Jüri Estam: mida Eesti pelgab...

Jüri Estam: mida Eesti pelgab, et Rehe surma asjus uurimist ei alustanud? Kelle hämaraid skeeme varjame? - Eesti Päevaleht

Jüri Estam kommunikatsiooniekspert ja ajakirjanik

Tegelikult tuleks kirjutada, et eestlased on soovinud "pääseda tagasi Läände", sest enne Teist Maailmasõda Euroopasse me ju ikka kuulusime.

Juhtlause, et Eestist võiks kujuneda nö "igav Põhjala riik", pärines vist Toomas Hendrik Ilveselt, kui ta meie president oli, kuid igatsus pääseda nõukogude ikkest oli tegelikult üpris laialt levinud Eestis juba ammu enne NSV Liidu lagunemist. Osalt võis see tingitud olla Kremli hegemoonia ebameeldivast olemusest, osalt oli ilmselt mängus soov pääseda (tagasi) haljale aasale, "kus või ja munaroog, ja värskelt lüpstud piim". Ent asi ei olnud üksnes soovis elada valedeta, ega tahtes elada paremini ehitatud kortereis, sõita saksa autodega ja lihtsalt tarbida-tarbida-tarbida, nii nagu lääneeurooplased on tarbida saanud juba 60-datest aastatest saadik.

Õigusriik ja majanduskasv

Asi oli ka tagasijõudmises läänelikku väärtussüsteemi, niivõrd-kuivõrd selline

väärtussüsteem läänes üldse enam veel toimib. Sellesse sfääri, mida sakslased nimetavad "Rechtstaatiks", meie aga õigusriigiks.

Majanduslikus mõttes oleme sellesse igatsetud seisundisse praeguseks päris kenasti juba jõudmas. Eesti palgad lähenevad Euroopa omadele, kuigi pensionid mitte. Vene autot meie tänavail näha on haruldus, paljud hooned on seest ja väljast korralikult remonditud, ning uusi tuleb juurde. Eestlane pole tööpõlgur, ja selle viljasid me näeme ja maitseme nüüd juba iga päev. Tänapäeva eesti müürsepad teevad jälle korralikku tööd, erinevalt nõukogude haltuurast, ja me kõnniteed on märksa puhtamad kui paljudes Euroopa ja Ameerika suurlinnades.

Mis ei ole aga nähtavasti piisavalt kohale jõudnud, võib-olla ka mitte meid valitsevatele ringkondadele, on see, millises jamas me viibime tänu Danske ja Swedbanki ja veel mõningate finantsasutuste sigadustele viimase paarikümne aasta jooksul.

Kahjuks valiti Eesti riigiks, mille kaudu suunati tohutul hulgal Venemaalt ja mujalt pärinevat räpast, korruptiivset ja kriminaalset raha Kariibi mere maksuparadiisidesse. Me naabrid Lätis olid tükk aega sama lõa otsas ja pole selle otsast lõplikult veel pääsenudki.

Pasapilv Eesti kohal

Kas Stenbocki maja ikka adub, milline Eesti mainet kahjustav pasapilv meie peade kohal asub ja veel kauaks sinna edasi jääb, pidevalt tilgutades meid globaalselt tasemel mõjutavaid halbu uudiseid ilmselt veel mitmeks nädalaks, kuuks, ja aastaks, senikaua, kuni vastavad uuringud ja menetlused mitmes erinevas riigis kestavad? Kas see Jüri Ratasele meeldib või mitte, kuid praegune koalitsioon on selle suure suhtekorraldusliku õnnetusehunniku nö "omanik".

Kes vähegi Skandinaavia uudiseid jälgib - sellest on kirjutanud näiteks Jaan Männik – teab, et seal kestab pikalt protsess, mida võiks nimetada süü veeretamiseks, enda puhtaks pesemiseks süüst sellises ulatuses, kui suhtekorraldajad ja juristid oma tööd kavalalt ning hästi teha oskavad, ja muidugi käib sellega jupphaaval kaasas patuoina rolli aina selgemini nähtavale tulev kaelasokutamine Eestile. Eestit kujutatakse sellise riigina, kes saab nähtavasti ka kirikus peksa, ega erine siiski nii väga teistest kunagistest kummalistest Nõukogude liiduvabariikidest.

Kremli kõrvad

Kõige selle tagant paistavad aga venelaste, kui mitte ütelda, et Kremli kõrvad. Ja infosõja võtted. Juba on Taani ajakirjanikele lekitatud Venemaa vangla trellide tagant karistust kandva Vene ekspankuri nagu Boris Fomini süüdistused, milliste kohaselt raha, mida Eesti kaudu pesti, on oma algupära poolest enamasti must. Kes hiilis Venemaal maksudest kõrvale, kes Danske klientidest lihtsalt varastas raha kokku ning kes oli korruptiivne... Tekib küsimus: miks lekitatakse Venemaa vanglatest selliseid andmeid Lääne-Euroopa ajakirjanikele? Poliitikas ja eriti veel käkke keeravas poliitikas ei sünni ükski asi juhuslikult. Ma ei ütle, et mul oleks asitõendeid, millistele järgmine kahtlus või vähemalt küsimus toetub, kuid Aivar Rehe - rahu ta põrmule - looga tundub midagi kummaliselt paigast ära olevat. Kas Rehe osutus vilepuhujaks ja informaatoriks, ainult et meie ei tea sellest suurt midagi?

Miks talle süüdistust ei esitatud? Ja nüüd selle eelpoolmainitud kahtluse või küsimuse

juurde: kes võinuks soovida, et hr Rehe oleks hauda läinud koos teabega, mis oli aastate jooksul temani jõudnud? Kas on äkki tegemist järjekordse pastor Merd kunagi tabanud episoodi analoogiga? Meenub muidugi ka Ülo Koidu elu lõpu saaga aastast 1996. Kui tulla tagasi mu arvamusloo alguse juurde, siis lääneriikidele mõjub äärmiselt kummastavalt teade sellest, et eestlased ei kavatse Rehe kadumise ja surma asjaolusid (ametlikult) uurida ega selgitada. Kõik suured rahvusvahelised väljaanded kubisesid eile teatest Aivar Rehe surnukeha leidmise kohta Eestis.

Milline lääneriik nii toimiks?

Ma ei oska ette kujutada sellist lääneriiki, mille prokuratuur ja politsei keelduks uurimuse alustamisest, mis puutub sellise potentsiaalse "staartunnistaja" kadumisse ja surma. Lihtsalt ei oska kujutada.

Las siis olla see, et politsei ei käinud Rehe koduõues teda otsimas. Tundub veidi imelikuna, kuid eksida on inimlik. Või kuidas?

Olen siin siis kirjutamas muljest, mis Eestist rahvusvaheliselt jäämas on. Esiteks asetleidnud rahapesu probleem ise, mis vajutab tulevikus Eestile kindla pitseri peale: mitte kui tubli väike IT-riik, vaid (neile, kes meid paremini ei tunne) hoopis räpane ja ahne väike maa, mida venelased ilmselt jälle lohku tõmbasid. "Jälle" selles tähenduses, et vene bolševike verist raha pesti juba ühe korra suures ulatuses siin Pätsu aja alguses, saja aasta eest. Tollal kirjutas üks prantsuse ajakirjanik Eestist kui "kloaagist".

Ent uurimust mitte alustada - kes PPA-le sellise korralduse tegi? See ei lõhna ainult

poliitiliselt. See jätab ka mulje Eestist kui riigist, kes kas pistab oma pea liiva alla, või kardab midagi, või kellel on midagi valgustkartvat varjata. Ametivõimude kiire otsus Rehe elulõpu detaile mitte uurida kergitab kahtlemata kulmusid paljudes riikides ümber maailma, ja mõjub nagu veel üks nael meie niigi kahjustada saanud maine kirstu kaanelauda. Tähtis pole vaid maine. Tähtis on ka mulje, mis meist maailmale jääb. Kui kasutada veel üht saksakeelset mõistet, siis Eesti peaks rääkima "klartexti" Danske looga seoses, selle asemel, et lihtsalt jääda ootama järjekordseid halbu uudiseid teistest riikidest.