Kissingeri juhtum

                                         Kissingeri juhtum

Väljavõte Jüri Lina raamatust „Pettuse arhitektid: vabamüürlaste varjatud ajalugu”

Heinz Alfred Kissinger sündis 27. mail 1923 Furthis Saksamaal, rabi pojana (Washington Observer, 15. aprill 1971). Tema vanemad emigreerusid Ameerika Ühendriikidesse 1938. aastal ja Heinzist sai Henry. Aastatel 1943–1945 töötas ta USA luure alal. Hiljem õpetas ta Harvardi ülikoolis poliitikateadust. Kissingeri õpetas professor William Yandel Elliott, kes järgis H. G. Welli hullumeelseid ideid.

1955. aastal arendas ta suhte Nelson Rockefelleriga (Frank Capell, Henry Kissinger: Soviet Agent. Cincinnati, 1992, p. 29). Vaesest juudi põgenikust sai võimas figuur tänu Rockefelleri perekonnale, kes hakkas teda kasutama volinikuna. 1956. aastal nimetati ta mõjuka ajakirja "Foreign Affairs” toimetajaks.

Henry Kissinger on juudi masonistliku organisatsiooni B'nai B'rithi kõrge ametnik. Ta on ka Bilderbergi grupi ja Trilateraalse komisjoni liige. Ta kuulub Šveitsi Grand Lodge Alpina'sse, eliitsesse Bohemian Clubi ja on Phi Beta Cappa Club, Cosmos Club, Federal City Club ja Century Club liige.

Kissinger oli presidentide Richard Nixon'i ja George Bush Sr.'i nõunik. Aastatel 1961, 1969 ja 1973 läbis ta sisejulgeolekukontrolli. Teavet tema kohta andis riiklik osakond mitte FBI. Nixoni nõustajana oma karjääri alguses sai ta kontrolli Ameerika Ühendriikide luureteenistuste üle (Frank Capell, Henry Kissinger: Soviet Agent. Cincinnati, 1992, p. 9).

1946. aasta aprillis alustas Kissinger luuretöötajate koolis õpetamist. Selle aja jooksul oli ta värvatud KGB poolt Nõukogude agendina koodnime Bor all (Gary Allen, Kissinger: The Secret Side of the Secretary of State. Seal Beach, California, 1976, p. 18).

                                                                    Putin ja Kissinger

Kissinger oli 1972. aastal Hanoi ja Hai-Phongi jõulupommituste arhitekt. Ta sai 1973. aastal president Gerald Fordi riigisekretäriks. Wall Street Journali sõnul aitas Kissinger Rootsis Peter Wallenbergil ebaseaduslikult eksportida kõrgtehnoloogiat kommunistlikule Ida-Euroopale.

Väliselt oli Kissinger liberaalne. Liberalism on siiski põhimõtteliselt vasakpoolne ideoloogia. Salt Lake City Deseret News teatas 27. märtsil 1970, et Kissingeri kui president Nixoni riikliku julgeolekunõuniku määramise taga oli Nelson Rockefeller.

See oli Henry Kissinger, kes kukutas Richard Nixoni Watergate Affairi abil (Gary Allen, The Rockefeller File. Seal Beach, California, 1976, lk 176).

Kissinger sai Nobeli rahupreemia 1973. aastal, sest kommunistid võitsid Vietnami sõja.

                                                               Kissinger ja Rockefeller

Aastal 1973-1974 oli naftakriisi taga Henry Kissinger ja ta lükkas oma plaanid läbi salajasel koosolekul Stockholmis, avaldas endine Saudi Araabia naftaminister Sheik Yamani The Observer'is, mis ilmus 14. jaanuaril 2001. Kissinger korraldas 1973. aasta novembris naftahinna neljakordistumise. Kohtumine Sheik Yamani'ga viitas Bilderbergi konventsioonile Stockholmi läheduses 1973. aasta mais. Seda kinnitas William Engdahli raamat A Century of War: Anglo-American Oil Politics and the New World Order (1993).

1960. aastate alguses ilmnes siiski tõsine puudus, mida ta ei arvestanud. Ülejooksnud kommunistlik agent paljastas Kissingeri Nõukogude spioonina, koodnimega Bor.

Poola luureteenistuse kolonel Michal Goleniewski saatis 1959. aasta märtsis varjunime Sniper alt Ameerika suursaadikule Šveitsis kirja, mis paljastas salajase teabe, mis viis SISi ohvitseride George Blake ja Gordon Lonsdale vahistamiseni Inglismaal. Mõlemad olid süüdi mõistetud Nõukogude agentidena. 1960. aasta jõulude ajal hüppas Sniper ise üle. Ta oli suhteliselt kõrge KGB ohvitser, kes paljastas paljusid Nõukogude Liidu agente Suurbritannias. Teavet kontrolliti ja spioonid arreteeriti. Veidi hiljem pandi Goleniewski Nõukogude agentide nimekirja Rootsis, mida Rootsi luure sai kontrollida. Rootsi sotsialistlik valitsus ei lubanud siiski nõukogude esindajate vahistamist, välja arvatud üks ohtlik reetur, keda nimetatakse Stig Wennerstromiks.

Järgmised olid Lääne-Saksamaa, Taani ja Prantsusmaa. Jällegi osutus kogu teave õigeks ja Nõukogude agendid olid kinni püütud. Goleniewski andis kokku 5000 lehekülge salajast materjali, millele lisandus 800 lehekülge Nõukogude luureandmeid ja 160 mikrofilmi. Kogu teave oli õige.

                                                           Raamat „Pettuse arhitektid”

12. jaanuaril 1961 saabus Goleniewski Ameerika Ühendriikidesse. Tal oli ülimalt tähtis teave spioonide kohta ja nõudis president Kennedy juurde audientsi, millest ära öeldi. Selle asemel nägi ta CIA juhti ja avaldas, kes oli salajane Nõukogude agent - see oli Harvardi professor ja riikliku julgeoleku nõunik Henry Kissinger.

CIA reageeris koheselt - Goleniewski sai 50 000 dollarit, et vaikida ja ta saadeti välja. Kissinger oli B'nai B'nithi nii võimas liige, et nad ei suutnud teda enam puudutada. Tal lubati jätkata oma kahjulikke tegevusi.

Kissinger saatis kogu väga salajase teabe otse Nõukogude Liidule. See aga lekkis CIAst ja jõudis parempoolsesse pressi. American Opinion avaldas Kissingeri salajased toimingud aprillis 1975 (lk 35) ja 1976. aasta märtsis. Seda kõike kinnitas ajaloolane Ladislav Bitman oma raamatus "KGB: Soviet Misinformation" (New York, 1985, lk. 54-55).

Nõukogude agent Victor Louis külastas 13. novembril 1971 valges majas avalikult Henry Kissingeri (John Barron, KGB. Tel Aviv, 1978, lk 230).

Nõukogude Liidu välisministeeriumis töötanud Anatoli Filatov värvati (meelitati seksuaalset laadi lõksu) 1970. aastate alguses CIA poolt Alžeerias. Tema kaudu sai CIA Moskvast väga väärtuslikke saladusi. Ühel ajal said nad koopia Nõukogude suursaadiku Washingtonis Anatoli Dobrynini (tegelikult Gutman) kirjast. Selles kirjas selgub, et Kissinger on Nõukogude agent.

Kõrge reitinguga vabamüürlane David Aaron, kes töötas CIA-s ja oli samal ajal president Jimmy Carteri nõunik, tegi kõik, mis tema võimuses, et kaitsta oma „venda” Kissingeri. Ta tahtis Filatovit karistada, kuna ta andis teavet Kissingeri kohta. Rumeenia diplomaadi kaudu paljastas ta Filatovi kui Ameerika agendi. Filatov arreteeriti Moskvas ja hukati. See muutus Ameerika Ühendriikides suureks skandaaliks, kuid Kissinger päästeti taas.

Vabamüürlane David Aaron reetis oma riiki, et päästa kõrgetasemeline vabamüürlasest vend välisagendina paljastamise eest. Kissingeri juhtum vaikiti maha. David Aaronit ei karistatud kunagi oma koleda kuriteo eest.

                                                                              Kissinger

Henry Kissingeri Riigisekretäriks oleku ajal oli ta kindel, et kõik teadaolevad anti-kommunistid vabastataks riigiosakonnast (Gary Allen, Kissinger: The Secret Side of the Secretary of State. Seal Beach, California, 1976, lk 129). Kissinger ei tolereerinud anti-kommuniste, see pole isegi mitte nali.

4. märtsil 1982 väideti Ameerika telekanalil Channel Eleven, et endine riigisekretär Kissinger oli seksuaalselt seotud noorte poistega. Inimõiguste aktivist Ellen Kaplan küsis tänaval Henry Kissingerilt: „Hr Kissinger, kas see on tõsi, et te magate Hotel Carlyle'is poistega?” Kissingeri naine Nancy proovis siis Ellen Kaplanit kägistada, kes teatas juhtumist politseile ja Nancy Kissinger vahistati tapmiskatse eest.

Kui Uus Maailma Kord teostatakse on maailm väga erinev, lubas vabamüürlane Henry Kissingerile oma avalduses: „Ei ole nii palju vasakule, kuid kõik on inimestele parem.” See on tähelepanuväärne humanistlik mõte.