Aškenazide sõjakuulutus Saksamaale

Aškenazide esimene sõjakuulutus Saksamaale (majanduslik) oli 1933. aasta 24. märtsil, millele Saksamaa vastas sama aasta 28. märtsil boikotiga juudi kaupadele.
Põhiliseks probleemiks oli Saksamaa iseseisev rahanduspoliitika.
1939. aasta 3. septembril alanud nn kummaline sõda läänerindel oli seotud sellega, et peeti läbirääkimisi rahanduspoliitika teemal. See teema on samuti 2017. aastani arhiivides suletud.

Hitleri kulla-, laenu- ja intressipoliitika tähendas ränka hoopi Euroopa majandussüsteemile. Inglise börsi isandad aimasid ohtu oma taotlustele otsustada nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise kaubanduse üle. Nad nõudsid, et Saksamaa taastaks intressiorjuse või muidu ta hävitatakse sõjaga. Londoni ja Berliini salajased läbirääkimised venisid mitu aastat.

Juba varem augustis 1933 ähvardas Sionistliku Maailmaorganisatsiooni president Samuel Untermayer Saksamaa purustada, kui tolle majanduspoliitika peaks jätkuma (NY Times, 7.aug. 1933).

1933. aasta 1. aprillil hakkasid kehtima eriseadused juutide suhtes.
Juudi ajalehtedest Saksamaal ainsana ilmuma jäänud sionistlik „Jüdische Rundschau“ nimetas 1933. aasta 1. aprilli, kui algasid esimesed juutide vastased repressioonid, "juudi rahvuse ärkamise ja renessansi päevaks".

1933. aasta 25. augustil sõlmiti Palestiina sionistidega Ha’vara leping.
1934. aastal Jeruusalemmas toimunud sionistide ja natside Kameradentreffen’ist kirjutas natsionaalsotside ajaleht „Der Angriff“ septembris-oktoobris terve seeria sioniste ülistavaid artikleid. Goebbels lasi vermida mälestusmedali, mille ühel küljel oli kuusnurk, teisel aga haakrist. Kuigi sioniste pooldas ainult 3% Saksamaa juute, said sionistid õiguse kontrollida tervet Saksa juudi kogukonda. Ümberasumine Lähis-Itta oli Saksa juutide hulgas sama ebapopulaarne kui Nõukogude juutide Birobidžani minek.

Poeet Hayyim Nahman Bialik kirjutas tollal, et hitlerism on pääsemine, bolshevism aga juudi rahvusele needus.
Saksmaal oli ametlikult lubatud kasutada kahte lippu: Saksa haakristilippu ja sionistide oma.

1935.aasta 5. jaanuaril kuulutas B’nai B’rithi president Alfred Coen kõigi juutide, vabamüürlaste ja kristlaste nimel Saksamaale sõja. Samas jällegi tegutses selle organisatsiooni filial Saksamaal vabalt kogu II maailmasõja perioodil.

1936. aasta 20. märtsil konfiskeeriti Bayeri illuminaatide arhiiv ja muud dokumendid.
1937. aasta 10. oktoobril algasid Kairos sionistliku organisatsiooni Haganah juhi Feivel Polkese läbirääkimised rahvuskaaslase Adolf Eichmanniga. Polkes teatas, et juudi rahvuslikud ringkonnad on äärmiselt rahul Saksamaa radikaalse poliitikaga. Ka teine Palestiina sionistlik organisatsioon Irgun Tzwa’i Le’umi, eesotsas Sterni, Begini ja Shamiriga orienteerus teljeriikidele kui tollal ainsatele Iisraeli riigi loomise pooldajatele.

Tuntud sionist Vladimir Jabotinsky (Žabotinski) rääkis "juudi rahvuse range selekteerimise vajadusest", "rahvuse uuest väljalaskest ", "kuivanud okste raiumisest", "rahvuse renessansist" jne. Üks tema loosungeid kõlas: "Saksamaa - Hitlerile, Itaalia - Mussolinile, Palestiina - meile!"

1939. aasta 21. augustil kuulutas Saksamaale sõja XXI sionistide kongress.
1939. aasta 1. septembril alustasid Saksamaa ja Slovakkia sõjategevust Poola vastu.
1939. aasta 3. septembril kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa sõja Saksamaale
1939. aasta 5. septembril kuulutas Saksamaale sõja Juudi Maailmanõukogu
1939. aasta 17. septembril tungisid Nõukogude väed Poola
1939. aasta 27.oktoobril tungisid Leedu väed Poola.
1941. aasta 13. juunil ilmus TASSi teade, milles välisminister Molotov ja Saksa suursaadik Moskvas Schulenburg teatasid, et vaenulikud jõud soovivad Saksa – Nõukogude sõda.

1941. aasta 18. jaanuaril sõlmis Saksamaa koostöölepingu organisatsiooniga Irgun Tzwa’i Le’umi.

1942. aasta 6. jaanuaril ja 27. aprillil teatas Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat maailmale nõukogude juutide ja teiste rahvuste hävitamisest natsionaalsotside poolt okupeeritud territooriumil.

Sellele vastas Juudi Agentuur 1942. aasta 7. juulil ja 28. septembril, nimetades NLiidu noote väljamõeldisteks ja bolševistlikuks propagandaks.

Euroopa juutide päästmisest ei räägitud sõnagi sionistide erakorralisel konverentsil New Yorgis 11. mail 1942. aastal ega ka pool aastat hiljem Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni Peanõukogu Jeruusalemma Komitee istungil.

1942. aasta 1. aprilli Lvivi (Lemberg) sionistide häälekandja teatas aga, et tänu töökasvatusele koonduslaagrites toimub juudi rahvuse taassünd.