolli ida poole" rääkida üle oma volituste. Robert Gates, endine LKA tippluureanalüütik ja NSVLi spetsialist, räägib siin oma omamoodi vastasele, KGB juhile, oma kabinetis Lubjanka KGB peakorteris täpselt seda, mida Baker ütles Gorbatšovile sel päeval Kremlis: mitte üks toll ida poole. Sel ajal oli Gates presidendi riikliku julgeoleku nõuniku, kindral Brent Scowcrofti kõrgeim asetäitja, nii et see dokument räägib USA valitsuse kooskõlastatud lähenemisest Gorbatšovile. Krjutškov, kelle Gorbatšov nimetas 1988. aasta oktoobris Viktor Tšebrikovi asemele KGB-s, mõjub siin üllatavalt progressiivsena paljudes sisereformi küsimustes. Ta räägib avameelselt perestroika puudustest ja probleemidest, vajadusest kaotada CPSU juhtroll, keskvalitsuse ekslikust hoolimatusest etniliste küsimuste suhtes, "kohutavast" hinnakujundussüsteemist ja muudest sisepoliitilistest teemadest.
Kui arutelu liigub edasi välispoliitikale, eriti Saksamaa küsimusele, küsib Gates: "Mida arvas Krjutškov Kohli/Genscheri ettepanekust, mille kohaselt ühine Saksamaa oleks seotud NATOga, kuid mille puhul NATO väed ei liiguks kaugemale itta kui praegu? Meile tundub see olevat mõistlik ettepanek." Krjutškov ei anna otsest vastust, kuid räägib sellest, kui tundlik on Saksamaa ühendamise küsimus Nõukogude avalikkuse jaoks, ja teeb ettepaneku, et sakslased peaksid Nõukogude Liidule pakkuma mõningaid garantiisid. Ta ütleb, et kuigi Kohli ja Genscheri ideed on huvitavad, "isegi nendes punktides nende ettepanekutes, millega me nõustume, peaksid olema garantiid. Me õppisime ameeriklastelt relvastuskontrolli läbirääkimistel kontrolli olulisust ja me peaksime olema kindlad."
Dokument 08
James Bakeri kiri Helmut Kohlile
10. veebruar 1990
Allikas: Deutsche Enheit Sonderedition und den Akten des Budeskanzleramtes 1989/90, toim. Hanns Jurgen Kusters ja Daniel Hofmann (München: R. Odenbourg Verlag, 1998), lk 793-794.
See põhidokument ilmus esmakordselt Helmut Kohli 1998. aastal ilmunud Saksamaa ühendamist käsitlevates kantselei dokumentide teaduslikus väljaandes. Kohl oli sel hetkel haaratud valimiskampaaniasse, mis pidi lõpetama tema 16-aastase kantsleriameti ja tahtis sakslastele meelde tuletada oma olulist rolli ühendamise võidukäigul. [9] Mahukas köide (üle 1000 lehekülje) sisaldas saksakeelseid tekste Kohli kohtumistest Gorbatšovi, Bushi, Mitterrandi, Thatcheri ja teistega - kõik avaldatud ilma ilmselge konsultatsioonita nende valitsustega, vaid kaheksa aastat pärast sündmusi. Mõned Kohl'i dokumendid, nagu see siin, on inglise keeles, esindades pigem Ameerika või Briti originaale kui saksakeelseid märkmeid või tõlkeid. Siinkohal annab Baker Kohlile aru päev pärast tema 9. veebruari kohtumist Gorbatšoviga. (Kantsleri enda kohtumine Gorbatšoviga on kavas 10. veebruaril Moskvas). Ameeriklane teavitab sakslast Nõukogude "muredest" seoses ühendamisega ja võtab kokku, miks "kaks pluss neli" läbirääkimised oleksid kõige sobivam koht "ühendamise väliseid aspekte" käsitlevate läbirääkimiste pidamiseks, arvestades, et "sisemised aspektid ... olid rangelt Saksa asi". Baker märgib eriti Gorbatšovi mittekohustuslikku vastust küsimusele neutraalse Saksamaa versus NATO Saksamaa kohta, lubadusi idasuunalise laienemise vastu, ja soovitab Kohlile, et Gorbatšov "võib olla valmis nõustuma mõistliku lähenemisega, mis annab talle mõningase katte ...". Kohl tugevdab seda sõnumit oma enda vestluses Nõukogude liidriga hiljem samal päeval.
Dokument 09
Mihhail Gorbatšovi ja Helmut Kohli vaheline vestlusmemorandum
10. veebruar 1990
Allikas: Mihhail Gorbatšov i germanskii vopros, toimetanud Aleksandr Galkin ja Anatoli Tšernjajev, (Moskva: Ves Mir, 2006)
See kohtumine Moskvas oli Kohli sõnul hetk, mil ta kuulis esimest korda Gorbatšovilt, et Nõukogude juht peab Saksamaa ühendamist vältimatuks, et tulevase Saksa sõpruse väärtus "ühises Euroopa kodus" kaalub üles külma sõja jäikusest tulenevad raskused, kuid et Nõukogude Liidril on vaja aega (ja raha), enne kui ta suudab uusi reaalsusi tunnistada. Ettevalmistatuna Bakeri kirjast ja tema enda välisministri Tutzingi vormelist, kinnitab Kohl vestluse alguses Gorbatšovile: "Me usume, et NATO ei peaks laiendama oma tegevusvaldkonda. Me peame leidma mõistliku lahenduse. Ma mõistan õigesti Nõukogude Liidu julgeolekuhuvisid ja saan aru, et teie, härra peasekretär, ja Nõukogude juhtkond peavad Nõukogude rahvale selgelt selgitama, mis toimub." Hiljem tülitsevad kaks liidrit NATO ja Varssavi pakti üle, kusjuures Gorbatšov kommenteerib: "Nad ütlevad, mis on NATO ilma FRG-ta. Aga me võiksime ka küsida: mis on WTO ilma DDR-ita?" Kui Kohl ei nõustu, nõuab Gorbatšov vaid "mõistlikke lahendusi, mis ei mürgita meie suhete õhkkonda" ja ütleb, et seda osa vestlusest ei tohiks avalikustada.
Gorbatšovi abiline Andrei Grašev kirjutas hiljem, et Nõukogude juht mõistis varakult, et Saksamaa on Euroopa integratsiooni uks, ja "[Gorbatšovi] läbirääkimisvõtted Saksamaa NATOga ühinemise lõpliku valemi üle olid seetõttu pigem vormi kui tõsise sisu küsimus; Gorbatšov püüdis võita vajalikku aega, et lasta avalikul arvamusel kodus kohaneda uue reaalsusega, uut tüüpi suhetega, mis kujunesid Nõukogude Liidu suhetes Saksamaaga ja ka Läänega üldiselt." See on aga mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Nõukogude Liidu ja ka kogu Läänemaailma vahel. Samal ajal lootis ta saada oma Lääne partneritelt vähemalt osalist poliitilist kompensatsiooni selle eest, mida ta pidas oma suureks panuseks külma sõja lõppemisele."[10].
Dokument 10-1
Teimuraz Stepanov-Mamaladze märkmed Avatud Taeva konverentsilt, Ottawa, Kanada.
12. veebruar 1990
Allikas: Hooveri Institutsiooni Arhiiv, Stepanov-Mamaladze kollektsioon.
Nõukogude välisminister Ševardnadze oli eriti rahulolematu Saksamaa ühendamisega seotud sündmuste kiire tempoga, eriti kui 10.-12. veebruaril 1990 Kanadas Ottawas toimunud NATO ja Varssavi pakti välisministrite kohtumine, mis oli mõeldud "Avatud taeva" lepingu arutamiseks, muutus laiaulatuslikuks läbirääkimiseks Saksamaa üle ja "Kaks pluss neli" protsessi käivitamiseks, et töötada välja üksikasjad. Ševardnadze abiline Teimuraz Stepanov-Mamaladze kirjutas Ottawa kohtumiste kohta märkmeid mitmesse märkmikusse ja pidas ka vähem telegraafilist päevikut, mida tuleb lugeda koos märkmikega, et saada võimalikult täielik ülevaade. Need väljavõtted Stepanov-Mamaladze märkmetest ja päevikust, mis on nüüd hoiul Hooveri institutsioonis, kajastavad Ševardnadze pahameelt protsessi kiiruse üle, kuid mis kõige tähtsam, tugevdavad 9. ja 10. veebruari kohtumiste tähtsust Moskvas, kus kuuldi Lääne kinnitusi Nõukogude julgeoleku kohta ja kus Gorbatšovi põhimõtteline nõusolek Saksamaa lõplikule ühendamisele oli osa kokkuleppest.
Konverentsi esimeste päevade märkmed on väga lühikesed, kuid neis on üks oluline rida, mis näitab, et Baker pakkus Ottawas sama kindlusvalemit kui Moskvas: "Ja kui Saksamaa jääb NATOsse, peaksime hoolitsema selle eest, et tema jurisdiktsiooni ida poole ei laiendataks." Ševardnadze ei ole valmis arutama Saksamaa ühinemise tingimusi; ta ütleb, et peab enne mis tahes tingimuse heakskiitmist konsulteerima Moskvaga. 13. veebruaril kurdab Ševardnadze märkuste kohaselt: "Ma olen rumalas olukorras - me arutame avatud taevast, aga minu kolleegid räägivad Saksamaa ühendamisest, nagu oleks see fakt." Märkmetest nähtub, et Baker püüdis väga järjekindlalt panna Ševardnadze'i määratlema Nõukogude tingimusi Saksamaa ühendamiseks NATOs, samas kui Ševardnadze oli ikka veel ebamugav termin "ühendamine" suhtes ja nõudis selle asemel üldisemat terminit "ühtsus".
Dokument 10-2
Teimuraz Stepanov-Mamaladze päevik, 12. veebruar 1990.
12. veebruar 1990
Allikas: Hooveri Institutsiooni Arhiiv, Stepanov-Mamaladze kollektsioon.
See päevikukanne 12. veebruarist sisaldab väga lühikest kirjeldust 10. veebruari Kohli ja Genscheri visiidist Moskvasse, millest Stepanov-Mamaladze ei olnud varem kirjutanud (kuna ta ei viibinud seal). Stepanov jagab oma ministri Ševardnadze seisukohta ja mõtiskleb Moskva arutelude kiirustatuse ja ebapiisava kaalutlemise üle: "Enne meie siinset visiiti külastasid Kohl ja Genscher kiirelt Moskvat. Ja niisama kiirustades - E. A. [Ševardnadze] arvates - nõustus Gorbatšov sakslaste õigusega ühtsusele ja enesemääramisele." See päevikukanne on kriitilisest vaatenurgast vaadatuna tõendiks, et Ameerika Ühendriigid ja Lääne-Saksamaa andsid Moskvale tõepoolest konkreetseid tagatisi NATO praeguse suuruse ja ulatuse säilitamise kohta. Tegelikult näitab päevik veel, et vähemalt Ševardnadze arvates olid need kinnitused samaväärsed kokkuleppega, mida Gorbatšov aktsepteeris, isegi kui ta aega venitas.
Dokument 10-3
Teimuraz Stepanov-Mamaladze päevik, 13. veebruar 1990.
13. veebruar 1990
Allikas: Hooveri Institutsiooni Arhiiv, Stepanov-Mamaladze kollektsioon.
Ottawa konverentsi teisel päeval kirjeldab Stepanov-Mamaladze keerulisi läbirääkimisi Saksamaa ja "Kaks pluss neli" protsessi käsitleva ühisavalduse täpse sõnastuse üle. Ševardnadze ja Genscher vaidlesid kaks tundi terminite "ühtsus" ja "ühendamine" üle, kui Ševardnadze püüdis Saksamaa osas asja aeglustada ja panna teisi ministreid keskenduma Avatud taevale. Päev oli üsna intensiivne: "Päeva jooksul toimusid kõigi vahel aktiivsed mängud. E.A. [Ševardnadze] kohtus viis korda Bakeriga, kaks korda Genscheriga, rääkis Fischeriga [DDRi välisminister], Dumas'ga [Prantsuse välisminister] ja ATS-riikide ministritega" ja lõpuks lepiti kokku kokkuleppeline tekst, kasutades sõna "ühtsus". Lõppdeklaratsioonis nimetati konverentsi peamiseks saavutuseks ka kokkulepet USA ja Nõukogude vägede kohta Kesk-Euroopas. Kuid Nõukogude delegaatide jaoks oli ""Avatud taevas" [endiselt] suletud Saksamaa tormipilve poolt".
Dokument 11
USA Välisministeerium, "Kaks pluss neli: Advantages, Possible Concerns and Rebuttal Points".
21. veebruar 1990
Allikas: Välisministeeriumi FOIA-avaldused, National Security Archive Flashpoints Collection, Box 38.
See memo, mille autoriks on tõenäoliselt Baker'i tippabiline Välisministeeriumis Robert Zoellick, sisaldab Ameerika avameelset seisukohta "Kaks pluss neli" protsessi kohta, mille eeliseks on "Ameerika osaluse säilitamine (ja isegi mõningane kontroll) ühendamise üle". Ameerika kartis, et läänesakslased sõlmivad Moskvaga oma diili kiireks ühendamiseks, loobudes USA jaoks mõnest põhipunktist, peamiselt NATO liikmelisusest. Zoellick toob näiteks välja, et Kohl oli oma 10 punkti välja kuulutanud ilma Washingtoniga konsulteerimata ja pärast Moskva signaale ning et USA sai Kohli Moskvasse minekust teada Nõukogude poolelt, mitte Kohli käest. Memo ennetab vastuväiteid Nõukogude kaasamise kohta, osutades, et nad olid juba Saksamaal ja nendega tuli tegeleda. Kaks pluss neli kokkulepe hõlmab Nõukogude Liitu, kuid takistab neil vetoõigust (mida nelja võimu protsess või ÜRO protsess võiks võimaldada), samas kui tõhus üks pluss kolm vestlus enne iga kohtumist võimaldaks Lääne-Saksamaal ja USA-l koos brittide ja prantslastega välja töötada ühise seisukoha. Eriti kõnekad on Baker'i allakriipsutused ja käekiri marginaalides, eriti tema ülevoolav lause: "Te ei ole näinud finantsvõimendust enne, kui te seda näete!".
Dokument 12-1
Vaclav Haveli ja George Bushi vestlusmemorandum Washingtonis.
20. veebruar 1990
Allikas: George H.W. Bushi presidendi raamatukogu, Memcons and Telcons (https://bush41library.tamu.edu/)
Neid vestlusi võiks nimetada "Vaclav Haveli hariduseks",[10] sest endine dissident, kellest sai Tšehhoslovakkia president, külastas Washingtoni vaid kaks kuud pärast seda, kui Samet Revolutsioon oli teda vanglast Praha lossi tõstnud. Havel nautis 21. veebruaril kongressi ühisistungil peetud kõnes püsti aplausi ning pidas enne ja pärast kongressi esinemist kõnelusi Bushiga. Ajakirjanikud olid juba tsiteerinud Haveli, kes nõudis külma sõja aegsete blokkide - nii NATO kui ka Varssavi pakti - laialisaatmist ja vägede väljaviimist, nii et Bush kasutas võimalust pidada Tšehhi liidrile loengut NATO väärtusest ja selle olulisest rollist USA kohaloleku alusena Euroopas. Siiski mainis Havel oma kõnes kongressile kaks korda oma lootust, et "Ameerika sõdurid ei peaks olema eraldatud oma emadest" ainult seetõttu, et Euroopa ei suuda rahu hoida, ja pöördus "tulevase demokraatliku Saksamaa poole, kes on ühendamas end uude üleeuroopalisse struktuuri, mis võiks otsustada oma julgeolekusüsteemi üle". Kuid pärast seda, rääkides uuesti Bushiga, oli endine dissident selgelt aru saanud. Havel ütles, et teda võidi valesti mõista, et ta näeb kindlasti USA osaluse väärtust Euroopas. Bush tõstatas omalt poolt USA investeeringute ja abi võimalused, eeldusel, et Tšehhoslovakkia teeb selles küsimuses rohkem koostööd.
Dokument 12-2
Vaclav Haveli ja George Bushi vestlusmemorandum Washingtonis.
21. veebruar 1990
Allikas: George H.W. Bushi presidendi raamatukogu, Memcons and Telcons (https://bush41library.tamu.edu/)
See memo pärast Haveli võidukäiku kongressile sisaldab Bushi palvet Haveli poole, et ta edastaks Gorbatšovile sõnumi, et ameeriklased toetavad teda isiklikult ja et "me ei käitu valesti, öeldes "meie võidame, teie kaotate"." Rõhutades asja, ütleb Bush: "Ütle Gorbatšovile, et ... ma palusin teil öelda Gorbatšovile, et me ei käitu seoses Tšehhoslovakkia ega ühegi teise riigiga nii, et see raskendaks probleeme, mida ta minuga nii avameelselt arutanud on." Tšehhoslovakkia juht lisab oma ettevaatusabinõu ameeriklastele, kuidas toimida Saksamaa ühendamise ja
Nõukogude ebakindluse suhtes. Havel märgib Bushile: "See on prestiižiküsimus. See on põhjus, miks ma rääkisin uuest Euroopa julgeolekusüsteemist, mainimata NATOt. Sest kui see kasvaks välja NATOst, siis peaks see saama mingi muu nime, kasvõi prestiižielemendi tõttu. Kui NATO võtab Saksamaa üle, siis näib see lüüasaamisena, kui üks suurriik vallutab teise. Aga kui NATO suudab end ümber kujundada - võib-olla koos Helsingi protsessiga -, siis näeks see välja nagu rahumeelne muutuste protsess, mitte lüüasaamine." Bush vastas positiivselt: "Te tõstatasite hea punkti.
Meie seisukoht on, et NATO jätkaks uue poliitilise rolliga ja et me tugineksime CSCE protsessile. Me mõtleme, kuidas me võiksime edasi minna."
Dokument 13
Helmut Kohli ja George Bushi vaheline vestlusmemorandum Camp Davidis.
24. veebruar 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu, Memcons and Telcons (https://bush41library.tamu.edu/)
Bushi administratsiooni peamine mure Saksamaa ühendamise pärast, kui see protsess 1990. aasta veebruaris kiirenes, oli see, et läänesakslased võivad sõlmida oma kahepoolse kokkuleppe Nõukogudega (vt dokument 11) ja olla valmis NATO liikmelisusest loobuma. President Bush kommenteeris hiljem, et Camp Davidi kohtumise eesmärk Kohliga oli "hoida Saksamaa NATO reservatsioonis" ja see oli selle kohtumise päevakorras. Saksa kantsler saabub Camp Davidisse ilma Genscherita, sest viimane ei jaga täielikult Bushi-Kohli seisukohta Saksamaa NATO täisliikmeks saamise kohta ning ta vihastas hiljuti mõlemaid liidreid, rääkides avalikult CSCE-st kui tulevasest Euroopa julgeolekumehhanismist[12].
Selle vestluse alguses avaldab Kohl tänu Bushi ja Bakeri toetuse eest tema ja Gorbatšovi vaheliste arutelude ajal Moskvas veebruari alguses, eriti Bushi kirja eest, milles kinnitatakse Washingtoni tugevat pühendumust Saksamaa ühendamisele NATO-s. Mõlemad liidrid väljendavad vajadust tihedaima koostöö järele, et saavutada soovitud tulemus. Bushi prioriteediks on USA kohaloleku, eriti tuuma vihmavarju säilitamine Euroopas: "kui USA tuumaväed Saksamaalt välja viiakse, ei näe ma, kuidas me suudame veenda ühtegi teist liitlast mandril neid relvi säilitama." Ta viitab sarkastiliselt Capitol Hillilt tulnud kriitikale: "Meil on täna Kongressis kummaline mõtlemine, sellised ideed nagu see rahudividend. Me ei saa seda teha nendel ebakindlatel aegadel." Mõlemad juhid on mures Gorbatšovi võimaliku seisukoha pärast ja nõustuvad vajadusega temaga regulaarselt konsulteerida. Kohl viitab, et Nõukogude Liit vajab abi ja lõplik kokkulepe Saksamaa kohta võib olla "raha küsimus". Ennustades oma vastumeelsust rahaliselt panustada, vastab Bush: "teil on sügavad taskud". Ühel hetkel vestluses näib Bush nägevat oma Nõukogude vastaspoolt mitte partnerina, vaid löödud vaenlasena. Viidates mõnes Nõukogude ringkonnas levivatele kõnedele Saksamaa NATO-sse jäämise vastu, ütleb ta: "Põrgusse sellega. Meie võitsime ja nemad ei võitnud. Me ei saa lasta Nõukogude Liidul võidu haardest kaotuse kihvadena välja rabelda."
Dokument 14
George
Bushi ja Eduard Ševardnadze vestlusmemorandum Washingtonis.
6.
aprill 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi
raamatukogu, Memcons and Telcons (https://bush41library.tamu.edu/)
Välisminister Ševardnadze toimetab Bushile Gorbatšovi kirja, milles Nõukogude president vaatab üle peamised küsimused enne eelseisvat tippkohtumist. Nõukogude Liidu jaoks on esikohal majandusküsimused, eelkõige enamsoodustusrežiim ja kaubandusleping Ameerika Ühendriikidega. Ševardnadze väljendab muret edusammude puudumise pärast nendes küsimustes ja USA jõupingutuste pärast takistada EBRD-l NSVLile laenude andmist. Ta rõhutab, et nad ei palu abi, "me soovime vaid, et meid koheldaks partneritena". Rääkides pingetest Leedus, ütleb Bush, et ta ei taha Gorbatšovile siseküsimustes raskusi tekitada, kuid märgib, et ta peab nõudma leedulaste õigusi, sest USA ei tunnustanud kunagi nende kuulumist NSV Liidu koosseisu. Relvakontrolli osas osutavad mõlemad pooled teise poole mõningatele taganemistele ja väljendavad soovi START-lepingu kiireks lõpuleviimiseks. Ševardnadze mainib eelseisvat CSCE tippkohtumist ja Nõukogude ootust, et seal arutatakse uusi Euroopa julgeolekustruktuure. Bush ei vaidle sellele vastu, kuid seob selle USA kohaloleku küsimustega Euroopas ja Saksamaa ühendamisega NATOs. Ta deklareerib, et tahab "aidata kaasa stabiilsusele ja tervikliku ja vaba Euroopa loomisele, või nagu te seda nimetate, ühise Euroopa kodu loomisele. Idee, mis on meie omale väga lähedal". Nõukogude võimud tõlgendavad seda - ekslikult - kui avaldust, et USA administratsioon jagab Gorbatšovi ideed.
Dokument 15
Sir R. Braithwaite (Moskva). Telegramm nr 667: "Välisministri kohtumine president Gorbatšoviga".
11. aprill 1990
Allikas: Dokumendid Briti poliitika kohta välismaal, III seeria, VII köide: Saksamaa ühendamine, 1989-1990. (Välis- ja Rahvaste Ühenduse Amet. Documents on British Policy Overseas, toimetanud Patrick Salmon, Keith Hamilton ja Stephen Twigge, Oxford ja New York, Routledge 2010), lk 373-375.
Suursaadik Braithwaite'i telegramm teeb kokkuvõtte Välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade riigisekretäri Douglas Hurdi ja president Gorbatšovi kohtumisest, märkides Gorbatšovi "avardavat meeleolu". Gorbatšov palub sekretäril edastada talle oma tunnustust Margaret Thatcheri kirja eest pärast tippkohtumist Kohliga, kus Gorbatšovi sõnul järgis ta Gorbatšovi ja Thatcheri hiljutises telefonikõnes arutatud poliitilisi suuniseid, mille põhjal Nõukogude juht järeldas, et "Briti ja Nõukogude seisukohad on tõepoolest väga lähedased". Hurd hoiatab Gorbatšovi, et nende seisukohad ei ole 100-protsendiliselt ühesugused, kuid et britid "tunnistasid, et on tähtis mitte midagi teha, mis kahjustaks Nõukogude huve ja väärikust". Gorbatšov, nagu Braithwaite'i kokkuvõttes kajastub, räägib uute julgeolekustruktuuride loomise tähtsusest kui kahe Saksamaa küsimuse lahendamise viisist: "Kui me räägime ühisest dialoogist uue Euroopa kohta, mis ulatub Atlandi ookeanist kuni Uuraliteni, siis see oli üks võimalus Saksa küsimusega tegelemiseks." See nõuaks üleminekuperioodi, et kiirendada Euroopa protsessi ja "sünkroniseerida see kahe Saksamaa probleemi lahenduse leidmisega". Kui protsess oleks aga ühepoolne - ainult Saksamaa NATOs ja Nõukogude julgeolekuhuvidega arvestamata -, oleks Ülemnõukogu väga tõenäoliselt sellist lahendust heaks ei kiida ja Nõukogude Liit seaks kahtluse alla vajaduse kiirendada oma tavarelvastuse vähendamist Euroopas. Tema arvates võib Saksamaa liitumine NATOga ilma Euroopa julgeolekustruktuuride osas tehtud edusammudeta "häirida julgeolekutasakaalu, mis oleks Nõukogude Liidu jaoks vastuvõetamatu".
Dokument 16
Valentin Falini memorandum Mihhail Gorbatšovile (väljavõtted)
18. aprill 1990
Allikas: Mihhail Gorbatšov i germanskii vopros, toimetanud Aleksandr Galkin ja Anatoli Tšernjajev, (Moskva: Ves Mir, 2006), lk 398-408.
See memorandum Keskkomitee kõige kõrgemalt Saksamaa-eksperdilt kõlab Gorbatšovi jaoks nagu äratuskõne. Falin sõnastab selle otsesõnu: kui Nõukogude Euroopa poliitika on pärast 18. märtsi valimisi Ida-Saksamaal langenud tegevusetusse ja isegi "depressiooni" ning Gorbatšov ise on lasknud Kohlil kiirendada ühendamisprotsessi, siis tema kompromissid Saksamaa suhtes NATOs võivad viia ainult tema peamise Euroopa eesmärgi - ühise Euroopa kodu - eemalejäämiseni. "Viimase kuue kuu kokkuvõttes tuleb järeldada, et "ühine Euroopa kodu", mis varem oli konkreetne ülesanne, mida kontinendi riigid hakkasid ellu viima, on nüüd muutumas miraažiks." Samal ajal, kui Lääs maiustab Gorbatšoviga, et ta nõustuks Saksamaa ühendamisega NATO-s, märgib Falin (õigesti), et "Lääneriigid rikuvad juba praegu konsensuse põhimõtet, sõlmides omavahel esialgseid kokkuleppeid" Saksamaa ühendamise ja Euroopa tuleviku suhtes, mis ei sisalda "pikka konstruktiivse arengu etappi". Ta märgib, et Lääs "kultiveerib intensiivselt mitte ainult NATO, vaid ka meie Varssavi pakti liitlasi" eesmärgiga isoleerida NSVL kahe pluss nelja ja KOKSi raames.
Ta kommenteerib veel, et mõistlikke hääli enam ei kuulda: "Genscher arutab aeg-ajalt jätkuvalt Euroopa kollektiivse julgeoleku suunas liikumise kiirendamist "NATO ja WTO lahustamisega sellesse" ... Aga väga vähesed inimesed ... kuulavad Genscheri." Falin teeb ettepaneku kasutada Nõukogude Nelja-Võimu õigusi, et saavutada ametlik õiguslikult siduv, rahulepinguga võrdne kokkulepe, mis tagaks Nõukogude julgeolekuhuvid, kui "meie ainus võimalus ühendada Saksamaa ühendamine üleeuroopalise protsessiga". Samuti soovitab ta kasutada Viinis ja Genfis toimuvaid relvastuskontrolli läbirääkimisi mõjuvõimuna, kui Lääs jätkab Nõukogude paindlikkuse ärakasutamist. Memo soovitab konkreetseid sätteid lõpliku kokkuleppe kohta Saksamaaga, mille üle peetavad läbirääkimised võtaksid kaua aega ja annaksid akna Euroopa struktuuride ülesehitamiseks. Kuid memo peamine mõte on hoiatada Gorbatšovi, et ta ei oleks naiivne oma Ameerika partnerite kavatsuste suhtes: "Lääs mängib meid üle, lubades austada NSV Liidu huve, kuid tegelikkuses eraldab meid samm-sammult "traditsioonilisest Euroopast"."
Dokument 17
James A. Baker III, Memorandum presidendile, "Minu kohtumine Ševardnadze'ga".
4. mai 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu, NSC Scowcroft'i toimikud, kast 91126, kaust "Gorbatšov (Dobrõnin) tundlik 1989 - juuni 1990 [3]"
Välisminister oli just 4. mail 1990 Bonnis peaaegu neli tundi kohtunud Nõukogude välisministriga, käsitledes mitmeid küsimusi, kuid keskendudes Leedu kriisile ja läbirääkimistele Saksamaa ühendamise üle. Nagu ka veebruarikuistel kõnelustel ja kogu aasta jooksul, nägi Baker vaeva, et anda Nõukogude esindajatele kinnitusi nende kaasamise kohta Euroopa tulevikku. Baker teatab: "Ma kasutasin ka teie kõnet ja meie tunnustust NATO poliitilise ja sõjalise kohandamise vajaduse kohta ning CSCE arendamiseks, et veenda Ševardnadze't, et protsess ei anna võitjaid ja kaotajaid. Selle asemel tekiks uus legitiimne Euroopa struktuur - selline, mis oleks kaasav, mitte välistav." Ševardnadze vastusest selgub, et "meie arutelu uue Euroopa arhitektuuri üle oli suures osas kooskõlas nende mõtlemisega, kuigi nende mõtlemine oli alles väljatöötamisel". Baker räägib, et Ševardnadze "rõhutas veel kord, kui psühholoogiline raskus neil - eriti nõukogude avalikkusel - on aktsepteerida NATOs ühtset Saksamaad". Teravmeelselt ennustab Baker, et Gorbatšov "ei võta sellist emotsionaalselt laetud poliitilist küsimust praegu ette" ja tõenäoliselt mitte enne juulis toimuvat parteikongressi.
Dokument 18
Mihhail Gorbatšovi ja James Bakeri vahelise vestluse protokoll Moskvas.
18. mai 1990
Allikas: Gorbatšovi Fondi Arhiiv, Fond 1, Opis 1.
See põnev vestlus hõlmab mitmeid relvastuskontrolli teemasid Washingtoni tippkohtumise ettevalmistamisel ning sisaldab ulatuslikke, kuid mitte lõplikke arutelusid Saksamaa ühendamise ja Balti riikide pingete üle, eriti Moskva ja separatistliku Leedu vahelise vastasseisu üle. Gorbatšov teeb kirgliku katse veenda Bakerit, et Saksamaa peaks taasühinema väljaspool peamisi sõjalisi blokke, üleeuroopalise protsessi raames. Baker annab Gorbatšovile üheksa punkti, mis tõestavad, et tema seisukohaga arvestatakse. Punkt kaheksa on Gorbatšovi jaoks kõige tähtsam - et Ameerika Ühendriigid "teevad eri foorumitel jõupingutusi, et lõpuks muuta CSCE alaliseks institutsiooniks, millest saaks uue Euroopa oluline nurgakivi".
Sellest kinnitusest hoolimata, kui Gorbatšov mainib vajadust luua uued julgeolekustruktuurid, mis asendaksid blokid, laseb Baker välja libiseda isikliku reaktsiooni, mis paljastab palju USA tegeliku seisukoha kohta selles küsimuses: "On tore rääkida üleeuroopalistest julgeolekustruktuuridest, CSCE rollist. See on imeline unistus, kuid lihtsalt unistus. Vahepeal on NATO olemas. ..." Gorbatšov soovitab, et kui USA pool nõuab, et Saksamaa kuuluks NATO-sse, siis ta "teatab avalikult, et ka meie tahame NATO-ga liituda". Ševardnadze läheb veelgi kaugemale, pakkudes prohvetlikku tähelepanekut: "kui ühinenud Saksamaa saab NATO liikmeks, lõhub see perestroika. Meie rahvas ei anna meile andeks. Inimesed ütlevad, et me sattusime kaotajateks, mitte võitjateks."
Dokument 19
Mihhail Gorbatšovi ja Francois Mitterrandi vahelise vestluse protokoll (väljavõtted).
25. mai 1990
Allikas: Mihhail Gorbatšov i germanskii vopros, toimetanud Aleksandr Galkin ja Anatoli Tšernjajev, (Moskva: Ves Mir, 2006), lk 454-466.
Gorbatšov tundis, et kõigist eurooplastest oli Prantsuse president tema lähim liitlane külma sõja järgse Euroopa ülesehitamisel, sest Nõukogude juht uskus, et Mitterrand jagab tema kontseptsiooni Euroopa ühisest kodust ja ideed mõlema sõjalise bloki laialisaatmisest uute Euroopa julgeolekustruktuuride kasuks. Ja Mitterrand jagas seda seisukohta teatud määral. Selles vestluses loodab Gorbatšov ikka veel veenda oma kolleegi, et ta ühineks temaga ja oleks vastu Saksamaa ühendamisele NATOs. Mitterrand on üsna otsekohene, öeldes Gorbatšovile, et selles küsimuses on liiga hilja võidelda ja et ta ei annaks oma toetust, sest "kui ma ütlen "ei" Saksamaa NATO liikmelisusele, isoleerun ma oma Lääne partneritest". Mitterrand soovitab aga Gorbatšovil nõuda NATO-lt "asjakohaseid tagatisi". Ta räägib Nõukogude Liidu isoleerimise ohust uues Euroopas ja vajadusest "luua julgeolekutingimused nii teile kui ka Euroopa julgeolekule tervikuna. See oli üks minu juhtivatest eesmärkidest, eriti kui ma pakkusin välja oma idee Euroopa konföderatsiooni loomiseks. See on sarnane teie kontseptsioonile ühisest Euroopa kodust."
Oma soovitustes Gorbatšovile kordab Mitterrand sisuliselt Falini memo ridu (vt dokument 16). Ta ütleb, et Gorbatšov peaks püüdlema ametliku kokkuleppe sõlmimiseks Saksamaaga, kasutades oma Nelja-riigi õigusi, ja kasutama relvastuskontrollile suunatud läbirääkimiste mõjuvõimu: "Te ei loobu sellisest trumbist nagu desarmeerimisläbirääkimised." Ta vihjab, et NATO ei ole praegu võtmeküsimus ja see võib edasiste läbirääkimiste käigus uppuda; pigem on oluline tagada Nõukogude osalemine uues Euroopa julgeolekusüsteemis. Ta kordab, et ta "isiklikult pooldab sõjaliste blokkide järkjärgulist lammutamist".
Gorbatšov väljendab oma ettevaatust ja kahtlusi USA püüdluste suhtes "jäädvustada NATO", "kasutada NATOt mingi mehhanismi, institutsiooni, mingi kataloogi loomiseks maailma asjade juhtimiseks". Ta räägib Mitterrandile oma murest, et USA püüab meelitada Ida-Euroopa riike NATOsse: "Ma ütlesin Bakerile: me oleme teadlikud teie soodsast suhtumisest mitme Ida-Euroopa riigi esindaja poolt väljendatud kavatsusse astuda välja Varssavi paktist ja seejärel liituda NATOga." Mis saab NSVLi liitumisest?
Mitterrand nõustub toetama Gorbatšovi jõupingutusi üleeuroopaliste protsesside soodustamiseks ja Nõukogude julgeolekuhuvide arvestamise tagamiseks, kui ta ei pea sakslastele "ei" ütlema. Ta ütleb: "Ma olen oma NATO partneritele alati öelnud: võtke kohustus mitte viia NATO sõjalisi formeeringuid oma praeguselt territooriumilt, mis asub Saksamaa Liitvabariigis, Ida-Saksamaale."
Dokument 20
Francois Mitterrandi kiri George Bushile
25. mai 1990
Allikas: George H.W. Bushi presidendi raamatukogu, NSC Scowcroft'i toimikud, FOIA 2009-0275-S
Mitterrand kirjutab George Bushile kirja, milles kirjeldab Gorbatšovi kitsikuse kohta Saksamaa ühendamise küsimuses NATOs, nimetades seda tõeliseks, mitte "võltsiks või taktikaliseks". Ta hoiatab Ameerika presidenti selle eest, et ta ei teeks seda fait accompli ilma Gorbatšovi nõusolekuta, vihjates, et Gorbatšov võib relvastuskontrolli osas kättemaksu teha (täpselt seda, mida Mitterrand ise - ja Falin varem - oma vestluses soovitas). Mitterrand pooldab ametlikku "rahvusvahelise õiguse kohast rahukokkulepet" ja teatab Bushile, et oma vestluses Gorbatšoviga "andis ta mõista, et Lääne poolelt ei keelduks me kindlasti üksikasjadest, mida tal oleks õigus oodata oma riigi julgeoleku tagamiseks". Mitterrand arvab, et "me peame püüdma hajutada härra Gorbatšovi muresid", ja pakub, et esitab " mitmeid ettepanekuid" selliste garantiide kohta, kui tema ja Bush isiklikult kohtuvad.
Dokument 21
Mihhail Gorbatšovi ja George Bushi vahelise vestluse protokoll. Valge Maja, Washington D.C.
31. mai 1990
Allikas: Gorbatšovi Fondi Arhiiv, Moskva, fond 1, opis 1.[13]
Selles kuulsas "kahe ankru" arutelus arutavad USA ja Nõukogude delegatsioonid Saksamaa ühendamise protsessi ja eriti ühendatud Saksamaa NATOga ühinemise küsimust. Bush püüab veenda oma vastaspoolt, et ta vaataks üle oma minevikul põhinevad hirmud Saksamaa suhtes ja julgustaks teda usaldama uut demokraatlikku Saksamaad. USA president ütleb: "Uskuge mind, me ei survesta Saksamaad ühinemise suunas ja mitte meie ei määra selle protsessi tempot. Ja loomulikult ei ole meil isegi mõtetes mingit kavatsust Nõukogude Liidule kuidagi kahju teha. Seepärast me räägime Saksamaa ühendamise poolt NATOs, eirates KOKSi laiemat konteksti, võttes arvesse kahe Saksa riigi traditsioonilisi majandussidemeid. Selline mudel vastab meie arvates ka Nõukogude huvidele." Baker kordab üheksa varem administratsiooni poolt antud kinnitust, sealhulgas seda, et USA on nüüd nõus toetama üleeuroopalist protsessi ja NATO ümberkujundamist, et kõrvaldada Nõukogude ohutunnetus. Gorbatšovi eelistatud positsioon on Saksamaa, kes on ühe jalaga nii NATOs kui ka Varssavi paktis - "kaks ankrut" -, luues omamoodi assotsieerunud liikmelisuse. Baker sekkub, öeldes, et "ühe ja sama riigi üheaegsed kohustused WTO ja NATO ees lõhnavad skisofreenia järele". Pärast seda, kui USA president raamistab küsimuse Helsingi kokkuleppe kontekstis, teeb Gorbatšov ettepaneku, et Saksa rahval on õigus valida oma liitlaskond - mida ta sisuliselt juba kinnitas Kohlile nende kohtumisel 1990. aasta veebruaris. Siinkohal ületab Gorbatšov oluliselt oma volitusi ja ärritab teisi oma delegatsiooni liikmeid, eriti Saksamaa portfelli vastutavat ametnikku Valentin Falinit ja marssal Sergei Ahromajevit. Gorbatšov annab olulise hoiatuse tuleviku kohta: "Kui Nõukogude rahvale jääb mulje, et meid ei võeta Saksamaa küsimuses arvesse, siis on kõik positiivsed protsessid Euroopas, kaasa arvatud läbirääkimised Viinis [tavarelvastuse üle], tõsises ohus. See ei ole lihtsalt bluffimine. See on lihtsalt see, et rahvas sunnib meid peatuma ja ringi vaatama." See on tähelepanuväärne mööndus sisepoliitilise surve kohta viimase Nõukogude liidri poolt.
Dokument 22
Hr. Powelli kiri (N. 10) hr Wallile: Thatcher-Gorbatšovi vestlusmemorandum.
8. juuni 1990
Allikas: Dokumendid Briti välispoliitika kohta, III seeria, VII köide: Saksamaa ühendamine, 1989-1990. (Välis- ja Rahvaste Ühenduse Amet. Documents on British Policy Overseas, toimetanud Patrick Salmon, Keith Hamilton ja Stephen Twigge, Oxford ja New York, Routledge 2010), lk 411-417.
Margaret Thatcher külastab Gorbatšovi kohe pärast seda, kui ta naaseb koju tippkohtumiselt George Bushiga. Paljude teemade seas on vestluse keskmes Saksamaa ühendamine ja NATO, mille kohta, nagu Powell märgib, olid Gorbatšovi "vaated veel arenemas". Selle asemel, et leppida kokku Saksamaa ühendamises NATOs, räägib Gorbatšov pigem vajadusest, et NATO ja Varssavi pakt läheneksid üksteisele, vastasseisust koostööle, et ehitada uut Euroopat: "Me peame kujundama Euroopa struktuure nii, et need aitaksid meil leida ühise Euroopa kodu. Kumbki pool ei tohi karta ebatraditsioonilisi lahendusi."
Kuigi Thatcher kõneleb Gorbatšovi ideede vastu, kui Saksamaa ei ole täielik NATO liikmesus ja rõhutab USA sõjalise kohaloleku tähtsust Euroopas, näeb ta ka, et "CSCE võiks olla selle kõige jaoks vihmavari, samuti oleks see foorum, mis tõi Nõukogude Liidu täielikult Euroopa tuleviku üle arutellu." Gorbatšov ütleb, et ta tahab "olla peaministriga täiesti aus", et kui protsessid muutuksid ühekülgseks, "võib tekkida väga raske olukord [ja] Nõukogude Liit tunneks, et tema julgeolek on ohus". Thatcher vastab kindlalt, et Nõukogude julgeoleku ohtu seadmine ei ole kellegi huvides: "me peame leidma viise, kuidas anda Nõukogude Liidule kindlustunnet, et tema julgeolek oleks tagatud."
Dokument 23
Mihhail Gorbatšovi ja Helmut Kohli vestluse protokoll, Moskva (väljavõtted).
15. juuli 1990
Allikas: Mihhail Gorbatšov i germanskii vopros, toimetanud Aleksandr Galkin ja Anatoli Tšernjajev, (Moskva: Ves Mir, 2006), lk 495-504.
See oluline vestlus kantsler Kohli ja president Gorbatšovi vahel määrab kindlaks Saksamaa ühendamise lõplikud parameetrid. Kohl räägib korduvalt ühendatud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete uuest ajastust ning sellest, kuidas see suhe aitaks kaasa Euroopa stabiilsusele ja julgeolekule. Gorbatšov nõuab tagatisi NATO mitte laienemise kohta: "me peame rääkima NATO sõjaliste struktuuride mitteviimisest DDR-i territooriumile ja Nõukogude vägede säilitamisest seal teatud üleminekuperioodi jooksul". Nõukogude juht märgib vestluse alguses, et NATO on juba alustanud ümberkujundamist. Tema jaoks tähendab vaimus NATO mittediskrimineerimise lubadus DDR-i territooriumile seda, et NATO ei kasutaks ära Nõukogude kompromissivalmidust Saksamaa suhtes. Samuti nõuab ta, et Nõukogude vägede staatus DDR-is üleminekuperioodiks "reguleeritaks". See ei tohiks rippuda õhus, see vajab õiguslikku alust". Ta annab Kohlile üle Nõukogude kaalutlused täiemahulise Nõukogude-Saksa lepingu kohta, mis sisaldaks selliseid tagatisi. Samuti soovib ta abi vägede ümberpaigutamisel ja nende elamute ehitamisel. Kohl lubab seda teha, kui seda abi ei tõlgendata kui "Saksa abiprogrammi Nõukogude armeele".
Euroopa tulevikust rääkides viitab Kohl NATO ümberkujundamisele: "Me teame, mis ootab NATOt tulevikus, ja ma arvan, et ka teie olete nüüd kursis." Kohl rõhutab ka, et president Bush on teadlik ja toetab Nõukogude-Saksa kokkuleppeid ning et tal on võtmeroll uue Euroopa ülesehitamisel. Tšernjajev võtab selle kohtumise kokku oma päevikus 15. juuli 1990. aasta kohta: "Täna - Kohl. Nad kohtuvad Schechteli mõisas Aleksei Tolstoi tänaval. Gorbatšov kinnitab oma nõusolekut ühtse Saksamaa astumiseks NATOsse. Kohl on otsustav ja enesekindel. Ta juhib puhast, kuid karmi mängu. Ja see ei ole sööt (laenud), vaid see, et siin on mõttetu vastu hakata, see läheks vastuollu sündmuste vooluga, see oleks vastuolus just nende reaalsustega, millele M. S. nii väga armastab viidata."[14].
Dokument 24
Mihhail Gorbatšovi ja George Bushi vahelise telefonivestluse memorandum
17. juuli 1990
Allikas: George H.W. Bushi presidendi raamatukogu, Memcons and Telcons (https://bush41library.tamu.edu/)
President Bush pöördub Gorbatšovi poole kohe pärast Kohl-Gorbatšovi kohtumisi Moskvas ja Kaukaasias toimunud Arhõzi taganemist, mis lahendas Saksamaa ühendamise, jättes septembris lahendamiseks vaid finantskokkulepped. Gorbatšov ei olnud mitte ainult sõlminud Kohliga kokkulepet, vaid ta oli ka üle elanud ja triumfeerinud juuli alguses toimunud NSV Liidu 28. kongressil, mis oli Nõukogude partei ajaloo viimane. Gorbatšov kirjeldab seda aega kui "ehk kõige raskemat ja tähtsamat perioodi minu poliitilises elus". Kongress pani partei liidrile ette teravat kriitikat nii konservatiivsete kommunistide kui ka demokraatliku opositsiooni poolt. Tal õnnestus kaitsta oma programmi ja võita uuesti peasekretäriks valimine, kuid tal oli väga vähe ette näidata oma suhetest Läänega, eriti pärast seda, kui ta oli Saksamaa ühendamise küsimuses nii palju pinnast loovutanud.
Samal ajal kui Gorbatšov võitles oma poliitilise elu eest Nõukogude liidrina, arutas G-7 tippkohtumine Houstonis perestroika abistamise võimalusi, kuid kuna USA oli vastu krediidile või otsesele majandusabile enne tõsiste vabaturureformide elluviimist, ei kiidetud heaks ühtegi konkreetset abipaketti; rühm ei läinud kaugemale kui IMFi ja Maailmapanga "uuringute" lubamine. Gorbatšov vastab, et piisavate ressursside olemasolul võiks NSVL "liikuda turumajandusele", vastasel juhul peab riik "rohkem toetuma riiklikult reguleeritud meetmetele". Selles telefonikõnes laiendab Bush Kohli julgeolekutagatisi ja tugevdab Londoni deklaratsiooni sõnumit: "Niisiis, me püüdsime võtta arvesse teie mulle ja teistele väljendatud muresid ning tegime seda järgmistel viisidel: meie ühisdeklaratsiooniga mittekallaletungi kohta; meie kutsega teile NATOsse; meie kokkuleppega avada NATO regulaarsetele diplomaatilistele kontaktidele teie ja Ida-Euroopa riikide valitsustega; ja meie pakkumisega tagatiste kohta ühendatud Saksamaa relvajõudude tulevase suuruse kohta - teema, mida te, nagu ma tean, Helmut Kohliga arutasite. Samuti muutsime põhjalikult oma sõjalist lähenemist tava- ja tuumajõududele. Edastasime idee laiendatud, tugevamast CSCEst koos uute institutsioonidega, milles NSVL saab osaleda ja olla osa uuest Euroopast."
Dokument 25
2. november 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu, NSC Condoleezza Rice'i toimikud, 1989-1990 teemakohased toimikud, kaust "Memcons and Telcons - USSR [1]"
Välisministeeriumi Euroopa büroo töötajad kirjutasid selle dokumendi, mis on praktiliselt memo, ja adresseerisid selle kõrgetele ametnikele, nagu Robert Zoellick ja Condoleezza Rice, tuginedes märkmetele, mida USA osalejad tegid 12. septembril 1990 toimunud Saksamaa ühendamist käsitleval ministrite lõppistungil. Dokument sisaldab kõigi kuue kaks pluss neli protsessi ministri - Ševardnadze (võõrustaja), Baker, Hurd, Dumas, Genscher ja De Maiziere DDRist - avaldusi (millest suurt osa korratakse nende pressikonverentsidel pärast üritust) koos Saksamaa taasühinemise lõpliku lepingu kokkulepitud tekstiga. Lepinguga kodifitseeriti see, mida Bush oli varem Gorbatšovile pakkunud - "sõjaline eristaatus" endisele DDR-i territooriumile. Viimasel minutil sundisid Briti ja Ameerika Ühendriikide mure, et see keelekasutus piiraks NATO vägede erakorralist liikumist seal, lisama "minuti", mis jättis äsja ühinenud ja suveräänse Saksamaa otsustada, mida tähendab sõna "lähetatud". Kohl oli Gorbatšovile lubanud, et pärast Nõukogude Liidu lahkumist lubatakse sellele territooriumile ainult Saksa NATO väed, ja Saksamaa pidas sellest kohustusest kinni, kuigi "minut" pidi lubama ka teistel NATO vägedel seal vähemalt ajutiselt liikuda või harjutada. Hiljem osutasid Gorbatšovi abilised, nagu Pavel Palaztšenko, lepingu sõnastusele, et väita, et NATO laienemine rikub selle lõpparvelduslepingu "vaimu".
Dokument 26
22. oktoober 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu, NSC Heather Wilsoni toimikud, kast CF00293, kaust "NATO - strateegia (5)".
Bushi administratsioon oli 1989. aastal loonud "Ungroupi", et lahendada mitmeid isiklikke konflikte riigisekretäri asetäitjate tasandil, mis olid pidurdanud tavapärase ametkondadevahelise protsessi, mis oli seotud relvastuskontrolli ja strateegiliste relvade poliitika väljatöötamisega. Ungroupi liikmetel, mille eesistujaks oli Arnold Kanter NSCst, oli oma ülemuste usaldus, kuid mitte tingimata sellega kaasnev ametlik tiitel või ametijärk.[15] Ungroup kattus sarnaselt ajutise Euroopa julgeolekustrateegia töörühmaga ja sellest sai peagi pärast Saksamaa ühendamist Bushi administratsiooni sisemiste arutelude koht, kus arutati NATO uut rolli Euroopas ja eriti NATO suhteid Ida-Euroopa riikidega. Ida-Euroopa riigid, mis formaalselt kuulusid endiselt Varssavi pakti, kuid mida juhtisid mittekommunistlikud valitsused, olid huvitatud rahvusvahelise kogukonna täisliikmeks saamisest, soovides ühineda tulevase Euroopa Liidu ja potentsiaalselt NATOga.
Selles dokumendis, mille koostas NATO tuleviku üle peetavaks aruteluks NSC, Välisministeeriumi, Ühendväejuhatuse ja teiste asutuste esindajatest koosnev alarühm, väidetakse, et "[potentsiaalne] Nõukogude oht on endiselt olemas ja kujutab endast üht põhilist õigustust NATO jätkamiseks". Samal ajal, arutledes võimaliku Ida-Euroopa NATO liikmesuse üle, soovitatakse ülevaates, et "praeguses keskkonnas ei ole NATO ega USA huvides, et nendele riikidele antaks NATO täisliikmesus ja selle julgeolekugarantiid". Ameerika Ühendriigid ei soovi "korraldada Nõukogude-vastast koalitsiooni, mille piiriks on Nõukogude piir" - ja seda ka sellepärast, et see võib avaldada negatiivset mõju reformidele NSV Liidus. Praegu piisaks NATO kontaktbüroodest, järeldas rühm, kuid suhted arenevad tulevikus. Külma sõja vastasseisu puudumisel tuleb NATO "väljaspool ala" funktsioonid ümber määratleda.
Dokument 27
Oktoober 25, 1990
Allikas: George H. W. Bushi presidendi raamatukogu: NSC Philip Zelikow Files, Box CF01468, Folder "File 148 NATO Strategy Review No. 1 [3]"[16].
See lühike memorandum pärineb Välisministeeriumi Euroopa Büroost, mis on 29. oktoobril 1990. aastal toimuva NATO laienemise ja Euroopa kaitsekoostöö NATO-ga teemadel kavandatud kohtumise ettevalmistusmärkus. Kõige olulisem on dokumendis esitatud kokkuvõte Bushi administratsiooni sisemisest arutelust, mis toimus peamiselt Kaitseministeeriumi (täpsemalt kaitseministri Dick Cheney büroo) ja Välisministeeriumi vahel. NATO laienemise küsimuses soovib OSD "jätta ukse lahti", samas kui Välisministeerium "eelistab lihtsalt märkida, et arutelu liikmeskonna laiendamise üle ei ole päevakorras....". Bushi administratsioon võtab oma avalikes avaldustes sisuliselt omaks riikide seisukoha, kuid järgmises administratsioonis oleks siiski kaitseväe seisukoht ülekaalus.
Dokument 28
Suursaadik Rodric Braithwaite'i päevik, 05. märts 1991
5. märts 1991
Allikas: Rodric Braithwaite'i isiklik päevik (kasutatud autori loal).
Briti suursaadik Rodric Braithwaite osales 1990. ja 1991. aastal Nõukogude liidritele antud NATO laienemist puudutavate kinnituste juures. Siinkohal kirjeldab Braithwaite oma päevikus Briti peaministri John Majori ja Nõukogude sõjaväeametnike kohtumist, mida juhtis kaitseminister marssal Dmitri Jazov. Kohtumine toimus Majori Moskva-visiidi ajal ja vahetult pärast tema üks-ühele kohtumist president Gorbatšoviga. Kohtumisel Majoriga oli Gorbatšov väljendanud muret uue NATO dünaamika pärast: "Euroopas toimuvate soodsate protsesside taustal hakkan äkki saama teavet, et teatud ringkonnad kavatsevad jätkata NATO kui peamise julgeolekuvahendi edasist tugevdamist Euroopas. Varem räägiti NATO olemuse muutmisest, olemasolevate sõjalis-poliitiliste blokkide ümberkujundamisest üleeuroopalisteks struktuurideks ja julgeolekumehhanismideks. Ja nüüd äkki jälle [räägitakse] NATO erilisest rahuvalve rollist. Nad räägivad jälle NATOst kui nurgakivist. See ei kõla täiendavalt ühisele Euroopa kodule, mida me oleme hakanud ehitama." Major vastas: "Ma usun, et teie mõtted NATO rollist praeguses olukorras tulenevad vääritimõistmisest. Me ei räägi NATO tugevdamisest. Me räägime jõupingutuste kooskõlastamisest, mis Euroopas juba toimub NATO ja Lääne-Euroopa Liidu vahel, mis, nagu seda ette kujutatakse, võimaldaks kõigil Euroopa Ühenduse liikmetel anda oma panus [meie] julgeoleku suurendamisse."[17] Järgnenud kohtumisel sõjaväeametnikega väljendas marssal Jazov muret Ida-Euroopa juhtide huvi pärast NATO liikmelisuse vastu. Braithwaite kirjutab päevikus: "Major kinnitas talle, et midagi sellist ei juhtu". Aastaid hiljem, tsiteerides Briti arhiivis olevat vestlusprotokolli, jutustab Braithwaite, et Major vastas Jazovile, et ta "ei näe ise ette asjaolusid praegu ega tulevikus, kus Ida-Euroopa riigid saaksid NATO liikmeks". Suursaadik Braithwaite tsiteerib ka välisminister Douglas Hurdi, kes ütles Nõukogude välisministrile Aleksandr Bessmertnõile 26. märtsil 1991, et "NATOs ei ole kavas Ida- ja Kesk-Euroopa riike ühel või teisel kujul NATOsse kaasata."[18].
Dokument 29
Paul Wolfowitzi memorandum vestlusest Vaclav Haveli ja Lubos Dobrovskiga Prahas.
27. aprill 1991
Allikas: USA Kaitseministeerium, FOIA release 2016, National Security Archive FOIA 20120941DOD109.
Need 1991. aasta aprillist pärinevad mälestused on "Vaclav Haveli haridus" NATO kohta (vt eespool dokumente 12-1 ja 12-2). USA kaitsepoliitika asekantsler Paul Wolfowitz lisas need memokonspektid oma aruandesse NSC-le ja Välisministeeriumile oma osalemise kohta 24.-27. aprillil 1991 Prahas toimunud konverentsil "Euroopa julgeoleku tulevik". Konverentsi ajal oli Wolfowitzil eraldi kohtumised Haveli ja kaitseminister Dobrovskiga. Vestluses Haveliga tänab Wolfowitz teda tema avalduste eest NATO ja USA vägede tähtsuse kohta Euroopas. Havel teatab talle, et Nõukogude suursaadik Kvitsinski viibib Prahas kahepoolse lepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus ja Nõukogude esindajad soovivad, et leping sisaldaks sätet, et Tšehhoslovakkia ei ühine NSVLiidu suhtes vaenulike liitlassuhetega. Wolfowitz soovitab nii Havelil kui ka Dobrovskil selliseid lepinguid mitte sõlmida ja tuletada Nõukogude pooldajatele meelde Helsingi lõppakti sätteid, mis sätestavad vabaduse ühineda enda valitud liitlassuhetega. Havel märgib, et Tšehhoslovakkia jaoks tähendab see järgmise 10 aasta jooksul NATOt ja Euroopa Liitu.
Vestluses Dobrovskiga märgib Wolfowitz, et "NATO olemasolu oli aasta tagasi kahtluse all", kuid USA juhtimisel ja NATO liitlaste (samuti ühinenud Saksamaa) toetusel mõistetakse nüüd selle tähtsust Euroopa jaoks ning Ida-Euroopa juhtide avaldused olid selles osas olulised. Dobrovski kirjeldab avameelselt Tšehhoslovakkia juhtkonna seisukoha muutumist, "kes oli oma seisukohti radikaalselt revideerinud. Alguses oli president Havel nõudnud nii Varssavi pakti kui ka NATO laialisaatmist," kuid jõudis siis järeldusele, et NATO tuleks säilitada. "Tagasihoidlikult," ütleb Dobrovsky, "meelitas CSFR NATOt, sest see tagas USA kohaloleku Euroopas."
Dokument 30
Venemaa ülemnõukogu delegatsiooni memorandum Boriss Jeltsinile NATO peakorteris
1. juuli 1991
Allikas: Vene Föderatsiooni Riigiarhiiv (GARF), fond 10026, Opis 1.
See dokument on oluline, sest selles kirjeldatakse 1991. aastal NATO kõrgeima tasandi - peasekretär Manfred Wörneri - selget sõnumit, et NATO laienemist ei toimu. Kuulajaks oli Venemaa Ülemnõukogu delegatsioon, mis selles memos andis aru Boriss Jeltsinile (kes oli juunis valitud Venemaa suurima Nõukogude Liidu vabariigi presidendiks), kuid kahtlemata kuulsid Gorbatšov ja tema abilised sel ajal sama kinnitust. Tekkiv Venemaa julgeolekuinstitutsioon oli juba mures NATO laienemise võimalikkuse pärast, nii et 1991. aasta juunis külastas see delegatsioon Brüsselit, et kohtuda NATO juhtkonnaga, kuulata nende seisukohti NATO tuleviku kohta ja jagada Venemaa muresid. Wörner oli 1990. aasta mais Brüsselis pidanud hästi hinnatud kõne, milles ta väitis: "Järgmise kümnendi peamine ülesanne on ehitada uus Euroopa julgeolekustruktuur, mis hõlmaks Nõukogude Liitu ja Varssavi pakti riike. Nõukogude Liidul on sellise süsteemi ülesehitamisel oluline roll. Kui arvestada Nõukogude Liidu praegust rasket olukorda, kus tal praktiliselt ei ole enam liitlasi, siis võib mõista tema õigustatud soovi, et teda ei tahetaks Euroopast välja tõrjuda."
Nüüd, 1991. aasta keskel, vastab Wörner venelastele, et nii tema isiklikult kui ka NATO nõukogu on laienemise vastu - "13 NATO liiget 16-st jagab seda seisukohta" - ja et ta räägib Poola ja Rumeenia NATO liikmelisuse vastu nende riikide juhtidele, nagu ta on juba teinud Ungari ja Tšehhoslovakkia juhtidega. Wörner rõhutab, et "me ei tohiks lubada [...] NSV Liidu isoleerimist Euroopa kogukonnast". Venemaa delegatsioon hoiatas, et NATO igasugune tugevdamine või laiendamine võib "tõsiselt aeglustada demokraatlikke muutusi" Venemaal, ning kutsus oma NATO vestluspartnereid üles järk-järgult vähendama alliansi sõjalisi funktsioone. Selle märkuse Wörneri vestluse kohta kirjutasid kolm silmapaistvat reformerit ja Jeltsini lähedast liitlast - Sergei Stepašin (Duuma julgeolekukomitee esimees ja tulevane julgeolekuministri asetäitja ning peaminister), kindral Konstantin Kobets (tulevane Venemaa sõjaline peainspektor pärast seda, kui ta oli kõrgeim Nõukogude sõjaväelane, kes toetas Jeltsinit 1991. aasta augustipöörde ajal) ja kindral Dmitri Volkogonov (Jeltsini nõunik kaitse- ja julgeolekuküsimustes, tulevane USA Vene Sõjavangide ja Hukkunute Ühiskomisjon ja silmapaistev sõjaajaloolane).
MÄRKUSED
[1] See Robert Gates, University of Virginia, Miller Center Oral History, George H.W. Bush Presidency, July 24, 2000, p. 101)
[2] See Chapter 6, “The Malta Summit 1989,” in Svetlana Savranskaya and Thomas Blanton, The Last Superpower Summits (CEU Press, 2016), pp. 481-569. The comment about the Wall is on p. 538.
[3] For background, context, and consequences of the Tutzing speech, see Frank Elbe, “The Diplomatic Path to Germany Unity,” Bulletin of the German Historical Institute 46 (Spring 2010), pp. 33-46. Elbe was Genscher’s chief of staff at the time.
[4] See Mark Kramer, “The Myth of a No-NATO-Enlargement Pledge to Russia,” The Washington Quarterly, April 2009, pp. 39-61.
[5] See Joshua R. Itkowitz Shifrinson, “Deal or No Deal? The End of the Cold War and the U.S. Offer to Limit NATO Expansion,” International Security, Spring 2016, Vol. 40, No. 4, pp. 7-44.
[6] See James Goldgeier, Not Whether But When: The U.S. Decision to Enlarge NATO (Brookings Institution Press, 1999); and James Goldgeier, “Promises Made, Promises Broken? What Yeltsin was told about NATO in 1993 and why it matters,” War On The Rocks, July 12, 2016.
[7] See also Svetlana Savranskaya, Thomas Blanton, and Vladislav Zubok, “Masterpieces of History”: The Peaceful End of the Cold War in Europe, 1989 (CEU Press, 2010), for extended discussion and documents on the early 1990 German unification negotiations.
[8] Genscher told Baker on February 2, 1990, that under his plan, “NATO would not extend its territorial coverage to the area of the GDR nor anywhere else in Eastern Europe.” Secretary of State to US Embassy Bonn, “Baker-Genscher Meeting February 2,” George H.W. Bush Presidential Library, NSC Kanter Files, Box CF00775, Folder “Germany-March 1990.” Cited by Joshua R. Itkowitz Shifrinson, “Deal or No Deal? The End of the Cold War and the U.S. Offer to Limit NATO Expansion,” International Security, Spring 2016, Vol. 40, No. 4, pp. 7-44.
[9] The previous version of this text said that Kohl was “caught up in a campaign finance corruption scandal that would end his political career”; however, that scandal did not erupt until 1999, after the September 1998 elections swept Kohl out of office. The authors are grateful to Prof. Dr. H.H. Jansen for the correction and his careful reading of the posting.
[10] See Andrei Grachev, Gorbachev’s Gamble (Cambridge, UK: Polity Press, 2008), pp. 157-158.
[11] For an insightful account of Bush's highly effective educational efforts with East European leaders including Havel – as well as allies – see Jeffrey A. Engel, When the World Seemed New: George H.W. Bush and the End of the Cold War (Houghton Mifflin Harcourt, 2017), pp. 353-359.
[12] See George H.W. Bush and Brent Scowcroft, A World Transformed (New York: Knopf, 1998), pp. 236, 243, 250.
[13] Published in English for the first time in Savranskaya and Blanton, The Last Superpower Summits (2016), pp. 664-676.
[14] Anatoly Chernyaev Diary, 1990, translated by Anna Melyakova and edited by Svetlana Savranskaya, pp. 41-42.
[15] See Michael Nelson and Barbara A. Perry, 41: Inside the Presidency of George H.W. Bush (Cornell University Press, 2014), pp. 94-95.
[16] The authors thank Josh Shifrinson for providing his copy of this document.
[17] See Memorandum of Conversation between Mikhail Gorbachev and John Major published in Mikhail Gorbachev, Sobranie Sochinenii, v. 24 (Moscow: Ves Mir, 2014), p. 346
[18] See Rodric Braithwaite, “NATO enlargement: Assurances and misunderstandings,” European Council on Foreign Relations, Commentary, 7 July 2016.
Kommentaarid
Postita kommentaar