Holokaust luubi all

Jürgen Graf
                                                        HOLOKAUST LUUBI ALL

Tunnistajate kirjeldused versus loodusseadused

Šveitslane Jürgen Graf sündis 1951. aastal. Käesolev raamat on lühiversioon tema
põhjalikult dokumenteeritud peateosest Der Holocaust-Schwindel. See sisaldab kokkuvõtet
revisionistlikest argumentidest 1992. a seisuga.
Senised revisionistlikud raamatud ja ajakirjad tegelevad peaaegu eranditult „holokausti”
üksikaspektidega, kuid siiani puudub sellest terviklik käsitlus. Selle lünga täidabki Jürgen
Grafi raamat.
Copyright © Jürgen Graf

Pühendatud Robert Faurissonile ja Wilhelm Stäglichile meenutamaks 20.-21. septembrit 1992
Badenweileris

„ Ja kui kõik teisedki valed, mida partei oli kinnitanud, heaks kiideti – kui kõik lood olid
ühesugused – pidi vale minema ajalukku ja muutuma tõeks.”
                                                                                                              George Orwell, 1984

                                                                    Sisukord

Sissejuhatus
1. Ainuke tabu
2. Revisionistid
3. Kas holokaustis on üldse võimalik kahelda?
4. Kuidas suhtuvad revisionismi ametliku ajalooteaduse esindajad?
5. Repressioonid dialoogi asemel
6. Miks eksterministid kardavad dialoogi?
7. Kas revisionistid vaidlustavad juutide tagakiusamist Hitleri ajal?
8. Mida mõistsid natsionaalsotsialistid „juudiküsimuse lõpplahenduse” all?
9. Koonduslaager
10. Tapatalgud idarindel
11. Miks leiutasid võitjariigid lisaks tegelikult Saksamaa poolt toimepandud hirmutegudele
veel holokausti ja gaasikambrid?
12. Ametlik pilt holokaustist
13. Dokumentaalse tõendusmaterjali puudumine holokausti ja gaasikambrite kohta
14. Ajaloo võltsijate kliki Achilleuse kand
15. USA gaasikambrid
16. Tsüklon-B ja Saksa infektsioonikambrid
17. Auschwitzi kolm peatunnistajat
18. Kas aastail 1941–1944 likvideeriti loodusseadused?
19. Leuchteri ekspertiis
20. Nähtamatu elevant
21. Lisatõendid
22. Holokaust – sõjapropaganda!
23. Elie Wieseli lõõmavad süvendid
24. Belzeci surmalaager – fantoom
25. Treblinka absurd
26. Majdaneki gaasikambrid – nullist seitsmeni (lk 0–4)
27. Riigisaksa gaasikambrid
28. Auschwitzi vale tekkimine
29. Hitleri tsitaadid holokausti „tõenditena”
30. Nürnbergi protsess
31. Lääne-Saksamaa koonduslaagriprotsessid
32. Frank Walus ja Ivan Demjanjuk
33. Milliseid lugusid jutustavad „holokausti üleelanud” juudid?
34. Kus on „kadunud” miljonid?
35. Lahendus
36. Kuus miljonit
37. Võti demograafilise küsimuse lahendamiseks peitub Nõukogude Liidus
38. Üksikisikute saatused
39. Steinbergide perekonna kokkutulek
40. Ümberkasvatajatele ei piisanud ühest holokaustist
41. Robert Faurissoni arvamus holokausti legendi kohta
42. „Kuidas jutuvestmisega miljoneid teenitakse?”
43. Miks Saksa ja Austria valitsev ladvik kardab ajaloolist tõde nagu tuld?
44. Miks demokraatlike riikide valitsejad ja avaliku arvamuse kujundajad on huvitatud
valetamise jätkamisest?
45. Miks kõik usuvad holokausti?
46. Kas holokausti-vale lõppemine on enamikule juutidele kahjulik?
47. Miks me peame holokausti-valest võitu saama?
48. Kas sajandipettus elab selle sajandi üle?
49. Holokaustiusk – keskaegse nõidususu jätkumine 20. sajandil
Lisa 1.16 küsimust eksterministidele
Lisa 2.
Lisa 3.
Kirjanduse loetelu
                                                               Sissejuhatus

Käesolev raamat on lühivariant raamatust „Der Holocaust-Schwindel”. Raamat käsitleb
natsionaalsotsialistide kuritegusid ja nende valusaid tagajärgi.
Kõigist natsionaalsotsialistide kuritegudest on inimkonna südametunnistust kõige sügavamalt
vapustanud juudi rahva suhtes toime pandud genotsiid – holokaust. Praeguse põlvkonna jaoks
on mõistetamatu, et maailm vaatas seda tollal vaikides pealt, muutudes nii kaassüüdlaseks.
Kohutavate kuritegude tegeliku ulatuse tõid päevavalgele alles sõjakuritegude protsessid.
Pealtnägijate kirjeldused ja süüdlaste ülestunnistused paljastasid kohutava plaani, mis
vapustas tervet inimkonda. Saksa kohtud lükkavad tänapäeval „asjaolude selguse” tõttu
otsustavalt tagasi kõik tõendusmaterjalid gaasikambrite mitte-eksisteerimise kohta, sest asi
olevat kohtulike uuringute ja kogutud tõendite alusel niigi selge.
Holokaust on sõjajärgset aega mõjutanud moraalselt ja poliitiliselt. Kõik kooliõpikud
käsitlevad seda tõestatud faktina. Miljonid inimesed teevad palverännakuid mälestuspaikade
(Auschwitz, Dachau jne) juurde.
Kuid ikkagi leidub veel mõningaid inimesi, kes kahtlevad ametlikus ajalookäsitluses ja
peavad kasutatud allikate usaldusväärsust küsitavaks.
Kas on usutav, et holokausti puudutavad faktid on jäänud tähelepanuta? Kas on võimalik, et
senised uurijad on ennast nn „asjaolude selgusest” nii mõjutada lasknud, et loobusid
kontrollimast ajalooraamatutesse kirjapandut, mida igal ajal pidi kohustuslikus korras
uskuma?
Kas kahelda on üldse võimalik? Kas kahtlemine on terve mõistuse solvamine?
„Lugematuid tõendeid” arvestades peaks saama ju kergesti kahtlejate argumente ümber
lükata.
Miks siis avalikku väitlust revisionistidega holokausti teemal kardetakse nagu tuld?
Holokausti-kriitika vältimiseks on mõned riigid kehtestanud seadusesätteid, millega piiratakse
mõtte- ja arvamuse vabadust. Kas vaikimasundimine saab asendada puuduvaid argumente?
Kelle huvides on ainukese ajaloosündmusena just holokausti-teema tabuks kuulutamine ning
kriitiliste ajaloouuringute takistamine?
Ajaloosündmusi hakatakse sageli teaduslikult tunnetama alles aastakümnete, võib-olla isegi
aastatuhandete pärast, kui on olemas piisav emotsionaalne distants toimunud sündmustest.
Näidetest puudu ei tule. Alles viimastel aastakümnetel kuulutati legendiks see Šveitsi riigi
loomise rahvusromantiline osa, mis jutustab kindluste vallutamisest ja türannide
minemakihutamisest. Praegu me teame, et selle käsitluse eesmärgiks oli rahvusliku müüdi
loomine rahva ideoloogiliseks mõjutamiseks.
Tänu hoolikale allikakäsitlusele on ka lähiajalugu seatud uude valgusse. Uuesti võetakse
seisukoht mitmete isikute, näiteks kindralite Guisani ja Wille ning minister Pilez-Golazi
suhtes. Ajaloouurimine nõuab pidevat ajaloo läbivaatamist (revisjoni). Pärast Goebbelsi
päeviku avaldamist teame, et van der Lubbe süütas Riigipäevahoone üksinda. Katõnis 1940.
aastal toimunud 4000 Poola ohvitseri massimõrvas süüdistati varem natse. Nüüdseks on
kindlaks tehtud, et tellimuse andja oli Stalin.
Peale holokausti pole ühtki ajalooteemat, mille üle ei võiks avalikult diskuteerida!
Mis siis saaks, kui kõrgete trahvide ähvardusel keelataks kõigi ülalnimetatud isikute ja
ajaloosündmuste edasine uurimine ja avalik arutelu? Kui tõsiselt üldse saab ajalookirjutusse
suhtuda, kui hilisem ajaloolaste põlvkond võtab järelemõtlematult üle valelikud ja
tendentslikud esmased „uurimistulemused” ning kui üksteise pealt lihtsalt maha kirjutatakse
ja kontrollimatult tsiteeritakse? Mida arvata nendest ajaloolastest, kes „pedagoogilistel
põhjustel” keelduvad avalikkusele esitamast uusi fakte, sest senine, tõele mittevastav
tõlgendus, kaitseb paremini ideoloogiahoone juba kõikuvat konstruktsiooni! Kas selline
ajaloovõltsimine on mõeldud senise maailmapildi säilitamiseks?
Käesoleva raamatu autor pani kokku kättesaadavad materjalid – eeskätt pealtnägijate
kirjeldused -ja jõudis üheste tulemusteni.
Pealtnägijate absurdsed kirjeldused räägivad vastu nii loodusseadustele kui ka inimese
loogikale. Kui uskuda pealtnägijate kirjeldusi, siis on meil holokausti puhul tegemist IMEGA,
mille osas ei kehti füüsika, keemia ega tehnika seaduspärasused. Kas selle IME peab nüüd
tunnistama dogmaks, mille suhtes on igasugune kriitika lubamatu?
Valitsus esitab parlamendile „rassismivastase seaduse”, mille järgi karistatakse rahatrahvi või
vanglaga igasugust holokaustiusundit puudutavat kriitikat!
Kas meie mõtted vajaksid tsenseerimist ja teisitimõtlejaid tuleks nende „eksiarvamuste”
pärast taga kiusata? Kas me tahame luua inkvisitsiooni ketserite jälitamiseks?
Orwell saadab tervisi!
Lugege seda hästi dokumenteeritud raamatut kriitiliselt, et Teil kujuneks teema kohta oma
arvamus.
Kirjutage autorile, kui Teil on küsimusi või märkusi. Ta rõõmustab konstruktiivse dialoogi
üle.
Artur Karl Vogt
Jõulud 1992

                                                               1. Ainuke tabu

Pluralistlikus ühiskonnas ei saa ajalookirjutusega teenida poliitilisi huve. Uurimisvabadus
peab olema tagatud samal moel nagu mõtte vabaduski.
Meie ettekujutus möödunud ajastust on pidevas muutumises. Uued teadmised sunnivad meid
regulaarselt oma seisukohti revideerima. Ajalooprobleemide uurimine täppisteaduslike
meetodite abil on täiesti enesestmõistetav.
Veel üsna hiljuti oli Šveitsis kindel arvamus, et pärast Rütlischwuri (1) 1291. aastal algas
Burgenbruch – Habsburgide kindluste vallutamine tormijooksul. Väljakaevamistel aga selgus,
et vastavad kindlused anti juba kaua aega enne 1291. aastat võitluseta käest ära. Burgenbruch
on seega müüt (W. Meyer: 1291. Die Geschichte). Me ei ole kuulnud, et kaadi (2)  oleks
väljakaevamisi juhatanud ajaloolased meie „esivanemate teotamise” pärast hukka mõistnud.
Miljonid jumalakartlikud palverändurid käisid Torinos aukartlikult „Kristuse surilina”
uudistamas, enne kui laboratoorsed uuringud tõestasid, et surilina pärines alles keskajast.
Meie andmetel ei arvanud paavst nende uuringutega seotud teadlasi kirikukogudusest välja.
Ainult ühe perioodi suhtes ei kehti Lääne demokraatliku ühiskonna uurimisvabaduse
põhimõte. See isik, kes kõnealuse perioodi traditsioonilise käsitluse kahtluse alla seab,
riskeerib nii õiguslike sanktsioonide, ühiskondliku hukkamõistu kui töökoha kaotamisega.
Sellel ajajärgu uurimise osas asendus kriitiline mõtlemine ja uurimisvabadus riigi poolt
kehtestatud dogmaga, mille suhtes teaduslike meetodite kasutamine on patt. Tegemist on
aastatega 1941–1944.

1 der Rütlischwur truudusevande andmine Šveitsi riigi loomisel
2 kaadi - islami kohtunik

                                                          2. Revisionistid

Ülalnimetatud repressioonide ohvrid ja ühiskonna põlualused on need uurijad, keda
nimetatakse „revisionistideks”. Teise maailmasõjaga seonduvalt kasutatakse seda väljendit
nende ajaloolaste kohta, kes ei nõustu tavapärase arvamusega, mille järgi sõja ainu- või
peasüüdlased olid Saksamaa ja Jaapan. Kitsamas tähenduses kasutatakse seda väljendit nende
puhul, kes peavad küsitavaks „holokausti” ehk süstemaatilist juutide hävitamist Hitleri ajal
ning gaasikambrite olemasolu natsionaalsotsialistlikes koonduslaagrites.
Sõna „holokaust” tuleneb kreekakeelsest sõnast holokauteô, mis tähendab „toon
põletusohvriks”. Saksa keeleruumis läks see käibele pärast samanimelise Hollywoodi
mängufilmi linastumist. Me peame edaspidi „gaasikambrite” all silmas just neid kambreid,
mis olid mõeldud inimeste hävitamiseks, mitte aga desinfektsioonikambreid, mille olemasolu
on vaieldamatu. Käesolevas kirjutises ei käsitleta süüküsimust Teises maailmasõja
vallapäästmise eest ning siin on tegu „revisionismiga” kitsamas tähenduses ehk „holokausti
revisionismiga”.
Revisionismi alusepanijaks oli prantsuse sotsialist, vastupanuliikumisest osavõtja ning
Buchenwaldi ja Dora-Mittelbau koonduslaagrite vang Paul Rassinier. Pärast vabastamist
kirjutas Rassinier raamatu Le Mensonge d´Ulysse („Die Luge des Odysseus”), milles ta
vaatleb kriitiliselt endiste koonduslaagrivangide jutustusi. Raamatu pealkiri seondub aga
valetaja Odüsseusega, kes lisaks sajale tegelikkuses läbi elatud piinale mõtles välja veel tuhat
lisaks. See viitab inimlikule soovile asju välja mõelda.
Kui Rassinier oli raamatus Le Mensonge d'Ulysse veel arvamusel, et gaasikambrid olid
tõenäoliselt olemas - sest, kus suitsu seal tuld - siis oma laiendatud uurimuste käigus jõudis ta
üha enam veendumusele, et gaasitamisi ei toimunud kas üldse või äärmisel juhul viisid neid
läbi üksikud hullumeelsed. Rassinier suri 1967. Tema järeltulijad – revisionistid – on
tänapäeval ikka veel vähemuses, kuid nad muutuvad üha tugevamaks ning neid loetakse
Hitleri ja Kolmanda Riigi parimate asjatundjate hulka.

                               3. Kas holokaustis on üldse võimalik kahelda?

Peaaegu kõik meist usuvad seda, et Hitleri võimuperioodil hukati miljoneid juute ning
eksisteerisid gaasikambrid. Holokausti käsitlevad tuhanded raamatud, sajad tuhanded
ajaleheartiklid ning lisaks nendele veel loendamatud filmid. Kui sellest veel ei piisa: mõned
süüdlased tunnistasid protsessidel, et gaasikambrid olid olemas! Kuidas saab veel kahtlusi
tekkida sellise tõendite hulga juures?
Niiviisi suudame me ka nõidade olemasolu tõestada. Aastatuhandeid uskus nõidadesse kogu
Euroopa. Kõrgesti haritud õpetlased häbistasid nõidade alatusi paljude mahukate teoste
lehekülgedel.
Kõige lõpuks tunnistasid paljud nõiad kohtunikele, et nad kihutasid volbriööl luudade seljas ja
lasid end vanakuradil Brockeni mäel paaritada. Järelikult olid nõiad olemas.
Kas see väide ikka peab vett, et inimesed on mõne sajandi jooksul targemaks saanud? Ilmselt
usuks enamus meist ka tänapäeval nõidadesse, kui me juba varases lapsepõlves oleksime
nende kohta õudusjutte kuulanud ning meedia räägiks iga päev nende metsikutest tegudest?

                   4.Kuidas suhtuvad revisionismi ametliku ajalooteaduse esindajad?

Paljud inimesed, kes pole juutide saatusega Kolmanda Riigi koonduslaagrites spetsiaalselt
tegelenud, tahaks võib-olla meelsasti jälgida vaidlust revisionistide ja eksterministide (nii
nimetavad revisionistid hukkamisteooria esindajaid) vahel. Kahjuks ei ole neil selleks
võimalust, sest eksterministid pole selliseks väitluseks valmis. Sel ajal, kui revisionistid
kulutavad suurema osa ajast vastaspoole raamatute lugemiseks ja nendes sisalduvate teeside
kontrollimiseks, rahulduvad dogmaatilised ajaloolased tühja fraseoloogia ja sõimusõnade
valinguga. Siinkohal mõned „püsiargumendid”:
- „Holokaust on tõestatud fakt.” – Aastatuhandete jooksul oli ka see kindel fakt, et päike
tiirleb ümber maa.
„See, kes kahtleb gaasikambrite olemasolus, mõnitab pruuni diktatuuri ohvreid.” – Kas me
osutame Dachau koonduslaagris hukkunud 32 000-le inimesele sellega suuremat
lugupidamist, kui me seal hukkunute arvu suurendame meelevaldselt 238 000ni nagu tehti
esimestel sõjajärgsetel aastatel?
- „Revisionistid on antisemiidid ja natsid.” – Kas sotsialist ja koonduslaagri vang Rassinier oli
nats? Revisionistide hulgas on tõesti üksikuid, kes kalduvad natsionaalsotsialismile. Siiski
võrdub kaks korda kaks ka siis neli, kui seda ütleb natsionaalsotsialist.
- „Revisionistid sarnanevad neile, kes väidavad, et maakera olevat lame. Nendega ei ole
võimalik vaielda.” – Tegelikkuses on olemas inimesi, kes usuvadki, et maakera on lame. Kuid
imelikul kombel ükski inimene ei ärritu nende peale ja kellelegi ei tuleks pähe neid kohtu abil
taga kiusata. Keegi ei võta neid tõsiselt, vaid neid vaadatakse kui süütuid rumalaid inimesi.
Kuid revisioniste võetakse surmtõsiselt. Niisama ju nende vastu eriseadusi ei kehtestataks?

                                        5. Repressioonid dialoogi asemel

Prantsusmaal võeti 1990. aastal vastu seadus Loi Gayssot, mis ähvardab juutide tapmises
kahtlejaid üheaastase vanglakaristusega. 1992. aastal Austrias välja antud vastav seadus näeb
ette holokausti salgamise eest vanglakaristuse kuni kümme aastat. Teistes riikides ajavad
valitsejad läbi selliste ebamääraste paragrahvidega nagu „rahvustevahelise vaenu õhutamine”
ja „surnute mälestuse teotamine”. Selline ebamäärane paragrahv tahetakse parlamendi tahtel
kehtestada ka Šveitsis.
Mõnedes riikides on revisionistlikud raamatud ja ajakirjad keelatud. Saksa politoloog Udo
Walendy, kes on ajakirja Historische Tatsachen väljaandja, peab pidevat positsioonisõda
tsensuuriga, mida Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse järgi pole üldse olemaski. Kohtunik
Wilhelm Stäglichil, kes on raamatu Der Auschwitz – Mythos autor, kärbiti pensioniraha ja
võeti ära doktorikraad. Seejuures toetuti mõistagi Hitleri poolt isiklikult 1939. aastal
allakirjastatud seadusele akadeemilise kraadi äravõtmise kohta. Alates 1979. aastast kestab
Robert Faurissoni tagakiusamine, kes on ameeriklase Arthur Butzi kõrval juhtiv revisionistlik
uurija. Ta kaotas töökoha Lyoni Ülikoolis prantsuse kirjanduse ja tekstikriitika professorina,
sest ülikool ei suutnud väidetavalt tagada tema turvalisust. Meedia külvas ta saastaga üle
vastuargumente avaldamata. Kohtunikud määravad talle kõrgeid rahatrahve, et teda
majanduslikult laostada. Tema perekond elab pidevas hirmus.
1989. aastal näitasid "antifašistid" oma mõjuvõimsaid argumente. Ühe jalutuskäigu ajal
tungisid Faurissonile kallale kolm musklimeest grupist Fils de la memoire juive ja peksid ta
poolsurnuks. Ta jäi siiski elama, erinevalt prantsuse ajalooõpetajast Francois Dupraf ist, kes
1978. aastal autopommiga õhku lasti.
Dialoogi asemel valitsevad surve ja mõrvadeni minev füüsiline terror ning igasuguse avaliku
väitluse riiklik keeld, mis peaks tegema meid umbusklikuks. Miks „vaba maailma” ametlik
ajalooteadus gaasikambreid nii metsiku vihaga kaitseb? Kas need kuuluvad inimkonna
kultuuri-pärandi juurde nagu püramiidid ja Peetri kirik? Kas maailm oleks vähem ilus, kui
poleks olnud Auschwitzi gaasikambreid, kus väidetavalt miljon kaitsetut juudi meest, naist ja
last mürgitati sinihappega nagu kahjur-putukad? Mis ajalooline tõde see on, mida peab
kriminaalseadusega kaitsma?

                                   6. Miks eksterministid kardavad dialoogi?

Avalike arutelude keelu põhjus on äärmiselt lihtne. Pärast seda, kui Saksa „holokausti
ekspert” Wolfgang Scheffler 1979. a televisioonis Faurissoniga väitlusse laskus ja seal verise
nina sai, ei taha ükski juhtiv eksterminist leppida taolise häbistusega. Ametlik ajalooteadus
teab nimelt täpselt, et tal pole sellises vaidluses mingit eduvõimalust. Pideva
ajuloputuse tulemusena pea igaühe poolt omaksvõetud tees, et sakslased olevat Kolmanda
Riigi ajal gaasiga lämmatanud miljoneid juute, osutub lähemal vaatlemisel mõttetuseks, mida
on võimatu kaitsta paljastavate faktide vastu.
Nüüd võib küsida, miks valet püsti hoitakse ning miks peaaegu keegi ei tea midagi
revisionistidest ja nende argumentidest. Põhjus on järgmine: revisionistlike faktide levitamist
takistatakse täiuslikuma tsensuuriga, mis on ajaloos kunagi eksisteerinud – tsensuuriga, mille
olemasolu keegi isegi ei aima. Kellele see tsensuur kasuks tuleb, kellele on see eluliselt
vajalik, kuidas seda rakendatakse, miks on meie väidetavalt tabudest vabas ühiskonnas üks
suur tabuteema – nimelt holokaust ning miks me tohime tänapäeval kahelda kõiges, isegi
Taevases Isas, tema pojas Jeesus Kristuses ja Pühas Vaimus, aga mitte Auschwitzi ja
Treblinka gaasikambrites - neid küsimusi uurime hiljem põhjalikult.

                 7. Kas revisionistid vaidlustavad juutide tagakiusamist Hitleri ajal?

Mitte mingil juhul. Alates 1933. a avaldati survet üha suuremale hulgale juutidele, kellelt
võeti ära nende õigused ning saadeti maapakku. Need juudid, kes viibisid Saksa
võimupiirkonnas veel 1941. aja pärast seda, toimetati suuremas osas töölaagritesse, suruti
getodesse ning saadeti sundasumisele Poola ja Venemaale, mille käigus kaotasid nad oma
varanduse. Idarindel lasid spetsiaalsed Saksa üksused – Einsatzgruppe’d – maha palju juute
(täpseid arve on võimatu nimetada, kuid neid võis olla kümnete tuhandete ringis).
Ülalnimetatud tagakiusamised on ajalooliselt tõestatud faktid. Järgmised väited on aga
propagandavaled, mitte faktid:
a) oli olemas spetsiaalne plaan juutide hävitamiseks;
b) mõnedes koonduslaagrites olid olemas gaasikambrid inimeste hukkamiseks;
c) Hitleri ajal sai surma 5–6 miljonit juuti.
Praegu on võimatu täpselt kindlaks teha, kui palju juute hukkus sõja ja tagakiusamiste tõttu,
sest ei saa läbi viia vaba uurimustööd ja sõltumatutel ajaloolastel ei ole juurdepääsu Saksa,
Poola, Venemaa ega Iisraeli arhiividele. Seega peab leppima oletustega. Rassinier arvas, et
Hitleri mõjupiirkonnas sõja ja tagakiusamise läbi hukkunud juutide arv võib ulatuda ühe
miljonini. Teised revisionistid, nagu Walter Sanning, kes toetub oma teedrajavas
demograafilises uurimuses The Dissolution of Eastem European Jewry peaaegu eranditult
lääneliitlaste ja juudi allikatele, lähtuvad hoopis väiksematest arvudest. Getodes ja laagrites
suri mitusada tuhat, võib-olla kuni üks miljon juuti peamiselt epideemiatesse ja kurnatusse,
nad langesid sõjategevuse käigus ja jäid sõjaroimade ohvriks näiteks Varssavi getode
purustamisel ja Einsatz-gruppede veresaunades või hukkusid pogrommidel. See kõik on juba
küllalt halb ning ei anna vähimatki moraalselt õigustavat põhjust poliitilis-propagandistlikel
põhjustel ohvrite arvu kuue- kuni kaheteist-kordistamiseks ja gaasikambrite väljamõtlemiseks.

        8.Mida mõistsid natsionaalsotsialistid "juudiküsimuse lõpliku lahenduse" all?

Kui Hitler 1933. a võimule tuli, teadis igaüks, et nüüd on tüüri juurde pääsenud metsik
antisemiit. Hitleri raamatust Mein Kampf moodustavad märkimisväärse osa vihased
sõnavalingud juutide pihta ning NSDAP programmi järgi ei saanud ükski juut olla
rahvuskaaslane.
Juudid pidid pärast 1933. a taluma korduvaid tagakiusamisi, mille eesmärk oli nende
pagulusse ajamine. Juutide emigratsiooni soodustamiseks tegid natsionaalsotsialistid tihedat
koostööd sionistlike ringkondadega, kes olid samuti huvitatud võimalikult paljude juutide
asumisest Palestiinasse (sellest surnuksvaikitud koostööst kirjutab näiteks Heinz Höhne oma
SSi käsitlevas teoses Der Orden unter dem Totenkopf). Veel enne seda, kui Hitler jõudis välja
anda oma ainukese juudivastase seaduse, vallandasid juutide organisatsioonid USA-s,
Inglismaal ja mujal valla võimsa boikotikampaania, mis tekitas Saksamaale tohutut
majanduslikku kahju. Kuna natsionaalsotsialistid ei suutnud kinni võtta boikotikampaania
algatajaid, paiskasid nad oma viha Saksa juutide vastu. Sionistide eesmärgiks oli Hitleri
provotseerimine üha karmimate juudivastaste surveabinõude rakendamisele, et nii kiirendada
Saksa juutide emigratsiooni Palestiinasse.
1941. aastaks, mil emigratsioon keelati (keeldu ei viidud järjekindlalt täide), oli eksiili läinud
kaks kolmandikku Saksa juutidest. Maha jäid enamuses vanemad inimesed. Pärast Anschlussi
emigreerus ka enamik Austria juute ning peale Tšehhoslovakkia annekteerimist 1939. aastal
küllaltki suur osa Tšehhi juute.
Pärast Teise maailmasõja algust näis, et esiplaanile nihkub Madagaskari plaan, mis nägi ette
juudi riigi loomist Madagaskari saarele Aafrikas. Marssal Petain ei soovinud siiski saarest
loobuda ning inglased kontrollisid saarele viivaid veeteid. Sellepärast kaaluti juudi asundusala
loomist Ida-Euroopasse.
1941. a algas massiline juutide sundasumisele saatmine. Sajad tuhanded juudid toimetati
töölaagritesse või saadeti Venemaale (vahepeatusega Poolas). Sellisel poliitikal olid järgmised
põhjused:
- sakslased vajasid hädasti tööjõudu, sest peaaegu kõik teenistuskõlblikud mehed olid rindel;
- juudid kujutasid endast julgeolekuriski, sest nad pooldasid Saksamaale vaenulikke riike;
- sõda pakkus natsidele soodsat võimalust kiirendada „juudiküsimuse lõplikku lahendamist”.
Dokumentidest nähtub selgesti, et natsionaalsotsialistid pidasid selle „lõpplahenduse” all
silmas juutide asustamist idaaladele, mitte nende hukkamist. Nii kirjutas Göring 31. juulil
1941. a Heydrichile:
Täiendusena Teile juba 24. 01. 1939. a määrusega antud ülesandele ning vastavalt
vajadusele leida võimalikult soodne lahendus meie ajaliste võimaluste piires juutide
emigreerumise ja evakueerimise küsimusele, määran ma Teile ülesandeks teha kõik nõutavad
organisatoorsed, asjakohased ja materiaalsed ettevalmistused juudiküsimuse terviklikuks
lahendamiseks Saksa mõjupiirkonnas Euroopas... Ma teen Teile ülesandeks esitada mulle
lähemal ajal kogu organisatoorsete ja materiaalsete abinõude plaan, et viia läbi taotletud
juudiküsimuse lõpplahendus.
(Tsiteeritud Raul Hilbergi, Die Vernichtung der Europäischen Juden, Fischer Taschenbuch
Verlag, 1990, lk 420).
20. jaanuaril 1942. a Berliinis peetud Wannsee konverentsil, kus legendi järgi otsustati juutide
hävitamine, räägiti tõepoolest nende ümberasustamisest, nagu see ühetähenduslikult nähtub ka
protokollist (mõned revisionistid nagu Stäglich ja Walendy kahtlevad selle dokumendi
ehtsuses). Konverentsist osavõtja Martin Luther, kes tollal töötas välisministeeriumis, kirjutas
21. augustil 1942. a ühes memorandumis:
Saksa juudipoliitika põhimõte pärast võimu ülevõtmist natsionaalsotsialistide poolt seisnes
selles, et edendada juutide emigratsiooni kõikide vahenditega... Praegune sõda annab
Saksamaale võimaluse ja ka kohustuse lahendada juudiküsimus Euroopas... Ülalnimetatud
korraldusest ajendatult alustati juutide evakueerimisega Saksamaalt. Ittaasustamise
aktsiooniga oleks peaaegu haaratud kaasa juutidest alamad ka nendest riikidest, kus
Saksamaa kombel olid kasutusele võetud juudivastased abinõud... Sellisel viisil itta
evakueeritud juutide arv ei olnud küllaldane sealse tööjõuvajaduse katmiseks (Nürnbergi
dokument NG-2586).
Dogmaatilised ajaloolased ajavad nüüd läbi naeruväärsete seletustega – „gaasiga
lämmatamise” varjamiseks olevat kasutatud sõnu „evakueerimine”, "ümberasustamine" ja
„emigratsioon”. Arvatavasti saadeti Venemaale üle ühe miljoni juudi, täpselt nagu oli kirjas
Saksa dokumentides. Igasuguste kirjalike tõestusmaterjalide puudumise tõttu on härrad
eksterministid sunnitud juutide hävitamise ja gaasikambrite osas andma dokumentides olevate
andmete kohta tõlgendusi, mida sealt kuidagi välja lugeda ei saa.
                                                     
                                                           9. Koonduslaager

Vaevalt kaks kuud pärast Hitleri võimuhaaramist püstitati Dachaus esimene koonduslaager,
millele järgnesid teised. Enne sõda ei olnud laagritel majanduslikku tähendust. Need loodi
selleks, et isoleerida inimesi, keda natsionaalsotsialistlik valitsus pidas riiki ohustavateks.
Erinevatesse vangide kategooriatesse kuulusid poliitilised kurjategijad („punased”),
kriminaalkurjategijad („rohelised”), lisaks „asotsiaalid” või „mustad” (kerjused, hulkurid,
prostituudid jt), „piibliuurijad” (st sektide liikmed, kes keeldusid sõjaväeteenistusest) ja
homoseksuaalid. Juute toodi kuni 1938. aastani laagrisse ainult juhul, kui nad kuulusid ühte
nendest gruppidest. 1938. a novembris, pärast Saksa diplomaadi tapmist Pariisis ja pärast
kurikuulsat Kristallnacht’i, saadeti esmakordselt juute massiliselt koonduslaagrisse üksnes
sellepärast, et nad olid juudid. Nendest üle 30 000 arreteeritust vabanesid peaaegu kõik juba
üsna peatselt.
Enne sõda kõikus koonduslaagrite vangide koguarv (k.a kriminaalkurjategijad!) mõne
tuhande ja mõnekümne tuhande vahel.
Pärast sõja algust kerkis kõikjal sakslaste poolt valitsetavas Euroopas uusi laagreid nagu seeni
pärast vihma, alates Struthof/Natzweilerist Elsassis kuni Majdanekini "kindralkubermangus"
ehk okupeeritud Poolas. Lõpuks oli kokku 14 suuremat koonduslaagrit ja lisaks veel mõned
väiksemad. Neile lisandus umbes 500 nn töölaagrit, mis kõik mahutasid mõnisada kuni tuhat
vangi. Need „töölaagrid” olid ühendatud tööstusettevõtetega. Sunnitöölised toodi sinna
koonduslaagritest. "Töölaagrites" surnud vangid esinevad neid tööle saatnud koonduslaagrite
andmestikus.
Laagrid etendasid nüüdsest sõjatööstuses tähtsat osa. Suurimas koonduslaagris Auschwitzis
tehti muuhulgas katseid autorehvide tootmisel kasutatava sünteetilise kummi valmistamiseks,
mis oli seetõttu sõjalise tähtsusega toode. Ebainimlike töötingimuste poolest eriti kardetud
Dora-Mittelbau koonduslaagris ehitati rakette, millest Hitler lootis veel 1944. a pööret sõjas.
Vangide halb kohtlemine ei olnud riiklik poliitika, sest diktaatorlik riik oli huvitatud
võimalikult tervest tööjõust. Kõigest hoolimata jõuti ikka ja jälle piinamiste ning julmusteni.
Iga eeskiri on sõltuvuses seda elluviivate inimeste tasemest ning need, kes soovisid
koonduslaagritesse teenistusse asuda ei kuulunud kindlasti ühiskonna eliidi hulka. Paljudes
laagrites ei sooritanud kõige jõhkramaid tegusid siiski mitte SS. vaid kriminaalkurjategijad,
kes poliitilisi kurjategijaid halastamatult terroriseerisid. Ebainimlikkuse rekordeid püstitati
Austrias, Mathausenis.
Eksinud SS-i juhtide vastu võeti aeg-ajalt kasutusele rangeid karistus-abinõusid. Buchenwaldi
komandant Karl Koch pandi seina äärde süüdistatuna korruptsioonis ja tapmises, vangide ees
poodi üles halva kuulsusega Majdaneki komandant Hermann Florstedt.
Spetsiaalselt Himmleri jaoks SS kindrali Oswald Pohli poolt koostatud statistikast lähtub, et
ajavahemikus 1. juuli 1942 – 30. juuni 1943 suri koonduslaagrites 110 812 vangi. Selleks, et
laagrid ei tühjeneks, asendati "kaod" jooksvalt „täiendustega”. 1943. a augustis ulatus vangide
arv koonduslaagrites 224 000ni, aasta hiljem (transiitlaagreid arvestamata) 524 000ni.
Enamus surmajuhtumeid tulenes epideemiatest. Eriti kardetud oli tähniline tüüfus - üks
tüüfuse alaliike, mida täid edasi kannavad. Selle vastu võitlemiseks kasutati putukamürki
nimega Tsüklon-B, mida holokausti „šamaanid” hiljem inimeste hävitamiseks mõeldud
tapavahendiks nimetasid.
Viimaseid segaseid sõjakuid arvestamata oli laagrites kõige hullem aeg 1942. a suvi ja sügis.
Nende kuude jooksul suri Auschwitzis tähnilisse tüüfusesse mõnikord rohkem kui 300
inimest päevas. Epideemia nõudis ohvreid ka SSlaste hulgas. Enamus Auschwitzi kompleksi
surmajuhtumeid langes osaks Birkenaule, mis asus põhilaagrist 3 kilomeetrit lääne pool ja
täitis laatsareti funktsiooni. Mõnedel perioodidel suri Birkenaus rohkem inimesi kui kõikides
laagrites kokku. Birkenau „surmalaager”, kus suri 60 000 kuni 80 000 vangi suuremas osas
tõenäoliselt haigustesse (oli ka hukkamisi ja tapmisi!), muutus legendis „hukkamislaagriks”,
kus „ajaloolaste” andmeil hukati 1–4 miljonit inimest. Epideemiaohvrite tuhastamiseks tuli
püstitada krematooriumid ning nende hoidmiseks surnukuurid ja laibakeldrid, millest
genotsiidimütoloogid tegid hiljem „gaasikambrid”. Osadest duširuumidest said
„gaasikambrid”. Töökõlbulike ja tööks kõlbmatute vangide eraldamised muutusid
„selektsioonideks gaasikambritesse saatmiseks”. Nii tekkis meie sajandi raskeimate
tagajärgedega pettus – Auschwitzi- pettus.
Viimastel hirmsatel sõjakuudel algas täielik häving. 1945. a kui inglased ja ameeriklased
vabastasid ühe laagri teise järel, leidsid nad eest nii tuhandeid mahamatmata laipu kui ka
kümneid tuhandeid
poolnälginud vange. Fotod sellest läksid maailma avalikkuse ette tõenditena enneolematust
massimõrvast. Tegelikkuses ei olnud sellel suremisel midagi tegemist teadliku genotsiidiga.
Seda võib kergesti järeldada mõnede laagrite kohta käivast surmajuhtumite statistikast. Arvud
Dachau kohta (allikas: Paul Berben, Dachau 1933-1945. The official history. The Norfolk
Press, 1975):
1940 – 1515 surnut,
1941 – 2 576 surnut,
1942 – 2 470 surnut,
1943 – 1 100 surnut,
1944 – 4 794 surnut,
1945 – 15 384 surnut.
Laagri viimase nelja kuu jooksul suri niisiis rohkem vange kui kõikidel eelnevatel sõja-
aastatel kokku! Pärast laagri vabastamist ameeriklaste poolt suri kurnatusse veel umbes 2000
vangi; 1588 inimest suri mai esimese 17 päeva jooksul.
Kohutava massilise suremise põhjused olid järgmised:
1) selle asemel, et idapoolsete laagrite vangid lähenevatele Vene väeosadele lihtsalt
loovutada, evakueerisid natsid nad läände. Kuna raudtee oli suuremalt jaolt puruks
pommitatud, aeti kümned tuhanded vangid nädalate pikkuste jalgsirännakutega läbi lume ja
jää Kesk-Saksamaale; suurem osa neist enam sõja lõppu ei näinud. Laagrites, mis võtsid vastu
evakueerimisel ellujäänuid, oli puudu barakkidest, välikäimlatest, toiduainetest, arstimitest -
lühidalt kõigest. Mõttetu evakueerimispoliitika põhjus oli ilmselt see, et Nõukogude armeele
ei tahetud loovutada tööjõudu ega sõjaväelasi. Haiged inimesed võisid näiteks Auschwitzi
maha jääda, kust Punaarmee nad vabastas;
2) alates sügisest 1944 liikusid miljonid põgenikud Nõukogude armee poolt vallutatud Saksa
idaaladelt läände. Samaaegselt purustasid anglo-ameerika terrorpommitajad linn linna järel ja
hävitasid linnade infrastruktuuri. Nendel asjaoludel surid ka loendamatud vabaduses olevad
inimesed kurnatusse ja epideemiatesse.
Chuck Yeager, kes esimese lendurina saavutas ülehelikiiruse, kirjutab oma autobiograafias
(Yeager: An Autobiography. New York, Bantam Books, 1985, lk 79/80), et tema eskadrilli
ülesandeks oli 50 km 2 suurusel maa-alal pommitada kõike, mis liikus. "Saksamaa ei lasknud
end niisama lihtsalt jaotada süütuteks eraisikuteks ja sõjaväelasteks, sest talupoeg toitis ju
Saksa vägesid oma kartulipõllul." Liitlaste väed põhjustasid oma terrorpommitamistega niisiis
sihilikult näljahäda ja süüdistasid siis kaotajaid, et need ei suutnud koonduslaagrite vange
piisavalt toita!
Kõigele vaatamata leidsid vabastajad Bergen-Belseni, Buchenwaldi ja Dachau laagrites
laibahunnikute ja liikuvate skelettide kõrval veel kümneid tuhandeid enam-vähem terveid ja
hästitoidetud vange, kelle pilte meile aga targu võib-olla kunagi ei näidata.
Ajaloolisi võrdlusi saab teha natside koonduslaagrites epideemiasse suremise ja Ameerika
kodusõja vahel. Põhjaosariikide Camp Douglase ja Rock Islandi vangilaagrites ulatus
igakuine suremus 2–4%ni. Lõuna pool asuvas Andersonvilles hukkus põhjaosariikide 52 000
sõdurist 13 000. Buuri sõja ajal hoidsid inglased vangis 120 000 buuri tsiviilisikut ning
kümneid tuhandeid musti aafriklasi, kellest umbes iga kuues suri. Ameerika kodusõja vange
ega ka Buuri sõja omi ei tapetud sihilikult, vaid peaaegu kõik surid epideemiatesse, millest ei
suudetud jagu saada. Surnute arvu on võimalik võrrelda Dachau (ellujäänuid 84%, surnuid
16%) ja Buchenwaldiga (ellujäänuid 86%, surnuid 14%).
Arolseni (Saksamaa Liitvabariik) eriperekonnaseisuamet registreerib koonduslaagrites
dokumenteeritud surmajuhtumeid. Siinkohal lõppkokkuvõte 1990. a lõpuni:
Mauthausen 78 851 surnut
Auschwitz 57 353 surnut
Buchenwald 20 686 surnut
Dachau 18 455 surnut
Flossenbürg 18 334 surnut
Stutthof 12 628 surnut
Gross-Rosen 10 950 surnut
Majdanek 8 826 surnut
Dora-Mittelbau 7 467 surnut
Bergen-Belsen 6 853 surnut
Neuengamme 5 780 surnut
Sachsenhausen-Oranienburg 5 013 surnut
Natzweiler/Struthof 4 431 surnut
Ravensbrück 3 640 surnut
Arolseni statistikas esineb 29 339 surnuga ka Theresienstadt, mis ei olnud tegelikult
koonduslaager, vaid peamiselt vanade ja priviligeeritud juutide geto.
Arolseni andmed näitavad, et statistika pole täielik. Teiste perekonnaseisuametite juures juba
registreeritud surmajuhtumeid enam teist korda ei nimetata ja mõnest laagrist on puudu osa
tõendusmaterjali. Kui tahta paari tuhandese täpsusega välja arvutada koonduslaagrites
hukkunud inimeste arvu, siis ei oleks keegi selleks pädevam kui Arolsen, kus on rohkem
dokumente kui mistahes teisel ametiasutusel kogu maailmas. Kuid Arolsen teenib Saksa
valitsust, kes kardab ajaloolist tõde nagu tuld. Seepärast ei lase Arolsen oma arhiividesse
ühtki sõltumatut uurijat. Ta teatab oma brošüürides häbematult, et surmalaagritest ei olevat
säilinud ühtki tõendusmaterjali. Seda, et nende andmete puudumise põhjuseks on
surmalaagrite puudumine, ei saa loomulikult teada keegi paremini kui Arolsen ise.
Meile teadaolev surnute arv Dachaus ja Buchenwaldis on vaieldamatu (32 000, täpsemalt
Öeldes 33 000). 1990. a tegid venelased Rahvusvahelisele Punasele Ristile kättesaadavaks
selle ajani luku taga hoitud Auschwitzi surnuteregistrid. Need katavad, küll mõningate
lünkadega, ajavahemiku 1941. a augustist kuni 1943. a detsembrini ja sisaldavad 66 000 nime.
Meile on aga teadmata ülejäänud surnute-registrite asukoht. Auschwitzi ohvrite arv võis
ulatuda kuni 100 000ni, sest tüüfuseepideemia tõttu oli suremus 1942. ja 1943. aastail
kõrgeim. Meie järeldame sellest, et:
1) arvatavasti suri ajavahemikus 1933–1945 natside koonduslaagrites 500 000 kuni 700 000
inimest;
2) alla poole ohvritest olid juudid, sest nad moodustasid mõnes laagris ainult väikese osa
(Auschwitzis ulatus juudi rahvusest vangide arv enne lõppu peaaegu 80%ni);
3) suurima tõenäosusega suri väljaspool laagreid rohkem juute kui laagrites.

                                               10. Tapatalgud idarindel

22. juunil 1941. a marssis Wehrmacht Nõukogude Liitu, ennetades sellega umbes 14 päeva
Nõukogude Liidu rünnakut (venelase Viktor Suvorovi uurimus „Jäälõhkuja” tõestab
ümberlükkamatult, et selles sõjas oli tegemist ennetava löögiga).
Sõda peeti juba algusest peale erakordselt jõhkralt. Saksa rindejoone taga pidas Nõukogude
armee (rahvusvahelise õiguse vastast) partisanivõitlust ning sakslased reageerisid sellele
täpselt samamoodi, nagu prantslased hiljem Alžeerias, ameeriklased Vietnamis ja venelased
Afganistanis – nimelt jõhkra terroriga, ka nende suhtes, kes partisaniliikumisest osa ei võtnud.
See, kes tahab vältida selliseid sõjakuritegusid, peab vältima ka sõda.
Komissarid, st kommunistlikud poliitohvitserid, likvideeriti tihtipeale kohe pärast
kinnivõtmist. Ka partisanid lasti viivitamatult maha või poodi üles. Tavaliseks kujunes
pantvangide mahalaskmine kättemaksuks kallaletungi eest Saksa sõduritele. Komissarid olid
enamasti juudid. Nõukogude allikate väitel olid nad ka partisaniliikumises arvukalt esindatud.
Ohvitserid, kellele oli tehtud ülesandeks pantvangide mahalaskmine, otsisid mahalaskmiskäsu
täideviimiseks parema meelega juute.
Kahtlemata lasti nö ennetavalt maha ka juute, kes ei olnud komissarid, partisanid ega
pantvangid, sest neid kahtlustati põhimõtteliselt bolševismis. Siinkohal muutuvad ähmaseks
piirid partisanide vastu võitlemise ja rassimõrva vahel.
„Aktsioonikirjeldustes”, mille kohaselt Einsatzgrupped likvideerisid ainuüksi esimese sõja-
aasta jooksul 2 miljonit nõukogude juuti, on
ilmselgelt tegemist suure võltsimisega (isegi "holokaustiekspert" number üks Raul Hilberg ei
võta seda tõsiselt). Kuid faktid on niigi sünged: tapeti kümneid tuhandeid juute, sh naisi ja
lapsi ning mõrvati ka palju mittejuute.

        11. Miks leiutasid võitjariigid lisaks tegelikult Saksamaa poolt toimepandud
                          hirmutegudele veel holokausti ja gaasikambrid?

Pärast seda, kui liitlased olid kahes maailmasõjas sakslastega püsti hädas olnud, tahtsid nad
Saksamaad aastakümneteks rahvusvaheliselt isoleerida ja saksa rahvast sedavõrd
demoraliseerida, et see ei julgeks enam teatud aja vältel iseseisva poliitikaga tegeleda.
Sakslaste tegelikult sooritatud kuriteod ei olnud aga selleks küllalt hirmuäratavad, sest
kaotajad võisid võitjatele vastu paisata trotsliku Tu quoque! – Ka sina! Juutide väljaajamisele
aastatel 1933–1941 võisid kaotajad vastata võrreldamatult jõhkramalt alates 1944. aastast
läbiviidud ida- ja sudeedisakslaste minemakihutamisega; natsionaalsotsialistide
koonduslaagritele nõukogude Gulagi arhipelaagi laagritega, kus hukkus mitukümmend korda
rohkem inimesi; metsikule, sõjaliselt täiesti mõttetule Varssavi purustamisele mitte vähem
toore, samuti sõjaliselt mõttetu Dresdeni purustamisega.
Nii mõtlesidki võitjariigid välja kuriteo, mis on inimkonna ajaloos ainulaadne: holokausti ehk
kogu juudi rahva süstemaatilise hävitamise gaasikambrites, alates vastsündinutest kuni saja-
aastaste vaaremadeni välja.

                                            12. Ametlik pilt holokaustist

Juutide massimõrvad algasid vastavalt dogmaatilisele ajalookirjutusele juba 1941. aastal, ent
Euroopa juutlust lõplikule allakäigule suunav otsus tehti 1942. aastal toimunud Wannsee
konverentsil. Hitleri võimuperioodil olevat hukkunud 5–6 miljonit juuti. Väiksem osa ohvreid
olevat getodes ja laagrites surnud nälga ja haigustesse, kuid enamus olevat maha tapetud:
okupeeritud NSVLis massiliste mahalaskmiste läbi ja ka gaasivagunites, millesse juhiti
ohvrite lämmatamiseks heitgaase ning kuue „surmalaagri” gaasikambrites.
Need 6 surmalaagrit asusid ametliku ajalooteaduse järgi Poolas, täpsemalt öeldes 1939. aastal
Saksamaa poolt annekteeritud endise Poola aladel. Tegemist oli Auschwitzi, Majdaneki,
Belzeci, Sobibori, Treblinka ja Chelmno laagritega. Chelmnos olevat veresaunad täide viidud
gaasivagunites, ülejäänud viies surmavabrikus aga alalistes gaasikambrites.
Auschwitzi ja Majdaneki puhul olevat tegemist olnud "segalaagriga", kus töökõlblikud juudid
pandi tegema sunnitööd ja tööks kõlbmatud olevat pärast teistest eraldamist gaasitatud.
Seevastu olevat aga ülejäänud 4 laagrit olnud puhtalt tapmiskeskused. Ainukesed juudid, keda
seal mõnda aega elus hoiti, olevat olnud „tööjuudid”, keda vajati abitöödel.
Julgeolekukaalutlustest tulenevalt gaasitati need „tööjuudid” peale teatud ajavahemikku ja
asendati seejärel uutega. Seepärast olevat 600 000st Belzeci toodud juudist ainult üks ellu
jäänud. (Kogon/Rückerl/Langbein: Nationalsozialistische Massentötungen durch Giftgas,
Fischer Taschenbuch Verlag 1989, lk 183).
„Tavaliste koonduslaagrite” ja „surmalaagrite” vahel hakatakse vahet tegema alates 1960.
aastast. Varasema seisukoha järgi oli peaaegu igas koonduslaagris üks gaasikamber ja selle
alusel liigitati need laagrid kas suuremate või väiksemate surmalaagrite hulka. Dachausse
paigutati mälestustahvel 238 000 surnule ning need, kes kahtlesid Dachau gaasikambrite
olemasolus, riskeerisid 50. aastatel Saksamaa Liitvabariigis vanglakaristusega. Revisionistlik
käsitlus, mis on juba ammu üldiselt omaks võetud, ütleb Dachau koonduslaagri kohta, et
ohvrite arv ei olnud mitte 238 000, vaid 32 000 ja ühtki Dachau vangi ei mürgitatud gaasiga.
Revisionistid tahavad Auschwitzi puhul saavutada sedasama, mida tunnistatakse ka Dachau
koonduslaagri puhul: vähendada ohvrite arvu ümmarguselt ühele kümnendikule (ühelt
miljonilt umbes 100 000-le) ja kuulutada Auschwitzi gaasikambrid (nagu juhtus Dachaus)
võltsinguteks.
„Holokausti spetsialist” Wolfgang Scheffler teeb raamatus Judenverfolgung im Dritten Reich
(Colloquium Verlag, 1964, lk 40) „surmalaagrite” kohta järgmised „ettevaatlikud
miinimumarvestused”:
Auschwitz „kaugelt üle ühe miljoni surnu”,
Treblinka 750 000 surnut,
Belzec 600 000 surnut,
Chelmno 300 000 surnut,
Sobibor 250 000 surnut,
Majdanek 250 000 surnut.
Valdav enamus tapetutest olevat olnud juudid ning sellest statistikast tulenevalt gaasitati
kuues laagris üle 3 miljoni juudi.

       13. Dokumentaalse tõendusmaterjali puudumine holokausti ja gaasikambrite kohta

Kõigi asjade ja inimeste registreerimisega viisid natsid kuulsa saksa põhjalikkuse äärmuseni.
Nii on Kolmandast Riigist säilinud umbes 3000 tonni dokumente. Mõned Hitleri poolt
isiklikult korraldatud hävitusaktsioonid on laitmatult dokumenteeritud, nagu näiteks
eutanaasia - ravimatute haigete tapmine. Kuna selline võimas operatsioon nagu miljonite
inimeste hävitamine gaasikambrites pidi paratamatult olema seotud tohutute halduskuludega,
siis võiks arvata, et holokausti kohta on olemas terve hulk dokumente. Tegelikkuses ei ole aga
olemas mitte ühtegi saksa dokumenti juutide hävitamisplaani või gaasikambrite ehitamise
kohta. Kui midagi leidubki, siis ainult täide hävitamise kohta. Seda tunnistavad ka
eksterministid. Juudi rahvusest „holokausti ekspert” Leon Poliakov kirjutab oma raamatus
Breviaire de la Haine (Editions complexe, 1986. a, lk 124):
Kolmanda Riigi arhiivid ning natsijuhtide selgitused ja kirjeldused võimaldavad meil
detailideni rekonstrueerida agressiooniplaanide ning sõjaretkede ning surveabinõude
tekkimist ja arengut, millega natsid tahtsid oma maitse järgi maailma ümber kujundada.
Ainult juutide hävitamine jääb meile nii oma kontseptsiooni, kui ka paljude teiste punktide
osas ebaselgeks. Deduktsioonid ja psühholoogilised kaalutlused ning kaudsed kirjeldused
lubavad meil siiski selle plaani arengut ligilähedaselt rekonstrueerida. Siiski jäävad paljud
üksikasjad alatiseks teadmata. Mis puudutab spetsiaalse hävitusplaani tegelikku
kontseptsiooni, siis ei ole selle kolme või nelja peasüüdlast enam elus. Mitte ühtegi dokumenti
ei ole säilinud - võib-olla ei ole neid iial olemas olnudki.
Võrdleme Wolfgang Scheffleri toodud surnute arvu Arolseni statistikaga. Me märkame, et
Auschwitzi ja Majdaneki puhul oli registreeritud ainult murdosa ohvritest ning neli „puhtal
kujul surmalaagrit” – Belzec, Sobibor, Treblinka ja Chelmno – puuduvad Arolseni statistikast
täielikult. Võimalik, et seal hukkunud esinesid märkuse verschiedene (erinevad põhjused) all
koos 4704 tõestatud surmajuhtumiga.
Kui Struthof/Natzweileris – ühes suhteliselt väikeses koonduslaagris oli selgelt registreeritud
4431 surmajuhtumit, puudub igasugune jälg neljas „puhtal kujul surmalaagris” tapetud 1,9
miljoni inimese kohta. 1,9 miljonit laipa on kadunud ning neist ei ole isegi tuhka järele
jäänud, gaasikambritest pole säilinud kivikestki. Kuidas eksterministid neid iseärasusi
seletavad?
Nad arvavad, et natsid olevat tahtnud juutide hävitamist Saksa rahva ja terve maailma eest
saladuses hoida. Sellepärast olevat gaasiga mürgitamise käsklusi antud ainult suuliselt või
juhul, kui siiski ei saadud hakkama kirjalike dokumentideta, olevat need õigel ajal hävitatud.
Gaasiga mürgitatud inimeste laibad olevat nad ära põletanud, tuha laiali puistanud,
gaasikambrid purustanud (va Majdaneki ja Auschwitzi põhilaagris, sest selleks ei olevat neil
enam aega jätkunud). Auschwitz-Birkenau gaasikambrid olevat nad veel saanud õhku lasta,
aga varemeid ei olevat nad enam jõudnud kõrvaldada.
Siinkohal on arukas teha üks mõtteline eksperiment. Oletame, et Šveitsi valitsus otsustaks
tappa kõik Šveitsis elavad välismaalased, nii umbes 1,4 miljonit inimest. Selle hirmsa teo
kinnimätsimiseks tuleks tapmiskäsklusi anda ainult suuliselt ning laibad tuleks kõrvaldada
otsekohe. Kas see tohutu veresaun ei tuleks päevavalgele? Kas tõesti keegi ei märkaks, et
Šveitsis ei ela ühtäkki enam ühtegi välismaalast?
Sellest näitest piisab. Ükskõik, kas Saksamaa võitis või kaotas sõja, genotsiid peab
päevavalgele tulema. Milleks kogu see naeruväärne salatsemine?

                                14. Ajaloovõltsijate kliki Achilleuse kand

Peaaegu iga inimene, kes on üles kasvanud lääne ühiskonnas, usub gaasikambrite
olemasolusse. Peaaegu ükski neist ei ole aga teadlik järgmistest faktidest:
- igal mõrvaprotsessil peab tuvastama tapmisrelva, olgu see siis revolver või nuga, haamer või
kirves. Kuid ühelgi natside üle peetud kohtuprotsessil, kus oli väidetavalt siiski tegemist
miljonite tapetutega, ei lastud iialgi teha ühtegi taolist uuringut;
- ükski keemik ega insener polnud iialgi uurinud Majdaneki ja Auschwitzi gaasikambreid ega
ka Birkenau gaasikambrite varemeid, enne kui Ameerika insener ja gaasikambrite spetsialist
Fred Leuchter 1988. a veebruaris oma väikese meeskonnaga Poola sõitis ja gaasikambrid
luubi alla võttis. Kuid Leuchter töötas revisionistide ülesandel;
- ühegi koonduslaagri vangi lahkamisel ei tunnistatud iialgi surma põhjuseks gaasitamist.
Tutvuma peaks holokausti-kirjanduse põhiteostega: Hilbergi Vernichtung der Europäischen
Juden, Reitlingeri Endlösung, Poliakovi Breviaire de la Haine, Lucy Dawidowiczi The War
against the Jews, Langbeini Menschen in Auschwitz, Kogoni SS-Staat või 1991. aastal
Wolfgang Benzi välja antud kogumik Dimensions des Völkermords. Ühestki nendest
põhiteostest pole võimalik leida gaasikambri joonist, üheski ei seletata kasvõi vihjamisi,
kuidas need kohutavad tapavahendid töötasid. Isegi mitte Georges Wellers (Les chambres ä
gaz ont existe) ega J. C. Pressac (Technique and Operation of the Gas Chambers) ei näita
meile nende piinakambrite pilte. Kui nimetatud raamatud on põhjalikult läbi töötatud, peaks
lugema järgmist kümmet, viitkümmet või sadat kogukat holokausti teemalist teost, peaks
lugema tosinaid või sadu „ellujäänute kirjeldusi” – kuskilt ei ole võimalik leida gaasikambrite
tehnilist kirjeldust! Revisionistid on ainukesed, kes tegelevad gaasikambri tehniliste
eeldustega.
Rootsis elav austerlane Ditlieb Felderer hakkas tegelema Saksa koonduslaagritega, uurides
Jehoova tunnistajana oma väidetavalt natside poolt tapetud 60 000 usukaaslase saatust.
Aastatepikkuse uurimise tulemusena leidis Felderer, et natsid ei tapnud mitte 60 000 Jehoova
tunnistajat, vaid täpselt 203. Ta tegi „surmalaagrite” territooriumil 30 000 fotot ning teostas
põhjaliku uurimuse krematooriumide ja "gaasikambrite" kohta. Felderer jõudis tulemuseni, et
"gaasikambreid" pole olemas olnud, et „pealtnägijate kirjeldused” gaasitamistest on
lakkamatu rumaluste jada ning krematooriumid ei oleks mitte mingil tingimusel suutnud
töötada nende kohta väidetud koormusega. Oma uurimiste pärast sattus ta "rootsi kardinate"
taha, kus tema suhtes viidi läbi sundpsühhiaatrilisi uuringuid nõukogude malli järgi.
Prantslane Robert Faurisson, tekstikriitika ja kirjanduse professor, lähtus veendumusest, et iga
tõsisem uuring gaasikambrite probleemi osas peaks algama mürgitamistehnikate ja väidetavalt
massimõrvaks kasutatud putukamürgi Tsüklon-B uurimisega:
Ma tahtsin teada, kuidas tapetakse tõunaaritsaid, kuidas desinfitseeritakse rebasefarme
gaasiga, kuidas teostatakse gaasiga hukkamisi USAs. Seejuures tegin ma kindlaks, et
enamikel juhtudel kasutatakse vesiniktsüaniidgaasi.
(Faurissoni intervjuu Itaalia ajakirjaga Storia Illustrata, tsiteeritud Serge Thioni raamatust
Verite historique ou verite politique?, La Vieille Taupe, 1980, lk 174).

                                                   15. USA gaasikambrid

Robert Faurisson jõudis esimese uurijana veendumusele, et väidetavate Saksa
hävitamiskambrite uurimine peaks algama võrdlusest USA gaasikambritega.
Esimene gaasiga hukkamine toimus Nevadas 1924. a. Edaspidi võtsid teised USA osariigid
selle hukkamismeetodi üle, sest see on oletatavasti kõige inimlikum. Tapmisvahendina
kasutatakse vesiniktsüaniidgaasi. Gaasiga mürgitamine on väga keeruline protsess.
Hukkamiseks valmistumine ja sellele järgnev hukkamiskambrite puhastamine kestab kokku
mitu tundi. Kõik see koosneb näiteks Baltimore Marylandi sunnitöövanglas 47 etapist, millest
mõned on väga keerukad. Gaasikamber peab olema täiesti õhukindlalt suletud, muidu võib
hukkamine muutuda vangla isikkoosseisule ja tunnistajaile mänguks surmaga.
Surmale määratu kinnitatakse rihmadega tooli külge. Pärast seda lastakse tsüaniidikuulikestel
kukkuda lahjendatud väävelhappega anumasse. Kuulid lahustuvad ja surmav gaas vallandub.
Süüdimõistetu hingab seda sisse ja kaotab umbes 45 sekundi pärast teadvuse ning kolme
minuti pärast saabub surm. Gaas neutraliseeritakse õhupuhastajas ja juhitakse pika korstna
kaudu välja. Kambrit peab 20 minutit hoolikalt tuulutama, enne kui laiba väljakandmiseks
tohivad siseneda arst ja tema kaks abilist, kes kannavad kaitseülikondi, kaitsekindaid ja
gaasimaske. Kuna leket ei ole kunagi võimalik välistada, siis on väljaspool olevatele isikutele
alati valmis pandud esmaabivahendid.
Mis seal siis imestada, kui üha enam USA osariike loobub sellest mõttetult kallist, keerulisest
ja ohtlikust hukkamisviisist ning asendab selle surmava süstiga? (allikas: Thion, lk 301)

                              16. Tsüklon-B ja saksa desinfektsioonikambrid

Putukahävitusvahendit Tsüklon-B kasutatakse kuni tänase päevani viljahoidlate, laevade jm
ning ka rebasefarmide gaasiga desinfitseerimisel (marutaudi vastu võitlemiseks). Teise
maailmasõja ajal kasutati seda paljudes koonduslaagrites, sealhulgas nendes, mille kohta
ükski ajaloolane enam ei väida, et seal olevat olnud hukkamiskambreid. Tsükloniga,
desinfitseeriti arvestuste kohaselt ligikaudu 25 miljoni inimese riideid. Koonduslaagris kaitses
selline sanitaarabinõu tähnilise tüüfuse eest kahtlemata sadu tuhandeid vange, sealhulgas ka
juute.
Õhukindlalt pakitud Tsüklonit tarniti õhukeste lõigukeste või kuulikestena. Selle aine
kandjaks oli enamasti puukiud. Gaas vabaneb kokkupuutel õhuga. Sellise keemilise protsessi
kestvus sõltub õhutemperatuurist. 25,7°se temperatuuri juures kestab see umbes pool tundi,
kuni suurem osa gaasist on lendunud, madalamate temperatuuride juures palju kauem.
Vaatleme nüüd kahe sõjaaegse Saksa dokumendi põhjal, kuidas kasutati Tsüklon-Bd
praktikas.
Riiete desinfitseerimiseks kasutati laialdaselt kahjurite vastu võitlemise ühingu – DEGESCHi
konstrueeritud desinfektsioonikambreid. Need kambrid olid standardsuurusega (10m 3 ) ja neid
oli võimalik hermeetiliselt sulgeda.
Desinfitseerimiseks mõeldud riided riputati vastava lati külge või asetati liikuva vagoneti
peale.
Kamber soojendati 25–30 kraadini. Tsükloni graanulitest väljatungiv gaas levis
tuulutussüsteemi kaudu. Süsteemi kasutati eelsoojendatud õhu kaasabil ka kambrite kiireks
tuulutamiseks. Ventilatsioonisüsteemi sisselülitamisel avanes tsüklonitoos automaatselt ja
toosi sisu tühjenes alusele: sellega välditi kambrite koristamise juures üksikute
põrandalekukkunud terakeste märkamatuks jäämist, mis isegi tundide möödudes oleks veel
gaasi eraldanud ja sellega inimesi ohustanud.
Gaasiga desinfitseerimine kestis umbes 1 tunni, tuulutamine 15 minutit. Lõpuks lasti
desinfitseeritud riietel vabas õhus tuulduda. Kambreid tohtis käitleda ainult erikoolitusega
personal. (Allikas: F. Puntigam/H. Breymesser/E. Bernfus, Blciusäuregaskammern zur
Fleckfieberabwehr, Sonderveröffentlichung des Reichsarbeitsblattes, Berlin 1943).
Mitteköetavate ja hermeetiliselt mittesuletavate ruumide nagu elumajade, laevade jm
desinfitseerimiseks kasutati hoopis teisi meetodeid. Kuidas hoone desinfitseerimist gaasiga
praktiliselt läbi viidi.
kirjeldab 1942. a Böömi ja Määri protektoraadi terviseametkonna koostatud kasutusjuhend
pealkirjaga Richtlinien für die Anwendung von Blausäure (Zyklon) zur Ungeziefervertilgung.
Selle kirjutise tulemusena tohtis Tsüklon-Bga. desinfitseerimist ette võtta ainult vähemalt
kahest mehest koosnev koolitatud meeskond. Igal desinfitseerimisspetsialistil pidi kaasas
olema gaasimask, erivahendid kaitseks sinihappe vastu, järelejäänud gaasikogust näitav
aparaat, süstal vastumürgiga ja sissepääsuluba. Enne toimingu algust pidi vajaduse korral
desinfitseerimishoone uksele kleepima mitmekeelse ja surnupealuuga tähistatud hoiatussildi.
Valve hoidis võõraid eemale. Ülalmainitud kirjutise järgi oli tuulutamine operatsiooni kõige
ohtlikum osa. See pidi kestma vähemalt 20 tundi.
Seda kasutusjuhendit kasutati süüdistusdokumendina Nürnbergi protsessil numbri all NI-
9912, kuigi iga tähelepanelikum vaatleja oleks pidanud märkama, et seal toodud andmed
Tsüklon-B omaduste kohta muutsid inimeste massilist gaasitamist puudutavad tunnistused
absurdiks.

                                    17. Auschwitzi kolm peatunnistajat

Nüüd tsiteerime kolme tähtsaima pealtnägija tunnistusi, kes olevat viibinud Auschwitzis
väidetava gaasitamise juures. Rudolf Höss oli 1940.–1943. a novembri lõpuni laagri
komandant. Pärast sõja lõppu läks ta põranda alla, kuid 1946. a märtsis leidsid inglased ta
üles. Pärast kolmepäevast ülekuulamist tunnistas ta üles, et Auschwitzis gaasitati 2,5 miljonit
inimest. See tunnistus on tänapäevani holokaustiloo alustalaks. Hiljem anti Höss Poolale
välja. Enne tema hukkamist 1947. a aprillis lubati tal Krakovi vanglas kirja panna oma
„autobiograafilised märkmed”. Oma ülestunnistuses ütles Höss:
Auschwitzi hukkamishoones kasutasin ma Tsüklon-Bd, kristalliseeritud sinihapet, mida me
viskasime piinakambritesse väikesest avast. Inimeste hukkamiseks piinakambris kulus
olenevalt klimaatilistest oludest 3-15 minutit. Me teadsime, et inimesed olid surnud, kui nende
kiljumine lakkas. Me ootasime tavaliselt pool tundi, enne kui uksed avasime ja laibad
kõrvaldasime. Kui laibad olid ära viidud, võttis meie erikomando laipadelt sõrmused ja
eemaldas kuldhambad. Võrreldes Treblinkaga oli teisiti see, et meie ehitasime gaasikambreid,
mis mahutasid korraga kuni 2000 inimest, samas kui Treblinka 10 gaasikambrist mahutas
igaüks ainult kuni 200 inimest (Nürnbergi dokument NO 3868-PS).
Oma ülestunnistuse kohaselt külastas Höss Treblinkat 1941. a juunis, aga laager avati alles
23. juulil 1942. a. Höss mainib oma ülestunnistuses ka "Wolzeki" surmalaagrit, millest
edaspidi pole enam midagi kuulda olnud.
Hössi järgi oli „erikomando” näol tegu juutidega, kes teenindasid gaasikambreid, kus nad
teatud ajavahemike tagant ise gaasimürgituse said ning seejärel teistega asendati.
Marodööride (3) kohutavat käitumist kirjeldab ta oma autobiograafilistes ülestähendustes (Höss,
Rudolf: Kommandant in Auschwitz. M. Broszati sissejuhatus ja kommentaarid. Deutsche
Verlagsanstalt, 1958, lk 126):
Siis laipade kambritest väljatõmbamine, kuldhammaste eemaldamine, juuste äralõikamine,
süvendite või ahjude juurde vedamine. Süvendites tule alalhoidmine, kogunenud rasva
äravalamine, urgitsemine põlevates laibamägedes, et võimaldada õhu juurdepääs -kõiki neid
töid tegid nad tuima külmaverelisusega, nagu oleks tegemist millegi igapäevasega. Nad sõid
või suitsetasid laipade vedamise juures.
Erikomando liikmena elas Slovakkia juut Filip Müller imepärasel kombel üle rohkem kui viis
likvideerimisaktsiooni. Oma raamatus Sonderbehandlung (Verlag Steinhausen, 1979)
kirjeldab Müller oma esimest ülesannet:
Minu ees lebas naise laip. Kõigepealt võtsin ma tema kingad jalast: minu käed värisesid selle
juures. Ma värisesin üle terve keha, kui ma hakkasin tema sukki jalast ära võtma... Kõik kuus
ahju põlesid, kui Stark andis käskluse vedada kõik paljad laibad üle märja betoonpõranda.
Seal käis Fischl ühe surnu juurest teise juurde ja surus igaühel raudkangiga suu lahti. Kui ta
avastas ühe kuldhamba, kiskus ta selle tangidega väljaja viskasplekk-karpi (lk 23).

3 marodöör – lahinguväljal langenute vara röövija

Kui palju aega möödus gaasiga lämmatamise ja laipade teotamise vahel, jutustab Müller
leheküljel 215:
Õhtupoolikust alates oli umbes neljatunniste vahedega kolm vagunitäit inimesi kadunud
krematooriumi V gaasikambritesse ja seal gaasitatud. Pärast karjumise, oigamise ja
korisemise vaibumist tuulutad gaasikambreid mõned minutid. Siis ajasid SSlased sinna sisse
vangidest koosneva meeskonna, et laibad välja tuua.
Nüüd tahaks tsiteerida Rudolf Vrbad, kolmandat Auschwitzi massiliste gaasitamiste
peatunnistajat. Slovakkia juut Vrba, algselt Rosenberg, oli noore mehena laagrisse saadetud.
1944. a aprillis Õnnestus tal põgeneda. War Refugee Board (USA finantsministri Henry
Morgenthau eestkostel asutatud organisatsioon) avaldas tema tunnistused koos teiste
pealtnägijate kirjeldustega Auschwitzi sündmuste kohta 1944. a novembris. Sellele WRB
raportile toetusid Nürnbergi süüdistajad ning nendele rajaneb ka meie tänapäevane pilt
Auschwitzist.
Järgnevas lõigus tema raamatust / cannot forgive (Bantam, Toronto, 1964, lk 10–13) jutustab
Vrba Himmleri külaskäigust Auschwitzi 1943. a jaanuaris, mille puhul olevat 3000 juudi
gaasitamisega sisse õnnistatud uus Birkenau krematoorium (Himmler oli viimast korda
Auschwitzis 1942. a juulis, ent esimene Birkenau krematoorium võeti kasutusele alles 1943. a
märtsis). Laseme nüüd rääkida Vrbal, sellel eriti . tähtsal holokausti peatunnistajal:
Heinrich Himmler külastas jälle Auschwitzi laagrit 1943. a jaanuaris... Ta pidi külastama
maailma esimest surmakonveierit ja osalema laagrijuhataja Hössi uhiuue mänguasja,
krematooriumi, sisseõnnistamisel. See oli tõeliselt tore asi, 100 jardi pikk, 50 jardi lai, 15
ahjuga, mis igaüks suutis üheaegselt 20 minutiga ära põletada 3 laipa, betoonist
mälestussammas tema ehitajale, härra Walter Dejacole... Himmler nägi tõepoolest
muljetavaldavat demonstratsiooni. Laagrijuhataja Höss, kes lausa põles oma uue mänguasja
tõhususe tõestamise soovist, lasi kohale tuua eriešeloni 3000 Poola juudiga, keda taheti nüüd
modernsel saksa kombel tappa.
Himmler saabus sel hommikul kell kaheksa, show pidi algama üks tund hiljem. Veerand tundi
enne üheksat olid uued gaasikambrid omarafineeritud dušibutafooriatega ja pealkirjadega,
nagu „Hoida puhtust”, „Jääda rahulikuks” jne, puupüsti täis.
SS-valveüksused hoolitsesid selle eest, et ükski sentimeeter kambripinda ei jääks kasutamata,
tulistades sissepääsu juures paar lasku. Sellest ehmunud kambrisviibijad taganesid sissepoole
ja uued ohvrid aeti sisse. Imikud ja väikesed lapsed visati täiskasvanute peade kohale. Uksed
suleti ja riivistati. Üks raske gaasimaskiga SSlane seisis kambri katusel ja ootas, et ta tohiks
sisse visata Tsüklon-B kuulikesed. Sellel päeval oli see aukoht, sest seal ei käinud mitte
igapäev nii kuulsaid külalisi ja ta oli kindlasti sama närvis kui stardipaugu andja hobuste
võiduajamisel...
Gaasimaskis mees sõrmuses tsüklonitoosi. Tema all oli inimesi täis maja. Kuid kuskil ei olnud
näha märki riigijuhist, kes läks laagrijuhataja Hössiga hommikust sööma.
Kusagil helises telefon. Kõik pöörasid pead selle suunas... Uudis kõlas järgmiselt: „Riigijuht
ei ole veel hommikusööki lõpetanud...” Gaasikambris hakkasid meeleheitest hulluvad mehed
ja naised, kes nüüd lõpuks taipasid, millise duširuumiga oli tegu, karjuma, ulguma ja nõrgalt
vastu ust trummeldama. Väljas ei kuulnud neid aga keegi, sest uus kamber ei olnud mitte
ainult gaasi-, vaid ka helikindel...
Kuid siiski kell üksteist, niisiis kahetunnise hilinemisega, sõitis kohale auto; Himmler ja Höss
tulid välja ning vestlesid veidi aega kõrgemate ohvitseridega. Himmler kuulas
tähelepanelikult, kui nad talle toimingut üksikasjalikult selgitasid. Ta lonkis riivistatud ukse
juurde, viskas pilgu läbi väikese paksu vaateaugu kambris olevatele karjuvatele inimestele ja
pöördus siis jälle oma alluvate poole, et nendele veel paar küsimust esitada. Lõpuks võis tants
alata. Katusel olevale SSlasele anti teravas toonis käsklus. Ta tõstis ümmarguse kaane
kõrgele üles ja lasi kuulikestel langeda tema all olevatele peadele. Ta teadis nagu ka kõik
teised, et kokkusurutud kehadest õhkuva kuumuse tõttu eraldavad kuulikesed gaasi mõne
minuti jooksul. Nii sulges ta otsekohe luugi.
Gaasitamine algas. Höss ootas mõni aeg, et gaas õigesti lenduda saaks ja kutsus siis viisakalt
oma külalise veelkord läbi vaateaugu vaatama. Himmler, kellele protseduur silmnähtavalt
sügavat muljet oli
avaldanud, jõllitas paar minutit piinakambrisse ja pöördus seejärel taas huviga
laagrijuhataja poole, kellele ta esitas terve rea uusi küsimusi.
Nähtu näis olevat teda rahuldanud ja heasse tujju viinud. Kuigi ta suitsetas harva, võttis ta
ohvitseri pakutud sigareti, naerdes ja naljatades sellal kui ta oskamatult sigaretti tõmbas,.
Mugavamaks muutunud atmosfäär ei tähendanud muidugi, et kõige tähtsam oleks ära
unustatud. Mitmeid kordi lahkus ta ohvitseride grupist, et vaateaugu kaudu veenduda
aktsiooni edenemises ning kui kõik luku taga olevad inimesed olid surnud, ilmutas ta elavat
huvi nüüd järgneva protseduuri suhtes.
Spetsiaalsed transportöörid toimetasid laibad krematooriumisse, kuid tuhastamine ei alanud
kohe. Enne tuli kuldhambad välja tõmmata. Naistel pidi juuksed ära lõikama, sest juuksed
leidsid kasutamist torpeedopeade isoleerimisel. Rikaste juutide laibad, kes olid juba eelnevalt
märgistatud, tuli lisaläbivaatuseks kõrvale panna. Ei olnud ju välistatud, et üks või teine
kavalpea oli peitnud juveelid, võib-olla isegi teemantid, mõnesse kehaavasse.
See oli tõepoolest keeruline operatsioon, aga uus mehhanism töötas oskustööliste käte all
laitmatult. Himmler ootas kuni suits korstnate kohal tihenes ja viskas siis pilgu oma kellale.
Kell oli üks, aeg lõunat süüa!

                        18. Kas aastail 1941-1944 likvideeriti loodusseadused?

Auschwitzi põhilaagrist leiab külastaja väidetavalt algseisukorras oleva krematooriumi koos
„gaasikambritega”, Birkenaus aga nelja erineval määral säilinud krematooriumi varemed.
Põhilaagri krematooriumit nimetatakse K I, Birkenau nelja krematooriumit aga K II kuni K V.
Nendest on kõige paremini säilinud K II. Varemete ees on ühele tahvlile kirjutatud, kuidas
massimõrvad olevat toimunud: ligi 2000 inimest suruti „gaasikambrisse” kokku ning
lämmatati sissevisatud Tsüklon-Bga. Lõpuks toimetati laibad „gaasikambrist” ülevalpool
asuvasse krematooriumisse ning tuhastati.
Juhul, kui loodusseadused kehtisid ka Teise maailmasõja ajal ja neid ei muudetud kehtetuks
holokausti eksisteerimise eesmärgil, kujutab see kirjeldus narruste jada, nagu ka
peatunnistajate, lahutamatu kolmiku Höss/Müller/Vrba ülestunnistused. Siinkohal toome ära
suurimad võimatused.
Võimatus number üks: ükski terve mõistusega arhitekt ei rajaks krematooriumit ühte hoonesse
kambriga, kus plahvatusohtliku gaasiga sooritatakse massimõrvasid. Selline käitumine oleks
ainuüksi varjatud plahvatusohtlikkuse pärast, mis oleks võinud tuleneda Tsükloniga saastatud
laipadest, andnud tunnistust ennasthävitavast hullumeelsusest, eriti kui kasutati tohutut kogust
gaasi kolme minutiga 2000 inimese tapmiseks (Höss). K-ühes ei asu krematoorium mitte
ülevalpool „gaasikambrit”, vaid kohe selle kõrval. See hoone oleks esimesena õhku lennanud
ja gaasiga lämmatanud terve laagri koos SSlastega.
Võimatus number kaks: nagu juba mainitud, tuli desinfitseerimiskambreid soojendada
(vähemalt) 25°ni, et Tsüklon saaks poole tunni jooksul lenduda. Sellist küttesüsteemi
"gaasikambrites" ei ole: suurema osa gaasi vabanemine oleks talvel võtnud tunde.  Peale selle ei oleks see puupüsti täistopitud kambris lenduda saanud.(2000 inimest 210 ruutmeetri suurusel maa-
alal!).
Võimatus number kolm: kõikide „gaasikambrite” uksed käivad lahti sissepoole. Järelikult ei saanud   ikomando viimase kui ruutsentimeetrini laipu täistuubitud ruumi siseneda. Millised
oskamatud kilplastest arhitektid ehitasid natside piinakambreid!
Võimatus number neli: nii-öelda supervõimatus, võimatuste võimatus. Hössi järgi astus
erikomando gaasikambritesse pool tundi, Mülleri järgi ainult paar minutit pärast massimõrva
sooritamist ja sööstis laipade kallale: nad võtsid ära nende sõrmused (Höss), võtsid neil riided
seljast (Müller) ja lõikasid juuksed ära (Vrba). See olnuks puhtal kujul surmav üritus: mitte
ükski erikomando liige ei oleks seda harakiri (4) toimingut üle elanud (mõtleme sellele, et
USA gaasikambreid peab hoolikalt tuulutama pärast iga üksiku vangi hukkamist, enne kui
kaitseülikonnas ja gaasimaskis arst võib sinna siseneda).

4 harakiri – jaapani samuraide enesetapuviis

Auschwitzi „gaasikambritel” oli vaid algeline õhutussüsteem. Mürki oleks pidanud leiduma
ka lämbunud laipade küljes, kellega erikomando liikmed tegemist tegid. See oleks ka neile
surmavalt mõjunud. Mürk tungib nimelt läbi naha. Peale selle ei kandnud erikomando
gaasimaske: Hössi järgi nad suitsetasid oma kohutavat käsitööd tehes.
Nad suitsetasid! Keset plahvatusohtlikku gaasi!
Võimatus number viis: säilinud ehitusplaanist on näha, et „gaasikambrist” ei viinud
krematooriumini mitte ühtegi teed peale 2,1x1,35 m suuruse lifti, mis mahutas koos
teenindajatega äärmisel juhul neli laipa. Surnute krematooriumisse vedamine pidi käima hästi
kiiresti, sest järgmised kandidaadid juba ootasid „duširuumi” juures (1944. a varasuvel olevat
ju iga päev gaasitatud kuni 12 000 inimest, osade „ajaloolaste” järgi aga kuni 24 000 inimest
päevas). Lihtsameelsed inimesed ei märganudki, et duširuum ei olnudki päris duširuum. Neile
suruti kätte seep (teiste "pealtnägijate" sõnutsi järeletehtud seep) ja froteerätikud (või olid
need järeletehtud froteerätikud?). Sel ajal, kui nad kannatlikult ootasid, pendeldas liftipoiss
viissada korda gaasikambri ja krematooriumi vahet või askeldas väsimatult ja tervist
kahjustamata keset Tsüklonist küllastunud ruumi!
Võimatus number kuus: krematooriumides II ja III oli mõlemas 15 ahju, teistes
krematooriumides vähem. Ühe laiba tuhastamine kestab ka enamustes tänapäeva
krematooriumites umbes poolteist tundi. 1944. aastal ei läinud see kindlasti kiiremini. Kui
kuue tunniga oli 15 ahjus ära põletatud 60 laipa, oli „duširuumis” ikka veel 1940 laipa ja
järgmised 2000 ohvrit ootasid juba kannatamatult sissepääsu!
Nüüd krematooriumitest: me leiame täpsed andmed kõigi nelja Birkenau krematooriumi kohta
Raul Hilbergi teosest Die Vernichtung der europäischen Juden (Fischer Taschenbuch Verlag,
1990. a väljaanne, lk 946).
Moodsad krematooriumid, näiteks Baseli oma, suudavad iga päev ühe ahju kohta tuhastada
kuni 23 laipa, kuid ekspertide (näiteks Calgary krematooriumi juht I. Lagace) hinnangul
ulatus Birkenau koksiga köetavate krematooriumite igapäevane maksimaalne võimsus viie
laibani ahju kohta. Kui Birkenau krematooriumid oleksid alati laitmatult töötanud (ja meil on
dokumentidest teada, et see ei olnud nii), siis oleks võinud seal tuhastada maksimaalselt 150
000 laipa.
Kus aga põletati ülejäänud 850 000 laipa (olevat ju tapetud üks miljon juuti)?
Eksterministide kohaselt maasse kaevatud süvendites! See lugu on trööstitu mõttetus, sest
süvendites põletamine polnud puuduva hapniku juurdepääsu ja Birkenaus lisaks veel kõrge
põhjaveetaseme tõttu üldse võimalik.

                                                  19. Leuchteri ekspertiis

Massiliste gaasitamiste ja põletamiste tehniline võimatus torkas juba 70. aastatel silma
sellistele uurijatele nagu Felderer ja Faurisson. Legendile lõpliku surmahoobi andmiseks oli
vaja siiski gaasikambrite spetsialiste.
1988. a toimus Kanadas, Torontos, kohtuprotsess Saksamaalt pärit kanadalase Ernst Zündeli
vastu. Zündel levitas inglase Richard Harwoodi brošüüre Starben wirklich 6 Millionen?, kus
vaidlustati holokausti. Ta anti kohtu alla juudi organisatsiooni Holocaust Remembrance
Association algatusel. Süüdistuse põhialuseks oli peaaegu mitte kunagi rakendatud
valeinformatsiooni levitamise seadus. See viib meid tagasi ühe inglise seaduse juurde aastast
1275, millega rüütlid keelasid lihtrahval neid satiiriliste värssidega mõnitada. 1985. aastal
toimunud esimene Zündeli protsess lõppes talle 15-kuulise vanglakaristuse mõistmisega.
Arvukate vormivigade tõttu kaevati otsuse peale edasi. Pärast kokkulepet Zündeliga võttis
Robert Faurisson 1988. aastal ühendust USA inseneri Fred Leuchteriga, kes vastutab mõnedes
Ameerika osariikides kriminaalkurjategijate hukkamiseks kasutatavate gaasikambrite
konstruktsiooni eest. 1988. a veebruaris sõitis Leuchter oma naise Carolyni, kaameramehe
Jürgen Neumanni, joonistaja Howard Milleri ja Poola tõlgi Tjudar Rudolphiga Poolasse, et
võtta luubi alla Auschwitz I, Auschwitz-Birkenau ja Majdaneki
oletatavad gaasikambrid. Lõpuks valmis inseneri arvamus. Kui pressitsensuur ei tegutseks
vabas maailmas nii ebatavaliselt hästi, siis oleksid nende uuringute tulemused ilmunud
rasvases kirjas kõikide ajalehtede esilehekülgedel.
Leuchteri järeldused olid ühesed: mitte üheski kolmest laagrist ei leidunud inimeste
hukkamiseks mõeldud gaasikambreid. Ainukesed seal olemas olnud gaasikambrid olid
desinfitseerimiskambrid kahjurputukate hävitamiseks.
Leuchteri argumentatsioon toetus kolmele punktile:
1) „gaasikambrid” ei olnud spetsiaalselt gaasikambriteks konstrueeritud ega oleks ka kunagi
saanud sellist funktsiooni täita. Eluohtliku gaasi lekkimise vältimiseks ei olnud need hooned
üldse tihendatud. Gaasikambrite ehitamine otse krematooriumide kõrvale, täpsemalt nende
alla, oleks olnud lausa hullumeelsus. Kambritel polnud gaasijaotus-mehhanisme ega ka
soojendusseadeldisi, vaid üksnes ebapiisaval hulgal õhutusseadmeid. K I tuulutamiseks
kasutati näiteks katuseluuki. Gaas oleks otsekohe „gaasikambri” vastas asuvasse SSlaste
laatsaretti tunginud ja tapnud nii patsiendid kui arstid. Kambrites oleks veel nädal aega pärast
iga gaasitamist olnud alles piisavalt suurtes kogustes Tsüklonit, et iga sissetungijat teise ilma
saata. Gaasimaskid oleks vaevalt piisavalt kaitsnud. Tegelikkuses kasutati „gaasikambreid”
laipade hoidmiseks; K 1 hoidla ehitati hiljem ümber varjendiks.
2) krematooriumid oleksid toime tulnud ainult murdosaga väidetavatest ohvritest ning
„põletussüvendid” on puhas fantaasia;
3) Leuchter ja tema meeskond võtsid nii „gaasikambritest” kui ka ühest
desinfitseerimiskambrist mördiproove. Tsüaniid säilib mördis ja kivimites teatavatel
tingimustel aastasadu. Desinfitseerimiskambrist võetud proov sisaldas suurtes kogustes
tsüaniidi veel 44 aastat hiljem, ent „gaasikambritest” võetud proovides puudusid
tsüaniidijäljed täiesti või leidus seda ainult väikestes kogustes. Sinihape on osa loodusest ja
seda võib üliväikestes kogustes leida igast majast.
Tsüaniiditesti ei teinud mitte Leuchter ise, vaid keemik dr James Roth, kellel ei olnud
proovide päritolust õrna aimugi.
Kui Leuchteri ekspertiis oleks ümberlükatav, siis oleksid eksterministid tööle võtnud parimad
keemikud ja insenerid ning teinud neile ülesandeks kujundada vastuarvamus, sest raha oleks
harrastel selleks tõesti jätkunud. Kuid ükski keemik ega insener ei olnud taoliseks
vastuekspertiisiks valmis. Leidub küll kaks väidetavat "ümberlükkamist", millest üks kuulub
prantslasele Jean-Claude Pressacile (Auschwitz. Technique and Operation of the Gas
Chambers. Beate Klarsfeld Foundation, 515 Madison Avenue, New York, 1989; ainult 1000
eksemplaris ilmunud teos ei ole raamatupoodidest kättesaadav ning vaatamata pealkirjale ei
sisalda mingeid andmeid gaasikambrite funktsiooni kohta) ning teine sakslasele Werner
Wegnerile (see figureerib Backesi/Jesse/Zitelmanni kogumikteoses Die Schatten der
Vergangenheit, Propyläen, 1990). Mõlemad „ümberlükkamised” on naeruväärselt
nürimeelsed. Historische Tatsachen 50. numbris lahkab Udo Walendy punkt-punktilt
oskamatult tehtud ümberlükkamiskatsetusi. Faurisson näitab ajakirja Revue d' Histoire
Revisionniste 3. numbris põhjalikult, kuidas Pressaci mammutteos on tahtmatult vaid vesi
revisionistide veskile. Revue d' Histoire Revisionniste (B.P.122, 92704 Colombes Cedex) on
survemeetmete tõttu oma tegevuse lõpetanud.
Tsüaniiditesti on juba kaks korda korratud. Esimesel korral tegi seda Auschwitzi muuseumi
ülesandel Krakovi Kohtumeditsiiniline Instituut, teisel korral saksa keemik Gremar Rudolf.
Viimane jõuab oma väga põhjalikus uuringus (proove töödeldi mainekas Freseniuse
Instituudis) Leuchteriga samadele järeldustele, kritiseerides teda samas mõnedes
teisejärgulistes punktides.
Poola keemikud avastasid „gaasikambrite” proovidest veel vähem tsüaniidijääke kui dr Roth.
Vigade vältimiseks võtsid nad võrdlusproovi ka krohvitud müüridega
desinfektsioonikambritest. Ikkagi leidsid nad sealt palju rohkem tsüaniidijääke kui
„gaasikambrite” proovidest.
Austria Inseneride Koja eesistuja ja vannutatud kohtuekspert Walter Lüftl nimetas ühes oma
(avaldamata) uuringus Auschwitzi oletatavaid massilisi gaasitamisi tehniliselt võimatuteks. Ta
pidi seepärast 1992. a märtsis Inseneride Koja presidendi kohalt tagasi astuma. Tema vastu on
käimas kriminaalprotsess, sest ta rikkus natsionaalsotsialistlikku
tegevust keelavaid seadusi. Suure tõenäosusega kutsutakse Austrias lähemal ajal kohtu ette ka
need astronoomid ja geograafid, kes väidavad, et maailm olevat ümmargune.
Kõiki gaasikambrite töö tõhususe ja krematooriumide mahutavuse kohta käivaid uuringuid
võib igal ajahetkel uuesti korrata. Selleks tuleks keemikutest, inseneridest ja krematooriumide
spetsialistidest koosnev meeskond Poolasse saata ning nende uuringuid filmida ja maailma
avalikkuse silmade all töödelda. Kuid härrad poliitikud ja ajaloolased hoiduvad targu sellisest
julgest ettevõtmisest. Ja nad teavad, miks.
Ernst Zündel mõisteti uue protsessi käigus 9ks kuuks vangi. Ta võis vabaduses olla
tingimusel, et ta oma arvamust holokausti teemal enam ei avaldada. Zündel apelleeris
Supreme Courtile, kõrgeimale Kanada kohtule, kus ta neli ja pool aastat hiljem 1992. a
augustis õigeks mõisteti. Holocaust Remembrance Association lõi selle pealekaebusega
hiilgava palli oma meeskonna väravasse. Zündel saavutas revisionistidele esimest korda selle
maa ajaloos tuntuse ja andis tõuke insener Leuchterile ekspertiisi läbiviimiseks, mis
täppisteaduslike vahenditega murdis holokausti-valel kaela.

                                                    20. Nähtamatu elevant

Peale gaasikambri-totruse lahendamist revisionistide poolt on selge, et gaasikambrijuttude
puhul on tegu õuduslugudega, mida võitjariigid koos oma saksa vasallidega poliitilis-
propagandistlikel põhjustel pärast sõda edasi jutustasid.
Kuidas maailm esimest korda gaasikambritest kuulis ning sellele reageeris?
Inglise päritolu juudi ajaloolane Walter Laqueur tõstatab selle küsimuse oma 1980. aastal
ilmunud raamatus The Terrible Secret. Laqueur lähtub tõsiasjast, et liitlastel oli hästi
funktsioneeriv luure võrk nii Saksamaal kui ka sakslaste poolt okupeeritud maades. Selline
hirmus kuritegu nagu miljonite inimeste hukkamine gaasikambrites ei oleks saanud jääda
aastateks teadmata, arvestades veel seda, et alates 1942. aastast rääkisid juudiorganisatsioonid
lakkamatult toimepandud koledustest.
Siiski ei võtnud Washington, London ja Moskva juutide päästmiseks midagi ette. Nad ei
hoiatanud juute neid ähvardava hukkamise eest ega juhtinud ka Saksa rahva tähelepanu nende
valitsuse poolt toimepandavale genotsiidile.
Paavst teadis juba varem katoliiklikus Poolas toimuva kohta, aga ta ei näidanud välja asjatut
rahutust, sest ohvrid ei olnud ju katoliiklased. Ka Punane Rist pani käed rüppe ja vaikis terve
juudi rahva hukkamisest kuni sõja lõpuni.
Teoses Auschwitz and the Allies tegeleb Martin Gilbert suurima koonduslaagriga. See asus
ühes tööstuspiirkonnas, mis hõlmas põhilaagrite Auschwitz I ja Birkenau (Auschwitz II)
kõrval ka Monowitzi tööstuskompleksi (Auschwitz III) ning oleks pidanud liitlaste tähelepanu
endale tõmbama juba seepärast, et seal valmistati sellist sõjaliselt tähtsat toodet nagu
sünteetilist kummi. Kompleksi kuulus ka umbes 40 väliosakonda. Vangid puutusid pidevalt
kokku erinevatest maadest pärit vabade palgatöölistega. Auschwitzi vange saadeti pealegi
pidevalt teistesse laagritesse. Lisaks vabastati küllalt suur hulk vange (Laqueur'i järgi 1942.
aastal 978 vangi, mõned veel aasta pärast seda ja 1944. aastal lasti tööstur O. Schindleri
sekkumise tõttu vabaks arvukalt juudi naisi).
Tööstuslikult toimepandud massimõrva varjamiseks oli Auschwitz küll halvim koht
Euroopas. Siiski ei märganud maailm tervelt kaks aastat, mis arusaamatu asi seal toimus.
Massimõrvad olevat alanud ju 1942. a suvel, kuid esimesed kirjutised veresaunadest ilmusid
maailmaajakirjanduses alles 1944. a suvel.
Laqueur ja Gilbert murravad pead selle mõistatusliku vaikimise üle. Ilmselt ei jõudnud
kumbki neist järgmise lihtsa lahenduseni: „Ma ei näe oma keldris ühtegi elevanti. Kui minu
keldris oleks elevant, siis ma näeksin teda kindlasti. Järelikult ei ole minu keldris ühtegi
elevanti.”
Need sõnad pärinevad Ameerika elektriinsenerilt ja arvutiteadlaselt Arthur Butzilt. Tema
1976. aastal ilmunud raamat The Hoax of the Twentieth Century on tänaseni klassikaliseks
revisionistlikuks teoseks.
Seega võib vastata ka mõnele küsimusele, mida ikka ja jälle
tõstatakse:
• „Miks lasid juudid end vastupanu osutamata viia surmalaagrisse nagu lambaid tapamajja?”
Juudid lasid end vastupanu osutamata ära viia tööülesannete täitmiseks ja
ümberasumisaktsioonideks, sest nad teadsid, et sakslased mõistsid tööülesannete ja
ümberasumisaktsioonide all tööülesandeid ja ümberasumisaktsioone.
• „Miks liitlased ei pommitanud gaasikambreid? Nad oleksid seeläbi võib-olla palju vange
tapnud, kuid märksa rohkem elusid oleks päästetud.” Liitlased ei pommitanud gaasikambreid,
sest gaasikambreid ei olnud olemas.
• „Miks sõja üle elanud natside juhid alguses häbematult juutide tapmist eitasid?” Natside
juhid eitasid juutluse hävitamist, sest juutluse hävitamiskava ei olnud olemas. Kui sellised
Kolmanda Riigi kuulsad tegelased nagu Albert Speer ja Hans Frank Nürnbergi protsessi ajal
meelt muutsid ja moraalse kaassüü genotsiidis omaks võtsid, siis seda sellepärast, et nad
langesid (nagu sajad miljonid teistest rahvustest inimesed) Hössi ülestunnistuste ja ka muude
võitjariikide poolt võltsitud tõendite
ohvriks.
• „Miks Vatikan ja Punane Rist oma humanistlikke põhimõtteid reetes vaikisid inimkonna
ajaloo suurimast kuriteost?” Vatikan ja Punane Rist said „inimkonna ajaloo suurimast
kuriteost”, mis on tegelikult suurimaks valeks inimkonna ajaloos, teada alles pärast sõja
lõppu.

                                                          21. Lisatõendid

Inglise luurel õnnestus juba 1942. aastal SSi Berliini peakorteri ja koonduslaagrite vahelist
raadiosidet pealt kuulata ning nende koodid dešifreerida. Kõikidest surmajuhtumistest teatati
igapäevastes raportites. Enamus neist tulenes haigustest, kuid teavitati ka mahalaskmistest ja
ülespoomistest. Seevastu gaasitamisest ei olnud ühtegi sõna, isegi mitte Auschwitzis!
Seda kinnitab oma raamatus British Intelligence during the Second World War (Cambridge
University Press, New York, 1981, lk 673) Cambridge ülikooli professor Hinsley, kes sõja
ajal oli vaenlase koodide dešifreerimise spetsialist. Saksa raadiotelegrammides ei sisaldunud
mingeid viiteid gaasiga lämmatamise kohta - no references to gassings!
Alates 1943. a detsembrist fotografeerisid liitlaste luurelennukid Auschwitzi regulaarselt.
Kuni laagri vabastamiseni Punaarmee poolt 1945. a jaanuaris, tegid nad 32 reidi käigus sadu
ülesvõtteid. Selgesti äratuntavate „gaasikambrite” ees ei ole ühelgi fotol näha järjekordi!
Mõned aerofotod avalikustati 1979. aastal ja nendega saab tutvuda Washingtonis
Rahvusarhiivis.

                                          22. Holokaust - sõjapropaganda!

1916. a märtsis teatas Daily Telegraph, et austerlased ja bulgaarlased lämmatasid gaasiga 700
000 serblast. Me ei tea, kas inglise lehelugejad seda rämpsu sel ajal uskusid, kuid kindlasti ei
uskunud varsti pärast sõda seda enam keegi.
2. augustil 1990 marssisid Iraagi väed Kuveiti. USA üritas ÜRO-d kaasata Kuveidi
vabastamisele sõjaliste vahenditega, kuid kohtas alguses siiski vastupanu. Meeleolu muutus,
kui oktoobris üks Kuveidi tüdruk ja kirurg Kuveit Cityst kirjeldasid Inimõiguste Komisjoni
ees läbi pisarate, kuidas Iraagi barbarid raevutsesid okupeeritud pealinna haiglas: nad
purustasid inkubaatorid, viskasid imikud põrandale ja lasid neil haledalt surra! See kirjeldus
kutsus esile ülemaailmse nördimuse ja aitas suurel määral kaasa sellele, et sõjalise lahenduse
pooldajad said end maksma panna.
1992. a märtsis tuli vale ilmsiks: inkubaatoris tapmise loo haudus välja üks New Yorki
reklaamiagentuur, kellele põgenenud Kuveidi emiir oli maksnud 10 miljonit dollarit. "Kirurg"
oli väljamõeldud isik ja
põgenikust tüdruk oli Kuveidi diplomaadi tütar USAs. Mõlemad harjutasid oma „tunnistaja
ütlusi” päevade kaupa ja võtsid selleks inglise keele tunde.
Vastupidiselt Esimese maailmasõja ja Lahesõja õudusjuttudele, pajatatakse Teise maailmasõja
jutte tänapäevani, sest nendega on seotud tohutud poliitilised- ja finantshuvid.
Sionistide poolt kontrollitavates ajalehtedes avaldati näiteks New York Timesis kirjutisi
juutide hävitamisest 1942. aastal ja need pärinesid kõigi eelduste kohaselt Juutide
Maailmakongressilt. Õuduspropaganda peaeesmärgiks oli kahtlemata liitlasriikide valitsustele
ja rahvale juutide rahvusliku kodumaa hädavajalikkuse selgitamine.
Raamatus The Hoax of the Twentieth Century uurib Arthur Butz sajandipettuse tekkepõhjusi.
Gaasikambrite kõrval kummitasid New York Timesi veergudel lugejaid kõikvõimalikud
tapmismeetodid. 30. juunil 1942. a kirjutati „hukkamismajast”, kus lasti iga päev maha tuhat
juuti ja 7. veebruaril 1943. a „veremürgitusjaamadest” okupeeritud Poolas. Sellal, kui
hukkamismaja ja veremürgitusjaamad veel enne sõja lõppu unustusehõlma vajusid, sai auruga
tapmise kamber suure menu osaliseks. See ilmnes veel Nürnbergi protsessil. 14. detsembril
1945. a protokolliti Nürnbergis järgmine lõik:
Kõik ohvrid pidid ennast lahti riietama ja ära võtma jalast kingad, mis kokku korjati. Seejärel
aeti kõik ohvrid, kõigepealt naised ja lapsed, piinakambritesse.., Kui kambrid oli puupüsti täis
topitud, suleti need hermeetiliselt ja sisse lasti aur... Lõplikest kirjeldustest võib oletada, et
Treblinkas hukati sadu tuhandeid juute. (Nürnbergi dokument PS 3311) Täpselt 75 päeva
hiljem oli kõrgem kohus juba aurukambrid unustanud; nüüd oli jutt järsku Treblinka
gaasikambritest. Alles pärast sõja lõppu lepiti kokku legendi kohustusliku vormi suhtes!

                                          23. Elie Wieseli lõõmavad süvendid

Legends of our time'is (New York, 1968, lk 177 jj) kirjutas Elie Wiesel:
Iga juut peaks kuskil oma südames säilitama koha viha jaoks, meheliku terve viha selle vastu,
mis kehastab sakslast ja mis on sakslase olemuses. Kõik muu oleks surnute reetmine.
Seesama Elie Wiesel sai 1986. a Nobeli rahupreemia, mis anti muuhulgas ka 83 Saksa
Riigipäeva saadiku ettepanekul. Autasu kätteandmine oli parlamendi liikmete sõnul suur
julgustus kõigile nendele, kes lülitusid aktiivselt lepitusprotsessi.
Nii toimub Saksa poliitika sujuv üleminek natsionaalsotsialismilt natsionaalmasohhismile.
1928. aastal sündinud Wieselit peeti Auschwitzis kinni 1944. a aprillist kuni 1945. a
jaanuarini. Tema 1958. aastal ilmunud mälestusteraamatus La Nuit ei maini ta gaasikambrite
kohta ühtegi sõna (ettevaatust: gaasikambrid ilmuvad äkki välja Ullsteini kirjastuse ja tõlkija
Curt Meyer-Clasoni häbematul viisil võltsitud Saksa versioonis Die Nacht zu begraben,
Elischa; alati kui originaalis on kasutatud crematoire, tõlgib Meyer-Clason seda
„gaasikamber”). Wiesel niisiis ei näinud gaasikambreid ega ka kuulnud nendest midagi, sest
muidu oleks ta neid maininud.
Gaasikambrite asemel nägi Wiesel seda, mida keegi teine peale tema ei näinud:
Mitte kaugel meist lõõmasid ühest süvendist välja leegid, võimsad leegid. Seal põletati
midagi. Üks veoauto sõitis süvendi juurde ja kallutas oma koorma sinna sisse. Need olid
väikesed lapsed, beebid! Jah, ma nägin seda, oma silmadega... Lapsed leekides (kas paneb
imestama, et ma sellest ajast saadik magada ei saa?). Sinna me niisiis läksime. Veidike eemal
asus teine, suurem süvend täiskasvanutele...
„Isa,” ütlesin mina, "kui see nii on, ei taha ma kauem oodata. Ma torman elektri-okastraati.
See on parem, kui tundide kaupa leekides vireleda.”
Rõõmustaval kombel säästeti Elie Wieselit ka ilma elektriokastraati hüppamiseta
tundidepikkusest leekides virelemisest, sest:
Meie kolonnil oli vaja veel käia umbes 15 sammu. Ma hammustasin endale huulde, et isa ei
kuuleks mu hammaste loginat. Veel kümme sammu. Kaheksa, seitse. Me marssisime nii
aeglaselt, nagu matusel surnuauto taga. Veel ainult neli sammu. Kolm sammu. See oli juba
päris lähedal, süvend oma leekidega. Ma võtsin kõik veel allesjäänud jõuvarud kokku, et
tormata rivist välja ja end okastraati visata. Sügaval oma südames jätsin ma hüvasti isaga,
kogu universumiga ja tahtmatult moodustusid sõnad ning tulid pomina kujul huultele:
Yitgadal veyitkadach chmé raba... tema nimi olgu ülendatud ja pühitsetud. Minu süda tahtis
peaaegu lõhkeda. Oli aeg. Ma seisin surmaingli palge ees... Ei. Kaks sammu enne süvendit
kästi meil ära pöörata ning barakki sisse astuda (La nuit, Editions de minuit, 1958, lk 57–60).
Me nägime, et veel pärast sõja lõppu ringlesid propagandas koos gaasikambritega kõiksugu
teised tapmismeetodid. Üks nendest oli elava keha põletamine. See hukkamismüüdi variant
püsis juudi ringkondades umbes 1960. aastani. Elie Wiesel tegi oma Tatsachenberichtis suure
vea; gaasikambrite totruse asemel serveeris ta rumalusi lõõmavatest süvenditest. Robert
Faurissoni arvates pidi ta valima liitlaste erinevate propagandavalede vahel ja ta valis kõige
valelikuma.

                                        24. Fantoom – Belzeci surmalaager

Ida-Poola Belzeci laager (mitte segi ajada Bergen-Belseniga!) oli dogmaatilise ajalookirjutuse
järgi suuruselt kolmas surmalaager. Seal olevat gaasitatud 600 000 juuti.
Belzeci lugu on miniatuurversioon kogu holokausti-blufist ja seepärast kirjeldatakse seda
allpool üsna põhjalikult.
Belzec rajati 1942. a märtsis. See oli transiitlaager Venemaal asuvatele juutidele. Juba varsti
pärast laagri avamist tekkisid kuulujutud seal sooritatavate massimõrvade kohta. Nende
kuulujuttudega tegeleb Itaalia revisionist Carlo Mattogno oma kirjutises, mis käsitleb juutide
hävitamiskavade kohta käivat müüti (The myth of the extermination of the Jews, 1. osa
Journal of Historical Review's, Volume 8, nr 2, suvi 1988; sellesama ajakirja 2. osa Võlume
8, nr 3, sügis 1988).
Esimene versioon: juudid aeti kuuri, kus nad pidid seisma metallplaadi peale. Läbi selle juhiti
siis surmav vool (kuulujuttu levitas 1942. a detsembris Poola eksiilajaleht Polish Fortnightly
Review).
Teine versioon: juudid lasti maha, ellujäänud gaasitati või tapeti voolu abil (Üldise liitlaste
informatsioonikomitee seletus 19. märtsist 1942).
Kolmas versioon: juudid tapeti kuumas elektriahjus. Me võlgneme selle meeliülendava loo
eest tänu Abraham Silberscheinile (Die Judenausrottung in Polen, 1944).
Neljandat varianti kirjeldab dr Stefan Szende raamatus Der letzte Jude aus Polen (Europa-
Verlag Zürich/New York, 1945, lk 290 jj):
Inimveski hõlmas umbes 7kilomeetrise läbimõõduga ala. See piirkond oli varustatud
okastraadi ja muude kaitseseadeldistega. Mitte ükski inimene ei tohtinud sellele piirkonnale
läheneda. Mitte ükski inimene ei tohtinud sellest piirkonnast lahkuda... Juute täistopitud
ešelonid sõitsid läbi tunneli tapmiskeskuse maa-alustesse ruumidesse... Neilt võeti ära kõik...
Puhtad asjad sorteeriti välja, neile tehti inventuur ja kasutati loomulikult sakslaste otstarbeks.
Et pääseda sellest komplitseeritud ja aeganõudvast tööst, toodi hiljem kõik inimesed paljalt
sisse. Paljad juudid toodi tohutult suurtesse hallidesse. Need hallid mahutasid mitu tuhat
inimest ühekorraga. Hallidel ei olnud aknaid, kuid olid allalastava metallpõrandaga. Halli
põrand lasti koos tuhandete juutidega selle all asuvasse suurde veemahutisse - kuid ainult nii
sügavale, et metallplaadil olevad inimesed pooleldi vee all olid. Kui kõik metallplaadil olevad
juudid puusadeni vees olid, juhiti kõrgepingevool läbi vee. Mõne silmapilgu möödudes olid
kõik juudid surnud, tuhanded ühekorraga. Siis tõsteti metallplaat veest välja. Sellel olid
hukkunute laibad. Laipade tuhastamiseks lülitati sisse teine vooluliin ja metallplaadist sai
tulikuum krematooriumikirst. Võimsad kraanad tõstsid tohutu krematooriumikirstu üles ning
tühjendasid selle tuhast. Suured vabrikukorstnad imesid suitsu välja. Protseduur oli läbi
viidud. Järgmine ešelon ootas juba uute juutidega tunneli sissekäigu juures. Üksikud ešelonid
tõid kohale kolm- kuni viistuhat juuti, mõnikord ka rohkem. Oli päevi, kus Belzecisse toimetati
kakskümmend või enam sellist ešeloni. Natsliku režiimi modernne tehnika võidutses. Miljonite
inimeste hukkamiseks oli nüüd lahendus olemas..
Viies versioon: juudid tapeti vooluga elektriduši all ja töödeldi seejärel seebiks. See versioon
pärineb Simon Wiesenthalilt. Wiesenthal
ei küündi dr Stefan Szende luulelise loomevõimeni, mistõttu tema kirjeldus Belzeci
inimveskist on Szende omaga võrreldes selgelt kahvatum:
Kokkupressitud inimesed, keda ajasid taga SSlased, lätlased ja ukrainlased, jooksid läbi
lahtise värava "duširuumi". See mahutas ühekorraga kuni 500 inimest. „Duširuumi” põrand
oli metallist ning selle laest rippusid alla dušilehtrid. Kui ruum oli täis, lasid SSlased
metallplaadi sisse 5000 voldise kõrgepingevoolu. Samal ajal pritsisid dušid vett. Lühike karje
ja hukkamine oli lõpule viidud. Kui SSi peaarst dr Schmidt oli läbi vaateaugu ohvrite surma
konstanteerinud, siis avati teine uks ja sisse tuli „laibakomando” ning kõrvaldas surnud.
Jälle oli ruumi järgmise 500 jaoks. (Der neue Weg, nr 19/20, 1946). Erinevalt dr Stefan
Szendest ei põletatud Simon Wiesenthali järgi laipasid „tulikuumas krematooriumikirstus”,
vaid timukatel oli sellele kahtlaselt õudusttekitav rakendus. Nad valmistasid sellest seepi,
mille markeeringuks oli RIF – Rein Jüdisches Fett (5).
Viimasel märtsinädalal (1946) teatas Rumeenia press ainulaadse uudise: väikeses Rumeenia
linnas Folticenis maeti juudi surnuaiale kogu pidulikkuse ja tavapärase matusetseremooniaga
20 kasti seepi... Kastidel oli märge RIF – Rein jüdisches Fett... 1942. a lõpus kasutati esimest
korda neid õudsaid sõnu „inimesed seebiks!” See juhtus Galiitsias, Belzecis. Selles vabrikus
kasutati tooraineks 1942. a aprillist 1943. a maini 900 000 juuti... Kultuurmaailma jaoks on
võib-olla mõistetamatu see lõbu, millega natsid ja nende naised kindralkomissariaadis seda
seepi vaatlesid. Igas seebitükis nägid nad juuti, kes oli sinna sisse pandud. Sellega takistati
mõne uue Freudi, Ehrlichi või Einsteini ülestõusmist ja arengut. Seebi matus ühes Rumeenia
väikelinnas mõjub ebaloomulikuna. See valu, mis istub selles iga päev kasutuses olevas asjas,
kisub lõhki 20. sajandi juba kivistunud inimsüdame. Tagasiminek pimedasse keskaegsesse
nõiakööki mõjub aatomiajastul kummitusena! Ja ikkagi on see tõsi! (Der neue Weg, nr 17/18,
1946)

5 „Rein jüdisches Fett” – puhas juudi rasv

Kuues versioon: juudid tapeti kustutamata lubjaga. Selle loo eest on vastutav poolakas Jan
Karski, 1944. a ilmunud raamatu Story of secret state autor, millest pärineb ka järgnev lõik
(me tsiteerime R. Faurissoni, Reponse a Pierre Vidal-Naquet, 1982, lk 43/44):
Rongi (kuhu olid topitud juudid) põrand oli kaetud paksu valge pulbri kihiga. See oli
kustutamata lubi. Igaüks teab, mis juhtub siis, kui valatakse vett lubja peale... Kokkupuutes
lubjaga liha kiiresti dehüdraaditakse (6), „põletatakse”. Rongis olijatel söövitati aeglaselt liha
kontidelt... Õhtuhämarus saabus, kui 45 vagunit (ma lugesin neid) täis said. Rong koos oma
piinatud inimlihakoormaga kõikus ja kajas ulgumisest nagu oleks see nõiutud.
Variant seitse: juudid tapeti Tsüklon-Bga, mida juhiti duširuumi torude kaudu. Selle versiooni
kasuks otsustas saksa kohus 1965. a läbiviidud Belzeci-protsessil ja seega ka Adalbert
Rückerl, endine natsionaalsotsialistlikke kuritegusid lahendava Ludwigsburgi keskuse
juhataja, oma raamatus Nationalsozialistische Vernichtungslager im Spiegel deutscher
Strafprozesse (Deutsche Taschenbuch Verlag, 1977, lk 133). Igatahes sellega kohus ja härra
Rückerl piirduvad, sest mõne nädala pärast olevat üle mindud mootori heitgaasidele. Ilmselt
vajasid rumalad SS-lased paari nädalat, enne kui nad märkasid, et Tsükloni graanuleid ei
saanud torudesse lasta. Holokausti-šamaanide juhiste järgi läks SS teistes laagrites vastupidist
teed – mootori heitgaasidelt mindi üle Tsüklon-Ble.
Kaheksas versioon: juudid tapeti diiselmootori heitgaasidega. Me tsiteerime nüüd ühte lõiku
Gersteini kirjeldusest, mis on Hössi ülestunnistuse kõrval tähtsaim holokausti süütõend.
Sanitaarohvitser Kurt Gerstein langes prantslaste kätte sõjavangi ja enne (oletatavat)
enesetappu 1945. a juulis tunnistas ta oma „süü” üles. Täpsemalt öeldes tegi ta kuus
ülestunnistust, sest prantslane Henri Roques on oma doktoritöös tõestanud, et nendest on
vähemalt kuus üksteisest märkimisväärselt erinevat teisendit. Vastavalt oma kuuele
ülestunnistusele külastas Gerstein 1942. a augustis Belzeci ja Treblinkat. Tema sõnul gaasitati
25 miljonit inimest! Belzecis suruti

6 dehüdraatima – keemilistest ühenditest vesinikku eraldama

700–800 inimest kokku 25 m 2 suurusesse gaasikambrisse ehk 28-30 inimest ühele
ruutmeetrile (NB! Seda lollust rääkis mees, kes oli elukutselt insener!). Seda ülestunnistust
täiendavad väärikalt märkused hukatud vangide 30-40 m kõrguste riietemägede kohta. See on
umbes nii usutav, nagu keskaegsete nõidade kirjeldused Brockeni metsikute orgiatel koos
vanakuradiga osalemise kohta; ja kõigest hoolimata on see olemas peaaegu igas kooli- ja
ajalooõpikus. Siinkohal väljavõte ühest ülestunnistusest (Andre Chelain, Faut-il fusiller Henri
Roques?, Polémiques, Ogmos Diffusion, 1986, lk 345 jj. Chelaini raamat sisaldab terve
Roquesi dissertatsiooni Les confessions de Kurt Gerstein teksti).
Kambrid täituvad. Korralikult täis toppida - nii käsutas kapten Wirth. Inimesed seisavad
üksteise varvastel.
700–800 inimest 25 ruutmeetril, 45 kuupmeetris... Uksed sulguvad. Sel ajal ootavad teised
paljalt vabas õhus... Aga diiselmootor ei lähe käima. Tuleb kapten Wirth. Tal on
silmnähtavalt piinlik, et see peab just täna, tema siinviibimise ajal juhtuma. Jah, ma näen
kõike! Ja ma ootan. Minu stopper registreeris kõik korralikult. 50 minutit, 70 minutit –
diiselmootor ei käivitu! Inimesed ootavad oma gaasikambrites. Asjatult! On kuulda, et nad
nutavad, nuuksuvad. „Nagu sünagoogis!” tähendab professor Pfannenstiel, kõrv vastu puu-
ust... Pärast 2 tundi ja 49 minutit – stopper registreeris ju kõik! – diiselmootor käivitub. Kuni
selle silmapilguni piinlevad inimesed nendes neljas, juba täistopitud kambris, neli korda 750
inimest 4 korda 45 kuupmeetris! – Uuesti möödub 25 minutit. Õige, paljud on juba surnud.
Läbi väikese aknakese on näha, kui elektrivalgus valgustab kambrit ühe viivu... 28 minuti
pärast on ainult vähesed veel elus. 32 minuti pärast on lõpuks ometi
kõik surnud.
Milline nendest kaheksast versioonist vastab tõele? – küsib tõde otsiv vaatleja
segadussesattunult. Kõik nendest ei saa ju õiged olla!
Belzeci laagri piirkonna ametlik ülevaatus ei aita edasi, sest seal on ainult üks põld ja ei
midagi muud.
Ajalooteadlased otsustasid, et kaheksas versioon on õige. Gersteini kirjeldus võidab!
„Ajaloolastel” oli võimalik valida kaheksa idiootse jutustuse vahel ja nad otsustasid
seletamatutel põhjustel Gersteini kasuks. Gersteini rumalus nähtub juba sellest, et ükski
inimene ei tuleks idee peale sooritada massimõrv asid diiselmootori abil. Diiselmootori
heitgaasid sisaldavad vähe mürgist COd. Täistopitud piinakambritesse suletud inimesed
oleksid lämbunud juba hapnikupuudusest, enne kui CO oleks mõjuma hakanud. Sellisel juhul
oleksid natsid võinud diislit kokku hoida. Igasugune bensiinimootor oleks tapariistaks
paremini sobinud kui diiselmootor. Tegelikkuses oleksid sakslased soovi korral võinud
massilisi gaasitamisi läbi viia mõnede nende tööstuse poolt paljudes variantides toodetavate
väga mürgiste gaaside abil, mitte aga kasutada selleks mootori heitgaase.
Milliseid tõendeid siis leidub 600 000 juudi hukkamise kohta Belzecis? Meil ei ole selle kohta
ühtegi Saksa dokumenti – natsid andsid ju tapmiskäsklusi ainult suuliselt.
Ei ole leitud ühtegi massihauda – natsid põletasid ju laibad ära.
Ka 600 000 laiba tuhk on kadunud – natsid puistasid ju tuha laiali.
Gaasikambritest ei ole järele jäänud ühtegi kivikest – natsid õhkasid ju gaasikambrid ning
kõrvaldasid varemed.
Arolseni statistikas, kus figureerib näiteks Neuengamme koonduslaager täpselt 5780 tõestatud
surmajuhtumiga, puudub Belzeci laager täielikult – surnuid ei registreeritud ju kuskil.
Ei ole ka ühtegi ellujäänud tunnistajat – 600 000st Belzeci laagrisse toodud juudist jäi ellu ju
ainult üks, Rudolf Reder, kes suri millalgi 60. aastatel.
Milliseid tõendeid siis leidub kuuesaja tuhande juudi mõrvamise kohta Belzecis?

MITTE MINGEID! MITTE ÜHTEGI!

                                               25. Treblinka absurd

Eksterministide järgi oli 80 km Varssavist ida pool asunud Treblinka suuruselt teine
surmalaager. Ka seal ei ole tapetutest (ajaloouuringute praeguse seisu järgi 800 000; 1946.
aastal oli juttu kuni kolmest miljonist) mingeid jälgi jäänud.
Tegelikkuses oli Treblinka transiitlaager nagu ka Sobibor ja Belzec. Pärast Varssavi geto
ülestõusu verist mahasurumist 1943. a kevadel saadeti ellujäänud osaliselt läbi Treblinka
getodesse või töölaagritesse.
Adalbert Rückerli raamatu Vernichtungslager järgi oli Treblinkas 35–40 SSlast. Kuidas said
need 35–40 meest iga päev gaasitada mitmeid tuhandeid juute? Sest neid toetas 500–1000
töölisjuuti (Rückerl, lk 212)! Töölisjuudid olid nende autoriteedi rõhutamiseks varustatud
piitsadega. Nad teadsid väga täpselt, et neid gaasitatakse varem või hiljem, kuid ei tulnud
kordagi selle peale, et piitsadega rünnata 35–40 SSlast. Nad aitasid neid iga päev kuni 10 000
usukaaslase massimõrva juures! Need osutusid samuti ebatavaliselt koostöövalmiteks:
Düsseldorfis toimunud Treblinka protsessi kaebealuse Suchomeli järgi marssisid nad
"rivikorras alasti gaasikambrisse" (Frankfurter Allgemeine Zeitung, 2. aprill 1965).
Claude Lanzmanni üheksatunnine film Shoa ning samanimeline, terve filmi teksti sisaldav
raamat on vastavalt raamatu esi- ja tagaleheküljel olevale kokkuvõttele: „üksmeelse arvamuse
järgi... nõudlikuim, kohusetundlikuim ja võrratuim dokumentatsioon juutide hukkamisest
Kolmandas Riigis”. Tsiteerime nüüd katkendit režissööri ja Treblinka habemeajaja Abraham
Bomba vahelisest kõnelusest (Shoa, Deutsche Taschenbuch Verlag, 1988, lk 154 jj).
Lanzmann: Ja gaasikambrid?
Bomba: Need ei olnud suured, ruumi mõõtmed olid umbes neli korda neli meetrit... Äkki ilmus
välja allohvitser: „Juuksurid, te peate nii tegema, et kõik sisseastuvad naised usuksid, et neil
lõigatakse ainult juukseid ning pestakse ja nad lõpuks jälle ära lähevad.” Aga me juba
teadsime, et sellest kohast ei lahkutud...
Lanzmann: Ja äkki tulid nemad?
Bomba: Jah, nad tulid sisse.
Lanzmann: Kuidas nad olid?
Bomba: Nad olid lahti riietatud, täitsa paljad, ilma riieteta, ilma milletagi...
Lanzmann: Kas seal oli peegleid?
Bomba: Ei, seal ei olnud peegleid, olid pingid, mitte ühtegi tooli, ainult pingid ja kuusteist või
seitseteist juuksurit,..
Lanzmann: Kui palju naisi te pidite ühe vahetusega teenindama?
Bomba: Ühe vahetusega? Umbes kuuskümmend või seitsekümmend naist... Kui me olime
esimese grupiga valmis, tuli järgmine.
Neli meetrit pikas ja neli meetrit laias gaasikambris oli seega 17 või 18 juuksurit (16 kuni 17
pluss Bomba ise), 60 või 70 paljast naist ja pingid. Kas selles ruumis ei olnud pisut kitsas?
Kui see on „tõsiseltvõetavaim ja parim dokument juutide hukkamise kohta”, kuidas on siis
lood ülejäänud tõendusmaterjali kvaliteediga!
Peamiselt Poola päritolu USA kodanike ühingu Polish Historical Society (91 Strawberry Hill
Avenue, Süite 1038, Stamford, CT 06902, USA) ajaloohuvilised koostasid 1992. a augustis
väga mahuka dokumentatsiooni, mis loob selge ettekujutuse Treblinka "surmalaagrist".
Mõningad punktid sellest:
a) varsti pärast Treblinka 2. transiitlaagri ehitamist 1942. a juulis (1941. a lõpus avati 3 km
eemal asuv Treblinka 1. töölaager) algas tapmispropaganda. Sõja ajal ning veel pärast sõda
toodi propagandas diiselmootori heitgaasidega toimepandud massimõrvade kõrval esile
järgmised tapmismeetodid: Tsüklon-Bga mürgitamine; kuuma auruga kõrvetamine;
lämbumine kambrite õhust tühjakspumpamise tõttu; tapmine kõrgepingevooluga;
mahalaskmine püssidega; mahalaskmine kuulipildujatega;
b) veresaunad diiselmootori heitgaaside abil, milles „ajaloolased” kokku leppisid, on
tehniliselt peaaegu võimatud. Poola ajalooselts toob näitena, et 1988. a jäi Washingtonis
diiselmootoril töötav rong tunnelisse kinni; kuigi tunnel täitus kohe gaasiga ja vabastamiseni
kulus 40 minutit, ei saanud keegi 420 reisijast kannatada;
c) Treblinka 2 asus 240 m eemal tähtsast raudteest, 270 m eemal suurest teest ja 800 m
järgmisest külast. Massimõrvasid polnuks seal võimalik isegi nädal aega varjata... 1943. a
aprillis määras Poola eksiilvalitsus kindlaks 40 km põhja poole, keset metsa asuva
„surmalaagri”, nn Treblinka 3 asukoha, aga hiljem loobus sellest versioonist;
d) Treblinka endised vangid joonistasid laagrist umbes 40 plaani, mis igas punktis üksteisele
karjuvalt vastu räägivad. "Gaasikambrid" asusid nendel plaanidel kord siin, kord seal;
e) ka Udo Walendy mainib ajakirja Historische Tatsachem suurepärases 44. numbris, et
Punaarmee hävitas Treblinka 2e pommide ja suurtükimürskudega täielikult, et saaks hiljem
väita, et natsid olevat kõik oma koleduste jäljed hävitanud.
f) liitlaste luurelennukid pildistasid nii Auschwitzi kui Treblinkat. Heade aerofotode abil on
tehtud väärtuslikke arheoloogilisi leide, sest neil on veel aastasadade möödudes võimalik ära
tunda kohti, kus on maad teisaldatud. Fotod Treblinka 2est näitavad ainukest 66 x 5 m suurust
(nõukogude-juudi komisjoni tehtud fotode järgi 3 m sügavat) massihauda, mis mahutas
maksimaalselt kuni 4000 laipa. Ohvrite arvu ulatumine 4000ni on võimalik, sest Treblinkast
jooksutati läbi peaaegu miljon juuti ning nende veotingimused olid tihtipeale väga
ebainimlikud. Sakslased kaevasid väljaja põletasid laipasid alates 1943. a aprillist, sest Bugi
jõe suurvee korral oleks tekkinud epideemiaoht. Selle 100%liselt revisionistliku
dokumentatsiooni koostasid USA
poolakad, kelle päritolumaa kannatas natsionaalsotsialistide all kõige rohkem. See materjal on
neile ning üha kasvavale uurijate hulgale Poolas, tõendiks sõjapropaganda jätkamisest nende
kunagise vaenlase vastu. Kas nad on sellepärast natsid?

                              26. Majdaneki gaasikambrid – nullist seitsmeni

Majdanek oli üks kuuest surmalaagrist. Ühest küljest võttes oli see surmalaager, teisalt jälle
mitte, kuid siiski vaatamata kõigele oli see tõenäoliselt, kui mitte päris kindlalt, siiski üks
neist.
Kui palju inimesi suri Majdanekis?
• 1,5 miljonit vastavalt poola-nõukogude komisjonile (1944).
• 1,38 miljonit vastavalt Lucy Dawidowiczile (The War against the Jews, Penguin Books,
1987, lk 191).
• 360 000 vastavalt Lea Roshile ja Eberhard Jäckelile (Der Tod ist ein Meister aus
Deutschland, Hoffmann ja Campe, 1991, lk 217).
• 250 000 vastavalt Wolfgang Schefflerile (Judenverfolgung im Dritten Reich, Colloquium
Verlag, 1964, lk 40).
• 50 000 vastavalt Raul Hilbergile (lk 956). Hilberg räägib ainult juudi rahvusest ohvritest.
Kui palju oli Majdanekis gaasikambreid?
a) Null, vastavalt Martin Broszatsi kuulsale kirjale ajalehele Zeit 19. augustil 1960. a.
Majdanek puudub gaasikambritega varustatud laagrite nimekirjast.
b) Seitse, vastavalt Deutsche Volkszeitungile 22. juulist 1976.
c) Samuti seitse, 1977 aasta 5. oktoobri ARD-Tagesschau järgi : „SSi materjalidest tuleneb, et
siin, seitsmes gaasikambris...”
d) "Vähemalt kolm" vastavalt Düsseldorfi Majdaneki-protsessi otsusele.
1944. aastal koostatud Poola-Nõukogude komisjoni aruande kohaselt gaasitati Majdanekis 3.
novembril 1943. a Straussi valsside saatel 18 000 inimest. Pärast seda, kui see lugu ilmselgelt
tehniliselt võimatuks osutus, muudeti massiline gaasitamine ümber massiliseks
mahalaskmiseks. Rolf Hochhut annab holokausti debati asjalikuks muutmiseks tähtsa panuse,
vähendades oma Stellvertreteris sellel päeval mahalastud inimeste arvu 18 000-lt 17 000-le.

                                        27. Riigisaksa gaasikambrid

Esimestel aastatel pärast sõda oli kindel, et peaaegu igas koonduslaagris oli üks või mitu
gaasikambrit. Siinkohal ühe "pealtnägija kirjeldus" Buchenwaldi gaasikambrite kohta (Abbe
Georges Henocque, Les Antres de la Bete, „Die Höhlen der Bestie”, G. Durassie et Cie., Paris,
1947, tsiteeritud R. Faurissoni, Memoire en defense, 1980, lk 192 jj):
Seespool olid seinad siledad, ilma kriimustusteta ja justkui lakitud. Väljaspool, uksepiida
kohal võis märgata nelja üksteise all asuvat nuppu: punast, kollast, rohelist ja valget. Kuid
mind häiris üks detail:
ma ei saanud aru, kuidas sai gaas dušivoolikutest alla langeda. Selle ruumi kõrval, kus mina
asusin, oli üks käik. Ma läksin sinna sisse ja nägin võimast toru, millest ma ei ulatunud kahe
käega kinni võtma ning mis oli umbes ühe sentimeetri paksuse kummikihiga kaetud. Selle
kõrval oli vänt, mida oli võimalik vasakult paremale keerata, niimoodi gaasi sisse juhtides.
Surve oli nii tugev, et vänt vajus põrandani, mistõttu ükski ohver ei pääsenud sellest, mida
sakslased nimetasid „aeglaseks ja
magusaks surmaks”.
Selle koha all, kus toru jõudis gaasikambrini, olid needsamad nupud, mis välisuksegi juures:
punane, roheline, kollane ja valge. Need olid seal tõenäoliselt selleks, et mõõta gaasi
laskumist. Kõik oli tegelikult rangelt teaduslikult korraldatud. Isegi vanakurat poleks suutnud
seda paremini välja mõelda. Astusin uuesti gaasikambrisse, et välja uurida,
kus asus krematoorium.
Kõigepealt torkas mulle silma rulluv rauast linttransportöör. See täiuslikult konstrueeritud
aparaat keerles väsimatult ja ulatus hõõguvate ahjudeni. Naaberkambritest toodud laibad
pandi seal lautsile ja linttransportöör toimetas need ahjuni.
Selle unustamatu ja vapustava külaskäigu ajal töötasid aparaadid täie hooga ja nende
võimsus kasutati maksimaalselt ära...
Pärast seda, kui ma seda põrgut veelkord olin vaadanud, jätkasin oma sünget jalutuskäiku
masendavas vaikuses. Avasin kolmanda ruumi ukse. See oli varukamber. Sinna kuhjati laibad,
keda ei olnud võimalik samal päeval ära põletada ja keda hoiti järgmiseks päevaks. Keegi ei
suuda endale ette kujutada selle kolmanda paiga Õudust, kui ta ise ei ole seda kogenud.
Kambri paremas nurgas olid laibad, ihualasti, paljaks riisutud, ilma igasuguse respektita risti
ja põigiti üksteise peale visatud ning kummalistesse asenditesse väänatud. Paljudel olid
lõualuud ära murtud, et saaks kuldproteese välja kiskuda – rääkimata teotavatest
„läbiotsimistest”, mida laipade kallal tehti. Taheti kindel olla, et neile ei jäänud
mingisuguseid ehteid, mis pidanuks rikastama satside varakambreid...
Ma viskasin sellele häbiväärsele ja koledale kohale viimase pilgu ning lugesin ahjust seitsme
kuni kaheksa meetri kõrguseni sööstvate leekide kumal küünilist neljarealist värssi, mis oli
krematooriumi seinal.
Ei tohi iial vastikud vaglad hävitada mu keha!
Hävitagu mind puhas tuli
Alati armastasin soojust ja valgust
Seepärast mind põleta ja ära mind mata!
Viimaks avanes mulle veel üks vaatepilt, mis oli piisav saksa teadusega uhkustamiseks:
rohkem kui kilomeetri pikkuselt ja umbes poole meetri kõrguselt oli ahjudest hoolikalt
väljavõetud tuhk kokku lükatud, et väetada sellega kapsa- ja peedipõldusid! Nii lahkusid
sajad tuhanded sellesse põrgusse elusalt saabunud inimesed sealt väetisena...
Tänu minu ettevaatlikule sissetungimisele nägin nüüd kõike, mida näha tahtsin.
Selliste „pealtnägijate kirjelduste” kõrval olid gaasikambrite kohta süüdlaste ülestunnistuste
näol olemas ka täiesti selged tõendid. Pärast seda, kui Ravensbrücki komandant Suhren, tema
asetäitja Schwarzhuber ja laagriarst Treite olid tunnistanud Ravensbrücki gaasikambrite
olemasolu ja ähmaselt kirjeldanud nende funktsiooni, nad hukati või nad sooritasid enesetapu.
Mauthauseni komandant Franz Ziereis paljastas surivoodil (teda oli vigastatud kolme lasuga),
milline käsitamatu asi juhtus Linzi lähistel asuvas Hartheimi lossis: selles õuduste lossis
gaasitati 1-1,5 miljonit inimest!
Mauthauseni laagris ehitati SSi Hauptsturmführeri dr Krebsbachi korraldusel
gaasitamishoone, maskeerituna duširuumi nime all... Üks Glücksi nimeline SSi juht andis
korralduse kuulutada nõrgad vangid vaimuhaigeteks ja lämmatada nad ühes suures hoones
gaasiga. Seal hukati umbes 1-1,5 miljonit inimest. Selle koha nimi on Hartheim ja see asub 10
kilomeetrit Linzist Passau poole... (Simon Wiesenthal, KZ Mauthausen, Ibis-Verlag 1946, lk
7/8)
Ükski ajaloolane ei usu juba aastakümneid Hartheimi lossi, Ravensbrücki, Buchenwaldi ja
Dachau gaasikambrite olemasolu. Kõigi nende gaasikambrite surmatund oli 19.08.1960, kui
Müncheni Lähiajaloo Instituudi tolleaegne kaastöötaja ja hilisem direktor Martin Broszat
kirjutas ühes kirjas ajalehele Zeit:
Dachaus, Bergen-Belsenis ja Buchenwaldis ei lämmatatud juute ega teisi vange gaasiga...
Juutide massiline gaasitamine algas 1941/1942 ja see toimus eranditult mõnedes vähestes,
selle jaoks välja valitud ja
vastavate tehniliste seadeldistega varustatud kohtades, eelkõige okupeeritud Poola aladel
(aga mitte kusagil sõjaeelse Saksamaa territooriumil: Auschwitz-Birkenaus, Bugi äärses
Sobiboris, Treblinkas,
Chelmnos ja Belzecis.
Hilisem ajaloolaste „paavst” lisas mõne sõnaga, et kõik alates 1945. a riigisaksa
gaasikambrite kohta öeldu oli vale ("riigisaksa" all mõeldakse Saksa riigi territooriumi 1937.
a seisuga). Broszat ei toonud selles kirjas ega ka hiljem oma väidete kohta ühtegi tõendit. Ta
ei öelnud ka seda, miks peaksid pealtnägijate tunnistused gaasitamistest Auschwitzis ja
Sobiboris olema usutavamad kui Dachaus ja
Buchenwaldis.
Lähiajaloo Instituudi ei pannud selles suunas tegutsema mitte mingi tõearmastus, vaid lihtne
sundus. 1960. aastaks oli üles kerkinud nii palju kahtlusi riigisaksa gaasikambrite kohta, et
tervet holokaustilugu ähvardas vankumahakkamine. Seepärast otsustasid ajaloovõltsimise
keskuse, mis nimetab end „Lähiajaloo Instituudiks”, „ajaloolased” pikemalt mõtlemata ajada
piinakambrid Nõukogude armee poolt okupeeritud ja tülikate jälgijate eest blokeeritud Poola
aladele.
Ameerika uurimiskomisjon tegi 1948. a kohtunik Simpsoni ja Van Rodeni juhtimisel
kindlaks, kuidas saadi ülestunnistused riigisaksa gaasikambrite kohta: peksmised, munandite
katkipigistamine, hammaste väljalöömine jne. Paljud kaebealused hukati piinamistega
väljapressitud ülestunnistuste alusel.

                                           28. Auschwitzi vale tekkimine

New York Timesis kirjutati 27. augustil 1943. aastal Auschwitzist
järgmist:
Oswiecimi (Auschwitzi) laagris on elamistingimused eriti rasked.
Lähtuvalt oletustest on seal tapetud 58 000 inimest.
See on hämmastav, et nimetatud ohvrite arv oli realistlik ning vihje raskete töötingimuste
kohta pidas samuti paika. See oli võimatu, et liitlased ei saanud kahe aasta jooksul Saksa
suurimas koonduslaagris toimuvast midagi teada. Alles eelviimasel sõja-aastal sai legend
konkreetse kuju.
Arthur Butz seletas meisterlikult oma raamatus The Hoax of the twentieth century, kuidas
1944. a varasuvel alustati Auschwitzi propagandaga, kirjeldades Birkenaus 400 000 juudi
gaasitamist ning kuidas hiljem seda massimõrva „tõestati” võltsitud dokumentatsiooni abil.
See oli loogiline, et kõik gaasikambri-pettuse algatajad lükkasid Auschwitzi oma propaganda
keskmesse. Auschwitz oli kõige tähtsam laager, kus tänu tüüfuseepideemiale oli suremus väga
kõrge ning laager oli varustatud krematooriumitega. Birkenau oli transiitlaager itta
ümberasustavate juutide jaoks. Võimas koonduslaagrite kompleks, kõrge suremus, suurtes
kogustes kasutatav sinihappe taoline mürk Tsüklon-Bd viidi ka 40sse väliosakonda, tuhanded
sundasumisele saadetud juudid, kes saabusid Birkenausse ja mõnda aega pärast seda näiliselt
jäljetult kadunuks jäid, lisaks sellele töövõimeliste inimeste eraldamised tööks kõlbmatutest –
paremaid eeltingimusi ei võinud holokausti mütoloogid endale soovidagi.
27. jaanuaril 1945. aastal vabastati Auschwitz. Juba 2. veebruaril ilmus Pravdas pikk lugu
seal toimunud koledustest. Muuhulgas kirjutati:
Laagri idaosas asuvad statsionaarsed gaasikambrid olid ümber ehitatud. Nendele olid juurde
lisatud tornikesed ja arhitektuurilised ornamendid nii, et need nägid välja kui süütud
garaažid... Nemad (sakslased) tasandasid laagri idaosas niinimetatud „vanu hauakünkaid”,
eemaldasid ja hävitasid jäljed konveier süsteemist, kus elektrivooluga hukati üheaegselt sadu
inimesi... (tsiteeritud Historische Tatsacheni 31. numbri järgi. Pravda artiklile pööras
esimesena tähelepanu Robert Faurisson.)
Ükski ajaloolane ei ole väitnud, et gaasikambrid olid laagri idaosas (niisiis Monowitzis)
hiljem pole enam midagi kuulda olnud konveiersüsteemist, mis oli mõeldud inimeste
elektrivooluga hukkamiseks. Pravdas ei olnud võimalik lugeda ühtki sõna Auschwitzi
kompleksi lääneosas asuvate Birkenau gaasikambrite kohta! See tõendab, et pettus ei olnud
sel ajal piisavalt kooskõlastatud.
Nõukogulased teadsid lääneriikidelt saadud info põhjal, et nad peaksid Auschwitzist leidma
tõendeid miljonilise massimõrva kohta, kuid detaile lääneriigid neile ei andnud. Pärast
vabastamist laager suleti. Esmalt lubati sinna ainult mõned üksikud väljavalitud lääne
vaatlejad. põhjus oli selles, et Poolaja Nõukogude kommunistid vajasid aega oma õuduste
muuseumi sisustamiseks. See vastab umbes standardile, mis iseloomustab kommunismi
ainulaadset edu maailma ajaloos: gaasikambrid, mis ei oleks kunagi ega kuidagi saanud
eksisteerida; põletamissüvendid, mis on tervelt 60 cm sügavad, kuid sellele vaatamata
pidevalt vee all; suured kuhjad naiste juukseid, mis on eranditult ühte värvi ning mille puhul
on ilmselt tegemist kanepiga.
Pärast sõja lõppu otsisid inglased pingsalt taga Rudolf Hössi, kes pidi olema kõigi aegade
suurima kuriteo peatunnistaja. Kuid Höss oli kadunud ja elas Schleswig-Holsteinis ühes talus
Franz Langi nime all. 1946. a märtsis leidsid inglased ta pika otsimise järel lõpuks üles. Oma
raamatus Legions of Death (Arrow Books Limited, 1983, lk 235 jj) kirjeldab Inglise kirjanik
Rupert Butler, kuidas Höss oma ülestunnistused andis.
Butler toetub Inglise armee juudist seersandi Bernard Clarke'i sõnadele. Tema juhataski
esimese Auschwitzi komandandi vahistamist
ja ülekuulamist:
Höss karjus hirmust, kui nägi Inglise univormi. Clarke röökis: „Kuidas on teie nimi?” Iga
kord, kui kõlas vastus „Franz. Lang,” põrutas Clarke'i rusikas vastu vahistatu nägu.
Neljandal korral andis Höss järele ning ta reetis, kes ta oli... Vahistatu sikutati kõige
ülemiselt rnagamislavalt alla ja tal tõmmati pidžaama seljast. Ta veeti paljalt ühele
tapapingile ning Clarke 'iie näis, et löögid ja karjumine ei lõpe iialgi... Hössile visati tekk
peale ja ta lohistati Clarke "i autosse, kus seersant valas talle suure lonksu viskit kurgust alla.
Siis üritas Höss magada, aga Clarke pani talle kepi laugudele ja käsutas saksa keeles: „Hoia
oma seasilmad lahti, sa siga!”... Kolm päeva võttis aega, enne kui ta andis seostatud
ülestunnistuse.
Nüüd on Saksa rahvas juba pool sajandit koletu süüdistuse küüsis, mille järgi nad kõik juudid
kollektiivselt surma mõistsid, neid igal võimalusel külmavereliste massimõrvade abil
hävitades. Selle süüdistuse põhialuseks on piinamise tulemusel väljapressitud ülestunnistused.
Igatahes lipsasid piinajatel sisse mõningad piinlikud eksimused. Nad kas leiutasid surmalaagri
nimega „Wolzek” või lubasid selle Hössil välja mõelda, seejärel sundides teda tunnistama, et
ta külastas juba 1941. a juunis kolmteist kuud hiljem avatavat Treblinka laagrit.
Pärast oma ülestunnistust Nürnbergis saadeti Höss Poolasse. Krakovi vanglas pani ta kokku
oma eluloo, mis peaks suures ulatuses õige olema, nagu ka tema ülestähendused juutide
hukkamise kohta Auschwitzis. Me ei saa kunagi teada, kas see ennekuulmatu tegevus, mida
Höss kirjeldas gaasitamisel ja igasugustel põletusmenetlustel, oli tingitud tema kui
vangivalvuri fantaasiast või kirjeldas ta targa kaalutlemise tulemusena tehnilisi võimatusi, mis
peavad kunagi kellelegi silma torkama.
Kuigi juba Nürnbergis nimetati Auschwitzi juutide hukkamise keskuseks, oli umbes 1960.
aastani rohkem juttu Dachaust ja selle gaasikambri(te)st. Riigisaksa gaasikambrite pettust ei
olnud võimalik siiski pikalt varjata, sest selle vastu olid liiga tugevad tõendid. Sellepärast
otsustasid ajaloovõltsijad jätta gaasikambrid raudse eesriide taha. Vett vedama läinud Dachau,
Buchenwaldi jt gaasikambrite aseainena võimendasid nad ägedalt Auschwitzi propagandat.
Kuni 1990. aastani väitis Auschwitzi muuseum, et laagris olevat tapetud 4 miljonit inimest.
Põhjuseid nimetamata vähendati äkki arvu "pisut üle miljonini" ja tunnistati, et peaaegu pool
sajandit on valetatud. Loomulikult on uue arvu kohta sama vähe tõendeid nagu ka vanade
kohta; üks mõttetus asendati teisega, vähem jõhkraga.

                                 29. Hitleri tsitaadid holokausti "tõenditena"

Eksterministid kasutasid Hitleri ja teiste suurte natsitegelaste tsitaate, mis ähvardavad juute
hävitamisega, sest teised tõendid miljonite juutide mõrvamise kohta puudusid. Raamatu Mein
Kampf teise köite viimases peatükis seisab:
Kui sõja alguses ja sõja ajal oleks kordki gaasirünnaku all olnud kaksteist- või viisteist tuhat
heebrealasest rahvalaostajat sel moel nagu sõjaväljal kannatasid sajad tuhanded parimad
saksa töölised kõigist pihtidest ja kõigilt elualadelt, siis ei oleks miljoniline ohvrite arv rindel
olnud asjatu.
Tegelikult on see pahaendeline ähvardus! Nii see seos, kust on võetud eespool toodud lõik,
kui ka 12 000–15 000-line hukatavate arv näitavad, et Hitler ei pidanud soovitavaks juutide
täielikku hävitamist, vaid ainult nende marksistlike juhtide likvideerimist (kes olid tõepoolest
tihti juudid), kes tema arvamuse kohaselt olid süüdi Saksamaa lüüasaamises Esimeses
maailmasõjas (noahoobi legend).
Peaaegu igas ajalooraamatus viidatakse Hitleri kõnele 30. jaanuaril 1939, kus diktaator
kuulutas:
Kui rahvusvahelisel juudi finantskapitalil õnnestuks Euroopas ja väljaspool Euroopat veel
kord rahvad maailmasõtta tõugata, siis poleks selle tulemus enam maailma bolševiseerimine
ja seega juutluse võit, vaid juudi rassi hävitamine Euroopas.
See on selgelt hukkamisähvardus. Kuid siiski peab silmas pidama, et natside liikumise, mis
pidi algusest peale end saali- ja tänavakaklustes äärmuspahempoolsete vastu maksma panema,
sõjakas keelekasutus oli juba ammusest ajast tuntud. Sõnad „purustama” ja „hävitama” tulid
natsionaalsotsialistidel ladusalt üle huulte. Vastavaid tsitaate on küllaga kostnud ka liitlastelu
Churchill ütles päeval, mil Inglismaa kuulutas sõja Saksamaale, et sõja eesmärk olevat
"Saksamaa hävitamine". Keegi ei tuleks selle pealegi, et süüdistada Churchilli saksa rahva
füüsilises hukkamises. Sõjas on sellised verised ütlused lihtsalt tavalised.
Eksterministid mässivad end täiesti lahendamatusse vastasseisu, kui nad käsitlevad selliseid
tsitaate holokausti tõenditena. Kui neilt küsida, miks ei leidu selle genotsiidi kohta ühtegi
dokumenti ega ühtegi holokausti ohvrite massihauda, siis nad vastavad, et sakslased olevat
tahtnud seda kuritegu maailma eest varjata ning seepärast ei koostatud ühtegi dokumenti ning
kõrvaldati kõikide ohvrite laibad. Samade eksterministide sõnul olevat natside juhid oma
genotsiidiplaanidest piinlikkust tundmata tervele maailmale pasundanud!

                                                 30. Nürnbergi protsess

Holokausti kohta puuduvad igasugused tõendid: selle kohta ei leidu dokumente, laipu ega
toimepanemise riistu – ühesõnaga mitte midagi. Kuna Hitleri ütlused üksinda oleksid olnud
liiga viletsaks aluseks sellise tõsise süüdistuse jaoks, siis tegid võitjad ja hiljem nende saksa
marionetid kohtutele ülesandeks tõendite väljavõlumise gaasikambrites toimepandud
miljonitesse ulatuva genotsiidi fatamorgaana jaoks, millest ei ole järele jäänud kõige
väiksematki jälge.
Nürnbergi protsessi eesmärk oli kinnitada maailma ajaloos ainulaadset, oletatavasti sakslaste
toimepandud kuritegu kui ajaloolist fakti.
Arvatavasti ei kohkunud ka lääneriigid vahetevahel tagasi ka füüsiliste piinamiste ees (mõelge
Rudolf Hössi ja Dachau valvemeeskonna peale), kuid enamuses kasutati peenemat taktikat.
Sellal, kui holokausti käsitleti kõikumatu faktina, lasksid süüdistajad kaebealustel kõneleda
ühe või teise üksikisiku süüst. Ainult vähesed mehed olid algusest peale süüpingis ilma mingi
pääsemisvõimalusteta.
Nii pääses võllast selline tähtis tegelane nagu relvastusminister Albert Speer, kes nõustus
holokaustiga ja tunnistas üles oma kõlbelise kaassüü. Järgnevatel teisejärgulistel
natsiprotsessidel kasutasid kaebealused edukalt sellist taktikat, mille puhul aeti kogu süü
surnute või kadunud ülemuste kaela.
Nürnbergi protsessi aluspõhjaks olnud liitlaste poolt 1945. a augustis valmistatud Londoni
statuudi paragrahvi 19 järgselt ei olnud kohus seotud tõendamisreeglitega; kasutada lubati iga
tõendusmaterjali, millel oli kohtu arvates tõestusvõime. Tribunal võis süüdistusmaterjali
heaks kiita, ilma selle usaldusväärsust kontrollimata. Süüd kergendava materjali võis ta
põhjendusteta tagasi lükata. Sõnaselgelt väljendudes: süüdistusmaterjali võis oma
äranägemise järgi võltsida ja süüd kergendavat materjali suvaliselt kõrvale lükata.
Lisaks sellele ütles põhikirja 21. artikkel, et kohus ei nõua „üldtuntud faktide” juurde
tõendeid, vaid peaks neid oma ameti tõttu arvesse võtma. Kohus otsustas ise, mis oli see
"üldtuntud fakt". Järelikult oli
Icaebealuste süü juba algusest peale kindel, sest holokaust ja ülejäänud nende süüks aetavad
kuriteod olid üldtuntud faktid. Sellises olukorras võis end säästa vaevalisest põhjendamisest.
Kohtuotsused olid juba algusest peale kindlaks määratud.
Nürnbergi dokumente lugemata ei kujutata ette, milliseid juukseid püstiajavaid lollusi võitjad
kaotajate kohta esitasid. Siinkohal hämmastavate asjade kohta ainult kaks näidet, mida
Nürnbergis sakslastele ette heideti. Esimene pärineb Ameerika, teine Nõukogude
Liidu poolelt.
Vastupidiselt laialt levinud arvamusele oli sakslastel Hitleri ajal aatompomm. Nad ei
kasutanud seda aga mitte liitlaste vastu võitlemiseks, vaid üksnes juutide mõrvamiseks, nagu
järeldub järgnevast dialoogist USA süüdistaja Jacksoni ja Albert Speeri vahel:
Jackson: Teatud katseid ja uurimusi tehti ju ka aatomienergia alal, kas pole tõsi?
Speer: Kahjuks me ei jõudnud veel niikaugele, sest meie aatomiuurimise parimad jõud
emigreerusid Ameerikasse ja seetõttu toimus meil aatomiuurimises tugev tagasilöök. Me
olime ühe või kahe aasta kaugusel aatomi purustamisest.
Jackson: Mulle anti vastav aruanne katse kohta, mis viidi läbi Auschwitzi lähedal ja ma
tahaksin meelsasti teada, kas Te olete selle kohta midagi kuulnud või kas Te sellest midagi
teadsite. Selle katse eesmärk oli kiire ja mõjuvõimsa vahendi avastamine inimeste
hukkamiseks kõige kiiremal viisil, et – nii nagu seda siiani tehti – ei peaks end väsitama
mahalaskmise, gaasitamise ja põletamisega. Nagu mulle teatavaks tehti, korraldati see katse
järgmiselt: ühte väikesesse ajutisse külla, mis lühikeseks ajaks sel eesmärgil ehitati, mahutati
ära 20 000 juuti. Uue avastatud ainega tapeti need 20 000 inimest peaaegu silmapilkselt ja
veel niimoodi, et nendest ei jäänud järele mitte kõige vähematki. Plahvatus tekitas väga kõrge
temperatuuri – 400 kuni 500° C - ja see tappis inimesed nii, et nendest ei jäänud jälgegi
järele. (Der Prozess gegen die Hauptkriegsverbrecher vor dem Internationalen
Militärgerichtshof, Nürnberg, 14. November 1945 - 1. Oktober 1946, Bänd XVI, kohtuistung
21. juunil 1946)
Nõukogude süüdistajate sõnul tapsid sakslased Sachsenhauseni koonduslaagris mitte vähem
kui $40 000 vene sõjavangi järgmisel
viisil:
Väikeses ruumis oli 50 cm suurune ava. Sõjavang asetas end kuklaga ava juurde ja laskur,
kes asus augu taga, lasi tema pihta. See protseduur ei olnud aga praktiline, sest tihtipeale
laskur ei tabanud vangi. Kaheksa päeva pärast ehitati uus seadeldis. Vang pandi nagu ennegi
seina äärde; siis lasti raudplaadil aeglaselt tema pea peale libiseda. Sõjavangil jäi mulje,
nagu tahetaks tema pikkust mõõta. Raudplaadis oli polt, mis tuli lahti ja tabas vangi kuklasse.
Ta kukkus surnult põrandale. Raudplaati käsitleti pedaali abil, mis asus ruumi nurgas
(ülaltsiteeritud teos, köide VE, istung 13. veebruaril 1946).
Sellisel viisil tapetud 840 000 sõjavangi laibad põletati vastavalt süüdistusele neljas liikuvas
krematooriumis, mis olid monteeritud veoauto järelkäru külge. Kahjuks ei toodud tribunali
ette põhilisi süütõendeid: ei pedaalidega töötavat kuklapurustamise masinat, ei liikuvaid
krematooriumeid, milles võis lühikese ajajooksul ära põletada 210 000 laipa, ega ka teisi
Nürnbergis kirjeldatud loendamatuid fašistliku tehnika imesid. Kuid see-eest leidus tohutult
vannutatud tunnistajate kirjalikke selgitusi. Nende tunnistuste koostamiseks kulusid mõned
kirjutusmasinad ja palju, palju paberit.

                                   31. Lääne-Saksamaa koonduslaagriprotsessid

Tundub raskesti mõistetavana, et Saksa valitsus tänaseni „natsikurjategijate” vastu protsessib.
Põhjused selleks on järgmised:
nii nagu nõukogude okupatsioonivõim lõi Saksa Demokraatlikus Vabariigis poliitilised
struktuurid, tekkisid need Saksamaa Liitvabariigis lääneriikide okupatsiooniarmee sõdurite,
eelkõige USA
järelevalve all. Loomulikult jälgisid ameeriklased seda, et nende loodud Saksa osariigis ei
saaks hõivata juhtpositsiooni mõni isik, kes tähtsates punktides erines nende ideelisest
suunast. Hiljem paljunes poliitiline ladvik juba ise. See on hierarhilisele struktuurile üldiselt
omane suunitlus – ükski kindel ateist ega vabamõtleja ei saa Rooma katoliku
kiriku kardinaliks.
Me lähtume sellest, et Lääne-Saksamaa kantslerid, alates Adenauerist ja lõpetades
Schmidtiga, uskusid igal juhul suuremat osa holokaustiloost ja isegi kui see nii ei olnud,
hoidusid nad oma kahtluste avaldamisest. Külma sõja ajal pidi Saksa Liitvabariik USA kaitse
all seisma nõukogude ohu vastu. Kui Bonni valitsejad oleksid kahelnud holokaustis või kui
nad oleksid loobunud "sõjakurjategijate protsesside" läbiviimisest, siis oleks suures osas
sionistide poolt kontrollitav USA ajakirjandus sellele reageerinud lakkamatu saksavastase
marutulega ning ära rikkunud Bonni ja Washingtoni vahelised suhted. (Mäletatakse seda,
kuidas sionistid häbistasid mitmete aastate jooksul Kurt Waldheimi väljamõeldud
sõjakuritegude eest. Ükski lääne riigimees ei julgenud Waldheimiga kohtuda, sest neil oli
hirm saada „antisemiitlikke” mõjutusi, kuni selle katkestas Vaclav Havel, kes on julgeja aus
inimene ning erand poliitikute hulgas,)
Ühelt poolt tahtis Saksamaa Liitvabariik nende protsessidega näidata end USA
musterliitlasena ja tõestada oma demokraatlikku puhtust, teiselt poolt täitsid need protsessid
ka tähtsat sisepoliitilist ülesannet. Sellal, kui vahetpidamata tõestati natsirežiimi ainulaadset
jõhkrust, seadustati parlamentaarne demokraatia, mille iluveaks oli asjaolu, et selle
sisseviimine toimus üksnes tänu liitlaste võidule. Sellega, et iga kohtuprotsessi ajal jooksutati
lugematuid kooliklasse läbi kohtusaalide, taheti noorel põlvkonnal maha suruda igasugune
rahvustunne ja eneseväärikus ning saavutada valmisolek Bonni poliitika heakskiitmiseks, mis
nägi ette täieliku alistumise USA huvidele. Seega etendasid need protsessid saksa rahva
"ümberkasvatamisel" tähtsat osa. Need aitasid kaasa ka Bonni poolt kaitstud sõjajärgse korra
tugevdamisele, mis rajanes kahele põhimõttele:
Saksamaa kui Teise maailmasõja puhkemise ainusüüdlane ning natsirežiimi
enneolematu koledus maailmaajaloos, mis väljendus kõige selgemini holokaustis.
Kõik viitab sellele, et kohtuprotsesside eesmärk ei olnud individuaalse süü väljaselgitamine,
vaid need oli rangelt poliitilise iseloomuga.
Sellega ei taheta muidugi väita, et kõik kaebealused olid süütud. Kahtlemata oli nende hulgas
hukkajaid ja piinajaid. Kaebealuste süüküsimus oli siiski täiesti ebaoluline. Süüpingis istuvate
tegelaste vastu ei tundnud keegi huvi. Nad olid vajadusel kellegi teisega asendatavad.
See, et kohtuprotsesse ei peetud vastavalt õigusriigi põhimõtetele, nähtub juba asjaolust, et
ühelgi protsessil ei nõutud ekspertiisi teo toimepanemise riistale ega ka gaasikambrile. Selline
uuring oleks kindlaks teinud, et massiline gaasitamine on tehniliselt võimatu ja kogu
holokaust oleks kaardimajakesena kokku varisenud.
Ainsateks tõestusvahenditeks olid pealtnägijate kirjeldused. Endistest koonduslaagri vangidest
tunnistajad tundsid muidugi kaebealuste vastu viha, sest olukord koonduslaagris oli tihti ka
ilma gaasikambrite ja süstemaatiliste massimõrvadeta küllalt halb. Tunnistajatel oli
vastupandamatu kiusatus kaebealustele ette heita lisaks tegelikult toimepandud pahategudele
veel teisi, hoopis raskemaid. Karta ei olnud neil kõige vähematki, sest ühtegi tunnistajat pole
natsiprotsessidel valevandumise eest iialgi süüdi mõistetud – ka mitte Filip Müllerit, kes
tunnistas Frankfurdis Auschwitzi protsessil, et üks SSlane olevat visanud lapse keevasse
inimrasva, mis tekib krematooriumis gaasitatud laipade põletamisel. Või üks teine tunnistaja,
kes rääkis, et allohvitserid olevat gaasikambris hukkamise vaheaegadel läbi viinud
rattasõiduvõistlust. Selliste sportlike sündmuste jaoks olevat ruum hästi sobinud, sest see
olnud järsu kallakuga, et gaasiga hukatud inimeste veri saaks ära voolata.
Miks tunnistas gaasikambrite olemasolu enamus kaebealuseid või vähemalt ei eitanud neid?
Holokaust oli Lääne-Saksa natsiprotsessidel, nagu ka Nürnbergi protsessil, ajalooliselt
tõestatud fakt, mille üle ei vaieldud. Väideldi üksnes kaebealuste individuaalse osaluse üle
mõrvades. Need, kes
kaebealusena eitasid gaasikambrite olemasolu ja juutide hävitamist, seadsid end täiesti
lootusetusse olukorda ning riskeerisid oma parandamatuse tõttu eriti raske karistusega. Nii
valisid peaaegu kõik kaebealused pärast kokkulepet oma advokaatidega sellise taktika, mille
puhul nad ei eitanud gaasikambrite olemasolu, vaid enda osalust gaasitamise juures või kui
pealtnägijate kirjeldused osutusid liiga koormavateks, siis toodi vabanduseks käsu korras
tegutsemine.
Koostöövalmimad kaebealused võisid loota kergemale karistusele, isegi kui neile süüks
pandud kuriteod olid väga jubedad. 1965 aastal toimunud Belzeci protsessil mõisteti ainuke
kaebealune – Josef Oberhauser – süüdi 300 000 inimese tapmises. Ta pääses aga sellest
naeruväärselt kerge karistusega - neli aastat ja kuus kuud sunnitöövanglas, mida ta ei pidanud
täielikult ära kandma. Selle leebuse põhjuseks oli tõik, et Oberhauser keeldus kohtuistungil
igasugusest tunnistusest. See tähendas, et ta ei eitanud süüdistust ja nii sai Lääne-Saksamaa
Õigusmõistmine jälle kord võidukalt nentida, et süüdlased pole ju massimõrvasid eitanud
(Rückerl, lk 83/84). Auschwitzi protsessi ajal Frankfurdis sai kaebealune Robert Mülka, kelle
eriti elajalikud "häbiteod" olid tõestamist leidnud, karistuseks 14 aastat, mis liigse leebuse
tõttu kriitika alla sattus. Nelja kuu möödudes lasti Mülka "tervislikel põhjustel" vabaks - ta
mängis süüdistuse mängu kaasa ja tunnistas gaasikambrite olemasolu. Need, kes teisiti
talitasid, ei võinud loota leebusele. Treblinka protsessi kaebealune Kurt Franz oli trellide taga
35 aastat kuni 1993. a augustis kuulutatud amnestiani, sest ta eitas kangekaelselt ametlikku
ettekujutust Treblinkast. Tema kaaskaebealune Suchomel, kelle sõnade kohaselt juudid
„paljalt ja rivikorras gaasikambrisse marssisid”, istus ära ainult 4 aastat.
Nii mõisteti ja mõistetakse süüdi „Saksa ajaloo kõige vabamas riigis”. Kohtunik või prokurör,
kes oleks nendes tingimustes oma kahtlusi holokaustis ja gaasikambrites tahtnud avalikult
esitada, teadis väga täpselt, et tema karjäär oleks sellega lõplikult rikutud. Seepärast ei
nõustunud korralikud juristid sellistel protsessidel kohtuniku ega prokuröri kohta vastu võtma.
Ka advokaadid ei pidanud gaasikambrite olemasolu kordagi küsitavaks, vaid selle asemel
vaidlustasid nad kaitsealuste osalust mõrvade toimepanemisel.
Hiilgava käsitluse natsiprotsesside kohta leiame me Wilhelm Stäglichi raamatu Der Auschwitz
- Mythos 4. Peatükis, mis on selle suurepärase raamatu tugevaim osa. Oma teose lõpus
kommenteerib Stäglich Auschwitzi protsessi tulemusi järgmiste sõnadega:
Selline kohtuotsuse leidmise viis meenutab piinlikul moel keskaegsetel nõiaprotsessidel
kasutatud menetlust. Ka siis teatavasti ainult „oletati” tegelikku kuritegu, sest oma olemuselt
ei olnud see tõendatav. Isegi selle aja lugupeetud juristid... olid arvamusel, et „raskesti
tõestavate kuritegude” puhul võidakse kõrvale jätta andmete kogumine objektiivse olukorra
kohta, juhul kui olukord vastab nende tehtud „oletustele”. Keskaegsed kohtunikud on
kuradiga armuvahekorras olemist ja nõidade tantsuplatside tõestatavust silmas pidades
täpselt samas olukorras nagu meie 20. sajandi „valgustatud” kohtunikkond gaasikambrite
suhtes. Kohtunikud pidid seda uskuma, sest muidu oleksid nad ise tuleriidale maandunud —
mis oleks ülekantud tähenduses juhtunud kohtunikuga ka Auschwitzi protsessidel.

                                      32. Frank Walus ja Ivan Dmjanjuk

1974. aastal leidis Simon Wiesenthal, et Poola päritolu USA kodanik Frank Walus sooritas
sõja ajal sakslaste timukana juutide kallal õudsaid häbitegusid. Walus anti kohtu alla. Koguni
11 juudi tunnistajat tunnistasid vande all, et Walus tappis loomalikul viisil ühe vana naise, ühe
noore naise, mitu last ning ühe sandi. Walus, kes oli pensionieas vabrikutööline, tegi endale
60 000 dollari suuruse võla, et rahastada oma kaitsjat. Tal õnnestus lõpuks saada Saksamaalt
dokumendid, mis tõestasid, et ta polnud terve sõja jooksul kordagi Poolas viibinud, vaid
töötas ühes Baieri mõisas, kus teda "Franzlina" mäletati. Nii nurjus süüdistus. Walus oli tänu
Wiesenthalile rahaliselt laostatud, aga jäi vabaks meheks. (Allikas: Hans Peter Rullmann, Der
Fail Demjanjuk. Verlag für ganzheitliche Forschung und Kultur, 1987, samuti ka Mark
Weber, Simon Wiesenthal: Bogus Nazi Hunter, Journal of Historical Review's, Võlume Nine,
nr 4, talv 1989/90)
Ukraina päritolu USA kodaniku Ivan Demjanjuki andsid Ameerika ametivõimud Iisraelile
välja peaaegu kõiki õigusriigi põhimõtteid rikkudes. Kohtu ette viidi ta kui "Treblinka
monstrum". Vannutatud tunnistajate hulgad kirjeldasid, kuidas "Ivan Hirmus 5 ' Treblinkas
möllas. Ta tappis vana vene tanki heitgaaside abil 800 000 juuti. Ta lõikas juutidel kõrvad
peast, aga mõistagi andis need neile gaasikambris tagasi. Ta lõikas täägiga nende keha küljest
lihatükke. Ta lõikas oma saabliga rasedatel naistel enne gaasitamist kõhud lõhki. Ta raius oma
mõõgaga juudi naistel enne gaasikambrisse minekut rinnad maha. Ta lasi ja lõi maha,
pussitas, kägistas ja piitsutas juute surnuks või lasi neil aeglaselt nälga surra. Nii mõisteti
Demjanjuk surma.
Vahepeal tunnistavad Iisraeli justiitsvõimud, et ukrainlane ei olnud võib-olla tõesti kunagi
Treblinkas viibinud. Nüüd kaalutlevad nad tema süüdimõistmist Sobibori laagri
massimõrvade eest (ainuke tõendusmaterjal Demjanjuki vastu on KGB poolt võltsitud
Sobibori töötõend. See paber viitab USAs tehtud analüüsi alusel, ühele alles 60. aastatest
fotokemikaalina kasutatava aine koostisosale). Ainuke konks on selles, et suur hulk
vannutatud tunnistajad samastasid Demjanjuki Treblinka monstrumiga. See juhtum näitab
veenvalt, mida kujutavad endast sellistel protsessidel antud tunnistajate ütlused, (allikas:
Rullmann, Der Fail Demjanjuk).

                  33. Milliseid lugusid jutustavad „holokausti üleelanud” juudid?

Eva Geschichtes (Wilhelm Heyne Verlag, 1991) räägib Otto Franki kasutütar Eva Schloss,
kuidas tema ema imepärase juhuse tõttu gaasikambritest pääses. Lõik lõpeb järgmiste
sõnadega:
Sel ööl põlesid krematooriumiahjud tunde ja apelsinivärvi leegid sööstsid läbi ahjusuu
öömusta taeva poole (lk 113).
Taolisi lõike võib kohata arvukates „üleelanute jutustustes”. Krematooriumide ahjusuudest
väljasööstvad leegid lihtsalt kuuluvad holokausti juurde. Kui keegi suudaks holokausti
üleelanutele kunagi selgeks teha, et krematooriumi ahjusuudest ei söösta välja mingisuguseid
leeke!
Üks mitte eriti isuäratav legend, mida me paljudes sellistes kirjeldustes kohtame, räägib
laipade põletamisel äravoolavast ja lisakütusena kasutatavast inimrasvast.
Sonderbehandlungis kirjutab Filip Müller:
Koos oma abilise Eckhardiga laskus mõrvainsener ühte süvendisse ja märgistas põhjas ära
25–30 cm laia joone, mis jooksis pikisuunal süvendi keskel. Keskelt maad uuristades peaks
tekkima mõlemas suunas kerge kallakuga kanal, et süvendites põlevate laipade rasv saaks
kahte mahutisse ära voolata (lk 207 jj).
Krematsioonispetsialistilt võiks küsida, mida tema selle kohta arvab! See kirjeldamatu
õuduslugu leidis kajastamist ka sellises "tõsises" raamatus nagu Hilbergi Einzug (lk 1046).
Sellised näited tõestavad meile selgelt, kuidas need "üleelanute kirjeldused" tekivad: keegi
„holokausti üleelanu” imeb sulepeast välja mingi totruse ja kõik teised "üleelanud" kirjutavad
selle temalt maha.
Muidugi võib Eva Schlossi või Filip Mülleri raamat endas tõde sisaldada. Kui sellised autorid
kirjutavad rasketest töötingimustest ja õudsast hügieeniolukorrast, näljast, üksikutest
jõhkratest kohtlemistest või hukkamistest, siis võib see täiesti õige olla. Kõik lõigud
gaasikambritest ja sihipärastest hävitustegudest on igal juhul väljamõeldised.
Siinkohal ainult mõned lõigud holokausti „faktikirjeldustest”.
Elie Wiesel kirjutab Babi Järi (Nõukogude propagandistide leiutatud) veresaunast Kiievi
lähistel:
Hiljem sain ma ühe tunnistaja käest teada, et maa oli mitmeid kuid lakkamatult värisenud ja
et aeg ajalt purskasid maa seest välja veregeisrid (Paroles d'Etranger, Editions du Seuil,
1982, lk 86).
Kitty Hart kirjutas raamatus Aher ich lehe Auschwitzi massimõrvadest:
Ma olin ühe mõrva pealtnägijaks, aga mitte ühe inimese tapmisel, vaid sadade süütute
inimeste tapmisel, keda enamasti pahaaimatult suurde halli viidi. See oli hetk, mida ei saa
iialgi unustada. Väljas madala hoone najal oli redel, mis ulatus väikese luugini. Üks
SSvormis
kuju ronis kiirelt seda mööda üles. Üleval tõmbas mees endale gaasimaski pähe ja kindad
kätte, siis hoidis ta parema käega luuki lahti, võttis taskust pudeli ja puistas selle sisu, valge
pulbri, kiirelt luugist sisse, mille järel ta luugi kohe sulges. Nagu välk oli ta jälle all, viskas
redeli muru peale ja jooksis eemale, nagu oleksid kurjad vaimud teda taga ajanud. Samal
hetkel oli kuulda kohutavat möirgamist, lämbuvate inimeste meeleheitlikke karjeid... Viie kuni
kaheksa minuti möödudes olid kõik surnud (tsiteeritud Stäglichit, Auschwitz Mythos,
Grabertl979, lk 198).
Auschwitzis sai see seni keemiale täiesti tundmatu valge pulber mõnikord otsa ja seepärast
pidi SS otsima teisi hukkamismeetodeid. Seda kirjeldab härra Eugene Aroneanu oma
„faktikirjelduses”:
800–900 meetrit kohast, kus asuvad ahjud, astuvad vangid väikese, rööbastel liikuva vaguni
peale. Vagunid on Auschwitzis erineva suurusega ja võivad korraga mahutada 10–15 inimest.
Niipea, kui vagun on täis tuubitud, aetakse see kaldteel liikuma, sõites täistempol käiku sisse.
Käigu lõpus on sein ja selle taga ahjuava. Niipea, kui vagun vastu seina põrkab, avaneb see
automaatselt. Vagun läheb ümber ja paiskab elavate inimeste koorma ahju. (Aroneanu,
Camps de Concentration, Office francais d'edition, 1945, lk 182).
Vastupidiselt sellele „üleelamuste kirjeldusele” kirjeldab Zofia Kossak (Dufond de Vahime,
Seigneuf) ikkagi gaasikambreid, kuid tema järgi ei „visatud” Tsüklonit sisse, vaid Tsüklon
tungis läbi põrandas olevate aukude üles:
Kõlas kriiskav helin ja läbi põrandas olevate avade hakkas gaas kohe ülespoole tungima.
Rõdult, kust võis saada ustest täieliku ülevaate, jälgisid SSlased uudishimulikult
surmavõitlust, hirmu, hukutavate krampe. Nende julmurite jaoks oli see etendus, millest nad
kunagi ei tüdinenud... Surmavõitlus kestis 10–15 minutit... Võimsad ventilaatorid levitasid
gaasi laiali. Nüüd ilmusid gaasimaskides erikomando liikmed. Nad avasid ukse, mis oli
täpselt sissekäigu vastas ja kus oli laadimisplatvorm väikeste vagunitega. Meeskond ladus
laibad vagunile. Seda tegid nad kiiresti. Teised ootasid. Tihti juhtus, et surnud ärkasid uuesti
ellu. Selline annus gaasi tegi ainult uimaseks, see ei tapnud. Tihtipeale juhtus, et ohvrid
vagunis jälle teadvusele tulid...
Laadimisplatvorm vihises alla ja koorem tühjendati otse ahju. (Tsiteeritud R. Faurissoni,
Reponse a Pierre Vidal-Naquet, La vieille Taupe, 1982, lk 58/59).
Auschwitzis ei juhtunud ka väljaspool gaasikambreid õiged asjad:
Aeg-ajalt tulid ka SS arstid krematooriumisse, enamasti hauptsturmführer Kitt ja
obersturmführer Weber. Nendel päevadel toimus kõik nagu tapamajas. Enne hukkamisi
katsusid mõlemad arstid nagu loomakaubitsejad veel elavate meeste ja naiste reisi ning sääri,
et otsida välja "paremad tükid". Pärast mahalaskmist asetati laibad lauale. Siis lõikasid
arstid veel sooja liha tükke reitelt ja säärtelt ning viskasid need varem valmispandud
nõudesse. Äsja mahalastud inimeste musklid liigutasid end veel ja tõmblesid, raputasid
ämbreid ja panid need kõikuma. (Filip Müller, Sonderbehandlung, lk 74).
Holokausti üleelanud Jankel Wiernik taunis avalikult ukrainlaste vastuvõtmatut käitumist
Treblinkas:
Ukrainlased olid pidevalt purjus ja müüsid kõike, mida olid laagrist varastanud, et saada
rohkem raha napsu jaoks... Kui nad olid endal kõhud punni joonud ja olid täis kui tinaviled,
otsisid nad silmadega teisi meelelahutusi. Tihti valisid nad mööda marssivate paljaste naiste
seast välja ilusaimad juudi tüdrukud, vedasid need barakkidesse, vägistasid nad ja viisid
lõpuks gaasikambrite juurde (A. Donat, The death camp Treblinka, Holocaust Library, 1979,
lk 165).
Kuidas aga kõrvaldati 800 000 või rohkem Treblinka laipa, seda kirjeldavad mitmed autorid.
Siinkohal üks lõik Jean-Frangois Steineri raamatust Treblinka. Die Revolte eines
Vernichtungslagers:
Ta oli blond ja kõhn, tal oli sõbralik nägu, ta esines tagasihoidlikult. Ta tuli ühel päikeselisel
ennelõunal oma kohvrikesega surmariigi värava taha. Tema nimi oli Herbert Floss ja ta oli
laipade põletamise spetsialist...
Järgmisel päeval laoti esimene tuleriit ja Herbert Floss reetis oma saladuse: tuleriida
kokkupanemise. Ta seletas, et kõik laibad ei põle ühtlaselt. On head ja halvad laibad,
tulekindlad ja kergesti süttivad. Kunst seisnes selles, et häid laipu kasutada halbade laipade
põletamiseks. Tema uuringute järgi põlesid vanad laibad paremini kui uued, paksud paremini
kui peenikesed, naised paremini kui mehed.
Sellest võis järeldada, et ideaalsed laibad on paksude naiste vanad laibad. Herbert Floss lasi
need kõrvale panna, samuti meeste ja laste omad. Kui umbes 1000 laipa oli välja kaevatud ja
sorteeritud, mindi tuleriida juurde, kusjuures hea põlemismaterjal laoti kõige alla ja halvem
selle peale. Bensiinikanistri lükkas Floss tagasi, selle asemel lasi ta puid tuua. Tema esitus
pidi olema täiuslik. Puud pandi tuleriida resti alla väikeseks tulekoldeks, mis oli sarnane
laagrituledega. Sobiv aeg oli kätte jõudnud. Talle ulatati pidulikult tikutoos, ta kummardus,
süütas esimese tulekolde, seejärel teised. Sel ajal kui puud aegamööda tuld võtsid, läks ta oma
eripärasel kõnnakul korraldajate juurde, kes
ootasid eemal.
Leegid loitlesid üha kõrgemale ja põimusid üha enam laipadega, esialgu väikese viivitusega,
siis aga leegitseva hooga... Äkki põlesid tuleriidad ereda leegiga. Leegid tormasid
kõrgusesse, tekitasid suitsupilvi, kõlas vägev pragin, surnute näod tõmbusid valuliselt
kõveraks, liha lagunes. Põrgulik vaatemäng. Isegi SSlased olid mõni silmapilk kui kivistunud
ja jälgisid tummalt seda imet. Herbert Floss säras. Tuleriida leegitsemine oli ilusaim elamus
tema elus...
Sellist sündmust pidi tähistama. Toodi lauad, need seati üles tuleriida vastu ning sinna peale
pandi napsu-, õlle- ja veinipudelid. Päev kaldus õhtusse ja näis, nagu peegelduksid tuleriida
kõrged leegid õhtutaeval, eemal silmapiiril, kus päike tulevärgi hiilgaval paistel
loojus.
Laika märguande peale paukusid korgid ja algas enneolematu pidu. Esimene toost öeldi
füürerile. Ekskavaatoril töötajad läksid oma masinate juurde tagasi. Kui SSlased lõuates
klaase tõstsid, tundus, nagu oleks ka masinatesse elu tulnud. Järsu liigutusega sirutasid need
oma teraskäsivarred lühikeseks vibreerivaks hitlerlikuks tervituseks taeva poole. See oli
justkui signaal. Mehed tõstsid kümme korda oma kätt ja igakord kõlas "Sieg-Heil!".
Elustunud masinad vastasid masininimeste tervitusele. Ülistusest füürerile hakkas õhk
värisema. Pidu kestis seni kuni tuleriit oli ära põlenud. Pärast tooste lauldi; kõlasid metsikud
ja julmad laulud tulvil vihkamist, hirmsad laulud, laulud igavesele Saksamaale. (Steiner,
Treblinka, Gerhard Stalling Verlag, 1966, lk 294 jj)
Natside imestamapanevaid pürotehnilisi võimeid kirjeldab ka Wassilij Grossmann raamatus
Die Hölle von Treblinka (tsiteeritud Historische Tatsacheni nr 44 järgi):
Töötati päeval ja öösel Inimesed, kes võtsid osa laipade põletamisest, räägivad, et need ahjud
sarnanesid hiiglaslikele vulkaanidele, mille kohutav kuumus kõrvetas tööliste nägusid ning
leegid ulatusid 8-10 m kõrgusele... Juuli lõpus muutus kuumus lämmatavaks. Kui süvendid
avati, tõusis pulbitsev aur justkui hiigelkateldest. Kohutav hais ja ahjude kuumus tappis
kurnatud inimesed. Nad ise varisesid surnuid vedades kokku ja kukkusid ahjurestidele.
Usaldusväärne juudi päritolu holokausti üleelanu Jankel Wiernik rõõmustab meid edasiste
pikantsete detailidega:
Laipu immutati bensiiniga. See tekitas lisakulusid ja tulemus ei rahuldanud; meeste laibad
lihtsalt ei tahtnud põleda. Alati, kui taevasse ilmus lennuk, lõpetati kogu töö ja varjamaks
õhust märkamist kaeti laibad lehtedega. See oli kole vaatepilt, kõige kohutavam, mida inimese
silmad üldse näinud on. Kui põletati rasedate naiste laipasid, siis nende kõhud lõhkesid ja
looteid võis näha emaihus leegitsemas.. .Gangsterid seisavad tuhahunniku lähedal ja
vappuvad saatanlikes naerukrampides. Nende näod säravad tõeliselt saatanlikust rõõmust.
Sündmuse auks löövad nad klaase kokku, söövad, naljatlevad ja teevad tule ääres
soojendades endal olemise mugavaks (Donat, The death camp Treblinka, lk 170/171).
Sakslased ja ukrainlased otsisid lõõgastust muusikast, et Treblinkas pingeseisundist kergemini
üle saada. Holokausti ekspert Rachel Auerbach jutustab:
Monotoonse hukkamise ilustamiseks moodustasid sakslased Treblinkas juutidest orkestri... Sel
oli kaks eesmärki: esiteks kostsid selle helid valjemini kui gaasikambrite juurde aetavate
inimeste karjumine ja halisemine ning teiseks hoolitses see kahest muusikat armastavast
rahvusest - sakslastest ja ukrainlastest koosneva laagrimeeskonna muusikalise meelelahutuse
eest (Donat, lk 44).
Kuidas aga toimusid massimõrvad Sobiboris, selle uuris välja Alexander Pechersky raamatus
Die Revolte von Sobibor.
Esimesel silmapilgul tundus, nagu astuks täiesti normaalsesse duširuumi: sooja ja külma vee
kraanid, kraanikausid... Kui kõik olid sisenenud, prantsatasid uksed kõva pauguga kinni.
Laeaukudest valgus spiraalikujuliselt välja raske, mustjas ollus... (tsiteeritud Mattognod, The
Myth ofthe Extermination ofthe Jews).
Tänaste "ajaloolaste" teadmiste kohaselt ei mõrvatud Sobiboris 250 000 inimest allavalguva
spiraalikujulise mustja ollusega, vaid mootori heitgaasidega. Jälle asendati üks mõttetus
teisega.
Meile heidetakse ette, et me olevat ühekülgselt esitanud ainult väheusutavaid lõike? Osundage
siis kasvõi üht usutavat pealtnägija kirjeldust gaasitamise kohta, ühtainukestki!

                                          34. Kus on kadunud miljonid?

Revisionistid peavad endalt muidugi küsima "kadunud" juutide kohta, kui neid ei gaasitatud
ning püüdma hinnata juutidest sõja- ja tagakiusamiste ohvrite arvu Hitleri võimupiirkonnas.
Kes siinkohal täpseid arve loodab näha, see pettub, sest neid on võimatu tuua. Peale selle, et
poliitilised keelud takistavad vaba uurimist, raskendavad lugematud takistused igasugust
uuringut juudi rahvusest elanike statistiliste andmete kohta; küsimus on selles, keda juudiks
pidada (tänapäeval, assimilatsiooni ja segaabielude ajastul on vaevalt veel võimalik teha vahet
juudi ja mittejuudi vahel); fakt on see, et USA oma juudi elanikkonda ei loenda. Üldteada on
ka nõukogude ja sionistliku statistika mitteusaldatavus. Järelikult peab leppima
oletustega.
Kõige tähtsam demograafiline uuring juutide saatuse kohta Teises maailmasõjas pärineb
Ameerika sakslaselt Walter Sanningilt. Oma teedrajavas teoses The Dissolution of Eastern
European Jewry (saksa keeles pealkirjaga Die Auflösung, saadav Grabert-Verlagis) toimib
Sanning järgnevalt: ta toetub eranditult juudi ja liitlaste allikatele ning tunnistab saksa
tõendusmaterjali vastuvõetavaks ainult sellisel juhul, kui see on tõestatavalt pärit
natsionaalsotsialistide vastaste poolelt. Meie teeme siinkohal Sanningi uurimustest
lühikokkuvõtte võtmemaade Poola ja NSVLi kohta. Kes huvitub teiste maade detailidest ja
statistikast, peab seda ise eelmainitud raamatust uurima.
Tihti räägitakse 1939. aastal Poolas elanud umbes 3,5 miljonist juudist. Selle arvuni jõutakse
siis, kui pärast viimast rahvaloendust 1931. aastal, mille käigus loendati 3,1 miljonit juuti,
arvestatakse täiesti ebareaalselt kõrge juutide iibega ja eiratakse nende massilist väljarännet.
Ajavahemikus 1931-1939 rändasid sajad tuhanded juudid majandusliku viletsuse ja üha
agressiivsema antisemitismi pärast Poolast välja. Isegi Müncheni Lähiajaloo Instituut arvestab
30. aastalätel igal aastal umbes 100 000 juudi emigrandiga. Seega ei saanud 1939. aastal
Poolas elada rohkem kui 2,7 miljonit juuti (Sanningi arvestuste kohaselt 2,633 miljonit).
Nendest juutidest elas valdav osa 1939. a septembris NSVLi poolt okupeeritud aladel. Kui
Hitler ja Stalin Poola ära jagasid, põgenesid lisaks sajad tuhanded juudid läänest itta.
Saksamaa poolt annekteeritud Lääne- ja Kesk-Poolas, mis kindralkubermanguks nimetatuna
oli samuti Saksa võimu all, jäi järgi võib-olla üks miljon juuti (Sanningi järgi vähem kui 800
000!). Saksa kontrolli alla jäänud juudid koondati getodesse ja nad pidid kogu aeg arvestama
sunnitööle saatmisega. Nende saatus oli ka ilma massimõrvade ja gaasikambriteta küllalt halb.
Taudid ja nälg nõudsid getodes kümneid tuhandeid ohvreid.
Kui Saksa väed 1941. a juunis Nõukogude Liitu marssisid, evakueeriti suurem osa juute,
ametlike Nõukogude andmete järgi 80% , kes hajutati üle terve hiigelsuure riigi. See kehtis ka
Poola juutide kohta, kes elasid 1939. aastast alates Stalini piitsa all. Nõukogude juutidest
sattus Saksa võimupiirkonda mitte oluliselt rohkem kui kolmveerand miljonit. Sõda,
Einsatzgruppe'de veresaunad ja kohalike elanike poolt toimepandud pogrommid tekitasid
suuri inimkaotusi, kuid suur enamus juute elas need üle.
1942. aastast alates hakkasid sakslased saatma juute kõikidest nende ülemvõimu all olnud
maadest vallutatud aladele itta. See oligi nn juudiküsimuse lõpplahendus. Ümberasustatud
juudid paigutati getodesse. Nende sundasumisele saadetud inimeste saatust on veel väga vähe
uuritud. Kuna see ümberasustamine oli vastuolus müüdiga, siis on võitjariigid sellega seotud
dokumendid kahtlemata hävitanud või lasknud ära kaduda. Sundasumiselt tagasipöördunud
"üleelanute kirjeldused" ei olnud teretulnud, sest need tegid naeruväärseks legendi euroopa
juutluse lõpust surmalaagrites. Ka eksterministid tunnistavad juutide massilist Venemaale
saatmist. Gerald Reitlinger tegeleb sellega võrdlemisi põhjalikult oma Endlösungis.
Holokausti loendamatute imede hulka kuulub see, et natsid saatsid veel pärast juutluse lõpliku
hävitamise otsuse langetamist neid ikka veel massiliselt, kuuest täistuuridel töötavast
surmalaagrist mööda minnes Venemaale, kuhu nad ka elama asustati.
Asumisele saadetute arvu ei ole võimalik kindlaks teha. SSi statistiku Richard Korherri järgi
oli see arv kuni 1943. a märtsini 1,873 miljonit. Korherri auranne ei ole tingimata
usaldusväärne.
Raamatus Die zweite babylonische Gefangenschaft tegeleb Steffen Werner juutide
Valgevenesse asundamisega. Kuigi seda raamatut peab lugema ettevaatusega, selgub tõend
tõendi järel, et märkimisväärne arv juute saadeti Valgevene idaossa ja nad jäid pärast sõja
lõppu sinna. NSVLi saadetud Poola juutidest jäid kindlasti väga paljud sinna vabatahtlikult,
sest nad olid Poolas kaotanud kogu oma varanduse ja neil polnud seal enam midagi järel.
Pealegi järgis Nõukogude valitsus sellal veel rõhutatult juudisõbralikku poliitikat. See muutus
alles veidi enne Stalini surma. See ei ole tõenäoline, et nimetamisväärne hulk Lääne- ja Kesk-
Euroopa juute jäi vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Kas kedagi hoiti kinni seal nende tahte
vastaselt? Kui paljud said surma, kui paljud pöördusid koju tagasi ja rändasid sealt kohe jälle
edasi? Mis juhtus näiteks tuhandete Hollandi juutidega, keda saadeti Birkenau ja Sobibori
kaudu Venemaale sundasumisele? Palju ebaselgeid küsimusi! Nüüd peaaegu pool sajandit
pärast sõja lõppu oleks aeg maha matta gaasikambri-nürimeelsus, teha lõpp riiklikult
pealesunnitud teesklemisele, valele ja võltsimisele. Selle asemel, et anda kohtu alla selline
tõsine uurija nagu Faurisson, ära keelata Leuchteri ekspertiisi taolised täppisteaduslikud
uuringud ja panna Stäglichi raamat Auschwitz-Mythos keelatud kirjanduse nimestikku, oleks
aeg avada arhiivid ja edendada tõsist ajaloouurimist.

                                                        35. Lahendus

Pärast sõda kolisid sajad tuhanded juudid lühikese aja jooksul Palestiinasse, USAsse ja
mitmesse teise riiki. Üks Sanningu raamatu paeluvamaid tahke on väljarändamislaine
kirjeldamine. Sanning näitab, milliste seiklustega paljud juudid oma uuele kodumaale jõudsid.
Mõned randusid enne oma tegeliku eesmärgi saavutamist Küprosel või Pärsias, teised
peatusid aastaid Marokos või Tuneesias. Kõiki andmeid kinnitavad ametlikud
rahvastikustatistikad ja ka juudi autorite tsitaadid.
Sanning arvutab välja, et sakslaste okupeeritud aladel NSVLis ulatusid juutide kaotused 130
000ni ning Euroopa riikides kusagil üle 300 000. Ta viitab sellele, et tegelik ohvrite hulk võib
olla nii oluliselt madalam kui ka mõnesaja tuhande võrra kõrgem. Meile tundub teine variant
palju tõenäolisem kui esimene. See on küll ülimalt ebatõenäoline, ent välistamata
loendamatuid küsitavusi, võisid juudi rahva inimkaotused Saksa võimupiirkonnas olla
ümmarguselt ühe miljoni ümber – sellest arvust lähtus kunagi revisionistlik pioneer Rassinier.

                                                    36. Kuus miljonit

Müütiline arv kuuest miljonist tapetud juudist ilmus sionistide propagandasse juba 1942.
aastal! 1942. aasta 9. mail kuulutas Nahum Goldmann, hilisem Juudi Maailmakongressi
president, et Hitleri võimupiirkonnas olevast kaheksast miljonist juudist elaksid sõja üle ainult
kaks kuni kolm miljonit. Hiljem moonutati kõiki rahvastikustatistikaid seni, kuni oli
saavutatud kasvõi ligilähedanegi soovitud arv. Ajaloovõltsijad toimivad aga järgmiselt:
nad võtavad enamasti ainult Saksamaa ja Austria puhul arvesse tohutut sõjaeelset väljarännet;
nad eiravad küllalt arvukat juutide emigreerumist veel sõja ajal;
nad lähtuvad esimestest sõjajärgsetest loendustest, mis toimusid 1946. või 1947. aastal, seega
pärast sadade tuhandete juutide väljarännet väljaspool Euroopat asuvatesse piirkondadesse;
nad ei võtnud arvesse nõukogude allikates vastuvaidlematult tõestatud massilist Nõukogude
juutide evakueerimist pärast sakslaste sissemarssi ja nad vaikisid maha suure osa Poola
juutide põgenemise NSVLi;
kõik juudid, kes olid Saksamaalt Vene aladele asustatuna sinna püsivalt elama jäänud,
tunnistati mõrvatuteks. Holokausti ohvrite hulka kuuluvad ka stalinistlikele sundasumistele
saadetud ja Nõukogude töölaagrites hukkunud juudid, samuti sõjas langenud juudi rahvusest
lääneliitlaste sõdurid;
eksterministid ei taha nõustuda sellise teravmeelsusega nagu noorte inimeste massilise
väljarände tagajärjel tekkiv
negatiivne iive. Me selgitame kahe juhtumi näitel, kuidas ajaloovõltsijad töötavad. Esimene
näide: üks Poola juut emigreerub 30. aastatel Prantsusmaale nagu tema kümned tuhanded
usukaaslased.
1942. aastal ta vahistatakse ja saadetakse koonduslaagrisse. Sionistliku õpetlase Serge
Klarsfeldi arvestuste kohaselt saadeti Saksa okupatsiooni ajal sundasumisele 75 721 Prantsuse
juuti. Rohkem kui kaks kolmandikku nendest olid välisriigi passidega, sest Petain suhtus
põhimõtteliselt eitavalt Prantsuse kodanike sundasumisele saatmisse. Selleks, et
sundasumisele saadetute hulgas võimalikult suurt suremust näidata, tunnistab Klarsfeld oma
raamatus Memorial de la deportation des juifs de France surnuks kõik, kes 1945. a lõpuks ei
olnud ennast sõjaveteranide ministeeriumis registreerinud. Selline registreerimine ei olnud
aga üldse kohustuslik! Lisaks sellele emigreerusid paljud Prantsusmaale naasnud mõne teise
riigi kodakondsusega juudid Palestiinasse, Ameerikasse või kuhugi mujale.
Oletame, et meie näites toodud juut emigreerus 1945. aastal pärast töölaagrist
tagasipöördumist Lõuna-Ameerikasse. Holokausti statistikas esineb ta kahel korral. Esiteks
kuulub ta nende juutide hulka, kes viimase Poola rahvaloenduse ajal 1931. aastal veel Poolas
elasid, pärast sõda aga enam mitte. Järelikult oli ta gaasitatud. Teiseks ei registreerinud ta end
1945. a detsembri lõpuni sõjaveteranide ministeeriumis. Seega oli ta üks gaasiga lämmatatud
Prantsuse juutidest. Seega kaks surnut holokausti statistikas jälle rohkem!
Teine näide: 1942. aastal vahistavad natsid ühe juudi perekonna, keda nimetagem
Süssmannideks. Mees saadetakse laagrisse sunnitööle, naine asub kahe lapsega elama getosse,
kus ta alustab uut kooselu. Pärast sõja lõppu emigreerub naine koos oma kahe lapse ja uue
partneriga Iisraeli ning abiellub seal. Oma esimese abikaasa kuulutab ta teadmata kadunuks ja
too kantakse holokausti statistikasse. Tegelikkuses kolis ta endine abikaasa 1945. aastal
Ameerikasse, kus ta laseb oma naise ja lapsed surnutena registreerida. Kui aga kellelgi peaks
hiljem tulema mõte USAs Jakob Süssmanni otsida, siis oleks see asjatu ettevõtmine, sest
Jakob Süssmanni ei ole enam olemas. Surmakuu lutus saksakeelsest New Yorki juudi
ajalehest Aufbau 19. märtsil 1982: „14. märtsil 1942 lahkus äkki meie armastatud ja hea isa, äi
ja vanaisa James Sweetman (Süssmann), endine Danzig...”.
Historische Tatsachen (nr 52) toob esile teisi Aufbaust võetud näiteid selliste nimemuutuste
kohta: Königsbergerist saab King, Oppenheimerist Oppen, Malschist Maier, Heilbergist
Hilbrun. Mohrenwitzist Moore, Günzburgerist Gunby. Perekond Süssmann varustas
holokausti statistikat nelja nimega, kuigi kõik neli jäid sõjas ellu.

             37. Võti demograafilise küsimuse lahendamiseks peitub Nõukogude Liidus

1939. a alguses läbiviidud rahvaloenduse ajal elas Nõukogude Liidus üle 3 miljoni juudi. Juba
sellel ajahetkel ei saanud juttugi olla antud rahvusrühma loomulikust juurdekasvust juudi
vähemuse äärmiselt madala sündimuse ning ka kasvavate assimileerumistendentside tõttu.
Esimene sõjajärgne rahvaloendus andis nõukogude juutide arvuks küll ainult 2,267 miljonit,
kuid enamus sioniste on ühel meelel, et see arv oli reaalsusest väga kaugel. Sel ajal NSVLis
juba väljakujunenud antisionistliku õhkkonna tõttu pidid end juudiks tunnistanud arvestama
sekeldustega. Seetõttu ei tunnistanud paljud juudid end enam juutideks,
vaid venelasteks, ukrainlasteks jt. Nõukogude rahvaloendusel võis igaüks nimetada selle
rahvuse, mille hulka kuuluvaks ta end pidas.
Veel pärast nõukogude juutide massilise väljarände algust Iisraeli ja USAsse arvestasid juudi
ja Iisraeli allikad 4 miljoni Nõukogude juudiga. 1. juulil 1990 kirjutas New York Post:
Varem arvati, et NSVLis elas 2–3 miljonit juuti. Tänu paranenud diplomaatilistele suhetele
võisid vabalt Nõukogude Liitu reisida Iisraeli erisaadikud, kes teatavad, et tegelik nõukogude
juutide arv on üle 5 miljoni.
Kui see arv on õige, siis pidi 60. aastate lõpus enne emigratsioonilaine algust NSVLis elama
umbes 6 miljonit juuti ehk statistiliselt vaadatuna umbes 3 miljonit "üleliia". See tõestab
selgelt, et Nõukogude Liit neelas alla suurema osa Poola "gaasitatud" juutidest nagu ka palju
juute teistest Euroopa riikidest (eelkõige Rumeeniast ja
Baltikumist).
Ajaloo võltsijate matemaatilisi võlukunste võib jälgida 1991. aastal Wolfgang Benzi poolt
avaldatud kogumikus Dimension des Völkermordes ilmunud Gert Robeli artiklis NSVList.
Vastavalt Robelile oli NSVLis enne Saksa-Nõukogude sõja algust üle 5 miljoni juudi, mis
vastab igati Sanningu väljaarvutatud arvule. Robeli järgi olevat sakslased maha tapnud 2,8
miljonit Nõukogude juuti.
Sõja ajal suri vähemalt 12% Nõukogude elanikkonnast ning seda peamiselt Stalini massiliste
evakueerimiste ja põletatud maa taktika tõttu. Pole ühtegi ilmset põhjust, miks pidi juutidest
sõjaohvrite arv protsentuaalselt väiksem olema. Seega 2,3 miljonist juudist, keda Robeli järgi
saksa massimõrvade käigus ei tapetud, pidi hukkuma veel lisaks 280 000 (pigem veelgi
rohkem) teiste sõjast tingitud põhjuste tagajärjel. 1945. aastal võis niisiis härra Robelit
järgides Nõukogude Liidus elada maksimaalselt 2,02 miljonit juuti (pigem palju vähem).
Kuidas sai nende arv 60. aastate lõpus kolmekordistada, arvestades madalat sündimust ja
tugevaid assimileerumistendentse? Meedia kuulutas Benzi kahtlase paberikuhja muidugi
teaduslikuks meistritööks.

                                            38. Üksikisikute saatused

Paljude üksikisikute saatused näitavad, et koonduslaagrites oli epideemiatest ja
majanduslikust kitsikusest tingitud küll loendamatu hulk surmajuhtumeid, kuid seal ei
teostatud kavakindlat hävitamist. Primo Levi liitus partisanidega pärast Itaalia okupeerimist
sakslaste poolt. Ta vangistati ja ta tunnistas end avalikult juudiks. Natsid saatsid ta Auschwitzi
sunnitööle. Ta jäi elama ja pärast vabastamist kirjutas raamatu Se questo é un uomo.
Austria juudil ja vasaksotsialistil Benedikt Kautskyl oleks klishee järgi surm olnud
kahekordselt kindel. Ta veetis seitse aastat laagrites: Dachaus, Buchenwaldis, Auschwitzis ja
veelkord Buchenwaldis. Pärast sõda kirjutas ta raamatu Teufel und Verdammte. Tema ema
suri 1944. aastal Birkenaus 80aastaselt. See on häbiasi, et ka nii vanasid inimesi üldse vangi
pandi. Kuid siiski ei olnud siin tuvastatav hävitamistahe. Proua Kautsky eest hoolitsesid
arstid. Jääb teadmata, kas ta oleks viimase sõjatalve kohutavaid tingimusi arvestades
vabaduses kauem elanud.
Otto Frank ning tema tütred Anne ja Margot jäid Auschwitzis elama. Anne ja Margot saadeti
sundasumisele Belsenisse, kus nad 1945. a alguses surid, arvatavasti tähnilisse tüüfusesse.
Otto Frank suri vana mehena Šveitsis.
Raamatus Das jüdische Paradox (Europ. Verlagsanstalt, 1978, lk 263) kirjutab Juudi
Maailmakongressi kauaaegne president Nahum Goldmann nii:
Aga 1945. aastal oli koonduslaagris 600 000 ellujäänud juuti, keda ükski maa ei tahtnud
vastu võtta.
Kui natsid tahtsid juute täielikult likvideerida, kuidas said siis 600 000 juuti Saksa laagrites
ellu jääda? Natsidel oli ju Wannsee Konverentsist alates kuni sõja lõpuni 3 aastat ja 3 kuud
aega oma hävitustöö lõpuni viia!
Viskame pilgu väljapaistvate juutide pikale nimekirjale, kes jäid ellu Auschwitzis või teistes
Saksa laagrites ja vanglates! Me leiame sealt paljude teiste hulgast:
Léon Blum, Rahvarinde Valitsuse juht ennesõjaaegsel Prantsusmaal,
Simone Veil, hiljem Euroopa Parlamendi president, Henri Krasucki, hiljem Prantsuse
Ametiühingu CGT teine mees, Marie-Claude Vaillant-Couturier, hiljem Prantsusmaa
Kommunistliku Partei Keskkomitee liige,
Jozef Cyrankiewicz, hilisem Poola peaminister,
Dov Shilanski ja Sheevach Weiss, endine ja preagune Iisraeli
Parlamendi esimees,
Georges Charpak, Nobeli preemia laureaat füüsikas 1992,
Roman Polanski, filmirežissöör (Rosemary's Baby),
Leo Baeck, tähtis rabi ja filosoof,
Ernest Mandel, juhtiv trotskistlik 7 mõtleja,
Jean Amery, filosoof,
Samuel Pisar, Prantsuse kirjanik,
Jurek Becker, Saksa kirjanik,
Erik Blumenfeld, Kristlik-Demokraatliku Ühenduse (CDU) poliitik,
Hermann Axen, Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (SED) poliitik,
Paul Celan, lüürik (Der Tod ist ein Meister aus Deutschland),
Simon Wiesenthal, "natsijahtija",
Ephraim Kishon, satiirik,
Heinz Galinski ja Ignatz Bubis, Saksa Juutide Kesknõukogu esimees,
Georges Wellers ja Schmul Krakowski, mõlemad kogumiku Nationalsozialistische
Massentötungen durch Giftgas kaasautorid,
ja Elie Wiesel.
1945. a jaanuaris haigestus Auschwitzi vang Elie jalahaigusesse. Seega oli ta töövõimetu ja
järelikult surmale määratud. Kuid ei, ta saadeti haiglasse ning sai arstiabi. Vahepeal lähenes
Punaarmee. Vangidele teatati, et terved viiakse ära, aga haiged võivad jääda, kui nad tahavad.
Elie ja ta isa kuulusid haigete hulka. Ja millise valiku nad kahekesi tegid? Kas nad jäid sinna
ja ootasid vabastajaid? Ei, nad liitusid vabatahtlikult sakslastega - nende sakslastega, kes Elie
silmade all heitsid imikuid tulle ja lükkasid täiskasvanuid juute teise, suuremasse
tulekoldesse, kus nad tunde leekides virelesid! Seda võite ta
7 trotskism – 20. saj tekkinud kommunistliku liikumise vool, mille ideoloog Pooldas pidevat
revolutsiooni ega toetanud sotsialismi ülesehitamist ainult ühes riigis.
lähemalt uurida raamatust La Nuit või saksakeelsest, Curt Meyer-Clasoni võltsitud
versioonist Die Nacht zu begraben, Elischa.
Hitleri eesmärk oli juutide täielik hävitamine. Wannsee konverentsil otsustati juutlusele lõpp
teha. Seda tuubitakse koolis pähe meie lastele. Kui ajalooõpetajatel ja ajalooraamatutel oleks
õigus, siis ei oleks 1945. a mais ükski 600 000 endisest koonduslaagri vangist elus olnud,
äärmisel juhul 600, pigem vähem. Kolmas Reich oli äärmiselt tõhus politseinik.
Iga selles riigis "ellujäänu" küll kinnitab, et nad pääsesid eluga ainult läbi ime, kuid imed
surmakonveieril ei ole enam imed. Sellised inimesed nagu Wiesel ja Wiesenthal ei ole
holokausti peatunnistajad, vaid nad on elavad tõendid selle kohta, et holokausti ei olnud
olemas.

                                    39. Steinbergide perekonna kokkutulek

24. novembril 1978. aastal kirjutati State Time'is (Baton Rõuge, Lousiana, USA):
Kord elasid Steinbergid ühes väikeses juudi külas Poolas. See oli enne Hitleri surmalaagreid.
Üks suur grupp - üle 200 ellujäänu ja nende järeltulijad - tuli välja ideega võtta üheskoos osa
ühest erilisest neljapäevasest peost, mis sobivalt algas tänupühade ajal ("Thanksgiving
Day"). Neljapäeval tulid sugulased Kanadast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Argentiinast,
Kolumbiast, Iisraelist ja vähemalt 13st USA linnast. "See on uskumatu," ütles Iris Krasnow
Chicagost. "Siin on ühendatud viis põlvkondai, alates kolmekuisest väikelapsest kuni
kaheksakümneaastasteni. Inimesed nutavad suurest õnnest ja kogevad suurepärast silmapilku.
See on peaaegu nagu Teise maailmasõja põgenike kokkutulek." Sam Klaparda Tel Avivist oli
keeletu, kui ta nägi Los Angelese rahvusvahelisel lennuväljal asuva hotell Marrioti salongis
aukartustäratavat perekonna sugupuud. "See on suurejooneline, millised sugulased mul on, "
ütles ta...Iris Krasnowi ema Helenele, kes emigreerus Poolast Prantsusmaale ja sealt edasi
USAsse, kujutas see kokkutulek rõõmustavat sündmust. "Ma ei suuda
seda uskuda, et nii paljud elasid holokausti üle. Siin on nii palju elu -uus põlvkond. See on
suurepärane. Kui Hitler seda teaks, pööraks ta hauas teist külge." (Tsiteeritud Serge Thioni,
Verite historique ou verite politique?, La Vieille Taupe, 1980, lk 325/326).
Nendest sadadest, keda Steinbergid ei suutnud üles leida, on kindlasti paljud saksa ülemvõimu
all hukkunud. Paljud teised elavad, nagu ülesleitud sugulasedki, laialipillutatuna
kõikvõimalikes riikides üle terve läänemaailma, Iisraelist USA ja Argentiinani välja. Veel
rohkem elab neid kusagil mõõtmatutel Venemaa avarustel või on nad seal loomulikku surma
surnud.

                        40. Ümberkasvatajatele ei piisanud ühest holokaustist

Ümberkasvatajatele ei olnud väljamõeldis 6 miljoni juudi genotsiidi kohta veel piisav. Niisiis
leiutasid nad veel genotsiidi 500 000 mustlase suhtes. Sellest kirjutab Sebastian Haffner
kriitikute poolt ülistatud
raamatus:
Alates 1941. aastast tapeti Ida-Euroopa okupeeritud aladel elavaid mustlasi niisama
korrapäraselt kui seal elavaid juute. Seda massimõrva ei ole...ka hiljem üksikasjalikult
uuritud. Sellest ei räägitud palju siis, kui see toimus ja ka praegusel ajal teatakse sellest
üksnes seda, et see leidis aset (Anmerkungen zu Hitler, Fischer Taschenbuch Verlag, 1981,
lk 130).
Mingeid tõendeid mustlaste genotsiidi suhtes ei ole, aga ikkagi teatakse, et see toimus!
Historische Tatsacheni 23. numbris tegeleb Udo Walendi põhjalikult kujuteldava mustlaste
holokaustiga. Enesestmõistetavalt keelas nimetatud trükise, nagu ka rida teisi, ära "Saksa
ajaloo kõige vabama riigi" tsensuur, kuigi Walendi puhul ei olnud võimalik tõestada ühtegi
valet lauset. "Ükski raamat ei jäädvusta nende kannatusi, ükski monograafia ei kirjelda nende
teed gaasikambritesse ja Kolmanda Riigi hukkamisüksuste ette," kahetseb Spiegel (nr
10/1979) igasuguse materjali puudumist 500 000 mustlase massimõrva kohta.
See ei pane meid mingil moel imestama, sest nimetatud genotsiid leidis aset ainult
ümberkasvatajate ja ajaloovõltsijate haiges fantaasias.

                      41. Robert Faurissoni arvamus holokausti legendi kohta

Esialgu on mõistetamatu, et demokraatlik süsteem kaitseb tsensuuri ja terroriga nii hirmsat
legendi, nagu seda on miljonite süütute inimeste gaasitamine. Esmapilgul tundub veel
mõistetamatum, et kõige visamalt klammerduvad õudsa müüdi külge just need, kellele peaks
sajandipettuse lõpp tähendama vabanemist õudusunenäost, nimelt juudid ja sakslased.
Valet hoitakse elus kogu jõuga, sest ajaloolise tõe läbimurre tähendaks väga paljudele
ülimõjukatele isikutele hirmsat ja parandamatut katastroofi.
Robert Faurisson, kes aitas võib-olla rohkem kui keegi teine (ilma temata poleks ilmunud
Leuchteri ekspertiisi) kaasa inimkonna ajaloo suurima pettuse paljastamisele, koostas
kuuekümnest sõnast koosnevad teesid, mille hilisem saksakeelse tõlke laiendatud teisend
kõlab järgmiselt:
Oletatavad natside gaasikambrid ja oletatav genotsiid juutide suhtes on üks ja seesama
ajaloopettus, mida kasutatakse tohutuks poliitiliseks ja majanduslikuks väljapressimiseks.
Peamised valest kasusaajad on Iisrael ja rahvusvaheline sionism. Peamised ohvrid on saksa
rahvas – mitte aga selle juhtiv kiht! –, eranditult kõik palestiinlased ja lõpuks juutide noor
põlvkond, keda holokaustiusu abiga suletakse üha enam psühholoogilisse ja moraalsesse
getosse.

                            42. „Kuidas jutuvestmisega miljoneid teenitakse?”

Alates 1952. aastast on Saksamaa Liitvabariik ajakirja Spiegel 18/1992 andmete kohaselt
Iisraelile, sionistlikele organisatsioonidele
ka juudi rahvusest üksikisikutele maksnud 85,4 miljardit marka. Väike osa sellest summast
läks endistele koonduslaagrivangidele ning nende summade moraalne õigustus on
vaieldamatu. Peamine osa rahast maksti trahviks väljamõeldud gaasikambrite eest riigile,
mida ei olnud oletatava genotsiidi ajal veel olemaski. Nahum Goldmann kirjutab raamatus
Das jüdische Paradox (lk 171):
Ilma sakslaste heastamistegudeta, mis algasid esimese kümne aasta jooksul pärast Iisraeli
riigi loomist, ei oleks riigil pooltki tema tänasest infrastruktuurist: kõik rongid ja laevad, kõik
energeetikarajatised ja ka suurem osa tööstusest on Saksa päritolu.
Pole ime, et Goldmann teises kohas (lk 180) kavalalt muheleb:
Ma tahan Teile nüüd rääkida kahest episoodist, mis kuuluvad peatükki „Kuidas
jutuvestmisega miljoneid teenitakse”...
Peale selle on holokaust Iisraeli jaoks äraproovitud vahend endale USA tingimusteta toetuse
tagamiseks. Selle poliitika leinajad on
palestiinlased.
Nad on Holokausti-Mooloki peaohvrid ja elavad sionistide leiutatud gaasikambrite
tulemusena suuremalt jaolt aastakümneid viletsates põgenikelaagrites. Lõpuks kasutavad
Iisraeli riik ning rahvusvahelised sionistlikud organisatsioonid holokausti selleks, et hoida
kõikide maade juute pidevas hüsteerias ja jälitusmaanias ning neid sel viisil tugevasti kokku
liita. Põhimõtteliselt leidub veel ainult üks side, mis hoiab koos kõiki maailma juute, askenaze
ja sephardime, jumalakartlikke ja ateiste, vasak- ja parempoolseid: hirmuäratav holokausti-
trauma ja raevukas kindlameelsus ennast mitte iialgi enam lamba kombel tapapingile viia
lasta. Nii sai holokaustist religiooni aseaine, mida võib uskuda ka kõige ilmalikuma
mõtlemisega juudi agnostik. Auschwitzi gaasikambrid said juutidele kõige pühamaks hauaks
maailmas.
Kuid isegi see ei ole peamine põhjus, miks seda valet Iisraeli ja sionistlikust vaatenurgast
vaadatuna peab iga hinna eest säilitama. Sellel päeval, kui pettus tuleb avalikuks, algab
Iisraelis ja kõikidel juutidel kogu maailmas uus ajastu. Juudid, nagu ka sakslased (ja
austerlased), küsivad oma juhtidelt: miks te meile päevast päeva valetasite? Seda usalduse
kaotust, mis tabab seeläbi tervet Iisraeli ja juudi koorekihti – Poliitikuid, rabisid, kirjanikke,
ajakirjanikke, ajaloolasi – ei saa enam kunagi heastada. Selles olukorras on Iisraeli ja juudi
juhtiv kast kohutava saatusesideme läbi seotud Saksa omaga: mõlemad on end mässinud
valede võrku, millest ei ole enam väljapääsu ning seepärast üritatakse X päeva meeleheitlikult
kõigi vahenditega edasi lükata.

             43. Miks Saksa ja Austria valitsev ladvik kardab ajaloolist tõde nagu tuld?

Saksa ja Austria poliitikud ning intellektuaalid kannavad holokausti-lugu endaga pidevalt
kaasas ja see tundub esmapilgul tõendavat, et neil on õigus. Võiks ju küsida - miks peaksid
need inimesed omaenda rahvast väljamõeldud koledustega koormama?
Me juba nägime, et Saksamaa Liitvabariik võttis nii sise- kui välispoliitilistel põhjustel üle
võitjate ajalookäsitluse. Ühelt poolt tahtsid Saksa poliitikud ja intellektuaalid pidevalt
natsionalismi barbaarsusi näidates oma rahvast ümber kasvatada, teisalt tahtis Lääne-
Saksamaa silma paista USA täiusliku liitlasena, soovides nii vältida sionistide poolt
kontrollitud USA meedia lakkamatut saksavastast kampaaniat.
Lääne-Saksa konservatiividele oleks nüüd piisanud mõõdukast holokausti- ja
gaasikambripropagandast. Kaks korda kuus Auschwitzi oleks neid rahuldanud, kuid varsti
haarasid vasakpoolsed teema enda kätte. Nende eesmärk oli igasuguse rahvustunde täielik
allasurumine. Ajakirjandus, televisioon, vaimulikud ja õpetajad serveerisid rahvale
Auschwitzi kolm korda päevas. Konservatiivid ei saanud selle vastu midagi teha, sest siis
oleks neid kohe süüdistatud Hitleri puhtakspesemises. Nüüd istuvad nad koos
vasakpoolsetega ühes lõksus, kust enam väljapääsu ei ole: alates CSU poliitikutest kuni
roheliste, meediainimeste, kirjanike ja seda loendit siin lõpetamata ka nende „ajaloolasteni”,
kellele maksti aastakümneid tasu üksteise udujuttude kopeerimise ning oma rahva
kriminaliseerimise eesmärgil ajaloo võltsimise eest. Kogu riigi juhtiv ja avalikku arvamust
kujundav kiht üritab meeleheitlikult pankroti päeva edasi lükata. Seda tehakse ajaloos
ennenägematu ulatusega ajakirjandustsensuuri abil, üha pealetükkivama
holokaustipropaganda kaudu (tänapäeval kirjutatakse holokaustist palju rohkem kui kümne
või kahekümne aasta eest!) ja tagatipuks lõputu protsesside reaga, kus ainuke tõestusvahend
revisionistide vastu on see, et 6 miljoni juudi tapmine olevat tõestatud fakt.
Sarnased eeldused on ka Austrias, kus valitseva kasti käitumine on omandanud jaburaid jooni.
Iga austerlane, kes tõestab, et Auschwitzi gaasikambrid ei saanud füüsika- ja keemiaseaduste
järgi üldse toimida, riskeerib kümneaastase vanglakaristusega.

44. Miks demokraatlike riikide valitsejad ja avaliku arvamuse kujundajad on huvitatud
                                                valetamise jätkamisest?

Legendi lõpp ei oleks lääne demokraatiate valitsejatele väljaspool Saksamaad ja Austriat küll
surmav, kuid siiski ülimalt ebameeldiv. Elanikkonna usaldust on ju demokraatlikus süsteemis
siiski pidevalt kuritarvitatud: mida paljastab see ühe demokraatia kohta, mis algeliste
politseiriigi vahenditega hoiab aastakümneid elus sellise ulatusega
pettust?
Tagajärjed oleksid laastavad eriti vasakpoolsetele, kelle eesmärk on massilise sisserände abil
luua „multikultuurne ühiskond”, mis tähendab põlisrahvaste järk-järgulist kõrvaletõrjumist.
Holokaust kujutab nende jaoks kõige tugevamat trumpi igasuguse patriotismi vastu, sest see
viib vasakpoolsete propaganda järgi lõpuks välja Auschwitzini.
Meie ajaloolaste, ajakirjanike ja intellektuaalide jaoks oleks holokausti legendi lõpp
enneolematu lüüasaamine. Nad kaitsesid valet vähemasti kaudselt (oma vaikimisega). Kui
tõde päevavalgele tuleb, siis on nad läbi ja lõhki häbistatud! Siis see ju ei üllata, et tsensuuri
rakendatakse kõige karmimalt - kui meediainimesed ja ajaloolased võitlevad gaasikambrite
eest, siis võitlevad nad ka iseenda eest.

                                         45. Miks kõik usuvad holokausti?

Iga inimene, kes on üles kasvanud lääne ühiskonnas, on alates varasest lapsepõlvest kuulnud
lakkamatult jutte juutide hävitamisest. Sellises olukorras peaks mõttetuna tunduma iga kahtlus
nagu ka küsimus, kas Teine Maailmasõda on üldse toimunud. Need, kes põrkuvad pettuse
kohta käivate tõenditele, ei suuda enamasti pärast kõiki neid ajuloputuse aastaid enam ümber
mõelda. Muidugi on olemas mõned inimesed, kes teavad või vähemalt aimavad, et meile
valetatakse, kuid nad ei julge kunagi seda valjult välja öelda, sest teatakse vabadusi austava
demokraatia poolt ketserluse eest kehtestud hinda: pidev tagakiusamine meedia poolt, terror
nende perekondade vastu, nende tööalane hävitamine ning mõnedes riikides ka rahatrahvid ja
vanglakaristused.

            46. Kas holokausti-vale lõppemine on enamikule juutidele kahjulik?

Ajaloolise tõe võit tähendaks Iisraeli riigi ja sionistlike organisatsioonide juhtidele katastroofi.
Suurele enamusele juutidest, kellest 99% usub holokausti, sest neile valetatakse samamoodi
nagu mittejuutidele, aitaks pettuse avalikustamine esimese soki möödumise järel painetest
vabaneda. Ettekujutus nende kuue miljoni usukaaslase tapmisest üksnes juudi rahvusesse
kuulumise pärast ning pidev hirm sellise tragöödia kordumise ees peaks juutidele mõjuma
lõputu õudusunenäona. Robert Faurisson kirjutab, et holokausti pettus suleb juudid
nähtamatusse getosse ja eraldab nad ülejäänud inimkonnast. Selle geto müüride langemine
oleks õnnistuseks tervele juudi rahvale.

                       47. Miks me peame holokausti-valest võitu saama?

Me peame valest võitu saama vale enda pärast, sest selline valemonstrum nakatab kogu
maailma. Me peame sellest võitu saama, sest see kujutab endast häbematut ajaloovõltsimist.
Inimesed kannatavad ja surevad igas sõjas ning Teises maailmasõjas kannatas ja suri inimesi
rohkem kui kunagi varem. Ainuüksi Leningradis suri blokaadi ajal nälga 640 000 venelast;
poolakad nägid, kuidas nende pealinn 1944. aastal maani maha põles ja nende 180 000
kaasmaalast varemetes surid; veidi enne sõja lõppu hukkus leekides täiesti mõttetu Dresdeni
pommitamise tõttu vähemalt 130 000 inimest, võib-olla isegi kaks korda rohkem.
Leningrad, Varssavi ja Dresden on kolm sümboolset nime, mis esindavad rohkem kui 40
miljonit surnut. Kuid ühe teatud rahva kannatustest ja ohvritest räägitakse rohkem kui
kõikidest teistest rahvastest kokku ning selle rahva inimkaotuste suuruse juures liialdatakse
kuue- kuni kaheteistkordselt.
Me peame valest võitu saama, sest me ei saa võrdõiguslike rahvaste Euroopat senikaua üles
ehitada, kui ühte Euroopa rahvastest iga päev laimatakse väljamõeldud gaasikambri-genotsiidi
pärast. Me peame sellest võitu saama, kuna see on meid haigeks teinud ning see halvab tahet
enesest lugupidamisel ja õiguslike huvide kaitsel. Holokausti pettuses peituvad mõnede
Euroopa riikide hullumeelse põgenike- ja immigratsioonipoliitika juured, mis viib välja
lahendamatute sotsiaalsete ja etniliste probleemideni ning põliselanike lõpliku
väljatõrjumiseni. Kuna me omal ajal ei liigutanud juutide gaasikambritest päästmiseks
sõrmegi, siis nüüd peame selle heastamiseks vastu võtma lõpmatu hulga immigrante
võõrastest kultuuridest! Selline süükompleks ja enesevihkamise poliitika viib meid hukatusse.

                                 48.Kas sajandipettus elab selle sajandi üle?

Tõenäoliselt ei ela, ent juhul, kui see veel püsima jääb, siis äärmisel juhul mõnedeks
aastateks. Valitsejatel ei ole veel kunagi ajaloo jooksul õnnestunud vihatud tõde pideva
tsensuuri ja terroriga summutada. Vaatamata inkvisitsioonile lõi Koperniku maailmapilt
ikkagi läbi. Riiklikud surveabinõud ja tsensuur suudavad revisionismi võitu küll aeglustada,
aga mitte ära hoida. Lähitulevikus jõuavad gaasikambrid sinna, kuhu nad kuuluvad: ajaloo
prügikasti.

                49. Holokaustiusk - keskaegse nõidususu jätkumine 20. sajandil

Holokausti-vale on nilbe. See on oma armetu algelisusega solvav igale mõtlemisvõimelisele
fakte tundvale inimesele. Peaaegu iga päev kirjutavad ajalehed „holokaustis ellujäänutest”,
ent kui sakslased oleks tõepoolest kavatsenud juudid välja juurida, siis oleks vaevalt mõni
neist 1945. a maikuud näinud.
„Ajaloolased” räägivad meile, et Auschwitzis olevat Tsüklon Bga tapetud miljon juuti,
Belzecis ja Treblinkas diiselmootori heitgaasidega kokku 1,4 miljonit juuti. Auschwitzis
olevat suures osas ning Belzeci, Treblinka, Chelmno ja Sobibori laagrites eranditult kõik
surnud lageda taeva all ära põletatud, ilma et neist oleks tuhka või kondijäänuseid järele
jäänud. See vale oleks kohe kokku varisenud, kui esimene Saksamaa Liitvabariigi valitsus
oleks 1949. aastal paari tuhande marga eest tellinud kolme eksperdi hinnangud – esimese
Tsüklon-B omadusi tundvalt kahjurputukate hävitusspetsialistilt, teise diiselmootori
konstruktorilt ja kolmanda krematsioonispetsialistilt. Esimene ekspert oleks näidanud, et
„pealtnägijate kirjeldused” ja „süüdlaste ülestunnistused” Tsüklon-Bga. toimepandud
massimõrvade kohta on loodusseadustele vasturääkivad, teine oleks selgeks teinud, et
massiline tapmine diiselmootori heitgaasidega on küll teoreetiliselt läbi suurte raskuste
võimalik, ent praktikas mõeldamatu, sest iga tavaline bensiinimootor on palju ohtlikum
taparelv kui diiselmootor; kolmas oleks vastuvaidlematult kindlaks teinud, et lugu miljonite
laipade
jäljetust kõrvaldamisest vabas looduses on täielik mõttetus. Kolme eksperdi hinnangud 1949.
aastast oleksid maailma säästnud aastakümnete pikkusest nürimeelsest holokausti
propagandast!
Tulevased ajaloolased jõuavad kahtlemata järeldusele, et 20. sajandi holokausti hüsteeria
kujutab endast täpset vastet keskaegsele hexenwahnile – nõiajahile.
Keskajal uskus terve Euroopa nõidadesse. Selle usuga läksid kaasa ka tolleaegsed
suurvaimud. Loendamatutel protsessidel tunnistasid vanakurjaga liiderlikkuses süüdistatavad
nõiad oma häbitut tegu. Tänu nende ülestunnistustele saadi teada, et saatana peenis oli
kestendav ja tema seeme jääkülm. Teenekad uurijad võisid täppisteaduslike katsetega
tõestada, et mõned nõiad ei lahkunud oma voodist, kui nad volbriööl oma luudade seljas läbi
õhu kihutasid ja end lõpuks pimeduse vürstidega paaritada lasksid. See tähendas, et luua seljas
ei istunud mitte nõia keha, vaid tema teine mina, tema hing. Vanakuradiga sõlmitud liidu
pärast maandusid tuhanded jumalakartmatud ketserid tuleriidal nagu nõiadki. Selle liidu
sõnastus oli tänu rangelt õigusriigi põhimõtteid järgivate kohtute hoolsale tööle täpselt
rekonstrueeritud. Terved leegionid usaldusväärseid tunnistajaid kinnitasid neid teaduslikke
saavutusi vande all. Raamatud nõidadest, kuraditest, põrgust ja nõiakunstist täitsid terveid
raamatukogusid.
Meie sajandil – Einsteini, aatomituuma lõhustamise ja saturnilendude sajandil – usuvad
õigusteaduse doktorid, ajalooprofessorid, intellektuaalid, kellel on entsüklopeedilised
teadmised maailmakirjandusest, tuntud Hamburgi uudisteajakirja väljaandja, Weltwoche
tippajakirjanikud, filosoofiadotsendid, paavstitruud ja paavsti suhtes kriitilised teoloogid nagu
ka Nobeli preemiat püüdlevad Saksa kirjanikud sellesse, et Majdaneki duši all tapeti 360 000
juuti, lastes Tsükloni kuulikesi läbi dušilehtri, mille tulemusena kuulikesed silmapilkselt
gaasistusid. Gaas (olgugi spetsiifiliselt kergem kui õhk) vajus allapoole ja „rebestas” õnnetute
"kopsud" (professor Kogon). Nad usuvad, et dr Josef Mengele saatis isiklikult, Mozarti
meloodiaid vilistades 400 000 juuti gaasikambrisse; nad usuvad, et ukrainlane Ivan
Demjanjuk ajas 800 000 juuti, kelle kõrvad ta eelnevalt ära lõikas, Treblinka gaasikambrisse,
kus nad lämmatati vana Vene tanki diiselmootori heitgaasidega; nad usuvad, et Belzeci
gaasikambris oli ühel ruutmeetril ruumi 32 inimesele; nad usuvad, et Auschwitzi
erikomandod tormasid sinihappest küllastunud kambritesse pool tundi pärast 2000 inimese
gaasitamist, sigaretid hambus ja tervist kahjustamata; nad usuvad, et massimõrvu saab
plahvatusohtliku gaasi abil sooritada kohe krematooriumi kõrval, ilma et see hoone õhku
lendaks; nad usuvad, et saab põletada miljoneid laipu, ilma ühtki naela tuhka järele jätmata.
Neile tundub reaalsena, et laipade põletamise juures voolab rasv ning asjaolu, et SSlased
viskasid selle keeva inimrasva sisse imikuid. Nad usuvad, et Rudolf Höss külastas juba 1941.
a juunis 1942. a juulis avatud Treblinka laagrit; et Simon Wiesenthal elas üle kaksteist
surmalaagrit, ilma et teda oleks üheski neist tapetud; et läbi vaateaugu võis jälgida 2000
inimese surmaheitlust 210 m 2 suuruses gaasikambris, justkui vaateaugu ees seisev isik poleks
vaatlejal tervet vaatevälja ära varjanud; nad usuvad, et Hitler käskis 1942. a alguses hävitada
kõik juudid ja neid ei eksita selles veendumuses kõige vähemalgi määral asjaolu, et Nahum
Goldmanni järgi olevat pärast sõda elus olnud 600 000 koonduslaagrites viibivat juuti. Nad
usuvad kõiki neid asju absoluutse religioosse fanatismiga ning nende usus kahtlejad teavad
end süüdlasteks viimases patus, mis eksisteerib veel meie sajandi üheksakümnendate]
aastatel. Lõpuks on see kõik ju tõestatud usaldusväärsete pealtnägijate kirjelduste ja süüdlaste
ülestunnistustega selgelt õigusriiklike protsesside käigus!
Raamatud holokaustist täidavad raamatukogusid, suur hulk värsitagujaid ja sopafilmide
produtsente on end holokaustiga üles nuumanud. Claude Lanzmann sai maailmakuulsaks oma
filmiga, kus kirjeldatakse, kuidas 17 barbarit lõikasid 70 paljal naisel juukseid neli meetrit
pikas ja neli meetrit laias gaasikambris. Sellised "ajaloolased" nagu Poliakov, Hilberg,
Langbein, Jäckel, Friedländer, Scheffler ja Benz võlgnevad oma akadeemilise kuulsuse eest
tänu gaasikambritele. Mõnedes USA koolides õpetatakse "holokausti uurimusi" kohustusliku
ainena, mis on sama tähtsal kohal kui füüsika või geomeetria.
Kui see hullumeelsus on möödas ja inimkond on õudusunenäost ärganud, siis me tunneme
tohutut, piiritut häbi sellise asja uskumise pärast.

                                              16 küsimust eksterministidele

Kes usub holokausti ja gaasikambrite reaalsusesse, peab olema võimeline vastama järgnevale
15 küsimusele. Esitage need küsimused ajaloolastele, ajakirjanikele ja teistele, kes on
tegelenud juutide saatusega Kolmandas Riigis ning esindavad ametlikku ajalookäsitlust.
Nõudke selgeid vastuseid selgetele küsimustele! Ärge leppige fraasidega! Ärge aktsepteerige
selliseid tühje lauseid nagu „holokaust on kindel fak” või „kes nii küsib, see mõrvab surnud
teist korda”. Ärge aktsepteerige fotosid tähnilisse tüüfusesse surnud koonduslaagrite
vangidest. Ärge tunnistage tõeseiks süüdlaste tunnistusi, mis on tehtud illegaalsetel
protsessidel!
1) Kas Te usute, et (nagu Mauthauseni komandant Franz Ziereis surivoodil tunnistas)
Hartheimi lossis Linzi lähedal gaasitati 1-1,5 miljonit inimest? Kui jah, siis miks keegi teine
seda enam ei usu? Kui ei, siis miks Teie usute 1-1,5 miljoni inimese gaasiga lämmatamist
Auschwitzis? Miks peaks tõestatult piinamise tulemusena saavutatud Hössi ülestunnistus
olema usutavam kui tõenäoliselt samuti piinamise tulemusena saavutatud Ziereisi
ülestunnistus, millest juba aastakümneid keegi enam ei räägi?
2) Kas Te usute Dachau ja Buchenwaldi gaasikambritesse? Kui jah, siis miks ükski ajaloolane
sellesse enam ammu ei usu? Kui ei, siis miks Te usute Auschwitzi ja Treblinka
gaasikambritesse? Milliseid tõendeid on nende gaasikambrite kohta, mida ei leidunud ei
Dachaus ega Buchenwaldis ?
3) Kas Te usute, et (nagu 1945. a detsembris peetud Nürnbergi protsessil väideti) Treblinkas
tapeti auruga sadu tuhandeid juute? Kas Te usute dr phil Stefan Szende inimveskisse, kus
elektrivooluga tapeti miljoneid juute? Kas Te usute, et (nagu kirjutab Simon Wiesenthal)
Belzecis keedeti 900 000 juuti seebiks nimetusega RIF – Rein jüdisches Fettl Kas Te usute
härra Elie Wieseli põlevatesse süvenditesse ja härra Jan Karski lubjaga hävitamise
vagunitesse? Kui jah, siis miks ei jaga Teie usku ükski isegi pooltõsine ajaloolane?
Kui ei, siis miks Te usute gaasikambritesse? Miks Te heidate kõrvale ühe mõttetuse ja selle
asemel kiidate heaks teise?
4) Kuidas Te selgitate endale fakti, et igal mõrvaprotsessil peab tegema ekspertiisi
tapariistale, aga seda ei pidanud tegema ühelgi koonduslaagriprotsessil, kus oli siiski tegemist
miljonite inimeste mõrvamisega?
5) Joonistage üks natside gaasikamber, kus juute Tsükloniga tapeti ja selgitage, kuidas see
töötas!
6) Pärast surmamõistetu hukkamist USA gaasikambrites tuli kambrit kõigepealt põhjalikult
õhutada, enne kui sinna võis siseneda kaitseülikonnas, gaasimaskis ja kinnastes arst. Hössi
tunnistuse ja pealtnägijate kirjelduste järgi tormasid Auschwitzis gaasimaskideta erikomando
liikmed sigaretid suus vaevalt pool tundi pärast 2000 vangi gaasitamist sinihappest
küllastunud kambrisse. Nad sööstsid sinihappega saastatud laipade kallale, ilma end
kahjustamata. Kuidas oli see võimalik?
7) Mida tegid Auschwitz-Birkenau SSlased, kui 1944. a juunis, kuus tundi pärast 2000 juudi
gaasitamist astusid sisse järgmised 2000 surmale määratud juuti (tol ajal gaasitati ju kuni 12
000 või isegi 24 000 juuti päevas!) ja gaasikambris lebas veel 1940 laipa (krematooriumi 15
ahju suutsid kuue tunniga tuhastada maksimaalselt 60 laipa!)?
8) Birkenaus kasutatud krematooriumid suutsid iga päev ühe ahju kohta põletada
maksimaalselt 5 laipa. Prof Raul Hilbergi ning teiste holokausti ajaloo meistrite järgi gaasitati
ja põletati Birkenaus 1944. a maist kuni juulini 52 päeva jooksul 400 000 Ungari juuti.
Birkenau krematooriumide 46 ahju suutsid laitmatu toimimise korral iga päev tuhastada 230
laipa, mis teeb 52 päeva jooksul kokku 11 960 laipa. Kus põletati ülejäänud 388 040 laipa?
(Palun mitte serveerida süvendites põletamise lugu. See on puuduva hapniku juurdevoolu
tõttu võimatu.)
9) Miks natsid ei tapnud Belzecis ja Treblinkas 1,4 miljonit inimest mõne oma ülitõhusa
mürkgaasiga, vaid tegid seda diiselmootori heitgaasidega, mis on üks kõige ebatõhusamaid ja
võimatumaid mõrvariistu, mida on võimalik välja mõelda?
10) Ükski ajaloolane ei väida, et eespool nimetatud kahes „puhtal kujul surmalaagris” ning ka
Sobiboris ja Chelmnos olid krematooriumid. Kuidas natsid said nelja laagri 1,9 miljonit laipa
nii kõrvaldada, et järele ei jäänud kõige väiksematki jälge?
11) Meile ei ole vaja pealtnägijate kirjeldusi ega süüdlaste ülestunnistusi, uskumaks, et
ameeriklased viskasid 1945. a augustis aatomipommi Hiroshimale ja Nagasakile. Kuidas on
see võimalik, et miljonite inimeste tapmise kohta gaasikambrites ei ole ühtegi teist tõendit
peale pealtnägijate kirjelduste ja süüdlaste ülestunnistuste -ühtegi dokumenti, laipa ega
tapariista, üldse mitte midagi?
12) Nimetage kasvõi ühe gaasitatud juudi nimi ja tooge kohe ka tõestus, mida õigusriigi
põhimõtete järgi otsustav kohus ühel normaalsel, mittepoliitilisel mõrvaprotsessil arvestaks.
Teil ei ole vaja nimetada 3,5 miljonit nime, vaid ainult üks. Üksainus! Ainult
üks!
13) 1939. a alguses tehtud rahvaloenduse järgi elas NSVLis veidi üle 3 miljoni juudi. Teise
maailmasõja ajal kaotas maa (vähemalt) 12% oma elanikest, aga juutide protsentuaalne kaotus
oli palju väiksem. 1990. a 1. juulil tegi New York Post Iisraeli ekspertide palvel kindlaks, et
sel ajal, seega kaua aega pärast massilise väljarände algust elas Nõukogude Liidus ikka veel
üle 5 miljoni juudi. Kuna loomulik juurdekasv ei ole selle vähemuse väga madala sündimuse
ja tugevate assimileerumistendentside tõttu võimalik, siis oleks enne emigratsioonilaine algust
pidanud tollel maal statistiliselt vaadatuna elama kolm miljonit juuti „üleliia”. Kas seda on
võimalik kuidagi teisiti seletada, kui asjaoluga, et NSVL sulandas endasse suure osa Poola
juutlusest ning ka palju teiste riikide juute?
14) Nahum Goldmanni järgi (Das jüdische Paradox) elas sõja üle 600 000 juudi rahvusest
koonduslaagri vangi. Kuidas võisid 600 000 juuti Saksa laagrites ellu jääda, kui natsid
otsustasid juba 1942. a jaanuaris toimunud Wannsee konverentsil jäägitu juutide
hävitamise?
15) Kas Te olete valmis nõudma revisionistide vastu suunatud õiguslike surveabinõude
lõpetamist? Kas Te olete dialoogi ja arhiivide täieliku avamise poolt? Kas Te oleksite valmis
revisionistiga avalikult väitlema? Kui ei, siis miks? Kas Te ei usu et Teie argumendid on
paremad?
16) Oletame, et gaasikambreid polnud olemas – kas selle peaks siis avalikustama?

Kirjanduse loetelu

Mõned tähtsamad revisionistlikud publikatsioonid

Butz, Arthur: The Hoax of the twentieth century. Historical Review Press, 19 Madeira Place,

Brighton, England, 1976. Meisterlik uurimus sajandipettuse tekkimisest. On tänaseni
revisionistlik klassika.

Gauss, Ernst: Vorlesungen über Zeitgeschichte. Gvabert, 1993. Väga tasemel loenguvormis
raamat. Käsitleb holokausti eelkõige tehnilisest ja keemilisest vaatepunktist lähtudes. Palju
illustratsioone.

Graf, Jürgen: Der Holocaust-Schwindel. Guideon Burg Verlag, Postfach, 4009 Basel.
Käesoleva teose täispikk versioon. Rikkalikult dokumenteeritud, uuriva ajakirjanduse stiilis
kirjutatud revisionistlike argumentide kokkuvõte 1993. a seisuga. Prof. Robert Faurissoni
sissejuhatusega.

Rudolf, Gremar: Gutachten über äie Bildung und Nachweisbarkeit von Cyanidverbindungen
in den „Gaskammern” von Auschwitz. Saadaval Cromwell Pressis, 27, Oid Gloucester Street,
London. Puhtalt loodusteaduslik ekspertiis. Käsitleb gaasikambrite keemilisi ja füüsikalisi
aspekte erakordselt detailselt.

Sanning, Walter: Die Auflösung. Grabert, 1983. Teedrajav demograafiline uurimus „kadunud”
juutide asukohast.

Stäglich, Wilhelm: Der Auschwitz Mythos. Saksamaa Liitvabariigis keelatud, saadaval
Courrier du Continentis (Postfach 2428, 1002 Lausanne/Schweiz). Parim raamat
Auschwitzist. Suurepärase Frankfurdis toimunud Auschwitzi protsessi analüüsiga.

Thion, Serge: Verite historique ou verite politique? La Vieille Taupe, 1980. Tähtsaim
prantsuskeelne revisionistlik teos. Käsitleb „Faurissoni juhtumit” ja esimese raamatuna avab
diskussiooni väidetavate gaasitamiste tehnilise võimatuse teemal.

Vogt, Arthur: Der Holocaust - Legende oder Realität? See brošüür sobib suurepäraselt
käesoleva teema sissejuhatuseks ning põhineb 1991. a ühel Nürnbergis toimunud seminaril
peetud referaadi tekstil. Väljaannet saab tellida Guideon Burg Verlagist, Postfach, 4009 Basel.

Westphal, Karl u.a:. Die ZEIT liigil 1992. a Zeitis ilmunud Auschwitzi propagandaseeria
hästiargumenteeritud ümberlükkamine. Ümberlükatava artikli täielik äratrükk. Saadaval
Remeri ja Heipke juures, Postfach 1310, 8730 Bad Kissingen/Saksamaa.

Lisaks eelnenule soovitame järgmisi ajakirju:

Journal of Historical Review. Institute of Historical Review, PO Box, 2739 Newport Beach,
CA 92659, USA.

Historische Tatsachen. Verlag für Volkstum und Zeitgeschichte, D 4793, Vlotho/Weser.
Leuchteri ekspertiisi ingliskeelne väljaanne on saadaval Institute for Historical Review'?,,
USA või Historical Review Pressis, England. Lühendatud saksakeelne versioon ilmus
Historische Tatsachem 36. numbris, Saksamaa Liitvabariigi valitsus keelas selle aga ära. Seda
brošüüri saab tellida Historical Review Pressist.

Täienduseks mõned eksterministliku suuna põhiteosed:

Benz, Wolfgang (kirjastaja): Dimension des Völkermordes. Oldenbourg, 1991.

Hilberg, Raul: Die Vernichtung der europäischen Juden. Fischer Taschenbuch Verlag, 1990.

Jäckel, Eberhard (kirjastaja): Enzyklopädie des Holocaust. 3 köidet. Argon-Verlag, 1992.

Kogon, E./Langbem, H./ Rückerl, A.: Nazionalsozialistische Massetötungen durch Giftgas.

Fischer Taschenbuch Verlag, 1989.

KES LUGEDA EI SOOVI,
PEAB VAIKIMA!