Endise peaministri suur
saladus
AUS JA AATEID TÄIS: ÜKS
NOORMEES Kommunist Andrus Ansip 1980ndate keskel
Arhiividokumendid
paljastavad: 1988 novembris kukkus Andrus Ansip EKP Tartu
rajoonikomitee teise sekretäri valimistel läbi. Kommunistid
süüdistasid, et ta ajas vahetult enne laulvat revolutsiooni
tagurlikku nõukogude poliitikat.
“Põhimõtteliselt ei olnud
ega saanud mul olla mingisugust suhet sellega, mis toimus 2.
veebruaril 1988 Tartus. Ei olnud ma ei ühel pool, ei teisel pool.”
Oleme stagnatsiooni
kammitsates. Olla hea inimene – see ei ole eriala. Inimeses on vaja
hinnata ajusid. Ansip on tõeline parteitöötaja. Tema on meie
osakonna aju.
Sellise vastulause saatis
peaministri büroo tänavu 16. mail Eesti Päevalehele. Ajaleht oli
meenutanud juba aastaid ringi hulkuvat väidet, et noor Andrus Ansip
osales rahvuslaste meeleavalduse mahasurumises. Tegemist oli Tartu
rahu aastapäeva esimese eestimeelse tähistamisega nõukogude ajal.
Võimud ei andnud Lagle
Parekile ja tema kaaslastele Molotovi-Ribbentropi pakti
avalikustamise Eesti grupist miitinguks luba. Kui inimesed ikkagi
tänavatele läksid, ootas neid ees Tallinnast kohale toodud,
kumminuiade ja kilpidega eriüksus. Rahva ja koertega patrullivate
miilitsate vahel puhkes üksikuid kokkupõrkeid, millega kaasnes
vahistamisi.
7. veebruaril mõistsid kuus
Tartu ülikooli õppejõudu eesotsas Marju Lauristiniga ajalehes
Edasi võimude käitumise hukka: “Ebaadekvaatsete jõumeetodite
demonstreerimine suurendas pingeid ja kokkupõrgete tõenäosust
linna tänavail.”
Mida keegi tollastest
võimumeestest seoses 2. veebruariga täpselt tegi, pole tänaseni
teada.
31aastane Ansip töötas
tollal Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Tartu rajoonikomitee
organiseerimisosakonna juhatajana. Süüdistused tema aadressil on
lähtunud kahest rajoonikomitee dokumendist, mille originaale
hoitakse riigiarhiivis.
“Vaenlane on muutunud
tugevamaks”
Esimene dokument on EKP Tartu
rajoonikomitee organiseerimisosakonna nõupidamise käsikirjaline
protokoll 15. jaanuarist 1988. Rajooni põllumajandusettevõtete
parteisekretäridega peetud koosolekut juhatas Andrus Ansip.
Koosoleku algul rääkis
rajoonikomitee sekretär Maie Nisu uudiseid Tallinnast EKP
Keskkomiteest. Hiljuti oli Moskva Balti liiduvabariikide juhtidele
tärkava rahvusluse pärast pähe andnud.
“Viimasel ajal esineb
natsionalistlikke ilminguid, vabariigis kogutakse allkirju stalinismi
ohvrite monumendi püstitamiseks,” tutvustas Nisu keskkomitee
käsulaudu.
“Vaenlane on muutunud
tugevamaks. Tuleb suurendada parteiorganisatsioonide mõju,
prognoosida ideoloogilist situatsiooni, et edestada vaenlast. Teha
kõik, et rahvustevahelised suhted oleks rahuldavad, poleks pingeid.
Kui on inimesi, kes ideoloogiliselt ei ole nõus, anda vastulöök.”
“Praegu valmistutakse Pareki
jt poolt, et 24. veebruaril tähistada kodanliku riigi aastapäeva.
Kogutakse allkirju, isegi Tartu KEKis. Selles osas pole vaja
paanikat, kuid vestelda inimestega. Küsida, miks antakse allkirju,
mis mõtted neil on, kui vaja, küsida rajoonilt abi.”
Keskkomitee oli võtnud juba
13. novembril 1987 vastu otsuse vastupropaganda tegemise kohta. Selle
kohaselt tuli “rääkida eesti ja vene ajaloolisest sõprusest”.
Parteisekretärid pidid teadma hävitatud vabadussõja ausammaste
asukohti ja oskama rääkida kodanlikust vabariigist.
Seejärel võttis sõna
külaline, KGB ohvitser Albert Gektor. Tšekist hoiatas, et
“kaadrinatsionalistid” toetuvad välisabile: “Lääs
mobiliseerib teraviku Baltikumi vastu. Väljaastumisi tehakse
pimedas, kalmistutel, valgekaartlaste kalmudel ja kirikutes. Igas
linnas on nende kuraator. Kui kedagi arreteeritakse, on dublandid.”
“Kui aktsioon ei õnnestu,
ikkagi protesti avaldavad, asetavad akendele küünlaid, et rahvas
elaks taassünni tähe all. Tartus leiti lendlehti venelaste vastu.
Tegutses raudteejaamas ja Annelinnas grupp noori.”
Gektor pakub välja, et Tartus
tuleks moodustada tuhandest inimesest koosnev aktiiv. See peaks
minema natsionalistide kogunemisele ja selle blokeerima.
Ansip võtab sõna viimasena.
Ta räägib Vanemuise saalis toimuvast tööeesrindlaste
kokkutulekust, kus esinevad Silvi Vrait ja Tõnis Mägi.
Koosoleku protokoll lõpeb
Ansipi mõttega: “Parteisse vastuvõtu küsimus tähtis, mõjujõudu
vaja tõsta.”
2005. aastal peaministriks
saades ütles Ansip Ekspressile, et sellist koosolekut tegelikult
polnud: “Dokument on fabritseeritud! Neid protokolle kirjutati
tagantjärele, nagu vaja oli.”
Igastahes on Prangeli poolt
käsitsi kirjutatud protokoll antud riigiarhiivile üle koos teiste
rajoonikomitee paberitega.
Vastupropaganda
operatiivgrupp
Teine paber on rajoonikomitee
büroo istungi salajane protokoll 28. jaanuarist 1988. Üks
päevakorrapunkt on “Parteialgorganisatsioonide ülesannetest
natsionalistlike ilmingute ja korrarikkumiste ärahoidmiseks Tartu
rajoonis seoses läheneva kodanliku Eesti Vabariigi aastapäevaga”.
Rajoonikomitee esimene
sekretär Peep Tarre ja teised sõnavõtjad räägivad, et:
“Võidakse kasutada
kodanliku Eesti Vabariigi sümboolikat, lendlehti, rikkuda avalikku
korda.”
“On andmeid, et
“initsiatiivgrupi” liikmed teevad juba praegu nimetatud ürituseks
propagandat ning koguvad allkirju toetuseks ehitada Tallinna
“stalinismiohvrite mälestussammas” ning nõukogudevastasele
kirjale “pöördumine eesti rahva poole”.”
“Allkirjade kogumisi on
olnud ka Tartu rajoonis. Mõnedes parteialgorganisatsioonides ollakse
passiivsed, ei teata töökollektiivi meeleolusid tekkinud
ideoloogilises situatsioonis.”
Osakonnajuhataja Andrus Ansip
osaleb istungil, kuid protokolli järgi sõna ei võta.
Rajoonikomitee büroo otsustab
alustada ulatuslikku vastupropagandat. Näiteks tuleb:
“Korraldada eriplaani alusel
kohtadel hästi läbimõeldult Nõukogude armee ja sõjalaevastiku
70. aastapäeva tähistamine.”
“Selgitada välja koos
parteisekretäridega aktivistid vastupropagandaalaseks tegevuseks ja
viia läbi seminar regulaarselt kord nädalas eriplaani alusel.”
“Parteisekretäridel tutvuda
oma töökollektiivi liikmete meeleoludega, selgitada välja
natsionalistlikke põhimõtteid kandvad inimesed ning viia nendega
läbi individuaalset kasvatustööd.”
Vastupropagandat hakkab
juhtima spetsiaalne 22-liikmeline operatiivgrupp, mis peab nõu igal
esmaspäeval. Peale parteiametnike kuulub sinna kohaliku omavalitsuse
esindajaid, nagu Tartu rajooni täitevkomitee esimees Robert Närska.
Grupi liige on ka Ansip.
Mõlemas protokollis
räägitakse korduvalt 24. veebruarist. Sellele eelneva 2. veebruari
ehk Tartu rahu aastapäeva kohta pole sõnagi.
Ka pole teada, et
rajoonikomitee operatiivgrupist oleks jäänud maha ühtki dokumenti.
Tänavu aprillis kommenteeris
Ansip 20 aasta taguseid sündmusi Päevalehele järgmiselt: “Mina
töötasin EKP Tartu rajoonikomitees. Sel ei olnud küll mitte
mingisugust suhet sellega, mis toimus Tartu linnas. Neid asju juhiti
ikka hoopis kuskilt kõrgemalt poolt.”
“Iseloomult halb, kuid
tark”
Eesti Ekspress tutvus
riigiarhiivis kõigi 1971.–1989. aastal loodud komsomoli ja
kompartei paberitega, mis võisid kajastada Andrus Ansipi tegevust.
Kokku mitme tuhande lehekülje
läbi vaatamisel ilmnes kaks seni tundmatut dokumenti.
25. novembril 1988 toimus EKP
Tartu rajoonikomitee konverents, millest võttis osa 374 kommunisti.
Rajoonikomitee liikmete
valimisel kogus Ansip 267 poolthäält ja osutus valituks. Samas võis
kandidaatidele anda ka vastuhääli ning Ansip sai neid ülekaalukalt
teistest rohkem – 107.
Konverentsile järgnes samal
päeval rajoonikomitee pleenum. Nüüd asuti valima uut juhtkonda.
Rajoonikomitee esimene sekretär Peep Tarre esitas teise sekretäri
kandidaadiks Ansipi.
Mõte Ansipi kandideerimisest
oli sündinud 16. augustil rajoonikomitee organiseerimisosakonna
töötajate ja parteisekretäride nõupidamisel. Idee käis välja
Koosa sovhoosi parteisekretär Rein Salumets.
Ansip vastas talle tehtud
ettepanekule nii: “Oma edaspidised plaanid olen sidunud
majandustööga. Samas ei pea ma õigeks keelduda kandideerimast, kui
kommunistid leiavad mu parteitööl vajalikuma olevat kui
majandustööl. Praegune parteitöö mulle meeldib.”
Niisiis oli Ansip
rajoonikomitee ametlik kandidaat teise sekretäri kohale. Nüüd
juhtus pleenumil midagi ootamatut.
R. Kuku tegi ettepaneku valida
teiseks sekretäriks Ants Verliin. Tartu rajooni täitevkomitee
esimees Robert Närska seadis üles Urmas Tensingu kandidatuuri.
“On vaja teada, millega
hakkab tegelema teine sekretär,” nõudis J. Kalm.
“Ideoloogiatööga,”
vastas Tarre.
Seejärel esitas Ansip oma
poliitilised seisukohad. Need kantakse ka pleenumi protokolli:
“Toetab Eesti NSV suveräänsust, kodakondsust ja keeleseaduse
vastuvõtmist. Leiab, et on vaja rohkem tööd teha, et muuta meie
igapäevane elu paremaks.”
Järgmisena võttis sõna
Robert Närska: “Kas sinu seisukohad on praeguseks tõeliselt
muutunud võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu
arvates eksisteerib alati kaks seisukohta – Sinu oma ja vale
seisukoht. Oled poliitiline prostituut.”
Ansip: “Ma pole kusagil
veebruarisündmusi valgustanud. Tookordne minu seisukoht oli EKP
Keskkomitee seisukoht. Olen poliitilistelt vaadetelt radikaalne. Oma
arvamuse eest olen võimeline võitlema ja kaitsma seda.”
Seepeale tegi Kalm ettepaneku
Ansipi kandidatuur maha võtta.
A. Kislova: “Meil pole
õigust kellelegi silte külge kleepida. Ansip on iseloomult halb
poiss, kuid ta on tark poiss. Arvan, et ta on tugevam kui sm
Tensing.”
Tekkinud olukord oli saalis
viibinud kommunistidele täiesti uus. Esimest korda said nad osaleda
demokraatlikel, mitme kandidaadiga valimistel. Kuna Ants Verliini
kohal ei viibinud, tõmmati tema nimi maha.
Pleenumit juhtiv EKP
Keskkomitee büroo liige Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor
Boriss Tamm kuulutas välja salajase hääletuse.
Ansip sai 32, Tensing 34
häält. Teise hääletamisvooru võitis Tensing selgelt 45:31.
Pole kahtlust, et
riigiarhiivis hoitava pleenumi protokolli kujul on tegemist ehtsa
dokumendiga. Omal ajal salajasele paberile on löödud rajoonikomitee
tempel ning selle õigsust kinnitab esimese sekretäri Peep Tarre
allkiri.
“Milles seisneb minu
viga?”
Mis 25. novembril 1988
rajoonikomitee konverentsil ja pleenumil õieti juhtus? Miks oli nii
palju kommuniste tänase Reformierakonna esimehe ja Eesti peaministri
vastu? Mida tähendas Robert Närska küsimus? Ja Andrus Ansipi
vastus?
Ansipi jutust saame teada, et
ta esindas veebrua ris 1988 EKP Keskkomitee seisukohta. See oli aeg,
kus Eestit juhtis Karl Vaino ning sinimustvalge lipp oli keelatud.
Mõni kuu hiljem vahetus Eestis võim ning uus parteiliider Vaino
Väljas kuulutas varasema poliitika tagurlikuks.
Protokollist ei selgu, millist
veebruarisündmust Ansip mõtleb. Kas 2. veebruari, kui miilits ajas
Tartus meeleavaldajaid laiali? Või rahulikumalt möödunud 24.
veebruari?
Ansipiga samas ruumis viibinud
kommunistidele pidi see üheselt selge olema.
Vastuse sellele olulisele
küsimusele annab neljas dokument. See on kolm päeva pärast
pleenumit, 28. novembril peetud rajoonikomitee aparaadi nõupidamise
protokoll.
Ansipi läbikukutamine tõuseb
koosoleku kõige tähtsamaks teemaks. Esimene sekretär Peep Tarre
nõuab: “Aparaadi töötajad peavad välja selgitama, kes tegi
vastupropagandat sekretäride kandidaatide kohta.”
Valimiskaotuse tagamaadest
räägib Ansip ise: “Käesoleva aasta 2. veebruar oli selline
situatsioon, mil ilmus Edasis Kadastiku artikkel “Kättpidi suures
poliitikas”.”
Tegemist oli tol ajal suurt
tähelepanu äratanud artiklisarjaga, mis portreteeris Lagle Parekit
ja tema kaasvõitlejaid. Mart Kadastik kirjutas seal, et tema arvates
ei toonud Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist nõudnud
Hirvepargi meeleavaldus eesti rahvale kasu.
Aga laseme Ansipil edasi
rääkida: “Kõik me olime väga vastakatel seisukohtadel. Anda
praeguses olukorras selle päeva seisukohtadele hinnangut ei ole
objektiivne. Milles seisneb siis minu viga?”
“See, et ma armastan vaielda
ja seisukohtasid kaitsta? Kas siis arvamuste erinevuse võitlus võib
üle kanduda eriarvamust kandvale objektile?”
Sõna võtab keegi Ansipile
alluv org-osakonna instruktor: “Oleme stagnatsiooni kammitsates.
Olla hea inimene – see ei ole eriala. Inimeses on vaja hinnata
ajusid. Ansip on tõeline parteitöötaja. Tema on meie osakonna
aju.”
Peaministri saladus
Mida Ekspressi poolt
riigiarhiivist leitud dokumentide põhjal võib peaminister Andrus
Ansipi kohta uut öelda?
Esiteks oli teise sekretäri
valimistel äpardumine mehele valus hoop.
Teiseks oli tal mingi
nõukogulik seos 2. veebruaril 1988. aastal Tartus toimunud
vägivaldsete sündmustega.
Kolmandaks pidas Ansip just
seda seost põhjuseks, miks teised kommunistid teda pärast laulvat
revolutsiooni ei usaldanud.
See seos on tänaseni
peaministri saladus.
Peaministri punane noorus
Peagi pärast parteilise
karjääri luhtumist suundus Andrus Ansip ärisse.
- 1971: Tartu 5. keskkooli õpilane. Astub 8. klassis komsomoli, valitakse kooli komsomolikomiteesse.
- 1974: Alustab õpinguid Tartu ülikoolis. Valitakse keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks, ülikooli komsomolikomitee liikmeks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Leevaku rühma komissar.
- 1975: Valitakse ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks. Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Väimela rühma komissar.
- 1976: Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva Vigala rühma komandör.
- 1977: Valitakse keemiaosakonna komsomoli-büroo sekretäriks. Käib Ungaris turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissar.
- 1978: Astub kommunistlikku parteisse. Käib Rumeenias ja Bulgaarias turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komandör.
- 1979: Lõpetab ülikooli orgaanilise keemia erialal. Asub tööle ülikooli orgaanilise keemia kateedris insenerina. Valitakse keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.
- 1980: Käib Jugoslaavias turismireisil. Eesti Õpilasmaleva Tartu piirkonna komissar. Septembrist teenib aega Balti laevastikus, sõjaväeosas nr 63413, Tallinna Linnahalli kõrval asuvas 414. sõjaväeehitussalgas. On roodukomandöri asetäitja poliitalal, väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.
- 1982: Nõukogude armeest arvatakse reservi vanemleitnandina. Asub tööle ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi röntgenkontrastainete laboratooriumi vaneminsenerina.
- 1983: Valitakse instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.
- 1984: Ungaris Veszprémi Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva rühmakomandör.
- 1985: Kutsutakse EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktoriks. Kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja. Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees. Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige.
- 1987: Kinnitatakse EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajaks.
- 1987–1989: Õpib Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat.
- 1988: Kandideerib edutult EKP Tartu rajoonikomitee II sekretäri valimistel.
- 1989: Vabastatakse EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja ametikohalt seoses üleviimisega teisele tööle: Nõukogude-šveitsi ühisettevõtte Estkompexim Tartu filiaali juhataja asetäitjaks.
Allikas: Riigiarhiiv
Autor: Tarmo Vahter
(18.10.2007)
Kes küll sooviks tagasi
valelike ja pikanäpumeeste kampa?
Faktid reffide valitsemise ajast:
"Viie rikkama riigi hulka. Vaatame siis seda valimislubadust.
Andrus Ansipi esimene valitsus oli ametis 13. aprillist 2005 kuni 2. aprillini 2007. Andrus Ansipi teine valitsus astus ametisse 5. aprillil 2007. Andrus Ansipi kolmanda valitsuse nimetas president Toomas Hendrik Ilves ametisse 5. aprillil 2011 ja selle volitused lõppesid Taavi Rõivase valitsuse ametisse astumisel 26. märtsil 2014. (Vikipeedia)
Aga meenutuste juurde. “Erakond, kelle loosung kõlab uhkelt – meie makse ei tõsta. Aktsiisi tõsteti jaanuaris 2008, juulis 2009 ja jaanuaris 2010. Aktsiis ja käibemaks moodustavad kütusehinnast kokku üle 52%. Ansip tõstis kütuseaktsiisi 17,7% kõrgemaks kui nõuab Euroopa Liit. Ansip nõudis Eesti põllumeestelt 5,2 korda kõrgemat kütuseaktsiisi kui nõuab Euroopa Liit.
Elektrienergia aktsiisi alammäär on Euroopa Liidus 1 euro. Ansip küsis igalt Eesti elanikult 4,47 eurot. Ansip peatas 1. juunist 2009 riigipoolsed maksed II pensionisambasse. Inimestel ei ole enam võimalik üheski riigipoolses lubaduses kindel olla. Ansip annab, Ansip võtab.
Faktid reffide valitsemise ajast:
"Viie rikkama riigi hulka. Vaatame siis seda valimislubadust.
Andrus Ansipi esimene valitsus oli ametis 13. aprillist 2005 kuni 2. aprillini 2007. Andrus Ansipi teine valitsus astus ametisse 5. aprillil 2007. Andrus Ansipi kolmanda valitsuse nimetas president Toomas Hendrik Ilves ametisse 5. aprillil 2011 ja selle volitused lõppesid Taavi Rõivase valitsuse ametisse astumisel 26. märtsil 2014. (Vikipeedia)
Aga meenutuste juurde. “Erakond, kelle loosung kõlab uhkelt – meie makse ei tõsta. Aktsiisi tõsteti jaanuaris 2008, juulis 2009 ja jaanuaris 2010. Aktsiis ja käibemaks moodustavad kütusehinnast kokku üle 52%. Ansip tõstis kütuseaktsiisi 17,7% kõrgemaks kui nõuab Euroopa Liit. Ansip nõudis Eesti põllumeestelt 5,2 korda kõrgemat kütuseaktsiisi kui nõuab Euroopa Liit.
Elektrienergia aktsiisi alammäär on Euroopa Liidus 1 euro. Ansip küsis igalt Eesti elanikult 4,47 eurot. Ansip peatas 1. juunist 2009 riigipoolsed maksed II pensionisambasse. Inimestel ei ole enam võimalik üheski riigipoolses lubaduses kindel olla. Ansip annab, Ansip võtab.
Majanduskriisi
ajal on pensioniosakute hinnad madalad, 2012. aastal olid nad
oluliselt kõrgemad ning sama raha eest sai vähem osakuid, ning
seega pensionipõlves vähem pensioni. Ansip võttis II
pensionisambaga liitujatelt laenu, kuid kuhu jääb intress? Võid
kindel olla, et Ansipil on hea Eestis elada, sest tema kodulaen on
makstud.
Ansip
ei soovinud kehtestada riigiettevõtete juhtidele palga ülempiiri,
milleks võiks olla Eesti Vabariigi presidendi ametipalk. Tänu
Ansipile teenivad riigiettevõtete juhid ühes kuus rohkem kui
miinimumpalgaga töötaja 3-4 aasta jooksul. ühegi riigiettevõtte
juhi tööülesanded ja vastutus ei ole suuremad kui Vabariigi
Presidendil. Ometigi palganumber on suurem.
Ansip lõpetas 2009. aasta lisaeelarvega õppelaenu kustutamise noortel emadel ja riigiteenistujatel. Ansip võttis ära maksusoodustuse õppelaenu intressidelt. Ansipi valitsemise ajal vähenes tasuta õppekohtade arv ja kõrghariduse üldine rahastamine, mistõttu ülikoolid olid sunnitud õppemakse tõstma. Ansipi otsuste tõttu vähenes üliõpilaste põhitoetus 1000 kroonilt 875-le ning täiendav õppetoetus 500 kroonilt 440 kroonile. Ansip tõstis 2010. aastal rahva tervist arvestamata pensioniea 65. eluaastale. Ansip otsustas 2009. aasta alguses kaotada pensionide ja toetuste tasuta kojukande.
Ansip vähendas pensionide ostuvõimet, kuna tõstis erinevaid makse. Ansipi valitsemisajal tehti riigi erakorraline pensionireserv tühjaks. Ansip lubas tööandjal lõpetada töölepingu kasvõi e-maili või SMS-i teel. Ansip otsustas oluliselt lühendada töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaegu. Varem oli tööandjal kohustus maksta koondamishüvitiseks sõltuvalt staažist kuni 4 kuu palk, aga Ansipi arvates piisas ühe kuu palgast küll ja veel. Ansip muutis uue töölepinguseadusega töötaja kaitsetuks.
Ansip lõpetas 2009. aasta lisaeelarvega õppelaenu kustutamise noortel emadel ja riigiteenistujatel. Ansip võttis ära maksusoodustuse õppelaenu intressidelt. Ansipi valitsemise ajal vähenes tasuta õppekohtade arv ja kõrghariduse üldine rahastamine, mistõttu ülikoolid olid sunnitud õppemakse tõstma. Ansipi otsuste tõttu vähenes üliõpilaste põhitoetus 1000 kroonilt 875-le ning täiendav õppetoetus 500 kroonilt 440 kroonile. Ansip tõstis 2010. aastal rahva tervist arvestamata pensioniea 65. eluaastale. Ansip otsustas 2009. aasta alguses kaotada pensionide ja toetuste tasuta kojukande.
Ansip vähendas pensionide ostuvõimet, kuna tõstis erinevaid makse. Ansipi valitsemisajal tehti riigi erakorraline pensionireserv tühjaks. Ansip lubas tööandjal lõpetada töölepingu kasvõi e-maili või SMS-i teel. Ansip otsustas oluliselt lühendada töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaegu. Varem oli tööandjal kohustus maksta koondamishüvitiseks sõltuvalt staažist kuni 4 kuu palk, aga Ansipi arvates piisas ühe kuu palgast küll ja veel. Ansip muutis uue töölepinguseadusega töötaja kaitsetuks.
Maagaasi
aktsiisi tõus 127% (157 kroonilt 357 kroonini) 1000 m3 kohta 1.
juulist 2009. Bensiini aktsiisi tõus 11% (5620 kroonilt 6228
kroonini) 1000 l kohta 1. juulist 2009. Diislikütuse aktsiisi tõus
12% (5165 kroonilt 5787 kroonini) 1000 l kohta 1. juulist 2009.
Bensiini aktsiisi tõus 6% (6228 kroonilt 6615 kroonini) 1000 l kohta
1. jaanuarist 2010. Diislikütuse aktsiisi tõus 6% (5787 kroonilt
6148 kroonini) 1000 l kohta 1. jaanuarist 2010. Erimärgistatud
kütuste aktsiisi tõus 64% (1056 kroonilt 1736 kroonini) 1000 l
kohta 1. jaanuarist 2010. Elektriaktsiisi tõus 40% (50 kroonilt 70
kroonile) 1 MWh kohta 1. märtsist 2010.”
Sellised on siis meenutused Andrus Ansipi ja Reformierakonna valitsemisaastatest. Ansip jääb eesti rahvale meelde peaministrina, kes lubas, kuid ei viinud Eestit Euroopa viie rikkaima riigi hulka."
Sellised on siis meenutused Andrus Ansipi ja Reformierakonna valitsemisaastatest. Ansip jääb eesti rahvale meelde peaministrina, kes lubas, kuid ei viinud Eestit Euroopa viie rikkaima riigi hulka."
Ansip ja Reformierakond on orjapidajad. Neil pole rahvast sooja ega külma.
VastaKustutaÜks asi on unustatud. Nimelt aastal 2009 muutis Ansip käibemaksu 18%-20% ajutiselt, nagu ta ise väitis.
VastaKustutaMina aru ei saa,mis seos on selle 100miljoniga Israelil????
VastaKustutaOtsest seost nagu polegi aga isikud, kes sellega seotud on, viitavad oma rahvusega Iisraelile!
KustutaToits Iisraeliga pole seal midagi pistmist. Need ärimehed sullerid olid ikka venemaalt. Kes mingi rahaga ära jalutasid. Ansip sai väikse osa ja pidas suu. Et kuhu ja kuidas raha ära kadus.
Kustuta